Sinu Mets nr 78

NR 78 METSA ÕPPELEHT

Detsember 2025

Arboristi tööpõld ei asu ainult linnas Ajakirjanik Alo Lõhmus kirjutab, kuidas siidikäpast metsamees sai Sinu Metsa pikaaegset toimetajat Viio Aitsami riivab ülekohtune kriitika Luua kool aitab Aafrikas metsandusharidust edendada

Aasta parim metsamajandaja VEIKO TUGEDAM: talupojatarkus kehtib metsas endiselt

METSAÜHISTUD Metsaühistu on metsaomaniku esimene partner metsa majandamisel. See on piirkondlikke ja ühiste huvidega metsaomanikke koondav organisatsioon, kus pakutakse metsanduslikku nõustamist ja erinevaid metsamajanduslikke teenuseid.

Eestis on ligi 30 aktiivselt tegutsevat metsaühistut. Ühistu

Tegevuspiirkond

Telefon

E-post

Ambla Metsaühistu

Järva maakond

5666 5252

toomas.lemming@gmail.com

Koduleht

Eesti Kaugmetsaomanike Liit

Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Pärnumaa

502 1260

kaugmets@gmail.com

www.kaugmets.ee

Eesti Metsamajandajate Selts

üle Eesti

511 7974

info@eestimetsamajandajad.ee

www.eestimetsamajandajad.ee

Hiiumaa Metsaselts

Hiiumaa

5648 8601

aira.toss@erametsaliit.ee

www.metsaselts.hiiumaa.ee

Loode-Eesti Metsaühistu

Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa

5348 3252

loode-eesti@metsauhistu.ee

loode-eesti.metsauhistu.ee

Kesk-Eesti Metsaühistu

Jõgevamaa, Tartumaa, Viljandimaa Järvamaa

5388 4999

keskeesti@metsauhistu.ee

keskeesti.metsauhistu.ee

Metsahuviliste Selts

üle Eesti

505 1201

metsa.huviliste@gmail.com

www.metsanoustaja.ee

Metsanduse Arendamise Ühing

Tartumaa, Põlvamaa, Valgamaa

520 5853

info@metsaareng.ee

www.metsaareng.ee

Minu Mets

Järvamaa ja sellega piirnevad maakonnad

5850 8100

ulle.lall@gmail.com

www.minumetsmtu.ee

Palamuse Metsaselts

Jõgevamaa

516 5817

ain.malm@erametsaliit.ee

www.palamselts.ee

Põlvamaa Metsaühistu

Põlvamaa

799 2515

polvamaa@metsauhistu.ee

polvamaa.metsauhistu.ee

Pärnumaa Metsaomanike Selts

Pärnumaa

505 0322

parnumaa.metsaselts@gmail.com

www.parnumaamos.ee

Rakvere Metsaühistu

kuni 90 km Rakverest

322 7845

rakvere@metsauhistu.ee

rakvere.metsauhistu.ee

Saaremaa Metsaühing

Saaremaa

504 5978

saaremaametsauhistu@gmail.com

www.smu.ee

Tallinna Metsaomanike Selts

üle Eesti

502 1260

metsaomanik@gmail.com

metsaomanikud.weebly.com

Tartu Jahimeeste Metsaselts

üle Eesti

527 1028

selts@jahimeestemetsaselts.ee

www.jahimeestemetsaselts.ee

Valgamaa Metsaühistu

Valgamaa, Viljandimaa, Tartumaa, Võrumaa

5649 3197

valgamaa@metsauhistu.ee

valgamaa.metsauhistu.ee

Vardi Metsaühistu

Raplamaa, Harjumaa

5385 3655

vardi@vardi.ee

www.vardi.ee

Viljandimaa Metsaselts

Viljandimaa

5347 7454

eha@vilmets.ee

www.vilmets.ee

Virumaa Metsaühistu

Ida-Virumaa

5664 0645

virumaa@metsauhistu.ee

virumaa.metsauhistu.ee

Viru-Lemmu Metsaselts

Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Järvamaa

5558 3777

guido.ploompuu@erametsaliit.ee

viru-lemmumetsaselts.edicy.co

509 6206

visametsad@gmail.com

www.metsanoustaja.ee

Võrumaa Metsaühistu

Võrumaa

522 9424

vorumaa@metsauhistu.ee

vorumaa.metsauhistu.ee

Vändra Metsaühing

Pärnumaa, Viljandimaa, Läänemaa

509 7926

vandrametsayhing@gmail.com

vandrametsayhing.eu

Ühinenud Metsaomanikud

üle Eesti

516 7650

info@eestimetsad.ee

www.eestimetsad.ee

Metsaühistu Eesti Metsad

üle Eesti

522 6485

kalev@eestimetsad.com

www.eestimetsad.com

Timber.ee Metsaühistu

Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Raplamaa, Viljandimaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Lääne-Virumaa

503 2122

metsauhistu@timber.ee

www.metsauhistu.timber.ee

Visa Metsaühistu

Metsaühistute kohta saab rohkem infot erametsaportaalist www.eramets.ee, Eesti Erametsaliidu kodulehelt www.erametsaliit.ee ja Keskühistu Eramets kodulehelt www.metsauhistu.ee.

juhtkiri

Midagi lõpeb, midagi jätkub Sinu Metsa number, mida praegu käes hoiad, kannab järjekorranumbrit 78 ehk õppeleht on metsanduse muresid, rõõme ning parimaid praktikaid vahendanud enam kui 20 aastat.

LAURA TOOMESOO

S

ANNIKI LEPPIK

Sinu Metsa toimetaja

Õppeleht SINU METS

uure tõenäosusega jääb see viimaseks õppelehe väljaandeks, sest tulevast aastast lõpetab Sinu Mets ilmumise. Miks suure tõenäosusega? Kuna lähiminevik on näidanud, et midagi igavikku kadunuks nimetada võib olla pikas plaanis ilmselge liialdus – seda tõestab vahepeal lõppenuks kuulutatud traditsioonilise metsandusajakirja Eesti Mets taassünd 2026. aastal.

Usun siiralt, et õppeleht ja erametsandus laiemalt on aastakümnete jooksul määramatult palju võitnud sellest, et Sinu Metsa toimetajaks sattus mõni aasta pärast õppelehe sündi, 2007. aastal just Viio Aitsam oma detailitäpsuse, nõudlikkuse ja uudishimuga. Käesolevas numbris saame teise metsanduse jaoks olulise ajakirjaniku Mari Kartau intervjuu kaudu lõpuks rohkem teada ka Viiost endast.

Viio eesvedamisel sündinud põhjalikud artiklid Eesti metsalooduse liikidest, millele ta uhkusega oma intervjuuski viitab, on metsanduskirjanduse mõistes unikaalne materjal. Paljud oma väiksuse tõttu tavasilmale raskesti tabatavad liigid said särada õppelehe kaanel Urmas ­Tartese makrofotode kaudu. Mulle on kustumatult meelde jäänud 2021. aasta õppelehtede kaanefotod õiekärbsest ja talikoonlasest.

Lühemate perioodidena on Sinu Metsa nägu kujundanud ka Margus Kasemaa (numbrid 1–4), Kristiina Viiron (number 17), Rain Uusen (numbrid 18–21) ja mina (numbrid 70–78). Minu jaoks oli oluline tuua senisest enam pildile meie metsade eest hoolitsevad inimesed ja nii on viimases kaheksas numbris õppelehe esikaanele ning persoonilugudesse jõudnud igapäevaselt metsandussektoris toimetavad naised ja mehed.

Metsandusajakirjanikuna sai siin käe valgeks ka tulevane Eesti Metsa peatoimetaja Alo Lõhmus. Minagi loodan teie kõigiga taaskohtuda Eesti Metsa veergudel.

Ilusat jõuluaega!

Välja andnud MTÜ Eesti Erametsaliit Toompuiestee 24, Tallinn www.erametsaliit.ee Eesti Erametsaliit on erametsaomanike esindusorganisatsioon, kuhu kuuluvad metsaomanike kohalikud organisatsioonid – metsaühistud.

Toimetaja: Anniki Leppik, e-post anniki.leppik@erametsaliit.ee Keeletoimetaja: Jolana Aru Kujundaja: Marju Viliberg Teostus: Delfi Meedia AS Kaastööpakkumised on oodatud e-posti aadressile anniki.leppik@erametsaliit.ee.

Esikaane fotol aasta parim metsamajandaja Veiko Tugedam Autor: Mark Metsaäär Õppelehe ilmumist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

SINU METS

| detsember 2025 | 3

sisukord

Sisukord

6

5 Metsandusuudised 6 Persoon

Aasta parim metsamajandaja Veiko Tugedam tutvustab oma põhimõtteid metsade majandamisel.

8 Puuhooldus

Arborist Janek Pabor jagab puude hooldamise praktilisi näpunäiteid.

10 Metsaomanik

Ajakirjanik Alo Lõhmus kirjutab, kuidas siidikäpast sai metsamees ning mis selles toredat on.

8 10

12 Intervjuu

Sinu Metsa pikaaegne toimetaja Viio Aitsam avab õppelehe sünni telgitaguseid.

14 Metsaühistu

Eesti ühe suurema metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud tegemisi tutvustab selle juht Kadri-Aija Viik.

12

15 Metsaühistu

Valgamaa metsaühistut vaevavad kasvuraskused.

20

16 Poliitika

Ülevaade plaanitavatest metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatustest.

17 Metsahariduse kompass

Luua Metsanduskool aitab Aafrikas metsandusharidust edendada.

18 Loodus

Metsandusteadlane Ivar Sibul tutvustab 2026. aasta puud harilikku haaba.

15

20 Jahimees

Ulukilihanädala raames pakuti restoranides ulukitoite.

22 Jahimees

Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige Endrik Raun kirjutab suurkiskjate ja inimeste koos eksisteerimise võimalustest.

24 Uudiseid metsateadlastelt 25 Metsaühistu annab nõu 26 Teateid erametsaliidult 4 | detsember 2025 | SINU METS

22

uudised

Minister kinnitas riigimetsa uuendusraie pindala Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt kinnitas Riigimetsa ­Majandamise Keskuse (RMK) 2026. aasta uuendusraiete pindalaks 8410 hektarit. Otsus põhineb RMK ja keskkonnaagentuuri eksperthinnangul, mis võtab arvesse nii metsade jätkusuutlikku majandamist kui ka looduskaitselisi eesmärke.

RMK ettepanek läbis enne ministrile esitamist kooskõlastuse kesk­ konnaagentuuriga. Optimaalse uuendusraie pindala langustrend on olnud juba aastaid ette teada seoses riigimetsade ebaühtlase vanuselise jaotusega, kuid varasemast järsema vähenemise põhjus seisneb kaitstavate metsade pindala suurenemises.

Aastast 2020 on majandatava metsa pindala vähenenud 641 292 hektari pealt praeguseks 587 482 hektari peale. Looduskaitseliste piirangutega metsamaa pindala on suurenenud samal perioodil 399 796 hektari pealt 480 970 hektari peale. „Raiemahu määramine on erialane, mitte poliitiline otsus ning usaldan täielikult RMK ja keskkonnaagentuuri asjatundlikkust Eesti metsade kestlikul majandamisel,“ sõnas energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.

Arvestuslank on metoodika, mis aitab tagada metsade vanuselise jaotuse järkjärgulise ühtlustumise ning seeläbi metsade pikaajalise hea käekäigu ja ühtlasema kasutuse.

* andmed seisuga oktoober 2025

RMK metsaportfelli muutus

Andmed: RMK

Riigikohus arutas avalikul istungil pesitsusrahu kaitset Riigikohus arutas oktoobris avalikul istungil kahe ettevõtte kaebusi, mis puudutasid pesitsevate lindude kaitseks kehtestatud raiepiiranguid.

OÜ Voore Mets ja AS Lemeks Põlva vaidlevad keskkonnaametiga kohtus eelkõige selle üle, millisel juhul võib pesitsevate lindude kaitseks keelata ajutiselt lage- ja harvendusraied.

Mõlemad ettevõtted said keskkonnaametilt raieloa ja alustasid 2021. aasta kevadel metsatöid. Maikuus käskis aga amet pesitsevate lindude kaitseks raied peatada kuni kesksuveni. Selle peale esitasid ettevõtted kohtule kaebused, milles taotleti ameti korralduste õigusvastaseks tunnistamist ja tööseisakuga tekitatud kahju hüvitamist.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 2023. aasta detsembris, et kohtuasja lahendamine eeldab Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist Euroopa Liidu linnudirektiivi tõlgendamiseks.

Euroopa Kohus tegi tänavu augustis eelotsuse, mille kohaselt võimaldab Euroopa Liidu õigus raietöid pesitsevate lindude kaitseks peatada ja piirangud ei hõlma ainult kaitsealuseid linnuliike. Samuti selgitas kohus, et linnudirektiivi järgi on keelatud ka selline inimtegevus, mille eesmärk pole otseselt lindude tapmine või pesade hävitamine, kuid millega selline tagajärg paratamatult kaasneb.

Riigikohtu istungil arutati muu hulgas küsimust, millises olukorras tuleb ettevaatuspõhimõttest lähtudes eeldada, et raie on pesitsevate lindude kaitseks keelatud – näiteks metsa kasvukohatüüp, metsa vanus, alusmetsa olemasolu vms.

Riigikohus lubas oma seisukoha selles küsimuses avaldada enne aasta lõppu.

Hooldusraie toetust soovitakse ligi kaks korda rohkem, kui on eelarves vahendeid Sügisel toimunud metsameetme taotlusvoorus küsiti hooldusraiete tegemiseks ligi kaks korda rohkem toetust, kui eelarves on selle maksmiseks vahendeid.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse läbi viidava metsa­ meetme toetusvooru eelarve oli üks miljon eurot, millest 800 000 eurot suunatakse hooldusraiete tegemiseks, 40 000 eurot metsakahjustuste ennetamiseks ja 160 000 eurot kahjustatud metsa uuendamiseks.

