Sinu Mets nr 75

NR 75 METSA ÕPPELEHT

Märts 2025

Pärandkultuur metsas pole piirang, vaid võimalus Õige kaitsevarustus metsatöödel päästab elu Metsateadlane Ivar Sibul heidab pilgu aasta puu saare südamesse Virumaa Metsaühistu tööpiirkond hõlmab Eestis ainulaadset kaevandusmaastikku Aasta orhideeks valiti Eestis haruldane püramiid-koerakäpp

Vara metskonnas kasvanud AIRIIN VAASAst sai värske Euroopa kliimasaadik

METSAÜHISTUD Metsaühistu on metsaomaniku esimene partner metsa majandamisel. See on piirkondlikke ja ühiste huvidega metsaomanikke koondav organisatsioon, kus pakutakse metsanduslikku nõustamist ja erinevaid metsamajanduslikke teenuseid.

Eestis on ligi 30 aktiivselt tegutsevat metsaühistut. Ühistu

Tegevuspiirkond

Telefon

E-post

Ambla Metsaühistu

Järva maakond

5666 5252

toomas.lemming@gmail.com

Koduleht

Põhja-Eesti Metsaühistu

Harjumaa, Raplamaa, Järvamaa, Lääne-Virumaa

5822 8555

pohjaeesti@metsauhistu.ee

pohjaeesti.metsauhistu.ee

Eesti Kaugmetsaomanike Liit

Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Pärnumaa

502 1260

kaugmets@gmail.com

www.kaugmets.ee

Eesti Metsamajandajate Selts

üle Eesti

511 7974

info@eestimetsamajandajad.ee

www.eestimetsamajandajad.ee

Hiiumaa Metsaselts

Hiiumaa

5648 8601

aira.toss@erametsaliit.ee

www.metsaselts.hiiumaa.ee

Läänemaa Metsaühistu

Läänemaa

5348 3252

laanemaa@metsauhistu.ee

laanemaa.metsauhistu.ee

Kesk-Eesti Metsaühistu

Jõgevamaa, Tartumaa, Viljandimaa Järvamaa

5388 4999

keskeesti@metsauhistu.ee

keskeesti.metsauhistu.ee

Metsahuviliste Selts

üle Eesti

505 1201

metsa.huviliste@gmail.com

www.metsanoustaja.ee

Metsanduse Arendamise Ühing

Tartumaa, Põlvamaa, Valgamaa

520 5853

info@metsaareng.ee

www.metsaareng.ee

Minu Mets

Järvamaa ja sellega piirnevad maakonnad

5850 8100

ulle.lall@gmail.com

www.minumetsmtu.ee

Palamuse Metsaselts

Jõgevamaa

516 5817

ain.malm@erametsaliit.ee

www.palamselts.ee

Põlvamaa Metsaühistu

Põlvamaa

799 2515

polvamaa@metsauhistu.ee

polvamaa.metsauhistu.ee

Pärnumaa Metsaomanike Selts

Pärnumaa

505 0322

parnumaa.metsaselts@gmail.com

www.parnumaamos.ee

Rakvere Metsaühistu

kuni 90 km Rakverest

322 7845

rakvere@metsauhistu.ee

rakvere.metsauhistu.ee

Saaremaa Metsaühing

Saaremaa

504 5978

saaremaametsauhistu@gmail.com

www.smu.ee

Tallinna Metsaomanike Selts

üle Eesti

502 1260

metsaomanik@gmail.com

metsaomanikud.weebly.com

Tartu Jahimeeste Metsaselts

üle Eesti

527 1028

selts@jahimeestemetsaselts.ee

www.jahimeestemetsaselts.ee

Valgamaa Metsaühistu

Valgamaa, Viljandimaa, Tartumaa, Võrumaa

5649 3197

valgamaa@metsauhistu.ee

valgamaa.metsauhistu.ee

Vardi Metsaühistu

Raplamaa, Harjumaa

5385 3655

vardi@vardi.ee

www.vardi.ee

Viljandimaa Metsaselts

Viljandimaa

5347 7454

eha@vilmets.ee

www.vilmets.ee

Virumaa Metsaühistu

Ida-Virumaa

5664 0645

virumaa@metsauhistu.ee

virumaa.metsauhistu.ee

Viru-Lemmu Metsaselts

Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Järvamaa

5558 3777

guido.ploompuu@erametsaliit.ee

viru-lemmumetsaselts.edicy.co

509 6206

visametsad@gmail.com

www.metsanoustaja.ee

Võrumaa Metsaühistu

Võrumaa

522 9424

vorumaa@metsauhistu.ee

vorumaa.metsauhistu.ee

Vändra Metsaühing

Pärnumaa, Viljandimaa, Läänemaa

509 7926

vandrametsayhing@gmail.com

vandrametsayhing.eu

Ühinenud Metsaomanikud

üle Eesti

516 7650

info@eestimetsad.ee

www.eestimetsad.ee

Metsaühistu Eesti Metsad

üle Eesti

522 6485

kalev@eestimetsad.com

www.eestimetsad.com

Timber.ee Metsaühistu

Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Raplamaa, Viljandimaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Lääne-Virumaa

503 2122

metsauhistu@timber.ee

www.metsauhistu.timber.ee

Visa Metsaühistu

Metsaühistute kohta saab rohkem infot erametsaportaalist www.eramets.ee, Eesti Erametsaliidu kodulehelt www.erametsaliit.ee ja Keskühistu Eramets kodulehelt www.metsauhistu.ee.

juhtkiri

Eesti erametsaomanik aastal 2050

LAURA TOOMESOO

Milline võiks olla Eesti erametsaomanik 25 aasta pärast, aastal 2050? Võtsin tema profileerimiseks appi ChatGPT ja palusin tehisarul kirjutada muinasjutu 2050. aasta erametsaomanikust. Kas nutta või naerda, jääb igaühe enda otsustada.

ANNIKI LEPPIK

Sinu Mets toimetaja

ChatGPT, tehisaru

Õppeleht SINU METS

A

astal 2050 elas Eestimaal üks erakordne metsapärija nimega Juhan. Talle kuulus 25 hektarit metsa – mitte midagi erilist, lihtsalt tavaline Eesti mets, kus kasvasid männid, kuused ja mõni üksik kask, mis polnud veel kaitsealuseks kuulutatud.

Juhan mäletas aega, mil erametsaomanik võis oma metsaga teha midagi nii jaburat nagu majanduslikult mõistlikke otsuseid. Ta mäletas ka oma vanaisa jutte sellest, kuidas metsa müües sai osta traktori või lapsele korteri. Need olid muidugi vanad head metsiku kapitalismi ajad, kui inimesed uskusid, et omandiga kaasneb vabadus.

Aastal 2050 nägi Juhan oma metsa hoopis teistsugusena. Iga puu oli nummerdatud, selle kasvu jälgisid droonid ja metsa serval seisis viimane ametlik silt: „Raie eriloa taotlemiseks esitage kümme dokumenti ja tõendage, et mets ei ole koduks ohustatud samblikele“. Kui ta üritas midagi raiuda, pidi ta eelnevalt tellima mõjuanalüüsi kliimale, elurikkusele ja globaalsetele süsinikukvootidele. Juhan oli selle kõik kunagi poolikult läbi lugenud, aga umbes kolmanda peatüki juures vajus silm kinni.

Oli ka üks erand. Kui Juhan tahtis oma metsa hoopis riigile müüa, ei olnud vaja mitte midagi tõendada – piisav oli allkiri, et ta annab oma kinnisvara „rohevõrgu tugevdamiseks ja loodusväärtuste säilitamiseks“.

Hinna üle ei olnud muidugi mõtet tingida, sest hinnapoliitika lähtus „kogukondlikest väärtustest“. Need väärtused tähendasid, et müües sai ta umbes sama palju, kui tema vanaisa sai 1950ndatel heinamaad müües – kui üldse midagi.

Juhan arutas naabritega, mida teha. Üks oli juba oma metsa müünud ja kolinud Hispaaniasse, teine lootis Euroopa Liidu toetuste peale, kolmas rääkis midagi seenekasvatuse ärist, kuid see tundus kahtlane, sest igasugune maapinna segamine nõudis kolme erineva ameti luba.

Siis saabus Juhani postkasti kiri. See algas sõnadega „Hea looduse hoidja!“.

Juhan teadis juba eos, et see tähendab mingeid uusi piiranguid. Seekord oli seal kirjas, et tema mets on määratud „potentsiaalseks loodustsooniks“, mis tähendab, et ta võib küll metsa omada, aga selle kasutamine vajab „täiendavat ühiskondlikku kooskõlastust“. Juhan ohkas.

Kaugel ei olnud päev, mil erametsa omamine oli sama kasulik kui taskus olev auk.

Välja andnud MTÜ Eesti Erametsaliit Toompuiestee 24, Tallinn www.erametsaliit.ee Eesti Erametsaliit on erametsaomanike esindusorganisatsioon, kuhu kuuluvad metsaomanike kohalikud organisatsioonid – metsaühistud.

Toimetaja: Anniki Leppik, e-post anniki.leppik@erametsaliit.ee Keeletoimetaja: Jolana Aru Kujundaja: Marju Viliberg Teostus: Delfi Meedia AS Kaastööpakkumised on oodatud e-posti aadressile anniki.leppik@erametsaliit.ee.

Esikülje fotol Airiin Vaasa Autor: Mailis Vahenurm Õppelehe ilmumist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

SINU METS

| märts 2025 | 3

sisukord

Sisukord

8

5 Metsandusuudised 6 Persoon

Euroopa kliimasaadiku tiitel annab Airiin Vaasale võimaluse metsanduse ja kliima seostele rohkem tähelepanu tõmmata.

8 Pärandkultuur

Pärandkultuur metsas pole piirang, vaid võimalus.

9

10 Ohutus metsatöödel

Kaitsevarustust ostetakse endiselt vähem kui saage, ent õige turvavarustus võib päästa elu.

13

12 Aasta seen

Tänavuseks aasta seeneks valiti juurepessu perekond, mis on metsaomanikele tuntud eelkõige kuuski kahjustava pahalasena.

13 Toetused

Metsandustoetusi suunatakse rohkem elurikkust säilitavatesse tegevustesse.

14 Metsaühistu

Virumaa Metsaühistu toimetab Eestis unikaalsel kaevandusmaastikul.

18

15 Metsahariduse kompass

Luua metsanduskool tutvustab roheoskuste mõiste sisu.

16 Aasta puu

Pilgu aasta puuks valitud hariliku saare südamesse heidab metsateadlane Ivar Sibul.

18 Aasta orhidee

Aasta orhidee tiitlit kannab tänavu Eestis haruldane püramiidkoerakäpp.

15

20 Jahimees

Teenekas põdrauurija Jüri Tõnisson selgitab, kuidas aasta loomaks valitud Eesti suurim imetaja siinse talvega hakkama saab.

22 Jahimees

Jaanus Vaiksoo teeb kokkuvõtte, kuidas võib metsloom inimese tervisele ohtlik olla.

24 Uudiseid metsateadlastelt 25 Metsaühistu annab nõu 26 Teateid erametsaliidult 4 | märts 2025 | SINU METS

22

uudised

Valitsus kiitis heaks Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade uuendatud nimekirja, millega täpsustuvad alade kaitse-eesmärgid ja piirid.

Natura 2000 võrgustikku ei lisata ühtegi uut kaitstavat ala, välja arvatud kaitseväe keskpolügooni moodustamisel määratud hüvitusala. Kõik Natura piirimuudatused on seotud kinnitatud kaitstavate alade piiride kooskõlla viimisega.

Muudatused aitavad ühtlustada kaitsekorraldamist, st eesmärk on vähendada kaitsekorraldamise bürokraatiat. „Muudatus on positiivne paljude maaomanike vaatest – praegu võib maaomanik olla olukorras, kus tema kinnistu on siseriiklikult kaitse alt välja arvatud, kuid jätkuvalt kuulub see rahvusvahelisse Natura 2000 võrgustikku, mistõttu kohaldub seal keskkonnamõju hindamise kohustus. Tänu muudatusele kaob see ebakõla ära. Oluline on rõhutada, et Natura 2000 aladel jääb kehtima sama kaitsekord, mis juba kaitsealade, hoiualade või püsielupaikade moodustamisega on kehtestatud,“ ütles

kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna juhataja Timo Kark.

Natura võrgustikust arvatakse välja Õru loodusala, mis on ekspertide hinnangul juba algselt, aastal 2004, ekslikult arvatud Natura 2000 võrgustikku.

Kolm loodusala – Pahtpää, Põdrapao ja Sadrametsa liidetakse olemasolevate loodusalade koosseisu ning Väinamere loodusalast eraldatakse Matsalu ja Kesselaiu loodusala. Samal ajal vähendatakse näiteks Pärnu loodusala piire ulatuses, kus looduskaitselisi väärtusi ei esine, ning laiendatakse Uljaste loodusala, et kogu Uljaste maastikukaitsealal asuv märgalade kompleks jääks tervikuna Natura 2000 võrgustikku.

Natura 2000 on Euroopa Liidu looduskaitsealade võrgustik, mille eesmärk on tagada bioloogilise mitmekesisuse kaitse kogu Euroopas.

Eelnõuga muudetakse ühe linnuala ja 66 loodusala kaitse-eesmärke ning täpsustatakse 112 loodusala ja 33 linnuala piire. Korralduse jõustumise järel on Natura 2000 alade pindala kokku 1 511 858 ha.

ARNO MIKKOR

Valitsus kiitis heaks Natura alade muutmise

RMK metsakasvatusjuht Imar Paal

2024. aasta kuuse-kooreüraski seire näitas, et suurim arv isendeid registreeriti Läänemaal. Kevadel alanud seire jooksul täheldati lendluse tippaegu mai esimesel nädalal ja juuli keskel, kui putukate arv kasvas hüppeliselt mitmes maakonnas, kirjutab Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Merit Ehrpais nende blogis.

Mai alguses registreeriti suurimad arvud just Läänemaal, kus püünistesse sattus keskmiselt 2756 üraskit püüniskoha kohta. Juunis toimus ajutine langus, kuid juuli esimesel poolel oli lendlus taas aktiivne pea kõikides maakondades. Augustis ja septembris putukate arv vähenes järsult, lõpetades hooaja septembri lõpus.

Võrreldes varasemate aastatega oli üraskite lendlus 2024. aastal paljudes maakondades tagasihoidlikum. Läänemaal püsis see siiski sarnasel tasemel eelmiste aastatega. Lääne-Virumaal oli samuti märgata mõningast kasvu võrreldes 2023. aastaga, kuid üldiselt olid seiretulemused sarnased varasemate aastatega.

President Alar Karis tunnustas tänavu Eesti Vabariigi aastapäeval riikliku teenetemärgiga 157 inimest, teiste seas ka RMK metsakasvatusjuhti Ilmar Paali.

President omistas talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Paal on olnud elupõline metsakasvataja ja juba mitukümmend aastat on tänu temale Eestis kümneid tuhandeid hektareid rohkem hoolikalt läbimõeldud ja kvaliteetset metsa.

