Ajaleht Raamat (juuni 2015)

Magus maasikaaeg

Vastupandamatu maasikas pakub peale suhupistmise ka rohkelt inspiratsiooni roogade valmistamiseks. Raamatust „Magus maasikaaeg” leiad üle 30 retsepti, kus peaosas on raamatu autorite Pille Endeni ja Tiina Lebase tahtel suvemagusad maasikad. Kirjastas Ajakirjade Kirjastus. Vt lk 5

Õpikukirjastuste alaliit Pärast 1. maid 2015 ilmunud õppekirjandus peab Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi olema kättesaadav ka digitaalselt. Et õppekirjanduse digitaliseerimise küsimuses on veel palju lahtist, sh ühine arusaam digitaalse õppevara olemusest, riigi rollist ning ka autoriõiguse küsimusest, otsustati Eesti Kirjastuste Liidu juurde moodustada õpikukirjastuste alaliit.

Alaliidu liikmete eesmärk on kirjastada professionaalselt loodud kvaliteetset õppematerjali Eesti Vabariigi koolidele, aidata kaasa mõtestatud ja õppijat toetava digitaalse õppevara kasutusele võtmisele ning olla Haridus- ja Teadusministeeriumile partneriks õppematerjalidega seotud küsimustes.

Alaliitu kuuluvad kirjastused Argo, Avita, Atlex, Koolibri, Studium ja TEA. Edaspidistesse aruteludesse kaasatakse ka liiduväliseid õppekirjastusi.

Raamat suursamblikest Ilmunud on raamat „Eesti kividel kasvavad suursamblikud”, kus tutvustatakse 108 Eestis kividel kasvavat suursamblikku. Käsiraamat on kolmkeelne (eesti, inglise, vene), varustatud oskussõnastiku, liikide lühikirjelduste ja arvukate piltidega. Raamatu on välja andnud Tartu Ülikooli Kirjastus ja esitlus toimub 19. juunil kl 15 Tartu Ülikooli botaanikaaias. Olete oodatud.

Algas noorteromaanikonkurss Kirjastus Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskus kuulutasid välja uue noorteromaani võistluse. Konkursile tööde esitamise tähtaeg on 18. jaanuaril 2016 ning oodatakse käsikirju orienteeruva pikkusega 240 000– 400 000 tähemärki. Võistluse auhinnafond on 3200 eurot ning konkurss toimub juba üheksandat korda.

Romaanivõistluse võidutöö ilmunud Juuni algul ilmus Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad”, mis on viimatise Tänapäeva romaanivõistluse võidutöö. Seni peamiselt luuletajana tuntud Kaur Riismaa debüütromaan on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.

Tervis pilatesest Ilmus Eva Pettineni raamat „Tervis pilatesest“. Raamat annab kõigile huvilistele võimaluse pilatesega kodus tegeleda. Iga harjutuse juures on põhjalik kirjeldus ja illustreeriv fotomaterjal. Raamatu andis välja kirjastus Varrak ja esitlus toimub 18. juunil kell 18 Tallinnas, Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses. Autor tutvustab raamatut ja jagab soovijatele autogramme. Olete oodatud.

Nr 5 (94) 19. juuni 2015

uudised

FOTO: EESTI LASTEKIRJANDUSE KESKUS

uudised

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T

Maailmarändur NÖÖP Kas on võimalik kirjutada vahvat lasteraamatut nööbist? Paneb mõtlema?

Viiu-Marie Rummo kirjutatud ja Kadi Kurema illustreeritud raamat „Maailmarändur NÖÖP” tõestab, et on küll. Kirjastuselt Koolibri on ilmunud lõbus ja põnev lugu nööbist, tema rännakutest läbi kogu maailma: sündinud Aafrikas, seigelnud Austraalias ja Ameerikas, jõudnud Jaapani muusikuga Helsingisse ja Hiiumaale.

Kuidas nööp viimaks tavalise Eesti poisi Leo aardelaekasse jõuab, jutustavad talle vaheldumisi isa, ema ja suur õde Loore...

Oma silm on kuningas

Ka nii võib lugeda! Sellisel moel on kõige mugavam kuulata ettelugemist suvises laagris lastekirjanduse keskuses.

Suvi on hea aeg lugemiseks ANNELI KENGSEPP Eesti Lastekirjanduse Keskus arendusjuht

S

uvi ootab ikka veel kannatlikult oma suurt starti, kuid lapsed on koolist priid ja otsimas uusi sõpru ning mõnusat ajaveetmist. Hea sõbra võib leida ka raamatu näol ja nii on paljudes Eesti raamatukogudes mõeldud sellele, et laps ja raamat ka suvel kokku saaksid.

Eesti Lastekirjanduse Keskuses möödus eelmine nädal suvevaheaja laagri tähe all. Algklasside õpilased said osaleda laagris „Kaheksa ühe hoobiga”, kus nelja päeva jooksul tegutseti lausa kaheksas Tallinna vanalinnas asuvas muuseumis ja keskuses. Põnevat laagriprojekti korraldasid ühiselt Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Loodusmuuseum, NUKU teater ja muuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Teatrija Muusikamuuseum, Eesti Tervishoiu Muuseum ja Eesti Kunstimuuseumi Niguliste Muuseum.

PÕNEV JA ERINÄOLINE RAAMATULAAGER Laager andis hea võimaluse osa saada mitmekülgsest haridusprogrammist ja tegevustest, tänu millele oli lastel iga päev eri näo ja teoga. Lastekirjanduse keskuses tegutsedes oli au sees ikka raamat ning muude mängude ja meisterdamiste vahele võeti aeg maha lihtsalt lugemiseks ja jutuajamiseks. Maja

huvitegevuse juht Katrin Tõnisson haaras kätte Anti Saare raamatu „Kuidas meil asjad käivad” ja pärast sissejuhatavat lubadust lugeda peatükki sellest, kuidas kuueaastase poisi Vasseli ja tema väikevend Joona peres räägitakse õudusjutte, haaras kogu laagriseltskonda ootusärevil vaikus. „Ühes mustas, mustas metsas oli must, must maja. Ja selles mustas, mustas majas…”, luges Katrin. Mugavamaks olemiseks võeti vastav poos ja hiirvaikse kuulamise sekka kostis vahele vaid väikeseid mõnusaid naeruturtsatusi. Helgemad hetked raamatust lasid kuulajatel rahus pikutada, pingelisemad olukorrad panid aga Katrinile lähemale nihkuma. Ja kui raamatus naeris Vassel nii et kõht kõveras, siis pea samasse seisu jõudsid ka jutu kuulajad.

Kui lugu oli kuulatud, manati olemine öisemaks ja lapsed rääkisid omi õuduslugusid. Kui keegi peaks hakkama üht õuduslugu kirjutama, võib julgelt küsida nõu juba 1. klassi lastelt.

Pea igas nende jutustatud loos olid sees sõnad, mis ühe loo jubedaks teeb – öö, magamaminek, voodialune, vana mõis, uksekrääks, vee tilkumine, luukere… Ja nii need tunnid lastel laagris läksid kui niuhti.

SUVISED LUGEMISPROGRAMMID TOIMUVAD ÜLE EESTI Igas Eestimaa kandis tasub oma kodukoha raamatukogu tegemistel silm peal hoida, sest erinevaid suviseid lugemisprogramme ja ettevõtmisi pakutakse

neist paljudes. Võrus toimub võistulugemine „Laste-raamatu-suvi”, millega kutsutakse lapsi veetma vaba aega raamatute seltsis. Tallinna Keskraamatukogu korraldab juba 13. korda lastele lugemisprogrammi „Suvi raamatuga”, kuhu on oodatud kaasa lööma nii eesti kui vene keeles lugevad lapsed. Rakveres saab valida lahedaimat suveraamatut, kus lapsed annavad raamatutele hindeid 5-palli süsteemis nagu koolis.

Kundas antakse lastele iga loetud raamatu eest pärl ja võistlus lõppeb ehete või aardekirstu meisterdamisega. Võistu loetakse ka Viimsis ja Kiilis, lugemispassi täidetakse Hiiumaal, Paides, Raplas, Turbas ja Valgas, Põltsamaal lahendatakse loetud raamatute abil ristsõna, Pärnus korraldatakse otsimismängu, omad programmid on Tartus, Tapal ja kindlasti veel paljude teiste paikade raamatukogudes. Suve lõpus premeeritakse tublisid lugejaid erinevatel tänupidudel. Loodetavasti jagub igale ettevõtmisele nii lugemishuvilisi kui ka lugemismõnu avastajaid.

Suvitajatel on ka hea teada, et Haapsalu Lasteraamatukogu Iloni aias toimuvad juunis ja augustis jutu- ja mängutunnid. Tartus avatakse Anne kanali ääres rannaraamatukogu, kust päikesevannide kõrvale hea lugemisvara kaasa haarata. Õnneks saab meil Eestis ka kino. Mika Keräneni raamatutest salaselts Rampsu tegelaste seiklused on jõudnud lastefilmi „Supilinna salaselts” ja pakuvad kaasaelamist kogu perele.

Suvi on hea aeg lugeda lihtsalt oma rõõmuks.

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kutsel viibis kirjandusfestivali HeadRead ajal Tallinnas esinduslik rühm väliskirjastajaid ja kirjanduskriitikuid.

Kohal olid sellised olulised väljaanded nagu The Independent, Le Monde, Frankfurter Allgemeine Zeitung jt.

Külalised said lähemalt tuttavaks terve rea Eesti kirjanikega, visiidi tulemusel on oodata mitmeid tõlkeid võõrkeeltesse. Samuti sai 11-liikmeline seltskond osa Andrus Kivirähki äsja hollandi keeles ilmunud „Mees, kes teadis ussisõnu” tõlke esitlusest.

Uus raamat Ajavaimu sarjas Koolibri ilukirjandussari Ajavaim on taas rikastanud eestikeelset lugemisvara uue autoriga, kelleks sedapuhku on 1961. aastal sündinud Inglise satiirik Will Self. Sissejuhatuseks Selfi loomingusse võiks hästi sobida just tema debüütteos, 1991. aastal ilmunud novellikogu „Hullumeelsuse hulgateooria”, mis sisaldab kuut üksteisega põgusalt seotud novelli ning võimaldab teha esmast tutvust Selfi edasises viljakas loomingus korduvate teemade, motiivide, stiilivõtete ja isegi tegelastega.

Uhhuduuri uued seiklused Äsja ilmus uhhuduuri ratturite uus raamat „Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind”, mis räägib seltskonna viimatisest seiklusest ehk sõidust läbi Aafrika Etioopiast Namiibiani. Läbitud 5000 kilomeetri jooksul juhtus taas nii mõndagi, kuid jõuti õnnelikult pärale. Rikkalikult fotosid sisaldava raamatu avaldab Tänapäev.

Ilusat suvepuhkust heade raamatute seltsis!

Järgmine ajaleht Raamat ilmub augustis.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015

canopus Tudulinna – siit ma tulen Meenutuste 1. raamat Ago-Livius Kerge 276 lk, kõva köide

Tunnustatud arhitekti ja kunagise Eesti Kongressi liikme AgoLivius Kerge (snd 1933) mälestusteraamat lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. aastal. Ago-Livius Kerge isa dr Jaan Kerge töötas Tudulinna jaoskonnaarstina, avastades tema enda sõnul poolkogemata uue ja väga efektiivse ravimi maohaavandite ravimiseks.

Raamat on tulvil toredaid lugusid autori sugulastest ja peretuttavatest, jaoskonnaarsti argipäevast, talutöödest jms, tuues lugeja silme ette värvika pildi eestiaegsest taluühiskonnast. Kõik muutus aga aastal 1940.

Pärandus Ira Lember 200 lk, kõva köide

Ira Lemberi 20. romaani tegevuspaik on Rootsi väikelinn Nynäshamn.

Romantilises kaljule toetuvas majas elav jõukal järjel ja küpses eas kunagisest sõjapõgenikust eestlanna Flora kutsub kokku oma lähemad sõbrad, et neile midagi tähtsat teatada. Rootsi sõidab ka majaomaniku õetütar Anita, olles üks paljudest, kes loodab pärimise teel selle maja omanikuks saada.

