Sodur nr 3, 2016

Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Kolonel Rebo: Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel

Mereväe ajateenijad läbisid laevakaitsekursuse

Nr 3 (90) 2016

Kevadtorm 2016: palju liitlasi ja tehnikat


UUSIM RELVASTUS OTSIB ENDA KÕRVALE

TANK M1 A2. SINU SÕPRADE TERASHAAMER.

Kuidas on Sinu karastusega? Vaata kohe >> www.elukutse.ee/scouts Lisainfo: www.vk.kra.ee ja www.facebook.com/kaitsevagi.vk


3 / 2016

3

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 14 Kevadtorm 2016: palju liitlasi ja tehnikat Nooremleitnant Simmo Saar teeb kokkuvõtte õppusest Kevadtorm 2016. Kuuest tuhandest õppustel osalenud võitlejast üle tuhande moodustasid liitlasriikide sõjaväelased. Kohal olid Poola, Hollandi, USA, Ühendkuningriigi, Leedu, Belgia, Kanada, Läti ja Saksamaa üksused.

18 Tugev sümbol liidab 2. jalaväebrigaadi 2. jalaväbrigaad sai uue embleemi ja lipu, mille ajalugu ulatub Vabadussõja aega, kirjutab nooremleitnant Jaanika Ojakõiv.

20 Kindralleitnant Ben Hodges: Eesti on NATO plussmärgiga liitlane Ajakiri Sõdur küsitleb Eestis viibinud USA Euroopa NATO üksuse juhti kindralleitnant Frederick Benjamin Hodgesi, kes räägib NATO-t ees ootavatest ülesannetest laiemalt.

22 Kindral Denis Mercier: NATO tugevnemine peab jätkuma NATO arenduse kõrgem ülemjuhataja kindral Denis Mercier arutas kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrasega alliansi võmearenduse küsimusi ja nõustus räägitut ka ajakirjale Sõdur lähemalt tutvustama.

24 NATO Varssavi kohtumiselt tuli häid uudiseid Varssavis NATO tippkohtumisel, mis toimus 9.-10. juulil, kiideti heaks kava paigutada igasse Balti riiki ja lisaks ka Poolasse umbes pataljonisuurune üksus.

25 Ukraina konflikt praktikas: positsioonisõda sektoris M Ukrainas kohapeal käinud Igor Kopõtin annab ülevaate sõjategevusest Ida-Ukrainas Mariupoli ümbruses. Jutuks võetakse mõlema sõdiva poole taktika ja hetkeseis.

Mereväe ajateenijad õppisid viis nädalat kestnud kursusel stressiolukordades ühtse meeskonnana tegutsema. Kursuse lõpetas kahepäevane kompleksharjutus.

Kolonel Eero Rebo: Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Rebo räägib lähemalt suurest tööst, mis on ära tehtud brigaadi ülesehitamisel.

32 Tallinna külastasid NATO fregatid 12.–15. maini külastasid Tallinna kaks NATO 1. alalise mereväegrupi fregatti – Hispaania fregatt Alvaro de Bazan ja Ühendkuningriigi fregatt Iron Duke.

34 Euroopa mereväeülemad kohtusid Eestis Kohal olid kõigi 26 laevastikku omava Euroopa riigi mereväe ülemad või nende esindajad, vaatlejatena osalesid USA 6. laevastiku ülem ja NATO merelise väejuhatuse ülem.

36 Takfīr’i terroristid – oht Euroopa südames Eurooplased peavad tõdema, et varjatud sõda on jõudnud Euroopasse, kuid selle sõja islami religioonist ajendatud taust ja vastase olemus on jäänud tavakodanikele hägusaks. Teemat aitab avada major Margus Kuul. Väljaandja Toimetus Tegevtoimetaja Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

46 Keemiarelva ajalugu: lihtsast mürginoolest närvigaaside ja binaarrelvani TÜ õppejõud Andres Meose artikkel annab ülevaate sellest, kuidas loodusteaduste areng muutis ürginimese abilise, mis oli mõeldud mõne juhusliku jahilooma surmamiseks, hirmuäratavaks massihävitusrelvaks.

55 Erijuhtum. Leedu sõjamehed Teises maailmasõjas 1939–1945 Leedu sõjameeste tegevus, valikud ja saatus Teises maailmasõjas olid võrreldes eestlaste ja lätlastega väga erinevad. Millest erinevused tulenesid, kirjutab Hanno Ojalo.

64 Personaalia 66 Raamatututvustused „Eestlased ilmasõjas“ ja „Murdumatu“ kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Ardi Hallismaa

SÕDUR NR 3 (90) 2016

30 Mereväe ajateenijad läbisid laevakaitsekursuse

9


4

EESTI UUDISED

Eesti oli tänavu õppuse Saber Strike juhtriik ARDI HALLISMAA

T

apal algas 13. juunil üheksapäevane õppus Saber Strike, mis keskendus maa- ja õhuväe­ üksuste koostöö ja liitlasvägede vastuvõtu harjutamisele. Eesti oli sel aastal õppuse juhtriik, siin asus õppuse juhtstaap. Õppusest võttis osa ligi 10 000 sõdurit 13-st NATO liitlas- ja partnerriigist. Osalenud üksused jaotusid kolme Balti riigi vahel, Eestis keskendus tegevus kaitseväe keskpolügoonile, Tapale ja Ämarisse ning hõlmas üle 2000 Eesti ja liitlas- ning partnerriikide kaitseväelase. Eestis tegutsesid õppuse ajal Eesti, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Soome, Läti, Poola, Horvaatia ja Sloveenia kaitseväelased. Õppuse esimeses faasis harjutasid 1. jalaväebrigaadi ja Ühendriikide maaväe 2. ratsaväerügemendi võitlejad kaitseväe keskpolügoonil ründeobjektide hõivamist, maa- ja õhuväeüksuste koostööd ning ühendtule integreerimist

lahingutegevusse. Õppuse teises faasis viidi läbi ühendrelvaliikide lahingumoonaga laskeharjutused, kuhu olid kaasatud nii ründelennukid ja -helikopterid, raketisüsteem M142 HIMARS kui ka 155 mm suurtükid M777. USA Tennessee rahvuskaardi mehitatud HIMARS (High-Mobility Artillery Rocket System) on suure mobiilsusega koondtule raketisüsteem, mis on ette nähtud koondumisalal asuvate suurtüki-, õhutõrje- ja tuletoetussüsteemide, veokite, lahingumasinate, soomustransportööride hävitamiseks, samuti oma üksus-

tele ja toetusvahenditele tuletoetuse osutamiseks. Süsteemiga saab lasta nii juhitamatuid kui ka juhitavaid rakette, maksimaalne laskekaugus ulatub 300 kilomeetrini. Õppusele eelnes Dragoon Ride’i nime kandnud motoriseeritud rännak, mille eesmärk oli harjutada Ameerika Ühendriikide 2. ratsaväerügemendi soomusüksuste kiiret siirmist läbi Euroopa. Kokku võttis sellest enam kui 2400 kilomeetri pikkusest rännakust osa ligi 1400 sõdurit ning ligi 400 ühikut tehnikat.

Suurtükiväelaste reservõppekogunemine lõppes lahinglaskmistega

K

evadtormil alanud suurtükiväelaste reservõppekogunemine, millest võttis osa ligi 200 reservväelast, kulmineerus 20. mail keskpolügoonil läbi viidud lahinglaskmistega, millest võttis osa kuus 122 mm haubitsa meeskonda. Laskmistest võtsid osa ka 155 mm M777 haubit-

said kasutavad USA suurtükiväelased, kes said vajalikke andmeid meie reservväelastest tulejuhtidelt. „Esmakordselt saime lasta kaevikutest, mis küll raskendas meeste tööd, kuid samas tegi pildi palju realistlikumaks,“ ütles 2. jalaväebrigaadi reservpataljoni ülem major Marko Tomentšuk.

Reservpataljoni tulepatarei ülema abi lipnik Karl Reinkubjase sõnul tabasid suurtükiväelaste mürsud ligi kümne kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke täpselt ning tulepatareide, mõõdistajate ja tulejuhtide koostöö oli laskmiste ajal väga hea. „Oleme pataljonina suure­ pärast tööd teinud,“ ütles Reinkubjas.

K

SÕDUR NR 3 (90) 2016

aitseväe orkester osales mai esimesel nädalal Saksamaal Garmisch-Partenkirchenis, 1936. aasta taliolümpia jää­ hoki- ja iluuisutamise keskuses peetaval rahvusvahelisel sõjaväemuusika festivalil GaPa Tattoo 2016 uue vigurmarssimiskavaga. Festivalist võtsid lisaks Eesti kaitseväe orkestrile osa kollektiivid Horvaatiast, Suurbritanniast, Omaanist ning Saksamaalt. Kaitseväe orkestri tattoo-etteastet on võimalik Eestis näha taasiseseisvumispäeval, 20. augustil.

ARHIIV

Kaitseväe orkester esines Saksamaal sõjaväemuusika festivalil


Eriväelased harjutasid tavatu sõja pidamist Poolteist nädalat kestnud kaitseväe eriüksuse võitlejate õppus Dagger lõppes 19. mail. Koos kaitseliitlastega läbi viidud õppusel, kus keskenduti sõjalise toetuse ja tavatu sõjapidamise harjutamisele, mängiti muuhulgas läbi ka vabariigi valitsuse liikmete ja kaitseväe juhtkonna väljatoimetamist vastase poolt okupeeritud territooriumilt. Õppus Dagger oli seotud ka mujal Ida-Euroopas toimuva regionaalse erioperatsioonide õppusega Trojan Footprint, mis võimaldas Eestisse õppusele tuua nii teiste riikide eriväelasi kui ka õhutranspordivahendeid, nagu näiteks hübriidlennuk CV-22 Osprey ja kopter Chinook. „Õppus oli huvitav ja keeruline, sest kujutas endast väga mitmekihilist operatsioonide kompleksi, kus meie oma Daggeri toimingud olid tihedalt läbi põimitud Trojan Footprintil toimuvaga,“ ütles kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonel Riho Ühtegi. „Lisaks rakendasime sel aastal mitmekihilist toetuse ja sidesüsteemide kasutamist ning tegime koostööd riigiasutustega. Esile tahan tõsta kaitseliitlaste professionaalsust ja motiveeritust, mida tunnustasid ka liitlased, kes meiega koos õppusel osalesid.“

Eestlased võitsid Belgia kaitsejõudude taktikalise laskmise võistluse

Tapale saabus Saksa mägijäägrite tehnika

6.

juulil jõudis Tapale bundesveeri mägijäägrite kompaniisuuruse üksuse tehnika, mis jääb Eestisse kolmeks kuuks. Mägijäägrite üksused on spetsialiseerunud raskel maastikul ja ekstreemsetes ilmastikutingimustes tegutsemisele. Eestisse saabuvate kompaniide relvastusse kuuluvad jalaväe lahingumasinad Boxer ja luuresoomukid Eagle. 231. mägijäägripataljoni kodubaas asub Bad Reichenhallis Lõuna-Saksamaal. 1. jalaväebrigaadi staabiülem kolonelleitnant Mati Tikerpuu peab positiivseks,

et lisaks Eestis paiknevale USA üksusele on siin ka Saksa ja Poola kompaniid, sest nii saavad liitlased parema ettekujutuse Eesti maastikust, väljaõppetingimustest ja siinsest keskkonnast. Planeeritud on ühiseid harjutusi koos Eesti kaitsejõudude ja teiste siin viibivate liitlasüksustega. Saksa kaitseväelased jäävad Tapale kuni septembri lõpuni. Kolmekuuline rotatsioon on jagatud kaheks pooleteise kuu pikkuseks tsükliks, milles osalevad 231. mägijäägripataljoni kaks erinevat kompaniid. Kokku on Saksa kontingendi suurus ligi 200 inimest.

Vene ohvitserid inspekteerisid Kevadtormi

V

enemaa Föderatsiooni relvastuskontrolli neljaliikmeline inspektorite grupp inspekteeris Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) Viini dokumendi täitmise raames õppuse Kevadtorm teisel nädalal kolme päeva jooksul 2. jalaväebrigaadi allüksusi. Õppuse Kevadtorm juhtimiskeskuses anti Venemaa ohvitseridele ülevaade 20. maini kestvast õppusest ning nad tegid Kagu-Eesti kohal vaatluslennu Eesti õhuväe lennukiga An-2. Viimati viibisid Venemaa Föderatsiooni relvastuskontrolli inspektorid Eestis eelmise aasta mais, kui inspekteerisid 1. jalaväebrigaadi. Eesti kaitseväelased vii-

bisid Venemaal viimati 2015. aasta mais, kui Avatud Taeva lepingu raames tehti Venemaa Föderatsiooni militaarobjektide kohal vaatluslend Ameerika Ühendriikide vaatluslennukiga OC-135B. Vastavalt OSCE Viini dokumendi julgeoleku- ja usaldusmeetmetele võivad organisatsiooni liikmesriigid sooritada kuni 48-tunniseid inspekteerimisvisiite. Inspektsioonide eesmärk on usalduse ja julgeoleku kindlustamine OSCE liikmesriikide vahel. Inspekteerijad kontrollivad, kas ei korraldata Viini dokumendi raames etteteatamisele kuuluvaid sõjalisi õppuseid. Raport inspektsiooni tulemustest saadetakse kõikidele OSCE liikmesriikidele.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Eesti kaitsejõudude spordiklubi laskurid saavutasid mai viimasel nädalal peetud Belgia kaitsejõudude taktikalise laskmise võistlusel meeskondliku esikoha Belgia ja Hollandi ees. Võistlusel oli kokku viis laskeharjutust, millest kaks tuli lasta püstoliga, kaks automaadiga ja üks mõlema relvaga. Laskeharjutustel tuli näidata oma relva käsitlemise oskust ning lasta võimalikult täpselt ja kiirelt. Üldarvestuses saavutasid kaitsejõudude spordiklubi laskurid meeskondliku esikoha. Individuaalarvestuses saavutas kapten Veiko Park kolmanda, veebel Andres Boklan neljanda, leitnant Rain Lepikmäe kuuenda koha ja vanemveebel Kaspar Koovit üheteistkümnenda koha. Laskevõistlusel osales kokku 16 võistkonda ja 95 laskurit Belgiast, Hollandist, Luksemburgist ja Eestist.

Eestisse saabus Saksa bundesveeri tehnika, pildil jalaväe lahingumasin Boxer.

5

ARDI HALLISMAA

EESTI UUDISED


MAAILM

6

VENE FÖDERATSIOONI KAITSEMINISTEERIUM

4

Lennukikandja Admiral Kutuzov.

1

Venemaa uuendab 2017. aastal oma lennukikandjat

V

enemaa kaitsetööstuse esindajad ütlesid uudisteagentuurile TASS, et Venemaa ainus lennukikandja Admiral Kuznetsov saadetakse 2017. aasta alguses ulatuslikule ümberehitusele. Leping allkirjastatakse peatselt Venemaa firmaga United Shipbuilding Corporation (USC) ja ümberehitustööde käigus moderniseeritakse lennukikandja täielikult. Töödega plaanitakse alustada 2017. aasta esimeses kvartalis, kui

2

Soome valib uue iseliikuva haubitsa

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Soome maavägede suurtükiväe ülema sõnul valib Soome lähitulevikus välja uue 155 mm / 52 kaliibriga iseliikuva suurtüki. Kolonel Pasi Pasivirta sõnul hindas Soome nii roomikute kui ka ratastega haubitsaid ja võitja selgub peagi, kuigi esialgu veel ostetavate haubitsate koguarvu välja ei öeldud. Soome otsib valmis lahendust, mitte alles arenduses olevat projekti. Ostetav iseliikuv suurtükk peab sobima Soome oludega, kus on hästitöötav suurtükiväe logistika. Plaanide kohaselt saavad üksused esimesed uued iseliikuvad haubitsad 2018. aastal, see võimaldab kutsealustel alustada väljaõpet juba järgmisel aastal. Uute suurtükkide operatiivvõime plaanitakse saavutada aastaks 2020 ja täielik operatiivvõime aastaks 2025. Uue relvastuse saabumisel saab Soome kaitsevägi erru saata mitu vana Vene pärit­ olu suurtükisüsteemi, nagu näiteks 122 mm 2S1 (PzH 74) ja 152 mm 2S5 SPH-d, järelveetavad 122 mm D-30 ja 130 mm M-46 suurtükid. Ka plaanitakse lõpetada 122 mm RM-70 40-lasuliste raketisüsteemide kasutamine.

alus naaseb Vahemerelt. Laeva moderniseerimine võtab aega kaks kuni kolm aastat. Admiral Kuznetsov lasti vette 1985. aastal Ukrainas ja pärast 1996–1998 toimunud remonti ei ole alust oluliselt uuendatud. 2015. aasta keskel veetis lennukikandja kolm kuud Rosljakovo kuivdokis, kus tehti väiksemaid hooldustöid. Tulevasse aastasse plaanitavad ümberehitustööd lähevad esialgsel hinnangul maksma mitu miljardit rubla.

Teenistusse jäävad Patria 155 mm järelveetavad suurtükisüsteemid, mille hulgas on ka 54 kõige modernsemat Patria 155 mm 155 GH 52 APU süsteemi. Uute suurtükkide ost on ilmse logistilise ja väljaõppe eelisega, sest võimaldab keskenduda vaid 155 mm kaliibriga laskemoonale.

3

Indoneesiale esimesed kaheksa Leopard 2 tanki

Rheinmetall Defence esindajad ütlesid hiljutisel Land Forces Symposium 2016 üritusel, et Indoneesia võttis vastu esimesed kaheksa Leopard 2 RI (Republic Indonesia) põhilahingutanki. Kokku telliti 2012. aasta detsembris sõlmitud lepinguga 61 sellist tanki. Üle antud tankid on osa 280 miljoni USA dollari suurusest lepingust, mis sisaldab 61 Leopard 2 RI tanki, 42 Leopard 2+ põhilahingutanki, 42 täiustatud Marder 1A3 jalaväe lahingumasinat, 11 soomustatud evakueerimissoomukit ja pioneerisõidukeid, mida Saksa armee lepingu sõlmimise ajal ei vajanud. Lisaks kliimaseadmele vahetati Leopard 2 RI-l ka elektro-hüdraulilised tulejuhtimissüsteemid tõhusamate elektriliste seadme

vastu, paigaldati abimootor ja juhile tahavaatekaamera. Tanki pearelv on 120 mm L/44 sileraudne kahur, sihikusüsteem on modifitseeritud, võimaldades tulistada uusimaid Rheinmetall DM11 programmeeritavaid HE mürske. Nimetatud mürsud annavad Leopardi 2 RI-le kolm sütiku valikut isegi pärast mürsu laadimist: viivitusega õhus lõhkemine, lõhkemine sihtmärgi tabamisel või viivitusaja järel.

4

USA toetas Fallujah’ pealetungi õhust

Ameerika Ühendriigid on teinud kannapöörde ja otsustanud asuda õhust toetama Iraagi šiiitide omakaitsevägede rünnakut Fallujah’le, eesmärgiga Islamiriik linnast välja tõrjuda. Pealetungi Al-Fallujah’le kuulutas 22. mail välja peaminister Haider al-Abad. Kaitseministeeriumi sõnul osalesid operatsioonis 17. ja 14. jalaväediviisi, siseministeeriumi 1. kiirreageerimisbrigaadi ja Popular Mobilisation Force’i (PMF) üksused. 2015. aasta märtsis keeldusid Ühendriigid PMF-i toetamast, kui see üritas Tikritit vallutada, tuues põhjenduseks selle, et PMF ei allu Iraagi valitsusele, neil puudub selge strateegia ja juhtkäskude süsteem ning nad kasutavad ettearvamatu mõjuga relvi. Fotod ja satelliitpildid Al-Fallujah ümbruses paiknevatest omakaitsevägedest näitavadki, et linna piiravad väed on varustatud improviseeritud rakettidega, millel on suured lõhkepead: ebatäpsed lühi­maa pommitusrelvad, mis põhjustavad suure tõenäosusega kaaskahjustust, kui neid kasutada asustatud piirkonnas. Muret tekitab samuti asjaolu, et šiiitide omakaitsevägede kaasamine võib julgustada sunniite võitlema Islamiriigi poolel. Ühe kõige võitlusvõimelisema ja ka Iraagi siseministeeriumi üle mõjuvõimu omava omakaitseväe organisatsiooni Badr juht Hadi al-Amiri on öelnud, et PMF aitab rajada turvatsooni Al-Fallujah ümber, kuid ei sisene linna.


2 5

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (juuli 2016)

1

7

7

6

3

5

Suurbritannia eitab Jeemenist leitud kobarpommide tarnimist Saudi Araabiale

6

Jaapan pole rahul Hiina sõjalaevade tegevusega

Jaapani kaitseminister Gen Nakatani väljendas muret seoses Hiina mereväealuste tegevusega Jaapani territoriaalvete lähistel. „Hiina on oluliselt laiendanud oma sõjalaevade tegevust Jaapani lähedal,“ ütles Nakatani. Kaitseminister tegi oma avalduse pärast intsidenti, kui Hiina 815 Dongdiao klassi luurealus sisenes 16. juunil Jaapani majandusvööndi vetesse. Jaapanlaste sõnul oli sama laev ka päev varem seilanud kuni 12 meremiili sügavuselt Jaapani territoriaalvetes. Mereala, kus intsidendid toimusid, asub Senkaku/Diaoyu asustamata saarte piirkonnas, mis juriidiliselt kuuluvad Jaapanile, kuid mida himustab ka Hiina. Saared asuvad strateegiliselt tähtsas kohas, sest neist veidi kirdes merepõhjas on avastatud suured gaasi- ja naftaleiukohad.

7

Rheinmetall tuli välja uue Lynxi jalaväe lahingumasinaga

14. juunil esitles Rheinmetall uut jalaväe lahingumasinat Lynx. Lahingumasina tornis asub 35 mm kahur, mida toetab 7,62 mm kuulipilduja. Tulejõudu täiendab kahelasuline juhitavate tankitõrjerakettide laskeseade. Lynx on vaid üks näide samast soomustatud lahingumasinate perekonnast, sest sama kere peale on võimalik ehitada nii jalaväetransportöör, toetussoomuk, juhtimismasin või soomustatud meditsiinitoetusmasin. Rheinmetall Landsystem tegevjuhi Ben Hudsoni sõnul annab selline moodulsüsteem, kus samale põhjale on kiiresti võimalik ehitada eri otstarbega lahingumasinaid, masinate kokkupanemise kiirusele väga palju juurde. Lynxe valmistatakse esialgu kahes modifikatsioonis: 38-tonnine versioon mahutab kolm meeskonnaliiget ja 6 jalaväelast, 44-tonnine ja veidi suurem lahingusoomuk mahutab meeskonna ja 8 võitlejat.

7

uut sõjalaeva tellib Katar oma mereväele Pärast pikki läbirääkimisi on Katari valitsus lõpuks alla kirjutanud lepingu Itaalia laevaehitaja Fincantieriga mitme suure mereväealuse ostmiseks. Nelja miljardi euro suuruse tehinguga lepiti kokku 15 aasta jooksul seitsme uue mereväealuse tarnimine.

60

km kauguselt tabab sihtmärke uus Nexteri väljaarendatud suurendatud laskekaugusega GPS-i ja INS-i (inertial navigation system) juhitav 155 mm Menhiri nime saanud 6 kg lõhkepeaga mürsk. Nexter asus nimetatud moona välja töötama juba poolteist aastat tagasi ja teeb kõva promo, et oma uuele moonale Euroopa riikidest tellijaid leida.

11

riiki soovib oma keskmise tegevusraadiusega juhitavaid laevadevastaseid BrahMos rakette müüa India. Peaaegu 300 km kaugusel asuvaid sihtmärke tabada suutvate rakettide müügiläbirääkimised käivad praegu näiteks Vietnamiga, kuid tootja esindaja sõnul on suurt huvi BrahMos rakettide vastu näidanud Argentina, Bulgaaria, Brasiilia, Tšiili, LAV ja Araabia Ühendemiraadid.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Briti ametiisikud on tagasi lükanud väite, et Saudi Araabia juhitud koalitsioon kasutas Jeemenis oma sõjaliste operatsioonide käigus Suurbritannias valmistatud kobarpomme. „Meile teada oleva informatsiooni, kaasa arvatud koalitsiooni salastatud tegevusraporti põhjal, ei ole praeguses konfliktis Jeemenis meie hinnangul Suurbritannias valmistatud kobarpomme kasutatud ja Suurbritanniast tarnitud õhusõidukid ei ole sellistes operatsioonides osalenud,“ ütles kaitseekspordi üle järelevalvet tegev minister Philip Dunne 24. mail. Dunne vastas Amnesty Internationali raportile, mis dokumenteeris Põhja-Jeemenis Hajjah provintsis leitud osaliselt lõhkemata BL 755 kobarpommi. Amnesty avalikustas fotod BL 755 kassetist, milles oli mitu lõhkemata pommi markeeringutega, mida kasutab Suurbritannia kuninglik õhuvägi. BL 755, mille sihtmärgile toimetamiseks on võimalik kasutada mitut lennuvahendit, valmistati Briti firmas Hunting Engineering ja hiljem selle järeltulijas Insys, mis kuulub alates 2005. aastast ettevõttele Lockheed Martin. Amnesty Internationali sõnul on nii Saudi Araabial kui ka Araabia Ühendemiraatidel, kes on kaks juhtivat liiget Araabia koalitsioonis, mis alustasid sõjakäiku märtsis 2015 Jeemenis, moonavarudes seda tüüpi pomme. Dunne’i sõnul pole Suurbritannia tarninud Saudi Araabiale ühtegi BL 755 pommi alates 1989. aastast ega ole alates 2008. aastast allkirjastatud ühtegi selliste relvade kasutamist lubavat konventsiooni. Suurbritannia ametiisikud avaldasid arvamust, et Amnesty Internationali leitud pommi osad võivad pärineda mõnest varasemast konfliktist, väites, et „meie jaoks ei ole selle info põhjal selge, et seda lahingumoona on kasutatud selles konfliktis“. Amnesty Internationali esindaja sõnul on aga äärmiselt ebausutav, et Põhja-Jeemenis leitud BL 755 pärineb eelmisest

konfliktist, kusjuures kõige hilisem konflikt toimus aastal 2009-2010, mille käigus tegid saudid samuti õhurünnakuid.


KAITSEVÄGI

8

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Kolonel Rebol oli Kevadtormi lõpurivistusel põhjust oma brigaadile tunnustavaid sõnu öelda.


FOOKUS

9

Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel Intervjuu tänavuse Kevadtormi keskmes olnud 2. jalaväebrigaadi ülema kolonel Eero Reboga.

A

lates tänavu 19. aprillist, mil te võtsite Tartus vastu linna annetatud lipu, on 2. jalaväebrigaad n-ö lipuüksus. Kui valmis on 2. jalaväebrigaad praegu tegelikult?

Tegelikult võtsime me juba mullu osa õppusest Siil. Kogu tähelepanu oli küll 1. jalaväebrigaadil, aga teine brigaad oli Siilil väljas oma jalaväepataljonidega ja meie lahingutoetus- ja tagalatoetuspataljonide arendamine on käinud juba mõnda aega. Sisuliselt olid meil enne, kui me lipu saime, n-ö hambad suus ja relvad käes. Nüüd on see areng lihtsalt jätkunud. Kui valmis me tegelikult oleme – jätame siin natukene ka naabritele mõistatada. Hoolimata väiksusest on Eestil kaitsmise seisukohast kõik suure riigi tunnused. Lõuna-Eestis tuleb 2. jalaväebrigaadil valmis olla mere- ja järverannikul, soises rägastikus, metsastel küngastel ja avatud teedevõrguga piirialadel. Kas kergejalaväebrigaadist piisab selleks?

Teine asi on meie Lõuna-Eesti maastik. Lagedat on meil ka, aga kui me vaatame kas või tänavuse Kevadtormi ala, Võrumaad või Valgamaa eri soppe, siis see ongi pigem jalaväe maastik. Kergejalavägi saab võidelda lähidistantsil ja soodsates maastikupunktides. Vastase soomusel on siin üsna raske opereerida. Lõpuks otsustab see, et neil tuleks maastik enne meist ära puhastada ja alles siis saavad nad oma soomust liigutama hakata. Arvestades meie tankimiinide võimekust, arvestades seda, et meie suurtükivägi saab alas jalaväge toetada või seda, kui palju meil on näiteks miinipildujaid, pole ühelgi vastasel kerge meid Lõuna-Eestis kätte saada. Rõhute brigaadi identiteedi loomisel Vabadussõjas sündinud kaitsetahtele ning reservväe panusele. Kuidas plaanite toonaseid aateid ja traditsioone tänasesse päeva tuua?

Vabadussõja vaim ja aade on kindlasti praeguses Eestis meiega. Küsin vastu – kas neid aga on võimalik üks ühele üle võtta? Meil on vaja väliseid märke ja järjepidevuse sisu, aga me peame ka aru saama, mida me taastame ja milleks neid asju vaja on. Ajad ja tingimused on erinevad ja vajadused ka ideede järele on erinevad. Me pigem vajame pinnast, mille pealt tekitada see meeskonnatunne, ühtsusetunne, liituvustunne, et pisikesed meeskonnad on osa mingist suuremast tervikust ja nemad seisavad koos. Inimesed kaitseväes ja kaitseväe ümber on sageli väga patriootlikult meelestatud. Neile jäävad mingid suureks räägitud ideed ja kõlavalt sõnastatud

Kaitseväe mitmed üksused on ühtekuuluvustunde ülal hoidmiseks korraldanud traditsioonilisi üritusi nagu Scoutsrännak. Mis laadi traditsioone võiks hakata edendama Sakala partisanid, mis ka reservväelasi veel aastateks kõnetaks?

Oleme staabis selle üle mõelnud. Me pole tahtnud panna rõhku lihtsalt jooksmisele. Ma arvan, et me leiame ka selle oma. Pigem näen, et see peaks olema miski, mis läheb korda ja kõnetab ning muutub loomulikul teel traditsiooniks. Näiteks me katsetame, et meie reservis olevad suurtükiväelased hakkavad käima oma suurtükkidega paraadil. See on meil üsna kaugele arenenud mõte, et teise brigaadi suurtükiväelased saavad endale lipu. Ja siis meie reserv-

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Tegelikult me pole siin Lõuna-Eestis üksi. Esmalt on siin Kaitseliit, kes on väga hea partner ja seda mitte ainult sõja ajal. Meie ootame koostöölt Kaitseliiduga mitmes aspektis väga palju. See, milline on meie koostöö Kaitseliiduga praegu eriti maakaitseringkonna tasandil, on minu arvates lausa muljetavaldav. Teiseks on meil siin tsiviilpartnerid ja nendest tõuseb esile politsei- ja piirivalveamet ning hulk kohalikke omavalitsusi. Kuigi lipu saime Tartu linna käest, ei saa alahinnata teiste Lõuna-Eesti omavalitsuste toetust meie tegemistele. Kohalik rahvas, Kaitseliit juurde, on päris arvestatav jõud igasugusele vastasele.