Kutsumus viis ta Eesti Maaülikooli metsanduse erialale (lõpetanud 1981) ja oma esimesele metsavahi ametikohale asus ta juba õpingute ajal.

Paal on terve oma elu panustanud Eesti riigimetsa uuendamisse ja uue põlvkonna riigimetsa kasvatamisse. Tema tööpiirkonnaks on tervelt kolmandik Eestimaast ehk Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Järvamaa, osa Jõgevamaast ja Harjumaast, kus metsa areng on olnud Paali juhtida juba üle kahekümne aasta.

MAKSIM TUND

Möödunud aastal loendati kõige rohkem kuuse-kooreüraskeid Läänemaal

President tunnustas elupõlist metsameest teenetemärgiga

Kuuse-kooreüraski ründe järel kuused kuivavad ja hukkuvad.

Kooreüraskite seiret teostavad Eestis koostöös Keskkonnaagentuur ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Seirepüüniste andmete, loendatud isendite või nende ruumala mõõtmiste põhjal jälgib Keskkonnaagentuur regulaarselt seirepunktide lähedal paiknevatel püünispuudel ja tuulemurrul kuuse-kooreüraski haudme arengut.

SINU METS

| märts 2025 | 5

persoon Euroopa kliimapakti saadikuna soovib Airiin metsandus- ja kliimateemadesse tuua rohkem teaduslikku vaadet.

MAILIS VAHENURM

Tegus noor leiab metsanduses igal juhul oma koha Metsaharidusega vanemate peres Vara metskonnas kasvanud Airiin Vaasa jõudis metsandusõpinguteni juhuslikult, pere vastasseisust hoolimata. Juba ülikooliajal aktiivsusega silma paistnud noore naise tiitlite hulka lisandus värskelt Euroopa kliimasaadiku uhke nimetus.

ANNIKI LEPPIK

M

illega Euroopa kliimapakti saadik täpselt tegeleb, on suuresti selle tiitli kandja enda sisustada. Tegu on vabatahtliku tööga, mille eesmärk on aidata kogukondi kaasates suurendada kliimateadlikkust ja pakkuda keskkonnaprobleemidele praktilisi lahendusi. Vaasa puhul siis eelkõige metsandusvaldkonnas, mida ta on õppinud ja kus töötanud. „Metsanduses räägivad palju need, kellel ei ole

6 | märts 2025 | SINU METS

metsandustausta, seega on loogiline võtta aktiivne kaasarääkija roll ja tuua diskussiooni rohkem teaduslikku vaadet,“ selgitab ta. „Kuna ma hetkel ühegi konkreetse organisatsiooniga püsivalt seotud pole, on mul võimalik neid teemasid siduda erinevate projektidega, millega tegelen.“ Eestis on Euroopa kliimapakti saadikuid veelgi, tuntuim neist riigikogu liige Hanah Lahe.

Mets kasvab ju ise?

Metsandusinimestele jäi Vaasa (26) nimi mällu mõne aasta taguselt metsanduse visioonikonverentsilt, kus ta tegi metsaüliõpilaste nimel ettekande sellest, millises metsandussektoris üliõpilased tulevikus töötada sooviksid. Selles oli omajagu kriitikat n-ö vanade tegijate aadressil, mis peegeldas metsandust õppivate noorte tunnet, et järelkasvu suhtutakse kohati üleolevalt ja värske koolist tulnud spetsialistina on oma kohta selles välja kujunenud hierarhias raske leida.

Kriitiline kõne võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega ning pärast seda hakkas juba ülikooliajal väga tegusana silma paistnud noore naise nimi metsandusega seotud rollide juures üha enam figureerima. „Osaliselt olen läbi löönud tänu sellele, et ma ütlen välja, mida

persoon mõtlen,“ tunnistab Vaasa. „See võib ka konflikte tekitada, aga üldiselt ausust hinnatakse.“ Vaasa kasvas üles Tartumaal Vara metskonnas, kus töötasid mõlemad tema vanemad, nagu ka ülejäänud külarahvas. Sellest hoolimata ei mõelnud ta kunagi, et ka tema tulevik võiks metsandusega seotud olla. Vastupidi – noorena ta ei mõistnud, miks metsa üldse kasvatama peab, mets kasvab ju ise? Vanemadki eelistasid, et tütar läheks õppima õigusteadust, teda ennast tõmbas aga kultuurikorraldus, kust ta jäi napilt välja… „Kuidagi läks nii, et tollane parim sõbranna pakkus, et õpime koos midagi suvalist pool aastat ja siis saame eriala endale meelepäraseks vahetada,“ jutustab naine. Juhtus nii, et see „midagi suvalist“ oli metsandus, sõbranna kooli lõpuks ei kandideerinudki, Vaasa läks Maaülikooli üksinda ja avastas, et metsandus on nii meelepärane, et bakalaureuseõppe lõpus tegi sellele magistrikraadi kohe otsa.

Aktiivsus jääb silma

Euroopa kliimasaadik ütleb, et on alati tahtnud teha asju, millel on mõju, ning see seletab tema aktiivsustki. Maaülikoolis sai Vaasast metsanduse tuutor ehk tugiüliõpilane teistele tudengitele.

Ta oli metsaüliõpilaste seltsi esimees ja korraldab tänaseni Järvseljal metsanduse kutsevõistlusi. Juba magistriõpingute ajal kutsuti Vaasat ajutiselt tööle Eesti Metsaseltsi tegevjuhiks ning ta on praegu seotud nii Loodushoiu Fondi kui ka Luua metsanduskooliga.

„Isa ütles kohe, et ega minust mingit õiget metsameest saa, ja seda olen alati ka ise teadnud. Mind paeluvad pigem pehmemad ja haridusega seotud tegevused, sellised, kus metsandus on põimunud teiste valdkondadega, nagu ürituskorraldus või turundus,“ selgitab tegus naine.

„Osaliselt olen läbi löönud tänu sellele, et ma ütlen välja, mida mõtlen. See võib ka konflikte tekitada, aga ausust üldiselt hinnatakse.“ Praegu on tema fookuses rahvusvaheline WESEM-projekt (Wildlife Estates Sustainable & Ethic Management), mille partnerid Eestis on Loodushoiu Fond ja Luua metsanduskool. Projekti eesmärk on koolitada kutseõppe õpilasi ja metsanduse, põllumajanduse ning keskkonnaspetsialiste, kes nõustavad maaomanikke või põllumehi, et oma maad eetiliselt ja jätkusuutlikult majandada ning edukalt taotleda Wildlife Estatesi märgist. Selleks luuakse koolitusplatvorm ja mentorite võrgustik, millest võiks tulevikus Luua koolis välja kasvada täiesti uus õppekava maaomanikke nõustavate spetsialistide koolitamiseks, mis lähtub Wildlife Estatesi väärtustest.

Wildlife Estatesi märgisega tunnustatakse maaomanikke, kes panustavad vabatahtlikult bioloogilise mitmekesisu-

Airiin raievõistlusel Kevadkarikas 2024 parimatele auhindu andmas. ERAKOGU

Eriti südamelähedane on Airiinile metsandusharidus. Fotol Tartu lasteaialastele metsast rääkimas.

ERAKOGU

se suurendamisse. Piltlikult tähendab see eraloodushoiu propageerimist, mis Eestis ei ole veel väga levinud, kuid eraalgatuslik ja vabatahtlik loodushoid võiks tulevikus siingi riiklike kaitsealade kõrval võrdväärsena eksisteerida.

Paeluvad mõjusad tegevused

On kuidagi kujunenud, et kuigi Vaasa toimetab metsandussektoris mitme projektiga, ei ole ta endale seda üht ja õiget kohta, kus pikemalt väärtust luua, veel leidnud. Küll usub ta, et õiged uksed avanevad õigel hetkel.

Tulevikutöökohalt ootab ta võimalust teha suuri ja mõjukaid asju. „See võiks olla seotud haridusega ja seal peaks olema ka sellist korralduslikku ning turunduslikku poolt,“ mõtiskleb ta. „Mis see täpselt on, jään vastuse võlgu. Tahaks teha asju, millel on mõju.“ Kui küsida, mida ta soovitab noortele, kes metsandust õppida plaanivad, on Vaasal selge sõnum: „See inimene peaks ise olema tegus ja otsima uuenduslikke lahendusi. Selliseid inimesi metsanduses väga hinnatakse.“ Samas rõhutab ta, et ilma tõelise huvita looduse vastu on raske: „Sul võivad üldteadmised olemas olla, aga seoste tekkimiseks peab ise ka natukene fanatt olema.“ SINU METS

| märts 2025 | 7

metsa majandamine

Pärandkultuur metsas pole piirang, vaid võimalus Veerandsada aastat tagasi toimus Kullamaal esimene Eesti Metsaseltsi korraldatud seminar, kus metsamees ja pärandkultuuri uurimise algatamise eest elutööpreemia saanud Lembitu Twerdjanski (Tarang) jagas oma Rootsis omandatud teadmisi pärandkultuurist, rõhutades maaomaniku otsustusvabadust sellega ümberkäimiseks oma maal.

MARI KARTAU

metsandusajakirjanik

S

ee põhimõte kehtib ka tänapäeval: omanik ise otsustab oma maal oleva pärandkultuuri üle, rõhutab RMK planeeringute spetsialist Jürgen Kusmin, kes ühtlasi haldab RMKs praegu ka pärandkultuuri andmebaasi. „Vastav kaardikiht on informatiiv-

ne abivahend, mitte kohustav register.

Selle eesmärk on aidata maaomanikel teha oma maal toimetades mõistlikke otsuseid, et vältida teadmatusest tingitud hävitamist,“ ütleb ta.

Pärandkultuuri põhikriteeriumiks on see, et objekt on inimtekkeline, kasutu-

sest väljas ja paikneb loodusmaastikus.

See ei pruugi alati olla materiaalne – ka kohanimed, legendid ja lood annavad pärandkultuurile väärtuse. Olulised on ka legendid, näiteks olla president Konstantin Päts ostnud Raplamaal asundustalukoha puhtalt selleks, et saada maaomanikuks, mis oli eelduseks kandideerimisel Vene riigiduumasse. See lugu lisab paigale väärtust.

Muinsuskaitseobjektidel on riiklik register, seadusandlus ja ametkond, mis tegeleb objektide kaitsega. Muinsuskaitse alla kuuluvad objektid on kas väga vanad, haruldased või kultuurilooliselt olulised. Pärandkultuur seevastu on rohkem seotud kogukondade ja koduloo tasandiga, olles osa kohalikust ajaloost ning identiteedist.

Peamisi põhimõtteid pärandkultuuri säilitamiseks metsatöödel 1. Talukohast säilinud vundament on peenvõsast lahti raiutud, säilitatud on põlis- ja viljapuud, uut metsapõlve õuealale rajatud ei ole.

2. Säilikpuuna on langile jäetud teeäärne ristipuu.

3. Kokkuveotee on rajatud paralleelselt kiviaiaga, aia ületuskohta on rajatud oksapadi.

4. Kokkuveotee ristumisel põlisteega on oksavaalu jäetud katkestus.

5. Hauakoht langil on maastikus leidmiseks markeeritud säilikpuude grupiga.

8 | märts 2025 | SINU METS

6. Noorendiku või metsakultuuri hoolduse käigus on võsast puhastatud ka hoone vundament.

7. Allika ümber on jäetud puhvertsoon.

8. Maapinna ettevalmistamise käigus on säilitatud sõjaaegsed kaevikud.

9. Lubjaahjult on raiutud kõik puud ja võsa, et pidurdada kahjustusi puude juurte poolt.

Allikas: Pärandkultuur ja metsamajandus (2016)

metsa majandamine

Ka õunapuu väärib tähelepanu

ED

Lemming peab pärandkultuuri inventeerimist FR 2000ndate algul viidi Rapla-, Lääne-, Harjuning pärandkultuuriobjektide ja suulise kohaja Järvamaa metsades läbi pärandkultuuripärimuse säilitamist väga oluliseks, võrreldes objektide inventuur. Järvamaal Ambla vallas seda Jakob Hurda rahvaluule kogumise aktvedas asja Ambla Metsaühistu juhatuse esisiooniga. mees Toomas Lemming.

Järvamaal on kirjeldatud ligi 1500 pärandToomas Tema vanavanaisa ostis 1880. aastal pärikultuuriobjekti. Ambla valla metsades ja nende Lemming seks Uustalu talu, mis asub praeguses Roosna läheduses on Toomas Lemming jõudnud inventeerida veidi üle 300 esivanemate elu ja tegevukülas (varemalt Tammiku küla). Neile oma põlissega seotud üksikobjekti või kompleksi. talu maadele on Lemming rajanud esimesena Eestis Kesamaa ja Tammiku kultuurhoiuala, kuigi juriidiliselt sellist Näiteks Roosna külast leidis Lemming Sepamäe talu aseterminit Eestis veel ei eksisteeri. me künka otsast teadaolevalt Eesti jämedaima kaheharulise See ala hõlmab mitmeid kogukonnale olulisi objekte, õueõunapuu, mille ümbermõõt juurekaelast on 3 meetrit ja nagu Tammiku püha allikas ja oja ning küla 26 ühist lina- 52 sentimeetrit. „Täis elujõuline veel, alles hiljaaegu, heal leoauku. Uustalu maadel on veel muistne asulakoht, vana õuna-aastal oli puualune paksult õunu täis,“ teab ta rääkida. vesiveski koht, Väike ja Suur tamm (vesiveski tamm), mille Lemmingul on ette näidata ka raielanke, kus on enne järgi küla olevat saanud oma nime – Tammiku küla. raietöid läbi mõeldud, kuidas pärandkultuuriobjekte säiliTalus on mitmeid nimelisi metsaosi ja pere- ehk hinge- tada ja tähistada, ning selle ka kasvava metsa raieõiguse puud: koduõue võimas jalakas, vana taluõue eakas kask, müügi lepingusse kirja pannud.

Allikad: kopli pihlakas, heinamaa tamm. „Vanasti oli ikka nii, et kui Ka pärandkultuur vajab riigi kaitset. pereliikmed tulid oma sünnitallu käima, oli nende esimene Toimetaja: Marika Rajamäe. Järva Teataja, 24. mai 2008 käik hingepuude juurde,“ ütleb Lemming. Põlistalu teeb väga Metsamees Toomas Lemming parandab maailma. väärtuslikuks see, et paljudel kohtadel talus on teada oma Viio Aitsam. Maaleht, 27.08.2009 lugu ja see suuline pärimus kantakse põlvest põlve edasi.

SP

ENK

Pärandkultuuriobjektid metsas

Metsas leidub mitmesuguseid pärandkultuuriobjekte, alates talukohtadest ja kiviaedadest kuni metsateede, piirikivide ja vanade lubjaahjudeni. Pärandkultuuri seisukohalt on olulised ka näiteks kunagiste hoonete asukohad (kõrtsid, metsavahikohad, mõisaarhitektuur, koolimajad jne), mälestuskivid ja hauakohad, sõjalised objektid, vaigutuslangid ning muud inimtegevuse jäljed. Lääne-Eesti paemaadel on olnud levinud paemurrud ja lubjaahjud ning Lõuna-Eestis võib metsades kohata muinsuskaitse alla veel mittekuuluvaid kääpaid ehk matmiskohti.

