Page 1

Kuida ENSV-st jälle Eesti sai

Heinz Valgu raamat „Kuidas Eesti NSV-st sai jälle Eesti“ kirjeldab 1980ndate lõpu murrangulisi aegu, tollast argipäeva ja poliitilisi sündmusi neile, kes ise olid tollal selle kõige mäletamiseks liiga noored või veel üldse sündimata. Raamatu avaldab Tänapäev. Vt lk 2

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 9 (78)

uudised

uudised

Uus romaan Katrina Kaldalt

Kauneimate raamatute konkurss

Alates 4. detsembrist kuni 6. jaanuarini on võimalik esitada raamatuid võistlusele „25 kauneimat Eesti raamatut 2013” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2013”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info (reglement, ankeet ja raamatukogu lahtiolekuajad) rahvusraamatukogu kodulehel www.rahvusraamatukogu.ee. Konkursi tulemused avaldatakse 6. veebruaril 2014.

Paabel tuleb jälle 13. detsembril toimub Eesti Rahvusraamatukogus juba üheksandat korda Paabeli Raamatukogu. Seekordse konverentsi alapealkiri on „Lugu luubi all” ja üles on lubanud astuda Marju Kõivupuu, Peeter Sauter, Mihkel Kunnus, Mati Sirkel, Kätlin Kaldmaa, Valdur Mikita ja Andrei Hvostov, päeva lõpetavad Mats Traat ja Jaanus Vaiksoo aruteluga elust ja loodu(se)st. Täpsem kava Eesti Kirjanike Liidu kodulehel (www.ekl.ee).

Rahvusvahelised raamatumessid on olulised kohad väliskirjastajatega kohtumiseks ja uue kirjanduse tutvustamiseks. Fotol Eesti stend Frankfurdi messil. FOTO JÜRI J DUBOV

Eesti kirjandus teise pilguga

Paabeli Torni auhind

Ilvi Liive

Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis 20. novembril tänavu juba kümnendat korda välja Paabeli Torni auhinna, mille eesmärk on esile tõsta häid tõlkeraamatuid lastele. Auhinna pälvis tõlkija Riina Hanso Norra lastekirjaniku Maria Parri „Vilgukivioru Tonje” tõlkimise eest. Raamatu andis välja kirjastus Eesti Raamat.

E

Armastatud Kuldraamatud

Kui Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” Eestis 2007. aastal esmakordselt ilmus ja raamatust Londoni raamatumessil väliskirjastajatele rääkisin, kuulasid nad ussisõnade lugu põnevusega, naersid, ent raputasid pead – ei-ei, see on liiga pöörane, liiga hullumeelne lugu, et julgeda seda ingliskeelsele lugejale pakkuda. Viis aastat hiljem vaimustus raamatust prantsuse kirjastaja Frederic Martin ja riskis raamatu välja anda. Risk tasus end ära, prantsuse lugejad võtsid karusõbraliku metsarahva saatuseloo avasüli vastu ja õige pea tehti tõlkest juba kordustrükk. On üsna ootamatu, et Kivirähki groteskne huumor prantslased naerma ajas, huumoritaju on teatavasti rahvuseti väga erinev. Meie sugulasrahvas soomlased Kivirähki nalja hästi ei mõista, seevastu lõunanaabrite lätlaste jaoks on Kivirähk üks armastatumaid eesti kirjanikke ja ne-

Äsja TEA Kirjastuses ilmunud „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamatu” trükiarv 5500 annab põhjust rõõmustamiseks ja kinnitust, et eestikeelne ja eestimeelne heal tasemel lastekirjandus on jätkuvalt armastatud. Sel aastal oma 5. sünnipäeva tähistavas Kuldraamatu-sarjas ilmus juba sarja üheteistkümnes raamat. Kokku on oma lugejad leidnud üle 70 000 Kuldraamatu.

Jõulumüük Rahvusraamatukogus

Iga-aastane raamatute jõulumüük rahvusraamatukogus toimub 10.–.14. detsembrini. Olete oodatud!

4. detsember 2013

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse tegevjuht

esti kirjandus ei ole kunagi varem kogenud ei seda, et äsja võõrkeelde tõlgituna ilmunud eesti raamatutest tehakse kohe kordustrükke ja et sama raamatu väljaandmisõigusi tahaksid korraga osta mitmed erinevad samakeelsed väliskirjastused.

Prantslased mõistavad Kivirähki nalja

mad on varsti kogu tema loomingu läti keelde ümber pannud. Õige pea ilmub ka Prantsusmaal „Rehepapp” ja riburada muudki Kivirähki teosed. Üks vaimustus sünnitab teise ja prantsuse keelde jõudnuna laiemalt loetavaks muutunud „Ussisõnadele” on nüüd tee lahti, tuleval aastal jõuab „Ussisõnad” hollandi lugejateni, parasjagu käib võidujooks raamatu väljaandmisõiguste pärast maailma suurimal, ingliskeelsel turul, teose tõlkimist kaaluvad saksa, itaalia, iisraeli, ungari, hispaania, taani, rootsi jpt kirjastused.

A. H. Tammsaare viimaks ka inglise keeles

Inglise kirjandusturg on teatavasti tõlgete suhtes tõrges ja teda taltsutada raske, aga ometigi on inglise keeles ilmumas palju eesti kirjandust, nii päris värsket kui ka vana head klassikat. Jaan Krossi enam kui 1000-leheküljelise peateose „Kolme katku vahel” annab välja legendaarne inglise kirjastaja Christopher MacLehose, kirjastuses MacLehose Press. Paistab, et suured romaanid inglise ja ameerika lugejaid ei kohuta, sest lisaks Krossi suurromaanile alustab ingliskeelsena ilmumist ka A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus”. Nii täitub viimaks Tammsaare unistus, et tema romaan ilmuks inglise keeles. Jaanuaris ilmub Ameerikas Tõnu Õnnepalu „Raadio”, tuleval aastal jõuab inglise keelde Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja”, Kristiina

Ehinil on tänavu Ameerikas ilmunud koguni kaks luulekogu ja üks, kolmkeelne (iiri-šoti-gaeli-eesti) Iirimaal. Tuleval aastal annavad eesti luulet välja mitu erinevat Briti kirjastust.

Melchiori-sari ilmub Soomes, Ungaris, Lätis...

Hästi läheb rahvusvahelisel raamatuturul ka mitmetel teistel eesti kirjandusteostel, neid kõiki üles lugeda ei jõuagi. Indrek Hargla menukas apteeker Melchiori-sari ilmub Prantsusmaal, Soomes, Ungaris ja Lätis, jõudes peatselt ka saksa lugejateni. Ene Mihkelsoni suuri keerulisi romaane, „Katkuhauda” ja „Ahasveeruse und” on otsustanud oma keelde tõlkida leedukad ja lätlased. Eelmisel aastal kultuurkapitali kirjandusauhinna võitnud Rein Raua „Rekonstruktsiooni” tõlgitakse juba vene ja soome keelde, raamatust on teiste hulgas vaimustuses taanlased, kes otsustasid selle kohe tõlkida ja välja anda. Eesti lastekirjandus on rahvusvaheliselt tuult tiibadesse saamas tänu Piret Raua võrratutele lasteraamatutele. Kolme aasta eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna pälvinud Tiit Aleksejevi romaan „Palveränd” on leidnud tee Itaaliasse, Ungarisse, Lätti ja Soome ning äsja sama auhinna võitnud Meelis Friedenthali romaani „Mesilased” vastu on Frankfurdi raamatumessist saadik enneolematu huvi. Tundub, et rada viib metsast välja.

Selle aasta lõpus ilmub kirjastuselt Varrak eesti keeles Katrina Kalda (snd 1980) uus romaan „Jumalate aritmeetika”. Eestlannast prantsuse kirjaniku poeetiline ja mängulise ülesehitusega debüüt „Eesti romaan” ilmus Prantsusmaal mainekas kirjastuses Gallimard (2010, e.k 2011). Tänavu pälvis Kalda Prantsuse Akadeemia maineka kirjandusauhinna, millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. „Jumalate aritmeetika”, esmajoones psühholoogilise romaani peategelane on noor eestlanna Kadri Raud, kes on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Tulemuseks on perekonnalugu täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Kuidas me mõtleme? Detsembris ilmub Daniel Kahnemani „Kiire ja aeglane mõtlemine”, mis on üks viimaste aastate kõneldumaid ja müüdumaid aimeraamatuid kogu maailmas. Raamat kirjeldab haaravalt inimese mõttetegevust ning võtab ühtlasi kokku maailma ühe mõjukaima psühholoogi Daniel Kahnemani elutöö. Autor pälvis 2002. aastal Nobeli majanduspreemia.

Lustlikku lugemist noorematele Ulf Starki esimene eesti keeles ilmunud raamat „Täitsapoiss” võitis oma vahvate tegelaste ja muheda huumoriga nii väikeste kui ka natuke suuremate lugejate südame. Ulf Starki uus raamat „Võidumees” on sama põnev nagu eelminegi. Stark on hea jutustaja, sündmused arenevad loogiliselt ja kuigi reeglite rikkumine pole alguses kuigi suur, kujuneb sellest lõpuks tõsine segadus. Kõik õpivad midagi edaspidiseks, ja lugejalgi on üht-teist kõrva taha panna. Järgmine ajaleht Raamat ilmub 4. jaanuaril 2014.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2013


2 ilmunud

Supilinna armastajad

Olev Remsu 413 lk, kõva köide Kes on Supilinna armastajad? Kas Supilinna vanem Krill ja Žasmina Pelagejevna Komissarova? Või Malle Leivategija ja tema isa Elmar Leivategija? Või jehovistid, kes armastavad üle kõige Jehoovat? Või Kolla ja kunstipiiga Päike? Või Kolla ema Lilli ja poisi isa Anti? Eks seda otsustab lugeja. „Supilinna armastajad” on järg raamatutele „Supilinna poisid” ja „Supilinna surmad”, see on triloogia viimase osa esimene raamat.

Kiire ja aeglane mõtlemine Daniel Kahneman tõlkinud Jana Linnart 460 lk, kõva köide Kuidas toimuvad inimese mõtteprotsessid? Kuidas sünnivad mõtted, valikud ja otsused, mis meid enim mõjutavad? Autori teooria järgi suunavad mõtlemist kaks konkureerivat süsteemi, millest üks on kiire ja kogemustele tuginev ning teine on aeglane ning analüütiline. „Kiire ja aeglane mõtlemine” on üks viimaste aastate müüdumaid ja kõneldumaid aimeraamatuid kogu maailmas, mis kirjeldab haaravalt inimeste mõttetegevust ning võtab kokku maailma ühe mõjukaima psühholoogi Daniel Kahnemani elutöö. Autor pälvis 2002. aastal Nobeli majanduspreemia.

Monumendimehed Robert M. Edsel, Bret Witter tõlkinud Matti Piirimaa 484 lk, kõva köide „Monumendimehed” on isikulugu – lugu inimestest, kelle algne ülesanne Teises maailmasõjas oli vähendada võimaliku kahju tekitamist erinevatele rajatistele. Sõja edenedes, kui jõuti üle Saksamaa piiri, keskenduti varastatud või muul viisil kaotsi läinud taieste sobivatesse hoiupaikadesse viimisele ja omanikele tagastamisele.

Kuidas Eesti NSVst sai jälle Eesti? Heinz Valk 152 lk, kõva köide „Keset lossi hoovi lükatud veoauto kasti ronis mitu võidukalt röökivat ründajat, nende seas Lõssenko, kes püüdis ruupori kaudu mingeid korraldusi edastada, need aga mattusid lärmi sisse. Võibolla kangastus Lõssenkole sel hetkel kuulus foto soomusautol kõnet pidavast Leninist – kõne, mida peetakse Oktoobrirevolutsiooni algushetkeks.” See ja paljud teised Eesti jaoks värvikad hetked on kaasahaaravalt noore lugejani toodud.

Ane Esta Aksli 600 lk, kõva köide Kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistluse võidutöö räägib loo maarahva soost talutüdrukust Anest ja tema väikesest pojast ajal, mil Liivimaast rullus üle meie ajaloo viimane kohutav katkulaine ning maa hakkas pikkamisi kosuma laastamistööst. Sealt ta läheb, kõnnib aeglaselt kitsal teerajal, seljakoormaks pisike poisike. Käes hoiab rändaja puust varre otsa kinnitatud teravat raudharki. Ta on teel, teadmata, mis neid ees ootab...

www.varrak.ee www.mlraamat.ee www.tnp.ee

Tänapäev Varrak Raamat Maalehe

Eestlased Soomes 20. sajandi alguses Seppo Zetterberg noppeid raamatust

1906.

aasta paiku võis Helsingis eri hinnangute järgi olla umbes kolm tuhat eestlast. Täpset arvu me siiski ei tea, sest eestlaste hulk muutus pidevalt. Tuldi ja mindi ilma suuremate formaalsusteta. Suurema osa eestlaste kirjust seltskonnast moodustasid suurvürstiriigi pealinnas püsivamalt elavad ja töötavad käsitöölised, väikeettevõtjad, teenijad ja töömehed, kelle kohta ajaloo lehekülgedel suuremat ei leidu. Palju rohkem teame selle seltskonna väiksemast osast: üliõpilastest, luuletajatest, kirjanikest, kunstnikest ja poliitikutest. Osa neist viibis Helsingis selleks, et õppida, osa teenis leiba, aga palju oli ka poliitilisi pagulasi, kelle olid Helsingisse toonud 1905. aasta revolutsioon ja sellele järgnenud repressioonid. Kuigi Soome ja Eesti kuulusid ühte ja samasse Vene impeeriumisse, võimaldas Soome suurvürstiriigi autonoomne positsioon suhteliselt vaba poliitilist ja muudki tegevust. Märkimisväärse osa hilisema Eesti vabariigi kultuuri- ja poliitilise eliidi jaoks oli Soome seega vabaduse maa. Raamatu pealkirjas esinevat Helsingit tuleb võtta kui ankrut, mille taga jookseb pikk kett. Keti teine ots ulatub kord Tartusse, kord Tallinna või Peterburi, kord aga mitmele poole Soome, Stockholmi või Šveitsi või isegi Ameerika Ühendriikidesse. Aga ankur ise jääb ikka Helsingisse.

Oskar Kallas – teerajaja

Soome ja Eesti eliidiga juba varakult mitmekülgsed suhted sõlminud Oskar Kallase sidemed ja soovitused avasid nii mõnelegi eestlasele tee Helsingisse ja ka mujale Soome. Ta oli sõna otseses mõttes teerajaja. „Raske on kokku lugeda neid eestlasi, kes on Oskar Kallaselt abi saanud nii sõnas kui teos, keda ta on juhendanud, aidanud ja kellele nõu andnud.” Kallas oli inimene, kes lihtsalt ei saanud käed rüpes vaadata ripakile jäänud asju või inimesi, kirjutab Kallase ringkonda kuulunud Hella Murrik (Wuolijoki) oma mälestustes. /…/ Kallase esimene, paaripäevane sõit Helsingisse, mis algas uue kalendri järgi 9. juunil 1889, tähendas Kallase jaoks unustamatut elamust ning ta võttis vastu

T

oby Wilkinson oli Cambridge’i ülikooli egüptoloogiaõppejõud. Alates 2004. aasta jaanuarist on ta Cambridge’i Clare’i kolledži kolleegiumi liige. Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni tunnustatud asjatundjana on ta pidanud loenguid kogu maailmas. Käesoleva raamatu kohta ütleb ta ise järgmist: „Teadlased ja huvilised kipuvad suhtuma vaaraode kultuuri ühtviisi udusepilgulise aupaklikkusega. Imetleme püramiide, mõtlemata kuigi palju poliitilisele süsteemile, mis need võimalikuks muutis. Naudime vaaraode sõjalisi võite – Thutmosis III Megiddo lahingus,

ilmunud

Presidendilood

Aino Pervik illustreerinud Piret Raud 76 lk, kõva köide värvitrükk Ühel päeval valiti meie raamatu peategelane terve riigi presidendiks. Ega ta nii väga ei rõõmustanudki oma uue ameti üle. Presidenditöö on teadagi väga ränk. Mitte keegi ei ole kunagi rahul sellega, mida president teeb. Pealegi pidi ta nüüd oma kodunt presidendilossi kolima. Kuid parata polnud midagi.

Rasv ja kolesterool on kasulikud

Helsingis doktorikraadi kaitsnud Oskar Kallase soovitused ja julgustussõnad avasid paljudele eestlastele tee Soome. FOTO EESTI KIRJANDUSMUUSEUM kindla otsuse tagasi tulla. Tema sõnul oli Soomes kõik paremini kui Eestis: koolid olid heas korras ja linnad puhtad ning suurvürstiriigi pealinnas oli suurepärane etnograafia- ja arheoloogiamuuseum. Oma päevikus kirjutab Kallas: „Ootame ja loodame, et ükskord sild soome suguvendade ja meie vahel tugevam saab olema kui praegu. Kasvagu Eesti-Soome ühendus, sest meie võime soomlaste käest paljut juurde õppida.”

