Page 1

75 jõulurooga 27 maalt Raamatus on piilutud lähinaabrite kööki ja uidatud kaugematel kontinentidel, kuid ära ei ole unustatud ka Eesti köögi klassikaliselt armsaid jõuluroogasid. Paljude maade puhul aitasid autoreid võõrsil elavad eestlased või saadi abi oma tuttavatelt välismaalastelt. Raamatu andis välja Ajakirjade Kirjastus. Vt lk 11

uudised Kauneimate raamatute konkurss Kuni 7. jaanuarini on võimalik esitada raamatuid võistlusele „25 kauneimat Eesti raamatut 2015” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2015”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info (reglement, ankeet ja raamatukogu lahtiolekuajad) on Eesti Rahvusraamatukogu kodulehel www.nlib.ee. Konkursi tulemused avaldatakse 11. veebruaril 2016.

Vembuka Oskari lustakad seiklused Ilmunud on Venno Loosaare lasteraamat „Oskar läheb lasteaiast koju”, mille on toimetanud Leelo Tungal ja illustreerinud Merike Malva. Raamat räägib loo 5-aastasest Oskarist, kes kohtab teel lasteaiast koju kõikvõimalikke põnevaid tegelasi, näiteks vihmavarjumeest ja onu, kes kogub jäätisepabereid, satub sekeldustesse politseiga, külastab kommipoodi ja jõuab teha palju muudki. „Oskar läheb lasteaiast koju” on vembukas lasteraamat, mida on hea lugeda lapsel ja ka täiskasvanul, aga veel parem üheskoos. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Ilmub hiina keele õpik eestikeelsele lugejale Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel ilmub detsembris esimene spetsiaalselt eestikeelsele lugejale ja õppijale koostatud hiina keele õpik. Raamat on mõeldud nii õppevahendina tundides kasutamiseks kui ka iseõppijatele, samuti lihtsalt huvilistele, kes tahavad hiina keelest ja kultuurist rohkem teada saada. Raamatu autorid - keeleteadlane Gao Jingyi ja orientalist Märt Läänemets - on Tartu Ülikooli õppejõud ja teadlased, kellel on aastatepikkune hiina keele ja kultuuri õpetamise kogemus. Info esitluse kohta kirjastuse Facebook’i lehelt facebook.com/ kirjastus.

Viljandi kadunud vaated Kirjastusel Tänapäev ilmus äsja kolmas album sarjast „Kadunud vaated”, mille teema on seekord Viljandi linn. Aare Olanderi koostatud raamatu 350 leheküljel ja enam kui 600 fotol jälgitakse Viljandi linna muutumist läbi aastakümnete. Varasemalt on samas sarjas ilmunud menukad raamatud Tallinna ja Tartu vaadete kohta. Nagu varem, on Viljandi puhul üritatud näidata just linnaruumi muutumist, mille jaoks on samadest kohtadest kõrvutatud pilte eri kümnenditest.

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 9 (98) 9. detsember 2015

Vaimuvalgust varjulisse aega VERONIKA KIVISILLA kirjanduskonverentsi korraldaja

E

esti Rahvusraamatukogu raamatunädal ja selle raames toimuv Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverents on lugeva inimese jaoks kindlasti lahutamatu jõulukuu osa. Olen mõneltki kuulnud, et kui muidu detsembrikuine sagimine pigem väsitab ja ärritab, siis raamatunädala melu on hoopis kutsuv ja ahvatlev. Olen sama meelt – lettide ääres raamatulõhnas leiab aset mõnigi tore kohtumine ja põnev vestlus. Rääkimata soodsatest ostudest! Jaa, kohemaid tuleb meelde eelmise aasta lõpp ja vaiksed, kodused päevad koos Tuula Karjalaineni Tove Janssoni elulooraamatuga, mille mäletavasti just tookord „Varraku” letist soetasin. Lisaks laadasaginale ja tarvilisteleemotsionaalsetele raamatuostudele võib reedel, 11. detsembril pühenduda Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverentsi „Aja vaim ja vari” ettekannetele, vestlustele ja kirjanduskavale. Kui meenutada ja heita pilk möödunud aastate Paabeli üldpealkirjadele: „Tulipunktid”, „Lugu luubi all”, „Kirjanduse piirid, raamatute raamid”, siis võib öelda, et need pealkirjad kehtivad tegelikult nüüdki – otse loomulikult tahab Paabel võtta kõneks selle, mis hetkel tulipunktis, uurida teemasid täpselt, otsekui luubiga ja ühtlasi kombata ka kõikvõimalikke piire.

VAIMU JA VARJU SUHE ELUS JA KIRJANDUSES 2015. aasta Paabeli pealkirjaks sai „Aja vaim ja vari”. Paabel püüab saada selgust – kas alati on tajutud oma aega ärevana, on peljatud, et vari matab vaimu, nagu küllap meie nüüd? Milline on vaimu ja varju suhe olnud ja on praegu, elus ja kirjanduses? Konverentsil kuuleb teiste seas kõnelemas mitmeid noorema põlvkonna ärksamaid ja põnevamaid mõtlejaid. On intrigeerivaid teemasid – eelmise aasta Kirjanike Liidu korraldatud romaanivõistluse võitja Armin Kõomägi arutleb selle üle, miks me valetame ja varastame, Kätlin Kaldmaa räägib seksist eesti kirjanduses. Kindlasti on põnev kuulda Rebekka Lotmani ja Mait Vaigu pilguheite autoritele, kellest palju ei teata, kes on oma aja varju jääjad, kuid väärivad sealt välja toomist. SUUR VESTLUS PÜHENDUB AJAKIRJALE LOOMING Nagu Paabeli Raamatukogul kindlaks tavaks, järgneb ettekannetele Suur Vestlus. Eelmistel aastatel on esinejateks olnud Toomas Paul, Mari Tarand, Mats Traat, Marju Lauristin jt. Sel korral on tõesti hea meel pühendada vestlus Loomingu Raamatukogu 60. sünni-

uudised „Jäälohe” George R. R. Martinilt Kultuskirjanik George R. R. Martinilt on ilmunud eesti keeles uus raamat pealkirjaga „Jäälohe“. Raamatu sündmused toimuvad samas maailmas, kus kirjaniku tohutu müügieduga sarja „Jää ja tule laul” ning selle põhjal valminud filmiseriaali tegevus. Haaravat ja südantsoojendavat lugu tüdrukust ja tema lohest rikastavad palju kiidetud kunstniku Luis Royo illustratsioonid. Raamatu on tõlkinud Juhan Habicht ja selle andis välja kirjastus Varrak.

Eesti ajaloo kronoloogia Detsembris ilmub enam kui 500leheküljeline raamat „Eesti ajalugu: kronoloogia”, mis võtab ajateljel kokku kogu teadaoleva Eesti ajaloo alates 14 000 a eKr kuni kaasajani. Kui varasema ajaloo puhul on sündmused kohati suurema vahega, siis uuema aja puhul edenetakse kuupäevaliselt. Raamatu on koostanud seitse Tartu Ülikooli ajaloolast, avaldab Tänapäev. Raamat on ilmunud varem 1993. ja 2007. aastal, tegu on parandatud ja täiendatud uue trükiga.

Onu Tik-Taki teekond Kirjastus Koolibri andis välja Donald Bisseti lasteraamatu „Onu Tik-Taki teekond”, mille on eesti keelde tõlkinud Olavi Teppan. Inglise näitleja ja lastekirjanik Donald Bisset saavutas omal ajal populaarsuse televisioonis enda väljamõeldud lastejutte pajatades ja nende juurde pilte joonistades. Eesti lugejale on ta varasemast tuttav raamatu „Kõnelused tiigriga” autorina. „Onu Tik-Taki teekond” on samasugune vahva raamat lastele ettelugemiseks ning selle ainetel on ETV-s valminud ka telelavastus.

Jõulumüük rahvusraamatukogus päevale. Kõnelemas kuuleb Anu Saluäärt ja Triinu Tamme. Saluäär on tunnustatud tõlkija ja toimetaja ja töötab 1976. aastast saadik Loomingu Raamatukogu toimetuses, peatoimetajana aastail 2008–2013. Triinu Tamm on samuti tõlkija ning toimetaja ning LR-i praegune peatoimetaja. Loomingu Raamatukogu olemasolu ja püsimine on eesti kultuuris ja kirjanduses puhas ime. On üsna uskumatu, mis sünnib Harju tänaval Kirjanike Majas tillukeses toas – 60 aastat suurepärast maailmakirjandust, tipptasemel tõlkeid, vaimu hoidmist ja jagamist ka kõige varjulisematel aegadel on väärt sügavat kummardust. Saluääre ja Tamme vestlus tõotab tulla äärmiselt huvipakkuv!

LUULE- JA MUUSIKAKAVA KOOS LUULEDEBÜÜDIGA Paabeli päeva lõpetab luule- ja muusikakava, kus oma luuledebüüdi teeb Minnesotast pärit eesti kirjanduse tõlkija Adam Cullen. Kahtlemata on põnev kuulda, millise eestikeelse luuleilma on loonud mees, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Asko Künnap lähemat tutvustamist ei vaja, küll aga väärib multiandekas autor alati lähemalt vaatamist-kuulamist! Luuletekste täiendavad-täiustavad kaks noort džässkitarristi, Argo Vals ja Karl Petti. Neli meest, väge kui palju! Paabeli Raamatukogu on valmis ja ootab, et laotada vaimu ja valgust pimedasse aega.

Traditsiooniline raamatute jõulumüük toimub 8.–12. detsember Rahvusraamatukogus. Olete oodatud!

Rahulikku jõuluaega ja kohtumiseni uuel aastal!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015


varrak Päikesetorm Åsa Larsson tõlkinud Maarja Aaloe 284 lk pehme köide

Päikesel tormab ja paksu lumme mattunud Kiruna kohal sähvivad virmalised. Vabakoguduse vastvalminud uhke kiriku põrandalt leitakse jõhkralt mõrvatuna koguduse vaimne juht Viktor Strandgård. Aastaid tagasi Kirunast lahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötav Rebecka Martinsson saab ootamatu telefonikõne. Mõrvaohvri õde Sanna palub kunagist sõbrannat appi ja vastu tahtmist sõidabki Rebecka oma lapsepõlvelinna. Åsa Larssoni debüütromaan „Päikesetorm“ on suurepäraselt kirjutatud põnevusromaan usust, fanatismist ja vägivallast, samuti ematunnetest ja inimsuhetest.

Hävitatud David Cronenberg tõlkinud Tiia Krass 328 lk pehme köide

Kultusrežissööri David Cronenbergi esikromaan on intrigeeriv lugu kahest ajakirjanikust Naomist ja Nathanist, kes on üksteisele nii armukesed kui ka konkurendid. Naomi on süvenenud prantsuse filosoofide ja vabameelse seksuaalelu propageerijate Célestine ja Aristide Arosteguy juhtumi uurimisse. Célestine leiti oma Pariisi korterist mõrvatu ja moonutatuna. Aristide, keda kahtlustatakse oma naise tapmises ja kehaosade söömises, on kadunud. Ekstsentrilise tudengi Hervé Blomqvisti vihjetele tuginedes asub Naomi meest otsima. Mida rohkem Naomi asja uurib, seda rohkem saab ta teada abielupaari kummalisest seksuaalelust, kuhu oli kaasatud ka mitmeid teisi inimesi.

Tiir ümber Päikese Paula McLain tõlkinud Karin Suursalu 336 lk kõva köide

Paula McLaini romaani „Tiir ümber päikese” keskmes on ajalooline tegelaskuju, Keenias üles kasvanud Beryl Markham, kes oli novaatorlik hobusetreener ja hulljulge lendur. Romaani sündmustik toimub 1920. aastate Keenias, kus noor ja kartmatu Beryl satub traagilisse armukolmnurka safarikütt Denys Finch Hattoni ja Taani kirjaniku, teose „Aafrika äärel” autori Karen Blixeniga. McLaini mõjuvõimas romaan kirjeldab ühe erakordse naise ettevõtmisi ja tema iseseisvuspüüdlusi, andes aimu inimvaimu vabaduseihast ja visadusest.

Meie võimalikud elud Laura Barnett tõlkinud Krista Nurm 344 lk pehme köide

Eva ja Jim on 19-aastased Cambridge’i üliõpilased, kui nende teed 1958. aastal esimest korda ristuvad. Jim kõnnib mööda teerada, kui talle jalgrattaga lähenev naine koerale otsasõidu vältimiseks kõrvale põikab. See, mis siis juhtub, paneb paika nende ülejäänud elu. Kirjanik Laura Barnett jälgib Eva ja Jimi tuleviku kolme eri versiooni, nii koos kui ka eraldi, ja toob nii lugejateni nende armastuse loo.

2

Lugu suhtest, mis polnudki suhe MERIT KASK

K

atrin Johanson jutustab oma debüütromaanis „Läbikäidavad toad” loo kahest kangest ja uhkest inimesest – Edest ja Adost – ning nendevahelisest kummalisest seotusetundest, mis ei lase neil teineteist põlguse ja solvumiste kiuste unustada isegi rohkem kui 70 aasta vältel, mil iseseisvast Eestist saab tükike Nõukogude Liidust ja siis jälle vaba riik.

See on su esimene romaan. Kuidas jõudsid kirjutamiseni?

FOTO ERAKOGU

Ilmumas

NR 9 (98) 9. detsember 2015

WWW.VARRAK.EE

Mulle on alati meeldinud oma mõtteid sõnastada. Kui neil on täpne vorm, siis ma kontrollin neid. Muidu oleksin pidevalt üks paras udu. Ega ma vist esimene ole, kellele kirjutamine on teraapia. Sa oled õppinud hoopis näitlejaks. Kas oled kunagi sel alal ka töötanud? Kuidas sinust inglise keele õpetaja sai?

Oled rääkinud, et said romaani kirjutamiseks tõuke lapsepõlves kuuldud lugudest. Mis lood need olid?

Koolieelikuna olin pikad hommikupoolikud vanaemaga kahekesi ning ta rääkis mulle palju elust Eesti Vabariigis ning sõja ajal. Küllap ta rääkis nii, nagu vestetakse kassile või koerale, lootmata, et laps jutustatut mõistab, aga mulle jäid meelde isegi detailid. Samuti hoiakud – julgus ja eneseväärikus, mida vanaema pidas oluliseks igas olukorras. Ka suured kokkusattumused või ettemääratused – kuidas keegi võtta tahab. Algselt plaanisingi panna kirja perekondlikku pärimust oma tütre tarvis, ent säärastes asjades on raske kokku sobitada ausust, delikaatsust ja objektiivsust. Pealegi olid mõned ilmekad pisiseigad juhtunud võõraste inimestega, aga tahtsin neidki talletada. Seega tundus väljamõeldud lugu kõige sobivam. Romaanis on ka otse elust võetud seiku. Näiteks üks episood, mis ehk kõige uskumatum tundub ja mille väljajätmist me toimetajaga seetõttu kaalusime, on tegelikult üsna üksüheselt juhtunud. Ühel peategelasel esineb justkui selgeltnägijalikke momente. Kindlasti pole see kantud praegu vohavast esoteerikalembusest, mis mind selle temaatika vastu tõrksaks muudab, vaid isiklikust kokkupuutest. Minu vanaemal ja korra ka tema isal oli elus ette tulnud ilmutuslikke hetki. Vanaema suhtus sellesse väga ettevaatlikult, skeptiliselt ega rääkinud neist asjust meelsasti. Tema põhimõte oli, et inimene ei peaks torkima asju, mis tema mõistusele ei allu. Ta hindas pigem analüütilisust ja loogikat, ent ometi tegi vähemalt ühe suurima käigu

Katrin Johanson

intuitsioonile tuginedes. See jõudis ka raamatusse. Kas see nüüd kasuks tuleb, on iseküsimus. Romaanis on kaks kanget peategelast. Mõlemad mõjuvad väga vahetult ja orgaaniliselt. Kuidas su tegelased sündisid?

Eks naispeategelases on paratamatult kõige rohkem mind ennast ja mu perekonna naisi – üldse seda, mida ma soopsühholoogiliselt naistele omaseks pean. Meespeategelase karakteriks andis tõuke kord telerist nähtud intervjuukatke ühe väga vitaalse vana mehega. Just vana mehega, mitte vanamehega. Mõtlesin, et uh, milline elujõud! Sellest sai kondikava, muu tekkis elulistest tähelepanekutest. Võimalik, et karakteriloomele aitavad kaasa ka mu kunagised näitekunstiõpingud. Näen lugu vaimusilmas stseenidena. Kõige hea kõrval on sellel ka oma nõrk koht, nimelt „kuulen” ma dialooge koos pauside ja muu sellisega, mis kirjapandult ei pruugi sama mõjusad olla. Kõnealuse loo puhul oli omaette pähkliks tolleaegsete inimeste kõne-

pruugi järgimine. Näiteks minu vanaema ei heitnud kunagi „magama”, vaid „puhkama”, sest esimese puhul oleks ehk tekkinud assotsiatsioone padjale niriseva sülje või mine tea veel millega! Tal ei „valutanud kõht” (koos seal peidus oleva seedeelundkonnaga), vaid ta „tundis end halvasti”. Eks see hillitsetus jõudis ka karakterisse. Kui kaua sa „Läbikäidavaid tubasid” kirjutasid?

Hakkasin seda lugu kirja panema umbes kümme aastat tagasi, aga väga katkendlikult. 2011. aasta augustis Sakala toimetusest töölt lahkudes teadsin, et mul on kuu aega vabadust alustatu lõpule viia. Kirjutasin väga intensiivselt ja septembriks oli asi valmis. Käsikiri jäi aga pikalt seisma, sest ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Vahepeal arvasin, et kirjutatu on arvutist sootuks ära kustunud, ent siis ilmus see fail kuskilt kummalisest kataloogist jälle välja. Möödunud talvel sain teada, et tuttav osaleb Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Mõtlesin, et häbi on lühike, prooviks ka. Sealtkaudu käsikiri Varrakusse jõudiski.

Näitlejaks õppima minemine oli pigem paratamatus ja kambavaimustus kui tõsine soov. Suhtusin keskkooli ajal õppimisse üsna leigelt ega pidanud ennast akadeemiliseks hariduseks kõlblikus. Koos kooliteatritrupi sõpradega käisime nii lavaka kui ka kultuurikolledži katsetel. Üks meist – Ain Mäeots – pääses lavakasse, ülejäänud kolm jätkasid õpinguid Viljandis. Teiseks kursuseks sain aru, et see pole mulle õige valik, kuid pidasin õigemaks ikkagi diplomini minna. Pole lava vastu hiljem igatsust tundnud ja küllap on see tunne vastastikune. Inglise keele õpetaja sai minust ajal, mil selle ala inimesi nappis. Minu elukoha koolist tehti mulle ettepanek vastavad kursused läbi teha. Eks oma osa mängis seegi, et olin üksteist aastat õppinud inglise keele süvaõppega klassis ja mu ema oli samuti inglise keele õpetaja. Ka minu vanaema oli õpetaja – pärilik tõbi. Sul on juba ka järgmise romaani käsikiri valmis. Millest see räägib?