Talukohad on metsa kasvanud eelkõige teise maailmasõja järel, kuid sageli on seal säilinud vundamendid, kaevud ning vanad õue- ja viljapuud. Piirikivid, mis võivad täita tänini oma algset otstarvet, annavad vihjeid mõisaaegsetest piiridest. Samuti võib metsades leiduda savi- ja turbaauke, mis viitavad varasemale tootmistegevusele.

Kuidas metsaomanik pärandkultuuri ära tunneb?

Pärandkultuuri märgid metsas võivad olla erinevad, kuid tavaliselt annab sellest aimu ebatavaline korrapära looduses: sirged jooned, kuhjatud kivid, vundamendijäänused või spetsiifiline puude kooslus. Kui metsa sees kasvab rühmana õunapuid või sireleid, viitab see kunagi-

Kinni kasvav kelder Häädemeeste vallas Orajõe külas – puude juured kahjustavad keldri võlvi ja kiirendavad selle hävimist.

RMK

sele talukohale. Ka kiviaiad ja endised taluteed on kindlad pärandkultuuri tunnused.

Metsaomanik saab kontrollida Maaameti pärandkultuuri kaardirakendusest (xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur), kas tema maal asub mõni pärandkultuuriobjekt. Kõik objektid ei pruugi olla andmebaasis, sest andmeid täiendatakse jooksvalt. Kui maaomanik leiab midagi huvitavat ja tahab selle säilitamisele kaasa aidata, saab ta info edastada sama kaardirakenduse kaudu, kuid see on vabatahtlik.

Pärandkultuuri andmebaas piiranguid metsa majandamisel ei sea. See on loodud informeerimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks. Maaomanikul on või-

malus otsustada, kas ta soovib objekti andmebaasi lisada või sealt eemaldada.

Jürgen Kusmin on olnud pärandkultuuri andmebaasi pidaja selle loomisest peale. „Aastail 2005–2012 sai kogu Eesti inventuuridega kaetud tänu RMK eestvedamisele ja Lembitu kursuseõe Vaike Pommeri tulemuslikule projektijuhtimisele,“ meenutab Kusmin. „Inventeeriti, sõltumata kõlvikust ja maaomandist, tollaste omavalitsuste kaupa, seda tegid üle 180 inventeerija.“ Andmebaasis on umbes 45 000 objekti, kuid see ei ole lõplik. Igal aastal lisandub uusi objekte, mida kaardistatakse vabatahtliku tööna. Neile, kes soovivad avastada metsas põnevamaid kohti kui ainult RMK rajatud matkarajad, pakub pärandkultuuri andmebaas võimalust näha looduses ka esivanemate jäetud jälgi ning neid pidi liikuda. Pärandkultuuri kaardikiht võib olla nagu geopeitus – objektid, mis on olnud sajandeid loodusesse „peidetud“, ootavad avastamist.

Oluline on mõista, et pärandkultuur ei ole piirang, vaid võimalus tundma õppida oma maad, austada esivanemate tööd ja hoida tähtsaid paiku ka tulevastele põlvedele. Metsaomaniku teadlik valik võimaldab säilitada pärandkultuuri nii, et see sulandub sujuvalt praeguste metsamajanduslike ja looduskaitseliste eesmärkidega.

SINU METS

| märts 2025 | 9

metsa majandamine

Austa saagi ehk tähelepanu ohutusele ka kõige väiksematel saetöödel Õiged töövõtted, riskidest arusaamine ja kaitseriietus on elementaarsed, kui töötad kettsaega, mida õigusega peetakse kõige ohtlikumaks tööriistaks. Ja siin ei ole vahet, kas töö käib metsas, saed koduaias õunapuuoksi või eemaldad teele kukkunud puud – õnnetus võib juhtuda esimese lõikega.

KRISTINA TRAKS

Sinu Metsa kaasautor

L

uua metsanduskooli metsuriõppe üksuse juht Tõnu Reinsalu ütleb, et ohutus metsatöödel algab alati tegevusest arusaamisest ja tagajärgede mõistmisest. „Igasugune huupi katsetamine võib lõppeda halvasti. Arvame küll, et meiega kunagi õnnetust ei juhtu, aga saega töötades piisab murdosasekundist. Näeme koolis, kuidas esimese nädalaga on poistel püksid saejälgi täis,“ sõnab ta. „Samas ei tohi saagi karta, vaid teda peab austama.“ Reinsalu sõnul on olukord tööohutusega tunnetuslikult paranenud, sest nn suusakoondist ehk saemehi, kel polegi mingit kaitsevarustust, on metsades näha järjest vähem. Samas olukord isenokitsejate hulgas võiks parem olla – nagu tunnistavad ka saemüüjad, ostetakse kaitsevarustust endiselt tunduvalt vähem kui saage.

Hooletus toob õnnetuse

Husqvarna edasimüüja OÜ Reginett müügijuhi Kristiina Rüütli sõnul on professionaalsete metsatöötajate hulgas teadlikkus kaitsevarustuse kasutamise vajalikkusest üldjuhul kõrgem. „Muret tekitavad pigem kodukasutajad, kes arvavad, et väiksema õuepealse töö puhul pole kaitsevarustus nii oluline, mis siin ikka juhtuda saab. Aga kahjuks saab ja juhtubki,“ ütleb Rüütli.

Väga levinud on silmavigastused, sest kaitseprille kasutamata võib praht silma 10 | märts 2025 | SINU METS

lennata. Samuti ei osata arvestada tagasilöögi ohuga, mis tekib siis, kui lõigata puud plaadi otsaga. „Selle tagajärjed võivad olla rängad just peapiirkonnas, kui ei kasutata näokaitset ega kiivrit,“ märgib ta. Levinud on ka libisemine saega – toetatakse jalg libeda puu peale ning libastudes võib jalga lõigata.

Õige varustuse kandmine võib ennetada mitmeid tõsiseid vigastusi ja liialdamata võib öelda, et eksimuse korral võib see päästa ka saekasutaja elu.

Kettsaagi ei peeta ilmaasjata kõige ohtlikumaks tööriistaks – levinuim kettsaevigastus on lõikehaav, mis aga tihtipeale tähendab väga tõsist rebestushaava. „Õige varustuse kandmine võib ennetada mitmeid tõsiseid vigastusi ja liialdamata võib öelda, et eksimuse korral võib see päästa ka saekasutaja elu,“ kinnitab ekspert.

Stihli edasimüüja Farron Tehnika OÜ turundusjuht Mart Kelk rõhutab, et elementaarset turvavarustust tuleks kasutada isegi siis, kui lähed metsa mõttega, et lasen maha ainult kaks väikest leppa.

Esimese saega samaaegselt peaks olema elementaarne ka korraliku kaitsevarustuse soetamine.

REGINET

„Õnnetus võib juhtuda juba esimese lõikega. Seega turvapüksid, turvasaapad ja kiiver peavad olema ka selle inimese varustuses, kes saevad aias või metsas paar korda aastas. On elementaarne, et ostes esimese sae, ostad ka turvavarustuse,“ sõnab ta.

Kaitsepüksid, kiiver ja korralikud jalanõud

Reinsalu sõnul tasub investeering kaitseriietusse kindlasti ära. „Inimene võib ikka eksida, aga spetsiaalsed püksid vähendavad oluliselt eksimuse tõttu tekkivat halba tagajärge. Kui pükse ei raatsi osta ja saetööd on tõesti vaja teha harva, on olemas spetsiaalsed säärised, mille saab tavariietuse peale tõmmata,“ ütleb ta. „Järgmine teema on jalanõud. Plätud ei ole kindlasti saega töötamiseks sobilikud jalanõud – võiksid ikka olla kaitsvamad jalatsid.“ Ta soovitab ka jälgida, et pükstel-jalanõudel oleks vastav saemärgikujuline markeering, mis viitab, et tegemist on kaitseriietusega. Rüütli sõnul peaks saega töötamisel kandma saekaitsega pükse, libisemiskindlaid kaitsesaapaid, jakki, kindaid ja kaitsekiivrit koos sirmiga. Võrksirmi puhul tuleb silmade

metsa majandamine

PRAKTILISED OHUTUSNÕUANDED

kaitseks kasutada ka kaitseprille, et vältida saepuru jms sattumist silma. „Sellise varustusega saab juba üsna julgelt ka metsatöödele minna,“ sõnab ta. Kiivri puhul oleks hea teada üht nüanssi – nimelt ei ole kiiver igavene toode, vaid sel on „kõlblik kuni“ tähtaeg.

Ohutus ja mõistlik käitumine

Õnnetust ei maksa välja kutsuda hooletu käitumisega. Näiteks ei soovita Reinsalu metsatöid minna tegema üksi või kui seda teha, siis vähemalt öelda kodustele, kuhu te lähete ja millal tagasi tulete. „Vigastus ei pruugi alati tekkida saega sisse lõigates, vaid vabalt võib ka kuskile kinni jääda. Sellepärast on oluline, et eriti külmal ajal teatakse, kus te olete ja millal koju tulete,“ õpetab ta. „Mitmekesi töötades tuleb kukkuvate puude suhtes olla väga ettevaatlik. Üldjuhul ei jääda enda langetatava puu alla, vaid teine laseb puu selga. Töid tehes tuleks kanda erksavärvilisi rõivaid.“ Kelk lisab, et metsa tööle minnes võiks taskusse pista esmaabipaki. Tõsi, seda eriti ei tehta: peetakse mõttetuks. „Samas, kellel on õnnetusi juhtunud, need teavad, kui vajalik on see väike pakike,“ kinnitab ta.

Reinsalu soovitab ka alati tutvuda uue töövahendi kasutusjuhendiga – see soovitus kehtib ka proffidele.

Akutööriistadest

Aina enam on majapidamistes väiksematel saetöödel kasutusel akukettsaed.

Neid kiputakse pidama ohutumaks, kuid Kelgu sõnul on need sama ohtlikud tööriistad kui bensiinimootoriga kettsaed. „Keti kiirus on sama, suurim vahe on müratasemes – akusaag on vaikne, sellega töötamisel ei ole otseselt vaja kõrvaklappe,“ selgitab spetsialist.

Tema sõnul on akusae kõige suurem risk nende hääletus – kui saag on nn aktiveeritud ooterežiimis, hakkab päästiku vajutamisega mootor kohe tööle. Selle vältimiseks on näiteks Stihlil vaja alati vähemalt kahe nupu vajutust, mis välistab sae kogemata käivitamise.

Akuvõsasaag võib olla hea abimees väiksematel töödel, näiteks metsakultuuri hooldusel esimestel aastatel. „On selliseid akuvõsasaage, millele saab panna suurema aku, mis kestab sõltuvalt töö aktiivsusest ja ilmast 2–4 tundi. Töötades pole müra ja õhk töötegija ümber on puhas,“ räägib Reinsalu. „Ohutus on sama nagu ikka võsasaega töötades –

 Hoolitse, et kettsae turvafunktsioonid töötaksid ja neid kasutaksid. Ketipidur ja tagasilöögikaitse tagavad keti seiskumise, kui kettsaagi ei kasutata õigesti või kui tekib tagasilöök. Ketipüüdja takistab keti purunemist või juhtplaadilt mahajooksmise korral lendu paiskumist. Lihtsasti ligipääsetav stoppnupp võimaldab ketti kohe peatada. Gaasilukk on konstrueeritud nii, et saag töötab ainult siis, kui vajutada teatud nuppu. Parempoolne käekaitse kaitseb saekasutaja paremat kätt keti purunemise või juhtplaadilt mahajooksmise korral.  Hoolda tööriistu regulaarselt spetsialisti juures.  Kui töötad üksi, teavita alati kedagi sellest, kus sa töötad.  Pargi sõiduk ohutusse kohta nii, et pääseksid vajadusel kiiresti sõidukisse.  Kanna alati kaasas laetud akuga mobiiltelefoni.  Kettsaega töötamisel jälgi tingimata, et mitte keegi ei viibiks 3 m raadiuses.  Ära karda saagi. Hoia seda keha ligidal, et saavutada parim tasakaal ja täpsus.  Aseta pöidlad ja sõrmed täielikult ümber käepidemete ning hoia vasaku käe pöialt tagasilöögi jõu vähendamiseks eesmise käepideme all.  Optimaalne tööasend saega töötamisel näeb välja nii: vasak jalg asetatud parema jala ette ja kõverdatud on jalad, mitte selg.  Ühest kohast teise liikudes ei tohi saekett mitte kunagi pöörelda.

Allikas: Reginet OÜ

pikk riietus, turvaninaga jalanõud, prillid, visiir, kiiver, kõrvaklapid, rakmed.“ Kes tahaks riskidest rohkem aimu saada ja õppida õigeid töövõtteid, sellele soovitab Reinsalu tulla Luua metsanduskooli lühikursustele või metsakasvataja tasemeõppesse. „YouTube’is on küll palju igasuguseid õpetusi, kuid ikkagi on parem, kui õiged töövõtted näitab päriselus ette keegi, kes neid oskab,“ lisab ta.

SINU METS

| märts 2025 | 11

aasta seen

TIIA DRENKHAN-MAATEN

Juurepess –

metsaomaniku nuhtlus Juurepessust tingitud perifeerne mädanik harilikul männil.

TIIA DRENKHAN-MAATEN

Eesti Mükoloogiaühing valis 2025. aasta seeneks juurepessu perekonna. See ohtlik seenpatogeen tekitab okaspuudel juure- ja tüvemädanikku, mille tõttu võib metsaomanikul saamata jääda kuni kolmandik võimalikust tulust.

TIIA DRENKHAN-MAATEN, Eesti Maaülikooli metsapatoloogia vanemteadur KARIN KÜTT, Eesti Maaülikooli metsapatoloogia nooremteadur

J

uurepessust tingitud kahju Eesti kuusikutes on hinnanguliselt 8,5 miljonit eurot aastas. Lisaks rahalisele kahjule lisanduvad kaudsed kahjud, näiteks märgatav puidu juurdekasvu vähenemine, raieringi lühendamise vajadus, puude tuuleheite oht metsas.

Kliimamuutustest lähtuvalt on patogeeni negatiivne roll järjest suurenemas.

Juurepessu viljakehad esinevad harilikul kuusel eelkõige puujuurte all ja harilikul männil tüve jalamil sambla varjus. Meie metsades esineb kaks juurepessu liiki: kuuse-juurepess, kes kahjustab eelkõige kuuske ja mändi, ning männi-juurepess, kes kahjustab mändi, kuuske, kadakat, lehist ning lehtpuuliike (näiteks kaske).

