Page 1

Kihlusest mesinädalateni „Pulmaraamat – kihlusest mesinädalateni” on Ajakirjade Kirjastuses ilmunud raamat, kust leiab rohkesti häid ideid ja väärtuslikke soovitusi. Loe lähemalt lk 3

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Meenutusi Tallinna raamatumessist

Kolumn

FOTOD: TEET MALSROOS

Räägime suud puhtaks!

Tallinna Keskraamatukogus algas laste ja noorte kultuuriaastale pühendatud kirjanduslike kohtumiste sari „Räägime suud puhtaks!”. Sarja eesmärk on siduda raamatutes leiduvad lood reaalsusega ning rõhutada kirjanduslike tekstide aktuaalsust ja päevakajalisust. Sarja raames toimub viis kohtumist põhikooli- ja gümnaasiumiastme õpilaste ja kirjanike vahel. Igal kohtumisel arutletakse noorsookirjandusele tuginedes ühe noortele olulise elulise küsimuse üle, mida avavad teemakohase noorteromaani autor ja valdkonna spetsialist (nõustaja, psühholoog, arst jne), kes üldistab ja kommenteerib teemat eksperdi seisukohalt. Aktiivselt kaasa rääkima, küsimusi esitama ja üksteisega diskuteerima on oodatud ka publikuks kutsutud põhikooli- ja gümnaasiumiklasside õpilased. Aruteludega soovime noortele näidata, kuidas kaasaegne eesti kirjandus käsitleb päevakajalisi ja noortele olulisi teemasid ning kuidas raamatud võivad aidata leida vastuseid neid puudutavatele küsimustele. Soovime ärgitada noori rohkem raamatuid lugema ning arendada noorte oskust üldistada raamatutes leiduvaid lugusid laiemale ühiskondlikule tasandile ning lugeda tekste analüüsivalt ja kriitiliselt. Tahame julgustada noori lugedes tekkinud mõtteid väljendama, argumenteerima ja vajadusel ka oma seisukohta kaitsma. Kohtumisesarja „Räägime suud puhtaks!“ esimene kohtumine toimus 17. aprillil 2017 teemal mõnuained ja sõltuvused. Vestlust vedas noorsooromaani „Ebaõnnestunud” autor Chris Kala ning eksperdina kommenteeris teemat perearstikeskuse Merekivi Perearstid pereõde Liisi Sarapuu. Järgmistel kohtumistel arutletakse teemadel vaimne tervis (depressioon, stress, läbipõlemine), võõrandumine perekonnas (kodust põgenemine, vanemate lahkuminek, vanematest eraldi elamine), elu virtuaalses reaalsuses (blogipidamine kui karjäär, meediakuvand, sotsiaalmeedia võimalused ja ohud) ning stereotüübid (kiusamine ja sildistamine usu, soo, majandusliku sissetuleku jne alusel). Kohtumistele on oodatud põhikooli- ja gümnaasiumiklassid ning kõik teised huvilised. Üritustel osalemisest huvitatud põhikoolija gümnaasiumiklasside õpetajad on oodatud ühendust võtma laste- ja noorteteeninduse pearaamatukoguhoidja Maarja Pildrega telefonil 683 0913 või e-posti aadressil maarja.pildre@tln.lib.ee.

Nr 3 (109) 26. aprill 2017

Prima Vista 2017 Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista 2017 toimub 8.-13. maini mitmetes paikades üle Tartu ning 9. mail ka Värskas. Ürituse patroon on tänavu Lauri Sommer ning teema „Seitsme maa ja mere taga”. Festivalil astuvad üles kirjanikud meilt ja mujalt, kavas on traditsiooniline raamatulaat ja Pargiraamatukogu, raamatuesitlused, luuleprogrammid, vestlusringid, loengud, sündmused lastele ja noortele ning palju muud. Lisainfo festivali kodulehel kirjandusfestival.tartu.ee.

Kaks kevadist Ecot Umberto Eco loomingu austajatel on põhjust rõõmustada. Äsja ilmus eesti keeles tema viimaseks jäänud romaan „Olematu number”, mis räägib vandenõuteooriatest ja meediamanipulatsioonidest. Peagi on aga ilmumas Eco ajalooline romaan „Praha kalmistu”, mis viib lugeja 19. sajandi suurlinnade hämaratesse telgitagustesse. Mõlemad romaanid annab välja kirjastus Varrak. r Tüpograafiaseminar KIRJAK toimus

Finlandia preemia võiduraamat

viiendat korda ja nagu ikka, tõi kohale saalitäie huvilisi.

Aprilli lõpus avaldab Tänapäev Riikka Pelo raamatu „Meie igapäevane elu”, mis räägib vene luuletaja Marina Tsvetajeva elust. Raamat pälvis 2013 soome tähtsaima kirjandusauhinna, Finlandia preemia. Tõlkis Kadri Jaanits.

Keiti Vilmsi kalambuurid r Saksa autori Norman Ohleri raamatu „Patsinet A” esitlus. Autoriga vestleb Priit Hõbemägi.

Mai algul ilmub Keiti Vilmsi kalambuuriraamat „@keitivilms”. Kogumikus on ära toodud algselt sotsiaalmeedias populaarseks saanud nutikad kõneväänud, mis nüüdseks juba leidnud laiemat tunnustust ja läinud rahva sekka. 176-leheküljelise raamatu avaldab Tänapäev, kujundas Tuuli Aule.

Õiendus

r Kirjandusfoorum keskendus raamatute kättesaadavusele. Teema päevakajalisust rõhutas Rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoo. r Kirjastajad Krista Kaer ja Tauno Vahter rääkisid, millisel käsikirjal on eeldusi raamatuks saada ja kuidas tehakse valik ning millised on enim levinud apsakad.

Ajalehe Raamat märtsinumbris, artiklis „Nihkes mälestuskillud” on kahetsusväärselt trükki läinud kaks vale sisuga lauset. Õige sõnastus neis on järgmine: „Sügise ja sügistalve jooksul saabus Rootsi enam kui sada tuhat põgenikku” ja „Romaanis laseb tulevast vastasseisu aimata Laide ja tema mõttekaaslaste Rootsi Demokraatide vastane meeleavaldus”. Kirjastus Varrak vabandab artikli autori ja lugejate ees. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub 24. mail.

MAARJA PILDRE Tallinna Keskraamatukogu eestikeelse kirjanduse osakonna laste- ja noorteteeninduse pearaamatukoguhoidja

uudised

p Laupäeva hommikul said lapsed osa võtta tegevustoast, kus Eva Roos luges ette katkendeid oma raamatust „Kust tulevad unenäod” ja värviti pilte raamatu juurde kuuluvast värviraamatust.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017


koolibri Peidust välja Reet Made 352 lk, kõva köide

Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa ja armas vanavanaema, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning ka koolis olid asjad talutavad. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist. Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju. Põnevust pakkuv lugu räägib varateismelise tüdruku kujunemisest ja eneseotsingutest. Lugeja saab kaasa elada seiklustele, saladustele, kummalistele kokkusattumistele, esimesele vargsele armumisele ja tugevatele emotsioonidele, mida lapsepõlv on peidus hoidnud, kuid mis nüüd, ema otsides, kui paisu tagant lahvatavad.

Edmund. Pidu kuuvalgel Astrid Desbordes tõlkinud Ruth Porila 24 lk, kõva köide

See on südamlik ja ka natuke õpetlik lugu oravast nimega Edmund. Ta on väga häbelik ja tagasihoidlik ega suhtle oma naabritega. Tahaks küll, aga ei oska. See-eest oskab ta väga hästi moosi keeta! Aga ühel õhtul koputatakse tema uksele…

Seiklused looduses tõlkinud Hanna Ingerpuu 56 lk, pehme köide

Suurepäraste illustratsioonidega raamat innustab igas vanuses lapsi ja ka täiskasvanuid minema välja ja avastama maailma oma kodulävel. Huvitavaid kokkupuuteid loodusega võib kogeda igal pool ja igal ajal, isegi jalutuskäik linnas võib olla põnev, kui oled õppinud vaatama ja kuulama looduse märke. See on põnev tegevuste, informatsiooni, tähelepanekute, piltide ja luuletuste kogumik, mis tutvustab looduslikke elupaiku linnast ja metsast kuni mererannani.

Väike mutt ja teised uruloomad Friederun Reichenstetter, Hans-Günther Döring tõlkinud Kadi Eslon 32 lk, kõva köide

Küll on aasal palju mutimullahunnikuid! Mõni on suur, mõni väike. Kus aga on mutt? Ta kogub sügaval maa all vihmausse. Põldhiir muretseb tagavaraks viljateri. Maipõrnikas peidab oma munad pinnasesse. Peagi kooruvad vastsed. Milline imetore ja salapärane maa-alune elu! Raamatus on südamlikud lood mutist, põldhiirest, vihmaussist, maipõrnikast, küülikust ja teistest loomadest.

Haldjas Kräsupea Anne Booth, Rosalind Beardshaw tõlkinud Riina Turi 32 lk, pehme köide

Väikesel haldjatirtsul Kräsupeal ei tule miski nii hästi välja nagu teistel ja nagu ta isegi sooviks. Ta ei oska vihmapiisku võluda ega taevasse vikerkaart maalida ning jääb lillede õitsema panemisega hätta. Kräsupeal on hea süda ja tema energia kulub pigem sõpradele. Sõprus tasub end aga kuhjaga iga-aastasel haldjate ballil, kus väikestel haldjatel oma oskused proovile tuleb panna. Sõprade toel täidab Kräsupea hiilgavalt kõik ülesanded ja ta pälvib auga printsessikrooni.

Nr 3 (109) 26. aprill 2017

2

Lapse kasvamisest ja kasvatamisest SIIRI-LIISI KRAAV, INGER KRAAV

M

FOTO VIDA PRESS

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

õtlev inimene ei saa last hoida ja kasvatada kunagi saadud eeskujude ja kogemuste põhjal, veel vähem katse-eksituse meetodil. Ikka tekib küsimusi: miks laps teeb seda, mida ta teeb ja tahab seda, mida tahab. Miks ta üllatab vahel oma edusammude ja mõistmisega, vahel aga keeldub tegemast seda, mida ta tegema peaks? Ikka ja jälle muretseb lapse hoidja, kas see, mida laps teeb ja see, mida ta ise lapsega ja lapse jaoks teeb, on ikka õige ja hea.

TEADMINE TOETAB MÕISTMIST Mida suuremad on last hoidva ja kasvatava inimese teadmised lapse arengust ja sellest, kuidas last toetada ja aidata, seda kergem on tal last mõista. Mida paremini hoidja/vanem last mõistab, seda suurem on tõenäosus, et ta käitub lapse jaoks parimal võimalikul viisil. Kogemuste ja teadmiste lisandudes on täiskasvanu lapsega rahulikum, suudab jääda keerulistes olukordades rohkem kohale ja mitte endast välja minna. Kui esimese lapse puhul iga nohu või jonnihoog vanema ärevaks teeb, siis kolmas laps peab juba päris suure mässu korraldama, et vanem endast välja viia. Koolilapsed hindavad sageli kõrgemalt just vanemaid õpetajaid, kes nende meelest saavad lastega „paremini hakkama”. Kogemus üksi on siiski üsna aeglane ja ebatäpne õpetaja, paljusid asju lapse arengu ja kasvatuse kohta peab lihtsalt teadma. Suurem osa müügil olevatest kasvatusalastest raamatutest jagavad nippe, kuidas tulla toime erinevate olukordadega, kuid ei anna terviklikku pilti lapse arengust. „Lapsehoidja käsiraamat” tuleb siinkohal appi ja pakub lugejale selge ülevaate kuni 7-aastase lapse arengust ja kasvatusest. Raamatu kasvatust ja arengut puudutavates peatükkides võetakse kokku maailmas tunnustatud arenguteooriad (Erikson, Võgotski, Piaget, Bowlby jt) ja paljud teadusuuringud. Iga raamatus antud soovitus tugineb teooriale ja pikaajalistele uuringutele, mitte muutuvatele ja juhuslikele uuenduslikele kasvatusideedele. Arvesse on võetud ka Eesti kasvatustegelikkuse ajaloolist perspektiivi ja meie kultuuritausta, raa-

mat sisaldab suurel hulgal näiteid Eesti laste elust. Just elulisi näiteid, mis paljudele endagi elust tuttavad ette tulevad, on lugejad eriti hinnanud.

