Sõdurileht 8.03. 2024

Page 1

Teenistus rannikukaitsedivisjonis

Intervjuu lpn Poksiga Scoutspataljonist

Esimene päev kaitseväes: ehmatused ja üllatused lk 7 lk 6

Head kaitseväelased, kaitseliitlased, ajateenijad ja reservväelased kodus ning välisoperatsioonidel!

Kaks aastat tagasi maailm muutus: Eesti iseseisvuspäeval, 24. veebruaril alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Sellest päevast alates oleme me muutnud põhimõtteliselt oma hoiakut riigikaitse suhtes. Oleme kahe aastaga investeerinud iseseisva kaitsevõime tugevdamisesse märkimisväärselt rohkem kui seni, mistõttu on Eestist saanud palju turvalisem riik.

Pingutame päevast päeva selle nimel, et meie riik oleks kaitstud. Meie kaitseeelarve ületab sel aastal esimest korda 3% majanduse kogutoodangust ja meie eesmärk on võimalikult rohkem raha kulutada kaitsevõimele.

S ee on eelduseks, et saaksime koos liitlastega tagada meie ühist julgeolekut. Aga nagu legendi järgi ei saa kunagi valmis Tallinna linn, et Ülemiste vanake ei saaks seda üle ujutada, ei saa kunagi valmis ka meie riigikaitse. Me ehitame seda edasi. Meil on teadmised ja oskused, et tagada vabaduse püsimine ka oma lastele ning järgnevatele põlvkondadele. Me peame seda tegema rahvana koosmeeles ja heas koostöös, sest meid, eestlasi, on liiga vähe, et võiksime endale lubada üksteisega tülitsemist. Ärgem unustagem -- on vaid üks Eestimaa, kus räägitakse eesti keelt ja kus on au sees Eesti kultuur. Ja seda tuleb meil kaitsta. Hoiame kokku!

Head Eesti Vabariigi aastapäeva, armsad eestlased!

Ilusat sünnipäeva, Eestimaa!

Hanno Pevkur

kaitseminister

Ajateenistus merejalaväelasena

Mereväe ajateenija vaatluspostil patrullimas. Rannikukaitsedivisjoni väekaitse baaskursuse lõpuharjutus Miinisadamas 27. oktoobril 2023.

Foto: n-ltn Aleksander Espenberg

„JAGU, JOON-JOON!“ kõlas jaoülema käsk kargel veebruarikuu hommikul Paldiski metsatukas. Rühmarünnakuks positsioonid sisse võtnud rannikukaitsedivisjoni ajateenijad valmistusid vastase kontaktiks. Lipnik Georgi-Stiven Barinov oli raadiosaatel koordineerimas jaoülematega veel viimaseid juhiseid, kui 2. jao vastu avati kiirtuli. Kokkuharjutanud üksus suutis siiski olukorra kohaselt reageerida ning pärast tunniajast kuulirahet vastase edukalt hävitada. Just sellised stseenid on osa igapäevasest väljaõppest Eesti mereväe rannikukaitsedivisjonis, kus ajateenijatest on sirgumas tulevased merejalaväelased.

ISSN 1736-3411
2024
Reede, 8. märts
LOE LÄHEMALT LK 3
lk 2
n-srs Robin Küttis

Pilte vabariigi aastapäevast

2 Reede, 24. Reede,september 8. märts 2024
Foto: rms Jan-Daniel Peterson Foto: rms Jan-Daniel Peterson Foto: lpn Mihkel Leis Liikursuurtükk K9 Kõu Kerstin 24. Veebruaril 2024. Sõdurilehe reporter intervjueerimas brigaadikindral Andrus Merilot 24. Veebruaril 2024.. Politsei- ja piirivalveameti teenistuskoer Romi käppa puhkamas 24. Veebruaril 2024. Maa- ja mereväe allohvitserid nautimas paraadi 24. Veebruaril 2024. Eriväelased ootamas peagi saabuvat presidenti 24. Veebruaril 2024. Foto: rms Maria Tammeaid Foto: rms Maria Tammeaid

Ajateenistus merejalaväelasena

n-srs Robin Küttis

„Umbes 75% ajateenistusest veedame maastikul, kuid vajaduse korral saame ka merel hakkama.“

Kuigi ametlikult on tegu mereväelastega, võib rannikukaitsedivisjoni väekaitserühma ajateenijaid nimetada Eesti enda merejalaväelasteks. Kõigest aasta aega on möödas divisjoni loomisest ning praegu on moodustamisel teine rühm. Ajateenistuse ajal täidavad sõdurid samu ülesandeid, mis sõjaolukorras, näiteks sadamate julgestamine, mereväe logistiliste vedude toetamine ning värskelt loodud raketipatarei kaitsmine. Relvastusse kuuluvad R-20 Rahe, tankitõrjerelv C-90 Instalaza ning kergekuulipilduja Negev.

„Umbes 75% ajateenistusest veedame maastikul,“ räägib lipnik Georgi-Stiven Barinov, kellest on saanud rühmaülem 40 juulikutse sõdurile. „Põhimõtteliselt oleme maavägi, kuid õige nimetus meie kohta oleks merejalaväelased. Vajaduse korral saame ka merel hakkama.“ Väljaõppes on praegu käsil rühmarünnakud ning kaitsepositsioonide rajamine. Barinovi hinnangul jagub arenguruumi veel küllaga, kuigi siiamaani on üsna edukalt toime tuldud.

