Page 1

Nutikas entsüklopeedia TEA e-Entsüklopeedia on nüüdsest ka nutitelefonis ja tahvelarvutis. Uusi rakendusi on võimalik alla laadida Google Play Store’ist või Mac App Store’ist. Uue ajastu teatmeteosena sisaldab e-Entsüklopeedia erinevaid interaktiivsed lahendusi – seda on mugav lugeda, vaadata, kuulata. Vt lk 7

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

uudised Lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat”

Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverents „Kirjanduse piirid, raamatute raamid”

Kirjanduse piirid, raamatute raamid

Eesti Lastekirjanduse Keskus, kirjastus Tänapäev ja ajakiri Täheke kuulutasid välja seitsmenda lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat”. Tööde esitamise tähtaeg on 1. mai 2015, täpsemad nõuded leiab www.tnp.ee.

12. detsembril 2014 Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis: KAVA 12.00 Karl Martin Sinijärve avasõnad 12.10 Priit Kruus „Uue lugeja minapildist” 12.40 Maarja Vaino „Kirjandus ja näitus” 13.10 Asko Künnap „Lugev kujundaja kujundab lugejat” 13.40 Maarja Kalmet „Mõtteid dokumentaalja ilukirjanduse sümbioosist”

2014. aasta augustis möödus sada aastat muumitrollide looja sünnist. Kirjastus Varrak andis sel puhul välja esimese eestikeelse elulooraamatu Tove Janssonist. Ohtra pildimaterjaliga raamatus leidub nii fotosid Janssoni igapäevaelust, tema maale ja karikatuure kui ka muumilugude illustratsioone. Tove elu ja kunst olid omavahel tihedalt põimunud. Ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest.

Raamat Sirje Eesmaast Armastatud uudiseankru Sirje Eesmaa eluloo- ja mälestusteraamat on eriline: lugusid jutustavad teised. Raamatusse on kogutud rohkem kui 120 Sirje Eesmaa sõbra meenutused ühiselt veedetud hetkedest. Sirje saab ka ise sõna – vastuvaidlemiseks, täpsustusteks, kommentaarideks. Detsembri keskel ilmuva raamatu avaldab Tänapäev.

Piret Raua uus lasteraamat Piret Raua lasteraamatu „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” peategelane Taavi elab kahekesi koos oma emaga ühes suures majas neljandal korrusel. Lisaks emale on Taavil elav kujutlusvõime, tugev vanaema ning palju sõpru. Näiteks Uku, kes tahab suureks saades hakata koeraks, ja Mia, kellele lendab kärbes pea sisse, ja tädi Maša, kes püüab liblikavõrguga prügi. Raamatu on illustreerinud autor ise, avaldab Tänapäev.

12. detsembril 2014 Rahvusraamatukogu (Tõnismägi 2) väikeses konverentsisaalis

Tove Janssoni töö ja armastus

PAABELI RAAMATUKOGU

Paabeli Torni auhind Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis 2. detsembril taas välja Paabeli Torni auhinna, mille eesmärk on esile tõsta häid tõlkeraamatuid lastele. Selleaastase auhinna võitis tõlkija Indrek Koff kirjanik Jean-Claude Mourlevat raamatu „Ookeani kutse” tõlkimise eest. Raamatu andis välja kirjastus Draakon & Kuu.

Nr 11 (89)

14.10 - 14.50 paus 14.50 Igor Kotjuh „Kaasaegse kirjanduse võimalusi: living&writing@facebook“ 15.20 Jan Kaus „Valgelt paberilt valgele linale” 15.50 Ene Paaver „Teatritekstitalgud. Kollektiivne tekstiloome” 16.20 Kaupo Meiel „Lausa tõuseb laulu ilu, oh, mu baby, baby, baby” 17.00 vestlus: Marju Lauristin ja Jürgen Rooste 19.00 Luule- ja muusikakava „Noateral”. Kätlin Kaldmaa, Kai Aareleid, Veronika Kivisilla, Triinu Mets, Hanneleele Kaldmaa jt. 6. korruse näitusesaalis Korraldaja Eesti Kirjanike Liit Partnerid EestI Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjastuste Liit Toetajad Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium

Juubeli-Paabel Veronika Kivisilla konverentsi korraldaja

P

aabeli raamatukogu kirjanduskonverents toimub tänavu kümnendat korda. Kohal on kümmekond kirglikku eestkõnelejat ja saalitäis asjatundlikke kuulajaid (kelle seas võiks muidugi alati rohkem mehi olla). Aegu, mil ollakse tunnistajaiks kirjanduse piiride nihkumisele, on olnud ja tuleb ka tulevikus. Elame sellisel ajal praegugi. Sestap keskendub järjekordne Paabeli raamatukogu kirjanduskonverents 12. detsembril teemadele, mis rohkem või vähem puudutavad kirjanduse territooriumi teisenemist, – küsime ja loodame leida vastuseid, kas ja kui palju on piire nihutatud või raame raputatud, mis selle tinginud on ja mida need muutused kaasa toovad autoritele ning lugejatele. Raamatukaupluste müügiedetabelid

teatavad, et eesti lugeja eelistab elulugusid ja eneseabiraamatuid. Biograafiate buum ei ilmuta vaibumise märkigi. Tahetakse teada kõigist, kel elus läinud iseäranis hästi või halvasti. Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ pikk püsimine 2014. aasta tabelite tipus oli omamoodi hämmastav, nii et hakkas juba tunduma, et teost võiks ja tulekski ehk võtta hoopis eneseabiõpikuna. Paabeli konverentsi üks põhiküsimusi ongi, milline peab olema kirjandus, mille järele kaasaja lugeja haarab. Kui omaelulisus müüb, kas siis fiktsiooni tähendus ja tähtsus kahaneb? Millised on dokumentaal- ja ilukirjanduse kokkupuutealad? Püüame Paabelil visandada uue aja lugeja kontuuri, saada aimu tema minapildist, ja ühtlasi uurida, kes on uusim autor, millised on tema võtted. Juttu tuleb ka nn facebooki-kirjandusest – kes ja mida näoraamatus avaldab, missugused on omakorda virtuaali ja paberi suhted.

Teine oluline suund Paabelil on kirjanduse kokkupuutepunktid teiste kultuurivaldkondadega nagu film, teater, muusika. Käsitletakse ka raamatukujunduse piirituid võimalusi, tuleb juttu sellest, kuidas kirjandus jõuab näitusele. Nagu on kujunenud traditsiooniks, lõpetab ettekannete osa vestlus külalisega. Sel aastal on meil au kuulata Marju Lauristini ja kindlasti ei keskendu jutt pelgalt ja kitsalt ühelegi konkreetsele kirjandusküsimusele, vaid nihutab üldinimlikke mõtte ja mõistmise piire ja seda kõige paremas ja olulisemas tähenduses. Luulekava õhtu lõpus kannab pealkirja Noateral. Jääb siiski loota, et noateral-olek ei laiene kirjanduse olemusele ega olukorrale üldiselt ja et eesti kirjandus oma loojate ja lugejatega annab 2015. aastal taas põhjuse ja olulise arutlusteema, et Rahvusraamatukogus kokku tulla.

11. detsember 2014

uudised Kauneimate raamatute konkurss Kuni 2. jaanuarini on võimalik esitada raamatuid võistlusele „25 kauneimat Eesti raamatut 2014” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2014”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info (reglement, ankeet ja raamatukogu lahtiolekuajad) on leitav Eesti Rahvusraamatukogu kodulehelt www.rahvusraamatukogu.ee. Konkursi tulemused avaldatakse 5. veebruaril 2015.

Mälestusteraamat Kaalu Kirmelt Kirjastusel Koolibri ilmus kunstiteadlase Kaalu Kirme mälestusteraamat, mis kannab intrigeerivat pealkirja „Kuningas Ingvari haud ja teised Hiiumaa lood”. Nagu pealkiri lubab, keskendub Hiiumaa juurtega Kaalu Kirme seekord eeskätt kodusaarega seonduvale. Autor rõhutab, et ta „ei käsitle eestlaste ajalugu ainult kannatusterohke võitlusena ning heroilis-traagilises valguses, vaid näeb meie minevikus ka elurõõmsaid ja isegi lõbusaid seiku. See pole mitte austuse puudus esiisade raske elukäigu vastu, vaid soov koos lugejaga rõõmu tunda ka nende kustumatust optimismist ja naeruga eluraskusi ületavast jõust”.

Haarav Paxi-sari teismelistele Detsembris ilmub kirjastuses Varrak Åsa Larssoni ja Ingela Korselli Paxisarja esimene raamat „Loitsusau”. Põnevas raamatusarjas on teismeliste igapäevaelu (kool, kodu, perekond) kokku põimitud fantaasiarohkete seiklustega. 9–12-aastastele lugejatele mõeldud raamatu teevad eriliseks illustratsioonid, mille autoriks on Henrik Jonsson. Rootsi ajaleht Dagens Nyheter kirjutas: „Selle fantastilise põneviku lugemine võib põhjustada tõsise lugemissõltuvuse. Teie lapsed ja lapselapsed unustavad lugema asudes oma mobiiltelefonid, arvutid ja arvutimängud. Teid on hoiatatud!” Häid jõulupühi heade raamatute seltsis! Kohtumiseni uuel aastal!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014


2 ilmunud

Maailma parimad koogid

Roger Pizey tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 304 lk, kõva köide Sisukas koogiraamat kujutab endast ühe maailma parima kondiitri retseptivalikut, omamoodi kokanduslikku ümbermaailmareisi, mis toob meie ette paljude rahvusköökide parimad maiuspalad. See raamat on hea kaaslane ja inspiratsiooniallikas nii algajale kokale, kes tahaks küpsetada valmis oma esimese madeirakoogi kui ka tõelisele küpsetamishuvilisele, kes soovib rabada oma peret ja sõpru croquembouche’iga.

Šokolaad Carla Bardi, Ting Morris tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 320 lk, kõva köide 140 põnevat retsepti, mida ühendab šokolaad. Kuidas küpsetada mesilasesuts, vaarikamaitseline inglikook, kuradikook või turbatupsud? Raamatus on retsepte nii argi- kui pidupäevaks. Toitumiseksperdid väidavad üksmeelselt, et šokolaad on tervisele kasulik – mõistagi eeldusel, et kogustega üle ei pingutata. Vajalik raamat igale šokolaadisõbrale.

Kaunid klassikalised lood erinevad autorid tõlkinud Ilme Rääk 192 lk, kõva köide Siin seiklevad Alice ja Valge Küülik, Dorothy ja võlur Oz, Oliver Twist ja Vigurivänt, Kärnkonn ja Mutt ning paljud teised läbi aegade armastatud tegelased. Need kaheksa paeluvat lugu ühendavad endas mitme põlvkonna fantaasia, tunded ja unistused.

Advendiaeg Tom Connell tõlkinud Hanna Ingerpuu 48 lk, kõva köide Meisterdamisraamat koos advendikalendriga pakub loomingulist ja lõbusat tegevust tervele perele. Kalendri akende tagant leiab laps just selle päeva meisterdamisprojektiga seotud üllatuspildi.

Lumised lood. Tõeline talveraamat! Xanna Chown illustreerinud James Newman Grey tõlkinud Riina Turi 96 lk, kõva köide 15 lumist lugu ja toredad talvepildid viivad muinasjutumaale, kus võid koos karude ja rebaste, jäneste ja hiirte ning paljude teiste loomadega sattuda lõbusatesse talveseiklustesse.

Lumekuninganna H. C. Andreseni ainetel Kay Woodward tõlkinud Hanna Ingerpuu illustreerinud Manuel Šumberac 28 lk, kõva köide Klassikalises heast ja kurjast jutustavas loos avastame kaugeid maid ning kohtame head nõida, rääkivaid loomi, kaunist printsessi ja röövlijõuku. Väga kaunist raamatust leiab laps põnevaid üllatusi, näiteks võib ta lipikut tõmmates purustada võlupeegli ja ketast pöörates kapata põhjapõdra seljas.

www.varrak.ee www.koolibri.ee

Varrak Koolibri

Nr 11 (89) 2 (71) 11. detsember 29. märts 2014 2013

Alice Munro lugude lumm Ilme Rääk

K

anada kirjanik Alice Munro rõõmustas 2013. aastal Nobeli kirjanduspreemiat vastu võttes iseäranis selle üle, et tänu tema auhinnale võidab Kanada kirjandus kogu maailmas uusi lugejaid. Munro ise saavutas populaarsuse juba 1968. aastal ilmunud novellikoguga „Dance of Happy Shades” („Rõõmsate varjude tants”), mille eest anti talle Kanada kuberneri peapreemia. Pärast seda on Munro sulest ilmunud veel pisut rohkem kui tosina kogumiku jagu novelle, seni viimane raamat „Dear Life” („Kallis elu”) 2012. aastal.

Kuidas miski juhtub

Munrolt on sageli küsitud, kas tal on plaanis kunagi ka mõni romaan kirjutada. Vastuseks on Munro öelnud, et alguses kirjutas ta lühikesi jutte pelgalt seetõttu, et pikemateks ei jäänud pere kõrvalt aega. Jutud valmisid keskmiselt nelja kuni kuue nädalaga, nii et pärast seda jõudis ta likvideerida segaduse, mis oli tekkinud majas sel ajal, kui pereema kirjutusmasina taga istus. Pikka aega pidas ta novellide kirjutamist hoovõtuks oma esimesele suuremale romaanile, jõudis aga viimaks arusaamisele, et ta ei ole romaanikirjanik. Nii jäigi Munro lühivormile truuks, kujundades välja ainulaadse meetodi ja stiili. Oma novellide võrratu meisterlikkusega on ta pälvinud koguni Kanada Tšehhovi tiitli. Ühes intervjuus selgitab Munro: „Tahan jutustada lugu, vanamoelisel viisil – sellest, mis kellegagi juhtub –, aga tuua sellesse äkilisi pöördeid, takistusi ja kummastust. Tahan, et lugeja imestaks, aga mitte selle üle, mis juhtub, vaid kuidas miski juhtub.” Ühes intervjuus on Alice Munro välja öelnud mõtte, et igal eluetapil näeb inimene elu erinevalt, ja nii oleksid erinevad ka need lood, mis ta eri aegadel kirjutaks. Munro ongi paljudele oma novellidele hiljem uusi versioone kirjutanud.

Väljamõeldud linnades

Kui Munro raamatu „Lives of Girls and Women” käsikirja 1970. aasta detsembris kirjastusele üle andis, oli selle pealkiri „Real Life” („Tõeline elu”). Autori pakutud, aga kasutamata jäänud pealkirjadest on see üks kõnekamaid, sest

viitab kogu tema loomingule. Juba Munro esimestes lugudes on olemas see miski, mis tekitab lugejas tunde, et tegemist on tõelise eluga – et need sündmused toimuvad päriselt. Ontario väikelinnas lühiajaliselt ilmunud ajakirja Jubilee (nimetatud Munro loomingust pärit fiktiivse linna järgi) avanumbris kirjutas Munro: „Kui olin alles väga noor, tundsin ma oma kodulinna Winghami vastu – Wingham on mõistagi Jubilee protopaik – midagi niisugust, mida saab tunda vaid laps ja võõras. Mina olin võõras; ma käisin seal iga päev koolis, aga ma ei kuulunud sinna. Seepärast näis mulle seal kõik veidi võõrapärane ja erakordselt selge ja tähtis. Mõni maja näis õel ja ähvardav, mõni oli uhke ja näitas linnaelu toredust. Teatud poefassaadid, nurgad, kõnniteelõigud omandasid jõulise tähenduse, mida ei ole lihtne määratleda. Ma ei liialda, kui ütlen, et minu jaoks on igal selle linna kvartalil teatud emotsionaalne õhustik, ja selle õhustiku painest sündiski too fiktiivne linn Jubilee.” Mainides teiste kirjanike loodud fiktiivsete linnade hulgas ka Sherwood Andersoni Winesburgi Ohio osariigis (protopaik Clyde), tunnistab Munro samas kirjas, et omaenese linna väljamõtlemine on kirjaniku üks suuremaid rõõme – kõigi nende tänavate ja majade ja tubade võrgu lahtiharutamine, sealsete üksildaste ja omavahel läbi põimunud elude ja mälestuste valguse kätte toomine. Sherwood Andersoni „Winesburg, Ohioga” on Munro loomingul muidki puutepunkte, näiteks aja ja ajastu mõjude edasiandmise viis, võõrandumise õhustik ja see, et mõlemad kirjeldavad n-ö tavalisi inimesi ja elusid eriliselt meeldesööbival viisil.

Ühel ja teisel pool jõge

Novellikogu „Kerjustüdruk” („The Beggar Maid”) ilmus 1978. aastal algselt pealkirjaga „Kelleks sa ennast õige pead?” („Who Do You Think You Are?”). Tegevuse lähtepunkt on siin väljamõeldud Hanratty jõeäärne väikelinn Ontario provintsis ning peategelased kaks naist – Rose ja tema kasuema Flo. Munro vaatleb nende ja mõne kõrvaltegelase elusid talle omasel viisil ajas edasi-tagasi kulgedes. Tegelaste eri eluetappide vahelduv käsitlemine võimaldab kaasa elada sel-

Alice Munro lele, kuidas mineviku sündmusi läbi uute kogemuste sügavamalt mõistetakse ja ümber hinnatakse. Lugedes tekib tunne, justnagu sirvitaks üht ja teistpidi vana pildialbumit, kus kaugemad mälestused tembivad end hilisemate sündmustega ning lapsepilk imestab vanaduse veidrusi. „Kerjustüdruku” kolmandas loos „Pool greipi” ületab Rose iga päev kooliteel Lääne-Hanratty ja Hanratty vahelise silla ning mitte kunagi ei astu sillale seesama Rose, kes astus sinna eile ega tule õhtul koolist see Rose, kes kõndis sinna hommikul. Mõni sündmus või vaatepilt on teda muutnud, tekkinud on sootuks uued seosed, tunded või teadmised. Alice Munro vaatleb inimest eri rollides, nii neis, mida etendatakse teadlikult kui ka neis, millest inimesel eneselgi aimu ei ole ning millesse vaid har-

va ja kohkumisi satub kõrvaline pilk. Sündmustik ei ole oluline, tegelased on (Munrod tsiteerides) „igavad, lihtsad, hämmastavad ja hoomamatud – nagu köögivakstuga vooderdatud sügavad koopad”, aga lugeja on lummatud, otsekui pühendataks teda saladustesse, mida ta aimab juba ammu, aga ei ole osanud, julgenud, soovinud enda omaks pidada.

