Page 1

Katrin Pautsi Muhumaa põnevik Katrin Pautsilt on ilmunud teine krimiromaan. Teos kannab pealkirja „Tulekandja”. Raamatu peategelane on Pautsi debüütromaanist tuttav Eva Niimand, kes asub uurima kadunuks jäänud kolleegi juhtumit. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal. Vt lk 8

uudised Palju õnne! Ira Lember 90

Oma kirjanikuteed rohkem kui pool sajandit tagasi lastekirjanikuna alustanud ning tasapisi eesti lastekirjanduse elavaks klassikuks kujunenud Ira Lember (snd 1926) on teinud tänaseks endale nime ka romaanikirjanikuna. Sel aastal ilmus Ira Lemberi 21. romaan „Hea kasvatusega mees”.

1. raamat sarjast „Loomalood” Kirjastusel Petrone Print hakkas ilmuma uus sari, milles autorid räägivad tõestisündinud lugusid oma lemmikutest, peale lapsepõlvelemmikute jutustatakse ka neist loomadest, kes on nende kõrval ka praegu. Sarja esimene raamat on Kerttu Soansi „Inimene puudlinahas”, mille illustreeris Kadi Kurema. Jõulude eel ilmub Epp Petrone „Hiir püksis” Ilmar Trulli illustratsioonidega.

Fotograafiast lihtsas keeles Kirjastusel Koolibril ilmus Henry Carrolli „Loe seda raamatut, kui tahad teha häid fotosid”. Carrolli bestsellerit on üle maailma müüdud sadades tuhandetes ja pole raske arvata edu võtit. Autori lihtne ja konkreetne lähenemine koos ilmakuulsate näidetega avab ukse võlumaailma, milles ringi uudistades kasvab soov juba rutem kaamera järele haarata.

Eesti 1970ndate muusikaelu Detsembri keskel ilmub raamat „Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel”, mis on esimene põhjalikum ülevaade tolle perioodi muusikaelust. Raamatu teksti lõviosa on koostanud muusik Andres Oja ning osa on kirjutanud Igor Garšnek. Raamatus saame lugeda kõigile tuntud bändidest nagu Ruja, Rock Hotel või Magnetic Band, aga ka vähem tuntud, kuid omas ajal märgilistest tegijatest. Raamat on illustreeritud haruldaste fotodega erakogudest ja kirjastab Tänapäev.

Uus nimi lastekirjanduses Eva Roosi muinasjuturaamat „Kust tulevad unenäod?” räägib väikesest Marist, kes tahab teada saada, kust tulevad unenäod. Tüdrukut ootab ees unustamatu teekond võlumaailma. Raamatu on illustreerinud Anneliis Aunapuu ja selle andis välja kirjastus Helios. Raamatut soovitab ka Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Cormoran Strike tegutseb jälle Robert Galbraithi sulest on peagi ilmumas uus krimiromaan „Kus on kurja kodu”. See on kuratlikult nutikas mõrvamüsteerium, milles tegutsevad taas detektiiv Cormoran Strike ja tema südi abiline Robin Ellacott. Robert Galbraith on Harry Potteri lugude sarja autori J. K. Rowlingu pseudonüüm.

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T

Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverents P

aabeli Raamatukogu kirjanduskonverents „Mis meist saab” toimub 8. detsembril 2016 Eesti Rahvusraamatukogu (Tõnismägi 2) väikses konverentsisaalis.

KONVERENTSI KAVA 12.00-12.30 Tiit Aleksejev, kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu esimees: „Kirjandusest” 12.30.-13.00 Piret Päär, lugude jutustaja ja Jutukooli eestvedaja: „Vigade parandus” 13.00-13.30 Marie Edala, kirjastus Sinisukk: „Meie intellektuaalne jalajälg tulevastele põlvedele – kas paberil või pilves?” 13.30-14.00 Martti Helde, režissöör, Eesti Kinoliidu esimees: „Erinemise julgusest ja julguse tolereerimisest” 14.00-14.50 LÕUNAPAUS 14.50-15.20 Sakarias Jaan Leppik, muusik, vaimulik, publitsist : „Tung tsikurati tippu” 15.20-15.50 Jan Kaus, kirjanik ja tõlkija: „Düstoopia paratamatus, utoopia võimalikkus” 15.50-16.20 Hanna Simona Allas, Tartu Kivilinna Kooli 9. klassi õpilane: „Tulevik on lahti, kuid kellele?” 16.20-16.40 PAUS 16.40-17.40 Tõnu Õnnepalu ja Jim Ashilevi vestlus: „Sõna surmast teatris” 18.00 Luule- ja muusikakava „Meeldivat päevajätku!” 5. korrusel Milleri salongis: Jaak Johanson, Krista Citra Joonas, Veronika Kivisilla

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

uudised Kauneimate raamatute konkurss Kuni 7. jaanuarini on võimalik esitada raamatuid võistlusele „25 kauneimat Eesti raamatut 2016” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2016”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info (reglement, ankeet ja raamatukogu lahtiolekuajad) Eesti Rahvusraamatukogu kodulehel www.nlib.ee. Konkursi tulemused avalikustatakse 9. veebruaril 2017.

Uus romaan Enn Vetemaalt Enn Vetemaa tähistas tänavu 80 aasta juubelit. Detsembris ilmub temalt ka uus romaan „Sõidavad Eelija tulisel vankril”, mille kirev seltskond on mitte kuigi kauges tulevikus kruiisil lähikosmoses. Päris ulmega siiski tegemist ei ole, vanameistrit huvitavad pigem elu ja kõrgemate jõududega seotud küsimused. Mõistagi eneseirooniliselt ja kerge muigega. Avaldab Tänapäev.

„Loomise” põnev tõlgendus Kirjastus Koolibri esitleb kolmapäeval, 7. detsembril kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatus Dino Buzzati ja Gerda Märtensi raamatut „Loomine”. Gerda Märtensiga vestleb semiootik ja tõlkija Daniele Monticelli. Dino Buzzati on hinnatavamaid itaalia kirjanikke, kelle loomingus põimub realism sürrealismiga ja fantastika muinasjutulisusega. Autori üllatavat lähenemist ilmestavad Gerda Märtensi kütkestavad ja omakorda mitmekihilist tõlgendust lubavad illustratsioonid.

W. S. Maughami „Kümme romaani ja nende autorid” Kirjastuselt Canopus ilmus kolmekümnes W. Somerset Maughami raamat eesti keeles, milleks on kirjandusloolise esseistika valdkonda kuuluv „Kümme romaani ja nende autorid”. Raamatus vestleb autor lugejaga talle omasel kaasakiskuval ja intrigeerival moel tema arvates kümnest kõige paremast romaanist maailmakirjanduse ajaloos ja nende autoritest. Parim jõulukink on raamat!

Ilusat aasta lõppu

ja head uut algavat aastat!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2016


Post Factum Gennadi Podelski Paavo Kangur 192 lk kõva köide

Suur osa helilooja Gennadi Podelski eluloost on mähkunud saladuseloori. Mäletatakse, et ta oli Georg Otsa klaverisaatja ja kontsertmeister. Teda peetakse meheks, kes kirjutas tuntud avamängu Raimond Valgre „Saaremaa valsile”. Podelski oli Eesti esimese poppansambli Laine looja ja tema viis Moskvasse Jaak Joala, käies temaga läbi nii kultuuriministeeriumi kabinetid kui ka plaadifirma Melodija. Podelski looming on Eesti kerge muusika ammendamatu, kuigi veidi unustatud varasalv. Kriitikud on esile tõstnud tema laule „On kallis mulle kodupaik”, „Nõmmetee” ja „Metsaneid”. Ajahambale on suurepäraselt vastu pidanud Podelski kirjutatud ja Kalmer Tennosaare esitatud „Vana klaver”, mis algab sõnadega: „Suusabaasis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul, noorte kehade vallatust ruum on täis ja villaste sokkide lõhna.”

Muhu Inglid Kadi Tüür ja Urmas Viik 32 lk prantsuse köide

„Muhu Inglid” on rahvapärimusest inspireeritud monumentaalses formaadis pildiraamat. Muhu, suuruselt kolmas Eesti saar, on tuntud oma väga rikkaliku ja omapärase rahvakultuuri poolest. Raamatus on lood seitsmest Inglinimelisest naisest. Kadri Tüüri kirjapandu stiil on inspireeritud talle kodusest muhu murdest ning jutustamislaadist. Urmas Viigi loodud pildikeel toetub muhu rikkalikule ornamentikale ja värvigammale. Seelikutelt, kampsunitelt, tekkidelt leitud mustrid moodustavad raamatu ankurelemendid. Moodne koomiksiosa jutustab Inglite lugusid muheda pildisarjana. „Muhu Inglid” on suurepärane kinkeraamat igale kunsti- ja raamatusõbrale, sest erilist sisu toetab ka eriline vorm – suurim võimalik Eestis valmistatud formaat ning kvaliteetne prantsuse köide teevad teosest erilise meeldejääva kunsttüki.

Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid Kalju Kangur joonistanud Asta Vender 48 lk, pehme köide

„Igal talvehakul käivitasid Koku, Oku ja Toku lumeveski. Aegamööda hakkasid siis langema lumehelbed. Ikka rohkem, ikka rohkem tuli neid. Nad katsid lossikatuse ja hoovi. Nad kuhjusid varbaia äärde hangedeks. Nad matsid enda alla metsosjad, mis näisid siis lumiste kuuskedena. Peagi olid lossi ümber kõrged kelgumäed. Toodi välja kelgud. Seoti alla suusad. Mässerdati kokku lumemehi. Ja lossikaminas hubises mõnusalt lõke. Aga sellel aastal oli kõik teisiti. Lund ei tulnud ega tulnud. Midagi pidi lahti olema. Seal üleval lumeveskis.” Mis seal võis küll olla? Värvikas seltskond – nukk Timbu-Limbu, jonnipunn Toru-Loru, üleskeeratav koer Muki, kummist neegripoiss Pambu ja puunukk Pimpelsang – asus Kasetohu-lossist teele, et uurida, mis lumemöldrite Koku, Oku ja Tokuga juhtunud on. Kes on Trebla ja kas lõpuks lumeveski ikka tööle saadi, lugege sellest nostalgilisest, uustrüki saanud raamatust juba ise. Loo pani kirja Kalju Kangur ja imelised pildid joonistas Asta Vender.

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

2

Kohvijoomised viisid Dr Haldja lugudeni KADRI SUURMÄGI

A

lustan ühe kõneka tsitaadiga: „Kõnelen sulle üht lugu. Elasin aastaid Tartus Tähtvere pargi ääres. Meist paar maja eemal elas lastearst Haldja Kääri. Haldja juhatas aastakümneid Tartu lastehaiglat ja käis ka mind arstimas, kui ma olin väike. Kui Haldja oli juba pensionil, jätkas ta väikestviisi ikka oma ametit. Nägin teda ikka tasasel sammul oma akna alt möödumas, aga alati huvitumas ümbrusest, kõnetamas mängivaid lapsi. Kõik me teadsime, et Haldja on valmis ükskõik millal minema patsiendi juurde, olgu või öö.” Just nõnda algas üks Juhani Püttsepa kiri, millest sai alguse Doktor Haldja lugude sari ajakirjas 60+, mida kroonis raamatu „Doktor Haldja lood” ilmumine. Lisaks südamlikele lugudele üksikemast ja tema kahest lapsest saab raamatust teada, mida teha puugihammustuse, marrastuse, päikesepõletuse, vingumürgituse või isegi lähedase inimese surma puhul. Lastearst Anne Daniel-Karlsen, kes autoriga koos varem kirjutanud lähisuhtevägivallast kõneleva „Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest”, hindas Haldja lugude väärtust väga suureks. „Näen oma töös, et füüsiline ja vaimne tervis, usaldus, abi ja lähedalolek on omavahel seoses. Meil ei ole kahjuks kergesti kättesaadavaid abisüsteeme. Ma olen veendunud, et läbi doktor Haldja ja selle raamatu saab killuke sellest toest ka praeguste noorte emade ja perede riiulitele.”

TUTTAVAD ARSTID ANDSID NÕU Teose nimitegelane on Tartu lastearst Haldja Kääri (1921–2008), kelle elust on raamatu lõpuosas juttu. Kuigi Juhani Püttsepa tutvus Kääriga sai alguse autori lapsepõlves, kui arstist naaber teda ravis, jätkus nende tutvus hiljemgi. Kui Püttsepp Postimehes töötades Kääriga töiseid tegemisi pidi kokku puutus, hakkasid kohtumised tihenema ja kohvitassi kõrval said mitmed lood kirja. Ühel päeval usaldas Kääri Juhanile oma käsikirjad ja luuletused. Haldja Kääri lugude kõrval on Püttsepp kasutanudmitme arsti, pereõe ja apteekri nõuandeid ning ämmaeman-

FOTO POST FACTUM

ilmunud

WWW.POSTIMEESGRUPP.EE/KIRJASTUS

Maria Kooskora illustratsioonid Juhani Püttsepa „Doktor Haldja lugudele” on värviküllased, elulised ja detailirohked.

dana töötanud ema Linda Püttsepa kogemusi. „Ma arvan, et kõigil meil on hea meel, et nüüd on kaante vahel tükikene meie, lastearstide, ja lastekliiniku ajalugu,” sõnas lastearst Anne Ormisson, kes oli Haldja Kääri kolleeg ja üks raamatu tarbeks lahkelt nõu jaganud arstidest. Tartu Ülikooli veresoontekirurg Toomas Ellervee on varemgi Juhani Püttsepa meditsiinilisi tekste nõustanud, aga „Doktor Haldja lugude” sünd on olnud kõige omapärasem. Ellervee, kes on autori sugulane ja kellel Püttsepaga on ühine vanavanaema, meenutas, kuidas Juhani tuli talle õue peale vestlema ja koos arutati loo üle, mis puudutas haavaravi. „Istusime rõdu peal päikese käes, ta esitas küsimusi, mis on linnalegend, mis õige, mis vale, ja andsin talle mõned mõtted. Ja siis alles saatis mulle loo lugeda. Ega mul seal midagi parandada olnudki,” lisas ta. „Pisut leidub süžeedes kindlasti omaloomingut ja meeleolusid Tartu Tähtvere pargist, mis meie pere ja Doktor Haldja naabrisuhetele ka tegelikkuses omal veetleval viisil läbi aastaaegade taustu joonistas. Mis võiks siis olla selle raamatu alkeemia või tekste koos hoidev salaside? Vist ikka lapsevanema lootus, et inimene, kes last hädas aidata

võiks, on kusagil olemas. Milline õnn, kui ta on vaid telefonikõne või väikese jalutuskäigu kaugusel. Teadmine, et usaldatav arst on olemas ja vajadusel appi saab tõtata, annab noorele emale nii hädavajalikku kindlustunnet,” kirjutas Püttsepp raamatu saatesõnas.

VÄÄRTUSLIK KINK Haldja Kääri tütar Merle Kääri sõnas, et tegu on ikkagi ilukirjandusliku raamatuga, aga oma ema tunneb ta tekstides ära. „Minu jaoks on see mälestus emast, aga usun, et see on väga tore raamat noorele lapsevanemale. Kõigil ei ole vanavanemaid või vanemat põlvkonda, kes nõuandeid jagaks ja teeks seda inimlikult,” rääkis ta. Ka tema poolt läheb väikeste lastega perede jõulupakkidesse sel aastal nii mõnigi emast kirjutatud raamat. Luuletusi hakkas Haldja Kääri kirjutama tütre sõnul alles 60-aastaselt ja kirjutas seni, kuni oli 80. „Nii et meil kõigil on veel arenguruumi,” sõnas ta lustlikult. „Nagu ta isegi ütles, oli ta pigem juhuluuletaja, kes kirjutas mõnikord öövalves retseptide tagaküljele või kolleegi juubelile mõeldes. Esimesed lugejad olid ta oma lapsed. Peolauas, kolleegide seltsis kandis doktor Kääri oma luu-

letusi teinekord ka ette. Haldja Kääri luuletused vääriksid eraldi tutvustamist, huvilisele on need kättesaadavad kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis,” on Püttsepp kirjutanud. AS-i Postimees Grupp kirjastuse Post Factum juht Signe Siimu hinnangul pakub raamat vajalikku ja praktilist nõu ajal, kui ilma on tegemas näiteks imetamisäpp, sest olenemata infoküllusest on vajalikke ja praktilisi nõuandeid keeruline leida. „Sellest raamatust on noorele palju rohkem kasu kui äpist”, kinnitas ta. Siim lisas, et nagu iga hea raamat, on see ühtviisi tore ettelugemine nii lastele kui ka lugemine täiskasvanule Raamatut on soe, südamlik ja õpetlik. „Juhani kirjutas Haldja inimeste südamesse,” rõhutas ta ja tõi näiteks, et kuigi viimane lugu ilmus ajakirjas varsti pea aasta tagasi, meenutavad lugejad neid tekste oma kirjades veel praegugi.

Doktor Haldja lood Juhani Püttsepp 136 lk kõva köide

Kartul, karikakar ja Katy Perry KAUPO MEIEL

K

artulid, karikakrad, järvesilmad ja prügimäed, meduusid, jääkaru, kristallid ja tüüblid ning Katy Perry isiklikult saavad kokku Wimbergi uues lasteluuleraamatust „Ahoi!”, millele joonistas fantaasiarikkad ja muhedad pildid Kadi Kurema. Wimberg on Eesti üks mitmekülgsemaid kirjanikke, kelle sulest ilmunud juturaamatuid lastele ja täiskasvanutele, luuleraamatuid lastele ja täiskasvanutele ning kodanikunime Jaak Urmet all on ta kirjutanud kirjandusest, muusikast, arhitektuurist ja millest kõigest veel. Hoolimata laiast haardest jääb ta

ometi alati konkreetseks ja läheb teemaga süvitsi, alahindamata lugejat, olgu lugeja noor või vana, kukk või kana. Lastele luuletusi kirjutades ei lähe Wimberg ninnunännutamise teed. Jah, ta võib olla veidi õpetav ja manitsevgi, kuid kasutab selleks kujundeid ja täpset luulekeelt, sest lastele kirjutades tuleb arvestada maailma kõige ausama ja terasema publikuga, kes tunneb õige mängu ära, aga võltsmängu suhtub võõristavalt. Lood, mida Wimbergi „Ahoi!” jutustab, on vahel lõbusad, vahel mõtlikud, kuid kindlasti hoolivad ja hoolivust jagavad. Võtame või paar salmi luuletusest „Laul loodusest”: „Loodus meile annab kõike: / vett ja õhku, metsa, maad. / Tahad tükki sinist taevast, / jär-

vesilma, / looduselt sa selle saad. // Loodus annab lahkel meelel, / sina võtad kahel käel. / Täna kõike saad sa heldelt, / aga homme / äkki istumas sa leiad / ennast suurel prügimäel?” Niisiis, mis meile rohkem meeldib, kas istuda järve ääres või prügimäel? Vastus peaks olema ilmne, kuid ometi peame seda alatasa nii endale kui ka teistele meelde tuletama. Kuigi „Ahoi!” alapealkiri ütleb, et see sisaldab luulet lastele, ei ole see kogu tõde. Nagu head lasteraamatud ikka, leidub selles palju täiskasvanutelegi. Kui lugeda igal õhtul Wimbergi raamatust mõned salmid, mille vahele on pikitud Kadi Kurema kindla käe ja erksa nägemisega valminud illustratsioonid, siis saab mõnigi asi selgemaks. Näiteks

see, kuidas batuudil hüpata, ja see, kuidas kartuleid praadida. Contra ütleb, et „Ahoi!” on Wimbergi senistest teostest õpetlikum, manitsevam ja võiks öelda lausa populaarteaduslikum, aga laias laastus ikka vana hea Wimberg. Ega sellele midagi lisada polegi. Vana hea Wimberg ja uus hea raamat. Väga ilus peale selle.