Kokku taotleti hooldusraiete läbiviimiseks 1,55 miljonit eurot – see on peaaegu kaks korda rohkem, kui meetme eelarve võimaldab. Töid on plaanis teha ligikaudu 4600 hektaril. Hooldusraietega kujundatakse kasvukohale sobivate puuliikidega mitmeliigilised ja struktuurselt mitmekesised metsad, mis on kliimamuutustele vastupidavamad.

Hoolimata sellest, et käesolevast aastast toetatakse metsameetmest hooldusraiet vaid kuni kümneaastases metsas (varem kuni 30 aastat), on huvi toetuse vastu jätkuvalt väga suur. FOTO: ANNIKI LEPPIK

Ka metsakahjustuste ennetamiseks mõeldud toetust taotleti kaks korda rohkem, kui on eelarves vahendeid. Toetust taotleti 89 000 eurot. Metsakahjustusi plaanitakse ennetada 630 hektaril.

Kahjustatud metsa uuendamiseks taotleti toetust 115 hektaril kogusummas 76 000 eurot. Kahjustatud metsa uuendamise toetuse eelarves on piisavalt vahendeid, et rahuldada kõik nõuetekohased taotlused.

SINU METS

| detsember 2025 | 5

persoon

Parim metsamajandaja Veiko Tugedam pühendab energiat kogukonnale 2025. aasta parim metsamajandaja Veiko Tugedam pühendus politseitöölt pensionile jäänuna suguvõsa talumetsale ja kogukonnale, mis on toonud esile tema koduküla Ristiküla ning teinud uusaegse turismikaardiga nähtavaks Saarde valla.

SILVIA PALUOJA,

vabakutseline ajakirjanik

M

etsaühistu Ühinenud Metsaomanikud koolitused ja õppepäevad ning hüva nõu on olnud Pärnus töötanud ja Rannametsas elanud Tugedamile toeks eaka pereliikme, lapsena märtsiküüditatud Lembit ­Mumme 34-hektarilise kinnistu majandamisel nii hoolikalt ja vastutustundega, et ta tõusis Eesti Erametsaliidu korraldataval parima metsamajandaja konkursil 11 nominendi hulgast pjedestaali kõrgeimale astmele. Koos Lembituga seisis laureaat Saarepeedis laval, kui talle tunnustus üle anti, sest temagi viskab veel metsas silma peale kasupoja tegemistele.

Konsensuslikult parim

Hindamiskomisjonis on tavakohaselt ka eelmise aasta parim metsamajandaja, seekord siis 2024. aastal konkursi võitnud Meelis Reinart Viljandimaalt Põhja-­ Sakala vallast.

Reinarti sõnade kohaselt kandideeris tänavu parima metsamajandaja tiitlile mitu peaaegu võrdset kandidaati, kelle hulgast sai Veiko Tugedam selle tiitli žürii konsensusliku otsusega. „Tugedami hooldatavas Ristiküla dendropargis ja metsas paistis eelkõige silma korrektsus kõigis tema töödes,“ mainis Reinart. „Ta teadis oma pargis iga 6 | detsember 2025 | SINU METS

Veiko Tugedam valiti tänavu parimaks metsamajandajaks žürii konsensusliku otsusega. Lisaks hoolsale metsamajandamisele hinnati kõrgelt tema panust kohalikku kogukonda. FOTO: MARK METSAÄÄR

puu elulugu ja oma metsas täpselt, kus midagi kasvab ning milliseid töid ja millises järjekorras on vaja ette võtta.“ Reinart märkis, et Tugedamile andis lisapunktid tema tegevus kohaliku kogukonna ühe eestvedajana. Igati väärt ette­võtmine on teha väike matkarada oma metsa ja propageerida selle kasutamise kaudu kohalike inimeste looduslähedust ja -hoidu.

See, kas metsaomanik on metsandusliku eriharidusega või mitte, ei oma Reinarti arvates olulist rolli tema

suhtumise, töökuse või metsamajandusliku tegevuse seisukohalt. „Küllap tuleb iseseisvalt metsameheks õppimisel-saamisel rohkem vaeva näha teooria lugemisega, kuid oma metsa majandamise ja hooldamise tulemused ei pruugi olla sugugi kehvemad,“ arutles Reinart.

Omanike hulk väheneb

Ligi 70 elanikuga Ristikülas ütleb ­Tugedam, et nii palju aastaid metsaga tegeledes on tal tekkinud arusaam, kuidas puu kasvab.

persoon „Alguses oli praktiline vajadus oma küte metsast varuda ja mingil ajal oli see ka lisasissetuleku teenimise võimalus, nüüd on metsatöödel tegu akude laadimise ja vaimselt kasvamise kohaga,“ mainis Tugedam.

Tema majandatav mets on kasvanud Peedi-Jaani talu karja- ja heinamaadele, põlismetsa on kümmekond hektarit.

Lembit Mumme vanematele kuulunud maa tagastati talle kui õigusjärglasele 1990. aastate reformidega. Majandatavat kinnistut läbib kunagise Riisselja-Ikla raudtee jaoks ehitatud tamm. Viimane rong sõitis siitkaudu 1975. aastal, kuid metsas pinnasetöid tehes on ­Tugedamile näppu hakanud süsimusti šlakikänkraid, mis pärit auruveduri katlast.

Raudteetammilt üle kraavi ehitatud sillakese tagant algab 700-meetrine matka­rada, mille Tugedam rajas loodushuvilistele. Jalgrada kulgeb kirju samblavaiba vahel tema lemmikpuude mändide all ja keerab sookailude juurest rabaservalt tagasi omapärase, nagu maad­ ligi surutud tüve ja siis taevasse tõusva krooniga männini, millel on arvatavasti olnud saja aasta jagu kasvamistahet.

Tugedam möönab, et erametsa­ omanikke jääb vähemaks, sest peale kasvab linnastunud põlvkond, kellel pole eelmisele omast emotsionaalset seost looduse ja metsaga ega ka majandamisoskusi. Aga on teisigi põhjusi, nagu maamaksu tõus, mille tagajärjel müüsid paljud erametsaomanikud kinnistud ära.

Seadused ja muutuvad reeglid on eriti eakama põlvkonna metsaomanikud nii ära ehmatanud, et nad ei julge karistuste kartuses oma metsas enam midagi teha.

Arusaamades lisab segadust ka ühis­ meedias leviv info, mis on tihti eksitav, aga nii mõnigi otsustab loobuda oma metsa majandamisest selle müügi kasuks.

Toimetab talupojatarkusega

Talupojatarkus kehtib Tugedami sõnade kohaselt endiselt, ka erametsas. „Metsamajandamiskava alusel saab metsa majandada, ametlikult raiet teostada, mis ei tähenda, et peaksid selle kava alusel kõik ära raiuma. Ise tuleb ka mõelda,“ ütleb Tugedam, kes vajaduse järgi ühildab masina- ja käsitsitöö. „Vanad metsamehed ütlevad, et mets ilma kirveta ei kasva, aga mõni tukk on selline, et ei raatsi kuidagi saagi sisse panna, las kasvab enda ja teiste rõõmuks.“ Metsamajandaja pole looduses üksi.

Ilvese- ja karujäljed on Tugedamile silma hakanud, põder käib uudistamas, mida

Parima metsamajandaja tunnustamine Saarepeedil toimunud metsamajandajate kokkutulekul. Vasakult: päevajuht Urmas Vaino, Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Meelis Matkamäe, Veiko Tugedam ja tema kasuisa Lembit Mumme.

FOTO: LIISA JÕHVIK

tehakse, hoides igaks juhuks sajameetrist vahemaad. Kobras ehitab tihedaid tamme ja kui kinnistuomanik tema inseneritöö üleujutuse vältimiseks lammutab, siis tark loom kuivaga uut ehitama ei tõtta. „Kaheksa aastat tagasi sai tehtud suur lageraie – neljal hektaril. Teisel kevadel istutasime perega sinna männi­ taimed peale, istikud ostsin metsaühistu kaudu, aga männikärsakas ja kevadine kuivus nullisid meie töö, nii et järgmisel aastal sai veel tuhandeid männi­taimi juurde istutatud, kuid tühje kohti jäi veel küll,“ seletab Tugedam. „Aga nagu öeldakse: loodus tühja kohta ei salli, ja külvas sinna ise palju kaski ning sirgumas on segamets. Praeguseid teadmisi arvestades on tulemus hea, kuna segametsad peavad teadlaste väitel kliimamuutustele paremini vastu.“ Metsa majandamine ei tähenda ainult raiumist ja istutamist, vaid ka kraavide puhastamist, metsateede korrastamist, piirisihtide lahtiraiumist. Nende tööde tegemisel on oluline planeerimine, aga kui tuleb metsakahjur sisse või lükkab torm metsa pikali, pole Tugedami kogemusele tuginedes heast planeerimisest kasu ning tuleb saega metsa minna ja päästa, mis veel päästa annab.

Panus kogukonda

Eeloleva talve miinimumeesmärk on kütte­puude tegemine, suuremaid raieid ta ei plaani.

Ringiga tagasi küla südames hoiab Tugedam jutuotsa oma kinnistule raja-

tud hektarisuuruses pargis. Hoolikalt lahti niidetud radadega pargis kasvab ligi 40 liiki puid ja põõsaid, millest teejuht pikalt pajatab. „Männid on minu istutatud, alla 30 aasta tagasi, käsikäruga tõin taimed, kraavikallaste pealt korjasin, nüüd vaatad tüve jämedust, kus on ikka visanud!

Panin võrgud ümber, et koprad neid ära ei teritaks. Nad puhastavad okaspuud närides kevadel hambaid, nagu üks loodusmees rääkis.“ Kanada kuused, juga-, lodja- ja pukspuud, euroopa ja ameerika lehised, seedermännid, sinikuusk, Surju mõisaaegse remmelga känd, millest kasvab välja pihlakas.

Ristiküla külaseltsi juhatuse liikmena on Tugedam tugenud kohalikke ettevõtmisi. Külaplatsile on ühiselt üles laotud sinna teisaldatud palkait, mida saab vajadusel kasutada kerksuskeskusena, ja püstitamisel teine, mille katuse alla mahub külasaun. Lapsed lustivad külaplatsil mänguväljakul.

Aednik Inga Kaldvee juhendamisel rajati kogukonna pärandaed, mis on pühendatud selektsionäär Heinrich ­Albert Kurmile, kes aretas oma kodukohas Risti­külas õunasorte, tegi loodusvaatlusi, juhatas puukooli.

Aasta parima metsamajandajaga räägitust jääb kõlama põhimõte, et kui alustad uue metsapõlvkonna rajamisel hooldust ja raieid teadlikult ning targasti, siis kindlustad parema ja kvaliteetsema metsamaterjali kasvu ning lõpuks ka parema tulu.

SINU METS

| detsember 2025 | 7

puuhooldus

ARBORIST – abiline puude-

põõsaste teemadel, maal ja linnas Arboriste teatakse enamasti kõhedaks võtva puude otsas turnimise oskuse järgi, kuid ronimine on selle ameti üks väike osa. Suurema osa tööst moodustab hoopis inimeste puude ja põõsaste teemal harimine, sõnab arboristiteenuseid pakkuva OÜ Vikatimees juht ja omanik Janek Pabor.

KRISTINA TRAKS, Sinu Metsa kaasautor

P

uuhooldaja ehk arboristiamet on küllaltki uus, sest nõukogude ajal selliseid ametimehi ei olnud – ohtlike puudega pidi igaüks ise hakkama saama või leidma saega osavalt toimetava naabri. „Igaüks tegi tööd nii, nagu oskas, ja võib-olla sellepärast kipuvad püsima ka vanad aegunud ja ammu juba valeks osutunud teadmised,“ ütleb Pabor. „Üldiselt on isegi maal looduse keskel elavate inimeste teadmised puudest-põõsastest sageli kesised. Nii mõnigi kord kliendi juurde jõudes soovin, et oleksin seal olnud 60 aastat tagasi – siis oleks saanud praeguse probleemini viinud vigu vältida.“ Arboristide töö käib suuresti linnades ja asulates, kus hoolt vajavad pargi­puud, ohtlikud õuepuud, kalmistud, hekid jne.

Samas aga on neil küllalt tihti asja ka maale taluaedadesse ja isegi metsa osas saab nendelt nõu ja abi. „Näiteks kui harvesterijuht ei julge lõigata maja või liinide poole viltuseid puid, siis meil on selliseks tööks masin, mis liigub roomikute abil igale poole ja ulatub 22 meetri kõrgusele. Saame igasuguse ohtliku olukorra eemaldada,“ toob Pabor näite. „Samuti on meil olemas tehnika, millega lõigata lahti tee metsa.“

Levinud mured

Räägime levinud vigadest, mida arboristid oma töös tihti näevad ja mida saaks hõlpsasti vältida. Üks tavalisemaid olukordi on selline, kus puud on istutatud liiga tihedalt. Väikese vitsakese puhul on tõepoolest päris raske ette kujutada, kui palju ruumi võiks ta vajada aastakümnete pärast, ning sellepärast tekivadki olukorrad, kus liiga lähestikku 8 | detsember 2025 | SINU METS

istutatud puudel pole kasvuks ruumi. „Kui me räägime tammest, siis üks oks võib olla kuni 5 m, teine ka – järelikult peab puude vahe olema 10 m,“ õpetab Pabor. „Sama lugu on puude hekile liiga lähedale ­istutamisega – tuleb jätta kasvamisruumi, sest muidu pole varsti korralikuks kasvamiseks ruumi enam ei puul ega hekil.“

„Õunapuude puhul saadakse veel aru, et neid on vaja regulaarselt hooldada, kuid samasugust hoolt vajavad ka kõik teised puud.“ Veel on ta märganud, et inimestele väga meeldib rajada kaherealisi hekke. „Sellel pole mõtet, sest heki keskele ei paista päike ja seal hekk ei kasva, vaid laasub. Palju mõistlikum on rajada hekk üherealise ja kitsamana,“ sõnab ekspert.

