Page 1

Loovaid ideid kodu sisustamiseks

uudised

Kirjandustänava festival 9. septembri muutub Lydia Koidula tänav Kadriorus tõeliseks kirjandustänavaks. Koidula tänav on Tallinnas ainulaadne kirjaniku nimega tänav, sest selle alguses on Tammsaare muuseum ja lõpus Vilde muuseum. Esmakordselt toimub sel tänaval nüüd kirjandusfestival, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu kirjanduspärandile meie linnaruumis ning tuua elav kirjandus samaaegselt otse tänavale. Festivali puhul on Koidula tänav autovaba telgiala, kus on kohal kirjandusega seotud asutused oma programmidega: päeva jooksul saab kohtuda kirjanikega, mängida mälumänge, osaleda uute raamatute esitlustel, tellida kultuuriajakirjandust ning kuulata kultuuri- ja kirjandusteemalisi arutelusid. Teiste seas on kohal Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehin, Karl-Martin Sinijärv, Jan Kaus, Indrek Koff, Doris Kareva, Birk Rohelend jpt. Melu tekitavad kirjanduslikud jalutuskäigud, raamatute müük ja intrigeerivad näitused. Laste elu teevad põnevaks Keskraamatukogu ning Rahva Raamat koos Eesti Lastekirjanduse Keskusega. Loomulikult ei puudu hea tänavatoit, muusika ja mitmed üllatused. Päeva lõpetavad Ööülikooli salvestus Vilde muuseumis ning kirjanduspiknik Tammsaare aias. Meeleoluka lõppmängu korraldab Valgusfestival, tuues õhtuhämaruses tänavale kirjanduslikke valgusinstallatsioone. Kadriorg on kohtumiste paik! Lase kirjandusel ennast üllatada! Vaata ka www.kirjanduskeskus.ee

Lisbeth Salander on tagasi 7. septembril ilmub üle terve maailma David Lagercrantzi põnevusromaan „Mees, kes otsis oma varju”. Lagercrantzi teos on Millenniumi sarja viies raamat, mis on mõtteline jätk Stieg Larssoni maailmakuulsatele põnevikele. Sarja viienda raamatu puhul on tegu ülipõneva looga, mis kõneleb riigipoolsest ülekohtust ja mineviku varjudest Lisbeth Salanderi lapsepõlves.

Eestlased paguluses Augusti lõpus ilmub kirjastuselt Varrak eesti keeles Elin Toona Gottschalki mälestusteraamat „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Raamat kõneleb autori lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega. Ajakiri The Economist valis teose 2013. aasta parimate mälestusraamatute sekka. Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on aga nimetanud seda perekonnalugu empaatiliseks raamatuks, mis sisendab lootust. Teose on inglise keelest tõlkinud Kersti Unt ja selle annab välja Varrak.

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 5 (111) 23. august 2017

uudised

FOTO ANNELI KENGSEPP

Raamatu „Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” kaante vahele on peidetud nii palju ideid, et neid järgides võib kodu tundmatuseni muuta ja seda väga lihtsalt. Autor Anna Lutter on tuntud sisustusblogija, kirjastas Post Factum. Vt lk 7

Kümnes noorteromaanikonkurss Eesti Lastekirjanduse Keskus ja kirjastus Tänapäev kuulutasid välja uue noorteromaanide konkursi. Seekordne konkurss on järjekorras juba kümnes ning tööde esitamise tähtaeg on 5. jaanuaril 2018. Konkursi auhinnafond on 3200 eurot ning täpsemalt saab tingimuste kohta lugeda kirjastuse kodulehelt www.tnp.ee

Põhjamaade loodus ja helid

Elamustuur Ida-Virumaal, Jõhvi kontserdimaja ees.

Elamustuur Laste Vabariik

K

äesolev aasta on Eesti laste ja noorte kultuuriaasta, mis väärtustab last ja noort nii looja kui ka publikuna. Teema-aasta tunnuslause on „Mina ka!” ja üks aasta suursündmusi on Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud elamustuur Laste Vabariik. Kultuuriaasta läbiviimist koordineeriva Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktorit Triin Soonet küsitleb MarthaBeryl Grauberg. Laste ja noorte kultuuriaasta tunnuslause on „Mina ka!”. Millist tähendust see kannab ning milles on see kõige selgemalt avaldanud?

Laste ja noorte kultuuriaasta sõnum „Mina ka!” kutsub rohkem lapsi kaasama. Ärge jätke neid kõrvale, vaid märgake ja kuulake, kaasake oma tegemistesse ning usaldage neid ja andke neile võimalus rohkem ise teha. Teema-aasta märksõnad on iseolemine ja koostegemine, aga ka isetegemine ja koosolemine. Risti-rästi sõnamäng, mis tõstab esile lapse erilisuse ja iseomasuse, kuid ka ühise tegutsemise ja loomise. Mul on hea meel, et see sõnum sai paljudele omaks ning teema-aasta ideekonkurssidele tuli rohkelt toredaid ettevõtmisi, millele saime omaltpoolt õla alla panna. Teema-aasta maskott „Mina ka” on aga tervitanud meid üle Eesti. Laste ja noorte kultuuriaasta üks tähtsündmusi on läbi suve kestev elamustuur Laste Vabariik. Teekond on juba lõpusirgel. Kuidas on tuuril läinud ning kuidas on see vastu võetud?

See suvi on mulle tõesti eriline ja nii palju Eestit ei ole ma kohanud vist ko-

gu oma senise elu jooksul. Tuuri plaan oli ambitsioonikas – külastada suve jooksul 60 kohta üle Eesti ja tähistada koos laste ja peredega Eesti sünnipäeva. Meil on läinud hästi ja paremini kui oskasime soovida. Laste Vabariigist on tänaseks osa saanud pea 12 000 last ja kui ka täiskasvanud juurde liita, võib numbri korrutada kolmega. Me oleme näinud mängulusti ja avastamisrõõmu, saanud palju positiivset tagasisidet ja tundnud siirast tänulikkust. Ja mis peamine – lastele meeldib! Publik hindab ettevõtmise ainulaadsust, selle sisukust, head kujundust ja et midagi nii erilist on tehtud vaid lastele mõeldes. Laste Vabariik on suur koostööprojekt. Kuidas leidsite partnerid ning kuidas sujub koostöö kohalike korraldajatega?

Nii suurt ettevõtmist üksi ei tee, selleks peab olema palju mõttekaaslasi ja tegijaid, keda see idee sütitab. Mul on siiralt hea meel, et ma olen nad kõik leidnud. Mul on fantastiline tiim – loovinimesed, lavameistrid, programmijuhid, näitlejad jne, kes kõik teevad seda südamest ja hingega ning sooviga anda endast parima. Seda ühte hoidmist ja tegutsemissoovi, et just täna siin ja ainult teile, on tunda iga kord, kui oleme uues kohas loomas Laste Vabariiki. See on ülim professionaalsus ja ainult nii saabki teha parimat. Ma olen väga tänulik meie sponsoritele, sest nendeta ei oleks Laste Vabariiki sündinud. Silberauto ehitatud auto on eriline ja ilus. Sellega on lõbus ja uhke siseneda igasse külla ja linna! Suure panuse on andnud RGB, kellelt saime helitehnika ning Büroodisain, kes varustab meid meisterdamisasjadega.

Olulised Laste Vabariigi tugisambad on paljud muuseumid ja külastuskeskused, kellega koos on ehitatud mänguala labürintlinnak ning kes väsimatult sõidavad meiega kaasa kõikidesse paikadesse, et tegutseda lastega töötubades. Meid on kõikjal väga hästi vastu võetud ja oleme rohkelt saanud tunda, et meie tulek toob rõõmu. Mulle on uus kogemus teha koostööd noortekeskustega ja see on olnud väga positiivne, sest neis töötavad särainimesed, kes on tegusad ja rõõmsad ja kes tahavad ja oskavad laste ja noortega tegeleda. Kahju vaid, et see Eestimaa suvi nii lühike on ja kõikide juurde, kes meid külla ootavad, paraku ei jõua. Millist tagasisidet olete lastelt saanud ning millised mõtted võtate kaasa?

Emotsioone on palju, sest laste tagasiside on vahetu. Suurim tänu on olnud see, et Laste Vabariigist ei lahkuta enne, kui päev otsa saab. Meie lapsed tahavad mängida ja seda südamest ja põhjalikult. Neil on oma arvamus, nad oskavad küsida, seada asju kahtluse alla ja otsida ise vastuseid. Tähelepanuta ei ole jäänud ka mängualal eksponeeritud 80 luuletust meie lasteluule varamust – neid loetakse, pildistatakse ja uuritakse, mis raamatust need pärit on. Samuti on tore, et oleme pakkunud mängulusti ka täiskasvanutele. Laste Vabariigi algidee oli, et see on pere ettevõtmine ja selleks on ta kujunenud. Ja meil on oma fännid, kellega oleme kohtunud juba mitmes Eestimaa paigas ja nagu lahkumisel lubatud – kohtume veelgi, sest suvi pole ju veel läbi!

Augusti lõpus ilmub eesti keeles Jan Pederseni koostatud raamat „Põhjamaade loodus”, mis sarnaselt varem eesti keeles ilmunud raamatutega „Linnulaul” ja „Loomahääled” on varustatud mälukiibi ja väikese valjuhääldiga. Raamatus on ära toodud sadakonna põhjamaise liigi (imetajad, roomajad, kahepaiksed, putukad ja linnud) kirjeldused, kaunid loodusfotod ja häälitsuste salvestused. Raamatu avaldab Tänapäev, tõlkis Allar Sooneste.

Kuidas seda öelda? Kuidas öelda teisiti suure, rumala või sädeleva kohta? Mis on sõnade jäine, veniv või julge vastandid? Kirjastuses Koolibri on ilmunud suur laste piltsõnastik – pilditesaurus – mis sisaldab üle 2000 sõna. Raamat on üles ehitatud teemade järgi, innustades sel moel last ise lugusid välja mõtlema ning värvikaid sünonüüme mõistma ja kasutama. Teemad on elulähedased: „ Kodu ja perekond”, „Linnas”, „Maakohas”, „Sport”, „Toit ja jook” ja fantaasiat ergutavad. Raamatu lõpus on valik lihtsaid sõnamänge-ülesandeid.

Digitaalsed õpikud

Uuel tasemel ligipääsu kvaliteetsele õppesisule saab nüüd Opiq.ee keskkonnast. Kirjastus Avita on digiteerinud juba rohkem kui 45 õppekomplekti ja see nimekiri täieneb pidevalt. 2017-2018 õppeaastal digiteeritakse veel vähemalt 20 õppekomplekti. Tänaseks kasutab Avita digiõpikuid enam kui 70 kooli ja 3000 õpilast.

Robot ärkas ellu

Kirjastus Helios andis suve hakul välja Norra laste lemmikautori Bobbie Peersi seiklusraamatu „Lüriidiumivaras”. Koos raamatu ilmumisega ärkas raamatulehtedelt ellu üks eriline tegelane – kunstnik Kedri Golubevi käe all valmis kõikvõimalikest metallijuppidest hiigelsuur põlevate silmadega robot, mida saab uudistada Viru Keskuse Rahva Raamatus.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017


WWW.AVITA.EE

ilmunud Eesti lipp, Eesti vapp Tiit Saare 72 lk, pehme köide

Nr 5 (111) 23. august 2017

ILLUSTRATSIOON JAANA RATAS

avita

Milleks jälle üks uus Eesti ajalugu? Anti Selart

Lipp on sümbol, mis väljendab värvide ja lihtsamate kujundite kaudu selle maa ajalugu, loodust, pühaks peetavaid väärtusi ja aateid. Vapp on tänapäeval eelkõige osa ajaloolisest traditsioonist. Raamat annab ülevaate Eesti lipu ja vapi ajaloost, Eesti lipuvärvide ja vapilõvide ajaloolisest sümboolikast teistes maades ning meie riigisümbolite kujunemisest. Teksti toetavad joonised ja fotod.