Ahoi! Wimberg illustreerinud Kadi Kurema 72 lk kõva köide


3

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

WWW.TLUPRESS.COM

tallinna ülikooli kirjastus

Kilde kõiksusest „K

ultuur” on sõna, mis nüüdisajal käib peaaegu kõige inimesesse puutuva kohta. Võib-olla meditsiinis ja füsioloogias leidub veel nurgakesi, mis uurivad inimest kultuurist lahus, aga üldiselt on kultuurist saanud peaaegu sama mahuga mõiste nagu inimene ise. Ja kultuuri mõiste avardumine ei tarvitse piirdudagi kõige inimlikuga. Kultuuri algselt inimkeskses tähenduses kui „mittepärilikult edasiantavate kommete kogumit” on hakatud täheldama ka loomariigis.

KAS KULTUUR ON ALATI HEA JA VÄÄRTUSLIK? Samas mahutab „kultuur” kitsamaid tähendusi, nagu ühiskond ning selle elu- ja mõtteviisid, vaimuilm, vaba aja veetmise viisid, kaunid kunstid ja humanitaarteadused, kirjutamata reeglid ning saavutuste tase. Igal tähendusel on pealekauba nii kirjeldav kui ka väärtustav aspekt. Üldiselt eeldatakse, et kultuur on midagi head ja väärtuslikku, kui pole just tegu „vägistamiskultuuri” või „virisemiskultuuriga”. Tähenduste mitmekesisus aga põhjustab möödarääkimisi. Kui sätestatakse, et riik peab tagama kultuuri säilimise läbi aegade, siis mille säilimine tagada tuleks? Samasugused küsimused tekivad ka siis, kui soovitakse paika panna kultuuripoliitika põhialuseid. MILLEGA TEGELEB KULTUURITEADUS? Siinne kogumik annab kõrgetasemelise ülevaate sellest, millega ja kuidas kultuuriteadused tegelevad. Viisteist artiklit näitavad, millist rolli mängib kultuur ja kultuuriline lähenemisviis filosoofias, ajaloos, antropoloogias, semiootikas, psühholoogias, sotsioloogias ja geograafias. Saame ka teada, milliseid kultuuri aspekte on uurimise alla võetud: nt popkultuur, materiaalne kultuur,

Amaruśataka ehk Amaru sadakond värssi Peatükid „Kultuuriajalugu”, „Kultuurisotsioloogia”, „Kultuuripsühholoogia”, „Kultuurigeograafia” ei räägi sellest, milline on kaunite kunstide (kitsas mõttes kultuuri) või ühiste mõtte- ja eluviiside (laias mõttes kultuuri) sotsioloogia, ajalugu, geograafia või psühholoogia. Pigem käib jutt sellest, kuidas läheneda ühiskonnale, ajaloole, geograafiale ja psühholoogiale (laias mõttes) kultuuri kaudu. Artiklid järgivad sarnast formaati. Esmalt kirjeldatakse teadusharu kujunemislugu, seejärel antakse ülevaade põhimõistetest ja -meetoditest. Ja et jutt liiga abstraktseks ei jääks, tuuakse lõpuks näide, kuidas kultuurikeskset lähenemisviisi mõne konkreetse nähtuse mõtestamisel rakendada.

FOTO: RAAMATUST

MÄRT VÄLJATAGA

ilmunud

Uue teadusvaldkonna „kulturoloogia” mõtles 20. sajandi alguses välja Wilhelm Ostwald (pildil).

visuaalne kultuur, digikultuur. Alamdistsipliine, mille nimetus sisaldab sõna „kultuur”, on üldjoontes kahte sorti. Inglise keeles tehakse neil mõnikord vahet: ühelt poolt sociology of culture, history of culture, economics of culture; teiselt poolt cultural sociology, cultural history, cultural economics. Esimeste puhul on see, mida uuritakse, kultuur ise, olgu kitsas või laias mõttes: kas kõrgkultuur või siis inimlikud uskumused, as-

jad ja tegevused, nende päritolu, toimimine ja mõju. Teised nimetused osutavad, et vastava teaduse tavapärasele uurimisobjektile, st ühiskonnale, ajaloole, majandusele, lähenetakse kultuuri ehk siis kollektiivsete uskumuste, tähenduste ja tegevuste kaudu. Eesti keeles kahte tähendust eristada ei anna ja „kultuurisotsioloogia” võib tähendada nii ühte kui teist või mõlemat korraga. Kogumikus valitseb teine tähendus.

MITMEKESINE NÄITLIKUSTAMISE VIIS Teemad, millega kultuurilisi lähenemisviise näitlikustatakse, on: kollektiivsed emotsioonid, itaalia luule algus, Ida-Euroopa nüüdiskunst, sapoteekide usuvahetus Mehhikos, keskaegsed eristusmärgid, raha, parkinsonism, kooliharidus, kirjaoskus, Balti jaama turg, Eesti kirikute reformatsioonijärgne ilme ning Eesti audiovisuaalide kirjeldamisstandardid andmebaasides jpm. See, et nii kirev temaatika on suudetud esitada ühtses vormis ja sidusas mõistestikus, mille keskmes seisab kultuuriidee, on imetlusväärne kultuurisaavutus. Kultuur kui universaalne lahusti on leidnud selle raamatu näol endale hoidva anuma!

Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia koostanud ja toimetanud Marek Tamm 450 lk, pehme köide

Tehnoloogia muudab inimest

Z

ygmunt Baumani ja Rein Raua teos „Iseduse praktikad” kutsub lugeja tunnistama kahe mõtleja elusat arutelu inimese isedusest, tema piiridest ja võimalustest, pakkudes nii sissejuhatust identiteediuuringuisse kui ka uusi provokatiivseid ideid. Rebekka Lotmani küsimustele vastas Rein Raud. Raamatu keskne mõiste on isedus, inimese iseolek. Mida see isedus täpsemalt tähendab? Kui püüda seda koost lahti võtta, millest isedus koosneb, mis seda loovad?

Vaate kohaselt, millega me prof Baumaniga selles raamatus algusest peale nõustume, pole olemas ühtset viisi olla „mina ise”, vaid ajaloos on inimese suhe enesega pidevalt muutunud ning ka erinevates kultuurides olnud erinev. Modernne isedus, mida oleme tänapäeval harjunud loomulikuks pidama, on tegelikult pika arengu tulemus ning mitmel pool maailmas endiselt võõras. Nii näiteks peab inimene mitmetes maailma keeltes kõneldes valima enesele viitava asesõna vastavalt situatsioonile, milles ta viibib ning vestluskaaslasele, kellega kõneleb. Meie oleme samuti harjunud mõtlema, et inimese unenäod on tema oma teadvuse osa,

mitte temast sõltumatu välisilma sõnumid. Ja nii edasi. Isedus on mitmete keeruliste kultuuriliste protsesside koosmõjul tekkiv suhe. Kui vaadata Lääne tsivilisatsiooni ajalugu inimese subjektitüübi loona, siis millal on toimunud suurimad murrangud? Ning milles on see iseduse teisenemine eeskätt seisnenud?

Kaks olulisimat muutust on judeokristliku hinge-käsituse üldine aktsepteerimine ning René Descartes’i subjektikeskne vaade, millest sai uuema filosoofia nurgakivi. Oluline on ka suuresti Freudist lähtunud inimese sisemise vastuolulisuse tunnistamine. Aga ka tänapäeva maailmas toimuvatel protsessidel, eriti tehnoloogia arengul, on väga suur mõju sellele, kuidas inimene oma olemist maailmas kogeb ja mõtestab. Ütleksin, et tegu ei ole täiesti lineaarse protsessiga, kus muutus kulgeb ühes suunas – näiteks nagu ühiskondlikus korralduses on see üldiselt käinud üksikisiku suurema isikliku vabaduse ja vastutuse poole, vaid teinekord on ajalooline areng toonud endaga kaasa ootamatuid suunamuutusi. Näiteks keskaegne ettekujutus hingest kui pattude ja vooruste omavahelise võitluse tandrist on võib-olla sarnasem Freudi mu-

deliga, kus „mina” on survestatud ühest suunast mitteteadvuse ja teisest omaksvõetud ühiskondlikke norme kujustava superego poolt, mitte aga Descartes’i ühtse ja jagamatu subjektiga, mis maailma väljaspoolt vaatab samal ajal, kui inimese keha on maailma osa. Aga üldisemalt võime ehk öelda, et mida edasi, seda rohkem on inimesele iseloomulik oma seisundi üle arutleda ja seda analüüsida, nii et mingi ühtne telg on sellel protsessil siiski ka. Raamatus on juttu, kuidas tänapäevane tehnoloogia, mille abil saab igal hetkel astuda ühendusse pea kogu maailmaga, on muutnud inimsuhtlust. Kas saame rääkida sellega seoses uut laadi subjektist, võrreldes näiteks möödunud sajandi keskpaigaga?

Jah, ma arvan küll. Samuti on meil üha enam põhjust, nagu kirjutab Andy Clark, mõelda oma minast kui keha piire ületavast ruumist, millel näiteks mingi osa mälust hõljub kuskil andmepilves. Asjad, mida varem pidi mäletama peast, on meile nüüd kättesaadavad läbi väikeste lisanduste meie kehale ehk nutiseadmete. Täpselt nagu hambaprotees muutub mõne aja jooksul loomulikuks osaks meie suust ja prillidega näeme maailma õigemini

kui ilma, nii peaksime neid seadmeid tegelikult pidama osaks iseendast – kuigi traditsiooniliselt oleme harjunud oma „mina” piirideks pidama oma bioloogilist keha. Aga miks mitte ka riideid? Samas käivad praegu intensiivsed uuringud, kuidas eraldada „mina” tehnoloogiliselt kehadusest kui seda juhtivat programmi, mille võiks keha surma järel näiteks internetti üles laadida. Kõik sellised ideed mõjutavad meie ettekujutust iseendast ka praegu, kui need on vaid plaanid, nii et võime küll öelda, et tehnoloogia on isedust juba tugevasti mõjutanud ning mõjutab lähiaastakümnetel veelgi. Ma ei hakkaks siiski prognoosima, milliseks see areng kujuneb, sest tänapäeva maailm võib meid üllatada igasugustel, nii ootamatult meeldivatel kui ka ebameeldivatel viisidel.

Iseduse praktikad Zygmunt Bauman, Rein Raud 228 lk pehme köide

tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda 153 lk, pehme köide

Originaalis sanskriti keeles kirjutatud luulekogu „Amaruśataka” ehk „Amaru sadakond värssi“ on lüürilise luuletaja Amaru loomingu ainus tänaseni säilinud näide. Luulekogu põhiteema on mehe ja naise vaheline armastus ning sellega seotud tunded – ootusärevus, kirg, lahusolekupiinad, naudingud, hirm reetmise ees ja ühtekuulumise rõõm. „„Amaru sadakond värssi” on armastusluule kogumik, mis avab rikastava sissevaate india klassikalisse kirjandusse. Eraldi tähelepanu väärivad põhjalikud ja asjatundlikud kommentaarid. Taas tuleb tõdeda: kui erinevad ka poleks ajastud, kultuurid ja kombed, südame keel on üks,” on raamatut iseloomustanud poetess Doris Kareva. Vana-India lüüriline luuletaja Amaru (u 650–750) elas ja tegutses Põhja-Indias poliitiliselt keerukal ja muutlikul, ent kultuuriliselt põneval ajastul, mil India religioonid, kirjandus ja sanskriti keel levisid KeskAasiasse, Tiibetisse, Hiinasse ja Kagu-Aasiasse. Euroopa keeltesse on Amaru luulet tõlgitud 19. sajandi algusest, siinne raamat on Amaru luulekogu esimene terviktõlge eesti keelde.

Tennise anatoomia Paul Roetert, Marc S. Kovacs 218 lk, pehme köide

Paul Roetert’i ja Mark S. Kovacs’i raamat „Tennise anatoomia” selgitab ja õpetab, kuidas arendada oma keha, edendamaks tennisemänguoskusi, ennetada vigastusi ja tennisest rohkem rõõmu tunda. Harjutuste juures olevad anatoomilised joonised aitavad paremini mõista inimkeha keerukat tugi-liikumisaparaati, selle toimimist ning arendada harjutuste täpseks ja tõhusaks sooritamiseks vajalikku kehatunnetust. Kui varem usuti, et tennist võib harrastada vanuses 8 kuni 80, siis tänapäeval mängivad kohandatud varustusega tennist juba 5–6 aastased ning turniire korraldatakse 90 aastastele ja vanematelegi. Tennis hoiab mängijat hea tervise juures terve elu. Raamat on mõeldud kõigile tenniseharrastajatele, kes soovivad oma oskusi edasi arendada, treeneritele, entusiastidele ning neile, kes alles kaaluvad tennisemängu õppimise alustamist.

Mis on esteetika? Marc Jimenez tõlkinud Mirjam Lepikult järelsõna Margus Vihalem 382 lk, pehme köide

Marc Jimenezi „Mis on esteetika?” on olulise tähtsusega teos nüüdisaegse esteetika, kunstiajaloo, kunstiteooria ja kultuuriteooria valdkonnas. Autor näitab, kuidas antiigist alates on kunsti ja selle kogemisel vallanduva tunnetusprotsessi iseloomu tõlgendatud, demonstreerides ühtlasi, kui oluline on kunstiloomingu ja selle toime probleem filosoofias aegade jooksul olnud. Raamat sobib kõigile, kes soovivad paremini mõista nüüdiskunsti, selle saamislugu ja olulisemaid suundumusi, aidates neid seostada tähtsamate esteetika teooriate ja mõistetega. Marc Jimenez on filosoof ja germanist, ta on õpetanud esteetikat Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis ning tuntud esteetika-alaste raamatute autorina.


helios Ilmunud Mees, keda polnud seal Hjorth/Rosenfeldt tõlkinud Mari Jesmin 456 lk, kõva köide sari „Sebastian Bergmani needus“

Rootsi krimikirjanduse raskekahurväe Hjorth & Rosenfeldti krimiromaan „Mees, keda polnud seal” jätkab vastuolulise krimipsühholoogi Sebastian Bergmani elu jälgimist. Kolmandas osas kutsutakse mõrvarühm uurima kuut tundrusse maetud surnukeha. Muudkui takerduma kippuv uurimine ei paku Sebastianile erilist pinget. Selle asemel püüab ta vahendeid valimata kindlustada oma sõprust Vanjaga, keda tabab üks saatuselöök teise järel. Kui vaid Vanja teaks, et saatusel on tema tagasilöökides väga väike roll kanda.

Kust tulevad unenäod? Eva Roos illustreerinud Anneliis Aunapuu 204 lk, kõva köide

Eva Roos on Eesti lastekirjanduse uus debüütautor. Muinasjuturaamat „Kust tulevad unenäod?” räägib 7aastasest Marist, kes leiab võlusõrmuse, mis teab kõike. Küsimise peale, kust tulevad unenäod, otsustab sõrmus seda tüdrukule näidata. Mari kahaneb tillukeseks ning kohtab oma otsingul võlurit, unematisid, nähtamatut kassi ja mereröövleid. Ta õpib tundma seljakottide salaelu, teeb paberlennukiga hädamaandumise ning peab öisel katusel piknikku. Mari saab maitsta Hommikujooki, tunda omal nahal, kui palju vahukoort on liiga palju, ja näha, mida kõike on võimalik välja võluda püksirihmadest. Aga kas ta leiab vastuse küsimusele, kust tulevad unenäod?

Paarisjooga Gina Laagus, Ethel Otsason piltide autor Laura Nestor 116 lk, kõva köide

Raamatus tutvustatakse, kuidas paarisjooga harjutustega treening huvitavamaks ja väljakutseid pakkuvamaks muuta, õpetades samal ajal kuulama partnerit ning võimaldades avastada iseennast teise kaudu. See raamat ei räägi ainult joogast, vaid kahe Eestis tunnustatud treeneri enesearendavast teekonnast keha ja meele treeninguteni ning väärtusest, mida nad sellel teel avastasid. Maitsekad fotod aitavad harjutusi hästi mõista. Iga harjutuse juures on ka joonised, mis tutvustavad, millistes lihasgruppides peaks venitust või pingutust tunnetama.

Värvi ja kingi Aleks Byrd 40 lk, pehme köide

„Värvi ja kingi” raamatus saavad kaunid rahvusmustrid jõulueheteks ning lustlikeks kaartideks, mida saab ise välja lõigata ning kuuse külge, paki sisse või ümbrikusse panna. Lisaks on raamatus värvimiseks 20 eripalgelist pilti, mis viivad värvija kurssi Eesti maakondade mustrite ja motiividega. Aleks Byrd on Washingtonis elav Eesti juurtega noor illustraatordisainer, kes armastab väga luua asju, milles on mustreid ja värve. Teda lummavad ebatavalised paigad ning miljööd, milles on isikupära ja ainulaadset ajaloo hõngu. Eestis käies saab ta inspiratsiooni nii Tallinna vanalinnast, väikesaartelt kui ka tillukestest küladest.

WWW.HELIOS.EE

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

4

Elu uues Hiinas

E

van Osnos on hinnatud ajakirjanik, keda tuntakse eelkõige Hiina-teemaliste kirjutiste poolest. „Ambitsioonide ajastus” kirjeldab Osnos suurepärase jutuvestjana kaasaegset Hiinat, tehes seda tavainimeste liigutavate ja vapustavate lugude kaudu. „Ambitsioonide ajastu” valiti ajakirja The Economist 2014. aasta parimate raamatute hulka ning kuulutati USA National Book Award võitjaks. See raamat oli ka 2015. aasta Pulitzeri preemia aimekirjanduse kategooria finalist.