Kerjustüdruk. Ajavaim Alice Munro tõlkinud Ilme Rääk 248 lk, kõva köide

Legendaarne, kõmuline, surematu Olavi Teppan

V

õib tunduda üllatav, et veel kaks aastakümmet pärast Queeni solisti Freddie Mercury surma ilmub ansambli biograafia, pealegi veel selline, mida autor, Briti muusikaajakirjanik Mark Blake nimetab „rääkimata looks”. On ju Queenist ja ka selle üksikutest liikmetest juba kirjutatud ja eesti keeldegi tõlgitud nii mõnigi elulugu, mille hulgas leidub küll objektiivsemaid, küll subjektiivsemaid käsitlusi. Teisalt pole Queen kindlasti mitte selline fenomen, mis oleks lasknud ennast kogu oma hiilgeaja legendaarses kõmulisuses, muusikalises mitmetahulisuses ja oma liikmete eripalgelisuses väga hõlpsasti ära tõlgendada ja lahti kirjutada. Samuti viitab uute biograafiate ilmumine vaieldamatule asjaolule, et Queen elab edasi – see ei tähenda üksnes Brian May ja Roger Taylori jätku-

vaid ülesastumisi maailma muusikalavadel, vaid ennekõike ansambli loomingu igihaljust ja raugematut populaarsust, kusjuures isegi uuema põlvkonna hulgas, kes Queeni aktiivseimal tegutsemisajal 1970.–1980. aastatel veel sündinudki polnud. Raamatusse „Queen: rääkimata lugu” on Mark Blake koondanud oma varasemad intervjuud Queeniga ning lisanud nendele sadakond uhiuut intervjuud produtsentide, endiste bändiliikmete, tehnilise personali ja kunagiste koolikaaslastega. Tulemuseks on biograafia, mis vahest rohkem kui varasemad hõlmab ansambli kui terviku kujunemislugu, selle loometeekonda ja üha selgemini kristalliseeruvat positsiooni rokkmuusika ajaloos ning kõigi bändiga lähedalt seotud inimeste isikliku elu. Kuidas sattusid neli nii erinevat isiksust kokku ja leidsid ühise keele; mis ja kes on neid elu jooksul mõjutanud, mida on

se, niivõrd kui see ühe geniaalse, mõistatusliku ja kõvasti laineid löönud bändi puhul võimalik. Raamatut täiendab ka suurepärane pildimaterjal, mille hulgas leidub nii varaseid rariteetseid fotosid kui ka klantspilte Queeni kuulsusrikastest päevadest. Kokkuvõttes kindlasti tänuväärne teos nii andunud Queeni fännidele kui ka laiemalt popkultuurist ja staaride personaaliast huvitatutele.

Noored ja tundmatud Queeni liikmed ansambli asutamisaastal 1970. FOTO REX/SOUTH COAST PRESS/AOP

nad läbi aegade mõtelnud, tundnud ja kogenud. Kõige selle juures suudab Mark Blake säilitada oma käsitluses paraja tasakaalu ega lasku meelevaldsesse kollasetoonilistesse spekulatsioonides-

Queen: rääkimata lugu Mark Blake tõlkinud Olavi Teppan 344 lk, kõva köide


www.koolibri.ee

Elujõuline kirjandus Margus Ott

E

esti keeles on Märt Läänemetsa suurepärases tõlkes saanud kättesaadavaks 2012. aasta Nobeli preemia laureaadi Mo Yan’i (snd 1955) romaan „Punane sorgo”. Võibolla on see raamat juba paljudele tuttav samanimelise kuulsa filmi tõttu, mis oli režissöör Zhang Yimou debüütfilm ja mis tugineb teose kahele esimesele osale. Raamatul on viis osa ja ta on kaunis kõhukas, kuid selle lugemine ei võta kaua aega, sest tekstis on järgemööda kaasahaaravaid narratiive ja eestikeelne tõlge on väga mahlakas. Lisaks romaanile enesele on raamatu kaante vahel veel tõlkija põhjalik järelsõna, sündmuste jälgimist hõlbustav kronoloogia ja tegelaste nimistu ning veel ka Mo Yan’i kõne Nobeli auhinna kättesaamisel.

Mo Yan

Sorgopõld kui eluvoolu võrdkuju

Sorgo ja sorgopõllud on siin mitmel tasandil kesksed tegelased. Esiteks on sorgo selles piirkonas oluline puhtmajanduslikult; sorgo üks oluline kasutus on sorgoviina baijiu ajamine, millega tegelevad ka peategelased. Teiseks aga on inimesest pikem punane sorgo iselaadi koduks või varjupaigaks. See pakub kaitset bandiitidele, sõdurite eest põgenevatele külaelanikele, aga ka kohta armastusele – jutustaja isa eostatakse keset sorgopõldu. Kolmandaks on sorgopõld tollesama üleüldise voolamise ja vohamise võrdkuju: tuules lainetav põld, veresarnane punasus, temasse langenud laipade ümbertöötamine. Neljandaks tuleb päris teose lõpus sisse ökoloogiline motiiv: jutustamisajaks mis langeb umbkaudu kokku teose tegeliku kirjutamise ajaga 1980. aastate keskel, on traditsiooniline kõrge punane sorgo asendatud madala hübriidsordiga. Sellega on kadunud terve maailm, ökosüsteem nii inimestele kui ka teistele olenditele. Kindlasti on siin ka ühiskonnakriitiline noot seoses modernistliku looduse ümberkorraldamisega ja postmodernistliku ökoloogilise kriisiga. Sorgolõime vahele on põimitud ridamisi loo-

kudesid ja inimelusid väga erinevast perspektiivist: meeste ja naiste, laste, täiskasvanute ja vanade, bandiitide, tööinimeste ja sõdurite omast.

Inimene loodusliku kulgemise rüpes

Valdav osa tegevusest toimub maal ja enamik tegelasi on kas madalat või keskmist päritolu (justkui zhuangzilik „asjade võrdsustamine” või anarhistlik valitsusetus: „ [Isa] ei saanud kunagi õiget sotti inimeste ja poliitika või ühiskonna ja sõja vahekordadest, kuigi oli ise olnud kõige täiega kistud võitluskeerisesse ja tahtnud alati lasta enda loomusel kehasoomuse pragudest välja paista.” (lk 221) – kusjuures suur osa tegevusest ongi esitatud jutustaja isa vaatepunktist). Tegelaste motiivid pole üldiselt eriti üllad, aga samas ka mitte ainelisele põhjuslikkusele redutseeritud – ma ütleksin, nad on looduslikud. Sealjuures on oluline asi seegi, et inimene kõige oma psühholoogiaga asetub looduse ja kulgemise rüppe. Me väljendame midagi, millest me ise lõpuni aru ei saa, elu jõudu. See ei tähenda individuaalsuse eitamist, vaid vastupidi, kõige vägevamalt voolab elujõud neis, kes on julged. Kõige enam paistab siin silma ju-

tustaja vanaema, kes oskab Hiina patriarhaalsena püsinud maailmas toime tulla ja ennast kehtestada. „Vana Arhat oli ustav palgaline ... Kas mu vanaema armastas teda või kas ta isegi jagas temaga aset, ei ole üldse moraali küsimus. Kui armastaski, mis siis? Ma usun, et tema oli naine, kes oleks julgenud teha ükskõik mida hing aga ihaldas. Oli ta ju jaapanlaste vastase vastupanuliikumise kangelane, seksuaalvabaduse teenäitaja ja iseseisva naise musternäidis.” (lk 23) Eelpoolöeldut silmas pidades võib tunduda kummaline ja paradoksaalne, et raamatust jääb soe tunne. Usutavasti võib see raamat köita üsna laia lugejaringi. Jääme ootama, kas kunagi tõlgitakse ehk ka teist Hiina tänapäeva nobelisti, 2000. aastal selle auhinna pälvinud Gao Xingjian’i.

Punane Sorgo Mo Yan tõlkinud Märt Läänemets 486 lk kõva köide

Armastusega Hiiumaast Kärt Jänes-Kapp

K

unstiteadlasel Kaalu Kirmel on valminud mälestusteraamat, mis kannab intrigeerivat pealkirja „Kuningas Ingvari haud ja teised Hiiumaa lood”. Nagu pealkiri lubab, keskendub Hiiumaa juurtega Kaalu Kirme seekord eeskätt kodusaarega seonduvale. Pealkirjas lubatud teistes Hiiumaa lugudes jutustab ta oma lapsepõlvest ja noorusajast, aga ka tänastest toimetustest suvehiidlasena Jausa külas. Ta jagab lugejaga oma kohtumisi ja kogemusi huvitavate ning värvikate hiidlastega, keda on aastakümnete vältel ise näinud tegutsemas ja toimetamas. Aga ta viib lugeja ka kaugemale minevikku – eeskätt Jausa küla Tooma talu

ilmunud Jõuluöö muinasjutt Clement C.Moore tõlkinud Ilme Rääk illustreerinud Henry Fisher 32 lk, kõva köide Kaunis jõulumuinasjutt sellest, kuidas lumisel talveööl külastab üht peret jõuluvana. Ameeriklase Clement Clarke Moore’i ainus luuletus, mille ta kirjutas jõuludeks oma lastele, ilmus 1823. aasta 23. detsembril ja sai ruttu väga populaarseks. Sellest ajast peale tuleb paljudesse kodudesse kogu maailmas jõuluvana põhjapõtrade ja saaniga, laskub läbi korstna tuppa ning jätnud maha kingitused ja head soovid, lendab läbi tuisu edasi.

Hilpharakas

Märulifilm või elu?

Romaani põhiline tegevustik toimub vahemikus 1917–1941 Hiina idaosas Shandongi provintsis Kirde-Gaomis. See on Hiinas üks segadusteaja etapp, mis ulatub 1839. aastal alanud Esimesest oopiumisõjast kuni Mao Zedongi surmani 1976. aastal. Romaanis on kümneid kirjeldusi, kuidas soolikad või aju välja voolavad, verest rääkimata, ja muudest jubedustest, nii et „objektiivselt” oleksid need stseenid justkui mõne märulifilmi üleskirjutised – aga kummaline on see, et nende efekt on peaaegu risti vastupidine noile filmidele. Esiteks on filmides sageli olulisel kohal tehnika, samas kui romaanis on see rudimentaarne ja suurem osa tegevusest toimub looduse taustal, looduse rüpes, kus tähtsateks tegelasteks on sorgopõld ja jõgi. „Sinaka jõevee jahe hingus ja tema kallastel kasvava punase sorgo soe hingus said tammil kokku, tekitades seal õrna läbipaistva udu.” (lk 123) Teiseks on sellised vägivaldsed surmad tihti seotud teist sorti elude vohamisega. „Vanaisa katsus luukere abaluudest tõsta, kuid see lagunes koost ja kukkus läbisegi kondihunnikuna maha. Paar punast sipelgat ronis tundlaid kõigutades välja pealuu silmakoobastest, kus kunagi olid olnud vanaema selged silmad.” (lk 321) Niimoodi omandavad isegi kõige jubedamad stseenid üleva efekti, olles osa tohutust elu liikumisest, muundumisest, kihisemisest ja vohamisest.

3

Koolibri

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

algusaegadesse – ning pajatab värvikaid lugusid emapoolsetest esivanematest, kelle hulka paljude teiste hulgas kuuluvad Käina kiriku vöörmünder, Harju küla koolmeister ja eesti esimese kutselise helijooja Rudolf Tobiase vanaema. Kaalu Kirme ise on rõhutanud, et ta „ei käsitle eestlaste ajalugu ainult kannatusterohke võitlusena ning heroilistraagilises valguses, vaid näeb meie minevikus ka elurõõmsaid ja isegi lõbusaid seiku. See pole mitte austuse puudus esiisade raske elukäigu vastu, vaid soov koos lugejaga rõõmu tunda ka nende kustumatust optimismist ja naeruga eluraskusi ületavast jõust”. Raamat ei piirdu siiski üksnes Jausa kandi ja Jausa rahvaga, sest Kaalu Kirmet on kirjutamisel inspireerinud mitmeski mõttes laiem taust – Hiiumaa

asustamine, talude päriseksostmine, Esimene ja Teine maailmasõda, hiidlaste küüditamine, Nõukogude okupatsioon, selle mõttetus ja kokkuvarisemine, hiidlased Euroopas ja mujal maailmas, Hiiumaa vaatamisväärsused. Raamatule lisavad omapära fantaasiapildid, nagu näiteks need, mis puudutavad Pühalepa kiriku lähedal tänaseni seisvaid Põlise (Põhilise) leppe kive ning rootslaste kuningat Ingvarit, kellele viitab ka raamatu pealkirja esimene pool. Seesuguste mõttearenduste kohta on Kaalu Kirme ise öelnud: „Pretendeerimata rangele ajaloolisele tõepärale ja Eesti vanema ajaloo asjatundja troonile, loodan, et fantaasiapilt, mille käesoleva üllitise esimestele lehekülgedele maalisin, ei räägi väga jõngalt võimaliku ajaloolise tegelikkuse vastu.”

Sulg, millega kõik need rohkem või siis vähem tõsised lood kirja on pandud, on töötanud sujuvalt ega ole hoidunud mahlakusestki. Ja mis seal imestada, tahtis ju Kaalu Kirme omal ajal minna õppima hoopis eesti keelt ja kirjandust. Miks see plaan teostamata jäi ja mis rolli mängis selles Hiiumaa, neile küsimustele peab lugeja vastust otsima juba raamatust.

Kuningas Ingvari haud ja teised Hiiumaa lood Kaalu Kirme 312 lk, kõva köide

Olivia Saar 28 lk, kõva köide Selles seikluslikus muinasjuturaamatus kohtute lindude-loomadega, kes on võtnud nõuks inimeste kombel tegutseda ja toimetada ning kellel on inimestele omaseid jooni. Milliseid üllatusi ja ootamatusi see uut moodi elu endaga kaasa toob, seda loetegi põnevatest juttudest, kus lisaks Hilpharakale tutvute ka Ihnuskoi, Kiidukuke, Mürakaru, Kontoriroti, Hädavarese ja Poripõrsaga.

Teeme koos. Moodsad tikandid Mareli Rannap 60 lk, pehme köide Vanasti nimetati tikkimist ka kirjamiseks, justkui oleks rõivastele kirjutatud sõnumeid. Kes neid lugeda oskas, sai kandja kohta mõndagi teada. Algupärastesse rahvarõivaornamentidesse tuleb küll suhtuda austuse ja lugupidamisega, kuid neid sobib kasutada kõikjal, mitte ainult rahvarõivastel. Raamatus on 13 rõivaeset, mille sünniloo taga peitub mõni Eesti käsitöö varasalvest leitud tikand, mis on saanud uue hingamise: näiteks hüpanud tekilt kleidile, undrukule või sukale, vaibalt kampsunile, käistelt kardinale või seelikule.

Kuidas elavad väikesed sipelgad? Friederun Reichenstetter, Hans-Günther Döring tõlkinud Urmas Kaldmaa 32 lk, kõva köide Noor sipelgaema rajas päikeselisele metsalagendikule uue sipelgapesa. Tema pesakuhil aina kerkib ja kerkib, sest kõik sipelgad töötavad innustunult üheskoos. Vahel juhtub aga mõndagi hämmastavat: näiteks hiilib pessa laisk põrnikas ja katsetab sipelgate peal tõeliselt kavalat trikki… Südamlik lugu räägib elust sipelgapesas ning annab palju uusi teadmisi.

Kuidas elab väike orav? Friederun Reichenstetter, Hans-Günther Döring tõlkinud Urmas Kaldmaa 32 lk, kõva köide Südamlik lugu jutustab oravate elust ning annab palju uusi teadmisi selle kohta, mida oravalapsed süüa tohivad, kust nad toitu ja vett võivad leida ja kuidas talvevarusid muretseda.


4 ilmunud

Bizarre

Andrei Ivanov tõlkinud Veronika Einberg 408 lk, kõva köide Tegu on triloogia teise raamatuga, järjega romaanile „Hanumani teekond Lollandile” (e.k 2012), mille süžee tugineb osaliselt kirjaniku elus reaalselt toimunud sündmustele. Romaani tegelased on eluheidikud ja ullikesed, pagulased, keda polekski justkui olemas, nende jaoks on kõikjal võõras maa.

Ühe katuse all Erik Tohvri 224 lk, kõva köide Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pensionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes end uhkustavalt boheemlaseks nimetab.

Tove Jansson. Tee tööd ja armasta Tuula Karjalainen tõlkinud Kadri Jaanits 304 lk, kõva köide Tove Jansson (1914–2001) armastatumaid soomerootsi kunstnikke ja kirjanikke. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad. Ja just selles järjekorras. Ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest, sõpradest ja reisidest. See raamat on esimene eesti keeles ilmunud elulooraamat Tove Janssonist. Raamatu autor Tuula Karjalainen (1942) on kunstiajaloolane ja kirjanik.