Ivar Jõesaar

loosungid väga õõnsaks, aga kui seal on mingi materiaalne praktiline väärtust omav konkreetne märk, on sümbolitel teine kaal. Brigaad on nii suur asi, et ei saa olla meie brigaadi tunnet, aga me saame tekitada minu rühma, minu kompanii, minu pataljoni tunde. Me saame hakata neid oma tundeid liitma ja sidustama, koondama neid veel suurema kupli alla ja selgitama meie ühiseid võimalusi, et inimesed ka tunnetaksid seda jõudu, mis meil kõigil kokku on. Me eestlastena oleme harjunud alati ise oma jõududega hakkama saama. Me mõtleme kohati liiga väikeselt. Aga me võiksime olla palju uhkemad selle üle, mis meil praegu on, tunda ennast palju tugevama ja suuremana. On vahe, kas sa oled üks neist kolmekümnest kamraadist, keda sa oled harjunud nägema oma kasarmutoas, või sa tead, et kusagil seal taga on suurtükivennad ja kusagil on õhutõrjujad ja naabermetsatukas tegutsevad veel need ja need ning sa tead ka, et meie väljaõpetatud ja kokkuharjutatud reserv on veel oi kui suur. Siis sa alles tunned meie kokkusurutud rusika jõudu ja mõtled, et hei, sina, kes sa tahad rünnata, no tule, jookse selle rusika otsa!


FOOKUS

väelastest suurtükimehed tulevadki kaheks päevaks välja, käivad oma lipu ja haubitsatega paraadil ning näitavad, et nad on küll reservis, aga vajadusel olemas. See mõte liidab nii mehi kui annab ka ühiskonnale ja kellele tahes teadmise, et aastate jooksul loodud reservvägi on meil palju rohkem olemas, kui see igapäevaselt võib tunduda. Meie suurtükiväelaste lipuks saab ajaloolise II diviisi suurtükiväelaste taastatud lipp, mille keskel on Tartu vapp. Me peame uusi sidususi looma. Seni seostasid suurtükiväelased end oma väljaõppekoha Tapaga ja pidevalt räägitakse neist ka kui Tapa suutükiväelastest. Nüüd on vaja edasi minna. Sakala partisanide polk või pataljon elas Teise maailmasõja eel üle mitu nimemuutust-liitmist-lahutamist-kolimist. Kas 2. jalaväebrigaadi allüksusi võib tulevikus leida veel kusagilt lisaks Luunjale ja Võrule?

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Nad on jätkuvalt ka Tapal. Tsiteerides esimese brigaadi staabiülemat, on Tapa teise brigaadi väljaõppekeskus. Tänavugi Kevadtormil käinud poisid olid ju suures osas ette valmistatud 1. jalaväe­ brigaadis. Nad käisid Kevadtormil ära ning rändasid 1. jalaväebrigaadi tagasi. Rahuaegse väljaõppe andmise võimed ja võimalused on ju seal. Ja see näitab ühtlasi ka, et pole mingit sügavamat mõtet jagada teatud asju 1. ja 2. jalaväebrigaadi või Põhja- ja Lõuna-Eesti asjadeks. See oleks kunstlik. Meie brigaadi mobilisatsiooni­ depood aga paiknevad juba praegu üle Lõuna-Eesti. Loomulikult on meil ka Tsiatsungõlmaa uus uhke lasketiir koos ümbruskonna maa-aladega, mida head inimesed meil kasutada lubavad. Lisaks veel Nursipalu, mis on väga perspektiivikas ning mille arendamise tulevik on seoses uute planeerimis- ja ehitusseaduste vastuvõtmisega küllalt helge. Ilmselge on Lõuna-Eestis vajadus korralike harjutusalade järele. Kui mõni liitlane saadab Eestisse oma üksusi, siis nad eeldavad, et nad saavad hoida oma lahinguvalmidust alal ka siin olles, mitte ainult kasarmus lebada või suppi ja putru süüa. Praegu saame liitlasüksusi võõrustada Tapal. Ja ka Kuperjanovi pataljon käib harjutamas Sirgalas ja keskpolügoonil, eriti allüksuse õppe raames, sest seal on ruumi neid harjutusi teha. Põhimõtteliselt teeme praegu oma õppusi Lõuna-Eestis tänu kohaliku rahva vastutulelikkusele ja kohalike omavalitsuste heale tahtele. Meiegi põhitegevus

pole ju siiski uhketes Taara kasarmutes magamine ja viisakas sööklas söömine. Juba järjekorranumber näitab, et 2. jalaväebrigaad teeb paljusid asju pärast 1. jalaväebrigaadi. Kui palju saab brigaadi arendamisel arvestada 1. brigaadi kogemustega?

KAITSEVÄGI

10

Meie põhiüksus ehk Kuperjanovi pataljon on number üks Eestis. Väga paljud asjad on tekkinud ja väga paljud ohvitserid-allohvitserid on üles kasvanud Eesti üksuses number üks. Siin maailmas on väga palju asju tasakaalus. Mingit intriigi 1. versus 2 jalaväebrigaad meil pole. Meil on üks Eesti kaitsevägi ja me toetume üksteisele. See on väga kollegiaalne ja inimeste teenistuskohad vahetuvad pidevalt, täna siin, homme seal. Meil pole mingit kastisüsteemi või – nagu mõnedes riikides ajalooliselt on välja kujunenud – rügemendisüsteemi. Kevadtorm on muutunud NATO ja partnerriikide üksuste ühisõppuseks (tänavugi oli esindatud 12 riiki). Ega algne eesmärk, olla ajateenijate pataljonile reservimineku eksam, varju ei jää?

Üks ei välista teist. Küsimus on pigem selles, kuidas suudetakse hoida õppuse fookust. See tõenäoliselt jääbki iga-aastaseks oluliseks küsimuseks ja iga aasta toob siin uusi proovikive. Iga kord, kui õppust planeerime, läbi viime või tagasisidet kogume, tuleb esitada endale küsimus: kas ajateenijad said sellise väljaõppekogemuse, mille nad on ära teeninud ja mida on vaja nende sõjaaja ülesannete täitmiseks? Arvan, et tõmme liikuda suurema ja veelgi rohkem välismaalastekeskse õppuse suunas on olemas, aga samas on olemas ka meie teadmine, mida me oma üksuste jaoks sellelt õppuselt ootame. Tasakaalu hoidmine eeldab meilt külma närvi ja professionaalset suhtumist. Lahingulaagri fookust tuleb kindlalt hoida, sest kui palju „torme“ suudaks kaitsevägi meie võimaluste juures ikka organiseerida? Kui kaua me füüsiliselt ja administratiivselt kestaksime? Samas oleks ju ka väga imelik, kui me valmistuksime sõdima ilma liitlasteta. Liitlaste siinolek on väga tänuväärne ja oluline on samuti asjaolu, et nad toovad kaasa oma soomukid, kopterid, lennukid – asjad, mida meil endil pole ning millega koos ja mille vastu saame tänu sellele harjutada. Tänavu Lõuna-Eestis möllanud Kevadtorm oli valdavalt 2. jalaväebrigaadi

keskne. Kuidas esimese vahetu hinnangu põhjal brigaadil õppus läks?

Brigaad sõdis hästi. Meie tugevus on sõdida maastikupunktides, kus soomus ei saa domineerida. Me pole lagedal teab mis vastased, aga me saame võidelda metsasel alal, maastikulistes pudelikaeltes. Lõuna-Eesti maastikul võib oja kujutada endast suuremat takistust kui suur jõgi mõnes muus kohas. Kui sellisel ojal on soised kaldad, kuhu äärde ei õnnestu sõita ega ka silda peale tuua, siis on see looduslik pudelikael. Nii saamegi võidelda päevi mingi oja truubist ülepääsu pärast. Kui seda maastikku tunda, siis sa tead, et lahing läheb lahti mõnes sellises kohas. Vastane võib tulla rinnuni läbi, aga kui sul on õiges kohas ringkaitse­ positsioonid, kui sul on miinid ees, kuulipildujad ja Carl Gustavi granaadiheitjad õigesti paigutatud, siis sa seisadki seal ära. Kui vaja, lööd käsivõitluses ka relvakabaga, aga seisad ära. Nii see sõjapidamine neis maastikupunktides käibki. Selleks ajaks, kui vastane lõpuks lagedale läbi murrab, peab meie jalavägi olema ostnud endale nii palju aega,


FOOKUS

11

2. jalaväebrigaadi suurtükiväelased teevad oma tööd kõrgel tasemel ja meeskonnad toimivad õlitatult.

et saame sinna lagendikule panna uue hävi­tusala. Selleks on meie tankitõrjujail ju Javelinid ja kui sellest ka ei piisa, siis lähevad suurtükiväelased otsesihtimisele, nagu tänavusel Kevadtormil paaril korral juhtus, ning soomus nendeni välja ei jõudnudki. Vastutegevus oli väga mitmerahvuseline ja ohtralt soomustehnikaga varustatud. Milliseid kriitilisi üllatusi vastase ülekaal „elavjõus ja tehnikas“ teile Kevadtormil kaasa tõi?

liider, et nad läksid talle järele ja tegid ära kõik, mis vaja. Kui õppusel asuvad tegevusse inimesed, kes ei aja vaid stsenaariumist näpuga järge, hakkavad asjad arenema nii, et hiljemgi põnev meenutada. Millised on selle Kevadtormi kangelaslood?

Meil oli vaja kaitsesse tekkinud auk kinni panna, sellisel puhul sünnivad lahingud, mida reaalselt pole kavandatud. Oli nn Rasina lahing, mida Viru pataljon jääb ilmselt kirjeldama veel aastaid. Siis oli nn Holvandi lahing, kus sõdade parimate traditsioonide kohaselt võeti kõik tagalamehed, pioneerid ja suur­ tükimehed, kes polnud otse suurtüki juures tegevad, ja saadi neist rühm kokku. Neile anti kaasa väga vilunud kapten Lauri Teppo ja see „porukas“ lükkas selle augu kinnipanekuks sõna otseses mõttes tallad mulda. Vahepeal oli seal sõdimas juba kokku lausa seitse rühma, sest Kuperjanovi pataljoni rahuaja kompaniiülem kapten Teppo läks ja korjas kokku kõik, keda ta kuskil taganemas nägi, ning integ-

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Brigaadis kaitselahinguid kavandades pead mõtlema ka sellele, mis saab siis, kui tulevadki läbi. Kui tegelikult selline hetk käes oli, siis ootas vastase soomukeid väga kindlameelne suurtükiväelane, kes oli pannud oma 122 mm haubitsad otsesihtimisele ja ma ei oleks tahtnud olla selles soomuskonservis sees, kui 122 mm terast ukse pihta koputab. Kui sa maastikku tundes tead, et vastane peab just nende puude tagant välja tulema ja vead veel mõne miini ka õigesse kohta ette, siis sa lihtsalt oled ja ootad. Ning lisaks – selline Lõuna-Eesti värk – talumees laskis suurtükiväelased

oma õuele isegi nii, et haubitsasuue suruti õiges suunas läbi heki välja, kohe oli ka maskeering olemas. Maastikku peab tunnetama. Kaardi peal näeb see sageli ühte moodi välja ja tekivad mingid lahinguplaanid, aga kui kompaniiülem tuleb kohale ja ütleb, et vot nüüd kasutame seda looduslikku olukorda enda huvides nii, siis asi töötabki. Ja arvestades, et lahingud käisid meie staabiülema kodukohas, andis seegi tohutuid eeliseid. Väga oluline asi, mida kaardid ei näita, kuid mida on vaja arvestada, on see, milline sild kannab ja milline ei kanna. On palju sildu, mis kannavad oma kaheksa tonni ära ja kõik. Lahingumasina jaoks need ei sobi. Teine asi oli, kas mobiilseid sildu saab panna sinna, kuhu vaja. Meie ise panime jooksusildu, õppusel olid väljas liitlaste sillatankid ja kaitseväe hiljuti Ukrainast soetatud sillaületussüsteemid TMMM. Mõni üksus ületas veetõkkeid rinnuni vees kahlates, sest ilmad olid head. Kuigi jah, järgmisel hommikul oli hall maas ja magamiskottides ööbijad olid üleni valged, aga pidasid vastu – eesti mehed. Aga neil oli ees ka selline


FOOKUS

reeris enda juurde kaitsesse. Lõpuks ei saanud ründavad skaudid enam midagi aru, et kes pagan neil seal ees vastas on. Aga kapten Teppo seisis seal lõpuni ära. Suutükimehed tema selja taga töötasid selle nimel, et lage põld vastastest puhtaks saada, ning see põld saadi puhtaks isegi vahekohtunike arvates. Sama ehe lugu oli, kui Venemaa Föderatsiooni relvajõudude vaatlejad tulid teise brigaadi suurtükiväelasi vaatama. Tavaliselt tullakse vaatlema ja küsitakse viisakaid küsimusi. Aga seal olid meie reservväelased. Reservväelane ei hakanud ootama, kuniks talt midagi küsitakse, küsis ise, et kuule, podpolkovnik, ma vaatan, sul on vormilõkmetel kahurid – kuidas sulle minu positsioon ka meeldib. Podpolkovnikul võttis luksu sisse, hakkas vabandama, et tegelikult laenas ta oma mundri sõbra käest. Ega ajateenijad olnud kehvemad. Ründamas oli Hollandi rühm CV90-tega – igati tänapäevane tehnika. Kui ta võsa vahel juba kolmas kord oli mängureeglite kohaselt „kasti löödud“, siis läksid masina luugid lahti ja kaitsjatel tuli lihtne küsimus: „mis kuradi mehed te olete, mis väeosast?“ Noor luuraja vastas ausalt, et sõdisite siin luurekompaniiga, te pole veel meie jalaväe juurde jõudnudki. Selliseid lugusid sündis põllul. Kevadtormil sõitsid Hollandi lahingusoomukid CV90 seekord ringi polügoonist väljaspool, meie tavamaastikul. Kuidas nende kasutamine Lõuna-Eestis suure õppuse käigus õnnestus?

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Need on hirmsad relvad. Nii kui nad vähegi lagedale saavad, pääsevad maksvusele nende vaatlusvõime, tuleulatus ja muud moodsad eelised. Mina sõdisin nende vastu jõgede joonel ja vahepealsetele lagendikele ma ei saanudki oma jalaväge panna. Ta näeb kõike ja teeb, mida tahab, kui talle vähegi võimalus antakse. Lagedale teda Carl Gustaviga küttima minna ikka ei maksa. Aga tal tuleb ära võtta see lagedal üleoleku võimalus ja sundida ta sõdima sellisel maastikul, nagu me ennist rääkisime. Kuigi ka CV90 jääb ojamutta kinni, sest ta ei uju ega lenda, on see sellegipoolest võimas süsteem ja temaga tuleb lihtsalt targalt sõdida. Riigikaitse tulevikule mõeldes, kui me nüüd kombineerime oma kergejalaväe sellise soomusevõimega ja tagame mõlemale ka hea lahingutoetuse, siis saame oma kaitseväega teha selliseid asju, mida me üksnes kergejalaväega teha ei saaks. Kui siia veel need SISU

soomukeil ringi liikuvad pataljonid liita, siis annab see kõik kindlasti meile väga palju juurde. Õppusel Kevadtorm kaasati ka mõningaid tsiviilstruktuure. Kuidas on Lõuna-Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste asutused valmis oma kriisiaja ülesandeid kaitseväega jagama?

Tsiviil-militaarkoostöös tegeldi rohkete vigastada saanud „põgenikega“ massikannatanu juhtumis, mis ühendas meie sõjaväemeditsiinivõime väljal ning tsiviilmeditsiiniasutused kaugel tagalas. Teine oluline asi sellel õppusel oli, et meil olid kasutada n-ö kollased kopad ehk tsiviilstruktuuridest selle õppuse tarbeks tellitud mullatöödemasinad. See andis meile väga hea kogemuse. Me peame panustama sellisele lisapioneerivõimele eriti kergejalaväe tarvis, mis vajab kiiresti ettevalmistatavaid positsioone. Kopad tulid tsiviilist, neil olid meie reservväelased peal ja see oli väga hea mõte. Kaitseväel endal ei ole mõtet soetada niisugusel hulgal masinaid õppusevälisel ajal platsi peale seisma. Igatahes sellisel kujul see meil siin all lõunas, kus me oleme väikesed, aga ihnsad ja peame igat senti veeretama, töötas. Tänu kollastele koppadele olid meil näiteks korralikult sisse kaevatud suurtükiväepositsioonid, millega saimegi vaenlastega ülbitsema minna. Positsioonid võimaldasid meil vajalikku kohta panna miinipildujad ja oli ka tagatud, et suurtükk saab vahetada positsioone. Tegime ka pettepositsioone ja kuigi meie agarad teavitajad pildistasid need korralikult üles ning võtsid sellega n-ö üllatusekoore ära, nägid need väga realistlikud välja nii õhust kui ka maa pealt. Minu teada mindigi õnge ning vastane tellis nende hävitamiseks ka tuld. Väga palju toetust tuli lihtsalt tsiviilist. Osa sellest oli kohalike inimeste spontaanne toetus meie oma sõduritele. Näiteks veega varustamine. Mingil hetkel üksused vett tagalast peaaegu ei vajanud, sest vett saadi kohalikelt. Ja see on ju usalduse küsimus, niisama ei lasta võõraid oma kaevu juurde tegutsema. Eraldi jutt on, et osadel veevõtukohtadel olid veemõõdikud küljes ja see tähendab, et inimesed maksid meie poiste vee kinni. Samas on õige ka, et ega sõda, mida me õpime pidama, pole mingi kaitseväe sõda. Halva õnne korral läheb ikka riik ja rahvas sõtta ja sõdib sõna otseses mõttes oma eksistentsi ees, oma koha eest päikese all. Ilma tsiviilabita said võib-olla Montgomery ja Rommel omal

KAITSEVÄGI

12

Rebo seisab nagu müür: allaandmine ei tule kõne alla, meie hakkame igal juhul vastu, ütleb kolonel. Sellise teadmise ja tunde saavad kõik poisid, kes ajateenistuse 2. jalaväebrigaadis läbivad.


FOOKUS

ajal kusagil Aafrika kõrbes sõdida. Aga muidu on sõda ikka rahva eest, rahva keskel, rahvaga koos. Meditsiiniõppusel olid meie teise liini meedikud, kes proovisid läbi täismahulise massikannatanutega juhtumi. Kaitseväel on väga paljudeks asjadeks kasutada unikaalsed ressursid, mida tsiviilelus igapäevaselt poleks vaja. Eestis on näiteks sadakond kiirabiautot igapäevaselt tööl, aga kui paljud neist on maastikuläbivusega? Igapäevaselt pole suure läbivusega sõidukeid vaja, aga ei saa välistada, et ühel halval päeval on vaja maastikule kedagi päästma minna ning siis on koostöökogemus võtta.

Seesama ideoloogia, et tulgu, me hakkame igal juhul vastu, allaandmine pole meie tee, kõik see jõuab kodudesse. See tekitab teadmise, et on vajagi kesta. Nüüd juba reservis olev vend, kes on koos kapten Teppoga nädal aega jõekallast hoidnud, ei usu iial, et Teppo paneb relva maha ega hakka vastu. See mõtegi oleks teispool reaalsust.

Viimased aastad on toonud Euroopasse taas täieulatusliku sõjategevuse. Kuidas saab ajateenistusel ja reservväel põhinev kaitsevägi aidata Eesti ühiskonnal vaimselt valmis olla võimalikeks tulevikuriskideks Eesti pinnal?

Kui miski tuleb, hakkame vastu, seisame ära. See ei tähenda, et lõunaeestlased seisavad siin ja põhjaeestlased kusagil Virumaal. Kunagi oli nii, et Eesti jagunes pooleks, ühelt poolt mõttelist joont kaardil mindi 1. brigaadi, teiselt poolt 2. brigaadi. Nüüd seda enam pole. Sellel on omad plussid ja miinused. Eesti reservvägi on oma kodus kõikjal Eestis. Ükskõik, millise lipu alla üksust ei arvata, kõige olulisem on jätkuvalt kokku hoida. Ma tean, et mingite aastate kompaniidel toimuvad igal aastal nagu klassikokkutulekud ja sotsiaalvõrgustikus on teemad kogu aeg üleval. Need on sõpruskonnad, kes saavad kokku. Ei jäägi muud kui soovitada: hoidke omadega sidet, kes veel ei hoia, mina, sina ja meie koos, see on jõud. Meie suurtükimeeste reservil on peagi mõnus koonduda oma lipu ja oma haubitsate ümber, aga jalaväeüksustel pole sugugi raskem tulla kokku ja leida ühiseid teemasid. Väga suur roll on nendel sündinud juhtidel, kelle leiame ajateenistuse käigus üles ja kellest saavad seersandid – aspirandid. Nad lähevad oma liidrirolli sisse, võtavad selle kanda ja hoiavad seda alal ka reservis olles. 2. jalaväebrigaadil tuleb veel palju teha, et leida üles need õiged asjad, mida sellistele koostegutsemise huvidega reservväelastel pakkuda. Meie saaks anda neile platvormi, millelt edasi minna. Meil on näiteks väga suurepärane staabiõppe tsükkel, kuhu oleme integreerinud ka Kaitseliidu staape, et anda neile võimalust arendada sedasama, mida arendab Kuperjanovi pataljon meie õppustel. Ma arvan, et siin on võimalik tulevikus pakkuda lisaks rakendust ka meie reservväe üksustele – integreerida neid 2. jalaväebrigaadi väljaõppesse ja muusse ühtsust loovasse tegevusse.

Milline oleks sõnum, mida 2. jalaväe­ brigaadi ülem tahaks öelda tänavustele ja ka varasemate aastakäikude reservväelastele ning samuti kaitse­ liitlastele, kellega koos tuleb siin Lõuna-Eestis riigikaitse ülesehitamist edendada?

SÕDUR NR 2 (89) 2016

See, et ajateenistuses käinud viivad oma teadmisi ja kogemusi koju kaasa, teeb meie elu kindlamaks. Teine asi on see, et nii tekib ka kaitseväel sidusus ühiskonnaga. Tegelikult ei mõtle sellesse teemasse end sisse mitte üksnes see 8–11 kuud kasarmus veetnud ajateenija. Igaühel neist on oma sotsiaalne võrgustik, oma lähikondsed. Nemad on rohkem meiepoolses teadlikkuse tõstmise projektis või infomullis sees. Võtame võrdluseks USA, kus Iraagi ja Afganistani sõdu pidas 1% elanikkonnast, kes olid seotud tegevteenistusega, ja nende pered. Eestis pole naljalt kedagi, kes ei tunneks mõnda ajateenijat, kaitseliitlast või reservväelast. Nende abil liiguvad teadmised ja hinnangud kiiresti kaitseväest välja. Kui Kaitseliitu võib ikkagi pidada teatud huvigrupiks, kel on soodumus riigikaitseliselt mõelda, siis kaitseväe ajateenistusse satuvad inimesed sellepärast, et nad on meesoost, said nii vanaks, tervis kannatab ja tuleb minna. Nende kaudu jõuab riigikaitseline teadlikkus esmaallikast koju kätte peredesse, kes on olnud riigikaitsest üsna kaugel. See on emotsionaalne. See ongi tugev ärritaja selles ühiskondlikus närvivõrgustikus. Mõtleme teistpidi. See lükkab ümber ka palju müüte, mis on pärit 1990. või mis vanaisa rääkis Vene sõjaväest. Poisid tulevad tagasi ja räägivad, et meil on täiesti normaalne sõjavägi. Saapad jalas, relvad korras, pudru soe ja tegelikult, mis see naabrimees ikka laiutab, keerame sabad rõngasse ja teeme ära.

13


SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME Üks õppuste tipphetki oli lahinglaskmised lähimaa õhutõrjeraketikompleksiga MISTRAL.

KAITSEVÄGI

14

Kevadtorm 2016:

palju liitlasi ja tehnikat Selle aasta Kevadtormi jääb meenutama liitlas­ üksuste arv, sest ligi kuuest tuhandest osalejast üle tuhande moodustasid võõrsilt Eestisse õppusele tulnud liitlassõdurid. Siiani pole ühelgi Kevadtormil ajateenijate vastas seisnud sedavõrd rahvusvahelist ja professionaalset vastast kui tänavu.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

K

evadtorm on alati olnud ajateenijate hindamis­ õppus, sel aastal hinnati kahte 2. jalaväebrigaadi koosseisus tegutsevat ajateenijate jalaväepataljoni – Kuperjanovi jalaväepataljoni ja soomukitel Viru jalaväepataljoni, mis väljaspool õppust kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu. 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljon koosnes Kevadtormil reservväelastest, 2. brigaadi alluvuses osalenud ajateenijatest pioneerid, tankitõrjujad ja õhutõrjujad olid oma välja-

Simmo Saar NOOREMLEITNANT KAITSEVÄE PEASTAABI PRESSIJAOSKOND

õppe saanud 1. jalaväebrigaadi Tapa ja Jõhvi linnakutes. Seega koondati ajateenijad 2. jalaväebrigaadi, ajateenijate vastaseks õppusel sai aga 1. jalaväebrigaad, kelle read täienesid

Eestisse saabunud liitlassõduritega. Nii jäigi liitlaste rolliks seekord peamiselt vastase mängimine, sest „siniste“ poolel tegid kaasa vaid kanadalased.

SUUR ARV LIITLASI Kokku võis Kevadtormi ajal maastikul ja staapides toimetamas näha lisaks eestlastele tosina riigi kaitseväelasi: lisaks kompaniisuuruse üksusega panustanud ameeriklastele, hollandlastele, sakslastele, brittidele, lätlastele ja leedukatele võttis õppusest osa Poola luurerühm, Kanada snaiprite meeskond, Soome staabiohvitserid, Belgia õhutulejuhid ning Ukraina staabiohvitser. Õhust toetas õppust neli ameeriklaste hävitajat F-15C, neli Poola ründelennukit Su-22 ning Ämaris Balti õhuturberotatsiooni raames viibivad Ühendkuningriigi Euro­fighter Typhoonid. 1. jalaväebrigaadis moodustati kaks manööverpataljoni. Neist esimene ehk Scoutspataljoni juhitud Balti pataljon oli


KAITSEVÄGI KAITSEVÄGI

Õppuste käiguga on tulnud tutvuma kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras.

KAITSEVÄGI

Kevadtormil mängiti läbi ka peaaegu realistlikud olukorrad lahingukannatanutega.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Hollandi CV90 Kevadtormil.

Õppustest osa võtnud Poola õhuväe Su-22 on moderniseeritud nõukogude päritolu ründelennuk, mis on mõeldud peamiselt maapealsete sihtmärkide ründamiseks. Lennuki relvastusse kuulub kaks 30 mm kiirlaskekahurit, õhk-pind-tüüpi ja õhk-õhk-tüüpi raketid.


16

KEVADTORM

varasemalt juba kokkuharjutanud ning osalenud eelmisel sügisel peetud NATO kiirreageerimisjõudude õppusel Trident Juncture Hispaanias. Tõsi, Kevadtormi ajal oli eestlaste juhitud pataljoni koosseisu lisaks Läti ja Leedu kompaniisuurustele üksustele määratud ka Hollandi mehhaniseeritud jalaväepataljon jalaväe lahingumasinatel CV9035. Teist rahvusvahelist pataljoni juhtis Kalevi jalaväepataljoni staap, kellele olid allutatud ameeriklased, britid ning Leedu ajateenijatest jalaväekompanii. Viimase saabumine Eestisse oli paljuski ajalooline hetk, sest tegu oli esimese leedukate ajateenistusel põhineva allüksusega, mis pärast Leedu ajateenistuskohustuse taastamist Eestis viibis.

VIIVITUSLAHINGUST VASTURÜNNAKUNI

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Õppus jagunes traditsioonidele toetudes kolme faasi: 2. jalaväebrigaadi üksused alustasid üksuste koostegevusõpet 4. mail, harjutades Moostes ja Jõgevestes viivitus-, kaitse- ja ründelahinguid. 6. mail alustasid keskpolügoonil koostegevusõpet 1. jalaväebrigaad ja liitlasüksused. Koostegevusõpe kestis 11. maini, mil 1. jalaväebrigaad ja liitlasüksused alustasid liikumist Kagu-Eestisse oma paiknemisalale. 12. mai oli ajateenijate jaoks puhkepäev enne Kevadtormi lahingute algust. Õppuse kolmas ehk õppelahingute faas algas 13. mai hommikul, mil vastast mängivad 1. jalaväebrigaadi üksused lähtejoone ületasid ning 2. jalaväebrigaadi positsioone ründama asusid. Vaatemängulisim lahing leidis aset Räpinas, kus Viru jalaväepataljoni ajateenijad ameeriklaste ja leedukate vastu viivituslahingut pidasid. Viivituslahingud kestsid 16. maini, mil lahingugruppidesse jaotatud ajateenijad alustasid kaitselahingut Kastmekodu– Kadaja–Linajärve liinil. 17. mail läksid ajateenijad kaitselt üle ründelahingule, 18. mai ennelõunal kuulutati välja Kevadtormi õppelahingute lõpp. Ajateenijad olid lõpuhetkel vasturünnakul Ahja jõe läheduses. Ajateenijad said oma ülesandega suurepäraselt hakkama, samuti tegutsesid oskuslikult reservõppekogunemisele kutsutud 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni reservväelased, kelle jaoks lõppes Kevadtorm 20. mail. Nende 122 mm kaliibriga haubitsate lahinglaskmised, millest võtsid osa ka ameeriklased oma 155 mm haubitsatega M777, olidki õppuse häälekas lõpuakord.

Poola pilootide hulgas on ka õrnema poole esindajaid. Pildil Kevadtorm 2016 osalenud Su-22 naispiloot.


KAITSEVÄGI

Kuperjanovlased sõjaplaani pidamas.