KATKEND PROLOOGIST: „Kahekümne esimese sajandi algusaastatel hõlmab Hiina kaht universumi: maailma värskeim superriik ja maailma suurim autoritaarne riigikord. Oli päevi, kui ma kohtusin hommikul mõne uue ärihiiglasega ja õhtul koduarestis dissidendiga. Neid oli lihtne jagada uue Hiina ja vana Hiina, majanduse ja poliitika eraldiasetsevate valdkondade esindajateks. Kuid viimaks pidin järeldama, et see on üks ja seesama, ning kontrast tekkis vaid sellest, et elu on loomu poolest muutlik. See raamat jutustab kahe jõu põrkumisest: inimeste püüdlused ja autoritaarne riigikord. Nelikümmend aastat tagasi polnud hiinlastel samahästi vähimatki lootust jõuda rikkuse, tõe ja usuni – poliitika ja vaesus ei võimaldanud seda. Neil polnud võimalust rajada ärisid või rahuldada oma ihasid, astuda vastu propagandale ja tsensuurile või leida moraalset innustust parteist väljaspool. Ühe põlvkonna jooksul saadi hakkama kõige kolmega – kuid sellest ei piisa. Hiina inimesed on endale võidelnud kontrolli vabaduste üle, mis olid varem pea täielikult teiste kätes – otsused ametikohtade ja reiside ning isegi abielude üle. Kuid vabaduse suurenemisest hoolimata pole kom-

Evan Osnos

partei astunud erilisi samme sellega kohandumiseks. Partei kontrollivajadus – mitte vaid riigi juhtimises, vaid kasvõi küsimuses, kas rongide reisisaatjad tohivad nii laialt naeratada, et hambaid näha oleks – ei lähe tegeliku elu mitmekesisusega kokku. Mida kauem Hiinas elasin, seda selgemini tunnetasin, et hiinlased on valitsevast poliitilisest süsteemist ette jõudnud. /---/ See raamat käsitleb tegelikke sündmusi, põhinedes kaheksa aasta jooksul peetud vestlustel. Aja vältel tõmbas mind uurimistöö käigus üha enam edasipürgijate poole – mehed ja naised, kes üritasid endile küünarnukkidega teed teha, et jõuda ühest tegelikkusest teise, seda mitte vaid majanduslikul, vaid ka poliitilisel, ideelisel ja vaimsel tasandil. /---/ Nüüd, mil Ameerika märkab oma nõrkusi, on mul võõramaal kirjutava ameeriklasena kiusatus kadestada Hiina tugevaid külgi.”

KATKEND RAAMATUST: „Ambitsioonide ajastu ei hinnanud inimesi nende mineviku, vaid tuleviku järgi. Sotsialismiajal hindasid hiinlased vanemate ja kaugemate esivanema-

te „poliitilist usaldusväärsust”, kuid nüüd hindasid mehed ja naised üksteist potentsiaali põhjal, eriti mis puudutas sissetulekut. Kuid sai selgeks, et uuel abieluturul ei vasta ootused tihti tegelikkusele: vaid kümnel protsendil Gongi tutvumisteenuse meessoost kasutajatel oli oma kodu, kuid ligi seitsekümmend protsenti naistest pidasid seda abielu eeltingimuseks. Elamispinna küsimus oli romantikavallas nõnda keskse tähtsusega, et mina pidin valima järgmiste variantide vahel: 1. Ma pole oma kodu omanik; 2. Ostan oma kodu siis, kui seda vaja läheb; 3. Olen juba oma kodu omanik; 4. Üürin koos teistega; 5. Üürin üksi; 6. Elan koos vanematega; 7. Elan sõprade ja sugulastega; 8. Elan oma tööüksuse ühiselamus. Kõigist küsimustest oli just see kõige tähtsam. „Kui oled mees, kes üürib või jagab elamispinda koos teistega, siis oled samahästi kohe mängust väljas,“ teatas Gong. Mehed, kel oli tollele küsimusele hea vastus, ei näinud põhjust seda varjata: oma tutvumiskuulutustes kasutasid nad uut fraasi chefang jibei, mis tähendas „auto ja koduga varustatud“.

Tarvidus mängus püsida tõi kaasa terminite inflatsiooni. Veel mõni aasta tagasi tähendas „kolmekordselt ilmajäetu“ migranttöölist ilma peavarju, töö ja sissetulekuta. Selleks ajaks, kui hakkasin Gong Haiyani kontorit külastama, tähendas „kolmekordselt ilmajäetu“ meest ilma oma maja, auto ja stardikapitalita. Kui kolmekordselt ilmajäetu abiellus, kutsuti seda „püksata pulmaks“. Niisuguse pealkirja sai 2011. aastal üks Hiina minisari, kus jõukast perest pärit noor pruut abiellub vanemate vastuseisust hoolimata töölisklassi kuuluva mehega ning kolib tema pere juurde. Sellest sai populaarseim saade kogu Hiinas. Kolmekümnendatel aastatel oleks selleteemaline romaan paigutatud traagilise armastuse žanrisse: sari lõppes abielulahutusega. Teine populaarne programm oli „valikusaade“ pealkirjaga „Kui sina oled see üks“, kus vallalised noored mehed ja naised üksteist hindasid. Ekraanil tähistati „auto ja koduga“ mehi spetsiaalse sildiga. Ühes episoodis pakkus kolmekordselt ilmajäetu naisele oma jalgrattal küüti, kuid too keeldus: „Pigem nutan BMW-s, kui naeratan jalgratta pakiraamil.“ See lause oli tsensorite meelest siiski liig. Peagi ootas saadet ees restruktureerimine ning sinna lisati emalik kaassaatejuht, kes jutlustas vooruslikkust ja mõõdukust.“

Ambitsioonide ajastu. Otsides jõukust, tõde ja usku uues Hiinas Evan Osnos tõlkinud Lauri Liiders 384 lk pehme köide

Opositsiooniliider Boriss Nemtsovi poliitiline pärand TRIINU LEPP

2

015. aasta 27. veebruaril mõrvati Moskva kesklinnas tuntud Vene opositsiooniliider ja endine asepeaminister Boriss Nemtsov. Tema tütar Žanna Nemtsova on kirja pannud lihtsa, ent kaasakiskuva loo oma isa poliitilisest pärandist ja tänapäeva Venemaast. Ta kirjutab põhjustest, miks ta isa tema arvates surema pidi ning mille nimel ta ise poliitiliselt võitleb. „Ma ei taha, et mu isa unustusse vajuks – ja seda toetavad kõik, kes Venemaal vabaduse eest võitlevad.” „Äratamas Venemaad” on huvitav lugemine kõigile, kes soovivad paremini mõista tänapäevast Venemaad ja selle poliitikat. „Normaalset poliitilist elu Venemaal enam ei ole, selle asemel on ainult lavastatud teater. Parlamendi alamkojas, riigiduumas, istuvad sportlased ja lauljad, kes mängivad poliitikuid, ning parlamendi ülemkojas, föderaalkogus, istuvad ettevõtjad, kes esindavad oma ärilisi huve. Kõik on omavahel kooskõlas. Kes mingil põhjusel ühtselt teelt kõrvale kaldub, see on kohe pildist väljas.” Raamatule on saatesõna kirjutanud Mart Laar: „Ei tea kuidas teistele, kuid mulle ajas loetu küll kananaha peale.

Žanna Nemtsova koos isa Borissiga

Ühelt poolt on kõik otsekui normaalne – inimesed elavad kaasaegses maailmas, käivad kohvikus, reisivad, suhtlevad internetis. Teisalt varjutab kõike hirm ning teadmatus, kus ja kellega järgmisena pauk käib. Nagu Hitchcocki filmis, et midagi nagu ei juhtugi, aga hästi hirmus on. Just selle tunde pärast soovitaksin seda raamatut lugeda. Kasvõi sellepärast, et tõdeda, kui hea on ikkagi peagi saja-aastaseks saavas Eesti Vabariigis elada.”

Pikema eessõna on kirjutanud Marko Mihkelson: „Ühel järjekordsel kokkusaamisel kinkis Boriss mulle tema enda kirjutatud kokkuvõtte korruptsioonist Venemaal. Pühenduseks kirjutas ta lihtsalt: „Kallile Markole, tänuga, et hoolid vaba Venemaa eest.” Siis ma veel ei teadnud, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks. Boriss Nemtsovi elutöö ja tema traagilise saatuse tegelik tähendus Venemaale ilmneb mõistagi alles aja möödudes. Ometi võib juba nüüd olla päris kindel, et just tema väsimatu tegevus hoiab elus nende lootust, kes tahavad kunagi näha teostumas vaba ja väärikat Venemaad.” Isa traagiline mõrv sundis Žannat langetama moraalse valiku. „Minu puhul tähendas see öelda välja kõike seda, mida mõtlen, ning hoida objektiivset ja igatpidi avameelset joont. Ja minu puhul tähendas see paratamatult ka lahkumist uudisteportaalist RBK ja seejärel ka Venemaalt.” 2015. aastal otsustas Žanna kolida Saksamaale Bonni, kus ta jätkab tööd ajakirjanikuna Deutsche Welle venekeelses võrguväljaandes. Otsuse kodumaalt lahkuda määras Žanna jaoks asjaolu, et Saksamaal ei mõjutaks hirm tema tegusid samal määral kui kodumaal. „Hirmu pärast millegi tegemata jätmine on eba-

meeldiv tunne, eriti kui see miski on täpselt see, mida teha tahaksid, või isegi tegema peaksid. Sama otsustavaks sai see, et saan hetkeseisuga välismaal viibides rohkem oma riigi heaks ära teha kui Venemaal – sealhulgas leida ka täielik ja igati läbipaistev selgitus oma isa mõrvale, mis on mu ülimaks prioriteediks. Saksamaal asutasin Boriss Nemtsovi nimelise sihtasutuse Vabaduse Eest. Putini võimu all oleks see võimatu olnud. Ma naasen alles siis, kui Venemaast on saanud õigusriik.” On lootust, et 2017. aasta alguses leiab raamatu autor Žanna Nemtsova oma tihedast graafikust aega, et tulla Tallinnasse oma raamatut esitlema.

Äratamas Venemaad. Minu isa Boriss Nemtsov ja tema poliitiline pärand Žanna Nemtsova tõlkinud Elina Adamson 168 lk pehme köide


5

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

Tööeetikud metal i puhastustules kultuuriajakirjanik

M

etallical ilmus 18. novembril kaheksa aastase vaheaja järel uus plaat „Hardwired… to Self-Destruct” ja umbes samal ajal tuli Eestis poodidesse ka Mick Walli kirjutatud Metallica biograafia „Enter Night”. Nii et fännid said tarvidusel lüüa kaks kärbest ühe hoobiga, ehkki ei tea, kui palju on neid fänne, kes seda inglise keeles juba lugenud pole.

METALLICA MAAKOOLI RAADIOSÕLMES Mina pole päris Metallica fänn ja polnud seda varem inglise keeles lugenud, ehkki on olnud aegu, kus Metallica on olnud mu lemmik. Nii et on aeg meenutada. See oli vist kolmandas klassis, kui maakoolis, milles õppisin, puutusin esimest korda Metallicaga kokku. Koolis oli selline asi nagu raadiosõlm. Raadiosõlmes tegutsesid viimase klassi poisid, kes sealt vahetundidel muusikat mängisid. Valdavalt vist halba, kui mälu ei peta. Kooli seintele olid kinnitatud krapid, millest too edastus siis ragisedes kostus. Lisaks raadiosõlmele toimus koolis ka selline asi nagu õpetajate päev. Õpetajate päev tähendas ja tähendab ilmselt tänaseni seda, et viimaste klasside õpilased olid pandud selleks päevaks õpetajaametisse. Mis tähendas omakorda, et raadiosõlm oli jäänud omapäi. Kuna tüütu väikelapsena olin kuidagi suuremate poistega sõprussuhted sisse sättinud, õnnestus mul ennast terveks päevaks koos sõbraga raadiosõlme sisse rääkida. Raadiosõlmes leidus ka kassett, millele ühele poolele oli kirjutatud Metallica – Kill ’Em All. Eriti hakkas sellelt kõrva üks lugu, mille kohta alles aastaid hiljem sain teada, et nimeks sel „Seek and Destroy”. Kuna vaimustus loost oli nii suur, siis lülitasime selle vahetunnil ka krappidesse kogu koolirahvale kuulata. Mõne aja pärast ronis mööda raadiosõlme treppi siiski üles üks abiturient ja soovitas meil lugu maha võtta. Võtsime maha, kuid kuulasime seda kahekesi tolles musta värvi seintega kamorkas omakeskis terve päeva. Raamatu autor Mick Wall on staažikas briti muusikaajakirjanik, kes Metal-

nees – on kasvamisi, kahanemisi, staatikat, dünaamikat, kriise ja vabanemisi ning miks ei peaks ta seda olemagi, sest Metallica on ju ka inimesed. Taustana hoiab Wall mõõdikut ka heavy metali ajalooliselt areneval kontekstil. Võibolla ehk kõige huvitavam oli lugeda ühe bändi edukaks saamise ärilisest poolest ja suurepärase ärivaistuga Lars Ulrichist. Kui Guns n’ Rosese puhul sadas edu neile olemuslikult justkui taevast alla ja sinna taevasse see ka kadus, on Metrallical olnud oskuslikud strateegid ja karjääriehitajad.

FOTO: ROSS HALFIN

JANAR ALA

Tuur Monsters of Rock USAs: Florida, Tampa staadion, mai 1988

lica orbiidile jõudes töötas maailma tähtsaimas hardrocki-ajakirjas Kerrang! Kerrang! oli ka üks esimesi laiema lugejaskonnaga kanaleid, mis Metallicast rääkima hakkas, sest nagu uute muusikanähtustega sageli, võttis edulugu oma tuurid alguses üles Inglismaal. Ameerikat on peetud ikka pigem inertseks ja konservatiivseks kohaks. Wall on kirjutanud ka Iron Maideni, Lou Reedi, Guns n’Rosese, Black Sabbathi ja veel mitmete biograafiad. Raamatu „Enter the Night” peatükid on liigendatud selliselt, et alustatakse väikese vinjetiga Walli ja Metallica isiklikest suhetest. See annab asjale intiimsemat ja lüürilisemat puudet. Kuna elame kiirel ajal, on tahtmine ka kiiresti lugeda, ehkki raamat kui selline tahaks justkui olla üks viimaseid vaikuse ja mõtiskluse pelgupaiku. „Enter The Nighti” suurim puudus minusuguse närvilise ja ahne lugeja jaoks oli, et seda ei saanud lugeda osadest lehekülgedest üle hüpates. Tahad raamatuga kiiresti lõpule jõuda, aga ei saa – huvitavat ja olulist infot on nii palju. Tuleb ennast kirjeldatud olukordadesse suurema empaatiaga sisse elada ja otsida YouTube’st välja järjekordne link mõne haruldasema salvestusega. Pop- ja rock-muusika puhul on veel ka

selline fenomen, et sellest igaüks kirjutada ei oska, Wall õnneks oskab ja see on pluss.

TÖÖEETILINE, MASINLIK JA OPTIMEERITUD MUUSIKA Tõlkisin kunagi eesti keelde Guns n’ Rosese kitarristi Slashi biograafia. Kuna Metallica ja Guns n’Roses kui tolle hetke maailma kaks võimsamat rockbändi võtsid 90ndate alguses ette ebameeldivustega lõppenud turnee, oli selles juttu ka Metallicast. Võrreldes dionüüsosliku ja kaootilise Guns n’ Rosesga, mida juhatas suurushullustuse käes vaevlev ja caligulalik Axl Rose, iseloomustas Slash Metallicat justkui protestantlikke tööeetikuid. Protestantlikult tööeetiline, masinlik ja optimeeritud on ju ka nende muusika – raske, täpne ja nagu skalpelliga lõigatud. Kuid mõte asuda lugema protestantlike tööeetikute elulugu, ei tundu esmalt kõige meelitav idee – mis seal siis ikka olla võib, mõtled – töö ja töö, pidev kivide mäkke lükkamine. Karakterite osas ei pulbitsegi Metallica lugu sedavõrd rikkalikult kui toosama Guns n’ Roses, kuid Walli lähenemisnurk on sellele vaatamata väga tihke ja intrigeeriv. Metallica arengulugu on siin paigutatud justkui inimese ontoge-

METALLICA JA TRAAGILISELT HUKKUNUD BURTON Karakteritest rääkides on Walli raamatu sõlmpunkt 1986. aastal Rootsi turneel traagiliselt hukkunud bassimees Cliff Burton. Metallica alustas „julge, kuid klišeelise” thrash-metali palaga „Kill ’Em All”, nagu iseloomustab Wall. Kuna ambitsioonikal bändil oli pärast seda tarvis kohe arenema hakata, tehti suurpuhastus, pärast seda liitus bändiga San Franscisco hipi Cliff Burton, kelle muusikamaitse, oskused ja ka elutunnetus olid märksa avaramad kui Metallica-noorukitel. Burton tsiteeris inspiratsioonina lausa Bachi. Tema lisandumisega muutus Metallica helipilt nõtkemaks ja võimalusterohkemaks. Walli raamat küsib ka olulise küsimuse, et mis oleks Metallicast saanud, kui Burton poleks hukkunud. Kas Metallica oleks nii kuulus? Burtonit kirjeldatakse muusikaliselt neist kõige andekama ja otsingulisemana, kuid tema suhe kommertsi ja kompromissidesse oli kõige skeptilisem. Ka elas Burtonitont bändiga hiljem koos, eelkõige tol pikalt kestnud kahetsusväärsel perioodil, mil nad ruineerisid oma järgmist bassimeest Jason Newstedi. Kuhugi tuli see trauma ju kanaliseerida. Mida mina Mick Walli raamatule ette heidaks? Ei heidakski midagi. Tõlge on samuti ladus.