Loitsusau PAX: 1.raamat Åsa Larsson ja Ingela Korsell tõlkinud Kadri Papp 148 lk, pehme köide Üheksa- ja üheteistkümneaastased vennad Alrik ja Viggo Delling saabuvad kasulastena Mariefredi. Varsti mõistavad Magnar ja Estrid, et poisid on saadetud linna, et aidata neil raamatukogu peagi saabuvatel ohtlikel aegadel kaitsta. Nii nagu kogu maailmas, on ka Eestis jätkunud Rootsi põnevus- ja krimikirjanduse võidukäik. Paxi-sarjas on teismeliste igapäevane elu (kool, kodu, perekond) kokku põimitud fantaasiarohkete seiklustega. 9–12-aastastele lugejatele mõeldud raamatu teevad eriliseks illustratsioonid, mille autor on Henrik Jonsson.

Jooga köögis Retsepte ja soovitusi tervemaks eluks Kadi Toompere 272 lk, kõva köide Raamatus leidub kolme tüüpi retsepte: klassikavaramusse kuuluvaid rahvusvaheliselt tuntud retsepte, toortoite ja lisaks mõningaid lähedaste peal läbiproovitud ja lemmikuks kuulutatud retsepte. Kõik toidud selles raamatus on lacto-vegan põhimõttest lähtuvad. Autor on joogat harrastanud üle 14 aasta ning tänaseks on ta pööranud oma elus uue lehekülje, muutes nii oma tööd, toitumist, harjumusi kui ka maailmavaadet.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

Nr 11 (89) 2 (71) 11. detsember 29. märts 2014 2013

Kas maailm ja inimesed muutuvad? Kristel Vilbaste,

otse Saksa keisri läheduses, kohtuda temaga lossipargis. Ta on vist ainuke eestlane, kellele see osaks sai! Aga ei saa öelda, et Ellen selle üle õnnelik oleks olnud. Ta oli kindlalt uhke eestlane, patsifist ja naisõiguslane ning võib arvata, et kui ta oleks elanud tänases päevas, siis oleks ta oma vanemate kombel olnud edukas ajakirjanik või poliitik. 1905. aasta revolutsioon, sõda ja Oktoobrirevolutsioon võtsid talt selle võimaluse. Kuid ta õppis aednikus, ta oli esimene väljaspool Eestit kõrgemas aianduskoolis õppinud naine. Ja aednikuamet aitas teda läbi elu, ka läbi kõikide järgmiste revolutsioonide ja sõdade. Kirjutamisande oli ta pärinud oma emalt ajakirjanik Marie Koppelilt. Raamatu kujul ilmuv päevik on kirjutatud nii hästi, et seda on ainult õige veidi nüüdisaja keelde toimetatud, muu on jäänud samaks. Eesti sõjakirjanduses kujutatakse eestlast enamasti suurte ja vägevate hammasrataste vahele jäänuna. Ometi on seda kõik Euroopa rahvad. Milline on aga välismaale sattunud noore inimese pilk tollastele Saksa kultuuriringkondadele? On uskumatu, kui palju sarnasust on tollasel ajal tänase päevaga. Maailm ja inimesed ei muutu, kõik kordub.

loodusajakirjanik ja autori lapselaps

„Sõda pidi tulema. Ta oli ära jäämata. Nõnda ruttu ei oodanud teda aga ükski.” Esimese maailmasõja algusest sai tänavu täpselt 100 aastat. Vahepeal on ilmas möllanud veel teine üleilmne sõda. Võib-olla on käimas juba kolmas. Kas olete end tabanud mõtlemast, kuidas sellised asjad alguse saavad ja miks rahujõud kohe inimeste enesehävituslikele plaanidele vastu ei astu? Kas sada aastat tagasi olid inimesed sõjakamad? Miks ei suudetud kohe vastu hakata ja tapeti miljoneid süütuid inimesi? Miks iga inimpõlve järel oodatakse jälle uut sõda? „Ma ei saa aru, mis pärast ikka ja ikka kahesuguse mõõduga mõõdetakse? Kaks inimest. Nad on üksteisele tee peal ees. Seltskonna, seaduse, Jumala ees oleks see, kes teise maha lööb, mõrtsukas. Aastate otsa vaevlevad mõrtsukad vangikongi halli seinte vahel, kuni nad nii samasugused hallid on, kui need seinad. Ja mis on sõda? Üheteise mahalöömine, hävitamine. Ja kas ei ole need aumärkidega kroonitud isamaapojad ka mõrtsukad? Mõrtsukaid kantakse kättel.” Nõnda kõneleb 100 aastat tagasi oma päeviku lehekülgedel minu vanaema Ellen Koppel. Ajalehe Olevik ajakirjanike Marie ja Karl Koppeli tütar Ellen õppis 1914. aastal, Esimese maailmasõja puhkemise hetkel, aiandust Saksamaal Potsdamis Sanssouci keisrilossi ümbritsevates aedades. Raamatus on ära trükitud tema päevik sõja esimestest kuudest, eluloost ja hilisematest kommentaaridest. Need on kõige kummalisemad mälestused, mida tean. Eks ole siin suur roll aastal, hetkel ja olustikul. Olla Esimese maailmasõja algul sõja südames,

Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis koostanud Kristel Vilbaste 112 lk, kõva köide

Ellen Koppel 6. juulil 1912. Leerilapsena Tartus.

FOTO RAAMATUST

Rootsi aeg jättis oma jälje võim oli parajasti kuninga või aristokraatide käes. Raamatut läbivaks jooneks võibki pidada Rootsi keskvalitsuse ja kohalike võimukandjate – rüütelkondade ja linnakodanike – vahelist võitlust võimu ja majanduselu pärast Eesti eri piirkondades. Oleme proovinud siduda oma esitust varasema uurimusega, nii et nii eesti kui ka baltisaksa traditsioon ja eri teadlaste seisukohad tuleksid selgelt esile. See on tulenenud eelkõige vajadusest luua üldpilt selle ajalooperioodi kohta.

Ajaloolase Marek Tamme küsimustele vastavad raamatu autorid

Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen

Rootsi aja erinevatest tahkudest on Eesti ajaloos kirjutatud nii mõndagi, teie raamat on esimene katse kogu see ajastu ühtede kaante vahel kokku võtta. Kuidas te iseloomustate raamatu põhisihte ja lähenemist? Raamatu eesmärk on anda ülevaade perioodist, mil Eesti ala kuulus Rootsi võimu alla. Algselt on see kirjutatud Rootsi lugejaskonda silmas pidades sooviga tutvustada Eesti ajalugu ja nüüdisaegset Eesti ajalooteadust. Eesti ala läks Rootsi võimu alla kolmes etapis, kusjuures kõik toimus nendes piirkondades eri tempos. Seetõttu on ka teose ajalised raamid erinevad: Põhja-Eestit ehk tolleaegsest Eestimaad käsitletakse aastast 1561, Lõuna-Eestit (tolleaegsest Põhja-Liivimaad) aastast 1629 ja Saaremaad aastast 1645 alates, mis tähendab, et Poola ja Taani osa ajaloo kulust on täielikult välja jäetud.

Karl XII 1701. aastal Väina ületamise ajal. Johann Heinrich Wedekind. FOTO RAAMATUST

Siin moodustunud kolm (Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa) provintsi jäid Rootsi jaoks siiski omal moel kaugeks, meretaguseks maaks, mille valitsemise olulise piirdena tõusevad esile vastuolud keskvõimu ja kohaliku aadli vahel. Peamine ülesanne on olnud anda üldpilt sellest, millised õieti olid Rootsi eesmärgid Läänemere maades ja kuidas nende elluviimine õnnestus. Sel moel ilmneb selgelt, et Rootsi püüdlused sõltusid ka asjaolust, kas

Rootsi aeg kehtis Eestis pea poolteist sajandit, 1561–1710. Millised on selle perioodi suurimad mõjud Eesti arengule? Ja mis on sellest pärandist olnud kõige püsivam tänapäeva vaateveerult? Rootsi pärand Eestis on kolmeosaline – kirik, ülikool ja rahvaharidus ning kohtukorraldus. Rootsi aeg jättis oma jälje nendele kõigile, kuid ehk kõige olulisem on rõhutada mõju kirikule, mis tähendas seda, et Eesti ala säilis protestantlikuna ega muutunud katoliiklikuks. See on aga olnud oluline kultuurile, nii omakeelse kirikliku kirjanduse arengule kui ka näiteks töömoraalile.

Kuigi osa Rootsi uuenduste mõjust oli lühiaegne, näiteks kooliharidus ja maareformina suur reduktsioon, jäi see elama omal moel ideena talupoegade suuremast vabadusest. Rootsi aeg oli ühtlasi ka Soome aeg – sest Soome kuulus ühe osana sellesse ühtsesse riiki – ja seda võis Eestis näha muu hulgas ka soomlaste ulatusliku sisserände kujul. Rootsi ajal hakati pidama kirikuraamatuid, koostati kaarte ja viidi läbi revisjone. Kõik need on tänapäeval väärtuslikeks allikmaterjalideks, mis pakuvad ajaloolaste ja kohanimede uurijate kõrval olulisi pidepunkte ka suurele suguvõsa ajaloost huvitatute ringile.

Meretagune maa. Eesti ajalugu Rootsi ajal Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen tõlkinud Ivar Rüütli 456 lk, kõva köide


www.varrak.ee

Hing ja hõng. Leib!

ilmunud Naeru ja unustuse raamat Milan Kundera tõlkinud Pille Kruus 278 lk, kõva köide Raamat ilmus prantsuse keeles 1979. aastal, kui Milan Kundera oli neli aastat varem oma sünnimaalt Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale emigreerunud. Lugudesse inimestest ajalookeerises on põimitud autobiograafilisi elemente ja esseistlikke arutelusid. Need on lood kommunistliku aparaadi ponnistustest kustutada rahva mälu kui ka lihtsalt inimmälu armetusest.

Karl Martin Sinijärv kirjanik

M

a ei ole ausalt öeldes suurem asi leivainimene. Pole kunagi olnud. Nood mõned kord mõned kuud, mis järjest on tulnud ulgumail veeta, ei ole tekitanud paljukõneldud iha ega igatsust eestimaise leivukese järele. Orlovi leiva, Ramenski saia ja Otdelnaja vorsti seltsis veedetud lapsepõlv on jätnud kustumatu jälje. Jah, ma tean, et kiluleiba ilma leivata teha ei saa ning ausalt öeldes on ka leivata munaleib üpris nonsensjas kraam. Tean sedagi, et esimesel juhul olgu leib võimalikult must ja teisel juhul peenleib. Enamasti on mu leib üldse sepik. Aga juba hulk aastaid häirib mind, et ma ei saa enam ise lõigata nii pakse või õhukesi käärusid, nagu parasjagu isu on. Kogu maailma leib – ja seda on poes puudade kaupa – on keskmise inimese keskmise mugavuse huvides keskmiselt keskpäraseks viilutet. No mis sa hing sihukesega peale hakkad! Mis siin hakata. Võtad poest viiludeks lõikamata raamatu ja tutvud leivateo hingeeluga lähemalt. Ei saa luisata, et juba hakkasingi kohe oma leibu ise küpsetama, sest alles ma ahjusooja teose omandasin, ent karta on, et sinnapoole kisub. Ahju poole. Leiva poole. Alguses kohkusin muidugi korraks ära, sest kohe hakatuseks tuli juttu juuretisest. Seda juuretise-asja ma pisut pelgan. Juuretis tundub mõnevõrra kahtlase elukana, milles arenevad üheskoos uus inimene, viies dimensioon ja maagilis-müstiline keel. Et paned teise omast arust küll kenasti külmkappi tallele, ent varsti umiseb toanurgas sammaldunud maaema ning kõõrutab vaheldumisi päevaveeretamist ja jamaika hällilaulu. Raamatut edasi lehitsedes selgub, et kaugeltki mitte kõik tutvustatavad leivalised ei eelda juuretisega suhtlemist ning nii mõnigi tundub nõnda lihtne valmistada, et patt oleks proovimata jätta. Ning kui ise ei söanda, siis võib anda

Paradiisist tuli torm sari „Moodne aeg” Johannes Anyuru tõlkinud Heidi Saar 208 lk, kõva köide Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960. aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.

Foto raamatust katsetamiseks lapse või lapselapse kätte – noorem põlvkond annab iidsele asjale ikka värskema vungi. Paljalt retseptikoguna pole muidugi põhjust sesse raamatusse suhtuda. Sellise mitte just üleliia suure (küll aga hoolsasti valitud) koguse kakuküpsetusjuhiseid võinuks ju sipsti ülekäe internetti paisata, ja inimestel heameel. Õnneks on p-raamat kui füüsiline objekt samapalju kunstiteos kui teabekandja ning sellisena antud juhul igati õnnestunud. Sõna ja kuva saavad ruumi ning oskavad mõjuda enamana kui lihtsalt üks järjekordne kokaraamat. Sümpaatne nõks on raamatusse külla kutsutud mitmesugused ägedad Eesti naised. Nad

ei jaga meiega omi retsepte – leivajuhised on Evelini omad ja kirja pandud esimeses isikus, otsekui kirjana lugejale – nad jagavad oma ilu ja oma eluvaadet. Lühidalt, aga veenvalt. Mõnes mõttes on „Leib” justkui luuleraamat. Ei pea korraga lugema, võib naudiskella jupphaaval ja mitmel tasandil. Lugemise tulemus võib olla vägagi reaalne. Ja maitsev. PS. Ajaloolise tõe huvides olgu üles tunnistet, et tõsiterava Jaapani damasknoaga saab poeleiva paksu viilu lapikutpidi õhemaks poolitada küll. Ent milleks selline peenutsemine vana püha toiduse juures? Parem ikka oma ahi, oma hing ja hõng.

FOTO KATRINA TANG

Leib. Ilo & vägi. Bread. The Beauty & the Might Evelin Ilves fotod Katrina Tang tõlge inglise keelde Juta Ristsoo 192 lk, kõva köide eesti- ja ingliskeelne

Elu ja armastus Šotimaal Maarja Kaaristo iana Gabaldoni „Võõramaalase”sari on ajaloolise romaani žanri austajaid rõõmustanud juba enam kui 20 aastat, mil sarja esimene osa Ameerikas ilmus ja võitis kohe samal aastal ka romantiliste romaanide eest antava RITA auhinna. Romaan sündis seetõttu, et merebioloogist Arizona ülikooli õppejõud otsustas järele proovida, kuidas kirjutamine käib. Tänaseks on ilmunud kaheksa mahukat romaani ning tänavu augustis linastus ka telesarja („Outlander”) esimene osa, mis sai kiiresti ülipopulaarseks (koguni nii populaarseks, et teine hooaeg telliti pea kohe pärast sarja avaosa linastumist, mis pole sugugi igapäevane praktika). Milles siis peitub „Võõramaalase” fenomenaalse edu saladus?

masõja ajal rindel teeninud meditsiiniõde Claire Randall tuleb sõja lõppedes koos oma abikaasa Frankiga Šotimaale n-ö teisi mesinädalaid pidama (paar pole sõja ajal õieti kohtunudki). Nad satuvad Stonehenge’i sarnase, Craigh na Duni nimelise kiviringi lähedal pealt nägema kummalist, ent lummavat rituaali ning kui Claire järgmisel päeval naaseb, satub ta üht kivi puudutades ühtäkki aastasse 1743. Peagi kohtub ta noore võluva šotlase Jamie Fraseriga ning alguse saab üle aegade ulatuv armastuskolmnurk, kus Claire, keda veab vägisi Jamie poole, püüab tegelikult siiski 20. sajandisse ja abikaasa juurde tagasi pääseda. Samal ajal tuleb tal rinda pista oma abikaasa kauge esivanema Jack Randalli sepitsuste, 18. sajandi olme ja päevapoliitikaga, mis kisub kohati üpris veriseks.

Ajarännuromaanid

„Võõramaalane” teleekraanil

Varraku toimetaja

D

Kui tahta sarja žanriliselt piiritleda, siis oleks vist kõige õigem öelda, et tegu on ajalooliste romantiliste fantaasia- ja seiklusromaanidega. Veelgi täpsemalt ajarännuromaanidega. Nimelt saab tegevus alguse sellest, kui Teise maail-

5

Varrak

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

Enam kui kahekümne ilmumisaasta ja kaheksa mahuka romaaniga on „Võõramaalase”-sarjale kujunenud andunud järgijaskond, niisiis pole imekspandav, et kui hakati kõnelema sarja teleekraanile toomise võimalusest, olid

fännid esialgu ärevil ja mures. Diana Gabaldon on intervjuudes öelnud, et talle tuli korduvalt Hollywoodist pakkumisi teha raamatu põhjal täispikk mängufilm, kuid ta vastas kõigile eitavalt, kuna ta ei pidanud õigeks süžeeliinide niisugust kärpimist, et need oleks võimalik kahe-kolme tunni pikkusesse filmi mahutada. Nõnda lükkas ta pakkumised tagasi (nagu seda oli muuhulgas teinud ka näiteks George R. R. Martin) ja ootas õiget aega. Ning õige aeg tuligi, ei kellegi muu kui Ronald D. Moore’i kujul, keda ulmesõbralik kvaliteettelevisiooni austaja tunneb ennekõike Battlestar Galactica loojana. Panused olid kõrgel – oli ju romaanisarja suures ja häälekas fännkonnas igaühel oma arvamus selle kohta, missugused täpselt peaksid peaosalised välja nägema. Ja pettuma nad ei pidanud. Jamie rolli valiti Sam Heughan, kes oli muuseas varem osalenud mitmetel „Troonide mängu” proovivõtetel. Kuid saatusel oli Heughaniga oma plaan, sest just Jamie osa istub talle kui valatult. Sellega on ühel häälel nõus nii kriitikud, televaatajad kui ka Diana Gabaldon. Peaosatäitja Claire’i leidmisega läks

kauem aega ja võtted juba peaaegu käisid, kuni viimaks saabus andekas iiri näitlejanna Caitriona Balfe. Ja valminud telesari on tõesti vaatamist väärt – suurepärased näitlejatööd, vapustavad Šotimaa võttepaigad ja kaasakiskuv süžee. Sarja ongi juba korduvalt võrreldud „Troonide mänguga” ning poleks mingi ime, kui see saaks sama populaarseks. Kõik eeldused selleks on alusteksti, Diana Gabaldoni vapustavalt hea jutuvestjaoskusega kirjutatud romaani kujul vaieldamatult olemas.

