EESTI ERAMETSALIIT. Taasiseseisvunud Eesti metsaomanike koostöö kujunemise lugu

Sisukord

SAATEKS

MÕELDES TAGASI

LISAD

Hea lugeja

Hoiad käes olulist killukest Eesti metsanduse loos. Vähem kui 20 aastaga on üksikute entusiastide ideest saanud metsaomanike huve esindav organisatsioon. Mul on au olla austusväärsete kolleegide töö edasiviija.

Iga periood Eesti Erametsaliidu loos on isepärane ja tagantjärele täis nostalgiat. Igas ajas on tegelikkus olnud täis vaevalist ja stressirohket tööd, kus mõistmist partnerite ja isegi vahel metsaomanike endi poolt on nappinud.

Iga organisatsiooni lugu on ka isiksuste lugu. Nimetades vaid mõnd Erametsaliidule aluse panijat, Heino Väljaotsa, Leonhard Pollit, Vello Linnamäge, Toomas Lemmingut... Nende töö vääriks kahtlemata suuremat tunnustust, kui neile siiani on osaks saanud. Loodan, et see raamat osaliselt seda võlga tasub.

Täna on Erametsaliit tegus ja oma liikmete huvide eest tõhusalt seistes juba küllalt arvestatav sotsiaalpartner. Me tegeleme tuleviku väljakutsetega, millest praegu on tähtsaimad ehk keskkonna- ja energiaküsimused. Metsaomanik võib julgelt tulevikku vaadata, sest tema käes on mets, ressurss, mis pakub lahendusi inimkonda vaevavatele probleemidele.

Head lugemist kõigile, kellele on kõik uus, ja kõigile, kellele siinne saab pakkuda rohkelt äratundmisrõõmu!

Ando Eelmaa Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

Kas keegi kujutab praegu ette Eesti erametsandust, kus on suured ühismetsad ja metsaomanikele kuuluvad suured puidu töötlemise ettevõtted, kus omanike endi käes on nii raiete üle otsustamine kui järelevalve ja riigilt saadava raha jagamine?

Võib-olla kujutlejaid on, aga seni pole nii läinud. Samas just selliseid visioone erametsandusest liikus meil 1990. aastate alguses. Oli aeg, kui mitte ainult metsandus, vaid terve Eesti riik vajas vaba riigi kohast ülesehitamist. Arhiivipaberite järgi paistab, et oli suur usk võimalusse ehitada tulevik üles oma kätega.

Metsanduse vallas oli tol ajahetkel kõik muutumas. Nõukogude ajal kuulusid metsad ju kas riigile (metsamajandid, metskonnad) või kasutasid neid kolhoosidsovhoosid.

Nüüd, kui taastati talusid (Eesti NSV taluseadus võeti vastu 6. detsembril 1989) ja hakati tagastama-erastama metsamaid (omandireformi aluste seadus võeti vastu 13. juunil 1991, maareformi seadus 17. oktoobril 1991; põllumajandusreformi seadus 12. märtsil 1992), oli selge, et riigimetsandus peab end koomale tõmbama.

1992: sünnib Eesti Talumetsa Liit

Siin on mehed, kes valiti Eesti Talumetsa Liidu asutamisel juhatusse. Istuvad (vasakult): Ülo Viilup, Leonhard Polli (esimees), Heino Väljaots. Seisavad (vasakult): Uno Tomberg, Vello Linnamägi, Vilmar Kruus. Puudu on Peeter Lutt ja Hanno Nõmme.

Talunikud ja metsamehed asutavad Eesti Talumetsa Liidu. Mehed on valmis sukelduma ka uue Eesti metsatööstuse ülesehitusse.

Initsiatiiv asutada vastsete metsaomanike oma ühendus tuleb 1989. aastal loodud Eesti Talupidajate

Keskliidust (Leonhard Polli) ja põllumajandusministeeriumist (Heino Väljaots). Muuseas on nii talupidajate keskliit kui ministeerium tol ajal ühel meelel, et metsad, mis riigi kätte jäävad, tuleb esimesel võimalusel samuti põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse üle tuua.

Esimesed inimesed, kes metsa nii-öelda kätte saavad, ongi sel ajal just taastatavates taludes. Paljud uue ühenduse asutajaliikmeist märgivad enda kohta, et nad ei ole veel metsaomanikud, kuid on selleks saamas.

Kuidas uut ühendust nimetada, jäetakse esialgu lahtiseks. Kutsetele märgitakse, et kokku tuleb “Eesti Metsaühistute Keskliidu (Metsakeskuse) Asutava Kogu koosolek”. Koosoleku enda protokollimustandis on asutatavat ühendust nimetatud ka Metsaliiduks.

Põhikirja arutelul pakub jurist Uno Feldschmidt esialgseks nimetuseks juriidiliselt täpset Eesti Metsakasutajate Ühistut. Keegi teeb ettepaneku nimetada uus ühendus hoopis talumetsaliiduks.

Ei protokollist ega selle mustandist loe välja, kes just selle ettepaneku teeb. Igatahes on sündinud nimetus, mis jääb – Eesti Talumetsa Liit.

Asutajad kogunevad Sakus

Arhiivis säilinud nimekirja järgi võtab 24. aprillil 1992 metsaomanike ühenduse asutamise koosolekust Sakus, maaviljeluse instituudi saalis osa 58 inimest. Asutajaliikmetena paneb end kirja neist 39 (vt LISA 1).

Koosoleku protokollist loeb, et koosoleku avab Eesti Talupidajate Keskliidu esimees Eldur Parder. Kutsete järgi vaadates loodetakse tervitust ka põllumajandusminister Aavo Mölderilt, aga protokollis teda märgitud pole. Koosoleku juhatajaks valitakse talupidajate keskliidu nõunik Leonhard Polli, kellelt on ka esimene, muu hulgas Eesti erametsanduse ajalukku vaatav ettekanne (“Erametsamajandus ja selle organisatsioonilised vormid”).

“Nüüd tuleb meil alustada teises olukorras, kui see oli Eesti vabariigi alguses,” märgib Polli. “Metsamaad on palju rohkem ja kahjuks on see mets kasvanud inimkäe suunamata. On tehtud hoolimatult valikraiet. Puitu on samas Eestimaal rohkem kui kunagi varem. See sunnib tõsiselt mõtlema ja organiseerima ainsat potentsiaali, mis meil on, et oskaksime metsa õigesti kasutada.”

Rääkides korrast ära metsadest, mõtleb Polli ilmselt just endisi talumetsasid, mis on olnud põllumajandite käes. Ta rõhutab, et Eestis on piisavalt palju koolitatud metsamehi. “Julgen arvata, et metsameeste terve mõistus aitab Eesti metsad korda teha,” ütleb Leonhard Polli. Kui nüüd organiseeruda, tuleks ta sõnul kindlasti enda kätte võtta ka majanduslikud hoovad. Ta viitab, et soomlased pakuvad selle kõige korraldamiseks abi, nad on Eesti jaoks teinud metsamajanduse arengu plaani, kus on käsitletud ka erametsamajandust.

“Õige, et iga raielangi pindala peaks olema vähemalt 2 ha, aga selleks peaks olema keskmine metsaomand vähemalt 100 ha suurune,” kommenteerib Polli koosolekul olijate ees seda plaani. Ta loetleb soomlaste soovitusi: üksiktalude metsamaad peaks suurendama nii, et see võimaldaks toota; tuleks luua metsade ühisomandus (“ühismetsad tuleks moodustada kohe nüüd, et vältida väikeste tükkide väljamõõtmist. Soomlaste kogemuse järgi on efektiivseim 2000-5000 ha suurused ühismetsad,” lisab Polli).

Soomlased on arvanud, et ilmselt jäävad Eestis metsaomandid siiski valdavalt väikesteks, mistõttu tuleks moodustada võimalikult ühtne metsaomanike organisat-

sioon, mille tegevust peaks rahastama Eesti riik. Vaja oleks ka erametsaseadust.

Sel asutamiskoosolekul võtab veel sõna Vello Linnamägi (“Metsanduse arengusuundadest maailmas”) ja põhikirjaarutelu juhib Jaan Leetsar.

Esialgu kodanike ühendus

Leetsar alustab oma esinemist ütlemisega, et otsus moodustada metsaomanike ühendus võeti vastu talupidajate keskliidu volikogu detsembrikuu koosolekul. Kuna pole veel olemas ühtegi metsaühistut, on esialgne plaan, et liidu moodustavad eraisikud (s.o: liit on Eesti kodanike ühendus), ent aasta pärast luuakse organisatsioon, nagu põhisiht on, metsaühistute keskliit. Lootus on, et selleks ajaks on olemas ühistute võrk üle Eesti.

Leetsar pakub seetõttu välja, et põhikiri kinnitataks üheks aastaks – peakoosolekuni 1993. aastal.

Selsamal asutamiskoosolekul valitakse talumetsaliidule 8-liikmeline juhatus, 15-liikmeline nõukogu ja revisjonikomisjon (vt ka LISA 2).

Esimeses juhatuses on: Ülemnõukogu saadik Peeter Lutt, Toompeal töötav Vello Linnamägi, Vilmar Kruus (maaviljeluse instituut), Hanno Nõmme (Käsmu metskonna metsaülem), Leonhard Polli (Eesti talupidajate keskliidu nõunik), Uno Tomberg (maaparanduse instituut), Ülo Viilup (Eesti Metsakorralduskeskus), Heino Väljaots (põllumajandusministeerium).

13. mail 1992 läheb laiali kiri maakondade taluliitudele: Eesti Talumetsa Liidu juhatus saadab 24. aprillil 1992 asutatud Eesti Talumetsa Liidu põhikirja. Kirjale on alla kirjutanud liidu juhatuse esimees Peeter Lutt.

Eesti Talumetsa Liidu põhikiri registreeritakse põllumajandusminister Aavo Mölderi 2. septembri 1992 käsk-

kirja alusel. Templid tellib trükikojast Ühiselu uuele liidule talupidajate keskliit.

Uus liit registreeritakse Harju maakonna ettevõtteregistris 8. detsembril 1992.

Juhatus jagab ülesandeid

Eesti Talumetsa Liidu juhatuse protokoll nr. 1 on pärit 28. oktoobrist 1992. Vello Linnamägi teatab, et Peeter Lutt on esitanud avalduse tagasi astuda. Teda ennast koosolekul ei ole.

Juhatus rahuldab Luti soovi ja valib sealsamas uueks esimeheks Leonhard Polli. Jagatakse ülesandeid: Heino Väljaots saab asjaajaja-sekretäri rolli, Vilmar Kruus finantsisti-laekuri rolli.

Vello Linnamägi ülesandeks jäävad läbirääkimised põllumajandusministeeriumi juhtkonnaga, et saada talumetsaliidule tööruum. Vilmar Kruus peab seisma selle eest, et saaks liidu Harju maavalitsuses registreeritud ja koos Polliga peavad nad avama liidu arve.

Moodustatakse komisjonid.

Talumetsamajandust puudutavate seaduseelnõude läbivaatajaiks saavad Linnamägi, Väljaots, Polli ja Tomberg. Talumetsakorralduse probleeme hakkavad läbi vaatama Väljaots, Viilup, Polli, maa-ameti osakonnajuhataja U. Vatsel. Talumetsamajanduse materiaalse kindlustamise teemaga hakkavad tegelema Polli ja Nõmme.

Peale selle jaotavad juhatuse liikmed omavahel ära maakonnad, et hakata tegema selgitustööd kohalike metsaühistute moodustamiseks.

Veel on juhatuse esimese koosoleku protokollis kirjas, mida vajalikuks peetakse:

• koostada ja kirjastada õppevahendeid talumetsade ja ühistute tarvis;

• soovida, et välisriikide abi tuleks edaspidi otse talumetsaliidule, mitte eranditult riiklikule süsteemile. (Protokollis seisab: “Koostada vastav EV Põllumajandusministeeriumi kiri Soome Põllu- ja Metsamajandusministeeriumile.”)

• Vello Linnamägi lubab koostada talumetsaühistu moodustamise juhise ehk ABC.

• Ülo Viilup saab talumetsaliidu kirjablanketi pealdise eskiisi, et kujundada see trükitasemeliseks.

Tähtsaim on omaniku tulu

Säilinud paberite seas on metsaühistute asutamise juhend, mille maht viis lehekülge.

Mis on siis tol ajal ühistu asutamise põhilised motiivid?

Esikohal on: tagada oma liikmete puidu turustamine. Siis: tagada, et puidu müügil saadaks soodsat hinda; koondada tähelepanu oma puidutööstuse arendamisele; aidata kaasa metsakasvatuse organiseerimisele ja metsamajanduslike tööde korraldamisele.

“Metsaühistute üheks põhiülesandeks jääb eelseisvatel aastatel see, et metsaekspordist saadav tulu läheks metsaomanikele,” on kirjutanud Vello Linnamägi. “Seejuures on vajalik, et osa tulust paigutataks ühiste puidutöötlemisettevõtete rajamiseks ja olemasolevate moderniseerimisse. Ilma ühistegevuseta on need ettevõtmised väheefektiivsed.”

Esimesi tegusid

Uuesti on juhatus koos 30. novembril, et vahetada infot metsaühistute moodustamisest maakondades. Väga rõõmustavaid uudiseid veel pole.

Huvi ühistegevuse vastu on veel vähene, kuna ei mõisteta asja otstarbekust, arutab juhatus. Tahetakse kohe kasumit, mida ühistus kohe ei nähta ja üleüldse oleks vaja, et tekiks kohalikke organiseerijaid, kes ühistuteo enda peale tahaks võtta.

Jutt käib ka sellest (L. Polli), et kui õigusvastaselt riigistatud metsad on tagastatud, peaks pool Eesti metsadest olema erakätes. Liidule tuleks küsida aga ka suuremaid objekte nagu Tihemetsa tehnikumi metsad või vineeri- ja mööblikombinaat Tallinnas.

Uno Tomberg tutvustab metsaseaduse eelnõu (tol ajal öeldi “projekt”), mis suures osas on ta enda kokku pandud. See töö on käinud 1992. aasta kevadest saati. Projekt plaanitakse lõpuks põllumajandusministeeriumi kaaskirjaga koos esitada keskkonnaministeeriumi haldusalas tegutsevale Metsaametile.

Tekib idee korraldada Põhja-Eesti metsaomanikele metsapäev.

17. detsembril 1992 otsustab juhatus, et liit osaleb Tallinna vineeri-mööblikombinaadi erastamiskonkursil ja taotleb selle täielikku või osalist üleandmist liidu tegevussfääri.

Põhjenduseks tuuakse Eesti talumetsade suur potentsiaal lähitulevikus ja see, et noori kaasikuid “ei hävitataks kase paberipuidu ekspordiga”.

Edasimineku tempo osutub aeglasemaks, kui esialgu loodeti. Avastatakse, et poliitikud rõhutavad küll omanikukesksust, aga päris elus seda tähtsaks ei peeta.

Jaanuaris 1993 saab Polli juhatuselt ülesande alustada läbirääkimisi liidu tegevdirektori kandidaadi leidmiseks, direktori ametipalk oleks 1000 krooni kuus.

25. jaanuarist asubki ametisse Allar Liivoja, kelle ametinimetus on küll “tegevinsener”. Jutt käib ka kohakaaslusega raamatupidajast, kes võiks töötasu saada 100 krooni kuus.

Hakatakse koostama talumetsaliidu ettepanekuid Eesti metsandusreformiks.

Ettepanekud metsandusreformi kohta tuleb esitada

Selline oli 1990. aastate esimese poole metsamajandamiskava, koostajaks Eesti Metsakorralduskeskus.

põllumajandusministeeriumile ning Riigikogu majandusja põllumajanduskomisjonile.

Juhatuse 29. jaanuari koosolekul räägib Vello Linnamägi sellest, et Soome Finforest on uurinud vineeri- ja mööblikombinaadi perspektiivi ja hindab selle kehvaks – selline ettevõte ei peaks linna keskel tegutsema. Maamaks on kõrge, toorainet keerukas sinna vedada ja keskkonnareostuse oht on samuti suur. Juhatuse järeldusi selle info kohta kirjas ei ole.

Ent midagi on hakanud hargnema Lääne-Virumaal. Nenditakse, et Hanno Nõmme taotlus saada talumetsaliidule Tudus riigimetsast paar tuhat hektarit metsamaad vajab selgitamist (esialgne tekst protokollis: “langeb ära”, hiljem on tehtud teksti parandus), kuna selle eest tahetakse renti ja raie korral kännuraha, mistõttu töö tegijaile jääks vaid töö tegemise võimalus.

Ühise vara ühistud

Arhiivimaterjalide seas on eri aegadel kogutud teavet metsaühistute asutamise algusaja kohta.

Näiteks Põhja-Kõrvemaa Metsaühistu kohta 1999. aastal esitatud andmed. Tõnu Reinvald märgib ühes infokirjas, et ühistu registreeriti Harju maavalitsuses 4. augustil 1992, asutajaiks Reinvald ja Ennu Tsernjavski, tegutses Loksa vallas ja liikmeid oli 26. Ühistu lõpetas tegevuse 1994. aastaga, põhjuseks väga aeglaselt ja keeruliselt kulgev maareform.

“Metsaühistu tegevuseks oli metsaraie, ümarpuidu müük, saematerjali tootmine ja müük. Kohe tegevuse alguses, 1992. aastal saavutati 100 000-kroonine kuukäive, mis hiljem suurenes,” märgib Reinvald. Kui ühistu üldkoosoleku otsusel likvideeriti, loodi selle baasil Kotka Puidutööstuse Aktsiaselts.

Hilisem liidu tegevdirektor Toomas Lemming on teinud kord algusaega tagasivaate: “Paljud talumetsaliidu aegsed metsaühistud loodi selle alusel, et põllumajandusreformis saadud osakute eest osteti ühiselt mitmesugust metsamajandustehnikat. Seda hakati

ühiselt kasutama ja moodustatud ühendused olid valdavalt tulundusühistud. Liikmeskond jäi tavaliselt küll väiksearvuliseks, sest uued liikmed ei saanud liituda samamoodi nagu asutajad.”

Pakkumisi uksest-aknast

Veebruaris 1993 arutab juhatus seda, et riigiettevõte “Eesti Riigimetsad” pakub talumetsaliidule Mahtra ja Saaremaa metsamajandi metsapunkte. Allar Liivoja on käinud Mahtra punkti uurimas: 2 puidutöökoda, remonditöökoda, laohoone, tankla, parkimistöökoda jm. Põhivara 688 000 krooni eest, debitoorne võlgnevus 213 000, kreditoorne 439 000 krooni, sellest kännuraha 288 000. Raiepileteid 1993. aastaks ei ole, palkide vajadus 150 tm kuus, töötajaid 57.

Liivoja ja Rapla taluliidu esimehe Peedu Haasmaa arvates võiks Mahtra metsapunkti võtta tulevase Rapla talumetsaühistu tootmisbaasiks. Tingimata oleks aga vaja taotleda tasuta ülevõtmist.

Juhatus otsustab, et mõlema metsapunkti kohta tuleb koostada põhjalikud majandusarvestused ja alles seejärel otsustada, mida teha.

Märtsi koosolekul annab Polli juhatusele ülevaate külaskäigust Soome talumetsa liitu, kus ta on käinud “koos Leetsare, Ratase, Tohvri ja teistega”. Soomlased rajavad uut tselluloositehast (jutt käib Rauma tehasest) ja võtaks Eesti Talumetsa Liidu 100 mln Soome marga ja 270 000 tm paberipuiduga osanikuks.

“Meil tuleb jätkata taotlusi, et saaksime majandamiseks 2000–3000 ha riigimetsa Tudus, Tihemetsas või mujal,” nendib Polli.

Juhatus saab riielda

Peaaegu aasta on möödas liidu asutamisest ja 16. aprilliks 1993 kutsub juhatus kokku peakoosoleku. Esimees Leonhard Polli annab aru, millega on tegeldud. Koosoleku protokoll märgib, et kohal on 70 inimest, neist 40 liidu liiget. Koosoleku algul avaldab veel 15 inimest soovi liikmeks astuda.

Polli sõnavõttu katkestatakse (protokollis on üteldud, et katkestajaks olid kaks osalejat, nimesid pole mainitud) etteheidetega, et liit pole tegutsenud nii, nagu asutamisel eesmärki nähti. Kõikjal peaks olema loodud külade tasemel metsaühistud, kuid neid on seni vaid üksikud. Valitseb infopuudus, tihti pole liidu olemasolust kuuldudki ja tegelikult tuleks moodustada uus juhatus.

Teine ettepanek on alustada hoopis põhikirja arutamisest ja otsustada, kas organisatsioon on isikute liit või külade-maakondade liitude katusorganisatsioon. Kui viimane, siis tuleks juhatus valida vastavate liitude esindajatest.

Vello Linnamägi jagab põhikirja muudatusettepanekutega teksti ja räägib üle selle, et kuna liidu asutamisel metsaühistuid ei olnud, formeerus liit üksikisikute liiduna eeldusel, et aasta jooksul kujunevad ka kohalikud ühistud. Seda aga üldiselt ei juhtunud ning järgnevgi aasta peaks kuluma formeerumisele kohtadel.

Heino Väljaots räägib liidu koostatud alternatiivsest (Metsaamet tegeleb sama asjaga) metsaseaduse eelnõust.

Põllumajandusministeerium

tahab toetada

Sõnavõtjaist on esimene Jaan Leetsar, nüüd põllumajandusminister. Alustab sellest, et talumetsaliit pole mingi ülalt pealesurutud organisatsioon, vaid talumehed ja tulevased metsaomanikud ise lõid selle, muu hulgas selleks, et vaheltkaubitsejate mõju vähendada.

Üks algusaja tegelasi Tõnu Reinvald (oli 1992. aastal üks Põhja-Kõrvemaa

Metsaühistu asutajaid) sai hiljem, 2000. aastal Eesti parima talumetsamajandaja tiitli. Pilt on 2001. aastast, kui Reinvaldi (pildil esiplaanil) juures oli parimate majandajate kokkutulek.

Lisab, et metsaomanike ühinemine peab algama külast või vallast.

Juhatusele tuleks jätta töö, mida talunikud ise kohapeal tegutsedes teha ei saa.

Minister lubab, et ministeerium toetab liitu majanduslikult, kui selleks soovi avaldatakse.

Leetsare tolleaegseid vaateid erametsanduse tulevikule: talumetsaliidu seni ühiskondlikus korras tegutsenud juhatus võiks edaspidi ka palgaline olla. Et kuhugile jõuda, tuleks rohkem ühineda.

Riigimetsade toomine põllumajandusministeeriumi haldusalasse ei toimu reformide esimesel etapil, aga need tuleb üle tuua, kui on tekkinud erametsad.

Mets peab aitama talunikud jalule, mis tähendab, et taludel peaks rohkem metsa olema, neile tuleks müüa ka endist riigimetsa.

Metsaamet lausa vaenlane

Juhatust sel koosolekul ümber ei valita, vaid tehakse otsus, et järgmise üldkoosolekuni jäägu kõik samaks. Üldiselt on arusaadav, et metsaühistuid ei teki aktiivselt, sest veel ei ole omanikke.

Leetsar selgitab, et maareformiseaduse parandused võimaldavad valla otsusel tagastamisele kuuluvaid maid ka juba juriidiliselt omandiks ehk kinnisvaraks pidada.

Mitu sõnavõtjat pole rahul sellega, et Metsaamet justnagu peab erametsi ka enda omaks, kipub ette kirjutama, kuidas erametsas tegutseda.

“Metsaamet levitab vale ideoloogiat, nagu oleks mets riigi ressurss, mida eraomanik ohustab. Erametsaomanikel tuleb metsaameti ambitsioonid tõkestada, selleks on vaja ühineda,” ütleb talupidajate keskliidu esimees Uno Kiisholts.

Talumetsade majandamiseks tuleb ta arvates kasutada meetodeid, mis võimaldavad kiiremat raieringi. Metsaühistutele tuleks taotleda pärijateta-omanikuta jäävate talude metsad ja ka killustatud riigimetsad.

Tõnispere-nimeline mees Tartumaalt (eesnime pole protokollis märgitud) ütleb, et maakonna talunikud ja erametsade tulevased omanikud on konfliktis maakonna metsaametiga, kes on justkui loodud talunike käskijaks-keelajaks. Tema arvates peaks talumetsaliidu juures tegutsema oma konsulendid-nõustajad, kes teevad kõike soovitustest kuni raiepileti väljakirjutamiseni.

Talupidajate keskliidu tegevdirektor Kaul Nurm, kes esineb sel koosolekul talupidajana, soovitab: kuna talupidajate keskliidu uus põhikiri võimaldab saada liikmeks ka juriidilistel isikutel, võiks metsaühistud talupidajate ühendustega ühineda, sest talupidajail on olemas metsakonsulentide töökohad. Koostöös on lihtsam ka maakonna tasandil uute metsaühistute loomist organiseerida.

Võimalik oleks ka n-ö jagada Põhjamaade abi, mida realiseeritakse taluliidu kaudu. Nurm kohe ka jagab teavet: soomlased pakuvad ühistööd telefonipostide vabriku rajamiseks Eestisse männipalkide baasil. Tulu oleks vähemalt 1000 kr/tm, vabrik sobiks Lõuna-Eestisse.

Midagi juba edeneb

Kuigi ühistuid on vähe, kostab sel peakoosolekul ka nende hääl.

Tõnu Reinvald Põhja-Kõrvemaa Metsaühistust räägib, et ühistusse liitunud talunike peasiht on puidu ühine turustamine. 3% müügihinnast jääb ühistule. Masinad ja saed on meeste endi omad, turustamine käib Sylvesteri kaudu. Päevakorral on Nõukogude sõjaväe käest vabanevate Kõrvemaa metsade saatus. Neid tahetakse liita metskondadega, aga talunikud sellega ei lepi.

Aadu Äkke Muhu Metsaühistust ütleb, et nad osalevad põllumajandusreformis ja taotlesid oma ühistule kogu kolhoosi metsade majandamisega tegeleva struktuuriüksuse, tehnika ja vahendid. Äkke toonitab, et talumetsaliidust peaks kujunema juriidilisest isikust liikmetega keskühistu, mille peamine ülesanne oleks majanduslik tegevus.

Roland Sikka Rakvere Metsaühistust leiab, et alles siis hakkab metsaühistutesse tublisti liikmeid juurde tulema, kui ühistud suudavad puiduvahendajatega konkureerida. Üldine orientatsioon peaks olema aga puitu töödelda.

Sel koosolekul võetakse vastu pöördumine valitsuse ja Riigikogu poole, kus soovitused erametsanduse arendamiseks.

Samuti võetakse vastu metsaühistute tüüppõhikiri. Juhatusele antakse ülesanne valmistada sügiseks ette ärilist tegevust võimaldav ühistupõhikiri ja esitada see arutamiseks üldkogu koosolekule.

Kuna asutamiskoosolekul valitud volikogu ei ole aasta jooksul kordagi koos käinud, otsustatakse komplekteerida uus volikogukoosseis, milleks taluliitudel ja metsaühistutel tuleks esitada igast maakonnast kaks esindajat.

Esimene pöördumine

Peakoosolekul sündinud ühispöördumine Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole on ilmselt esimene omataoline – edaspidi tuleb neid veel palju. Lühidalt seekordsetest nõudmistest:

Et maareformis rohkem arvestataks metsanduse ja just erametsandusega.

Et taludel võimaldataks oma metsamaapinda suurendada.

Et Metsaamet peaks kuuluma põllumajandusministri haldusalasse.

Et ettevalmistatav metsaseadus peaks andma aluse erametsanduse arenguks.

Et muudetaks metsamaa maksustamishinna alust.

Et oleks võimalik valla- ja maavalitsuste või taluliitude juures tööle rakendada talumetsa konsulendid.

Et heaperemehelikud metsaomanikud ning -ühistud saaks maksusoodustusi.

Et metsaühistutel oleks võimalused saada oma kasutusse metsa- ja puidutöötlemisettevõtteid.

Et arvestataks erametsamajanduse koostisosana jahindust, kalandust, turismi, puidu töötlemist, puitkäsitööd, puukoolide ja pajuistandike toodangut.

Pöördumise lõpust leiab, et erasektoril on endal küllaldaselt kvalifitseeritud kaadrit ja teotahet, ent esialgu vajataks materiaalset abi ja seaduste tuge, et euroopalik korrastatud erametsandus üles ehitada.

Juhatus saab rattad alla

Talumetsaliidu juhatus leiab pärast üldkoosolekut, et parema ja kiirema asjaajamise huvides tuleks paluda põllumajandusministeeriumilt rahatoetust ja ühe või kahe sõiduauto kasutamise võimalust. Saadaksegi Moskvitš ja UAZ, küsitud 90 000 krooni asemel saadakse 25 000 krooni.

Keskkonnaministeeriumile esitatud taotlus saada pikaajaliseks kasutamiseks 2000–3000 ha riigi metsamaad, saab eitava vastuse. Nüüd on plaan esitada see taotlus otse valitsusele, sest soomlased ootavad oma pakkumisele vastust.

Metsamaade küsimust rõhutatakse õieti mitmel rindel. Kuna talumetsi on eraomanduses alles õige vähe (3–4%), arutatakse, et valdade kaudu võiks taludele ja metsaühistutele küsida ka neid metsamaid, mida endised omanikud pole tagasi tahtnud. Jätkuvalt on päevakorral Tudu riigimetsade oma kasutusse saamise küsimus ja veel käivad läbirääkimised, et saada kasutamiseks 1275 ha metsamaad Maidla metskonnas.

Tuleb asuda võitlusse

“Talu- ja erametsamajandus tuleks seaduses selgemini vormistada,” räägib juhatuse augusti koosolekul Uno Tomberg. “Metsaamet on juunis esitanud Riigikogule metsaseaduse eelnõu, taotledes sellega endale ainuõigust Eesti metsandust monopoolselt juhtida. Metsamaade erastamise asemel püüab endisi erametsi taasriigistada.”

Ka metsamaa maksuseadus ta sõnul ei kõlba. Talumetsaliidul tuleks asuda erametsanduse kaitsele.

Peale metsaseaduse teo on käimas peremeheta maade haldamise juhendi kokkupanek. Vello Linnamägi pakub juhatuses välja, et selgitab Järvamaa baasil välja, kui palju on metsamaad, mida tagasi ei taheta. Maaamet võiks anda need metsad üle valdadele, need omakorda kasutada metsaühistutele, näiteks 25 aastaks ja väljaostmise eesõigusega.

Septembri koosolekul teeb Leonhard Polli ettepaneku korraldada järgmisel ehk 1994. aastal talumetsamajanduse konkurss – see tuleb ja sellest saab traditsioon.

Muuseas käib juhatuse koosoleku juttudest läbi, et Eestis tuleks moodustada Maa ja Metsa Ministeerium (Vello Linnamägi).

1. detsembrist 1993 võetakse raamatupidajana tööle Elle Hallikas, töötasu kuus 150 krooni.

Aga tegevjuht paari kuu pärast vahetub: 15. märtsist 1994 lõpetatakse tööleping Allar Liivojaga ja 21. märtsist asub tegevdirektorina tööle Toomas Tulev.

Üldisem hoiak

Tänapäeva on jõudnud arusaamine, nagu oleks talumetsaliidu vastasseis tolleaegse Metsaametiga tuginenud peamiselt just liidu juhatuse arusaamadel. Ilmselt see päris nii ei olnud. Näiteks paar väljavõtet Lääne maakonna talupidajate liidu pöördumisest Eesti presidendi kantselei poole.

Kiri on dateeritud 8. novembriga 1993.

“Läänemaa taluliit ja Läänemaa talumetsaühistu protesteerivad sügavalt ebademokraatlike ja omanikuvaenulike sätete lülitamise vastu Eesti Vabariigi Metsaseadusesse.

Kuna seaduse eelnõu väljatöötamine on toimunud Riikliku Metsaameti poolt salastatuse õhkkonnas, aruteludele pole kaasatud Eesti Talupidajate Keskliidu ja Eesti Talumetsa Liidu metsaspetsialiste, on Riigikogus vastu võetud Metsaseadus täielikult ühe ametkonna –Riikliku Metsaameti huvide keskne.

Kasutades ära asjaolu, et omanike ring on praegu veel väike ning nende hääl nõrk, on Riiklik Metsaamet kehtestanud totaalse kontrolli kõigi praeguste ning tulevaste maaomanike majandustegevuse üle.

Metsaseadus annab Riiklikule Metsaametile õiguse ja voli otsustada eramaade kategooriate muutmise üle ja kehtestada erametsade kasutamise eeskirjad. Mitme

Eesti Talumetsa Liidu juhatuse liikmed ja töötajad 1994. aasta alguses. Istuvad (vasakult): Elle Hallikas (raamatupidaja), Leonhard Polli (esimees), Allar Liivoja (tegevdirektor). Seisavad (vasakult): Ülo Viilup (talumetsade metsakorraldus), Heino Väljaots (asjaajaja-sekretär), Uno Tomberg (metsaseaduse eelnõu põhikoostaja), Vello Linnamägi (ametkondade vahelised suhted), Vilmar Kruus (finantsist-laekur). Puudu on Hanno Nõmme.

sättega on otseselt piiratud ka kohalike omavalitsuste õigusi (maakategooriate muutumine, sundmetsastamine).

Tagastamisavalduseta maade metskondade haldusesse andmine on aga kõige jultunum maaelu pärssimise katse, kuna sellega võetakse ära võimalus valdade metsaühistute loomiseks lepingulise maakasutuse alusel vallaga ja vallametsade moodustamiseks. Viimane on aga praeguse rahvastiku struktuuri ja majandusliku olukorra juures maal hädavajalik. /.../ Leiame, et Metsaseadusega on rikutud jämedalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätteid, mis sätestavad, et omaniku vara on puutumatu...”

Võtaks metsamajandid üle?

Oktoobrist 1993 on pärit põllumajandusminister Jaan Leetsare kiri keskkonnaministeeriumile ja Eesti Erastamisagentuurile. Selles on öeldud, et põllumajandusministeerium toetab Eesti Talumetsa Liidu soovi esitada erastamistaotlus 13 metsamajandi erastamiseks metsaühistutele.

Ainus asi, et sellise taotluse peaks tegema keskkonnaministeerium, kelle haldusalasse metsamajandid kuuluvad.

Lisatud on talumetsaliidu vastav kiri ja ka Rakvere Metsaühistu soov erastada Rakvere metsamajandi metsapunkt ning Pühajärve Talumetsa Ühistu soov erastada Valgamaa metsamajandi metsapunkt.

Talumetsaliidu kirjas on ka selgitus, et seoses riigiettevõtte “Eesti Riigimetsad” likvideerimisega lähevad metsamajandid erastamisele. Neis on välja ehitatud väiksemad metsapunktid, mis põhimõtteliselt tegutsesid ümbruskonna inimeste huvides, tootes saematerjali ehituseks, ukse- ja aknaplokke, taarat, rõuguredeleid, katuselaastusid ja sindleid jne.

Kuna ümberkorraldatava põllumajandustootmise vajadused selliste toodete järele on veelgi suuremad, oleks otstarbekas metsapunktid erastada piirkondlikele

metsaühistutele, kel endil puidutöötlemisvõimsusi ei ole. Seda lubaks erastamisseaduse paragrahv 32, mis ütleb, et erastamise õigustatud subjektiks on ühistu, kes kasutab või kelle liikmed kasutavad erastatava, põllumajandustootjaid teenindanud ettevõtte või ettevõtte struktuuri teenuseid.

Lisas on loetletud metsamajandid: Aegviidu, Hiiumaa, Tudu, Jõgeva, Läänemaa, Rakvere, Mahtra RV, Saaremaa, Tartu, Valgamaa, Viljandi, Võru ja SuureJaani metsamajand.

Selles dokumentide paketis on veel ka ilmselt hiljem koostatud Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu (valminud põllumajandusministeeriumis), mis näeb ette kuue metsamajandi metsapunkti erastamise. Jutt käib Jõgeva, Läänemaa, Rakvere, Tartu, Viljandi ja Võru metsamajandist.

Rahalised seisud

12. aprillil 1994 revideerib revisjonikomisjon Eesti Talumetsa Liidu juhatuse finantsmajanduslikku tegevust algusest alates ehk 24. aprillist 1992 kuni 12. aprillini 1994. Komisjoni kuulusid: Vambo Kaal, Hugo Ruiso ja Maiu Plumer.

Põllumajandusministeerium on Eesti Talumetsa Liidule 1992 detsembris tegevuse alustamiseks eraldanud 30 000 krooni ja 1993. aasta juunis 25 000 krooni, kokku koos pangaprotsendiga 55 646 krooni ja 52 senti. Sellest on kasutatud 18 682 krooni 15 senti. Sellest liikluskindlustuseks 1030 kr, tulumaksuks 2510 kr, sotsiaalmaksuks 2100 kr, haigekassa maksuks 1365 kr, panga teenuseks 178,15 ja kassa kuludeks 11 499 kr (tegevinseneri palk, bensiin, aku ost, postiraha jne.)

1994: sünnib Eesti Erametsaliit

Eesti Talumetsa Liit korraldatakse ümber Eesti Erametsaliiduks ja õhus on tugevasti mõte asutada soomlastega ühisettevõte.

1994. aastaks on liidule riigieelarvest põllumajandusministeeriumi kaudu eraldatud 210 000 kr ja sellest on liidu arvele kantud I kvartali osa 53 000 krooni. Kasutatud on 24 685 krooni. Muu hulgas 10 000 kr Paistu Masina- ja Metsaühistule ja 10 000 kr Misso Erametsa Ühistule tehnika soetuseks.

Varadena on juhatusel arvel: furgoonauto UAZ 3741, jääkväärtusega 9331 kr ja sõiduauto Moskvitš 2140 jääkväärtusega 2368 krooni.

Moskvitš on tegevinseneri Allar Liivoja kasutusest ümber vormistamisel tegevdirektor Toomas Tulevi kasutusse.

Nime muutmise aasta

Kätte jõuab 14. aprill 1994 ja peakoosolek, kus Eesti Talumetsa Liit saab sisuliselt uue nime, ametlikult veel mitte. Ametlikult muutub nimetus koos põhikirjaga.

Koosolekust võtab osa 56 inimest, neist 46 liidu liiget.

Vello Linnamägi selgitab koosolekulistele: “Eelmise aasta üldkoosolekul otsustasime, et juhatus esitab järgmisele üldkoosolekule arutamiseks uue põhikirja, mis edaspidi ühendaks kohalikke metsaühistuid kui kasumit taotlevaid juriidilisi isikuid. Ühendus jätkaks seejuures tegevust ühistuseaduse alusel – kui liidu asutasime, siis ühistuseadust veel polnud ja lähtusime seadusest “Kodanike ühenduste kohta”.”

Pärast Leonhard Polli aruannet võtab sõna minister Jaan Leetsar.

Ütleb, et nüüd on põllumajandusministeeriumi tööle võetud Kalle Põld, kelle ülesanneteks on kõik erametsandusega seonduv, ka erametsaseaduse eelnõu koostamine.

Arvestades, et erametsade tagastamine käib nii aeglaselt, kavandab ministeerium Leetsare sõnul “maareformi ja maakorralduse käigus metsareformi, et

moodustada riigimetsade arvelt elujõulisi metsatalusid või metsa ülekaaluga segatalusid”. Vajalik oleks ka uue tehnoloogiaga tselluloositehas.

Minister Leetsar ütleb, et värskelt allkirjastatud koalitsioonileppe järgi (Isamaa+EMKE) kooskõlastatakse metsandusküsimused ka põllumajandusministeeriumiga. Talumetsaliidu juhatusel soovitab ta jätkata katseid rentida Metsaametilt 2000–3000 ha metsa, et “teha sisukat koostööd Soome metsaliiduga”.

Vajatakse õppemetsa

Mida selle all on mõteldud? Nüüd juba mitte ainult paberipuidu varumist. Arhiivipaberite hulgas on põllumajandusminister Jaan Leetsare keskkonnaminister Andres Tarandile adresseeritud kirja mustand.

Selles on üteldud, et erametsandust on vaja ka arendada ning selleks loodud talumetsaliidult oodatakse initsiatiivi “vastavate majandamismallide, näidis- ja õppeobjektide väljaarendamiseks”. Oma abi on pakkunud Soome erametsaomanikke ühendav Metsäliitto, kes näeb alglahendust ühisettevõttes, mis moodustataks riigi poolt tasuta kasutamiseks antud metsaosa baasil.

Selle metsandiku suurus peaks olema 2000–3000 ha. See antaks lepingu alusel pikaajaliseks (25 aastat) metsamajandamiskava kohaseks kasutamiseks kas talumetsaliidule või otse loodavale ühisettevõttele. See metsandik peaks paiknema mittetagastataval metsamaal võimalikult ühes tükis kusagil metsarikkas, kuid siiski ligipääsetavas kohas, näiteks Lääne-Virumaal.

Leetsare kirja lõpus on lause, et ta ootab Tarandilt selle asja kohta põhimõttelist seisukohta.

Nüüdsel üldkoosolekul osaleb Soome Metsäliitto esindaja O. Laitinen, kes tutvustab oma liitu ja kirjeldab soomlaste kujutelma koostööst. Nad on valmis tagama püsiva turu kase paberipuidule ja looma ühisettevõtteina Eestisse saeveskeid, müüma nende saeveskite toodangut Euroopa turul ja andma nõu.

Selsamal koosolekul märgivad ka sõnavõtjad vajadust erametsakonsulentide järele. Nenditakse, et esiotsa väljendatakse ühistutes seda huvi tagasihoidlikult. Võimalust erametsakonsulent tööle rakendada on soovitud kasutada vaid Võru, Viljandi ja Lääne maakonnas.

Liit on kahe nimega

Üldkoosolek leiab, et ühistulise ülesehitusega liiduks muudetava üle-eestilise ühenduse nimi võiks olla Eesti Erametsaliit.

Otsus võetakse vastu, liidu nimetuseks kasutatakse veel mitu kuud ka talumetsaliitu, tihti on paberites märgitud need kaks paralleelselt.

Koosolekulised otsustavad, et liidu osamaksuks saab kuni 500 krooni aastas igalt ühistult, 50 krooni igalt ühistuliikmelt ja peale selle jääb liidule 2 protsenti liidu kaudu müüdud metsamaterjali ja toodete hinnast.

Põhikirja märgitakse, et Eesti Erametsaliit on Eesti Talumetsa Liidu õigusjärglane. Juhatus saab ülesandeks uus põhikiri registreerida ja talumetsaliit registrist kustutada.

Samal koosolekul valitakse uus juhatus: Leonhard Polli, Uno Kiisholts, Aadu Äkke, Aldo Tamm, Jaak Herodes, Heino Väljaots, Vello Linnamägi, Ülo Viilup, Hanno Nõmme. Asendusliikmeteks valitakse Randel Prede, Kalle Põld, Tiit Tartlan.

Polli jätkab esimehena

2. mail 1994 on uue juhatuse esimene koosolek, kus esimeheks valitakse taas Leonhard Polli. Talle tehakse ülesandeks võtta arvele kõik, kes võiks tegutseda erametsakonsulentidena, et järgmisel juhatuse koosolekul arutada konsulenditeenuse korraldamist.

Moodustatakse neli töökomisjoni: jooksev töö (juhatuse esimees Leonhard Polli, sekretär-asjaajaja Heino Väljaots, tegevdirektor Toomas Tulev), seadus-

Pildil on (vasakult) Ants Varblane, kes töötas 1990. aastate keskel keskkonnaministeeriumi Metsaametis, Aadu Äkke Muhu Metsaühistust ja Eesti Erametsaliidu tegevdirektor Toomas Tulev.

eelnõude ettevalmistus (koordineerib Kalle Põld), maaja metsareform (koordineerib Ülo Viilup), info ja koolitus (koordineerib Vello Linnamägi).

Juhatuse juunikuu koosolekul informeerib Leonhard Polli teisi Soome Metsäliitto külaskäigust Eestisse. Ta nendib, et koostöö ei edene ja ühisettevõtet ei ole moodustatud, kuna riik pole võimaldanud paljuräägitud 2000–3000 ha metsaosa.

Minister Leetsare mõte võtta osa 2,5 mln krooniga Soome Rauma tselluloositehase ehitamisest takerdub rahapuuduse taha.

Polli ütleb, et juhatus on asunud taotlema talunike (metsa)õppekeskuseks konkreetset metsa, Tihemetsa metskonna metsamaid (üle 4000 ha), mis on riigimetsafondis.

Tööstused pakkumisel

Külalisena võtab juhatuse ees sõna Piho (eesnime pole märgitud), kes räägib, et paberipuitu pole mõtet riigist välja vedada, vaid tuleks taastada Kehra tselluloosikombinaadi töö. Seda oleks valmis tegema soomlaste CS Insenering, aga Eesti poolt soovitakse partnerit koos 100 000 ha metsaga. Polli ja Kalle Põld arvavad, et Kehra küsimus tuleks lahendada Riigikogu tasemel riigimetsamaade baasil.

Polli räägib ka Rakvere metsamajandi erastamisest. Selle erastamistaotlusega on esinenud Rakvere Metsaühistu, keda Erametsaliit on toetanud. Metsamajandi puidutöötlemise võimalused oleks vajalikud kogu PõhjaEesti metsaomanikele.

Erametsaliidu juhatuse 1994 I poolaasta finantsilise tegevuse revideerijad märgivad, et poolaasta kulust 164 349 kr moodustas 125 000 selle osa, mis kanti liidule üle deposiitarvelt seoses Rakvere metsamajandi erastamisega.

Toomas Tulev räägib, et ühistud on metsamüügi pakkumistega liiga tagasihoidlikud.