Enter Night. Metallica biograafia Mick Wall tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 544 lk pehme köide

Fotograafiast lihtsas keeles KARIN VOLMER tõlkija

H

enry Carroll on mees, kes lõpuks ometi võttis kätte ja kirjutas fotograafiast lihtsa ja kasuliku raamatu. Just sellise, mille võiks läbi lugeda iga alustaja või lihtsalt huviline – ei mingeid hirmutavaid graafikuid ega liialt pikka juttu, vaid fotograafia põhitõed kõige ehedamal kujul. „Loe seda raamatut, kui tahad teha häid fotosid” selgitab lihtsas keeles kompositsiooni, särituse, valguse, objektiivide ja märkamise

kunsti põhitõdesid. Ja tegelikult ongi kõik väga lihtne, sest nagu Carroll lugejale meenutab, sõltub heade fotode tegemine üllatavalt vähe tehnilistest teadmistest ja palju rohkem silmadest – fotograafi kõige väärtuslikumast töövahendist. Kuidas muidu oleks Martin Parr, Guy Bourdin, Elaine Constantine, Sebastião Salgado, Dorothea Lange ja paljud teised jõudnud nende kunstiteosteni, mis lummavad foto- ja lihtsalt kunstihuvilisi üle maailma? Carrolli bestsellerit on üle maailma müüdud sadades tuhandetes ja pole raske arvata edu võtit. Autori lihtne ja konkreetne lähenemine koos ilmakuul-

sate näidetega avab ukse võlumaailma, milles ringi uudistades kasvab soov juba rutem kaamera järele haarata. Innukas fotohuviline saabki kiirelt ja inspireerivalt kätte praktilised juhised, kuidas piltidest paremat välja võluda, olgu õige kompositsiooni või loomingulise valguse mänguga. Võib-olla isegi kõige tähtsama on Carroll jätnud päris lõppu – märkamise. Tõeliselt silmapaistvate fotode jaoks, aga miks mitte elus üldse, tuleb hakata teadlikult märkama. Peale selle tuletatakse lugejale meelde veel üht elu põhitõdedest, et õnnestumiste jaoks tuleb alati teha mõni lisaliigutus. Ka

see raamat on üks tähis samm, lisaliigutus selle poole, et maailmas oleks rohkem häid fotosid.

Loe seda raamatut, kui tahad teha häid fotosid Henry Carroll tõlkinud Karin Volmer 128 lk pehme köide

ilmunud Loomine Dino Buzatti tõlkinud Anne Kalling illustreerinud Gerda Märtens 48 lk, kõva köide

Esimesest Moosese raamatust teadatuntud loomislugu on Dino Buzzati jutuloomingu kõnekas näide. Autori vaimukat tõlgendust vahendab tõlkijana Anne Kalling ja üllatavat lähenemist ilmestavad Gerda Märtensi kütkestavad ja omakorda mitmekihilist tõlgendust lubavad illustratsioonid. „Loomine” jutustab meile seda, mida juba teame, aga… alustades varasemast, sealt, kus Jumal on saanud valmis oma teose tähtede, planeetide, universumitega jne ja üks arhitektist ingel tuleb välja ühe kummalise ideega, milleks on maailm.

Inglioraakel Ambika Wauters tõlkinud Aime Kons 112 lk, raamat ja kaardid kinkekarbis

Praktiline armastuse, väe ja inspiratsiooni allikas. 36 kaunilt kujundatud kaarti aitavad jõuda ligemale jumalikule tarkusele. Iga kaart tutvustab ühte heasoovlikku inglit, kes toob mõtteselgust, uusi teadmisi, juhatust ja abi nii lihtsamate kui ka suuremate eluprobleemide lahendamisel. Raamatu kommentaaridest leiate iga kaardi kohta elujaatavaid armastuse ja tervendamise väega laetud sõnumeid, mis annavad vastuseid siirast südamest tulnud küsimustele. Raamatu lõpus on mõned võimalikud kaartide ladumisviisid, mis näitavad, kui hõlbus on neid kasutada ja inglite sõnumeid enda jaoks tõlgendada.

Lõbus konnakontsert. Maasikahaldjas Marikese lood Stefanie Dahle tõlkinud Kadi Eslon 80 lk, kõva köide

Maasikahaldjas Marikese seiklused alati vahvad ja naljakad. Ettevõtlik Marike korraldab tigudele maasikaaias lustaka liulaskmise. Koos siil Sannaga ravib ta konnakoori kurguvalust terveks, et nood saaksid haldjakuninganna kontserdil esineda. Ja head sõbrad korraldavad väikesele maasikahaldjale toreda üllatuspeo.

Väike doktor 16 lk, kõva köide

Raamatust saab teada põnevaid asju inimkeha kohta. Selleks on esitatud 73 küsimust organite ja süsteemide kohta. Heliga kraadiklaas aitab õiget vastust otsida – kui vastus on õige, hakkab doktori nina roheliselt helendama ja kõlab rõõmus muusika. Vale vastuse korral muutub nina punaseks.

Heegeldatud lumehelbed. Härmalõngast mustrid Eva Mitreikina 112 lk, kõva köide

Peipsi kaldal elav Eva Mitreikina, ametilt muusik ja muusikaõpetaja, on juba aastaid kaunis talvises looduses lumehelbeid pildistanud. Jääkristallide keerukast sümmeetriast inspireerituna on ta välja mõelnud õhulisi heegelmotiive ja isegi uusi heegelvõtteid. Sellesse raamatusse on kogutud 76 täiesti erinevat lumehelvest 45 põhimustri variatsioonina. Mustrid on välja toodud graafiliselt, koos selgituste ja õpetustega ning tänu eri värviga näidatud ridadele väga hõlpsasti loetavad.


canopus ilmunud Hea kasvatusega mees Ira Lember 188 lk kõva köide

Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg, hea kasvatusega mees oma parimates aastates, kelle sõna alati peale jääb ja kellel igas asjas alati õigus on, istub oma vanaisa ehitatud eestiaegse maja keldris ja on võib-olla esimest korda oma elus tõelises kimbatuses. Saatus on mänginud talle kurja vingerpussi, sokutades tema teele kirjavahetuse, mida on ilma Nordoni teadmata pidanud omavahel tema mõlemad seaduslikud abikaasad. Nii algab romaani teine osa. Mis nendest kirjadest aga kirjanduslike mõrvade kavandamisel ja lahendamisel ilmeksimatu vaistuga, kuid igapäevaelus harvanähtavalt saamatule, ent kõikide arvates siiski hea kasvatusega kirjanikuhärrale vastu vaatas, selle teadasaamine jääb lugeja hooleks.

Tudulinnast Tallinna arhitektiks Meenutuste 2. raamat Ago-Livius Kerge 288 lk kõva köide

Tunnustatud arhitekti ja hilisema Eesti Kongressi liikme, Tudulinnast pärit Ago-Livius Kerge (snd 1933) mälestusteraamat õpingutest eelmise sajandi 50. aastate Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonnas, karismaatilistest õppejõududest, aga ka töötamisest juhtiva arhitektina erinevates projekteerimisettevõtetes. Väärib märkimist, et diplomitööna koostas ja kaitses autor Eesti Rahva Muuseumi projekti (esikaanel, juhendajaks prof Edgar Velbri), ja seda aastal 1960.

Mansfield Park Jane Austen 440 lk kõva köide

Inglise romaaniklassiku Jane Austeni (1775– 1817) 1814. aastal ilmunud „Mansfield Park” on jäänud tänapäevani üheks inglise kirjanduse populaarsemaks romaaniks, olles tulvil armastust, peent huumorit ja varjatud irooniaga välja joonistatud briljantseid tegelaskujusid. „Mansfield Park” on saanud oma nime suurepärase mõisa järgi, mis on kodu kõrgemasse keskklassi kuuluvale Bertramite perekonnale, ja jõuline sümbol Inglismaa võimsusest. Just sinna, oma onu juurde, saadab Fanny Price’i vaesunud ema elama oma tütre, kes sirgub neiuks traditsioonidest tulvil Mansfield Parkis.

Kaks ööd mahajäetud majas Urve Tinnuri 136 lk pehme köide

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad. Sellest teadasaamisest tulenev šokk sunnib teda kodust lahkuma. Teel juhuslikult kohatud kummaline, teistest omavanustest nii erinev noormees, kes nagu Hedegi iseenda ja oma mineviku eest põgeneb, aitab tüdrukul vaadata oma seni elatud elule hoopis teise pilguga. Sel hetkel ei tea aga kumbki neist veel, mis kurjad plaanid saatusel nende jaoks varuks on... Romaan koosneb kahest osast, esimene leiab aset aastal 1998, teine viisteist aastat hiljem.

WWW.CANOPUS.EE

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

6

Kümme parimat romaani maailmas TÕNU LEMBER

lik inimene ei võta romaani lugemist kui pingutavat ülesannet. Ta võtab lugemist kui meelelahutust, on valmis tegelaste vastu huvi tundma ja jälgima, kuidas need teatud olukordades käituvad ning mis nendega juhtub; ta elab kaasa nende muredele ja rõõmustab nende õnnestumiste üle; asetab end nende olukorda ning elab teatud määral nende elu. Tegelaste vaated elule, nende suhtumine tähtsamatesse inimlikesse arusaamadesse, väljendatuna kas sõnades või tegudes, kutsuvad lugejas esile imestust, heameelt või põlgust. Romaanikirjaniku eesmärk pole õpetada, vaid meelt lahutada! W. S. Maugham: „Romaan peaks pakkuma naudingut. Ja mida intelligentsemat naudingut romaan pakub, seda parem see on. Nauding on sõna, millel on hea hulk tähendusi. Üheks neist on see, mis pakub huvi või meelelahutust. Tavaliselt eksitakse, eeldades, et meelelahutus omab tähtsust ainuüksi sellises mõistes. Sama palju meelelahutust pakuvad ka „Vihurimäe” ja „Mansfield Park” või „Sõda ja rahu”. Meeldivad need erinevat moodi, kuid võrdselt põhjendatult. Muidugi on kirjanikul õigus tegeleda selliste tähtsate teemadega, mis puudutavad igat inimest, nagu Jumala olemasolu, hinge surematus, elu mõte ja väärtus; kuigi kirjanik on piisavalt mõistlik pidamaks meeles dr Johnsoni tarka ütlust, et nende teemade kohta pole võimalik öelda midagi uut, mis oleks tõsi ega mingit tõde, mis oleks uus.”

M

aughami sõnade kohaselt ei muuda kirjanikku klassikuks see, kui teda kiidavad kriitikud, teda tõlgendavad professorid ja teda õpitakse koolides, vaid kui suur hulk lugejaid, põlvkond põlvkonna järel, on tundnud tema lugemisel naudingut ja hingelist rõõmu, ja just seda on need kümme kirjanikku, kellest Maugham käesolevas raamatus lugejaga vestleb, meile ka pakkunud.

ILUKIRJANDUSE KUNST Kord pöördus üks toimetaja tol ajal maailmas erakordselt kuulsa kirjaniku W. Somerset Maughami poole, paludes tal nimetada kümme tema meelest kõige paremat romaani maailmas, et need siis koos Maughami eessõnadega uuesti ja lühendatult välja anda. W. S. Maugham: „Loomulikult oli minu nimekiri meelevaldne. Oleksin võinud kirja panna ka kümme muud romaani, mis oleksid omal moel olnud sama head kui minu poolt väljavalitud ning esitada täpselt sama tugevaid argumente, miks just need valituks osutusid. Kui sajal paljulugenud ja piisava kultuuritaustaga isikul paluda selline nimekiri koostada, siis tõenäoliselt märgitaks ära vähemalt kaks- või kolmsada romaani, ent kõigis neis nimekirjades oleks oma koha leidnud suurem enamik minu poolt väljavalituist.” Need eessõnad saidki lähtematerjaliks Maughami sulest esmakordselt 1954. aastal ilmunud kirjandusloolise esseistika valdkonda kuuluvale „Kümme romaani ja nende autorid,” unikaalsele ja mahukale raamatule kümnest kõige paremast romaanist maailmakirjanduse ajaloos, muidugi Maughami arvates, ja nende autoritest. Maestro arvates kuuluvad nende kümne romaani hulka näiteks Stendahli „Punane ja must”, Balzaci „Isa Goriot”, Tolstoi „Sõda ja rahu” jmt. Raamat koosneb kaheteistkümnest peatükist. Kümme neist on pühendatud kümnele Maughami poolt välja valitud romaanile ja nende autoritele, tegelikult küll vastupidises järjekorras, sest Maugham räägib palju rohkem pigem kirjanikust kui tema romaanist, tehes seda talle omasel kaasakiskuval ja intrigeerival kombel. Samas ei jäta Maugham lugejaga vestlemata ka teistest antud kirjaniku romaanidest. Muide, sellisena võiks käesolev raamat osutuda väga kasulikuks õppevahendiks ka koolide kirjandustundides. Ameerika väljaande jaoks palus kirjastaja Maughamil kirjutada kõige ette veel ühe sissejuhatava peatüki „Ilukirjanduse kunst” („The Art of Fiction”), millise nime all raamat Ameerikas ilmuski. Edaspidised kordustrükid Inglismaal hakkasid sisaldama ka peatükki „Ilukirjanduse kunst”, kusjuures raamat ilmus ikka pealkirja all „Kümme romaani ja nende autorid”. Selle esimeses peatükis jagab Maugham lugejatega oma mõtteid ja retsepte ka omaenese kirjanduslikust köögist, õpetab, kuidas kirjutada romaani, arutleb, vaidleb, mõtiskleb... Maugham: „Pole mingit põhjust, miks romaanikirjanik peaks olema midagi muud kui romaanikirjanik. Piisab sellest, kui ta on hea romaanikirjanik. Ta peaks teadma natuke paljudest asja-

W. S. Maugham umbes sel ajal, kui ilmus raamat „Kümme romaani ja nende autorid”.

dest, kuid on ebavajalik ja mõnikord isegi kahjulik, kui ta on mingil alal suur asjatundja.”

KES ON NEED KÜMME KIRJANIKKU? Henry Fielding, Jane Austen, Stendhal, Balzac, Charles Dickens, Gustave Flaubert, Hermann Melville, Emily Brontë, Fjodor Dostojevski ja Lev Tolstoi. Nagu näeme, on Maughami poolt välja valitud kümnest autorist neli inglased, kolm prantslased, kaks venelased ja üks ameeriklane. Valdavas enamuses (erandiks üksnes Fielding) jäi nende aktiivsem loomeperiood üheksateistkümnendasse sajandisse, mida Maugham pidaski romaanikirjanduse kuldajastuks. W. S. Maugham: „Olen unustanud, kes seda on öelnud, võib-olla lord Chesterfield, et hea stiil peaks sarnanema haritud inimese vestlusega. See on täpselt see, mida nende kirjanike stiil teeb. Nad vestlevad lugejaga ja jutustavad talle oma loo nii, nagu võiks seda teha lõunalauas hulga sõpradega koos veinipudeli taga.” Olgu siinkohal toodud näide Maughami enda stiilist Balzaci käsitlevas peatükis: „...Varsti peale õhtusööki läks Balzac magama ja teenija äratas ta kell üks öösel. Ta tõusis üles, pani selga piinlikult puhta valge hommikumantli, sest nagu ta märkis, peab kirjutades olema plekitult puhtais riideis; ja siis, küünlavalgel, turgutades end tassitäite viisi kuuma kohviga, kirjutas ta rongatiivast pärit sulega. Kirjutamise lõpetas

ta kell seitse, käis vannis (põhimõtetega inimene) ja heitis puhkama. Kella kaheksa ja üheksa vahel tuli kirjastaja, kas tooma trükikorrektuuri või võtma talt üht osa käsikirjast; siis töötas ta jälle kuni lõunani, sõi keedetud mune, jõi vett ja veel kohvi; ta töötas kuni kella kuueni, sõi kerge õhtueine, võttes sinna kõrvale veidi Vouvray’d. Mõnikord astus paar sõpra tema juurest läbi, kuid pärast lühikest vestlust läks ta magama. Balzac polnud selline kirjanik, kes teadis ette, mida ta öelda tahab. Ta alustas algvisandiga, mida kirjutas ümber ja parandas nii tugevasti, et käsikirja, mille ta lõpuks trükkalitele saatis, oli peaaegu võimatu dešifreerida. Trükikorrektuur saadeti talle tagasi ning seda käsitles Balzac kui kavandatud töö visandit. Ta ei lisanud mitte üksnes sõnu, vaid ka lauseid ja mitte üksnes lauseid, vaid terveid peatükke. Kui koostati uus trükikorrektuur kõigi tema poolt sisseviidud muudatuste ja parandustega ning talle tervenisti üle anti, asus ta uuesti nende kallal tööle ja tegi veel muudatusi. Alles pärast seda andis ta trükkimiseks nõusoleku ning seda ka tingimusel, et tulevases väljaandes lubataks tal veelgi parandusi teha. Sellega kaasnes suur ajakulu ning tagajärjeks olid alalised tülid kirjastajatega.”

MIKS LUGEDA ILUKIRJANDUST? Maughami koostatud raamatute loeteluga kaasnevas lühikeses kommentaaris kirjutas ta: „Tark lugeja naudib väga nende lugemist, kui omandab kasuliku kunsti osa tekstist vahele jätta.” Mõist-

MAUGHAMI SALONGIS Viimases peatükis kujutab Maugham ette, et on kõik need kümme kirjanikku endale külla kutsunud, ja vaatab ise kõrvalt, kes kellega seltsib, kuidas ennast ülal peab ja millist vestlust arendab. Teoreetiliselt oleks selline kohtumine isegi ju võinud aset leida, sest, nagu öeldud, kahe erandiga (Henry Fielding ja osaliselt Jane Austen) elasid nad kõik 19. sajandil. Maugham: „Üldiselt oleks kõigi nende kirjanikega, välja arvatud Emily Brontë ja Dostojevski, olnud väga meeldiv kohtuda. Neis oli elujõudu. Nad olid head kaaslased ja suurepärased jutuvestjad ning nende sarm avaldas mõju igaühele, kes nendega suhtlema sattus.” Kirjanik lõpetab raamatu järgmiste sõnadega: „Kunstniku eriline anne, tema talent või kui soovite, geniaalsus, on justkui orhidee seeme, mis näiliselt juhuslikult puhkab troopikadžunglis kasvaval puul, et seal idanema hakata, saamata puult toitu, ent ammutades seda õhust, kasvades edasi kummaliseks ja imeilusaks lilleks; kuid puu raiutakse maha selleks, et see palkideks tükeldada ja mööda jõge saeveskisse parvetada ning siis ei erine see puu, millel kunagi õitses too rikkalik, muinasjutuline lill, enam millegi poolest ürgmetsa tuhandest teisest puust.”