See lugu sündis kahel põhjusel: esiteks tekkis kiusatus kirjutada lugu, millel pole üht kindlat peategelast, nii et loo raskuskese justkui ujub kogu aeg nagu mõnede loodusrahvaste muinasjuttudes, teiseks sündis see koolielust saadud kogemuste baasilt. Teemalt on see pisut sinna kurja geeniuse kanti ja ka inimese võimest või võimetusest muutuda.

Läbikäidavad toad Katrin Johanson 184 lk kõva köide

Maailma ajaloo koondpilt DAVID VSEVIOV

M

aailma sündmusterohke ajaloo paigutamine ühe raamatu kaante vahele pole lihtne ülesanne. See seab autorid valikute ette: kuidas säilitada tasakaal kaugemas ajas ja meist kaugemates piirkondades ning lähiminevikus ja lähipiirkondades toimunud sündmuste vahel. Soome ajaloolaste kollektiiv Seppo Zetterbergi juhtimisel on selle võimatuna näiva ülesandega igati edukalt toime tulnud, andes meile koondpildi maailma ajaloo olulisematest sündmustest ning nende käigus esiletõusnud inimestest. Raamatus on tuntav olevikus toimuvate protsesside mõju, mis on kujunda-

nud maailmast globaalse terviku, ja seega on toodud ajalookäsitlustesse piirkonnad, mis selles varem puudusid. Võtsin huvi pärast koduselt raamaturiiulilt 1904. a Peterburis välja antud neljaköitelise Oskar Egeri „Maailma ajaloo” ja võrdlesin seda äsja ilmunud raamatuga. Varasem ülevaade on mahult neli korda soomlaste raamatust suurem ja käsitletav ajajärk ligikaudu sada aastat lühem, kuid seal pole praktiliselt midagi, mis keskajast alates (Kolumbust muidugi mainitakse) jääks Euroopa geograafilistest piiridest välja. Äsja ilmunud „Maailma ajaloos” võib aga näiteks leida eraldi peatüki „Mitu Aafrikat”. Kui meile lähemat Euroopa minevikku käsitlevad raamatu osad ei saagi pakkuda palju uut teavet, sest tegemist on enamikule meist üldtuntud sündmuste ja nimedega, siis

kaugemate piirkondade puhul see nii ei ole. Need leheküljed suudavad anda ka laiema silmaringiga ajaloohuvilistele palju uut ja huvitavat. Seega on selle raamatu puhul tõepoolest tegemist maailma kui terviku ajalooga.

SEOB KILLUD KOKKU Olles nüüdseks juba pikki aastaid seotud ajaloo õpetamisega, on mulle silma jäänud, et lüngad teadmistes ei seostu niivõrd üksikfaktide mittetundmisega, vaid raskusega tajuda üldisemat pilti. Inimesed ei suuda näha seoseid eri piirkondades ning isegi erineval ajal toimunud sündmuste vahel. Aga meie killustunud maailmas pole seda üldist pilti sugugi lihtne kujundada, sest raamatuid, mis koondaksid maailma ajaloo ühtede kaante vahele, pole kuigi palju.

Soome autorite raamat on omataoliste seas kindlasti üks õnnestunum ning seda võib kõhklusteta soovitada nii olulisemate ajaloosündmuste meeldetuletamiseks kui ka pildi saamiseks üldisemast ajalookulgemisest. Suurt ajalugu silmas pidades võib seda raamatut võtta ühteaegu nii sissejuhatusena kui ka lõppsõnana.

Maailma ajalugu toimetanud Seppo Zetterberg tõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht 928 lk kõva köide


3

NR 9 (98) 9. detsember 2015

ilmunud Oskar läheb lasteaiast koju Venno Loosaar illustreerinud Merike Malva 108 lk kõva köide vanusele 5+

Ühes väikeses linnas elab 5-aastane Oskar. Ühel heal päeval tuleb Oskarile lasteaeda järele vanem õde Johanna. Õde ja vend asuvad koduteele. Samal ajal kui Johanna nutitelefoni sõrmitseb ja kõrvaklappidest muusikat kuulab, kohtab Oskar kõikvõimalikke põnevaid tegelasi, näiteks kuduvat memme ja punase ninaga vanameest, satub sekeldustesse politseiga, külastab kommipoodi ja jõuab teha palju muudki. „Oskar läheb lasteaiast koju” on üks vembukas lasteraamat, mida on hea lugeda lapsel ja ka täiskasvanul, aga veel parem üheskoos.

Jõuluvana elab omas mullis Unni Lindell tõlkinud Ene Mäe 160 lk kõva köide

Kas jõuluvana on olemas? Kui jah, siis miks tal punane mantel on ja kas ta lennata oskab? Miks me jõulupühi peame ja kas meile meeldib kinke saada? Norra kirjanik Unni Lindell on pidanud põhjalikke vestlusi kuue- kuni üheksa-aastaste poiste ja tüdrukutega elu suurte küsimuste üle ja seekord keerleb jutt jõulude ümber. Unni Lindelli raamatuid on nautinud miljonid lugejad üle maailma. Eesti lugejatele on tuttav tema Mark Levengoodiga kahasse kirjutatud raamat „Vanad tädid enam ei mune”. Suurepärane ja lustakas lugemine kõigile vähegi lapsemeelsetele.

Jäälohe George R. R. Martin tõlkinud Juhan Habicht 112 lk kõva köide

Raamatu peategelane on Adara, tüdruk, kes saab pärast ema surma sõbraks jäälohega. Ta on ka ise talvelaps ja seepärast ei karda ta külma lohet, kuigi teistes inimestes tekitab too olend vaid hirmu. Adara sõprus lohega saab väga oluliseks siis, kui tüdruku kodukohta on ähvardamas suur hädaoht. „Jäälohe” sündmused toimuvad samas maailmas, kus George R. R. Martini tohutu müügieduga sarja „Jää ja tule laul” ning selle põhjal valminud filmiseriaali tegevus. Tegu on George R. R. Martini algselt juba 1980. aastal ilmunud raamatuga. Käesolevasse 2014. aastal avaldatud raamatusse on illustratsioonid teinud kunstnik Luis Royo.

Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa Pierce Brown tõlkinud Marju Randlane 384 lk, pehme köide

Darrow on punane – see tähendab, et ta kuulub tulevikuühiskonna kõige madalamasse klassi. Nagu teisedki punased, töötab ta päevad otsa sügaval maa all, et kujundada nii Marsi pind sobivaks elukeskkonnaks tulevastele põlvedele. Ta teeb seda vabatahtlikult, sest teab, et tänu tema verele ja higile saab maailmast parem elupaik tema lastele ja lastelastele. Aga Darrow’d ja tema rahvast on petetud. Peagi saab ta teada, et inimsugu on juba mitu põlve Marsi pinnal elanud. Tuleb välja, et Darrow ja teised temasugused punased ei ole midagi enamat kui orjad, kes teenivad mandunud valitsevat klassi.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Mehed ja maskid

ilmunud Maailma imetajate mitmekesisus Andrei Miljutin 352 lk kõva köide

KRISTA KAER

„S

See põhjalik ja kaunis suureformaadiline raamat annab ülevaate nüüdisaegsetest imetajatest kogu maailmas. Nüüdisaegsete liikide all on siin mõeldud liike, mis eksisteerisid vähemalt aastani 1700. Raamat on kirjutatud ajal, mil aastakümneid enam-vähem stabiilsena püsinud imetajate süsteem muutus peenemate uurimismeetodite ja uute klassifitseerimise põhimõtete pealetungi tõttu äärmiselt ebastabiilseks. Teos on rikkalikult illustreeritud autori joonistuste ja levikukaartidega. Registri ja sõnastikuga varustatud raamat sobib nii üliõpilastele kui ka laiemale lugejaskonnale.

NÄIVUS JA TEGELIKKUS Banville on juba ennegi mänginud näitlemise ja maskidega, näivuse ja tegelikkusega, kujuteldava ja reaalsega. Mõnes mõttes on ta lähtunud oma kaasmaalase Oscar Wilde’i öeldust, et andke inimesele mask ja ta räägib teile tõtt. Kõige kaugemale on ta seda motiivi arendanud just nimelt „Surilinas”, kus Axel Vander räägib antiikaja teisejärgulisest näitlejast, kes saavutas täiuse, kui ta maski enam üldse eest ei võtnud ning see kasvas tema näoga kokku. Maski motiivi kasutas Banville juba „Puutumatus“, mille minategelase Victor Maskelli prototüübiks oli Anthony Blunt, üks Venemaa heaks töötanud Cambridge’i spioonidest. Ka Victor Maskell oli terve oma elu näidelnud, mingit rolli mänginud, ja ka temal tekkis hirm, et äkki ta maski taga ei olegi midagi peale tühjuse. „Surilina” keskse tegelase Axel Vanderi loomisel võttis Banville aluseks kahe reaalse inimese – kirjanduskriitiku Paul de Mani ja Louis Althusseri – eluseigad. Paul de Mani puhul selgus pärast tema surma, et ta oli nooruses, Teise maailmasõja ajal kirjutanud juudivastaseid artikleid, ning tuntud marksistlik filosoof Louis Althusser oli tapnud oma naise.

Ausalt ilust. Usaldusväärne teejuht ilumaailma

urilina” (2002) on teine raamat John Banville’i nn Alex Cleave’i triloogiast, enne seda ilmus „Varjutus” (2000) ja selle järel „Muistne valgus” (2012). Esimese raamatu minategelane on näitleja Alex Cleave, kes pöördub tagasi kunagisse koju ning peab seal toime tulema mälestuste, viirastuste ja painavate mõtetega nii oma ametist kui ka elust. Tema kui näitleja peamine probleem on vahe kadumine lava ja reaalsuse vahel ning hirm, kas ta lavalt lahkununa üldse enam eksisteerib.

VINT TEGELIKKUSELE PEALE Banville keerab aga talle omaselt tegelikkusele veel vinti peale. Tema Axel Vander, Belgiast pärit kirjandusteadlane, kes on jäänud pidama USA-sse, linnakesse, mille nimi on Arcady, kardab tõesti, et saadakse teada tema nime all ilmunud juudivastastest artiklitest, kuid tegelikult pole ta üldse Axel Vander, vaid juut, kes on võtnud endale oma sõjaajal hukkunud sõbra nime

Sali Hughes tõlkinud Helen Kalpus 345 lk kõva köide

John Banville festivalil HeadRead.

ja selle nime all ka Belgiast põgenenud. Tema pettus läheb veelgi sügavamale, nii sügavale, et isegi tema lapsepõlvemälestused on võltsid. Võimalus, et ta paljastatakse, on ühtlasi võimalus saada tagasi midagi iseendast, oma ehtsusest. Kiri, mida ta on ammu kartnud, tulebki lõpuks ning ta sõidab Torinosse kohtuma selle saatjaga – noore iirlanna Cassandra Cleave’iga. Cass Cleave on „Varjutuse” Alex Cleave’i tütar, keda vaevab Mandelbaumi sündroom, harvaesinev skisofreeniaga sarnanev psüühiline haigus. Need kaks inimest – üks vana, pidevalt purjus ja oma minevikudeemonitega võitlev mees ning teine noor, ilma tulevikuta ja kummalisi hääli kuulev naine – kohtuvad Torinos ja nende vahel tekib habras side. Võib öelda, et kuigi Banville ei halasta eriti oma vanadele meestele, pakub ta neile mõnikord siiski võimaluse kas või mingiks lunastuseks.

KOLETISLIK LAPS Kui Banville’ilt küsiti, kas ta tahaks, et mõnda tema teost mäletataks kauem kui teisi, vastas ta järgmiselt: „Võib-olla „Surilina”. See on sünge, kale ja julm raamat. See on romaan, milles ma jõudsin kõige lähemale selle saavutamisele, mida ma tahtsin saavutada seda kirjutama asudes. Seda on juhtunud enne üksnes ühel korral,

„Newtoni kirjaga”. Keegi ei sallinud „Surilina” – minu meelest ei sallinud seda isegi inimesed, kes seda imetlesid. Arvustused olid head, aga see ei olnud ega ole raamat, mida on kerge armastada. „Surilina” on mu koletislik laps, keda mina pean kalliks, aga kes tekitab teistes jubedust. Kummaline on aga see, et kogu oma kaledusest hoolimata on see omamoodi armastuslugu. Ma ei arvanud kunagi, et ma kirjutan armastusloo – mõeldamatu! Minu armastusloos kohtuvad vana mees ja noor naine, kellel on mõlemal midagi viga, ning nende vahel areneb kummaline, vägivaldne ja hävituslik side. Ja eks ole ka armastus kummaline, vägivaldne ja hävituslik? Armastuses on see, keda armastatakse, kuldne peegel, milles armastaja imetleb iseennast. Algusaegadel on armastuses hellust, lõbusust ja nalja, aga need hääbuvad kiiresti ning meid haarab omamisiha, me püüame peeglit endale haarata ja lööme selle sageli kildudeks.”

Surilina John Banville tõlkinud Krista Kaer 264 lk kõva köide sari „Moodne aeg”

Kutse mereretkele TIIT LEITO

K

utsun lugejad mereretkele, et koos avastada Eesti väikesaari. Luban, et igav meil ei hakka, sest ees ootavad uued ja huvitavad kohtumised. Eestis on viimaste andmete järgi üle 2000 saare, seekord piirdub meie huvi ligikaudu saja saarega. Sellesse valikusse jäävad maakillud, mis on alles sündinud, ning need, mille pindala ei ole üldjuhul suurem kui paarsada hektarit. Oluline osa raamatust kuulub piltidele. Fotod aitavad neid saari paremini ette kujutada ja kujundavad meelelise ruumi, mida piiritlevad saareuurijate kogutud teadmised. Teel olles kuulame, mida meri räägib. Saartel on inimesed elanud aasta-

sadu. Kui leidus juba vähegi harimiskõlblikku mulda, asustati saar peagi. Saari, mis elamiseks ei sobinud, kasutati loomade karjatamiseks, rikkalikuma taimestiku korral ka heina tegemiseks. Seega ei ole keskmise suurusega saarte taimkate looduslik, vaid on üldjuhul kujunenud inimtegevuse mõjul. Kui kuskil saarel midagi kasutusele võetakse, siis hakkab paiga üldilme muutuma. Ajal, mil inimesed oma maatükiga veel tihedasti seotud olid, valitses saamise ja andmise vahel tasakaal. Praegu see nii enam ei ole ja tavaliselt sõidetakse merel ringi ning külastatakse saari lihtsalt lustiks. Siit tekib ka vajadus üht-teist reguleerida. Piirata ei ole vaja mitte ainult liikumist, vaid sama oluline on võtta ette tegevusi, mis tagaksid liigirikaste ja visuaalselt nauditavate maastike säilimise saartel.

Nii on raamatu oluline osa ka loodushoiuga seotud küsimused. Saareraamatu kirjutamine oli mulle väga põnev ettevõtmine. Olen veerand sajandit töötanud Hiiumaa laidude kaitseala juhatajana. See aeg on mulle nii mõndagi õpetanud: sain väga lähedaseks merega, tekkis omalaadne tunnetus sellest, mis toimub nii vee all kui ka vee peal. Kogesin, mida tähendab elamine ühel väikesaarel ja nägin, kuidas kaob üks lõik meie kultuuriloost.

Maakillud meres Tiit Leito 344 lk kõva köide

Naised kulutavad ilutoodetele meeletuid rahasummasid, ent pakendid ja uhked reklaamikampaaniad jagavad sageli lubadusi, mida polegi võimalik täita. Just sellele juhib tähelepanu Sali Hughes oma teravmeelses ja otsekoheses raamatus „Ausalt ilust”. The Guardiani ilukolumnist, jumestuskunstnikuna karjääri alustanud Sali Hughes on 20 aasta jooksul katsetanud tuhandeid kosmeetikatooteid ega soovita kunagi midagi, mille headuses ta ise veendunud pole. Laiahaardeline „Ausalt ilust” on mõeldud igas vanuses naistele, kes tahavad head välja näha.

Piparkoogimaitseline Andra Kalda kujundanud Päivi Palts 168 lk kõva köide

Kas oled tundnud piparkoogitainasse lisatavate värskelt jahvatatud vürtside aroomi? Sellest raamatust avastad hulgaliselt retsepte ja nippe, mis aitavad sul mõnusat piparkoogitainaaroomi ka oma koju tuua: leidub õpetusi, kuidas algusest lõpuni ise piparkoogitainast valmistada ja glasuure ning kaunistusi teha, ent on rohkelt selliseidki retsepte, kust leiad ideid, mil moel valmis piparkooke, piparkoogitainast või jõuluhõngulisi maitseaineid kasutada.

Jahupea. Üllatav tõde aju „vaiksete hävitajate” nisu, süsivesikute ja suhkru kohta David Perlmutter tõlkinud Piret Frey 318 lk kõva köide

Tunnustatud neuroloog David Perlmutter on võtnud käsitluse alla ajutegevust kahjustavad süsivesikud. Tema uurimus ei puuduta üksnes ebatervislikke süsivesikuid, vaid ka tervislikke. Lisaks provokatiivsele ja laia kõlapinda leidnud teoreetilisele osale pakub ta välja ka neljanädalase tegevuskava, kuidas parandada tervist ning lisada elujõulisi aastaid. Meditsiinidoktor David Perlmutter osaleb muu hulgas telesaate „Doktor Oz” meditsiininõukogu töös. „Jahupea” on avaldatud kahekümne kuues keeles ja see on püsinud mitu aastat New York Timesi raamatuedetabelis.


koolibri

WWW.KOOLIBRI.EE

NR 9 (98) 9. detsember 2015

ilmunud

Valik „Koolibri“ 2015. a ilmunud raamatutest

Nutimäng 2 Heili Veetamm 40 lk, lehvik

Donald Bisset tõlkinud Olavi Teppan 88 lk kõva köide

Margery Williams tõlkinud Piret Carson 32 lk kõva köide

Lugu poisist, kes saab jõulukingiks tagasihoidliku pesusametist jänese, millest ajapikku kujuneb tema kalleim mänguasi ja tingimusteta armastuse sümbol. Imeilusate suurte piltidega raamat sobib hästi ettelugemiseks ja koos lugemiseks ning ühes lapsega maailma asjade üle mõtisklemiseks. „Kui laps sind kaua-kaua armastab ja sinuga mitte ainult ei mängi, vaid sinust tõeliselt hoolib, siis muutudki sa tõeliseks,” selgitab Kiikhobu väikesele Sametjänesele. See on jutustus sõprusest, hoolimisest ja armastusest.

Kristallide piibel Judy Hal tõlkinud Helje Heinoja 400 lk, pehme köide

„Kristallide piibel” tutvustab huvilisele rohkem kui 200 kristalli, sealhulgas kõiki levinumaid poolvääriskive, aga ka mitmeid vähem tuntud kive. Kaunilt illustreeritud raamat on hea teejuht kristallide, nende värvuse, omaduste ja kasutusviiside tundmaõppimiseks.

Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu Bill Price tõlkinud Raivo Hool 224 lk, kõva köide

Autor jutustab iga toidu ja joogi loo ning selgitab, kuidas näiteks soolaheeringas, kartul või tee on mõjutanud ajalugu kultuuriliselt, ühiskondlikult, äriliselt, poliitiliselt või sõjaliselt. Lood algavad meie küttidest ja korilastest eellaste juures, käivad ära Atlandi ookeani orjalaevadel, käsitlevad eri säilitusviiside leiutamist, Ameerika Ühendriikide keeluseadust ja maffia esilekerkimist. Saame muu hulgas teada, millist rolli mängis kaeraküpsis esimeses maailmasõjas ning kuidas lihtsast supipurgist sai kuulus kunstiteos.

Hugo V. tegutseb

Hugo Võsapäts vihkab oma perenime, sest klassikaaslased narrivad teda selle pärast ega pea Hugot ennast miskikski. Ainult tema parim semu Nico teab, et Hugos peitub tegelikult geniaalne sisu, mis küllap peagi kõiki ahhetama paneb. Tõsi, Hugo ei ole veel lõplikult otsustanud, kas ta teenib oma miljonid jalgpalli- või lavastaarina või rakendab oma geniaalset mõistust poliitikas või finantsmaailmas. Eks tal ole selleks veel ka pisut aega, sest ta on alles „peaaegu 16-aastane (kuigi paistab välja noorem)” ja käib kuuendas klassis.

Onu Tik-Taki teekond

Sametjänes

ilmunud Sabine Zett tõlkinud Linda ja Meelis Lainvoo 176 lk kõva köide

„Nutimäng” arendab lapse lugemis- ja kuulamisoskust ning loovust ja tähelepanuvõimet, samuti sisendab enesekindlust ja annab esinemisjulgust. Soovituseks lapsevanemale: üheskoos mängule pühendatud aeg tasub end kuhjaga ära ning pakub toredat ja asjalikku ajaviidet. Küsimused ja ülesanded arvestavad koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava eesmärke.

Ühel ilusal päeval otsustavad onu TikTak ja tema ustav tiiger Urr koos Portselankoerakese ja Vihmapilvekesega paadimatkale minna. Oma teekonnal kohtavad nad mitmeid lustakaid tegelasi, näevad rongikatusel reisivat kängurut, saavad teada, miks on jõgi käänuline, ning ette tuleb palju muudki lõbusat. Inglise näitleja ja lastekirjanik Donald Bisset on Eesti lugejale varasemast tuttav raamatu „Kõnelused tiigriga” autorina. „Onu Tik-Taki teekond” on samasugune vahva raamat lastele ettelugemiseks ning selle ainetel on ETV-s valminud ka telelavastus.

4

Kartmatu teadushiir Nero

Sirvides selle aasta raamatuid KADRI RAHUSAAR peatoimetaja

D

etsember on traditsiooniliselt kokkuvõtete tegemise aeg ja nii seisan ka mina Koolibri sel aastal kirjastatud raamatute mõttelise riiuli ees, libistan käega üle raamatuselgade ja toon esile selle, mis minu jaoks 2015. aastat meenutama jääb.

SINIST JA ROHELIST, HULLE JA KOKAIINI Alustan Tiit Kuninga teatmeraamatutest „Sinine” ja „Roheline”. Töötasime nende raamatute kallal väga kaua, püüdes viimase hetkeni koguda kaante vahele kõik huvitavad, põnevad või lõbusad faktid, mida sinise ja rohelise värvi kohta maailmas leidub, kattes pea kõik võimalikud valdkonnad (teadus, loodus, sport, gastronoomia, sümboolika, kunstid, ajaloosündmused ja kuulsate isikud). Töö pildimaterjaliga oli nende raamatute juures suurem kui ühelgi teisel raamatul ja seda on ka pealiskaudsel sirvimisel näha. Ajavaimu sari sai sel aastal juurde kolm raamatut: Agejevi „Romaan kokaiiniga”, Will Selfi „Hullumeelsuse hulgateooria” ja August Strindbergi „Hullu mehe päevaraamat”. Neist viimane on saanud väga positiivset vastukaja, olles üle hulga aja eesti lugeja taaskohtumine eelkõige näitekirjanikuna tuntud Strindbergiga. Kuigi autor ei lubanud teost oma eluajal kodumaal avaldada, tundub uskumatu, et see raamat pidi eesti keelde tõlkimist nii kaua ootama. Raamat pjedestaalile tõstetud suurest üllast, armastusest, selle langemisest, haiglasest armukadedusest ning kättemaksust oma abikaasale petetud armastuse eest. Jan Kaus kirjutas, et „Strindbergil on õnnestunud panna kirja tunnete ristlainetus; vaimne seisund, kus ühel hetkel loomulikuna tunduv tundub teisel hetkel ebaloomulik.” Raamatu on meisterlikult tõlkinud ainus võimalik – Ülev Aaloe. Eelmisel aastal „Ajavaimu” sarjas ilmunud meisterliku tõlke – Mo Yani „Punase sorgo” hiina keelest tõlki-

mise eest sai Märt Läänemets kultuurkapitali tõlkekirjanduse preemia. Kohe järgmise aasta alguses on aga põhjust rõõmustada Alice Munro austajatel: ilmub tema uusim novellikogumik „Kallis elu”, mille kohta on autor ise mõista andnud, et see jääb tema viimaseks teoseks. Lastekirjanduses ilmus meil tore paar, peaaegu kaksikud: Jane Hissey „Vana Karu” ja Margery Williamsi „Sametjänes”. Nende raamatute teema on sama, tänapäeva lastele „Leluloo” filmist tuttava edasiarenduse saanud vanade mänguasjade saatus. Mõlemad raamatud on südamlikud, natuke kurvad, aga väga ilusad. Jane Hissey on kirjutanud-joonistanud Vanast Karust palju raamatuid, mis on ingliskeelsele maailmale tuttavad ka multifilmide kaudu. „Sametjänes” on aga kirjutatud pea sada aastat tagasi, kuuludes ameerika lastekirjanduse klassikasse. Eestikeelse väljaande illustreeris Catherine Zarip, ainuvõimalik armsate mänguasjade kujutaja, kelle jänese karva sametisuses tahab sõrm pilti nähes otsekohe veenduda.

VANA TUTTAV UUES KUUES Ja veel üks vana ja hea lasteraamat on meil hiljaaegu ilmunud. Paljud keskikka jõudnud mäletavad lapsepõlvest toredat telelavastust onu Tik-Takist ja tema sõbrast tiiger Urrist. Just sellest telelavastusest tuttavaid seiklusi võibki nüüd keskealine oma lastele ette lugeda raamatust „Onu Tik-Taki teekond”, mis on täis lustakaid ja heasüdamlikke kohtumisi ning avastusi maailmas leiduva kohta. Paljud tõsised kirjandushuvilised tõmbavad lühendatud-mugandatud teoste peale kulmu kipra, kuid sellest hoolimata andsime välja väiksemale lugejale mõeldud versiooni Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssonist”. Kui see kaunite illustratsioonidega haarav ümberjutustus paneb mõnegi lapse hiljem n-ö pärisraamatust huvituma, on meie eesmärk täidetud. Sel aastal debüteeris eesti lastekirjanduses Viiu-Marie Rummo, meie andsime välja tema kolmanda lasteraamatu „Maailmarändur Nööp”. See on esime-

sest hetkest võluv rännulugu, kuidas üks täitsa tavaline nööp teeb juhuste kokkusattumisel ringi peale tervele maailmale, jõudes lõpuks Hiiumaal kiviprakku, kust ta leiab üks 6-aastane poiss Leo. Ühelt poolt nagu muinasjutt, annab jutustus lastele vaikimisi teadmisi ka geograafiast ja ajaloost. Raamatu on väga õnnestunult illustreerinud Kadi Kurema.

NOORTELE SEIKLUST JA ARGIPÄEVA Tänavu nihutasime natuke piire ja kirjastasime kaks raamatut ka veidi vanematele lastele, kel eluaastaid üle kümne ja kellele ei kiputa väga raamatuid välja andma. Rohkem tüdrukutele mõeldud „Minu Lotta-elu” ja poisist peategelasega „Hugo V. tegutseb”. Mõlemad raamatusarjad on Saksamaal väga populaarsed, Lotta jõudis suvel poole miljoni müüdud eksemplarini ja tundub, et ka meil on põhjust sarjaga jätkata. Raamatud võluvad sellega, et tegemist on koolilapse igapäevase eluga, rõõmude ja äpardustega. Mõlemad raamatud on rikkalikult illustreeritud, lausa graafilised romaanid, mille humoorikate piltide uurimine annab lugemisele särtsu juurde. Kolmanda raamatuni jõudis eesti rahvapärimust tutvustav sari, kus varem ilmunud „Sada saarelehte, tuhat toomelehte” ja „Üle õue õunapuu”. Nüüd sai uue kuue „Marjakobar ja teisi seto muinasjutte”, taas Regina LukkToompere moodsate etnograafiasugemeid kandvate illustratsioonidega. Aasta lõpupoole nägi trükivalgust suurepärane kinkeraamat nii noortele kui ka täiskasvanutele, „Teadmiste entsüklopeedia”. 360 lehekülge teadmiste tulevärki kosmose, looduse, inimkeha, teaduse ja ajaloo kohta, kõik varustatud kaasaegsete ülevaatlike jooniste, skeemide ja illustratsioonidega, mis aitavad erinevaidvaldkondi paremini seostada. Loodetavasti on sel aastal jõuluvana kingikoti raamatutega täitmine lihtsam kui kunagi varem. Tänan lugejaid usalduse eest ja soovin rõõmsaid kohtumisi raamaturiiuli ees ka järgmisel aastal.

Matthias von Bornstädt, Vera Schmidt tõlkinud Kadi Eslon 24 lk, kõva köide

Lõbus ja vahvate piltidega muinasjutt selgitab lihtsas keeles mehaanika põhimõtteid: mis paneb lendama raketi, kuidas töötab lift, kuidas toimivad auto pidurid, mis annab liiklusvahendile liikumiseks energia, miks laev ujub ja lennuk lendab. Uudishimulik hiir Nero katsetab eri sõiduvahendeid, kogeb nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi – nagu seda teadlastel ja leiutajatel ikka ette tuleb. Seikluse käigus omandab Nero uusi teadmisi ja leiab toredaid sõpru, kellega koos võetakse ette järjekordne uurimisreis.

Looduse mustrid. Värviraamat Valentina Harper 72 lk pehme köide

30 detailset pilti kutsuvad värvima elusa ja eluta looduse kauneid mustreid alates liblikatest ja lilledest kuni kivide, vee, puidu ning mitmesuguste viljade läbilõigete ja tekstuurini. Raamat sisaldab lühikese värviõpetuse ja nõuandeid värvimisvahendite, -tehnika ja meetodite valikuks, et loomine oleks nauditav ning tulemus omanäoline ja kaunis. Iga pildi taga leidub teravmeelne tsitaat või mõttetera, mis aitab luua meeleolu. Paksule paberile trükitud pilte saab kasutada eksponeerimiseks.

Kuldne värviraamat Andrea Sargent 96 lk, pehme köide

Kuldses värviraamatus saavad kokku autor Andrea Sargenti kaks suurt kirge – kunst ja värvimine. Värvimiseks leiad lillmotiive ja loodusest inspireeritud mustreid. Selle raamatu pildid pakuvad meelerahu ja arendavad loovust. Igaüks võib end kunstnikuna tunda. Ühtse käekirjaga raamatu pildid on trükitud paksule paberile, lehed on ühepoolsed ja rebitavad.

Maitsev ja tervislik. Magustoidud Carla Bardi tõlkinud Maria Drevs 120 lk, pehme köide

Raamatusse on koondatud mahedamad ja lahedamad retseptid värskete puuviljasalatite, jahutavate sorbettide ja õhuliste kreemide, samuti krõbedate ahjumaiuste valmistamiseks. Nii saavad muretult maiustada nii toidutalumatuse all kannatajad kui ka need, kes on otsustanud vähendada tarbitava rasva või kalorite hulka.


NR 9 (98) 9. detsember 2015

ilmunud Piia Präänik kolib sisse Kairi Look illustreerinud Ulla Saar kujundanud Villu Koskaru 104 lk, kõva köide

Piia Präänik kolib oma isa, ema ja kass Nuustikuga hubasesse puumajja Papli puiesteel. Tema uusaastasoov on leida seal palju sõpru. Ja Piia ei peagi pettuma – uues kodus on palju toredaid seltsilisi, alates ülemisel korrusel elavast ülekaalulisest bernhardiinist, riidekapis redutavast abivalmis koist ja vannitoa mulliloomadest, lõpetades Kanadast pärit karusõbra Jacki ja onu Rasmusega, kes on alailma näljane.

Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist Piret Raud autori illustratsioonid kujundanud Dan Mikkin 100 lk, kõva köide

Sander on täiesti tavaline poiss, kes elab oma emaga kahekesi. Nagu enamik poisse, armastab Sandergi jalgpalli ja šokolaadijäätist ning pühapäeviti kaua magada. Ka Sandri emme on täiesti harilik, kuid seda vaid päevani, mil ta kahaneb nii tillukeseks nagu legomehike. Sellest hetkest saavad alguse imelikud juhtumised, milles löövad peale ema ja poja kaasa ka kodutu koer Muri, nähtamatu poiss Aksel ja paljud teised põnevad tegelased.

Maimetsa laste lood Leelo Tungal illustreerinud Asta Vender kujundanud Virge Ilves 264 lk, kõva köide

Leelo Tungla kolm vahvat raamatut on nüüd esmakordselt koondatud samade kaante vahele. Siit leiad nelja Maimetsa kooli viiendas klassis õppiva lapse lood. Kõigi nende elud on väga erinevad. Lood pajatavad koolilaste elust ajal, kui polnud veel ei arvuteid ega ka nutitelefone, kuid – imet küll – ega lapsed ise olnudki väga palju praegustest erinevad!

Tähenärija ja Kriksadull Aino Pervik illustreerinud Kertu Sillaste 72 lk, kõva köide värvitrükk

Lugu sellest, kuidas raamatute lugemine Tähenärija peast segi ajas ja kuidas Kriksadull seepärast hirmu pidi tundma. Tähenärija ja Kriksadull on mõnes mõttes imelikud tüübid: vahel on nad pisikesed, vahel suured. Täpselt nii, nagu parajasti jutt jookseb. See tuleb sellest, et nad on olemas üksnes ettekujutuses. Ise nad seda tähele ei pane, nad on niiviisi harjunud.

Salapaha Kristi Piiper illustreerinud Gerda Märtens kujundanud Villu Koskaru 160 lk, kõva köide

„Salapaha” räägib loo 1990ndate alguses esimestes klassides käinud Tartu tüdrukust, tema perest, sõpradest ja naabritest. Eriti aga sellest, kuidas ühel heal lapsel õnnestub kogemata uskumatult palju pahandust teha. Lugudesse on pikitud mälestusi ajast, mil lapsed olid ehk pisut naiivsemad ja vanemad veidi muretumad. „Salapaha” on Kristi Piiperi esimene lasteraamat ning lood pärinevad enamikus autori enda lapsepõlvest.

WWW.TNP.EE

tänapäev

Viljandi linna kadunud vaated AARE OLANDER Kuulsas Viljandis vanasti sead käisid kantsi serval, kitsed, lambad puude kõrval näsisivad rohukest end’se aja kuulsusest.

FOTO VILJANDI MUUSEUM©

5

PEA TÄIUSLIK ÜLEVAADE LINNAST JA INIMESTEST Graafiline materjal Viljandi väljanägemisest kuni 18. sajandi lõpuni piirdub Jacobus Lauruse tuntud gravüüriga linna ja lossi vallutamisest poolakate poolt mais 1602. See pilt koos poolakate 1599. aasta revisjoni (lossi ja linna ehitiste kirjelduse), paari 17. sajandi kaardi ning paraja fantaasiaga lubas Gustav Mootsel kokku panna Viljandi ordulossi maketi. Järgmised Viljandi kujutised leiduvad Riia õpetaja ja kodu-uurija Johann Christoph Brotze unikaalses joonistuste ja akvarellide kogus, nende autorid on Brotze ise oma 1800. aasta Eestimaa reisil või tema kolleegid. Esimesed dateeritavad fotod Viljandist on teinud Theodor John, Tartu päevapiltnik, kes 1870ndail suviti Viljandis fototeenust pakkus ja 1878–1879 ordulinnuse väljakaevamisi pildistas. Kuni 19. sajandi lõpuni on linnapilte napilt, aga 1898. aastal avas oma ateljee Jaan Riet, kelle

E

ma enesetapp. Põgenemine, mida kirjeldati kui kõrvakiilu Kremlile. Armulood Inglismaal ja USA-s. Raamat koondab Jossif Stalini tütre erinevad elud köitvaks portreeks naisest, kes põgenes maailma teise otsa, et pääseda oma isa tegude painavast taagast. 1926. aastal sündinud Svetlana Allilujeva veetis oma lapsepõlve ja nooruse Kremlis. Selleks ajaks oli tema isa ülistamine „geniaalse juhina” jõudnud mastaapideni, mis andsid põhjust rääkida Stalini isikukultusest ja absoluutsest võimust Nõukogude Liidus. Svetlana ise elas küll kaitstud elu, kuid tragöödiad ei jätnud tedagi

Rebecca Lindebergi sarja 1. raamat Ketlin Priilinn kujundanud Liis Karu 262 lk, kõva köide

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg. Tasapisi hakkavad ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse proovile.

autorite kollektiiv kujundanud Villu Koskaru 520 lk, kõva köide

Trepimägi ja villad selle ümber. Ilmselt sai fotol nähtav trepp valmis 1906 või paaril järgneval aastal.

järgneva 50 aasta jooksul tehtud ligi 80 000 fotot moodustavad pea täiusliku ülevaate Viljandi linnast ja inimestest.

DETAILID JA LINNULENNUVAATED Teose ülesehitus ja koostamispõhimõtted on sarnased „Kadunud vaadete” Tallinna ja Tartu raamatutega. Ringkäik algab Lossimägedest, kulgeb läbi kunagise mõisasüdame ja Valuoja oru järve äärde, tõuseb Pikast tänavast üles vanalinna, läbib Lossi, Tartu ja Tallinna tänava, jõuab mööda Jakobsoni tänavat Uueveskini, naaseb kesklinna mööda Posti tänavat, käib Paalalinnas ja turul ning saabub lõpuks läbi Kantreküla ja Männimäe raudteejaama. Iga peatükk algab mõne lennuvaatega piirkonnale. Pea kõik vanad fotod selles raamatus on pärit avalikest arhiividest ja muuseumidest, nende juurest leiab ka täpse allikaviite, kui see on olemas. Ülejäänud fotode juures on toodud allika või autori nimi. Fotod on dateeritud nii täpselt kui võimalik, lähtudes nii konkreetse foto arhiiviandmetest kui ka raamatu autori hinnangust. Esinduslik kogu Viljandi fotosid läbi aegade kuulub mõistagi Viljandi Muuseumile, kust on pärit ka kaks kolmandikku selle raamatu vanadest fotodest. Hea valiku leiab ka Filmiarhiivist, muuhulgas on seal hoiul ligi 60 000 Jaan Rieti klaasnegatiivi. Tänapäevased fotod on teinud autor 17 pildista-

misretkel augustist 2012 kuni oktoobrini 2015, neid täiendavad Kristjan Lusti droonifotod. Omaaegse võttepunkti täpset tabamist pole omaette eesmärgiks seatud, küll on üritatud raamatus samast punktist tehtud fotod kohakuti sättida.