TSIVIIL-SÕJALISE KOOSTÖÖ OHVITSERIDE JAOKS POLE ÕPPUS VEEL LÄBI Omaette tähelepanu sai sel aastal tsiviil-sõjalise koostöö meeskondade tegutsemine maastikul. Lõppkokkuvõttes registreeriti Kevadtormiga seoses 174 kahjujuhtumit, pea pooled õppuse ajal registreeritud kahjud suutsid pioneerid likvideerida juba õppelahingute kestel. Ülejäänud kahjujuhtumid leiavad peagi oma lahenduse, sest ka sel aastal on kaitseväe juhataja sõnum väga selge: kõik rikutu kas korrastatakse või kompenseeritakse. Samas ei piirdunud tsiviil-sõjaline koostöö omavalitsustega vaid kahjude kõrvaldamisega – õppuse alguses ehitasid pioneerid Moostesse ka uue silla, mis vallavanema sõnul oli vanast sillast oluliselt etem. Huvitavaks tegi selleaastase Kevadtormi eelkõige hollandlaste jalaväe lahingumasinate osalemine, sest nii sai 1. jalaväebrigaad lähemalt tutvust teha nii masinate kui ka nende kasutamise taktikaga (viimati väisasid hollandlased Scoutspataljoni 2015. aasta talvelaagrit ning sama aasta vabariigi aastapäeva paraadi), samas nägid ka tsiviil-sõjalist koostööd planeerivad ohvitserid, millega tuleb roomikmasinate puhul arvestada.

Probleeme valmistasid roomikmasinate puhul eelkõige asfaltteede ebaühtlased ääred, mis teed ületava soomusmasina roomikute all murduma kippusid. Hollandlaste tegutsemine andis kaitseväele nii taktikalises kui ka tsiviil-sõjalises mõttes hea õppetunni, sest peagi jõuavad lahingusoomukid CV9035 juba Scoutspataljoni kaitseväelaste käsutusse.

KEVADTORM IDANAABRI MEEDIAS Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et seoses muutunud julgeolekuolukorraga tuntakse kaitseväe tegemiste vastu üha rohkem huvi. Kevadtormi puhul on tegu õppusega, mis koondab ligi kuute tuhandet kaitseväelast Eestist ja kaheteistkümnest liitlasriigist ning mis oma mastaapsuse tõttu äratab rohkelt tähelepanu ka kohalikes (maakondade ja valdade) väljaannetes. Lisaks eestimaisele ajakirjandusele tundsid meie õppuse vastu huvi ka meie idanaabrid, kelle kajastuste intensiivsust on meie väljaannetega võrreldes keeruline mõõta – Venemaa meediamaastik on meie omaga võrreldes oluliselt suurem ning seega ei aita kajastuste arvu vaatamine meid eriti edasi. Tonaalsuses on aga erinevus olemas – näiteks kirjutas Rossiskaja Gazeta 4.

mail, et esimest korda pärast Suurt Isamaasõda on bundesveeri üksused Venemaa piiri ääres. Õppuse alguses võttis Kevadtormi teemal sõna ka Vene riigiduuma väliskomitee esimees Aleksei Puškov, kelle arvates oli Kevadtormi puhul tegu NATO-poolse olukorra eskaleerimisega. 5. mail teatas Rossiskaja Gazeta, et Kevadtormi eesmärk on valmistuda sõjaks Venemaaga. 11. mail oli luubi all liitlasvägede liikumine keskpolügoonilt Kagu-Eestisse, selle kohta tõdeti, et NATO rahvusvahelised väed liiguvad Venemaa piirile lähemale. Üldse nimetati Balti riikides peetavaid õppusi sõjaks valmistumiseks, mille kohta tekkis käibele ka uus väljend ehk kevadväsimus (Весеннее обострение). Venemaa meedias levisid ka valeväited õppuse suuruse kohta – näiteks nimetati selleaastast Kevadtormi taasiseseisvunud Eesti suurimaks õppuseks, unustades tõsiasja, et suurimaks õppuseks oli eelmisel aastal läbi viidud õppus Siil. On laialt tuntud tõsiasi, et Venemaa armastab meie õppusi endale sobivas kastmes serveerida, sest tegelikkus – Kevadtorm on meie ajateenijate korraline küpsuseksam – on nende jaoks liiga igav ega toida kuidagi Venemaa mõne ringkonna tekitatud kuvandit Eestist kui kurjast vastasest.


18

TULEVIKURELVAD

Tugev sümbol liidab 2. jalaväebrigaadi Sümboolikal on sõjaajaloos olnud oluline roll, see on oluline osa üksuse identiteedist. Märgil on tugev tähendus, mis aitab siduda üksuse tervikuks ning tõstab motivatsiooni ja võitlusvõimet.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

2.

jalaväebrigaadi sümboolikat uuendati, et lähendada seda nii Eesti vabariigi kui ka maaväe ja jalaväe sümboolikale. Nii otsustatigi võtta kasutusele Vabadussõja ühe olulisema ajaloolise üksuse, Sakala partisanide rügemendi sümboolika,

Jaanika Ojakõiv NOOREMLEITNANT 2. JALAVÄEBRIGAADI TEABEOHVITSER

mis väärtustab selle kaudu Vabadus­ sõjas võidelnud meeste panust oma riiki ja tugevdab sellega üksuse kaitsetahet ning loob aluse tugeva meeskonnana jätkamiseks. Lisaks oli Sakala partisanide rügement viimane Vabadussõja-aegne nimeline väeosa, mille sümboolikat polnud veel kasutusele võetud. Sakala partisanide rügemendi võitlustanner oli Vabadussõja lõunarinne, sealhulgas peeti lahinguid Petseri-, Võru-, Tartu- ja Viljandimaal ning peamine puhkuse ja täiendamise koht oli Tartu linn. Sakala partisanide rügement oli kõrge moraaliga vabatahtlikest koosnev üksus, mis tegutses edasi ka pärast


KAITSEVÄGI

2. JALAVÄEBRIGAAD

2. jalaväebrigaad sai endale uue embleemi ja lipu, mis pidulikult sisse õnnistati.

Ligi sada aastat mainitud sündmusest hiljem, 19. aprillil 2016, kogunes Tartu Raekoja platsile nii vormikandjaid kui ka linnakodanikke, kes olid tulnud vaatama lipu annetamise tseremooniat. Tseremoonial annetas Tartu linn kaitseväe ühele uuemale üksusele, 2. jalaväebrigaadile, ajaloolise Sakala partisanide rügemendi sümboolikaga lipu. Kuigi linna annetatud lipp on üks osa 2.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Vabadussõja lõppu ja oli reservjalaväerügement, mis valmistus kaitsma Eesti vabariiki. 2. jalaväebrigaadi kindel tahe on jätkata sama võitlusvõimelise ja kõrge moraaliga väeüksusena, mida toetab Sakala partisanide rügemendi loodud traditsioon ja väärtused. „Vaherahu saabudes asus pataljon Tartus. Tartus peeti ka esimest aastapäeva 31. detsembril 1919. aastal. Pataljoni esimeseks aastapäevaks annetas Tartu Naisselts pataljonile lipu, tänutäheks tõhusa töö eest lahinguväljal. Samuti sai pataljon embleemi vasakul varrukal kandmiseks“ (Sakala, nr 151, 23. detsember 1938).

jalaväebrigaadi uuest sümboolikast, on tema juured Vabadussõja aegades. 2. jalaväebrigaadi lipp on kahepoolne. Lipu ühel poolel on Eesti vabariigi lipp ja riigivapp. Lipu väeosa külg on põhivärvilt must ja selle keskel asetseb 2. jalaväebrigaadi vapp. Brigaadi vapi all on kujutatud kolm rukkihakki, mille pead projekteeruvad sinisele taevafoonile. See pilt on raamitud kullavärvi viljavihkudega. Lipuvälja ülemise poole keskkohal on kujutatud kuldkollast kaheksaharulist kiirtega Koidutähte. Vapi kohal on poolringis struktuuriüksuse nimetus – 2. jalaväebrigaad. Lipu alumisel äärel vasakul on Sakala partisanide pataljoni asutamise aeg 25. detsember 1918 ja keskel trükitähtedega Sakala partisanide rügement ning lipu paremal äärel 2. jalaväebrigaadi asutamise aeg 1. august 2014. Lipu annetamise päevast alates kannavad 2. jalaväebrigaadi tegevväelased oma käisel ka uut embleemi, mida kandsid alates aastast 1919 Sakala partisanide rügementi kuulunud vaprad võitlejad. Embleemi on kujundanud kunstnik Voldemar Kangro-Pool Sakala meestele aastal 1919, kui partisanide pataljonist sai rügement. Käiseembleem koosneb 2. jalaväebrigaadi vapist ning kiriembleemist, mis näitab kuuluvust 2. jalaväebrigaadi. Vapil on mustal põhjal sümbolitena kasutatud elava inimese palet ja surnupealuud, mille vahel asub mõõk. Märk sümboliseerib elu kaitsmist surma eest ja võitlejate alatist valmisolekut ohverdada elu kodumaa vabaduse eest. Mõõga terav ots toetub loorberioksale, mis tähendab, et mõõga läbi surma eest kaitstud elu ja vabadust kroonib loorber. Kiriembleem on must hõbehalli äärisega kilp, millel araabia number 2, kilp on paigutatud hõbehalli äärisega mustale lindile. Edaspidi on 2. jalaväebrigaadil plaanis kasutusele võtta Sakala partisanide rügemendi rinnamärk ning 2. jalaväebrigaadi tagalapataljon on võtnud kasutusele oma üksuse vapi ning töötab välja lippu ja rinnamärki. Lisaks sellele tahab brigaad tugevdada reservüksuste motivatsiooni ja ühtekuuluvust, võttes kasutusele loogilise järjepidevuse järgi Vabadussõja-aegse sümboolika. Näiteks kogub Eesti reservohvitseride kogu raha, et annetada 2. jalaväebrigaadi suurtükiväe reservpataljonile Vabadussõjaaegse II diviisi suurtükiväe lipp.

19


20

NATO

Kindralleitnant Ben Hodges:

Eesti on NATO plussmärgiga liitlane Ajakirjal Sõdur oli eksklusiivne võimalus kasutada ära USA Euroopa NATO üksuse juhi kindralleitnant Frederick Benjamin Hodgesi viibimine Eestis, et küsida tema riigikaitse alaseid arvamusi ja uurida ka laiemalt NATO-t ees ootavate ülesannete kohta.

L

ugupeetud kindralleitnant Hodges, nii Baltikumis kui ka Euroopas on vaieldud, kumb on parem süsteem – kas palgaline armee või reservväelastele toetuvad kaitsejõud. Ameerika Ühendriigid on mõlemat süsteemi proovinud. Millised on teie arvates mõlema süsteemi tugevused ja nõrkused?

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Olen seisukohal, et iga riik peab valima sellise ajateenistuse vormi, mis sobib tema kultuuri, ajaloolise tausta ja traditsioonidega ning mis tagab agressiooni korral riigile kõige paremad võimalused enesekaitseks. Seega süsteem, mis võib sobida ühele riigile, ei pruugi sobida teisele. Eesti puhul avaldab mulle sügavat muljet see, et teil on suur hulk professionaalseid sõjaväelasi, kellele lisaks on väga kiiresti võimalik mobiliseerida arvukalt reservväelasi. See on väga oluline võimekus, sest Eesti on nii väike, et rünnaku korral on teil väga vähe aega, et agressiooni vastu ettevalmistusi teha. Eesti eelmisel aastal läbi viidud õppus Siil näitas, kui kiiresti on teil võimalik 10 000 meest koos varustusega organiseeritult kokku koondada. See on väga suur number. Ühesõnaga – minu jutu mõte on selles, et kaitsesüsteem peab põhinema kohalikul kultuuril ja vajadustel. Kas kasutada reservväelaste süsteemi või palgaarmeed, sõltub sellest, kas ohud asuvad piltlikult öeldes otse teie ukse taga või kaugemal. Kui ohud asuvad käegakatsutavas läheduses, kas-

Sverre Lasn Hannus Luure vavad teie inimesed juba lapsepõlvest peale üles sisemise veendumusega, et riigikaitse sõltub igaühest ja igaüks peabki andma riigikaitsesse oma osa. Kui sõjaoht on kauge ja abstraktne, tekitab see paljudes mõtteviisi, et piisab ka hästi koolitatud palgaarmeest. Lisaks peab arvestama sellega, kuidas Eesti NATO liikmena on otsustanud lahendada oma liitlaste toetamise ülesanded – kas seda teevad professionaalsed sõjaväelased või aitavad vajadusel ka reservväelased. Aga igal juhul läheb ainult palgaarmee pidamine palju kallimaks maksma. USA-l on nagu Eestilgi vabatahtlik militaarne organisatsioon – ameeriklastel Rahvuskaart, eestlastel Kaitseliit. Millised on teie hinnangul sellise vabatahtliku patriootlikult meelestatud relvajõu tugevused? Kas vabatahtlikud peaksid tagama vaid riigi sise­ julgeoleku või on nad teie hinnangul välisagressiooni korral tõhus toetus ka regulaararmeele?

See on taas väga huvitav kultuuritausta puudutav küsimus. Vastavalt USA seadustele tegeleb meie armee vaid välisohu tõrjumisega. USA sõjavägi peab tagama, et välised ohud ameerika sõduritele oleksid minimaalsed või

ideaalis olematud. Meie Rahvuskaart täidab aga vajadusel osariikide omakaitse (miilitsa) ülesandeid ja allub osariigi kubernerile. Nad saavad abistada tsiviilrahutuste, suurõnnetuste või looduskatastroofide nagu suurpõlengute, maavärinate ja üleujutuste korral, aga isegi siis alluvad nad tsiviiljuhtimisele. USA-s on armee ja Rahvuskaart eraldi ja täiesti eraldi juhtimise all. Balti riigid muretsevad oma agressiivse idanaabri pärast, aga Euroopal on palju suurem julgeolekuprobleem, mis ähvardab hoopis lõunast – pagulastevooga Euroopasse imbuvad islamiterroristid. Millised on NATO võimalused sellise kriisi lahendamisel kaasa aidata?

Islami äärmuslaste poolt ähvardav terrorism on tõesti tõsine küsimus, mida näitavad lähiminevikus toimunud terroriaktid Pariisis ja Brüsselis. On selge, et Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast alguse saaval migrantide ja pagulaste voolul, millel on väga erinevad põhjused, on väga suur mõju nii Euroopa majandusele kui ka julgeolekule. NATO on liitlaste ühendus, kelle ülesanne on üheskoos oma liitlaste kollektiivkaitse. Kõik NATO-sse kuuluvad liikmesriigid teevad kõva tööd, kuidas leevendada olukorda rändekriisi vallas ja jagavad pidevalt informatsiooni, mis aitab seista vastu islami ekstremismile. Luureinfo osas on meie edasiliikumine eriti suur ja infovahetus tiheneb liitlaste vahel üha. Venemaa on viimastel aastatel rikkunud mitut rahvusvahelist lepingut. Millistel tingimustel saaksid Venemaa ja NATO omavahel taas normaalsete partneritena suhelda?

NATO pole konkreetselt ühegi riigi vastu suunatud sõjaline organisatsioon


NATO

KAITSEVÄGI

ja niisamuti pole NATO põhimõtteks olla Venemaa-vastane jõud. On valdkondi, kus lääneriigid ja Venemaa teevad koostööd ning lausa peavadki koostööd tegema. Võtame taas kas või islami ekstremismi. Ka Venemaal elab 30 miljonit moslemit. Sellega ei taha ma öelda, et Venemaal elab 30 miljonit potentsiaalset terroristi, kuid islamiäärmusluse võimalik levik paneb Venemaa kindlasti muretsema. Või võtame näiteks põhjapooluse soojenemisega seotud küsimused – kui tekivad uued transporditeed ja avaneb ligipääs tohututele põhjas asuvatele loodusressurssidele, on sellel kogu põhjapoolkera majandusele ja logistikale suur mõju. Mulle meeldib väga, kui Venemaa mängib USA koondise vastu võistluslikult hokit. Ka Bosnias jaHertsegoviinas tegime pikka aega Venemaaga koostööd. Ma tahaksin samasuguseid aegu tagasi. Venemaa on juba teinud mõne sammu meie suunas, võtame näiteks OSCE tegevuse Ida-Ukrainas. Samuti võib märkida, et Venemaa pole läbi viinud suuri sõjaväeõppusi otse Eesti või Georgia piiride vahetus läheduses.

21

Millised on teie hinnangul lähiaastatel NATO-t ees ootavad kõige suuremad lahendamist vajavad ülesanded, seda nii Euroopas kui maailmas üldisemalt?

Mitmedki Eesti elanikud on väljendanud muret, et Eestis liigub väga palju väljaspoolt Eestit pärit NATO, kaasa arvatud USA üksusi. Mida sellistele inimestele vastata?

Eesti täidab oma NATO liitlase rolli väga hästi. Kuigi Eesti on väike, on tema sõjavägi kõrgetasemeline ja me saame Eesti kaitsejõudude tegevust hinnata ainult plussmärgiga. Ka USA täidab oma kohustust Euroopa liitlaste ees ja kulutab miljoneid dollareid, et tuua siia tagasi oma sõdureid ja varustust ning luua tingimused üksuste Euroopas paiknemise jaoks. Kogu Euroopa oli just äsja tunnistajaks, kuidas Ukraina piire sõja abil muudeti, see on täiesti vastuvõetamatu käitumine ja rahvus­vaheliste kokkulepete rikkumine. Sellisele käitumisele peab reageerima ja mulle avaldas sügavat muljet, kui kiiresti on NATO suutnud sellisele julgeolekuolukorra muutusele reageerida. Kõik plaanid, millest eelmisel suvel räägiti, on põhimõtteliselt ellu viidud. Loomulikult võivad nii kiired muutused põhjustada inimestel küsimusi, kuid NATO püüab anda endast parima, et liitlased ja liit-

lasriikide elanikkond rahule jääksid ja ennast turvaliselt tunneksid. Kordan veelkord, et on väga muljetavaldav, kuidas kõik NATO 28 liiget on aastaga tegutsema asunud, suurem osa on tõstnud oma kaitsekulutusi ja asunud kaitsejõude tugevdama. Juba see, et 28 riigi vahel saavutati nii kiiresti kokkulepped ühise tegevuskava osas, on suur asi ja sisendab isiklikult mulle optimismi. Ja lõpetuseks, kui tõenäoline on lähitulevikus näha Krimmi taas Ukraina koosseisus?

Ma loodan seda näha. Mitte ükski riik pole sellist agressiooniakti heaks kiitnud ega sellega leppinud. Peame jätkama ühiseid jõupingutusi selle nimel, et Venemaa peaks kinni rahvusvahelise õiguse normidest ja seadustest, aga seni pole Venemaa näidanud mingeid märke, et nad oleksid meelt muutnud.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Ma olen sõjaväelane ja vaatan asju sõjaväelase pilguga. Suur katsumus on säilitada rahu ja stabiilsus olukorras, kus paljude maailma riikide jaoks on tänu sõjatehnika arengule rünnakule asumine väga lihtsaks muutunud, aga selliste rünnakute tõrjumine seevastu on läinud väga keeruliseks. Kui me mõtleme kas või Põhja-Korea või Iraani peale, kes mõlemad arendavad oma tuumavõimekust, siis tuleb tunnistada, et maakera elanikkonna kaitsmine tuumarelva eest on väga keeruline. Kui tulla tagasi Eesti lähipiirkonda ja mõelda näiteks laevastiku tähtsusele, siis sõjalaevade ehitamine, arendamine ja ülalpidamine on väga kallis lõbu, kuid NATO jaoks on sellise võimekuse arendamine möödapääsmatu kas või Läänemere-äärsete riikide kaitsevõime seisukohast. Nii Rootsi, Soome kui ka Balti riikide julgeolek sõltub otseselt Läänemerel toimuvast.


22

NATO

Kindral Denis Mercier:

NATO tugevnemine peab jätkuma Eestit külastas NATO arenduse kõrgem ülemjuhataja kindral Denis Mercier, kes arutas kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrasega alliansi võimearenduse küsimusi. Ameerika Ühendriikides Norfolkis asuv NATO arenduse väejuhatus on üks kahest NATO strateegilisest väejuhatusest, mis vastutab NATO arendus- ja ümberkorraldustegevuse ning väljaõppe eest. Teine Euroopas paiknev operatsioonide väejuhatus juhib NATO operatsioone.

T

eie juhite kõiki liitlaste õppusi. Kuidas planeeritakse ja valmistatakse ette õppuste stsenaariume?

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Õppused on vaid osa NATO arenduse väejuhatuse ülesannetest. Õppustesse puutuv on NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja pingutus, kes vastutab vajalike tingimuste ja eesmärkide eest ning meie vastutame teostuse eest, see tähendab õppuste planeerimist ja üldist ülesehitust. Selleks kasutame NATO arenduse väejuhatust, kuid meil on ka Stavangeris keskus, mida me kasutame õppuse juhtimiseks. Oma osa annavad õppusel osalejad ise. Organisatsioonid sõltuvad NATO juhtimisstruktuurist ja riikidest. Õppuseid korraldame kolmel eesmärgil: esiteks, et väed oleksid eri tasemetel koostöövõimelised, seda alates juhtimisest kuni taktikalise tasemeni. Teiseks korraldame õppusi, et arendada välja uusi kontseptsioone, eksperimenteerime nendega ja kasutame uusi tehnikaid. Kolmandaks kasutame õppusi NATO võimekuste demonstreerimiseks, et näidata, milleks me kokkuvõttes suutelised oleme. Sellised tasemenäitamised on mõeldud nii potentsiaalsetele vastastele, kuid nad on olulised ka NATO liikmesriikidele.

Sverre Lasn Hannus Luure

Mis on võimekused, millele NATO peaks nüüdsest peale keskenduma, pidades silmas lõunast ja idast tulenevaid ohte?

Meil on kaks põhifookust. Esimene on NATO tugevuse demonstreerimine ja sõna „tugevus“ all mõtlen ma eelkõige hoiakuid: 21. sajandile kohast käitumist ja heidutusvõimet. Meie jaoks on oluline anda sõnum, et oleme vajadusel valmis proovikive ületama. Teisest küljest arendame me lõunasuunalist strateegiat, eriti spetsiifiliselt võitlust terroristlike gruppide vastu, mis on NATO jaoks tähtis ülesanne. Lisaks neile kahele põhilisele fookuses olevale tegevusele keskendume ka tulevikule – millised militaarvõimekused võivad olla tulevikus määrava tähtsusega. Kui suur on NATO valmisolek hakkama saada praeguste ohtudega ja mis on valdkonnad, kus tahaksite näha, et pingutatakse rohkem?

See on väga aus küsimus. 2010. aasta strateegiakontseptsioon, mis kehtib siiani, on sõnastanud kolm NATO tuumülesannet: kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostööjulgeolek. Kui enne Krimmi invasiooni keskendusime missioonijulgeolekule, siis pärast Walesi tippkohtumist viime ellu NATO valmisoleku tegevuskava (Readiness Action Plan), oleme sellega valmis juulis ja siis tekib meil kõigi NATO tuumülesannete vahel parem tasakaal. Tuumülesanded on kindlasti üsna palju omavahel seotud, kui silmas pidada potentsiaalseid ohte, mis meie piiridel tekkida võivad. Need on alles esimesed sammud. Me jätkame strateegilise kaitseplaani elluviimist ja heidutava hoiaku tugevdamist. Need on asjad, mida me saame teha lõunasuunal. Samuti jätkame oma vägede reageerimisvõime arendamist. See on ülioluline ja kuulub meie põhiülesannete hulka. Kriisidele reageerimise osas peame silmas arenguid, et tõenäoliselt ei taba tulevikus kriis ühte NATO liikmesriiki üksinda, see omakorda tähendab, et peame jätkama koostöö arendamist nii NATO liitlasriikide kui ka kõigi meie partnerite, näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide ja eriti Euroopa Liiduga, kellega meil on muidugi ka juba praegu väga hea koostöö. Millised arengud toimusid hiljutistel küberkaitseõppustel?

Küberteema on ühiskonnas aina tähtsam, seda riike ähvardavate ohtude tõttu nii militaar- kui ka tsiviilvaldkonnas. Oleme arvamusel, et küberkaitse peaks olema eraldi valdkond näiteks õhu- ja kosmosevaldkonna kõrval ja on tõenäoline, et küberteema kuulutatakse Varssavi tippkohtumisel viiendaks valdkonnaks. NATO arenduse väejuhatus töötab selle kallal, et küberkaitse operatsioonide tegevust ratsionaliseerida.


23

KAITSEVÄGI

ARVAMUS

Mulle jättis Tallinnas asuv NATO küberkaitsekoostöö keskus sügava mulje. Kõik see, mida Eestis selles valdkonnas tehtud on, on märkimisväärne. Me kasutame edaspidi kindlasti arendustegevuses Eestis saavutatud kompetentsi. Kas küberkaitset integreeritakse tulevikus ka tavaõppustesse?

Millisena näete Eesti rolli NATO-s?

Visiidil Eestisse on mulle sügavat muljet avaldanud mitu asja. Riigi valmisolekutase näiteks. Rääkides Washingtoni lepingust ja artikkel 3-st, mis seab tingimuseks, et esmajärjekorras vastutavad julgeoleku eest riigid ise, siis Eestis tundsin ma seda vastutustunnet. Teie riigi vastupidavus on muljetavaldav. Mul oli au rääkida täna teie peaministriga ja ta andis mulle ülevaate viimasest NATO õppusest CMX16 (Crisis Management Exercise), mis oli kõrgel tasemel otsuste tegemise õppus. Peaminister rääkis, et nii tema isiklikult kui ka terve ta valitsus mängis õppusel otsustamist läbi, see on märkimisväärne ja suureks toetuseks ka meie tööle NATO arenduse väejuhatuses. Teine teema on küberkaitse, mida me juba puudutasime, ja märkimisväärne

on teie riigi digitaliseerimise areng. Me töötame NATO arenduse väejuhatuses mitme aspekti kallal, mille tulevikus tõenäoliselt ellu viime. Pilvepõhine arhitektuuri, süsteemistabiilsuse arendamine ja Eesti kogemus digitaalviiside osas, millega kogutakse infot. Need teemad on väga tähtsad ja siin saame kogemusi vahetada. Ma juba ootan lähemat tutvumist Eesti IT-tööstusega. Mul oli võimalus külastada Balti kaitsekolledžit, millest jäi väga hea mulje ja samuti olid tudengite küsimused väga head. Arvan, et saame Eestiga arendada samal tasemel koostööd nagu kas või näiteks Itaaliaga ja see on mõlema poole jaoks suur väärtus. Teie kaitseväe juhataja võttis nii mind kui kogu minu meeskonna väga hästi vastu. Mul on rõõm tulevikus plaane üheskoos ellu viia. Ja siin Eestis oli kaks asja, mida ma ei oodanud: väga hea ilm ja väga hea toit (naerab).

SÕDUR NR 3 (90) 2016

See on juba praegu nii. Kui vaatame hiljutisi õppusi, on meil olnud küberkaitse õppustesse integreeritud ja NATO suurimas õppuses, mis toimus 2015. aastal Hispaanias ja Portugalis, oli see juba sees. Kui me aga lisame küberteema õppuse kavasse, peame seda tegema õppuse algusest peale, et mitte välja jõuda punkti, kus me kahjustame õppuse eesmärki. Seetõttu olen ma väga huvitatud kõigest, mida siin Eestis just küberkaitsealaselt arendatakse. On oluline, et saaksime küberteema rohkem õppustesse integreerida, ilma et peaksime midagi täiesti lõhkuma, mis paneks

õppuse eesmärkide saavutamise kahtluse alla.


SÕDA UKRAINAS

JANEK SKARZYNSKI / AFP / SCANPIX

24

Ukraina president Petro Porošenko (paremalt teine) arutamas julgeolekuküsimusi USA kaitseministri Ashton Carteriga (vasakult esimene), Ühendkuningriigi kaitseministri Michael Falloni (vasakult teine) ja NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga (paremal).

NATO Varssavi kohtumiselt tuli häid uudiseid Varssavis NATO tippkohtumisel, mis toimus 9.-10 juulil, kiideti heaks kava paigutada igasse Balti riiki ja lisaks ka Poolasse umbes pataljonisuurune üksus.

Ü SÕDUR NR 3 (90) 2016

hendkuningriik asub raamriigina juhtima Eestisse, Kanada Lätti, Saksamaa Leetu ja USA Poola saadetavat NATO pataljoni. Raamriike abistavad jooksvalt ka teised liitlased, näiteks jõuavad Eestisse tõenäoliselt Taani ja Prantsuse üksused ning Leetu näiteks Hollandi, Belgia ja Luksemburgi sõdurid. Lisaks neljale pataljonile saadab USA alliansi kirdeserva turvamiseks omalt poolt brigaadi, mis hakkab baseeruma Poolas, kuid osaleb suure tõenäosusega ka õppustel Baltimaades. Kava toetavad kompaniisuuruste üksustega (120150 sõdurit) Visegrádi neliku riigid ehk Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari. Aastani 2025 annab ka NATO liitlaste võõrustamiseks Eesti riigi käsutusse 70 miljonit eurot, millega aidatakse katta NATO üksuste Eestis viibimise kulusid. ERR-ile antud intervjuus märkis NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et

Baltimaadesse ja Poolasse tuuakse väed tähtajatult ja nad jäävad siia seniks, kuni on tarvis. „Mitte keegi NATOs ei arutanud enne Ukraina sündmusi sellist tüüpi nelja NATO pataljoni paigutamist alliansi idaosas. See on proportsionaalne kaitsereaktsioon vastusena Venemaa tegevusele Ukrainas Krimmi annekteerimisel,“ sõnas Stoltenberg. USA president Barack Obama sõnavõtt andis üheselt mõista, et erimeelsused NATO sees ületatakse. „Nii headel kui ka halbadel aegadel saab Euroopa toetuda Ameerika Ühendriikidele. Alati,“ rõhutas Obama. Varssavi tippkohtumine oli ka Venemaa teravdatud tähelepanu all. 13. juulil toimunud NATO-Vene nõukogu kohtumisel soovis Moskva kuulda selgitusi alliansi plaanide kohta, ütles Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova. Lisaks ootas Venemaa NATO-lt selgitusi Soome plaani kohta Balti mere kohal õhuturvet suurendada.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras Varssavi otsustest NATO Varssavi tippkohtumisel langetatud otsused suurendavad Eesti alalist valmisolekut kaks korda. Liitlaste kohalolekusse Eestis peaks suhtuma kui rutiini: nii nagu NATO on kohal Itaalias ja Saksamaal. Me saime rohkem kui eeldasime, kuigi umbes sama palju, kui küsisime. Aasta tagasi saadetud kirjas rääkisime pataljonist ja nüüd on see saanud reaalsuseks. Isegi veel kaheksa kuud tagasi ei oleks keegi seda arvanud ja ma olen sügavalt tänulik inimestele, kes aitasid sellise tulemuse saavutada, ütles Terras Eesti Päevalehele. Kaitseväe juhataja hinnangul kõige olulisem anda sõnum, et kõik NATO 28 liikmesriiki võtavad 5. artikli kohustust tõsiselt. Samas soovitab Terras sellel teemal rääkides liigset emotsionaalsust vältida, sest tegu pole sõjaajaga, vaid rahu kestab. Terras sõnul on oht, et Venemaa meedia kavatseb pärast tippkohtumist paanikat õhutada, sest seda oli näha juba NATO Varssavi tippkohtumise ajal. Terras soovitas Venemaa propagandasse rahulikult suhtuda ja lisas, et samuti pole vaja igast Eestis toimuvast lennust või sõjaväelisest liikumisest uudist teha. Eesti kaitsevägi liigub oma territooriumil ringi ja ka liitlasi on tulevikus rohkem, aga see on sõjaväeline rutiin, ütles kaitseväe juhataja.