Gustav Suitsu Soome-huvi

Kirjandusest ja keeltest huvitatud Gustav Suits avastas Soome enda jaoks juba varakult ja seda just tänu kirjandusele. 1900. aastal oli ta hakanud 1880ndatel ilmunud Mihkel Veske „Soome keele õpetuse” järgi keelt õppima. Suitsu esimene tutvus soomekeelse kirjandusega oli Juhani Aho „Raudtee”. 1903. aastal tõlkis ta varjunime K. Wahur all eesti keelde Arvid Järnefelti romaani „Isänmaa” („Isamaa”). Selle valiku aluseks oli Suitsu sõnul raamatu soomlaslik olemus ja tolstoilik isamaa-armastuse eetos. Teos ilmus 27. augustist Postimehes järjejutuna, tsensori nõudmisel küll siiski pealkirja all „Tema arm”. Soomet juba hästi tundev Oskar Kal-

las rääkis Suitsule, et Soome otsitakse suveks noori eesti koduõpetajaid kooliõpilastele saksa keelt õpetama. Nii sõitiski äsja gümnaasiumi viienda klassi lõpetanud nooruk 1901. aasta suvel Pyterlahtisse rahvakooli õpetaja Herman Varmase kuus aastat Suitsust vanemale, kooli pooleli jätnud, aga seda nüüd jätkata soovivale Juliuse nimelisele pojale saksa keelt õpetama. /…/ Esimene suvi Soomes süvendas varaküpse Suitsu huvi soome kirjanduse, eriti luule vastu. Kui ta augustis koju tagasi pöördus, soovis ta hakata oma kirjandusalbumit „Kiired” välja andma ka soome keeles. /…/ Suits ütles end julgevat lootust hellitada, et „Kiirtest” kujuneb pikkamisi Eesti-Soome sild.

Kultuurisillad ja revolutsioonituuled Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses Seppo Zetterberg 320 lk, kõva köide

Vana-Egiptus. Ilustamata Mihkel Mõisnik

9 (78) 2 (71) 4. detsember 29. märts 2013

Ramses II Kadeši lahingus –, pööramata tähelepanu sõjapidamise jõhkrusele antiikmaailmas. Ketserkuningas Ehnaton ja kõik tema veidrused tekitavad meis elevust, kuid me ei mõtle, milline võis olla elu despootliku ja fanaatilise valitseja võimu all (hoolimata teleekraanidele tungivatest tänapäeva paralleelidest, näiteks PõhjaKoreast). Tõendeid vaaraode tsivilisatsiooni hämarama külje kohta on küllaga. Esimese dünastia inimohvritest kuni talupoegade mässuni Ptolemaioste ajal oli muistne Egiptus ühiskond, kus suhted kuninga ja alamate vahel ei olnud rajatud armastusele ega imetlusele, vaid sunnile ja hirmule, kus kuningavõim oli absoluutne ja inimelu odav.

See raamat soovib anda Vana-Egiptuse tsivilisatsioonist täielikuma ja tasakaalustatuma pildi, kui seda nii teaduslike kui ka populaarkäsitluste lehekülgedel vahel leida võib. Olen seadnud eesmärgiks näidata nii tõuse kui ka mõõnu, nii saavutusi kui ka läbikukkumisi, julgust ja jõhkrust, mis iseloomustasid elu vaaraode võimu all.”

Vana-Egiptuse tõus ja langus Toby Wilkinson tõlkinud Jana Linnart 600 lk, kõva köide

Uffe Ravnskov tõlkinud Eve Rütel 294 lk, pehme köide Kas teate, et kolesterool ei ole tappev mürk, vaid kõigi imetajate rakutegevuse jaoks oluline aine? Et organismis toodetakse kolm kuni neli korda rohkem kolesterooli kui me toiduga saame ning südamehaigusi põdevad inimesed ei ole tarbinud teistest rohkem küllastunud rasvu? Uuringud on näidanud, et madala kolesteroolitasemega inimestel tekib ateroskleroos täpselt samuti nagu neil, keda kimbutab kõrge kolesteroolitase. Enamikku neist faktidest on teadusajakirjades ja temaatilistes raamatutes kajastatud juba aastakümneid, kuid nn toitumise-südame hüpoteesi pooldajad ei ole neid avalikkuse ette toonud.

Kontoripoliitika Oliver James tõlkinud Eve Rütel 288 lk, pehme köide Väljendil „kontoripoliitika” on halb maine. Peame seda millekski ebaterveks, mürgiseks. Kuid vastavad oskused pole sugugi taunitavad, vaid pigem tööelu paratamatus. Neid tuleb käsitleda võimalikult rohke huumorimeele, kaine mõistuse ja nutikusega. Raamat tutvustab viisi, kuidas kontoripoliitika toimib. Kontoripoliitika oskused võimaldavad vähendada töömuresid ja suurendada eesmärkide saavutamise tõenäosust.

Geniaalsed koerad Brian Hare, Vanessa Woods tõlkinud Lea Tummeleht 344 lk pehme köide Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. On ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ja mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie isiklikku arvamust. See raamat avab meile koera kognitiivse maailma, mis on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda siiani võimalikuks oleme pidanud.

Mina, Zlatan Zlatan Ibrahimović ja David Lagercrantz tõlkinud Virgo Siil 360 lk kõva köide Zlatan Ibrahimović, praeguse hetke üks maailma parimaid jalgpallureid, ei ole kindlasti karjääri lõpetamas, vastupidi, selle tipp näib olevat veel ees. Sestap ei saa seda raamatut ka pidada kõikehõlmavaks (auto)biograafiaks, pigem on see innustav lugu ühest võõral maal elavast pagulaspoisist, kellel on unistus ning õnnekombel ka anne see teoks teha.


www.canopus.ee

3

Canopus

9 (78) 4. detsember 2013

Lummav reis koos kuulsa kirjanikuga

ilmunud Karussell

ksnes minu enda rõõmuks” on kogumik William Somerset Maughamile kuulunud ja tema kodu seintel rippunud maalidest. Kirjanik jutustab lühikese loo niihästi iga tema kollektsiooni kuulunud 37 maali kui ka raamatu kaanel oleva portree kohta, kust selgub, kuidas mõni pilt on temani jõudnud või kuidas konkreetne maal teda kõnetab. Kirjeldatakse ka koomilisi seiku, mis on antud maaliga seotud. See on pilguheit mitte üksnes kirjaniku suurepärasele maalikollektsioonile, vaid otsekui linnulennult ka tervele tema elule: alates noorusajast, mil Maugham vaese 18-aastase üliõpilasena riputas oma üüritoa seinale ühe nädalalehe värvilise reproduktsiooni ning lõpetades üle poole sajandi hiljem multimiljonärina oma külluslikus elusügises, mil maestro villa iga sein Prantsusmaa Vahemere rannikul Cap Ferrat’s oli kaunistatud suurepäraste ja kallihinnaliste šedöövritega.

William Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 450 lk, kõva köide Romaan „Karussell” on haruldase vormilise eksperimendi tulemus. Romaan sisaldab endas kolme iseseisvat romaani, mis kujutavad Edwardi-aegset elu Londoni agulites, eeslinnades ja kõrgemas seltskonnas. Lugusid, mis käsitlevad kivinenud tavade tugevust ning inimsuhete keerukust, ühendab üks Maughami läbi aegade kõige veetlevamaid karaktereid. Lugeja ees avaneb inimliku armastuse ja mõtlemisviisi kaootilisus vaimuka ja iseseisva vanatüdruku, välimuselt Rooma keisrinnat Agrippinat meenutava miss Ley silmade kaudu: praosti tütre lühike, kuid õnnelik abielu sureva poeediga; suurilmadaam, kelle abielurikkuv kirg noore kelmi vastu ta veelgi armastavamaks abikaasaks muudab; ja Maughami lemmikteema – aumehe otsus vooruslikkus eneses äärmuseni viia. Maughami kaasaegsed kriitikud ei jäta mainimata, et noore kirjaniku peen stiil, tema väljendusrikkus, kujundirikkus ja sõnaseadmise oskus võtab lihtsalt tummaks. Sisaldades mõtisklusi inimloomuse üle, armastuse ja abielu üle, elumõtte otsinguid, on „Karussell” otsekui eelmäng Mughami võimsale peateosele „Inimorjusest”, mille ilmumiseni jäi siis veel kümmekond aastat.

Varaka mehe maalikogu

Enne äikest

Lagle Räga

Palamuse raamatukogu juhataja

„Ü

Kahtlemata pidi kirjanikuhärra olema varakas mees, kui näiteks enne Teise maailmasõja puhkemist Cap Ferrat’s elades oli tema palgal tosinkond töölist, kes suurt maja ja veel suuremat aeda korras hoidsid (sellest saab lähemalt lugeda Maughami suurepärasest autobiograafilisest raamatust „Rangelt isiklik”). Siinses kogumikus on aga Maugham nii võluvalt kirjutanud oma rahalise olukorra kohta: „Aeg möödus. Siis lavastati õnneliku juhuse tõttu Kuninglikus Teatris üht minu näidendit /.../ ja sellel oli suur edu. Sellele järgnesid teised näidendid, kerged komöödiad, mille tulemusena sain oma tagasihoidlikul moel kaunis rikkaks.” Maughami maalikogu oli luksuslikult mitmekülgne. Tänu toimetaja asjatundlikele ääremärkustele eristasin järgmisi kunstivoolusid: kubism, fovism, impressionism, postimpressionism, ekspressionism. Kogus oli portreid, natüürmorte, maastiku- ja linnavaateid, teatripilte, abstraktseid töid. Kirjanikust endast on raamatus kaks portreed, kuigi Maughami on jäädvustatud lõuendile arvukaid kordi, nagu ta ise nendib: „Kunstnikud on pidanud mind kannatlikuks modelliks.” Raamatu esikaanel on Edouard MacAvoy maalitud Maughami portree, mille kohta kuulus kubist Georges Braque oli andnud väga kõrge hinnangu. „Ma teeksin ainult ühe kriitilise märkuse,” olevat Braque seda maali vaadates öelnud, „näo vasak pool ei ole küllalt realistlik.” Teine raamatus eksponeeritud kirjaniku portree on Marie Laurencin’i stiilinäide. Ent too portree pole kuigi sarnane Maughami välimusega. Mitte et kirjanikuhärra oleks nurisenud, ei, temale pilt meeldis. Kunstnik ise tõstatas selle teema üles, vastates ka ise küsimusele, miks portreed ei ole kuigivõrd sarnased modellidele: „Pean teile ütlema, et ma ei hooli sellest mitte kuraditki.” Marie Laurencin käis kord Maughamil külas ning tunnustas teda oma nelja teose ülesriputamise eest sama suursu-

W. Somerset Maugham oma kodus vaatamas Fernand Léger’i abstraktset maali „Pariisi katused”. guselt nagu oleks Maugham pildid ise maalinud. Tsiteerides Maughami: „… ma leidsin, et Marie Laurencin’i avameelne vaimustus oma piltidest on liigutav.”

Kollane tool ja Pariisi katused

Rääkides vaimustusest oma töödesse, kirjeldab Maugham, kuidas ta sai tuttavaks Henry Matisse’iga, kes oli sügavalt kiindunud oma piltidesse ning Maugham nendib: „… olin elanud piisavalt kaua, teadmaks, et kunstnik, ükskõik millisel alal ta ka ei tegutseks, kaldub kergesti nägema oma loomingus palju rohkemat kui seda näevad kõrvaltvaatajad.” Oskan tuua sellele tõdemusele hoopis vastupidise näite: lugesin mõni kuu tagasi tänapäevase prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi romaani „Kaart ja territoorium”, kus kunstikriitikud omistavad kunstniku tööle suuremat tähendust kui autor ise. Maugham ostis endale kaks Matisse’i maali. Üks neist on tuntud nime all „Kollane tool”. See oli Maughami arvates üks kõige võluvamatest piltidest, mida Matisse kunagi oli maalinud. Seda vaadates jäi talle mulje, et õnnelik inspiratsioon oli võimaldanud selle valmis maalida üheainsa hommiku jooksul. Kui Maugham seda Matisse’ile ütles, näitas kunstnik talle fotosid selle maali erinevatest staadiumitest ja rääkis, et oli pidanud oma töö kolm korda lõuendilt maha kaapima, enne kui jõudis soovitud tulemuseni. Kui Maugham oli ostnud sel ajal

Pariisis kohutavas kitsikuses elava Fernand Léger’i käest tema abstraktse maali „Pariisi katused”, siis pilkasid sõbrad teda, küsides, miks ta küll oli ostnud selle fantastilise kompositsiooni. Kuid see pilt intrigeeris Maughami, kes ei saanud teha muud kui juurelda selle üle, mis küll oli olnud kunstniku mõtetes, kui ta kavandas sellist keerulist ja viimistletud mustrit. Siis aga märkas Maugham oma kokka tihtipeale selle maali ees otsekui hüpnotiseeritult seismas ja küsis, mida ta selles pildis küll näeb, et see talle niisugust mõju avaldab. „See ütleb mulle mingisuguseid asju,” vastas kokk. Ma leian, et kirjanikuhärra kokk nägi sel kubistlikul pildil tervet rida pliite ja muid köögimasinaid! Vähemalt mina seal küll katuseid ei näe! Aja möödudes said Maughami villa seinad Cap Ferrat’s tuba toa haaval pilte täis. Kirjaniku viimane ost oli Stanislas Lépine’i „Jõestseen”. Ta paigutas selle suure maali magamistuppa nii, et näeks seda hommikul ärgates ja ka siis, kui õhtul silmad suleb. Maughami viimane lause selle maali juurde kuuluvas tekstis kõlas: „Pärast seda ei ole ma kunagi enam ühtegi pilti ostnud.” See tõdemus mõjub nii lõplikult, nagu oleks ring täis saanud, rahu hinge jõudnud.

Aeg möödus...

Minu lemmikuteks siinses kogumikus on avarad maastikumaalid, mis on impressionistide Philip Wilson Steeri, Eugéne Boudin’i, Pierre-Auguste Renoir’ ja Alfred Sisley stiilinäited. Ning kui juba jutt lemmikutele läks, siis pea-

le selle, et kogumiku nimi „Üksnes minu enda rõõmuks” on pealkiri, mis mind kohe esimesel hetkel kõnetas, toon välja ka oma lemmiklause, millega Maugham siinses raamatus alustab päris mitmeid tekste, ja see on: „Aeg möödus.” Kirjaniku sulest, kes on nii palju kirjutanud ja sadadele karakteritele elu andnud, tähendab see lühike fraas nii palju! Maalide kogu „Üksnes minu enda rõõmuks” on lummav reis kuulsa kirjaniku eluteele, mis ei jäta ükskõikseks küll kedagi, kuid kahetsuseks on pilte saatvad tekstid nõnda lühikesed. Tahaks lugeda veel ja veel! Siin peab küll pöörduma kirjaniku teiste raamatute poole, mida õnneks eesti keelde tõlgituna leidub külluslikult. Uudishimu rahuldamiseks sobib väga hästi „Rangelt isiklik”, sest see on kirjaniku enda elul põhinev mälestusteraamat. Kunstnikuhinge aga valgustab hästi romaan „Kuu ja kuuepenniline”, kus Maugham on kirjutanud Paul Gauguini traagilisest elust.

Üksnes minu enda rõõmuks W. S. Maugham tõlkinud Tõnu Lember 92 lk, kõva köide 37 värvilist illustratsiooni

Artur I. Erich 250 lk, kõva köide Romaani tegevus toimub ülemöödunud sajandil niihästi Pärnu-lähedases rannakülas kui ka vanas Pärnu linnas – kohtades, mida ajalooratas ja tormid on pöördumatult räsinud, pöörates pea peale ka inimeste käitumisnormid. Sel, nüüdseks ajaloohämarusse kadunud ajajärgul, 19. sajandi teisel poolel, rullub lugeja ees lahti romantiline armastuslugu lõunamaise kaunitari ja eesti soost meremehe vahel. Neile sünnib neli last, kõik tüdrukud, kelle elukäigule on pühendatud populaarse perekonnasaaga kuus järgmist romaani: „Äike”, „Pärast äikest”, „Välgust tabatud”, „Varjud”, „Varjude allee” ja „Äikese varjud”. Romaani lõpupeatükiks on ajalooratas jõudnud veereda juba 20. sajandi esimesse veerandisse, mil kuulutatakse välja Eesti Wabariik.

Eluteatri näitelaval II vaatus. Lugusid Draamateatrist Lembit Anton 228 lk, kõva köide Eesti teatri elav legend, põline Virumaa mees Lembit Anton (snd 1922) pajatab selles värvikas mälestusteraamatus lugusid eelmise sajandi 50. ja 60. aastate Draamateatrist. Tema sule all muutuvad otsekui elavateks Hugo Laur, Ruts Baumann, Ants ja Olev Eskola, Rein Aren, Ants Jõgi, Helmut Vaag, Franz Malmsten, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Gunnar Kilgas ja paljud teised Eesti Draamateatri omaaegsed tähed. Peaaegu kõiki neid toredaid lugusid ilmestab vastasseis teatri peanäitejuht Ilmar Tammuri ja tema kannupoistega. Säravad ja tihti humoorikad lood võimaldavad lugejal heita pilku nüüd juba rohkem kui kahe inimpõlve kaugusesse jäänud ENSV kultuuriellu, ja võrrelda seda ka tänapäevaga.


