Page 1

Narva ajalugu Mai lõpus ilmub Merike Ivaski ja Svetlana Andrejeva koostatud raamat „Narva – kuninganna Kristiina kroonijuveel”. Raamat näitab Narva linna muutunud ilmet, sõjas hävinud barokkarhitektuuri ja selle asemel kerkinud uut linna. Enam kui 200 fotot sisaldava raamatu avaldab Tänapäev. Vt lk 3

„Kirjak” toob kevade Rohkem kui kahe aasta eest tõstatus kohaliku 25 kaunima raamatu valimisega seoses taaskord küsimus tüpograafia osas. Alati kommenteerib žürii kandidaate, et tüpograafia on kas väärikas, eklektiline või nõrk. Lisatud omadussõnad on kenasti arusaadavad, aga mis loom see tüpograafia ise on? Tallinnas oli tulemas Balti Raamatumess ja võimalus hariva ürituse korraldamiseks rahvusraamatukogus soodne – teeks seminari ja kutsuks väljamaalt oskajaid esinema, et oleks rahvusvahelist suhtlust ja õlg õla tunnet kolleegidega. Kuna lähemalt on lektori transport odavam, siis kutsume esinejaid eelkõige naaberriikidest ja soodustame sedasi ka regionaalset erialast suhtlust. Tüpograafia on detailide mõistmine ja peen teadmine, mis jõuab kohale tükkhaaval pikema aja vältel. Neid inimesi ei ole kogukonnas protsentuaalselt palju, keda selline teema erutaks. Siiski on „Kirjak” kord-korralt kasvanud. Alustasime rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis ja kui areng samas tempos jätkub, siis jääb meile ka suur saal varsti kitsaks. Värske traditsioonina kogunevad aprilli alguses Tallinnas disainerid, küljendajad, kirjastajad ja tudengid. Eks publiku huvi on pisut erinev, aga oleme esinejate valikul ja programmi kokkupanekul lähtunud põhimõttest, et igaühele oleks midagi huvitavat. Mõnda huvitab rohkem tehniline, teist teoreetiline pool, kes tahab teada, mitu tähte ritta mahub, keda huvitab rohkem, miks üks või teine tähevorm ajalooliselt selliseks on kujunenud või mis on digitaalne raamat. Sel aastal toimus „Kirjak” juba kolmandat korda ning esmakordselt olid esinejatega esindatud kõik meie naaberriigid ja boonusena ka Leedu. Terve päeva vältel kokku kaheksa põnevat loengut kujundamisest, küljendamisest, tüpograafia õpetamisest kõrgkoolis, müstilistest märgisüsteemist Läti rahvusvöödes, tähtede joonistamisest käsitsi ja arvutiga. Et rõõmu jätkuks pikemaks, laiendasime sel aastal formaati ka kahepäevase kriidikalligraafia meistriklassiga seminarile järgnenud nädalavahetusel, mille viis läbi Igor Mustaev Moskvast. Kõikidele küsimustele muidugi vastuseid ei saanud ja ega Eesti inimene ei ole ka suurem küsija avalikul üritusel. Siiski on tore näha koos kõiki neid inimesi, kellele tüpograafia korda läheb ja kes selles vallas paremini proovivad toimetada. Igapäevatöös kirjatähti kujunduses kasutajad nägid seminaril inimesi kes neidsamu tähti arvutisse ajavad, said teada, et sellised tüübid on päriselt olemas ja tegelikult ka päris toredad, kuna jagavad samu väärtusi.

MART ANDERSON tüpograaf ja seminari korraldaja

Nr 4 (93) 22. mai 2015

uudised

FOTO IRINA VASSILJEVA/NORDEN.EE

kolumn

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T

Ilmub „101 Eesti laeva” Populaarses sarjas „101 Eesti...” on ilmunud Mati Õuna ja Hanno Ojalo raamat „101 Eesti laeva”, mis tutvustab mere-, jõe- ja järvelaevu kogu nende mitmekesisuses: kauba- ja reisilaevad, sõja- ja piirivalvelaevad, teadus-, hüdrograafia- ja õppelaevad, kala- ja tulelaevad ning tänapäeval üha enam levinud lustisõidulaevad. Raamatu annab välja kirjastus Varrak. Täna, 22. mail kell 17 toimub raamatu esitlus Rahva Raamatu kaupluses Viru keskuse 4. korrusel. Kohal on autorid, kes jagavad ka autogramme. Laevadest ja muust vestleb nendega Mart Juur.

Nöbinina uued seiklused

Nagu juba tavaks saanud, annab Tallinna raamatumessile avalöögi kirjandusfoorum. Sel korral oli keskne teema Põhjamaade krimikirjandus. Foorumi korraldaja on Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

Nordic Noir – ühtaegu olev ja olematu fenomen TRIIN OPPI Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis

S

arimõrvarid, kes on aastakümneid märkamatult tegutsenud. Ahistajad ja piinajad, kelle vastu lõpuks keegi vastu astub ning kurjategija saab teenitud karistuse, õiglus pääseb võidule. Kangelased meie, n-ö tavaliste inimeste seast: vigade, nõrkuste ja pahedega, kuid samas on neil omadusi, mis muudavad nad erakordseks, kaastundlikuks ja äärmiselt sümpaatseks. Nii võiks väga üldistavalt kokku võtta Põhjamaade krimikirjanduse, mis on maailmas tuntud ühisnimetaja all Nordic Noir. Hea kriminull haarab lugeja oma hirmuäratavasse haardesse, sunnib teda mõtlema, analüüsima ja nõudma lahendusi. Lõpuks peab hea pääsema võidule, lugejat kannab edasi lootus. Kui krimikirjanduse karakteristikud on üldiselt samad kogu maailmas, mis muudab nii eriliseks Põhjamaade krimikirjanduse, Nordic Noir’? Ajakirjanik ja raamatublogija Jaan Martinson rääkis aprillis toimunud juba kolmandal Põhja- ja Baltimaade kir-

jandusfoorumil, mis kandis seekord pealkirja „Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”, et Põhjamaade krimi on tume ja aus ning käsitleb kohalikke probleeme, mitte maailma hävitamist. Martinson rõhutas, et Põhjamaade autorid teevad põhjalikku uurimustööd ning enamik kirja pandud juhtumeid on päriselt aset leidnud. Näiteks lood tänavalastest. Rootsi krimikirjanduse ekspert ja kirjanduskriitik Kerstin Bergman ning Taani Krimiakadeemia liige ja kirjanduskriitik Bo Tao Michaëlis tõdesid, et kuigi Põhjamaade kriminull toob tänuväärselt esile ühiskonna probleemkohad, algatab arutelusid ja paneb tabuteemadest kõnelema, siis loodud tumedale realistlikule maailmale on põnevuse loomiseks sageli siiski paar vinti peale keeratud. Samuti käituvad Põhjamaade kriminullide kangelased sageli ebatüüpiliselt sealsele ühiskonnale. Näiteks Stig Larssoni loodud Lisbeth Salanderi tegelaskuju on täiesti ebatüüpiline Rootsi ühiskonnale suhtumisega „kui teed mulle halba, teen sulle halba”. Tänapäeva Põhjamaade krimikirjanduses segunevad üha enam erinevad žanrid: kriminalistika, psühholoogia, romantika, ulme. Michaëlise sõnul on

Taanis kuumimad teemad natsiokupatsioon, sõda, juudid ja holokaust. „Samas ka paranoilised romaanid parlamentarismi kukutajatest. Enamik krimikirjanikke on vasakpoolsed, kuid üha enam on ka parempoolseid, kes hoiatavad sisserändajate ja islamiriigi eest,” rääkis Michaëlis. Kuna Põhjamaade krimikirjandus on riigiti väga erinev, siis on Nordic Noir pigem kaubamärk kui konkreetne mõiste. Põhjamaade krimieksperdid ja kirjanikud on samas nõus koonduma selle ühisnimetaja alla, sest mõistavad, et nii on lihtsam maailmakirjanduses enda kohta leida ja raamatuid turundada. 9. aprillil avas Tallinna raamatumessi juba kolmandat korda Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorum, mille kutsus ellu Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Foorum toimus koostöös Eesti Kirjastuste Liidu, Raamatukoguhoidjate Ühingu ja Tallinna Raamatumessiga. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse lähedased koostööpartnerid olid Põhjamaade saatkonnad ja Soome Instituut Eestis ning Eesti Rahvusraamatukogu. Kirjandusfoorumi toimumist toetas EV Kultuuriministeerium. Foorumist saab lähemalt lugeda www.norden.ee.

Mai algul ilmus Kristiina Kassi uus lasteraamat „Nõianeiu Nöbinina ja korstnapühkija”, mis on järg raamatule „Nõianeiu Nöbinina”. Uues raamatus on Nöbinina endiselt perekond Puravike juures, kuid rahulik aeg ei kesta kuigi kaua – selle eest hoolitsevad üks vahva korstnapühkija, üks mitte nii vahva korstnapühkija, varandust otsiv Rikaste pere ja ootamatult kaela sadanud sugulased – kari metsikuid nõiamoore. Segadusest hoolimata saab maha peetud ka suur sünnipäevapidu. Toredad pildid on joonistanud Heiki Ernits, avaldas Tänapäev.

Timothy Snyder sai Maarjamaa Risti teenetemärgi 4. mail andis president Toomas Hendrik Ilves Kadriorus 20. sajandi Euroopa, aga eriti Ida-Euroopa ajalugu suurepäraselt mõtestanud Yale’i ülikooli professori Timothy Snyderile üle Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi. Snyder pälvis tunnustuse kui Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloole keskendunud teadlane ning Euroopa lähiajalugu käsitleva mõjuka teose „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel” autor. Viimase andis 2011. aastal välja kirjastus Varrak. Äsja aga ilmus Varraku kirjastuselt Snyderi teos „Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud”, mis räägib Wilhelm von Habsburgi vastuolulisest ja sündmusterohkest eluteest. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 17. juunil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015


ajakirjade kirjastus Lia tordid kaunil Kärdik keraamikal 152 lk, kõva köide

Robert G. Hagstrom tõlkinud Krista Kallis 288 lk, kõva köide

Torditeadus Marika Sinkkonen 124 lk, kõva köide

Gluteenivabad küpsetised Mare Angerjärv, Annela Vaga, Annika Ojeda Ramos 196 lk, kõva köide

„Gluteenivabad küpsetised” on seni põhjalikem kokaraamat gluteenivabast magusate kookide küpsetamisest. Pakume lugejale valikut klassikaliste kookide retsepte gluteenivabas versioonis ning anname põhjalikke näpunäiteid ja õpetusi gluteenivabaks küpsetamiseks, et inspireerida igaüht oma lemmikretsepte soovi korral gluteenivabaks muutma. Raamatus toodud ligi 60 retsepti hulgast leiad palju klassikalisi küpsetisi ning lisaks ka mõningaid uudseid ideid. Enamiku retseptide järgi on võimalik kooke valmistada ka laktoosija/või kaseiinivabalt.

Tervise hoidmise toidud 3 Laktoosita. Kaseiinita. Gluteenita Maire Vesingi 176 lk, kõva köide

Üle 80 retsepti sisaldav põhjalik kokaraamat on mõeldud kõigile, kes peavad loobuma igapäevases toidus lehmapiima ja gluteeni sisaldavatest toiduainetest. Raamatu autor Maire Vesingi õpetab igapäevaelus välja tulevasi kokki ning korraldab eritoitumise koolitusi, näiteks lapsdiabeetikute vanematele. Ka oma pereliikmetele on tal tarvis valmistada toite ilma lehmapiima ja nisuta. Seetõttu teab ta, et piima- ja gluteenitalumatus ei takista tegemast ega nautimast mitmekesiseid ja maitsvaid roogi. Koostöös toitumisterapeut Annely Sootsiga valminud kokaraamat sobib nii neile, kes soovivad muuta oma toidulauda tervislikumaks, kui ka neile, kelle tervis ei luba sugugi tarbida gluteeni, laktoosi ja kaseiini, osa retsepte on ka ilma munata. Lisaks retseptidele pakub raamat rohkesti kasulikku teavet toitumise abil tervise hoidmise kohta. Raamat on „Tervise hoidmise toitude” sarjas kolmas. Sellele eelnesid „Diabeetiku kokaraamat” ja „Gluteenivabad toidud”.