TÄNUSÕNAD AITAJATELE Autori südamlik tänu kuulub kõigile, kes aitasid leida ja trükiks ette valmistada selle raamatu fotod: Herki Helves Viljandi Muuseumist, Gerli Rebane Filmiarhiivist, Anne Lass Arhitektuurimuuseumist ja Merilis Roosalu Ajaloomuuseumist. Faktide ja fotode kommenteerimise eest tänan Ain-Andris Vislapuud, Herki Helvest ja Jaan Männikut. Hea sõnaga pean meeles Viljandi Muuseumi, Tegelaste Tuba ja Kauba 1b külaliskorterit, muusikaaida kohvikut ja Joosepi rattalaenutust, samuti XXII ja XXIII Viljandi folki – tänu neile (ja mitte ainult!) on Viljandist saanud mõnus linn, millest Juhan Liiv, August Maramaa ega Johannes Tetsmann omal ajal ei osanud ehk unistadagi.

Viljandi kadunud vaated Aare Olander kujundanud Andres Tali 352 lk kõva köide

Isa vari tütre saatusel MARI KARLSON

Enne kui on hilja

Eesti ajalugu: kronoloogia

N

ii on kirjutanud Juhan Liiv, viljandlane 1887–1890. Nagu näitab ka üks selle raamatu foto, oli lambaid näiteks lossivaremetes küll. Ka viimane värsirida peab paika, Viljandi muinaslinnus oli 13. sajandi algul üks tugevamaid Eesti alal ja orduloss 14.–15. sajandil üks võimsamaid kogu Läänemere ümbruses. Tõsiasi on ka kuulsuse hajumine 17. sajandil, kui loss ja linn olid lahingutes purustatud ning paljutsiteeritud jesuiit Fabriciuse sõnul lossivaremetes saatan ise vahti pidas ja kuke moodi kires. Ometi ärkas linn 18. sajandi lõpul taas ellu, arenes ja ehitas mõisa eraldatud 87 hektaril kuni 1919. aastani. Siis vabaneti mõisa haardest ja linn kasvas nii kirde, loode kui ka edela suunas. Suuremaid purustusi ei toonud kumbki maailmasõda, nõukogude aja massehitus jättis ajaloolised kvartalid puutumata ja tänapäeva Viljandi meeldiks ehk Juhan Liivilegi.

ilmunud

puudutamata: „Perekonnas, kus ma sündisin ja kasvasin, polnud midagi normaalset, kõik oli masendav ning mu ema enesetapp tunnistas kõige kõnekamalt kogu olukorra lootusetust. Kremli müürid minu ümber, julgeolekuagendid majas, köögis, koolis. Ja kõige selle kohal paadunud põikpäine mees, kes oli enda eraldanud endistest võitluskaaslastest, /.../ tegelikult kogu maailmast; mees, kes koos oma kaassüüdlastega oli muutnud riigi vanglaks, kus hävitati igaüks, kelles oli säilinud pisutki hinge ja mõistust; mees, kes tekitas miljonites inimestes hirmu ja vihkamist – see oli minu isa.” Pääsenud Kremli kontrolli alt, vapustas Svetlana maailma, põgenedes külma sõja haripunktis Ameerika Ühendriikidesse, jättes maha kaks last.

Tänu ligipääsule FBI, CIA ja Venemaa arhiividele ning tihedale koostööle Svetlana tütre Olgaga on Rosemary Sullivan loonud biograafia, mis paigutab Stalini tütre avaramasse ajaning ruumikonteksti, kuid ei lase lugeja tähelepanul hälbida Svetlana mõjusalt inimlikult loolt.

Stalini tütar. Svetlana Allilujeva erakordne ja tormiline elu Rosemary Sullivan tõlkinud Matti Piirimaa kujundanud Villu Koskaru 520 lk, kõva köide

Käesolev raamat on ajaprintsiibist lähtuv ülevaade kogu teadaolevast Eesti ajaloost, mis ulatub umbes aastast 14 000 eKr kuni tänapäevani. Esikohal on poliitiline ajalugu, kuid peale selle on käsitletud ka kultuurisündmusi jms. Raamatu on koostanud seitse Tartu Ülikooli õppejõudu: Sulev Vahtre, Ain Mäesalu, Mati Laur, Tiit Rosenberg, Allan Liim, Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Tegu on 1994. ja 2007. aastal ilmunud kronoloogiaraamatute parandatud ja täiendatud väljaandega.

Kesklinn Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas Paul Kass kujundanud Margit Randmäe 400 lk, kõva köide

Seda teost võib nimetada ilukirjanduslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui ka vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegelesid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teenisid sellega Eesti Vabariiki.

Pühapäevane filosoofiaklubi Alexander McCall Smith tõlkinud Ehte Puhang kujundanud Liis Karu 272 lk, pehme köide

Isabel Dalhousie teab, et Edinburgh’ fassaadide taga lokkab ahnus, ebaausus ja himurus. Isabeli kui filosoofi, rakenduseetika ajakirja toimetaja ning pühapäevase filosoofiaklubi asutaja ülesanne on kaardistada inimkäitumise keerukusi. Aga kui ta näeb ühte meest Usher Halli rõdult alla kukkumas, ütleb tema instinkt, et see ei saanud olla õnnetu kukkumine – ta tõugati sealt alla.

Taevast raskem Kurt Cobaini elulugu Charles C. Cross tõlkinud Lauri Liiders 464 lk, kõva köide

Kurt Cobaini surmast tema enda käe läbi 1994. aasta aprillis on möödas üle kahekümne aasta. See tegu iseloomustabki suurel määral tema lühikest, vihast, palavikulist elu. Kogenud muusikaajakirjanik põimib oma põhjalikud teadmised Seattle’i muusikaskeenest sügava kaastundega raamatu peategelase vastu ning jutustab loo loomingulisest leegist ja valust, mis seda toitis ja lõpuks kustutas


canopus Tudulinna – siit ma tulen Meenutuste 1. raamat Ago-Livius Kerge 276 lk, kõva köide

Tunnustatud arhitekti ja hilisema Eesti Kongressi liikme AgoLivius Kerge (snd 1933) mälestusteraamat lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. aastal. Autori isa dr Jaan Kerge oli Tudulinna jaoskonnaarst, avastades tema enda sõnul poolkogemata uue ja väga efektiivse ravimi maohaavandite ravimiseks. Raamat on tulvil toredaid lugusid autori sugulastest ja peretuttavatest, jaoskonnaarsti argipäevatööst, talumajade ehitamisest, talutöödest jms, tuues lugeja silme ette värvika pildi eestiaegse taluühiskonna elust. Kõik muutus aga aastal 1940 ning päikeseküllane taluõu sai niihästi vene okupatsiooni ja küüditamiste õuduste kui ka sundkollektiviseerimise totruste tummaks tunnistajaks.

Pärandus Ira Lember 200 lk, kõva köide

Rootsi väikelinnas Nynäshamnis romantilises kaljule toetuvas majas elav jõukal järjel ja küpses eas kunagisest sõjapõgenikust eestlanna Flora kutsub kokku oma lähemad sõbrad, et neile midagi tähtsat teatada. Rootsi sõidab ka majaomaniku õetütar Anita, olles üks paljudest, kes loodab pärimise teel selle maja omanikuks saada. Florat tema kodus oodates ja klaverikaanel eksponeeritud fotosid vaadates meenutab Anita nii tädi Floralt kui ka emalt kuuldud mälestusi. Retrospektiivselt elustuvad tegelaste ja nende esivanemate keerukad elusaatused. Flora oli olnud abielus kolm korda, tema esimene abikaasa oli näitleja, teine maalikunstnik ja kolmas kirjanik, igalt abikaasalt jäi talle mälestuseks sõrmus, millega seotud lood vääriksid omaette novelli! Milline on aga uudis, mida Flora oma sõpradele teatab?

Pukanuta Merilin Ahwazian 76 lk, pehme köide

Lasteaialastele ja nooremale koolieale mõeldud trükitähtedega ja autori värviliste illustratsioonidega raamat apelsinivärvi loomakese Pukanuta ja tema sõprade seiklustest. Pukanuta elab metsas vanas kollases majas koos proua Diivani, Sinise Sussi, Igivana Köögikapi ja paljude teistega, rääkimata Pukanuta võluautost, millega ta alati heameelel teisi sõidutab.

Vanaisa võluhaamer Urve Tinnuri illustratsioonid Helve Huttunen 120 lk, pehme köide

Urve Tinnuri kümnes lasteraamat kutsub mudilasi ja nende vanemaid kaasa teekonnale unenägude võlumaailma. Kuueaastane Reedik elab koos ema ja vanaemaga. Oma pärisisast ei tea ta midagi, kasuisa töötab meretagusel maal, kus elavad jõuluvana ja põhjapõdrad, emal on aga ilmast ilma tuline kiire. Ka Reediku vanaisa on siit ilmast lahkunud juba nii palju aastaid tagasi, et poiss ei mäletagi teda. Seitsmendaks sünnipäevaks annab vanaema Reedikule üle kingituse vanaisalt – võluhaamri, millega koputades saab poiss minna unenäos oma vanaisa juurde. Igast tema unenäost saab suur ja imetore seiklus.

NR 9 (98) 9. detsember 2015

6

Kaugete tähtede sära TÕNU LEMBER

E

esti Raadio kauaaegne helirežissöör Heino Pedusaar on saanud hakkama märkimisväärse saavutusega – äsja ilmus tema sulest mahukas koguteos „Uut möödunust”, mis sisaldab 60 laiale avalikkusele adresseeritud esseed-vestet, milles otsekui elustub kogu Eesti möödunud sajandi muusikaajalugu (klaveri- ja viiulimeistrid, heliloojad, pianistid, ooperi- ja operetisolistid, koorijuhid, organistid, pedagoogid jt). Käesolev raamat on sündinud Heino Pedusaare peaaegu 60 aasta jooksul salvestatud intervjuude temaatilisest avardamisest ja kirjanduslikust järeltöötlemisest. Sama nime kandis ka Pedusaare saatesari Eesti Raadios, mis oli ülimenukas läbi paljude aastate.

TÄHTEDE PARAAD Tõeline tähtede paraad algab klaverimeister Ernst Hiisi ja helilooja Cyrillus Kreegiga ning lõpeb Arvo Pärdiga, nende vahele jäävad Gustav Ernesaks, Artur Lemba, Rudolf Jõks, Erika Franz, Tooni Kroon, Margarita Voites, Helmi Puur, Roman Matsov, Aleksander Arder, Tenno Vironi, Jenny Siimon, Paula Padrik, Miina Härma, Arne Viisimaa, Hugo Lepnurm ja paljud, paljud teised. Otsekui kirsi tordile lisavad raamatu viimased peatükid kolmest kuulsast tenorist Enrico Carusost, Beniamino Giglist ja Jussi Björlingist ning pianistidest Maria Judinast ja Maria Grinbergist. Raamatu kaante vahelt kumab meile vastu otsekui kaugete tähtede sära ammumöödunud aegadest – tsaariajast, esimesest Eesti Vabariigist, rääkimata juba saksa ja nõukogude okupatsioonidest... Vaadates tähistaevasse, teame, et paljud seal meile nähtavad tähed on tegelikult juba ammu kustunud, kuid kuna nad asuvad meist nii võrratult kaugel, pole nende viimased valguskiired, mis sellest teada annaksid, veel meieni jõudnud. Kui nad aga juba kustunud on, siis unustatakse nad kiiresti... Välja arvatud juhul, kui kellegi terav ja nõtke sulg pole võtnud vaevaks neid saatvaid lugusid, jutte ja legende raamatukaante vahele jäädvustada. Väärib märkimist, et kõik peatükid on pealkirjastatud sisule vastavalt vaimukalt ning leidlikult, mille kinnituseks ka allpool toodud näited. MUHELEV KLAVERIPROFESSOR Pianisti, helilooja, klaveripedagoogi ja muusikakriitiku Artur Lemba (1885– 1965) tagasihoidlikkuse, heatahtlikkuse ja armastusväärsuse kohta räägitakse legende, nagu ka tema fenomenaalse oskuse kohta mängida noodist ilma eelneva ettevalmistuseta, prima vista, talle täiesti tundmatut literatuuri. Heino Pedusaar toob selle kinnituseks helilooja Villem Reimanni suu läbi järgmise huvitava mõttekillu: „/.../ Kahjuks ei saanud Artur Lemba õpilased nende õpetajas varjus olevatest rikkustest täielikku ülevaadet ja osalt just sellepärast, et ta oli niivõrd tagasihoidlik. Tal oli enesel justkui piinlik oma teadmisi pakkuda. Ta ootas oma õpilastelt-vestluspartneritelt huvi ja küsimusi. Selle tõttu olid ka ta tunnid sellised, et kui õpilane oli ükskõikne, jäi ka tema ükskõikseks. Niipea, kui õpilane hakkas midagi pärima või millegi üle arutama, siis järgnes igasuguseid nõuandeid ja tarkusi nagu küllusesarvest. Mul oli juhuseid jälgida ja kuulata Artur Lemba lehestmängu siis, kui

FOTO HEINO PEDUSAAR, 2006.

Ilmunud

WWW.CANOPUS.EE

Heino Pedusaar oma koduses helistuudios. Eesti kultuuriloo helisev arhiiv täieneb.

Eduard Tubin lõpetas balleti „Kratt” partituuri. Siis tekkis küsimus, et kuidas seda saaks ette kanda. Tubin tuli tolleaegsesse konservatooriumi ja rühma heliloojatega läksime saali. Siis juhtus niimoodi, et Artur Lemba istus klaveri taga, partituurirull oli tal ees ja Tubin lõi takti, kusjuures kõik teadsid, et Artur Lemba nägi seda partituuri esmakordselt. Oleme seda veel hiljemgi meenutanud, kuidas ta mängis käsikirjalisest, paljude parandustega partituurist terve „Krati” läbi, kusjuures jõudis vahepeal veel Tubinale hõigata, et „siin on üks vale noot!”” Koorijuht Ants Üleoja, kellele Artur Lemba oli üldklaveri õppejõud, rääkis allakirjutanule selle aasta suvel Tudulinnas toreda loo professori heatahtlikkusest. Helilooja Hans Hindpere (1928– 2012) jutustas Ants Üleojale, kuidas õpingute ajal konservatooriumis kulunud aeg kõigele muule kui Artur Lemba üldklaveri tundide külastamisele. Kui aga eksam ukse ees, oli muretsejaks rohkem lugupeetud professor, kes polnud noort tudengit kordagi näinud. Eksami eelõhtul vanas kontsis trepist üles minnes tuli talle juhuslikult vastu üks pisut mureliku näoga tudeng. Lemba tervitanud võõrast südamlikult ja kurtnud poisile oma muret: homme hommikul üldklaveri eksam, üks tudeng aga kadunud kui tina tuhka, kui too noormees peaks juhuslikult tundma üliõpilast Hans Hindperet, siis öelgu talle, et tulgu aga kindlasti eksamile, karta pole midagi, küll professor ise ette ütleb, peaasi, et Hans-poiss kohale ilmuks. Järgmisel hommikul oligi Hans Hindpere eksamil ja professorile tundus, et oli siiski teda kusagil varem kohanud...

KAAREL IRD: „SELLE TÜDRUKU VÕTAME KÜLL ÄRA!” Heino Pedusaar: „Margarita Voites tuli lavale komeedina, mis teatri gravitatsiooni jõul kinnistäheks muutus. Kuid füüsika kinnitab, et gravitatsioonijõud toimivad alati kahepoolselt. Seega saa-

me kinnitada, et nii nagu noort lauljat, peatset primadonnat tõmbas lava, köitis seesama laulja omakorda ka teatrit: temas aimati juba esimestest esinemiskatsetest alates suurt arengupotentsiaali. /.../ Aasta 1957. Tartu tudengite näitering oli nõuks võtnud jõudu mõõta Imre Kálmáni operetiga „Montmartre’i kannike” ja haarata nimiosasse bibliograafiat õppiv Rita Lombak, sealmail hüva maine omandanud taidleja – sama lauljatar, keda hiljem Margarita Voitesena professionaalsel ooperilaval kohtama hakkasime ja kelle täiuslikku koloratuursopranit imetleda võisime.” Ja just seda etendust juhtus nägema Kaarel Ird, kes siis ka pealkirjas toodud sõnad lausunud. Muide, kui Enn Säde raamatu esitlusel seda seika mainis, parandas Margarita Voites teda vahelehüüde korras: „Ei, ta ütles, et võtame selle plika ära!” Ja sellest ajast alates on Margarita Voitese, tõelise prima donna assoluta täht säranud muutumatu heledusega meie kontserdisaalides, selles võisid veenduda kõik Heino Pedusaare raamatu „Uut möödunust” esitlusele tulnud. Ei puudunud palju, et aplaus tema esitatud laulude lõppedes (klaverisaatjaks Piia Paemurru) oleks Teatri- ja Muusikaakadeemia orelisaali lae paigast ära nihutanud.

KAKS PÕLATUT Sellist nime kandvas peatükis portreteerib autor kaht vene periooditi represseeritud pianisti ja pedagoogi, need on Maria Judina (1899–1978) ja Maria Grinberg (1908–1978). Heino Pedusaar: „Ühe huvitava ja garanteeritult tõeseks tunnistatud seiga kirjeldus, mis seostub Maria Judinaga, omistatakse Dmitri Šostakovitšile. Nimelt oli Maria Judina igasugusele riigivõimu kritiseerimisele ja tollesama võimu poolsele ahistamisele vaatamata millegipärast Stalini favoriitpianist. Nii juhtuski, et veel sõjapäevil, nimelt ühel 1943. aasta õhtul sattus „isake” raadiost kuulma Maria Judina ettekan-

des Wolfgang Amadeus Mozarti Klaverikontserti nr. 23 A-duur (K. V. 488). Diktaator olevat saanud sellest vapustava muusikaelamuse. Kohemaid järgnenud ukaas, korraldus, et äsjase saate helisalvestis toimetataks viivitamatult Kremlisse. Muidugi ei olnud sellist plaati kusagilt võtta, kuivõrd tegemist oli tavalise otseülekandega raadiostuudiost ja mitte ülesvõttega. Mitte keegi asjameestest ei söandanud seda asjaolu Stalinile seletama hakata. Nõutud heliplaat lubati juba järgmiseks hommikuks kohale tuua. Mis sellele järgnes? Veel samal ööl klopsiti juhuslikult leitud pillimängijatest kiiruga kokku orkester, tariti kohale Maria Judina ja vajalik teos plaadistati. Ainuüksi Stalini jaoks. Üle kivide ja kändude, sest ajanappusest johtuvalt pidi kogu töö toimuma igasuguse eelproovita. Tagatipuks ei suutnud olukorra tõsidusest ähmis dirigent oma ülesandega korrektselt toime tulla ja taktikepp anti ta ametivennale. Mozarti klaverikontsert sai lindile, kibekähku valmistati galvaaniline metallmatriits ja pressiti sellelt seltsimees Stalini ihaldatud heliplaat, pealegi ainueksemplarina. Suur juht ja õpetaja premeeris seejärel Maria Judinat 20 000 rublaga, mis oli nendel aegadel ülimalt kopsakas rahapatakas. Järgnes kõiki asjaosalisi šokeeriv reaktsioon, kui kunstnik annetas saadud preemia otsekohe õigeusu kirikule ja tõotas (erakirjas Stalinile)... „lakkamatult palvetada Teie pattude lunastamise eest”. Millegipärast ei kutsunud see ekstsess esile mingit pöidlakruvide täiendavat pitsitamist.”

