Koostaja: Mari Kartau
Keeletoimetaja: Ülli Plink
Kujundaja: Erkin Antov
Fotod: Toomas Lemming, Viio Aitsam, Eesti Erametsaliit, erakogud
Väljaandja: Eesti Erametsaliit
Raamatu ilmumist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.
ISBN:
Eestimaast veidi üle poole on kaetud metsaga ja sellest omakorda veidi alla poole on eraomandis. Metsaomanikel on seega au ja vastutus anda nägu ja sisu veerandile meie maast. Pole kahtlustki, et tublimaid neist tasub tunnustada.
Metsamajandajate konkurss ja kokkutulek on pikkade traditsioonidega sündmus, mis on kestnud aastast 1994, seega juba 30 aastat. Seda korraldab erametsaomanikke ühendav ja esindav Eesti Erametsaliit. Eesmärk on tunnustada tublisid metsaomanikke, samuti on see võimalus tutvustada laiemale avalikkusele metsandust ning selle mitmekesiseid võimalusi läbi erinevate metsaomanike tegevuse.
Mitmekesisus on oluline märksõna nii looduses kui ka ühiskonnas. Meil on ju suuri ja väikseid, passiivsemaid ja aktiivsemaid, pigem majandusetulemustele ja ka eelkõige loodushoiule orienteeritud metsaomanikke. See kirev valik tagab nii elurikkusele vajaliku metsaelupaikade mitmekesisuse kui ka valikuvõimalused eelkõige maainimestele eneseteostuseks ja toimetulekuks.
Pole täpselt teada, kes oli metsamajandajate konkursi idee autor. Toomas Lemming, kes oli erametsaliidu tegevdirektor aastatel 1995–2003, meenutab, et toona tegid Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eesti Erametsaliit tihedat koostööd. 1994. aastal otsustati tegevuse innustamiseks ja tutvustamiseks käima lükata parimate talude võistlus. Põllumajandusega tegelevate talude osas hakkas eestvedajaks talupidajate ja metsanduses erametsaliit.
Nii sündiski konkurss, selgitamaks välja parimaid talumetsamajandajaid. Tunnustati neid metsaomanikke, kes olid oma metsaga säästvalt ja heaperemehelikult ümber käinud. Plusspunke andsid investeeringud metsa, põlistalu järjepidevuse hoidmine, kultuuripärimuse säilitamine ja isetehtud väikemetsatehnika kasutamine.
Konkurssi korraldati algusaastatel pidevas võitluses rahapuudusega. Lemming oli sunnitud aastal 2002 tõdema, et talumetsamajandajate konkursile, mida korraldati juba üheksandat aastat, ei eraldanud raha ei Keskkonnainvesteeringute Keskus ega keskkonnaministeerium. Võistlus sai teoks vaid tänu põllumajandusministeeriumile.
Ants Varblane, kes sai tegevjuhiks aastal 2004, toob välja, et liidu rahaline seis oli ka tema ajal nigel. „Väga raske oli katta isegi kütusekulu, et Eestile korralik ringi peale teha,” meenutab ta. „Konkursil osalejate ülevaatamine võttis vähemalt kaks päeva. See oli ka endale kõige huvitavam üritus – sai hea pildi meie organisatsiooni liikmetest ja erametsade seisust.”
Konkursi žüriisse kuulusid algusaastatel tegevjuht ja keegi juhatusest. Esimesel aastal käisid kandidaate hindamas näiteks Heino Väljaots, Toomas Tulev ja Leonhard Polli.
Toomas Lemming toob välja, et kuna konkurssi korraldati koos taluliiduga, oli ka viimasest esindaja. Juhatuse liikmed esindasid aga ühtlasi ka metsaühistuid.
Ants Varblane proovis kaasata rohkem juhatuse liikmeid, aga sageli tuli piirduda ühega. „Mäletan, et kui Guido Ploompuu oli juhatuse esimees, siis temaga sai mitu korda see tuur ära tehtud. Eestimaa piirkonnad on väga erinevad. Virumaa viljakatelt kõrgete puudega maadelt pärit Ploompuu imestas Läänemaal, kus see mets teil siin on.”
Hiljem võeti hindamiskomisjonidesse juurde ka välisliikmeid – erametsakeskuse ja ühistute esindajad, metsateadlased ja eelmise aasta võitja.
Võitjad said auhinnaks nii rahalisi preemiaid, mida oli kehvadel aegadel raske leida, kui ka metsatehnikat. „Hea koostöö oli sponsoritega – esimesed kohad said mootorsae, teised võsalõikuri ja edasi vastavalt võimalustele metsamehele vajalikke tarvikuid,” meenutab Lemming. „Ka kõige viimane sai midagi, kasvõi kiini. Samuti said kõik kutsutud autasustamisele Jäneda talupäevadele ja tunnuskirja.”
Kuigi ajad olid rasked, oli pärast raudse eesriide tagant väljapääsemist väga oluline reisida ja maailma näha. Ants Varblane toob välja, et konkursil osalejatele korraldati ekskursioone näiteks Saksamaale ja Rootsi, selle jaoks saadi toetust nii ettevõtetest kui ka KIKist. Pikka aega sponsoreeris konkurssi Husqvarna Eesti. Alates 2017. aastast on peaauhinnad välja pannud STIHLi edasimüüja Farron Tehnika OÜ. Aastast 2001 saab võitja ka parima metsamajandaja majamärgi.
Konkursi tulemused kuulutatakse 2018. aastast alates välja igasuvisel kogupere metsapäeval, mis toimub mullu parima metsamajandaja tiitli saanud metsaomaniku kodumaakonnas. Kõikidele osalejatele antakse metsapäeval üle aukirjad ja auhinnakott. Esikoha saajal on aga võimalus osaleda järgmise aasta konkursi hindamiskomisjonis, mis on kujunenud kõige hinnatumaks auhinnaks.
Algselt oli konkurss mitmeetapiline. Kõigepealt selgitati maakondlike taluliitude poolt välja parim, kes esitati üle-eestilisele konkursile. Toomas Lemming selgitab, et ka erametsaliit oli algselt üles ehitatud kolmeastmelise struktuuriga: kohalikud ühistud valdade piires, maakondlik liit ja Eesti Erametsaliit. „Konkurss kuulutati kevadtalvel Maalehes välja, ka selle peale laekus avaldusi, aga põhiliselt esitasid kandidaate ühistud, kes teadsid paremini kohalikke metsaomanikke. Põhimõte oli, et iga maakond oleks esindatud.”
See aga ei tähenda, et osalejaid igal aastal igast maakonnast ka oli. Julgeid oli esimesel aastal kõigest neli, viimastel aastatel on see arv olnud 15. Vahepeal on olnud päris suuri kõikumisi, näiteks 2013. aastal oli madalseis taas nelja osalejaga, samas kui enne ja pärast seda leidus arvukamalt kandidaate.
Ka praegu esitavad enamiku kandidaate ühistud, kuid ranget haldusjaotuslikku hierarhiat enam ei peeta. Nii võibki juhtuda, et mõnest maakonnast, kus ühistu aktiivne ei ole, pole aastaid ühtki kandidaati, samas mõnest teisest võib neid olla mitmeid. Konkursist teavitatakse meedias ja sotsiaalmeedias – leidub ka neid, kes end selle peale ise üles annavad.
1990. aastatel saatsid Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eesti Erametsaliit konkursikuulutuse välja maavalitsustele, vallavalitsustele, maakondade taluliitudele ja metsaametitele, metsaühistutele ning maakondlikele metsaomanike liitudele. Neil paluti info võimalikele konkursil osalejatele teatavaks teha ning neile igakülgset abi osutada, samuti soovitati maakondlike konkursside võitjaid tunnustada ning need kohaliku ajakirjanduse kaudu avalikuks teha.
Konkursil võisid osaleda kõik talumetsa majandavad talunikud ja õigustatud subjektid, välja arvatud varasematel konkurssidel auhinnatud. Metsafirmad esialgu osaleda ei saanud.
„Ka alguses oli firmadelt suur surve, et osaleda ja end heast küljest näidata,” meenutab Toomas Lemming. „Olime selles osas jäigad, sest tegemist on siiski talumetsakonkursiga. Pärast minu lahkumist hakati vaatama rohkem firmade poole, ka paljud juhatuse liikmed tulid firmadest.”
Lemmingu hinnangul on juriidiliste isikute konkursile lubamine ebaaus talumetsaomanike suhtes, sest firmade suurtest metsaomanditest ei ole komisjonil võimalik tegelikult ülevaadet saada. Ants Varblane täpsustab, et osales küll neid, kes majandasid metsa osaühinguna, kuid tollal ei olnud firmasid ka ühistutes. „Mõne metsaühistu juurde oli sättinud ennast tööle konsulent, kes ei tegutsenud metsaomaniku huvides ega ühistu edendamiseks, vaid oma või sõbra firma hüvanguks,” räägib ta. „Kui selliseid asju oli tunda, siis jäid need konkursilt välja. Meie eesmärk oli tollal väga selgelt klassikalises mõttes talumetsaomanike tunnustamine. Ei ole mõtet võrreldamatuid võrdlema hakata.”
Täna ei ole konkursil osalemisele mingeid piiranguid seatud – osalema on oodatud kõik metsaomanikud, hoolimata nende metsa majandamise juriidilisest vormist või hallatava metsamaa suurusest.
Kandideerimiseks pidi metsaomanik täitma esialgu päris põhjaliku ankeedi, mis aja jooksul lihtsustus. Esimeste aastate ankeetides tuli välja tuua metsade pindala ja tagavara vanuseklasside kaupa, metsauuendustööd uuendusviiside kaupa hektarites, raied liikide kaupa nii väljatuleku kui ka pindala järgi, materjali jagunemine tarbe- ja küttepuiduks, kraavide kaevamine ja remont ning teede parandamine nii jooksvates meetrites kui ka kuupmeetrites, kõigile töödele kulutatud tööpäevade arv ja raha, saadud tulu kokku ja ka hektari kohta. Nutiseadmete eelsel ajastul tuli lisada ka kaart või skeem, mille järgi komisjon sai kohale navigeerida.
Praegune ankeet on märksa lihtsam – välja tuleb tuua metsamaa pindala, metsaomaniku staaž, ühistusse kuuluvus ja sertifikaadi omamine. Ülejäänud teemad on kaetud vabavastustega, erinevate küsimuste juures võib kirja panna, milliseid töid on tehtud, kust saadakse teadmisi ja missugused on majandamise üldised põhimõtted.
Peamised viis näitajat, mille alusel metsaomanikke hinnati, on põhimõtteliselt samaks jäänud.
Raietööde juures hinnati vastavust metsamajandamiskavale, tööde kvaliteeti, langi korrastatust ja arvestamist bioloogilise mitmekesisusega.
Metsauuendamise puhul hinnati mahtude vastavust raietele, uuenduse õnnestumist, valitud puuliikide ja istutusmaterjalide asjakohasust, kultuuride hooldamist. Plusspunktiks oli esialgu ka oma taimla.
Metsaparandustööde puhul vaadati kraavide ja teede rajamist ning korrastamist.
Metsakasutuse puhul oli eeliseks, kui puitmaterjali suudeti oma talus kasutada ja töödelda, aga hinnati ka müüki ja eksporti. Samuti tunnustati vihtade, jõulupuude, marjade, seente jmt kasutamist.
Heakorra juures hinnati taluõue väljanägemist, metsaparke, tiike ja muud taolist.
„Esialgu ei olnud hindamissüsteemi, pärast paariaastast kogemust sai välja töötatud punktisüsteem,” selgitab Toomas Lemming. „Žüriis lahkarvamusi ei olnud, pärast kandidaatide läbikäimist sai kontoris maha istutud ja pingerida paika pandud. Esimene ots oli enamasti selge, viimases aga olid võistlejad nii võrdväärsed, et ei hakatudki pingerida tegema.”
Ants Varblane võttis üle toimiva hindamismetoodika, aga lihtsustas seda ja vähendas kriteeriumite hulka. Väiksematel maaomanditel ei olnud võimalik kõiki hinnatavaid töid igal aastal teha, seetõttu tundus mõistlik hinnata pigem üldmuljet.
„Tol ajal pakkusid ühistud tublideks sageli neid, kes ei tegelenud klassikalises mõttes metsamajandamisega, vaid pigem hobimetsandusega, millest tulu ei sündinud,” meenutab Varblane. „Tunnustasime ka neid, aga ei pannud kunagi esimeseks, sest eesmärk oli leida metsaomanikud, kes omadega plussi tulid.”
Tänasel päeval on konkreetsete kriteeriumite alusel võimalik saada kätte pooled punktid, teise poole moodustavad aga iga hindamiskomisjoni liikme isiklikud vaated ja subjektiivne hinnang saadud üldmuljele, nagu seda on ka varasematel aastatel arvesse võetud.
„Üks tingimus oli, et võitja kannaks välja järgmisel aastal tema juurde tuleva metsaomanike ekskursiooni ja tema piirkonnas on võimalik korraldada metsapäev,” märgib Ants Varblane ja lisab, et ainult kriteeriumite järgi oleksid tulemused olnud ilmselt natuke teised.
Metsaomanike kokkutulekud said Toomas Lemmingu sõnul alguse esimesest võitjast Ants Jürissaarest, kes oli tore ja aktiivne mees ning kutsus komisjoniliikmeid oma tallu talumetsaasju arutama. „Siis tekkis mul idee, et meil on üksjagu konkursse olnud ja miks mitte hakata parima talumetsamajandaja tegevust teistele talumetsaomanikele ka laiemalt tutvustama,” räägib Lemming. „Sellest omakorda sündis mõte igal aastal korraldada võitja talus järgmisel aastal parimate talumetsamajandajate kokkutulek.”
Mõte oli julgustada konkursil osalema ja jagada ideid. „Probleem oli selles, et nõukogude ajaga oli kadunud metsamajandamise järjepidevus ning teadmiste andmine isalt pojale, seetõttu olid oskused puudulikud.”
Esimene kokkutulek toimus aastal 2000 Tõnu Mändla Rästa talus Valgamaal. Alates 2014. aastast ei kuulutatud ka parimaid välja enam Jäneda talupäevadel, vaid metsaomanike traditsioonilisel augustikuisel kokkutulekul.1
Aastaks 2017 kasvas sellest välja laiemale avalikkusele suunatud kogu pere metsapäev, kus toimub ka võitjate autasustamine ning just metsaomanikele oluline osa programmist on ekskursioon eelmise aasta võitja metsadesse.
Samuti alates aastast 2014 kannab mõõduvõtmine nime parima metsamajandaja konkurss, sest talu mõiste oli ajas teisenenud. Leiti, et metsa head majandajad väärivad tunnustust selgi juhul, kui nende elukoht on linnas või nad tegutsevad ettevõtjana. Selleks, et väärtustada metsaomanikuks olemise erinevaid tahke, autasustati tublimaid konkursil osalejaid nüüdsest kategooriate kaupa.
1 Aitsam, V.
„Metsas saab paljusid asju võrrelda malega, mida ma elus palju mänginud olen,” arvas esimene võitja. „Males on avang tähtis ja siin ka – kui teed esimese käigu õigesti, on ka tulemus hea. Nagu males, pead ka metsas oskama järgmisi käike ette mõelda.”2
Metsamaad oli Kasearu talul 10 hektarit. Sellest 0,7-l oli teostatud kiiduväärt kvaliteediga lageraie valgelepikus – oksad olid põletatud, küttepuud lõhutud ja korralikult virnastatud langi servadesse, palgid veetud saekaatrisse.