Tartu ülikooli keskaja professor

Ajalugu, nagu iga teadus, areneb ja muutub. Kuigi vanemas ajaloos leitakse asjadele täiesti teistsugust valgust heitvaid uusi allikaid pigem harva, siis ometi täienevad ajaloolaste oskused ja võimalused esitada minevikule küsimusi ja lugeda vanadest tekstidest välja seda, mida meie eelkäijad ei taibanud leida. Ajalooteadus arenb väitlustes, ja ühe rahva kultuur on seda rikkam ja elujõulisem, mida rohkem on tal erinevaid raamatuid omaenda minevikust.

Meie ja meie lugu Yvan Pommaux, Christophe Ylla-Somers tõlkinud Leena Tomasberg 96 lk, kõva köide

Raamat räägib inimese kujunemisloo. See on hiigelpikk, lõputa romaan, mis algas 150 000 aastat tagasi ja mille kangelased oleme meie. Hoolimata süngetest ajajärkudest oleme leiutanud, töötanud, imesid loonud ja maailma ümber kujundanud. Sageli on meie vahele vaenu külvatud, aga me oleme osanud ka vennalikult koos elada. Vaatleme sündmusi ajalises järgnevuses ja kõrvutame mitut maad.

Bütsantsi inimene koostanud Guglielmo Cavallo tõlkijate kollektiiv 360 lk, kõva köide

Rohkem kui tuhat aastat õitses Bütsants ida ja lääne ristteel. Kes olid sealsed inimesed? Mis eristas neid varasematest tsivilisatsioonidest ja millised kultuurilised tunnusjooned tegid neist, vaatamata nende mitmekesisele etnilisele päritolule, genuiinsed bütsantslased? Detailsete portreede varal luuakse pilt sellest kirevast ühiskonnast.

Romantismiaja inimene koostanud François Furet tõlkijate kollektiiv 344 lk, kõva köide

Romantismi periood ei olnud enam aristokraatlik, ent mitte ka veel kodanlik. Traditsioonilised hierarhiad ja endised väärtushinnangud hakkavad kaduma, uued ühiskondlikud normid pääsevad mõjule pikkamööda. Seitsme portree varal, mis kujutavad romantismiajale iseloomulikke inimtüüpe, kirjeldatakse selles raamatus ühiskonda 1789. aasta Prantsuse revolutsioonist 1948. aasta revolutsioonideni.

avita soovitab Eesti Vabariik 100 autorite kollektiiv koostanud TEA entsüklopeedia toimetus 400 lk, kõva pidulik köide

TEA kirjastuses on ilmunud kõige kaasaegsem Eestit käsitlev raamat, mis on mõeldud väga laiale kasutajaskonnale ja mis peaks olema igas riigiasutuses ja omavalitsuses, igas õppeasutuses ja igas kodus. Teos põhineb osaliselt TEA entsüklopeedia eriväljaandel „Eesti Vabariik“ ja TEA e-Entsüklopeedial www.ents.ee. Teose loomisel on osalenud kokku üle 260 koostaja ja toimetaja, illustreeritud enam kui 1000 tänapäevase ja ajaloolise fotoga, kaartide, skeemide ja tabelitega. Pidulikus köites. Tellimine TEA kirjastuse kodulehel www.tea.ee

2

Inna Põltsam-Jürjo Eesti talumaja keskajal (oletuslik rekonstruktsioon).

Veel üks Eesti ajalugu AIVAR KRIISKA Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor

I

ga raamatu puhul on, või vähemalt võiks olla, nii kirjutajatel kui ka kirjastajatel neli põhilist küsimust: miks, milline, kes ja kellele? Teades vastuseid neile küsimustele on tee lugejani veidi kergem ja ehk ka kergem lugeda.

MIKS VEEL ÜKS EESTI AJALOO RAAMAT? Pikemaid või lühemaid meie ajaloo käsitlusi, sealhulgas mõni veel lausa sama nimega, on juba niigi mitmeid ja osa neist avaldatud alles hiljuti. Lihtne vastus on, et ajalugu ei ole valmis. Mitte ajalugu kui möödanik, vaid ajalugu kui inimestele vajalik metoodiliselt ja kriitiliselt saadud teadmine mineviku kohta. Avastusi ajaloost lisandub ju pidevalt. Ka suhteliselt hiljutiste sündmuste tagamaad pakuvad uut ja ootamatutki, rääkimata kirjaeelsest perioodist. Mida kaugemale ajas tagasi, seda katkendlikumalt on meil allikaid, kuid samas ka seda enam ja kiiremini muutub või vähemalt täieneb meie teadmine. Läbi uute leidude ja uurimisviiside lisandub pidevalt midagi olulist. Osa neist annab väga vajaliku kinnituse juba olemasolevatele teadmistele, kuid aeg-ajalt avastatakse ka midagi, mida me tõesti enne ei teadnud. Kui heita pilk meie kaugema mineviku – kiviaja – uurimisse, siis toonaste inimeste olemiste-tegemiste kohta on arheogeneetika, erinevad täppisanalüüsid ning igal aastal toimuvad väljakaevamised lisanud teadmisi viimastel aastatel kohati isegi kuude, mitte enam aastatega. Muutuvad aga ka mineviku käsitlemise vaatenurgad. Eesti ajaloo üldvaated on olnud liiga palju kordi ideoloogilises väändes. Mitte ainult nõukogude ajal, vaid ka enne ja pärast seda. Ajalookäsitlused on toitunud ideoloogiatest ja omakorda toitnud neid. Min-

gis mõttes on ka meie „Eesti ajalugu” kantud ideoloogiast – vaba rahva ajalookäsitlus võib olla ka vaba ideoloogiast. Nii vaba kui suurt vabadust on autorid suutelised kandma. Ühe aja loo asemel võib olla mitmeid narratiive. Mulle näib, et see oli „Eesti ajaloo” autorite ja kirjastuse üks siht.

MILLINE ON „EESTI AJALUGU“? Tark ja ilus – oli tahtmine. Teaduslik sisu, mis on avatud loetavas populaarteaduslikus vormis ja täiendatud-toetatud rohkete professionaalsete illustratsioonidega. Pilt ei ole selles raamatus ornament, vaid oluline osa teosest, mis aitab mõista teksti ja visualiseerida erinevaid protsesse. Eesmärk oli kirjutada inimesekeskne ajalugu: mitte esiajaloolistest „kultuuridest”, vaid muistsetest inimestest, mitte ainult poliitiline lugu, vaid inimeste ajalugu. Mitte ainult valitsejatest ja sõdadest, vaid lihtsatest inimestest ja asjadest. Milline see inimene erinevatel ajastutel oli, mida sõi, mis haigusi põdes ja millesse uskus? Samavõrd eesmärgipärane oli uute teadusavastuste kaasamine. Kui võtan näiteid vaid oma kitsamast erialast, siis võib siinkohal nimetada vana DNA uuringute tulemusi, mis on taaskinnitanud ulatuslike, sh Eestit hõlmanud migratsioonide olemasolu kiviajal ning avastanud meilt ühed vanimad teadaolevad katku juhtumid Euroopas. Aga mitte ainult, hiljutiste väljakaevamiste ja erinevate analüüside tulemused on korrigeerinud mitmete sündmuste toimumise aega ja käiku. Uut on aga iga ajastu käsitluses. KES SELLE RAAMATU TEGID? Liiga sageli koosneb meie tänane maailm autoriseerimata tekstidest. Profaansus lokkab ja keegi ei võta vastutust ega anna garantiid. Hea raamat võrdub head autorid pluss hea kirjastus, nii lihtne see ongi. See tähendab professionaalsete minevikuteadmiste

ja heade raamatute tegemise oskuste ühendamist. Vaid vähesed suudavad tänapäeval kirjutada üksinda isegi väikeste territooriumite ajalugu algusest lõpuni. Vaid vähestes ühe mehe ajalooülevaadetes ei jää tekst pelgaks selektiivseks ümberjutustuseks. Saamaks viimast teaduse sõna, isegi sellist, mis alles on jõudmas teaduskäibesse, on vaja ühendada erinevate perioodide asjatundjad. Nii on meie raamatul üheksa autorit – ajaloolased ja arheoloogid, professorid, dotsendid, lektorid ja teadurid Tartu ja Tallinna ülikoolist. Iga teadlane on oma ala parimate hulgas ja mitmed neist Eestist laiema uurimissfääri ja tuntusega. Need nimed on kvaliteedi garantiikiri.

KELLELE ON „EESTI AJALUGU” KIRJUTATUD? Esialgu eesti keelt oskavatele inimestele, kuid loodetavasti ilmub see raamat kunagi ka mõnes teises keeles. Potentsiaalne lugeja on iga ajaloost huvitatu, sõltumata vanusest, soost, maailmavaatest või erialast. Loomulikult tähendab see, et kellelegi on mõni osa liiga lihtne, mõnele liiga raske. Üldkäsitluste puhul tuleb sellega leppida, et lugejad on erinevad ka teadmistelt. Libisegu siis need inimesed juba tuttavast üle ja hankigu teised lisateadmisi muudest raamatutest. Loodan, et see ei vähenda lugemisrõõmu, sest raamat on kirjutatud loetavaks nii ühekorraga kui ka ositi.

Eesti ajalugu Aivar Kriiska, Ain Mäesalu, Anti Selart, Inna Põltsam-Jürjo, Pärtel Piirimäe, Marten Seppel, Andres Andresen, Ago Pajur, Tõnu Tannberg 360 lk, kõva köide

Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur

Laiale lugejaskonnale mõeldud üldkäsitlused pakuvad ajaloolastele tänuväärset võimalust enda ja oma kolleegide teadustöö tulemusi populariseerida. Just seda teeb mõnusas kaasaegses vormis Avita kirjastuses värskelt ilmunud „Eesti ajalugu”. Eesti ajaloo üldkäsitlusi, mis ühtede kaante vahel hõlmaksid ajalugu inimasustuse algusest siinmail kuni moodsa ajani välja, pole kindlasti ülearu palju. Tänapäeva maailm muutub kiires ja üha kiirenevas tempos, ajalooteaduse jaoks ei tähenda see mitte ainult uusi teemasid, meetodeid, teooriaid, küsimuseasetusi, vaid ka uusi tehnoloogilisi ja infotehnoloogilisi võimalusi. Teadmised ajaloost täienevad, muutuvad ja teisenevad pidevalt. Tõuke iga järgmise üldkäsitluse koostamiseks võivad seega anda niihästi lisanduvad värsked andmed ja uurimistulemused kui ka eri autoritest lähtuvad ajalootõlgendused. Kas ja mis hetkel on populaarses vormis koguteoseid saanud liiga palju, seda otsustab juba lugeja.

Marten Seppel Tartu Ülikooli varauusaja dotsent

Kui parafraseerida Niccolò Machiavellit, siis on kolme liiki ajaloo ülevaateid: ühed on kirjutanud need autorid, kes taipavad ise; teised on kirjutanud autorid, kes aduvad seda, mida taipavad teised, ning kolmandad on kirjutanud need, kes ei taipa ise ega mõista ka teisi. Esimesed neist on tõeliselt väljapaistvad ajalooteosed, teised head ning kolmandad täiesti kasutud. Käesolev Eesti ajaloo ülevaade liigitub selgelt esimesse kategooriasse – selle on kirjutanud algallikatega tegelevad uurijad, kes pole püüdnud pelgalt refereerida kellegi teise käsitlusi. Hoolimata raamatu kokkupressitud mahust ja suurest illustratsioonide hulgast leidub ka käesolevas ülevaates algupäraseid järeldusi ning senitundmatuid allikakatkeid. Kui pidada silmas, kui suuri pingutusi nõuab nii paljude autorite tekstide toimetamine ühtlaseks käsitluseks, siis selliseid käsitlusi ei saagi koostada sagedamini kui kord paarikümne aasta jooksul.