Putukad ja haigused

Mõnikord võib näha ka pilti, kus taluõuetagune kuusik on sattunud üraskirünnaku alla. „Sellisel juhul on ainult aja küsimus, kui putukad jõuavad ka maja ümber oleva kuusehekini. Abi võib olla õigeaegsest üraskipüüniste välja panemisest,“ räägib arborist. „Kui kuuse koorel on juba üraski väljalennuaugud näha, siis õigel ajal tegutsedes suudab puu veel ise üraskirünnakule vastu panna ja vaiguga augud täita. Siis hukkub ürask koore all. Aga kui puu on juba nõrgestatud ja abi jääb hiljaks, juhtub vastupidine –

puu hukkub. Emasürask tunneb näripuru ehk üraskite ründel tekkiva puru lõhna juba kuni kilomeetri, isased kuni 500 meetri kauguselt.“ Väga ohtlik ja nakkav haigus on jalaka äkksurm, mida levitavad putukad tuulega. See agressiivne seenhaigus võib täiskasvanud jalaka või künnapuu vaid aasta-paariga surmata. Kuna see haigus levib väga kergesti, tuleb linnas selle tõttu surnud puu ära vedada kinnises konteineris. „Vead nagu katkuhaiget ja pärast desinfitseerid tööriistad, et mitte nendega nakkust levitada,“ räägib ­Pabor. Ta lisab, et arboristide ühingus on arutatud, et tööriistade desinfitseerimise nõue pärast sellise puuga töötamist oleks vaja kõigile kohustuslikult sisse seada, kuid paljudel väiksematel ettevõtetel pole selleks võimekust.

Palju kurja eriti maapiirkonna aedades teevad jänesed, kitsed ja hiired, kes noortel isikutel koort närivad või oksi söövad. Klassikaline viis, kuidas nende vastu võidelda, on kasutada puudel tüve­katteid, aga on olemas ka haisupallid, mis riputatakse viljapuude külge. „Haisupall toimib kuni kolm aastat. Hiired ja jänesed ei tule enam puud närima ning omanikul ei ole vaja puud võrgu sisse mähkida,“ kirjeldab Pabor.

Puude õõnsusi ei tasu täita

Vanadel puudel on sageli õõnsused ja varem oli kombeks neid täita, näiteks segu, kivide või mõne muu materjaliga. Selline täide tuleks puuõõnsusest ­Pabori sõnul eemaldada, sest see loob puu sisse seentele soodsa elukeskkonna ja vana puu lihtsalt hävineb kiiremini.

Sageli kurdavad inimesed ka, et puude-­põõsaste istutamine ei õnnestu.

Ilus istik vindub küll mõnda aega ja siis hukkub. Pabor soovitab valida istutamisaega – seda võiks teha pigem sügisel, mil on piisavalt niiskust, aurustumist lehtedest ei toimu ning taimel on suurem võimalus kasvama minemiseks. „Istutamisel peab jälgima, et ei vigastataks puu narmasjuuri – see kehtib igas suuruses istiku puhul. Vett tuleb ka anda korralikult ja parem, kui see oleks looduslik.

puuhooldus

Arboristi Janek Pabori sõnutsi peaks Vikatimehe puuistutaja olema praegu ainus omataoline Eestis, millega saab maast välja tõsta ja uude kasvukohta ümber kolida kuni 2,5-meetrise juurepalliga puu. FOTO: KRISTINA TRAKS

Tiigivesi on kindlasti parem valik kui vesi kaevust või kraanist,“ õpetab ta. „Teisalt – üle kasta samuti ei tohiks, sest liigne vesi surub pinnasest välja hapniku, mida puujuured vajavad, ning puu ei pruugi selle pärast kasvama minna.“

Iga puu vajab hooldust

Üldiselt soovitab Pabor aeg-ajalt kutsuda arboristi oma puid üle vaatama.

Ta ütleb, et õunapuude puhul saadakse veel aru, et neid on vaja regulaarselt hooldada, kuid samasugust hoolt vajavad ka kõik teised puud. Miinimum­ programm on ära võtta ristuv, hõõrduv, katkine ja kuiv oks.

Samas võib ka iga-aastase hekipügamise jätta hoopis arboristile teha. Vikatimehel on hekkide pügamiseks võimsad tööriistad, millega näiteks 200-meetrine hekk saab hooldatud ja oksad koristatud kolme tunniga. „Me ei tee käsitööd ja hekiomanik ei pea pärast meid korraldama koristustalguid,“ ütleb Pabor.

Isegi suuri puid saab ümber istutada

Vikatimehe hoovis köidab pilku veel üks suur masin. Tegemist on puuistutajaga, mis on oma suuruselt teadaolevalt

praegu ainus omataoline Eestis. Selle masinaga saab ümber istutada suuri puid ja see laiendab oluliselt puuhooldaja tegevusampluaad.

„Kahjuks näeme endiselt ka neid töid, mis on tehtud nn saemeeste poolt ja kus tegelikult ei ole aru saadud puu tervisest ega kasvamisest.“ Masin on võimeline maa seest välja tõstma kuni 2,5-meetrise juurepalliga puu. Tema haarats ulatub kuni 80-sentimeetrise läbimõõduga koolitatud puu ümber. „Me saame ära päästa ehitustele ette jäävad puud. Koduomanik saab kolides koduaiast sentimentaalse väärtusega puud kaasa võtta.

Metsaomanik saab harvendusraie asemel müüa hoopis suuri puuistikuid ja arendajad saavad puudega haljastada sellised krundid, kus puud puuduvad,“ toob Pabor näiteid. „Puu kolimisele eelneb muidugi pikk eeltöö, sest tema

juured on vaja eelnevalt koolitada. Kui eeltöö, istutamine ja järelhooldus on korralikult tehtud, saab puu edukalt ümber kolida küll. Mujal maailmas on täiesti tavaline praktika, et ka saja-­ aastased puud istutatakse ümber.

Teadaolevalt on vanimad ümberistutatud puud olnud mitmesaja-aastased.“

Kuidas leida oskaja arborist?

Arboriste õpetatakse Luua Metsanduskoolis, kutseandjaks on Eesti Arboristide Ühing, kes korraldab kutseeksameid koostöös Luua Metsanduskooliga.

Koolis antakse arboristidele põhjalik ja praktiline ettevalmistus, mis võimaldab puule peale vaadates lugeda tema tervist ja hinnata, kuidas puu elukaar edaspidi kulgeb. Pabor soovitab endale appi kutsuda kindlasti Luua metsanduskooli läbinud kutsetunnistusega arboristi, mitte lihtsalt kellegi, kes on 15 aastat puid saaginud. „Kahjuks näeme endiselt ka neid töid, mis on tehtud nn saemeeste poolt ja kus tegelikult ei ole aru saadud puu tervisest ega kasvamisest,“ sõnab ta.

Arboristi kutsetunnistuse olemasolu ja kehtivust saab kontrollida kutse­ registrist: www.kutseregister.ee/kutsed SINU METS

| detsember 2025 | 9

metsaomanik

Minu tee METSA

Korrektne pideriba on raietöölise odavaim elukindlustus. Algaja langetaja jaoks on see ka suur uhkuseasi!

FOTO: ERAKOGU

Elupõline ajakirjanik ja toimetaja Alo Lõhmus läks Luua Metsanduskooli ning avastas, et isegi humanitaarsiidikäpast võib saada enam-vähem rahuldav raietööline.

Armastus metsa vastu kasvas samuti.

ALO LÕHMUS, ajakirjanikust metsaomanik

T

oimetajatöö ja metsakultuuri hooldamine on üllatavalt sarnased. Mõlemal juhul ootab sind ees tööpõld, mis tundub olevat täiesti umbe kasvanud: kultuuril vohavad vaarikas, toomingas, sarapuu, nõgesed ja hein, tekstis aga väänlevad sisutühjad fraasid ja stiililised libastumised, varitsevad salakavalad faktivead.

Ohates tõmbab kultuurihooldaja käima oma võsasae ja toimetaja avab arvuti. Metsakultuurist peab kord saama rõõmsalt kasvav noorendik, millest mõnedki puud jõuavad esimesse rindesse, ning tekstist peab sündima artikkel, mis paneb lugejad huviga endasse süüvima.

Kuid ettevaatust! Hilja juba, raiesmikul

10 | detsember 2025 | SINU METS

leviv reetlik kuuselõhn annab märku, et toimetaja on kogemata maha niitnud väärtusliku fakti. Ma tahtsin öelda: kultuurihooldaja on tähelepanematusest välja kärpinud istutatud kuusetaime.

Mhm. Midagi on vist sassis, teen parem pausi. Kuidas ma siia õieti sattusin?

Siidikäpp Luuale kooli

Kõik algas sellest, et mu Husqvarna saag ei läinud 2023. aasta kevad­suvel enam käima. See oli kõige odavam mudel, kodu­kasutaja saag, millega olin maakodu juures väiksemalt lõiganud ning vahel ka metsas küttepuude tegemisel osavamatel abis käinud. Nüüd oli see saag täiesti tumm.

Tähendab, tuleb osta uus saag, järeldasin juhtunust. Mõne aasta eest oli ema kirjutanud talu ja selle juurde kuuluva metsa minu nimele, nii et ma olin nüüd metsaomanik. Kui uus saag osta, siis pigem juba selline, millega ka metsas midagi teha oleks. Mõeldud-tehtud, 50-kuupsentimeetrine Stihl 261 läikis peagi mu jalge ees. Kuid... kas ma oskan sellega midagi metsas ka peale hakata?

Internet lohutas mind arvukate videotega puude langetamisel juhtuda võivatest õnnetustest, kuid seejärel kergitas ekraanile teate, et Luua Metsanduskooli metsakasvataja erialale käib kaugõppurite vastuvõtt.

Spontaanse otsuse ajel tormasin sisse­astumiskatsele. Ehkki värvun praegugi häbipunasse, tunnistades, et ei suutnud eksamiärevuses meenutada ringi pindala valemit, sain endalegi suureks üllatuseks sisse.

Olin ülikoolides õppinud ajalugu ja kirjandusteadust, olin aastakümneid töötanud ajakirjaniku ja toimetajana erinevates väljaannetes. Olin humanitaar-siidikäpp.

metsaomanik Luual aga hakkas mu ees avanema sootuks uus ja minu arvates palju ehedam maailm. Hämmastusega märkasin, kuidas talvised raagus lehtpuud, mis seni olidki mu jaoks olnud lihtsalt raagus puud, omandasid tänu õpetaja Ülle ­Kääriku tundidele tasapisi nimed. Imelik lugu: arvukad määrajad ja muud raamatud, mis puude tundmise kohta on kirjutatud või internetti üles pandud, ei asenda seda, kui keegi elus inimene sulle päriselt näitab, mida punga, koore, lehe, võrse, võra juures tähele panna.

Saetundides imetlesin, kuidas päevase õppe noorte poiste saed kuuski laasides tüvesid mööda lausa lendasid.

Kui saaksin ise pideribagi enam-vähem õigesti lõigatud, unistasin, kui minu langetatud mänd taas pidulikult rippesse jäi.

Sel talvel oli paks ja märg lumi mu talu­metsas murdnud ja vaalinud mitmeid puid. Nädalavahetustel püüdsin Luual kuuldut ja nähtut omal käel järele proovida ning lähenesin ühele päris kõrgele ladvata jäänud männile. Langetussälk korraliku sihtimisega. Külgede väljapuhastamine. Lõiketasapinna ettemärkimine. Kett ettevaatlikult külje pealt sisse, pööre, pideriba, pideriba! Nii, nüüd tasa­ pisi tahapoole, aeg on kiil sisse lüüa...

Männitüvi hakkas liikuma ja matsatas lumepilve õhku tõstes maha just selles suunas, nagu olin plaaninud. Ning mina seisin oma kõige esimese täiesti korrektse pideribaga kännu kõrval!

Töö ja kohalolu

Nüüd veetsin kuni kevadeni peaaegu kõik nädalavahetused metsas. Üks asi, mille Luua kool hästi selgeks õpetas, oli arusaam turvavarustuse vajalikkusest.

Läksin, krediitkaart näpus, ja ostsin endale turvapüksid ja -kummikud ning kiivri. Need pole edevuse atribuudid, nagu ma veel aastakene tagasi oleksin arvanud. Meile näidati Luual puuga pähe saanute kiivreid, näidati kiivrit, kuhu on sisse lennanud võsasae ketas. Sisselõikejälgi turvapükstes nägime isegi.

Füüsiline töö metsaõhus võttis keha valusaks, aga tegi hinge kummaliselt kindlaks. Nüüd tean, miks.

Minu arvates on võimalik kusagil kohal olla ainult tööd tehes. Olen märganud, et metsas töötades tekib umbes poole tunni jooksul iseäralik kohalolutunne: hakkan nägema detaile, märkama ümberkaudsete puude omadusi, tajuma selle metsakoha loomust ja struktuuri.

Ladvata mändi märkab mööda jaluta-

deski, aga alles siis, kui asun selle männi kallal tööle, torkab mulle silma ka läheduses kasvav selgelt alla jäänud kask või avastan üraskist kõnelevad vaigu­piisad veidi eemal kasvaval kuusel. Niisama tegevusetult võib istuda ja imetleda, aga sellist tähelepanelikkust ei teki.

Unistus metsalasteaiast

Üks tuttav vanade majade restaureerimisega tegeleja rääkis sarnase loo: kui kolid tühja korterisse, ära planeeri kohe esimese hooga, kuhu panna voodi, kuhu riiul. Võta seal ette mõni väiksem töö, näiteks eelmise omaniku tapeedi mahakraapimine seintelt. Alles selle käigus jõuad sinna korterisse päriselt kohale, hakkad märkama, kuidas akendest valgus langeb, kuidas õuest hääled kostavad, ja saad mööbli õigesti asetada.

Tekstide puhul olen märganud, et täiuslik kohalolu tekib neid ümber kirjutades, see on justkui süvalugemine. Ümber kirjutades näed tekstis asju, mida isegi tähelepanelikul tavalugemisel üldse tähele ei pannud. Tee tööd ja näe vaeva, siis tekib ka hingele nii vajalik kohaolu...