4

www.varrak.ee www.koolibri.ee

Varrak Koolibri

9 (78) 2 (71) 4. detsember 29. märts 2013

ilmumas Tulipunane Friederike Christine Nöstlinger, Stefanie Reich tõlkinud Meelis Lainvoo 80 lk, kõva köide Friederike elab Annatädi juures. Tal on kass Kõuts ja punased juuksed. Tulipunased, ütlevad lapsed ja naeravad Friederike üle. Nad hüüavad: „Tulipunane Friederike sealt tuleb! Peas tal tuli, tuli põleb!” See muudab Friederike kurvaks. Kuna aga tema juuksed ei ole mitte tavalised punased juuksed, saavad peagi alguse ebatavalised lood… Eesti keeles on varem ilmunud viis austria lastekirjaniku, Hans Christian Anderseni preemia ja Astrid Lindgreni mälestuspreemia laureaadi Christine Nöstlingeri raamatut. Lugejale on ilmselt kõige tuntum tema raamat „Vahetuslaps”. „Tulipunane Friederike” on aga kirjaniku kõige esimene kaante vahele jõudnud lastejutt, mis ilmus Austrias juba 1970. aastal. Raamatut on müüdud üle 300 000 eksemplari ja see on pidevalt müügil olnud 43 aastat järjest.

ilmunud Õmblusteta kudumine Anna Verschik 104 lk, kõva köide Õmblusteta kudumine on lihtne ja praktiline. Raamatus kirjeldatud konstruktsioonide põhjal saad ise disainida ja kududa hästiistuvaid sviitreid, toppe, jakke, booleroid, seelikuid ja kleite.

Väike linnuraamat Sarah Khan tõlkinud Raivo Hool 64 lk, kõva köide Raamatust leiab maailma suleliste kohta põnevaid teadmisi, kuid samas õpetab raamat linde vaatlema ja neid ka aitama.

Väike puuraamat Phillip Clarke tõlkinud Raivo Hool 64 lk, kõva köide Raamat tutvustab meie kohal kõrguvaid puuhiiglasi ning räägib ka paljudest elusolendeist, kes peavad neid oma koduks.

Imetore jõulupidu Ingrid Uebe tõlkinud Urmas Kaldmaa 24 lk, kõva köide Jutuke jääkaru Olafist, kes otsustab tusatujust lahtisaamiseks välja minna. Teel leiab ta mitmeid sõpru ja lugu lõpeb imetoreda jõulupeoga.

Jõuluime Melanie Joyce, Annabel Spencely tõlkinud Karin Volmer 24 lk, kõva köide Enne pühi tuleb kirjutada jõuluvanale, kaunistada tuba ja õppida selgeks laulud. Lihtne ja soe lugu poeb südamesse ja paneb naeratama.

Rikkalik muinasjutuaare Gerlinde Wiencirz, Ludvik Glazer-Naudè tõlkinud Urmas Kaldmaa 128 lk, kõva köide Rikkalikult illustreeritud muinasjuturaamat sisaldab tuntud ja vähemtuntud muinasjutte Vendade Grimmide, Hans Christian Anderseni jpt sulest.

Sajandivahetuse paiku Ladina-Ameerika kirjanduse uusimaks suurkujuks tõusnud tšiili kirjanik Roberto Bolaño (1953–2003), kelle sulest on ilmunud eepilised romaanid „2666” ja „Metsikud detektiivid”. FOTO WIKIMEDIA COMMONS

Suur lugemisseiklus läbi kirjanduse ja elu Klaarika Kaldjärv tõlkija

R

oberto Bolañot, kes oleks 2013. aasta 28. aprillil tähistanud 60. juubelit, võib kahtlemata pidada erandlikuks kujuks hispaaniakeelses kirjandusruumis. Tema elu ja looming on täis paradokse. Ükski Ladina-Ameerika kirjanik pole pärast 60ndate buumi leidnud nii laiahaardelist kõlapinda, kui on tänaseks saavutanud Bolaño, kes enne „Metsikute detektiivide” (Los detectives salvajes) ilmumist 1998. aastal, viis aastat enne surma, oli väljaspool kirjandusringkondi veel sisuliselt tundmatu. Samuti on üsna tähelepanuväärne, et sedavõrd kirjanduslik autor on saanud lisaks kriitika soosingule ka tohutu lugejamenu osaliseks, mis on liikunud tõusujoones pärast autori lahkumist 2003. aastal. Nüüdseks on dokumentideta LadinaAmeerika immigrant, mässuline kaanonilammutaja ja elupõline võimueliidi vastu võitleja tõstetud moodsa klassiku seisusse, tema ja tema looming on saanud arvukate väitekirjade, monograafiate, konverentside ja dokumentaalfilmide aineseks. Autorist, kelle jaoks edukus ja kuulsus olid õõnsad mõisted, kelle lugude lähtekoht on nurjumine, on tänaseks saanud vaat et popkultuuri ikoon.

Eneseirooniline tagasivaade noorusaastatele

„Metsikud detektiivid” on Bolaño eneseirooniline ja melanhoolne tagasivaade noorusaastatele Méxicos, kus autori ja tema sõbra Mario Santiago Papasquiaro eestvedamisel tegutses radikaalne infrarealismi nimeline luuleliikumine. Luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luuletajanna Cesárea Tinajero otsingu-

tele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976– 1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ja arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, piltmõistatusi ja kõrbehaudu, luuleanalüüse ja kodusõda. „Metsikuid detektiive” võib lugeda kui kirjandusloolist põnevikku, tee- või põlvkonnaromaani, mida on võrreldud nii Cortázari „Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud. Siit ei leia maagilist realismi – muinasjutulisust, troopilisi kirgi, perekonnasaagasid, koloniaalhõngulist dekadentsi, ekstsentrilisi diktaatoreid ja folkloori –, mida Ladina-Ameerika kirjanduse juures juba ette kohustuslikuks peetakse. Kui Bolaño maailmas midagi maagilist toimub, siis tuleb see üldjuhul tegelaste tajuolekutest, hallutsinatsioonidest või haigest kujutlusest. Küll aga on siin sellele maailmajaole samuti üdini omast kultuuride sulamit, kosmopoliitsust, kirjanduse ja tegelikkuse piiride avardamist, eri tasandite ühendamist, loomevabadust, temaatilist kirevust.

Ühe ajastu ja põlvkonna kokkuvõte

„Metsikud detektiivid” on seiklus selle sõna kõige avaramas tähenduses. Kirjutamis- ja lugemisseiklus, initsiatsiooniretk läbi kirjanduse ja elu. Raamat võtab kokku ühe ajastu ja ühe põlvkonna kogemuse, loob pildi Ladina-Ameerika kirjandusest, ühtlasi on see melanhoolia- ja absurdikogemus kõige ehedamal kujul. See on meeletu rännak, otsing, tagaajamine ja põgenemine, millel puudub mõte, mis ei too mingit õnne, sihilejõudmist või äratundmist. Püüd avastada salajased jäljed, mis viiksid luule ja elu mõtte paljastamiseni, tähendab retke tundmatusse, mille geograafiline lõpp-punkt on Sonora kõrb.

„Metsikutes detektiivides” on põlvkondlikku lootusetust, on inimlike eksirännakute mõttetuse traagikat ja ilu, mis oma selgeima väljenduse leiab romaani viimases osas, kus peategelased kadunud luuletajannat taga otsides ja ühtlasi kõrilõikajate eest põgenedes mööda Sonora kõrbe ringi ekslevad ning pole ehk meelevaldne mõelda, et kõik see meenutab uitamist mööda La Mancha tasandikke üle kolme ja poole sajandi varem. Bolaño teostest kumab läbi tema põlvkonna – idealistliku põlvkonna, kes veel uskus revolutsioonilistesse utoopiatesse – luhtumise ja pettumuse meeleolu pärast kollektiivsete unistuste purunemist. Ühiskondlikuks taustaks 1973. aasta Pinocheti riigipööre Tšiilis (ja diktatuurid Argentiinas, Uruguays ja mujal), ja üliõpilasliikumise verine mahasurumine 1968. aasta oktoobris, kümme päeva enne olümpiamängude avamist Méxicos.

Kaotus, seikluse ja utoopia lõpp

Kui Ladina-Ameerika kirjanduse buum oli lainehari, siis Bolaño käib kaldal ja kogub laevahuku jäänuseid ja tema raamatute lehekülgedel triivivad merehädalised, kes on teinud läbi ühe kontinendi huku. See ei ole minevikuunistuste nostalgia või vastupanuvõitluse heroiseerimine, vaid näitab 20. sajandi suurte protsesside taustal oleviku suluseisu melanhooliat, mille märksõnad on kaotus, seikluse ja utoopia lõpp. See ühiskondlik ja poeetiline luhtumine ja lootusetus on ühe tegelase, prantslasest kirjaniku Michel Bulteau suu läbi kokku võetud järgmiselt: „mehhiklane harutas hetketi arusaamatus inglise keeles lahti üht lugu, millest aru saamine minult vaeva nõudis, lugu kadunud luuletajatest ja kadunud

ajakirjadest ja teostest, mille olemasolust keegi sõnakestki polnud kuulnud, keset maastikku, mis võis olla California või Arizona või mõni nende osariikidega külgnev Mehhiko piirkond, kujuteldav või tõeline piirkond, aga päikesest pleekinud ja kusagil minevikuajas, unustatud ajas või mis vähemalt siin, Pariisis, seitsmekümnendatel, ei omanud enam vähimatki tähtsust. Lugu väljaspool tsivilisatsiooni, ütlesin ma talle. Ja tema ütles jah, jah, nähtavasti jah, jah, jah.” Kes on siis Belano ja Lima? Poeedid, keda ei mõisteta, narkokaubitsejad, viirastuslikud unelejad, eluvõõrad anarhistid, enesekriitikata isehakkajad, revolutsionäärid, amoraalsed antikangelased, vabad mehed? Või hoopis romantilised rändurid, quijotelikud kujud, kurvad ja meeletud rüütlid. See on raamat olematust luulest, mida ei avaldata ega loeta, aga praktiseeritakse iga päev – see on luule kui elustiil. Kirjandus on eesmärk iseeneses, luuleloomine pole mingi salongitegevus, vaid ohtlik, riskantne eluviis ja tundmatusse sukeldumine, kirjutamine aga julgustükk. Kurva kuju detektiivid ja elukunstnikud Ulises Lima ja Arturo Belano on järjekordne tragikoomiline kirjanduslik tandem, kes annab kinnitust, et saab elada kirjanduses ja poeetiliselt, luua läbi vahetu kogemuse, kui mitte elus, siis vähemalt raamatus.

Metsikud detektiivid sari „Ajavaim” Roberto Bolaño tõlkinud Klaarika Kaldjärv 712 lk, kõva köide


www.koolibri.ee

5

Koolibri

9 (78) 4. detsember 2013

Metsalindude laulud ja hüüud

Sekeldusi ikka juhtub

Tiina Tomingas

Ülle Kiivet

K

ui me ka sulekandjaid laulu järgi üldse ei tea, siis on vast kägu see lind, kelle kõige loodusvõõramgi inimene une pealt ära tunneks. Aga kas ikka alati? Võtkem raamatu vahelt plaat ja kuulakem korra 13. helipilti. Samal ajal võiksime lugeda, kuidas on raamatus käo häälitsust iseloomustatud: „Algul isaslinnu tunnuslik kukkumine, siis emaskäo kilkamine.” Kui nüüd veel hoolega 40sekundilist heliriba kuulata, kuuleme ära ka selle imeliku vidina, mis oleks justkui pärit õudusfilmi pingetkruttivatest kaadritest. Kujutage ette pimenevat metsa, kus laskub salapärane udu, praksatab oks − ja nimelt siis kostubki see emaslinnu õnnetustkuulutav hüüd. Nüüd me teame – see on ju kõigest kukulind kägu. Öelda aga surmalinnu kohta „kõigest” kägu, seda võivad vaid need, kes ei tea, et näiteks käo õuelend ennustas surma ja õnnetust. Tõsi, „Metsalindude” raamatus lindude rollile rahvausundis ei pühenduta, mainitakse vaid seda, et erinevalt enamikust Euroopa keeltest on läänemeresoomlased linnule nime andnud hoopis isaskäo vähemtuntud käheda kägina järgi. Kohe pärast käo kukkumist hakkab plaadil uhhuutama üks teine lind, kes on tuttav ka kõige pisemale põngerjale.

See on rahvakeeli öökull, teadusliku nimega kakk. Raamatus on kirjeldatud kogunisti kaheksa kakulise häälitsust, välimust ning toitumis- ja pesitsemistavasid. Kui erinevat häält need öised jahimehed teevad! Kui kassikaku ja händkaku häälitsus kostab tõepoolest klassikalise uhhuuna, siis kodukaku mängulaul kõlab pigem naisterahva appikarjena ja värbkaku isaslind kiljub nagu noor neiu. Nii võib kakuliike tundma õppida ja neil vahet teha ka lindu ennast nägemata, mis aga ongi ju pimedas metsas vähetõenäoline. Teine perekond, keda on raske välimuse järgi määrata tagasihoidliku sulevärvi tõttu, on lehelinnud. See-eest on Peale isaskäo kukkumise saab plaadilt kuulata ka emaskäo kilkamist.

FOTO: RAAMATUST

neid lihtne eristada laulude ja kutsehüüdude abil. Salu-lehelinnu mahedate vilesilpide laskuvast reast koosnev kaunis laul on välimuselt ülisarnase väikelehelinnu tilksumisest täiesti erinev. Tasub jälle otsida plaadilt vastav heliriba ning oma kõrvaga kuulata. Peale põõsalindlaste sugukonna on värvuliste suurest seltsist veel esindatud näiteks vareslased (laane- ja pasknäär ning mänsak), tihaslased, rästaslased (peale rästaste ka punarind ja ööbik) ja vintlased. Kuulda saab ka kaheksa rähnilise trummeldamist ning territooriumi- või kutsehüüde. Kõiki raamatus toodud seltse ei jõua muidugi üles lugeda, kuid puistulindudest rääkides oleks patt jätta mainimata sellised põlised metsaasukad nagu metsis ja püü või haukalistest kas või meile kõige tavalisem röövlind hiireviu. Raamatu autorid, ornitoloog ja linnugiid Hannu Jännes ning linnuvaatleja Owen Roberts, tutvustavad selles raamatus linnuhuvilisele kokku kaheksakümne liigi häälitsusi ja tavasid.

Metsalindude laulud ja hüüud Hannu Jännes, Owen Roberts tõlkinud Eerik Leibak 64 lk, kõva köide CD

tõlkija

U

lf Starki esimene eesti keeles ilmunud raamat „Täitsapoiss” võitis oma vahvate tegelaste ja muheda huumoriga nii väikeste kui ka natuke suuremate lugejate südame. „Ulf Stark on suurepärane loo esitaja. Sündmused tema raamatuis algavad juba esimesest kirjapandud reast ja kulgevad tempokalt kuni teose lõpuni. Kirjanik ei kasuta ballastteksti, et raamatut kogukamaks ja muljetavaldavamaks teha,” kirjutas lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Eesti Lastekirjanduse Keskusest. Ka bibliograaf Krista Kumberg tunnustas autorit: „Stark sõnadega ei priiska. Ta väljendab end humoorikalt, täpselt ja tabavalt. Mõne tema tähelepaneku peale tahaks püsti tõusta ja aplodeerida.” Uues raamatus „Võidumees” jätkab kirjanik sama liini. Ka siin on peategelaseks täiesti tavaline kuueaastane poiss, kelle päev ootamatult seikluslikuks muutub. Ulfil ei ole plaaniski pahandust teha ega sekeldustesse sattuda, see lihtsalt juhtub nii. Kui vend läheb rattarallit vaatama ja vanemad pühapäevasele jalutuskäigule, siis peab Ulf ise endale kodus vahvat tegevust leidma. Ja seda ta juba oskab. Talle meeldivad väga venna koomiksiraamatute tegelased – nad on

Raamatu pildid on joonistanud Markus Majaluoma, kes on üks Soome armastatumaid raamatuillustraatoreid ja on töötanud ka joonisfilmis.

tugevad ja julged, ehkki neil on natuke väikseks jäänud riided seljas. Vaevalt et neid julgeks keegi keelata oma õuest välja minna, ja rattarallit ei käi nad mitte vaatamas, vaid võitmas. Aga miski ei takista ju ühte väikest poissi samasuguseks saamast, kui ta seda tõsiselt tahab. Ulf asubki õhinal tegutsema. Temast saab tugev ja kiire Võidumees.

Võidumees Ulf Stark tõlkinud Ülle Kiivet 40 lk, kõva köide

www.atlex.ee

Atlex ilmunud 90 tähtsamat okaspuud Urmas Roht 252 lk, pehme köide Raamatus on tutvustamiseks välja valitud 90 okaspuud, pannes süvendatult rõhku nende rikkalikule sordivalikule. Loomulikult on kaante vahele mahutatud vaid väike osa iga käsitletud okaspuuliigi sordivalikust, sest mitmel on sorte lausa sadu. Okaspuud on paljude aiapidajate lemmiktaimed ja tänuväärne haljastusmaterjal. Raamat on kirjutatud sihiga pöörata etteantud tagasihoidliku mahu juures veidigi rohkem tähelepanu okaspuude sortidele, neid fotodega illustreerides.

Talvega terveks. 4-5aastastele 6-7aastastele Merje Jürisalu, Luule Johanson 19 lk ja 15 lk pehme köide 4-5- ja 6-7-aastastele mudilastele mõeldud töölehtede kogumik „Talvega terveks” on avaldatud samas sarjas nagu kogumikud „Sügisega sõbraks” ja „Kevadega metsa”. Neid koostades on lähtutud riiklikust õppekavast. Seekord hõlmavad ülesanded kolme alateemat: „Talvised mängud”, „Hoian oma tervist” ning „Mina ja talv”. Töölehed rikastavad ja kinnistavad laste teadmisi loodusest, talvest, hügieenist ja hammaste tervishoiust ning innustavad lapsi oma tervise eest hoolitsema.