2

Warren Buffetti edulugu

Kaunil vaagnal serveeritud tort võiks olla iga piduliku õhtusöögi lõppakord. Selles raamatus on jõud ühendanud kirglik tordisõber Lia Virkus ja keraamik Kristel Kärdi. Ligi 60 tordiretsepti seas on palju Lia lemmikuid – juustutorte, samuti šokolaadi-, tiramisu- ja beseetorte. Ei puudu isegi peedi-, kibuvitsa-, kõrvitsa- ja porganditort. Kõik tordid on Kristel Kärdi ehk Kärdik Keraamika loodusest inspireeritud keraamilistel alustel, pakkudes ideid, kuidas maitsemeeli hellitav magusaamps lauale anda nii, et see ka silma paitab.

Sellest raamatust leiad põnevad ja samas lihtsad ideed OMA TORDI valmistamiseks ja kaunistamiseks. Autor annab torditegemisest kokkuvõtliku ülevaate ning tutvustab põhilisi töövõtteid ja -vahendeid. Head nõu jagab nipitasku, kuhu alati piiluda saad. Inspiratsiooniks toodud kaunid tordipildid innustavad järele proovima. Julge pealehakkamisega tuled kõigega toime, tasub vaid käed suhkruseks teha ja alustada.

NR.4 (93) 22. mai 2015

ilmunud

FOTO EESTI SPORDIMUUSEUM

ilmunud

WWW.RAAMAT24.EE

Treener Salumets jagab mängijaile juhtnööre.

Kirjutatud või kõnelev usutlus? JAAN JÜRINE

T

untud raadiohääl Tiit Karuks on pärast erruminekut virgaks kirjameheks hakanud. Kolme aasta jooksul tuli juba kolmas kaantevahe. Tea, kas tal on kratt abiks või kirjutab ta kusagilt maha? Viimane väide näib õige olevat. Oma „Kaheksa kange” esitlusel tänas Karuks oma vanimat lapselast Johanna Mariat, kes aidanud vanaisal intervjuud makilindilt maha kirjutada. Intervjuud, mille Karuks erineval ajal kas Vikerraadios või Kukuraadios eetrisse lasknud. Omaenda usutluste kasutamiseks andnud tööandjad Karuksile lahkesti loa, sest seadust mööda on kirjatükk, mille autor käest andnud ja selle eest honorari saanud, uues elus tööandja omandus. Ja kui autor tahab oma loomingule edaspidi kummarduse teha – sealt lause või paar näpates −, tuleb tal uutelt omanikelt luba nõutada. Sedapuhku Karuks vangitorni ei lähe.

MÕNED VASTAMATA KÜSIMUSED Läheme nüüd libedale jääle. Olen lugenud mõningaid Urmas Oti nime all ilmunud raamatuid, milles on enamvähem üks-ühele ümber pandud telestaari kõmutekitanud intervjuud. Vähem tähtis, kellele need intervjuud pärast Oti lahkumist kuuluvad – pärijatele, kirjastuste preilidele-härradele või kogunisti Oti kuulajaile? Seda enam, et Ott ise neid usutlusi vist küll helikandjalt maha ei kirjutanud. Kuid see selleks... Siinkohal kutsun mõtlema, kuhu need eetris kõlanud intervjuud žanriliselt kuuluvad. Kas nad on – olgu Oti, Karuksi või kelle tahes tehtud − kõnelevad intervjuud või hoopis kirjutatud intervjuud? Näiteks Oti Asmerite-raamatus mind lausa häiris dilemma: kõneldud või kirjutatud? Oti autorsus või kirjastaja tahe? Kirjutava ajakirjanikuna usun, et ka trükitud tekst võimaldab meistri käes edasi anda värve, lõhnu, pooltoone, meeleolu ja palju muud, mis lugejale hinge poeb. Helikandjal räägivad oma

keelt kõneleja hääletoon, hingamine, pausid, leksika. Kõneldud intervjuus on rool usutleja käes. Tema valib küsimused ja määrab intervjuu suuna. Kumb see siis parem on? Kumbki ei ole parem. Kõneldud ja kirjutatud intervjuu on mu arusaamist mööda lihtsalt erinevad asjad. Kauaaegne tuttav Karuks on täpne ja põhimõttekindel. Otsustanud kõneldud intervjuus kasutada usuteldava täpset sõnastust, Karuks seda teebki. Ja saab (mõnikord) tulemuseks ebaharilikus sõnade järjekorras mõttetuse: „Ei, ma kindlasti ei ole rahul. Mõlemal oli võimalik (edasi) õppida, nad seda ei otsustanud teha.” Lugupidamisest Tiit Soku ja teiste intervjueeritavate vastu oleks võinud lausestust pisut kõbida. Veel parem võimalus oleks nn kõneldud intervjuud välja anda helikandjal – nagu seda mõnel pool tehtud ongi.

SALUMETS SIIN, SALUMETS SEAL Juhuse tahtel ilmus teineteise järel kaks üllitist, kus peategelasi Jaak Salumets. Esmalt biograafia Andrus Nilgi sulest, seejärel Karuksi intervjuuraamat, kus üks kangetest samuti kossulegend. Salumets on nagu sabaga täht. Pea poolt selge ja siiras, saba kaob uttu. Mõtlen pea all Paide poisi mängija- ja treeneriaastaid, kus mees oli mõistetav, arusaadav ja usaldatav. Hiljem, kui Salumets jõudis karate läbi idamaiste tarkuste lättele, hakkas poliitikuks ja pidas paljusid muid ameteid, muutub pilt ähmaseks. Mul on raske mõista poliitikuid. Muidugi, ajakirjanik proovib kaane alla piiluda. Samas võtmes on kossumehele katsunud läheneda Nilk, kes on tähendamissõnadega varustanud iga peatüki. Võimalik, et mõned lugejad leiavad neist (spordi)raamatuist mõttesügavust. Lihtsaim lahendus on tavaliselt õige. Kaheksa kanget, Salumets nende hulgas, on spordimehed ja mitte vaimuinimesed. Jäägu igaüks oma liistude juurde. Kaheksast intervjuust, kaheksast kangest, on minu maitsele lähemal August Englase lugu. Selles on kahekordne ilmameister nagu ta on. Niisugune nagu on olnud (maalt pärit)

Eesti maadlusmeistrid läbi aegade. Nagu on Heiki Nabi, kes samuti Karuksi raamatus intervjueeritav.

LURICH JA TÄI Voldemar Panso portreeraamat ilmus 40 aastat tagasi. Sellel teosel on Eesti kultuuriloos oma koht, seega ühtlasi ka spordiloos. Panso „Georg Lurich ja täi” on omas laadis meistritöö. Lurichiga ei saanud Karuks intervjuud teha, täihammustus Armaviri linnas viis maadluse suurkuju meie seast juba ligi sajand tagasi. Pansoga võis Karuks ajaliselt intervjuu teha küll. Vahva kujutluspilt: Karuks ja Panso vestlemas Lurichi asjus! Pansost veel nii palju, et tema portreederaamatus leidub visand Johannes Kotkast, teisest Eesti maadluse suurkujust, kes oli üks veart mees. Need kaks võinuks oma tee ja tähendusega olla manulised Karuksi raamatus. Intervjueeritavate valik sõltus arvatavasti ka sellest, kas autoril oli võtta sobiva pikkusega töö. Tean, et esialgu kavandas Karuks oma raamatu tüübirikkamana. Tema praegune valik on puhtalt autori valik, nagu oli nelja aasta eest ilmunud „101 Eesti spordilugu”. Seegi assortii võinuks olla teisem nagu „Kaheksal kangelgi”. Sõltub huvilistest, mida nad sedasorti üllitistest ootavad. Eestis ilmub spordiraamatuid arvuliselt küllalt. Koguni nii palju, et ma pole sugugi kindel, kas ma neid kõiki lugenud olen. Teine asi on mu meelest nende headusega. Karuksi intervjuuraamatut maksab lugeda küll. Ta pluss on selles, et lubab kõrvutada vanemaid ja nooremaid Eesti sporditippe. Tippe, keda kodumaises spordis hakkab aasta-aastalt vähemaks jääma. Seda enam tasub lugu pidada neist, kes meil olemas on. Kange kaheksa on.

Kaheksa kanget Tiit Karuks 200 lk kõva köide

Raamatus käsitletakse järgnevaid teemasid: • kuidas mõelda nagu pikaajaline investor, st kuidas mõelda nagu Buffett? • miks on „vastumeelsus kaotuse ees“ ehk enamikule investoritele omane tendents tähtsustada üle rahalist kaotust üks suurimaid lahendamist vajavaid probleeme? • miks on turu tõusude ja mõõnade puhul just ratsionaalne käitumine olnud Buffetti investeeringute edukuse võtmetegur? • analüüs, mis puudutab Buffetti hiljutist ettevõtte H. J. Heinz omandamist ning investeeringut IBMi aktsiatesse. Raamat selgitab Buffetti lähenemise psühholoogilisi aluseid, olles seega parim olemas olev juhiste kogumik, mille abil omandada need põhimõtted ja käitumisviisid, mis on teinud Buffettist meie põlvkonna suurima investori.

Dublin Street Samantha Young tõlkinud Eva Finch 380 lk, pehme köide

Neli aastat tagasi jättis Jocelyn seljataha traagilise mineviku Ameerika Ühendriikides ja alustas uuesti Šotimaal. Vaikides maha oma leina, ignoreerides valusaid mälestusi ja jätkates ilma lähedaste suheteta. Tema üksildasevõitu elu kulgeb rahulikult kuni kolimiseni uude korterisse Dublin Streetil, kus ta kohtab meest, kes tema hoolikalt korraldatud maailma segi paiskab.

Jumalate leiutamine Matthew Kneale tõlkinud Lauri Liiders 264 lk, kõva köide

Mis sundis sügavates koobastes varju otsivat eelajaloolist inimest palves vaimude poole pöörduma? Ja miks usk sestpeale jõudsalt on edenenud, vormides oma teel tuhandeid põlvkondi šamaane, vaaraosid, asteekide preestreid, maiade valitsejaid, juute, budiste, kristlasi, natse ja saientolooge? Nagu meie unistused ja hirmud on aastatuhandete jooksul muutunud, nii on muutunud ka uskumused. Meie loodud jumalad on arenenud meiega koos sel ajaloolisel teekonnal, mis on täis inimohvreid, poliitilisi rahutusi ja veriseid sõdu. Usust sai inimeste suurim ja töömahukaim leiutis.

Ääretu meri Rick Yancey tõlkinud Raili Puskar 300 lk, kõva köide

Cassie Sullivan elas koos kaaslastega üle Teiste neli hävituslainet. Nüüd, kus inimrass on peaaegu hävitatud ja mööda maad liigub Viies Laine, on nad valiku ees ‒ valmistuda talveks ja loota, et Evan Walker tuleb tagasi või asuda otsima teisi ellujäänuid, enne kui vaenlane nad üles leiab. Sest järgmine rünnak on enam kui võimalik – see on lausa vältimatu. Kui jõuab kätte viimane lahing elu ja surma peale lootuse ja meeleheite, armastuse ja vihkamise vahel, ei oska mitte keegi ennustada ette sügavust, milleni Teised võivad vajuda ega kõrgusi, milleni inimsus võib tõusta. Järg Rick Yancey menukale romaanile „Viies Laine”, mille põhjal valmiva filmi esilinastus on 29. jaanuaril 2016. Peaosas Chloë Grace Moretz, kes on muuhulgas mänginud ka Martin Scorsese filmis „Hugo”.


NR.4 (93) 22. mai 2015

ilmunud Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II Troonipretendent Vladimir Voinovitš sari „Punane raamat” tõlkinud Jüri Ojamaa 358 lk, kõva köide

Ivan Tšonkin on ilmasõja alguse mööda saatnud ääremaa kolhoosi lähistel hädamaandumise teinud lennukit valvates ja külanaise Njuraga lõbusalt aega veetes. Nüüd on ta reeturina arreteeritud ja ootab Dolgovi linna vanglas nr 1 oma edasist saatust. See on teine osa kolmest Ivan Tšonkini seiklustest pajatavast raamatust, mida on sageli nimetatud „vene Švejkiks”.

Valge varese anatoomia Andrea Portes tõlkinud Jana Linnart 248 lk, pehme köide

Kui endine üksiklane Logan McDonough ühel ilusal septembrikuul kuumema, lahedama ja saladuslikumana kui kunagi varem välja ilmub, siis Anika teab, et ei saa endale suhet lubada. Oleks täiesti hullumeelne mingi veidriku pärast oma positsioon prügikasti saata. Mis sest, et see veidrik on nüüd unistuste prints ja tema üksiklasestaatus ilmselgelt ta segase koduse olukorra süü. Andrea Portese kurbnaljakas keskkoolilugu on lõbus ja kaasahaarav, kuid selle tume allhoovus tabab valusalt nagu hoop kõhtu.

