Ajaleht RAAMAT nr 108 (märts 2017) by Kaidi Urmet

Mess toimub 6.-8. aprillini Eesti Rahvusraamatukogus.

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

uudised Tule rahvusraamatukokku ekskursioonile 6. ja 7. aprillil saavad huvilised raamatumessi raames tulla Rahvusraamatukogu tutvustavale ekskursioonile. Kummalgi päeval toimub kl 15 ekskursioon majas ja kl 16 ekskursioon raamatukogu hoidlatesse. Eelregistreerimine: info@nlib.ee, kogunemine 5 min enne tuuri algust inforuumi ees.

Kirjandusfoorum uurib lugemise raskust 6. aprillil toimub foorum, kus uuritakse, missugused võimalused on lugemiseks neil, kel see tegevus on mingil põhjusel raskendatud. Kõnelevad asjatundjad Eestist ja Soomest. Muret kogenud inimeste silmadega vaadatakse nii minevikku kui ka tulevikku. Foorumile ootame raamatukogutöötajaid, sotsiaaltöötajaid ja tugiisikuid, emakeeleõpetajaid, kirjastajaid, autoreid ja kõiki teisi, keda see teema kõnetab. Osavõtt on tasuta, eelregistreerimisega. Kavaga saab tutvuda www.estbook.com

Kirjandusklubi Lugemishuvilised on oodatud 8. aprillil Tallinna raamatumessi kirjandusklubisse, kus arutluse all on kolm raamatut: Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu”, Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis” ja Jeanette Wintersoni „Sel pikal ajal”. Kohale tasub tulla igal juhul, ka siis, kui kõiki raamatuid läbi lugeda ei jõua, sest ühiselt arutledes saab kindlasti huvitav olema!

Tuulispasad ja vesipüksid Tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Sellegipoolest on Andres Tarand ja Ain Kallis kokku pannud raamatu „Eesti tornaadod”. Teose kaante vahele on koondatud tuulispasad ja vesipüksid, mida on kirjeldatud ajavahemikus 1745– 2015. Raamatu andis välja Varrak ja selle esitlus toimub 6. aprillil kell 16 Solarise Apollo kaupluses.

„Moodne aeg” uues kuues Kirjastuse Varrak 2001 aastast ilmuv tänapäevast väärtkirjandust tutvustav sari „Moodne aeg” on saanud uue välimuse. Sarja uue kujunduse autor on Maris Kaskmann. Esimene uue kujundusega raamat on Rootsi noorema põlvkonna ühe olulisema kirjaniku Jonas Hassen Khemiri romaan „Kõik, mida ma ei mäleta”, tulekul on Belgia kirjaniku Jean-Philippe Toussaint’i „Põgenemine”.

Nr 2 (108) 29. märts 2017

Tallinna raamatumess

allinna raamatumess toimub 6.-8. aprillini Eesti Rahvusraamatukogus. Mess on 6. ja 7. aprillil avatud kl 10.0020.00, 8. aprillil kl 11.00-17.00. Täpne kava on leitav aadressil www.estbook.com

NELJAPÄEV, 6. APRILL

10.00–20.00 Raamatute müük  Terve päeva jooksul on lastel võimalik osaleda Tallinna Keskraamatukogu korraldatud otsimismängus. 10.00–16.00 Suur konverentsisaal Kirjandusfoorum: Kui lugeda on raske… Esinejad: Mari Tarand, Marja Kivihall, Kärt Nemvalts, Kertu Kriisk, Meelis Mihkla, Eeva Paunonen, Tuglase ja Vilde muuseumi esindajad. 12.00–13.45 Lasteala Tallinna Keskraamatukogu: Milvi Martina Piir „Uppunud mets” Raamatu autor, ajaloolane ja kirjanik tutvustab oma uut raamatut. Kohtumisele ootame 5. klasside õpilasi. 14.00–14.45 Milleri salong Tallinna Kirjanduskeskuse kultuuriarutelu ja kultuurisaate „Vasar” avalik salvestus Kirjanduspärandi, kirjanduslike linnade ja kirjanduskultuuri üle tänapäevases linnaruumis arutlevad Peeter Helme, Maarja Vaino ja Paavo Matsin. Arutelu on samaaegselt kultuurisaate „Vasar” avalik salvestus, mis läheb eetrisse 7. aprillil kell 14.05 Vikerraadios. 14.00–14.45 Lasteala Kirjastus Koolibri: Jana Rebane ja Kristi Kirbits „Arengu jälgimise mängud” Kuidas hinnata lapse arengut läbi mängu ja kuidas hinnata lapse sotsiaalseid oskusi. Koolituse lektorid on Kristi Kirbits ja Jana Rebane, eelregistreerimisega www.koolibri.ee/kursused 15.00–15.45 Milleri salong Algaja autori töötuba Kirjastajad Krista Kaer (Varrak) ja Tauno Vahter (Tänapäev) Mis on see, mis mõnd käsikirja teistest nõnda eristab, et see otsustatakse raamatuna välja anda? Kuidas tehakse valik ja millised on enim levinud apsakad? 15.00-15.45 Autorinurk Kirjastus Post Factum: Dagmar Lamp „Kirjad tütrele. Ehk kuidas ma emaks kasvasin ja selle käigus oma last maha ei tapnud” Blogija ja ajakirjaniku Dagmar Lampiga vestleb Kaupo Meiel. 16.00–16.45 Milleri salong Kirjastus Argo: Oula Silvennoinen, Marko Tikka ja Aapo Roselius „Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”  Raamat kirjeldab rahvusäärmusluse arengulugu Soomes sõdadevahelisel ja sõjaajal. 16.00–16.45 Autorinurk Kirjastus Valgus: „Venemaa –

lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini” (3. köide) Raamatut tutvustavad autorid Vladimir Sergejev ja David Vseviov. 17.00-17.45 Milleri salong Vestlusring „Et raamatud ringleksid ehk Mida teha vana raamatuga?” Oma kogemusi jagavad ja nõu annavad veebiportaalide raamatuvahetus.ee eestvedaja Leo Ariva ja bookworld.ee juht Anu Vunk, samuti Maakri tänava raamatuantikvariaadi Read looja ja omanik Maaja Hallik. 17.00–17.45 Autorinurk Kirjastus Varrak: Anu Kannike ja Ester Bardone „101 Eesti toitu ja toiduainet”   Raamat toob huvilisteni põnevat lugemist saja ühe Eesti toidulauda enim mõjutanud toiduaine ja toidu kohta. Autoritega vestleb Peeter Helme. 17.30-19.00 Suur konverentsisaal Kirjastus Helios: Norman Ohleri raamat „Patsient A. Narkootikumid Kolmandas Reichis” Kohtumine Saksamaa hetkel kõmulisima ajaloolise raamatu „Patsient A. Narkootikumid Kolmandas Reichis” autori Norman Ohleriga. Vestlust juhib Priit Hõbemägi. 18.00–18.45 Autorinurk Kirjastus Grenader: Rain Savi „Varjudes lõhnavad valgused”. Metsavenna lapsepõlvemälestused, sekka üht-teist olevikustki... Lugu ühest suure sõja järgsest veidi kummalisest lapsepõlvest. Autoriga vestleb Mati Mandel.

REEDE, 7. APRILL

10.00–20.00 Raamatute müük Terve päeva jooksul on lastel võimalik osaleda Tallinna Keskraamatukogu korraldatud otsimismängus. 9.00–17.30 Väike ja suur konverentsisaal Tüpograafiaseminar KIRJAK 5 Sihtgrupp: disainerid, kujundusgraafikud, kirjastajad jt, kelle tegevus puudutab tööd tekstiga, kujundust ja küljendust. Moderaator Mart Anderson. Töökeel inglise keel. Vajalik eelregistreerimine, osalustasuga. 10.00–11.45 Lasteala  Tallinna Keskraamatukogu: kohtumine Marion Suitsoga 10.00–11.45 Autorinurk Kirjastus Lumemana: Inese Zandere „Näpsud teevad vahetust”  ETV ekraanilt tuttavad Näpsud on saanud raamatusse ja külla tuleb autor Inese Zandere. Lastega (vanuses 3+) meisterdab Hannaleele Kaldmaa. 12.00–12.45 Lasteala  Kirjastus Argo: Henno Käo „Suure Kivi lood”, „Kui veel telekat ei olnud” ja „Väike Sabatäht” Autori 75. sünniaastapäeva puhul on välja antud lasteraamatute uustrükid. Lugejatega vestleb Maie Käo ja Henno Käo luulekavaga „Vaataks ringi kodu ligi” esineb Võru Kreutzwaldi

Gümnaasiumi 5.b klass. 13.00–13.45 Lasteala  Kirjastus Argo: Mihhail Stalnuhhin „Kuidas karta, kui üldse hirmu pole ehk Pööningulood” ja „Mutijahi päev ehk Õuelood”  Autori esimestes lasteraamatutes seiklevad tilluke kassipoeg ning tema sõber kutsikas, kes satuvad kõikvõimalikesse põnevatesse olukordadesse. 14.00–15.45 Lasteala  Kirjastus Aleksandra: Lastekirjanduse ring vene keeles Eesti uuemat lastekirjandust vene keeles tutvustavad Maia Melts, Valentina Kašina, Nelli Melts ja Heiki Ernits. 15.00-15.45 Autorinurk Kirjandusblogi Kaktus õpetab noortele lugemishuvilistele arvustuse kirjutamist. 16.00-16.45 Autorinurk Kirjastus SE&JS: „Urmas Ott. Puudutused ja jäljed” Mõtteid aastatel 1994–2012 kirjastuses SE&JS ilmunud Urmas Oti raamatutest. Esitluse juhatab sisse Raul Rebane.  17.00-18.45 Autorinurk  Kirjastus Aleksandra: Raamatuhooaeg. KEVAD 2017 Esinevad Semjon Daniljuk (Moskva), Nikolai Karajev, Nelli Melts ja Valentina Kašina.

LAUPÄEV, 8. APRILL

11.00–17.00 Raamatute müük Terve päeva jooksul on lastel võimalik osaleda Tallinna Keskraamatukogu korraldatud otsimismängus. 11.00–12.45 Lasteala Kirjastus Helios: Eva Roos „Kust tulevad unenäod?” Autor loeb raamatust lõike, lapsed saavad värvida ning proovida maagilisi unenäoprille. Kõigi osalejate vahel loositakse välja komplekt „Kust tulevad unenäod” koos värviraamatuga „Värvilised unenäod”. 11.00-14.00 Autorinurk Laste töötuba Helen Polli juhendamisel Ootame 4–10-aastaseid lapsi, kellega koos valmistada märkmik esimeste ülestähenduste tarbeks. 12.00–13.45 Autorinurk Tallinna Keskraamatukogu: Taaskasutuse töötuba Katsetame viise vanade ajalehtede ja ajakirjade taaskasutamiseks: punume korve, kausse ja meisterdame kaunistusi. 12.00–13.00 Suur konverentsisaal Eesti Lastekirjanduse Keskus: Üle-eestilise 3. ja 4. klasside kirjandusmängu finaal 13.00–13.45 Autorinurk Tallinna Raamatumessi Kirjandusklubi: Arutluse alla tulevad müügitabeli eesotsas olevad ilukirjandusteosed. Millised täpselt, selgub lugejate kaasabil Facebooki lehe „Raamatuklubi” kaudu. Sõna sekka ütlema on oodatud kõik lugemishuvilised ja ilukirjandussõbrad!

uudised

Tüpograafiaseminaril KIRJAK on sel aastal väike juubel. Viienda sünnipäeva puhul toimub kaks üritust. Enne lõunat on rahvusraamatukogu väikeses auditooriumis seminar raamatukujundusest, kus räägitakse tüüpvigadest, loomingulisest lähenemisest ja trikkidest tootmisprotsessis. Pärastlõunal toimub suures konverentsisaalis tüpograafiaseminar, kus on juttu kirjatähtede kujundamisest, kasutamisest, ajaloost ja paberajalehtede välimusest. Esinevad tuntud tegijad meilt ja naaberriikidest. Seminari töökeeleks on inglise keel. Osalemine on tasuline, eelregistreerimisega.

Raamatumessi töötoad lastele 4–10-aastaseid lapsed on neljapäeval kl 17 ja laupäeval kl 11 ja oodatud messil toimuvatesse meisterdamistubadesse.