Anita ema ja Flora olid poolõed, neil oli ühine maalikunstnikust isa, ent emad erinevad. Florat tema kodus oodates ja klaverikaanel eksponeeritud fotosid vaadates meenutab Anita nii tädi Floralt kui ka emalt kuuldud mälestusi. Tagasivaates avanevad ning elustuvad tegelaste ja nende esivanemate keerukad elusaatused.

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid Elaine Mazlish, Adele Faber tõlkinud Aet Karolin 300 lk, pehme köide

Käsiraamat, millest on saanud rahvusvaheline bestseller ning mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks, annab delikaatses ning humoorikas stiilis näpunäiteid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega ja ise sealjuures ellu jääda, st kuidas kasvatada oma poegi ja tütreid nii, et nad kõik ennast täisväärtuslike perekonnaliikmetena tunneksid.

Paljud kasvatusteadlased on avaldanud arvamust, et käesolev raamat võiks olla kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile, kes lastega kokku puutuvad, et aidata kaasa sisemiselt vabade ning väärikate inimeste kujunemisele.

Pukanuta Merilis Ahwazian 76 lk pehme köide

Lasteaialastele ja nooremale koolieale mõeldud rikkalikult illustreeritud trükitähtedega raamat apelsinivärvi loomakese Pukanuta ja tema sõprade seiklustest. Pukanuta elab metsas vanas kollases majas koos proua Diivani, Suure Rohelise Tugitooli, Sinise Sussi, Igivana Köögikapi ja paljude teistega, rääkimata Pukanuta võluautost, mille abil ta alati ja suurima heameelega kõiki tuttavaid ja võõraid abistab.

NR.5 (94) 19. juuni 2015

2

Kolm täiuslikkuseni lihvitud pärlit TÕNU LEMBER

I

nglise kirjandusklassiku William Somerset Maughami loomingu tõlkimisega eesti keelde on jõudu proovinud paljud vägagi tunnustatud inglise filoloogid ja tõlkijad, näiteks Vilma Jürisalu („Siis ja praegu”, „Härrasmees võõrastetoas”, „Kogutud novelle ja jutustusi” I ... III), Edith Roks („Vahe tera”, „Värisev leht”), Inta Soms („Inimorjusest”, „Catalina”, „Kokkuvõtteks”), Salme Lehiste („Kuu ja kuuepennine”), aga ka keeleuuendaja Johannes Aavik ning paljud teisedki. Mare Lepiku tõlkes on seni ilmunud kolm Maughami raamatut: romaanid „Kangelane” (2012) ja „Karussell” (2013) ning maestro päevik „Ühe kirjaniku päevaraamat” (2014).

Vestlesime Mare Lepikuga nii nendest tõlgetest kui ka tema teest Maughami juurde.

FOTO ERAKOGUST.

ilmunud

WWW.CANOPUS.EE

KOLM PÄRLIT Tõnu Lember (TL): Millise raamatu tõlkimine neist kolmest oli sulle kõige huvitavam?

Mare Lepik (ML): Kahtlemata „Ühe kirjaniku päevaraamat”. See on Maughami päevik, mida ta pidas 52 aasta jooksul, 1892 kuni 1944. Selle aja jooksul muutus tema stiil, küpsesid hoiakud, seisukohad, mõtted elust ja armastusest, ühiskonnaasjadest ja teadusest, ning paljust, paljust muust elu juurde kuuluvast.

Kirjanik puistab lausa varrukast ülimalt selgelt ja täpselt sõnastatud elutarkusi.

TL: Tegelikult on kõik need kolm ju ehtsad pärlid.

„Kangelane” ilmus aastal 1901 ja oli Maughami teine romaan. Juba nii noore mehena ja kirjanikuna avaldus tema keelekasutuses haruldane sõnaseadmisoskus, täpsus oma mõtete väljendamises. Maughami tõlkides ei saa tähelepanuta jätta mitte ainsatki sõna, sest igal pisemalgi sõnal on väga suur kaal ja roll üldpildi kujundamises. Tundub uskumatuna, et Maugham oli „Kangelase” kirjutamise ajal kõigest 26-aastane. „Kangelane” loob äärmiselt hea ja tõetruu pildi buuri sõja ajal Inglismaal valitsenud kivistunud tõekspidamistest, mille kohusetundlikke ja sõnakuulelikke järgijaid tabas väga sageli tundeelu häving ja emotsionaalne krahh. Teisest küljest on aga siin kõige enam esindatud Maughami eriliselt nauditav huumorimeel, peen sarkasm, pisarateni naermaajavad ja vaimukad dialoogid, ka leidub siin tapvalt koomilisi karaktereid. „Karussell”, mida mina julgen pidada isegi paremaks tema suurromaanist „Inimorjusest”, ilmus aastal 1905. Tegevusliine on siin kolm, tegelikult näen ka sügavat, väga peent ja tundeküllast neljandat tegevusliini, doktor Hurrelli ja romaani peategelase, miss Ley, vahel. „Karusselli” tegelaskond on suur ja lai, kujutatakse niivõrd palju huvitavaid inimloomuseid, mitte must-valgeid, vaid lihast ja luust inimesi, ning nende omapäraseid ja ootamatuid saatusi. Väga mitmekihiline, mitmeplaaniline ja seetõttu äärmiselt nauditav romaan. Peab tingimata ära märkima, et selles romaanis esitab autor elutarga ja vaimuka miss Ley suu läbi lugematul hulgal iseenda mõtteid, seisukohti, elutarkusi ja tähelepanekuid.

„KUIDAS SAADA PÜHAKUKS” TL: Tõin need kolm raamatut sulle tõlkimiseks juba neli aastat tagasi,

Mare Lepik enda tõlgitud raamatute keskel. miks sa kohe „Päevaraamatust” ei alustanud?

„KÜMME ROMAANI JA NENDE AUTORID”

ML: Tegelikult tõid sa ju mulle näha oma kümmekond veel ilmumata Maughami raamatut. Lisaks neile kolmele valisime koos välja veel kaks: kirjaniku noorpõlveromaani „The Making of a Saint”, mille tegevus toimub keskaegses Itaalias ja kirjandusloolise „Ten Novels and their Authors”, kus Maugham analüüsib kümmet tema arvates kõige paremat romaani maailmakirjanduse ajaloos. Esimese tõlkimisega saingi just neil päevil ühele poole, nii et selle ilmumine veel sel aastal minu taha pidama ei jää. Tulles tagasi sinu küsimuse juurde, ütleksin, et tahtsin alustada romaanist „Kangelane” kindlasti sellepärast, et Maughami sillerdavalt vaimukas dialoog mind lihtsalt vaimustab, ja seda sädelevat dialoogi ning koomilisi tegelaskujusid on „Kangelases” palju, hoolimata sealsetest traagilistest sündmustest. „Ühe kirjaniku päevaraamat” oli ilma igasuguse kahtluseta neist kolmest kõige raskem, sest püüda Maughami mõtteid väljendada võimalikult täpselt, anda tema mõte edasi samavõrd väheste sõnadega, nagu tema seda tegi, oli kahtlemata äärmist süvenemist nõudev, samas muidugi ka väga huvitav ja tohutut naudingut pakkuv töö, nagu mõtleksid ja arutaksid maailmaasju üheaegselt, temaga koos.

TL: Ja järgmiseks võtad ette „Kümme romaani ja nende autorid”?

TL: Aga räägi midagi lähemalt ka selle uue romaani kohta, mille tõlkimise sa just lõpetasid, „The Making of a Saint”.

Kuidas selle pealkiri eesti keeles võiks kõlada?

ML: Tööversiooniks on praegu „Kuidas saada pühakuks.” Žanrilt võiks seda liigitada ajalooliseks armastusromaaniks. Tegevus toimub 16. sajandil Itaalias, käib äge võimuvõitlus, kroonitud pead tõugatakse troonilt, tapmised ja tapmiskatsed, duellid, õukondlikud intriigid, kuramaažid, ja kogu selle verevalamise taustal tõuseb esile üks suur ja kurb armastuslugu. Igas mõttes väga erinev eelmisest kolmest, kuid kahtlemata väga põnev lugemine.

ML: Jah, nii me tõepoolest kokku leppisime. See on jälle üks väga eriline raamat. Maughami arvates kuuluvad nende kümne maailma parima romaani hulka näiteks Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus”, Tolstoi „Sõda ja rahu”, Dostojevski „Vennad Karamazovid”, Cervantese „Don Quiote”, jt. Kümnest kaks on vene kirjandusest, aga tuleb märkida, et Maughamil on vene kirjanduses lemmikuid suhteliselt vähe.

TL: „Ühe kirjaniku päevaraamatus” 1917. aasta peatükis mängis Maugham lugejale väikese ninanipsu, võttes luureagent Ashendeni seikluste asemel Vene revolutsiooni ja sellele eelnenud sündmuste virvarris pikalt ja põhjalikult arvustada hoopis vene kirjandust, teritades mõnuga hambaid Dostojevski, Turgenevi, Tšehhovi ja Gogoli kallal.

Otsisin selle koha ka üles:

...Asjatu on vene kirjandusest otsida vaimukust või teravmeelsust, nöökeid, sarkastilisi rapiiritorkeid, intellektuaalset ja värskendavat epigrammi, või muretut naljatlemist. Nende iroonia on labane ja läbipaistev. Kui venelane naerab, siis naerab ta teiste üle, aga mitte koos nendega; nii osutuvad tema huumoriobjektiks hüsteeriliste naiste pahurus, provintslaste pöörased rõivad, joobnute veidrused. Venelasega kaasa naerda pole võimalik...

TL: Kas mäletad?

ML: Jah, muidugi mäletan, naersin seda tõlkides südamest. Ja sarnaseid rapiiritorkeid leidub seal küllaga.

„SOOVITAN MAUGHAMI NOVELLE IGALE INGLISE KEELE ÕPETAJALE!” TL: Kuidas sa Maughami juurde üldse jõudsid? Kas ülikoolis inglise filoloogiat õppides?

ML: Jah, nii see oli... Instituudis oli meil selline õppeaine nagu analüütiline lugemine, kus meie lektüüriks olid

Maughami lühijutud. Õppisime neid tekste pähe, ja sellega koos kunsti, kuidas end võimalikult lühidalt ja täpselt väljendada. Seega võib julgelt öelda, et olen koos Maughamiga üles kasvanud, arvan end tema stiili hästi tundvat ja tajuvat, ning püüan seda ka lugejale eesti keeles tuntavaks teha. Hiljem õpetasin kümnekonna või enamagi aasta vältel üliõpilastele ise sedasama ainet, ja ikka Maughami lühilugudele toetudes. Mind paelusid siis ja paeluvad ka praegu Maughami äärmiselt huvitavad inimkarakterid. Omaette ooper on see, kuidas kirjanik iga uue tegelase sisse juhatab. Ühte lühikesse lõiku mahtuva välimuse kirjeldusega ütleb ta karakteri kohta praktiliselt ära kõik, mida antud tegelasest lõpuks oodata võib. Ühele inglise keele õpetajale, kes on oma materjali valikus vaba, on Maughami novellid lausa suurepärased abimehed, sest neis esinevad karakterid annavad võimaluse lõpututeks arutlusteks elu ja inimloomuse üle, loomulikult kasutades kirjaniku enda sõnavara ja väljendeid.

Kangelane W.S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 288 lk kõva köide

Karusell W.S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 440 lk kõva köide

Ühe kirjaniku päevaraamat W.S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 452 lk kõva köide

NR.5 (94) 19. juuni 2015

ilmunud Headuse väel: dalai-laama visioon tuleviku maailmast Daniel Goleman tõlkinud Krista Kallis kujundanud Margit Randmäe 283 lk, kõva köide

14. dalai-laama Tenzin Gyatso on aastate jooksul avaldanud rea raamatuid. „Headuse väel” ilmub dalai-laama 80. sünnipäevaks ning on valminud koostöös tema sõbra Daniel Golemaniga.

Käesolevas raamatus selgitab dalailaama, kuidas võib igaüks meist kaasa aidata sellele, et maailm oleks elamiseks parem paik. See on visionääri ettekujutus tuleviku maailmast. Dalailaama selgitab oma põhimõtteid ja vaateid elule, tuues lugusid inimestest, kes on üritanud midagi muuta ja tõestust uue mõtteviisi toimimisest.

Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist Jennifer Worth tõlkinud Ragne Kepler kujundanud Liis Karu 372 lk, kõva köide

Jennifer Worthi inspireeris raamatut kirjutama ühe uurimistöö autori soov, et kunagi kirjutaks keegi ämmaemandatest nii nagu J. Herriot loomaarstidest. „Ämmaemand viibib iga sünni juures, ta on selle keskel, näeb kõike.” St. Raymund Nonnatuse nunnadega koos töötades kogetud uskumatult liigutavaid, kurbi ja lõbusaid lugusid saadab värvikas kokni huumor.

Raamatu järgi on loodud populaarne BBC telesari „Kutsuge ämmaemand”.

Kunstiteraapia: stressivastane värvimisraamat Richard Merritt, Hannah Davies tõlkinud Katrin Kaarep kujundanud John Bigwood ja Jack Clucas 128 lk, pehme köide

Kunstiga tegelemisel võib olla väga positiivne ja rahustav mõju. Selles raamatus saab värvida ja edasi joonistada fantaasiarikkaid pilte ja mustreid. Loominguline tegevus kirgastab mõtlemist ja tõstab tuju. „Kunstiteraapia” on üks maailma müüdumaid omalaadseid raamatuid.

Paanika kohvris Jelena Ahtjorskaja tõlkinud Ehte Puhang kujundanud Villu Koskaru 296 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Nasmertovid kolisid Odessast Brighton Beachile Brooklynis tohutu lõplikkuse tundega, kuid avastasid siis, et lõhe vana ja uue maailma vahel pole sugugi nii selgepiiriline. Kunagi oli „Ameerika unelma” poole püüdlemine tähendanud kõigest loobumist, kuid kas toimib see unelm ka siis, kui minevik keeldub muutumast kaugeks ja müütiliseks, jäädes alatiseks häirivalt käeulatusse?

Mõrv mustikamuffiniga Joanne Fluke tõlkinud Krista Eek kujundanud Liis Karu 382 lk, pehme köide

Lake Edeni linnakese iga-aastase talvekarnevali ametliku tordi valmistamise au on saanud kuulus elustiiliekspert Connie Mac. Too asubki tööle, ent siis leiab Hannah Cookie Jarist söestunud talvekarnevali tordi ning sahvris lebava staarkondiitri.

Hannah’l tuleb oma pagariäri päästmiseks tapja ise paljastada.

WWW.TNP.EE

Tänapäev

Ka reaalsus võib maagiline olla Küsib MARI KARLSON Vastab KAUR RIISMAA

„K

laaskuul elas oma elu, selles oli härra Koi veendunud, ning kuulita ei läinud mees kuhugi, ja kuigi Koi alatasa asju ära kaotas, siis ometi oli kuulikene jäänud temaga reisil läbi kogu Euroopa siia Aranjuezi välja. Koile meeldis mõtelda, et mõned jalutavad koeri, teised kasse, aga tema, härra Koi, jalutab valgust.”

Kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistluse esikoha pälvinud romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene pikem proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.

Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu” ja „Merimetsa” eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

On öeldud, et kõige raskem on inimesel vahetada „kanalit” ehk muuta oma harjunud keskkonda. Teie liigute luule, proosa ja näidenditekstide vahel vabalt ja kiiresti. Mis ütleb teile, mis žanrit valida? Millisest impulsist tuleb luuletus, millisest näidend või proosateos?

Žanr valib ennast ju ise, mul pole ses osas valikuvõimalust. Vahel juhtub, et luuletus turgatab tervikuna pähe, algusest lõpuni. Vahel juhtub sama proosatekstiga. Teinekord tuleb algusest nokkima hakata ja pole päris kindel, kuhu sa välja jõuad. Aga stiil annab sisu ette.

Kas proosateksti puhul on tähtsam lugu või stiil?

Neid ei saa eraldada. Lugu on stiil. Stiil on lugu. Meedium on sõnum.

Mis mõtteid tekitab pisut üleekspluateeritud sõnapaar „maagiline realism”?

Ka „Pimeda mehe aedades” on sellest midagi märgata.

Maagiliseks realismiks tituleeritakse enam-vähem kõike, mis justkui ei vasta reaalsuse nõuetele. Igasugu new-age ulmamine. Tegelikult on maagilisel realismil kui žanril üsna kindlad karakteristikud. Seotus kindla geograafilise piirkonnaga, tuginemine selle piirkonna folklooril jt. „Pimeda mehe aiad” ei lahterdu kindlasti maagilise realismi alla, pigem püüab tekst näidata, et reaalsus on tahes-tahtmata maagiline, ja selleks ei pea mitte kui midagi välja mõtlema. Silmad ja kõrvad tuleb lahti teha.

Teid on hinnatud kui „erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome andega autorit, kes paistab oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu.” (Meelis Oidsalu, Vikergallup 2010) Kumb annab teie meelest parema kogemuse: situatsiooni vaatlemine seda kogemata või puhas kogemine ja kogemuse mäletamine?

Olulised on nii kogemus kui ka vaatlus.

Autor peab olema elu keskel, sellest osa võtma, kõik uperpallid kaasa tegema. Ja seejärel eralduma, et kogetut analüüsida. Aru saama, mis tegelikult juhtus, vaatlema distantsilt. Kehva mäluga pole sel puhul midagi peale hakata. Kunagi saime seebikarbiga paarkümmend fotot teha, lasime ilmutada, ootasime.

Igal fotol oli väärtus. Nüüd teeme puhkusel olles ehk paartuhat pilti, aga kes neid kõiki vaadata jõuab või viitsib. Arvuti salvestab, mitte mälu. Kirjaniku töö on seebikarbitöö.

Kuigi olete ühes intervjuus öelnud, et teile meeldib kõige rohkem kännu otsas istuda, üks õlu võtta ja lugeda, olete te õppinud väga erinevaid asju semiootikast dramaturgiani, mis ei jäta just palju aega kännu otsas istumiseks ja õllekese libistamiseks.

FOTO MARILIIS TOOMISTE

3

O

Timmu Ämber nr 2 Näed nüüd, mis sa tegid Stephan Pastis tõlkinud Ehte Puhang 288 lk kõva köide

Geniaalne Timmu Ämber on tagasi!

Seekord peab omanimelise detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor võitma koolidevahelise detektiivivõistluse, lahendades kadunud gloobuse mõistatuse. Lihtne see ei ole, sest rinda tuleb pista ühe teatava saamatu jääkaruga, kooliõega, kellel on konkureeriv detektiivibüroo, teise kooliõega, kes on Timmusse kõrvuni armunud, ja veel hulga tüütute tegelinskitega.

Arabella, mereröövli tütar Aino Pervik illustreerinud Edgar Valter kujundanud Dan Mikkin 316 lk, kõva köide sari „Minu esimene raamat”

Kaur Riismaa.

Ma olen loomult uudishimulik ja väga kerge on minus tekitada huvi seni tundmatu või hämara ala vastu.

Kirjanik on loomult universaalteadlane, kes teab paljust natukene, mitte natukesest palju. See käib tööga kaasas. Üks su tegelane võib olla kaevur, teine astronoom, järelikult pead mõlemat valdkonda suhteliselt hästi tundma.

Praegu huvitab mind näiteks, kuidas maja ehitada. Kirjaniku positsioonilt vaadates on tegemist nii semiootilise, teoloogilise kui ka dramaturgilise probleemistikuga. Kõik teadmised kuluvad ära.

Pimeda mehe aiad Kaur Riismaa kujundanud Angelika Schneider 224 lk kõva köide

uhhuduur Aafrikas leme harjunud mõttega, et Aafrika tuleb päästa. Vaesus ja ülerahvastatus, kehv toitumus ja olematu arstiabi.

Nõukaajast meenub sissejuurdunud teadmine, et Etioopias lapsed nälgivad.

Tuletati seda ju tihti meelde, kui oma pudrukausi tühjaks söömata jätsid.

Kõik need vesiste silmadega väikeste kräsupäiste laste pildid korjanduskastide juures ja sõjalised missioonid suurte rahvahulkade veriste arveteklaarimiste peatamiseks. Jah, see kõik on ka Aafrika, kuid kaugeltki mitte ainult!

Eelmine uhhuduuri reis lõppes Aafrikasse jõudmisega. Toonased kogemused olid kahesugused ning seetõttu sai sel korral teele mindud mitte just kõige positiivsema eelhäälestusega. Nüüd, tagantjärele, võime küll väita, et meie hoiakud on oluliselt muutunud.

Meil on Aafrikast sama palju õppida, kui neil meie käest. Ilmselt rohkemgi.

Oskust kohal olla hetkes, sest see on ainuke, mis meil elamiseks on. Oskust elada looduse ja oma võimalustega tasakaalus. Oskust vähesest rõõmu tunda. Oskust mitte üle tarbida ja kui miski on juba kasutusel, siis see ka lõpuni

ilmunud

See raamat on reisijutt. Üks järjekordne osa pikast teest, mis meid kunagi Mongoolia pealinna Ulanbaatarisse tagasi viib. Lugu sellest, kuidas sihikindlus viib krokodillideni. Kuidas kulgeb liikumine mööda teed, mille on ehitanud Saatan ise, kes tulihingeliselt vihkab eriti just jalgrattureid. Kuidas öösel ära eksida kolmandiku Eesti suuruses roostikus, kus lisaks sinule on veel terve hulk jõehobusid ja elevante.

Ning paljust muust.

Kuid ennekõike on see lugu sõprusest.

Aeg tuleb!

Taevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule.

Mööda tormihakul merd sõitis laev.

Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima. Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina.

Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik.

Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar.

Emili ja oi kui palju asju Piret Raud autori illustratsioonid kujundanud Olivier Douzou 40 lk, kõva köide kahevärvitrükk

Emili on kala, kellele üle kõige meeldib igasuguseid asju koguda. Ühel päeval saab ta aga kirja, et kõige tähtsam asi on kaduma läinud. Aga mis see on?

Lendav klassituba Erich Kästner tõlkinud Eve Sooneste illustreerinud Walter Trier 144 lk, kõva köide

Kirchbergi internaadi ja naabruses asuva reaalkooli õpilased on juba aastaid vaenujalal. Mõlemad pooled mõtlevad välja kõige hullemaid tempe, et vastaseid vihastada. Kui reaalkooli poisid põletavad gümnasistide etteütluste vihikud ja võtavad vangi ka ühe õpilase, võtab asi tõsise pöörde: Uli, Matthias ja nende sõbrad kutsuvad reaalkooli poisid otsustavale võitlusele.

Pool kuningat

Wend Keenias soetamas muusikat otse autorilt.

ära kasutada. Oskust elada perena, olles üksteisele toeks ja andes edasi põlvest põlve elutarkusi. Seda kõike kipub meie, niinimetatud arenenud ühiskonnas järjest enam nappima. Elutarkuste äppi ei ole veel leiutatud.

ehh, uhhuduur!

Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind Kristjan Prii kujundanud Liis Karu 360 lk, värvitrükk lakkadega pehme köide

Joe Abercrombie tõlkinud Tiina Randus kujundanud Villu Koskaru 264 lk, kõva köide

Prints Yarvi on tõotanud võtta tagasi troon, mida ta pole kunagi ihaldanud.

Aga esmalt peab ta jagu saama kurjusest, ahelatest ja Purumere kibesoolastest vetest. Ja seda kõike peab ta tegema kõigest ühe kõlbliku käega.

Purumere triloogia esimene raamat.

Tallinna ülikooli kirjastus

Ei ei ole hääbunud

KRISTA KODRES kunstiajaloolane

„S

Millises seisus on nihilismi mõtlemine tänapäeval, kus filosoofia peavoolus valitsevad üldiselt teised teemad ja meeleolud? Kus me seda tänapäeval kohtame?

Mulle tundub, et nihilismi mõtlemine termini avaras tähenduses on stabiilses seisus; negatiivsuse uuringud pole kunagi olnud osa filosoofia peavoolust, kuid neil on olnud alati filosoofias oma kindel „vaikne nurgake”. Ka minu monograafia astub dialoogi mitmete kaasaegsete mõtlejatega, kellest mõned, nt Gianni Vattimo, tegutsevad tänini.

Kitsamalt nihilismi mõistet on uuritud veelgi vähem, siiski on ka sel teemal ilmunud kümneid monograafiaid ja sadu artikleid, nii et kindlasti ei saa minu uurimust pidada moeröögatuseks. Viimaks sean kahtluse alla peavoolu olemasolu tänases filosoofias, kui selleks mitte pidada avaliku rahastuse nimel prostitueerivat praktilist filosoofiat. Sisuliselt on filosoofiamaastik väga kirju.

