Märts 2010

S Õ J A N D U S A J A K I R I NR 1-2 (65-66)

MÄRTS 2010

Õhutõrjeraketisüsteem Mistral – värskendav tuulehoog

ISAFi ülema kindral Stanley McChrystali juhis muudab mässutõrjeoperatsioone Afganistanis

SISUKORD

N R 1 -2 (6 5 -6 6 )

M ÄRT S 2010

Sloveenia konflikt. Kümnepäevane sõda ja iseseisvumine

6

Endise Jugoslaavia edukaima liiduvabariigi iseseisvumine avas tee ka teistele.

Turvalisim etapp Eesti ajaloos ei tohi muuta meid laisaks

13

Vabariigi presidendi kõne Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes Tartus 18.01.2010.

C-IED ja paradigma ühisosa

16

6

Kokkupuude isetehtud lõhkekehadega Iraagis ja Afganistanis on toonud meie keelekasutusse uusi mõisteid.

Jalaväekompanii sünkroniseeritud tulesüsteemi loomine kaitselahingus

20

Hästisünkroniseeritud tulesüsteem muudab üksuse kaitselahingus edukamaks.

Õhutõrjeraketisüsteem Mistral – värskendav tuulehoog

29

Eesti kaitseväe käsutuses oleva esimese reaktiivrelva tutvustus.

Sõdur lahinguväljal: koormaeesel, pakikandja või võitleja?

37

Milline peaks olema kasutusmugav ja kõike vajalikku sisaldav lahingurakmete komplekt?

Vale kood võib tuua kaotuse lahingus

43

Kataloogimine annab igale varustuselemendile nime ja kasutuskoodi.

Mida ütleb kindral McChristali juhis Eesti kaitseväele

29

46

ISAFi ülema kindral Stanley McChrystali juhis muudab mässutõrjeoperatsioone Afganistanis.

Talibani infosõda

55

Kuidas juhtub nii, et Taliban on oma sõnumi levitamisel maailmas ikka NATO juhitud rahvusvahelistest julgeolekuabijõududest (ISAF) ees.

Strateegilise otsustusmudeli muundumine malest pokkerini II 60 Jätkame infoajastu sõdade olemusele vastava mängusüsteemi otsinguid.

Mida on meil õppida Vietnamist

66

Filmimees Ilmar Raag näitab, kuidas Oliver Stone’i filmist “The Platoon” õppida vältima Vietnamis tehtud vigu.

Strateegiline õhusõda Inglismaa taevas 1915–1918

46

70

Kuidas Zeppelini õhulaevad tõid kaasa strateegiliste õhulöökide kontseptsiooni sünni Esimeses maailmasõjas.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

1

TOIMETUSE VEERG Lahingud mõttemaailma pärast NATO operatsioon Moshtarak algas ootamatult. Massiteabekanalid kirjeldasid harukordse üksikasjalikkusega, mida ja millal liitlasväed ning kui suurte jõududega kavatsevad teha.

Mitte üldiselt, vaid millisest piirkonnast täpselt ja millal hakkavad ANA sõdurid koos Ameerika merejalaväelastega mässulisi välja suruma.

Operatsiooni julgeoleku reeglid keelavad selgelt avalikustada tulevasi operatsioone, eesmärgiga säästa NATO ja liitlaste sõdurite elusid.

Seda kutsutakse lahinguvälja kujundamiseks.

Aga see ei olnud enam eelmiste põlvkondade sõja rünnakute eelnev suurtükiväetule ettevalmistusturm või ründelennuväe tulemöll. Selle asemel kujundasid liitlased Afganistani, mis on moodsa neljanda põlvkonna sõjateater, lahinguvälja uut moodi, sest informatsioonist on saanud uus rindejoon.

Operatsiooni nimi Moshtarak tähendab dari keeles “üheskoos”. NATO väed andsid tervele maailmale teada, et üheskoos Afganistani julgeolekujõududega võtavad nad järgekordse osa rahutust Helmandist oma kontrolli alla, panevad keskvõimu kehtima ja kavatsevad sinna jääda. See oli selge sõnum mässulistele: minge ära või muidu ei ole teist minejaid. See oli selge sõnum Marjah’ piirkonna elanikele, esiteks vältimaks tsiviilohvreid, teiseks tugevdamaks usku põhiseaduslikku valitsusse ja kolmandana rahustamaks hõimuliidreid. Sama moodi oli see selge sõnum Pakistani hõimualadele, Kesk-Aa-

siale ja laiemalt tervele maailmale, et töö Afganistanis käib. Üheskoos.

“See kõik on sõda ettekujutuse pärast. See ei ole füüsiline sõda võtmes, et kui palju sa inimesi tapad, maad hõivad või kui palju sildu sa õhku lased,” ütles ISAFi juhataja kindral Stanley McCrystal ühes intervjuus. “Kõik saab alguse mõttemaailmast, inimeste ettekujutusest ja tajust.”

NATO südames ja Pentagonis teavad uue valdkonna strateegilise kommunikatsiooni meistrid, et ettekujutus loeb ja maksab. Mäng käib selle peale, kelle lugu peale jääb, aga võiduseisu ei too ainult uskumine. Strateegilise kommunikatsiooni sõnumid peavad sobima kokku olukorra ja faktidega lahinguväljal.

Uus neljanda põlvkonna sõda tähendab seda, et infolahingud tuleb pidada eri rinnetel ja väga paljude pooltega. Selle füüsilise rindejooneta sõja lahingud käivad Helmandi rohelises tsoonis ja kõrbes, Kabulis ja Islamabadis, Euroopa pealinnades, aga ka Marylandi ja Ontario provintsi väikelinnades, nii nagu ka Viljandis ja Tihemetsas.

Uudised Afganistanistt kujundavad ettekujutust ja see ettekujutus kujundab omakorda vältimatult tuleviku poliitikat.

•

Kaitsejõudude peastaabi teavitusosakonna ülem major Peeter Tali

Toimetus: Juhkentali 58, 15007 Tallinn Vastutav toimetaja: Peeter Tali e-mail: peeter.tali@mil.ee Küljendus: Matis Karu Keeletoimetaja: Kairit Henno

Eesti sõjandusajakiri Sõdur Väljaandja Kaitsejõudude Peastaap

2

Sõ d u r

6 numbrit aastas Trükitud ASi Uniprint trükikojas

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

EESTI Kaitseväe juhataja andis aasta ohvitserile ja aasta allohvitserile kätte preemiad Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots andis Tallinnas Mustpeade majas kaitseväe 91. aastapäevale pühendatud vastuvõtul üle aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri preemiad Kirde kaitseringkonna Viru pataljoni tankitõrjekompanii ülemale leitnant Ivo Silbaumile (pildil) ning staabi- ja siderühma ülemale vanemveebel Peeter Einbaumile.

“Ei ole juhus, et selle aasta ohvitseriks osutus leitnant Ivo Silbaum Viru pataljonist. Leitnant Silbaum on õpetanud ajateenijad korralikult välja TT-raketiseadmete MILAN kompaniideks. Tänavu mais peetud Kevadtormi õppusel näitas reservõppekogunemisele kutsutud TT-kompanii lahinglaskmistel tema käe all eeskujulikke tulemusi ja kõrget motivatsiooni,” ütles kindralleitnant Laaneots.

“Ohvitseride ja allohvitseride teenistuse eraalgatuslik tunnustamine annab kaitseväelastele motivatsiooni ja innustust oma tööd hästi teha,” ütles aasta ohvitser. “Tahan tänada eelkõige oma perekonda, kes on minu teenistuse suhtes olnud alati mõistev ja toetav, samuti oma alluvaid: ajateenijaid, reservväelasi ja kaadrikaitseväelasi, kes on minu mõtted ja ideed reaalselt ellu viinud.”

50 000 krooni suurust aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri preemiat antakse välja kolmandat korda. Preemia andmist finantseerivad ettevõtjad ja reservohvitserid kapten Toomas Luman ja kapten Neinar Seli.

Aasta allohvitseriks nimetati vanemveebel Peeter Einbaum, kes on maaväe allohvitseride foorumi alusepanijaid. Maaväe allohvitseride foorum tegeleb aktiivselt allohvitseride teenistust puudutavate küsimustega kaitseväes. Vanemveebel Einbaum on muu hulgas teeninud NATO staabis Brunssumis.

“Aasta allohvitseri tiitli saamine on seda väärtuslikum, et tegemist on kodanike algatusega, mis aitab hoida sidet kaitseväe ja ühiskonna vahel,” ütles aasta allohvitser vanemveebel Peeter Einbaum. Aasta allohvitser peab saadud preemiat eelkõige maaväe allohvitseride foorumi tunnustuseks. Foorumi ülesandeks on edendada maaväe allohvitseride karjäärisüsteemi.

10 000 krooni suuruse ergutuspreemia vääriliseks tunnistati Afganistanis teeniva Estcoy-E ülem major Ain Tiidrus, miinijahtija Admiral Cowan komandöri abi leitnant Ott Laanemets, õhuväe staabi staabiohvitser leitnant Anneli Kajamaa ja kaitseväe peastaabi sektsiooniülem leitnant Tõnis Sõnum.

Allohvitseridest said ergutuspreemia vanemveebel Kaido Kasemets lennubaasist, vanemveebel Jaanus Kundla Scoutspataljonist, veebel Üllar Käggo Kalevi jalaväepataljonist ja veebel Kalvi Kaart Kaitseliidu Valga malevast.

Aasta ohvitser ja aasta allohvitser on seni suurim eraalgatuslik tunnustus kaitseväelastele. Statuudi kohaselt võib iga kaitseväelane teha ettepanekuid oma kolleegide, ülemate, alluvate hea teenistuse tunnustamiseks.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Aarne Ermus ja Eesti lennuakadeemia rektor Jaan Tamm allkirjastasid 18. detsembril kahe õppeasutuse vahelise koostöö raamlepingu. Lepingu esmaseks eesmärgiks on KVÜÕA sõjaväelise juhtimise õhuväe õppekava erialaõppe mooduli korraldamine Eesti lennuakadeemia toel. Sõjaväelise juhtimise õhuväe õppekava võimaldab spetsialiseeruda lennuväljaohvitseri või radari- ja sideohvitseri erialale.

Kõrgema sõjakooli kadetikogu andis Eesti sõjamuuseumile eksponeerimiseks üle sõjakooli kadettide aumärgi Kadetitähe. “Kadetitäht on hea võimalus pidada meeles neid, kes on ohverdanud oma vaba aega kogu meie kooli heaks,” ütles kadettveebel Ragnar-Aleksander Jõgi. “Kadetitäht on sõjakooli õppurite silmis väga lugupeetud märk.”

Tartus asuv Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseum sai 7. oktoobril enda kogusse Arsenali relvatehases toodetud püstolkuulipilduja. Aastatel 1926−1936 Tallinna Arsenali relvatehases toodetud püstolkuulipilduja A.T. laenab tähtajatu deponeeringuna muuseumile kapten Heino Piirsalu. Kapten Piirsalu tõi Eestis toodetud kaks püstolkuulipildujat Hispaaniast, kuhu need rohkem kui 70 aastat tagasi müüdi.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kõrgem sõjakool korraldas 1. detsembri varahommikul kell 5 rivistuse Tallinnas endise Tondi sõjakooli ees 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus langenud kadettide mälestuseks. Kadetid alustasid rivistust samal kellaajal, mil mässajad Tondi sõjakooli 85 aastat tagasi ründasid.

Pärast rivistust asetati koos Kaitseliidu malevatega pärgi langenute haudadele Tallinnas Rahumäe kalmistul, Tartu Garnisoni kalmistul, Jõgeva Laiusevälja kalmistul ja Vastseliina kalmistul.

Kalevi üksik-jalaväepataljoni ohvitseride kogu andis 22. detsembril maaväe ülemale kolonel Indrek Sirelile üle Kalevi jalaväepataljoni ajaloolise lipu, mis omakorda anti edasi Kalevi jalaväepataljoni ülemale major Margus Koplimäele.

Sõ d u r

3

MAAILM Ameerika Ühendriikide uue kaitsekeskuse president dr John Nagi rääkis rahvusvahelisel soomukikonverentsil, et mässulistevastaste operatsioonide suurenenud hulk annab võimaluse laialdasemalt kasutada mehitamata õhukeid, helikoptereid, luure- ning järelevalvevahendeid. Ta rõhutas USA armee äärmist vajadust keskenduda strateegias mässulistevastastele operatsioonidele. USA kaitsesekretär Robert Gates avaldas 2011. aasta kaitse-eelarve kava, mille maht suureneks võrreldes 2010. aastaga 3,4 protsendi ehk 18 miljardi dollari võrra.

Hiina valmistub üle võtma rahvusvahelise jagatud teadlikkuse ja konfliktivastase rühma (SHADE) üldkoordinaatori kohta, mille eesmärgiks on tõkestada piraatide tegevust Aafrika Sarve piirkonnas. Hiinal on juba mitme viimase aasta vältel Adeni lahe piirkonnas tegutsenud mitteametlik patrulliüksus, ent uue plaani alusel hakatakse koos teiste riikidega pidevalt patrullima üha kurikuulsamas Somaalia ja Jeemeni vahelises põgenike- ja salakaubaveopiirkonnas. Üldkoordinaatori ametikoha ülevõtmine näitab rahvusvahelisel tasandil, et Hiina rahvaarmee merevägi on pühendunud selle regiooni turvamisele.

NATO nõupidamis-, juhtimis- ja kontrolliagentuur (NC3A) ning Prantsusmaa on liikunud sammukese lähemale “mõistmise memorandumi” (MoU) sõlmimisele. MoU on loodud, tagamaks tõhusamat koostööd juhtimise, kontrolli, kommunikatsiooni, arvutisüsteemide, järelevalve ning luure valdkondades. Lepe on osa Prantsusmaa jätkuvast taas NATO koosseisu lülitumisest.

Prantsuse armee võtab kasutusele uue VBCI (Véhicule Blindé de Combat d’Infanterie) tüüpi kaheksarattalise jalaväesoomuki. Tellitud on ühtekokku 630 soomukit, millest 520 on mõeldud otseselt jalaväe lahingutegevuse tarvis. Esimesed 146 soomukit sai Prantsuse armee enda käsutusse veebruari alguses. Praegu toodetakse kümme soomukit kuus. Esmalt saab soomukid enda kasutusse 35. Belforti jalaväerügement.

4

Sõ d u r

Iisrael tõstab oma tankiväe valmisolekut Iisraeli kaitsevägi valmistub kasutusele võtma vastselt välja töötatud niiskuskontrolliga tankiangaare, mis kaitsevad Merkava tanke ilmastiku mõjude eest ning tagavad kõrge lahinguvalmiduse. Seoses Iisraeli pideva lahinguvalmiduse strateegiaga on tankide “kuivhoiustamist” kasutatud juba alates Jom Kippuri sõjast 1973. aastal. Kõikide tankide kütusepaagid on pidevalt täis ning relvastus, moon ja varustus on valmis pandud lähtuvalt pideva lahinguvalmiduse strateegiast. Viimane kord kasutati tanke 2006. aasta Liibanoni konfliktis, mil 90 protsenti tankidest oli suurepärases konditsioonis. Uued õhukesest terasest valmistatud tankitunnelid on kindlustatud nii ilmastiku mõju kui ka raketirünnakute eest. Iga tunnel maksab umbes 80 000 dollarit ning sellesse mahub 4 Merkava tanki või sarnase mõõduga sõidukit. Seoses heade tinIisraeli Merkava tank. gimustega tankitunnelites on tanke vaja hooldada ja tehniliselt üle vaadata vaid iga 30 kuu tagant. Uue süsteemi heaks küljeks on veel see, et nüüdsest on tankid kaetud tihendatud polüvinüülkloriidist kattega, mis tähendab, et sõtta minekuks on vaja vaid kate maha tõmmata ja masin tööle panna. Varem oli vaja kate iga kaheksa kuu tagant maha võtta sõiduki kütuse lühikese säilitusaja tõttu. Uutes tingimustes suudeti kütuse kasutusaega pikendada 30 kuuni. Esimene soomusbrigaad varustatakse uut tüüpi tankiangaaridega riigi Põhjaringkonnas 2010. aasta lõpuks.

USA armee täiustab sõdurite treeningukavu Daniel Wasserbly kirjutab, et USA sõdurid kannatavad puuduliku treenituse tõttu kuumades ja mägistes piirkondades tegutsemisel, mistõttu tuleksid kasuks tõhusamad treeningukavad ning parem toitumine. Füüsilise treeningu täiustamine aitaks parandada sõdurite vastupidavust ja tugevust pikkadel rännakutel rasket varustust vedades.

Suur osa vägedest veedab küll vaba aega jõusaalis treenides, kuid nende treeningumeetodeid tuleks tõhustada, et tagada vajalik füüsiline jõud raskete koormate vedamisel Afganistanis võitlemise käigus. George Solhan, mereväe uurimiskeskuse terrorismivastase võitluse osakonna direktor, soovitas anda vägedele kindlad treeningukavad ning toitlustusprogrammid, mis aitaksid arendada neid lihaseid, mis pikkadel rännakutel enim kannatavad. Tema sõnul on kõige tähtsam arendada seljalihaseid ning toituda nõnda, et kaal liialt ei alaneks ning lihased säiliksid. Merejalaväe relvaüksuse programmijuht Mark Richter väitis, et merejalaväelaste kandekoormuse vähendamine on tema osakonna jaoks tähtsaim ülesanne, kuid lisas, et kuumast ilmast tulenev kurnatus on samuti tõsiseks probleemiks.

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

MAAILM Loomisel on Poola, Leedu ja Ukraina rahuvalvebrigaad Poola, Leedu ja Ukraina sõlmisid kokkuleppe, mille alusel luuakse ühine rahuvalvebrigaad. Leping aitab kaasa Ukraina armee arendamisele Lääne standarditele vastavaks. 2009. aasta 16. novembril sõlmitud kokkuleppe alusel loodav brigaad LITPOLUKRBRIG saavutab esmase valmiduse 2011. aastaks ning täieliku operatsioonivalmiduse 2013. aastaks.

Poola kaitseministri asetäitja Stanislaw Komorowski sõnul väljendab kokkulepe Poola ja Leedu toetust Ukrainale; ta lisas, et soovib näha Ukraina kaitsejõude tugevalt seotuna Lääne struktuuridega. Samuti oli see tõestuseks, et Ukrainal on tõsised kavatsused panustada rahvusvahelisse julgeolekusse koostöös Euroopa Liidu ja NATO-ga. LITPOLUKRBRIG peaks hakkama koosnema 4500 sõdurist. Rahuvalvebrigaadi peakorteri asukohaks saab Lublini linn Poolas. Brigaadi kontseptsioon on pea identne Euroopa Liidu lahingugruppidega. Poola ajalehe Gazeta Wyborcza sõnul on aga pärast Viktor Janukovitši valimisvõitu brigaadi loomise plaane ellu viia raskem, kui see oleks olnud Julia Tõmošenko võidu puhul.

Euroopa Liit tugevdab Somaalia sõjaväge Hispaania pakkus end vabatahtlikult osalema Euroopa Liidu operatsioonis, treenimaks välja 2000 Somaalia sõdurit, politseinikku ning rannavalveametnikku, et anda Somaaliale võimalus võidelda riigis tegutsevate islamimässuliste ning piraatidega. Hispaania kaitseminister Carme Chacón ütles, et Euroopa Liidu eesistujamaana 2010. aasta esimesel poolel on Hispaania nõus juhtima ükskõik millist operatsiooni, et toetada Somaalia julgeolekujõudude reformi.

Hispaania kavatseb saata Uganda kaitseväe juurde mitukümmend instruktorit, et siis koos Uganda ja Burundi vägedega Aafrika Liidu rahuvalvemissiooni raames tegutseda.

Uganda on juba läbi viinud mõningast väljaõpet praegu vaid Somaalia pealinna Mogadishu ja selle lähiümbruse üle kontrolli omava Somaalia föderaalse üleminekuvalitsuse sõduritele. Somaalias tegutsevad ekstremistlikult meelestatud islamirühmitused, kellel on arvatavasti sidemeid ka terrorirühmitusega al-Qaeda. Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika juhi Javier Solana sõnul korraldatakse mis tahes operatsioone Somaalias koostöös teiste rahvusvaheliste jõudude ning praegugi Somaalias tegutseva Aafrika Liidu kaasabil. Hispaania oli esimesi panustajaid Euroopa Liidu merevägede piraatidevastasesse tegevusse Adeni lahel. Alates 2008. aastast on Somaalia piraadid kaaperdanud kaks Hispaania traalerit.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Pärast Ühendkuningriigi peaministri Gordon Browni seisukohta, et 2011. aasta keskpaigaks peaks mässulistevastane võitlus Afganistanis uue hoo saama, hakati Afgaani rahvuslike relvajõudude laiendamisega üha kavakindlamalt tegelema. Brown rääkis jaanuaris Londonis peetud rahvusvahelisel konverentsil, et ISAF (International Security Assistance Force) peab selleks ajaks saavutama selge ülevõimu Talibani ja teiste mässuliste rühmituste üle. Selle strateegia valguses teatas ISAF, et Afgaani rahvaarmee koosseis tahetakse tõsta 2011. aasta oktoobriks 171 600 võitlejani, samas kui 2009. aastal sooviti aastaks 2011 saavutada Afgaani rahvaarmee koosseisuks 134 000-pealine vägi.

Tšehhi väekontingent Afganistanis võtab kaugjuhitavate isetehtud lõhkekehade vastu kasutusele uued STARV-tüüpi tõkestussüsteemid. STAR-V töötati välja ja seda toodetakse Tšehhi ettevõttes URC Systems. Süsteem kaalub 85 kg ning võimsuseks on 740 W. Selle eripäraks on otsese digitaalse süntesaatori tehnoloogia, mis takistab eri sagedustel saadetud signaale, kuid samas võimaldab säilitada sõbraliku raadioside teatud sagedusvahemikus. Praegu kasutavad tšehhid väiksemat STAR-versiooni, mille võimsuseks on 40 W ning mis sobib väiksemate lõhkekehade kahjutustamiseks.

Rootsis Karlskogas algasid ettevõtte BAE Systems Global Combat Systems juures uue monteeritud relvasüsteemi (MGS) katsetused. MGS on ettevõtte 155-mm 52-kaliibrilise FH-77B05 veetava haubitsa ja Rootsi ning Norra armeede jaoks loodud 155-mm 52-kaliibrilise isepöörduva haubitsa Archer hübriid. MGS peaks vastama India armee nõuetele, kes soovib seda hübriidset veoki külge monteeritavat haubitsat endale soetada.

Valgevene ettevõte Tetraedr on välja töötanud kaheosalise radarisüsteemi Grifton. Põhimõtteliselt on tegu nõukogudeaegse tehnika uuendusega. Radari nähtavusvahemikuks on 1,5−200 kilomeetrit.

Sõ d u r

5

KONFLIKT

Sloveenia kustutatute meeleavaldus.

Sloveenia konflikt: Kümnepäevane sõda ja iseseisvumine Sloveeniat tuntakse praegu kui eduka endise sotsialismimaa musternäidet. Vabaduse ja demokraatia nimel tuli aga ka sloveenidel verd valada, olgugi et võrreldes teiste endise Jugoslaavia vabariikidega läks neil võitlus valutumalt. Pärast iseseisvumist alanud majandusliku õitsengu kõrval tekkis üks Sloveeniale eriomane sotsiaalne probleem, mis seisnes teistest Jugoslaavia vabariikidest pärit inimeste kustutamises ametlikest elanikeregistritest. Mattias Jõesaare koostatud artikkel annab ülevaate Sloveenia eraldumisest, selle käigus maha peetud lühikesest sõjast ning iseseisvumisjärgsetest sotsiaalsetest probleemidest.

6

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

KONFLIKT L õu n as l aavl Lõun aav l a asstt e r iik i i kllu use a ajj a alloolin ool i n e ja j a poliitilin p ol i i t i l i n e ta t au ust st Kui Austria-Ungari impeerium Esimese maailmasõja tagajärjel kokku varises, rajasid sloveenid, horvaadid ja serblased ühise kuningriigi. Varsti liideti sellega ka Montenegro ning ametlikult sai riigi nimeks Jugoslaavia kuningriik.

See lõunaslaavlaste ühendamise protsess polnud aga demokraatlik, kuna andis Serbiale võimaluse domineerida kuningriigi teiste osade üle. Jugoslaavia kuningriiki iseloomustasid juba loomisest alates rahvuslikud ja sotsiaalsed vastuolud. Kui horvaadid, serblased ja bosnialased räägivad enam-vähem sama keelt, siis usk on neil erinev: horvaadid on katoliiklased, bosnialased moslemid ning serblased õigeusklikud. Sloveenid on samuti lõunaslaavi rahvas, kuid erinevad keeleliselt ja kultuuriliselt teistest Jugoslaavia rahvastest, olles ajalooliselt tihedamalt seotud Itaaliaga, eriti kunagise Veneetsia kuningriigiga. Sloveenid on olnud katoliiklased ning erinevalt teistest Balkani lõunaslaavi rahvastest pole sloveenid kuulunud Ottomani impeeriumi koosseisu.

6. aprillil 1941. aastal ründasid Jugoslaaviat Teljeriikide väed ning 11 päeva hiljem riik kapituleerus. 1945. aasta maiks olid kommunistlikud vastupanujõud kuningriigist Teljeriikide sõjajõud välja ajanud. Teise maailmasõja järel sai Jugoslaaviast sotsialistlik riik.

Pärast Teist maailmasõda võeti Jugoslaavia kui keeruka sisemise korraldusega liitriigi juhtimiseks vastu põhiseadus, mida uuendati mitmel korral, viimati 1974. aastal. Põhiseaduse kohaselt oli Jugoslaavia “ühendatud võrdsete ja vabade rahvaste föderaalne liit”. Jugoslaavia jaotus sotsialistlikeks vabariikideks, milleks olid Serbia (mis hõlmas ka autonoomseid Kosovo ja Vojvodina piirkondi), Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Sloveenia.

Kui sotsialistliku Jugoslaavia kauaaegne karismaatiline juht Josip Broz Tito 1980. aastal suri, siis ennustasid paljud eksperdid riigi kokkuvarisemist. Riik kukkus kokku siiski alles kümnend hiljem rahvuslike liikumiste mõjul. Seda protsessi mõjutasid ka sündmused välisriikides, eriti just teistes Euroopa sotsialismimaades.

“Kui sotsialistliku Jugoslaavia kauaaegne karismaatiline juht Josip Broz Tito 1980. aastal suri, siis ennustasid paljud eksperdid riigi kokkuvarisemist. Riik kukkus kokku siiski alles kümnend hiljem rahvuslike liikumiste mõjul.”

Jugoslaavia lagunemisega lõppenud sündmuste jada sai alguse Slobodan Miloševići võimuletulekust 1987. aastal. Nimelt kasutas Milošević paljudes oma kõnedes natsionalistlikku retoorikat. Jugoslaaviat kummitasid toona väga suured majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid ning rahvas nõudis nendele lahendust.

Milošević osutas probleemide süüdlastele: ungari ja albaania “separatistidele” vastavalt Vojvodinas ja Kosovos. Nimelt kritiseeris ta 1974. aasta põhiseadust, mis andis Vojvodinale ja Kosovole üsna laialdase autonoomia. Tema sõnul suurendas selline jaotamine bürokraatiat, mis on probleemide põhjuseks. Samuti oli üheks tema sõnumiks, et autonoomiad on kahjulikud Serbiale ja serbia rahvale, mistõttu toetasid teda üha enam rahvuslikult meelestatud serblased.

Miloševići valitsemisajal loodi teistest Jugoslaavia vabariikidest separatistlike liikmesmaade kuvand, mis suurendas rahvustevahelisi pingeid. See tõi kaasa serblaste nn “bürokraatiavastased” meeleavaldused Kosovos, Vojvodinas ja Montenegros, milles nõuti vana sotsialistliku eliidi väljavahetamist uue ladvikuga, mis pooldaks tsentraliseeritumat Serbiat. Meeleavaldusi toetas Serbia valitsus ning nende tulemusena peaaegu kaotati Vojvodina ja Kosovo autonoomia. Nende kahe piirkonna etteotsa said serbiameelsed Miloševići marionettvalitsused.

S ü n d m u s te Sün t e t u lip lipunk ktt n ih ihk ku u b S love l ov e e n ia i assse se Sloveeniast pidi 1989. aastal saama järgmine “bürokraatiavastase revolutsiooni” sihtpunkt, kuna Sloveenia toetas albaania kaevurite streiki Kosovos, mis oli suunatud Kosovo piirkonnas tegutsevate serbia juhtide poliitika vastu.

Siiski ei lubanud Sloveenia valitsus korraldada Ljubljanas mitte ühtegi Serbia juhitud meeleavaldust. Serbia vastas sellele majandusliku blokaadiga Sloveenia toodetele, kuna Sloveenia juhtkond “ei lubanud serblastel Sloveenia üldsusele avaldada tõde Kosovo olukorra kohta”.

Jugoslaavia poliitilises elus pinged üha kogunesid. 1990. aasta jaanuaris peeti Jugoslaavia kommunistide liiga kongress, kus arutati ka riigi tsentraalsemaks muutmist. Sloveenia esindajad jalutasid sellelt kongressilt minema pärast seda, kui nende alternatiivne ettepanek konföderatsiooni loomiseks maha hääletati. Poliitilisi muutusi Sloveenias peeti ohuks Jugoslaavia riigi säilimisele, mistõttu valmistus Jugoslaavia rahvaarmee (JRA) Sloveenia riigi juhtkonda võimult kõrvaldama. Sloveenia asus hoolimata föderatsiooni vastuseisust arendama ja kujundama oma maakaitseväge. Jugoslaavia rahvaarmee soovis hoida võimumonopoli Jugoslaavia sotsialistlike vabariikide relvajõududes, mistõttu esitati erinõudmine kõikide Sloveenia maakaitseväe osade relvade hoiustamiseks vaid rahvaarmee relvaladudes. Selle abil loodeti maakaitsevägi desarmeerida. Siiski suudeti suur kogus relvi hoida salaja maakaitseväe valduses.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

7

KONFLIKT Jugoslaavias oli maakaitsevägi loodud 1969. aastal, mil võeti vastu totaalse kaitse sõjaline doktriin. See tähendas kogu rahva täielikku vastupanu sõjalise ohu korral. Totaalkaitse doktriin kehtestati pärast Nõukogude vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Toonane maakaitsevägi pidi vajadusel toetama Jugoslaavia rahvaarmeed.

Tervet Jugoslaavia elanikkonda õpetati algkoolist peale olema valmis riigi kaitseks. Seda väljaõpet korraldas maakaitsevägi.

Igal Jugoslaavia vabariigil oli oma maakaitseorganisatsioon. Kui alguses juhtisid Sloveenia maakaitset sloveeni päritolu ohvitserid, siis pärast 1974. aastat seati etteotsa serblased, kuna sloveene ei usaldatud piisavalt. 1990. aastal lõi Sloveenia maakaitsevägi uue peakorteri, millest saigi hilisem Sloveenia relvajõudude peakorter.

1990. aasta aprillis peeti Sloveenias esimesi mitmeparteilisi valimisi pärast Teist maailmasõda. Valimised võitis Sloveenia demokraatlik opositsioon ning uus valitsus hakkas ellu viima reforme, mis seisnesid poliitiliste, majanduslike jms vabaduste laiendamises. Muudatused päädisid lõpuks rahvahääletusega Sloveenia iseseisvuse küsimuses. 1990. aasta detsembris peetud referendumist võttis osa 93,2% hääleõiguslikust elanikkonnast ning 88,2% hääletas iseseisva Sloveenia riigi loomise poolt. 1991. aasta 26. juunil kuulutas Sloveenia Assamblee välja riigi iseseisvuse.

Sloveenia iseseisvusreferendumi tõttu üritas JRA sundida föderaalvalitsust kuulutama riigis välja eriolukorra. Jugoslaavia kaitseminister kindral Veljko Kadijevič andis rahvaarmeele käsu koostada plaan Sloveeniasse tungimiseks. Kui Sloveenia 1991. aastal iseseisvuse välja kuulutas, andis rahvaarmee oma motoriseeritud ja relvastatud üksustele käsu hõivata Sloveenia välispiirid (piirid Austria, Itaalia ja Ungariga). Kui rahvaarmee väed Sloveeniasse sisenesid, leidis aset mõnigi üsna tõsine relvakokkupõrge rahvaarmee ja Sloveenia maakaitseväe vahel.

Slo Sl ov v een e e n i a s õj a k krr on oloogia ol oog i a 27. juuni Jugoslaavia rahvaarmee sissetung iseseisvasse Sloveeniasse algas kell 2:45, kui väed saadeti Sloveenia välispiiridel üle võtma kontrollpunkte, mille olid varem enda valdusesse võtnud Sloveenia politsei ja tolliamet. Osa rahvaarmee vägedest alustas operatsiooni Sloveeniast ning teine osa ründas Horvaatia territooriumilt, Varaždini ja Kar-

Jugoslaavia rahvaarmee rünnakuteed Sloveenia Kümnepäevases sõjas.

8

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

KONFLIKT lovaci väeosadest. Maakaitseväe üksused ja paljud tsiviilisikud blokeerisid teid ning raudteid, kuid hulk nendest takistustest eemaldati tankide ja lõhkeainete abiga.

Esimese päeva relvastatud kokkupõrked lõppesid kümnete vigastatute ja hukkunutega. Rahvaarmee mitu ohvitseri võeti vangi ja oli ka palju ülejooksikuid rahvaarmeest maakaitseväkke. Leidus neidki, kes lihtsalt põgenesid JRA koosseisust.

Maakaitse ja Sloveenia politsei ühendatud jõud hävitasid 15 rahvaarmee tanki ja tulistasid alla 7 helikopterit.

28. juuni Relvastatud kokkupõrked sagenesid ning laienesid üle kogu Sloveenia territooriumi. JRA kasutas nii jalaväge, soomustatud üksuseid kui ka õhuväge, et murda sloveenide vastupanu. Jalaväe ja soomustatud üksuste sõjaliseks eesmärgiks oli endiselt oma kontrolli alla saada piiripunktid, samas kui õhuvägi ründas enamasti televisiooni- ja raadiojaamasid.

Rahvaarmee pressiesindajad lükkasid tagasi süüdistused liigse jõu kasutamises ja väitsid, et täidavad oma põhiseaduslikku kohust.

Toonase Euroopa majandusühenduse (EMÜ) esindajad (Gianni de Michelis, Jacques Poos ja Hans van den Broek) üritasid veenda vaenupooli sõjategevust lõpetama. Sloveenial ja Horvaatial paluti iseseisvumise protseduur kolmeks kuuks külmutada ning Jugoslaavial paluti valiJugoslaavia rahvaarmee üksused Sloveeniasse sisenemas. da presidendiks eesistujariigi Horvaatia esindaja, nagu põhiseaduses oli sätestatud. Kõik poliitikud nõustusid nende ettepanekutega, kuid tõlgendasid neid endale sobival moel.

29. juuni Jugoslaavia rahvaarmee vastuluure juht Ratko Negovanovič esitas Sloveeniale ultimaatumi, et ta kuulutab välja kõrgeima astme lahinguvalmiduse, kui Sloveenia väed jätkavad rahvaarmee vägede ründamist. Sloveenia Assamblee pidas salajase istungi, mille tulemusena anti välja korraldused astuda riigi kaitseks välja kõikide vahenditega. Samal ajal peeti ka kõnelusi EMÜ esindajatega, kuid rahvaarmee ja maakaitseväe kokkupõrked jätkusid.

30. juuni Kõikide Sloveenia suuremate linnade elanikke hoiatati võimalike õhurünnakute eest, mistõttu veetsid paljud tolle pühapäeva keldrites ja varjendites. Jugoslaavia peaminister Ante Markovič saabus Ljubljanasse, et arutada vaherahu tingimusi. Läbirääkimised olid vähemalt lühiajalises perspektiivis edukad. EMÜ esindajatel õnnestus lasta Jugoslaavia presidendiks valida Stipe Mesič, kes tänu sellele sai ka ametlikult rahvaarmee ülemjuhatajaks. Siiski keeldus rahvaarmee presidendile allumast.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

9

KONFLIKT 1. juuli Hoolimata vaherahust toimus relvastatud kokkupõrkeid mitmel pool Sloveenias ning püsis ka õhurünnakuoht.

Rahvaarmee esindajad tegid avalduse, milles väitsid, et nende väed Sloveenias on väga halvas olukorras, kuna neid koheldakse kui okupatsioonivägesid. Samuti lisati, et rahvaarmee on kehtestanud kõrgeima lahinguvalmiduse ning jätkab vägede mobiliseerimist Serbias, Montenegros ja Bosnia-Hertsegoviinas. Peaaegu kõik Jugoslaavia rahvaarmees teenivad sloveenia ohvitserid vabastati töökohtadelt ning asendati serbia ohvitseridega. Saksamaa välisminister Hans Dietrich Genscher külastas Jugoslaaviat ja kutsus kõiki pooli üles lahendama konflikti rahumeelselt.

2. juuli Kokkupõrked rahvaarmee ning Sloveenia maakaitse ja politsei ühendatud jõudude vahel jätkusid ning isegi tihenesid. Televisiooni- ja raadiojaamad olid õhurünnakute sihtmärgiks kõikjal Sloveenias, sealhulgas pealinnas.

Jugoslaavia president Mesič külastas Ljubljanat ning pakkus välja neli punkti lepituse saavutamiseks. Nendeks olid: 1) vaenutegevuse lõpetamine; 2) sõjavangide vabastamine; 3) rahvaarmee ja maakaitseväe lahutamine; 4) läbirääkimiste alustamine Jugoslaavia eesistujariigi juures kõikide lahendamata küsimuste üle.

Sloveenia nõustus tehtud ettepanekuga.

3. juuli Olukord muutus stabiilsemaks ning JRA alustas vägede väljaviimist Sloveenia edelaosast, samas kui kirdeosas jätkusid väiksemad kokkupõrked. Olukorra rahunemisele aitas suure tõenäosusega kaasa toonase USA riigisekretäri James Bakeri avaldus, milles ta kritiseeris Jugoslaavia valitsust liigse jõu kasutamise pärast.

4. juuli Hoolimata optimismist olukorra lahenemise asjus saatis Jugoslaavia president Sloveeniale uue kaheksapunktilise ultimaatumi, milles nõudis muu hulgas, et taastataks iseseisvuseelne riik rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, lõpetataks JRA kasarmute blokeerimine, tagataks turvaline maa- ja õhuliiklus, vabastataks kõik sõjavangid ja peetaks kinni vaherahu tingimustest. 4. juuli oli esimene rahulik päev alates sõja puhkemisest.

Jugoslaavia rahvaarmee tank M84 Sloveenias.

5. juuli Sloveenia peaminister Lojze Peterle läks Brüsselisse jagama EMÜ ametnikele selgitusi olukorrast riigis ning paluma rahvusvahelist tunnustust Sloveenia iseseisvusele.

Samal ajal peeti Haagis kohtumine, kus EMÜ riikide välisministrid otsustasid saata Sloveeniasse vaatlejad.

6. juuli Jugoslaavia rahvaarmee peastaabi ülem Blagoje Adjič tegi avalduse, milles tunnistas Jugoslaavia

10

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

KONFLIKT lagunemise viimast etappi. Tema sõnul algas riigi lagunemine 1974. aasta põhiseaduse vastuvõtmisega, mis võimaldas Austrial ja Saksamaal toetada separatiste Jugoslaavias. See avaldus sattus Serbia ajakirjanike kätte, kes lisasid, et Saksamaa kavatses luua Neljandat Riiki. Samuti väitis Adjič, et rahvaarmeed mõjutati astuma Sloveeniaga sõjalisse konflikti.

Faktid: Jugoslaavia rahvaarmees sõdis Sloveenia kümnepäevases sõjas 35 200 sõdurit.

Sloveenia maakaitseväes teenis ligikaudu 16 000 sõdurit, peale selle 10 000 politseinikku.

Konfliktiks valmistudes soetas Sloveenia Nõukogude päritolu SA-7 Grail (9K32 “Strela-2”) õlaltlastavaid õhutõrje-raketisea-

7. juuli

deldisi ning Saksa päritolu tankitõrje-raketiseadeldisi Armb-

Euroopa majandusühenduse kaheteistt liikmesriigi survel algasid läbirääkimised keskvõimu ning Serbia, Horvaatia ja Sloveenia vabariikide vahel. Selle tulemuseks oli nn Brioni kokkulepe.

rust, mille abil hävitati mitu Jugoslaavia rahvaarmee soomukit, tanki ja helikopterit.

Sloveenia ja Horvaatia nõustusid külmutama iseseisvusplaanid kolmeks kuuks, kuid alustasid juba 1. augustil vaidlusaluste küsimuste arutamist. Ametlike allikate kohaselt pidasid Sloveenia ja Horvaatia kokkuleppest kinni.

Sloveenia juhtkonna palvel vabastas JRA peastaap kõik sloveenia sõdurid oma väeüksustest 24. juulil. Nädal aega varem, 18. juulil, oli Jugoslaavia juhtkond võtnud vastu otsuse viia JRA väed kolme kuu jooksul Sloveenia territooriumilt välja. Vägede väljaviimine lõppes 1991. aasta oktoobris.

Tuginedes Sloveenia sõja kohta koostatud laiahaardelisele analüüsile, võib esitada järgmised andmed: 1) sõja majanduslik kahju ulatus üle 2,7 miljardi USA dollari; 2) 62 hukkunu seas oli 39 JRA sõdurit, 8 Sloveenia relvajõudude võitlejat, 5 tsiviilisikut ja 10 välismaalast, vigastada sai 313 inimest; 3) Jugoslaavia rahvaarmeest deserteeris 8000 sõdurit ning 4782 võeti sõjavangi; 4) JRA jättis isegi pärast lahkumist (1991. aasta oktoobris) maha 700 veokit, 200 tanki ning teisi soomussõidukeid, mille koguväärtus ulatus üle 500 miljoni USA dollari.

Mõned teisedki endise Jugoslaavia vabariigid üritasid järgida Sloveenia teed vabadusele, kuid selle tagajärjel puhkes väga intensiivne ja verine kodusõda. Jugoslaavia rahvaarmee oli nendeks järgmisteks konfliktideks valmistunud. Peale muude faktorite oli Sloveenia etniliselt palju homogeensem riik kui teised. Järgnev kodusõda ei olnud enam sõda JRA ega Jugoslaavia riikide vahel, vaid pigem bellum omnia contra omnes (kõikide sõda kõikide vastu).1

“ Ku s tu “Ku t u tat t at u t e ” p ol iit i i t ik i ka a i se s e s e isva i s v ass S love l ov e e n ia i ass Vastselt iseseisvunud Sloveenias hakkas üles kerkima kodakondsusküsimus. See lahendati ius sanguinis põhimõttel, mis tähendab, et kõik etnilised sloveenid, kel seni oli olnud Jugoslaavia kodakondsus, said automaatselt Sloveenia kodanikeks. Alalised Sloveenia elanikud, kes pärinesid teistest Jugoslaavia vabariikidest, pidid esitama avalduse Sloveenia kodakondsuse saamiseks vastavalt Sloveenia kodakondsusseaduse 40. paragrahvile. Siiski ei õnnestunud umbes 0,9%-l Sloveenia elanikkonnast Sloveenia kodakondsust omandada, kuna nad kas ei esitanud kodakondsustaotlust või nende taotlus lükati tagasi. 26. veebruaril 1992. aastal kustutas siseministeerium need 18 305 inimest elanikeregistrist. Ministeerium tegi seda salaja ning ilma igasuguse õigusliku aluseta. Kustutatud kaotasid kõik õigused ning nende staatus võrdsustati illegaalsete immigrantide omaga. Peale muude sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike õiguste kaotasid nad õiguse viibida Sloveenia territooriumil ning ületada riigipiiri.2

1 2

Brändström, Annika; Malešič, Marjan. Crisis management in Slovenia: Comparative perspectives. Elanders Gotab, Stockholm 2004, lk 55−61.

Zorn, Jelka. Ethnic Citizenship in the Slovenian State. Citizenship Studies, 2005, Vol. 9, No. 2, p 135.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

11

KONFLIKT Kustutamine sai toimuda “vaba valiku” ettekäändel − inimestel ei olnud kohustust Sloveenia kodakondsust vastu võtta. Siiski ei teavitatud inimesi sellest, mis võib juhtuda, kui nad otsustavad avaldused esitamata jätta. Avalduste esitamata jätmise põhjuseid oli palju, alates vähesest informeeritusest ja segasest olukorrast, lõpetades vastuseisuga Sloveenia iseseisvumisele. Peale kõikide vabaduste kaotuse ja illegaalse immigrandi staatuse omandamise sattusid kustutatud (slv keeles izbrisani) inimesed kafkalikku bürokraatiakeerisesse, mille juures kõik nende dokumendid (passid, juhiload ja isikutunnistused) sõna otseses mõttes hävitati.

