Raamat KuKu klubi kuldajast Juuni keskel jõuab lugejateni Heinz Valgu koostatud raamat „KuKu klubi kuldsed aastad”, mis räägib legendaarsest klubist Vabaduse väljakul. Juba aastakümnete eest olid sellest kinnisest boheemlikust klubist kuulnud ka paljud need, kes seal iial käinud polnud. Heinz Valgu meeleolukaid meenutusi saadavad mitmetest avalikest ja erakogudest leitud haruldased fotod ja muud illustratsioonid. Raamatu avaldab Tänapäev. Vt lk 3
EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT
Nr 6 (84)
uudised
uudised Uus romaan apteeker Melchiorist
„Kevade” ilmus Brasiilias „Quando Arno chegou a escola com o pai, as aulas ja tinham comecado.” („Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.”) 2011. aastal pöördus kirjastus Ilmamaa poole Brasiilia kirjastus Editora Biruta sooviga saada õigused Oskar Lutsu „Kevade” tõlkimiseks ja avaldamiseks Brasiilias. Eelmisel kuul ilmuski eesti kirjanduse üks tuntumaid ja hinnatumaid teoseid portugali keeles. Raamatu esialgne trükiarv on 3000 eksemplari ning seda pakutakse ka mitme osariigi koolide nn kohustusliku kirjanduse valikkavas.
Muinasjutt sõprusest ja isemoodi olemisest Kirjastuselt Koolibri ilmus Ville Hytöse lasteraamat „Eesliköhv köösliahv”, mille on eesti keelde tõlkinud Kadri Jaanits. Muinasjutt kahest üksildasest loomast toob meie ette hulga värvikaid tegelasi ning Matti Pikkujämsä illustratsioonid annavad neile tõelise isikupära. Elutark ja tsipake anarhistlik lugu sõprusest tuletab meelde, et oleme kõik isemoodi – ja just selle pärast nii sarnased. Raamatu muudab eriliseks kunstnik Matti Pikkujämsä töö. Siiani pole selle raamatu kujundus veel ühtki vaatajat külmaks jätnud, sest raamatu iga paarislehekülg näeb välja kui pisike kunstiteos. Igal paarislehel avaneb uue värviga uus tunne, areng loos. Ville Hytönen on noor soome kirjanik ja kirjastaja, eelmise aasta Finlandia Juniori nominent.
Teejuht taimekoosluste maailma Juuni alguses ilmub kirjastuselt Varrak Ann Marveti „Metsa-, soo- ja niiduaabits. Eesti taimekoosluste määraja”. Autor Ann Marvet on olnud aastakümneid ajakirja Eesti Loodus toimetaja ning kirjutanud ja toimetanud rohkesti loodusraamatuid. Seeläbi on ta omandanud filigraanse oskuse raskeid või pealtnäha segaseid probleeme lugejale arusaadavalt esitada. Eestikeelseid taimemäärajaid on terve riiulitäis, kuid taimekooslusi aitab määrata seni vaid üks mustvalge, ligi 45 aastat tagasi ilmunud vihikuke. Paratamatult tekib küsimus: miks see nii on? Taimekooslused on ju kõikjal meie ümber, sest isegi muruplats ja jäätmaa on ju mingisugune taimede kooslus.
12. juuni 2014
Kirjandusfestivalil HeadRead vestles tõlkija Triinu Tamm (keskel) Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” prantsuse keelde tõlkija Jean-Pierre Minaudier'ga (pildil paremal) ja raamatu prantsuse kirjastaja Frédéric Martiniga (pildil vasakul). FOTO DMITRI KOTJUH
Märka tõlkijat
Triinu Tamm
tõlkija ja toimetaja
Ä
sja lõppes kirjandusfestival HeadRead, suur kirjanduspidu. Nädala jooksul võis Tallinnas näha ja kuulata muljetavaldat hulka suurepäraseid kirjanikke, nii neid, kes kirjutavad eesti keeles kui ka neid, kelle looming jõuab eesti lugejani tõlkes. Samuti oli üpris harukordne võimalus näha ja kuulata autoritega vestlemas või nendega koos oma tõlkeloomingut esitamas ka tõlkijaid, kelle roll tavaliselt on tegutseda n-ö lava taga.
Tõlkimistöö eripära
Tõlkimises kui tegevuses on midagi ühteaegu väga asjalikku ja konkreetset ning siis veel midagi sellist, mida on juba keerulisem kirjeldada ja millele võib vaadata mitut moodi. Ühest küljest hea tubane töö, ei pea raskeid asju tõstma (sõnaraamatudki on suures osas internetti kolinud); mida aga kujutab endast protsess, mille käigus saab võõrkeelsest tekstist emakeelne? Kas tõlgitud tekst on ikka seesama tekst või on ta sama ja ka teine või juba hoopis teine tekst, selle üle arutlevad nii tõlketeoreetikud kui ka tõlkijad ise. Sageli haaratakse tõlkimisest rääkimisel appi metafoorid: tõlkija kui emakeele ja omakultuuri kaitsja, tõlkija kui võõrkultuuri saadik ja maaletooja, tõlkija kui käsitööline või kunstnik. Tõlketeooriateski on tõlkimisprotsessi kohta käibel hulk piltlikke väljendeid, mis on seotud näiteks territooriumiga (hõlmamine, vallutamine, alistamine), söömisega (allaneelamine, seedimine, omastamine),
seksuaalsusega (sissetungimine, truuduse murdmine), matkimisega (jäljendamine, konverteerimine, ületoomine), aga ka loomingulisusega (taasloomine, paralleelne loomine, läbiloomine). Tõlkimisel võib eelistada võõrapärasust säilitavat või hoopis kodustavat lähenemist, üldlevinud – ja tekstilisel tasandil igati õigustatud – nõudmine on aga see, et originaal peab tõlkest läbi paistma, tõlkija ei tohi iseennast tõlkele peale suruda, ta peab olema nagu klaas. See klaasi-metafoor on aga kummalisel kombel hakanud omakorda reaalelu mõjutama ning kandunud seejuures üle tõlkija töömeetodilt tema tööpanuse hindamisele. Märkamatult vajub küüntest kübar tõlkijale silmini pähe ja kadunud ta ongi.