Kümme romaani ja nende autorid W. Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 452 lk, kõva köide


Nr 8 (106) 7. detsember 20166

ilmunud June | Julien Madli Lippur kujundanud Angelika Schneider 328 lk, kõva köide

Üle aastate kohtuvad õde ja vend. Kaks üksildast hinge tõmbuvad ja põimuvad... Ühtäkki saab selgeks, et hinge ja füüsist ei saa lahus hoida. Keelatud armastus teeb haiget, aga kumb on valusam: elada armastuseta või armastada valet inimest? Madli Lippuri (snd 1984) debüütromaan puhastest tunnetest võitis Tänapäevas 2016. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Taevast kukkus kolm õuna Narine Abgarjan tõlkinud Erle Nõmm 192 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Selle raamatu peategelased elavad vanajumala selja taga Armeenia mägikülas, kuhu on jäänud elama veel vaid käputäis inimesi. Keerulisest elust hoolimata nad kõik usuvad millessegi, armastusse, andestamisse, mälestustesse, sõprusse või teiste aitamisse. Lugeja ette astub rida kirju minevikuga külaelanikke, kes teevad oma igapäevaseid asjatoimetusi, kuid kogu küla vapustab uudis, et viiekümne kaheksa aastane Anatolia on lapseootel. Narine Abgarjan (snd 1971 Armeenias) on hariduselt õpetaja ning kirjutab vene keeles.

Viljandi kadunud vaated Aare Olander 352 lk, kõva köide

Viljandi kuulsusrikkast minevikust 13.–16. sajandil on peale lossivaremete ning Jaani kiriku vähe säilinud. Küll aga on alates 18. sajandi lõpust arenenud Viljandi vanalinn, mida vaid kahel korral, 1894 ja 1944, on tabanud suuremad tulekahjud. „Viljandi kadunud vaated” näitavad linna muutumist alates 19. sajandi lõpust, ligi 420 ajaloolise foto kõrvale on seatud 250 kaasaegset fotot. Parandatud trükk, samas sarjas on varem ilmunud ka raamatud Tallinna ja Tartu kohta.

Sõidavad Eelija tulisel vankril Enn Vetemaa kujundanud Angelika Schneider 384 lk, kõva köide

Millalgi lähitulevikus, kui vastvalminud kunstgravitatsiooniga kosmosekruiiser teeb oma esimese turismilennu, satub sellele üsnagi kirev seltskond reisijaid. Suletud ruumis ja kruiisitingimustes on reisijatel teadagi ohtralt aega maailma asju arutada, üksteise eludesse süüvida ja muid kosmoturistiasju ajada. Pärast mõningast rahulikku, arutlusterohket reisi hakkab aga kosmoselaevas juhtuma üht-teist kummalist.

Surmaga võidu Peter James tõlkinud Lauri Saaber kujundanud Siiri Timmerman 512 lk, pehme köide

Sussexi rannikult leitakse teismelise laip, millel puuduvad elutähtsad elundid. Veidi hiljem tuleb päevavalgele veel kaks laipa. Leitud surnukehade juhtumit uuriv Roy Grace jõuab jälile Ida-Euroopast lapsi smugeldavale jõugule. Peagi leiab Grace end ühe tänavalapse elu nimel ajaga võidu jooksmast, samas kui üks meeleheitel ema ei vali enam oma tütre päästmiseks vahendeid.

WWW.TNP.EE

tänapäev

Eesti rock 1970. aastatel ANDRES OJA

S

iin ta nüüd tuleb: ülevaade ENSV 1970ndate ansamblitest! Loomulikult ei pretendeeri see raamat absoluutsele tõele, kohe alguses sai kokku lepitud, et ajalooõpikut ei kirjuta. Intervjuud muusikute ja muusikategelastega said tehtud 2015. aasta kevadest 2016. suveni. Raamatust võib lugeda sõnu nagu tõenäoliselt, arvatavasti, oletada võib jms – pole parata, aeg on teinud oma töö, palju on ununenud ja inimeste mälu on valikuline. Mida oli võimalik üle kontrollida, seda sai kontrollitud, mõned seigad jäävad paraku endiselt segaseks. Toonane meedia ei kajastanud üleliia innukalt noorteansamblite tegemisi, raadio- ja telesaateid ei ole säilinud. Seetõttu jääb mõnel puhul loota mälule, millele täiesti kindel olla ei saa. Sellegipoolest täidab see raamat suure osa 1970. aastate muusikaloost, mis on seni varjus seisnud.

KOMSOMOLID, HIPID JA PUNKARID Seitsmekümnendate noored võib laias laastus jagada kahte: komsomolid ja hipid, hiljem punkarid. Komsomolid ei pruukinud olla kommunistliku noorsooühingu liikmed, nõnda võiks nimetada viksi käitumise, korraliku soengu ja viisaka riietusega noori. Meie hipidel ei olnud suuremat ühist seitsmekümnendaiks juba hääbunud USA lillelaste kultuuriga, vaid nii kutsuti pikkade juustega, alt laienevaid pükse ja kirevaid rõivaid kandvaid noori. Kauplustes selliseid riideid ei müüdud, õmblusmasinad vurisesid hommikust õhtu ja õhtust hommikuni. Rohkem andsid hipi mõõdu välja mujalt (Lätist, Leedust, Ukrainast ja Venemaalt) Eestisse suvistele rock-festivalidele tulnud vabameelsed noorukid. Ameerika hipikultuuri sõjavastasus (Vietnami sõda) väljendus siinmail Nõukogude Armee vastasusega. Märkimisväärselt mõjutas olukorda 1968. aasta Praha kevad. Kuna Praha kevade põhilised meeleavaldajad olid tudengid, püüti Nõukogude Liidus noorte meelsus range kontrolli alla saada. Seitsmekümnendate keskpaiku lasti

FOTO URMAS KUKK

7

„M

a kardan, kardan väga, et me kõnnime justkui unes millegi täiesti katastroofilise poole.” Need kurjakuulutavad sõnad lausus kindral Sir Richard Shirreff, endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja, seoses oma romaani „Sõda Venemaaga” ilmumisega Newsweekile antud intervjuus. Romaan on see õieti ainult nime poolest, pigem meenutab see lahinguplaani, mis on ka mõistetav, sest just selliseid stsenaariume on Shirreff NATO liinis kindlasti kordi ja kordi läbi mänginud. See on judinaid tekitav kirjeldus sellest, mille poole Lääs liigub – sõjast Venemaaga –, kui president Vladimir Pu-

Viieküüruline kaamel Markus Saksatamm illustreerinud Anni Mäger 96 lk, kõva köide värvitrükk

„Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte” on uus kogumik Markus Saksatamme naljakaid lastelugusid. Raamatus kohtume erinevate värvikate tegelastega nagu viieküüruline kaamel, naljahambast pelmeenid, sõnakuulmatu prügi ja susistav vaskuss. Markus Saksatamm on varem avaldanud populaarsed lasteraamatud „Tont ja mannapuder”, „Kass ja kinopilet”, „Ruubert, lohe ja laevapoisid” jt. Raamatu on illustreerinud Anni Mäger.

Lumemöll

Raamatu autor Andres Oja on tuntud löökriistamängija, kes, nagu kõik muusikud, alustas bänditegemist koolibändist. Järgnesid Orumetsa bänd, Vitamiin, Monarh ja nüüd juba ligi 30 aastat Kolumbus Kris.

kruvisid veidi lõdvemale, kuid kümnendi lõpus keerati need taas kinni. Kui majanduslikult algas allakäik, siis Eesti rock- ja popmuusikas toimus suurim areng, mida siinmail iial nähtud.

KÜMNEND, MIL SÜNDIS RAHVUSLIK ROCK Kui kuuekümnendate rock, õigemini biitmuusika oli ansamblikeskne, siis seitsmekümnendail üsnagi isiku-muusikukeskne. Osavad instrumentalistid mängisid pikki soolosid, stuudios salvestatud lood ei olnud enam kolmeminutilised, vaid tihtipeale isegi üle kümne minuti pikad, kontserdid kestsid paarikümne minuti asemel mitu tundi. Sündisid hard rock, heavy metal, progressive rock, jazz rock, punk rock. Kuna lääne rock-ansamblid tänu nõukogude ideoloogiale Nõukogude Liitu ei saanudki, täitsid selle tühimiku vägagi edukalt kohalikud muusikud. Ruja asendas Led Zeppelini, Andres Põldroo mõjus kui meie oma Hendrix. Noored vaidlesid, kumb on maailma parim trummar, Gunnar Graps või Paap Kõlar. Ei pääsenud välismaale King Crimsoni kontserdile? Ole lahke – homme esineb TPI aulas Mess! Slade’i ja Sweeti asemel sai kuulata Polyphoni glamrock’i, pullipunki teinud Propeller rõõmustas punkareid. Kuigi eeskuju võeti läänest, ei sarnanenud Eesti ansamblid üks ühele välis-

maa bändidega. Suurim erinevus oli see, et kui angloameerika muusikud tegid laulusõnad ise, siis Eestis kasutati laulutekstidena väga palju väärtluulet. 1970ndad oli Eesti muusikas huvitav, suisa põnev aeg. Olulisim, mida peab nimetama nimega Eesti rahvusliku rock-muusika sünd, sai alguse seitsmekümnendail. Need noored inimesed ei mõelnud, et nad teevad ajalugu. Ometi just seda nad tegid. Pea olematutes tingimustes, pillidega, mida ükski endast lugupidav Lääne muusik poleks puutunudki. Lindistades Eesti kullavaramusse jäänud laule, teadmata, kas keegi neid kunagi kuuleb. Kuid enamik muusikuid ei meenuta neid aegu jubedusest õlgu väristades. Esinemiskeelu ohust ei hoolitud, entusiasmi oli nõnda palju, et sellega oleks võinud talve soojaks kütta. Nad tegid muusikat, et olla vabad, kasvõi hetkekski, vabad, kuni muusika lõpeb. Muusika aga ei lõppenud ega lõpe eal.

Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel Andres Oja kujundanud Andres Tali 304 lk kõva köide

Kuidas kulgeb sõda MIHKEL MÕISNIK

ilmunud

tinist lähtuvat ohtu täie tõsidusega ei võeta. Shirreff näeb Putinit pigem jõumehe kui presidendina, tema maine on rajatud jõule, kui ta hoog raugeb, näeb ta rahvas teda läbikukkujana ning tema valitsusaeg saab läbi. Tegelikult väidab autor, et Putin on juba käivitanud protsessi, mis, kui seda aegsasti ei ohjeldata, lõpeb üsna tõenäoliselt sissetungiga Balti riikidesse, mida Putin on alati pidanud loomuldasa Vene mõjupiirkonda kuuluvaiks. Teine tähelepanuväärne väide: kui Lääne juhid usuvad, et tuumaheidutus hoiab Putini eemal, siis Shirreff näitab oma raamatus, miks see ei ole sugugi nii. Romaan algab Venemaa poolt lavastatud rünnakuga ühele Donetski koolile. Hukkub ligi 100 last, süü veeretatakse Ukraina vägedele ja Venemaa

saab suurepärase ettekäände laialdaseks agressiooniks nii sealsamas kui ka Balti riikides. Läbiva sõnumina jätab kindral Shirreff „Sõjas Venemaaga” kõlama tungiva hoiatuse, et kui ei tehta õigeid otsuseid, siis on umbes kirjeldatud sõjalise kokkupõrke tõenäosus praegu suurem kui kunagi varem.

Sõda Venemaaga Richard Shirreff tõlkinud Jana Linnart kujundanud Villu Koskaru 432 lk kõva köide

Jaanus Vaiksoo illustreerinud Kadri Ilves 72 lk, kõva köide, värvitrükk sari „Minu esimene raamat”

Kordustrükk populaarsest lasteraamatust. Ühel kenal talvepäeval hakkavad kaks sõpra koolist koju minema. Värskelt mahasadanud lumi toob kaasa vastupandamatuid ahvatlusi ja kodutee venib mitme tunni pikkuseks. See on lõbus lugu kahe koolipoisi seiklustest ja talverõõmudest.

Maailma parim karu Paul Bright, Brian Sibley, Jeanne Willis ja Kate Saunders tõlkinud Epp Aareleid 104 lk, kõva köide, värvitrükk

Jah, nii uskumatu kui see ka pole, karupoeg Puhh on saanud üheksakümne aastaseks! Ja selle tähistamiseks kirjutasid neli kirjanikku neli verivärsket Puhhi lugu, mis viivad meie vanad sõbrad juba täiesti uutele seiklustele. Lood moodustavad ühe täiusliku aastaringi Saja Aakri metsas. Raamat on A. A. Milne’i algupäraste Winnie Puhhi lugudest ametlik järg ja ka uued pildid on joonistatud E. H. Shepardi stiilis.

Aardejaht Nõmmel Helen Käit illustreerinud Margot Kask 176 lk, kõva köide

Kui kaksikutest õde-venda Margot ja Mikk suveks vanaema juurde Nõmmele lähevad, ei oska nad arvatagi, et neid ootab ees senise elu suurim seiklus. Muidugi on Glehni loss ja park toredad ka niisama, aga leitud kiri muudab mängu-aardejahi tõeliseks ja lausa hirmutavaks. Isegi nii tõeliseks, et asjasse sekkuvad lõpuks kiirabi ja politsei. „Aardejaht Nõmmel” on Tänapäeva 2015. aasta lastejutuvõistlusel III koha võitnud töö.

Võlurid Lev Grossman tõlkinud Mart Kalvet 480 lk kõva köide

Lev Grossmani Võlurite sarja esimene raamat on vaimukas, irooniline ja kaasahaarav, midagi palju enamat kui vaid „Harry Potter” täiskasvanutele või Narnia lugude paroodia. Autor uurib mõnuga, mis võib juhtuda, kui meie lapsepõlveunelmad teoks saavad ja seisame järsku silmitsi sellega, millest oleme unistanud – ehtsa võlukunstiga. „Võlurite” põhjal jõudis 2016. aastal Syfy kanalil eetrisse ka samanimeline menukas telesari.


varrak Tulekandja. Muhumaa põnevik Katrin Pauts 264 lk kõva köide

Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Seda uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud... „Tulekandja” on Katrin Pautsi teine romaan.

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

Rõõm ja tervis kooskokkamisest Kadi Toompere 216 lk poolpehme köide

Tunne rõõmu söögitegemisest, heast seltskonnast ning naudi igat suutäit! Sellise juhtmõttega viib raamatu autor joogaõpetaja Kadi Toompere meid rännakule joogatraditsioonis klassikalisteks muutunud tervistavate roogade juurde ja tänapäevaste vegan- ja laktovegantoitude põnevasse maailma. Lisaks autorile on oma lugude ja lemmikretseptidega raamatusse panustanud ka teised armastatud Eesti joogaõpetajad. Raamat sisaldab ligi sada vegan- või laktoveganretsepti ning lisaks ka praktilisi soovitusi, kuidas igapäevaste askelduste keskel tervislikumat joont hoida.

Eikusagi Neil Gaiman tõlkinud Sash Uusjärv 408 lk kõva köide

Richard Mayhew saabub Šotimaalt Londonisse ja asub tööle investeerimispanka. Näib, et kõik läheb kenasti, tal on hea töö ja kaunis kihlatu ja ta on oma eluga rahul. Ühel päeval, kui ta koos oma kihlatu Jessicaga restorani kiirustab, variseb nende ees kõnniteel kokku kummaline verine tüdruk. Richard ei suuda tüdrukut sinnapaika jätta, vaid viib ta koju, sest haiglasse palub tüdruk ennast mitte viia. Ja siis järsku on kõik muutunud. Richard satub tavapärase ja tuttava Londoni asemel selle all olevasse veidrasse maailma, kus tegutsevad rotirääkijad ja kus päästetud tüdrukut jahivad verejanulised mõrtsukad, siinses maailmas kehtivad omad reeglid ja tagasipääs endisesse ellu võib osutuda võimatuks.

Tagasitulek Victoria Hislop tõlkinud Triinu-Liis Looveer 392 lk kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Sonia Cameronil pole aimugi Granada kohutavast minevikust – tema on siin selleks, et tantsida. Kuid ühes vaikses kohvikus aset leidnud juhuslik jutuajamine ja intrigeeriv kollektsioon vanu fotosid juhatab ta looni Hispaaniat laastanud kodusõjast. Seitsekümmend aastat varem on see kohvik olnud kodu tugevalt ühteliidetud Ramírezte perekonnale. 1936. aastal tegi Franco juhitud sõjaväeline riigipööre lõpu riigis valitsevale haprale rahule ja Ramírezed olid Granada südames tunnistajaks mitmetele jõhkratele kuritegudele.

Uurivad Tommy ja Tuppence. II osa Agatha Christie tõlkinud Gea Mägi, Kai Vaarandi 328 lk kõva köide

Kogumikust leiab lugeja romaani „Saatuse tagauks”, mis jäi Agatha Christie viimaseks romaaniks, ja jutukogu „Neid ühendab kuritegu”. Raamatus „Saatuse tagauks” kolivad eakad Tommy ja Tuppence vaiksesse Inglise külla. Vaiksed Inglise külad kipuvad aga sageli peitma jubedaid saladusi. Nii ka nüüd. „Neid ühendab kuritegu” on jutukogu, milles Beresfordide vana sõber, kes töötab ühe riikliku luureagentuuri heaks, palub Tommyl ja Tuppence’il üle võtta Rahvusvaheline Detektiiviagentuur.

8

ilmunud

FOTO HAAPSALU JA LÄÄNEMAA MUUSEUMID. F 1416:52 FF

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Teelaud Läänemaa Piirsalu 7-klassilise kooli lõpetajatele. 1960.

Põnev eesti rahvusköök!? MALL PAAS JA MERIT KASK

E

esti köök ei ole vaid traditsiooniline vaese talumehe ninaesine. Seda, et siia on läbi aegade kuulunud ka palju põnevat ning et vanast heast arendatakse tänapäeval edasi uut ja veelgi paremat, näitavad veenvalt raamatu autorid Ester Bardone, Anu Kannike ja Inna PõltsamJürjo. Oleme oma kohalikku rahvuskööki läbi aegade üsna kõvasti pilganud. Nalju sel teemal, kuidas süldi, verivorsti ja kiluga välismaalasi hirmutada, oleme kõik kuulnud või siis isegi teinud. Oma raamatus näitate aga väga huvitavalt, et siinne toidukultuur pole kaugeltki nii ühekülgne. Kuidas te paari lausega meie kohaliku köögi eripärasid iseloomustaksite?

Meie rahvuskööki ollakse harjunud samastama peamiselt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse talupojaköögiga. Oma raamatus vaatleme Eesti toidukultuuri aga tunduvalt laiemas perspektiivis, seda nii ajalises kui ka ruumilises mõttes. Siinse maa köögi ajalugu kätkeb endas palju enamat, lisaks talurahvatoidule eksisteeris keskajast peale ka linna- ja mõisaköök, samuti on meie toidus tuntavad piirkondlikud eripärad ning naaberkultuuride mõjud. Eesti toidukultuur ongi kujunenud nende eripalgeliste tegurite mõjuväljas. Nii tuli kartul eestlaste toidulauale mõisa vahendusel, juustu valmistamine oli kaua aega rannarootslaste pärusmaa ning seeni söödi peamiselt õigeusu mõjulises Kagu- ja Ida-Eestis. Eesti köögi „tuum” on teravili, 19. sajandist alates ka kartul, omamaine liha ja kala. Meie kohalik toidukultuur on taasiseseisvumisest alates väga hoogsalt arenenud. Mida just viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muudatustest esile tõstaksite?