Kustutatud olid peaaegu kõik mittesloveenid (albaanlased, horvaadid, makedoonlased, montenegrolased, serblased ja mustlased). Paljud neist olid Sloveenias elanud aastakümneid või selles riigis isegi sündinud. Paljud ei teadnud pikka aega, et neil ei ole enam olemas dokumente. Nende õiguste kaotamise juures kadusid õigused kinnisvarale, paljud kaotasid töö, sest neid “Kuigi Sloveenial on võrrelei saanud seaduslikult palgata, ning seetõttu kaotasid nad ka pensioni. Lapsed des teiste endise Jugoslaa- kaotasid võimaluse omandada haridust ning paljudel juhtudel tõi selline olevia vabariikidega vedanud, matu sotsiaalne staatus kaasa tõsiseid tagajärgi, olles kaudselt isegi mõningate kuna riik suudeti pärast sõda inimeste surma põhjuseks. Kusjuures − kustutatute hulgas oli märkimisväärne hulk endise JRA ohvitsere.

edukalt üles ehitada, on ka selles ühes kõige edukamas 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud riigis üsnagi ennenägematuid sotsiaalseid probleeme, millele ei ole veel suudetud leida kindlat lahendust.”

Kuigi konstitutsioonikohus tõstatas kustutatute staatuse küsimuse juba 1994. aastal, ei leidnud see probleem lahendust enne 1999. aastat, mil otsustati, et inimeste eemaldamine elanikeregistrist ei vastanud õiguskorrale. Selle tulemusena reguleeriti inimeste seaduslikku staatust ning anti kustutatutele võimalus omandada alaline elamisluba. Sellegipoolest tekkis küsimus nende inimeste senisest seaduslikust staatusest, milles nad olid senimaani elanud, mistõttu konstitutsioonikohus täiendas seadust 2003. aastal. See seadusetäiendus tekitas aga Sloveenias avaliku diskussiooni, kuna kardeti, et kustutatud hakkavad nõudma miljarditesse dollaritesse ulatuvaid kompensatsioone. Seda kasutasid ära rahvuslikult meelestatud poliitikud ja nende toetajad, kes kustutatuid oma sõnavõttudes avalikult ründasid.

Kuna küsimus tekitas 2003. aastal ägeda vaidluse valitsuse ning opositsioonijõudude vahel, siis oli 2004. aastal ametisse astunud valitsuse jaoks ainus lahendus parandada põhiseadust. Välja pakutud uues variandis oleks kustutatutele antud seaduslik staatus, samas vabastades vastutusest kustutamise korraldanud võimuorganid ning välistades kompensatsiooninõuded. Seadusemuudatus võeti küll vastu, kuid tühistati hiljem kaheldava väärtusega referendumi tulemusena. Ehkki asja on sekkunud ka Euroopa Liit, pole kustutatute probleemile senimaani leitud kindlat ühtset lahendust. Kuigi paljud kustutatutest on nüüdseks omandanud kodakondsuse, leidub Sloveenias veel suur hulk inimesi, kel pole seaduslikku staatust.3

Kokku Ko k k u v õt e Kuigi Sloveenial on võrreldes teiste endise Jugoslaavia vabariikidega vedanud, kuna riik suudeti pärast sõda edukalt üles ehitada, on ka selles ühes kõige edukamas 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud riigis üsnagi ennenägematuid sotsiaalseid probleeme, millele ei ole veel suudetud leida kindlat lahendust. Balkani maades tavapärased etnilisest kuuluvusest tulenevad probleemid varjutavad muidu edumeelse Sloveenia kuvandit, sest kustutatud inimesed olid pärit just teistest endistest Jugoslaavia vabariikidest.

CONFLICT

Conflict in Slovenia: Ten-Day War and Achieving Independence Slovenia is known today as a paragon of former socialist countries. However, in order to achieve independence and economic success, the Slovene nation suffered casualties, even though not as heavy as other former communist Yugoslavian nations. Aside the economic success in the newly independent Slovenia laid a social problem of the “erased people”, mostly from other Yugoslav states, who were excluded from citizens’ registers and remained without legal status for years.

3

12

Dedić, Jasminka; Jalušič, Vlasta. (The) Erasure – Mass Human Rights Violation and Denial of Responsibility: The Case of Independent Slovenia. Human Rights Review, 2007, Vol. 9, No. 1, p 93−108.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

SÕNAVÕTT Foto: Oliver Toots

Turvalisim etapp Eesti ajaloos ei tohi muuta meid laisaks

Vabariigi presidendi kõne Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes Tartus 18.01.2010.

Austatud kolonel Ermus, lugupeetud õppurid, õppejõud ja kaitseväelased, daamid ja härrad!

Vähem kui aasta tagasi siinsamas Eesti sõjakooli juubelil teile esinedes rääkisin hea hariduse ja harituse tähtsusest ohvitseride karjääris. Laiemalt aga käsitlesin haritud ohvitseride tähtsust Eesti riigikaitsele ja Eesti riigile. Haritud ohvitser vajab põhjalikke teadmisi väga erinevatelt elualadelt. Esmajoones on ta kindlasti oma eriala professionaal.

Ta tunneb suurepäraselt taktikat ja strateegiat. Ta tunneb sõjaväelaste käsutusse antud tehnikat ja kõike seda, mis ohvitseri ametiga tavateadvuses igapäevaselt seostub.

Hea ohvitser on ka hea psühholoog. Kolleegide hea tundmine ja oskus neid toetada ning motiveerida on oluline igas ametis. Eriti tähtis on see aga just kriisi- ning veelgi enam lahinguolukorras. Hea ohvitser on hea pedagoog. On ju ajateenijad teatud mõttes õpilased. Nende õpetamisel läheb vaja samasugust metoodikat, mida õpetajad kasutavad gümnaasiumis või õppejõud ülikoolis. Heal ohvitseril – ja mida kõrgemale ta oma karjääris jõuab, seda rohkem – peab olema ka diplomaadile vajalikke teadmisi.

Ma ei mõtle diplomaatilist kõnepruuki, mida läheb vaja teisel tasandil, vaid seda, et ta peab kindlasti tundma julgeoleku- ja välispoliitikat.

“Julgen isikliku kogemuse põhjal väita, et paljude nelja- ja kolmetärnikindralite teadmisi julgeoleku- ja välispoliitikast saab võrrelda parimate diplomaatide omaga.”

Julgen isikliku kogemuse põhjal väita, et paljude nelja- ja kolmetärnikindralite teadmisi julgeoleku- ja välispoliitikast saab võrrelda parimate diplomaatide omaga. Paljudest ohvitseridest on pärast sõjaväelise karjääri lõppu saanud edukad diplomaadid. Selle kümnendi kõige kuulsam näide on loomulikult kindral Colin Powell, kes töötas neli aastat Ühendriikide diplomaadina number üks ehk siis välisministrina. Või meenutame Teise maailmasõja ajal liitlasvägesid juhtinud kindral Eisenhowerit, kes valiti hiljem kaks korda USA presidendiks.

Eelöeldust tulenevalt on mul väga hea meel, et kolonel Ermus palus mul täna teile rääkida Eesti riigi julgeolekupoliitilisest ruumist anno 2010.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

13

SÕNAVÕTT Head kuulajad, väga suuresti üldistades võib öelda, et Eesti julgeolekupoliitiline olukord on tänasel päeval päris hea.

“Strateegilise kontseptsiooniga rööbiti peame jätkama tööd Balti riikide kaitseplaanide edasise täpsustamisega ning NATO nähtavuse suurendamisega meie piirkonnas.”

Mõelgem kas või sellele, kuhu me oleme jõudnud vähem kui kahekümne aastaga meie taastatud iseseisvuse perioodil. Kui keegi oleks sügisel 1991 eestlastele öelnud, et 2010. aasta alguses oleme me juba pea kuus aastat olnud NATO liige; et liitlaste hävitajad turvavad meie õhuruumi; et meie maismaa- ja õhuruumis peetakse regulaarselt NATO riikide ühisõppusi; või et Tallinnas asub NATO akrediteeritud struktuur, küberkaitsekeskus, siis oleks ütlejat peetud pehmelt öeldes väga suureks optimistiks.

Saavutatud on kokkuvõttes päris palju. Ehk isegi nii palju, et tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi. Kindlasti on seda aga piisavalt selleks, et me ei peaks väga muretsema ega pidevalt närvitsema.

Austatud ohvitserid ja head õppurid, sellest hetkeseisust lähtudes mõjub kummalise ja isegi häirivana meie ajakirjanduses aeg-ajalt käivituv debatt teemal, et kui puhkeb tõeline kriis, kas siis meile ikka tullakse appi. Sellised spekulatsioonid häirivad mind kahel põhjusel.

Esiteks on selge, et sellised arutelud kahjustavad Eesti rahva psüühikat. Heidutus mõjub ainult siis, kui sellesse usutakse. Artiklit 5 ja laiemalt NATO heidutust on nüüd juba kuue aastakümne jooksul saatnud edu just põhjusel, et sellesse usutakse. Eesti vajab NATOt jätkuvalt, eriti selle heidutuse jätkuvat toimet. Seepärast on selles avalik kahtlemine pehmelt öeldes rumal.

Teiseks näitab selline debatt meie teatud naiivsust maailma tunnetamisel. Juba Andrese ja Pearu aegadest oleme iseenda üle naljatlenud, et me usume piiritult seadustesse ja lepingutesse. Sellega võistleb vaid meie hirm, et tegelikult need lepingud ja seadused ikka ei kehti ega toimi. Praeguse maailmakorralduse, praeguste rahvusvaheliste suhete ülesehituse juures pole mingit põhjust kahelda NATO ega artikli 5 toimimises. See töötas oluliselt suurema rahvusvahelise pinge olukorras – külma sõja ajal. Seega pole praegu küll mingit põhjust selles suhtes närviline olla.

Veel halvem, et mitte öelda alatu, on see, kui aeg-ajalt kiputakse oma liitlasi kahtlustama sobingutes ja meie mahamüümises. Jah, kurvad kogemused minevikust ütlevad meile, et meie geopoliitiline asend maakaardil pole kõige soodsam. Kuid nüüdseks on Molotovi-Ribbentropi pakt ajalugu. Ajalugu tuleb tunda, aga ei enamat. Ajaloos ei saa elada. Praegust maailma ei saa võrrelda eelmise sajandi kolmekümnendate aastate maailmaga. Elada tuleb tänases ja mõelda homsele. Ebademokraatlikud riigid võivad küll sõlmida salasobinguid, kuid NATOs ei ole ebademokraatlikke riike. Seepärast ei pea me ka sobinguid kartma. Samal ajal on selge, et ajalugu pole lõppenud.

Me ei saa täielikult välistada võimalust, et tulevikus võib senine maailmakorraldus muutuda. Me pole oraaklid, kes suudaksid tulevikku mitukümmend aastat ette ennustada.

Võtame näiteks täiesti hüpoteetilise olukorra, kus terroristid ründavad mõne meie liitlase pealinna tuumarelvaga.

Sel juhul – kordan, täiesti hüpoteetilisel juhul – peaks ka olema selge, et selle riigi jaoks sellises olukorras pole NATO ja artikkel 5 tõesti enam prioriteedid, kui samal ajal peaks pinged tekkima NATO mõnes teises piirkonnas.

See on ka üks põhjus, miks on Eesti huvides Talibani tagasilöömine Afganistanis. Meie osalemine Afganistanis pole pelgalt andmise-saamise küsimus, nagu sageli kiputakse arvama. Pigem on küsimus selles, et NATO püsimine efektiivse heidutava ja kaitsva organisatsioonina eeldab massiterrorismi vältimist liitlasriikides või liitlasriikide vastu.

Teema kokkuvõtteks tahan öelda, et maailm ei püsi paigal, miski pole lõplik ja väga suurte muutuste ajal kaotavad ka lepingud ning seadused oma kehtivuse. Aga rahu ja stabiilsuse ajal demokraatlikes riikides need kehtivad. Seega pole meil pidevaks eksistentsiaalseks mureks ka põhjust.

Lugupeetud kaitseväelased, järgnevalt peatun paaril valdkonnal, mis lähiaastatel mõjutavad olulisel määral meie julgeolekuruumi.

NATO uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamine hakkab jõudma lõppjärku. Mis on siin Eesti huvi? Uues kontseptsioonis tuleb leida sobiv tasakaal NATO ajaloolise põhiülesande ehk enda territooriumi kaitse ning väljaspool NATO riike toimuvate missioonide vahel. Eelmise sajandi lõpul ja selle algul oli päris palju neid, kes hakkasid kahtlema NATO mõttekuses. Nad väitsid, et oma vajalikkuse tõestamiseks peab NATO nihutama oma tegevuse fookuse operatsioonidele väljaspool liikmesriikide territooriumi.

Nüüdseks on traditsioonilise NATO mõttekuses kahtlejate hulk eri põhjustel, kõige enam aga Vene-Georgia sõja tõttu märgatavalt vähenenud. Näib, et oma territooriumi kaitse jääb NATO põhifunktsiooniks ka uues strateegilises kontseptsioonis. Siinkohal peab lisama, et iseenesest ei ole need kaks eesmärki – NATO oma territooriumi kaitse ega operatsioonid väljaspool tema territooriumi – omavahel vastuolus. Mobiilseid üksusi on vaja nii NATO riikide

14

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

SÕNAVÕTT territooriumi kaitseks kui ka kaugematel missioonidel. Strateegilise kontseptsiooniga rööbiti peame jätkama tööd Balti riikide kaitseplaanide edasise täpsustamisega ning NATO nähtavuse suurendamisega meie piirkonnas. Ka nendes mõlemas küsimuses on viimase aasta areng olnud meile soodne.

Head kuulajad, Afganistan on ja jääb veel nähtavaks tulevikuks NATO kui terviku ning ka Eesti kõige olulisemaks sõjaliseks välismissiooniks. Väga naiivne oli loota, et Afganistanis saadab liitlasi kiire edu. Täpselt samamoodi eksisid need, kes pidasid seda ette kaotatud sõjaks. Kolme-nelja aasta eest pidasid paljud ka Iraagi sõda kaotatud sõjaks. Ometigi saab praegu öelda, et Iraagis on kerkinud reaalne lootus luua stabiilne ning sealset kultuuriruumi arvestades suhteliselt demokraatlik riik. Muidugi on edu habras ja protsessid pole veel sealgi pöördumatud, kuid märgatav edu on tõsiasi. Loodan, et Ameerika Ühendriikide ja mitme liitlase otsus saata Afganistani lisavägesid muudab julgeolekupoliitilist olukorda seal paremuse poole. Ka Iraagis tõi edu just arvestatav lisakontingent.

Ma ei väida, et Afganistanis edu saavutamine sõltub ainult sõjaväelastest ja nende hulgast. Kindlasti mitte. Aga sõjaolukorras ei saa seal riiki ehitada. Mõtleme sellelegi, et nüüdseks on Afganistanis sõda kestnud 30 aastat järjest. Peaaegu kaks inimpõlve ei tea ega tunnegi rahulikku “See, et me võime üldaega. Kordan veel kord – nüüdismaailmas ei alga ühegi riigi turvalisus tema koduukselt. Kui massihävitusrelvad peaksid langema terroristide kätte – meenutagem, et Afga- joontes oma praegunistani naaber Pakistan on tuumariik ning Pakistanis on Taliban ja Al-Qaeda viimasel se julgeolekupoliitilise ajal aktiviseerunud – ja neid kasutatakse NATO liikmesriigi vastu, siis toob see kaasa kriisi NATO senises toimimises. Seetõttu ei jaga ma arvamust, justkui oleks meie Afga- asendiga rahul olla, ei nistani missiooni põhjuseks lihtne merkantilism: meie aitame teid praegu ja kui meil tohi mingil juhul üle häda käes, siis olete teie meile võlgu.

Eesti on NATO liige. Meie arutelus ei ole terminit “meie” ja “teie”, veelgi enam termineid “meie” ja “nemad”. Meie olemegi NATO. Kuni Afganistanist ja laiemalt sealsest regioonist lähtuv oht ähvardab meie julgeolekuruumi, meie Euroopat, meie NATOt, siis ähvardab see vähemalt kaudselt ka Eestit. Seetõttu on meie osalus Afganistanis täiesti loomulik.

kasvada vaimseks ega eelarvepoliitiliseks laiskuseks.”

Austatud kaitseväelased, lõpetuseks mõni sõna ka Venemaast. Venemaal on meie suure ja tugeva naabrina loomulikult tähtis roll meie julgeolekupoliitika mõtestamisel. Samas on see roll vähemalt avalikkuses paisunud liiga suureks. Praegune Venemaa ei ohusta meie kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi olemasolu. Seetõttu on meile kaugelt olulisem hoolida NATO ja Euroopa Liidu edukast käekäigust kui ärrituda mõne Venemaalt tuleva suhteliselt vähetähtsa provokatiivse maiguga uudise peale või ületähtsustada mõne marginaalse poliitiku sõnu.

USA presidendi Barack Obama plaan parandada suhteid Venemaaga sobib hästi Eesti huvidega. Just Venemaa naabrite huvides on nende suhete sõbralik ja vastastikust kasu loov iseloom. Selle plaani õnnestumist peab näitama aeg. Varasemaga võrreldes veidi vaoshoitum retoorika on hea märk. Lääs, kaasa arvatud Eesti, peab Venemaaga suheldes olema avatud ja koostöövalmis. Samal ajal peame olema oma tegevuses ühtsed, järjekindlad ja ausad.

Vaid see võib anda soovitud tulemuse.

Lugupeetavad ohvitserid, head õppurid, keskendusin tänases ettekandes laiemalt meie julgeolekupoliitilisele olukorrale ega puudutanud siseriiklikke ülesandeid. Üks lühikommentaar siiski ka sel teemal. See, et me võime üldjoontes oma praeguse julgeolekupoliitilise asendiga rahul olla, ei tohi mingil juhul üle kasvada vaimseks ega eelarvepoliitiliseks laiskuseks. Me ei tohi lubada olukorda, kus me iseendid vaid kiidame, mis tahes kriitika sumbub roosamannasse ning kõiki eelarveauke kiputakse lappima riigikaitse arvelt. Seni pole seda laadi mõttelaad Eestis õnneks peale jäänud, aga tähelepanelik tasub tulevikuski olla.

Tänan teid meeldiva võimaluse eest oma mõtteid teiega jagada.

S P E E C H

The Most Secure Era in the History of Estonia Must Not Make Us Lazy On January 18th the President of Estonia Toomas Hendrik Ilves said in his speech in Estonian National Defence College in Tartu, that in terms of national security, Estonian nation is currently living in the safest era of its history.

However, this knowledge should not become either mental contentment or budget policy contentment and Estonia continually is in a need for officers with versatile education. Even as a member of NATO, Estonia continually needs NATO. Within NATO’s new conception, suitable balance must be found between NATO main assignment of defending its territories and missions outside NATO borders.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

15

ANALÜÜS

C-IED ja paradigma ühisosa Isetehtud lõhkekehadest ehk IED-dest tuleneva ohuga puutuvad viimastel aastatel kokku paljude riikide sõjaväed ning paraku üha enam ka sõjategevusest haaratud maade tsiviilisikud. Eesti ei sea oma Afganistanis viibivate kaitseväelaste tegevusele piiranguid, mistõttu tegelevad meie lahingupioneerid ka IED-e kahjutustamisega. Kaitseväe pioneeriinspektor kapten Margus Neudorf selgitab, mil moel Eesti kaitsevägi osaleb NATO IED-vastases tegevuses.

Mõne aasta eest istusin Tartu ülikooli keemiahoone ringauditooriumis ning kuulasin teadur Tarmo Strenze sotsioloogialoengut. Lektor rääkis muu hulgas loo sellest, kuidas ühes naisteajakirjas olevat olnud artikkel näpunäidetega, kuidas seltskonnas haritud muljet jätta. Nimelt oli artiklis soovitus kasutada sõnu paradigma ja diskursus. Ajakiri olevat umbusklikele muu hulgas lisanud soovituse, et sellest ei ole midagi, kui te täpselt aru ei saa, millest te räägite – kuna tõenäosus, et keegi teine sellest aru saab, on kaduvväike. Sama moodi on väike tõenäosus, et keegi hakkab küsimusi esitama ja laseb asja seletada – keegi ei ole ju rumala inimese imagost huvitatud.

Naisteajakiri naisteajakirjaks, kuid ega kaitseväes lood paremad ole. Analoogne situatsioon on tekkinud terminite C-IED (Counter Improvised Explosive Device warfare − isetehtud lõhkekehade vastane võitlus), IED (Improvised Explosive Device − isetehtud lõhkekeha) ning IEDD (Improvised Explosive Device Disposale − isetehtud lõhkekehade kahjutustamine) kasutamisega.

“Kes iganes miiniga kokku puutub, sellele jääb enamasti eluks ajaks märk külge.”

Kõrged aukandjad käivad ringi ning pilluvad nõupidamistel ja avalikel esinemistel jutu ilmestamiseks ja ilma igasuguse põhjuseta paremale ja vasakule selliseid sõnu nagu “Counter-IED” ning “IEDD”, ise aru saamata, kui vales kontekstis nad neid termineid kasutatavad. Nende õnneks ei saa enamik ümberseisjaid samuti aru, et midagi viltu läks.

Tüüpiline arusaam C-IED-st kaitseväes on järgmine: IED on isetehtud lõhkekeha, C-IED on demineerija tegevus selle lõhkekeha kahjutuks tegemisel. Paraku ei ole see arusaam päris õige. See, kui demineerija IED kahjutuks teeb, on ainult osa – väiksem osa – C-IED-st.

Nüüd oleks vist koht kirjutada sellest, miks üldse seda C-IED teemat praegusel ajal nii sageli puudutatakse ja miks see on niivõrd oluline.

Alates ajast, mil leiutati ja võeti sõjalisel eesmärgil kasutusele esimene miin, on see väike ning odav “relv” olnud peavaluks kõigile, kes on miinidega kokku puutunud. Miine on konstrueeritud ja toodetud läbi aegade väga erineva otstarbega. Otstarbest omakorda tulenevad mõõdud, tootmise kulukus, kasutamise taktika jne. Mõtlete nüüd, et räägin siin miinidest – kuid mis on IED-l sellega pistmist? Ei muud kui et IED (osa IED-dest) on oma olemuselt miin – ainult et kodusel teel, mitte tööstuslikult valmistatud.

“Parima definitsiooni miinide kasutamise vajadusele on andnud Lähis-Ida paramilitaarid: miin on vaese sõjaväe võimalus.”

Miin, eriti maamiin on lihtne ja truu sõdur. See pannakse maha ning jääb ootama oma aega (ohvrit). Miini jaoks ei ole vahet, kes see ohver on, kas inimene või loom, mees või naine, täiskasvanu või laps – kes iganes miiniga kokku puutub, sellele jääb enamasti eluks ajaks märk külge (juhul kui kokkupuutunu eluga pääseb).

20. sajandi sõdadest saadud õppetunnid või veel suuremal määral isegi õppetunnid, mis saadi pärast nende sõdade lõppu esile kerkinud probleemidest – mahajäetud või unustatud miiniväljad ning nendega kokkupuutel viga saanud tsiviilisikud – andsid tõuke maamiinide keelustamiseks. Keerukate protsesside ja lõputute läbirääkimiste tulemusena allkirjastati 1997. aastal dokument, mida praegu tuntakse “Ottawa konventsiooni” nime all ning mis lühidalt öeldes keelab selliste miinide tootmise ja kasutamise, mis on mõeldud isikutele kahju tekitamiseks (jalaväemiinid).

Kuigi praeguseks on konventsiooni allkirjastanud pea 150 riiki (kõik allkirjastanud ei ole seda ratifitseerinud), jätkub sõjapidamine samasuguse entusiasmiga kui möödunud sajandilgi.

16

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS Üsna ruttu saadi aru, et vajadus miinide järele ei ole kuhugi kadunud. Enamgi veel – see on kasvanud. Miks? Minu meelest parima definitsiooni miinide kasutamise vajadusele on andnud Lähis-Ida paramilitaarid: miin on vaese sõjaväe võimalus.

Et aru saada, mida “vaesele armeele” tähendab miinidest ilma jäämine, ei ole vaja olla raketiteadlane. Samuti nagu piisab talupoja (sõjamehe-) tarkusest ka selleks, et tööstuslikult toodetud miinile aseaine välja mõelda. Selleks on tarvis lihtsalt teada, milline on miini eesmärk. Kas teie teate? Kui pakute, et vastasele võimalikult suure kahju tekitamine tehnikas ja elavjõus, siis olete alles poolel teel, kusjuures see on alles esimene pool teest. Palju olulisem eesmärk on halvata vastase vaimu. Proovige panna ennast sõduri olukorda, kes on lahinguväljal, kuhu on teadaolevalt paigutatud miinid.

Muidugi ei puuduta see soovitus neid mehi, kes on seda omal nahal kogenud.

Eile astus miinile üks sinu üksuse sõdur. Üleeile oli neid kaks. Enne seda oli neid veel.

Mõned. Suure armee mastaabis ei tähenda see ju midagi. Või kuidas?

“IED koostamiseks (algtasemel) ei pea just insener olema, et tsiviilturult saadavatest vahenditest lõhkekeha kokku monteerida.”

Vikipeedia andmetele toetudes tegutseb Afganistanis praegu 85 795 liitlasvägede sõdurit. Mullu oli neid ehk natukene vähem, kuid suurusjärk oli sama. Veebilehe Armytimes.com vahendatud info Pentagonist ütleb, et 2009. aastal põhjustasid IED-d 75% kõigist õnnetustest (aasta varem oli see näitaja 50%). Veebilehe iCasualties.org andmetel langes 2009. aastal Afganistanis 519 sõdurit (vigastatuid oli kordi rohkem). See teeks u 389 IED rünnaku läbi hukkunud sõdurit. Mis omakorda on “vaid” 0,5% sõdurite koguarvust, kuid… KES TAHAB OLLA JÄRGMINE? Keegi ei tea, kuhu on maetud järgmine miin (IED). Keegi ei taha teada, kes on järgmine, kes mõne “põrgumasinaga” kokku puutub. Just selline mõtlemine individuaalsel tasandil halvab teovõime.

IED koostamiseks (algtasemel) ei pea just insener olema, et tsiviilturult saadavatest vahenditest lõhkekeha kokku monteerida. Kuna valdav osa IED-sid on elektrilise käivitusega, siis on laias laastus vajalikud vaid järgmised elemendid: lõhkeaine, vooluallikas, lõhkeseadeldise korpus ning initsieerimisvahend.

Aga tagasi C-IED juurde. Alljärgnev joonis (joonis 1) kujutab C-IED protsessi kui tervikut.

Info kogumine ja analüüs

Vastane töötab välja uued lahendused IED ei toiminud IED avastati

Prognoosimine

Vältimine

Täidesaatja

Tegevus

Avastamine Ennetamine

Avastamine

Vältimine

-

IED -

Neutraliseerimine

finantseerija plaanija ehitaja transportija paigaldaja

Neutraliseerimine

IED toimis

Kaitse

lõhkeaine vooluallikas korpus initsieeriv element

Vastase soovitud tulemus Sündmus

Kaitse

Joonis 1

Juurdlus, ettekanne

Ennetavad meetmed: - Keskendumine tegevuse juhtimisele ja teadlikkusele

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Avalik arvamus - kohalik - rahvusvaheline Usalduse kahandamine - kohaliku võimu - rahvusvaheliste jõudude

Vastumeetmed: - tehnilis-taktikalised protseduurid - drill - ÜTE-d - sõdurite ja süsteemide kaitse

Sõ d u r

17

ANALÜÜS En E nnet n e t av t e g e v u s Vastavalt STANAG 2295-le ning selle dokumendiga seotud AJP-3.15-le on Counter-IED jagatud kahte põhimõttelisse ossa. Esimene osa IED-vastasest võitlusest näeb ette ennetava tegevuse, teine osa aga vastutegevuse. Kokku moodustavad need osad terviku, mida võib vaadelda spiraalina.

Tegevus algab teabe hankimisest ning kogutud teabe analüüsist. Analüüsi tulemuste põhjal koostatakse ohuhinnang (prognoos). Prognoosist tulenevalt on võimalikud järgmised tegevuskäigud: IED rünnaku avastamine ja ennetamine. Need tegevused on rakendatavad ennekõike rünnaku planeerimise etapis. Kui rünnakut ei saa ennetada, siis järgmise sammuna püütakse rünnakut vältida või võimaluse korral see neutraliseerida. Ennetava tegevuse eesmärgiks on leida vahendid ja tagavad elemendid ning pärssida tegevust protsessi võimalikult varajases faasis.

Kõiki eeltoodud tegevusi peab täiendama võimalike ründeobjektide kaitse planeerimine, eeskätt kaitsetasemetel ning kõigi vahenditega.

Edu IED-vastase võitluse ennetavas osas saavutatakse tegevuse hoolika planeerimisega kõikidel tasanditel. Väga oluline on operatsioonis osalevate üksikisikute teadlikkus IED-ohtudest.

Näide. Planeerides Kandaharis kohaliku EOD-keskuse spetsialistidega järjekordse ESTCOY C-IED-treeningut, lahkasime instruktoritega kogu sealset väljaõpet, alustades filosoofiast ning lõpetades väljaõppe tehniliste detailidega.

Mulle jäi kõrvu järgmine ütlus: “Afganistan on nii vaene maa, et siin ei jäta keegi maha vedelema ühtegi asja, mille eest võib kas või ühe sendi saada. Kui sa näed maas vedelemas midagi, mille maksumus on rohkem kui sent, siis küsi endalt, miks keegi seda üles ei ole võtnud.”

Seda mõttetera järgides võib sealsetes oludes ära hoida nii mõnegi õnnetuse, eriti kui sulle on näidatud, kuhu kõikjale võib IED sisse, alla vm ehitada.

Vas t u m e e t m e d Kui ennetavaid meetmeid pole rakendatud või pole need mingil põhjusel toiminud, siis järgmiseks sammuks IEDvastases tegevuses on vastumeetmed. Kasutades mitmesuguseid seadmeid (metalliotsijad, pinnaseradarid vms), proovitakse avastada juba maha asetatud IED. Lõhkekeha leitud, on kaks tegevusvarianti: kas lõhkekeha asukoht märgistada, edastada teave ning vältida kontakti lõh“Kõigest hoolimata juh- kekehaga või võimaluste, vahendite ja oskuste olemasolul lõhkekeha neutraliseerida. tub siiski, et iga IED-d Viimane on põhiliselt demineerijate (IEDD-tase) pärusmaa. Et Eesti väekontingendil üles ei leita ning selli- Afganistanis tegevuspiiranguid peaaegu ei ole, siis on seda tööd ESTCOY-de juures teinud ka lahingupioneerid, minu hinnangul päris edukalt. Sarnaselt ennetava tegesel juhul saadab vastast vusega on vastutegevuses oluline koht isikkoosseisu kaitsel. Esmane kaitse tagatakse tema eesmärkide saa- eriseadmete kasutuselevõtuga ja ka soomustatud transpordivahendite kasutamisega.

vutamisel edu.“

Kõigest hoolimata juhtub siiski, et iga IED-d üles ei leita ning sellisel juhul saadab vastast tema eesmärkide saavutamisel edu.

Praeguses sõjapidamise arsenalis ei ole paraku vahendit, mis annaks täieliku kindluse IED-ohu vastu. Näiteks detektorite tootjad annavad veavõimaluse 25% (iga neljas IED jääb avastamata). Põhjuseid on terve hulk, sealhulgas tehnikast tulenevaid, vähemoluline pole ka lihtne inimlik eksimine.

Kog Ko g em emuste a an na allü üüs Oluline on korraldada iga toimunud või ära hoitud intsidendi puhul võimalikult põhjalik juurdlus ning edastada selle materjalid analüüsiga tegelevatele spetsialistidele. Sellisel moel kildhaaval kokku pandud pilt võimaldab saada teavet edasisteks tegevusteks sarnaste IED-rünnakute vältimisel. Ring on täis. Spiraal alustab uut tiiru, kuid nüüd juba uuel tasandil (uued lahendused nii ründaja kui ka rünnatava arsenalis).

Vastumeetmete rakendamise edu aluseks on tehniliste-taktikaliste protseduuride tundmine, ühtlustatud tegevuseeskirjade olemasolu, mitmesugused kaitseelemendid ning kõigi loetletud elementide omandamine drilli käigus.

Counter-IED arendamise koha pealt on Eesti deklareerinud järgmist: doktriini rakendatakse ainult vägede valmistumisel rahvusvahelisteks sõjalisteks operatsioonideks. Eesti kaitsevägi ei arenda C-IED-võimekust ühendoperatsioonide tasemel (AJP-3.15, NOVEMBER 2008). Nii nagu eeltoodud lõigus kirjas, rakendatakse Eestis C-IED-väljaõpet ainult sõdurite väljaõpetamisel rahvusvahelisteks operatsioonideks. Peale selle on Eesti panustanud IEDD-võime arendamisse, mis on osa C-IED-st (vastumeetmed: avastamine ja neutraliseerimine).

18

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS Teostamine

Vahendid ja planeerimine Rahvusvaheline juhtimine Rünnaku planeerimine

Kohalik juhtimine

Kohalik toetus

Rünnak

Järelevalve

Plaani kinnitamine

Värbamine Rahvusvaheline toetus

Rakendamine

Treening

Harjutamine Sihtmärgi valik

Rahastamine

Põgenemine

Jälgimine Paigutamine

Varustamine Liikumine IED ehitamine

Hindamine

Edu avalikustamine

IED-rünnak

Joonis 2

Rahvusvahelistel väljaõppeüritustel kuuldu põhjal on ennetavate meetmetega tegelemine ehk tõesti Eestile üle jõu käiv ülesanne, eriti kui rahvusvaheliselt peetakse oluliseks IED-ohuga võitluse alustamist “rohujuure” tasandilt (vaata joonis 2).

Niisiis – Eestis ei rakenda alliansi koostatud doktriini standardset mudelit. Siiski peab keegi tegelema selle osaga, mis välisoperatsioonides osalemisega paratamatult kaasneb. Praeguse seisuga on selleks planeerimistasemel pioneeriinspektuur ning täidesaatva jõuna pioneeripataljon (tõenäoliselt tingitud sellest, et temaatikas kõige arusaadavam element on seotud plahvatusmomendiga…).

Ve el e l t u l ev evik ku ust Andmaks aimu sellest, kui oluliseks on IED-dest tulenev oht NATO-le kujunenud, tuleb ära märkida Center of Excellence Counter Improvised Explosive Device (CoE C-IED) loomist.

Kokkuvõtteks – IED-dest tulenev oht süveneb kogu maailmas. Suurimaks probleemiks võib lugeda seda, et lõhkekehi võib kokku panna iga pahatahtlik isik tsiviilkäibes saadavatest vahenditest. IED võib olla kuju või vormiga, mis on petlik ja isegi meelitav (mänguasjad, esmatarbekaubad vms). IED ei vasta mingisugustele standarditele. IED-del on erinevalt tööstuslikult toodetud miinidest ühiseid jooni väga vähe. IED võib kahjustada igaüht sõltumata usust, rahvusest, soost või east.

Kõik see kokku teeb IED-dest tuleneva ohu üheks tõsiseimaks viimastel aastakümnetel sõjaväljadele mõeldud, kuid paraku ka tsiviilalale jõudnud ohtudest. Ma ei pea oluliseks NATO C-IED doktriini rakendamist täies mahus, kuid kindlasti on kaitseväes vaja luua C-IED-ga tegelev töörühm.

Kõigil, kes mingisuguselgi moel C-IED temaatikaga kokku puutuvad, võiks meeles seista järgmine võrdlus: IED demineerimine on nagu tuletõrje – seda teevad spetsialistid, C-IED on nagu tuleohutus – seda peavad teadma kõik, kes sellega vähegi kokku puutuvad.

A N A L Y S I S

Artikli autor ei taha ennast kuidagi pidada C-IED spetsialistiks. Pigem isikuks, kes eri asjaoludel on olnud sunnitud selle teemaga rohkem tegelema kui teised. Tulenevalt sundseisust olen osalenud temaatilistel kursustel NATO koolis Oberammergaus ning CoE DAT-s (Center of Excellence Defence Against Terrorism) Ankaras.

C-IED and “the Intersection of Paradigm” Armies of various countries and civilians in the war-torn countries meet the challenges, deriving from IEDs (Improvised Explosive Devices). Estonia does not set any limits on their soldiers in Afghanistan, which means that combat pioneers are also working on IEDD (Improvised Explosive Device Disposal). C-IED (Counter Improvised Explosive Device warfare) conducts both prevention and counteraction. Nevertheless, the Estonian Defence Forces are not able to fully contribute to C-IED co-operations, which means that Estonia only concentrates on training the soldiers for international missions.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

19

ANALÜÜS

Jalaväekompanii sünkroniseeritud tulesüsteemi loomine kaitselahingus Artikli eesmärgiks on näidata, et tulesüsteemi sünkroniseerimine ei ole raketiteadus ega geeniuuring, vaid pigem hästi unustatud vana teadmine. Kapten Toomas Tõniste on arvamusel, et tuletades meelde mõningaid põhitõdesid jalaväekompanii kaitselahinguks valmistumise kohta, suudame oma otsetuld, kaudtuld ja tõkkeid kavandades ning kasutades avaldada vastasele märkimisväärselt suuremat mõju. § 434. Kaitselahingu läbiviimisel on maksvad järgmised alused.

1. Kaitsja purustab vastase kõigepealt oma tulega.

Kaitsetegevuse olulisemaks aluseks on painduva, pideva, tiheda ja sügava tulivõrgu loomine, mille sumustesse vastane varem või hiljem peab kinni jääma isegi siis, kui ta mõned neist on suutnud purustada. /.../ 4. Missugused ka ei oleks paremused, mida pakub kaitsjale maastik ühes kaitseehitistega, nad pääsevad maksvusele ainult siis, kui seal on loodud tugev tulesüsteem ja kui jalavägi on otsustanud vankumatult püsida kuni lõpuni.

(Jalaväe eeskiri. II osa. Jalavägi lahingus. Tallinn 1931)

S i ssss ej Si ejuha att u s Tulesüsteemi loomine ega selle sünkroniseerimine ei ole midagi uut. Ajaloos võiks minna kaugemalegi artiklit alustava tsitaadi ilmumise ajast, ent seegi näitab, et meie eelkäijad olid Esimese maailmasõja kolmest ja Vabadussõja ühest lahingute aastast teinud väga selgeid järeldusi selle kohta, mis on kaitselahingus oluline.

“Eesti jalaväe soomuskaitset ning manöövrivõimekust arvestades on mõistetav, et meie jalavägi peab võitma enamiku kaitselahinguid, tuginedes tulele.”

Periood, mil taasloodud Eesti kaitsevägi areneb eeskirjadeta, hakkab otsa saama.

Kahjuks on selle perioodi jooksul kultiveeritud paljude erinevate sõjaliste mõtteviiside konkurentsi tagajärjel peaaegu kadunud või pole mõjule pääsenud see teadmine, mis meil on ajalooliselt juba olemas olnud.

Usun, et mitte ainult autor ei ole tähele pannud kaitseks valmistumise käigus koostatavate üksikvõitleja ning jao tulekaartide madalat taset, meie jaoülemate ja aspirantide madalat visandi koostamise oskust või nooremohvitseride oskamatust kasutada neid vahendeid oma lahingu planeerimise toetuseks. Nii tehaksegi tavapäraselt tulekaarte ja positsiooni visandeid vaid “punkti kirja saamiseks” hindamisel.

Tu l e s ü st e e mi m i loomise l oom i se a alluse used Tänapäevases kaitselahingus saab vastast purustada tule ja manöövriga. Viimane tegevus jääb selgelt tankidele ja soomusjalaväele omaseks lahingupidamise viisiks avatud ning poolkinnisel maastikul. Eesti jalaväe soomuskaitset ning manöövrivõimekust arvestades on mõistetav, et meie jalavägi peab võitma enamiku kaitselahinguid, tuginedes tulele. Kinnisel maastikul tuleb kõne alla ka jalaväe manööver soomustehnikast eraldatud vastase jalaväe löömiseks või jalaväe toetuseta soomustehnika hävitamiseks.

Selle kohta, millisel alal vastane tuleks hävitada, on eri arvamusi. Üks võimalus selleks on hävitusala (EA, engagement area) või tulekoti loomine, teine aga vastase peatamine ning hävitamine kaitsepositsioonide ees. Hävitusala

20

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS on parem määrata, kui analüüsi põhjal selgub mingi kindel vastase lähenemissuund, millele keskenduda. Positsioonideesise kaitsega saab kontrollida laiemat ala ka siis, kui maastik ega vastase tegevus ei anna selget võimalust lähenemissuuna määratlemiseks.

EA EA

Need ei ole teineteist välistaSkemaatiline kujutis vastase hävitamiseks loodud tulekotist ja positsioonideesisest kaitsest. vad võimalused, vaid pigem eri riikide doktriinidest sõltuvad kaitse meetodid. Näiteks võib kompanii tõrjuda vastast positsiooni ees, paiknedes ise pataljoni raamistikus hävitusala ühes servas. Kompaniisiseselt on aga võimalik, et üks rühm on oma jaod paigutanud nõnda, et tekib rühma tulekott. Teksti järgnevat osa ei tuleks seega vaadelda eri meetodite võrdlusena, vaid mõtlemist ergutava aruteluna, millele iga lugeja saab ise kaasa ja juurde mõelda.

1930. aastatel nõuti Eestis selgelt vastase hävitamist kaitsepositsiooni ees (jalaväe eeskiri 1931, § 440). Ka VFi määrustikud nõuavad vastase hävitamist positsiooni ees. Kuigi jao ja rühma tasemel räägitakse ka relvade risttulest, kasutatakse seda pigem positsioonide-eelse tuleriba paremaks läbitulistamiseks kui rühma (ja ka roodu) tapmisalade loomiseks. Vastase liikumist tiibadele ja jõudmist eesmiste positsioo“Lääne sõjaline mõte nide tiibade vahele ei käsitata soovimatu tulemina, lüngana kaitse püsivuses, mis näeb vastase hävita- tuleb kõrvaldada (VFi maavägede lahingumäärustik, II osa, lk 93). Sellises kontseptsioonis saab kolme manööverallüksusega lahingut pidava üksuse tagumisest miseks kaitselahingus allüksusest iseeneslik reserv ja/või kaitse tugipunkt teiseks järguks, mis katab eesennekõike ette ühtse miste allüksuste vahesid või tiiba.

hävitusala loomist, kuhu vastane suunatakse (meelitatakse).“

Tulekotti vaadeldakse VFi määrustikus kui pigem pataljoni taseme võimalust vastast hävitada, kaasates laskurroodude kõrval ka pataljoni tugevdusvahendite löögid tule ja manöövriga (VFi maavägede lahingumäärustik, II osa, lk 66).

Lääne sõjaline mõte näeb vastase hävitamiseks kaitselahingus ennekõike ette ühtse hävitusala loomist, kuhu vastane suunatakse (meelitatakse). Sellisena nähakse kaitselahingut juba kompaniist ja teatud tasemel isegi rühmast alates. Tulekotti või hävitusala toetava mõtteviisi kohaselt on pealetungiva üksuse manööver kaitsja tiibadele isegi teatud määral soovitatav, sest sellega paljastab ründaja oma tiiba kaitsva üksuse vastulöögiks.

Nii hävitusalal kui ka vastase positsioonide ees purustamisel on oma häid ja halbu külgi. Positsioonide ette rajatud tulesüsteemi on lihtsam üles ehitada ning see ei esita väga suuri nõudmisi otsetuld laskva allüksuse tuledistsipliinile: oluline on järgida õiget tule avamise momenti, hilisem tuledistsipliin on vähemoluline.

Viimane väide põhineb sellel, et liialt vara tuld andma hakata tähendab seda, et vastane avastab kaitsja tulevahendid enne jõudmist (otse)tule suurima mõju alasse. Kui tuli avada õigel ajal, saab vastast positsioonide ees hävitades tegelikult peale oma tulesektori/riba tulistada üsna kartmatult ka neist aladest välja, sest see on oma üksuste poolt hõivamata ala, kus vastane tegutseb. Ma ei taha siinkohal vähendada väikeüksuse taseme (otse)tulejuhtimise tähtsust tulesüsteemi sellise ülesehituse korral, ent juhul kui tulejuhtimine puudub või ei toimi, on positsioonide ees vastast hävitades oht oma üksusi tabada selgelt väiksem võrreldes tulekotiga.

“Lahingu ajal neist meetmetest kinni pidamine eeldab head tulejuhtimist väikeüksuse tasemel ning kõrget enese- ja tuledistsipliini üksikvõitlejalt.“

Hävitusala tugevus ja ka nõrkus seisnevadki selles, et tulistavad allüksused asuvad vastastikku (nüri)nurgakujuliselt. Seetõttu jääb alati võimalus, et kattes allüksuste kaugematelt tiibadelt oma tuleriba risttulega, tabatakse naaberallüksust. Selle vältimiseks tuleb peale tavapäraste tulejuhtimismeetmete (koondtulepunktid, tuleavamisjooned jms) määrata ka nii sügavuti kui ka laskesuunas asuvaid tulekeelujooni ja tule ülekande jooni. Lahingu ajal neist meetmetest kinni pidamine eeldab head tulejuhtimist väikeüksuse tasemel ning kõrget enese- ja tuledistsipliini üksikvõitlejalt. Siia lisandub loomulikult keskmine või parem laskeoskus. Selles valguses probleemi vaadates võib ehk mõista, miks omaaegne jalaväe eeskiri eelistas pigem tulevõrku positsiooni ees kui nende vahel. Reservarmeel on omad positiivsed küljed, kuid on ka piiranguid.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

21

ANALÜÜS Varitseb veel üks võimalik oht. Hävitusala luues ja tuld alasse suunates avab kaitsja alati vähem või rohkem oma positsiooni tiiva. Kui vastane seda tiiba ründab ja sealt kaitset lahti harutama hakkab, võib kaitsja seista tõsise probleemi ees.