Seene levikut soodustab inimtegevus

Juurepess nakatab kände õhu teel levivate eoste abil, samuti koore- ja juurevigastuste kaudu ning kui puujuured on omavahel ühendatud, tungib seen juurekontaktide kaudu tervetesse puudesse ning metsa tekivad haiguskolded. Seene levikut soodustab inimtegevus, eelkõige aga ühe metsapõlve jooksul korduvalt teostatud hooldusraied. Nakatumise intensiivsus sõltub õhus levivate eoste hulgast, see on maksimaalsel tasemel soojemal perioodil, st (aprillist) maist septembrini (oktoobrini).

Oluline on tähele panna, et eosed levivad nii kuusikutes kui ka männikutes ka miinuskraadide ja lumikatte korral, seetõttu tuleks raietöid tehes jälgida ilmaolusid, sest n-ö talvised raied ei pruugi juurepessu nakkust enam ära hoida. Eriti viimaste talvede kontekstis, kui puudub püsiv lumikate ja õhutemperatuur on sageli ööpäeva keskmisena juba valdavalt plusspoolel. Lisaks on

oluline meeles pidada, et juurepessu tõttu nõrgestatud puud on kergeks „saagiks“ sekundaarsetele seentele, näiteks külmaseenele ja putukkahjuritele, eelkõige kuuse-kooreüraskile ning vastuvõtlikud tuulekahjustustele.

Juurepessu levikuks on sobivaimad tingimused viljakates jänesekapsa- ja sinilillekuusikutes ning pohla- ja jänesekapsa ning jänesekapsa-pohla männikutes ning nendega piirnevates kasvukohatüüpides. Kuusel levib mädanik puutüves tsentraalselt mitme meetri kõrgusele, aga männi puhul perifeerselt piki maltspuidu välisosa, kahjustades puule eluliselt olulisi kambiumirakke.

Kuuse puhul võib haigusetekitaja levida puus varjatult pikka aega, pärssides puu kasvu, mis võib olla nähtav võra hõrenemisena, mõnel juhul võib puudel esineda

Mida saab metsaomanik oma metsa kaitsmiseks teha?

 Juurepessu leviku piiramiseks saab teha raieid perioodil, kui seeneeoste levik õhus on tõenäoliselt madalam ehk talvisel perioodil (novembrist märtsini).  Juurepessust kahjustatud okaspuupuistute asemele rajada lehtja segapuistuid.  Juurepessust nakatunud kändudest vähemalt 2 m raadiuses noori puid mitte istutada.  Juurepessu kahjude vähendamiseks töödelda kände raiejärgselt, sõltumata raieliigist, biopreparaadiga Rotstop.

Juurepessust tingitud tsentraalne mädanik harilikul kuusel.

vaigujooksu, aga männi puhul on selgelt nähtav okastiku värvimuutus ning reeglina puu hukkub mõne aasta möödudes.

Raiega samal ajal tuleb teha tõrjet

Juurepessust nakatunud puistute uuendamisel on oluline jälgida raiejärgselt kändudes olevat mädaniku esinemist, sest kännud jäävad puistus nakkustsentriks pikaks ajaks. Soovitus on nakatunud kändude lähedusse vähemalt kahe meetri raadiuses noori puid mitte istutada.

Juurepessu leviku tõkestamiseks okaspuupuistutes on kasutusel saprotroofse kandseene hiidkooriku baasil valmistatud biotõrjevahend Rotstop®.

Preparaat on loodussäästlik ja seda on võimalik kasutada samaaegselt harvesteriraiel, juhul kui vastav seade on masinale monteeritud, aga kände on võimalik pritsida ka käsipritsi kasutades. Kindlasti on vaja preparaati kasutada juhul, kui raieperioodil, sõltumata raieliigist, on ööpäeva keskmine õhutemperatuur alates +5 °C ja kõrgem, kuid arvestades juurepessu eoste aktiivsust juba madalamatel temperatuuridel, on soovituslik vahendit kasutada, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on plusspoolel (vahemikus +1 °C kuni +4 °C). Tuleb meeles pidada, et juba nakatunud puistut „ravida“ ei saa, kuid metsa majandamise võtetega on võimalik juurepessu levikut piirata!

Kasutatud kirjanduse nimekirja leiab õppelehe Sinu Mets kodulehelt: https://erametsaliit.ee/ajakiri-sinu-mets/

12 | märts 2025 | SINU METS

metsa majandamine

Metsatoetusi suunatakse rohkem elurikkust suurendavatesse tegevustesse ERIK KARITS

2023. aasta detsembris oli esimene Euroopa Liidu programmiperioodi 2023–2027 erametsade kliimamuutustega kohanemise investeeringutoetuse taotlusvoor (metsameede).

Uuel programmiperioodil toetatakse enam neid tegevusi, mis aitavad hoida metsade elurikkust ja parandada kliimakindlust.

PIIA KIIVRAMEES

KIKi metsaosakonna toetuste üksuse juht

T

oetatavate hooldusraietööde tegemisel peab kujundama kasvukohatüübile sobivate puuliikidega mitmeliigilised või struktuurselt mitmekesised puistud ning säilitama lamapuitu, säilikpuid ja surnud puid, et need pakuks elupaiku ökosüsteemis olulistele liikidele.

Natura 2000 sihtkaitsevööndis ja metsaelupaikades asuvate erametsade toetus tõuseb 134 eurolt 160 eurole hektari kohta.

Metsi hooldatakse elurikkalt

Metsaomanikud on uute elurikkuse nõuetega hästi kohanenud. Nad oskavad teadlikumalt rakendada loodussäästlikumaid metsanduspraktikaid. Aasta uute tingimustega on näidanud, et hooldusraietööde käigus jäetakse julgemalt kasvama looduslikult lisandunud puid

ja põõsaid. Metsaomanikel on võimalik enda metsa majandamisele läheneda loominguliselt ja säilitada mitmekesisust just seal, kus loodus seda kõige rohkem pakub. Nii on võimalik kujundada erinevaid ökosaari näiteks suuremate kivide, veesilmade või säilikpuude ümber.

Mida toob 2025. aasta?

Jätkuvalt on olulisel kohal metsade elurikkus ja kliimakindlus. 2025. aastal suunab riik rohkem vahendeid Natura 2000 erametsade hoidmisse. Natura 2000 sihtkaitsevööndis ja metsaelupaikades asuvate erametsade toetus tõuseb 134 eurolt 160 eurole hektari kohta. Seoses toetuse määra suurenemisega tõuseb ka Natura 2000 erametsades elurikkuse soodustamise toetuse eelarve 6,2 miljonilt eurolt 7,2 miljonile eurole.

Alates 2025. aasta märtsist on esmakordselt võimalik esitada metsameetme maksetaotlusi e-PRIA keskkonna kaudu. Nii saavad toetuse saajad e-PRIAs ülevaate, millistele töödele on võimalik maksetaotlusi esitada, ning pärast tööde tegemist ka maksetaotluse esitada.

KIK töötab selle nimel, et metsandustoetused oleks jätkuvalt prioriteetsed.

Jätkame metsandustoetuste pakkumist

ja edendame vastutustundlikku metsandust, et Eesti metsad oleksid elurikkamad, tervemad ja kliimakindlamad.

2025. aasta alguse toetused

2024. aasta lõpus oli mitmeid taotlusvoore, mille otsused tehakse selle aasta alguses. Lähiajal on oodata metsameetme, metsa uuendamise ja metsa inventeerimise toetuse otsuseid. Samuti tehakse otsused eelmise aasta Natura 2000 erametsades elurikkuse soodustamise toetuse osas.

Veel ei ole teada kõikide toetuste taotlusvoorude aegu. Silma tasub peal hoida erametsaportaalil (www.eramets.ee).

Aprillis toimuvad Natura 2000 erametsades elurikkuse soodustamise toetuse ja väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvate erametsaalade looduskaitseliste piirangute hüvitamise toetuse taotlusvoorud. Taotlusi võetakse vastu 4. aprillist 30. aprillini e-PRIAs. Veel ei ole teada kõikide toetuste taotlusvoorude aegu. Silma tasub peal hoida erametsaportaalil (www.eramets.ee). Seal avaldame toetuste tähtajad ning taotlemise ja toetuse saamise tingimused esimesel võimalusel. Lisaks avaldame erametsaportaalis uudiseid ja muud kasulikku infot, mis metsaomanikke huvitada võiks.

SINU METS

| märts 2025 | 13

metsaühistu Virumaa Metsaühistu õppepäev, kus tutvustati maapinna ettevalmistamist mätastamise teel. Praeguseks kasvab sel näidisalal kolmemeetrine männinoorendik.

VIRUMAA METSAÜHISTU

Virumaa Metsaühistu tegevuspiirkond on Eestis unikaalne Hiljuti 24 tegutsemisaasta täitumist tähistanud Virumaa Metsaühistu on kasvanud tervet Ida-Viru maakonda katvaks ühistuks. Sarnaselt paljude teiste piirkondadega on ka meie kõige teravamaks murekohaks üha laienevad piirangud metsade majandamisel.

VIKTOR LEHTSE

Virumaa Metsaühistu juhatuse liige

V

irumaa Metsaühistu asutasid 26. veebruaril 2001 kaksteist piirkonna metsaomanikku. Eesmärk oli luua igasse valda üks metsaühistu, aga üsna pea sai selgeks, et nii väikese liikmeskonnaga ja nii pisikesel territooriumil ei ole võimalik jätkusuutlikult tegutseda. Muutsime nime: Iisaku Metsaühistust sai Virumaa Metsaühistu ja tegevuspiirkonnaks kogu Ida-Virumaa maakond.

Praeguseks on metsaühistul 440 liiget, kellele kuulub 11056 hektarit metsamaad.

Abistame metsaomanikke metsa korraldamisel, kasutamisel, kasvatamisel ja kaitsmisel. Oleme liitunud metsaühistu brändiga ja tegeleme puidu ühismüügi ning taimede müügiga.

Unikaalne piirkond, erilised väljakutsed

Ida-Virumaa on Eesti maastikul ainulaadne piirkond, kus looduslik mitmekesisus põimub tööstusmaastikuga.

Meie piirkonna suurimaks eripäraks on põlevkivikaevanduste pärand – nii maapealsed karjäärid kui ka maa-alu14 | märts 2025 | SINU METS

sed kaevanduskäigud, mis põhjustavad varinguid ja maanihkeid.

Neist suurem osa jääb küll riigimaadele, ent väljakutseid jagub eramaa omanikelegi – kuskil midagi upub, midagi vajub. Samas on Ida-Virumaal ka rikkalik looduspärand. Alutaguse rahvuspark, ürgne loodus ja haruldaste liikide, eriti

Mis on metsaühistu?

Metsaühistu on metsaomaniku esimene partner metsa majandamisel. See on piirkondlikke ja ühiste huvidega metsaomanikke koondav organisatsioon, kus pakutakse metsanduslikku nõustamist ning erinevaid metsamajanduslikke teenuseid.

Metsaühistu põhikirjakohane tegevus on metsa majandamine ning selle liikmed on füüsilised ja eraõiguslikud juriidilised isikud, kellel on metsamaa.

Eestis tegutseb kokku ligi kolmkümmend metsaühistut.

lendorava elupaigad muudavad metsa majandamise keeruliseks pusletükiks, kus tuleb leida tasakaal looduskaitse ja majandustegevuse vahel ning metsaühistu on siin suureks abimeheks.

Lendorava pilootprojekti raames oleme aidanud metsaomanikke lendorava kaitsealadel alternatiivraietega. Klassikalise uuendusraie asendamine aegjärgse, häil- või veergraiega toob metsaomanikule kaasa olulise metsa ülestöötamise hinna tõusu ja ilma riigipoolse toetuseta on metsaomaniku kulutused raietel kordades suuremad.

Looduskaitse ja metsaomanike õigused

Looduskaitse ja erametsaomanike õiguste tasakaalustamine ongi meie piirkonnas üks suuremaid murekohti.

Alutaguse rahvuspargi laienemine toob kaasa uusi piiranguid, mis mõjutavad otseselt metsaomanike võimalusi oma vara kasutada. Oleme seda meelt, et maade kaitse alla võtmine ei tohiks olla sunniviisiline. Kui riik seab metsaomanikele looduskaitselisi piiranguid, on vajalik kohene kompensatsioon või asendusmaa andmine ning looduskaitse saab toimida ainult omanikupõhiselt ja vabatahtlikus vormis.

Meil on nii neid, kes on läinud pankrotti, kui ka neid, kes on olukorraga vaikides leppinud. See ei ole õiglane.

Kogukonna koolitamine

Metsaühistu roll ei piirdu vaid metsatöödega. Korraldame regulaarselt koolitusi ja õppepäevi, mis küll viimasel ajal on liikunud üha enam veebikeskkonda.

Tutvustame oma matkarajal metsaomanikele erinevaid metsakasvatusviise ja metsa kõrvalkasutuse võimalusi. Oleme rajanud näidisalad maarjakase, chaga ja erinevate metsamarjade kasvatuseks.

Uue teemana oleme lisanud süsinikukaubanduse võimaluste tutvustamise.

Oleme osalenud ka metsarahvapäeval, et rääkida tavainimestele metsaomanike tegemistest. Selles muutuvas maailmas ja tingimustes peavad metsaomanikud tegema koostööd, et pärandada tulevastele põlvedele korralik majandusmets ja ürgne loodus.

metsahariduse kompass

Rubriiki sisustab Luua Metsanduskool

Roheoskused – metsanduse uus elementaaroskus Kas mäletate aega, mil arvutikasutus polnud veel iga töölõigu lahutamatu osa? Või kui autojuhtimisoskus polnud veel laialt levinud töötingimus? Tänapäeval tundub nende oskuste vajalikkus enesestmõistetav. Peagi saab sama öelda ka roheoskuste kohta – need saavad igapäevase töö ja otsuste lahutamatuks osaks nii metsandussektoris kui ka ühiskonnas laiemalt.

KAIRIT PRITS

Luua metskonda rajatud kliimakindlam ja mitmekesisem metsanäidis aitab Jaan Liira ja Gunnar Reinapu juhendamisel siduda roheoskused õppetööga.

KAIRIT PRITS

Luua Metsanduskooli turundus- ja kommunikatsioonijuht

V

õib öelda, et roheoskus on varsti metsanduses sama elementaarne kui nüri keti teritamine. Roheoskused on teadmised, oskused, väärtused ja hoiakud, mis on vajalikud, et arendada ning toetada kestlikku ja ressursisäästlikku ühiskonda ning selles elamist.

Roheoskusi hakatakse rakendama õppetöös, kuid need muutuvad argiseks ka tööle kandideerimisel ja igapäevaelus.

Tinglikult võib öelda, et roheoskused on 21. sajandi oskused, kus suur rõhk on lisaks millegi hästi oskamisele ka väärtustel, hoiakutel ja oskustel seoseid luua.

Kool annab head teadmised

Metsanduses on kokku lepitud 25 roheoskust. Üldjoontes võimaldavad metsanduse roheoskused siduda metsamajandamise looduse ja ühiskonna vajadustega, kasutades teaduspõhiseid meetodeid ning uudseid tehnoloogiaid.

Möödunud sügisel analüüsisime Luua Metsanduskoolis süvitsi oma erialade õppekavu ja selles kaetud roheoskusi.