Silmad nii merel, maal kui õhus

Leitnant Rain Väli sõnul on tulevikus plaanis üksusesse lisada operaatoreid ja erialakohti, sealhulgas kindlasti drooni- ja kaameraoperaatori ametikohad. Seda arvestades on mõned rannikukaitsedivisjoni väljaõppe aspektid sarnased missiooniüksuste omadega.

„Meie üksus on eriline, kuna pakub rohkem tegevusvaldkondi kui tavaline jalavägi, ulatudes tavapärasest turva- ja valveteenistusest kaugemale,“ ütleb väekaitserühma tegevväelasest rühmaülem.

Merejalaväelased tegelevad luurega, sealhulgas marsruutide kindlaks tegemisega, et materjalid ohutult punktist A punkti B transportida. Seejuures tagatakse ka konvoide turvalisus.

Kas lipnikuks, nooremmaadiks või madruseks?

Sõduri baaskursuse läbivad kõik kutsealused Miinisadamas, kus omandatakse peamised teadmised sõjalistest oskustest. Sealt liigutakse edasi kas nooremallohvitseri kursusele, aspirantuuri või siis väekaitse baaskursusele.

„Nooremallohvitseri kursus oli kindel valik,“ ütleb nooremmaat Märten Mikk. „Ma tahtsin nooremmaadi auastet saada ning seda võimaldas vaid rannikukaitsedivisjon. Merele minnes nooremallohvitseri auastet ei saa.“ Nooremmaadi jaoks on nooremallohvitseri kursus siiamaani kõige meeldejäävam kogemus ajateenistuse jooksul olnud. Kursuse juhtkond koosnes rannikukaitsedivisjoni tegevväelastest, kelle eelnev teenistuskoht oli Scoutspataljonis, mistõttu saadi puhast jalaväelase väljaõpet. Samal ajal, kui rühmaülem ning jaoülemad keskenduvad juhtimisoskuste omandamisele, arendavad ülejäänud võitlejad erialaoskusi, olgu selleks siis kuulipilduri või laskur-sanitari väljaõpe. Kursuste lõpus liigendub üksus Paldiskis, kus teenitakse ühtse rühmana kuni reservini.

Madruse kogemus väljaõppest

„Siiani on kogemus olnud huvitav, kuid kindlasti ka raske,“ räägib madrus Hans-Gregor Õunapuu. „Võib-olla kõige enam proovile panev osa oli sõduri baaskursuse lõpurännak, mis nõudis nii füüsilist kui vaimset vastupidavust.“

Ta lisab, et igapäevane rutiin ei erine palju muudest väeosadest: päev algab hommikujooksuga, millele järgneb söök ja seejärel juba kõigile tuttav „metsa põks“. Õhtul teevad poisid kasarmus sauna ning järgmine päev liigutakse taas maastikule. Õunapuu sõnul on sõduritele mõista antud, et nad võivad end pidada merejalaväelasteks, kes sarnanevad Ameerika Ühendriikide merejalaväelastega. Kuigi suurema osa ajast tegutsetakse metsas, jääb põhiülesandeks siiski mereväeobjektide ning sadamate kaitse. Seda teostatakse ranniku ääres kaatrite peal.

MIKS MEREVÄGI?

Mereväes on ajateenistuseks võimalusi palju, olgu selleks kas metsas „põksumine“ merejalaväelaste moodi või Läänemerel seilamine.

Sõdurileht tegi juttu tegevväelase, reservväelase ning kahe ajateenijaga, kelle teenistusaeg sai veedetud või on praegu läbimisel mereväes, et uurida, mis innustas neid just seda väeosa valima.

„Mulle on alati meri meeldinud, tunnen end selles koduselt,“ sõnas noormees, kelle suurim soov oli veeta 11 kuud laevas. Hendriku huvi on alati mereelust inspireeritud olnud ning seetõttu leidis ta, et kõige sobivam valik tema jaoks on liituda mereväega.

„Tahtsin ajateenistusest maksimumi võtta ning merevägi pakkus sellist võimalust. Sain teha oma tööülesandeid mööda Läänemerd seilates. Mereväe laeva meeskonna kultuur on soe ja hubane.“

VanemmadrusPatrick

Ko k k

„Valisin oma ajateenistuse mereväes, sest kuskil mujal poleks ma saanud mööda merd sõita ja välismaa sadamates olla,“ ütles Patrick, kes teenistuse jooksul nii Soome, Läti, Saksamaa kui Belgia sadamaid külastas.

„Saime oma teenistuse ajal liitlaste laevu külastada ja nendega koostööd teha. Põnev oli oma erialaoskusi proovile panna, kui viis nädalat järjest laeva peal veetsime!“

„Kuna olen pärit Tallinnast, tundus merevägi mulle loogilise valikuna. Paljud mu sõbrad, kes olid juba mereväes käinud, rääkisid sellest ainult head,“ ütles Georgi-Stiven, kes enne ajateenistust mereakadeemias käis. Lipniku julge tahe tegi temast ka rannikukaitsedivisjoni väekaitserühma rühmaülema. „Kuigi oleme enamiku ajast maastikul, saan mereväes oma oskusi ja teadmisi veelgi arendada.”