Olulist erinevust tulesüsteemi tüüpide vahel näeme ka aktiivsuse-passiivsuse teljel. Hävitusala on aktiivne. Selle meetodi valik eeldab peale tule kasutuse ka oma jõududega lööki hävitusalale, et vastane seal lõplikult purustada, ala puhastada ning jääda selle üle domineerima. Kahte viimast on keerukas tagada ainuüksi tulega ala kattes ning tulega lööke andes. Seetõttu valmistatakse hävitusala ka ette oma üksuse sisenemiseks “Kergejalaväel met- (tõkete ja allüksuste paigutus, tõketeta alad, löögiüksuse määramine jms). Kaitsja löök jõududega annab positsioonidel asuvatele allüksustele tavaliselt pisut hingetõmbeaega ja s a s e l / l i n n a m a a s t i - võimaluse oma ridu korrastada. Samas tuleb arvestada, et esimene piisavalt tugev üksus kul ei pruugi tekkida selliseks tegevuseks on kompanii, pigem aga pataljon − siit ka viide, et hävitusala on pivõimalust hävitusala gem “suuremate poiste mängumaa”. Samuti võib väita, et hävitusala kasutus sobib pigem soomusüksusele. Oma võimsamate otsetulevahenditega ja soomuskaitse abil saavad nad luua, kuna maastik ei astuda lahingusse pikematel laskekaugustel, vastase suurema hulga soomustehnikaga.

Kergejalaväel metsasel/linnamaastikul ei pruugi tekkida võimalust hävitusala luua, kuna ole läbitulistatav.“ maastik ei ole läbitulistatav. Samuti on soomusüksusel parem võime sooritada sissetungi hävitusalale ja seal füüsiliselt domineerida.

Eelnevast ilmneb veel üks võimalik nõrk koht kergejalaväele hävitusala määramisel: tuleb leida piirkonnad, kuhu ei saaks koonduda ülemääraselt suur hulk vastase soomustehnikat. Kui seda ei hävitata ning vastasel õnnestub tulekoti sees kinnistuda soomustehnika ja tulejuhtimisvõimelise jalaväega, siis toob see varem või hiljem kaasa kaitsva üksuse purustamise või tulepositsioonidelt eemalduma sundimise.

Vastase hävitamine positsioonide ees on meetodina pigem passiivne. Kuna kogu oma tõkestus on rajatud positsiooni ette, siis ei alustata enamasti rünnakut jõududega positsiooni ette (kompanii tasemel), vaid piirdutakse vasturünnakuga hoitavasse alasse kiilunud vastase löömiseks. Sooritatakse ka (tule)positsioonide hõivamisi reserviga, et anda eesmiste positsioonide ette tuld enamatest relvadest, kuid mitte liikuda sinna jõududega. Selline lahingupidamine pole ehk nii ambitsioonikas kui hävitusala kasutus ja tekitab vastasele vähem kaotusi. Samas on positsioonide ees oleva tuleriba loomine säästvam ka oma üksuste seisukohalt ning sobib enam jalaväele kinnisel maastikul.

Kindlasti ei tähenda varasem arutelu, et Eesti jalaväe relvastuse juures on hävitusala kasutus välistatud. Ka kergejalavägi saab nõnda võidelda, kui on piisavalt aega end kindlustada, rajada tõkked ja hävitusala ette valmistada. Samuti eeldab hävitusala meetod seda, et kaitset juhtiva allüksuse ülemal on hea maastikutaju ning jao- ja rühmaülematel kõrge professionaalsus mikromaastiku ärakasutamisel positsioone valides. Viimati nimetatud omadused ei ole taas kahjuks reservarmee trump.

“Kindlasti ei tähenOma nõrk koht on selgelt ka kaitsel, mis on orienteeritud vastase hävitamisele positsioonide ees. Enamasti ei ole see kaitselahendus väga sügavalt järgustatud, tulevahendid asuvad pigem eelserva lähistel kui sügavuses. Kui vastane avastab (lahing)luure käigus sellise kaitse, on seda hõlbus massilise tulega hävitada, pimestada, maha suruda ning järsult jõude kontsentreerides saavutada sügavaid läbimurdeid, mida kaitsja ei suuda likvideerida. Hävitusala puhul on keerukam sellist lõpptulemust saavutada, sest vastase luurel on keerukam kindlaks teha allüksuste paigutuse loogikat.

Tulekoti kasutuse korral on ka tulesüsteem enam järgustatud ning allüksused keskenduvad suurema arvu tulevahenditega samale tulealale.

da varasem arutelu, et Eesti jalaväe relvastuse juures on hävitusala kasutus välistatud.”

KVÜÕA õppematerjal defineerib tulesüsteemi sünkroniseerimist kui “hävitusala planeerimise ja ettevalmistamise protsessi, mille eesmärgiks on luua varitsus, mis kompanii ja talle toetuseks antud üksuste lahinguvõime koondamise tulemusena hävitab sellesse alasse suunatud ründava mehhaniseeritud vastase” (Jalaväekompanii lahingutegevus). Eelneva valguses tuleks sõna “hävitusala” mõista kui (jalaväe) positsioonide ees asuvat ettevalmistatud piirkonda, kus muudetakse kahjutuks vastase soomustehnika ja elavjõud. Sõna “varitsus” peaks aga mõtestama kui tule õigeaegset ja kooskõlastatud avamist ning lahingu alustamist, et hävitada ühekorraga optimaalne (suurim võimalik) hulk vastastest, kes asuvad hävitusalas.

Kui me läheneme tulesüsteemi sünkroniseerimisele eelmises lõigus kirjeldatud moel, ei ole vahet, kas kasutame kaitselahingus tulekotti või positsioonideesist tuleala. Kindel on see, et järgmisena kommenteeritud sammud aitavad tulesüsteemi üles ehitada nii ühel kui ka teisel juhul ning peavad moodustama olulise osa kompaniiülema lahingutegevuse planeerimise protsessist kaitselahingus.

22

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS Tu l es e s ü s teemi teemi sünk krr on ise i s e e r imin imine Kaitselahingul on neli peamist etappi (Jalaväekompanii lahingutegevus): 1) hõivamine (ja maastikuluure), 2) julgestus ja ettevalmistused, 3) kaitsetegevus ja vasturünnakud, 4) konsolideerumine ja reorganiseerumine.

Sünkroniseeritud tulesüsteemi loomine on kompanii ülema seisukohalt etappe läbiv protsess põhirõhuga esimesel ja neljandal etapil. Sünkroniseerimine ise koosneb viiest osast (Jalaväekompanii lahingutegevus): 1) vastase lähenemissuundade ja manöövri määratlemine, 2) vastase hävitamiseks sobivaima koha valik, 3) olulisemate relvade paigutamine, 4) tõkestuse planeerimine ja rajamine, 5) kaudtule integreerimine.

“Ülem keskendub hõivamise ja maastikuluure etapis planeerimisele, läbides sünkroniseerimise viis punkti kahel korral: kaardil valmistudes ning maastikuluurel.”

Ülem keskendub hõivamise ja maastikuluure etapis planeerimisele, läbides sünkroniseerimise viis punkti kahel korral: kaardil valmistudes ning maastikuluurel.

Teises kaitselahingu etapis viivad allüksused ülema tahet ellu ala ette valmistades. Vahetu lahingutegevus annab ülemale tagasisidet plaani ja selle rakendamise tugevuste ning nõrkuste kohta. Neljandal etapil tuleb vajaduse korral teha plaani muudatusi, mis lähtuvad vastase tegevusest lahinguväljal, oma kaotuste asendamisest jms.

Seega läbib ülem konsolideerumise ja reorganiseerumise faasis viis tulesüsteemi sünkroniseerimise punkti uuesti, vaadates, milliste kiirete muudatustega saaks reageerida vastase tegevusmustrile ning kuidas (ja kas) taastada tulesüsteemi endine ülesehitus.

Vaatleme tulesüsteemi sünkroniseerimist lihtsa visandliku näite abil. TT-raketi jagudega tugevdatud jalaväekompanii (JVK) peab blokeerima vastase motolaskurpataljoni liikumise läände teel nr 35 (pilt 1). Kaitsvale kompaniile langeb pataljonis põhirõhk ühes kaasneva pioneeri- ja kaudtuletoetusega.

Pilt 1

Oletagem, et vastutusala eesosas on avatud maastik, kus JVK ei suuda võidelda, seega on ülem otsustanud lahingu pidada tagaküljepositsioonil. Kergejalaväe kompanii puhul on tagaküljepositsioon paremaid võimalusi kompanii ühtse hävitusala loomiseks. Samuti toetab see artiklis näitlikustamist, sest tõkete ja laskesektorite paigutust on mugavam näidata.

1. Vastase lähenemissuundade ja manöövri määratlemine Esimene osa tulesüsteemi sünkroniseerimisest on kõige olulisem, kuna see annab sisendi kõikide järgnevate sammude läbimiseks. Nurjumine selles faasis on aluseks kumuleeruva vea tekkimisele kogu protsessis.

Vastase lähenemissuundade ja manöövri määratlemine ei ole tegelikult midagi muud kui vastase/ohu integreerimine (threat integration) vastutusalas. See tugineb maastikuanalüüsile, mille abil joonistuvad välja vastase peamised lähenemissuunad (pilt 1). Ei maksa olla naiivne ega arvata, et vastane sõidab meie kaitsesse sisse rännakukolonnis.

Temagi teeb maastiku ja vastase (seega meie tegevuse) analüüsi, arvestab võimalike hävitusalade, tõkestusega jms.

Et vastane meile sobival kujul hävitusalasse jõuaks, tuleb teda enne piisavalt vormida: hävitada luure, killustada avangard, suunata tõketega ja lõpuks jätta mulje, et nüüd on ta leidnud selle pilu, kus kaitse on nõrgem.

Lähenemissuuna selgitamisel on hea määrata ka maksimaalne vastase jõudude arv, mis mahub sellel lähenemissuunal liikuma. Vaatlema peaks jõudude ja tehnika hulka nii liikumisel lahingurivistuses kui ka lahingu eelrivistuses.

Kergejalaväe seisukohalt varitsevad siin aga omad ohud, millest on eespool põgusalt juttu olnud. Kui alasse siseneb korraga liiga palju vastase soomustehnikat, ei pruugi üksus tulla toime selle hävitamisega. Seega eelnevat toetav NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

23

ANALÜÜS järeldus: vajadusel tuleb alustada lahingut vastuvõtugrupiga, et vähendada korraga alasse siseneva tehnika hulka, sundida vastast hargnema, aeglustada tema liikumist, tekitada vastasele esimesi kaotusi ja teda kurnata. Samas tuleb arvestada, et selline käitumine toob kaasa vastase luuretegevuse aktiviseerumise, teisalt aga pole ka meie põhipositsioon kohe paljastatud.

Nii kaardiluurel kui ka (ja ennekõike) maastikuluurel tuleks aluseks võtta järgmised punktid (FM 71-1).

- Luure igas vastase lähenemissuunas. Võimalusel liigutakse vastase poolt omade poole.

- Määratleda ja vaadata üle tuumikmaastik (looduslikud tõkked, kitsasko“Maastikuluurel kindlaks had) ja vastase tegevust hõlbustavad alad (varjatud alad, vastase võimalikud tulepositsioonid jne). tehtud faktid ja järeldused on - Määratleda need lähenemissuunad, mis võimaldavad vastasel hoida laotsustavad ning need tühishingu/lähenemise tempot.

- Määratleda ja hinnata liikumisteid, mida vastane saab kasutada ühelt tavad või kinnitavad kaardilähenemissuunalt teisele üleminekuks.

luurel tehtud oletusi.”

Maastikuluurel kindlaks tehtud faktid ja järeldused on otsustavad ning need tühistavad või kinnitavad kaardiluurel tehtud oletusi. Edasine planeerimine peab toetuma maastikuluure tulemustele.

Vastase manöövrit määratleda ei tähenda tegelikkuses eriti midagi muud kui koostada tegevuskäik. Peamised punktid, millele tähelepanu pöörata, on järgmised (FM 71-1).

- Milline on vastase lahingukord rünnakul ja allüksuste asetus? Kas vastane kasutab julgestust või avangardi?

- Kuidas vastane luurevahendeid kasutab? Kas vastane infiltreerub või luurab tulega? Kas vastane võib teha luuret lahinguga?

- Kus, millisel joonel vahetab vastane rivistusi, jalastub? Kus on vastase võimalikud otsetuletoetuse positsioonid?

- Kus, millal ja kuidas vastane tõkkeid purustab ja kaitsepositsioonidesse sisse püüab murda?

- Millal vastane rakendab oma teises järgus/reservis olevad jõud?

- Milline on vastase liikumise kiirus?

- Milline on vastase lahinguvõime kordistite (combat multiplier) mõju?

- Millised on vastase reaktsioonid kaitsja tegevustele?

Vastates esitatud küsimustele ning lähtudes lähenemissuundade ning vastase tugevuste/nõrkuste analüüsist, saab koostada vastase tegevuskäigu (pilt 2). Seejuures tuleb arvestada tegevuskäigule esitatavaid nõudeid, ennekõike seda, et vastane ei ole enesetapja. Kui vastane on meie üksustega varem juba sõdinud, tuleb arvestada, et ta adapteerub ka varasematele kogemustele tuginedes. See tähendab, et teades kergejalaväele omast tegevusmeetodit kinnisel maastikul, ei sõida ta usutavalt meie tulekottidesse sisse, vaid pigem alustab tuletoetuspositsioonide hõivamisest ning metsaservade puhastamisest või läbitulistamisest. Eelnevale tugineb ka vastase manöövri täpne määratlus (pilt 2), näiteks järgmine.

Pilt 2

1. Vastane hõivab soomustehnikaga ning jalaväega positsioonid otsetuletoetuseks kõrgendikul ja laseb lagendiku serva sisse vähemalt ühe kaudtule SMi. 2. Reaktsioon meie kaudtule korral: motolaskurid varjuvad soomustehnikas. TT-relvade otsetule korral vastane jalastub, kasutab suitsukatet ja tankide soojusvaatluse abil püüab avastada TT-rakettide/TT-granaadiheitjate tulepositsioone.

3. Vastane püüab hõivata metsatukka põhjas, et rajada sinna tuletoetuspositsioon oma edasiliikumise katteks.

Samas liigub vastane edasi ka lagendiku lõunaserval meie jõudude sidumiseks ning ala julgestamiseks.

4. Reaktsioon, kui vastane kohtab põhjas tõkestust ning tugevaid positsioone, on sobimatu maastiku tõttu oma kavatsusest loobumine ja suurema jõu koondamine lõunasse.

5. Vastane jätkab lagendiku lõunaserva puhastamist.

24

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS 6. Reaktsioon, kui vastane kohtab lõunas tõkestust ja tugevaid positsioone, on luure jätkamine, seejärel kaudtuli ja rünnak kuni kahe rühmaga lagendiku servas ja tiibhaardega läbi metsa, et meid purustada ja reserve siduda.

7. Samal ajal või ajastatult nr 3-ga ründab vastane kaudtule kattel üle kõrgendiku tankitõrjerühma ja üritab kuni kahe motolaskurrühmaga hõivata kitsaskohta (OBJ). Vastane asub lahingukorda kõrgendiku taga, selleks ajaks on tal selge ülevaade vähemalt meie rühmade asetusest.

“Tegevuste ja reaktsioonide kirjaliku või mõttelise loendi koostamine aitab paremini ette näha lahingu arenemist ning välja töötada oma plaani ning tulesüsteemi.“

8. Reaktsioonina meie tõketele ja vastutulele sooritab vastane ainult tugeva kaudtulega toetatud rünnaku koos tõkete kõrvaldamisega. Ta katab oma tegevust tõketel suitsuga. Loobub oma kavatsusest ainult juhul, kui on kaotanud üle poole soomustehnikast/kõik tankid ega ole motolaskuritega jõudnud sisse murda meie positsioonidesse.

Tegevuste ja reaktsioonide kirjaliku või mõttelise loendi koostamine aitab paremini ette näha lahingu arenemist ning välja töötada oma plaani ning tulesüsteemi. Kui kasutatakse nii ohtlikumat kui ka tõenäolist tegevuskäiku, tuleks loend koostada mõlema kohta.

2. Vastase hävitamiseks sobivaima koha valik Nagu meie näite puhul öeldud, võtame vaikimisi aluseks, et ühtegi paremat ala vastase hävitamiseks vastutusalas ei ole. Meie näite puhul on tegemist lageda alaga tagaküljepositsioonil, kuid kompaniil võib olla ka mitu hävitusala, mida võidakse katta nii ühetüübiliste relvasüsteemidega kui ka eritüübiliste relvasüsteemide koostöös.

Kergejalavägi, kes otsib lahingut kinnisel maastikul, loob oma tugipunktid ennekõike metsa või asula sügavuses.

Seetõttu on tulesüsteem rajatud enamasti positsioonide ette ega kasutata “Tõkestust rajades on olu- mitme üksuse abil läbitulistatavaid hävitusalasid. Põhirõhk on selgelt jalaväeline, et kompaniiülemat toe- relvade ja TT-granaadiheitjate tulel. Samas saab luua hävitusalasid metsa või asula servadele, kus asuvad selliste suurema laskekaugusega relvasüstava pioneeriüksuse ülem teemide positsioonid, nagu TT-raketid, (mobiilsed) raskekuulipildujad, täpmõistaks kompaniiülema suslaskurid, tulejuhtimisgrupid. Seega tuleb lugeda normaalseks, et kergejalaväe allüksusel on mitu hävitusala.

lahinguplaani.”

Mitme hävitusala puhul peab silmas pidama, et vähemalt üks nendest asuks allüksuse tüübile kõige sobivamal maastikul ning oleks kergejalaväe puhul ka tugevasti kindlustatud. See on põhiline kaitse tugipunkt, kuna kergejalavägi ei suuda masinate ja soomuskaitse puudumise tõttu liikuda kiiresti hävitusalade vahel ega saa vastase kaudtule eest varjuda masinatesse. See on ka põhjuseks, miks Eesti jalaväeüksusega ei saa luua ad hoc hävitusalasid ning lahingu õnnestumisel jääda sinna tundideks/päevadeks (pioneeritöödele olulist jõudu ja aega kulutamata).

3. Olulisemate relvad paigutamine Kui (põhi)hävitusala on valitud, asutakse paigutama olulisemaid relvi. Autor usub, et osa trükises Jalaväekompanii lahingutegevus kirjeldatud kohavaliku nõudeid peaksid toetama pigem relvade paigutamise punkti. Kuna tegelikkuses käsitletakse neid kahte punkti tihti koos või väga voolavas järgnevuses, on erinevus trükises arvatavasti selgem kui tegelikus lahingutegevuse planeerimises. Relvi paigutades tuleks pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele (vt võrdlevalt pilte 2 ja 3).

- Määratleda koondtulepunktid (TRP, target reference point), mis asuvad vastase manöövrisuundadel.

Mõtestada, millist mõju need punktid peavad avaldama, millise reaktsiooni esile kutsuma.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Pilt 3

Sõ d u r

25

ANALÜÜS -

Määratleda nende tulevahendite hulk, mis soovitud mõju saavutamiseks peavad sinna tulistama.

Leida allüksuste/relvasüsteemide paiknemisalad kavandatud koondtulepunktides määratud mõju saavutamiseks.

Määrata hävitusala piirid ja esmased otsetule koordinatsiooni meetmed.

Näiteolukorrast võiks tuletada tabeli, kuid see teave võib olla kirjas ka kompaniiülema kaardi töökihil.

Seesuguse tabeli tegemine ei ole kohustus, kuid märksõnadena kaardi töökihil või algajal ülemal ka tabelina hõlbustab see kindlasti planeerimist.

4. Tõkestuse planeerimine ja rajamine

Pilt 4

Tõkestuse loomise eesmärk hävitusalas on tugevdada otsetule mõju või aidata mõju saavutamisele kaasa (pilt 4). Esimene saavutatakse tavaliselt blokeerivate, teine killustavate ja suunavate tõketega. Lähtudes hävitusala suurusest, kaitsja käsutuses olevate relvade laskekaugusest ning vaatlusvahendite võimest vastast eri valgus- ja ilmastikutingimustes avastada, rajatakse hävitusalale üks kuni kolm tõkkesõlme (viimast küll soomusüksuse ala puhul). Iga sõlme iseloom võib sealjuures olla erinev. Kui tõkkeid kaetakse ainult jalaväe ning sügavuti järgustatud TT-rakettide vaatluse ja tulega, rajatakse hävitusalale enamasti üks tõkkesõlm, mida relvad ulatuksid katma. Hävitusalasse tõkkesõlme rajades keskendutakse peamisele tulealale. Tuleb jälgida, et aja ning vahendite olemasolul rajataks tõkestus ka kaitse sügavusse, et suunata ja killustada vastase võimalikke läbimurdeid.

Tõkestust rajades on oluline, et kompaniiülemat toetava pioneeriüksuse ülem mõistaks kompaniiülema lahinguplaani. Parim viis on ühine maastikuluure. Sellisel juhul saab pioneeriüksuse ülem anda soovitusi ja näpunäiteid tõkete iseloomu ning paigutuse kohta. Jõudude planeerimise tabeli (tabel 1) ja loetava graafilisel kujul esitatud vastaseanalüüsi olemasolu hõlbustab oluliselt ülema kavatsuste ja planeeritava mõju selgitamist pioneeride ülemale.

Pioneeriüksuse ülem võib nõustada kompaniiülemat ka ehitamise prioriteetide ja ajakulu asjus. Samuti annab ta hinnangu, kas olemasoleva aja ning vahenditega on tõkestuse eesmärgid saavutatavad.

Tõkke ehitamise käigus on oluline, et ehitava pioneeriallüksuse ülem teeks koostööd selle jalaväejao (TT-rühma) jaoülemaga, kelle alasse tõke paigutatakse. Nõnda tagatakse tõkke sobilik kaugus katva üksuse positsioonidest.

Jälgida tuleb, et tõke oleks vaadeldav ja tulistatav kogu ulatuses.

Tabel 1

Olulisemate relvade paigutamine. p g Jõudude planeerimise p tabel.

TRP

VA suurus

Mõju/reaktsioon

Tulevahendid

1

1 x TR; 1 x MLR; (1 x AutGrR/J)

TAKISTADA tuletoetuspositsiooni hõivamist.

TAKISTADA hargnemist lahingusse ja rünnakut.

HÄVITADA TR. MAHA SURUDA vastase vaatlus ja tuli.

Vastasel ei ole pidevalt mehitatud positsioone kõrgendikul.

Vastane ei jõua jalaväega kaitse tugikoha kaevikutesse.

2 x JVR; 4 x TTrak; 2 x RKP

2

1 x MLR+

TAKISTADA S-poolse metsa hõivamist.

Vastane eemaldub.

2 x JVJ; 2 x TTrak

....

....

....

1 x MLR+

BLOKEERIDA vastase liikumine kitsaskoha poole.

HÄVITADA soomustehnika.

Vastane on peatatud ja maha surutud.

2 x JVJ; 2 x TTrak; 2 x RKP

....

6

26

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS 5. Kaudtule integreerimine Kaudtulel on hävitusala juures palju ülesandeid, kuid peamisteks on takistada vastase manöövrit ja otsetuletoetust, katta pimedaid alasid ning hõlbustada oma üksuste manöövrit (pilt 4). KVÜÕA õppematerjalis (trükis Jalaväekompanii lahingutegevus) on KTO/KTA ülesannete loend antud piisava põhjalikkusega, lisada võiks ehk tulekeelualade (NFA) määramise.

Nii nagu tõkestamise puhul, on ka Rühmaülem koostab jagude tulekaartide põhjal oma tugipunkti tulekaardi. kaudtule SMi määramisel ja mõju arvestamisel abiks ülema ning KTO ühine maastikuluure (tavaliselt nii ka tehakse) ning jõudude planeerimise tabel.

Koostöös kompaniiülema ja toetava pioneeriallüksuse ülemaga määrab KTO täpsed SMi asukohad aladele, kus need kahjustavad vastast kõige enam ning annavad ühes tõketega suurima mõju. Iga tõkke juurde SMi määrata ei ole vaja, kuid vastase peamiste lähenemissuundade häirimiseks ning otsustava manöövri takistamiseks on soovitatav määrata eraldi SM. Eriti soovitatav on see võitluses kinnisel maastikul, kus varutulejuhtideks SMi laskmisel võivad olla jaoülemad või reasõdurid, kellel puudub oskus juhtida kaudtuld.

Tu l es e s ü s teemi teemi k kon on t r oll ol l Positsioonide ja tulesüsteemi kontroll ning harjutamine on sünkroniseeritud tulesüsteemi loomise vaikimisi kuuesseitsmes osa. Tavapäraselt tehakse seda kaitselahingu teises ehk julgestuse ja ettevalmistuste etapis ning see on otseselt seotud nii kompanii- kui ka rühmaülema kontrollkäikudega.

Kui allüksused on paigutatud positsioonidele, korraldab kompaniiülem põhipositsioonidel positsioonide kontrolli. Positsiooni kontrolli eesmärk on saada kinnitust rühmade paiknemise õigsuse kohta ning alustada kiiresti kindlustumist. Esmane kontroll on kiire ringkäik rühma tugipunktides. Kui kompaniiülem ei soovi liigutada rühma/jagusid tervikuna, algab kaevumine.

“Kõik kompanii jagude tulekaardid peavad olema ühes mõõtkavas, et vajadusel koostada neist mõõtkavaline kompanii kaart.”

Tulesüsteemi hõlpsamaks ülesehitamiseks peavad jaoülemad kohe hakkama koostama jao tulekaarti. See peab olema täpselt mõõtkavaline ning sektorid määratud kompassi/bussooliga, et saaks võimalikult täpselt määrata sektorite kattuvust, pimedaid alasid, ühekordselt kaetud alasid jms. Kõik kompanii jagude tulekaardid peavad olema ühes mõõtkavas, et vajadusel koostada neist mõõtkavaline kompanii kaart. Sobilik mõõtkava on 1 : 1000. Selles suuruses mahuvad positsioonid ja tavaliselt ka jao tuleriba laius ning sügavus A5-lehele, vajadusel tuleb kasutada A4-lehte.

Kui jao tulekaart on valmis, peavad jaoülemad kogunema rühmaülema juurde, kes tulekaarte kõrvutab. See on neid põhjuseid, miks mõõtkava peab olema sama. Rühmaülem vaatab esmalt, et rühma tuleriba oleks täielikult kaetud ning risttuld laskvad relvad ei ohustaks naaberjagusid ega -rühmi. Kui see on nii juhtunud, tuleb määrata relvale uus sektor või koguni uus positsioon.

Viimase asjaolu tõttu on tähtis valmistada esimesed jao tulekaardid kiiresti, sest kaevumine ei ole veel jõudnud sellesse etappi, kus sektori või kaeviku asukoha muutmine oleks äärmiselt töörohke.

Jaoülemad jätavad tulekaardid rühmaülemale, kes hakkab nende abil koostama rühma tugipunkti visandit ning kavandama kohalikke tõkkeid. Jaoülemad teevad vajadusel parandused oma märkmetesse tulesüsteemi kohta ning joonistavad tulekaardi teise eksemplari, mis antakse kompaniiülemale esimese kontrollkäigu ajal.

Kompaniiülem kõrvutab esimese kontrollkäigu ajal talle esitatud jao-tulekaarte ning annab vajadusel juhiseid otsetulesüsteemi täiendamiseks. Kui toetav pioneeriallüksuse ülem saadab kompaniiülemat, kooskõlastatakse rühmaga ka tõkete iseloom ja paigutus. Samuti võib KTO määrata või käskida rühmale sihtmärgid.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

27

ANALÜÜS

20 km

Nn Briti meetod.

Pärast esimest kontrollkäiku valmib lõplik rühma positsiooni visand, millel on kujutatud vähemalt: - jao põhi-, varu- ja vahetuspositsioonid ning tuleribad; - KP-de ja TT-relvade kaevikud, täpsed sektorid/põhisuunad; - rühma tuleriba; - rühma koondtulepunktid, orientiirid; - naaberallüksuste lähimad kaevikud ja sektorid; - kõrgema ülema toetusvahendite positsioonid/sektorid (kui need asuvad rühma alas); - tõkked rühma (lähi)alas; “Kompaniiülem kõrvutab - kaudtule SM; - rühma juhtimispunkt, haavatute esimese kontrollkäigu ajal kogumiskoht; talle esitatud jao-tulekaarte - majutus-/puhkealad.

Hiljemalt teise kontrollkäigu ajal esitab rühmaülem rühma positsioonide kohta tehtud visandi ühe eksemplari kompaniiülemale.

ning annab vajadusel juhiseid otsetulesüsteemi täiendamiseks.”

L õp psõn p s õn a 1960

3000

Tulesüsteemi sünkroniseerimine kaitselahingus ei ole keeruline. Kui läbida see protsess sammhaaval, siis selgub, et tegevused on lihtsad. Küsimus on ennekõike piisavas harjutamises, sest keerukaks teeb tulesüsteemi loomise tavaliselt maastik ja vastase tegevus. Kui aga liikuda harjutades kergemalt raskemale ning vaadata juba ajateenijale kompassi õpetamist kui valmistumist tulesüsteemi loomiseks, ei ole siin ühtegi tegevust, mida kaitseväelastele ei oleks õpetatud.

Punktikaitse nn Ameerika meetod Esimese maailmasõja järel.

Tulesüsteemi sünkroniseerimine tagab hästi juhitud ja korrastatud tule kaitselahingus. See tagab, et vastase soomustehnika põleb ja jalavägi sureb, ning annab kaitsjale väga vajaliku edutunde, mis lubab “vankumatult püsida kuni lõpuni”.

Autor tänab kapten Rene Lepikut, kapten Tamur Kusnetsit ja kapten Erkki Roosnurme, kes nõuga abiks olid.

20 km

A N A L Y S I S

Nn Prantsuse meetod.

28

Formation of Infantry Company’s Synchronised Fire System in Defensive Battle The synchronisation of fire system in defensive battle is neither a rocket science nor a genetic research, but a well-forgotten old knowledge. It is possible to exert significantly more pressure on the enemy if we recall some fundamental knowledge about the preparation and planning of direct and distant fire and creating barriers in a defensive battle. Considering the maneuvering abilities and the capabilities of Estonian armoured defence, it is understandable that our infantry must win most of the defensive battles with supporting fire. Unfortunately, due to the competition of many different military strategies, this historic knowledge has almost disappeared.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Õhutõrjeraketisüsteem Mistral – värskendav tuulehoog Õhutõrjeraketisüsteemide Mistral hankega astus arenev Eesti kaitsevägi edasi pika sammu. Ühelt poolt oli see sõnum omadele üksustele, et nad on saanud esmase kaitse madalal lendavate vastase õhuründevahendite vastu. Teisalt oli see hoiatus meie võimalikule ründajale: igat vaenulikku lennumasinat võib tabada viimane tuulehoog. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste strateegia õppetooli sõjaajaloo lektor leitnant Mika Raudvassar räägib Eesti kaitseväe käsutuses oleva esimese reaktiivrelva lahinguomadustest ja ka eelloost.

Eesti kaitseväele hangitud õhutõrjerakettide Mistral tehnilisi andmeid ja hanget üldse on meie ajakirjanduses juba küllalt palju kajastatud. Artikleid on ilmunud ajakirjas Tehnikamaailm1 ning kohalikes ajalehtedes2.

Nagu ikka selliste tipptehnoloogiliste ja kallite ostude puhul, on hanke üle puhkenud elavad arutelud päevalehtede kommentaariruumides, sõjandus- ja tehnoloogiafoorumites, nii sõjaväelaste kui ka tsiviilisikute seas.

Oluline on see, et Mistral3 on esimene meie kaitseväe kasutuses olev reaktiivrelv.

Eestikeelses ajakirjanduses ja mujal on ilmunud hulganisti ülevaateid reaktiiv- ja rakettmootoritest, nende ajaloost, katsetustest, ummikteedest ning õnnestumistest. Pisut vähem on käsitletud rakettide juhtimissüsteemide olemust ja kujunemislugu, kuid sellegi kohta on hea tahtmise korral ülevaated leitavad. Olgu siinses artiklis igaks juhuks üle korratud mõlemad mainitud teemad.

1

Vello Kala. Mistral – Eesti tm/2008/10/?headerID=1451.

2

Marina Loštšina. Eesti suurim relvahange toob Tapale raketid. Virumaa Teataja 10.03.2007. Vt http://www.torino.postimees.ee/120307/ esileht/siseuudised/249293.php.

3

Oksitaani keeles “värskendav tuulehoog”, vrd jaapani “kamikaze” – jumalik tuulehoog. Samast sõnast on tuletatud meil meteoroloogiaterminina kasutatav “mistraal” − külm ja tugev tuulepuhang Prantsusmaa Vahemere-rannikul. Teisalt on tegemist akronüümiga (Missile Transportable Antiaérien Léger – e.k. “kantav ja juhitav kerge õhutõrjerakett”).

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

taevapuhastusvahend.

Tehnikamaailm,

oktoober

2008.

Vt

http://www.tehnikamaailm.ee/est/

Sõ d u r

29

ÜLEVAADE

Esimest korda said Eesti kaitseväelased Mistrale lasta “vanal kodulaskeväljal”, Soomes Lohtajal.

Rake Rak ett t- j a r e a akt k t iiv i i v m oot o orr ite i t e tööpõh t ööp õh imõte i m õt e Oma tööpõhimõttelt on rakett- ja reaktiivmootorid soojusmasinad, mis kasutavad soojuse saavutamiseks kütust ja oksüdeerijat, tuginedes samas Newtoni kolmandale seadusele kahe keha vastastikuse võrdse vastasmõju kohta.

Kuumenedes ja seega paisudes väljub gaasijuga mootorist suurel kiirusel, sundides mootorit liikuma vastassuunas.

Mootori ja sellega seotud massi (näiteks lennuki või raketi) liikumapanekuks meile soovitud kiiruseni ja sellel kiirusel pikaaegseks hoidmiseks ei pea gaasijoa ega seega ka kütuse mass olema liigutatava massiga võrreldes tohutult suurem, sest arvestada tuleb ka impulsi jäävuse seadust, mis võrdsustab impulsi keha massi ja kiiruse korrutisega.

Seega – suurendades väljuva gaasijoa kiirust, suurendame reaktiivmootori jõudu ja tema liigutatava lennuvahendi kiirust, samas kütusevaru tilkagi suurendamata.

Olgu üle korratud ka mõistete “reaktiivmootor” ja “rakettmootor” erinevus. Reaktiivmootori puhul on sõidukil kaasas vaid kütus ning selle põletamiseks vajalik oksüdeerija – hapnik – võetakse atmosfäärist. Rakettmootori puhul on sõidukil kaasas mõlemad, nii kütus kui ka oksüdeerija. See teeb sõiduki sõl“Ainus massiliselt sõjavälja tumatuks Maa atmosfäärist, tänu millele on sõiduk kasutatav ka kosmoselentarbeks toodetud rakettlen- dudel. Lennukitel kasutatakse rakettmootoreid harva just seetõttu, et need teeksid lennuki sama võimsuse korral koos kütusevaruga märksa raskemaks. Ainus nuk oli Teise maailmasõja massiliselt sõjavälja tarbeks toodetud rakettlennuk oli Teise maailmasõja aegne aegne Saksa Me 163 Komet.” Saksa Me 163 Komet. Märksa paremini kasutatavad olid kas või sama firma reaktiivlennukid Me 262 Schwalbe ehk Pääsuke, millega mõningatel andmetel läks juba sõja ajal korda ületada sööstul helibarjäär. Rakettmootoritega on varustatud atmosfääri ülakihtidesse – stratosfääri – tungivad ballistilised raketid ja nende mootoritega on varustatud ka samu kõrgusi kasutavaid katselennukeid. Reaktiivlahingulennukeil ja tiibrakettidel, mis lendavad suhteliselt madalal, pole see vajalik.

Rakettmootorite kasutusel atmosfääris on oma head küljed, mis võivad tihti saada otsustavaks. Esiteks saab rakettmootorites kasutada ka tahkekütust, mis on tegelikult kütuse ja oksüdeerija segu. Reaktiivmootorites oleks tahke kütuse ja gaasilise oksüdeerija segamine märksa keerulisem. Teiseks oleks vedelkütusega reaktiivmootoritega va-

30

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE rustatud taktikaliste lahingrakettide vedu ja hoiustamine kõikuvates ilmastikutingimustes seotud raskustega, neid kiiresti lahingukorda seada osutuks pea võimatuks. Need oleksid palju kapriissemad ja nende hindki tuleks märksa kõrgem. Seega kasutatakse just väiksemate rakettide, näiteks tankitõrje- ja õhutõrjerakettide puhul rakettmootoreid, millel tahke kütus on paigutatud otse põlemiskambrisse – nii ka Mistralil. Seoses ühekordse kasutamisega pole lahingrakette vaja ka uuesti laadida, mis vedelkütuse puhul on tunduvalt lihtsam. Uuesti laadida saab küll ka tahkekütusega rakette, nagu näiteks Columbia-tüüpi kosmosesüstiku lähtekiirendeid.

Kui reaktiivmootori oksüdeerijaks peab tingimata olema hapnik ja kütuseks see“Oluline on, et Mistral on ga õhus põlev aine, siis nii ei pea tingimata olema rakettmootori juures. Kütusena-oksüdeerijana on kasutatud paljusid ühendeid, neist tõhusamaid ehk massi esimene meie kaitseväe kaja võimsuse suhtes paremaid on siiski vesiniku ja hapniku ühend. Kütusemahutite sutuses olev reaktiivrelv.” mõõtmete vähendamise otstarbel viiakse mõlemad vedeldatud olekusse, s.t jahutatakse ülimadalate temperatuurideni. Taktikaliste rakettide puhul ei saa sellist lahendust kasutada ning nende jaoks on välja töötatud ülimoodsate relvade jaoks mõneti ootamatu lahendus: tahke kütusena kasutatakse vana head Hiinas juba 800 aastat tagasi leiutatud püssirohtu. Püssirohu koostis on aja jooksul muidugi tublisti muutunud.

Reaktiivipõhimõtet on tegelikult tuntud aastatuhandeid. Kreeklane Heron Aleksandriast ehitas “aurukera” ehk aelopil’i, mis on tänapäevaste auruturbiinide kauge eelkäija. Püssirohuga töötavaid ilutulestikurakette tunti Hiinas juba 12.−13. sajandil, väidetavalt kasutati neid ka sõjalisel otstarbel. Aastal 1697 ühendas itaallane Giovanni Branca vesiratta ja aurujoa – vee asemel juhiti labadele aur4. Samast sajandist on dokumenteeritud türklase Hasan Çelebi katse tõusta rakettmootorite abil 300 meetri kõrgusele ja siis “tiibade abil” Bosporuse väina laskuda.

Seda võib käsitada kui esimest reaalset mehitatud raketi katsetust ja teiseks on laskumine määratletav purilennuna ammu enne Lilienthali. Esimese reaktiivmootori (mootori, milles oksüdeerijana kasutatakse atmosfäärist saadavat õhuhapnikku) ehitas Lundi ülikooli filosoofiadoktor Martin Wiberg (1826−1905).5 “Sihikul …”

4

Pedusaar, Heino. Jõud, mis teisendas tehnikamaailma. Tehnikamaailm, märts 2000, lk 74.

5

Tiigisoon, Kaido. Vilistav lugu. Tehnikamaailm, august 2008, lk 73.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

31

ÜLEVAADE Maailma ajaloos on vähe pöördelise tähtsusega leiutisi, mida poleks vähemasti püütud esmajärjekorras rakendada sõjajumala teenistusse. Meenutagem siinkohal kas või kõikvõimalikke tööriistu, uute metallide kasutuselevõttu, aga ka ratast, aurumasinat (maailma esimene aurusõiduk oli Cugnot’l kavandatud suurtükkide veoks) ja isegi muusikat enda üksuste meeleolu tõstmiseks ning vastase muserdamiseks.

“Seega kasutatakse just väiksemate rakettide, näiteks tankitõrje- ja õhutõrjerakettide puhul rakettmootoreid, millel tahke kütus on paigutatud otse põlemiskambrisse – nii ka Mistralil.”

Reaktiiv- ja rakettmootorite areng sundis konstruktoreid maailma eri nurkades mõtlema sellele, kuidas neid sõjaliselt rakendada. Kuigi 20. sajandi alguses jõudsid õhku tõusta esimesed õhust raskemad mehitatud lennuvahendid, oli sel ajal alles tegemist kolbmootori “taltsutamisega” ning itaallaste esimesed lahingulennud alates 1911. aastast Tripoli all ei toonud veel sõjapidamisse murrangut. Kuna kolbmootor õigustas end lennukimootorina Esimeses maailmasõjas täiesti ning samas polnud selle arenguvõimalused veel kaugeltki ammendatud, puudus esialgu vajadus hakata seda asendama vähem töökindlate mootoritega. Esimene ebaõnnestunud lend reaktiivmootoriga tehti aga nii vara kui 1910. aastal, ja pioneeriks oli Rumeenia leidur Henri Coandã. Pärast seda tegeldi aastakümneid pigem mehitamata reaktiivrelvadega: tiib- ja ballistiliste rakettidega.

Saksa konstruktor Hermann Oberth koostas juba Esimese maailmasõja ajal, 1917. aastal vedelkütusel (piiritus ja vedel hapnik) töötava lõhkepeaga sellise lahingraketi projekti, mis pidi suutma lennata mitmesaja kilomeetri kaugusele.6 16. märtsil 1926 toimus ameeriklase Robert Goddard’i esimene vedelkütusega töötava raketi start,7 kuid esimeste tõsiseltvõetavate katsetusteni jõuti 1930. aastail.

1936. aastal allkirjastati Saksa maa- ja õhujõudude vahel leping rajada riigi põhjarannikule Peenemündesse ühine katseväli koos laborite ja tehastega. Heer arendas ballistilist vedelkütusega raketti A-4 (V2) ja Luftwaffe pulseeriva reaktiivmootoriga tiibraketti FZG-76 (V1). Viimase eelis oli hind, mis jäi 60 000 riigimarga piirimaile, samas kui V2 oli väärt 300 000 marka. Lahinguväljale jõudsid mõlemad alles 1944. aastal ja siiski suurte pingutuste tulemusena, näidates end seal ebatäiuslikkusest hoolimata hirmuäratavate relvadena (liitlased kartsid, et Suurbritannia sõlmib Teljeriikidega separaatrahu). A-4 peakonstruktor Werner von Braun sattus pärast sõda USAsse ning oli pikka aega tööl NASAs. Võib julgelt väita, et ameeriklaste kosmoseprogrammis on tema osa üks suuremaid, võimaldades luua kosmoselendudeks vajalikke kanderakette kuni kõigi aegade võimsaima Saturn 5-ni välja.

JJu u h t i m i ssü s s ü s t e e m id id Mehitamata rakette kui ettearvamatu lennuteekonnaga relvi on juba 1930. aastatest alates püütud muuta ka juhitavaiks. Werner von Braun rakendas selleks gürokompassi – oma algelisusest hoolimata näitas see end piisavalt täpsena selliste suurte sihtmärkide korral nagu London, Antverpen ja Pariis. Taktikalise relvana Reini silla purustamise katsetel jäi täpsusest va“16. märtsil 1926 toijaka. Sellesama Teise maailmasõja ajal kasutati distantsjuhtimist edukalt ameeriklase Robert lennukipommide juures – sellistega uputas Luftwaffe 1943. aastal Itaalia mus neljast moodsaimast lahingulaevast kolmanda ning sõjaväljale jõudsid sa- Goddard’i esimene vedelkümal aastal ka akustilised torpeedod Zaukönig,8 mis orienteerusid suurima tusega töötava raketi start, müraallika ehk laevamasina või sõukruvide peale.

Nagu näha, tehti Euroopas uusi relvi – esimesi täppisrelvi, mis pidid suu- kuid esimeste tõsiseltvõetarendama relvastuse tõhusust ja samas säästma inimelusid. Pisut teistmoodi vate katsetusteni läks veel ettekujutus oli ja on elust-surmast näiteks jaapanlastel, kes samas sõjas kakümmekond aastat.” sutasid Kagu-Aasias näiteks lausa “inimmiine” – surmapõlglik sõdur istus teele kaevatud augus ja initsieeris mürsu või muu laengu lahingumasina üle sõites9 või siis ligines vastase soomusmasinale ning heitis end koos lõhkeaineranitsaga roomiku alla10. Selliseid enesetapurünnakuid ka konventsionaalses sõjas peeti seal auasjaks. Õhusõjas ründasid kuulsad kamikazed lõhkeaineid täis lennukite või reaktiivpommidega vastase laevu, olles oma sihikindlusega ja hulljulgusega saanud hirmupõlgajate sünonüümiks.

6

Orlov. Kolmanda riigi salarelv, 1981, lk 13.