Loomise päevikud Stefan Klein tõlkinud Krista Räni 232 lk, kõva köide Kuidas tekkis maailm? Mis on elu? Mida tähendab teadvus? Uskumatud edusammud, mida teadlased on viimastel aastakümnetel teinud füüsikas, evolutsioonibioloogias, neuroteadustes ja geenitehnoloogias, võimaldavad anda nendele inimkonna vanadele küsimustele täiesti uusi vastuseid. Autor paneb kirja põneva loomise kroonika. Stefan Klein (snd 1965) on õppinud Münchenis, Grenoble’is ja Freiburgis analüütilist filosoofiat ning füüsikat, teinud teadustööd teoreetilise biofüüsika vallas. Oma raamatuga tahab ta äratada inimestes vaimustust reaalsuse suhtes, mis on põnevam kui mis tahes kriminull.

London Edward Rutherfurd tõlkinud Rein Turu kordustrükk 1000 lk, kõva köide Raamatus kirjeldatakse Londoni ajalugu roomlaste ajastust tänapäevani. See ajalugu ilmneb erinevate inimsaatuste kaudu, nagu rooma aja pisivõltsija Julius, Dame Barnikel, kelle kõrtsis pidutseb Chaucer koos oma kaasaegsetega, Edmund Meredith ja Shakespeare’i Globe’i teatri näitlejad ning paljud teised.

Politsei Võõramaalane. 1. raamat Diana Gabaldon tõlkinud Lauri Vahtre 448 lk, pehme köide

Võõramaalane. 2. raamat Diana Gabaldon tõlkinud Lauri Vahtre 416 lk, pehme köide

Jo Nesbø tõlkinud Sigrid Tooming 480 lk, pehme köide Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Keegi ei tea, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Mõrvar meelitab politseinikud varasematele sündmuskohtadele ja tapab nad sarnaselt eelmiste ohvritega. Asjasse sekkub Harry Hole, andekas mõrvauurija. Viimati on eesti keeles ilmunud Harry Holest jutustavad romaanid „Lumememm”, „Soomussüda” ja „Kummitus”.


6 ilmunud Kokatarkusi must valgel Liis Sillaste, Kertu Sillaste 124 lk, kõva köide Kas muna läheb paremini vahtu külmalt või toasoojalt? Kuidas teha nii, et piim põhja ei kõrbeks? Kuidas pesta pärmitainakaussi? Kas läätsesid peab leotama? Kas kartulid panna keema külma või kuuma veega? Kuidas keeta maitsvat puljongit? Kas pärmi võib külmutada? Mida tähendab ingliskeelsetes retseptides ½ cup’i? Kõikidele nendele ja veel paljudele küsimustele oskavad vastata selle väikese vahva raamatu kõiketeadjad kokatädid. Sobib kinkida nii algajale kui ka kogenumale kokkajale.

Oliiviõli. Rohekuldne väärtuslik nektar Heret Pauskar, Merrit Kiho, Lia Virkus 224 lk, kõva köode Kas teadsite, et extra virgin oliiviõli on üks kõige kasulikumatest õlidest, mida poeriiulilt leiab? Kas loodate, et extra light oliiviõli annab vähem kaloreid ja on tervislikum? Kogemustele tuginedes kinnitavad ja selgitavad raamatu autorid põhjalikumalt teada-tuntud tarkusi ning lükkavad ümber paljud väärad väited. Lisaks hulganisti retsepte, milles troonib aukohal extra virgin oliiviõli, mida kasutatakse julgelt nii külmades roogades kui ka küpsetistes.

Väega taimed sinu terviseks Irje Karjus 204 lk, kõva köide Kui sind valdab õnnetunne, hakkab hing looma, keha hingama ja meelelised tunded tärkavad. Kutsud ligi armastust ja oled avatud uuele. Metsamoor Irje Karjus jagab raamatus kümneid hea enesetunde ja taimeravi retsepte. Pane tassi mõni lavendli- ja mündileht ning pisut melissilehti või 1 tl nende taimede kuivatatud puru. Vala peale kuum vesi, lase tõmmata 5 minutit. Valmib tee, milles on kokku saanud meeli puhastav münt, päikseline meelerahustaja meliss ning armurohi ja nukrameelsuse ravitseja lavendel. Lavendel meelitab ligi armastust ja raha. Ta mõjub rahustavalt. Lavendel selitab ka mõtted ja pikendab ööund, suurendab turvalisustunnet ja leevendab kriise.

Armastuse tähendus Sue Johnson tõlkinud Raili Puskar 312 lk, pehme köide Raamat „Armastuse tähendus” kirjeldab armastuse kolme etappi ja seda, kuidas neid parimal moel läbida; emotsioonide tarkust ja armastuse loogilisust; turvalise armastuse füüsilisi ja psühholoogilisi eeliseid ja veel palju muud. Käesolev raamat põhineb teaduslike uurimuste tulemustel ja muudab meie arvamust armastusest.

Elus Triin Tulev 132 lk, kõva köide „Tundlik, arukas, andekas tüdruk kirjutab asjadest, millest maailm tahaks vist vaikida. Aga ta kirjutab enda asjadest. Ta kirjutab hästi. Ja ta kirjutab valusalt. Veidi on maailm parem koht. Selle raamatu jagu vähemalt.” Kaur Kender.

www.varrak.ee www.kirjastus.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

Nr 11 (89) 2 (71) 11. detsember 29. märts 2014 2013

Naine teiselt planeedilt

ilmunud Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke Ville Arike 300 lk, kõva köide Raamat on eesti korvpalli 1991–2015 perioodi käsitlev ja kokku võttev teos. Raamatus on intervjuud kõigi selle aja põhimeestega, treeneritega. Rohkelt on lisatud ka pildimaterjali ning raamatu lõpus eraldi osana statistika mängude ja resultatiivsemate meest kohta, mida isegi netiavarustest raske leida. Kirjutaja on Õhtulehe ajakirjanik Ville Arike. Raamatu formaat on sama, mis Olümpiaraamatutel.

Inge Pitsner

„M

a armastan Eestit nii palju, et olen valmis astuma kaitseväkke. Kui vaja, siis ma langen Eesti piiri kaitstes, automaat käes. Ma ei tea küll, kui hästi oskan püssi lasta, aga ma võin selle selgeks õppida. Ausõna.” Kellegi elulooraamatut lugema asudes loodame sealt leida infot, mida me seni ei tea. Usun, et nii sügav isamaaarmastus tuleb Tiina Pargi puhul üllatusena, sest ta pole sellest varem meedias rääkinud. Ja taolisi isiklikke ning hingekeeli puudutavaid lõike on äsja ilmunud raamatus „Tiina Park. Naine teiselt planeedilt” küll ja veel.

Täiuslik tundmatus Alice Järvet 272 lk, kõva köide Kõik on võimalik. Seista silmitsi kõige suuremate hirmudega. Teha teoks midagi, millest isegi unistada ei ole osanud. Läbi eneseületuste saada tugevaks nii emotsionaalselt, hingeliselt kui ka materiaalselt. Kuulates teisi ja usaldades iseennast on täiuslikus tundmatuses kindlam elada.

Aga Tiina ei leppinud!

Ma ei tea täpselt, aga usun, et Tiina kaasautor Hille Karm sai mõtte pealkirjaks Ivo Linna loost, kus armastatud laulja räägib Tiinast ja seiklustest koos Tiinaga. Ivo Linna oli saatejuht Malaisias, Indias, Türgis ja Põhja-Küprosel. „Aga reis poleks reis, kui ei juhtuks ootamatusi. Malaisia reisil jõudsime õhtul hilja Kuala Lumpuri lennujaama ja pidime kohe edasi lendama PõhjaBorneole. Kohapeal selgus, et siselennuks tuleb minna hoopis teise lennujaama. Taksosõidust hoolimata jõudsime kohale siis, kui lennule registreerimine oli juba lõpetatud. Meie tunnipealt kokkupandud reisiplaan ähvardas koost laguneda. Mina juba leppisin – kui hilinesime, siis hilinesime. Aga Tiina ei leppinud! Ta „masseeris” turvamehi: näitas kella, näitas meie lennupileteid, seletas ja seletas, järjest valjema häälega, ja kui seletamine enam ei aidanud, siis lihtsalt tõukas turvamehed eest ära! Mehed olid hämmelduses, nende näoilme ütles: „ Oh-hoo, see daam on küll vist teiselt planeedilt, pole mõtet talle vastu hakata…” Ja me läksime läbi turvameeste barjääri nagu nuga läbi või ning istusime hetke pärast lennukis.”

Kõik peavad olema happy!

Ivo Linna kirjeldatud intsident, õigemini selle lahenemine räägib kõnekalt, et Tiina Pargi jaoks ei ole lahendamatuid olukordi. Sama kinnitavad ka teised Tiina reisi-

Kas teadsid, et... Reis on elu. Elu on reis. del olnud saatejuhid. Lisaks rõhutavad nad Tiina rõõmsameelsust, erilist omade hoidmise oskust ja tohutut eeltööd enne reise. Jüri Aarma nimetab teda emahundiks: „Emahunt Tiina Pargi põhireegel ja deviis on: „Kõik peavad olema happy! Ma ei taha enda ümber näha virisejaid, vingujaid, kaebajaid, etteheitjaid ega süüdistajaid!” Võib-olla õppis ta rõõmsa olemise selgeks Ameerikas, võib-olla mujal, igatahes on see Tiina Pargi tsementeeritud alusmüür, millele ta toetub. Teist sellist imetlusväärset naist ma ei tunne. Tänu sellisele olekule jääb ta aga paljudele hambusse. Ei väsita uurimast, kust ta reisideks raha saab ja kuidas tal kõik õnnestub. Tegelikult on õnnestumiste taga ränk töö.” Tiina küll otseselt ei ütle, et tema eeskujuks töökuse ja põhjalikkuse osas on olnud ema, aga ta ütleb oma ema kohta väga liigutavalt: „Kust küll tema võttis jõu, et kasvatas üles oma kolm tütart ja suutis hoida veel ka minu lapsi? Ema oli kõige töökam inimene, keda oma elus olen tundnud.” Tiina Pargi professionaalsuse ja põhjalikkuse võtab minu meelest kõige

FOTO ERAKOGU

paremini kokku Linnar Priimägi: „Meie tutvuse alguses mainis Tiina kord, et kadunud abikaasa Andrus Park pannud talle südamele: „Mõtle oma saadet tehes, et seda võib vaadata Linnar Priimägi!” Nüüd mõtlen mina Tiina saadet tehes: tuleb teha nii, et seda võiks häbenemata vaadata Andrus Park.” Raamatu tegemisega lähemalt seotud inimeste käest küsiti juba ammu enne trükki minekut: kas raamatus tuleb juttu, mis tal näoga juhtus ja ka Tiina abikaasast? Vastus on, et jah, tuleb küll juttu. Abielu kohta Andrusega ütleb Tiina: „Õnnelike abielude kohta öeldakse, et need on sõlmitud taevas. Meie abielu oli sõlmitud taevas.”

Tiina Park. Naine teiselt planeedilt Hille Karm, Tiina Park 232 lk, kõva köide

Värav tulevikku valla Katrin Leemus

K

ui Eia Uusi raamatu „Minu Prantsusmaa” tegevus kulges suhteliselt rahulikult ja perekeskselt, siis tema uus romaan „Aasta Pariisis” mõjub rahutukstegevalt, kirgi kütvalt. Autor räägib küll samast maast, aga läbi teiste silmade ja hoopis teistsugustest sündmustest, inimestest ja olukordadest. Tahes-tahtmata tekib lugedes küsimus, kas tegu on autori isikliku looga – nii elutruult ja detailselt on tundeid ning olukordi kirjeldatud. See on ühe noore naise lugu, keda saatus ootamatult Pariisi rikaste ja tähtsate seltskonda lennutab. Seal leiab ta, et staatuse ja rahaga kaasnevad omad probleemid – ja isegi, kui nendega harjuda, võib elu iga hetk uue takistuse teele veeretada. See olukord tõstatab

üldinimliku küsimuse: seistes silmitsi raske valikuga, kuidas teada, milline valikutest tulevikus õigeks osutub? Olen lugejana teisest põlvkonnast ja hoopis teistsuguse elukäiguga kui romaani peategelane, ometigi leidsin raamatust nii rohkelt äratundmishetki, et pole siiani selle lugemise lummast vabanenud. Võib-olla tõesti kõik kordub ja inimloomus ei muutu – paljud peavad toime tulema olukorraga, kus rohi pole nii roheline sellel seistes kui eemalt tundus. Mulle väga meeldib selle raamatu jutustamise siirus ja elujanu, mis sunnib riskima ning reegleid murdma. Meeldib mitte millegi kahetsemine ja tulevikule värava valla hoidmine. „Aasta Pariisis” on noore naise enda otsimise ja leidmise teekond suhete ja situatsioonide kaudu, kus ta esitab endale

küsimusi, mis on tuttavad ilmselt igale naisele. Ja veel. Romaani pealkiri osutab küll Pariisile, kuid selles on ka palju Rivierat, Sardiiniat, Vietnami, Malaisiat, Birmat, Taid, New Yorki ja nõukaaegset Eestitki. Autor kannab meid linnulennul ühest riigist teise, jagades seal kogetud muljeid ja mõtteid nii ehedalt, et mõneski paigas tekib reaalselt kohalolemise tunne.

Aasta Pariisis Eia Uus 268 lk pehme köide

Ave Nurmeots, Keity Särg, Jaanus Peedosk 308 lk, kõva köide Kas teadsid, et maailmas on lõputult palju uskumatuid ja põnevaid lugusid ning fakte, millest vaid üksikud jõuavad massideni. See raamat on ühtlasi nii silmaringi avardav kui ka meelelahutuslik, mistõttu kõnetab see suuri ja ka väikseid uudishimulikke. Lühikesed löövad tekstid illustreeritud rohkete fotodega teevad lugemise. Siit võib leida lugusid mistahes valdkonnast, alustades Hawaii tähestikuga ja lõpetades kassiga, kes smugeldas mobiiltelefone vanglasse. Sõltumata vanusest, soost ja eelistustest on siin absoluutselt igaühele midagi.

Mõtete allikas. Mida eestlased mõtlevad Rain Siemer 196 lk, kõva köide Maailmas on väga palju tuntuid inimesi, kelle tarkused ja elukogemused on paljudele eeskujuks, aga me ei pea alati vaatama väljaspoole, meil endil on palju inimesi, kellel on kogemused ja mõtted, mis väärivad jäädvustamist paberkaante vahele. Eesti rahvas on arvult väike, aga vaimult suur, kuskohast tuleb see jõud ja tahe, mis on selle taga? „Mõtete allikas” on kogumik inspireerivaid ja õpetlikke mõtteid eesti tuntud ning vähem tuntud inimestelt armastusest, õnnest, perest, lastest ja tööst. Seda lugedes saame aru, miks eestlased on nii tugev ja püsiv rahvas, meil on, mida järgnevatele põlvedele edasi anda.

Sinu parim vorm jõusaalist Janar Rückenberg 154 lk, pehme köide Miks sa vajad jõutreeningut? Jõutreeningul on hulgaliselt selliseid kasutegureid, millest paljud ei tea. See täiustab sinu kehaproportsioone, kiirendab ainevahetust ja kontrollib kehakaalu, muudab su tugevaks, parandab rühti ja treenib tasakaalu. Kõigele lisab hoiab see sind noorena ning suurendab enesekindlust. See raamat viib sind jõulise ja treenitud ilu maailma.


www.tea.ee

TEA Kirjastus

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

ilmunud Salvador Dalí ja sürrealism Eestis Ants Juske sari „Tuntud & tundmatu” 232 lk, kõva köide Autor Ants Juske on keskpunkti seadnud end geeniuseks pidanud kunstniku Salvador Dalí elu ja loomingu, rõhutades seejuures Dalí maalitehnilist meisterlikkust, rikkalikku kujundikeelt, suurt lugemust ja erinevate kultuuride tundmist. Dalí looming on mõjutanud ka Eesti kunstnikke. Raamat on pühendatud Ilmar Laabani mälestusele, keda Ants Juske nimetab sürrealismi maaletoojaks. Autor annab ülevaate Dalí retseptsioonist Eestis alates Ilmar Laabanist ning lõpetades Raivo Kelomehega.

Armulugu Antarktikaga. Üheksa ekspeditsiooni Lõunamandrile Enn Kaup sari „Tuntud & tundmatu” 232 lk, kõva köide „Enn Kaup on Eesti kõige entusiastlikum ja viljakam polaaruurija”, ütleb Vello Park. Raamatu autor Enn Kaup peab Antarktikat kui inimkonnale olulist ja kaunist piirkonda väga kalliks. Raamat annab ülevaate Antarktika jäisest olemusest, elust-olust ja inimestest, ent ka Antarktika avastamise ajaloost ja – mis tähtis – eestlaste osast Lõunamandri uurimisel.

Arne Oit. Siin on see laul Valter Ojakäär sari „Tuntud & tundmatu” 160 lk, kõva köide „Arne Oidi laulud on haruldaselt meloodilised, kirjutatud südamest südamesse, nende kullaproov on väga kõrge.” (Eri Klas) Arne Oit püsis kolmkümmend aastat loomingulisel tõusuteel. Raamatu autor, Eesti muusika grand old man Valter Ojakäär käsitleb detailirohkelt ja muhedalt meie armastatud helilooja ja akordionisti Arne Oidi eluteed ning annab faktitäpse ulatusliku ülevaate tema erakordsest loomingust.

