Page 1

Seenesöögid ja söögiseened

Iga seen on omaette kordumatu olend mitte ainult talle iseloomuliku välimuse, vaid ka ainulaadse, erilise maitse, lõhna ja tekstuuri poolest. Lihalik kivipuravik, puuviljane kukeseen, pähkline suur sirmik, vürtsikasmõrkjas kuuseriisikas... Kirjastuses Menu ilmunud Heidi Vihma „Seenesöögid ja söögiseened kukeseentest suure sirmikuni” räägib lähemalt nii söögiseentest kui ka neist tehtavatest söökidest. Vt lk 8

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 5 (74)

uudised

uudised

Argentina kirjaniku romaan abielumeestest

„Süvahavva” nüüd ka raamatuna Septembri keskel jõuab raamatupoodidesse kirjastuses Varrak välja antav Indrek Hargla järjekordne romaan „Süvahavva”. Kui üldjuhul kohendatakse raamat seriaaliks või teatritükiks, siis seekord on vastupidi. Stsenarist kirjutas oma müstilise telesarja „Süvahavva” baasil romaani, kus mitmed sündmuste taustad ja loo tegelased seletatakse põhjalikumalt lahti, kui seda on võimalik teha seriaali formaadis. Nagu Indrek Hargla puhul tavaks, on tegemist väga kaasahaarava, põneva ja hästi kirjutatud teosega.

Augusti lõpus ilmub Tänapäeva kirjastuse sarjas „Punane raamat” eksootiline teos, Argentina ühe edukaima kaasaegse kirjaniku Marcelo Birmajeri teos „Abielumeeste lood”. Need humoorikad lood on armastusest ja abielust, isadusest ja surmast, seksist ja kirest, truudusetusest ja hirmust üksinduse ees. Birmajer (snd 1966) on kindlustanud endale koha hispaaniakeelses ilukirjanduses, juhatades meid läbi meeldejäävate tegelaskujude ja olukordade kaheldamatu tõsiasjani – kõik meie hädad tulevad sellest, et me meeleheitlikult oma õnne otsime. Hispaania keelest tõlkinud Eva Kolli ja Mariliin Vassenin.

Taas toimub lastejutuvõistlus Eesti Lastekirjanduse Keskus, kirjastus Tänapäev ja ajakiri Täheke korraldavad juba kuuendat korda lastejutuvõistlust „Minu esimene raamat”. Konkursile oodatakse 4–6 autoripoogna pikkuseid käsikirju, mille peamine sihtgrupp on 5–9 aastased lapsed. Konkursi planeeritud auhinnafond on 3000 eurot ning võistlustöid oodatakse postiga kirjastusse 1. detsembriks 2013. Täpsemad tingimused on kirjas kodulehel www.tnp.ee.

Eesti lastefilmide paremik DVD-sarjana

Oktoobris jõuab poodidesse eesti lastefilmide kolmekümnest DVD-st koosnev sari. Esindatud on eesti parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, erinevad ajastud ja kõik tähtsamad lastefilmide tegelased, kes meile enamikus tuttavad eesti lastekirjanduse klassikast. Nii tegutsevad eraldi plaatidel raamatukangelased Naksitrallid, Lotte ja Klaabu, Miriam ja Nukitsamees, Arabella ja Kilplased, lepatriinud ning Kunksmoor.

„Liblikas” raamatulettidel ja ooperilaval

Kirjastus Varrak annab septembri keskel uuesti ja värskendatud kujundusega välja Andrus Kivirähki eelmisel sajandil kirjutatud teatriromaani „Liblikas”. Samal ajal tähistab Rahvusooper Estonia 100 aasta möödumist teatrimaja avamisest Tõnu Kõrvitsa samanimelise ooperiga, mille libreto on valminud romaani põhjal. 12. septembril kell 17 on kõigil huvilistel Estonia Talveaias toimuval autogrammitunnil võimalus kohtuda nii romaani autori kui ka ooperi loojatega.

30. august 2013

Pildil on päeva organisaator Imbi Paju koos Rosa Liksomiga, kelle raamat „Kupee nr 6” ilmus hiljaaegu ka eesti keeles.

FOTO INGE SAAR

Pidu Peipsi veeres Kätlin Kaldmaa

S

eekordne Võtikvere raamatuküla päev toimus 17. augustil Eestimaa raamatuhuvilistele juba väga tuttavas kohas Jõgevamaal ning 14. korda oli selle eestvedaja ja hing kirjanik ja režissöör Imbi Paju, kes ka seekord väsimatult hommikust õhtuni askeldas, intervjueeris, korraldas. Tema selja taga seisab terve küla, kus iga inimene, olgu ta suur või väike, raamatuküla päeva jaoks oma panuse annab. Ega tea, kas ongi Eestimaal teist kohta, kus seitsmekümnendatesse aastatesse jõudnud endist traktoristi võib Eda Ahi luuletusi lugemas näha.

Põnev päevakava

Nagu ikka, on selle ühe päeva kava nii mitmekesine ja põnev, et ei jõua seda jutus jutustada ega laulus kirjeldada. Küll aga tuli raamatuküla avaakord seekord laulu kujul. Mikk Sarv, kelle uus raamat kõneleb sõna väest, võttis algatuseks kohe üles regilaulu, ja rääkis kuulajatele muuhulgas sedagi, kuidas sõnaga tuleks olla ettevaatlik, sest halb sõna võrdub halva teoga ja lendulastud sõna kinni enam ei püüa. Kui esinemisjärg jõudis Kristiina Ehini ja Ly Ehini kätte, kostis lavalt nii laulu kui ka katkendeid uuemast loomingust. Koos räägiti elus ja minevikus olu-

listest asjadest ning Kristiina Ehin luges ette palu oma uuest raamatust „Paleontoloogi päevaraamat”. Ly Ehin luges lisaks oma uutele luuletustele ette ka ühe Andres Ehini luuletuse. Esinemist ilmestasid laulud, mida Kairi Leivo ja Kristiina Ehin koos esitasid.

Jagati lastekirjanduse uudiseid

Lastekirjanikke oli seekord kohe mitu peotäit. Oma uusimast raamatust „Et head haldjad sind hoiaksid” rääkis Kadri Hinrikus, kes viimasel ajal on hoopis muinasjutulisemaid lugusid kirjutama hakanud. Soomest kohale tulnud Kristiina Kass kõneles „Petra lugude” tagamaadest ja ütles uudishimulikele, et temagi tahab teada, kuidas Nõianeiu Nöbininal elu läheb, nii et mine tea, mine tea. Epp Petrone reetis saladuse – tema oli just eelmisel õhtul uue lasteraamatu lõpetanud – ja tutvustas oma seni ilmunud lasteraamatuid. Ilmar Tomusk ütles ausalt välja, miks lapsed tema raamatutes nii iseseisvad on ja kõiksuguste masinavärkide ehituse kohta kõike teada tahavad – eks ikka sellepärast, et neist tulevikus võiksid saada insenerid ja leiutajad. Tiia Kõnnussaare raamat „Tagasitee koju” jutustab lastest, kes arvutimängu sisse ära eksivad ja seal kõiksugu imelike olenditega kohtuvad. Väikesed raamatusõbrad said hiljem lugemispesas kirjanike käest küsida just seda, mida nende hing ihkas.

Külalisi mitmelt maalt

Ka seekord olid kohal külalised Soomest. Neist kõige olulisem oli kirjanik Rosa Liksom, kellel hiljaaegu ilmus eesti keeles romaan „Kupee nr 6”, mis jutustab loo rongiga läbi Venemaa sõitvast tütarlapsest ja kõigest, mis ühes sellises rongis juhtub. Rosa Liksom haarati pärast esinemist lugejate poolt piiramisrõngasse ja ta rääkis oma kogemustest veel pikalt. Terve kirjanike plejaad oli kohale sõitnud Tartust, lavalt kostis niihästi luuletusi kui ka proosat, seda nii värskemate – Maarja Pärtna, Tõnis Vilu – kui ka kogenumate kirjanike – Krista Ojasaar, Piret Bristol, Jaan Malin – loomekambrist. Esinejaid selle ühe pika suvepäeva sees oli tegelikult nii palju, et selle põhjal annaks vabalt mitmepäevase festivali korraldada. Hea on näha, et Võtikvere raamatuküla kuulsus ulatub väljapoole kodumaad – iga aastaga näeb seal aina enam huvilisi Soomest, rääkimata Saksamaast, Rootsist või Norrast. Võtikvere raamatuküla päev on raamatuinimestele suurepärane seltsimise koht, kus saab teada, mis kolleegidel plaanis ja kuhu mõtted liiguvad, omavahel tutvuvad kirjanikud ja kunstnikud, nii et mine tea, mis sest kõigest välja kasvada võib. Raamatuküla liidab. Tegijaid, lugejaid ja autoreid.

Ilmub Petseri kloostriga seotud menuraamat Septembri alguses ilmub kirjastuselt Tänapäev „Mittepühad pühakud”, mis oli mullu Venemaa müüduim raamat umbes 1,5 miljoni eksemplariga. Raamatu autor on arhimandriit Tihhon, Petseri kloostri eestseisja ning Sretenski kloostri asemik. „Mittepühad pühakud” räägib viie noore mehe teekonnast Petseri kloostrisse, sealsest elust ning nende aruteludest elu suurte ja väiksemate küsimuste üle. Raamatu tõlkis Ülar Lauk.

Põhjalik käsitlus kristluse ajaloost Kirjastuselt Argo ilmus augusti alguses Riho Saardi põhjalik teos „Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani”. Raamat keskendub õhtumaise kristluse ajaloole Euroopas ja mujal maailmas, tutvustades kristluse erinevaid institutsioone ning usu- ja mõttevoolude arengut, mis kokkuvõttes on pannud aluse Euroopa identiteedile ja euroopluse levikule maailmas. Raamatus põimuvad erinevad aja- ja mõttelood ning sellele lisab oma nüansi ka Eesti kontekstiga arvestamine.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 26. septembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2013


2

www.varrak.ee www.kirjastus.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

52(74) (71) 30. 29.august märts 2013

ilmunud

ilmunud

Sügistoidud

Valgus sinus eneses

Pille Enden, Lia Virkus 248 lk kõva köide Sügisandidest saab valmistada palju mõnusaid toite: salateid ja suppe, pirukaid ja praelisandeid, hautisi, panni- ja ahjuroogasid. Ning muidugi tuleb kõike aias ja metsas valmivat ka talveks purki panna. „Sügistoidud” on järg varem ilmunud raamatutele „Suvetoidud” ja „Talvetoidud”.

Sisemise selguse ja tasakaalu tee Gyalwang Drukpa 228 lk, kõva köide Selle asemel, et gaas põhja vajutada ja hajameelselt elu detailirohkusest läbi kihutada, astume meie kiirteelt maha, kogeme ühendust oma keha ja mõistusega, heidame pilgu ümbritsevale, tajume sidet kõigi inimestega ning maailmaga meie ümber. Lõpuks oleme vaid mina ja minu teadvus, vaatamas teineteist, ilma ühegi väljamõeldiseta meie vahel.

Seened potti, pannile ja purki Pille Enden, Katrin Press, Lia Virkus 132 lk kõva köide Sisukast kokaraamatust leiab 60 uut, lihtsat ja maitsvat retsepti nii vanade tuntud metsaseentega, nagu riisikad, puravikud, kukeseened, kui ka uuemate, mitte veel nii palju populaarsust kogunud maitsvate söögiseente − kitsemamplite, lehterkukeseente ja mustade torbikseentega. Lisaks asjalik ülevaade seente hoidistamisest: kuivatamisest, soolamisest, marineerimisest ja külmutamisest.

Tordid ja koogid nagu ehtsas pagariäris Eva Palu 132 lk kõva köide Eva Palu koogid ja tordid on aastatepikkuse harjutamise, äratundmisrõõmu ja pühendumuse tulemus. Kirg koogiküpsetamise vastu viis Eva mõned aastad tagasi lausa väikese Perenaise Pagariäri avamiseni, mille koogid valmivad ta enda kodus. Raamatus on ligi 50 tordi- ja koogiretsepti, mida Eval on palutud valmistada ikka ja jälle. Eva näitab, et pagariäris on ka tänapäeval võimalik teha kooke nii, et need valmivad ilma lisaja säilitusaineteta, vaid parimat toorainet kasutades. Lisaks praktilised nõuanded, kuidas valmistada tõeliselt krõbe ja samas kaunis muretainapõhi, pealt murenemata juustukook, milline martsipan sobib küpsetamiseks kõige paremini ja palju muud.