Kes siis veel, kui mitte kool, peaks eest vedama tulevikuoskuste õpetamist? See põhineb aga analüüsil, mis on praegu hästi, millele tulevikus senisest enam tähelepanu pöörata ning trende vaadates püüda ette näha, mis oskuseid tulevikus töötamiseks vaja läheb. Tunneme vastutust selle ees, et meie lõpetajad vastaksid tööandjate ootustele ja saaksid edukalt hakkama muutuvas metsandussektoris.

Meie õppekava analüüs näitas, et metsandusharidus annab roheoskuste vallas tulevastele spetsialistidele tugevad teadmised ja oskused. Luua Metsanduskooli õppijad mõistavad nii enda, ettevõtete kui ka laiemalt inimtegevuse mõju keskkonnale ning oskavad näha põhjuse-tagajärje seoseid. Nad oskavad rakendada metsamajanduslikke võtteid vastavalt looduse tingimustele, arvestada metsakaitse põhimõtteid ning hinnata metsatööde lühi- ja pikaajalist mõju metsade tervisele. Lisaks suudavad nad kasutada metsanduse digitehnoloogiaid ja eristada teaduspõhises metsandusteabes olulist.

Roheoskused on teadmised, oskused, väärtused ja hoiakud, mis on vajalikud, et arendada ning toetada kestlikku ja ressursisäästlikku ühiskonda ning selles elamist.

Uue ajastu lävel

Tulevikus tuleb metsandusõppes veelgi rohkem keskenduda ökosüsteemiteenuste ja looduse säilitamise tähtsusele ning oskusele neid teadmisi igapäevatöös rakendada. Oluline on süvendada arusaama metsaelustikust ja metsaökosüsteemist ning mõista paremini metsapuude aretust.

Lisaks metsatöödele on oluline aru saada ka metsanduse rollist kultuuris ja ühiskonnas. Tulevased spetsialistid peavad oskama hinnata metsanduse majanduslikku tasuvust ja siduda ka oma ettevõtlustegevusi roheoskustega.

Samuti on vaja õpetada neid nägema seoseid erinevate eluvaldkondade vahel ning mõistma ühiskonna majanduslikke ja kultuurilisi eripärasid.

Mis edasi? Esmalt astume sammu selles suunas, et koolitame oma õpetajaid nii metsanduse kui ka horisontaalsete ehk üldiste roheoskuste teemadel. Eelkõige sõltuvad ju tulevikutegijate oskused sellest, kui pädevad ja ettevaatavad on praegused õpetajad ning koolitajad. Ka metsandussektoris on tulemas mitmeid uuendusi – koolitusi nii juhtidele, tööandjatele kui ka igapäevaselt metsas töötavatele spetsialistidele, kel kõigil tekib võimalus oma roheoskused kriitiliselt üle vaadata ja uuele tasemele viia.

Selleks, et ka ise kaasaegsete oskustega ühte jalga astuda, asume looma mitmekülgset õpivara ja leidma kompleksseid lahendusi, mille abil on roheoskuste omandamine kerge ning kättesaadav nii noorele õppijale, kogenud metsasektori töötajale kui ka erametsaomanikule. Roheoskused ei ole tulevikuteema – see on tänapäeva reaalsus nii ühiskonnas kui ka metsanduses. Õige pea on see ilmselt sama elementaarne nagu metsatööde planeerimine.

SINU METS

| märts 2025 | 15

aasta puu

Pilk saarepuu südamesse Sarnaselt tammega armastab saar huumusrikast, eriti liivakas- või lubjakassavist mulda ja värsket savimaad, lisaks sobivad talle ka niiskemad ning märjemad kasvukohad. Eriti hästi edeneb saar aga sellistes kasvukohtades kõrvuti kuusega, sest segus kuusega kujuneb saarel välja sirgem ja oksavabam tüvi kui ükskõik millise teise puuliigiga koos või üksinda puhtpuistus kasvades.

Kui areaali põhjapoolsemas osas seltsib harilik saar peamiselt kuuse, arukase, sanglepa ja haavaga, siis lõuna pool kasvab ta koos tammede, vahtrate, jalakate, pöökide, pärnade ja paplitega.

Sageli kasvabki ta üksikult või grupiti segapuistute koosseisus, puhtpuistuid moodustab harva. Meil on saar levinud sarnaselt tammega peamiselt salu- ja lodumetsades Lääne-Eestis, eriti Saareja Muhumaal metsastunud puisniitudel, kus ta eelistab lubjarikkama, viljakama pinnasega kasvukohti (nn lubja- ehk luusaar). Saart näeb kasvamas ka liikuva põhjaveega jõelammidel (nn luha- ehk rabasaar). Vähem kohtab teda Põhja- ja Kagu-Eestis.

Kuidas saarepuud ära tunda?

Saarevähi moodustised noorel saaretüvel.

IVAR SIBUL

Nii mõnigi kord ollakse üllatunud, kui saadakse teada, et meie üsna tavalise metsapuu – hariliku saare sugulased on nii sirel kui ka soojalembesed jasmiin ja õlipuu. Kuuluvad ju nad kõik õlipuuliste sugukonda.

IVAR SIBUL

Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor

K

uid saare sugulasring on veelgi laiem, ulatudes ligi 30 perekonnani, kuhu kuulub kokku ligi 600 erinevat liiki puid, põõsaid, aga ka liaane. Selle suure sugukonna kõigist liikidest on kümnendik aga just erinevad saareliigid, kes on levinud peamiselt Põhja-Ameerika ja Aasia põhjapoolkera paras- ning subtroopilises vöötmes. Üksikud saareliigid kasvavad ka Euroopas ja Põhja-Aafrikas.

16 | märts 2025 | SINU METS

Saar on tamme noorem vend

Euroopa saartest on tuntuim harilik saar – meie ainus pärismaine saareliik –, keda peetakse mitmel põhjusel hoopis meie rahvuspuu tamme nooremaks vennaks.

Kuigi nad pole omavahel isegi mitte kaugelt sugulased, on neil siiski palju ühist.

Esmalt on hariliku saare areaal suuresti kattuv hariliku tamme omaga ja mõlemad kasvavad meil oma leviku põhjapiiril.

Saart on lihtne ära tunda ja märgata kõigil aastaaegadel. Pungad on harilikul saarel sametiselt nõgimustad. See selge tunnus aitab teda hästi eristada ka võõrsaareliikidest. Rohekashallide valkjate lõvedega pulkjalt sirgete või kaarjalt tõusvate võrsete tipul on suured laimunajad ja terava tipuga lehepungad.

Saare külgpungad on väiksemad, ümarad ja võrsest eemale hoidvad ning asuvad vastakuti või põikvastakuti pungade kohalt veidi lapikutel võrsetel. Õisikud arenevad saarel külgpungadest ja tuultolmlevana õitseb saar enne lehtimist. Varapuhkevatel puudel toimub see aprilli lõpul või mai algul ning hiljapuhkevatel vormidel mai keskel. Tihedalt paiknevad õied moodustavad jämedatel võrsetel punakaslillasid õisikuid. Ühed saarepuud kannavad ainult emasõisi, teised isasõisi, kolmandad aga on kahesuguliste õitega. Selgeks määramistunnuseks on ka saare omapärased viljad, mis on erinevatel saareliikidel veidi erinevad. Viljaks on saarel nahkja tiivaga varustatud pähklikesed, mis valmivad õitsemisaasta sügiseks. Hariliku saare paaritusulgjad liitlehed koosnevad 7–15

aasta puu jämesaagja servaga elliptilistest lehekestest. Saare lehed varisevad varakult, esimeste öökülmade järel roheliste või rohekaskollastena, juba septembri lõpus või oktoobri algul. Harilik saar on meie puuliikidest üks hilisemaid lehtijaid. Varapuhkeva vormi lehepungad lähevad lahti umbes kolm nädalat hiljem kui arukasel ehk maikuu keskel. Hiljapuhkeva vormi lehepungad puhkevad aga mai lõpul või juuni algul, mis on enam-vähem samaaegne hiljapuhkeva hariliku tamme õie- ja lehepungade puhkemisega.

Saare võra on piklikmunajas, vanematel puudel ümar. Tüvi on sirge, väikese koondega ja puistus kasvades ka hästi laasuv. Noorte puude tüvi on rohekashall ja sile. Lubjasaartel on see ehk veidi heledama tooniga kui niiskemates kasvukohtades kasvavatel luhasaartel. Alates 40. eluaastast hakkab saaretüvi korbastuma ning vanematel puudel katab tüve tumehallikas peenrõmeline korp.

Saare arvukuse vähenemise põhjusi on mitmeid

Sarnaselt tammikutega moodustavad saareenamusega puistud Eesti riigimetsadest 0,2% ja erametsadest 0,3% (2021). Kui saarikute pindala järkjärguline kahanemine viimastel sajanditel oli tingitud peamiselt karjatamisest, heinaniitmisest ja aletamisest, siis poolsajanditagune saare osakaalu hetkeline tõus, peamiselt puisniitude metsastumise näol, on sumbunud ja asendunud saare osatähtsuse kadumisega meie puistute koosseisust põhiliselt just saaresurma kiire ning pidurdumatu leviku tagajärjel. Üldisemaks saarikute vähesuse peapõhjuseks on aga hoopis valguslembese saare suur nõudlikkus mullaviljakuse suhtes, samuti kasvuiseärasustest tingitud omadus sirguda segapuistuis koos pehmelehtpuudega, kelle suurem kasvukiirus ning väiksem nõudlikkus valguse ja ruumi suhtes põhjustab vananedes saare jäämise rõhutud kaaspuuliigiks.

Saare uuenemisele ja arengule saab inimene õla alla panna

Sarnaselt tammega uueneb saar hästi seemnest, mistõttu võib vanade puude läheduses näha hulgaliselt kiirekasvulisi saare tõusmeid. Paraku hukkuvad need tiheda alusmetsa all valguse puuduse ning rohttaimede konkurentsi tõttu.

Kuigi saar on noores eas varjutaluv, siis koos vanusega suureneb ka tema valgusnõudlikkus. Seepärast tuleb metsa,

Hariliku saare punakaslillad õisikud.

IVAR SIBUL

mille alla on tekkinud saare järelkasv, järk-järgult hõredamaks raiuda.

Kuna harilik saar on sarnaselt hariliku tammega hiliskülmahell, on vajalik noortele puukestele pakkuda turvet, mistõttu on mõistlik teda kultiveerida segus teiste puuliikidega või istutada lehtpuu-uuendusse raiutud koridoridesse. Saarele sobilikele lageraielankidele tuleks saar istutada aga alles siis, kui seal kasvab juba külma ja ulukite eest noori saaretaimi kaitsev lehtpuuvõsa. Saarikute osatähtsuse suurendamiseks peaks tõsisemalt ette võtma istutusmaterjali tootmise, kasutades selleks haiguskindlaid kloone.

Märgadel muldadel uueneb saar pärast raiumist ka kännuvõsust, kuid sellised puud jäävad tavaliselt madalaks ja on lühiealised. Tänu hästi arenenud juurestikule on saared tormi- ja põuakindlad. Samas ei talu harilik saar kuiva tihenenud mulda ega õhusaastet, mistõttu pole ta sobiv linnahaljastuses.

Lisaks kurnab tema tugev juurestik läheduses kasvavaid puid ja põõsaid.

Saarepuu kaaslased, sõbrad ja vaenlased

Harilik saar on oluline kasvu- ja varjupaiga pakkuja liigirohkele metsaelustikule, toetades ökoloogilist elurikkust mitmel moel, olgu selleks siis tüve- ja oksaõõnsustes pesitsus- või elukoha leidnud linnud või imetajad, vanade puude tüve alaosal leiduvad sambla- ja samblikuliigid või puu eri osadel elunevad selgrootud. Lisaks mängib harilik saar olulist rolli rikkaliku metsakõdu tootjana ning mullavilja-

kuse ja -elustiku hoidja ning tõstjana.

Kuid saarel on ka mitmeid surmavaenlasi. Parkides kasvavaid vanemaid saari kahjustab tihti südamemädanikku põhjustav harilik soomustorik. Noorte puude võrseid ja koort himustavad mitmed sõralised (põder, hirv, metskits). Koorevigastustega nooremate puude peamine kahjustaja on saarevähk.

Ohtlikum saarepuude haigus on aga Aasiast pärit agressiivne saaresurm, kes on viimastel aastakümnetel Euroopas laialdaselt laastamistööd teinud ning toonud sellega kaasa ulatusliku saarepuude suremuse. Putukatest ründab saarenoorendikke saare-kilptäi. Üsna sage ja tavaline saarepuude kahjur on ka väike-saareürask, kes asustab haigeid ja alles kuivanud puid. Vähem kohatav on suur-saareürask, kes teeb oma haude surevatele, haigetele või väga vanadele puudele, eelistades just puu paksukoorelist tüveosa. Aeg-ajalt võib saartel näha valge keha ja tiibadega leopardimustrilist liblikat – oksa- ehk saaremailast, kelle sõrmepikkused kollakad tumedatäpilised röövikud kaevandavad võrsetes ja peenemates okstes. Mõnikord võib saarte lehtedel tegutsemas kohata veel väikest hallikasmusta saarekärsakat, kelle vastsed ja valmikud mulgustavad lehti.

Saarelehtedest toituvad ka Ida-Aasiast pärit ohtliku smaragdrohelise värvusega saare-salehundlase valmikud, kelle vastsete tegevus tüvekoore all kutsub esile puu kiire hukkumise. See suurt kahju tekitav invasiivne putukaliik on juba jõudnud hirmutavalt lähedale meie idapiirile, kuid pole õnneks veel Euroopa Liidu riikidesse tunginud.

Hinnaline saarepuit

Lisaks paljudele ökoloogilistele väärtustele annab saarepuu ka hinnalist puitu.

Saare ilusa tekstuuriga puit on oma toimelt ja tiheduselt sarnane tammepuiduga – see on sitke, tihe, kõva, kulumiskindel ning talub löökkoormust. Kuid võrreldes tammepuiduga on ta rabedam, kuid samas hästi lõhestatav ja painutatav, mistõttu valmistatigi varem elastsest ja tugevast saarepuidust hobuseriistu, eelkõige lookasid ja reejalaseid ning ratta- ja reekodaraid, lisaks rehapulki, rääkimata haamri- ja kirvevartest. Tänapäeval on kulumiskindel, kõva ja dekoratiivne saarepuit leidnud rohket kasutust spooni ja planguna mööblitööstuses, hinnaline puit sobib ka parketiks ja treppideks, samuti siseviimistluseks ning muusikariistade ja spordivahendite tootmiseks.

SINU METS

| märts 2025 | 17

loodus

Aasta orhidee 2025 on püramiid-koerakäpp

FOTOD: ARTO-RANDEL SERVET

Jaanipäev on möödas ja suvi ametlikult alanud. Mereäärne niit uhkeldab suure robirohu heleroheliste ja kollaste toonidega, sinna sekka on emake loodus maalinud keskmise ristiku roosasid täppe ning balti sõrmkäpa roosakaslillasid triibukesi.