3

Nr 5 (111) 23. august 2017

WWW.AVITA.EE

AVITA

Õpiku uus formaat: Opiq ANTTI RAMMO

E

esti koolilapsed kannavad iga päev oma seljas kodust kooli 650 000 kg ja pärast sama palju tagasi. Nii palju (1 300 tonni) kaaluvad ligi kakskümmend Airbus A320 lennukit — sellised, mis Tallinna ja Frankfurti või Londoni vahel lendavad. Kas teadmised, mis selles viiekiloses seljakotis sisalduvad, kaaluvad tõesti nii palju? Kas see koorem on seda vaeva väärt? Mõnisada aastat tagasi oleks neile küsimustele tulnud vastata jaatavalt, sest nii kaua kui neid teadmisi peas ei ole, on nende koht raamatus. Täna, aastal 2017, ei ole see kandam aga enam paratamatus. See on meie teadliku valiku küsimus. Nii nagu me ei kujuta enam ette, et iga pangaülekande jaoks peaksime panka kohale minema, tundub naeruväärsena ka lastel lasuv sund rasket seljakotti igapäevaselt kaasas kanda.

ÕPIK VS OPIQ Õpikul kui eri sorti raamatul on õppimises olnud teadmiste kandja ja edastajana õpetaja kõrval keskne roll juba mitusada aastat. Ka tänastes edukates haridussüsteemides (sh Eestis) on õpikute kasutamine võrdluses vähemedukatega enam levinud. Mida aga tähendab hariduse digitaliseerumine õppematerjalile? Kas õpikut saavad asendada internetis tehtud päringud, lingid ja kahtlase sisulise väärtuse ning halva kasutajaliidesega veebilehed? Kas Google, Youtube ja Wikipedia asendavad emakeelset õppevara või peaksid õpetaja ja õpilased ise looma õppesisu?

Lahtiütlemine selge ülesehitusega, eakohasest, emakeelsest ja spetsialistide loodud õppesisust on kindlasti oht teadmiste ja üldisemalt hariduse kvaliteedile. See ei aja segadusse mitte ainult õppijat vaid ka õpetajat. Nõrkade teadmistega ei ole teadmispõhises ühiskonnas ühegi elualal palju peale hakata. Et vastata ühtaegu õppija, õpetaja kui ka õppevara looja soovidele ning aidata neil kõigil digitaalsest tehnoloogiast võimalikult palju kasu saada, oleme loonud Opiqu tarkvara (www. opiq.ee ja sisuloojale www.opiqcms. com). Opiqu tarkvara koosneb nii õppevara loomise, levitamise kui ka kasutamise keskkondadest. Tegemist on tarkvaraga, mille põhiomadus on õpiku tugevamate omaduste ülekandmine digitaalsele kujule. Ennekõike tähendab see selge, õppekavast tuleneva ülesehituse ja kvaliteetse õppevara loomise tingimuste säilitamist ning edasiarendamist. Digiteerides õpikut digiteerime nii selle tootmis-, levitamis- kui ka kasutusviisid. Väärtus, mida pakub traditsiooniline õpikukomplekt paberil, ei lähe kaduma, vaid areneb õppija huvisid ja võimeid senisest paremini arvestavaks keskkonnaks.

KÕIKJAL KAASAS, MÜRAVABA JA ISIKLIK Opiq on veebipõhine teenus ja keskkonnale ligipääsuks on vaja internetiga ühendatud nutitelefoni, tahvel- või sülearvutit. Opiqu konto on isiklik. Kui kool õpilasele litsentsi ei osta, saab õppematerjali ligipääsu hankida iseseisvalt, ostes erakasutaja litsentsi. See tähendab, et õppematerjali saab edukalt kasutada igal pool ja igal ajal. Õppija saab ise õppematerjali kohandada,

lisada sinna materjali või värvida ning kommenteerida teksti. Opiqus säilib õpilase õppeinfo ja lisatud sisu ka pärast klassi või isegi kooli lõpetamist, selle juurde saab soovi korral alati tagasi pöörduda. Opiqu keskkonna kujundamisel on silmas peetud müravaba ja õppimiseks sobiliku keskkonna loomise põhimõtet. Selleks, et õppimine oleks tõhus, peab olema võimalik keskenduda vaid olulisele. Seetõttu on ka Opiqu kasutamine alati rollipõhine, suunates õpetajat ja õpilast tegema neid toiminguid, mis on nende jaoks parasjagu tähtsamad. Samal põhjusel ei leia Opiqust reklaami või muud liigset asjasse puutumatut informatsiooni.

OPIQ ON KESKKONNA TEENUS Üks Opiqu põhierinevus traditsioonilisest õppevarast on see, et õpiku kasutamine ning selleni jõudmine ei käi teosepõhiselt, vaid ligipääsupõhiselt õppekeskkonnale. Kuna tegelik elu ei tunne rangeid piire õppeainete vahel, kuna teadmised on omavahel alati seotud ja teineteisest tulenevad, siis ei ole digitaalsel kujul põhjust nii rangelt köidete vahele joont tõmmata nagu pabertehnoloogia vältimatult ette näeb. Nii ei pea ka kõiki eri aineid ja klasse eraldi taga otsima, vaid need on ühes kohas koos. Opiqu keskkonnas saab õppija vabalt liikuda nii ainete kui ka õppekomplektide vahel, näha seoseid teistes ainetes ja pöörduda kergema või lihtsama käsitluse poole. Teisalt säilib ka Opiqu digitaalses keskkonnas kõigil õppekomplektidel selge ülesehitus ja eakohane ainekäsitlus. Kui paberõpiku jaoks on tarvis pöörduda raamatupoo-

di või kooli raamatukokku, siis Opiqule saab iga üks soovi korral osta isikliku ligipääsu nii kauaks kui vaja.

ÕPPIJAKESKSEM ÕPPEKIRJANDUS Lisaks õppematerjali senisest määramatult suuremale omavahelisele seotusele pakub digitaalne õppekomplekt suuremat interaktiivsust. Õppekirjandusse lisandub liikuv pilt, helid, automaatset tagasisidet andvad ülesanded, automaatsed päringud seotud sisule, aga ka kõnesüntesaator, mis loeb soovi korral õppeteksti ette. Nii toetab digitaalne õpik rohkemaid õppijatüüpe ning on aine esitamisel ja teadmiste kinnistamisel oluliselt efektiivsem. Lisaks sellele on õppevara alati kaasaegne, sest õppetekste saab jooksvalt täiendada ning parandada. Autoritel ja toimetajatel on võimalus uusimad teadusavastused kasvõi samal päeval õpilastele ning õpetajatele edastada, kuid lisada ka materjali, mida varem mahupiirangu tõttu ei olnud võimalik teha. See annab omakorda õpetajale rohkem võimalusi õppetundi paremini korraldada ja vastata õpilaste erinevale vajadusele. Õpetaja saab ka ise õppematerjali oma sisu lisada, mida omakorda õpilastele jagada. TUGEV ALGUS Opiqu keskkonna ja selles leiduva õppevara müüki alustasime 1. jaanuaril 2017. Kooliaasta lõpuks oli keskkonna õpilase litsentse tellinud 60 eesti kooli ligi 3 000 õpilasele, lisaks sajad iseseisvalt ostetud erakasutaja litsentsid. Koolide seas leidus võrdselt nii suuri ja väikeseid, linna- ja maakoole. Opiqut kasutas ühtemoodi nii vanem kui ka noorem õpetaja. Koostöös Eesti ühe

suurima õpikukirjastusega Avita on täna Opiqusse valminud juba 45 õppekomplekti. Õppekomplekte ja veel puuduolevaid aineid lisame jooksvalt igal kuul. Meie eesmärk on 2017. aasta lõpuks katta rohkem kui 90% põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast. Mis tähendab, et Opiqust saab peagi kogu üldhariduskooli õppevara vajadust kattev kvaliteetse õppematerjali keskkond.

AVATUD KIRJASTAMISPLATVORM Lisaks õppijale ja õpetajale on Opiqu eesmärk olla tõhus töövahend ning kanal sisuloojatele, võimaldades neil parima võimaliku tehnoloogia abil oma õppetekste luua ning levitada. Kirjastamistegevuse digiteerimine on keerukas ülesanne kõigile tulevikku vaatavatele sisuloojatele ning selle juures on Opiqu lahendused mitte ainult abivahendiks, vaid teenäitajaks suures muutuses olevas tööstusharus. Autorite ja kirjastajate põhitegevus ei ole ja ei hakka kunagi olema keerukate tarkvaralahenduste ehitamine, vaid ennekõike kvaliteetse sisu loomine. Opiq ootab autoreid ja kirjastajaid kasutama meie teenuseid, et liituda parimal viisil moodsa õppijani viiva platvormiga. Opiqu formaat on sobiv ka ajakirjadele ning ilukirjandusele, mistõttu anname endast parima, et tulevikus pakkuda põnevat materjali kõikidele elukestvatele õppijatele ning maailma vastu huvi tundvatele lugejatele. Opiqu platvormi ehitab Star Cloud OÜ (www.starcloud.ee) Vaata ka www.opiq.ee, www.opiqcms.com ning leia meid Instagramis, Facebookis ja Youtube'is.


ilmunud Lõpetamata minevik Julian Fellowes tõlkinud Pille Kruus 432 lk, pehme köide

Romaan telesarja Downton Abbey stsenaristilt viib lugeja pöörasesse 1960. aastate Londonisse, kus kõrgklassi vanemad üritasid tütardele head partiid leida, sellal kui keegi sokutas Madame Tussaud’ vahakujude muuseumis toimunud ballil koogi sisse kanepit. See oli aeg, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas.

Montmartre’i jalamil Britta Röstlund tõlkinud Tiina Mullamaa 280 lk, pehme köide

Ühel õhtul koputab Mancebo uksele proua Cat ja pakub talle omapärast ülesannet: luurata tema mehe järele. See muudab Mancebo elus kõik. Temast saab innukas detektiiv, kes avastab, et elu kvartalis ei ole sugugi säärane, nagu ta oli arvanud. Samal ajal istub kohvikus ajakirjanik ja kirjutab artiklit. Kohvikusse siseneb võõras mees ja küsib, ega naine viimati härra Bellivier’d oota. Sellest saab alguse ootamatuid kohtumisi, arusaamatuid ülesandeid ja avastusi täis seiklus.

Siinpool linnuteed Heli Reichardt 312 lk kõva köide

Romaani tegevus toimub siin ja praegu: Tallinnas, kus peategelane Lilli elab, ühes linnaäärses vanadekodus, kus ta töötab, ning Läänemaa tühjenevas rannakülas, kus ta pärib oma onult Saueaugu talu. Kõik on turvaliselt tavapärane, kuni naise ellu murravad sisse sündmused, mis panevad ta valikute ette – ikka lootuses, et parim on alles ees.

Tagasivaade Mae Antsu 136 lk, pehme köide

Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine, märtsipommitamine, mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval. Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.

Eelmine tüdruk J. P. Delaney tõlkinud Tiia Krass 328 lk, pehme köide

Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street 1. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb. Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street 1, on ta eluruumist sedamaid võlutud. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku õnnetust surmast.

Kurva poeedi naine Lone Theils tõlkinud Eva Velsker 320 lk, pehme köide

Iraanist pagedes kaotas Manash Ishmail silmist oma naise Amina. Manash palub abi ajakirjanik Nora Sandilt. Amina jälgedes satub Nora varjatud paikadesse, kus pagulased end lakkamatus hirmus peidavad.

WWW.VARRAK.EE

Nr 5 (111) 23. august 2017

Eesti noorte lemmik Reeli Reinaus MERIT KASK

E

esti noortekirjanduses on praegu Reeli Reinausi aeg. Juba ainuüksi ilmunud raamatute arvukuse poolest on raske temaga konkureerida, ent teda armastavad ka lugejad. Seda näitab 2017. aastal romaani „Verikambi” eest saadud Tallinna keskraamatukogu Järje Hoidja auhind, mis antakse aasta kõige loetuma eesti noorteromaani autorile. Augustis ilmus Reelilt uus noorteromaan „Mõõkade äss”, kust leiab taas eest pinget hoidva süžee ja äratundmist pakkuvaid suhtepuntraid. Miks sa ikka ja jälle noorte maailma tagasi pöördud ja noorteromaane kirjutad?