Eesti kartulitoidud Viive Rosenberg sari „Ise tehtud, hästi tehtud!” 80 lk, pehme köide Kartul on mitmekesine, maitsev ja huvitav köögivili, millest saab valmistada nii igapäevaseid kui ka peolauatoite – eelroogadest magustoitude ja küpsetisteni. Raamatus „Eesti kartulitoidud” annab Eesti tuntuim kartulikasvataja Viive Rosenberg nõu, millistest kartulisortidest milliseid roogasid valmistada. Ta jagab meiega oma pere parimate kartuliroogade retsepte.

Eesti kalatoidud sari „Ise tehtud, hästi tehtud!” 80 lk, pehme köide Toitumisteadlased soovitavad süüa kala vähemalt kaks korda nädalas, kuna kala on kergesti seeditav ja sisaldab vähe kaloreid, kuid ohtralt toitaineid. Raamatusse „Eesti kalatoidud” on kokku kogutud lai valik nii igapäevaste kui ka pidulike kalatoitude retsepte Eestimaa tuntumate ametikoolide ja kutsehariduskeskuste õppejõududelt.

Kogupere illustreeritud entsüklopeedia E

iffeli torn on 312,2 meetri kõrgune ja selgel päeval võib torni tipust näha 80 kilomeetri kaugusele; 1997. aastal ületas hävituslendur Andy Greeni juhitud reaktiivmootoriga auto Thrust SSC esimest korda helikiiruse, kui ta saavutas USA-s Nevada osariigis Black Rocki kõrbes korraldatud ajavõtusõidul kiiruse 1228 kilomeetrit tunnis; piirkondi, kus praegu asuvad Washington ja London, kattis 18 000 aastat tagasi 1,5 kilomeetri paksune jää – need on vaid mõned huvitavad, olulised, kergesti haaratavad ja meeldejäävad faktid raamatust „Kogupere illustreeritud entsüklopeedia”. Menuka sarja „Fantastiline maailm” uues raamatus „Kogupere illustreeritud entsüklopeedia” on esitatud 8000 kõige olulisemat ja huvitavamat fakti, mida igaüks peaks teadma. Mahukas entsüklopeedias on eraldi peatükid järgmiste teemade kohta: • maailmaruum • planeet Maa • geograafia • teadus • ehitised ja transport • loomariik • taimeriik • inimkeha Iga valdkonna kohta on välja toodud 1000 kõige silmapaistvamat fakti, mis aitavad meil iseennast ja meid ümbritsevat maailma mõista ning seda paremini tundma õppida.

Lihtne ja nauditav

„Kogupere illustreeritud entsüklopeedia” annab selgelt ja napisõnaliselt edasi tänapäevaseid teadmisi meie loodusliku ja tehismaailma kohta. Raamat on illustreeritud rohkete atraktiivsete fotode, jooniste, skeemide ja kaartidega, mis teeb entsüklopeedia kasutamise lihtsaks ja nauditavaks igas vanuses lugejale.

Illustratsioon peatükist „1000 fakti, mida sa peaksid teadma ehitistest ja transpordist”. Raamat toob meieni nii klassikalisi teadmisi kui ka uut ja huvitavat informatsiooni erinevatest valdkondadest, sh transpordist ja ehitistest koos ülevaatlike jooniste ja fotodega. Tänapäevane faktirikas teatmeteos on ammendamatu varamu nii noorematele kui ka vanematele teadmishuvilistele.

Kogupere illustreeritud entsüklopeedia 8000 kõige olulisemat fakti, mida igaüks peaks teadma 512 lk kõva köide

Samas sarjas on varem ilmunud: Meie fantastiline maa • Vulkaanid. Kivistised. Vihmametsad. Ilm. Polaarmaad. Ookeanid Faktide fantastiline maailm • Maa ja kosmos. Ajalooline elu. Loomad. Ajalugu. Teadus Ajaloo fantastiline maailm • Samuraid. Viikingid. Vana-Kreeka. Püramiidid. Muumiad. Maadeavastajad Loomade fantastiline maailm • Dinosaurused. Röövlinnud. Lemmikloomad. Maod. Kiskjad. Ohustatud liigid Teaduse fantastiline maailm • Leiutised. Loomad. Inimene. Taimed. Kosmos. Kuulsad teadlased

Saun rahva meeles ja keeles

„S

aunal on eestlaste ja teiste läänemeresoome rahvaste elus oluline koht. Regulaarne saunaskäik, kerisekividelt kerkinud kuum leil ja vihtlemine kuulub tänapäevani iga õige eestlase ellu.” (Ants Viires) „Eesti saun” on põhjalik jooniste ja fotodega illustreeritud raamat saunast ja saunakombestikust meie pärimuskultuuris. Lugeja saab ulatusliku ülevaate Eesti sauna ajaloost, sauna ehitustehnikast, saunatüüpidest ja nende paikkondlikest erijoontest, saunast kui elamust, sauna ja rahvameditsiini seostest ning saunaskäimise kombestikust. „Vanaaegse suitsusauna vastu ei saa miski. Vanad saunad olid kõik suitsusaunad – suits tuli kerise pealt sisse. See saun tegi terveks ja tugevaks. Paergus suits läheb korstna kaudu välja. See pole saun. Kus see kena suitsuhais, mis oli. Pole änam õiget leili, muidu aurutossu täis.” (Pöide)

Illustratsioon raamatust.

FOTO KALEV TOMINGAS

Tunnustatud etnograaf Tamara Habicht on raamatus eraldi esile toonud saunafolkloori omapärased osad – tervitus-, tänu- ja vihtlemissõnad, vanasõnad ja kõnekäänud. Tähtsal kohal olid saunarahva uskumused. „Vanal kuul tehtud viha sees on üheksa rohtu, aga noorel kuul tehtud viha sisse saab seitse haigust,” kõlas rahvatarkus Võrumaalt. Miks? „Noorel kuul tehtud vihaga viheldes hakkab keha

sügelema, vanal kuul tehtud vihaga viheldes ei hakka.” Otstarbekohaseks peeti vihtu teha neljapäeval või laupäeval, et nad saaksid pehmed ja lõhnavad. Saarlased ja hiidlased pidasid vihategemisel silmas ka tuult. Vihtu tuli teha pehme tuulega, siis said nad pehmed. „Saun on vaese mehe tohter,” ütleb vanasõna. Raamatust leiame ka vene- ja ingliskeelse kokkuvõtte.

7 Entsüklopeedia uudised TEA entsüklopeedia nüüd ka nutitelefonis ja tahvelarvutis Kõikjal sinuga! peatoimetaja Ahti Tomingas e-arendusjuht Ervin Bernhardt Nutitelefonis ja tahvelarvutis avab TEA entsüklopeedia tee tänapäevasesse infokeskkonda, kustahes kasutaja parasjagu viibib – olgu bussis-rongis, raamatukogus, klassis või mõne ülikooli auditooriumis. Nüüd saab entsüklopeediat kasutada tõesti kõikjal, kus on internetiühendus. Uue ajastu teatmeteosena sisaldab e-Entsüklopeedia erinevaid interaktiivseid lahendusi ning on illustreeritud rohke pildilise ja audiovisuaalse materjaliga. Loe, vaata ning kuula hea kvaliteediga illustreerivat materjali, helilõike ja filmikatkendeid. Entsüklopeedia avab tee maalikunsti šedöövrite ja maailma vaatamisväärsuste juurde, toob meie ette suurmehed ja annab kiire ülevaate meid ümbritsevast maailmast. Mugav otsingusüsteem teeb märksõnad lihtsasti leitavaks ja võimaldab paindlikku navigeerimist. Praeguseks on võrgu kaudu kättesaadavad juba enam kui pooled planeeritud artiklitest – tänaseks kokku üle 35 000. Unikaalse toimetajakeskkonna abil suureneb see arv iga päevaga. TEA e-Entsüklopeedia kui rahvusentsüklopeedia kaudu on igaühel nii kodu- kui ka välismaal võimalik kasutada emakeelset teabevaramut. TEA veebientsüklopeediat kasutab süle- ja lauaarvutites üle 10 000 registreeritud kasutaja. Nutitelefon ja tahvelarvuti võimaldavad oma mobiilsusega kasutajate arvu rohkem kui kümnekordistada. TEA entsüklopeedia 12. köide ilmub uue aasta alguses.

TEA e-Entsüklopeedia on nüüdsest kättesaadav ka nutitelefonis ja tahvelarvutis. Uusi rakendusi on võimalik mugavalt alla laadida Google Play Store’ist või Mac App Store’ist.

ilmunud Haldjate kokk Shirley Barber sari „Jänes Marta raamat” 36 lk, kõva köide „Jänes Marta raamatud” on tuntud lastekirjaniku ja raamatukunstniku Shirley Barberi lasteraamatute klassikasari, mis on kuulsaks saanud oma fantastilise kujunduse ja südamlike muinasjuttude poolest.

Ootamatud külalised Eesti saun Saun ja saunakombed meie pärimuskultuuris Tamara Habicht 240 lk, kõva köide

Shirley Barber sari „Jänes Marta raamat” 28 lk, kõva köide Jänes Marta teab, et kui saabub karm talv, siis osa metsaelanikke ei ole pikkade külmade päevade tulekuks valmis.


8

www.grenader.ee

Grenader

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

ilmunud Riipalu. Ühe Rüütliristi kavaleri elutee kroonika Heino Prunsvelt 400 lk, kõvaköide Raamat Harald Riipalust annab kroonika vormis ülevaate Eesti ühe legendaarseima ohvitseri eluteest, kes Auvere ja Sinimägede lahingute eest suvel 1944 pälvis Saksa kõrgeima sõjalise aumärgi Raudristi Rüütliristi. Raamat on illustreeritud rohkete varem avaldamata dokumentide, kaartide ja fotodega. Lisana on toodud Harald Riipalu koostatud ajalooline ülevaade 36. Rindekaitsepataljoni lahinguteest Stalingradi rindel. Lugeda saab ka artikleid, mis ilmunud nii sõjaaegses kui ka pärastsõjaaegses pagulasajakirjanduses.

Kuramaa 1945. Eesti laskurkorpuse viimane lahing Hanno Ojalo 232 lk, kõva köide 8. eesti laskurkorpuse võitlused Kuramaal 1945. aasta kevadel on jäänud seni suurema tähelepanuta. Üle tuhande eesti sõjamehe puhkab sellest ajast ühishaudades Läti mullas. Kuramaa pealetungioperatsiooni näidatakse raamatus nii lihtsõdurite kui ka kõrgemate ohvitseride vaatenurgast. Raamat annab laiema ülevaate Saksamaa ja NSV Liidu vahelisest jõukatsumisest Kuramaa kotis aastatel 1944–1945, kuuest suurest Kuramaa lahingust ja näitab ka lätlaste rolli nii siin- kui ka sealpool rindejoont.

Juttu tehakse ka eestlastest Saksa poolel, lennuväeabilistest –, kes aitasid kaitsta Läti sadamalinnu punakotkaste õhurünnakute eest ja kellest paljud pääsesid ime läbi alles kapitulatsioonihetkel viimaste laevadega Saksamaale. Selle raamatuga lõpetab kirjastus Grenader triloogia, mis kajastab Punaarmees sõdinud eestlaste osalusel peetud Teise maailmasõja lahinguid – seni on ilmunud „Tallinna lahing 1941” (2013. a) ja „Velikije Luki lahing. Eesti Laskurkorpus Velikije Luki operatsioonis 1942–1943” (2014. a).

ilmumas Tankikrahv. Hyazinth von Strachwitzi elu Raymond Bagdonas 368 lk, kõva köide Raamat avab meile kuulsa sõjamehe, krahv Hyazinth Strachwitz von Gross-Zauche ja Camminetzi ehk Tankikrahvi, elu ja erakordne lahingutee. Muuhulgas paistis von Strachwitz väegrupi Nord tankivägede juhatajana 1944. aasta märtsis ja aprillis silma lahingutes Narva all, juhtides kaht edukat vasturünnakut Punaarmee sillapeade vastu. Autor ei piirdu ainult Tankikrahvi elu militaarse poole kirjeldamisega, vaid heidab pilgu ka tema perekonna ajaloole, kirjeldab aristokraatide elu Saksamaal pärast Esimest maailmasõda, nende kohanemist tollaste kehvade oludega ja muutusi, mis järgnesid Hitleri võimuletulekule.

Aviaator. Merelennuväe ohvitseri mälestused Mati Iila 432 lk, kõva köide Raamatu autor Mati Iila (snd 1947) õppis aastatel 1965–1970 Tallinna Riiklikus Merekoolis laevajuhtimise erialal, lisaks laevajuhi kutsetunnistusele omistati lõpetajatele mereväe nooremleitnandi auaste. Reservohvitserina võeti autor tegevteenistusse Nõukogude Liidu relvajõududesse. 1974. aastal sai ta Vorošilovgradi kõrgemas lennuväe tüürimeeste sõjakoolis lennuväe tüürimehe diplomi. Kakskümmend aastat oli ta militaarmooloki teener, teenides kolmes väeliigis – maa-, lennu- ja mereväes, üle poole sellest merelennuväes. Raamatu pealkiri võiks olla samahästi ka Eesti mees võõras väes. Autor püüab põgusa tagasivaatena lugeja ette tuua oma eluloo kirevama perioodi, saatuse keerdkäigud võõras ajas, võõral maal ja võõras väes, kirjeldab kronoloogilises järjekorras teenistusalaseid tegevusi, saavutusi ja tagasilööke. Raamatus püütakse kirjeldada olusid võimalikult realistlikult ja objektiivselt. Polnud ta ju mitte reamees-ajateenija, vaid ohvitser, kes teatud mõttes andis vabatahtlikult sõrme militaarmoolokile. See oli aeg elust, kus tuli teha mida kästi, nii hästi või halvasti, kui see nendes etteantud tingimustes oli võimalik. Samas, ega ohvitseride kogukonnas vähem nalja saanud kui ajateenijate hulgas. Ega asjata öelda, et kes on sõjaväes teeninud, see tsirkuses ei naera.

Ühe metsavenna mälestused Hanno Ojalo

K

irjastuselt Grenader on ilmunud mitmes mõttes omapärane raamat. Metsavendadest ja metsavendlusest Eestis on taasiseseisvumise järel ilmunud palju raamatuid, kuid seda eelkõige ajaloolaste sulest. Käesoleva raamatus saab sõna üks Eesti legendaarsetest metsavendadest ise. Kirjastatud on Aksel Mõttuse (1921–2001) päeviku esimene osa, mis käsitleb tema katsumusi Teise maailmasõja päevil. Aksel Mõttus kuulus iseseisvuse ajal sündinud noorde põlvkonda, kelle jaoks nõukogude okupatsioon 1940. aastal mõjus šokina. Punase aasta terror ja alandused viisid Mõttuse nagu paljud teisedki noored Saksa sõjaväe ridadesse võitlema Kurjuse impeeriumi vastu. Autor annab meile ülevaate oma mõtetest, arvamustest ja tegemistest: mobilisatsioonist, suunamisest SS-vägedesse ja väljaõppest Poolas asuvas Heidelaagris, kust noor mees saadeti ohvitserikoolitusele Bad Tölzi SS-junkrutekooli. Siiski ei lõpeta Mõttus liigse suupruukimise ja nn saksa värgi suhtes kriitilise mehena ohvitserina, vaid hoopis allohvitserina ja sõdib seejärel Idarindel eesti SS-brigaadi ja hiljem diviisi koosseisus rühmaülemana. Valgamaa Palupera külas asuva Väntre suurtalu omaniku suures peres kas-

vanud Aksel Mõttus sai hea hariduse Valga reaalkoolis ja jõudis enne Saksa sõjaväkke võtmist õppida ka kaks semestrit Tallinna Tehnikaülikoolis. Metsas varjus ta juba septembris 1944, kui pääses vaevu mahalaskmisest Punaarmee marodööride käest. Elu päästmiseks läks metsa kogu Mõttuste pere, kus enamus neist hukkus. Nende talu rüüstati ja hiljem hävitati. Aksel Mõttus suutis end varjata üle 20 aasta. Loodetavasti saame lugeda tema mälestuste teisest osast paljusid uskumatuid lugusid tegevusest metsavennana. Mõttus arreteeriti 1967. aasta oktoobris Antsla lähedal. Ajad olid juba teised kui Stalini ajal ja Aksel Mõttus mõisteti kümneks aastaks vangi Vasalemma vangilaagris. Mõttus nägi ära ka NSV Liidu kokkuvarisemise ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise, samuti autasustati teda Kotkaristiga.

Karmi elukroonikat. I osa. Sõjapäevilt (september 1943 oktoober 1944) Aksel Mõttus 272 lk, kõva köide

www.menuk.ee

Menu

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

ilmunud Kohv. Ajalugu, kasvatamine, valmistamine, nautimine

21. novembril 2004 pidas Reformierakond üldkogu ning valis uueks erakonna esimeheks Andrus Ansipi ja auesimeheks Siim Kallase.

Kodanike riigi nimel

„K

odanike riik” on justkui mõtteline järg Kalle Muuli varasematele raamatutele „Isamaa tagatuba” ja „Vabariigi sünnimärgid”, mis samuti räägivad Eesti poliitika lähiajaloost. Seekord keskendutakse Reformierakonna sünnile ja kujunemisele. Raamat algab erakonna vaimse eelkäija liberaaldemokraatliku partei asutamisega 1990. aasta märtsis ja lõpeb tänavu kevadega, mil peaministriks sai Taavi Rõivas. Autorile omases ühtaegu nii vahedas kui ka muhedas stiilis jutustatakse, kuidas tekkis mõte moodustada uus parempoolne erakond, mis loojate plaanides ei kandnud sugugi kohe tänapäeval nii tuntud ja ainumõeldavat nime. Selgub, milliseid kokkuleppeid ja järele-

andmisi tuleb poliitikas nii mõnigi kord teha suuremate eesmärkide nimel ning kuidas pikka aega kavandatud poliitilised vangerdused vahel õnnestuvad, vahel aga võtavad sootuks ootamatu pöörde. Põnevat ja tempokat teekonda läbi 20 aasta toetavad faktirohked lisad ja ajaloolised fotod.

Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani Kalle Muuli

 304 lk kõva köide

Annely Raun, Kaspar Grossfeld 176 lk kõva köide Kus ja millal sai kohvijoomine alguse ja millal jõudis see jook meieni? Kus ja kuidas kohviube kasvatatakse ja töödeldakse? Missugused kohvijoogid peituvad keeruliste itaalia- ja prantsusekeelsete nimede taga? Millised omadused on heal kohvil ja mille järgi otsustada, et kohvikus pakutav tassitäis on tõesti hea? Millal ja missugust kohvijooki juua ja mida nautida selle hõrgutava joogi kõrvale? Millega ja kuidas valmistada kodus aromaatset ja tõeliselt maitsvat kohvi? Kõigile neile küsimustele saad vastuse raamatust. Proovi erinevaid ubasid, erinevat jahvatust, erinevaid valmistamise meetodeid; katseta, katseta, katseta... ja sa saad joogi, mis üllatab nii sind ennast kui ka sinu külalisi.

Anni toidupäevik Anni Arro 222 lk kõva köide Kolme aasta jooksul on Anni Arro pildistanud üles erinevaid hetki, kohti, inimesi ja toite, mis või kes on teda inspireerinud. Selles raamatus on retsepte, pilte, lugusid ja mõtteid. See on üsna eklektiline ja tundeline,

pisut teistsugune kokaraamat. See on tükike Anni elu, mida ta soovib jagada. Loodetavasti innustab see raamat kõiki, kes on millegipärast unustanud tunda rõõmu lihtsatest asjadest.

Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist Rainer Jancis 160 lk pehme köide Rainer Jancise autobiograafiline raamat „Valgus tunneli lõpus” vaatleb ansambli Metro Luminal sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. Vaatluse all on 1980. aastate lõpu Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäriaegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana. Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada mitte niivõrd autobiograafiana, kuivõrd lennuka ja huumorirohkete detailidega sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt. Autor püüab mitmekülgselt avada oma heliloomingu ja pillimängu telgitaguseid, sealjuures mitte jääda tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem mõtestada kõik üheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub läbi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mäss väikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos täiustab Eesti muusikaajaloo

mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele. Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori põhjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud määral eneseiroonilist lähenemist. Kahtlemata ei ole võimalik ennast näha objektiivselt, samas on meie kõigi maailm vaid meie endi mõistmisvõime piiridesse mahtuv fiktsioon.

Laulu- ja tantsupidu päevapiltidel koostanud Einike Soosaar, Ave Sopp 176 lk kõva köide Raamatusse on valitud tippfotograafide jäädvustatud hetked ja meeleolud unustamatust peost. Tänavune XXVI laulu- ja XIX tantsupidu sündisid aja puudutusest. Raamatus on suvise laulu- ja tantsupeo puudutused, päevapiltidel talletatud aja lugu. Laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhi, Aet Maatee sõnul tarvitseb vaid võtta kätte mahukas fotoraamat „Laulu- ja tantsupidu päevapiltidel” ning peo puudutused on jälle siin, meie keskel. Raamatu tekstid ja tsitaadid on eesti ja inglise keeles. Raamatu andsid välja Menu Kirjastus ja Nikon Nordic AB Eesti filiaal koostöös sihtasutusega Eesti Laulu- ja Tantsupidu.


www.canopus.ee

Canopus

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

W. S. Maugham – üks lugude lugu Tõnu Lember

R

ohkem kui poole sajandi, täpsemalt 52 aasta jooksul (1892– 1944) pidas Inglise kirjanduskorüfee William Somerset Maugham (1874–1965) päevikut, kuhu kirjutas üles märkmeid reisidelt, juhuslikult kuuldud lugusid, huvitavaid karaktereid, mõtteid, tähelepanekuid jpm, mis osutusid hiljem paljude romaanide ja novellide algideedeks. Selle pika aja jooksul arenes kaheksateistkümneaastane häbelik Londoni meditsiiniüliõpilane oma kuulsuse tipul olevaks kogu maailmas tunnustatud kirjandusklassikuks. „Ühe kirjaniku päevaraamat” annab lugejale võimaluse heita vaimustavalt teravmeelne pilk mitte ainult maestro vaimse maailma kujunemisse, loomingulisse protsessi ja isiklikku ellu, vaid ka muutustele, mis langesid osaks kahest maailmasõjast räsitud Euroopa kirjandus- ja kultuurielule.

Pühendatud Gerald Haxtonile

Raamatu tiitellehele järgnevalt lehelt leiate read: „Armsa sõbra Frederick Gerald Haxtoni (1892–1944) mälestuseks.” Huvitaval kombel langevad päevikupidamise algus- ja lõpuaastad kokku Maughami sekretäri ja parima sõbra Frederick Gerald Haxtoni eluaastatega. Võiks arvata, et Haxtoni lahkumise järel kõigest 52-aastasena kadus ka Maughamil päevikupidamise isu, aga tundub tõesti tähendusrikas, et noor Willie 18-aastasena just Haxtoni sünniaastal oma päevikuga algust tegi. Esimene väide ei pea siiski paika, sest Maugham tegi viimase sissekande päevikusse täpselt oma sünnipäeval, s.t 25. jaanuaril 1944, Gerald Haxton suri aga kolmveerand aastat hiljem, 7. novembril. Mäletatavasti kohtusid mehed esimest korda Esimese maailmasõja päevil Prantsuse Flandrias, kui sattusid 1914. aastal teenima koos Inglise meditsiinikorpuses, Haxton oli siis 22-, Maugham aga juba 40-aastane. Viimane sissekanne päevaraamatus on seega aastast 1944, suur meister on saanud just 70-aastaseks, ja see on liialdamatult suurmeisterlik! Ja tänaseks on ka sellest sissekandest möödunud täpselt seitsekümmend aastat.

Ajatelg

Peatükkide kronoloogiline numeratsioon paneb paika otsekui ajatelje, mille najale toetub kogu Maughami hiiglaslik kirjanduslik looming. Ta oskab ikka lugejat üllatada, nagu näiteks 1917. aasta peatükis, kui luureagent Ashendeni seikluste asemel Vene revolutsiooni ja sellele eelnenud sündmuste virvarris võtab Maugham pikalt ja põhjalikult arvustada hoopis vene kirjandust, teritades mõnuga hambaid Dostojevski, Turgenevi, Tšehhovi ja Gogoli kallal. Asjatu on vene kirjandusest otsida vaimukust või teravmeelsust, nöökeid, sarkastilisi rapiiritorkeid, intellektuaalset ja värskendavat epigrammi, või muretut naljatlemist. Nende iroonia on labane ja läbipaistev. Kui venelane naerab, siis naerab ta teiste üle, aga mitte koos nendega; nii osutuvad tema huumoriobjektiks hüsteeriliste naiste pahurus, provintslaste pöörased rõivad, joobnute

veidrused. Venelasega kaasa naerda pole võimalik... Kas nõustute sellega, jääb teie otsustada.

Meister meeleolu loomises

Mida aasta edasi, seda pikemaks lähevad lood. Ja millised lood, pildikesed, karakterid, kirjeldused! Lugu järgneb loole, üks säravam kui teine! Kui palju neid selles raamatus on? Kes suudaks lugeda... sada? kakssada? viissada? Paljudest said kuulsad Maughami novellid, mõnedest isegi romaanid, enamus aga jäigi siia, nende kaante vahele. Kahjuks... Aga ikkagi on tore mõelda, millise järje oleks Maugham võinud kirjutada ühele või teisele loole, kuidas see edasi areneda oleks võinud. Ja milline meister on Maugham meeleolu loomises! Toon siin mõned napid näited: Öö on imeteldavalt vaikne. Tähed siravad ürgses hiilguses, Lõunarist ja Canopus; õhk on tuuletu ja imepäraselt mahe. Kookospalmid oma siluettidega taeva taustal näivad kuulatavat tähelepanelikult. Aeg-ajalt toob mõni merelind kuuldavale kurbliku huike. Või: Päikeseloojang. Äkitselt vihmasadu lakkas ning rasked, mägede kohal vohanud pilved näisid raevustena päikese ette kogunevat, otsekui võitleks Titaan taevaliku Apolloga; ning võidetud, kuid oma kaotuses suurejooneline päike pani mustad pilved kogu oma hiilgusega kiirgama. Ja hetkeks näisid pilved peatuvat, justkui jahmudes sest toredusest, millesse jumalik sünnitis neid oli mähkinud; ja siis korraga saabus öö.

ilmunud Karussell W. S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 450 lk, kõva köide Romaan „Karussell” (1905) on Maughami jaoks haruldase vormilise eksperimendi tulemus, sisaldades endas kolme iseseisvat romaani, mis kujutavad Edwardi-aegset elu Londoni agulites, eeslinnades ja kõrgemas seltskonnas. Lugusid, mis käsitlevad kivinenud tavade tugevust ning inimsuhete keerukust, ühendab üks Maughami läbi aegade kõige veetlevamaid karaktereid. Lugejale ees avaneb inimliku armastuse ja mõtlemisviisi kaootilisus meeldivalt vaimuka ja iseseisva vanatüdruku, välimuselt Rooma keisrinnat Agrippinat meenutava miss Ley silmade kaudu. Maughami kaasaegsed kriitikud ei jäta mainimata, et noore kirjaniku peen stiil, tema väljendusrikkus, kujundirikkus, sõnaseadmise oskus võtab lihtsalt tummaks.

Villa järve ääres Ira Lember 234 lk, kõva köide Autor on ka käesolevas romaanis läinud ajas tagasi selle põlvkonna juurde, kelle noorus ja kujunemisaastad sattusid saatuse tahtel Eesti Vabariigi hävingu ning okupeerimise ajale. Romaan algab sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde idüllilisse villasse järve ääres. Seal sõbruneb ta villa omaniku tütre Violetaga, keda ta küll imetleb, ent ka kadestab. Elu on ilus ja tulevik paistab avanevat ahvatlevana tema ees. Varsti aga muutub kõik, vene vägede sissetung ja okupatsioon kehtestab hoopis teised mängureeglid.

Eluteatri näitelaval. III osa. Vanemuine

Kuidas saada kirjanikuks?

Kord küsis üks daam, kelle poeg ilmutas kirjanduslikku annet, Maughamilt nõu, millist koolitust ta kirjanikuks saamiseks soovitaks. Maugham, otsustades küsija järgi, et tal pole niikuinii vastusest sooja ega külma, vastas: „Andke talle viis aastat jutti sada viiskümmend naela aastas, ja kerigu põrgusse.” Maugham mõtles selle peale veel hiljemgi ning talle tundus, et vastus oli isegi parem, kui ta tookord selle arvas olevat, sest: Sellise sissetulekuga noormees just ei nälgi, kuid see on nii väike, et sellega pole võimalik mugavat elu elada; ja mugavus on kirjaniku kibedaim vaenlane. Sellise sissetulekuga võib rännata läbi kogu maailma, elades tingimustes, mis võimaldavad elu näha palju mitmetahulisemana ja mitmevärvilisemana, kui rikkalikumate võimalustega inimene tõenäoliselt mitte iial ei juhtu nägema. Kirjanik teeb hästi, kui asetab end sellistesse olukordadesse, kus võib kogeda kõikvõimalikke elumuutusi, mis inimestele osaks saab. Ta ei pea mitte midagi palju tegema, aga ta peab väheke kõike tegema. Kirjanik peaks järgemööda olema katlakütja, rätsep, sõdur, meremees; ta peaks armastama ja armastuses kaotama, nälgima ja end purju jooma, San Franciscos kurikaeltega pokkerit mängima, Newmarketi võiduajamistel kihlvedusid sõlmima, Pariisis hertsoginnadega kurameerima ja Bonnis filosoofidega vaidlema, Sevillas härjavõitlejatega koos ratsutama ja kanakkidega Lõunameres ujuma. Mitte keegi teine ei tea se-

9

W. S. Maugham oma villas Cap Ferrat’s 1949. aastal, kui ilmus „Ühe kirjaniku päevaraamat”. da nii hästi kui kirjanik: iga elujuhtum tuleb kasuks. Oo, milline õnn on omada kahekümne kolmeselt annet ja viie aasta jooksul elada saja viiekümne naelaga aastas!

Õpetus eluks

Üks Maughami suurepärasemaid novelle kannab pealkirja „Õpetus eluks”. Käesolevat raamatut võib muu hulgas pidada ka Maughami ilukirjanduslikku vormi valatud õpetussõnade kogumikuks oma järglastele nii füüsilises kui ka kirjanduslikus mõttes, just siin kergitab maestro katet oma elufilosoofia põhitõdedelt, ja mis veelgi huvitavam: me saame jälgida nende kujunemist, arengut! Siit leiate mõtisklusi moraali, ilu, tunnete üle. Talle omistatakse kõikvõimsa, kõiketeadja, ja ei tea, milline roll veel; kummalisel kombel ei osutata talle aga iial seda au, et teda hinnataks tema terve mõistuse ja leplikkuse pärast. Kui ta teaks inimloomusest niisama palju kui mina, teaks ta, kui nõrgad on inimesed, kui vähe nad on võimelised ise oma kir-

gi valitsema, ta teaks, kui hirmu täis ja haletsusväärsed nad on, ta teaks, kui palju headust on ka kõige halvimais, ning kui palju õelust ka kõige parimais. Kui ta oleks võimeline tunneteks, piinaks teda tõenäoliselt südametunnistus, ning mõeldes sellele, millise vusserdise ta inimkonna loomisel kokku on keeranud, siis mida muud ta tunda võikski? Paneb imestama, et ta oma kõikvõimsust iseenda hävitamiseks ei kasuta. Aga võib-olla on ta seda siiski teinud? Arvake ära, kellest räägitakse?

Ühe kirjaniku päevaraamat W. Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 452 lk kõva köide

Lembit Anton 280 lk, kõva köide Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (1922–2014) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui „Eluteatri näitelaval” I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.–80. aastate Tartu teater Vanemuine.

Kinnimüüritud aken Hinge Kaljund 112 lk, kõva köide Kriminaalromaani sugemetega lühiromaani tegevuspaigaks on väike alevik taasiseseisvunud Eestis. Tarmukas ja leidlik ajaloohuviline vanaproua Anabella asub koos oma noore sugulase Karl-Gustaviga uurima, miks on 17. sajandil rajatud mõisa peahoone uhkes historistlikus tagafassaadis üks kaaraken räpakalt kinni müüritud. Lossi kohta levivad legendid õnnetust armastusest, seina sisse müüritud neiust, leppimatust suguvõsade-vahelisest vaenust, enesetapust ja duellist. Noorelt surnud Emmerine vaim kõndivat lossis rahutult ringi. Jutud rääkisid, et ta otsivat oma kaksikõde, kes olevat kusagile lossiseina sisse müüritud.


10

www.varrak.ee www.tlu.ee/et/kirjastus

Varrak Ülikooli Kirjastus Tallinna

Nr 11 (89) 2 (71) 11. detsember 29. märts 2014 2013

Biosemiootika võtmed

oleks ta saanud, kui kõik toimub peidetud, aga kõigutamatute loodusseaduste poolt determineeritult?

Küsimustele vastab

Jesper Hoffmeyer

R

aamatu „Biosemiootika: Uurimus elu märkidest ja märkide elust” ilmumise puhul küsitles autorit Tartu ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull. Intervjuu tõlkis Liisi Rünkla. Biosemiootikani jõudmiseks on küllap erinevaid võimalusi. Millist võtit soovitad sina kasutada, et semiootilise vaatenurga tuuma taibata? Või võiksid viidata mõnele peatükile oma raamatus? Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Mu raamat on ikkagi teaduslik uurimus, eesmärk ei olnud populaarse sissejuhatuse koostamine. Lihtsama tee taibata, mis see biosemiootika õieti on, leiaks pigem mu 1996. aastal avaldatud raamatust „Signs of Meaning in the Universe” („Tähenduse märkidest maailmas”). Aga on vähemalt kaks olulist komistuskivi, millest tuleb üle pääseda, et mõista biosemiootilist vaatenurka loodusele. Esiteks tuleb mõista Peirce’i triaadilist märgikontseptsiooni. Bioloogid ei räägi kunagi märkidest, selle asemel räägivad nad signaalidest või infost. Miks märkidest siis ei piisa? Signaalist (või infost) mõeldakse kui millestki, mis põhjustab millegi muu juhtumise, nagu näiteks siis, kui helin sunnib sind telefoni haarama. Aga inimene, kes pole kunagi telefonidest kuulnud, ei reageeriks helinale ju niiviisi, ei tõstaks telefoni kõrva juurde. Et signaalil (või infol) oleks mõju, peab keegi seda „mõistma”, ja see viib meid juba otsekohe eemale lihtsustavast arusaamast, nagu oleksid signaalid põhjused. Probleemi tuum on selles, et signaale (või infot) tuleb tõlgendada, signaalid on märgid. Saabunud telefonikõne korral kutsub heli (märgikandja) keha-ajus esile rea sensomotoorseid protsesse, mis viivad selleni, et haaratakse telefoni (objekti) järele. Need protsessid keha-ajus võivad olla teadlikud, aga enamasti on need tegelikus elus küllap teadvustamata. Biosemiootika ütleb, et need protsessid moodustavad tõlgendi, mis on triaadilise märgi kolmas osa. Nii on meil siin kolm asja, mille seos moodustabki märgi Peirce’i mõistes: representamen (märgikandja), objekt ja tõlgend.