Raielank ja veel 1,5 hektarit oli samuti kvaliteetselt metsastatud oma puukoolis kasvatatud kuuseistikutega, kasvamaminek 99–100%, istutuskohti 3300 tk/ha. Kasvamamineku garanteerimiseks olid 8-aastased istikud istutatud koos mullapalliga, põhilisteks tööriistadeks labidas ja käsikäru. Istutustööde kvaliteet ja kultuuri välisilme näitasid, et Kasearu talu metsakultuur oli oma arengus mujal rajatud sama aasta metsakultuuridest 5–6 aastat ees.
Imetlust äratas ka istutusridade pedantne markeerimine. Tol ajal oli istutamine metsaomanike seas üsna erandlik.3
Noorendikku oli hooldatud 0,2 hektarit, ka see töö oli tehtud korralikult.
Hindajate tähelepanu pälvis ka maaparandustöö – kuivendustööd sisaldasid käsitsi kaevatud ja puhastatud lahtisi kraave ning lattdrenaaži, mille funktsioneerimine oli märgatavalt parandanud heinaja metsamaade niiskusrežiimi. Kaevandatud pinnas oli kasutatud
ära metsa viiva tee rajamiseks.
Viljandimaa metsaameti erametsanõunik Are Metsma kirjutas Antsu kandidaadiks esitades, et perspektiivselt on kavas metsamaad suurendada maade asendamise kaudu. Olemasoleva metsa vanuseline ja koosseisuline struktuur eeldab ulatuslikke hooldusraieid –vastavad läbimõeldud tegevuskavad on peremehel olemas. Hoolsa käe tulemuslikust tööst andsid tunnistust mitmed erivanuselised metsakultuurid Kasearu tallu viiva tee ääres. Talu õu aga kannatanuks osaleda ükskõik missuguse tasemega heakorrakonkursil.
Ants oli elupõline metsamees, töötades põllumajandite ajal kolhoosi metsavahina. Ta armastas päevad otsa oma metsas tegutseda.
2 Eesti Erametsaliit. Taasiseseisvunud Eesti metsaomanike koostöö kujunemise lugu. 2012 lk 58.
3 Esimese võitja mets on kõrge. Metsaleht, 19.12.2009
Isegi oma 70. sünnipäeval ei saanud ta kodus istuda, vaid tegi metsas mootorsaega tööd.
Võit mõjus Antsule väga innustavalt, ta erastas metsamaad ka juurde. Ühessegi metsaühistusse ta ei astunud.
Pärast Antsu surma müüsid pärijad maa metsafirmale. Selleks ajaks oli kuusik koos teistegi eraldistega küpseks saanud, 2019. aastal tehti seal lageraie ja praegu sirgub esimese võitja maadel uus mets.
1994. aasta võitjad ja osalejad
I koht Ants Jürissaar, Viljandimaa
II koht Peeter Talvik, Valgamaa
III koht Teet Oole, Raplamaa
Uno Tomingas, Raplamaa
Ado Jõks, Põlvamaa (otsustati jätta väheste tööde tõttu konkursilt välja)
Staažikas kaitseliitlane Allar Selg oli 32 hektari suurust kodutalu oma kätega üles ehitanud 1989. aastast. Köögi seinal rippus parima metsamajandaja aukirja kõrval ka Mart Laari allkirjaga tunnustus kauni kodu eest.
Hindamiskomisjon tõi esile 5 hektaril tehtud kvaliteetset sanitaarraiet. Enne raietööde algust oli metsaalune puhastatud risust ja võsast ning raiutud ära puude alumised oksad. Peen võsa ja raiejäätmed olid kõik raiutud umbes 30 cm pikkuseks ning jäetud metsa alla kõdunema. Selleks kasutas peremees kiini ja enda meisterdatud võsanuga. Metsamaterjal oli kõik välja veetud ja korralikult virnastatud.
Kujundusraie (3 hektaril) käigus oli vormitud elumaja ümbrust ning tulemuseks oli väga ilus pargiilmeline kaskede enamusega puistu. 0,3 ha metsata metsamaal oli hooldatud looduslikku uuendust ning juurde istutatud oma metsast saadud noori kuuski. Lepavõsa asemele oli kerkinud kena elumaja ja kõrvalhooned, tehtud korralik põllumaa. Metsa oli rajatud oma talu vajaduseks väike hõbepaju istandus.
Tähelepanuväärne oli ka maaparandustööde tegemine. Maja lähedale metsa serva oli kaevatud suur tiik (4000 m3). Tiigist väljakaevatud liivapinnas oli kaldal hunnikus ning taluperemees kasutas seda metsateede ehituseks. Endistele kvartalisihtidele ning kokkuveoteedele oli ehitatud 1,1 km uusi teid ja remonditud 0,5 km olemasolevat teed. Kuna talus on palju märgadel kasvukohatüüpidel kasvavat metsa, siis oli lastud kaevata
kilomeeter metsakuivenduskraave ning eesvoolu kaevamiseks oli sisse raiutud trass.
Kõike seda tegi Allar koos naise ja kasupoeg Martiniga, kellele peremees 2004. aastal talu üle andis. Martin hakkas paraku aina enam eelistama töötegemisele kergelt saadud raha – kõigepealt läks müüki mets, lõpuks terve talu. Asi jõudis kohtusse. Allar oli 2018. aastal juba raske puudega ja 63-aastane, kui ta pidi oma talust välja kolima lähedalasuvasse vennale kuuluvasse kehvas seisus rehielamusse.4 Seal elab Eesti teine parim metsamajandaja tänaseni. Majapidamises saab mees veel liikuda, aga oma endisesse metsa ta minna ei taha. Uus omanik tegi seal allesjäänud metsas raieid nii palju, kui lubatud. „Selle käigus hävitati kõik ära, kõik mu metsateed on mülgasteks sõidetud,” nendib Allar praegu ja lisab, et seal, kus on lage, võtab võsa võimust. Võtab aastakümneid, kuni sinna okaspuu tuleb.
„Mina ei müünud oma metsa, tegin ise palki ja küttepuid,” meenutab Allar Selg. „Kui küsiti, miks sa ei müü, sul on ju raha vaja, siis vastasin, et see on ju minu kodu, elukeskkond. Kui oli ikka ilus mets, siis ma seda raha pärast ei hävitanud, võtsin vaid nii palju, kui tarvis.”
4 Haravee, J. Kohtus koduta jäetud talumees: „Talu kinkimine kasupojale on minu elu suurim viga!”. Õhtuleht, 22.01.2018
Virumaalt pärit Viktori Pähkli talus on nii kunagisi karjamaid, kus praegu kasvab kõrge mets, kui ka sellist metsa, kus juba mitu korda lõigatud ja hiljem istutatud.
Metsandusega hakkas ta tegelema siis, kui oli aktiivse sporditegemise lõpetanud. Tänu metsaülemast kasuisale läks ta kõigepealt Kauksi metskonda metsavahiks, pärast koondamist oli Alutaguse mestkonnas metsnik.
Arusaamale tänapäevasest metsandusest aitas kaasa õppimine Soomes. Selleks avanes võimalus 1991. aastal majandi organiseeritud metsameeste koolitusel, kus sai tutvuda kapitalistliku metsamajandamisega. „See oli tohutu vahe sellega, mis meil toimus – eesmärk oligi kogu see kogemus siiapoole lahte tuua ja panna ka meil metsades käima moodsam ja tänapäevane tehnika,“ kommenteeris ta ise. Alutaguse metsamajandust võiski tollal nimetada Eesti moodsaimaks.
Edasi tuli juba oma metsandustalu. „Kuna mul olid endal metsandusalased teadmised olemas, siis ma nägin, kui palju oli neid inimesi, kes olid maad tagasi saanud, aga ei osanud sellega midagi teha. Põllumaaga veel, aga metsaga mitte.”
1995. aasta võitjad ja osalejad
I koht Allar Selg, Harjumaa
II koht Andres Tõnisson, Põlvamaa
III koht Hillar Krautman, Järvamaa
IV koht Mati Jassik, Viljandimaa
V koht Toivo Põlts, Jõgevamaa
VI koht Kaido Aron, Hiiumaa
Meeta Jürimäe, Hiiumaa (jäeti väheste tööde tõttu konkursist välja)
2001. aastal asutasidki kaksteist asutajaliiget Iisaku Metsaühistu, mida Viktor juhtima asus.5 Selle tegevuse eest pälvis ta 2013. aastal Eesti Erametsaliidu ja Erametsakeskuse tubli metsaühistu juhi aunimetuse.6
Viktor on osalenud ka viimastel aastatel Metsarahvapäeval,
korraldades ringkäigu oma metsas ja sinna rajatud Pähkli matkarajal, kus saab ka metsaomanikke praktilistel teemadel õpetada. Matkarada võivad kasutada ka tavakodanikud ja sinna on rajatud ka puhkepaik.
Praegu majandab ta samu metsi, aga kogu metsamaa hulk on kasvanud –ta on maad naabritelt juurde ostnud ning riigilt kasutusvaldusena saanud.
Konkursivõidu ajaga võrreldes on ka muutusi, eriti tehnika poolelt.
Metsa on tulnud harvesterid, giljotiinid, istutamise ja maapinna ettevalmistamise masinad. „Noored enam füüsilist tööd teha ei taha ja kui ise ei jõua, tuleb teenust sisse osta,” kommenteerib mees oma praegust majandamispraktikat.
„Ökoteema ja loodushoid on kõvasti esile kerkinud,” ütleb Lehtse muutuste kohta ühiskonnas. „Oluliseks on saanud süsinikukaubandus ja metsa kõrvalkasutus, nagu chaga, maarjakase ja erinevate kultuurmarjade kasvatamine.”
5 Viktor Lehtse elu on käinud metsa rütmis. Metsaühistu, 30.03.2020
6 Kriis, M. Tartus tunnustati erametsanduse edendajaid. Külauudised, 19.04.2013
Ise on ta jätkuvalt Virumaa Metsaühistu esimees ning hoiab uuendustel silma peal, koolitades nii metsaomanikke kui ka iseennast. „Kui midagi uut metsanduses esile tuleb, püüame seda metsaomanikele kohe edastada.”
Erametsaomanikud on tema hinnangul vahepeal kõvasti arenenud, istutavad metsa, teevad valgustusraieid – ühesõnaga majandavad oma metsi ja metsa majandamine ei lõpe lageraiega, vaid see on algus uuele metsale.
„Minu kreedo on, et mõõdukas majandamine on igal juhul parem kui mittemajandamine,” lisab Viktor.
1996. aasta võitjad ja osalejad
I koht Viktor Lehtse, Ida-Virumaa
II koht Aivar Kulp, Jõgevamaa
III koht Kalle Jaakson, Pälvamaa
IV koht Andres Lindam, Lääne-Virumaa
V koht Tõnu Reinvald, Harjumaa
VI koht Heino Kallas, Viljandimaa
VII koht Tiit Tepp, Järvamaa
VIII koht Andres Erik, Võrumaa
IX koht Mare Kabel, Järvamaa
X koht Aarno Kotkas, Hiiumaa
Neljanda parima talumetsa tiitli pälvis legendaarne metsamees Heino Teder oma sünnikodu ja perele põliselt kuulunud talu metsade majandamise eest.
Pärast metsandushariduse omandamist Tartu Riiklikus Ülikoolis töötas ta Hiiumaa, Rakvere, Järvamaa ja Kilingi-Nõmme metsamajandites juhtivatel kohtadel. 1962. aastal sai Teder vastloodud metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhatajaks, pärast asutuse reorganiseerimist jätkas ministrina 1988. aastani. Lisaks tulemuslikule metsamajandamisele pidas ta väga oluliseks looduskaitset, selle eredaim väljund oli Lahemaa rahvuspargi asutamine.7
Kaasaegsed hindasid tema tegevust väga kõrgelt. Kaupo Ilmet on öelnud, et Tederi aega võib pidada meie metsanduse kuldajastuks.8
Viimastel aastatel elas Heino Teder Kaara talus. Aastal 2008 asutati
seal sihtasutus Heino Tederi metsatalukoolituskeskus, et jäädvustada peremehe ja tema kaasaegsete teaduslikku pärandit ja korraldada koolitusi.9
Heino poja Kuno Tederi sõnul majandab pere metsi samas mahus ehk veidi üle 40 hektaril edasi. Kolme projektiga on tehtud kogu maale kuivendus. Palgatööjõudu ei kasutata, majandada aitavad pereliikmed ja Heino pojapoeg Kristjan on talu ametlik omanik.
Heinole on üles pandud mälestuskivi ja igal aastal on korraldatud metsapäevi, kus on toimunud peamiselt istutustalgud ja tehtud ka teisi töid. Ka Tsirguliina kooli paarikümnele lapsele ja nende aktiivsele õpetajale on tehtud igal aastal metsaistutuspäev.
Kuuse-kooreürask pole säästnud ka metsanduslegendi metsi, hävinud on osa 30–40-aastaseid istutatud kuusikuid. Võideldakse ka põuaga –kevadel pandi 10 000 kuuske ja mändi maha, sügiseks oli 1000 alles. „Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas kuuske välja kasvatada,” mõtiskleb Kuno Teder. „Oleme istutanud ka mõne hektari sangleppa vastavalt kasvukohatüübile. Tamme jätame kasvama, kuigi loomad söövad osa ära. Kui kuuske istutame, kujundame valgustusraiega ikka segametsaks koos kase ja haavaga. Aga praegu see ei loe, ürask võtab ka lehtpuuenamusega puistust kuuse välja.”
7 Pulk, K. Lahkus Eesti metsanduse grand old man Heino Teder. Lõuna-Eesti Postimees, 27.10.2007
8 Ilmet, K. Eesti metsanduse suurkuju Heino Teder 80. Eesti Mets, 4/2012
9 Lukas, J. Heino Tederi sünnikodus asutatakse koolituskeskus. Vooremaa, 29.04.2008
Kaupo Kruusal metsandusharidust ei ole, kuid ta on asjad endale ise selgeks teinud. Konkursi ajal oli Simka-Jaani talul metsa 26,8 hektarit, sellest 3,5 hektarit oli metsa uuendatud nii külvi, istutamise kui ka looduslikule uuendusele kaasaaitamisega. Hooldatud ja täiendatud oli kultuure 1,2 hektaril. Lageraiet oli tehtud vaid 0,6 hektaril, ülejäänud kümmekond hektarit oli majandatud harvendus-, sanitaarja valikraietega. Tulemuseks oli 170 tm tarbe- ja 60 tm küttepuitu. Kraave oli kaevatud 150 m, puhastatud 100 m. Tööde kvaliteedi hindas komisjon väga heaks. Põlvamaal oli see üks parimaid talumetsi, eeskujuks teistele ja seda näidati ka väliskülalistele.
Kirjeldades erametsanduse praegust olukorda, mainib Kuno survet metsaostjatelt. „Nii, kui metsateatise võtad, kohe helistatakse,” teab ta rääkida. „Üks ütles, et tema tuleb ja hakkab Kaara metsi korralikult majandama. Ma pidin teise insuldi saama!”
Ühistus Kaara talu ei ole ja taotletud pole ka toetusi. Kuigi väikeomanikul on üsna raske leida puidule ostjat ja raietehnikat, ütleb Kuno, et on ikka vanu ja nooremaid kolleege, kelle poole pöörduda, pealegi on raie osa metsamajandamisel väike.