Uno Kiisholts, üks neist, kes erametsaomanike ühenduse juures on olnud pea algusest tänaseni, Tartu Metsaomanike Seltsi juht.

Kalle Põld ütleb, et justiitsministeerium ei toeta erametsaseaduse koostamist, aga juhatus otsustab, et selle tööga tuleb siiski jätkata.

Esimene talumetsakonkurss

Juunis 1994 on Türil Agri 94´, mis toimub neljandat korda, seal on väljas ka liidu esindus. Ent veel on 1994 tähtis selle poolest, et toimub esimene talumetsa majandamise konkurss. Paberites nimetatakse seda ka erametsa majandamise konkursiks, mille ýüriisse on valitud Heino Väljaots, Toomas Tulev ja Leonhard Polli. AS Loodus on välja pannud 1994 talumetsade majandamise konkursi auhinnad: üks mootorsaag “Husqvarna 254” ja üks võsalõikaja “Husqvarna”. 29.–30. juulil on Jänedal Eesti III talupäevad, kus autasustatakse esimese talumetsakonkursi võitjaid.

Esikoha ja mootorsae Husqvarna ning diplomi saab Ants Jürissaar Viljandi maakonnast Kasearu talust. II koha ja võsalõikaja Husqvarna ning diplomi saab Peeter Talvik Valga maakonnast Postupalu talust. III koha, 1500 kr ja diplomi saab Teet Oole Rapla maakonnast Tiiupere talust ning teise III koha 1500 krooni ja diplomiga saab Uno Tomingas Rapla maakonnast Mihkel-Antsu talust.

Plaan Rakvere metsamajandiga

Mida arutatakse sel suvel veel juhatuses. Et tuleb osaleda Eesti Maarahva Harta koostamises. Et keskkonnaministeerium ei ole nõus Tihemetsa metsade üleandmisega Tihemetsa tehnikumile, mistõttu on takerdunud plaan rajada Tihemetsa kooli talunike koolituspaik ja ka plaan osaleda ühisettevõttes soomlastega. Juhatus otsustab, et põllumajandusministri abiga proovitakse läbirääkimisi veel jätkata.

Tegevdirektor Toomas Tulev on tegelnud Rakvere metsamajandi ostmise plaaniga: Erastamisagentuur tahab panga garantiid ja töökohtade tagamist. Selleks

on liit taotlenud Euroopa abi 2 miljonit krooni ja Rakvere Metsaühistu taotleb laenu Rakveres tegutsevalt kommertspangalt. Asi on siiski lahtine.

31. augustist 1994 pärineb Eesti Talumetsa Liidu kiri Harju Maapangale. Allkirjastanud on selle liidu tegevdirektor Toomas Tulev:

“Eesti Talumetsa Liit ühendab endas 15 talumetsaühistut üle vabariigi. Üheks põhjuseks, miks liikmete arv on nii väike, on töötleva tööstuse puudumine. Majanduslik potentsiaal on suur (lähiaastatel jõuab eraomanike valdusesse üle 60% Eesti metsadest), oleks hädatarvilik omada mingisugustki puitu töötlevat ettevõtet.

Et asja parandada, osaleb Eesti Talumetsa Liit Rakvere Metsamajandi erastamise konkursil. See kujuneks baasiks kogu Kirde- ja Ida-Eesti talu- ja erametsaomanikele nende puidu vääristamisel ja suurema kasu saamisel.

Samas oleks võimalik suurendada tööhõivet ja luua uusi töökohti selles piirkonnas paljude tellimustena allhanketöödeks.

Et seda plaani teostada, taotleme teilt laenu 0,5 mln krooni suuruses summas. Selle summa ulatuses on käinud läbirääkimised Maaelu Krediteerimise Fondiga, kes on nõus teie panka antud summa üle kandma, kui te annate meile oma nõusoleku laenu andmiseks.

Vastavalt kehtestatud korrale soovib Erastamisagentuur saada tagatist tööhõive- ja investeerimiskohustusele. Antud juhul oleks see summa 2,395 mln krooni ühel aastal, millele me palume Teie tagatist.

Meiepoolseks tagatiseks oleks meie erastatava

Rakvere metsamajandi vara, mille kogumaksumuseks oleme välja pakkunud 3 miljonit krooni. (lisatud äriplaan ja talumetsaühistute nimekiri).”

Rakvere metsaühistu koos talumetsaliiduga osalebki konkursil, olemas on äriplaan ja Virumaa Kommertspanga garantiikiri, hind on 2,5 mln krooni, ent Erastamisagentuur teatab septembris, et eelistati teist pakkujat.

Ei saa enam oodata

15. septembril 1994 on juhatuse koosolek, kus otsustatakse, et koostöös metsaühistutega tuleb kokku saada 400 000 krooni ja Soome Metsäliittoga ühisfirma ikkagi ära teha. Tihemetsa ehk endise Voltveti metsakooli maadega on asi siiski veel lahtine. Neid maid oli üldse kokku 9900 ha (seni tagastatud 5100 ha), 1940. aastal ei olnud need riiklikus metsafondis, nii et need ei peaks jääma riigi kätte, vaid tuleks lõpuks ikkagi Tihemetsa tehnikumi haldusesse saada.

Veel nendib juhatus, et Soome on juba mitu aastat Eesti erametsanduse jaoks raha-abi andnud, aga Tapio kaudu Metsaametile metsakorralduseks ja koolituseks. Erametsaomanikeni see raha ei jõua. Eesti metsaseaduse järgi Metsaamet erametsadega ei tegele.

Soome põllu- ja metsamajanduse ministeeriumi andmetel koostab Soome pool koostöös Metsaameti peadirektori Andres Talijärvega Eesti metsanduse arengukava. Aga põhiosa Eesti metsadest läheb erastamisele ja koostööd peaks hoopis tegema Kalle Põld, kes on erametsandusega tegeleja põllumajandusministeeriumis.

5. oktoobril 1994 saadab juhatuse esimees Leonhard Polli kirja Soome Metsäliittole (Harri Lalluka ja Eric Lagerwall), tänab 1994 suvel pakutud võimaluse eest omandada Metsäliitto osakuid, ja ütleb, et kahjuks tuleb ära ütelda, kuna Eesti metsaomanikel pole vaba raha ja võimalused pankadest krediiti saada on pea olematud.

Pakutud oli Metsäliitto Osuuskunta oy Lännen Metsä Ab 20 000 B-aktsiat, nominaalväärtusega 50 Soome marka ja hinnaga 1 miljon Soome marka.

Aktsiate müügist saadava raha pidi Metsäliitto paigutama Rauma tselluloositehase ehitusse.

Erametsaliit ja AS Eramets

14. oktoobril 1994 on Eesti Erametsaliit ka juriidiliselt asutatud. Toomas Tulev teatab juhatusele, et just sel kuupäeval on Eesti Erametsaliidu põhikiri Harju Maavalitsuses registreeritud. Nüüd võib ka uue pitsati tellida jne.

Juhatus otsustab ette valmistada dokumendid Eesti Erametsaliidu ja Soome Metsäliitto ühisettevõtte moodustamiseks, asukohaga Tihemetsas alates 1. jaanuarist 1995 (selleks kuupäevaks asi siiski veel ei õnnestu). Aktsiate algkapital oleks 1 mln krooni, millest Eesti pool kataks 520 000 (Tihemetsa 150 000, Erametsaliit 130 000 kr, metsaühistud 240 000 kr). Vaja on vaid lõplikult määrata Eesti poolsed maksjad ja uue ühisettevõtte juhatuse liikmed.

Oktoobris sõidab Eesti metsaomanike delegatsioon Soome, vastuvõtja on Metsäliitto.

Novembris on ühisettevõte aruteluteemaks Eestis metsaühistute nõupidamisel. Protokollis on kirjas, et leiti: aktsiaselts tuleb ära moodustada, nimeks võiks olla Eramets. Aktsiakapital (üks miljon krooni) võiks jaotuda 52% Eesti, 48% Soome poolele.

Liidu esialgne sissemakse oleks 130 000 krooni, mis makstakse oma eelarvest. Selle eest ostetud aktsiad jäävad esialgu vabaks, et juurdetulijail oleks võimalik neid omandada.

Leonhard Polli, siin pildil oma 70. aasta juubeli tähistamisel detsembris 1997 põllumajandusministeeriumis.

Teada on, et aktsiate eest on võimalik tasuda ühisettevõttele ka metsamaterjali müügiga. Aktsia nominaalväärtus oleks 500 krooni.

10% väljapakutud summast võiks kõigil pakkujail olla esialgne sissemakse.

Juhatus oleks 5-liikmeline, neist 3 Eesti poolelt, 2 Soome poolelt. Kui nii ei sobi, jääb 2 ja 2.

Juhatuse esimees hakkaks igal aastal vahetuma (ühel aastal Soome poolelt, järgmisel Eesti poolelt jne). Tegevdirektor oleks eestlane (vajab konsultatsiooni, mille Soome pool kinni maksab), juhatuse esimees oleks esimesel aastal soomlane.

Tihemetsa jääks juhatusest välja.

Käib jutt, keda delegeerida asutamiskoosolekule. Arutatakse, et esindaja on Toomas Tulev, Türi Erametsaühistust Ain Meentalo, Peeter Mahler sealtsamast on reservis.

Otsustatakse, et põhimõttelised küsimused lepitakse kokku ikkagi erametsaliidu üldkoosolekul.

Viie päeva pärast tuleb juhatus samas küsimuses taas kokku: 130 000 kr paigutatakse ühisettevõtte stardikapitaliks, juhatus võiks olla 4-liikmeline, nimi ikka AS Eramets.

1994. aastal korraldatud talumetsamajandajate konkursi võitja Ants Jürissaar, pilt on tehtud 2009.

Toomas Tulev saab ülesande valmistada ette dokumendid ühisettevõtte moodustamiseks.

Aldo Tammest saab minister ja tema asemele tuleb juhatusse Kalle Põld.

Metsaühistud protestivad

2. detsembril 1994 on Eesti Erametsaliidu juhatuse laiendatud koosolek, teemaks seitsme metsaühistu kiri erametsaliidule. Sangaste, Põhja-Kõrvemaa, Lääne, Tartu, Himmaste, Paistu ja Türi metsaühistu leidsid, et oleks vaja arutada juhatuse senise töö üle. Nüüd siis see arutamine võetakse ette.

Meentalo ja Mahler Türi Erametsaühistust leiavad, et Soome metsaliit (Metsäliitto) surub ühisettevõtet Eesti poolele nagu peale. Miks erametsaliit toetab soomlasi ja miks ühisettevõttes peab olema Tihemetsa tehnikum, mis on riiklik asutus? Peaks olema omad tööstusettevõtted, muidu kujuneb Eesti eramets lihtsalt soomlastele toorainebaasiks.

Tõnis Muug Tartu metsaühistust Mänd heidab ette, et side ühistutega on liiga nõrk, Mihkel Pärtma Paistu Masina- ja Metsaühistust kurdab samuti napi infoliikumise pärast.

Roland Sikka Rakvere Metsaühistust leiab aga, et ühisettevõte soomlastega tuleb just kasuks, muidu turg areneb nii, et mõni suur puiduvaruja-vahendaja jääb ja väikesed tegijad surutakse turult välja.

Otsus on järgmine: Eesti poolsed läbirääkijad ühisettevõtte loomisel on Tulev, Pärtma, Muug; ühistutega arutatakse läbi kõik ühisettevõtte moodustamise sammud ning ka puiduturustuse küsimused.

Tegevjuht Tulev teeb, nagu kokku lepiti. Metsaühistud saavad temalt kirjalikku infot selle kohta, milles leppis 15. detsembril kokku ühisettevõtte moodustamise töögrupp. Et arutati läbi ka metsaühistute arvamused ja jõuti koos Soome poolega seisukohale AS Eramets tegevusalade asjus. Need peaks olema: puidu töötle-

mine (saematerjali valmistamine) ja paberipuidu varumine.

Soome poolelt on lubatud lähiajal saata veel kord oma ettekujutus ühisettevõttest.

Endiselt on aga veel lahtine Tihemetsa osalus. Kui valitsuse poolelt luba ei tule, peaks ilmselt moodustama ühisettevõte ilma Tihemetsata, sellevõrra vähendatakse aktsiakapitali. Edaspidi saab Tihemetsa osaleda lepingu alusel.

Muug teab, et AS Eramets võiks tulevikus teha koostööd ka Järvselja õppemajandiga. Järvselja on ta sõnul sellest huvitatud olnud.

Tulev palub ühistutel läbi mõtelda AS Eramets tegemise võimalikkus, et 13. jaanuari 1995 peakoosolekul saaks lõpuks vastu võtta mingi otsuse, mida esitada Soome poolele.

Olgu märgitud, et selleks ajaks on Metsäliitto juba asutanud tütarettevõtte Metsind. Hoopis hiljem kommenteeritakse 1990. aastatesse tagasi vaadates, et 1994 suvel tuli moodustada AS Metsind, kuna ei jõutud eestlaste tegutsemist ära oodata.

Esimesed liikmemaksud

1994. aastal laekub osamaksusid 9 ühenduselt: 500 krooni Paistu Masina- ja Metsaühistult, Tartu Talunike Liidult, Himmaste Talumetsa Ühistult, Pühajärve Talumetsa Ühistult, Türi Erametsaühistult, PõhjaKõrvemaa Metsaühistult, Rakvere Metsaühistult ja Misso Erametsa Ühistult. Sangaste Valla Talumetsaühistu maksab 100 krooni.

Ent jutt käib 15 metsaühistust. Arhiivipabereist leiab nimekirjasid, kus märgitud ka maakond ja esindaja ning need ühistud, mis moodustamisel. Eri pabereil on andmeis väikesed erinevused. (vt LISA 3)

Need 15 metsaühistut on ilmselt: Põhja-Kõrvemaa Metsaühistu (Tõnu Reinvald), Rakvere Metsaühistu (Roland Sikka, tegevdirektor Juhan Viise), Läänemaa

Metsaühistu (Sulev Sootalu), Metsaühistu “Sigaste Mets” (Viktor Sartakov), Himmaste Metsaühistu (Madis Raudsep), Talumetsaühistu “Tihnik” (Ants Tuuleveski, tegevdirektor Taivo Rooman), Muhu Metsaühistu (Aadu Äkke ja aseesimehena Arved Liitmäe), Tartumaa Metsaomanike Liit (Ago Roomet), Tartumaa Talumetsaühistu “Mänd” (Tõnis Muug), Tõlliste Valla Talumetsaühistu (Suido Siilak), Sangaste Valla Talumetsaühistu (Jaan Saarmäe), Pühajärve Talumetsaühistu (Randel Prede), Paistu Masina- ja Metsaühistu (Mihkel Pärtma), AS Tame (Guido Lõokene) ja Misso Erametsa Ühistu (Toomas Uibo).

Toomas Tulevi materjalide seas oleva nimekirja mitmel ühistul on järel ka, millega tegeldakse:

Põhja-Kõrvemaa Metsaühistu – saematerjalide valmistamine, teenustööd metsa ülestöötamiseks.

Rakvere Metsaühistu – nõuandeteenistus, kursuste korraldamine.

Muhu Metsaühistu – saekaatriteenused, puidust toodete valmistamine.

Tartumaa Metsaomanike Liit – metsaomanike nõustamine, õppepäevade korraldamine.

Sangaste Valla Talumetsaühistu – hakkpuidu valmistamine, palkide saagimine.

Pühajärve Talumetsaühistu – küttelaastu valmistamine, metsamajanduslikud teenustööd.

Paistu Masina- ja Metsaühistu – palkide saagimine, saematerjali turustamine.

Misso Erametsa Ühistu – infotab puiduturu kohta.

Metsaühistu Sigaste Mets – saematerjalide valmistamine, metsa ülestöötamine.

Tartumaa Talumetsaühistu Mänd – metsamaterjalide transporditeenused.

Rahalised seisud

Eesti Talumetsa Liidu juhatuses läbi arutatud ülalpidamise eelarve 1994. aastaks: Raha (arve) on Eesti Maapangas. Eelarve suurus on kokku 210 000 krooni. Sellest:

• talumetsa majandamise konsulteerimine, koolitus, toetused 60 000;

• majanduskulud (ruumide kasutamine, kantselei, postikulud jm) ja kulud soetusteks 45 000;

• koosseisuline ja mittekoosseisuline töötasu 55 000;

• ettenägemata kulud 50 000.

Eelarve on allkirjastanud Kalle Põld, kes on põllumajandusministeeriumi regionaalpoliitika büroo juhataja, ja kinnitanud on selle Rein Nigul, põllumajandusministeeriumi kantsler.

1995: ühisettevõte loodagu

Kaua räägitud Eesti-Soome ühisettevõte, AS Eramets asutatakse ära. Tasapisi hakkab majandusliku tegevuse kõrval rohkem silma metsaomanike koolituse teema.

13. jaanuaril 1995 on Eesti Erametsaliidu peakoosolek. Osavõtjaid on 43, neist 33 liidu liiget.

Leonhard Polli märgib juhatuse aruandes 1994. aasta peasündmust – moodustati Eesti Erametsaliit. Veel osaleti erametsa näitusel, korraldati parima talumetsa konkurss, oli õppus Jänedal ja õppereis Soome, anti välja väike metsaistutamise info-meelespea jne.

1995. aastal on Polli arvates tähtis laiendada koostööd Soome ja Rootsi metsaühistutega ja päevakorral on endiselt metsamaa saamine liidule. Polli rõhutab, ilmselt vastukaaluks ühistutest tulnud kahtlustele, et Soome Metsäliittoga ühisettevõtte moodustamise initsiatiiv on olnud Eesti poolne.

Toomas Tulev ütleb oma sõnavõtus, et huvi paberipuidu ühismüügi asjus jäi minimaalseks, ka osavõtt talumetsakonkursist oli liialt tagasihoidlik. Palju on aega võtnud Soomega ühisettevõtte rajamine. Moodustati 3-liikmeline grupp, et Soomega läbirääkimisi pidada, aga “meie metsaühistud kahtlustavad, et Soome põhihuvi on ikkagi toorainet saada”.

“On põhimõtteline kokkulepe, et Soome võiks siia tuua puidutöötlemise seadmeid,” ütleb Toomas Tulev. Tihemetsa osalus ühisettevõttes on ikka lahtine.

Tulev pakub, et 1995. aasta metsanädalal (Eesti Metsaselts on vabariigi algusaastakümneil alustatud metsanädala traditsiooni taastanud 1993) võiks ühistutega koos sisustada ühe erametsapäeva. Sellest saab muide traditsioon.

Rohkem iseseisvust!

Metsaühistute meestel näib ikka hinge peal olevat, et Soome koostöö liialt domineerib. “Miks ainult Soome, ka Rootsis on tugevaid metsafirmasid,” ütleb Hillar Bakhoff. Ja miks müüa paberipuitu välja, kui võiks hoopis endale hankida suure saekaatri? Kas me tõesti ei suuda ise lepinguid sõlmida, et ikka müüme puitu vahendajate kaudu?

Veel huvitab ühistute mehi, kas liidu juhatus on otsinud abi elektriliinide ehituseks ja maaparanduseks. Polli ütleb, et rahataotlused on tehtud, et põllumajandusministeeriumi eelarves on erametsandusele eraldatud 500 000 krooni, ent ministeerium pole veel summat jaganud.

Tõnis Muug arvab, et ühisfirma soomlastega tuleks ruttu asutada, tuleb kaasa, kes tuleb. Teda toetavad Olev Sepp ja Guido Lõokene.

Lõokene arvab, et Soome pool võiks tõesti kaasa aidata ka saematerjali müügile.

Peeter Mahler jutustab, et Türi Erametsaühistu lõi 20. detsembril 1994 puidutöötlemisfirma, firma Estec AG abil sai Šveitsist pangalaenu Käru kompleksi ja

Tartu 1995. Puud istutavad kaks nüüdset erametsandustegelast, kes tol ajal mõlemad olid põhitöö järgi riigiametnikud – Kalle Põld põllumajandus- ja Ants Varblane keskkonnaministeeriumis.

seadmete ostmiseks. On olemas sidemed ja turustuskanalid Euroopasse minekuks, seadmed tootmiseks ja ka raha.

Eesmärk on aidata talunikke puidu väärindamisega pluss turu otsesidemed. Projekti kogumaksumus on 10 mln krooni.

Kalle Põld räägib, et Soome ühisfirma puhul on probleemiks, kust alustada.

Aga kui on tehtud muid koostööettepanekuid, võiks sellest ka juhatusele märku anda. Põllumajandusministeeriumis tuleks ta sõnul asutada erametsabüroo, et saaks paremini erametsanduse eest seista. Koosolek seda ettepanekut toetab.

Aadu Äkke Muhust leiab, et ka metsakorraldus võiks olla metsaühistute rida.

Vello Linnamägi nendib, et viimase kahe aasta jooksul on väga kiiresti kasvanud puidu vahendajate hulk. Loetleb vahendajaid: Technomar, Lumiforest, Sylvester, Esimex, Mets ja Puu, Repuit, Boxer (Saksa firma) ja teised.

Ideoloogia või äri

Leonhard Polli selgitab, et erametsaliidul on õigus kommertstegevuseks olnud tegelikult alles alates registreerimisest oktoobris 1994, seni oli tegu ju aatelise talumetsaliiduga.

“Olgugi, et ühisfirmaga on venitatud, pole veel hilja seda moodustada. Praegu on terve Eesti peale registrisse kantud 105 000 ha metsamaad, kuid see arv pidevalt kasvab,” ütleb Polli. Ta toonitab seejuures, et liit peaks tegelema esmajoones ideoloogiaga ja sellega paralleelselt siis ka äritegevusega.

Polli ütleb ühistute esindajate nurisemiste peale, et tema on nõus juhatuse esimehe ameti maha panema. “Momendil on kommertstegevuse arendamine äärmiselt vajalik, aga ikkagi on olemas ka tegevuse teine pool,” märgib ta.

Aldo Tamm, Vello Linnamägi ja Heino Väljaots astuvad sel koosolekul juhatusest välja, põhjuseks on tööülesanded. Ministriks saanud Aldo Tamme juba asendab Kalle Põld.

Koosolek annab ühisfirma loomise juhatuse kompetentsi ja Polli jätkab esimehena.

Õppida, õppida, õppida

30. jaanuaril 1995 saadab põllumajandusministeeriumile kirja Tartumaa Metsaomanike Liit (allkirjastanud esimees Ago Roomet). Kirjas lühidalt: Tartumaa Metsaomanike Liit on asutatud 7. jaanuaril 1994, liikmed on 54, pärit 17 vallast. Eesmärk on ühiselt erametsandust arendada. Kuna 75% liikmetest on õppinud muid ameteid, on väga tähtis metsanduslik õpe.

Kuna mõnepäevased õppepäevad koolide juures vanematele inimestele ei sobi, on liit 1994. aasta jooksul korraldanud 13 põhiliselt talvist õppepäeva, 2–3 korda kuus ja 4–5 tundi korraga. Nõuandepäevi on olnud 46. Kevadisel metsanädalal istutati 4 ha kultuure mittetootlikele karjamaadele.

Aga lektoritele ei ole võimalik tasuda ja kogu töö korraldus käib palgata. Maakonna metsaamet võimaldab ruume kasutada tasuta, samuti telefoni ja telefaxi, riigi Metsaamet on aidanud rahastada mõnda komandeeringut.

Kirjas on selgitatud, et 1994. aasta märtsis sai alguse koostöö Kesk-Soome lääniga (17. august 1994 sõlmiti metsandusliku ühistegevuse leping). Lään abistaks 1995. aastal Tartu maakonna talunikke 300 000 Soome margaga, kui Eesti toetaks ettevõtmist omalt poolt 165 000 Soome marga ulatuses puidu töötlemise ja ettevõtluse arendamise nimel.

Tartumaal on selgitatud 4–5 puidu esmase töötlemise punkti, aga vajalikku Eesti poolset osalussummat pole kuskilt võtta. Esimene selline punkt juba töötab Tähtvere vallas Kure talus, kus talunikud saavad teha

endale vajalikku ehitusmaterjali. Nad saavad ka teenuse korras abi metsa hooldamisel, lageraiete tegemisel ja hilisemal istutamisel.

Selliste töötlemise ja metsa hoolduse punktide olemasolu oleks hädavajalik. Et neid rajada, oleks väga vaja riigi abi, et saada madalama protsendiga laenu. Miks mitte ka toetust. Laenude katteks oleks muretsetud tehnika.

Kui uskuda ajakirjandust, on me vabariigi talumajanduse toetuseks juba mitu riiki abi andnud, aga Tartumaa talunikeni-metsaomanikeni pole midagi olulist jõudnud, seisab kirjas, pigem on see aidanud pankade ja riigiasutuste finantsmajanduslikku seisu parandada. Talunikel tuleb leppida kõrgeprotsendilise lühiajalise laenuga, kui sedagi saab. Sest lagunenud taluhooned ei ole mingi tagatis.

Ja lõpuks soov: “Tartumaa Metsaomanike Liit palub võimaluse korral end aidata või sponseerida: kahe palgalise töötaja töölevõtul; paljundusmasina muretsemisel, et õppevahendeid ja juhendmaterjale paljundada; diaprojektor-epidiaskoobi muretsemisel; videomagnetofoni ja teleri muretsemisel õppefilmide tarvis; videokaamera muretsemisel; fotoaparaadi muretsemisel; suure läbitavusega sõiduauto või väikebussi muretsemisel, et õppuste ja konsultatsioonidega jõuda valdadesse.

Samuti palutakse rahaga aidata, et saaks soomlastega sõlmitud ühistöölepingut edasi viia.”

Veel on üteldud, et kui see töö, mis Tartumaa liit on erametsanduse arendamiseks teinud, oleks tehtud riiklike vahenditega, oleks kulunud vähemalt 300 000–320 000 krooni. See on ka põhjus, miks teistes maakondades pole selline tegevus õieti vedu võtnud...

Ja veel üks märk koolitusest: arhiivipaberite seas on Toomas Tulevi kiri metsaühistutele, et aprillis on Tartumaal Kärevere talukoolis seminar metsanduslikust ühistegevusest, lektorid on Soomest ja söögi ning ööbimise eest tuleb igaühel endal maksta

Välja on antud ka esimene väike raamat, “Talumetsa raietööd”. Tegu on rootslaste raamatu tõlkega, väljaandmist toetavad Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Rootsi talunike organisatsioon LRF.

See on siis esimene talumetsaomanikele mõteldud trükis taasiseseisvunud Eestis.

Juhatus kardab Metsaameti ülemvõimu

1. veebruaril 1995 on juhatuse koosolek, päevakorras keskkonnaministeeriumis valminud metsakapitali seaduse eelnõu ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Mõlemad saavad juhatuse liikmeilt hurjutada.

Metsakapitali seadus näeb ette, et üks riigi ametkond, Metsaamet, hakkab oma äranägemise järgi rahastama erametsandust.

“Aga metsaomanik ei peaks ametkonnast sõltuma. Riik peaks leidma võimalused ise erametsandust toetada,” ütleb Leonhard Polli.

Metsaseadusega tahetakse ta sõnul allutada metsaomanikud täielikult ametnike voli alla, nii metsaraie kui väljaveoga – metskonnast tuleb võtta raieluba ja veoseleht, samal ajal puitu ülesostev firma võib ise veoselehe välja kirjutada.

Ülo Viilup arutab, et seni, kuni on 40–50 metsaomanikku valla kohta, tuleb metskond veel selle suhtlemisega toime, aga kui metsaomanikkond kasvab, hakkab see metskonnal käima üle jõu.

Viilup räägib, et niigi müüvad omanikud kasvavat metsa mingi lepinguta. Raiutakse rohkem kui ette on märgitud ja pärast pole omanikul kellelegi kaevata. Metsaomanikud võiks müüa metsa hoopis oksjoniga.

Päevakorrale on jõudnud ka see, et 25% metsamaadest on kaitsealade alla läinud, mingit kompenseerimise korda omanikele ette nähtud pole. Ja metskonnad pakuvad kevadel tasuta istikuid. “See võimalus tuleks ära kasutada,” arvatakse.

Juhatus võtab taas kord vastu otsuse taotleda valitsuselt Tihemetsa osalemist ühisfirmas, muidu jääb aktsiakapital liiga väikeseks.

Hääl ei kosta

Aprilli koosolekul nenditakse juhatuses, et metsanduslike seaduseelnõude väljatöötamisest on eemale jäetud liit ja ka põllumajandusministeerium. Tuleks taotleda raha erametsandusse puutuvate seaduseelnõude väljatöötamiseks lepingulises korras ja neid ise teha (erametsaseadus, metsaühistute seadus, metsamaa maksustamise seadus).

Ministeeriumi on kiiremini vaja erametsabürood, et hääl kõvemini kostaks. Näiteks on õhus oht, et umbes 400 000 ha tagastamata metsamaad antakse üle riigimetskondadele. “Kui nii läheb, kaotab põllumajandus igal aastal saamata jääva puidu pealt 400 mln krooni,” nendib juhatus.

AS Erametsa moodustamine venib, sest aktsiakapitali pole. Tuleb koostada äriplaan ja asuda asja lõpuks organiseerima. Selle ühisettevõtte juhatusse soovitab erametsaliidu juhatus enda poolt Jaak Herodese (kes esindab liitu ka Riigikogu keskkonnakomisjonis) ja ühistute poolt Randel Prede.

Aitab venitamisest ühisettevõttega

Märtsis saadab Toomas Tulev metsaühistutele kirja: lähtudes metsaühistute nõupidamistest Türil ja Tartus jõuti ühistele seisukohtadele, et ühisfirma tuleb asutada asukohaga Türil ja see seal ka registreerida.

Edasised tegevusplaanid vaatab pärast asutamist üle juba AS Erametsa juhatus ise. Jäetakse võimalus, et saab ka tulevikus ühisettevõttega liituda, ostes aktsiaid. Et asjaga enam mitte venitada, on planeeritud AS Eramets asutamiskoosolek ja dokumentide allakirjutamine vahemikku 20.–24. märts 1995.

Et kokku saada soovitavat aktsiakapitali summat (500 000 kr), peaks iga ühistu andma iga oma liikme kohta 10–15 tm kasepaberipuitu (ajavahemikus selle aasta lõpuni). Samuti jääksid jõusse ühistute endi pakutud summad.

Tulev ootab 17. märtsiks teateid paberipuidu kogusest, millega iga ühistu annab aktsiakapitali, ja summadest, millega osaletakse.

Kirjale on lisatud n-ö projektina osalejate-metsaühistute kohta summad ja puidukogused, mida siis asjaosalised saavad veel muuta.

Osalejad (kokku 11 ühendust) ja soovitatavad kogused:

Misso 10 000 kr ja 150 tm, Seppala 10 000 ja 45, Muhu 20 000 ja 30, “Mänd” 20 000 ja 150, Rakvere 10 000 ja 150, Paistu 20 000 ja 150, Türi 20 000 ja 150, Sigaste Mets” 20 000 ja 60, Himmaste 10 000 ja 150, Pühajärve 20 000 ja 200 ning Tartu talunike liit esiotsa määramata kogustega.

Lisatud on märkus, et aktsiakapitali saab tasuda ka väärtpaberitega (aktsiatega) muudes ettevõtmistes, samuti seadmete, mehhanismidega jms.

Metsapäevaliste kiri Riigikogule ja valitsusele

19. aprillil on Tihemetsas erametsaliidu korraldatud metsapäev. Kohal on 70 (mõnes dokumendis on öeldud ka, et sada) metsaomanikku või metsa õigusjärgset omanikku. Arhiivipaberite seas on Toomas Tulevi kirjamustand. Metsapäeval osalenute ühine kiri on adresseeritud Riigikogule ja valitsusele.

Mustand on valminud kellegi soovitusel (soovitus on paberil olemas), et tehtagu nõudmistele pikem sissejuhatus. Algpöördumine, mis Tihemetsas on osalejate

esindajate allkirjastatud, on märksa lühem tekst, kus üteldud, et Tihemetsa erametsaomanike metsapäevast osavõtjad peavad vajalikuks:

• Töötada lähimal ajal välja abinõud erametsade kiiremaks formeerumiseks ja seadusandlik baas erametsanduse kujunemiseks ja arenemiseks, tuginedes maaomandi järjepidevusele ja põhiseadusele.

• Taastada vabariigis tselluloositööstus.

• Korrastada vabariigis metsandust (nii era- kui riigimetsandust) koordineerivad riiklikud struktuurid ja funktsionaalne juhtimine.

• Suurendada kohalike omavalitsuste õigusi piirkonna ressursside kasutamise koordineerimisel. Pikemas variandis on kirjeldatud ka erametsapäeva ennast. Ajaloo huvides olgu esinejad siin ära toodud: Värdi Ernits (Tihemetsa PT), Kalle Põld (põllumajandusministeerium), Toomas Tulev (e rametsaliit), Viktor Sartakov (metsaühistu Sigaste Mets), Mihkel Pärtma (Paistu Masina- ja Metsaühistu), Olev Sepp (metsaühistu Seppala), Ants Varblane (Metsaamet), Lembit Maamets (Metsakorralduskeskus), Andrus Ilumets (Metsaliit) jt.

Arutluse all olid erametsanduse probleemid, seadustiku puudumine, metsaühistute tegevus, metsakaubandus jms.

Riigikogu ja valitsuse poole otsustati pöörduda, et lahendataks viis probleemi. Viies on mustandis lisandunud:

• mittetulutoov metsamaa ehk noorendikud tuleb vabastada maksudest kuni tulutoova eani ehk 30. aastani.

Tegevjuht vahetub

Erametsaliit on sisenemas Eesti avalikku ruumi ja hakkavad välja kujunema tavad, mis püsinud tänaseni. Aprillis osaletakse Tartu Näituste kutsel näitus-laadal Mets´95 ja see on nii jäänud tänaseni (Maamess).

Arhiivipaberite hulgas on mitmesuguseid õppepäevade kutseid ja teateid. Näiteks Tartu talunike liidu metsakonsulendi kt Tõnis Muug kutsub kõiki Tartu metsapäevale, teemaks maarjakask jne.

Juhatus tegeleb järjekordse talumetsakonkursi korraldamisega ja juunikuu koosolekuprotokolli kirjutatakse, et Eesti-Soome ühisfirma asutamine on nüüd allakirjutamisel.

Seoses koolitusteemaga on kirja pandud, et LõunaEestis on moodustatud AS Karena, mille eesmärk on erametsaomanikke nõustada. Aktsiaseltsil oleks huvi astuda liidu liikmeks. Hiljem sellest küll märke ei leia.

Sel suvel vahetub erametsaliidu tegevjuht. 1. juulist 1995 astub ametisse tegevdirektor Toomas Lemming. Toomas Tulev lahkub omal soovil.

Septembris on aga Eesti Erametsaliidu juhatuse ja metsaühistute juhtide ühine koosolek, päevakorral taas ühisettevõte. Eelmaterjalina saavad asjaosalised Klaus Rantapuult ülevaate AS Eramets tegevusstrateegiast.

“Ühisettevõttele asutamisloa andmiseks tahab linnavalitsus kõikide asjaosaliste registreerimistunnistusi ja maksuameti teatisi,” nendib Toomas Lemming hetkeseisu. Seppala metsaühistu neid esitanud pole ja

Leonhard Polli ja Toomas Lemming. 1995. aasta paiku.

soovib ühisettevõttega mitte ühineda. Selle sooviga ollakse nõus, ent nüüd tuleb sellest lähtuvalt aktsiad ümber märkida.

Muu hulgas leiab sel koosolekul rõhutust, et erametsaliit peaks rohkem kasutama arvutivõrku, et info kiiremini liiguks. Aasta lõpus saab liit endale arvuti, rahastajaks põllumajandusministeerium.

Ajalooline moment

1. oktoobril kohtuvad aga Tartus “Tarmeko” kontoris erametsaliit ja puutööliit. Leonhard Polli nimetab seda ajalooliseks momendiks – esimest korda saavad ühe laua taga kokku erastatud puidutööstus ja erametsaomanikud.

G. Toots annab ülevaate puutööliidust: liitunud on 21 tootmisettevõtet, tootmismaht kokku on 1995. aastal u 1200 mln krooni, sellest 600 mln mööbel. Kokku 9600 töötajat.

Puutööliidu ettepanek on, et aasta lõpus lepitaks talumetsameestega kokku järgmise aasta ostetava puidu koguses ja hindades.

Polli räägib erametsaliidust ja rõhutab, et koostööks soomlastega on registreeritud AS Eramets, kus Eesti poolel 52% kapitalist. Puutööliidul oleks võimalik puidu saamiseks otsekoostöö metsaühistutega.

Aga veel tuleks koos võtta ühine seisukoht Riikliku Metsaameti käivitatud Eesti Metsanduse Arenguprogrammi koostamise suhtes.

“Mets tuleb panna õiget pidi liikuma, ilma kantpeadeta,” ütleb puutööliidu poolelt A. Saarman, mõeldes muidugi seda, mis samal ajal metsas toimub.

Üsna ühel meelel ollakse siiski ka kriitikaga Metsaameti aadressil: “Metsaameti ja välisostjate huvid langevad kokku, aga need ei lange kokku kohaliku tööstuse huvidega.”

Veel öeldakse, et kui tööstus (sulgudes järgneb “metsaühistud”, sest arusaamine on ikkagi, et esmane töötlus peaks tekkima metsaühistute baasil) ei suuda toorest lauda edasi töödelda ja veetakse seda välja, on see sama, kui palki välja viia.

Jutt käib veel näiteks sellest, et kõige lihtsam oleks, kui tööstus ostaks talumeestelt puitu täistüvedena, siis jääks ära hädad vale järkamisega. Aga täistüvede vedu piirab liiklusseadus.

Nenditakse, et talumetsades on palju kehva koosseisuga hooldamata metsa.

Seda ei saa majandada nõukogudeaja eeskujul koostatud metsakorraldus- ja raie-eeskirjade järgi, mis arvestavad vaid suurte pindadega. Ja palkide vedu riigist välja tuleks üldse keelata.

Ühised tahtmised

Nüüdki pannakse koos kokku pöördumine Eesti valitsuse poole. Selles on, et valitsuse määrus maist 1994, mis reguleerib puidu müüki riigimetsadest, on muutnud Eesti puidutööstusele riigimetsapuidu saamise võimalused ebakindlaks. Erametsanduse arengut takistab maareformi takerdumine.

Esimene metsanädala aegne erametsapäev 1995. aastal. Rääkija on Heino Väljaots.

Kirjas ollakse rahulolematud sellega, et keskkonnaministeerium ja Metsaamet rakendavad erametsade ja õigusjärgsete metsade raiete korraldamisel bürokraatlikke meetmeid, mis ei soodusta erametsanduse teket ja ei tõsta huvigi selle vastu. Samas salaraiet need takistajad ei pidurda. Nii raiutakse metsadest välja vaid puiduvahendajatele suurimat tulu toovaid sortimente hästi ligipääsetavates kohtades ja muu mets on risus ning hooleta.

Liidud pole rahul sellega, et Metsaamet koos väliskonsultantidega teeb metsanduse arenguprogrammi, aga omamaised teised metsandusega seotud huvirühmad on tõrjutud sellest teost kõrvale.

Muu hulgas tuletatakse valitsusele meelde, et 1992. aasta 8. oktoobri korraldusega otsustas valitsus (valitsuse juht oli Tiit Vähi) moodustada valitsuse metsanduskomisjoni, mille ülesanne pidi olema koordineerida ümberkorraldusi metsanduses, jälgida metsakasutuse mahtusid, osaleda seadusloomes jms.

Liidud ütlevad, et kuna komisjon tööle ei hakanud, tuleks otsustada ära selle uus koosseis ja ikkagi tegutsema hakata.

Praktikal metsas – on erametsapäev

Paistus 23. aprillil 1997.

1996: aeglased reformid kui pidur

Eesti Erametsaliit ja AS Eramets lähevad korraks ühe juhtimise alla. Rahapuudus kimbutab.

30. jaanuaril 1996 on Eesti Erametsaliidu juhatuse laiendatud koosolek. Selgub, et soomlastega koos asutatud ühisettevõttele on liidul rahapuudusel pool osamaksust tasumata.

Jaak Herodes teeb ettepaneku, et AS Eramets ja erametsaliit võiksid olla ühe juhtimise all, tema Erametsa juhtida ei taha ja kavatseb 12. veebruaril 1996, kui on AS Eramets juhatuse koosolek, tegevdirektori ülesandest loobuda.

Lisab, et Soome tahab paberipuitu, aga eestlastel Rauma tehasega otselepingut teha ei lase.

Toomas Lemming märgib, et tema AS Erametsa tegevjuhi ülesannet enda peale ei võta, kuna liidu tegevjuhina on niigi palju tööd.

“Igatahes peab sel kohal olema Eesti poole esindaja,” nenditakse, kuid paberitest ei selgu, kuidas asi laheneb.

Polli arvab, et tuleks arutada Kehra ja Püssi tehasega, puutööliiduga ja metsaliiduga, kuidas puitu ikkagi hoopis Eestis ära kasutada.

Kuna põllumajandusministeeriumi eelarvest eraldatavatest ühistegevussummadest ei tohi palkasid maksta, otsustatakse, et tegevjuht Lemming ja kohalike taluliitude metsaspetsialistid peaks sõlmima ministeeriumi teaduse osakonnaga nõustamislepingud – seda liini pidi saab ministeerium ka töötasuks raha eraldada.

Metsaametil on plaanis korraldada aprillis metsanädal ja liit otsustab aktiivselt osaleda, kusjuures 23. aprillil korraldab eraldi erametsanduse päeva.

Arutatakse ka seda, kuidas Metsaamet kiirustab metsanduse arenguprogrammi koostamisega ja riiklike institutsioonide kavandamisega.

Ühistute esindajad rõhutavad vajadust, et liidu kaudu saaks turuinfo levima ja metsaomanike nõustamise käima, samuti tuleks korraldada omanikele 1–2-päevaseid seminare (seda kõike räägib Mihkel Pärtma).

Tõnis Muug ütleb, et Tartu metsaühistu Mänd hakkab andma õigusabi (põllumajandus- ja maareform, erametsandus) ja tahetakse käima panna metsamasinate remonditöökoda.

Paljud plaanid paberil

Siis tuleb peakoosolek 27. märtsil 1996. Juhatuse esimees Polli annab aru ja muu hulgas räägib, mis tema meelest puuduseks on olnud: paljud plaanid jäid vaid paberile, ühistuid juurde ei tekkinud, ühisfirma AS Eramets tegelikult ei ole käivitunud.

Vello Linnamägi nendib, et metsaühistuid on kokku 12, liikmeid neis 220.

Põhikirjamuudatusi vastu ei võeta. Lepitakse kokku, et neid tuleb ette valmistada ja sügisel vastu võtta.

Veel asutakse seisukohale, et seni tulundusliku ühendusena tegutsenud liit peaks olema tegelikult mittetulunduslik ning sellest lähtuvalt tuleks põhikirja muuta. Üheks põhjenduseks on, et tulundusliku ühingu juhatuses ei tohi riigiametnikud olla, see aga pärsiks liidu arengut. Teine põhjendus on, et liidu juhatuse haldusalas on nüüd nagunii tulunduslik AS Eramets. Hoopis hiljem lisandub veel põhjendus, et tulunduslik liit ei saa projektidega abiraha küsida.

Põhikirja tahetakse lisada ka võimalus maakonnaliitusid moodustada. Liikmemaksuks jääb: füüsiline isik 100, metsaühistu 1000 ja maakonnaliit 300 kr aastas. Juhatus hakkab olema 5-liikmeline.

Sealsamas valitakse uus juhatus: Toomas Krevald, Leonhard Polli, Randel Prede, Kalle Põld, Jaak Herodes. Asemikeks jäävad: Aadu Äkke, Mihkel Pärtma.

Kalle Põld juhatuse esimeheks

2. aprillil 1996 valitakse juhatuse koosolekul juhatuse esimeheks Kalle Põld, kes ise puikleb sellele vastu, öeldes, et ta on sageli töö tõttu ära ja pealegi riigiametnik. Jääb nii, nagu valimistulemus näitab.

Uued töögrupid juhatuse juures: areng (ühistute ja tulevaste maakonnaliitude juhid), juriidika (Herodes, Lemming), nõustamine (peaks täitma Jäneda õppe- ja nõuandekeskus, põllumajandustehnikumid ja -koolid, maakoolid), finants- ja välissuhted (Herodes, Meentalo).

1996. aastat on alustatud mõne rahajäägiga. Valitsuse reservist pole rahaeraldust loota. Keskkonnaministeerium kutsub koostööle, temalt on plaan ka raha küsida.

Põllumajandusministeerium peaks taotlema raha talumetsade metsakorraldustöödeks, sest nendega on mahajäämus.

Metsanduse arenguprogrammi koostajaile otsustatakse teha ettepanek, et Metsaamet koos metskondadega kujundataks majandusorganisatsiooniks.

AS Eramets korrastab liikmeskonda

16. augustil, mil juhatus muu hulgas otsustab toetada valitsuse kurssi riiklike metsainstitutsioonide (ametid ja inspektsioonid) vähendamiseks, on taas jutuks ka AS Eramets.

Kuna selle juht Enn Kiilaspea ei saa kohale tulla, vahendab jutte Jaak Herodes. Nii Eestist kui Venemaalt on tulnud tellimusi Soome masinaehitaja Kesla toode-

Metsakonsulent Are Metsma Viljandimaalt.

tele, kuid kuna Keslas paljud puhkusel, saab lepinguid sõlmida alles septembris. Metsind ostab lanke kokku ja neil töötavad ühistute brigaadid. Tulevikus on plaanis saata haava saematerjali Inglismaale.