25

ANATOLII STEPANOV / AFP / SCANPIX

SÕDA UKRAINAS

23 mm õhutõrjekahur ZU-23 on leidnud sektoris M rohkelt kasutamist jalaväerünnakute tõrjumisel.

Ukraina konflikt praktikas: positsioonisõda sektoris M Relvakonfliktis Ida-Ukrainas kestab pärast Ilovaiski lahingut 2014. a septembris ja Debaltseve lahingut 2015. a veebruaris positsioonisõda ja selline olukord jätkub terrorivastase operatsiooni ehk ATO kõikides lõikudes siiani. Artikkel tutvustab, millist taktikat kasutavad Ukrainas sõdivad osapooled positsioonisõjas ATO Mariupoli sektoris. Igor Kopõtin KVÜÕA SÕJAAJALOO LEKTOR

MARIUPOL

(Mariupol–Novoazovsk) ja Volnovahha (Mariupol–Donetsk). Sektori kaitse koosneb kolmest kaitseliinist, mis on osaks nn Porošenko liinist. Kaitsevöön-

Mariupol on strateegiliselt tähtis mere­ sadam Aasovi mere ääres, rasketööstuse keskus ja kommunikatsioonisõlm. Linnas on kaks suurt töötavat metallurgiatehast ja hulk muid tööstuslikke objekte ja vabrikuid. Mariupoli 480 000 elanikust suurema osa moodustavad tehasetöölised ja elanikest

SÕDUR NR 3 (90) 2016

S

ektor M ehk Sektor Mariupol on Ukraina ATO territoriaalne ja operatiiv-taktikaline koondis, mis koosneb juhtimisstaabist ja talle allutatud väeüksustest ning hõlmab piirkonda Mariupoli linna ümber alates Aasovi merest Širokinost läbi Novoazovske, Pervomaiske, Volodarske ja Telmanove rajooni kuni maanteeni H15 Zaporižžja–Donetsk. Sektor M-i peamine ülesanne on Mariupoli linna kaitsmine ja see on jagatud omakorda kaheks suunaks: Širokino

dite vahele on paigutatud valvepostid, mis kontrollivad kogu liiklust. Širokinos ja Lebedinskes on kaitses 36. mere­ jalaväe üksik-brigaadi üksused – 501. merejalaväepataljon ja dessandiründepataljon. Pavlopil–Granitne–Volnovaha liinil on kaitses 72. mehhaniseeritud brigaad. Rasketehnika ja -relvastus on rindejoonelt ära viidud ja paikneb Mariupolis, Volnovahas ja Andriivkas. Ukrainlased roteeruvad üldjuhul kord poole aasta jooksul. Uute üksuste roteerumisel jäävad lahingukogemused tihti üle andmata, mistõttu kannavad värsked üksused vastase tavategevuste tõttu esialgu suuremaid kaotusi.


SÕDA UKRAINAS

IRINA GORBASEVA / AP / SCANPIX

26

Kõige rohkem hukkununuid on Ida-Ukraina sõjategevuses põhjustanud kaudtulerelvad. Pildil Ukraina suurtükiväelane 2015. aasta septembris vastasega tuleduelli pidamas.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

üle 44% on venelased. Viimase kahe aasta jooksul on linnast sõjategevuse tõttu mitteametlikel andmetel põgenenud üle 100 000 inimese. Linnas on säilinud separatistlikud meeleolud, separatistide toetajaid võib olla 25–30%. Enamik linnaelanikest on sõjavastaselt meelestatud ja Ukraina armee suhtes vaenulikud. Samas on suurenenud Ukraina patriootide arv. Linnas ei ole välja kuulutatud komandanditundi ja kuigi sõjaväepatrulle on näha, on julge­olekukontroll nõrk. Mariupolist 25–50 km kaugusel oleva rindejoone ja halli tsooni asulad on praktiliselt inimtühjad, väljaarvatud üksikud vanad inimesed. Peamine lahingupaik Širokino jäi inimtühjaks juba 1,5 aastat tagasi. Sõdurid rüüstasid järelevalveta jäänud majad ja suvilad. Viimasel ajal tsiviilelanikega lahingutsoonis ehk umbes 5 km raadiuses rindejoonest enam ei arvestata. Halli tsooni ilmuvaid tsiviilelanikke

võidakse võrdsustada vastasega ja võtta sihikule. Esimese ja teise kaitsevööndi vahele jääval alal elavad inimesed kannatavad toidupuudust. Volnovahas ja Gnutoves on läbipääsupunktid rindejoont ületavatele tsiviilelanikele. Ametliku kontrolli läbimine on fiktiivse iseloomuga ja mõlemalt poolt ülimalt korruptiivne protseduur, mistõttu ületavad tsiviil­ elanikud rindejoont avamaastikul üle põldude. 2014. aasta märtsis-juunis toimusid Mariupolis massilised meeleavaldused ja kokkupõrked separatistide ja valitsusvägede vahel. Aprillis vallutasid näomaskides separatistid linna­ volikogu ja ründasid linnas paiknenud Ukraina väeosa. Erinevalt Krimmist ei loovutanud sõdurid relvi ja avasid ründajate pihta tule. 3.–10. maini toimusid linnas relvastatud kokkupõrked separatistide ja Rahvuskaardi vahel, mille käigus mõlemad pooled kandsid kaotusi. Ukraina vabatahtlik pataljon

Azov puhastas operatsiooni käigus 13. juuniks Mariupoli separatistlikest relvaformeeringutest. Järgnevalt puudutas lahingutegevus Mariupoli pärast Ilovaiski lahingut 2014. a septembris, mil separatistid koos Vene armee üksustega vallutasid Novoazovski ja jõudsid linnast 25 km kaugusele. Pärast seda jäi rinne püsima väikse suvitusasula Širokino juures. Kuigi Širokino oli kuulutatud Minski kokkulepete põhjal neutraalseks alaks ehk nn halliks tsooniks, jätkusid lahingud asula pärast. Širokino käis käest kätte, kuni võeti 2016. a veebruaris Ukraina sõjaväelaste kontrolli alla. Širokino kujutab endast ühe- kuni kolmekordsete hoonetega suvilate massiivi. Orienteerumine sellises aedlinnas oli üsna keeruline, allüksuste juhtimine raskendatud ja lahingutegevus toimus peamiselt jaosuuruste üksustena. Asula ründamisel sisenesid ukrainlased piki


SÕDA UKRAINAS

mererannikut ja mööda Nõukogude (Radjanska) peatänavat. Operatsiooniala alates Aasovi merest kuni Pavlopoli veehoidlani on valdavalt lage, kohati kaetud kõrge võsaga, tõustes Novoazovski suunal. Piirkond pakub häid võimalusi vaatluseks ja suurte soomusüksustega manööverdamiseks. Kalmiuse jõe idakaldal kaitsesse asunud separatistide relvaformeeringud asusid pisut soodsates tingimustes, kuna idapoolne kallas on kõrgem.

SEPARATISTIDE TEGEVUS JA POSITSIOONID

1 Россия маскирует подразделения морпехов на мариупольском направлении – разведка, TCH, 08.03.2016, http://ru.tsn.ua/ato/rossiya-maskiruet-podrazdeleniya-morpehov-na-mariupolskom-napravlenii-razvedka-592654. html (17.03.2016)

gruppidena. Lisaks tegutsevad piirkonnas Vene armee taktikaline luure ja autonoomselt ka GRU luure-diversiooni­ grupid, kellele on nende tegevuses antud vabad käed.

LUURE-DIVERSIOONIGRUPPIDE TEGEVUS Alates 2014. aasta sügisest toimub M-sektoris positsioonisõda, kus piiratud iseloomuga operatsioonide käigus püütakse oma kontrolli alla saada hallis tsoonis asuvaid külasid. Seda nimetatakse kohalikus militaarslängis vastase väljasurumiseks (выдавливание). Kaks-kolm korda nädalas, mõnikord tihedamini, avatakse üksteise pihta tuli. Üldjuhul alustatakse tulistamist käsitulirelvadest ja seejärel minnakse üle raskematele relvadele. Mõlemal poolel domineerivad lahingutegevuses luure-diversioonigrupid (диверсионноразведывательные группы, ДРГ, edaspidi DRG). Širokino suunal ukrainlaste opereeriv 131. üksik-luurepataljon kasutab DRG sellist struktuuri, kus igas DRG-s moodustatakse kaks gruppi – tule- ja manöövrigrupp. Mõlemad grupid koosnevad kuuest võitlejast ehk kolmest lahingupaarist. Tulegrupis on grupiülem ja snaiper või täpsuslaskur SVD-ga, KP-paar ja TT-paar, kellel on kasutada RPG-7. Manöövrigrupis on DRG ülem ja temaga paaris RPK kuulipildur kergekuulipildujaga, kaardiga teejuhi paaris on lisaks pioneer või sapöör, sanitariga paaris laskur GP-25-ga. DRG võitlejate varustus on väga heal tasemel. Kasutusel on soojuskaamerad, millest levinumad on Pulsar ja Flir, ja punatäppsihikud, seda ka vastasel. DRG ei kasuta mobiiltelefone, tahvelarvuteid, GPS-e ega muid võrguga ühendatud IT-seadmeid. Vastane avastab sellised seadmed oma raadioelektrooniliste võitlusvahenditega, sest ukrainlaste vastu kasutatakse ülivõimsat REB-kompleksi Krasuhha (комплекс РЭБ Красуха), mille tegevusraadius võib ulatuda kuni 300 kilomeetrini. Selle­pärast on maastikul orienteerumiseks 1 : 250 000 mõõtkavas Ukraina sõjaväekaart. Lahingukäsu andmisel kasutatakse mehitamata õhusõidukilt (UA) tehtud aerofotot. Üldjuhul uurib DRG teejuht marsruuti objektini nii täpselt, et tunneb seda maastikul perfektselt. DRG ülesanne positsioonisõja tulemustel M-sektoris on tavaliselt vastase väikeste gruppide hävitamine, vastase tegevuse häirimine, vangide või trofee-

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Praegu kulgevad separatistide positsioonid Aasovi mere rannikust üle maantee E58 Mariupol–Novoazovsk Sahanka suunas, Leninskoje – Dzeržinske-Kominternove joonel. Sellest edasi asetsevad vastase positsioonid Põštše-

viki asulas ning suunduvad põhja mööda Pavlopoli veehoidla ja Kalmiuse jõe joont kuni Granitne külani, mille idaserv on ukrainlaste käes. Vastane on üles ehitanud sügava kaitse kahes ešelonis, mis on seotud kindla tulesüsteemiga. Separatistid reorganiseerisid 2016. a veebruaris üksused, viisid oma jõud välja Širokinost ja koondusid Kominternovesse, mida loetakse võtmepunktiks võimaliku pealetungi jätkamiseks Mariupoli peale. Positsioonide eelserv on tugevalt kindlustatud täisprofiili kaevikute ja jooksukraavidega. Peamised positsioonid asuvad kõrgendikel või eespool nimetatud asulates, kus positsioonid on seotud hoonete ja ehitistega nii, et iga küla kujutab endast jalaväerühma kaitse tugipunkti. Vastase tulejuhid paiknevad kõrgehitistes ja piirkonnas töötavad aktiivselt mõlemalt poolt snaiprid. Dzeržinskes on märgatud vähemalt kahe liikursuurtüki 2S1 Gvozdika maskeeritud positsioone, Sahankast lõunas asub üksiku tankiga kaevik. Kalmiuse jõe joonel kuni Granitnojeni töötab püsipositsioonide kindlustamisel pioneeride rasketehnika. Kominternove-Dzeržinski-Sahanka joonel on loodud kõrge taimestiku varjus püsikindlustustest 500 m eespool käsitsi liivakottidest vaatluspunktid. Sahankas töötab 82 mm miinipildujarühm, mis hoiab tule all ukrainlaste eelposte Širokino idaservas E58 maantee ääres. Lisaks sellele võtab ukrainlaste eelposte regulaarselt tule alla 1,5 km distantsilt asuv vastase üksik BMP, mis liigub separatistide põhipositsioonide taga maantee ääres. Sahankast kuni Granitnojeni tulistab vastane regulaarselt automaatgranaadiheitjatest AGS, 82 mm ja 120 mm miinipildujatest. M-sektoris tegutsevate separatistide relvaformeeringute koosseisus on palju palgasõdureid Venemaalt ja SRÜ riikidest. Märgata võis kadõrovlaste ja teiste põhjakaukaaslaste, eriti Põhja-Osseetiast pärit võitlusgruppe. Separatistide toetuseks paiknevad Novoazovskis ja selle lähistel Venemaa Mustamere laevastiku 810. merejalaväe üksik-brigaadi 9. üksik ründe-motolaskurpolgu üksused1 ehk nn 810. pataljoni-taktikaline grupp ja 127. pataljoni taktikaline grupp. Vene sõjaväelased osalevad sõjategevuses separatistide katte all väikeste

27


SÕDA UKRAINAS

VADIM KUDINOV / SIPA / SCANPIX

28

GENYA SAVILOV / AFP / SCANPIX

Pataljoni Donbass võitlejad kuulamas Mariupoli lähedal toimunud õppustel instruktori juhendeid, kuidas kõige tõhusamalt kasutada 40 mm tankitõrjegranaadiheitjaid.

Ukraina armee oma positsioonidel 2015. aasta aprillis Šõrokõne ja Berdjanski lähedal.

de võtmine. Ülesanne püstitatakse kogu grupile, uuritakse liikumise marsruuti ja liikumisest tehakse skeemid. DRG liigub ülesande täitmisele eetri­ vaikuses, edasiliikumiseks kasutatakse maastiku eripära, reljeefi ja võsa. Kasutatakse tsiviilriietust või separatistide eraldusmärke. Sõbraliku tule vältimiseks kasutatakse kollaseid käesidemeid. DRG grupid sisenevad vastase terri-

tooriumile kuni 15 km sügavusele. Liigutakse malelauaformeeringus, laske­ sektorid on ära jagatud. DRG liigub gruppide kaupa, kõige ees manöövri­ grupp, taga tulegrupp. Eeljulgestuses liigub pioneer ja tema järel teejuht, kellele silmside kaugusel järgneb DRG-i ülem ja kergekuulipildur, siis sanitar ja laskur relvarauaaluse granaadiheitjaga. Nendest omakorda silmside kaugusel liigub

tulegrupp järgmises järjestuses: grupi komandör, KP-paar, TT-paar ja viimasena täpsuslaskur. Suuri probleeme tekitab M-sektori valdavalt lage maastik, mistõttu DRG liigub maastiku eripära arvestades mööda nõgusid ja kraave. Varitsusi eelistatakse läbi viia maanteeäärses võsas, asustatud punktides või kõrges rohus vastase patrullide ja DRG-ide oletatava


SÕDA UKRAINAS

liikumise radadel. Järgmine probleem on vastase mehitamata õhusõidukid, millele on paigaldatud soojuskaamerad. Nende vastu loovad ukrainlaste DRG-id varitsuse pettepositsioone, milles kasutatakse sooja veega täidetud kummikotte. 2014. a märtsis sooritas 1. kaardiväe tankibrigaad SMS-idega psühholoogilise operatsiooni ja side mahasurumise Krasuhha abil. Vastase DRG-ide tegevus on standardne, taktikaprotseduurid üritatakse maksimaalselt lihtsustada, tegevused on tihti korduvad, šabloonsed, pole loovad, kuid on läbi viidud väga professionaalselt. DRG kasutab kahte tüüpi varitsust: lineaarset ja V-kujulist. Lineaarne on ette kavatsetud, tulealustusjoon 50 m kaugusel, tule alustamine raadiojaama tangendi vajutusel või suundmiini plahvatusel. Tulegrupp paikneb varitsuse keskel, manöövrigrupp vastutab tiibade julgestamisest ja tulelöögi järgselt vastase läbiotsimise eest. Võitlejad asuvad positsioonidel silmside kaugusel. Pärast ülesande täitmist koguneb grupp umbes 100 m kaugusel määratud kogunemiskohas, võtab sealt seljakotid ja liigub edasi. Kui varitsust avastati ennetähtaegselt vastase või kohalike poolt, vahetab DRG viivitamatult positsioone. Tavaliselt ollakse positsioonidel 2-3 tundi, kuid mitte kunagi kauem kui 12 tundi. Et mitte reeta oma asukohta, eelistatakse positsioonidel mitte ööbida. V-kujulist varitsust kasutavad ukrainlaste DRG-d vaenlasega ootamatu kohtumise puhul. DRG liikumise järjekord on täpselt selline, mis võimaldab sisse võtta varitsuse positsioonid. Avastades ees vastase liikumise, rühmitub DRG käigult lahingupaaride kaupa positsioonidesse, moodustades seejuures frontaalselt kolonnis liikuvale vastasele omamoodi kumulatiivefekti meenutava tulelehtri.

VASTASE PEALETUNGITEGEVUSED

VEEL TÄHELEPANEKUID Separatistide poolel tegutsevad snaipreid on kahte tüüpi. Täpsuslaskurid töötavad laskurite positsioonide taga ja on iseseisvad või kuulutakse iseseisvate liikuvate DRG-de koosseisu. Snaiprite teine kategooria on komplekteeritud eranditult professionaalidega, kes kasutavad Venemaa kõige uuemat ja kvaliteetsemat varustust-relvastust, näiteks Kordi. Snaiprid vahetavad tihti nii positsioone kui ka kasutavad eri relvi põhimõttel üks lask ühest relvast ühel positsioonil. Snaiprituli põhjustab mõlemal poolel regulaarseid kaotuseid. Kuigi suurem osa konfliktipiirkonnas kasutatavatest käsitulirelvadest on nõukogude päritolu kaliibriga 5,45 mm ja 7,62 mm, esineb siiski ka muu päritoluga relvi. Separatistid kasutavad vintpüsse Vintorez ja Val ning kuulipildujat Petšeneg. Ukrainlaste kasutuses võib kohata snaipripüssi Remington 700, Tšehhi automaati CZ 850, Jugoslaavia MG-53, Ukrainas toodetud koopiat Iisraeli Negevi kergekuulipildujast ja palju muud. Järjest keerulisemaks muutub positsioonisõja ajal olukord miiniväljadega. Aina rohkem paigaldatakse uusi ilma kindla korrata miinivälju. Nii ukrainlastel ja kui ka nende vastasel on miini­ väljapassid, kuid neid ei täida keegi. Enamasti on kasutusel nõukogude miinid, kõige levinumad on sektoris M nõukogude päritolu tankimiinid TM62, jalaväe fugassmiinid PMN-2, jalaväe ringtoimelised kild-fugassmiinid POMZ-2M ja suundmiinid MON-50.

Tänapäevases positsioonisõjas on oluliselt suurenenud kõrgtehnoloogiliste lahenduste osakaal: soojuskaamerate, punatäppsihikute, raadio- ja IT-luure, tahvelarvutite jne kasutamine.

Esineb ka käsigranaatidega kombineeritud ja demineerimisvastaselt paigaldatud tanki- ja jalaväemiine. Palju on kasutusel traatmiine, eriti aedlinnas ja teeäärses võsas. Miinide põhjustatud kaotused on tavalised. Sektoris M viibivad endised Ukraina vabatahtlikud väeüksused, enamasti integreerituna Rahvuskaarti. Neist suurim on polk Azov, mis paikneb Berdjanskis, pataljon Donbass asub Melekines ja Vabatahtlik Ukraina korpus (DUK) Jurjivkas. Pataljon Donbass mehitab kontrollposte Volnovahha suunal, Azov ja DUK viivad läbi väljaõpet sõjaväe polügoonidel ja on valmis hoidma korda sektori tagalapiirkondades.

KOKKUVÕTE Tänapäeva positsioonisõda Ida-Ukrainas on kurnamissõda, kus sõjalistest vahenditest olulisemad on poliitilised ja majanduslikud hoovad. Mõlema poole kaitse on keskendunud asulate kui tähtsamate kommunikatsioonisõlmede ümber. Kuigi pidev rindejoon puudub, vaadeldakse lahingu­välja ööpäev läbi. Suurtükiväe- ja miinipildujatule eesmärk on pigem vastase tegevust häirida. Rinde­joone sektorid on sisse lastud, mistõttu mistahes aktiivsus eesliinil on eluohtlik, selles mängib suurt osa ka intensiivseks muutunud snaiprite ja täpsuslaskurite tegevus. Põhiline võimalus vastase kohta infot hankida, vastast häirida ja hävitada on saanud kindla koosseisuga luure-diversioonigrupid, kes korraldavad varitsusi ja ootamatuid rünnakuid vastase tagalas. Pealetungitegevus positsioonisõjas on piiratud iseloomuga ja põhineb nn väljasurumistaktikal. Taktikalise tegevuse põhiliseks üksuseks sai muutuva struktuuriga nn pataljonisuurused taktikalised operatiivgrupid, milles võib ära tunda Tšetšeenia sõjakogemuse jooni. Tänapäevases positsioonisõjas on oluliselt suurenenud kõrgtehnoloogiliste lahenduste osakaal: soojuskaamerate, punatäppsihikute, raadio- ja IT-luure, tahvelarvutite jne vahendite kasutamine. Eriti efektiivseks võib pidada mehitamata lennuvahendite ehk UA-de kasutamist. UA-d kannavad nüüd mitte ainult luure, vaid ka tulejuhtimise rolli. Lisaks kasutatakse Ukraina konflikti uute relvasüsteemide katsetamiseks. Artikkel põhineb isiklikul vaatlusel 2015. a oktoobris ja 2016. a märtsis.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Vastaspool kasutab positsioonisõjas üldlahinguväe põhimõtteid vastavalt Venemaa Föderatsiooni laskurvägede lahingumäärustikule. Rünnakute ajal kasutatakse tulevalli – rünnakule eelneb suurtükiväe tuleettevalmistus 152 mm ja 122 mm suurtükkidest, sellele järgnevad 120 mm miinipildujad. Kui vastase jalaväeahelik on jõudnud ukrainlaste kaitsepositsioonidest 300–400 m kaugusele, hakkavad lähituletoetuseks tööle 82 mm miinipildujad ja automaatgra-

naadiheitjad AGS-17. Vastane eelistab liikuda BMP-de vahel ahelikus. Tugeva kaitsetule puhul liiguvad laskurid BMPde rööbastes. Ahelikku katavad tankid, mis tegutsevad liikuvate tuletoetus­ masinatena. Korraga kasutatakse harilikult kuni kolme tanki, mille tegevus on standardne.

29


MEREVÄGI

SIIM VERNER TEDER

30

Mereväe ajateenijad läbisid laevakaitsekursuse

M

ereväe ajateenijate viienädalane laevakaitsekursus, mille käigus said ajateenijad teoreetilised ja praktilised teadmised laevakaitsegrupi liikmetena tegut-

semiseks, lõppesid kahepäevase kompleksharjutusega, mille puhul tehti merel ning tuukri- ja toetuslaeva Tasuja pardal kõik eelnevalt õpitu praktikas läbi. „Väljaõppinud meeskond annab meie ja vajadusel liitlaste laevadele lisatulejõu ning võimaldab kontrol-

lida laevu kas merel või sadamates,“ ütles laevakaitsekursuse ülem vanemleitnant Rait Luks. Mereväe ajateenijad õppisid stressiolukordades ühtse meeskonnana tegutsema, läbiti relvaõpe nii sõduri varustuses oleva relvastuse kui ka pardarelvadega,

SÕDUR NR 3 (90) 2016


31

SIIM VERNER TEDER

MEREVÄGI

dumise taktikaid ja laeva pardakontrolli läbiviimist. Kursuse tegevuste hulgast ei puudunud ka ujumis- ja käsivõitlustreeningud. Merevägi võttis laevakaitsemeeskondadega aastatel 2010–2013 osa operatsioonidest Aafrika rannikul ja Vahe-

meres, kus omandatud kogemused ja oskusteave oli ka laevakaitse kursuse alus. Sellise esimest korda ajateenijatele korraldatud laevakaitsegrupi kursuse läbisid 11 mereväes tekimadruse või relvastusmadruse erialal teeninud ajateenijat. SIIM VERNER TEDER

sooritati laskeharjutusi maal ja merel, sealhulgas kuulipildujatest MG-3 ja raskekuulipildujast Browning, lisaks ebastandardsete laskeasenditega ja liikuvate sihtmärkide pihta. Harjutati kiirpaadi rünnaku tõrjumist, merevaatlust, meresidet, vahirutiini, par-

SÕDUR NR 3 (90) 2016


32

MEREVÄGI

Euroopa mereväeülemate kohtumine Tallinnas 12. ja 13. mail toimus Tallinnas Euroopa mereväeülemate kokkusaamine (Chiefs of European navies, lühend CHENS). Kohal olid kõigi 26 laevastikku omava Euroopa riigi mereväe ülemad või nende esindajad, vaatlejatena osalesid USA 6. laevastiku ülem ja NATO merelise väejuhatuse ülem (COM MARCOM).

T

SÕDUR NR 3 (90) 2016

õenäoliselt pole Tallinnas veel kunagi üheaegselt nii palju admirale viibinud. Sama esinduslik kui osalejaskond olid ka esinejad: kokku kuus ohvitseri Euroopa merevägedest, sõjaväe õppeasutustest ning NATO uurimisasutustest ja kompetentsikeskustest. Selle aasta teema oli „Maritime operations in confined and shallow waters“ – eesti keeles mereoperatsioonid piiratud ja madalatel merealadel. Teema on Eesti jaoks oluline, sest Läänemeri võiks olla piiratud ja madala mere õpikunäide. Lisaks piiratud ja madalate merealade eripärale arutleti kõiki Euroopa mere­ vägesid puudutavate küsimuste üle: kuidas tulla toime muutunud julgeoleku­ olukorra ja uute katsumustega juba kakskümmend aastat kestnud kärbete tingimustes. Omaette teema oli mehitamata süsteemide kasutamise võimalused. Pärast Eesti mereväe ülema mereväekapten Sten Sepperi ja kaitseminister Hannes Hanso avasõnu andis NATO piiratud ja madalate merealade kompetentsikeskuse (Centre of Excellence for Confined and Shallow Waters) tegevjuht mereväekapten Johannes Schmidt-Thomeé ülevaate piiratud ja madalate merealade eripärast. Piiratud ja madalaveelised merealad on olulised, sest enamik kaubandust ja meremajandust toimub seal. Samas on seal opereerida keerulisem kui avamerel ning ohud laevastikule suuremad ja mitmekesisemad. Arvestada tuleb ka keerulist juriidikat ja raskusi tuvastatud mere-

pildi loomisel tiheda laevaliikluse ning paljude looduslike ja tehislike objektide keskkonnas. Meie mereväed muutuvad nende tingimuste jaoks järjest vähem sobivaks, sest ehitatakse suuremaid ja kallimaid, aga arvuliselt vähem laevu. Piiratud ja madalatel merealadel saab edukalt opereerida ainult kohalikke olusid mõistes. Seepärast kutsus mereväekapten Schmidt-Thomeé kõiki osalejaid üles ühinema NATO piiratud ja madalate merealade kompetentsikeskuse projektidega. Kaptenleitnant Fernando Manuel Vaz Portugali mereväest andis ülevaate Portugali mereväe hetkeolukorrast ja lähituleviku kavadest ning tõdes, et mere­ vägesid kujundavad eelkõige ajalugu ja geograafia. Kaptenleitnant Johannes Riber Nordby Taani sõjaväeakadeemiast andis ülevaate nüüdisaegsete merevägede ülesannetest. Ta tõdes, et Vene mereväe tegevus on olukorda Euroopat ümbritsevatel meredel oluliselt muutnud. Venemaa arendab oma mereväge sõjaliseks heidutuseks ja poliitilise surve avaldamiseks. Põhifookuses on allveelaevad ja eriüksused, aga ka raskelt relvastatud väikesed pealveelaevad. Vene­ maa on juba loonud A2/AD-tsooni Mustal merel ning suurendab aktiivselt oma mõjuvõimu ja kohalolekut Vahemerel. Seejuures kasutab ta väga mitme­ kesiseid vahendeid poliitilisest survest ja äraostmisest erioperatsioonide ja hübriidsõjani. Kogunenud delegaadid tõdesid, et me oleme juba kaotanud tegutsemisvabaduse teatud piirkondades.

Mereväekapten Benigno GonzálezAller Gross arutles tasakaalustatud laevastiku loomise võimaluste üle täna­päeva kärpetingimustes. Ta jõudis järeldusele, et parim lahendus on segu suurematest mitmeotstarbelistest ja väiksematest odavamatest platvormidest. Ideaalis võiks pealveelaevastik koosneda ainult kahest laevaklassist. Edu võti on modulaarne lähenemine. Tasakaalustatud laevastiku saab luua ka mitme riigi koostööna, kus igaüks annab oma osa. NATO mereliste uuringute keskuse (Centre of Maritime Research and Experimentation) direktor erukontradmiral Hank Ort tõdes, et merede ühiskasutamine on vaidlustatud ja andis ülevaate innovatsioonist meresõjapidamises. Ta leidis, et edu võti on koostöö ja koos­ talitlemine. Tuleb saada üle olukorrast, kus iga NATO riik püüab luua oma tasakaalustatud laevastikku, aga need ei moodusta ühist tervikut. Oluline on koostöö tööstusega, sest tsiviilsfääri innovatsioon läheb sõjalisest innovatsioo-


MEREVÄGI

SIIM VERNER TEDER

33

Eesti kaitseminister Hannes Hanso Euroopa mereväeülemate piiramisrõngas.

2030. Enamik uuringus osalenud mere­ vägedest kas juba kasutab või kavatseb mehitamata süsteemid kasutusele võtta. Peamised valdkonnad mehitamata süsteemide rakendamiseks on miinitõrje ja ISTAR3. Mehitamata ja mehitatud süsteeme ei peaks vastandama, vaid nad täiendavad teineteist. Soome mereväe töögrupp andis ülevaate riigisisesest koostööst mereliste ametkondade vahel. Soome on väga rahul oma praeguse süsteemiga, kus tuvastatud merepildi loojaks on merevägi, kes jagab seda teiste ametkondadega ja kasutab teiste ametkondade vahendeid merepildi loomiseks. Uuringu tulemustest selgus, et teistes riikides tehakse koostööd eelkõige mereseires, merepäästes ja tuvastatud merepildi loomisel. Enim teevad mereväed koostööd tolli ja korrakaitseasutustega.