1997. aasta võitjad ja osalejad
I koht Heino Teder, Valgamaa
II koht Andres liiv, Läänemaa
III koht Lembit Laks, Lääne-Virumaa
Üllar Metsand, Hiiumaa
Urmas Moks, Harjumaa
Aado Soosaar, Jõgevamaa
Laine Velner, Viljandimaa
Sulev Visnapuu, Põlvamaa
Praegu majandab Kaupo Kruusa jätkuvalt samu metsi. „Vaikselt kõnnin metsas, suurt midagi ei tee,” ütleb ta. Kui varem tegi mees enamuse noorendike hooldusi ise, siis nüüd tervis enam ei luba ja suur osa tuleb tellida ühistust. Aga paar paaki võsalõikajaga helgematel päevadel saab mees ka ise tehtud. Ka poeg käib abiks, koos teevad nad küttepuid.
Istutamist tellib ta ühistu kaudu –kõik lageraielangid on istutatud või külvatud. Kaupo eelistus on mänd, kuusel ta suurt tulevikku ei näe. Ka järgmisel aastal on plaanis raiuda 2 hektaril kuuske üraskikahjude ennetamiseks. „Olen kõike teinud, mida on soovitatud – püüniseid on olemas kümme tükki, aga need ei aita,” nendib ta. ”Püünis püüab vähe ja ainult isast, mitte emast. Olen langetanud ka püünispuid, aga nad lähevad ikka seisvatele puudele. Kuusik kaob üldse meil Eestist ära.”
Metsaomaniku maine on tema silmis paranenud. „Kui vanasti käisin hooldusraieid tegemas,
öeldi, et Kaupokene, kartulit ja teravilja tuleb kasvatada, mets kasvab ise,” meenutab ta. Nüüd enam nii ei arvata. „Kui oleme midagi metsast võtnud, siis peame metsale ka tagasi andma.”
1998. aasta võitjad ja osalejad
I koht Kaupo Kruusa, Põlvamaa
II koht Väino Aun, Hiiumaa
III koht Tõnu Leeben, Ida-Virumaa
IV koht Eevi Kokk, Tartumaa
V koht Väino Oja, Jõgevamaa
VI koht Ants Valm, Läänemaa
Tõnu Mändla on ainsana võitnud konkursi kaks korda. “Ma pole oma elus muud tööd teinud – lõpetasin Luua tehnikumi ja sestsaati pole metsast välja saanudki,” ütles Tõnu Õhtulehele. Nõukogude ajal töötas ta riigimetsas. Lisaks metsandusele tegeleb ta ka mesindusega.
Rästa talul, mis kuulus Tõnu esivanematele, on 170 hektarit maad, umbes 140 sellest oli mets. Kõik tööd seal olid põhjalikult läbi mõeldud. Väga oluliseks peab Rästa talu peremees metsauuendust ja ka toetusi, mida selle jaoks makstakse. Kõik langid uuendab ja hooldab ta oma perega. Ka neli last ja seitse lapselast on aegsasti metsaga tuttavaks tehtud, seega muret, mis metsast ükskord saab, Tõnul pole.
Endistele põllumaadele varem istutatud metsast on ta kujundanud tulevikumetsi valgustusraiete ning kasvavate puude laasimisega, harvendusraiet on plaaninud kasvukohatüübi ja ilmaolude järgi. Väga oluliseks on ta pidanud ka maaparandust, sest liigniiskes kasvukohas metsa kasv pidurdub ja töidki on raske teha.
Metsa on rajatud puhkekoht koos lõkketegemiseks vajalike tarvikutega. Tema metsades on ühistu korraldanud praktikaõppepäevi.10
Metsaühistu ning toetuste abiga soetas metsaomanik traktori Valtra koos metsaväljaveo haagisega ning ATV, mis on metsade majandamisel suureks abiks.11
Pärast viimast konkursivõitu aastal 2015 on Tõnu Mändla 3 kinnistut pindalaga umbes 20 hektarit juurde
ostnud, nii on tal nüüd kokku 210 hektarit metsa. Jätkuvalt on metsamajandamine tema peamine tegevus. Praegu on ta juba 72-aastane, toimetab aga ikka koos abilistega metsas. Enamus neist on oma perest, palgatud on ainult lisaistutajaid ja metsamaterjali väljavedu. Materjali realiseerib ta peamiselt kasvava metsa müügi vormis.
„Mida rohkem metsast tead, seda rohkem tundub, et on uusi võimalusi,” nendib Mändla. „Kui algteadmised on olemas, saab ise edasi mõelda. Ühistu korraldab õppepäevi, püüan kõik kaasa teha.”
Vahepeal tekkinud uus mure ja ka uus töö on püünispuude langetamine kuuse-kooreüraski tõrjeks igal kevadel, mis on ka tulemusi andnud.
„Metsaomanikku peetakse justkui kurjategijaks, kes muudkui lõikab ja rüüstab,” hindab ta avalikku arvamust. „Mina mõtlen, et kui põllumees paneb kevadel kartuli maha ja sügisel üles ei võta, siis ta ei ole hea põllumees. Metsanduses on tsükkel küll pikem, aga metsamehega on sama lugu – kui ta istutab metsa, aga jätab küpse metsa raiumata, siis see õige asi ei ole.”
10 Mihkels, I. Tõnu Mändla: ma pole metsast välja saanudki, mets on kogu mu elu. Õhtuleht, 22.09.2015 11 Metsamajandajate konkurss 2015. Eesti Erametsaliit, https://erametsaliit.ee/metsamajandajatekonkurss/metsamajandajate-konkurss-2015/. Vaadatud 30.10.2023.
Metsnikuharidusega Tõnu Reinvaldi Kruusimäe talus oli vastavalt osalemisankeedile metsa 59,2 hektarit, keskmine väljaraie 14,2 tm/ha. Tõeliselt muljetavaldav oli aga tema suurejooneline maastikukujundus – ta oli siis just alustamas oma puhkekeskuse rajamist. Palkhoone ehitus oli alles pooleli, aga selle juurde olid kaevatud suured tiigid.
Aastatega oli ta Valgejõe kallastele ehitanud kilomeetrite viisi liivaja kruusateed, korrastanud sildu, harvendanud metsa ja võsa, kuivendanud maad ja kaevanud kraave ning tiike.12
Kõrvemaal maalilise Valgejõe kaldal turismitalu pidav Tõnu Reinvald korraldas ka matku ja tegeles metsavendade pärandi uurimisega.13
Aasta pärast konkursivõitu tabas teda aga halb üllatus – hakati rajama kaitseväe keskpolügooni. Tõnu püüdis Õhtulehe veergudel selgitada, et harjutusväli on küll vajalik, kuid paugutamine suretab seal igasuguse turismi ja peletab ka metsloomad minema.14 See aga ei aidanud – aastatel 2007–2008 võõrandati Reinvaldi pere korda tehtud metsad riigile.
1999. aasta võitjad ja osalejad
I koht Tõnu Mändla, Valgamaa
II koht Guido Ploompuu, Lääne-Virumaa
III koht Aavo Viil, Saaremaa
Margus Kibus, Hiiumaa
Kaljo Koorts, Jõgevamaa
Jaan Küüt, Tartumaa
Uljas Põllu, Ida-Virumaa
Kaja Rannamägi, Võrumaa
Anu Raud, Viljandimaa
Loit Somp, Läänemaa
See aga pole veel kõik – ka looduskaitsealal muutus kord rangemaks. „Looduskaitse on siin metsas ka raieid kinni pannud,” ütleb Tõnu. „Majanduslikult tuleb olla paindlik.”
Üks lahendus on pakkuda teenust metsamasinate ja saekaatriseadmetega teistele metsaomanikele. Metsa saab ta kodu juures Põhja-Kõrvemaa
looduskaitsealal majandada püsimetsana. „Raiun ise talvel, saen oma saekaatris, mis kannatab, lasen höövlist läbi,” kirjeldab ta. „Jalajälg peaks tagasihoidlik olema.”
Ja ka see pole veel kõik. Looduskaitse kuulutas Kruusime talu paisjärved Kembas selle aasta jaanuarist sihtkaitsevööndiks.
„Elutöö sisuliselt nulliti ära,” nendib Tõnu. Et ta oli pärast tehnikumi
lõpetamist tööl metsakuivenduses, siis tekkis tal idee kodu juures ojale paisjärv rajada, millega ta 1969. aasta suvel ka alustas. Kõik tööd on tehtud oma rahadega.
„1991.–1992. aastatel sai vesi alla lastud, põhi kändudest ja mudast ära puhastatud ning rajatud uus ülevool tammile,” meenutab Tõnu.
2011. aastal tuli tal keskkonnaameti nõudmisel tammi rekonstrueerida. 2020. aastal tellis ta projektid ja keskkonnamõju eelhinnangu tammi ja veekogude korrastamiseks, mis läksid maksma 10 000 eurot. Väga rangete keskkonnanõuetega töid sai ta teostama hakata 2022. aasta suvel, ikka oma rahadega.
„Selle aasta jaanuarist on kriips peal,” ütleb ta. Põhjuseks kaitsealune ebapärlikarp, mida veekogudes praegu ei ole, aga plaanitakse taasasustada. Tõnu pole lootust kaotanud, ta hoiab ebapärlikarbi kaitsjatega kontakti ja püüab oma paisjärvedele lahendust leida.
„Ega tuleviku suhtes kindlust ei ole,” tõdeb vapper metsaomanik,
12 Haab, V. Iga metsaomanik on maastikukujundaja. Maalehe Metsaleht, 25.04.2019
13 Kes on kuulnud või mäletab Põhja-Kõrvemaa metsavendadest. Sõnumitooja, 05.06.2012
14 Viivik, A. Kuusalu kardab suurt pauku. 27.06.2001
kes teab, et riske tuleb kaardistada ja maandada.
Tal on ka mesila ja meekäitlemise hoone, samuti teeb ta küttepuid ja peab kahe Vene-Euroopa laikaga sügistalvel aktiivselt jahti. „Tänapäeva elu on nii kiires muutumises, ettevõtjana oled selle sees, saad suhelda inimestega ja see on väga tähtis,” toob ta välja positiivse poole. „Nagu öeldakse – töö hoiab naha toore!”
2000. aasta võitjad ja osalejad
I koht Tõnu Reinvald, Harjumaa
II koht Juura Kallari, Põlvamaa
III koht Heli Pärnsalu, Hiiumaa
IV koht Udo Karlep, Ida-Virumaa
V koht Niina Kark, Saaremaa
VI koht Lauri Salumäe, Lääne-Virumaa
VII koht Henrik Juhan Neuhaus, Tartumaa/Connecticut
VIII koht Anne Mägisoo, Jõgevamaa
IX koht Reino Kallaste, Raplamaa
Tiit Rosenberg, Lääne-Virumaa (jäi konkursilt siiski välja)
Omaaegses Eesti põllumajandustehnika Vändra jaoskonnas dispetšerina töötanud Leilil ei olnud talumaid tagasi saades metsanduslikku eriharidust, aga õppis ise, käis koolitustel, küsis nõu metsameestelt ja looduskaitsjatelt. Alushariduseks võib lugeda üleskasvamist sellesama metsa keskel.
Kobra-Jüri talu perenaine Leili majandas kaht pärandkinnistut, lisaks oli kaks juurde ostnud, kokku üle 70 hektari. Ta oli teinud märkimisväärselt palju hooldusja kujundusraiet, kaevanud kuivenduskraave ja istutanud metsa. Viimases lõid kaasa jahimehed tasuks jahipidamisvõimaluse eest talu maadel.
Maha pandud 1000 kuuseistikut Rootsist olid omal ajal erakordsed oma suuruse poolest. „Hoiatati, et istikud kuivavad ära,” kiitis Leili Pärnu Postimehele. „Aga nad on tohutult elujõulised ja jumalikult ilusad.”
Vana Kobra-Jüri talukohale oli rajatud püstkoda ja istumiseks varjualune. Teise esivanemate maatüki nimi on Kobra-Juuli.
Metsas toimetas perenaine ise nii sae kui ka võsalõikajaga, oli ka üks töömees hoolduste peal.15
Leili puhul tunnustati ka aktiivset tegevust loodushoius, ta säilitas pärandkultuuri ja vääriselupaiku.16 Metsas olid ka väike-konnakotka püsielupaigad, nii et 16% oli majandamisest väljas. 17
Leili võitis ka esimese Pärnumaa talumetsapidajate konkursi aastal 2009. Aastatel 2008–2022 avaldas
ta Maalehes veebiblogi “Leili metsalood” koos enda tehtud fotodega. Sel aastal andis Eesti Erametsaliit valiku neist välja ka Viio Aitsami koostatud raamatuna.
Praegu majandab naine jätkuvalt neidsamu metsi. Palju vahepeal muutunud ei ole. „Kui, siis olen viimasel paaril talvel natuke küpset metsa raiunud,” ütleb ta. „Langid olen jätnud looduslikule uuenemisele, istutanud pole viimastel aastatel üldse. See on vast olulisim muudatus, võrreldes konkursieelsete aastatega, mil istutasin väga palju. Istutatud kohtades sirguvad praegu ilusad noored kuusikud.”
Õppinud on Leili aja jooksul näiteks seda, et väga vanaks pole kuusikutel mõtet kasvada lasta, need kipuvad kohati ära kuivama. Aga näiteks üle 100-aastastel kuuskedel, kui nad jätkuvalt püsti seisavad, kipuvad tüved saeveskite jaoks liiga jämedad olema ja väärikat hinda nende eest enam ei saa.
Võrreldes konkursi ajaga on Leili hulk maad vanemaks saanud, praegu juba 80 aastat täis. „Niisama targutamiseks veel kõlban, aga sellist tööindu nagu varem mul enam pole,” tõdeb ta. „Ikka mõtlen, et õigel ajal jõudsin suured kogused metsa istutada ja praegu on ainult rõõm neid noori kuusikuid vaadata.”
Erametsaomanikke on Leili hinnangul juurde tulnud ja nende hulgas on palju noori peresid. „See on igati tore. Minusuguste vanade olijate aeg saab läbi.”
Leilil endal on kaks poega, kes ehk metsa üle võtavad ja edasi toimetama hakkavad.
15 Jürisson, A. Karulaskja järeltulijast sai Eesti parim metsmajandaja. Pärnu Postimees, 14.08.2001
16 Hännile, U. Parimat talumetsa kasvatab Leili Mihkelson. Pärnu Postimees, 05.06.2009
17 Paluoja, S. Kobra Jüri peretütar vaatab metsa nagu inimest. Pärnu Postimees, 28.01.2012
Heiki Petersonil on metsandusharidus Luualt ja ta on töötanud ka metsnikuna. Talu maadele oli istutatud ja külvatud üsna rohkesti metsakultuure, metsades tehtud usinasti hooldusja uuendusraieid. Talu juurde oli rajatud suur tiik karpkaladega. Heiki on ka jahimees.
Õunapuu talu hõlmab 50 hektarit, sellest on metsa 30 hektarit. Talus kasvatati ise ka puutaimi peamiselt Aivi käe all. Kuuse-, kase- ja männiseemikuid hakati 450-ruutmeetrises kilehoonetes kasvatama viis aastat enne konkursil osalemist. Väikeses puukoolis sirgusid kuuse- ja sanglepataimed.18
Praeguseks on Heiki jäänud üksi talus toimetama, metsapind on vähenenud 1,5 hektarini. Metsaseltsis aktiivne olnud
Heiki ütleb, et ka ühistu juhil ei luba tervis enam töötada, seega ilmselt tuleb tegevus lõpetada.