Mida tähendab see bioloogide uurimistöö jaoks, olgu laboris või välitöödel? Põhimõtteliselt saaksid ja peaksid bioloogid oma tööd ikka tavalisel viisil jätkama. Aga esiteks, nad peaksid lõpetama oma katsete ja vaatluste reduktsionistliku metodoloogia rakendamise või üldistamise sel moel, nagu kehtiks see metodoloogia elu enda kohta ja mitte ainult teadlaste viisi kohta elu uurida. Või teisisõnu, metodoloogiline reduktsionism võib olla hea asi, aga see ei õigusta ontoloogilist reduktsionismi. Teiseks, mida paremini oskavad bioloogid tähele panna elu semiootilist funktsioneerimist, seda paremini oskavad nad leida õigeid küsimusi oma katsete ja vaatluste tarvis.

Jesper Hoffmeyer Kus sellest raamatus juttu on? Vormiliselt selgitan seda kolmes esimeses peatükis, aga paremini saab küllap aru siis, kui kogu raamatus jälgida, kuidas toimuvad märgiprotsessid kehade sees ja kehade vahel. Teiseks komistuskiviks on võrdlemisi juurdunud arusaam bioloogiast. See mehhanistlik ja geenikeskne viis, kuidas bioloogiat on meile esitatud koolis ja ajakirjanduses, on ju maalinud pildi elust kui millestki fundamentaalselt rumalast, kus järgitakse üldiselt pimesi loodusseadusi ja konkreetsemalt geneetilist ettemääratust. Osa minu tööst biosemiootika selgitamisel puudutabki harilikult just ülesaamist sellest täiesti mitterahuldavast vaateviisist elule. Kuidas biosemiootika on eluprotsesside mõistmise teisendamiseks vältimatult vajalik tööriist, ilmneb ehk kõige paremini raamatu neljandast peatükist, mis on topeltkodeerituse teemal.

Miks pead sa organismide semiootilist kirjeldamist oluliseks? Esiteks, minu vastus esimesele küsimusele peaks andma vastuse ka sellele. Teiseks, mulle ei piisa sellest, kui seletus töötab, see peaks ikka ka tõsi olema. Aga kui loodus tõesti oleks niivõrd rumal, kui loodusteadused ikka ja jälle väidavad, teisisõnu, kui looduses tõesti täiesti puuduks igasugune loominguline tegevus (kui kõik oleks loodusseaduste poolt ette määratud) – kuidas siis sai juhtuda, et mina ja minu kaasinimesed on nii naljakad? Miks peaksime omaks võtma selle kentsaka loo, et (1) me oleme looduse (evolutsiooni) produktid, (2) looduses puudub tõeline loomingulisus, aga (3) meie oleme loomingulised? Loogiliselt nähtuna on ainult üks viis, kuidas sellest läbi tulla: tuleb nimelt eitada, et inimesed on loomingulised. Aga kui inimesel, kes nii ütleb, on õigus, järeldub sellest ühtlasi, et ta ei oleks kuidagi saanudki muud öelda. Sest kuidas

Filosoofia(s)t kirjutamas Eik Hermann

F

ilosoofia ajaloos ei leidu just üleliia näiteid tippteostest, mille autoritena on märgitud kaks nime. Kui välja arvata intervjuude või vestluste vormis raamatud, mille puhul mõlemad osapooled on selgesti eristatavad, ning raamatud, milles üks osapooltest domineerib, ei jäägi suurt midagi järgi. Ses mõttes on kahe prantsuse mõtleja, Félix Guattari ja Gilles Deleuze’i mõnekümne aasta vanused tekstid suureks erandiks. Deleuze selgitas nende koostöömeetodit Robert Maggiorile antud intervjuus nii: „Me ei vaielnud ega „arutlenud”. Kui Félix mulle midagi ütles, oli mul ainult üks ülesanne: otsida midagi, mis kinnitaks tema ideed, olgu see nii kummaline või sõge kui tahes. Ja kui mina omalt poolt oleksin talle öelnud,

et maakera südamik on sõstramoosist, oleks tema roll olnud otsida viise säärase mõtte põhjendamiseks.” Selle asemel, et arvamusi vahetada, diskuteerida, kompromisse teha (ehk eri viisidel vältida värskete mõteteni jõudmist), toimus pigem teise mõtete jätkamine, viiside otsimine endale iseomase komponeerimiseks teise iseärasustega. Tulemuseks on tekstid, milles päris tuumset ühtsust ei tekigi, kuid mis sellest hoolimata või just seetõttu suudavad öelda olulisi asju. Nii ei tasugi imestada, et raamatul, mille õigupoolest kirjutas Deleuze üksinda ja mis on nüüdseks Anti Saare tõlkes eesti keeles olemas, on tiitellehele märgitud ka Guattari nimi. Kui millegi kallal on mitmekesi kaua vaeva nähtud, jõuab see mitmus lõpuks ka enda sisse ning seda saab oma vahenditega jätkata, ilma et enam

oleks õigus tekkinud mõtteid päris omadeks pidada. „Mitmekesi” on muutunud meeleseisundiks. „Mis on filosoofia?” ongi tekst, mis sündis, kui Deleuze istus mitmekesi maha ja kirjutas raamatu sellest, millega nad elu jooksul on tegelenud, mitte ainult selleks, et tagasi vaadata, vaid ka edasise nimel, turgutamaks ja vääristamaks filosoofiat ajal, mil see on igasugu survete käes suuna kaotanud ja unustanud, mis on põhiline.

Mis on filosoofia Félix Guattari ja Gilles Deleuze tõlkinud Anti Saar 256 lk, pehme köide

Viimastel aastatel ja praegugi tegeled sa individuatsiooni fenomeniga. Mis see on, miks on see oluline? Palun unustage siinkohal Carl Gustav Jung. Mina kasutan individuatsiooni terminit teises tähenduses. Individuatsioon on protsess, mille abil indiviid kokku pannakse. Kõik organismid on indiviidid sel määral, et neil kõigil on elukäik, ja elukäigu all mõtlen ma sündmuste ainulaadset järgnevust – ainulaadset selles mõttes, et see järgnevus võinuks olla ka teistsugune, erinev sellest variandist, mis tõesti teoks sai. Sa oled ühtlasi džässmuusik. Bioloogid Baer ja Uexküll, aga hiljuti ka näiteks süsteemibioloog Denis Noble on kasutanud elunähtuste seletamisel muusikalisi metafoore. Muusika ja elu – kuidas need sinu jaoks seostuvad? Millised on su muusikalised eelistused? Mulle on alati meeldinud Uexkülli metafoorne viis tuua muusika oma kirjutistesse. Hiljuti sai selgeks, et muusika praktiseerimine nõuab aju parema ja vasaku poolkera seesugust integreerimist, mis on iseloomulik just kunstile. Niisiis on võrdlemisi tõenäoline, et muusikalised metafoorid tabavad ühtteist elu terviklikkusse ja kontekstuaalsusse puutuvat, mida me ikka kipume – mitme sajandi reduktsionistliku teaduse mõju all – unustama. Mängin tenorsaksofoni seenioride džässansamblis ja džäss on ka mu mee-

lisžanr, muusikutest John Coltrane ja Sonny Rollins. Mulle meeldib ka vanem klassikaline muusika – Bach, Haydn, Mozart, Beethoven (eriti tema kammermuusika, näiteks sonaadid), romantikuid aga mitte. Ning biitlid ja Jimi Hendrix, kui peaksin veel oma majakaid nimetama. Kelle teoseid sa teistest vaimuelu valdkondadest soovitaksid lugeda, et harjuda elusmaailma mõistma semiootilisemal viisil? Kus on sinu intellektuaalsed juured? Sulle näib meeldivat filosoofia – kes on su lemmikud? Hea võimalus biosemiootikaga tuttavaks saada on Thomas Sebeoki raamatud, näiteks „The Sign and Its Masters” („Märk ja selle meistrid”). Filosoofiast soovitan selliseid teoseid nagu Hans Jonase „The Phenomenon of Life” („Elu fenomen”), John Deely „Four Ages of Understanding” („Arusaamise neli ajastut”), Thomas Nageli „Mind and Cosmos” („Vaim ja kosmos”), Ernst Cassireri „The Problem of Knowledge: Philosophy, Science, and History since Hegel” („Teadmise probleem: Filosoofia, teadus ja ajalugu pärast Hegelit”). Charles Peirce on kohustuslik igaühele, kes tahab semiootikaga tegelda. Ma ise kasutan tema kogutud teoste võrguväljaannet. Deely tutvustavad raamatud on vast kergemini mõistetavad. Rohkem kui ehk mõni teine on mu tööd inspireerinud Gregory Bateson. Mary Midgley „Beast and Man” („Metsloom ja inimene”) on oluline teos. Palju on mulle andnud ka Andy Clark, näiteks teos „Being There” („Olla seal”). Bioloogiale lähemalt olgu nimetatud Charles Darwini „Liikide tekkimine” („The Origin of Species”), Terrence Deaconi „Incomplete Nature” („Mittetäielik loodus”) ja Lynn Marguliesi raamatud, näiteks „Acquiring Genomes” („Genoomide omandamine”).

Biosemiootika: Uurimus elu märkidest ja märkide elust Jesper Hoffmeyer tõlkinud Ehte Puhang 592 lk, pehme köide

Postmodernsusest lastele

P

rantsuse filosoof ja kirjanduskriitik Jean-François Lyotard (1924–1998) on lääne 20. sajandi üks tähtsamaid mõtlejaid. Ta on andnud olulise panuse tänapäeva keelefilosoofiasse, esteetikasse ja sotsiaalteadustesse. Lyotard oli esimene, kes tõi postmodernismi mõiste filosoofilisse diskussiooni, samuti pärineb temalt teooria suurtest narratiividest. Tema tuntuim teos on 1979. aastal ilmunud „Postmodernne olukord”. Lyotard’i „Postmodernsusest lastele. Kirju aastaist 1982–1985” (esmatrükk 1986) koosnebki autori ajavahemikus 1982–1985 reaalsetest kirjutatud kirjadest. Adressaatideks on noored filosoofid. Raamatu kese on kriitiline, kuid liigset keerulisust vältiv analüüs modernsusest. Lyotard'i hinnangul on viinud modernsus, mille peamine idee on olnud inimkonna emant-

sipatsioon, paradoksaalsel moel ratsionalismi kaudu totalitarismini. Niisiis pühendub raamat postmodernsuse selgitamise kõrval suuresti ka modernsuse dekonstrueerimisele. Teos käsitleb ka aktuaalseid pedagoogilisi küsimusi, nagu filosoofia õpetamine ja selle funktsioon. Kirjavahetus on suurepärane ja kompaktne sissejuhatus Lyotard’i filosoofiasse, ühtlasi esimene Lyotard’i teose tõlge eesti keelde.

Postmodernsusest lastele Jean-François Lyotard tõlkinud Mirjam Lepikult 148 lk, pehme köide


www.tnp.ee

Tänapäev

Nr 11 (89) 11. detsember 2014

ilmunud Hamish Macbethi jõulud M. C. Beaton tõlkinud Mall Pöial sarja kujundanud Jüri Jegorov 108 lk, pehme köide Talvises Lochdubhi külas on pühad ukse ees, kuid erilist vaimustust see kohalikes ei tekita, sest kalvinistlik vaimsus pigem taunib jõulude tähistamist. Ei mingeid kingitusi, jõululaule ega okaspuid elutuppa. Kuid konstaabel Hamish Macbeth on tööpostil pühadegi ajal – kolleegi haiguse tõttu peab ta pealekauba tegelema Cnothani piirkonna probleemidega, kus varastatakse jõulukuusk…

Mõtete lugemine: kuidas mõista teisi ja neid märkamatult mõjutada Henrik Fexeus tõlkinud Allar Sooneste 268 lk, kõva köide Kui oskame sõnadeta suhelda, kasutada kehakeelt ja inimesi psühholoogiliselt mõjutada, võime aimata kaaslase mõtteid ja tundmusi ning järgmise sammuna mõjutada tema mõtteid ja seisukohti endale sobivas suunas. Henrik Fexeus annab siin väljendile „mõtete lugemine” uue ja praktilise sisu. Sellest on sul abi su igapäevases elus.

Tere, Volli! Ilmar Tomusk illustreerinud Kirke Kangro sari „Minu esimene raamat” 128 lk, kõva köide Volli ei ole välja mõeldud, nagu seda on Ämblikmees või Pipi Pikksukk, ta on päriselt olemas. Vollile ei meeldi oodata, et keegi temaga tegeleks, ta tegutseb ise. Isegi siis, kui Volli teinekord igavusest korraks lakke vaatab, tuleb talle kohe pähe trobikond vahvat ideed, millest kas või ühe teokstegemine paneb ema õhku ahmima. „Tere, Volli” ilmus esimest korda 2007. aastal, praegune on raamatu neljas trükk.

Volli läheb tööle Ilmar Tomusk illustreerinud Kirke Kangro sari „Minu esimene raamat” 148 lk, kõva köide Neljandas Volli-raamatus seikleb ettevõtlik poiss maal ja linnas, Eestis ja välismaal. Ta läheb tööle, saab sõbraks Eesti lehma ja Rootsi kassiga, sõidab krossi, eksib Vormsi saarel ja teeb palju muud põnevat. Varem on ilmunud „Tere, Volli!” (2007), „Volli vanad vigurid” (2011) ja „Volli kasvab suureks” (2013).

Mina, emme ja meie igasugused sõbrad Piret Raud autori illustratsioonid kujundanud Dan Mikkin 100 lk, kõva köide Taavi elab kahekesi koos emaga suures majas neljandal korrusel. Taavil on elav kujutlusvõime ja aukartustäratav hulk sõpru. Näiteks Uku, kes tahab suureks saades hakata koeraks, ja Mia, kellele lendab kärbes pea sisse, ja tädi Maša, kes püüab liblikavõrguga prügi. Kõigist Taavi sõpradest, sugulastest ja muidu tuttavatest see raamat räägibki.

Tõelisest naisest, tõelisest sõprusest ja armastusest Mari Karlson raamatu toimetaja

M

e arutleme enam-vähem iga päev selle üle, kui kaugel me oma eesmärkidest oleme ja mida teha, et kiiremini nendeni jõuda. Tunduvalt vähem mõtleme sellele, missuguse jälje on meie tegevus, mõtted ja sõnad jätnud meid ümbritsevate inimeste hinge. Selles mõttes tundub Sirje Eesmaa olevat üliõnnelik inimene: kõik, kelle poole selle raamatu toimetamise käigus pöörduda tuli (foto, mälestuskillu või faktitäpsustuse saamiseks), reageerisid rõõmsa elevusega ja otsekohe, nagu poleks neil tõepoolest mitte midagi muud teha, kui vanades tolmunud albumites tuhnida. Kui uskuda vanasõna, et sada sõpra on rohkem väärt kui sada rubla, siis oleks Sirje muidugi miljonär.

Pole olemas sõnapaari „ei saa”

Sirje jaoks vist tõesti pole. Kui tema lõpuks otsustab, et asi väärib tegemist, siis ta seda ka teeb. Ma ei saa siiani aru, millal ja kas üldse ta vahepeal magas, aga mitu korda juhtus raamatu valmimise käigus, et hoolimata tema sügaval öösel saadetud e-kirjast (viimane kell 4.48 hommikul) vastas ta 10.30 telefonile nii reipa häälega nagu olnuks tal selja taga kaheksa tundi ilu-und. Mina pole muidugi ainus, kes seda tähele ja imeks pani. ERR raadiouudiste vastutav toimetaja Uku Toom märkas seda juba 1980. aastatel: „Ühel varahommikul, kui Sirje polnud eelmisel õhtul vist päris vara magama läinud, luges ta oma uudised ära, pani pea lauale ja jäi magusasti magama. Vähemalt mulle tundus nii. Minu etteaste kestis 3–4 minutit, iga uudis oli trükitud eraldi lehele ja võin kinnitada, et Sirje ei näinud, millal ma viimase lehe kätte võtsin. Aga sekund pärast mu lõpetamist tõstis ta pea ning lausus kõige värskema häälega: „Ja nüüd ilmateade...”” Kui lugeda kõigist üliägedatest ettevõtmistest Põrnikaklubis, mille president Sirje on (ise ta vaikis selle muidugi maha, info leidsin Põrnikaklubi ko-

ilmunud Kaitstud Eesti Eero Lattu kujundanud Heino Prunsvelt 264 lk, kõva köide Riigijuhtide otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Elu läheb edasi Helju Pets Järg romaanile „Klassikokkutulek Kassaris” kujundanud Angelika Schneider 152 lk, kõva köide Lugu jätkub seal, kus romaani „Klassikokkutulek Kassaris” tegevustik lõppeb. Paladel Pöialpoiste külas hakkavad toimetama Hurme tütar Juulia ja tema mees Armin. Linnast maale, eriti Hiiumaale kolimine on niigi suur elumuutus, aga justkui sellest veel ei piisaks, pöörab asi peagi lausa kriminaalseks.

2011. aastal sai Sirje Eesmaa Eesti Ringhäälingute Liidu aastaauhinna Kuldmikrofon laureaadiks. Pildil koos Ringhäälingute Liidu juhatuse esimehe Toomas Varaga. FOTO TV3 dulehelt), siis haarab ühelt poole valge kadedus, et leidub inimesi, kes oskavad oma argipäeva värvilist vaheldust tuua, aga teiselt poolt harras imetlus. Õppetund sellest on järgmine: see aur, mis kulub virisemise peale, et tööd on palju, aega vähe jne, tuleb pöörata tegutsemisele. Hädaldamist on vähem ja tegusid saab rohkem. Ja kui ikka tundub, et tahaks vinguda, siis tuleb võtta ette TPI või EVTV või Viru varietee või mõni teine peatükk ja need uuesti läbi lugeda.