Suvikõrvitsatoidud salatitest magusani Lia Virkus, Pille Enden 64 lk pehme köide Suvikõrvits on köögivili, mis pakub toiduvalmistamiseks väga palju ja mitmekülgseid võimalusi. Sellest saab kiirelt ja kergelt nii mõnusa supi, tõhusa eelroa, korraliku panni-, vormi- või pajaroa ja isegi hõrgutise magusalauale. Maheda maitsega suvikõrvitsat saab täiendada paljude lisanditega ning purki panduna kas hapendatuna, soolatuna, marineerituna, tšatni või moosina pakub see maitseelamusi ka talvel. Kokaraamatusarja „100 rooga” väikeseformaadilise sõsarsarja teine raamat.

Süütu talleke Georgette Heyer 368 lk, pehme köide Kui kaunis preili Milborne keevalise lord Sheringhami abieluettepaneku tagasi lükkab, ihkab mees saatusele kätte maksta ja oma varanduse enda valdusesse saada. Esimene naine, keda ta kohtab, on nooruke Hero Wantage, võluv ja naiivne tüdruk, kes on lordi lapsest saadik armsaks pidanud...

Ühe äpardi päevik. Südasuvi

Kätlin Kaldmaa ja Jan Kaus kirjandusfestivalil HeadRead romaani teemal vestlemas.

FOTO KÄRT KUKKUR

Sada aastat igatsust Merit Kask

K

ätlin Kaldmaa romaani „Islandil ei ole liblikaid” sadakonda aastat haarav lugu saab alguse Jonsi ja Gudruniga, kes terve mõistuse kiuste ookeaniäärde mahajäetud Eyri külla kolivad ja siin ennast sisse seavad. Siit edasi kujundab see kant viie põlvkonna elukulgu. Nii mõndagi muutub ja nii mõndagi jääb korduma.

Loodus on

Üks, mis ei muutu, on loodus. Island oma ääretuses ja mitmekesisuses, mis on ilmselgelt olnud üks peamine tõukejõud selle raamatu sünniks. Ookean, mäed ja ettearvamatud looduse tujud. Meri, mis võib terveks suveks kinni külmuda, või mägi, mis raputab kõik külaelanikud korraga kõrgustikult alla. Island on selles raamatus olemas igal võimalikul kujul. Ta on nii põhjus kui ka tagajärg, nii et tema rolli kirjeldamiseks oleks vaat et kõige tõhusam lugeda üles kõik see, mis ta ei ole. Just samamoodi nagu autor kirjeldab raamatus ookeani tähendust kohaliku rahva jaoks. Et siis aru saada, kui kõikehõlmav see on, sest see on see, mis paneb paika olemas olemise piirid ja võimalused.

Mehed tulevad

Teine asi, mis jääb, on perekond. Siin on olemas ühe sugupõlve erinevad faasid ja erinevad viisid, mil moel päritolu inimese ellu oma jälje jätab. Ning see, mis kuju kellegi elu võtab, on siin romaanis seotud üsna sirgjooneliselt sellega, oled sa mees või oled sa naine. Mõned reegliterikkujad muidugi on, aga üldjoontes jagunevad väärtused ja teod korrapäraselt kahte lehte laiali. Mehed tulevad, raputavad, muudavad. Neid kannustavad ideed, tahtmised. Kes tahab luua kodu keset ääretut ääretust, nagu maadeavastaja hingega lugudevestja Jonsit. Kes tahab vastu looduse tahtmist kinnisvaraarendusega tegeleda, nagu vägivaldne Haraldur.

Või siis Elias, päikesejumala enda poeg, kes jäigi oma suuri tegusid ootama.

Naised jäävad

Aga meestest ja nende ulmadest olulisem on see, et neil meestel on naised, kes oma kaasade ideedega toime peavad tulema. Kui Jonsi Gudruni võhivõõrale pinnale toob ja ise merele läheb, siis peab naine hakkama saama. Nii ongi selle perekonnalugu pigem selle pere naiste lugu. Naised on need, kes jäävad, kes ühendavad igapäevaste toimetustega ühe põlvkonna teisega. Lisaks pereliini naistele on oluline karakter siin Raudholli Ragnhildur, kes oli vana ja krõnksus juba raamatu alguses ning kes veel mitu head inimpõlve vastu peab. Tema on see, kes õpetab pere naistele tundma nii ilma, ookeani kui ka mägesid. Ehk siis naine, kes teab saladusi.

Mehed lähevad

Üks oluline roll on siin meestel veel. Nad lähevad ära. Mehed on miinusmärgiga. Nad tulevad ja siis lähevad. Ja see on nüüd veel üks pidepunkt, mis tervet raamatut läbib – puudu olemine. Keegi on puudu. Naistel pole mehi ja lastel pole isasid. Ja see puudumine, see tühi koht täidab kõike. Puudumine teeb nad olemasolevaks. Nagu liblikadki. Liblikad on olemas. Lihtsalt mitte päris Islandil, vaid kusagil mujal. Selle puudu olemise tunde teine nimetus on igatsus. Igatsus ja ootamine ei jäta rahule ühtki põlvkonda ning see muster jõuab päris tänasesse päeva välja, kui oma emaga Rootsi kolinud Elina Eyri tagasi pöördub. Ikka üksi, eemal olev mees südames. Mitmes Penelope kehastus ta selles raamatus on? Vähemalt neljas. Aga erinevalt eelkäijatest on tema suuteline ise mägesid vallutama ja otsustama, kuidas oma elu juhtida.

Müüdid ja saagad

Ulgumeredele 20 aastaks seilama jäänud Odüsseuse kaasa Penelope müüt ongi üks suur ootamise lugu ja selle

müüdi on Kaldmaa siia täiesti varjamatult sisse toonud. Kuni selleni välja, et nii nagu Odüsseus pidi lõpuks koju naastes oma naise eest võitlustulle astuma, peab ka meremees Jonsi oma aastateks üksi jäetud abikaasa uuesti tagasi võitma. Vanad kollektiivsesse mällu kinnistunud ja riimidesse salvestatud lood on Kaldmaale üldse südamelähedane teema. Lisaks Vana-Kreeka müütidele leiab siin viiteid Islandi pärimusele ning siin seikleb ka üks isepäine poolmüütiline tegelane, kord inimlaps, kord trollitütar Eihver Ekkineisdottir. Kaldmaa mängib. Ta jutustab müüte ja saagasid omatahtsi ringi, ta segab keskkondi ja jutustusi omavahel kokku. Selline fantaasiarohke ja leiutav on ka ta keelekasutus, mis on väga kehaline, meeline. Kõik on oluline – kõla, rütm, isegi kujundus. Vormilised mängud küljendusega, kus tähed hüppavad lehe peal ringi või harali kistud lause väljendab looduse avarust, teeb sõnad justkui füüsiliselt kombatavaks. Sa ei loe, sa tunned. Eks selle leiutamisel ja katsetamisel on ka oma hind. Raamatu esimesel paarikümnel leheküljel ei taha veel sõnaks saanud aistingute jada kuidagi vedama hakata, ent sealt edasi kannab see vool juba võimsa hooga. Võib vaid ette kujutada, kui suur töö on sellise raamatu kirjutamine, kus meeletu kirju ja tihe rägastik erinevaid teemasid üksteist toetavaks tervikuks on kokku toodud. Siin on nii suurust ja haaret kui ka liigutavat intiimsust, midagi kodust ja väikest.

Islandil ei ole liblikaid Kätlin Kaldmaa 332 lk kõva köide

Jeff Kinney 224 lk pehme köide On suvevaheaeg – ilm on imeline ja kõik lapsed lõbutsevad õues. Aga kus on Greg Heffley? Oma toas, mängib videomänge, kardinad akna ette tõmmatud. Greg, tunnistanud end „tubaseks inimeseks”, elab välja oma ülimat suveunistust: ei mingeid kohustusi ega reegleid. Aga Gregi emal on ideaalsest suvest teine nägemus… selline, mis on täidetud tegevustega õues ja „perekondliku ühtekuuluvustundega”. Kelle nägemus jääb peale? Või muudab Heffley perekonna uustulnuk kõik?

Aarete saar Mauri Kunnas 40 lk kõva köide Väike Jim ja tema ema leiavad vana merekaru asjade hulgast kapten Flinti aardekaardi. Peagi purjetab uhke kuunar Hispaniola aarete saare poole, pardal nutikas laevapoiss Jim. Aga alati ei puhu pärituul – laevakokk Pikk John Silver osutub kurikuulsaks mereröövliks ja ka tema värvatud meeskonnaliikmed ei ole mingid süütud tallekesed… „Aarete saar” on üks tuntumaid seiklusjutte maailmakirjanduses.

Salapärasuste käsiraamat Mauri Kunnas 84 lk kõva köide Jubedate imeteadmiste küllusesarv pakub igakülgset tarretamapanevat üldharidust. Varikirjanikud ja kuutõbised, bersergid ja džinnid, vee- ja metsahaldjad, draakonid, muumiad, kollid, šamaanid, päkapikud, ufod, vampiirid, zombid! Õpi ära tundma kõikvõimalikke kummalisusi ja testi, oled sa täitsa zombi või hoopiski võlurite võlur. Sisaldab nõuandeid kummitustega kohtumiseks ja muu viirastusliku tegevuse tarbeks.

Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist Edgar Valter 60 lk kõva köide Lohed on suured ja salapärased, tavaliselt mitme peaga ja hirmuäratavad olendid. Eriti meeldivad neile kuuldavasti printsessid. Lohe Justus on aga vaid ühe peaga lohe, kuigi ka tema on suur ja oskab vajadusel olla hirmuäratav. Meelsamini aga on ta heatahtlik ja seltsiv. Kaunile ja nutikale printsessile Miniminnile saab Justusest hea ja tore sõber. 1995. aastal ilmunud lasteraamatu uuendatud trükk.


www.canopus.ee

3

Canopus

5 (74) 30. august 2013

Ühe põlvkonna suur saaga Rein Põder

ralduse kaasa teinud. Muidugi võib öelda, et abiks võiks olla romaani kangelanna enda jutustatu, tema kirjad kodustele, autori põgusad külastajamuljed nii Saksamaalt kui ka USAst, kuid siiski on Ira Lemberi kujutlusvõimel ja õe hingemaailma sisseelamisel märgatav roll. „Õde Veera” on kaua ja valusalt olnud autori hingel ja nüüd on see viimaks ära jutustatud. Ehkki mõneti eraldiseisvana, kuulub see kahtlemata kirjaniku ulatuslikku romaanisarja „Äikese varjud”, mis kirjutatud Artur Erichi varjunime all, ühesõnaga, Erika Esopiga kahasse alustatud ja äikesele kui läbivale kujundile rajatud teostega. Nüüdseks üksijäänuna on Ira Lember suutnud anda sellele tsüklile tähelepanuväärsed mõõtmed (romaanid „Enne äikest”, „Äike”, „Pärast äikest”, „Välgust tabatud”, „Varjud”, „Varjude allee” ja „Äikese varjud”), nii et seda võiks koos uue romaaniga „Õde Veera” vabalt nimetada ka tema põlvkonna saagaks.

N

eed, keda viimane sõda lahutas, ei saanud enam kunagi päriselt kokku, isegi kui see kohtumine tegelikkuses aset leidis, sest ajaline eraldusjoon jäi ju paratamatult. Nõnda võiks öelda sadade eesti saatuste kohta ja selle raamatu autori (raamatus Irja) ning tema õe Veera lugu on öeldu kinnituseks.