Probleemiks on aktsionäride passiivsus osamaksu tasumisel. AS Erametsa juhatuse esimees ja tegevdirektor peavad välja selgitama, millised aktsionärid tulevikus üldse tahavad tegutseda AS Erametsas. Sellega on kiire, kuna läheneb osamaksude tasumise tähtaeg.

Ja ühistute poolelt: Randel Prede ütleb, et Pühajärve Talumetsaühistul on probleem, kust leida saekaatrispetsialisti, kes tunneks raamsaekaatreid ja nende reguleerimist.

Välismaa-koostöö: augustis on Iiri konsulteerimisnõustamisfirma Beltra Forestry Limited tutvunud Eesti erametsandusega ja pakub välja raportis nõustamisteenistuste struktuuri ja võimalusi.

Novembris on Soomes erametsanduslik seminar, kust osa võetakse – teemaks ka edaspidine koostöö Soome talupidajate ja metsaomanike keskliiduga (ka Tapio pakub koostöövõimalust).

Metsaomanikel on infohuvi

Revisjonikomisjoni ülevaatest 1996. aasta kohta leiab, et sisuliselt poolelt on 1996 olnud märgata tegevuse elavnemist. Liit tegi ühistutega koostööd ja ilmselt hakkas märgatavamaks muutuma ka metsaomanike huvi info vastu.

Korraldati õppe- ja infopäevi. Näiteks märtsis Tallinnas u 60 osalejaga, jutuks metsahooldus ja raie ning puiduturg. Esinejad ka metsa- ja puutööliidust.

Septembris oli Viljandimaal üle saja osalejaga teabepäev metsakorralduse teemal.

12. novembril oli Paides osalejaid ligi sada, teemaks erametsaomanike ühistegevus ja erametsanduslik metsapoliitika. Jne.

11. novembril 1997.

Sõna võtab Muhu Metsaühistu juht Aadu Äkke.

Raha poolest: sihtotstarbeliselt oli riigi eelarvest eraldatud 46 190 krooni, pluss jäägid eelmisest aastast, kokku kulutusi veidi üle 133 000.

Asjad võiks kiiremini edeneda

Metsaomanike organiseerumise asjus 1996 erilist edasiminekut ei toonud, nendib Kalle Põld 1996. aastat kokku võttes.

Üks takistajaid on ta sõnul olnud kindlalt äärmiselt aeglaselt kulgev maareform. Rohkem kui viie aastaga (alates 17. oktoobrist 1991) on maid tagastatud-erastatud ainult umbes 13%, sealhulgas metsamaid vaid 8–9%. Hõreda ja hajutatud eraomanduse aktiivsust vähendab omakorda see, et paljud omanikud elavad ise linnades-asulates. Selle asemel, et oma metsa metsaühistute abil majandama hakata, ollakse nõus puit odavalt vahendajatele müüma.

Organisatsiooniline tegevus on arenenud kõige rohkem Rapla-, Viljandi-, Järva- ja Läänemaal.

Erametsanduse esindajad on osalenud Eesti metsapoliitika väljatöötamises, aga selle viimane tekst rõhutab Põllu sõnul ikka rohkem riikliku ametkonna ja riigimetsa kindlustamist. “Ei ole mõeldav minna riikliku metsamonopoliga turumajanduslikku Euroopasse.”

Erametsanduse arengu pidur on olnud ka see, et riigi tugi on vähene. Põld toob näiteks, et liit taotles talumetsade metsakorraldustöödeks 2,2 mln krooni, eraldati 1,7 mln kr. Ühistegevuse toetuseks taotleti 0,5 mln, aga tuli ainult põllumajandusministeeriumi kaudu 40 000 krooni sihtotstarbelist raha.

Samal ajal riiklik süsteem kasutab aastas 400–500 mln krooni riigimetsa müügist saadavat raha.

“Erametsaliidu tegevjuht ja poole koha raamatupidaja töötavad praegu palgata,” nendib Põld. Just rahapuudusel on jäänud väga oodatud majandus-kaubandusteabe edastamine ühistutele ja maakonnaliitudele nõrgaks.

Samas on liit andnud välja seinakalendri “Talumetsad”. Põld märgib muu hulgas, et tähtsat erametsateabe levitamise tööd on teinud ajaleht “Eesti Maa”, ent selle tegevus 1996 lõpetati.

1997: liidust saab mittetulundusühing

Eesti Erametsaliidust tahetakse teha mittetulundusühing, aga seda saab teha vaid uue asutamisega. Soome huvi jõuab Eestisse Kalevi Mikkonenina.

Andes peakoosoleku ees tegevusest aru, ütleb juhatuse esimees Kalle Põld muu hulgas, et peaaegu võiks juba juubelit pidada – talumetsaliidu asutamisest saab kohe 5 aastat. Peakoosolek on nimelt 18. aprillil 1997.

Näiliselt ära kuulatud

“Talumetsandus ei ole arenenud nii hästi, kui talumetsaliitu asutades loodeti,” nendib Põld. Põhjuseks ikka

seesama aeglane maareform, aga ka Eesti maaelu ebamäärane juhtimine ja asjaolu, et erametsandust ei nähta Eesti metsapoliitikas prioriteedina.

Peakoosoleku küsimuste-vastuste ajal täiendavad Kalle Põllu aruandejuttu Leonhard Polli ja Toomas Lemming.

Et metsapoliitika (selleks hetkeks on Eesti metsapoliitika valitsuses heaks kiidetud, misjärel see on edasi antud Riigikogule menetleda) erametsanduse töörühma ettepanekud kuulati kõik lahkelt ära, ent nendega ei arvestatud – keskkonnaministeerium ja Metsaamet saavad võimutäiuse.

Vello Linnamägi avaldab lootust, et Riigikogu maaelukomisjon lükkab metsapoliitika tagasi.

“Metsapoliitika koostamise maksid välja need, kes ei soovi näha Eesti tselluloositehase ehitamist,” pakub Jaak Herodes.

Saalis tekib arutelu, milles muu hulgas öeldakse, et kui Riigikogus metsapoliitika erametsakesksemaks ei muutu, suureneb oht, et ärimehed ostavad erametsamaad üles (seda ütleb Mõniste vallavanem Tõnu Lilleberg).

Metsamaad müüakse sellepärast, et erametsaomanik ei suuda ise majandada – kokkuostjad maksavad puidu eest vähe; tegelikult oleks vaja vallas tegutsevat ühistut, kes niisuguseid metsi majandaks, samuti oleks vaja sooduslaenu, mis aitaks majandust käivitada (seda ütleb Rakke vallavanem Guido Ploompuu).

Jaak Herodes, kes on selleks ajaks Käru vallavanem, toob näiteks, et Kärus tehti valla metsaomanike tulundusühistu. Ärimeeste metsamaade kokkuost lõppes ja valla need metsaomanikud, kes ise metsast eemal linnades elavad, toetavad ühistu mõtet väga, kuna ühistu majandab nende metsi.

Rohkem ühistuid, rohkem raha

Avaldatakse arvamust, et Käru kogemust tuleks levitada ja talumetsaorganisatsioone tuleks üldse aktiivsemalt organiseerida.

Sest mida rohkem ühistuid, seda tugevam oleks ka liit.

Siin ütleb Herodes ka peakoosoleku ees välja juhatuses kord juba räägitud mittetulundusühingu mõtted, millest varsti areneb Erametsaliidu kui organisatsiooni jaoks välja terve muudatuste rida. Peakoosoleku protokolli järgi tundub, et asja sisu ei jõua saalis olijateni täielikult või pole täielikku ettekujutust veel ka Herodesel. Ta jutust saab aru, et on vaja liidu põhikirja muuta, kuna selle järgi on organisatsioon tulunduslik, ent tulun-

Talumetsamajandajate konkursi 1997. aasta II koha pälvinud Andres Liiv Risti vallas Läänemaal omakombineeritud metsatraktoriga.

dusliku ühendusena ei tegutseta. Pigem ootavad liikmed liidult poliitilist esindatust.

Samal ajal ei toeta tulunduslikku ühendust ei oma riik ega väliskapital.

“Aga oma majandus meil ju puudub, mistõttu ei suutnud me isegi AS Eramets aktsiaid välja osta,” viitab Herodes vajadusele abiraha saada.

Juhatus saab volitused põhikirja muuta ja uuesti tuleb teema üles mais juhatuse koosolekul, kus Herodes nimetab seda erametsaliidu organisatoorseks reformiks, aga sellest kohe täpsemalt.

Peakoosolekul esinema pidanud põllumajandusminister Andres Variku sõnavõtutekstist (Varik ise kohal pole, ta tervituse loeb ette Kalle Põld) leiab, et põllumajandusministeerium koos teiste keskasutustega on Variku hinnangul enam-vähem suutnud tagada, et saadakse metsamajandamiskavad riigi kulul.

“1997. aastal kulutatakse selleks kuus miljonit krooni, mille arvel tehakse metsa hindamist 67 000 ha ja koostatakse metsamajandamiskavad ligi 4000 talule,” oleks tahtnud öelda Varik.

Keskkonnaministeerium tuleb kaotada

Selsamal peakoosolekul tutvustab Roland Sikka, Rakvere Metsaühistu esimees “Ettepanekuid metsanduse reorganiseerimise täiustamiseks”, mida ta plaanib pakkuda Maalehele avaldamiseks.

Rõhutuses on, et keskkonnaministeerium tuleb likvideerida ja selle ning põllumajandusministeeriumi baasil tuleb luua kas põllu- ja metsamajanduse või hoopis maamajanduse ministeerium.

Teine variant oleks, et keskkonnaministeerium oma looduskaitsestruktuuridega jääb, ent maa-amet, kalaamet ja metsaamet toodaks sealt ära. Kui need valdkonnad on korraga mitme omavahel rivaalitseva ametkonna käes, tekivad asjatud pinged ja see pole ka ratsionaalne.

Ühismetsanduse õppepäev Saaremaal 11. novembril 1997.

Maamajanduse põhiüksus, peamine ettevõte peaks olema talu, mis siis tegeleb metsandusega, põllumajandusega, väiketootmisega, maaturismiga vms. Ühe ametkonna all oleks areng ühtlasem. Praegu keskkonnaministeeriumi all on metsanduses suures rõhutuses riigimetsandus, ent erametsandus on alla surutud ja pigem kaotab kui kasvatab potentsiaali.

Metsapoliitikat ei tohiks Sikka arvates olemasoleval kujul Riigikogus vastu võtta. Erametsandusele tuleks teha eraldi erametsaseadus, millest erametsaomanikud ka aru saavad. (Sikka toob näiteid metsaseadusest, kus mitmeti mõistetavaid ja üldsõnalisi sätteid.)

Ka metsaühistute seadust oleks vaja ja välja tuleks töötada erametsanduse maksustamise süsteem, mis läbimõeldult aitaks kaasa erametsanduse hoogustumisele.

Sikka selgitab, et nii, nagu hetkel riigis korraldatud (erametsandusega tegelemine on maakondlike metsaametite peal, kuhu on tööle võetud ka kokku 70 metsakonsultanti. Nemad nõustavad, annavad raielube ja veoselehti välja jne.), pole küllalt tõhus, kuna see on ikkagi rohkem erametsaomanike järelevalve, mitte erametsanduse arendamine.

Sikka toob näiteks, kuidas metsaameti konsulent võtab vallamajas metsaomanikke vastu, kes sinna tulevad, kui tulevad. Initsiatiivi ametnik ise ei näita ja näiteks metsamüüginõu jms pole tal ette nähtudki anda.

Sikka arvates tuleks metsaametite koosseisud, hooned, varad ja raha üle anda metsaühistutele, kes võtaks enda peale metsaomanikke kompleksselt aidata. Järelevalve võiks olla metskondade peal (või jäägu siis 4–5 sellega tegelevat metsaaametit riigi peale).

Omanikud, kes ei saa metsamüügitulu, peaks saama taimi ja seemneid riigi kulul, ja omanikud, kel väiksem metsaomand kui 50 ha, peaks saama need 50% hinnasoodustusega.

Talunikud peaks olema vabastatud maamaksust kuni 20aastase noorendiku puhul.

AS Eramets kaldub Soome-keskseks

Maikuus nendib Jaak Herodes juhatuse koosolekul, et AS Erametsa aktsiate osamaksu maksid: erametsaliit 80 000, Paistu Masina- ja Metsaühistu 20 000 ja Sigaste Mets 3000 krooni. Teised märgitud aktsiate osamakse ei maksnud, mistõttu äsja olnud AS Erametsa üldkoosolekul valiti uude juhatusse Eesti poolt üks (Mihkel Pärtma), Soome poolt kolm inimest.

Herodes ütleb, et seega on AS Eramets käivitunud, kuid loodetud tulemust pole. Omanikku ta ei abista. Soome pool on samas üheselt tegemas koostööd hoopis keskkonnaministeeriumi ja Metsaametiga.

Kalle Põld ja Leonhard Polli nendivad, et Soome ja Rootsi suhtuvad Balti riikidesse siiski kui toorainebaasi ja et riigilt on kergem toorainet kätte saada, toetavad pigem riigimetsandust. Investeeringuid nad metsandusse ei tee. Eesti erametsaomanikud peaks seega rohkem lootma iseendale, ise oma metsandust arendama.

Mihkel Pärtma nendib sealsamas, et turuhinna eelistusi ja turuniši AS Erametsas Eesti pool pole saanud.

Polli meenutab, et AS Metsindi tegid soomlased, kuna AS Eramets ei hakanud tegelikult puitu realiseerima. Soovitud ja proovitud majanduslik koostöö asendub seetõttu liidu jaoks info ja nõuandva mõttevahetusega.

Ja Eesti Erametsaliidu juhatuse koosolek otsustab: seoses Eesti Erametsaliidu põhikirjalise muutmisega mittetulundusühinguks pidada otstarbekaks realiseerida oma AS Erametsa aktsiad ja kasutada see raha ühistegelisel otstarbel.

Päris elus võtab see ikka rohkem aega.

Organisatoorne reform

Varsti on selgemaks saanud, mida Jaak Herodes on mõtelnud liidu “organisatoorse reformi” all. Tulundusühistu staatusest mittetulundusühistuks küll, aga on selgunud, et niisama lihtsalt, põhikirja muutes, seda teha ei saa, kuna seadus nii ei luba.

Et käia seaduse järgi, tuleb teha formaalne vangerdus: senine tulunduslik ühendus tuleb likvideerida ja mittetulundusühistu tuleb asutada nii-öelda puhtale lehele.

Juhatus otsustab: vastavalt üldkoosolekul otsustatule likvideeritakse tulundusühinguna tegutsenud Eesti Erametsaliit 1. septembrist 1997, sealtmaalt jätkatakse mittetulundusühinguna. Ette rutates: päris 1. septembriks see ei õnnestu, kõik toimub veidi hiljem.

Et muudatust teha ja mittetulundusühinguna jätkata, tuleb taas kokku kutsuda asutamiskoosolek, kuigi põhimõtteliselt on muutumas vaid vormistus.

Nenditakse, et tegevdirektoriga tuleks tööleping õieti lõpetada, kuna raha palga maksmiseks pole. Loodetakse, et Toomas Lemming on nõus jätkama poole kohaga, kuni raha laekub. Lootused on saada AS Eramets aktsiate müügist 80 000, taluliidult 60 000 ja ühistegeliselt liidult 40 000 krooni.

Riigikogus pettunud

11. juunil 1997 kiidab Riigikogu heaks Eesti metsapoliitika. Erametsaliidu ettepanekuid pole arvestatud. Leonhard Polli ja Kalle Põld annavad juhatusele Riigikogu aruteludest ülevaate ja ütlevad, et eriti demagoogilised sõnavõtud Toompea saalis olid Rein Järlikult ja Villu Reiljanilt.

Leitakse, et päris mahavisatud vaev Riigikoguga suhtlemine pole vast olnud, on vähemalt teadvustatud erametsanduse probleeme.

1997. aasta 10. september, päev, mil peeti juhatuse laiendatud koosolekut ja asutati mittetulundusühingut Eesti Erametsaliit. Laua ääres istuvad Leonhard Polli, Heino Väljaots, ?, Toomas Krevald, Jaak Herodes.

Käsil on metsaseaduse parandamine ja nüüd tahetakse keskenduda sellele, et omad ettepanekud teha, kui keskkonnaministeerium eelnõutekstiga sealmaal on, et hakkab seda kooskõlastama.

Plaan on ju olnud kokku panna eraldi erametsaseaduse eelnõu. Sellest räägitakse, aga korralikuks teoks pole liidul õnnestunud seni raha saada, loodeti põllumajandusministeeriumilt.

Tulunduslik ja mittetulunduslik

Erametsaliidu reorganiseerimise arutelusid veab nüüd juhatuse liige Toomas Krevald. Põhikirjamuudatuste projekt pole juuli koosolekuks veel valmis, aga jutuks on, et AS Erametsa aktsiaid siiski ei müüks ja n-ö senine Eesti Erametsaliit tuleks tulundusliku keskühistuna ka igaks juhuks alles jätta ning registreerida äriregistris.

Krevald jagab oma kujutelma süsteemist: erametsaomanike ühistute liikmeskond peaks kujunema valdade territooriumil metsamaad omavatest inimestest. Valdade erametsaühistute esindusorganisatsioon peaks olema maakondlik erametsaliit. Maakondlike liitude tegevust koordineeriks üleriigiline erametsanduse organisatsioon (erametsaliit), mis oleks mittetulunduslik. Ja seal kõrval peaks tegutsema üle Eesti üks ühtne puidukaubanduslik erametsaomanike tulunduslik organisatsioon.

Samal koosolekul arutatakse ka nõustajate koolituse programmi (plaane tutvustavad Toomas Krevald ja Kalle Põld). Et Eesti poolseteks koordinaatoriteks on soovitatud Kristjan Tõnissoni (Metsaamet, väliskontaktide pool) ja Toomas Krevaldit (erametsaliit, Eesti sisese koolitusvõrgu pool). Raha programmiks on eraldatud. Valida on rootslaste programmide vahel (Swede Agri AB või Rootsi metsaamet) ja rootslased sooviks, et õppijad peaks hästi inglise keelt oskama.

Hernesupi söömise aeg erametsapäeval Valgamaal 14. aprillil 1998.

Leonhard Polli arvab, et sellist keelenõuet ei peaks seadma ja et kaasa haarata tuleks ka Eesti õppejõudusid.

Metsakaitse teemad

Käib Eesti metsanduse arenguprogrammi järgne tegevus, Metsaamet paneb kokku metsanduse arengukava ja päevakorral on, et erametsanduse esindajad peaks neis protsessides osalema.

Osalejad on ka Soome Tapio ja Helsingi Ülikool. Käivitatud on peale muu kolm metsanduslikku keskkonnaprogrammi: kaitsealade võrgustiku rida, bioloogilise mitmekesisuse kaitse tulundusmetsades ja säästliku metsanduse kriteeriumide-näitajate väljatöötamine.

Meenutuseks:

• Metsaseaduse võtab Riigikogu vastu 1993. aastal;

• 1995. aastal käivitus Eesti metsanduse arenguprogramm olemasoleva metsapoliitika ja metsamajanduse põhimõtete analüüsiks, metsasektori edasiste arengu-suundade määramiseks ja Eesti metsapoliitika väljatöötamiseks;

• 1997. aasta märtsis kiitis valitsus, juunis ka Riigikogu heaks Eesti metsapoliitika;

• 1997/1998 töötati välja uut Eesti metsaseaduse eelnõu;

• 1997 töötati Eesti metsanduse arenguprogrammi raames välja Eesti metsapoliitikale tuginev “Eesti metsasektori arengukava aastateks 1997–2001”. Muu väliskoostöö

Hetk on seesama 1997. aasta juuli. Eestisse on tulemas Inglise metsatööstuse esindaja. Herodes räägib, et peaks uurima Inglismaa poolseid võimalusi meie erametsandust toetada ja oleks vaja arvestada, kui palju raha on vaja, et erametsanduse struktuur Eestis süsteemselt üles ehitada.

Eestis on käinud 30 Baieri metsaomanikku Saksamaalt.

Soome Metsäliittost Harri Lallukka on välja pakkunud mõtte, et erametsaliidu juurde saadetaks Soomest spetsialist, kes aitaks tegelda metsaühistute moodustamise toetamisega ja puidumüügi korraldamisega Metsäliittole.

Liit annab Lallukale märku, et oodatakse kirjalikku koostööpakkumist. “Seni on motivatsioon jäänud segaseks,” nendib Polli mõningast kahtlust.

Riigilt tahetakse miljonit

Kalle Põllu kui ministeeriumi maaelu osakonna juhataja allkirjaga on arhiivimaterjalide seas muu hulgas “Erametsanduse arendamise projekt”, kus fikseeritud rahasumma, mida loodetakse saada 1998. aasta riigieelarvest.

Kokku küsitakse ühte miljonit krooni: erametsaomanike koolitamiseks 0,49 mln, metsaühistute ja ühisettevõtete tekkeks 0,27 mln (20 valla erametsaühistute loomine, näidisdokumendid, ühe maakonna metsa varumise ja puidu töötlemise ühistulise näidisettevõtte rajamise abi, näidis-metsataimeaia rajamine), väliskoostööks ja turu-uuringuiks, infoleviks 0,12 mln, põllumajanduslikust kasutusest välja jäänud põllumaade metsastamiseks 0,12 mln krooni.

Juhatuse esimees vahetub

Juba aprillist saati seisab juhatuses Kalle Põllu avaldus. Ta soovib, et ta vabastataks liidu juhatuse esimehe kohustustest, kuna töökoormus põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonnas on suur. Uus avaldus on 4. augusti kuupäevaga, kus Põld ütleb, et läheb välismaale õppima, õpingud kestavad märtsini 1998.

Juhatus valib uue esimehe. Kandidaatideks on Leonhard Polli ja Toomas Krevald, Krevald saab ühe hääle rohkem.

Suur koosolek ja Mikkoneni nimi

On 10. september 1997 ja liidu juhatus peab laiendatud koosolekut. Kohal on juhatuse liikmed, asemikud jt, peale nende: Põlvamaa Metsaomanike Liidu esimees Enn Konsand, Viljandi Erametsaomanike Liidu esimees J. Kütt, Hiiumaa metsamasinaühistu Patak juhataja Allar Padari, keskkonnakaitseinspektor Karl Ratnik, AS Eramets juhataja Enn Kiilaspea, Rakvere Metsaühistu esimees Roland Sikka.

Rahvas on kokku kutsutud, kuna muu hulgas on nüüd siis päevakorral mittetulundusühingu Eesti Erametsaliit asutamine.

See koosolek on ka selles mõttes tähtis, et Soome plaan on konkreetsemaks muutunud ja on teada, et Eesti erametsandust tuleb abistama Kalevi Mikkonen.

Kõigepealt tutvustab Leonhard Polli uue metsaseaduse eelnõu töövarianti, mille on koostanud keskkonnaministri töögrupp. Ta ütleb, et see eelnõu võttis ta nõutuks, kuna erametsandusest ja ühismetsadest on peaaegu et mööda mindud.

Polli rõhutab taas metsaametkonna riigimetsanduse kesksust. Teda on üllatunud, et ette (maareform alles kestab) tahetakse määrata ära riigimetsa pind, mis justnagu eelnõu koostajate meelest peaks olema vähemalt 20% metsamaast. Täiesti pretsedenditu ta meelest on kogu metsandusliku tegevuse koondamine keskkonnaministri kätte.

“Riigi omandi ülemuslikkus eraomandi ees,” iseloomustab Jaak Herodes.

“Miks eraomanik peab oma metsa kohta riigi ametkonnale aru andma,” küsib retooriliselt Roland Sikka.

Krevald arutleb, et maakondlikes metsaametites on riigi palgal konsultandid, kes erametsaomanikke ei nõusta, vaid tegelevad raielubade, metsateatistega jne. Nüüd oleks võimalus Rootsi rahaga koolitada 45 inimest, kellest 30 suunab koolitusele metsaamet, kuid erametsaliit saaks saata 15 inimest.

Koolitus on Sagadis kaks korda kaks nädalat ja vahepeal tehakse kodutööd.

Herodes räägib, et käib projekti kokkupanek koostööks Käru valla ja ühe Soome valla vahel (esindab Otto Manninen). Projekti rahastamiseks võiks olla võimalik kasutada Phare raha. Projekti eesmärk on koolitada iga maakonna jaoks üks asjatundlik erametsaspetsialist, kes oleks erametsaliidu maakondliku struktuuri aluseks.

On arvestatud, et koolitus käib aasta (1998. aasta märtsist), rahastuseks 1,4 mln krooni. Soome poolt koordineerib Manninen, meie poolt Ülo Vooglaid ja Soome esindajaks meil on Soome Metsäliitto esindaja Kalevi Mikkonen, kes saabub Eestisse Metsindi kaudu.

“Tema eesmärgiks on erametsaomanike struktuuri kujundamine, kuid arvatavasti ka puidu hankimine,” teavitab Herodes.

Taas kord asutatakse Erametsaliitu

Põhimõtteliselt sama juhatuse koosolek (10. september 1997) lähebki üle mittetulundusliku Eesti Erametsaliidu asutamiseks.

Otsustatakse asutada mittetulunduslik Eesti Erametsaliit, aasta liikmemaksuga 500 krooni.

Selle asutamiskoosoleku protokollist loeb, et asutajateks on kümme metsaomanike ühendust: Võrumaa Metsaomanike Liit, Põlvamaa Metsaomanike Liit, Tulundusühing “Eesti Erametsaliit”, Käru Valla Metsaomanike Tulundusühistu, Hiiumaa Metsamasinaühistu “Patak”, Pühajärve Talumetsaühistu, Paistu Masina- ja Metsaühistu, Tulundusühistu Rakvere Metsaühistu, Viljandimaa Erametsaomanike Liit ja AS Eramets.

Ajutiselt (kuni MTÜ registrisse kantakse) hakkavad uut ühendust juhtima Toomas Krevald ja Toomas Lemming.

Erakordselt omaniku vastane riik

Taas ollakse koos oktoobris. Metsaseaduse eelnõu asjus pole keskkonnaministeeriumilt vastuseid. Polli arvab, et peaks Riigikogus Reiljanilt küsima, miks tehakse uut metsaseadust, kuigi seni on käinud jutt, et parandatakse senist seadust.

Toomas Lemming hindab, et nüüdne uus eelnõu on erametsanduse mõttes senisest metsaseadusest halvem. Jaak Herodes imestab, et metsa osas on me riik erakordselt omaniku vastu.

Otsustatakse ühineda talupidajate keskliidu arvamusega, et metsseaduse eelnõu ei ole vastuvõetav.

Samuti otsustatakse korraldada sel teemal infopäev. Teine infopäev tuleb ühismetsade teemal Saaremaal. On selgunud, et Kalle Põllu koostatud projekt erametsanduse toetuseks saada riigieelarvest miljon krooni on 1998. aasta riigieelarveprojektist täielikult välja jäetud.

Päevakorral on osalemine Kalle Mälbergi telesaates “Hiiest” ja see, et seal tuleks rõhutada, kuidas riik erametsandust toetada ei taha ning sellega erametsanduse arengut pidurdab.

Mikkonen jääb saladuseks

Oodatakse Kalevi Mikkoneni, aga tema koosolekule ei ilmu. Toomas Krevald räägib, et on koos Mikkoneniga käinud tutvumisreisil Metsaametis, Paistus, talupidajate keskliidus ja Metsakorralduskeskuses. Et Mikkonen tuleb Eestisse läbi viima erametsaomanike koolitusprojekti. Projekti esitamise tähtaeg on 1998 aprillis ja selle rahastamine käib Phare kaudu.

Leonhard Polli ja Mihkel Pärtma ettepanekul fikseeritakse otsus: tuleks selgitada, mis on Kalevi Mikkoneni töö tegelik eesmärk, missugused vahendid ja võimalused tema käsutuses on ja kuidas ta neid kasutab erametsanduse laienduseks ning erametsaomanike huvides.

Metsaseadus mingu avalikule arutelule

Detsembris, kui on taas juhatuse laiendatud koosolek, valmistutakse osalema 1998 kevadel Riias korraldataval peremetsade konverentsil. Korralduskomitee on rahvusvaheline, selles esindatud Rootsi, Taani, Soome, Norra. Rahastaja on Põhjala erametsade organisatsioon ja Põhjamaade valitsused.

Metsaseaduse tegu on aga arenenud jälle nördimust tekitavalt – pidi lisanduma ühismetsade peatükk, mida siiski ei ole. Otsustatakse, et jaanuaris 1998 üritatakse tekitada infopäevaga suurem avalik arutelu.

Oma seisukohad metsaseaduse eelnõu asjus edastatakse põllumajandusministrile, kuna just on eelnõu kooskõlastuste aeg.

MTÜ registreeritud

Toomas Krevald teatab, rõhutades, et riigilt ja Pharelt toetuseraha taotleda võimaldav MTÜ Eesti Erametsaliit on registreeritud, et Kalevi Mikkoneni juhtimisel on koostamisel programm, mille eesmärgiks on saada igasse maakonda üks metsaspetsialistiga infopunkt, kust saab infot iga metsaomanik ja kust saaks abi ka metsaühistute organiseerimiseks.

16. jaanuariks 1998 peab programmi tekst olema siseministeeriumi kaudu Soomes, kus otsustatakse selle kinnitamine ja rahastamine. Programm on koostatud kolme aasta peale mahuga 300 000 eküüd, sellest plaanitud 80% Phare rahastust.

Metsadega on seis selline, et Eestis on Lemmingu vahendatud info järgi 250 000 ha metsamaid, mida pole tagasi tahetud ja mille eest endised omanikud on küsinud kompensatsiooni. Nende baasil tuleks Lemmingu arvates moodustada soodustingimusil (järelmaks ja 50% maksumus) ühismetsasid.

1998: soomlaste teine tulek

Võrumaal idaneb erametsakeskuste idee. Esimesed väikesed omapinged.

Põllumajandusministeeriumi infrastruktuuri ning maakasutuse büroo juhataja A. Tõnissoo tuleb Erametsaliidu juhatuse ette ja räägib, et Eesti valitsus ei rahuldanud põllumajandusministeeriumi soovi, et 1. jaanuarist 1998 kehtiks erametsamaamaksul protsent 0,5 ja kuni 20aastaste noorendike all oleva maa maksuvabastus.

Valitsus saatis asja edasi keskkonnaministrile arutada. “Seega,” nendib Tõnissoo, “kehtib põllumaadel 2000. aasta lõpuni maamaksuprotsent 0,3–1,0 ja metsamaadel 0,5–2,0. See takistab nii erastamist kui ka põllumaade metsastamist.”

Toomas Lemming annab aru aasta alguse rahaseisust: pangas on 14 113,66 krooni raha, aktsiatena 80 000 krooni (revisjonikomisjon ütleb 1997. aasta aruandes, et liidul on 160 AS Metsaomaniku, endise AS Erametsa aktsiat a´500 kr) ja põhivahenditena on 41 000 krooni. Liit on andnud toetuseks Käru Valla Metsaomanike Tulundusühistule 17 000 krooni ja ettemaksuna Paistu Masina- ja Metsaühistule üleriigilise infopäeva korraldamiseks 6500 krooni.

Juhatus otsustab paluda toetust: Eesti Ühistegeliselt Liidult, Eestimaa Talupidajate Keskliidult, põllumajandusministeeriumilt, Metsaametilt (metsanädala korraldamiseks). Eraldi tuleb raha küsida talunikele vajaliku metsandusbrošüüri kirjastamiseks.

Seda, et riigieelarves on talumetsade korraldamiseks mõteldud 6 mln krooni liikunud põllumajandusministeeriumi realt keskkonnaministeeriumi reale, liidu juhatus õigeks ei pea: kaob talumetsanduse perspektiivi erapooletus ja sõltumatus.

Hiljem nenditakse, et läkski nii, nagu ennustati – kui raha jõudis keskkonnaministeeriumi, hakati ühtviisi talumetsadega riigi kulul metsakorraldust tegema ka firmade erametsades.

Ühismetsade nimel

Liidus käib samal ajal muu kõrval töö selle nimel, et saaks seadustatud ühismets. Saaremaal on olnud 1997 novembris sel teemal infopäev ja ühismetsade vajalikkus lisati Eesti Ühistegevuskongressi (13. novembril 1997) pöördumisse Riigikogu ja valitsuse poole.

Nüüd nenditakse, et teema tõstatamisest on olnud kasu, sest sünnibki töögrupp, mis hakkab ühismetsaseadust ette valmistama. Töögrupis on peale erametsaliidu ja talupidajate keskliidu esindajate ka inimesed Metsaametist.

Ühismetsaühingu seaduse eelnõu saab aastaga valmis ja jõuab 1999. aasta alguses ka keskkonnaministeeriumi kaudu kooskõlastusringile. Ent takerdub justiitsministeeriumis, kus leitakse, et eelnõu ei sobi Eesti õigusruumi.

Väike kokkupõrge

Krevald on aga niisiis 10. detsembril 1997 registreerinud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris MTÜ Eesti Erametsaliidu. Kuigi asutamiskoosolekul 10. septembril 1997 oli asutajaid kümme, seisab registris möllitud asutamislepingus vaid nelja asutaja nimed. Kuhu ülejäänud kadusid, arhiivipaberitest ei selgu. Asutajateks on asutamislepingu järgi: Võrumaa Metsaomanike Liit, Paistu Masina- ja Metsaühistu, Põlvamaa Metsaomanike Liit ja AS Eramets. Juhatuse liikmeks on lepinguga määratud üks isik – Toomas Krevald.

MTÜ Eesti Erametsaliidu postiaadressiks on märgitud mitte Laia tänava aadress (põllumajandusministeeriumi hoone), kus tegutseb senine liit, vaid Viljandi mnt 18b.

See on juhatuse enamusele lausa ootamatu. Protokollis on fikseeritud see “kohalalgatatud küsimusena”:

“Kohalalgatatud küsimuste osas märgitakse (Polli, Herodes, Pärtma), et talumetsandus on põllumajanduse osa. Arutati, et ei ole mõistetav, miks juhatuse esimees asus juhatusega kooskõlastamatult tööle riigimetsa-

ametkonna juures (jutt käib hoonest, mis kahe aasta pärast saab tuntuks RMK peamajana).

Otsustatakse:

• EEML on iseseisev organisatsioon, tema lõhestamine ei ole lubatav.

• EEML tegevus toimub juhatuse ja üldkogu otsuste alusel koos täitmise infoga. EEML postiaadress on Tallinn, Lai 39/41.”

“Vana” liit jääb ka alles

Sealsamas on märgitud, et juhatus otsustab mitte likvideerida (tulunduslikku) keskühistut Eesti Erametsaliit.

Selle põhikirja tehakse äriregistri nõutud muudatused ja pärast seda registreeritakse äriregistris (äriregister nimetab seda toimingut nn vana liidu “ümberregistreerimiseks koos nime muutmisega”).

Üks muudatus, mis tuleb teha, on nimetuses – tulundusliku ühistu nimetuses ei lubatud kasutada sõna “liit”, mis otseselt viitab mittetulunduslikule tegevusele.

Seepärast jääb endise liidu nimetuseks Keskühistu Eesti Eramets.

Selle nimetusega on tulundusühistu registreeritud äriregistris 27. märtsil 1998. Kuigi mõte on jätta tulundusühistu edaspidi “ootama paremaid päevi”, peavad sel olema olemas kõik äriühingule vajalikud tunnused. Seega on märgitud ka juhatuse liikmed: Toomas Krevald, Toomas Lemming, Leonhard Polli, Jaak Herodes, Randel Prede, Mihkel Pärtma.

(Ette rutates: Keskühistu Eesti Eramets, mis lõpuks jääbki riiulifirmaks, on äriregistrist kustutatud 23. novembril 2005.)

Liidu seisud

1998. aasta maikuus rõhutab liidu juhatuse esimees Toomas Krevald juhatuse koosolekul, et MTÜ Eesti Erametsaliit põhikirja kohaselt jätkab Eesti Talumetsa Liidu ja tulundusliku keskühistu Eesti Erametsaliidu tegevust.

On 6. oktoober 1998. Erametsaliidu mehed arutavad metsaseadust (vasakult): Toomas Lemming, Uno Sihiveer, Leonhard Polli, Heino Väljaots.

MTÜ Eesti Erametsaliidu ja äriregistrisse kantud Keskühistu Eesti Erametsa suhted tuleks eraldi kokku leppida peakoosoleku otsusega, lisab ta.

Krevald kirjeldab veel kolme tähtsat tegevussuunda. Üks on struktuuri korrastamine ja liikmete hulga suurendamine. Seotud on see projektiga, mille rahastamiseks on Pharele rahataotlus esitatud. Tulemuseks peaks olema erametsanduse infopunktid igas maakonnas.

Teine tähtis rida on seotud taimekasvatusega – et erametsaomanikel metsataimi jätkuks ning saaks arendada ka metsauuendusteenuseid.

Kolmas on biokütuse kasutamise projekt koostöös Eesti Biokütuste Ühinguga. Eesmärgiks siis talumetsade väheväärtusliku puidu ja raiejäätmete võimalikult hea ärakasutamine energiamajanduses.

Metsaamet on lõpetamas Soome koostöös kestnud Eesti metsanduse arenguprogrammi, mis puhul 13. mail 1998 on seminar, erametsanduse esindajaid sinna kutsutud ei ole.

Väikesearvuline peakoosolek

Erametsaliidu peakoosolek on 8. mail, kohal 29 inimest. Kohal on uude järku viidud liidu, mittetulundusühingu Eesti Erametsaliit nelja asutaja esindajad. Teised ühistud peavad vormistama uued liikmeks astumise avaldused.

Üksikisikud enam otse liidu liikmeks astuda ei saa. Senistel üksikisikutest liikmeil tuleks kohalike organisatsioonidega ühineda, ehkki vahepeal on olnud jutt, et liidu üksikisikutest asutajaliikmetele kehtestatakse eristaatus.

Liidu juhatus on enne peakoosolekut kõigile teatanud, et kes tahab koos jätkata, peaks saatma või peakoosolekule kaasa tooma täpse ülevaate oma liikmeskonnast. Kes oma koostöösoovi nii ei avalda, kustutatakse senisest liikmete nimekirjast – siht on liikmeskonda korrastada.

Talumetsamajandajate konkursi ülevaatusel juulis 1998. Konkursil neljanda koha pälvinud Eevi Koka metsas näitab metsa tema abikaasa, paremal seisab ýürii liige Heino Väljaots. Ollakse kolhoosi ajal põllumaale istutatud metsas.

Krevald selgitab tegevusest aru andes, et Metsaametiga pole koostöö klappinud, ainus, mida amet erametsandusele lubab, on tasuta nõustamine ja metsamajanduskavad.

Koostöö käib talupidajate keskliiduga, metsatööstusliiduga, ühistegelise liiduga, metsaülemate ühinguga jne. Peale selle teevad koostööd Soome Tapio ja Käru vallavalitsus, Soome Metsaliit ja Võru maavalitsus, tulemuseks peaks olema siis erametsanduse infopunktid.

Koostööd tehakse ka iirlaste ja inglastega. Herodes räägib, et Kalle Põld on organiseerimas Tallinna metsaomanike seltsi. Kujutelm on, et selle liikmed astuvad seal kohaliku metsaühistu liikmeks, kus nende metsaomandid asuvad.

Mitu valimist

MTÜ Eesti Erametsaliit juhatuse esimeheks valitakse Leonhard Polli. Polli räägib, et Riias just olnud Baltimere äärsete riikide peremetsanduse konverents julgustab. “Võib-olla peaksime ka meie orienteeruma just peremetsandusele,” ütleb ta. Räägib, et on nõus olema juhatuse esimees üks aasta.

MTÜ volikokku valitakse: Silver Aavik (Misso), Mihkel Pärtma (Paistu), Toomas Krevald (Võru ja AS Metsaomanik), Jaak Herodes (Käru), Viktor Sartakov (Sigaste), Ago Roomet (Tartu), Ain Meentalo (Türi), Allar Padari (Hiiu Patak), Toomas Lemming (keskühistu Eesti Eramets), Kalle Põld (Tallinna Metsaomanike Selts) ja Guido Ploompuu (Rakvere), kokku 11 liiget.

MTÜ tegevdirektoriks määrab juhatus Toomas Krevaldi. Tegevdirektor Toomas Lemming jääb nii-öelda vana liidu ehk Keskühistu Eesti Eramets kirja.

Ühistute mured

Protokollis on fikseeritud probleemid, mille peakoosolekul tõstsid üles ühistute esindajad.

Metsade kindlustamise võimalusi tuleks laiendada, kindlustada peaks saama ka põtrade ja kobraste kahjustuste vastu.

Metsamaa maks on liiga kõrge ja halvasti diferentseeritud (looduskaitsealad, sood hulgas).

Riik peaks kompenseerima kõik metsamaa kasutamise piirangud, kaasa arvatud kõrgepingeliinide alustega seonduv.

Metsanoorendikud tuleb maamaksust vabastada.

Talu tuleks vaadata tervikuna, so tulumaksuvabastus metsa- ja põllumajandusliku tegevuse osas peaks olema ühtne.

Phare projekt ja Võru infopunkt

Hiljem infotab Toomas Krevald liidu juhatust suurtest projektidest detailsemalt: riigieelarves erametsaliidu jaoks küll raha pole, aga see-eest on olemas Phare projekt, 5,5 mln kr, esindajaks Krevald, ja Interregi projekt, 7,0 mln kr, esindajaks Kalevi Mikkonen.

Phare projekt on saadetud Brüsselisse, poliitilist otsust selle kohta oodatakse jaanipäevaks, raha peaks laekuma Võru maavalitsuse kaudu. Esimesena käivitatakse Krevaldi, Laasi ja Auna Võrumaa erametsakeskuse ehk infokeskuse projekt. Seejärel käivitatakse teiste maakondade erametsakeskuste projektid.

Phare rahastus peaks võimaldama igas maakonnas ühe nõustaja ametisoleku 1,5 aastaks, koos arvuti ja telefoniga. Need nõustajad siis nõustaks erametsandust valdades ja riigi tasandil koordineerib erametsandust Eesti Erametsaliit.

Juhatus võtab Krevaldi info teadmiseks ja arutab, et selgust tuleks saada ka Interreg raha liikumises. Vajadusel tuleks Kalevi Mikkonen kutsuda juhatusega kohtuma, loogiline oleks, kui raha kasutamine käiks erametsaliidu kaudu.

Ka nõustamine ja nõustajate atesteerimine peaks olema erametsaliidu ülesanne. Nõustajaiks võiks olla 12 metsaametis mitte töötavat inimest, kes käisid Sagadi koolitusel, aga ka valdade metsandusharidusega töötajad, metsaühistute metsaspetsialistid jt.

Võeti seisukoht, et maakondlikud erametsanduse erametsakeskused ehk infokeskused peaks asuma kas omavalitsuse, maakondliku taluliidu või maavalitsuse ruumides. Siin taga paistab olevat rõhutatud soov olla eraldi keskkonnaministeeriumi asutustest.

Toomas Lemmingule antakse ülesanne täpsustada tulundusliku Keskühingu Eesti Eramets liikmete nimekiri ja tegevuskava, et juhatus saaks ette valmistada Eesti Erametsa üldkoosoleku.

Üldiselt hakkavad nüüd MTÜ Eesti Erametsaliidu ja Keskühistu Eesti Eramets koosolekud olema koos –juriidiliselt on kaks erinevat organisatsiooni, ent sisuliselt on asi üks ning inimesed ühed ja samad.

Põllundus ja metsandus

K. Kroon põllumajandusministeeriumist selgitab juunis liidu juhatusele, et Euroopa Liit soovib vähendada põllumajanduse intensiivsust ja tahab seetõttu osa põllumaadest metsastada. EL raha saaks Eestiski kasutada, kui on koostatud põllumajanduse arendamise rahvuslik programm. Seda koostab kolme Balti riigi jaoks Holland. Eestis koordineerib asja põllumajandusministeeriumi asekantsler Ruve Šank.

Esialgselt on kavandatud igas maakonnas metsastada 70–100 ha, Rootsi rahaga ja Metsaameti metoodika järgi.

Samal ajal koostab põllumajandusministeerium maaelu arengu seadust. Kalle Põld infotab liidu juhatust: maaelu arengu osakond on kokku pannud selle seaduse eelnõu, kus on arvestatud ka metsaga, mis on ju Eesti maaelu paratamatu osa.

Ent ministeeriumis on koostatud veel teinegi, veidi erinev maaelu arengu seaduse eelnõu, milles metsandust põllumajanduse osana ei näidata.

Selle järgi on nii põllumajandusmaade metsastamine kui maakasutuspiirangute kompenseerimine jms jäetud

Metsaomanike õppepäev Risti rahvamajas 13. veebruaril 1998.

kõik keskkonnaministeeriumi otsustada. See eelnõu pole kooskõlas ei EL määrustega ega EL riikide praktikaga.

Erametsaliit otsustab protesteerida ja taotleda, et seaduseelnõu viidaks kooskõlla EL dokumentidega ja talupidajatest erametsaomanikke ei jäetaks maaelu ringist välja.

Raha erametsakeskustele

Phare projekti rahastamise otsust jaanipäevaks ei saabu, Brüssel küsib hoopis lisateavet Eesti erametsanduse kohta.

Erametsaliidu juhatus hakkab seepeale ise tegutsema ja saadab kirja põllumajandusministeeriumi asekantsler Ruve Šankile, kes on Eesti Metsakapitali nõukogu liige.