Tähelepanu koondades märkab silm, et osa värvilaike on kuidagi väga ergud, lausa punakasroosad. See toon kuulub ühele teisele kodumaisele orhideele – püramiid-koerakäpale.

Oleme siin pildi sees sattunud Sõrve poolsaarele Saaremaal, kus asuvad selle liigi arvukaimad leiukohad Eestis.

ARTO-RANDEL SERVET

Eesti Orhideekaitse Klubi juhatuse liige

P

üramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on lubjalembene niidutaim, kes asustab loopealseid ja rannaniite. Kuid kaugeltki mitte igal pool, sest meil kuulub ta haruldasemate orhideeliikide hulka, kasvades Eestis oma levila põhjapiiril.

Kasvult mitte kuigi suurena, pikkust umbes 30–40 cm, kaob ta mõnikord peaaegu teiste taimede vahele ära, kuid õite omapärane erk värvitoon sel päriselt juhtuda siiski ei lase. Oma nime esimese poole on ta saanud õisiku kuju järgi, mis õitsemise alguses, kui alumised õiteread on avanenud ja tipupoolsed veel suletud, meenutab tõesti püramiidi. Kui aga kõik õied on lahti, on taim nagu helerohelise varre küljes olev erkroosa õhupall.

Juunikuine õitseja

Õitsemist alustab püramiid-koerakäpp tavaliselt juuni keskel ja õitseaeg saa18 | märts 2025 | SINU METS

vutab haripunkti kalendrikuu vahetusel.

Siiski võib ajaliste üldistuste tegemine tuua kaasa ka valearvestusi. Ilmad on aastati erinevad: kord laseb meil kevad end kaua oodata, kord aga tahab suvi juba mai lõpus oma lillevaiba laiali laotada. Kirjanduse andmetel on koerakäpa tihedas õisikus õisi keskmiselt 18–48. Õied on läbimõõdult umbes 1 cm suurused. Orhideelistele ehk käpalistele omaselt on igal õiel kuus õiekattelehte, neist suurimat, allapoole suunduvat õiekattelehte nimetatakse huuleks. Koerakäpa huul on kolmehõlmaline, laiusega kuni 1 cm ja selle alusel paikneb paar väikeseid kühmukesi, mis on selle liigi puhul heaks määramistunnuseks. Õiest tahapoole ulatuva kannuse pikkuseks on mõõdetud 10–19 mm. Nektari leidumise osas ei näi teadlased üksmeelel olevat, kuid kannuses peab olema midagi magusat, mis meelitab kohale verikiresla-

Püramiid-koerakäpp kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse.

1983. aastast on riikliku looduskaitse all kõik Eestis kasvavad orhideeliigid.

Eesti ohustatud liikide punases nimestikus on püramiid-koerakäpp kategoorias „ohualtid“.

si, kes on selle orhidee ühed põhilised tolmeldajad.

Püramiid-koerakäpal esineb ka heleroosade ja valgete õitega vorme. Esimest kohtab Eestis sagedamini, valge on väga haruldane.

Lehti on koerakäpal 4–9, need on kitsad, terava tipuga, kaarduvad peaaegu kogu pikkuses varre ümber ja kinnituvad varrele spiraalselt. Kõige ülemised varrelehed on väikesed, sageli roosaka varjundiga ja meenutavad õiekandelehti.

Aasa-verikireslane maandumas oma toidulauale. 28. juuni, Saaremaa

loodus

Püramiid-koerakäpa levila maailmas ulatub Eestist Tuneesia ja Alžeeriani lõunas ning läänest itta Iirimaast Süüria ja Põhja-Iraanini.

Perekonnas Anacamptis on teada 11 liiki, neist 9 leidub Euroopas.

Eestis oli püramiid-koerakäpp pikka aega ainuke liik sellest perekonnast.

Kuid tänapäevased uurimismeetodid, näiteks erinevate liikide fülogeneetilised uuringud, on andnud talle kaaslaseks arukäpa (A. morio), kes algselt oli määratud perekonda Orchis.

Valgeõieline vorm. 3. juuli, Läänemaa

Alumised lehed on aga õitsemise ajaks juba kuivanud. Taim ise jätab natuke vonkleva mulje, sest mõne lehe kinnituskoha juurest võtab vars veidi teise suuna ega kasva sirgelt, nagu näiteks ööviiulil.

Mullas olev juuremugul on koerakäpal ovaalne ja lõhestumata. Suve lõpus valmivad seemned on tibatillukesed (pikkus vaid 400 μm) ja neid võib ühel taimel olla tuhandeid. Idanemiseks vajavad nad mullastikus eluneva mükoriisa ehk seeneniidistiku abi ning vaid vähestel õnnestub areneda uuteks õitsvateks taimedeks.

Piirkonnas haruldane

Liigi levik Eestis hõlmab peamiselt Lääne-Saaremaad, mandril on vaid paar leiukohta Noarootsis. Just seal asub koerakäpa põhjapoolseim leiukoht maailmas. Lähimad populatsioonid asuvad siit lõunas Ojamaal (Gotlandil). Seda liiki ei leidu mitte kusagil meie lähinaabruses, teda pole ei Soomes, Lätis, Leedus ega kogu Venemaa kirdeosas. Kuid Eesti on üllatusi täis ja selle märgiks on kasvõi leeder-sõrmkäpa (Dactylorhiza

Püramiidjas õisik. 28. juuni, Saaremaa

Ebatavaline õisik. 28. juuni, Saaremaa

sambucina) taasavastamine Saaremaalt. Püramiid-koerakäppa võiks otsida kogu Lääne-Eesti loopealsetelt, sealhulgas meie saartelt alates Hiiumaast. Eesti suuruselt teise saare jaoks oleks ta uus liik ja väga väärtuslik leid.

Püramiid-koerakäppa ohustavad kasvukohtade kinnikasvamine, võsastumine, intensiivne karjatamine. Kuigi inimesed on saanud teadlikumaks kaitsealuste liikide osas, on endiselt ohuteguriks taimede korjamine. Aegajalt teevad kahju metssead, kes näivad lausa maiustavat koerakäpa juuremugulatega. Kuid ilmnenud on üks uus oht. Ka sookured on hakanud sööma koerakäpa mugulaid ja tegutsevad veel peenemalt kui metssiga. Taime kõrvale jääb nimetissõrme suurune auk ja mugulata taim kukub samasse maha, vahel on taim isegi püsti, kuigi mugul on maa seest kadunud. Esimest korda nägin nende hävitustööd neli aastat tagasi Noarootsis. Maha oli jäänud 40 taime ehk umbes viiendik ühest rannaäärse niidu asurkonnast. Kui metssigu saab peatada aia või elektrikarjusega, siis sookure puhul tarad ei aita. Mõlemad söödikud ohustavad ka teisi mugulaga orhideesid.

Kuigi peamiselt kasvab koerakäpp avatud maastikul, olen teda LääneSaaremaal kohanud kasvamas ka hõredas rannikulähedases loometsas piibelehtede vahel. Käisin vanemaid leiuandmeid üle vaatamas ja need kohad tundusid esmapilgul selle liigi leidumise osas üsna lootusetud, kuid otsingud kandsid vilja. Viiest punktist neljas olid taimed olemas, kokku polnud neid palju, kuid leitud kümmekonna taime seas oli ka

üks valgeõieline isend. Selle näite varal oleks püramiid-koerakäppa ennatlik nimetada metsataimeks, sest tõenäoliselt oli see maastik seal pool sajandit tagasi avatum, kuid siiski tasub otsijatel ka veidi metsasemates kohtades pilk terav hoida.

Ja kui avastate enda maatükilt hoopis mõne tavalisema orhidee, siis teadke, et ka see on hinnaline leid, mis tasub kindlasti oma isikliku kaitse alla võtta.

Aasta orhidee valimise traditsiooni kutsus ellu Eesti Orhideekaitse Klubi (EOKK) 2010. aastal.

EOKK kutsub loodushuvilisi üles teatama püramiid-koerakäpa leiukohtadest, andes neist teada klubi juhatusele või sisestades leiukohtade andmed loodusvaatluste andmebaasi (LVA) lva.keskkonnainfo.ee.

Orhideehuvilistele on avatud kodulehekülg www.orhidee.ee, sealt leiab EOKK kontaktid, saab teavet Eestis leiduvate orhideeliikide kohta ning võib lugeda klubi ajakirja Ööviiul.

Püramiid-koerakäpa Eesti rekordid Suurim loendatud õite arv ühel taimel: 63 Suurim mõõdetud isendi pikkus: 69 cm Kõige varasem registreeritud õitsemine: 4. juuni (2024) Erinevaid kodumaiste orhideede rekordeid registreerib MTÜ Käoraamat.

Kasutatud kirjandus: Schmeidt, O. 1996. Eestimaa orhideed � Kull, T., Tuulik, T. 2002. Kodumaa käpalised � Kurbel, R., Hirse, T. 2017. Eesti orhideede käsiraamat SINU METS

| märts 2025 | 19

jahimees

Põdralehm soos INGMAR MUUSIKUS

Põdra kohastumine talvega On põdra-aasta. Põder on meie metsade suurim imetaja – väärikas ja rahulik loom, kelle üle võime vaid uhkust ning rõõmu tunda, et selline suursugune uluk Eesti metsades elab ja end siin hästi tunneb.

JAANUS VAIKSOO

Eesti Jahimeeste Selts

V

iimasel poolsajandil on Eestis olnud põtru piisavalt palju, et pea iga inimene on looduses selle võimsa loomaga kokku puutunud või vähemalt autoaknast näinud. Kahtlemata on põder meie kõige olulisem jahiuluk, sügisene põdrajaht on jahimeestele jahiaasta kulminatsioon ja jahiseltside kokkuliitja. Seepärast on jahimehed väga huvitatud, et meie põtrade sõrad hästi käiks, nende arvukus tasakaalus püsiks ja populatsioon oleks ka tulevikus ikka elujõuline.

Põdrast on eri vaatenurkadest palju räägitud. Uurime seekord, kuidas saab põder hakkama pikas põhjamaa talves ja miks on põder levinud just põhjapoolsetel laiuskraadidel.

20 | märts 2025 | SINU METS

Selgitusi jagab meie põdraseires pikka aega otsi vee peale toonud teenekas põdrauurija Jüri Tõnisson.

Mis teeb põdrast just nimelt põhjamaa looma? Miks elab põder pika ja karmi talvega põhjapoolsetel aladel, aga lõunamaades seda liiki ei kohta?

Igal liigil on oma ajalugu. Põdra eelkäijad jäid pleistotseeni viimase, üle kümne tuhande aasta tagasi läbi saanud sajatuhandeaastase muutliku jääaja taha ja sisse. Põdragi vormis jääaja karm keskkond. Jäätumiste-sulamiste põhjustatud maastike-veestike ülisuurte muutuste tõttu pole põdra otsest eelkäijat tuvastatud, lähedasi laialaubalisi hirvpõtru küll. Nad olid levinud üle Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötme laiade lagedate ning hõreda metsaga alade ja lõuna poolgi, nagu põder tänapäeval.

Laiade sarvedega hirvpõdrad elasid kogu Euraasia parasvöötme hõredates metsades ja avamaastikes ning olid vastupidavad karmidele elutingimustele. Sama on omane ka tänapäevasele, palju kitsamate sarvedega ja kõrge ninaga põdrale. Lumes ja soistel aladel toimetulekul on kasuks head hambad, kohane seedimine, tihe õhurikas karv, kõrgejalgsus, laiasõrgsus, rahulik eluviis, mõõdukalt valiv vanapärane

toitumine puuvõrsetest ja sootaimedest, toidu säästlik kasutamine jpm.

Põdra karastunud „kaasavara“ kätkeb nähtava kõrval tugevat füsioloogilist ja käitumislikku põhja. Ainult nii on võimalik üle üüratu põhja-parasvöötme ja kaugele põhja küündiva levila, soistes ja lumistes elupaikades toime tulla. Eluviis järgib aastaaegade vaheldumist: talv elatakse vaikselt üle, energiamahukad toimingud ja protsessid jäävad kevade ning sügise vahelisse aega.

Ometi vajab põder toiduks rohkesti lehtpuude ja põõsaste võrseid, mida lõuna pool leiduks märksa rikkalikumalt.

Sellega on nii ja naa. Põdra toidutaimed on põhja poolgi olemas, peamistest näiteks pajud, haab, lehtpõõsad, soo- ja veetaimed, okaspuudest mänd, kadakas.

Lõuna pool on rohkem kõvu lehtpuid, metsi vähem, teisi hirvlasi ja ka inimesi rohkem. Pealegi võib seal olla talumatult soe nii suvel kui ka talvel. See raiskab palju energiat ja võib talvel põhjustada tiinetel lehmadel loodete hävimist.

Põdra päevane toiduvajadus on talvel 10–20 kg, suvel poole suurem, sõltudes palju nii isendist kui ka välistest oludest.

Väiksem talvine toidukogus on säästlikum juba seepärast, et lõviosa saada-

jahimees vast energiast kulub vee sulatamisele ja toidu soojendamisele kehatemperatuurini.

Talvel on põhiosaks söödavast leht- ja okaspuuvõrsed. Okaspuudest on toidus esikohal noorendikes otse mokaulatusse jääv mänd. Lehtimisest raagumiseni on toiduvalik rikkam, hõlmates vähem võrseid, samas rohkelt puu- ja põõsalehti, kõrgema kasvuga roht- ning ka veetaimi. Lehtpuud ja nende lehed on esikohal raagu jäämiseni. Üleminekutoiduks on puhmarinde pohl-mustikas-kanarbik, talve poole lisandub mänd. Kui lumi maas, jäävad võrsed esikohale kevadeni, kättesaadavuse korral sobib ka puhmarinne, nii on puude lehtimise ja rohukasvu alguseni.

Pehme talve või suladega on puukoorgi kättesaadav. Igal aastal tuleb põtrade alalõualuid uurides ilmsiks ülemäära kulunud ja katkisi esihambaid, mida võidi külmunud puukoort hankides vigastada.

Kuidas põder talveks valmistub, kui puud on raagus, maa külmunud ja rohumaid katab paks lumi?

Sügiseks peab põder olema täiesti talvevalmis, mis tähendab, et ta alustab juba kevadel. Taimekasvu alates ongi põder valmis rohkem sööma, seedima ja omastama, et tagada energianõudlik karvavahetus, sarvekasv, loodete areng, vasikatele piim ja kasvamine, ning seda kõike vaid mõne kuuga. Septembriks on põdrad aasta parimas vormis. Kui vasikad-mullikad kasvavad ja arenevad pea aasta ringi, siis suured põdrad kosuvad suve alguspoolel kiiremini, hiljem noorematega samas tempos. Sügisesel jooksuajal võivad aktiivsed pullid siiski kaalus kümneid kilosid kaotada, sest liiguvad ringi, valvavad endi kiimaplatse, tõrjuvad konkurente – ei saa mitu nädalat söömisele aega kulutada. Ajaks, mil puud raagus, on enamik põtru talvevalmis. Ainult väsinumad pullid peavad veel endid kosutama.