Teletuusa surm M. C. Beaton tõlkinud Ragne Kepler Šoti kriminullide sari 256 lk, pehme köide

Populaarse šoti krimikirjaniku M. C. Beatoni järjekordses mõrvaloos raputab Lochdubhi alevikku teletibi Cristal Frenchi alatu plaan tungida oma kaameraga nende kodudesse ja eraellu. Ja seda mägismaa elanikud ei armasta. Punapäisel konstaablil tuleb lahendada järjekordne mõrvalugu, ja siis veel teinegi.

Nõianeiu Nöbinina ja korstnapühkija Kristiina Kass 160 lk, kõva köide

Nõianeiu Nöbinina lugu läheb edasi! Nöbinina elu uues kodus on mõnus, eriti kui seltsiks on head sõbrad ehk perekond Puravik, mõned toredad naabrid ning nutikad loomad. Ometi ei kesta rahulik aeg kuigi kaua, selle eest hoolitsevad üks vahva korstnapühkija, üks mitte nii vahva korstnapühkija, varandust otsiv Rikaste pere ning ootamatult kaela sadanud sugulased – kari metsikuid nõiamoore. Segadusest hoolimata saab maha peetud ka suur sünnipäevapidu. Raamatu lisas on koos nootidega Kristiina Kassi kirjutatud Nöbinina laulud.

Dorian Gray portree Oscar Wilde tõlkinud A. H. Tammsaare 240 lk kõva köide

Oscar Wilde’i lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

WWW.TNP.EE

Tänapäev

Kuninganna kroonijuveel MERIKE IVASK Narva Muuseumi teadussekretär

Ü

le 200 Narva Muuseumi kogust pärit foto ilmestavad Narva linna eripalgelisest minevikust jutustavat lugu. Kunagi rahvusvahelise kindlus-, sadama-, kaubandus- ja tööstuslinna vallutamiseks on erinevatel aegadel lahinguid pidanud Taani ja Saksa ordud ning Rootsi ja Venemaa väed. 17. saj Narva olnud ilusamaid linnu, mida toonane Põhja-Euroopa tundis. Kõik algas sellest, et kaupmehed vajasid kauplemiseks stabiilset pidepunkti ja kõige lihtsam oli ala kontrollida, rajades sinna linn. Piiril asetsev kaubanduslinn meelitas ligi kaupmehi, kes tõid siia ka oma ehitusstiilid. Eriti tugevad mõjutused tulid Tallinnast, sest Narva ja Tallinna elanike vahel valitsesid keskajal tugevad perekondlikud sidemed. Me ei tea, millal täpselt anti Narvale linnaõigused. Verisoone on aegade jooksul olnud erinevaid. Praegu saame kirjalikele allikatele toetudes väita, et 1345. aastast pärineb Taani kuninga Valdemar IV Atterdagi privileeg, mis kinnitas Narvale samad õigused ja vabadused mis Tallinnalgi. Lübecki õigus kehtis ühtekokku sajas linnas, Eestis Tallinnas (1248), Rakveres (1302) ja Narvas.

TULEKAHJUDEST TÕUSNUD Liivi sõda ja Narva piiramise ajal puhkenud tulekahju 1558. aastal jättis linnale jälje. Kriitilist seisu süvendas ka 1610. aasta põleng, mille tagajärjel kaotas suur osa majadest ja kirikutest katused. Rootsi aja alguses võis Narvas olla vaid kümmekond kivimaja, ülejäänud keskaegne hoonestus oli hävinud kas Vene-Liivi sõjas või suurtulekahjudes. Kivimajade asemele oli ehitatud puithooned. Veel 1643. aastal kirjeldas kuberner Erik Gyllenstierna Narvat kui haletsusväärset paika, „kus küll mõni kivimaja asus”. Keskaegseid kivist maju pidi olema siiski rohkem: 1640. aasta Narva kodanikenimistus on neid märgitud 23, lisandusid veel ühiskondlikud hoo-

da kusagile kaugele, caput mundi tänavatele Rooma, kuhu, nagu teame, Rootsi ajaloo legendaarne naine ka oma elu lõpuaastateks siirdus. Ümber toredate majade, mida kaunistasid Narvale ainuomased maneristlikud portaalid, keerdus serpentiinina vallikraav; ideaallinna tõstsid maastikust omakorda esile tähekujuliselt kavandatud bastionid: Fortuna, Triumph, Fama, Gloria, Honor, Victoria ja Pax.”

FOTO 1930–1940, O. HAIDAK, NARVA MUUSEUMI KOGUST

3

POMMIRÜNNAKUTES HÄVITATUD

Narva Raekoja platsi põhjakülge ehitati 17. sajandil elumajad. Neist ühes, aadressiga Rüütli 18, asus alates 1767. aastast apteek. Apteek lõpetas tegevuse 1944. aasta jaanuaris, sest hoone purustati ja seda ei taastatud. Selle asemele ehitati 1960. aastatel neljakorruseline elumaja.

ned nagu kirik, vene kabel, gildihoone ja saksa pastoraat. Keskaegse linna kohta annab olulist infot Gunnar Nilsson Welti 1649. aastal koostatud Narva plaan. Enne 1659. aasta suurpõlengut oli välja kujunenud tänavavõrk ja hoonestus, mille muutis püsivaks rajatud ringmüür: tänu sellele ei muutunud enam tänavajooned ja ka elamuid ei olnud enam võimalik juurde ehitada. Linnaplaanil kujutatakse lõunast ahenevat nelinurkset territooriumi, mis lõpeb kitsamas osas linnusega. Narva barokklinnast on kirjutatud: „Narvas täitusid unistused. Narva 17. sajandi arhitektuuris peegeldub Euroopa oma kõige kirkamates värvides /.../ Näis, et päike linna kohal ei looju kunagi. Kuninganna Kristiina aegadest alates kutsuti Narvat krooni kalliskiviks, kus võis ennast korrakski kujutle-

Barokse linnasüdame purukspommitamine Teises maailmasõjas, aga iseäranis restaureerimiskõlblike hoonete kokkulükkamine ning nende asemele vabaplaneeringulise uuslinna rajamine nõukogude ajal on üldtuntud ja pakub sagedast kõneainet tänaseni. Märtsi alguses alanud suurpealetungi ettevalmistamiseks pommitas Nõukogude lennuvägi 6. ja 7. märtsil 1944 Narvat nii raskete tagajärgedega, et rahvasuu on nendele õhurünnakutele andnud eraldi nime – märtsipommitamised. Pommitamise järgsed ülespildistused näitavad, et ehkki varemetes, olid paljud vanalinna hooned taastatavad. Samal arvamusel olid ka paljud tollased arhitektid ja muinsuskaitsjad, kuid investeeringute ja arvatavasti ka linnavõimude huvi puudumise tõttu hooned lagunesid, varemed lammutati. Kunagisest Narva arhitektuurilisest hiilgusest annavad tunnistust Narva kindlus koos oma linnuste ja bastionitega, raekoda, üksikud majad vanalinnas, Kreenholmi vabrikud ja elumajad ning Aleksandri kirik ja Ülestõusmise katedraal.

ajaloolane

K

äesolevas raamatus tuleb juttu skandinaavlastest, kes paari sajandi vältel domineerisid tänu heale meresõiduoskusele suures osas Euroopast ja koloniseerisid maa-alasid kaugemalgi. Siiski polnud viikingid pelgalt piiratud mõtlemisega sõdalased, kelle ainuke siht oli tapmine ja rüüstamine. Nad olid pärit uskumatult keerulise ja rikkaliku kultuuri rüpest, mida iseloomustas elav kunst, saagade ja luule poolest rikas kirjandus ning ühiskond, milles sündisid nii selged seadused kui ka Euroopa varaseimad esinduskogud. Nende rünnakutel oli sügav mõju maade

poliitilisele arengule, mida nad laastasid või kuhu elama asusid, ning nende maha jäetud DNA tõttu on miljonite inimeste veres kogu maailmas kübeke viikingit. Kuidas õnnestus viikingitel oma vastased nii edukalt üle mängida, et nad suutsid rajada tugipunkte ja kolooniaid nii hämmastavalt suurel alal? Miks vaibusid rüüsteretked 11. sajandil ja millise pärandi jätsid viikingid maadele, mida nad hirmu all hoidsid või mille asustasid? „Põhjalaste raev” võtab kokku viikingite ajaloo alates esimestest väiksematest sõjakäikudest kuni suurte lahinguteni Prantsusmaal, Suurbritannias ja Iirimaal. Siin kirjeldatakse nii sündmusi Läänemerel, sõite Ameerika rannikule ja Gröönimaa jäistesse fjordidesse,

Täht teises taevas Kadri Aadma 232 lk, pehme köide

Samanta avastab ärgates, et kõik tema mälestused on kadunud. Peagi kuuleb ta, et sattus õnnetusse, mis võttis temalt ka vanemad. Jäänud onu hoole alla, reisib tüdruk tema seltsis hallivõitu sügisest päikesepaistelisele saarele, kus ilmnevad seletamatud tunded uue tuttava vastu. See raamat räägib eneseavastamisest läbi kahtluste ja usalduse, aga ka suurest õnnelikust juhusest, mis saab võimalikuks vaid tänu traagilisele õnnetusele.

Veeaeg Margus Ots 278 lk, kõva köide

Kolm noort inimest pannakse proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike. Koeratoidu-müügimehest tudeng peab hakkama enda elu eest võitlema. Hedonistist playboy pääseb tänu heale õnnele hullemast, kuid toiduotsingutel koos teiste ellujäänutega tuleb tal ühe arusaamatuse eest kallilt maksta. Vanemate majas üksiolemist nautiv arvutisõltlane satub vastu tahtmist keset päästeoperatsiooni, mis läheb väga valesti.

Argine pits Heather Zoppetti tõlkinud Liia Tammes 144 lk, pehme köide

Raamatu autor näitab, kuidas kasutada pitsi igapäevarõivaste kaunistamiseks lihtsatel vahetükkidel, servades ja äärtes, aga ka kogu pinda katva mustrina. Raamatu eesmärk on lihtsad lõiked ja kokkuõmblemine, andes nii pitsile kudumis keskse koha. Tööjuhiste vahele on peidetud pitsikudumise põhitõed, erinevate silmuste loomise ja mahakudumise juhised, mustriskeemide lugemise õpetused ja kudumi viimistlemise näpunäited.

Kummi-Tarzan Narva – kuninganna Kristiina kroonijuveel Merike Ivask, Svetlana Andrejeva kujundanud Andres Tali 240 lk kõva köide

Viikingite maailma lugu HJALMAR KÕRVITS

ilmunud

rännakuid piki Venemaa jõgesid kuni Bütsantsini, kombeid, kaubandust ja kultuuri. Raamat sisaldab kõige uuemate ajalooliste ja arheoloogiliste uurimuste andmeid, palju kaarte ja fotosid. Philip Parker (snd 1965) õppis Cambridge’is Trinity Halli kolledžis ajalugu ning on töötanud diplomaadi ning ajalootoimetajana.

Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu Philip Parker tõlkinud Marek Laane 360 lk kõva köide

Ole Lund Kirkegaard tõlkinud Arvo Alas 72 lk, kõva köide

Ivan Olsen on koolipoiss, kellel kõik kipub nihu minema – ta ei oska jalgpalli mängida ja pole hirmus nutikas, isa nõudmised tunduvad liiga suured ning pealekauba teised lapsed pidevalt kiusavad. Kuid äkitselt on tal võimalus lasta ühel soovil täide minna ning nüüd on ta teistest tugevam, osavam ja isegi sülitab kaugemale kui keegi teine. Aga kas see lahendab kõik probleemid? Ole Lund Kirkegaard (1940–1979) oli taani õpetaja ja lastekirjanik. Tema sulest on pärit mitmed armastatud ja palju tõlgitud lasteraamatud, millest mõned on ilmunud ka eesti keeles.