PRAKTILISED IGAPÄEVATEEMAD Teine osa raamatust käsitleb lapsehoidmisega seotud praktilisi küsimusi. Antakse ülevaade sellest, millised on lapsehoiu viisid Eestis ja kuidas on lapsehoiuteenus kümne aasta jooksul arenenud. Käsitletakse laste õigusi ja viise, kuidas ära tunda väärkoheldud last, antakse lühike ülevaade lapse toitumisega seotud teemadest ning ka sellest, kuidas lapse pesu pesta, ohutus tagada ja korraldada oma tööd nii, et laps saaks hoitud ja ka teda ümbritsev keskkond oleks puhas ja korras. Raamatu suur rikkus on ülevaade lastehaigustest ja traumadest ning konkreetsed juhised selle kohta, kuidas haiget last põetada ja toetada. Väikelapse esmaabi puudutavas peatükis on õpetused illustreeritud fotodega õigetest abistamise võtetest. Raamatu lõpetavad viited kasutatud kirjandusele, nii et huviline saab soovi korral otsida üles algallika ja lugeda teemast põhjalikumalt. LAPSE HOIDALE JA LAPSEHOIDJALE Raamatu pealkiri „Lapsehoidja käsiraamat” viitab professionaalsele lapse-

hoidjale. See on tõesti üks raamatu sihtgruppe, sest autorid on silmas pidanud lapsehoidja kutsestandardit, pakkudes teost, millest õppida ja kust ka hiljem, töö käigus, on lihtne leida vastuseid kasvatusalastele küsimustele. Raamatul on ka teine sihtgrupp – lapse hoidja, inimene, kes tegeleb lapse hoidmisega. Olgu see siis vanem, vanavanem või naabritädi. Selleks, et last hoida ja tema arengut toetada, ei pea olema professionaal, süstemaatilised teadmised ja eluliste näidete läbi õppimine kuluvad kõigile lapsega kokkupuutuvatele inimestele ära. Kuna lapsehoiu teenust pakutakse sageli lapse kodus, kas ühele lapsele või väikesele laste rühmale (nt perepäevahoid), siis sobivad raamatus jagatud kasvatuspõhimõtted ka kodukasvatuseks. Siin ei jagata didaktilisi nippe lasteaias toimetamiseks, vaid just nimelt lapsega lähedalt ja isiklikult suhtlemiseks.

RAAMATU AUTORID ON OMA ALA ASJATUNDJAD Koolibri kirjastuses 2017. aastal valminud „Lapsehoidja käsiraamat” on MTÜ Perekasvatuse Instituudi koostatud raamatu teine, oluliselt parandatud ja täiendatud trükk. Esimene trükk ilmus Euroopa Liidu Equal-projekti „Lapsed hoitud, emad tööl” raames

aastal 2007, tingituna vajadusest pakkuda lapsehoidjatele kvaliteetset õppematerjali. Need raamatud ei jõudnud müüki, vaid jagati õppijatele, õppeasutustele ja raamatukogudele üle Eesti. Siiski liikus teos käest kätte ning kogus populaarsust. Perekasvatuse Instituut sai järgneva kümne aasta jooksul palju kirju ja telefonikõnesid, kus paluti võimalust raamatut osta. Järjepidevast huvist kannustatuna otsustati raamatut täiendada, kaasajastada ning teha see kõigile kättesaadavaks. Raamatu autorid on oma ala professionaalid, kogenud lapsehoidjate ja lapsevanemate koolitajad: PhD, Tartu Ülikooli kasvatusteaduste emeriitdotsent Inger Kraav, MSc, kasvatus- ja suhtenõustaja Siiri-Liisi Kraav, MSc, erakorralise meditsiini arst dr Mare Liiger, MSc, erakorralise meditsiini õde Margit Pärn ning Tartu Kutsehariduskeskuse kodumajanduse õpetaja Ülle Kruuda.

Lapsehoidja käsiraamat Inger Kraav, Siiri-Liisi Kraav, Ülle Kruuda, Mare Liiger, Margit Pärn 240 lk, pehme köide

Porgandid kardavad jäneseid? TIINA TOMINGAS

U

mbes kolmeaastaselt algab lapse elus eriti aktiivne maailma tundma õppimise aeg. See on periood, kus mudilane küsib palju ja kõige kohta. Eriti nõuab loomingulist ja mõtteerksust vastamine miks-küsimustele. Miks mägi on kõrge? Miks lund sajab? Miks kass läheb üle tee? Miks ma magada ei taha? Just sellised küsimised on inspireerinud Riina Lampi looma värsse Linda Pakkase fantastilistele vigurpiltidele. Küll on vahva uurida värvikirevaid pilte, kus juustukerast saab teekann, kanaemast jäneseonu, autost rong, koo-

gist õhupall, karumõmmist lumememm või kingikotist jõuluvana. Pildiklappe üles-alla tõstes saab justkui ise iga kord uuesti ja uuesti pilte luua. See võib lapsele tunduda päris müstiline: üks väike liigutus ja maailm muutub. Väikesed põnevad detailid piltidel panevad fantaasia veelgi enam tööle. Kas lepatriinu teab, mitu täppi tal on? Kas seenel on soojem, kui tal on kübar peas? Kas porgandid kardavad jäneseid? Miks kalad ei upu, kui merel on torm? Miks tibude kodu on kõigepealt koor? Väikelapse vanematele võivad need esmapilgul absurdsed küsimused äratundmisrõõmu tuua. Samas kui väikestele põnnidele tunduvad küsimused as-

jakohased ja nõuavad vastuse otsimisel tõsist mõttetööd. On ju ometigi hädavajalik ükskord maha istuda ja just sääraste küsimuste üle täies rahus mõtiskleda. Tuleb tõdeda, et kui kunagi poleks olnud kedagi küsimas, kas tähed on tehtud päiksest või kuust, siis kuidas me saaksimegi praegu midagi teada supernoovadest või galaktikatest. Aga äkki murdis ka loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajaja Konrad Lorenz lapsena selle üle pead, miks kalad ikkagi ei upu vees või miks tibud elavad koores. Võib-olla algas väikese Albert Einsteini tee teaduse juurde justnimelt uurides nähtust – miks pall on nii ümar, et veerema peab? Või meie tun-

tud botaanik Urmas Laansoo? Ehk tüütas ka pisike Urmas oma ema lõputult küsimustega „Kas porgandid kardavad jäneseid?" või „Miks lilled ei närtsi, kui varred on vees?". Kes teab, milliste vastuste ja avastusteni üks väike tüütu küsija tulevikus võib jõuda? Lastagu vaid ta fantaasial lennata!

Kust tulevad miksid? Linda Pakkas, Riina Lamp 40 lk, kõva köide


Nr 3 (109) 26. aprill 2017

ilmunud Kallis Michael! Armastusega isa Iain Maitland tõlkinud Kadri Metsma 352 lk pehme köide

Iain Maitland kirjutas tudengist pojale regulaarselt, humoorikad läkitused olid tema viis nende suhet hoida. Mitu aastat ei osanud vanemad aimatagi, et Michael varjab nende eest võitlust süveneva depressiooni ja anoreksiaga. Kui Michael haiglasse sattus ja vanemad tema olukorda lõpuks mõistsid, algas isa jaoks piinava eneseanalüüsi aeg.

Valve lõpp Stephen King tõlkinud Silver Sära 432 lk kõva köide

Raamatus „Valve lõpp” leiab Stephen Kingi Hodgesi-triloogia närvekõditava lõpplahenduse, kus põnevik on ühendatud Kingi populaarseima kaubamärgi, südant põksuma paneva üleloomuliku elemendiga. Tulemus on kaasahaarav pilguheit inimese haavatavusse.

Ninja Timmy ja valge ahvi saladus Henrik Tamm tõlkinud Maris Sõrmus 224 lk kõva köide

Filmide „Shrek” ja „Narnia kroonikad” visuaalse maailma looja Henrik Tamm kutsub noore lugeja pilkupüüdvate piltidega põnevale teekonnale, kus sõpradest saavad vaenlased, vaenlastest sõbrad ja abi võib saabuda kõige ootamatumast suunast.

Aiatööd lihtsamaks. 100 praktilist nõuannet Eva Luigas 112 lk kõva köide

Ajakirja Aed peatoimetaja Eva Luigas on kirja pannud sada nippi, mida ta ise kasutab ja mida soovib lugejatega jagada. Eva loodab, et see raamat julgustab iga aiahuvilist oma tööd analüüsima, teiste aedades avasilmi ringi käima ja saatusekaaslastelt küsima, kuidas nemad üht või teist asja teevad.

Väärt mees Curtis Sittenfeld tõlkinud Karin Suursalu 496 lk kõva köide

New York Timesi menuautori Curtis Sittenfeldi sulest ilmunud romaani „Uhkus ja eelarvamus” tänapäevases stiilis ümberjutustus on ühtaegu nii austusavaldus Jane Austenile kui ka julge kirjanduslik eksperiment. Soe ja samas vaimukas „Väärt mees”, mis käsitleb soo-, klassi-, armastuseja pereprobleeme, on kahekümne esimese sajandi särav, vallatu ja hõrk perekonnalugu.

Eesti oma supertoidud. Elurõõmu ja tervise allikad Raivo Vokk, Pille Enden, Lia Virkus 192 lk kõva köide

Maarjamaal kasvab nii palju väärtuslikke, tervislikke ja maitsvaid vilju, millest saame ammutada kõike endale kasulikku ja valmistada head kodust toitu. Meie oma aia-, põllu- ja metsaannid sisaldavad tarvilikke toitaineid tihti rohkemgi kui kaugetelt maadelt toodud imeviljad.

WWW.KIRJASTUS.EE

ajakirjade kirjastus

Oleme kihlatud – appi! Mis saab edasi? TIIA TAMBERGI küsitles ENE VEIKSAAR

P

FOTO DIANA UNT

3

ulmaraamat on käsiraamat kõigile neile, kes soovivad ise pulmi korraldada, aga ka neile, kes leiavad, et täiuslike pulmade korraldamine käib endale üle jõu. Kuidas leida ja valida sobiv stiil ja asjalikud abilised, olgu siis pulmakorraldaja või mõni tragi sugulane – sellest „Pulmaraamat – kihlusest mesinädalateni” räägibki. Lisaks leiab siit rohkesti häid ideid ja väärtuslikke soovitusi. Oma kogemused koondas raamatusse 15 aastat pulmakorraldusega tegelenud Tiia Tamberg. Kui palju Eestis pulmi peetakse?

Igal aastal registreeritakse Eestis keskmiselt 5000 abielu, millest umbes veerand toimuvad piduliku tseremoonia ja pulmapeoga. Millised on trendid?