Viimase paarikümne aasta jooksul on Eesti toidukultuuris tõepoolest palju juhtunud. Muutused on märgatavad inimeste toidueelistustes: vähem süüakse kartulit ja sealiha ning juuakse pii-

ma, rohkem tarbitakse köögi- ja puuvilja. Piiride avanedes on inimestel olnud võimalik tutvuda teiste maade köögi ja kokakunstiga, kogeda uusi toiduelamusi. See omakorda on õhutanud varasemast suuremat huvi Eesti enda toidukultuuri vastu. Rõõmustab, et viimastel aastatel on Eesti toidukultuur jälle n-ö ringiga koju tagasi jõudnud: taas väärtustatakse just kohalikku toorainet, kohalikke maitseid ja traditsioone, vanu tavasid siiski moodsas võtmes edasi arendades. Muuhulgas on au sisse tõstetud loodusannid: marjad, toidutaimed, metsloomaliha. Kuivõrd tervislikuks võib pidada Eesti kööki?

Õigupoolest on igale ajastule iseloomulik oma arusaamine tervislikust, inimesele kasulikust ja sobivast toidust. Ka Eesti köök on oma pika ajaloo jooksul olnud mõjutatud erinevatest arusaamadest ja terviseõpetustest. Näiteks keskajal peeti palja vee joomist puuduse märgiks ja sellest hoiduti ka haiguste leviku kartusel, 18. sajandil propageeriti mineraalvee joomist juba ravimina ning tänapäeval kuulub see tervisliku ja trendika elulaadi juurde. Kui talupojaköögis oli liha peolaua toit ning seda peeti ka tugevuse ja jõu andjaks, siis 19. sajandi lõpul–20. sajandi algul hakati aktiivselt kirjutama taimetoidu, eriti toorsalatite kasulikkusest, samas inimeste toiduharjumustesse juurdus see tasapisi alles 20. sajandil. Eesti talupojaköögile andsid näo hooajalised, aastaaegade vaheldumisest tingitud toidud: suvel söödi kergeid ja värskeid ning talvel tugevaid ja konserveeritud toite. Selline looduse rütme järgiv ja kohalikul toorainel põhinev toitumine on inimesele kõige loomulikum, selle sobivus ja tervislikkus pika ajaloo jooksul ära proovitud. Tõsi on, et tänapäeva inimese eluviis ja füüsiline koormus on teistsugused kui sajandeid tagasi, samuti ollakse teadlikumad toidu mõjust tervisele. Eesti köök aga pakub kahtlusteta kõike vajalikku tasakaalustatud ja tervislikuks toitumiseks ka nüüdisaegsete õpetuste ja arusaamade järgi

Kas olete mänginud ka mõttega, milliseks võinuks mõne teise mõjutaja olemasolul eesti köök kujuneda?

Looduslik keskkond ja kliima on olnud ja on kõige suurem siinse maa toidukultuuri kujundaja ja mõjutaja. Seega, milliseks poleks ka kujunenud maa poliitiline ajalugu ja kes poleks olnud naabrid, leiba oleks siin ikka rukkist küpsetatud, õlut odrast pruulitud ning merest kala püütud. Kui vaadata Skandinaaviamaid, kus poliitilised olud olid teistsugused, siis sealne toidulaud on Eesti omale siiski üsna lähedane. Võib ju mängida mõttega, milline oleks Eesti köögi nägu juhul, kui maad ei oleks aastasadu valitsenud saksa eliit, vaid kohalik. Milliseks oleks arenenud kokakunst eesti valitsejate õukonnas? Mida oleks Eesti köök sellest võitnud või kaotanud? Kes teab, vahest oleks siis Eestis kõrgelt arenenud juustukultuur või sööksid kõik tähtpäevadel hapukala? Teie enda lemmikud eesti köögis?

Lemmikud on ikka toidud, millega on harjutud, üles kasvatud või millega seonduvad meeldivad tegevused ja mälestused. Parimad on toidud, mille puhul saab nautida kohalike toorainete puhtaid maitseid: meie oma mere- ja järvekalad (siig, koha, lest), maheliha. Loomulikult on rukkileivale raske midagi vastu panna. Eestlase sügiseste tavade hulka kuulub seenelkäik ning seente marineerimine. Meeldivad metsamarjade maitsed nii magusates kui ka soolastes roogades. Põnevaid elamusi pakuvad uute maitsete otsingud, olgu selleks siis võilillejuure late või kuuseokka lisandiga õlu.

101 EESTI TOITU JA TOIDUAINET Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ester Bardone, Ulrike Plath 216 lk, kõva köide sari „101 Eesti...

Lilleniit ja kõrrelised minu aias Helle Väärsi 288 lk kõva köide

Helle Väärsi on hinnatud aia- ja maastikukujundaja, keda on hellitavalt nimetatud ka Eestimaa kõrreliste kuningannaks. Ta on tegutsenud maastikuarhitektuuri alal 1998. aastast, peale selle on ta avaldanud mitu raamatut. Selle raamatu seemned pani autor idanema ligi kümme aastat tagasi, pärast seda kui poelettidelt oli kadunud tema esimene raamat „Kõrreliste lummuses” ning kui ta oli endale rajanud juba mitmenda lilleniidu. Raamat on ühe loodusaia lugu läbi aasta. Lilleniitude rajamise eesmärk on luua esteetiliselt nauditav ümbrus, säästes võimalikult palju loodust, aega ja muid ressursse.

Eesti metsad Anneli Palo 224 lk poolpehme köide sari „Roheline Eesti”

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust.

Kuidas kasutada pendlit Ronald L. Bonewitz, Lilian Verner-Bonds tõlkinud Ardi Tammesk 160 lk pehme köide

Igaüks võib õppida pendlit kasutama. See võimas tööriist aitab intuitsiooni lainele häälestuda ning tunnetada energiaid ja võnkeid, mida kiirgavad inimesed, objektid või paigad. Raamatus on palju praktilisi harjutusi, illustratsioone ja üksikasjalikke juhiseid. Järgides lihtsaid harjutusi, saab selgeks, kuidas tõlgendada pendli liikumisi ning jah- ja ei-vastuseid, seejärel võib proovida suurt hulka erinevaid meetodeid. Komplekti kuulub 160 lk raamat, pendel ja lahtivolditav värvikaartidega alus.


9

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

WWW.VARRAK.EE

varrak

TIMO TREIT

A

jakirja The Economist vanemtoimetaja Edward Lucas on oma raamatus „Küberfoobia” ette võtnud missiooni teadvustada inimesi ohtudest, mis kübermaailmas valitsevad. Küsimus pole vaid mõnes raha saamise eesmärgil saadetud petukirjas. Valesti käitudes võid kaotada kontrolli oma meiliaadressi, oma pangakonto või kogu oma arvutisse talletatud isiklike failide üle, halvemal juhul satud väljapressimise ohvriks. Need on täiesti reaalsed ohud, mis meid arvutikasutajatena iga päev varitsevad.

FOTO JÜRGEN FÄLCHLE

Ohud kübermaailmas

RÖSTERID JA PRINTERID RÜNDAVAD Meenutame või 21. oktoobril USAs toimunud üht läbi aegade suurimat küberrünnakut, mis sai teoks aina populaarsemaks muutuva asjade interneti toel. Internet sündis väikese grupi teadlaste omavahelistes laborikatsetustes, mis pidi üle elama tuumarünnaku. Kuid keegi ei arvestanud sellega, kui ohtlikuks võib saada rösterite ja printerite rünnak. Sellesama 21. oktoobri küberünnaku ulatus paisus nii kiiresti, et lõi rivist välja terve hulga tuntud veebikeskkondi, mistõttu kasutajad ei saanud enam ligi mitmetele populaarsetele lehekülgedele, nagu Twitter, Soundcloud, Airbnb, WhatsApp, Paypal jt. Mida toob aga selles osas tulevik? Et asjade internet näitab vaid kasvutrendi – kui 2014. aastal oli online’is 1,9 miljardit vahendit, siis 2018. aastaks on neid seal hinnanguliselt juba 9 miljardit –, ei paista siin midagi helget. Või-

malused küberkuritegevuseks kahjuks ainult aina kasvavad, sest kõiki neid vahendeid on võimalik häkkida. Nii võib tõeline digitaalne Pearl Harbour olla alles ees, ütleb raamatu autor. „Küberfoobias” näitabki Edward Lucas mitmete näidete varal, et me ei ole senini õppinud end internetis kaitsma.

KUIDAS KÄITUDA INTERNETIS Erinevalt klassikalisest sõjapidamisest on kübertandril mäng hoopis teine. Rünnaku võib korraldada ka tagasihoidlike eluviisidega inimene, kes ei pruugi silma jäädagi. Rünnaku maksumus võib tema jaoks olla olematu, seevastu kaitsjale võib see kaasa tuua tohutuid kulusid. Et ründajail suuremaid kulusid pole, siis saavad nad proovida üha uuesti, testida ja muuta oma takti-

kat, kuni plaan õnnestub. Kaitsjatel aga mänguruumi pole – nemad peavad kaitses olema edukad kogu aeg, muidu võivad tagajärjed olla kurvad. Rünnakute all ei ole vaid eraisikud ja nende isikuandmed. Üha suurema surve all on tootjad ja teenusepakkujad, sest tööstusspionaaži eesmärgil vahendeid ei valita. Edward Lucas esitab oma raamatus põhiküsimust selgitades ilmeka võrdluse: kui me ületame teed, veendume esmalt, et see oleks turvaline, siis miks me arvame, et internetis ei ole tarvis turvalisuse pärast muretseda. Meil pole kaugeltki põhjust kogu vastutust viirusetõrje peale jätta. Tänapäeval leidub programme ja pahavarasid, mis suudavad viirusetõrje edukalt ära petta. Ülioluline on mõelda sellele, kuidas me

AJALUGU KUI PÕNEVUSROMAAN Juba „Romanovite” sisukord annab lugejatele ettekujutuse, millist laadi raamatuga on tegemist. See jaotub analoogselt näidenditekstiga vaatusteks ja stseenideks, ning nagu näidendile omane, on ka siin ära nimetatud osalejatest tegelased. Selline ülesehitus annab lugejatele varjamatult teada, et lubades enesele mõningase vabaduse olnu kirjeldamisel, on autor teadlikult loobunud klassikalistele ajalooraamatutele omasest n-ö täppisteaduslikust lähenemisviisist ja stiilist. Muidugi, selline taotluslik kergus võib mõnikord olla ka küsitav (näiteks Lenini iseloomustamine sõnadega „võimumängude maestro”), kuid kokkuvõtvalt muudab see raamatu hea põneviku sarnaselt kergelt ja nauditavalt loetavaks. Kuigi, rõhutan veel kord, nii mõnegi autori väitega (näiteks: „Ainult Venemaal hakati riiki, mis koosnes igavatest pisiametnikest, iseenesest peaaegu et pühaks pidama”) ja valitsejatele kergekäeliselt omistatud epiteediga

FOTO RAAMATUST

S

imon Sebag Montefiore on erakordselt viljakas ja ka eesti lugejatele varasemast ajast hästi tuttav autor. Mitmed tema raamatud viitavad autori suurele huvile Venemaa ajaloo vastu. Seega on igati loogiline, et Montefiore otsustas koondada ühtede kaante vahele Romanovite enam kui kolmsada aastat kestnud valitsemisloo.

Veresüü Åsa Larsson tõlkinud Maarja Aaloe 316 lk pehme köide

Rebecka Martinsson satub töö tõttu taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus Varrakul 2015. aastal. ise internetis käitume ja oma turvalisuse tagame. See raamat näikse olevat küll kirjutatud teemal, mille tegelikest nüanssidest saavad aru vähesed, ometi on Lucas pannud teksti kirja nii hästi, et asja tuuma mõistavad suurepäraselt ka tehnoloogias mitte orienteeruvad inimesed. Kuigi pilt, mille ta maalib, on kahjuks päris ähvardav.

Küberfoobia Edward Lucas tõlkinud Piret Frey 272 lk kõva köide

Romanovite perekonnapilt

võib vaielda. Üldjoontes on Montefiore mineviku käsitluse viis ja stiil vähemalt väliselt küllaltki sarnane eesti lugejale samuti hästi tuntud vene draamakirjaniku ja biograafi Edvard Radzinski omaga. Kumbki autor ei hoia ennast tagasi minevikus toimunud sündmuste mahlakamaks muutmisest, pannes oma teoste kangelasi ütlema oletatavaid lauseid ning väljendama oletatavaid emotsioone. Kui autor väidab, et see raamat „ei ole Venemaa täielik ajalugu, pole majanduslik, diplomaatiline ega sõjaline ajalugu ega ka Peeter I ja Nikolai II täielik biograafia, revolutsiooni anatoomia ega genealoogiline uurimus”, siis võib lugeja küsida: millega siis tegemist on? Seda enam, et raamatus on juttu nii Peeter I-st, Nikolai II-st

kui ka kõigist ülejäänud Romanovitest. Ning on ju igati arusaadav, et hoolimata raamatu mahukusest pole sajanditepikkust Venemaa ajalugu selle rikkalikus detailirohkuses võimalik kirjeldada isegi mitmest köitest koosnevates väljaannetes.

ROMANOVID AJALOO LAVAL „Romanovid. 1613–1918” ei tugine vaid varem ilmunud kirjutistele. Uurides Katariina II, Potjomkini ja kogu Romanovite dünastia ajalugu, on autor 15 aasta jooksul mitte ainult töötanud Moskva, Peterburi ja kümnete teiste Venemaa linnade ning Londoni, Varssavi ja Pariisi arhiivides, vaid külastanud näiteks ka suuremat osa Romanovite paleedest ja muid olulise tähtsusega paiku. Mis teeb iga Eesti

Näkk. pax: 6 raamat Åsa Larsson ja Ingel Korsell tõlkinud Kadri Papp 208 lk pehme köide

Hirm on kõige karmim vangla. Alriku ja Viggo koolis toimuval iga-aastasel talvisel päästeõppusepäeval juhtub midagi kohutavat. Alrik kukub läbi jää! Kas vees luurab Näkk? Samal ajal on Gripsholmi lossi saabunud uus lossiülem, aga tema juures on midagi kahtlast. Lisaks on poiste ema Mariefredi ilmunud ja seda koos tohutult suure üllatusega. Keegi ei oska aimatagi, mida see üllatus endaga kaasa toob. „Näkk” on sarja „PAX” kuues raamat.

Muinaslugusid

Lugu Venemaa valitsemisest DAVID VSEVIOV

ilmunud

kasinates oludes tegutseva ajaloolase loomulikult kadedaks. Romanovite dünastia käsitlemine ühe tervikliku uurimisloona on võimaldanud raamatu autoril pääseda rangelt ettekirjutatud kronoloogilisest raamistikust ning näha tavaliselt varju jäävaid paralleele. See võimaldab asetada võrdlevalt ühte ruumi kaks erinevast ajast pärinevat poissi – Nikolai II 13-aastase hemofiiliat põdeva Aleksei ning nõrkade jalgade ja tõmbleva silmaga 16-aastase Mihhail Romanovi – ning jälgida nende kokkulangevaid-eristuvaid saatusi. Kuigi Montefiore raamat käsitleb Romanovite dünastia valitsemisajaga piiratud ajalõiku, teeb autor üsna palju kõrvalepõikeid hilisemasse aega. Seda näiteks ka siis, kui juttu on 17. sajandi keskpaiga sündmustest ning hetman Hmelnitski truudusvandest tsaar Alekseile, millele autor lisab viite selle kohta, kuidas Stalini algatusel ja Hruštšovi mahitusel antakse Krimm 1954. aastal Ukraina koosseisu. Teost „Romanovid. 1613–1918” võib igati soovitada lugejatele, kes tahaksid tutvuda kolme sajandi pikkuse lõiguga Venemaa ajaloost.

Romanovid. 1613–1918 Simon Sebag Montefiore tõlkinud Aldo Randmaa 920 lk kõva köide

Rudyard Kipling tõlkinud Krista Kaer 112 lk kõva köide

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvate Rudyard Kiplingi lugude tegelasteks on mitmesugused loomad, kes kaugetes ja kummalistes paikades ringi seiklevad. Autori enda ütlust mööda jutustas ta neid lugusid kõigepealt oma lastele unejuttudeks ning alles hiljem pani kirja ja avaldas raamatuna. Kogumikus leidub mitmeid tuntuid jutustusi, nagu „Kass, kes kõndis omapead” ja „Kuidas kaamel sai küüru”. Raamatusse on teinud uued illustratsioonid Toomas Pääsuke. Rudyard Joseph Kipling sündis 1865. aastal Indias, kus ta veetis ka oma varase nooruse. Hariduse omandas ta Inglismaal, ent kolis juba mõne aja pärast tagasi Indiasse. Oma eluajal jõudis ta kirjutada rohkem kui kolmsada juttu, mõned romaanid ja hulga luuletusi. 1907. aastal pälvis Kipling Nobeli kirjanduspreemia.

Vanaema loomajutud Daniela De Luca tõlkinud Kaidi Roots 250 lk kõva köide

Selle raamatu toredates lugudes kohtad sa Arktika jääkaru, PõhjaAmeerika kobrast, Euroopa hunti, India tiigrit, Lõuna-Ameerika sipelgaõgijat, Aafrika elevanti, kängurut Austraalia lagendikelt ja pingviini jäisest Antarktikast. Tänu imevahvatele piltidele saad käia kaheksa väikese peategelase käekõrval eri kontinentidel ja vaadata, kuidas loomad eri paikades elavad. Samal ajal saad teada mitmeid tõsiseid ja naljakaid fakte, näiteks miks hundid kuu poole uluvad.


eesti keele sihtasutus

WWW.EKSA.EE

Impeeriumilagundaja memuaarid AIVAR VALDRE

E

Stanislav Šuškevitš

mates kogu postsovetlikku ruumi, eelkõige Venemaad. Šuškevitši sõnul pidas ta kuni 50. eluaastateni poliitikuid inimesteks, kes ei ole suutelised tegelema kasulike asjadega, ent oma elule tagasi vaadates nendib autor, kelle nimel on hulgaliselt teadustöid ja kümneid leiutisi, et tema tähtsamad saavutused on seotud siiski poliitikaga, neist olulisim Valgevene muutmine tuumarelvavabaks. Osalt kujutab raamat endast tundelist pilguheitu autori lapsepõlve, kujunemisaastatesse ja teadlaseteele, teisalt aga analüüsib Šuškevitš sündmusi, millest ise on vahetult osa võtnud. Isiklik vaatlus vaheldub ajaloolise kirjeldusega ja kommentaaridega autori vaatenurgast. Šuškevitš ütleb, et ei pidanud ennast

petrone print ilmunud Veneetsia ämmaemand Roberta Rich tõlkinud Kadri Metsma 320 lk pehme köide

Ämmaemand Hanna elab Veneetsias meeste- ja religioonikeskses käskudekeeldude maailmas. Ta on oma leidliku vaimuga loonud raskete sünnituste puhuks tõhusa abivahendi – kahe ristatud lusika sarnased sünnitustangid. Need päästavad emasid ja lapsi, kuid valedesse kätesse sattudes võivad tuua nõidumissüüdistuse ja kindla surma. Ühel ööl aga tuleb juudist Hannale kutse minna appi kristlase sünnitusele. See on küll keelatud, aga Hanna kuulab oma südant.