Võib-olla sellepärast, et kui mina olin selles vanuses, et noorteromaane lugeda, siis oli valik üsna väike, kui mitte öelda olematu. Samas on tegu just sellise vanusegrupiga, kellele lähevad peale kõige pöörasemad teemad ja sündmused, mida on ju väga lõbus konstrueerida. Mis oli „Mõõkade ässa” kirjutamisel esimene tõuge?

Selle raamatu puhul meeleoluhäired. Täpsemalt ärevushäire. Tundub, et see on tuttav teema väga paljudele, eelkõige naistele. Võib vist öelda, et tegu on kaasaja haigusega. Pidin ka ise kord arstile üht tervisehäda kurtes vastama kõigepealt küsimustele, ega mul pole hirmu ühistranspordis minestada. Sel hetkel olin arsti peale üsna pahane, tundus, nagu ei võtaks ta seda probleemi, mille pärast ma tegelikult ta juurde tulin, just väga tõsiselt. Kui hakkasin aga hiljem raamatut kirjutades erinevaid foorumeid lugema, tõdesin, et ärevushäire all kannatavaid inimesi on meie seas palju rohkem, kui arvata oskame. Teiseks inspireeris mind ennustamisega seonduv. Just viimastel aastatel on Eestis esoteerilised uskumused ja

tegevused jälle suurt populaarsust kogunud. Olgu need siis erinevate kivikestega seotud praktikad või kõiksuguste kaartidega ennustamised. Tahtsin näidata, kuidas ühel hetkel võib pealtnäha süütust lõbustusest kasvada välja tõsine sõltuvus. Kaarte usaldada tundub kergem kui ise oma otsuseid teha ja nende eest vajadusel ka vastutus võtta. Kuivõrd oluline on sinu jaoks rääkida noortega teemadel, mis võivad aidata neil ka päriselt mingeid asju mõista?

See on üsna oluline. Tähtis on lugejale mõista anda, et ta ei ole kirjeldatud probleemiga üksi. Teisalt tahan näidata, et muredele on ka lahendus. Püüan ikka tüürida loo positiivse lahenduse poole, sest milleks kirjutada lugu, kus ei ole lugejate jaoks lootust. Kuigi mis seal salata, päris elus lähevad asjad kahjuks ka mõnikord teisiti. Su esimene raamat „Une nägu” ilmus 2005. aastal. Koos „Mõõkade ässaga” oled sa praeguseks avaldanud 13 noorteromaani ja 9 lasteraamatut, lisaks luuletusi ja täiskasvanutele mõeldud romaane. Kuidas on võimalik nii palju kirjutada?

Ilmselt tundub see kummaline, aga mulle tegelikult üldse ei meeldi kirjutada. Kuid selle-eest meeldib mulle lugusid välja mõelda ja komponeerida. Seega kui ma olen mõnel lool juba sabast kinni saanud, siis ei jää midagi muud üle kui see valmis kirjutada. Lisaks ei suuda ma üheaegselt pühenduda mitmele asjale, seega, kui hetkel on käes n-ö kirjutamisperiood, siis ma töötan üsna usinalt. Sinu romaanide selgrooks on alati haarav ja pinget hoidev põnevuslugu. Kui palju sa lugu ette planeerid või hakkavad sündmused arenema kirjutamise käigus?

Ükskõik kuidas ma ka ei plaaniks – ja tuleb tunnistada, et ma ülearu ka ei plaani –, hakkavad mingil hetkel asjad

ise juhtuma. Mõnest kõrvaltegelasest võib saada peategelane, tegelasi võib tulla juurde ja loomulikult võtavad sündmused viimaks täiesti ootamatuid pöördeid. Seega käib kirjutamisel kindlus ja ebakindlus käsikäes – ma ei tea, mis täpselt juhtuma hakkab, aga samas võib olla kindel, et midagi kindlasti hakkab, ning seepärast ma ülearu ei muretse, vaid lasen tegelastel omaenda elu elada. Su noorteromaanid võib laias laastus jagada müstilisteks ja realistlikeks. Eesti folkloor on väga rikkalik varasalv, kust ainest ammutada. Rahvaluulet õppinud inimesena tunned sa seda valdkonda ka väga hästi. „Verikambit” luues said sa inspiratsiooni väga konkreetsest pärimusest. Ehk avaksid veidi tausta?

Sellega oli nii, et raamatu pealkiri oli mul valmis juba mõnda aega varem. Kuulasin kord kolleegide välitööde salvestust ja avastasin, et nad otsivad ühes Juuru kihelkonna külas asunud Verikambi-nimelist heinamaad. Teiseks olin ma lugenud pisut varem muistendit sellest, kuidas kusagil Lõuna-Eestis olla kunagi külast veidi eemal asunud üks veski, kus elanud inimesed erinenud nii oma välimuselt kui ka kommetelt tavalistest külaelanikest. Loomulikult poogiti neile seetõttu külge ka mitmeid pahesid. Lisaks kasutasin raamatus motiive ühest oma lemmikmuinasjutust tüübinimega „Kuu paistab, kooljas sõidab”. Nii nagu „Verikambis”, on ka „Mõõkade ässas” väga olulisel kohal suhted. Noortel lugejatel on väga kerge ennast neis tegelastes ära tunda. Kuidas sa nii hästi teismelise mõtteilma tabad?

Ma ise ei ole selles muidugi üldse nii kindel, et ma nende mõttemaailma taban. Aga hea tahtmise juures on võimalik sisse elada siiski üsna erinevate väärtushinnangutega inimeste mõtetesse. Ehk mul on lihtsalt sellega vedanud?

Reeli Reinaus Su tütar on just noorteromaanide lugejaskonna vanuses. Milline ema raamatutest tema lemmik on?

Just äsja selgus, et „Deemoni märk”, mis on ka loogiline, sest tal on juba pikemat aega fantaasiakirjanduse periood. Milline oleks kõige meeldivam tagasiside lugejatelt?

Ma soovin, et lisaks hetkelisele põnevusele ja sellele, et mu raamatud panevad lugejat mõneks ajaks igapäevaelu unustama, paneksid need teda ka elu üle järele mõtlema või annaksid talle impulsi oma elus vajadusel midagi muuta. Meil on ainult üks elu ja kindlasti tuleks seda elada ühelt poolt läbimõeldult ja teisalt julgelt.

Mõõkade äss Reeli Reinaus 400 lk pehme köide

Teejuht teismelisele RIINA TOBIAS

T

änaste keskealiste noorpõlve öökapisahtliraamatud „Tütarlapsest sirgub naine” ja „Poisist sirgub noormees” on saanud väärikad tänapäevased vasted. Oma nõukogudeaegsetest analoogidest on praeguste teismeliste käsiraamatud õnneks kaugel. Hayley Longi otsekohene ja südamlik teejuht. „Ma olen tüdruk” on pungil puhast tõde, toetust ja siseinfot. Siin on juttu kõigest, millest kas juba segaduses oleval või varsti segasesse ikka jõudval tüdrukul on vaja teada: hormoonidest, kõigist kehakarvadest, nn veristest aegadest, moest, südameasja-

dest ja muidugi seksist. Omaette peatükid pühendab Long sugudevahelisele ebavõrdsusele ja tüdrukute nõmedale rivaalitsemisele. „Ela oma unistuste elu, kahtlemata, aga näpista paar tundi lugemiseks. Võimalus, et leiad siit midagi kasulikku, on päris suur, peale selle saad kõvasti naerda,” lubab autor tulevasele naisele. Ent seksist ei räägi tüdrukutele mõeldud teejuht pooltki nii palju kui „Ma olen poiss”, mis pühendab seksile suure osa raamatust ja teeb seda hästi. „Poiss olla on raske,” nendib James Dawson, kuid soovitab poisile jalustrabava lihtsusega: ära pressi ennast tüdrukule peale. Peale kehaliste üksikasjade räägib autor tulevasele mehele muljetavaldavalt palju ka näiteks sellest,

4

FOTO DMITRI KOTJUH

varrak

kuidas olla hea kallim ning kuidas väärikalt lahku minna. Palju tähelepanu pühendab autor ka poiste seas paratamatule alfaisaste võitlusele ehk „nokunõkutamisele” ja selle väljanaermisele, tehes seda kergel ja vaimukal moel. Puudutamata ei jää siiski ka kõige piinlikumad teemad ning nii mõnigi lapsevanem võib lugedes soovida, et nende sirguv poeg jääkski võluvaks kriimupõseliseks klutiks, kes ei tea midagi internetipornost. „Garanteerin sulle, et su laps on juba kuulnud ja näinud hullemat kõigest, mis sinule selles raamatus šokeerivana tundus,” lubab Dawson. „Anna minna, jäta raamat tema voodi kõrvale. Siin esineb sõna SEKS. Küll ta raamatu viimaks kätte võtab,” soovitab autor lapsevanemale.

Ma olen tüdruk Hayley Long tõlkinud Kadri Metsma 224 lk pehme köide

Ma olen poiss James Dawson tõlkinud Kadri Metsma 192 lk pehme köide


Nr 5 (111) 23. august 2017

ilmunud Peraküla Tommi Kinnunen tõlkinud Jan Kaus 296 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

Tommi Kinnuse teine romaan koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.

Mesiniku tütar Santa Montefiore tõlkinud Krista Suits 328 lk, kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Dorset, 1933: Suure mõisa mesiniku tütar Grace armastab kaht meest. Kas peale jääb üdini tuttav ja turvaline või erutav ja keelatud tunne? Massachusetts, 1973: Grace’i tütar Trixie armub rokklauljasse, ent selgub, et noormees polegi see, kellena näis. Kas neiu armastus trotsib aastaid ja vahemaid? Ema ja tütar kannavad kumbki oma koormat, ent nende taagal on kummaline ühisosa. Kui Trixie selle avastab, haarab ta ohjad enda kätte. Ema meelerahu õnnestub tal taastada, aga kuidas on lood tema omaga? Montefiore kannab lugeja Tekanasseti saare tuulistelt randadelt Dorseti krahvkonnas asuva mõisa metsaradadele ja haljastele künkanõlvadele, kus tema tegelased saavad tunda nii kaotusvalu kui ka leidmisrõõmu.

Libahunt Fred Vargas tõlkinud Madis Jürviste 288 lk, pehme köide

Ühest Alpide külast avastatakse neli murtud lammast. Paar päeva hiljem leitakse naaberkülast veel üheksa. Päev-päevalt muutuvad rünnakud üha sagedamaks, kuni leitakse surnuna ka lambakasvataja Suzanne Rosselin... Kas ründajaks on üksik hunt? Kaval ja kuri Mercantouri Elukas? Osa kohalikke ei usu, et tegu võiks olla hundiga. Kõige selle taga peab olema inimene. Libahunt?! Komissar Jean-Baptiste Adamsberg jälgib Pariisis Mercantouri uudiseid suure huviga. Ta suleb silmad. Meenub lapsepõlv, meenuvad vanade meeste jutud... Nagu tukid, poiss, hundi silmad on öösel nagu tukid.

Ishmael Daniel Quinn tõlkinud Toomas Trapido 208 lk, pehme köide kordustrükk

Kui minajutustaja vastab ajalehekuulutusele, kus otsitakse õpilast, satub ta vastamisi gorillaga, kes hakkab talle telepaatilise vestluse teel õpetama uusi arusaamisi inimkonnast. See on raamat mütoloogilisest mõtlemisest moodsa tsivilisatsiooni südames, selle mõjust eetikale ja tänapäeva tsivilisatsiooni jätkusuutlikkusele. Autori keel on lihtne ja selge, paneb lugeja tahtmatult kaasa mõtlema ja koos endaga lõppjärelduste poole liikuma.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Aus lugu lahutusest KADRI PAPP

M

FOTO ERAKOGUST

5

artina Haagi raamat „Midagi on valesti” on romaan ellujäämisest, põhjatust tundrujärvest ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, kui oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline. Tegemist on halastamatult ausa jutustusega sellest, mis tunne on, kui sind petab, põlgab ära ja jätab maha sulle kõige kallim inimene.