Teistmoodi printsessilood Piret Raud autori illustratsioonid 108 lk, kõva köide

Lood selles raamatus pole tavalised printsessilood, vaid on hoopistükkis teistmoodi. Ka printsessid ise on siin igaüks täitsa isemoodi ning sealjuures üsnagi kentsakad. Näiteks leiab siit tagurpidi-printsessi, kes teeb kõike valepidi ja haukuva printsessi, keda hammustab kirp, samuti printsess Õhupalli, kes korraldab pallidele balli ja printsess Muumia, kes kardab hiiri. Raamatust ei puudu ka paar kurja lohet ning mõned kenad printsid, rääkimata ilusatest kleitidest, kübaratest ja roosipõõsastest. Kordustrükk.


varrak Härra Fox Helen Oyeyemi tõlkinud Riina Jesmin sari „Moodne aeg” 248 lk, kõva köide

Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan „Härra Fox” on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne.

Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast Susan Cain tõlkinud Tõnu Ülemaante 384 lk, kõva köide

Vähemalt kolmandik meist on oma loomult introverdid. Need on inimesed, kes eelistavad kuulamist rääkimisele ja lugemist pidutsemisele, kes leiutavad ja loovad, aga kellele ei meeldi ennast reklaamida, kes eelistavad üksinda töötamist meeskondlikule ajurünnakule. Ehkki introverte sildistatakse sageli nohikuteks, on maailm tänu neile paljude suurepäraste saavutuste ja leiutiste võrra rikkam – alates van Goghi päevalilledest personaalarvutini.

Läänemere ajalugu Michael North tõlkinud Tea Vassiljeva 464 lk, kõva köide

Läänemeri on olnud ja on praegugi viljakate suhete piirkond. Siin elasid iidsetest aegadest kõrvuti erinevad keelerühmad: germaani, slaavi, balti ja läänemeresoome hõimud, kellest keskajal, osalt aga ka alles uusajal kujunesid rahvad ja rahvused. Samal ajal toimusid Läänemere ruumis intensiivsed vahetusprotsessid kõigil ühiskondliku ja kultuurilise elu tasandeil. Nõnda tekkisid rahvusülesed kultuurid, nagu viikingite ja slaavlaste või hansakultuur.

Kerged klassikud. Taljesõbralikud lemmiktoidud meilt ja mujalt Mari-Liis Ilover 168 lk, kõva köide

Kui soovid muuta oma toidulauda kergemaks, aga ainuüksi sõna „dieet” kõlab ahistavalt ning armsatest ja tuntud headest maitsetest loobumine ei tule kõne allagi, oled kätte võtnud just õige raamatu. Taljesõbraliku värskenduskuuri on läbinud rohkem kui 60 klassikalist retsepti nii meilt kui ka mujalt, kartulisalatist Napoleoni koogini.

Eesti koopad Ain Vellak, Andres Tõnisson sari „Roheline Eesti“ 224 lk, kõva köide

Mis on koobas? Eimiski, lihtsalt ruumitäis õhku – ka nii võiks vastata. Ometi on koopad oma „eimillegagi” erilised. Raamatus antakse ülevaade ligi seitsmekümnest väiksemast ja suuremast koopast, lisaks ka kümmekonnast tänaseks hävinenud koopast. Milline on koobaste tekkelugu, milline on koopa elustik, kuidas koopaid mõõdistatakse ja milline on koopauurimise ajalugu Eestis, neile ja paljudele teistele küsimustele leiab vastuse selle raamatu kaante vahelt.

NR.4 (93) 22. mai 2015

4

Suur kettamaailm kestab edasi KRISTA KAER Varraku peatoimetaja

T

erry Pratchetti ja tema raamatute kohta on öelda nii palju, et ei teagi, millest alustada. Ta ise on läinud Surma käekõrval kuhugi mujale, aga kuidagi ei saa lahti tundest, et kusagil elab Kettamaailm oma igapäevast elu, Sam Vimes valutab südant maailma pärast, Surmavarjudes toimuvad kahtlased asjad, Porgand hoiab ausalt ja sirgjooneliselt korda, Niiske von Lipwig on saanud mingi uue võimatu ülesande ja Vetinari hoiab kõigel silma peal ja kõike toimimas – ainult lugejate jaoks jääb see nüüdseks varjatuks.

FOTO AIN PROSTIN, © POSTIMEES

ilmumas

WWW.VARRAK.EE

Pikkmarss Terry Pratchett ja Stephen Baxter tõlkinud Allan Eichenbaum 332 lk kõva köide

Pikksõda Terry Pratchett ja Stephen Baxter tõlkinud Allan Eichenbaum 388 lk kõva köide

Auru juurde

NALJAKAS, AGA TÕSISTEL TEEMADEL Pratchett sai oma sõnade kohaselt hariduse raamatukogus, just seal hakkas ta lugema ja loetu mõjul pisut hiljem ka kirjutama. Ta lahkus koolist 17-aastaselt ning kui ta esimene jutt oli avaldatud, otsustas ta saada ajakirjanikuks. See töö õpetas teda vaatlema ja pisiasju märkama ning loobus ta sellest alles pärast „Morti” ilmumist. Selleks ajaks oli tal võimalik end juba kirjutamisega elatada. Tema esimene avaldatud raamat oli „Vaibarahvas” 1971. aastal ning tal vedas, et see sattus Colin Smythe’i kätte, kes oli tol ajal kirjastaja, kuid kellest sai Pratchetti eluaegne sõber ja agent. „Vaibarahva” ja Kettamaailma esimeste raamatute vahele mahtus veel kaks ulmeromaani, siis algaski rohkem kui 40 raamatust koosnev sari, mis on andnud lugejatele Kettamaailma kõigi selle asukatega. Sarja esimesed raamatud „Võlukunsti värv” ja „Fantastiline valgus” olid veel kirjutatud fantasy klišeede üle naerdes ning nende meeleolu on üpriski rõõmus ja helge. Käpardlik võlur Rincewind, turist Kakslill ja muidugi Pagas olid nende kahe raamatu peamised kangelased, kes sattusid üha hullematesse seiklustesse. Pratchett ise on öelnud, et kui ta olekski jäänud kirjutama ainult Rincewindist, oleks ta ise üsna pea hulluks läinud, ning tõepoolest, juba järgmised raamatud toovad sisse uued teemad. Oma kohale asuvad Nähtamatu Ülikooli võlurid ja „Mort” avab Ket-

Terry Pratchett tõlkinud Allan Eichenbaum 240 lk kõva köide

Terry Pratchett 2001. aastal Tartus.

tamaailma Surma hoopis ootamatud küljed. Pärast seda asub Pratchett järjekindlalt vaatlema inimtegevuse mitmesuguseid ilminguid rokkmuusikast esimese uuriva ajakirjanikuni, filmitööstuse tekkest religioonide olemuseni, rokkooperitest postiteenistuse ja raudteede tekkeni. Täiesti omaette kohal on tema loomingus ja Ankh-Morporkis linnavahtkond, milles on esindatud kõik linnas elavad mõistuslikud liigid. Linn ise on jällegi autori sõnade kohaselt 17. sajandi Londoni ja 20. sajandi New Yorgi ristand. Kettamaailm on suur ja lai ning ühel hetkel hakkasid ilmuma raamatud, milles tegutsesid noor nõid Tiffany Aching ja tillud vabamehed ning päris loomulikult said omavahel tuttavaks noor nõid ning vanemad selle ameti esindajad – Vanaema Weatherwax ja Nanny Ogg. Pratchett ise peab Tiffany Achingu romaane oma lemmikuteks ning tema on Sam Vimesi ja Vanaema Weatherwaxi kõrval kolmas tegelane, kes väljendab väga sageli autori enda seisukohti. Neid seisukohti esitab Pratchett tihti lausa raevuka kirega ning

see, et ta raamatud on väga naljakad, ei varja sugugi tõika, et need on ka väga tõsised ja ta puudutab sageli väga valusaid teemasid.

LOOGILINE FANTAASIA Pratchett on öelnud, et ta püüab läheneda loogiliselt nähtustele, millest inimesed tavaliselt loogiliselt ei mõtle. Nii hakkas ta kujundama ka oma Kettamaailma selle linnade ja elanikega, püüdes teha endale kõigepealt selgeks, kuidas need toimivad ja mida on ühe linna eluks vaja. Nii kujutles ta vahtkonda kuuluva zombi või libahundi igapäevast elu ning tema käsitluses on tulemus muidugi äärmiselt naljakas, aga tõepoolest loogiline ja igati usutav. Ikka loogikast lähtudes on ta loonud koos ulmekirjanik Stephen Baxteriga ka „Pikkmaa” raamatud. Mis juhtuks, kui meie Maa kõrval oleks lõputu rida samasuguseid või pisut teistsuguseid maakerasid? Kui inimesed saaksid neisse lihtsa seadeldise abil või niisama astuda? Kuidas käituvad inimesed uude ja puutumatusse keskkonda sattudes? Küsimusi on peaaegu niisama palju kui maailmu ning Baxter ja Prat-

chett mängivad võimalike vastuste ja variantidega mõnuga. Pratchett on varemgi raamatuid kahasse kirjutanud – koostöös Neil Gaimaniga valmis tal „Head ended”. Tookord oli Pratchett juba tuntud kirjanik ning tutvus Gaimaniga algas, kui viimane teda intervjueerima tuli. Tutvusest kujunes sõprus ja mõttekaaslus. Pikkmaasarja ilmumise ajaks hakkas Pratchetti tervis juba halvenema, aga raamatu tegelastes on päris kindlasti Sir Terry vaimu tunda – Baxteri enda romaanides tegutsevad inimesed on tunduvalt kuivemad ja ühemõõtmelisemad. Pratchettil ja Baxteril oli sari kavandatud pikemaks, nüüd jääb see pooleli, kuid ilmumas on veel üks raamat – „Pikkutoopia”. Ja viimased teated Kettamaailmast tulevad Tiffany Achingilt ja teistelt nõidadelt raamatus „Karjusekroon”. Raamatud aga jäävad ja leiavad uusi lugejaid, sest Pratchetti väga mahukas loomingus leiduvad oma rosinad ja vaimustavad hetked igas temas romaanis. Elu kogu oma kirevuses rõõmustas teda ja seda rõõmu jagas ta ohtralt lugejatega. Ilma tema raamatuteta oleks see maailm mornim.

Ruhest lustisõidulaevani MATI ÕUN ja HANNO OJALO raamatu autorid

M

eie esivanemad on Läänemere ja selle eellaste kallastel elanud ümmarguselt 10 000 aastat. Tõenäoliselt tuldi siia taanduva mandrijää kannul parvedel või paatidel mööda jõgesid, sest muid teid sel kaugel ajal ei olnud. Tollal veel ligi pooles ulatuses Joldiamere külmade lainete all oleva Eestimaa parimaiks liiklemisvahendeiks olid tõenäoliselt puitkarkassiga toestatud nahkpaadid. Ühepuupaadid ehk ruhed ilmusid siia meie paadiehitusajaloo parima tundja Vello Mässi hinnangul ligikaudu 6000 aastat tagasi, kui

siinkandis hakkas nn atlantilise kliima ajastul kasvama küllaldase jämedusega puid. Ruhe edasiarendamiseks oli haavapuust õõnestatud haabjas, mille pardad kuumutatult laiali painutati ja neile kaared toeks pandi. Esimesel aastatuhandel enne Kristust, kui Vahemere mail ja Lääne-Euroopas alustas laiutamist röövellik Rooma sõjariik, hakati Põhja-Euroopas ehitama plankpaate. Esialgu ühendati neid moodustavad plangud tiheda nööritusega, mõnisada aastat pärast Kristuse sündi aga hakati paadiplanke ühendama neetidega.

ÜLE 1000 AASTA LAEVAEHITUST 700. aasta paiku ilmus Põhja-Euroopa

paatidele puri. Kuna enam ei olnud vaja üksnes meeste ihurammuga üle mere sõuda, vaid selle töö tegi ära Taevataadi sulane Tuul, hakkasid paatide mõõtmed kasvama ja neist said laevad. Eesti laevaehitus on kindlasti sama vana kui ülemeremail Skandinaavias, seega üle tuhande aasta. Sealtmaalt algab ka käesoleva raamatu jutustus eesti meeste laevadest. Esialgu olid merel seilavate kaubaning sõja- ja röövilaevade tüübierinevused üsna väikesed, sajandite jooksul aga suurenes eriotstarbeliste laevade arv järjest. Veelgi enam suurenes laevade spetsialiseerumine meie vetes pärast aurumasinate kasutuselevõttu 19. sajandil ja sisepõlemismootorite võidukäiku 20. sajandil.