Uut möödunust Vesteid kultuuriloost, muusikast ja muusikutest Heino Pedusaar 630 lk kõva köide


7

NR 9 (98) 9. detsember 2015

WWW.CANOPUS.EE

canopus

Nii saadakse pühakuks TÕNU LEMBER

miseks ihkas noore arstist kirjaniku hing midagi romantilist ja seikluslikku ning kui raamat valmis, ei saanud ta teisiti, kui pidi ka reaalselt minema Itaaliasse - sellesama lasuursinise taeva alla, kus „Pühaku” kangelased seiklesid.

N

eil päevil ilmus raamatukaupluste lettidele Inglise kirjandusklassiku William Somerset Maughami intensiivne ja värvikas noorpõlveromaan „Kuidas saada pühakuks” (The Making of a Saint), mis ilmus aastal 1898, kui tulevane kirjanduskorüfee oli kõigest 24-aastane. „Pühak” on juba 29. W. S. Maughami raamat, mille kirjastus Canopus on eesti keeles välja andnud.

FORLI MUSKETÄRID Žanrilt võiks „Kuidas saada pühakuks” liigitada ajalooliseks seiklus- või ka armastusromaaniks, sarnanedes oma hoogsuses paljuski Alexandre Dumas’ vanema romaanidele „Kolm musketäri” või „Krahv Monte-Cristo”. Romaani tegevus toimub 15. sajandil väikesteks vürstiriikideks killustatud Itaalias, kus käimas äge võimuvõitlus, kroonitud päid tõugatakse troonilt, sekka vandenõud, duellid, õukondlikud intriigid, kuramaažid..., ja kõige selle taustal tõuseb esile üks suur ja kirglik armastuslugu. Pärast eduka debüütraamatu „Liza Lambethist” ilmumist palus kirjastaja Fisher Unwinn kirjutada Maughamil veel teinegi romaan elust Londoni slummides, kuid noor kirjanik kartis kalduda stereotüüpi ja liikus hoopis vastupidises suunas.

Raamatu üks ajaloolistest tegelastest Firenze Vabariigi faktiline valitseja Lorenzo de Medici (1449–1492 ) Girolamo Macchietti (1535/1541–1592) maalil.

Maughamile meenus, et ta oli hiljuti lugenud Macchiavelli „Firenze ajalugu”, mis jutustas verise loo Caterina Sforzasat ja võimuvõitlusest Forlis. Teema hakkas teda huvitama, ta uuris Briti Muuseumis kogu kättesaadavat materjali selle kohta ja tegi usinalt märkmeid. Varsti lahkus Maugham udusest ja hallist Londonist, sõites Itaaliasse Capri saarele, kus arvatavasti valmiski ajalooline Itaalia-aineline romaan „Kuidas saada pühakuks”. Teine versioon on, et üksluiste ja kurnavate meditsiiniõpingute ning igava haiglatöö tasakaalusta-

TOLMUNUD KÄSIKIRI Raamat algab järgmiselt: „Käesolevad mälestused on kirja pannud Beato Giuliano, Püha Francise Ordu vend Assisist, tavaelus tuntud kui Filippo Brandolini, kelle suguvõsas olen mina, Giulo Brandolini, kõige viimane järeltulija. Pärast vend Giuliano surma läks käsikiri üle tema vennapojale Leonellole, kogu tema maise vara pärijale, ning sellest ajast alates on käsikirja edasi antud isalt pojale justkui reliikviat, mis kuulus kord ühele meie suguvõsa liikmele, kelle jumalakartlikkus ja heateod ikka veel Brandolini nimele sära heidavad...” Paotame pisut käsikirja. Aasta 1488, iidne Forli linn Itaalias, San Marino lähedal, mille asutas aastal 188 eKr Rooma konsul Gaius Livius Salinator. Aadlisoost nooruke härrasmees Filippo Brandolini satub linna saabudes otsekui vandenõudest, kirgedest ja intriigidest kubiseva herilasepesa keskpunkti. Lugu, mis siit alguse saab, on aga enam kui mõtlemapanev. Huvitav on märkida, et Maugham pidas seda romaani oma „mustaks lambaks”, püüdes selle kordustrükke isegi veel küpses eas igati takistada.

Tema hoiakust pole kerge aru saada, sest raamat nautis juba ilmudes suurt lugejamenu ja on teinud seda jätkuvalt rohkem kui saja aasta jooksul.

IGAVENE ARMASTUS Ülimalt seiklusliku süžee varjus kogub aga tuure Filippo ja Giulia kuum ja kirglik armuromaan: Filippo: „See oli ainus, millest ma hoolisin; see oli ainus, mida ma tahtsin. Minu armastus Giulia vastu oli minu enese jaoks suurepärane.” Edasise avastamisrõõmu jätame muidugi heale lugejale. Ja mida öelda lõpetuseks? Filippo bravuurikast Forlisse saabumisest oli möödunud palju aastakümneid ning vaene munk Giuliano, „ümber pruun kotiriie ning vööl kanepist nöör, pruunid kiharad, mida naised kunagi suudlesid, nüüd valged nagu lumi, silmad tuhmid ja sügavale silmakoobastesse kaevunud”, mõtles mööda tolmust teed sammudes tagasi oma eluteele ja teda hävitanud armastusele. Tee, mis viib lunastusele, võib olla vägagi käänuline...

Kuidas saada pühakuks William Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 282 lk pehme köide

WWW.POSTIMEES.EE

ilmunud Ühe kirjaniku päevaraamat William Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 452 lk, kõva köide

Rohkem kui poole sajandi, täpsemalt 52 aasta jooksul (1892–1944) pidas Inglise kirjandusklassik William Somerset Maughami (1874–1965) päevikut, kirjutades sinna märkmeid reisidelt, juhuslikult kuuldud lugusid, huvitavaid karaktereid, mõtteid, tähelepanekuid jpm. Lugu järgneb loole, üks säravam kui teine! Kui palju neid selles raamatus on? Kes suudaks lugeda... Sada? Kakssada? Paljudest said kuulsad Maughami novellid, mõnedest isegi romaanid, enamus aga jäigi siia, nende kaante vahele. Kahjuks... Selle pika aja jooksul muutus kogu maailm, ning kaheksateistkümneaastane häbelik Londoni meditsiiniüliõpilane arenes oma kuulsuse tipul olevaks kogu maailmas tunnustatud kirjandusklassikuks. „Ühe kirjaniku päevaraamat” annab lugejale võimaluse heita vaimustavalt teravmeelse pilgu mitte ainult maestro vaimse maailma kujunemisse, loomingulisse protsessi ja isiklikku ellu, vaid ka muutustele, mis langesid osaks kahest maailmasõjast räsitud Euroopa kirjandus- ja kultuurielule. Viimane sissekanne päevaraamatus on aastast 1944, suur meister on saanud just 70-aastaseks, ja see on liialdamatult suurmeisterlik! Ja tänaseks on ka sellest sissekandest möödunud juba seitsekümmend aastat.

postimees

Lendava pliiatsiga mees

P

ostimehe karikaturist Urmas Nemvalts kirjutas suvel ilmunud karikatuurikogu „Eesti rahva kannatused” eessõnas, et unistas juba poisina tööst, mida ta täna teeb. Raamatus olevad pildid viivad vaatajal suu muigele, naerdes inimliku rumaluse ja hüsteeria üle. Veidi enam kui 20 aastaga on Urmas Nemvaltsi karikatuuridest saanud osa Postimehe käekirjast. Nagu ütleb lehe peatoimetaja Merit Kopli, on Nemvaltsi karikatuurid tabavad, sest tal on lai silmaring ja hea mälu. Seepärast ongi Nemvaltsi teine karikatuurikogu hea sissevaade viimase kümne aasta olulisematele sündmustele Eesti ühiskonnas. Omamoodi ajalooraamat.

EI ÕELUTSE EGA TIGETSE Oma stiilist ja karikatuuridest rääkima hakates ütleb Nemvalts kohe, et talle ei meeldi tigetsemine ja õelutsemine. „Mulle meeldib mõelda, et oma pilte tehes ei ole ma ülearu õel. Isegi kui suurimat käkki kajastan, on seal ikka mingi muhedus sees,” lausub ta, lisades, et ei taha joonistada elu ainult läbi valu ja ängistuse. „Karikatuuriraamat on kokku pandud mõttega viia suu muigele,” selgitas Nemvalts. Igapäevaselt Postimehesse pilte joonistades on igal karikatuuril erinev sünnilugu. „Mulle endale meeldib mõelda, et parimad pildid sünnivad hetkega. Sageli tuleb hea mõte pähe toimetajaga telefonis rääkides, osa pilte sünnib aga

Mart Laari relvaskandaalist,” meenutas Nemvalts oma karjääri algust Postimehes.

FOTO SANDER ILVEST

JUULI LAANEMETS

Urmas Nemvaltsi karikatuurid valmivad suuresti elutoa põrandal. See on kodukontori eelis, siin saab segamatult loovuse lendama lasta.

päeva jooksul raadios jooksvaid uudiseid kuulates.” Karikaturisti sõnul tuleb teinekord ka ise initsiatiivi haarata ja toimetajaga suheldes leida see pikantne nüanss, mille ümber pilt joonistada. „Mul on tugev enesetsensuur – kui midagi juba toimetusse saadan, siis on see piisavalt hea ning ilmub ka lehes,” selgitas ta. „Juhtub sedagi, et juhtkiri ja karikatuur on erinevatel seisukohtadel – nagu vaidleksid omavahel. See annab mu tööle täieliku loomingulise vabadustunde ja mis saab olla loojale veel parem keskkond?”

KAKS SUURT KIRGE Rohkem kui pool oma elust on Urmas Nemvalts olnud seotud kahe suure kirega – karikatuuride ja purilennundusega.

Isegi Postimehesse tööle saamisel mängis purilennundus oma rolli. „Tol ajal joonistasin ma meeletult palju ja saatsin oma töid paljudele ajalehtedele, muidugi ka Postimehele.” Ühel päeval kohtus Nemvalts Tartus toimetuse trepil Postimehe juristi Tiia Luhtiga, keda tundis läbi purilennunduse ja kes Nemvaltsil nööbist haarates ta lehe arvamustoimetajaga kohtuma viis. Tartu Postimehes oli nimelt vahelduva eduga mõelnud oma karikaturisti palkamisele. Pärast kohtumist ka toonase peatoimetaja Vahur Kalmrega tellitigi pikema jututa karikatuur järgmise päeva lehte. „Mäletan, läksin koju, olles tohutult elevil, et ilma pikema ettevalmistuseta loon karikatuuri tellimise peale. Aasta oli siis 1994 ja minu esimene pilt oligi

KARIKATUUR TÄHENDAB MÄRKAMIST Karikatuurid heidavad tihti humoorikat ja pilkavat valgust avaliku elu tegelastele. Nemvaltsi sõnul pole peategelased üldiselt tema poole vihahoos pöördunud. „Pigem on isiku taga olevad huvigrupid minu joonistusi pahaks pannud,” sõnas ta. „Muidugi on parteide poolehoidjad tundlik sihtgrupp. Ma võin nädal aega Ansipist pilte joonistada ja kui teen ühe korra Savisaarest karikatuuri, öeldakse kohe, et näe, reformi toetaja tegutseb.” Karikaturistid ja nende tehtud pildid Eestis ei saa sama suurt vastukaja kui näiteks Lääne-Euroopas. „Eks pärast Prantsuse karikatuuriajakirja Charlie Hebdo dramaatilisi sündmusi märgati, et meil Eestis on ka karikaturiste. Näiteks Itaalias toimub aasta jooksul 300 erinevat karikatuurivõistlust.” TIHE SÕEL Nemvaltsi sulest on valminud viimase kümnendi jooksul enam kui 3000 karikatuuri. Raamatu tarvis valiku tegemine pole seega sugugi lihtne ülesanne. Otsustavaks teguriks sai Nemvaltsi sisetunne ja tekkinud emotsioon. „Lisaks tegin valikuid sündmusepõhiselt, et suuremad teemad oleks kaetud. Mõne pildi jaoks tuli juurde otsida infot, mis täpselt juhtus, miks pilt loodi. Nüüd, kui tekst juures, tundub raamatut vaadates, et tegu on täiesti adekvaatse aja-

Nemvaltsile meeldib hobuselihapaanika karikatuur kõige enam. „Taoline paanika ja hüsteeria mulle meeldib, avaldub inimlik rumalus ja massipsühhoos. Minu lemmikuks on pildid, kus pole peal mingit kindlalt poliitikut, pigem üldine teema. Teisena tuleb meelde karikatuur GMO-ohutuse teemast, kui mõned teadlased väitsid, et need on ohutud.”

loolise materjaliga,” ütles Nemvalts. Kokku on raamatusse kogutud 350 karikatuuri. Urmas Nemvaltsi karikatuuriraamat «Eesti rahva kannatused» on müügil raamatupoodides üle Eesti ning tellitav aadressilt www.postimees.ee/rahvakannatused.

Eesti rahva kannatused Urmas Nemvalts 384 lk kõva köide


Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus WWW.KIRMUS.EE

NR 9 (98) 9. detsember 2015

Roosi Siberi lood ANU KORB

Kihnu tantsud

Ingrid Rüütel, Sille Kapper 496 lk, kõva köide

Ülevaate tantsude ajaloost, tantsimise funktsioonidest, tavadest ja olukordadest Kihnu saarel. Väljaanne sisaldab käsikirjalisi materjale, intervjuusid heli- ja videosalvestistelt, kirjavahetuse teel saadud andmeid ning filmi- ja videosalvestuste põhjal koostatud tantsukirjeldusi ja saatemuusika noodistusi.

S

arjas „Eesti asundused” avaldatakse diasporaa eestlaste pärimusmaterjali põhjal koostatud uurimusi ning uurimusliku sissejuhatuse, kommentaaride ja akadeemiliste registritega varustatud piirkondlikke antoloogiaid. Sarja viies ja kuues osa tutvustasid Venemaa eestlaste ning Eestisse tagasitulnute elulugusid. Sarja seitsmes raamat tutvustab kaht Ida-Siberi Krasnojarski krai lõunaosas asuvat küla – need on Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuk. Raamatus saab ülevaate nende külade eluolust, traditsioonidest ja kommetest. Ülem-Suetuk rajati sundasumisele saadetud luteriusuliste kolooniana 1850. aastatel. 1861. a. asutatud Ülem-Bulanka oli esimene puht-eesti asundus Ida-Siberis. Valimikus avaldatud lood pani kirja Rosalie Ottesson, kohapeal kutsutud Ottessoni Roosi (eluaastad 1889–1979), kes oli nõukogude võimu aastail ainuke Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööline Siberist. Suurepärase mäluga Roosi kasvas üles vanapäraste traditsioonidega külas, kus pärimuslikud jutud, laulud, kombed, loitsud jms olid osa igapäevaelust. Roosi noorusaastad jäid aga enamlaste võimuletuleku ja sellele järgnenud radikaalsete muutuste aega, kus tegutseda tuli nõukogude võimu ideoloogilise surve all. Rosalie Ottesson uskus siiralt, et nõukogude võimu tingimustes on võimalik ehitada üles uus inimväärne

ilmunud

ühiskond ning töötas ennastsalgavalt nõukogude võimu teenistuses: külanõukogu esimehena, lugemistoa juhatajana, kooliõpetajana ja teistes ametites. Pensionieas aitas ta kaasa küla kultuurielu edendamisel. Nii juhtis ta isetegevuskollektiive, pidades loenguid, tegutsedes näärivana ametis jms. Ka kaastöö tegemine kaugel Eestis asuva Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnale oli tema jaoks võimalus olla ühiskonnale kasulik. Põhiosa kogutud materjalist pani naine kirja mälu järgi, vahendades oma teadmisi külakogukonna ühisteadmisena. Teisalt on näha Ottessoni kirjapanekutes selgesti tema isiklikku suhet oma saadetistesse: näiteks hulk usundi-

lisi jutte on üles tähendatud isikukogemuse-juttudena minavormis. Ottesson oli vastuoluline isiksus ning tal oli kahetine positsioon – ühelt poolt külaelanikega sarnane pärimuslik taust, teisalt aga samas ennastsalgav töö nõukogude võimu teenistuses. See kõik väljendub selgesti ka tema kirjapanekutes.

Roosi Siberi lood. Eesti asundused VII koostanud Anu Korb 304 lk kõva köide

Heinrich Stahli tekstide sõnastik Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop 548 lk kõva köide

Kas teate, mida tähendavad sõnad meevikene, saajeldama, keelekoer või lendvamees? Või kumb sidesõna oli 17. sajandi esimese poole kirjakeeles sagedasem, kas ja või ning? Sellest sõnastikust saab teada seda ning palju muud põnevat ja minevikku varjatut. Sõnastik on mõeldud kasutamiseks kõigile keele- ja kultuurihuvilistele, keda köidab eesti kirjakeele kujunemislugu ja sõnade elukäik. Heinrich Stahli (u 1600–1657) peetakse põhjaeesti kirjakeele alusepanijaks, tema kujundatud on saksamõjuline eesti keele kirjutamise tava. Siinne sõnastik sisaldab Stahli kahe mõjuka peateose („Käsi- ja koduraamat” ja „Ilmikute peegel”) eestikeelset sõnavara, kokku 2820 märksõna. Välja on toodud tänapäevasest erinevad tähendused, lisatud on ilmekaid lausenäiteid koos saksa vastetega. Nii saab vana ja eestipärase kõrval jälgida ka võimalikku saksa mõju Stahli keelekasutuses.

Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega Cornelius Hasselblatt 512 lk kõva köide

Veerand sajandit oma elust on estofiil ja fennougrist Cornelius Hasselblatt pühendanud eesti kirjandusele. Tema südameasi on olnud „näidata, et eesti kirjandus on kirjandus nagu iga teine-

gi, mida võib lugeda, tõlkida, levitada, kritiseerida ja analüüsida.” Hasselblatt on hoolitsenud selle eest, et eesti kirjandus oleks rahvusvaheliselt nähtav. Ta on andnud läbi ajaloo suurima panuse eesti kirjanduse vahendamisse. Sarja „Studia litteraria Estonica” 15. köide teeb algust Hasselblatti retseptsiooniga Eestis. Raamat koondab ajavahemikus 1983–2014 Eestis või välismaal ilmunud artikleid ja lühivorme, mis annavad aimu selle väärt mehe teadusliku ja vahendava tegevuse ulatusest.

Luulest Jüri Talvet 448 lk kõva köide

Sarja „Studia litteraria Estonica” 16. köide on koondab Jüri Talveti neljakümne aasta jooksul avaldatud arutlusi maailma ja eesti luulest. Jüri Talvet (snd 1945) on tuntud kirjandusteadlane, esseist, luuletaja ja tõlkija, kel on väljapaistvad teened meie humanitaarteaduste arendamisel. Ta on Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni ja rahvusvahelise ajakirja Interlitteraria asutaja, juht ja peatoimetaja, Tartu Ülikooli hispanistika eriala eestvedaja. Talveti uurimisala on avar, hõlmates romaani või ingliskeelseid kirjandusi, baroki ja draamaluule poeetikat, kultuuridevahelist tõlget, rahvuslike modernismide võrdlust, eksistentsialismi, kirjandusteooriat ning filosoofiat.

Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole

(ERA toimetused, 34) Andreas Kalkun 307 lk pehme köide

Jegard Kõmmus 108 lk, kõva köide,teine trükk

Rahvajuttude rikkalikest teemadest ja mahlakast keelepruugist inspireeritud jutustuste sari on kirjutatud autori esimeses keeles, Emmaste kihelkonna, Sõruotsa murrakus. Kogumikule annab lisaväärtust Hiiumaa kunstniku Liia Lüdig-Algvere kohalikest rahvariietest ja eluolust inspireeritud värvikas akvarelliseeria „Leivakõrvane”.

Hiiumaa vägimehe Leigri seiklused. Kogu pere jutu-, värvi- ja mänguraamat Hiiumaa Emmaste murrakus ja eesti keeles

Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 9 koostanud Ingrid Rüütel 35 lk, CD+DVD, tekstivihik

Väljaanne tutvustab muhulaste rikkalikku lauluvara 20. sajandi alguses.

tartu ülikooli kirjastus ilmunud

ilmumas

Autori väitekirja illustreeritud ja täiendatud väljaanne on visuaalselt nauditav ülevaade seto rahvalaulude kogumis- ja uurimisloost. Uurimuses on esile tõstetud senistes ajalugudes varju jäänud või kõrvaltegelaseks olnud setod ja nende pärimuse representeerimise küsimused. Autor küsib küsimusi, mida pole seni peetud oluliseks küsida ja problematiseerib nähtusi, mis pole probleemina tähelepanu äratanud.

Iiu Leiger. Emasde Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihesd Leigrisd Rosalie Ottesson ja Mihkel Krintal.

8

Jegard Kõmmus, , Kahrut Silvester Vilbaste 24 lk, pehme köide

9 toredat lugu ja 27 lõbusat värvimispilti Hiiumaa vägimehe Leigri juhtumistest, põnev lauamäng „Leigri jalajälgedes mööda Hiiumaad”, murdekeelne piltsõnastik vanadest Hiiumaa asjadest ja värviküllane tutvustus Hiiumaa seelikutriipudest.

WWW.TYK.EE

Raamatusari keelehuvilisele HELLE METSLANG, REET KASIK

T

artu Ülikooli Kirjastuse sari „Eesti keele varamu” koosneb kaheksast köitest, mis avavad eesti keele eri tahke, võtavad kokku eesti keele läbiuurituse praeguse seisu ja teevad esmakordselt ühtse väljaandena kättesaadavaks kogu peamise info eesti keele ehituse ja kasutuse kohta. „Eesti keele varamu” on läbi aegade esimene ja suurim monograafiate sari eesti keele kohta. Sellesse kuuluvad ülevaateteosed eesti kirjakeele struktuurist (sõnamoodustus, vormimoodustus, lauseõpetus, hääldus), suulisest eesti keelest, eesti keele ja eesti kirjakeele ajaloost ning eesti murrete grammatikast. Eesti keele tervikkäsitluste väljaandmine on üks „Eesti keele arengukava 2011–2017” ülesandeid. Teoseid koostavad keeleteadlased Tartu ülikoolist, Tallinna ülikoolist ja Eesti Keele Instituudist. Tervikkäsitluste koostamist rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ja riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu II”, koostamise korraldamisel aitab kaasa ka Emakeele Selts. „Eesti keele varamu” kasutajatena nähakse kõiki, kelle töö, õpingud või huvid seostuvad eesti keele tundmisega: üliõpilasi, õpetajaid, õppejõude, teadlasi, keeletehnolooge, eelekorraldajaid

ja -hooldajaid; õpikute, sõnaraamatute, keelekäsiraamatute koostajaid, samuti kirjaliku ja suulise keele kasutajaid loomingulises töös.

AVAKÖIDE AVAB SÕNAVARA STRUKTUURI JA RIKASTUSE VÕIMALUSI Sarja avaköide, Tartu ülikooli emeriitdotsendi Reet Kasiku „Sõnamoodustus” kirjeldab sõnavara struktuuri ja rikastuse võimalusi. Vähem kui kümnendik eesti keele sõnadest on lihtsõnad, üle 90 protsendi on liitsõnad ja tuletised. Raamat näitab, missuguseid tähendusseoseid on eesti keele sõnamoodustusvahenditega võimalik luua, ning kirjeldab produktiivseid ja reeglipäraseid võimalusi, mida kasutatakse uute sõnade moodustamiseks. Sõnastikusõnade kõrval on raamatus rikkalikult näiteid spontaanselt loodud tekstisõnadest. Kas teate, et eesti keeles on sellised sõnad nagu teemeäraline, veinitamine või sigaodav? Et naaberlinna võib rongitada või bussitada, et ilm võib koeratada ja koolid võivad eliidistuda? Et mees võib olla lipsustatud ja traksistatud ning käitumiselt ministerlik, aga ka luuserlik või hoopis lendas-üle-käope-

salik? Et meil on mobiilindus ja perearstindus, aga ka kavalantslus ja rehepaplus? Keel on loominguline asi. Uusi sõnu ei mõtle välja ainult keeleteadlased, kirjanikud ja sõnavõistlejad. Neid saab tekstis ise luua, nii et nad on selles lauses, selle konteksti põhjal mõistetavad ja loomulikud.

Sõnamoodustus Eesti keele varamu, 1 Reet Kasik 424 lk kõva köide


9

NR 9 (98) 9. detsember 2015 WWW.TLUPRESS.COM

Tallinna ülikooli kirjastus

Muutumise jõust ja olemise väest

E

esti algupärased filosoofilised uurimused on haruldus. Ent nüüd on Margus Ott, kes ise kunagi filosoofiat põlastas, kirjutanud põhjaliku filosoofilise teose väest. Margus Otiga vestles tema värskelt ilmunud monograafiast „Vägi. Väekirjad I” Eik Hermann.

Millest „Vägi” räägib?

Me kogeme enda sees ja näeme endast väljaspool pidevat muundumist, mis ühtlasi on paratamatult ka uuenemine. Oma raamatus paningi ette ühe viisi, kuidas seda muundumise ja uuenemise mehhanismi filosoofiliselt kirjeldada. „Vägi” on siin mõistetud kui muundumise võime, loomisjõud. Ühest küljest puudutab see iga olendit ja tema väge: tema kestmist, püsimist, muundumist, kohanemisvõimet. Teisest küljest puudutab aga see ka maailma või kosmost tervikuna ehk kõiki olendeid üheskoos võetuna – sest me teame, et olendite mitmekesisus on samuti aja jooksul tekkinud. Kuna meie inimestena oleme samuti ühed sellised tekkinud olendid, siis on sellisel nägemusel oma selge seos praktilise eluga, mida üritan raamatu viimastes peatükkides ka avada. Seda võiks siis nimetada suureks sünteesimise katseks.

Võib-olla tõesti. Siiski tahaksin end otsesõnu distantseerida esoteerikast (millega filosoofiat miskipärast sageli seostatakse, sh raamatukogude ja -poodide

riiulitel). Minu allikad on filosoofia kõrval ennekõike täppisteadused: füüsika, keemia, bioloogia. Eks see ole teisiti riskantne, kuna ma ei ole erialateadlane ja mind on kerge n-ö vahele võtta. See on ka põhjus, miks aina vähem kirjutatakse klassikalises mõttes filosoofilisi traktaate. Eestis võiks „Väge” pidada üheks esimestest, kui mitte esimeseks.

Algupäraseid filosoofiaraamatuid antaksegi Eestis ülimalt vähe välja (kui välja jätta koolitööna mõeldud ja piiratud levikuga doktoritööd). Ma loodan, et neid hakkab juurde tulema. See võiks valmistada rõõmu nii autoritele kui ka paljudele lugejatele. Lisaks on selle raamatu puhul tähelepanuväärne, et Euroopa pärimusega enam-vähem võrdne kaal on Hiina pärimusel. Millega seda põhjendad?

Ma olen viimastel aastatel Hiina filosoofiapärimusega põhjalikumalt tegelenud, nii vanema kui ka uuemaga ning leidnud sealt väga huvitavaid asju. Arvan nii, et tänapäeval ei tohiks enam pidada kursust „Filosoofia ajalugu”, kus ei käsitleta teisi pärimusi (ehkki võib muidugi pidada kursust „Lääne filosoofia ajalugu”). Maailm on avanenud, inglise keeles on kättesaadavad teiste pärimuste põhitekstid ning huvi on äratanud käsitlused põlisrahvaste „ontoloogiast”. Tulevaste põlvede filosoofiatudengitelt eeldatakse ilmselt kasvõi üldjoon-

Keda „Vägi” huvitada võiks? Kas selle lugemine nõuab erialast ettevalmistust?

„Õ

petlike näidete raamat” õpetab araabia fatalismi selle kõige paremas mõttes: vähem põdeda ja muretseda ning rohkem naerda halva ning iseendagi üle, sest kõik siin ilmas on nii kaduv-tühine ning lõpus ootab surm, mis kõigile on võrdne oma heas ja halvas. See on see ununema kippuv inimkonna alustõde. „Õpetlike näidete raamat” õpetab: • vastu astuma ja naerdes eimillekski pidama avalikku arvamust oma veendumustele truuks jäädes. Samas õpetab see ka kurba tõde, et valitseva ideoloogia hanitamine toob ühelt poolt reeturi maine, ent võib ka kinkida loorbereid tuhat aastat hiljem. Usama on ja oli ühtedele muslimitele – eriti tõsiusklikele – reetur ja kahtlane frankide sõber, kuid ülejäänuile – ja suure tõenäosega ka meile – on ta inimene, kes oli suurem paljudest oma kaasaegsetest. Seega õpetab see teos, et sõnavabadus on karm privileeg, millelt lõivu võetakse ja lõivu antakse ka kaua takkajärele; • austama vaenlast ka juhul, kui temal on inimlikud omadused, ning julgust väljenduda kriitiliselt „omade” suhtes, kui nad käivad inimesest allapoole;

• ka seda, et iga tähena särav teos ehk polegi „omade” juures nõnda särav. On ka kohti islamimaailmas, kus kõnealune tekst on vähem „tähem” kui meie juures praegu. Ju kinnitab Usama seda vana ütlust, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, või kui ka on, siis õige pisut ja vaid tagantjärele; • et alati tuleb julgelt oma arvamus avalikult välja öelda, hoolimata sellele järgnevatest moraalivalvurite ratsarünnakutest, mis nii toonase kui ka tänase avaliku arvamuse võlts-ahhetuste amorfse kilbi tagant piigiga pistavad, olgu selleks toonane „siivsus” või praegune „poliitkorrektsus”; • kuidas elada täiel rinnal ja vähem muretseda ja põdeda: elurõõmsat fatalismi, millel aga pole miskit pistmist morbiidse enesehävituslikkusega; • omaks võtma harjumatult teravat irooniat toonase ja praeguse enesehävitusliku avaliku arvamuse lauslolluse vastu, selle koorma vastu, mille kandmisest ühiskond küüru on vajunud; • naerdes hindama ka inimlikke pahesid, samas neist ise osa võtmata: nagu Usama naerab oma veini tarbinud sõprade

Linnasemiootika koostanud Igor Pilshchikov 334 lk pehme köide.

I luoghi nostri: Dante’s natural and cultural spaces Margus Ott

Vägi. Väekirjad I Margus Ott 470 lk pehme köide

Mida õpetab meile keskaegse islami tähtteos? ÜLLAR PETERSON

Urban Semiotics: The City as a CulturalHistorical Phenomenon

Kogumik „Urban Semiotics: The City as a Cultural-Historical Phenomenon” sisaldab Tallinna Ülikoolis 2011. aastal toimunud III Juri Lotmani päevade materjale. Raamat koosneb neljast osast. Esimeses osas arutletakse linnatekstide funktsiooni üle kaasaegsetes balti kultuurides. Teise osa uurimused keskenduvad ruumisemiootikale 19. ja 20. sajandi vene kultuuris ja nõukogudeaegses kultuuris lingvistilise poeetika, kultuurisemiootika ja uusmateriaalsuse vaatenurgast. Raamatu kaks viimast osa on pühendatud linnamaastiku visuaalsele tajumisele ja selle ideoloogilistele tõlgendustele Ukraina, Eesti, Korea, Hiina ja PõhjaAmeerika näitel.

tes teiste pärimuste tundmist (selles osas teeb rõõmu, et Erki Lind kaitses äsja Tartu Ülikoolis doktoritöö, kus ta käsitleb nii India kui ka Hiina mõttepärimust). Loomulikult tuleb edaspidigi tegeleda ka spetsiifiliselt Lääne pärimusega, kuid ainult sellest tänapäeval enam ei piisa.

Raske öelda. See võib huvitada täiesti ootamatuid inimesi. Näiteks minu endaga juhtus kunagi just selline asi. Varem ma põlastasin filosoofiat ega olnud õieti ühtki filosoofiaraamatut lugenud. Aga – see oli vist aastal 1997 või 1998 – hakkasin täiesti juhuslikult lugema üht nii tekstuaalselt kui ka sisuliselt kaunis keerulist filosoofilist teost, ja ühtäkki ma taipasin, millega on tegu. Niimoodi sai filosoofia vastu ükskõikne või vahel vaenulikki inimene filosoofiaga kontakti. Kas käesoleva raamatuga midagi sarnast võib juhtuda, seda ma ei oska öelda, aga põhimõtteliselt võiks see olla võimalik. Ettevalmistus on kahe otsaga asi: ühest küljest sa muutud seeläbi peenemaks, nüansseeritumaks, vaateväli laieneb ja sa oled võimeline suhestuma rohkemate asjadega. Aga teisest küljest see ka künnab sisse vaod, kinnistab mõtteharjumused, stambid, eelarvamused. Nii et üheselt vastata ei saa: ettevalmistus käesoleva raamatu lugemisel võib tulla nii kasuks kui ka kahjuks.

ilmunud

seiklusi, ise alati kaineks jäädes, võime meie tema tööst tänapäeval ehk eeskujuks seada ühte kaunis harva looma – lõbusa ja kaine inimese joodikute seltsis. Vein ja naer ei pea olema vastandlikud poolsused, veel vähem teispoolsused, hingelt vaba inimene on alati lõbus, olgu ta kaine või purjus; • seda, et kust kandist ja kui tahes kaugelt maalt ka keegi poleks pärit või mis ilmavaadet ta ei esindaks, ennekõike on ta inimene, mitte ideoloogiline olend muslimi, kristlase, ateisti, juudi või tont teab, kelle teise näol. Usama õpetab inimlikkust nägema ka esmapilgul vihast vahutavas 12. sajandi Süürias, kus toonaste islami, kristluse ja teiste religioossete ideoloogiate erinevad poolused minetasid oma käsitlustes (ja vastandumistes) suurte ideede taga väikese, rõõmsa ja veidi paheliku, siiski samas siivsa inimese, tänu kellele inimsugu seni kestab ja naerab.

Õpetlike näidete raamat Usāmah bin Munqidh kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Üllar Peterson 533 lk pehme köide

Dante looduslikud ja kultuurilised ruumid koostanud Zygmunt G. Barański, Andreas Kablitz ja Ülar Ploom 290 lk pehme köide

Tallinna Ülikooli artiklikogumik „I luoghi nostri: Dante’s natural and cultural spaces” sisaldab valikut rahvusvaheliselt tuntud Dante-uurijate kõige värskemast tööst. Kogumik keskendub eelkõige ruumi problemaatikale selle eri aspektides (hiliskeskaegne kosmoloogia, Dante ruumipoeetika, semiootika ning fenomenoloogia, judaistlikud, islamistlikud, kristlikud ja paganlikud ning rahvalikud aspektid ja motiivid ruumi kujutamisel) ja mitmele muule aktuaalsele küsimusele kaasaegses dantoloogias (Dante dialoog antiigi eepikaga, Dante intellektuaalne kujunemine). Üksteist artiklit ja esseed käsitlevad eelnimetatud küsimusi laiemas kontekstis või keskenduvad valitud laulude süvaanalüüsile.

Teaduslikku ja filosoofilist: Valitud töid Albert Einstein koostanud Piret Kuusk tõlkinud Georg Liidja, Kalle Hein ja Piret Kuusk 125 lk, pehme köide

Albert Einsteini kirjatööde kogumik „Teaduslikku ja filosoofilist” sisaldab tema neli teedrajavat teadusartiklit aastast 1905 ning teadusfilosoofilist vaadet olukorrale teoreetilises füüsikas aastal 1936. Sissejuhatavates artiklites kirjeldab Raivo Stern Einsteini positsiooni tänapäeva maailmas ning Ivar Piir tutvustab lühidalt Einsteini elulugu.

Vihma ja kuupaiste lood Ueda Akinari tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõnastanud Rein Raud 135 lk, pehme köide

Ueda Akinari on XVIII sajandi Jaapani õpetlane, luuletaja ja kirjamees, kelle laiem kuulsus põhinebki sellel 1776. aastal ilmunud tondijuttude kogumikul. Kogu pole kaotanud oma populaarsust tänini ning lisaks põnevusele ning elutarkusele on see suurepärane osutus Akinari sügavast inimesetundmisest.


hea lugu Minu onu Napoleon

Iradž Pezeškzad tõlkinud Kalle Kasemaa 520 lk kõva köide

Romaanis joonistatakse irooniline pilt 1940ndate Teherani kõrgklassi perekonnast, mille liikmed on naeruväärselt uhked oma „aristokraatliku” päritolu üle. Šahhi valitsuse aegse Iraani peresuhteid iseloomustab tingimata allumine perekonnapea – romaanis vanima venna, onu Napoleoni – autoriteedile (ehkki tagaselja võidakse tema selges mõistuses kahelda). Romaani võib lugeda kui burleskset farssi ning selles on nähtud ka viiteid iraani rahvapärasele teatrile; samas võib sealt leida paralleele lääne komöödiažanriga. Iga satiiriline teos on paratamatult oma aja olude ja nähtustega seotud, aga „Minu onu Napoleon” pakub kindlasti lugemislõbu ka neile, kes pole Iraani kultuurilooga tuttavad. Romaani põhjal on valminud Iraani kõigi aegade populaarseim teleseriaal.