Pikk teekond Haapsalust Ameerikasse

Halastajaõe Veera pikk pagulus algas sõja eelviimasel aastal Haapsalust ja lõppes paikajäämisega USAs Illinoisi osariigis. Aga vahepeal oli ohtlik laevateekond üle Läänemere ja pikaaegne pagulaslaagris elamine Saksamaal Geislingenis, mis on tuttav paljude eesti pagulaste mälestustest ja kas või kirjanik Pedro Krusteni loomingustki. Mingis mõttes oli õde Veeral õnne, sest mitte kõigile eesti neidudele ei jätkunud paguluses eesti soost kaasat. Aga temale pakkus elu lausa kuldsete kätega Harri Kriisa, kes oli pärit kuulsast Rõuge orelimeistrite soost. Nii et pillid ja muidugi ka muusika olid nende kahe elukaaslase saatjaks ja ülalpidajaks pikki aastaid. Millegipärast jäävadki raamatust meelde kaks selleteemalist seika. Esimene – Harri leiab Saksamaal tänavalt hüljatud rikkis klaveri ja

Õed Ira Lember ja Veera Kriisa 1996. a Tallinnas. Vasakult: Veera tütar Mare, Mare poeg Erik, kolmanda õe Leena tütar Ille, Mare poeg Mark, Ira ja Veera. FOTO ERAKOGU teeb selle korda, ning teine – kui Veera tuleb juba pärast abikaasa surma esimest korda Eestisse, konfiskeerib Tallinna sadama Nõukogude toll ta pagasist kui arusaamatu eseme orelivile, mille Veera on kaasa toonud kingitu-

seks mehe orelimeistrist vennapojale.

„Õde Veera” kui romaanisarja „Äikese varjud” hingesugulane

„Õde Veera” jääb kirjanduslikul skaalal rohkem dokumentaalse romaani

poolele. Seda muljet toetab ka lühike ja selge lauseehitus ja ruttamatu jutustamislaad. Samas paistab romaan silma detailirikkusega, nagu oleks autor nähtamatuna oma õe teekonna ja hilisema, eestlaslikult tubli elukor-

Õde Veera Ira Lember 220 lk kõva köide

Hümn dekadentsile Kersti Kivirüüt

K

uidas säilitada terve mõistus olukorras, kus sajanditevanustel normidel pole enam kaalu ning esiisade õpetused kõlavad farsina? W. S. Maugham kirjeldab seda olukorda nii: „Võimust oli võtmas uus vaimsus, söövitades end rahvusliku karakteri alusmüüri. See hekseldas läbi suurtes linnades elava inimmassi, keda roiutasid kolm mürki – alkohol, Päästearmee ja odav ajakirjandus” (lk 56). Kõlab tuttavalt? On mõneti hämmeldust tekitav, et see ka tänapäeval aktuaalsena kõlav mõte pärineb aastast 1901, mil nägi esimest korda ilmavalgust romaan „Kangelane”. Näib, et dekadentlik relativismišokk on lääne kultuuriruumis sajandivahetustele iseloomulik.

Kas väärtused on universaalsed?

„Kangelases” vastandub viktoriaanliku Inglismaa klassiühiskond russooliku õnneigatsusega. Buuri sõjast Victoria risti kavalerina naasnud noort James Parsonsit ootab ees helge tulevik: ta on pärit heast perekonnast; tema sõjasaavutusi hinnatakse kodukandis väga kõrgelt, teda ootab truult pruut Mary Clibborn. James Parsonsi kangelasteod rehabiliteerivad ka tema isa, vana kapten Parsonsi traagilise faux pas, India sõjakäigult. Kapten Parsons, 19. sajandi inglise väikekodanlase eeskujulik kehastus, tegi sõjas kümnetele sõduritele saatusliku valiku lähtuvalt kodus kasvatatud väärtustest, käitudes laitmatu härrasmehena. Uus teadmine, et väärtused ei

olegi universaalsed ega isegi geneetilised, oleks mõjunud ka kaptenile hävitavalt, kui teda poleks toestanud seesama vana läbiproovitud viktoriaanliku klassiühiskonna mugavustsoon. Hoolimata ideaalsest stardipositsioonist sotsiaalsetele hüvedele, ei soovi noor James Parsons vastu võtta talle pakutavat heaolu. Kui tema järjest vastumeelsemaks muutuv Mary nendib: „Õnnetunne ei ole siin maailmas kõige tähtsam, James,” prahvatab noormees: „Sellepärast, et ma ütlen, et on idiootlik võrrelda teie elustandardit nende inimeste omadega, kellega teil pole mitte midagi ühist? Ma vihkan sellist sekkumist. Jumala pärast, käime ometi igaüks mööda oma teed; ning kui me leiame rõõmu millestki tühisest, kas või kassikullast, siis hoidkem seda.” Eelpool tsiteeritud tsitaat on väljendatud nii kirglikult, et võiks eeldada, et need esindavad ka noore kirjaniku enda mõtteid. Maugham polnud raamatu ilmumise ajaks veel kolmekümnenegi.

Nauditavad karakterid

Hoolimata autori noorusest on „Kangelase” karakterite areng läbi-lõhki usutav. Maugham on võrratu psühholoog. Tema loodud tüübid on ülimalt nauditavad oma teadvustatud eesmärkide ja salatungide ning hirmude ja lootustega. Mida lehekülg edasi, seda ikoonilisemaks muutuvad kõrvaltegelased, sümboliseerides kahe vastanduva maailmavaate väärtussambaid. Viktoriaanliku ühiskonna ortodokssuse eestseisjad on kirikuõpetaja Jackson koos abikaasaga. Nende maailm, kus heal ja kurjal on kindlaksmääratud piirid, on hea ja lihtne. Kui miski või

keski satub selle maailmaga konflikti, siis tuleb see sealt halastamatult välja heita. Isegi kui selleks on sõjasangar, Victoria risti kavaler James Parsons. Kirikuõpetaja Jackson hüüab kantslist: „Ei ole midagi lihtsamat, kui sooritada kartmatu tegu siis, kui veri keeb. Kuid elada oma elu lihtsalt, tagasihoidlikult, alandliku vaimuga ja Kristusele omase alistuvusega, see on kümme korda kaalukam vaprus; kui vaprusega ei kaasne kõlbelised väärtused, on see vaid metslasele omane.” (lk. 153) Ürginimlikku elunälga ja selle järgimist esindab aga Mrs Pretchard-Wallace – temperamentne daam, kellega James Parsons kohtub sõjarännakul ja kes noormehe kogu senise ilmakorralduse uppi lööb. Autor põhjendab peategelase libastumist nii: „Kuid kõik me teame, et Loodus on jumalanna, kel pole sündsustunnet, kelle jaoks kombekust ei eksisteeri...” (lk 25) Loomulikult jätkub kummassegi leeri teisigi kirevaid karaktereid, kuid jätaksin selle siinkohal lugejale avastusrõõmuks.

Väärtuskonflikt võimendab lugemiselamust

Kui esialgu on maailmavaateline antagonism üheselt selge, siis ajapikku süveneb peategelase hinges segadus. Ilmneb, et silmakirjalikkus pole võõras ka jumalanna Looduse saadikutele ning viktoriaanlik puritaansus ei välista hoolivust ning siirast ligimesearmastust. Dekadentsist väljatulek ei toimu kergelt ning autor lubab teha peategelasel ainuõigena näiva valiku. „Kangelane” pole pelgalt järjekordne armastuskolmnurga lugu. See on väga peen sotsiaalne satiir, milles psühholoo-

William Somerset Maugham. giline realism põimub elegantselt sarkastilise groteskiga. Raamat kätkeb endas kaasaja ajastukontekstis ka tänapäeval aktuaalseid väärtuskonflikti dilemmasid. Võin omast kogemusest garanteerida, et pärast lugemist jääb teos veel kauaks mõtetesse püsima, mis on ju ühe hea raamatu põhitunnus.

Kangelane W. S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 284 lk kõva köide

FOTO RAAMATUST


4 ilmunud

Loovtants

Mary Joyce tõlkinud Nele Suisalu 176 lk pehme köide Loovtants ei ole Eestis tundmatu ala, kuid seni puudus vastav eestikeelne õpik või käsiraamat. Nüüd on teie ees üle maailma tuntud USA loovtantsu õpetaja Mary Joyce’i populaarse käsiraamatu tõlge. See raamat ei ole mõeldud ainult tantsuõpetajatele, sest loov õppimine ja õpetamine on teretulnud ka mujal kui tantsutundides. Samu võtteid saavad kasutada erinevate ainete õpetajad oma tundide elavdamiseks ja laste kaasahaaramiseks. Sellest metoodikast on abi nii koolis, lasteaias, huviringis kui ka koduses kasvatuses. Tantsu keel on liikumine. Inimkeha on selle instrument. Loovtantsus ei ole „õiget” ega „valet”, pole mingit kindlat tehnikat, mida omandada. On uurimine ja katsetamine, kujutlemine ja avastamine, rõõm ja energia.

Carolus Ernestus Baer Paavo Matsin, Jüri Mildeberg 48 lk, kõva köide Kõvakaaneline kunstnikuraamat von Baerist sisaldab Jüri Mildebergi graafikat ja Paavo Matsini poeemi. Meile juba kahekrooniselt tuttav Baer, imetaja munaraku avastaja ja võrdleva embrüoloogia rajaja asetatakse raamatus kunstniku käe läbi erinevatesse keskkondadesse. Embrüoloog keksib Miki-Hiirena, astub soliidse vanaaegse ülikuna, ujub kalana, hõljub õhupallina, kannab seenekübarat ja võtab plakatikunstist tuntud poose. Pilte saadab vabavärss, kus avatakse kuulsa teadlase elu poeetilises võtmes tuginedes ajaloolistele faktidele ja värvikatele isikutele.

Rikkalik muinasjutuaare Gerlinde Wiencirz, Ludvik Glazer-Naudè tõlkinud Urmas Kaldmaa 128 lk, kõva köide Võluvate illustratsioonidega kaunis muinasjuturaamat sisaldab tuntud ja vähemtuntud muinasjutte Vendade Grimmide, Hans Christian Anderseni, Wilhelm Hauffi ja Charles Perrault’ sulest („Inetu pardipoeg”, „Kuldhani”, „Kääbus Nina” jpt).

Minu suur loomasõnaraamat Tina Frankenstein-Börlin tõlkinud Kadri Haljamaa 14 lk, kõva köide Kaunis pildiraamat tutvustab nii taluloomi kui ka võõramaal elutsevaid neljajalgseid, samuti linde, kalu ja pisielukaid. Elulähedased pildid kutsuvad loomi imetlema ja nimetama, arendades seeläbi ka lapse kõnet. Klappide alla peitu pugenud elukad muudavad aga raamatu veelgi põnevamaks.

Jänku-Joosepi kleepsuraamat Maurice Pledger tõlkinud Helen Haav 96 lk, pehme köide Kaunite piltidega toekas kleepsuraamat, kus laps saab luua lõbusaid pilte, õppides samal ajal Joosepi ja tema sõpradega numbreid ning värve tundma.

www.varrak.ee www.koolibri.ee

Varrak Koolibri

52(74) (71) 30. 29.august märts 2013

Lugemisest ja lugemaõppimisest Kadi Lukanenok koostaja

I

nfoajastul on lugemisoskuse vajalikkust raske üle hinnata, see on omandanud lausa strateegilise tähtsuse. Lugemisoskust on vaja info otsimisel ja valikul, hindamisel ja omandamisel, vahetamisel ja taaskasutamisel. Oskust lugeda eeldavad kõik moodsad infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendid alates personaalarvutitest ja mobiiltelefonidest kuni tahvelarvutiteni ja teabeekraanideni. Esitatavate infoüksuste kiire vaheldumine ja erineva info samaaegne esitamine esitavad lugejale kõrgeid nõudmisi. Puudulikult omandatud lugemisoskus jätab inimese kaasaja pakutavatest võimalustest ilma või piirab selle kasutamist olulisel määral. Seega on lugemisoskus möödapääsmatu ja selle omandamine väga oluline. Lugemisoskuse omandamisel on määrava tähtsusega õppija vanus ja õppimisviis, õppimise turvalisus ja kohene rakendatavus.

Mis on mäng?