Olen pärast Luua lõpetamist teinud omal käel mitmeid erinevaid metsatöid: istutanud, tricotanud, kultuuri hooldanud ja võsa lõiganud. Lageraiet oma metsas teha pole ma siiski veel raatsinud, ehkki metsanduslikult pisut juba harituna näen selgelt lageraie vajadust mitmes eraldises just metsa tervise seisukohalt. Selleks, et ka järeltulevaid põlvi rõõmustaks kord mühav palgimets, tuleks praegu rajada mõni metsalasteaed. Aga ma mõistan suure­

Esimene tutvus võsasaega Luua Metsanduskooli raietunnis. FOTO: ERAKOGU

päraselt erametsaomanike helli tundeid oma metsa suhtes. Seda valusam on vahel lugeda ebaõiglaseid lahmimisi nende aadressil.

Sel sügisel leidsin kuuri alt oma vana Husqvarna sae ja proovisin teda nalja pärast käivitada. Saag pistis mürisema juba kolmandal tõmbel. Nähtavasti oli mõne aasta tagune streik lihtsalt Husqu hästi planeeritud kavalus mu metsakooli saatmiseks. Nüüd võib ta rahul olla: ma olen omadega metsas, olen kohal.

Alo Lõhmusest saab Eesti Metsa peatoimetaja Järgmisest aastast hakkab Eesti Metsaseltsi eestvedamisel taas ilmuma ­metsandusajakiri Eesti Mets, mille peatoimetajana asub tööle Alo Lõhmus. „Kui kuulsime, et metsandussektorile nii oluline väljaanne lõpetab ilmumise, otsustasime seljad kokku panna ja jätkata ajakirja väljaandmist Eesti Metsaseltsi poolt. Ajakiri on olnud metsandusliku mälu kandjaks läbi aastakümnete ja väärib enamat kui lihtsalt kadumist ajalukku,” ütles Eesti Metsaseltsi juhatuse aseesimees Jaanus Aun. Lõhmus valiti ajakirja peatoimetajaks konkursi kaudu. Lõhmuse sõnul on metsandus unikaalne valdkond, kus põimuvad nii loodusväärtused kui ka majanduslik vastutus: „Heaperemehelik metsamajandamine pole vastuolus metsa kui elukeskkonna hoidmisega. See tõde on metsanduse kajastamisel mõnikord kaotsi läinud, kuid Eesti Mets kavatseb näidata, kuidas vastutustundlik ja teadlik tegutsemine võib metsale olla õnnistuseks, mitte ohuks,“ märkis ta.

Väärika ajalooga väljaanne ilmub neli korda aastas, tuues lugejateni teadmisi, arutelusid ja lugusid Eesti metsadest, metsaomanikest ning metsandusest laiemalt.

SINU METS

| detsember 2025 | 11

intervjuu

VIIO AITSAM: ülekohtune

kriitika metsanduse suhtes riivab Viio Aitsam (70) on ajakirjanik, kelle nimi on aastakümneid olnud tihedalt seotud Eesti metsanduse ja loodusega ning ka Raplamaa ajakirjanduse arenguga.

Tema töö keskmes on alati olnud metsandus. Aastatel 2007–2022 toimetas ta – paari lühema pausiga – ka õppelehte Sinu Mets.

MARI KARTAU,

vabakutseline ajakirjanik

V

iio on olnud mitme erametsandusliku raamatu ja trükise koostaja, sealhulgas „Erametsa­keskus 1999–2009“, „Eesti Erametsaliit“, „Mets ei kasva hooleta“, „Metsaomaniku käsi­ raamat“ ja mitmed erametsanduse aasta­raamatud.

2025. aastal pälvis Viio Aitsam Eesti Erametsaliidu tänumärgi tunnustusena tema panuse eest erametsanduse kroonikuna.

Kust sai alguse sinu metsandushuvi?

Olen ajakirjanik alates 1979. aastast.

Tollal jagati toimetustes teemad inimeste vahel ära. Sain muu hulgas looduse ja metsanduse. Metsateadmised olid siis nagu kõigil nendel, kes maal metskonna lähedal üles kasvanud.

Kirjutajana tuli palju ise juurde õppida.

Oma kõige tähtsamaks metsandusõpetajaks pean Jüri Ehrpaisi, kes oli tollal Rapla metsamajandi peametsaülem.

Laiemalt võttes on mind õpetanud kõik metsamehed ja -naised, kellega olen ajakirjanikuna kokku puutunud.

Diplomi järgi olen ajakirjanikuks spetsialiseerunud eesti filoloog, lõpetasin ülikooli kaugõppes, kui juba Rapla rajooni lehes töötasin. Metsateemad jäid külge ka pärast seda – nii uues ajalehes Nädaline, mille Raplamaal 1990. aastate 12 | detsember 2025 | SINU METS

Viio Aitsam on Sinu Metsa nägu kujundanud suurema osa õppelehe ilmumise ajast.

Olulist rolli mängis „Metsaelu“ rubriik, milles ilmusid artikliseeriad Eesti metsa mullaelustikust, limustest, putukatest ja teistest.

FOTO: KERTU KEKK-REINHOLD

algul sünnitasime, kui ka Maalehe toimetuses, kuhu läksin 1998.

Kuidas sündis Sinu Mets?

Päris algust ei tea, sest Maalehe kätte jõudis Sinu Mets alates viiendast numbrist 2007. aastal. Esimesed neli numbrit ilmusid ajalehena vahemikus 2003–2006, tegija oli MTÜ Tähevalgus.

Sinu Metsa väljaandja oli SA Erametsa­keskus, kes tellis kokkupanemist ja levitamist KIK-i raha toel. Mina olin pool aega toimetaja Maalehe töötajana ja teise poole eraettevõtjana, siis koostöös Postimehega.

Kuigi viies number, tuli Sinu Metsa siiski ka „sünnitada“, sest ajaleht oli vaja muuta ajakirjaks, välja mõelda rubriigid jne. Toimetamine oli samuti teistsugune. Metsalehes valisin teemasid ise ja

olin sageli kirjutaja. Sinu Metsas käis numbrite esmane planeerimine kolleegiumis, kuhu kuulusid Erametsakeskuse, erametsaliidu, jahimeeste, keskkonnaministeeriumi ja maaülikooli esindajad, ning autoreiks olid oma ala asjatundjad – ikkagi õppeleht.

Parim aeg oli siis, kui Erametsakeskus suurendas Sinu Metsa mahtu ja sai hakata tellima põhjalikumaid tekste. Meil olid pikka aega „Metsaomaniku“, „Jahi­ mehe“, „Ametliku info“ ja „Metsaelu“ rubriik. Eriti viimasega uhkustan ka tagantjärele.

Mis rubriik see selline oli?

Kõik nõuavad metsaomanikult, et hoia seda ja kaitse teist, aga põhjalikumat infot enamasti ei saa. Kuidas ökosüsteem toimib, mis taimedest me räägime, kui-

intervjuu das need välja näevad, kus need täpselt võivad kasvada, et silm neid märkaks?

Samamoodi muude liikidega.

Kunagi keskkonnainimestega sellest rääkisime ja siis öeldi, et pole mõtet eraldi materjale koostada, sest internetis on kõik olemas. Aga katsu otsida internetist just Eesti metsalooduse liike. „Metsaelu“ rubriigis üritasin tühikut täita. Näiteks ilmus seal terve seeria Eesti metsa mullaelustikust, limustest, putukatest jne. Sellised unikaalsed materjalid, mida mitte kusagilt mujalt ei leia.

Kuidas sündis Maalehe Metsaleht ja mismoodi näed selle muutumist ajas?

Algidee tuli reklaamiosakonnast, aga sisusse nad ei sekkunud. Esiotsa tegime üksikuid metsalehekülgi. Erileht, mida toimetasin 2014. aasta suveni, hakkas ilmuma 2000. aasta märtsis.

Tol ajal teistel ajalehtedel veel metsa­ lisasid polnud. Seadsime eesmärgiks koondada Metsalehte võimalikult palju metsainfot, et lugeja saaks ülevaate, mis Eesti metsanduses toimub. Üritasin tasakaalu hoida, et riigimetsauudiste kõrval kostaks ka erametsaomaniku hääl, saaks teada, kusmaal metsatööstus omadega on ja mida looduskaitsjad teevad. Nüüdseks on palju muutunud – metsainfot on paljudes kanalites, kuid tasakaal on mitmes mõttes uppis.

Mu õnn ja õnnetus on, et olen metsandust saanud nõukaajast peale lähedalt jälgida. Olen näinud toonaseid metskondi, metsavahte, majandimetsi, aga ka riigimetsa ümberkorralduste valusid, erametsaomanike sündi ja kasvamist. Õnn on see, et mulle meeldibki teemat, millega tegelen, põhjalikult tunda. Õnnetus aga see, et kui niimoodi metsandusest läbiimbununa kuuled, kuidas keegi jälle laia lauaga metsandust peksab, oleks nagu ise pihta saanud. Ülekohut

metsanduse suhtes on praegu palju ja metsast kirjutavaid tegevajakirjanikke ei kadesta.

Mida ise arvad metsasõjast?

Õiglane kriitika viib edasi, ülekohtune kasvatab konflikti. Kui hiljuti saatsid linnu­mehed välja pesitsusrahu pressiteate, vaatasin võrdluseks, mida Soome linnukaitsjad räägivad. Seal ei karata metsameestele nelja jalaga selga, et tapate linnupojad ära. Kui räägitakse lindude arvukuse vähenemisest, esitatakse probleem koos taustaga ehk sellega, mis kõik mõjutajad on – põllumajandus, kogu inimtegevus, kõrghooned, trassid, kliima soojenemine, kisklus, võõrliigid...

Et toimida õigesti, pead mõistma laiemat pilti. Käsk ja keeld ju mõista ei aita.

Meil on kõiges süüdi metsamehed.

Kedagi justkui ei huvitagi enam, kuivõrd süüdistused ka tõele vastavad. Otsisin keskkonnaportaali metsainfost, kust ornitoloogid võtsid pesitsusaegse raie hektarid, millele arvutasid peale hukkunud linnupoegade arvu. No ei ole seal reaalaja raie hektareid.

Kui elaksime normaalses ühis­ konnas, peaks olema võimalik sõda leevendada, selgitades liiglinnastunud rahvale rohkem metsanduse sisu. Ka seda, kui erinevad meie metsaomanikud on või kui tähtis tegevusvaldkond metsandus maapiirkondade jaoks on. Kord uurisin ekstra kolmes vallas metsaga seotud ettevõtlust. On hulk mikroettevõtjaid, näiteks küttepuude tootjaid, puidukäsitöölisi ja teisi, keda nende väiksuse tõttu riigi ettevõtlusstatistika ei arvesta. Linnainimene ei teagi, et nad olemas on.

Kahjuks on meil metsanduslik avalik inforuum tasakaalust väljas. Kui sa ei kiru metsaraiet, vaid püüad tegelikkust seletada, oled metsatöösturi hääletoru.

See on ebanormaalne olukord. Mina ei tea, kuidas seda muuta.

O: E R L E N D ŠT FOT AU

B

Viio märkab detaile

KERTU KEKK-REINHOLD Eesti Erametsaliidu arendusnõunik

Mul on olnud rõõm erametsanduses töötades Viioga erinevates rollides korduvalt kokku puutuda. Eriti hindan ühte suve, kui sõitsime metsamajandajate konkursi hindamiskomisjoni liikmetena koos Eestile tiiru peale ja tublide metsaomanike tegemiste kõrval said läbi arutatud ka paljud muud maailma teemad.

Viio on eeskujuks, kuidas väärtustada hetkes olemist ja pisidetailide märkamist. Ikka

Mul on küll selle kohta üks hüpotees, mis toetub Uku Masingu aruteludele keelest ja meelest. Masing võrdleb indogermaani ja soomeugri keeli. Esimesse rühma kuulub näiteks inglise, teise näiteks eesti keel. Keel ja meel on seotud. Mina väidan, et oleme liialt libisenud ingliskeelse maailma meeleruumi ja hakanud omaks võtma asju, mis meile loomuomased pole.

Indogermaanlasele on omane kogu maailm hierarhiliselt ära kastistada, kuna ta keeles on olemas mees-, naisja kesksugu. Ta elab tuleviku nimel, kuna ta keeles on olemas tulevikuvorm, ta on võitleja ja vallutaja. Soomeugrilasele on – samamoodi keelest lähtudes – inimene samaväärne kõigi ja kõige muuga, ta elab olevikus ja vallutamise asemel eelistab põhimõtet „ela ise ja lase teistel elada“.

Mulle tundub, et eestlased on hakanud ka kogu ilma kastidesse jagama – on head ja pahad, mustad ja valged, tähtsad ja vähetähtsad... Ühiskonna asjadest rääkides pead olema kellegi poolt või vastu ja justkui ei ole enam pinda, kus kiretult asju vaadelda.

Looduse elurikkusest tehakse palju suuri sõnu, aga näiteks putukate puhul, kes on viimasel ajal mu erihuviks, on jälle võimendunud komme jaotada nad kasulikeks ja kahjulikeks. Viimaseid võib igaüks tappa nii nagu tahab ja keegi ei kirjuta pressiteateid nende kaitseks.

Miks sind huvitavad just putukad?

Liikumisruum on muutunud. Kunagi olin 12 aastat jutti igal vabal hetkel põtru pildistamas, kaugeimad pildistamisobjektid olid kotikud Kamtšatka taga Beringi saarel. Nüüd pildistan neid sadu ja sadu väikeseid elukaid, kes elavad oma aias.

Väga põnev seltskond! Üritan maailmale näidata, kui palju liike elab vaid poolehektarilisel maalapil inimese külje all.

leiab ta mingi teistmoodi nurga, kuidas mõnele teemale läheneda, või huvitava nüansi, millele keskenduda. Ja tänapäeva kiires maailmas on eriti hinnaline tema oskus ja tahe süveneda.

Olgu siis teemaks võililleliigid, mesilased või Eestis elavad teeteod. Ning seal kõrval on alatihti ikka mõte, kuidas teistele ka huvitavaid teadmisi edasi anda.