7

Tuvikene, Tõnu. 50 aastat tehiskaaslasi. Tehnikamaailm, oktoober 2007, lk 78.

8

Kingsepp, Sander. Terasdelfiinist käblikuni. Tehnikamaailm, aprill 2006, lk 80.

9

Young, Desmond. Kõrberebane Rommel. Tallinn, 1996, lk 165.

10 Axell, Albert ja Kase, Hideaki. Kamikazed, Jaapani enesetapujumalad, Tallinn, 2003.

32

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE Esimesed enesetapulendurid kasutasid lõhkeainega laetud hävitajaid Zero, edasiarendusena “lihtsustas” Jaapani merelennuväe transpordilennukite üksuse staabis teeniv nooremleitnant Shoichi Ota firmas Mitsubishi välja töötatavat raadio teel juhitavat raketti. Ta asendas distantsjuhtimisseadmed piloodiga,11 üheks tulemuseks oli mehitatud tiibrakett Oka. Põhjus, miks Werner von Brauni strateegiliste sihtmärkide ründamiseks mõeldud relvade gürokompassi põhimõttel töötav juhtimisskeem asendati aktiivse, inimese osalusel toimivaga, oli lihtne: sihtmärkide mõõtmed ja liikuvus. Jaapanlastel oli tiibrakette tarvis linnade asemel sõjalaevade ründamiseks.

Kui sakslased olid selleks otstarbeks juba edukalt kasutanud oma traadi teel juhitavaid pomme, siis traadita ehk raadiojuhtiRaketimootori I aste on oma töö teinud ja eraldunud. misega tiibrakett oleks sellest vaid samm edasi, tänapäeval on samal otstarbel kasutusel näiteks veel laserikiir. Kuid mis saaks olla tõhusam ja “kindlam”, kui piloot ei juhi pommi või raketti mis tahes viisil eemalt, vaid selle pommi enda seest?

Sama põhimõtet rakendati ka torpeedode juures. Inimtorpeedode kasutuse peale tulid tegelikult juba itaallased Esimese maailmasõja lõpul (Mignatta), mil jõuti ka nende sõjalise kasutuseni Austria-Ungari lahingulaeva Viribus Unitis uputamisel otse laevastiku peabaasis Polas (praegune Pula Horvaatias). Olemuselt olid need siiski Jaapani torpeedodega võrreldes inimese abiga lähidistantsile toodud liikuvad laengud, kuna Õhtumail puudus kamikazekultuur. Euroopa Teise maailmasõja torpeedode (näiteks Saksa Neger) torpeedomehel oli võimalus ise pääseda, Jaapani allvee-kamikaze hukkus koos oma torpeedoga – ikka suurema tabamistõenäosuse nimel. Ka oli inimjuhtimine töökindlam võrreldes näiteks eelmainitud akustiliste torpeedodega – viimaste vastu võitlemiseks leiutati lihtne ja kiiresti asendatav abivahend, laeva järel veetav mürageneraatoriga poi. Torpeedo suundus sellele ning pärast tabamust jäi üle vaid uus poi vette lasta. Jaapani kamikaze-torpeedot petta ei saanud.

Nii võib mõista, millist hüppelist tehnika arengut nõudis juhitav õhutõrjerakett. Sihtmärk oli selle puhul veel väiksem ja liikuvam kui sõjalaev, samuti oli kamikaze-lahendus selle puhul natuke liiga ohvrimeelne isegi jaapani loogika kohaselt – surmalenduri ja surmatavate suhtarv tulnuks liiga väike. Teatud põhjustel ei olnud tõhus ka traadi teel juhtimine, seega tuli luua midagi täiesti uut.

“Nagu näha, tehti Euroopas Puhtvisuaalne juhtimisskeem ehk tänapäeva mõistes TV-kaamera ei olnud veel maa pealgi oma töökindlust tõestanud. Üle jäid käsijuhtimine raadio teel, radar uusi relvi – esimesi täppisja ka soojuskiirguse abil orienteerimine. Sakslased oskasid enne sõja lõppu pea- relvi, mis pidid suurendama aegu tootmiskõlblikuks saada esimesed õhutõrjeraketid Enzian,12 mille esimene relvastuse tõhusust ja samas edukas katsetamine oli Peenemündes 29. märtsil 1944. Arendamisel oli muidki raketitüüpe (Wasserfall, Schmetterling, Feuerlie, Rheintochter jm), kuid tööd takis- säästma inimelusid.“ tas eri konstruktoribüroode ja leidurite konkurents, koostöö puudus.

Põhjus, miks juhitavad raketid arenesid kõige täiuslikumaks just Saksamaal, peitus Versailles´ lepetes, mis keelasid Saksamaale rasked õhutõrjekahurid ja ka tõrjehävitajad nagu lennuväe üldse. Aastal 1932 käivitas Reichswehri õhutõrje eest vastutav kindral Günther Rüdel arendusprojekti eesmärgiga luua kahurite asemele mingi muu relv.

Pärast Versailles´ piirangute kõrvaleheitmist jäi see vajadus tagaplaanile, pooleliolevad projektid võeti kasutusele Teise maailmasõja ajal.

Sõja käigus selgus juhitava õhutõrjerelva vajadus ka mujal – USA-s olid kaks mudelit sõja lõpus testikõlblikud.

Nende sihtmärgid pidid olema just kamikazed, kel teadupärast polnud enam midagi kaotada, nende lennukid sarnanesid pigem täppispommidega ning neid ei saanud peletada lihtsalt tiheda tõrjetulega. Veel oli arendustöö käimas Suurbritannias ja Jaapanis.13 11 Kingsepp, Sander. Leegitsev kirsiõis. Tehnikamaailm, september 2006, lk 72−76.

12 Loide, Rein-Karl. Õhutõrje. Horisont, aprill 2005.

13 Lappi, Ahti. Ilmatorjuntaohjukset Suomen puolustuksessa, Jyväskylä 2009; lk 15−21

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

33

ÜLEVAADE Trofeerakettide põhjal said oma esimesed raketid valmis ka sõjaaegsed liitlased, ent esimese põlvkonna rakettide juhtimisprobleemid olid väga suured. Sihtmärgi kujutis saadi selgemaks alles tänu teisest põlvkonnast rakendatud võttele jahutada juhtpea väga madalate temperatuurideni. Eesti relvastusse kuuluv Mistral esindab juba kolmandat, arenenud soojusjuhtimisega õhutõrjerakettide põlvkonda.

M i s t r al i s ü n d Mi Prantsusmaal tõdeti 1970. aastail, et motoriseeritud 20mm ja 30mm kahuritega õhutõrjesoomukid ei olnud enam piisavalt tõhusad täitma ülesannet tõrjuda manööverüksusi ohustavaid vastase õhuründevahendeid, eriti juhitavate tankitõrjerakettidega relvastatud soomustatud helikoptereid. Aastal 1977 moodustati lahenduse leidmiseks komisjon ning mõne aasta möödudes leiti ainuvõimaliku lahendusena kerge kantava raketi kasutuselevõtmine, mida saaks kasutada kombineerituna kahuriüksustega nii maaväe osade kui ka tähtsate maastikupunktide kaitsel. Ilmselt peeti seniseid vastavaid välismaiseid rakette vastuvõetamatuiks ning telliti kavandid viielt ettevõttelt: Aérospatiale, Thomson-Brandt, Matra, Thomson-CSF ja SEP. Teise vooru pääsesid kolm esi“Eesti relvastusse kuuluv mest kavandit ning soojusele suunduva juhtimismoodusega raketi loonud Matraga sõlmitigi leping 1980. aasta detsembris

Mistral esindab juba kolmandat, arenenud soojusjuhtimisega õhutõrjerakettide põlvkonda.“

Mistral erines tolle aja teistest lühimaarakettidest oma aluse poolest: erinevalt näiteks USA ja NSVLi rakettidest oli ja on Mistralil kolmjalg, mis hõlbustab positsioonil olekut ja sihtimist. Kolmjala vajaduse tingis raketi suurem kaal – põhjust tuleb otsida lõhkepea suuremast massist, 2. astme mootori suuremast võimsusest, aga eelkõige suuremast infrapunajuhtpeast. Matra ei loonud oma kavandit tühjale kohale, vaid võttis aluseks enda loodud õhk-õhk raketi Magic-2.

Eelduseks oli seatud, et rakett saavutaks kiiremini oma maksimaalse kiiruse ning lõhkepea suurema kaaluga saavutataks kindlamaid tulemusi sihtmärgis.

Prantslaste eesmärgiks oli täiendada Mistralidega relvastatud patareiga maaväe diviiside õhutõrjerügemente ning vahetada välja osa 30mm kahuritega õhutõrjesoomukitest. Viimaste asendamiseks loodi uus õhutõrjesoomuk Santal (lühend Systéme Antiaérien Autonomme Léger), mis kandis Hispano-Suiza loodud torni kuue laskevalmis raketiga, teine komplekt rakette asus soomuki sees.

Maaväe helikopteriüksuste tarvis loodi versioon AATCP ja mereväe tarvis kolm versiooni: Sadral, Simbad ja Tetral.

Mistrali tellisid ka õhujõud oma baaside lähikaitseks.

Itaalia ostis Mistralide litsentsi ning tootis relvi endale ise, hulk teisi riike (praegu kasutab Mistrali 27 riiki) ostis neid Matralt endalt – kokku müüdi juba 1990. aastate alguses välismaale 15 000 raketti14.

Õh u t õ õrr j e r a ake k e t t M i st stra all Kõigil asjahuvilistel on olnud küllalt võimalusi tutvuda raketi Mistral taktikaliste ja tehniliste andmetega, kuid olgu need igaks juhuks siin üle korratud. Väliselt on raketi enda juures olulised suurused: kaal 18,7 kg, kaliiber 90 mm ja pikkus 1860 mm. Raketi arvestuslik laskekaugus on 5000 m, tegelikult pole välistatud sihtmärgi tabamine soodsates tingimustes kaugemalgi. Laskekõrgus jääb arvestuslikult 3000 m piiresse, kuid vastase õhuründevahendeil ei tasuks ka sellest piirist sadu meetreid kõrgemal end päris ohutuna tunda teades, et “all” oleva vastase maajõudude kasutuses on Mistralid.

“Oluline on raketi juures mainida lõhkepead, mis on märksa võimsam kui sama klassi enamlevinud Stingeri raketil.”

Oluline on raketi juures mainida lõhkepead, mis on märksa võimsam kui sama klassi enamlevinud Stingeri raketil.

See kaalub kolm kilogrammi, olles varustatud ülikõvade volframhaavlitega, mis ei pehmene ka lõhkepea plahvatuses tekkiva kuumuse mõjul. Lõhkepea ei vaja initsieerumiseks tingimata kontakti sihtmärgiga – see plahvatab ka teatud kindlal kaugusel laserkaugusmõõturiga varustatud distantssütiku abil, mõjudes sihtmärgile ka ilma kontaktita piisava jõuga. Õhutõrjerakettide algusaegadest saadik on olnud probleemiks “taustamüra” ja “pettused”. Taustamüra hulka võivad kuuluda mis tahes temperatuurierinevused soojuskaamera vaateväljas ning nende hulka kuulub paraku ka päike. Päike on jäänud pea ületamatuks probleemiks siiamaani ning hoiab nii õhu- kui maasihtmärkide pihta suu14 Lappi, Ahti. Ilmatorjuntaohjukset Suomen puolustuksessa, Jyväskylä 2009; lk 256−257.

34

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Raketimootori II aste on käivitunud.

natud rünnakutes siiamaani elujõulisena lendurite juba Esimesest maailmasõjast pärinevat taktikat rünnata päikese poolt. Kaitsja võib küll ründajat näha nii radariekraanil kui ka visuaalselt, kuid ründe hetkel osutub ka moodne tehnika “pimedaks”.

Pettuste hulka saab lugeda ka juba vanu võtteid – radarite petmiseks mõeldud fooliumist “peegelaganad”, soojuskaameraid petvaid “tõrvikuid” jm. Meid huvitavad Mistralidest rääkides just tõrvikud. Neid lastakse välja lennuvahendist, mis on avastanud enda pihta suunatud soojusjuhitava raketi. Omaette probleemiks on lennuvahendi jaoks muidugi see, kuidas avastada enda pihta või mis iganes suunda lendavaid selliseid objekte, mis endast ettepoole mitte midagi ei kiirga, nagu näiteks soojusjuhitavad raketid – nende sihtmärki saab vaid aimata lennusuuna järgi.

Siinjuures on moodsatel õhuründevahenditel abiks nii maapealsed radarid, kust teave laekub ajatasa, kui ka ammutuntud Doppler-efekti kasutavad andurid lennuvahendi enda peal – siin artiklis neil pikemalt ei peatuta.

Viise suunata rakett tõrvikute asemel õigele sihtmärgile on mitu. Lihtsustavaid asjaolusid on juba see, et tõrvikud ei saa täiesti sarnaneda lennuki kõige kuumema kohaga – mootoriga, või õigemini, sellest väljuva gaasijoaga. Kui tõrvikud on viimasega võrreldava temperatuuriga, siis suundub rakett tõenäoliselt ikkagi suurimale sihtmärgile ehk mootorile endale. Et muuta tõrvik raketi juhtpea jaoks “ahvatlevaks”, tuleb see oma soojuskiirguse hulgalt muuta võrreldavaks mootoriga. Et mootorisuuruseid tõrvikuid kasutada oleks pehmelt öeldes raske, jääb üle vaid tõsta temperatuuri. Sellega seoses muutub ka tõrviku kiirguse iseloom ja nii saabki raketti seadistada lendama vaid juba sihtimisel lukustatud temperatuuriga sihtmärgile. Mistrali puhul on mindud veel sammuke edasi, kasutades mehaanilist “sodiekraani”. Selleks on argooniga jahutatava juhtpea sisse asetatud Kreeka risti kujulise väljalõikega pöörlev katik. Õige sihtmärk lukustatakse juba sihtimisel nii, et see jääb väljalõike ristumiskohta ja rakett suundub vaid sihtmärgile, mida on näha kogu lennu ajal – ülejäänud “kuumad täpid” kaovad ja tekivad uuesti koos katiku pöörlemisega.

Tõrr j er Tõ e r i n g j a ü le lesa an nded Raketid, nagu õhutõrjerelvad üldse, tuleb rühmitada nii, et need suudaksid tabada vastase õhuründevahendit enne, kui see suudab oma sihtmärki relvastusega mõjutada. Teisiti öeldes tähendab see, et vastase õhuründevahend ei

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

35

ÜLEVAADE tohi jõuda oma laskepositsioonile – kaitsja peab selle sundima kas juba enne tagasi pöörduma või, veel parem, selle hävitama. Rakettidele sobib just viimane ülesanne.

Lihtsaim pommitusviis pommitus- või ründelennukitelt on rõhtpommitus, mis tähendab, et pommid vabastatakse lennukilt lennates tavaliselt 200−300 meetri kõrgusel. Arvestades lennuki kiirust, tuleb sellisel juhul pommid vabastada sihtmärgist laias laastus kuni kahe kilomeetri kaugusel, vastav valem on tulejuhtimismeeskonna liikmetel pähe kulunud. Võimalus suurendada pommide lennukaugust on vabastada pommid “Raketid, nagu õhutõrjerel- tõusul, kuid see vähendab märgatavalt pommitamise täpsust. Sama võib teha ka juhitamatute rakettidega rünnates, kuid sellisel juhul võib punktsihtmärkide vad üldse, tuleb rühmitada hävitamisest saada peaaegu et õnneasi, nagu näitas esimene Tšetšeenia sõda. nii, et need suudaksid taba- Rõhtpommitamisega võrreldes veelgi täpsemaks viisiks on pommitamine söösda vastase õhuründevahen- tul, kuid see eeldaks enne rünnakut võrdlemisi kõrgele tõusmist, mis teeb õhuründevahendi kaugelt ja aegsasti avastatavaks ning seega ka hävitatavaks.

dit enne, kui see suudab oma sihtmärki relvastusega mõjutada.”

Kui vastase õhuründevahendid on kasutanud rõhtpommitust, siis joonistatakse ümber kaitstava objekti mõtteline nn tõrjering. Ringi iga punkt asub kaugusel, kus ründaja vallandatud pommikoorem võib kõige varem mõjutada kaitstavat objekti. Kaitsja jaoks tähendab see seda, et õhuründevahend tuleb hävitada või tema rünnak muul moel katkestada enne selle jooneni jõudmist. Objektikaitseks rakendatavaid kahuriüksusi on tavaliselt liiga vähe selleks, et moodustada korraga nii täielik ringkaitse kui ka eriti ohtlikelt suundadelt nii-öelda ennetav kaitse, nihutades osa relvi ja üksusi tõrjeringist märksa kaugemale. See, milline kaitse üles ehitatakse, sõltub suuresti olukorrast õhus ning ka maapealse õhukaitse eest vastutava ülema riskivalmidusest.

Rakettidega objektikaitset tavaliselt ei rakendata. Objekti kaitseks piisab sellest, kui sundida vastase õhuründevahendid oma ülesande täitmisest loobuma ehk tegelikult võib mingit kindlat objekti kaitsva üksuse ülesanne olla täidetud ka siis, kui mitte ühtki vastase õhuründevahenditest isegi ei kriimustatud – kui vaid need ei julgenud tulla meie objektile piisavalt lähedale. Vastase peletamiseks sobivad just kahuriüksused tänu oma suurele laskemoonatagavarale ja tuletihedusele. Need omadused raketiüksustel puuduvad, samas on nende aktiivsel moonal võrreldamatult suurem tõenäosus sihtmärki tabada.

Rakettidele määratakse ülesandeks tavaliselt hävitada vastase õhuründevahendeid teatud maa-alal. Loomulikult langevad need maa-alad tihti kokku enda muude üksuste tegevuspiirkondadega ning seega kaitstakse ka neid üksusi, kuigi mainitud ülesandes seda otseselt öeldud ei ole.

Paikseteks üksusteks ja kaitstavateks objektideks on tavaliselt raskemad ja vähemliikuvad relvaliigid, nagu tagalatoetus ja suurtükivägi. Nende kaitseks on parem rakendada õhutõrje kahuriüksusi, mis pealegi ka ise on raskema relvastusega ja seega vähemliikuvad. Raketiüksused “kaaluvad” ka koos laskemoonaga vähem ning on enamjaolt suurema laskeulatusega, järelikult on neid sobivam kasutada suuremat maa-ala hõlmavate üksuste juures, nagu näiteks manööverüksused. Viimaste puhul on kaitstava objekti määramine samuti raskendatud, kuna see on liiga suur, nimetamaks seda “objektiks”.

“Raketiüksused “kaaluvad” ka koos laskemoonaga vähem ning on enamjaolt suurema laskeulatusega, järelikult on neid sobivam kasutada suuremat maa-ala hõlmavate üksuste juures, nagu näiteks manööverüksused.“

Kokku Ko k k u v õt t e k kss

O V E R V I E W

Eesti kaitsevägi on astunud õhutõrjeraketisüsteemide Mistral hankega edasi väga suure sammu. Teatud määral on võitlevatele üksustele tagatud kaitse madalal lendavate vastase õhuründevahendite vastu. Iga asjasse pühendatu teab, et eufooria laadis “Eestil on nüüd katus peal” on nii ennatlik kui ka absurdne. Ükski relv pole tõhus, kui seda ei käsitse õppinud sõdurid, ning iga relv on mõeldud konkreetsete ülesannete jaoks. Meie linnade, sadamate jm suure pindalaga tähtsate sihtmärkide kaitseks Mistralid mõeldud ei ole.

36

Mistral – a Refreshing Gust The developing Estonian Defence Forces have taken a long step forward by the procurement of Mistral air defence missile system. On one hand, it isa message to one’s troops, that they have received primary defence measures against the enemy’s low-flying air strike devices. On the other hand, it is a warning to our possible enemies that every hostile aircraft might be struck by a fatal gust. Mistral is Estonia’s first reactive gun. It is important to mention the missile’s warhead, which is considerably more powerful than the wide-spread Stinger missile’s warhead.

From now on, troops in combat are, to some extent, protected from low-flying enemy air strike devices.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS

Sõdur lahinguväljal: koormaeesel, pakikandja või võitleja?

Peale väljaõppe ja tahte mõjutab sõduri lahingulise või igapäevase tegevuse tõhusust vajaliku varustuse olemasolu ja kasutusmugavus. Parimate tulemuste saavutamise nimel jätkub varustust kasutavate praktikute ja varustuse tootjate pidev otsinguterohke koostöö. Nooremleitnant Priit Värno uuris sõjakooli lõputöös Eesti jalaväelase lahingurakmete arendusi.

Teenistuse käigus olen kokku puutunud sõduri koormamisega liigse varustusega. Tihtipeale on kaasas varustus, mida ülesande käigus vaja ei lähe. Raskusi valmistab ka varustuse paigutamine ja kiire kättesaamine lahingurakmetest.

Need probleemid olid ajendiks minu lõputööle “Eesti jalaväelase lahingrakmed ja rakmetaskute sisu”. Lõputöös uurisin, millist varustust tahab Eesti jalaväelane enda rakmetesse, kuhu ta selle paigutab ning kuidas saaks varustuse kandmist muuta mugavamaks. Küsitluse teel selgitasin välja Eesti jalaväelase ootused ja nõudmised ning võrdlesin neid lähiajaloos toimunud konfliktides kasutatud varustuse ning kandesüsteemidega. Uurimise lõpus töötasin välja lahingvarustuse kandesüsteemi, mis sobib kasutamiseks Eesti jalaväelasele tavasõja tingimustes ja Eestile omases kliimas.

“Küsitluse teel selgitasin välja Eesti jalaväelase ootused ja nõudmised ning võrdlesin neid lähiajaloos toimunud konfliktides kasutatud varustuse ning kandesüsteemidega.”

Varustust peab kandma eri kihtides: sisekiht, keskmine kiht ja väline kiht. Väline kiht on seljakott. Seljakotti tuleb pakkida varustus, mis ei ole ülesande täitmiseks hädavajalik, ja juhul kui seljakott tuleb maha jätta, säilib võime täita ülesannet. Keskmiseks kihiks on lahingrakmed või -vest koos relvaga. Selles kihis on ülesande täitmise jaoks kõik vajaminev varustus. Sisekiht koosneb välivormist ja selle taskutest. Selles kihis peab olema kõik vajalik ellujäämiseks juhul, kui jäädakse muust varustusest ilma. Varustuse elemente peab kandma kogu aeg ühes kindlas kohas. Sõduri põhifunktsioonid on tulistamine ja salve vahetamine. Relvaga ümberkäimine ja salvevahetus on drill, seega peavad salved olema kogu aeg samas kohas. Sama kehtib ka juhtimisvahendite, nagu kaardi, raadiosaatja ja GPSi kohta. Asjad peavad olema kindlas kohas ja nende kasutamist tuleb harjutada. Kui sõduril tekib stress või kui väljas on pime, peab sõdur tegutsema drillile tuginedes, ja tõhususe tagab varustuse paiknemine ühes kindlas kohas.

Kandesüsteemi põhi peab võimaldama paigutada varustust ning varustuse kandetaskuid vastavalt kandja soovile. Seega peavad kandesüsteemi põhi ja kandetaskud olema kaetud Molle-kinnitustega ja võimaldama kasutajal muuta taskute asukohta. Kandesüsteemiga peab saama kanda varustust vööl,

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Fotod: 7 x reamees Karl Haljasmets

Varr u s tu Va tuse k kan a n d m in ine

Molle-kinnitustega vest.

Sõ d u r

37

ANALÜÜS nagu praegustel Galvi Linda rakmetel, ja ka rinnal ning kõhul, nagu praegustel lahinguvestidel.

Seljakoti küljetaskud peavad olema kinnitatavad rakmete/vesti külge. Praeguse seljakoti küljetaskute kuju tuleb muuta – need on piklikud ja kitsad ega võimalda mugavat ligipääsu. Taskule tuleb lisada külglukk, mis võimaldaks kiiremat ligipääsu. Küljetaskute eemaldamist seljakoti küljest peab saama teha kiiremini ja küljetaskud peavad kinnituma Molle-kinnitusega või õlarihmadega. Tulevikus tuleb mõelda mission bag’i stiilis lisakoti loomisele. Mission bag on väike seljakott, mis kinnitub suure seljakoti külge. Sinna paigutatakse laskemoon, vesi ja toit 72 tunniks. Vastase poolt äralõigatuna annab see võimaluse jätta maha suur seljakott, kuid säilitada võitlusvõime 72 tunniks. Samuti tuleb mõelda võimalusele kinnitada rakmetaskuid seljakoti külge.

Va ja Vaj allik i k va v arr ustus: u st u s : s allve sa v e d ja j a sa sallve v e ta t asskud ku d Sõltuvalt operatsiooni tüübist on salvede kogused erinevad. Rünnakul tuleb arvestada laskemoona täienduse viibimisega ja võimalike vasturünnakute tõrjumisega. Kaitses saab enda juures hoida suuremat kogust moona, kuna ollakse vähem või rohkem paiksed. Siiski peab arvestama ka võimalusega, et tuleb sooritada vasturünnak ja kogu laskemoon peab olema rakmetes. Patrulliks ei ole vaja väga Mission bag. suurt salvede kogust, kuna patrulli eesmärk ei ole enamasti jääda lahingut pidama. Rakmed peavad võimaldama kanda sellist kogust salvesid, millega saaks täita rünnaku-, kaitse- ja patrullülesandeid.

Ameerika sõdurid kasutavad Afganistani konfliktis 5,56 x 45 mm laskemoona 30-padruniliste salvedega. Sõduri varustusse kuulub kaheksa salve, mis teeb laskemoona koguseks 240 padrunit. Uurimistöös selgus, et optimaalne arv 7,62 x 51 mm 20 padruniga salvesid Eesti jalaväelasele rakmetega kandmiseks on samuti kaheksa salve (töö kirjutamise ajal oli kaitseväe põhirelvaks AK-4). Kaheksa salvega suudame rahuldada rünnaku, kaitse ja patrulli vajadused.

Edaspidi tuleb hakata mõtlema 5,56 x 45 mm laskemoona kasutamise peale, kuna Galil ARi viie salvega on laskemoona kogus 175 padrunit ja saavutatav kaalu kokkuhoid u 2,5 kg, võrreldes 7,62 x 51 mm moona kaheksa “Rakmed peavad võimal- 20-padrunilise salvega, milles laskemoona kogus oleks 160 dama kanda sellist kogust padrunit.

salvesid, millega saaks täita rünnaku-, kaitse- ja patrullülesandeid.”

Küsitlus näitas, et Eesti jalaväelase salvetasku peaks mahutama kahte salve. Tasku peab sulguma kvaliteetse takjakinnitusega ja vastavalt kandja soovile veel kas truki või klambriga. Klamber peab olema kinnitatud jäigalt tasku külge nii, et taskut saaks avada ja sulgeda ühe käega. “Isane” osa peaks olema peal ja “emane” osa kindlalt tasku külge fikseerituna all. Salvesid peab saama kanda alavööl ja kõhul. Hõlbustamaks salvedega ümberkäimist, tuleb võtta kasutusele tühjade salvede kogumise tasku, mis võimaldab tühja salve kiirelt käest ära panna, kiirendades seega ka salvevahetust.

Pealegi aitab selline tasku eraldada tühjad ja pooltühjad salved täis salvedest.

Salvetaskud ja tühjade salvede tasku.

38

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS L ah i ng Lah ngugra an na aad a d id id Tulenevalt küsitlusest on optimaalne granaatide arv kaks. Granaadid peavad paiknema spetsiaalses taskus, mis sulgub klambriga. Tasku peab võimaldama kanda ka kõige suuremat tüüpi lahingugranaati.

Rakmetes peab saama kanda veel vähemalt ühte suitsugranaati ja ühte valgustusraketti. Suitsugranaat peab olema taskus, kust seda saaks võimalikult kiiresti kätte, kuna suitsuekraani tekitamise kiire vajadus on jalaväelase jaoks elulise tähtsusega.

Valgustusrakett peab asetsema taskus, kust seda saab iseseisvalt kätte. Tasku peab lukustuma, et vältida raketi kadumist.

Ju h t i m i s v ah e n d i d Juh Jaoülema juhtimisvahendite hulka peavad kuuluma raadiosaatja, kaart, kompass, signaalpüstol koos rakettidega, binokkel, taskulamp, kirjutusvahendid ja vajadusel käsuraamat. Juhtimisvahendid peavad olema kiiresti kättesaadavad.

Küsitluse kohaselt peaks raadiosaatja ühes taskuga kindlalt fikseeruma vasakul õlal. Tasku peab võimaldama saatjaga töötada nii, et saatjat ei tuleks taskust välja võtta. Kaart ja kirjutusvahendid peavad olema ilmastikukindlas taskus.

Kaart peab paiknema kas põuetaskus või olema väikse taskuga kinnitatav kandesüsteemi külge. Kompassi tuleb hoida vormi rinnataskus, kuna see on ellujäämiseks vajalik varustus. Signaalpüstol peab olema koos rakettidega kabuuris ja rihmaga kaelas, et seda vajadusel kiirelt üle anda. Edaspidi peab mõtlema käest lastavate signaalrakettide peale, kuna signaalpüstol on kohmakas ja vajadus kasutada signaalraketti võib tekkida mitmel jao liikmel. Binoklil peab olema tasku, mis võimaldaks binoklit kinnitada kandesüsteemi külge ja kaitseks seda põrutuste eest. Taskulamp peab samuti olema kiirelt kättesaadav. Praegu kasutusel olev Rootsi taskulamp on liiga suur ja kohmakas. Tulevikus peab mõtlema väiksemate taskulampide ja pealampide hankimisele.

Granaaditasku.

Juhtimisvahendite tasku.

Sõ õd d u r i v ar u s t u s Iga sõduri varustusse peab kuuluma isiklik esmaabipakk, joogipudel, tääk ja relvapuhastuskomplekt. Esmaabipakke

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Juhtimisvahendite tasku avatud kaardiga.

Sõ d u r

39

ANALÜÜS peab olema kaks, üks kinnitatuna jalale ja teine käsivarrele. Tulevikus peab mõtlema esmaabitasku komplekteerimisele, kus on peale sidumisvahendite ka rõhkside, žgutt ja veenisisene tilguti.

Joogipudel peab paiknema spetsiaalses taskus kandesüsteemi küljes nii, et seda saab iseseisvalt välja võtta ja tagasi panna. Tääk peab olema kandesüsteemi küljes nii, et selle saab kiirelt kätte lähivõitluses relvale kinnitamiseks või käsitsivõitluses vastase kahjutuks tegemiseks. Küsitluse põhjal peavad rakmetes olema sokid ja varu T-särk. Külma ilmaga ja juhul, kui seljakott pole lähedal, peab sõduril kaasas olema soe riietus.

“Tulevikus peab mõtlema Riidevarustus peab asuma kandetaskuga tagavööl või seljal. Selle kogus sõltub operatsiooni iseloomust ja sõduri isiklikust eelistusest.

esmaabitasku komplekteerimisele, kus on peale sidumisvahendite ka rõhkside, žgutt ja veenisisene tilguti.”

Sõltuvalt operatsioonist tuleb lisada varustusse veel mitmesuguseid elemente. Labidas peab varustusse kuuluma juhul, kui ülesanne eeldab üksuselt kindlustumist.

Labidas peab paiknema spetsiaalses taskus tagavööl. Kui labidat ei lähe vaja, peab seda saama kanda seljakoti küljes. Tuleb mõelda kergemate ja kompaktsemate labidate peale, kuna praegu kasutatav Rootsi labidas on väga suur ja kaalub 1,4 kg. Gaasimaski kaasas kandmine sõltub ohuhinnangust. Kui gaasimaski vaja ei lähe, peab see asuma seljakotis või eraldi taskuga seljakoti küljes, nagu ka labidas. Vihmaülikonna kandmist rakmetes tuleb kaaluda juhul, kui on oodata pikaajalist vihmasadu. Juhul kui ööbitakse väljas ja ollakse seljakotist eemal, võib rakmetes olla ka telkmantel.

Toii t j a v e s i To Toidu valik sõltub operatsiooni kestusest ja tagala kaugusest. Küsitluse tulemuste põhjal järeldab autor, et rünnakul võib see olla kerge söögikord juhul, kui on tagatud toitlustamine pärast rünnakut. Kaitses saab kaasas kanda toitu 24 tunniks, kuna ollakse paiksed ja on võimalus toitu soojendada. Autori arvates näitab nii suure toidukoguse kaasaskandmine kahtlemist kaitsela“Tulenevalt küsitlustest jähingu edukuses ja kartust seljakotist ilma jääda. Olles kuni ööpäevase kestusega patrullis, peab olema kindlasti kaasas toidupakk 24 tunniks. Kuna reldab autor, et Eesti jalapatrull võib kesta oodatust kauem, on väiksema koguse toidu kaasavõtmi- väelane peab saama kaasas ne riskantne ja võib vähendada sõduri võitlusvõimet. Tulenevalt küsitlustest kanda toidupakki 24 tunniks järeldab autor, et Eesti jalaväelane peab saama kaasas kanda toidupakki vähemalt 24 tunniks toiteväärtusega vähemalt 3600 kcal. Toit ei pea olema ainult toiteväärtusega rakmetes, vaid seda tuleb mahutada ka seljakoti küljetaskutesse või selja- 3600 kcal.” kotti. Tuleb hakata mõtlema toidupakkide komplekteerimisele kompaktsete ja kõrge toiteväärtusega toiduainetega.

Eesti jalaväelane peab saama kanda kaasas vähemalt ühe liitri vett. Joogipudeli mahtu tuleb suurendada vähemalt ühe liitri peale. Pudel peaks olema kergest metallist, kuna talvel võib vesi pudelis jäätuda ja võib tekkida vajadus vett sulatada. Samuti on näiteks telgis ahju peal nõnda lihtsam vett soojendada. Praeguste rakmete puhul on miinuseks joogipudeli raske kättesaamine joogipudelitaskust. Kui sõdur tahab juua, kaotab ta hetkeks valvsuse. Küsitluse põhjal on Eesti jalaväelase optimaalseks kaasaskantava vee hulgaks kolm liitrit. Saavutamaks sellist kogust, tuleb kasutusele võtta joogikotid. Joogikott vajab aga hoolikat ümberkäimist ja pidevat hooldust.

Ku u l i p i l d u r i va Kuulipildur v arrustus ustus Kuulipilduril peavad olema kandetaskud laskemoonalintide jaoks. Need taskud peavad paiknema salvetaskute asemel ja võimaldama lindiga kiiret ümberkäimist. Kuulipilduri abil peavad linditaskud kinnituma tagavööle või seljale nii, et ta saab sealt lindi kiiLinditasku.

40

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS relt kätte. Kuulipilduja varuvintraual peab olema kott, mida on mugav kanda ja mis on kiirelt kättesaadav. Kott peab kinnituma seljale või rippuma rihmaga kaelas. Lisavarustuse komplektil peab olema kandetasku, mis peab asuma vasakul või paremal vööl.

Edaspidi tuleb kuulipildujate puhul mõelda trummelsüsteemi kasutusele võtmisele, kuna see kergendab lindiga ümberkäimist ja kaitseb linti määrdumise eest.

Tan k kii tõ t õrr j u ja ja va arr u st stus Uuringus lähtuti tankitõrje granaadiheitjast Carl Gustav ja selgus, et kasutajad soovivad eraldi kandetaskut optilise sihiku jaoks.

Peale selle on vaja spetsiaalset kotti, millega saab kaasas kanda tankitõrjegranaate. Kott peab käima rihmadega selga ja kinnituma ka seljakoti külge. Koti peab saama kiirelt seljast võtta ja selga panna. Tankitõrjegranaadid peavad olema kergesti kättesaadavad. Kotil peab olema kandekäepide, mis võimaldaks seda kanda ka käes. Kott peab mahutama vähemalt kahte tankitõrjegranaati.

Varustuse paigutus eestvaade raadiosaatja

esmaabipakk juhtimisvahendid salved

lahinggranaadid salved

püstol tääk joogipudel

tühjad salved

gaasimask

esmaabipakk

Ku i d as k kom o mp p le lek ktt e e r i d a v ar u s t u s t? t?

Varustus jaguneb kahte kategooriasse: rännaku- ja võitlusvarustus. Rännakuvarustus ehk väline kiht koosneb seljakotist ja varustusest, mida pole otseselt vaja ülesande täitmiseks, kuid mis teeb sõduri olemise mugavamaks. Võitlusvarustus ehk keskmine ja sisemine kiht on ülesande täitmise jaoks hädavajalik varustus, mis peab ilmtingimata kaasas olema.

Rakmete komplekteerimine sõltub eelkõige METT-T (mission, enemy, terrain, troops, time available) analüüsist. Ohuhinnang on eriti oluline teenindustoetusele. Üksuse ülem peab METT-T-d kasutades olukorda analüüsima ja käskima sõduritel kaasa võtta ülesandeks hädavajaliku varustuse.

Samas peab ta jälgima, et sõdur ennast liigse varustusega ei koormaks. Enne kontakti astumist peab rännakuvarustuselt üle minema võitlusvarustusele ja tagastama meeskonnarelvadele laskemoona. Õige varustuse valik ja kohane komplekteerimine tagab ülesande täitmise ning võimekuse täita edasisi ülesandeid. Rännakuvarustuse kaal ei tohi ületada 36 kg, võitlusvarustus 24 kg. Varustuse kaalu ületamine kahjustab

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

tagantvaade T-särk sooja aluspesu särk sokid kindad vihmaülikond telkmantel suitsugranaat jalaväelabidas tühjad salved

katelok kuivtoit lisavesi

signaalpüstol 5 raketiga valgustusrakett erivarustus

maskeerimisvärvid erivarustus

Sõ d u r

41

ANALÜÜS Eesti jalaväelase soovitud varustus ja selle kaal Rännakuvarustus, kg

Võitlusvarustus, kg

AK-4

Varustus

4,9

4,9

AK-4 laetud salv (8 tk)

6,2

6,2

Valgustusrakett

0,5

0,5

Granaat (2 tk)

0,7

0,7

Suitsugranaat

0,4

0,4

Motorola GP 340 + varuaku

0,8

0,8

Binokkel

1

1

Taskulamp patareidega

0,3

0,3

Kaarditasku (väike)

0,6

0,6

Põlvekaitsmed

0,5

0,5

Killuvest (suurus L)

2,4

2,4

Välivorm (suvine)

1,9

1,9

Saapad (EKV)

1,9

1,9

Suvemüts (nokkmüts)

0,2

0,2

Meditsiinipakk (2 tk)

0,2

0,2

T-särk

0,3

0,3

Sokid (1 paar)

0,2

0,2

Gaasimask (Vene)

1

Jalaväelabidas (Rootsi)

1,4

Kuivtoit (ööpäeva ratsioon)

1,6

Vihmaülikond

1

Kindad

0,2

Telkmantel

0,7

Rakmed

1,6

1,6

Kiiver

1,8

1,8

Glocki tääk

0,3

0,3

Maskeerimisvärvid (komplekt)

0,1

0,1

Sokid (2 paari)

0,4

Joogipudel (1 L )

1,3

1,3

Signaalpüstol koos 5 raketiga

1,3

1,3

Sooja aluspesu särk

0,7

Katelok

1

KOKKU

37,4

29,4

sõduri võitlusvõimet. Praegu kaalub Eesti jalaväelase rännakuvarustus 37,4 ja võitlusvarustus 29,4 kg. Saavutamaks lubatud kaalupiirangud, tuleb ülesandele kaasa võtta ainult minimaalne varustus ja tänapäevastada Eesti jalaväelase lahinguvarustust.

O V E R V I E W

Autor tänab koostöö eest Kuperjanovi JP, Viru JP, Vahipataljoni ja Scoutspataljoni jalaväekompaniide ülemaid ning kaadrikaitseväelasi, 2008/2009. aasta ajateenijaid ning KVÜÕA taktika õppetooli.

42

A Soldier on the Battlefield: a Pack Carrier or a Fighter?

In addition to training and will, soldier’s efficiency on the battlefield or in one’s everyday duty is influenced by the presence and comfort of necessary equipment. Constant research and co-operation between manufacturers and practitioners is ongoing in order to achieve better results in this area. During the service it is unfortunately quite common that soldiers are being burdened with excessive amount of equipment. The research paper’s aim is to find an answer to a question, which kind of battle harness should Estonian infantry wear and what should it contain.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Kataloogimise vaatepunktist ei ole reaktiivhävitaja F-15 midagi muud kui 171 000 varustuseset lendamas tihedas formatsioonis.

Vale kood võib tuua kaotuse lahingus Sõjapidamine on keerukas masinavärk, mille käigushoidmiseks peavad kujundlikult öeldes pidevalt pöörlema sajad tuhanded, kui mitte miljonid rattakesed. Igal rattakesel on oma ainulaadne ülesanne, ehitus ja kood. Sellest, kuidas need koodid aitavad vajadusel õiget rattakest leida, räägivad leitnant Marek Miil ja Raini Raal kaitseväe logistikakeskusest.

Tõenäoliselt on enamik kaitseväelasi puutunud kokku olukorraga, kus sõjaväelogistikutelt on kiiresti vaja tellida mingisugust varustuseset. Ei ole raske ette kujutada situatsiooni, kus telefoni ühes otsas on kaitseväelane, kes hoiab käes katkiläinud agregaadi osa ja püüab sõjaväelogistikule meeleheitlikult seletada, kust see “jupp” pärineb ning milline see välja näeb. Teisel pool telefonitoru on õnnetu sõjaväelogistik, kes ei saa aru, millisest varustusesemest käib jutt. Tema ladudes on sarnaseid “vidinaid” kümneid. Millist varustuseset siis lahinguväljal tegelikult vaja on? Halvimal juhul tuleb selliste viivituste ja segaduste eest maksta kõrget hinda: kaotada võidakse varustust, inimelusid ja isegi lahinguid. Üheks abinõuks selliste mustade stsenaariumite vältimiseks on kataloogimine1. Eesti kaitseväes hakati kataloogimisega tegelema 2004. aastal,2 kui kaitseväe logistikakeskuse hankejaoskonna koosseisu loodi kodifitseerimise sektsioon (nüüdseks on sellest saanud materjaliteenistuse katalogiseerimise jaoskond) ja sama aasta oktoobris asusid seal teenistusse kaks esimest kodifitseerijat. 2009. aastal töötab materjaliteenistuse katalogiseerimise jaoskonnas kolm teenistujat.3

M i l l ek Mill e kss k kat at a alloog oog im imine?

Kataloogimist võib lihtsustatuna defineerida kui varustusesemete nimistu (nomenklatuuri) haldamist. Haldamine tähendab esmajoones kaitseväes kasutusel olevatele varustusesemetele koodide ja nimetuste andmist,4 neid iseloomustavate tehniliste-logistiliste omaduste (näiteks kõrgus, laius, materjal, maht, soomustamise aste jne) ja tootjaandmete (tootja nimi ning kontaktandmed, tootja tootekood jne) registreerimist. Kaitsejõududes on eripärane, väga lai toodete nomenklatuur. Ainuüksi maaväega seotud varustusesemete loetelu hõlmab kaitseväe materjaliarvestussüsteemis MAS-AX ligi 25 000 eri varustuseset,5 mille hulk kasvab päev-päevalt. Arvestus käib sõna otseses mõttes vorminööbist kuni soomukini.

Kataloogimist on vaja neljal põhjusel. Esiteks on see efektiivse logistika eelduseks, et õiged asjad jõuaksid õige aja jooksul õigesse kohta. Koodid tagavad, et kõik asjaosalised kõnelevad ühest ja samast varustusesemest, rääkides 1

Kaitseväes on olnud rööbiti kasutuses ka termin “kodifitseerimine”.

2

1999. aastast tegelesid kodifitseerimisega kaks ametnikku kaitseministeeriumis. Vajaduse selleks tingis oodatav liitumine NATOga ning soov saavutada enne NATOga liitumist nii kõrge koostöövõimekus, kui see liikmekandidaadil võimalik on.

3

Võrdluseks: Saksamaa liitvabariigi kodifitseerimisbüroos töötab 99 inimest.

4

Lihtne näide, kuivõrd eksitav võib olla üks nimetus: mõelge, millise mütsi peab laohoidja väljastama, kui temalt küsitakse lihtsalt “mütsi”.

Talve- või suvevormi, tava- või välivormi, ja kui välivormi, siis kas nokaga või panama tüüpi või kiivrialust mütsi? Millise suurusega?

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

43

ÜLEVAADE nii-öelda ühte keelt. Vastasel korral võib juhtuda halenaljakaid eksimusi, nagu ühes suuriigi armees, kus 250 liitri määrdeaine asemel saabus tellijani 250 tünni, milles igaühes 250 liitrit määrdeainet.

NATO laokood (NSN) näitab varustuseseme rühma ja klassi ning koodi loonud riiki (enamjaolt kattub see tootjariigiga).

Teiseks annab varustusesemete nimistu vajalikku teavet, kui on vaja kavandada üksuste varustamist.

Varustuseseme tehniliste-logistiliste omaduste ja kas või foto alusel saab hinnata varustuseseme sobivust konkreetsete ülesannete täitmiseks. Näiteks saab välja valida nõutud maastikuläbivusega sõiduki või vajaliku võimsusega elektrigeneraatori.