Lugemaõppimise vanus on seotud eakohase põhitegevusega, so tegevusega, millega enamik lapsi antud vanuses tegeleb. Formaalset lugemisõpetust hakkavad Eesti lapsed saama 6–7aastaselt, enamik lapsi saab tähed ja esmase lugemisoskuse selgeks varemgi. Selles vanuses, mil lastel tekib esmane huvi tähtede ja lugemise vastu kuni lugemisoskuse omandamiseni peetakse laste eakohaseks põhitegevuseks mängu, seejärel muutub eakohaseks põhitegevuseks õppimine ja eakaaslastega suhtlemine. Valdavad kognitiivsed protsessid selles vanuses on mitmesugused tajud ja mälu. Seega on mõistlik korraldada õppeprotsess võimalikult mänguliseks ning kaasata lugemisõpetusse erinevaid tajusid ning anda tööd mälule. Kaasaegsed mänguteoreetikud on välja toonud terve rea mängu tunnuseid. Mängule on iseloomulik hoogne kulg ja kiire ning võimalikult üheselt mõistetav tulemus. Hea mängu käigus saab nalja, mäng tekitab huvi ja kutsub liituma, hoiab mängijaid koos mängu lõpuni, so tulemus(t)e selgumiseni. Köitev mäng pakub põnevust iga mängija erihuvidest ja isiksuseomadustest lähtuvalt, võimaldab saada uusi ja huvitavaid teadmisi, näidata juba olemasolevaid teadmisi ja oskust neid kombineerida; julgemad saavad võimaluse riskida ja tagasihoidlikumad jääda tahaplaanile ning mitte tajuda survet millekski soovimatuks. Hea mäng suudab kaasata kõiki osalejaid, kohandub mängijate erivajadustega ja pakub nauditavat ühist tegevust erineva vanuse, hariduse ja sooga mängijatele ning arendab seeläbi sallivust ja koostööoskusi. Õnnestunud mäng on terviklik, täidab kõiki meeli ja haarab mängija tervenisti endasse. Loodetavasti on kõigil lugejatel olemas taoline mängukogemus, mis vastab eelpool kirjeldatule.

Kuidas lugema õppida?

Vaatame nüüd õppimise poole, eriti just traditsioonilise õppimise poole ja kõrvu-

Kadi Lukanenok ja Meeli Pandis Islandil Reykjavikis toimunud 16. Põhjamaade Lugemiskonverentsil 2012. aastal. tame seda mänguga. Õppimisteoreetikud väidavad üha enam, et tulemuslik õpetamine võiks eeskuju võtta või kanda mõningaidki mängu tunnuseid. Kuidas tegelikkuses sellega on? Kas traditsiooniline õppimine on kiire protsess, kas õppijad saavad oma tulemused kiiresti kätte, kas õppimine on huvitav ja personaalsetele vajadustele ja võimetele orienteeritud ning lõbus? Kui palju pakub traditsiooniline õppimine võimalust koostööks teiste, ka endast erinevate õppijatega? Mitte väga, kas pole nii? Kui eelöeldu valguses mõelda oma lugemisoskuse omandamise peale, siis kuidas see toimus – mängides või traditsiooniliselt õppides? Mida kasutatakse tänapäeval rohkem? Kas kodus ja koolis või lasteaias lugemaõppimine ja õpetamine erinevad selles osas üksteisest? Need ja mitmed teisedki küsimused suunavad meid mõtlema lugemisõpetusele. Tasub veel lisada mõned märkused uuest visuaalsest meediast. Uue visuaalse meedia kontseptsioon on pärit juba 1930. aastatest. Uus visuaalne meedia juhib meie tähelepanu üldisele tekstide lühenemisele, tekstide esituse liikumisele paberilt ekraanile ning ekraaniesituse iseärasustele: modaalsusele ja multimodaalsusele. Ekraanidel esitatav info on koondatud infoväljadesse varasema ridades esitamise asemel, mis teeb võimalikuks muuta info omandamise järjekord omandajale sobiva(ma)ks. Lisaks sellele on enamikel ekraaniesitustel võimalik muuta tekstide kujundust (fonte ja suurusi, värve, lisada häält, liikumist jmt). Rohkem kui kunagi varem on teksti lugeja/info omandaja ka teksti/info looja, vähemalt selle esituse tähenduses. Ja selle kõigega on maast madalast harjunud tänased lapsed, kirja- ja lugemisoskuse õppijad ja homsed kasutajad. On selge, et mängulist ja moodsat ootavad lapsed ka lu-

gema õppimisest, sest selline keskkond on tuntud ja turvaline. Esimese kogemuse turvalisus on väga oluline ja nendest saadud emotsioonid on väga võimsad. Meie väärtustame seda lugemishuvi tekkimise, hilisema hoidmise ja kasvamise seisukohalt. Täiskasvanud saavad tagada, et laps oma esimestel lugemiskatsetustel kogeks edu ja hakkamasaamist, rõõmu millegi uue omandamisest ning saaks seeläbi tunda end suure ja tähtsana. Turvalisus saab jõudu lastele harjumuspärasest ja tuttavast olukorrast, seega mängust. Kombineerides lugemisõpetust ja mängu, loome algajale lugejale turvalise ja innustava keskkonna, kus saada selgeks tähed, lugeda sõnu kokku, tunda sõnu ära ja harjutada nende kasutamist; samuti muuta tähti ja sõnu ning mõista muutuste sisu ning rakendada lugemisoskust laiemalt. Kõike eelpool kirjutatut pakuvad Koolibris ilmunud viis lugemismängude kogumikku.

Eesti lugemismängud

Lugemismängude kogumikud pakuvad valikut Eesti autorite loodud lugemismängudest, mis on kokku kogutud Eesti Lugemisühingu korraldatud konkursside käigus. 2012. aastal ilmus esimese kogumiku soomekeelne versioon KIVA PULU 1. Kõik kogumikud on koostatud ühtsete põhimõtete alusel. Koostajad on silmas pidanud, et kogumikus sisalduvad mängud võimaldaksid mitmekesist lugemistegevust erineva lugemisoskusega lugejatele. Kogumikus on algaja lugeja jaoks vajalikke tähtede õppimise ja lihtsate sõnade kokkuveerimise mänge. Algajate sõnade lugemist toetab võimalus ühendada sõna pildiga, ikka selleks, et loetu tähendus selgeks saaks. Edasijõudnud saavad sõnu võrrelda ning lauseteks ühendada. Vilunumatel on võimalik lugeda keerukamaid ja pi-

FOTO ERAKOGU

kemaid tekste. Lisaks otseselt lugemisoskusele saab lugemismängude käigus arendada ka lugemise eeloskusi, rakendust saavad nägemis- ja kuulmistaju ning mälu, kõne ja mõtlemisoskused. Suhtlemisvilumus ja koostööoskused suurenevad, kui mänge mängivad erinevate oskuste ja vanustega lapsed ning suured inimesed, erinevad põlvkonnad. Kõikide mängude puhul on võimalik lisaks õppimisele ja harjutamisele üles näidata ka osavust ja nutikust või nautida lihtsalt head mänguõnne. Alates 4. kogumikust on lisatud ühe mängu idee. See on kirjeldus mängust, mida tänu oma lihtsusele saavad lugejad-mängijad ise hõlpsasti valmistada. Seni ilmunud kogumikud ja soomekeelne KIVA PULU 1 on väikeste lugejate, nende vanemate ja õpetajate poolt väga hästi vastu võetud, millest räägivad nii kordustrükid kui ka tõlge soome keelde. Kogumike koostajad on väga tänulikud kõigile mängude autoritele ja mängijatele ning teevad omalt poolt kõik, et see huvi jätkuks. Töö järgmise kogumikuga, so Lugemismängud 6 juba käib. Artiklis on kasutatud B. DeKoveni, G. Kressi, M. Montessori, L. Võgotski ja seniste Lugemismängude eessõnadest pärit ideid.

Lugemismängud 5 Kadi Lukanenok, Tiiu Tammemäe 7 lauamängu karbis, mängunupud ja täring


www.tnp.ee

ilmunud Kameeleonmees Ketlin Priilinn 288 lk, kõva köide Hetkeks valitses koridoris vaikus, keegi kolmest mehest ei öelnud sõnakestki ja ka naabriproua oli märkamatult oma korteri ukse taha taandunud. Noore politseiniku pilk jäi korraks pidama Gretheli kõhul. „Kardan, et meil on teile halbu uudiseid,” lausus ta siis. „Teie elukaaslane leiti täna hommikul surnult.” Lapseootel Gretheli elukaaslase ootamatu surma põhjus näib olevat röövmõrv. Asja asub uurima noor politseinik, kelle jaoks see on esimene mõrvajuhtum. Ent peatselt võtab kogu lugu üpriski kummalise ilme...

Must linn Boriss Akunin tõlkinud Veronika Einberg 350 lk, pehme köide 1914. aasta. Erast Petrovitš Fandorini järjekordne seiklus toimub Esimese maailmasõja eelõhtul Bakuus, hiilgavas ning kohutavas nafta, uusrikaste, tuliste terroristide ja idamaa röövlite linnas. Seekord saab suur detektiiv endale vastase, keda võita näib olevat võimatu... Populaarseima Vene detektiivkirjaniku Boriss Akunini raamatute kangelane Erast Petrovitš Fandorin uurib keerulisi juhtumeid 19.-20. sajandil.

UNESCO maailmapärand. Erakordsete paikade kõige mahukam teejuht Ajakohastatud trükk tõlkinud Matti Piirimaa 888 lk, pehme köide UNESCO maailmapärandi nimistu on UNESCO poolt koostatav nimekiri maailma kultuuri- ja loodusobjektidest, mis UNESCO maailmapärandi komitee hinnangul on kogu inimkonna kultuurija looduspärandi seisukohalt äärmiselt olulised. Ka Eestist on nimistus kaks objekti. Nimistut peetakse alates 1972. aastast ja praeguse hetke seisuga on selles 981 objekti, milles 962 on selles raamatus kirjeldatud ja asukohakaardiga varustatud. Raamat sisaldab ka üle 650 foto.

Agatha Raisin ja kohutav turist M. C. Beaton tõlkinud Mall Pöial 216 lk, pehme köide M. C. Beaton on üks kaasaja populaarsemaid šoti krimikirjanikke. Käesoleva raamatusarja peategelane on Kesk-Inglismaa idüllilisse maapiirkonda kolinud endine suhtekorraldaja Agatha Raisin. Seekord reisib Agatha Põhja-Küprosele vaid selleks, et tegelda oma põgenenud peigmehe, lärmaka turistigrupi ja mõrvadega, mis on niisama põletavad kui Küprose päike.

Elu luubi all Stephen Grosz tõlkinud Krista Kallis 180 lk, kõva köide Raamat kõneleb soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. Raamatus kirjeldatu pole mingi maagiline protsess, tegu on osaga meie igapäevaelust. Aforismilaadsed lood õpetavad meile uutmoodi tähelepanelikkust ja kujutavad delikaatselt psühhoanalüütikut oma tööd tegemas. Lugudest saame teada, kuidas konsultatsiooni käigus saadud õppetunnid osutuvad psühhoanalüütikule sama õpetlikuks nagu patsiendilegi.

5

Tänapäev

5 (74) 30. august 2013

Petseri pühakutest Monika Perl

K

ord soojal septembriõhtul olid nemad, siis veel päris noored Petseri kloostri noviitsid, roninud käikude ja galeriide kaudu vanadele kloostrimüüridele ning asutanud end mugavalt istuma kõrgele aia ja väljade kohale. Jutu käigus hakkasid nad meenutama, kuidas keegi neist kloostrisse oli sattunud. Mida rohkem nad üksteist kuulasid, seda enam imestasid.

Abielumeeste lood

Nii algas kõik

Arhimandriit Joann (Krestjankin). le: kuna seal avanes igaühele neist suurepärane, millegi muuga võrreldamatu maailm. See osutus märksa ligitõmbavamaks kui too, milles nad selle ajani olid elanud oma üürikesed ja samuti omamoodi väga õnnelikud aastad.