Selles raamatus üritamegi näidata mere-, jõe- ja järvelaevu nende mitmekesistes ametites – kauba- ja reisilaevadena, sõja- ja piirivalvelaevadena, teadus-, hüdrograafia- ja õppelaevadena, kala- ja tulelaevadena ning tänapäeval üha enam levinud lõbu- ehk lustisõidulaevadena.

101 Eesti laeva Mati Õun ja Hanno Ojalo sari „101 Eesti...” 224 lk kõva köide


NR.4 (93) 22. mai 2015

ilmunud Nelja tee rist Tommi Kinnunen tõlkinud Jan Kaus sari „Moodne aeg” 256 lk, kõva köide

Finlandia auhinnale kandideerinud, Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks peetav „Nelja tee rist” vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab hästi kirjeldada säärases keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid.

Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud Timothy D. Snyder tõlkinud Aldo Randmaa 272 lk, kõva köide

Wilhelm von Habsburg kandis oma elu jooksul nii Habsburgide ertshertsogi kuninglikke sümboleid, Pariisi pagulase lihtsat ülikonda kui aeg-ajalt ka kleiti. „Punases printsis” toob nimekas ajaloolane Timothy Snyder meieni unustamatu portree mehest, kes kehastas tervet hulka 20. sajandi Euroopa vasturääkivusi – tegelane, kelle reisid ulatusid üle kogu maailmajao ning kelle poliitika ja ambitsioonid ühendasid impeeriumide vana korra rahvusriikide uue poliitikaga.

Harold Fry uskumatu palverännak Rachel Joyce tõlkinud Riina Jesmin 264 lk, kõva köide

Hiljuti pensionile jäänud, malbe loomuga Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt sõbrannalt Queenie Hennessylt. Ta pole Queenie´st juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine on haige ja ta kirjutab, et Haroldiga hüvasti jätta. Mees ei tea, mida küll Queenie’le vastata, ta läheb korraks õue, et naisele mõeldud kiri posti panna, ent mõtleb käigupealt ümber ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili kaugusele viia.

Kiil merevaigus. Võõramaalase sarja II osa 1. raamat Diana Gabaldon tõlkinud Lauri Vahtre 560 lk, pehme köide

Jutustus Briti rindeõe katsumustest šotlaste viimase ülestõusu eel ja ajal jätkub. Diana Gabaldon viib oma võrratu jutustamisoskusega lugeja seekord Pariisi, kus resideerib Šotija Inglismaa trooninõudleja prints Charles Stuart. Claire Randall on 20 aastat oma saladust hoidnud. Kuid nüüd on aeg pöörduda täiskasvanud tütre saatel tagasi Šotimaa majesteetlike uduste mägede rüppe.

Kummituslaps. PAX: 3. Raamat Åsa Larsson ja Ingela Korsell tõlkinud Kadri Papp 192 lk, pehme köide

Käes on halloween. Kool kihab zombidest ja koletistest. Õhtul ootab ees pidu ja kummitusretk. Aga kostüümides laste hulgas liigub ka kummituslaps. Ta on oma ohvrid välja valinud ja haub kättemaksu. Kuidas saaksid Alrik ja Viggo teda takistada? Nad püüavad tõde välja selgitada ja satuvad jälile kohutavale saladusele. Samal ajal ilmub linna uus tüdruk. Tüdruku juures on aga midagi kahtlast...

WWW.VARRAK.EE

Varrak

Hingetohtri tõsielujuhtumid TIINA JÕGEDA ajakirjanik ja nõustaja

P

rotsess, mis toimub psühhoterapeudi kabinetis, jääb kolmandale silmapaarile alati hoomamatuks. Pindmise misanstseeni all – üks justkui kurdab, teine kuulab ja analüüsib – toimub aga palju rohkem. Emotsioonid, mõtted, ettekujutused. Kurtja – patsient – võib rääkida imelikke asju, millel puuduvad nähtavad seosed probleemiga, mis inimese psühhoteraapiasse toob, ta ei pruugi endale aru andagi, mis tunded teda tabavad siin kabinetis mingeid asju välja prahvatades. Ka terapeudi peas liigub korraga miljon mõtet ja tunnet, ta on ühteaegu nii eriettevalmistusega psühholoog kui ka inimene, kel on oma elu, päevamured ja lapsepõlvetraumad, ka seksuaalsus ning hirmudki. Kogu see tihke koorem laotub kabinetis tunniks ajaks laiali ning seansi lõppedes saab sellest uus reaalsus. Midagi on mõlemale, nii patsiendile kui ka terapeudile selgemaks saanud, andnud neile teadmisi eeskätt iseendast.

TERAAPIA ON LOOMING On suur rõõm käes hoida eesti keelde tõlgitud, nii arsti kui kirjanikuna ülimalt produktiivse USA psühhoterapeudi Irvin D. Yalomi raamatut. Ta on sündinud 1931. aastal ja on praegu Stanfordi ülikooli psühhiaatria emeriitprofessor. Ilma Yalomita ei oleks 20. sajandi psühhoteraapia see, mis ta on. Kaks olulist märksõna, mis tema loominguga seonduvad, on eksistentsiaalne psühhoteraapia ja grupiteraapia. Teda on alati huvitanud sellised teemad nagu tänapäeva inimese üksindus, elu mõte, isiksuse vabadus. Teisalt on Yalom suur grupiteraapia poolehoidja. Kui vähegi võimalik, suunab ta patsiendi grupitöösse, teades, et selline teraapiavorm võib inimesele anda suhtest kui sellisest hoopis uue kogemuse. Kahju, et väikeses Eestis on nii vähe võimalusi psühhoteraapiliste gruppide pikaajaliseks kooskäimiseks. Yalomi loominguks julgen ma pidada iga tema patsiendiga läbi viidud seanssi, sest ta on olnud julge eksperimenteerija ja interpreteerija. Üldiselt rõhutatakse psühholoogidele kutse-eetikat õpetades, et inimest ei tohi lõhku-

FOTO ©BARBARA MUNKER /DPA/CORBIS

5

raamatu tõlkija

A

ngela Carter on kirjanik, kelle mõju pärast teda tulnud kirjanikele on raske ülehinnata. Ta sündis 1940. aastal ning hakkas ajakirjanduses artikleid avaldama juba keskkoolitüdrukuna. Bristoli ülikoolis õppis ta inglise kirjandust ning hakkas peagi ka ise kirjutama. Pärast lahutust esimesest mehest viibis ta kaks aastat Jaapanis, seejärel aga USAs, Aasias ja Euroopas. Tema esimene romaan „Shadow Dance” ilmus 1965. aastal. Ta oli ka pikka aega huvitunud eri rahvaste folkloorist ja muinasjuttudest ning just neid kasutas ta oma jutukogus „Verine kamber” (1979), mis pälvis kohe suurt tähelepanu.

Lääne-Eesti teejuht Tiit Hunt sari „Eestimaa teejuht” 200 lk poolpehme köide

On kosutav, kui saad end aeg-ajalt argisest rütmist lahti haakida ja lihtsalt sõita ammusest ajast tuttavatesse paikadesse või ehk avastada seni veel käimata kohti. Kui oled otsustanud heita pilgu Lääne-Eesti loodusele ja ajaloolistele paikadele, siis selle plaani teostamisel on abiks käesolev teejuht. Käepärases formaadis teejuht on varustatud rohkete fotodega ja on sarja „Eestimaa teejuht” esimene raamat.

Ütle mulle! Kes või mis? Élisabeth Marrou tõlkinud Pille Kruus 110 lk, kõva köide

Raamatu autor, psühhoterapeut Irvin D. Yalom.

da ning teda tuleb säästa täiendavatest kannatustest. Ainult oma võimetes ja oskustes väga kindel terapeut võib jagada selliseid julgeid ja manipulatiivseid soovitusi, nagu seda saab endale lubada Yalom. Kaugeltki mitte iga psühhoterapeut ei küündi selliste ravimeetoditeni. Oma töö tulemused on ta raamatus kirja pannud peaaegu et enesehävitajaliku aususega, häbenemata rääkida oma mustadest mõtetest ja ka ihadest, mis teda patsientidega seoses on tabanud. Lisaks leiab siit suure hulga aforistlikke elutarkusi, mis tasuvad kõrva taha panemist.

LOOD HAIGUSEST JA JULGUSEST Raamat „Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid” sisaldabki haiguslugusid. Kui tavalugejale on need meisterliku sulega kirja pandud lood, siis psühholoogidele kujutab see raamat endast ka suurepärast õppevahendit. Saame jälgida, kuidas psühholoog ehitab üles terapeutilist suhet, kuidas ta liigub läbimurdepunktini, millega kaasneb patsiendi paranemine... või mitte. Kaugelt mitte iga anamnees pole edulugu. Mõnikord lõpetavad patsiendid teraapia enne, kui sellega vajaliku muutuseni jõutakse. Julgus (mõni avastus võib olla mõtestamiseks liiga valus) või soov areneda lõppevad enne otsa. Aga autor ei pelga välja öelda ka seda,

kui tal endal on oskustest või ideedest vajaka jäänud. Ta jagab oma kõhklusi ja pettumusi lugejaga. Ja analüüsib oma edulugusid – mis on väga õpetlik. Raamatu esmatrükk ilmus 1989. aastal, asetudes ameerika lugeja jaoks hoopis teise konteksti (grupiteraapiad olid siis moeasi, tänapäeval argine ja juurdunud töövahend) kui 2015. aastal eesti lugeja jaoks. Eestis ei kujutata ikka veel ette, miks peaks psühhoteraapias käima mitu aastat, samas julgetakse meilgi üha avameelsemalt terapeudiga rääkida. See raamat võiks olla ka hea näide, milliste teemadega võiks hingearsti poole pöörduda. Tuleb tunnustada kirjastust, et ta selle silmapaistva autori eestindada võttis ja avaldada kahetsust, et Yalomi värskemale loomingule puudub praegu eestikeelne juurdepääs. Ootan neid pikisilmi, nagu ootan ka Eesti psühholoogikabinettidesse Yalomi tasemega psühhoterapeute.

Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid Irvin D. Yalom tõlkinud Mart Paberit 344 lk kõva köide

Muinasjuttude taaselustaja KRISTA KAER

ilmunud

Carter käis oma loomingus muinasjuttudega üsna vabalt ringi, andes enamasti passiivsetele kangelannadele tagasi otsustamisõiguse ja seksuaalsuse. Ta segas üsna vabalt eri žanre ning lõi oma raamatutes kummalise, erootilise ja varjatud allhoovustega maailma. Ta on ise öelnud, et püüdis leida klassikalistest muinasjuttudest nende latentset sisu ning kasvatada sellest uued teosed. Tema raamatuid pole kerge unustada, need jäävad painama ning päris kindlasti pole need kerge ja lõbus meelelahutus. Küll aga on need nauditavad juba oma keelekasutuselt ning sümbolite, metafooride ja võrdluste tulevärgi tõttu. Angela Carterilt on varem eesti keeles ilmunud „Õhtud tsirkuses”, nüüd jõuab lugejateni ka „Verine kamber”, milles on uuesti tõlgendatud selliseid klassikalisi muinasjutte nagu „Sini-

habe”, „Kaunitar ja koletis”, „Punamütsike” ja teised. A. S. Byatt on öelnud, et just Angela Carteri kuulamine julgustas teda kasutama muinasjutte ning ilma temata poleks võib-olla olemas kõiki neid arvukaid raamatuid, mis on võtnud lähtekohaks muinasjutud ja legendid ning andnud neile uue tähenduse ja sisu. Angela Carter suri 1992. aastal kõigest 51-aastasena.

Verine kamber Angela Carter tõlkinud Krista Kaer 192 lk pehme köide

Kes on karnivoor? Mis on aevastus? Kes on mollusk? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aegajalt elu üle pead murdma nii suuri kui väikeseid. See raamat vastab rohkem kui kahesajale lõbusale ja harivale küsimusele, mida lapsed küsivad ja millele täiskasvanud alati ei oskagi vastata. Raamatus on neli kleepimislehtedega eraldatud teemat: inimkeha, loomad, taimed ja Maa. Vanusele alates 4. eluaastast.