1 MARSUR on EDA juhitav projekt Euroopa ühise tuvastatud merepildi loomiseks. 2 SUCBAS on Läänemere-äärsete merevägede (va Venemaa) koostööprojekt tuvastatud merepildi loomiseks. 3 ISTAR – information, surveillance, target acquisition, and reconnaissance.

Türgi töögrupp uuris merevägede rolli korratagamisoperatsioonidel ja kriitilise energiataristu kaitsel. Uuringust selgus, et kõigis uuringus osalenud riikides peale Eesti on merel korda tagavad asutused seotud mereväega. Töögrupp jõudis järelduseni, et mereväe kaasamist korratagamisoperatsioonidesse on teatud piirini vaja, kuid see ei tohi kahjustada mereväe tuumikvõimeid (core capabilities). Mittesõjalisi operatsioone peaks riigis koordineerima üks asutus, mis on piisavalt varustatud ja mehitatud ning mille ülesanded on seadusandlikult hästi reguleeritud. Kuigi kohtumise ettevalmistamine ja läbiviimine nõudis korraldajatelt ja kogu mereväelt palju energiat, õnnestus see igati. Nii külalised kui ka võõrustajad jäid tulemusega rahule. Järgmisel aastal kohtuvad mereväeülemad Saksamaal, aga Eesti korraldab sama programmi raames nooremohvitseride kokkusaamise (European Seminar for Young Officers, ESYO).

SÕDUR NR 3 (90) 2016

nist ette. Mereliste uuringute keskuse suurim ettevõtmine sel aastal on Põhjamerel toimuv õppus Unmanned Warrior, kus pannakse proovile praegu olemas olevate mehitamata süsteemide võimed. Euroopa kaitseagentuuri (European Defence Agency, EDA) võimete, relvastuse ja tehnoloogia osakonna direktor õhukommodoor Peter Round andis ülevaate EDA tegevusest ja MARSUR-ist1. Ta tõdes, et Euroopas on 900 julgeoleku­ asutust, kes omavahel infot ei jaga ja kelle tegevust on väga keeruline koordineerida. Osalt seetõttu pole MARSUR käivitunud sellisel moel nagu loodeti, SUCBAS2 on märksa edukam. Lisaks eelnevale tutvustati kohtumisel kolme töögrupi uurimistulemusi. Suurbritannia kuningliku mereväe töögrupp uuris mehitamata süsteemide kasutamisvõimalusi kuni aastani


34

Tallinna külastas kaks NATO

KAITSEVÄGI

2.

–15. maini külastasid Tallinna kaks NATO 1. alalise mereväegrupi fregatti – Hispaania fregatt Alvaro de Bazan ja Ühendkuningriigi fregatt Iron Duke. Laevad viisid enne sadamasse saabumist merel läbi ühise harjutuse koos kolme Eesti mereväe laevastiku sõjalaevaga. Sadamasse saabumisele eelnenud ühisharjutusel merel koos Eesti mereväe laevastiku miinijahtijatega Admiral Cowan ja Ugandi ning tuukri- ja toetuslaevaga Tasuja tegid fregatid läbi erinevad manöövri- ja sideharjutused ning õhutõrjeharjutuse, mida toetasid Eesti õhuvägi ja Ämaris paiknevad liitlaste hävitajad. Liitlaste hävitajad etendasid laevadele vastase lennukeid, mille rünnakut tuli laevade grupil ühiselt tõrjuma hakata. NATO 1. alalisse mereväegruppi kuuluvad lipulaev Hispaania fregatt Alvaro de Bazan ja Ühendkuningriigi fregatt Iron Duke külastasid Eestit koostöö harjutamiseks ning NATO kohalolu ja solidaarsuse märgiks. Mereväegrupi esindajad kohtusid traditsioonilistel viisakusvisiitidel Tallinnas sadama, linnavalitsuse ja Eesti mereväe esindajatega. Vabaduse väljakul asetati pärg Vabadussõja monumendile. Laevameeskondade liikmed said töökohustustest vabal ajal tutvuda linnaga.

NATO 1. alalise mereväegrupi fregatid (vasakult) Ühendkuningriigi mereväe Iron Duke ja Hispaania mereväe Alvaro de Bazan sildumas Tallinna Vanasadmas.

SIIM VERNER TEDER

SIIM VERNER TEDER

Ämaris paiknevad liitlaste hävitajad etendasid laevadele vastase lennukeid, mille rünnakut tuli laevade grupil ühiselt tõrjuma hakata.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

NATO 1. alalise mereväegrupi ülem kontadmiral Jose Enrique Delgado (Hispaania merevägi; vasakult keskel) ja NATO 1. alalise mereväegrupi staabiülem kaptenleitnant Wilbert van Gemeren (Hollandi merevägi) andmas intervjuud Tallinna Vanasadamas NATO 1. alalise mereväegrupi lipulaeva fregati ESPS Alvaro de Bazan pardal.


KAITSEVÄGI

fregatti

35

SIIM VERNER TEDER

ESPS Alvaro de Bazan on üks viiest sama laevaklassi õhutõrjefregatist Hispaania mereväes. Esimesena valminud Alvaro de Bazan andis nime tervele laevaklassile. Hispaanias valminud fregatt on oma õhutõrjeradarisüsteemiga võimeline samaaegselt jälgima sadu õhusihtmärke. HMS Iron Duke on vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist valminud üks kuueteistkümnest sama klassi fregatist, mille algne funktsioon oli eelkõige allveelaevadevastane sõda. Külma sõja järgselt on neid kasutatud väga erinevates rollides, sealhulgas humanitaaroperatsioonidel ja uimastivedude vastases tegevuses. NATO 1. alaline mereväegrupp on üks neljast NATO alalisest kiirreageerimisjõudude hulka kuuluvast mereväegrupist, mis allub NATO merelisele väejuhatusele (MARCOM). Grupid osalevad õppustel, harjutustel ja operatsioonidel. Lisaks demonstreerivad liitlasriikide laevadest koosnevad grupid NATO kohalolekut, ühtsust ja koostöövõimet. Eesti merevägi panustab juba üle kümne aasta NATO alalistesse mereväegruppidesse. Käesoleva aasta teisel poolel alustab oma ligi kuuekuulist teenistust NATO 1. alalises miinitõrjegrupis Eesti mereväe laevastiku miinijahtija Sakala.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

NATO 1. alalise mereväegrupi lipulaeva Hispaania mereväe fregati ESPS Alvaro de Bazan komandör kaptenleitnant Ignacio Paz Garcia.


SCANPIX

36

Saksamaal 2015. aastal Solinges toimunud salafistide protestimarsil puhkes protestijatel tõsine kähmlus politseiga.

Takfīr’i terroristid – oht Euroopa südames SÕDUR NR 3 (90) 2016

Euroopa pealinnadest on saanud sunniitidest salafistide rühmituse, keda on eri aegadel nimetatud nii IS-iks, ISIS-eks, ISIL-iks kui ka Daeshiks, võitlejate jaoks uskmatute tapalava. Sarnaselt Al Qaeda terroriorganisatsiooniga on Daesh takfīr’i terroristide võitlus „kirjutatud verega, kaunistatud laipadega, lõhnastatud püssirohuga“. Eurooplased tõdevad, et käimas on sõda, kuid sõja islami religioonist ajendatud taust ja vastase olemus on jäänud tavakodanikele hägusaks.


Margus Kuul MAJOR

Rünnata uskumatuid nende elukohas, et levitada Jumala sõna, kuni lõppeb vastupanu. Abu-Bakr al-Baghdadi

T

eadmatusest on vastast ilustatud hirmu ja müstikaga, seletamata lahti islami religioonist ajendatud takfīr’i terrorismi ja selle sõjapidamise irregulaarset olemust. Käimasolevat konflikti on tabavalt kirjeldanud näiteks juba 2014. aastal USA erivägede kindralmajor Michael K. Nagata. Kindral sõnas, et me ei mõista Daeshi kui liikumist ja kuni me seda ei mõista, me seda ka ei võida. Kindral lisas, et me ei ole võitnud Daeshi ideoloogiat ja pole sellest ideoloogiast isegi

aru saanud. Samas peaksime ju sõjajalal olevat vastast peensusteni tundma ning mitte eitama islami religioonist ajendatud vägivalla olemasolu. Daesh ei esinda islamit, kuid samas Daeshi tundma õppimisel tõttab appi meie vastane ise, Daeshi ja džihaadi karavani juht Abu-Bakr al-Baghdadi, kes väljendas ennast 2015. aasta kevadel järgmiselt: „Islam ei ole kunagi olnud rahu religioon. Islam on võitlev religioon. Mitte keegi ei peaks uskuma, et meie peetav sõda on Islamiriigi sõda ... See on moslemite sõda uskmatute vastu.“ Teisisõnu, Daeshi sõda on globaalse haardega ideoloogiline sunni islami džihaadi-salafism. Tuleb märkida, et see sõda ei ole kõikide moslemite sõda, nagu Baghdadi väidab, vaid väheste sunni moslemitest salafistide sõda, kes arvavad, et vaid nemad on tõelised moslemid. Maailmas elab 1,6 miljardit moslemit. Tuleb toonitada, et Daesh viljeleb oma versiooni islamiusust ja peab läänemaailma islami nullijaks. Daeshi versiooni džihaadist1 iseloomustab ekstreemne vägivald ja selle õigustuseks on eemaldatud islami religioonist 1400 aastat toimunud dialoog ja religiooni tõlgendamise juriidiline dialoog. Seega takfīr’i terroristid käsitlevad vaid seda osa koraanist, mida parasjagu vaja. Au sisse on tõstetud alwala’ wa-l-bara’ doktriin. Daesh toonitab al-wala’ wa-l-bara’ doktriini tähtsust kalifaadi loomisel oma esimeses Islami Kalifaadi väljaandes Dabiq, Islami Kalifaadi Tagasitulek. Takfīr’i terrorismi ideoloogiat ja ekstremistlike moslemite suhtumist islamisse ja demokraatiasse oskavad kõige paremini kirjeldada islamiekstremistid ise. Laseme neil siis käimasolevat võitlust selgitada.

ÕIGUSTUS SÕJAKS: TSIVILISATSIOONIDE KOKKUPÕRGE Maailm on Allahi oma. Abu-Bakr al-Baghdadi Käimasoleva konflikti vägivalla lätted asuvad sügaval islami salafistlikus traditsioonis. Salafistidest ekstremistid, edaspidi ekstremistid, jätavad uskmatutele lihtsa valiku: võtta islam vastu või nad tapavad meid viimseni maha.

SCANPIX

KONFLIKT

Ameerika erivägede poolt 2004. aastal politseiarhiivi jaoks tehtud ülesvõte Abu-Bakr al-Baghdadist.

Terroristide parim kaitse meie kui metslaste vastu, kes Allahi tahte vastu mässavad, on rünnak, seega on ennetuslik sõda mittemoslemite maades kohustuslik. Ekstremistide sõjategevuse laienemise käigus vabastatakse kõik seal elavad moslemid. Tähtis on mõista, et „moslemite vabastamine“ tahetakse läbi viia ka siis, kui enamik moslemid seda ideoloogiat ei poolda. Ekstremistide arvates on islamistlik tsivilisatsioon ja läänemaailma tsivilisatsioon täiesti erinevad. Islamistlik tsivilisatsioon on elu puudutavate kontseptsioonide kollektsioon, mis pärineb islamist. Seega võib tsivilisatsioon olla vaimselt jumalikult üks või siis täiesti erinev, inimese tehtud. Islami ja kapitalistliku Lääne tsivilisatsiooni kõige suurem erinevus seisnebki selles, et läänemaailm juhindub doktriinist, kus riik ja religioon on lahus. Läänemaailma inimesed on sellega nõustunud, seega on tegu rahvusliku või inimese loodud tsivilisatsiooniga. Kristlus kui religioon ei hõlma ekstremistide arvates kõiki eluks vajalikke aspekte ega pane seetõttu alust ka tsivilisatsioonile. Ekstremistide arvates kannab kristlus endas edasi vaid ideaale, näiteks kümmet käsku, kuid kristluses puudub elu puudutavate kontseptsioonide kollektsioon. See muudab ekst-

1 Džihaad tähendab ka pingutust jumala tahte elluviimiseks. Daeshi puhul on see vägivalla abil, kuid paljude teiste moslemite jaoks isikliku arengu ja paremaks inimeseks olemise kaudu, näitleks jutlustamise näol.

37


KONFLIKT

SCANPIX

38

Belgia eriüksuse liikmed ja sõdurid Brüsseli tänavatel.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

remistide arvates mõttetuks kahe tsivilisatsiooni ja religiooni vahel usulise dialoogi arendamise, nii nagu kristlased seda teha üritavad, kelle jaoks religioonid ja tsivilisatsioonid on võrdsed. Ekstremistidele on vastuvõetamatu läänemaailma mõte, et kunstlikult on võimalik luua alternatiivne multikultuurne tsivilisatsioon, milles ühilduvad kahe religiooni ja tsivilisatsiooni üldised sarnasused, kuid ekstremistide arvates on see kontseptsioon täielikult vastuolus islamiga. Nende sõnul on islamimaailma ja Lääne kokkupõrge paratamatu ning võitlus käib kõigil rinnetel. Võitluse üks tasand on intellektuaalne võitlus, mis on ekstremistide arvates moslemitele kohustuslik uskmatute vastu ka siis, kui uskmatud seda võitlust ei

alusta. Võitlus kätkeb järgmisi alavorme: kapitalistide ülemvõim meedias ja meedia ärakasutamine kapitalistliku tsivilisatsiooni hüvanguks, Lääne domineerimine haridussüsteemis, läänelike kontseptsioonide levitamine, moslemite kontseptsioonide vastu võitlemine ja moslemite ajaloo võltsimine, koolide ja ülikoolide loomine, mis alluvad otse läänemaailmale, islamimaailmas parteide loomine, mis võtavad omaks läänemaailma tsivilisatsiooni ja saavad see­ läbi läänemaailmalt kaitset. Teine võitlusvorm on majanduslik. Näiteks on läänemaailmal ülemvõim toormaterjalide üle, kus iganes need ka ei oleks, samuti valitseb maailma rahandussüsteemi kulla asemel dollar. Samuti käib võitlus poliitilisel tasandil,

sest lääne­ maailm hävitas Islami Kalifaadi 1924. aastal ja Palestiinas loodi juudi riik. Võitlus taastada õigesti juhitud Islami Kalifaat kestab edasi. Seoses eelmainituga peavad takfīr’i terroristid Saudi Araabiat samuti vaenlaseks. Viimane konfliktivorm on sõjaline konflikt, mida moslemid džhaadiks kutsuvad. Džhaadi pidamise põhjus on võita tagasi läänemaailma hõivatud moslemimaad ja taastada nende ettekujutusele vastav Islami Riik. Kui see on loodud, tuleb Raamatu Inimesed ehk kristlased kui uskmatud kutsuda vastu võtma tõelist religiooni ehk islamit. Kui kristlased sellest loobuvad, peavad nad maksma maksu ja kui nad maksu maksmisest keelduvad, peab nendega võitlema, kuni nad ülistavad islamit.


KONFLIKT

loovad uskmatutel füüsilise kokkupuute islamiga, läheb ekstremistide arvates vastu­ollu koraani ja sunnaga, mis käsib alustada võitlust, seda ka siis, kui uskmatud seda ise ei alusta, ei võta vastu islamit, ei maksa maksu ega allu islami valitsemisele. Džihaadist loobumisega antakse võim üle saatanale ja uskmatutele.

KOMPROMISS ON VÄLISTATUD: ŠARIAADI JA DEMOKRAATIA VASTUOLU

Kokkuvõtvalt on arusaadav, et võitlus toimub poliitilise võimu üle. Kui eurooplased teevad šariaadiseaduste kehtestamise suhtes järeleandmisi, annavad nad samm-sammult käest poliitilist võimu ja lubavad demokraatiat õõnestada.

TAKFĪR’I TERRORISMI LÄTTED: SALAFISM JA UUS SALAFISM Rääkides takfīr’i terrorismist, tuleb mõista salafismi ja uussalafismi, sest neid termineid kasutatakse kõige rohkem, kui räägitakse fundamentaalsest islamist ja terrorismist. Salaf tähendab araabia keeles esivanemaid ja algu­pärasteks esivanemateks peetakse prohvet Muhamedile lähedasi sõpru ja kaaskondlasi. Salafism on ultrakonservatiivne variant islamist, mis püüab jälgida sõna-sõnalt prohveti ja tema kaaslaste käitumist ja tegevust ning eemaldub modernsest elust. 18. sajandi õpetlane Mohamed ibn Abd al Wahab al-Tamimi täiustas oma kirjutistes seda tõlgendust ja pani aluse vahhabiitlusele. Kui suurem osa Saudi Araabia moslemeid praktiseerib nn mõõdukat salafismi, siis Daesh ja Al Qaeda praktiseerivad salafismi, mis on ultrakonservatiivne ja revolutsiooniline ning nimetavad oma vastaseid polüteistideks ja õigustavad terrorit koraani suuras 9:73: „Sina, prohvet! Võitle uskumatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkoht.“ Salafism ei ole religioon ega kultus, vaid vahend, mis näitab domineerivat austust Abd al-Wahabi puritaanlikule meetodile islami praktiseerimisel. Saudid kasutasid seda religioosset õpetust 18. ja 19. sajandil ettekäändena, et õigustada naabermaade vallutamist, sest sealsed elanikud olid nende jaoks paganad või polüteistid. Salafismi doktriini propageerib Saudi Araabia valitsus, kes üle maailma finantseerib ja ehitab mošeesid ja islamikoole, kus levitatakse salafistlikku ideoloogiat.

TAKFĪR’I TERRORISTIDE IDEOLOOGIA EELKÄIJAD Takfīr’i terroristi hingeelu mõistmiseks tuleb tutvuda sajandite vältel kirja pandud islami ekstremistlike õpetlaste kirjatöödega. Üks kuulsamaid neist on Hanbali koolkonna õpetlane Taqi ad-Din Ahmed Ibn Taymaiyya (1263– 1328), kelle filosoofia järgi on džihaad iga moslemi kohustus. Nii tema kui

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Uskmatute islamiusku mitte kutsumine oleks ekstremistide arvates vale, sest moslemitel on kohustus islamiusku edasi kanda, kuni uskmatud ülistavad islamit. Uskmatutega võitlemisest loobumine on ekstremistide arvates samuti vale, seega tuleb pidada ründavat sõda. Mõlemapoolne rahu moslemite ja uskmatute vahel ei ole võimalik, sest seda ei ole koraanis ette nähtud. Moslemid, kelle sõnul on islam rahu religioon, eitavad ekstremistide arvates ründavat džihaadi, mis initsieerib uskmatutega võitlemise. Moslemite mõtteviis, kes arvavad, et uskmatuid saab pöörata islamiusku rahumeelselt, näiteks interneti, meedia, raamatute, flaierite levitamise abil ning mošeede ja islamikeskuste ehitamisega uskmatute linnade südamesse, mis

Takfīr’i terroristide ja islami fundamentalistide põhiprobleem on saatanlik demokraatia, kuna selles puudub islami universaalne valitsusvorm – šariaat. Demokraatia eksisteerib ilma islami religioonita ja inimesed võivad ise teha oma reeglid ja valitseda nende järgi. Selline üldine vabadus on demokraatlikes riikides viinud ekstremistide arvates inimesed loomadest madalamale. Halvasti on ka üldise vabadusega nagu usu-, sõna-, omandi- ja isikliku vabadusega. Seda kõike ju islamis pole. Moslem on šariaadiseaduse täitja ega ole oma tegevustes vaba. Seega on moslemitel täielik kohustus eirata demokraatiat, sest see on räpane valitsus. Demokraatia tegi inimese, mitte Allahi enese üle valitsejaks. Euroopas tegutsev poliitiline islami äärmusorganisatsioon Hizb ut Tahir sõnab otse, et islamis ei ole inimene vaba. Iga inimene on Allahi ori ja peab täitma Allahi korraldusi oma era- ja kollektiivses elus. Kui moslem võtab vastu demokraatia, nõustub ta alluma seadustele, mis on kooskõlas konstitutsiooniga ja nõustub eelistama neid seadusi Allahi nn ainuõigele seadusele. Islami fundamentalistid ja ekstremistid on eelkõige oht demokraatiale – Euroopa ühiskonna alustalale. Strasbourgis paiknev Euroopa inimõiguste kohus teatas 2003. aasta veebruaris, et islami šariaadiseadus ei sobi kokku demokraatia fundamentaalsete printsiipidega ja läheb lahku Euroopa inimõiguste konventsioonist ja inimõigustest, eriti sellest, mis puudutab naiste staatust ühiskonnas. Samuti sekkub šariaadiseadus kõikidesse eraelu ja avaliku elu tasanditesse religioossete vaatenurkade kaudu. Siinkohal on hea näide Soomes elavad salafistid, kes küsisid 2011. aastal nõu Saudi Araabiast, kuidas elada Soomes islami seaduste järgi. Vastuse oma küsimustele, kuidas oma elu korraldada šariaati jälgides, said nad Muhammad Saalih Al-Munajidilt, kes on tuntud Saudi Araabia ekspert islami šariaadiseaduse alal.

39


KONFLIKT

ta õpilane Ibn al-Qayyim al-Jawziyya (1292–1350) pandi ekstremistlike mõtete eest Damaskusel al-Qala vanglasse, kus Taymaiyya ka suri. Taymaaiyya ideoloogia toidab Daeshi vihatehast, Jawziyyat peetakse aga Salafi sunnismi fundamentaalseks loojaks. Veel tuleb ära märkida Mohammed ibn Abd al-Wahab al-Tamimi (1703– 1792), kes oli ultrakonservatiivne ja fanaatiliselt puritaanlik islami praktiseerija, kes arvas, et islam oli puhas vaid esimesel sajandil. Tamimi toetas uut al-wala’ wa-l-bara’ konseptsiooni, millest tuleb juttu hiljem. Ta soovis lükata traditsioonilise paremäärmusluse veelgi rohkem paremale, mis väljendus vaenus uskmatute vastu. Tamimi õpetus leidis kandepinda kesk-ida saudi hõimude hulgas, keda juhtis šeik Muhammed ibn Saud, Saudi Araabia dünastia looja. Kahe järgmise sajandi jooksul sai saudidest domineeriv hõim, keda toetasid britid. Saudide abi brittidele Esimese maailmasõja ajal kindlustas saudide mõjuvõimu kogu regioonis. Teine maailmasõda ja nafta leidmine aitas saudidel koos ameeriklaste abiga luua mõjuvõimsa riigi, mida me nüüd tunneme. Saudi Araabia sponsib Abd al-Wahabi praktikume, riigi finantseeritud koole ja seminare. Modernsetest ideoloogidest tasub ära märkida Jamal Ad-Din al-Afghani (1838–1897), keda peetakse modernse pan-islami ühtsuse liikumise isaks. Ta kutsus üles moslemeid mässule Briti ülemvõimu vastu Egiptuses, Sudaanis, Jeemenis, Omaanis, Araabia Ühend­ emiraatides ja Indias. Mohammed Abduh (1865–1905) oli samuti ultrakonservatiivne islami filosoof, kes sai innustust Al-Afghanist ja saadeti Palestiinast eksiili pärast brittide­ vastases revolutsioonis osalemist. Mohammed Rashid Ridha (1865– 1935) oli pan-arabist, kes süüdistas moslemeid nõrkuses ja läänemaailma domineerimises. Modernsetest ideoloogidest 20. sajandil peab mainima Hassan al-Banna (1906–1949) nime, kes asutas 1928. aastal Egiptuses Moslemite Vennaskonna liikumise. Al-Banna eesmärk oli luua Islami Kalifaat, mis ühendaks kõiki moslemi riike. Al-Banna tapeti Egiptuse salateenistuse poolt pärast Egiptuse välisministri mõrva. Muuseas tappis 1981. aastal Egiptuse presidendi Answar Sadati Moslemi Vennaskonna haru Džihaadi Grupp. Abu A’la Mawdudi (1903–1979) taaselustas salafistide liikumise 1960.

aastatel Pakistanis ja on Jamaat-e-Islami religioonil põhineva partei looja. Ta oli Abd al-Wahabi järgija ning koolkonna liige, kus usuti, et moslemimaailm on laskunud islamieelsesse ajastusse, ei saa aru ega austa ühe jumala kontseptsiooni. Mawdudi küll ei uskunud, et teisi moslemeid saab kuulutada uskmatuteks ega pooldanud takfīr’i ideoloogiat, aga samas uskus, et tema islamipartei saavutab lõpuks kontrolli Egiptuse valitsuse üle ja loob teokraatilise demokraatia. Sayyid Qutb (1906–1966) oli modern­se uue ekstremistliku salafismi looja ja filosoof ning Egiptuse Moslemi Vennaskonna liige. Ka tema uskus, et moslemimaailm on tänu läänemaailmale laskunud Yahiliyyah-aega ning šariaat on vahetatud läänemaailma valitsuskorra vastu. Ta kutsus moslemeid üles võitlema läbi „Islami kutse“ ja osalema džihaadis läänemaailma inimeste tehtud valitsuse ja seaduste vastu. Qutb ei kutsunud üles tapma kõiki moslemeid, vaid neid, kes elasid väljaspool ideoloogilist riiki kui uskmatud. Qutb pidas suurimaks probleemiks seda, et islam on piiratud kaitsva džihaadiga. Qutbi kirjutised tegi kuulsaks tema vend Mohhammed Qutb, kes oli Kuningas Abdul Azizi ülikoolis õpetaja. Nii bin Laden kui ka dr Ayman al-Zawahiri olid Mohhammedi õpilased. Abdullah Yusuf Azzam (1941–1989) on pidevalt populariseerinud rahvus­ vahelist islamistlikku džihaadi kui moodust taastada uus islamistlik Kalifaat. Azzam oli samuti Saudi Araabia Kuningas Abdul Azizi ülikooli professor ja bin Ladeni mentor. Azzam sõdis Nõukogude Afganistani sõjas ja organiseeris rahvusvahelise võrgustiku Maktab al Khadimat al-Mujahideen, kus värvati ja õpetati Pakistani laagrites sõdimist Afganistanis. Bin Laden ja Azzam tegutsesid koos ja neid rahastas Saudi Araabia luure. Omar Abdul Rahman (1938) oli maailma kaubanduskeskuse rünnaku ristiisa, kes lähtus Ibn Taymaiyya õpetustest ja oli Abdul-lah Azzami ja bin Ladeni kaasvõitleja. 1980. aastal sai Rahmanist Egiptuse terroristliku islami­ organisatsiooni Islami Grupp juht. Rahman kutsus üles ründama Venemaad ja USA-d ning nende riikide neutraliseerimisel ründama Saudi Araabiat ja Egiptust. Oma Euroopas peetud kõnes ütles Rahman, et moslemid peavad lõikama läbi nende riikide transpordisüsteemi, hävitama majanduse, põletama maha firmasid, elimineerima ärilised huvid,

SCANPIX

40

uputama laevu, tulistama alla lennukeid ja tapma uskmatuid maal, merel ja õhus. Rahman arreteeriti 1993. aastal ja kannab eluaegset vanglakaristust. 1997. aastal tappis grupp islamiste 58 Euroopa turisti ja nõudis Rahmani vabastamist. Muhammad Abdus Salam Faraj (teadmata–1982) oli Egiptuse päritolu džihaadi grupi asutaja. Faraj uskus, et džihaad on kõige tähtsam osa islamis. Faraj innustas infiltreeruma valitsusse ning alustama võitlust, kui selleks valmis ollakse. Grupi kõrghetk oli terrori­ rakukese juhi leitnant Khaled Islambouli sooritatud mõrv, kui 1981. aastal tapeti president Anwar Sadat. Faraj arreteeriti ja hukati 1982. aastal. Eelmainitud islami õpetlaste erineva-


KONFLIKT

Türgi politsei eriüksuse liikmed Istanbulis pärast pommiplahvatust, mis toimus juunis 2016 politseijaoskonna lähedal.

test ideoloogiatest lähtuvad oma tegudes Daesh, Al Qaeda ja teised islamistlikud terroriorganisatsioonid.

TAKFĪR’I IDEOLOOGIA KUI SURMAKULTUS Läänemaailma teadmatus islamist on meile suuremgi vastane kui takfīr’i terroristid. Praegu tunneb vastane meie nõrkusi paremini kui meie tema omi. Kõik moslemid ei ole ekstremistid ega terroristid. Samas on suurem osa islami ekstremiste salafistid, kes usuvad, et tõelised moslemid peaksid elama nii nagu neli esimest põlvkonda moslemeid 1300 aastat tagasi. Vähesed salafistid usuvad takfīr’i, veel vähem neist on terroristid. Suurem osa konservatiivseid

salafiste ei ole terrorismiga otseselt seotud. Takfīr on jõuline uskumus, et moslem võib kuulutada teise moslemi vaatamata tema usulisele pühendumusele mitteuskujaks. Islami seadus, kui seda sõna-sõnalt võtta, lubab moslemist usust taganejat surma mõista. Seega võivad takfīr’i ideoloogia jälgijad tappa igaüht. Näiteks Al Qaeda terroriste ühendab kirglik Allahi-armastus ja sama kirglik teiste inimeste vihkamine, kes ei usu Allahi nii nagu nemad. Takfīr’i terroristid olid pühendunud Osama bin Ladeni teenimisele. Nad usuvad, et on Allahi valitud sõdalased, kes peavad surema ideoloogilises ususõjas ja saavad seeläbi märtriks. Nad otsivad silmast silma konflikti

vastasega ja lahingus hukkumine garanteerib neile paradiisi pääsemise, mida takfīr’i terroristid üle kõige ihaldavad. Lisaks ühendab terroriste kõige vihkamine, mis pole seotud islamiga. Teine oluline osa takfīr’ide ideoloogias on ka al-wala’ wa-l-bara’ doktriin, mille järgimine on Denis MacEoini sõnul suur takistus moslemite integreerumisel Suurbritannia ühiskonda. Raamatu „Al-Wala’ wa’l-Bara:’ According to the ’Ageedah of Salaf “ autor šeik Muhammad Saeed al-Qahtani väidab, et iga tõsiusklik moslem järgib al-wala’ wa-l-bara’ doktriini, mille lätted asuvad sügaval koraanis. Lisaks väidab šeik, et paljud moslemid on eksiteel ja tuleb kiirelt tegutseda, et korrata islami õiget

41


KONFLIKT

Üheksateist liidu vormi uskumatutega:

SCANPIX

42

1. Tunda rahulolu uskmatutega 2. Uskmatute usaldamine 3. Nõustumine uskmatusega 4. Otsida uskmatutelt kiindumust 5. Kalduda uskmatute poole 6. Meelitada uskmatute religiooni 7. Olla sõbrasuhetes uskmatutega 8. Kuuletuda uskmatutele 9. Istuda koos uskmatutega, kes kritiseerivad koraani 10. Anda uskmatutele autoriteet moslemite üle 11. Väljendada meeldivust, mis on seotud uskmatute tegudega 12. Olla lähedane uskmatutega 13. Aidata uskmatut valesti tegutsemise korral 14. Otsida nõuannet uskmatutelt 15. Austada uskmatuid 16. Elada uskmatute hulgas 17. Mängida kokkumängu uskmatutega 18. Sõimata moslemeid ja armastada uskmatuid 19. Toetada uskmatute ideoloogiat

SÕDUR NR 3 (90) 2016

tõlgendamist. Meile pakub siinkohal huvi raamatu „Al-Wala’ wa’l-Bara“ II osa seitsmes peatükk, kus on välja toodud eri liidud mittemoslemitega, mida Allah heaks ei kiida. Denis MacEoin väidab, et al-wala’ wa-l-bara’ doktriin keelab igal tasandil lävimise mittemoslemitega ja põhimõtteliselt keelab integreerumise demokraatiasse. Al-wala’ wa-l-bara’ doktriin ei anna luba tapmiseks, samas uussalafist takfīr’i terroristid seda nii aga käsitlevad. Paljud radikaalid õigustavad al-wala’ wa-l-bara’ doktriini praktiseerimist koraani värsiga 3:28 „usklikud ei tohiks võtta oma kaitsjateks uskumatuid usklike asemel. Kui keegi teeb seda, siis ei pälvi ta Jumalalt midagi, kui ei ole tegu mitte nende poolt ähvardava ohuga. Jumal hoiatab teid iseenda eest ja Jumala juurde te lähete tagasi.“ ja 5:51 värsiga „Teie, usklikud! Ärge võt-

ke sõpradeks juute ja kristlasi, nemad sõbrustavad üksteisega. Kui mõni teist nendega sõbrustab, siis on ta üks nende hulgast. Tõesti, Jumal ei juhi halbu inimesi õigele teele.“ Tuleb ka mainida, et koraanis on jäetud al-wala’ wa-l-bara’ doktriinile seaduselünk.