Petrone Print kümneaastane! Aprilli alguses täitub kirjastusel Petrone Print kümme aastat. Kirjastuse esimene raamat oli ühtlasi ka „Minu” sarja esimene raamat – Epp Petrone „Minu Ameerika” 1. osa. Suve lõpus saame tähistada sarja sajanda raamatuni jõudmist. Sünnipäeva puhul on raamatupoodides kirjastuse raamatutel sünnipäevahinnad ja Petrone Prindi Facebook’is käib kuni 4. aprillini lugejamäng, kus loosi läheb palju raamatuid ja Estraveli kinkekaart.

Hygge - kuidas taanlaste kombel hästi elada Äsja ilmus eesti keeles Meik Wikingi „Väike hygge-raamat: kuidas taanlaste kombel hästi elada”. Hygge on viimasel ajal üle maailma populaarseks saanud taani kellest pärinev väljend lihtsa hubase elu kohta, mida on peetud taanlaste õnnelikkuse üheks alustalaks. Eestikeelse tõlke avaldas Tänapäev. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub 26. aprillil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017

varrak Tuletõrjedepoo tõlkinud Kalle Klein 32 lk ja pappmudelid vanusele 5+

Pane päästesõidukid kokku, aseta paika tuletõrjujad ja varustus ning kihuta õnnetuspaigale! 32-leheküljelise raamatuga, mis kubiseb põnevatest faktidest, on Usina Ehitaja tuletõrjedepoo ideaalne õppevahend kõigile tulevastele tuletõrjujatele. Kui karp lahti teha, avaneb toimeka tuletõrjedepoo sisemus, milles on tuletõrjekopter ja -auto, 92 cm pikkune kokkupandav tee, tuletõrjujad ja nende varustus, lisaks asjalikud selgitused, milline on tuletõrjujate igapäevatöö.

Ainult mitte Ivy Pocket Caleb Krisp tõlkinud Tiina Viil 400 lk, pehme köide

Saage tuttavaks tüdrukuga, keda kõik püüavad vältida! Ivy Pocket on kaheteistkümneaastane täiesti tähtsusetu teenijatüdruk, kes on endast väga heal arvamusel. Kui krahvinna Carbunkle, kes pigem põgeneb LõunaAmeerikasse, kui jääb edasi Ivy seltsi, jätab ta Pariisi maha, pole meie niiöelda kangelannal ei raha ega ka kodu, kuhu minna… Ent siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. Vürstliku 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikema varanduse – Kellateemandi – ja panema selle jubedale Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela. Ei võtta kaua aega, kui Ivy on sattunud keset salasepitsusi, kust ei puudu kurjus, vägivald ega ka mõrv. Barbara Cantini humoorikate gooti stiilis illustratsioonidega raamatus algab ühe tüdruku surmnaljakas teekond, mille kestel ta saab teada, kes ta tegelikult on.

Mesilased Piotr Socha tõlkinud Marius Peterson 72 lk kõva köide

Tere tulemast mesilaste maagilisse kuningriiki! Saa teada, milline on mesilaste nutikas elukorraldus, külasta nende valdusi ja õpi tundma nende kombeid. Vaata, kuidas nad tantsivad, ja loe, millal ja miks nad seda teevad. Aita mesinikul mesitarusid mandlipuudeni transportida ja tutvu erinevate meemaitsetega. Ole ettevaatlik, sest mesilane nõelab valusalt! Isikupärased, detailirohked ja humoorikad pildid on joonistanud Poola kunstnik Piotr Socha. Raamat on pälvinud suurt tunnustust paljudes riikides.

Tearlingi kuninganna Erika Johansen tõlkinud Krista Suits 416 lk pehme köide

„Tearlingi kuninganna” sündmustik hargneb lahti Uues Maailmas, paigas, mis on kerkinud Jumala ookeanist ajal, kui seni tuntud mandrid ja maailmajaod eri põhjusel elamiskõlbmatuks muutusid. Noorel printsessil Kelseal tuleb võita tagasi surnud ema troon, õppida valitsema riiki ning saada jagu Punasest kuningannast, võimsast ja õelast nõiast, kes on otsustanud ta hävitada. Kelseal läheb kõikide abi vaja, kui vaenlased tema takistamiseks kõik vahendid käiku lasevad – punase mantliga palgamõrtsukatest musta veremaagiani välja.

Nr 2 (108) 29. märts 2017

Väljasuremisohus liik inimene MERIT KASK

ui Järvamaalt pärit Koidu V. G. Ferreira kunagised õpetajad kuuleksid, et naine on avaldanud romaani, tunduks see neile vahest sama fantastiline ja uskumatu kui Koidu noorteromaani „Domineeriv värv. Tumepunane” maailm ise. Kooli ajal oli kirjutamine Koidule paras peavalu ja selle teadmisega ta elas, kuni otsustas järele proovida, kas tahtejõu ja töökusega on võimalik saavutada midagi, mis on terve elu täiesti võimatu tundunud. Nii valmiski esimene osa noortele mõeldud fantaasiaromaanide sarjast. Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kus päikesetormid on planeedi ära põletanud ja alles jäänud inimesed elavad maa-alustes baasides. Raamatu peategelane on kartmatu tüdruk Cordevia, kes ühel ohtlikul rännakul satub kokku võõrapärase noormehega. Tuleb välja, et kusagil on veel teinegi maailm, millest Cordevial ja tema inimestel pole aimugi. Ühtlasi pole tüdrukul aimu ka sellest, kuidas ta peaks käituma, kui teda tabab selline ootamatu tunne nagu armumine.

FOTO CHLOÉ FERREIRA

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Male ja sõjakunst Al Lawrence tõlkinud Helje Heinoja 160 lk, kõva köide

Ligi 2500 aastat tagasi kirjutas Sun Zi sõjateemalise traktaadi „Sõjakunst”. Sellest peale on teost hinnanud mitte ainult sõjanduseksperdid, vaid ka äri-, turundus- ja müügijuhid, poliitikud ja isegi sporditreenerid. Selles raamatus uuritakse Sun Zi õpetusi ja nende olulisust male strateegia mõistmisel. Tema põhimõtete valguses vaadeldakse kõiki malemängu aspekte, nagu matt ja tuli, patt ja avang, keskmäng ja lõppmäng, ja õpetatakse mängima senisest paremini. Kui mängid Sun Zi filosoofiast juhindudes, saab sinust ohtlik vastane ja võidukas mängija.

Arlene K. Unger tõlkinud Kaja Riikoja 160 lk, kõva köide

Vabane igapäevaelu stressist ja pingest 50 tõhusa harjutusega. Meelerahu tähendab teadlikku korrale ja harmooniale toetuvat eluviisi. Stressirohkes olukorras rahustavate harjutuste tegemise eesmärk on muuta rahu inimese alaliseks olemise viisiks. See ei tähenda täiesti stressivaba elu ega probleemidest nii palju kõrgemale tõusmist, et hakkame neid eirama. Pigem tähendab see seda, et inimese meeled ja keha on ühel lainel sellega, mis tema ümber toimub. Oma populaarses raamatus õpetab kolmekümneaastase töökogemusega kliiniline psühholoog dr Arlene K. Unger kiireid ja lihtsaid lõdvestusja meelerahuharjutusi, mis aitavad aja maha võtta ja leida rahu kõikjal, kus me viibime.

Noorteromaanide „pisikuga” nakatusin tänu teismelisele tütrele, kes ei jätnud mind rahule, enne kui olin läbi lugenud kõik tema lemmikraamatud. Mulle hakkasid noorteromaanid meeldima just nende kirjakeele lihtsuse pärast. Lisaks võlus mind see, et ainult lastele ja noortele kirjutades saab lasta oma kujutlusvõimel piiranguteta lennata. Mu lemmikud on armastuslood – pole midagi ilusamat esimesest armastusest.

Kristallid. Tarkus. Tervendus. Ennustus

Millisest mõttest või kogemusest see lugu alguse sai?

Koidu Ferreira

Nägin unes, et taevasse tekkis auk, kust tuli välja pika noka ja sihvaka kaelaga erakordselt ilus lind. Lind haaras noka vahele minu poole jooksva vihase isahane ja lahkus siis sellesama taevase ava kaudu, kust oli välja ilmunud. Selle unenäoga meenus mulle mu isa ammune jutt, et ufod on tegelikult kogu aeg meie planeedil, aga me näeme neid ainult siis, kui nende maailmas tekib mingi rike. Lapsena olin veendunud, et just nii see ongi. Need kaks asja viisid mind mõttele luua oma romaanis meie maailmast koopia, aga jätta need kaks maailma samale planeedile nii, et ühes ei teata teise olemasolust midagi ja vastupidi. Seejuures oleks mõlemal maailmal täiesti erinev tulevik.

da nende endi ära rikutud planeet suudab pakkuda. Inimesed on väga nutikad olendid, aga kas nutikusest siis enam piisab?

Minu loodud maailmas elavate inimeste elu võiks võrrelda loomaaias elavate väljasuremisohus loomaliikide eluga. Inimesed elavad piiratud alal, neil on toitu ja vett vaid hädapärast ning nende ainuke eesmärk on paljuneda, et ka nende liik välja ei sureks, nii nagu kõikide teiste liikidega on juhtunud. Mõtlen sageli, mis võib planeedist Maa saada, kui tehnoloogia areneb edasi samal kiirusel. Kusagil on piir, sest lõpmatuseni pole võimalik areneda ja see planeet pole nii kiireteks muutusteks loodud. Mind ei paneks imestama, kui mõne aja pärast polegi enam elavat loodust ja inimesed peaksid hakkama saama ainult sellega, mi-

ilmunud

Rahu. 50 meelerahu- ja lõdvestusharjutust stressi vastu

Miks just noorteromaan?

Kuidas kirjeldaksite seda maailma, mille lõite?

Te olete tegelenud elus mitmete asjadega, õppinud olete näiteks Paide kutsekoolis kokaks ja õmblejaks, aga kirjutamise ja kirjandusega pole elu teid varem väga kokku viinud. Kuidas te kirjutamise juurde jõudsite?

kuuluv noorte võõrastemaja. Minu abikaasa on võõrastemaja direktor, kes töötab vastuvõtus, ja mina valmistan reisivatele kooligruppidele õhtusööki. Meie korter asub samas hoones ja tööle minnes on vaja avada ainult üks uks. Elada ja töötada koos perega samas majas on väga suur aja kokkuhoid. Ma saan oma aega planeerida ja kirjutada ka siis, kui õhtusöök küpseb.

Olen lapsepõlvest saati kadestanud neid, kes suudavad kirjutada ilma kirjavigadeta, sest juba kooliajal tekkis mul keeltega raskusi ja õpetajad nägid minus ainult kunstiandega tüdrukut. Samas on mul selline iseloom, et ma pean ennast iseendale pidevalt tõestama ja püstitama uusi eesmärke, et elu oleks põnev. Pidin ükskord mingit tööga seotud kirja kirjutama ja avastasin, et ma ei oska enam eesti keeles kirjutada. See võttis mul tohutult aega. Otsustasin, et viimane aeg on asi käsile võtta, muidu kaotan oma emakeele lõplikult. Nii saigi kirjutamisest minu jaoks nagu takistusi täis põnevusmäng, millega ennast proovile panna. Tahtsin näha, kas väga suure tahtmise ja tööga on võimalik jõuda võimatuna näiva eesmärgini. Minu jaoks on tähtis see, et ma viiksin alustatu lõpuni ja teeksin seda naudinguga.

Kui palju on teie ja teie pere elu seotud Eestiga?

Olete juba aastaid elanud Prantsusmaal ja teil on seal oma väike ettevõte. Milline teie igapäevaelu välja näeb?

Koidu Ferreira 464 lk pehme köide

Minu pere käsutuses on Metzi linnale

Eesti on minu perele südameriik, kus me veedame peaaegu kõik puhkused. Mu tütar on Eesti kodakondsuse üle väga uhke, kuigi ta sündis Prantsusmaal ja eesti keel on tal väga nõrk. Ja mu abikaasa, kes on rahvuselt portugallane, ei jõua ära oodata, millal ta tööaastad täis saavad, et saaksime Eestisse elama tulla. Paljud eestlased tahavad kodumaalt lahkuda, täpselt nagu minagi omal ajal tahtsin, aga pärast paljusid aastaid suurriigis olen hakanud taga igatsema väikest ja rahulikku Eestit, mis on ja jääb minu kodumaaks.