Taimekasvatuse lõpetas talu aastal 2007, kui nõudlus taimedele langes ja paljasjuursete kasvatamiseks polnud tööjõudu.
Heiki tegeleb praegu peamiselt tehnikapoolega, aitab teisi, teeb alltöövõttu, varustab soovijaid varuosadega. Mets pole aga päris unustatud – hiljuti ehitas ta ühe suitsusauna pärnapuust.
riigi tegemiste kõrval. „Riik raiub minu arust rohkem,” leiab ta.
2001. aasta võitjad ja osalejad
I koht Leili Mihkelson, Pärnumaa
II koht Olev Kuivjõgi, Saaremaa
III koht Kalle Rand, Lääne-Virumaa
IV koht Taavi Ehrpais, Raplamaa
V koht Aivar Talistu, Ida-Virumaa
VI koht Tiit Kasemetsa, Läänemaa
VII koht Harri Poolakene, Hiiumaa
Praeguse metsanduse kohta toob mees välja, et eks eraisikud raiuvad ikka raha pärast. „Algul lubavad uuendada, aga on näiteid, kus tegelikult seda ei tehta,” kritiseerib Heiki. „Metsad koonduvad firmade kätte, need uuendavad hästi.”
Ta leiab, et erametsanduse kaela langeb sageli ka kriitika
„Statistikat ei saa alati uskuda, teinekord erametsas võetakse teatisi, aga ei raiuta. Teiselt poolt on riigimetsas teedevõrgud, marja- ja seenemetsad, samas kui paljud erametsad on aastaid hooldamata.”
18 Relve, H. Kokkutulekul kuulutati välja PARIM METSAOMANIK. Eesti Mets, 3/2002
2002. aasta võitjad ja osalejad
I koht Heiki Peterson, Raplamaa
II koht Jaak Läänemets, Lääne-Virumaa
III koht Valdo Oder, Saaremaa
Raimond Hummal, Põlvamaa
Mihkel Jürisson, Pärnumaa
Hannes Kuuser, Läänemaa
Rein Maasik, Ida-Virumaa
Taivo Prants, Tartumaa
Viktor Surovitšenkov, Viljandimaa
Ruth ja Aivar Vene rajatud Taltsi talu on tegelenud paljude ärisuundadega – torustike ehitusest kaevetöödeni, maaparandusest metsamajanduseni.
Konkursil kandideerimise ajal töötas Taltsi talus alaliselt 17 ja hooajatöödel 30 inimest, olles üks tähtsamaid tööandjaid Tõstamaa vallas. Oma meeste ja tehnikaga langetas Aivar ise metsa, osa puitu viis saeveskisse, osa müüs ümarpalgina palkmajafirmadele.
Erinevalt tavalisest talumetsast oli metsamaad palju, umbes 2400 hektarit. „Metsaga maa on kapital, mis kasvab iseenesest,“ oli Aivar veendunud. „Selle kapitali kasvule saab tõhusalt kaasa aidata, kui majandusmetsa hooldada ja puhkemetsa matkajatele meeldivaks teha.”19
Hiljem otsustas Aivar hakata ka kinnisvara arendama. Üheja kahehektaristel kinnistutel on kümmekond palkmaja püsti pandud, kõik varustatud taastuvenergialahendustega, aga ka traditsioonilise ahjuküttega.20
Vahepeal pole metsamaa hulk oluliselt muutnud, küll aga on pere ostnud neid kodu juurde ja kaugemaid ära müünud. Järeltulevatel põlvedel on küll omad firmad, aga nad aitavad kaasa ka metsade majandamisel, samuti igal aastal toimuvatel istutustalgudel.
Metsa mitmekesistamiseks on Taltsi talus rajatud 12 hektarit hübriidlehise ja -kirsi metsasid. ”Katsetan võõrliike, mis on Euroopas lubatud ja kiire kasvuga. Vaevalt mina neid küpsena näen, aga esimesed lehisemetsad on juba 12–14-meetrised.”
19 Relve, H. Metsatalu nagu mõis. Eesti Mets, 3/2003
Metsa investeerima on ta hakanud mitu korda rohkem kui varem. „Õige tegu, et omal ajal sai investeeritud metsa – ei ole ükski börs ega aktsia nii palju kordi kasvanud kui metsamaa hind ja materjal.”
Aivar leiab, et kuigi üldjoontes ollakse metsaomanike suhtes soosivad, siis viimasel ajal laienev looduskaitse toob metsaomanikule täiendavat sebimist. „Mõnes mõttes on see õige, samas näiteks kui mina oma metsa nii intensiivselt ei raiu, siis vaatavad rohelised, et see on puutumatu koht ja peaks kaitse alla või alevi rohevööndiks panema,” arutleb Aivar. „Olen kuulnud 6–7 varianti, kuidas majandamata metsad kaitse alla panna.”
Aina tuleb metsaomaniku vaates juurde ka muud bürokraatiat –küll nõutakse enne kraavitamist geodeetilist kaardistust, kord tahab midagi maanteeamet või toiduamet. „Ei saa oma varaga enam ise ümber käia.”
2003. aasta võitjad ja osalejad
I koht Aivar ja Ruth Vene, Pärnumaa
II koht Ando ja Liina Eelmaa, Harjumaa
III koht Villu ja Tiia Roosvald, Ida-Virumaa
IV koht, Tõnis ja Luule Spalle, Raplamaa
V koht Ivo Sarapuu ja Eidi Leht, Vormsi
VI koht Sulev ja Tiiu Saan, Saaremaa
VII koht Aivar ja Anne Kuusik, Põlvamaa
VIII koht Vello ja Elle Metsson, Lääne-Virumaa
IX koht Eivor Torro ja Silvi Ribelus, Tartumaa
20 Paluoja, S. Ruth ja Aivar Vene: Suvel on Vaiste lahe ääres paradiis. 27.06.2020
Hindamiskomisjon Daniil Starodubtsevi metsas Ida-Virumaal 2017. aastal.
Kraav Metsamaahalduse metsas Viljandimaal 2017. aastal.
Ekskursioon Liidia Kösteri metsas Läänemaal 2018. aastal.
Metsmaasikad Olev Lillemetsa metsas Pärnumaal 2021. aastal.
Ahto Ülemaantee metsas Hiiumaal 2020. aastal.
Jan Pulki metsas Pärnumaal 2018. aastal.
Jaan Lugenbergi metsas Lääne-Virumaal 2023. aastal.
Ilmo Torni metsas Saaremaal 2018. aastal.
Sindlivabrik OÜ metsas Raplamaal 2017. aastal.
Malle ja Hugo Tomsoni metsas Pärnumaal 2023. aastal.
Janar Jaaniste metsas Raplamaal 2023. aastal.
Tähistatud kultuur Aivo Liivi metsas Jõgevamaal 2019. aastal.
Tõnu Reinvaldi 2023. aastal saadetud pilt oma metsast.
Metsandusliku kõrgharidusega Jaak Põldmale kuuluva Sõrmuse talu pindala oli 325 hektarit, mets hõlmas sellest 205 hektarit. Talu metsades oli arendatud mitmekülgset tegevust: peale raiete on tegeldud metsauuenduse ja -paranduse ning metsa kõrvalkasutusega.21
Jaak alustas karjääri metsavahina Tõrva metskonnas. EPA-sse metsandust õppima asus ta esialgu kaugõppesse, hiljem läks üle statsionaari. 1970. aastatel paistis ta silma (muuhulgas KGB-le) riigivastaste hoiakute ja tegevustega, eksmatrikuleerimisest päästis kiire sõjaväkke minek. Pärast seda sai temast diplomitöö tegemisega paralleelselt metsaülem Polli metskonnas. Vahepeal, 1970. aastate lõpupoole, oli ta korraks ka Matsalu Looduskaitseala direktor, 2000. aasate alguses ka Viljandimaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialist22 , aastal 2007 Viljandimaa peametsaülema asetäitja23 ning pärast seda Karksi erametsaomanike ühingu juhatuse esimees.24
Jaagu initsiatiivil taastati kaitseliidu Sakala maleva Lilli rühm. Metskonnas paiknes kaitseliidu lasketiir. Veel praegugi on märkimisväärne tema tegevus kaitseliidus veeblina. 2010. aastal autasustas president Ilves teda isamaalise tegevuse eest Kotkaristi hõberistiga.
Jaak Põldma on põhjalikult uurinud Lilli piirkonna metsanduse ajalugu ja koostanud 2007. aastal sellest ülevaate.
Aktiivse jahimehena on ta andnud oma panuse metsa kahjustavate suurulukite arvu reguleerimisse. Samuti on mees panustanud Lilli looduskeskuse haridusprogrammidesse, viies koos lastega metsaelanikele toitu ning uurides nende jälgi.25
Praegu jätkub tegevus ilusa kodu korrastamisel ja oma metsa hooldamisel. Üheks edasiseks elutöö kriteeriumiks on Jaak Põldma võtnud kohustuse istutada igal kevadel metsa vähemalt tuhat istikut.26
Jaak majandab edasi samu metsi, kuid väiksemal pinnal (63 ha). „Teised metsakinnistud kinkisin oma viiele lapsele lootuses siduda neid Eestiga,” ütleb Jaak.
„Kuna mu metsad asuvad hea boniteediga muldadel, teen kõik uuendusraied kuuse järelkasvu säilitamisega, tühimikud täiendan kasega, et tuleviku metsad oleksid segapuistud ja ühtlasi loodan säilitada kodumaise kuuse genofondi,” kirjeldab ta oma metsamajandamisviisi. Jaak leiab, et täna on metsaomaniku maine meediaruumis varasemaga võrreldes paranenud.
21 Talumetsade majandamise konkursi võitis tänavu Jaak Põldma Viljandimaalt. Metsaleht/Eesti Mets, 3/2004
22 Toomsalu, Ü. Koprad jätkavad Viljandimaa vallutamist. Sakala, 19.04.2002
23 Viljandimaalased raiuvad hoolega metsa. Postimees, 25.09.1997
24 Põldma, J. Hirv pugib puud ringiratast. Maaleht, 26.02.2009
25 Seil, L. Lilli loodusmaja viib õpilased jälgi uurima, Sakala, 24.11.2006
26 Koll, A. Metsamehe jälgedes: Jaak Põldma. ALMANAHH Eesti Metsateenijate Ühingu tegevus 2017. Põlva, 2017
2004. aasta võitjad ja osalejad
I koht Jaak Põldma, Viljandimaa
II koht Märt Kaunimäe, Läänemaa
III koht Heno Ats, Pärnumaa
IV koht Annika Valk, Hiiumaa
V koht Vello Metsson, Lääne-Virumaa
VI koht Aivar Lääne, Jõgevamaa
„Eks see tiitel subjektiivne oli, seda ei saa ju mõõta nii täpselt,” arvab Eldur Lepik konkursivõidust praegu. „Mind pani see rohkem metsamajanduse alal tegutsema, endale tundus, et ma ei ole seda tiitlit väärt ja püüdsin edaspidi paremini teha.”
Lepiku talu peremees on põllumajandusakadeemia diplomiga elektriinsener, ajalukku jäänud Roela sovhoosi endine peaenergeetik.
Talul oli metsamaad 163 hektarit. Kolhoosiaegsed looduslikult uuenenud lageraielangid olid seal kattunud tiheda võsaga, millest peremees püüdis kasvatada tulevikumetsa.27
Eldur äratas ülejäänud kandidaatide hulgas tähelepanu ulatusliku metsamaade eest hoolitsemisega, mis seisnes teeehituses, kuivenduskraavide kaevamises, endistele põllumaadele sirgunud noorendikest tulevase korraliku metsa kujundamises.
Parajasti oli talu maadele istutatud 12 hektarit kaske ja kuuske. Aastane raiemaht koos teenusena tehtud tööga tuli 6000 tm kanti. Just oli metsaomanik jagu saanud 2001. aasta tormiheitest.
“Metsamajanduskava on kõigi tööde alus, selle järgi peab kuusk kasvama 80-aastaseks,” kirjeldas Eldur Virumaa Teatajale muret, millega tema ja temasugused maadlevad. „Peab lähtuma sellest, mitte kasvukohatüübist. Aga võibolla sobib raiuda juba 70-aastast kuuske, sest kuuse juurdekasv viimasel kümnel-kahekümnel aastal on väiksem ja metsakasvataja tajub ohtu, et saekaatrid ei taha jämedat palki. Või ütlevad rohelised,
et see on vääriselupaik.” 28
Praegu on Lepiku talu majandatavad metsad umbes sama suured –ühtteist on maha müüdud, aga ka juurde ostetud. Aastal 2001 tuli majapidamisse esimene harvester, enne seda sai enamus töid käsitsi tehtud, nüüd aga on talul olemas kõik vajalikud masinad ja ka töölised.
Eldur on väga palju täiendavalt investeerinud maaparandusse ja teedeehitusse. Kui konkursi ajal tuli koos hindajatega põhilise metsamassiivi juurde 3-4 km jala minna, siis nüüd saab sinna autoga.
Varem tegeles Eldur rohkem elektritöödega, kuid masu (2008. aasta majandussurutis – toim.)
ajal võis seda ju teha, aga raha ei tahtnud keegi anda. „Viimasel ajal on mets ikka peategevus,” räägib mees. „Praegu teen rohkem
RMK-le teenustööd. Kui aega saan, siis omale ka natuke.”
Tänu sellele ei mõjuta talu väga ka praegune majanduslangus, peamine on RMK-le teenuse osutamine, enamasti harvendusraied. Lepiku
27 Erametsaliit. Selgusid tänavused parimad talu metsade majandajad. Eesti Mets, 3/2005
28 Paluoja, S. Majandus: Lepiku talu peremees Eldur kõlistab rohelist kulda. virumaateataja.ee, 11.08.2005
talu enda raiemaht on tuhatkond tihumeetrit aastas. ”See on marginaalne, lõikame ainult siis, kui hind on hea,” selgitab peremees.
Osa Lepiku metsadest on läinud ka lendorava kaitse alla, sest naabri metsast, kes oli haaviku raiumata jätnud, leiti loomakese pabulad. Looduskaitsealadel pole Elduri teada ühtegi lendorava pesa leitud, ainult majandusmetsas. „Kui mets läheb kaitse alla, siis lendoravale see ei meeldi – ta läheb ikka majandusmetsa,” tõdeb Eldur. „Riigi sõnum erametsaomanikule on, et raiu mets kiiresti ära, muidu tuleb looduskaitse, eriti siin Ida-Virumaal.”
2005. aasta võitjad ja osalejad
I koht Eldur Lepik, Lääne-Virumaa
II–III koht Anne Maala, Viljandimaa
II–III koht Madis Kinks, Valgamaa
Mare Jääger, Pärnumaa
Lauri ja Anti Kaaristo, Võrumaa
Taivo Liiv, Ida-Virumaa
Tiit Linnamägi, Raplamaa
Peedo Läll, Järvamaa
Marjen ja Rein Toome, Saaremaa
Andres Tõnisson, Põlvamaa
Erki Sok oli taastanud viimases sõjas põlenud isatalu.29 Ta oli lapsest saati metsaga sina peal, kuna tema isa töötas metsavahina. Ta ise on olnud varsti juba 20 aastat Võrumaa Metsaühistu eesotsas.
Erki on viiendat põlve metsaomanik, tema Präksa-Kärsna talul on 80 hektarit metsa.
„Majandan metsa vajaduspõhiselt, kuid pikema plaani alusel,” avas ta oma põhimõtteid. „Kõik lageraielangid on taasmetsastatud, kusjuures pean silmas liigirohkust. On kohti, kus ma ei majanda üldse või teen raiet minimaalselt. Arvestan linnurahuga ja püüan tegutseda loodusesse jälgi jätmata.”