Viimaste aastate pulmatrend liigub lihtsuse poole. See tähendab laiemas plaanis, et külla kutsutakse lähisugulased ja lähemad sõbrad, mis teeb peokülaliste arvuks 20–60 endise 100– 150 asemel. Võib ju arvata, et eelarved on viimasel ajal lihtsalt kõhnunud, aga tegelikult on noorpaarid hakanud lugu pidama pulmapeo intiimsemast õhkkonnast. Need lähiringis peetud pulmapeod on hästi armsad, tunnetest tulvil ja väga südamlikud. Olen oma kogemused kirja pannud heas usus ja lootuses, et sellest raamatust saab abiellujatele väärt abimees, mis sisaldab kasulikke näpunäiteid pulmade planeerimiseks, väikesteks ja suurteks tseremooniateks, annab seadusandlikku infot, ka välismaalasega abiellumise ja pere loomise teemal. See on ühelt poolt käsiraamat, kust ammu-

Kuivõrd aasta 2017 on Eestis kuulutatud „Turteltuvi aastaks”, siis tõotavad tänavu sõlmitud abielud olla õnnelikud ja pikaealised, sest turteltuvi on armastuse, rahu ja ustavuse sümbol.

tada ideid ja teisalt sisaldab ka lõbusat lugemist ning inspireerivad fotosid Eesti ühelt parimalt pulmafotograafilt Diana Undilt. Raamatust leiab ka pulmade planeerimise soovitusliku ajakava. Kui pikalt oleks mõistlik pulmi ette planeerida?

Pulmade korraldamine on tõsine ettevõtmine ja et kõik kulgeks ootuspäraselt võiks olla planeerimiseks kulutatav aeg 1-1,5 aastat. Hea pulmakorraldus on nagu tipporkestri poolt esitatud kaunis sümfoonia, kus iga noot on täpselt omal kohal. Pulmakorraldus koosneb ühtekokku umbes 40 erinevast nüansist, see hirmutab ju inimesed ära…

Detaile, millega arvestama peab, on tõesti palju: tseremoonia- ja peokoha valik ning pulmapeo stiil, eelarve koostamine, pulmavanema valimine, pruutkleidi- ja sõrmusetrendid, menüü koos-

tamine ja palju muud. Nii näiteks algab üks hea stiilitunnetusega pulm pulmavärvides kutsete kujundusest, mis läbib ka kõiki muid detaile nagu pruutkleit, kingad, soengukaunistus, peigmehe lips, lauaplaan, kohakaardid, tseremooniakoha kujundus, lilled ning lauaseaded. Kas võtta appi pulmakorraldaja või teha ise?

Meeldejääva pulmapeo korraldamine nõuab teadmisi, oskusi, ideid ning infot sellest, kust leida sobiv peopaik, esinejad, toitlustaja ning teised teenusepakkujad. Raamatus olevate näpunäidete järgi saab igaüks ka ise pulmi planeerida, kui sellega tegelemiseks on piisavalt aega. Omaenda pulmade korraldus eeldab, et noorpaaril on ajavaru töö, laste ja sageli ka õpingute kõrvalt. Selles kiires elulises ajagraafikus jääb tihti tähelepanuta nii mõnigi tähtis asi. Näiteks see, kas valitud peokohas on ole-

Uus närvekõditav noortesari RAIN KOOLI

S

oome kirjaniku Timo Parvela ja norralase Bjørn Sortlandi lasteraamatusari „Kepler62“ ei lähtu just kõige helgemast tulevikuväljavaatest. Maakera on keskkonnaprobleemide ja pidevate sõdade tõttu hukule määratud. Väike rühm spetsiaalse protsessi kaudu välja valitud lapsi saadetakse inimkonna viimase lootusena kolme kosmoselaevaga planeedile Kepler62.

Kogu teekond on ka selles osalejate jaoks mõistatuslik, õhus on pidevalt tunne, et miski on jäetud rääkimata või midagi varjatakse. See seiklus on nagu sibul – iga kord, kui üks kiht langeb, tuleb selle alt välja järgmine. Kirjanikud on loo kahe peale kokku pannud, kirjutades seda raamathaaval kordamööda: algust tegi Parvela, teise osa kirjutas Sortland jne. Iga osa ilmub samaaegselt Soomes ja Norras. Eesti keeles on kuuest raamatust praeguse seisuga ilmunud kolm esimest: Kutse, Start ja Reis.

Parvela ja Sortlandi stiil on huvitav. Nõudlikuma täiskasvanu jaoks kohati võib-olla pisut lihtsaski keeles kirja pandud lugu on just sobilik sihtgrupile: keskmisele ja vast pisut nooremalegi koolieale. Samas rullub see nii närvekõditava järjekindlusega lahti, et igav ei peaks hakkama kellelgi. Äärmiselt oluline osa raamatust on ka Pasi Pitkäneni illustratsioonid, mis toovad raamatusse teatud koomiksilaadsuse, kuid teevad sellest tervikuna tunduvalt väärtuslikuma kui lihtsalt tekstiraamat oleks.

Kepler62. Esimene raamat: Kutse

Kepler62. Teine raamat: Start

Kepler62. Kolmas raamat: Reis

Timo Parvela, Bjørn Sortland illustreerinud Pasi Pitkänen tõlkinud Rain Kooli 124 lk, kõva köide

Timo Parvela, Bjørn Sortland illustreerinud Pasi Pitkänen tõlkinud Rain Kooli 124 lk, kõva köide

Timo Parvela, Bjørn Sortland illustreerinud Pasi Pitkänen tõlkinud Rain Kooli 164 lk, kõva köide

mas peoteenindajad, kes toovad söögid-joogid lauale, vahetavad taldrikuid, täidavad tühjenenud kausid ja vaagnad; kas peole on tagatud terveks õhtuks toitu selliselt, et see enne keskööd otsa ei lõpeks; kas peokohas on pulmade ajal olemas kohalik töötaja, kes teab, kuhu pöörduda, kui elekter äkki ära läheb või juhtub midagi muud ootamatut. Mina isetegemist maha ei laida. See on huvitav tegevus, aga siis tuleb arvestada ka võimalike ootamatustega ja vaim valmis panna. Kui oma pulmade korraldus hakkab moodustama teist töökohta, siis on õigem võtta appi pulmakorraldaja ja jätta see kanda proffidele, kes ühtlasi vastutavad selle eest, et noorpaaril ja külalistel püsiks sära silmis ja meel rõõmus. Nii saate ka ise heast peost rõõmu tunda ega pea muretsema, kas kõik ikka laabub plaanipäraselt. Pidu on nautimiseks, mitte muretsemiseks. Kui oma pulmi planeerite, siis tehke sellest just niisugune nagu te ise soovite. See on eelkõige teie pidu ja vanemate ning muude mõjukate isikute arvamusest on seekord tähtsamad teie endi soovid ja võimalused. Ärge kartke olla erilised – eriline päev nõuabki erilisi lahendusi. Eelmine pulmateemaline raamat ilmus Eestis enam kui kümne aasta eest. Ajad ja kombed on muutunud. Head avastamisrõõmu „Pulmaraamatuga”!

Pulmaraamat. Kihlusest mesinädalateni Tiia Tamberg fotod Diana Unt 224 lk kõva köide

ilmunud Unustuse piir Sergei Lebedev tõlkinud Matti Piirimaa 320 lk, pehme köide

„Unustuse piir” on väheseid Vene romaane, mis käsitleb Nõukogude Liidu aegse vangilaagrite süsteemi pärandit. Kummituslik lugu toob esile selle rüüstatud maa ilu, kus inimeste, masinate ja looduse koostöös hävitati miljoneid elusid. Tänapäeva Venemaal püütakse mineviku väärtegusid kollektiivsest mälust jõuliselt kustutada. Seda hinnatavam on Lebedevi meistriteos kui kirjanduslik katse päästa ajalugu unustuse hõlma vajumast.

Väike lohe, Kookospähkel ja võimas võlur Ingo Siegner tõlkinud Ave PõlenikSchweiger 72 lk, kõva köide

Ingo Siegneri populaarne raamatusari jutustab julgest uudishimulikust väikesest lohest Kookospähklist ja seiklustest, millesse ta satub. Lood viivad põnevasse fantaasiamaailma, kus armsad tegelased toovad naeratuse näole suurtele ja väikestele. Raamatud sobivad hästi nii algajale lugejale kui ka ettelugemiseks.


Post Factum Miku akrobaatika Rika Taeymans, Laura van Bouchout tõlkinud Kerti Tergem 72 lk, kõva köide

„Miku akrobaatika” on inspiratsiooniallikas lapsevanematele, kes soovivad arendada oma lapses loovust, liikuvust ja enesekindlust. Akrobaatika sobib oma olemuselt kõigi spordialade baastreeninguks, arendades kogu keha lihaskonda ja koordinatsiooni. Treeninguga saab alustada juba varases eas, kuna lapsi köidab väga oma kehaga kõikvõimalike mänguliste harjutuste tegemine. Iga vanem on näinud, kuidas lapsed kilgates hüppavad, jooksevad ja end rullivad. Rika Taeymans on Veronica Sherborne’i meetodile toetudes töötanud välja oma metoodika väikelaste müramishuvi nutikaks suunamiseks. Tsirkusetreenerina kasutab Rika akrobaatikat tsirkusele omase loomingulisuse ja lustlikkusega. Rika Taeymansi raamat on väga südamlik, pakkudes koostegemise rõõmu väikeste lastega peredele. Lõbusad kirjeldused arendavad osalejate kujutlusvõimet. Akrobaatikaharjutused annavad koormust ja treeninguefekti nii vanemale kui ka lapsele.

Viis ürgelementi ja koer Siim Pauklin 152 lk, pehme köide

Siim Pauklin on tippteadlane ja tippluuletaja, kes on viinud Eesti maailma ja toonud maailma Eestisse. Jõgevalt võrsunud ja Cambridge’i ülikoolis molekulaarbioloogiaga tegelev Pauklin võtab oma haikudes ja haikulikes luuletustes molekulideks lahti meie argielu, abivahendeiks ürgelemendid vesi, maa, õhk, tuli ja tühjus. Pauklin debüteeris 2011. aastal haikukoguga „Aheldatud Jõgeva”. „Mul on lühivormide kirjutamine kuidagi veres. Haiku on napisõnaline, lööv ja muhe, samas hästi läbimõeldud, väga ökonoomne ja keskkonnasõbralik vorm,” on Pauklin öelnud.

Kuni su küla veel elab Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer 56 lk, pehme köide

Lühilugude kogumikust leiab nostalgilisi mõtisklusi, aga ka külaelusündmuste jahmatavaid pöördeid, meie rikkalikust ajaloopärandist tingitud juhtumisi ja värvikaid tegelasi. Nende kaante vahelt leiab ka tänaseks vaat et rahvalauluks saanud laulu „Kuni su küla veel elab" sünniloo ja originaalnoodi, samuti kooriseade näite. Leiab mõne laulu veel. „Kuni su küla veel elab, elad sina ka..." laulsid ansambli Rajacas noored poisid, nende hulgas tunnustatud doktor Mihkel Zilmer, 45 aastat tagasi. Murelik küsimus, mis meist saab, on jätkuvalt ajakohane.

ilmumas Lühistu koosolek Kaupo Meiel 160 lk, pehme köide

Raamat sisaldab Kaupo Meieli viimase viie aasta epigramme, dialooge, tähelepanekuid ja mikrovärsse. Keelemängulised ja enamasti lõbustavad, aga vahel teravadki lühivormid on osalt varem jõudnud lugejateni Facebooki ja Twitteri, samuti tema varem ilmunud raamatute ja kolumnide vahendusel. „Lühistu koosolek” on põhimõtteliselt autori parimate laastude koondkogumik.

Nr 3 (109) 26. aprill 2017

4

Ülelahe suhtest ilma sentimentaalsuseta PIRET VEIGEL

I

gas suhtes on kõige olulisem üksteisemõistmine. Kes oskaks vaielda, et Eesti ja Soome ei ole suhtes? Helendavad laevad sõidavad Helsingi ja Tallinna vahet pea sama sageli kui trammid Kopli vahet. Aga nii nagu igas suhtes, lähevad lood segaseks, kui pildile astub kolmas: meie ühine suur naaber Venemaa. Sõda, mis 2014. aastal Musta mere ääres ootamatult süttis, mõjutab inimeste elu ka kaugel põhjas. Mõlemal maal mõeldakse ärevusega ajaloolisele kogemusele: Teisele maailmasõjale ja sellele järgnevale ajale. Sisekaemuslikule mõtiskelule – soomlased sõdisid, meie mitte – järgneb Eestis küsimus NATO kohta: millal Soome NATOsse astub?