JUURED TOOVAD EESTISSE Kirjanik ja näitleja Martina Haag sündis 1964. aastal Lidingöl. Tema vanavanaisa oli Kaarel Uusmann (1865– 1934), kelle perre sündis neli tütart, viienda lapsena 1901. aastal lõpuks ka kauaoodatud poeg, Kaarel juunior. Vana Kaarel oli edukas ärimees, ta pidas Kohila kandis möldriametit, äri edenedes ja jõukuse kasvades siirdus ta Tallinnasse. Perekonnal oli kinnisvara Tallinnas ja mujalgi. Vanim tütar Mari armus kunstnik Jaan Koorti, põgenes kodunt ja abiellus temaga. Noorpaar reisis mööda Euroopat, elades muuhulgas nii Peterburis kui ka Pariisis. Ka nende esiklaps sündis Pariisis. Vana Kaarel aga vihastas, sest ei pidanud vaest kunstnikku oma tütrele sugugi vääriliseks paariliseks. Pealegi olla väimees tema arusaamise järgi punane ja kommunist! Kui Kaarel 1934. aastal suri, avaldati tema testament koguni ajalehes, mis oli üsnagi ebaharilik. Nimelt oli Kaarel vanima tütre pärandusest ilma jätnud, pannes samal ajal pojale kohustuse õe eest surmatunnini hoolt kanda. Perekonna hauamonument Rahumäe kalmistul on aga Jaan Koorti looming. Sõja lõpupoole, kui kommunistid taas Eesti vallutasid, natsionaliseeriti ka perekonna majad ja laevad. Viimase alles jäänud väikese laevaga vedas Kaarel juunior põgenikke üle mere Rootsi. Ühe viimase reisiga lahkus ka tema perekond. Rootsis jätkas Kaarel äriajamist, käies sellega seoses sageli Inglismaal ja mujalgi. Ilmselt torkas tema päritolu ja tegevus ka võimudele silma, sest mingil ajal kahtlustati teda Inglise luure heaks töötamises. Kaarli poeg Mart oli arhitekt. NÄITLEJAST KIRJANIKUKS Mardi vanem tütar Martina Haag lõpetas maineka Calle Flygare teatrikooli Stockholmis. 1995. aastal tegi ta oma esimese filmirolli, seejärel on ta osalenud paljudes filmides ja telesarjades. 39-aastaselt hakkas ta kirjutama, tema kolumne on avaldanud näiteks Elle ja Aftonbladet. 2004. aastal nägi trükivalgust kolumnide kogumik, mis tunnistati samal aastal oma kategoorias parimaks raamatuks. 1995 abiellus Martina telenäo, saatejuhi ja kirjaniku Erik Haagiga ning sellest abielust sündis neli last. Nad lahutasid 2014. aastal pärast seda, kui tuli avalikuks Erik Haagi pikemat aega kestnud salasuhe telekolleegiga. Valulik lahutusprotsess tõrjus kõik muu kõrvale. Et lahutusega kaasneva leinaga toime tulla, kirjutas ta romaani „Midagi on valesti”. Aastal 2015 ilmunud romaan pälvis 2016. aastal Göteborgi raamatumessil aasta parima raamatu auhinna.

ilmunud Lagom. Rootslaste elu tasakaalu kunst Linnea Dunne tõlkinud Kaja Riikoja, Piret Frey, Aldo Randmaa 160 lk kõva köide

Erinevates õnnelikkuse edetabelites on rootslased alati esikümnes. Tõenäoliselt on see õnn lagom’lik – mitte ülev või eufooriline, kindlasti mitte kiitlev ega hooplev, vaid mõõdetav. Ei liiga vähe ega liiga palju, vaid parasjagu, nagu ütleb raamatu moto. Sellest raamatust saab hoogsa ja mõnusa ülevaate, kuidas lagom’lik ellusuhtumine tõestab end igast küljest: see aitab vähendada keskkonnamõju, parandab töö ja eraelu suhet, kujundab teadlikumaks tarbijaks, ning mis peamine – õpetab hoidma ja hellitama oma lähedasi ning elama ennastsäästvamat elu kooskõlas looduse ja kiire elurütmiga.

Digifoto kursus tõlkinud Piret Frey 360 lk kõva köide

Raamat on ülevaatlik teejuht fotograafia põhitõdede juurde. See on jagatud 20 õppemooduliks, millest igaüks on sammsammuliste juhendite ja praktiliste näidete järgi läbitav nädala jooksul. Raamatu lõpuks on selge, mida on vaja hea foto tegemiseks. Olgu maastiku- või vaikelupilt, portree või kiiresti liikuva objekti pildistamine – sellest raamatust saab abi seniste oskuste arendamisel või lihvimisel, lisaks enesekindlust jagada oma kvaliteetsemaid pilte ka teistega.

Kaardid. Maid, meresid ja kultuure tutvustav pildiline rännak Martina Haag

MATKAMAJA TUNDRUS Romaani peategelane on Petra, kes avastab, et tema televisioonis töötav mees on teda juba kaua aega teise naisega petnud ja tahab lahutust. Sel ajal, kui mees lastega Kreekasse puhkusele sõidab, võtab Petra vastu matkamaja valvuri töö inimasustusest kaugel Ráhnukka tundrus. Matkamaja spartalikes tingimustes peab ta toime tulema mitte üksnes primitiivse olme, vaid ka oma hingevaluga. Autori sõnul tahtis ta kirjutada niisugust raamatut, mida ta oleks ise tahtnud lugeda või mida tal oleks vaja olnud, kui kestis tema elu kõige süngem periood. Ilmselt kõik, kes lahutuse läbi on elanud, vaatavad sellele tagantjärele veidi teistsuguse pilguga, kui abielu lõpuagoonias ja lahutuse kestes. Pärast hingehaavade paranemist tunduvad mõned seigad ütlemata naljakad, nende juhtumise hetkel aga vaevalt suudab mõni petetud naine asjas huumorit näha. Näiteks viimased jõulud, mis laste nimel veel koos veedetakse ja perekonda mängitakse. Petra saab mehelt kingituseks plastmassist mobiilikaaned, samasugused nagu mehel endal. (Ilmselt oli mõnes poes soodukas „Osta kaks, maksa ühe eest”.) Kui mehe telefon saabuvast sõnumist märku annab, ei suuda Petra kiusatusele vastu panna ja loeb selle salaja köögis läbi. Selgub, et armuke on jõuludeks naaritsakasuka saanud. Häid jõule! MÕISTUS KEELDUB USKUMAST Petra ei saa aru, kuidas on võimalik, et inimene, keda sa kõige rohkem usaldasid ja kes on sulle kõige lähedasem, üldse niimoodi reeta võib. Visa naisena teeb ta kõik, mida vähegi suudab, et

oma perekonda säilitada. Taipamata oma ürituse lootusetust isegi siis, kui pärast mitmendat käiku röögatu tunnihinnaga pereterapeudi juurde mees tuimalt teatab, et tahab lahutust. Võibolla ongi mahajäetute traagika selles, et mõistus keeldub uskumast, mida silmad näevad. Seda, et sel ajal, kui üritad kogu hingest oma perekonda kokku lappida ja elu koos hoida, on teine pool oma mõtete ja ka tegudega juba mujal. Temal on uus elu, vana perekond ja naisega suhete klaarimine on lihtsalt tülikas ja tüütu, mille tahaks kiiremini kaelast ära saada. Teine teema on üksindus. Ka (veel) abielus olles võib ennast vägagi üksi tunda. Mida rohkem Petra mehega rääkida üritab, seda teravamalt ta seda tajub. Kui ta otsustab tundrusse matkamaja valvuriks minna, lisandub emotsionaalsele üksindusele ka füüsiline. Ta teeb oma otsuse täiesti teadlikult, mõnes mõttes enda proovile panemiseks, aga ehk ka selleks, et veenduda: ta ongi nüüd täiesti üksi. See, kuidas oma hingehaavu parandada ja samal ajal karmides oludes toime tulla, on ainult tema enda asi. Abi ega tuge pole kelleltki loota. Selgub, et isegi mitte siis, kui ta hädaolukorra tekkides käe kriisitelefoni järele sirutab.

Midagi on valesti Martina Haag tõlkinud Kadri Papp 192 lk pehme köide

Aleksandra Mizielińska, Daniel Mizieliński tõlkinud Kaja Riikoja ja Kaidi Roots 118 lk, kõva köide

Avasta maailma selle detailirohke ja atraktiivse kaardiraamatu abil. Suurtel kaksiklehekülgedel on kaardistatud 47 riiki ja 6 maailmajagu, peale geograafiliste objektide ja poliitiliste piiride on välja toodud iga riigi vaatamisväärsused, kuulsad isikud, piirkonnale iseloomulikud loomad ja taimed, rahvustoidud, kultuurisündmused, üllatavad ja vahel ka veidrad faktid. Kokku moodustub muhe ja hariv tervik, mis pakub uusi avastusi ja rõõmsat äratundmist nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Kaardid” on alates esmailmumisest 2012. aastal kujunenud rahvusvaheliseks menukiks, mida on avaldatud 25 keeles ja müüdud ligi 2 miljonit eksemplari. Kogu maailm ühte raamatusse ei mahu, küll aga on see suurepärane võimalus teha esimene samm suurel rännakul.

Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle Nadja Hermann tõlkinud Monika Reedik 344 lk, pehme köide

Miks pole dieetidest pikas perspektiivis kasu? Raamatu autor Nadja Hermann pidas aastaid tulutult erinevaid dieete. Alles siis, kui ta oli kogu selle nn rasva loogika üle parda heitnud, õnnestus tal jõuda normaalkaalu. Toetudes teadusuuringutele seljatab ta asjatundlikult, kuid samas kerge huumoriga dieetide kohta käivad põhilised valed. Tema raamat on püsinud Saksa raamatute edetabeli esikümnes juba üle aasta.


post factum Ära kratsi! 60+ terviseraamat 5 koostanud Eve Rohtla 180 lk kõva köide

Aastate kuludes teeb muutused läbi ka inimese suurim organ – nahk. Enamikul inimestest hakkab 60. eluaastate piirimail nahale tekkima üha rohkem healoomulisi moodustisi, mille sekka võib juhtuda neidki, mis nii hea loomuga pole. Raamatus on juba tuntud melanoomi kõrval kirjeldatud teisigi levinumaid nahakasvajaid, nagu basalioom, lamerakuline nahavähk ja aktiiniline keratoos. Juttu tuleb psoriaasist, roospõletikust, vöötohatisest, nakkavast seenhaigusest ja allergiast. Kirjeldame näonaha mitut palet, kuhu mahuvad punased, pruunid ja valged laigud, mädased punnid ja kuperoosa. Kosmeetik jagab lihtsaid ja koduseid nippe, kuidas oma näonahka hooldada, niisutada ja toonuses hoida. Kogumikust leiab tunnustatud arstide – dr Külli Kingo, dr Kristi Abrami, dr Marge Tampere, dr Sirje Kauri, dr Ene Pärna, dr Maie Jürissoni, dr Tiina Toomsoni, dr Ella Tuzi, dr Katrin Martinsoni jpt nõuandeid ning kommentaare.

Roheline suits Jüri Kolk 172 lk pehme köide

Mihkel Kunnus kirjutas blogis „Kultuurieugeenika” nõnda: „Kõik tegelased „Rohelises suitsus” on mingis mõttes Jüri Kolgi jutustused. See äratuntav Jüri Kolgi jutustusmaneer võtab juhtohjad ikka enda kätte ja tulemuseks on vaimukas eksalteeritud pragamine, emotsionaalsed hüüatused ja seda kõik õige sarnaselt, õige jürikolgilikult. Anname veel ühe võimaliku tagakaanemääratluse: „Roheline suits” – meie ühe isikupärasema kirjaniku teravmeelne raamjutustus.” Hästi ja täpselt öeldud.