Cornwalli armulugu Liz Fenwick tõlkinud Tiina Viil sari „Varraku ajaviiteromaan” 304 lk, kõva köide

Jude’il terendab ees kindel tulevik. Seda hetkeni, kui hirm peatse abiellumise ees üle pea kasvab ja ta oma pulmapäeval minema jookseb, jättes hea mehe üksinda altari ette. Juhuse tahtel satub ta ühte Cornwalli lagunevasse häärberisse ja peatselt satub ta vaimustusse nii saladuslikust häärberist kui ka paikkonna kaunist loodusest. Nii nagu Liz Fenwicki eelmises romaanis „Maja Cornwallis” (Varrak 2014), leidub selleski raamatus nii saladusi kui ka romantikat.

Õnnelik tänav Liza Marklund tõlkinud Tiina Mullamaa 264 lk pehme köide

Külmal ja niiskel maihommikul leitakse oma Stockholmi eeslinnas asuvast villast teadvusetus seisundis riskikapitalist ja endine Riigipäeva liige Ingemar Lerberg, keda on ilmselgelt kõvasti piinatud. Tema naine on jäljetult kadunud. „Õnnelik tänav” on Liza Marklundi kümnes raamat ajakirjanik Annika Bengtzonist. See on kaasahaarav põnevik moodsa aja kärgperekondadest, meeleolukas sissevaade ajalehetoimetuse töösse ja silmiavav pilguheit sellele, kuidas nüüdisaegsed sotsiaalsed suhted ja meediavõim meie elu mõjutavad.

Beebialbum tõlkinud Reesi-Lii Alas 60 lk, kõva köide

Selle plüüskaruga albumi teevad lõpuni valmis ema ja isa ning see jääb lapse esimesest eluaastast eriliseks mälestuseks kogu perele. Albumisse saab talletada nii tita esimesed naeratused-sammud-sõnad, kleepida fotosid kui ka peita salataskutesse mälestusväärseid esemeid. Ja ärge unustage üles märkida oma mõtteid ja tähelepanekuid – tulevikus ei jõua te neid ära imestada!


Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus WWW.FOLKLORE.EE/KIRJASTUS

NR.4 (93) 22. mai 2015

Ühel vaimul mitu nägu Tänapäeva inimestel on üldine ettekujutus eesti rahvausu vaimolenditest olemas, kuid tegelikult võib ühel ja sama tegelasel olla mitu nägu ja tegu. Nende kohta aitab raamat selgust saada. Näiteks libahunt ja soend ei ole täpselt samasugused, vaid ikka mõningate erijoontega. On veel kolmas libahunt – libehunt, keda praegugi võib Alutaguse metsades väga harva kohata. Kõiki veteolendeid ei saa näki nime alla viia, nii võis Peipsi-äärsetes külades välimuselt näkisarnane vaimolend isegi metsaskäijat rünnata. Või võtame karjakaitsjast laudavaimu, kes rahvajutus näitab ennast nirgi kujul. Kunagine töökaaslane tuli kord nõu küsima: ta oli näinud lumivalget nirki, kes tagajalgadele tõustes tükk aega talle oma tumedate silmadega otsa vaatas. Küsija oli mures ja hirmul, kas see oli äkki surnuvaim. Selgitasin siis, et rahvapärimuse järgi näitab nirk end loomaõnnetuse etteteatajana, aga päriselus võib jääda niisamagi inimest uudistama. Millist sihtrühma raamatut koostades silmas pidasid?

Ikka kõiki, lastest vanadeni. Mulle oli sinu enda hiljutist artiklit „Mäetagustest” lugedes üllatav, et tänapäeval ei tunta ära luupainajat ja seda on internetifoorumites arvatud poltergeistiks või marduseks. Vanal ajal traditsioonis

koostanud Piret Paal 454 lk pehme köide

elades oli selge, et tegu on luupainajaga. Kirjutades oma raamatus „Armastus eesti rahvapärimuses” üleloomulike olendite ja inimeste armusuhetest, märkasin, et need lõppevad aina traagiliselt. Miks see nii on?

Eks see ole hoiatus: kui oleme loodud siinsesse maailma, peame hoiduma kokkupuutest teispoolsega, teadma käitumisreegleid ja vastumeetmeid, oskama sajanditevanuse maailmapildi praegusaega jõudnud kajastused enda jaoks lahti mõtestada. Kas vaimolendite põhiolemuses on toimunud aja jooksul muutusi?

Inimesi on läbi aegade võlunud fantastilised loomad, olgu nendeks hirmuäratavad kolme peaga koerad, lohed, või mürkmaod, kes ei allu maotaltsutajale. Juba keskajal saavutasid erakordse populaarsuse nii sisult kui ka välimuselt kirevad bestiaariumid, kus kirjeldati kummalisi loomi ja nende käitumisviise. Kuid bestiaariumid on midagi rohkemat kui pelgalt pentsik zooloogia – need on kunstilised katsed anda edasi laiemaid uskumusi inimolendite ja looduse korralduse kohta. Caspar Henderson pakub lugejaile kaasaegset valikut loomadest, kelle õige mitme olemasolust pole paljudel siiani olnud õrna aimugi. Ent kui keskaegsed bestiaariumid põhinesid sageli folklooril ja müütidel, on selles raamatus kirjeldatud olendid kõik (välja arvatud üks erand) vägagi elus ja olemas, kuigi mõne liigi esindajaid on maakerale jäänud õige vähe. Tänapäeval ei karda me enam merekoletisi ega surmahaldjaid, ent jätkuvalt kütkestavad meid nii kurikuulus „Iraagi sõja salarelv” meemäger kui ka iidsetest aegadest õudseks meremaoks ja õgardiks peetud hiidkaheksajalg. 21. sajandi bestiaariumis puudub vajadus loomi välja mõelda, sest meie maailma olendid on niigi ülimalt hämmastavad. Mida arvata jetikrabist, kes kasvatab oma karvasetel sõrgadel omale toiduks baktereid? Või müütilise ükssar-

Maailm ja multitasking

On ikka. Ohtlikust vanakuradist kipub saama naerualune, teda enam väga ei kardeta. Ent mitmete unustusse jäänud vaimolendite kõrval on tänapäeval ilmutanud erakordset püsivust kodukäija ja surnuvaimuga seotud kogemused, kusjuures lähedase inimese vaim võib kummitamise asemel hoopis heatahtlik olla.

sari „Tänapäeva folkloorist” koostanud ja toimetanud Mare Kõiva 257 lk pehme köide

Sarja „Tänapäeva folkloorist” 10. artiklikogumikust saab teada, missugused tekstid levivad interneti kogukondades, mida kogukonnad väärtustavad, kuidas nad toimivad ning kuidas neid tõlgendavad uurijad. Käsitletakse Rumeenia ja Ungari etnopaganlike organisatsioonide veebiretoorikat, rolle ja rollikäitumist esoteerikafoorumites, naistepühi ja -riitusi, geopei-

Virumaa vanad vaimujutud Mall Hiiemäe 299 lk kõva köide

tust, virtuaalrühmade kollektiivsust, varateismeliste identiteeti Facebooki ahelpostituste näitel jne.

Saaremaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse 1 Ingrid Rüütel 400 lk pehme köide

Väljaandesse valitud laulud on salvestatud Saaremaa eri piirkondades aastatel 1956–2012. Lisatud on jutustusi laulude autoritest, sündmustest ja prototüüpidest, laulmisolukordadest, uskumustest ja kommetest, pillimängust, tantsimisest jm. Raamatut täiendab CD „Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 8).

Linda kivist Lilla Daamini 2 x CD-Extra koostanud Risto Järv lood Piret Päär ja Anne Türnpu muusika Andre Maaker

Maanteel sõites vilksavad tee ääres mööda paigad, millest teame vähe. Neist annavad aimu vaid teeviidad ja asulasildid. Ometi on need kohad täis lugusid. Heliväljaandes on valik Tallinn-Tartu maantee äärsete paikade lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Lood on plaatidel selles järjestuses, nagu maantee neid paiku läbib, ning mõlema plaadi tempo on kavandatud kooskõlas liiklusmärkidega.

WWW.RAAMATUPOOD.ARIPAEV.EE

ilmunud Caspar Henderson tõlkinud Raul Kilgas 496 lk, pehme köide

Raamat koondab Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud usundi- ja kombestikuteated ning muistendid halltõvest. Koostajalt leidub raamatus ka põhjalik uurimus halltõve kui mütoloogilise haiguse varasematest käsitlustest, malaariast ning selle rahvapärasest ravist üldisemalt, samuti haigust puudutavate uskumuste ja jutupärimuse peamistest joontest. 46-leheküljeline ingliskeelne kokkuvõte teeb materjali kättesaadavaks ka võõrkeeles lugejatele.

Mall ja Reet Hiiemäe.

Äripäev Imetabaste olendite raamat. 21. sajandi bestiaarium

Halltõbi. Monumenta Estoniae antiquae II. Eesti muistendid. Mütoloogilised haigused II

viku analoogist, sarve ja kahe hambakomplektiga varustatud roosast süvaveehaist, kes elab nii sügaval ookeanis, et teda on näinud vaid vähesed õnnelikud? Kaunilt kujundatud „Imetabaste olendite raamat“ on Londoni Kuningliku Seltsi 2013. aasta Wintoni auhinna nominent.

Võimatu edu. Kasvulava Nokias Jorma Ollila, Harri Saukkomaa tõlkinud Kadri Jaanits 496 lk, kõva köide

Kuidas leiti ja kaotati Soome Nokia? Kuidas saavutati hiilgav edu, mida kadestas kogu maailm, ja miks sellest ilma jäädi? Oma raamatus „Võimatu edu“ kirjeldab Jorma Ollila sügavuti Nokia arengut: eduka läbilöögini jõudmist ja kriise. „Võimatu edu” on ühtlasi ka omapärane lugu mehest, kellest sai Nokia juht, kuigi temast pidi saama füüsik või majandusteadlane: „Olin astunud mägiteele, ja ma ei osanud ette kujutadagi, kui hirmuäratavad on selle tõusud ja laskumised.” Jorma Ollila oli 1992–2006 Nokia tegevjuht. 1990ndate algul pani ta kõik mängu, et Nokia päästa. Firmast, mis oli tootnud kummikuid, paberit, kaableid, autorehve ja koduelektroonikat, sai uus vaieldamatu konkurent mobiiltelefonide turu liidri kohale. Sai alguse võimatu edu lugu. Kuid mõne aja pärast muutus edu Nokiale ohuks ja koormaks ning konkurendid kasutasid nõrkushetke kohe valusasti ära.

Maailma markantseim president

U

SA president John F. Kennedy on nii ta enda kui ka järgnevatele generatsioonidele mällu sööbinud kui ülimalt sädelev isiksus ja üks väljapaistvamaid poliitikuid USA presidentide pikas reas. Kuid milles peitub JFK fenomen? Ajaloolane Mark White tutvustab lugejale Kennedy populaarsuse tagamaid ning näitab, kuidas võimsa kuvandi loomise teenistusse rakendati ta osalemine Teises maailmasõjas, sõjajärgsed kirjanduslikud katsetused, ta isa Joseph Kennedy laitmatu maine ja peaaegu piiramatud rahalised vahendid ning glamuurne abikaasa Jackie Kennedy, aga ka mehe enda vastupandamatu seksapiil ning oskuslik ja loov suhtlemine meediaga. Nii sai JFKst riigijuht, kelles ta kaasaegsed nägid vaieldamatult suurmeest. Kujunenud pilti süvendas ta vägivaldne surm Dallases ning selle ümber kiiresti levima hakanud konspiratsiooniteooriad. Aga mil määral Kennedy kuvand tegelikkusele vastas? Nii mõnigi kord on talle ette heidetud luhtumisi külma sõja aegsete pingete leevendamisel ja suutmatust senatis läbi suruda mitmeid seaduseelnõusid, samuti on teda kirjeldatud narkootikumide küüsis oleva elumehena, toodud esile ta suhteid Marilyn Monroe ja mitmete teiste sädelevate daamidega ning viidatud ta sidemetele maffiaga. Kuigi üldsus on kangelasest presidenti vankumatult toeta-

FOTO PRESIDENT JOHN F. KENNEDY RAAMATUKOGU JA MUUSEUM, BOSTON

Miks valisid raamatule sellise teema?

ilmunud

FOTO ERAKOGUST

Autorit küsitles Reet Hiiemäe

6

Glamuur oli Kennedy Valge Maja sünonüüm. Grace Kelly ja prints Rainier’ külaskäik vaid süvendas muljet, et riiki valitseb ehtne staar.

nud ning eeskätt tänu ta karismale on unustusse vajunud ta nurjumised ning keskendutud kordaminekutele, oli tegemist äärmiselt vastuolulise isikuga. Siiski ei ole rahva nii sügavat armastust ära teeninud ükski teine riigijuht. Temast on eeskuju võtnud kõik järgmised USA presidendid kuni Barack Obamani välja. Põhjalikus käsitluses uurib Mark White JFK fenomeni taustal kogu ajastu poliitika- ja kultuurielu ning näitab, kuidas toona aset leidnu on järgnevaid põlvkondi mõjutanud.