Metsaomanike teadmiste edendamisse on Viio panus olnud märkimisväärne. Eriti väärtuslik on aga tema tehtud töö metsaomanike ühistegevuse kujunemisloo talletajana.

SINU METS

| detsember 2025 | 13

metsaühistu

Ühinenud Metsaomanike liikmeks olemine on mitmes mõttes kasulik Ühinenud Metsaomanikud on Eesti üks suuremaid metsaühistuid. Märkamatult oleme saanud juba 13-aastaseks ja meil on ligi 1300 liiget. Kuna liikmetele kuulub üle veerandi Eesti erametsamaast, siis tegutseme üle Eesti.

KADRI-AIJA VIIK,

MTÜ Ühinenud Metsaomanikud juht

Ü

hinenud Metsaomanikud on sündinud nelja väikese piirkondliku metsaühistu – Kikepera, Sakala, Eestimaa Metsaomanikud ning Saarde Erametsaühing – liitumisel, kuna omaette tegutsedes sai üsna ruttu selgeks, et jätkusuutliku tegevuse jaoks on vaja mahtu ning see tähendab nii metsaomanikke kui ka metsaühistu meeskonda.

Praegu on meie tiim kümneliikmeline ja metsaühistu peamised tegevusalad on metsade majandamine, uuendamine, jahindus, toetuste vahendamine ja säästliku metsamajandamise FSC grupi­ sertifikaadi haldamine.

Jahinduslepingute sõlmimine

Jahindus on valdkond, mis eristab meid teistest metsaühistutest. Esindame maaomanikke maade jahindusliku kasutamise lepingute sõlmimisel. Esimesed suuremad maaomanikke ühte lepingusse koondavad lepingud sõlmiti jahimeestega juba üle kümne aasta tagasi.

2013. aasta jahiseadusega loodi alus selleks, et jahiseltsid ja maaomanikud sõlmiksid lepingulised suhted. Lepingud sätestavad, millistel tingimustel maaomaniku maa peal jahti peetakse. Lepingu üheks osaks peaks olema ka see, kuidas konkreetsel maal jahiulukite tekitatavat kahju ennetatakse ja tekkinud kahju kompenseeritakse. See on paindlik võimalus esitada omapoolsed tingimused maa kasutamiseks jahipiirkonna kasutajale. Siin tuligi meie metsa­ühistu oma liikmetele appi, pakkudes jahindus14 | detsember 2025 | SINU METS

Metsaühistu liikmed hiljutisel õppepäeval Järvselja ürgmetsas. FOTO: ERAKOGU

liku esindamise teenust. Ühiste lepingutega hoiame kokku nii metsaomanike kui ka jahiseltside aega, sest üle Eesti sõlmitakse lepinguid ühesuguse vormi alusel. Metsaühistu leping kaitseb maaomanike huve ja tänavu sai lepingu vorm ka Eesti jahimeeste esindusorganisatsiooni kooskõlastuse.

Praeguseks kuulub meie FSC grupisertifikaadi alla juba 90 erametsaomanikku. Liitujate arvu kasv peegeldab metsaomanike teadlikkuse suurenemist ning nende soovi järgida ühtseid ja läbipaistvaid majandamispraktikaid.

FSC grupisertifikaat

Ühistu suurim tegevusala on mõistagi igapäevaste metsamajanduslike tööde tegemine, mille eest hoolitseb kolm metsameistrit. Metsatööd on läbi aja olnud sarnased, küll aga on aastate jooksul toimunud väga suur tehnoloogiline areng, mis teeb igapäevatööd lihtsamaks. Suured Exceli tabelid on asendunud erinevate programmidega, lankide märkimisel on kasutada kõikvõimalikud aluskaardid ja GPS-vahendid.

Puidumüük on muutunud paberivabaks ja mitmetes eksemplarides käsitsi veoselehtede täitmine jäänud minevikku.

Tunneme, et oleme saavutanud stabiilsuse. Aasta-aastalt üles töötatud tihumeetrite arv ja teenindatud metsa­ omanike arv on jäänud sarnaseks. Viimase viie aasta jooksul oleme oma liikmetele tarninud metsauuenduseks umbes 3,5 miljonit taime.

Olles ise metsakasvatajad ja töötades enda metsades, oleme elu jooksul järele proovinud palju viise, kuidas asjad metsas ei toimi. Jagame seda teadmist hea meelega ka metsaomanikega, samas hinnates kõrgelt metsaomanike soovi ja õigust teha ka valesid otsuseid.

Teine eristuv teema on FSC grupisertifikaadi haldamine. Väikesed erametsaomanikud, kes majandavad oma metsi vastutustundlikult ja läbimõeldult, on üha enam otsustanud liituda grupisertifikaadiga, et kinnitada oma tegevuse vastavust rahvusvaheliselt tunnustatud kestliku metsamajandamise põhimõtetele.

Mis on metsaühistu?

Metsaühistu on metsaomaniku esimene partner metsa majandamisel. See on piirkondlike ja ühiste huvidega metsaomanikke koondav organisatsioon, kus pakutakse metsanduslikku nõustamist ning erinevaid metsamajanduslikke teenuseid.

Metsaühistu põhikirjakohane tegevus on metsa majandamine ja selle liikmed on füüsilised ning eraõiguslikud juriidilised isikud, kellel on metsamaa.

Eestis tegutseb kokku ligi kolmkümmend metsaühistut.

Igapäevane metsamajandamine

metsaühistu

Valgamaa metsaühistu edasine kasv sõltub naabritest Valgamaa Erametsaühing asutati 2003. aastal seitsme metsaomaniku initsiatiivil. Esmalt oli ühistegemine paljuski õhinapõhine ja püüti saavutada mingitki massiefekti puidu turustamise valdkonnas. Vaikselt arenedes hakkas riigile tunduma, et ühistud võiksid olla ka partnerid.

ATSO ADSON, Valgamaa metsaühistu juhatuse liige

Ü

histute baasil arendati välja metsa­omanike tugi- ja toetusstruktuur. 2005. aastal liitus ühistu tegemistega Helju Leosk, kelle ametinimetuseks sai tugiisik. Seda mõistet küll enam ei kasutata, aga sisult olid tegemised läbi aegade sarnased: väikeomanike aitamine, nõustamine, õppepäevade korraldamine, metsanduspoliitika kujundamine jpm.

Partner omanikule ja kogukonnale

Helju võttis enda kanda tänuväärse rolli arendada Valgamaal koolimetsandust.

Igal aastal korraldas ta metsaomanike metsades koolilastele istutuspäevi ja metsa jõudsid kümned tuhanded puuhakatised. Sajad lapsed on aastate jooksul käe valgeks (roheliseks) saanud ja istutanud oma puud. Kahjuks on hetkel toimunud käega katsutava loodusharidusliku mõtteviisi taandumine ja enam ei toetata ühistute rolli laste koolitajatena. Nutiajastu on surunud labida ja istutusämbri tagaplaanile ning tulevikupõlvkonnad hakkavad arvama, et mets on justkui iseeneslik ja loomulik visuaal. Ühistu roll on olnud omanikeni tuua kõikvõimalikud toetusmeetmed. Oleme aidanud soetada erinevat metsatehnikat: võsalõikajaid, kõrglaasijaid, mootorsaage, väljaveokärusid. Lisaks õnnestus ühistul soetada ka kaks halumasinat, mis olid mõeldud omanikele mõõduka tasu eest kasutamiseks. Nüüdseks on need masinad amortiseerunud, kuid elavad oma enampakkumisjärgset elu ühistu liikmete juures edasi. Liikmetel jäi aga hing kripeldama ja eelmisel aastal soetati taas uus halumasin. Seda saavad kasutada eeskätt ühistu liikmed, aga kallima tasu eest ka mitteliikmed.

Valgamaa metsaühistu raudvara Helju Leosk on piirkonnas tuntud kui pikaaegne koolimetsanduse arendaja.

Kohalikele koolilastele oli Helju istutuspäevadel osalemine justkui preemia hea käitumise ja õppeedukuse eest. FOTO: ANNIKI LEPPIK

Aastatega kasvas nii ühistu liikmeskond kui ka metsaomanikele suunatud teenuste hulk ning 2012. aastal liitusin ühistuga mina. Helju suunava ja toetava sõnaga asusime ühiselt edasisi plaane ja võetud kohustusi ellu viima. Oli tarvis süstematiseerida metsaomanike puiduturustus ja raiete korraldamine, enampakkumiste elluviimine, metsade sertifitseerimine, taimede hankimine, istutus- ja hooldustööde korraldamine. Ühistu raudvara Helju siirdus käesolevast aastast pensionile, aga kuulub endiselt juhatusse ja jälgib hoolega kõiki tegemisi. Ühistu personali hulgas on aga endiselt teisigi tegusaid metsa­ spetsialiste.

Metsaühistute ühistegevus

Erametsandussektori ühtsemaks muutmise tulemusena nimetati 2016. aastal Valgamaa Erametsaühing ümber metsa­ühistuks. Sarnaselt paljude teiste metsaühistutega kuulume sellest ajast

ühtse Metsaühistu brändi peresse, tänu millele on ühtlustunud ühistu pakutavate teenuste kvaliteet.

Parim näide ühtsest koostööst oli 2016. aasta juulitormi tagajärgede likvideerimine. Valgamaal oleks olnud justkui kogu Eesti harvesteride ja väljavedajate kokkutulek. Oli väga palju halbade asja­ olude kokkulangevusi: soe suvi, palju riknevat ja raiutavat puitu, saeveskite puhkus, madalad hinnad. Õnneks saime ühistuteüleselt töid ja mahte planeerida selliselt, et piirkonnad, kus torm kurja ei teinud, vähendasid oma tegemisi ja saatsid abiväge ning tehnikat Valgamaale appi. Sel aastal raiusime rekordilise 33 000 tihumeetrit puitu. Kõigele sellele järgnes ka kahjustatud alade taasmetsastamise korraldamine. 185 000 taime tuli toimetada metsaomanike metsadesse. Ei saa salata, et häda liidab, ja kuulus torm tõi ühistusse palju uusi liikmeid.

Liikmeks olemine avas metsaomanikele tee oluliste toetuste juurde, mis vastasel juhul jääks üksikisikul saamata. Just selliste mastaapsete korraldamiste tarvis ongi ühistu kindel partner.

Edasised kasvuraskused

Praeguseks on ühistu liikmeskond kasvanud 600 liikmeni ja hoogne kasv on kahjuks peatunud. Riigi tervikut vaadates on see aga juba vähe, sest suuremad ühistud koondavad 1500 ja enamgi liiget. On toimunud mõningaid ühistute ühinemisi ja see jätkub nii ka tulevikus.

Valgamaal pole oma asukoha tõttu kahjuks palju valikuid ja meie võimalus tulevikus kasvada on kõige tõenäolisemalt liitumise teel, sest liikmete orgaaniline kasv on väga visa. Jääb mulje, et kõik omanikud on justkui enda koha leidnud, aga kui statistikat lugeda, siis on mitteliitunud metsaomanikke veel tuhandeid. Ühistu jätkusuutlikkuse tagamiseks on aga liikmeskonna suurenemine oluline.

Kaunis pruut Võrumaa metsaühistu on igati ahvatlev, aga seadusest tulenevalt tuleb saada nii peiu kui ka pruudi nõusolek ning kurameerimiseks on vaja ka aega ja tahtmist.

SINU METS

| detsember 2025 | 15

poliitika

Olulisem planeeritav muudatus on majandusmetsade ja looduskaitsealade protsentuaalse suhte määratlemine seaduse tasandil. FOTO: ANNIE SPRATT

Ministeerium plaanib muudatusi nii metsaseaduses kui ka looduskaitseseaduses Kliimaministeerium kogus novembris tagasisidet metsaseaduse ja looduskaitseseaduse planeeritavatele muudatustele. Valitsusele loodetakse eelnõu esitada tuleva aasta veebruaris.

ANNIKI LEPPIK,

Sinu Metsa toimetaja

M

etsaseaduse muutmise eelnõu näeb ette, et vähemalt 70% ­Eesti metsamaast peab olema majandusmetsana majandatav. See peaks andma metsaomanikele ja puidutööstusele kindluse, et nad võivad arvestada ressursiga pikemas perspektiivis.

Natura elupaikade raiekeeld

Samuti tagab 70% põhimõte, et olemasolevad kaitsealad jäävad püsima.

Metsaomanikud on küll toetanud riigi soovi majandusmetsa osakaal seaduse tasandil fikseerida, ent oluliseks peetakse piirangutega alade kokkuleppimist seaduse tasandil. Eelnõus pole näiteks arvesse võetud rohevõrgustiku alasid, kus piirangud on kehtestanud kohalik omavalitsus. Leitakse, et tuleb hinnata kõigi piirangute koondmõju ja tagada metsaomanikele õiglased hüvitised.

Metsaomanikke mõjutab oluliselt ka kavatsus keelata Natura ala metsaelu16 | detsember 2025 | SINU METS

paikades metsaraie, et kaoks vajadus teha metsaelupaikades metsateatisele Natura hindamine. Ministeeriumi väitel vähendab see bürokraatiat, kuna hindamise tulemus on tõenäoliselt niikuinii raiekeeld. Keskkonnaamet peatas Natura piiranguvööndis asuvates metsaelupaikades raied juba 2022. aastal ja see puudutas enam kui 12 000 hektarit eramaid. Ajutine keelt kehtib tänaseni.

Muudatustega soovitakse seadustada istandikud ja luua selged reeglid, kuidas neid rajada, majandada ning metsaregistrisse kanda. Plaanitakse kaotada metsateatise esitamise kohustus harvendusraiete tegemiseks väljaspool kaitsealasid. Harvendusraie lõpetamisel tuleb metsaregistris registreerida tööde lõpetamine. Tööde lõpetamisest teavitamine laieneb tulevikus ka nendele raieliikidele, mille puhul säilib metsateatise esitamise kohustus.