Raudne Tatjana. Kuus novelli armastusest Grigori Skulski tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub 160 lk pehme köide

Pikki aastaid Eestis elanud populaarne vene kirjanik Grigori Skulski (1912– 1987) on mitme tunnustust pälvinud romaani, jutustuse ja novelli autor. Sellesse raamatusse on kogutud novellid armastusest. Need on erinevad, aga räägivad kõik õnnetust armastusest. Ja samal ajal õnnelikust. Need on kinematograafilised: te näete kõiki tegelasi, te õpite neid tundma ja hakkate armastama, te olete nendega kohtunud. Raamat on saadaval ka venekeelsena: „Железная Татьяна”.

10

ilmunud Aedniku päevik I. V. 139 lk pehme köide

Nõukogude ajal kunagi dissidendiks, vaid ikka nõukogude inimeseks. „Kõigele nõukogulikule leidsin õigustuse. Isegi parteisse astumisele,” kirjutab ta. Šuškevitši pass kubiseb viisadest. Igal aastal võtab ta paarikümnel korral ette tee piiri taha. Valgevene pensionist sisuliselt ilmajäetuna teenib ta lisa loengutega välisülikoolides, kõige rohkem Poolas, aga ka USA mainekates ülikoolides Harvardis ja Yale’is. Kimbuke reisikirju, varustatud meeleolukate piltidega, moodustavad raamatus tervikliku ploki. Eestiga on Šuškevitšil olnud head suhted läbi aastakümnete, nii on tal häid tuttavaid Eesti endiste ja praeguste poliitikute seas. Viimati käis Šuškevitš Tallinnas 2013. aastal Boriss Jeltsini bareljeefi avamisel. Seetõttu ei pidanud ta paljuks täiendada eesti keeles ilmuvat raamatut ka selleteemalise väikese peatükiga ja eraldi eessõnaga eesti lugeja tarvis.

Olen söönud spinatit, salatit ja peterselli juba nädalapäevad ja söönud palju, väga palju. Pikaajalisest rajust vitamiinipuudusest olen söönud rohelist tagantjärgi ja söönud ette, olen söönud üle. Liigtarvitamise tagajärjel on mu nahk omandanud kerge rohelise jume. Näen välja nagu anorektikust Shrek. Viskan jala otsast kastekannu ja tõusen, hetke pärast tõusevad ka riided, riided on mulle numbreid suured. Riided, mis on suured ka parajana, riided mis ei kata, aga paljaks ei jäta… Kõlab nagu mingi haige mõistatus ja näeb välja nagu mingi haige mõistatus. Riietel kiri „vangla” mitte „vang”, kiri tõene.

Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976-2010 Ene Mihkelson 351 lk kõva köide

Mihkelson on küll klassik, aga mitte klassikaline klassik: tema kirjutamisviis vastandub kõigele klassikalisele nii nagu barokk vastandus klassitsismile. Teataval hetkel hakkas ta kirjutama ilma reegliteta, olles 1980. aastate alguses kahtlemata postmodernist (Lyotard’i mõistes) – kuid tänapäeval teda nõnda nimetada ei saa, mitte kirjutamisviisi muutumise pärast, vaid postmodernismi mõiste mandumise

Minu elu. NSV Liidu hukust ja elustamise püüust Stanislav Šuškevitš 453 lk kõva köide

pärast viimase veerandsajandi jooksul. Mihkelsoni poeetika on allegooriline varemete-poeetika, kõik otse öeldu tähendab siin alati veel midagi muud, pinna all tungleb ajalugu, mille surve ja jõud muudab teksti ruumiliseks. Hasso Krull

Poisteraamat. Poistelood ja lapsepõlve seiklused Enn Nõu 259 lk, kõva köide

Algsetest poiste enda tekstidest välja kasvanud romaani võib lugeda kui lasteraamatut, kui poisteraamatut, kui täiskasvanute lapsepõlvejuttu või Teise maailmasõja lugu. Selles jutustatakse eesti poisi kasvamise ja arengu lugu Eestis sündimisest peale, 1930ndatel Kuremaal, Pollis ja Tallinnas. Eriti pöördelised on seiklused Teise maailmasõja keerises 1940. aastatel Nõmmel, Tallinnas, Abjas ja Läänemaal, kaasa arvatud 9. märtsi öö 1944 Hiiul pommide keskel, oksendades laevaga põgenemine Rootsi läbi tormi 1944 ja eesti pagulaste põgenikelaagrid 1944–1945. Laste suvekodud Rootsis Saltvikis ja Magnebys 1946– 1948 kuuluvad esimeste aastate juurde. Raamat tugineb suurel määral autori lapsepõlvetekstidele. Seda võib lugeda kui romaani väikese mehe kujunemisest, ka tüdrukutega esimese romantilise suhtlemise õpikuna enne tegelikult teismeliseks saamist. Seda võib, samas ei pruugi, lugeda kui täiskasvanute raamatut või seiklusromaani.

WWW.PETRONEPRINT.EE

Veiko Märka 1986. aasta – tihe tükk nõukogude aega TUULI KAALEP

1

986 oli aasta, mil Eesti veel magas. Veiko Märka 1986 oli teistsugune – ta veetis mitu kuud hullumajas. Märksõnadeks Vene sõjavägi ja otsus sinna mitte minna. Üks variant saada vabastus oli vaimuhaigus, õigemini sellise diagnoosiga paber. Selle saamine ei käinud üleöö – kõigiks toiminguteks kulus mitu aastat autori noorest elust. Esmalt oli teooria – saatusekaaslaste kogemused, erialakirjanduse läbitöötamine, et leida sobivaim diagnoos. „Kaasasündinud arenguhäired, nagu kretinism, debiilsus või idiootsus ei tulnud kahjuks kõne alla, ehkki nende kirjeldused meeldisid mulle Saarma õpikutes kõige rohkem.” (lk 52) Tuli leida midagi lihtsamat, näiteks depressioon. Järgnes pikk ja kurnav praktikaperiood, eesmärgiga saada turvaliselt hospitaliseeritud ja diagnoositud. Teiste sõnadega maapagu voodihaige vanaema juures, metsa onni ehitamine, palju lugemist, vähe suhtle-

Romaan „Marmor luik“ jõud Bookeri is Vene shortlist’ i, sai Pete kirja Zvez rburi ajada kirjandus Kultuurk apitali kirja auhinna ja Eest i nduse sihtk auhinna apitali

sed rohelised kohvioad, millele kodusel praeahjumeetodil talutava röstimisastme andmisega rinda pisteti; alkoholipoliitika karmistumise tõttu veiniks kasvatatud viinaJELENA marjadest aetud mahl, mille SKULSKAJA MARMORLU tolmused hiidpurgid poeriiuIK lite mahlaküllust simuleerisid. Taksoviin, vagunisaatja viin ja isegi vagunisaatja võileivad. Autor jälgib haiglaseltskonda teraselt, sõbralikult ja mõistvalt, võrreldes „väljas” olevat eluga „sees”: „nukraid, masendunud ja suisa ebaadekvaatselt käituvaid isikuid muidugi leidus, kuid tunduvalt vähem kui Tallinnas keskmiselt” (lk mist ja viimaks „haigestumine”. Iso126). Seltskond oli kirev: vaimuinimeleerituse, hirmu ja haiglas manustatud ravimite tõttu oli olemas reaalne oht sed, kes „hindasid hullumaja intellipäriselt haigestuda. Ka võis kogu ürigentset ja stabiilset õhkkonda” (lk tus ebaõnnestuda ja sõjaväkke saatmi121), maniakaal-depressiivne ukrainlane, kes kabeturniire korraldas, kodusega lõppeda. Autor räägib toimunust muretu muiigatsusest põlevad mustlasvennad; oli gega, heidab nalja toonase enda ja hipisid, seksmaniakke, Lembituid ja ümbritseva maailma üle – lugejat ei Aleksandreid siit- ja sealtpoolt Vene traumeerita, ta saab aga põhjalikult inpiiri ning viimaks tõeline maa sool – härra, kes kuulu järgi polevat haiglast formeeritud ja boonusena kõhutäie lahkunud aastast 1938. naerda. „Minu 1986” on läbikasvanud tükk Vaadeldud on ka elu enne ja pärast ning meenutatud praeguseks ununenõukogude aega – ahistus- ja raskusnud argiseid pisiasju. Näiteks valikut tunne, võltshiilgus ja tõelised väärtutollaseid kaubalaadseid tooteid: õudsed, teesklus ja tegelikkus, samas pari1950 195 8 1967 1970 197 2 1985 1987 199 0 1994 ... 201 5

esti keeles on ilmunud Valgevene esimese presidendi Stanislav Šuškevitši mälestusteraamat „Minu elu. NSV Liidu hukust ja elustamise püüust”. Stanislav Stanislavovitš Šuškevitš ei ole tavaline endine riigipea. Tal on lihtne korter korrusmajas Minski kesklinnas ja oma kätega ehitatud suvila. Hoolimata enam kui kaheksakümnest eluaastast ja läbi tehtud südameoperatsioonist on ta säilitanud erksa mõistuse ega armasta jõudeelu. Šuškevitš, keda tema sõbrad kutsuvad Šušaks, etendas Nõukogude Liidu hukus kõige otsesemat rolli. Ta kutsus 1991. aasta detsembris Valgevenesse külla oma Vene ja Ukraina kolleegid Boriss Jeltsini ja Leonid Kravtšuki, kellega koos kirjutas Bialowieža laanes asuvas jahimajas alla leppele Sõltumatute Riikide Ühenduse loomisest, millega Nõukogude Liidu impeerium õiguslikus mõttes manalateele saadeti. Raamatus kirjeldab Šuškevitš lepet ümbritsevaid dramaatilisi sündmusi, mis viisid režiimimuutusteni Euraasias. Bialowieža lepped on ühest küljest Nõukogude Liidu demokratiseerumise tulemus, ent teisalt ka sellele järgnenu põhjus. Šuškevitš jutustab 1991. aasta lõpus juhtunust Valgevene kontekstis, aga ka laiemas poliitilises seoses, hõl-

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

mal viisil elatud päriselu oma lollide naljade, heade inimeste ja tähenduslike paikadega. Nõukogude elu kaks vastandlikku poolt – avalik ja privaatne – on andekalt kokku keevitatud. Sari „Aja lugu”, milles Märka raamat ilmub, keskendub mikroajaloole: autor jutustab oma loo, mida mööda saab liikuda üksikisiku kogemuselt üldisele, küsida sügavamaid küsimusi ning leida vastuseid ajastu ja kultuuri mitme tahu kohta. Iga sarja kuuluv raamat on justkui aken, mille autor oma isiklikku ellu piilumiseks avab, ent mille kaudu saab lugeja osa ka toonasest ajastust ja inimestest. Sarjas ilmunute ritta kuuluvad palju tunnustust leidnud raamatud: Jelena Skulskaja „Marmorluik”, Peeter Sauteri „Lapsepõlvelõhn”, Eduard Kotšergini „Trellidega ristitud”, Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon”, kui nimetada mõnda. Lisainfo kodulehelt petroneprint.ee/ kategooria/aja-lugu/.

Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas Veiko Märka kõva köide 134 lk sari „Aja lugu”


11

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

WWW.TYK.EE

tartu ülikooli kirjastus

Venemaa ja rahvusvaheline õigus üldiselt on need olnud kiitvad. See on oluline projekt rahvusvahelise õiguse võrdleval käsitamisel. Venemaal on raamat saanud positiivset vastukaja liberaalsematele vaadetele orienteeritud teadlaskonna poolt; 2016. a veebruaris korraldati rahvusvahelise harjutuskohtu võistluse raames ka päris suure osalejate arvuga ümarlaud raamatu teemadel Moskva Riiklikus Ülikoolis.

FOTO ERAKOGUST

D

etsembris ilmub eesti keeles Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori ja Eesti Teaduste Akadeemia liikme Lauri Mälksoo monograafia „Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest”. Raamatu ingliskeelse algversiooni avaldas Oxford University Press möödunud aastal ning 2016. aastal märgiti see ära USA Marshall D. Shulmani raamatukonkursil, millega tõstetakse esile endiste kommunistlike riikide rahvusvahelist käitumist analüüsivaid uurimusi. Autorit intervjueeris Ivo Volt.

Raamatu algversioon ilmus küll alles eelmisel aastal, aga kas eestikeelse väljaande jaoks tuli juba teha ka täiendusi?

Mis on selle raamatu peamine idee ja eesmärk?

Lauri Mälksoo

Raamatu peamine idee on uurida, milline on rahvusvahelisest õigusest arusaam Venemaal võrreldes Lääne arusaamadega. Läänes süüdistatakse Venemaad üsna sageli rahvusvahelise õiguse rikkumistes ja omapärases suhtumises rahvusvahelisesse õigusesse. Samal ajal seisneb intriig selles, et kui lugeda Venemaa enda strateegilisi dokumente ja riigijuhtide kõnesid, siis seal on palju enesekiitust. Mind huvitas seda raamatut kirjutades, millised ajaloolised, kultuurilised, poliitilised jne faktorid on nende erinevate arusaamade taga.

Lääs ei taha aru saada, et ta peab just endale sobivaid õiguslikke mudeleid ja valikuid universaalseteks, st kõigi jaoks kehtivateks, kuigi teised seda tihtilugu nii ei taju. Samadest mõistest – näiteks ÜRO Harta aluspõhimõtetest või inimõigustest – võidakse kultuuriti ja regiooniti erinevalt aru saada. Lääs rõhutab inimõiguste tähtsust rahvusvahelises õiguses, aga näiteks Hiina ei tee seda. Erinevuste tõttu on universaalse rahvusvahelise õiguse saatuseks olla pigem „õhuke”.

Kas universaalne rahvusvaheline õigus on üldse olemas?

Kas raamatu ingliskeelne versioon on saanud ka vastukaja? Kas ka Venemaalt?

Universaalne rahvusvaheline õigus on olemas, vähemasti ideena. Mõnikord

Raamatu ingliskeelse versiooni kohta on ilmunud üle kümne arvustuse ning

Palju täiendusi teha polnud vaja, sest raamat vaatab n-ö suurt pilti. Lisasin vaid viited paarile uusimale arengule – näiteks Vene Konstitutsioonikohtu otsusele 14. juulist 2015, millega hakati vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule. See kinnitas teesi, et probleemid Venemaa ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vahel on pigem eskaleerumas.

Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest Lauri Mälksoo tõlkinud Alar Helstein 367 lk kõva köide

ilmunud Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia Marika Padrik, Merit Hallap, Signe Raudik, Riin Naestema, Helena Oselin, Maret Jahu, Aaro Nursi, Jaana Koplimäe, Ulvi Raidla, Inga Brin, Anne Uriko, Birgit Kaasik 560 lk, kõva köide

Inimeste kommunikatsioon võib häiruda mitmesugustel põhjustel, tuues kaasa probleeme isiklikes suhetes, infovahetuses, töös ja õppimises. Raamatus käsitletakse olukordi, mis võivad takistada inimese toimetulekut sotsiaalses keskkonnas ja vajavad seetõttu logopeedi sekkumist. Õpikuna on raamat suunatud eeskätt logopeedia eriala üliõpilastele, käsiraamatuna pakub see huvi spetsialistidele, kes oma töös puutuvad kokku kommunikatsiooniprobleemidega inimestega. Õpikus on teadusuuringud tihedalt seotud praktikaga.

Gerontoloogia Kai Saks, Toivo Maimets, Riin Tamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Annely Soots, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Marju Medar, Taimi Tulva, Anne Murov 460 lk, kõva köide

Viimase saja aasta jooksul on inimeste keskmine eluiga jõudsasti kasvanud, järjest rohkem inimesi elab täis bioloogiliselt võimaliku eluea ega sure enne-

WWW.HEALUGU.EE

MEELI MÜÜRIPEAL

K

õik, kes on 1980ndatel või varem Tartus õppinud, mäletavad legendaarset Tartu ülikooli raamatukogu direktorit Laine Peepu. Nooremad inimesed temast aga ei tea. Laine Peebu elulugu pole nõukogudeaegses ENE-s ega Eesti Entsüklopeedias. Detsembri keskel ilmuva raamatu „Laine Peep: direktriss” autor Ago Pärtelpoeg arutleb nii: „Öeldakse, et ajalool on palju karistusvahendeid ja üks kõige hirmsam neist on unustamine – sind justkui polekski olemas olnud.” Mäletamist ja kohta meie kultuuriloos väärib Laine Peep (1932–2001) juba seetõttu, et tal õnnestus see, mis jäi J. K. S. Morgensternil ja F. Puksool ainult unistuseks: ta suutis olude kiuste valmis ehitada ülikooli uue raamatukogu. Laine Peep oli väga hea jutustaja. Käsikirja aluseks on aastail 1997– 2000 lindistatud mälestused, ajakirjanduses ilmunud artiklid ning Laine Peebu sõprade, kolleegide ja konkurentide meenutused. Raamat pakub ka vaadet Tartu ellu aastail 1950–2001: juttu on tudengielust, meenutatakse vanu õppejõude ja raamatukogutöötajaid, välisreise ja rahvusvahelist suhtlust, erifondi, teadusraamatukogu arendamist ja muidugi ligi 20 aastat

ARHIIVIFOTO 104IFO18

Raamat targast ja sihikindlast naisest

26. dets 1980. Laine Peep tutvustab vastuvõtukomisjonile valmivat raamatukoguhoonet.

kestnud tööd uue raamatukoguhoone valmimisel. Nõukogudeaegse asjaajamise iseärasused tunduvad nüüd lausa uskumatud. Laine Peepu mäletatakse targa, sihikindla ja kartmatu inimesena, kuid temast räägitakse ka kui konfliktsest, võimukast ja raske iseloomuga naisest. Oma mainest oli ta vägagi teadlik, konfliktne käitumine oli tema enda valik. Laine Peep arutleb nii: „Tean psühholoogiast, et edasiminek on võimalik ainult läbi õigesti korraldatud ja lõpetatud konfliktide. See annabki võima-

luse kuhugi välja jõuda. Konflikti mittekartmine, oma joone pidamine suhetes ülemustega. Vaidlesin alati vastu, kui oli vaja.”