MadrusHans-Gregor

Õ u n apuu

„Kandideerisin enne ajateenistust kaitseväe akadeemiasse ning mind võeti vastu mereväe erialale,“ rääkis rannikukaitsedivisjoni ajateenija Hans. „Paljud tuttavad mainisid, et ajateenistus mereväes on hästi huvitav: saab nii laevaga ringi sõita kui ka maastikul „põksuda“. Enne ajateenistust olin kaitseliitlane, seega tulin siia vabatahtlikult ja hea meelega!“

3 Reede, 24. september Reede, 8. märts 2024
G e orgi-StivenBarinov
MadrusHendrikEllam Lipnik
Foto: rms Karl Jakob Vibur Rannikukaitsedivisjoni ajateenijad Paldiskis 6. veebruaril rühmarünnakut teostamas.
n-ltn AleksanderEspenberg n-ltn AleksanderEspenberg
: KarlJakobVibur
Foto
Foto : KarlJakobVibur

Sõduri baaskursuse lõpurännakud

n-srs Kristi Tuuling, lpn Jan Robert Janson

Sõduri baaskursus (SBK) on täis eneseületamisi ja raskeid hetki. Kõik kursusel õpitu ja läbielatu kulmineerub lõpurännakuga, mis on mõnele kutsealusele õudusunenägu ja teisele jalutuskäik pargis. Kõik need erinevad kogemused ja lood rännakute ajal on niivõrd huvitavad, et neid ei saa Sõdurilehes kajastamata jätta. See ülevaade on pühendatud talvekutsele, kellel on kursuse lõpukatsumus veel ees.

TÜKK AEGA MÖÖDAS – KUIDAS OLI?

Koondasime eri väeosadest kokku kõige tähtsamad rännakute näitajad, mille kohta sõdurid üksteiselt tihti pärivad. Pealegi, elades kaasa kaitseväe nii-öelda „värskele lihale“, viisime praegused ajateenijad, kes on nüüdseks juba SBK lõpetanud, tagasi oma teenistuse algusesse. Et pakkuda ettekujutust katsumustest, mis veel ees ootavad, küsisime suvekutse ajateenijatelt emotsioonide kohta, mis neid toona valdasid. Samuti palusime anda soovitusi, kuidas rännakuks valmis olla. Kogemusi rännakust on seinast seina. Sõdurite arvates läks neil endil rännak hästi, kuid ülemad on teisel arvamusel. Näiteks leitnant Gert Nurk leiab, et luurekompanii võitlejate keskmine sooritus oli hoopistükkis ideaalne.

4 Reede, 24. Kolmapäev,september 07. september Reede, 8. märts 2024
Strateegilise kommunikatsiooni keskus Filtri tee 12, 10132 Tallinn tel 717 2415 Peatoimetaja n-srs Kristi Tuuling Küljendaja rms Märt Luigujõe Keeletoimetaja Diina Kazakova Toimetajad lpn Jan Robert Janson n-srs Kristjan Hendrik Paavo n-srs Robin Küttis Fotograafid n-ltn Aleksander Espenberg lpn Mihkel Leis rms Karl Jakob Vibur rms Jan-Daniel Peterson rms Maria Tammeaid rms Kristo Sepp Kaitsevägi internetis www.mil.ee www.youtube.com/sodurileht www.facebook.com/s6durileht www.x.com/kaitsevagi www.instagram.com/kaitsevagi.edf Graafika kpr
Maasepp
Jan-Markus

lõpurännakud – kes rohkem, kes vähem?

Sideväelased said läbida umbes 30 kilomeetrit. Kontrollpunkte oli palju ja eri tüüpi. Oli nii rännakul juba traditsiooniks muutunud veetakistuse ületamist, varjualuse ehitamist kui ka teadmiste proovile panekut viktoriinis. Nooremseersant Tarko Tuhkur arvab: ,,Rännak algas väga suure innustusega, aga see muutus rännaku arenedes võitluseks iseendaga.“

Soovitus: Kasuta iga rännakul tekkinud vaba hetke selleks, et teha enda jaoks asi võimalikult mugavaks: söö magusat, joo vett ja vaheta sokke

Suurtükiväelased pidid läbima umbes 28 kilomeetrit lõpurännakut. Kontrollpunktide ülesannete hulka kuulusid varustuse kontrollid, raudtee ületus ja palju muud. Kapral Keir Kaarel Kalf muljetab: „Rännak algas hea tujuga, REV-5 seljas liikusime entusiastlikult linnaku poole. Kaks korda kõndisime valesti ja tegelikule 35 kilomeetrile tuli veel seitse kilomeetrit juurde.“

Soovitus: Pikad pausid löövad jalad kinni ja valusam on edasi liikuda. Lühikesed pausid hoiavad elus – kahekuni kolmeminutilised pausid on optimaalsed.