Ülesanded on seotud matemaatikaga, keele ja kõne arendamisega. Lapsed õpivad hulki võrdlema, esemeid järjestama ja rühmitama, matemaatilisi kujundeid ära tundma jms. Kogumik annab õpetajale võimaluse muuta õpe huvitavamaks ja mitmekülgsemaks. Lapsevanematel aitab kogumik lapsi arendada ja õpetada ning koos sisukalt aega veeta. Iga ülesande juures on lühike seletus, vajaduse korral juhendab täiskasvanu last.

Küllap sirgun Mari Karilaid 76 lk pehme köide Lasteaias tuleb tihti lastele õpetada luuletusi nii temaatilistel pidudel esinemiseks, aastaaegade iseloomustamiseks kui ka igapäevaelu kirjeldamiseks. Luuletuste lugemisega paraneb lapse diktsioon ja ka esinemisjulgus. Tänapäeval, mil juba lasteaiapõnnid on harjunud saama ühepoolset infot ja meelelahutust pildilisel kujul arvutist, on sõnaga ja oma häälega sõbraks saamine igati tervitatav. Raamatus pakutakse omi luuletusi, mis on sündinud otse laste keskel, nende jaoks ja rõõmuks. Luuletuste kõrvale on lisatud õppe- ja kasvatustegevuse valdkondadest ja mujaltki kirjandusest tähelepanekuid, soovitusi ja lisamaterjale ning tegevusi ka autori kogemustest, kuidas lõimida omavahel keel ja kirjandus, matemaatika, mina ja keskkond ning kunst.

Loomise kaudu iseendani Aive Sinikas

Märjamaa gümnaasiumi klassiõpetaja

M

eeli ning tajusid arendavaid mänge on kõigil rahvastel, olgu need siis joonistamis- ja värvijuttudes, paberil või nööridega, ori-, stori- ja kirigamis, käe rütmimängudes. Need saadavad meid keeles ja meeles. Mulle meeldib mõte, et meid saadab muinasjutuline kõiksus ning inimese oma elulood, mis ei lase valele teele sattuda, vaid kutsuvad ikka ja jälle oma oskuste ja teadmiste varasalve täiendama. Kas pole väekas ja kõnekas? Meie lapsed sünnivad muinasjutulisest kõiksusest üsnagi lugusid mitte toetavasse ellu. Norm on, et viisakal lapsel püsivad käed-jalad paigal, et need oma lugusid looma ei hakkaks, sest selle korralagedusega, mis nad tekitada võivad, ei saaks suured inimesed hakkama. Ja väike laps unustab peagi, et paelajupist kingal sai naeratav suu või kortsu volditud kommipaberist muinasjututegelane. Õppeasutused püüavad õpetada, kuidas joonistada ja maalida ning seda kõike ikka selle pilguga, et suur inimene aru saaks, mis on pildil. Püüdku normid nii palju kui tahavad vormida ühtviisi mõtlema, tegutsema, tajuma, tunnetama, sisemine sund leida vabadust oma lugude väljendamiseks jääb. Väikesed lapsed vajavad lugusid, mille oskamine on peenmotoorikas, meelde jätmine sõrmeotstes. Lugusid, kus on kordused ja rütmid ning mis loovad

Väikesed lapsed vajavad lugusid, mille oskamine on peenmotoorikas, meelde jätmine sõrmeotstes.

turvatunde, jagavad vaikust, mis omakorda aitab lugudel lahti rulluda. Kas poleks võimas, kui ema või isa võtaks taskust nöörijupi või ostutšeki või lihtsalt oma kaks töökat kätt ja igavusest viriseva lapse rahustamiseks asuks põimima kassikangast, voltima röövlilugu või lavastama toredaid näpumänge, kus pöialdest saab hetkega ukselukk ja sõrmedest perekond, kes kokku hoiab, kallistab ja musitab. Muide, need lood jäävad väga hästi meelde, neis on mõte. Abiks meelde jätmisel on kordused, sõrmemälu, mõtestatud liigutused ja tegelaskuju loomine nappide vahenditega. Aga kust vanu lugusid ja uusi ideid

võtta? Piret Kuke raamat „Käed aitavad kõnelda” sobib, kui soovid luua usaldusväärse õhkkonna iseendaga, klassitäie õpilastega või koguni siis, kui koorid lapsele apelsini. Lugude ja iseenda juurde juhatab see raamat loomise kaudu – käed aitavad kõnelda. Kõnele ja maailm muutub nähtavaks!

Käed aitavad kõnelda Piret Kukk 84 lk, pehme köide


6 ilmunud

Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani

Zoja Gabovitš tõlkinud Katrin Reinmaa, Madis Järv, Marju Õunpuu 456 lk, kõva köide Raamatu autor Zoja Gabovitš on meditsiiniteaduste doktor. Üle 25 aasta töötas ta Tallinnas anestesioloog-reanimatoloogina. 1990. aastal siirdus ta homöopaatilise ravi juurde, töötades Reinhardt Volli meetodile tuginedes välja originaalse diagnostika- ja ravimeetodi. 1994. aastal äratas autor oma viie patendiga huvi 42. rahvusvahelisel innovatsioonimessil Brussels Eureka ja pälvis oma diagnostikameetodi eest kuld- ning hõbemedali Volli aparaadi täiustamise eest. 1999. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega Tallinnas KoLeGa kliiniiku, kus kasutatakse tšakradiagnostikat ja ravitakse homöopaatia põhimõtete alusel seniajani.

Jeruusalemm Simon Sebag Montefiore tõlkinud Aldo Randmaa 800 lk, kõva köide, kordustrükk Toetudes uutele arhiivimaterjalidele, värsketele uurimustele, oma perekonna ürikutele ja elupõlisele uurimistööle, avab Montefiore oma ainulaadses kroonikas pühaduse ja müstika, identiteedi ja impeeriumide olemust. See on raamat linnast, kus paljude uskumust mööda toimub kord apokalüpsis, ainsast linnast, mis eksisteerib nii taevas kui ka maa peal.

Jõuluingel Marcia Willett sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Faina Laksberg 304 lk, kõva köide Käes on jõulud ja Dossie jaoks näib kõik laabuvat. Tema poeg Clem ja imearmas viieaastane pojapoeg Jakey on kolinud Cornwalli, et tema läheduses olla. Dossie ebatraditsioonilist peremudelit täiendab vaimustavalt ekstsentriline Janna, kes hoolitseb kohalikus kloostris veidravõitu nunnade eest. Huumorimeel, heasüdamlikkus ja siiras sõprus aitavad sõlmida nende vahel tugeva sideme. Aga kloostriõdede tavapärane elu peab läbima mitu katsumust, kui nende kauni ajaloolise kodu ümber hakkab hiilima ahne kinnisvaramaakler. Kas omavahel lähedaseks saanud kogukond, kus kõik üksteisest sõltuvad, peab vastu järgmiste jõuludeni?

Printsid poisid Peep Ehasalu 64 lk, kõva köide Oleks nagu tuttavad muinasjututegelased, aga printsesside asemel on printsid ja tüdrukutest on saanud poisid. Ning kitsetalled on oinatalledeks muutunud. Kuidas need muinaslood sedasi uues kuues tunduvad? Kas prints naudib herneteral magamist? Kes olid seitsme pöialpoisi emad? Uuri järele ja mõtle kaasa! Peep Ehasalu on koos poja Pärtliga lastele varemgi kirjutanud ja kunstnik Andres Varustin aidanud tegelaskujud detailirohkelt ja värviliselt laste silme ette tuua. Seekord proovisid täiskasvanud iseseisvalt, ilma laste abita hakkama saada ning muutsid kõik tüdrukud poisteks ja vastupidi. Sellest sai riukalik rollimäng ja lustakas lasteraamat.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

9 (78) 2 (71) 4. detsember 29. märts 2013

Itaalia diktaatori tühjus Erkki Bahovski ajaloolane

A

ustraallase R.J.B. Bosworthi raamat Itaalia diktaatorist Mussolinist on meeldiv näide, kuidas välismaalane võib kirjutada väga põhjaliku käsitluse riigi kohta, mis pole tema kodumaa. On ju teema olnud aegajalt arutlusel ka Eestis: näiteks vaieldakse selle üle, kas eesti ajaloost kirjutavad soome ajaloolased suudavad seda teha võimalikult asjatundlikult. Suudavad ikka ja loomulikult on välismaa ajaloolaste pilk tervitatav. Bosworth polemiseeribki läbi terve raamatu Mussolinit kas täiesti maha tegevate või teda ülistavate autoritega, katsudes leida kuldset keskteed. See – nagu ta ise mitu korda rõhutab – ei tähenda Mussolini kuritegude ja Itaalia rahva kannatuste mahavaikimist.

Mussolini enne ja pärast võimulesaamist

Raamatu saab mõtteliselt jaotada kaheks: Mussolini enne ja Mussolini pärast võimulesaamist. Ehkki mulle kui poliitika- (ja eriti välispoliitika-) gurmaanile oli huvitav lugeda Mussolini tegudest peaministri ja diktaatorina, tuleb tunnistada Bosworthi oskust kirjutada Mussolini elust ka enne 1922. aastat, mil temast sai peaminister. Ikka ja jälle nenditagu, et Esimene maailmasõda oli 20. sajandi edasisel ajalool ja poliitiliste liidrite tekkimisel määrava tähtsusega. Ei saanud sellest mööda Hitler, ei Mussoliligi. Ja isegi mitte Lenin või Stalin, ehkki nemad polnud rindel, vaid üks neist eksiilis ja teine asumisel. Esimene maailmasõda andis neile kõigile võimaluse võimule pääseda. Bosworth ei tee saladust, et põhiline referentspunkt, mille ümber Mussolini elu keerles, oli Adolf Hitler. Mussolini täht hakkas loojuma niipea, kui Hitler oli 1933. aastal Saksamaal võimule tulnud. Samas ei süvene Bosworth just ülemäära palju Mussolini algatatud agressioonidesse Albaania, Jugoslaavia või Kreeka vastu, sest just eriti kahe viimase ründamisest ja Mussolini haiglas-

likust soovist sarnaneda Hitleriga on kirjutanud väga põhjalikult Hitleri eluloo autor Ian Kershaw. Seda polnud mõtet üle korrata. Kuid Mussolini oli ja jäi Hitleri varjuks, seda nii isiklikult kui ka riiklikus plaanis, mil Saksamaa pidi Itaaliat pidevalt järele aitama.

Üksinda tipus ja vääritu lõpp

Bosworth üritab otsida Mussolinis ka inimest, näidates, et tipus oli Itaalia diktaator täiesti üksi. Sestap polegi Mussolini elulugu üksnes paraadide, diviiside ja diplomaatia, vaid ka võimuga kaasneva tühjuse kujutamine. Just tühjus oli seotud ka Mussolini vääritu lõpuga 1945. aasta aprillis, kui Itaalia partisanid ta maha lasid ja surnukeha jalgupidi rahvale vaatamiseks üles riputasid. Meie kaasaegsetest sündmustest meenub ehk Saddam Husseini hukkamine 2006. aastal, mil poomist mobiiltelefoniga filmiti ja mida kõik võivad nüüd YouTube’st vaadata. Bosworth ei piirdu pelgalt ajalooga, vaid annab ülevaate ka sellest, kuidas Mussolini mõjutab Itaalia elu ja poliitikat tänaseni. Ses mõttes erineb Itaalia Saksamaast, kus peale ehk käputäie hullude on Hitleri teema Saksa poliitikast ja elust täiesti maas. Itaalias mitte ja seega on oluline ka Mussolini tõepärane kujutamine ajaloos. Ent kahtlemata kulub see teos ära ka eesti lugejale, kes võib-olla on mattunud Teise maailmasõja Saksa ja Vene poolt puudutavatesse raamatutesse. Itaalia ja Mussolini on ses võtmes teretulnud lugemisvara.

Mussolini R. J. B. Bosworth sari „Inimene ja ajalugu” tõlkinud Toomas Taul 552 lk, kõva köide

Mussolini peab kõnet, 1935.

FOTO RAAMATUST

Mika Waltari kirjanduslik vabadus Piret Saluri tõlkija

T

änavuse Helsingi raamatumessi üks menukamaid teemaseminare kandis pealkirja „Kas kirjanik valetab?”. Eesti ja soome kirjanikud (Indrek Hargla, Jan Kaus, Sofi Oksanen, Maimu Berg) ning ajaloolane Seppo Zetterberg arutlesid, milliseid vabadusi võib ilukirjandusliku teose autor endale ajaloolises romaanis või novellis lubada. Kas kõik peab olema õige, täpne, nii nagu see kümneid, sadu, ka tuhandeid aastaid tagasi toimus ja oli? Mika Waltari romaani „Inimkonna vaenlased” lugeja seisab sama kõhkluse ees. Kas uskuda või mitte?

Ajalugu teevad inimesed

Waltari on kirjutanud oma tegelased elama, saatusega heitlema ja surema esimesel sajandil pKr. Ühtaegu sisaldab tekst meeletul määral ajalugu ennast ja tundub lausa uskumatu, kuidas

autor rohke materjali romaaniks kokku sulatab. On vana Rooma, aga ka kogu tolleaegne maailm oma värvikate sündmusega, on pikad reisid, poliitilised intriigid, usutülid, sõjakäigud ja Jeruusalemma piiramine, Rooma impeeriumi jõupingutused Britannia alistamiseks ja Rooma linna suur tulekahju. Romaani telg on siiski ristiusu verine algusaeg, kristlaste tagakiusamine, piinamised, ristisurmad, mis kõik on ajaloohuvilisele lugejale hariv ja köitev. Kohati tundub, et romaani peategelaseks ongi ajalugu. Kuid ajalugu teevad siiski inimesed. Raamatu läbiv tegelaskuju on Rooma senaator Minutus Lausus Manilianus. Temaga kõrvu aga astub ette veel rohkesti autori loodud või ajaloolisi persoone ja Piiblist tuntud nimesid. „Inimkonna vaenlased” on õieti järg romaanile „Riigi saladus” (Valtakunnan salaisuus, 1959, e.k 1965, Orto) ja Minutus Manilianus on „Riigi saladuse” Marcus Manilianuse poeg.

Ajalooliste romaanide suur autor Mika Waltari on suutnud kõik oma tegelaskujud lihas ja veres elama panna. Muidugi, me ei tea, kas keiser Nero mängis tsitrit ja laulis just nii ja langetas sedavõrd julmi otsuseid, nagu romaan seda kirjeldab. Me ei tea, kuidas Piso salaliitlased tegelikult talitasid. Niisamuti ei tea me, kas Caludia ja Minutuse armastusega ikka läks nõnda, nagu kinnitab Waltari.

Ilukirjanduslik kroonik Waltari

Kuid siinkohal leiame tuge seminarist Helsingi raamatumessil, kus ajaloolane Zetterberg võttis teema kokku: „Ilukirjandusliku teose autori vabadus on kirjeldada toimunut nii, nagu see oleks võinud olla. Ajaloolane rääkigu sellest, mis oli.” Just niisuguse vabaduse Mika Waltari endale võtabki. Ühtaegu on tuntavalt teistsugune teksti kude. Kes on Waltarit lugenud, see teab, et Waltari lause on ikka olnud tundeline, külluslik, koguni musikaalne. Muutus on märgatav. „Inimkonna vaenlastes” kirjutab Waltari

asjalikult, kargelt ja napilt, olgu teksti maht pealegi tohutu suur. Ta tahab olla kroonik, aga ilukirjanduslik kroonik. „Inimkonna vaenlased” (Ihmiskunnan viholliset, 1964) on Mika Waltari viimane tema eluajal ilmunud ajalooline romaan. Raamatust on Soomes ilmunud 14 trükki ja see on tõlgitud paljudesse keeltesse. Meie tõlke ilmumisega võime öelda, et nüüd on peaaegu kõik Waltari ajaloolised romaanid eesti keeles olemas. Jääb veel „Noor Johannes” (Nuori Johannes, 1981), mis ilmus alles pärast autori surma, kuid mille ta kirjutas 1978. aastal. Küllap jõuab tõlkimise järg ükskord ka selle raamatuni.

Inimkonna vaenlased Mika Waltari tõlkinud Piret Saluri 680 lk, kõva köide


www.varrak.ee

Varrak

7

Teekond maitsete maailma

ilmumas

9 (78) 4. detsember 2013

Mari Abel

vad külmetuse ja valutava kurgu puhul. Samuti on vürtsid-ürdid head vitamiiniallikad, nii mõneski neist leidub rohkelt meie organismile vajalikku C-vitamiini, magneesiumi, rauda, kaltsiumi. Paljudes taimedes on kasulikke aineid enam kui meile tuntud viljades. Nii näiteks on pitsades kasutatav pune ehk oregano väga kiudainerikas ning tugevam antioksüdant kui mustikas. Ühes klaasis matcha tees leidub aga kümme korda rohkem antioksüdante ja toitaineid kui samas koguses rohelises tees.