Kennedy. Presidendi kuvandi kujunemise lugu Mark White tõlkinud Mari Arumäe kõva köide 284 lk


7

NR.4 (93) 22. mai 2015

WWW.TLUPRESS.COM

Tallinna ülikooli kirjastus

Tõlge on loomulik eesti kirjanduse osa

T

õlkimine on kunst, tõlkimine on teadus ja ennekõike on tõlkimine suhtlemine – kutse dialoogile nii üksikisiku kui ka kultuuri tasandil. Anne Langega vestles tema vastilmunud avarapilgulisest tõlkeuurimusest semiootikaprofessor Daniele Monticelli. Henno Rajandi

Uurimus tõlkimisest mõjub tänapäeva Eesti raamatumaastikul ühtaegu ootamatult ja värskendavalt. Kuigi kultuuriteadustes on tõlkeuuringud viimastel kümnenditel üha enam tähtsust omandanud, tuues esile tõlkeprotsesside ja nende tulemuste olulisust, seostab üldlevinud arusaam tõlkimist endiselt teisejärgulise kirjutamisega. Tõlget peetakse originaalist ebaolulisemaks ning tõlkijate staatust kirjanike omast madalamaks. Sinu raamat tõstab aga kesksele kohale just tõlkijad ja tõlked. Miks on nende teemade uurimine Sinu jaoks nii oluline?

Olen mõnel aastal tudengitelt küsinud, mis on neile olulised raamatud – üks lapsepõlvest, teine praegu. Vastustes on tõlkeid alati rohkem kui originaale. Eriti markantne oli tulemus sel aastal, kui tudengid nimetasid umbes kolmekümne raamatu hulgas ainult kahte eesti algupärandit. See ongi vastus küsimusele: tõlkekirjandus on eesti kirjanduse loomulik osa ja sellepärast tuleb seda ka uurida. Levinud väited tõlkija nähtamatusest või millegi/kellegi kaotamisest tõlkes ei pea lihtsalt paika.

A. H. Tammsaare

Anne Lange uurimuse peategelasteks on tõlkijad Timotheos Kuusik, A.H. Tammsaare ja Henno Rajandi, kelle tõlgitud eesti kultuuris elame suuresti seniajani.

inimest. Aga mulle tundusid huvitavamad isiksused, kes ei täida tõlkides ainult tellimust, vaid seovad tõlke ka oma isikupärase eluvaatega.

Sa uurid lähemalt kolme raamatut: Timotheos Kuusiku tõlgitud John Miltoni „Kadunud ja taasleitud Paradiis” (1895), Anton Hansen Tammsaare tõlgitud Joseph Conradi romaani „Lord Jim” (1931) ja Henno Rajandi tõlgitud Jane Austeni teost „Uhkus ja eelarvamus” (1985). Miks valisid just need?

Need esindavad oma aja parimat ja hinnatuimat tõlkepraktikat, seda nii tõlkimiseks valitud teksti kui ka tõlketehnilise poole pealt. Ka tõlkijad on olnud sõnavõtlikud eesti kultuuri kujundamisel laiemalt ja tõlke seotus ühiskonnaelu teiste valdkondadega tuli nende puhul hästi välja. Ajastut silmas pidades oleks Henno Rajandi asemel muidugi võinud uurida näiteks seda, kes olid seotud Lenini kogutud teoste tõlkimise ja toimetamisega – neid oli kokku 150

Tõlke uurimise fookuses on inimesed, kelle hääl ajalookirjutusest alati ei kostu, ja protsessid, mis jäävad muidu tähelepanuta. Küsimus ei ole niivõrd õigluses kui adekvaatsuses: nii nagu meie tänane igapäevaelu ei sõltu ainult võimuinstitutsioonidest ja -isikutest, ei ole see ka kunagi varem nii olnud. Timotheos Kuusik tõlkis 1895. aastal eesti keelde John Miltonit. Tema tõlge ilmus kolmes tuhandes eksemplaris ja kuus aastat hiljem tehti sellest uus,

samuti kolmetuhandene kordustrükk. Tuglas on 1895. aastast kirjutanud kui „üldise ainelise kitsikuse, vaimuelu haletsemisväärse halluse ja sügava pessimismi” ajast. Sellega nii suurejoonelist tõlkevalikut ja julget tiraaži ei seleta. Appi tuli võtta laiem raamatulooline ja tõlkija isikulooline kontekst, mis lubas näha 19. sajandi lõppu mitmekesisemalt. Kolmekümnendate aastate alguse Eesti Vabariiki arvasin end paremini tundvat, ent lugenud nüüd üle Tammsaare tõlke arvustused, jäi silma, kui eskapistlik võis olla kultuurikäsitlus. „Lord Jimi” tõlke üks arvustus marginaliseerib Tammsaare tõlketöö kohe eos, öeldes alustuseks: „meie kirjanduslikud lootused ja hellitused on pühendatud kõigepealt muidugi meie oma kirjanike loomingule”. Henno Rajandi tõlkevõttestiku jälgimine veenis aga, et ka nõukogude aega ei saa näha ainult mahajäämuse terminites: tänases tõlkeõpetuses oleks Rajandile vähe uudist. Millist osa Eesti tõlke ajaloost oleks edaspidi kõige rohkem vaja uurida?

Timotheus Kuusik

näiteks, et aastatel 2001–2010 oli ilukirjanduse saksa keelest eesti keelde tõlkijaid 77 ja 2000–2009 inglise keelest tõlkijaid 624. Kvantiteedi kvaliteedist on teada vähem, aga huvipakkuv on ju ka see. Näiteks lugesin just väga põnevat magistritööd „Kordustõlge Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree” näitel”, kus kirjeldatakse korpusuuringuga Anton Hansen Tammsaare tõlget, Tammsaare tõlke Rajandi redaktsiooni ja Krista Kaera tõlget. Õnneks seisavad tõlkijad ise söakalt ja hästi selle eest, et lähiajalugu oleks hoitud: Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tegevus ja nende aastaraamat „Tõlkija hääl” siluvad kenasti uurijatest jäänud auke.

Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost Anne Lange 208 lk pehme köide

Lähiminevikku. Siin on tehtud üksjagu sotsioloogilist uurimistööd; teada on

Kohustuslik kirjandus joogahuvilisele

P

atañjali poolt kirja pandud „Yogasūtra” on yoga filosoofia ja jooga praktika baastekst, VanaIndia teaduskirjanduse üks esimesi ja kuulsaimaid kirjutisi ning ühtlasi maailma kirjanduspärandi kuulsamaid tekste. „Yogasūtra” on kahtlemata kohustuslik kirjandus igale joogahuvilisele – see tekst on jooga usutunnistus, piibel ja katekismus. „Yogasūtraga” pandi alus uuele askeetlikule maailmavaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast kogu maailma ning mõjutab inimeste vaateid oma ihule ja hingele tänapäevani. Umbes 5.–2. sajandil eKr kirja pandud „Yogasūtra” loodi murrangulisel ajal, mil Indias sündis rohkesti mõtte-

Sissejuhatus pilditeadusesse. Pildid visuaalkultuuris Barbara Lange, Gustav Frank tõlkinud Katrin Kaugver 216 lk pehme köide

„Sissejuhatus pilditeadusesse” on inspireeriv teejuht ühe teadusharu kujunemisse, selle teemadesse ja uurimisprobleemidesse. Pilditeadus on arenev ja avatud, end alles formuleeriv valdkond, mille uurimisobjektiks on nii kunstiteosed kui ka muud materiaalse ja visuaalse keskkonna artefaktid, näiteks arhitektuur väljendamas muuseumi-ideed, telepilt vahendamas päevakajalist informatsiooni, reklaamplakat kutsumas tarbima või pildid ja kujutised kui teadmiste omandamise ja kujundamise vahendid. Pilditeadus uurib neid osalevatena nii ajaloolistes kui ka nüüdisaegses sotsiaalses praktikas. Raamatu kõige otsesemalt õpetlik osa on üksikjuhtumite analüüs.

Kultuurne inimene

Sinu raamat tõestab, et ilma tõlkeajaloota pole võimalik adekvaatselt mõista ka eesti keele ja kultuuri üldisemat dünaamikat. Sa lähed aga veelgi kaugemale – seostad tõlkijate tegevuse ja selle tulemused otseselt ajaloolise, sotsiaalse ja poliitilise kontekstiga. Mida võib tõlke uurimine öelda uut teatud ajalooperioodi või sotsiaalpoliitilise nähtuse kohta? Mida ütlevad sinu uuritud tõlked näiteks venestusaja, vaikiva ajastu eelse Eesti Vabariigi ja hilise nõukogude aja kohta?

MARTTI KALDA

ilmunud

voole (nt ājīvika, sāṃkhya, vedānta) ja usundeid (nt brahmanism, budism, džainism) ning mil hõimudest ja kuningriikidest sai kogu Indiat ühendav Maurya dünastia impeerium (4.–2. saj eKr). Raamatu põhjalik sissejuhatus avabki lugejale Vana-India aja-, kultuuri- ja mõtteloo olulisimad aspektid, andes samas ka yoga filosoofia ja jooga fenomeni arenguloo ülevaate minevikust kuni tänapäevani. Sissejuhatuses tuleb juttu veda’de ajastust ja kirjandusest, eelkõige upaniṣad’ide filosoofiast, ent ka Buddha õpetusest ja Maurya dünastia riiklikest põhimõtetest, samuti teaduskirjanduse sünnist ja eepilise ajastu (4/3. saj eKr – 3/4. saj) mõttemaailmast. Käsitlemist leiavad kõik jooga ajaloo olulisimad etapid: klassikaline, bhakti, karma, jñāna ja haṭha yoga ning jooga moodsas maailmas ja

Eestis. „Yogasūtra” tõlge on varustatud originaaliga ning põhjalikult kommenteeritud. Kindlasti võib nii mõnigi joogaharrastaja oma üllatuseks leida, et tekst ei räägi peaaegu üldse jooga praktikast – joogaharjutustest. Sellest ei tasu ära kohkuda – „Yogasūtra” keskendub sellele, kuidas saavutada jooga tarvis vajalik vaimne eelsättumus. Seega õpetab „Yogasūtra” enesekontrolli ja endasse süüvimist mistahes füüsilise praktika või askeesi eeldusena ning sobib lugemiseks nii mõtlejale kui ka tegutsejale, soovitades ideaalis nood kaks loomuse poolt ühendada. „Yogasūtra” žanri on keerukas määratleda. See on pühholoogilis-filosoofiline tekst, aga nagu öeldud – paljude jaoks ka pühakiri. Nõnda nagu pea kõik idamaised baastekstid, on

„Yogasūtra” müstiline (kohati mõistmatu) ja ülimalt praktiline samaaegselt. Tänapäevases mõttes ehk koguni iidne eneseabiõpik. „Yogasūtra” on teos, mida ikka ja jälle üle lugeda, mille teksti põhjalikult süüvida ning leida sellest juhatust eluteel.