Domineeriv värv. Tumepunane

Judy Hall tõlkinud Marju Algvere 120 lk komplektis kaardid

Kristalle on ennustamiseks ja tervendamiseks kasutatud iidsetest aegadest saadik. See kaunis kaardikomplekt on koostatud eesmärgiga luua ühendus teie kõrgema, intuitiivse minaga ja anda sügavat ja sageli üllatavat informatsiooni mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Komplektis on 50 kivide olemust kiirgavat kristallikaarti ja 120-leheküljeline käsiraamat, milles neid kristalle detailselt kirjeldatakse. Ühtlasi antakse praktilist nõu, kuidas valida ladumisvõtet ja sõnastada küsimusi ning kuidas kasutada kaarte tervenemise ja muutuse saavutamiseks.

Vanga. Tulepiibel Anna Marianis tõlkinud Toomas Tallo 232 lk, kõva köide

Maailmakuulsa bulgaaria teadmanaise Vanga fenomeni võib suhtuda mitmeti, kuid suurte katastroofide järel pöördutakse ikka ja jälle uurima, mida Vanga on ette kuulutanud. Kaugeltki mitte kõik tema isikuga seotud mõistatused ei ole laialt tuntud. Selles raamatus on põnev käsitlus legendaarse prohveti religioosse maailmavaate kohta, milles on leitud suuri kokkulangevusi India joogide filosoofiaga. Ühe esoteerilise õpetuse, agni jooga, nimetas Vanga Tulepiibliks ja nägi just selles vaimses õpetuses maailma päästvat ideed.

Nr 2 (108) 29. märts 2017

WWW.VARRAK.EE

varrak

AET VARIK

onas Hassen Khemiri romaan „Kõik, mida ma ei mäleta” ei ava ennast lugejale kergesti. Kohe loo alguses on märgata, et jutustajad vahelduvad, kuid alati pole sugugi selge, kes räägib, kellega ja millest. Autori sõnul ongi see mingil määral tema kavatsus ning aitab lugejal üle saada eelarvamustest kõneleja soo ja ea suhtes. Khemiri ise on Washingtonis peetud National Book Festivali avakõnes võrrelnud oma romaani ülesehitust Legoga – lugejale pannakse ette mitmesugused huvitavad detailid, millest ta ise võib ehitada enam või vähem arusaadava terviku. Sellest pealtnäha hajusast või killustatud mustrist sünnivad ootamatult selged pildid – kuigi sugugi kõik ei ole ega saagi olla üheselt tõlgendatav, tajub lugeja ometi selgesti kõiki romaani tegelasi, eriti aga Samueli, kelle surm, olgu siis õnnetus või enesetapp, oma valusas mõttetuses naljalt kedagi ükskõikseks ei jäta.

EHEDA „MINA” OTSINGUD „Kõik, mida ma ei mäleta” on Jonas Hassen Khemiri kolmas romaan – tema debüütromaani „Üks silm punane” (2003) peategelane on Liibanoni päritolu Halim, kelle isa, igapidi eeskujulik lõimuja, püüab nii endas kui ka oma pojas kasvatada rootslaslikku ellusuhtumist. Paraku tekitab see püüdlus pojas tõrksust ning huvi pigem kõige vastu, mis aitaks samastuda isa juurte, araabia maade ja islamiga. Oma teises romaanis „Montecore, ainulaadne tiiger” (2006) loob Khemiri Kadiri-nimelise tegelase, kes nimetab end minajutustaja isa „kõige antiiksemaks sõbraks” ning kelle ülimalt konstrueeritud või, nagu Khemiri ise on öelnud, „absurdini ilustatud” keelekasutus ei saa kuidagi loomulikuna mõjuda. Kahe eelmise romaani eksperimentaalsema keelega võrreldes on „Kõik, mida ma ei mäleta” keel tavapärasem ja sujuvam, nüansirikkam. Ent nagu eelmistes romaanides, mängib autor ka siin lugejaga, jättes palju lahtisi otsi ja tõlgendamisvõimalusi ning pakkudes lugejale väga vähe ümberlükkamatuid fakte. Romaani tähtsamad teemad – armastus, kaotusvalu, sõprus ja vägivald, ning nagu Khemiri ise on rõhutanud, ka raha – paigutuvad selle keskse, ühest küljest lootusetuna tunduva, kuid teisalt üpris viljakaks osutuva tõeotsingu ümber. Lisaks sellele, mil määral ja kuidas suudab inimene püsida teiste mälestustes, näib autor tahtvat teada, kui püsiv on – ja kas üldse eksisteerib – midagi

FOTO © ROBERTO RICCIUTI / GETTY IMAGES

Nihkes mälestuskillud

ee raamat ei püüa kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada. Raamatut kirjutades pidasin lugejatena silmas eelkõige teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost. Tahtsin, et sellest tuleks põnev ja intrigeeriv, kuid samas ometi ülevaatlik ja hariv lugemine. Raamatul on teiste samalaadilistega võrreldes mitmes mõttes teistsugune struktuur. Teatrisündmusena käsitletakse siin erinevat tüüpi nähtusi: lavas-

Äärelinna Buddha Hanif Kureishi tõlkinud Triin Tael 440 lk, pehme köide kordustrükk

Ema poolt Inglise ja isa poolt India päritolu Karim on teismeline, kes januneb seikluste ja seksi järele. Rahuliku pereelu pöörab pea peale isa, kellest saab äärelinna Buddha. 1970. aastate Londonis hargnev kirev ja vaimukas „Äärelinna Buddha” on jäänud värskeks ja ootamatult ajakajaliseks ka nüüd, kus järjekordne teismeliste põlvkond segases maailmas oma kohta otsib.

Jeremy Poldark Kolmas „Poldarki” sarja raamat Winston Graham tõlkinud Krista Suits 304 lk, pehme köide

„Poldarki” sarja kolmandas raamatus leinavad Ross ja Demelza kurgutõppe surnud tütart. Just sel raskel ajal tuleb Rossil astuda kohtu ette süüdistatuna rahva mässule õhutamises ja madalikule jooksnud laeva rüüstamises ning teda ähvardab sunnitöö või koguni poomissurm. Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC teleseriaal.

Imeliste sündmuste aasta Jonas Hassen Khemiri

niisugust nagu „mina”. Laide märkab, kui palju Samueli hoiak ja kõnelemisviis võivad eri olukordades erineda: „Sest ma nägin, kui kiiresti tema erinevad isiksused vaheldusid, ja mida rohkem ma seda nägin, seda selgemaks sai, et minule tuttav versioon on vaid üks paljudest.” Ta süüdistabki Samueli selles, et too on võlts, et tema tunded pole ehtsad. Kui nende suhe on läbi, tabab Vandad Samueli peegli ees mitmesuguseid ilmeid proovimas, ja ka autos, oma elu viimastel hetkedel üritab Samuel tabada mõnd ehtsat tundevirvendust. Ja tundub, et nimelt see lootus – miski peab lõpuks ometi olema ehtne – viib armastuses ja sõpruses pettunud Samueli lõpuks välja kurvist ja elustki. Jäävad üksnes mälestused, „igikestvalt otsatu” sõnadevool, nagu seda nimetab autor. Mälu ja mälestused on ju ka Samueli jaoks tema eluajal üks keskne teema. Tema pidev õhin midagi uut proovida – täiendada Kogemustepanka – paneb sõbrad-tuttavad tihtipeale õlgu kehitama, kuid Samuelile on iga kogemus ja mälestus omaette väärtus. Samueli lähedaste mälestused temast räägivad kindlasti midagi Samuelist, aga samas paljugi neist endist. Üks Khemiri tähelepanuväärne võte

on kirjeldada sama sündmust (näiteks uusaastapidu) kahe eri inimese pilgu läbi ja väikese ajalise nihkega; näiteks kui Laide jutustuses ollakse juba peol, siis selle vahele põimitud katketes, kus jutustajaks Vandad, ollakse alles sinnapoole teel. Vaatepunkti nihkumisega kaasneb ajaline nihe, ning see lisab loosse iseäralikku põnevust ja pinget.

ROOTSI ÜHISKOND JA LÕIMUJAD Samueli loo taustal joonistub are pilt tänapäeva Rootsi ühiskonnast – vasakpoolsete vaadetega, feministlik, mahesidruneid tarbiv ja poliitiliselt aktiivne ning idealismi kalduv Laide (kelle nimigi moodustab anagrammi sõnast ideal), kuigi etniliselt päritolult üldse mitte rootslane, väljendab oma hoiakutes väga paljude rootslaste maailmavaadet, mille juured on 1960.–1970. aastate ning varasemaski töölisliikumises ning sotsiaaldemokraatlikus meelsuses. Märkimisväärsel kombel pandi see idealism rängalt proovile just 2015. aasta sügisel, kui Jonas Hassen Khemiri romaan pärjati Augustiauhinnaga. Sügise ja sügistalve jooksul saabus Rootsi enam kui pool miljonit põgenikku. Leidus nii neid, kes kinnitasid, et nad kõik tuleks avasüli vastu võtta, kui ka neid, kes pidasid varem saabunud pa-

gulaste Rootsi ühiskonda lõimimise katseid ebaõnnestunuks ja nõudsid piiride sulgemist. Romaanis illustreerib seda vastasseisu Laide ja tema mõttekaaslaste Rootsi Demokraatide vastane meeleavaldus, aga ka olukord Samueli vanaema majja loodud varjupaigas – algul on kõik asjaosalised toimuvaga rahul, ent abivajajaid tuleb üha juurde, varsti väljuvad sündmused kontrolli alt ja tundub, nagu suudaks olukorda päästa veel ainult Vandad, kes (väidetavalt) hakkab inimestelt passe ära korjama ning „sümboolset haldustasu” nõudma. Lõpetuseks tahaksin veel meelde tuletada, et kuigi Khemiri looming on Eesti lugejale põhiosas tundmatu, on teatrisõpradel siiski olnud võimalus näha T-Teatri lavastuses tema näidendit „Invasioon!”.

Kõik, mida ma ei mäleta Jonas Hassen Khemiri tõlkinud Aet Varik 264 lk, kõva köide sari „Moodne aeg“

101 sündmust Eesti teatris ANNELI SARO

ilmunud

tusi, rolle, teatritegelaste mõjuvälja, institutsioone, teatriskandaale, kirjutisi ja fotosid. Miks nii? 20. sajandi teatrit on nimetatud lavastajateatri ajajärguks. Selline lähenemine jätab aga varju näitlejad ja suurepärased rollid, kui need juhuslikult ei ole sündinud suurepäraste lavastuste raames. Selles raamatus on näitlejaile, lauljaile ja tantsijaile antud võimalus ka üksi või koos lavapartneriga hiilata. Aga mida teha mõjukate teatritegelastega, kes ehk pole olnud lavastajad või kelle tööd ja tähendust ei ole võimalik suruda ühte-kahte lavastusse? Selles teoses ilmuvad nad areenile

iseseisvate isikulugude kaudu. Kui mõelda ja kirjutada teatrist ainult inimeste kaudu, siis võib kergesti unustada materiaalse ja institutsionaalse baasi, mis neid koos hoiab või pühitseb. Ma pean siin silmas eelkõige teatrimaju, kuid ka nähtamatuid võrgustikke, mis tekivad inimeste vahel ajas ja ruumis. Kuid kuhu jääb siis publik? Kuna teater pakub huvi mitte ainult kunstilise, vaid ka sotsiaalse nähtusena, siis ei tahtnud ma ka publikut „suurest teatrimängust” välja jätta. Vaatajad saavad teatrisündmusi kujundada ja oma seisukohti avaldada mitte ainult „jalgadega hääletades” ehk piletit ostes, vaid kõige

selgemini tuleb nende hääl esile just siis, kui puhkeb mõni teatriskandaal. See on hetk, kui kunst ja ühiskond teineteisega tõsiselt rääkima hakkavad. Lõpuks, teatrikriitikud, -uurijad ja fotograafid, ka teil on võimalus panna alus mõnele teatrisündmusele!