Kolmandaks välistatakse tsentraalse andmebaasi olemasolu korral olukord, et iga väeliik ja struktuuriüksus võib anda eksikombel ühele ja samale varustusesemele erinevaid nimetusi. Ühtedele ja samadele varustusesemetele eri koodide andmine võib näiteks tuua kaasa olukorra, kus varuosa taotlemise peale teatab mõni ladu, et neil sellist varuosa ei ole − ja seda siis, kui ladu on tegelikult täis samaväärseid või suisa samu varuosi. Tagajärjeks võib olla ühel juhul, et “puuduvaid” varuosi ostetakse juurde, või halvemal juhul jääb näiteks mõni sõjalises operatsioonis kasutatav soomuk varuosa puudumise tõttu remondihalli seisma.

Neljandaks säästab kataloogimine ressursse. Nii ei hangita asju, mis kaitseväes juba on olemas ja mis tuleb lihtsalt Eestis asuvatest paljudest ladudest üles leida või millele on olemas samaväärne alternatiiv. Et andmebaas sisaldab teavet iga varustuseseme tootja kohta, siis on ka uue asja ostmisel alati võimalik küsida konkureerivaid hinnapakkumisi kõikidelt samalaadsete esemete tootjatelt.

Viiendaks aitab varustusesemete nimistu teha õigeid otsuseid varustuse käitlemise seisukohalt, sest kataloogijate andmebaasid sisaldavad sellisteks otsustusteks hädavajalikku teavet: transpordi- ja hooldusnõuded, utiliseerimise kord ja piirangud, kasutamise käsiraamatud jmt.

NATO - s i se sene k koos oostt öö Eestis kui NATO liikmesriigis käib kataloogimine vastavalt NATO standarditele. NATO kodifitseerimissüsteemi (NCS – NATO Codification System) haldab riiklike kodifitseerimisbüroode (NCB − National Codification Bureau) esindajatest koosnev ühendkomitee AC/135 (Allied Committee 135). Komitee vastutab kolme standardimiskokkuleppe (STANAG) eest, mis kõik suuremal või vähemal määral reguleerivad kataloogimist: STANAG 3150, STANAG 3151, STANAG 4177. Eesti on endale võtnud kõigi nende STANAGite täitmise kohustuse.

NATO logistika üheks eesmärgiks on tagada liikmesriikide omavaheline andmevahetusvõimekus varustusesemetesse puutuvates küsimustes. Sellise teabevahetuse eelduseks on, et kõik liikmesriigid kasutavad samade varustusesemete tähistamiseks ühesuguseid koode, nn NATO laokoode (NSN – NATO Stock Number). See omakorda tagab koostöövõimekuse, nii et näiteks ühe riigi sõjalisel operatsioonil olev üksus saab vajadusel tellida neile vajaminevat varustuseset teise riigi relvajõudude tarneahela kaudu või sealsamas sõjapiirkonnas asuvast liitlasriigi välilaost.

Kui mõni NATO liikmesriik võtab kasutusele teises liikmesriigis toodetud varustuseseme, siis on tootjariik6 kohustatud selle kasutusele võtva riigi palvel kataloogima ja registreerima NATO andmebaasis NMCRL+. Arvestades Eesti kaitsetööstuse mahtu ning toodangu liitlasriikide armeedesse tarnimist, on selles osas vähemalt esialgu materjaliteenistuse katalogiseerimise jaoskonnal veel vähe tööd.

See-eest on katalogiseerimise jaoskond otseselt seotud iga uue varustuseseme kasutuselevõtuga Eesti kaitseväes.

Esimesed sammud astutakse juba hankeprotsessis, kui alles uuritakse, millise tootja käest oleks konkreetset varustuseset kõige otstarbekam soetada. Materjaliteenistuse katalogiseerimise jaoskond otsib esmalt NMCRL+ andmebaasist, kas huvipakkuv toode on juba kataloogitud. Juhul kui on, saab sellest NATO andmebaasist leida hankijatele vajalikke andmeid toote ja selle valmistaja kohta.

Kui mingi varustusese on juba soetatud, siis seisab kataloogijatel ees üks kolmest tööst. Juhul kui soetatud varustusese on juba kataloogitud, jääb neil üle vaid Eesti kaitsevägi selle eseme kasutajaks registreerida. Selle tulemusena saab kaitsevägi ligipääsu rahvusvaheliselt kokku lepitud osale varustuseseme informatsioonist tootjariigi

44

5

Võrdluseks: suurriikide varustusesemete nimistus on enam kui miljon ühikut, näiteks Saksamaal 1,4, Prantsusmaal 2,6 ja USA-s 7 miljonit.

HUMMV-maasturi puhul võib rääkida rohkem kui 14 000 kodifitseeritavast elemendist, ühel õhuväe hävitajal võib neid olla 171 000.

6

NATO kodifitseerimissüsteemi kontekstis loetakse tootjaks (Design Control Authority) seda ettevõtet, kelle hallata on toote disain, omadused ja valmistamine ning kellele kuuluvad toote autoriõigused.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE andmebaasis, kaasa arvatud uuendused. Kaitseväesiseselt tehakse see informatsioon seejärel kättesaadavaks kaitseväe materjaliarvestussüsteemi MAS-AX vahendusel.

Mis on varustusese Varustusese/-artikkel ( Item of Supply ) on varustusspetsialisti(de) poolt teatud spetsiifilistele nõudmistele vastavaks tunnistatud toode ( Item of Production ) või toodete rühm. Varustusese määratletakse tehniliste ja logistiliste omaduste põhjal ( form-fit-functions ). Ühe varustuseseme alla liigitatud tooted või too-

Teine tegevuskäik rakendete rühmad on omavahel asendatavad ning kasutatavad samaks otstarbeks. dub siis, kui Eesti kaitseSõltuvalt kontekstist ja kasutatavast infosüsteemist kasutatakse varustuseseme väele välisriigist hangitud varustusese võetakse kohta sünonüüme: kaup, artikkel, varustuselement, ese jms ning toodete rühma NATO relvajõududes kakohta: kooslus, komplekt jms. sutusele esimest korda.

Sellisel juhul saadab materjaliteenistuse katalogiseerimise jaoskond tootjariigi riiklikule kodifitseerimisbüroole (NCB) taotluse (LSA), et viimane kataloogiks Eesti kaitseväele soetatud varustuseseme ning kannaks selle varustuseseme tehnilised-logistilised omadused andmebaasidesse. Seejärel käib varustuseseme kasutajaks registreerimine sarnaselt esimese variandiga.

Kolmas võimalus on see, kui Eesti kaitsevägi hangib mõne toote esimest korda Eesti tootjatelt. Sellise varustuseseme puhul peab materjaliteenistuse kataloogimise jaoskond andma esemele ise koodid ning sisestama andmebaasidesse nõutavad tehnilised-logistilised andmed.

Ee s m är k – t oe t a ad da k kod od u m a aiist st tootja t oot j att Materjaliteenistuse katalogiseerimise jaoskond tahab esimesel võimalusel vahetada välja praegu teiste NATO riikide andmebaasidega suhtlemiseks kasutatava tarkvara ADAGIO. Peamine põhjus, miks selline tarkvaratehniline muudatus tuleb ette võtta, on kaitseväe kasvanud infovajadus ning soov toetada kodumaist kaitsetööstust. Nimelt ei võimalda ADAGIO andmebaasi kanda ja NATO andmebaasi NMCRL+ edastada Eestis toodetud varustuse tehnilisi-logistilisi omadusi (Characteristics data). Seetõttu ei ole meie liitlastel kui Eesti kaitsetööstuse potentsiaalsetel klientidel piisavalt informatsiooni Eesti kaitseväes kasutusel olevate ja Eestis toodetud varustusesemete kohta.

Teine katalogiseerimise jaoskonna keskpikk eesmärk on kataloogida kogu Eesti kaitseväe varustus. Seni on töö mahu ja andmebaaside lahususe tõttu kõrvale jäänud enamik mereväe ja õhuväe varustusest. Eespool toodu põhjal kujutab lugeja tõenäoliselt juba ette, millisest hulgast varustusesemetest koosneb üks Eesti mereväe laev, võrreldes kas või maaväe soomukiga.

O V E R V I E W

Kolmas eesmärk, mis, tõsi küll, ei sõltu otseselt kataloogijatest enestest, on hoida kaitseväe varustusesemete arvu liialt suureks paisumast. Tohutu hulk varustusesemeid ja nende üle arve pidamine aeglustab sõjaväelogistikute tööd ning teeb selle põhjendamatult keerukaks. Ka kiiremate ja parimate andmebaaside puhul tuleb ikkagi vajalik info suure hulga andmete seast üles leida. Mida rohkem varustust, seda rohkem eri andmeid ja seda suurem on võimalus kas või andmesisestusel eksida. See ei tähenda, et varustusesemete kasvule seatakse kunstlikud piirmäärad. Küsimus on hoopis selles, kas kaitseväele püstitatud ülesandeid saab täita juba olemasoleva varustusega ning puudub ratsionaalne ja praktiline vajadus uute varustusesemete soetamiseks. Teisalt, kui mingid varustusesemed ei ole otstarbekad ja neile ei leita enam rakendust, siis tuleks need kiiremas korras maha kanda ja utiliseerida või maha müüa, vabastades seeläbi laopinda ning puhastades nii Eesti kaitseväe kui ka NATO andmebaasid sisututest, koormavatest ja tööd aeglustavatest andmetest.

The Wrong Code May Result in Losing the Battle Warfare is a complex mechanism, which figuratively speaking, contains of hundreds of thousands, if not millions of pinions. Every pinion has its unique assignment, structure and code. In order for the logisticians to find a right equipment gadget from their warehouses, the NATO has set a common system of codes. In the Procurement Centre of Estonian Defence Forces’ Centre for Logistics, the cataloging department was created already in 2004.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

45

ÜLEVAADE

Mida ütleb kindral McChrystali juhis Eesti kaitseväele?

Eelmise aasta augustist kehtib mässutõrjeoperatsioonide puhuks Afganistanis uus ISAFi ülema juhis, mis sõjalises keeles tähendab ülema tahte väljendust. Peale selle kehtib alates juulist ka uus taktikaline direktiiv1. Siinsele sissejuhatusele järgneb kindral Stanley McCrystali juhis kapten Rene Toomse vabatõlkes, et anda laiemale lugejaskonnale aimu muutustest, mis on aset leidnud NATO Afganistanioperatsiooni ideelisel juhtimisel.

Kui eelmine ISAFi ülem tegelikult vallandati liigse sõjalise lähenemise pärast, siis kindral Stanley McChrystal on ette võtnud “totaalse muutumise” ja pannud meie, sõjaväelaste põhitöö – mässuliste hävitamise või vangistamise − alles prioriteetide lõpuridadesse. Ta ütleb otsesõnu välja, et siiani kasutatud meetodid ongi praeguse räbala olukorra põhjuseks ja kui me enda lähenemist ei muuda, siis kaotame.

Alavääristamata meie väga heade võitlejate seniseid saavutusi, tahan siiski vihjata võimalusele, et senisel viisil jätkates oleme trendist maha jäämas, saamas väikeseks väljasurevaks dinosauruseks. Vaadates uuesti üle meie tegutsemise põhialused ja ennast kohandades võime aga saavutada märksa rohkem nii kaitseväe kui ka terve oma riigi jaoks.

Tuntud on ütlus, et treeni nii, nagu võitled, sest kohapeal ei ole aega õppida või ümber õppida. Ekslik on arvata, et kindrali sõnum on mõeldud ainult kõrgemale tasandile, see on suunatud igale sõdurile missioonipiirkonnas ja ka neile, kes sinna minemas või sealt rotatsiooni lõpus koju tulemas. See on mõeldud igale jaoülemale ja sõdurile, kes oma igapäevases tegevuses kohalike elanikega silmast silma kohtuvad, ja põhijoontes keelab see kohalikega suhtlemise läbi relvasihiku.

Vastupidi, see käsib suhelda iga kohatava afgaaniga nagu inimesega, nagu võrdse partneriga. Tuletan veel kord meelde, et ISAFi ülem on seal meie kaitseväelastele kõrgeim ülem ja tema juhis on kohustuslik kõigile, kes talle on allutatud. Üks Saksa kindral on juba karjääriga lõpparved teinud, kuna teda peeti vastutavaks juhise rikkumise eest suurt vastukaja tekitanud septembrikuises Kunduzi õhurünnakus – mitte rünnaku enda, vaid selle eest, et ta ei taganud selliste ebaõnnestumiste Kindral Stanley McCrystal. vältimiseks vajalikku koolitust oma vägedele! Seega, kui me ei saa aru, mida McChrystal kohapeal tegelikult nõuab, võime ka meie sattuda suurtesse pahandustesse. Eeskätt tahab ta muuta meie lähenemist, mõttemaailma ja ka kultuuri, ning need ei ole asjad, mis muutuvad üleöö.

Siinkohal teeksin seoses juhise ja direktiiviga mõned ettepanekud, mis mul pärast nende lugemist tekkisid.

- Teha kõrgtasemel missioonianalüüs juhise ja direktiivi kohta, nagu sõjaväelise planeerimise protseduur ette näeb, koostada analüüsi tulemuste põhjal direktiiv missiooniväljaõppe ja kõige muu sellega seonduva muutmiseks/täiendamiseks.

- Luua kaitseväe õppekeskus missioonipiirkondade kultuuride ja keelte õppeks (koostöös tsiviilõppejõududega).

- Tõsta oluliselt kõigi kaitseväelaste teadmiste taset missioonipiirkonna kultuurist ja olemusest.

1

46

Vt neid dokumente http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE -

-

-

Muuta kohaliku keele õpe väljaõppe osaks igale sõdurile algtasemel.

Lülitada HUMINTi ja teavitustöö põhikoolitus iga sõduri missiooniõppesse.

Luua modernne irregulaarse konflikti õppeblokk ja koolitada kõiki kaitseväelasi nii missiooniõppes kui ka sõjalistes õppeasutustes.

Kaasata väljaõppesse iga võimaliku taktikalise harjutuse tarvis ANSF (Afghanistan Security Forces) mängureid, kes ei ole missiooniüksuse liikmed (võimalusel Eestis elavaid afgaane, kes on läbinud julgeolekukontrolli).

Vaadata uuesti läbi üksuste kaitse protseduurid, leevendada nende imperatiivsust ja anda rohkem otsustusõigust patrullivale ülemale (nt kiivrite kand“Alavääristamata meie mata jätmine asulas, teejoomispeatused, mitteründav sõidustiil jms). väga heade võitlejate seniPlaneerida SOPid patrull-laagrite protseduurideks kohalikes asulates meeseid saavutusi, tahan siiski todil, mis ei hirmuta kohalikke, kuid samas tagavad üksuse julgeoleku.

Eraldada üksuse ülemale raha kohalikele juhtidele ja autoriteetidele vihjata võimalusele, et senimõeldud kingituste jms tarvis. sel viisil jätkates oleme trenLuua ühtne kontaktide ja õppetundide andmebaas, mis on ligipääsetav dist maha jäämas, saamas juba väljaõppe käigus, et vähendada aega ülevõtmisel üksuste vahetuses.

Kaasata väljaõppesse ja operatsioonidele reservohvitsere/-allohvitsere väikeseks väljasurevaks dieri elualadelt, tuginedes analüüsile, millist tsiviiltoetust/-nõustamist Eesti nosauruseks.” kontingendi operatsiooniala vajab.

Planeerida, rahastada, käivitada ja käigus hoida tehtud analüüsile tuginevaid selliseid abiprojekte kohaliku elanikkonna ja valitsuse toetuseks, millel on ka reaalne väärtus.

Need on vaid mõned võimalikud täiendused ja neid võib rohkem selguda tõsise ning avatud mõtlemisega missioonianalüüsis. Kas suudame ükskord murda selle uskumuse, et alati valmistume me eelmiseks sõjaks?

IS AF ISA F i m äs su s u t õr je j e op e r a att sioon si oon ide i d e juh j u h ise i se põh p õh ipun i p u n ktid kt i d Afganistani inimesed on eesmärk. Meie missioon on neid kaitsta. Suuna 95 protsenti oma ajast nendega suhete loomisele ja tööta koos Afganistani valitsusega inimeste vajaduste rahuldamiseks.

Saa lahti konventsionaalsest mõtlemisest. Keskendu inimestele, mitte mässulistele. Teenides inimeste usalduse ja aidates usaldusväärsel valitsusel saavutada inimeste toetust, võtad sa vaenlaselt selle, mille kaotamist ta ei saa endale lubada – kontrolli rahva üle.

Kaass a koh Kaa k o h al a l iik ku u d iin n i m e se sed Mõtle enne, kui tegutsed. Teadvusta oma tegude tagajärgi – kuidas sa sõidad, kuidas patrullid, kuidas suhtud inimestesse ja kuidas aitad kogukonda. Vaata oma tegusid läbi afgaani silmade. Kui me teeme kahju afgaanidele, siis külvame seemne iseenda hävinguks.

“Kas suudame ükskord murda selle uskumuse, et alati valmistume me eelmiseks sõjaks?”

Ole kohaliku olukorra ekspert. Loo sidemed ja korralda rutiinseid kokkusaamisi (jirga). Afganistani kultuur on rajatud isiklikele suhetele. Kuula rahvast ja kohandu vastavalt. Võida nende usaldus. Arenda nende omanditunnet olukorra lahendamisel. Kui nad higistavad selle nimel, siis nad ka kaitsevad seda.

Ole positiivne jõud kogukonnas; kaitse inimesi ohu eest; soodusta stabiilsust. Kasuta kohalikke majanduslikke algatusi, et tõsta tööhõivet, ja anna noortele meestele alternatiive mässumeelsuse vastu. Nõua, et CIMIC ja teised võimekused toetaksid neid püüdlusi. Aita afgaanidel lahendada afgaanide probleeme.

Te e A Tee AN NSF SF pa arr t n e r ik i kss Ela, söö, treeni, planeeri ja patrulli koos nendega; sõltuge üksteisest ning hoidke teineteist vastutavana – igal tasandil kuni üksiksõdurini. Kohtle neid kui võrdseid partnereid. Nende edukus on sinu eesmärk. Pea neist lugu; pane nad juhtima ja juhenda neid teel meisterlikkusele.

L oo v al i ts Loo t s em e m ise i s e v õim õi m e j a v astutus as t u t u s Aita kaasa läbipaistvale ning vastutustundlikule valitsemisele igal tasandil ja võimalda seda. Nõua valitsusametnikelt rahva teenimist; toeta neid, kes seda teevad. Seisa vastu korrumpeerunud ametnikele. Inimeste kaitsmine

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

47

ÜLEVAADE

Relvastamata ja turvisteta ISAFi ohvitserid vestlemas kohalike vanematega.

nõuab kaitset nii füüsiliste ohtude kui ka korruptsiooni ja võimu väärkasutuse eest. Koos oma afgaanidest partneritega tööta selle nimel, et muuta korrumpeerunud mõttemaailma, mis seisab vastu inimestele ja sinu missioonile.

Kui selline käitumine ei lõpe, siis nõua afgaani kõrgemalt juhtkonnalt kohast tegutsemist.

S aa p ar e m a Saa aks k s ig iga pä äe eva ag ga a Õpi ja kohandu keskkonnaga. Hoia oma oskused teravad. Õpi, kuidas kujundada keskkonda ja saavutada paremat mõju suhetes inimestega veel kiiremini. Kuula ja õpi oma afgaanidest kolleegidelt. Suhtle ja jaga ideid. Esita väljakutseid konventsionaalsele kogemusele, kui see ei sobitu enam keskkonda. See on arukuse võitlus – õpi ja kohane kiiremini kui mässuline.

IIS SA AF F i ü l e m a ju j u h is is mä ässsutõr s u t õr je j e ja j a sta s t ab biilsusope i i l s u s op e r a attsioon s i oon ideks i d e ks 2 Meie missioon on inimesi kaitsta.

See konflikt on võidetav kohalikku rahvast veendes, mitte vaenlast hävitades.

ISAF täidab oma missiooni, kui Afganistani valitsus saavutab inimeste poolehoiu.

ISAFi missioon on aidata Afganistani vabariigil võita mässulisi, kes ohustavad nende maad. Meie missioon on kaitsta Afganistani inimesi, sest nemad otsustavad tegelikult, kes võidab selle võitluse ja meie (Afganistani valitsus ning ISAF) peame pingutama selle toetuse nimel. Meie pingutus selle toetuse saamiseks ja hoidmiseks peab olema iga meie tegevuse sõnumiks (argument). Meie ja mässulised oleme eri meelt Afganistani rahva tuleviku asjus, kuid rahvas otsustab, kumma sõnum on atraktiivsem, veenvam ja millisel sõnumil on suurim väljavaade eduks.

2

48

ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance, vt http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Kindral Stanley McCristal koos liitlaste esindajatega Afganistanis.

Afganistani elanikkond on mitmekesine etnograafiline segu, eri hõimudega ühiskond, millel on tugevad traditsioonid ning vääramatu sõltumatustunnetus. Nende maa on armistunud 30-aastase sõja tagajärjel ja nende ühiskonna ülesehitus on tugevalt kahjustatud. Riigi nõrkus ja korruptsioon õõnestavad usku valitsusse. Ligi kaheksa-aastane rahvusvaheline kohalolek ei ole toonud loodetud edu. Afganistani elanikud on skeptilised ja neil puudub huvi aktiivseks koostööks kummagi vaenupoolega seni, kuni nad pole veendunud, kes tegelikult võidab.

Me peame aru saama kohalikest inimestest ja vaatama kõike läbi nende silmade. Me peame keskenduma nende hirmudele, frustratsioonile ja lootustele. Me ei võida seda sõda lihtsalt mässulisi hävitades. Me aitame afgaanidel võita mässulisi, pakkudes rahvale turvalisust, neid kaitstes hirmutamise, vägivalla ja ärakasutamise eest; me peame tegutsema viisil, et peame lugu nende “Mässuliste rünnakute tegekultuurist ja religioonist. See tähendab, et me peame muutma viisi, kuidas me lik eesmärk on diskrediteerimõtleme, tegutseme ja korraldame operatsioone. Me peame kaasama inimesed da valitsust ja provotseerida kui aktiivsed osalised nende kogukonna edus.

Iga meie ette võetav tegevus peab peegeldama seda muutust: kuidas me suht- mässutõrjeüksusi üle realeme inimestega, kuidas me sõidame masinatega või lendame oma õhukitega, geerima viisil, mis peletab kuidas me kasutame jõudu, kuidas me rahastame programme ja projekte. See eemale kohalikke inimesi.“ on nende maa ja meie oleme nende külalised. Me peame enne tegutsema asumist hoolikalt kaaluma iga asjaolu ja peame aru saama oma tegevuse mõjudest kohalikele inimestele, kelle partnerid me oleme ja keda me peame kaitsma. Turvalisus ei pruugi olla ülekaalukas tulejõud ega oma üksuste kaitse, see võib hoopis rohkem tähendada vahetut lävimist Afganistani rahvaga.

“ISAFi patrull sõitis suurel kiirusel läbi linna keskuse, surudes muu liikluse teelt eemale. Üks kohalik masin lähenes küljelt. Kuulipildur lasi (pliiats)raketi, mis lendas aknast masinasse sisse ja süütas selle. Samal ajal kui ISAFi patrull kiiresti eemaldus, kogunesid afgaanid auto ümber. Kui mitu mässulist sünnitas patrull sellel päeval?”

Kuidas mässulised tegutsevad? Meie ülesanne on keeruline ja seda ohustab jätkusuutlik, kohanemisvõimeline ja mitmenäoline mässumeelsus. Mässulisus ei ole konventsionaalne oht. Mässuliste rünnakute tegelik eesmärk on

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

49

ÜLEVAADE diskrediteerida valitsust ja provotseerida mässutõrjeüksusi üle reageerima viisil, mis peletab eemale kohalikke inimesi. Võimuladviku korruptsioon ja võimu väärkasutus toetab mässuliste püüdlusi. Lahingusuitsu taga on mässulised tegelikult keskendunud poliitilistele ja sotsiaalsetele tegevustele, lisades infooperatsioonid, mis on kavandatud saavutama mõju kohalike elanike üle – nii asendavad mässulised valitsuse seaduslikkuse ja mõjujõu.

Me peame mõistma, kuidas mässulised meiega võistlevad, et osata nende strateegia vastu võidelda. Nad kohanduvad kohalike oludega. Nad mõjutavad elanikkonda hirmutamise ja meelitusega. Oma propagandas väidavad nad, et kaitsevad Afganistani kultuuri ja religiooni. Nad õhutavad sotsiaal“Kui tsiviilelanikud hukkuset vaenu ja õõnestavad traditsioonilisi struktuure. Nad kontrollivad maanteid, koguvad makse ja mõistavad kiiret õigust. Nad kaasavad elanikkonna vad tulevahetuses, siis pole rõhutud rühmi ja maksavad noortele meestele, et nood võitleksid. Nad kategelikult vahet, kes nad sutavad ära ISAFi vigu, et tugevdada oma sõnumit.

tappis – meie kukkusime läbi

Oht langeda lõksu. Sõjaline jõud, mis on kultuuriliselt programmeeritud tegutsema konventsionaalselt (ja ka ettearvatavalt) mässuliste rünnaku korral, neid kaitstes.” sarnaneb härjaga, kes korduvalt ründab matadoori muleta’t – selleks et väsida ja lõpuks alistuda palju nõrgemale vastasele. See on ettearvatav – härg teeb seda, mis on talle omane. Samas kui konventsionaalne lähenemine on instinktiivne, on selline käitumine mässutõrjeoperatsioonides ennasthävitav.

Esiteks, mässulisi ei saa võita kurnamise teel; nende võitlejate ja isegi juhtide pealekasv on piltlikult öeldes lõputu.

Umbes 70 protsenti Afganistani rahvast on nooremad kui 25 eluaastat. Laiaulatuslik töötus, kirjaoskamatus ja levinud poliitiline ning sotsiaalne rahulolematus loovad viljaka pinnase mässuliste mõjutusteks ja värbamiseks.

Keerukad perekondlikud ja hõimusidemed Afganistani ühiskonnas muudavad “kurnamistaktika” mõttetuks. Konventsionaalsest vaatepunktist, hävitades kaks mässulist kümnest, jääb järele kaheksa: 10 – 2 = 8. Mässuliste reaalsus on teistsugune. Need kaks, kes hävitati, olid tõenäoliselt seotud paljude teistega, kes nüüd hauvad kättemaksu.

Kui oli ka tsiviilohvreid, siis on see number veelgi suurem. Seega, kahe surm loob hoopis rohkem mässulisi: 10 – 2 = 20 (või rohkem), mitte 8. See on ka põhjus, miks kaheksa aastat jõulist tegevust on vägivalda hoopiski süvendanud. See matemaatikatehe töötab kurnamistaktika vastu. Samas ei tähenda see, et me peaksime vältima võitlust.

Selleks et tegelikult edu saavutada, peame me tegema palju rohkemat kui hävitama või vangistama mässulisi.

Teiseks, konventsionaalne sõjaline tegevus mässuliste vastu tarbib arvestatavaid ressursse vähese kasumlikkusega ja suure tõenäosusega tõrjub eemale inimesed, keda me püüame turvata. Suuremõõtmelised sõjalised operatsioonid mässuliste püüdmiseks või hävitamiseks kannavad endas kõrgendatud riski tekitada tsiviilohvreid. Kui tsiviilelanikud hukkuvad tulevahetuses, siis pole tegelikult vahet, kes nad tappis – meie kukkusime läbi neid kaitstes.

“ISAFi üksusel tekkis probleem: ühes suhteliselt rahumeelses piirkonnas tuli oma suurte masinatega läbida kitsas teelõik. Oma liikumisvõime parandamiseks saagis üksus maha teeäärsed viljapuud. Paljud inimesed külas kaotasid oma elatise. Varsti pärast seda hakkasid tee äärde tekkima IEDd. Hävitades kodu või omandit, seame ohtu terve perekonna ja tekitame uusi mässulisi. Me külvasime seemne iseenda hävingule.”

“Efektiivne “ründav” operatsioon mässuliste vastu suunatud võitluses on seetõttu taoline, mis võtab mässulistelt selle, mille kaotamist nad ei saa endale lubada – kontrolli kohaliku elanikkonna üle.”

Kuigi lõhestusoperatsioonid (disruption operations) on aeg-ajalt vajalikud, peame me aru saama, et nende mõju on parimal juhul ajutine, kui kohalik elanikkond on mässuliste mõjutuse või kontrolli all. Liikudes alasse mõneks tunniks või isegi vaid mõneks päevaks ainult selleks, et otsida vaenlast ja siis lahkuda, ei tee me midagi head, vaid võime pigem teha rohkem kahju. Mässulised peidavad ennast ära ja elanikkond jääb ikka heidutatuks.

Kui me lahkume, siis tulevad mässulised oma peidupaikadest välja ja elu läheb edasi nende diktaadi all. Sellised operatsioonid ei ole mitte ainult tõhutud, vaid need võivad ka märgatavalt palju kahju teha. Nende operatsioonide käigus ei loo me suhteid kohalike elanikega ega aita afgaanidel lahendada nende probleeme. Lühidalt öeldes, me ei pea tingimata olema rumalad või ebaefektiivsed, et läbi kukkuda – lihtsalt meie lähenemine ei ole õige.

Muutes meie endi mõttemaailma. Me peame mõtlema ja tegutsema väga erinevalt, et saavutada edu. Inimeste tahe on meie eesmärk. Efektiivne “ründav” operatsioon mässuliste vastu suunatud võitluses on seetõttu taoline, mis võtab mässulistelt selle, mille kaotamist nad ei saa endale lubada – kontrolli kohaliku elanikkonna üle. Me ei peaks ründeoperatsioone eeskätt võtma kui mässuliste füüsilise hävitamise operatsioone, vaid kui selliseid, mille käigus me võidame kohalike inimeste usalduse ja toetuse, samas takistades mässuliste mõjutusi ja ligipääsu neile.

50

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Eesti üksus Afganistanis on kaasanud Afgaani sõdureid oma patrullidele ning võidelnud nendega õlg õla kõrval.

Rutiinsed koosolekud kogukonna juhtidega (jirga), mis loovad usaldust ja aitavad lahendada probleeme, on tegelikult mässumeelseid ründavaks operatsiooniks. Samuti on sellisteks operatsioonideks projektid ja programmid, mis ühendavad kogukonda ja arvestavad elanike vajadustega. Operatsioonid mässuliste lõhestamiseks (disruption) ei ole tegelikult ründavad.

Mõtle mässutõrjeoperatsioonist kui sõnumist, mille eesmärk on teenida kohalike inimeste toetus. See, kumba poolt toetada, on inimeste väga tõeliste ja praktiliste kaalutluste küsimus. Iga tegevus, reaktsioon, nurjunud tegevus ja kõik see, mida on öeldud ning tehtud, saab osaks sellest sõnumist. Inimesed vaatavad, kuulavad ja teevad ratsionaalseid valikuid, tuginedes sellele, kes suudab neid paremini kaitsta ja kes pakub nende vajaduste katteks rohkemat, austab nende väärikust ja nende kogukonda ning pakub väljavaateid tulevikuks. Ideoloogia võib mõjutada tulemust, kuid tavaliselt allub see siiski rohkem praktilistele kaalutlustele, mis on olulised ellujäämiseks ning igapäevaseks eluks. Teeni inimeste toetus ja võitlus on võidetud sõltumata sellest, kui palju mässulisi on hävitatud või vangistatud.

“Teeni inimeste toetus ja võitlus on võidetud sõltumata sellest, kui palju mässulisi on hävitatud või vangistatud.“

“ISAFi baasi rünnati tihti raketitulega läheduses asuvast külast. Selle asemel et teha jõuline reid külasse, otsustas üksuse ülem küla ja selle elanike vaenulikkuse põhjuste kohta rohkem teada saada. ANA ülem andis oma üksusele ülesande vaenulikkuse põhjus välja uurida. Patrull sai teada, et külarahvas oli pahane ühe kaks aastat tagasi sooritatud öise reidi pärast. Saadi ka teada, et haridus oli külale oluline, kuid neil polnud kooli ega koolitarbeid. Ülem saatis mõni päev hiljem külasse teise patrulli koos veoautotäie koolitarvetega. Järgmisel päeval tulid külavanemad baasi, et kohtuda ANA ja ISAFi üksuste ülematega. Nad andsid ligi sada tänukaarti lastelt. Peagi koordineeriti hulk ühiseid projekte külavanematega küla hüvanguks. Raketirünnakud lõppesid.”

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

51

ÜLEVAADE Me peame vähendama mässuliste sõnumi mõju, samas ise pakkudes parema alternatiivi. Meie sõnum peab veenma – sõnade ja tegude najal –, et meil ja Afganistani valitsusel on võimalus ja kohustus inimesi kaitsta ning toetada. Koos peame tagama turvalisus- ja kindlustunde ning heaolu sellele kurnatud ja skeptilisele rahvale. Me peame muutma iseenda hirmu ja ebakindluse usalduseks ning enesekindluseks.

Selleks et tegutseda tõhusalt, peame me aitama muuta kohalikku keskkonda nii, et inimesed oleksid oma kogukonna ülesehitamisest ja kaitsest enam huvitatud kui selle hävitamisest. Toetades majanduslikke initsiatiive ja pidades rutiinseid koosolekuid kogukonna juhtidega, loomaks töökohti noortele meestele, ning kasutades rahumeelsemaid mooduseid probleemide lahendamiseks, loome elujõulise alternatiivi mässumeelsusele.

Vestle inimestega, kuula nad ära ja sa oled teel edule.

Samas oleks naiivne eirata tõika, et tihti otsustab vaenlane selle, millele me oma aja ja energia kulutame. See on nõnda planeeritud sõjaliste operatsioonide ajal, samuti aladel, kus “varivalitsus” mõjutab inimesi. Seal on sõjalistel operatsioonidel ülekaal, et hoida mässulisi tasakaalust väljas; viia võitlus nende varjupaikadesse ja takistada nende mõjuvõimu rahva üle. Sellised operatsioonid on olulised, kuid mitte tingimata otsustava tähtsusega.

“Me peame vähendama mässuliste sõnumi mõju, samas ise pakkudes parema alternatiivi.”

Sõjalised operatsioonid saavad olla efektiivsed seal, kus mässulised on elanikkonnast isoleeritud, kus nad ei ole enam teretulnud, kus nad on välja visatud nende oma kogukonnast ja on sunnitud varjama ennast kõrvalistel aladel. Luues sellised tingimused, paneme aluse edukatele sõjalistele operatsioonidele, millel on kestev, mitte lühiajaline mõju.

Tähtis on hoida kogu aeg õiget tasakaalu ja selleks ei ole matemaatilist valemit.

Kogukonna mobiliseerimine aktiivseks osalemiseks nende endi turvalisuse ja stabiilsuse tagamisel on kohalikul tasandil mässutõrjeoperatsioonide peaeesmärk.

Ainult see loob tingimused mässuliste mõjutuste täielikuks lõpetamiseks.

“ISAFi üksus ja nendega koos tegutsev ANA kompanii osalesid suurel kokkusaamisel (shura) endises vaenulikus külas. Selles osales üle 500 inimese, kaasa arvatud endised võitlejad. Peaaegu terve küla oli kohal. Üksus oli mitme kuu jooksul üles ehitanud oma suhteid külavanemate ja elanikega. Suhted arenesid ja kohalikud projektid hakkasid elukvaliteeti parandama. Kokkusaamise ajal hakkasid kaks mässulist tulistama ühte üksuse valvepostidest.

Noor seersant, kes vastutas selle posti eest, teadis kokkusaamise olulisust ja käskis oma meestel hoiduda vastu tulistamast. Ta teadis, et see oli vaenlase provokatiivne tegevus, et sundida teda üle reageerima ja sellega rikkuda kokkusaamine. Ta kandis intsidendist ette. Kokkusaamine jätkus. Hiljem leidsid külavanemad need kaks mässulist ja karistasid neid ise vastavalt.”

Me peame tundma inimesi, nende keskkonda ja püüdlusi ning töötama koos nendega, et nende vajadusi rahuldada. Eesmärk on fokuseerida 95 protsenti meie energiast 95 protsendile elanikkonnast, kes vajavad meie toetust ja

52

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Afganistani sõdurid saavutavad ISAFi võitlejatest sootuks kiiremini kohalike elanikega kontakti ning suurendavad niimoodi keskvalitsuse usaldusväärsust.

on selle ära teeninud. Tehes nii, isoleerime me mässulised. Me ründame seda viite protsenti − mässulisi –, siis kui vaja või kui õiged võimalused tekivad. Ära lase neil enda tähelepanu tõmmata olulistelt ülesannetelt.

Kaasa kohalikud inimesed. Loo sidemed ja ole teadlik kohalike vajadustest. Anna see teave üle sind välja vahetavale üksusele. Afganistani kultuur põhineb isiklikel suhetel. Inimeste usalduse võitmine on suur osa meie missioonist.

Loo suhted hõimude, kogukonna ja religioossete juhtidega. Edukus nõuab suhtlust ja koostööd. Otsi üles vaesemad, vähemate õigustega ja rahulolematud ning võta nad meeskonda. Saa aru kohalikest muredest ja probleemidest ning tegutse selle nimel, et neid lahendada. Tööta laste ja õpilastega. Nõua ANSFi ja valitsusametnike toetust neis pingutustes ja õpeta neid sellistes tegevustes iseend juhtima.

Kasuta oma suhteid inimestega, ANSFi ja valitsusametnikega, et saada kohalike olude asjatundjaks. Õpi tundma oma naabruskonda. Uuri välja, kes on kõige edukam farmer ja miks ta seda on; kes tunneb ennast väljatõugatuna ja miks; millised perekonnad on kõige mõjuvõimsamad ja kellega on nad sidemetes abielude kaudu. Ole positiivne jõud kogukonnas, kaitse inimesi ohu eest, hoolitse turvalisuse ja julgeoleku eest, et inimesed saaksid töötada ja kasvatada oma lapsi rahus.

Hinda riske hoolikalt ja mõju enesekindlalt – ülemäärane enda kaitstuse demonstreerimine on eemale peletav. Mõtle, kuidas sina ootaksid võõrast armeed käituvat sinu naabruses, sinu perekonna ja laste läheduses, ning käitu ka ise vastavalt. Viis, kuidas sa sõidad; sinu riietus ja kombed; see, kellega sa lõunatad; sinu vaprus − see, kuidas sa võitled; viis, kuidas sa vastad afgaani kurbusele või rõõmule – see kõik on osa sõnumist.

“Toonitamaks, et Taliban suudab abistada kohalikke elanikke niisama hästi või isegi paremini kui ISAF ja valitsus, kasutatakse tsiviil-sõjalist koostööd meenutavaid meetmeid.“

Võida võistlus vaenlasega. Kasuta arendus- ja majandustoetust, et tuua kogukonna juhid ja inimesed kokku nende endi elu edendamiseks. Kuula, jaga ja saa osaliseks. Loo kohalik omanditunne. Tee koostööd seaduslike valitsusametnikega kohalike probleemide lahendamiseks kohalike kokkusaamiste kaudu (shura). Soodusta ja kasvata omanditunnet, nagu afgaanid ütlevad: “Kui sa higistad selle pärast, siis sa ka kaitsed seda.”

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

53

ÜLEVAADE Tee ANSF partneriks igal tasandil. Meie töö on hoida nemad vastutavana Afganistani rahvast teenides ja neid ohtude eest kaitstes. Me peame looma võimekuse, et nad suudaksid oma maad ise kaitsta. Peame kasvatama nende omanditunnet – nende edu on ka meie edu. Elage, treenige, planeerige ja patrullige koos. Jagage sama lahingurütmi ja informatsiooni. Integreerige juhtimissüsteemid. Pange nad juhtpositsioonile ja toetage neid, isegi enne, kui nad arvavad, et nad on selleks valmis. Juhendage neid ja te üllatute, kui ruttu nad suudavad hakata vastutust kandma.

Loo valitsemise võime ja vastutus. Head valitsemistava arendada on igaühe vastutus. Tuleb luua selline võime ja vastutus igal tasandil, kuni kohalike kogukondadeni. Edutage ametnikke, kes teenivad inimesi. Tugevdage nende võimu, kes näitavad kompetentsust, hoolivust ja pühendumist oma inimestele. Seiske vastu iseennast teenivatele ametnikele, kes monopoliseerivad heaolu ja võimu ning kasutavad ära inimeste usaldust. Töötades koos Afganistani partneritega, peame me leidma stiimulid ja mehhanismid, et muuta ametnike käitumist; ning me peame nõudma Afganistani juhtidelt, et nad võtaksid vastutusele korrumpeerunud ametnikud. Seda eirates ja lastes jätkata sellistel ametnikel, kes ei suuda või ei taha oma kohustusi täita, saame me ise osaks probleemist. Inimeste kaitsmine ei tähenda vaid kaitset füüsilise ohu eest, vaid ka korruptsiooni ja võimu väärkasutuse eest.

“Kasuta oma suhteid inimestega, ANSFi ja valitsusametnikega, et saada kohalike olude asjatundjaks.”

“Politsei nõustamise meeskond oli veendunud, et ANP piirkonna ülem on korrumpeerunud. Pärast hulka ebaõnnestunud katseid tema käitumist muuta saatis meeskond selle kohta teate provintsi juhtkonnale. Provintsi juhtkond korraldas operatsiooni, mis tõendas olukorda. Nad asendasid korrumpeerunud politseiülema uue, ausa ja pühendunud juhiga ning andsid endise ülema kohtu alla. Hoolimata sellest, et protsess võttis aega mitu nädalat, suutis meeskond tugevdada Afganistani juhtide võimu võtta ette sobivaid samme, et kaitsta kogukonda sellise kuritahtliku ametniku eest.”

Saa paremaks iga päevaga. Tegutse selle nimel, et hoida oma vastutusalal stabiilsust. Õpi seda, kuidas sulanduda ja kujundada keskkonda, kuidas tõhustada suhteid kogukonna juhtide ja inimestega. Kuula oma afgaanidest kolleege; räägi kohalikega, keda sa kohtad; küsi, kuidas me saame neil aidata saavutada nende eesmärke. Kuula nende lugusid ja saa aru, mida nad tahavad sulle öelda. Sa oled volitatud seadma oma tegevused selle juhise järgi, arvestades kohaliku keskkonnaga, ja sa vastutad selle eest.

“Kasuta arendus- ja majandustoetust, et tuua kogukonna juhid ja inimesed kokku nende endi elu edendamiseks.”

Suhtle. Jaga olulist informatsiooni ja ideid kiiresti. Esita väljakutseid konventsionaalsele kogemusele, kui see enam ei sobi keskkonda. See on arukuse võitlus – ole valvas, kui keskkond muutub ja vaenlane kohaneb. Kui sa hakkad ennast mugavalt tundma, siis on vaenlane tõenäoliselt sinust ette jõudnud. Selleks et võita, peame me aru saama vaenlase strateegiast ja õppima tema edust ning ebaõnnestumistest – samuti meie enda kogemustest. Kohane kiiremini kui nemad.

Me (Afganistani valitsus ja ISAF) saavutame edu keskkonna turvaliseks muutmisel ja kohaliku julgeoleku tagamisel, kui ühendame vastutustundliku ja usaldusväärse valitsemise kogukonna juhtide ja inimestega ning pakume võistlevaid alternatiive mässumeelsusele. Kohalikud inimesed otsustavad tulemuse Afganistani valitsuse kasuks.

O V E R V I E W

Alla kirjutanud: GEN Stanley A. McCrystal, USA vägede ja ISAFi ülem CSM Michael T. Hall, USA vägede ja ISAFi veebel

54

What Does General McChrystal’s Instruction Say to the Estonian Defence Forces?

Since August 2009, General Stanley McChrystal’s new instruction for the counterinsurgency operations applies to ISAF forces in Afghanistan, which in military terms means the expression of will of the commander. General Stanley McChrystal has undertaken “a total makeover” in setting the priorities by placing the eradication and imprisonment of insurgents to the very bottom of the list of priorities. He has said quite frankly that the causes of the current poor situation are the methods used in counterinsurgency warfare and the situation must be changed.

We have to look over the basics of our actions in order to adapt ourselves into the current situation to achieve more for both our Defence Forces and our country as a whole.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS Talibani sõnumite mõju vähendamiseks osalevad ISAFi ja Afganistani rahvaarmee ohvitserid üha sagedamini külavanemate nõupidamistel – šuuradel, et oma sõnumit edasi anda.

Talibani infosõda Kui NATO juhitud rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF) inforuumis peetavat lahingut ei võida, siis ei suudeta Afganistanis peale jääda, leiab Thomas Elkjer Nissen.1 Nii NATO juhitud rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF) kui ka Taliban püüavad saavutada võitu infosõjas Afganistani elanike veenmise nimel, üritades samal ajal positiivselt mõjutada avalikku arvamust mujalgi maailmas.

Mõlemad kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks informatsiooni, aga sellega sarnasus lõpeb. Võitluses kasutatavad meetodid ja vahendid ning selle tulemused erinevad märkimisväärselt. Need erinevused puudutavad asümmeetrilise sõja poliitilisi, doktriini, õiguslikke, moraalseid ja eetilisi aspekte, mis ei ole seotud üksnes puhtsõjalise tegevusega Afganistanis, vaid ka sellega, kuidas infosõda ehk infooperatsioone korraldada. Afganistani asümmeetrilise sõja vaenupoolte vahelised erinevused jäävad tulevikus vältimatult püsima. Ehkki ISAF on teinud jõudsaid edusamme asümmeetrilise konflikti puhtsõjalise aspekti mõistmisel, ei ole veel otsustatud, kuidas tulla toime infosõja asümmeetrilisusega. Artikkel käsitlebki neid erinevusi.