Yogasutra Patañjali tõlkinud Martti Kalda kommentaarid ja sissejuhatus Inga Põldma ja Martti Kalda 215 lk, pehme köide

Orvar Löfgren, Jonas Frykman tõlkinud Olavi Teppan 368 lk pehme köide

Teos analüüsib keskklassi väärtusi ja mentaliteeti, mis kujunesid välja 19. sajandi viimasest veerandist 20. sajandi alguseni, keskendudes arusaamadele ajast, kodust, loodusest, puhtusest ja distsipliinist. Löfgren ja Frykman, kes on Eesti lugejale varasemast tuttavad kogumiku „Skandinaavia kultuurianalüüs” artiklite autoritena, rõhutavad Rootsi üpris hilist linnastumist, mis on olnud rootslaste vaadete kujunemise üheks oluliseks mõjutajaks. Sama saab öelda ka Eesti alal toimunud protsesside kohta ja niisiis on „Kultuurne inimene” suurepärane alus reflekteerimaks meilgi toimunud kultuurimuutuste ja igapäevaste praktikate üle, sest sel teemal Eesti etnoloogias seni tervikkäsitlust ilmunud pole. „Kultuurne inimene” on äärmiselt nauditav ja haaravalt kirjutatud teos argielust ja identiteedist, mis põhineb väga mitmekesistel allikatel isiklikest mälestustest kuni kokaraamatute ja etiketiõpikuteni.

ilmumas Vastastikdifusioon metallisüsteemides Ülo Ugaste 326 lk pehme köide

Monograafia on pühendatud peaasjalikult vastastikdifusiooni eksperimentaalse uurimise probleemidele ja saadud tulemustele. Monograafia sisu on üles ehitatud selliselt, et nii need, keda huvitab metallisüsteemide difusiooniuuringute hetkeseis, kui ka alles selle valdkonnaga esmatutvust tegevad lugejad saaksid ammutada endale vajalikku informatsiooni. „Tegemist on maailma mastaabis eksklusiivse monograafiaga, mis näiliselt on pühendatud väga kitsale temaatikale, kuid tegelikult puudutab see üht akuutset küsimust kaose ja tasakaalu seostest termodünaamikas. Sellele küsimusele on vastust otsitud alates Nobeli preemia laureaadi Ilja Progogine’i töödest möödunud sajandi keskel,” märgib füüsikadoktor Jaanis Priimets.


Canopus

WWW.CANOPUS.EE

NR.4 (93) 22. mai 2015

8

TÕNU LEMBER

N

eil päevil peaks raamatukaupluste lettidele jõudma Ira Lemberi kahekümnes romaan, tõsi, neli neist on kirjutatud kahasse nüüdseks juba meie hulgast lahkunud Erika Esopiga. Huvitav on märkida veel sedagi, et kõik need kakskümmend romaani on ilmunud pärast Eesti Vabariigi taastamist. „Pärandus” kuulub samasse valdkonda Ira Lemberi viimaste aastate romaanidega „Villa järve ääres,” „Õde Veera” ja „Sügiscapriccio,” kus fooniks esimese Eesti Vabariigi lõpuaastad, vabariigi hukk, vene okupatsioon ja pagulaste elu eksiilis.

FOTO ERAKOGUST

Flora pärandus

RETROSPEKTIIVNE ALGUS Rootsi väikelinnas Nynäshamnis, romantilises kaljule toetuvas majas elav jõukal järjel ja küpses eas kunagisest sõjapõgenikust eestlanna Flora kutsub kokku oma lähemad sõbrad, et neile midagi tähtsat teatada. Antud on isegi täpne kuupäev, milleks kindlasti kohal olla. Rootsi sõidab ka majaomaniku õetütar Anita, olles üks paljudest, kes loodab pärimise teel selle maja omanikuks saada. Anita ema Roosi ja Flora olid poolõed, neil oli ühine maalikunstnikust isa, keda mõlemad tüdrukud väga armastasid, emad aga erinevad ja see asjaolu määraski kõik. Nad ei olnud kunagi lähedased olnud, ei lapsepõlves ega ka siis, kui suurem osa elust juba elatud ja nad üle aastate uuesti kohtusid. Roosi oli viiene, kui isa Vilhelm teise naise leidis ja endise pere maha jättis. Roosi ema hakkas siitpeale oma meest ja kogu meessugu vihkama, andmata Vilhelmile surmatunnini andeks, et mees oli ta koos väikese tütrega hüljanud. Võib-olla vihkas teda pärast surmagi. Florat tema kodus oodates ja stiilse musta tiibklaveri kaanel eksponeeritud fotosid vaadates meenutab Anita nii tädi Floralt kui ka emalt kuuldud mälestusi. Retrospektiivselt, tagasivaates avanevad ning elustuvad tegelaste ja nende esivanemate keerukad elusaatused, kõik on saanud kaasa mingi pärandi, mis neid elumerel seilates kajakana saadab.

FLORA KUI KOONDKUJU Küsimusele, kas tal oli Flora karakterit kirjutades ka mingi konkreetne eeskuju, vastab Ira Lember: „Tegelikult oli neid isegi mitu, Flora on ikkagi koondkuju. Põhiline eeskuju oli minu sõbranna Astrid ehk Ass, kes elas Californias. Aga kindlasti on palju jooni ka minu abikaasa Taanis elanud õelt Selmalt, kas või juba see, et ka tema abikaasa oli reeder nagu raamatus onkel Lars, aga ka kunstiarmastus, kirg kallites restoranides lõunatada jpm. Mõlemad armastasid glamuurset elu, eksklusiivseid restorane ja ehteid. Mõned iseloomujooned on ka Selma õetütrelt Ritalt, kes elas Stockholmi eeslinnas Solnas. Nüüdseks on nad kahjuks kõik juba meie hulgast lahkunud.”

KOLM SALAPÄRAST SÕRMUST Flora oli olnud abielus kolm korda, tema esimene abikaasa oli näitleja, teine maalikunstnik ja kolmas kirjanik. „Ainult helilooja on veel puudu,” armastas Flora naljatada, „aga palju sa ikka abielluda jõuad…” Ühtekokku oli ta olnud abielus kakskümmend viis ja pool aastat, kuigi kolme mehega kokku ja seepärast polnudki saanud hõbepul-

Ira Lember oma hea sõbranna Assi kodus Californias aastal 2000.

mi pidada, nagu ta ise nalja viskas. Kõik kolm abielu olid sealjuures õnnelikud, igalt abikaasalt jäi Florale mälestuseks mitte ainult vaimne pärand, vaid ka unikaalne sõrmus, millega seotud lood vääriksid kui mitte just omaette romaani, siis novelli kindlasti. Esimene sõrmustest, millel neli suurt pärli raamistatud väikeste briljantidega ja mis meenutas neljaharulist ristikheinalehte, oli kuulsa Farberge’i töö. Teine sõrmus oli suure ovaalseks lihvitud safiiriga raamistatud akvamariin kildude ja briljantidega, mis Flora jutu järgi ehtinud kunagi filmistaar Greta Garbo sõrme, kolmas aga rubiin, peene kuldpitsiga ääristatud väga elegantne ja vanaaegne sõrmus, mis kuulunud kunagi Vene tsaari Nikolai II nooremale tütrele Anastasiale. Anname siinkohas sõna Florale: „Rubiin annab ka inimestele energiat ja jõudu, see on juba vana Hiina tarkus ja iidsetest aegadest teada. Ja minagi teadsin seda ammu enne seda, kui selle sõrmuse omanikuks sain. Selle sõrmuse kinkis mulle mu kolmas abikaasa Herbert ja nagu enne juba mainisin, tahtis ta sellega mu eelmistest abikaasadest üle olla. Ta sõitis Pariisi, kus teadis üht antiikjuveliiri, et sealt mulle midagi erilist osta ja sattus päris kogemata olema õigel ajal õiges kohas. Ta leidis kuningliku juveeli. Samal hommikul oli see sõrmus müüki antud. Ja ka sellel sõrmusel oli oma lugu...” Küsimusele, kas need sõrmuste lood on tõesti sündinud ja kelle käest ta neid kuulis, vastab Ira Lember: „Algidee tuli ikka Assi käest. Kui temaga koos Hawaiil käisime, siis saime palju omavahel rääkida. Ehted ja kalliskivid olid tema kirg, vähe oli asju, mida ta nende kohta ei teadnud. Teise

sõrmusega seotud lugu oli tegelikult selline, et Assi abikaasa ostis oma naisele oksjonilt filmidiiva Joan Crawfordile, kes oli meie noorpõlve iidol, kuulunud safiirsõrmuse. Algselt oligi mul plaanis kirjutada Assilt kuuldud lugudest inspireerituna kogu romaan kalliskividest ja ehetest, aga, nagu ikka, tulid eellood nii pikad, et selle juurde peaaegu ei jõudnudki...”

ÄIKESE VÄLGATUS Huvitaval kombel haakub uus raamat ka toredasti Ira Lemberi osaliselt koos Erika Esopiga pseudonüümi Artur (I) Erich all kirjutatud romaanitsükliga „Äikese varjud”. Kord Berliinis viibides juhtuvad Flora ja Anita peatuma võõrastemajas, mille omanikeks on eestisaksa abielupaar Alla ja Hans Langelein… Jah, seesama Äikeste ekstravagantne Alla, viimane veel elus olev neljast õest. Siinkohal oleks sobiv meenutada lugejale kogu Äikeste saaga lugu. Perekonnasaagast romaanitsükkel „Äikese varjud” koosneb praegu seitsmest raamatust: romaanid „Enne äikest”, „Äike”, „Pärast äikest”, „Välgust tabatud”, „Varjud”, „Varjude allee” ning „Äikese varjud”, mis kõik loetavad ka teistest sõltumatult. Ira Lember: „Artur Erich sündis 1988. aastal minu ja minu kirjanikust sõbratari Erika Esopi ühisloominguna. Meil mõlemal oli kavatsus seekordsest romaanivõistlusest osa võtta, kuid olime liiga kaua viivitanud ja nüüd oli tähtajani jäänud vaid pool aastat. Üksi enam romaani kirjutada ei jõuaks. Ei mäletagi enam, kumb meist idee kirjutada kahasse esimesena välja käis, kuid see võlus meid mõlemaid. Niisama ruttu, nagu tuli idee koos kirjutada, leidsi-

me endale ka pseudonüümi, liites meie isade eesnimed – Artur Erich. See peaks meile õnne tooma, lootsime ja meie ühiselt kirjutatud raamat „Äike” saigi romaanivõistlusel III koha, kusjuures I koht jäi välja andmata. „Äike” kirjeldas Eesti Wabariigi kõrgemasse keskklassi kuuluva nelja õe ja nende perekondade elusaatusi Teise maailmasõja eelõhtul, puudutades sügavalt ka Eesti ohvitseride igapäevast elu ja saatust. „Äike” lõpeb eestlaste jaoks pöördelisel ajaloohetkel. Baaside lepingu sõlmimine Nõukogude Liiduga saab alguseks kohutavale tragöödiale, algavad arreteerimised, küüditamine, natsionaliseerimine, üle poole sajandi kestev nõukogude okupatsioon. Noore vabariigi hukk ja selle kodanike traagilised elusaatused põimuvad omavahel... Raamatu hea vastuvõtt ja suur lugejaskond oli üllatuseks kõigile, kõige rohkem aga meile endile. Kirjutades oli jäänud mõtteid ja materjali nii palju üle, et sellest jätkus kolme järgneva romaani jaoks, muidugi tiivustas ka esimese raamatu suur edu. Nendest teine, „Pärast äikest” pälvis Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia. Pärast hea sõbranna Erika lahkumist 1999. aastal kirjutasin üksinda Artur I. Erichi nime all veel kolm sama sarja romaani: kõige ette „Enne äikest” ning lõpetuseks „Varjude allee” ja „Äikese varjud”. Minu käest on kohtumistel ikka palju küsitud, et millal ometi Äikese-saagale järg tuleb. Nüüd, kui natuke jälle Alla värvikat kuju meelde tuletasin, ei tundugi see mõte enam nii ebareaalsena. Aga sellest me ei jõudnudki nüüd rääkida, millist uudist Flora oma sõpradele teatada tahtis...”

Ira Lemberi seni ilmunud romaanid: 1. „Äike”, 1991, 2008 (pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga) 2. „Juba tornid paistavad”, 1994 3. „Pärast äikest”, 1995, 2008 (pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga) 4. „Välgust tabatud”, 1996, 2009 (pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga) 5. „Varjud”, 1999, 2009 (pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga) 6. „Kaardimajake”, 2000 7. „Kevadromanss”, 2001 8. „Varjude allee”, 2002, 2011 (pseud. Artur I. Erich) 9. „Kummuli Kuu”, 2004 10. „Must ratsanik”, 2005 11. „Kohvik pärnade all”, 2006 12. „Enne äikest”, 2007, 2013 (pseud. Artur I. Erich) 13. „Ööviiulid”, 2008 14. „Päevalilled”, 2009 15. „Katariina portree”, 2010 16. „Sügiscapriccio”, 2011 17. „Äikese varjud”, 2012 (pseud. Artur I. Erich) 18. „Õde Veera”, 2013 19. „Villa järve ääres”, 2014 20. „Pärandus”, 2015

Pärandus Ira Lember 200 lk kõva köide

Ajaleht RAAMAT (mai 2015)  
Advertisement