Vähendatakse ka raielangi pindala maksimaalset suurust seitsmelt hektarilt viiele ning muudetakse säilikpuude jätmise korda. Oluliselt tõusevad juriidilistele isikutele rikkumiste eest määratavad trahvid, mida põhjendatakse sissetulekute ja elukalliduse tõusuga. Trahvimäärad suurenevad enam kui 30 korda, mida erametsaomanike esindusorganisatsioon peab ebaproportsionaalseks ning nimetab plaani metsandussektori stabiilsust ja investeerimiskindlust ohustavaks.

Omanikud võõrliike tõrjuma

Ohtlike võõrliikide tõrje soovitakse edaspidi panna maaomaniku kohustuseks. Avalikult on enim räägitud karuputke tõrjest, mida on seni ka eramaal teinud keskkonnaamet. Mürgise karuputke tõrje eeldab erioskusi ja -vahendeid ning omanike keskliidu juhatuse esimees Andry Kass on selle hinnanud üle jõu käivaks ja ebarealistlikuks.

Kõigi planeeritavate seaduse­ muudatustega saab tutvuda kliimaministeeriumi kodulehel elurikkuse ja keskkonnakaitse menüüs. Ministeerium tegeleb hetkel huvirühmadelt laekunud ettepanekute analüüsimise ja võimalike paranduste tegemisega, valitsusele soovitakse eelnõu esitada tuleva aasta veebruaris.

Rubriiki sisustab Luua Metsanduskool

metsahariduse kompass

Luua Metsanduskool arendab metsandusharidust Aafrikas Tegemist on Aafrika piirkondadega, kus metsade roll ühiskonnas kasvab, kuid haridussüsteem vajab süsteemseid lahendusi, et valmistada ette oskustöölisi, kes vastaksid tänastele ja homsetele vajadustele.

KAIRIT PRITS,

Luua Metsanduskooli turundus- ja kommunikatsioonijuht

L

uua panus projekti on selge: jagada teadmisi sellest, kuidas siduda õppekava praktilise metsanduse ja tööandjate ootustega.

Projekti kaudu panustab Luua Metsanduskool sellesse, et Aafrika koolides kasvaks uus põlvkond uutmoodi mõtlevaid metsandusspetsialiste – inimesi, kes oskavad metsi majandada praktiliste kogemuste ja tugevate baasteadmiste najal, mõistes ka tänapäevaseid trende ja metsade kestlikkuse vajadust.

Tansaania metsanduse väljakutsed

Oktoobris osales Luua esindus Tansaania partnerkoolis toimunud kohtumisel.

Tansaania on nagu Eestigi ligikaudu 50% ulatuses metsaga kaetud, kuid mets kasvab seal teistsugustes tingimustes kui meil. Vihmaperiood kestab vaid ühe kuu ja suurem osa aastast on kuiv. Vesi on kogu metsanduse võtmeküsimus – kui Eestis muretsetakse liigse niiskuse pärast, siis Tansaanias on metsakasvatuses probleemiks pigem veenappus.

Piirkond, kus metsanduskoolid tegutsevad, asub Kilimanjaro mäe jalamil.

Sealne mikrokliima on võrreldes ümbritseva savanniga niiskem, pinnas viljakam ning see muudab metsamajanduse jätkusuutlikumaks. Ka puud kasvavad seetõttu kiiresti: raieküpsus saabub sõltuvalt puuliigist ja kasvukohast 20–25 aastaga.

Tansaanias on levinud põllumajandusmetsandus (agroforestry), mille puhul kasvatatakse samal maatükil korraga puid ja põllukultuure. Puiduridade vahel küntakse, külvatakse ja koristatakse saaki, et saada ühelt maalt samal ajal nii puitu kui ka toidukultuure. Samuti on puud põllutöödel varjuks otsese päikese eest – roll, mis kuumas kliimas on ääretult oluline.

Levinumad puuliigid on erinevad männid, tiikpuu ja mitmed eukalüptiliigid.

Kohaliku puidutööstuse selgrooks on arvukad väikesed ettevõtted: saekaatrid, mööblitöökojad, puidust käsitöö ja tarbeesemete valmistajad. Metsarohkus ja liikide kiire kasv koos majandusliku väärtuse tõusuga suurendavad vajadust pädeva tööjõu järele.

Tööandjate vajadustele vastavad oskused

Projektis „SUSFOR“ alustati õppekava­ arendust Aafrika metsanduskoolides samamoodi, nagu Eestis harjutud – esmalt tööandjate vajaduste väljaselgitamisest.

Partnerkoolid kaardistasid oma piirkonna metsandussektori ettevõtted, tegid nende esindajatega intervjuusid ja koostasid küsimustiku, et välja selgitada, milliseid oskusi ja teadmisi lõpetajatelt oodatakse.

Töö Tansaanias kulges DACUM-­ metoodika järgi: käärisime käised üles, valisime ühe keskse metsanduse tööülesande, võtsime selle koostöös partneritega juppideks, kirjeldasime lahti kõik vajalikud isikuomadused, kompetentsid, oskused, teadmised, töövõtted ja vahendid ning alles siis „tõlkisime“ selle tagasi akadeemilisse õppekava keelde.

Lisaks tegime PESTEC-analüüsi, mis aitab hinnata, kas õppekava vastab tulevikutrendidele, nt millist mõju avaldavad poliitilised otsused, tehnoloogia areng, kliima, kultuurilised muutused ja majandus. Siin on haridusel suunanäitaja roll. Kool peab erinevatest infokildudest suutma luua tervikpildi: millised oskused vajavad tugevdamist, millised ametid muutuvad ning milliseid töövõtteid tulevikus enam üldse ei kasutata.

Kool aitab ka tööandjatel mõelda pikema vaatega, tuues aruteludesse nii teaduspõhised suunad, tehnoloogilised uuendused kui ka metsanduse põhimõtted.

„SUSFOR-i“ projektimeeskond Rau metsa­kaitsealal – linnalähedases loodusliku pinnaveega metsas, kus kasvavad mitmed vanad ja suured puud.

Luua Metsanduskooli „SUSFOR-i“ projektijuht Alvar tutvustas töögrupis Tansaania metsanduskoolile Eesti metsanduse õppekavu ja koostöövõimalusi tööandjatega.

FOTOD: LUUA METSANDUSKOOL

Luua Metsanduskool on läbi aastate investeerinud uuendusmeelsesse õpetamisse, haridustehnoloogiasse ja praktiliste oskuste tugevdamisse. Meie õppekavaarenduse mudel ja koostöö tööandjatega on lisaks Aafrikale äratanud huvi isegi Põhjamaades – Soome ja Norra metsanduskoolid tunnevad üha enam huvi Luua metoodikate ja digilahenduste vastu. See näitab, et Eesti kutseharidus on jõudnud tasemele, kus meie kogemus pakub väärtust ka palju kaugemal.

SINU METS

| detsember 2025 | 17

loodus

Mets algab sosinast –

hariliku haava lugu Harilik haab (Populus tremula) on Eesti metsades üks levinumaid lehtpuid. Teda kohtab salumetsades, lodudes, luhtadel, metsaservades, raiesmikel, endistel puisniitudel ja maha jäetud põllulappidel.

IVAR SIBUL, Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor

H

aab kasvab ühtviisi hästi nii parasniisketel kui ka ajutiselt niisketel viljakatel muldadel.

Haab kui häiringujärgse metsa ehitaja

Haab on kiire reageerija valgusele ja ruumile: kui pärast häiringut tekib metsa­maastikku häil või suurem lagedam ala, kas siis pärast tormi, põlengut või raiet, on ta sageli pioneerliigina esimesena kohal. Pioneerpuu staatust ei taga talle aga mitte niivõrd lendkarva­ tutiga varustatud imeväikeste seemnete rohkus ega nende hea levik, sest vilja kannab haab peaaegu igal aastal, vaid juurevõsumisvõime ning laialdane juurekava, sest haava juurestik ulatub puu­ võra piiridest oluliselt kaugemale.

Kuigi pindmiste juurte lisapungadest annab haab juurevõsusid ka puu eluajal, algab nende kiire teke ja kasv just pärast raiet või siis tüve-juurte vigastamisel. Näeme ju pärast raiet endise vana haavapuu lähimas ja kaugemas naabruses suurt hulka juurevõsutaimi, mille kasvukiirus on hämmastav. Haava generatiivset arengut takistab aga peamiselt haava seemnete väga lühike eluvõime ja valgusnõudlike haavatõusmete vähene konkurents rohttaimedega.

Külmakindla ning hea kohanemis- ja võsumisvõime tõttu on aga harilik haab üks kõige laiema areaaliga puuliike terves maailmas – teda kohtab praktiliselt kogu Euraasias, alates Islandist, Iirimaalt ja Hispaaniast kuni Jaapani saarte ja Lõuna-Hiinani. Lisaks leidub teda ka Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Siiski võib haavikuid enam näha Baltimaades ja Fennoskandias, samuti Euraasia okasmetsade lõunaosa ja segametsade ning metsastepivööndis. Kaaspuuliigiks on harilikule haavale kased, kuusk, sang18 | detsember 2025 | SINU METS

lepp, harvem seltsib ta tamme, pärna või männiga. Eestis kasvavad haavikud peamiselt naadi, jänesekapsa ja jänesekapsa-mustika kasvukohatüübis.

Harilik haab on meie ainus looduslikult kasvav papli perekonna esindaja.

Ta on hilja puhkev metsapuu ja tema noored lehed on sageli jahedal kevadel punakad, mis suve alguseks muutuvad tuhm- või tumeroheliseks. Sügisel võtab haavik sageli aga vasekarva või kollakasoranži jume, mistõttu hakkab ta sega­metsas juba kaugelt silma.

Haavaleht paneb metsa sosistama

Haava kõigile hästi tuntud tunnus on aga pidev lehevärin, sest juba isegi väga nõrk tuuleiil paneb kogu haavavõra kahisema. See omapära on andnud harilikule haavale ka ladinakeelse liigiepiteedi – tremula, mis tähendabki värisevat. Siiski pole lehtede värin ainult hariliku haava isikupära. Värisevate lehtedega papleid-haabasid on perekonnas teisigi. Just pikk ja lehealuse lähedalt lapik leheroots laseb jämedate tömpjate hammastega või laineliselt täkilise servaga ümaral lehel tuule käes vabalt liikuda. See omakorda parandab valguse püüdmist eri nurkade alt, aitab vältida lehepinna ülekuumenemist ja suurendab õhu hoogsamat liikumist sellel, kiirendades lehtede gaasivahetust ja fotosünteesiprotsessi.

Arvatavalt ongi see üks võtmetegur, miks haab on nõnda kiirekasvuline. Eriti kiire kasvuga on haab noores eas, kui aastane kõrguskasv võib küündida üle ühe meetri, esimestel kasvuaastatel isegi üle kahe meetri. Seega polegi üllatav, kui kümneaastaselt võib haaviku hektaritagavara ulatuda 50 m3 ning 30-aastaselt juba 200 m3-ni. Suure val-

Haava kõigile hästi tuntud tunnus on pidev lehevärin, sest juba isegi väga nõrk tuuleiil paneb kogu haavavõra kahisema. FOTO: PIXABAY

loodus gusevajaduse tõttu on aga haavikute iseharvenemine kiire ning tihedamas puistus jäävad tüved peeneks ja võrad lühikeseks. Puude jämeduskasvu saab aga suurendada varajase ja tugeva­ astmelise harvendusraiega.

Kõrged ja jämedad

Haab on Eesti kõrgeim pärismaine lehtpuu, kuuludes meie kõrgeimate puude – mändide ja kuuskede kõrgseltskonda.

Kui haava tavapärane kõrgus jääb 20–30 meetri kanti, siis soodsates tingimustes võib ta sirguda isegi üle 40 meetri. Eestis on mõõdetud harilikke haabu, mis ületavad 41 meetrit, ning viimase kümnendi täpsusmõõtmised on toonud välja rekordpuu Valgamaal Otepää vallas Tiidu külas, mille kõrgus on üle 43 meetri. Enne seda peeti kõrgeimaks Järvselja metsades kasvavat ligikaudu 42-meetrist haaba.

Järvseljalt ja mõnelt poolt mujaltki Eestist võib leida ka hiidhaava ehk hariliku haava triploidse vormi (P. tremula f. gigas), kelle kromosoomide arv on 57, põhiliigil aga 38. Hiidhaava võrsed on jämedamad, pungad ja lehed suuremad ning puud kõrgemad.

Haava haigused ja temaga seotud elustik

Noore haava tüvi on sirge ja sale ning koor sile, värvuselt rohekas- või hiirhall. Vananedes koor korbastub. Vanade haabade tüve läbimõõt ulatub ligikaudu meetrini ja vanus kuni 160 aastani. Siiski jääb haava elukaar sageli oluliselt lühemaks, kuna kõrgemas eas on tüves juba ulatuslikult levinud puu elujõudu vähendav südamemädanik. Seda põhjustavad mitmed torikulised, nagu haavataelik, haava tuletaelik ja jänesvaabik, millega nakatuvad puud koorevigastuste ja oksa­haavade kaudu.

Neid kahjustusi tekitavad noorte võrsete ja koore söömisega sõralised (põder, metskits, hirv) ning närilised (jänesed, kobras). Sageli on noor juure­ võsutaim seennakkuse pärinud aga juba vanapuult. Nakkuse võib tüvesse viia ka suur-haavasikk, kelle tõugud kaevendavad noorte puude tüükaosas. Siklasi, kellele haab on peremeespuu, on veel teisigi. Lisaks on haavaga seotud mitu üraskiliiki ja näiteks kaunis koerlibliklaste hulka kuuluv haavalumik, kelle liblika­ liigi rööviku toiduks on haavalehed.

Haabade lehti himustavad ka punaste kattetiibadega haavapoid.

Vihmastel suvedel lööbib noortele võrsetele ja lehtedele seen Venturia

tremulae (suguta arengujärk Pollaccia radiosa), mida tuntakse haava võrse-­ musttaudi ehk haava-mustvõrsena.