Lõunalehe küsimusele, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju, vastas Sok paar aastat tagasi, et tema ei mõista, miks arvatakse, et pärast raiet lageraielangile enam mitte kunagi mets ei kasva. „Kõik toimub metsas ju arengukavade, metsamajandamiskavade ja seaduste alusel,” rõhutas ta.30
Viimastel aastatel on ta Rõuge vallavolikogu liikmena seisnud selle eest, et kuuse-kooreüraski puretud Suure Munamäe kuusik hooldataks vaatamisväärsusele sobilikuks. Keskkonnaamet aga seisab range kaitse ja loomuliku looduse arengu säilitamise eest ka Eesti ühel olulisimal turismiobjektil.
Erki ja tema pere jätkavad talumetsa majandamist mõistagi ka praegu. Metsamaa osa on kinnistul vahepeal paari hektari võrra kasvanud muu maa ja veidi ka väheväärtusliku põllumaa arvelt. Enamuses on tegemist loodusliku uuenemisega, millele on istutamise
ja hooldusraiega kaasa aidatud.
„Üks selline juurde tulnud metsaeraldis on saanud ka tegevuse järgselt tabava nime –talupoegade mets, sest pojad hakkasid kiinidega seda hooldama ja kujundama,” rõõmustab peremees. „Nüüd on seal tehtud juba ka esimene harvendusraie, sest kask kasvab kiiresti.”
Präksa-Kärsna talus on tehtud ka metsapäevi ja metsamaal asub ka üks 2004. aastal Euroopa Liitu astumise puhul rajatud miljoni puu lankidest.
Kogu vahepealse aja on Erki tegelenud ühistu arendamisega ja koos sellega on arenenud ka oma metsade majandamine. „Kõik suuremad raied olen korraldanud metsaühistu kaasabil, kasutades nii ühismüügi kui ka enampakkumise võimalusi,” kirjeldab ta. Ka maapinna ettevalmistamine, istutamine ja taimede hankimine käib läbi ühistu.
„Erametsaomanikud ei karda enam metsauuendamist ja metsa majandamise otsuseid ei tehta esimese emotsiooni ajel, vaid kaalutletult,” tunnustab Erki. „Eks läbi teadliku tegevuse on ühiskonnas aja jooksul metsaomanike maine oluliselt ka paranenud. Selles on kindlasti olnud tugev roll SA Erametsakeskusel, kes on tellinud mitmeid häid reklaamkampaaniaid ja toetab tasuta väljaande Sinu Mets ilmumist.”
Metsaomanike arvamuste ja vajadustega on Erki arvates
29 Erametsaliit. Tänavune parim talu metsamajandaja on Erki Sok. Eesti Mets, 3/2006
30 Leht, M-A. Erki Sok majandab metsa plaani alusel. Lõunaleht, 27.02.2020
hakatud järjest enam arvestama ka riigi tasandil – on kaasatud seadusloome väljatöötamisel ja kutsutud töögruppidesse.
„Positiivne on seegi, et ka ajakirjanikud ei pöördu enam metsaga seotud küsimustega üksnes RMK töötajate poole ja sõna saavad nii metsaomanikud kui ka metsaühistud,” lisab ta. „Samas teeb muret viimasel ajal toimuv, kus ilma praktilise vajaduseta ja maaomanikke kaasamata hakatakse järjest enam erametsaomanikke piirama looduse kaitsmise egiidi all igasuguste kitsendustega. See ei ole normaalne ja talutav.”
Väike, kuid mitmekesine Paju talu hõlmab nii vanu, nüüdseks metsastunud kui ka metsastatud heina- ja põllumaid, aga ka paepealseid, mis vahelduvad soiste aladega, ning küpset kuusikut ja noorendikke. Metsamaad on kokku 26 hektarit, osa sellest paikneb Jalase maastikukaitsealal.31
Metsatöödeks ja metsaparanduseks kasutati PRIA ja erametsakeskuse toetusi. Paul kutsus kõiki metsaomanikke üles oma metsadest rohkem hoolima. Maamõõtjana tegutsedes liikus ta palju ringi ja leidis, et erametsad olid toona üldiselt liiga korratuses.
11 000 taime. Männikultuure kaitstakse kitsede eest ulukitõrjevahendiga. Möödunud talvel raiuti 4-hektariline maatükk sookaske ja tõmmati maapinnale nõvad, sinna külvati kaseseemet. Nii kasvavad puud küll aeglasemalt, aga paesele maale oleks raske istutada olnud. Sügiseks oli tellitud ka maapinna ettevalmistust ja võsatöid.
„Metsaomaniku positsioon ühiskonnas on endine,” arvab Paul. „Aga igasuguseid „turiste” on palju, kes müüvad ja vahetavad ja ise midagi teha ei viitsi –need viivad mainet alla.”
2006. aasta võitjad ja osalejad
I koht Jaak Põldma, Viljandimaa
II koht Märt Kaunimäe, Läänemaa
III koht Heno Ats, Pärnumaa
IV koht Annika Valk, Hiiumaa
V koht Vello Metsson, Lääne-Virumaa
VI koht Aivar Lääne, Jõgevamaa
Mets ei andnud talule kuigi suurt tulu, kuid seal tegutseti hoogsalt ja mitmekülgselt. Konkursile eelneval aastal oli tehtud noorendike hooldust 0,5 ha, hooldusraieid 2,4 ha, sanitaarraieid 0,8 ha, lageraieid 3 ha, männikülvi 4 ha, kuuseistutust 1,2 ha, looduslikule uuendusele aidati kaasa 4 ha, kultuure hooldati 1,2 ha.
Paul rõhutas ka kuivendamise efekti oma metsas, tema meelest tuleks lihtsustada metsaparandust reguleerivaid reegleid.32
“Seda on valus vaadata,” rääkis
Paul. “Minu arvates peaks rohkem nõudma, et lageraie järel uus mets istutataks või külvataks.”
Paul majandab praegugi koos pojaga samu metsi. Kodu kõrvale on naabri käest, kes tegi raiet, aga ei istutanud, 6 hektarit maad juurde ostetud.
Üldiselt käivad metsatööd ikka samamoodi, istutatakse endiselt suures mahus, ühel aastal lausa
31 Erametsaliit. Eesti erametsaomanikud kogunesid Raplamaal. Eesti Mets, 3/2007
32 Parim erametsa majandaja 2007. Metsaleht/Eesti Mets, http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets/index.php?id=694. Vaadatud 27.10.2023.
2007. aasta võitjad ja osalejad
I koht Paul Aug, Raplamaa
II koht Villu Piksööt, Põlvamaa
III koht Vello Metsson, Lääne-Virumaa
Kulla Jakobson, Järvamaa
Alar Järve, Pärnumaa
Liidia Köster, Läänemaa
Mi Luik, Tartumaa
Ants Maivel, Hiiumaa
Jüri Planhof, Võrumaa
Tõnu Türk, Viljandimaa
Perekond Pärnpuu oli Läänemaa suuremaid metsaomanikke, kellele kuulus umbes 950 hektarit metsamaad. Pärnpuud olid komisjoniliikmete hinnangul teinud metsas kõike, mida teha annab, ja Vetisilla talu metsad olid väga ilusad. Nad olid rajanud noorendiku kaitseks 7 km ulukitõrjeaeda, see oli suurim säärane ala Eestis.
Hindajad keskendusid talule kui tervikule, mitte ainult metsale – see andiski Vetisilla talule eelise. Seal toetasid metsa- ja põllupidamine teineteist. Alguses pani peremees metsast saadud tulu põllumajandusse, hiljem põllumajandusest saadud tulu metsa. Lisaks tegeleti turismi, mesinduse ja jahindusega.33
Einar majandab oma metsi ka praegu, maad on juurde tulnud umbes 20%, aga mitte viimasel kümnel aastal. Tervise tõttu teevad nüüd suurema jao töid metsas teised ettevõtjad.
33 Autasustati
Võrreldes konkursi ajaga istutatakse ja hooldatakse noorendikke rohkem, ka ulukitõrje ja harvendusraie maht on kasvanud. Aja jooksul on peremees õppinud just nende tegevuste olulisust hindama ja katsetanud uusi vahendeid, nagu näiteks taimekaitsevahend Trico.
„Erametsaomanikesse suhtutakse negatiivselt, nähakse ainult lageraiet, aga seda, et sinna ka uus mets tuleb, ei nähta,” hindab Einar praegust olukorda. „Makse erametsaomanikelt nõutakse, aga majandamine on negatiivse kuvandiga. Nn looduskaitse ahistab igal sammul.”
2008. aasta võitjad ja osalejad
I koht Einar Pärnpuu, Läänemaa
II koht Roman Šmeljov, Ida-Virumaa
III koht Kalevi Kvell, Lääne-Virumaa
Ats Käis, Valgamaa
Mati Matto, Hiiumaa
Priit Raudla, Harjumaa
Rein Reitel, Põlvamaa
Heino Sabiin, Pärnumaa
Valdek Salum, Jõgevamaa
Henno Traks, Lääne-Virumaa
Luua metsanduskoolis metsandust õppinud Kalle Laid majandas jätkusuutlikult metsa Andruse talus 150 hektaril. Ta oli eurorahade toel ehitanud teed ja kraavid maade kuivendamiseks ning tiigi.
“Siinsamas oli kinnikasvanud järv, kus ei olnud midagi peale pilliroo. Pärast vee metsast väljajuhtimist hakkab kasutuna seisnud maal kõverike kaskede asemel kasvama korralik majandusmets,” rääkis Kalle Hiiu Lehele.
sellega igaüks toime ei tule. „Peres ei olnud kedagi, kes tahtnuks jätkata,” põhjendab Kalle rasket otsust. „Ei saa kedagi panna vägisi metsaga tegelema. Metsa hinnad olid ka tol ajal kehvad. Naabrimees saab aga hästi hakkama.”
Kalle nendib, et mets võib küll suur olla, aga sinna tuleb tohutult raha sisse panna, enne kui midagi tagasi saad. Oluline on kasvatada tarbepuidu mets, et see hakkaks sisse tooma. Kalle hinnangul ei tasu
Noorendike servadele jättis kogenud metsakasvataja tiheda võsa, et põder ei pääseks sisse kurja tegema. „Pärast harvendades jätan arukase kasvama, aga kahjuks maitseb see ka loomadele,” tõdes ulukitega pidevat võitlust pidav mees.34
Praegu on Kalle pensionär. „Hädaga vean välja,” tõdeb ta. Metsa müüs ta mõni aeg tagasi naabrimehele maha, sest kraavide ja sihtide hooldamine oli üsna kallis ja
saja-paarisaja hektari majandamine puidu hindasid arvestades ära.
„Samas on plussiks see, et õnnestunult majandatud mets on koht, kuhu minna ja mida naudinguga vaadata,” toob ta välja. „Sain neljandast boniteedist teise, enne käisid seal ainult põder ja kurg, kummisaapad jalas.”
„Nüüd läksid metsateatised tasuliseks, küsi igalt poolt luba ja maksa ka veel selle eest,” laidab ta
34 Tänavune talumetsamajandajate konkursi võitja on Kalle Laid. Hiiu Leht/Eesti Mets, 3/2009
praegust riigipoolset suhtumist. „Metsaomanikul on elu palju ebakindlam kui põlluomanikul. Saeveskid lähevad ka vastu taevast. Ei ole meie eliidil huvi jätkusuutlikult majandada.”
Samuti häirib põlist metsameest, et müüakse ikka kuvandit, nagu oleks erametsaomanik loll, röövel, pätt ja kaabakas. „Erametsaomaniku eesmärk on õilis. Kui mõni peab vingerdama, siis see on sageli süsteemi viga,” leiab Kalle.
2009. aasta võitjad ja osalejad
I koht Kalle Laid, Hiiumaa
II koht Villu Grünbaum, Viljandimaa
III koht Raivo Karpender, Järvamaa
Margus Noorkõiv, Valgamaa
Maia Pärnpuu, Läänemaa
Kalju Tarum, Ida-Virumaa
Aivo Teral, Tartumaa
Toomas Uibo, Võrumaa
Peter Viik, Pärnumaa
Vahur Eenmaa sai tagasi suure tüki metsa omandireformi käigus. Ise elas ta Tallinnas, vanaisale kuulunud metsas ei olnud talu ka vanasti. Maad oli 530 hektarit. Ala asus Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealal, kus oli 2006. aastal suur tulekahju ja hävis ka 220 hektarit Vahuri metsa. Kõik selle oli ta ühe massiivina taasmetsastanud. See oligi peamine, mis pani hindamiskomisjoni tema kasuks otsustama.
Kui 2011. aastal toimus traditsiooniline metsamajandajate kokkutulek eelmise aasta võitja juures, istutati Vahuri metsa viiekümnest puust kahepoolne tammeallee.
Nüüdseks on see koos suurema jaoga Vahuri metsadest seoses kaitseväe Soodla harjutusvälja rajamisega võõrandatud kaitseministeeriumile.
„Protesteerisin küll, kuid olin sunnitud sellest maast loobuma,” märkis Vahur ajalehele Maaelu.35
„Midagi jäi ikka alles, aga mitte polügooni juures,” tõdeb mees
35 Aitsam, V. Metsaomanik rajab alleesid. Maaelu, 26.06.2019
praegu. „Metsamaad on alles umbes 15 hektarit. Et tegemist on noore metsaga, siis aktiivselt majandada praegu vaja pole. Plaan on tellida tööd, kui selleks tuleb õige aeg.”
„Mida aeg edasi, seda aktiivsemalt on tulnud peale looduskaitse ja piirangud, aga hüvitamine ei ole tegelikult hüvitav,” arutleb Vahur. Ta ise on Tartu Ülikooli lõpetanud bioloog ning on uurinud kaitsealust ebapärlikarpi ja lendoravat.
Metsamajandustöid on Raupa talus on tehtud teadmises, et töö viljad jäävad lapselastele – ka Enn Raide isa pidas metsamehe ametit. Kui endised metskonnad kaotati, võttis mees pangalaenu ja erastas maad, mida omanikele ei tagastatud. Neil jätkas Enn sisuliselt ikka oma metsaülema tööd, ainult et omanikuna. Ta oli oma 400 hektari metsaga ka omakandi inimestele tööandjaks.
Metsade majandamist jätkas endine metsaülem samal põhimõttel, nagu seda tehti endistes metskondades: raielank peab jääma ilus, raie järel istutatakse uus mets.
„Ebapärlikarbi jaoks on peamine, et väetisi ja mürke veekogusse ei satuks,” teab ta rääkida. „Lendoravaga on asjad paremaks läinud. Varem hukkusid nad enamasti seetõttu, et nende pesapaigad avastati alles raiete käigus.”
Praegune kaitse on Vahuri hinnangul põhjendatud, aga seda tehakse kohati mõtlematult. „Kuna Eesti on nagunii Euroopa ühe suurima kaitsealade osakaaluga riike, siis ma ei ole kindel, et kogu see kaitsealade laienemine on vajalik,” ütleb ta. „Enne peaks tagama korraliku kompensatsiooni, hüvitama saamata jäänud tulu metsaomanikele või taastama maadevahetuse. Kui riik tahab kaitsta, siis palun, aga andku samaväärne maa asemele.”