Kus ja kuidas põder talvel magab?

Talvel püüab põder vähe liikuda, puhates toitumiskohtades või nende lähedal.

Lumega on lihtsam, sest lumes lesida põdrale sobib. Ta võib, jalad kõhu all, mitu tundi paigal mäletseda ja ka tukastada: tuulevaiksel päikesega päeval näiteks mõnes väluservas, tuulise ja külma ilmaga varjulisemas kohas. Enda koduala ja põgenemisteid tunneb ning teab põder hästi. Ta heidab puhkama enamasti peaga mineku suunas, vahel

ka enne seda poolringi tehes, aga mitte tingimata. Sama aset põder mitu korda ei kasuta, st üht kindlat pesakohta pole.

päevateekondade vältel toimuvast hakkame loodetavasti saama Eestis kaelustatud põtrade päevateekondade näitel.

Milline näeb välja üks põdra päev talvel?

Vahemaad suviste ja talviste elupaikade vahel on Eestis enamasti tühised. Tuleb vaid kolida sinna, kus leiab talvel toitu ja varjet: männimetsades tõmbavad põtru männikultuurid, kuid vajalikud on ka lehtpuud ja põõsad (pajud, haab, paakspuu jt) sooservades, lehtpuuvõsades, raiesmikel. Lumi, kui pole liiga tihke või koorikuga, põtra kaugeltki nii palju ei takista nagu teisi mäletsejaid või metssigu. Kus meie komistame, sealt astub põder lihtsalt üle. Ohuks on puude vahele ununenud ammused liinide ja karjaaedade traadid. Ta sööb ja puhkab suvel kuus-seitse, talvel rohkemgi kordi ööpäevas. Päevased pausid on lühemad, öised pikemad, märtsis ja vastu hommikut isegi 5–6 tundi.

Kuidas mõjub põdrale kui põhjamaa loomale kliimasoojenemine? Kas on oht, et talvede pehmenedes liiguvad ka põdrad siit põhjapoolsematele aladele?

Nagu meilt mitmed soojelembesed ulukid ja taimed 16.–19. sajandi väikesel jääajal haihtusid, nii võib neid sooja toel lisanduda ja samas vähem vastupidavaid jahedalembeseid hääbuda. Kuna põdra talitoidus on olulised okaspuud, siis on nad kliima soojenedes varemgi nt Lääne-Euroopas männikute muutuvat levikut kaasa tehes põhja ja itta nihkunud. Põdra leviku lõunapiir on Leedustki lõuna pool. Kui sündimus enam kadusid ei kata, võib põder Białowieża laiustel hääbuda, sest muutused kohasuses ei kinnistu üleöö. Vähemalt Baltimaades paistab olukord praegu pigem hea või talutav, sest häid elupaiku, toitu ja vett on piisavalt. Põtrade tervis ja konditsioon vajaks siiski lähemat uurimist.

Kümme-kaksteist tuhat tänavust aasta looma – seda on oma sada korda vähem kui Eestis inimesi.

Millega peab inimene talvel põtrade puhul arvestama?

Esiteks sellega, et peame andma põdrale lihtsalt rahu ja aega eemalduda: põder kodu juures õunaaias, teel soola lakkumas, teed ületamas, raiesmikul, kus käib langetamine jne. Kui ei taha põtra männikultuuris või kuusikus kurja peal näha, tuleb tulevikupuud tema eest kaitsta, seega ei tasu valgustada kultuure liiga vara ega liiga hõredaks. Kui põder on asulas, lase loomal minna või kutsu abi.

Kõigile ulukitele võib olla häiriv suurem spordiüritus metsas. Rootsis on olnud tavaks põdrad enne massvõistlust suunistusalalt kõrvale suunata, sest palju rahvast ja korraga nende kodus on paras stressiallikas mistahes ajal.

Igal välja toodud seigal on omad nükked ja vastuvõtted, kuid vahel saab põtrade nägemisest ja jälgimisest ka lihtsalt rõõmu tunda. Kümme-kaksteist tuhat tänavust aasta looma – seda on oma sada korda vähem kui Eestis inimesi. Nad on siin olnud sama kaua või kauem kui meie. Juba meie esivanematele oli põder ellujäämisvõimalus. Jätkem see ka temale. Kuid samas ei maksa minna tema nina ette end näitama, silitama, toitu pakkuma. Pealetükkivus võib saada hoiatatud või karistatud. Elame ise ja laseme ka elukatel endi ümber oma elu elada.

Siinkohal üks hea päevakasutuse iseloomustus aastast 1974 Leningradi oblastist J. K. Timofejevalt: Päevateekond oli enamasti alla kilomeetri, vajadusel kordi pikem, tunnis liiguti kuni 150 m, asemete vahe 30–650 m, söömakorrad pikkusega poolest nelja tunnini, talve algul esimene juba hommikul hämaras, teine (praktiliselt kõik põdrad) kl 9–10.

Pärast kl 11 asusid põdrad puhkama ja keskpäeval lesis nendest 50%. Kui valgel ajal enne kl 17 märgati nii söövaid kui ka puhkavaid põtru, siis õhtuhämaruses oli söömas nendest enamik. Öösel seevastu puhati, ka korduvalt aset vahetades. Talvel puid koorima sundis põtru peamiselt hädaolukord, näiteks vasikate sulalumes võrseteni mitteküündimine või jalgade vigastamine kooriklumes.

Põtrade liikuvus sõltus peamiselt toidu kättesaadavusest ja varust. Kirjanduses on mainitud sedagi, et põtrade elupaigakasutus toimub võrgustikuna, milles eri gruppide kodualad osalt kattuvad.

Täpsemaid ülevaateid siinsete põtrade

SINU METS

| märts 2025 | 21

jahimees

Metsloom võib olla ohuks meie tervisele Üha sagedamini ilmub (sotsiaal)meedias uudiseid ja pilte linnas elavatest rebastest, kellel puudub inimpelgus, sest inimesed hoiavad ning toidavad neid kui koduloomi.

L

innas elav või uitav metsloom tundub alati huvitav või armas ja tekitab elevust. Paraku ei anna inimesed endale aru, et metsloomad levitavad päris palju haigusi ja parasiite, mis võivad kanduda edasi ka inimestele ning olla tervisele äärmiselt ohtlikud. Saatusliku haiguse saamiseks ei pea metsloomaga vahetult kokku puutuma, sageli piisab sellest, et looma väljaheitega on kokku puutunud meie lemmikloomad või rebane ja kährik on käinud kükitamas meie peenramaal, kust nopime marju või võtame söögiks köögivilju.

Tutvustame järgnevalt mõnd ohtlikku ulukihaigust, mis ohustab ka inimeste tervist, refereerides 2020. aastal eesti keeles ilmunud soome teadlase Sauli Laaksoneni raamatut „Ulukihaigused ja jahihügieen“.

Kärntõbi on väga levinud ja ohtlik nakkus, mis ohustab kõige enam meie lemmikloomi koeri. Kärntõve tekitaja on süüdiklest Sarcoptes scabiei ja seda esineb sageli rebasel, kährikul, hundil ning ilvesel. Süüdiklestad kaevavad peremeeslooma nahas käike ja elavad ning munevad neis varjatud kanalites. Nakkus saab alguse tavaliselt peapiirkonnas või keha külgedel ning levib üle kogu keha: karvad langevad välja, tekivad koorikud, haavandid ja sekundaarsed infektsioonid.

Raskesti haiged loomad on sageli ebaharilikult leplikud ja tulevad majade juurde toitu otsima, kuna ei suuda seda ise enam metsast püüda. Sel kombel võivad kärntõves loomadega kokku puutuda koerad või ka koduküülikud ja saada ohtliku nakkuse, mille ravi on kallis ning vaevaline.

Alveolaarne ehhinokokkoos, mille tekitaja on alveokokk-paeluss. Parasiidi lõpp-peremehed on rebased, kuid seda leidub ka koertel, kassidel, kährikkoertel ja huntidel. Paelussid elavad peremeeslooma soolestikus ning need munad satuvad peremehe väljaheidetega keskkonda. Parasiidi vaheperemeesteks on närilised, aga ka inimesed, kes võivad nakatuda, kui nad on otseses kontaktis paelussidega nakatunud koerte või rebastega, või nende väljaheidetega saastunud köögiviljade, marjade, pinnase või vee kaudu. Piirkondades, kus parasiit on levinud, peab metsloomade ligipääs köögivilja- ja marjaaedadele olema takistatud. Koertele peab andma ussirohtu ja vältida tuleb kontakte kiskjatega. Nakkusohtlikud on ka ebapiisavalt pestud või looduslikust veekogust pärit veega kastetud ja pestud köögiviljad.

Ehhinokokk-paeluss on ohtlik eelkõige just vaheperemeeste, sh inimese tervisele. Nakatumisel moodustub siseorganites (tavaliselt maksas) tuumoritaoline tsüstide mass, mis kasvab pungumise teel. Haigus on krooniline ja hilisel avastamisel ei allu kuigi hästi ravile.

Marutaud on ohtlik ja kardetud viirushaigus, mis lõpeb surmaga. Haigus on levinud üle maailma. Kuigi Eesti on kuulutatud aastast 2013 marutaudivabaks, siis loomad riigipiiridest ei hooli ja Venemaa suunast tuleb ohuga arvestada. Marutaudi nakatunud loomal puudub sageli

Kaks väga tugevate kärntõve tunnustega hunti Pärnumaal.

22 | märts 2025 | SINU METS

inimpelglikkus, ta on rahutu, liigub sihitult ning proovib hammustada kõike, mis talle ette jääb. Kuna nakkus kandub inimesele nakatunud looma hammustuse või lakkumiskoha kaudu, on lubamatu üritada ligi meelitada, silitada või toita näiteks asulatesse sattunud rebaseid või kährikkoeri, kes ei pelga inimest. Marutaudinakkuse võib saada pelgalt viirust sisaldava sülje sattumisel nahale, silma side- või limaskestale, nina limaskestale või haavale.

Kahtlaste loomade puhul tuleb jääda alati ettevaatlikuks.

Linnugrippi tekitavad erinevad A-tüüpi gripiviiruse tüved. A-gripiviirused esinevad inimestel ja mitmetel loomaliikidel, nagu näiteks linnud, sead ja hobused.

Arvatakse, et A-tüüpi gripiviirused pärinevad veelindudelt, kes on viiruse kandjad.

Kui viirused kanduvad üle kodulindudele, põhjustavad nad lindude suurt suremust.

Nakatunud linnud levitavad viirust peamiselt hingamisteede eritiste ja väljaheidete kaudu. Viiruse nakkusvõime säilib keskkonnas pika aja vältel. Nakkus kandub edasi otsesel kontaktil loomade vahel või sööda, vee, esemete ning ka riiete kaudu. Nakatunud lind on apaatne, esinevad hingamisprobleemid ja kõhulahtisus. Linnud ei karda ja nende suled on määrdunud. Tüved H5N1, H7N9 ja mitmed teised A-tüüpi gripitüved võivad nakatada inimest ning põhjustada rasket haigestumist. Haiguse levik linnult inimesele ei toimu väga kergelt, nakatunud inimesed on olnud sagedases kontaktis haigestunud lindudega, näiteks tapamajades. Tüvi H5N1 nakatab kasse, kuid koertel tõenäoliselt haigestumist ei põhjusta.

Sami Laaksoneni „Ulukihaigused ja jahihügieen“ põhjal refereerinud Jaanus Vaiksoo.

TARMO SOKOLOV

jahimees

Jaht kui juhitav võimsus Viimasel ajal räägitakse seoses uutele energiaallikatele üleminekuga üha rohkem juhitavatest tehnoloogiatest ja võimsustest. Protsesside juhtimiseks on vaja hoobi, mille abil tagada nende toimimise stabiilsus ja jätkusuutlikkus.

Sama loogikat saab rakendada ka ulukipopulatsioonide ohjamisel.

TÕNIS KORTS

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht

U

lukipopulatsioonide ohjamine on metsloomade populatsioonide seire, elupaikade majandamise ja säästva kasutamise kombinatsioon.

See lähenemine, mida võib nimetada ka alusfilosoofiaks, on tekkinud inimese ja looduse tasakaalustatud kooseksisteerimise vajadusest ning annab aluse, kuidas ohjata metsloomade populatsioone, kasutades ulukite majandamise põhimõtteid.

Just sellise ohjamise alusfilosoofiast lähtumine Eesti praktikas on taganud, et näiteks suurkiskjate karu, hundi ja ilvese arvukus on löömas ajaloolisi rekordeid.

Ulukipopulatsioonide ohjamises on äärmiselt oluline roll kaitsemeetmetel. Sama oluline roll on ka vajadusel adekvaatsete küttimismahtude määramisel ja nende realiseerimisel. See tuleneb sellest, et ulukid taastoodavad ennast, ja kui mingeid arvukust mõjutavaid tegureid ei ole, siis saavutab populatsiooni arvukus nn kriitilise piiri, kust alates algavad probleemid. Näiteks sekkuvad haigused, nagu metssigade puhul sigade Aafrika katk või praegu suurkiskjate hundi ja ilvese asurkondades laialt leviv kärntõbi. Kui metskitsi on väga palju, tekib nn pasatõbi, mis võib olla letaalsete tagajärgedega. Ökoloogia õpetab meile, et organismide levik ja arvukus sõltuvad keskkonnas eksisteerivatest vastastikest mõjudest, kusjuures huvitav on, et tulemuseks on mõlemapoolne mõju. Seega mõjutab ulukite arvukus kogu keskkonda ja vastupidi.

Inimene on keskkonda pöördumatult muutnud ja selle tagajärjel on paljud looduslikud protsessid saanud mõjutatud.

Inimene on oma tegemised keskkonnas laiali laotanud ja teinud seda kohati vägagi egoistlikult. Seetõttu on muutunud ka ulukipopulatsioonide ja keskkonna vastastikune mõjutamine.

Sellises keerulises olukorras on naiivne arvata, et loodus toimib edasi ikka omapäi ja seda pole vaja juhtida. Inimene on loodusesse ja tema protsessidesse sekkudes võtnud endale suure vastutuskoorma. Just inimene peab tagama, et keskkond ja protsessid selles toimiksid võimalikult süsteemselt ning jätkusuutlikult.

Ei ole ju rohepööregi muud kui sotsiaalsete muutuste strateegia, mis võimaldab muuta globaalse olukorra uueks jätkusuutlikuks süsteemiks, mis juhib arengut ja rahu.

Ka rohepöörde idees on juhtimise roll tähtsal kohal. Ainult juhtimise kaudu saame tagada, et inimese ja keskkonna areng on jätkusuutlik ning annab võimaluse ka järeltulevatele looma- ja inimpõlvedele. Seda juhtimist ei saa kuidagi vaadata kui jumala rolli ülevõtmist, pigem kui süü tunnistamist ja vastutuse võtmist.