Selle nakkushaiguse esimesteks sümptomiteks on mustad laigud lehtedel. Kevade ja suve jooksul laigud suurenevad ning ühinevad, katavad kogu lehe ja leht närbub. Sarnaselt areneb ka võrsete nakatumine, need närbuvad ja painduvad, mistõttu sarnaneb kahjustuspilt külmakahjustusega. Nakkushaigus ilmneb kevadel ja selle allikaks on eelmisest vegetatsiooniperioodist maha langenud nakatunud lehed, mis talvituvad puude all maapinnal.

Eoste arengut ja levikut soodustab aga külm ning märg kevad. Haiguse levik aeglustub soojadel ja kuivadel suvekuudel. Haava okste ja tüve vähki, aga ka koorepõletikku ja okste kuivamist põhjustab seen Cryptodiaporthe populea.

Haab on aga ise vahepermeestaimeks noortel mändidel esineva haiguse männi-pigiroostele (Melampsora pinitorqua).

Poolpehkinud, seest õõnsustega vanad suured haavad ja surnud haavapuit on hindamatu väärtusega metsa mitme­ kesisusele. Eesti looduses pole mitte ühtegi teist puuliiki, kellega oleks seotud nii ohtralt elustikuliike kui haavaga.

Harilikul haaval eluneb väga suur hulk erinevaid samblike ja sammalde ning putuka- ja seeneliike, lisaks on ta elupaigaks mitmetele haruldastele metsalinnu ja -imetajaliigile. Nii on vanad haavikud asendamatuks biotoobiks näiteks valgeselg-kirjurähnile või lendorvale.

Haavapuidu vanad ja uued kasutused

Valkjat hästi töödeldavat ja pehmet haava­puitu hindab ka inimene. Haavapuitu kasutatakse paberi, tselluloosi, tikkude, saunalavalaudade, katuselaastude, toidunõude, paatide (haabjad) valmistamiseks. Kuigi halupuuna vajab haab pikka kuivamisaega, kasutatakse teda ka küttepuuna, sest haavapuit ei anna põlemisel tahma ega tekita korstna­pigi, seetõttu puhastab haavaga ahju kütmine korstnaid.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et haab on metsamaastikul ühtaegu algne ja ajutine ning samas alaline ja asendamatu ehk mets algab sosinast – vaikselt kahisevast noorest haavavõrast. Ta tuleb esimesena, kuid jätab endast lahkudes maha midagi püsivamat, millest sõltuvad paljud. Seega pole ka ime, et harilik haab on valitud järgmise aasta puuks ja jõuab kevadel ka postmargile.

SINU METS

| detsember 2025 | 19

jahimees

Ulukiliha – täisväärtuslik tooraine otse metsast

10.–15. novembril toimus ulukilihanädal – Game Meat Week –, mida kogu Euroopas tähistavad FACE (Euroopa jahinduse katusorganisatsiooni) liikmed ja partnerid, et tõsta esile ulukiliha kui tervislikku ja kohalikku päritolu toiduallikat, mis ühendab inimesi loodusega ja toetab kogukondi maapiirkondades.

ANDRA HAMBURG, Eesti Jahimeeste Seltsi toimetaja

U

lukilihanädal toimus ka Eestis.

Esmakordselt nii suurelt läbi viidud üritus sai head vastukaja ja tõstis esile ulukiliha väärtust.

Ulukiliha näol pole tegemist vaid toidust saadud valguallika, vaid ka kultuurilise ja ökoloogilise dialoogiga: kui sööme metsast pärit liha, osaleme teatud moel ka loomade eluringis.

Sel nädalal pühendasime tähelepanu ulukiliha tähendusele meie toidulaual.

Kas see on oluline jätkusuutlikkuse mõttes? Või on tegemist pigem nostalgilise mälestusega primitiivsemast ajast? Või on see hoopis tänapäeva vastus intensiivsele tootmismaailmale ehk viis, kuidas tuua meie menüüsse midagi puhtamat, vähem töödeldud ja loomulikumat?

Restoranid üle Eesti võtsid vaevaks teha sel nädalal erimenüüsid ulukilihast.

Lühikesele ettevalmistusajale vaatamata oli klientide tagasiside valdavalt positiivne. Mõned näited: Rado, kus tehti erimenüüd ühel päeval, müüs kohad välja kiirelt.

Külastajate tagasiside, kes käisid Haapsalus, kiitsid just Radot. Viiekäiguline õhtusöök sisaldas ulukivaliku poolelt natukene kõike ja meeldis paljudele.

20 | detsember 2025 | SINU METS

Roosta puhkeküla oli ootamatult fantastiline. Kahekümnendates meeste­ rahvas, kes muidu ei söö seeni, maksa ega keelt, sõi Roostal taldrikud tühjaks.

Wiigi kohvikus kiideti kõrvitsarisotot hirvelihapallidega – taas inimesed, kes muidu kõrvitsat ei naudi, limpsisid taldriku puhtaks.

Hedon Spaa restoran Raimond saab kindlasti korraldajate poolt erilise kiituse – kõik oli suurepäraselt läbi mõeldud ja maitsete kombinatsioonid tasakaalus. Raimondi kukeseenejäätis koos meekoogiga oli fantastiline.

Põdra välisfilee ja ka hirveliha-carpaccio olid superluks! Palusime seda hoida menüüs kauem, sest soovime kindlasti uuesti proovida.

Ööbiku gastronoomiatalus valmistas ulukilihatoite tippkokk, gastronoomiatalu peremees Ants Uustalu. Menüüs olid hirvepelmeenid, suitsune metskitse-carpaccio ja põdrapulli luuüdi. FOTOD: ANDRA HAMBURG

Kogu nädala jooksul oli kaasatud 14 restorani: Olde Hansa, Sagadi mõis, Roosta puhkeküla, Dietrich, Laspa Laulasmaa, Wiigi, Raimond, Ööbiku, Toosikannu, Puhvet Kapp, Rado, von Rosen, Mimosa ja Wirkes.

Ulukilihanädalal serveeriti kõigi restoranide peale kokku ligi 300 kilo ulukiliha.

Populaarsemad tooted olid metskitse tagaosalihased, hirve välisfilee ja põdra torukont.

Nädala raames toimus ka Läänemaal Linnamäel infopäev, mille eesmärk oli tutvustada peamiselt õpilastele ­jahindust ja jahipidamise vajalikkust ­tänapäeva ühiskonnas. Kuulajateks olid kohaliku Oru kooli õpilased.

Ulukilihanädalale aitasid kaasa ­lisaks Eesti jahimeeste seltsile Linnamäe liha­ tööstus ja Läänemaa jahindusklubi.

Kogu ulukilihanädala kampaania jõudis 30 000 inimeseni.

jahimees

Ulukiliha tähtsusest Ulukiliha on toitaineliselt erakordselt väärtuslik mitme omaduse poolest: Väike rasvasisaldus: Ulukiliha võib sisaldada oluliselt vähem rasva kui tavapärane veise- või sealiha, mistõttu on see kalorite mõttes „kerge“, samas väga valgurikas.

Tervislikum rasvaprofiil: Uurimused näitavad, et ulukiliha rasvas on kõrgem oomega-3-rasvhapete sisaldus ja madalam oomega-6 sisaldus võrreldes teraviljaga toidetud kariloomade lihaga. Paremini tasakaalustatud rasvaprofiil aitab vähendada põletikke.

Mikrotoitained: Ulukiliha sisaldab olulisel määral rauda

ja tsinki, mis on tähtsad nii energia tootmiseks kui ka immuunsüsteemi töös. Lisaks sisaldab see B-vitamiine (näiteks B12, B6), mis toetavad närvisüsteemi ja ainevahetust.

Säästlikkus ja puhtus: Erinevalt intensiivselt farmis kasvatatud loomadest pole ulukid saanud antibiootikume ega hormoone. Lisaks on vastutustundlik jahipidamine osa looduskaitselisest tegevusest, kus loomade arvukust reguleeritakse.

Nõuab töötlust: Kuigi ulukilihal on palju plusse, tuleb olla ka ettevaatlik, kuna osal metsloomadel võib esineda parasiite, mistõttu on oluline liha korralikult töödelda.

Allikas: www.everydayhealth.com/diet-nutrition/ healthiest-way-to-cook-steak/

SINU METS

| detsember 2025 | 21

jahimees

Suurkiskjad Eestis:

edulugu ohtlikus pöördepunktis Kas suurkiskjaid on vähe või palju, kas nad on inimesele ohtlikud või mitte? Nende arvates, kes kannatavad kiskjate tõttu aina suuremat majanduslikku ja emotsionaalset kahju, on röövloomad ohtlikud, neid on palju ja nõutakse kiskjate arvukuse vähendamist. Nende arvates, kes otseselt kiskjatega kokku ei puutu, ei ole olukord kriitiline, sest loodus reguleerivat end ise.

ENDRIK RAUN, Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige

Hunt on üks Eesti kolmest suurkiskjast karu ja ilvese kõrval.

Huntide põhjustatud kahjud on viimastel aastatel eriti palju tuska tekitanud just lambapidajatele.

FOTO: UNSPLASH

22 | detsember 2025 | SINU METS

jahimees

A

rvaku igaüks, mida soovib, aga väga keeruline on selgitada taluperemehele maal, kelle talu ümbruses luusib pidevalt emakaru poegadega või hundikari, et loomad inimesi ei ründa ja ta võib lapselapsed vabalt külla kutsuda. Veel mõni aasta tagasi maainimestel selliseid probleeme polnud, seega oleme uue olukorra ees või täpsemini, oleme sajanditaguse olukorra juures tagasi.

Olukord toona

Veel eelmisel ja üle-eelmisel sajandil tekitasid kiskjad suuri probleeme nii meil kui ka naaberriikides. Huntide ja karude ohvriks langesid nii koduloomad kui ka inimesed. Selle tõttu hakkas agraarühiskond nõudma riiklikul tasemel probleemile lahendust ja tolleaegne lahendus oli ainult üks: kiskjate hävitamine sõna otseses mõttes. Seda 19. ja 20. sajandil enamikus Euroopa riikides ka tehti. Ka Eestis maksti kiskjate hävitamise eest preemiaid ja veel 1970.–80. aastatel viidi hundi arvukus põllumajanduse survel korduvalt 60–70 isendini.

Vastupidiselt aga Saksamaale, Taanile, Hollandile, Belgiale jt riikidele, kes oma kiskjad täielikult hävitasid, jätsime meie alati oma metsadesse just nii palju hunte, ilveseid ja karusid, et nad oleksid meil olemas, aga säiliks inimpelglikkus ning kahjud majandusele ja loomapidajatele oleks minimaalsed.

Brüsselis on meid toodud korduvalt eeskujuks ühe näitena sellest, kuidas ühiskonnas on võimalik elada koos suurkiskjatega, hoides nende arvukust vahemikus, mida ühiskond suudab taluda.

Mängime oma eduloo maha?

Brüsselis on meid toodud korduvalt eeskujuks ühe näitena sellest, kuidas ühiskonnas on võimalik elada koos suurkiskjatega, hoides nende arvukust vahemikus, mida ühiskond suudab taluda.

Oleme seda teinud ikka lihtsa valemi alusel: kui ulukite arvukust tahetakse langetada, kütitakse juurdekasvust rohkem ja vastupidi. Mõistlike otsuste aluseks on olnud keskkonnaagentuuri ja jahimeeste koostöös saadud seire­ andmed. See on olnud edulugu.

Kahjuks on meil üha suurem oht oma suurkiskjatega kooselamise edulugu maha mängida. Ka meil on viimastel aastatel hakatud Lääne-Euroopast importima ideoloogiat, et kiskjate populatsioone ei pea ohjama. Nad reguleerivat ennast ise?!

Murettekitav on just see, et seda ideoloogiat levitavad rohelised nendest riikidest, kus oma kiskjad vastupidiselt meile aastakümned tagasi hävitati.

Tegelikult peaksime meie neile nõu andma. Samal ajal, kui teised peavad rakendama oma populatsioonide taastamiseks rangeid kaitsemeetmeid, on meil olnud metsas läbi aastakümnete olukord hea.

abil suutnud palju segadust külvata.

Eesmärk on takistada keskkonnaametil suurkiskjate jahi korraldamist.

Vaidlus huntide küttimise üle on jõudnud Euroopa Kohtusse, karude puhul käib vaidlus veel siinpool piiri. Ükskõik, kuidas need kohtuasjad lõpevad, on suur kahju huntidele juba sündinud.

Jahivastased on saavutanud selle, mille olime aastakümnetega unustanud. Nimelt on maainimestes ja loomapidajates tekkinud taas „hundiviha“, mis võib viia omakohtu rakendamiseni. Oleks väga kurb, kui samasuguste kohtujantide tõttu tekiks karudega sama olukord.

Kiskjate olukord Euroopas pole kiita

Võime erinevate huvigruppide vahel kokku leppida igasuguseid arvukusi ja soodsaid või mittesoodsaid seisundeid, aga see ei saa olla kivisse raiutud.

Veel eelmisel aastal praalisid paljud meedias, et hundid ja karud pole inimesele ohtlikud ja juba 150 aastat pole nad inimesi Euroopas rünnanud. Jah, rünnakuid pole olnud, aga miks? Ikka vist sellepärast, et kiskjaid lihtsalt pole olnud. Praegu on olukord kardinaalselt muutunud. Kaitsemeetmed on kandnud vilja, populatsioonid on kosunud ja seoses sellega on hakanud kasvama ka inimeste rünnakud. Sellist juttu enam rääkida ei saa. Ainuüksi viimase aasta jooksul on Rumeenias, Slovakkias, Sloveenias, Itaalias ja Hollandis toimunud rünnakud ja enamik neist on lõppenud inimestele fataalselt. Kas huntide ja karude arvukuse jätkuval kasvul nende juhtumite arv suureneb? Ei tea, aga tõenäosus suureneb kindlasti. Samas on ilmselgelt ebaadekvaatne vehkida viimase 150 aastaga, kus huntide arvukus oli Euroopas absoluutses madalseisus.