(Metsakapital, mis käivitati 1995, on (tsiteeritud on seaduse teksti): “eriarvetel paiknev rahaliste vahendite kogum, mis moodustatakse riigimetsade majandamiseks ja riigil teiste metsaomanike ees olevate kohustuste täitmiseks vajalike vahendite kogumiseks, hoidmiseks ja jaotamiseks vastavalt vajadusele ja vahendite laekumise ajast olenemata”.)

Polli allkirjaga kirjas on viidatud, et Eesti metsapoliitika järgi peaks riik osutama erametsaomanikele mitmekülgset abi. Seni on see abi olemas vaid metsamajanduskavade koostamisel, nõustamisel ja kontrollimisel.

Nüüd erametsaliit, teades, et 1998 on suur metsakapitali ülelaekumine, palub 200 000 krooni toetust maakondlike erametsakeskuste sisseseadmiseks ja arenguks. Raha oleks vaja, et üles ehitada andme-, nõustamise- ja infobaas ning seda ka ülal pidada. Taotlus on saada Metsakapitalist abi igal aastal, ulatuses, mis oleks vähemalt 1% Metsakapitali aastalaekumistest.

Uue metsaseaduse avalik arutelu 26. veebruaril 1998.

1999: kaks sihtasutust

Krooniliste rahamurede leevenduseks moodustatakse sihtasutus, kuid riigi pool jätab mulje, et neil on oma plaan.

Kohe järgmisel aastal lõpetab Metsakapital tegelikult tegevuse. Seda näeb ette ka värske metsaseadus. Põhjenduse leiab ühest tolleaegsest “Äripäevast”: “Kolm aastat tegutsenud metsakapitali nõukogu lõpetas tegevuse, sest riigimetsade majandamine läks Riigimetsa Majandamise Keskuse kätte ning eraldi fondi enam vaja pole.

Metsaameti peadirektori Andres Talijärve sõnul õigustas metsakapitali loomine ennast. “Tulu on saanud nii riik kui riigimets. Toetatud on ka metsandusharidust,” märkis Talijärv.

Lõviosa Riigimetsade Majandamise Keskuse tuludest läheb metsade majandamiseks, kuid jätkub ka maksete tegemine riigieelarvesse. 1998. aastal kandis Metsakapital riigieelarvesse 90,5 mln krooni, tänavu loodetavasti 108 mln krooni...”

Erametsaliidu 1999. aasta algab Toomas Krevaldi avaldusega, milles ta palub end vabastada Eesti Erametsaliidu tegevdirektori ametikohalt. Põhjust pole avaldusse märgitud.

Seda selgitab Krevald ise juhatuse koosolekul sõna võttes. Ütleb, et Phare projekti raha on kohal ning ta ise sellega seoses Võru maavalitsuses ametis kui esindaja ja projekti koordinaator.

Et Võru maavalitsus on moodustanud sihtasutuse, millele määrab ka nõukogu, põhikiri on koostamisel. Kõige eesmärk niisiis on käivitada Võrumaa erametsakeskus.

Kalle Põld ja Jaak Herodes pakuvad Krevaldile, et põhimäärusesse sisse kirjutataks sihtasutuse õiguste üleandmine erametsaliidule, et oleks võimalik projekti kasutada ka üleriigilistes huvides.

“Kui projekti vabariigis tervikuna kasutada ei saa, ei ole see erametsanduse edendamise lahendus,” ütleb Leonhard Polli.

Midagi on õhus – protokolli on märgitud Krevaldi vastus: “Võru maavalitsuse sihtasutus pole poliitiline organisatsioon ja mina ei ole poliitik. Tegin avalduse oma tegevuse peatamiseks erametsaliidu tegevdirektorina. Olen Phare Võru projekti koordinaator ja Tallinna metsaomanike seltsi juhatuse liige.”

Mida teha Erametsaga?

Samal juhatuse koosolekul käib veel pikk arutelu, mida ikkagi ette võtta Keskühistuga Eesti Eramets. Kas jätkata keskühistuna, muuta ta lihtsalt ühistuks või hoopis likvideerida.

Põhimõtteliselt ollakse selle poolt, et niisugust tulunduslikku keskühistut oleks vaja, aga otsuseid ei langetata – las peakoosolek otsustab.

Õhus on ka jutt, et keskühistu võiks jätta riiulifirmana seisma, kuna vaja võib teda olla võib-olla alles mõne aasta pärast.

Kui Leonhard Polli ütleb möödunud aastale tagasi vaadates, et tema arvates oli 1998. aastal liidus seisak kui mitte tagasiminek, lahvatab jälle pinge. Toomas Krevald teatab, et “tema ja teiste arusaamad erametsastruktuuridest ja -tööst on nii erinevad, et koostöö ei ole võimalik.“

Selsamal koosolekul võetakse vastu otsus, et MTÜ Eesti Erametsaliit moodustab hoopis oma, Erametsanduse arengu toetamise sihtasutuse. Seda võimaldab 1998. aasta lõpus vastu võetud uus metsaseadus. (Toomas Lemmingu andmeil kirjutati sihtasutuse seadusesäte seadusesse sisse erametsaliidu ettepanekul.)

Otse ei saa protokollitekstist aru seostest esimese loodava nn Phare erametsakeskusega, mis asutatakse ju samuti erametsandusliku sihtasutusena, aga seotud see ilmselt ikka on.

Vähem kui kuu pärast kasvab pinge veelgi. Juhatuse koosolekul räägib Leonhard Polli: “Erametsaliidu ja põllumajandusministeeriumi tegevus on saanud Metsindilt kriitika osaliseks... Meie töö olevat ebapiisav. Metsa ja metsamaa kokkuost olevat soomlaste poolt heatahtlik. Nemad olevat Eestile 300 000 eküüd Phare raha välja ajanud. Meie struktuur olevat vähene.”

Selle jutu lõpus heidab Polli ette, et Toomas Krevald ajab soomlastega erametsaliidu asju ainuisikuliselt. Ta ütleb, et volikogul on vaja otsustada peale Keskühistu Eesti Eramets saatuse ka see, kas Phare programm peaks olema omaette või Erametsaliidu tegevuse üheks osaks.

Polli arvates tuleks Phare raha esmajoones kasutada ühistulise tegevuse arendamiseks. Vaja on ka erametsanduse arengukava.

Keskühistu ja Phare küsimus volikogus

Tuleb volikogu koosolek ja seal selgub seoses Phare projektiga veel üks asi. Polli ütleb, et Metsäliitto ja ta tütarettevõtte Metsind kaudu on Phare projektile raha taotletud, projekti pidi vedama Erametsaliit koostöös Metsäliittoga, aga nüüd on selle uue sihtasutuse põhikirjaga erametsaliit asjast täielikult välja jäetud.

Toomas Krevald samas selgitab, mida saaks projekti abil sellegipoolest Eestis ära teha – moodustada igasse valda metsaühistu, toetada maakonnaliite, kokku panna töörühma seaduste analüüsiks ja täiendamiseks jne.

Polli rõhutab põhimõtet ja arvab, et projekti eel oleks tulnud tegevus omavahel kollegiaalselt läbi arutada. Et projekti idee ja algatus tuli ju ikkagi just erametsaliidu ja Metsäliitto pikaajalise suhtlemise pinnalt.

Keskühistu Eesti Erametsa otsustab volikogu (üldkoosolek on hiljem samal meelel) tõepoolest jättagi esialgu riiulifirmaks, ootama näiteks seda, kui ühistute vahel on majandustegevus käivitatud.

Volikogu rahuldab Toomas Krevaldi lahkumisavalduse ja MTÜ tegevdirektoriks saab Toomas Lemming, kes nüüd on kirjade järgi nagu kahel kohal (nii MTÜ kui Keskühistu Eesti Erametsa tegevjuht).

Krevaldile esitatakse siiski palve, et ta sihtasutuse Erametsakeskus moodustamise juures projekti sisu ja rahakasutuse kooskõlastaks erametsaliiduga.

Talumetsamajandajate konkursi 1997. aasta võitja oli Heino Teder, kauaaegne legendaarne metsaminister ENSV päevil, kes konkursi ajaks peab pensionipõlve oma Kaara talus Tõlliste vallas Valgamaal.

Keskühistu ja rahajäägid

Keskühistu Eesti Eramets 1999. aasta seisu võtab kokku revisjonikomisjoni hilisem aastaaruanne. Selle järgi kuulub keskühistusse neli erametsaomanike ühendust: Rakvere Metsaühistu, Paistu Masina- ja Metsaühistu, Käru Valla Metsaomanike Tulundusühistu ja Misso Erametsa Ühistu. Juhatuse esimees on Jaak Herodes, juhatuse liikmetena on kirjas Toomas Krevald, Toomas Lemming, Viktor Sartakov, Mihkel Pärtma.

Revisjoniaruandes on üteldud, et 1999. aastal on Keskühistu Eesti Erametsa vahenditega jätkatud erametsaliidu varem kavandatud tegevust (raha jäi ju tulundusühistu arvele): metsanädala üritused, talumetsade võistlus, kolm üleriigilist infopäeva, “Abiks metsaomanikule” sarja teise raamatu trükiks ettevalmistamine.

Keskühistu Eesti Erametsa arvele jäid tulundusliku Erametsaliidu rahajäägid 1998. aastast (54 400 kr) pluss põllumajandusministeeriumi sihtotstarbeline eraldus (86 000 kr) ja laekumised trükiste müügist jm (96 215 kr).

Erametsapäev Pühajärvel 20. aprillil 1999. Tarkusi on jagamas professor Hardi Tullus põllumajandusülikoolist ja Peep Põntson OÜ Metsaeksperdist.

Täiendavalt jäid keskühistu arvele AS Metsaomaniku (end AS Eramets) aktsiad 80 000 krooni väärtuses. Nende müük AS Metsaomanikule algatati 1999. lõpus juhatuse otsusega.

Oma sihtasutusega

Ent 31. märtsil 1999 olid erametsaliidu juhatuse liikmed niisiis asutanud Erametsanduse arengu toetamise sihtasutuse. Sihtasutuse nimetus järgib sõna-sõnalt metsaseaduse teksti, kus on muu hulgas üteldud, et erametsanduse toetamise sihtasutuse asutamise ja selle tegevuses osalemise kulud kaetakse riigieelarvest.

Phare projekti sihtasutus on sündinud samal ajal: Eesti valitsuse 10. märtsil välja antud korralduse järgi asutatakse sihtasutus Erametsakeskus (mille riigipoolsete asutajaõiguste teostajaks määrati Võru maavalitsus) 24. märtsil.

Erametsaliit asub oma sihtasutuse nimel aktiivsemalt tegutsema pärast suvepuhkusi augustis.

Toomas Lemming saab ülesande koostada kiri rahandusminister Siim Kallasele, et saaks kaetud sihtasutuse asutamise kulud. Jaak Herodes läheb Siim Kallase juurde jutuga, et juba 2000. aastal sihtasutuse kaudu rahastust tuleks. Mõte on võimalusel Kallasele visiidile minna kogu juhatusega.

Tahetakse minna ka peaministri jutule, et märku anda erametsanduse olemasolust Eesti riigis. Samas nenditakse, et suhted keskkonnaministeeriumiga ei laabu. Ministeerium koostab metsanduse arengukava. Erametsaliit on ministrile kolm korda saatnud kirja, et töörühmadesse kutsutaks ka erametsanduse esindajad, ent tagasisidet pole, isegi pole kirjadele vastatud.

Kuus erametsakeskust

Phare projektist kuuleb Erametsaliidu juhatus nüüd Kalle Põllu kaudu, kes on endiselt liidu juhatuse liige, aga ka sihtasutuse Erametsakeskus nõukogu esimees. 1999. aasta augustis räägib Põld, et kavas on Phare projekti raames (projekt kestab 18 kuud) rajada kuus piirkondlikku erametsakeskust. Võrus üks tegutseb, ent lähiajal tuleb samasugune Kilingi-Nõmmele (Pärnu-, Viljandi- ja Valgamaa jaoks), seejärel tulevad keskused Lääne-Virumaale ja Harjumaale.

Kalle Põllul on ka infot, et piirkondlikud erametsakeskused saavad tulevikus kasutada ka Eesti riigi eelarveraha. See hakkaks liikuma maakondlike metsaametite kaudu ja erametsakeskused saavad seda kasutada lepingu alusel.

“Kuigi riigi raha kasutatakse erametsanduse eesmärkidel, ei oleks seda raha otse Eesti Erametsaliidule eraldatud,” nendib Põld.

Metsavastane maareform

1999. aasta sügisel on päevakorral ka maareformi teema. Maareformiseadus vajaks muutmist. Polli räägib, et viimane muudatus, mis tehti, võimaldab omandada põllumaad kuni 200 ha, metsamaad aga kuni 10 ha. See killustab metsade mõttes tervikliku maakasutuse ära.

Jaak Herodese meelest peaks metsamaamaksust üks osa laekuma erametsaorganisatsioonidele. See hoogustaks ühistulist liikumist, suurendaks liikmeskonda, võimaldaks ühistus metsaspetsialiste palgata jne.

Peremetsa suurus peaks olema 150–200 ha, nagu Soomes, hoopis rohkem peaks olema munitsipaalmetsa ja riik peaks seadust järgima ehk erametsandust loodud sihtasutuse kaudu toetama.

Kalle Põld arutleb, et võib-olla hea, kui maareformis metsamaa erastamine on pidurdatud. Metsamaa tuleks anda vallavolikogu otsuse alusel tasuta kohalikele talupidajatele. Nad majandaks metsa, looksid organisatsiooni, kindlustaks järelevalve.

Oksjonil ostetud vaba metsamaaga juhtub Põllu sõnul liiga tihti nii, et mets raiutakse kiirelt maha ja nii ta jääb – ei mingit majandamist või maamaksusid. Teisalt on raiutud ostetud oksjonitükkide naaberkinnistutelt omavoliliselt metsa juurde.

Iisaku talumuuseumi ruumides asutatakse

Iisaku Metsaühistut, on 26. veebruar 2001.

Veel üks vaidlus Erametsakeskuse üle

Aasta lõpus on veel kord koos Eesti Erametsaliidu volikogu, kus on kohal ka Toomas Krevald. Tuleb pikem arvete klaarimine. Koosoleku protokoll mainib “pikka vaidlust”, ent põhjalikumalt seda ei kajasta.

Protokollija Toomas Lemming on märkinud vaid: “leiti, et sihtasutuse Erametsakeskus nõukogu peaks oma tulevikuplaanides kavandama suuremat koostööd erametsaomanike organisatsioonidega.”

2000: kibe rahapuudus

Erametsaliidu juhtidele jääb mulje, et keskkonnaministeerium lausa tõrjub liitu. Kõik kirjutavad projekte.

Liidu juhatus valmistub üldkoosolekuks (ei ütelda enam “peakoosolek”), kus muu hulgas tuleb valida uus juhatus. Nad leiavad, et koos mittetulundusühingu staatusega liidu põhikirja jõudnud “maksimaalselt 3-liikmeline juhatus” on liiga väike.

Teine asi, et Leonhard Polli on korduvalt tahtnud juhatuse esimehe kohalt tagasi astuda (ta on järjest teinud oma vanusele viidates avaldusi, mis on ka protokollides fikseeritud). Nüüd arutab juhatus, et ta võiks jätkata juhatuse liikmena, kes võiks panna liidu kaudu käima metsamaterjali ekspordi.

“Kuigi ministrid vahetusid, ei ole erametsandusel ikka riigi toetust,” märgib koosolekul Leonhard Polli (1999. aasta kevadest on keskkonnaminister Heiki

Kranich, põllumajandusminister Ivari Padar). Samas on erametsade raie juba ligi 4 mln tihumeetrit. Realiseerimine vahendajate kaudu ei ole omanikele tulus. Polli ütleb, et liit peaks oma tulundusliku riiulifirma (Keskühistu Eesti Eramets) käiku panema, organiseerima volikogu liikmete kaudu puidu saamise maakondadest, üürima laevad ja ise eksportima hakkama. Stardikapitaliks kõlbaks ta sõnul esiotsa ehk aktsiate müügist saadav 80 000 krooni.

Toomas Lemming räägib, et metsakorralduseks ja nõustamiseks peaks raha taotlema Keskkonnafondist. (Keskkonnafond iseenesest on tegelikult 1999 septembrist minister Kranichi algatusel juba likvideeritud. Ilmselt mõtleb Lemming Keskkonnainvesteeringute Keskust, mis on loomisel. Sellest saab tõesti asutus, kust erametsanduski nn projektiraha saab, aga see asutatakse alles 2000. aasta suvel.)

Talumetsamajandajate 2000. aasta konkursi Lääne-Virumaa parim oli Lauri Salumäe, praegune Rakvere Metsaühistu juht.

Rahapuudus kummitab

Üldkoosolek 19. aprillil 2000 on taas ühine – vormistatakse MTÜ Eesti Erametsaliidu ja tulundusliku Keskühistu Eesti Eramets üldkoosolekuna.

Polli õhutab ka üldkoosolekut , et võiks riiulifirma kapist välja võtta ja rakendada, aeg võiks olla küps. Ta räägib erametsade suurenenud raiemahust, juurde tulnud seltsidest ja erakätesse jõudnud metsamaast.

Samas nendib ta, et juhatused on tegutsenud ühiskondlikus korras, mingit kompensatsiooni selle eest pole saadud. Teisalt on asi sealmaal, et, kuigi raskustega, ollakse end tõestanud seadusloomes kaasa rääkijana ja arengukavade töös osalejana. Käib koostöö ühistegelise liiduga ja talupidajate keskliiduga, “vastuseis ühistegevusele on Eestis üldse vähenenud”.

Leonhard Polli ütleb ka, et töösse oleks rohkem noori vaja, ning tänab juhatuse esimehe kohalt lahkudes kõiki koostöö eest.

Käib arutelu, et kuhu on siis jõutud, ja milles asi, et seadusega ette nähtud raha riigieelarvest liiduni ei jõua.

Jaak Herodes räägib, et riiklik sektor on erasektori kõrvale tõrjunud, kuigi metsapoliitika peaks kõigile ühtviisi kehtima. Et võib-olla midagi muutub suhtumistes seoses metsanduse arengukava 2001–2010 tööga.

Sihtasutuse Erametsakeskus teemat liidu pool esiotsa otsesõnul üles ei võta, aga koosolekul viibib Ain Kendra põllumajandusministeeriumist, kes ütleb, et ministeeriumi eelarve nõuanderealt on võimalik toetust saada küll, aga Toomas Lemming ja Toomas Krevald peaksid “konstruktiivseks koostööks enamal määral kokku leppima”.

Kendra lisab siiski ka, et põllumajandussaaduste jatoodete turu korraldamise seaduse eelnõust tuli välja jätta SAPARDi toetusraha taotlemine metsanoorendike rekonstrueerimiseks, kuna keskkonnaministeerium seda ei kooskõlastanud, põhjendusega, et tuleb enam bioloogilist mitmekesisust säilitada.

Esimeheks saab Jaak Herodes

Valitakse Erametsaliidu volikogu: Jaak Herodes, Leonhard Polli, Aarne Lilleste, Ado Mägisoo, Leo Filippov, Lauri Salumäe, Uno Kiisholts, Hille Laisaar, Jaanus Aun, Kalle Põld, Guido Ploompuu, Andres Olesk, Üllar Metsand, Andres Liiv ja Toomas Krevald.

Juhatuse esimeheks saab Jaak Herodes ja selle eel puudutatakse Eesti Erametsaliidu ning sihtasutuse Erametsakeskus vastuolu juba otseselt.

Esimehe kandidaate on esiotsa nimelt kaks, ka Guido Ploompuu, ja mõlemad kandidaadid esitavad oma vaateid. Guido Ploompuu rõhutab piirkondlikkust (ka infopäevad võiksid olla piirkondlikud, mitte üle-eestilised; puiduturul võiks enam koostööd teha piirkonna metsaomanikud ja puidu kokkuostjad jne) ja ütleb, et see ikka normaalne pole, kui metsaomanike organisatsioon ja sihtasutus Erametsakeskus veavad eri suundadesse.

Tema arvates tuleks koostööd teha.

Ka Jaak Herodes näeb koostöövõimalust ja heidab nagu Kendrale ette, et see asjas persoonide konflikti näeb.

Leonhard Polli teeb aga vahemärkuse, et päris paralleelorganisatsioonidega siiski tegu pole, kuna üks esindab oma liikmeskonda ja teine on sihtasutus. Ka põllumajandusministeerium ehk Kendra ei peaks ühte ritta panema ühiskondliku organisatsiooni ning välisraha kasutamiseks loodud sihtasutuse.

Uus põhikiri näeb ette, et juhatuse liikmete valimine on volikogu rida ja nii lähebki, et juunis saab Herodes enda kõrvale aseesimehe Guido Ploompuu ning alles oktoobris teised juhatuse liikmed, Jaanus Auna, Üllar Metsandi ja Kalle Põllu.

Elu projektidega

Kui Herodes juunis volikogu ette astub, nendib ta, et põhiaeg on vahepeal kulunud võimukoridorides ja et sel on ka tulemust olnud. Nüüd on ta ise metsanduse arengukava töörühma liige (töögruppide kaudu osaleb seal lõpuks veel hulk erametsaliidu esindajaid) ja põllumajandusministeeriumis on näiteks arvestatavat toetust leidnud liidu projekt metsaomanike ühistegevuse arendamiseks. See loodetakse sügisel käivitada ja kujutab endast oma metsa juures elavate ja oma metsast eemal, linnades elavate metsaomanike koostööd.

Oktoobri volikogukoosolekul tutvustab Lemming sedasama projekti “Peremetsade ühiskaitse jamajandamine” ning ka projekti “Erametsaliidu interneti kodulehekülg”.

Toomas Krevald tutvustab samas Erametsakeskuse projekte “Metsaomanike istutusmaterjalidega kindlustamine” ja “Maapinna ettevalmistamise toetamine”.

2000. aasta lõpus nendib Lemming muide fakti, et Eesti Erametsaliit on müünud oma aktsiad AS Metsaomanikus ära – sellega on niisiis päriselt lõpetatud juba talumetsaliidu ajal alanud unistus ühisettevõttest soomlastega.

Augusti kombed

See-eest sünnib veel üks hea uus tava. Alates 1994. aastast on liit koostöös talupidajate keskliiduga korraldanud talumetsa majandajate konkursse – võitjaid tunnustatakse Jäneda talupäevadel juulis.

2000. aastal tekib mõte hakata korraldama ka parimate talumetsaomanike kokkutulekuid. Esimene kokkutulek on 18. augustil esimese võistluse võitja Ants Jürissaare Kasearu talus Viljandimaal. Kokkutuleku korraldajaiks on Viljandimaa metsakonsulent Are Metsma ja Ants Jürissaar koos erametsaliidu tegevjuhi Toomas Lemminguga.

Algatus langeb heale pinnasele – metsaomanikud tabavad ära hea võimaluse kord aastas kokku saada, võõrustaja metsa vaadata, ta metsakasvatusvõtteid ja oma metsaprobleeme arutada.

Jürissaare juures lepitakse kokku, et edaspidi on võõrustajaks eelmise aasta võitja ja et kokkutulekuajaks jääb augustikuu.

Läbi aja

Hoopis hiljem riputab Rakvere Metsaühistu, ainus, kes ühistutest on jäänud talumetsaliidu aegadest peale tänaseni püsima, oma kodulehele lühikese tagasivaate. Mõneti iseloomustab see metsaühistute liikumist üldisemalt.

Rakverelased kirjutavad, et esimene aktiivne tegutsemisperiood jäi “aastatesse 1993 kuni 1997, kui juhataja oli kogemustega metsamees Roland Sikka. Sel ajal oli metsaühistu põhitegevus metsaraie ja puidu müük. Toetuste viimine metsaomanikeni tol ajal puudus. Metsaomanike nõustamine oli teisejärguline tegevus.”

Pärast seda, kui Roland Sikka haigestus, saabus metsaühistule vaikne periood, kus oldi väga lähedal ühistu likvideerimisele.

Paljudes kohtades pärast esimese eestvedaja eemalejäämist nii ka läks ja osa metsaühistutest soikus.

Rakvere Metsaühistu registreeriti 1999. aastal äriregistris tulundusühistuna ja valiti uus juhatus. Esialgu ei toonud see uut suurt tõusu, kuid säilitas baasi.

Toomas Lemming märgib oma tagasivaates 1990. aastatesse: “Must puiduäri, ebaaus konkurents, vähene riiklik huvitatus, Nõukogude perioodi järelmõjud ja kasutatav küllalt vana metsatehnika olid need, mis said paljudele esimestele ühistutele peagi saatuslikuks.

Nähes, et tulundusühistud ei ole võimelised ellu jääma selles üliliberaalse turumajanduse ja ebavõrdse konkurentsi keskkonnas, hakkasid metsaomanikud hiljem asutama mittetulunduslikke metsaühistuid. Sel-

Esimene parimate talumetsamajandajate kokkutulek 2000. aastal, Guido Ploompuu ja Ants Jürisaar.

liste ühistute eesmärk oli eelkõige metsaomanikke teenindada: vahendada neile infot, korraldada paremini puidu turustamist, valvata omandit, nõustada ja koolitada.”

Koostöö rõhutused

Liidu uus esimees Jaak Herodes ütleb Maalehe Metsalehele intervjuud andes, et ühistegevus haarab tegelikult rohkem metsaomanikke, kui neid ametlikes nimekirjades kirjas on.

Näiteks liidu korraldatavatel metsapäevadel, mis toimuvad kevadistel üleriigilistel metsanädalatel, on sellist suurt huvi märgata.

Mõneti avab Herodes ka oma tegutsemiseelistusi: metsanduse kümne aasta arengukava (2001–2010), mille tegu on just pooleli, metsaomanike koostöö kohtadel ja usaldusväärne nõustamine.

Ta loodab, et Eestis hakatakse metsa käsitlema kui kapitali, kindlat investeeringut, mis toob kasvades intresse ja võimaldaks kasu saada ka ilma raieta. Ja ütleb muu hulgas, et metsaseltside-ühistute koosolekutel hakkab kõrva, kuidas probleemide hulgas on esikohal metsaistutus, metsa korrashoid ja seisundi parandamine. Ka mure, kuidas oma metsa kaitsta.

Taavi Ehrpais ja Andres Olesk, erametsaomanikud jaettevõtjad, kes on ka Eesti võistlevate raiemeeste edurivis.

Omanikud on ta sõnul aasta-aastalt aktiivsemalt hakanud osalema koolitustel.

Herodes nendib sama, mida ta eelkäijad riigiametnike suhtumise kohta – riik ei täida seadust, mille järgi ta peaks eraomandust erametsaomanike ühingute kaudu toetama: “Teeb seda keskkonnaministeeriumi kaudu, kui üldse. Isegi nõustamistoetused, mis peaksid liikuma erametsaliidu kaudu, on ikka ametnike otsustada.”

Ent teisalt fikseerib ta laiemalt ajamärgi: erametsaliit alustas ammu, juba taluseaduse järgi, aga alles viimase paari aastaga on tegelikult tekkinud omanikud, kellel on oma kinnistud.

“Nende arv on küllalt suur,” ütleb Erametsaliidu esimees. “Nii et omanikkond on nüüd tugevam ja teisalt ka targem. Nad pole enam nii naiivsed, et laseksid näiteks keda tahes oma metsa raiuma.”

Paras paradoks

Paras paradoks on see, et ajaks, kui erametsaomanike arv on jõudnud arvestatava suuruseni (laias laastus 50 000), on nad üsna omapäi, kuna riigimetsanduse poolel (jutt käib nii riigimetsade majandamisest kui metsainstitutsioonidest) käivad parasjagu suured ümberkorraldused ja kellelgi pole aega erametsandusele mõtelda.

Ehk teisisõnu: metsaomanikkond sünnib ja riigimetsandus elab üle ümbersündi.

Järjestikku olnud muudatusi loetleb liidu tegevdirektor Lemming rahataotlusprojektis “Metsanduslikud nõupäevad”. See on kirjutatud, et saada riigi rahaabi erametsaliidu korraldatavate, 1996. aastal alustatud nõupäevade jätkamiseks. Taotlus on dateeritud 2000. aasta detsembriga ja see on adresseeritud mitte keskkonnaministeeriumile, vaid põllumajandusministeeriumi põllumajandusliku informatsioonilevi arendamise konkursile.

Lühidalt on seal kirjas olukord, kuhu satuvad vastsed metsaomanikud, kel endal tihti metsanduslikku haridust või ka metsanduslikke teadmisi üleüldse ei ole.

Lemming kirjeldab, et “hetkel ei ole maakondlike taluliitude juures enam ühtegi metsakonsulenti ja terve Eesti peale on olemas ainult kaheksa atesteeritud erametsanduse konsultanti”.

Varem oli uutel metsaomanikel võimalik nõu saada oma valla metsanõunikult, aga 1. jaanuarist 1997 on need töökohad likvideeritud.

Kuni 1. jaanuarini 2000 täitsid nõuandja ülesandeid maakondlike metsaametite 80 metsakonsultanti, kuid oma piiratud jõududega ei suutnud nad toime tulla isegi mitte kogu selle paberite hulgaga, mis metsaomanikel oli ette nähtud neile esitada. Nõustamiseks ja koolituse organiseerimiseks ei jäänud neil tegelikult aega.

Lisaks ei ole metsaomanikel enam võimalust lähikonna metsaametnikelt nõu küsida, sest 189 metskonnast on alles veel ainult 79 ja alates 1. jaanuarist 1998 ei ole enam ka metsavahte. Metsandusreformiga on metsavahi ametinimetus Eestis kaotatud ja koondatud on üle 1500 metsavahi.

Jaanuarist 2000 likvideeriti ka Metsaamet ja maakondade metsaametid. Enamus metsaametite metsakonsultantidest läks tööle maakondlikesse keskkonnateenistustesse, ent nüüd juba uues rollis. Nõu andmise asemel on nende peamine ülesanne olla järelevalvaja nii riigi- kui erametsade üle.

“Kõige sellega seoses kandub põhirõhk metsaomanike nõustamisel ja koolitamisel ning ühistegevuse organiseerimisel metsaomanike organisatsioonidesse,” põhjendab Lemming rahataotlust.

Tartu Maamessil 2001. aasta aprillis. Erametsaliidu väljapanekut ehib juhtlause

“Talu on tervik”. Seintel on fotod talumetsamajandajate 2000. aasta konkursi võitjatest ja laste joonistusvõistluse

“Minu pere mets” võidutööd. Laua taga istuvad endine Tartu põllumajandusvalitsuse metsainsener Tiit Niinep ja Heino Väljaots. Neile on astunud ligi Jaak Vaas Luua metsanduskoolist.

2001–2002: vaateid liidust välja

Hoo saavad rahvusvahelised sidemed ja Eesti Erametsaliidus hakatakse rohkem vaatama, mida teevad metsaomanikud, kes ei kuulu liidu ridadesse.

Jaak Herodes on uue sajandi alguses selle rõhutaja, et Erametsakeskus, mis erametsaliidu tegelasi kohati vägagi häirima on hakanud, on ikkagi erametsaliidust Phare raha abil sündinud – tema neid kahte ei vastandaks.

Leppimistaotlus on igatahes õhus. 2001. aasta märtsis saavad erametsaliidu juht Jaak Herodes ja Erametsakeskuse juht Toomas Krevald Kärus, Herodese kodupaigas kokku. Arutelude järel pannakse paberile punkt haaval kirja, mis on liidu, mis Erametsakeskuse kompetents.

Selle paberi järgi on erametsaliidu rida esindada metsaomanike huve, arendada rahvusvahelisi suhteid, ta poolele jääb metsaomanike organisatsioonide toeta-

mine, ühistegevuse arendamine näiteks metsavalve ja metsakaitse valdkonnas.

Erametsakeskuse reaks jääb esialgu metsakasvatuslik ühistegevus.

Selle otsuse taga on ka Erametsakeskuse suured plaanid, mis tehtud seoses suure koguse Eestisse ostetavate Rootsi kuusetaimedega.

Koostööd oleks vaja teha puidukaubanduse (ühismüügid jm) osas, leiavad kahe organisatsiooni juhid, samuti metsamajanduslike teenustega seotud koolitustel ja metsade sertifitseerimise arendamisel.

Seal on ka kirjas, et nõustamise korraldamise tulevik on veel lahtine.

Mõtteliselt võiks siia isegi punkti panna ja nentida, et metsaomanike koostöö-organisatsiooni kujunemine on jõudnud läbi mitme etapi järku, kus vähemalt teoreetiliselt võib nentida teatavat vahefinišit.

Järellugu

Erametsaliidu lipu õnnistamise päev Kärus, 22. juuli 2001. Kiriku trepil on (vasakult): Guido Ploompuu oma perega, Jaak Herodes, Toomas Lemming, Priit Herodes (heraldik, liidu lipu ja vapi kavandi autor), Käru kirikuõpetaja Andres Tšumakov, Leonhard Polli abikaasaga ja nende taga Üllar Metsand.

Tegelikult on alanud kiirete muudatuste aastakümme, mille tulemuse hindamiseks on ajadistants veel liiga lühike. Peale enesetõestuse tuleb nüüd järjest kohaneda uute kommetega, lähenemas on Euroopa Liit. Erametsaliidu puhul hakkab mõneti silma taotlus haarata tekkinud metsaomanikkonda laiemalt, selle kõrval, et kanda erametsanduse sõnumit seadusetegijate ja võimumeeste sekka. Seda näitavad ka nõupäevade ja projektide teemad.

Seoses 2001. aasta juulitormiga kogetakse näiteks ka, kui raske on üleüldse saada erametsadest ülevaadet. Riigimetskonnad hindavad tormikahjustusi lennukilt ja neil on oma metsad teada, aga erametsade kahjustuste ulatus on teadmata.

Kui pärast tormi liidu juhatuses seda arutatakse –eriti suured kahjustused on Virumaa ja Jõgevamaa metsades, leitakse, et ka omanike kaudu ei ole ju võimalik ülevaadet saada. Suur osa Eesti metsaomanikest ei ela oma metsa juures ja paljud ilmselt ei oska kartagi, et nende metsas midagi juhtunud on.

Oma lipp

Samasse aega jäävad mõned Erametsaliidu märgilised uuendused. 22. juulil 2001 õnnistatakse Käru kirikus liidu lippu ja olemas on ka uus vapp.

Heraldik Priit Herodese kujundatud lipp järgib rahvuslipu värve – alumine osa on valge, selle kohal sinisel taustal kolm musta kuuske.

Veel saab samal ajal valmis majamärk, mida hakatakse andma talumetsakonkursi parimatele. Esimese majamärgi saab 2001. aasta parim talumetsa majandaja Leili Mihkelson Pärnumaalt.

Rahvusvaheline haare

Kui lehitseda 2000. aastate alguse dokumente, hakkab silma lai haare. Jaak Herodes ja Jaanus Aun tegutsevad Brüsseli suunal ja arendavad suhteid CEPFiga, mis on Euroopa Metsaomanike Konföderatsioon. Esialgu saab Eesti selles vaatleja-, hiljem liikmestaatuse.

Toomas Lemming käib Soomes MTK (Soome talupidajate ja metsaomanike keskliit) koosolekul, kus pearõhutus elutervel maaelul.

MTKga koostöös alustatakse puidumõõtmise koostööprojekti, mis kestab mitu aastat.

Eesti Erametsaliidust saab ka üks Ülemaailmse Peremetsaomanike Liidu (IFFA) asutajaliige.

Kalle Põld ajab PEFC sertifitseerimise rida. 2001 asutatakse Eesti Metsasertifitseerimise Nõukogu, mille eesotsas ta on.

Kõige selle juures saavad piiri taga käijad kinnitust oma mõtetele ja toetuspunkte neid mõtteid välja ütelda.

Jaanus Aun pärast CEPFi koosolekut detsembris 2001: “Tähtis koht oli aruteludes EL eri institutsioonide kompetentsil metsamajandusasjade otsustamisel.

Arutluse all oli, kas metsandusküsimused peaksid kuuluma keskkonnakomisjoni või põllumajanduskomisjoni pädevusse.

CEPFi liikmete hulgas prevaleeris seisukoht, et metsanduse kui maamajanduse lahutamatu osa suunamine peaks kuuluma põllumajanduskoja kompetentsi. Samuti peaks sedakaudu käima metsandustoetuste rakendamine.”

Brüsseli kaudu hakkavad Eestisse jõudma teated Naturast, mis Euroopa Liidu tulles ka Eesti metsaomanikele palju peavalu tekitab, enne kui kompensatsioonid järele jõuavad.

Maade seisud

Ajalehed kirjutavad samal ajal, et tagastamata-erastamata metsamaa pindala vähenes 2001. aasta esimese poolaastaga ainult 24 000 hektari võrra. 1. juuniks on maa-ameti andmeil katastris riigimetskondade maad 830 000 ha (kogu metsamaast 37%), muud riigimetsamaad 15 000 ha (1%), erametsamaad 680 000 ha (30%), muud omanikuga metsamaad 15 000 ha (1%) ja tagastamata-erastamata metsamaad on veel 710 000 ha (31%).

Eesti Erametsaliidu juhatus 2002. aasta novembris (vasakult): Taavi Ehrpais, Jaak Herodes, Jaanus Aun (esimees), Tiit Matson, Meelis Rauert, Guido Ploompuu, Ants Varblane, Üllar Metsand.

Baltimaade ühisturg

Jaanus Aun hakkab juhatuse koosolekutel rääkima, et Eestisse on vaja erametsade puidu turustamisega tegelevat ühtset organisatsiooni. Esialgu näivad teised suhtuvat asjasse leigemalt.

Herodes meenutab, et tegelikult jäi ju 1997/1998 Erametsaliidul endal tulunduslik keskühistu riiulile seisma.

Ent Aun tegeleb ideega, kohtub ühel ajal ka Kalevi Mikkoneniga. Sünnib plaan ühineda turuasjus Läti ja Leedu erametsaomanikega. Seal on Auna sõnul vähem tegeldud erametsaomanike esindamisega seadusloomes ja arenguprojektides, kuid see-eest on nad oma puidukaubandusega Eestist ees – ei otsi iga omanik ise turgu, vaid on olemas oma vahendusfirmad.

Mõte jõuab üsna kaugele 2003. aastaks, kui lätlaste ja leedulastega käivad juba läbirääkimised. Eesti poolt on ühisettevõtmisesse haaratud omanike avalikke huve esindav Eesti Erametsaliit ja turustuspoolt arendav Erametsa Majandamise Ühistu, mis on Toomas Krevaldi initsiatiivil 2002 asutatud majandusorganisatsioon.

Elu näitab aga, et hea plaani elluviimiseks ei ole aeg ikka veel küps.

Samas on aga võimalus Eesti erametsanduse seisu naabrite omaga võrrelda. Jaanus Aun märgib erinevust Läti ja Leeduga: meil oli maareform alles algfaasis, kui erametsadest hakati juba puitu müüma. Tugevat erametsaomanike gruppi veel polnud ja ettevõtlikud vahendajad jõudsid puiduturul tugeva positsiooni haarata.

Saab ainult ette kujutada, mis oleks teistmoodi, kui 1990. aastate alguses oleks läinud nii, nagu talumetsaliidu asutajate plaanid olid – igasse valda oma metsaühistu ja tugev rõhk puidutöötlusel...

“Teine asi, et avalikud organisatsioonid ei saa endale lubada musta puiduäri, mida paljud vahendajad omanikele pakuvad. Kõrgete maksude ja nõrga järelevalvega on riik omanikes tekitanud huvi müüa puitu nii, et makse ei peaks maksma,” iseloomustab Aun pärast sajandivahetust meie hetkeseisu.

Erametsaliidu üldkoosolekul 2006.

Pingekolle püsib

Oktoobris 2001 on Erametsaliidu üldkoosolek, kus muu hulgas juhatuse iga liige räägib oma tegevusest. Protokolli järgi tuleb välja rida, mis näitab, et omavaheline tüliõun on alles.

Guido Ploompuu ütleb, et peale muu on ta seadnud üheks eesmärgiks kahe erametsandusele tähtsa organisatsiooni, erametsaliidu ja Erametsakeskuse kokkuliitmise.

Üllar Metsand ütleb, et nende kahe koostööd peab parandama.

Jaanus Aun ütleb sama.

Kalle Põld näeb põhiprobleemi nende kahe koostöö puudumises.

Jaak Herodes on taas ainuke, kes vastuolu niimoodi ei tähtsusta. Tõeline kitsaskoht on Herodese järgi hoopis metsaomanike organiseerumine ühistegevuseks ja liidu liiga väike liikmeskond.

“Hoopis rohkem tuleks käsitleda kohalike organisatsioonide probleeme,” ütleb Herodes. Samas ei jäta ta rõõmustamata, et üks muutus on tegelikult toimunud: “Meid on kaasatud peaaegu kõigisse oma valdkonna ettevõtmistesse”.

Pingekolle jääb nii-öelda hõõguma ja väikesi teravusi tekib veel ka hiljem. Näiteks ühel juhatuse koosolekul 2002. aasta lõpus heidavad juhatuse liikmed Toomas Lemmingule ette, et ta on saatnud välja kirjasid, kus on öeldud, et Erametsakeskuse konsulendid pole tasemel.

Sel korral “põrkuvad” isegi Herodes ja Põld. Asi saab alguse sellest, et Herodes küsib 2002. aastal Erametsakeskust juhtima läinud Kalle Põllult, et miks siis ei rahasta Erametsakeskus erametsaliidu projekte.

Erametsakeskus on selgelt liiduga samamoodi pretendeerimas erametsanduse toetuseraha vahendajaks ja tal on justnagu parem positsioon keskkonnaministeeriumi silmis. Teisalt tegutsevad mõlemad sama eesmärgi nimel – et Eesti erametsandusele kasulik olla.

Brüssel tuleb Tallinna

2002. aasta läheb erametsaliidu ajalukku siiski sellega, et Tallinnas on Euroopa põllumajanduskongress, kus palju räägitakse ka metsandusest.

Kongressi metsanduse töögrupi peateema on talumetsa roll laienevas Euroopas. Aruteludel keskenduvad osalejad viiele valdkonnale: metsade erastamine, suhe pere- ja riigimetsamaade vahel, toetused metsaomanikule, musta turu probleemid ja organisatsiooniline pool.

“Meil püüavad riigiametnikud metsaomanikult vastutuse enda peale võtta. Nad ei saa sellega hakkama, kuna vastutus lähtub omanikutundest,” kommenteerib Jaak Herodes ELi peremetsanduse tähtsustamise taustal.

Ants Varblane, selles ajahetkes Vormsi metsaomanik, nendib muu hulgas, et tema meelest on Eesti metsaomanikke esindav Erametsaliit astunud ikka pika sammu edasi, kuna on rahvusvaheliselt aktsepteeritav: “See kongress näitab, et meie info jõuab ELi ja sealne info siia. Juba on võimalik teha Brüsselis lobitööd.”

Erametsaliidu tegevdirektor Toomas Lemming märgib suurt kontrasti. Rahvusvaheline metsameeste seltskond räägib peremetsade tähtsusest ja jälgib omades riikides riigi- ning peremetsanduse suhet, kuna peremets on järjepidevuse hoidja.

Meil aga esitab valitsus Riigikogule metsanduse pikaajalise arengukava, kus sõna “peremets” pole ühtegi korda isegi kasutatud.

Tartumaa metsaomanik Uno Kiisholts pärib konverentsi pressikonverentsil samas asjas aru peaminister Siim Kallaselt.

“Ma küsisin temalt, kas meil keskkonnaministeerium ignoreerib peremetsandust, ei soovi selle arengut või on veel mõni muu probleem,” räägib Uno Kiisholts. “Siim Kallas tunnistas, et pole kompetentne vastama, ent lisas, et Riigikogu arutelul tuleb arengukavasse ilmselt täiendusi teha. Sama ütles põllumajandusminister Jaanus Marrandi.”

Rahapuudus kammitseb

Erametsaliit tunneb poliitikute suhtumist selles mõttes omal nahal, et liidu rahavõimalused on muutunud eriti kesiseks. “See kammitseb kogu tegevust,” ütleb Herodes.

Toomas Lemming lisab, et rahaolusid on veelgi keerulisemaks muutnud see, et Keskkonnainvesteeringute Keskus tihti venitab projektiraha ülekandmisega. Teisalt on liit 2002. aastaks esitanud Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsandusprogrammile kümme rahataotlusprojekti, ent ükski neist ei leia tunnustust.

“Ka talumetsade konkursile, mida korraldame juba üheksandat aastat, ei olnud nõus raha eraldama ei Keskkonnainvesteeringute Keskus ega keskkonnaministeerium. Võistlus saab teoks tänu põllumajandusministeeriumile,” ütleb Lemming.

Rahajääk 2001. aastast on 17 000 krooni.

Kevadine üldkogu ei vali uut volikogu, kuna plaanis on muuta põhikirja ja volikogu staatus kaotada. Senise volikogu ja esimehe ametisolekut pikendatakse sügiseni, mil lõpevad ka juhatuse volitused.

Veel on arenguruumi

15. novembri üldkoosolek valib uueks juhatuse esimeheks Jaanus Auna, kes ütleb, et tahab jätkata sama suunda, mille tähtsust on rõhutanud ka Jaak Herodes –koostöö.

“Erametsaliit on muutunud viimaste aastate jooksul koostööaltimaks, kuid veel on arenemisruumi,” märgib Aun. Ta ütleb, et mõtleb koostööd neljas sihis: omad liikmed, teised kolmanda sektori organisatsioonid, riigiasutused ja rahvusvahelised organisatsioonid.

“Kui me kevadel liidu arengut arutasime, selgus, et liikmetel on juhatusele etteheide: nad ei ole juhatuse tegevusest küllalt hästi informeeritud,” ütleb Aun. Tal on mõte sisse seada tava, et juhatuse koosolekuid peetakse üle Eesti liikmesorganisatsioonide tegevuspaikades, et vastastikku senisest rohkem suhelda.