„T

ervislikud ürdid ja vürtsid. Teekond põnevate maitsete maailma” on Juta Raudnaski teine toiduteemaline raamat. Kui esimene neist rääkis pere kulinaarsest ümbermaailmareisist, siis sel korral keskendutakse erinevatele maitsetele. Raamatust leiab 50 ürdi ja vürtsi tutvustused, saab teada, millised on nende päritolumaad, milliste toiduainetega nad kõige paremini sobivad, lisaks nupukesed ajaloost ja mütoloogiast ning rohkelt nippe ja soovitusi kasutamiseks erinevate tervisehädade puhul. Iga peatükk lõpeb retseptiga, kus üheks koostisosaks on eespool kirjeldatud vürts või ürt. Õpetused on lihtsad ja jõukohased kõigile ning toidud on enamasti kiiresti valmivad.

Putukatõrjest õnneretseptini

Vanad tuttavad ning uued ja põnevad maitsetaimed

Lugeja leiab raamatust nii tuttavaid maitsetaimi, nagu basiilik, tüümian, pune, aga ka paljudele veel tundmatuid vürtse, nagu nigella, sumahh, yuzu. Kuigi basiilikut kasutatakse meil toiduvalmistamisel juba üsna palju, siis paljud kindlasti ei tea, et sel Vahemere köögi maitsetaimel on kümneid sorte ning lisaks toidutegemisele võib seda kasutada ka ravi eesmärgil. Basiilik aitab nii stressi, astma kui ka diabeedi puhul. Basiilikuseemnetest saab aga valmistada maitsva magustoidu, segades need jäätise või vahukoorega. On ka selliseid maitseid, mille kasutamine erinevates riikides võib olla täiesti teistsugune. Meil on kaneeli lisamine levinud enam magustoitude ja küpsetiste juures, kuid Lähis-Idas maitsestatakse sellega palju ka soolaseid roogi. Raamatust leiab soovitusi selle kohta, mis toiduainetega erinevad ürdid ja vürtsid kokku sobivad, millised neist muudavad maitsvamaks kalaroad ja millised lihasöögid või mida võiks kasutada hoopiski magustoitudes. Kuidas peaks ürte-vürtse kasutama, et nende maitsed ja aroomid tuleksid maksimaalselt välja, kas lisada neid toiduvalmistamise alguses või lõpus, värskelt või kuivatatult, purustades või pannil röstides – ka kõige selle kohta on nõuanded olemas.

India kurkumipiim, tõeline talviste õhtute energiajook. Samuti saab teada, milliseid vürtse ja ürte peidavad endas sellised tuntud maitsesegud nagu Lõuna-Prantsusmaalt pärit herbes de Provence, India päritolu garam masala või Hiina viie vürtsi segu.

Ürt tableti asemel

Hea on teada, et iga tervisehäda puhul ei peagi alati tablette võtma, vaid tasub proovida ka erinevaid vürtse ja ürte.

FOTO RAAMATUST

Paljud neist mõjuvad hästi seedimisele, hoiavad tasakaalus kolesterooli, on põletikuvastase toimega, tugevdavad immuunsüsteemi, leevendavad liigesevalusid või aitavad võidelda hoopis unetusega. Võib-olla võiks järgmine kord talvise viirushaiguse korral tavapärase sidrunimee või pärnaõietee asemel proovida midagi uut, näiteks majoraani, tüümiani, tšillit või kurkumit, kõik need aita-

Raamatu teevad huvitavaks nipid ja soovitused. Näiteks võib rosmariinioksa kasutada grilltikuna või ka vaiba värskendamiseks, paljud taimed aga toimivad efektiivse putukatõrjevahendina ning aitavad eemale peletada tüütuid sääski. Lugeja saab ka teada, kuidas ära tunda õige safran, maailma kalleim vürts, ning mis tingib selle kõrge hinna. Põnevad on ka maitsete kohta kirja pandud faktid. Kas teie teadsite, et lisaks toiduvalmistamisele ja ravimina kasutamisele on ingver looduslik säilitusaine, et pipar vallandab kehas endorfiinid, mis teevad inimese õnnelikuks, või et tähtaniisi kasutatakse gripiravimite tootmises. Kunagisele tuntud karastusjoogile Tarhunile andis maitse aga estragon. Kõigile, kes seda jooki taga igatsevad, on raamatus olemas koduse tarhunilimonaadi retsept. Kuna raamatust leiab rohkesti kasulikke näpunäiteid ja nõuandeid, mis kõik esimese korraga meelde ei jää, siis tasub see aeg-ajalt uuesti läbi lehitseda. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kõik, kes soovivad olla rõõmsad, terved ja õnnelikud, peaksid elule lisama vürtsi, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses, ja soovitusi selle jaoks leiab antud raamatust kuhjaga.

Tervislikud ürdid ja vürtsid Juta Raudnask 240 lk kõva köide

Kartmatult isiklik romaan Triinu Meres

T

änavu juunis ilmus Neil Gaimani romaan „The Ocean at the End of the Lane”. Ja juba nüüd on see ka eesti keelde tõlgituna kättesaadav. Väga meeldiv on tõdeda, et maailmas kuumad raamatud jõuavad meieni nii kiiresti.

Harukordne ja aus kirjanik

Neil Gaimani omapära autorina pole üksnes olematu olevaks mõtlemine ja uute maailmade loomine, milliste kvaliteetide järgi armastatakse sageli tutvustada teisi suuri ulmekirjanikke. Gaimani harukordsus seisneb hoopis tema erakordses aususes. Gaimanile on omane selge ja terav pilk, millega ta suudab näha maailma ühekorraga kui müüti – ja ometi ka selliselt, et lugeja tunneb ära tõelise maailma toimimisvii-

sid ning tõeliste inimeste mõttesuunad. See aus teravapilgulisus on tema populaarsuse peamine põhjus, kuigi ta kasutab loomulikult ka keelt tundlikult ja jutustab köitvalt – oma ala meistrilt ei ootagi midagi muud. Gaimani seni viimane romaan on tema seni kõige ausam teos.

Kaasahaarav ja karm lugu

Kuigi Neverwhere’i peategelases võib märgata jooni autori enda leebest rahuarmastavast meelelaadist ja suure kassisõbrana kirjutab meelsasti kassidest, on Gaiman seni hoidunud iseennast või oma lähedasi silmnähtavalt teostesse lisamast. Käesolev romaan aga räägib loo poisist, kes varjab end raskuste eest raamatutesse ja see poiss elab sarnases majas kui Neil Gaiman lapsena, temalgi on noorem õde, ja auto, mis kaob nende maja eest, on sama Mini, mis kunagi kadus Neil Gaimani perel.

Selles raamatus kasutab autor omaenda elu moel, mis on kartmatult isiklik. Küllap ei ole teose sündmused üks ühele seotavad Neil Gaimani elulooliste faktidega, ometi on lugedes tunne, nagu oleks sind lubatud autori teadvusse, nendesse soppidesse, kus täiskasvanu ja laps meis vaatavad maailma ühekorraga, arutledes selle üle mitmest täiesti erinevast vaatepunktist. Raamatus tõdetaksegi selgel sõnal, et kõigis täiskasvanutes elab oma elu ka kunagine ebakindel laps ja asjatundlik nägu, mida me näitame maailmale, pole kunagi kogu „meie”. „Ja tee lõpus on ookean” on lugu lapsepõlvest, selle raskustest ja õudustest. Olukorrast, kus su probleemid on suured nagu mäed ja sa ise oled väike, üsna piiratud võimalustega, ning pead need mured ise lahendama, kuna täiskasvanute (kes justkui peaksid sinu eest hoolitsema) maailmas on sinu olu-

line isik millegipärast pisike element, kelle probleemid on samuti väikesed ja ebaolulised. Sind nähakse vaid siis, kui nägijad on tähelepanelikud ja suudavad eristada tõelisust tõenäolisusest. Mis pole kahjuks just sageli esinev anne. See on põnev lugu, kaasahaarav ja karm. Vaid paarisajale kergelt ja naudinguga loetavale leheküljele on pakitud targa ja hea inimese poole sajandi jooksul kogutud maailmatunnetus ja -nägemus. Raamat, mis jääb lugejasse ja ta kuklasse tuksuma nagu mälestus omaenda lapsepõlvest.

Ja tee lõpus on ookean Neil Gaiman tõlkinud Lauri Vahtre 184 lk, kõva köide

Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama Gill Rapley ja Tracey Murkett tõlkinud Lii Tõnismann 224 lk, kõva köide Selles palju poolehoidjaid leidnud raamatus selgitavad autorid põhjalikult oma veendumust, miks imikuid ei pea alates 4.–6. elukuust tingimata just püreedega toitma ja miks varajane üleminek tahkele lisatoidule on hea ja tervislik ka lapse arengu seisukohalt. Paljud emad teavad, kui raske võib olla harjutada last kohustuslike püreekäikudega ja kui aeganõudev see on. Baby-led weaning’u (BLW) ehk näputoitumise meetodi juurutajad usuvad, et laps saab ise toitu valides ja tunnetades avastada toiduainete maitset, tekstuuri, värvi ja lõhna, mis aitab tal kergemini ja sujuvamalt omaks võtta mitmekülgsemat toitu. Näputoitumise meetod on nüüdseks üsna levinud ka meil ja võib-olla on see ka kõige meeldivam ja stressivabam viis lapse õigete söömisharjumuste kujundamisel.

Naine Pariisist Santa Montefieore tõlkinud Kaur Sinissaar 420 lk, kõva köide Antoinette’i maailm on kokku varisenud. Tema abikaasa – mees, keda ta on armastanud niikaua, kui ta mäletab – on traagiliselt hukkunud. Mees, kes teda toetas ja armastas; mees, kellele ta elas oma parimad aastad; mees, keda ta tundis paremini kui iseennast. Või vähemalt nii ta arvas... Matustel vanas tuttavas külakirkus kohtab ta naist, keda ta pole kunagi varem näinud. Päevast, mil ta pidi jäädavalt sulgema mineviku ukse, saab pöördepunkt ja miski ei jää enam endiseks.

Emamaa William Nicholson tõlkinud Tiina Viil 472 lk, kõva köide Aastal 1942 on Kitty Sussexis paiknev sõjaväeautojuht. Ta tutvub Kuningliku Mereväe eriüksuslase Ediga ja Mountbatteni juhtimise all olevate ühendoperatsioonide sideohvitseri Larryga. Alguse saab saatuslik armastuskolmnurk. Mountbatten võtab ette rünnaku sakslaste hõivatud Dieppe’i rannikule Põhja-Prantsusmaal. See sõja suurimaid katastroofe muudab nii Larryt kui ka Edi ja selle mõju on tunda veel tulevategi sugupõlvede elus.

Vait olla ja edasi teenida Mihkel Rammo 312 lk, kõva köide „Vait olla ja edasi teenida” on tempoka arenguga lugu noorte meeste ajateenistusest Eesti Kaitseväes. Humoorika stiiliga on autor püüdnud edasi anda sõjaväeelu argipäeva, mis kohati areneb lausa absurdini. Peategelane Mike, ülekaaluline egoistist Vilde, tülinorija Kanter, karm, kuid pehme südamega mehemürakas Tölp, range leitnant Pilberg ja paljud teised tegelased püüavad ennast selles karmis maailmas maksma panna. Olles astunud ajateenistusse, kogevad loo tegelased, et tegu ei olegi kohaga, kus õppused, kord ja distsipliin käsikäes käivad. Sekka tuleb ka napsutamist, hüppes käimist ja kauneid naisi. Paraku ei puudu siit ka tõsised mured ja kurvad sündmused.


8

www.tly.ee

Tallinna Ülikooli Kirjastus

Inimeseks ei kasva väljaspool kultuuri

Mahuka raamatu kirjutamine kultuurist on teatud mõttes ka selge seisukohavõtt kultuuri tähtsusest tänapäeva maailmas. Kas võib väita, et kultuurilised tegurid kujundavad meie kaasaega enam kui ehk kunagi varem? Jah ja ei. Ühelt poolt on inimkond kogu oma ajaloo vältel pidevalt elanud suuresti kultuuriliselt kujundatud maail-

Kalju Kruusa

H

Selle raamatu juured peituvad ilmselt Su õppetöös Eesti Humanitaarinstituudis. Kas mäletad, millal hakkasid loenguid kultuuriteooriast lugema ja millal võttis esimest korda kuju mõte nende põhjal õpik kirjutada? Olen kultuuriteooriat ja selle aspekte õpetanud praeguseks enam kui kakskümmend aastat ja alustasin vist umbes 1990ndate alguses, nähes, et üliõpilastele on selline süsteemne ülevaade vajalik, kuid toona polnud neil kuskilt seda võtta. Kujundasin oma vaated teoreetikuid endid, mitte nende vaateid kokkuvõtvaid käsitlusi lugedes, sest usaldamatus vahendatud teadmiste vastu oli toona üldiselt väga suur. Ja põhjendatult, olime ju kujunenud ühiskonnas, mille poolt pakutavat maailmavaadet ei saanudki tõsiselt võtta. Kuid selle raamatu jaoks on selline usaldamatus hea lähtekoht ka teisel põhjusel. Kultuuriteoorias ei ole nimelt siiani olemas (ega arvatavasti ka teki kunagi) vaid üht ja üldkehtivat paradigmat, nagu neid võib leida näiteks loodusteadustes. Erinevad koolkonnad näevad ja kirjeldavad samu nähtusi tihtipeale üpriski erinevalt. Ja rikastavad nii üksteist. Oma käsitluses olen üritanud seda arvestada, aga samas ei pea ka enda lähenemist ainuvõimalikuks. Ülevaateid ja õpikuid kultuuriteooriast on maailmas ilmunud mitmeid, kuidas iseloomustaksid enda käsitluse eripärasid? Ma usun, et mu raamatus on kaks asja teisiti kui harilikult. Enamik kultuuri teoreetilisi käsitlusi on kas ajaloo- või probleemipõhised, st kas jälgivad ajalooliselt ideede kujunemist ja tulenemist üksteisest või lähtuvad konkreetsetest probleemidest ja vaatlevad kõiki neist varem kirjutanud teoreetikuid justkui samas ruumis. Olen üritanud kaht lähenemist kombineerida, nii et üksikküsimustes on endiselt näha mõtteviiside kujunemine ja vaadete asendumine üksteisega, kuid tegemist ei ole siiski niivõrd kultuuriteoreetilise mõtte ajalooga, kuivõrd kultuuri ja selle aspektide analüüsimisviiside süsteemse kirjeldusega. Samuti ei ole ma ühtki käsitlusviisi privilegeerinud teiste arvel. Tihti kohtab ka sissejuhatusi kultuuriteooriasse või kultuuriuuringutesse, mis on tegelikult ainult kaasaegse meedia analüüsid või lähtuvad mõnest muust kultuuriteoreetilisest distsipliinist, nagu oskaks just see vastata kõigile kultuuri puudutavatele küsimustele. Teine ja võib-olla olulisemgi erinevus muudest õpikutest seisneb selles, et esitan raamatus ka oma isikliku tervikliku kujutluse kultuurist ja sellest, kuidas kultuuri analüüsida, kuigi tavaliselt piirduvad niisugused ülevaated vaid teiste autorite kriitilise käsitlusega.

Oma meel ongi Buddha iina on kogu ajaloo jooksul püssirohu, kompassi, nuudlite ja kõikide Made in China kirjaga vidinate seas inimkonnale andnud nii mõndagi head. Üks selline Hiina ime on India toorainest hiinlaste poolt rikastatud ja jaapanlaste abiga (zen’i nime all) teistelegi rahvastele edasi antud chan-budism. Eestisse paistab zen jõudnud 1960. aastate paiku ja on juba mitut põlvkonda mõjutanud. Jaan Kaplinski on luuletanud: „kerge on raske olla / raske on kergeks saada / hõlpus on olla / kes me ei ole / vaev õppida olema / kes me / päriselt oleme”. Siit aimub ju chan’i kogemust. Tänavu on aga ilmunud esimene otse hiina keelest eestindatud budistlik terviktekst – õpetaja Mazu Daoyi jutluste ja ütluste kogu „Meel ongi Buddha”.

Rein Rauaga vestles Marek Tamm

Igapäevane meel ongi tee

Rein Raud on kultuuriteooriat ja selle aspekte õpetanud praeguseks enam kui kakskümend aastat. mas, sest on erinevate võtetega maailma endale tähenduslikuks muutnud. Inimeseks ei saagi kasvada väljaspool mingit kultuuri. Mis on aga tänapäeval teisiti kui kunagi varem, on kultuuridevaheliste kontaktide ja suhtluse roll ning kiirus ja intensiivsus, millega kultuuriliselt kauged tekstid ja praktikad meie maailma tungivad ning meid mõjutavad. Selle sajandi olulisemad konfliktid ei toimu mitte võimukeskuste vahel, mis maailma asjadest suhteliselt sarnaselt aru saavad, nagu näiteks Euroopa erinevad kuningakojad mõnisada aastat tagasi, ega isegi mitte dialoogivõimetute tsivilisatsioonide vahel, nagu on samuti arvatud. Need toimuvad kultuurikeskkondade endi sees, kus erinevat päritolu maailmad on sattunud kõrvuti ja kattuma. Möödas on ajad, kus inimene võis elada kogu elu ühes kultuurikeskkonnas ning pidada selle poolt talle õpetatud tähendusi ja vaateid loomulikuks, ilma et miski sunniks teda oma tões kahtlema. Tänapäeva inimene on multikultuurne ka juhul, kui ta multikultuursust ei salli, sest erineva algupäraga tähendused on tema maailmas korraga kohal. Ma loodan, et muude asjade seas aitab see raamat natuke paremini mõista ka seda olukorda, kus me kõik inimestena praegu oleme.