Kas võib olla, et kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine, mida su raamat kuulutab, on juba miski, mis on möödas, läbielatud, või on see protsess, mis on ikka alles toimumas?

Sisulises plaanis arvan, et see on protsess, mis toimub Lääne filosoofia tekkimisest alates pidevalt. Filosoofia üri-

Leo Luks.

tab ühelt poolt kirjanduslikkuse ebamäärasusest vabaneda (see oli nt juba Platoni selge taotlus), kuid teisalt langeb filosoofia servapidi kirjandusse tagasi (kasvõi seesama Platon oma dialoogi vormi läbi). See pinge pole kuhugi kadunud ega kao.

Kui keeruline on ühitada sellist mitteakadeemilist teemat akadeemilise uurimuse (metodoloogiliste) nõudmistega, mille raames sa tegutsed?

Alguses oli see väga keeruline, sest mu fragmentaarne mõttevoog tekitas tekstimonstrumeid, mis ei mahtunud akadeemilise artikli nappi vormi, olid ebastandardsed; sestap oli neid keeruline avaldada. Tänaseks olen nipi kätte

saanud, kuidas mõttevoogu n-ö portsjoniteks jagada — kui vaadata minu artiklite üldarvu, siis oleks kohatu vinguda. Siiski vajab nihilismi mõtlemine aeg-ajalt suuremat vormivabadust, mida pakuvad eesti kultuuriajakirjad ning ilukirjandusliku kirjutuse formaadid.

Nihilism ja kirjandus. Ei kogemine kirjanduse ja filosoofia ühtesulamisel

ilmunud Teine väljaanne Tõnu Lehtsaar 280 lk poolpehme köide

Hariv ja köitev raamat inimsuhete pingelise poole kohta.

Konfliktid on paratamatud, kuid meie teha on see, kuidas me nendega toime tuleme. Konflikti on võimalik ennetada, seda on võimalik suunata konstruktiivse lahenduse poole. Kuid konflikt võib muutuda ka jõuks, mis laastab enesehinnangu ja pärsib inimsuhted. Käesolev raamat räägib sellest, mis konflikt on, kuidas see tekib ja areneb ning kuidas konflikti on võimalik lahendada.

Raamat on kirjutatud veendumuses, et kui me mõistame iseennast ja toimuvat, siis on meil hõlpsam leida konkreetses olukorras sobivaim käitumisviis.

Raamat sobib kõigile, keda huvitab suhtlemispsühholoogia.

Mišnatraktaat „Sabat” (Šabbat) tõlkinud Kalle Kasemaa 152 lk kõva köide

„Piibel kontekstis” on raamatusari, mille eesmärk on tuua eesti lugejani Piibli raamatute ning nendega kõige lähemalt seotud kirjanduse (apokrüüfid, pseudepigraafid, Qumrani kirjutised jne) tekstikriitilisi uus- ja esmatõlkeid ning pakkuda nende juurde nüüdisaegset teaduslikult aluselt lähtuvat kommentaari. Sarja teine köide pakub lugejale sissevaadet juudi usuliste seaduste kesksesse kogumikku Mišnasse.

Selle teise osa esimene traktaat „Sabat” tegeleb judaismi jaoks olemuslikult tähtsa sabatipäeva erilisuse ja kombestikuga. Näeme, kuidas tõlgendatakse Vana Testamendi käske ja keelde, kuidas sünteesitakse autoriteetsete rabide õpetuslikke lahkarvamusi ning kohandatakse sabatiseadusi erinevate aegade ja oludega.

Mišnatraktaat „Sabat” on judaismi jaoks põhjapanev, aga ka usundilooliselt tähelepanuväärne tekst, sest see aitab mõista nii juudi usundi kujunemist kui ka mitme Uue Testamendi kirjakoha tausta.

Võlus ja vaimus, valguses ja varjus.

Mari Saadi maailm koostanud Piret Viires ja Virve Sarapik toimetanud Mari Laaniste 168 lk pehme köide

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” viies köide sisaldab 2011. aastal Kirjanike Majas peetud seminari ettekannete põhjal valminud artikleid, samuti valimikku Mari Saadi teoste varasemast retseptsioonist ja põhjalikku bibliograafiat. Tekstide autorid on Epp Annus, Luule Epner, Märt Väljataga, Ene Mihkelson, Jaak Jõerüüt, Mati Unt, Johanna Ross, Andrei Hvostov, Tõnu Õnnepalu jt. Kogumikku illustreerivad Ly Lestbergi portreefotod, samuti pildivalik Mari Saadi erakogust.

issejuhatus pilditeadusesse” on süsteemne arutlus kultuuris sündivatest ja ringlevatest piltidest ja kujutistest. 1990. aastatel tekkinud Saksa „pilditeadust” võib võrrelda samal ajal angloameerika maades tärganud visuaalkultuuri uuringutega.

Mõlemad kuuluvad sotsiaal- ja humanitaarteaduste diskursiivse uuenemise lainesse, mida on nimetatud pildiliseks pöördeks. Pilditeadus on arenev ja avatud valdkond, mille uurimisobjektid on nii kunstiteosed kui ka muud materiaalse ja visuaalse keskkonna artefaktid. Pilditeadus uurib neid osalevatena nii ajaloolises kui ka nüüdisaegses sotsiaalses praktikas, näiteks muuseumi-ideed väljendav

4

arhitektuur, päevakajalist informatsiooni vahendav telepilt, tarbima kutsuv reklaamplakat või pildid ja kujutised kui teadmiste omandamise ja kujundamise vahendid. Pilditeadust huvitavad ka kasutaja ja vaataja, kelle kaudu pildid oma tähenduse saavad; „pildiantropoloogiline” suund tegeleb inimese tajuprotsessi käigus tekkivate nn sisemiste piltidega, mille uurimisel pakuvad abi neuroteadused.

Kuidas lugeda pilte?

Sissejuhatus pilditeadusesse.

Pildid visuaalkultuuris Gustav Frank, Barbara Lange tõlkinud Katrin Kaugver 216 lk, kõva köide

ilmunud Essee kingist.

Vahetustegevuse vorm ja mõte arhailistes ühiskondades Marcel Mauss tõlkinud Anti Saar 302 lk, pehme köide

Tagamõtteta kingitusi pole olemas.

Iga kink on osa vastastikuste suhete süsteemist, kus on kaalul nii kinkija kui

Leo Luks 263 lk, pehme köide

tartu ülikooli kirjastus Suhtlemiskonflikti psühholoogia

NR.5 (94) 19. juuni 2015

Kultuuris ringlevad pildid

FOTO ERAKOGUST

R

aamatu „Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine kirjanduse ja filosoofia ühtesulamisel” autori Leo Luksiga vestles nihilismi elu ja tervise teemadel Neeme Lopp.

WWW.TLUPRESS.COM

ka kingisaaja au. Marcel Maussi „Essee kingist” (1925) keskendub vahetustegevusele Melaneesia, Polüneesia ja Loode-Ameerika traditsioonilistes ühiskondades, uurides kinkimise ja vastuvõtmise religioosseid, õiguslikke, majanduslikke ja mütoloogilisi aspekte. Seda teksti loetakse nii Maussi olulisimaks kui ka üheks tähelepanuväärseimaks teoseks 20. sajandi antropoloogias üleüldse.

WWW.TYK.EE

Uus raamat Eesti samblikest

S

amblikud on köitvad ja kummalised – nende väliskuju varieerub märkamatust kirmest või koorikust silmatorkavate tuttide, tuustide ja põõsakesteni; nende värvus vaheldub mustast valgeni, hallist pruunini, kollasest punaseni; nad võivad kasvada kivirahnul või klibul, krobelisel puutüvel või kõduneval kännul.

Samblike siseehitust uurides avaneb nende olemus – sambliku keha e tallus koosneb põhiosas seeneniitidest, millede vahel leidub rohelisi või sinakaid rakke. Teisisõnu – samblikud on erilised seened, mis on kohastunud kooseluks kas vetika või tsüanobakteriga.

Eestis on samblikud juba päris tuntud ning taimede hulka kuuluvate sammaldega neid enam väga sageli segi ei aeta. Teada on samblike kasutusvõimalused metsade kaitseväärtuse või õhu saastatuse tuvastamiseks, ravimina või kauni dekoratsioonina.

Eestis on teada ligi tuhat sellist seeneliiki, mis moodustavad samblikke,

neist vaid kolmandik kuulub suhteliselt suure ja silmatorkava tallusega suursamblike hulka.

2015. aastal ilmus Eesti lihhenoloogide ehk samblikuteadlaste sulest järjekordne ohtralt illustreeritud käsiraamat: seekord kividel kasvavatest suursamblikest, mida on Eestis 108 liiki.

Raamat on samas formaadis nagu 2011. aastal ilmunud ülevaade puudel kasvavatest suursamblikest, mis sisaldas infot 120 Eesti liigi kohta. Mõlemad raamatud on kolmes keeles (eesti, inglise ja vene) ning varustatud oskussõnastikuga. Liikide kindlakstegemist võimaldab pildiline määraja; kui liigi nimi on teada, leiab tema kohta täiendavat teavet raamatu põhiosa moodustavatelt liigilehtedelt.

Mõlemad raamatuna ilmunud määrajad on lihtsustatud kujul saadaval ka elektroonilises-interaktiivses versioonis, nii veebis kui ka tasuta allalaaditava rakendusena nutiseadmetele.

Tasuta nutirakendused: Eesti kividel kasvavad suursamblikud:

Android

iOS

Eesti puudel kasvavad suursamblikud:

Android

iOS

Köber-kuldsamblik on Eestis sage liik, mida leidub ka linnades – betoonil, mördil, telliskiviseintel.

Eesti kividel kasvavad suursamblikud Tiina Randlane, Andres Saag, Ljudmilla Martin, Liis Marmor 304 lk poolpehme köide

Eesti puudel kasvavad suursamblikud Tiina Randlane, Andres Saag, Ljudmilla Martin, Einar Timdal, Pier Luigi Nimis 336 lk poolpehme köide

NR.5 (94) 19. juuni 2015

ilmunud Magus maasikaaeg Pille Enden, Tiina Lebane 64 lk pehme köide

Suve sümbolit, maasikat võiks ülistada lõputult! Suvised maasikad on ühed maitsvamad ja lõhnavamad looduslikud kiudainete, C-vitamiini ja mineraalainete allikad.

Maasikate rauasisaldusest on aga räägitud lausa legende. Vastupandamatu maasikas pakub peale suhupistmise ka rohkelt inspiratsiooni erinevate roogade valmistamiseks.

Raamatust leiate üle 30 retsepti, kus olulises või lausa peaosas on suvemagusad maasikad. Lisaks kookidele, jookidele ja magustoitudele sobib maasikas imehästi ka salatisse, suupisteks või suisa supi sisse. Söö, naudi ja ole terve!

Väike salatiraamat Epp Mihkels, Tuuli Mathisen 120 lk kõva köide

Värvikirevad, tervislikud, toitvad, värsked, maitsvad, pidulikud, kiired, lihtsad … Kõik need sõnad sobivad iseloomustama salateid, mis pakuvad hulganisti varieerimisvõimalusi ‒ samadest komponentidest saab vaid hulga või kastme muutmisel täiesti uue ja huvitava roa.

Raamatusse on kogutud salatid, mis sobivad nii iseseisvaks roaks, vahepalaks kui magustoiduks, kuid palju on ka lihtsaid selliseid, mida pakkuda kala- või liharoogade juurde.

Muffinid on jälle moes Lia Virkus 64 lk pehme köide

Muffinid on jälle moes, neid pakutakse paljudes kohvikutes ja küpsetatakse kodudes. Autori esimese muffiniraamatu ilmumisest (kahasse Maire Suitsuga) on möödas üle kümne aasta ja seega on aeg jagada teiega oma tänaseid lemmikuid.

Raamatust leiate maitsvaid soolaseid ja uudseid magusaid suupisteampse. On tervislikke ja kasinamaid küpsetisi, sealhulgas nii gluteenivabu kui ka patuselt rammusaid –‒ kõik eestimaisest naturaalsest toorainest. Kuna viimase aja trendid näevad ette kreemimütsi või muu kaunistusega muffineid, leidub raamatus ka toredaid toorjuustukreeme ja põnevaid glasuure. „100 rooga” sõsarsarja neljateistkümnes raamat.