Talumetsamajandajate konkursi võitjad 2006 Jänedal. Esikoha sai Erki Sok Võrumaalt.

Põllumajandus- ja keskkonnaministeeriumi kõrval tahaks Aun rohkem suhelda näiteks ka rahandusministeeriumiga, kellesse otseselt puutuvad maksuseaduse muudatused.

Samuti on uusi plaane rahvusvahelise koostöö vallas.

Koostöö ja kompromisside aeg

Aun jääb juhatuse esimehe positsioonile tegelikult kaheks ametiajaks, detsembrini 2006. Näib, et käes on just see aeg, kus liit vajab temasugust metsandusvaldkonnas kodus olevat juristi.

Paljud näidisdokumendid, ülevaateuuringud, seaduseelnõude analüüsid-täiendamised ja suhtlused kõikvõimalike võimutasandite ja organisatsioonidega jäävad just neisse aastaisse. Samas, Erametsakeskuse loomise juures olnuna ja seal töötanuna pole tal ilmselt selle sihtasutuse suhtes kibedust, mida kogesid sihtasutuse asutamise ajal liidu poolel olijad.

Ent Jaanus Aun alustab suure rahapuuduse ajal. Liikmemaksudest laekub 2003. aasta alguseks tulu 3600 krooni.

Erametsaliidu juhatus lõpetab töölepingu tegevdirektor Toomas Lemminguga, põhjendades seda rahapuudusega. Tegevjuhi ülesanded jagatakse juhatuse liikmetele, kes täidavad neid enamasti ühiskondlikus korras.

Asjal on ka omad telgitagused. Koostöö tähtsust deklareeriv juhatus ei poolda Lemmingu kompromissitust suhetes riigiasutustega ja näeb võimalust edasi minna koos Erametsakeskusega, mille suhtes Lemming on olnud teravalt poolehoiuta.

Politiseeruv mets

Eesti poliitikud juba oskavad metsanduse teemat oma huvides ära kasutada, ent nüüd läheb see alles tõeliselt lahti. Riigikogu peatab 2002. aasta lõpus täielikult metsamaade erastamise, mis vahetult enne Riigikogu

Hiiumaa Metsaseltsi juht

Aira Toss ja Ülle Läll, kes juhib MTÜ Minu Metsa.

valimisi võitluse korras 2003 kevadeks taastatakse. On poliitilist pinget omavahel ja üldisemat ärevust, kuna Eesti valmistub astuma Euroopa Liitu.

Metsaomanikele teeb tuska, et minister Heiki Kranichi tahte vastaselt taastatud erastamisvõimalus käivitab eriti aktiivselt metsamaatükkide riigireservi arvamise, põhjenduseks, et on vaja maad, millega omanike käest looduskaitsealuseid maatükke välja vahetada.

Teine rida, mis jõudsalt peale tuleb, on Natura looduskaitse.

Erametsaliidu ja keskkonnaministeeriumi suhted on aga sealmaal, et ministeeriumi metsaosakonna juhataja Olav Etverk lubab minna valitsuse ette uue metsaseaduse eelnõust ja metsaomanike ebaõiglasest maksustamisest rääkima koos liidu juhatuse esimehe Jaanus Aunaga.

2003. aasta kevadest ametisse astunud Villu Reiljan algatab metsaseaduse teo, mis toob metsaomanikele hulga ettekirjutusi (päevakorral on metsauuenduse tagatisraha jms), põhjenduseks avalikkuse seas head vastukaja leidvad loosungid, et metsas tuleb lõpuks ikka kord majja lüüa.

Sajandivahetuse suur metsaraiemaht on tegelikult juba nagunii taandumas.

Sel aastal on muide taas kõneaineks Tihemetsa kooli metsad, mis 10 aastat tagasi olid Soome koostöö pärast talumetsaliidu huvis. Seekord on Tihemetsa mets koos kooliga haridusreformi tuultes.

Koostöö tiheneb

Erametsaliidu rahahädad saavad 2004. aasta alguseks leevendust. Jah-sõna saavad kaks projekti –Keskkonnainvesteeringute Keskuselt projekt “Institutsionaalse võimekuse tugevdamine” ja Erametsakeskuselt projekt “Erametsaomanike huvide kaitsmine”.

Peale selle kirjutab juristi juhitud erametsaliit 10. märtsil alla koostöömemorandumi keskkonnaministeeriumiga, sisuks koostöö EL metsapoliitika vallas ja

maamaksuseaduse muudatuste ettevalmistamine. Ministeerium lubab ka mustvalgel, et annab SA Erametsakeskusele üle 4 miljonit krooni erametsanduse toetuseks.

Tegevdirektori leidmiseks korraldatakse konkurss, 2. aprillil otsustab juhatus, et võtab ametisse Ants Varblase.

Peale selle kolib Erametsaliit põllumajandusministeeriumi majast Tallinnas Laial tänaval üle Viljandi maantee majja, kuhu jäädi paigale pea kuueks aastaks. Tol ajal jagatakse ruume Erametsakeskusega, kes hiljem omakorda kolib.

Erametsakeskusest kujuneb Kalle Põllu juhiks oleku ajal sihtasutus, millest saabki erametsanduse toetusraha jagaja (sealhulgas Erametsaliidu tegevuste rahastaja) ja Erametsaliiduga algab koostööaeg, mis siit edasi muutub aina tihedamaks.

Euroraha pealetulek

Metsandus muutub selgelt keskkonnaministeeriumi reaks ning põllumajandusministeeriumist, kelle hõlma all metsaomanike ühendus sündis ja kümme aastat ka elas, on saanud hoopis see, kes rõhutatult vaid põllumeeste nimel kõneleb.

See hakkab hästi silma, kui Eestisse hakkavad jõudma Euroopa Liidu abirahad, mille siinne jaotaja on põllumajandusministeerium – metsanduslike toetuste tingimuste määrused valmivad suure hilinemisega tagumises järjekorras.

Kümne aastaga on palju muutunud. Talumetsaliidu asutamise ajal plaaniti kogu metsandus võtta põllumajandusministeeriumi alla. Vist keegi ei osanud kujutleda, kuidas Euroopa Liidu tuleku järel peab hoopis keskkonnaministeerium hakkama põllumajandusministeeriumile peale käima, et see ka metsandust märkaks. Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Erik Kosenkranius võrdleb ühel Tartu konverentsil 2005. aastal Eesti näitajaid: metsa all on Eesti pindalast pool,

põllu all kolmandik (kasutuses vähem). Metsandus annab SKTsse 1,54 mld kr ja see näitab langustendentsi, põllumajandus annab tõusujoonel olles 2,55 mld, ent seda suuresti tänu toetustele.

SKT ühe töötaja kohta on metsanduses 275 000 kr, põllul 125 000. Metsandus saab 10,6 mln kr toetust ja põllumajandus 1,2 mld kr.

Süsteemi ehitus

Erametsaliit hakkab nüüd tihedamalt silma. Teemad, millega tegeldakse, pole iseenesest uued, need on metsaomanike probleemideks olnud ka 1990. aastatel, aga lõpuks on aeg sealmaal, et liidu jutud leiavad ka teatavat kõlapinda. Kostavad maksuseaduste muutmise ettepanekud, metsaseaduse jutud, jahinduse maaomanikuvaenuliku korraldamise kriitika. Üheks täiesti eraldi teemaks saab elektriliinide aluste hooldamine, arvestamine maaomanikuga ja lepingud.

Erametsaliidu esindajad on Erametsakeskuse nõukogus, sünnib erametsaportaal, mida liit ja keskus koos kasutavad. Areneb koostöö metsatööstusliiduga, jahimeeste seltsiga jt.

Liidu liikmeskonda lisanduvad juriidilised isikud. See ja metsandustoetuste summade suurenemine toob päevakorrale vaidluse, kui võrdsed väikemetsaomanikud ja puiduvarumisega tegelevad metsafirmad ikkagi olla saavad.

Metsaühistute roll aga muutub – tuleb õppida toetusraha küsima ja kasutama ning seda ka oma liikmetele õpetada. Osa toetustest jõuab metsa just ühistute kaudu. EL raha kasutamise harjutused algavad põllumaade metsastamise toetusega 2005 (enne seda oli põllumaade metsastamise toetust küsitud ka Erametsakeskuselt). Metsaomanikud peavad õppima suhtlema PRIAga.

Ühistute kaudu liigub info ja ühistud korraldavad koolituspäevi.

Jäneda talupäevadel

2007. aastal, kui talumetsamajandajate konkursi võitjaks tuli

Paul Aug Raplamaalt –võitjad alles sätivad, aga fotograafid on juba hakkamas.

2004–2005 juurutatakse koostöös Erametsakeskusega erametsanduse tugiisikute süsteem. Vähemalt see mingis mõttes kõlab kokku liidu 1990. aastate taotlustega ehitada üles metsaomanike tugivõrk, mis haaraks kogu Eestit.

“On kaks suurt väljakutset,” nendib Jaanus Aun 2000. aastate keskel, “maksuseaduste muutmine metsaomanikusõbralikumaks ja metsaomanike ühine tulundustegevus, mis on organisatsiooni kasvamise eelduseks.” See teine väljakutse on siiski rohkem tagaplaanil.

Mida metsaomanik tahab

Muu hulgas alustab Erametsaliit erametsanduse arengukava koostamist.

2006. aasta alguses pannakse tulevikuvaated laiemale arutelule.

Mis silma hakkab? Rõhutatakse hooldusraiete tähtsust ja metsauuendust, vajadust kasvatada metsaparanduse mahtu 100%. Loodetakse, et palju räägitud maksumuudatused ellu jõuavad.

Õhutatakse metsaomanike koostööd (naabrusvalveprojektid) ja seda, et puidukasutuse kõrval tuleks arendada teisi metsa kasutamise viise, mis metsaomanikele ikka ka tulu tooks.

Rõhutatakse metsatööoskusi.

Majandusküsimuste kõrval on tähtsal kohal ka metsa looduskaitse ja pärandkultuurihoid.

Muidugi loodetakse ka, et metsaomanikud rohkem ühistutesse ühineks ja et avalikkus lõpuks taipaks, mida metsamajandus oma olemuselt endast kujutab.

1990. aastate lõpu ja sajandivahetuse suured raied ajasid nimelt avalikkuse ärevile ja kinnistasid stereotüübi, et metsaraie on halb.

Arengukava tegemise aeg on muide seesama, kus metsaomanikud peavad õppima oma metsanoorendikke kaitsma ulukite eest. Enne, kui peletusvahendid

Riigikogu keskkonnakomisjon metsas, on 2008. aasta suvi.

ja -meetodid laiemalt tuttavaks saavad, jõuavad metskitsed üle käia paljudest metsakultuuridest. Laialt saavad kannatada ka PRIA toetusega põllumaadele istutatud puud.

Bürokraatia harjutusi

Metsanduse abirahast rääkides ei mainita enam ühte miljonit, vaid kümneid. Esiotsa on häda sellega, et metsaomanikud ei oska ja ei taha abisummasid ära kasutada. Tuleb harjuda bürokraatiaga ja nõudmistega, mis metsas tegutsevatele praktikutele tunduvad mõttetud. Juttudesse jõuab väljend “Brüssel tahab”.

Ühistegevuse rahastamisallikaid on üldse kokku kolm: Erametsakeskus, kelle kaudu liiguvad riigieelarvest eraldatavad summad, Keskkonnainvesteeringute Keskus, kust saab n-ö projektiraha, ja PRIA, kustkaudu liigub EL raha.

Ühistute-seltside liikmemaks veel nende tegutsemiskulusid ära ei kata.

Kas inimesed, kes 1992 Eesti Talumetsa Liidu asutasid ja metsatööstust üle võtma valmistusid, oskasid ette kujutada, et tuleb aeg, kus metsaomanik sõltub hoopis toetusrahast?

Sõnadelt tegudele

Detsembris 2006, üldkoosolekul valitakse uus juhatus ja juhatuse esimeheks saab Guido Ploompuu, tegevmetsamees, Viru-Lemmu metsaseltsi juht. Näib, et tema eestvedamise ajal on õhus põhimõtet “vähem juttu ja rohkem tegusid”.

Kohe on tulemas Riigikogu valimised ja liidu juhatus võtab sihi poliitikuid otseselt mõjutada. “Valige neid, kes on valmis meie huvide eest seisma,” on 2007. aasta alguses juhatuse sõnum liidu liikmetele.

Rõhutuses on taas ebaõiglane maksusüsteem, mis soosib metsakinnistute edasimüüki, ei soodusta investeeringuid ega motiveeri metsa säästvalt kasutama. Teine

tähtis teema on vabade metsamaade (300 000 ha põlist erametsamaad) hoidmine riigi maareservis.

“Maa- ja omandireformi seaduste kohaselt oleks see maa pidanud olema erastatud,” ütlevad erametsaomanikud.

Juhatus uurib detailselt üle erakondade valimisprogrammid ja leiab, et erametsaomanike huvidega lubavad arvestada Isamaa ja Res Publica Liit, Eesti Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eestimaa Rahvaliit.

Ikkagi petetud

Kui valimised on möödas, leiavad erametsaomanikud uue valitsuse programmist nii-öelda midagi muud. Kuigi enne valimisi jagasid kõik erakonnad lubadust vabastada füüsilisest isikust metsaomanikud puidutehingutel tulumaksust, seisab programmis hoopis sama jutt füüsilisest isikust ettevõtjate kohta.

Seal on kirjas lubadus “muuta füüsilisest isikust ettevõtja oma metsast saadud metsamaterjali müügi korral tulumaksuvabaks sarnaselt põllumajandusettevõtjaga”.

Füüsilisest isikust metsaomanikke on Eestis umbes 50 000 ja füüsilisest isikust ettevõtjatest metsaomanikke 3000.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütleb, et programmi sõnastus ei ole takistus, kui poliitiline tahe on laiem. Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Marko Pomerants lubab pärast seda, kui FIEdest metsaomanikud saavadki osalise tulumaksuvabastuse, et sügisel tullakse küsimuse juurde tagasi. Tegelikult seda ei tehta. Samas hakkab metsaomanikele soodsas suunas tegutsema keskkonnaministeerium. Üle-eelmise ministri Villu Reiljani ajal tähtsaks abinõuks promotud metsauuenduse tagatisraha kehtestamisest loobutakse ja minister Jaanus Tamkivi lubab, et metsaseadusest kaovad kõik topeltpiirangud ning bürokraatiat jääb vähemaks.

Rõõmsad hetked

Samal ajal, kui käib mitmel rindel metsaomanike huvide eest võitlemine, ehitatakse organisatsiooni ka seestpoolt tugevamaks. Tasub kujutada ette kooskäimisi, ühiseid õppepäevi, väljasõite, istutustalguid jms 36 piirkondlikus ühenduses.

Üldlevinud on, et kui midagi ette võetakse, kutsutakse kaasa ka teisi piirkonna metsaomanikke, kes otse ühistu liikmeks astunud veel pole.

Järjest on kasvanud ka erametsakonsulentide hulk. Liit on koostöös Erametsakeskusega aga muu hulgas veel sisse seadnud tublide tunnustamise.

Näiteks 19. aprillil 2007 antakse üle tänukirjad: erametsaliidu eelmisele juhatuse esimehele Jaanus Aunale Eesti erametsanduse edendamise eest, Järvamaa erametsaomanike tugiisikule Ülle Lällile hea töö eest piirkondliku tugiisikuna.

Mitmes rollis tegutsev Taavi Ehrpais saab tänukirja hea töö eest metsakonsulendina; erametsaliidu uus juhatuse esimees Guido Ploompuu hea töö eest ViruLemmu metsaseltsi juhtimisel, põllumajandusministeeriumi peaspetsialist Helve Hunt hea töö eest erametsanduse toetamise korraldamisel, metsakorraldaja Aarne Suu erametsade hea korraldamise eest ja Erametsakeskuse kontrolliüksuse juht Andres Orula oma hea töö eest.

Meenutades möödunut

Tunnustust jagab erametsaliit, taas koostöös Erametsakeskusega neil 2000. aastail ka liidu algusaegade tegelastele. 2004. aastal, kui seatakse sisse erametsanduse elutööpreemia statuut, saab selle preemia Heino Väljaots. Selle eest, et ta “on eluaeg tegelnud põllumajandite metsade ja erametsadega ning oli ka Eesti Erametsaliidu (siis talumetsaliit) üks asutajaid”.

2009. aastal selgitati Pärnumaal maakondlikult oma parimad metsaomanikud: (vasakult) Uno Jääger, Heno Ats ja Leili Mihkelson.

2005. aastal saab erametsanduse elutööpreemia Leonhard Polli. Selle eest, et ta “oli Eesti Erametsaliidu (siis talumetsaliit) üks asutajaid ja pikka aega ka liidu juhatuse esimees”.

2006. aastal saab erametsanduse elutööpreemia Are Metsma, metsakonsulent Viljandimaalt, kes oli ka esimene erametsakonsulent taasiseseisvunud Eestis.

2009. aastal saab liidult ja Erametsakeskuselt erametsasõbra tiitli postuumselt (lahkus 2006) erametsanduse edendaja ja Erametsakeskuse rajaja Toomas Krevald.

Ühistegevuse takistajad

Vardi erametsaseltsi esimees Taavi Ehrpais võtab 2008. aastal Maalehe Metsalehes sõna ja ütleb, et on hakanud kahtlema metsandusliku ühistegevuse arengus Eestis. See on nüüd üks näide võitlusest selle nimel, et bürokraatia päris elust üle ei käiks.

“Ülekäimise oht” on Ehrpaisi näites seotud maaelu arengukava maaparandusmeetmega. Selle tingimustesse on tekkinud punkt, et kui ühe maaparandussüsteemiga haaratud maaomandite omanikest mõni ei soovi rekonstrueerimisprojektiga ühineda, jäetakse ta välja koos ta maaga ning tema võrra kahaneb ka toetusesumma. Varem sellist väljajäämisvõimalust ei antud – maaparandussüsteem on tervik ja ühe osa väljajätt võib mõttetuks muuta kogu töö. Ametnikud on uuendust seletanud kohustusega tagada inimõigused. “Kas tõesti on see siis nüüd ELi süü?” küsib Ehrpais. Analoogne olukord on Erametsakeskuse toetuste jagamise korra uuendusega, mis võrdsustab metsafirmad metsaühistutega. Ehrpaisile on seletatud, et valitsema peab võrdõiguslikkus ning seetõttu ei saa eelistada metsaseltse või üksikisikust metsaomanikke. Samas on teada, et kõigile raha ei jätku – metsaomanikud on toetused enda jaoks avastanud.

Parim talumetsamajandaja

2009 Kalle Laid saab Eesti Erametsaliidu juhatuse esimehelt Ando Eelmaalt majamärgi.

“Kui mitte miski organiseerumisele kaasa ei aita, pole midagi imestada selle üle, kui organiseerunud metsaomanikke on nii vähe,” nendib Ehrpais.

Erametsaliidu juhatuse kahe-aastase tegevuse aruandes märgib 2008. aasta lõpus esimees Guido Ploompuu, et 2006. aastal laekus liikmemaksusid 74 820 krooni ja 2007. aastal 99 666 krooni (2008. aasta planeeritu 172 714 krooni). Liikmete arv 36 kohalikus ühistus-seltsis kokku on 1800.

Elu organiseerib

Ja nii see asi käib... 2008. aasta toob veel jahinduse arengukava arutelud, vaba metsamaa saatuse selgitamise RMK ja maa-ametiga, puidu kui bioenergeetika allika teema. Aga ka rõhutused, et toetusrahadele ei või igavesti lootma jääda.

Erametsaliit on metsaseaduse piirangute leevendamise asjus keskkonnaministeeriumiga nii ühel meelel, et teeb ministeeriumi toetuseks avaliku teate. Jahinduse asjus asutakse koostööle Eesti jahimeeste seltsiga.

Küpseb idee, et kui vabad metsamaad müüki lähevad, võiks kehtida metsaomanikest piirinaabritel eelisostuõiguse. See jõuabki 2009. aastal seadusesse.

Eestisse tuleb Euroopa Metsaomanike Konföderatsiooni peasekretär, kellega räägitakse puidust kui taastuvenergia-allikast, puidu varumise suurendamisest ja metsaomanike majandusliku koostöö arendamisest.

See kõige viimane punkt võib-olla alles saab Eesti metsaomanike koostöös otsustavaks. Eesti raiemaht on viimaste aastatega kahanenud poolele optimaalsest ja selle asemel, et raiet vähendada, nagu see käis 2000. aastate alguses, hakatakse omanikke õhutama, et nad oma metsa kasutaks.

2008. aasta sügisel käivitatakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse raha toel koostöös Erametsakeskusega metsaomanike majandusliku koostöö projekt. Kaheksa metsakonsulenti ühineb projektiga, et hakata

korraldama majanduslikku ühistegevust, eelkõige puidu ühismüüki.

Kohe varsti asutatakse metsaomanike Metsa hoiulaenuühistu.

Tagasi alguses?

Vahepeale jääb veel mitu sündmust, vahetub ka Erametsaliidu juhatus. 2008. aasta lõpu üldkoosolekul valitakse uus, esimeheks saab Kloostri metsaseltsi juht Padise vallast, Ando Eelmaa.

Eelmaa räägib, et poliitilises plaanis on liidu tegevusel kolm tähtsat suunda: et riigi omandis olevad endised erametsamaad saaksid tagasi eraomandisse, et metsatulud oleksid tulumaksuvabad, et veokite massipiirang (see muutub eriti teravaks küsimuseks majanduslanguse tõttu) leevenduks.

Kõige kiiremini hakkab neist kolmest liikuma vabade metsamaade küsimus.

Aastavahetuseks 2008/2009 on majandussurutis jõudnud areneda nii kaugele, et lööb puiduhinnad alla ja paneb Eesti puiduturu peaaegu seisma.

Ent siis hakatakse tasapisi toibuma. 2009 mais asutavad neli erametsaliidu liiget, Harjumaa Metsaomanike Liit, Võrumaa Metsaomanike Liit, Viru-Lemmu Metsaselts ja Iisaku Metsaühistu tulundusühistuna tegutseva Keskühistu Eramets. Kohe on liitujaid, teiste hulgas ka Eesti Erametsaliit ise.

Lõuna-Eesti metsaomanike ühenduste juhid hakkavad esimestena märkama, kuidas järjest tuleb juurde sooviavaldusi organisatsiooni liikmeks astuda. Tulek on nii aktiivne, et seda nimetatakse rekordiliseks.

Majanduslik koostöö...

Vaadakem tagasi selle loo algusesse, 1990. aastate esimesse poolde. Kas oleme spiraali mööda jõudnud samasse punkti?

Aeg näitab, mismoodi see jääb ajalukku.

Mõeldes tagasi: kaasaegsete mõtteid

PÕHILINE OLI ERAOMANIKU

OTSUSTUSÕIGUS

Põllumajandusministeeriumis aastaid põllumajandusmetsade majandamist juhtinud ja hiljem erametsanduslikku tegevust koordineerinud HEINO VÄLJAOTS, kes oli üks liidu moodustamise mõtte algatajaid:

24. aprill 1992 oli külm ilm. Ka maaviljeluse instituudi saal Sakus oli väga külm. Sellele vaatamata oli kohal 58 inimest, kellest registreerus talumetsaliidu asutajaks 39. Teiste seas olin ka mina. Töötasin sel ajal põllumajandusministeeriumis majandite ja talumetsadega tegeleva metsaspetsialistina.

Pärinen ühest Jõgevamaa keskmise suurusega talust, kus kasvas ka mõni hektar metsa. Ei olnud küll tungivat soovi asuda viivitamatult talu majandama, kuid oli moraalne kohustus küsida tagasi need maad ja hooned, kus sündisime ja kasvasime vennaga ema-isa käe all Eesti vabariigi kodanikeks.

Kuna 1992. aastal olid esimesed talud oma maa ja metsaga juba tagasi taotletud, oli vaja tellida neisse metsakorraldustööd, s.o. inventeerida talus kasvav mets ja kavandada sellesse koostöös omanikuga lähemaks 10 aastaks aastate lõikes vajalikud metsatööd.

Liidu asutamiskoosolekul rääkis Eesti Metsakorralduskeskuse juhataja Ülo Viilup, et nende töötajad on nõus välitöödele minema, kuid keegi ei olevat nõus nende tööde eest tasuma.

Kui liit oli juba olemas, pöördusime minister Jaan Leetsare abiga, oma arvestused olid meil tehtud, rahandusministeeriumi poole, kes aitaski leida uuele ettevõtmisele raha, seda ka järgnevatel aastatel.

Talude abistamiseks vajas talumetsaliidu, hiljem erametsaliidu juhatus baasi. Meie taotlused olid küllalt suured, saada näiteks riigilt oma kasutusse 2000–3000 hektarit metsa või Tallinnas asuv vineeri- ja mööblikombinaat või Mahtra metsapunkt jm, kuid mitmel asjaolul need plaanid ei realiseerunud.

Tegelesime ka seadusloomega – talumetsade majandamise aluseks oli vaja seaduslikku dokumenti.

Meil oli teada nõupidamiste ja arutelude põhjal kujunenud seisukoht, et riigimetsade pindalaks pärast erastamist jääb kuni üks miljon hektarit ja erametsade pindalaks üle ühe miljoni hektari. Teine asi, mida silmas pidasime, oli, et erametsad ja nende majandamise suunamine ei võinud jääda riigimetsa-ametnike hallata, kuna vastavalt Põhiseadusele (1992) haldab, kasutab ja käsutab omandit ikka ainult omanik.

Ka oli olemas info, et Euroopa toetusraha eraldatakse erametsadele, peremetsadele, mitte aga riigisektorile.

Ministeeriumis koostati metsaseaduse eelnõud, aga meie juhatuses otsustasime, et esitame eelnõu omapoolse variandi. See oli liidu algusaastail väga mahukas töö, mille tegid põhiliselt juhatuse liikmed Uno Tomberg, Vello Linnamägi, Leonhard Polli ja mina.

Riigikogu, kus ettekandjaks oli keskkonnaminister Villu Reiljan, kehtestas siiski metsaseaduse, mille kohaselt metsanduse juhtimine jäi riigimetsa ametkonnale (keskkonnaministeeriumile) – see oli meile kaotus. Üle tuli elada ka teine kaotus – riigieelarves põllumajandusministeeriumi real talumetsade metsakorraldustöödeks ette nähtud 6 miljonit krooni tõsteti ümber keskkonnaministeeriumi reale kahe ministri kokkuleppe alusel. Selle raha kasutamine jäi edaspidi meile mõneti ebaselgeks.

Niisugune juhtimisõigusest ilma jätmine pidurdas väga oluliselt erametsanduse arengut.

Takistuseks kujunes ka metsamaade maksustamine. Kuigi sõjaeelses Eestis oli põllumaa palju hinnalisem kui metsamaa, kehtestati nüüd vastupidine maksustamisalus – põllumaa maksustamise protsent 0,3–1,0, metsamaal aga 0,5–2,0, seega peaaegu kaks korda

Heino Väljaots oma töölaua taga põllumajandusministeeriumis 13. jaanuaril 1997.

suurem. Riigi metsamaa osas tehti soodustusi, kuid erametsamaal mitte. Tulemuseks oli maareformi venimine. Pole mõtet ju vastu võtta kahjumit andvaid maid. Vaja on ikka kas või minimaalsetki tulu.

Nii oleme ju tänapäevani olukorras, kus hulk tagastamisele kuuluvaid maid on reformimata ja maareform venib endiselt. Käib arutamine, mida nende maadega teha, kas anda riigimetsafondi või müüa pakettidena välismaalastele. Meie nägime omal ajal ainuõiget teed selles, et see maa müüa mõistliku hinna eest kohapealsetele majandajatele või anda vallavolikogu otsuse alusel neile 5–10 aastaks rendile edaspidise väljaostukohustusega.

Seoses suurte muudatustega riigimetsasüsteemis (metsavahtide ametikohtade, metsamajandite ja paljude metskondade kaotamine) hakkas 1990. aastate lõpus vastasseis riigi- ja erametsade vahel vähenema.

Mul on rõõmustav kuulda, et tänapäeval juhivad Erametsakeskust ja Erametsaliitu võimekad, laialdaste kogemuste ja suure analüüsivõimega mehed, ning et Erametsaliidu liikmete arv on kasvamas.

IDEALISMIGA

ISEOLEMIST TAASTAMAS

Metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis (keskkonnaministeeriumi eelkäija) aastaid metsandust juhtinud LEONHARD POLLI, kes oli üks liidu moodustamise mõtte algatajaid ja pikka aega juhatuse esimees:

1980. aastate lõpu perestroikaponnistused panid lainetama sovetireýiimi ladviku Moskvas, sellega kaasnesid struktuuri- ja kaadrimuudatused ka perifeerias. Muudeti valitsusaparaati ja kompartei tugevdas oma liikmetega „juhtivat osa“ ka ENSV-s.

Kui metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium 1988. aastal likvideeriti, olin riigimetsanduses töötanud 37 aastat, viimased poolteist aastakümmet metsamajanduse valitsuse juhatajana. Parteituna. Jäi võimalus vormistada end pensionile. Isegi nn. personaalpensionile, kuivõrd 1970. aastatel oli mulle omistatud teenelise metsakasvataja nimetus. Minusugusele ei andnud see „personaal“ küll muud eelist, kui et niigi peaaegu olematu koduelektri hind oli sovetiaja lõpuni poole odavam. Oli vaja lisa teenida, eelistatult muidugi metsa-asja ajades.

Metsandus riiklikus struktuuris vajus keskkonnaprobleemide ja reorganiseerimiste rägastikku, majanduses aga etendas mets seoses ekspordi kasvu ja puiduhindade tõusuga järjest suuremat rolli. Ajad olid IMElised! Teedel sõitsid järjest tihedamalt palgikoormad. Vaieldi võimalike majanduslike arengusuunade üle, teema oli huvitav.

Sain vanemteaduri ametisse Majandusarengu Instituudis, kus algselt koostati pabereid ENSV Plaanikomitee, hiljem EV Majandusministeeriumi tarvis. Vahet suurt polnud – samad inimesed, samad lähenemised. Majandussuhted aga muutusid kiiresti ja kardinaalselt.

Kui 1989. aastal võeti vastu perestroikalik taluseadus, siis 1991. aastal juba EV maareformi seadus. Mõlemad, lisaks omandireformi seadus ja selle tõlgendamine, tekitasid suurt segadust maarahva ja õigusjärgsete omanike hulgas. Elasin seda kõike läbi omal nahal. Võõrandatud vara, aga samuti riigivara erastamise kõige aktiivsemaiks korraldajaiks kujunesid endised kommunismiehitajad, kes nüüd juba parteipileteist loobunult, head stardipositsiooni kasutades, kiiresti kapitalismi pudrumägedele pürgisid.

Enne talumetsaliitu

Instituudis tegelesin metsanduse analüüsiga, kuid sellel kirjatööl oli vähe praktilist tulemit. Et olla majandusharu suundumustega vahetumalt kontaktis, läksin 1991. aastal üleviimise korras EV Riigikontrolli rahvamajandusosakonna kontrolöriks. Selles ametis metsaja puidutööstusettevõtetes ringi sõites nägin omandireformi algusaastate kogu ilu ja valu, inimeste lootusi ja pettumusi, teadmatust ja peataolekut õigusvastaselt võõrandatud vara (sealhulgas eriti metsa) tagastamise suhtes.

Sageli küsiti nõu, mistõttu tuli omale asjad selgeks teha ja võtta seisukoht. Olin siis veendunud, et Eesti postsovetlik küla suudab taastuda elujõuliste traditsiooniliste hajataludena. Selleks andsid usku paljud neil aastail veel suuresti pealehakkamist täis õigusjärgsed maaomanikud. Aga paljud endised talumaad olid poole sajandiga metsa kasvanud või “õigustatud subjektidele” hoopis tundmatud ja probleemsed.

Eesti Ühistegevuskongress 13. novembril 1997. Sõna võtab Eesti Erametsaliidu juhatuse liige Leonhard Polli.

Veendusin, et metsaküsimustes peaks huvilistele looma mingigi võimaluse erapooletu nõuande saamiseks. Ametkondlikud struktuurid eraisikut potentsiaalse metsaomanikuna reeglina ei usaldanud.

Sakus toimival Eestimaa Talupidajate Keskliidul oli sel ajal Tallinna südames Narva mnt. 7, tolleaegses ETKL-i hoones, paar tuba nõuandjate tarvis. Need paiknesid Riigikontrolli seekordsetest ruumidest otse üle tänava ning läbirääkimise tulemusel keskliidu peadirektori ja riigikontrolöriga saime kokkuleppele, et võin seal mittekoosseisulisena teatud tunnid nädalas metsakonsulendi puuduvat osa täita.

Kõnetunnid näitasid, et üksi ja juhuslikult kerkivaid probleeme lahendada püüdes kaugele ei jõua, asjahuvilisi jõude oleks vaja ühendada. Eeskujuna seisid silme ees heal tasemel majandatud Soome erametsad ja tegusalt toimivad jõukad metsaühistud, millega mul oli olnud võimalus korduvalt tutvuda juba 1980. aastatel.

Lootused ja tegelikkus

Jutt läks keerlema ja mingi ühenduse loomise mõte leidis kõlapinda. Meil oli siis hoopis vähe, kellele toetuda ja millest alustada. Mõned talujuurtega metsamehedmaaparandajad, lisaks taluseadusega maid hallanud talupidajad ja suur hulk igat masti huvilisi, kelle omandisuhted ja eelistused veel selguseta. Ja Sakku 24. aprillil 1992 kokkutulnud said moodustada talumetsaliidu, sest muid metsamaid peale taluseadusega vormistatute veel erakasutuses ei olnud.

Hiljem, kui tekkis palju metsakinnistute omanikke, kel polnud midagi ühist talumajapidamisega ja tahtsid liituda, oli loomulik nime muutmine Eesti Erametsaliiduks (EEML).

Muidugi olid kõigil kõrgendatud lootused ühenduse kiireks arenguks, et saada jõukaks metsaühistute liiduks, kus voolab raha ja puiduäri. Arvati, et liidu juhatuse esimeheks võiks olla poliitik, esindusisik. Kahjuks need lootused ei täitunud. Maareform jäi venima, omanike metsakasutusvõimalusi igati takistati, ühistegevuse arendamisest poliitikud ei olnud huvitatud ja riigi metsatööstus jagati jupikaupa erakätesse.

Nii materiaalse kui moraalse toetuseta reaalsus pani moodustatud liidu juhatuse hamletliku küsimuse ette. Jäi võimalus ühiskondlikus korras tegutsedes võidelda erametsaomanike huvide eest. Nendes tingimustes jagasime juhatuse liikmete vahel tööülesanded ja mul tuli täita esimehe kohuseid. Põllumajandusministeerium võimaldas töölaua ja hiljem ka seevõrra toetust, et oli võimalik palgata tegevjuht ja raamatupidamisteenus.

Nõu ja abi pakkusid Soome metsamehed, esmajoones Soome erametsaomanike võimas organisatsioon Metsäliitto. Kõige vajalikum ja lihtsamalt teostatav olnuks õppe-näidismetsandiku moodustamise projekt, mille väljaehitamise ja tehnikaga varustamise meie metsaomanike õpetamiseks olid soomlased valmis oma peale võtma . Selleks oli vaja kasutuseks saada paar tuhat hektarit riigi maad, mis oli ka välja valitud ja kohapealsete ametmeestega põhimõtteliselt kokku lepitud. Kategooriliselt selle vastu (ja mitte ainult selle vastu) oli tolleaegse Riikliku Metsaameti juht Andres Talijärv. Riigivõimu vastutulematuse või otsese vastuseisu tõttu

On sõidetud Võrumaale Leonhard Polli suvekodusse elutööpreemiat üle andma (vasakult): Ants Varblane, Leonhard Polli, Kalle Põld, Guido Ploompuu. Nende ees on näha ka selle päeva kingitus Pollile.

langes ära mitu algatust, mis olid suunatud erametsaomanike majandusliku tegevuse ja puidukasutuse organiseerumisele. Tõsiabistajatel soomlastel sai sellisest „koostööst“ villand, tulid teised spetsid ja hakati ajama oma äri. Metsäliitto ostab puitu üle Eesti kokku tänapäevani.

Metsaäri ümarpuidu väljaveo näol võttis juba 1990. aastate alguses üüratu ulatuse. Kuigi ametlikult oli kõik nagu kontrolli all ja raieõigused limiteeritud (õigusjärgsetel omanikel see veel praktiliselt puudus), leidis vallandunud „vaba ettevõtlus“ võimalusi, mille üle arvepidamine ja järelevalve olid abitud. Isegi tolli andmed puidu liikumise kohta ei klappinud, nagu kogesin kontrolöri töös.

Aga maarahval jätkus metsatööd ja paljud uusrikkad teenisid puiduga oma esimese miljoni. Metsaomanike ühistegevust poolvarjatud puidukaubandus muidugi ei õhutanud, pigem vastupidi. Algas äritsemine ka metsamaadega.

Idealismi vitsad

Erametsaomanike arvu ja nende probleemide kasv nõudsid järjest rohkem aega ja tähelepanu, mistõttu 1993. aastal lõpetasin omal algatusel töölepingu Riigikontrolliga ja asusin ETKL-i metsanõuniku ametikohale. Selle sammuga sain juurde veel viis närvilist metsateemalist tööaastat ja kaotasin võimaliku kopsaka pensionilisa.

Ometi andis see soodsamad tingimused tegelda erametsaliidu asjadega, võimaldas ühitada ETKL-i ja EEML-i huvisid ja seisukohti, esitada taotlusi, anda kooskõlastatult hinnanguid eelnõude, seadusandlike aktide jms. kohta. Tuleb siiski tunnistada, et soovitud edu ja tähelepanu oli raske saavutada ka ühendatud jõul, sest juba sõnad „talu“ ja „era“ kutsusid mõneski otsustajas esile umbusku ja vimma.

Idealismi vitsad talumajapidamise kiire taastumise lootuses tuli vastu võtta paljudel. Et omandireform maal

Erametsaliidu lipu õnnistamise päeval

Kärus, 22. juuli 2001: lipp naelutati vardasse nii, et juhatuse iga liige sai ühe naela panna. Parasjagu paneb oma naela Leonhard Polli, Jaak Herodes toetab ja Guido Ploompuu vaatab pealt.

vinduma jäi, sõltus teadagi inimestest, seadustest ja veel väga paljudest asjaoludest. Mitte väike osa selles oli põllumajandusministeeriumi küündimatusel ja keskkonnaministeeriumi ambitsioonikusel. Haarates oma haldusalasse “kõik loodusressursid”, oskasid äkkitekkinud keskkonnaspetsialistid seada vaid piiranguid nende ressursside kasutamise üle.

Põllumajandusministeerium aga loobus isegi maakorraldusest, andes ka maa-ameti keskkonnaministeeriumi haldusse. Juba elatunud talutaastajate algne tuhin sumbus vastu lõputult kasvavat ametnike ja piirangute müüri. Suurenes maade nõudeõigusest loobumine, müümine, sagenesid ebaõiged ja kahjulikud tehingud metsaga.

Selles olukorras oli EEML-i juhatuse esmaseks ülesandeks osaleda aktiivselt seadusloomes, samuti metsandust puudutavate eeskirjade ja arengukavade väljatöötamisel, olla nähtav ja erametsaomanikke julgustav meedias.

Selles töös oli tulemusi ja tagasilööke, kuid eramets ja selle omanik jõudsid n-ö. pildile. Arvestades murrangulist aega ja eestlase iseloomu, esines muidugi soove ja arvamusi seinast seina. Keegi meist ei olnud rahul ühistute aeglase kasvu ja majandusliku saamatusega. Ometi tehti ka rahata või väikese rahaga väga vajalikke asju – õppepäevi, seminare, konkursse, ekskursioone, anti välja trükiseid jm., milleks vaid sponsoreid leiti.

Üllatavalt sarnased teemad

Erametsaliidu esmane aktiiv koosnes elutarkadest, suurte teadmiste ja kogemustega inimestest. Nende nimed on selles loos mitmel pool kirjas ja ebaõiglane oleks vaid üksikuid esile tõsta. Meenutan neid kõiki suure tänutundega mälestusväärse koostöö eest. Paljud neist on juba manalasse varisenud või aktiivsest tegevusest kõrvale tõmbunud, platsil on uued tegijad, kuid julgen arvata, et midagi püsivat leiab ka nendest algusaastatest, mis säilub traditsioonina läbi aegade Eesti erametsanduse ajaloos.

Üllatab, et pärast möödunud pikki aastaid on erametsaliidu ees akuutsena üleval ikka peaaegu samad probleemid, mis tegevuse algperioodil. Pole aga imestada, kui riigivõim ei ole suuteline ise otsustama ega ka ühiskondlikke organisatsioone usaldama.

Esimese iseseisvuse aegu suutis tühjast tõusnud Eesti Vabariik kaheksateist aastaga muuta mõisamajanduse korrastatud põllu-ja metsamaadega arenenud talumajanduseks, kus igal maatükil oli peremees. Nüüdses kõrgestiharitud nn teises ehk taasiseseisvunud vabariigis ei ole sama ajaga kolhoosimajandusest tulles jõutud veel isegi selgusele, millise maakasutus- ja omandivormini tahetakse jõuda. Keskkonnaministeerium alles pakub allahindlusega kimbuviisi müügiks sadu tuhandeid hektareid esimese vabariigi aegseid võssakasvanud talumaid.

Hirmus ütelda ja hirmus näha, ütlesid sellise asja kohta vanad roomlased.

UUS AEG JA

UUED KOMBED

Metsamees TOOMAS TULEV, kes oli liidu tegevdirektor märtsist 1994 kuni 1. juulini 1995:

Jõudsin erametsaliidu (esialgu oli veel talumetsaliit) juurde Kalle Põllu kaudu, kes töötas siis juba põllumajandusministeeriumis. Varem oli ta Habaja (hiljem Ardu) sovoosis metsaülem ja mina sealsamas kõrval Ravila kolhoosi metsaülem.

Mu töölaud liidu tegevdirektorina oligi Kallega ühes kabinetis. Hiljem, kui tema sai osakonnajuhatajaks, läksin ühte tuppa Heino Väljaotsaga. Minu ajal eraldi ruumi liidul polnudki, olime seal põllumajandusministeeriumis mingis mõttes nagu vaesed sugulased.

Eks see kõik oli nii alguse aeg, kellelgi polnud veel mingeid kogemusi. Kui praegu tagasi vaatan, siis mõnedki asjad teeks teistmoodi. Näiteks kas või puidukaubandus – oleks tulnud konkreetsemalt ja kiiremini tegutseda.

Paberipuidu müügiks meil ju otsest väljundit polnud. Idee oli, et võtaks kokku, kui suured võimalikud kogused ühistutest tulla võivad ja siis astuks järgmised sammud. Niisama ei hakka ju keegi hinda pakkuma, kui kogust ei tea.

Ühistud nii väga polnud kaasa tulemas, kuna nad ei näinud konkreetset tulemust. See oli niisugune surnud ring, sest tulemust ei saanud olla just seepärast, et ühistud kaasa ei tulnud. See veel pealekauba, et ega ühistud poleks osanud ka hinda küsida...

Teine asi oli soomlaste ühistööhuvi. Soome pool tahtis ruttu konkreetseid tegusid, aga meie poolel see kõik paljude asjaolude tõttu venis ja venis. Eks see oli lõpuks ka üks põhjus, miks ma sellelt ametikohalt lahkusin.

Pingutasime küll, kuid talumetsaliit oli ju puhtalt ühiskondlik, aateline organisatsioon, majandustegevust sel taga polnud.

Võib arvata, et Soome huvis oli 1990. aastate alguses ikkagi eelkõige Eesti puiduturg ära võtta.

Eks abistamise soov oli ka, aga usun, et see põhiline polnud. Muidu nad poleks teinud siia oma firmat Metsindi.

Kui ühisfirma oleks tookord kohe käima läinud, oleks meie kõige suurem kasu sellest olnud võimalus saada nende kogemusi. Just ärilise poole pealt, meil sellest keegi ju veel ei teadnud.

Ma ei tea, kas nad oleks Metsindi asutanud, kui ühisfirmaga poleks nii palju aega läinud. Vast nad oleks vähemalt rohkem kaalunud siis, kas ikka päris oma firmat teha.

Eestlasi on küllalt raske ühe mütsi alla ja koos tegutsema panna. Alles nüüd, viisteist aastat hiljem on see ühise turustamise süsteem jälle päevakorral ja käima pandud...

Tookord mõneti liikusin ühistutes ka. Üks suurem asi oli Rakvere metsamajandi erastamine, mida ajasime koos Rakvere Metsaühistuga. Koostasin Erastamisagentuuri minemiseks äriplaani. Ei õnnestunud. Ma ei mäleta, kes tegelikult erastas.

Aktiivsemad ühistud olid veel Lõuna-Eestis ja Harjumaal. Ühistuid oli rohkem kui neid liidus oli. Mingil ajal kirjutasin telefoniraamatust välja kõikide nende telefoninumbrid, kelle nimetuses oli metsaühistule viitavaid sõnu. Osaga neist jõudsin ka kontakti võtta, aga see oli aeg, kui varsti juba ära tulin.

LIIDUST SAI

INFOT JA ÕPETUST

Autojuht MIHKEL PÄRTMA, kes oli 1993. aastal asutatud Paistu Masina- ja Metsaühistu juht, oli Erametsaliidus volinik ja AS Erametsa juhatuse liige:

Sattusin ühel 1990. aastate alguse õppepäeval, see oli vist Jänedal, kokku Leonhard Polliga, temalt saingi kuulda, et on olemas metsaomanike liit.