FOTO ERAKOGU

Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse Rein Raud 456 lk, pehme köide

9 (78) 4. detsember 2013

Juba pikki sajandeid, sest ajast peale kui Śākyamuni Buddha õpetust kuulutama hakkas, on inimesi ikka vallanud soov buddhaks saada. Mis see buddha aga on ja kust seda leida, see on tekitanud segadust. Tang’i ajastu Hiina chan’i-õpetaja Mazu Daoyi (709–788) vastab, et oma meel ongi Buddha. Buddhat ei tule otsida mujalt. Mida enam seda väljast taga otsida, seda võõramaks ja kaugemaks ta jääb. Inimese olemine ei ole mitte tõelisusest eraldi, ta on tõelisuse osa. Nii pettekujutelmad kui ka virgumine tulevad meelest. Mazu selgitab: „Sõgedus on sõgedus enese algse meele suhtes. Taipamine on enese algse loomuse taipamine. Üks kord taibanu on igavesti taibanu ega lange enam sõgedusse tagasi. Nagu tõusev päike ei saa kokku pimedusega, nii ei kohtu mõistmise tõusev päike kunagi meeleplekkide pimedusega.” Buddhaks ei treenita ennast nagu tsirkusekaru – buddha ollakse algusest peale. Aga enamasti paistab inimene tegevat kõik, et oma buddhasuse eest põgeneda. Hõlpus on olla, kes me ei ole. Samal ajal kui Mazu järgi tegelikult oleme buddhasusega kokkupuutes kogu

aja – riietudes, süües, omavahel vesteldes, kõigi oma igapäevaste toimingute keskel. Seega ei tule enese buddha-seisundis hoidmiseks imetrikke teha – ennast näljutada, paljajalu tulistel sütel käia, mingeid aineid manustada. Igapäevane meel ongi tee. Inimene võtab ta omaks ja nõustub viimaks olema see, kes ta päriselt on.

Õpetaja läks, kirves käes, dharmakotta

Nagu teose tõlkija Elli Feldberg saatesõnas selgitab, ei ole chan’is virgumine eraldiseisev sündmus, see saavutab tõelise tähenduse alles chan’i ajaloo konteksti asetatult. Nii nagu üks latern süütab teise, nii annab üks virgunu teisele edasi Buddha dharma. Kuna chan kirjatähele ei toetu ja levib õpetustest lahus, on oluline isiklik taipamise kogemus. Seetõttu hakatigi chan’is tähtsustama õpetajate ja õpilaste omavahelisi kohtumisvestlusi. Õpetaja igapäevane käitumine on ju virgunud meele väljendus ning ta tegutseb õpilase heaks, isegi kui taipamata meelele võib juhtumisi teistsugune mulje jääda. Näiteks selline lugu: „Yinfeng lükkas ühel päeval aiakäru, õpetaja [Mazu] istus tee ääres, jalad välja sirutatud. Yinfeng ütles: „Õpetaja, palun tõmmake oma jalad koomale.” Õpetaja ütles: „Sirutasin juba välja, koomale tõmmata enam ei saa.” Yinfeng ütles: „Läksin juba edasi, tagasi pöörata enam ei saa.” Seejärel sõitis ta käruga üle õpetaja jalgade, neid vigastades. Õpetaja läks, kirves käes, dharmakotta ja ütles: „Astugu ette see nurjatu, kes äsja mu jalad vigaseks sõitis!” Yinfeng tuligi kohe ja sirutas õpetaja ees kaela välja. Õpetaja pani seejärel kirve käest.”

Meel ongi Buddha. Mazu jutlused ja ütlused tõlkinud ja kommenteerinud Elli Feldberg 192 lk, pehme köide

Head antropoloogiks saamist! Lauri Vallikivi

T

allinna Ülikooli endine professor Lorenzo Cañás Bottos on koostanud tähelepanuväärse kogumiku, kuhu ta on koondanud neli olulist teksti kahe maailmasõja vahelisest Briti sotsiaalantropoloogiast, lisaks tema enda sisukas sissejuhatus. Kes on veidikenegi nuusutanud antropoloogiat-etnoloogiat, teab selliseid nimesid nagu Bronisław Malinowski ja Alfred Reginald Radcliffe-Brown. Mõlemad on tuntud kui funktsionalistid (tõsi, Radcliffe-Browni kohta öeldakse enamasti strukturaalfunktsionalist). Need funk-mehed olid tõelised antropoloogia ehituskunstnikud, kelle teoste juurde naastakse ikka ja jälle – hoolimata järgmise põlvkonna antropoloogide (kes neile vastandumise kaudu oma käsitlustele vundamendi ladusid) kohatisest karmist kriitikast. Vahest olulisim tekst kogumikus on Malinowski teose „Vaikse ookeani lää-

neosa argonaudid” sissejuhatus. Selles andis ta kätte suuna, kuidas etnograafilisi välitöid peaks tegema. Retseptiks on pikaajaline osalusvaatlus koos keele omandamisega, eesmärgiks kohalike elanike mõtlemise ja tegutsemise mõtestamine nende enda mätta otsast. Mitte et Malinowski ise alati oma sõnade järgi talitanud oleks, nagu tema 1967. aastal postuumselt avaldatud (küll mitte avaldamiseks mõeldud) päevikust lugeda võib. Siiski on kättenäidatud ideaal siiani teetähiseks. Tänapäeval ei piirdu antropoloogid muidugi üksnes kaugete maade põliselanike uurimisega, vaid kondavad üha tihedamini lääne suurlinnades, näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide peakontoreis või täppisteadlaste laboreis – sest uuritavat leidub kõikjal, kus inimesed koos. Malinowski polnud üksnes inspireeriv mõtleja, vaid ka lummav kirjutaja. Tema kirjanikuomadusi hinnatakse jätkuvalt, kuna üha rohkem leidub neid antropolooge, kes usuvad, et tõeliselt

head etnograafilised käsitlused peavad olema mitte üksnes terased eritlused, vaid ka kunstiliselt nauditavad tekstid. Reisimine eksootilistesse sihtkohtadesse on eestlaste seas viimasel ajal plahvatuslikult kasvanud. Antropoloogia lugemik pakub kasulikku lugemist sellisele rändajale, aga ka tugitooli-rändajale, sest kutsub üles teistsuguseid ühiskondi süvitsi mõistma, ajades samal ajal lugejat välja tema tavapäraste suhtumiste ja tõekspidamiste kookonist. Teise mõistmise püüe viib ju kokkuvõttes meie enda ühiskonna ja kultuuri parema mõistmiseni. Head antropoloogiks saamist!

Funktsioon ja struktuur Briti koolkonnas Antropoloogia lugemik koostanud Lorenzo Cañás Bottos 156 lk, pehme köide


www.tea.ee

TEA Kirjastus

9 (78) 4. detsember 2013

ilmunud Kolm päkapikku Urve Tinnuri 32 lk, kõva köide „Kolm päkapikku” on tore jõuluootuse aega sobilik muinasjutt kolmest päkapikust. Raamatu lustakad illustratsioonid on loonud noor kunstnik Elina Sildre. Kaks päkapikku – Naerusuu ja Särasilm – on virgad ja rõõmsameelsed, kolmas, Mossmokk, aga laisk ja mossitaja. Laisk päkapikk saadetakse laia ilma töötegemist õppima ning lõpuks saab Mossmokastki virk ja heatujuline päkapikk, kes saab uue nimegi – Rõõmuraasuke.

Eesti jõulutoidud autorite kollektiiv 64 lk, pehme köide „Eesti jõulutoidud” toob meieni nii traditsiooniliste jõulutoitude retseptid kui ka toiduvalmistamise moodsaid suundi järgivad retseptid, mille järgi saab valmistada hoidiseid, salateid seentest ja verivorstist, traditsioonilist ahju- ja hanepraadi koos hautatud hapukapsastega, nende juurde huvitavaid moodsa köögi praelisandeid, isegi jõulusuppe ja muidugi magustoite. Nendest raamatutest leiab iga perenaine midagi huvitavat ja uut – nii traditsiooniliste jõuluroogade kui ka moodsa köögi küpsetiste valmistamisel.

Loomade fantastiline maailm Belinda Gallagher 512 lk, kõva köide „Loomade fantastiline maailm” on rikkalikult illustreeritud kogupereteos, mis pakub teadmisi ja põnevat meelelahutust nii lapsele kui ka loomasõbrast täiskasvanule. Raamatust leiab palju huvitavaid ja ka vähetuntud fakte kõigi loomaliikide kohta. Omandatud teadmisi saab proovile panna viktoriinides, raamat pakub ohtralt mänge ja tegevusi loomariigi tundmaõppimiseks.

Mõmmi jõulupeitus Heljo Mänd 56 lk, kõva köide „Mõmmi jõulupeitus” toob meieni vanad tuttavad tegelased Mõmmi, Mõmmi-Beebi, Jänku-Juta ja Karu-Kati. Nädal enne jõule on Mõmmil juba jõulusalm peas, aga Jänku-Juta pole veel õppimist alustanudki. Mõmmi kasutab igasugu kavalust, et ka Jänku-Juta luuletuse selgeks saaks ning lõpuks ongi Jänku-Jutal luuletus peas. Mõmmi viib nüüd õue kapsapea – märguande, et päkapikud võivad külla tulla. Koos päkapikkudega peetakse maha tore jõulupidu. Jutustusse on põimitud hulk jõulu- ja talveluuletusi, mida lapsel on hea jõuluvanale ettelugemiseks pähe õppida.

Eesti jõuluküpsetised ja -joogid autorite kollektiiv 64 lk, pehme köide „Eesti jõuluküpsetised ja -joogid” pakub nii traditsiooniliste jõuluküpsetiste ja -jookide retsepte kui ka moodsaid suundi järgivaid retsepte, mille järgi saab küpsetada leiba, suuri ja väikesi pirukaid, karaskeid, kooke ja torte, moodsaid muffineid, pumateid ja kookospalle ning loomulikult traditsioonilisi jõulusaiu ja krõbedaid piparkooke. Ja millised jõulud mööduksid ilma koduõlle, kalja ja mõduta?

Miljon miksi 3 Suur illustreeritud entsüklopeedia Philippe Auzou 512 lk, kõva köide „Miljon miksi 3” käsitleb paljusid noortele lugejatele huvipakkuvaid valdkondi nagu väljasurnud loomad, füüsikaseadused, planeedid, inimkeha, kuulsad isikud, tähtsad sündmused, mälestusmärgid ja looduskaunid paigad. „Miljon miksi 3” on lõbus ja arendav teatmeteos tervele perele.

ilmumas Maailma supertoiduainete praktiline entsüklopeedia Suurima väega ehk maailma mõjuvõimsaimad toiduained sõnas ja pildis + 150 tervisliku toidu retsepti supertoiduainetest energia saamiseks, kehakaalu vähendamiseks ning hea vormi saavutamiseks Audrey Deane 256 lk, kõva köide Supertoiduained on need imelised toiduained, mis annavad meile energia,

tervise ja nooruslikkuse loomulikul ja looduslikul viisil. „Maailma supertoiduainete praktiline entsüklopeedia” on ülemaailmne menuk, mis koondab ühtede kaante vahele ülevaatlikult ja kergesti mõistetavalt teabe maailma mõjuvõimsaimate toiduainete kohta ning tutvustab nende praktilist kasutamist oma igapäevases menüüs. Raamatust leiab ka 150 supertoiduaineid sisaldava roa retsepti. Teos on illustreeritud enam kui 750 atraktiivse fotoga. „Maailma supertoiduainete praktiline entsüklopeedia” on suurepärane kingitus nii endale kui ka oma lähedastele.

Kas TEAte? TEA Kirjastusel oli suvel väärikas sünnipäev. Kas TEA asutati a) 15 aastat tagasi b) 20 aastat tagasi c) 25 aastat tagasi?

Vastust ootame meilile info@tea.eu, kuhu palume märkida ka nimi ja telefon. Õigesti vastanute vahel loositakse 20. detsembril välja kolm TEA taskuentsüklopeediat („Maailma riikide taskuentsüklopeedia”, „Eesti looduse taskuentsüklopeedia” ja „Eesti omavalitsuste taskuentsüklopeedia”). Võitjate nimed avaldatakse TEA kodulehel www.tea.ee.

9

Kuldraamatud toovad sära silma Eve Leete

laste- ja noorsookirjanduse toimetuse juhataja

S

el aastal tähistab TEA Kirjastus väikest raamatujuubelit – viis aastat tagasi ilmus esimene kuldraamat – „Eesti lasteluule kuldraamat”. Selle järel avaldati „Eesti muinasjuttude kuldraamat” (2009) ja „Eesti muistendite kuldraamat” (2010). Suur tänu nende koostajale, kirjandusteadlasele Reet Krustenile! 2010. aastal ilmusid „Vene muinasjuttude kuldraamat” nii eesti- kui ka venekeelsena (koostaja Boriss Baljasnõi) ning „Eesti lastejuttude kuldraamat” (koostaja Olivia Saar). Loogiliseks järjeks muinasjutumaailma tutvustamisel sai „Maailma muinasjuttude kuldraamat” (koostaja Ann Aruvee). Lugejate soovil jõudsime aga tagasi eesti oma lastekirjanduse juurde, sest paljud toredad teemad ootasid kuldsete kaante vahele saamist. Olivia Saare koostatuna avaldati „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat” (2011) ja „Eesti unejuttude ja -salmide kuldraamat” (2012). Tänavu suvel tuli trükist kauaoodatud „Eesti loomajuttude ja -salmide kuldraamat” ning äsja ilmus kuldraamatute sarja üheteistkümnes raamat, „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat”, mõlema koostajaks on siinkirjutaja. Kõige uuema, „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamatu” teema peaks pakkuma huvi nii väikestele kui ka suurtele lugejatele. Eesti kirjanikud on aegade jooksul paberile pannud uskumatult palju lustakaid igapäevaseiku ja laste üllatavaid mõttekäike. Autorite fantaasia on piiritu, nad on loonud nii sõnamängulisi, humoorikaid ja vaimukaid luuletusi kui ka vigurlikke jutte, mida saamegi uuest kuldraamatust lugeda. Siin on üle 150 naljaloo poolesajalt autorilt alates eesti rahvaluulest kuni tänapäeva autorite loominguni. Nimed räägivad enda eest: Priit Aimla, Ott Arder, Contra, Jaan Kaplinski, Kalju Kangur, Kristiina Kass, Andrus Kivirähk, Vladislav Koržets, Henno Käo, Ira Lember, Merca, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Olivia Saar, Ilmar Trull, Wimberg jpt.

Hea nali teeb meele rõõmsaks nii väikestel kui suurtel!

„Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat” on jaotatud teemadeks. „Trill, trall, kukerpall” on tulvil möllu ja naeru ning vallatusi ja vigureid. Kui korraks lähebki tuju pahaks, siis selge on see, et tusatuju ja tüli ei või kesta kaua. „Ninatargad tarkninad” toob lähemale laste vahva mõttemaailma, aga ka selle, kuidas võivad lõppeda parimadki kavatsused. Siin teevad koerust põhiliselt lapsed – aga mitte ainult... Kolmanda osa vigurlik pealkiri „Üks sokk võttis saapad jalast” annab aimu sellest, et mängu tulevad loomad ja nende tembud. „Viskaks õige villast” sisaldab muhedat sõnamängu. Siin on nii unes kui ka ilmsi juhtunud lugusid, mängimist kohanimedega. Elina Sildre, Silvi Väljal, Karel Korp ja Valdek Alber on naljajuttude ja -salmide juurde joonistanud tõelised hea tuju pildid. Nii on raamat täis nalja ja naeru, lusti ja lõbu, rõõmu ja vallatust, aga ka kavalust, ulakust, väikesi äpardusi ja pisikest üleannetust. Kuldraamatu

lõpus on traditsiooniliselt autorite register, luuletuste ja juttude pealkirjade register ning illustraatorite register. „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat” toob kindlasti toredat täiendust kuldraamatute sarja, pakub vahvat vaheldust mõnikord tõsiseks kippuvasse igapäevaellu ja paneb silmad särama. Viie aastaga on kuldraamatutest saanud väga menukas ja oodatud sari. Leian, et TEA Kirjastus on oma missiooniga – tutvustada eesti lastekirjanduse paremikku süsteemselt ja atraktiivselt – õigel teel.

Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat koostaja Eve Leete 236 lk, kõva köide

Isetegemise rõõmu pikkadeks talveõhtuteks

„S

uur talve- ja jõuluaja käsitööraamat lastele” aitab sisustada pikki talveõhtuid huvitavate tegevustega ja valmistuda jõuludeks. Lapsed meisterdavad ju alati suurima rõõmuga – nii üksi kui ka isa-ema või õpetaja juhendamisel. Raamatust leiab nii palju toredaid kodukaunistusideid, juhendeid jõulukinkide meisterdamiseks kui ka retsepte maitsvate kingituste ja söödavate kuuseehete valmistamiseks. „Suur talve- ja jõuluaja käsitööraamat lastele” annab ideid, kuidas teha erinevates tehnikates küünlaid, kingikarpe, jõulukaarte, küünlahoidjaid, advendikalendreid ja muud põnevat. Raamatus

Ise jõulukaunistusi teha, kuuske ehtida, jõululauale midagi maitsvat valmistada, omatehtud advendikalendrist pisikesi üllatusi oodata ning sõpru isetehtud kingitustega rõõmustada on vahva! Meeleolukat meisterdamist!