Kuperjanovlased läbisid 25 kilomeetrit. Esimene osa sellest läbiti täisvarustuses ja teine pool lahingurakmetes. Rännaku vältel tehti pistelisi varustusekontrolle, et vältida „õhupallide“ kandmist õige varustuse asemel. Kontrollpunkte oli vähe, ainult üks, kus sõdurid said oma seljakotid ära anda ning jätkata oma teed tagasi Taara linnakusse. Reamees Kendro Veskimeister meenutab: ,,Viimased kaheksa kilomeetrit olid piin, sest suutsin kuidagi oma kõõlused ära põrutada. Pärast sain umbes nädal aega jalgu turgutada.“

Soovitus: Pange ennast hõredamalt riidesse, aga võtke soojemad riided igaks juhuks kaasa.

Vahipataljoni sõduritel oli vaja läbida 30 kilomeetrit. Kontrollpunkte oli neil ka keskmisest vähem, ainult kolm, kuid see-eest olid need huvitavad. Reamees Marek Koit arvas, et teekond tundus küll lõputuna, kuid suvekuumusest hoolimata olid rada ja ülesanded põnevad. Siinkohal võib talvekutse SBK rahulikumalt hingata, sest palavusega peavad nad võitlema rännakul vaid liikudes.

Soovitus: Võtke kaasa villiplaastreid. Siirup, isotoonilised joogid ning muu magus on lausa kohustuslik!

Logistikud läbisid umbkaudu 35 kilomeetrit jalastatud rännakut. Varahommikul äratati neid valju muusika ja suitsuga koridoris. Üheksa kontrollpunktiga rännaku ülesandeid oli seinast seina. Ühes punktis pidi halva nähtavusega gaasikambrist seitse eset üles otsima. Järgnevates punktides said nad hülsse kaaluda ja endale lõunasööki valmistada.

Seersant Gert Lonks ütles, et rännak oli raske, aga üksteist toetati. Reamees Karmo Kalamees seevastu kartis palju hullemat. Ülesanded olid huvitavad ja lõpuks ei olnudki see kõige raskem katsumus.

Soovitus 1: Keskendu tuju üleval hoidmisele. Veel aitab, kui kondenspiim ja vanaema kotletid kaasas on. Pisikesed asjad loevad.

Soovitus 2: Saabastesse pange lisatallad, et oleks mugavam kõndida. Samuti peab rakmed ja seljakoti korda seadma – see teeb elu palju lihtsamaks. Tuleb positiivne olla.

32 kilomeetrit jalastatud rännakut läbinud õhutõrjujad said oma lahinguvalmiduse säilimist proovile panna viies kontrollpunktis. „Mul oli üsnagi lõbus,“ meenutab lipnik Mattias Härm. Ta lisas, et „distants ei olnud midagi kontimurdvat ja kontrollpunktid olid kõik väga omanäolised“.

Soovitus: Kandke vormi korralikult! Jälgige, et seljakott oleks kindlalt seljas ja riideid ei oleks liiga palju. Aitab ka see, kui rännakudistants mõttes tükkideks jagada.

Viru võitlejate rännak algas päikesetõusuga ja kestis terve päeva. Lipnik Venno Välba meenutab, et rännak läks hästi, kuid ilma eelneva trenni tegemise harjumuseta oli see raske katsumus. „Rännaku lõpus saunas poistega muljetada oli päeva tipphetk,“ räägib ta. Kontrollpunktides pidi muu hulgas nii nagu teisteski üksustes veetakistust ületama.

Soovitus: Ära mõtle üle! Võta seda kui mõnusat koosviibimist sõpradega.

Rännak oli umbes 25 kilomeetrit pikk. Kontrollpunkte oli viis, kus osalejad said oma teadmisi ja oskusi proovile panna nii vastase tehnika tundmises kui ka kaitsepositsioonide rajamisel. Üldjuhul läbitakse SBK lõpurännaku esimene pool distantsist REV-5 ja teine pool REV-3 varustuses, mereväelased aga kõndisid terve tee täisvarustuses. Miinisõjadivisjoni madrus Kevin Räim võtab oma rännaku kogemuse kokku nii: ,,Tegelikult oli lihtne, aga lõpusirgel hakkas vaim väsima. Iga natukese aja tagant oli vaja teha paus. Muidu oli rännak väga äge.“

Soovitus: Suvalise ja täiesti ajuvaba jutu rääkimine tuleb kasuks. Mida naljakam, seda kasulikum.

Scouts’ide rännak algas öösel häirega ning ajateenijad viidi Eesti idapiiri lähedale. Kontrollpunkte oli lausa kaheksa. Lipnik Martin Poks meenutab, et sõdurid said baasteadmisi meelde tuletada, pannes pimesi R-20 Rahet kokku, maastikult pilte leides ja neid kokku sobitades, haavatuid evakueerides ja sammupaaride abil distantse mõõtes.

Soovitus: Jooge vett ja vahetage sokke.

Luurajad pidid 24 tunni jooksul läbima 40 kilomeetrit. Sõdurid said päeva alguses käsu, mis sisaldas infot marsruudi ja võtmeülesannete kohta. Kontrollpunktides pidi näiteks lahinguväljal informatsiooni koguma või veetakistust ületama. Kapral Marten Raudi lisab: ,,Muda oli kõikjal ja metsa jõudes pidi viie minutiga kamuflaaži nii näkku kui varustusele tegema. Lõpuks, kui rännak sai tehtud, oli äge tunne.“

Soovitus: Peab hoidma tugevat vaimu ja distsipliini.