Meil oli just ühistu loomise aeg ja oli vaja saada ettekujutust, mis see ühistu on. Kuulsin Pollilt, et talumetsaliidu kaudu on võimalik saada ka mingit finantsabi.

Tol ajal oli ühistuid tekkimas omajagu. Taluliidus olin ka varakult liige, usk talude tegemisse oli suur.

Meie ühistu tekkis seoses sellega, et Viljandi talupidajate liidu kaudu tuli rootslaste kingitus – saeraam. Saaja selgitamiseks korraldati üle maakonna konkurss.

10. september 1997. Mihkel Pärtma, siis Paistu Masina- ja Metsaühistu juhatuse esimees, on pildil vasakult kolmas. Kõige vasakpoolsem istuja on Pühajärve Talumetsa Ühistu juht

Randel Prede, tema kõrval Rakvere Metsaühistu esimees Roland Sikka. Mihkel Pärtmast edasi istuvad AS Eramets juhataja Enn Kiilaspea, keskkonnakaitseinspektor Karl Ratnik ja Muhu Metsaühistu juht Aadu Äkke.

Arutasime asja koos Enn Kiilaspeaga, kes oli kolhoosi ajal automajandi juhataja, mina sealsamas autojuht. Enn Kiilaspea tegi korraliku äriprojekti ja me saime selle saeraami. Nii Paistu Masina- ja Metsaühistu lahti läks. See oli umbes samasugune aeg kui praegu – töökohti polnud ja teadmatus oli suur. Meestel oli kolm kohta, kus tööd sai – kas metsas, Eesti sõjaväes või politseis. Muid töökohti suurt pakkuda polnud.

Ka minu töökoht automajandis kadus, sest oli kütusekriis. Asusin Paistu Masina- ja Metsaühistus tööle, meil on seal veel mitu inimest ametis.

Saekaater vanas küünis

Põhikirja järgi oli meil ühistu, aga ta oli rohkem nagu osaühing, sest põhiline asi oli ikkagi saekaatrile tööd saada.

Alguses kaks-kolm aastat käis nii, et saeraami kinkijale pidime aruandeid esitama. Algul oli neil veel tingimus, et saeraam tuleb traktori taha sõitma panna ja käia sellega inimeste juures kodus saagimas. Aga meie olud olid teised. Tükk aega selgitasime, et odavam on saeraami kohapeal pidada.

Me ise saagisime haavamaterjali, aga pidime siis arvestama, et kui teised talumehed tahtsid oma materjali saagimist, tuli see töö ära teha.

Kolhoosi endise saekaatri hoone ja platsi sai endine omanik, meie kasutasime endist väetiseküüni, mis oli renditud ruum. Mehed, kes seal töötama pidid hakkama, nägid palju vaeva, et küün ära koristada. Seda tehti entusiasmist, selle nimel, et saab tööd.

Mehed olid üldse vaprad. Alguses keegi ei tundnud ju ketassaagi. Tähtis asi oli veel teritamine. Meil keegi ei osanud seda. Asi käis nii, et ketas autosse ja siis Vändrasse või Kilingi-Nõmmele teritama, vahel ka kaks korda päevas.

Metsatööd tehti saega, mida näiteks sai ka vanaraua vastu kokkuostust. Liikus juba Husqvarnasid, aga polnud ime, kui veel mindi Druýbaga metsa. Mul endal oli näiteks Taiga.

Kolhoosist saime osakutega metsasektori tehnika ka endale: üks sihka-sahka saeraam, mis oli juba kõver, üks palgiveoauto Ural koos Fiskars-tõstukiga ja mõned mootorsaed. Tänu sellele, et kolhoosi metsatehnik oskas asju ajada, oli seal see auto olemas.

Majanduslik pool mõjutas

Erametsaliidust oli selles mõttes palju kasu, et sealt sai infot ja liit korraldas igasuguseid tutvumis- ja tutvustuspäevi. Me ise korraldasime kohapeal ka uutele metsaomanikele õppepäevi, said tehtud metsanduslikud õpperajad koos Are Metsmaga.

Erametsaliiduga käisime mitu korda Soomes tutvumas sealse metsatööstusega ja ühel ajal tekkis siis erametsaliidu ja Soome Metsäliitto ühisfirma AS Eramets. Seoses sellega oli meil suur lootus saada Soome turule ilma vahendajateta.

Soomlaste kaudu tuli pakkumine osta metsaveokäru. Enn Kiilaspea andis veel oma isikliku traktori sellele ette. Tööd jätkus, sest raiuti palju. Hiljem see hoog kahanes ja siis paratamatult pidime ise ka raiega tegelema.

Mingil ajal olin AS Erametsas ainuke juhatuse liige Eesti poolt. Eks ma seal rohkem kuulaja olin, sest aktsiapakk oli soomlaste käes, Eesti poolelt märgiti aktsiaid vähem kui esialgu plaaniti.

Alguses oli lootus, et erametsaliit otsib turgu, aga seal oli kuidagi põhimõte, et organisatsioon on pigem poliitiline, on nagu vahelüli metsaomanike ja riigi vahele. Mul on meeles, et kui Tallinnas käisin, siis põhiliselt arutati seaduseelnõusid, et mida seadusesse kirjutada. Inimesi huvitas tol ajal kõige rohkem, kuhu puitu müüa, turg ja hind. Vahendajaid oli sel ajal tohutult palju.

Arvan, et just sellepärast massilist erametsaliitu astumist polnud, et majanduslikku kasu ei nähtud.

Aga meie liitu astumist ma ei kahetse, seminaridest ja õppepäevadest oli palju kasu. Leian, et kui ühe seminari peale kas või ainult ühte vajalikku asja kuulsin, oli osavõtt õigustatud.

Teine asi, et said kokku omasugustega, see kohvipausijutt oli teatud mõttes tähtsamgi. Oli huvitav ja teised liikmed olid väga toredad inimesed.

Mingil ajal keeras riigi pool rahakraanid kinni, pidevalt oli jama, et raha ei jätku. Siis tuli Erametsakeskus Phare rahadega.

Toomas Krevald oli noor, entusiasmi täis mees, tal olid natuke teistmoodi vaated erametsandusele. Mäletan, et liidus oli suuri vaidlusi, aga see oli juba siis, kui mina asjast rohkem eemale hakkasin jääma.

Ainuke tegutseja

Eks Soome poole huvi oli ikka saada endale siin Eesti turgu. Ju loodeti, et erametsaliidu kaudu läheb see käima ja selle nimel püüti siis suhteid luua.

Erametsaelu algas ju väga jõuliselt, vahendajaid ja teenuste pakkujaid oli tohutult ja vaene metsaomanik liiduni ei jõudnudki. Mõnes mõttes oleks võinud liit võibolla mõni aasta varem alustada.

Päris alguses, kui seadusi õieti polnud, käis asi ikka nii (see kestis üsna lühikest aega), et kui inimene teadis, et saab selle või selle metsa tagasi, siis läks ja võttiski sealt puitu. Kolhoosi enam ju polnud.

Info, et niimoodi saab võtta puitu, levis kiiresti. Siis tekkis see, et keegi ei istutanud uut metsa asemele ja tehti kord, millega pandi raiujatele metsauuenduskohustus. Üks hetk oli, kus lageraiega metsamaad müüdi üks kroon hektar – puiduvahendajad müüsid pärast raiet maa ruttu edasi, et uuenduskohustus kaela ei jääks.

Meie ostsime puitu talviti kokku. Traktor käis inimestel väljavedu tegemas ja kaup oli, et haavamaterjali saame selle eest endale. Saematerjali müüsime firmadele, kelle kaudu see lõpuks läks minu meelest piiri taha.

Mingil ajal, kusagil 1990. aastate lõpus, Toomas Lemming ütles, et olime oma ühistuga terve erametsaliidu peale ainuke tegevühistu.

Osa inimesi, kes alguses hooga alustasid, olid ära vajunud ja eks selleks ajaks olid kinnisvarafirmad juba ka tugevalt metsas sees.

MÕNDAGI ON LÄINUD NII, NAGU PLAANISIME

Praegu erametsanduse tugiisik KALLE PÕLD, kes 1992. aastast alates on olnud tegev paljudes eri rollides nii Eesti Talumetsa Liidu, Eesti Erametsaliidu kui ka Erametsakeskuse juures:

Erametsanduse juurde jõudsin sedakaudu, et asusin konkursi korras tööle põllumajandusministeeriumisse minister Jaan Leetsare nõunikuna. Minu ülesandeks oli üle võtta kogu metsandust käsitlev materjal Heino Väljaotsalt, kes oli oma kolmkümmend aastat juhtinud põllumajandusmetsade majandamist.

Leonhard Polli ja Heino Väljaots on need inimesed, kes tõid mind tollase Eesti Talumetsa Liidu tegemiste juurde, ja juhtuski nii, et ühest küljest olin ametnikuna seotud erametsandusega, aga teisalt olin otseselt tegev ka metsaomanike esindusorganisatsioonis.

Ametnikuna valmistasin ette erametsaseaduse, mis kahjuks justiitsministeeriumist kaugemale ei jõudnud,

kavandasin erametsanduse riiklikku suunamist, osalesin metsapoliitika koostamisel, taotlesin rahasid erametsanduse finantseerimiseks, tegelesin ka masinaühistute loomisega välisabi rahast.

Kohalikust omavalitsusest tulnud inimesena püüdsin mitme õigusakti eelnõusse sisse kirjutada teatud otsustuste tegemise võimaluse kohalike omavalitsuste tasandil. Tänu Leetsare tugevale toetusele ja Leonhard Polli aktiivsusele siiski mingid rahad meie organisatsioonini ka jõudsid, aga ilmselgelt oli seda vähe meie ambitsioonikate plaanide elluviimiseks.

Suurte kogemustega eestvedajad

Mõeldes erametsanduse algusaja juhtfiguuridele, nagu Leonhard Polli (vanameister Polli, nagu teda Villu Reiljan austavalt kutsuma hakkas), Heino Väljaots, Vello Linnamägi, Uno Feldschmidt, Jaak Herodes ja paljud teised, võib öelda seda, et neil oli väga suur teadmiste ja praktika potentsiaal, mis riigi poolse õige poliitika ja finantseerimise korral oleks taganud kiiresti tugeva metsandusorganisatsiooni ning üleriigilise ühistulise tegevuse kujunemise.

Olen väga rahul, et Erametsakeskuse juhatajana algatasin elutööpreemia väljaandmise ning Heino Väljaotsa ja Leonhard Polli tööd erametsaliidus said sellega tunnustatud.

Kuna tänased eraomandisse kuuluvad metsad on moodustunud peamiselt endiste põllumajandusmetsade baasil, tuleb Heino Väljaotsa teeneks lugeda sedagi, et erastamisele minevad põllumajandusmetsad üldse alles jäid.

Teatavasti üritas kunagine metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder võimalikult palju põllumajandusmetsi üle tuua riigimetsafondi. Kui see oleks tal õnnestunud, poleks sugugi kindel, et need metsad oleks maareformi käigus erastamisele antud ja võibolla oleks tänaseks välja kujunenud proportsionaalselt hoopiski vähem erametsi võrreldes riigimetsadega.

Erametsaliidu algusaegadest mäletan seda, et meil olid väga selged ja tegelikult teostatavad eesmärgid, kui vaid riigi tahe ja tugi oleks neid soosinud. Põhilistes asjades oli meil teadmine olemas: erametsanduse konkurentsivõime tagamiseks oli vaja kiiresti tekitada maadele omanikud, organiseerida ühistegevus kõigis selle vormides, rakendada ühistute eelisostuvõimalust metsatööstuste privatiseerimisel.

Süsteemi ehitus

Püüdsime teha kõik selleks, et verivärskete erametsaomanike, erametsanduse ja metsandusliku ühistegevuse arenguks oleks loodud soodne seadusandlik raamistik. Selleks töötasime välja ise õigusakte ja osalesime teiste õigusaktide loomeprotsessis, kas või näiteks maareformi seaduse muutmises (seda muudeti pea iga aasta) selles suunas, et maade erastamisel oleks eelistatud kohtadel elavad, maakasutusest huvitatud või juba maad omavad metsaomanikud.

Pärast õpinguid LRTI-s ( Land Reform Training Institute, Taiwanil) püüdsin Eestis selgeks teha, et maareform ei lahenda iseenesest kõiki maaga seonduvaid

Sertimissüsteemi PEFC lepingu allakirjutamise järel 29. oktoobril 2001: keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Erik Kosenkranius, Eesti Erametsaliidu esimees Jaak Herodes, Eesti Metsatööstuse Liidu juhatuse esimees Erki Unn, Eesti Põllumajandusülikooli õppejõud Kalev Jõgiste, Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor Olav Anton, Eesti Erametsaliidu juhatuse liikmed Jaanus Aun ja Kalle Põld.

probleeme, vaid lisaks on vaja hästi läbimõeldud riiklikku maakasutuspoliitikat, et minimiseerida sööti jäävaid maid, et metsastada väheperspektiivseid põllumajandusmaid, et ennetada maade killustumist („land fragmentation ”), et luua põllumajandusmaade reserv, et kinnistada läbi maakasutuse maal elada soovivaid inimesi.

Põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna juhatajana algatasingi selle tühimiku täitmiseks infrastruktuuri ja maakasutuspoliitika büroo loomise, mille juhatajaks sai Ain Kendra.

Ain Kendra üheks esimeseks ülesandeks sai maa hindepunktide alusel kasutusest väljajäänud väheväärtuslike maade metsastamisprogrammi väljatöötamine koos Heino Väljaotsaga ja metsastamise käivitamine SAPARDi vahenditest.

Paraku keskkonnaministeerium seda algatust ei toetanud, väites, et see olevat bioloogilise mitmekesisuse vastane tegevus?! (kui ikka argumentidest puudu tuli, siis kõlbas vastulauseks igasugu jaburus). Hiljem Erametsakeskuse juhatajana sai ikkagi alustatud põllumaade metsastamisega, mille PRIA pärast üle võttis. Siiski tahan ära märkida, et tänaseni ei ole Eesti riigil formuleeritud kujul maakasutuspoliitikat, nagu pole ka regionaalpoliitikat.

Algajate metsaomanike aga ka nn maareformi õigustatud subjektide abistamiseks sai juba tollal erametsaliidu algatusel rakendatud tööle mõne omavalitsuse juures metsanduskonsulendid, kelle ülesannetesse kuulus metsaomanike koolitamine, nõustamine ja ka majanduslikule koostööle suunamine. Võib öelda, et need kümmekond inimest olid esimesed metsakonsulendid taasiseseisvunud Eestis.

Erametsaliidu initsiatiivil ja põllumajandusministeeriumi toetusel sai käivitatud erametsade inventeerimine ja majanduskavade koostamine riikliku finantseerimise baasil.

Algul finantseeris töid põllumajandusministeerium, hiljem saadi selleks raha metsakapitalist. Nii on see algatus jätkunud tänaseni.

Ühistegevuse nimel

Algusest peale oli erametsaliidu juhtkonnal selge, et erametsade majandamist tuleb aktiivselt toetada ja parim viis selleks on ühistulise majandamise ehk majandusliku koostöö käivitamine, mille üheks eelduseks pidasime puidutööstuste erastamist metsaomanike ühendustele.

Paraku tolle aja riiklik erastamispoliitika ei toetanud ühistute loomist ja ühistulist tegevust. Millegipärast ei usutud ühistulise tegutsemise jõusse. Ei tea, kas nähti mingeid paralleele nõukogudeaegse sundkollektiviseerimisega või lihtsalt teadmatusest.

Meil oli Erastamisagentuuri esindajatega mitu kohtumist, kus osales ka põllumajandusminister Leetsar. Mäletan, kuidas ühel koos Erastamisagentuuri juhi Väino Sarnetiga maha peetud koosolekul põllumajandusministeeriumi saalis olid metsaomanikud väga kriitilised agentuuri erastamistegevuse suhtes. Kriitika kuulati rahulikult ära, aga kuuldut arvesse ei võetud. Tulemuseks oli, et metsaomanike ühendustel ei õnnestunud puidutöötlemisettevõtteid erastada, nagu ei õnnestunud ju ka põllumeeste ühendustel piima- ja lihatööstusi erastada. Riigis oli selline erastamise suund võetud.

Oli väga paha tunne näha, kuidas maainimeste soovidega ei tahetud üldse arvestada, ja sisuliselt suruti ju nende omaalgatus maha. Arvan, et kui metsakasvatajad ja põllumajandustootjad oleks tol ajal saanud töötlemisettevõtted enda kätte, oleks ühistuline ettevõtlus meil olnud heal järjel.

Aga pole hullu, metsaomanike ühendused on nendele eesmärkidele kindlaks jäänud kõigi raskuste kiuste ja metsaomanike ühise puidukaubanduse korraldamiseks on 2009. aasta mais asutatud tulundusühistu, nimega Keskühistu Eramets. Kui keskühistu tegevus õnnestub, siis võime kunagi kaugemas perspektiivis jõuda ka ühistulise puidutöötlemiseni, kui selleks puiduturul vajadust tekib.

Tegelikult võib õnnestunud majanduskoostöö kohta tuua häid näiteid ju esimesest iseseisvuse perioodist. Olles 1995. aastal Prantsusmaal ühel kõrgetasemelisel ametialasel kohtumisel, kus meid võõrustas Prantsusmaa põllumajandusminister, kantsler ja hulk teisi kõrgeid ametnikke, ütles banketil üks ametnik mulle, et nad mäletavad veel hästi Eesti esimese iseseisvuse aegset olukorda, kus Eesti põllumajandustooted, eriti ühistutes toodetud taluvõi, vallutasid paljud Euroopa turud. Sellise hästi toimiva ühistulise tegevuse uuestisündi mõneti kardeti EL-is, sest Euroopa põllumehed tootsid põllusaadusi nagunii ladudesse. Ametlikes vestlustes sellest muidugi ei räägitud.

Põhjusi, miks me metsaomanike majanduskoostööd käima ei saanud, oli muidugi rohkem. Maareform venis, ja kuigi uusi maaomanikke tuli tasapisi juurde nii maa-

Üldkoosolek 15. novembril 2002. Pildil on (vasakult) Tartumaa Metsaomanike Seltsi juht Uno Kiisholts, Valgu-Velise Metsaühistu juht Kalev Tihkan, Vardi Erametsaseltsi juht Taavi Ehrpais, Riho Alavee, Erametsakeskuse juhataja Kalle Põld.

reformi kui ka varasema taluseaduse alusel, oli uute metsaomanike juurdekasv loodetust aeglasem. Maareformi õigustatud subjektide tegevusvõimalused olid samas piiratud.

Maareformi läbiviimisel võeti aluseks sakslaste mudel, mis oli suurt täpsust nõudev ja ei võimaldanud kiiret reformimist. See aga pidurdas kõvasti erametsaliidu arengut, sest ei olnud võimalik organiseerida suurele omanike ringile tuginevat koostööd. Üha juurde tuli uusi puiduvahendajaid ja jõudu kogus ebaseaduslik puidukaubandus.

Riigi finantsvõimalused erametsanduse toetamiseks olid tollal suhteliselt tagasihoidlikud, siiski õnnestus põllumajandusministeeriumi toetusel riigieelarvest veidi raha tegevuskulude katteks saada. Mõned pelgasid ilmselt ühistuid kartuses, et tekivad uued kolhoosid ja sovhoosid.

Hoolega kuulasime väliskonsultantide meile jagatud õpetusi. Kindlasti oli sellest palju kasu, sest mõeldi kaasa meie probleemidele ja pakuti välja lahendusi. Aga ega päris omakasupüüdmatu see nõuanne ei olnud, peeti silmas ka oma majandushuvi meie turul ning püüti erametsaliidu kaudu tulla Eesti turule. Meie aga uskusime, et peagi jõuab metsaomanike organiseerumine sellise tasemeni, et suudame oma jõududega ühistulised tööstused käima panna. Tundub, et Balti riikide puiduturg jagati mingil ajal ära Soome, Rootsi ja Taani vahel.

Mõned vastasseisud

Keskkonnaministeeriumi ja põllumajandusministeeriumi vahel käis visa kemplemine selle nimel, kelle valitsemisalasse peab jääma erametsandus. Lõpuks lepiti kokku, et põllumajandusministeerium jääb tegelema ainult põllumajandustootmisega seotud metsandusega. See oli esimene samm erametsanduse killustamise suunas. Erametsaliit oli seisukohal, et oleks tulnud hoopis moodustada maamajandusministeerium ja metsaamet keskkonnaministeeriumist üle tuua. Läks aga hoo-

pis vastupidi, ühe konflikti järel viidi maa-amet põllumajandusministri haldusalast üle keskkonnaministri haldusalasse.

Tulemuseks on see, et erametsandus on jäänud kuidagi “kahe tooli vahele” tänaseni. Keskkonnaministeerium tegeleb küll täna erametsanduse küsimustega tõsisemalt kui aastaid tagasi, aga erametsanduse jaoks olulisemad ja suuremad rahad käivad hoopis läbi põllumajandusministeeriumi makseagentuuri. Põllumajandusministeeriumi jaoks on metsandus täna tülikas kõrvaltegevus, millega peab siiski tegelema, sest ELi maaeluraha käib nende kaudu. Ja nii ongi, et täiel määral vastutust erametsanduse eest ei kanna kumbki ministeerium.

Räägitud on ka vastasseisust erametsaliidu ja Erametsakeskuse vahel. Minu arvates mingit väga tõsist konflikti küll pole olnud, ise tegutsesin mõlemal poolel ja olin pooli ühendavaks lüliks. Niipea, kui sain Erametsakeskuse juhatajaks, sai loodud EMK nõukogu, kuhu erametsaliit sai nimetada oma esindajad, kes moodustasid nõukogus enamuse, ja põhikiri sai tehtud selline, et nõukogu esimehe koht pidi kuuluma erametsaliidu esindajale.

Nüüdseks on nendest põhimõtetest taganetud ja see on minu arvates olulise tähtsusega viga, sest Erametsakeskus administreerib erametsanduse raha, ja rahadega tehakse valdkonna poliitikat, milles erametsaliidul peab olema kaalukas sõnaõigus.

Tegemist oli pigem isikutevahelise vastuoluga, mis ei takistanud liikumast seatud eesmärkide suunas. Mina olen täna küll rahul sellega, et Erametsakeskus on samm-sammult ellu viinud neid eesmärke, mida erametsaliidus püstitasime – toetatud on metsaühistute arengut ja tänaseks on neid juba piisaval arvul (üle 50), käivitatud on metsakasvatuslikud toetused metsaomanikele, jätkuvalt toetatakse metsainventeerimist ja kavade koostamist ning usun, et tasapisi saame käima ka metsaomanike majandusliku koostöö.

Olen nõus, et mõnigi meie ettevõtmine oleks võinud ehk paremini või teisiti minna, aga ju siis kõike ja kohe ei olnud võimalik saada. Majanduskoostöö soomlastega oleks võinud ehk paremini õnnestuda, aga teisalt... ilmselt varem või hiljem oleks nad meid kõrvale trüginud, sest me ei olnud neile võrdsed partnerid. Nendepoolse aktsiakapitali suurendamisega ühisettevõttes poleks meie saanud kaasa minna, sest meil lihtsalt polnud seda kapitali.

Käisime Toomas Krevaldiga kohapealsete organisatsioonide asutamist toetamas ja vahel tundus see tõesti ülalt alla tegutsemisena, parema meelega oleks näinud organisatsioonide loomist altpoolt üles initsiatiivina, aga samas – ega kedagi sunniviisiliselt ju ühistutesse ei pandud, ja täna on nad kõik edasi tegutsema jäänud. Mis puutub Toomas Lemmingu vabastamisse Eesti Erametsaliidu tegevdirektori kohalt, siis ega tol korral mingit paremat lahendust ka leida polnud, sest erametsaliidu pangaarve oli tühi ja palgaraha maksta polnud. Kuigi tean, jah, et Toomas oli valmis töötama ka ilma tasu saamata. Tema pühendumus ja kohusetundlikkus on tõesti suur väärtus ja mulle meeldib, et ta on erametsasüsteemile truuks jäänud ja jätkab samasuguse pühendumusega oma tööd Järvamaal.

Kui vaadata, siis tänaseks ongi endisaegsetest tegijatest ühel või teisel moel erametsanduse juurde sehkendama jäänud lisaks minule ja Toomasele veel vaid mõned inimesed, Uno Kiisholts näiteks.

Kui päris algusaegadesse tagasi vaadata, siis võib öelda, et oli kiirete muutuste ja tähtsate otsustamiste ning tegemiste ülimalt huvitav aeg. Meie tegemisi juhtis tohutu usk, entusiasm ja töötahe.

Täna pean tähtsaks seda, et erametsaliit ei jääks oma tegemistega Erametsakeskuse varju. Erametsakeskus peaks olema erametsaliidu tööriist, aga mitte riigi käepikendus erametsanduses. Tähtis on ka see, et riigireservis olev metsamaa saaks erastatud eelisostuõigusega metsaomanikele ja erastamata jäävatest metsadest moodustuks erametsafond kas siis ühismetsade või muus vormis, mis oleks kohalike kogukondade või metsaühistute majandada.

METSATÖÖ ON NAGU MALEMÄNG

Esimese, 1994. aastal korraldatud talumetsamajandajate konkursi võitja ANTS JÜRISSAAR Viljandimaa Viiratsi valla Kasearu talust:

Et taluperemees metsa istutab, oli 1994. aastal ikka erandlik. Minu osalemine talumetsamajandajate konkursil oli ise ka erandlik. Selles mõttes, et see tuli nii ootamatult. Ma olin metsakonsulendi Are Metsmaga mänginud paar tuuri kirimalet. Niisama ütlesin talle kord, kui Viljandis taluliidus käisin, et võtsin metsas valge lepiku maha ja panin kuuse asemele. Ning et olen kraave kaevanud. Tema hakkas rääkima, et tuleb selline konkurss ja pakkus, et võta sellest osa.

Ýürii käis kohal ja nii see läks.

Võit anti kätte Jänedal talupäevadel, sain Husqvarna sae. See on uskumatu, kui palju ma olen sellega tööd saanud teha.

Ma teen kõik tööd oma metsas käsitsi, mulle see meeldib. See on nagu aktiivne puhkus. Kui 70-aastaseks sain, siis sel päeval olin ka metsas tegutsemas.

No väljaveoks on traktorit vaja, aga muidu saab ilma

hakkama. Kui siin firmamehed oma suure linttraktoriga meie sihile suured rööpad sisse tegid, kaevasin käsitsi kraavi ja kraavi pealt lõigatud lepad panin rööbastesse täidiseks. Pärast vedasin käruga veel ujumiskoha kaevamiselt tulnud savipinnast peale.

Kui metsa istutan, siis toon taimed ka kodu juurest käruga. Mõni ütleb, et oled täitsa loll, et nii palju vaeva näed.

Tänavu istutasin natuke alla hektari kuuske.

Selle, mis olen maha võtnud, teen siinsamas metsas ka halgudeks. Lähevad küttepuudeks koolile ja ühele korteriühistule. Üks sõber veab ära, talvel on tal, talunikul ju aega.

Ma olen seda kõike, mida siin teen, teinud talu püsimajäämise nimel. On olnud palju asjaolusid, mis on sundinud käega lööma ja on näidanud selgelt, et lihtsam oleks elada, kui metsa maha müüd.

Aga mulle see konkursivõit mõjus tookord nii, et erastasin hoopis maid juurde. See õhutas, et nii suur tunnustus oli. Metsatööd iseenesest olen teinud palju kauem, kui talu on olnud – Nõukogude ajal olin kolhoosis metsavaht ja palgalisa tegin raietöödega.

Metsas saab paljusid asju võrrelda malega, mida ma elus palju mänginud olen. Males on avang tähtis ja siin ka – kui teed esimese käigu õigesti, on ka tulemus hea. Nagu males, pead ka metsas oskama järgmisi käike ette mõtelda.

Vahepeal oli ju Eesti metsades selgelt kuuse üleraie. Kui praegu sellele tagasi vaadata, on väga raske ütelda, kas see oli õige või vale. Kuuse suhtes toimus, nagu males üteldakse, kahing ehk ohverdamine. Males teed kahingu millegi nimel, see ohverdus peab end õigustama. Kui hakkad mõtlema kuusikute raiele... tegemist oli ju talude taastamisega ja metsast saadud raha oli hädasti talus mujal vaja...

2000. aastal oli siin, jah, siis ka esimene talumetsamajandajate kokkutulek. Ma mäletan, kuidas Tõnu Reinvald, kes sai 2000. aastal esikoha, ütles mulle siis siin metsas, et kuule võta need vanad haavad parem maha. Mina rääkisin, et ei täi võtta, et tuulevari ja... Tema ikka, et mõtle hästi järele.

No ma ei võtnud ja siis nägin, kuidas loodus ise hakkas neid “võtma”. Nüüd olen kõik ise maha lõiganud ja noor ilus kuusik tuleb asemele.

Ma kõikidel kokkutulekutel pole käinud, aga kui olen käinud, siis alati kuuleb-näeb midagi kasulikku.

Iga kord ei pea tingimata metsa minema, et aru saada, kuidas inimene oma metsasse suhtub. Siin üks mees käis mu juures saamas mu võsakonksust joonist. Kui inimene juba tahab minna oma metsa võsa lõikama, siis on ta hoolija.

FIRMAMETS JA PEREMETS

Metsamees TOOMAS LEMMING, liidu tegevdirektor juulist 1995 kuni 2003. aasta juuni keskpaigani:

1995. aasta suvel otsustasin, missioonitundest ja soovist anda panus talumetsanduse ja metsandusliku ühistegevuse edendamisse, kandideerida Eesti Erametsaliidu tegevjuhi kohale. Olin enne 7 aastat töötanud kolhoosimetsanduses ja 18 aastat tegelenud riigimetsade metsaparanduse uurimise ja projekteerimisega. Olen pärit põlistalust ja hingelt talumetsaomanik. See aitas näha, tunnetada ja arendada Eesti (talu)metsandust tervikuna koos maaelu arendamisega. Oma tegevuses pidasin tähtsaks erametsaliidu põhikirja, kus on üteldud, et „Eesti Erametsaliit jätkab Eesti Talumetsa Liidu poolt alustatud tegevust, olles Eesti peremetsaomanikke ühendavaks ja esindavaks organisatsiooniks“, ja EV Põhiseadust, kus seisab, et „Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise läbi aegade“.

Esimestel tegevusaastatel tuli seista talumetsaomanike huvide eest Eesti Metsapoliitika ja uue metsaseaduse väljatöötamisel. Koostasin ka talumetsakonkursi hindamiskriteeriumid (1998. aastal tõin neisse pärandkultuuri hoidmise, oma koduümbruse metsade kujundamise, omavalmistatud metsatehnika hindamise), korraldasin metsanduslikke infopäevi. Olin aastaid aktiivselt tegev Eesti Ühistegelise Liidu nõukogus, see aitas arendada ka metsanduslikku ühistegevust.

Kõige probleemikam aeg

Minu tegevjuhiks oleku aega jäi taasiseseisvunud Eesti metsanduse kõige probleemsem periood – suurim musta puiduäri ja intensiivseima metsakasutuse (röövraie) aeg. Kuna pere- ja firmametsandus üldistati üheks erametsanduseks, said ka peremetsaomanikud sageli ilma põhjuseta kriitika ja solvangute osaliseks. Et erametsaliidu üheks eesmärgiks oli üleriigiliselt ühtse ja süsteemse peremetsaomanike ühistegevusstruktuuri ülesehitamine, koostasin metsaühistu näidispõhikirja ja asutamisdokumendid ning aitasin oma tegevusaja jooksul talumetsaomanikel asutada ligemale kakskümmend organisatsiooni. Olin Eesti esimese metsandusliku ühistegevuse pilootprojekti “Peremetsade ühiskaitse ja -majandamine” (2000–2003) algataja ja projektijuht ning selle valdkonna kontseptsiooni väljatöötaja.

Kõnekoda Jäneda talupäevadel 1. augustil

1999 (vasakult): Eesti Metsatööstuse Liidu tegevjuht Antti Pae, Riikliku Metsaameti peadirektor Andres Talijärv, Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

Leonhard Polli ja tegevjuht

Toomas Lemming.

Pidasin tähtsaks nii kodu- kui välismaiste metsauudiste levitamist. Alates 1995. aastast tänaseni olen tõlkinud ja levitanud Soome metsanduslikke uudiseid. Kuna Soomet peetakse maailma kõige arenenuma peremetsanduse ja metsandusliku ühistegevusega riigiks, on sealt palju õppida nii metsaomanikel kui ka seaduseloojatel. Seetõttu olen tõlkeid laialt levitanud peale metsaomanike ka poliitikute seas.

Levitasin ka rahvusvahelise metsandusliku ühistegevuse ja Eesti metsade PEFC sertifitseerimise skeemi ideid. 2001. aastal astuski Eesti Erametsaliit juba CEPFi liikmeks ja oli IFFA asutajaliige; 2001 asutati kohalik PEFC organisatsioon. Ühest mu väljapakutud ideest Soome õppereisil kasvas välja Soome-Eesti ühisprojekt “Metsamaterjali mõõtmispraktika parandamine Eestis”. Metsaomanike soovil ja selleks, et alarahastatud Erametsaliidule raha teenida, andsin välja raamatud „Ümarmetsamaterjalide kvaliteedi ja mõõtmise nõuded ning mahutabelid“ (1998) ja “Kasvava metsa mahutabelid ja teised metsanduslikud abitabelid” (2000).

Põhimõttelised vaidlused

1999. aasta oli talumetsanduses murdeline. Selle ajani lähtuti seisukohast, et riiklikult on vaja toetada talumetsaomanikke ja säästvat metsandust. (Rahvusvahelise arusaama järgi on säästvaim peremetsandus, teisel kohal on riigimetsandus, kõige lõpus on firmametsandus.) Nüüd hakati riigi rahaga korraldama ka firmametsi ja just loodud Erametsakeskus hakkas metsandusliku ühistegevuse toetamise nime all toetama ka talumaid kokku ostnud metsa- ja kinnisvarafirmasid. Minu tegutsemisajal tekkis liidus vastuolu, mis tegelikult oli ka põhjus, miks pidin lõpuks ametist lahkuma. Asi oli selles, et taheti liidu põhikirja järgseid põhimõtteid muuta, kuid mina ei pidanud seda õigeks.

Põhikirja järgi olid nii Eesti Talumetsa Liit kui Eesti Erametsaliit ikkagi peremetsaomanike organisatsioonid, mille eesmärgiks Eesti peremetsaomanike huvide eest seismine ja peremetsaomanike ühistegevusliku süsteemi ülesehitamine.

Süsteem tähendas kindlates piirides (vald või mitu valda) tegutsevate metsaühistute üleriigiliselt katvat võrgustikku ja maakonnaliitusid. Ühistute liikmeteks said olla konkreetse ühistu piirkonnas metsamaad omavad peremetsaomanikud. Peale selle pidasime tähtsaks, et piirkondlike organisatsioonide nimes oleks sõna “metsaühistu”. Selliselt oli kavas see süsteem kujundada ja seda ka mina oma tegevuses järgisin.

Kui Toomas Krevald tuli erametsaliitu, hakkas ta levitama ideid, et metsaomanike organisatsiooni liikmeks võivad olla ka juriidilised isikud. Eriti aktiivselt hakkas ta tegutsema pärast Erametsakeskuse loomist. Phare raha toel hakati organiseerima hoopis metsaomanike seltse. Näiteks Pärnu- ja Tartumaal käis see nii, et era-metsaliit organiseeris maakondliku liidu ja paar nädalat pärast seda organiseeris Erametsakeskus kohe seal ka seltsi.

Kuna Toomas Krevald oli Phare projekti eesotsas ja tal oli kasutada projektiraha, oli tal võimalik uued seltsid nii-öelda üle kullata. Erametsaliit sai 18-kuulise projekti ajal üle 5 mln kroonisest projektisummast ainult üks kord 3000 krooni Valgamaal toimunud erametsapäevast osavõtjate toitlustamiseks.

Peale selle tuli Erametsakeskusest veel mõte, et tegelikult võivad metsaomanike organisatsioonidesse astuda ka mittemetsaomanikud (põhjendus oli, et meil on palju aktiivseid metsandusest huvitatuid, kellel ei ole metsa). Samuti ei peetud enam tähtsaks, et organisatsioonide nimetused oleks ühtsed. Öeldi, et las asutajad panevad sellise nime nagu tahavad.

Sellest alates ongi Eestis metsaomanike organisatsioonide nimedes täielik paabel – on seltse, ühinguid jne. On ka selliseid nimesid, millest esimesel lugemisel ei saa üldse arugi, millega tegu.

Ka kindla tegevuspiirkonna ja liikmeskonna põhimõte muutus. Toomas Krevaldi ja Erametsakeskuse arvamus oli, et iga inimene võib valida üle Eesti suvalise metsaomanike organisatsiooni, mis talle meeldib, ja astuda

Tegevdirektor Toomas Lemming oma töölaua taga novembris 2001.

Maamess aprillis 2002: tegevdirektor Toomas Lemming.

selle liikmeks. Näiteks nii, et metsaomaniku mets asub Läänemaal, ta ise elab Tartumaal, kuid organisatsiooni liige on Jõgevamaal.

Kõige suuremaks erimeelsuse põhjuseks kujunes ikkagi, et Toomas Krevaldil, Erametsakeskusel ja keskkonnaministeeriumil oli seisukoht, nagu ei peaks üldse vahet tegema juriidilisest ja füüsilisest isikust metsaomanike vahel – kõik on ühesugused erametsaomanikud.

Nende muutuste tõttu said peremetsaomanikud kannatada.

Kuna mina järgisin erametsaliidu algusaastatel väljakujunenud seisukohti ja ei olnud nõus Toomas Krevaldi ja Erametsakeskuse peremetsanduse vastaste seisukohtadega, muutusin tülikaks persooniks, kellest tuli lahti saada. Minu teada oli see lõpuks keskkonnaministeeriumi tingimus, et enne erametsaliidule riigi raha ei eraldata, kui mind pole välja vahetatud. Ja nii see tegelikult ka läks.

Minu tegevjuhiks oleku ajal vahetusid juhatuse esimehed ja liikmed mitu korda. Iga uus inimene tõi kaasa uued seisukohad ja suunad. Tegevjuhi asi oli hoida nagu kutsar erametsaliidu vankrit tee peal.

Mul on kahju, et pärast mu äratulekut ei jätkatud head peremetsade ühiskaitse ja -majandamise projekti. Lõppes ära ka Tallinnas elavatele metsaomanikele ja tallinlastele mõeldud Pere metsa päevade korraldamine Tallinnas. Suleti liidu kodulehekülg internetis. Õnneks mitu ideed elab edasi. Endiselt on kasutuses liidu lipp ja embleem, parima talumetsamajandaja märk. Jätkuvad ka parimate talumetsamajandajate kokkutulekud, metsanädala erametsapäev ja laste metsajoonistuste võistluse korraldamine.

KAASVASTUTAJAD RIIGI SAATUSE EEST

Arst, metsaomanik, poliitik JAAK HERODES, kes oli Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees aprillist 2000 kuni novembrini 2002:

Olen kaugel mõttest, et sellises laiahaardelises valdkonnas, mida erametsandus endast kujutab, on võimalik tekitada muudatusi vaid ühe isiku „targal” juhtimisel. Olen Eesti riikluse taastamise protsessi (ja see on protsess, mitte sündmus) kujundamisel pidanud esmatähtsaks kinnisomandi taastamist, omanikeringi loomist ja omanikele vastutusõiguse kiiret üleandmist.

Talu- ja metsaomandi taastamine tõi riigi saatuse eest kaasvastutajate ridadesse kuni 100 000 subjekti, kes eeldasid algusest peale koostööd riigiaparaadiga ja neile võimaluste andmist seadusruumi kujundamisel kaasa rääkida. Aga algusest peale oli selge, et ühiskond, kust me tulime, mis on meid kujundanud, on meile andnud kaasa arusaamu, mille ekslikkusest saame alles ajapikku aru ja mis võivad viia vigadeni nii meid kui meie valitud juhte ja ametnikke.

Arusaamad pidid muutuma

Traktor on tootmisvahend. Kui me ei oska või ei soovi seda kasutada, aga oleme saanud ta päranduseks, on riigi poolt õige luua tingimused traktori võõrandamiseks isikule, kes seda oskab ja soovib eesmärgipäraselt kasutada.

Päranduseks saadud aktsiapakk või pangakonto on kapital ja me ei pruugi osata seda kasutada. Aga see ei pane riigile mitte kohustust aidata kaasa kapitali võõrandamise lihtsustamisele, vaid kohustuse õpetada selle kapitali omandanud isikule kapitali kasutamist.

Maa, nii metsa- kui põllumaa on eelkõige kapital ja ma ei suuda siiani mõista, et riik on loonud võimalused metsa kinnisomandi lihtsustatud võõrandamiseks ja omanikeringi, Eesti maa eest kaasvastutajate ringi drastiliseks vähendamiseks.

Erametsaliidu ajalugu näitab väga selgelt, et enamikul juhtudel tekivad konfliktid meie endi sisemistest eksiarvamustest. Aga me näeme selgelt ka hoiakute ja arusaamade muutumist, arenguid, mis vahel üllatavad oma positiivsusega.

Erametsaomanike ootused liidu moodustamise algaastatel põhinesid vanadel arusaamadel riigi kui abistaja ja toetaja kohustest. Õigustatud oli oodata omanike huve arvestavat seadustikku, omanike kaasamist seadusloomesse, võimaluste loomist oma kapitali kasutamisvõimaluste avardamiseks. Aga osteti meid vähese raha, lubaduste, võimaluste loomisega oma varast vähese valuga loobuda.

Riiki esindav ametkond ei suutnud mõista, et nad ei ole enam ainuvastutajad majanduse hea käekäigu eest, et vastutust on kasulik ja vajalik jagada. Oma rolli nähti ennekõike eeskirjade ja kontrolli tugevdamises. Kiiresti lisandus välismaiste ettevõtjate „ametnikekoolitus”, mis lõi eelistingimused välisettevõtetele.

Usun, et alguses ei olnud tegemist korruptsiooniga, see oli ametnike puuduliku hariduse ja vanade hoiakute ärakasutamine, milles eriti edukad olid NSVL-iga suhtlemiskogemust omavad soomlased.

Kogemusi kogunes

Aastatuhandevahetuseks oli erametsaliit kogunud küllaltki palju kogemusi, oli ära proovitud erinevaid juhtimisvorme, oli protestitud, otsitud koostööd nii riigi, riigimetsa, välis- ja kodumaiste firmadega. Tekkinud olid rahvusvahelised sidemed nii Põhjamaade kui EL organisatsioonidega. Erametsaliiduga olid end sidunud andekad metsaspetsialistid, poliitikud, ametnikud. Sellised mehed nagu Jaanus Aun, Toomas Lemming, Lembit Maamets, Toomas Krevald, Kalle Põld ja paljude metsaühistute liidrid moodustasid sellise tuumiku, mis võimaldas uute lahenduste otsimist.

Saavutasime õiguse osaleda uue metsanduse arengukava väljatöötamisel. Meie liikmed olid väga aktiivsed, muudatusettepanekute tegemisel arvestasime Euroopa seadustikuga, suutsime paremini kaitsta oma seisukohti ja kuigi meie ettepanekuid sageli eirati, õnnestus mingi osa neist siiski realiseerida. Leidsime ka uusi liitlasi ametnike hulgas, mis kergendas tööd.

Püüdsime käituda omanikena: läbi rääkida, otsida argumente, leida liitlasi ja mõttekaaslasi, ka konkurentide hulgast. Organisatsioonisisene konflikt puudutas ennekõike meetodeid, mitte eesmärke. Juhatus ei toetanud proletaarseid võitlusvahendeid, kuna leidsime, et konfrontatsioon tekitab vaid vastuseisu ja mõttekrampe. Tänu Jaanus Auna professionaalsele tegevusele oli meie vastu raske leida juriidilisi argumente, meie välissidemed võimaldasid saada toetavaid eksperthinnanguid ettepanekutele, mis võimaldas paremini kaitsta liikmete huve.

Veel ei olnud aeg küps liikmete omaosaluse tõstmiseks, ühistuline tegevus jäi soovitavast maha, ikka veel ei adutud, et ühistegevus on ettevõtlusvorm, mis eeldab finantseerimist, äriplaani ja sellest täpset kinnipidamist.

Ma ei taha kirjutada Erametsakeskuse kujundamisloost, kuna pean seda ühe poliitikute grupi poolseks räpaseks manipuleerimiseks, mille käigus meie liikmeid võltslubadustega peteti, ära osteti, ja mille eesmärk oli organisatsiooni lõhkumine. Aeg on näidanud, et Era-

metsaliit on liikmetele vajalik ja võiks ja peaks olema väga vajalik meie riigile.

Lahkusin oma kohalt kindlas veendumuses, et Jaanus Aun suudab oma noorusliku energia ja eeskujulike teadmistega juhtida metsaomanikke paremasse tulevikku.

KAS ME SELLIST

METSANDUST TAHTSIME?

Metsamees TOOMAS KREVALD (19.04.1964 –29.05.2006), kes tegutses Eesti Erametsaliidus mitmel liinil, oli 1999. aastal asutatud Erametsakeskuse rajaja ja esimene juhataja, kirjutas Maalehe Metsalehes 31. jaanuaril 2002:

Eesti metsanduse kohta on kiitvalt öeldud, et meil on kõige rohkem kõrgharidusega metsamehi 1 ha metsamaa kohta. Nii et inimesi, kes metsa hästi kasvatada oskasid ja oskavad, on meil piisavalt.