õpetatakse küpsetama piparkooke, tegema suus sulavaid inglikomme, kuivatama õuna-, sidruni- ja apelsiniviile ning nendest jõulukuusele kaunistusi tegema, valmistama talvist jäätist ja jõulubanaane.

Suur talveja jõuluaja käsitööraamat lastele autorite kollektiiv 160 lk, kõva köide


10

www.varrak.ee www.kirjastus.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

9 (78) 2 (71) 4. detsember 29. märts 2013

ilmunud

ilmunud

Minu elu hetked

Nigellissima

Malle Pärn 244 lk, kõva köide Näitleja ja teoloog Malle Pärn mõtiskleb oma eluraamatus „Minu elu hetked” inimeseks olemise võimalustest, valudest ja rõõmudest, laseb lugejal piiluda ka mõne saladuse kattevarju taha. Ta ei näe maailma mustvalgena, vaid rikkalikult mitmekihilisena. Tähelepaneliku inimesena on tal silma ümbritseva eripära märkamiseks ning luuletajana oskus nähtut-tuntut kujundlikult ja isikupäraselt edasi anda. Autori enda elukäigule lisaks kohtub lugeja tema silme läbi nii mõnegi tuntud isikuga ja saab osa üksikema valudest.

Nigella Lawson tõlkinud Pirkko Põdra 274 lk, kõva köide Oma uues raamatus toob Nigella Lawson kirgliku naudinguga esile Itaalia köögi soojuse, lihtsuse ja sirgjoonelisuse, lisades sellele omalt poolt mängulisust ja inglaslikku elegantsi. „Nigellissimast” leiate tänapäevased maailmaköögi road, mille lähtepunktiks või mõjutajaks on Itaalia köök, kuid mis ei klammerdu traditsiooni, vaid avardavad seda mänglevalt ja elegantselt. Retseptidele eelnevad tekstid loovad mahlaka tausta roogadele, kus Itaalia köögi põhikomponente on tihti kombineeritud põneval ja uudsel moel, kutsudes neid järele proovima.

Armastuse sõnaraamat David Levithan tõlkinud Eia Uus 228 lk, kõva köide „Armastuse sõnaraamat” on ühe paari lugu. Jutustaja on vaiksema loomuga kirjanik, tema kallim aga iga seltskonna hing. Ühel oli õnnelik lapsepõlv, teisel mitte. Elu ju koosnebki paljudest sellistest väikestest vastandustest, mis nii argistel kui ka erilisematel hetkedel tunda annavad ja meid üksteisest eemale kisuvad. Sealsamas on aga ka hulk kokkulangevusi, mis lihtsalt peavad midagi tähendama ja eriliselt siduma. David Levithan esitab ühe suhte loo tabavalt lühikeste piltidena, mis moodustavad järjest lugedes nauditavalt visandliku romaani, ent pääsevad mõjule ka läbisegi. Ilmselt on asi selles, et peategelased käivad läbi enamikule tuttavad armastuse etapid. Ent alati ei ole kõik vaid öö, arm, kirg, lähedus, lootus, helgus. Vahel sa lihtsalt ei jaksa enam. Raamat ilmub 10. detsembril.

Sinilillega lumememm Leelo Tungal illustreerinud Ülle Meister 76 lk, kõva köide „Oi, küll oli raske Palle pead õigeks sättida!” meenutas Matilde. „Aga ega siis lumememm ei saa aias istuda, nina selja taga, kus sa sellega!” Trips kuulas suurte lumememmede juttu aukartusega: mida kõike polnud nad oma pika elu jooksul näinud ja kuulnud! Veidi nukraks võttis teda mõte, et juhul, kui temalegi on mingi veider süda rindu sattunud, siis hakkavad ehk tulevikus pingviinid seal kaugel Antarktikas ka tema üle naerma. „Ära muretse, Trips!” lohutas teda Matilde. „Ma olen peaaegu kindel, et sa oled täiesti normaalne lumememm – läbi ja lõhki lumest!” Armas lugu väikesest lumememmest Tripsust ja tema kolmest koloriitsest kaaslasest – mõeldud nende laste lohutamiseks, kellel kevaditi lumememmedest kangesti kahju hakkab.

Talvetoidud Lia Virkus, Pille Enden 312 lk , kõva köide Uuest meeleolukast talvetoitude raamatust leiate 180 retsepti oma sügistalvisesse menüüsse ning ideid talvisteks tähtpäevadeks. Saate teada, kuidas teha piparkoogimaja ja meisterdada söödavaid kingitusi jõuluvana kingikotti. Raamatust ei puudu ka glögi ja teiste kuumade jookide valmistamise õpetused. Kargetes toonides raamat on ka kena kingitus jõuludeks!

Taluperemeeste hoidised

Raamatu biograafiline vorm annab võimaluse läheneda „Hawkingi universumile” samm-sammult, nagu ta ise selleni jõudis. FOTO CORBIS/SCANPIX

Stephen Hawkingi mõistatuslik elu Inge Pitsner

K

ui praegu maailmakuulus füüsik Stephen Hawking oli 12aastane, vedasid kaks koolikaaslast tema tuleviku peale kihla. Üks ütles, et Stephenist ei saa kunagi kedagi olulist, teine aga väitis, et ta osutub ebaharilikult võimekaks. Panuseks oli kommikott. Kui Hawking oli 21aastane, selgus, et tal on haruldane haigus, amüotroofiline lateraalskleroos (ALS), mille vastu ei olnud ega ole siiani mingit teadaolevat ravi. See põhjustab järkjärgulise seljaja peaaju närvirakkude lagunemise, mis reguleerivad tahtele alluvate lihaste tööd. Lõpuks muutub liikumine võimatuks. Kõne ja kõik teised suhtlusviisid kaovad. Surm tuleb peaaegu alati kahe või kolme aasta jooksul, kui hingamisteede lihased üles ütlevad. Haigus ei mõjuta tahtele allumatuid lihaseid südames, jääkainete eemaldamisega seotud lihaseid või suguorganeid, ning mõistus jääb lõpuni täielikult selgeks. Stephen Hawking on praegu 71aastane. Hawkingi elulugu ja tema teadus ongi täis paradokse ning Kitty Fergusoni raamat „Stephen Hawking. Aheldamata mõtted” annab suurepärase võimaluse selle mehe elu ja teadustööga tutvuda nüüd ka eesti keeles.

Värvikas lisamaterjal füüsikahuvilisele

Lugeja saab mõndagi teada Hawkingi eraelust, mis on kohati väga intrigeeriv, kuid raamatus ei ole peljatud ka kõige keerukamaid kaasaegse füüsika probleeme, mis on lihtsalt ja arusaadavalt lahti seletatud. See teeb sellest teosest huvipakkuva lugemise nii füüsikaõpetajatele, õppuritele kui ka kõigile teistele, kes tahavad mõista, kuidas toimib meie maailmatunnetus, ja aru saada meid ümbritsevast universumist. Koolitundideks pakub raamat värvikat ja süvitsi minevat lisamaterjali.

„Nagu ütleb pealkirigi, ei ole see raamat lihtsalt elulugu, vaid süüvib põhjalikult Hawkingi teadustöösse ja mõttemaailma. Biograafiline vorm annab võimaluse läheneda „Hawkingi universumile” samm-sammult, nagu ta ise selleni jõudis,” räägib raamatu konsultant Kaupo Palo, PhD teoreetilises füüsikas. „Alustanud tolleaegsete füüsikute jaoks küllalt esoteerilisest valdkonnast, mustade aukude füüsikast, jõuab ta tänu oma erakordsele süvenemisvõimele ja intuitsioonile lähemale kõige põhilisematele küsimustele sellest, kuidas meie universum alguse sai; kuidas on meie maailm kujunenud selliseks, nagu me teda näeme koos oma loodusseaduste, seda täitva mateeria ja tühja ruumiga, mis polegi päriselt tühi; kas meie kõrval on olemas veel teisigi universumeid ja millega see kõik lõpeb. Saame teada, kuidas võiksid välja näha universumi äärealad kaugeimas võimalikus minevikus ja mustade aukude horisondil, kus aeg näib seiskuvat ja informatsioon jäädavalt hävivat. Selles maailmas põimub kõige väiksem kvantfüüsikaline reaalsus kõige suuremaga, universumi aegruumiga, ja püstitatakse ei midagi vähemat kui küsimus sellest, milline oleks kõiksuse teooria, mis võimaldaks meil seda kõike haarata.”

Naine otsustas, kas lasta elada või surra

1980. aasta aprillis, kui Hawking oma diagnoosi järgi oleks ammu pidanud surnud olema, pidas ta Cambridge’is loengu, mille väljakuulutatud pealkiri oli: „Kas teoreetilise füüsika lõpp on käegakatsutav?” (Is the End in Sight for Theoretical Physics?). Hawking kuulutas, et tema meelest on küll. „Vaadates Stephen Hawkingit vaiksena ratastoolis, samal ajal kui üks tema üliõpilane tema loengut ette luges, ei oleks ükski teda mitte tundev inimene arvanud, et tegemist on paljutõotava kandidaadiga sellist seiklust juhtima,” kirjutab Ferguson raamatus. „Aga enamik tema kuulajaid teadsid, et teoreeti-

line füüsika on Hawkingi jaoks võimalus põgeneda vanglast.” Viis aastat hiljem võinuks selle seiklustepealiku seiklus igaveseks lõppeda. 1985. aastal tabas Hawkingit äge kopsupõletik, esilekutsutud koomas lamas ta haiglas. „Teades Hawkingi füüsilist tulevikku ALSiga, kuid teadmata tema ägedast kindlameelsusest elada, andsid arstid Jane’ile valiku, kas lasta ta masinate küljest lahti ühendada ja surra. Jane’i jaoks oli see raske otsus. Ainuke viis Stepheni elu päästa oleks teha trahheotoomia. Tal ei pruugiks olla enam probleeme köhimise ja lämbumisega, kuid ta ei oleks iialgi uuesti võimeline rääkima või tekitama mingitki vokaalset heli. See oli õudne hind, mida maksta. Hawkingi kõne oli vaevaliselt aeglane ja sellest oli peaaegu võimatu aru saada, kuid see oli siiski kõne, tema ainus suhtlemisvahend. Ilma selleta ei saanuks ta jätkata karjääri ega isegi vestelda. Kas selline ellujäämine oleks midagigi väärt? Tõsiste kahtlustega käskis Jane, et tal lastaks elada.” Jane on Hawkingi esimene abikaasa. Ta on meenutanud, et tulevik paistis väga-väga trööstitu. „Me ei teadnud, kuidas oleme võimelised ellu jääma – või kas tema jääb ellu. See oli minu otsus… kuid ma olen mõnikord mõelnud – mida ma olen teinud? Missugusesse ellu olen ma ta segada lasknud?” ütleb Jane raamatus. Jah, Stephen Hawkingi suhtlemine ülejäänud maailmaga on veelgi komplitseeritum, kuid tema mõtted on endiselt aheldamata.

Stephen Hawking. Aheldamata mõtted Kitty Ferguson tõlkinud Ulla Väljaste, Einar Ellermaa, Kaupo Palo 384 lk, kõva köide raamat ilmub 16. detsembril

koostanud Anu Jõesaar 148 lk, kõva köide Meeste hoidistes on stiili, kirge, maitsepeensusi ja kraade. Raamatus jagavad kaheksa majapidamise peremehed oma liha- ja kalakonservide, marinaadide, salatite, jookide ja energiaampsude saladusi. „Taluperenaiste hoidiste” mõttelise järjena kokku seatud raamatu koostaja ütleb, et peremeeste puhul on hoidistamine midagi palju enamat kui talukraami talveks säilitamine. Ega mehed vaevagi ennast tavalise õunamoosiga. Kui mees midagi sisse teeb, siis saagu sellest kunstiteos. Retseptides toodud kogustest ja valmistamisjuhistest tähtsamgi on raamatust lugejani jõudev inspiratsioonipuhang.

Maitsev Mari-Liis Ilover 288 lk, kõva köide Mari-Liis Iloveri esimene kokaraamat on austusavaldus maitsvale kodutoidule. Kaante vahele on koondatud tema populaarse toidublogi „Siit nurgast ja sealt nurgast” hinnatuimad retseptid, nii blogi lugejate kui autori enda lemmikud. Kodused hommikusöögid, kerged suupisted ja salatid, ahjusoojad leivad-saiad, supid igaks aastaajaks, toekad toidud nii kalast, lihast kui köögiviljadest ja loomulikult taevalikud magustoidud ja hõrgud koogid – häid ideid jagub kodusele argipäevalauale ja ka külaliste üllatamiseks. Retseptid sobivad katsetusteks algajale kodukokale ja pakuvad uusi ideid juba kogenud söögitegijaile.

Jõulud koostanud Anu Jõesaar 196 lk, kõva köide Kaunis ja praktiline käsiraamat ajakirjade Kodukiri ning Pere ja Kodu autoritelt aitab kogu perel aasta lõpus jõuludele häälestuda. Raamat pakub tööjuhiste, jooniste ja mustritega varustatud ideid kodu ja aia kaunistamiseks ning mitmesuguses tehnikas kuuseehete ja jõulukaartide valmistamiseks. Jõukohaseid jõulumeisterdusi on nii täiskasvanutele kui ka lasteperele, beebidest koolilasteni. Praktilised nõuanded puudutavad jõulupuu valimist ja hooldamist, traditsiooniliste jõulutaimede kasvatamist, aiapuude kaunistamist jõuluks. Ei puudu ka erinevate jää- ja lumelaternate tegemisjuhendid.


www.menuk.ee

Menu Kirjastus

9 (78) 4. detsember 2013

Kass kaante vahel Loone Ots

I

nimesed pidada jagunema kassi- ja koerarahvaks. Kirjanikest on kassi lembinud näiteks Hemingway, kelle anomaalsed kuue varbaga kiisud säilitasid käpa eripära mitme põlvkonna jooksul. Mark Twainil oli korraga kümmekond kassi. Mehine George Sand muutus kassi ees nii nõrgaks, et lubas tal süüa oma taldrikult – mis tähendas, et proua sulesepp jäi parematest paladest ilma. „Kalli kassi klassika” on ninakalt subjektiivne valik tuntud kirjanike kassitekste nii luules kui ka proosas. Tõnu Õnnepalu kassikeskne „Mandala” ilmus alles äsja ja on kõigil hästi meeles. Ent kui paljud eestlased teavad Koidula kassiluuletust või Kreutzwaldi õpetlikku valmi kassist, kotkast ja seast? Või Jakob Liivi üpris erootilise alltooniga salmi „Magusamas armumõttes vaevles voodis piigake”, kus kass on vaevleja voodikaaslane? Kas oleme üldse kuulnud, et kass on Leida Kibuvitsa romaani „Kass arvab, et…” minategelane? Võrratu ja ettearvamatu loom on esinenud meeldejäävalt lugematutes sõnakunsti meistriteostes. Väljapaistvad nobelistid, nagu Hermann Hesse, Anatole France või Haruki Murakami on kassidest sama lummatud kui maiselt muigav Terry Pratchett. Neist kõige kassihullum on ehk olnud Charles Baudelaire, kelle helisevalt kaunid stroofid said loodud otse natuurist, „ülla ilmega” kass kirjutuslaual pikutamas. Tahtsin selles raamatus peegeldada kassi mitme nurga alt: jumala, ülilooma, hiireküti, sõbrana. Siiski tahtsin, et lugeja üllatuks, kui head kassikirjandust on loodud. Et ta avastaks või taasavastaks suurepärased teosed, millest otse või nurga taga volksatab kassi triibuline händ. Tekste kogudes selgus, et palju kohustuslikku kassilektüüri pole eesti lugejani veel jõudnudki. Vanameister Goethe lustlik kassikiitus või inglaste iidoli Shelley lopsakas sõnastuses „Kassivärsid” on osa materjali, mida meie lugeja nüüd emakeeles pähe võib õppida, et heas seltskonnas, kas või jõuluvana ees, kassikirjanduse haritud eksperdina üles astuda. Lugejate huvides tahtsime kirjastusega ilusat raamatut. Eesti ühe parema animalisti Reet Rea-Smythi joonistatud

ilmumas Väärt road Anne Lille konsulteerinud Mihkel Zilmer 180 lk kõva köide Selle retseptikogu mõte on pakkuda ideid, kuidas hästi valitud maitseainete ning lisanditega lihtsaid kodutoite põnevamaks, maitsvamaks ning toitaineterikkamaks muuta. Raamatu sissejuhatuses toob professor Mihkel Zilmer välja söömise põhitõed – selle, mida toiduvalikul silmas pidada. Samu põhimõtteid on arvestatud raamatus olevate retseptide koostamisel. Siit leiab 76 retsepti hommikusöökidest ja suupistetest küpsetisteni. Raamat ilmub detsembri keskel.

kiisud peaks lugeja nurruma panema küll, eriti Veiko Tammjärve ootamatus ja hõrgus kujunduses. „Kalli kassi klassika” sobib hästi kenaks kinkeraamatuks. Nii iseendale kui ka sõbrale, kes kasse armastab. Et põrsast, vabandust, kassi ei peaks kotis ostma, pakun pisku tekstinäite. Edasi loeb igaüks ise. Klassika väärib seda alati ja kassiklassika eriti.