5 Reede, 24. september Reede, 8. märts 2024
LUUREPATALJON

Intervjuu Scoutspataljoni esimese aspirandiga : „Soomusega live’i ja möllab minna“

KAITSEVÄE AKDEEMIA RESERVOHVITSERIDE BAASKURSUSE LÕPETANUD LIPNIK MARTIN POKS OLI SCOUTSPATALJONI ESIMENE ASPIRANT. SÕDURILEHT KÄIS VÄRSKEL OHVITSERIL TAPAL KÜLAS, ET UURIDA TEMA ELU KOHTA AJATEENIJAST RÜHMAÜLEMANA.

Miks valisid ajateenistuseks just Scoutspataljoni?

Ajateenistus hakkas lähenema ja mõtlesin, et mida toredat võiks teha.

Avasin kaitseväe veebilehe väeosadest

– ma arvan, et me kõik oleme seda kaunist lehekülge külastanud –kerisin seal natukene üles-alla ja vaatasin, mis silma jääb. Kindlasti oli Scoutspataljon üks nendest. Kui Kalevi ja Viru jalaväepataljonidel olid pildid Pasidest tutvustaval lehel, siis scouts’idel oli CV90 , mis tekitas kohe vau-efekti. Olin nendega mingil määral kokku puutunud ka enda eelnevas töökogemuses ja see pilt pakkus mulle äratundmisrõõmu. Arstlikus komisjonis määrati mind esialgu Jõhvi, aga siis jäi kripeldama, et Scoutspataljon oleks lahedam. Lõpuks maandusin siia tänu ühele endisele kolleegile, kellele ütlesin, et olen Jõhvi määratud. Ta oskas mimd õigetele inimestele Scoutspataljonis soovitada. Eks üheks oluliseks faktoriks olidki mu kolleegid, endised Scoutspataljoni tegevväelased. Nemad soovitasid, et kui minna ja kui võimalus on, siis ikka Scoutspataljoni. Siin on parem väljaõpe, sest seda teevad suure kogemusega inimesed, olles käinud missioonidel ja aastakümneid siin teeninud. Samuti väga hea tehnika, varustus ja kogemused. Kui lühidalt vastata, et miks Scoutspataljon, siis leian, et see n-ö põhiülesanne olla kiirreageerimisüksus, kes lendab soomusega live’i ja möllab minna, ning mida on reklaamitud kui põhijõudu -- arvan, et see on väga vinge ja sellest osa olla on ülitore.

Sa mainisid eelnevat töökogemust riigikaitse valdkonnas. Millised olid sinu kokkupuuted sellega enne ajateenistust?

Kõige esmane kokkupuude oli vast see, et minu vanem õde oli kaitseliidus. Mäletan, et kui olin veel väike, siis käisime pildistamas nii, et tal oli vorm seljas. Teine oli ilmselt riigikaitselaager gümnaasiumis. Kolmas, kui töötasin rahvusooperis Estonia, siis oli meil üks väga riigikaitseteemaline suvepäeva sündmus. Saime kõik oma kaitseväevormi, rahvusooperi Estonia embleemi käele ja läksime metsa. Tegime seal igasuguseid huvitavaid harjutusi ja sain seal esimest korda ka Unimogi kastis sõita. Kõige olulisem kokkupuude oli minu eelmine töökoht Milrem Roboticsis. Ülikoolis õppides oli võimalus sinna praktikale minna. Seal vaadati, et täitsa sobiv noormees, võib tööle võtta küll ja nii ma töötasingi seal tehnikuna mõnda aega. Tundsin, et tahtsin kuidagi teistmoodi selle ettevõtte jaoks kasulik olla, ja avaldasin soovi projektijuhi ametikohal töötada. See võimalus mulle anti ja töötasin seal viis kuud enne ajateenistusse minekut.

Millised eesmärgid seadsid kaitseväkke tulles? Kas sa teadsid kohe, et tahad ohvitseriks õppida?

Ma teadsin, et selline võimalus on olemas, aga kindlasti ei eeldanud, et mul selline võimalus tekib. On harukordne, kui oled ajateenija, siis mõned saavad seersantideks ja mõnedele pakutakse võimalust lausa lipnikuks saada ja rühma juhtida.

Sellist sihti ma endale kindlasti ei seadnud. Kuna ma teadsin, et tahan Scoutspataljoni minna, siis pigem vaatasin, mis võimalused seal on. Ega ma ei olnud arvestanud selle võimalusega seni, kuni olime sõduri baaskursuse lõpetanud ja kui järsku tekitati aspirandi koht sinna. Tegelikult mõtlesin saada autojuhiks, sest C-kategooria juhiluba, olgem ausad, oleks päris lahe.

Millega hakkama said, et just sinust Scoutspataljoni esimene aspirant sai?

Ma ei olnud sugugi kõige valjuhäälsem inimene. Ei otsinud tähelepanu niipalju kui teised, aga suutsin oma asjad korralikult ära teha, nii kuidas parasjagu tol ajal oskasin ja suutsin. Üritasin olla motiveeritud nii palju kui võimalik.