101 Eesti teatrisündmust Anneli Saro 220 lk kõva köide sari „101 Eesti…”

Sarah Winman tõlkinud Kristina Uluots 320 lk, kõva köide

Eakas Marvellous Ways on pea terve elu elanud kõrvalises mahajäetud külakeses. Freddy Drake on noor sõdur, kes on lubanud täita oma sureva sõbra viimase palve. Meri uhub Freddy Marvellousi ukse ette. Alguse saab kummaline sõprus, mis võib tuua mõlema ellu just seda, mida nad kõige rohkem vajavad.

Grammatika ülistus Jean-Pierre Minaudier tõlkinud Indrek Koff 152 lk, pehme köide

Jean-Pierre Minaudier on tõeline erudiit, kelle tohutus koduraamatukogus seisab aukohal keeleteaduslike teoste kollektsioon. Autor jagab lugejaga oma sõnarändude käigus avastatud rõõme. See raamat on uskumatult naljakas ja piiritult õrn austusavaldus maailma rahvastele ja keeltele ning inimvaimu ammendamatule mitmekesisusele.

Cornwalli taeva all Liz Fenwick tõlkinud Liina Viires 320 lk, kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”,

Demi on jäänud just ilma oma unistuste töökohast ja ka elukohast. Äsja lesestunud Victoria on veendunud, et lõpuks ometi on tal kõik, mida ta kunagi soovinud on. Kuid mõlemat naist ootab ees üllatus, nende õnn on pöördumas ja neil tuleb leida uuest olukorrast väljapääs.

Eesti tornaadod Andres Tarand, Ain Kallis 280 lk, poolpehme köide sari „Roheline Eesti”

Tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Nende kirjeldamine statistiliste parameetritega on keeruline. Samas aga elame maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud võrdlemisi esirinnas.

helios ilmunud Loomuliku sünnituse teejuht Ina May Gaskin tõlkinud Kristiina Kõrvas 352 lk, pehme köide

Viimaks on eesti keeles ilmunud Ina May Gaskini hinnatud käsiraamat „Loomuliku sünnituse teejuht”. „Ina May Gaskin on armastatud ja lugupeetud ämmaemand, suurepärane lektor, õpetaja ja lugude jutustaja. Pean teda ämmaemandana oma kõige olulisemaks eeskujuks ja õpetajaks. Ina May lood ei aegu ega vanane, sest sünd ja sünnitus on jäänud oma olemuselt samaks ja muutumatuks läbi aastatuhandete,” ütleb staažikas ämmaemand ja raamatu sisutoimetaja Ingrid Kaoküla. Raamatu on heaks kiitnud Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Sünnitoetajate Ühendus ja MTÜ Sünni Vägi.

Meie haiguste juured Elke Arod tõlkinud Madleen Simson 246 lk, pehme köide

Elke Arod on end pühendanud toitumisteraapiale, leevendades individuaalse toitumismuutusega elukeskkonnast tulenevat toksilisuse kahjulikku mõju. Pärast karmi isiklikku kogemust küsib ta otse, kas pole viimaks aeg tunnistada keskkonna varjatud toksiinide ja haiguste algpõhjuste vahelisi seoseid. Meie organism on ravimi-, põllumajandus-, toiduaine- ja muude tööstuste kaudu paljudele toksiinidele avatud ning selle tagajärjel võib avalduda peidetud raskmetallide mürgistus. Ennetustööga saab igaüks oma tervist säilitada ning haigustest terveneda.

ilmumas Minu aktiivne beebi Maarja Säde 152 lk pehme köide

See raamat julgustab ja õpetab, kuidas beebi esimese eluaasta tormilise arengu ja kasvamisega kõige õigemini toime tulla. „Beebi eest hoolitsemine ei tähenda ainult eakohast toitu ja puhast peput: oluline on temaga suhelda, rääkida, võimelda. Selleks ei ole vaja minna mänguringi – väga palju saab ära teha kodus, oma harjumuspärases keskkonnas ja ajal, mil nii ema kui ka laps tunnevad end heatujulisena. Raamatus „Minu aktiivne beebi” õpetatakse lihtsalt ja arusaadavalt eakohaseid tegelusi imikuga ning selgitatakse, miks üks või teine harjutus on just selles eas hädavajalik.” Reet Raukas, lastearst

Eluga pääsenud David Long tõlkinud Triinu Lepp 190 lk kõva köide

Rohkete illustratsioonidega kogupereraamat, mis räägib neist, kes on surmale silma sisse vaadanud. Need mehed ja naised võitlesid peaaegu võimatutes tingimustes ja jäid ikkagi ellu, et oma lugu rääkida. Nad sattusid hätta džunglites ja kõrbedes, koobastes ja vulkaanides või hoopis maailma suurima ookeani tühjuses, kuid kõik pääsenud leidsid endas energiat ja eneseusku, mida oli ellujäämiseks vaja. Need tõestisündinud ja õpetlikud lood näitavad, kuidas on võimalik saavutada uskumatut vastupidavust, tugevust ja visadust ka kõige karmimates olukordades.

WWW.HELIOS.EE

Nr 2 (108) 29. märts 2017

High Hitler! Uimastid Kolmandas Reichis TIINA VIHMAR

imastitest Kolmandas Reichis teatakse seni üsna vähe. Kirjanik Norman Ohler poeb toonastele kurjategijatele sõna otseses mõttes naha alla ning uurib, mis voolas nende soontes. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem võib öelda, et tegemist oli keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati kaasa ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega, samal ajal kui ametlikult aeti ranget „uimastivastase võitluse” poliitikat. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. See preparaat oli toona igas apteegis vabalt kättesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti käe farmakoloogilise stimulandi järele: kui ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks käsu andis, oli ta ammu sõltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator oma sõgedustega lõpuni välja minna. Norman Ohler on uurinud seni ligipääsuta materjale ning vestelnud selle aja kaasaegsete, sõjaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat, mille koostamist toetas ka tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen.

HANS MOMMSENI JÄRELSÕNA „Norman Ohler käsitleb senini piisava tähelepanuta jäänud Natsi-Saksamaa režiimi üht tahku: natsionaalsotsialistliku ühiskonna aina kasvava uimastite tarvitamise olulisust. Käesolevas raamatus näidatakse ilmekalt, kuidas üks osa rahvast vajas pelgalt igapäevaseks toimimiseks lausa hoomamatul määral narkootikume. Seega muutub natsionaalsotsialistide propageeritud idealistlik motivatsioon üsna suhteliseks. Diktatuuri sisemine hävimine viitab aina kasvavale vajadusele keemilist

Tablettide dražeerimisruum Temmleri tehases.

stimulatsiooni tekitava aseaine järele ja seda juba sõja algusaastatest alates. Norman Ohler räägib „natsionaalsotsialismist tablettide kujul”. Selle raamatu suurim teene peitub Hitleri ja tema ihuarsti vahelise sümbiootilise suhte kujutamises. Need kirjeldused on põrutavad, sest seeläbi luuakse esimest korda võttestik 1941. aasta sügisest alates toimunud sündmuste mõistmiseks. Norman Ohler näitab ilmekalt, kuidas füüreri peakorter riigi juhtimisel aina võimetumaks muutus ja kuidas Hitler end aegamööda reaalsusest välja lülitas. See on väga häiriv avastusretk selle kohta, kuidas maailmasündmusi võib juhtida meditsiiniline triviaalsus. Nii nagu rahvas aina enam erguteid tarbis, reageeris ka võimuladvik katastroofilisele üldolu-

korrale aina kasvava ravimite manustamisega. Niipea kui ideoloogiast enam ei piisanud, haaras Hitler tehiskargu järele, et põhjalikult sisse raiutud teelt enam mitte kõrvale kalduda. Otsustaval perioodil, alates esimesest sõjatalvest Moskva all kuni lüüasaamiseni Stalingradi lahingus, sai valdavaks tendents viibida tehislikes maailmades. See viis sügava kriisini ning lõpuks sisemise hävinguni. On ühtaegu põnev ja kohutav siit lugeda, kuidas Hitler oma isikliku teovõimekuse kaotas. Kogu võimuladviku kasvav võimetus hoomata sõjaväelist ja majanduslikku tegelikkust oli märkimisväärne. Norman Ohleri teene peitubki Saksa sõjapidamise pahupoole paljastamises. See raamat siin muudab kogupilti sõjast.”

6. aprillil kell 17.30 tutvustab Norman Ohler Tallinna Raamatumessil oma kõmulist raamatut „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis”. Vestlusõhtut juhib Priit Hõbemägi.

Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis Norman Ohler tõlkinud Elina Adamson toimetanud Meelis Maripuu 288 lk, pehme köide

Edust ja ebaedust Nike'i näitel KRISTJAN LEPIK

ee raamat räägib väga paljudest asjadest. Usun, et inimestele jätab see väga erineva jälje. Kindlasti on see jooksmisest. Phil Knight armastas joosta. Ka mina armastan joosta. Selles tohutult kiires igapäevases sagimises võtta üks tund ja olla omaette. Sina. Tee. Liikumine. Mõtted. Kuid minu jaoks oli see raamat eelkõige ettevõtlusest. Avalikkus vaatab ettevõtjaid sageli nende edu järgi. Kas või Phil Knight praegu – naeratades aega veetmas erinevate superstaaridega. Isikliku vara väärtus 24,5 miljardit dollarit. Üle kahe korra rohkem kui Eesti riigi aastane eelarve. Kuid see raamat näitab teed, kuidas sinna jõutakse.

Kui raske on iga ettevõtte algus. Seda enamasti avalikkus ei näe. 1970ndatel Nike’iga alustades oli Knight ja tema meeskond ikkagi kogu kümnendi vältel surma piirimail, üks suurem viga oleks võinud ettevõtte põhja viia. Oluline põhjus oli selles, et Knight seadis kõige tähtsamaks kasvu – ta ei tahtnud teha väikest ettevõtet, vaid mõistis, et tõeline tulu tuleb siis, kui see suureks kasvatada. Ta oleks võinud piirduda vähemate ambitsioonidega ja olla juba paari aasta pärast rasvases kasumis, kuid siis oleks sellest kasvanud Karhu ja mitte Nike. Lisaks – Nike oli juba algusest peale innovaatiline, otsides pidevalt uusi võimalusi jooksutossude arendamiseks, et teha neid kergemaks, paremaks, mugavamaks. Sellega tegelikult kogu olemasolevat turgu muutes. Selles mõttes

on nende tegevus 1970ndatel sarnane praeguste idufirmadega – väga kiire kasv, soov turg uute lahendustega pea peale pöörata ja sellega koos ka väga suur risk ebaõnnestuda. Ebaõnnestumine on äris väga loomulik, enamik projekte tegelikult ebaõnnestuvad. Vaadates, kui palju oli kohti, kus Nike oleks võinud mõne välise sündmuse tõttu ajaloo prügikasti minna, aitab meil ka mõista, kui napp on piir ettevõtluses edu ja ebaedu vahel. Kas oli siis Knight lihtsalt õnneliku käega, et suutis mitmes kohas napilt põhjaminekut vältida? Osaliselt küll. Kuid tuleb mõista, et Nike’i edu taga on ka inimesed. Knight oli erakordselt tugeva visiooniga ning tal oli võime minna probleemide lahendamisel läbi seinte. Iga kukkumise järel uuesti püsti. Kuigi Knight ei ole mulle isiksusena

sümpaatne (tal oli üsna madal empaatiavõime ning ta kasutas kohati ka valet ja manipuleerimist), oli tal üks suurepärane omadus, mida võib pidada teiseks Nike’i eduteguriks – oskus valida meeskonda sobivaid inimesi ning anda neile tegutsemisruumi (mitte kõike ise mikromanageerides). See on siiski suurepärase juhi tunnus. Ja see on õppetund igale alustavale ettevõttele.