PÄRAST KRIMMI Haaravalt kirjutatud päevapoliitikateemaline artiklikogumik „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad” käsitleb Eesti ja Soome suhteid pärast 2014. aastat, kui Venemaa hõivas Krimmi. Ärevad teemad murdsid sisse isegi kohvikujuttu, rääkimata riiklikul tasandil tekkinud pingetest. Vennasrahvastena vajame nüüd teineteisemõistmist rohkem kui kunagi varem, ent erineva ajalookogemuse tõttu on see mõnikord keeruline. Miks? Marjo Näkki ja Kaja Kunnas otsustasid mõlemal pool Soome lahte kujunenud hoiakutele valgust heita. Oma raamatus „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad” tutvustavad nad, kuidas üks ja sama ajalugu on pannud Soomet ainult endale lootma ja Eestit mujalt abi otsima. Raamat ilmus esmalt Soomes („Suomenlahden suhdekirja. Uudet vaaran vuodet”, Kosmos 2016) ja võeti väga hästi vastu. Hinnatud kriitiku, riigiteaduste doktori Jukka Tarkka arvustusest ajalehes Helsingin Sanomat: „„Ülelahe suhteraamat” esitleb kindlakäeliselt piirkonna kaitseteemat, mõistagi, sel teemal ei saa vait olla. Aga peamise tähelepanu all on nende rahvaste võimekus luua hingelist ja sotsiaalset kriisitaluvust. Tulemuseks on tabav kvaliteetajakirjandus, mis ei kaldu isegi kogemata liialdustesse.”

FOTO LIIS TREIMANN, POSTIMEES

ilmunud

WWW.EESTIMEEDIA.EE

Kaja Kunnas (vasakul) ja Marjo Näkki „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad” esitlusel Soome suursaatkonnas Tallinnas.

Raamatu esmane ajend oli selgitada soomlastele Eestit, kuid teemakäsitluses peegeldub vastu ka Soome. Autorid täiendasid siinset väljaannet Soome poliitikaelu käsitleva peatükiga. Raamat seab mõlema rahva ette lähiajaloo peegli – see, nagu ka tabav ajakohasus, ongi artiklikogumiku üheks suuremaks väärtuseks. Mõlemad autorid elavad Tallinnas ja räägivad eesti keelt niisama hästi kui emakeelt. Marjo Näkki on Soome rahvusringhäälingu Läänemere korrespondent, kes on varem töötanud Soome saatkonna pressinõunikuna Eestis ja Soome eri meediakanalite korrespondendina. Eesti eluga on ta olnud kursis viimased kümme aastat. Kaja Kunnas külastas Eestit esimest korda juba 1972. aastal, tema vanaisa oli eesti luuletaja, tõlkija ja keeleuurija Villem Grünthal-Ridala. 2002. aastal tuli Kaja Kunnas siia tööle ajalehe Helsingin Sanomat korrespondendina, seejärel jäi Tallinn tema kodulinnaks perekondlikel põhjustel. Kaja on aas-

taid kirjutanud väljaandele Eesti ja Baltimaade uudiseid.

MIS SAAB EESTIST JA SOOMEST? Anname sõna raamatu tutvustamiseks autoritele endale. Marjo Näkki ning Kaja Kunnas kirjutavad „Ülelahe suhteraamatu” eesti lugejale alljärgevalt. „Soome ja Eesti suhted on lähedased, kuid neile heidavad varju ajalugu ja riikide erinev suhtumine Venemaasse, NATOsse ja Ameerika Ühendriikidesse. Ukraina sõda tõi lahknevused väga selgelt esile. Eesti kommentaatorid olid aastaid kritiseerinud Soomet uussoometumise pärast. Soome aga püüdis taltsutada Eesti liigset USA-vaimustust ja kriitikat Venemaa suunal. Ja siis jõudis Soome lahe kallastele maailmapoliitika. Juba 2008. aasta Gruusia sõda oli endistele Nõukogude Liidu vabariikidele vapustus. Paljudele eestlastele tundus, et vanas Euroopas ei võetud Gruusia kriisi piisava tõsidusega. Räägiti

äratuskellast, millel vajutati korduväratuse nuppu. Uni kadus lõplikult alles siis, kui Venemaa oli Krimmi hõivanud. Eestlasi hakati rahvusvahelisel areenil kuulda võtma. Selgus, et neil oli olnud õigus. Soomes seevastu mõeldi, et äratuskell oli helisenud juba 1939. aastal ja nemad on arendanud oma kaitsevõimet ilma liitlaste abita. Sarnane ajalugu õpetas eestlasi astuma kõigisse võimalikesse lääne liitudesse, aga soomlasi üksnes iseendale lootma. Pärast Krimmi hõivamist hakkasid Soome lahe kohale kogunema pilved. Suhteid pingestasid ebaõnnestunud väljaütlemised meedias, provotseeritud Twitteri-säutsud ja vastastikune halvustamine. Venemaa oli asunud tegutsema ja rünnanud Ukrainat. Olukord pani lääneriikide omavahelise usalduse proovile ning lõi ka Soome ja Eesti läbikäimisse mõrasid. Venemaa oli vallutanud Krimmi mängeldes. Tekkis kahtlus, et järgmine võib olla Eesti. Riigi elanikest räägib ligi neljandik emakeelena vene keelt. Kas nemad kujutavad endast eelväge? Venemaa kohtles Soomet teisiti kui neid riike, kes olid aastakümneid tema võimu all olnud. Venemaa proovis ühiskonda kõigutada, aga teisest küljest oldi Baltimaades sellega harjutud. Kas nõrgim lüli oli siiski Soome? Ameerika Ühendriigid jõudsid demonstratiivselt Soome lahele ja Barack Obama tõotas, et NATO kaitseb Balti riikide pealinnu nii nagu Euroopa suurlinnu. Siis aga röövis Venemaa Eesti julgeolekupolitseiniku ja viis ta Moskvasse. Külm sõda oli tagasi ja hakkas tasapisi kuumaks minema. Mis saab Eestist ja Soomest? Vaatame järele.”

Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad Marjo Näkki ja Kaja Kunnas tõlkinud Tiina Maripuu 304 lk, pehme köide

Siiras lugu emaks kasvamisest KAUPO MEIEL

D

agmar Lamp koondas raamatusse „Kirjad tütrele” päevikukatked ja kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai. „Kirjad tütrele. Ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud” on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale.

EMA HEITLUSED Raamat ei näita emadust vaid roosilise ja mannavahuse nunnu-maailmana, lugeja ette tuuakse heitlused sünnitusjärgse depressiooniga, frustratsioonimomendid, aga siiski ka need maailma ja hinge paigast liigutavad hetked, mille nimel on see raske teekond ettevõtmist

väärt. „Kirjad tütrele” on sisevaade ema ja tütre kokkukasvamisse: intiimne, humoorikas, vaevaline, täis magamata öid ja lakkamatut nuttu, aga eelkõige on see raamat täis armastust. „Ma ütlen ausalt, et selle raamatu kirjutamine – ka päevikukatkete üle lugemine ja raamatuks kokku panemine – oli päris raske,” ütleb Dagmar nüüd, kui teos on lõpuks valmis. „Kuna mu tütre esimestesse eluaastatesse jäid väga murrangulised ajad, sh põdesin pikalt sünnitusjärgset depressiooni ja lagunes abielu, siis elasin seda kõike uuesti läbi ja ei saa öelda, et see oleks olnud emotsionaalselt just lihtne ülesanne.” Kuid just seetõttu, et kõik need raskused tekstistki läbi kumavad, loodab Dagmar, et tegemist on teosega, millega suudavad paljud suhestuda. „Kõik lõppes ju hästi ning muutused ei olegi kunagi kerged – ja kohe üldse mitte

kerge pole emaks kasvada. Kõnnin seda teed tänini.”

EMA VÕI LAPS? Aga millest raamat õigupoolest, kui väga kokkuvõtlikult öelda, kõneleb? Autorist? Lapsest? Või hoopis perekonnast? Dagmar arvab, et raamat on eelkõige temast ja suhtest lapsega, laps on küll selle vaieldamatu peategelane, kuid tema iga arvestades ei ole ta suuteline kaasa rääkima selles, kuidas teda raamatus kujutatakse. Ja sellepärast püüdis Dagmar talle tekstides küllalt vähe piinlikkust valmistada, aga on ju seiku, mis juhtuvad pea kõigi lastega. „Kui aga minu suhte lagunemise lugu siia juurde mõelda, siis sellest jätsin väga palju välja, sest ma mingil juhul ei tahtnud, et lagunenud suhte üks osapool – ehk mina – saab laiema kõ-

lapinna oma versiooni esitamiseks. Kindlasti pole raamat nii-öelda musta pesu pesemiseks. Kuna aga elumuutus mõjutas nii mind kui ka Milat, siis mingeid allhoovusi sellest raamatusse muidugi jõudis,” räägib Dagmar. „Kirjad tütrele” on eelkõige hästi eluline dokumentaaljutustus ja sisaldab nagu elu ikka nii rõõmu kui ka muret, aga põhitoon jääb hoolimata kõigest optimistlikuks.

Kirjad tütrele. Ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud Dagmar Lamp 344 lk pehme köide


Nr 3 (109) 26. aprill 2017

ilmunud Omajuur Betti Alver koostanud Kristi Metste kujundanud Angelika Schneider 322 lk, kõva köide

Luulekogu „Omajuur” loob portree ühest 20. sajandi armastatumast ja lummavamast eesti luuletajast. Koostaja on esitanud luuletused ajalises järjestuses, pidades võimalust mööda silmas ka aastaaegade järgnevust ja meeleolude vaheldumist vastavalt sellele, taustaks Betti Alveri elukäik selle eneseotsingute, kriiside ja murede, rõõmude, õnne- ja iluelamuste ning teostest ilmneva müstilise elutundega.

Agatha Raisin ja alp abiõpetaja M. C. Beaton tõlkinud Heija-Liis Ristikivi kujundanud Villu Koskaru 248 lk, pehme köide

Agatha on masenduses: eksabikaasa põgenemine kloostrisse tundub järjest rohkem lihtsalt ettekäändena jalga lasta; tolmune Carsely on tüütu paik elamiseks ja naaber John Armitage on veel kõige tüütum. Kui aga kirikusse saabub uus abiõpetaja, kelle sinistesse silmadesse upuvad peaaegu kõik külanaised, tunneb Agatha end pilvedesse tõusvat, sest see kuldsete lokkidega meesiludus kutsub just tema enda juurde õhtusöögile. Paraku ei jätku Agatha õnne kauaks.

Juured ja võrsed Eet Tuule kujundanud Angelika Schneider 240 lk, kõva köide

Elmo polnud kunagi mõelnud, et temaga võib juhtuda midagi muud peale vananemise. Et elu on kui üürike kingitus ning iga tuuleiilike võib sinu hinge nagu küünlaleegi ükskõik millisel hetkel kustutada! Ootamatu saatuselöök sunnib end ilmasambaks pidanud mehe haiglavoodisse. See harjumatu olukord annab võimaluse elatud elule tagasi vaadata ja asjad enda jaoks tähtsuse järjekorda panna. Nii mõnigi seik saab selgemaks, aga mõndagi tuleb ka ümber hinnata.

8-nädalane veresuhkrudieet Michael Mosley tõlkinud Ragne Kepler kujundanud Margit Randmäe 232 lk, pehme köide

See raamat on 2. tüüpi diabeedi epideemiast, mis on viimastel aastatel maailma haaranud. See on ka veresuhkru näitajate salakavalast tõusust, mis eelneb 2. tüüpi diabeedile – eeldiabeedist. Dr Michael Mosley võtab siin kokku usaldusväärsetest allikatest pärit tõenduspõhise informatsiooni meie ajastu ühest suurimast tervisehädast, lammutab mõnedki dieetidega seotud müüdid ja esitab mõned radikaalsed ideed.