TAKFĪR’I TERRORISTIDE IRREGULAARNE SÕJAPIDAMINE EUROOPAS Irregulaarne sõjapidamine on keskmisele Bundeswehri kindralile üle mõistuse. Saksamaal ei taha keegi näha ohtu irregulaarses sõjapidamises. Vabahärra, professor Friedrich August Von der Heydte 1986 Takfīr’i terroristid viljelevad läänemaailma vastases võitluses irregulaarseid sõjapidamise vorme nagu partisanisõda ja terrorismi. See on konflikti nõrgema osapoole teadlik valik. Ülekaalu-

kat vastast rünnatakse vaid nõrgemale osapoolele soodsal hetkel, mis seletab Euroopas toimuvate enesetapurünnakute tagamaa. Nii on kõige odavam ja efektiivsem, sest Euroopas on terroristidel olemas piisav liikumisvabadus ning värbamisbaas teise ja kolmanda generatsiooni ekstremistlikult meelestatud moslemite näol. See värbamisbaas on tänu massimmigratsioonile suurenemas. Takfīr’i terroristid ei jaga meiega demokraatlikke väärtusi, kuid kasutavad demokraatiat meie endi vastu mittesõjalise relvana, mis võimaldab neil jätkata pikaajalist võitlust. Nad kasutavad Euroopa vastu lääne ühiskonna liberaalseid seadusi ja inimõigusi, mida nad samas ise ei järgi. Ekstremistid teavad, et oleme nende vastu võideldes liiga leebed. Selles sõjas rünnatakse lääne­ maailma nii kaua irregulaarselt, kuni suudetakse lõpuks mobiliseerida võit-


KONFLIKT

43

2016. aasta 25. juunil tehtud pildil on näha 600 Vahemerelt päästetud paadipõgenikku, kellest suurem osa on täiskasvanud mehed, ootamas päästealuse jõudmist Itaaliasse.

Daeshi kontseptsioon on jagatud viieks etapiks. Esimene etapp on hijrah – moslemite migratsioon kohta, kus saab luua grupi (jama᾿ah), keda formeerida, värvata ja välja õpetada. Teine etapp on jama’ah’i loomine, mille kõige olulisem osa on ideoloogiline kontseptsioon järgida monoteistlikku Daruli islamit, äratades sellega ellu rahumeelsete moslemite poolt laialdaselt hüljatud islami õpetused. Jama᾿ah teeb džihaadi kohustuslikuks. Kolmandaks etapiks on taghut’i destabiliseerimine. Taghut’i all mõeldakse inimesi, kes mässavad Allahi tahte vastu. Neljas etapp on tamkin. Tamkin tähendab loomist, kusjuures loomine toimub religiooni abil. Eelnevate etappide eduka läbimise korral jõutakse Khilafah ehk Kalifaadi loomiseni. Al Qaeda takfīr’i terrorist Abu al-Suri rõhutab samuti Euroopa moslemitest immigrantide olulisust, sest Euroopas

SÕDUR NR 3 (90) 2016

lusvõimelised tavaüksused. Tavaüksuste mobiliseerimine ja terroristide sõjaline edu sõltub aga Euroopas olemasolevast moslemite värbamisbaasist. Ülioluline on mõsta, et partisanisõja strateegia toetub ühele osale ühiskonnast. Euroopa riigid on järjest suureneva islamiekstremistide hulga tõttu sunnitud tegema riigisisesed sõjalisi mässutõrje operatsioone. Hea näide on Prantsusmaa, kus pärast 2015. aastal toimunud terrorirünnakuid rakendati 10 000 sõdurit infrastruktuuri, juudi koolide ja ka mošeede kaitseks. Vastase irregulaarset tugevust ja mittesõjalist asümmeetrilise sõjapidamise strateegiat ja meetodeid ei teadvustata Euroopas piisavalt. Takfīr’i mittesõjaline rõhk käimasolevas konfliktis on suunatud eelkõige moslemitest immigrantide seas populaarsuse võitmiseks, millest on juttu ka Islamiriigi rajamise kontseptsioonis.

on suur moslemikogukond. Euroopa on eriline, sest asub araabia ja islamimaailma vahetus läheduses. Al Qaeda ja Daeshi vastu sümpaatsed sunni moslemitest immigrandid aitavad otseselt või kaudselt džihaadi teostada, varjates teadlikult terroriste ja nende toetajaid, tagavad terroristidele luure ja vastuluure, värbavad uusi liikmeid, levitavad igal moel džihaadi-salafismi ideoloogiat, imbuvad sisse Euroopa riikide valitsus­ asutustesse ja finantseerivad terrorismi, eesmärgiga luua Islamiriik. Suur roll konfliktis on eelneval ideoloogilisel õõnestustööl ja poliitilisel islamil. Hakatakse poliitiliselt oma tahet peale suruma, nagu seda teeb juba praegu Euroopas Hizb-ut-Tahrir. Terroristide „närvisüsteem“ on raha, mida nad saavad toetajatelt. Helde sotsiaalhoolekanne heaoluriikides on samuti üks terroristide toetusmeede. Ekstremistide elamine sotsiaaltoetustest annab võimaluse suunata põhipingutus džihaadi ettevalmistamisele ja teostusele. Raske on sundida tööle salafistidest immigrante, kes järgivad Suurbritannia esisalafisti Islam4UK endise eeskostja Anjem Choudary juhiseid, et „normaalne on võtta raha mitteuskujatelt, sina tööta, anna meile raha“. Choudary vihakõnes tuleb välja, et eurooplased on radikaalsete moslemite jaoks vaid valede väärtustega Lääne doonorid. Takfīr’i terroristid vajavad oma eesmärkide saavutamiseks abirahast elavaid moslemitest immigrante, uusi noori elujõulisi salafistidest pagulasi mässutõrjepiirkondadest. Al Qaeda ja Daeshi edu pant käimasolevas ja tulevikusõjas ongi pealekasvav Euroopasse siirduv või juba siin elavad teise ja kolmanda generatsiooni džihaadi-salafismi generatsioon. Tähtis on mõista strateegilisest vaatenurgast Euroopa demograafilist seisu seotuna moslemite massimmigratsiooniga viie kuni kümne aasta perspektiivis. Prantsusmaal on teada 8250 radikaalset moslemit ja nende arv suureneb iga aasta 50%. Euroopas on mitu riiki eneselegi teadmata juba praegu eri džihaadi-salafismi terrorikampaania faasides. Et mässutegevus oleks edukas, on vaja terroriorganisatsiooni. Maailma praktika näitab,


TEISTE KOGEMUS

SCANPIX

44

14. juulil Prantsusmaal Nice'sis toimunud brutaalne terrorirünnak näitab, kui tõsine on Euroopas terrorismioht.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

et mässavatel organisatsioonidel on üld­ juhul liidreid, võitlejaid, poliitilist kaadrit, toetajaid ja värbamiseks vajaminevat inimmassi. Daeshi uudiskirja Dabiq sõnul on peale kasvamas uus takfīr’i generatsioon „homsed lõvid“ ehk džihaadi rahvas, keda on juba kasvatatud ägedates lahingutes šariaadi varjus. Mässutõrje Euroopas ei vaibu, vaid tõenäoliselt intensiivistub ja intensiivsus sõltub takfīr’i terroriste toetavate hulga kasvust. Mittesõjaliste vahendite olemust tuleb meil juba praegu väga hästi mõista, et takistada takfīr’i terrorismi, salafistidest islamiekstremistide kogukondade ja nende toetajate füüsilist teket ja levikut Euroopas. Takfīr’i terroristide sõjaline strateegia on lihtsakoeline. Daesh järgib kaose strateegiat ja keskendub vastase tapmisele, kahjustamisele ja vigastamisele, põhieesmärgiga luua Islamiriik. Terroristid väldivad Euroopa armeede ja julgeolekujõudude ründamist, kui see pole hädavajalik. Rünnakute lemmiksihtmärk, näiteks Al Qaedal, on juudid ja kristlased ehk nn puhtad sihtmärgid. Rünnakuid kavandatakse avalikes rahvarohketes kohtades vabalt valitud hetkel, kus olukord soosib terroriste. Nii pole julgeolekujõududel võimet rünnakutele õigeaegselt reageerida, kui rünnaku kohta pole luure­infot. Samuti pole samaaegselt võimalik kaitsta kõike objekte. Just see selgitab Euroo-

pa valitsuste sõnumit, et terroriakte ei suudeta alati ära hoida. Sageli puudub luure- ja julgeolekujõududel detailne luure­informatsioon kavandatavatest rünnakutest ja potentsiaalseid terroriste ei suudeta füüsiliselt jälgida, sest nende arvukus on ületanud ühiskonnas kriitilise massi. Mida rohkem on edukaid terrorirünnakuid, seda rohkem süüdistab terrori all kannatav rahvas alamehitatud julgeolekujõude ja infonäljas olevaid luureagentuure. Terrorirünnakute jätkumisel ühiskond polariseerub ja see võib põhjustada rahvaliikumiste tekkimise, mis ei pruugi olla enam rahumeelsed. Sellest tulenevalt hakkab politsei, kes on riigisisese mässutõrje põhiline jõud, tahtmatult kiiresti militariseeruma, sest vajadusel tuleb valmis olla rahvaliikumisi jõuga maha suruma. Demokraatlikud riigid võivad seetõttu muutuda samm-sammult režiimideks, et säilitada kontroll terrorismi, lõhestunud elanikkonna ja nende käitumise üle. Pikas perspektiivis ei ole selline olukord aga jätkusuutlik ja sündmuste eskaleerumisel võib järgmine samm olla siseriiklik konflikt, mis võib lõppeda kodusõjaga.

AFGANISTANI JA IRAAGI IRREGULAARSE SÕJA ÕPPETUNNID EUROOPALE Käimasolevas mässutõrjesõjas on takfīr’i terroristidel ja nende toetajatel

juba praegu haaratud strateegiline initsiatiiv. Pärast edukaid terroriakte võivad Euroopa politsei ja julgeolekujõud ennast öösel ja päeval oimetuks patrullida, aga sellega tagatakse rahvale vaid näiline turvatunne. Patrullimine ei hoia ära edasisi terrori­ rünnakuid, sest vastane on osa meie elanikkonnast. Euroopa irregulaarsest jõuetusest saab tuua paralleele mässutõrjepiirkondades toimuvaga. Koalitsioon tegi aastaid paksu soomuskaitse all lahingu­ patrulle Afganistanis ja Iraagis, et tagada kohalikele elanikele turvatunne ja valitsuse legitiimsus. Koalitsioonil oli tule- ja õhuülekaal, õhk oli vastast otsivatest luure- ja ründedroonidest paks. Vastast otsiti suuremate tulemusteta, sest mässajad peitsid end rahva seas. Koalitsiooniväed tegid operatsioone, kuni plahvatas linnas vastase autopomm, maastikul isevalmistatud lõhkekeha või satuti paari mässajast võitleja varitsusele. Euroopas võib korduda suure tõenäosusega sama mässutõrje muster, sest takfīr’i terroristid toovad kaasa mässutõrjepiirkondadest aastakümneid läbiproovitud taktikalised protseduurid ja ründetehnikad. Terrorismivastase võitluse statistika näitab praktikas terrorirünnakutes hukkunute kasvu. EUROPOL-i andmetel hukkus terrorrünnakutes 2009.– 2013. aastani kokku 38 inimest. Samal


KONFLIKT

hüppelist kasvu ja samaaegselt ühiskonna vastumeelsust, et luureagentuurid nuhivad tavakodanike järel. Mässutõrje praktika näitab, et kui mässajad saavutavad minimaalselt 1% elanikkonna toetuse ja 99% elanikkonnast vaikib, on see juba mässajate võit. Islami religioonist ajendatud islamiekstremismi eitamisel ühiskonnas võivad olla eri põhjused. Üks osa moslemeid toetab takfīr’i terroriste aktiivselt või passiivselt ning mingi osa kindlasti mitte. Mõõdukad moslemid vaikivad hirmust, sest ekstremistid ähvardavad neid. Võitlus käib eelkõige elanikkonna kontrolli ja käitumise üle.

Kasutatud kirjandus: Cole Bunzel, From Paper State to Caliphate: The Ideology of the Islamic State, The Brookings Project on U.S. Relations with the Islamic World, Ana lysis Paper, No. 19, March 2015, lk 4. Patrick Cockburn, The Jihadis Return: ISIS and the New Sunni Uprising, New York: OR Books, 2014. Malcom Nance, Part 1: Overview and Analysis, in An End to al-Qaeda: Destroying bin Laden’s Jihad and Restoring America’s Honor, New York, St. Martin’s Press: 2010. The Meaning of Civilization in The Inevitability of the Clash of Civilisation (Hatmiyyat

KOKKUVÕTTEKS

sira'a Ul-hadharat), London: Al-Khilaf ah

Partisan võidab, kui ta ei kaota. Henry Kissinger 1969 Takfīr’i terroriste ei ole sobilik kutsuda džihadistideks, sest takfīr’i surmakultus on vastuolus koraaniga. Takfīr’i terroristid, näiteks Daeshi ja Al Qaeda ekstremistid, tapavad kõiki, kaasa arvatud teisi moslemeid, kes nende ideoloogiaga ei nõustu. Takfirism on islamis ketserlus, mis 2005. aastal keelustati Jordaania kuninga Abdullah II eestvedamisel ja mille on heaks kiitnud üle 500 islami õpetlase ja poliitilise liidri. Takfīr’i terroristid tegutsevad väljaspool islami seadusi. Islami seaduses on kahte tüüpi illegaalset lahingupidamist, milleks on mässutegevus ja terrorism. Daesh ja Al Qaeda kasutavad just eelmainitud tegevusi oma lahingoperatsioonide läbiviimisel, väites, et nad kaitsevad islamit ja moslemeid. Islami õpetlaste sõnul ei ole sellisel tegevusel islami ja moslemite kaitsmisega mingit pistmist ning terroristid sooritavad hoopis kuritegu islami vastu. Takfīr’i terroristid ei tule mässutõrjepiirkondadest Euroopasse elama, vaid vastupidi, oma väärastunud ideoloogia nimel surema. Tuleb meeles pidada, et mida pikemaajaliselt igat sorti mässajatel lubatakse tegutseda, seda raskem on demokraatlikel riikidel hiljem neid võita. Praeguses terrorismi ja massimmigratsiooni kriisis ei saa süüdistada pelgalt takfīr’i terroriste ega pagulasi, vaid ka Euroopa suutmatust mõista irregulaarset sõjapidamist ja kehtestada uued mängureeglid. Praegune seadusandlus oli ja on irregulaarse sõjapidamise vastu ebapiisav. Kriminaalseadus, Haagi konventsioon maasõjaks (Haque Convention on Land-War) ega Genova konventsioon ei ole irregulaarseks sõja-

Form of the Clash of Civilizations, Intellectual

Publications, 2002. Struggle (as-sira’ a ul-fikri), in The Inevitability of the Clash of Civilization (Hatmiyyat sira’a Ul-hadharat), London: Al-Khilaf ah Publications, 2002. Abdul Qadeem Zalloom, in Democrasy is a system of Kufr: it is forbidden to adopt, implement or call for it, Second edition, Al-Khilaf ah Publications, 1995. Ahmad Mahmoud, Democracy in The Da'wah to Islam, First edition 1995 CE. Abu Muhammad ‘Aasim al-Maqdisi, Democracy: A Religion! Translated into English by: Aby Nuhmmad al-Maleki. Malcom Nance, Companions of Fire, in An End to al-Qaeda: Destroying bin Laden’s Jihad and Restoring America’s Honor, New York, St. Martin’s Press: 2010. Soersen Ken, The Islamization of Belgium and the Netherlands, 2013. David Kilckullen, in Counterinsurgency, New York, Oxford University Press, 2010. Sheik Muhammad Saeed al-Qahtani, Author’s Note, Nature of Islam in Al-Wala’ wa’l-Bara:’ According to the ‘Ageedah of Salaf. Kashf ul Shubuhat Publications. Norman Cigar, The Strategic Level of war, AlQa’ida’s Doctrine for Insurgency: Abd al-Aziz al-Muqrin’s “A Practical Course for Guerrilla War,” Potomac Books: Washington: 2009. Spencer C. Tucker, Encyclopedia of Insurgency and Counterinsurgency: A New Era of Modern Warfare. Joshua L. Gleis, In Withdrawing Under Fire: Lessons Learned From Islamist Insurgencies.

pidamiseks sobilikud. Euroopa on Daeshi vastu irregulaarselt võitlemise asemel otsustanud hoopis konventsionaalsete moodustega Daeshi kodustama hakata. Daesh on oma aga loomuselt krokodill ja krokodill ei sõlmi oma peremehega vastastikuse mõistmise lepingut.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

ajal toimus veel täiel tuuril mässutõrje­ sõjad Iraagis ja Afganistanis. Süüria kodusõda võttis alles hoogu ja takfīr’i ekstremistid sõdisid eelmainitud piirkondades. Nüüd on vastane saabunud koos põgenikelainega Euroopasse, kus nad suudavad korraldada massiliste kaotustega terroriakte. Näiteks Pariisis osales 7 ründajat, rünnakut korraldati kuues kohas, hukkus 130, haavata sai 368 inimest. Brüsselis hukkus 35 inimest, üle 300 sai vigastada. Kui nüüd võrrelda 2015.-2016. aasta terrorirünnakute hukkunute arvu näiteks Afganistani mässutõrjekampaania kaotustega, siis kahe terrorirünnakuga Pariisis ja Brüsselis hukkus rohkem inimesi kui koalitsioonil Afganistanis sõdureid iga aasta, ajavahemikus 2001–2005 ja 2013–2016. Partisanisõjas, kus toetutakse kohalikule elanikkonnale, on vastasel infoülekaal, meil aga jõuülekaal. Jõuülekaaluga politsei ja julgeolekujõud on „pimedad“ ega näe kõike, sest terroristid peidavad end salafistidest moslemite kogukonnas. Mida julgeolekujõud ei näe, seda ei saa nad ka lüüa. Mässutõrjes töötab hästi vaid võrrand Näe + Löö = Võit. Nüüdseks on Euroopa konventsionaalne strateegiline jõu ülekaal lahinguväljal võrdne põhimõtteliselt nulliga ja seda omaenese tagalas. Just eelmainitu selgitab Euroopa Liidu riikide luureteenistuste võimekuse ja luuretegevuse

45


46

ÜLEVAADE

Keemiarelva ajalugu: lihtsast mürginoolest närvigaaside ja binaarrelvani Artikkel annab ülevaate sellest, kuidas loodusteaduste areng muutis vaid mõne sajandi jooksul ürginimese abilise, mis oli mõeldud mõne juhusliku jahilooma surmamiseks, hirmuäratavaks massihävitusrelvaks.

M

SÕDUR NR 3 (90) 2016

ürgi kasutamine relvana ulatub tõenäoliselt tagasi kiviaega. Peamiselt tehti seda küttimise eesmärgil – taimse või loomse mürgiga mürgitatud nooleotsad, taimse mürgiga kalade mürgitamine suletud veekogudes. Ajuti on mürginooli kasutatud ka lahingus ja seda teevad mõned metsikud suguharud tänapäevani. Euroopa mütoloogias on mürginooli mainitud juba Antiik-Kreeka eepostes – Trooja piiramisel kasutasid neid mõlemad osapooled. Ajalooallikate andmetel puutusid Makedoonia Aleksandri sõdalased India vallutamisel kokku mürginooltega, umbes samal ajal on kreeklased omavahelistes sõdades kasutanud väävlit lämmatava gaasi (SO2) tekitamiseks. 2. sajandil m.a.j kasutati Hiinas arseeniühendeid sisaldavat suitsu talupoegade mässu mahasurumiseks ja sajand hiljem väävli ja bituumeni segu pärslaste poolt roomlaste vastu tänapäeva Süüria territooriumil. Läbi aegade on olnud tavaks vastaspoole kaeve mürgitada või vähemalt reostada. Keskajal jätkus sporaadiline keemiliste ainete kasutamine vastase kahjustamiseks, sellega puutusid kokku ka Hispaania konkistadoorid, kui indiaanlased Hispaniola saare vallutamisel nende pihta peenestatud pipraga täidetud pudelkõrvitsaid pildusid. Uusajast pärineb esimene keemiarelva keelustav kokkulepe, mis moodustas osa 1675. a prantslaste ja sakslaste vahel sõlmitud nn Strasbourgi leppest. Tänapäevane keemiarelvade kasutamine sai alguse 19. sajandi teisel

Andres Meos TÜ FARMAATSIAINSTITUUDI ÕPPEJÕUD

poolel. 1854. a soovitas inglise keemik Lyon Playfair kasutada tsüanodimetüülarsiiniga (sünonüüm kakodüültsüaniid, (CH3)2AsCN) täidetud kahurimürske Krimmi sõjas Sevastoopoli vallutamiseks. Briti vastavad instantsid lükkasid ettepaneku tagasi kui tsiviliseeritud riigi jaoks liialt barbaarse. Seepeale kirjutas härra Playfair oma seisukohti selgitava kirja, mis sisaldas mõtteid nagu „Täiesti seaduslikuks sõjapidamisviisiks loetakse mürskude täitmist tinakuulidega, mis paiskuvad vaenlaste seas laiali ja kutsuvad esile surma kõige hirmsamatel viisidel. On täiesti arusaamatu, miks mürgist auru, mis tapab inimesi ilma kannatusi esile kutsumata, peetakse ebaseaduslikuks“. Tol ajal ei muutnud tema kiri inglise sõjaväejuhtide seisukohti, kuid leidis hiljem rakendust keemiliste ründeainete kasutamise õigustamiseks. Oli teisigi humaniste ja haritud inimesi, kes soovisid inimese tapmist lahinguväljal muuta lihtsamaks, näiteks Ameerika Kodusõjas soovitas kooliõpetaja John Doughty täita kahurimürsud vedela klooriga. Üldjuhul oli ühiskondlik arvamus taolistele ideedele vastu ja 1899. a Haagi konverentsil läks USA vastuseisust hoolimata läbi ettepanek

keelata mürskude täitmine lämmatavate gaasidega. Tõsist plaani laiaulatuslikult mürkaineid kasutada suurriikidel ilmselt polnud.

ESIMENE MAAILMASÕDA KUI PÖÖRDELINE AEG Kõik arenenud riigid olid vaadelnud mürkaineid kui võimalikku sõjapidamisvahendit, kuid sellel ideel oli tugev ühiskondlik vastuseis. Alles Esimese maailmasõja käigus, kui ühelt poolt oli selge, et teine pool kasutab sõjamürke ja teiselt poolt oli sõjategevus patiseisus ning oli vaja välja mõelda mingi uus lahendus vastase kaitsest läbimurdmiseks, hakati riiklikul tasemel keemilise relva väljatöötamisega tegelema. Enne sõda oli selle teemaga rohkem tegeletud Saksamaal ja Prantsusmaal. Need maad olid juhtivad keemiarelva väljatöötajad ka Esimese maailmasõja ajal. Kõigi sõdivate riikide teadlased uurisid kokku üle 3000 keemilise aine kasutamist potentsiaalse relvana. Selle ala peamised antipoodid olid kaks keemikut, Grignard ja Haber. Prantsuse keemik, Nancy ülikooli professor François Auguste Victor Grignard, Grignard’i reaktsiooni avastaja ja Nobeli preemia laureaat aastast 1912, juhtis prantslaste keemiarelva väljatöötamist, peamisteks saavutusteks sellel alal olid fosgeeni tööstusliku tootmise käivitamine ja ipriidi (sinepigaasi) tuvastamismeetodi väljatöötamine. Tema vastane oli saksa keemik, Berliini Keiser Wilhelmi reaalteaduste instituudi professor Fritz Haber, hilisem Nobeli preemia (1918. a) laureaat ammoniaagi tööstusliku sünteesi meetodi väljatöötamise eest. NB! Tänapäeval sõltub sellest leiutisest poole maakera rahvastiku igapäevane toidulaud! Kuigi Saksamaa võttis sõja algul mürkained sõjategevuses kasutusele suuresti füüsikalise keemia suurkuju professor Walther Hermann Nernsti õhutusel, sai selle temaatika edasiviivaks jõuks Ha-


47

ARHIIV

ARHIIV

ÜLEVAADE

o-ksülüülbromiid

tsüanodimetüülarsiin

etüülbromoatsetaat

François Auguste Victor Grignard (1871–1935).