Lühistu koosolek Kaupo Meiel 172 lk pehme köide

Ilmselt üks lõbusamaid raamatuid, mis tänavu eesti keeles ilmunud. Taskuformaadis ja mängulise kujundusega „Lühistu koosolek”ˮsisaldab Kaupo Meieli viimase viie aasta epigramme, dialooge, tähelepanekuid ja mikrovärsse ning luuletsükli „Eesti elulood” täiendatud versiooni. Kaupo Meiel: „Välismaal on tore käia – keegi ei tunne sind tänaval ära, kedagi ei huvita, mida sa teed, keegi ei arva, et sa oled tuntud inimene. Täpselt nagu kodumaal.”

ilmuMAS Samal ajal sajal jalal Contra 272 lk kõva köide

Kogumik „Samal ajal sajal jalal” on meie aja kroonika. Contra ei lase meil unustada meie igapäevast lollust, vassimisi, hoolimatust, pealiskaudsust. Tema olupiltides, laulusõnades, vemmalvärssides, poeetilistes mõtisklustes ja juhuluules avanevad lugeja ees Eestimaa ja tema kangelased ning pseudokangelased kogu oma suuruses ja väiksuses. Seega võinuks raamatu pealkiri vabalt olla „Contra Croonika”, kuid vahest pannuks see kogumikule liialt üheti mõistetava pitseri ja üheti ei anna Contra loomingut võtta, kui on tõesti soov seda päriselt omaks võtta. Kaheti annab küll. Isegi kolmeti. Sajati? Miks mitte.

Nr 5 (111) 23. august 2017

6

Armastuse vili tomat PIRET VEIGEL

K

es meist ei tunneks ja armastaks tomateid? Oleme siinmail osanud neid toidulaual hinnata viimased sadakond aastat, kuigi haruldusena jõudsid nad eestlaste pilgu alla juba mõni aastakümme varemgi. Mõelda vaid, et tomatiseemneid pakuti esmalt suvelillede või maitsetaimede pähe... Aga mis siis ikka. Peaasi, et tomatid meil on ja et me neid kasvatada-kasutada oskame. Siis, kui Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit, tomatl'i nime kandnud viljad 16. sajandil esmalt Euroopasse jõudsid, suhtuti neisse palju suurema umbusuga ja omistati neile hullemaid omadusi. Tomateid peeti mürgiseks ja arvati põhjustavat vähki. Mis vaenulikku suhtumist muutis, kes seda enam teab. Aga Prantsusmaal näiteks hakati tomatit millalgi pidama isegi afrodisiaakumiks, kinkides talle nime pomme d'amour, armastuse õun. Räägitakse, et mõni tomatiroog võib tõesti olla nii hea, et sellest saab raputav või elumuutev kogemus. Aga enne, kui maias lugeja jõuab mõne raamatus „Tomatid. Kasvatamine ja erilised sordid” leiduva retseptini (nende hulgas on nii pirukaid kui ka võileibu, saiu ja salateid – kokku 30 ahvatlust), saab läbi käia pika ja põneva tee alates tomatiseemne muldapanekust kuni värvika, lõhnava ja mahlase vilja noppimiseni. See on pealegi ju nii lihtne! Või vähemalt peaaegu. Selle raamatu abil aga kohe päris kindlasti, sest pole asja, mida selle belglasest autor Angelo Dorny tomatitest ei teaks.

PROTEST JA PÜHENDUMUS Raamat alustab algusest ehk Angelo enda teekonnast tomatiteni. Soe lugu vanaisast, kes süstis poissi küll armastust aianduse vastu, kuid põlgas tomateid Belgia kliimasse sobimatuks, kõlab oh-kui-tuttavana. No kes siis ei tunneks mõnd sellist põhimõttekindlat inimest! Ühele väljakutseid otsivale noormehele ei olnud jälle midagi magusamat, kui tõestada väidetule vastupidist ja noppida keelatud vilju. Tomatite kasvatamisest sai Angelo kirg, mis omakorda sidus teda kogu aiandusvaldkonnaga. Temast sai Belgias ja Hollandis tuntud entusiastlik aiatoimetaja, kes jagab oma kogemusi ja nõuandeid ajakirjas ja raamatuis, teles ja Youtube’is.

Raamatusse koondas Angelo kõik oma teadmised tomatite kohta. Saame lugeda põnevatest seikadest tomati ajaloos ja teada taime täpsed botaanilised omadused. Õpime põhjalike näpunäidete järgi taimi pikeerima ja karastama, omakandi avamaa võimalusi hindama ja kasvuhoonet õhustama, rääkimata valdkonnale omastest terminitest nagu näpistamine, sidumine ja ladva murdmine. Kui hoolealuseid taimi peaks ründama lehemädanik või nõgihallitus, kasvuhoonekarilased või viljatipu mädanik, leiame raamatust õpetussõnad, kuidas võitjaks jääda. Lõpuks ei heiduta meid isegi kollased lehed, roheline krae ega rullis ladvad! Kui saak on küps, annab Angelo nõu, kuidas meeldivaid sorte järgmise aasta tarbeks hoida: õigete nippide abil seemneid fermenteerida ja säilitada.

VALI, KASVATA, SÖÖ Tomateid võib kasvatada potis, kotis või peenral; terrassil, aknalaual, avamaal või triiphoones. Igasse paika on aretatud sobivaimad sordid. Eestis tomateid kasvatades peame olema vaid teadlikud oma aiamaa või ruumi mikrokliima võimalustest ja eripäradest, et tomatitaimed ja valmivad viljad tuulest või kuivast, vihmast või linnunokast ei kahjustuks. Seemnedki tuleb mulda panna küllalt vara, et tomatid meie ilmastikus tõepoolest valmiksid ja kasvuhoonest vaataksid vastu rõõmsad punapõsed. Aga kes küll ütles, et üks tomat peab olema punane ja ümmargune? Kui arglikust algajast on saanud juba kogenud tomatikasvataja, võib katsetada igasuguseid põnevaid sorte (kuigi kusagil ei ole kirjas, et seda ei võiks teha kohe alguses). Selgub, et mitmesuguste tomatisortide seemnete vahetus on rahvusvaheline harrastus, millega tegelevad paljud. Eri sorte on pealegi tuhandeid, seemned on õnneks tillukesed ja nende lennutamine ühest maailma otsast teise imelihtne. Pole midagi inspireerivamat, kui suhelda inimestega kaugelt maalt ja kuulda, kas ja millal, kellel ja kus viljad valmivad. Raamatu keskmise osa moodustavadki Angelo valitud viiekümne erilise tomatisordi tutvustused. Meie silme ees avanevad kirkad fotod, millest oleks nagu üle käinud suure maalritöö värvikarpi kastetud pintsel: tomateid on siniseid, punaseid, kollaseid, roheli-

FOTO RAAMATUST

ilmunud

WWW.POSTFACTUM.EE

Tomatid pole mitte ainult maitsvad ja tervislikud, need on ka väga ilusad.

si, oranže, lillasid, valgeid või musti. Neid on laigulisi ja triibulisi. Nende kuju võib olla väike või suur, ümmargune või südajas, lokkis või pirni moodi... Niisama palju, kui raamat on praktiline, pakub see võrratut silmarõõmu! Iga sordi kohta räägib autor nii selle päritolust, taimede kasvatuslikest erivajadustest kui ka viljade kasutusviisidest: sobivad need salatisse või pirukasse, külmaks või kuumaks roaks. Ja siis, kui kätte jõuab suve kuldseim aeg, kui käed on mullast puhtaks pestud ja tomatid korviga kööki viidud, saab lõpuks ometi asuda uurima, mis oli see, mis pani prantslased omal ajal

meelt muutma. Lüüa hambad omakasvatatud tomati priskesse põske ja nautida sellest hõõguvat kirge ja päikesesoojust. Just nagu sellest raamatustki.

Tomatid. Kasvatamine ja erilised sordid Angelo Dorny tõlkinud Katrin Laiapea 216 lk kõva köide

Kõige olulisem on kaastunne BARBARA VON NORMANN-COLEMAN

S

urm on paratamatu. Ühel päeval tabab see igaüht sõltumata soost või rahvusest, majanduslikust olukorrast, perekonnaseisust või maailmapildist. Hospiitsitöötajail on kombeks öelda: „Keegi ei pääse siit eluga.” Olen töötanud hospiitsiõena Ameerika Ühendriikides ja Euroopas 30 aastat. Lisaks pedagoogilisele kõrgharidusele omandasin meditsiiniõe elukutse ja olen end põhjalikult täiendanud valdkondades, mis käsitlevad surijate eest hoolitsemist, surma, suremist ja biomeditsiinilist eetikat. Alates 2012. aastast elan Eestis, annan inglise ja saksa keele tunde ning teen toimetajatööd.

Viimase aasta jooksul olen andnud Tallinnas hospiitsihoolduse ja surmaeelse temaatika koolitusi, millel põhineb ka raamat „Hooldus elu lõpus”. Lähedase või pereliikme surm on isiklik ja keeruline teema, mida peljatakse sellega kaasneva valu, ennekõike aga hirmu tõttu. USAs ja Euroopas korraldatud uuringutes on inimestelt päritud, mida nad kõige rohkem kardavad. Vastused on alati seotud elu lõpu ja sellega kaasneva teadmatusega. Tsiteerin kursustel sageli Woody Allenit: „Ma ei karda surma. Ma lihtsalt ei taha siis kohal olla.” See kirjeldab suurepäraselt kõigi tundeid. Raamat sündis soovist leevendada hirmu, kuidas toimida, tegutseda ja käituda. Abi ja tuge leiavad sellest ennekõike lootusetult haigete ja surijate pered, ka siis, kui kallis inimene ei jäta

eluga hüvasti kodus, vaid hooldushaiglas. Raamatust leiab juhiseid, kuidas lahkujaga suhelda. Selgitan erinevaid surmaeelseid etappe. Annan nõu, kuidas toimuvast lahti lasta. Ka inimene ise, kes pole veel elu lõpumeetritel, aga saab teate lähenevast surmast, suudab raamatu abil paremini mõista endaga toimuvaid protsesse. Raamatut peaksid lugema meditsiinitöötajad – arstid ja hooldusõed, kes puutuvad oma töös kokku parandamatult haigete patsientide või surijatega. Sama oluline on see sotsiaaltöötajatele ja hingekarjastele: preestritele, kirikuõpetajatele, pastoritele, rabidele jt, et nad mõistaksid inimese kehas ja hinges toimuvat ja saaksid talle emotsionaalselt ja vaimselt paremaks toeks olla. Raamat on vajalik neilegi, kes valmistuvad hüvasti jätma oma hea sõbraga.

Kuidas püsida teise inimese kõrval ja olla talle inimlikuks toeks? Kõige olulisem on alati kaastunne ja selle väljendamine. Me kasutame sõna „kaastunne” väga harva, kuigi peame seda igapäevaseks ja endastmõistetavaks. Ilma kaastundeta on kõik pingutused asjatud.

Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele Barbara von Normann-Coleman tõlkinud Maris Malbe, Pirkko Põdra, Laila Põdra, Marika Vingissar 64 lk, kõva köide


7

Nr 5 (111) 23. august 2017

WWW.POSTFACTUM.EE

Loovaid ideid kodu sisustamiseks

Ajujaht algab nüüd!