Rünkrasked pilved Helju Pets kujundanud Angelika Schneider 320 lk, kõva köide

Egle abielu Uudega on sumbunud ning ka tööl, Paadinina koolis, on meeleolu uue direktori taktikepi all kummaline. Nii mõjubki koolitusreisil kohatud sarmikas Rolf talle kui pahvakas värsket õhku ning rutakas armusuhe tekib nagu iseenesest. Kas sellest saab aga Egle uue õnne algus, on enam kui kahtlane. „Rünkrasked pilved” on järg raamatutele „Õnneõiteta sirelid” ja „Ussikuninganna Egle”.

WWW.TNP.EE

tänapäev

Ürgse Euraasia tagasitulek? KAAREL KÄRU poliitikahuviline

V

iimaste aastate Vene poliitilist retoorikat tähelepanelikumalt jälgides on ilmselt nii mõnedki märganud, et ametlikku retoorikasse on hakanud imbuma kummaline terminoloogia. Putini uus sõnavara näib olevat seotud tema valitsuse uue ja märksa agressiivsema välispoliitikaga. Hea näide sellest on Vene presidendi kõne 2013. aastal Valdai rahvusvahelises diskussiooniklubis, kus Putin nimetas Venemaad „tsivilisatsiooniks” ja „projektiks, mille eesmärk on ajaloolise Euraasia ja selle rahvaste identiteedi säilitamine uuel sajandil”. Lisaks kinnitas ta, et Euraasia taaselustamine annab endisele Nõukogude Liidule taas võimaluse tõusta maailma globaalarengu sõltumatuks keskuseks. Termin „Euraasia” näib selles kontekstis aga tähistavat uut lähenemist kogu Vene välispoliitikas.

MIDA PUTIN TEGELIKULT SILMAS PEAB? 2014. aastal toimunud Krimmi annekteerimine ja Vene vägede „puhkusele saatmine” Ida-Ukrainasse näitas, et tal on sellega tõsi taga. Aga mida siis Putin tegelikult oma „Euraasiaga” silmas pidas ja kust see tema uus „projekt” alguse sai? Charles Clover, endine ajakirja Financial Times Moskva esinduse juht vaatleb selle nähtuse tagapõhja ning toob välja mõtlemapaneva teooria, millel põhineb Putini ja uus retoorika ja millised on selle võimalikud eesmärgid, mis selgitavad üllatava täpsusega viimaseid arenguid meie idanaabri poliitikas. Uute mõtlemapanevate väljenditena on kõnedesse ilmunud näiteks „passionaarsus” (пассионарность), termin, mis tähistab suurriike iseloomustavat sisemist energiat, nende võimet edasi liikuda ja muutusi omaks võtta; kalduvus kirjeldada Venemaad pigem tsivilisatsiooni kui rahvusriigina, termini „atlantism” kasutamine Lääne asemel ja Putini ilmselge püüe luua endistest Nõukogude liiduvabariikidest Euraasia liitu.

FOTO AP PHOTO/RIA NOVOSTI, ALEKSEI DRUŽININ, 2009

5

S

oome kirjanikel on kuidagi kohe kombeks kirjutada rohkem või vähem Soome-välistel teemadel, vahel kaugematel, vahel lähematel. Meenutatagu siinkohal kas või seda, millest on kirjutanud Mika Waltari, või uuemal ajal Asko Sahlberg, Laura Lindstedt või J. P. Koskinen, aga miks mitte ka Sofi Oksanen. Sarnase teekonna väljapoole kodumaad on 2013. aastal Finlandia kirjandusauhinna võitnud „Meie igapäevase eluga” ette võtnud ka Riikka Pelo. Tõsi, mitte väga kaugele, Venemaale. Raamatu keskmes on luuletaja Marina Tsvetajeva, aga tavalist elust, loomin-

Võit madala enesehinnangu üle Melanie Fennell tõlkinud Mall Pöial kujundanud Margit Randmäe 304 lk, pehme köide

Võit madala enesehinnangu üle on käsiraamat, mille koostas Oxfordi haigla kliinilise psühholoogia osakonna doktor Melanie Fennell. See raamat aitab lugejal mõista oma seisundit ja uute teadmiste abil murda välja negatiivse enesenägemise nõiaringist, õppida eneseväärtustamise kunsti ning muuta oma elu paremaks. Eesti keeles on varem ilmunud käesoleva raamatu esimese väljaande tõlge. Praegune raamat on tõlgitud põhjalikult ümber töötatud teisest väljaandest.

Käru-Kaarel Kristiina Kass autori illustratsioonid 90 lk, kõva köide värvitrükk

Vladimir Putin ratsaretkel Tõva mägedes Siberis.

Cloveri arvamuse kohaselt annab kogu see uus sõnavara märku eurasianismi kasvavast mõjust. Eurasianism on teatud Vene supra-natsionalism, mis baseerub ideel ürgsest Euraasia tsivilisatsioonist, mida kehastasid sküüdid, hunnid, türklased, mongolid, Vene Impeerium ja lõpuks muidugi Nõukogude Liit. See tsivilisatsioon on olemuslikus konfliktis Atlantilise tsivilisatsiooniga, mille kese on Ameerika Ühendriigid.

EURASIANISMI KASVAV MÕJU Üsna suure osa raamatust moodustabki eurasianismi intellektuaalne ajalugu Euroopas ja selle muutumine valgekaartlike pagulaste ringkondades, kelle jaoks oli katastroof, et Venemaa oli sunnitud omaks võtma moodsa Euroopa filosoofilised ideed. Clover kirjutab äärmise põhjalikkusega ja haaravalt, kuidas vahepeal varjusurmas olnud ideed hiljutistel aastatel on õide puhkenud. Ja algselt oligi raamat, mille kirjutamiseks kulus kaheksa aastat, kavandatud pigem ühe filosoofilise maailmavaate mõju vaatlusena Vene poliitikale – kuid see elu tegi omad korrektiivid. AUTORI ENDA SÕNUL: Sestsaati, alates 2005. aastast, kui seda raamatut kavandama hakkasin, on see

teinud läbi palju muutusi. Paljudel traagilistel põhjustel on teos nüüd hoopis olulisem. See pidi rääkima vähetuntud filosoofia järkjärgulisest tungimisest Vene poliitikasse ja sellest, kuidas Vene ajaloo kõige kapriissem ja julmem sajand oli sünnitanud kommunismi teoreetilise doppelgänger’i. Ent ajaks, kui olin lõpetanud – kaheksa aastat pärast alustamist – oli minu kirjeldatud nähtus muutunud marginaalsest ideest, millest kirjutati väikestes brošüürides ja mida levitati viletsa kvaliteediga võrgulehtedel, poolametlikuks võimuideoloogiaks, ja sellest pasundasid riiklikud telekanalid ning Vladimir Putini Kreml kasutas seda Ida-Ukraina vallutamisel.

Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus Charles Clover tõlkinud Jana Linnart kujundanud Villu Koskaru 487 lk, kõva köide

Marina Tsvetajeva ebatavaline igapäev MIHKEL MÕISNIK

ilmunud

gust ja kannatustest kõnelevat lugu ei tasu siit oodata. Tsvetajeva, üks möödunud sajandi eredamatest talentidest Vene luules, oli kõike muud kui lihtne isiksus, ent juhtus elama ka loomeinimese jaoks väga keerulisel ajal (kui ses mõttes lihtsamaid aegu Venemaal üldse olnud on). Aga karta on, et tema talent oleks põlenud täpselt sama ereda leegiga ükskõik millise riigikorra ajal. Ent Pelo ei vaatle teda mitte niivõrd kunstniku, kui inimese ja emana, sestap keerlebki see lugu ümber tema keerulise suhte tütre Aljaga, puudutades siiski ka kõike, mis selle ümber toimub, kuni traagilise lõpuni välja. Ja tõusebki võib-olla just selle tõttu lihtsast eluloolisest romaanist kõrgemale, puudutades pigem

inimese, seda enam, et mõnevõrra erguma meelega inimese, eksisteerimise ilu ja valu hoopis laiemalt. Romaan pälvis 2013. aastal Soome kõige mõjukama, Finlandia kirjanduspreemia ning autorit saab näha esinemas ka mai lõpus Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Meie igapäevane elu Riikka Pelo tõlkinud Kadri Jaanits 516 lk kõva köide sari „Punane raamat”

„Käru-Kaarel” on südamlik ja humoristlik lugu ühest puruvaesest perekonnast – vanaemast, kes on nii vana ja väeti, et peab päevad ja ööd läbi voodis lebama, emast, kes töötab pitsabaari rattakullerina, ja südist väikesest Kaarlist, kes teenib vanarauda korjates raha, et emale uus ratas osta. Lisaks nendele on raamatus juttu roostekarva laikudega koerast, pahatahtlikust Tõnisest, sõbralikust rauakaupmehest Tõrust, lahkest proua Roosipuust, pitsabaari pahurast omanikust Vanast Juustust, saamatust pitsakokast Pepest ja veel mitmest teisest. Kordustrükk populaarsest lasteraamatust.

Rotiburger David Walliams tõlkinud Ehte Puhang kujundanud Siiri Timmerman 252 lk, kõva köide

Zoel’l on päris palju põhjusi, et õnnetu olla. Tema kasuema Sheila on nii laisk, et tahab, et Zoe tema eest isegi ta nina nokiks. Tina Trotts, kohalik kiusaja, sülitab Zoe’le iga päev kolmekümne seitsmendalt korruselt pähe. Ja jubedal burgerimüüjal Burtil on hirmsad plaanid Zoe lemmiklooma, rott Hermanniga. Ma ei taha välja rääkida, mis hirmsad plaanid need on, aga võin öelda, et selle raamatu pealkiri on päris pirakas vihje...

San Agustini vereohvrid Reeli Reinaus kujundanud Pärtel Eelma 392 lk, pehme köide

„San Agustini vereohvrid” on seiklusliku raamatutriloogia viimane osa, järg raamatutele „Nõidkapteni needus” ja „Poisid Mustalt Hobuselt”. Pääsenud zombide käest ja astunud vastu veel hulgale ohtudele, jõuavad Atlantis ja Neptunus viimaks saarele, kust kõik kunagi alguse sai. Et neid tabanud needus lõplikult võita, tuleb peategelastel siseneda aardekoopasse ja viia läbi ohtlik riitus. Kuid kõik ei lähe sugugi nii, nagu plaanitud.

Valmistub esimene mängija Ernest Cline tõlkinud Raul Veede kujundanud Virge Ilves 416 lk, pehme köide

Kui sureb pururikas ülemaailmse virtuaalreaalsuse OASIS looja Halliday, puhkeb tõeline kullapalavik – nimelt peitis nohikust geenius kogu oma varanduse virtuaalilma. Seda otsivad miljonid inimesed, armutu suurkorporatsioon IOI nende hulgas.


varrak Maresi. Punase kloostri kroonikad

Nr 3 (109) 26. aprill 2017

Olematu number Umberto Eco tõlkinud Eva Kolli 192 lk kõva köide

Maria Turtschaninoff tõlkinud Maarja Aaloe 200 lk pehme köide

1992. aastal pakutakse äsja viiekümneaastaseks saanud hädavaresest kirjamehele Colonnale toimetuse juhi ametikohta ja muinasjutulist tasu raamatu kirjutamise eest, mille aineseks on vastloodud ajalehe igapäevatöö kajastamine. Ülesande teeb eriskummaliseks talle usaldatud salajane info, et võimsa meediamagnaadi omanduses ajalehest on tegelikult plaanis koostada vaid kaksteist piiratud levikuga pilootnumbrit ja needki väljapressimise eesmärgil. Colonna võtab pakkumise vastu ning vähehaaval mässib üks kolleeg ta vandenõuteooriate võrku, mille osalisteks on nii Mussolini ja tolle teisik kui ka terve Euroopa ja Ameerika võimuladvik.