Armastuse aeg koostanud Helina Piip 176 lk kõva köide

„Armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.” See oli tõsi.”

Märt Avandi „Inimene on täiskomplekt oma kõigi omadustega: elus ma ei saa tellida nagu kohvikus: „Ärge palun riisi pange!” Mul võttis aega, et lakata teist ümber tegemast.”

Urmas Vaino „Armastuse aeg” on kinkeraamat, kuhu on kogutud viimasel kümnel aastal Eesti Naises ilmunud artiklitest tsitaate armastusest, üksteise leidmisest, pulmadest, abielust, armastuse argipäevadest, sellest, kuidas suhet hoida ning õnnetundest.

ajakirjade kirjastus

WWW.RAAMAT24.EE

Õnne tipust alanduste sügavikku HARRI KINGO

K

ui tulevased ajaloolased käsitlevad Venemaa viimase sajandivahetust, siis on tõenäoliselt kaks neis uurimustes enim korduvat nime Vladimir Putin ja Mihhail Hodorkovski. Need kaks meest esindavad kaht täiesti vastakat suunda tolle keerulise ajastu Venemaal. Mõlema saatused ja saavutused annavad pildi valikutest, mis olid ja on ka täna selle suure riigi ja rahva ees. Ühe mehe neist kahest on tema ambitsioonid viinud Venemaa võimuladviku absoluutsesse tippu. Teise, Mihhail Hodorkovski, viisid tema visioonid aga pikkadeks aastateks vangikongi eraldatusse.

FOTO AFP/SCANPIX

5

TEMA RAAMAT Raamat, mille ostmist lugeja ehk kaalub, ei maali panoraamset pilti Hodorkovskist endast. Iseendast ei kirjuta Hodorkovski selles raamatus praktiliselt ridagi. Raamatu kaante vahelt ei

Kalapüük Norras.

Kalad. Püügitehnikad.

Retseptid.

Arvo Tuvikene, Alvar Heiste, Martin Meier, Peeter Raja koostanud Margo Pajuste 84 lk, pehme köide

„Kalapüük Norras. Kalad. Püügitehnikad. Retseptid.” jagab põhjalikke soovitusi, millal, kus ja kuidas Norras püüda ning mida maitsvat püütud kaladest valmistada. Põnevat lugemist ja asjalikku nõu leiab nii ookeani- kui tundrapüügi kohta, lisaks soovitusi, kuidas käib matkamine vahel üsna karmides tundratingimustes.

Ühe äpardi päevik.

Viies ratas Jeff Kinney tõlkinud AnnaMagdaleena Kangro 224 lk, pehme köide

Õhus on armastust – aga mida tähendab see Greg Heffleyle?

Kooli sõbrapäevapidu on ta maailma pahupidi pööranud. Kaaslast otsides on Greg mures, et teda jäetakse suurel õhtul mängust välja. Ta parimal sõbral Rowleyl pole ka mingeid šansse, kuid see on vaid väike lohutus.

Ootamatu pööre kingib aga Gregile kaaslase ja jätab Rowley mängust välja. Siiski võib ühe õhtuga palju juhtuda ja lõpuks ei või kunagi teada, kellel armastuses näkkab.

TEMA ISE Hodorkovski nimi peaks olema tuttav igale inimesele, seda olenemata rahvusest, riigist ja maailmajaost, kus seda nime ka ei kuuldaks või kes seda nime ka ei loeks. Kuid siinkohal temast siiski lühike tausatinfo. Hodorkovski nimi on küll teada ja tema nägu on tuntud, kuid ta ise kui ärimees ja kui inimene on maailmale paljuski saladus. Ärimees Hodorkovski pärineb vaesest juudi perest, kuid nagu ta ise ütleb, ta on läbinisti venelane. Ometi oli juba noorena temas juutidele omast pealehakkamist ja kasutades ära Venemaal valitsenud õiguslikku segadust ja selle võimalusi, alustas ta oma ettevõtlusega.

Ta oli edukas. Kui avanes võimalus luua pank, siirdus Hodorkovski pangandusse, sealt edasi aga juba naftaärisse. Kuni Venemaad valitses Jeltsin, oli Hodorkovskil kõik korras – tootmine edenes, äri kasvas, kasumid suurenesid. Putini võimule tulekul muutus kõik. Kõigepealt saadeti vangikongi tema partner Platon Lebedev, siis aga ka tema ise.

Tõenäoliselt oli selle põhjuseks terve kompleks tegureid.

Inimene Hodorkovski on aga üks neist, kellega oleks võimatu sõbraks saada ka siis, kui tema nime taga poleks parimatel päevadel seisnud masendavat summat: 9 miljardit dollarit.

Endasse sulgunud, end ise mehhaanilise arvutiga võrdlev, praktiliselt emotsioonitu Hodorkovski oli nagu elav rahamasin. Ta ise ei pea oma tegevuse peamiseks motiiviks raha.

See võis nii olla tema tegevuse algusaastail, kuid elades kauges Siberis koos lihtsate vene inimestega ja nähes nende vaesust ja viletsust, ta muutus. Mis ka tema äritegevuse motiivid algselt polnud, ta osutus endalegi üllatuseks mitte arvutiks, vaid valu tundva südamega inimeseks. Ning sellest ajast alates sai tema eesmärgiks Venemaa jalule aidata.

Tõenäoliselt sai talle saatuslikuks eeskuju võtmine läänest. Kuid ilmselt ka need 9 miljardit – inimlik kadedus pimestab ka neid, kes on võimu tipus.

ilmunud

Avasta imeline maailm tõlkinud Lauri Liiders 228 lk kõva köide

Mihhail Hodorkovski.

leia jutustust ei tema teest, ei neist tagamaadest, miks tal tuli aastaid oma elust vanglates veeta. See pole tema isiklik lugu. Pigem on see Venemaa lugu. Kuid Hodorkovski ei ürita anda pilti Venemaast kui tervikust. Raamat pakub kilde elust, mida Hodorkovski oma laagrites veedetud aastate jooksul nägi ja koges. Hodorkovski on olemas, kuid pea olematuna – on kui vaatleja, kui tunnistaja, kui jutustaja.

Kuid sellest kildude kollaažist aimub ometi ka tervik, aimub pilt Venemaast, selle suure riigi reaalsetest võimumehhanismidest, sealsetest tavadest ja kommetest. Ning võimu suure masinavärgi hammasrataste vahele sattunud inimestest. Nende inimeste saatustest võib lugeja ise aimata Venemaa tänast reaalsust ja tema rahva tulevikku.

Kui raamatut kuidagi liigitada, siis kindlasti pole see ilukirjandus. Oma karmi reaalsusega on raamatu sisu ilust väga kaugel. Mis puutub teise poolde, kirjandusse, siis tuleb olla aus – Hodorkovski on selles loomevaldkonnas päris amatöör. Ega ta ise oma oskamatust salgagi – kirjutamine on talle tema enese sõnade kohaselt võõras ja raske töö. Kuid see oli talle vanglas või laagri ühisbarakis ainus vahend ja võimalus, et hoida end selge ja tasakaalukana isegi neis karmides oludes.

Niisiis, kes ootab raamatust hõrgutavat lugemiselamust, see peab ilmselt pettuma. Samas kaalub raamatu teine väärtus – selle varjamatu realism ja ehedus – selle ilukirjanduslikud vajakajäämised selgelt üles. Lugeja tutvub Hodorkovski lihtsas ja ausa ütlemislaadis kirja pandud inimeste lugudega

ja saab osa sellest Venemaa palgest, mida teleekraan ei näita ja millest me praktiliselt midagi ei tea. Saab osa Venemaa vanglate ja vangilaagrite maailma argielust ja sealsetest inimestest.

See on põnev ning avastuslik retk, sest Venemaa, see ongi ju esmaselt Venemaa inimesed ja nende inimeste saatused. Kahjuks pole see maailm, millest Hodorkovski kirjutab, vanglamaailm, mingi tähtsusetu osake Venemaast ja vene rahva mentaliteedist. Venemaa rahva mentaliteedi kriminaalne varjund on ilmselt üldteada tõde. Ärimaailm, finantsskeemid, miljardid – seda raamatus pole. Küll on selle raamatu lihtsatest ja ilustamata lugudest leitav see Hodorkovski, kelleks ta sai oma ärimehe karjääri lõpul: valutava ja kaasatundva südamega inimene, kelle ta endas avastas. Lugedes tema kirjutatut võib kaasa elada nende lihtsate vene inimeste saatustele, kes oma lood Hodorkovskile usaldasid. Kuid neid nappe, kohati kuivasid ridade taga ärgem unustagem ära nende kirjutajat ennast – inimest, kes oli maailma tipus, kuid kes käis ka läbi alanduste sügavikud. Kuid kes ei murdunud.

Vanglas Mihhail Hodorkovski tõlkinud Sabina Trankmann 132 lk kõva köide

Meie hämmastav planeet pakub hulganisti üllatusi.

Asuge rännakule läbi meie imelise maailma. Hingematvad fotod ja sajad üllatavad faktid jutustavad kõigest, alates eepilistest rännetest ja suurejoonilistest loodusimedest, kuni mõistatuslike muistsete salakirjade ja peadpööritavate ekstreemspordialadeni. Maailm avaneb teie ees ennenägematul viisil!

Kaotaja Mikk Pärnits 120 lk pehme köide

Kui politseikoolist välja visatud ja omal käel uurimisi alustav antisotsiaalne detektiiv tohutute mahhinatsioonide, vandenõude ja intriigide lõksu langeb, saab tema ainsaks reaktsiooniks võimetu raev, plahvatuslik vägivald ning tung näha homset päeva.

Film noir stiilis süžee viib lugeja tumedasse allmaailma, kus puhtaid hingi on vähe ning korruptsioon ja iniminetus ületavad tavapäraseid norme. Ta on võitleja, ta on armastaja… ta on Kaotaja!

Roheline tervisepomm avokaado Tiina Lebane, Merrit Kiho 72 lk, pehme köide

Kui tahate, et teie juuksed ja nägu säraksid ning kõht lööks nurru, haarake poest kaasa avokaado. See kiudaine- ja vitamiinirohke tervisepomm aitavat ka noorust pikendada ja vanadust ennetada. Raamat pakub 30 retsepti jagu põnevaid ja esmapilgul ootamatuidki lahendusi, mille abil teha avokaadost oma sõber. Kuna tegemist on üsna kapriisse viljaga, mis toorelt pole söödav ja üleküpsedes muutub kõlbmatuks, saate lisaks nõuanded, kuidas avokaadot poest valida ja kodus säilitada.

varrak Rippaed Ian Rankin tõlkinud Anne Kahk 400 lk pehme köide

Inspektor Rebus ajab vanadest dokumentidest taga Teise maailmasõja ajal tegutsenud roimari jälgi. Seda seni, kuni kahe kuritegeliku bande omavaheline arveteõiendamine tema isiklikku ellu tungib. Šoti kirjanik Ian Rankin on pälvinud oma teoste eest pea kõik olulisemad krimikirjanduse auhinnad ja tema raamatute järgi on tehtud telefilme. Rankini raamatute peategelane on küünilisevõitu politseinik John Rebus, kes armastab napsitada ja rokkmuusikat kuulata. Oma töös lähtub ta eelkõige sisemisest õiglustundest, isegi kui see läheb vastuollu ülemuste soovidega. Viimati on Varrakus ilmunud Rankini romaanid „Must ja sinine” (2010) ja „Õhk välja” (2009).

Filmi audiovisuaalne keel Jarmo Valkola tõlkinud Elle Vaht, Karol Ansip, Kristiina Davidjants 488 lk pehme köide

Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” on esimene eestikeelne filmiuuringute-teemaline raamat, mis sobib nii õppematerjaliks filmi- ja ajalookursustele kui ka silmaringi avardavaks lugemiseks asjahuvilistele. Balti Filmija Meediakooli dotsent ja raamatu autor Jarmo Valkola vaatleb filmi kui ulatuslikku visuaalset süsteemi. Kõige olulisem on küsimus filmist tähenduste loojana. Raamatus käsitletakse liikumisi ja lained filmikunsti ajaloos alates saksa ekspressionismist ja nõukogude montaažist kuni itaalia neorealismi ja Nouvelle Vague’ini.