“Keskenduksin NATO-le, mis kuulub minu vastutusalasse. Arvan, et üldiselt ei lähe meil väga halvasti. Ent me oleme ühest käest seotud. Videolindistuste poolest elame just nagu “kiviajas”: NATO ei suuda rindejoonel videoülesvõtteid teha, näitamaks inimestele, mis toimub. Interneti kasutamises infooperatsioonideks suudame vaid vaevu sammu pidada. Mis puudutab sõjaväge, siis võimaldavad üksnes viis NATO liikmesriiki ohvitseride spetsialiseerumist avalikele suhetele koos seda ala puudutava koolituse ja karjäärivõimalustega. See tähendab, et suurtükiväe ohvitserid peavad järsku mikrofoni ette istuma. Nagu ma ütlesin – ühest käest seotud. Ka teine käsi on üsna nõrk.”

1

Thomas Elkjer Nissen, strateegilise kommunikatsiooni ekspert (Taani kaitsekolledž), 23. detsember 2009, 08:00

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

55

ANALÜÜS NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer ütles 8. oktoobril 2007 Kopenhaagenis peetud seminaril “Avalik diplomaatia NATO juhitud operatsioonides”: “Pole kahtlust, et Taliban peab Afganistanis – või tegelikult kogu maailmas – infosõda, mis moodustab olulise osa võitlusest ISAF-i ja laiema rahvusvahelise üldsuse vastu. Küsimusi tekitab aga see, mil moel Taliban oma eesmärke saavutab, ning eriti nende meetodite võrdlus ISAFi strateegilise infoedastuse ja sõjaliste infooperatsioonidega. Niisiis: mis termineid tuleks Talibani tegevuse kirjeldamiseks kasutada, et neid NATO infooperatsioonidest eristada; kui tõhusad on Talibani teavituskampaaniad ja mida saab ISAF selles suhtes teha?”

Tal i b ani an i t e g e v u se s e d e f i n ee e e r imin imine Talibani infosõjaga seotud tegevust nimetatakse sageli infooperatsioonideks. See on ebameeldiv, sest NATO doktriini mõttes nimetatakse infooperatsioonideks sõjalise kampaania raames kasutatavate teavitusmeetmete koordineerimist. Talibani teabekampaania erineb ISAFi strateegiast, nii et NATO terminoloogia kasutus Talibani tegevuse kirjeldamiseks tähendab Talibani tegevuse legitimeerimist. ISAFi infooperatsioonide ja Talibani puhtsõjalise tegevuse otsene võrdlemine on sageli päädinud eksliku “Kogu Talibani tegevus on arvamusega, et mõlemad pooled teevad oma teabekampaaniat ühtmoodi. See suunatud riigisisese ja rah- annab ISAFi tegevusele negatiivse varjundi ja vähendab selle mõju.

vusvahelise auditooriumi mõjutamisele nii riigisisese kui ka rahvusvahelise meedia kaudu.”

Tavaliselt jõutakse seoseid luues järelduseni, et ISAF ja Taliban kasutavad ühesugust taktikat. Taliban teeb propagandat, mille hulka kuulub valetamine ja desinformatsioon, järelikult usutakse, et ka ISAF tegeleb propagandaga. Ometi toimuvad ISAFi infooperatsioonid rangete õiguslike, poliitiliste ja eetiliste standardite kohaselt ning lähtuvad konkreetsetest eeskirjadest. See võimaldab ISAFil poliitilisi otsustajaid ja avalikku arvamust mõjutava info kasutusel säilitada moraalset üleolekut. On tähtis, et ISAF saaks vastukaaluks Talibani infosõjale ja sellele reageerimiseks kasutada tõhusaid infooperatsioone. Kui ISAF ei võida inforuumis peetavat lahingut, siis ei suudeta ka Afganistanis peale jääda. Seetõttu soovitan ma Talibani teabekampaania kirjeldamiseks kasutada sõna “infotegevus”.

Ku i d as Ta Tall ib iba an n in i n f ot e g e vust v u s t kor r a allda d ab b? ?

Mõni sarnasus ISAFi infooperatsioonide ja Talibani kasutatavate “sõjaliste” tegevuste vahel siiski on2.

Talibani kasutatavad vahendid on propaganda, kontaktid kohalike liidritega, seisukohtade levitamine ja mõnikord ka kohalike elanike abistamine – teisisõnu PSYOPS-, KLE-, PPP- ja CIMIC-tegevustega sarnanevad meetmed ning OPSEC ja suhtekorraldus, mida toetatakse vaenlase füüsilise hävitamisega. Taliban ei erista neid tegevusvaldkondi üksteisest ja tal pole seotud poliitikat ega doktriine. Ta lihtsalt kasutab eri meetmeid, et saavutada soovitud tulemusi.

Taliban kasutab hirmutamiseks ja sunniks sageli “öiseid kirju”. Need ei sarnane ISAFi PSYOPS-toodetega, sest masstoodetud ajalehtede või lendlehtede asemel kasutatakse ühekordseid ja sageli käsitsi kirjutatud teateid, mis viiakse konkreetsele inimesele, et tema käitumist mõjutada. Taliban kasutab strateegilise mõju saavutamiseks ka raadiosaateid.

Enamik Talibani infotegevust on siiski seotud KLE ja PPP kasutusega, eeskätt kohalike liidrite ja vanematega näost näkku suhtlemisega, et “veenda” neid loobuma toetamast ISAFi või Afganistani valitsust. Talibani PPP erineb ISAFi omast selle poolest, et ISAF püüab saata positiivseid signaale, Taliban aga näitab ISAFi või valitsuse toetamises kahtlustatavaid kohalikke hukates üles valmisolekut kasutada vägivalda, et enda vastu meelestatud inimesi hirmutada. Taliban kasutab oma sõnumite edastamiseks ka kassette, CDsid, videoid ja DVDsid. Neid tooteid võib soetada kogu Afganistanis ja laiemalt kogu piirkonnas asuvatel turuplatsidel. Ülemaailmse avaliku arvamuse mõjutamiseks kasutab Taliban rahvusvahelist meediat, sealhulgas satelliit- ja kaabeltelevisiooni ning internetti, ehkki paljud veebilehed pole inglise, vaid araabia, urdu või puštu keeles. Taliban laadib videoklippe ka YouTube’i.

Toonitamaks, et Taliban suudab abistada kohalikke elanikke niisama hästi või isegi paremini kui ISAF ja valitsus, kasutatakse tsiviil-sõjalist koostööd meenutavaid meetmeid. See tähendab avaliku halduse või julgeoleku pakkumist piirkondades, kus ISAF ja Afganistani riiklikud julgeolekujõud ei suuda tõhusat kohalolekut tagada. Sageli tagab Taliban elanikele (tihti tulutoova) elatise, mis on enamasti seotud narkotaimede kasvatamisega.

2

56

NATO peab infooperatsioone toetustegevuseks, mille eesmärk on infokeskkonda mõjutavate sõjaliste tegevusvaldkondade koordineerimine ja vastuolude kõrvaldamine. Nende tegevusvaldkondade hulka kuuluvad: psühholoogilised operatsioonid (Psychological Operations – PSYOPS), kohtumised olulisemate liidritega (Key Leader Engagement – KLE), kohaloleku, hoiaku ja profiili küsimused (Presence, Posture and Profile – PPP), elektrooniline sõjategevus (Electronic Warfare – EW), arvutivõrkude toimimine (Computer Network Operations – CNO), operatsioonide turvamine (Operational Security – OPSEC), vaenlase füüsiline hävitamine ja petteoperatsioonid. Neid tegevusi koordineeritakse suhtekorraldusliku tsiviil-sõjalise koostööga (CIMIC) ja laiema sõjategevusega. Kui infooperatsioonid on ühendoperatsioonialas heaks kiidetud sihtrühmadele suunatud mõjuvahend, siis suhtekorraldus keskendub riigisisesele ja rahvusvahelisele meediale.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS Mis puudutab propagandat, siis suudab Taliban oma sõnumeid oskuslikult vormistada ja ajastada ning kasutada retoorilisi võtteid, mis leiavad kohalikus elanikkonnas head kandepinda. Ajastamine on peaaegu täiuslik: ISAF-i operatsioone ja poliitilisi arenguid kasutatakse ära väga edukalt ja peaaegu reaalajas. Sageli esitab Talibani esindaja rahvusvahelises meedias väiteid NATO tekitatud tsiviilohvritest juba enne, kui kõnealune operatsioon on lõppenud või ISAFi peakorter on olukorrast teadlikuks saanud, mis raskendab tõhusa vastulöögi andmist.

Taliban kasutab ISAF- propagandaeksitusi kärmelt ära, kuulutades, et ISAF tapab Afganistani elanikke. See võib olla ISAFi usaldusväärsust enim kahjustavaid väiteid, kuna on otseses vastuolus ISAFi väitega, et Taliban tapab süütuid afgaane valimatult. Taliban viitab oma liikmetele sageli kui mudžahiididele ehk vabadusvõitlejatele. See lihtne ja tõhus võte kasutab ära kollektiivset mälestust Nõukogude okupatsioonist ja võõrvägede väljatõrjumisest ning eesmärk on kujutada ISAFi ja Nõukogude režiimi võrdväärsetena. Talibani retooriline strateegia on lihtne, kuid tõhus, eriti mis puudutab Afganistani kohalikku auditooriumi ja ülemaailmset muslimikogukonda. ISAFi iseloomustamiseks kasutatavad metafoorid “ristisõdijad” ja “uskmatud” leiavad Afganistani elanike seas soodsat kandepinda. Taliban mõistab kohalikke elanikke, nende kultuuri ja üldist olukorda ISAFist märksa paremini ning viitab oma tegevuse ja propagandistlike väidete õigustamiseks koraanile ning islamile viisil, mida ISAFil on võimatu jäljendada. See annab Talibani sõnumitele teatud legitiimsuse või autoriteedi. Talibani sõnumid peavad ajahambale valdavalt hästi vastu. Need sobivad kokku islamirühmituse eesmärkidega, toetavad neid ja pakuvad ühtlasi tõhusat vastukaalu ISAFi ja Afganistani valitsuse sõnumile.

Tal i b ani Tali an i s õ õn numid Taliban on alles ka pärast ISAFi lahkumist. Selle sõnumi kognitiivne mõju tekitab kohalikus auditooriumis vastumeelsust ISAFi toetamise suhtes. Kui ISAF piirkonnast või lõpuks kogu Afganistanist lahkub, peavad kohalikud koos Talibaniga edasi elama. Selles kontekstis pole tähtis, kas Afganistani valitsus või julgeolek on olemas või mitte. Praeguste elutingimuste tõttu pole afgaanide mõtlemine orienteeritud pikale perspektiivile. Taliban on käegakatsutav fakt ja Afganistani valitsuse tulevast võimu ei peeta tagatiseks.

Afganistan on impeeriumide surnuaed. Taliban kasutab seda argumenti järjepidevalt rõhutamaks, et nad jäävad riiki ka pärast ISAFi lahkumist. Ajalooliseks “tõendusmaterjaliks” kasutatakse analoogiat brittide kogemustega 1880ndatel ja Nõukogude Liidu kogemustega 1970ndatel ja 1980ndatel ning ennustatakse selle järgi ISAFi saatust 21. sajandil.

Uskmatud tapavad sihilikult meie naisi ja lapsi. See ei ole tõsi, kuid väheseid tsiviilohvritega seotud juhtusid kasutatakse sõnumit toonitava materjalina ära. Ühtlasi võib Taliban kohalikule auditooriumile takistamatult valetada, sest nende väited ei leia ISAFilt tõhusat kummutamist.

Taliban (või mudžahiidid) on tugev(ad), vaenlane (ISAF) aga mitte. Edukalt luuakse mulje, et see vastab tõele, sest ISAF ei suuda kogu aeg kõikjal oma kohalolekut tagada, Taliban aga saab viibida kohtades, kus valitsusvägesid ega ISAFi ei ole. Sageli on nad varjatult kohal ka seal, kus nähtavalt tegutseb ISAF. Kogu muslimimaailm toetab meid. Sageli korratav sõnum, mis on enamasti suunatud Lääne auditooriumile ja mõeldud ülejäänud sõnumitele legitiimsuse lisamiseks.

“Üksnes viis NATO liikmesriiki võimaldavad ohvitseride spetsialiseerumist avalikele suhetele koos seda ala puudutava koolituse ja karjäärivõimalustega.”

ISAFi sõdurid on välismaalased ja Afganistani valitsus on nende marionett.

Sõnum, millel on kandepinda tänu afgaanide üldisele vastumeelsusele kõigi välismaalaste vastu ja mis õõnestab Afganistani valitsuse legitiimsust.

Taliban kasutab oma sõnumite edastuseks sageli näost näkku suhtlust, millele lisab kaalu vägivalla kasutamine, näiteks juhuslikud või suunatud tapmised ja pommirünnakud. Sellistest tegudest levivaid kuuldusi kasutatakse seejärel järgmiste sihtrühmade mõjutamiseks.

Talibani tegevus on märksa rohkem tulemusele orienteeritud, kusjuures sõnumit tugevdatakse sunnimeetmetega.

ISAF ei saa ega tohigi tsiviilelanikke samamoodi mõjutada, ent tulemustele tuleb pöörata suuremat tähelepanu ja psühholoogilisi operatsioone peaks sõnumi edastamiseks paremini kasutama.

Talibani doktriinis ei eristata strateegilist, operatiivset ega taktikalist taset ning nende infotegevus ei piirdu operatsioonilise ega taktikalise tasemega nagu ISAFi infooperatsioonid. Samuti ei eristata omavahel infotegevust ja seda, mida ISAF nimetab suhtekorralduse valdkonnaks. See tähendab, et Taliban ei erista “informeerimist” “mõjutamisest”. Kogu Talibani tegevus on suunatud riigisisese ja rahvusvahelise auditooriumi mõjutamisele nii riigisisese kui ka rahvusvahelise meedia kaudu.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

57

ANALÜÜS Võistlevates narratiivides on teemade, sõnumite ja nende sisu puudutavate õiguslike, poliitiliste ja eetiliste piirangute puhul suuri lahknevusi. ISAFi suured narratiivid peavad olema kooskõlas demokraatiaga ja kandma poliitilist suunitlust, samal ajal kui Talibani ideoloogia on fanaatiline ning kasutab kultuurilisi ja religioosseid argumente.

Ehkki ISAFi alusnarratiiv on kultuurilistele oludele vastavaks kohandatud, ei kasutata selles ära kultuurilisi erinevusi, nagu teeb Taliban. Üks erinevus on suhtumine inimelusse. Tsiteeritud on Osama bin Ladeni ütlust: “Meie võidame – ameeriklased armastavad elu, meie armastame surma.” See nõrgestab taktikalisel tasemel ISAFilt Talibani reavõitlejatele edastatavaid sõnumeid stiilis “alistuge või hukkuge”, juhul kui seda ei saa siduda teistsuguse valikuga, nagu parem tulevik, humaanne kohtlemine või perekonna turvalisus. ISAF peaks taanduma “laipade lugemise mentaliteedist” ja selle asemel keskenduma Talibani võitlejate hirmule vangilangemise ees.

Ajataju ning aja mõju on samuti üks infokeskkonda mõjutavatest peamistest teguritest. Klassikalises mõttes on see seotud ajastamisega. Pärast suuremaid vahejuhtumeid jõuab Talibani sõnum sageli juba 60 minuti jooksul rahvusvahelisse meediasse. ISAFil kulub märksa kauem aega, sest enne Talibani väiteid kummutava või kinnitava pressiteate edastamist tuleb fakte uurida ja kinnitada ning saada käsuliini pidi heakskiit nende avalikustamiseks.

Aeg mängib olulist rolli veel ühes aspektis, mis Talibani sõnumeid puudutab. Taliban võib öelda: “ISAFil on kontroll, aga Talibanil on aega,” ning neil on arvatavasti õigus. ISAF on koheseid tulemusi ootava kodupubliku ja poliitiliste eelduste surve all. Mõlemad pooled teavad, et ISAF ja rahvusvaheline üldsus peavad kiiresti saavutama nähtavaid tulemusi, samal ajal kui Talibanil on luksus oodata, pidurdades asümmeetrilise sõjategevuse toel vastase progressi ja lootes, et ISAFi ning rahvusvahelise üldsuse “poliitiline tahe” murdub. Taliban kasutab seda aega ära, kinnitades, et nemad tegutsevad edasi ka siis, kui ISAF ja rahvusvaheline üldsus riigist välja tõmbuvad. See häälestab kohalikud sihtrühmad Afganistani valitsuse, ISAFi ja rahvusvahelise üldsuse poliitilistes projektides osalemise vastu. Selline strateegia on mõistlik: kui ISAFil on “väljumisstrateegia”, siis Talibanil on “jäämisstrateegia”. Taliban peab hoidma kohaliku auditooriumi enda poolel või vähemalt neutraalsena, kuni rahvusvahelise üldsuse poliitiline tahe murdub. Lõpuks taandub asi sellele, kes võidab kohalike elanike toetuse, ja see annab elanikele vaenupoolte jaoks kaalukeele rolli.

“Taliban teeb propagandat, mille hulka kuulub valetamine ja desinformatsioon, järelikult usutakse, et ka ISAF tegeleb propagandaga.”

Kas Tal i b ba an n i i n f ot e g e v u s on tõh t õh us? us?

Lühike vastus on: jah. ISAFi ja Talibani erinevus tähendab seda, et infosõda on taktika ja reeglistiku poolest asümmeetriline. See toimib Talibani kasuks, vähemalt kommunikatsioonisfääris. See eelis aitab neil kohalikku auditooriumi ja rahvusvahelist avalikku arvamust tõhusalt mõjutada. Talibani strateegia on pidada kurnamissõda, et lõpeks avalikkuse tahe inimkaotusi kanda ja ISAFi Afganistani-missiooni toetada. Talibani infotegevus tundub olevat taktikalisest lahingutegevusest tõhusam, nii et võiks väita, et nende eesmärk pole taktikalisi lahinguid võita. Pigem soovivad nad tekitada võimalikult suurt kahju, et õõnestada nii ISAFi usaldusväärsust kui ka laiema rahvusvahelise üldsuse Afganistanile pühendumist. Nende eesmärk on saavutada võit inforuumi kontrollimise kaudu, kasutades selle poole püüeldes kõiki kättesaadavaid vahendeid, ning seejuures pühitseb eesmärk abinõu. Läänelikus kontekstis on sellist mõtteviisi lihtne tõrjuda ja rõhuda moraalsele üleolekule. Muslimimaailmas aga usuvad mõned inimesed, et Talibanil on moraalne õigus käituda nii, nagu ta käitub. Kui ISAF soovib Afganistani sõda võita ja enda soovitud lõpplahendust saavutada, tuleb infosõjas peale jääda. Selle eelduseks on kohaliku auditooriumi toetuse võitmine.

M i d a t eh Mi eha a? ?

Võidu saavutamiseks peavad NATO ja ISAF igal tasemel mõistma, et infosõda, võitlus elanike veenmise nimel on vähemalt niisama oluline kui puhtsõjaline tegevus. Võit eeldab kohaliku elanikkonna toetuse saavutamist, mitte Talibani füüsilist hävitamist, ehkki ka vastupanukollete hävitamine on oluline. See tähendab, et ISAF peab vaatama üle senised ressursside jaotamise prioriteedid ning töötama välja ühtse alusnarratiivi ja infostrateegia, mis suunaks kogu infotegevust alates NATO peakorteri ja liikmesriikide strateegilisest infoedastusest kuni ISAFi peakorteri strateegiliste, operatiivsete ja taktikaliste infooperatsioonideni. Julgeolekuoperatsioonide ja ülesehitustegevuse kõrval tuleb vajalikud ressursid suunata ka taktikaliste infooperatsioonide, eriti psühholoogiliste operatsioonide korraldamiseks, et võimaldada kohalike elanikega kontakti loomist ja nende mõjutamist.

ISAFil tuleb leida mõjutusvahendid, mis ei läheks vastuollu tema õigusliku, poliitilise ega eetilise vundamendiga, ent suudaksid samal ajal vähendada Talibani asümmeetrilist eelist infoväljal.

Strateegilisel tasemel peab ISAFi alusnarratiiv sisaldama ISAFi legitiimsuse kinnitust ja raison d’être’it ning tuginema sidusale ja mõistlikule poliitikale, millel on Afganistani elanike seas kandepinda. Selle sõnumi edastamiseks tuleb kasutada kõikehõlmavat infostrateegiat. Poliitika kujundajad peavad rääkima “lõpptulemustest”, mitte “lõppkuupäevadest”, et anda infokampaaniale aega ja ruumi mõju saavutada.

58

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS

ISAFil tuleb Afganistanis tublisti vaeva näha, et anda maailmale teada oma edusammudest kohalike elanike kaitsmisel ning nende toetuse saavutamisel.

Talibani infotegevuse nurjamiseks peavad ISAFi sõnumid ja teod üksteist täiendama. See on kõige paremini saavutatav, kui kogu sõjategevust sünkroonitakse ja kooskõlastatakse tsiviilagentuuride tööga. Tsiviil-sõjaline koostöö ning ülesehitus- ja arendustegevus võiksid olla olulised mõjuvahendid, mida ISAF saaks meedia, psühholoogiliste operatsioonide ja muude infooperatsioonide kaudu ära kasutada.

Ka vahendajate kasutamine võiks olla tõhus viis ISAFi sõnumit edastada. Kui kohalikele arvamusliidritele antakse volitus ISAFi sõnumeid levitada, suurendab see afgaanide osalust ja annab neile ruumi nii sõjaliseks kui ka mittesõjaliseks tegevuseks. Peale imaamide ja šuurade kaudu käiva traditsioonilise suhtlusviisi omaksvõtu peaksid suhtlust toetama ka Afganistani valitsuselt tulevad sõnumid. Valitsus peab mängima riigi arengus märksa olulisemat rolli ja see peab ka niimoodi paistma.

ISAF peab enda esiletõstmise asemel usutavamalt tõendama Afganistani valitsuse ja julgeolekujõudude usaldusväärsust, kasutades selleks usaldusväärseid, tõeseid ja omaksvõetavaid psühholoogilisi operatsioone ning arendades tuleviku tarbeks ka kohaliku valitsuse võimet infooperatsioone korraldada.

Tuleb toetada Afganistani valitsuse infoedastusvõime ülesehitamist, eeskätt strateegilise infoedastuse vallas, samuti Afganistani armee võimet infooperatsioone korraldada. See võimaldaks valitsusel ja armeel aja jooksul inforuumis tõhusalt võidelda. Samal ajal peaks NATO igal tasemel suurendama ka omaenda kommunikatsioonivõimet, eeskätt kõrgemal strateegilisel ja madalamal taktikalisel tasemel.

Puhtsõjalised operatsioonid on Afganistani sõjas endiselt väga olulised, aga ISAF peab fookuse suunama infooperatsioonidele, eriti Afganistani elanike toetuse võitmisele. Taliban mõistab selle ülesande olulisust väga hästi ning teeb suuri jõupingutusi ISAFi ja rahvusvahelise üldsuse diskrediteerimiseks ning afgaanide toetuse säilitamiseks, et liitlasvägede sidusust õõnestada. ISAF peab oma tegevust infoväljal parandama, kui soovib saavutada käegakatsutavat ja püsivat tulemust ning jõuda soovitud lõpplahenduseni.

A N A L Y S I S

Tõlkinud Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht

Taliban’s Information War Both NATO-lead international security forces (ISAF) and Taliban try to win the information war in Afghanistan by influencing the local people and shaping the worlwide public opinion. The only resemblance that characterizes both of the sides’ activities is the usage of information in order to achieve their goals. However, the methods and instruments of using the information are completely different. What should rule-following ISAF do not to lag behind Taliban in the information war, as Taliban’s only rule is to achieve their goals at any cost?

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

59

MÕTTEMEISTER

Sõjalise otsustusmudeli muundumine malest pokkerini II Kaitseväe peastaabi teavitusosakonna staabiohvitser kapten Evert Paas alustas eelmises Sõduris artiklit, milles ta lahkab sõjalise otsuse langetamise ideoloogia muundumist. Autor kasutab näitlikustamiseks kahte strateegiamängu: üht neist seostatakse sõjapidamisega, teist mitte. Siinses osas analüüsitakse infoajastu mõjusid sõjakunstile ja sõjalise otsuse langetamise peamistele teguritele.

Lähtudes muutustest sõjalise otsuse langetamise taustsüsteemis, vastandan alljärgnevalt manööversõda infosõjale, kasutades vastavate sõjakunsti ajastute mängulisi lihtsustusi: malet ja pokkerit. Protsessi käigus läbime sõjalise otsustusteooria kiirkursuse, tuvastame peamised tegurid sõjalise otsuse langetamises infoajastul, defineerime sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga sarnase mängulise keskkonna põhikriteeriumid ja jõuame loogikaahelat järgides välja pokkerini. Seejärel annan põgusa ülevaate pokkerimängust üldiselt ja pokkeri modifikatsiooni No Limit Texas Hold’em turniirimudeli keskkonnast lähemalt, tuues esile asjaolud, miks see otsuse langetamise keskkond sobib infoajastu sõjalise otsuse käsitlemiseks ja on seejuures parem valik seni sõjapidamisega enim seostatud mängust, malest.

IIn nfo oaj aj as t u m õj u d sõja s õj aku k un n stile stile Faktil, et inimene on sõjakunsti evolutsioonis (või sõjakunst inimese evolutsioonis?!) jõudnud infoajastusse, on esmapilgul tunduvaist hoopis kaugeleulatuvamaid mõjusid inimkonna lõputule omavahelisele arveteklaarimisele.

Peamiselt väljenduvad aset leidnud muutused aja ja ruumi aina tõhusamas kasutamises. Sellised arengud panevad aina enam maksma infoajastu sõdade uue mängureegli, mis ütleb, et kui oled avastatud, on juba hilja.

“Peamiselt väljenduvad aset leidnud muutused aja ja ruumi aina tõhusamas kasutamises. Sellised arengud panevad aina enam maksma infoajastu sõdade uue mängureegli, mis ütleb, et kui oled avastatud, on juba hilja. “

Eri dimensioonides rakendatavad sõjalise operatsiooniruumi sensorid seavad operatsioonide korraldamisele uusi ajalisi ja ruumilisi piiranguid. Näiteks on praegu mõeldamatu koondada sõjalise operatsiooni ruumis suuri vägesid ja lahingutehnikat infotehnoloogiliselt arenenud vastase teadmata. See on ka üheks paratamatuks põhjuseks, miks praegu on tõeliselt edukad just väikeüksuste täppisoperatsioonid.

Samal ajal otsese sõjategevuse keerukamaks muutumisega füüsilises keskkonnas on tõusnud sõjalis-poliitiliste konfliktide lahendamise osakaal info- ja tunnetuslikus keskkonnas.

Kokkuvõttes on muutunud nende tegurite ülesehitus ja osakaalud, mis tagavad edu nüüdsetes sõjalistes operatsioonides ja on peamisteks teguriteks ka sõjaliste otsuste langetamisel.

Selleks et sõjalise otsuse langetamise peamisi tegureid õigesti rakendada, peame esmalt teadma, kuidas üldse sõjalisi otsuseid langetatakse.

S õjj al i s e ot su Sõ s u s t u st s t e oor i a kiir ki i r kur k u r sus sus Kapten Toomas Tõniste on käsitlenud sõjalise otsustamise temaatikat oma 2007. aastal kaitstud magistritöös1 “Taktikaliste otsustusmängude kasutamine jalaväekompanii lahingutegevuse juhtimise õpetamiseks”.

Otsustusteooriad võib meetodi järgi jagada kaheks: analüütilisteks ja intuitiivseteks2. Need ei välista teineteist, vaid on pigem otsustamise telje eri otsad. Mõlemat kasutatakse plaanipärasel ja eesmärgistatud otsustamisel. Uuringute kohaselt näivad intuitiivsed protsessid fundamentaalsematena, enam emotsionaalseid reaktsioone sisaldavatena ning need muutuvad aeglase sisemise õppimise käigus. Analüütilised protsessid tunduvad olevat valikupõhised,

60

1

Tõniste, T. (2007). Taktikaliste otsustusmängude kasutamine jalaväekompanii lahingutegevuse juhtimise õpetamiseks. Magistritöö: Tallinna Ülikool.

2

Brewster, F. W. (2002). Using Tactical Decision Exercises to Study Tactics. Military Review. November-December, 3−9.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

MÕTTEMEISTER sisaldades kontekstist sõltumatuid abstraktsioone ning on muudetavad lühemate, isegi ühekordsete õppimisepisoodidega3. Seega liituvad intuitiivsed protsessid pigem otsustamisega, analüütilised otsuse vastuvõtmisega. Sõjanduslikus kontekstis kasutatakse planeerimisel ja lahingu juhtimisel mõlemat, koondades selle mõistesse “sõjaline otsustamine” (military decision making). Sellest lähtudes ei tehta siinses kirjutises otsustamisel ja otsuse vastuvõtul teaduslikku vahet, neid mõlemaid käsitatakse sõjalise otsustamisena.4 Otsustusepisood (decision episode) leiab aset, kui edasist tegevust takistab vajadus valida konkureerivate alternatiivide vahel. Otsus tehakse, kui rakendatakse ellu üks alternatiividest, mis tekitab muutuse keskkonnas ja toob kaasa otsuse tegija jaoks olulisi tagajärgi5.

Sõjalises terminoloogias mõeldakse otsustamise all ennekõike kahte kategooriat: otsuse vastuvõtu protsessi (edaspidi OVP) ning lahingutegevuse juhtimist.6 OVP on lahingutegevuse planeerimise osa ning tähendab teabe kogumist, andmetöötlust, kriteeriumite püstitamist, tegevuskäikude võrdlust jms. Tegemist on selgelt analüütilise otsustusprotsessiga, mis on pataljonist alates kuni väekoondise tasemeni staapide ülesanne.7

“Analüütilisi meetodeid rakendatakse eelkõige lahinguks valmistudes, intuitiivseid aga lahingut juhtides.”

Lahingutegevust juhtida tähendab suunata vastasega kontaktis oleva üksuse tegevust oma tahte peale surumiseks vastasele ja oma eesmärkide saavutamiseks.

Otsustamise seisukohalt on sellel juhtimisel dualistlik olemus. Mida lähemal otsesele võitlusele paikneb juhitav allüksus, seda intuitiivsem on otsustusprotsess. Jao, rühma, kompanii tasandil tuleb suurem osa otsuseid teha vahetus relvavõitluses viibides ning otsustamiseks on aega sekundid, paremal juhul minutid.8

Eelnev ei välista intuitiivseid otsuseid ka brigaadi, korpuse või armeedegrupi staabis. Samas on suurtel üksustel kaugluure võime, pikema reageerimisaja võimalus, rohkearvuline planeeriv staap, väljatöötatud erakorralised plaanid (contingency plans) ja pidev OVP uuendamine, mis tagab etteaimatavad otsustuspunktid ja -jooned. Seega on otsuse vastuvõtu kellaajad või käivitatavad sündmused alates pataljonist tegelikkuses planeeritud 24 tundi ja rohkem ette. Tavaliselt on teada ka ees ootava otsuse iseloom või põhiprobleem. Eelneva olemasolul ei pruugi intuitiivne otsustamine mõjule pääseda.9 Sõjalises otsustamises on analüütiliste ja intuitiivsete teooriate kombineeritud kasutus lubatud ja mitmeti ka soovitatav. Analüütilisi meetodeid rakendatakse eelkõige lahinguks valmistudes, intuitiivseid aga lahingut juhtides.

Tänapäevaseid tehnilisi abivahendeid kasutades ühilduvad otsustamise eri meetodid aina enam10.11

In f oaj Info aj as asttu u sõja s õj allise i s e ot su s u s t u smude s m u d e li l i pe pea am mise i s e d te t e gur g u r id id Korporatsiooni RAND 2007. aastal avaldatud uurimuse raportist sõjalise otsuse langetamise meetodite kohta selgub, et edu tagamiseks ebakindlates oludes tegutsedes on nii ratsionaalse-analüütilise kui ka intuitiivse otsustusstiili kasutajatel kõige kindlam rakendada nn FAR-strateegiat, mis ütleb, et vastuvõetav otsus peab olema igal juhul võimalikult paindlik (Flexible), kohaldatav (Adaptive) ja robustne (Robust), kusjuures paindlikkus tähendab võimet ellu viia erinevaid missioone, kohaldatavus võimet kohaneda erinevate tingimustega ja robustsus võimet taluda ettenägematuid lööke, nagu näiteks üllatusrünnakuid või olulise lahingu kaotamist.12 Ülevõimu saavutamine ja hoidmine informatsioonilises ja kognitiivses domeenis tänapäevases sõjalises juhtimises (konkreetses lahinguruumis) eeldab võimet kiiresti informatsiooni saada, analüüsida ja edastada. Edu võti seisneb just nende infoprotsesside kiiruses, sest konkreetse operatsioonipiirkonna aktiivses lahingutegevuses on aeg enamasti defitsiit.13 3

Hastie, R. (2001). Problems for Judgement and Decision Making. Annual Review of Psycology, 52, 653−683.

4

Tõniste, 2007.

5

Pew, R. W., & Mavor, A. S. (Eds.). (1998). Modeling Human and Organizational Behavior. Application to Military Simulations. Washington, DC: National Academy Press.

6

Tõniste, 2007.

7

Ibid.

8

Ibid.

9

Ibid.

10 Killon, T. H. (2000). Decision Making and the Levels of War. Military Review, November-December, 66−70.

11 Tõniste, 2007.

12 Davis, P. K. & Kahan, J. P. (2007). Theory and Methods for Supporting High Level Military Decision Making. Santa Monica: Rand Corporation.

13 Joint Publication 3−13 (2006). Information Operations.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

61

MÕTTEMEISTER TUNNETUSLIK DOMEEN

OLUKORRA ANALÜÜS ORIENTATION

OTSUSTAMINE DECISION

INFORMATSIOONI DOMEEN

VAATLEMINE OBSERVATION

TEGUTSEMINE ACTION

FÜÜSILINE DOMEEN

Joonis 1. Otsuse vastuvõtmise mudeli OODA silmuse paigutumine sõjalise operatsioonikeskkonna eri domeenides.16, 17 Tabel 1

Infoajastu sõjalise otsustusmudeli peamised tegurid Põhitegur

Sisu

Paindlikkus

Võime ellu viia erinevaid missioone

Kohaldatavus

Võime kohaneda erinevate tingimustega

Robustsus

Võime taluda ettenägematuid lööke, nagu näiteks üllatusrünnakud või olulise lahingu kaotamine

Kiirus

Võime adekvaatselt reageerida olude muutumisele ja käsitleda infoprotsesse väikese ajakuluga

Lihtsus

Võime teisendada informatsiooni ja opereerida sellega madalal keerukusastmel

Seda seisukohta ilmestab hästi klassikaliseks kujunenud otsustusmudel, nn OODA silmus (OODA loop), autori John Boydi järgi tuntud ka Boydi tsükli nime all. OODA silmus koosneb neljast etapist: (I) vaatlus, olukorrast ülevaate saamine (observation), (II) olukorra hinnang, analüüs (orientation), (III) otsustamine (decision) ja (IV) tegevus (action).14 Lihtsustatult läbitakse sarnast OODA silmust korraga mõlema sõdiva poole staapides. See võitlev pool, kes suudab mitme eri teguriga lahinguruumis oma infoprotsesse kvaliteetsemalt ja kiiremini hallata, langetab ka otsuse ja reageerib kujunenud olukorrale kiiremini, millega saab siseneda juba silmuse järgmisse ringi, olles eelmise ringi tegevuse kaudu samas muutnud ka olukorda. Kui selliseid otsustamise-reageerimise tsükleid on kuhjunud üksteise järel ühe poole kasuks mitu, on tekkinud olukord, kus üks pool hoiab oma situatsiooniteadlikkusest lähtuvalt tegutsemisinitsiatiivi enese käes ja teine pool ei suuda oma tegevuskavast enam kinni pidada, sest ta ei suuda situatsiooni muutumise tempoga kaasa minna.15 Mõistkem siin artiklis kiiruse all võimet adekvaatselt reageerida olude muutumisele ja käsitleda infoprotsesse väikese ajakuluga.

Joonisel 1 on esitatud OODA silmus sõjalise operatsioonikeskkonna eri domeenides.

Kuna taktikalise tasandi sõjalisel juhil on aega otsuse langetamiseks vaid sekundid, paremal juhul minutid, peaks kasutatav otsustusmudel ajaressursi piiratusest lähtudes olema võimalikult lihtne.

Mõistkem lihtsuse all võimet teisendada informatsiooni ja opereerida sellega madalal keerukusastmel.

Kokkuvõtvalt järeldab autor, et infoajastu sõjaline otsustusmudel kui abimehhanism otsuse langetamiseks peab arvestama järgmisi, tabelis 1 esitatud peamisi tegureid.

S õjj al i s ed Sõ e d ot su s u sse ed mä än n g ude u d e ma m aai a ilma l m ass Sõjalises operatsiooniruumis toimuvate protsesside suureks probleemiks on nende raskesti mõõdetavus halvasti isoleeritud taustsüsteemi tõttu, mida sõjaline operatsiooniruum enesest tänapäeval kujutab. Et mõjutegureid on sõjalise operatsiooni ruumis palju, on tagajärgede põhjal raske anda hinnangut sõjalise otsuse põhjendatuse kohta etteantud oludes.

Hindamaks sõjalist otsust ennast, on vaja leida isoleeritud keskkond, mis oleks piisavalt lihtsustatud, välistamaks sõjalise operatsiooni ruumis esinevaid kolmandaid mõjureid, pakuks aga samas sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga sarnast funktsionaalset ülesehitust. Sellist keskkonda on otstarbekas otsida mängude maailmast, sest 14 Kott, A. (2007). Information Warfare and Organizational Decisionmaking. London: Artech House 15 Kott, 2007.

16 Alberts, D. S., Garstka, J. J., Hayes, R. E., Signori, D. A. (2002). Understanding Information Age Warfare. Washington DC: Library of Congress Cataloging-in-Publication Data.

17 Kott, 2007.

62

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

MÕTTEMEISTER just mängud pakuvad keskkonda, mis on üldjuhul konkreetselt piiritletud, reeglistatud ja sellega ka mõõdetavad.

Proovimegi alljärgnevalt leida infoajastu sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga võimalikult sarnase mängulise keskkonna, milles langetatavad otsused oleksid mõõdetavad ja objektiivselt hinnatavad.

Sobivat mängulist keskkonda otsides tuleb ühe eeldusena arvestada asjaolu, et juhusel ja õnnel on sõjaajaloos oma kindel koht. Sõjalise otsuse langetamisel ei saa ajanappuse tõttu konkreetses situatsioonis kõiki tegureid arvesse võtta. Seetõttu on infoajastul vajalik sõjalise otsuse langetamise valemisse lülitada ka määramatuse osa.

Esmalt, sõjategevuse kui piiratud ressursside vägivaldsel viisil ümberjagamise puhul on mänguteooria terminites tegemist null-summa konfliktiga18. Lähtudes sellest ja eespool nimetatud piirangutest, defineerigem otsitava keskkonna põhikriteeriumid järgmiselt: keskkonnas on kasutusel piiratud ressursid; otsuse langetamise aeg keskkonnas on piiratud; keskkonnas saab kasutada samalaadsel määral usaldatavat ning kättesaadavat infot; toimivaid protsesse saab keskkonnas mõõta ja hinnata.

Null-summa mängude kategooriasse kuuluvad sellised analüütilised mängud nagu male, kabe, backcammon, kuid ühtlasi langetatakse neis mängudes otsuseid täieliku informatsiooni tingimustes19.

Male käsitamine sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga lähedasima mängulise keskkonnana oli õpetlik veel aegadel, mil kaks kindralit vastastikuste kõrgendike tippudes suutsid hallata oma vägede liikumist alloleval lahinguväljal.

Ajast, mil lahinguruum pole enam nüanssides visuaalselt jälgitav, pole ka malemäng sõjategevusele korrektne mänguline vaste, sest male on täieliku informatsiooniga (perfect information) mäng20, sõjalisi otsuseid tuleb aga enamjaolt langetada esiteks puuduliku ja teiseks potentsiaalselt tõele vastamatu informatsiooni põhjal.

“Sõjategevuse kui piiratud ressursside vägivaldsel viisil ümberjagamise puhul on mänguteooria terminites tegemist null-summa konfliktiga.”

Mittetäieliku informatsiooniga null-summa mängude iseloomulikumaiks esindajaiks on maailmas ainulaadse Pokkeri Ülikooli professori Mike Caro hinnangul pokker ja bridž21.

Siinses uurimuses on autor käsitlemiseks valinud neist kahest pokkeri. Täpsemalt on sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga sarnaseks keskkonnaks valitud pokkeri modifikatsiooni No Limit Texas Hold’em turniirimudel.

Mis o Mis on n po okke kk e r ?

Pokker on mäng, mida mängitakse vormiliselt kaartide ja sisuliselt inimestega22.

Pokker asetab mängija intensiivsesse informatsiooni kogumise, analüüsimise ja otsuste langetamise keskkonda, milles edu saavutamisel saavad määravaks tema teadmised ja oskused matemaatika, tõenäosuste, inimpsühholoogia ja inimestevaheliste suhete vallas. Pokker annab mängijale kiire tagasiside tema võimete kohta tegutsemisel pingeolukorras.23 No Limit Texas Hold’em on vaieldamatult maailma populaarseim pokkeri modifikatsioon ja on kõigi pokkeri modifikatsioonide seas erilisel kohal. Erilisus avaldub peamiselt kahes faktoris: informatsiooni kättesaadavuse määras ja võimaluses vabalt reguleerida panuse määra, millega saab luua vastasmängijatele negatiivse tasuootuse situatsiooni, mõjutades neid nii edasi mängimast loobuma.24 Joonisel 2 esitatud pokkeri modifikatsiooni No Limit Texas Hold’em mänguskeemist näeme, et selles mängus on mängijatel kasutada kaks varjatud personaalset kaarti ja viis avatud ühist kaarti. Mängija eesmärgiks on käes olevast kahest varjatud ja maas olevast viiest avatud kaardist kokku moodustada viiekaardiline võitev kombinatsioon.

18 Myerson, R. B. (1991). Game Theory: Analysis of Conflict. Harvard University Press 19 Harrington, D. (2007). Harrington on Hold’em: Expert Strategy For No-Limit Tournaments, Volume I: Strategic Play. Las Vegas: Two Plus Two Publishing.

20 Young, E. (2004). Chess! What is it good for? The Guardian. [Online] http://www.guardian.co.uk/science/2004/mar/04/2.

21 Caro, M. (2002). Mike Caro University of Poker. [Online] http://www.poker1.com/mcup.asp.

22 Harrington, D. (2007). Harrington on Hold’em: Expert Strategy For No-Limit Tournaments, Volume I: Strategic Play. Las Vegas: Two Plus Two Publishing 23 Schrieber, L. R. (2004) Poker as Life. Esquire. [Online] http://gpsts.org/recommended-readings.

24 Harrington, 2007.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

63

MÕTTEMEISTER

K 1

K 2

turn 27

flopp 26

Taskukaardid 25

P1

K 3

K1 − kaart, kaartide arv P1 − panustamisvoor, vooru number

K 4

K 5

P2

K 6

river 28

P3

K 7

P4

− varjatud personaalne − avatud ühine

Joonis 2. Pokkeri modifikatsiooni No Limit Texas Hold’em elemendid ja mänguskeem.

Võimalikke kombinatsioone on kümme. Kombinatsioonide hierarhia madalamast kõrgemani on järgmine: (1) kõrgem kaart, (2) paar, (3) kaks paari, (4) kolmik, (5) rida, (6) mast, (7) maja, (8) nelik, (9) mastirida, (10) kuninglik mastirida.

Kaartide normaaljaotuse seisukohalt ei ole turniirivõit saavutatav lihtsalt pidevalt paremate kaartide saamise kaudu − pikas perspektiivis saavad kõik mängijad sama hulga paremaid ja halvemaid stardikaarte. Turniiri võitmise kunst seisneb seega oma kaartide teistest tulusamas väljamängimises ehk oskuslikumas panustamises.29 Jooniselt 2 võib näha, et panustamisvoorusid on ühes mänguvoorus neli.

Pokkerimängu kui sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga sarnase keskkonna võlu seisneb selles, et mänguvooru võitmiseks pole vaja tingimata omada parimat kombinatsiooni, küll aga on vaja parima kombinatsiooni omamises veenda kaasmängijaid, kasutades sobivat panustamistaktikat. Samal ajal kehtib ka vastupidine loogika, et valel hetkel bluffiv mängija võib langeda tugevat kombinatsiooni omava kaasmängija eksitavasse panustamispüünisesse.

Seetõttu saavutab pokkeris edu mängija, kes on vastastest üle oma taktikaliste oskuste, mõjustamispsühholoogilise tunnetuse ja matemaatilise-analüütilise võimekuse poolest30.