Snupsi Hanno Parksepp 216 lk kõva köide

Väikesel Kadakasaarel elab uudishimulik ja seiklushimuline Snupsi. Kuidas või kust Snupsi sinna oli sattunud, ei tea keegi. Kui saare teadlane Helden saab valmis omapärase lennumasina, vehkuri, avaneb Snupsil viimaks võimalus teada saada, kust ta pärit on. Koos krutskeid täis sõbra Päta, luksuva linnu Kõõksu, sõbranna Tinkeni ja laisavõitu semu Nuffiga võetakse vehkuriga ette unustamatu reis. Esialgu juhuslikena tunduvatel sündmustel on aga seletamatu ja salapärane seos. Hoolimisel, abistamisel, mõistmisel, julgusel ja nutikusel on jõud, mille abil lahendatakse võimatuna näivad väljakutsed, leitakse uusi ning lepitatakse tülli läinud sõpru. Seiklusliku fantaasialoo on kirjutanud endine diplomaat Hanno Parksepp, kes on voolinud plastiliinist ka raamatu tegelased.

Herbaariumi käsiraamat Toomas Kukk 200 lk kõva köide

Küllap oleme kõik oma elus kasvõi korra pannud mõne taime või õie raamatu vahele kuivama. Nii käitudes oleme peaaegu alustanud herbaariumi tegemist, aga päris herbaariumini on siit veel pikk tee. Korraliku herbaariumi valmistamine on töömahukas ja mõistlik oleks suur töö ette võtta nii, et hiljem ei peaks midagi ümber tegema. Herbaarium võib kindlasti pakkuda ka teaduslikku huvi ning ehk on iga herbaariumi valmistaja huvitatud sellest, et tema tööpanus leiaks hiljem väärika koha suures teadusherbaariumis. Herbariseerimise kohta on eri aegadel avaldatud arvukalt juhendeid. Käesolev juhend keskendub Eesti oludele. Olemuselt on taimede kogumine käsitöö, kus lisaks kirjeldatud töövõtetele on igal meistril ka omad nipid ja eripärad. Taimede kogumise põhieesmärk jääb samaks: saada võimalikult hästi kuivatatud ja teaduslikku väärtust omav herbaarmaterjal. Kõige mugavam ja kiirem meetod selgub tegeliku töö käigus.

NR 9 (98) 9. detsember 2015

Arnold Susi lasteraamat

A

rnold Susilt on ilmunud raamatud „Vene impeeriumi hukk. Otto Tiefi valitsuse ministri mälestused I maailmasõja päevilt” ja „Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest”. Sellest, et temas oli peidus ka n-ö pehmem pool, annab tunnistust oma lastele räägitud unejuttudest sündinud „Uuka Kulgar, metsa poeg”.

RAAMATU SÜNNILUGU Tütar Heli Susi räägib raamatu saamisloost järgmist: „Vahel juhtub, et on nööp ja nööbi ümber hakkab tekkima pintsak. Nii algas ka selle raamatu sünd väikesest terakesest, nimelt sellest, et Arnold Susil oli pisike tütar, kes nõudis õhtuti unejuttu. Ja et tütrel oli lemmiknukk, ruudulises ülikonnas poiss, nagu neid enne suurt sõda Saksamaal valmistati. Selle nuku seiklustest hakkaski mu juristist isa jutustama. Igal õhtul sündis uus lugu. 1938. aastal kirjutas ta need lood üles, tema kolm last lugesid neid ikka ja jälle. Kuid „Uuka Kulgar” pole siiski ainult muinasjutt elavaks saanud nuku seiklustest. Eesti Vabadussõda oli siis veel värskelt meeles. Arnold Susi ja ta sõbrad – kellele omariiklus ja oma rahva püsimine oli ainuvõimalik inimväärne elamismoodus – võitlesid kahe ülekaaluka vaenlase vastu (punavägi ja Landeswehr). Nii sai raamatust võrdpilt: Uuka mets on Eesti, „vabaks ostetud” mitte kulla, vaid vere hinnaga, st vabaks heideldud eestlaste kodumaa, ja poiss Kulgar on eesti mees, kelle ülesanne on seda maad hoida ja kaitsta, selles korda ja rahu luua, kurjusega rinda pista ja kui vaja, selle eest surra. MUINASJUTUD OOTASID AUTORIT TAGASI 1948. aastal, kui punane võim oli vangistanud peaaegu kõik meie perekonnasõbrad ning painet lisasid küüditamisest räägitavad jutud, tegin ma

sele ja sai selle halvustava arvustusega tagasi kui nõukogude lastele täiesti kõlbmatu.

FOTO ERAKOGU

ilmunud

WWW.HEALUGU.EE

Arnold Susi lastega 1933.aastal.

kirjutuslaua nurgale valmis paki „Uuka Kulgari” käsikirja, isa laulude ja muusikapaladega; see pidi esimesena kohvrisse minema, kui meile järele tullakse. Nii reisiski Arnold Susi looming märtsis 1949 meiega Siberisse: alul kolhoosi, siis vanasse kullakaevanduse barakki, sealt edasi igasse järjekordsesse asupaika. Ja kui isa 1954. aastal, pärast vangilaagrit ja asumist, lõpuks pere juurde jõudis, sain ma selle paki talle sülle panna. Selleks ajaks oli muinasjuttu lugenud kogu eestlaste koloonia, lehed olid üsna „ära loetud”, aga lugu tervenisti alles. Isa oli rõõmsalt jahmunud. Ta oli arvanud, et kõik on kaotsi läinud. Tal endal ei olnud kunagi mõttes lugu raamatuks teha. Meie pealekäimisel pakkus ta seda 1960. aastate alul kirjastu-

MUUDETUD ON VAID VIIMANE PEATÜKK Raamat ilmub peaaegu muutmatus sõnastuses, nagu Arnold Susi ta 80 aasta eest kirja pani, välja arvatud viimane peatükk, mida on veidi muudetud. Mäletan, kuidas mul juba lapsena oli kahju, et kõik hundid otsa said ja ära pageda ei saanud… Eks enamik hunte jooksis ässitamise peale oma juhiga kaasa, nagu tänapäeval inimhulgadki lasevad end hullutada mõne eneseimetlusest sõgestunud võimuri sõjakatest sõnadest ning pärast kahetsevad oma rumalust. Ma arvan teadvat, miks autor lõpupeatüki just selliseks kirjutas. See oli natuurilt väga õiglase ja inimloomust hästi tundva Arnold Susi mälestus Vabadussõjas julma ning ülekaaluka vaenlasega elu ja surma peale peetud võitlusest, seepärast lõpetavad raamatu loo üldise vaimuga ühitamatud tapatalgud. Usun, et isa andestab mulle selle muudatuse. See lugu polnud mõeldud kõigile, ta on „lihvimata ja viimistlemata”… Aga ehk ta lepib sellega, kui ka nüüd, ligi 80 aastat hiljem, elavad lapsed Uuka metsa väikese kuninga tegemistele kaasa.”

Uuka Kulgar, metsa poeg. Muinaslooline jutustus noortele Arnold Susi pildid joonistanud Kristina Reineller 232 lk kõva köide

Miks ma kirjutasin raamatu Jaak Joalast MARGIT KILUMETS autor

P

eaaegu igal täiskasvanud inimesel Eestis on oma mälestus Jaak Joalast. Mõni on tema laulude saatel üles kasvanud, mõnda seob ühe või teise looga väga isiklik mälestus. Ühed on Jaaku algusest peale jumaldanud, teised vahepeal põlanud ja siis andeks andnud, kolmandad avastanud Joala enda jaoks uuesti alles pärast tema lahkumist 2014. aasta septembris. Jaak Joala ei jätnud ega jäta kedagi ükskõikseks ja tema saatus läks inimestele korda. Minu jaoks piisas neist põhjendustest, et vastata enda jaoks küsimusele, kellele või milleks on Joala elulooraamatut tarvis. Selle vajalikkuses ei kahelnud õnneks ükski poolesajast Jaaguga seotud inimesest, keda aasta jooksul usutlesin. Need olid uskumatult põnevad, harivad ja mõnikord ka traagilised jutuajamised.

Veendusin taas kord selles, et mälestuste rajad on käänulised ning mälu ise valikuline. Igaühel on oma nägemus Jaagust ning tema põledes elatud elu pakub nüüd, tagantjärele täiesti erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Pole olemas üht, ainukest ning õiget Jaak Joala lugu ja selle raamatu kirjutamise käigus kogunes temast uskumatult palju meenutusi ning mälestuskilde: mõned tellitult, teised täiesti spontaanselt ja kolmandad tänu juhusele. Jaagu raamatusse mahtusid neist valitud ja nende lugude kaudu võib lugeja ise veenduda, et peaaegu igaühel meist on tõesti oma Jaak. Veel sain ma Jaaku tagantjärele tundma õppides aru sellest, et kuulsusest ega rahva armastusest lahti ei saa, isegi kui väga tahad. Jaak laulis oma tulevikku ette kuulutava loo „Kuulsuse ahelad” linti 1969. aastal ega osanud vist aimatagi, et sellest saab laul, millega ta endagi saatuse omal kombel ära sõnub. Keerulisest lapsepõlvest sukeldus Jaak otse meelelahutusmaailma tippu

ja elas oma noort elu kaks-kolm korda intensiivsemalt kui teised temaealised. Nagu ütles Jaagu sõber ja kaasaegne Ivo Linna: „Sa pead olema terasvai, et sellele karussellile vastu panna.” „Kuulsuse ahelad” sündis austusest ja armastusest mehe vastu, kes on minu arvates pärast Georg Otsa ainus Eesti laulja, kelle kohta võib julgelt kasutada sõna „legend”. Ta oli inimene oma pahede ja voorustega, kaugeltki mitte lihtne tegelane, kellega koos muusikat teha või koos elada. Loodetavasti aitab see raamat Jaak Joalat paremini mõista ja kergitab saladuseloori ka tema elu viimastelt aastatelt.

Jaak Joala. Kuulsuse ahelad Margit Kilumets 400 lk kõva köide

10

ilmunud Väike kalaraamat. Eesti 40 tuntud ja vähem tuntud kala Tiit Hunt 96 lk, pehme köide

Zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt on juba aastaid pühendunud elusate kalade vees pildistamisele, nii et tema fotodel näeme iga kala oma õigete värvide ja liigitunnustega. Raamatu teise trüki jaoks vahetas ta välja ligi pooled fotod. Liikidest lisandus ümarmudil, kes jõudis meile Mustast ja Kaspia merest laevade ballastveega. Ta õgib teiste kalade marja, kuid on õnneks üsna maitsev kala. Raamatust leiab 40 kala kirjelduse, tutvustatud on nende elupaiku, sigimist ja toitumist. Saate ka teada, et kevadräime silmad on suuremad kui sügisräimel ja harjus lõhnab nagu tüümian.

Koduaia päevik koostanud Meeli Müüripeal 160 lk, pehme köide

Päevikusse saate kirja panna kõik, mis teie aias juba on ja ka selle, millest alles unistate. Milleks sellist aiajäädvustust vaja on? Sortide nimed, istutus- ja külviajad, taimekaitsetööd ja väetamiskorrad, saagi algus ja suurus jpm ei seisa ainult mälule lootes meeles. „Koduaia päevikus” on aed jaotatud tähtsamateks osadeks ja alateemadeks ning aiapidaja leiab sealt soovitusi, mida tasub oma aia kohta üles märkida. Ruumi on ka aiaplaanide joonistamiseks. Kalendrit siin pole, sest tühjad kalendrilehed võivad ahistama hakata. Päevik aitab koduaeda hõlmata seal kasvavate taimerühmade kaupa. Kalendrit siin pole, tühjad lehed võivad ka ahistama hakata. Aiapäevikut tuleb pidada mõnuga: just siis, kui vaja on ja tahtmine tuleb.

Saaks veel Eestissegi Päevik 1939–1947 Ado Kisand 208 lk, kõva köide

Ado Kisand oli üks umbes 10 000 Eesti inimesest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. Ehkki massiküüditamist on uuritud juba kolmveerand sajandit ning avaldatud on tuhandeid lehekülgi küüditatute mälestusi ja kirjavahetust kodustega, on niisugune päevik haruldane dokument oma ajastust. Ado Kisand kirjutas päevikusse iga päev ja olles õnnistatud kunstiandega, ta ka illustreeris oma sissekandeid. Põhjaliku eessõna ja selgitavad kommentaarid on kirjutanud ajaloolane Toomas Hiio.

Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile koostanud Kairi Tilga 256 lk, kõva köide

Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud sadakond varem avaldamata Eduard Vilde kirja juuditar Rahel Uschmarowile. See suhe Vilde ja Raheli vahel kestis pausidega 1925–1933. Need väga isiklikud, eraelulised kirjad annavad suurepäraselt aimu Vilde elulõpu sisemaailmast, tema üksildusest ja suurest hingelisest depressioonist. Lisaks sensatsioonilisele suhteanalüüsile pakuvad need kirjad ka olulist informatsiooni Vilde kui mehe kohta: tema tervise, mõttelaadi ja põhimõtete kohta nii elus, töös kui ka armastuses. Rahel on ka Vilde autobiograafilise novelli „Kui Casanova jätab jumalaga” Mirjami prototüüp.


11

NR 9 (98) 9. detsember 2015

ilmunud Jõulud meil ja mujal maailmas. 75 jõulurooga 27 maalt Lia Virkus, Tiina Lebane, Merrit Kiho 164 lk kõva köide

Imelise jõuluaja eel tabab perenaisi tihtilugu nõutus. Kõik jõuluroad on korduvalt läbi proovitud, kuid pole ühtegi säravat uut ideed. Ka selle raamatu autorid on kogenud sama ja seetõttu otsustati uudistada ringi laias maailmas, et teada saada, mida näiteks Austraalias või siis hoopiski Türgis jõuluajal pidulauale tuuakse. Piiluti lähinaabrite kööki ja uidati kaugematel kontinentidel – kas jõuluvana igas maailmanurgas külas käib ning kuidas veedetakse jõuluaega erinevates riikides. Paljude maade puhul aitasid autoreid võõrsil elavad eestlased või saadi abi oma tuttavatelt välismaalastelt. Rohkem kui kahekümne seitsme maa seitsmekümne viiest jõuluretseptist leiab inspiratsiooni, kuidas jõululauda pisut teistsuguste roogadega katta. Eesti köögi tulihingelised pooldajad leiavad sellegi raamatu seest mõned klassikaliselt armsad jõuluroad.

Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid 2 Ragne Värk 152 lk kõva köide

On aeg avastada magustoitudest ja küpsetistest tulvil patuvaba magusamaailm! See on ahvatlev kokaraamat, mis peidab endas krõbedaid küpsiseid, tummiseid ja kõige kreemisemaid magustoite, uhkeldavaid torte, koduseid koogikesi, suussulavaid kompvekke, jahutavaid ahvatlusi, põnevaid hommikusööke ning veel hulgaliselt erinevaid maiuseid, mis kõik püüavad pilku oma headuse ja erilisusega. Lisaboonusena on need kõik paleo-sõbralikud tervislikud maiused, mis suhkru-, laktoosi- ja gluteenivabad. Vabad igasugustest lisaainetest, nisujahust ning üleliigsest suhkrust. Siia raamatusse on peitnud end 65 patuvaba lihtsat magusaretsepti, mis valmivad ilma suurema vaevata – ka kasutatavad toorained ei vaja keerukat poenimekirja. See raamat on ahvatlev ja tervislik järg populaarsele raamatule „Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid”. Retseptid on lihtsad ning lõpptulemus hea.

Kõhule pai Merit Raju 416 lk kõva köide

„Beebiootus on kõige igapäevasem ja tavalisem, aga kui see juhtub sinuga, on see maailma kõige erilisem ja müstilisem asi. Ma usun, et rasedus on kõige suurem looduse ime. Ja sünnitus on elu suursündmus. Pärast sünnitust saab naiseks olemine, suhtumine elusse, naistesse ja lapsevanematesse hoopis teise tähenduse. Raamatust leiab teadmisi igal tasandil valmistumiseks, meditatsioone, harjutusi, retsepte, ostunimekirju, seitsme naise sünnituslood, soovitusi sünnitusjärgseks ajaks, isiklikke päevikuväljavõtteid ja muudki! See raamat on inspireeritud elust, joogast ja minu väikesest pojast.” / Merit Raju, autor

WWW.RAAMAT24.EE

Ajakirjade kirjastus

Õnnepiletiga hulkurkass Bob LIIS AUVÄÄRT

L

ondoni hulkurkassist Bobist ja tema tänavamuusikust peremehest Jamesist said tänu raamatutele kuulsused. Praegu, kui Eestis ilmub Bobi jõuluraamat, vändatakse vahvast duost juba mängufilmi. Narkosõltuvusega heitlev inglane James Bowen ei osanud aimatagi, kui palju muutub ta elu, kui mees avastab oma kodumaja koridorist ruuge terase kõutsi. Peagi on nad lahutamatud, sest nutikas Bob jalutab isegi õige bussi peale, et olla oma uue sõbra lähedal. Tänavamuusikuna leiba teeniv James avastab, et Bobil on imetabane võime inimestele naha alla pugeda ja nad hakkavad koos esinema. Muidugi juhtub tänaval töötades rajusid lugusid, aga päeva lõpuks tõdeb James ikka ja jälle, et Bobi abiga on ta jamadest pääsenud. Kass aitab tal pöörata elus puhas lehekülg. Ning kuna isemoodi paar jääb lisaks turistidele silma ka ajakirjanikele ja raamatukirjastajatele, saab hoo sisse lumepall, mis praeguseks on toonud tohutult artikleid, kuus raamatut ja lähitulevikus ka mängufilmi – kõik pajatamas Bobi ja Jamesi seiklustest.