Ma ei teinud enda meelest midagi imepärast, lihtsalt ei korraldanud mingisuguseid jamasid ja kuna olen juba väiksest peale militaarhuviline olnud, siis ma enam-vähem tajun mingeid asju, tajusin ka enne. Kui

SBK lõpus meile aspirandi koht loodi, jäi see kohe mulle silma. Tundsin selle vastu huvi ja avaldasin soovi. Ma arvan, et kõige olulisem asi, millega kõik ajateenijad kokku puutuvad, on suhtumine ajateenistusse. Kuidas suhtuda sellesse, kuhu sattunud oled?

Kas tuled siia mõtteviisiga, et riik sundis ja ma pean 11 või kaheksa kuud siin olema, või tuled siia ja võtad ajateenistust kui võimalust ennast arendada. Kui säärane võimalus on antud, siis miks mitte sellest kinni haarata. Ma arvan, et see ongi üks põhjus, mille pärast mind siia valiti.

Miks läks Scoutspataljonil vaja ajateenijast ohvitseri?

Ma ei ole põhjalikult uurinud, miks selline otsus tehti. Küll aga on reservohvitseri vaja selleks, et kui mingisugusel põhjusel rühmaülem ei saa osaleda, sest scouts’idest käivad paljud ka missioonidel, ja tekib olukord, kus on vaja kiiresti mobiliseerida, siis mina olen see inimene, kes peab rühmaülema ülesandeid täitma. Õhutõrje on ka päris oluline aspekt, eriti tänapäeva maailmas, kus meil on väga palju igasuguseid droone ja ka teisi õhuründevahendeid, millega mõjutada kõiki eri väeliike. Selles valguses ongi õhutõrje hea koht, kus alustada reservohvitseri väljaõpet Scoutspataljonis.

Räägi elust ohvitserina ja millist

rolli täidab üks ajateenijast lipnik Scoutspataljonis iga päev. Suures pildis arvan, et see roll on nagu ka kõigil teistel rühmaülematel kustutada tulekahjusid. Neid ikka tekib. Küll on mõne sõiduki, raadiojaamaga mingi probleem või on isikkoosseisul omavahel probleemid, mis vajavad lahendamist. Kindlasti on väljaõppe planeerimine üks tähtsaim ülesanne. Üldjuhul on meil temaatiline plaan, mille järgi allüksused tegutsevad.

Kui me räägime mingisugustest konkreetsetest erialastest drillidest, millega peame hästi hakkama saama, siis mina olen see inimene, kes on kogu aeg olemas ja näeb, mida meeskonnad hästi teha suudavad ja kus on mingid puudused esinenud. Seega oskan tähele panna, kus on vaja edasi areneda. Üritan samuti oma isikkoosseisu motiveerida, sest paljudel on selline mõtteviis, et ei taha siin olla, millest saan isegi täiesti aru. Kõik ei tulegi siia eesmärgiga õppida ja arendada ennast, vaid selleks, et ajateenistuse kohustus endal kaelast ära saada. Mingil määral tunnen, et olen selle rolliga hakkama saanud. Olukord ei ole veel päris selline, nagu ma tahaks, aga inimeste motivatsioonis on juba väga selget arengut näha. Tähtis on ka hands on-mentaliteet. Ma leian, et ohvitser ei peaks olema see inimene, kes istub kuskil kabinetis ja lihtsalt käsib meeskondadel asjad ära teha. Kui miski on valesti, siis panen ka ise käed külge ja lahendame mured kõik koos ära.

Näiteks sel nädalal tuli välja, et üks autojuht ei osanud sõidukile kette panna. Ta küsis abi ja me läksime ja tegime koos ära ning nüüd saab ta ise hakkama. Oluline on näidata initsiatiivi ka rühmaülemana, et oled ise kohal ning aitad ja teed.

Siis reamees vaatab, et selge, kui ohvitserile kõlbab sõidukile kette panna, siis mis põhjusel tema seda teha ei võiks?

Kas tunned, et reservohvitseri baaskursus valmistas sind piisavalt ette, et hakata rühmaülema ülesandeid täitma? Milliseid oskusi omandasid?

Ma arvan, et kõik reservohvitseri baaskursusest osasaajad tundsid, et see väljaõpe oleks võinud veelgi pikem ja põhjalikum olla, kui selleks aega ette anti. See andis meile mingisuguse ettekujutuse rühma juhtimisest jalaväeüksuses.

Aga nagu te isegi (viitab minu

strateegilise kommunikatsiooni keskuse embleemile – toim.) ei ole päris jalavägi, siis tuleb nüüd rühma juhtides väga palju uusi aspekte mängu. Kaugemas perspektiivis, kui meid lõpuks jalaväe rühmaülemateks üldreservis liigutatakse ja uued reservohvitserid meie ametikohtadele tulevad, siis tuleb ROBK väljaõpe kindlasti kasuks.

Küll aga üks asi, mida ma seal õppisin, oli see, et vigu võib teha ja nendest tuleb õppida. Kõige paremini jäi mulle meelde, et lahinguväljal kiire, kuid keskpärane otsus on parem kui hilja tehtud ideaalne otsus. Isegi kui see nii-öelda halb otsus on tehtud, aga olukorrast osati välja tulla, siis ei ole mõtet ennast piinata sellepärast, et mis oleks selles olukorras hea otsus olnud.