FOTO ANNA LUTTER

VARJE TALIVEE

Ü

he raamatu kaante vahele võib olla peidetud nii palju ideid, et neid järgides võib kodu tundmatuseni muuta väga lihtsalt. Ja seda ilma remonti ette võtmata. Just selline raamat ongi „Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue”. Raamatu autor Anna Lutter on tuntud sisustusblogija, maakooli käsitööõpetaja ja omanimelise õmblusfirma looja ning kahe väikese lapse ema. Uues raamatus jagab Anna eri keerukusastmega ideid, mis aitavad kodu isikupäraseks ja hubaseks muuta. Siit leiab detailseid joonistega täiendatud õpetusi elu-, magamis- ja vannitoa, aga ka lastetoa ja rõdu-terrassi täiendamiseks. Et noore pere elu kahe väikese lapsega paneb paljuski proovile, siis sünnivadki ideed elust enesest. Raamatu puutööprojektid on sündinud elukaaslase Algo Eskla abiga. Raamatus on isetegemisprojektid jaotatud viide ossa vastavalt sellele, millist ruumi osa need täiendavad – seina, põrandat, lauda, diivanit –, samuti on õueruumi sisustamisele pühendatud suur osa. Muu hulgas sisaldab raamat lihtsaid õmblus- ja puutöid, mis konti ei murra (ja mille detailid saab lasta näiteks ehituspoes välja saagida, kui endal vahendid puuduvad) ning väikesi lihtsaid ideid, mida võib ka koos lastega ette

võtta. Nii saab kodu Anna õpetuste järgi täiendada näiteks nutikate riiulite (neid on raamatus koguni neli erinevat) või lihtsalt teostavate, aga väga võluvate patjadega. Eriti suurt elevust pakuvad lastega peredele kindlasti mängulised lastetoaideed, mis muudavad pere pisemate mänguruumid põnevaks ja innustavad last tegutsema: hõlpsalt kokkukäiv telk, salajane pesa, nimeline kiik jt. Tapeedi asemel õpetab Anna seinu nutikal viisil loodud plakatite ja piltidega ilmestama, ka vannitoapõrand saab värskendust lihtsa idee abil. Õue ideid pakkudes on autor mõelnud sellelegi, kuidas lühikese suve jooksul kasutust leidvatele asjadele toas ruum ja roll leida. Näiteks saab piknikutekk, millel on jaheda maapinnaga mugav istuda, talvel kasutust lapse mängutekina külmal põrandal. Või piknikukast, mida võib öölauana kasutada. Õue saab autori juhiste järgi praktilise kokkukäiva rõdulaua meisterdada, puuhalgudele või grillitarvikutele hoiukoha teha või rõduseinale uue võluva kujunduse anda. Kindlasti on raamatus leiduvatest ideedest abi üürikodus elavatel noortel, sest paljud ideed on lihtsad ja taskukohased ning just selliseks muutlikuks eluperioodiks mõeldud. Raamatu sisekaas pakub lisaks näpunäiteid põnevaks mõttetegevuseks teemal, kuidas loovus üldse sünnib. Anna on veendunud, et kodu täien-

post factum

PIRET VEIGEL

P

aneme aju tööle! Aga aju läks keema. Treenime aju, nii et ta huugab. Ja siis jooksis aju kokku. Anname ajule toitu? Ei aita, aju on sõlmes. Me kasutame oma aju vahetpidamata, kuid ei pööra sellele kunagi enamat tähelepanu kui mõni jutu vahele poetatud kõnekäänd. Ja siis küsib mõni suurte silmadega marakratt, kes meid teraselt on kuulanud, ühel hetkel siirast huvist: „Mis see aju siis on? Ja kus?” Kui iseenese ajukurdude vahelt vastust üles ei leia, on aeg oma ajusid liigutada ja asuda üheskoos ajumaastikke uurima. „Inimese imeline aju” on värviline ja vahva, suure formaadiga ruumpildiraamat, mille autorid on laste ja noorte teaduskirjanik Dan Green ja Sean Sims. Eestikeelse tõlke teadustoimetaja on ajuteadlane Jaan Aru. Igal lehepaaril avanevad uued huvitavad tõed ja faktid inimese aju kohta. Sellest raamatust saab pildis ja sõnas teada, kuidas aju päriselt töötab. Esimese asjana saame selgeks põhitõe: „Aju on keha juhtimiskeskus, mis loob su mõtted, plaanid ja unistused ning säilitab su mälestusi.” Seejärel algab põnev ja ootamatusi tulvil seiklus läbi inimaju osade. Raamat tutvustab mänguliselt eri ajuosade funktsioone, vajadusi ja seoseid. Saame näiteks teada, kuidas ja miks töötavad meie meeled – kuulmine, nägemine, haistmine,

Raamatust „Loo ise” leiab põnevaid ideid, kuidas laste maailma elavdada.

damine ja sisustamine isetehtud asjadega ei ole lihtsalt mõnus ja kasulik ajaviide, vaid midagi enamat: „Isetegemine on üks kummaline lummus. Sa lihvid oma oskusi, omandad uusi teadmisi, investeerid töövahenditesse, kulutad oma aega ja seda kõike selleks, et valmistada midagi, mille enamasti leiaksid vähima vaevaga kaubandusest ja seejuures kordades odavamalt, kui ise kõike nullist alustades ja õppides.”

Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue Anna Lutter 112 lk, pehme köide

WWW.HELIOS.EE

Mine ja kaota ennast Egert Rohtla 248 lk pehme köide

Ühe uitaja Egerti reisipäevik Euroopast pakub lugejale sürreaalse situatsiooni, kus võib end ära tunda ühtaegu nii jutustajas kui ka neis, keda ta visandab. „Pikk teekond seisab ees, ja mul pole õrna aimugi, kuhu see mind välja viib. Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib. Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud. Ma ei lähe ennast leidma. Mul ei ole Feissbooki, Twitterit, Snapchati ja Couchsurfinguga ma ei viitsi jännata. Telefonist jään raudselt ilma, ma juba tean neid reise. Füüsiline vorm on päris hea, nii et kõndida ja ronida ma pisut ehk jaksan. Need reisimärkmed on täpselt need, mis Sa arvad et nad on – mina Sind vastupidises pikemalt ümber veenma ei hakka (ega vist saakski). Kui need read tunduvad fiktsioonina, siis olgu nad pealegi. Ja kui mitte, siis mitte.”

ilmumas Vete sügavusse Paula Hawkins tõlkinud Triin Peek 338 lk pehme köide

Vaga vesi, sügav põhi... Samasuguse oskusega kruttida pinget ja mõista iniminstinkte, mis köitis miljoneid lugejaid debüütpõnevikus „Tüd-

ruk rongis”, jätkab Paula Hawkins ka oma uues pinevas ja pöörderohkes trilleris, mis toetub tunnete ja mälu petlikkusele. Mis saab siis, kui mineviku hävitavad varjud ähvardavad üha selgemini olevikku tungida? Läbi linnakese kulgevast jõest leitakse üksikema surnukeha. Vaid mõne kuu eest tabas samasugune saatus ka süütut noort neidu. Nad pole sugugi ainsad naised, kes on kadunud vete sügavusse. Nende surmad häirivad jõe rahu ja uhuvad pinnale saladused, mida tumedad vood ei suuda enam endas hoida.

Krüptoportaal Bobbie Peers tõlkinud Annika Kupits 224 lk kõva köide

„Lüriidiumivarga” William Wenton on tagasi! William läheb tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti. Kuid seal on kõik muutunud: kehtib liikumiskeeld ja kõikjal on vahid. Juhtuma hakkab salapäraseid asju. Mis põhjustab Williami jubedaid haigushooge? Kes on see kummaline olend, kes temaga ühendust püüab saada? Kõik see juhatab krüptoportaalini. Aga mis see veel on? Lugu William Wentonist on salapärane seiklussari lastele täis nalja, kurbust, põnevust ja ootamatuid pöördeid. Sarja esimene osa „Lüriidiumivaras” on ilmunud juba 36 riigis ja saanud kohe laste lemmikuks üle kogu maailma. 11-aastane William Wenton on maailma parim koodimurdja, ainult et ise ta seda veel ei tea...

Inimese imeline aju Dan Green, Sean Sims tõlkinud Eve Kork 14 lk, kõva köide ruumpildiraamat

helios

Kuhu kadus 40 miljonit Rootsi krooni? TIINA VIHMAR

„Ü

hesõnaga, me peame leidma helikopteri. Ja piloodi. Ja siis me õhime end läbi katuse, ronime mööda redelit alla ja võtame raha. Ja kõik see võtab maksimaalselt kümme minutit. Ja samal ajal peame olema kindlad, et politsei helikopterid ei saa õhku tõusta.” „Täpselt, täpselt,” noogutas Maloof. „See kõlab... sa kuuled, kuidas see kõlab, eks?” küsis Sami. Maloof naeris, kuid tema hääles kõlas uhkus. Ta leidis, et tema plaan on täis võimalusi, väljakutseid, hiilgust. 2009. AASTA 23. SEPTEMBRI VARAHOMMIKUL KÕLAB HÄIRE – VÄSTBERGAS RÖÖVITAKSE SULARAHAKESKUST. See on Rootsi ajaloo kõige suurejoonelisema röövi avapauk. Röövijad saabuvad helikopteriga ja politseil ei jää üle muud kui pealt vaadata, kuidas nad ligi 40 miljoni krooniga õhku tõusevad ja kaovad. Ainsatki lasku laskmata. Jonas Bonnier on kirjutanud tempoka loo, mis põhineb tegelike röövijate ülestunnistustel. Põnevik sisaldab ohtralt šokeerivaid detaile selle ülimalt hästi ettevalmistatud röövi kohta. Aeglaselt, kuid kindlalt kulminatsiooni

guse romaani ja esitas käsikirja kirjandusagendile. Pärast pikka kiidulaulu tuli aga keeldumine: „Sa saad ju aru, et kaubanduslikult ei saa me sellega midagi ette võtta. Aga mul on projekt, mis võiks sulle huvi pakkuda. Helikopterirööv. Inimesed, kes seda tegid, vabanesid äsja.” Bonnier kohtuski röövis süüdi mõistetud meestega. „Kuna nad olid elanud pealtkuulamis- ja avastamishirmus, rääkisid nad ilma asesõnu kasutamata. Nad olid justkui romaanist välja astunud, nad olid valmis tegelased. Ma olin ekstaasis.” Rahvusvaheline huvi romaani vastu on suur, tõlkeõigused on müüdud 33 keelde ning Netflix on ostnud filmiõigused. Filmimine algab tuleval aastal, produtsendiks Jake Gyllenhaal, kes mängib ka peaosas.

FOTO THRON ULLBERG

ilmunud

maitsmine ja kompimine – ja millist rolli mängivad selles kõiges närvid. Ilmselgelt on inimese aju üks keerulisemaid organeid kogu maailmas. Ei maksa aga peljata, et raamat tegeleks üksnes aju ehitusjoonistega, sellest alles suuremad ja väiksemad arutlusteemad algavad. Paljud küsimused, mille kallal murrame nii väikese kui suurena mõnikord pead, saavad samuti vastused. Kes meist siis aeg-ajalt ei mõtiskleks, miks me unustame? Kuidas saada targemaks? Kas suurem aju on targem? Või kus asub hirm? Liikuvate osade, ketaste ja klappidega ruumpildiraamat on enneolematult vahva ja põnev avastusretk inimese ajju. Selles on piltlikult ja arusaadavalt selgitatud, mis toimub igaühe peas kahe kõrva vahel ja miks maailmas ei leidu kunagi isegi mitte kaht täpselt ühesugust aju. Mõeldud ennekõike lasteraamatuks, on „Inimese imeline aju” kahtlemata valgustuslik vanemalegi põlvkonnale. Raamatu viimaselt leheküljelt leiab sõnastiku, milles selgitatakse terminite täpsemaid tähendusi. Avasta, mis on su peas, ja uuri, kuidas aju töötab!

Jonas Bonnier

poole arenevatel sündmustel on peaaegu filmilik kvaliteet. Raamatut käest panna pole kuidagi võimalik – tegelased on selleks liiga inimlikud. Pooldokumentaalse romaani, pingelise kriminulli kirjutamine ei olnud tegelikult Jonas Bonnieri enda idee. Ta oli äsja valmis saanud hoopis teistsu-

Helikopterirööv Jonas Bonnier tõlkinud Aive Lauriste 400 lk pehme köide


TÄNAPÄEV ilmunud Vladimir Võssotski. Mälestusi David Karapetjan tõlkinud Ülar Lauk 380 lk, kõva köide 16 lk pildiplokk

Võssotski biograafid on tunnistanud erakordset vedamist, et need kaks meest – käesoleva raamatu autor David Karapetjan ning laulja, luuletaja ja näitleja, bard Vladimir Võssotski – tutvusid siis, kui Karapetjan juba oli armunud Võssotski lauludesse. Meie käes on tõetruuduselt ja informatsiooni mahult ääretu unikaalsusega memuaarid Vladimir Võssotski ja David Karapetjani sõprusest, mis rajanes hingelisel lähedusel ja armastusel kirjanduse vastu.