2010. aasta võitjad ja osalejad
I koht Vahur Eenmaa, Harjumaa
II koht Tiit Kosenkranius, Pärnumaa
III koht Eiki Zernask, Põlvamaa
Leif Göran Bertil Fors, Pärnumaa
Merit Lilleleht, Järvamaa
Mihkel Pavelson, Valgamaa
Ain Popp, Pärnumaa
Veljo Roosimaa, Hiiumaa
Tarmo Tolm, Võrumaa
Raiuti vaid nii palju, kui hüpoteegi tasumiseks vaja. Uuendusraie eest saadud tulu investeeriti taas metsa. Enn hoolitses, et teed oleksid korras, noorendikud hooldatud ja kus vaja, tehtud raiet.36
Täna jätkab Ennu elutööd poeg Tõnis, kelle põhitegevus on juhtida metsandusfirmat. Juba konkursivõidu ajal aitas ta isal oma harvesteriga metsa teha.
Kuigi pärand läks Tõnise emale, majandab ta samu metsi edasi koos õdedega. Neil kõigil on ka endil tuhandeid hektareid metsa. „Saame läbi ja oleme üksmeeles, oleme ise normaalsel järjel,” selgitab ta olukorda peremetsas, lisades, et nende töö on istutamine, muid töid tellitakse koostööpartneritelt teenusena.
„Riik võib tänapäeval maa ära võtta nagu kommunismi ajal,” kommenteerib Tõnis erametsanduse olukorda laiemalt. „Meie metsas on kotkas, riiki aga absoluutselt ei huvita maaomaniku vaade –lihtsalt saadetakse kiri, et sinna ei
või enam isegi kõndima minna.”
Ta ei pea õigeks, et väike seltskond võib dikteerida, mida omanik oma maal võib teha ja mida mitte „Kui oled eluaeg metsas elanud, siis mõnda asja tead täpsemalt, kui mõni laua taga istuv roheline Tallinnas,” leiab Tõnis. „Loodus ja inimene on kogu aeg koos olnud. Natura elupaigad tuleks enne ikka metsaomanikega kooskõlastada. Kui jätad ilusa metsa kasvama, siis mingi hetk keelatakse sul sinna minna – see on kindel näitaja, et raiu parem varakult maha, sest makse pead ju ikka maksma.”
36 Hansen, R. Enn Raide: Metsale antud elu. Äripäev, 28.09.2011
2011. aasta võitjad ja osalejad
I koht Enn Raide, Valgamaa
II koht Tõnu Vaask, Võrumaa
III koht Priit Adler, Lääne-Virumaa
Roman Šmeljov, Ida-Virumaa
Kalle ja Liilja Valk, Hiiumaa
Janek Kuuse metsaomand oli ühes tükis ja asus tema kodu ümbruses. Metsaomanikuks sai ta vabade maade erastamise käigus ja hiljem neid ka juurde ostes. „Selle töö viljad ei kao kuhugi, jäävad lastele alles,” arvas Janek.37
Metsamajandamine oli Janekile siiski vaid hobi. Metsandust läks ta õppima teise töö kõrvalt Luua metsanduskooli alles siis, kui tundis, et see valdkond talle istub.
Kuuse-Jaani talu on parasjagu nii suur, et seda arukalt majandades on võimalik küll metsa korras hoida, kuid mitte ära elada, selgitas peremees Eesti Metsale. Raiumist ei soodustanud toona ka suur maksukoormus. Selleks, et pere saaks toidetud, peaks eritüübilist ja eri vanuses metsa olema tema hinnangul vähemalt 300 hektarit. Tema talu umbes 70 hektarist 58 oli metsise püsielupaik.
Komisjon hindas seda, kui hästi kõik tegevused metsas olid läbi mõeldud ja teostatud. Männikus oli märgitud puudel tehtud laasimist, et saada oksavaba palki. Teeäärne kasetukk pakkus männinoorendikule kaitset tuleohu eest. Sealsamas kasvav kiirekasvuline hübriidhaab juhtis ulukite tähelepanu männilt eemale.
Männinoorendikus põdrakahjustused peaaegu puudusid. Ida-Virumaa oli ulukite arvukuse poolest tollal üks vähestest kohtadest Eestis, kus üldse oli võimalik mändi kasvatada. Siiski tegi metsis vahel mändidele liiga, süües puu noori kasve.
Janek oli saanud ka toetusi umbes 58 hektaril maaparanduse tegemiseks ning 0,5 km teede
renoveerimiseks ja 1 km ehitamiseks. Metsaomanik oli maaparanduse käigus paigaldanud truupe ja kaevanud kraave just looduslikke aspekte ning metsa majandamise vajadust silmas pidades.
Erinevaid töid tehes arvestati kohaliku omapäraga, näiteks olid jõe kaldad hoolimata raieloast jäetud puutumatuks. Kõik vähesed tulud on metsa tagasi investeeritud.38
Praegu majandab Janek enamvähem samu metsi. „Kaks kinnistut läksid riigile, lendorav on peal, majandada ei saa,” nendib ta.
„Vanemas metsas on võimalik teha vaid vastavalt ekspertide hinnangule kujundusraiet.”
Noore metsa hooldus ja istutamine käib talus oma jõududega, suuremad raied tellitakse nii ühistu kaudu kui ka teistelt partneritelt. „Tuleb katsetada, kes parema kvaliteediga teeb,” ütleb Janek.
„Ei maksa metsa nii palju tagasi investeerida,” toob ta välja vahepeal juurde õpitut. „Aeg näitab, et paljud investeeringud on olnud mõttetud, need ei teeni ennast kunagi tasa.”
Näiteks toob ta maaparanduse. „Teisest küljest, kui vana mets maha võtta ja kuivendust ei ole, oleks võimatu uut metsapõlve peale saada, sest enne algab soostumine,” möönab ta siiski.
Metsaomanikke jääb Janeki arvates iga päevaga vähemaks, metsad liiguvad välismaiste pensionifondide kätte. „Aeg-ajalt imetlen neid metsaomanikke, kes on endale truuks jäänud,” mõtiskleb ta. „Ühiskonnas on tunda teatud vaenulikkust
37 Hansen, R. Parim talumetsamajandaja: metsa kasvatamine on mu hobi. Eesti Mets, 3/2012
38 Arukask, K. Parimad talumetsamajandajad. Eesti Mets, 3/2012
metsamajandajate suhtes, sest rohelised ja metsamajandajad on läinud liiga eri suundades.”
2012. aasta võitjad ja osalejad
I koht Janek Kuuse, Ida-Virumaa
II koht Üllar Mölder, Valgamaa
III koht Vello Metsson, Lääne-Virumaa
Väino Lill, Pärnumaa
Mati Samm, Hiiumaa
Tarmo Vana, Võrumaa
Kanaküla ümbrus on Elmut Kööseli lapsepõlvemaa. Rabassaare talu laante vahele viisid sugulased poisi Stalini-aegsete repressioonide eest.
TEMT-is ehitust õppinud Elmut oli metsatöödega ise omanikuks saades juba sina peal – ta oli KEK-is päris pikka aega langetaja-laasija. Edasine tuli kogemustega ja headelt metsameestelt õppides.39
Viira talu peremehe eesmärk ei olnud metsast kiirelt kasu saada, vaid selle hooldamine ning kasvatamine tulevastele põlvedele mõeldes. Talu üldpindala oli 240 hektarit, sellest 193 hektarit metsamaad. Oma tagastatud kinnistutel asuvaid valdusi on Elmut laiendanud läheduses nii lageraiejärgseid kui ka noore metsaga maatükke juurde ostes.
Metsade veerežiimi parandamiseks rekonstrueeriti vanu kraave.40 Üle poole metsamaa pindalast moodustasid noorendikud. Nende seas ei leidunud naljalt sellist, kus viimase viie aasta jooksul ei oleks hooldusraiet tehtud. Enamus töid tehti oma tööjõuga, kuid aastaringselt jagus tegemist ka tublile metsatöölisele ja traktoristile.
Palju istutati põllumaadele, mis konkursi ajaks olid juba kenadeks metsadeks kasvanud. Sealsed rammusad maad sobivad kuusele ja kasele, mändi on vähe.
Enamus istutatud puid kaevas ta ise liinide alt ja kraavide kallastelt välja. Traktori järelkäruga sai korraga ära vedada 700–800 taime.
Looduslike taimede eeliseks pidas Elmut nende ulukikindlust. „Taimeaia taimi pistavad kitsed ju
nagu salatit. Neile on sinna kasvuks lisatud erinevaid mineraale ja loom tunneb selle kuidagi ära.”
Elmut on ka muusikamees ja mitmete rahvalike laulude autor.
„Majandan omi metsi ikka endiselt, sest nad on ju südame küljes!” ütleb Elmut praegu. Raiutud lankide uuendamise kõrval on ta 30 aasta jooksul istutanud täis 25 hektarit põllumaad ja igal aastal torgib ka nüüd uusi taimi mulda. Seetõttu on metsamaa pind vaikselt suurenenud.
„Aga arenguruumi on veel, sest ligi paarkümmend hektarit on alles tühja põllumaad,” ütleb Elmut.
Metsi maha võtma ta väga ei kipu, sest silmale on ka ilu vaja ja seda tema metsades jagub. Hetkel on keskmine metsade vanus 45 aastat, palju on noorendikke. Metsade koosseisus on peamiselt kuusk, kask ja mänd. Halli lepa osakaal on nullilähedane.
Töödel oli 2017. aasta augustini abiks oma metsaväljaveotraktor, mille Leedu pätid kahjuks ära varastasid.
Toetusi ei armastanud Elmut toona kasutada ega tee seda praegugi. Vahepeal proovis noorendike hooldamise toetust, aga tuldi kontrollima ja leiti, et kahel eraldisel ei olevat töö tehtud. Kuigi lõpuks jäi õigus Elmutile, otsustas ta edaspidi hakkama saada ilma riigi abita. „Kes õigesti toimetab, peab seda suutma,” leiab ta.
„Öeldakse, et issanda loomaaed on kirju, nii ka metsaomanike seltskond,” räägib ta metsaomanike kohta üldisemalt. Küll aina vähem, kuid tema hinnangul on ka neid, keda huvitab ainult raha ja kes
39 Arukask, K. ja Hansen, R. 2013 – ELMUT KÖÖSEL. Eesti Erametsaliit
40 Parim talumetsamajandaja on Elmut Köösel Pärnumaalt. Maaleht, 27.07.2013
leiavad, et peale meid tulgu või veeuputus. „Kahjuks just need viimased kujundavad negatiivse pildi ühiskonnale, mida omakorda oma eesmärkide saavutamiseks võimendavad nn rohelised metsakaitsjad,” on mees märganud. „Tänapäeval on ju nii, et kellel ligipääs meediale, seda pannakse linnainimeste poolt tähele.”
Elmuti arvates on siiani tunda ka 1990. aastatel alguse saanud RMK negatiivset suhtumist erametsandusse. „Minu ümbruses on riigimetsamaad, õigem oleks öelda olid,” täheldab ta. „Nüüd on need väga suured raiutud alad.”
Riigi poolt on Elmut saanud siiski ka midagi vajalikku, nimelt kaks tasuta metallist puusaproteesi. „Eks see paneb ka minu tööde vaibumise paika,” märgib ta. „Tuleb kõigest üle olla ja edasi elada – selle nimel, et minu praegusi metsi hooldavad samamoodi südamega edasi minu lapsed ja lapselapsed. Loodan, et ka neis on metsamehe geen ja et nad näevad ka metsas ilu.”
2013. aasta võitja ja osalejad
Parim talumetsamajandaja
Elmut Köösel, Pärnumaa
Rein Jürimäe, Hiiumaa
Ants Kõomägi, Valgamaa
Margo Pärn, Raplamaa
Kui üheksakümnendate algul autojuhiamet majandis lõppes, otsustas Hallan Muusikus omal käel toimetama hakata. Alustades pooleteisest hektarist maja juurde erastatud maast, sai aegapidi juurde ostes Mõtuse talu suuruseks ligi 80 hektarit, millest metsa on 26,5 hektarit ja ülejäänud põllumaa. Põhisissetuleku tagamiseks on aga vaja põllumaad juurde rentida, metsast seda paraku ei saa.
Ta tegeles lisaks oma metsast küttepuude varumise ja müümisega. Hea läbisaamine oli metsaomanikul ka jahimeestega.
Kuigi erialast koolitust ei ole Hallan saanud, on ta tähelepanelikult järginud põlvest põlve edasi antud tarkusi. Noorena töötas ta mõnda aega Triigi metskonnas ja jättis sealt meelde vanemate meeste tegemisi.41
Hallani jaoks on metsaga tegelemine puhkus. Oluline ei ole niivõrd
metsast saadav tulu, kuivõrd see, et metsal läheks hästi. Kõik metsakasvatuslikud tegevused on läbi mõeldud ja hästi korraldatud. Metsa majandab ta koostöös ühistuga.
Hallan on ise öelnud, et talle meeldib jälgida metsa arenemist ja muutusi, mis on näha pärast tehtud töid. Tegevust kavandades on ta püüdnud oma senistest vigadest õppida.
Tõnu Mändla on oma metsa eest hoolt kandnud alates oma esivanemate tallu tagasi kolimisest. Metsa majandamine ongi Tõnu peamine tegevus ja selle juures ta mööndusi ei tee. Mitmekordse vanaisana pärandab ta oma teadmisi metsast edasi lastelastele ja käib nendega koos metsas seenel ja marjul.
Tõnu on ainsana võitnud metsamajandajate konkursi kahel korral – ka aastal 1999 sai ta esikoha. Loe tema kohta pikemalt lk 14.
Tema metsades avaldasid komisjonile muljet suured uuendusmahud. Ka noorendikud olid korralikult hooldatud. Valgustusraied olid metsas tehtud õigel ajal ja hoolsalt ning juba olid plaanid tehtud, millal tuleks järgmised ette võtta.
Metsas on olnud ka ulatuslikke tormikahjustusi, mis on likvideeritud. Kahjustatud aladel on metsad uuendatud.42
Praegu on Hallanil metsa juurde ostetud – pidev laienemine ongi tema plaan. „Tänavuaastane põud ja kliimasoojenemine hakkab tunda andma, eriti pinnapealsete juurtega kuuse puhul,” on ta veidi murelik. „Kuidas see kuusekasvatus tulevikus välja hakkab nägema, ei tea. Omal ajal sai kaski istutatud, kuigi paljud ütlesid, et mis sa tast ikka paned. Nüüd on näha, et oli õige tegu.”
Monokultuure Hallan ei ihka. Enda rajatud metsades teeb ta juba esimesi harvendusi. Tööd on veel küll ja küll. „Metsaomanik peab lõikama siis, kui vaja on,” lisab ta. „Üraskikollete vastu pole keegi kaitstud. Alati kõike ei tahagi raiuda, aga oled nagu sunnitud.”
2014. aasta võitjad ja osalejad
Parim metsamajandaja Hallan Muusikus, Lääne-Virumaa
Tubli metsauuendaja Maret Soobik, Viljandimaa
Tubli metsale uue võimaluse
andja Madis Kinks, Valgamaa
Tubli eurotehnika võimaluste kasutaja Aare-Villu Kattel, Hiiumaa
Tubli pärandkultuuri hoidja ja loodushariduse edendaja Priit Adler, Lääne-Virumaa
Tubli teede ehitaja Roman Šmeljov, Ida-Virumaa
Tubli noore metsa hooldaja Arvo Kruup, Raplamaa
Pildil 2015. a kokkutulekul osalejad.