6 Reede, 24. Reede,september 8. märts 2024
Scoutspataljoni õhutõrje ohvitser lipnik Martin Poks oma teenistuskogemust jagamas. Foto: rms Jan-Daniel Peterson

Esimene päev kaitseväes justkui Ameerika mäed

n-srs Kristjan Paavo

Oli 17. juuli varahommik, kui äratuskell helises ja andis märku, et aeg on tõusta. Ma polnud selleks üldse valmis, mu sees valitses meeletu ärevus. Kõik, mis ees ootas, oli uus ja tundmatu. Mäletan, kuidas istusin hommikusöögi laua taga, ees aurav puder, kuid söögiisu mul ei olnud. Ainuke asi, mis mind selle päeva jooksul lohutas, oli teadmine, et astun teenistusele vastu koos oma vana hea sõbra ja klassikaaslasega.

Ta tuli mulle maja juurde järele ja koos seadsime sammud Mustamäele, kus meid ootas buss, mis viis väeossa. Tee peal jagasime üksteisega muljeid, mis meid tol hetkel valdasid. Need olid üpris sarnased, kuid ma ei tahtnud endast nõrga inimese muljet jätta, mistõttu pidin välja näitama, et olen enesekindel ja samal ajal tuli ka sõpra rahustada. Meie suurim soov ja unistus oli saada samasse rühma, et saaksime võõras keskkonnas teineteisele toeks olla.

Mustamäele, kaitseressursside ameti maja juurde jõudes, olid ümberringi noored mehed, osal juba juuksed maha aetud, mõnel kasvas veel korralik „lõng“ peas. Samuti oli märgata erisuguste auastmetega tegevväelasi, mis tekitas omajagu hirmu ja kõhedust. Suuresti oli hirmutunde põhjuseks mu eraelu, milles olin hiljuti suure muutuse läbi elanud, kuid ka neid mõtteid ei lastud mul kaua mõelda, sest tuli bussi minna.

Kujutasin ette, et bussis valitseb haudvaikus, kuid minu suureks üllatuseks rääkisid paljud inimesed omavahel juttu (hiljem sain teada, et suur osa neist oli tulnud ajateenistusse klassiga väkke projekti raames, mis seletab ka suminat). Sõidu ajal märkasin, et mu sõbra seisund oli läinud veelgi halvemaks ja ta palus minult tihti vett. Tundsin, et pean oma mured ja kartused seljataha jätma ja keskenduma sõbra maharahustamisele. Tagantjärele oli see isegi hea, et ta närvis oli, sest siis ei saanud mina neid samu mõtteid mõelda.

Juba tunni pärast olime Ämari lennubaasis. Meid aeti bussist välja ja kästi kottidest kõik välja võtta, et sisu üle kontrollida. Kuna midagi keelatud ei avastatud, siis hakati meid rühmadesse jagama. Kuigi ma ei ole usklik, siis palvetasin, et saaksin

Suusad sügelevad juba: on vaja minna!

n-srs Kristi Tuuling

oma kamraadiga samasse rühma. Ja siis saabus tõehetk – me ei saanudki samasse rühma. Kogu mu eelnev pingutus rahulikuks jääda varises kokku nagu kaksiktornid USA-s 2001. aastal. See oli midagi, millega ma polnud arvestanud, sest mõtlesin, et kui oleme ühevanused ja samas koolis käinud, siis pannakse meid ikka kokku, kuid nii ei läinud. Sellest hetkest muutus mu päev häguseks, sest võimust oli võtnud täielik kõhedus eelseisva teenistuse ees.

Seejärel jagati uutele teenistujatele varustus kätte, mis kaalus tollal väga-väga palju. Loomulikult, mida aeg edasi ja mida rohkem varustusega ringi käia, hakkab see natuke kergemana tunduma. Viisin varustuse tuppa ja oligi aeg esimest korda kaitseväe vorm selga tõmmata. Peab ütlema, et see oli päris uhke tunne, sest kohe tekkis ettekujutus kartmatust ja tugevast sõdurist, mida ma tegelikult veel polnud. Riietumiseks meile kaua aega ei antud, kuna hakkas juba söögiaeg kätte jõudma.

Sööklas vaatasin, kuidas peaaegu kõik võtavad meeletult suuri portsjoneid, minul aga oli taldrikul vaid kaks väikest kartulit ja natuke kastet, sekka ka mõni kurgiviil. Kuigi ma ei olnud juba hommikust peale korralikult söönud, ei olnud mul ikka veel isu ja ainuke soov oli võimalikult kiiresti magama saada.