A. H. Tammsaare

1878–1940 Eesti suurima kirjandusklassiku Tammsaare luigelauluks jäänud „Põrgupõhja uus Vanapagan” on Goethe „Fausti” geniaalne teisend omaaegse Eesti külaühiskonnas. Sügavalt inimlik jutustus õndsaks pürgivast Jürkast ei saa läbi ka ikoonilise musta kassita. Paradokse jumaldav Tammsaare pakub kiisu taltsutamiseks loogilise, kuid pika mõttega Jürkale täiesti üllatava lahenduse.

Aja jälg kivis. Belgia, Holland, Luxenburg

Põrgupõhja uus vanapagan

„Ole mureta, eit,” julgustas vanamees Lisetet, „kuhu kassiroju mehe käest pääseb.” Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesi, ise muheldes: „Oh sind nirukest, pisi-piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnnnõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas, ning tagatipuks...” Jürka tahtis öelda „neljas”, aga ei saanud, sest enne oli kass ta peolt läinud, ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui piimaga koju tuleb? Kõige hullem on häbi: suur tugev mees, aga ei suuda kassipoegagi kinni hoida. Nagu oleks arust või jõust puudu. Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel kergem oleks ronida ja pugeda, kui ehk on vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones. Aga lakas märkas Jürka, et asi on pisut täbaram, kui ta alguses oli arvanud. [---] „Vanamees! Vanamees! Too kassipoeg siia, piim on kodus!”

Illustratsioon raamatust

Polnud parata, hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatas töö ja pidas pisut aru, kuidas olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale. „Tohoo peletis!” hüüdis Lisete vanameest nähes. „Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin sulle helevalgelt selga.” Jürka ei saanud sõnagi suust. „Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?” „Küllap vist,” lausus Jürka lõpuks. „Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!” ohkis Lisete. „Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?” „Lakas.” „Ja sa käisid teda seal taga ajamas?” „Küllap vist.” „Kätte ei saand?” „Ei vist.” „Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta,” hüüdis Lisete. „Ja mis sa toa taga tegid?” „Lõhkusin, et ...” „Et kassi kätte saada?”

„Küllap vist.” „Sa heldene taevas,” hüüdis Lisete, „tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.” „Aga kui muidu kätte ei saa.” „Kus ta siis on sul?” Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuidas ta sinna on saanud ja mis on teinud tema ning mis ta veel on mõelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea, kui kass piimatassi nägi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.

McDougall ei raatsi loobuda teadmisest, et võib soovi korral astuda majast välja ja joosta nii palju, nagu süda kutsub. Pealegi on ta kuulnud kaasmaalastest-ultrajooksjatest, kes läbivad hämmastavaid vahemaid lihtsalt sellepärast, et tunda tuult oma kõrvus, ja seejuures jäävad terveks. Kuidas nad seda suudavad? Hakates mõistatust harutama, satub McDougall justkui aegade algusesse – isoleerituna Mehhiko ääretus kanjonis elava indiaanlaste hõimuni. Võõrapelglikud, kuid väga sooja südamega tarahumarad on täiuseni arendanud oskuse joosta sadu kilomeetreid puhkamata ja vigastusteta. Mis on nende saladus? Raamat avab eriliste inimeste tausta,

pakub nii kaasahaaravalt kirjeldatud füsioloogiauuringuid kui ka jooksu ajalugu. Harvardi teaduslaboritest liigutakse üha põnevust säilitades PõhjaAmeerika päikesest kõrvetatud orgude ja lumega kaetud mäetippudeni, kus järjest rohkem ultrajooksjaid piitsutab oma võimeid äärmise piirini, ja raamatu kulminatsioonis Vasekanjonisse, kus toimub ennenägematu võidujooks Ameerika parimate kestusjooksjate ning indiaani suguharu vahel. See on uskumatu lugu – ja ometi tõsi. Kõik need erilised inimesed olid või on päriselt olemas ning on tulnud toime katsumustega, mis tavaarusaamade järgi peaksid käima üle jõu. McDougall ühendab püüdluse mõista peaaegu

Helgi Erilaid 240 lk pehme köide Sarja seitsmes raamat kutsub lugeja seekord kolme Loode-Euroopa riiki, mis on moodustanud Beneluxi nime kandva majandusühenduse. BElgium, NEtherland, LUXembourg ehk Belgia, Holland ja Luxembourg. Kaht esimest tunneme ju ka Madalmaadena. Madalmaad on maailmale uskumatu hulga suurepäraseid kunstnikke kinkinud. Varem on ilmunud samast sarjast Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Austria ja Saksamaa ja Kreeka. Raamat ilmub 20. detsembril.

Anni toidupäevik Anni Arro 240 lk pehme köide Kolme aasta jooksul on Anni Arro pildistanud üles erinevaid hetki, kohti, inimesi ja toite, mis või kes on teda inspireerinud. Selles raamatus on retsepte, pilte, lugusid ja mõtteid. See on tükike Anni elu, mida ta soovib jagada. Loodetavasti innustab see raamat kõiki, kes on millegipärast unustanud tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Raamat ilmub 17. detsembril.

Kindel linn ja varjupaik Kalli kassi klassika koostanud Loone Ots 248 lk, kõva köide

Ood jooksmisele ja jooksmisrõõmule K as saab kirjutada haaravalt millestki, mis tundub kõike muud kui mitmekülgne ja seikluslik – jooksust? Saab! Ja kuidas veel! „Jooksjana sündinud” ei lase end käest panna enne, kui viimane lehekülg loetud, ja kehutab isegi spordikauge lugeja tahtma joosta. Lugu algab autori esitatud lihtsast küsimusest: miks mu jalg valutab? Christopher McDougall, endine Associated Pressi sõjakorrespondent ja praegune ajakirja Men’s Health mittekoosseisuline toimetaja, peab võitlema väljakannatamatu valuga iga kord, kui läheb kas või väikesele sörgile. Ameerika parimad arstid kinnitavad üksteisest sõltumatult, et mehel tuleb jooksmine lõpetada, kui ta ei taha saada rohkem haiget.

11

üleinimlikke ultrajooksjaid adrenaliinist nõretava teksti, huumori ja kaaluka lähenemisega. Kõige üllatavam on sealjuures, et jooksmist mitte ainult ei serveerita põnevana nagu seiklust, vaid see ongi põnev seiklus. Ja iga järgmise sammuga saab üha selgemaks, et õigupoolest on kõik inimesed jooksjana sündinud.

Jooksjana sündinud Christopher McDougall tõlkinud Margit Pent 288 lk, pehme köide

Läänemeremaade kindlusi keskja uusajast Mati Õun 240 lk kõva köide Aegade jooksul on Eestis ehitatud mõnisada kindlust, Läänemerd ümbritsevais maades on neid olnud tuhandeid. Eesti maalinnadest ehk muistse iseseisvuse aegseist linnustest, aga ka keskaegseist kivikindlustest on kirjutatud hulk raamatuid, teadusja aimeartikleid. Meie lähinaabrite tuntuimate kindluste kohta peaaegu puudub eestikeelne kirjandus, kuigi episooditi on teavet ilmunud erakordselt laiahaardelises ajalookirjanduses küll ja küll. See raamat püüab anda väikese ülevaate ümber Läänemere asuvate riikide tuntumaist või meile tähtsamaist kindlustest läbi kesk- ja uusaja, jõudes välja ka nende kindluste tavaliselt mittemilitaristlikku nüüdisaega.


12 Kalendrid www.kalenderland.ee

www.varrak.ee www.grenader.ee

Varrak Grenader

9 (78) 2 (71) 4. detsember 29. märts 2013

Väärikas täiendus Napoleonica austajatele Hanno Ojalo

Mürakarude kalender 2014 Formaat 250x240 mm Urmas Nemvaltsi koomiksite kalender. Kalendaarium autori humoorikate lisadaega, nalja saab iga päev!

Navitrolla kalender 2014 Formaat 330x480mm Suureformaadiline Navitrolla seinakalender pakendatud sangaga kinkekarbis.

Maakaardid 2014 Formaat 330x480mm. Ajaloolised Eesti- ja Liivimaa maakaardid. Kalender kinkekarbis.

S

õjaajaloohuvilised on saanud tõhusa täienduse Napoleoni ajastu kirjeldustele. Pärast Rein Helme lahkumist, kes jättis meile kaks suurepärast raamatut: „1812. aasta Eestis ja Lätis” ning Barclay de Tolly eluloo, on ajastu huviline pidanud kas uurima võõrkeelseid raamatuid või piirduma peamiselt tõlgitud Napoleoni elulugudega. Seekord on sõjaajaloohuviline kolonel Aivar Jaeski ja kirjastus Grenader üllitanud tõsise teose „Napoleoni marssalid”. Raamat sisaldab 26 marssali elulugu ning käsitleb erinevates peatükkides ka Prantsuse keiserliku armee tahke – erinevaid väeliike, relvastust, toitlustamist ja hobuseid. Lugeja saab oma ajastu kuulsaimast armeest ja tolleaegsest sõjapidamisest kui mitte ammendava, siis igal juhul põhjaliku ülevaate. Prantsusmaa marssal (Maréchal de France) on sõjaväeline aunimetus, mida antakse selle maa kindralitele silmapaistvate saavutuste eest. 1857. aastal kinnitatud kriteeriumiks marssalisaua saajale on armee võidukas juhtimine lahingus. Tänapäeval ei ole sellise auastme väärilist meest juba kaua olnud. Viimane Prantsusmaa marssal Marie-Pierre Koenig (kes sai marssalitiitli pärast surma) lahkus meie hulgast aastal 1970. Tiitel kaotati Prantsuse revolutsiooni päevil (1793), kuid taastati üksteist aastat hiljem (1804) Napoléon I poolt, kes kuulutas end samal aastal Prantsusmaa keisriks. Siinkohal märgime, et tiitel küll taastati, kuid kandis nimetust Keisririigi marssal (Maréchal d'Empire). Napoleoni marssaleid oli kokku 26. Esimesed said oma marssalisaua kätte 1804. aastal, viimane aga 1815 enne Waterloo lahingut. Nende meeste kohta saame teada kõikvõimalikke huvitavaid detaile: lisaks päritolule ja sõjaväeteenistuse nüanssidele ka näiteks nende hüüdnimed, perekonnaseisu ja laste arvu. Marssaliauastmega mehed olid küllaltki erinevad: kui mõned neist on tuntud ka väljaspool asjahuviliste ring-

Formaat 330x345. 2014 Aasta seinakalender, reprodel tuntud meistriteosed maailma kunstnikelt.

kondi nagu Michel Ney, Joachim Murat, Louis-Nicolas Davout või Rootsi kuningaks saanud Jean-Louis Bernadotte, siis sellised nimed nagu Jeannot de Moncey, Kellermann ja Sérurier ei ütle just palju ka Napoleoni austajatele. Kindlasti kasutas keisriks saanud Napoleon marssalistaatuse kehtestamist 1804. aastal selleks, et võita endale uusi liitlasi, vaigistada oponente ja kadedaid. Marssalite nimetamine oli tark samm ka ohvitseride ja kindralite motiveerimise aspektist. Kindlasti innustas marssali auastme taastamine pikast sõdimisest (Prantsusmaa sõdis praktiliselt vaheajata 1792−1815) väsinud kindraleid ja pani neid paremini üksusi juhtima. Marssalkonna loomine revolutsiooni käigus oli Prantsusmaa aadliseisuse taastamise olulisi etappe. Lisaks tõsteti sõjaväelaste hulgast 23 meest hertsogiks, 193 krahviks, 648 paruniks ja 117 rüütliks. Tiitliga koos käis ka maaomand ning raha. Ei unustatud ka kindraleid: 824 kindrali vahel jaotati ära 16 miljonit Prantsuse franki ja 1261 autasu. Marssalite hulgas oli lisaks võimeka-

Napoleoni-aegne marssalisau. tele taktikutele edukaid jala- ja ratsaväekomandöre, häid staabijuhte ja sõjaväeorganisaatoreid, aga ka üsna küsitavate võimetega tegelasi, kes auastme said erinevatel poliitilistel või muudel mittesõjalistel põhjustel. Siiski peab mainima, et oma sugulasi Napoleon marssalisauaga ei premeerinud. 26 Prantsusmaa marssalist suri enamus (18 meest) siiski kõrges eas loomulikku surma. Vaid kolm langes lahingus, kaks mõrvati (Brune rojalistide ja Mortier vabariiklaste poolt), kaks hukati ja üks hukkus kahtlase õnnetusjuhtumi või enesetapu tagajärjel. Üks marssalitest oli poolakas – kuningasoost Józef Poniatowski, veel viis meest olid aadlisoost, mis ei takistanud neil revolutsioonilise Prantsusmaa sõjaväes edukat karjääri tegemast. Sellega seoses ongi võib-olla huvitav mainida tervet rida andekaid Prantsuse kindraleid, kellest mitmetel põhjustel marssaleid ei saanud. Mõned neist langesid lahingus või sõjakäikudel enne 1804. aastat (Lazare Hoche, Louis

Desaix, Barthélemy Joubert, Jean-Baptiste Kléber) või olid Napoleonile konkurentideks (Jean Moreau, Charles Pichegru). Üks marssalitest nägi ära ka „Suure” Napoléon Bonaparte „väikese” vennapoja Napoléon III võimuletuleku. Selleks oli Auguste Marmont, kes suri 3. märtsil 1852 78-aastaselt. Kõige vanemaks elas aga François-Christophe Kellermann, kes suri 85-aastaselt. Uus keiser jätkas traditsiooni ja tema sõjaväes oli kokku 19 marssalit. Kokkuvõttes kaunistab uus teos kindlasti Eesti sõjaajaloohuviliste raamaturiiulit.

Napoleoni marssalid Aivar Jaeski 224 lk kõva köide

Täpselt ja asjalikult raskerelvastusest Küllo Arjakas

T

Maailma kunst 2014

Napoleon oma marssalitega.

eise maailmasõja otsustavatest lahingutest on nüüdseks möödunud laias laastus 70 aastat. Suure sõja maismaalahingutest peeti suurimad ja tähtsaimad kahtlemata hiigelpikal Idarindel, kus põrkusid kokku Nõukogude Liidu Punaarmee ning Saksamaa Wehrmacht. Teos „Idarinde relvad, II. Liikursuurtükkidest lennukiteni” on järjeks läinud aasta suvel ilmunud raamatule „Idarinde relvad, I. Püstoleist tankideni”. See raamat käsitleb kahes suures armees kasutatud raskerelvastust. Siin on viis mahukat peatükki: I. Roomik-liikursuurtükid ja soomusveokid, II. Soomusrongid ja -dresiinid, III. Autod, poolroomik- ja roomikvedurid ja soomusautod, IV Saksamaa ja tema liitlaste lennukid, V. NSV Liidu lennumasi-

nad. Viimase peatüki lõpus on veel kirjeldatud lendlease' iga saadud Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia sõjalennukeid. Kokku sai Punaarmee neid 18 298, sh imelikul kombel ühe neljamootorilise pommituslennuki Consolidated B 24 „Liberator”. Teatavasti võitlesid Punaarmee poolel Poola sõjavangidest ja Tšehhoslovakkia pagulastest koosnevad üksused ja oli isegi Mongoolia päritolu üksusi. Need mehed sõdisid enamasti oma mundrites, aga kasutasid Punaarmee relvastust. Wehrmachti kõrval sõdis Venemaal Soome sõjavägi, aga ka Itaalia armee, Hispaania vabatahtlike jalaväediviis, Rumeenia, Slovakkia ning Ungari väekoondised, lisaks vabatahtlikke Euroopa arvukatest riikidest. Wehrmachti liitlasväed olid enamasti varustatud omamaiste relvadega. Seega on just Saksamaa liitlaste üsna vähetuntud sõ-

jariistadest selles raamatus antud asjalik ülevaade. Mati Õuna ülevaade „Idarinde relvad, II. Liikursuurtükkidest lennukiteni” on 176-leheküljeline ja suures formaadis. Raamat on väga hästi illustreeritud kõikvõimalike taparelvade fotodega. Tuleb tunnustada autori visa tööd fotode lühiallkirjade laiendamisel, sest just nii saab lugeja tähelepanu suunata sarnaste relvade mitmesugustele erisustele. Lisaks fotomaterjalidele on illustratsioonideks hulgaliselt kasutatud veel sõjatehnika skeeme ning kolmvaateid. Nii võib kinnitada, et Mati Õuna raamat sobib neile, kes otsivad täpset ning asjatundlikku analüüsi kahe võimsa sõjaväe raskerelvastusest. Iga relva puhul kirjeldatakse selle väljatöötamist, katsetusi, relvamudeli tehnilist täiustamist ning kuidas seda lahinguväljadel kasutati. Lisaks on relvatoodangu arvandmed, ühe või teise relva eelised ning

miinused, millised raskusi esines kasutamisel jne. Siin- seal on mainitud ka erinevate relvade kasutamist Eesti sõjaväljadel. Ilmunud kahe raamatuga saab Idarindel kasutatud maismaa- ja õhurelvadele ring peale. Ent karm sõda käis veel merel. Nii tuleb soovida autorile head sulejooksu, koostamaks lisaks kolmas ülevaade Saksamaa–NSV Liidu sõjaaegsetest sõjalaevadest ning muust mererelvastusest. Küllap leiaks seegi raamat asjahuvilisi lugejaid.

Idarinde relvad II. Liikursuurtükkidest lennukiteni Mati Õun 176 lk, kõva köide

Ajaleht Raamat (detsember, 2013)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you