Teekond kloostris

Arhimandriit Tihhoni raamat „Mittepühad pühakud” räägib viie noore mehe teekonnast Petseri kloostrisse ja sellest suurepärasest maailmast, kus käiakse täiesti teiste seaduste järgi kui tavalises elus. Need on lood maailmast, mis on lõputult helge, täis armastust ja rõõmsaid avastusi, lootust ja õnne, katsumusi ja võite, aga peamisena jumaliku jõu ja abi võimsat avaldumist. Samas on need lood noorte meeste kujunemisest, eneseotsingutest ja -leidmistest. Arusaamade väljakujunemisest ja mõistmisest, et kõige olulisem on olla aus nii iseenda kui ka teiste vastu. Minnes mööda südame soovitatud rada, võib jõuda sinna, kus inimene ennast tõeliselt õnnelikuna tunneb. Isake arhimandriit Joann (Krestjankin): „Tundidel, mil hiilib ligi rõhuv norutunne ja tahab hinge täita või kui sama toimub mulle lähedaste inimestega, meenutan ma sündmusi, mis on seotud Jumala imelise ettehooldusega. Minu

FOTO RAAMATUST

laialipillatud episoodilised jutustused ei ole lood minust, vaid mõningate eluolukordade illustratsioonid. Nüüd siis, mil see lapitekk on kuju võtnud, ja ma kirjutasin ta ümber ning lehitsesin läbi, naastes minevikku, härdun ma ise, nähes Jumala armulikkuse küllust... Neid lugusid olen ma jutustanud Sretenski kloostri vennaskonnale, hiljem oma õpilastele, väga palju aga jutlustel.” Kõik, millest selles raamatus lugeda saab, on päriselt juhtunud. Paljud neist, kellest raamatus juttu tuleb, on elus tänini. Raamatu autor arhimandriit Tihhon (kodanikunimega Georgi Aleksandrovitš Ševkunov) on sündinud 1958. aastal. Moskvas. Ta on Petseri kloostri eestseisja ning Sretenski kloostri asemik. „Mittepühad pühakud” oli mullu müüduim raamat Venemaal.

Mittepühakud ja teised jutustused Arhimandriit Tihhon tõlkinud Ülar Lauk 411 lk, kõva köide

Kes on Greete Kõrvits? Ja kes Agatha? Greete Kõrvits

S

ee esimene on kõige keerulisem küsimus, millele on alati lõpmata palju vastuseid. Olen inimene, kes meelsasti elab omis mõtteis. Olen sõltuvuses muusikast ja raamatutest. Olen feminist ja introvert, kellele samas vahel meeldib esineda. See raamat on minu esimene suur esinemine ja mõtete jagamine. Ma tahaksin suuta panna inimesi mõtlema, kahtlema ja naerma. Need kolm tegevust on minu jaoks tervendavad. Minu raamatu „Kartulirahvas ja burgeriinimesed” peategelase Agatha paljud mõtted on samad mis minulgi, me

Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi Lewis Carroll tõlkinud Jaan Kross ja Risto Järv illustreerinud John Tenniel 352 lk, prantsuse köide Selles raamatus on kaks Alice’i seiklustest rääkivat raamatut ühtede kaante vahel. Kindlasti teatakse paremini esimest raamatut „Alice Imedemaal”, kus peategelane satub läbi küülikuaugu fantastiliste tegelastega maailma. Paljud ei tea, et Alice’i seiklused jätkuvad raamatus „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”, mille tegevus toimub pool aastat hiljem. Tegelased on sama värvikad kui esimeses osas ning kogu tegevus on seotud malemänguga.

„Ilmutades end sellele, kes otsib Teda kogu südamest, ja varjates end selle eest, kes kogu südamest põgeneb Tema eest, suunab Jumal inimeste teadmist Temast – Ta annab märke, mis on nähtavad Tema otsijatele ja nähtamatud Tema suhtes ükskõiksetele. Neile, kes tahavad näha, annab Ta ohtralt valgust; neile, kes ei taha näha, annab Ta ohtralt pimedust...”

Oli aasta 1984. Noormehi oli viis. Neli neist olid kasvanud usukaugetes perekondades ja ka viienda, vaimuliku poja ettekujutus kloostrisse astujatest ei erinenud palju nende kõige nõukogulikumatest arusaamadest. Veel aasta eest olid nad kõik veendunud, et kloostrisse lähevad nende päevil kas fanaatikud või elus lootusetult toimetulematud inimesed. Jah! – ja veel ka vastuseta armastuse ohvrid. Kuid, vaadates üksteisele otsa, nägid nad täiesti muud. Neist kõige noorem oli saanud kaheksateist, vanim – kakskümmend kuus. Kõik olid terved, tugevad, sümpaatsed noored inimesed. Üks oli lõpetanud ülikoolis hiilgavalt matemaatikateaduskonna, teine oli oma noorusest hoolimata Leningradis tuntud kunstnik. Veel üks oli veetnud suurema osa oma elust New Yorgis, kus töötas tema isa, ja ta oli tulnud kloostrisse instituudi kolmandalt kursuselt. Kõige noorem – vaimuliku poeg, andekas nikerdaja – oli äsja lõpetanud õpingud kunstikoolis. Autor ise oli samuti hiljuti lõpetanud üleliidulise kinoinstituudi stsenaariumiteaduskonna. Üldiselt, igaühe ilmalik karjäär tõotas tulla kõige kadestusväärsem selliste noorukite jaoks, nagu nad toona olid. Miks nad siis olid astunud kloostrisse ja soovisid kogu hingest sinna alatiseks jääda? Samas teadsid nad hästi vastust sellele küsimuse-

ilmunud

jagame paljusid vaateid. Otse loomulikult on tema tähelepanekud Ameerikast minu tähelepanekud. Kuid tema perekondlikud suhted, tema olemus, kõik teised tegelased jne elavad minu kujutluses, aga mitte minu päriselus. Mina ei ole Agatha. Loodetavasti pole keegi pettunud, kuid paraku mõtlesin ta täiesti välja. Kirjutamine on minu elu osa olnud väikesest lapsest saati. Minu perekond on koosneb peaasjalikult muusikutest. Minust muusikut ei saanud, muusiku elukutse on kohutavalt raske ja liiga nõudlik. Kirjutamine pole minu meelest kumbagi. Nii et minu jaoks oli kirjutamisega tegelemine küllaltki loomulik ning katsed eluga midagi kasulikumat peale

hakata on pettumust valmistanud. Võibolla oleks minust võinud saada firmajuht või teadlane. Aga nüüd, tänu Tänapäevale, saan õhtuti kodus arvutil klõbistada ning muul ajal teha kannatava kunstniku tähtsat nägu. Minu peas oma elu elanud Agatha eksib oma negatiivsuses: elu on ilus, kui saad teha seda, mis meeldib.

Kartulirahvas ja burgeriinimesed Ameerika esseed Greete Kõrvits 288 lk, pehme köide

Marcelo Birmajer tõlkinud Eva Kolli ja Mariliin Vassenin 224 lk, kõva köide sari „Punane raamat” Marcelo Birmajer (snd 1966. aastal Buenos Aireses) on populaarsemaid ja tõlgitumaid Argentina kirjanikke. Jutud armastusest ja abielust, isadusest ja surmast, seksist ja kirest, truudusetusest ja hirmust üksinduse ees on saanud alguse autori veendumusest, et kirjanduse eesmärk pole anda vastuseid, vaid ilustada või inetuks teha küsimusi, ning just seepärast peabki kirjanik lugu jutustama.

Petra lood Kristiina Kass illustreerinud Kristiina Kass 128 lk, kõva köide Lasteaialaps Petra teeb kõike seda, mida temavanused lapsed ikka teevad: käib kelgutamas, ujumas, poes, mängib ja meisterdab ning esitab väga palju küsimusi kogu maailma kohta. Aga kuidagi kipub ikka nii juhtuma, et kõik ei lähe päris plaanitult, kas siis tema enda või vanemate meelest. „Petra lugude” esmatrükk ilmus 2008, praeguses väljaandes on aga hulk uusi lugusid ja pilte.

Jane Eyre Charlotte Brontë tõlkinud Elvi Kippasto 540 lk, kõva köide See on lugu vaeslaps Jane’ist, kes saadeti vaestekooli ja kes läks sealt edasi ise oma õnne otsima. Miks see inglise kirjaniku Charlotte Brontë 19. sajandil kirjutatud teos ikka veel kirgi kütab? Sest Jane tõstatab sajandeid inimeste meeli erutanud teemad: mehe ja naise kokkukuuluvus, võrdõiguslikkus, laste kasvatamise dilemmad, religioon, eneseteadlikkus, ja muidugi armastuse võimalikkus ja olemus.

Rubljovka. Suure mängu käsiraamat Valeri Panjuškin tõlkinud Ülar Lauk 230 lk, kõva köide Iga suurlinna juures on rikaste eeslinn. Seal on ilusad majad, hoolitsetud aiad, kallid autod ja valitud seltskond. Moskva lähistel kannab selline miljonäride looduskaitseala nime Rubljovo-Uspenski maantee, Rubljovka. Seal elatakse teistmoodi, lõbutsetakse eri moel ja isegi räägitakse eri keelt. Rikkad ja vaesed Venemaal – need on kaks eri rahvast, kellel on oma kultuur ja isegi oma religioon.


6 ilmunud

Langenud tähtede hõõg

Mihkel Vasar 384 lk, pehme köide Romaan jutustab teismelisest tütarlapsest Karist, kes õpib ühes Tallinna eliitkoolis, ent on kõike muud kui tavaline kooliõpilane. Kari on mõned aastad tagasi kaotanud plahvatuses parema käe, ta emast on selle õnnetuse tagajärjel saanud narkomaan. Kari on ka ise seotud salakaubavedajate ning narkomafioosode sünge ja vägivaldse maailmaga. Selles gootilikult tumemeelses ja dramaatilises loos on verd ja laipu, ent on positiivseidki noote.

Karantiin J.M.G. Le Clézio sari „20. sajandi klassika” tõlkinud Triinu Tamm 400 lk, kõva köide „Karantiin” kuulub prantsuse elava klassiku ja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi autobiograafiliste teoste hulka. Jutustaja asub otsima oma vanaonu Léoni, Kadunu, jälgi, kes läks 1891. aastal koos oma venna Jacques’i ja tolle naise Suzanne’iga Ava pardale, et pöörduda tagasi oma sünnikodusse Mauritiusel. Laeval puhkeb rõugeepideemia ja seltskond satub Mauritiuse naabruses asuvale Plate’i saarekesele. See pealesunnitud viibimine kaljusel saarel ja kohtumine hindu tütarlapse Suryavatiga muudab pöördumatult Léoni arusaamasid elust ja maailmast.

Kiri sinule Mihhail Šiškin sari „Moodne aeg” tõlkinud Veronika Einberg 304 lk, kõva köide 2010. aastal ilmunud romaanis „Kiri sinule” pöördub Mihhail Šiškin tagasi ammu unustatud ja äraleierdatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste. Selles raamatus on pealtnäha kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega „Kiri sinule” on küllap kergemini loetav kui „Veenuse juus” või „Izmaili vallutamine”. Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb...

Andaluusia sõber Sophie Brinkmanni triloogia I Alexander Söderberg tõlkinud Malle Veisserik 400 lk, pehme köide Rootslase esikromaan kõneleb rahvusvahelisest kuritegevusest. Romaani ekraniseerimisõigus on müüdud Hollywoodi ja sellest loodetakse Stieg Larssoni romaanidega võrreldavat edulugu. On koguni öeldud, et „Andaluusia sõbras” kohtub lohetätoveeringuga tüdruk Sopranodega. Kaunis ja tasane haiglaõde Sophie Brinkmann tutvub haiglas sümpaatse patsiendi, autoõnnetuse ohvri Hector Guzmaniga. Selle tagajärjel põimub Sophie elu laiahaardelise narko- ja relvaäriga ning omavahel rivaalitsevate maffiaorganisatsioonidega. Tegelasteks on venelased, hispaanlased, kolumbialased ja rootslased, kõik on ostetavad ja müüdavad, kaasa arvatud politsei. Veritasu kehtib maffiamaailmas nii, nagu see kehtis viikingiajal.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

Võlulaev II osa Robin Hobb tõlkinud Sash Uusjärv 464 lk, kõva köide Jätkuvad eluslaevnike saaga tegelaste seiklused. Kennitit tabab ootamatu tagasilöök, samas täitub ka üks tema unistustest. Wintrow peab leidma endas ootamatut hingejõudu, Anthea tõestab, et ta tuleb toime ka väga keerulistes tingimustes, Amber omakorda sõlmib haprad sõprussuhted Paragoniga, püüdes rannal seisvasse pimedasse eluslaeva uut lootust süstida. Äsja virgunud eluslaev Vivacia püüab luua püsivat sidet Wintrow’ga. Muutused on õhus, seda tunnevad nii inimesed, eluslaevad kui ka oma teed otsivad meremaod.