Üksikul saarel asuv Punane klooster on pelgupaik siia erinevatel põhjustel pagenud tüdrukutele ja naistele. Maresi on 13-aastane uudishimulik tüdruk, kes saabus kloostrisse neli aastat tagasi. Kloostri rahuliku elu pöörab pea peale Jai saabumine. Jai pidi pealt nägema, kuidas isa ja onu matsid elusalt tema õe ning nüüd otsib isa teda taga. Ühel päeval ilmubki silmapiirile tundmatu laev. Maresil ja teistel kloostrielanikel tuleb koondada kogu oma vägi ja õppida kasutama iidseid salateadmisi, et võidelda oma elu ja kloostri püsimajäämise eest. „Maresi” on lugu sõprusest ja vastupidamisest, hirmu ületamisest ja naiselikust väest.

Põgenemine

Ma olen tüdruk Hayley Long tõlkinud Kadri Metsma 222 lk pehme köide vanusele 11+

Sa ei pea puberteedi pilkasest pimedusest läbi minema omapäi. Kirjanik Hayley Long kirjutas sinu jaoks otsekohese ja südamliku teejuhi, mis on tulvil puhast tõde, toetust ja siseinfot – ja Gemma Correlli üdini naljakaid illustratsioone. Ela oma unistuste elu, kahtlemata, aga näpista paar tundi lugemiseks. Võimalus, et leiad siit midagi kasulikku, on päris suur, peale selle saad kõvasti naerda. Ei ole õiget või valet viisi, kuidas olla tüdruk. Aga see raamat tagab sulle, et kes sa ka poleks, tüdrukuks olemine tuleb sul välja täiesti geniaalselt.

Sekt Michael Katz Krefeld tõlkinud Minna Salmistu 328 lk pehme köide

Endine kriminaaluurija Thomas Ravnsholt, hüüdnimega Ronk, üritab pärast oma armastatu lahendamata mõrva eluga edasi minna, kui prominentne ärimees Ferdinand Mesmer talle ootamatult tööd pakub. Ronk peab üles otsima Mesmeri poja Jakobi, kes kümme aastat tagasi kurikuulsa sekti asutas ja seejärel kadus. „Sekt” on kõhedust tekitav lugu oma reeglite järgi toimivast suletud maailmast ja saladuses hoitud minevikust. Tegemist on Michael Katz Krefeldi populaarse kriminaaluurija Ronga sarja kolmanda osaga.

Paremateski peredes Mats Olsson tõlkinud Kadri Papp 312 lk pehme köide

Harry Svensson ärkab keset suveööd selle peale, et üks võõras tüdruk taob tema maja uksele. Kõigest mõni hetk hiljem kuuleb Harry maja ümber liikumas kahte meest, kes ilmselt tüdrukut otsivad. Järgmisel päeval püüab Harry välja uurida, milles on asi, ent kümneaastane Emma on kohutavalt hirmul ja julgeb vaevu suud paotada. Kes on need kaks, kes tüdrukut otsivad, ja mida kasvatatakse sügaval metsas suures kasvuhoones? Ja mis on juhtunud Emma isa ja emaga? Aeglaselt, kuid järjekindlalt jõuab Harry jälile saladusele, mis on palju süngem, kui ta eales oleks osanud arvata.

6

ilmunud

FOTO AIN RAAL

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Jean-Philippe Toussaint tõlkinud Leena Tomasberg 120 lk, kõva köide sari „Moodne aeg” Kevadised kuusevõrsed.

Kuuse kuulaja MARJU KÕIVUPUU

E

estlane on elanud sajandeid puu ajas, on väitnud etnoloog Ants Viires, sest eestlase suhe metsa ja puudega on mitmetahuline: puud on andnud siinsele inimesele eluaset ja kütet, puidust on valmistatud tema töö- ja tarberiistad, puudel on keskne koht rituaalides ja uskumustes, puud annavad hingepidet. Loodushoidliku ja rohelise ilmavaatega inimese jaoks on (põlis)puud pühad ka tänapäeval, metsatukkade rahu ja vaikus annab hingepidet ja taastab tervist. Mets on eestlase sanatoorium ja spaa, metsas saab eestlane olla rahus omaette, teiste inimestega kohtumata. Ja kuna eestlasi on nii umbes täpselt 1,3 miljonit, siis on neil ilmtingimata tarvis ka umbes täpselt 1,3 miljonit puud, keda kallistada, sest ajuti tundub, et puudega kõneleb sõnaaher ja pigem omaette hoidev eestlane vaat et palju sagedamini ja palju meelsamini kui naabriga kortermaja trepikojas või kolleegiga kontoris.

TASEMEL TEATMETEOS Puudest on lauldud ja luuletatud, puid on kujutatud kunstis ja puudest on kirjutatud (populaar)teaduslikke raamatuid nii suurtele kui ka väikestele. Lisaks Ants Viirese populaarsele raamatule „Puud ja inimesed” (esmatrükk Valgus, 1975), mis annab ülevaatliku käsitluse puudest rahvakultuuris, on ilmunud ka ühele või teisele puule pühendatud monograafiaid: 1984. aastal ilmus Viktor Masingu „Sinasõprus tammega”, mis oli mõeldud pigem noorematele lugejatele; 1996. aastal Viktor Masingu ja Harald Rebase „Kase aasta”, milles autorid toovad lugejale lähemale aastaringi 12 kuud kase vaatekohast. Sellele loetelule on tänuväärse täienduse saanud Ain Raali „Kuula kuuske” (Varrak, 2017). Puudest on autor kirjutanud varemgi. Raamat „Seitse tervendavat puud” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012) on Raali enda sõnul kirjutatud n-ö etnoloogilis-farmatseutilisest vaatekohast

ja seda suunda jätkab ka kuuse-raamat, milles autori sõnul on kulbitäis folkloori ja näpuotsaga nüüdisaegset farmaatsiat. Kuusk seitsme tervendava puu hulka ei mahtunud, sest – nagu väidab autor – ravimtaimena on ta suhteliselt tagasihoidlik, kuid tal on tähelepanuväärne roll meie rahvakultuuris, ja seda poolt autor avabki. Ain Raal on tähelepanelik (loodus) vaatleja, hea kirjutaja ja jutustaja, tema populaarteaduslikud raamatud avardavad lugejate silmaringi ning kuuse-raamat on kirjutatud tuntud headuses, kuuske kuulates ja kuuske mõista püüdes. Raamat jaguneb kaheks suuremaks peatükiks: esimene räägib kuusest üldiselt, teine ootuspäraselt kuuse kohast farmaatsias ja meditsiinis. Vastavalt lugeja huvile võib raamatut seega asuda lugema tagant ettepoole või eest tahapoole, või valida vahepaladeks sobivaid alapeatükke, sest kuuseraamat on ka teatmeteosena tasemel. Küllap mälumänguhuvilised leiavad sellestki raamatust ainest, mida küsimusteks vormida. Mina igatahes kavatsen seda raamatut ka sellel otstarbel kasutada. Kas teadsite näiteks, et Kuusk perekonnanimena on okaspuude seas kõige levinum? Või mitu Kuusiku-nimelist küla on Eestis? Lugege ja saate teada.

TÄNAPÄEVANE PÄRIMUS Eestlane armastab pärimusest kõnelda minevikuvormis – vanad eestlased tegid seda ja toda, uskusid ja arvasid niivõi naamoodi. Ent pärimus elab ka tänapäeval, kuigi on erinevatel põhjustel heterogeensem ja muutuvam kui sajandeid tagasi, kuid kadunud pole ta kuhugi. Samuti vajab varasemalt talletatud pärimus (ümber)mõtestamist ning ilmtingimata ka erinevatest vaatekohtadest käsitlemist, siis kõnetab ta loodetavasti neidki, kellele see maailm (hirmutavalt) võõra ja kaugena näib. Raali kuuse-raamatu tänuväärne lisandus nendele pärimuslikele tähelepanekutele, mis on talletatud rahvaluule arhiivi varasematest kümnenditest ja sajanditest, ongi tänaste inimeste tähelepanekud: kuidas 21. sajandi inimene Eestis kuulab ja kuuleb kuus-

ke, millised kuuskedega seotud rituaalid on kestnud inimpõlvi ja kuidas nendes rituaalides peituvad tähendused ja märgid seovad meid eelnevate põlvedega, keda lõdvemalt, keda kindlamalt. Oli mulgi see au ja võimalus jagada oma tähelepanekuid ja kombeid kuuskedega seoses, sest kuusk on LõunaEestis puu, kuhu lõigatakse matustel rist, rääkimata kuuse kesksest rollist matusekombestikus tervikuna. Kuuseõrrest sai lapsele vanasti hällivibu ja kuuselaudadest tehti ka tema viimne ase – puusärk. Samuti on kuusk hinnatud pillipuu, kandle valmistamiseks üks sobivamaid. Raali rahvameditsiinialased käsitlused on mulle sümpaatsed ja usaldusväärsed, olen seda mitmel pool ka varemalt märkinud. Eesti lugejale on heldelt kättesaadavad erinevad käsitlused taimravist ja ravivatest taimedest, ent pahatihti jääb neis käsitlustes puudu populaarteaduslik akadeemiline mõõde ja allikakriitika. Farmakognostina Raal teab, mida ta räägib/kirjutab ning ka kuuse-raamatus leiduvad väärtuslikud kommentaarid ning ladusas sõnas selgitused, mida kuusest ravimtaimena arvata, mida kasutada, milles kahelda ja mida vältida. Kokkuvõtvalt on rõõm tõdeda, et eestikeelne aimekirjandus on ühe kvaliteetse originaalteose võrra rikkam. Igihaljas seejuures, nagu raamatu peategelane kuusk. P.S. Raamatus on mõnda ka kokandushuvilistele. Kiirustage, seltsimehed gurmaanid, raamatupoodi, sest saabumas on õrnroheliste kuusevõrsete kogumise aeg. Aga mida kuusevõrsetest teha sünnib, peale selle, et nad on niisama head suhu pista, saate juba ise raamatust lugeda.

KUULA KUUSKE Ain Raal 232 lk poolpehme köide

Lühiromaan „Põgenemine” kaardistab ebamäärast etappi armastussuhtes, lahkuminekueelset kahevahelolekut, kus armastus on muutunud võimatuks, kuid ei lase ka lahkuminekul teoks saada. „Põgenemine” on eesti keeleski ilmunud romaani „Armastajad” (Pegasus, 2010) eellugu. „Põgenemise” tegevus leiab aset peamiselt Hiinas, veel rohkem aga mitmesugustes kahevaheloleku kohtades, nagu lennukid, rongid, laevad, lennu- või rongijaamad, hotellid. Ollakse teel ära ja teel kuhugi, ja seda igas plaanis. Belglane Jean-Philippe Toussaint on üks tänapäeva prantsuskeelse kirjanduse tunnustatumaid kirjanikke.

Haruldased esemed Kathleen Tessaro tõlkinud Tiiu Kraut 320 lk, kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Maeve Fanning on nutikas ja südikas punapea, kes on otsustanud keerulistest oludest välja rabeleda, ent kahjuks on Maeve’il paar ohtlikku nõrkust. Kui pinged üle pea kasvavad, leiab Maeve end vaimuhaiglast, kus ta kohtub salapärase noore naisega, kes just nagu temagi ei suuda ega tahagi varjata vabaduseiha. Suhtlus võluva, ent vaimselt ebastabiilse Diana ja tema kütkestava venna Jamesiga tõmbab Maeve’i maailma, mis on täis moraalitust, pettusi ja reetmist. Maeve on sunnitud vaatama otsa oma sügavamatele saladustele ja jõudma otsusele, kui kaugele ta on valmis uue elu nimel minema.