Samas on see ring, kus metsasektori arendamiseks olulisi otsuseid tehakse, liiga kitsas. Isiksuste roll ja eriti isikutevahelised ebakõlad mõjutavad otsuste tegemist liiga palju. Mõnikord suhtutakse eelarvamusega ühe või teise persooni ideedesse. Tundub, et see on saamas metsasektori arendamise piduriks.

Eri töörühmades ja nõupidamistel on ühed ja samad inimesed ning nende vaated-seisukohad tuntud ja teada. Uued inimesed, olgu nad siis erametsaomanike, metsatööstuse või keskkonnakaitsjate esindajad, joonduvad harilikult oma tunnustatud liidri järgi. “Mehed metsast” kas ei saa, ei taha või teinekord ka ei julge omi mõtteid välja öelda.

Lootus, et metsanduse arengukava koostamine toob uusi inimesi (ka vanu metsamehi), nende ideid ja seisukohti töörühmadesse arutamiseks, pole kahjuks täitunud. Nende endiste metsameeste hinnangut me tegelikult ju ei tea.

Praegune tegevus ja otsused metsanduse arengukava koostamisel toetuvad umbes 25–30 eksperdi arvamusele ja hinnangule.

Olen kaugel arvamusest, et näiteks raieprognoose või kaitsealade moodustamist peaks otsustama onu Volli. See jäägu ikka spetsialistide hinnata ja otsustada,

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Andres Talijärv ja Toomas Krevald, aasta on 2001.

kuid üldisi hinnanguid ja arvamusi peaks ka onu Vollil (eriti kui ta on endine metsandustöötaja) olema võimalik välja öelda.

Teeb ju tegelikult tema tihti otsuse, kas metsa raiuda või mitte.

Lahates metsanduse probleeme, räägitakse justkui ühest ja ainsast Eestimaa metsast, kuid rääkijad ise üritavad seda lahterdada. Riigi-, munitsipaal- ja erametsaks jaotamine on tulenevalt eri omandivormidest arusaadav.

Eraomandisse läinud metsadest rääkides kasutatakse aga erinevaid mõisteid ja jaotusi: eramets, peremets, firmamets, “tankisti” mets, “kinnisvaraarendaja” mets, juriidiliste isikute mets, füüsiliste isikute mets jms.

Sellisel jaotamisel on juures ka käte ebameeldivast puhtaks pesemise mekki. Meie esindame peremetsaomanikke, ja mis toimub teistes erametsades, seda meie ei tea ja see meie tegevust ei puuduta. Meie firma metsi majandatakse säästvalt ja heaperemehelikult, seadust rikutakse kusagil mujal.

Riigimetsades tehakse vajalikud tööd piisavas mahus, õigel ajal ja kvaliteetselt.

Üks segaduse tekitaja on venima jäänud maareform. Seni tagastamata ja erastamata metsad loetakse jätkuvalt riigi omandis olevaks. Nende metsade majandamist korraldab maakonna keskkonnateenistus ja majandamisel on hulk piiranguid.

Need metsad saab veel jaotada metsadeks, millele on esitatud erastamise avaldus, ja metsadeks, millele avaldust esitatud ei ole. Segadust kui palju.

Kõige kurvem siinjuures on see, et meil pole ülevaadet, kellele kuulub praegu Eesti eramets. Kui palju on nn peremetsi, kui palju metsamaad kuulub firmadele. Puudub info ka selle kohta, kui palju on n-ö valgeid laike ehk selliseid metsi, mida keegi pole tahtnud tagasi ega erastada.

Kelle huvi on siis Eesti mets tervikuna? Kindlasti keskkonnaministeeriumi, kuid ka kõigi teiste metsasektoris tegutsejate huvi. Ebapiisav metsauuenduse maht, ebaseaduslikud raied jms on nii metsatöösturi, erametsaomaniku, riigimetsaametniku kui ka lihtsalt loodusesõbra (metsasõbra) mure.

Kett on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Praegu on metsanduse ketis nõrgimaks lüliks erametsandus. Metsatööstuste ja RMK pingutustest oma efektiivsuse tõstmisel ja maine parandamisel pole väga suurt kasu, kui erinevused metsasektori sees lähevad liiga suureks.

Selleks et erametsandust edasi viia, ei ole vaja vägisi otsida erinevusi, vaid koostööd teha.

Metsanduse arengukava koostamisel on seda koostöötahet järjest rohkem märgata, ent kas poleks aeg kokku kutsuda metsakongress või suurem foorum. Näiteks teemal: “Kas me sellist metsandust tahtsime? Kuidas minna edasi?”.

PIGEM KOOSTÖÖ KUI KRILLIMINE

Praegu Erametsakeskuse juhatuse liige JAANUS AUN, kes oli Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees novembrist 2002 detsembrini 2006.

Paljud on Erametsaliitu kritiseerinud, väites et vähevõitu on saavutatud. Eks neil ole omajagu õigustki, aga ei saa unustada, et liit on pidanud läbi ajama vägagi nappide vahenditega.

Kui Erametsaliidu juhatuse etteotsa asusin, oli kassa tühi ja tulevik üsnagi süngetes toonides. Nägin siiski võimalusi ka nappide vahenditega üht-teist paremaks teha. Organisatsioon oli vaja pöörata koostöö radadele. Kõiki ja kõike lakkamatult kritiseerides metsaomanike tahte läbisurumisel edu ei saavuta.

Ühisosa oli võimalik leida nii ministeeriumi esindajate, metsatööstuse kui ka keskkonnakaitsjatega. Tõsi, erinevad seisukohad jäävad alati ning aeg-ajalt on kriitika vältimatu, see lihtsalt on demokraatliku ühiskonnakorralduse osa.

Teravamad teemad, millega tol ajal kokku puutusin, on olnud liidu töö osaks juba pikema aja jooksul – metsaseadus, maksud, vabade maade küsimus jne. Viimane sai esmalt hea lahenduse, kui Riigikogu Erametsaliidu survel maareformi seadust täiendas ja vahepeal seiskunud erastamise jälle käima pani, kuid šokk oli hiljem seda suurem, kui ilmnes, et riik enamust valdade poolt vabadeks maadeks loetud maatükke hoopis endale tahab. Nii läksid meie suhted ka keskkonnaministeeriumiga üsnagi teravaks.

Nüüd lõpuks, aastal 2009, on probleem vabade maade oksjonite ja piirinaabrite ostueesõigusega lahenduse leidnud. Maksuteema on osutunud selliseks pähkliks, mida lõplikult katki hammustada polegi õnnestunud. Liidu survel on kaks erandit küll tulumaksuseadusesse tehtud, kuid metsaomanike muresid need siiski ei lahenda.

Metsaomanike esindusorganisatsiooni ei võeta tõsiselt, kui on küll pealinnas tegutsev juhatus, kuid tegelik liikmeskond jääb kesiseks. Tihtipeale skeptikute ja oponentide esitatud küsimus „kui palju teil liikmeid on?“, oli sajandi algul üsnagi valus. Nii sai tekitatud projekte, mis ka liikmesorganisatsioonide haldussuutlikkuse kasvule kaasa aitasid. Liikmeid hakkas tasapisi juurde tulema, samas mõned üheksakümnendatel alustanud ühistud ka lõpetasid tegevuse. Tugevama tõuke sai ühistute liikmeskonna kasv, kui ühistud hakkasid metsaomanikele toetuste taotlemise teenust osutama. Arvan, et metsaomanike esindamisele tuli kasuks, et ei tekkinud organisatsioonilist veelahet väikemetsaomanike ja firmadest metsaomanike vahel. 2003. aastal oli teema vägagi teravalt esil. Erametsaliit leidis, et mõistlik on lubada ka juriidilisest isikust metsaomanikud liidu süsteemi. Tähtis, et säiliks hääleõiguse võrdsuse põhimõte – suurfirmal ikka üks hääl nagu ka sauna taga paar hektarit omaval külamehel. Kui oleks suured ja väikesed eraldi ja omavahel veel üksjagu naginat ka, ei oleks ühiskonnas metsaomanike murede mõistmine parem. Oponentidel oleks lihtne öelda, et tehke asjad kõigepealt omavahel selgeks.

Mõte, et metsaomanike organisatsioonid võiks osaleda ka puidu turustamisel, sajandi alguse konteksti ei sobinud. „Must puidumüük“ oli üsnagi levinud ja ühistud liiga nõrgad, et majanduskoostööga tegeleda.

Kohaliku tasandi ühistegevus on arenenud tasapisi – infovahetus, nõustamine, siis toetuste taotlemine, seejärel mõned ühised metsakasvatushanked… Ehk on varsti aeg küps ka puidumüügi koordineerimise jaoks?

See teema on Erametsaliidu juures aegade algusest päevakorras olnud ja eks jää ka edaspidiseks. Kui mujal maailmas ringi vaadata, siis ega metsaomanike abiorganisatsiooni, kes turustusküsimustega tegemist ei tee, ei leiagi.

ESIALGU KÄIS POSITSIOONISÕDA

Eesti Erametsaliidu tegevdirektor ANTS VARBLANE, kes asus sellesse ametisse 2004. aastal:

Erametsaliidu ajaloole mõeldes meenus esimesena tõik, kui vend Hiiumaalt kutsus aprillis 1992 Tallinnasse koosolekule, kus Eestimaa metsa asju hakatakse korda seadma.

Temal õnnestus juba 1988 Hiisaare poolsaarele tükike metsamaad põliseks kasutamiseks saada. Tollase riigimetsaametnikuna unistasin minagi oma metsast ja Vormsi valla volikogule sai tehtud avaldus, milles soovisin taastada Irjas talu Vormsil. Austatud rahvaesindajad vastasid mulle ja paljudele teistele majaomanikele, et üle 1 ha maad ei ole võimalik eraldada. Ei siis ega ka täna pole neist keegi pidanud vajalikuks põhjendada, miks 1 ha ja mitte talu endistes või suuremates piirides.

Veidi rohkem kui aasta hiljem viis saatus mind Tallinnasse ja tollasesse Metsaametisse tööle asudes hakkas iga päevaga selgemaks saama, et erametsadega tegelemine vajab ametnike hulgas täiesti uut mõtlemist. Üle vabariigi toimiv metskondade võrgustik tunnetas endas jõudu, mis võimaldas isegi Metsaerakonnast rääkida. Mõte sellest, et riigimetsade majandamiseks ja erametsades toimuva kontrollimiseks piisab metsavahtidest ja neid omakorda valvavast ja juhtivast metsaülemast, oli üsna laialt levinud ja sellele otsiti poliitilist kaitset.

Samas ajas Eesti Talumetsa Liit poliitikat, mis lähtus põllumajandusministeeriumi huvist taastada võim kõikide metsade majandamise üle nagu see oli olnud sõjaeelsel ajal. Erametsaseaduse vajadusest rääkides aga ei jõudnud arutelud kaugemale, kui esimese lauseni, millega metsade majandamist pidi korraldama hakkama põllumajandusministeerium.

Seega osutus metsandus selgelt polariseerunud ja politiseeritud valdkonnaks, kus erinevad osapooled valisid kaevikutes toimuva positsioonisõja. Alles kolmanda osapoole loomine, milleks sai SA Erametsakeskus, tekitas võimaluse dialoogi arendada. Viimased 10 aastat üsna tormilist keskuse arendamist on osapooli lähendanud ja Eesti Erametsaliidu võimekust kasvatanud. Kui nüüd veel paika panna sihtasutuse kui kompetentsikeskuse ja keskorganisatsiooni kui korraldaja ülesanded, siis võib lähikümnendil metsade säästlikule majandamisele ja avalikkusele pakutavate hüvede kompenseerimisele keskenduda.

EI SAA LÄBI POLIITIKUTETA

Metsamees GUIDO PLOOMPUU, kes oli Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees detsembrist 2006 kuni novembrini 2008:

Erametsaliidu tegemistes olen jõudumööda kaasa löönud aastast 1994, algul liikmena ja alates 1995. aastast juhatuse liikmena.

Alguses tundus mulle kui maalt tulnud mehele, et Erametsaliitu püüavad juhtida kaks Toomast – kadunud Toomas Krevald ja tegevdirektor Toomas Lemming. Minu mäletamist mööda oli pea igal kokkusaamisel nende vahel sõnelus justkui Hamletis – olla või mitte olla. Mõlemal olid omad tõekspidamised. Minule imponeeris enam Toomas Krevald. Vast ka sellepärast, et tema ringkonnas olid minu arvates ärksamad tegelased – Jaanus Aun, Taavi Ehrpais, Kalle Põld.

Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et Toomas Krevaldil oli seoses Erametsakeskuse projektiga enam materiaalseid võimalusi, et maapiirkondades metsaomanike organisatsioone luua. Tänu sellele sai ka asutatud 20. veebruaril 2000 Viru-Lemmu Metsaselts. Sellest on meelde jäänud teine Toomas (Lemming), kes pidevalt helistas, et miks oleme organisatsiooni nimetanud seltsiks, mitte ühistuks. Kuna plaanisime registreerida MTÜ, tundus meile “selts” kohasem.

Pärast Jaanus Auna juhatuse esimehe koha pealt lahkumist 2006. aastal tehti mulle mitmest suust ettepanek kandideerida juhatuse esimeheks. Olin sellele tõsiselt vastu, sest nägin, et metsaomanike lootused Erametsaliidu suhtes on suuremad kui meie võimalused. Aga 7. detsembril 2006 valiti mind ikkagi juhatuse esimeheks ja tuli hakata kohe tööle.

Olen alati olnud seisukohal, et kui meie arvamusi ja ettepanekuid Toompeal ei kuulata, pole meid Riigikogu jaoks olemas. Kuna tulemas olid 2007. aasta Riigikogu

valimised, sai esimese tööna käivitatud lobitöö, et tutvustada Erametsaliidu seisukohti Riigikogusse kandideerijatele.

Seal oli kaks meie põhilist nn. Mantrat – ebaõiglane maksusüsteem ja vabade metsamaade erastamise taaskäivitamine. Meile pisut üllatuseks olidki pea kõik valitsevatest erakondadest oma valimisprogrammidesse erametsaomanike huvid sisse kirjutanud.

Pärast valimisi tuli hakata seda Riigikogu liikmetele ka meelde tuletama. Kuna olin varasemate töösuhete kaudu enam tuttav värske keskkonnakomisjoni esimehe Marko Pomerantsiga, saigi Riigikogu keskkonnakomisjon Lääne-Virumaa erametsadesse kutsutud, kus looduses koos suitsukopralihaga said meie mantrad üle korratud ja metsas näitlike objektide najal ka üle vaadatud.

Hiljem tegime sarnase presentatsiooni ka majanduskomisjoni liikmetele. Peab märkima, et need ringsõidud sai korraldatud koos metsatööstusliidu tegevjuhi Andres Talijärvega, pidasin oluliseks teda kaasata, sest paljud probleemid kattusid.

Tänu sellisele pidevale lobitööle sündis Riigikogu saalis eelnõu metsaomanikule 45 000-kroonise maksuvabastuse kohta sarnaselt põllumeestega ja jätkuvalt riigi omandis olevate metsamaade müük.

Maksuvabastusega seoses üks huvitav detail. Kui teema oli Toompea saalis, siis eelneva info põhjal võis arvata, et pakutakse üks 45 000 krooni, ole siis põllumees või metsaomanik.

Palusin Pomerantsil siiski üle küsida rahanduskomisjoni esimehelt, kuidas ikka aru saadakse sellest, kas põllumehel ja metsaomanikul on siis nii-öelda eraldi vabastused, kummalgi 45 000.

Need küsimised on muidugi ka Riigikogu istungite stenogrammis kirjas, aga see näitab, et Riigikogu saalis peab Erametsaliidul olema nn. Omamees, kelle poole saab pöörduda ja kes su küsimused ka kõnepulti viib.

Sama oli riigimaade müügiga, et piirinaabrid saaks eelisostuõiguse. Kogu aeg oli kontakt ja pidev torkimine, et teema ei ununeks. Korra isegi Pomerants ütles, et tema ei jõua teemat üleval hoida, aga protsess jõudis ikkagi tulemuseni.

Kas need tulemused erametsaomanikule 100% meeldivad, on iseasi, aga need olid esimesed Erametsaliidu ettepanekud, mis konkreetsel kujul seadusemuudatustena formuleerusid.

Kahe aasta üks tähtsaid kogemusi niisiis oligi, et Riigikogus peab olema kindel isik, kes julgeb ja tahab metsaomanike huvisid pidevalt meelde tuletada.

Näen, et praegune esimees Ando Eelmaa on samuti seda mõistnud, et koostöö valitsuserakondadega võib erametsaomanike huvide kaitsel osutuda edu võtmeks.

Lühivaade lähiminevikku

Suuremat osa Eesti praegustest erametsadest kasutasid nõukogude ajal kolhoosid ja sovhoosid.

Eesti metsanduse lähiajaloole, nõukogude ajale tagasi vaadates kõneldakse tavaliselt riigimetsast, metsamajanditest ja metskondadest. Mõnikord küll mainitakse lisaks, et osa metsadest oli kolhooside ja sovhooside kasutada, aga sellest poolest põhjalikumalt ei räägita.

Üsna tavapärane on vaid lisandus, nagu oleks põllumajandite metsandus olnud kehval järjel. Põhjenduseks on toodud, et põllumajandustootjate peatähelepanu oli ikkagi lihal, piimal ja viljal ning metsandus oli vaid üks vähetähtsaid kõrvaltegevusharusid.

Samas oli kolhooside ja sovhooside käes ligi 40% Eesti metsadest ja just seal olid need endised talumetsad, mis nõukogude võimu tulles natsionaliseeriti ja nüüd, taasiseseisvumise järel, erakätesse tagasi anti. Võiks ütelda nii, et nüüdsetel erametsadel hoidis kogu nõukogude aja silma peal Heino Väljaots, kes 1992. aastal oli ka üks Eesti Talumetsa Liidu asutajatest. Ta hakkas nende metsadega tegelema 1952. aastal, kui pärast EPA metsandusteaduskonna lõpetamist ENSV Metsamajandusministeeriumi tööle suunati. Pensionile jäi ta 2000. aastal põllumajandusministeeriumist, olles nende metsadega seega tegelenud 48 aastat.

Põllumajandusmetsade aeg

“Kahtlemata võib ütelda, et samasugune roll, nagu riigimetsa poolel oli minister Heino Tederil, oli põllumajandusmetsade, nende nüüd jälle erakätesse jõudnud metsade poolel Heino Väljaotsal,” ütleb Kalle Põld, kes ise on olnud Habaja sovhoosi metsaülem ja hiljem Väljaotsa kolleeg põllumajandusministeeriumis.

“Vahe on ainult selles, et ta ei istunud ministritoolil ja tal ei olnud kasutada tohutusuurt metsanduse juhtimise aparaati,” lisab Põld.

Heino Väljaots on töötanud vaid kahes asutuses, mis on eri nimedega olnud tänase keskkonnaministeeriumi ja põllumajandusministeeriumi eelkäijad. Valdkond oli kogu aeg sama, ent ametinimetuste rida väga kirju.

Kuna need ametinimetused märgivad teatud mõttes ka kolhoosi- ja sovhoosimetsanduse arengu etappe, olgu need siin ära toodud.

Heino Väljaotsa töökohad:

• 1952–1953 ENSV Metsamajanduse Ministeeriumi metsakasutusosakonna vaneminsener,

• 1953–1955 ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi Metsamajanduse Peavalitsuse metsakasutuse valitsuse insener,

• 1955–1957 samas peainsener,

• 1957–1959 samas vaneminspektor-metsaülem kolhoosimetsade alal,

• 1959–1962 sama kolhoosi- ja sovhoosimetsade alal.

1977. aasta lõpp Raplas: põllumajandusvalitsuse juht Heino Heinsalu tänab Rapla rajooni põllumajandusmetsadega tegelevat metsainseneri Evi Asserit asutuse aastalõpupeol.

• 1962–1966 ENSV MN Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse (1966. aastast ministeerium) peainspektor-metsaülem kolhoosi- ja kinnistatud metsade alal.

• 1966 ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi Maaviljeluse valitsuse juhataja asetäitja,

• 1966–1979 samas Maakorralduse Valitsuse juhataja asetäitja.

• 1979–1983 samas kolhoosi- ja sovhoosimetsade majandamise osakonna juhataja,

• 1983–1986 ATK metsamajanduse osakonna juhataja,

• 1986–1990 samas metsamajanduse ja keskkonnakaitse osakonna juhataja,

• 1990–1991 ENSV ja EV Põllumajanduse Ministeeriumi talumajanduse osakonna peaspetsialist ja nõunik,

• 1991–1993 samas investatsiooniosakonna metsamajanduse spetsialist,

• 1993–1996 ehituse ja loodusressursside kasutamise sektori spetsialist,

• 1996–2000 maaelu arengu osakonna infrastruktuuri büroo vanemspetsialist.

Heino Väljaots ise ütleb, et suurim võitlus, mis nõukogude ajal tuli pidada, oli võitlus riigimetsa poolega, kes pidevalt avaldas survet, et kolhooside ja sovhooside metsi liita riigimetsafondiga.

Et ülevõttu õigustada ja selleks pinnast ette valmistada, hakati rääkima, nagu ei tuleks põllumajandid metsade majandamisega piisavalt hästi toime. Kummalisel kombel on riigimetsameeste tolle aja üldistav jutt jätnud jälje, mis ulatub tänapäeva.

Põllumajandusmetsade rahvas 1972. aastal Põlva rajoonis. Enamasti on nad põllumajandusvalitsuste (PV) metsainsenerid.

Esimeses reas (vasakult): Evi Asser (Rapla PV), Helga Aron (Haapsalu PV), Eesti Telegraafiagentuuri ETA esindaja, Hildegard Peetris (põllumajandusministeerium), Tiiu Kaasikmäe (riiklik projekteerimisinstituut Eesti Põllumajandusprojekt). Teises reas (vasakult): Arvo Tooming (Jõgeva PV), Tiit Niinep (Tartu PV), Heino Väljaots (põllumajandusministeerium), Heino Kukk (Rakvere PV), Inga Sahkur (Kohtla-Järve PV), Maia Raidmets (Pärnu PV). Kolmandas reas (vasakult): Olev Lagle (põllumajandusministeerium), Juhan Veerma (Põlva PV), Valdma? (põllumajandusministeerium), ? Rätsep (Põlva PV), ? (Eesti Põllumajandusprojekt), Uno Kalmeti (Harju PV). Heino Väljaots, kes aitas isikuid tuvastada, lisas, et selle pildi pildistaja oli Julius Lehtsi (Kingissepa PV).

Ebaühtlasem, kuid mitte hooletuses

“Vahe oli see, et riigimetsas oli kogu varustuse ja turustuse pool organiseeritud. Kui midagi oli vaja, andsid metsamajandisse märku. Aga kolhoosis pidid ise nuputama, kuidas tegutseda,” räägib kusagil 1970. aastate lõpus riigimetskonnast Kaiu kolhoosi metsaülemaks üle läinud Arne Rahu, kes praegu peab isakodus Saaremaal turismitalu.

Asja pluss oli ta sõnul, et metsamajanduskava järgides oli metsaülemal kolhoosis tegutsedes märksa vabamad käed kui metskonnas.

Tavaliselt kuulus metsaülema ametikoht kolhoosis kas ehitus- või taimekasvatusosakonna koosseisu, aga Kaiu kolhoosis oli ta üks esimehe asetäitjatest.

Kolhoosil oli 5000 ha metsa, peale metsaülema kaks jaoskonnaülemat ja kaks metsavahti, oma puukool, taimeaed ja masinapark. Aasta raiemaht oli 9000 tm (suurem nii naabermajandite kui ka naabrusesse jäävate riigimetskondadega võrreldes), metsauuenduseks istutati omakasvatatud taimi igal aastal 40 000–50 000.

Kaiu kolhoosis tegeldi näiteks ka lepikute rekonstrueerimisega ja see töö (lepikusse raiuti sisse ribad, kuhu istutati kuusk peale) oli ühendatud isevarujatega, kolhoosnikega, kes olid avaldanud soovi ise endale küttepuu üles töötada.

Sellisele lepikuraiele võis neid lubada. Näiteks hooldusraieid tegid ainult õppinud mehed.

Arne Rahu ütleb, et tal oli paljudest kolleegidest lihtsam töid korraldada, kuna oli riigimetsast tulnud praktik, ent samas Raplamaa (siis Rapla rajoon) põllumajandite metsad olidki suhteliselt heal järjel. Rahu usub, et siin oli oma mõju rajooni tasandi spetsialistil Evi Asseril, kes suure pühendumusega asjasse suhtus ja sellega ka majandite metsainimesi nakatas.

“Kui üldiselt ütelda, siis riigimetskondade hulgas oli küll ka neid, kus ei olnud kõik korras, kus näiteks metsakultuuride hooldust ei tehtud ja nii edasi. Aga riigimet-

sade üldine tase oli ühtlasem kui põllumajandite metsades. Kolhooside seas oli tõepoolest neid ka, kus metsaasjad olid väga laokil,” räägib Arne Rahu.

Rahu enda näide näitab, et laokilolek polnud siiski kaugeltki üldine pilt. Ta ütleb muuseas, et ühel korral oli kolhoosi ajal ka kokkupuutumist metsamaa endise omanikuga. “Midagi teravat ei olnud. Rääkisime vaid, et aeg on selline ja et kui mets raiumata jätta, mädaneb puit lihtsalt ära. Aga meie ju istutasime uue metsa kohe asemele.”

Pind oli suurem

Vähesed ülevaated, mis nõukogude aja põllumajandusmetsade kohta tänapäeval on olemas, on maaülikooli metsateadlaste Toivo Meikari ja Ivar Etverki sulest. Nende koostatud on näiteks Erametsakeskuse tellitud töö “Põllumajandusmetsad ja nende majandamine aastail 1944–1990”.

Sellest leiab, et esialgu oli rohkem kolhoosimetsi, aga hiljem paljud kolhoosid reorganiseeriti sovhoosideks ja suhe oli lõpuks umbes pool ja pool.

Näiteks 1988. aastaks haldasid Eestis riigimetskonnad 1 152 200 ha metsamaad (60%), põllumajandid 717 600 ha (38%), muud kasutajad 46 600 ha (2%). Kokku oli metsa 1 916 400 ha ja Eesti metsasus oli 40,1%.

Tegelikult võinuks Meikari ja Etverki järgi juba siis arvestada suurema metsasusega (44,5%), kuna ametlikku statistikasse ei arvatud just põllumajandusmaade hulgas olevaid nn põõsastikke, mille arvelt metsamaa pind kiiresti kasvas.

Nad kirjutavad: “Vaatamata sellele, et aastail 1949–1975 eraldati 223 000 ha põllumajandusmetsi riigi haldusalasse, jätkus põllumajandusmetsade pindala kasv varasemate looduslike rohumaade metsastumise ja n-ö ääremaade põllumajandusest kõrvale jäämise tõttu.”

Tendentslikud jutud

Toivo Meikari ja Ivar Etverki tööst leiab otseseid viiteid vastuolule, millest räägib Heino Väljaots – riigimetsanduse pidev surve põllumajandusmetsade ülevõtuks ja võimendatult üldistav kriitika.

Uurimistöös on kirjutatud, et esimesel tosinal aastal oli kriitika põllumajandusmetsade aadressil põhjendatud ja põllumajandusmetsade majandamine oligi madalal tasemel. Hiljem aga muutus kriitika tendentslikuks.

“Ühel pool oli põllumajandusministeerium, kelle majanditele oli metsa omamine kasulik, kes soovis neid oma alluvuses säilitada ja kavatses nende majandamiseks luua tugeva oma metsamajandussüsteemi. Teisel pool oli metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium, kes pidas parimaks lahenduseks suurema osa põllumajandusmetsade üleandmist riiklikule metsamajandussüsteemile (metsamajanditele).”

Avalikud sõnavõtjad olid tol ajal Meikari ja Etverki järgi just riikliku metsandussüsteemiga seotud spetsialistid. Nad pakkusid, et põllumajandusmetsade majandamine peaks olema märksa tugevama riikliku kontrolli all või siis antagu metsamaad riigimetsafondi.

Heino Väljaots meenutab, et riigimetsasüsteem korraldas lausa kampaaniaid, et põllumajandusmetsad üle võtta. Metsamajanduse ja looduskaitseministeeriumis olid tööl ametnikud, kes käisid põllumajandusmetsade majandamist kontrollimas.

Meikar ja Etverk tsiteerivad oma töös 1970. aastate alguses just selles kontrollija rollis olnud peainsenerimetsaülemat Karl Peetsalu, kes „leidis, et põllumajanduslikud majandid ei kasuta ära kogu puiduressurssi ega hoolda metsi nõuetekohaselt, millest järeldus – kolhooside ja sovhooside halduses on liiga palju metsamaad...”

Peetsalu arvates oleks tulnud loobuda sovhoosi- ja kolhoosimetsade juhtimisstruktuuri täiustamise kavadest (“põllumajandusliku metsaaparaadi” loomisest). Tulnuks need metsad liita metsamajanditega ja kujunda välja ühtne riiklik süsteem, mis varustanuks puiduga ka põllumajandeid.

Veel on töös kirjeldatud, et näiteks kohustas ENSV MN (Ministrite Nõukogu) põllumajanduslikke majandeid 1966. aasta jooksul metsamajanditele üle andma kõik suuremad (üle 25 ha) metsatükid, riigimetsaga vahetult liituvad metsatükid ja põllumajanduslikuks kasutamiseks vähesobivad maa-alad.

Põllumajandusministeerium reageeris sellega, et üle anti vaid umbes 10% nendest aladest, pealegi omal viisil – “majandid säilitasid endale vanemad ja kohe kasutamist võimaldavad metsad, üle anti aga peamiselt metsastamist nõudvaid mittemetsamaid, metsata metsamaid ja hooldamist nõudvate nooremate puistutega alasid”.

Kõik algas metsakorraldusest

Heino Väljaotsa jutu järgi oli 1950. aastatel üks tema kui tekkinud ja tekkivate majandimetsade majandamise ja korraldamise eest vastutaja esimesi töid panna käima kolhoosimetsade metsakorraldus. Nagu riigimetsaski, hindasid ja kirjeldasid erapooletud metsakorraldajad metsad ära ja koostasid välitööde andmete põhjal metsamajandamiskavad, kus oli kirjeldatud vajalikke metsatöid.

Metsakorraldust hakati tegema, nagu ette nähtud, iga kümne aasta tagant. “Selle ajaga, kui ma ametis olin, jõudsid metsakorraldajad teha kolhoosimetsadele peale neli ringi,” ütleb Heino Väljaots.

Just samal ajal, kui ministrite nõukogu kolhoosidelesovhoosidele pani kohustuse metsamaid suures hulgas ära anda, kutsus Heino Väljaotsa põllumajandusministeeriumisse tööle minister Harald Männik, kelle siht oli üles ehitada kolhoosi- ja sovhoosimetsade ühtne süsteem.

See tähendas metsaspetsialiste iga rajooni põllumajandusvalitsuses (hiljem ATKs) ja põllumajandite tugevamat metsanduslikku kaadrit. 1970. aastate paiku oldi Heino Väljaotsa sõnul sealmaal, et igas kolhoosis oli oma metsaülem, metsavahid ja -tehnikud. Tööde planeerimine ja aruandlus käis rajooni tasandil töötavate spetsialistide kaudu. 1976. aastal oli põllumajandussüsteemis 1090 metsatöötajat, koos hooajaliste töölistega aga ligi 2500.

“Riigimetsa esindajate tahtmine saada metsad riigimetsafondi põhjustas põllumajandussüsteemis suurt vastuseisu,” räägib Heino Väljaots. “Vastu olid majandid ja ka rajoonimehed toetasid maainimesi. Metsade üleandmine oleks kohalikele inimestele muutnud metsa kasutamise palju keerulisemaks,” ütleb Heino Väljaots.

Suhtumiste ülekanne

“See jutt, nagu oleks kolhoosides metsaga kuidagi omatahtsi ringi käidud, ei ole õige,” ütleb Heino Väljaots. Esiteks oli metsakorraldus tehtud ja metsamajandamiskavad olemas, teisalt kehtisid eraldi nii kolhoosimetsade kui ka sovhoosimetsade majandamise eeskirjad.

Riigimetsanduse juhtimisaparaat oli Heino Väljaotsa sõnul paraku nii suur, et suudeti mõjutada avalikku arvamust. Suhtumised kandusid üle ka taasiseseisvunud Eestisse.

Heino Väljaots toob näiteks, et kui vastsete erametsade metsakorraldusraha põllumajandusministeeriumilt ära võeti ja keskkonnaministeeriumile üle anti, saatis seda tegu jutt, nagu ei teaks talumehed metsakorraldusest midagi, nagu nad ei oskaks nagunii metsamajanduskavasid lugeda ja võib-olla kasutavad neid hoopis panni all. Me ei tea, mis oleks saanud neist metsadest ja kuidas oleks läinud taasiseseisvunud Eesti maareform, kui põllumajandite metsad olekski nõukogude ajal läinud riigimetsasüsteemi kätte. Aga võiksime teada, et nende metsade heaks tegutses sadu metsatöötajaid, kellest hilisem metsanduslugu on kippunud lihtsalt mööda vaatama.

Lisad: andmeid ja taustateavet

EESTI TALUMETSA LIIDU ASUTAJAD

24. aprillil 1992

Nimi/ sünniaasta, maaomandi või peatse maaomandi suurus/ sellest metsamaad

1.Maie Ahven (Saulep) 1945, 37 ha, 20 ha

2.Hillar Bakhoff, 1956, -

3.Ain Berk, 1958, 67,2 ha, 50 ha

4.Vello Eensalu 1953,50 ha, 10 ha

5.Uno Feldschmidt 1941, 30 ha, 25 ha

6.Rein Ilves, 1956, 28,5 ha, 5,5 ha

7.Aare Kabel, 1961, 54 ha, 40 ha

8.Agu Kaju, 1949, 25 ha, 12 ha

9.Ilmar Kallas, 1931, 17,5 ha, 12 ha

10.Reet Karukäpp 1940, 25 ha, 20 ha

11.Rein Kirst, 1946, 34 ha, 10 ha

12.Urmas Koemets, 1955, 40 ha, 30 ha

13.Enn Konsand 1948, 27,3 ha, 7,1 ha

14.Jaak-Hans Kuks, 1942, 47, 33 ha

15.Ain Laidoja 1967, 30 ha, 15 ha

16.Joh. Laines

(Järvamaalt, tema kohta rohkem andmeid ei ole)

17.Vello Linnamägi, 1929, 5 ha, 5 ha

18.Peeter Lutt, 1947, 20,65 ha, 18 ha

EESTI TALUMETSA LIIDU JA

19.Toomas Mahl, 1956, 59 ha, 44 ha

20.Johannes Moks 1925, 44,7 ha, 40 ha

21.Helmut Muromägi 1932, 80 ha, 55 ha

22.Hanno Nõmme, 1949, 66 ha, 48 ha

23.Vilma Okas, 206,6ha, 4, 0 ha

24.Maido Paalo 1926, 27 ha, 7 ha

25.Matti Paavo 1951, 400 ha, 200 ha

26.Andrus Pihel, 1960, 12,5 ha, 12,5 ha

27.Maiu Plumer, 1963, 47 ha, 25 ha

28.Leonhard Polli, 1927, 30 ha, 25 ha

29.Arne Pärtma, 1934, 60 ha, 30 ha

30.Hugo Ruiso 1922, 40 ha, 23,1 ha

31.Ülo Saulep 1948, 38 ha, 30 ha

32.Heino Sits, 1924, 38 ha, 25 +5 ha

33.Arno Tammpere, 1933, 20 ha 48 ha

34.Uno Tomberg, 1929, 29 ha, 12 ha

35.Jüri Vanatalu 1927, 50 ha, 13,5 ha

36.Märt Varblane 1957, 17,8 ha, 17 ha

37.Kuno Veski, 1931, 150 ha, 100 ha

38.Ülo Viilup, 1952, 40 ha, 35 ha

39.Heino Väljaots 1928, -

EESTI ERAMETSALIIDU JUHID JA JUHTORGANID

• Eesti Talumetsa Liit – 24. aprillist 1992 kuni 14. aprillini 1994 (otsuse järgi) või 14. oktoobrini 1994 (uue nimetuse registreerimine)

• Eesti Erametsaliit – 14. aprillist 1994 kõnepruugis ja paralleelselt nimetusega talumetsaliit, 14. oktoobrist 1994 ametlikult.

JUHATUSE ESIMEHED

Peeter Lutt 24. aprillist 1992 kuni 28. oktoobrini 1992, lahkub omal soovil

Leonhard Polli 28. oktoobrist 1992 kuni 2. aprillini 1996. Kalle Põld 2. aprillist 1996 kuni 4. augustini 1997, lahkub seoses õpingutega.

Toomas Krevald 4. augustist 1997 kuni 8. maini 1998. Leonhard Polli 8. maist 1998 kuni 19. aprillini 2000.

Jaak Herodes 19. aprillist 2000 kuni 15. novembrini 2002.

Jaanus Aun 15. novembrist 2002 kuni 7. detsembrini 2006.

Guido Ploompuu 7. detsembrist 2006 kuni 27. novembrini 2008. Ando Eelmaa 27. novembrist 2008.

JUHATUS, VOLIKOGU, REVISJONIKOMISJON, TEGEVJUHID

• 24. aprillil 1992 valitud juhatus: Vilmar Kruus, Harjumaa, maaviljeluse instituut Vello Linnamägi, Tallinn, Ülemnõukogu

Peeter Lutt, Ülemnõukogu saadik

Hanno Nõmme, Lääne-Virumaa, Käsmu metskonna metsaülem

Leonhard Polli, Tallinn, Eesti talupidajate keskliidu nõunik

LISA 2

Uno Tomberg, Tallinn, maaparanduse instituut

Ülo Viilup, Tallinn, Eesti Metsakorralduskeskus

Heino Väljaots, Harjumaa, põllumajandusministeerium

Asemikud:

Uno Feldschmidt

Johannes Moks

Revisjonikomisjon:

Vambo Kaal Saaremaalt

Maiu Plume Harjumaalt

Hugo Ruiso Järvamaalt

Nõukogu ehk volikogu:

Arno Anier Valgamaalt

Hillar Bakhoff Pärnumaalt

Raivo Hallimäe Järvamaalt

Agu Kaju Jõgevamaalt

Uno Kiisholts Tartumaalt

Rein Kirst Saaremaalt

Enn Konsand Põlvamaalt

Jaak Kuks Võrumaalt

Olev Leesmend Viljandimaalt

Ülo Saulep Raplamaalt

Arvi Otsep Harjumaalt

Maido Paalo Ida-Virumaalt, Märt Varblane Hiiumaalt

Kuno Veski Lääne-Virumaalt

Läänemaal jäi esindaja nimetamata

25. jaanuarist 1993 asub ametisse tegevinsener Allar Liivoja.

• 16. aprillil 1993 uut juhatust ei valitud

Peakoosolek otsustas jätta järgmise üldkoosolekuni juhatus samaks.

Kuna 1992. aastal valitud volikogu ei olnud tegutsenud, otsustati, et komplekteeritakse uus volikogukoosseis, kuhu taluliitudel ja metsaühistutel oli võimalus esitada kaks esindajat maakonna kohta.

1.detsembrist 1993 võetakse raamatupidajana tööle

Elle Hallikas.

15.märtsist 1994 lõpetatakse tööleping Allar Liivojaga.

21.märtsist 1994 asub tegevdirektorina tööle Toomas

Tulev.

• 14. aprillil 1994 valitud juhatus:

Jaak Herodes

Uno Kiisholts

Vello Linnamägi

Hanno Nõmme

Leonhard Polli

Aldo Tamm

Ülo Viilup

Heino Väljaots

Aadu Äkke

1. novembrist 1994 on põllumajandusministriks saanud

Aldo Tamme asemel juhatuse liige Kalle Põld.

Asemikud:

Randel Prede

Kalle Põld

Tiit Tartlan

Revisjonikomisjon:

Uno Tomberg

Vilmar Kruus

Matti Paavo

• 13. jaanuaril 1995 muutunud juhatus:

Jaak Herodes

Uno Kiisholts

Vello Linnamägi siiani, asendab Randel Prede

Hanno Nõmme

Leonhard Polli, esimees

Kalle Põld

Toomas Tulev, tegevdirektor

Ülo Viilup

Heino Väljaots siiani, asemele Tiit Tartlan

Aadu Äkke

Uued asemikud:

Toomas Krevald

Guido Lõokene

Ain Meentalo

Revisjonikomisjon:

Vilmar Kruus, esimees

Uno Tomberg

Matti Paavo

1995. aasta suvel vahetub tegevjuht.

1.juulist 1995 astub ametisse tegevdirektor Toomas

Lemming. Toomas Tulev lahkub omal soovil, asjaajamise üleandmine toimub 8. juunil.

• 27. märtsil 1996 valitud juhatus:

Toomas Krevald

Leonhard Polli

Randel Prede

Kalle Põld (temast saab juhatuse esimees)

Jaak Herodes

Asemikud:

Aadu Äkke

Mihkel Pärtma

Revisjonikomisjon:

Vello Linnamägi

Vilmar Kruus

Ago Roomet

Kalle Põld annab 3.aprillil 1997 avalduse, et ta vabastataks liidu juhatuse esimehe kohustustest, kuna töökoormus põllumajandusministeeriumi regionaalse arengu osakonnas on suur. Kordab soovi seoses õppima minekuga uuesti augustis.

4.augustil juhatus valib uue esimehe – Toomas Krevaldi. 10.septembril otsustatakse juhatuse laiendatud koosoleku järel korraldatud asutamiskoosolekul asutada mittetulundusühing Eesti Erametsaliit, mis jõuab registrisse aasta lõpus.

Senine tulunduslik organisatsioon jääb samuti alles, aga pannakse nimega Keskühistu Eesti Eramets nii-öelda riiulisse paremaid aegu ootama. Kuna senisesse organisatsiooni jääb olemasolevat raha, jätkub tegevus mõni aeg paralleelselt.

• 8. mail 1998 MTÜ Eesti Erametsaliidule valitud

juhatus:

Leonhard Polli, esimees

Jaak Herodes

Kalle Põld.

MTÜ volikogu:

Silver Aavik (Misso)

Mihkel Pärtma (Paistu)

Toomas Krevald (Võru ja AS Metsaomanik)

Jaak Herodes (Käru)

Viktor Sartakov (Sigaste)

Ago Roomet (Tartu)

Ain Meentalo (Türi)

Allar Padari (Hiiu Patak)

Toomas Lemming (keskühistu Eesti Eramets)

Kalle Põld (Tallinna metsaomanike selts)

Guido Ploompuu (Rakvere)

Revisjonikomisjon:

Heino Väljaots

Vello Linnamägi

V.Tattar

Tegevdirektoriks saab 8. mail 1998 Toomas Krevald.

25.veebruaril 1999 vabastab volikogu Toomas Krevaldi ja 1. märtsist 1999 saab tegevjuhiks Toomas Lemming.

• 3. mail 1999 Keskühistule Eesti Eramets valitud

juhatus:

Jaak Herodes, esimees

Mihkel Pärtma

Toomas Krevald

Viktor Sartakov

Toomas Lemming, tegevjuht

Revisjonikomisjon:

Vello Linnamägi

Ago Roomet

Heino Väljaots

• 19. aprillil 2000 MTÜ Eesti Erametsaliidule valitud juhatuse esimees:

Jaak Herodes

MTÜ volikogu:

Jaak Herodes

Leonhard Polli

Aarne Lilleste

Ado Mägisoo

Leo Filippov

Lauri Salumäe

Uno Kiisholts

Hille Laisaar

Jaanus Aun

Kalle Põld

Guido Ploompuu

Andres Olesk

Üllar Metsand

Aarne Liiv

Toomas Krevald

Juhatus:

kujuneb “mitmes järgus”

Volikogu 16. juuni koosolekul valitakse juhatuse aseesimeheks

Guido Ploompuu

Volikogu 20. oktoobril koosolekul valitakse juhatuse liikmeteks

Jaanus Aun

Üllar Metsand

Kalle Põld

2002. aastal otsustatakse, et eraldi volikogu enam ei valita – on üldkogu, juhatus ja tegevjuht.

• 15. novembril 2002 MTÜ Eesti Erametsaliidule

valitud juhatus:

Jaanus Aun, esimees

Taavi Ehrpais

Üllar Metsand

Meelis Rauert

Jaak Herodes

Guido Ploompuu

Tiit Matson

Ants Varblane

Revisjonikomisjon:

Toivo Külaviir

Viktor Sartakov

Leonhard Polli

2003. aasta esimesel poolaastal (ametis 14. juunini) lõpetatakse rahapuudusel tööleping tegevdirektor

Toomas Lemminguga.

• 24. novembril 2004 valitud juhatus:

Jaanus Aun, esimees

Taavi Ehrpais

Guido Ploompuu

Ando Eelmaa

Aira Toss

Aprillis 2004 asub tegevdirektorina tööle senine Vormsi metsaühistu juht, viimased kuud juba juhatuse liikmena

sama rolli täitnud Ants Varblane.