Saar Victoria Hislop sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Kristel Kalda 360 lk, kõva köide „Saar”on läbini lummav romaan elust ja armastusest, mis leiab aset Teise maailmasõja aegses Vahemere piirkonnas, on kaasahaarav jutustus unistustest ja ihadest, meeleheitlikult peidetud saladustest ja ühest unustamatust perekonnast.

Lucy Dillon Õnneliku lõpu saladus sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Tiiu Loog 432 lk, kõva köide Michelle on isepäine ärinaine, kes alustab uues linnas uuesti otsast peale hüljatud raamatukauplusega. Raamatuid armastavale Annale on see unistuse täitumine. Kliendid, ning isegi Michelle, satuvad maagiliste armastusromaanide, seiklusjuttude ja kaduma läinud koerte lugude lummusesse. Kui aga mineviku saladused hakkavad ähvardama Michelle’i uusi ettevõtmisi ja murenool tabab otse Anna kodu südant, kas suudab raamatukaupluse lugude elutarkus ja vaprus aidata kaht sõbrannat üles leida õnneliku lõpu saladust?

Luude linn Surmav arsenal I Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 416 lk, pehme köide 15-aastane Clary Fray läheb oma kodulinnas New Yorgis klubisse nimega Pandemonium ja satub seal mõrva tunnistajaks. Surnukeha hajub jäljetult õhku ning selgub, et keegi peale Clary mõrvareid ei näe. Nii kohtub Clary esimest korda varjuküttidega, sõdalastega, kes on pühendunud Maa deemonitest vabastamisele. See on ka tema esimene kohtumine Jace’iga, noormehega, kes näeb välja nagu ingel ja käitub nagu kaabakas. Peagi kistakse Clary Jace’i maailma, kui tüdruku ema kaob ning teda ennast ründab deemon.

Imepärane origami tõlkinud Ülle Suvi kõva spiraalköide Paberivoltimiskunsti huviline leiab raamatust üksikasjalikud juhised ligi 70 eri raskusastmega kujundi voltimiseks. Iga järgnev osa pakub veidi suuremat väljakutset kui eelmine. Raamatu autor on Austraalia origamiekspert Matthew Gardiner, kes on raamatu koostamisel kasutanud ka mitmete nimekate origamikunstnike abi.

52(74) (71) 30. 29.august märts 2013

Punasaabas Ida-Euroopa kohal Erkki Bahovski

K

ui Anne Applebaum kuus aastat tagasi Eestis käis, ütles ta intervjuus mulle (PM 12.10.2007), et avalikkuse teadvuse ehitamine on nagu müüri ladumine. „Algul läheb vaja väikseid kive, siis suuremaid ja nii ikka edasi,” kõneles ta, pannes samas südamele, et lääne avalikkuse teadvus IdaEuroopas toimunu kohta on midagi, „mis ei juhtu üleöö”. Nüüd on eesti lugeja ees taas kaalukas „kivi” Anne Applebaumi sulest – „Raudne eesriie 1945/1956”. Ehkki eesti lugeja teadvust ei pea kommunismi kuritegude kohta kohendama, ei ole usutav, et teaksime kõike, mis toimus Ida-Euroopas pärast Teist maailmasõda.

Põhjalikumalt Ida-Saksamaast, Ungarist ja Poolast

Tõtt-öelda ei jutusta Applebaum tervest Ida-Euroopast, vaid heidab süvitsi pilgu Ida-Saksamaale, Ungarile ja Poolale. Kõik need riigid (ehkki Ida-Saksamaa puhul tuleb alati esitada küsimus, kuivõrd palju oli tegemist riigi kui niisugusega) olid Applebaumi sõnul erinevad ja seetõttu oli huvitav jälgida, kuidas sovetiseerimise meetodid erinevalt toimisid. Muidugi tõstatab üksnes kolme riigiga tegelemine ajaloost kirjutajale igavese küsimuse: kas minna laiuti ja anda võimalikult avar ülevaade tervest probleemist või vaadata süvitsi ja spetsialiseeruda kitsamalt? Applebaum on valinud teise tee, ja kuigi üldistuste tegemine terve Ida-Euroopa kohta on võib-olla ennatlik, on ta ära teinud tohutu töö.

Kommunistliku partei korraldatud meeleavaldus Łodzis lääne imperialistide ja Winston Churchilli vastu, 1946. FOTO RAAMATUST

Tasub vaadata ainult intervjueeritute nimekirja. Kokku võttis raamatu kirjutamine aega kuus aastat. Et Applebaum on ka ajakirjanik, on tema kirjutamisstiil ladus ja arusaadav. Samal põhjusel on ta ilmselt pööranud põhitähelepanu inimestele, st küsimusele, kuidas võtsid sovetiseerimist vastu tavainimesed. Ometi ei vaata ta mööda ka sellest, mis toimus valitsuskoridorides ja millised olid Moskva suhted oma vasallidega.

osteti ära, kas ähvardati kellegi perekonda, kas olid kellelgi mingid ambitsioonid, mida nõukogulased ära kasutasid – sellest kõigest jutustab autor haaravalt ja usutavalt. Ja ometi seisis totalitaarne ühiskond savijalgadel, sest niipea kui tekkis vähegi vabam hetk, puhkes ülestõus. 1953. ja 1956. aastal õnnestus nõukogulastel Berliini ülestõus ja Ungari revolutsioon küll maha suruda, kuid 1989. aastal varises Moskva võim idablokis kokku kui kaardimajake. Niisiis tekib taas küsimus: kas sovetiseerimine oli ikka edukas, kui see tõi kaasa nii paljude purunenud elu ja väärastunud mõtteviisi? On ju näiteks ka Vene ajaloolane Jelena Zubkova oma raamatus „Baltimaad ja Kreml 1940–1953” avaldanud kahtlust, kas ja kui palju oli ikkagi sovetiseerimine Balti riikides edukas. Arvestades, et siinses piirkonnas olid Kremlil palju vabamad käed kui Ida-Euroopas, kus nominaalselt – eriti Saksamaal – sidusid nõukogulasi lepped liitlastega. Ning lõpetuseks ei väsi kordamast, aga seekord positiivses võtmes – raamatus on korralik allikate loetelu ja register. Eesti raamatumaailm on saanud taas rikkamaks ühe huvitava ja mõtlema paneva teosega.

Veenev kollaboratsionismi kujutamine

Raamatu ehk suurimaks teeneks on veenev kollaboratsionismi kujutamine. Ehkki sovetiseerimine saavutati ja kinnistati neis riikides peamiselt punaarmee toel ja hirmul tema ees, kaasati oma alatutesse plaanidesse ka tavakodanikke. Kuidas see saavutati – kas keegi

Raudne eesriie Anne Applebaum tõlkinud Tõnis Värnik 624 lk, kõva köide

Vaade ununevale ajaloole Tõnis Värnik

T

eiste lugude hulgas saame teada välismaa ajaloolase arvamuse sellest, kuidas eestlased Nõukogude Liitu murendasid, laulva revolutsiooni korraldasid ja veretult vabaduse uuesti kätte võitsid. Ajalooraamatut kätte võttes oleme harjunud, et enamasti on tegu kas mõnd ajaperioodi või riiki käsitleva teosega. Mitme bestselleriks kujunenud ajalooraamatu autor Norman Davies tutvustab aga ajaloohuvilisele lugejale niisuguseid Euroopa riike, mis on juba ammu või ka päris hiljuti maakaardilt kadunud ja mille olemasolugi kipub tavainimeste mälust kaduma. Põhjaliku uurimistöö tulemusena valminud raamat „Kadunud riigid” jõuab nüüd ka eesti lugeja lauale. Autori valikusse on mahtunud nii riike, mille olemasolu iga vähegi kooliharidust saanud inimene teab, näiteks Bütsants, aga ka riike, mille eksistents piirdub mõne aasta või koguni üheainsa päevaga. Vanimad kõnealustest riikidest on tekkinud viiendal sajandil pärast Kristuse sündi, noorimad aga kahekümnenda sajandi esimesel poolel. Mõne tänaseks kaardilt kadunud riigi ajaloost ulatuvad aga tänapäeva sidemed, mis paljudel ajaloohuvilistelgi on ammu ununenud. Näiteks on ühes peatükis küll juttu ühe Saksa väikeriigi saa-

tusest, aga samas saame ka teada rohkem kui sajandi Suurbritanniat valitsenud Windsorite dünastia tegeliku päritolu ja kujunemise.

NSV Liit: ühe riigi viimased päevad

Meie lugejale peaks aga erilist huvi pakkuma raamatu viimane peatükk „NSV Liit: ühe riigi viimased päevad”. Selle alguses annab autor üsnagi põhjaliku ülevaate tänapäevasest Eestist ja selle edusammudest, aga ka probleemidest. Juttu tuleb nii saavutustest infotehnoloogia valdkonnas, mida nimetatakse revolutsioonilisteks, kui ka pronkssõduri saagast ja sellele järgnenud nn kübersõjast. Davies tõstab esile Eesti saavutusi demokraatia arendamisel, märkides muuhulgas, et 2009. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis on Eesti ajakirjandus 176 riigi hulgas 6. kohal, edestades nii Suurbritanniat kui ka Ameerika Ühendriike, ega unusta mainimast ka seda, et Venemaa ajakirjandus on samas indeksis 153. kohal. NSV Liidu ajalugu käsitlema asudes annab autor põhjaliku ülevaate ka Eesti ajaloost alates iseseisvumisliikumise algusest, mis päädis oma riigi väljakuulutamisega 1918. aastal ning võiduka Vabadussõjaga, rõhutades koguni, et eestlased saavutasid iseseisvuse peaaegu eranditult oma jõupingutustega ja et lääneriikidel ning Versailles’ rahulepingul polnud sellega kuigi palju pistmist.

Siis on järg Molotovi-Ribbentropi salaprotokollide ja selle käes, kuidas NSV Liit annekteeris 1940. aastal Balti riigid. Ajalooratta pöördeid jälgides jõutakse lõpuks 1980. aastate lõppu, kui rahvuslus Eestis üha rohkem tuult tiibadesse sai, asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, toimus esimene Hirvepargi meeleavaldus ja algas laulev revolutsioon, mille kulminatsiooniks kujunes üle maailma suurt vastukaja leidnud Balti kett. Meie lugejale peaks sündmuste käigu kirjelduse veelgi lähedasemaks ja emotsionaalseks tegema üksikasjad, mille jaoks Davies samuti ruumi ja aega leiab. Näiteks räägib ta, kuidas Aleksandr Solženitsõn tutvus vangilaagris Otto Tiefi valitsuse ministri Arnold Susiga ja hiljem vabaduses leidis varjupaiga Susi kodutalus, kus ta kirjutas suure osa oma suurteosest „Gulagi arhipelaag”. Kõigest sellest lähtudes julgengi kinnitada, et eesti lugejale ja Eesti sõpradele peaks raamat „Kadunud riigid” pakkuma palju huvitavat ja äratundmisrõõmu pakkuvat ainest.