Laine Peep: direktriss Ago Pärtelpoeg 400 lk kõva köide

aegselt. Eluea pikenemine koos sündimuse vähenemisega on muutnud traditsioonilist rahvastikustruktuuri nõnda, et eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb. Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga vanas eas? Neid ja veel paljusid vananemisega seotud küsimusi käsitletakse gerontoloogia õpikus erinevatest elutahkudest lähtudes.

Iphigeneia Aulises. Iphigeneia tauride juures Euripides tõlkinud Anne Lill 224 lk, pehme köide sari „Maailmakirjanduse tõlkevaramu”

Iphigeneia-tragöödiad on Trooja sõja lood, millest esimene näitab sündmusi vahetult enne sõda (tegevustik Aulises) ja teine pärast sõja lõppu (tauride maal). Tütarlaps Iphigeneia satub traagiliste sündmuste keskmesse ja tema saatust kujundab sõda. Konflikti põhjustavad eetilised probleemid: meeste jaoks au ja kuulsus, naistele humaansus ja pereväärtused. Isiklik auahnus ja pettus vastanduvad lojaalsusele ja aususele. Kas eduka sõjakäigu nimel suudab isa ohverdada oma tütre? Kas patriotism õigustab ebainimlikkust? Kõlama jääb idee sõja ebainimlikkusest ja julmusest.

hea lugu

ilmunud Tartu õuduskaupmees

Anu Kaal. Kahel pool eesriiet

Juhan Voolaid 200 lk, pehme köide

Hele-Mai Poobus 216 lk, kõva köide

„Tartu õuduskaupmees” on Juhan Voolaidi Tartu teemaliste lugude teine teos, kus kohtuvad minevik ja tänapäev. Sarja avas linna ajahõlma vajunud kaitserajatisi tutvustav „Hokimängija Tartu linnamüüril” (2014). Käesolevas raamatus on kolm seikluslikku juttu, mis keerlevad Kivisilla ja Kaarsilla, vana kaubamaja ning Vanemuise teatri ümber. Tänases Tartus toimuvaid kummalisi tegevusi ilmestavad tagasivaated ajalukku. Kaarsillal peab öist vahti algaja õuduskaupmees ning Vanemuise teatris toimuvale etendusetusele satub tagasihoidlik riidehoiutädi. Viimast päeva töötavasse vanasse kaubamajja lastakse – krabaja.

Anu Kaal on üks tuntumaid eesti koloratuursopraneid. Vahel näib, et eksisteerib kaks Anu Kaalu. Üks on soe, väljendusrikaste silmadega armas naine, keda tänaval möödaminnes nagu ei panegi tähele. Teine aga hõbedase häälega laulja, sama ere ja tabamatu kui täht kõrgel taevalaotuses. Siia kaante vahele püütud materjal pole ei muusikateaduslik uurimus, statistiline ülesloendus ega kõike paljastav elulooraamat. Pigem on see jalutuskäik mälestuste radadel. Pilguheit minevikku. Tagasivaade elatud elule, mis sama värvikirev nagu aastaaegade vaheldumine.

Šokolaadist prints

Üks suvi. Ameerika 1927

Andrei Hvostov 384 lk, kõva köide

Bill Bryson 536 lk, kõva köide

Andrei Hvostovi teine romaan, millele autor pani punkti hetkel, kui Ameerikale valiti uus president. Romaan jälgib ühe mehe saatust tema lapsepõlvest kuni hetkeni, kui sureb ta ema. Lihtsast poisist, kelle lapsepõlv möödub Nõukogude nostalgilises miljöös, saab vabas Eestis ajaleht Tilisanga töötaja. Mis mõjutab noore inimese mõtte- ning teoilma? Teose juhtmotiivi kohta ütleb autor nõnda: „Kustkohast tulevad psühhopaadid ja miks on Jumal inimkonda selliste olenditega nuhelnud? See on põhiküsimus, millele ma olen proovinud vastata oma elukogemusest lähtudes.”

Üheksa kuu jooksul oli üksteist inimest Atlandi ookeani ületada üritades hukka saanud. Just siis, kui kõik näis täiesti mokas olevat, lendas läänest kohale kiitsakas noormees hüüdnimega Slim ja andis teada oma soovist üksipäini üle ookeani lennata. Noormehe nimi oli Charles Lindbergh. Algamas oli erakordne suvi. Kõigest sellest, mis tegi 20. sajandist tõelise Ameerika sajandi, on Bill Bryson kirjutanud oma ajalooraamatus „Üks suvi. Ameerika 1927”. Varem on temalt eesti keeles ilmunud „Kõiksuse lühiajalugu” (2006), „Ei siin ega seal. Reisid Euroopas” (2011) ja „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu” (2011).


ajakirjade kirjastus ilmunud Kingi maitseid Tiina Lebane, Pille Enden, Mai Grepp 112 kõva köide

Raamatust leiate põnevaid retsepte ja ideid nii soolaste (pasteedid, marineeritud juust, kala) kui ka magusate (küpsised, kommid, küpsetised) kingituste valmistamiseks, milleks ei kulu üldjuhul palju aega ega ka raha. Lisaks on ilusatel fotodel ka vihjeid kauniks pakendamiseks, sest on ju pakendki osa kingitusest. Vormige oma austus, lugupidamine, sõprus, armastus, tänu ja lihtsalt hea soov toidurüüsse ning kingitus on alati südantsoojendav üllatus!

Lia šokolaadimaagia. Minu parimad koogid ja magustoidud Lia Virkus 96 lk kõva köide See on „100 rooga” raamatusarja 15 aasta juubeliraamat.

Šokolaad sütitab tundeid. Tume šokolaad sobib neile, kes ihkavad hellitusi ja tugevaid tundeid, piima- ja valge šokolaad aga maiasmokkadele. Šokolaadimaagia ala on lai ning see vallutab ikka ja jälle meie südameid. Šokolaadist pole võimalik tüdineda, kuna see üllatab, pakub maitsenaudinguid ja kütkestab iga kord, iga suutäiega. Hellitage šokolaadiga nii iseendid, küpsetage uhke tort peolauaehteks või valmistage hõrke maiuseid kallitele sõpradele kingituseks. Selle kauni raamatu kaante vahelt leiate palju Lia lemmikuid.

Tervisele pai. 33 supervilja ja üle 100 tervisesõbraliku retsepti! Lia Virkus 304 lk, kõva köide

Kaks aastat tagasi läks Lia Virkus õppima toitumisnõustajaks, et saada teada, mida selleks vaja, et elada kaua, rõõmsalt ja teha oma tervisele pai. Lia armastab värsket ja puhast kohalikku toitu, kuulab oma keha ja sööb kõike, mis maitseb. Imekaunist meeleolukate piltidega kinkeraamatust leiab 33 supervilja tutvustuse, mida head neid viljades peidus on, kuidas neid säilitada ja valida. Samuti üle saja tervisesõbraliku retsepti nende superviljadega. Lisaks Lia nõuandeid , kuidas teha igapäevaseid tervislikke valikuid, juba alates hommikusöökidest. Autor austab kindlasti ka nende valikuid, kes eelistavad toor- või taimetoitu, jahu-, piima- ja suhkruvabu roogasid. Lia armastusega tehtud raamatust leiab maitsvaid ja tervisesõbralikke ideid igaüks. Ka sina!

Peekoni 50 krõbedat varjundit Lia Virkus, Britt Paju 136 lk kõva köide

Autorid on kogunud raamatusse 50 maitsvat peekonirooga, mille seas on suupisteampse, salateid, grill-, pajaja vormiroogasid, toitvaid hommikusööke ning toekaid pearoogi. Järjest enam kasutatakse peekonit ka magustoitudes. Siit leiate näiteks peekonit ja viskit sisaldava šokolaadikoogi, astelpaju-brüleekreemi, milles on lisaks karamellist peekonit ja peekoniga maapähklivõi-šokolaadiküpsised. Proovige järele!

WWW.KIRJASTUS.EE

Nr 8 (106) 7. detsember 2016

Neli õnnestunud käsiraamatut LOONE OTS pedagoogikateadlane

E

t noor põlvkond ei tunne lugemise vastu ülearu huvi, peab käsi- või üldse raamatu laste jaoks lisatrikkidega köitvaks muutma. Ajakirjade Kirjastuse uus käsiraamatusari suudab seda.

AKADEEMILISED ASTRONAUDID „Astronaudi käsiraamat“ (autor Louie Stowall, pildid Roger Simo, Adam Larkum ja Jamie Ball) on täpne ja kulgeb loogiliselt. Mitu korda rõhutatakse, et astronaudiks saamise põhitingimus on head hinded koolis – väide, mida on võimatu vaidlustada. Raamat järgibki põhimõtet, et öelda ja näidata tuleb võimalikult õigeid asju – astronautide piltidel on kenasti kolme rassi ja kahe soo esindajad, tulevasi tähesõitjaid manitsetakse koostööle jms. Mõeldes meie aja püsimatule lapsele, ootaks loenguvormi asemel rohkem kaasamist. Teksti on püütud ilmestada selgitustega, kes, kuhu ja kuidas pissima jne peab. Nalja kui palju, üle hea maitse piiride siiski libastumata. Mõned väited panevad ka õlgu kehitama. Näiteks see, et astronaut peab oskama vene keelt, sest kanderaketi nupud on ainult selles keeles ja vene tähestikus (on ka või?) ning jaamas tuleb elada külg külje kõrval venelastega. Venemaa kosmonaudid räägivad inglise keelt küll, aga tiimis võib olla ka jaapanlasi, prantslasi, eestlasi... Niisiis võinuks rõhutada keelteoskust ülepea. Lisaväärtused on astronautika lühiajalugu, mõistesõnastik ja teemaindeks. Ent raamatul on ka au evida EstCube´i juhendaja Mart Noorma eessõna. See veenab, et eesti keelt kõnelev astronaut on täiesti võimalik. Nii et tasub lugeda ja tasapisi valmistuma hakata. VERD, PAUKU JA LUSTI „Piraadi käsiraamat“ (Sam Taplin, pildid Ian McNee, kujundus Mike Olley ja Steven Wright) kandideerib neliku kõige lahedama laheduse eriauhinnale. Puhas poisteraamat, kuigi sihtrühma vanuses tüdruk luges seda õhinal ja kiitis väga. Miks? Lihtne vastus: karikatuurselt piraatlikud pildid ja mahlane, teravmeelsete kujunditega jutt. Võimatu on naeru pidada, kui kedagi sõimatakse rõugehaigeks angerjaks – ja see on alles õrn algus. Meresoolas küpsenud laevameeste käibefraaside tõlked on raamatu lõbusamad leheküljed. Muhe toon aitab vastu võtta terve laviini meretarkusi malspiigisõlme sidumisest laevatüüpide ja -osadeni. Mereröövli elu on autori vaates stereotüüpselt romantiline ja merehaigusest ei räägi ta üldse. See-eest purustatakse mitu müüti, nagu aardekirstude matmine või mööda planku haisöödaks kõndimine. Ei tea, mida ütleb lastekaitse, kui soovitatakse võtta üks klõmakas grokki, aga raamat on raamat ja laps peab õppima eristama paberil toimuvat päris elust. Sama kehtib veriste tavade ohtrate ja üksikasjalike kirjelduste kohta. Kasvatuslik sõnum on siingi, ent mitte otse näpuga osutav, vaid justkui märkamatult teksti põimitud. Et piraadilaev oleks edukas, peab seal valitsema range kord ja piraadid üksteist austama. VIHMAMANTLIS SHERLOCKID „Detektiivi käsiraamat” (Anne Civardi, Judy Hindley, Angela Wilkes, Donald

12

ilmunud Tujutõstvad toidud, mida armastame ja mille retsepte jagada põlvest põlve Kristina Efert 128 lk, kõva köide

Juba lapsepõlvest mäletame, et lauale tõstetud toit võib tekitada nii rõõmu kui ka kurbust. Head tuju tekitavad need toidud, mis meile maitsevad ja mida me armastame, ning isu nende järele ei kao kuhugi ka aastakümnete möödudes – me teeme neid ikka ja jälle ja pakume neid ka oma lastele, andes nii retsepte edasi põlvest põlve. Valiku aluseks on enda kogemused pere- või tuttavate ringis pakutud toitudest, aga ka reisidel saadud kulinaarsetest elamustest.

Targa kokkaja retseptiraamat. Ülimaitsvalt ülejääkidest Mari-Liis Ilover 160 lk, kõva köide

Igaüks, kes kodus toitu valmistab, teab, et ükskõik kui täpselt ka toidukoguseid ei planeeri, ikka jääb söögikordadest sageli üht-teist üle. Eelmise päeva toitu lihtsalt üles soojendada tundub paljudele igav. Toidujäägid on aga suurepärane algmaterjal, et lihtsatest koostisosadest, vähese vaevaga ja kiiresti meisterdada midagi täiesti uut ja põnevat. Siit raamatust leiate üle 60 lihtsa koduse retsepti, mille kõigi ühisnimetaja on „uuskasutus köögis”. Rõhk on sõnadel „kodusus” ja „lihtsus”, sest pea kõik raamatus olevad toidud valmivad kodus enamasti olemas olevatest toiduainetest ning maitsevad kogu perele!

Saatuse peegelpilt Marilyn Kerro 228 lk, kõva köide

Rumbelow ja Heather Amery, pildid Colin King) on üles ehitatud enam-vähem koomiksina. Lugemine peaks võtma aega, sest igal leheküljel on nuputamiseülesandeid ja igasugu krutskitega küsimusi – kõik muidugi järjekordse petise või varga paljastamise heaks. Saame aimu detektiivi abilistest, nagu fotograaf või sõrmejäljespetsialist. Tutvume laborite tööga ja näeme, kuidas dresseerija valmistab ette ägeda nuuskurkoera. Supilinna salaseltsi ning Kättemaksukontori fännidel on sel alal kogemus olemas. Kui kool kurdab meie laste kesise tähelepanuvõime üle, võiks „Detektiivi käsiraamat” olla kohustuslik õppematerjal. Leida kahelt pildilt 20 erinevat detaili ja tuvastada selle pusle järgi, kas toas on viibinud pikanäpumees, on infoajastu lapsele just õige väljakutse. Seoste loomine ja visuaalne kirjaoskus võiks olla selle üllitise märksõnad.

KANNUSEID TEENIMA Sam Taplin ja Ian McKnee on kahasse loonud ka „Rüütli käsiraamatu”. Rüütliks hakkamise põhjus on lihtne: kõik armastavad sind ja sa oled kangelane. Piisav motivatsioon, et teha endale selgeks turvise osad või haarata äpist ÕS 2013 ja uurida, mis loom on telder. Feodaalühiskonda õpitakse 5.-6. klassis. Nooremale vajavad pildiallkirjad, nagu „Minu külaelanikud põllutöid tegemas” selgitusi. Ent milleks on lapsel õed, vennad või vanemad? Lugeja satub põnevasse maailma, kus isegi pimedad saavad võimaluse sõdida ja kust ainult pime ei leiaks ka 21. sajandiks vajalikku. Just rüütli väljaõppe kirjeldus võib väheliikuva lapse õue viia

ja panna seal luuavart ehk piiki heitma või tünn ümber, kõhusprinti jooksma. Teadmised on esitatud tuumakalt, kuid lapsepäraselt. See lubab pakutu ilusti alla neelata ja ära seedida. „Kui tahad, et teised rüütlid sinust lugu peaksid, siis käitu alati aumehena.” Naakmann, kes saab aimu sellest, et sõna peab pidama, nõrgemaid tuleb kaitsta, aga võideldes järgida ausa mängu reegleid, on peaaegu ühiskonnaküps. Nii et kaksteist punkti rüütliks saamise käsiraamatule. Hakkan sarjal silma peal hoidma. Eriti, kui tulevikus ilmub ka tüdrukutele mõelduid.

Piraadi käsiraamat Sam Taplin tõlkinud Piret Orav 128 lk, pehme köide

Astronaudi käsiraamat Louie Stowell tõlkinud Triin Olvet 128 lk, pehme köide

Rüütli käsiraamat Sam Taplin tõlkimud Triin Olvet 128 lk, pehme köide

Detektiivi käsiraamat Anne Civardi, Judy Hindley, Angela Wilkes, Donald Rumbelow ja Heather Amery tõlkinud Triin Olvet 196 lk, pehme köide

Marilyn Kerro sai tuntuks, osaledes Vene telekanali TNT populaarses saates „Selgeltnägijate tuleproov”. Siinses raamatus räägib Marilyn, kuidas ta leidis oma kutsumuse. Ent ennekõike on siin kirjutatu inspiratsiooniks sulle – et julgeksid elada, uskuda endasse, langetada olulisi otsuseid ja toimida oma südame järgi! „Ei ole midagi tähtsamat kui armastus,” kinnitab Marilyn ja annab nõu, kuidas suhet hoida, kuidas eristada armastust kirest, kuidas andestada, parandada suhteid lähedastega.

Pihlapõrnikad. Õmblustöid ja meisterdusi igaks aastajaks Anu Kaelussoo toimetanud Liina Hergauk ja Piret Mellik lõikelehe joonistanud Piret Mellik kujundanud Janett Rikkand 168 lk, kõva köide

Raamatust leiad lõiked ja juhised voogavatest kleitidest, kelmikatest seelikutest, peenemast pesust kuni soojendavate jakkideni. Lisaks väiksema mahuga näputöid – keesid ja ehteid, kaeluskrae ja palju muud.Õpetusi, kuidas valmistada nahast varrukahoidjaid, nööbimedaljoni pluusile või nädalavahetuse väljasõiduks sobivat kotti.Autori töödes on tihti kokku saanud erinevad käsitöötehnikad, seega leiad raamatust ka natuke kudumist, tikkimist, kangavärvidega tehtavaid töid, pärlitega kaunistamist ja aplikatsioone. Raamat on sisult jaotatud nelja osasse – kevad, suvi, sügis ja talv – nõnda leiad sobivaid rõivaste või aksessuaaride valmistamise õpetusi igasse aastaaega. Raamatuga on kaasas kaks lõikelehte.

Ajaleht Raamat nr 106 (detsember 2016)  
Advertisement