• 7. detsembril 2006 valitud juhatus:

Guido Ploompuu, esimees

Ando Eelmaa

Aira Toss

Ülle Läll

Valdar Tamm

Erki Sok

Uno Kiisholts

Revisjonikomisjon:

Toomas Lemming

Lauri Salumäe

Eha Valeikiene

• 27. novembril 2008 valitud juhatus:

Ando Eelmaa, esimees (Kloostri metsaselts)

Guido Ploompuu (Viru-Lemmu metsaselts)

Ülle Läll (MTÜ Minu Mets)

Sven Köster (Kullamaa-Loodna metsaühistu)

Aarne Volkov (Võrumaa metsaomanike liit)

Haana Zuba (Viljandimaa metsaselts)

Mart Soobik (Tallinna metsaomanike selts)

Revisjonikomisjon:

Toomas Lemming

Aira Toss

Eha Valeikiene

Üldkoosolekul 26. novembril 2009 lahkub juhatusest

Ülle Läll ja asemele valitakse Urmas Rahnel.

METSAOMANIKE ÜHENDUSED ASUTAMIS- VÕI REGISTREERIMISAJAGA

Eelistatult on märgitud asutamiskuupäev või -aasta, mida asutajad ise kasutavad.

Kui asutajad ise pole rõhutanud asutamisaega, on kasutatud registrist leitud registreerimise kuupäeva. Tegevuse lõpetamine on märgitud vaid puhkudel, kui tegutsejad seda ise on avaldanud.

Kasutatud on ka Eesti Erametsaliidu arhiivis leiduvaid ülevaateid.

Kasutatud on Äriregistri päringusüsteemi, kust saadud info pole täielik, kuna kahe silma vahele võis jääda metsaühistuid, mille nimetuses pole metsaga seotud väljendeid.

Eesti Erametsaliidu liikmed seisuga 2009. aasta on märgitud munaga (•).

1992:

Eesti Talumetsa Liidu asutamise hetkel pole Eestis ühtegi metsaomanike ühendust.

4. august Põhja-Kõrvemaa metsaühistu (lõpetatakse 1994)

20. august Pühajärve Talumetsa Ühistu

7. oktoober Muhu Metsaühistu

• 10. detsember Rakvere Metsaühistu (registr 1993)

Läänemaa Metsaühistu

1993:

20. aprill Himmaste Talumetsaühistu

25. mai Sangaste valla Talumetsaühistu

21. juuni Paistu Masina- ja Metsaühistu (lõpetatakse 2003)

Metsaühistu Sigaste Mets Talumetsaühistu “Tihnik” Tõlliste valla talumetsaühistu

Toila talumetsaühistu

Seppala metsaühistu Eoste metsaühistu

1994:

Talumetsaliidu Eesti Erametsaliiduks registreerimise hetkel on liiduga ühinenud 15 metsaomanike ühendust.

7. jaanuar Tartumaa metsaomanike liit

17. veebruar Misso Erametsa Ühistu

4. juuli Türi Erametsaühistu

Tartumaa erametsaomanike metsaühistu Mänd

1995:

Metsamasinaühistu Patak Hiiumaal (Metsaühistu Patak kustutati äriregistrist 2000. aastal).

1996:

Üldkoosolekul märgitakse, et metsaühistuid on liidus kokku 12, liikmeid neis 220.

Viljandimaa erametsaomanike liit

• Võrumaa metsaomanike liit

• 29. märts Põlvamaa Metsaomanike Liit (erametsaliitu juulis 1997, 2000 jätkatakse Põlva metsaomanike seltsina)

1997:

Revisjoni järgi on liidus 9 metsaomanike ühendust 360 liikmega.

10. jaanuar Käru valla metsaomanike tulundusühistu

19. märts Jõgevamaa Metsaomanike Liit

• Tallinna Metsaomanike Selts (registr 1998)

1998:

13. aprill Jõgevamaa metsaselts (erametsaliitu 2000)

7. jaanuar Vormsi Metsaühistu

25. veebruar Piirsalu metsaühistu

8. mai PTP Mets Tulundusühistu

1999:

• 29. mai Kullamaa-Loodna metsaühistu

• 28. aprill Pärnumaa metsaomanike selts (liitu 2000)

• 11. august Tartu metsaomanike selts

• Hiiumaa metsaselts

• Viru-Lemmu Metsaselts (registr 2000)

2000:

Revisjoni järgi kuulub liitu 13 erametsaomanike ühendust, Keskühistu Eesti Eramets ja AS Metsaomanik.

Vändra-Tori metsaühistu (lõpetatakse 2002)

2. juuni Kiviõli Regiooni Metsaomanike liit

• Ambla metsaühistu

• 13. mai Põlva metsaomanike selts (sisuliselt Põlvamaa Metsaomanike Liidu järglane)

• November Saare valla erametsaomanike ühing November Sõrve metsaühistu

• Vardi Erametsaselts

2001: 8.jaanuar Kuusalu metsaühistu

• Valjala-Pihtla Metsaühistu (29. detsembrist 2008 jätkab Saaremaa metsaühinguna)

• 12. aprill Iisaku metsaühistu

24. aprill Sauga metsaühistu Kamara Talupidajate Metsaühistu

2002:

• 1. veebruar Valgu-Velise Metsaselts

1. veebruar Valtu Metsaselts

11. veebruar Kodila Erametsaselts

25. veebruar Rapla Lääne Regiooni Erametsaselts Erametsa Majandamise Ühistu (registrist kustutatud 5. veebruaril 2008)

2003:

Revisjoni järgi on 3. märtsiks 2003 Erametsaliidus 22 liiget.

• Jaanuar Valgamaa Erametsaühing

4. märts Kõpu Metsaomanike Selts

• Aprill Kaiu Metsaühing

• 28. august Kohila Metsaselts

• 25. september Kloostri Metsaselts

• 8. oktoober Põlismets MTÜ

• 10. oktoober Käru Metsaühing

• Palamuse Metsaselts

2004:

9. jaanuar Raikküla Metsaühing

27. jaanuar Eesti Metsakasvatajate Ühing

• 14. veebruar Harjumaa Metsaomanike Liit

• 20. veebruar Juuru Metsaühing

• Saarde Erametsaühing

• Sakala Metsaühistu

• Viljandimaa Metsaselts MTÜ

• Lääne Ranniku Metsaühistu

1. märts Lahemaa maa- ja metsaomanike selts

• 17. märts Kagu-Eesti Metsaomanike Selts

• 2. juuli Vändra Metsaühing

• 7. juuli Halinga Metsaomanike Selts

• 10. august Viljandimaa Peremetsaomanike Ühing

2005:

• 11. jaanuar Karksi Erametsaomanike Ühing

• 22. märts (põhikirja kinnitus) Metsanduse Arendamise Ühing

17. august Toosikõnnu Maaparandus- ja Metsaühistu

2006:

17. märts Koorküla-Helme metsaühing 21. aprill Varbla Metsaühistu 26. aprill Metsaühistu Metsanurme 9. mai Okas Metsaühistu 10. mai Tali Erametsaühing

• 5. juuni Visa Metsaühistu

• 7. juuni Erametsaühing Eesti Metsaomanikud (EMO) 14. juuni Metsaselts Soomets 15. september Rassi Metsaühistu Kesk-Eesti Metsaomanikud MTÜ

2007:

12. jaanuar Mesikäpa Metsaühistu

• 14. veebruar Metsahuviliste Selts

• 10. märts Minu Mets MTÜ

24. august Pajusti Metsaühistu

26. november Seenemetsa metsaühistu

2008:

2. aprill Vagivere metsaühing

27. august Nõmmküla Metsaühing

27. august Saare-Muhu erametsaühing

• 29. detsember Saaremaa Metsaühing (end ValjalaPihtla Metsaühistu)

31. detsember Piirsalu jahi- ja metsaühing (end Piirsalu metsaühistu)

2009:

Aasta alguses kuulub Eesti Erametsaliitu 39 ühendust.

26. veebruar Kikepera Metsaühistu MTÜ

6. juuli Saare Metsaselts

25.september Pikajärve metsaühistu

2010:

17.märts Läänemaa Metsaühistu

1994 oktoober, liitu ühinenud ühistud Eesti Erametsaliidu registreerimise hetkeks on 15 metsaühistut ja 89 üksikliiget.

• Harjumaal on Põhja-Kõrvemaa Metsaühistu (Tõnu Reinvald).

• Hiiumaal pole.

• Järvamaal pole (kuid on märge, et moodustamisel on Kabala talumetsaühistu ja Albu talumetsaühistu.)

• Jõgevamaal pole.

• Ida-Virumaal pole.

• Lääne-Virumaal on Rakvere Metsaühistu (Roland Sikka, tegevdirektor Juhan Viise)

• Läänemaal on Läänemaa Metsaühistu (Sulev Sootalu).

• Pärnumaal on Metsaühistu “Sigaste Mets” (Viktor Sartakov).

• Põlvamaal on Himmaste Metsaühistu (Madis Raudsep).

• Raplamaal on Talumetsaühistu “Tihnik” (Ants Tuuleveski, tegevdirektor Taivo Rooman).

• Saaremaal on Muhu Metsaühistu (Aadu Äkke ja aseesimehena Arved Liitmäe).

• Tartumaal on Tartumaa Metsaomanike Liit (Ago Roomet) ja Tartumaa talumetsaühistu “Mänd” (Tõnis Muug, 1998 kevadel kirjutab Muug, et “Mänd” ei tegutse enam paar viimast aastat pärast seda, kui tema volituste aeg lõppes ja keegi polnud nõus uueks esimeheks hakkama; 1997 jäi “Mänd” ka ümber registreerimata).

• Valgamaal on Tõlliste valla talumetsaühistu (Suido Siilak), Sangaste valla talumetsaühistu (Jaan Saarmäe), Pühajärve Talumetsaühistu (Randel Prede), moodustamisel on Oru valla talumetsaühistu.

• Viljandimaal on Paistu Masina- ja Metsaühistu (Mihkel Pärtma). Moodustamisel on kuus vallaühistut ja üks maakonnaühistu.

• Võrumaal on AS Tame (Kuido Lõokene) ja Misso Erametsa Ühistu (Toomas Uibo).

1998 mai, MTÜna registreeritud liiduga ühinejad 1998 mai peakoosolekul on mittetulundusühingute registrisse registreeritud Eesti Erametsaliiduga ühinemas asutajatega kokku 12 ühendust.

Asutajad:

Võrumaa Metsaomanike Liit

Põlvamaa metsaomanike liit

Paistu Masina- ja metsaühistu

AS Eramets (AS Metsaomanik)

Liikmeks soovijad:

Türi Erametsa Ühistu

Rakvere Metsaühistu

Käru valla Metsaomanike Tulundusühistu

Metsaühistu Sigaste Mets

Tartumaa Metsaomanike Liit

Misso Erametsaühistu

Metsaühistu Patak

KÜ Eesti Eramets

1999, tulundusühinguna alles jäänud liidu liikmed 1999.aasta materjalidest selgub, et tulundusühinguna alles jäänud Eesti Erametsaliidus, mis registreeritakse äriregistris nimetusega Keskühistu Eesti Eramets, on sel hetkel neli erametsaomanike ühendust: Rakvere metsaühistu, Paistu masina- ja metsaühistu, Käru valla metsaomanike tulundusühistu ja Misso Erametsa ühistu.

2001 oktoober, MTÜ Eesti Erametsaliidu liikmete nimekiri

Kokku 17

Asutajad:

Võrumaa Metsaomanike Liit

Paistu Masina- ja Metsaühistu

Põlvamaa Metsaomanike Liit

AS Eramets (AS Metsaomanik)

Liitunud:

Keskühistu Eesti Eramets

Tallinna Metsaomanike Selts

Jõgeva Metsaomanike Selts

Rakvere Metsaühistu

Pärnumaa Erametsaomanike Liit

Vormsi metsaühistu

Hiiumaa Metsaselts

Põlva Metsaomanike Selts

Kiviõli Regiooni Metsaomanike Liit

Ambla Metsaühistu

Kuusalu Metsaühistu

Kullamaa-Loodna Metsaühistu

Saare valla erametsaomanike ühing

TALUMETSAMAJANDAJATE KONKURSI VÕITJAD

Eesti Erametsaliit korraldab parima talumetsa majandaja konkurssi alates 1994. aastast.

1994. aastal:

I koht Ants Jürissaar, Kasearu talu, Viljandimaa

II koht Peeter Talvik Postupalu talu, Valgamaa

III kohta jagavad

Teet Oole, Tiiupere talu, Raplamaa

Uno Tomingas, Mihkel-Antsu talu, Raplamaa

Esikoht saab mootorsae Husqvarna 254, teine koht võsalõikaja Husqvarna, kolmanda koha auhind on 1500 kr, kõigile ka diplomid.

1995. aastal:

I koht Allar Selg, Seljalepiku talu, Harjumaa II koht Andres Tõnisson, kolme talu piirkonnas olev mets, Värska vald, Põlvamaa

III koht Hillar Krautman, Kooli talu, Lehtse vald, Järvamaa

IV koht Mati Jassik, Vainu talu, Polli vald, Viljandimaa

V koht Toivo Põlts, Poogatsi talu, Puurmani vald, Jõgevamaa

VI koht Kaido Aron, Suku talu, Pühalepa vald, Hiiumaa

Esikoht saab mootorsae Husqvarna 242, teine koht saab 5000, kolmas 3000, neljas 1500, viies 1300 ja kuues koht 1000 krooni väärtuses auhinna, kõigile ka tänukirjad.

1996. aastal:

Kandideerijaid esitati taluliitudest juba rohkem. Et osalejate seas on varem metsandussüsteemis töötanuid, on tähelepanu läinud rohkem sanitaarraiele, metsakuivendusele, metsateede parandamisele.

I koht Viktor Lehtse, Pähkli talu, Iisaku vald, Ida-Virumaa

II koht Aivar Kulp, Räpu talu, Põltsamaa vald, Jõgevamaa

III koht Kalle Jaakson, Tammisto talu, Veriora vald, Põlvamaa

IV koht Andres Lindam, Aru talu, Haljala vald, LääneVirumaa

V koht Tõnu Reinvald, Kruusimäe talu, Loksa vald, Harjumaa

VI koht Heino Kallas, Murikatsi talu, Tarvastu vald, Viljandimaa

VII koht Tiit Tepp, Tepna talu, Türi vald, Järvamaa

VIII koht Andres Erik, Hainasoo talu, Vastseliina vald, Võrumaa

IX koht Mare Kabel, Alttoa talu, Albu vald, Järvamaa

X koht Aarno Kotkas, Mihkli talu, Kõrgessaare vald, Hiiumaa

Esikoht saab Husqvarna mootorsae 242XP Cat, teine koht 5000, kolmas 3000, neljas 1900, viies 1500 ja kuues koht 1000 krooni väärtuses auhinna, kõik osalejad saavad tänukirja.

LISA 4

1997. aastal:

I koht Heino Teder, Kaara talu, Tõlliste vald, Valgamaa

II koht Andres Liiv, Liiva talu, Risti vald, Läänemaa

III koht Lembit Laks, Metsatalu talu, Vinni vald, LääneVirumaa

IV kuni VIII koht võrdselt

Sulev Visnapuu, Korveri talu, Vastse-Kuuste vald, Põlvamaa

Üllar Metsand, Nõva talu, Kõrgessaare vald, Hiiumaa

Aado Soosaar, Lassi talu, Saare vald, Jõgevamaa

Urmas Moks, Rehemetsa talu, Saku vald, Harjumaa Laine Velner, Muri talu, Paistu vald, Viljandimaa

1998. aastal:

Iseloomulik, et kõikides võistlusele esitatud taludes on metsa majandamist alustatud aktiivselt 1990. aastate alguses. Seetõttu on ka kaugemale jõutud kui Eestis üldiselt. On põllumaade metsastamist ja märkab juba ka kujundusraiet ning koduümbruse parkmetsasid.

I koht Kaupo Kruusa, Simka-Jaani talu, Vastse-Kuuste vald, Põlvamaa

II koht Väino Aun, Uuepõllu talu, Kõrgessaare vald, Hiiumaa

III koht Tõnu Leeben, Tamme-Kopra talu, Avinurme vald, Ida-Virumaa

IV koht Eevi Kokk, Metsaveere talu, Tähtvere vald, Tartumaa

V koht Väino Oja, Vana-Jaagu talu, Puurmanni vald, Jõgevamaa

VI koht Ants Valm, Jakase talu, Vormsi vald, Läänemaa

Esikoht saab mootorsae Husqvarna 55 koos lisavarustusega, teine koht saab võsalõikuri Oleo-Mac 740T koos lisavarustusega, kolmas 3100, neljas 1900, viies 1700 ja kuues 1000 krooni väärtuses auhinna. Kõigile on tänukirjad.

1999. aastal:

I koht Tõnu Mändla, Rästa talu, Valgamaa

II koht Guido Ploompuu, Pärna talu, Rakke vald, LääneVirumaa

III koht Avo Viil, Simmu talu, Pihtla vald, Saaremaa

IV koht Kaja Rannamägi, Mede talu, Lasva vald, Võrumaa

V koht Anu Raud, Kääriku talu, Pärsti vald, Viljandimaa

VI koht Uljas Põllu, Juhandra talu, Tudulinna vald, IdaVirumaa

VII–X koht võrdselt

Margus Kibus, Kreisi talu, Pühalepa vald, Hiiumaa

Loit Somp, Metsa talu, Hanila vald, Läänemaa

Kaljo Koorts, Antsu talu, Jõgeva vald, Jõgevamaa

Jaan Küüt, Kullasoo talu, Konguta vald, Tartumaa

Esikoht saab mootorsae Husqvarna 351 lisavarustusega, teine koht saab võsalõikuri Oleo-Mac 740T lisavarustusega, kolmas 3500, neljas 1800, viies 1500 ja kuues 1000 krooni väärtuses auhinna. Seitsmendast kümnenda kohani saavad 400 krooni väärtuses auhinna. Kõikidele ka tänukirjad.

2000. aastal:

I koht Tõnu Reinvald, Kruusimäe talu, Harjumaa

II koht Juura Kallari, Palu I talu, Põlvamaa

III koht Heli Pärnsalu, Lauka talu, Hiiumaa

IV–IX koht võrdselt

Udo Karlep, Väike-Karlepi talu, Ida-Virumaa

Niina Kark, Järve talu, Saaremaa

Lauri Salumäe, Mäehansu talu, Lääne-Virumaa

Henrik Juhan Neuhaus, Priit Pääslane, Aida talu, Tartumaa

Anne Mägisoo, Mardikese talu, Jõgevamaa

Reino Kallaste, Laane talu, Raplamaa

Alates 2000. aastast algasid parimate iga-suvised kokkutulekud. Esimene kokkutulek oli Ants Jürissaare juures Viljandimaal, edaspidi korraldatakse kokkutulek igal aastal eelmise aasta parima juures.

2001. aastal:

I koht Leili Mihkelson, Kobra-Jüri talu, Vändra vald, Pärnumaa

II koht Olev Kuivjõgi, Kipi talu, Lümanda vald, Saaremaa III koht Kalle Rand, Kalle talu, Avanduse vald, LääneVirumaa

IV–VII koht võrdselt

Taavi Ehrpais Märjamaa vallast Raplamaalt

Aivar Talistu Iisaku vallast Ida-Virumaalt

Tiit Kasemetsa Nõva vallast Läänemaalt

Harri Poolakene Pühalepa vallast Hiiumaalt

Alates 2001. aastast saab parim talumetsamajandaja ka vastava majamärgi. Esimesena anti see üle Leili Mihkelsonile.

2002. aastal:

I koht Heiki Peterson Õunapuu talust Raplamaal. II koht Jaak Läänemets Uuetoa talust Lääne-Virumaal. III koht Valdo Oder Uustalu talust Saaremaal.

IV–IX koht võrdselt

Rein Maasik Iisaku vallast Ida-Virumaalt

Hannes Kuuser Kullamaa vallast Läänemaalt

Raimond Hummal Veriora vallast Põlvamaalt

Mihkel Jürisson Vändra vallast Pärnumaalt

Taivo Prants Kambja vallast Tartumaalt

Viktor Surovitšenkov Pärsti vallast Viljandimaalt

2003. aastal:

Üks viljakamaid konkursse. Veidi on eelmistega võrreldes muutunud võistluse hindamise kord. Seni on ýürii hinnanud metsa põhitöid – raie, uuendus, maaparandus, metsakasutus.

Nüüd lisandusid punktiarvestusse metsanduslik heakord, investeeringud, kultuuri- ja ajaloopaikade hoid, ühistegevus, loodus- ja metsakaitse jms.

I koht Aivar (ja Ruth) Vene, Taltsi talu, Tõstamaa vald, Pärnumaa

II koht Ando (ja Liina) Eelmaa, Kloostrimetsa talu, Padise vald, Harjumaa

III koht Villu (ja Tiia) Roosvald, Tagametsa talu, Iisaku vald, Ida-Virumaa

IV koht, Tõnis ja Luule Spalle, Sepa talu, Kehtna vald, Raplamaa

V koht Ivo Sarapuu ja Eidi Leht, Nilsi talu, Vormsi

VI koht Sulev ja Tiiu Saan, Ado-Põlde talu, Saaremaa

VII koht Aivar ja Anne Kuusik, Otsa talu, Põlvamaa

VIII koht Vello ja Elle Metsson, Kanarbiku talu, LääneVirumaa

IX koht Eivor Torro ja Silvi Ribelus, Kirsi talu, Tartumaa

2004. aastal:

I koht Jaak Põldma, Sõrmuse talu, Karksi vald, Viljandimaa

II koht Märt Kaunimäe, Koka talu, Lihula vald, Läänemaa

III koht Heno Ats, Sigaste talu, Saarde vald, Pärnumaa

IV koht Annika Valk, Mägi talu, Käina vald, Hiiumaa

V koht Vello Metsson, Kanarpiku talu, Väike-Maarja vald, Lääne-Virumaa

VI koht Aivar Lääne, Uus-Prossa talu, Saare vald, Jõgevamaa

2005. aastal:

I koht Eldur Lepik, Lepiku talu, Vinni vald, LääneVirumaa

II–III kohta jagavad

Anne Maala, Raja-Jüri talu mets, Saarepeedi vald, Viljandimaa

Madis Kinks, Viksi talu, Otepää vald, Valgamaa

IV–X koht võrdselt

Andres Tõnisson, Männastiku talu, Põlvamaa

Tiit Linnamägi, Orava talu, Raplamaa

Mare Jääger, Laine talu, Pärnumaa

Peedo Läll, Sepa talu, Järvamaa

Lauri ja Anti Kaaristo, Otsa talu, Võrumaa

Marjen ja Rein Toome, Lepiku talu, Saaremaa

Taivo Liiv, Liivi talu, Ida-Virumaa

2006. aastal:

I koht Erki Sok, Präksa-Kärsna talu, Võrumaa

II koht Maie Tammearu, Variku talu, Tartumaa

III koht Hallan Muusikus, Mõtuse talu, Lääne-Virumaa

IV–XI koht võrdselt

Toomas Tarve, Savistu talu, Põlvamaa

Tiit Männamaa, Uue-Hendriku talu, Hiiumaa

Tarmo Läll, Tarmo talu, Järvamaa

Sven Köster, Sarapiku talu, Läänemaa

Heno Ats, Sigaste talu, Pärnumaa

Margus Merelaid, Sepa talu, Raplamaa

Rein Veski, Paatsi talu, Valgamaa

Riho Ööbik, Veskijõe talu, Lääne-Harjumaa

2007. aastal:

I koht Paul Aug, Paju talu, Raplamaa

II koht Villu Piksööt, rajatava talu metsad Põlvamaal

III koht Vello Metsson, Kanarpiku talu, Lääne-Virumaa

IV–XI koht võrdselt

Kulla Jakobson Järvamaalt

Alar Järve Pärnumaalt

Liidia Köster Läänemaalt

Mi Luik Tartumaalt

Ants Maivel Hiiumaalt

Jüri Planhof Võrumaalt

Andres Rõõmus Valgamaalt

Tõnu Türk Viljandimaalt

2008. aastal:

I koht Einar Pärnpuu, Vetisilla talu, Kullamaa vald, Läänemaa

II koht Roman Šmeljov, Toki talu, Illuka vald, IdaVirumaa

III koht Kalevi Kvell, Leevikese talu, Albu vald, LääneVirumaa

IV–X koht võrdselt

Priit Raudla Harjumaalt Vihterpalu vallast

Valdek Salum Jõgevamaalt Pala vallast

Rein Reitel Põlvamaalt Kõlleste vallast

Ats Käis Valgamaalt Tõlliste vallast

Heino Sabiin Pärnumaalt Varbla vallast

Mati Matto Hiiumaalt Kõrgessaare vallast

Henno Traks Lääne-Virumaalt Rakke vallast

2009. aastal:

I koht Kalle Laid, Andruse talu, Pühalepa vald, Hiiumaa

II koht Villu Grünbaum, Lehmoti-Jöri talu, Suure-Jaani, Viljandimaa

III koht Raivo Karpender, Allikasoppi talu mets, Türi vald, Järvamaa

IV–IX koht võrdselt

Kalju Tarum, Nurga talu, Iisaku vald, Ida-Virumaa

Margus Noorkõiv, Nihujärve talu, Hummuli vald, Valgamaa

Peter Viik, Jõekääru talu, Surju vald, Pärnumaa

Toomas Uibo, Pulli-Põdra talu, Misso vald, Võrumaa

Aivo Teral, Seedri talu, Võnnu vald, Tartumaa

Maia Pärnpuu, Enniste talu, Risti vald, Läänemaa

Esikoht saab auhinnaks lõunamaareisi kahele, teine ja kolmas koht saavad mootorsaed.

ERAMETSASÕBER JA ELUTÖÖPREEMIA LAUREAAT

Erametsasõbra tiitliga pärjavad Eesti Erametsaliit ja SA

Erametsakeskus erametsanduse heaks tegutsejaid alates 2004. aastast. Samal aastal seati sisse ka erametsanduse elutööpreemia.

Kuna metsanduse elutööpreemiat hakkas 2006. aastast välja andma ka Eesti Metsaselts, otsustati 2007. aastast alates see tunnustusavaldus ühendada kogu Eesti metsanduse elutööpreemiaks, mille n-ö üleandjaks jääb Eesti Metsaselts.

2004. aastal:

Erametsanduse elutööpreemia – Heino Väljaots, kes eluaeg on tegelnud põllumajandite metsade ja erametsadega, oli ka erametsaliidu (siis talumetsaliit) üks asutajaid.

Erametsasõber – Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam.

2005. aastal:

Erametsanduse elutööpreemia – Leonhard Polli, kes on erametsaliidu (talumetsaliidu) üks asutajaid ja oli ka liidu juhatuse esimees.

Erametsasõber – Viru-Lemmu metsaseltsi esimees Guido Ploompuu.

2006. aastal:

Erametsanduse elutööpreemia – Are Metsma,

metsakonsulent Viljandimaalt, kes oli ka esimene erametsakonsulent taasiseseisvunud Eestis.

Erametsasõber – E esti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor Andres Talijärv.

Eesti Metsaselts andis samal aastal välja metsanduse elutööpreemia Heino Tederile, kes oli Eesti metsanduse kooshoidja N Liidu ajal.

2007. aastal:

Metsanduse elutööpreemia – Maaülikooli emeriitprofessor Ivar Etverk.

Erametsasõber – Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist Kaupo Kohv.

2008. aastal

Metsanduse elutööpreemia – emeriitprofessor Artur Nilson.

Erametsasõber – metsakonsulent ja pärandkultuuri propageerija Lembitu Tarang.

2009. aastal

Metsanduse elutööpreemia – kauaaegne Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet.

Erametsasõber – erametsanduse edendaja ja Erametsakeskuse rajaja Toomas Krevald (postuumselt).

METSAOMANIKE ÜLERIIGILISE ÜHENDUSE TÄHTSAID KUUPÄEVI

• 1992, 24. aprillil asutatakse Eesti Talumetsa Liit.

• 1992, 2. septembril regisreeritakse Eesti Talumetsa Liidu põhikiri põllumajandusminister Aavo Mölderi käskkirja alusel.

• 1992, 8. detsembril registreeritakse Eesti Talumetsa Liit Harju maakonna ettevõtteregistris.

• 1994, 14. aprillil otsustab Eesti Talumetsa Liidu üldkoosolek, et ühistulise ülesehitusega (nüüd on esimesed metsaühistud olemas) liiduks muudetava üleeestilise ühenduse nimeks saab Eesti Erametsaliit.

• 1994, 14. oktoobril Eesti Erametsaliit ka registreeritakse.

• 1997, 10. septembril asutatakse, lähtuvalt vajadusest muuta senine tulunduslik liit mittetulunduslikuks, MTÜ Eesti Erametsaliit, mis on Eesti Talumetsa Liidu ja senise tulundusliku Eesti Erametsaliidu järglane.

• 1997, 10. detsembril registreeritakse MTÜ Eesti Erametsaliit mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris.

• 1998, 27. märtsil registreeritakse pärast põhikirja ja nimetuse muutmist ringi senine tulunduslik Eesti Erametsaliit, mis otsustatakse jätta n-ö riiulifirmaks, mida kasutada, kui metsaühistute majandustegevus on nii kaugele arenenud, et on võimalik ka keskühistu kaudu seda edendada. Senine nimetus muudetakse, kuna äriregistri reeglite järgi ei või tulundusliku organisatsiooni nimes olla sõna “liit”, uueks nimeks saab Keskühistu Eesti Eramets.

• 2005, 23. novembril Keskühistu Eesti Eramets siiski kustutatakse äriregistrist.

LISA 6

AJA MÄRKE

Oma aja suhtumisi iseloomustavaid väljavõtteid 1998. aasta ajakirjast “Luup”, kus Peeter Ernits kirjutab Akste sipelgapesi hukutanud raiest.

• “Kust mina tean, kus mõni sipelgapesa või kotkapesa asub,” laiutab metsakonsulent Kalle Peterson käsi. “Isegi kui väga tahaks, ei jõuaks ma kõikidele lageraielankidele eelnevalt pilku peale visata.” Petersoni jaoks on metsakorralduskava ja raiepilet aamen kirikus. Kui metsakorralduskava piiranguid ette ei näe ja lageraiet lubab ning vallamajas on pitser peale saadud, võib omanik teha, mis tahab. Eelmisel aastal võeti Petersoni reviiris 300 langil mets lagedaks.

Kalle Peterson on üks 70 ametnikust, keda Eesti riik on pannud erametsaomanikega tegelema. Paraku on riik Petersoni mitte üksnes skisofreenilisse olukorda asetanud, vaid tema õlgadele ka ränkraske koorma ladunud. “Konsulent peaks olema pihiisa, kes erametsaomanikku aitab,” seletab kohaliku keskkonnainspektsiooni juht Endel Visnapuu. “Praegu tegeleb ta pigem järelevalvega. Sellega aga kaotab usalduse.” Kui veel mullu vastutas Peterson kahe valla eest, siis nüüd nõelub ta seni, kuni bensiinilimiit lubab, kolme Põlvamaa valla – Ahja, Vastse-Kuuste ja Mooste teedel. Piirkonna ühest servast teise on aga poolsada kilomeetrit ja Petersoni kaela peal 3000 värsket metsaomanikku. “Kolmandik neist tahab metsast nii kiiresti kui võimalik lahti saada. Ja pole ka ime. Valik on lihtne - kas müüa mets ära või surra ühes perega nälga,” on Peterson resoluutne.

• Petersoni arvates peaks praegustes oludes omanikku märkimisväärselt rohkem piirama. “2/3 raiujatest ei tea metsast midagi.” Paraku on Tallinnas küpsetatud seadused väga omanikusõbralikud. “Omanik on jumal ja jumalat ei tohi kuidagi ahistada.” Peterson tänab taevast, et midagi suuremat pole tema reviiris seni juhtunud. Aga ümberringi juhtub. Juba mürisevad saed Ahja ürgoru kaitsealal. “Mul pole seadusandlikku alust kedagi takistada,” ahastab Peterson. “Kaitseala piirid on paika panemata, kaitse-eeskirjad kehtestamata. Kui inimene on kasu peal väljas, siis mingi sipelga- või kotkapesa talle küll korda ei lähe.” Peterson jääb mõtlikuks. “Pealegi, kuidas kompenseerida omanikule saamata jäänud tulu?”

• ”Raiete maht on võrdeline tagastatud maade hulgaga,” näeb Metsaameti peadirektor Andres Talijärv oma Tallinna peakorterist. Kuna maareform astub üha kiiremate sammudega, võetakse ka metsa nii, et laastud lendavad. “Kunagi varem pole Eestis nii palju metsa võetud kui praegu,” tunnistab riigi kõrgeim metsaametnik, ent lisab, et vahepeal oli tugev jõnks sees. “Kolm aastat, 1991–1994 erametsades ei raiutud.”

Talijärv eristab kahte metsaomanike ringi. Esimestel olid paberid juba eelmise aasta algul korras. “Need on aktiivsed inimesed maalt.” Teistel saavad paberid korda

nüüd. “Omal ajal saatsid nad vallamajja kirja, à la palun tagastada mulle vanaisa maad. Hiljuti said nad vallamajast vastuse, et mets ja maa on teie.” Suurem osa sellest ringist ei taha omanikud olla. Nad ei oska metsaga midagi peale hakata. “Esimesi on 2/3, teisi kolmandik,” resümeerib Talijärv.

Talijärv elab inimeste riigis ja sipelgate kodusõda jääb talle kaugeks. Eesti kõrgeim metsaametnik ei näe Akste tragöödias midagi seadusevastast. “Raieküps mets tulebki maha võtta. Ja majanduslikult on mõttekas mitte väikeste tükkidega jantida. Kui metsakorralduskava näeb lageraiet ette, kus on siis rikkumine?” Talijärve hinnangul teab omanik ise, mida teeb. Võtku või jaanipäeval kartul üles, mis see teiste asi on, et mugul veel väike!

Viie aasta eest ei osanud Talijärv ette näha, mida erametsandus tegelikult tähendab. “Arvasime sinisilmselt, et metsamajanduskavaga reguleerime asja ära,” tunnistab Talijärv. “Nüüd on metsakorralduskava seadus.” Ent uskumatu küll, Talijärve sõnul võib igaüks seda koostada. Metsakorralduskava koostamine ei kuulu litsentseeritud tegevuste hulka. “Pole seotud inimestele eluohtliku tegevusega. Keegi teeb valmis ja vallamajas saab see pitsatiga seaduse jõu. Aga vallas ei pruugi ühtegi meest olla, kes metsast midagi jagab.”

Uues metsaseaduses, mis juba mitmendat aastat ametnikke pidi nii all-linnas kui ka Toompeal ringleb, peaks metsakorralduskaval olema vaid soovitav tähendus.

• Erametsaomanike liidu esimees Leonhard Polli naerab Talijärve mure üle, nagu tuleks metsa omaniku eest kaitsta. “Tõeline omanik ei tee enesele kahju. Riisumine toimub praegu eelkõige riigimetsas.”

Polli hinnangul on riik kõik teinud, et erametsandust pidurdada. Ametnikud on metsaomanikud ära hirmutanud. Rahandusministeerium vaatab metsale kui rahaaugule. “Metsamaa maks on kohati kümme korda kõrgem kui põllumaal. Inimest lausa sunnitakse metsa rahaks tegema.” Samal ajal on metsa ülesostjad tihumeetri hinna alla löönud. “Langetajate brigaad võtab tihu eest 100–150 krooni. Laoplatsil on hea, kui 300 saad. Vaatamata sellele, et kuulutuses pakutakse 500–600.”

Polli hinnangul tuli päris kuri karja siis, kui maareformi parandamise seadus hakkas lubama ka juriidilistel isikutel metsa kokku osta. “Alles siis läks palavaks. Füüsilistel isikutel raha pole. Endised osaühingud ja kinnisvarafirmad aga riisuvad koore. Palju tükke kokku, kiiresti metsamajanduskava peale ja mets maha.” Elujõulised peretalud ja metsaühingud jäävad sedasi jätkates vaid roosaks unistuseks.

• ”Ühed nõuavad, et kruvid tuleks kõvasti kinni keerata. Teised jälle, et erametsaomanikke ei tohiks ahistada.” Keskkonnaminister Villu Reiljan balansseerib

päevast päeva kahe tule vahel. Ise on Reiljan veendunud, et oleme ülearu liberaalseks muutunud ja võtame tulevastelt põlvedelt liiga uljalt võlgu. Metsa on kerge võtta, aga aastakümneid kulub, et seda taas keegi võtta saaks.

Tagastamise tulemusena on majanduslikku käibesse tulnud üle 350 000 hektari metsa. See kasvab poole sajandi eest sööti jäänud põldudel ja heinamaadel. “Surve sellele on tohutu,” kinnitab minister, “just eramaadel on raiumine hüppeliselt üles läinud.”

/.../ Mida on tal suure ametkonna juhina teha? “Meie tähtsustame metsa looduse- ja keskkonnakaitselist poolt. Värske metsaomanik korrutab tihumeetreid kroonidega.” Looduskaitseliste piirangute korral on Reiljanil praegu võimalik vaid maamaksu diferentseerida.

Allikas: Peeter Ernits “Sipelgad surevad vaikselt”, ajakirjas Luup, 18. mail 1998 LISA 8

TAUSTAKRONOLOOGIAT: ASUTUSED, MINISTRID, SEADUSTIK

• 1917 – Eesti metsasus on 20%.

• 1919 – EV Maaseadus. Pärast mõisametsade riigistamist saab suurimaks metsaomanikuks riik (758 000 ha, Eestis kokku 898 300 ha).

• 1920–1935 – planeeritakse taludele juurdelõigeteks riigi metsamaid 109 000 ha,et põllumajandust jalule aidata.

• 1934 – EV esimene Metsaseadus (siiani on kasutatud sisuliselt Vene tsaaririigi ajal 1888 kinnitatud era-ja kogukonnametsade hoiu-ja kaitseseadust).

• 1936 – Riigimaade ja Metsade Valitsus koostab Metsanduse arengukava.

• 1941– Eestis on metsa 927 700 ha, koos võsa- ja karjamaametsadega 1 473 000 ha.

• 1947 – metsamajandus lahutatakse metsatööstusest ja luuakse ENSV Metsamajanduse Ministeerium 19 metsamajandi ja metskondadega.

• 1953–1962 – Põllumajanduse ja Varumise Ministeeriumi Metsamajanduse Peavalitsus.

• 1962–1966 – Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus.

• 1966-1988 – Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium. Metskonnad töötavad 22 metsamajandi koosseisus. Aastal 1990 on Eestis 213 metskonda. Riigimetsa majandavad ka kolhoosid ja sovhoosid.

• 1979 – seni on kehtinud NSV Liidu Metsakoodeks, nüüd hakatakse järgima selle alusel koostatud Eesti NSV Metsakoodeksit.

• 1988 – moodustatakse Riiklik Metsamajanduse ja Looduskaitse Komitee (eesotsas Tiit Nuudi, kellest saab 1990. aasta alguses lühikeseks ajaks ka taasiseseisvunud Eesti esimene keskkonnaminister).

• 1989, 21. detsember – pärast reorganiseerimist sünnib Keskkonnaministeerium.

• 1990 – Eesti metsa pindala on 1,8 mln ha. Riik majandab metsamajandite ja metskondade vahendusel 1,08, põllumajandusettevõtted 0,68 ja muud maavaldajad 0,04 milj ha.

• 1990, aprill – ametisse astub Eesti Vabariigi üleminekuvalitsus (3.04.1990–30.01.1992), peaminister on Edgar Savisaar, keskkonnaminister 11.04.1990–13.02.1991 Toomas Frey ja 13.2.1991–29.01.1992

Tõnis Kaasik, põllumajandusminister on 7.05.1990–13.02.1991 Vello Lind ja 13.02.1991–29.01.1992 Harry Õunapuu

• 1990 – moodustatakse Riiklik Metsaamet keskkonnaministeeriumi haldusalas ja Maa-amet põllumajandusministeeriumi haldusalas.

• 1991 – vastu võetakse EV maareformi seadus.

• 1992, jaanuar – ametisse astub uus üleminekuvalitsus (30.01.–21.10.1992), peaminister Tiit Vähi, keskkonnaminister Tõnis Kaasik, põllumajandusminister Aavo Mölder

Eesti Talumetsa Liit

•1992 – metsamajandid ja kalamajandid ühendatakse riigiettevõtteks Eesti Riigimetsad, metskonnad jäävad Metsaameti haldusalasse, moodustatakse 22 riigimetsamaade talitust.

• 1992, oktoober – ametisse astub peaminister Mart Laari valitsus (21.10.1992–8.11.1994), keskkonnaminister on Andres Tarand, põllumajandusminister Jaan Leetsar.

• 1993 – moodustatakse 15 maakonna metsaametit, kelle ülesanne on kõikide metsade järelevalve ja erametsanduse nõustamine.

• 1993, 16. juuli – valitsus otsustab viia maa-amet põllumajandusministri haldusalast üle keskkonnaministri haldusalasse.

• 1993 – EV metsaseadus (vastu võetud 20. oktoobril 1993).

Eesti Erametsaliit

• 1994, november – valitsus vahetub, peaministriks saab Andres Tarand (8.11.1994–17.04.1995), keskkonnaminister on Vootele Hansen, põllumajandusminister Aldo Tamm.

• 1995, aprill – jälle valitsuse vahetus, peaministriks saab Tiit Vähi (17.04.1995–6.11.1995 ja 6.11.1995–17.03.1997), keskkonnaminister on Villu Reiljan, põllumajandusminister Ilmar Mändmets.

• 1995, 14. juuni võetakse vastu EV metsakapitali seadus.

• 1997, märts – peaministriks saab Mart Siimann (17.03.1997–25.03.1999), keskkonnaminister on Villu Reiljan, põllumajandusminister Andres Varik

• 1997 – Eesti metsapoliitika heakskiitmine.

• 1997 – Eesti metsanduse arenguprogrammi raames töötatakse välja Eesti metsapoliitikale tuginev “Eesti metsasektori arengukava aastateks 1997–2001”.

MTÜ Eesti Erametsaliit

• 1998 – teine taasiseseisvumisjärgne metsaseadus (vastu võetud 9. detsembril 1998; Tühistab metsakapitali seaduse. Erametsandus, metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse, õiguslikud alused riigimetsade andmiseks riigi tulundusasutuse majandada. Loobutakse erametsaomanikule lubatud raiutava puidukoguse määramisest riigi poolt.)

• 1999 – tegevust alustab Riigimetsa Majandamise Keskus.

• 1999, märts – peaministriks saab Mart Laar (25.03.1999–28.01.2002), keskkonnaminister on Heiki Kranich , põllumajandusminister Ivari Padar

• 2000 – Metsaameti baasil moodustatakse keskkonnaministeeriumi metsaosakond (juhatajaks saab senine metsaameti peadirektor Andres Talijärv, novembrist 2001 Aigar Kallas), maakondade metsaametid viiakse keskkonnateenistuste koosseisu.

• 2002, jaanuar – peaministriks saab Siim Kallas (28.01.2002–10.04.2003), keskkonnaminister on Heiki Kranich (ministeeriumi metsaosakonna juhatajaks saab 2002 suvel Olav Etverk), põllumajandusminister Jaanus Marrandi

• 2002, 13. novembril kiidab Riigikogu heaks metsanduse arengukava 2001–2010.

• 2003, aprill – peaministriks saab Juhan Parts (10.04.2003–13.04.2005), keskkonnaminister on Villu Reiljan (metsaosakonna juhatajaks saab 2004 Erik Kosenkranius), põllumajandusminister 10.04.2003–2.04.2004 Tiit Tammsaar, alates 5.04.2004 Ester Tuiksoo

• 2004 – metsaseadus muudetakse oluliselt karmimaks.

• 2005, aprill – valitsus vahetub, peaministriks saab Andrus Ansip (13.04.2005–5.04.2007), keskkonnaminister on 13.04.2005–8.10.2006 Villu Reiljan ja alates 8.10.2006 Rein Randver (metsaosakonna juhatajaks saab 2006. aastal Marku Lamp), põllumajandusminister Ester Tuiksoo

• 2006 – võetakse vastu uus metsaseadus (7. juunil 2006), milles nähakse ette, et riik peab senisest enam kontrollima metsamajandustöid ning metsamajandamiskavade koostamist ja nende järgimist.

• 2007, aprill – alates 5.04.2007 on ametis peaminister Andrus Ansipi valitsus, kus keskkonnaminister on Jaanus Tamkivi ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

• 2008. aasta 10. detsembril võetakse vastu metsaseaduse muudatused, mille eesmärk on kaotada topeltpiirangud.

• 2009, 12. märtsil annab Vabariigi Valitsus välja korralduse Metsanduse arengukava 2011–2020 koostamise alustamise kohta.

Allikad

• Põhiallikad:

Eesti Erametsaliidu arhiivimaterjalid

Paljud jutuajamised ja intervjuud asjaosalistega

• Lisaks:

Erametsaportaal www.eramets.ee

Maalehe Metsaleht

Eesti Talupidajate Liidu infolehe Eesti Talu Metsaleht

Ajakiri Luup

Äriregister

Riigi Teataja

• Taustamaterjalide osas veel: keskkonnaministeeriumi koduleht www.envir.ee (Keskkonnaasutuste ajaloost.)

erametsaportaalist Toivo Meikari ja Ivar Etverki uuringud (Põllumajandusmetsad ja nende majandamine aastail 1944–1990, 2005, Erametsakeskuse tellimisel)

EESTI ERAMETSALIIT

TAASISESEISVUNUD EESTI

METSAOMANIKE KOOSTÖÖ KUJUNEMISE LUGU

Välja andnud: SA Erametsakeskus

Rahastanud: Keskkonnainvesteeringute Keskus

Trükkinud: Trükikoda Paar

Kaanefoto: Arne Ader

Fotod: Eesti Erametsaliidu arhiiv, Endel Asseri pildiarhiiv, Toomas Lemming, Viio Aitsam

Täpsustuste ja täienduste aadress: MTÜ Eesti Erametsaliit, Mustamäe tee 50, 10621 Tallinn