JÕULUDE TÕELINE MÕTE Ka Bobi jõuluraamat pole mingi erand. See südamlik lugu jutustab 2010. aasta jõuludest, mis panid Jamesi muutma oma elu. Mehe tervis oli kehv, tal olid näpud täiesti põhjas, aga väljas oli sajandi külmim jõulukuu. Koos Bobiga satub James sekeldustesse, mis aitavad mehel mõista jõulude tõelist mõtet. Bobil vedas väga, sest ta on Jamesis leidnud endale igavesti truu sõbra. Ent tema raamatuid lugedes tekib härdameelsemas kindlasti küsimus, kuidas nii tark ja tore kass tänavale sattus. Jääb mulje, et kunagi on ta kellegi juures kodus põõnanud ja kausist söönud – kuigi asjalkäimist armastab too ruuge kõuts toimetada õues. Jameski püüab välja uurida, kas Bob on ehk pererahva käest kaotsi läinud, et ta nende juurde tagasi jõuaks, kuid ajapikku selgub, et keegi ei tunne vahvast kõutsist puudust... EESTI BOBID Paraku pole Bobi elukäigus midagi ebatavalist. Kodusoojusega harjunud nurrmootoreid satub tänavale iga päev. Need hüljatud kassid teevad pesasid lautadesse või garaažidesse, peavad omavahel pulmi, paljunevad ja nende pojad on veel umbusklikumad kui vanaloomad... Eestis on mitmeid organisatsioone, milletaolistele viidatakse ka Bobi lugudes. Vabatahtlike tööle toetuvaid MTÜsid, mis tegelevad tänavakasside päästmisega. Ühest sellisest on mul mitu aastat kogemust ja lugusid – vähemalt sama toredatest kassidest nagu Bob. Mäletan vesihalli kassikest, kes tormas igal võimalusel sülle ja pani oma käpad ümber kaela: kallistas! Firma, mille ruumides ta oli reipalt kõndinud ja töötajaid rõõmustanud, läks pankrotti – ja keegi ei võtnud loomakest enda juurde. Temagi jäi „töötuks”. Või siis tänavalt toodud leebe ruuge kõuts, palju potsakam kui Bob, kellel külm oli ära võtnud varbad, aga mitte usaldavat iseloomu. Või need lõputud kiisud, kelle toovad varjupaika nende oma perekonnad – sest nad kolivad mu-

ilmunud Ella ja rokkstaar Timo Parvela tõlkinud Elisabeth Arder 144 lk, kõva köide

Ellal on tore klass, toredad sõbrad ja tore õpetaja. Kõik olekski väga tore, kui Patet ei ähvardaks istumajäämine ja õpetajat korterist väljatõstmine. Nimelt ei oska Pate korrutustabelit. Tema meelest ei ole seda tulevasel rokkstaaril vaja. Õpetajat aga ähvardab väljatõstmine, sest tema koerad Koi ja Ott uluvad öösiti. Õnneks on Tuukkal plaan: kõik nende probleemid lahenevad, kui nad muretsevad õpetajale laeva. Lustakas raamatusari Ellast ja tema klassikaaslastest on rõõmustanud igas eas lugejaid nii Soomes kui ka mujal juba aastast 1995. Eesti keeles on varem ilmunud „Ella ja sõbrad 1”, „Ella ja sõbrad 2” ning „Ella Lapimaal”.

Eesti horoskoop 2016 Maria Angel 384 lk pehme köide

Uudne horoskoobiraamat eestlasest astroloogilt eesti inimesele, mis sisaldab päevahoroskoope kõikidele päikesemärkidele, sünnipäevalapse horoskoope, Päikese ja Kuu tõusuning loojanguaegu liikumist sodiaagimärkides jpm. Kirjas on ka väekad noorkuu- ja täiskuupäevad, kuuseisudest lähtuvad juhtnöörid aiapidajaile ja muud põnevat.

Mere südames Nathaniel Philbrick tõlkinud Matti Piirimaa 340 lk pehme köide

Kaks lahutamatut kaaslast.

jale ega saa-taha-või looma kaasa võtta, sest kellelgi lööb välja kuri allergia, sest nad on ühtäkki muutunud tigedaks, sest nad on ootamatult kasvanud nunnust kassipojast suureks kassiks…

ETTEARVAMATUD, ARMSAD, MAHAJÄETUD Minu lemmik neist hüljatud kassidest sattus varjupaika elu jooksul mitu korda. Kõigepealt kassipojana. Siis toodi perest tagasi – ei sobinud. Ootas… ootas… Jah, tõesti, see suurt kasvu punane kõuts polnud säärane, kes kohe inimesele sülle poeks ja seal nurru lööks. Lärmi eest hoidus ta varju, rahu vajas ta rohkem kui põnevust. Kuid kahtlemata oli ta sõbralik ja äärmiselt intelligentne. See, kuidas ta jälgis kõike, mis toas toimus ja astus ligi, kui nägi, et inimesel on aega temaga suhelda. Kuidas sai tema kodu ta ära anda? Vaatasin teda nõutult ja kurbusega. Mäletan üht õhtut veidi enne jõule. Läksin otse töölt varjupaika, et kiisusid toita ja nende tuba koristada. See suur kirju kõuts, kellest juttu, pelgas teisi kasse ja istus alati vana ahju otsas, teistest piisavalt eemal. Kõrgelt sai ta jälgida kõike, mis toas toimus, ilma et keegi teda tülitaks. Tervitasin teda eraldi ja asusin koristama, ise laulu ümisedes. Ning siis juhtus midagi, mida polnud varem juhtunud. Kõuts ajas end ahju peal püsti, vaatas mind ja nurrus. Valju madala põrina saatel hüppas ta põrandale ja seadis end mu lähedale istuma. Kui laulu katkestasin, jäi ka tema vait – ja kui uuesti alustasin, hakkas temagi uuesti nurruma. Nii tuli välja, et talle väga meeldis muusika! Kui Bobist sai kirjutada mitmeid raama-

tuid, siis sellest toredast, kirju elu ja iseloomuga loomast saanuks kirja panna ka vähemalt lastejutu või paar.

KA SINA SAAD PÄÄSTA Nii et, kui tohib, siis teen väikese üleskutse kõigile raamatusõpradele, kellele meeldivad Bobi-lood. Kui selle tänavakassi ja tema peremehe seiklused teid liigutasid, siis mõelge ka Eestimaa Bobidele, kes praegu tänaval päästmist või varjupaigas oma kodu ootavad. Ja teadke, et teil on kindlasti võimalus neid aidata: olgu siis annetusega, varjupaika toitu viies või vabatahtlikuna oma aega andes. Jõulud ei ole ju teab mis kaugel, miks mitte koguda endale veidi head karmat? Raamatu ostuga toetad MTÜ Kasside Turvakodu.

Tänavakass Bob James Bowen tõlkinud Elbe Kuldmäe 236 lk pehme köide

Bobi maailm James Bowen tõlkinud Raili Puskar 268 lk pehme köide

Kingitus Bobilt James Bowen tõlkinud Liis Auväärt 148 lk kõva köide

1819. aastal seilas 238-tonnine Essex Nantucketist tavalisele vaalapüügiretkele. Viisteist kuud hiljem juhtus midagi mõeldamatut: kaugel Vaikse ookeani lõunaosas rammis raevunud võidisvaal laeva ja uputas selle. Lääne pool asuvate saarte kannibale kartes suundus 20-meheline meeskond kolme väikese paadiga ligi 3000 miili kaugusel asuva Lõuna-Ameerika poole. Kolm kuud hiljem oli neist elus ainult kaheksa meest… Oscari-võitjast filmilavastaja Ron Howard väntas 2015. aastal sellest jalustrabava seikluspõneviku.

II maailmasõja faktid ja legendid Mati Õun 272 lk kõva köide

„II maailmasõja faktid ja legendid” on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade Teisest maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe Teisest maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, seda ka Eesti vaatevinklist.

Latikas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid Arvo Tuvikene, Teet Krause, Anu Palm, Are Moora, Jaak Kask, Aleksei Špalov, Olavi Ruitlane 100 lk pehme köide

„Latikas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid” tutvustab selle ehteestlaslikult flegmaatilise kala kombeid ning jagab head nõu latika püügiks ja toiduks valmistamiseks, muuhulgas ka suitsutamiseks. Lisaks reastavad teadlased katsepüükide tulemusel kümme head Eesti latikajärve.


WWW.ARGOKIRJASTUS.EE

ilmunud

1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristid

Toomas Karjahärm 416 lk kõva köide

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunkt Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Teine köide kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis”.

Esimene A klass ja sügise süda Hilli Rand 48 lk kõva köide

1.a klass on koolis käinud juba terve kuu. Selle aja jooksul on juhtunud paljugi huvitavat, kuid veel rohkem põnevat ootab ees. Õpetajate päev, sügispuudega tutvumine pargis ja luuletuste kirjutamine. Kerkib esile nii mõnigi keeruline küsimus, näiteks: kes armastavad Eestimaad rohkem, kas pääsukesed ja kuldnokad või hoopis rähnid ja leevikesed? Ja mis juhtub siis, kui koolist leitakse ämblik? Kolmas raamat sarjast, mis tutvustab 1.a klassi tegemisi läbi kogu aasta.

Hoolides ja hoolitsedes. Õpik-käsiraamat hooldustöötajale koostanud Merle Varik 144 lk pehme köide

Hooldustöötaja toetab, juhendab ja vajaduse korral abistab tervisekahjustusega, funktsionaalse võimekuse langusega või rehabilitatsiooni vajavaid kliente/patsiente, et tagada neile võimalikult hea elukvaliteet. Hooldustöötaja tegeleb eri ea- ja sihtgruppidega läbi elukaare alates lastest kuni eakateni; töötatakse nii hoolekande- ja tervishoiuasutustes, lastehoolekandes kui ka koduhoolduses. Hooldustöötaja ülesanne on näiteks turvalise keskkonna tagamine; abistamine või/ja juhendamine hügieenitoimingutel, riietamisel, söömisel jne; juhendamine abivahendite kasutamisel; arsti ettekirjutusel ravimite manustamine; lihtsamate meditsiiniprotseduuride tegemine vms.

Investeeringute matemaatika alused Ants Aasma, Jüri Kurvits, Maria Zeltser 376 lk pehme köide

Raamat tutvustab finantstehingute analüüsimisel kasutatavaid põhilisi matemaatilisi meetodeid ning nende rakendamist investeerimisotsuste tegemisel. Kirjeldatakse finantstehingute sõlmimisel kasutatavaid peamisi printsiipe koos selgitava sõnastiku ja põhivalemite esitamisega. Tutvustatakse intresside arvestamise meetodeid ning nende kasutamist investeeringute tulususe hindamisel jmt. Raamat on mõeldud bakalaureusetaseme üliõpilastele, kes puutuvad õppetöös kokku rahandust käsitlevate probleemidega ning kõigile, kes tunnevad huvi investeerimise ning muu rahaga seonduva vastu.

NR 9 (98) 9. detsember 2015

12

Akadeemiline teos kui põnevusromaan PRIIT RAUDKIVI ajaloolane

PIRET RUUSTAL

REPRO RAAMATUST

argo

raamatu toimetaja

T

änapäeva Eestis ei tohi teadlane kulutada oma olemasolu tõestuseks jõudu rohkem, kui on vaja ühe akadeemilise artikli avaldamiseks. Seega: üks artikkel, üks uus mõte ja asi vask. Kes paneb artiklisse kaks uut mõtet, tegeleb enesekulutamisega. Teadlase edukus sõltub publikatsioonide arvust ja nende avaldamist saab võrrelda salaamivorsti tükeldamisega: ikka üks vürtsikas viil korraga, sest ega rohkem ei tahagi. Hoian käes ajaloodoktor Margus Laidre uut, 910-leheküljelist raamatut ja arutlen endamisi, et mitu salaamilõiku, s.t mitu teadusartiklit sellest saada võiks. Muidugi mõista on seesugune mõtteviis meie teadlaskonnale – ka humanitaaridele – peale surutud. Viilutamine sobib rohkem loodus- ja täppisteadlastele, kelle akadeemilises enesekehtestamismängus on tähtis faktor kiirus, s.t aeg. Ajaloolastele peaksid kehtima teised reeglid.

SUURVORMIDE MEISTER Tundes autorit aastakümneid, võin kinnitada, et ta talle meeldivad suurvormid, pikad lood, kus saab oma mõtteid rahulikult arendada, lahti kirjutada, n-ö südame pealt ära rääkida. Kindlasti oleks ta meister ka oma aastakümnete pikkusi arhiiviuuringuid ja suurt lugemust viiludena teistega jagama. Mine tea, kui ta oleks meie teadusbürokraatia pillutada ning tema professionaalsuse üle otsustataks ETIS-e klassifikaatori alusel, siis ehk oleks ta sunnitud valima mingi teise eneseteostusviisi. Margus Laidre on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, ta on meie ajaloolaste tsunftis kindlalt sees, ent samas seisab teistest veidi eraldi. Karjääridiplomaadina esindab ta hetkel meie riiki Soome Vabariigis. Ma eeldan, et südames ihaldaks ta professorikarjääri, kuid selge on ka see, et ta on hetkel vaba teadusbürokraatia kammitsatest,

Pärast lahingut. Sebastian Vrancxi töökoda ja Jan Brueghel Noorem, 17. sajand.

mida on auväärse tiitli taga pahatihti rohkem, kui arvata võib. Loomingulisel vabadusel on suur väärtus, ent vähesed oskavad seda hinnata. Margus Laidre on osanud vabadusega mõistlikult ringi käia ja põhitöö kõrvalt leidnud aega eneseteostuseks ülikoolis õpitud erialal. Teiste sõnadega on ta jäänud truuks Kleiole antud vandele. Järjekordne mahukas raamat on selle tunnistajaks. Teost lugedes on kerge tajuda, et just poliitilise ajaloo keerdkäikude kirjeldamisel ja umbsõlmede harutamisel tunneb aastakümneid diplomaadiametit pidanud autor ennast justkui kala vees.

UUS MÕISTE MEIE AJALOOTEADUSES Millest raamat siis õieti räägib? „Domus belli” maalib muljetavaldava, Norman Davieslikult mastaapse panoraami Läänemere kallastel 16.–17. sajandil aset leidnud sündmustest, tuues ühtlasi üldisse ajalookäibesse uue mõistena Põhjamaade Saja-aastase sõja. Raamatu alapealkirjale – „Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–

1661” – vaatamata ei piirdu autor pelgalt Liivimaaga; tema näitelava katab terve Läänemere ümbruse ning ulatub Moskvast Kopenhaagenini ja Stockholmist Pariisini, Turust Varssavini ja Riiast Konstantinoopolini. Kulisside vahelt vilksatavad lisaks Liivimaal toimetanud asjameestele Saksa hertsogid, Hollandi väepealikud, Poola-Leedu magnaadid, Vene bojaarid, koguni Türgi sultan. Põhjalikult käsitletakse Liivimaa ja Rootsi sisepoliitikat; narratiivi läbiv joon on Rootsi järkjärguline tõus Läänemere piirkonna juhtivaks suurvõimuks, mille käigus Taani kaotas nii valdusi kui ka oma positsiooni. Kogu regiooni mõjutanud sündmuste elavalt esitatud kroonika kõrval jälgitakse olulisemate üksikisikute karjääri ja käekäiku; haaravad vahelugemised keskenduvad tegelaste eraelule ja inimlikule poolele. Kuningate, tsaaride ja hertsogite võimumängude ning isikliku au ja prestiiži tagaajamise taustaks on lakkamatu sõjategevus, laastamine, näljahäda ja katk, need halastamatud apokalüpsise ratsanikud, kes rahvale aina hullemaid

kannatusi põhjustavad, aga ei jäta puutumata ka ülemkihte. Raamat köidab nii professionaalset ajaloolast kui ka ajaloost huvitatud tavalugejat. Tegemist on tõsiseltvõetava teaduspublikatsiooniga, mis toetub aastatepikkusele põhjalikule uurimistööle, kuid on samas loetav põnevusromaanina. Värvikad, paeluvad inimsaatused, detaili- ja nüansirohked kirjeldused viivad lugeja otse sündmuste keskele ja meenutavad meile, et tolleaegsed probleemid pole kaotanud oma aktuaalsust praegugi: ikka ja jälle võib tõmmata paralleele tänapäevaga, nii riikidevaheliste suhete kui ka poliitikute-otsustajate tegutsemise osas.

Domus belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661 Margus Laidre 910 lk kõva köide

Lennud unes või ilmsi KIIRI SAAR autor

„S

uured inimesed arvavad, et väike olla on hirmus tore. Neil pole õrna aimugi, kuidas nad eksivad. Küllap on nad ära unustanud selle aja, mil nad ise väikesed olid ja keegi neid tõsiselt ei võtnud. Tegelikult on mul oma ema ja isa pärast suur mure – nad on riius. Ka mina olen vahel sõpradega tülitsenud ja tean, et see on väga paha – meel muutub nukraks ja tuju kehvaks, nagu oleks päike kogu aeg pilve taga. Leppimine on suurte inimeste puhul aga tihti keeruline. Mispärast küll, seda ma tõesti ei tea. See on minu lugu ja ma tahan teile jutustada sellest, kuidas ma oma vanemaid aidata püüdsin.” Nii algab minu kolmas lasteraamat „Sirelini kümme katsumust”, mis kajas-

tab kaudselt mu enese lapsepõlve värvilist ja seiklusterohket fantaasiamaailma, mis mind toona ümbritses. Raamatu kaante vahel saavad võimalikuks nii mõnedki mu tollase aja unistused – võime lennata ja seigelda näiteks paika, kus maapinda kataks isuäratav paks jäätisekiht. Aga ka kõige värvilisemat lapsepõlve võivad varjutada tumedad pilved. Just sellest „Sirelini kümme katsumust” kõnelebki.

VÕLURIIK JA LAPSE MURE Sirelin on mures oma vanemate pärast, kes tihti tülitsevad, kuigi püüavad tema eest omavahelisi ebakõlasid varjata. Ühel ööl näeb Sirelin kummalist und, mis juhatab ta vanasse kasvuhoonesse. Päeval asja uurima minnes märkab tüdruk klaasmaja tagaseinas tillukest ust ja võtab nõuks järele vaadata, mis on selle taga. Tema pilgu ees avaneb salatee

tundmatusse maailma, mille sarnast tüdruk kunagi varem pole näinud – taevas kumab veidralt roosakana, kõikjal kasvab isevärki jõulukuusesarnaseid küünlapuid, läbi õhu sõuavad kirkad kalaparved, vee all ujuvad kassisuurused punased mesilased, eemal terendavad lustima kutsuvad triibulised batuudimäed ja jalge all krabisevad suhkrumagusad merekivikommid. Võluriigis omandab Sirelini mängujänes kõnevõime ja osutub pikal teel asendamatuks seltsiliseks. Koos mängusõbraga minnaksegi tundmatut maailma avastama ja tutvutakse iseäraliku seltskonnaga – sääriksääse, kompotilooma, jõehobupõrnika, juusturebase, tomatikonna ja paljude teistega, kellelt igaühelt on midagi õppida. Teejuht ja nõuandja rännakul on Sirelinile kuldpõrnikas, kes ilmub öösiti tema unenägudesse ja tunneb tüdruku käekäigu ning koduse olukorra

pärast muret. Sirelin usub, et kui ta kümme päeva tundmatus ja põnevas maailmas vastu peab, saab hakkama kõigi teele sattuvate katsumustega ja lahendab põrnika antud mõistatuse, lepivad tema vanemad jälle ära. Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja pajatab sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu, võrdväärse ning vajalikuna.

Sirelini kümme katsumust Kiiri Saar 96 lk kõva köide ilmub jaanuaris 2016

Ajaleht RAAMAT (detsember 2015)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you