“Pokkerimängu kui sõjalise otsuse langetamise keskkonnaga sarnase keskkonna võlu seisneb selles, et mänguvooru võitmiseks pole vaja tingimata omada parimat kombinatsiooni, küll aga on vaja parima kombinatsiooni omamises veenda kaasmängijaid, kasutades sobivat panustamistaktikat.”

Nii nagu sõjategevuse käsitlemise korral kõneldakse sageli sõjakunstist, on ka pokker mitmest aspektist käsiteldav kunstina. Hea mängija mängib nii kaartide, situatsiooni kui ka vastastega. Vastase “koodi murdmiseks” on kasutatavad infokillud tema kehakeelest ja mängustiilist: agressiivsuse määrast, stardikaartide tõenäolisest tugevusmäärast, panustamisstruktuurist, võimest ja oskustest bluffida.31 Pokker on oskusmäng, sarnanedes oskuste osakaalult (40%) malega32. Selline tulemus saavutati, kasutades valemit: oskuste tase = õppimise efekt / (õppimise efekt + suvaline efekt).

Nii nagu sõjategevus ja male, on ka pokker (täppis)teaduslikult käsiteldav. Optimaalse otsuse langetamine pokkeris on suuresti tõenäosuste arvutamise ja kõrvutamise küsimus.33 Eelloetletute kõrval on pokkeril hulk tunnuseid, mis teevad selle mängu atraktiivseks sõjalise otsustusprotsessi käsitlemisel. Nendeks tunnusteks on34:

puudulik informatsioon (vs. täieliku informatsiooniga mängud, nagu male, kabe jt);

25 Taskukaardid (ingl pocket cards) – kõigile mängijaile jagatavad kaks varjatud personaalset kaarti.

26 Flopp (ingl flop) – kõigile mängijaile ühiseks kasutamiseks jagatavad kolm avatud kaarti.

27 Turn − kõigile mängijaile ühiseks kasutamiseks jagatav neljas avatud kaart.

28 River − kõigile mängijaile ühiseks kasutamiseks jagatav viies avatud kaart.

29 Harrington, 2007.

30 Snyder, A. (2006). The Poker Tournament Formula: New Strategies to Beat No-Limit Hold’em Poker Tournaments. New York: Cardoza Publishing.

31 Snyder, 2006.

32 Dreef, M. & Borm, P. E. M. & Van der Genugten, B. B. (1993). Measuring Skill in Games: Several Approaches Discusse. CentER Working Paper No 2003-09, kättesaadav: http://ssrn.com/abstract=550102.

33 Skalansky, D. (2007). The Theory of Poker (fourth edition). Las Vegas: Two plus Two Publishing LLC 34 Pena, L. (1999). Probabilities and Simulations in Poker. [Online] http://www.cs.ualberta.ca/~jonathan/Grad/pena/thesis.html. Alberta University.

64

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

MÕTTEMEISTER arvukas võistlejaskond;

Tabel 2

piiratud ressursid;

Male ja pokkeri ühisosa ja erisused Male

riski juhtimine; Ühisosa

vastaste mudeldamine;

Pokker

Võimalus valida mitme käigu vahel Piiratud materiaalsed ressursid

vastaste eksitamine;

Piiratud otsustusaeg

ebapiisava informatsiooni käsitlemine.

Samuti on pokkerimängule iseloomulik spetsiifiline survestatud olukord, kus vastaste ja ressursside võitmiseks eksitatakse vastaseid oma tugevuse/nõrkuse ja plaanide asjus ning oodatakse vastastelt sarnast käitumist35.

Vastase mudeldamine Vastase eksitamine Erisused

Täielik informatsioon

Puuduliku informatsiooni käsitlemine Potentsiaalselt väära informatsiooniga arvestamine Juhuse kui faktori arvestamine

Tabelis 2 on kokkuvõtvalt esitatud manööversõja mängulise vaste male ja infosõja mängulise vaste pokkeri ühisosa ja erisused.

Riski juhtimine

Nagu tabelist näha, osutub pokker infoajastu sõjalise otsuse langetamise keskkonnale täpsemaks ja tänapäevasemaks vasteks kui male, eeskätt just puuduliku ja potentsiaalselt väära informatsiooni ning juhuse kui faktori arvestamise poolest.

“Pokker osutub infoajastu sõjalise otsuse langetamise keskkonnale täpsemaks ja tänapäevasemaks vasteks kui male, eeskätt just puuduliku ja potentsiaalselt väära informatsiooni ning juhuse kui faktori arvestamise poolest.”

Olulise asjaoluna tuleb märkida, et ühes varasemas sõjakunsti ja pokkerit käsitlevas uurimuses36 on läbitud vastupidine protsess. Edukad klassikalised sõjalised strateegiad ja taktikad on kantud üle pokkerimängu keskkonda, et saavutada eelist vastaste ees. Strateegiate ja taktikaliste mänguskeemide ülekandmine ühest keskkonnast teise on seejuures saanud võimalikuks otsuse langetamise tegurite põhimõttelise sarnasuse tõttu neis keskkondades. David Apostolico, kes oma pokkeriteemalistes uurimustes on keskendunud Sun Zi ja Machiavelli õpetuste rakendamisele pokkeris, märgib, et Sun Zi printsiipe teoses The Art of War (eesti keeles ilmunud nime all “Sõjakunst”) saab pea täielikult rakendada No Limit Texas Hold’em turniiripokkeris37.

A N A L Y S I S

Artikli see osa vastandas manööversõda infosõjale, kasutades selleks sõjakunsti nende ajastute mängulisi lihtsustusi: malet ja pokkerit. Loodetavasti suutis autor lugejat piisavalt innustada mõtlema selle üle, miks pokker otsuse langetamise keskkonnana sobib infoajastu sõjalise otsuse käsitlemiseks paremini kui seni sõjapidamisega enim seostatud mäng male.

The change of military decision-making model from chess to poker II Guided by the background system of military decision-making, the author opposes manoeuvre warfare to information warfare by using the simplifications of chess and poker. The matters of warfare can be presented by analyzing the environment of No Limit Texas Hold ’em tournament, which characterizes modern information warfare much more accurately than chess, which has been known as the game of military tactics throughout the history.

35 Harrington, 2007.

36 Apostolico, D. (2005). Tournament Poker and the Art of War: How the Classic Strategies of Sun-Tzu Can Transform Your Game. New York: Lyle Stuart Books.

37 Ibid.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

65

ANALÜÜS

Mida on meil õppida Vietnamist “The Platoon”, rež. Oliver Stone Jõuliselt on peale kasvamas põlvkond kes omaaegset iroonilist väljendit “nagu filmis“ võtab täht-tähelt ning usub, et päris sõda käibki nagu sõjafilmides. Reservohvitserist filmimees Ilmar Raag tutvustab üht filmiklassikasse kuuluvat ekraaniteost, millest meil ka tegelikult midagi õppida on.

Ameerika sõduritest üks, kes naasis Vietnamist 1968. aastal, kirjutas oma kogemustest filmistsenaariumi. Pikka aega peeti lugu liialt radikaalseks, et keegi oleks tahtnud seda filmi rahastada.

Ameerika oli oma sõjalisest äpardumisest šokis. Esialgu suudeti teha vaid Ameerika sõdurite vaprust ning professionaalsust ülistavaid filme, nagu “Rohelised baretid” John Wayne’iga peaosas.

Ometi olid need filmid paljude Vietnami sõja veteranide jaoks võltsid. Alles kaheksateist aastat pärast Vietnamist naasmist sai see endine sõdur oma filmi lavastatud. See mees oli Oliver Stone ja filmi nimi on “Rühm”.

Film räägib loo ühest Ameerika vabatahtlikust, kes saabub Vietnami ja kaotab seal illusioonid USA peetava sõja kohta. Oliverr Stone paneb tegelikkusele suurt rõhku sellistes pisikesteski olmedetailides nagu sääsed või sipelgad, kelle käest on troopilises metsas võimatu pääseda. Niisamuti tabab filmi esimeses varitsusstseenis äratundmine iga sõdurit, kes on pidanud metsas unega võideldes vahipostil seisma öösel kell kolm ja kell viis. Ometi ei ole see film ajal, mil me oleme ise Afganistanis samasuguses olukorras, lihtsalt sõjavastane linateos, vaid lugu, mis realistlikult näitab vaatajale elu ühes jalaväerühmas ja lõpuks pakub analüüsiks selle kampaania käigus tehtud vigu.

Kõige üldisemalt näitab film sõdurite motivatsioonikriisi ja võimetust mõista peetava sõja olemust. Siinkohal tuleb hetkeks tõusta kõrgemale üksikvõitleja tasandilt ja vaadata sõja laiemat tausta. Alates ajast, mil sõda on käsitatud kui “poliitika jätku teiste vahenditega”, ei ole sõdade eesmärgiks enamjaolt olnud mitte lihtsalt vastase võitmine lahingus, vaid ka hilisem maa-ala kontrollimine poliitiliste vahenditega. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et sõja lõpuks peaks võidetud territooriumil valitsema soovitud valitsus ja kehtima soovitud poliitiline kord. Reaalselt on just kuuleka valitsuse võimule upitamine osutunud sõja kõige raskemaks etapiks, sest pea alati sünnib nähtamatu asümmeetriline vastupanu.

“Mind ennast hämmastas omal ajal eestlaste mälestusi lugedes julmus, millega 1941. aastal Nõukogude hävituspataljonid kohtlesid kahtlusaluseid külaelanikke”.

Taoliste vastupanuliikumiste mahasurumiseks on laias laastus kaks teed. Üks neist on kehtestada absoluutne terror kohaliku elanikkonna üle, nii et tsiviilelanikest ei hoolita. Seda meetodit on eelkõige kasutanud ebademokraatlikud riigid, kes ei ole hoolinud ka oma riigi avalikust arvamusest, näiteks Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit. Meie metsavendade liikumisest jagusaamise üheks oluliseks etapiks oli ju muu hulgas küüditamine, millega saadeti ära suur osa metsavendade toetajatest.

Demokraatlikul riigil on seda meetodit väga raske kasutada, sest nii võib sõda muutuda sisepoliitikas liiga ebapopulaarseks. Väidavad ju kõik riigid niigi, et nad peavad sõda õilsatel eesmärkidel, kuid tsiviilelanike tapmine on harva õigustatud, ükskõik millise ideoloogia tingimustes.

66

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ANALÜÜS Ameerika vägede väljatõmbamine Vietnamist oli muu hulgas põhjendatav ka sellega, et Ühendriikide meedias seati kahtluse alla Ameerika sõjaväe moraalne õigus seda sõda jätkata. Nii ilmus juba sõja ajal hulgaliselt fotosid ja filmikatkeid Vietnami tsiviilisikute kannatustest ja kaotustest.

Seepärast on viimase kuuekümne aasta jooksul demokraatlikud riigid okupeerijatena kasutanud valdavalt teist taktikat, mis tähendab kohalikule elanikkonnale parema tsiviilkorralduse alternatiivi pakkumist, et vähendada partisaniliikumise toetuspinda. Nii käis ju ka Vietnamis sõda ülemaailmse kommunismivastase võitluse sildi all, eesmärgiga peatada kommunistide mõju levimine Põhja-Vietnamist lõunasse. Paraku ei suudetud poliitilist sõnumit pärale viia. Paljude vietnamlaste jaoks muutus sõja iseloom rahvuslikuks ehk siis vietnamlased ameeriklaste vastu.

“Rühma” üks võtmestseen näitab, kuidas patrullis olev rühm on just kaotanud kolm võitlejat, kui nad jõuavad külla, kus on väidetavalt teavet vastupanuvõitlejate kohta. Küla läbiotsimisel ja kohalike ülekuulamisel väljub asi kontrolli alt.

Tsiviilelanikke tapetakse, vägistatakse ja külagi põletatakse lõpuks maha. Film ei näita kõiki sõdureid sugugi ühtemoodi loomastunud sadistidena, kuid võib arvata, et vietnamlaste jaoks ei muutunud lõpptulemus kuigi palju sellest, et mõned ameeriklased taolist vägivalda heaks ei kiitnud.

“Oluline on aga see, et kuni sellist juttu räägivad vaid kindralid omavahel ja üksikvõitleja reageerib stressile kerge päästikule vajutamisega, on ilmselt juba ette määratud, et viieteist aasta pärast näeme järgmist filmi “Rühm”, mille tegevus toimub Afganistanis.“

Kuidas seda seletada? Selle stseeni tõepärasust ei ole keegi kahtluse alla seadnud. Mind ennast hämmastas omal ajal eestlaste mälestusi lugedes julmus, millega 1941. aastal Nõukogude hävituspataljonid kohtlesid kahtlusaluseid külaelanikke. Miks oli vaja naistel rindu või meestel suguelundeid ära lõigata? Miks oli vaja imikuid tappa? Jne. Samasugused kirjeldused on olemas ka Saksa vägede tegevuse kohta tiheda partisaniliikumisega Valgevene või Ukraina piirkondades. See sunnib arvama, et tegemist on pigem paratamatult sugeneva stressi ühe vormiga. Kui te olete vaenlase territooriumil, kus te kogu aeg ootate vaenlase varitsusele sattumist, siis võib arvata, et närvid on pidevalt pinges. Seejärel piitsutab teid mõne sõbra hiljutine surm, mis tekitab viha. Ja siis satute te silm silma vastu hirmust ning vihast võbisevate kohalikega...

Just siis kaob kuidagi iseenesest silmist okupatsiooni ülim eesmärk, milleks on kohaliku elanikkonna “südame ja meele võitmine”. See teema on väga aktuaalne ka Afganistanis, kus kindral Stanley McCrystal kirjutab oma juhises: “Konventsionaalsest vaatepunktist näib, et hävitades kaks mässulist kümnest, jääb järele kaheksa: 10 − 2 = 8.

Mässuliste reaalsus on teistsugune. Need kaks, kes hävitati, olid tõenäoliselt seotud paljude teistega, kes nüüd tahavad kättemaksu. Kui oli ka tsiviilohvreid, siis on see number veelgi suurem. Seega, kahe surm loob hoopis rohkem mässulisi: 10 – 2 = 20 (või rohkem), mitte 8.”

Vietnami sõja ajal taolist arutluskäiku veel ei tuntud. Selle asemel tõi asümmeetriline sõda kaasa sõdurite fookuse kadumise ja verise sisepinge omas väeosas. “Rühm” lõpebki sellega, et muu hulgas klaarivad ameeriklased omavahel arveid. Sarnast kirjeldab ka Alar Nigul oma Nõukogude armees teenimise aega käsitlevates mälestustes Afganistanist “Võitlus kahel rindel”.

Kui nüüd naasta “Rühma” alguse juurde, siis võib olla sai kõik hakatuse sellest, et filmi peategelane saabub Vietnami võitlema, mis eelkõige tähendab vastase hävitamist. Samal ajal püütakse Afganistanis praegu rõhutada iga üksikvõitleja tasandil, et meie esmaseks missiooniks on inimesi kaitsta ja endale liitlasi leida. Oluline on aga see, et kuni sellist juttu räägivad vaid kindralid omavahel ja üksikvõitleja reageerib stressile kerge päästikule vajutamisega, on ilmselt juba ette määratud, et viieteist aasta pärast näeme järgmist filmi “Rühm”, mille tegevus toimub Afganistanis.

A N A L Y S I S

See muidugi ei tähenda, et sõdurid võiksid edaspidi laskeharjutused unustada. Pigem tähendab see, et igaühel oleks vaja valmis olla ka psühholoogilise sõja pidamiseks.

What Can We Learn From Vietnam?

“The Platoon” (directed by Oliver Stone) The American soldier Oliver Stone who came back from Vietnam in 1968, wrote a film script about his story of losing illusions. Not until eighteen years since returning from Vietnam, this story became a film “The Platoon” which today is known as film classic. It reflects the soldiers’ motivation crisis and the inability to understand the essence and the meaning of this war and violence. As we are fighting in Afghanistan today, it is time to ask ourselves what can we do to avoid ending up in the similar situation of the soldiers of “The Platoon”.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

67

IN MEMORIAM

nooremseersant

Kristjan Jalakas 7.07.1990 – 15.12.2009 Nooremseersant Kristjan Jalakas sündis 7. juulil 1990. aastal Kuressaares. Tema varane lapsepõlv möödus Salme alevikus. Kui Kristjan oli kolmeaastane, kolis perekond Kuressaarde. Kristjan alustas kooliteed Ida-Niidu algkoolis. Tema õpingud jätkusid Kuressaare põhikoolis. Pärast kooli lõpetamist tegi Kristjan avalduse kaitseväkke astumiseks.

Nooremseersant Kristjan Jalakas alustas teenistust kaitseväes 2008. aastal Vahipataljonis. Pärast ajateenistust jätkas ta elukutselise kaitseväelasena Scoutspataljonis ja Kalevi jalaväepataljonis, kus teenis jaoülema abina.

Teenistuskaaslased iseloomustavad Kristjanit kui äärmiselt kohusetundlikku võitlejat ja abivalmit noormeest, kes pigem jättis oma isiklikud asjad tegemata, et olla teistele toeks. Tema võitluskaaslased jäävad mäletama Kristjani head huumorimeelt. Nooremseersant Jalaka ülemad hindasid teda kui sõjaväeliselt andekat noormeest.

Nooremseersant Kristjan Jalakas langes 15. detsembril 2009. aastal, teenides jalaväekompanii Estcoy-9 koosseisus Afganistanis. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves annetas nooremseersant Kristjan Jalakasele postuumselt Kotkaristi kuldristi mõõkadega.

68

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

ELU RASKEIM TÖÖINTERVJUU Alates 2009. aasta algusest korraldatakse seoses kaitseväe erioperatsioonide võime arendamisega regulaarselt VALIKUD sobiva isikkoosseisu leidmiseks. VALIKUD jätkuvad ka tänavu ja järgnevatel aastatel. Heidame sellele VALIKULE ja sellega seonduvale pisut valgust.

VALIKU ajakava ja põhimõtete koostamisel on arvestatud teiste riikide analoogsete programmidega, mille instruktorkoosseis on läbinud, võttes sealt meie oludesse sobivaima.

Mida peaks VALIKUST teadma?

VALIKUT võib pidada kõige olulisemaks osaks tulevase erioperatsioonide üksuse sõduri väljaõppest. Väikese nõudlikke ülesandeid täitva üksuse puhul on kõige olulisem inimfaktor: iga sõduri füüsilised ja vaimsed võimed, motiveeritus, analüüsivõime ning raskete ja ootamatute olukordadega kohanemise võime. Hea varustus, relvastus ja väljaõpe on küll olulised, kuid tihti pole nad määravad.

VALIKUL ei kontrollita oskusi, mida eelnevalt ei ole õpetatud.

Suure tõenäosusega on VALIK praegu kaitseväes suurimat eneseületust nõudev programm. See, et VALIK nõuab igalt osalejalt suurt pingutust, ei ole eesmärk omaette, vaid tuleneb puhtalt ees ootavatest ülesannetest ja vajadusest veenduda iga kandidaadi sobivuses. Olulisem kui eelnev kogemus ja saavutused on VALIKU edukas läbimine. Kellelegi ei meeldi ebaõnnestumine ja kindlasti on just nimelt kartus ebaõnnestuda hoidnud VALIKUST eemal palju sobilikke kandidaate.

Ent astuge esimene samm VALIKU edukaks läbimiseks – saage üle kahtlustest ja ebakindlusest. Iga natuke üle keskmiste vaimsete ja füüsiliste võimetega vähemalt ajateenistuse läbinu on võimeline VALIKU edukalt läbima, kui ta seda piisavalt tahab.

Kandidaadid ei pruugi saada tagasisidet soorituste kohta, samuti ei pruugi nad saada teavet ülesannete kestuse, standardite ega ajakava kohta.

VALIKU kestus on kaks nädalat (14 päeva katkematult), mis on jagatud alljärgnevalt: I etapp (2 päeva) – administratiivne (varustuse kontroll, füüsilised testid, vestlus jms); II etapp (4 päeva) – individuaalne (erinevad individuaalsed sooritused); III etapp (4 päeva) – orienteerumine (suureneva koormusega, raskel maastikul, päeval ja öösel); IV etapp (4 päeva) – meeskondlik (mitmesugused meeskonna koosseisus täidetavad ülesanded). IV etapi ja VALIKU lõpetab lõpurännak.

VALIK ei ole olemuselt õpetav, vaid hindav.

Iga kandidaat võib igal hetkel katkestada, kõik on vabatahtlik.

Valetamine, varastamine või petmine toob kaasa kohese eemaldamise.

VALIK ei ole olnud kerge ka selle edukalt läbinutele.

VALIKU edukas läbimine on peamiseks eelduseks, et pääseda teenima erioperatsioonide taktikalisse üksusesse.

Teisisõnu, tegemist on kindla standardiga, millele peavad vastama kõik. Kõik üksuse liikmed teavad enda ja teiste võimeid ja suutlikkust.

Kui soovid saada korralikku ja vaheldusrikast väljaõpet ning leida teenistust nii Eestis kui ka välismaal ja oled nõus selle nimel pingutama, võid vaadelda VALIKUT kui esimest takistust, mis tuleb ületada.

Soovitused valmistumiseks, VALIKUTE 2010 ajad, kriteeriumid kandidaatidele ja edasise tegevuse juhised leiad aadressilt www.vk.kra.ee, küsimusi oodatakse meiliaadressil lpvalik@ mil.ee.

VALIKU edukalt sooritanuid ootab ees põnev teenistus erioperatsioonide üksuses, kus saab koolitust professionaalsete instruktorite käe all. Oskusi käiakse lihvimas ka eriüksuse koolis Ungaris. Teenistuse käigus tehakse koostööd maailma teiste samalaadsete üksustega ja käiakse erioperatsioonide meeskonna koosseisus välismissioonidel. Nendel meestel on parimad relvad ja moodsaim varustus.

AJALUGU Üks varasematest tseppeliinidest, mis oli mõeldud lõbureisijate vedamiseks.

Strateegiline õhusõda Inglismaa taevas 1915–1918 Tänu tehnika kiirele arengule XX sajandi algusaastail kandus aktiivne sõjategevus Esimese maailmasõja süttides kohemaid ka õhuvalda. Takistuseks ei saanud seegi asjaolu, et enne sõja algust ühegi suurriigi (rääkimata väikeriikidest) käsutuses mingeid arvestatavaid õhujõude ei olnud (kõige enam ehk vaid mõnikümmend tsiviilotstarbelist relvastamata aeroplaani). Aeronautika oli selleks alles liiga lapsekingades, et innustada traditsioonide kütkeisse takerdunud elukutselisi sõjaväelasi. Major Toomas Boltovsky kirjeldab strateegiliste õhulöökide kontseptsiooni sündi Esimese maailmasõja aegsel keiserlikul Saksamaal.

Erandiks teiste sõdivate riikide seas sai vaid Saksamaa, mille keiserlik sõjavägi oli vahetult sõjale eelnenud aastatel hankinud üksteist jäiga konstruktsiooniga õhulaeva (tsepeliini). Nendest seitse kuulus maavägedele, üks mereväele ning veel kolm tükki olid tsiviillennundusfirma DELAG omandis, mis aga samuti mobiliseeriti 1914. aastal sõjaväe käsutusse1. Esmapilgul tundus õhust kergem lennuaparaat pakkuvat suuri sõjalisi kasutusvõimalusi. Primitiivne aeroplaan ei suutnud õhus püsida kauem kui kaks tundi, läbides selle aja jooksul kuni 150 kilomeetrit. Õhulaevale seevastu oli jõukohane 20−30-tunnine lend, mille jooksul see suutis läbida aeroplaaniga võrreldes kümme korda pikema vahemaa, säilitades seejuures 1500-meetrise lennukõrguse. Ka kiirus oli tsepeliinil suurem, rääkimata juba sellisest sõjaliselt olulisest seigast, et erinevalt algelisest aeroplaanist suutis õhulaev kanda ka relvastust – sealhulgas kuulipildujaid ja ka teatavat pommilaadungit. Tsepeliini ainus tõsine puudus oli ülimalt tuleohtliku vesiniku kasuta1

70

The Marshall Cavendish Illustrated Encyclopedia of World War I. Marshall Cavendish Limited, 1986, 1989.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

AJALUGU mine tõstegaasina. Olnuks sakslaste käsutuses näiteks suuremal hulgal põlematut heeliumi, võinuks tsepeliin olla märksa resultatiivsem sõjapidamisvahend.

Saksa õhulaevastiku juhtkond oli täis indu rakendada tsepeliine sõjategevuses, kuivõrd need olid juba hangitud. Isegi tõik, et puudus igasugune ettekujutus lennuaparaatide sõjalise rakendamise võimalustest ja sellega kaasnevatest võimalikest ohtudest, ei jahutanud agarust. Paljudele õhusõja entusiastidele tundus, et moodsa tehnika jaoks ei olegi midagi võimatut. See oli teaduse ja tehnika ülikiiret arengut näinud XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse valdav mõtteviis. Sestap tekkisid Saksa õhusõjateoreetikutel lennukad plaanid kasutada tsepeliini nii päevaseks õhuluureks kui ka vastase kindlustatud positsioonide ohutuks pommitamiseks taevastest kõrgustest. See viimane mõte tundus veel eriti ahvatlev, kuivõrd sihtmärgid oleksid olnud ülalt ülihästi vaadeldavad ning (eeldatavasti) ka kergelt hävitatavad. Paraku ei arvestanud õhusõja entusiastid igakülgselt toonase sõjapidamise muid aspekte, esmajoones kas või moodsate tulirelvade laskekaugust ja -täpsust, samuti õhulaevade konstruktsioonist tulenevaid mitmesuguseid olulisi tehnilisi piiranguid. Juhitav õhulaev ei olnud iga aspektis veel läbi proovitud ning seetõttu puudus ka arusaam võimalikest kitsaskohtadest, kuigi rohked sõjaeelsed avariid oleksid pidanud õhulaevastiku juhte valvsusele manitsema.

Esimese õhurünnaku maapealsete sihtmärkide vastu võtsid Saksa õhulaevnikud ette kohe sõja esimestel päevadel, saates armeele kuuluva õhulaeva LZ 6 pommitama Liége’i forte, mis takistasid Saksa armee edasiliikumist Belgias.

Kuna spetsiaalset lennukipommi polnud veel välja töötatud, heitsid õhulaevnikud alla suurtükimürske. Mingeid olulisi resultaate saavutada ei õnnestunud, õhurünnaku mõju jäi valdavalt psühholoogiliseks. Paraku oli Saksa õhulaev sunnitud madalate pilvede tõttu sihtmärgi visuaalseks jälgimiseks liiga maapinna lähedale laskuma ning sattus vastase käsirelvade tule alla. Saades hulganisti tabamusi gaasimahutitesse, kaotas tsepeliin suurel hulgal vesinikku ning oli lõpuks sunnitud sooritama hädamaandumise Bonni ligidal, kus hoogne kokkupõrge maaga laeva kasutuskõlbmatuks muutis. Järgmine pommituslend, mis suunati Antwerpeni vastu, korraldati targu ööpimeduse katte all ning seda saatis selles mõttes edu, et õhulaev õnnestus tervena tagasi tuua.

Ka luurelennud päise päeva ajal polnud kaugeltki nii ohutud, nagu oli loodetud. Rin“Olnuks sakslaste käsudejoone kohal paari tuhande meetri kõrgusel üsna aeglaselt hõljuv õhulaev pakkus igale püssimehele ideaalset märklauda. Terved pataljonid koondasid Saksa tsepe- tuses näiteks suuremal liinide pihta püssitule – see oli jalaväelaste spontaanne reaktsioon vastase lennuhulgal põlematut heeliuaparaatide õhus viibimisele. Kaugelt lastud kuulid ei suutnud süüdata vesinikku ega võinud ka tabada õhulaevnikke. Piisas aga ka teatavast hulgast tabamustest gaasi- mi, võinuks tsepeliin olla mahutitesse. Kuuliaukude kaudu lekkiva kallihinnalise tõstegaasi kadu tõi aegamisi märksa resultatiivsem paratamatult kaasa tõstejõu kaotuse ja hädamaandumise. Päevaste luurelendude resultaat oligi taas kahe tsepeliini kaotus just eespool kirjeldatud põhjusel. Kokkuvõt- sõjapidamisvahend.” likult olid Saksa õhulaevastiku kaotused esimestel sõjanädalatel väära taktikalise kasutuse tõttu ootamatult suured: neli hirmkallist õhulaeva olid hädamaandumisel purunenud. Õnneks ei kaasnenud inimkaotusi. Seega polnud esialgne õhusõja skoor Saksa õhulaevnikele kuigi julgustav. Positiivse asjaoluna võis esile tõsta vaid seda, et esialgu polnud ühtegi õhulaeva kaotatud otseselt vaenlase vastutegevuse tõttu.

Õh Õ hu usõ õd d a IIn n g lism lisma aa a va asstt u 1915 Valusate õppetundide tulemusel oli tsepeliin sunnitud aktiivsest rindevõitlusest kõrvale jääma juba sõja esimeste nädalate möödumisel. Peatselt aga mõeldi sellele välja uus ja pealtnäha suurepärane otstarve. Nimelt leiti pärast Suurbritannia sõjakuulutust Saksamaale just õhulaevastik olevat peamine vahend pealtnäha kättesaamatu saareriigi haavamiseks. Tsepeliin pidi öise strateegilise pommitajana viima sõjategevuse vastaste tagalasse, esmajoones just Inglismaale2. Saksa strateegid lootsid ei rohkem ega vähem kui õhusõja abil sundida upsakat Albioni rahu sõlmima. See oli toona äärmiselt originaalne idee sõjaasjanduses, edestades vähemalt aastakümne võrra kindral Douhet’ piiramatu õhusõja teooriat. Esialgu sundis seda head plaani edasi lükkama vaid vajaliku arvu õhulaevade puudumine. Keiser Wilhelm II andis siiski kohe ennetava korralduse, et Londoni pommitamine piirduks vaid dokkide, sadamate, arsenalide ja teiste sõjaliste objektidega ega laieneks elu- ega ärikvartalitele, kuna keiser muretses seninägematu õhusõja moraalsete aspektide pärast.

Alles 1915. aasta jaanuariks oli sakslastel rivvi astunud küllaldasel hulgal uusi tsepeliine, mis võimaldas alustada strateegilist õhusõda.3 Keiserlik armee käsutas seitset kauglendudeks sobilikku õhulaeva, mille seas oli ka esimene 2

Pariisi pommitati tsepeliinidelt Esimese maailmasõja jooksul kokku vaid kahel korral, põhjuseks asjaolu, et Pariisi lendamiseks tuli ületada rindejoon ja seda peeti õhulaeva jaoks ülimalt ohtlikuks ettevõtmiseks.

3

Seda õhusõda ei peetud mitte Briti relvajõudude, vaid otseselt tsiviilelanikkonna ja riigi infrastruktuuri vastu, eesmärgiga sundida Suurbritanniat rahu sõlmima ilma tema sõjajõude purustamata.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

71

AJALUGU 32 000-kuupmeetrise gaasimahutavusega LZ 38; sõjalaevastikul oli selleks ajaks tsepeliine rivis kuus. Uute õhulaevade ehitamine jätkus tõusvas tempos ning lennuvahendite nappust polnud edaspidi vaja karta.

Et esimene sõja-aasta oli veenvalt tõestanud õhulaeva sobimatust päevaseks tegevuseks, otsustati õhurünnakud Inglismaa vastu korraldada eranditult ööpimeduse katte all. Pimedus pidi pakkuma piisavat kaitset kõigi ohtude eest, mis võinuks õhulaeva ähvardada. Navigeerimist kuuvalgetel öödel ei peetud kuigi keeruliseks, samuti nagu väljavalitud sihtmärkide ülesleidmist.

Esimene planeeritud rünnak kolme tsepeliini osavõtul brittide pealinna vastu nurjus viletsa lennuilma tõttu. Pomme pilluti vaid Norfolki rannikulinnadele, seejuures erilist kahju tekitamata. Sakslaste skoor oli 4 tapetut ja 16 haavatut. Sõjalised sihtmärgid jäid seejuures täielikult tabamata. Ainus õhurünnaku resultaat oli, et inglased olid esimest korda sunnitud tunnistama probleemi olemasolu ning pöörama tähelepanu mobiilsete õhutõrjeüksuste loomisele.

Need formeeriti autodele monteeritud helgiheitjatest ja kuulipildujatest ning modifitseeritud tõstenurgaga väikesekaliibrilistest kahuritest.

Saksa õhulaevastiku tegevus Inglismaa vastu piirduski kummalisel kombel mõneks ajaks esimese suhteliselt ebaõnnestunud reidiga. Järgmine õhurünnak võeti ette alles kolme kuu pärast, kuigi vahepeal purunes mootoririkete ja halbade ilmastikuolude tõttu taas mitu õhulaeva. Inglismaal vallandus samal ajal kulutulena “tsepeliinipaanika”. Briti avalikkus kaldus sakslaste põrgulikule õhusõidukile omistama fantastilisi võimeid, mida sellel reaalselt polnud. Tsepeliine hakati (nagu tänapäeval UFOsid) nägema ühtäkki kõikjal, enamasti aga ikka seal, kus neid tegelikult ei olnud. Seletamatul kombel levis hirm, nagu võiksid sakslased tsepeliinidega maandada ka jalaväge, et rünnata Briti saartel leiduvaid strateegilisi objekte – arsenale, sadamaid ja valitsusasutusi.

Aprillis sai sakslaste õhuofensiiv uue hoo ning Inglismaa elanikud pidid üle elama hulga unetuid öid, kui tsepeliinid linnade kohal hõljudes pomme elukvartalitele pildusid. Sedapuhku oli sihtmärgiks valitud Lõuna-Inglismaa ning esmajoones just London. Piirangud Õhulaeva tagumise mootori kipakas gondel, milles õhulaeva motoristid pidasid oma ränkrasket võitlust. sihtmärkide valikul heideti kõrvale, sest lääneliitlaste pommilennukid olid Saksamaal rünnanud peale BASFi ja Thysseni tehaste ka tsiviilobjekte ning sestap ei tundnud sakslasedki end enam sõjapidamisreeglitega kuigivõrd seotud olevat. Sügiskuudel läks õhusõja initsiatiiv põhiliselt Saksa sõjalaevastiku kätte, mille käsutada oli rohkem õhulaevu ning mis peale võrdlemisi väheedukaid Helgolandi, Falklandi ja Doggerbanki merelahinguid vajas mingisuguseid käegakatsutavaid saavutusi, et kohendada nende toel oma pisut kannatada saanud mainet4.

Sadamasse sunnitud ristlejad ning igapäevase mereluure eest vastutav lennusalk ei pakkunud selleks küllalt võimalusi. Pealegi oli Reichskriegsmarine saanud mitu uusimat modifitseeritud konstruktsiooniga tsepeliini, mis tegi osalemise õhusõjas ka praktiliselt võimalikuks.

Sõjalaevastiku lennusalk viiski oma tegevuse raskuspunkti mereluurelt strateegilisele õhusõjale ning korraldas mitu suurrünnakut, millest võttis korraga osa kuni 4−5 tsepeliini. Esimene õhurünnak Londonile ööl vastu 1. juunit lõppes tulemusega 7 hukkunut ja 30 haavatut, kelle hulgas oli ka mitu last.

Sakslaste ind oli kaugelt suurem nende oskustest ja võimalustest ning Põhjamere rannikult startivate õhulaevade sattumine Londoni kohale oli navigatsioonivigade tõttu pigem erand kui reegel. Pommirünnakutel oli Suurbritannia avalikkusele küll teatav psühholoogiline mõju, kuid tegelikud purustused ja inimohvrid tsiviilelanikkonna hulgas polnud sugugi märkimisväärsed, rääkimata sõjalistele objektidele tekitatud kahjust. Vaid kolme õhurünnakuga, mis tabasid 1915. aastal Londoni City’t ning Hulli ja Tyneside’i sadamaid, õnnestus siiski saavutada ka mõningaid tõsisemalt võetavaid resultaate, muid ründeid võib pidada suuresti luhtunuiks. Üks esmapilgul mitte eriti keerukana tunduv asjaolu tegi õhulaeva kasutamise ootamatult problemaatiliseks. Nimelt polnud olemas mingit kindlat meetodit kauglendudel ööpimeduses navigeerimiseks. Ainus enam-vähem täpne moodus oli visuaalselt maapealsete objektide abil suunda määrata. Seda sai aga teha vaid kuuvalgetel pilvitutel öödel ideaalse nähtavuse tingimustes, halva ilma korral olid navigeerimisvead möödapääsmatud. Teine, eelmisest hulga viletsam võimalus oli pimelend, arvutades õhulaeva võimaliku asukoha kaardil välja nii kurssi, kiirust, lennuaega kui ka tuule suunda ja tugevust arvesse võttes. Paraku oli tollaste vahenditega mitme tuhande 4

72

Keiserlik armee oli kaotanud Verduni lahingus mitu tsepeliini, üritades neid seniste kogemuste kiuste rakendada taktikalise pommitaja rollis, ning seetõttu minetanud võime strateegilistes rünnakutes märkimisväärsemalt kaasa lüüa.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

AJALUGU meetri kõrgusel lennates, kus tsepeliini suur korpus töötas tuulte meelevallas nagu hiigelpuri, peaaegu võimatu adekvaatselt hinnata õhulaeva tegelikku triivi. Seega olid õhulaeva kurss ja tema tegelik asukoht pigem aimatavad kui reaalselt välja arvestatavad. Pimesi sihtmärgile suundudes polnud võimatu isegi kuni sajakilomeetrine navigatsiooniviga. Sestap pildusid tsepeliinid, mis pidanuks arvestuste kohaselt olema Londoni kohal, pahatihti oma pomme hoopis suvalistele väikelinnadele Kesk-Inglismaal.

Raadiopeilingu kasutus navigatsiooniks ning laeva asukoha määramiseks oli küll võimalik juba 1915. aastal, kuid meetodit alles katsetati. Tsepeliini pardal puudus peilimiseks vajalik aparatuur, kuna see oli liiga raske ja nõudis palju ruumi. Seega oli ainus võimalus sooritada vajalikud peilingud Saksamaalt ning teatada tulemused õhulaeva navigaatorile morse abil. Paraku polnud see meetod eriti täpne ega ka küllalt kiire. Mis veel hullem, inglasedki võisid sedaviisi saada teavet tsepeliinide asukoha kohta, sest sakslaste kasutatavaid sagedusi kuulati vaibumatu huviga pealt. Seetõttu oli eelistatavaim navigatsioonimeetod muidugi esimene kui kõige lollikindlam. Vajadusel võis õhulaevalt maapinna valgustamiseks alla heita langevarjuga valgustusrakette, et järgida maanteid ja raudteeliine, mis Lõuna-Inglismaal viisid enamasti Londonisse.

Teine oluline puudujääk oli spetsiaalse pommisihiku puudumine tsepeliini pardal.

Paari tuhande meetri kõrguselt on ilma spetsiaalsete abivahenditeta mingit konkreetset maapealset sihtmärki tabada pea võimatu. Isegi kui otsitav sihtmärk enam-vähem kindlalt tuvastada, ei saaks pommisihikuta kompenseerida tsepeliini kõrgusest, kiirusest ning tuule mõjust tulenevat langeva pommi triivi, niisamuti muid pommitamise täpsust mõjutavaid tegureid.

“Et esimene sõja-aasta oli veenvalt tõestanud õhulaeva sobimatust päevaseks tegevuseks, otsustati õhurünnakud Inglismaa vastu korraldada eranditult ööpimeduse katte all.”

Ka sihtmärkide kindlakstegemine läks sõja jooksul üha keerukamaks. Inglased rakendasid peale õhuofensiivi algust viivitamatult pimendamist, jättes sakslased ilma kõige parematest orientiiridest. Aktiivne vastutegevus ei lubanud ründajatel kuuvalgetel öödel enam karistamatult Briti õhuruumis seilata. Sakslased olid sunnitud loobuma senisest taktikast, mis küll hõlbustas navigeerimist, kuid kergendas ka kaitsjail ründaja õhulaevade avastamist. Lennata lubati edaspidi vaid pilkases pimeduses, mis välistas õhulaeva juhtimiseks hädavajaliku visuaalse vaatluse enam-vähem täielikult. Sellest hoolimata olid hiigelsuured õhulaevad isegi kuuvalguseta öötaevas Briti õhutõrjele liigagi kergelt avastatavad.

Peale tähistaeva taustal hõlpsasti äratuntava silueti oli tsepeliinile iseloomulik väga vali mootorimüra, mida pingule tõmmatud katteriie korpuse ümber veelgi võimendas. Helgiheitjate valgusvihku haaratud õhulaev oli õhutõrjesuurtükkide tuletsooni sattudes pea täiesti kaitsetu. Šrapnelliplahvatused osutusid nii meeskonnale kui ka tõstegaasivarudele äärmiselt ohtlikeks. Paljud õhulaevad kaotasid gaasimahutitesse tekkinud rebendite tõttu tõstejõu ja sadasid alla kas vaenuliku territooriumi kohal või avamerel. Viimase variandi puhul polnud meeskonnal loomulikult erilisi pääsemislootusi. Tuli ette, et Briti traalerite kaptenid keeldusid lainetel hulpivatest tsepeliinivrakkidest meeskondi päästmast, jättes nood puhtast kättemaksuhimust saatuse hoolde. Vaid pilved võisid õhulaeva varjata maapealse vaatluse eest, kuid samas takistasid tõsiselt ka laeva navigeerimist ning sihtmärkide tuvastamist. Sakslased tegid õhusõja hilisemas faasis katse tsepeliine maskeerida ja muuta need vähem nähtavaks, värvides korpuse katteriide peaaegu üleni mustaks. Kui palju see maskeering tegelikkuses aitas, on paraku küsitav.

Briti hävituslennukid Saksa õhulaevnike jaoks esialgu erilist ohtu ei kujutanud, sest piiratud lennukõrgusega aeroplaani rünnaku eest võis tsepeliin lihtsalt ära tõusta. Ballasti heitnud laev suutis kolme minutiga kerkida kuni tuhat meetrit kõrgemale. Seda ei suutnud järele teha ükski toonane aeroplaan. Pealegi ei olnud aeroplaan öötaevas kuigi tõhus. Lennuki piloteerimine pilkases pimeduses, õhulaeva ülesleidmine ja hävitamine ning seejärel maandumine ei kuulunud lihtsate ülesannete kilda. Öist lendu peeti pilootide hulgas õigustatult vägagi kaelamurdvaks ettevõtmiseks, mis nõudis tubli portsu külma verd ja surmapõlgust.

Siiski kujunes lennukist ajapikku õhulaevale ohtlik vastane, mis ei pruukinud tsepeliini tabada sihtmärgi kohal, vaid hoopis koduteel või kodusadama lähistel, kus õhulaev liikus päevavalguses ja suhteliselt väikesel kõrgusel. Inglased paigutasidki Dunkerque’i lähistele lennuüksuse just nimelt koduteel olevate tsepeliinide küttimiseks. Kuulipildujaga oli võrdlemisi raske õhulaevale viga teha. Huvitav on märkida, et esimesi katseid tsepeliini hävitamiseks lennukite abil ei tehtud mitte laskerelva kasutades, vaid hoopis õhulaeva pihta pomme pildudes. Tavaline kuulipilduja laskemoon küll lõhkus gaasimahuteid, kuid ei suutnud tekitada sellist põhjalikku gaasikadu, mis oleks muutnud õhulaeva lühikese aja jooksul lennuvõimetuks. Kaugelt lastud kuulid ei olnud piisavalt kuumad vesiniku süütamiseks. Vastu tsepeliini karkassi detoneeruvad pommid tõid seevastu leekides õhulaeva kohe maapinnale. Õhulaeva tabamine pommiga polnud mõistagi lihtne ülesanne. Kindlaim vahend tsepeliini hävitamiseks oli pikka aega hoopis angaari ründamine õhusadamas. Iga hiigelangaar, mis suutis mahutada õhulaeva, oli sedavõrd suur

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

73

AJALUGU sihtmärk, millele piloot sai pihta igal juhul, isegi kui pidi käsitsi, silma järgi pomme pilduma. Sestap ei õnnestunud Saksa õhulaevastiku aerodroomidel kuninglike Briti õhujõudude tähelepanu sugugi vältida. Õhurünnakud jätkusid kevadeni ja katkestati seejärel paariks suvekuuks, kuna suvised ööd olid ohutu navigatsiooni tarbeks liiga valged. Ründed jätkusid uue hooga sügisel, paraku enam-vähem sama viletsate resultaatidega.

London sai küll mitut puhku pihta, kuid mitte eriti märkimisväärselt. Raudteejaamad ja dokid, mis olid sakslaste ihaldatud sihtmärkideks, jäid peaaegu terveks. 37 tonni Inglismaa pihta heidetud pomme ei jahutanud kangekaelsete brittide võitlusindu kuigivõrd. Pisut edukamad olid sakslaste tsepeliinid idarindel, kus vastase õhutõrje polnud nii tõhus. Pommirünnakutega raudtee sõlmjaamade vastu andis õhulaevastik tuntava panuse kindral Hindenburgi suvise pealetungi õnnestumisse.