Jala jälg. Nike’i algust meenutab selle looja Phil Knight tõlkinud Eva Finch, Kaido Kangur 448 lk, kõva köide

Nr 2 (108) 29. märts 2017

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

Masinate mõtlemisest ARKO OLESK TLÜ teaduskommunikatsiooni õppejõud

„I

sand ja teener” – nõnda intrigeerivat pealkirja kannab raamatu epiloog. Just selles peatükis lahkab aju ja intelligentsuse uurija Andres Laan küsimusi, mis kerkivad tehisintellektiga seoses meeltesse paljudele meist, mitte ainult neile, kes tihedamad teaduse ja ulme jälgijad. Kas arvutid saavad meist targemaks? Kas robotid võtavad ära meie töökohad? Kas tehnoloogia areng muudab meid endid rumalamaks? Kes aga ootavad kogu raamatust arutelusid meid ees ootava tuleviku kohta, peavad siiski pettuma. Laan on mõjude mõtisklused mahutanud üheksale lõpuleheküljele, olles neil skeptiline mõtlevate masinate revolutsiooni osas ja nähes suurimat ohtu meie endi vaimses mandumises liigse mugavuse tõttu. Tema vastus tehisintellekti poolt meie ühiskonna- ja elukorraldusele esitatud väljakutsele pole mitte isanda või teenri roll emmale-kummale, vaid ühistöö.

HAARAV SISSEJUHATUS MÕTLEMISE MAAILMA „Neile, kes masinate sisemisest tööst aru saavad, on lahti uus võimaluste maailm, kus inimeste oskused arvutite abil järjest võimsamaks muutuvad,” sõnastab Laan (lk 173). Sellest õigupoolest kogu raamat ongi – Laan pakub meile haarava ja ladusa sissejuhatuse mõtlemise maailma. Ja kuigi raamatu pealkiri on «Tehisintellekt», tasub samavõrra tähelepanu pöörata alapealkirjale: „Loomadest ja masinatest”. Lugedes on raske lahti saada tundest, et rohkemgi veel kui tehisintellektist, on see raamat tegelikult meie endi mõtlemisest (jah, inimene kuulub alapealkirjas mainitud loomade sekka). Igapäevaelus on raske märgata, kui keerukaid probleeme meie aju sujuvalt lahendab. Isegi kõige argisemad toimingud, nagu hommikuse võileiva valmistamine või kohvi tassi kallamine, nõuavad eri meelte abil saadud info kogumist ja töötlemist, rääkimata selle põhjal lihaste töö ülitäpsest koordineerimisest. Kõige selle keerukus hakkas täies mahus selguma alles siis, kui teadlased püüdsid samasuguseid oskusi õpetada masinatele. Ühtäkki selgus, et robotil on raskusi isegi kohvitassi ära tundmi-

sega kaetud laual. Kuulus on lugu, kuidas 1966. aastal võtsid tehisintellekti pioneeri Marvin Minsky õpilased suveprojektina ette arvuti nägema õpetamise. Pool sajandit hiljem on hoolikalt treenitud sügavad närvivõrgud suutelised piltidelt tuvastama esemete üldisi kategooriaid nagu inimnäod, kassid või lilled, kuid detailsemas määratlemises (kassitõud või lillesordid) on ta jätkuvalt inimeste ja teiste loomadega võrreldes üsna abitu. Küsimus „Mis on pildil valesti?” käib talle veel üle jõu.

ULMEKIRJANDUSEST TEGELIKKUSSE „Oma keha keerukuse alahindamine panebki meid tihtilugu tehisintellekti leiutisi lapsikute leludena vaatlema,” ütleb Laan (lk 169). Ometi lubab temagi, et lähiaastail jõuab meieni rakendusi, mis muudavad seni vaid ulmekirjandusest tuntu igapäevategelikkuseks. Vahepealsete aastate tupikust ongi tehisintellekti arendamise välja päästnud see, kui loobuti soovist programmeerida masinasse teatud maailma loogiline mudel (sest maailm on lõpmata keeruline paik) ja asuti tema n-ö mõtlemist üles ehitama samadel põhimõtetel, mille evolutsioon on loonud aastamiljonite pikkuse töö tulemusena – peamiselt oskusena kohaneda ja õppida. Esimese lähenemise tipuks jäi males Garri Kasparovi alistanud arvuti Deep Blue, teise edu tunnistuseks on hiljutine go-meistri alistumine tehisintellekti programmile. Tänapäeva tehisintellekt tugineb Laane sõnul bioloogiliste ja tehnoloogiliste avastuste üksteisest toituval ringmängul (lk 92). Arusaam aju tööst ja õpiprotsessist on inspireerinud algoritme, mis juhivad otsimootoreid, isesõitvaid autosid ja nutikaid assistente. Laane raamatu põhilised peatükid tutvustavad nelja põhimõtet, mis on tehisintellekti mõtlemise vundamendikivid: negatiivne tagasiside, innustusõpe, treenitavad närvivõrgud ja kollektiivne intelligentsus. HELGE VÕI MUST STSENAARIUM? Lühidalt kokku võetuna kõnelevad need teemad, kuidas loomad (ja masinad nende eeskujul) reageerivad muutuvale keskkonnale, teevad ennustusi tuleviku kohta, loovad arusaama maailma moodustavatest objektidest ja jõuavad ühiselt parimate otsusteni. Ja kui loomade puhul on nende oskuste tulemus kohanemisvõime ja maailma täitmine mitmekesise eluga, siis masi-

Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja

ugo Võsapäts. Tark. Semulik. Naljakas. Atraktiivne. Kasulike ideedega. Väga hea taiplikkusega. Kriminaalne minevik puudub. Kuritegelikud kavatsused järgmisteks aastateks puuduvad. Tundub lausa ideaalne kangelane? Ometigi tuleb lugejal Sabine Zeti uues raamatus lisaks kaasaelamisele Hugole hoopis kaasa tunda. Nimelt ei realiseeru Hugo ja Nico suurejoonelised plaanid tegelikkuses. Veel hullem – asjalood pöörduvad lausa Hugo vastu. Koolitöö ei suju, vajalikku pappi ei

paista kusagilt ning umbes loo keskpaigaks on poisid nii kaugel, et kärgatab tõeline perekondlik äike. Loominguline lähenemine argielule ei anna soovitud tulemusi (kuulsust, raha, põnevust), vaid hoopis sisiseva empsi, kipras kulmuga isa, itsitava õe, koduaresti, telekavaatamise keelu ja mis kõige ebaõiglasem – järeleaitamistunnid matemaatikas ja inglise keeles. Ning järeleaitajaks pole keegi muu kui hirmus ja kardetud Laura Mägi paralleelklassist! Ei, ei, ainult mitte Mägirott! Kuid saatus on Hugole selja pööranud. Aga Hugo V. ei anna alla. Kõigepealt tuleb ebameeldiva sõna „järeleaitamine” asemele leida alternatiiv, näiteks „õppemänedžer” või „aineassistent”.

Lapsehoidja käsiraamat Inger Kraav, Siiri-Liisi Kraav, Ülle Kruuda, Mare Liiger, Margit Pärn 240 lk pehme köide

Populaarse „Lapsehoidja käsiraamatu” teise trüki kaante vahele on kogutud olulisem osa sellest, mida üks lapsehoidja või ka lihtsalt lapse hoidja lapsest teadma peab. Kirjeldatakse lapsehoidja tööd, antakse põhjalik ülevaade lapse arengust ning kasvukeskkonna mõjudest, laste tegevustest, nende õigustest ja kaitsest. Raamatu autorid on oma valdkonna asjatundjad, kes korraldavad ka lapsehoidja kutseeksamile eelnevaid koolitusi.

Mina uurin loodust Cècile Jugla tõlkinud Ruth Porila 96 lk pehme köide

Kauni kujundusega entsüklopeedia looduse avastamiseks. Raamat annab lihtsad vastused loodusega seonduvatele küsimustele, illustreerituna detailirikaste tõetruude piltidega. Loodust vaadeldakse viies kohas: linnas, maal, metsas, mere ääres ja mägedes. Laps tutvub looduse tsüklitega: aastaaegade vaheldumine, lille, liblika ja konna elukaar. Raamat pakub võimalusi ka ise koduste vahenditega loodust avastada.

Teeme koos. Vildist mängutoidud Irena Kibin 48 lk, pehme köide

Andres Laan oma raamatu esitlusel.

nates moodustavad need algoritmid koosmõjus aina kasvava arvutusvõimsusega just selle retsepti, mis võib ellu viia ulmekirjanike nii kõige helgemad kui ka kõige mustemad kujutelmad (kuigi, nagu rõhutatud, pole need selle raamatu teema). Raamatu juures on tähelepanuväärne ka asjaolu, et tegu on eestlasest autori algupärase teosega, millesarnased on meie populaarteadusmaastikul seni veel üsna haruldased. Andres Laan on Cambridge’i ülikooli ja Max Plancki instituudi taustaga noor teadlane, kes praegu uurib Portugalis kollektiivset intelligentsust tehislikes ja bioloogilistes süsteemides. Õigemat inimest vaadeldud teemal kirjutamiseks oleks seega eestlaste seast raske leida. Samal ajal valdab Laan oskust kirju-

tada keerulised teaduskohad tavalugejale arusaadavaks ja huvitavaks. Leheküljed on üle külvatud tabavate näidete ja võrdlustega ning see aitab üle isegi matemaatilisematest kohtadest. See oskus, ma kahtlustan, on selline, mis jääb veel pikaks ajaks tehisintellektile kättesaamatuks ja seega inimeste pärusmaaks. Nautigem siis seda.

Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest Andres Laan 176 lk pehme köide

Hakkaja Hugo heitlused ÄDU NEEMRE

ilmunud

Hugo on endiselt tasemel. „Otse ootamatult oivaline, Olivia!” ütleb seepeale parim sõber Nico. Pärast mõningasi FBI-ainelisi sekeldusi ja väikesi arusaamatusi härra Doktor Torresega võib lugeja koos Hugo ja Nicoga kergendatult hingata. Äpardused on üle elatud, Hugo Võsapäts pole kaotanud oma head nime ja isegi aineassistent Laura näeb äkki üsna kena ja armas välja. Hei, hei, Hugo armastab teid kõiki! Sabine Zeti uues raamatus „Hugo V. salaplaan” jätkuvad Hugo ja Nico peadpööritavad ettevõtmised. Raamatut on mõnus lugeda, sest jutustamisviis on loomulik, koomilised juhtumised pärit nagu elust enesest. Raamat toidab lugeja uudishimu, sest autor pakub välja põnevaid ja naljakaid olukor-

di, samas on piisavalt ainet ka järelemõtlemiseks ja ehk isegi hinnangute andmiseks. Tegevus on dünaamiline, pisut filmilik, raamatu põhitoon on positiivne. Peategelane ei jää hätta ja leiab esialgu lootusetuna näivatele olukordadele alati lahenduse. Geniaalne Hugo V., kelle aju ei maga kunagi!

Hugo V. salaplaan Sabine Zett tõlkinud Katrin Uuspõld 176 lk kõva köide

Värvilisest vildist meisterdamiseks on võimalusi ja inspireerivat palju. Siia on kokku kogutud mõned vahvad aedviljad, värvilised marjad ja isuäratavad maiustused. Töid on võimalik omavahel kokku sobitada või lõikeid veidi muutes uusi valmistada. Ja kui kord kõik valmis, saab mängukodus süüa teha, külalisi vastu võtta, poodi mängida või avada hoopis kondiitriäri.

Teeme koos. Paberpunutised Avelin Gildemann 64 lk pehme köide

Paberpunumine on tore meisterdamisviis, kus saab ära kasutada kõige lihtsamat materjali – ajalehepaberit. Raamatus tutvustatakse paberpunumise tehnikaid ja võtteid. Alustatakse pabervitste valmistamisest ja töötlemisest, seejärel õpitakse erinevaid mustrikombinatsioone ning viimaks võimalusi punutiste korrektseks lõpetamiseks ja viimistlemiseks.

Kust tulevad miksid? Riina Lamp, Linda Pakkas 40 lk, kõva köide

Nende värviliste kaante vahele oleme peitnud küsijale vastuseid ja vastajale küsimusi – just siit need miksid tulevadki! Klappidega raamatus on 80 imeilusat ja mõistatuslikku vigurpilti, mis pakuvad palju avastamisrõõmu. Vahvaid pilte on lapsel põnev uurida ning avades igal lehel oleva klapi, tekib samast joonistusest päris uus pilt. Lustakad küsimusevormis värsid avardavad fantaasiat veelgi. Kas tigude majad ei seisagi reas? Kas seenel on soojem, kui kübar on peas? Kes tassiga räägib, et temal on kõrv? Kes teab, miks on õhupall eriti õrn?