Kadunud riigid Norman Davies tõlkinud Tõnis Värnik 912 lk, kõva köide


www.varrak.ee

Pilguheit meie ümber kasvavale söödavale Renata Sõukand Raivo Kalle

„E

esti looduslikud toidutaimed” on esimene kokkuvõttev tervik eestlaste loodustunnetuse ühest tahust – meie toidukultuurist. Kuigi varem on seda teemat põgusalt käsitletud nii loodus- kui ka etnograafilistes raamatutes, pole üheski neis kajastatud meie looduskultuuri algupära terviklikult. Raamatu kirjutamise idee tekkis meil 2012. aasta alguses. Kogusime siis rahvusvahelise võrdluse jaoks mälestusi lapsepõlves söödud looduslikest taimedest, kuid suurem osa vastajaid jagas meiega ka oma tänaseid kogemusi. Nii mõnigi küsis, kas neid tulemusi ka eesti keeles avaldatakse, ehk koguni raamatuna. Kuna artiklid on teadusmaailmas suurema kaaluga, pöörasime algul rõhku nendele, nüüd aga tahaksime oma tulemusi jagada ka laiema lugejaskonnaga. Teema oli meile kaudselt tuttav juba varasemast ajast, sest seni olime uurinud eestlaste algupärast taimravi ning seepärast olemegi toonud võrdluseks välja ka selle, milliste tervisehädade korral raamatus kirjeldatud toidutaimi söödi.

Esmased ülestähendused juba 18. sajandist

Varasemad ülestähendused looduslike taimeliikide söömisest eestlaste hulgas pärinevad baltisakslaste töödest alates 18. sajandist. Hiljem lisandusid ka eestlastest autorite tekstid ning alates 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani toetas kirjasõna ka etnoloogide ja folkloristide

ilmunud Teine maailmasõda. Lühike ajalugu Norman Stone tõlkinud Tõnis Värnik 216 lk, kõva köide Norman Stone näitab oma raamatus, kuidas pärast Esimest maailmasõda tuha alla hõõguma jäänud pinged põhjustasid kõigest paarikümne aasta pärast veelgi suuremat hävingut toonud uue sõja. Autor koondab peatähelepanu kõige olulisematele hetkedele ja pöördepunktidele sõja käigus, ent analüüsib laiemalt ka põhjuseid, mis tõid kaasa ühe või teise otsuse.

kogutud pärimus. Muuhulgas oli raamatut kirjutades huvitav jälgida, millised taimed olid endistel aegadel kasutuses ja miks nende kasutus hääbus. Näiteks sigur, mille juuri praegu, suve lõpus, korjata saab, oli 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani eestlaste hulgas väga tuntud kohvi aseaine, sest must kohv oli kallis ja seda oli vähe saada. Tänapäeval, musta kohvi hea kättesaadavuse tõttu, teevad sigurikohvi vaid harva üksikud vanemad inimesed oma aia metsistunud siguritest ja sedagi pigem nostalgiast. Just retrolise hõngu tõttu on ökotalud nüüd siguri kohvijoogist teinud eduka müügiartikli, mida ostavad need, kes seda taime looduses võib-olla enam äragi ei tunne.

Kagu-Aasia Karin Dean 520 lk, kõva köide raamat sisaldab kaarte Raamat käsitleb sündmusi ja arenguid, mis juhtisid tuhandete kogukondade jaotumist tänasteks Kagu-Aasia riikideks ja ühiskondadeks. Autor lahkab KaguAasia riikide ja ühiskondade mässulisi ja pöördelisi kujunemismomente ning tekkinud rahvusi ning tänaste pealinnade ja provintside vahelisi suhteid, samuti erinevates riikides tooniandvaid arenguid. Raamat on mõeldud kõigile Kagu-Aasia huvilistele.

Loodusest saadavate söödavate taimede kasutamine

Loodusest juurikate korjamine ja söömine üldiselt on endiste aegadega võrreldes oluliselt vähenenud. Puuduvad teated näiteks põldosja juuremugulate söömisest, mida on varem kutsutud nii piibuskiteks, sest meenutavad välimuselt piipu kui ka savipähkliteks, sest nende maitse olevat parem kui sarapuupähklil. Neid on karjalapsed söönud nii toorelt kui ka küpsetatult. Ka sigadele, keda karjalapsed sageli karjatasid, meeldis see maitse väga ja tihti ei lasknud nad last enam mugulaid korjama, vaid ajasid ta vihaselt leiukohast minema ja sõid need ise ära. Seetõttu on neid mugulaid ka seapiipideks, seajuurteks, seatelgedeks ja seajalgadeks kutsutud. Põldosja juuremugulaid on söödud endistel aegadel kogu põhjapoolkeral, Vologda kubermangu elanikud aga elasid 18. sajandil näljaajad üle just tänu nendele mugulatele. Kuigi pole teateid,

Kopsurohi. et Eestis nendest süüa oleks tehtud, võidi endistel aegadel seda siiski teha. Laste näksid on väidetavalt jäänuk sellest ajast, kui täiskasvanud veel suures osas loodusele toetudes endale toidupoolist leidsid. Kuigi potentsiaalselt söödavate taimede hulk on Eestis oluliselt suurem, on suuremal või vähemal määral toiduks kasutatud pea 200 siinses looduses leiduvat taimeliiki. Raamatu eesmärk on näidata lugejale, mida Eestimaal elanud inimesed on loodusest korjanud toiduks, milleks ja kuidas neid taimi kasutanud, millised taimed

PILT RAAMATUST

on tänaseks kasutusest kõrvale heidetud ja millised uued taimed asemele tulnud.

Eesti looduslikud toidutaimed 18 sajandist tänapäevani Raivo Kalle, Renate Sõukand 320 lk, poolpehme köide

Ränd Eestimaa rahvaallikatele Küsimustele vastab raamatu autor

Kristel Vilbaste Kuidas see raamat sündis? Elasin seitse aastat maal, suure Peipsi järve ääres. Paraku on järv nii kõikvõimas, et trügib salamisi ka kaldatalude kaevudesse. Selline kaevuvesi on rauaja lubjarikas ning lisaks vürtsitatud kõiksugu bakteritega. Nii tassisimegi oma joogivett Mustvee pumbakaevudest, kuni ühel hetkel Euroliidu projekti käigus needki kinni pandi. Siis oli variandiks osta joogivesi poest või sõita iga kahe nädala tagant 60 kilomeetri kaugusele Kuremäele allikavett tooma. Valisime viimase variandi ja tuleb tunnistada, et esimest korda käis mu tütreke Aotäht arsti juures siis, kui tuli kooliminekuks tervisetõend viia. Kuremäe tervisevesi hoidis meie peret tervena. Lisaks valisin oma igal esmaspäeval Päevalehes ilmunud looduslugudesse 2011. aastal lahtikirjutamiseks 50 Eesti allikat. Paraku… pärast tosinat kirja saanud lugu oli mu enda pagas tühi ja tuttavatelt tuli lugusid pikalt lunida. Enamasti teavadki eestlased ühte-kahte allikat, ei enam. Samas nägin inimeste rõõmu, kui nad oma vanematelt allikate kohta pärimas käisid ja looga tagasi tulid. Ja veel, teadsin, et mu vanaisa Gustav Vilbastet nimetatakse allikate uurijaks,

7

Varrak

5 (74) 30. august 2013

Järvamaa allikate kaart. Purskav allikas. tema nimi on antud isegi ühele nõiduslikule allikale, mille pilt mu raamatut ehib. Miks, seda ma eriti ei teadnud. Aga leidsin palju avastamisväärset tema päevikutest. Ja kõige kummalisem ongi see, et Eestis ei ole varem allikaraamatut kirjutatud. Eestis – mis on tuhandete allikate maa. Mis sind allikate juures eelkõige köidab? Puhtus ja selgus. Pole puhtamat asja kui allikavesi. Ja allikate laul! Kui oled talve kõige külmemal ajal allikakanjonis, kui lumi summutab iga pisimagi

PILDID RAAMATUST

heli. Ja äkki jõuad allikale, mis sulle laulab. Laulab rõõmsalt sulisedes, energiast pulbitsedes. Tassitäis seda rõõmu viib kurbuse meelest ja annab jõudu terveks töönädalaks. Muidugi on põnevad ka allikate lood – imekspandavad tervenemised, murueide tütarde tantsud ja noorusevesi, ilmategemine, peidetud varandused, vabadusetahe, „põrgud” ja viinaallikad. Meie rahva lugudevaramu on olnud lõputa. Minu käes olnud 300 lehekülje pikkune Eesti Rahvaluule Arhiivi andmebaas on ilmselt ainult vetevirvendus sellest, mis olemas on olnud.

Kellele see raamat eelkõige mõeldud on? Puhast vett vajab igaüks, seda ei pea ilmtingimata poest plastpudeli sees ostma, kakskümmend aastat tagasi poleks ju keegi ette kujutanud, et vett tuleb poest osta. Aga allikapaigad kipuvad ununema ja just nende meeldetuletuseks ongi see raamat. Tegelikult on igal allikal oma allikalkäijate kogukond. Sageli need inimesed üksteist ei tunne ja nagu eestlastel tavaks, sellist püha asja nagu isegi natuke häbenetakse. Allikainfo on senini liikunud suust suhu, ent nüüd on kaante vahele kogutud kuulsaid allikaid üle Eesti. Raamat on mõeldud kõigile, keda huvitab, kuidas mõne allika juurde jõuda, mida sealt leida võib ja millised on lood allika kohta. Kergemaks avastamiseks on juurde lisatud pilt ja kaart. Lisaks on raamatu esimeses kolmandikus räägitud, millised on meie allikad, kuidas allikaid hoida, kuidas ohverdada ja palju muud.

Eesti allikad Kristel Vilbaste sari „Roheline Eesti” 344 lk poolpehme köide

Eesti–hispaania sõnaraamat 400 lk, kõva köide täiendanud ja parandanud Klaarika Kaldjärv, Mari Laan, Triin Lõbus, Consuelo Rubio Sõnaraamat põhineb 1994. aastal ilmunud Kaarel Peerna „Eesti-hispaania sõnaraamatul”, mida on käesolevas väljaandes täiendatud ja parandatud. Sõnaraamat sisaldab umbes 50 000 märksõna nii eesti kirjakui ka kõnekeele sõnavarast.

Söö, mida hing ihkab. Kaalulangetamise psühholoogia Teemu Ollikainen tõlkinud Toomas Tallo 200 lk, kõva köide See raamat on mõeldud just neile, kes on kaalulangetamises korduvalt pettunud. Ülekaalulisust seostatakse tavaliselt inimese ainevahetuse ja eluviisidega, kuigi see on sageli hoopis psüühiline probleem. Oma töökogemuste põhjal psühhoterapeudina õpetab autor mõistma mõtteid, mis raskendavad kaalujälgimist, ning õpetab vältima liigsöömist kui vahendit oma negatiivsete tunnete maandamiseks. Emotsionaalne söömine, motivatsiooni kadumine ja oma võimetes kahtlemine on raskused, mille võitmist sageli ei õpetata.

Põhjamaa seened Pelle Holmberg ja Hans Marklund tõlkinud Heidi Saar ja Maarja Suvi 256 lk, kõva köide Pea kõigis Eestis varem avaldatud raamatuis on igast käsitletud seeneliigist üksnes üks või paar fotot mitme, mõnikord aga ainult 1-2 viljakehaga. Siinses seeneraamatus on umbes 255 liigi põhjalikud kujutised ja kirjeldused; enamikul fotodest on näidatud nii suurt liigisisest varieeruvust, et see nende äratundmist paremini võimaldab. Iga seenestaja teab, kui muutlik võib üks seeneliik olla. Iga liigi puhul on juttu ka ligidastest ja sarnastest, kuid mürgistest liikidest.


8

www.varrak.ee www.menuk.ee

Varrak Menu

Söögiseened ja seenesöögid

ilmunud

Korilase aastaring

Katrin Luke 288 lk pehme köide Oma korjatu-kuivatatuvalmistatu on ikka parim. Pealegi on siis täpselt teada, millest see on tehtud. Suurtootmises kasutatakse nii palju lisaaineid, et inimesel peab olema teaduskraad ja poes kaasas luup, kui ta soovib selle virvarri seest normaalset toitu leida. See raamat on julgustuseks neile, kes peavad lugu loodusandidest, hoolivad oma tervisest ja keskkonnast ning soovivad ise oma toidulauale ja ravimikappi taimi varuda.

Jahimeeste kokaraamat Heidi Vihma 256 lk kõva köide Jahimehed, nende abikaasad ja elukaaslased söövad maailma parimat toitu: puhtas looduses kasvanud ulukite liha. See kokaraamat ongi kokku pandud Eesti jahimeeste abiga. Need pole ühe inimese kulinaarsed fantaasiad, vaid tõelised rahvaretseptid, kus ühele maitseb üks, teisele teine.