Fritz Haber (1868 Breslau, Saksamaa – 1934 Basel, Šveits).

kohaletoodud 168 tonni gaasilist kloori. Umbes 6,5-kilomeetrisel rindelõigul muutusid Prantsuse-Alžeeria koloniaalväed võitlusvõimetuks, praktiliselt kogu isikkoosseis sai kannatada. Kloori toimel hukkunute arv on ebaselge, see võis ulatuda kuni 6000-ni. Gaasireostuse tõttu ei suutnud sakslased piisavalt kiiresti edasi liikuda ja saavutatud edu arendada, nad läksid liikvele alles 12 tundi pärast gaasirünnaku algust. Seetõttu jõudsid britid-kanadalased mõned kilomeetrid rindejoonest tagapool uue kaitsejoone moodustada ja sakslaste edasiliikumise peatada. Kummalgi poolel polnud kaitsevahendeid, sakslased avasid klooriballoone käsitsi ja kuigi puhus soodne tuul, oli ka nende hulgas surmajuhtumeid. Kaitsele asunud kanadalased võtsid kasutusele käepärased kaitsevahendid, kusega immutatud riidelapid, mida hoiti näo ees ja läbi mille hingati. Kloor moodustab kopsudes oleva veega reageerides soolhappe ja hüpokloorishappe (HClO), viimast tuntakse ka valgendajana. Inimese uriinis leiduvad aluselised ühendid (karbamiidid) reageerivad klooriga, muutes selle kahjututeks ammooniu-

kloroatsetoon

SÕDUR NR 3 (90) 2016

ber. Tema planeeris esimese kloorirünnaku Ypres’i all ja jälgis selle käiku. Haber töötas välja esimesed adsorbeeriva ainega täidetud filtritega gaasimaskid, andes sellega panuse keemiarelvavastaste kaitsevahendite loomisse. Haberi tegevus oli vastuoluline, tema esimene naine, samuti keemik, sooritas pärast 1915. a aprillikuist sakslaste edukat kloorirünnakut enesetapu. Sama tegi tema vanim poeg 1946. a, oletatavasti süütundest isa seotuse tõttu keemiarelvatööstusega. Pärast sõda töötati Haberi juhtimisel välja vesiniktsüaniidil põhinev kahjuritõrjevahend Zyklon B, mis hiljem leidis kasutust hukkamisvahendina mõnes Saksa koonduslaagris. Asja muudab pikantsemaks fakt, et Haber oli päritolult juut, kes, olles ise sõjakangelase staatuses, lahkus protestiks juudi teadlaste tagakiusamise vastu 1933. a Saksamaalt Suurbritanniasse. Seal tehti talle ettepanek asuda tööle nüüdse Iisraeli territooriumil Rehovoti linnas asuvasse teadusasutusse (tänapäeval Weizmanni instituut), kuid Haber suri teel sinna 1934. a jaanuaris Šveitsis. Esimesed keemiarelva katsetused Esimeses maailmasõjas ei väljunud otseselt Haagi konventsiooni raamest,

sest kasutati mitteletaalset pisargaasi. Moodsa keemilise ründeaine esmakasutaja au jääb prantslastele, kes juba 1914. a augustis kasutasid sakslaste vastu püssigranaatidena väljalastud pisargaasi etüülbromoatsetaati. Rünnak ei õnnestunud, sakslased isegi ei pannud seda algul tähele. Prantslased olid järjekindlad, kasutati ära olemasolev varu ja telliti uut juurde, broomi defitsiitsuse tõttu hakati kasutama kloroatsetooni. Pisargaasi kasutamine prantslaste poolt mingit praktilist efekti ei andnud, küll said sakslased moraalse õiguse väita, et keemiasõjaga tegi algust vastaspool. Ega sakslasedki patuta polnud, nemad kasutasid pisargaasi 1914. a novembris inglaste vastu, kuid, nagu prantslastegi puhul, ei pandud seda õieti tähelegi. Kumbki pool ei pidanud gaasi kasutamist tegelikuks ründeks, seda käsitleti rohkem kui püüet vastast teatud kohast lahkuma sundida. Esimene laiaulatuslik keemiarünnak toimus 31. jaanuaril 1915, kui sakslased tulistasid ~18 000 ksülüülbromiidi (sünonüüm metüülbensüülbromiid, orto-, meta- ja para-vormide segu) sisaldavat 3 kg mürsku venelaste positsioonidele Varssavi lähedal Bolimovi lahingu käigus. Et keemiarelva kasutamise kogemus puudus, ei osatud arvestada sellega, et madala temperatuuri tõttu kasutatud pisargaas külmus ja rünnak jooksis praktiliselt tühja. Esimene tõeline letaalne mürkgaas, mida sakslased kasutasid, oli kloor. Väiksemal määral katsetati sellega alates 1915. a jaanuarist, kuid esimene tõsiste tagajärgedega keemiarünnak toimus aprillis 1915, kui sakslased lasid Belgia linna Ypres’i lähedal liitlaste positsioonide suunas lendu balloonides


ÜLEVAADE

ARHIIV

48

Saksa gaasirünnak idarindel.

fosgeen

difosgeen

vesiniktsüaniid

tsüanogeenkloriid

ipriit

ljuisiit

misooladeks. Ypres’i all kasutati sellest lahingust alates mürkgaase pidevalt ja 1918. a nn kolmandas lahingus oli üks, seekord inglaste tõenäoliselt ipriidirünnakus, kannatada saanutest noor Adolf Hitler. Teist korda kasutasid sakslased kloori edukalt idarindel 1915. a maikuus, kui Varssavi lähedal Bolimovi lahingus 7,5 km rindelõigul lasti venelaste suunas balloonidest lendu 263 tonni gaasi. Hukkunute arvuks loetakse erinevatel andmetel 1000–6000 võitlejat. Venelastel mitte ainult ei puudunud kaitsevahendid, vaid polnud tehtud ka ettevalmistusi nende muretsemiseks ja seetõttu kannatasid Vene väed Esimeses maailmasõjas keemiarelva tõttu kõige rohkem. Teiste osapooltega enam-vähem võrdväärne kaitse keemiarelva


ÜLEVAADE

ARHIIV

49

Gaasirünnakus (tõenäoliselt ipriit) kannatada saanud briti sõdur.

vastu suudeti Vene armees organiseerida alles 1916. aasta lõpuks, kui ebaõnnestunud Mäeinstituudis väljatöötatud nn Oldenburgi printsi gaasimaski (маска принца Ольденбургского) asemel võeti kasutusele Zelinsky-Kummanti gaasimask (противогаз Зелинского-Кумманта). Mürkgaaside laialdase kasutamisega samaaegselt omandati paratamatult esimesed keemiasõjakogemused. Pandi tähele, et gaasirünnaku ajal püsti seisvad mehed said vähem kannatada kui need, kes maas lamasid, jooksvad mehed kannatasid rohkem kui need, kes vähem liikusid. Kõige rohkem said kannatada kaevikus olevad või gaasipilvega kaasa jooksnud mehed, samal ajal kui mehed, kes tõusid kaevikurinnatisele püsti, võisid jääda kahjustamata. Esimene tõsine gaasirünnak sundis tähelepanu pöörama ka kaitsevahenditele ja 1915. a suvest olid läänerindel võitlevate armeede sõdurid varustatud esimeste efektiivsete – seda küll ainult kloori vastu – gaasimaskidega, kuid kohati ei osatud neid kasutada. Esimesed gaasimaskid olid pigem riidest kotid, mis paeltega kinnitatult nina ja suu

ees püsisid. Neid valmistati kampaania korras mõne päeva jooksul üle miljoni. Samas unustati sõdureid informeerimast, et kloori vastu aitavad need ainult märjana, soovitavalt immutatuna mõne aluseliste omadustega ainega, näiteks naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Seetõttu polnud paljudel juhtudel sellisest kuivast marlimaskist vähimatki abi. Sõjaväelaste seisukohalt vaadates oli senini efektiivseimal gaasil klooril ka palju puudusi. Selle eest oli ennast lihtne kaitsta, põhimõtteliselt aitas juba märja riidelapi näo ees hoidmine, kloor lahustus vees ja riiet ei läbinud. Teiseks oli klooril tugev lõhn, see moodustas hästinähtava roheka pilve ning bronhide limaskestaga kokku puutudes kutsus esile tugeva köha, mis vähendas kopsu jõudnud kloori hulka. Prantsuse keemiku väljapakutud fosgeen oli palju raskemini avastatav, see oli värvitu ja nõrga kopitanud heina lõhnaga. Jõudnud kopsudesse, ei kutsunud see esile köha ja seetõttu oli lihtsam saada letaalset doosi. Fosgeen reageerides kopsukoe valkudega, kutsus nendes esile keemilisi muudatusi, mille tulemusena hävisid kapillaaride seinas gaasi vedelikust eraldavad membraanid.

Fosgeenimürgistus ei pruukinud avalduda kohe, väiksemate dooside korral saabus surm alles kuni 72 tunni möödumisel ekspositsioonist. Kombineerides kloori ja fosgeeni „häid“ omadusi, kasutati alates 1915. a lõpust neid enamasti koos. Fosgeen oli Esimeses maailmasõjas kasutatud sõjagaasidest kõige letaalsem, selle arvele langes kuni 85% läänerindel gaasirünnaku tagajärjel hukkunutest. Kuigi fosgeeni võtsid relvastusse esimesena prantslased, kasutasid seda (koos klooriga) suure­mahulises gaasirünnakus esimesena 1915. a detsembris sakslased. 1916. a mais võtsid sakslased kasutusele fosgeenile keemilistelt omadustelt ja toimelt sarnase difosgeeni. Erinevalt fosgeenist oli see vedelik, mida seetõttu oli mugavam kasutada, peale selle suutis difosgeen kahjustada tolleaegse gaasimaski filtrit. Fosgeeni kui uue gaasi vastu olemasolevad gaasimaskid hästi ei toiminud ja neid tuli täiustada, lisades filtreerivasse elementi heksametüleentetramiini. Esimese maailmasõja käigus valmistati kokku 190 000 tonni keemiarelvi, sellest 36 600 tonni fosgeeni (Saksamaa 18 100, Prantsusmaa 15 700) ja 93 800


SÕDUR NR 3 (90) 2016

USA armee Teise maailmasõja aegne infoplakat fosgeeni kohta. ARHIIV

tonni kloori. Suurim keemiarünnak toimus oktoobris 1915 Reimsi all, kus sakslased lasid balloonidest välja 550 tonni kloori. Katsetati ka teisi võimalikke keemilisi ründeaineid, näiteks kasutasid prantslased 1915. a alates 4000 tonni vesiniktsüaniidi ja hiljem tsüaankloriidi (cyanogen chloride). Kokku katsetati umbes 30 toksilise ainega, kuid nendest kõige efektiivsemaks osutus 1917. a juulis sakslaste poolt kasutusele võetud bis-(2-kloroetüül)-sulfiid. Kuna see juhtus enne Ypres linna all toimunud kolmandat lahingukampaaniat ja seal rohket kasutust leidis, sai paljudes keeltes selle nimeks ipriit. Ipriit on sõltuvalt puhtuseastmest värvitu kuni kollakaspruun sinepitaime meenutava lõhnaga kõrgel temperatuuril keev vedelik, sealt ka inglisekeelne nimetus – mustard gas ehk sinepigaas. See keemiliselt väga aktiivne aine blokeerib rakkude jagunemise ja kutsub esile raku surma. Kuna see on rasvlahustuv aine, imendub ipriit hästi läbi naha. Ipriit kutsub esile villide tekke nii nahal kui ka kopsukoes, sellele lisandub üldmürgistav toime. Sümptomid ei avaldu kohe, mistõttu kannatanud ei pruugigi aru saada, et viibivad saastatud alal. Nähud ilmnevad mõne aja pärast, kuni 24 tunni jooksul pärast mürkainega kokkupuutumist. Nahakontaktil saadud kahjustust võib võrrelda põletusega, kusjuures selle kutsuvad esile ka läbi riiete tunginud mürkaineaurud. Üle 50% nahapinnast kattev põletus lõppeb enamasti surmaga. Keskmine või kerge ipriidimürgistus nõuab pikaajalist ravi, millele lisandub kõrgenenud vähirisk tulevikus. Hoolimata halvast kuulsusest oli esimese mõne kasutusnädala jooksul hukkunute osakaal ipriidi tõttu kannatanutest 34%. Liitlastel kulus peaaegu aasta ipriidi toomiseks sõjaväljale ja alates 1918. a augustist kasutasid kõik läänerindel sõdivad osapooled seda võrdsel määral. Ipriidi tõttu täiustati gaasimaske ja tekkis vajadus kogu keha kaitsvate kaitseülikondade järele, kuna esmakordselt toimis mürk ka läbi naha. 1918. a käivitati USA-s programm uue mürkaine, 1904. a sünteesitud ljuisiidi, kasutamiseks keemiarelvana. Tööstuslik tootmine algas 1918. a novembris, kuid Esimene maailmasõda jõudis enne uue relva kasutuselevõttu ära lõppeda. Ljuisiidil on välistelt tunnustelt ipriidiga sarnane toime, see oli võimeline tungima läbi naha ja tekitama ville, kuid tema toimemehhanism oli ip-

ARHIIV

50

Briti sõdurid laadimas Livens’i gaasimiinipildujaid.


51

tabuun

sariin

somaan

VX

VR

VE

VG

VM

polükloreeritud dibensodioksiinid

Mürkgaaside tõttu kannatanute arv Esimeses maailmasõjas

kinuklidinüülbensilaat (BZ)

Kannatanud

Neist hukkunud

Venemaa

419 340

56 000

Saksamaa

200 000

9000

Prantsusmaa

190 000

8000

Briti impeerium (k.a Kanada)

188 706

8109

Austria-Ungari

100 000

3000

USA

72 807

1462

Itaalia

60 000

4627

Kokku

1 240 853

88 498

sete miinipildujatega (Livens gas projector), mille toru läbimõõt oli ~20 cm ja millega sai 14 –18 kg väikese lõhkelaenguga varustatud gaasiballooni tulistada kuni 2 km kaugusele. Gaasimiinipildujate eelis oli võime laial maa-alal tekitada sama suur gaasikontsentratsioon kui allatuult balloonidest lastes. Vedelat kloori või fosgeeni oli mürsus liiga vähe, et efektiivset tulemust saavutada. Ipriit aga ei nõudnud efektiivse toime saavutamiseks väga suurt lokaalset kontsentratsiooni ja sobis seetõttu kõige paremini kahurimürskude täitmiseks. Ipriiti hakati lisama ka tavalistesse kahurimürskudesse ja nii sisaldasid Esimese maailmasõja lõpul juba pooled väljatulistatud kahurimürsud keemilist ründeainet. Tavaliselt kombineeriti kahurväe tulelöögi ajal tavalisi lõhkemürske ipriiti või muud mürkainet sisaldavate mürskudega. Eriti efektiivne oli sellise kombineeritud laskemoona kasutamine näiteks vastaspoole kahurväe mahasurumisel. Kasutatud keemiliste ründeainete kogus

suurenes pidevalt ja keemiarelva kasutamine muutus rutiinseks toiminguks. Esimese maailmasõja viimasel aastal läks keemiarelva tootmise ja kasutamise juhtpositsioon üle inglaste-prantslaste-ameeriklaste kätte. Kuigi sakslased olid neist ees vastavate teadusuuringute osas, tagas liitlaste tohutu majanduslik ülekaal neile edu ka sellel alal. Vastukaaluks oli rutiinseks ja efektiivseks muutunud ka mürkainetevastaste kaitsevahendite kasutamine, mistõttu keemiarelvast tingitud kaotuste osakaal jäi üsna väikeseks. Püüti hakata isegi keemiarelva imiteerima, töötati välja spetsiaalsed haisvaid aineid sisaldavad mürsud, mille ainus eesmärk oli sundida vastast gaasimaski ja muid kaitsevahendeid kasutama, et seeläbi neile ebamugavust valmistada ja tegutsemise efektiivsust pärssida. Keemiarelvast tingitud Esimese maailmasõja kaotuste kohta käivad andmed on vastuolulised, kuid ligikaudu võib väita, et umbes 60 000 tonni keemiliste

SÕDUR NR 3 (90) 2016

riidist erinev. Ljuisiidis sisalduv arseen blokeeris püruvaatdehüdrogenaasi, mis osaleb energiarikka ühendi ATP (adenosiintrifosfaadi) sünteesil, häirides sellega organismi kõige fundamentaalsemat ainevahetusmehhanismi. Keemiarelva kasutamises omandati pidevalt kogemusi ja gaasi balloonidest lendulaskmise asemel hakati järjest rohkem kasutama suurtükimürske. Meetod likvideeris nn balloonimeetodiga kaasneva ettearvamatuse – kunagi ei võinud kindel olla, millises suunas tuul puhub. Sellel põhjusel ebaõnnestusid mitu nii sakslaste kui ka nende vastaste suurt keemiarünnakut, kaasa arvatud inglaste esimene katse 1915. a septembris kloori kasutada. Viimane sakslaste balloonirünnak toimus 1916. a augustis, sama aasta lõpuks läksid kõik sõdivad osapooled üle suurekaliibriliste suurtükimürskude kasutamisele keemiliste ründeainete kohaletoimetamiseks. 1917. a algul hakati mürkaineid vaenlase positsioonidele paiskama primitiiv-

Riik


52

ÜLEVAADE

ründeainete kasutamine põhjustas 1,2 miljoni mehe rivist väljalangemise, neist umbes 90 000 olid surmajuhtumid. Seega kulus ühe inimese tapmiseks 0,67 tonni mürkainet. Veel olulisema järelduse saab teha, kui vaadelda hukkunute arvu riikide lõikes – üle poole hukkunutest moodustasid Vene armee sõdurid. Pildi muudab veel süngemaks fakt, et Venemaa väljus sõjast 1918. a märtsis, seega tema vastu kasutati märgatavalt vähem mürkaineid kui teiste liitlasriikide vastu. Ebaproportsionaalselt suure keemiarelva läbi hukkunute arvu Vene armees põhjustas valitsev korralagedus ja organiseerimatus. Sõdureid ei suudetud varustada piisavalt kiiresti kaitsevahendite, peamiselt gaasi­maskidega, kaitse­vahendeid ei suudetud ajakohastada, kui kasutusele võeti uued mürkained ja sõdurite teadvusse ei suudetud viia kaitsevahendite kasutamise tähtsust. Õnneks on Esimene maailmasõda jäänud viimaseks konfliktiks, kus arenenud riigid üksteise vastu ulatuslikult keemiarelva kasutasid. Lokaalsetes konfliktides ja rahutuste mahasurumisel on seda tehtud aga pidevalt. Vahetult pärast sõda kasutasid mürkgaase inglased Iraagi aladel araablaste ja kurdide ülestõusu mahasurumisel, sama tegid Vene enamlased 1921. a talupoegade ülestõusu mahasurumisel Tambovi kubermangus. 1925. a kirjutasid maailma juhtivad riigid alla Genfi protokollile, milles tõotati mitte kunagi kasutada sõjapidamises mürkgaase. See aga ei takistanud Prantsuse ja Hispaania vägesid kasutamast neid Marokos 1920. aastatel ja Itaalial Etioopias 1935. a, kus teises Itaalia–Abessiinia sõjas sai peamiselt ipriidi tõttu kannatada umbes 150 000 inimest. Teise maailmasõja käigus kasutas Jaapan keemia- (peamiselt ipriiti, mõningal määral ljuisiiti) ja ka bioloogilist relva Hiina vastu, hoidudes neid samas kasutamast arenenud riikide vastu. Tegu oli erandliku sõjapidamisvahendiga, mille kasutamiseks saadi iga kord kõrgemalt ülemjuhatuselt eriluba.

KAHE MAAILMASÕJA VAHEL

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Sõdadevahelisel ajal tegelesid kõik riigid keemiarelvade arendamisega. Võimsa keemiatööstuse tõttu oli esirinnas jälle Saksamaa. Saksamaa ja Venemaa kui kaks Esimeses maailmasõjas kaotajaks jäänud riiki tegid selles osas 1920. aastatel tihedat koostööd, alates 1923. a kuni Venemaal keemiarelva tootmise käivitamiseni. Esimene ühine mürkaine, difosgeen toodeti 1926. a, samal aastal

Iraagi keemiarelvaprogrammi doonorid: Saksamaa

52% tehnoloogiast, 1027 tonni prekursoreid

Prantsusmaa

21% tehnoloogiast

Austria

16% tehnoloogiast

UK

klooritehase (ipriiditehase) tehnoloogia

Holland

4261 tonni prekursoreid

Luksemburg

650 tonni prekursoreid

Hispaania

4,4% tehnoloogiast, 57 500 tonni relvastust

USA

500 miljoni USD eest mitmeotstarbelist tehnoloogiat

Brasiilia

100 tonni ipriiti

Singapur

4514 tonni prekursoreid

Egiptus

2400 tonni prekursoreid, 28 500 tonni relvastust

India

2343 tonni prekursoreid

Hiina

45 000 tonni relvastust

asutati ühine keemiarelvade arendamise keskus koondnimega Tomka Volga-äärses Šihanõ (Шиханы) asulas Saraatovi oblastis. Seal asus ka katsepolügoon, kus uuriti keemiarelva kasutamise aspekte ja töötati välja vahendeid selle kohaletoimetamiseks. Firma IG Farben keemik Gerhard Schrader sünteesis 1937. a tabuuni ja 1939. a sariini, tänapäevani ühed enimkardetud närvigaasid. Tõsi küll, need ained avastati programmi käigus, mille eesmärk oli välja töötada uusi taime­ kahjuritevastaseid fosfororgaanilisi mürke. Juba sõja ajal 1944. a sünteesiti lisaks somaan. Teise maailmasõja ajal olid kõikide sõdivate riikide armeedes nii keemiaväeosad, -relvad kui ka -kaitsevarustus. Keegi keemilisi ründeaineid olulisel määral siiski ei kasutanud. Miks seda ei tehtud, on senini vaieldav küsimus, peamiseks põhjuseks peetakse tõdemust, et võrdsete võimalustega vastaste korral ei tasu keemiarelva kasutamine ennast lihtsalt ära. Sakslastel oli tegelikult närvigaaside omamise tõttu tohutu eelis vastaste ees, kuid nad loobusid oma eelise kasutamisest. Tabuuni tootmiseks jõuti valmis ehitada kaasaegne tehas ja välja töötada selle kohaletoimetamise vahendid, peamiselt kahurimürsud. Ühe hüpoteesina on välja pakutud saksa keemikute soovimatust keemiarelva kasutada. Avalik teave saksa teadlaste poolt fosfororgaaniliste kahjurimürkide väljatöötamise kohta oli teadusajakirjades kõigile asjasthuvitatutele kättesaadav, teema salastati alles pärast mõistmist, et neid võib ka sõjamürkidena kasutada. Saksa sõjaliste juhtide teadusnõustajad süstisid neisse ideed, et samad mürkained on olemas ka inglastel-ameeriklastel, miks muidu nende

avalikes allikates selle teema kohta absoluutselt mingit informatsiooni pole avaldatud. Kuna liitlasriikide majanduslik potentsiaal ületas suurusjärgu võrra Saksamaa oma, siis järelikult pole mõtet neid närvigaaside kasutamisega ärritada, et vältida samaväärset vastulööki. Sõjategevuses kasutati küll kohati pisargaasi, kuid ainus tõelise keemiarelvaga seotud intsident toimus 1943. a detsembris Itaalias Bari linnas, kus sakslased pommitasid puruks USA ipriidimürskudega lastitud kaubalaeva. Kahjustada said peamiselt ameerika meremehed ning kohalikud sadamatöölised, kokku 628 inimest, kellest 69 suri. Intsident vaikiti maha ja laiemalt saadi sellest teada alles pärast sõda. Sõja järel langesid sakslaste närvigaasivarud liitlaste kätte, kes kõik alustasid nende omapoolset tootmist ja uute keemiarelvade väljatöötamist. Vene pool näiteks viis ära sakslaste Ida-Saksamaal paiknenud tabuunitehase ja pani selle oma territooriumil uuesti käima.

MOODSATE KEEMIARELVADE SÜND 1952. aastal sünteesisid inglased VX närvigaasi ja andsid mõni aasta hiljem väljatöötatud tehnoloogia üle USA-le, saades bartertehinguna vastu teavet tuumapommi valmistamise kohta. USA jätkas uurimissuunda ja sünteesis VX derivaadid VE, VG ja VM, kogu nelik sai tuntuks V-gaaside nime all. Huvitava faktina väärib märkimist, et ka V-gaasid avastati kõrvalproduktina täiesti rahu­ meelse taimekaitsevahendite arendusprogrammi käigus. 1952. a töötasid ameeriklased välja ritsiini tootmismeetodi, 1960. tegeleti mitteletaalsete teovõimet pärssivate mürkide (nagu BZ) väljatöötamisega.


53

ARHIIV

ÜLEVAADE

ARHIIV

Keemiarünnak Süürias Damaskuse lähedal Ghouta äärelinnas, 21. august 2013. a.

Antiterroristliku rünnaku ohvrid Moskvas, 26. oktoobril 2002. a.

võitlevate poolte vahel keemiarelv kasutusele Põhja-Jeemeni kodusõjas 1960-ndatel. Kaheksa aasta jooksul langes fosgeeni ja ipriidi ohvriks umbes tuhat inimest. Kõik osalejad eitasid mürkainete kasutamist ja süüdistasid vastaspoolt. Vietnami sõjas pihustasid ameeriklased džunglile ja viljapõldudele 45 000 kuupmeetrit herbitsiide, peamiselt defolianti Agent Orange. Tegu polnud keelatud keemiarelvaga, põllu­majanduslikus taimekaitsevahendis sünteesi kõrvalproduktina sisaldunud dioksiin põhjustas inimestel mürgistusi ja laste väärarenguid. Vähemalt ajutiselt viidi kasutusest välja umbes 15 000 km2 suurune ala ja tapeti kuni tuhat kohalikku elanikku. Viimane tõeline sõjaline keemiarelva kasutamine toimus Iraani–Iraagi sõja ajal, peamiselt ajavahemikus 1983–1988. Juba 1970-ndatel üritas Saddam Hus-

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Venelaste uurimistöö kulges nii suure saladuskatte all, et sellest on teada väga vähe. 1963. a sünteesiti närvigaas VR (VX analoog), arvatakse et 1980. a alguseks töötati välja isegi V-gaasidest toksilisemad sõjamürgid, teada on vaid nende koodnimetused nagu A-230 ja A-232. Tegu on V-gaasidele toimemehhanismilt sarnaste ainetega, mille esile kutsutud mürgistus pole tavaliste vastumürkide abil ravitav. Püüdes luua kasutajale ohutumat keemiarelva, jõudsid nii venelased kui ka läänebloki maad binaarrelvani. Tegu on keemiarelvaga, milles üsna ohututest komponentidest sünteesitakse tegelik mürkaine alles laengu kohaletoimetamise ajal, näiteks mürsukestas selle lennu­ajal. Vene binaarrelv sai asjaomastes ringkondades tuntuks nimetuse Novichok all. Pärast Teise maailmasõja lõppu võeti

sein mitu korda alustada keemiarelva­ programmiga, kuid tulemuseni jõuti alles vahetult enne sõja puhkemist 1980. a septembris, kui käivitati ipriidi tootmine. Katseliselt hakati mürk­aineid kasutama 1983. a, järgmisest aastast alates muutus see Iraagi poolel tavapäraseks sõjapidamise vahendiks. 1984. a käivitati ka tabuuni ja sariini tootmine, VX tootmiseni jõuti 1988. a. Kokku toodeti 10 a jooksul ligi 4000 tonni sõjamürke. Kuna sõditi Iraani vastu, suhtuti lääne­ riikide poolt Iraagi keemiarelva-alasesse tegevusse kaunis leebelt, näiteks Saksamaalt imporditud tehnoloogia abil toodeti ligi 50% keemiarelvavarudest ja Iraaki abistasid ka Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja USA. Peamiselt piirduti tehnoloogia ja tooraine impordiga, kuid näiteks Brasiiliast õnnestus osta isegi 100 tonni ipriiti. Itaalia, Hispaania, Egiptus ja Hiina müüsid relvastust, mida sai kasutada keemiarelva kohaletoimetamiseks. Iraak kasutas keemiarelva peamiselt kaitse-eesmärgil – sõja avalöögiga saavutati küll märgatavat edu, kuid Iraan stabiliseeris rinde ja üritas iga hinna eest kaotatut tagasi võita. Keemiarelvaga püüti peatada Iraani meeleheitlikke ja suuri inimressursse kaasavaid rünnakuid. Kokku sai Iraani poolel keemiarelva tõttu kannatada umbes 100 000 võitlejat, mis oli kogukaotustest ~5%, neist ~20 000 hukkus. Kuna kasutatud mürkainetest moodustasid märgatava


54

ÜLEVAADE

SÕDUR NR 3 (90) 2016

osa närvigaasid, oli tulemus võrreldes Esimese maailmasõjaga kolm korda letaalsem. Iraagi enda andmetel kasutati ajavahemikus 1983–1988 keemiarelvaga täidetud lennukipomme 19 500, suurtükimürske 54 000 ja lühimaa­ rakette 27 000. Nende abil pihustati laiali 1800 tonni ipriiti, 140 tonni tabuuni ja 600 tonni sariini. Peaaegu kaks kolmandikku keemiarelvadest kasutati sõja viimase 18 kuu jooksul. Lisaks kasutas Iraak keemiarelva ka oma kurdi elanikkonna vastu, kes tegutses, tõsi küll, koos Iraani armeega. 1988. a hukkus sellise rünnaku tagajärjel Halabja linna 50 000 elanikust iga kümnes. Kuigi 1990. a alanud Lahesõjas Iraak ja USA keemiarelva ei kasutanud, said vahetult pärast selle lõppu 1991. a sõjamürkide, kaasa arvatud kõige ohtlikumad närvimürgid sariin ja tsüklosariin, läbi kannatada liitlasvägede elavjõud. 1991. a märtsis hävitasid USA sõjaväelased suure Iraagi laskemoonalao väheasustatud Khamisiyahi ehk Tel Al Lahmi piirkonnas. Tegu oli 25 ruutkilo­meetril paikneva mürskude, pommide ja muu sõjamoonaga täidetud laohoonete ja betoonpunkrite kompleksiga. Kuna arvati, et see on tavaline sõjamoon, mineeriti kompleks ja lasti pikemalt mõtlemata õhku. Alles hiljem selgus keemiliste analüüside abil ja dokumentidele tuginedes, et kompleksis hoiti lisaks tavamoonale ka keemiarelva ja pärast plahvatust saastus sellega vähesel määral märgatav osa ümbruskonnast. Tekkinud saastet, peamiselt närvigaase, peetakse nn Lahesõja sündroomi üheks põhjustajaks. Iraagi keemiarelvavõimekus oli üks peamine 2003. a puhkenud Teise Lahe­ sõja ajend. Iraak rikkus oma Kuveidi avantüüriga suhted lääneriikidega ja viimased tahtsid garantiid, et Iraak on oma keemiarelvavarud hävitanud. Iraak küll kuulutas aktiivselt, et tal pole enam keemiarelva, kuid rahvusvahelisel kontrollil ei lubanud selle väite tõesuses veenduda. Eriti USA-d on süüdistatud rünnakuks väljamõeldud põhjuse otsimises, sest pärast Iraagi territooriumi üle kontrolli saamist leiti sealt vaid tühine kogus keemiarelvi. Samas tuleb USA ja lääneriikide murest aru saada, sest nad aitasid omal ajal Iraagil keemiarelva tootmist organiseerida ja olid seetõttu väga hästi kursis riigi teoreetilise potentsiaaliga. Tegelikult loobus Iraak kohe pärast Iraagi–Iraani sõja lõppu majanduse kollapsi tõttu keemiarelva tootmisest ja selle varude lahinguvõimelisena säilitamisest. Keemiarelva üks eripära ongi

see, et seda saab küll üsna lihtsalt toota, kuid selle letaalsus väheneb säilitamisel kiiresti. Klassikalised ründeained on keemiliselt väga aktiivsed ja reageerivad ümbritseva keskkonnaga, seetõttu tuleb need teatud aja järel näiteks lahinguvalmis mürskudest välja võtta, puhastada ehk ümber destilleerida ja tagasi panna. Kõik see on seotud suure inimtöötundide ja materiaalse ressursi kuluga. Iraak lõi oma varude säilitamisele käega, kuid lääneriigid lihtsalt ei suutnud uskuda, et üks riik võib nii kiiresti oma keemiarelva­võimekusest ilma jääda. Pärast Iraagi–Iraani sõda puuduvad keemiarelva riiklikul tasemel kasutamise kohta usaldusväärsed andmed. Kõige tõsisem selline intsident toimus Süüria kodusõja käigus 21. augusti varahommikul 2013. a, kui Damaskuse lähedal Ghouta äärelinnades hukkus tõenäoliselt sariini tõttu 300–1500 inimest, nendest vähemalt 50 valitsusvastast võitlejat. Seniajani pole selge, kes andis käsu keemiarelva kasutada. Enimlevinud arvamuse kohaselt oli selleks Süüria valitsusvägi, kuna rünnak toimus valitsusvastaste kontrolli all oleval territooriumil. Süüria valitsus eitas seda aga kategooriliselt ja süüdistas omakorda opositsioonijõude. Pärast ülalnimetatud intsidenti on Süüriast regulaarselt saabunud teateid keemiarelva kasutamise kohta, peamiselt valitsusvastaste gruppide omavahelise võitluse käigus. Süüria ülestõusu ajal kadus valitsus­ vägedel ladustatud keemiarelva üle osaliselt kontroll ja selle edasine saatus on ainult oletatav. Sõltumata valitsuste suhtumisest keemiarelva säilib selle kasutamise oht terrorivahendina valitsusväliste rühmituste poolt. Seni edukaim terrorirünnak keemiarelva kasutamisega tsiviilkeskkonnas toimus 1994. a juunis, kui religioosse tagapõhjaga sekt Aum Shinrikyo pihustas sariini Jaapanis Matsumoto linnas ja kordas sama 9 kuud hiljem Tokyo metroos. Esimesel korral oli hukkunuid 7 ja mürgistuse saanuid 500, teisel juhul olid vastavad numbrid 13 ja 1000. Kasutatud on ka kloori, partisanid on õhkinud kloorianumaid nii 1999. a Groznõis kui ka 2007. a Iraagis, lootuses vastaspoole hulgas paanikat ja võimaluse korral ohvreid tekitada. Paradoksaalselt on seni terrorismivastase võitluse käigus kõige rohkem inimohvreid põhjustanud keemiarünnaku autorid siiski valitsusväed. 2002. a 26. oktoobril kasutasid Vene eriväed pärast kolmepäevast Moskva Dubrovka teatri piiramist selle tšetšeeni võit-

lejate käest tagasivallutamiseks senini salastatud koostisega „mitteletaalset“ keemilist ründeainet. Rünnaku käigus hukkusid kõik 39 tšetšeeni ja lisaks neile vähemalt 129 pantvangist „vabastatut“. Pantvange oli kokku 850, neist kaks hukkus eelnevalt pantvangistajate käe läbi ja üks rünnaku käigus tulirelvahaavast. Ründajad väidetavalt kaotusi ei kandnud, magavad tšetšeenid hukati kuklalaskudega. Oletatavalt kasutati ülitugeva toimega sünteetilist opioidi. 15% pantvangide hukkumise põhjustas ka adekvaatse arsti­abi puudumine – meditsiiniteenistust ei teavitatud eeldatavast kannatanute arvust ega kasutatava mürkaine farmakoloogilisest toimest.