Õh u s õ õd da 1 1916 9 1 6 jja a 1917 1917 Järgmisel aastal jätkus õhusõda Inglismaa vastu kiirenevas tempos. Saksa armeel läks läänerindel kehvalt – initsiatiiv oli läinud liitlasvägede kätte. Ka Skagerraki merelahing polnud andnud soovitud tulemusi – keiserlik merevägi ei suutnud Saksamaa majandust kägistavat mereblokaadi murda. Inglismaa põlvili surumisest hakkas saama elu ja surma küsimus ning strateegiline õhusõda omandas sellest tulenevalt täiesti enneolematu tähenduse. Üha rohkem raha ja vahendeid panustati õhulaevaehitusse ning rünnakute organiseerimisse. Kuid ka inglased olid vahepeal teinud õhukaitset organiseerides edusamme ja tõhustanud seda oluliselt. Maapealne õhutõrjetuli läks üha efektiivsemaks ja täpsemaks. Ka hävituslennuk, mille tehniline konstruktsioon ja lennuomadused ruttu paranesid, hakkas õhulaevale juba otse sihtmärgi kohal ohtlikuks muutuma. Seepärast olid sakslased sunnitud pidevalt moderniseerima oma õhulaevu, suurendades lennulage 3750 meetrini – kõrgemale vastase tegevusulatusest. Rivvi astusid suurendatud kubatuuriga “p”-klassi tsepeliinid, mis pidid viima õhusõja uuele tasemele.

Tegelikult hakkas olukord siiski minema seniolematult ohtlikuks just õhulaevnikele endile – kolme sügiskuu jooksul hävitati viis tsepeliini hävituslennukite ning veel kaks tükki õhutõrjesuurtükiväe tegevuse tulemusena. Sakslaste loodetud murrang õhusõjas jäi saavutamata, pigem koguni vastupidi, sest brittide vastumeetmed olid ootamatult tõhusad.

Hoolimata ponnistustest ei õnnestunud Saksa õhulaevastikul tekitada alalist terroriõhkkonda isegi mitte Londoni piirkonnas. Valitud taktikast tulenevalt võis vaenulende sooritada igal kuul varasemast vähem, nimelt vaid kahe nädala jooksul kuu loomise ajal ning sellele eelnevatel ja järgnevatel pimedatel öödel. Seda niigi nappi Õhuleav Shcütte-Lanz 20 maismaal. ajavahemikku kärpis veel omakorda halb ilmastik ning liiga tugev tuul, mis sundis suure hulga kavandatud lende ära jätma. Seetõttu ei olnud sakslased Inglismaa õhuruumis nii sagedad külalised, kui nad tegelikult oleksid soovinud. Väga palju lende äpardus kas osaliselt või täielikult mootoririkete ja navigatsioonivigade tõttu. Mootoririke ei kahjustanud küll märkimisväärselt tsepeliini lennuomadusi, kuid mitme mootori rivist väljalangemine ähvardas saada oluliseks takistuseks tagasiteel. Sestap tähendas järjekorras teise mootori rikkiminek peaaegu automaatset missiooni katkestamist ja baasi naasmist.

Vaenulend Inglismaa vastu oli väga aeganõudev ettevõtmine, mis kestis enamasti peaaegu terve ööpäeva, vahel isegi kauem. Start anti tavaliselt keskpäeva paiku, et jõuda üle Põhjamere, lennata mööda Inglismaa idarannikut Londoni lähistele ning olla õigel ajal soodsal ründepositsioonil. Saksamaalt startiv õhulaev pidi nimelt varuma rohkelt aega, et teha ring ümber Hollandi territoriaalvete, hoidudes rikkumast naaberriigi neutraliteeti. Belgias baseeruvate armee-õhulaevade teekond üle La Manche’i oli mõistagi lühem, kuid need ei osalenud alates 1916. aastast enam kuigi aktiivselt Inglismaa pommitamisel.

Tsepeliini angaarist välja manööverdamiseks läks vaja peaaegu neljasadat meest, kes oma kehakaaluga tsepeliini tõstejõudu kompenseerides laeva stardipaika toimetasid ning missiooniks ette valmistasid. See keeruline protseduur vältas peaaegu tund aega ning nõudis suurt tähelepanu ja hoolsust. Iga väiksemgi kokkupõrge angaari seintega võis õhulaevale saatuslikuks saada. Kui tsepeliin oli stardiks klaar, kütus tangitud ja ballast pardal, samuti relvastus, laskemoon ning pommikoorem, anti otsad lahti ning õhulaev asus majesteetliku aeglusega kõrgust koguma. Selleks oli vööriosa ballasti abil tõstetud ning mootorid undasid täisvõimsusel. Saavutanud sobiliku lennukõrguse, võis tsepeliin tuule suunast sõltuvalt ka mootorid välja lülitada ning pärituules Inglismaa poole lennata, säästes niimoodi väärtuslikku mootorikütust. Viimast piisanuks küll arvestuslikult peaaegu 36 töötunniks, kuid säästlik kütusega ümberkäimine võis end ära tasuda kojulennul. Pealegi oli kütusel teatav tähtsus lisaballastina.

74

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

AJALUGU Saksa tsepeliinid ei tegutsenud ühtse üksusena mitte kunagi, isegi mitme tsepeliini ühisrünnaku korral. Arvatavasti polekski kollektiivne manööverdamine olnud mõeldav täielikult ilmastikust sõltuva lennuvahendiga. Iga õhulaev oli sellest tulenevalt omaette sõltumatu võitlusüksus, mille kapten pidi tegutsema iseseisvalt, lähtudes ilmastikutingimustest ja olukorrast sihtmärgi kohal. Ometi valitses suundumus saata õhulaevu vaenulendudele just nimelt võimalikult suuremate salkadena, sest ühtaegu tegutsedes pidi nende psühholoogiline mõju olema kõige suurem.

Brittidele sooviti jätta muljet, et õhulaevu tegutseb saareriigi taevas rohkem, kui neid seal tegelikkuses seilas. Pealegi oli lendudeks sobilikke öid vähe ning igaüht neist püüti maksimaalselt ära kasutada. 1915. aastal alustati 3−4 tsepeliini ühisrünnakutega ning 1917. aastal sooritati juba 10−11 õhulaeva kombineeritud õhurünnakuid.

Vältimaks avastamist, korraldati lennud muidugi ranges eetrivaikuses.

Inglismaa rannikule jõudsid ründajad pärast mitmetunnist lendu alles õhtuhämaruses, kella 19−20 paiku, mis oligi eesmärk. Võimalusel tuvastati õhulaeva asukoht, ning kui pimedus polnud veel piisav, oli tsepeliin sunnitud ristlema mere kohal ja ootama ehavalguse täielikku hääbumist. Seejärel võeti kurss ettenähtud sihtmärgi poole nii hästi-halvasti, kui see parasjagu võimalikuks osutus. Tsepeliini rannikule jõudmine tähendas enamasti viivitamatut Briti õhutõrje vaatepiiri sattumist ning kutsumata külaliste pihta avati tuli maapealsetest patareidest, rannikul aga ka sõjalaevastiku alustelt, mis kaitsesid suuremaid sadamaid. Õhulaevnikud tegid nüüd kõik endast oleneva, kogumaks võimalikult palju kaitsvat kõrgust. Vajadusel heideti üle parda osa kütusest ja isegi pommikoormast, kui ilmastik ei võimaldanud vajalikku lennukõrgust saavutada.

Hea õnne korral leidsid õhulaevnikud neile määratud sihtmärgid Zeppelini õhulaev LZ 113 lennuvälja kohal. ning vabanesid oma pommilastist. Mõnigi sihtmärk tuli kaitsjate tõhusa tegutsemise tõttu kiirelt maha jätta ning otsida vähemkaitstud varusihtmärk. Ei saa sugugi välistada, et vähemalt osa “navigatsioonivigadest”, mille tõttu Saksa õhulaevad Londonit ei leidnud, oli tingitud just õhulaevnike soovimatusest oma nahka vabatahtlikult turule viia. Igatahes on teada, et pommid tabasid tihtipeale linnakesi, kus polnud iial asunud sõjalisi sihtmärke, sattudes vahel ka lausa inimasustuseta aladele.

Võrdlemisi varases õhusõja faasis õppisid õhulaevakaptenid selgeks, et Londonit oli ohutum rünnata lõuna- või isegi läänesuunalt, kus õhukaitse oli võrreldes idasuunaga märksa hõredam. Just nimelt idast oodati tsepeliinide rünnakut lühima vahemaa tõttu kõige rohkem. Pildunud oma pommid sinna, kus arvati olevat kesklinn, võttis koormast vabanenud tsepeliin kiirelt kõrgust ning enamasti pandi nüüd ka mootorid täisvõimsusel tööle, et ohutsoonist võimalikult kiiresti kaduda. Inglismaa kohalt lahkuti tavaliselt kella 2−3 paiku öösel, et olla enne koitu ohutus õhuruumis ning järgmiseks päevaks kodus tagasi, ligikaudu samaks ajaks, mil oli starditud.

Suurema osa lennuajast oli meeskond pidevalt ametis oma kitsastes gondlites – motoristid mootoreid hooldades, laskurid aga valvsalt taevapiiri silmitsedes. Ohvitseride käed olid tööd täis kursi määramise ning õhulaeva piloteerimisega. Kaitseks kõrgustes valitseva karmi pakase eest kandsid meeskonnaliikmed pakse karusnahkseid lenduriülikondi ning viltsaapaid, mis tegid liikumise kohmakaks ja raskeks. Tsepeliinide lennukõrguse kasvades läksid meeskonna töötingimused järjest ekstreemsemaks. Sõja alguse paari tuhande meetrine lennukõrgus kasvas ühes Briti õhutõrje arenemisega ning alates 1917. aastast olid sakslased sunnitud minema üle kõrgpommitamisele peaaegu viie kilomeetri kõrguselt, kus lennutingimused olid inimestele juba peaaegu ülejõu käivad.

Ka “kodusadama” leidmine tagasiteel polnud kuigi lihtne ülesanne, eriti siis, kui taevas oli lauspilvine. Säärasel juhul polnud kaptenil pärast pommitamise lõppu pahatihti aimu, kus ta laev parasjagu hõljub, ning kodutee leidmine nõudis häid oskusi ja loomulikult ka õnne, eriti, kui laev oli saanud vigastusi ja kaotanud ohtlikult palju vesinikku. Sellisel juhul olid lendurid sunnitud peale ballasti heitma üle parda kõik muu, milleta võis toime tulla – kütuse, mootorikatted, kuulipildujad, aparaadid, tööriistad, varuosad ja ka toidukraami –, et laev vaid õhus püsiks. Hädamaandumise korral vaenulikul territooriumil oli meeskonna esimeseks mureks hävitada kõik kaardid-dokumendid, purustada aparaadid ning lõpuks süüdata õhulaev, et midagi väärtuslikku vaenlase kätte ei langeks. Kui aga laev siiski koduni välja vedas, oli tarvis leida vajalik teemärk. Nimelt oli pilvise ilma korral kodune õhusadam tähistatud pilvkatte kohale ankurdatud õhupalliga. Jõudes märgini, võis kapten alustada keerukat laskumis- ja ankurdamisprotsessi, mis tugeva tuule korral ei pruukinud sugugi alati edukalt lõppeda. “Mürtsuga maandumistest” oli eespool juba juttu.

Koju naastes polnud õhulaevnikel tavaliselt vähimatki ettekujutust sellest, millist kahju neil oli õnnestunud vaenlasele tekitada, eriti kui arvestada asjaolu, et pahatihti polnud isegi kaptenitele ega tüürimeestele teada, milline oli

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

75

AJALUGU olnud tsepeliini tegelik kurss. Sellest tulenevalt olid tagasi pöörduvate kaptenite ettekanded enamasti ülioptimistlikud, kinnitades ettenähtud sihtmärkide hävitamist. Selle kohta, mis tegelikult maapinnal oli toimunud, ei saanudki paraku pädevat informatsiooni hankida. Inglased ise oma kaotusi ei avalikustanud. Karm tsensuur välistas täiesti õhurünnakute tagajärgede kohta teabe avaldamise ajakirjanduses. Saksa agentide tegevusest purustuste tuvastamisel puuduvad aga teated. Sestap valitses Saksa õhulaevastiku juhtkonnas optimistlik arusaam õhusõja jätkuvast edukusest. Samal ajal oli reaalsus pigem vastupidine. Sakslased panustasid seetõttu üha rohkem ressursse edutusse õhusõtta, suutes vastasele paraku tekitada vaid tühiseid kahjustusi. Õhusõja tegelik efekt piirduski pigem rahuliku elanikkonna moraalse terroriseerimisega, mille mõju maailmasõja sündmuste arengule jäi marginaalseks.

L e e g i ts Leeg tsev surma all õk õkss Suhteliselt ohutud vaenulennud vajusid alates 1916. aastast minevikku. Hävituslennuki tehniline areng näitas, et sellest saab õhulaevale ohtlik vastane. Alates esimesest sõja-aastast oli see teinud läbi tormilise arengu. Nii kiirus, tegevusraadius kui ka lennulagi olid kogu aeg kasvanud. Mis eriti oluline – sõjalennuki relvastusse oli võetud sünkronisaatoriga kuulipilduja, mis võimaldas anda sihikulist tuld läbi propelleri pöörlemisvälja. Esialgu ainult päeval tegutsenud hävituslendurid omandasid olude sunnil vajalikud oskused ka öölendudeks, mil nähtavus oli nullilähedane ning piloteeriti põhiliselt “istmikutunde järgi”. Tõelise pöörde strateegilisse õhusõtta tõi aga Briti kuninglikus lennuväes kasutusele võetud uudne laskemoon: lõhkekuulid tsepeliini katteriide ja balloonisiidi rebestamiseks ning leekkuulid tõstegaasi süütamiseks. Mõlemat sorti laskemoon laeti efekti suurendamiseks kuulipildujasalvedesse vaheldumisi.

Paar valangut sellise laskemoonaga muutsid plahvatusohtliku vesinikuga täidetud õhulaeva loetud sekundite jooksul leegitsevaks tulepalliks, jätmata meeskonnaliikmeile vähimatki ellujäämisvõimalust, sest langevarje meeskonna varustuses polnud. Lausleekides õhulaeval kulus maapinnani kukkumiseks päris mitu minutit ning selle meeskonnaliikmetele jäi vaid võimalus teha sünge valik, kas põleda elusalt või hüpata üle parda ning hukkuda kokkupõrkel maapinnaga. Üks Inglise hävituslendur on kirjeldanud olukorda, kus leekkuulidega tabatud tsepeliini lael viibinud kuulipildur laeva korpusest tõusvat tulemöllu nähes kuulipildujapesast välja hüppas ning jooksujalu tühjusse tormas… Põlev tsepeliin valgustas öötaevast sedavõrd eredalt, et seda oli näha kuni 150 kilomeetri kaugusele. Enamasti oli lähemate tsepeliinide pardal viibinutele kohe näha relvavendade kole hukk ning vaevalt et see teiste õhulaevnike võitlusvaimu turgutas. On teada vaid üks juhtum, kus 4000 meetri kõrguselt alla tulistatud tsepeliini L48 kolm meeskonnaliiget katastroofist imekombel eluga pääsesid.

1917. aastal said juba paljud sakslased aru, et tsepeliin on alustatud ettevõttes määratud kaotajaks jääma. Ainus, kes sellest tõsiajast midagi teada ei soovinud, oli Saksa Reichskriegsmarine õhulaevastiku ülem ning õhusõja apologeet Korvettenkaptän5 Peter Strasser.

See parandamatu entusiast oli jätkuvalt veendunud, et tsepeliin suudaks õhusõja võita, kui õnnestuks vaid saavutada piisavalt suur kõrgus, et sooritada Briti õhutõrje vastu “vertikaalne tiibmanööver”. Seniolematu lennulagi pidanuks pakkuma õhulaevale hävituslennuki Õhulaevastiklase surma eest tõhusaimat kaitset ning võimaldama jätkata kontsentreeritud õhulööke. Seepärast surnud Reichskriegsmarine oli Strasser täis tarmu jätkata moderniseeritud “s”-tüüpi “supertsepeliinide” rivviastumisel lennusalga ülem Korvettenkapitän Peter Strasser. õhuofensiivi. Paraku ei suutnud keegi keiserliku õhulaevastiku juhtkonnas reaalselt hinnata suures kõrguses tegutsemise eripära. Õhurünnakute edu ei sõltunud kuue kilomeetri kõrgusel paiknevates õhukihtides enam õhulaevnike osavusest, vaid pigem loodusjõudude stiihiast ja heast õnnest. Äärmiselt piiratud nähtavuse tingimustes enam-vähem huupi alla pillutud pommid ei võinudki tekitada vastasele mingit reaalset kahju. Vaid puhtkogemata õnnestus hävitada laskemoonaladu Ramsgate’is 1917. aasta juunis, millega ka kogu kõrgpommitamise edu piirdus. Ülejäänud pommikoormad pudenesid asustamata põldudele-niitudele. Brittide õhukaitsest hoopis hirmsamaks vastaseks kujunesid Saksa lenduritele viie-kuue kilomeetri kõrgusel valitsevad ilmastikutingimused, mis tõid ridamisi kaasa mitme tsepeliini hukkumise. Kokkuvõetult – hoolimata ette võetud seitsmest ründelennust jäi oodatud edu saavutamata sellelgi aastal.

Sõja viimasel aastal sooritati veel ainult neli rünnakut, nende resultaadid osutusid aga täiesti kesisteks isegi eelmise aastaga võrreldes. Viimased parandatud konstruktsiooniga tsepeliinid, millest mõne katseline lennulagi küündis juba ka seitsme kilomeetri kõrgusele, ei võinud kahtlemata enam tuua pööret õhusõjas. Kõrgpommitamise tegi täiesti mõttetuks hävituslennukite lennulae suurenemine 5000−6000 meetrini. Inglaste hävituslennukid said sakslaste tsepeliinid kätte ka “ohutuks liigitatud kõrgusest”, hoolimata asjaolust, et lennukil kulus peaaegu tund aega säärase lennukõrguse saavutamiseks. Tsepeliinide aeg sõjandusvallas oli pöördumatult läbi saamas.

5

76

Kaptenmajor.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

AJALUGU Peale selle oli vahepeal mitmemootoriline pommituslennuk vägagi edukalt tõestanud oma täielikku üleolekut kohmakast ja aeglasest tsepeliinist. Sakslaste tihedas lahingurivistuses Gotha-pommitajad näiteks suutsid üheainsa päevavalges Londonile sooritatud rünnakuga tekitada märksa rohkem kahju kui paljud tsepeliinid terve aasta jooksul. Veel paremaid tulemusi andis Zeppelin-Staakeni hiidlennuki rakendamine samaks otstarbeks. Kuid see õhust raskemate lennumasinate kasutamine strateegilises õhusõjas on juba uus ja omaette teema, mis jääb selle artikli temaatikast välja.

Ts e p el Tsep eliini k kon on s t r u k ktt sioon s i oon Krahv Zeppelini projekti järgi ehitatud jäiga karkassiga õhulaev oli tegelikult oma aja insenerikunsti tippsaavutusi. Selle hiigelsuur sigarikujuline sõrestik oli valmistatud kergest duralumiiniumist ja koosnes kuni seitsmest omavahel poltide abil ühendatud ning pingutustrossidega kindlustatud sektsioonist. Karkass oli kaetud kummeeritud kattekangaga. Karkassi sektsioonides paiknesid gaasimahutid, suured õhukindlaks töödeldud siidist balloonid. Neid oli esimestel õhulaevadel kuni viisteist, uuematel mudelitel rohkemgi.

Kaasaegne postkaart, mis tutvustab Zeppelini õhulaeSelline täitmisviis, mille korral gaas jagati paljudesse mahutitesse, va “Hansa”. pidi minimeerima lekke riski ning isegi paari mahuti purunemine ei saanud kaasa tuua õhulaeva lennuvõime kiiret langust. Iga tsepeliin oli seejuures ehitatud individuaalse projekti järgi ning sellest tulenevalt erines oma sõsarlaevadest nii mõõtude kui ka muude näitajate poolest.

Gaasiballoonide all rippus sõrestiku küljes samuti duralumiiniumist valmistatud V-kujuline kiil, mis andis korpusele vajaliku jäikuse ning oli kasutatav ka ühendussillana õhulaeva eri osade vahel. Kiilu külge kinnitus kõrgustüürina toimiv ballast, mida nihutades sai tsepeliini vööri tõsta või langetada, tõhustades sabas asuvate kõrgustüüride mõju. Õhulaeva sabas paiknesid tohutud vertikaaltüürid, millega muudeti kurssi. Vajadusel sai kursi muutmist kiirendada mootorite pöördeid tõstes või langetades.

Hoolimata kõiksugustest teravmeelsetest tehnilistest abivahenditest, mis õhulaeva tüürimist hõlbustasid, oli tsepeliin tegelikult väga kapriisne lennuaparaat. Nii nagu tuul mõjutas tuntavalt selle lennusuunda, mõjutasid ilmastikutingimused ka lennukõrgust. Näiteks ere päikesepaiste, mis tõstegaasi soojendas, võis tingida vesiniku tõstejõu hüppelise suurenemise, mis tõi kaasa tsepeliini hoogsa kõrgusse sööstmise. Meeskond oli sellisel juhul sunnitud valitud lennukõrguse säilitamiseks osa vesinikku ventiilide kaudu välja laskma. See protseduur võis vesiniku pärastise jahtumise järel kaasa tuua lennuomaduste olulise kehvenemise ning kriitilises olukorras isegi kokkupõrke maapinnaga. Vesiniku alajahtumine seevastu võis esile kutsuda tõstejõu olulise kaotuse, mis ekstreemolukorras võis laeva tugevate tuuleiilide kätte jäädes lõppeda niisama kurvalt. Nendest puudustest ei õnnestunudki hoolimata tsepeliinide konstruktsiooni pidevast parandamisest kunagi vabaneda.

Tsepeliini kiilu küljes rippusid kaks ahtavõitu gondlit meeskonna mahutamiseks. Kummaski gondlis paiknes esimestel õhulaevadel kaks umbes 80-hobujõulist mootorit, mis panid kardaanvõllide abil pöörlema kahel pool gondlit6 paiknevad suured puupropellerid. Kuna gondlid olid pealt lahtised, jätsid need meeskonna taevakõrgustes armutu pakase näpistada või sundisid vettima pilvedes lennates. Hilisematel õhulaevadel parandati gondlite konstruktsiooni veidi, hoolitsedes natuke rohkem õhulaevnike lennumugavuste eest. Ka kinnine gondel polnud ei köetav ega hermeetiline, mistõttu see ei pakkunud suurtes kõrgustes kaitset polaarpakase ega ka atmosfääri alarõhu eest. Tänapäeva mõistes oli tsepeliini meeskonna ohutusele pööratud lausa kuritegelikult vähe tähelepanu. Avatud gondlid, julgestuseta redelid gondli ja õhulaeva korpuse vahel ning eriti just lahtine, ainult napi reelinguga piiratud platvorm õhulaeva lael ei taganud meeskonnaliikmetele erilist julgeolekut, rääkimata puuduvatest päästevahenditest. Seepärast ei saa pidada liialduseks väidet, et Saksa õhulaevnikud pidid olema ülimalt külmaverelised ja surmapõlgavad sõdurid.

Vööripoolses gondlis tüürisid kapten ja tüürimees õhulaeva nende nappide navigatsiooniriistade abil, mis pardal leidusid: kompass, lihtne altimeeter7, termomeeter ning tuulekiiruse mõõtur. Sääraste ebapiisavate mõõtevahendite ja kaartide toel pidid navigaatorid leidma tee sihtmärgini ja tagasi. Tsepeliini meeskond koosnes peale mainitud kahe ohvitseri veel 12−14 alamväelasest.

6

Hilisematel super-tsepeliinidel olid propellerid ainult kummagi gondli tagaosas. Lisamootorid aga paigutati eraldi asetsevatesse mootorigondlitesse.

7

Kõrgusmõõtur.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

77

AJALUGU Armee lennuüksustes olid ohvitserideks enamasti mereväelased, kes valdasid keerukat navigatsioonikunsti; lihtmeeskonnaliikmete seas olid segamini madrused ja armeepioneerid, kes tehniliste erialade tundjatena olid kõige paremini välja õppinud õhulaeva keerukate mehhanismide kasutamiseks ja hooldamiseks. Merevägi, mille isikkoosseis tehnikat traditsiooniliselt paremini valdas, oli meeskondade komplekteerimisel mõistagi eelisolukorras.

Meeskonnaliikmete hulka kuulusid motoristid (sakslaste põhimõtte kohaselt pidid mootorid olema hooldatavad ka lennu ajal), kütusespetsialistid (kes jälgisid mootorite toidet), radist, laskurid-kuulipildurid ja muidugi purjemeister, kelle vastutusalaks olid kangast valmistatud gaasimahutid. Hilisematel suurendatud gaasimahutavusega nn supertsepeliinidel tõusis meeskonnaliikmete arv 18−21 meheni motoristide arvel, tulenevalt suuremast mootorite arvust.

Pommilaadung oli jagatud kahe gondli vahel. Esimeste rünnakute ajal koosnes see pelgalt 30 väikesest lõhkepommist (igaüks kaalus 60 kg) ning 15 süütepommist. Suurendatud kubatuuriga tsepeliinidel tõusis pommilast kuni 40 pommini. Samal ajal tulid kasutusele ka võimsamad lõhkepommid kaaluga kuni 300 kg, mida sai väiksemate kõrval pardale võtta kuni neli tükki. Mõlemad gondlid olid relvastatud kahe Parabellum-tüüpi 7,92-mm raskekuulipildujaga, mis pidid pakkuma kaitset vaenlase lennumasinate vastu. Veel üks avatud kuulipildujapesa paiknes õhulaeva lael, seda ei peetud aga ilmselt kuigi oluliseks, arvestades asjaolu, et lennuki sattumist tsepeliini kohale ei loetud aastatel 1915−1916 kuigi tõenäoliseks. See laskepesa oli ühendatud alumiste gondlitega pika redeli abil, mis ulatus läbi terve tsepeliini korpuse.

Hilisematel tsepeliinidel kaitserelvastus tõhustus, kui gondlitesse paigaldati kuni kümme raskekuulipildujat ning katseliselt rakendati ka 20-mm pardakahurit. Tegelikult oli kuulipildujatest siiski üsna vähe kasu, sest õhulaeva suurt kogu arvestades polnud neid lihtsalt piisavalt, et õhuvaenlast efektiivselt igast suunast tõrjuda. Arvukalt oli laeva ümber nn “surnud tsoone”, mis olid vaatluse eest varjatud ning mida laskurid ei saanud tule alla võtta. Tegelikult ongi teada ainult üks juhtum, kus õhulaeva laskuril õnnestus vaenlase lennuk alla tulistada. Sestap hakati uuemate õhulaevade juures parima kaitsevahendina lennukite eest hindama lennukõrgust ning viimaste mudelite puhul loobuti õhulaeva kergendamise nimel kuulipildujatest kui kasutust ballastist täiesti.

Vöörigondlist eespool paiknes uuematel õhulaevadel veel tilluke ühekohaline vaatlusgondel, mida sai pika trossi otsas langetada allapoole pilvkatet, et pilvede kohal hõljuv tsepeliin “näeks”, mis allpool toimub. Sinna, kuhu õhulaev ise ei saanud laskuda vastase helgiheitjate ning tõrjetule tõttu, sai märkamatuks jäävas gondlis Briti propagandaplakat, mis saata vaatleja visuaalseks navigeerimiseks ning pommitamisjuhtnööride andmiseks. kujutab L32 hukkumist Londoni Vaatleja pidi olema muidugi hulljulge mees, nõustudes hõljuma kitsas gondlis mitkohal. me tuhande meetri kõrgusel ainult ühe trossi otsas ilma igasuguse julgestuseta…

On teada ka vähemalt üks juhtum, kus vintsi rikkimineku tõttu vaatlusgondel koos vaatlejaga kaotsi läks. Ometi olevat vabatahtlikke vaatluseks piisanud, sest vaatlusgondel oli ainus koht õhulaeval, kus oli lubatud suitsetada! Sidepidamine kapteni ning gondlite ja ülemise laskepesa vahel käis “kõnetorude” abil, hilisematel laevadel võeti tarvitusele ka telefoniaparatuur, mida kasutas ka vaatlusgondlis viibija.

Sõja alguse “m”-tüüpi tsepeliinide keskmine kandejõud oli natuke üle 9 tonni (olenevalt ilmastikust, õhuniiskusest ning temperatuurist). Lennulagi küüdis umbes 2500 meetrini, kiirus aga polnud suurem kui 80 km/h, mis muutis õhulaeva vastase kergerelvade tulele vägagi tabatavaks. Vihmase ilmaga, kui vettinud katteriie ning pealisehitistele kogunev vesi lisasid kaalu, võisid tsepeliini lennukõrgus ning -kiirus olla märkimisväärselt väiksemad ettenähtud normist. Lennuomaduste sõltumine ilmastikust oligi tsepeliini kõige olulisemaid tehnilisi puudujääke.

Sakslaste katsed tõsta õhulaevade lennulage gaasimahutite kubatuuri suurendamise teel parandasid õhulaevade kande- ja tõstejõudu küll oluliselt, muutes need samas veelgi suuremateks ja kohmakamateks. Näiteks “p”-klassi õhulaeva 31 900-kuupmeetrine gaasimahutavus tagas 16-tonnise tõstejõu ja 3200-meetrise lennulae, mootorite arvu suurendamine parandas ka kiirust, tõstes selle peaaegu 100 kilomeetrini tunnis. Ühtaegu “p”-klassi tsepeliinide rivvi astumisega moderniseeriti ka vanemaid mudeleid, täiendades nende konstruktsiooni lisasektsioonidega kubatuuri tõstmiseks, mis aitasid suurendada lennulage.

Hilisemad “s”-klassi tsepeliinid olid veelgi suuremad: kubatuuriga 55 000 kuupmeetrit ning tõstejõuga peaaegu 30 tonni. Sellise “super-tsepeliini” tõstejõud võimaldas peale meeskonnaliikmete ning enam-vähem konstantse laadungi, nagu mootorite (mida oli kuus), parda-aparatuuri, relvastuse, kütuse, ballasti ja laskemoona kõrval kaasa võtta ka mitmetonnise pommilaadungi. Kõige paremad tehnilised näitajad olid muidugi sõja lõpuaastal konstrueeritud “v”-klassi õhulavadel, mille lennulagi kasvas 5500 meetrini ning tõstejõud 40 tonnini. Seejuures

78

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

AJALUGU läksid õhulaevakonstruktorid suurele kompromissile ning lennukõrguse nimel loobuti peaaegu kõigest, mida läinuks vaja ohutuks lennuks – kaasa võetav kütuse hulk kahandati 36-tunnise lennu asemel 30-tunniseks; kõrvaldati kaitserelvastus, vähendati pommilaadungit poole võrra, loobuti kuuendast mootorist, kergendati karkassi ning loobuti ka igasugustest meeskonna mugavustest. Normaalsel kõrgusel lennates võis selline tsepeliin arendada kiirust 130 kilomeetrit tunnis, osalt tänu aerodünaamiliselt parandatud siluetile. Kõrgemale tõustes kahanes kiirus mõistagi märkimisväärselt, tulenevalt mootorite võimsuse langusest. Hoolimata üha paranevatest tõstejõu näitajatest puudus meeskonna varustuses selline ülioluline asi nagu langevari. Iga gramm tõstejõust püüti ära kasutada just nimelt “kasuliku” pommilaadungi suurendamiseks. Seejuures ei saanud tsepeliin pommilaadungi suurendamise nimel loobuda veeballastist, kuna ainult reguleeritav ballast võimaldas säilitada valitud optimaalset lennukõrgust allpool nn “survekõrgust”, mille ületamisel pidi madal atmosfäärirõhk automaatselt avama ventiilid gaasimahutite tühjendamiseks. See tühjenemisprotsess polnud sugugi ohutu, näiteks äikesest elektriseeritud tingimustes võis välja paiskuv tuleohtlik vesinik pisimastki sädemest süttida. Ka tavalistes tingimustes tõi hävituslennuki eest taevakõrgustesse põgenemine paratamatult kaasa suure gaasikao, mis hilisemal kojulennul end kahaneva tõstejõu kujul halastamatult kätte maksis.

Siinkohal olgu toodud lugejale Saksa õhulaevatüüpide tehniliste näitajate võrdlev tabel.8 Tüüp

Aasta

Pikkus, m

Diameeter, m

Kubatuur, m3

Mootorite arv ja hj

Kiirus

Maks. kõrgus

Tegevusraadius

Tõstejõud, T

“m”

1915

158

15,0

22 500

3 x 220

80

2500

2200

9,2

“p”

1915

163

18,7

31 900

4 x 210

96

3200

4300

15,0

“r”

1916

198

24,0

55 200

6 x 240

103

4000

7400

32,5

“s”

1917

196

24,0

55 500

5 x 240

103

5500

10 400

36,5

“v”

1918

196

24,0

56 000

5 x 240

115

6500

13 500

40,0

Päästevahendite puudumise tõttu jättis igasugune avarii õhulaevnikud abitult saatuse meelevalda. Õhulaevastiku juhtkond keeldus seejuures täiesti teadlikult nii õhulaevnikele kui ka sõjalennukite pilootidele langevarje hankimast.

Millegipärast ei peetud nende elusid eriti väärtuslikeks ning valitses täielik muretus selles suhtes, et kõrgelt kvalifitseeritud isikkoosseisuga võimalikult säästlikult ümber käia. Kindralid põhjendasid oma soovimatust probleemi lahendada väidetega, nagu poleks olemasolevad langevarjutüübid küllalt turvalised massiliseks kasutamiseks (just nagu oleks elusalt põlemine olnud turvaline!) ning peale selle ei tahtvatki tõelised lendurid tegelikult langevarje!!!

Selles küsimuses olid nii sakslaste kui ka lääneliitlaste kõrgemad sõjaväejuhid hämmastavalt üksmeelsed. Kindralite seas valitses visalt võrdlemisi naeruväärne arvamus, nagu poleks langevarjudega varustatud lendurid enam õhulahingus meelekindlad ning hakkaksid oma elu päästmiseks lennumasinatest kontrollimatult välja hüppama. Ette rutates tuleb siiski märkida, et sakslased varustasid enne sõja lõppu oma lendurid langevarjudega, erinevalt Briti õhujõududest, kus keelustati isegi katsed juba olemasolevate sobilike langevarjumudelitega. Üle 50 000-kuupmeetriste super-tsepeliinide rivvi astumine muutis radikaalselt nii tehnikat kui ka meeskonna lennutingimusi. Hävituslennukitele ja õhutõrjetulele esialgu kättesaamatu kõrgus pakkus teatavat julgeolekut meeskonnale. Kuid tekkis täiesti ettenägematuid tehnilisi probleeme. Kuue kilomeetri kõrgusel räsis karm põhjatuul õhulaevu julmalt ning pillutas neid lendurite tahtest sõltumatult. Hapnikuvaeguse tõttu kaotasid mootorid suurema osa võimsusest, jahutusvesi kippus madala atmosfäärirõhu tõttu “ära keema” ning rikke tagajärjel seiskunud mootoreid ei osutunud võimalikuks taaskäivitada, sest jahutusvesi oli jõudnud jäätuda ning radiaatori lõhkuda. Mootorite seiskumist tingis veesisaldusega kütus – jääkristallid ummistasid kütusevoolikuid. Laeva konstruktsioonid läksid külma tõttu hapraks ning isegi metallosad purunesid kergelt. Eriti raske oli meeskonna olukord: hõreda atmosfääri hapnikuvaegus tekitas kõrgushaigust, mille peamised sümptomid olid kõrgusjoove, tugev peavalu ning teadvusekaotus. Hapnikupuudus muutis lendurid peaaegu oimetuks ega võimaldanud neil adekvaatselt tegutseda. Krõbe pakane (peaaegu −36 0C) tekitas õhulaevnikele hoolimata nende tõhusast karusnahksest polaarriietusest tõsiseid külmakahjustusi, sest gondlid olid soojustamata ja kütteta. Kaasa võetud söök ja jook kivistusid pakase käes, miska neist ei olnud enam kui ööpäeva vältaval lennul mingit kasu.

Suurtes kõrgustes lendamine ei muutnud tegelikult pommitusreide kuigivõrd ohutumaks. Pigem vastupidi. Õhulaevu kaotati võrreldes eelmiste aastatega isegi mitu korda enam nii õnnetuste kui ka avariide tõttu. Letargias meeskonna ebaadekvaatne teenistusülesannete täitmine polnud avariide põhjusena sugugi viimasel kohal. Vähemalt üks maandumine lõppes katastroofiga seetõttu, et tagumise mootorigondli motoristid jätsid täitmata käsu mootori-

8

Ch. Stephenson, Ian Palmer. Zeppelins: German Airships 1900–40 (New Vanguard 101). Osprey Publishing Ltd, 2004.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

Sõ d u r

79

AJALUGU pöördeid vähendada, kuna olid vingugaasi kõrge kontsentratsiooni tõttu oma gondlis minestanud, nende ülem aga ei suutnud alluvate olukorda kindlaks teha, sest oli ise kõrgushaiguse tõttu rivist väljas.

Katsed parandada olukorda hapnikupudelitega ja hiljem vedelõhuballoonide lisamisega õhulaevnike varustusse andsid häid tagajärgi, kuid ilmastikutingimused jäid endistviisi tapvaks.

Parimaks näiteks kõrgpommitamise kasutuse kohta oli 1917. aastal korraldatud kõrgpommitusreid (nn “hääletu reid”). Hakatuseks pillutas karm põhjatorm Sak“1917. aastal suudeti te- sa lennumasinad kursilt kõrvale, viies need kaugele lõunasse. Kaptenitel ei olnud kitada vaid murdosa sel- suurema osa lennu vältel aimugi oma õhulaeva kursist või asukohast, ning ehkki lest kahjust, mille 1915. üks tsepeliin sattuski kogemata Londoni kohale ja vabanes selle kohal oma pommilaadungist, tabas tegelikult vaid üksainus pomm Piccadilly Road’i. Lõppkokkuvõtaastal oli tekitanud ühe- tes õnnestus sellest kõige raskemast reidist osa võtnud üheteistkümnest tsepeliinist ainsa tsepeliini rünnak vaid ühel tuldud teed tagasi lennata. Ülejäänud olid sunnitud leidma kodutee üle neutraalse Hollandi või siis ületama rindejoone kas Belgias või Prantsusmaal, mida Londoni linnale.” normaaloludes ei olnud õhulaevakaptenitel mingil tingimusel lubatud teha. Kuus õhulaeva purunesid hädamaandumisel Prantsusmaal ning nende ellujäänud meeskonnaliikmeil tuli oodata sõja lõppu liitlaste vangilaagrites.

Suurbritannia vastu sooritatud kõige viimase õhurünnaku ohvrite hulka kuulus Reichskriegsmarine lennusalga ülem Korvettenkaptän Strasser, kes kuni viimase hetkeni oli kindlalt lootnud sõjaõnne pöördumist õhusõjas. Strasser hukkus väga sümboolselt, põlema tulistatud õhulaeval. Pärast seda katastroofi keelustati tsepeliinidega vaenulendude sooritamine kuni edasiste korraldusteni ja seega kuni sõja lõpuni.

Kokkuvõtteks: hoolimata esimeste tsepeliinide konstruktsiooni ebatäiuslikkusest olid just need kõige edukamad, rünnates 1915. aastal 47 korral Inglismaad ja tekitades 815 866 naelsterlingi väärtuses kahju. 1916. aastal oli tulemus kaugelt viletsam, kuigi moderniseeritud õhulaevad sooritasid märksa suuremal arvul vaenulende, tervelt 187. Ometi ei küündinud nende tekitatud kahju isegi mitte eelmise aasta tasemeni. Veelgi viletsam oli tulemus kahel viimasel sõja-aastal. 1917. aastal suudeti tekitada vaid murdosa sellest kahjust, mille 1915. aastal oli tekitanud üheainsa tsepeliini rünnak Londoni linnale. Põhjuseks oli Briti õhukaitse kiire areng ning vastumeetmete tõhus rakendamine.

Sakslaste käsutuses olnud 88 tsepeliinist hukkus avariide tagajärjel ning vaenlase tule läbi 53. Seejuures sai surma 379 õhulaevnikku. Juba 1916. aastal olid sakslased sunnitud tõdema tsepeliini läbikukkumist öise pommitaja rollis. Õhulaev oli osutunud väheefektiivseks, kuid äärmiselt kulukaks võitlusvahendiks. Strateegilise pommitaja roll läks mitmemootorilisele suurlennukile. Võimalik, et sakslaste õhusõda võinuks olla ka edukam ja saavutada seatud eesmärgi, kui neil oleks õnnestunud pressingut pidevalt jätkata ning suurendada üha enam purustusi tekitades hirmuõhkkonda tsiviilelanikkonna seas. Paraku puudusid Saksa väejuhatusel selleks nii vajalikud vahendid kui ka (ilmastikust tulenevalt) objektiivsed võimalused. Juhuslikest terrorirünnakutest igatahes ei piisanud soovitud tulemuse saavutamiseks ning lõppkokkuvõttes oli efekt isegi vastupidine – brittide vastupanutahe tugevnes. Ainus reaalne resultaat oli see, et inglased olid sunnitud pühendama kodusaare kaitsele 12 lennueskadrilli 110 lennukiga ning üle 17 000 mehe, keda muidu oleks saanud rakendada läänerindel. Suurtükitorud, mis võinuksid paukuda Flandrias, pidid tegema seda hoopis Briti saarte pinnal.

Kasutatud kirjandus: The Marshall Cavendish Illustarted Encyclopedia of World War I. Marshall Cavendish Ltd, 1986, 1989.

H I S T O R Y

Ch. Stephenson, Ian Palmer. Zeppelins: German Airships 1900–40 (New Vanguard 101). Osprey Publishing Ltd, 2004.

80

Strategic Air Warfare in the Sky of England in 1915-1918 As a result of rapid development of technology in the beginning of the 20th century, active warfare in the World War I also spread to the sky. The fact that any of the great powers had no considerable air force before the war whatsoever (not to mention smaller countries) was not an obstacle in this matter. For example, Imperial Germany developed strategic air strike conception during the War.

Sõ d u r

NR 1- 2 ( 65- 66) M ÄRTS 2 0 1 0

KAITSEJÕUDUDE PEASTAABI RAAMATUKOGUS

Saladused ja valed: CIA teadvusekontrolli ja bakterisõja programmi ajalugu

A little war that shook the world: Georgia, Russia and the future of the West

Gordon Thomas

Ronald D. Asmus

Inglise keelest Raivo Olion, 2010, 349 lk

Rammus.

Raamat CIA salakoostööst arstide ja teadlastega, kelle eesmärk oli saavutada inimeste mõistuse üle võim, mis laseks neist teha tahtetud tapamasinad, ja täiustada maailma tõhusaimat tapariista – pisikut.

Külma sõja telgitagustes kulges Ida ja Lääne võidujooks, mille ohvriks langesid lugematud pahaaimamatud katsealused.

Combat modeling Alan R. Washburn New York, 2009, 277 lk A learning resource and reference text for the quantitative analysis of combat. It presents individual chapters on shooting without feedback; shooting with feedback; target defense; attrition models; game theory and wargames; search; unmanned aerial vehicles; and terror and insurgency.

The insurgent archipelago: from Mao to Bin Laden Mackinlay, John New York: Columbia University Press, c 2009. - vii, 292 lk.

After 9/11, Mackinlay turned his eye toward the Muslim communities of Europe and institutional efforts to prevent terrorism. In particular, he investigates military expeditions to Iraq and Afghanistan and their effect on the social cohesion of European populations that include Muslims from these regions. In a world divided between rich and poor, the surest way for the “bottom billion” to gain recognition, express outrage, or improve their circumstances is through insurgency. In this book, Mackinlay explains why leaders from the wealthiest and most powerful nations have failed to understand this phenomenon.

NR 1 - 2 ( 65- 66) M Ä R T S 2 0 1 0

New York, 2010, 254 lk The brief war between Russia and Georgia in August 2008 seemed to many like an unexpected shot out of the blue. Former Assistant Deputy Secretary of State Ronald Asmus contends that it was a conflict that was prepared and planned for some time by Moscow, part of a broader strategy to send a message to the United States.

Military logistics and strategic performance Kane, Thomas M. London, Portland: Frank Cass, c 2001. - xiv, 193 lk.

- (Cass series: strategy and history, 1) This book explains why logistical planning is studied by military professionals and uses case studies to bring home its importance.

This work argues that logistics in warfare is crucial to achieving strategic success. The author identifies logistical capabilities as an arbiter of opportunity, which plays a critical role in determining which side will hold the strategic iniative in war.

Eesti Vabadussõja lugu Palamets, Hillar Tartu: Elmatar, 2010. - 159 lk. ill. + 1 CD-ROM. Hillar Palametsa kirjutatud ja Toomas Kiho toimetatud “Eesti Vabadussõja loos” on vaatluse all neli murrangulist aastat nii Euroopa kui ka Eesti ajaloos: 1917, 1918, 1919 ja mingil määral ka 1920. aasta algus.

Enamik lugusid tugineb dokumentidele, osavõtjate mälestustele, tolleaegses ajakirjanduses avaldatule.

Sõ d u r

81