Üks Sarah Crossan tõlkinud Kristina Uluots 384 lk pehme köide

Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki. Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega.


7

Nr 3 (109) 26. aprill 2017

WWW.VARRAK.EE

varrak

ARO VELMET

T

imothy Snyder on ajaloolane, kelle iga raamat on ühtlasi kommentaar olevikule. Sellest ka raamatu „Must muld” alapealkiri „Holokaust kui ajalugu ja hoiatus”. Snyder ei anna lihtsalt uut tõlgendust 20. sajandi kõige tumedamast perioodist, vaid paneb ajaloo vibreerima olevikuga ühes, muret tekitavas rütmis. „Must muld” valmis 2015. aastal, kui Lähis-Ida ja Euroopa vaevlesid suurima põgenikekriisi käes pärast Teist maailmasõda. 65,3 miljonit inimest oli sel aastal põgenikustaatuses ja enamik Euroopa riike ei tahtnud midagi kuulda nende aitamisest. Populistlikud ja ksenofoobsed poliitikud väitsid, et põgenikud ohustavad Euroopa turvalisust (väide, millel puudub tõepõhi), et Euroopa ei jaksa nende aitamist kinni maksta (ometi võtavad Euroopa riikidest palju vaesemad Türgi ja Jordaania vastu suurema osa Süüria põgenikest), et põgenikud jäävad Euroopasse ühiskonda integreerumata (kõik ajaloolised näited kinnitavad vastupidist). Samal ajal muutis Assadi režiimi, ISISe ja Süüria opositsiooni vahelise sõja käigus toime pandud hävitustöö terved regioonid anarhiliseks, seadusteta ja riigita alaks, „veremaaks”, kasutades paralleeli Snyderi eelmisest teosest. Sellest ajast saadik on asjad läinud ainult hullemaks.

HOLOKAUSTI HOIATUS Need kaks protsessi - inimestevaheliste suhete taandamine bioloogiliseks olelusvõitluseks ning riigistruktuuride täielik hävitamine - moodustavad kombinatsiooni, mis Snyderi tõlgenduses tegid holokausti võimalikuks ning mille taasloomise eest „Must muld” meid hoiatab. 6 miljonit holokaustis hukkunud juuti ei leidnud oma lõppu neis riikides, kus antisemitism oli sõja eel haripunktis – Prantsusmaal, Taanis või Hollandis. Nad tapeti territooriumidel, kus riigiinstitutsioonid, millele on ehitatud kodanikuõigused, olid hävitatud: Poolas, Ukrainas, Leedus, Lätis ja Eestis. Enamik juute ei surnud mitte bürokraatia ja tehnoloogilise ratsionaalsuse külma loogika musternäidiseks saanud hävituslaagrites, vaid metsatukas kuklalasu tagajärjel. Hannah Arendti tallatud teed kõndiv Snyder näitab, kuidas isegi okupeeritud, ent säilinud riigibürokraatiaga ala-

FOTO DPA PICTURE ALLIANCE/ ALAMY STOCK PHOTO

Ajaloolase kommentaar olevikule

K

ui leitakse kuue ohvri amputeeritud kehaosadest kokku õmmeldud marioneti moodi surnukeha, saab see ajakirjanduses tuntuks Kaltsunuku nime all. Tapja avaldab meedias nimekirja, kus on kuue inimese nimed ja kuupäevad, millal Kaltsunuku tegija oma järgmised ohvrid tapab. Niimoodi algab Daniel Cole’i põnevik „Kaltsunukk”. Ehkki tegemist on autori esimese romaaniga, kujunes sellest viimase aasta üks oodatumaid raamatuid ja praeguseks on selle õigused müüdud enam kui 35 riiki.

Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017 Ervin Õunapuu 376 lk kõva köide

„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017” pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.

Kus pingviinid ei laula Kaido Tiigisoon 440 lk pehme köide

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. „Kus pingviinid ei laula” on Kaido Tiigisoone esikromaan.

Timothy Snyder esitleb Frankfurdi raamatumessil raamatut „Must muld”.

del oli juutidelt põhiõiguste äravõtmine piisavalt ebamugav, et anda paljudele aega põgenemiseks või peitumiseks. Samamoodi oli neis riikides ametnikel võimalik natsidele vastu töötada, teatud gruppe kaitsta või kokkuleppeid saavutada. Seevastu sellistel aladel nagu Eesti, kus kas NSVL või natsi-Saksamaa riigiametnikud ja -institutsioonid füüsiliselt hävitas, sai Hitler „lõpplahenduse” takistamatult ellu viia. Topeltokupatsiooni all kannatanud territooriumidel oli lugu eriti lihtne: Nõukogude okupatsiooni ajal koostööd teinud inimesed osalesid heal meelel natside hävitustöös, kuna Hitleri üks põhiargumente oli, et kõik kommunistid olid juudid ja kõik juudid kommunistid. Seda argumenti oli lihtne uskuda, sest see andis lihtsale eesti politseinikule vabaduse mitte mõelda ülemäära oma tegudele 1939. ja 1940. aastal. Kui oli öeldud A, pidi seejärel ütlema ka B. Saksa okupatsiooni alguses Eestisse jäänud tuhatkonnast juudist ei jäänud ellu mitte ühtegi.

INIMESE SUVERÄÄNSUS Teiseks on Hitleri rassistlik ideoloogia näide sellest, milleni võib viia inimsuhete taandamine bioloogiliste impera-

tiivideni. Ka siin järgib Snyder Arendti eeskuju, rõhutades inimeste suveräänsust väärtushinnangute kujundamisel ja valikute tegemisel. Hitleri maailmas juhtis kõiki poliitilisi otsuseid olelusvõitlus, tugevama võim. Universaalsed kategooriad, nagu moraal või õigused, olid juutlikud kategooriad ja olemuslikult ohtlikud. Maailmasündmusi juhtis võitlus piiratud ressursside pärast, mis omakorda õigustas natside vallutusi ning ka holokausti. Hitleri kujutluspilt Saksamaa põllumajanduslikust kitsikusest oli suuresti väljamõeldis, aga tema loogika keskne probleem sellest ei kao. Inimkonna eripära on aga võime käituda sotsiaalselt, valida vastandumise asemel koostöö ning lahendada kollektiivselt probleeme, mis meile üksikult üle jõu käivad.

OHT EI KAO Mõistagi ei soovi Snyder oma teosega öelda, et asjad oleks aastal 2017 sama hullud, kui nad olid aastal 1939. Ei, „Musta mulla” hoiatus on hillitsetum ja ilmselt õõvastavamgi: need ohud on alati meiega. Riik ei ole rändrahn, ta ei ole igavene. Mida inimkäed on ehitanud, saavad inimkäed ka hävitada. Ka meie sugulusgrupid, öelgu inimõiguslased mida tahes, on suuresti lokaalsed

mitte seetõttu, et tegemist oleks muutmatu loodusseadusega, vaid seetõttu, et me elame asumiseltsides, linnaosades, rahvusriikides ja valges, kristlikus läänemaailmas, mis kõik defineerivad oma liikmeskonda kitsamalt kui „terve inimkond”. „Musta mulla” viimases peatükis annab Snyder ülevaate üksikutest inimestest, kes aitasid juute hoolimata sellest, et kogu maailm nende ümber survestas neid juute hävitama. Ei maksa sellistele inimestele lootma jääda. Kui me paneme kinni piirid sõjapõgenike ees ja ütleme, et meil on kahjuks ruum otsas, anname heakskiidu maailmale, kus on võimalik hävitada riigiaparaate ning kus eksistentsi defineerib olelusvõitlus. See on kummaline valik rahvalt, kelle riigiaparaat on noor ja õhuke ning kes on ajalooliselt olelusvõitluses reeglina kaotajaks jäänud.

Must muld Timothy Snyder tõlkinud Olavi Teppan 360 lk kõva köide

Tapvalt põnev debüüt KÜSIMUSTELE VASTAB DANIEL COLE

ilmumas

„Kaltsunukk” on meisterlikult kirjutatud krimipõnevik. Kas sa oled alati olnud selle žanri fänn?

Mind on pigem mõjutanud televisioon. Mulle meeldivad Briti krimisarjad, aga neid kõiki iseloomustab see, et nende värvid on kuidagi tuhmivõitu, nad on halastamatult realistlikud ja parandamatult tõsimeelsed. Samas USA sarjad kalduvad tihtilugu imalusse ja kasutavad igasugu mõttetuid trikke. Kui ma ise hakkasin stsenaariume kirjutama, siis võtsin endale eesmärgiks leida nende kahe vahel täiuslik tasakaal. Kõik peategelased on väga silmatorkavad isiksused. Kas nad põhinevad kellelgi, keda sa tunned? Kas sul on

oma lemmiktegelane?

Mul ei ole lemmiktegelast. Wolf kujutab endast kõigi mu lemmikkangelaste ja -antikangelaste segu – temas on üks osa „Firefly” kapten Mal Reynoldsist ja teine osa „Teadmata kadunute” Sawyerist. Kindlasti on temas veidi „Elavate surnute” Rick Grimesi, mida on täiendatud muu hulgas tibakese Martin Riggsiga „Surmarelvast”. Ükski teine tegelane ei põhine konkreetselt kellelgi, kui välja arvata Baxter, kes üldjoontes põhineb mu imelisel õel ja suurimal fännil Melodyl. Peagi saame Baxteri ja Fawkesiga uuesti kokku. Mis meid ees ootab?

Klišeele vastavalt saab järgmine raa-

mat olema kahtlemata võimsam, süngem ja veel šokeerivam, mida iga lugeja ootabki, aga samas ka naljakam, mõjusam ja isiklikum. Kohtume jälle mõnede vanade tegelastega. Saame tuttavaks mõnede uutega. Intervjuu tõlkis Marju Randlane.

Kaltsunukk Daniel Cole tõlkinud Marju Randlane 368 lk pehme köide

Praha kalmistu Umberto Eco tõlkinud Mailis Põld 488 lk kõva köide

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel.

Kurjuse päevik Robert Wittman ja David Kinney tõlkinud Kalev Lattik 424 lk pehme köide

Alfred Rosenberg oli Joseph Goebbelsi ja Hans Franki kõrval ainus Kolmanda Reich’i ninamees, kes pidas natsivõimu ajal päevikut. Eestis kasvanud ja koolis käinud ning Hitleri ideoloogiavolinikuks ja idaalade ministriks tõusnud Rosenbergi päevik leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist. Rosenberg kirjeldab oma rolli kogu Euroopat hõlmanud kunstiröövides ja idaalade julmas okupatsioonis, vestlusi Hitleriga ning muidugi oma mõtteid ajaloost, aarjalastest ja juutidest, mis leidsid lõpuks väljenduse holokaustis. Päevikut kasutati tõendusmaterjalina Nürnbergi protsessil, aga siis läks see arusaamatul kombel kaotsi, kuni seda pakuti 2001. aastal Ühendriikide holokaustimuuseumile miljoni dollari eest müüa. „Kurjuse päevik” ongi ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.