2015. aasta võitjad ja osalejad
Parim metsamajandaja Tõnu Mändla, Valgamaa
Tubli metsakultuuri kandja
Tiit Linnamägi, Raplamaa
Tubli püsimetsa majandaja
Andres Sõnajalg, Pärnumaa
Tubli metsa mineviku vaatleja ja tuleviku planeerija Andres
Tõnisson, Põlvamaa
Tubli teede ehitaja Ilmar Ait, Võrumaa
Tubli maaparandaja Rimmukas OÜ, Viljandimaa
Tubli metsauuendaja
Eremka OÜ, Pärnumaa
Tublid kaasomanikud Lea Türnpu, Ain Einberg, Kaalu Kirme, Hiiumaa
Männi talus alustasid Ajaotsad majapidamist juba 1988. aastal, kui tollane edumeelne majandijuht andis neile talupidamise proovimiseks 10 hektarit maad. Algul tegeleti hoogsalt ka loomakasvatusega, hiljem spetsialiseeruti viljakasvatusele. Metsamaad oli pere valduses üle 150 hektari. Talutööd olid korraldatud nii, nagu vanasti kombeks: suvel tehakse põllutöid, talvel metsa. Halumasinast tulid küttepuud nii omale kui ka teenusena.
Lisaks oma perele pakuti tööd kolmele inimesele nii põllul kui ka metsas.
Ehkki talu metsad koosnesid algselt vaid lepikutest, oli eesmärk, et istutus- ja hooldustööde tulemusena jääb tulevastele põlvedele ilus mets. Istutatud oli nii kuuske, mändi kui ka kaske, põlised heinamaad said kuivendatud ning kasu sellest oli juba siis näha.
“Noorendike hooldamist soovitatakse teha 2–3 aasta tagant, aga meil on metsamaad, kus rohi kasvab väga edukalt, nii et teeme neid töid igal aastal,” selgitas Rain toona portaalile Põllumajandus.ee. „Puhtaks on vaja raiuda ka põllukraavid. Ega see töö tulu too, aga on pikaajaline investeering. Kui maad on sulle kätte antud, tuleb nende ka eest hoolitseda.”
Palju tegemist oli kärsakatest lahtisaamisega – mitu aastat oli vaja hävinud taimi välja vahetada, pritsimisi teha ning vaadata, et metsloomad noortaimi ära ei sööks.
Ühistu teenustest kasutas Rain nõustamisvõimalust, metsa väljaveo teenust ning maapinna
ettevalmistamist. Vajalikud istutus- ja hooldustööd tegi ta peamiselt ise.43
Olulisel kohal oli ka vanade kuivenduskraavide rekonstrueerimine, et metsast liigne vesi ära juhtida. Raini jaoks oli tähtis, et need ei lõikaks metsa sirgelt, vaid säilitaks oma esiisade aegse paigutuse.44
Praegu jätkab Rain põllumajanduse kõrval ka metsade majandamist. Hooldusi arvukates noorendikes teeb ta ikka ise, ent kui vaja, löövad ka teised pereliikmed kaasa. Pojal on lisaks omad metsad.
Suuremaid raieid polnud vajadust tükk aega teha, aga nüüd tuleb ka see töö ühistu kaudu ette võtta. „Ürask tuli sisse,” räägib Rain. „Alguses võitlesin, tegin raieid ja vedasin õigel ajal välja, aga vist liiga vähe, tuli tagasi. Visa vend.”
Erametsade majandamine on Raini hinnangul läinud üldiselt paremaks. Ta leiab, et metsapoleemikas on põlvkondadevahelised erimeelsused. „Noorem sugupõlv
43 Rain Ajaots: minust jääb maha ilus mets. Põllumajandus.ee, 01.02.2017
44 Parim metsamajandaja 2016: Rain Ajaots. Eesti Erametsaliit
leiab, et tuleb kõvasti raiuda, vanem ütleb, et võiks mingit tagavara hoida. Ma ei ole lageraie vaenlane, sest see on kõige parem viis metsa uuendada, aga minu arvates võiks seda vähem teha. Liiga palju on välja võetud. Metsa löödi jubedad harvesterid sisse, see on põhjus, miks paljud metsamehed jäävad tööta. Teine asi, et pole enam piisavalt palju metsa, mida majandada. Eks nad peavad hakkama midagi muud tegema. Eluaeg on neid olnud, kes nurisevad. Ise tuleb ikka kõvasti vaeva näha, eriti talumehel.”
Liidia majandab oma kodutalu naabruses ligi 20 hektarit metsa, mis on suguvõsa käes olnud alates 1884. aastast. Enniste talu maadel on üles kasvanud kuus põlve.
Metsamajandamine ei ole siin intensiivne, pigem on see omamoodi pensionifond, mis teenib aastas paar tuhat eurot pensionilisa.
Metsamajandamise tähtis osa on puude järelkasvu eest hoolitsemine, tuleb istutada taimi ja puhastada kasvukohti võsast ja liigsest rohust. Lisaks on ligi 2 hektarit maadest ümbritsetud ulukiaedadega, tänu millele saavad männid rahulikult sirguda.
Metsas on ka alasid, kus loodus saab toimetada omasoodu. Näiteks sirgub seal teiste seas kuusk, mille vanus võib ulatuda aega, mil Enniste talu maad mõisa käest välja mõõdeti.45
Perenaine võtab ka ise tihti sae kätte, tehes valgustusraiet või kultuurihooldust. Samuti lööb ta kaasa istutustöödel.46
see majandaminegi aitab. Vähemalt küttepuid jagub tänu üraskitele!”
2016. aasta võitjad ja osalejad
Parim metsamajandaja
Rain Ajaots, Harjumaa
Tubli metsakasvataja
Karo Mets, Pärnumaa
Tubli talukultuuri hoidja
Heli Vahing, Harjumaa
Tubli tulevikku vaataja
Merit Kvatš, Pärnumaa
Kogukonda hoidev metsaomanik
Agu Takis, Hiiumaa
Ka Liidia poeg on edukas metsamees ning emal metsatöödel abiks. Aga mitte ainult – Liidia on välja andnud ka luulekogu „Ja tähed langevad koidikul”, pildid sinna joonistas poeg Sven.
Metsamajandamine Liidia maadel on pärast konkurssi jätkunud samal viisil ja mahus. „Ikka on töid tehtud, võsa võetud, istutatud, metsa maha võetud – kõike on tehtud,” ütleb Liidia. Ta leiab, et ka arengud erametsanduses laiemalt pole kurta, inimesed on agarad, istutavad ja teevad metsas tööd.
Järgmisena on plaanis kuusekooreüraski rüüstatud metsa koristus. „Pooled kuused on kuivanud,” kurdab naine. „Aga mis
45 Tänavune parim metsamajandaja on Liidia Köster. ERR, 12.08.2017
46 Õuemaa, T. Parim metsamajandaja on Liidia Köster Läänemaalt. Lääne Elu, 12.08.2017
2017. aasta võitjad ja osalejad
Parim metsamajandaja
Liidia Köster, Läänemaa
Põlvest põlve metsamajandaja
Karl Axel Adelman, Läänemaa
Teadmistepõhine metsamajandaja
Andres Tammeveski, Hiiumaa
Noor metsainvestor
Daniil Starodubtsev, Ida-Virumaa
Kogenud metsakasvataja
Starforest OÜ, Pärnumaa
Professionaalne metsamajandaja
Metsamaahalduse AS, Viljandimaa
Biomajanduse edendaja
Ökokütus OÜ, Põlva- ja Võrumaa
Pealehakkaja metsaomanik
Kairi-Kristiine Haller, Pärnumaa
Pika vaatega metsakasvataja
Sindlivabrik OÜ, Raplamaa
Mäehansu talu metsas tehakse tööd suuresti koos. Ühised on näiteks istutustööd, pere peale on ära jaotatud ka metsahooldus. Suuremaid raieid tellib pere teenustööna. Kokku on Salumäedel metsa 106 hektarit, osa sellest on talule tagastatud, osa aga erastatud ja juurde ostetud.
“20 aastat on pikk aeg ja ühtteist paistab välja ka,” kommenteeris Lauri Salumäe oma pikka kogemust valdkonnas Maalehele. „Mets kasvab selle ajaga kümme meetrit.”
Pere majandab põhimõttel, et igal aastal võetakse hektar või paar lagedaks ning istutatakse uus.
“Ühevanust metsa ei ole, ei peagi olema,” tõdeb Lauri. Oma metsa hooldades on tal korduvalt tulnud rinda pista ulukikahjustustega, 2010. aastal tuli ka üsna palju tormimurdu koristada, viimastel aastatel kimbutab põud kultuure.
Metsa kõrval peetakse talus kitsi ja lambaid, valmistades kitsejuustu ning villatooteid. Lauri on igapäevaselt ametis aga metsataksaatorina47 ning on ka Rakvere Metsaühistu nõukogu liige.
Oma metskasvatamise kogemust jagab ta kõigi huvilistega õpperajal, kus saab hea ülevaate sellest, kuidas eri vanuses mets kasvab, milliseid töid seal tehakse ning kuidas metsa uuendamisel ja kasvatamisel ka teiste metsaelanikega ühist keelt otsitakse.48
Pärast konkursivõitu on talus rajatud võsamaa arvelt 2,5 hektarit kuusekultuuri, seega metsamaa pindala on suurenenud. Metsa kogutagavara on samaks
jäänud, seega iga-aastane raie on juurdekasvuga kooskõlas.
Viimaste aastatega on süvenenud kuuse-kooreüraski kahjustuste oht, mis on paljuräägitud kliimamuutuste tagajärg. Seega on tulnud vanemaid kuusikuid rohkem raiuda. Sellegipoolest on metsa juurdekasvus noorte kuusikute osakaal suurenemas.
„Kuna meil on metsa küpsusvanus võrreldes metsa raiesse minemise ajaga 10–15 aastat väiksem, siis on võimalik valida lõppraiesse minevaid metsi,” lisab Lauri, kelle sõnul on männikute ja kaasikute raiesse minek edasi lükatud.
Teine probleem on kevadiste istutuste väiksem kasvamaminek kuiva tõttu, enam on taasrajamisele minevaid metsakultuure.
Ajakirjandus on Lauri hinnangul süvendanud metsamajandaja ja -omaniku negatiivset kuvandit.
”Eriti tõhus on olnud Postimehe roll selles, samuti sekundeerivad kohtud, kes üldjuhul langetavad otsuseid metsaga seotud omandiõiguse kahjuks ja nn
47 Viiron, K. Lauri Salumäele tõi parima metsamajandaja tiitli armastus metsa vastu. Maaleht, 30.08.2018
48 Lauri Salumäe - parim metsamajandaja 2018. Rakvere Metsaühistu uudised, 21.08.2018
looduse õiguse kasuks,” kritiseerib mees. „Looduse õigus on välja mõeldud teatud ringkondade poolt, loodus ise ei mõtle arusaadavalt midagi. Samuti on igaüheõiguse roll metsa üle otsustamisel võtmas võimust metsamajanduse suhtes riigimetsas.”
2018. aasta võitjad ja osalejad
Parim metsamajandaja
Lauri Salumäe, Lääne-Virumaa
Innukas metsauuendaja + AS Plantexi / Juhani Puukooli eriauhind Mare ja Heini
Kunimägi, Viljandimaa
Metsamajanduse tulevikutegija
+ Deskise eriauhind
Mikk Vakkum, Järvamaa
Tubli hobimetsaomanik
Märt ja Oliver Koitmaa, Tartumaa
Ühistegevust toetav metsaomanik
EELK Ridala Püha Magdaleena kogudus, Läänemaa
Tubli püsimetsamajandaja
Jüri Stroo, Lääne-Virumaa
Laiahaardeline metsaomanik
Ilmo Torn, Saaremaa
Professionaalne metsamajandaja
Tornator Eesti OÜ, üle Eesti
Taimetundja metsaomanik
Maive Vaarpu, Hiiumaa
Ardi Allikmetsa suguvõsa põlisesse asupaika jäävad metsad kujutavad endast suures osas endiste talude metsistunud heina- ja karjamaid, mis nõukogude ajal olid kolhoosi käes, enne seda kolme põlistalu valduses. Metsatööde üks sihte on järeltulijaile jätta paremad metsad.
Metsa on mees majandanud juba pikemalt, umbes pool metsast on ala, kus on tegutsenud ka ta isa. Tema metsamaal on muinsuskaitseja pärandkultuuriobjekte, metsa väiksemad lahustükid paiknevad piki maanteed. Seega tuleb metsa majandades arvestada paljude keeluvöönditega. Suure koduloohuvi tõttu on ta spetsiaalselt käinud kohapärimuse kursusel.
Pidevalt on käimas juurde- ja läbipääsude parandamine, seejuures püüab mees võimalusel järgida vana infrastruktuuri – põliseid metsateid ja vanu kraave. Teede taastamise ja hooldamise üks sihte on, et ka teised maastikul paremini liikuda saaksid.
Ardi järgib metsas tegutsedes peale metsaseaduse ka vana talupojatarkust ja häid tavasid. Näiteks jäävad teede äärde kasvama puisturibad, lageraiet planeerides jättis ta naabri elamule puhvriks oleva metsaosa kasvama jne.49
Ainuüksi metsade majandamisest mees ei elatu, vaid peab koos pojaga ka talu. Metsamajandamist ja talupidamist näebki mees komplekssena ega ole rahul, et kumbki tegevus on eri ministeeriumi all.
Ardi toonitas, et peab oluliseks talumetsandust ja metsade
alleshoidmist. “Lähed oma metsa, hing puhkab, vaatad, mida teha saab,” sõnas ta. “Varem olin maamõõtja, tegelesin maade tagastamisega. Siis paljud võtsid kompensatsiooni, kuid kahetsevad nüüd, et ei võtnud maad.”50
„Majandan praegu rohkem neid metsi, kuhu hindajatega ei jõudnud,” ütleb Ardi praegu.
„Majandatava metsamaa pindala on sama, kuid välja võib arvata selle osa, kus olen taastanud endist puisniitu ja loopealset oma kulu ja kirjadega. Võrreldes konkursi ajaga jätan praegu metsa looduslikule uuendamisele ja aitan võsakaga uuel metsal kasvada.”
Ardi on ka ühiskondlikult aktiivne –ta on muidu pigem allaheitliku Eesti rahva seas üks väheseid, kes ei pelga oma seisukohti väljendada ka meeleavaldustel.51
49 METSAMAJANDAJATE KONKURSS 2019. koht, parim metsamajandaja 2019, maaelu taastaja ja hoidja - Ardi Allikmets. Eesti Erametsaliit, https://erametsaliit.ee/metsamajandajate-konkurss-2019/. Vaadatud 30.10.2023.
50 Viiron, K. Parim metsamajandaja peab oluliseks talumetsandust ja metsade alleshoidmist. Maaleht, 26.09.2019
51 Vihuri, V. Protestil osalenu rääkis politseibussis kogetud alandusest. Meie Kirik, 15.04.2021
2019. aasta võitjad ja osalejad
I koht Ardi Allikmets, Harjumaa
II koht Martin Kõdar, Viljandimaa
III koht Martin Kalk, Põlvamaa
Toomas Härm, Pärnumaa
Jan Pulk, Pärnumaa
Relsiit Haldus OÜ, Võrumaa
Tiit Toobal, Viljandimaa
Aivo Liiv, Jõgevamaa
Margus Loogna, Lääne- ja Raplamaa
Urmas Orusalu, Jõgevamaa
Madis Arm, Ida-Virumaa
Kükkeri Ait OÜ, Jõgevamaa
TÜ Eesti Ühismets, Põlva- ja Tartumaa
Mihkel Jürissoni metsaomand on parasjagu nii suur, et majandamine tasub end ära, kuid mitte liiga suur –peremehel on võimalik iga metsaosa iseloomu tundma õppida ja leida sinna kõige paremini sobivad võtted.