Oleme olukorras, kus suurkiskjate arvukus ületab rekordeid. Kui need oleksid ainult arvud, millega Brüsselis uhkustada, oleks üks asi. Aga ulukite elupaikade ressurss on piiratud, nagu ka nende toidubaas. Suur arvukus nõuab rohkem elupaiku ja toitu. Olemasolevatest ressurssidest ei piisa ja nii hakkavad saagiks langema lambad, veised, hobused ning koerad. Ka tõhusatest kaitsemeetmetest jääb näljaste ja leidlike kiskjate puhul väheseks. Lisaks looduslikule ja majanduslikule taluvuspiirile on olemas ka sotsiaalne taluvuspiir.

Nii ei ole meil muud võimalust, kui protsesse ise juhtida. On äärmiselt vastutustundetu, kui ootame ära mõne haiguse, mis populatsiooni pikaks ajaks madalseisu viib. Sama vastutustundetu on lasta kiskjatel ära süüa paljudele peredele sissetulekuallikaks olevad majapidamisloomad. Kümnete kaupa hukkuvad lemmikloomad koerad, kes

paljudele üksikutele maainimestele ja ka peredele on ainukene selts ning lohutus.

Unustada ei tohi ka kaasnevaid sotsiaalseid protsesse. Kui riik ei aita nuhtlusisenditest tulenevaid probleeme lahendada, teeb seda kogukond omal moel. Kas me aga selliseid kontrollimatuid ja kiiresti kinnistuvaid protsesse tahame?

Kindlasti mitte, sest nendest lahti saamine on hulga raskem kui nende tekkimine.

Tänapäevane jahindus areneb jõudsalt. Põhjus, miks jahindus ja jahipidamine on inimkonna tekkest alates jõudnud kaasaega välja, on selles, et jahipidamine käib käsikäes ühiskonna arenguga.

Jahindus kaasajastub ja on vahel isegi ühiskonna arengust sammu ees.

Uuenenud jahindus on keskkonnakaitse praktiline tööriist elurikkuse kaitse ja taastamise juhtimisel. Ka rohepööre tähendab eelkõige protsesside juhtimist.

Kaasaja jahipidamine on kergesti juhitav. Meil on olemas seadused ja regulatsioonid, arenev ning Euroopa üks efektiivsemaid jahinduslikke infosüsteeme Jahis. Nüüdisaegne jahindus eeldab kvaliteetset seiret, elupaikade analüüsi ja uuringuid.

Meil on see kõik olemas ja seda rakendatakse edukalt. Selle tõestuseks on näiteks indikaatorliikide – suurkiskjate populatsioonide hea seisund. Ja see hea seisund on saavutatud just nimelt tänu sellele, et oleme targalt juhtinud.

Viimasel ajal on tulnud aga ette tõrkeid, kus protsesside juhtimisse on sekkunud emotsioonid, ebaprofessionaalsus, vähesed teadmised, omakasu ja egoism. See on tekitanud turbulentsi ja ülemääraseid kahjusid inimestele ning ulukipopulatsioonidele.

Protsesside juhtimine tähendab keelamise kõrval ka lubamist ja vahel ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste vastuvõtmist, mille aluseks ei saa olla emotsioonid, arvamused, lootused või poliitilised surved. Otsused saavad tugineda teadmistele, kogemustele ja täpsetele andmetele.

Jahipidamine on keskselt juhitav võimsus ning kui seda teha teadus- ja teadmispõhiselt, siis saavutame parima võimaliku tulemuse. Populatsioonid on heas seisus, kahjud majandustegevusele talutavad ning tasakaal looduse ja inimtegevuse vahel olemas.

SINU METS

| märts 2025 | 23

teadus

Uudiseid metsateadlastelt MIKKO BUHT

Eesti Maaülikooli nooremteadur

Maaülikoolis kaitsti kaks metsanduse doktoritööd

Möödunud aasta lõpp tõi Eesti Maaülikooli perele mitmeid rõõmustavaid hetki – kahe metsanduse doktorandi edukad väitekirjade kaitsmised olid kindlasti nende seas!

3. detsembril kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Kristiina Palm-Hellenurm oma filosoofiadoktori väitekirja „Delayed storm and salvage logging effects on forest vegetation recovery and development“ („Tormi ja sanitaarraie pikaaegne mõju metsataimestiku taastumisele ja arengule“). Uuringus hinnati tormihäiringu ja sanitaarraie mõju hemiboreaalse segametsa alustaimestiku liigirikkusele, mitmekesisusele ja koosseisule ligikaudu kaks aastakümmet pärast tormi. Lisaks uuriti tormijärgse taastumise dünaamikat, keskendudes ellujäänud puude rollile häiringujärgses metsas. Tulemuste põhjal soovitab autor jätta osa tormikahjustatud metsa

looduslikult kasvama, eriti piirkondades, kus liigirikkus ja -kaitse on prioriteet.

Doktoritöö juhendajad olid teadur Floortje Vodde, kaasprofessor Kalev Jõgiste ja teadur Tea Tullus, oponendiks kaasprofessor Per-Ola Hedwall (Swedish University of Agricultural Sciences).

11. detsembril kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Marek Uri oma filosoofiadoktori väitekirja „The effect of different harvesting methods on carbon cycling and productivity of forest ecosystems“ („Erinevate raieviiside mõju metsaökosüsteemi süsinikuringele ja produktsioonile“). Uuringu tulemused kinnitavad senist seisukohta, et kiire ja edukas uuenemine pärast lageraiet on võtmetähtsusega süsinikubilansi tasakaalustamisel ning raiete kliimamõjude leevendamisel. „Metsamajandajad peaksid rakendama tõhusaid metsauuenduse meetodeid, et tagada uue metsapõlvkonna kiire kasv ja süsiniku sidumise taastumine,“ rõhutas Uri. Doktoritöö juhendajad olid professor Veiko Uri ja teadur Mats Varik, oponendiks kaasprofessor Marjo Palviainen (Helsingi Ülikooli metsateaduste osakonna silvikultuuri professor).

Toimus maaülikooli traditsiooniline metsanduskonverents

Eesti Maaülikooli traditsiooniline metsanduse konverents „Metsateaduselt praktikale“ tõi kokku ligi 300 huvilist.

Kuulajad said osa uusimatest teadustulemustest metsasüsiniku, metsade tervise ja puidukeemia valdkonnas.

Päeva tegi eriliseks uue metsandusliku raamatu esitlus ja väärikate metsateadlaste tunnustamine.

Konverentsipäeva esimesel poolel keskenduti metsaökosüsteemide arengule ja metsade tervise küsimustele.

Pärastlõunal tutvustati nüüdisaegseid meetodeid puidu ja metsa mõõtmisel ning kaardistamisel ja arutleti puidukeemia arengusuundade üle. Päeva lõpetas ülevaade uuest magistriastme õppekavast „Puidu väärindamine“, mis avatakse Eesti Maaülikoolis 2025. aasta sügisel.

Konverentsi üheks tähtsündmuseks oli raamatu „Metsakasvukohad ja metsa24 | märts 2025 | SINU METS

„Metsateaduselt praktikale“ on igaaastane konverents, kus maaülikooli metsateadlased jagavad praktikutega oma värskemaid teadusavastusi.

MARIA KILK

majandus“ esitlus. Teose toimetaja ja üks autoreid Eino Laas rõhutas raamatu keskset ideed – muld-mets-muld-süsteemi, mis illustreerib metsade aineringet ja taaskasutuse võimalusi. „Igalt metsamaa hektarilt tuleks saada peapuuliigile vastav maksimaalne puidu-

Marek Uri (vasakult teine) pärast väitekirja kaitsmist.

MIKKO BUHT

Kristiina Palm-Hellenurm (lilledega) pärast väitekirja kaitsmist.

MIKKO BUHT

produktsioon, mis aitab tõhustada ka süsiniku sidumist,“ selgitas Laas raamatu põhisõnumit. Raamatu autorid on Eino Laas, Hardo Becker ja Veiko Uri. Metsanduse ja inseneeria instituudi direktor Marek Metslaid tunnustas konverentsil kahte silmapaistvat metsateadlast – lektor Eino Laasi ja professor Andres Kivistet – nende pikaajalise ja väärtusliku panuse eest Eesti metsateadusesse. Eino ja tema isa Endel Laasi auks sai Eesti Maaülikooli metsamaja auditoorium 1B1 Laasi-nimeliseks.

Tunnustuse sümbolina kinkis Metslaid mõlemale teadlasele Järvseljal kasvava kuningamänni järglase.

Metsanduse aastakonverents rõhutas taas teaduse ja praktilise metsanduse koostöö tähtsust, et tagada Eesti metsade jätkusuutlikkus. Konverentsi suur osalejate arv ja veebisündmuse jälgijate aktiivne huvi kinnitasid, et metsandusega seotud teemad on jätkuvalt olulised ning inspireerivad.

nõuanne

teated

Erametsaliit teatab Lätis ja Leedus toimuvast

ANNIKI LEPPIK

Eesti Erametsaliidu kommunikatsioonijuht

Erametsaliidul uus juhatus Detsembri alguses toimunud volinike koosolekul valiti Eesti Erametsaliidule uus juhatus.

Uues juhatuses on sarnaselt eelmisega üheksa liiget. Varasemast koosseisust jätkavad juhatuses Ants Erik, Ando Eelmaa, Meelis Matkamäe, Kadri-Aija Viik, Arne Volkov ja Andres Olesk. Uute liikmetena liitusid nendega Triin Alatalo Eesti Metsamajandajate Seltsist, Ühinenud Metsaomanike keskkonnaspetsialist Andres Raido Roosileht ja Viru-Lemmu Metsaseltsi asutajaliige Raul Vahter.

Uus juhatuse koosseis otsustas oma esimesel koosolekul ühehäälselt, et juhatuse esimehena jätkab Ants Erik. Erik ütles, et olukord metsanduses on halb ja tulemas on palju olulisi valdkonda puudutavaid otsuseid, millega me kuidagi nõustuda ei saa. Selle tõttu peab ta väga oluliseks täiendavate ressursside leidmist, et erametsaliit saaks veelgi jõulisemalt erametsaomanike huvide eest seista.

Uude juhatusse loobusid omal soovil kandideerimast senised liikmed Harry Pütsep, Atso Adson ja Liina Helstein.

Erametsaliidu juhatusse kuuluvad (vasakult) Raul Vahter, Triin Alatalo, Andres Olesk, Meelis Matkamäe, Ants Erik, Anders Raido Roosileht, Kadri-Aija Viik, Ando Eelmaa ning fotolt puuduv Aarne Volkov.

EESTI ERAMETSALIIT

Erametsaliidu volinikud kohtusid kliimaministriga Sagadis toimunud Eesti Erametsaliidu volinike koosolekut külastas kliimaminister Yoko Alender. Erametsaomanikele oli kohtumise olulisim sõnum kinnitus, et Euroopa Liidu kehtestatud nõuet võtta kaitse alla loodus- ja põlismetsad hakatakse rakendama ainult riigimetsas.

Kohtumine algas kliimaministri lühikese sõnavõtuga, mille järel ministri teadusnõunik Aveliina Helm tutvustas töös olevaid metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatusi. Metsaomanikud on laias plaanis nendega juba tuttavad ja suuri üllatusi ettekandes polnud. Küll aga selgus, et esialgse kavaga võrreldes on mõnevõrra langetatud rikkumiste eest juriidilisele isikule ette nähtud trahve.

Erametsaomanikele oli tähtsaim saadud teadmine aga see, et loodus- ja põlismetsi plaanitakse looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks edaspidi kaitse alla võtta vaid riigimaadel ning eraomanikke täiendavad piirangud ei puuduta.

Samuti jääme ootama, millised saavad olema kliimakindla metsamajandamise toetusmeetmed – esmakordselt on CO2 rahadest ette nähtud vahendeid ka metsakasvatuse hoogustamiseks erametsades.

Kohtumise lõpus said volinikud võimaluse minister Alendrilt küsimusi küsida, seda võimalust kasutati aktiivselt ja juttu oleks pikemakski jätnud, kui ministri päevakava oleks seda lubanud.

Mõistetavalt tekitasid enim emotsioone piirangute ja nende hüvitamisega seotud teemad ning maade asendamise boikoteerimine, mida põhjendatakse järjekindlalt poliitilise tahte puudumisega.

26 | märts 2025 | SINU METS

Kohtume regulaarselt Läti ja Leedu erametsaomanike esindajatega, et üksteist Balti riikides toimuvate arengutega kursis hoida.

Metsaomanike esindajate töölaual olevad teemad on üsna sarnased kõigis Balti riikides. Ka naabrid proovivad defineerida vanu ja põlismetsi, nagu näeb ette ELi elurikkuse strateegia.

Kui Eestis erametsaomanikke sellesse protsessi kaasatud ei ole, siis Lätis ja Leedus olukord nii hull pole ning definitsiooni proovitakse sõnastada koostöös maaomanikega.

Lätis on käimas arutelu raiediameetrite alandamise teemal. Menetluses on plaan seada kaitstavate alade piiriks kuni 30%, kuigi see protsent on juba praegu ületatud. Range kaitse all on Lätis vaid 4% metsadest, eesmärk on see tõsta 10%-ni, nagu Euroopa Liidus kokku lepitud. Plaanis on range kaitse alla võtta eelkõige juba praegu kaitse all olevaid Natura alasid.

Küsisime, kas Läti riigimetsa eelmise aasta otsus loobuda FSC-sertifikaadist on tuntavat mõju avaldanud. Läti erametsaomanikud seda mõju ei tunneta, kasutatakse PEFC-sertifikaati ning tööstus on muudatusega pigem hästi kohanenud.

Leedu parlamendis on arutlusel metsaseaduse muutmine. Üheks muudatuseks on metsa n-ö gruppidesse jagamine, et eristada majandusmetsa ja muuks otstarbeks kasutatavat metsa.

Valitsuse vahetusega muutus Leedus olukord piirangute kompenseerimisega.

Kui eelmise valitsuse koostatud riigieelarves oli eraldi rida piirangute kompenseerimiseks, siis uus valitsus on selle välja jätnud. Siiski loodetakse olukorra parandamist aasta keskel, kui toimub eelarve ülevaatamine. Leedus on väga tugevalt tunda ka Ukraina sõja mõju.

Leedu kaitsevägi on teinud ettepaneku raiepiirangute seadmiseks metsades, mis asuvad kuni 20 km kaugusel Venemaa või Valgevene piirist. Kaalutakse, kas nendes metsades peaks teedest 100 m kaugusel keelama lageraied. Metsaomanike hinnangul oleks selle hinnaks 920 mln eurot (saamata jääv tulu).

Juba 32. aastat toimuv

metsamajandajate konkurss ootab osalejaid!

Metsamajandajate konkurss on Eesti ainuke metsaomanikele suunatud konkurss, kus aastakümnete jooksul on oma tegevusi tutvustanud mitusada metsaomanikku.

Osalemiseks täida ankeet aadressil erametsaliit.ee 20. maiks 2025.

Konkursi tulemused kuulutatakse välja 23. augustil Viljandis toimuval kogu pere metsapäeval.

Metsamajandajate konkurssi korraldab Eesti Erametsaliit, toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.