EKSA

WWW.EKSA.EE

Nr 2 (108) 29. märts 2017

Läbi keeletihnikute, läbi sõnametsa CAROLINA PIHELGAS

šuvaši luuletaja Gennadi Aigi (1934—2006) mahukas kakskeelne valikkogu „Tihnikud metsas” on unenäoline rännak läbi keeletihnikute ja põliste sõnametsade, heleda ja kirka selguse poole. Aigi kirjutas väga haaravalt, tema poeetiline taju võbeleb kuskil une ja ärkveloleku piiril, mistõttu tekstid mõjuvad lausa loitsivalt. Aigi on kahtlemata tuntuim tšuvaši luuletaja, kuid ta on ka vene luule kaasaegne klassik. Kirjutamist alustas ta emakeeles, aga mõni aasta pärast Moskvasse kolimist hakkas kirjutama ainult vene keeles, sest pidas seda „traagilise valdkonna” keeleks. Vene luule traditsioonist võttis ta üle ainult meelepärase, arendades välja ainulaadse vabavärsilise luulekeele. Kuuekümnendatel sai Aigist üks vene avangardi suurkujusid, teda peetakse vene poeetilise sürrealismi loojaks. Laiema lugejaskonnani jõudis Aigi siiski märksa hiljem, kui Saksamaal oli ilmunud esimene suurem luulekogu. Venemaal hakati Aigi luulet trükis avaldama alles 1990. aastatel. Aigi luule on sageli vihjeline ja elliptiline, palju jääb lõpuni välja ütlemata. Kummastavalt mõjub Aigi süntaks, mis tekitab tunde, nagu püütaks keelt koost lahti võtta. Aigi enda sõnul ei tahtnud

ja otsekui oleksid haavapuud heitnud koore pihustub värvitus purustatud klaasina ja paugatab kusagil koor: maja? jäänud maha põllule oma palke valgustades nähtavatena nukralt armastada sipelgaid kus? ei tea me isegi me väärime õrnemat muda ja me ise tumedamad

ta siiski keelt mitte lammutada, vaid rekonstrueerida, viies luulekeele vastavusse sellega, kuidas inimeste omavahelised suhted ajas muutuvad ja teisenevad. Kõige sagedasemad motiivid Aigi luules on mets, uni ja lumi. Aigi on metsainimene nagu Valdur Mikita eestlane, Tšuvaššia on metsade vaikus. Lugeja juhatataksegi pilvede peidupaikade, metsade hinguse ja lumeväljade kerguse juurde. Tõlkija Katrin Väli on Aigi keelekasutust edasi andnud võimalikult täpselt, järgides hoolikalt teksti rütmi ja hingamist. Raamatut saadab tõlkija põhjalik järelsõna.

petrone print ilmunud Paul ja paps rändamas

Susanne Weber tõlkinud Lea Ellert 80 lk, kõva köide „Ja nüüd: täiskäik edasi!” hüüab isa. „Sõtku!” Paul surub jalad pedaalidele ja sõtkub nii kiiresti, kui jaksab. „Vägev, edasi!” ergutab teda isa. Nendes ettelugemiseks mõeldud lugudes on lasteaialaps Paul ja paps koos rändamas. Nad sõidavad vesijalgratta, rongi ja lennukiga, ehitavad raketi ja telgi, lähevad unereisile ja lõbustusparki. Pauli ja papsi esimesed lood ilmusid eesti keeles 2016. aasta kevadel raamatus „Paul ja paps”. Saksakeelne „Paul und Papa” võitis Leipzigi raamatumessil laste- ja noorteraamatute Lugemiskompassi auhinna.

Lennukiga lõunamaale Epp Petrone 72 lk, kõva köide

Kes on lennukitädid ja mis on lennukinipid ja kuidas lennuk kosmosest tagasi õigesse kohta saab? Kes on kardinauss ja kes on mudakoletised? Kuidas pilvi lugeda? Kuidas mängida välismaa poisiga, kes räägib ainult välismaa keeles? Mis saab, kui Leena viskab oma mütsi delfiinile või kui Anna ahvib ahvi? Kas Marta saab ploomikivi järgi teada, mis värvi ploomi võõras tüdruk sõi? „Lennukiga lõunamaale” on lühilugude kogumik, mis räägib ühe pere talvisest reisist soojale maale. Tegelased on juba tuttavad raamatutest „Marta varbad”, „Anna hambad”, „Leena peenar” ja „Kurru-Nurru vurrud”.

ilmunud Leikude Erni Kask 191 lk pehme köide

liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata. /„Vale mitu olekut”

„Leikude” on meeldejäävate tegelaste ja miljööväärtuslike kirjeldustega romaan kadunud maailmast – 1980ndate Nõukogude Eesti külaühiskonnast. Rakvere rajooni Lembit Pärna nimelise kolhoosi Leikude osakonnas jälgib farmitööliste järeltulija, poiss nimega Erni, inimesi enda ümber, nende omavahelisi suhteid ja kõike muudki, mis tema nägemisulatusse jääb. „Leikude” on katse kirjeldada maailma, mida enam ei ole või mida polnudki üldse olemas. Ühtlasi on „Leikude” autobiograafiline arengulugu täis avastusi, pettumusi, huumorit ja vihjeid suurtele muutustele, mis polnud veel kätte jõudnud, aga mille hõngu oli juba kõikjal ümberringi tunda.

Poliitilised esseed. Väekirjad IV köide

Pildi ilu rikkumise paratamatus

„Vabadust mõistetakse ikka veel nagu loomuõiguse ajal, st sunni puudumisena. Nii liberalistlikud kui ka sotsialistlikud ideoloogiad kasutasid seda vabadusemõistet ja vaidlesid ainult sunni allikate üle – kas õigusriik või kapitalistlik ühiskond? Massi meedia ühiskondlik „süütus”, tema ohutus rajaneb sellel, et ta kedagi ei sunni. See kehtib kõigi tema programmivaldkondade, eeskätt reklaami kohta. Tegelikult aga põhineb vabadus vaatluse ja alternatiivide kirjeldamise tunnetuslikel tingimustel koos avatud, otsustest sõltuva ja seetõttu tundmatu tulevikuga.”

Gennadi Aigi

Esseed ja artiklid Viivi Luik 381 lk, kõva köide

Tihnikud metsas

Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Kuid kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui ka tume pool? Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis on sulle püha ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline,

Gennadi Aigi tõlkinud Katrin Väli 389 lk

Margus Ott 404 lk, kõva köide

„Poliitilised esseed” sisaldab 39 esseed ühiskonna kohta. Mõned käsitletud teemad on ühiskondlik keerukus ja muundumine, demokraatia, majandus, ebavõrdsuste mahendamine, anarhiline koostöö, globaliseerumine, vabadus, ühiskondlikud lävimisviisid, mõningad eesti ühiselu diskursuse puuslikud jt. Eraldi esseed on sooneutraalsest abielust, dissidentlusest, rahvusküsimusest, feminismist, alkoholismist, õpetlastest ja pagulastest.

Massimeedia reaalsus Niklas Luhmann 179 lk kõva köide

WWW.PETRONEPRINT.EE

Lood lugude taga EPP PETRONE kirjastaja

äletan, kuidas ma mõni aeg tagasi maakodus vanu lasteraamatuid sortisin ja kuidas mind tabas inspiratsioon – kirjastaja loomepuhang nimelt. Ka selline loome on täiesti võimalik, see ei erine väga sellest, mida võib kirjanikuna kogeda. On tänulikkus ning samas kärsitus ja lootus, et saan hakkama selle teostamisega, mis kusagilt saabunud on... Idee oli selge ja konkreetne: võiks teha raamatusarja, kus armastatud lastekirjanikud valivad ise lemmikud oma loomingu hulgast ja kommenteerivad nende saamislugu. Nii sündiski noorele lugejale mõeldud sari „Parimad palad”, kus on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Võimalik, et idee kaudne mõjutaja oli mu lapsepõlve lemmiktelesaade „Tuhat tutvust”, kus autorid rääkisid lastele oma raamatute köögipoolest. Nädalast nädalasse kinnistas see saade mu plaani saada kirjanikuks, sest ma nägin ja sain aru, mismoodi see elukutse seestpoolt välja näeb. Nii et see lugude jagamine oli omamoodi ka noorte kirjanike kasvulava.

KULTUURI KÖÖGIPOOL Minu meelest ei saa kultuuri köögipoole lugusid olla kunagi liiga pal-

ju, küll aga võib juhtuda, et on liiga hilja… Sest jääv on see, mis kirjanik on endast ametlikult välja andnud – aga tema ise ei ole jääv, ta võib peagi olla kadunud, ja võib juhtuda nii, et meieni ei jõuagi vastust küsimusele: mida tema ise kõige kallimaks pidas? Ja sellele, mida ta üldse sellest asjast arvas, kui see tal lõpuks tehtud sai. Isegi seda, millega ta üldse rahul polnud, oleks huvitav teada. (Tõsi, meie raamatusarjast sellele seekord vastust ei saa.) Ma soovin, et oleks vähem kahetsusi, vähem küsimusi, mida me enam esitada ei saa. Mu idee sai alguse Ellen Niidust… Aga hiljaks jäin. Muidugi pole ta tegelikult läinud – igal hetkel loeb kusagil keegi ja laulab kusagil keegi just seda, mida tema loonud on. Siiski jääb mulle sisse kahjatsus, et me temalt küsida ei jõudnud.

LUGUDE SÜNNILOOD ON HOIDMIST VÄÄRT Aga me küsisime Heljo Männilt. Ja Ira Lemberilt. Olivia Saarelt. Jaan Rannapilt. Tiia Toometilt. Aino Pervikult… Mis on teie lemmiklood ja -värsid? Kuidas te need kirjutasite? Mida te sellest kirjutamise ajast, nii-öelda loomeköögist, mäletate?

Kunagi ammu, keskkooli ajal, tegin ma kirjandusolümpiaadiks uurimistööd pealkirjaga „Eduard Vilde oma loomingu kommenteerijana”, ja juba sel ajal sain ma selgeks, kui oluliseks võib järeltulevatele põlvedele osutuda see, mismoodi kirjanik kusagil suvalises kirjasabas repliigi korras midagi oma pooliku või äsja valminud loo kohta ütleb. See juhuslik kild võib aastakümnete pärast olla see jäämäe tipp, mille järgi me aimame, mida kirjanik toona läbi elas. Lugu on lugu… Nii ametlik lugu kui ka saamislugu on väärt seda, et neid meeles pidada. Mida vanemaks ma

saan, seda rohkem tundub mulle, et kõike meie ümber peaks kiirelt jäädvustama, kuniks see võimalik on. Hoogsalt elades ei oska me ehk alati ajaloo tekkimist märgata, ka kirjandusloo tekkimist mitte. Aga loomingu kõrval on alati oluline ka kommentaar, ja kui kirjanik on nii hõivatud, et aina kirjutab juurde ega saagi mahti midagi tehtu kohta öelda, siis on tema kaasaegse publiku – ja kirjastajate – kohus seda temalt küsida. Et „Mõmmi aabitsaga”, „Koolipoiss Jannuga” ja „Jefreitor Jõmmiga” kasvanud lapsed saaksid mäletada ka seda lugu, mis on loo taga.

Nr 2 (108) 29. märts 2017

WWW.ARGOKIRJASTUS.EE

Mõtlemapanev raamat Soome rahvuslastest ANDRES ADAMSON ajaloolane

aamat, millest juttu, räägib ära Soome fašismi aastakümneid mahavaikituks jäänud loo, ent alustada tuleb kaugemalt. Või õieti lähemalt, nii ajas kui ka ruumis.