Ilus ja usaldusväärne

Anneli Lahe (Järvet) meenutab, et Sirje tegi EVTV-aegadel eetrimeigi alati ise. Sirje: „Põhjus selles, et uudistes oli kogu aeg nii tohutult kiire ja õige eetrimeigi tegemiseks peab aega võtma terve tunni. Seda aega ei olnud lihtsalt võimalik kusagilt leida. Seepärast tegingi meigi ise – kümne minutiga. Kindlasti ei olnud see kuigi ilus, aga toonased televiisorid polnud õnneks nii kvaliteetsed ja reetlikud kui tänapäevased. Pidasin siis ja pean praegugi olulisemaks ikkagi saate sisu, ehkki olen tänaseks teinud mööndusi ja võtnud omaks, et üha rohkem tuleb arvestada ka vormiga.” Oleks asi ainult meigis (ja vanades

telerites). Põhiküsimus on usaldusväärsuses. Ivo Linna: „Tahaks ellu ka midagi kindlat – eriti kui sa ise vanemaks jääd – ning seda kindlust Sirje pakub. Ta on justkui ilmasammas, kes tuleb ekraanile, tekitades tunde, et oodata on häid uudiseid, seda isegi siis, kui need uudised nii head polegi. Kõik see peegeldab tema sisemist haritust ja intelligentsi. Ta jätab sulle esimesest sõnast mulje, et teab, millest räägib.” Kunagi 30 aastat tagasi küsis kirjanik Henn-Kaarel Hellat minult (irooniliselt): „Preili Karlson, kas te olete kunagi kohanud naist, kes oleks võrdselt nii ilus kui tark?“ Ma ei tundnud siis Sirjet, kuid nüüd vastaksin talle: „Olen, härra Hellat, olen!”

Minu inimesed Sirje Eesmaa kujundanud Liis Karu 304 lk, kõva köide

Vanaema pisaraid ei usu M is võiks olla ehedamalt venelik kui babuška, tõeline kangelasmemm? Samal ajal, kui isad kõikusid ühest kriisist teise ja emad mõtlesid karjäärile, võtsid nõukogude suurlinlaste arusaamad elu jätkumisest ja seda edasi viivatest jõududest lihaliku kuju just maalt linna appi kutsutud vanaemades. Babuškad hoidsid igapäevaasjad liikvel Leningradi blokaadi ajal, nad tulid toime sõjakommunismi ja röövkapitalismiga. 21. sajandi alguspäevil, kui noorsugu ja keskklass ei söandanud veel Putinile vastu hakata, lõid tasuta metroosõidu kaotamise hirmus lärmi hoopis memmed ja taadid Pavel Sanajevi Venemaal kiiresti

11

kultusteoseks, isegi legendiks muutunud raamat neist argistest vägitükkidest tema lapsepõlves räägibki. See on aus, vaimukas ja groteskne pilt 1980. aastate nõukogude argipäevast kogu selle kopikavenitamise, kirgliku hoidistamise, värvikate naabrite ja tüütute koduputukatega. Peategelane, 8-aastane Saša Saveljev on kõhetu ja põduravõitu poiss, ehkki lugejale jääb lõpuni ebaselgeks, kas tema diagnoosidel on ka arstiteaduslik põhjendus või on tegu pigem kodus tormitseva koletismemme Nina Antonovna kinnisideedega. Sest kui memm usub, et Sašal on muuhulgas maksahäda, neerupuudulikkus või kaasasündinud pankreatiit, siis nii see ka on ja vas-

tuvaidlejaid majapidamises ei leidu. Neis igapäevaelu justkui muuseas, enesestmõistetavalt kirjeldavates lugudes sünnib nii jämedat argihuumorit ja pööraseid kommunaaltorme, mis tulevad tihti lausa kohtlaselt tuttavad ette.

Matke mind põrandaliistu taha Pavel Sanajev tõlkinud Veronika Einberg sari „Punane raamat” 192 lk, kõva köide

Põhjalik mütsiraamat tõlkinud Liia Tammes 174 lk, pehme köide „Põhjalik mütsiraamat” on igale kudujale vajalik teos, mis sisaldab peadpööritavat hulka stiilsete peakatete disaine. 50 juhist tänapäeva tippkäsitöödisaineritelt. Mütsid, kübarad ja kapuutsid, mis sobivad igale sündmusele alates metsamatkast kuni glamuurse peoni. Põnev kootud mütside ajalugu, mütside kudumistehnikate tutvustus ja palju muud. Raamat sisaldab kõike vajalikku, et alustada peakatete kudumist.

Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu Mirjam Peil, Toomas Zupping kujundanud Anneliis Aunapuu 372 lk, kõva köide Kaunis album annab ülevaate Eesti linnakodu kujunemisest, mis algas optimistliku eduloona ülemöödunud sajandivahetusel ja katkes traagiliselt 1940. aastal. Vaatamata eesti linnakultuuri noorusele ja heitlikule ajaloole, on endiste aegade ilusat mööblit säilinud palju. Pildid pärinevad enamikus moodsa aja kodudest. Tekstid on eesti ja inglise keeles. Raamat on pisiparandustega kordustrükk 2013. aasta väljaandest.

Inge ja Epp, kaks pruuti. Teekond. Kamtšatka Olev Remsu kujundanud Margit Randmäe 440 lk, kõva köide Kunagise tõelise malevahundi Olev Remsu uus raamat jutustab malevaelust Kamtšatkal suvel 1970. aastate alguses. Kuigi raamatust ei puudu vulkaanid ja karud, maavärin ja kaldale tõmmatud vaalapüügiflotill ning purkide kaupa kalamarja, keskendub see siiski noorte hingeelule. Mis on tõde, mis välja-mõeldis? Eks ajaline kaugus silub kõik.


12 ilmunud

Näe, särabki!

Hille Karm 40 lk, kõva köide Südamlik lugu jõuluootusest, rõõmust ja kurbusest – ja sellest, kuidas hoolida. Kui su hing vajab soojust, läida küünal, olgu ta suur ja valge või pisike ja punane. Küünlavalgus annab hingele sära ja pakub lohutust. Pildid on raamatusse joonistanud Reet Helisabeth Karm.

Esimene A klass ja kooliaasta algus Hilli Rand 54 lk, kõva köide Esimesele A klassile, nii nagu teistelegi õpilastele, algab 2. septembrist kooliaeg – tõelised tunnid ja tõelised vahetunnid. Igaüks saab nüüd end tunda päris koolilapsena. Kooliaasta algusesse mahub palju naeru ja natuke nuttu, lugematul hulgal küsimusi, uudsust ja ootamatusi. Teine raamat sarjast „Esimese klassi aastaring”.

Pisikese Peetri pannkoogipiknik Tiina Kilkson pildid Kaja Hiiemaa 24 lk, pehme köide P-tähe raamatus peab Peetrike koos papa ja Pontuga ühel päikesepaistelisel pühapäeval pargis piknikku. Pitsast, präänikutest ja pannkookidest saavad osa ka tiigipervel paterdav pardipere ja Peetrikese papagoi.

Punakütid. Eesti punakaartlaste ja punaküttide sõjatee 1917–1920 Hanno Ojalo 180 lk, kõva köide Eesti punakaartlaste ja punaküttide üksuste loomine ja tegevus aastatel 1917–1920 on üks uurimisteemasid meie sõjaajaloos, mis on iseseisvuse taastamise järel unarusse jäänud. N-ö valele poolele sattus Vabadussõja eel ja alul tuhandeid mehi, osa oma vabal tahtel, osa võõral sunnil. See on esimene tänapäevasest vaatepunktist antud ülevaade eestlastest punakaartlastest ja punaküttidest.

Äraminek. Eestirootslased Teise maailmasõja ajal ja lahkumine Rootsi Viktor Aman tõlkinud Ivar Rüütli 110 lk, kõva köide Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose „En bok om Estlands svenskar” I köites. Raamatus kirjeldatakse eestirootslaste ümberasumist Rootsi peamiselt 1944. aastal, selle tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja uustulnukate sulandumist Rootsi ühiskonda.

ilmumas

Historia iuris Estoniae. Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu

Peeter Järvelaid u 380 lk, kõva köide Põhjalik ülevaade õigusteaduse ja õigushariduse ajaloost Eestis alates Academia Gustaviana asutamisest kuni tänapäevani.

www.varrak.ee www.argokirjastus.ee

Varrak Argo

Nr 11 (89) 2 (71) 11. detsember 29. märts 2014 2013

Eludest ja lugudest Eerik Purje

Eerik Purje sündis 14. veebruaril 1927 Kavastu vallas Kõnnu (praegu Vanaussaia) külas sepa pojana. Lõpetas 1940. aastal Koosa algkooli ja 1944. aaastal Tihemetsa Metsatehnikumi. 1946–1949 õppis Saksamaal Hanau Eesti Gümnaasiumis. 1957. aastal omandas Austraalias Melbourne’i konservatooriumis muusikateooria litsentsiaadi kraadi. Samast aastast elab Kanadas Toronto lähistel. On avaldanud neli luulekogu ja ühe vestete ning jutustuste kogu. Kirjastuses Argo on ilmunud tema mälestused pealkirjaga „Kuldse ajastu kaksikud” ning kaaspagulaste mälestuste sarjas „Hingenälg” ja „Elukanga karmid mustrid”. Töötab reporter-toimetajana Kanada eestlaste ajalehes Eesti Elu, kus on muuhulgas viimased üksteist aastat avaldanud vesteid Kargu Karla nime all.

M

inult on küsitud, mis ajendas mind vanas eas veel sulge kätte võtma ja vorpima raamatuid inimestest, kes enamikule lugejaskonnast sootuks võõrad. Suhteliselt tundmatud ja näiliselt tähtsusetud väliseestlased. Põhjusi on mitu. Alakem olulisimast, mille on tabavalt värsivormi surunud Ivar Grünthal: Sest mälestused nagu tõde ise, nad meid ka vastutahtmist järgivad ja nagu armid rõugepõdemise meid jatkuvasti ära märgivad. Nagu kadunud luuletaja värsiread ütlevad, on inimese mälestused midagi, mis teda painavad ega anna talle rahu enne, kui ta on neid kellegagi jaganud. Mälestused ja läbielamised on meie vaimne pärand, mida me ei raatsi endaga hauda kaasa võtta. Vähemalt minu puhul on see nii.

Teistest ja endast

Oli veel teinegi põhjus, mis mind tiivustas. Minu noorukiiga, mu „inimeseks hakkamine” langes sõjaeelse Eesti Vabariigi õitseaega. Mu maailmavaadet ei vorminud ainult tublid koolmeistrid ja noortejuhid, vaid ka värvikad külamehed ja -naised. Lihtsad maainimesed, kelle olemusest õhkus hämmastavat talupojatarkust. Kõrvalises maakolkas külasepa kodus, kus paiknes ka postitalu, oli meie peretuba mu lapsepõlves sageli inimestest tulvil. Poisikese kõrv tabas nende jutust palju huvitavat, mis aastakümnete möödudes andis tõuke mälestusraamatu avaldamiseks. „Kuldse ajastu kaksikud” ilmus juulis 2011. Niipea, kui mu enda mälestused olid ilmunud, taipasin, et olin tegelikult kirjutanud samavõrra teistest, ehk rohkemgi kui endast. Asusin usutlema oma saatuskaaslasi ning tegin üllatava avastuse, et mida silmapaistmatum inimene, seda ehedamad olid ta mälestused, seda paeluvam ta saatuslugu. Neid lugusid kuulates ja kirja pannes keskendusin eeskätt rahuaegsetele nooruspäevadele, nii kaugele, kui kellegi mälu tagasi ulatus. Teiseks huvitas mind järgnevate okupatsioonide ja sõja mõju. See puudutas mõnd isiklikult valusamini kui teist, kuid riivamata ei jätnud see kedagi. Suur põgenemine 1944. aasta sügisel, heitlikud vahelülid enne elu alustamist uutel asukohamaadel ja sidemete taastumine kodumaaga, olgu okupatsiooni tingimustes või taasiseseisvunud vabariigis. Nägin oma kirjatöös vana vabariigi käesirutust uuele. 2013. aastal ilmu-

Eerik Purje. nud „Hingenälg” peegeldas 18 kunagise pagulase lugu.

Pikk rännak koos sõpradega

Pärast selle raamatu käsikirja lõpetamist oli mu meeltesse saabunud kummaline selgus, et sellega on minu elu lõpuaastate suund kindlaks määratud, et minu ees on tee, millelt kõrvale kaldumine on välistatud. See oli nagu ilmutus usklikule, et nüüd hülgad kõik maise ja kõnnid Kristuse jälgedes, kuulutad ja levitad Tema õpetust. Ühtlasi avastasin, et kui ma enda mälestustesse olin pidevalt kaasa tõmmanud teisi, siis nüüd teiste lugusid kirjutades olin neid aina seostanud endaga. Ühesõnaga – kirjeldasin üht pikka rännakut, mis kulges sõpradega käsikäes. Äsjailmund raamatuga „Elukanga karmid mustrid” jatkasin seda suunda juba teadlikult. Otsustasin aga lisada paar uut tahku. Tõin sisse kolm kunagist pagulast, kes on siirdunud tagasi kodumaale sooviga veeta oma elu lõpupäevad seal, kust elutee alguse sai. Nende hinnangud oma sellekohasele otsusele ei ole kaugeltki ühesugused. Kontrastiks lasen ka jutustada paaril inimesel, kes sel saatuslikul sügisel võinuksid põgeneda, kuid ühel või teisel põhjusel seda ei teinud. Olen alati ol-

nud veendumusel, et sel ajal tehtud otsuseid ei ole tagantjärele võimalik liigitada õigeteks või valedeks, headeks või halbadeks, tarkadeks või rumalateks. Paljud ei otsustanudki ise, suurim otsustaja oli juhus.

Mitte elulugu, vaid elu lugu

Oma raamatutes ei ole ma jutustanud kellegi elulugu, vaid elu lugu. Ükski kogumik tervikuna ei ole ajalugu, vaid aja lugu. Ühe ajastu lugu, mis vajab jäädvustamist. Kas või sellepärast, et varsti pole enam selle mäletajaid. Kavatsen oma tegevust jatkata, kui vaid jagub päevi ja loomeindu. Minu juhtlauseks on ja jääb: meie ei tohi elada minevikus, kuid minevik peab elama meis. Elulood ja mälestused on omavahel nii tihedalt seotud, et üheta nagu polegi teist. Elulugu on luustik, mälestused on liha ja veri, sooned, kõõlused, kopsudmaksad, närvikava. Kodu- ja väliseestlane. Ärgem tõrkugem neid mõisteid kasutamast, kuid hoidugem paigutamast rõhku valesse

kohta. Liitsõna esimene pool on tinglik ja kipub meid lahutama. Rõhutagem teist poolt, mis ühendab. Et eesti rahvas on paisatud laiali, hajutatud üle maailma, see kas nõrgendab või tugevdab meid, kõik sõltub meie endi vaatenurgast. Et Pika Hermanni tornis lehvib meie armastatud trikoloor, on uhke ja meeliülendav. Kuid kui 1972. aastal esimeste Ülemaailmsete Eesti Päevade ajal olid Toronto suurlinna peatänavad eestlaste rongkäigu tõttu liikluseks suletud ja kogu linn oli sinimustvalges ehtes, oli elamus hingemattev. Globaalse eestluse elujõudu ei maksa alahinnata.

Elukanga karmid mustrid Eerik Purje 286 lk, kõva köide

Kuidas saada edukaks ettevõtjaks? E dul võib olla palju vorme ja õnnel pole kindlat valemit. Ent inimesed on erinevad ja igaühel on võimalus leida just talle sobiv tee edule. See raamat on mõeldud neile, kes tahavad teha tutvust ettevõtlusvaldkonnaga. Loomulikult ei ole iga inimene ettevõtjaks loodud. Samas on aga küllaga neid, kes selleks sobivad ja on firmaomanikuna tõenäoliselt edukamad kui palgatööd tehes. Õpik-käsiraamat ärgitab inimesi mõtlema uutele võimalustele, samas vaagima põhjalikult kõiki kaasnevaid pooltja vastuargumente. Kui aga otsus langetatud, leiab just sellest raamatust vastused küsimustele ettevõtluse alus-

te ja toimimispõhimõtete kohta. Mis on ettevõtlus ja kuidas sellega alustada? Millised on peamised võimalused oma konkurentsieeliste väljaselgitamiseks ja ärakasutamiseks? Kuidas juhtida kliendisuhteid? Kust leiab ettevõtja abi ja teavet? Käsiraamatu seitsmest jaotusest leiab vastused neile ja paljudele teistele olulistele küsimustele ettevõtluse aluste ning toimimise põhimõtete kohta. Eri peatükid annavad valdkonnast tervikliku ülevaate, esitlevad ettevõtlusvorme, õpetavad koostama äriplaani, annavad nõu ettevõtte käitamiseks. Vaatluse all on ka ettevõtte saneerimine ja lõpetamine. Rohkesti tuuakse näiteid vajalikest

dokumentidest, samuti saab ülevaate asjust, mida ettevõtjaks soovijal on kasulik teada: näiteks litsentseeritavad tegevusalad ja vastavad õigusaktid, teave erialaliitudest ja ettevõtluskeskustest Eestis. Monika Pramann-Salu on majandusteaduste doktor (Estonian Business School, 2001), ta on tegutsenud tippjuhi ja ettevõtjana veerand sajandit. Alates 2001. aastast on tema juhtimiskogemus täienenud ettevõtte omaniku kogemusega. Ta on kuulunud ja kuulub mitme ettevõtte ja asutuse nõukogusse, pidanud loenguid kõrgkoolides, esinenud rahvusvahelistel konverentsidel ning olnud mitme raamatu kaasautor.

„Teadmistest üksi ei piisa – neid tuleb ka rakendada. Tahtmisest üksi ei piisa – tuleb ka tegutseda.” Nende Johann Wolfgang von Goethe sõnadega juhatab autor tulevase ettevõtja oma käsiraamatu juurde.

Ettevõtluse alused Monika Pramann-Salu 206 lk, pehme köide

Ajaleht Raamat (detsember 2014)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you