See kõik teeb ärevaks ja tekib küsimus, kas ka meie liigume nimetatud riikidega samas suunas. Eesti on pindalalt võrreldav Slovakkiaga, kus tänavu aprillis murti inimene, metsas kõndinud mees. Ka neil on loendatud umbes 1300 karu ehk sama palju kui meil. Kas ka meil on vaja esimest inimohvrit mõistmaks, et meil pole võimalik naasta ürgaega, kus loodus end ise reguleerib? Kas mängime oma eduloo maha või suudame rumalatest otsustest hoiduda?

Kiskjate kaitsjad käivad mööda kohut

Viimastel aastatel on paar erialateadmisteta inimest meie suurkiskjate ohjamisskeemi ohtu seadnud ja kohtute

Võime erinevate huvigruppide vahel kokku leppida igasuguseid arvukusi ja soodsaid või mittesoodsaid seisundeid, aga see ei saa olla kivisse raiutud. Loodus ei ole staatiline keskkond. Peame seal toimuvasse suhtuma paindlikult ja tegema otsuseid sellest lähtuvalt.

Kui metsast saab toit otsa

Suvel levis suure kiirusega ka ­Aafrika seakatk. Kui metssead massiliselt hukkuvad, tähendab see saakloomade drastilist vähenemist. Peale selle on suur kiskjate hulk Mandri-Eestis metskitsede arvukuse madalseisu viinud.

See kõik tähendab seda, et praegu tuleb küttimislimiitide ja arvukuse kokkuleppimise juures aluseks võtta ka kesine „söögilaud“. Ent aeg töötab nende kahjuks, kes tegelevad põllumajanduse ja loomakasvatusega.

Kui metsast saab toit otsa, tuleb kiskja karjamaale ja koduõuele. Keskkonnaamet on koos jahimeeste seltsiga võimeline arvukusi operatiivselt nii langetama kui ka tõstma, aga selleks peab ühiskonnas valitsema terve mõistus.

Siinkohal on paslik meenutada, et terve mõistuse all mõistetakse iga­ sugust otsustusvõimet, mis on teooriast ja skeptitsismist vaba. Muidu oleme varsti Orwelli „Loomade farmist“ tuntud olukorras, kus valitses loosung „neli jalga hea, kaks jalga halb“.

SINU METS

| detsember 2025 | 23

uudiseid metsateadlastelt

Kuuse-kooreüraski uuringu tulemustest KRISTJAN AIT, metsanduse nimetatud nooremteadur Kuuse-kooreürask on Eesti kõige olulisem metsakahjur, kelle arvukust mõjutavad kliimamuutustega seotud häiringud.

Viimasel kümnendil on üraskikahjustuste pindala märgatavalt kasvanud. Traditsioonilised tõrjemeetodid (nt kevadine sanitaarraie koos püünispuudega) pole enam sama tõhusad, kuna kliima ja üraskipopulatsiooni dünaamika on muutunud.

Uusi tõrjevahended on aga vähe.

Et kevadine raie võib olla vastuolus looduskaitseliste eesmärkidega, häirides pesitsevaid linde, on aktuaalseks muutunud küsimus, kas talvine sanitaarraie võiks olla tõhusam ja leebem alternatiiv. Sanitaarraie eesmärk on parandada metsa seisu­ korda, raiudes üksnes surnud või kahjustatud puid.

Oktoobris lõppes RMK rahastatud uurimisprojekt „Talvise sanitaarraie ja püünispuude kasutamise otstarbekus kuuse-­ kooreüraski kahjustuste ohjamisel ning hariliku kuuse koore all talvituvate üraskite seisund“. Projekti viis läbi Eesti Maaülikooli metsaökoloogia töörühm.

Uuringu eesmärk oli võrrelda talvise ja kevadise sanitaarraie tõhusust. Lisaks uuriti, kui edukalt üraskid peremeespuu koore all talvituvad ja kas püünispuude langetusviis, harvester versus mootorsaag, mõjutab püünispuude tõhusust.

Katsealad asusid riigimetsas keskealistes ja valmivates kuusikutes. Raie mõju hinnati feromoonpüüniste seireandmete, kaugseire ja GIS-analüüsi ning metsa rajatud proovitükkide tulemuste põhjal. Kokku valiti viis metsamassiivi, milles paiknes kolm erinevat töötlust (kontrollala, kus raiet ei tehtud; talvine sanitaarraie ning kevadine püünispuudega sanitaarraie).

Kaugseire ja GIS-analüüsi tulemused näitasid, et sanitaarraie ei mõjutanud metsa seisundit suuremal skaalal, kuid ühe

raieala häilusid eraldi uurides ilmnes kevadise sanitaarraie positiivne mõju kahjustuste piiramisel.

Proovitükkide analüüs kinnitas samuti, et kevadine püünispuudega sanitaarraie vähendas kahjustuse ilmnemise tõenäosust, kuid talvisel sanitaarraiel mõju puudus.

Tervikuna oli sanitaarraie mõju siiski tagasihoidlik. Kõigi kolme uurimismeetodi tulemused näitasid, et metsamassiivi omadused ja kohalikud tingimused (sh üldine üraski arvukus) mõjutasid kahjustuste kulgu rohkem kui sanitaarraie ise. See tähendab, et ühe metsamassiivi sees olid erinevate töötluste tulemused omavahel sarnasemad kui samade raiete tulemused erinevate massiivide vahel. Lisaks mõjutas kahjustuste kulgu 2022. aastal alanud üraskiepideemia lõppfaas.

Uuringust selgus, et peremeespuu koore all talvituvate üraskite ellujäämus oli väga madal ning teise põlvkonna osakaal väike. See seletab, miks talvine raietöö ei aidanud kahjustusi piirata – valdav osa üraskitest talvitus maapinnas.

Feromoonpüüniste andmed näitasid, et üraski lendlus kestab kogu aktiivsusperioodi vältel. Tõrje seisukohalt on kõige tõhusam aeg sanitaarraieks ikkagi kevadine periood, mil mardikad väljuvad maapinnast ja asuvad uusi puid asustama.

Püünispuude langetamise meetodite võrdlusest (harvester versus mootorsaag) selgus, et langetusviis ei mõjuta kuuse-­ kooreüraski asustustihedust püünispuul.

Meteoroloogilisi andmeid analüüsides ilmnes, et 80-­aastase vaatlusperioodi jooksul on kuuse-kooreüraski kevadest sügiseni kestev aktiivsusperiood muutunud üha pikemaks ja üraski arengule soodsamaks.

Uuringu tulemuste ja nende baasil valminud metsakaitse abinõudega on võimalik tutvuda RMK kodulehel.

Akadeemilise metsandushariduse 105 aastat IVAR SIBUL, dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor 1920. aasta augustis, 105 aastat tagasi, viis Tartu Ülikooli noor õppejõud Andres Mathiesen üliõpilastega läbi esimese geodeesiapraktikumi. Seda hetke peetakse eestikeelse metsandusliku kõrghariduse sünniks. See samm oli noorele Eesti riigile sümboolse tähendusega. Rahvusülikool andis märku, et oma metsade ja looduse saatuse üle soovitakse otsustada ise – oma keeles ja oma teadmiste toel.

Metsaosakonna esimesed aastad olid täis raskusi – nappis sobivaid õppejõude, suur puudus oli ka õpikutest ja laboritöödeks vajalikest töövahenditest. Ometi suutis Mathiesen kujundada osakonna struktuuri ja õppetöö süsteemi ning 1921. aastal panna aluse Järvselja õppemetskonnale. Mathieseni kõrval panustasid õppetöö kujundamisse Oskar Daniel, kes andis erialaõppele tugeva praktilise mõõtme, ja Kaarel Veermets, kes täiendas õppekava metsakasutuse ning puidu­ teaduse alaste teadmistega.

Aastakümnete jooksul on metsandusharidus Eestis korduvalt muutunud, ent alati säilitanud oma järjepidevuse ja sisu. 1920.–1930. aastatel kujunes osakonnast rahvusliku in24 | detsember 2025 | SINU METS

telligentsi kasvulava. Sõdade ja poliitiliste muutuste järel jätkus õppetöö esmalt Tartu Riiklikus Ülikoolis, hiljem juba Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Iseseisvuse taastamise järel muutus metsandusõpe järjest rahvusvahelisemaks. Euroopa Liidu programmid, üliõpilasvahetus ja teaduskoostöö tõid Eestisse uusi õppevorme. Klassikaliste metsanduse ainete kõrvale lisandusid uued õppeained, nagu ökosüsteemide majandamine, looduskaitsebioloogia ja puidutöötlemise uuemad tehnoloogiad. Üha enam on Eesti metsandusteadlased seotud rahvusvaheliste uurimisvõrgustike ja projektidega. Eesti Maaülikool on põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas maailma ülikoolide edetabelis 93. kohal.

105 aasta jooksul on emakeelne metsanduslik kõrgharidus loonud Eestile haritlaskonna, kes on hoidnud tasakaalu metsast saadava majandusliku kasu ja looduskaitse vahel. Tänu nende põlvkondade teadmistele ja oskustele on Eesti metsad püsinud elujõulised, pakkudes toorainet ja töökohti, aga ka elupaiku ning kultuurilist identiteeti. See traditsioon ei vaata ainult tagasi – praegused tudengid ja noored teadlased otsivad vastuseid kliimamuutuse, uute tehnoloogiate ja säästva majandamise küsimustele, jätkates 1920. aastal alanud teed.

teated

Erametsaliit teatab ANNIKI LEPPIK,

Eesti Erametsaliidu kommunikatsioonijuht

Erametsaliidu tegevjuhina alustas tööd Kristel Järve Oktoobris alustas Eesti Erametsaliidu tegevjuhina tööd Kristel Järve, kes võtab uude ametisse kaasa ­pikaaegse kogemuse avalikust sektorist. Tegevjuhile lisaks on ­vahetunud ka liidu juhatuse esimees.

Kristel Järve jutu järgi on tema eesmärk Eesti suurima erametsaomanike esindusorganisatsiooni juhina suuEesti Erametsaliidu rendada maaomanike rolli neid puudutavate poliitiliste tegevjuht Kristel Järve. otsuste tegemisel ja arendada partnerlust metsaomanike FOTO: ERAKOGU ning riigi vahel. „Demokraatlikus riigis peab maaomaniku õigusi kaitsma mitte ainult seadus, vaid ka poliitiline kultuur, mis väärtustab eraomandit, õiglast menetlust ja osalust otsustusprotsessides,“ selgitas Järve. „Metsaomanike käes on suur osa Eesti loodusvaradest ja koostöö metsaomanikega on strateegiline vajadus riigi eesmärkide täitmiseks. Metsad täidavad kriitilisi ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone, mille hoidmine ja arendamine eeldab omanike aktiivset osalust.“ Järvel on pikaajaline kogemus töötamisest avalikus sektoris, sealhulgas kunagise keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhatajana ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi strateegiajuhina.

Pärast aastatepikkust panustamist erametsanduse arengusse otsustas erametsaliidu senine tegevjuht Jaanus Aun suunduda eraettevõtlusse.

Erametsaliidu tänumärk Võrumaa metsaühistu metsnikule Novembris tähistas 70. sünnipäeva Võrumaa metsaühistu metsnik Ilmar Ait. Erametsa­ liidu poolt tunnustasime elupõlist metsameest tänukirjaga tema panuse eest ­erametsandusse ning kinkisime Ilmarile Järvselja Kuningamänni järglase, mille Ilmar pani koos perega Võrumaa mulda kasvama.

Ilmar on metsanduses töötanud enam kui 40 aastat, sellest viimased 14 Võrumaa metsaühistus. Suure ajaloohuvilisena oskab ta pajatada põnevaid lugusid metsandusajaloost.

Ta on kolm kümnendit laulnud üle-eestilises metsameeste meeskoolis Forestalia ning ka oma kodukoha erinevates muusikakollektiivides.

Metsanduspisiku on ­Ilmar edasi andnud ka oma pojale Kristjanile, kes panustab metsandusteaduse arengusse Eesti Maaülikoolis.

Ilmarile (fotol keskel) andsid meie tunnustuse üle Võrumaa metsaühistu juhatuse esimees Aigar Paas (vasakul) ja Võrumaa metsaühistu konsulent, Eesti Erametsaliidu juhatuse liige Aarne Volkov.

FOTO: VÕRUMAA METSAÜHISTU

26 | detsember 2025 | SINU METS

Triin Alatalo esindas Brüsselis Eesti metsaomanikke Erametsaliidu juhatuse liige Triin Alatalo esines Brüsselis Euroopa biomajanduse strateegiale pühendatud kohumisel „Boosting competitive and resilient Agricultural and Forest-Based Bioeconomy in the EU“, mille korraldasid CEPF, COPA-COGECA ja EUSTAFOR. Triin rõhutas oma ettekandes, et kvaliteetne metsandusharidus on tugeva biomajanduse vundament – just see tagab meile teadlased ja praktikud, kes teevad pikaajalisi ja vastutustundlikke otsuseid.

Tema südameasjaks on metsa­ kasvatus, kus ettenägelikud ja hästi kaalutletud valikud tagavad kvaliteetsema metsamaterjali, pika­ealised tooted ja süsiniku sidumise pikemaks ajaks. Ta rõhutas ka ühistulise tegevuse tähtsust – see tugevdab metsaomanike kultuuri ja kogukonda ning aitab jagada teadmisi nii traditsioonilistest kui ka uutest, kestlikest metsa­ majandamisvõtetest.

Triin tõi välja ka olulised murekohad: liigne bürokraatia ja vähene usaldus metsaomanike vastu; lühinägelikud poliitilised otsused, mis pidurdavad investeeringuid; vajadus, et uus biomajanduse strateegia arvestaks regionaalseid eripärasid ja annaks enam otsustusvabadust, mitte uusi piiranguid.

Paneelis arutleti koos Aurel Ciobanu-Dordea, dr Anna Kleissneri ja Soome riigimetsa esindaja ­Teemu Seppäga. Ühiselt tõdeti, et metsandus on Euroopa biomajanduse üks nurgakive ning puidu roll fossiilsete materjalide asendajana on olulisem kui kunagi varem.

Soovime rahulikke jõule ja toimekat uut aastat!