Loomad eestlaste elus ja folklooris Marju Kõivupuu 346 lk, kõva köide sari „Looduse lood”

Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele. Pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: juttu tuleb metsa- ja veeloomadest, kodu- ja lemmikloomadest, ohtlikest loomadest, mütoloogilistest loomadest, loomadest rahvameditsiinis ja loomamatustestki. Kindlasti ei mahu nende kaante vahele kõik põnev, mida Eesti loomapärimusest leida võib – ja see polegi autori eesmärk –, kuid loodetavasti leiavad lugejad raamatust mõndagi põnevat, mis avab eestlase ja loomade suhteid veidi teisipidi kui pelgalt loodusteaduslik vaatenurk.

Henri Picki müsteerium David Foenkinos tõlkinud Pille Kruus 240 lk kõva köide sari „Punane raamat”

Prantsuse väikelinna raamatukogust leitakse geniaalne käsikiri, autoriks hiljuti surnud kohalik pitsameister Henri Pick. Mehe lesk väidab, et Pick ei lugenud elus ühtegi raamatut, rääkimata mõne kirjutamisest. Käsikiri siiski avaldatakse ja sellest saab menuk. Ent kuidas sai harimatu pitsameister kirjutada sellise meistriteose? Endine kirjanduskriitik asub uurima, kes oli Henri Pick tegelikult ja kui käsikirja ei kirjutanud tema, siis kes selle ikkagi kirjutas.

Rassismi praktiline käsiraamat C. H. Dalton tõlkinud Liis Konovalov ja Liisi Ojamaa 144 lk kõva köide

Inimtõug ei ole tegelikult tõug. See on liik, ent jagatud mitmeks mugavaks rassiks nagu must, valge, asiaadi ja segavereline rass. Need jaotused rajanevad peentel bioloogilistel erisustel ja väljenduvad füsioloogilise teguritena. Rassism tähistab vastikust teise rassi vastu tervikuna või teise isiku vastu kõigest sellepärast, et ta on teatava rassi liige. Nagu pealkiri viitab, on see raamat mõeldud kasutamiseks rassismi praktilise käsiraamatuna nii rassistidele kui ka mitterassistidele. See käsitleb mitmesuguseid erinevate rasside ja rahvusrühmadega seotud stereotüüpe, samuti nende päritolu ja tõesust. Raamatut ei tohiks võtta liiga tõsiselt.

WWW.TNP.EE

Nr 5 (111) 23. august 2017

Põnev loomahäälte maailm PRIIT PÕHJALA

L

oomad kasutavad üksteisega suhtlemiseks suurt hulka eri tüüpi signaale – kehakeelt, miimikat, lõhnu, karvkatte või sulestiku värvikombinatsioone, häälitsusi. Häälitsustel võib olla palju eri eesmärke. Mõni häälitsus on just nagu akustiline relv, mis tähistab looma elupaika, peletades vaenlasi ja aidates loomal seal domineerida. Mõni on nagu romantiline ballaad, mis meelitab ligi emaseid ja aitab võita nende soosingut. Ja mõni on justkui tõhus häiresüsteem, mis hoiatab liigikaaslasi läheneva ohu eest või teatab teistele, et hüüdja ise on ohtlik. Häälitsused võivad toimida ka lihtsalt sidepidamisvahendina, aidates liigikaaslasi kutsuda, parve-karja koos hoida või tugevdada paari omavahelist sidet nagu duetti laulva emas- ja isaslinnu puhul. Peale selle võivad häälitsused anda märku veel sellest, et loom paarub, võitleb või on toiduotsinguil.

KEERUKAS KEEL Viimaste aastakümnete uuringud on aidanud aru saada, et loomade suhtlemine häälitsuste abil on veelgi keerukam ja mitmekülgsem, kui varem arvati. Paljude liikide puhul on lauluoskus isikupärane võime ning üks isend võib olla virtuoossem kui teine. Ühe ja sama häälitsuse tähendus võib eri olukordades olla isesugune ning paljud häälitsused ei ole instinktiivsed ega kaasasündinud – need tuleb ära õppida ning need võivad ajas ja ruumis muutuda. Näiteks küürvaalade helirepertuaar on väga isikupärane ja varjundirikas ning areneb ja muutub ajapikku, lindude laulus võib aga esineda geograafilisest asukohast olenevaid murdeid. Erinevad ka häälitsuste kuuldavale toomise viisid. Neid võidakse tekitada hääleelundiga kõris, kuid ka tiivalöökidega (luik), sabaplaksudega (kobras), üle luukühmu libisevate kõõlustega (põhjapõder), trummitaoliste membraanidega (tsikaadid) või jalgu vastu kattetiibu hõõrudes (kilgid, ritsikad, rohutirtsud). Mõned häälitsused on nii kõrge või madala sagedusega, et jäävad inimkõrva eristusvõime piiridest

H

oolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Aga kas me oleme seejuures püüdnud mõelda sellele, mis toimub loomade peas emotsionaalsel tasandil? Kas harakas saab oma paarilisele truudust murda ja seda isegi kahetseda, või vaal südamest tänulik olla? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben sai üle maailma tuntuks oma raamatuga „Puude salapärane elu”, mis ilmus eesti keeles möödunud aastal. Seal näidati mitmetele

ilmunud Sügise kuldne kooma Hugo Vaher 188 lk, kõva köide

See on raamatute „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid” järel kolmas punkarite elust jutustav raamat. Selleski teoses ei saa mööda muusikast ja teravatest olukordadest, mis on peategelaste elustiiliga lahutamatult ja paratamatult seotud. Segased suhted, hullutav armastus ja püüdlus eneseleidmise poole käivad asjaga loomulikult kaasas. See on minategelase tagasivaade küpses nooruses läbi elatud segastele aegadele.

Riigikogu liikme Märten Moksi salajane elu Helen Käit 196 lk, kõva köide

Põhjapõdrakarja liikudes kostab naksuvaid helisid, mida tekitavad üle luukühmu libisevad kõõlused tagajalgadel. Arvatakse, et heli eesmärk on halva nähtavuse korral karja koos hoida.

välja. Mõni häälitsus on aga nii vali, et võib inimese kõrva otseselt ohustada. Tänapäeva inimene on rohkem harjunud pideva linnalärmiga ega tunne loomahäälitsusi enam nii hästi kui tema esivanemad. Muidugi teatakse varese kraaksumist ja lehma ammumist, rõõmustatakse kevadise linnulaulu üle ja tuntakse ära looma hoiatav urin, aga loodusesse minnes jääb linnastunud inimene sageli hätta. Enamik häälitsusi on tema jaoks anonüümsed ja raskesti mõistetavad, vahel isegi väga vaevaliselt avastatavad. Mis iseäralik ja kiiresti mööduv krooksumine kostab õhtusest taevast? Kes haugub öises metsas nagu koer? Haned lendavad kolmnurkses rivis kaagutades üle taeva, aga mis haned täpselt? Ja mis piiksuvad ja sisisevad helid kostavad metsaalusest taimestikust? Mis loomad sellist häält teevad ja miks?

lindude – häälitsused koos piltide ning välimust, paljunemist, toitumist, levilat ja muudki hõlmava kirjeldusega. Peale selle leiab raamatust helimängija kasutusjuhendi ja liiginimede loendi. „Põhjamaade looduse” autor Jan Pedersen on rootsi fotograaf, kirjanik, seikleja ja loodusesõber. Ta on juba kolm aastakümmet rõngastanud linde, töötanud inspektori ja giidina looduskaitsealadel ning juhtinud loodusreise ja -ekspeditsioone kogu maailmas, kogudes sealjuures pidevalt loomapilte ja -häälitsusi. Ta on kirjutanud üle kümne loodusraamatu, sealhulgas Skandinaavia enim müüdud loodusraamatu „Linnulaul”. „Põhjamaade looduse” eestinduse on sisuliselt toimetanud Mati Kaal (imetajad, roomajad, kahepaiksed, putukad) ja Eerik Leibak (linnud).

KASULIK TEEJUHT Sarnaselt varem ilmunud populaarsete raamatutega „Linnulaul” ja „Loomahääled” aitab ka „Põhjamaade loodus” loomahäälitsuste maailmas paremini orienteeruma õppida, innustades ühtlasi välja minema ja aktiivselt loodust kuulama. Raamatus on sadakonna põhjamaise liigi – paljude imetajate, roomajate ja kahepaiksete, putukate ja

Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused Jan Pedersen tõlkinud Allar Sooneste 256 lk, kõva köide

Tundeline loomariik MIHKEL MÕISNIK

8

näidetele toetudes, et puud ja teised metsataimed käituvad teatud tingimustel sootsiumina, vahetavad infot ja suudavad enda kaitseks isegi midagi ette võtta. Kuna aga mets ei koosne teatavasti ainult puudest, on Wohlleben süüvinud ka loomariigi saladustesse ning valgustab lugejale selle seni tundmatut või vähemalt vähe uuritud tahku. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa- ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. See maailm on väga lai, ulatub metsa alt mesitarusse ning kõikjale nende vahel, ning kujutab endast keerukate filosoofiliste, eetiliste ja teaduslike probleemide kogumit.

Nagu ka eelmises raamatus, vestab autor hulga lugusid, mis illustreerivad loomade tajutavat tundeskaalat õudusunenägusid nägevast siilist lusti pärast liugu laskvate varesteni ja nii edasi. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Loomade hingeelu Peter Wohlleben tõlkinud Eve Sooneste kujundanud Liis Karu 224 lk, kõva köide sari „Looduse lood”

Moks teab, et on korralikult ämbrisse astunud. Uued valimised on aga tulemas ja mugava äraolemise aeg riigikogus kuidagi väga ootamatult viimase veerandi peale tiksunud. Seega tuleb kiiresti midagi ette võtta. Geniaalse mõttevälgatuse ajel palgatud suhtekorraldaja kinnitab, et abi oleks mõne vaenuliku meediakanali kodustamisest. Välja valitakse pruunilokiline, väikest kasvu, kergesti mõjutatav teleajakirjanik Svetlana, kes on „täitsa kenake”, nagu Moks rahulolevalt nendib.

Lugu lendavate taldrikutega Eno Raud illustreerinud Edgar Valter 240 lk, kõva köide

Sellesse raamatusse on kogutud armastatud Eesti lastekirjaniku Eno Raua põnev ja lustakas triloogia kolme poisi ja neile suveks ootamatult kaela sadanud võõra linnatüdruku seiklustest ühes Eesti väikelinnas. Triloogiasse kuuluvad „Päris kriminaalne lugu”, „Lugu lendavate taldrikutega” ja „Telepaatiline lugu”. Esimeses peavad Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt üles leidma koolikaaslase salapäraselt kaduma läinud väikevenna, teises jutus saabuvad linna lausa tulnukad ning viimases loos avastavad nad, et Jürnal on telepaatilised võimed, ning ta suudab teisi mõttega mõjutada. Raamat on 1972. aastal ilmunud kogumiku uustrükk.

Linnud, loomad ja sugulased Gerald Durrell tõlkinud Maia Planhof 270 lk, kõva köide

See on Gerald Durrelli Korfu-triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust „Minu pere ja muud loomad” tuttavaks saanud perekonna elu Vahemere saarel. Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrence'i sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli-perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruum-laboratoorium ja surnukuur.

Hundikoopas Anna Starobinets tõlkinud Toomas Kall 120 lk, kõva köide

Metsaelu on muidu üsna rahulik, kuni äkki hakkab juhtuma... Ennekuulmatu mõrv. Lohutamatu lesk. Ahned advokaadid. Täpselt nagu ühes ehtsas loomakriminullis olema peab. Ning kogenud metsapolitseinik Vanem Mäger ja tema parem käsi, osav ja nupukas Mägerkass asuvad pahalase jälgi ajama.

Ajaleht RAAMAT nr 111 (august 2017)