Kadunud nimi
On paraku üsna tavaline, et tõlkeraamatut televisioonis tutvustades ja teinekord ettegi lugedes unustab tõlkijat mainida isegi meie kirjandusminister, ja et lugupeetud kirjandusajakirja artiklis või lehearvustuses ei ole tõlkija nimele ruumi jätkunud, isegi kui teda korduvalt tsiteeritakse. Kummalisem muidugi, kui ruumiga on kitsaks läinud internetis ja me ei leia tõlkija nime raamatupoe või kirjastuse koduleheküljelt. Ajalehest ja raamatupoest vastatakse küsimise peale, et nemad avaldavad seda materjali, mida neile saadetakse, see tähendab, kirjastused saadavad. Ehk ongi siis just Eesti Kirjastuste Liidu ajaleht Raamat sobiv koht, kus juhtida tähelepanu, et ka Ajakirjade Kirjastus, Canopus, Hea lugu, Koolibri (v.a sari Ajavaim), TEA, Kunst ja Ersen võiksid
meeles pidada ühe oma olulisema koostööpartneri ehk tõlkija nime ja see oma kodulehel ja raamatuannotatsioonides ära märkida. Näiteks Erseni kodulehelt võib praegu küll jääda mulje, et neil on õnnestunud isegi Dan Brown eesti keeles kirjutama saada... Ettepanek raamatupoodidele: oleks päris praktiline, kui ka tõlkija nimi oleks seotud kodulehe otsingumootoriga, sest on tõlkijaid, kelle nimi annab „kaubale” kindla garantii.
Tõlkeraamatute osakaal ja kaal
Tõlkimisest saab rääkida ka statistiliselt. 2013. aastal ilmus Eestis raamatuid kokku 3387 nimetust, neist eestikeelsed 3030, millest omakorda 1211 olid tõlked 55 keelest, see teeb 39,9% kõigist ilmunud trükistest. Ilukirjanduse ja mõttekirjanduse osas on vahekord tõlgete kasuks kahtlemata märksa suuremgi. Arvan, et me ei suuda isegi ette kujutada seda põuda ja järgnevat ikaldust kultuurimaastikul, kui tõlkimine lakkaks ja tõlkeraamatuid enam ei ilmukski. Samamoodi ka keeles, sest just tõlkides tuleb sageli öelda emakeeles midagi sellist, mida selles kunagi varem öeldud pole, venitada keelt mõnele uuele liistule, seda iga kord aina avardades. Siit jõuamegi ringiga tagasi tõlkija ja tema töö juurde. Nagu on võimatu ette kujutada kahte täpselt ühesugust Bachi „Brandenburgi kontsertite” esitust, nii kõlab ka originaal iga tõlkija esituses ainulaadselt. Tema tööpanus on märkimist väärt, andkem siis tõlkijale nimi, nagu ka sellega kaasas käiv au ja vastutus.
Mai lõpus jõudis poelettidele kirjastuses Varrak välja antud Indrek Hargla viies ajalooline kriminaalromaan apteeker Melchiori lugude sarjast – „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”. Oma romaanidega on Indrek Hargla pälvinud nii lugejate kui ka kirjandusinimeste armastuse ja tunnustuse. Tema raamatud vallutavad kuudeks müügiedetabelite tipud ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi, nende hulgas Tallinna linna Tammsaare-nimeline romaanipreemia, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ja Eduard Vilde kirjandusauhind.
Huvitavate sõnade päritolust Udo Uibo koostatud raamat „Sõnalood” uurib erinevate eestikeelsete sõnade päritolu. Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? See on pisut kelmikas, aga teisalt täiesti tõsine ekskurss meie sõnade päritolu juurde. „Sõnalugude” autor Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija, kelle etümoloogiaalased kirjutised on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning jutud olnud eetris Vikerraadio saates „Keelekõrv”. Avaldab kirjastus Tänapäev.
Maailma parima treeneri lugu Kui Alex Ferguson pole maailma parim treener, siis kindlasti on ta üks paremaid – 49 erinevat tiitlivõitu on selle kindel tõestus. Ferguson räägib raamatus, kuidas Glasgow äärelinna poisist sai jalgpallur ja edukas treener, pearõhk 27 Manchester Unitedis veedetud aastal, sealsetel tipphetkedel, aga ka kriisidel ja isiklikel suhetel mängijatega. Raamat ilmub jalgpalli MM-i ajal, juuli alguses. Avaldab Tänapäev. Ilusat suve koos raamatutega!
Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014