Mihkel majandab enda pere ja ettevõtte Jürmets OÜ metsi nii Pärnu-, Järva-, Rapla- kui ka Saaremaal – kokku 1380 hektarit, sellest 19,34 hektarit on Natura alasid, leidub ka üks vääriselupaik.
Lisaks teeb Mihkli ettevõte metsaöid ka teistele metsaomanikele.
Mihkli vanavanemad olid samuti metsandusega seotud. Lapsena tegeles ta isegi kultuurihooldusega: seadis vikati pakiraamile ja sõtkus mitu kilomeetrit mööda külavaheteed, et noori kuuski rohu seest välja niita. Kodukülas asunud taimlas oli võimlaus rohimas käia.52
Ettevõtlust alustas mees omal ajal korvipunumisega, mis tõi perele leiva lauale juba nõukaaja lõpus ja pani ka aluse talus vajalikele investeeringutele.
Praegu tegeleb ta nii põllumajanduse kui ka metsandusega, seega on tegevust ja sissetulekut aasta ringi. Talu tuumik on tagastatud maad, kuid suurem jagu on juurde erastatud ja ostetud. Palju on kolhoosi ajal põllumaadele istutatud või ise kasvanud metsi, kus tuleb kasutada erinevaid raie- ja hooldusvõtteid. Harvendustega kasvavad puistute tagavarad ja ka boniteet. Mõnikord võib katsetada ka püsimetsandusele iseloomulikke võtteid, näiteks aegjärgset raiet.
„Raiume pigem vähem, muid töid teeme natuke rohkem,” ütleb Mihkel praegu. „Kuuske olen
siiamaani palju kultiveerinud, nüüd ringi vaadates näen, et sellega peaks tagasihoidlikum olema.”
Viimasel ajal on ürask ka Mihkli metsas palju pahandust teinud – suured puude grupid on kuivanud. „Sel aastal on kaks üraskipõlve läbi käinud ja kolmas tõstab pead,” ütles ta suvel.
See on Mihkli arvates tunde küsimus, mida seoses kliimasoojenemise ja üraskirüüstetega kultiveerima peaks. „Männiga on lihtsam, aga sõltub ka põtrade arvukusest. Mõne koha peal on nad isegi suure maantee ääres söönud.
Nende arvukus ei saagi vist kunagi paika – metsameeste meelest on palju, jahimeeste arust vähe.”
2020. aasta võitjad ja osalejad
I koht Mihkel Jürisson, Jürmets OÜ, Pärnumaa
II koht Johannes Nirgi, Lääne-Virumaa
III koht Peeter Änilane, Peeter ja pojad OÜ, Tartumaa
Deskis OÜ eriauhind Priit Orupõld, Raplamaa
Alexela eriauhind Valdu ja
Mare Reinaas, Raplamaa
Systemseparation Ltd eriauhind Ahto Ülemaantee, Hiiumaa
Priit Adler, Lääne-Virumaa
Erkki Jõeäär, Ida-Virumaa
Risto Kiisk, Tartumaa
Birch Lagoon, Tartumaa
Aigar Paas, Võrumaa
Koit Paasma, Viljandimaa
Maie Rebane, Valgamaa
Orm Tammepuu ja Riin PallonTammepuu, Raplamaa
Ülo Tuvi, Viljandimaa
Gunnar Lepasaare pere on Alutaguse kandis juba 300 aastat toimetanud. Tema isa, loodusmees Juhan Lepasaar oli esimene, kes hakkas seal kandis lendorava kaitsmise vajadusest rääkima.
Oma metsa on Gunnar saanud nii pärimise kui ka 20 aastat tagasi riigilt hüpoteegiga ostmise teel – kunagisest mõnekümnest metsahektarist talumetsast on tänaseks saanud umbes 185 hektarit.
Enda sõnul majandab ta metsa oma laste ja lastelaste tuleviku jaoks – et neile väärtuslik pärand jätta ning samal ajal ka ise maal ära elada, sest linna kolimist ja oma traditsioonilisest eluviisist loobumist ta endale ette ei kujuta.53
Töid teeb ja organiseerib Gunnar oma metsas ise. Kuna talle kuulub ka metsamajandamisega tegelev ettevõte, on vajalik tehnika ja oskuslikud töötajad omal olemas.54
Gunnari puhul jäi hindamiskomisjonile silma panus metsade kasvatamisse ja maaparandusse. Kuna suur osa Lepasaarte pere metsast langes 2000. aastate alguse Tudu tormis, on nad viimased aastakümned palju pingutanud, et nendest aladest kaunid noored metsad kujundada.55
majandamisele ranged piirangud.
Alates parima metsamajandaja tiitli saamisest on tema metsast täiendavalt kaitse alla läinud 40 hektarit. Seoses rangemate piirangutega tegi Gunnar sel sügisel esmakordselt valikraiet. „Juurutasin nn püsimetsandust, mille tulemusi hakkan edaspidi nägema pärast igat tugevamat tormi,” kirjeldab ta. „Esimene sügistorm võttis kümmekond puud. Ümbritsevatelt kaitsealadelt levivaid üraskikahjustusi tuli likvideerida 35-aastases kuusikus.”
Sel kevadel istutas Gunnar esmakordselt kuuse asemel lehist, mis näitas kuusega võrreldes palju paremat vastupanuvõimet põuale ja juurdekasv oli samuti muljetavaldav.
„Paremaks ei ole midagi erametsaomaniku seisukohast läinud,” tõdeb Gunnar. „Õnneks on oma võrgustik ja mõistlik metsaühistu toeks.”
Tänaseks on suur töö ära tehtud, kuid tuleviku osas puudub selgus, kuna aina laienevad lendorava kaitsealad seavad isegi noorendikesse metsade
2021. aasta võitjad ja osalejad
I koht Gunnar Lepasaar, Ida-Virumaa
II koht Olev Matt, Ökoteh OÜ, Tartu-, Põlva- ja Valgamaa
III koht Rain ja Ralf
Elfenbein, Raplamaa
III koht Magnar Alev, Mapomets OÜ, Valgamaa
Meelis Haljaste, Valgamaa
Andrus Lasn, Pärnumaa
Reena Ailt-Tamm, Pärnumaa
Anti Kalle, Hiiumaa
Olev Lillemets, Pärnumaa
2021. aasta parimad metsamajandajad sama aasta kogu pere metsapäeval Pärnus.
53 Eesti parimaks metsamajandajaks sai Ida-Virumaa metsaomanik Gunnar Lepasaar. Eesti Erametsaliidu uudised, 21.08.2021
54 METSAMAJANDAJATE KONKURSS 2021. koht – Parim metsamajandaja 2021 Gunnar Lepasaar. Eesti Erametsaliit, https://erametsaliit.ee/metsamajandajate-konkurss/metsamajandajate-konkurss-2021/. Vaadatud 30.10.2023.
Ülari Metsaveer, Pärnu-, Lääne-, Harju- ja Lääne-Virumaa
Deskis eriauhind
Ilmar Saabas, Pärnumaa
Forestplanteri eriauhind
Mark Kostõgov, Võrumaa
Alar Urbas, Lääne-Virumaa
Kalev Krautmann, Lääne-Virumaa
Kätriin-Margeri ja Maire
Laanemets, Raplamaa
52 Adami, K. Metsamees Mihkel Jürisson: Eesti rahvas jääb kogu aeg vaesemaks. Pärnu Postimees, 03.10.2020
55 Kartau, M. Parim metsamajandaja Gunnar Lepasaar: olge nüüd korra vaikselt, kuulake, kuidas mets kasvab raginal! Metsaleht, 26.08.2021
Andrus Niit majandab metsa ligi 70 hektaril. Maad on kõik kodu juures kompaktselt koos, osa on perekonna põlistalu, muu sugulastelt ja naabritelt juurde ostetud. Talukoht on teada juba 17. sajandist.
Jätkusuutlik majandamine, liigirikkuse suurendamine ja tulevastele põlvedele millegi erakordse loomine on põhimõtted, mille järgi selles talus metsi majandatakse.56
Komisjon tõi tema puhul välja pikaajalise vaate metsandusele ja oma metsast saadud materjali maksimaalse kohapealse kasutamise – Andruse kodutalu palkehitised on valminud oma metsadest saadud puidust. Kõik on ise tehtud – mees oskab lisaks puutööle ka sepistamist, elektrivärki, müüriladumist ja kõike muud, mida talus tarvis läheb.
„Kõikvõimalikke metsamajanduslikke töid olen teinud,“ ütleb Andrus. „Kuivenduskraavid, metsateed,
istutamine, metsataimede pritsimine ulukitõrjevahenditega, seemnete külvamine, erinevad raiumised jne.“
Hooldamine ja raied Valgamaa mägisel maastikul on paras pähkel. Sellele vaatamata armastab Andrus ise teha saetöid ja noorendike hooldust, ka poeg lööb kaasa. Valgamaa metsaühistu kaudu tellitakse taimed, suuremad raied korraldab metsaomanik pigem tuttavate kaudu – kuna ta ise on Luua metsanduskooli haridusega, siis tutvusringkonnas metsaettevõtjaid jagub.
Kui kuused-männid-kased lähevad müüki nagu ikka, siis väärispuitu (saar, jalakas ja teised kõvalehtpuud) kogub mees pensionisambaks.
Tema lemmikkoht on mäenukk, millel kõrgust 170 m merepinnast.
Selle tipus on lõkkekoht, nõlvadel tärkamas tulevane dendropark –üksikute vanade puude kõrvale on kasvama pandud väikesed punased ja harilikud tammed, lehised, pöögid,
56 METSAMAJANDAJATE KONKURSS 2022. Eesti Erametsaliit. https://erametsaliit.ee/ metsamajandajate-konkurss/metsamajandajate-konkurss-2022/. Vaadatud 30.10.2023.
57 Kartau, M. Andrus Niit rajab dendroparki künkale, kust on näha kogu tema mets. Maaleht, 02.08.2022
„Kui on vaja lageraiet teha, käin metsa läbi ja palun igalt puult andeks,” märgib Tiina Ruul. „Aga mingi puukallistaja ma ei ole. Saan aru, et metsa on vaja majandada.“
Tiina metsandik koosneb nii tema enda kui ka abikaasa esivanemate talukohtadest, ümbruskonnas on maid ka juurde ostetud. Kuna mõlemad töötasid varem riigimetsas ja on metsandusharidusega, siis on see loogiline erialase tegevuse jätk. Lisaks majandab Tiina ka oma laste metsasid.
võetud paremad puud ja ülejäänu jäetud võsastuma. Praeguseks on metsaomanik need alad korrastanud, elujõulise uuenduse välja puhastanud ja sinna-tänna istutanud ka võõrpuuliike, näiteks nulgusid. Mõned kõvalehtpuud on ka koosseisus, aga ekstra ta neid ei kasvata, kuna ei näe neile lähiajal turgu. Üsna palju on naise valduses ka metsastatud mittemetsamaid –need ongi ainsad, kuhu Tiina istutab.
sitka kuused. Lehistest on selle talu metsa rajatud ka kultuure.
Lisaks peab Andrus ka mesilasi, kes metsas korjel käivad. Korilust harrastatakse oma tarbeks.57
2022. aasta võitjad ja osalejad
I koht Andrus Niit, Valgamaa
II–III koht Eve Reose, Raplamaa
Ilmar Josua, Lääne-Virumaa
IV–XIII koht Luua Metsanduskooli eriauhind Kalju Pukk, Võrumaa
SystemSeparation Ltd eriauhind
Maalehe lugejate lemmik Siim
Tamm ja Gerly Trolla, Võrumaa
Forestplanteri eriauhind
Rene Verlin, Pärnumaa
Deskis OÜ eriauhind
Ly Kokla, Hiiumaa
Mart Kase, Valgamaa
Mihkel Pavelson, Valgamaa
Kalmer Rattik, Tartumaa
Raivo Roosi, Viljandimaa
Ivo Valter, Jõgevamaa
Pärast abikaasa surma 6 aastat tagasi metsade majandamist üle võttes püüdis Tiina esialgu kõvasti istutada, aga pärast seda, kui mitu kultuuri järjest erinevatel põhjustel ära kuivasid, otsustas ära kasutada kohapealseid soodsaid tingimusi loodusliku uuenduse tekkeks, valmistades vaid maapinda ette. Niiskel ja viljakal maal hakkab mets ise kasvama. Looduslikult kasvama läinud taimed on tugevamad ja loomade jaoks vähem atraktiivsed. “Ette kasvatatud taimed on justkui broiler ning need ju ongi ahvatlevamad süüa,” ütleb Tiina.
Küll aga on sobiva koosluse loomiseks vaja kõvasti hooldustöid teha. Palju on ka metsa, mis vajab juba harvendusraiet. Eesmärk on hoida metsad korras ja parandada nende liigilist koosseisu. Valdavalt on tegemist segametsadega, kus ilma hooldamiseta oleks puistu koosseisus enamuspuuliik kas hall lepp või haab.
Tiina kodutalu ümbruses on kujunenud midagi püsimetsalaadset. Varasemalt on seal tehtud nn talunikuraiet – välja
Mõned naise kinnistud asuvad Nigula looduskaitseala piiranguvööndis, on veekaitsetsooni alasid, väikekonnakotka püsielupaiga sihtkaitsevöönd, hoiuala. „Minu jaoks on oluline raierahust kinnipidamine;“ ütleb Tiina.
Tiina on oma metsas korraldanud ka loodusretkesid. Praegu käivad turistibussid ta koduõues iluaeda vaatamas, mida naine hea meelega ka näitab.58
Tiina arvates tõi talle parima metsamajandaja tiitli pidev tegutsemine ja oma metsa tundmine. „Laua taga istumisest ei piisa, tegutsema peab. Oma metsaga peab olema tuttav ning teadma, mis seal toimub. Ja ei tohi karta eksida, me kõik teeme vigu,“ ütles Tiina auhinda vastu võttes.59
2023. aasta võitjad ja osalejad
I koht Tiina Ruul, Pärnumaa
II koht Rein Jürimäe, Hiiumaa
III koht, Keskkonnainvesteeringute
Keskuse eriauhind
Peeter Änilane, Tartumaa
Deskis OÜ eriauhind
Janar Jaaniste, Raplamaa
Forestplanteri eriauhind
Toomas Jervson, Lääne-Virumaa
SystemSeparation ja STIHL eriauhind
Matti Ilmari Kauko, Pärnumaa
Maalehe lugejate lemmik
Jüri Ketner, Tartumaa
Luua Metsanduskooli eriauhind
Fredi Vilumets, Ida-Virumaa
Jüri Kruus, Lääne-Virumaa
Jaan Lugenberg, Lääne-Virumaa
Metsagrupp, Andro
Lemmik, Pärnumaa
Jaan Põrk, Valgamaa
Riho Saar, Valgamaa
Malle Ja Hugo Tomson, Pärnumaa
58 METSAMAJANDAJATE KONKURSS 2023. Eesti Erametsaliit, https://erametsaliit.ee/metsamajandajate-konkurss-2023/. Vaadatud 30.10.2023.
59 Aasta metsamajandaja on Tiina Ruul Pärnumaalt. Eesti Erametaliidu pressiteade, 29.08.2023