PAREMPOPULISMI TÕUS Fašism on esmakordselt pärast Teist maailmasõda naasmas lääne poliitika peavoolu. Jälle pälvivad laiemat heakskiitu samad teemad, mis võimaldasid fašismi tõusu 1920ndail. Kümmekonna aasta eest alanud ja tänini susisev majanduskriis on mõjutanud ühiskonna meeleolusid kõikjal maailmas. Euroopas on see viinud tundeni, et meie eluviis ja ühiskonna alustalad on ohus, liberaalne demokraatia ning kapitalistlik ühiskonna- ja majandusmudel on läbi kukkunud. Aina suurem hulk inimesi peavad lääne ühiskonda manduvaks, selle põhjuseks aga liigset sallivust, kultuurilise identiteedi allakäiku ja immigratsiooni. Selliste meeleolude tõttu on üle Euroopa tekkinud parempopulistlikke liikumisi, mis on kilbile tõstnud väärtuskonservatismi, rahvusmeelsuse, uue, „õiglasema”, „sotsiaalselt sidusama” ühiskonna loomise, suletud piirid jmt. Tekkinud oludes kõik ju õigustatud diskussiooniteemad, milleks neid jutuksoleva raamatu alapealkirjas ära nimetatud f-sõnaga siduda, võib lugeja nüüd küsida. Tänapäeva Euroopa keelepruugis on fašism ja kommunism ju üsna võrdväärsed nähtused. Need on omandanud edasisi selgitusi vajamatagi häbimärgistava, sõimusõna tähenduse. Väärtuskonservatism ja fašism ei ole ometi sama asja kaks poolt, pole üldse sama asigi. Ka rahvuslus ei ole fašism – kõik fašistid on küll alati rahvuslased, kuid kaugeltki kõik rahvuslased pole fašistid... Tõesti, ei olegi. Ent diskussioonis jäävad kõlama ka kultuuriline rassism (igapäevasel kujul lihtsalt veendumusena, et kultuuriliselt meist erinevad inimesed ei sobi meiega kokku), rahvuslik ja poliitiline radikalism ning usk lunastavasse vägivalda. Teisisõnu: ühise eesmärgi tunne, ühiskonna suhteline üksmeel põhiküsimustes, ei taastu mitte õiglasema ja paremaid võimalusi pakkuva ühiskonna ehitamise kaudu, vaid läbi rõhutatud pühendumise oma kee-

lele, kultuurile ja lipule. Jätkusuutlikuks peetakse vaid ühetaoliseks muudetud ühiskonda.

MIS ÜLDSE ON FAŠISM? Ent mis fašism üldse on? Fašismil ei ole kindlat hulka tunnuseid, millest paari puudumine muudaks mingi liikumise hoobilt millekski sootuks muuks. Meil kasutatakse näiteks meie vabadussõjalaste kohta käivate f-kahtlustuste tõrjumiseks väidet, et vapsid polnud ju antisemitistid, nende seas oli mõni juutki, samas kui Hitler, teadagi... Kuid fašism ei eeldagi tingimata antisemitismi, on ju olemas ka juudi fašism. Ega eelda nüüdsel ajal islami seadmist tingimata peamise ohuallika kohale, nagu läänes hetkel kombeks. On ju olemas ka islamifašism. Ka vabamüürlus, Venemaa (mis ise sarnaneb nüüd millelegi, mis tekitab Euroopa parempopulistides ja rahvuslastes imetlust), demokraatlikud institutsioonid, isegi antimarksism – kõik see on vaid ajastukohane pealisehitis. Põhiline on muus. Fašism kasvas välja valgustuse vastasest protestist ja selle kandvamad põhimõtted tekkisid juba 19. sajandil, mitte Esimese maailmasõja järel. Üleeuroopalise, rahvusülese traumeeriva ja kibestava põlvkonnakogemusena oli ka maailmasõjal oluline osa, kuid mitte ideedeallika, vaid toetajaskonna mobiliseerijana. Palju olulisem kui antimarksism on fašismis antiliberalism, seda võiks lugeda esimeseks peamiseks tunnuseks. Teine on rahvuslus, kolmas väline võitlus rahavõimuga („plutokraatia”, „finantskapitalism” – veidral moel on kõik fašistlikud režiimid samas ise osutunud äärmuseni korrumpeerunuiks), ja neljas vägivalla teadlik kasutamine poliitilises võitluses. SOOME ERIJUHUS? Kuid tagasi kõnesoleva raamatu juurde. Selles lükatakse ümber valitsevad ettekujutused Soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu tühiseks koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita. Tegelikkus oli teistsugune. Raamat jälgib Soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal, asetades sündmused, ideed ja isikud laiemale rahvusvahelisele taustale. Selgub, et erilist vahet ühelt poolt Soome Lapua liikumise, Isamaalise Rahvaliikumise, mitmete

ks pikaaegne suundumus sai hiljuti tõsise tagasilöögi: Rahva Raamatu müügiedetabeli tippu kerkis Eesti teadlase kirjutatud raamat, mis jättis selja taha kõik nõiad ja soolapuhujad. Neuroteadlase Jaan Aru „Ajust ja arust” teeb oma tähelendu üldse mitte ootamatult: see on asjatundliku autori hästi kirjutatud teos, mis läheb korda paljudele ja suure tõenäosusega suudab vajutada lugeja mällu kestva, positiivse ja otsesõnu kasuliku elamuse. Seda, et ajuteadus pakub huvi väga paljudele, suutis tõestada juba „Elava

teaduse” sarja avaraamat, David Eaglemani „Aju: sinu lugu”. Sellele järgnenud teosed, Matt Kaplani „Teadus maagia taga: Pühast Graalist armujookide ja üliinimesteni” ning Lisa Randalli „Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed” ainult kinnitasid, et teadushuviliste lugejate arv ei ole mitte kahanemas, vaid pigem kasvamas. Aprillis ilmub sarja viies raamat, mis on valminud koostöös Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Rahvusringhäälinguga. Selles esitlevad oma töid parimad noorteadlased, kes osalesid konkursil „Teadus kolme minutiga” ja teevad seda täiesti ebatraditsioonilisel moel. Kuivast ja akadeemilisest kõne-

ilmunud Viimane rong Moskvasse René Nyberg tõlkinud Piret Saluri 182 lk kõva köide

Dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.

Koolipoisid Vabadussõjas koostanud Merike Jürjo, Aart Nõmm, Hanno Ojalo 176 lk kõva köide

Eesti Vabadussõjas kaitsesid kodumaad kõrvuti kogenud sõduritega koolipoisid. Nende väljaõpe oli napp, kuid võitlusvaim kindel. Raamatus on õppursõdurite mälestusi ajast, mil nad läksid ühise vaimustuse najal sõtta, hoolimata kehvast varustusest, napist toidust ja vanemate vastuseisust.

See raamat teeb sinust teadlase Londoni teadusmuuseum 96 lk pehme köide

Inimkonna vaenlased? Puhast, protestantlikku Soome-neidu ahistavad Euroopa fašismi vandenõuteooriate populaarseimad vaenlaskujud: bolševik, katoliiklik munk, vabamüürlane ja rahavõimuga samastatud juut. Ajakirja Tapparamies jõulunumber aastast 1933.

rindemeeste- ja akadeemiliste ühenduste ning teiselt poolt fašistlike liikumiste vahel mujal Euroopas ei olegi. Üks raamatu voorusi on, et vaatamata selle hoiatavale iseloomule ei ole autorid võtnud endile süüdistaja või kohtumõistja rolli. Nad kirjeldavad erinevaid liikumisi, juhte, mõtlejaid, peatuvad pikemalt tähtsündmustel, nagu talupojamarss Helsingisse või Mäntsälä mäss, kuid ikka selleks, et mõista, mitte hukka mõista. Paljudel puhkudel ilmneb, et ühe või teise juhtiva tegelase radikaliseerumine oli tema elukäigu ja läbielamiste juures asjade loomulik käik, vahel lausa alternatiivitu. Raamatu üks keskne tegelane on insener, ohvitser ja kirjanik Johan Fabritius, kes laseb oma romaanis „Mehed, kes ei unusta” ühel surmavalt haavata saanud (muide, venelasest) kõrvaltegelasel öelda (sakslasest) relvavennale oma viimse soovi. Sureva romaanitegelase viimased

sõnad kõnelevad sellest, mida riigireetmisestki mitte tagasi põrganud Fabritius pidas ka iseenda eluülesandeks, oma poliitilise tegevuse mõtteks: „...palun teid, päästke... päästke maailm kõikide heade inimeste jaoks...” Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks.

Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu Oula Silvennoinen, Marko Tikka, Aapo Roselius tõlkinud Andres Adamson 432 lk, kõva köide

Populaarteadus tõuseb tuhast TRIIN OLVET

argo

pruugist pole jälgegi ja see, milline ideede laviin pääseb valla noorte teadlaste põnevatest esitlustest, on lihtsalt jalustrabav. Lisaks lugemisele on seda raamatut võimalik ka kuulata: ettekannete juurde lisatud ruutkoode nutiseadmega skaneerides pääseb ettekannete videovariantide ja lisamaterjalide juurde. „Elava teaduse” sarjas ei ilmu ühtki pseudoteadust reklaamivat raamatut; mitte ühtki sellist, mille taga ei seisaks päris ehtne teadus, olgu tegu siis zooloogia, statistika, meditsiini, arheoloogia, geoloogia, ökoloogia, astronoomia või millegi muuga. Uues sarjas on oma koht nii tõlkeraamatutel kui Eesti teadlaste teostel.

Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust Jaan Aru 160 lk, kõva köide

See raamat-töövihik teeb lapsest tõepoolest teadlase, sest pesuehtne teadlane on üsna lapse moodi: ka talle meeldib uurida, küsida ja katsetada. Koolieelikutele ja algklassilastele mõeldud teos seletab lihtsalt ja lõbusalt lahti loodusteaduste põhialused. Lapsed saavad pista oma nina ja näpud sellistesse põnevatesse teemadesse nagu jõud ja liikumine, matemaatika, Maa ja kosmos, valgus, aine, heli ning elekter ja magnetism.

Kuidas karta, kui üldse hirmu pole ehk pööningulood Mihhail Stalnuhhin 88 lk, kõva köide

Kujuta ette, et oled tilluke kassipoeg ja leiad end äkki poolpimedalt, süngelt pööningult. Õudne, eks? Selle raamatu tegelane ei karda küll mitte midagi ega kedagi... peale öökulli või kummituse või... Kuid tema suurim vaenlane on igavus. Seepärast lollitab ta sageli oma sõpru – kutsikat ja hiirepoega. Ja ega nemadki võlgu jää. Nii satubki see lõbus kamp põnevatesse pööninguseiklustesse.

Mutijahi päev ehk õuelood Mihhail Stalnuhhin tõlkinud Helle Tiisväli 104 lk, kõva köide

Kassipoja ja kutsika elu on nüüd hoopis huvitavam kui pööningul – ja natuke ohtlikum ka. Õues ringi lipates ja maailma uudistades juhtub nii häid kui halbu asju, iga päev toob kaasa uusi avastusi. Vastuse saab küsimus, kas tõesti elavad peremehe kõhus suured rohelised kärbsed. Tuleb välja, et arvutada peremees ka ei oska. Ja õuemuru pahupidipööramise eest võib suisa kangelaseks saada! Ainult üks asi on jäänud endiseks: vaprad tegelased ei lase liiga teha endale ega oma armsale kodule, isegi mitte kurjal rotil või ülbel kõutsil. Järgmisena ilmub samas sarjas raamat „Kuidas mägrapoiss mesilas mesilasi üle luges ehk metsalood”. Raamatud ilmuvad nii eesti kui ka vene keeles, tõlkija Helle Tiisväli.

tänapäev ilmunud Peeglite raamat E. O. Chirovici tõlkinud Maria Lepik 252 lk, kõva köide

Kirjandusagendile saadetakse käsikiri, mis räägib veerand sajandi eest aset leidnud salapärasest mõrvast Princetonis. Käsikirjast ei selgu aga mõrvari nime, sest tekst on vaid osaline ja selle autor sureb peagi. Lugu asuvad taas uurima ajakirjanik ja omal ajal juhtumiga tegelenud politseinik. Psühholoogiliselt pinev põnevusromaan „Peeglite raamat” hakkas kulutulena levima juba käsikirja kujul ning ilmub 2017. aastal ligi 40 keeles.

Asi pole geenides Oliver James tõlkinud Eve Rütel 368 lk, pehme köide

Oliver James sukeldub oma raamatus sügavale meie individuaalsuse põhjustesse, mis peituvad lapsepõlves, mitte geenides, ning selgitab, miks on kasvatusel hilisemas elus heaolu ja edu saavutamisel nii oluline roll. See mitte ainult ei muuda seda, kuidas me näeme iseennast ja end ümbritsevaid inimesi, vaid annab ka vahendid, et muuta oma isiksust ja elu paremuse poole – ka täiskasvanutena – ja panustada oma laste tulevasse edusse.

Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!” Gerda Kordemets, Anne Tuuling 336 lk, kõva köide sari „Armastatud elulood”

Kordustrükk lavastaja ja humoristi Sulev Nõmmiku (1931–1992) elulooraamatust. Autorid maalivad legendaarsest Kärna Ärnist värvilise ja elusa portree, kus Sulev Nõmmik laseb paista ka neil tahkudel, mis muidu prožektorite valgusvihust kõrvale jäid. Läbi varasemate intervjuude kõlab raamatus ka Nõmmiku enda hääl, mis koos kolleegide, sõprade, abikaasa ja tütre mälestustega viib lugeja aega, kus viina oli palju ja vabadust vähe, aga sõbrad olid ehtsad ja publik jumaldav.

Tartu päevik 1928–1941 Elo Tuglas 504 lk, kõva köide sari „Armastatud elulood”

Friedebert Tuglase abikaasa Elo päevik maalib ilmeka pildi Eesti Vabariigi aegsest Tartust, selle intriigiderohkest vaimuelust ning tolleaegsetest kultuuritegelastest – Artur Adsonist, August Gailitist, Oskar Lutsust, Ants Orasest, Johannes Semperist, Gustav Suitsust, Henrik Visnapuust ja teistest. Päevik on illustreeritud ohtra pildimaterjaliga Eesti Kirjandusmuuseumist ja Tuglaste pildikogust.

Loomade farm. 1984 George Orwell tõlkinud Mati Sirkel, Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak 392 lk, kõva köide

„Loomade farm” ja „1984” on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul. Viimase aasta jooksul on mõlemad raamatud taas kord saanud palju tähelepanu.

WWW.TNP.EE

Nr 2 (108) 29. märts 2017

Taanlaste mõistatuslik hygge EHA VARES

„H

ygge’t ei peaks tegelikult kunagi seletama,” on raamatu autor Meik Wiking ühes intervjuus öelnud. „Seda peaks tundma.” Meik on Kopenhaageni õnnelikkuse uuringute instituudi tegevjuht ning uurinud aastaid, miks need pagana taanlased just nii õnnelikud on. Pärast mitmeid aastaid jõudis ta lõpuks järeldusele, et muidugi on üleüldine jõukus, hästi toimiv sotsiaaltoetuste süsteem, hea haridus ja mitmesugused valikuvõimalused eneseteostusel tõesti väga olulised, kuid ometi on taanlastel veel see miski, see salajane koostisosa, mis teeb nad päriselt õnnelikuks – ja see on hygge.

Nõiatants Margus Sanglepp kujundanud Angelika Schneider 208 lk, kõva köide

Kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud töö viib meid sõdadest ja katkudest laastatud 17. sajandi Eestisse. Suur Nälg on tulekul. On karm ja pime aeg, kus valitsev ebausk annab suurepärase võimaluse kurjusele ja kättemaksule. Nõiajahi ohvriteks langevad ka süütud inimesed. Romaan jutustab Eha ja Aro karge armastusloo taustal saamahimust, pealekaebamistest ja nõiajahist, mis õnneks valgustatud vaimu ees viimaks taandub.

Tuule Lind kujundanud Angelika Schneider 136 lk kõva köide

red, pehmed ja lohmakad riided on hygge, kõrged kontsad ja ülikond kohe kindlasti mitte. Lohakas krunn ja kolmepäevane habe on hygge, sätitud soeng ja kunstiteoseks kujundatud vuntsid ei ole. Õlu on hygge, šampanja ei ole. Kodu on hygge, klubid ja kõrtsid pigem mitte. Lauamängud on hygge, peen õhtusöök ei ole. Seda võiks jätkata lõputult.

PAHURA EESTLASE OMA HYGGE Seda raamatut lugedes üllatusin isegi mitu korda, kui teise pilguga hakkasin ma vaatama asju, mis tegelikult on meie igaühe elus juba ammu olemas – pahur eestlane ei kuulu kindlasti maailma õnnelikumate rahvaste sekka, kuid kui vaadata seda, kuidas on taanlaste hygge sündinud, on meil selge potentsiaal. Kõige hygge’likum aastaaeg on talv, kõige hygge’likum kujunduselement hämar pehme valgus, kõige hygge’likum seltskond käputäis lähedasi sõpru, kõige hygge’likum toit on ohjeldamatult rammus, kõige hygge'likum jook alkohol. Mida võib veel eestlaslikumat leida? Meie talved on pikemad ja külmemad kui neil, me ei seltsi kergesti ja usaldame vaid lähedasi, me armastame seapraadi ja alkoholi! Ja mis valgusesse puutub – Klinti ja Henningseni disainlampe me endale ehk tõesti lubada ei saa, aga küünlad on igas kodus ja kaminaid-ahje ehk rohkemgi kui Taanis. Mis meid veel tagasi hoiab? Meik Wikingi „Väike hygge-raamat” on selles mõttes äärmiselt tänuväärne abimees, et see avab ehk nii mõnedki silmad selleks, et näha, kui õnnelikud

nad tegelikult juba praegu on, ilma et oleksid seda ehk isegi taibanud.

VABASTA OMA SISEMINE HYGGE’LIKKUS Aga mõistagi leiab raamatust ka terve hulga väga praktilisi näpunäiteid, kuidas väga konkreetselt oma ellu rohkem hygge’t tuua: kuidas teha kodu hubaseks, kuidas veeta aega suvel ja talvel, mida panna selga ja mida jalga ning kuidas juuksed krunni keerata. Siin on suve-hygge ja talve-hygge, siin on hygge’tamine kuude kaupa. Siit leiad hygge esmaabikomplekti rasketeks hetkedeks elus, mõned põnevad retseptid ja palju ideid. Aga ma usun, et tegelikult teame me ise südame põhjas igaüks väga hästi, mis on see, mis teeb just meid hygge’likuks, ja „Väike hygge-raamat” aitab selle ehk veidi lihtsamalt üles leida. Koos selle mõnusa ohoo!-efektiga: „Aga see mulle just kõige rohkem meeldibki!” Ja võib-olla saab nii mõnigi siit nüüd kindlust, et järgmisel korral, kui sõbrad tahavad välja minna, öelda hoopis: „Aga äkki võtame mõned õlled ja mängime hoopis lauamänge?”

Väike hyggeraamat Meik Wiking tõlkinud Krista Eek 288 lk kõva köide

Suur „Väike prints” simest korda 1943. aastal ilmunud „Väike prints” on prantsuse kirjaniku ja sõjaväelenduri Antoine de Saint-Exupéry kuulsaim teos. Ühtaegu lihtne ja sügavamõtteline, nii lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud raamat, mis arutleb üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle, valiti 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks. Ühtlasi on see tõlgituim ja loetuim prantsuse kirjandusteos. Seda on avaldatud sadades keeltes ja murretes ning müüdud kümneid miljoneid eksemplare. Needki, kes ei ole raamatut ennast lugenud, teavad üht-teist lennuõnnetuse tõttu kõrbes lõksus oleva lenduri ja aste-

ilmunud

Liivakella helinal

Hygge’t võib endale lubada igaüks. Lihtsalt lõõgastu.

IGAÜHELE OMA Hygge on mõnus soe tuba, küünlad ja pere koos kamina ees. Hygge on villased sokid, kuum glögi ja sõbrad su ümber. Hygge on piknik lähedastega soojal suvepäeval. Hygge on mahe suveöö mererannal tähevalgel. Hygge on kardemonisaiad ja seapraad, lauamängud, mõnus lohvakas kampsun ja lemmikraamat. Aga mitte ainult. Hygge’t võiks nimetada ka filosoofiaks, see on ellusuhtumine, mis ütleb, et õnn on väikestes ja lihtsates asjades, õnn on lähedastega koosolemises, lihtsalt olemises. Näib, et kogu maailm on hakanud vaikselt taipama midagi, mida taanlased on teadnud juba kaua – et lähedaste, pere ja sõpradega veedetud lõõgastunud aeg ja hea kodus tehtud toit teeb hingele pai. Teeb õnnelikuks. Muidugi tähendab hygge erinevate inimeste jaoks veidi erinevaid asju. Küsisin ühe taanlase käest: „Ütle mulle üks tõeliselt hygge’lik hetk oma elust?” Ta mõtles hetke ja vastas: „Kui ma istun talveõhtul teleka ees ja vaatan oma lemmiksarja, küünlad põlevad, mul on hõõgvein, ja mul on koer kaisus.” Teine sõnas: „Minu jaoks on see eelkõige perekond. Koosolemine. Kindlasti mitte midagi peent või uhket. Kook peab olema ise tehtud. See on tunne. See on miski, millel on omaenda tähendus ja see ei ole nagu miski selline, mis peaks tegema sinust parema inimese või et sa peaksid selleks pingutama. Just vastupidi – sa saad olla sina ise.” Üheks hygge põhiideeks on lihtsus ja kodusus ja see üldiselt tähendab, et hygge’t peaks endale saama lubada igaüks. Omatehtud võileivad pargipingil on hygge, peen restoran ei ole. Suu-

roidilt B 612 Maa peale sadanud printsi loost – nad on kuulnud mõnd klassikaks saanud tsitaati, tunnevad ära autori vesivärvidega joonistatud portree väikesest printsist, on lugenud koomiksit, näinud joonisfilmi või etendust… Ent tuntud raamatuga on seotud vähemasti üks vähetuntud fakt: 1943. aastal ei avaldatud raamatut kõigepealt mitte Prantsusmaal, vaid hoopis USA-s, kuhu Saint-Exupéry Teise maailmasõja ajal eksiili läks, tunnistanud Prantsusmaa langemist sakslaste kätte. „Väikese printsi” üheks ajendiks ongi peetud autori püüdu ebakindlal ajal taas leida lapsepõlve kindlustunnet ja sisemist rahu, ironiseerides samas täis-

kasvanute maailma jaburuse üle. Alles kaks aastat hiljem, 1945, ilmus raamat ka Prantsusmaal, kuid siis oli selle autor juba luurelennul teadmata kadunuks jäänud. Äsja ilmunud eesti väljaanne on „Väikese printsi” uus eestikeelne tõlge enam kui poole sajandi järel.

Väike prints Antoine de Saint-Exupéry tõlkinud Sirje Keevallik 140 lk, kõva köide

Selle raamatu minategelasel on viisteist kilo ülekaalu ja vanust 50 + Ta on laisk, lõbujanuline, naljasoonega… Ta on naine, kelle hing keeldub oma vanust tunnistamast ja kelle süda ei loobu unistamast. Sooja huumoriga vaatab ta enda püüdlustele leida kaaslane, kellega käsikäes loojangu poole kõndida, kuid kelle leidmiseks eelkõige iseenda hirmude ja eelarvamustega silmitsi seisma peab.

Varjajad Agnes Kolga kujundanud Liis Karu 240 lk, pehme köide sari „Tänapäeva noorsooromaan”

Kas poisi ja tüdruku vaheline sõprus on võimalik? Aga kui ühel on teise vastu tunded? Kaspar ja Kerli on parimad sõbrad, kelle suhtluses on sõpruse ja armastuse vaheline piir alati hägune olnud. Selline asjakorraldus pole kummalegi vastumeelt, kuni uus klassikaaslane kõik pea peale keerab. Agnes Kolga „Varjajad” on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Omajuur Betti Alver koostanud Kristi Metste kujundanud Angelika Schneider 322 lk, kõva köide

Luulekogu „Omajuur” loob portree ühest 20. sajandi armastatumast ja lummavamast eesti luuletajast. Koostaja on esitanud luuletused ajalises järjestuses, pidades võimalust mööda silmas ka aastaaegade järgnevust ja meeleolude vaheldumist vastavalt sellele, taustaks Betti Alveri elukäik selle eneseotsingute, kriiside ja murede, rõõmude, õnne- ja iluelamuste ning teostest ilmneva müstilise elutundega.

Pajatusi Sunest. Sune läheb teise klassi Anders Jacobsson, Sören Olsson tõlkinud Allar Sooneste illustreerinud Heiki Ernits kujundanud Villu Koskaru 232 lk, pehme köide

Populaarse lasteraamatusarja kahe esimese raamatu uus väljaanne. Esimeses raamatus esimese ja teises teise klassi poiss Sune maadleb hulga probleemidega, mis selles vanuses poistele ikka muret teevad: tüdrukud, väike vend, tülikad koolikaaslased ja muu taoline.