petrone print

WWW.PETRONEPRINT.EE

Nr 3 (109) 26. aprill 2017

Minu Liivalaia RUTH MÄGI kirjastaja

M

õne raamatu teekond oma kirjastajani ja õige ilmumise hetkeni on käänuline. Kuigi „Liivalaia” käsikiri valmis aastaid varem, ootas ta oma aega ilmuda Petrone Prindis ja oma kohta „Aja loo” sarjas. Ja tundub, et ootas ära õige aja, sest oleme oma sarjaga tahtnud teha just seda, mida Heljo selle raamatuga teeb – avada akna mingisse perioodi autori elust. Mille kaudu sünnib ajastu- ja kohapilt. Selle raamatu kaante vahel olevaid mälestuskilde näebki Heljo läbi Liivalaia silmade. Läbi Liivalaia akna, mis oli selge ja puhas ning näitab talle inimesi, kellega ta kokku kasvas. „Liivalaia” on mosaiik Heljo algkoolipõlve ajast. See on ühe klassi pilt Kaasani koolist, mida enam ei ole. Selle asemel on nüüd Olümpia hotell. Kuid Liivalaia tänaval asuvat Kaasani kirikut teavad kõik, nii et autori kodukanti saab vaimusilmas isegi uuesti silme ette manada. Heljo klassikaaslaste lugude taustal rullub lahti ühe eelmise Eesti vabariigi ajal sündinud tüdruku mõttemaailm ja tema suuremaks saades ka toonane üha kihilisem ühiskond. Heljo ise peabki seda kirjapandud lõiku oma minevikust kõige ühiskondlikumaks raamatuks. Toonaste klassikaaslaste kodusid külastades või nende kodusest miljööst eemalt aimu saa-

helios

des jagunevad ühed kindlasti vaesemaks ja teised rikkamaks. Ta märkab oma lapsesilmaga nii mõndagi vastuolulist, näiteks kuidas lapsed ei tohi viinapoes koos vanematega olla, kuid samal ajal kodus oma vanemate viinavõtmist näevad. Huvitav on ka lugeda nimemaagia avastamist tagantjärele – klassikaaslaste nimedes peitub justkui nende edasine saatus ja tehtud valikud. Teisi vaatlev ja neid kirjeldav on aga sama huvitav kui need mõtted, mis ühe algkoolilapse peas keerlevad, need tulevad ka tänapäevases kontekstis tuttavad ette. Pole midagi teha – üle aegade jagame me vanusest hoolimata ühtesid ja samu dilemmasid. Miks mina olen selline, nagu ma olen, miks ma olen teistsugune, miks mul on selline kodu ja temal on teistsugune, miks talle lubatakse, aga mulle mitte, miks tal on palju sõpru ja elust kergelt läbi astuv samm, kui mulle on kõik nii keeruline… Enese sobitamine rühma, kuuluvusvajaduse rahuldamine, heakskiidu otsimine, kõik need on igavikulised teemad, olenemata sellest, kas on alles see koolimaja või tänavgi, kus need lapsed õppisid. Ma olen Heljost pool sajandit noorem ja lapseea probleemid olid mul enam-vähem samad, kuigi ka minu kooliga on lood nii, et enam ei tea, millise kooli vilistlaste kokkutulekule peaks nüüd täpselt minema, sest on laiali mindud, ühinetud, hakitud ja pakitud. Kuid see ei muuda inimest ja mõtteid, mälestused ju jäävad, ühes nendega ka teekaaslased.

Eluga pääsenud

Paarisjooga

David Long tõlkinud Triinu Lepp 190 lk kõva köide

Gina Laagus, Ethel Otsason 112 lk kõva köide

Rohkete illustratsioonidega kogupereraamat, mis räägib neist, kes on surmale silma sisse vaadanud. Need mehed ja naised võitlesid peaaegu võimatutes tingimustes ja jäid ikkagi ellu, et oma lugu rääkida. Nad sattusid hätta džunglites ja kõrbedes, koobastes ja vulkaanides või hoopis maailma suurima ookeani tühjuses, kuid kõik pääsenud leidsid endas energiat ja eneseusku, mida oli ellujäämiseks vaja. Need tõestisündinud ja õpetlikud lood näitavad, kuidas on võimalik saavutada uskumatut vastupidavust, tugevust ja visadust ka kõige karmimates olukordades.

Raamatus toodud harjutused on maitsekate ja ebamaiselt kaunite fotode kaudu hästi arusaadavad. Lisaks on iga harjutuse juures joonised, mis tutvustavad, millistes lihasgruppides peaks venitust või pingutust tunnetama. Ja mis kõige olulisem, paarisjooga on fun ja uudne. Lõbus on vahel enda mugavustsoonist välja saada. Proovigem!

Hans Koppel tõlkinud Allar Sooneste 288 lk pehme köide

Hittarp on rahulik mereäärne linnake Lõuna-Rootsis. Elu kulgeb seal omas rütmis. Ylva soovib kolleegidele head õhtut ja asub kodu poole teele… kuid kaob, ilma ühegi vihjeta. Abikaasa Mike Zetterberg üritab hinge kogunevat paanikat vaigistada, sest naisel on teatavat sorti taust, mida mees on üritanud unustada. See on ka põhjus, miks Mike kohe politseisse ei helista, vaid asub ise asja uurima. Kui lõpuks politsei asjaga tegelema hakkab, langeb põhiline kahtlus abikaasale. Rootsis on seda raamatut müüdud üle veerand miljoni eksemplari.

ilmunud Kasvuhoonekoerad Loone Ots 184 lk kõva köide

Kassipoeg põeb kortermaja keldris ränka haigust. Kukk tuleb supiks keeta, sest kiremine ei lase naabreil magada. Loomaarsti juurde tuuakse noor uhke bernhardiin, et ta magama panna. Neli õnnetut peni on söögi ja joogita katkises kasvuhoones ketis. Kõigis neis tõesti sündinud lugudes on kaalul looma elu. Ja kõik need lood lõpevad hästi, sest nii paljud inimesed hoolivad loomadest. Looma saad aidata ka siis, kui sa ei ole loomakaitse seltsi liige. Piisab, kui sinus on armastust. Jutu keskmes on üks Nõmme pere, keda võib kõhklemata loomahulluks nimetada.

Piano pianissimo Sven Kullerkupp 112 lk kõva köide

Heljo Liivalaia lugudest lugejateni kiirgav fluidum on unenäoline, kohad ja neis olevad inimesed vajuvad üha enam unustuse hõlma, tekib tunne, et mitte midagi enam ei ole. Kui Heljo oleks kirjutanud raamatu pealkirjaga „Minu Liivalaia”, siis oleks see just nimelt selline raamat – hääbunud asumist ja tema inimestest. Sa võid endise elanikuna aastaid hiljem oma kodukanti külastada, seista seal ja tegelikult täiesti segadusse sattuda, sest endisi tuttavaid radu enam pole, on tarad, uued majad, nimed võivad isegi samad olla, aga need on vales kohas. Mõnes

mõttes seisabki Heljo oma raamatus kadunud asumi keskel, olles aeg-ajalt veidi segaduses, kas oli see nüüd nii või oli see nüüd naa.

Liivalaia Heljo Mänd 224 lk kõva köide

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Aga peale selle on Sven ka osav sõnaseadja ja lugude jutustaja. Humoorikad lapsepõlvepildid, elumuutvad kohtumised ja uskumatud seiklused alates sügavast stagnaajast, konservatooriumis õppimisest ja muusikutee käänakutest kuni hullude üheksakümnendateni on „Aja loo” sarja kaante vahele saanud nõnda, et raamatut on raske käest panna.

WWW.HELIOS.EE

ilmunud

Ei tule iial tagasi

4

ilmumas Elu enesega võidu Laura Lee Huttenbach tõlkinud Liisi Rohtung 280 lk, pehme köide

Imetlusväärne lugu mehest, kelle erakordne kirg on inspireerinud paljusid. 1975. aastal andis Robert „Raven” Kraft uusaastalubaduse: joosta igal õhtul 13 kilomeetrit Miami South Beachil. Nüüd, ligi 200 000 kilomeetrit hiljem, ei ole tal nägemata jäänud mitte ükski päikeseloojang. Ta on alati seal. Ta on muutnud tuhandete inimeste elusid. Temaga koos on jooksmas käinud inimesi kõikidest USA osariikidest ja kogu maailmast. Teiste hulgas ka raamatu autor, kes on Raveniga kaasa sörkinud 1600 km. Nende kilomeetrite jooksul kuulis ta põnevaid lugusid nii Ravenist kui tema kogukonnast. Oma siira ja vahetu olemisega jättis Raven temasse kustumatu mulje. See on tõeliselt inspireeriv lugu distsipliinist ja vastupidavusest: kasvõi läbi halli kivi!

Isa jälgedes DAVID VSEVIOV

Ž

anna Nemtsova raamat „Äratamas Venemaad” on väga isiklik jutustus suhetest Moskva südalinnas tapetud isaga, mõrvale järgnenud juurdluskäigust, Boriss Nemtsovi tegevusest Nižni Novgorodi kubernerina, asepeaministrina ja Vladimir Putini tulihingelise oponendina. Seejuures, nagu raamatu saatesõnas Mart Laar on tabavalt märkinud, pole tegemist mitte niivõrd kirjutisega Boriss Nemtsovist kui kaasaja Venemaast. Sest just nimelt tänapäeva Venemaal valitsevad olud ning autoritaarne võim viisid Boriss Nemtsovi tapmiseni ning tema surma tegelike tellijate varjamiseni. Boriss Nemtsovi tapmisega täitusid tema poolt juba 1997. aastal öeldud sõnad: „Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks teinud midagi tähtsat ja progressiivset Venemaa heaks, ilma selle eest oma eluga maksmata. Aleksander II tegi Venemaa heaks palju ning ta tapeti. Ma usun, et Stolõpin oleks suutnud Venemaast tõeliselt suure riigi teha, kuid temagi tapeti.” Nimekas vene kirjandusteadlane Marietta Tšudakova on hiljuti juhtinud tähelepanu ühele lausele, mis iseloomustab valdava osa Venemaa inimeste suhtumist riigis toimuvasse: „minust ei sõltu midagi“. Sellise suhtumise kirjeldamist võib leida Žanna Nemtsova raamatu mitmetel lehekülgedel. Vahel

Žanna Nemtsova

on see ka õigustus inimeste jaoks, kes on juba lootusetult nakatunud hirmu ning kes on mõistnud, et karjääri tähtsaimaks tingimuseks on saanud demonstratiivne lojaalsus. Praegused Kremli valitsejad ei tee midagi, et nõukogude kuritegelikust minevikust distantseeruda. Pigem vastupidi. Mis väljendub ka suhtumises inimeludesse. Just siis, 2000. a augustis, kui leidis aset kohutav õnnetus Barentsi meres, 180 kilomeetrit Murmanskist kirdes ja kui tuumaallveelaev Kursk sattus 112 mehega pardal merehätta ning vajus 108 meetri sügavusele, tekkisid Boriss Nemtsovil esimesed kahtlused Putini suhtes. Sel ajal puhkas Vladimir Putin ennast häirida laskmata muretult Musta mere ääres Sotšis. Lõplikult said Venemaa juhi olemus ja väärtushinnangud Žanna isale selgeks 2002. aasta oktoobris, kui toimus

terrorirünnak ja võeti pantvange Dubrovka teatris. Siis pakkus Boriss Nemtsov ennast terroristidega läbirääkijaks, mille peale olevat talle Kremlist öeldud, et „Putinile ei meeldi, et teie populaarsusreiting küsitluste käigus kasvab“. Lõpuks otsustatigi teatrisse lasta gaasi, mille tulemusel kaotas elu vähemalt 129 inimest. Boriss Nemtsovi šokeeris ka Putini 2000. aasta otsus asendada 1991. aastal taaskasutusele võetud Vene hümn nõukogudeaegsega. Uus tekst lasti kirjutada samal mehel, kes juba kord Stalini ja ka Brežnevi ajal oli seda teinud. Žanna Nemtsova raamatu üks peatükk on pühendatud tema isa mõrvajuurdlusele. Nagu vahetult pärast Boriss Nemtsovi surma, on tänase päevani jätkuvalt tegemist mitte tõe väljaselgitamise, vaid mõrva tellijate varjamisega. Žanna Nemtsova raamat pole mitte pelgalt järele hüüd isale, vaid see on kirjutatud lootuses ammutada jõudu Boriss Nemtsovi elutöö jätkamiseks. Ja sellist elujõudu soovib autor paljudele inimestele nii Venemaal kui ka mujal.

Äratamas Venemaad Žanna Nemtsova tõlkinud Evelin Adamson 160 lk pehme köide

Ajalahet RAAMAT nr 109 (aprill 2017)