Prussakad Jo Nesbø tõlkinud Sigrid Tooming 328 lk pehme köide

Ühest Bangkoki bordellist leitakse mõrvatud Norra suursaadik ja et skandaali ära hoida, sepitsetakse Oslo võimukoridorides valmis plaan, kuidas olukorda siluda. Politseinik Harry Hole istub purjuspäi lennukisse, et siirduda asja uurima, ja jalutab peagi ringi Bangkoki tänavatel, kus leidub oopiumiurkaid, templeid, lapsprostituute ja erootikabaare. Õige varsti avastab Harry Hole, et asi on enamas kui mõrvas: seina tagant kostab krabinat. Seal on midagi, mis ei kannata päevavalgust. See on Norra kirjaniku Jo Nesbø (snd 1960) teine romaan Harry Holest, alkoholi küüsis vaevlevast politseinikust.

Läänemere ajalugu Michael North tõlkinud Tea Vassiljeva 470 lk kõva köide

Läänemeri on olnud ja on praegugi viljakate suhete piirkond. Siin elasid iidsetest aegadest kõrvuti erinevad keelerühmad: germaani, slaavi, balti ja läänemeresoome hõimud, kellest keskajal, osalt aga ka alles uusajal kujunesid rahvad ja rahvused. Samal ajal toimusid Läänemere ruumis intensiivsed vahetusprotsessid kõigil ühiskondliku ja kultuurilise elu tasandeil. Käesoleva raamatu tähelepanu koondubki neile majandusliku, kultuurilise ja poliitilise vastastikmõju erinevatele vormidele, hõlmates ajavahemikku alates viikingitest kuni tänapäeva Euroopa Liidu Läänemere strateegiani.

NR.5 (94) 19. juuni 2015

Nahkpükstest juttu ei tehta KARL-MARTIN SINIJÄRV kirjanik

M

ida kirjutav inimene teeb, kui tal on õnnestunud hakkama saada millegi nii massiivselt populaarsega nagu Harry Potteri lood? Kui ta on tekitanud endale taaga, mis ei lahku tast eales ja millest mõnes mõttes võib olla kerkinud kolossaalne autoripoolne kopp? Kopp, mille tagant on väga raske väljuda, sest... sest kopp on ees? Ta katsetab mujal. Proovib oma nime all n-ö päriskirjandust pakkuda, leiutab uue autorinime ja siseneb ägeduslikku meelelahutusmaailma. Sest mida muud kui tarvilik ja tõhus meelelahutamine üks tasemel krimikirjutustöö ikka on.

Just nagu ka lapsukestele seiklukate tegemine. Ning kuivõrd ma J.K. Rowlingu püüdlustest tõsikirjanduses üleliia vaimustuses ei ole, tunnustan seda enam tema esileastumist Robert Galbraithina.

ASJAD ON LÄINUD ÕIGESTI Ta teeb mõned asjad kohe algusest õigesti. Näiteks selle, mis toimib juba enne lugema hakkamist. Raamatut vihinal sõrmede vahel sirvi lastes nakkab silma, et peatükke alustavad tsitaadid.

Poeetilised sellised. Väga õige vana kooli nõks. Paljud lapsepõlve lemmikraamatud said ja jäid veel natukene lemmikumateks, kuna sisaldasid mõõdukas annuses hästi valitud luulet.

Enamasti jäi hämaraks, mismoodi autor valitud tsitaadi oma peas kurrentse peatükiga sidus – jääb selgi korral – ent põnevust ja liigendust see võte vaieldamatult tekitab. Õhku tuleb samuti tekstiruumi sisse lisaks.

Teine asi, mida ma alati proosaraamatute puhul vaatan, on, et kas otsest kõnet on või ei ole. Kui on, on hästi.

Ilma dialoogideta raamat on enamasti mingi tüütu sisekaemus. Siin lüüakse lugu käima ja antakse armsasti hagu. Laik.

Kolmandaks töötab kindla pihta hästi, kui detektiivile kinkida võimalikult totakas nimi. Sherlock ja Hercule

FOTO SHUTTERSTOCK

ilmuNUD

WWW.VARRAK.EE

raamatu autorid

L

ooduslikke koopaid on Eestis vähe ja mitmed neist on raskesti leitavad. Kuna koobaste ülesanded pelgupaiga, varakambri või sahvrina on minevik ja inimesed nende laiendamisega enam ei tegele, on ka meie koopad enamasti hääbuvas olekus. See hääbumine pole aga lõplik ja ettemääratud.

Veesoonte maa-alune uuristus ei lakka kunagi ning seetõttu kuuleme vahel ka uute koobaste avanemisest päevavalgusele. Karstialadel võib maapõues esineda suuri õõnsusi, mille sisselangemine (miks mitte just täna) võib avada uusi juurdepääsusid katedraalidele ja katakombidele (kui uskuda legende).

Koopad muutuvad iga päev: kuskil variseb, teisal nõriseb, kolmandas amp-

ilmunud Kergemad klassikud.

Taljesõbralikumaks timmitud lemmiktoidud meilt ja mujalt Mari-Liis Ilover 168 lk, kõva köide

Kui soovid muuta oma toidulauda kergemaks, aga ainuüksi sõna „dieet” kõlab ahistavalt ning armsatest ja tuntud headest maitsetest loobumine ei tule kõne allagi, oled kätte võtnud just õige raamatu. Taljesõbraliku värskenduskuuri on läbinud rohkem kui 60 klassikalist retsepti nii meilt kui ka mujalt, kartulisalatist Napoleoni koogini. Raamatu juhiste järgi toitu valmistades saad endiselt nautida oma lemmikroogi, mille maitse ei reeda kuidagi, et need sisaldavad vähem rasva, suhkrut ja valget jahu.

Revolutsiooni lapsed. Inspektor Banksi lood Peter Robinson tõlkinud Kristina Uluots 392 lk, pehme köide

on eriti head näited. Sherlocki puhul käidi asi igaks juhuks üle ja tehti talle ka veelgi jaburama nimega vend. On muidugi võimalus ka eesnimega mitte vaeva näha – kes mäletab näiteks isa Browni eesnime? Või siis luua Jack Reacher, kes kasutab ainult perenime.

Cormoran Strike on siinkohal täiesti määrustikupärane kirjanduslik kuju.

Kusjuures noh, ütleme, sestsamast Reacherist oma tsipp õnnetu olemisega keskmisele eesti mehele märksa lähedasem. Keskmine eesti mees võikski rohkem häid põnevikke lugeda ja osta, saaks paremaks kui mitte maailm, siis ta ise küll.

KORRALIK HOOG SEES Turg on samas täis mis hirmus. Ei ole lihtne sinna tükkida. Galbraith ei jõudnud enne mitte kuhugi, kui tegelik autorinimi avalikuks sai. Siis muidugi tormasid ostma kõik, kes Potteriga koos üles kasvanud ja küllap ka nende vanemad. Väga hea, et tormasid, petta ei saadud ka esimese Cormorani-looga, kuid teine on mu meelest hoo korralikumalt sisse saanud. Kui see loomemasin töös püsib, jätkub lahedat

lugemist kauemaks. Emand Rowling on ju alles noor ja ilus inimene. Ja kes on teinud seitsmeosalise sarja, võib paarkend head juturaamatut takka kütta küll.

Ah et lugu ise? No andke andeks.

Hakkan ma jee kriminulli leheveerul ära rääkima. Siis võiks juba uue kriminulli kirjutada. Minu meelest minnakse siin suurte sammudega kirjanduslike entertainerite esiritta ning mine hullu tea, võib-olla aastakese viiekümne pärast, kui autor otsustab esiema Agatha kombel umbes tuhat aastat vanaks elada, vahest siis meenub enamikule lugejaist Potteri-saaga ühe nooruses tehtud eriskummaliselt eduka näpuharjutusena.

Siidiuss Robert Galbraith tõlkinud Tõnis Värnik 496 lk, kõva köide raamat ilmub juuni lõpus

Ahvatlevad Eesti koopad AIN VELLAK ja ANDRES TÕNISSON

6

sab tormilaine kalda-astangut. Vanemad koopad on andnud ainest rohkele rahvapärimusele. Harva on koopad päris asukateta, ikka elavad siin kas vägilased, paganad, haldjad või sootuks tundmatud olendid. Kuna pimedus ja teadmatus ahvatleb ning sünnitab spekulatsioone, on koopad pälvinud mitmete teadlaste ja harrastusuurijate tähelepanu märksa varem kui mitmed maapealsed loodusnähtused.

Selles raamatus on esitatud populaarne ülevaade meie tuntumatest koobastest, nende geoloogilisest eripärast ning kajastusest kultuuriloos. Raamatus kasutatud liigendus – Põhja- ja Lõuna-Eesti koopad – järgib lubja- ja liivakivide avamusalasid ning see omakorda määrab ära looduslike koobaste tekketingimused. Põhja-Eestis valdavad karsti-, Lõuna-Eestis aga sufosioonikoopad.

Eraldi peatükk on hävinud koobastest, mille loetelu oleks kirjandusele tu-

ginedes muidugi märksa pikem kui siinesitatu. Ning kuigi tehiskoopad, olgu siis tekkinud klaasiliiva kaevandamise või punkrite rajamisega, ei ole looduslike koobastega päris võrreldavad, on raamatus mõned näited neistki. Seda õigustab asjaolu, et sageli on looduslik koobas inimese kaasabil laienenud tehislikuks. Igal juhul mitmekesistavad koopad meie tasapinnalist maastikku ja mõttelendu. Koopasuu on kutse minevikku, lävi, kus uudishimu võitleb ärevuse ja teadmatusega.

Eesti koopad Ain Vellak, Andres Tõnisson 224 lk kõva köide sari „Roheline Eesti”

Uurija-üleminspektor Banksil tuleb seekord leida põhjus, miks sillalt alla kukkunud töötul ja puruvaesel endisel kolledžiõpetajal Gavin Milleril oli surres taskus viis tuhat naela sularaha. Kahtlusaluste rivi on kirju. Siin on nii inimesi kolledžist, kus Gavin Miller varem õpetas ja kust ta seksuaalse ahistamise süüdistuse pärast lahkuma oli sunnitud, kui ka salapärane naine Milleri minevikust, kellega tutvus ulatub 1970. aastatesse. Kui Banksile mõista antakse, et parem oleks uurimine sinnapaika jätta, saab kogenud inspektor aru, et mõrvaloo taga on peidus palju rohkem räpaseid saladusi. Inglise menuka ja rohkelt auhindu võitnud krimikirjaniku Peter Robinsoni inspektor Banksist jutustavaid romaane iseloomustavad pingeline süžee, ootamatud sündmustikupöörded ja usutavad tegelased, kellele lugeja hakkab kiiresti kaasa elama.

Härra Fox Helen Oyeyemi tõlkinud Riina Jesmin 248 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan „Härra Fox” on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest.

Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma.

Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik.

Ta avaldas oma esimese romaani „The Icarus Girl” juba 20-aastaselt.

2011. aastal ilmunud „Härra Fox” on Oyeyemi kolmas romaan.

Estonian folktales.

The Heavenly Wedding Piret Päär, Anne Türnpu tõlkinud Heili Einasto, Lembi Loigu, Veronika Kivisilla ja Risto Järv 158 lk, kõva köide parandatud kordustrükk

Valik eesti muinasjutte inglise keeles: „Ahne hunt”, „Kuuneitsi”, „Laulev puu”, „Söepuder”, „Taevane tare”, „Ussinaine” ja palju teisi.

Raamatus on ära toodud ka muinasjuttudes olevate laulude noodid.

7

NR.5 (94) 19. juuni 2015

WWW.VARRAK.EE

Varrak

KRISTA KAER Varraku peatoimetaja

U

rsula Kroeber Le Guini kirjanikutee on kindlasti seotud tema pere ja kasvatusega. Tema isa Alfred Kroeber oli tuntud Ameerika antropoloog, etnograaf ja lingvist, asjatundja indiaani kultuuride alal. Tema ema Theodora Kroeber oli kasvanud Kaljumägedes, tihedas suhtluses Ameerika põliselanikega, ning tema kirjutas raamatu väljasurnud jana suguharu viimasest ellujäänud esindajast Ishist, kelle saatusega oli seotud ka tema abikaasa.