Nadja Viinis Nadežda Kaarma 128 lk kõva köide Nadja Viinis – see on meeleolukas raamat Nadja ja Anni reisist Viini, pildid koos

52(74) (71) 30. 29.august märts 2013

tekstiga ning imelised Viini kohvikute koogid Nadja võtmes. Viini kohvikute koogid on muljetavaldavad, eriti nende viimistlus ja esitlemine uhketel marmorlettidel ning kuldvaagnatel. Kummaline on aga see, et Nadja koogid on maitselt kuidagi paremad. Ta puistab oma loomingusse kübeke armastust, andmisrõõmu, sära ja spontaansust.

Heidi Vihma

K

orja ainult neid seeni, mida sa kindlalt tunned, õpetavad seeneraamatud. Seenelised on sellega nõus – mängus on vähemalt tervis, kui mitte elu – ja õpivad värvipiltide abil eristama kasepuravikku sapipuravikust, sirmikut kärbseseenest, tavavahelikku riisikast. Kui aga puravikud, riisikad, sirmikud ja pilvikud on koju, täpsemalt kööki viidud, kaotavad nad oma näod ja nimed ning muutuvad kõik lihtsalt seenteks. Jah, küll praeseenteks, salatiseenteks, supiseenteks – ent ikkagi ilma identiteedita massiks, mille ainus kulinaarne erisus on see, kas neid tuleb enne söömist kupatada või mitte. Ma ei ole sellega nõus. Kuidas saaksingi olla, kui iga seen on omaette kordumatu olend mitte ainult talle iseloomuliku välimuse, vaid ka ainulaadse, erilise maitse, lõhna ja tekstuuri poolest. Lihalik kivipuravik, puuviljane kukeseen, pähkline suur sirmik, vürtsikasmõrkjas kuuseriisikas – kõik nad on omaette kulinaarsed imed, mis väärivad äärmiselt lugupidavat ja tähelepanelikku lähenemist alates pajanaabrite valikust, valmistusviisist ja -ajast ning lõpetades maitsestamise ja serveerimisega. Täis imetlust seenemaailma maitserikkuse üle, võtsin eesmärgiks varustada kõik meie tavalisemad ja enamsöödavad seened just neile kõige paremini sobivate retseptidega: kivipuravikele kivipuravikuretseptid, kukeseentele

Ajalehe anatoomia Rein Sikk 168 lk pehme köide 2011. ja 2013. aasta ajakirjanikuks kuulutatud reporter Rein Sikk viib lugeja tundelisele teekonnale läbi poolesaja meedias elatud aasta, et leida üles ja öelda välja Eesti ajakirjanike kõige suurem, olulisem ja salajasem saladus. Viimaks on käes aeg paljastada tõde.

Eruuv Harry Shein 320 lk pehme köide Ligi 35 aastat Iisraelis elanud Tallinnast pärit arhitekti Harry Sheini (1947–2013) raamat juutidest ja nende kodumaast. Harry Shein võtab oma jutustuse kokku tabavalt ja lihtsalt: kui kasvõi ükski juut tunneb ennast pärast selle raamatu lugemist veidi rohkem ja uhkemalt juudina, kui kasvõi üks mittejuut vaatab juutidele pisut vähema hulga eelarvamustega, ei ole ma lausa tühjusesse rääkinud.

Võitatikud. kukeseeneretseptid, riisikatele riisikaretseptid. Ja seened lisandite ning maitseainetega kokku sobitada nii, et esile saaks toodud nende kõige paremad omadused. Selleks tuletasin meelde oma lemmikseenetoidud, uurisin uuemaid ja vanemaid seeneraamatuid, otsisin eeskujusid Skandinaavia kulinaariast, mis on kohaliku tooraine väärtustamisel teinud ära tohutu töö, tutvusin Euroopa seenesööjate rahvaste seenesöömistraditsioonidega, laenasin mõne maitsekombinatsiooni ka Aasiast, kuid põhiliselt maitsesin, proovisin ja võrdlesin. Tulemus on teie käes – rohkem kui 70 retsepti, mis pole lihtsalt seeneretseptid, vaid puravikuretseptid, tatiku-

FOTO VELLO LIIV

retseptid, kukeseeneretseptid, pilvikuretseptid, riisikaretseptid, šampinjoniretseptid, austerservikuretseptid. See raamat pole mõeldud metsa-seeneraamatuks, mille järgi seeni tundma õppida, vaid ikka ainult köögi-seeneraamatuks, mille abil valmistada tuntud seentest uusi (ja võib-olla ka tundmatuid) roogasid.

Seenesöögid ja söögiseened kukeseentest suure sirmikuni Heidi Vihma 232 lk, pehme köide

www.kirjastusvalgus.ee

Valgus

1089 ja kõik muu... Hannes Vallikivi raamatu tõlkija

T

ohutult kahju, et paljude jaoks tähendab matemaatika midagi läbitungimatut, stressi klassiukse taga, närvi, kelle käest saab koduste ülesannete lahendused, ja kergendust, et elu viimane matemaatikaeksam on tehtud. Öeldakse, et elu saladust seletab bioloogia, bioloogiat omakorda keemia, keemiat füüsika, füüsikat aga… matemaatika. Miks siis enamik meist, kool seljataga, ei tea, milleks veel peale retseptides koguste teisendamise, põrandavärvi kulu või poes hindade arvutamise matemaatikat tarvis läheb? Kindlasti mäletavad paljud kirjastuse Valgus põnevaid raamatuid „Arvude imed. Viis tuhat aastat matemaatikat” (L. Hogben, 1973), „Risti-rästi läbi matemaatika” (L. Görke jt, 1984) või „Elav matemaatika” (J. Perelmann, 1989). Pärast paljusid aastaid on kirjastus taas ette võtnud matemaatika populariseerimise ja välja andnud Oxfordi emeriitõppejõu David Achesoni väga menuka raamatu „1089 ja kõik muu… Teekond matemaatikasse”. Achesoni südameasjaks on tuua matemaatikat tavalugejale lähemale, ta esineb loengutega ja plaanib oma järgmist teost. Raamatus „1089...” on tal õnnestunud kokku siduda inglaslik huumor, põnevus ning paljud matemaatilised seosed ja teooriad. Leidlikult juhatatakse lugeja läbi matemaatika ajaloo ja eri harude elegantse puändini raa-

ilmunud Miks mäed purskavad? Lastele teadusest

trykiformaat1-184

_Layout 1 21.0 8.13 0:20 Page 111

0 Page 110 21.08.13 0:2 4_Layout 1

-18

trykiformaat1

SUU RED VEA D

IK MU U 108 9 JA KÕ

mõtlematuks. sustust veidi peab sedagi täp silmas, et Šotimaal on Matemaatik te asi on lemad pid lt üks külg „Küllap te mõ kelle vähema s lammas, vähemalt ük ta. b rgi mä must,”

Kuniks 1930. aas tal keegi märka s midagi ebatav list: võrdkülgse akolmnurga puh ul ei ole Malfat hendus” õige. Ma ti „lalfatti paigutuse puhul

o

väga lihtne temaatikas on itub iva: ma Selles loos pe ülesanne: järeldusi. on Malfatti teha valesid ttuvat uste hea näide kolm mitteka se Valede järeld sis rga r? tada kolmnu imalikult suu kuidas paigu dala oleks võ pin gu ja kui ko ne e an gid imisüles kk pa ringi nii, et rin nn st ega on see as ta ise vastu Teiste sõnad püstitas, arv rga kaht 1803. aastal ma kolmnu Malfatti selle peab puuduta g rin iga teadvat: gi. lemat teist rin külge ja mõ

, et ülesanne jooksul arvati ülesi 100 aasta ige olulisem Rohkem ku alt oli see kõ ev Va . sega näisid du tud en tti lah lfa on lahenda Ma id ku aatikas, tegelased. anne matem a tunnustatud päri olevat üsn

katavad ringid kol

mnurga pindalast

 √3 0.7229, 9 (1  √3) 2  0,7

kuid mõnevõrra parema tulemuse saab, kui kasuta üht maksimaals da elt suurt ringi ja kaht väiksemat.

Siisaus onering bec ide tion the frac pindal thean turns out to be 11   0,7 9. 27 √3 0.7339.

111

110

Näidisleheküljed raamatust: Malfatti ülesanne matu lõpus. Nagu ütleb raamatule saatesõna kirjutanud akadeemik Jüri Engelbrecht: „Mõtestatud matemaatika on köitev!” Raamatu lugemiseks ei pea olema matemaatikahuviline. Piisab valmisolekust vaimustuda keerulisest nähtustest ja nende seletustest. Kirjastusel Valgus on kavas matemaatika populariseerimist jätkata. Peagi näeb trükivalgust eestindatud raamat „Suured matemaatikud universumi müsteeriumide avastamisel” (R. Flood ja R. Wilson). Rikkalikult illustreeritud

teos seletab matemaatika saavutuste tähtsust inimkonna ajaloos ja portreteerib kümneid kuulsaid matemaatikuid.

1089 ja kõik muu… Teekond matemaatikasse David Acheson 181 lk, pehme köide

Þorsteinn Vilhjálmsson, Jón Gunnar Þorsteinsson illustreerinud Þórarinn Már Baldursson tõlkinud Lemme Linda Saukas 58 lk, kõva köide Suurtest looduskatastroofidest säästetud Eestis teatakse vulkaanidest ja nende pursetest vähe. Teisiti on asjad Islandil, mis paikneb Maa ühes vulkaaniliselt aktiivsemas piirkonnas. 2010. aasta aprillis toimus seal võimas Eyjafallajökulli purse, mis paiskas õhku tuhka ja tekitas üleujutusi. Laiali kandunud tuhapilv halvas mõneks ajaks lennuliikluse suuremas osas Euroopast. Maailma tähelepanu koondus tuldpurskavatele mägedele. Miks vulkaanid purskavad? Sellepärast, et Maa sisemus on väga kuum ja kuumus tungib väljapoole. Kas pursata saavad ainult mäed? Vastus on ei. Kus esineb Maal kõige rohkem vulkaanipurskeid? Seal, kus kulgevad laamade piirid, mis aegamööda nihkuvad? Kui kiiresti mandrid triivivad, kas nagu mööda maad roomav tigu või nagu kasvavad meie küüned? Islandi teadlase ja teadusajakirjaniku koostöös valminud lasteraamat pakub teadmisi vulkaanidest. Lihtsate, ent teaduslikult täpsete küsimuste-vastuste vormis tekstid on harivad ka vulkanoloogiast huvitatud täiskasvanutele. Sest kes meist teab, mida tähendavad sellised sõnad nagu tefra, pluum, padilaava, magma, kuum täpp, tuff

või kaldeera? Tekste täiendavad rohked illustratsioonid, kaartidel on näha maailma tähtsamad vulkaanid ja laamade piirid.

Linnud. Tiivuliste aastaring Tuul Sepp, Remo Savisaar 120 lk kõva köide Pildirikas lasteraamat Eesti lindudest. Bioloog Tuul Sepp ja loodusfotograaf Remo Savisaar viivad lapsed teekonnale läbi lindude aasta, alustades kevadest. Nad tutvustavad, milline on lindude pereelu, millised on nende pesad, lemmiktoidud, laulud, kombed, rännuteekond ja talvitumispaigad. Linnurahva elu on mitmekesine ja põnev ning pakub avastamisrõõmu kõigile huvilistele.

Soome−eesti sõnaraamat Kalju Pihel, Arno Pikamäe toimetanud ja süsteemi uuendanud Sirje Ootsing 904 lk kõva köide Põhjalikult uuendatud süsteemiga sõnaraamat sisaldab u 60 000 märksõna, hulgaliselt sõnade kasutusnäiteid ja väljendeid. Sõnaraamatus on rohkesti uusi sõnu, sh võõrsõnu, slängisõnu, mitme valdkonna terminoloogiat, nt infonduse, sotsioloogia, ökoloogia, majanduse ja juriidika. Rikkalik valimik soome lühendeid ja kohanimesid.

Ajaleht Raamat (august 2013)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you