Päev jätkus mitmete loengutega, mis tutvustasid ajateenistust, kaitseväge ning staabi- ja sidepataljoni. Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et ega see kaitsevägi nii jube koht polegi. Mulle oli jäänud täiesti vale mulje. Arvasin, et kohe alguses hakatakse meie peale karjuma ja iga väiksemagi eksimuse pärast karistatakse meid kätekõverdustega. Reaalsus on hoopis teistsugune. Ülemad on mõistvad ja sõbralikud ning saavad aru, et me pole kohe kõrilõikajad, vaid kõik tuleb harjutamise ja ajaga ehk ssamm-sammult

Sellised on minu esimese päeva muljed ja tunded. Oli tormiline päev, kuid nagu iga tormiga, siis vaibub see mingil ajal ja kõik loksub paika tagasi. Ajateenistust ei tuleks karta, vaid võtta seda kui võimalust, kus saab ennast tundma õppida ja areneda.

,,Kuule, kas sa suusatama tahad tulla?“ küsiti minu käest mõned nädalad enne Haanjas toimunud kaitseväe meistrivõistlusi suusatamises. Alguses võttis ikka mõtlema, kas minna või mitte, sest viimati sai suusad alla panna pea kolm aastat tagasi kehalise kasvatuse tunnis. Esimesse trenni jõudes oli otsus tehtud – peab ikka minema. Jalgade värinal paaristõukega minna Võistlus ise toimus 7. veebruaril, kuid läksime kaks päeva varem kohale. Esimesel trennipäeval tundus rada alguses üsnagi lihtne ja samasugune nagu Pirita tervisepargis olevad suusarajad. Lumiste metsade vahel suusatades jõudsin esimese tõusuni. Ronisin ähkides ja puhkides üles, kuniks jõudsin tippu. Seal jäi mul hing kinni ja silmad läksid suuremaks kui telgi UFO. Mulle vaatas vastu umbes saja meetri pikkune langus koos järskude kallakutega. Taamal võis veel järgmist mäge näha, kus spordiharrastajad graatsilisel uisusammul nii üles kui alla suusatasid. Jalgade värinal astusin sissesõidetud klassikarajale ja andsin hoogu.

Kukkuma peab õppima Nii nagu võitluskunstides peaks ka suusatamisel õpetama esimese asjana, kuidas kukkuda. Minul, kes olen harjunud Saaremaa lauge pinnasega ja mõned korrad Viidumäelt alla kelgutanud, tulid

Haanja kõrgustikul kukkumised ja rajalt väljasõitmised loomulikult. Mida rohkem suusatada, seda vähemaks jäid ka koperdamised.

Võistluspäeva üllatused Päev algas nagu ikka. Ärkasime, käisime Taara linnakus söömas ja sõitsime Haanja spordikeskusesse. Sinna olid kogunenud mitme üksuse esindajad ja politsei- ja piirivalveameti võistlejad. Kohe esimene üllatus tuli ilmast. Hommikul hakkas sadama pehmet lund, mis kattis suusarajad mõnusa vaibaga. Mis enamgi, külmakraad oli tolleks päevaks keeratud veelgi madalamaks. Võistluse ajal pidi kätt hoogsalt liigutama, et külmavärinad liigselt valu ei teeks. Teine üllatus tuli neidude arvestuses. Minuga koos oli veel küberväejuhatuse naisajateenijatest kaks võistlejat. Nende tulemused olid oodatust tunduvalt paremad. Reamees Tammeaid suusatas ennast poodiumi teisele kohale, rms Saar ja mina saime viienda ja kuuenda koha.

Unine tagasisõit Tagasitee koduväeossa, küberväejuhatusse, möödus magades. Kasarmusse jõudes oli esimene toiming kõigil võistlejatel saun sooja panna ja midagi kehakinnituseks võtta. Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus

on spordirõõmu on rohkem.

7 Reede, 24. september Reede, 8. märts 2024
Suvekutse sõdurite formeerimine Mustamäel KRA maja juures 19. Juuli 2022 Foto: rms Kristo Sepp

DIVIISI MEEMID

1. Kõrgeim allohvitseri auaste

2. R-20 ehk ...

3. Kindral (ees - ja perekonnanimi)

4. Strateegilise ... keskus

5. Joo vett ja vaheta ...

6. Madalaim auaste kaitseväes

7. Suurõppus

8. Mida Juku ei õpi ...

9. EV president

10. Punuma ehk

1. kõrgeim allohvitseri auaste

2. R-20 ehk ...

3. Kindral (ees - ja perekonnanimi)

4. Strateegilise ... keskus

5. Joo vett ja vaheta ...

6. Madalaim auaste kaitseväes

7. Suurõppus

Created

https://www.xwords-generator.de/en

Kaitsevägi ja BC Kalev Cramo on sõlminud kokkuleppe. Ajateenijad saavad BC Kalevi Cramo kodumängudele soetada soodushinnaga pileteid. Kui soovid sellest osa saada, jäta oma kontaktandmed siia ja me lisame su Signali gruppi. Pileti hind on 5 € + teenustasu 0.6 €.

Hea lugeja, sinu arvamus on meile väga oluline! Palun vasta Sõdurilehe toimetuse tagasisideküsitlusele, et muuta sinu lemmik militaarajaleht veelgi paremaks. Küsitlusele vastamise lõpuks oled reservile jälle viis minutit lähemal. Tehke!

8 Reede, 24. september
Reede, 8. märts 2024
8. Mida Juku ei õpi ...
�9 �10 �1 �3 �7 �2 �8 �6 �4 �5
9. EV president 10. Punuma ehk
with XWords – the free online crossword puzzle generator
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.