Ursula Kroeber kasvas peres, kus austati kõiki kultuure ning julgustati lapsi lugema ja iseseisvalt mõtlema. Ta on ise öelnud, et luges kõike, mida kätte sai, ning õppis sellest. Oma esimese jutu kirjutas ta juba 9-aastaselt, tema esimest viit romaani ei nõustutud avaldama, sest need näisid liiga ligipääsmatud.

1960. aastatel hakkas Le Guin kirjutama oma Haini tsüklit, millest kõige tuntum on „Pimeduse pahem käsi” (1969, eesti keeles 1981). 1960. aastatel ilmusid Le Guinil ka esimesed Meremaa lühijutud, milles veel ei tegutsenud hilisematest romaanidest tuntud tegelased, kuid võis juba aimata sellele maailmale iseloomulikke jooni. Kokku leiab Meremaal aset kuue raamatu tegevus, neist viis on romaanid ja üks lühijuttude kogu.

VÕLUKUNST JA VASTUTUS Meremaa koosneb sadadest saartest ookeanis, mille piirid pole kuigi selged ning mis on suuresti läbi uurimata.

Neid saari asustab tsivilisatsioon, mis on tehnoloogiliselt varases rauaajas ning kasutab igapäevaelus ohtralt võlukunsti. Võlukunst toimib seal väga mitmel tasemel külanõidadest võlurite nõukoguni võlukunsti keskmes Roke saarel. Vaid üks ala, Kargadi impeerium, on võlukunstist puutumata.

Võime võluda on kaasasündinud ning andekad lapsed saadetakse Rokele võlurite kooli. Tõenäoliselt oli just Ursula Le Guin üks autoreid, kellelt ammutas inspiratsiooni J. K. Rowling oma Harry Potteri raamatutes ning need mõjud ei piirdunud üksnes Meremaa raamatutega. Võlurite koolis ei õpita mitte üksnes võlukunsti, vaid ka sellega kaasnevat vastutust. Võlukunst

FOTO BETTMANN/CORBIS

Meremaa ja maailma tasakaal MAAILMAS PEAB SÄILIMA TASAKAAL Ursula Le Guini maailmas ei ole päris võlukunstis midagi kerget – see ei tule lihtsalt kätte ega tohi seda ka ilmaasjata kasutada. Tasakaalu rikkumine maksab kätte ning tegutseda võib vaid siis, kui tõesti kuidagi muidu ei saa. Võlurite koolis õpetatakse: „… sa ei tohi muuta ühtki asja, ühtki kivikest, ühtki liivatera, kuni sa ei tea, millist head või kurja sinu tegu võib põhjustada. Maailm on tasakaalus, Ekviliibriumis. Võluri muutmisvõi kutsumiskunst võib maailma tasakaalu rikkuda. See vägi on ohtlik. See on väga hukatuslik. See peab järgnema teadmistele ja teenima vajadusi. Küünla läitmisega kaasneb vari...”

Ja „Kaugeimas kaldas” õpetab Ged omakorda noort printsi: „Kas sa saad aru, Arren, et tegu ei ole see, milleks seda peavad noored mehed, see ei ole nagu kivi, mille sa üles võtad ja viskad ning mis siis kas tabab märki või ei, ja ongi kõik. Kui see kivi üles võetakse, on maa kergem ja seda hoidev käsi raskem. Kui see kivi visatakse, reageerivad sellele tähed oma ringkäigus, ning seal, kus kivi märki tabab või kukub, muutub terve universum. Terviku tasakaal sõltub igast teost. Kõik, mida teevad tuuled ja mered, vee, maa ja valguse väed, kõik, mida teevad loomad ja roheline loodus, on hästi tehtud ja õigesti tehtud. Nad kõik teotsevad Ekviliibriumi piires. Orkaanist ja suure vaala häälitsusest kuiva lehe langemiseni ja sääse lennuni on kõik nende teod tehtud terviku tasakaalu piires. Aga meie, sedavõrd kui meil on võim maailma ja üksteise üle, meie peame õppima tegema seda, mida leht, vaal ja tuul teevad oma loomusest lähtudes. Me peame õppima tasakaalu hoidma. Et meil on mõistus, ei tohi me käituda võhiklikult.

Et meil on valikuvõimalus, ei tohi me käituda vastutustundetult. Kes olen mina – kuigi mul on selleks vägi –, et karistada ja premeerida, et inimsaatustega mängida?”

Juuli keskel ilmub kordustrükk Ursula Le Guini „Meremaa triloogiast”. Ühiste kaante vahele jõuavad kolm sarja raamatut: „Atuani hauad”, „Kaugeim kallas” ja „Meremaa võlur”. Le Guini targad ja ilusad teosed on mitmekihilised ja poeetilised ning neist leiab midagi uut ka mitmendat korda lugedes.

Ursula Le Guin.

toimib nimetamise kaudu põhimõttel, et kõigil asjadel ja elusolenditel Meremaal on lisaks nende tavanimedele olemas veel päris nimed. Kellegi päris nime teadmine annab võlurile selle olendi üle võimu ja nimede abil on võimalik panna toimima ka võlukunst.

Ursula Le Guin on väitnud, et teda on tugevasti mõjutanud taoism ning selle õpetuse jälgi on tunda kõigis Meremaa romaanides.

TÄISKASVANUKS SAAMISE RIITUSED Ursula le Guini käsitluses on võlukunst üks kunstidest ning võib öelda, et tema tsükli esimesed kolm romaani kirjeldavad nende keskse tegelase Gedi kujunemist üsna edevast ja isepäisest noorukist küpseks võluriks, küpseks kunstnikuks. Samal ajal võib ka öelda, et tegu on kolme kujunemisromaaniga, sest igas raamatus teeb üks noor inimene läbi täiskasvanuks saamise riituse. Esimeses raamatus „Meremaa võlur” on see Ged, kes oma uhkuse ja edevuse tõttu vallandab surnute vallast pimeduse, mis jälitab teda halastamatult, ning pimedusele vastu suudab ta astuda alles siis, kui ta on loobunud enda kõige tähtsamaks pidamisest ning mõistnud maailma tasakaalu ja selle tähtsust.

Teises romaanis „Atuani hauad” on keskseks tegelaseks noor tüdruk Kargadi impeeriumis. Ta on võetud oma pere juurest ning kasvatatud pimeduse jõudude – Nimetute – preestrinnaks. Tema päris nimi on Tenar, kuid kuueaastaselt saab ta nimeks Arha, Ärasöödu, ja loobub kõigest peale Nimetute vaimude teenimise. Atuani saare labürinti ilmub aga võlur Ged, kes otsib sealt ammu kaotsi läinud eseme, Erreth-Akbe maagilise sõrmuse üht poolt. Kohtuvad kaks ellusuhtumist, pimeduse ja valguse teenimine ning Tenar peab otsustama, kuhu ta edaspidi kuuluda tahab.

Kolmandas romaanis „Kaugeim kallas” tuleb raskusi taludes kiiresti täiskasvanuks saada noorel ülikupojal Arrenil, kelle nüüd juba arhimaagiks saanud Ged oma retkele kaasa võtab. Retk on ränk, sest kusagil on keegi surmahirmust ajendatuna lõhkunud piiri elu ja surma vahel ning maailmast voolavad välja kõik kunstid ja kaotavad tähenduse sõnad. Nii tulebki asuda teele kaugeima kalda poole, sinna, kus lookleb müür elavate ja surnute maailma vahel.

Alguses pakkus Le Guin oma romaanile välja kaks lõppu, seitseteist aastat hiljem valis ta neist ühe ja kirjutas neljanda Meremaa romaani „Tehanu”. Sellele järgnesid veel „Meremaa jutud“ ja „Teine tuul“.

S

uve lõpul, 27. augustil seisab ees üks selle aasta oodatumaid ja kõmulisemaid kirjandussündmusi. Nimelt ilmub sel päeval ligi 25 riigis korraga, sealhulgas ka Eestis, Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia järg, David Lagercrantzi kirjutatud kriminaalromaan „See, mis ei tapa...”.

Rootsis tuntud ja auhinnatud kirjanik ja ajakirjanik David Lagercrantz (snd 1962) jätkab sealt, kust Stieg Larssonil pooleli jäi. Romaani peategelasteks on vanad tuttavad, samuti on Lagercrantz üles noppinud mõne varasema tegevusliini, ent suures plaanis olid kirjanikul raamatu loomisel vabad käed. Palju on räägitud salapärasest

neljanda osa kondikavast, mis olevat Larssonist maha jäänud. Seda Lagercrantz kasutanud ei ole.

Romaanisarja neljandas osas on ajakirjal Millennium nüüd uued omanikud ja kurjad keeled räägivad, et Mikael Blomkvist on ajale jalgu jäänud ning ta kaalub koguni elukutsevahetust. Lisbeth Salander on aga rahutu ja osaleb pealtnäha põhjuseta häkkerirünnakus, võttes seejuures riske, mida ta tavaliselt hoolikalt väldib. See ei ole sugugi tema moodi. Ühel hilisõhtul helistab Blomkvistile Frans Balder, tehisintellekti uurimise juhtiv teadlane. Balder ütleb, et tal on Ameerika luureteenistust puudutavat infot, mis võib muuta kogu maailma.

Lisaks räägib ta oma kokkupuutest noore superhäkkeriga, kellel on teatud sarnasusi Blomkvistile hästi tuntud naisega... Mikael Blomkvistil tekib lootus kirjutada pommartikkel, mida niihästi tema kui ka Millennium hädasti vajavad. Lisbeth Salanderil on aga, nagu tavaliselt, omad plaanid.

Rootsi krimikirjaniku Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia esimene osa „Lohetätoveeringuga tüdruk” ilmus 2005. aastal (eesti keeles 2009). Sellele järgnesid „Tüdruk, kes mängis tulega” (2006, eesti keeles 2009) ja „ Purustatud õhuloss” (2006, eesti keeles 2010). Triloogiat on maailmas ühtekokku müüdud üle 80 miljoni eksemplari, Eestis ligi 30 000.

FOTO ACTION PRESS

Millenniumi raamatusari saab järje

Millenniumi-sarja uue raamatu autor David Lagercrantz.

ilmunud Abistav õiglus.

1. osa Ann Leckie tõlkinud Juhan Habicht 288 lk pehme köide

„Ta oli külmunud, muljutud ja verine – aga ma tundsin teda. Ta nimi oli Seivarden Vendaai ja palju aega tagasi oli ta olnud üks mu ohvitseridest, noor leitnant, kes viimaks edutati teise laeva komandöriks. Olin mõelnud, et ta on juba tuhat aastat surnud, aga praegu oli ta kahtlemata siin.”

Nii alustab oma jutustust romaani peategelane Breq, kes on poolenisti robot, poolenisti zombi ja kes palju aastaid tagasi oli planeet Shis’urna orbiidil transpordialuseks. Autor Ann Leckie debüütromaan pälvis ingliskeelse ulme kõik neli tähtsamat auhinda.

Lõhnakoguja Kathleen Tessaro tõlkinud Faina Laksberg 312 lk kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Grace Monroel on põhjust eluga rahul olla. Ta on noor, ilus ja tänu oma vastsele abielule on ta sattunud otse Londoni glamuurse seltskonnaelu keskmesse. Ent naise südant närib kahtlus. Ta tunneb, et ta ei vasta 1950. aastate edukate seltskonnategelaste ootustele. Ühel õhtul saabub talle kiri Prantsusmaalt. Võhivõõras proua Eva d’Orsey on jätnud talle ootamatult päranduse. Grace asub tundmatu heategija jälgi ajama.

Lugu, mille ta avastab, viib ta 1920. aastate New Yorki, Monte Carlosse, Pariisi ja Londonisse ning teeb ta tuttavaks ebatavalise naisega, kes pakkus inspiratsiooni Pariisi ühele kuulsamale parfüümide loojale.

Eesti metsamarjad Taimi Paal 232 lk poolkõva köide sari „Roheline Eesti”

Sellesse raamatusse on koondatud peaaegu kõik need Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilju rahvas nimetab marjaks. Juttu ei tule ainult söödavatest marjadest, vaid ka neist, mis asjatundmatu ravimtaimeks kasutamise, pahaaimamatu proovimise või söömise tõttu tervisele palju pahandust võivad teha, kuna nad on mürgised. Et lugejal oleks huvitavam, on marjataimeliikide käekäiku vaadeldud kogu leviala ulatuses.

Samuti kirjeldab autor, kuidas marjataimi kasutatakse rahvameditsiinis.

Taimedest leitud toimeained on teinekord palju tõhusamad ja organismi säästvamad kui sünteetiliselt saadud arstirohud.

Tervis pilatesest Eva Pettinen 328 lk kõva köide

See raamat annab võimaluse kõigil huvilistel kodustes tingimustes pilatesega tegeleda. Raamatus on ajakohastatud ja selgelt struktureeritud põhjalik sissejuhatus pilatesesse ning matipilatese treeningprogramm, mis sisaldab nii originaalharjutusi kui ka originaalharjutuse versiooni algajale, kesktasemele ja edasijõudnule.

Iga harjutuse juures on põhjalik kirjeldus ja illustreeriv fotomaterjal, mis aitab teha harjutust õigesti.

Raamatu lõpus on toodud treeningkavad erinevatele tasemetele.

WWW.VARRAK.EE

Vaikus loeb KRISTA KIVISALU Pere ja Kodu toimetaja

K

ui ma 2012. aasta TEDi videosalvestusest esimest korda Susan Caini kõnet nägin, puudutas mind tema vapper haprus.

Caini kõne oli sedasorti, mille järel tahaks esinejat kallistada. Nii palju eneseületamist tajusin ses sõnavõtus.

Pole kahtlust – Cainis on introverti rohkem kui ekstraverti. Ja tänu taevale, et on, sest nii teab ta omast käest, mida tähendab olla teistmoodi. Teistmoodi kui tema jutukad, seltsivad, reedeõhtuti sõpradega pidutsema kogunevad kaasmaalased. Ameerika edukultuuris on tugevasti sees müügimehe-kultus, kus tähtis pole mitte see, mida sa müüd, vaid kuidas sa seda müüd. Kui joonistada maailmakaart, kus ekstravertsed rahvad on tähistatud tumeda ja introvertsed heleda värviga, oleks pilt üsna selge: Aasia on introvertne ja Ameerika üks ekstravertsemaid riike maailmas.

OMAETTE SÜVENEMINE Kuhu kuuluksime meie? Me oleme innukalt üle võtnud kõike, mida tehakse Ameerikas. Oleme muutnud oma kontorid suureks avatud ruumiks, tõstnud kooliklassid ringi rühmatööde tarbeks, ja jagame ajakirjades nõuandeid, kuidas end paremini müüa. See kõik pole iseenesest halb, kuid Cain tuletab meelde, et kõigile ei sobi selline stiil. Vaiksed

NR.5 (94) 19. juuni 2015

Õhtuste udude aed Tan Twan Eng tõlkinud Triin Tael 376 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

ja tundlikud lapsed ei suuda rühmatöös oma kohta leida, aktiivsete kaaslaste energia neelab nad endasse. Osa inimesi ei suuda avatud kontoris tööle keskenduda ja lahkub sünnipäevadelt varem, et kodus vaikuses raamatut lugeda.

Vaikus loeb – suur osa leiutisi ja kunstiteoseid on sündinud omaette olemise ja süvenemise viljakas keskkonnas. Võtkem kas või Apple’i arvutid.

Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri aednik. Kui Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina, saab sellest alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega. Tan Twan Engi teine romaan „Õhtuste udude aed” (2012) jõudis Bookeri auhinna kandidaatide lõppnimekirja ja võitis Aasia tähtsaima kirjandusauhinna Man Asian Literary Prize.

INTROVERDID KAPIST VÄLJA Pean Caini raamatu eestindamist oluliseks sündmuseks meie kultuuriruumis.

Usutavasti on ka meil palju nn kapiintroverte, kes tegutsejate hurraa-optimismi pärast piinlikkust tunnevad, kuid ühiskondliku surve all end „aktiivset“ mängima sunnivad. Kui olin hiljuti introvertidest Peres ja Kodus kirjutanud, sain lugejalt kirja: „Aitäh selle artikli eest! Nutsin terve lugemise aja, sest sain kinnitust, et mul ei ole midagi viga. Ma lihtsalt olen teistmoodi.”

Olen Caini raamatu lugemise järel rääkinud vähem ja kuulanud rohkem.

Olen pidanud piiri, et ma ekstraverdina oma meest ja lapsi enda aktiivsusega ei lämmataks. Minu jaoks oli raamatu olulisim sõnum just nimelt lapsevanematele. Tean hästi, kuidas paneb ema – eriti kui ta ise on ekstravert – muretsema hirm, et tema laps ei ole klassis nii populaarne, kui olla võiks.

Me pelgame, et introverdist laps võib osutuda tõrjutuks. Tõsi, vaiksele lapsele ongi kooliaeg suur komistamise aeg.

Sest nemad, need orhideelapsed, löö-

koolibri

8

ilmumas

FOTO GERAINT LEWIS/REX

varrak

Ära mine iial tagasi Lee Child tõlkinud Lauri Saaber 368 lk, pehme köide Susan Cain.

vad särama hiljem – ja selleks on ülioluline vanema toetus.

Vanem saab õpetada sotsiaalseid oskusi, kuid muus osas tuleb tal lapse loomust aktsepteerida. Lubagem siis introvertsusel enda sees ja ümber olla, sest tundlikke mõtisklejaid on täpselt samamoodi vaja kui heatujulisi tegutsejaid. Ja maailm oleks parem koht, kui meid seoks vastastikune austus.

Vaikne jõud.

Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast Susan Cain tõlkinud Tõnu Ülemaante 384 lk, kõva köide

Pärast pikaleveninud teekonda on endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher viimaks jõudnud Virginia osariiki. Tema sihiks on Washingtonist lühikese bussisõidu kaugusel asuv sõjaväebaas. Kui Reacher kohale jõuab, selgub, et tema kunagises kabinetis istuv ohvitser polegi oodatud naisterahvas. Briti kirjaniku Lee Childi Jack Reacheri sarja on saatnud üle maailma suur edu. „Ära mine iial tagasi“ on kaheksas eesti keelde tõlgitud Reacherist jutustav romaan.

WWW.KOOLIBRI.EE

Hullumeelsuse hulgateooria OLAVI TEPPAN raamatu tõlkija

K

oolibri ilukirjandussari Ajavaim on taas rikastanud eestikeelset lugemisvara uue autoriga, kelleks sedapuhku on 1961. aastal sündinud Inglise satiirik Will Self.

Sissejuhatuseks Selfi loomingusse võiks hästi sobida just tema käesolev debüütteos, 1991. aastal ilmunud novellikogu „Hullumeelsuse hulgateooria”, mis sisaldab kuut üksteisega põgusalt seotud novelli ning võimaldab teha esmast tutvust Selfi edasises viljakas loomingus korduvate teemade, motiivide, stiilivõtete ja isegi tegelastega.

Londonis sündinud ja kasvanud ning tänini seal elav Will Self sai akadeemilise kraadi filosoofia alal Oxfordist Exeter College’ist. Sealsamas alustas ta tegevust ajakirjanikuna ja poliitikakommentaatorina, mis jätkus kaastöödega mitmetele Briti ja Ameerika väljaannetele ning ülesastumistega paljudes tele- ja raadiosaadetes.

Hilisemas intervjuus on Self öelnud, et just ajakirjanikutöö distsiplineeris mõnuainetega pahuksis olnud rahutu loomuga noormeest sedavõrd, et jõuda kolmekümneselt valmis oma ilukirjandusdebüüdiga – mis vaimustas kriitikuid ja mitmeid tema nimekaid kolleege, tõi noorele autorile Geoffrey Faberi nimelise auhinna ja kuulutas, nagu mainitud, ühe omanäolisema tähe esiletõusu Briti kirjandustaevas.

Praeguseks kümme romaani, viis novellikogu, lühiromaane ning palju pub-

litsistikat ja esseistikat avaldanud Selfi võib rahumeeli paigutada ühele 20. sajandi maailmakirjandust läbivale erilisele liinile. See liin, mille silmapaistvamad tähistajad on teiste seas LouisFerdinand Céline, William Burroughs ja J.G. Ballard, ei tähista muidugi mingit konkreetset kirjandusvoolu (kuigi haakub hästi postmodernistliku kaanoniga), vaid pigem meetodit – sünkmusta huumorit, absurdset, groteskset, hüsteerilist nalja kontekstis, mis nn tavaarusaama kohaselt peaks olema masendav, traagiline või siis vihaleajav.

SÜNKMUST HUUMOR JA HÜSTEERILISED NALJAD Satiir kui selline ei ole muidugi 20. sajandi leiutis. Céline’i juurest võib mõjutajate jada julgelt tagasi viia Jonathan Swifti hallidesse aegadesse või antiigini välja. Kuid just nimetatud autorite puhul on satiir kui meetod võtnud äärmuslikuma, kohati lõikavalt misantroopliku, mitte mingil juhul risti ette lööva ja, nagu öeldakse, mitte igale maitsele mõeldud suuna.

Selfi panus sellesse musta komöödiasse ja sõnameisterlikku hallutsinatoorsusse on mitmekesine. Tagasipöördumine realismi või siis ümberpöördumine maagilisse realismi. Ehtmodernistlik teadvusevool. Ekstsentrilised vaimuseisundid ning seosed erilise ja tavalise vahel pealtnäha tõsiteaduslikus formaadis – veel üks hea moodus autorile, kuidas keel põses pada ajada. „Hullumeelsuse hulgateooria” algab novelliga „Põhja-Londoni surnuteraamat”, milles minajutustaja kohtab

oma vähktõppe surnud ema Londoni tänaval ja saab teada, et pärast surma kolitakse lihtsalt teise linnaossa elama.

Seda teemat arendab Self edasi romaanis „Kuidas surnud elavad” (2000). „Üheksas palat“ juhatab sisse Selfi ühe meelisteema – hullumajad ja vaimuhaiguse olemus. Eelviimane novell „Ainurakne” on kogumikus küllap kõige hermeetilisem ja siin kasutab Self esimest korda teadvusevoolu. Vaimuhaigla ja teadvusevool on ühinenud ka Selfi senises kuulsaimas teoses, 2012. aastal Bookeri auhinnale nomineeritud romaanis „Vihmavari”, kus muu hulgas astub taas üles dr Zack Busner üheksandast palatist. „Kuidas mõista ürgbororosid” viib noore andeka antropoloogiatudengi Amazonase vihmametsa, kus tema osaks saab uurida maailma igavaimat suguharu. Antropoloogiat kasutab Self ka 2006. aastal ilmunud „Dave’i raamatu” postapokalüptilise Londoni esilemanamisel.

KONSTANTNE KOGUS MEELEMÕISTUST Nimiloos „Hullumeelsuse hulgateooria” püstitab teadlane laiema sotsiaalteoreetilise teesi, mis maailmas tohutult laineid lööb – idee, et ühiskonnas esineb konstantne kogus meelemõistust jms ei olegi Selfil iseenesest nii originaalne kui selle käsitlusviis ja veenvus.

Kogumiku lõpetab petlikult lihtsakoeline „Ootamine”, mis tõukub küllap igale linnaelanikust autojuhile tuttavast närvide proovilepanekust kõikvõimalike fooride, ristmike, tõkkepuude, ümbersõitude ja muidugi mõista liiklus-

ummikutega. Novellis kohtame motokullerite jõuku, kes on suutelised transsi langema ja seeläbi linnas kordagi peatumata ühest punktist teise sõitma.

Self, kes muide on kirglik psühhogeograaf (lihtsustatult öeldes jalgsi linnaruumis uitaja – jalgsi liikudes saab ootamisest hoiduda), toob oma kodulinna Londoni siin eriti selgesti iseseisvaks tegelaskujuks, asetab inimese Ballardi parimate düstoopiate vaimus tehno-kraatlikku maatriksisse, jääb seejuures täiesti ulmevabaks ja argiseks, kuid – nagu oma loomingus tervikuna – ei kaota ometi kuhugi õndsakssaamise teleoloogiat.

„Hullumeelsuse hulgateooria” autor, Inglise satiirik Will Self.

Hullumeelsuse hulgateooria Will Self tõlkinud Olavi Teppan 240 lk kõva köide