KEEMIARELV PROPAGANDASÕJA TEENISTUSES Keemiarelval on oma sügavalt kinnistunud negatiivse maine tõttu tähtis koht ka propagandasõja arsenalis, aidates vastaspoolt moraalselt hävitada. Propaganda­ sõda omakorda on üks täna­päevase Venemaa sõjalise doktriini hübriidsõja atribuut. Hea näide oli ülemaailmsesse inforuumi paisatud teade selle kohta, et USA riigisekretär John Kerry süüdistas 10. augustil 2013. a peetud kõnes Süüria valitsusvägesid keemiarelva kasutamises, esitades seejuures teadlikult valeandmeid. Nimelt olevat ta ajakirjanikele demonstreerinud keemiarelvaohvrite fotot, mis oli tegelikult pildistatud 10 aastat varem Iraagis. Info sellise alatuse kohta avaldati esmalt mitmes vähetuntud internetiportaalis ja levis sealt uudisena juba tunnustatud infoagentuuride kaudu üle maailma. Lähemal uurimisel aga selgus, et esiteks Kerry pole üheski oma kõnes seda fotot maininud ega midagi sellist kellelegi näidanud. Teiseks olid kõik kõnealused infoportaalid Venemaa taustaga nagu näiteks Voltaire Network (www.voltairenet.org/article180079.html). Kusjuures foto oli väga asjatundlikult valitud, kuna see on osalenud ühes tõelises infoskandaalis. Nimelt illustreeris infoagentuur BBC kõnesoleva fotoga oma teadet Süürias 25. mail 2012. a toimunud Al Houla keemiarelvaga mitteseotud massimõrvast. Foto autor, tuntud fotograaf Marco di Lauro, võttis seepeale avalikult sõna ja teatas, et see on pildistatud 27. märtsil 2003. a ja kujutab hoopis Bagdadi lähedalt kõrbest korjatud ja laibakottidesse pakitud Iraagi sõdurite jäänuseid. BBC vabandas avalikult, aga skandaalihõng jäi fotole külge ja tegi selle väärtuslikuks propagandarinde sõduritele.


55

ARHIIV

SÕJAAJALUGU

Leedulased tervitavad saabuvaid Saksa vägesid 1941. aastal.

Erijuhtum. Leedu sõjamehed Teises maailmasõjas 1939–1945 Leedu sõjameeste tegevus, valikud ja saatus Teises maailmasõjas olid võrreldes eestlaste ja lätlastega väga erinevad. See oli kindlasti tingitud riigi geograafilisest asendist, kuid samas ka Leedu erinevast ajaloost, suuremast rahvaarvust, rahvastiku koosseisust ja keerulistest suhetest Saksamaaga. Hanno Ojalo Aga alustame algusest. Juba enne Teise maailmasõja algust kandis Leedu oma esimese kaotuse – 1939. aasta kevadel sundis Saksamaa riiki loovutama Klaipėda maakonna. Õige varsti aga saavutus Leedu Pyrrhose võidu – baaside lepingu eest loovutas NSV Liit 1939.

1941. AASTA JUUNIÜLESTÕUS JA LEEDU TERRITORIAALKORPUS Leedu okupatsioon ja anneksioon 1940. aasta suvel kulges sarnaselt Eesti ja Lätiga. Samuti toimus kõikides Balti riikides ühtmoodi sõjavägede ümberkorraldamine Punaarmee territoriaalkorpusteks ja ka tulemus oli sarnane. Kuid Stalini– Hitleri vahelise sõja alguspäevil kulges nende korpuste häving siiski küllaltki erinevalt. Leedu sõjaväes oli 1939. aasta 1. septembril 22 508 meest, 1. juunil 1940 kokku 28 115 meest.1 Võimalik mo-

SÕDUR NR 3 (90) 2016

M

iks ei olnud Saksa sõjaväes leedulaste SS-diviisi, Puna­ armees leedulaste laskurkorpust, seeeest olid aga Leedus juuniülestõus, massiline rahvuslik partisanisõda, ajutine valitsus, oma maakaitsevägi ja sakslaste poolt mahapõletatud Pirčiupiai küla?

aasta sügisel Leedule Poolalt äravõetud Vilniuse ja seda ümbritseva piirkonna, mida Leedu oli pidanud oma territooriumiks. Nii tõusis Leedu elanike arv 1940. aasta kevadel kolme miljonini.


SÕJAAJALUGU

ARHIIV

56

Leedu kaart ajavahemikul 1939–1945.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

bilisatsiooniressurss oli teoreetiliselt kuni 300 000 sõjameest, tegelikult aga siiski väiksem, kuna relvastust jätkus vaid 150 000 mehele. Kuid igal juhul oli Leedus kümneid tuhandeid sõjaväes teeninud ja väljaõpet saanud mehi. Leedu sõjaväel oli tugev lennuvägi, kuhu kuulus 120 sõjalennukit, ja ratsavägi. Mobiliseerituna pidi sõjavägi kasvama 125 000-meheliseks. Sealses Kaitseliidus, mis kandis nimetust Küttide liit (Šauliu Sajunga), oli 62 000 meest. Nagu Eestis ja Lätiski, muudeti ka Leedu sõjavägi Punaarmee 29. territoriaallaskurkorpuseks, kuid sinna mahtus vaid pool isikkoosseisust. Ülejäänud vabastati teenistusest. 14. juunil 1941 arreteeriti ühekorraga 329 Leedu ohvitseri – kokku vahistati nn punasel aastal umbes 700 ohvitseri – ja viidi Siberisse. Leedu territoriaalkorpuse eripära oli asjaolu, et sakslased vallutasid riigi territooriumi vähem kui nädalaga ja kohe esimesel päeval alustasid leedu vastu­ panuliikujad NSV Liidu vastast ülestõusu Kaunases. Jalamaid algas mäss ja laialivalgumine ka mõlemas leedu diviisis, mis kandsid numbreid 179 ja 184. 179. diviis paiknes Pabradė juures Vilniusest kirdes. Diviis alustas 24. juunil kiiret taganemist Polotski suunas ja lahkus kiiruga Leedust. Seejuures valgus enamik leedulastest laiali ja kogu

korpusest jäi rivisse umbes 2000 leedulast või Leedu elanikku. Ligi 5500 leedu sõjaväelast pages koos relvadega korpusest ja jäi kodumale. 184. diviis paiknes Alytuse lähedal ja piirati kohe 22. juunil 1941 ümber. Järgnes leedu sõjaväelaste vastuhakk uutele vene komandöridele ja komissaridele, kellest paljud tapeti; laialivalgumine ja vangiandmine sakslastele. Piiramisrõngast õnnestus välja murda ainult paaril üksikul Vene üksusel. Kui Vene andmetel oli korpuses 1941. aasta 22. juunil 16 000 leedulast, siis Leedu ajaloolaste andmetel, keda meil on põhjust rohkem uskuda, oli neid selleks hetkeks alles jäänud kõigest 7000–8000. Aktiivselt osalesid ülestõusus Vilniuses ja selle lähistel paiknenud korpuse üksused, kuid vastloodud Leedu ajutise valitsuse lootused moodustada oma rahvuslik sõjavägi nurjus Saksa sõjaväe- ja politseivõimude aktiivse vastu­tegevuse tõttu. Osa leedu sõdureid oli sunnitud Saksa sõjavangistuse vältimiseks astuma moodustatavatesse politsei- ja korrakaitseüksustesse, teine osa aga istus siiski kuni aasta lõpuni Ida-Preisimaal asuvates sõjavangilaagrites.2 Tõelise üllatusena jäi kogu Leedu korpuse juhtkond erinevalt oma eesti ja läti kolleegidest ellu! Kolmel kindra-

1 Salo, Urmas. Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal. Magistritöö. Tartu, 2005. Lk 304. 2 Brandishauskas, Valentinas. The June Uprising of 1941. – Lithuanian Historical Studies 3/1998. Vilnius, 1998. Lk 59.; Terleckas, Vladas. The tragic pages of Lithuanian history 1940–1953. Vilnius, 2014. lk 41; Metsavennad Suvesõjas 1941. Tallinn, 2003, lk 35-36.

Leedu sõjaväelased 1937. aastal.

lil õnnestus, küll teatud katkestustega, edasi teenida Punaarmees. Pärast riigi iseseisvuse hävitamist 1940. aastal põgenes hulgaliselt leedulasi üle maismaapiiri Saksamaale, kodumaale jäänud aga moodustasid terve hulga vastupanuorganisatsioone, millest suurim ja tuntuim kandis nime Leedu aktivistide rinne (LAR), leedu keeles Lietuviu Aktivistas Frontas. Aktivistid asusid koguma relvi ja valmistuma Nõukogude Liidu vastaseks ülestõusuks. Rinnet ei suutnud tõsiselt kahjustada ka NKVD korraldatud arreteerimised ja massküüditamine 14. juunil 1941. Kohe sõja esimestel päevadel alus-


SÕJAAJALUGU

3 Metsavennad Suvesõjas 1941. Tallinn, 2003, lk 36-37.

professor Juozas Ambrazevičiuse juhtimisel, kuid kõik selle pingutused blokeerisid resoluutselt ja visalt Saksa okupatsioonivõimud, kes muuhulgas keelasid valitsusel kasutada raadiot ja ajakirjandust. Seetõttu oli valitsus sunnitud 5. augustil oma tegevuse lõpetama. Muuhulgas püüti endistest sõjaväelastest ja juunivõitlejatest moodustada relvajõud ehk rahva töökaitsepataljonid, leedu keeles Tautinio darbo apsaugos batalionas, kuid sakslastel õnnestus takistada ka seda. Saksa kindralkomissar Adrian von Renteln oli huvitatud tagalas avalikku korda tagavast abipolitseist ja nii õnnestuski tal sisuliselt likvideeri-

da 1941. aasta sügiseks Leedu omakaitse ja formeerida Saksa võimudele allutatud korrapolitsei ning politseipataljonid. Leedu ajutine valitsus aga asendati Saksa kindralkomissarile allutatud Leedu omavalitsusega kindral Petras Kubiliūnase juhtimisel.

LEEDU MAAKAITSEVÄGI 1944. AASTAL – KATSE LUUA RAHVUSLIKKU SÕJAVÄGE Kuna Leedus nurjus täielikult katse luua pärast võidukat juuniülestõusu 1941. aasta suvel rahvuslikud relvajõud, siis suhtuti Saksa okupatsioonivõimude ponnistustesse skeptiliselt. Saksa või-

SÕDUR NR 3 (90) 2016

tasid arreteerimistest pääsenud LAR-i liikmed nõukogude okupantide vastast ülestõusu Kaunases, mis levis kiiresti üle kogu riigi. Varem on selles osalejate ja ohvrite arvuga tunduvalt liialdatud, tuues välja arvud 100 000 osalejat ja 2000 langenut, kuid viimaste uurimistööde põhjal võttis relva ülestõusus kätte ligi 20 000 leedulast, kellest 600 sai võitluses surma.3 Samuti püüdsid leedulased kohe taastada iseseisvat Leedu vabariiki ja Kaunases moodustati ajutine valitsus

57


SÕJAAJALUGU

ARHIIV

58

Leedu rahvuslikud partisanid 1947. aastal.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

mud võimaldasid leedulastel luua tugeva politsei, kuid saboteerisid igati Eesti omakaitse taolise massilise organisatsiooni teket. Neile sobisid väikesed pataljonisuurused abiväeüksused – politseipataljonid. 1943. aasta algul kavatsesid Saksa okupatsioonivõimud luua ka leedulastest SS-vägede leegioni, nagu seda oli tehtud juba mitmes okupeeritud riigis, ka Eestis ja Lätis. Paraku kukkus see idee läbi. Vaba­tahtlikke leidus vaid kuni 300 meest, see oli selgelt liiga vähe. Kindralkomissar Renteln süüdistas leedulasi alaväärsuses ja võttis nende „korralekutsumiseks“ kasutusele meetmed, mis Eestis ja Lätis oleksid olnud uskumatud – ta sulges 18.-19. mail 1943 kõik kõrgkoolid, sealhulgas Teaduste Akadeemia, Kaunase ja Vilniuse ülikoolid ning vangistas 46 tuntud Leedu vaimuinimest, kelle hulgas oli kunstnikke, kirjanikke ja teadlasi, kes saadeti Stutthofi koonduslaagrisse. Seega olid vaimne eliit nagu pantvangid, kes pidid karistust kandma kogu Leedu rahva „rumala käitumise“ pärast. Nende

46 intelligendi hulgas oli näiteks kirjanik Balys Sruoga, kes kirjutas koonduslaagri­ elust tuntud raamatu „Jumalate mets“. Leedu omavalitsus keeldus mobilisatsioonikäske allkirjastamast. Saksa võimude endi katsetused äpardusid, vähestest kokkukogutud meestest suudeti moodustada mitu ehituspataljoni. Sama aasta suvel ja sügisel kutsusid okupatsioonivõimud ja Leedu omavalitsus kokku üleleedulise konverentsi, mis pidi andma uut hoogu leedulaste mobiliseerimiseks Saksa sõjaväkke. Paraku nõudsid ka need kogud Leedu sõjaväe loomist. Kuna aga sakslaste edasised meetmed olid ettearvamatud, soovisid leedulased siiski nendega kompromissile jõuda, mis viiks Leedu oma sõjaväe loomiseni, mida juhiksid Leedu ohvitserid ja mida võiks kasutada vaid Leedus.

MAAKAITSEVÄE LOOMINE Kompromissi otsimine sakslastega jätkus ja 1944. aasta veebruaris loodi kolme kuu jooksul tugev rahvuslik väekoondis. Leedu keeles on tal keerukas

nimi Lietuvos vietinė rinktinė (Leedu kohalik väekoondis), LVR, ingl k The Lithuanian Territorial Defense Force, saksa k Lituanische Sonderverbande või Schutzkorps Litauen, mille kõige suu­pärasem eestikeelne vaste oleks maakaitsevägi. Maakaitseväe eesmärk oli võidelda läheneva Punaarmee vastu ja ülesanne oli partisanidevastane tegevus Leedus. Vägi kasutas teatud iseseisvust ja seda juhtisid endise Leedu kaitseväe ohvitserid, koondise ülem oli populaarne 54-aastane kindral Povilas Plechavičius, üks 1918–1920 Vabadussõja kangelastest, kelle Eesti analoog võiks olla admiral Johan Pitka. 1944. aasta algul, kui sakslased taganesid idarindel ja Punaarmee oli jõudnud juba Eesti ja Läti piirile (tõsi, Leedu piirini jäi veel hulk maad), kasutas kindral Plechavičius juhust ja alustas Saksa võimudega läbirääkimisi. Kindral oli sakslastele sobiv mees, sest ta oli 1940. aastal ettenägelikult NKVD eest Saksamaale põgenenud ja sealt aastal 1941 kodu­maale naasnud. Lõpuks olid saks-


SÕJAAJALUGU

transpordivahendite tarnimine, millel võisid küll olla ka proosalisemad põhjused. Relvastuseks saadi enamasti vanad läänerindel saagiks saadud trofeevintpüssid ja kasinalt laskemoona. Kuna sakslased ei usaldanud eriti leedu ohvitsere, nõuti, et igas pataljonis oleks Saksa sideohvitser ehk nn Zahlmeister. Eriti imelikud lood arenesid maakaitseväe sõdurivande andmisega. Leedu kaitseväes kasutusel olnud vandele sarnane variant oli ette valmistatud, kuid politseiülem Harm soovis sinna lisada isiklikku truudusetõotust Hitlerile, kes teatavasti oli Saksa sõjajõudude ülemjuhataja. Teades, et maakaitseväelased sellisel kujul vanduda ei soovi, lükati tseremooniat korduvalt edasi ja lõpuks saadeti kogu vägi laiali ilma vannet andmata. Samuti ei lubatud Plechavičiusel ametlikult moodustada maakaitseväe staapi ja see loodi mitteametlikult. Esialgu lootsid sakslased jätta maakaitseväkke 5000 vabatahtlikku, „vaba jääk“ ehk 14 000 meest aga suunata oma sõjaväkke hiwi’deks – Wehrmachti „vabatahtlikeks abilisteks“. Värbamine jätkus, märtsis lisandus veel 16 000 leedulast, kellest suurem osa saadeti täiendama juba 1941–1943 moodustatud Leedu politseipataljone.

LAHKHELID SAKSLASTEGA Vabatahtlike suurest hulgast üllatunud Saksa okupatsioonivõimud asusid hirmust maakaitseväest lähtuva tugeva rahvusliku ohu ees rikkuma juba allkirjastatud leppeid. 22. märtsil 1944 kutsus Ostlandi riigi­ komissariaadi julgeolekuülem Friedrich Jeckeln 70 000 – 80 000 leedulast Saksa armee hiwi’deks, väegrupi Nord juhataja feldmarssal Walther Model soovis väga saada 15 pataljoni oma sõjaväelennuväljade valveks – oma nõude esitas ta 22. märtsil. Omalt poolt nõudsid mehi Saksamaale saatmiseks ka Leedu kindralkomissar Renteln ja mitu Saksa asutust. Plechavičius keeldus ja tõrjus taolisi nõudmisi. 28. veebruarist kuni 2. märtsini Kaunases toimunud läbirääkimistel tahtsid sakslased mobiliseerida täiendavalt veel 70 000 leedulast ja lubasid sellel tingimusel suurendada maakaitseväge 20 000 meheni. Lõpuks olevat jõutud üksmeelele mobiliseerida veel 30 000 leedulast 1915–1924 aastakäikudest ja suunata neist 10 000 maakaitseväkke, 20 000 aga Saksamaale Luftwaffe käsutusse. Lõpuks, 6. aprillil sai kindral sakslastelt korralduse panna käima üldmobili-

satsioon. Plechavičius vastas, et edasist mobilisatsiooni ei saa alustada enne, kui tema väekoondis ei ole valmis saanud. Sakslastele ei meeldinud see põrmugi. Kui aprilli lõpus sai kindralile selgeks plaan mobiliseerida leedulased Saksa armee koosseisu, alustas ta salaja põrandaaluse relvastatud jõu Tevynes Sauga loomist, millesse kuulusid Leedu sõjaväe ohvitserid, Leedu Vabadussõja veteranid ja Küttide liidu liikmed. Üle kogu Leedu loodi LVR ohvitseride poolt võrgustik ja plaanis oli organisatsiooni koguda 75 000 – 80 000 meest. Loodud võrgustikku kasutati hiljem nõukogude­ vastases metsavendluses.

OSALEMINE SÕJATEGEVUSES Maakaitseväe põhiülesanne oli kaitsta riiki pealetungiva Punaarmee vastu. Kuna kevadel 1944 olid sovetid Leedust vähemalt 100 km kaugusel, kasutati väge sakslaste abistamiseks võitluses Nõukogude ja Poola partisanide vastu, seda põhiliselt Vilniuse piirkonnas. Aprillis pakkus Armija Krajowa Plechavičiusele läbirääkimisi, vastastikuse mittekallaletungileppe sõlmimist ja koostööd Saksamaa vastu. Leedu pool keeldus ja nõudis, et poolakad kas lahkuksid vaidlusalusest Vilniuse piirkonnast või alluksid leedulastele edasises N Liidu vastases võitluses. Mai algul alustas osa maakaitseväest selles piirkonnas suuremat partisanidevastast operatsiooni. Seitse Leedu pataljoni jagati garnisonidena küladesse Ašmena ja Galšia linnakeste piirkonnas (tänapäeval Leedu piiri taga Valgevenes Grodno oblastis) – tähtsamad neist olid Murowana Oszmianka, Graużyszki, Kuncewicze, Tołminowo ja Nowosiółki. Poola allikate kinnitusel käitusid Leedu üksused poolakatest külaelanikega jõhkralt või lausa korraldasid tapatalguid sellistes külades nagu Pawłówo, Graużyszki ja Sienkowszczyzna. Armija Krajowa andis vastulöögi 4. mail ja hävitas 3. brigaadi 310. leedu pataljoni ühe kompanii, kes üritas rahustada poolakate Pawlowo küla. 5. mail ründas Armija Krajowa 8. ja 12. brigaad leedulasi Graużyszki külas, 301. pataljon kaotas 47 meest ja hajutati. Poola partisanide 8., 9. ja 13. brigaad andsid 6. mail löögi kahele Leedu 308. pataljoni kompanii meestele, kes olid nende kinnitusel põletamas Sienkowszczyzna ja Adamkowszyczyzna külasid ja tapmas nende elanikke. Kõige silmapaistvam oli Poola võit Murowana Oszmianka külas. Poolakate kinnitusel olid 301. pataljoni

SÕDUR NR 3 (90) 2016

lased nõus lubama ja kaasa aitama ainult vabatahtlikest moodustatava Leedu sõjajõu loomisele, mida juhiksid leedu ohvitserid ja mida ei kasutata väljaspool Leedut. Sõdurid kannaksid oma vormil Leedu riigitunnuseid, kuigi vorm oli Wehrmachti või Saksa politsei oma. Suurt osa kindrali nõudmisi siiski ei täidetud, näiteks ei lubatud ohvitseride üleviimist loodavasse üksusse politseipataljonidest ega ka tavapolitseinike liitumist maakaitseväega. Saksa Zivilverwaltung nõustus lubama uude väeossa ka neid leedulasi, kes olid Saksa tööteenistuses. Lubati lõpetada ka seni palju konflikte põhjustanud Leedu elanike vägisi Saksamaale tööle saatmine. Koondise loomist alustati politsei­ pataljonide eeskujul, sest see süsteem oli sisse töötatud ja sobis hästi Saksa võimudele. Ka relvad, varustuse ja vormiriietuse said leedulased Saksa politseilt. Esialgu kavatseti luua 21 pataljoni, igaühes 250 meest, kokku 2550 meest, hiljem suurendati isikkoosseisu piirarvu Plechavičiuse nõudmisel 10 000-ni. Leedu rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioonid toetasid maakaitseväe loomist. Kokkulepe Saksa võimudega allkirjastati 13. veebruaril 1944 ja 3 päeva hiljem Leedu iseseisvuspäeval esines kindral Plechavičius raadios, kutsudes vabatahtlikke astuma loodavasse maakaitseväkke. Seekord oli üleskutse edukas ja hinnanguliselt oli vabatahtlikke 20 000 – 30 000 vahel. Ka Leedu rahvuslik vastupanuliikumine toetas uue väeosa loomist, lootes sellest abi võitluses Punaarmeega ja ühtlasi lootes saada edaspidiseks võitluseks väljaõpet ja relvi. Vabatahtlike suur tulv sundis Plechavičiust 11. märtsil nende registreerimise lõpetama. Saksa võimudel oli käsk abistada ja toetada maakaitseväe loomist, sama tegi ka Leedu omavalitsus ja politsei. Maakaitsevägi sai oma ridadesse võtta 10 000 – 12 000 meest, kes jagati 14 pataljoni. Neist 13 olid täisarvulised (750 meest) ja üks oli õppepataljon (1500 meest) Marijampolės. Üksustele anti politseipataljonide numbrid 301–310 ja 312–314 (teistel andmetel nr 263–265). Maakaitseväe loomisprotsess ei olnud kerge, sest üllatunud ja ärevusse aetud sakslased, kelle endi mobilisatsioonikatsed olid läbi kukkunud, veeretasid leedu rahvusliku sõjajõu teele igasuguseid takistusi, näiteks kästi juba moodustatud 4-kompaniilised pataljonid reorganiseerida 3-kompaniilisteks. Venis ka relvade, varustuse, side- ja

59


60

SÕJAAJALUGU

maakaitseväelastel küla ümber rajatud kindlustatud positsioonid, mis koosnesid punkritest ja kaevikutest. 13.-14. mai öösel ründas AK 3. brigaad küla loodest, 8. ja 12. brigaad aga lõuna ja ida poolt. Ülejäänud Poola jõud – 9. ja 13. brigaadid julgestasid Murowana Oszmianka–Tołminowo teed. Puhkenud lahingus kaotasid leedulased 60 meest surnutena, 170 vangistati. Veel 117 leedu sõdurit võeti vangi hiljem samal ööl Tolminowo küla lähistel. Pärast lahingu lõppu võeti leedulastelt relvad ja lasti vabaks aluspesu väel, kiivrid peas. On andmeid, et sakslased olid maakaitseväe sõjategevusega rahulolematud ja süüdistasid neid isegi ülejooksmises partisanide poole. See ei vasta tõenäoliselt tegelikule olukorrale. Nimelt tabasid sarnased süüdistused ka Eesti sõdureid, kes suundusid deserteerudes enamasti lihtsalt koju. Pealegi ei jõudnud leedulased sõdida üle kahe nädala, seega on nii lühikese perioodi kohta hinnangu andmine varajane. Paraku kerkisid Leedu maakaitseväe kohale juba tumedad pilved.

MAAKAITSEVÄE LIKVIDEERIMINE

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Kuna Saksa võimud üritasid kõikvõimalikul moel omastada ja kasutada leedulaste tööjõudu ja sõjajõudu nii tööteenistuseks Saksamaal, Wehrmachtis ja ka hiwi’dena, olid suhted leedulaste ja sakslaste vahel jätkuvalt pingelised. Seni tõrjus Plechavičius sarnaseid katseid, korra saatis ta isegi oma lahkumispalve koos ettepanekuga demobiliseerida maakaitsevägi 12. aprilliks. Aprilli lõpus takistas Plechavičius igati leedulaste mobilisatsiooninimekirja loomist. Ta vastustas koos teiste Leedu vastupanuliikumise organisatsioonidega ka 6. mail väljakuulutatud Saksa mobilisatsiooni, mis pidi lõppema 8. maiks ja ebaõnnestus täielikult – kohale ilmus vaid 3–5% meestest ja nendestki enamik sõjaväe jaoks kõlbmatud. Plechavičius andis maakaitseväe kohalike komandantuuride ohvitseridele käsu ignoreerida mobilisatsioonikäske. Seni oli Leedu maakaitsevägi olnud mingi kummaline võõrkeha, mis ei olnud SS-i, Wehrmachti ega politsei­ pataljonide süsteemis. Alates aprillist oli sakslastel kavatsus muuta LVR abipolitseiväeosaks SS-i süsteemis. Mai esimesel poolel Vilniuse piirkonnas toimunud ebaõnnestunud relvakokkupõrked poola partisanidega andsid selleks hea põhjenduse.

Pärast mobilisatsiooni äpardumist andis Jeckeln 9. mail seitsmele maakaitseväe pataljonile Vilniuse piirkonnas käsu alluda otse temale. Ülejäänud Leedus asuvad pataljonid pidid muutuma kohalike Saksa piirkonnakomissaridele alluvateks abipolitseiüksusteks. Veel nõudis Jeckeln, et maakaitsevägi annaks truudusvande Hitlerile, lisaks pidid leedulased selga ajama SS-mundri ja võtma kasutusele nn Saksa tervituse. Jeckeln olevat kavatsenud saata maakaitseväge ka läänerindele võitlema inglaste-ameeriklaste vastu, mis leedulastele täiesti vastukarva oli. Saades sellest käsust 9. mail maakaitseväe staapi saabunud kirjas teada ja lisaks kuuldes, et see allkirjastati juba 15. aprillil, keeldus Plechavičius seda täitmast ja alustas maakaitseväe likvideerimist ja meeste päästmist. Ta saatis Marijampolės õppivatele kadettidele käsu kodudesse laiali minna. Samuti said Vilniuse piirkonnas tegutsevad pataljonid korralduse lõpetada sõjategevus Armija Krajowa vastu ja pöörduda tagasi oma endistesse asupaikadesse. Seejärel avaldas ta ka deklaratsiooni maakaitseväelastele maakaitsevägi laiali saata ja meestel koos relvade ja vormiriietusega metsadesse minna, samuti täita ainult Leedu ohvitseride käske. Leedu omavalitsus ja osa Leedu ohvitsere üritas paisuvat vastasseisu edutult siluda. 12. mail keeldus kindral Plechavičius kohtumast uue Kaunase SS ja politseiülema Kurt Hintzega, saates enda asemel oma staabiülema kolonel Oskaras Urbonase. Viimane tegi sakslasele teatavaks, et ta pole kunagi tahtnud olla SS-ohvitser ega ka teenida selles struktuuris. Ennetamaks rahulolematu maakaitseväe mässu ja takistamaks neid koos relvadega laiali hajumast, võtsid sakslased kasutusele karmid meetmed. 15. mail arreteerisid sakslased Kaunases kindral Plechavičiuse koos tema staabiülema Urbonasega. Seejärel süüdistasid Jeckeln ja Hintze ülejäänud maakaitseväe ohvitsere banditismis, sabotaažis ja

Leedulased püüdsid kohe sõja alguses taastada iseseisvat Leedu vabariiki ja Kaunases moodustati ajutine valitsus, kuid sakslased blokeerisid selle ürituse.

poliitikategemises ning ähvardasid neid hukkamiste ja koonduslaagriga. Jeckeln teatas, et maakaitsevägi relvitustatakse ja saadetakse laiali. Sõdurid viiakse Saksamaale Luftwaffe maapealsetesse abiüksustesse. Igaüks, kes deserteerib, lastakse kohapeal maha ja lisaks karistatakse ka nende perekondi. Koos maakaitseväe staabiga viidigi Povilas Plechavičius Salaspilsi koonduslaagrisse Lätis. Sinna sattus kokku 52 leedu ohvitseri. Lisaks viidi 106 kadetti Stutt­ hoffi ja 983 sõdurit Oldenburgi LoodeSaksamaal. Hoiatavaks eeskujuks lasid sakslased maha umbes sada maakaitseväelast – Vilniuses 12 juhuslikult valitud sõdurit, kes nopiti välja 800 ülesrivistatud mehe seast, ja Paneriais 84 sõdurit. Vastuhakukatseid tehti Vilniuses, Marijampolės, Panevėžyses, kuid korraldamatuse, ootamatuse ja samuti kesise seisuga relvastuse-laskemoona osas ei tulnud neist midagi välja. Osa maakaitseväelastest relvitustati ja vangistati sakslaste poolt, kuid selline saatus tabas kõigest 4 pataljoni 14-st. 16. mail saabusid sakslased likvideerima Marijampolės asuvat ohvitserikooli, kuid leidsid eest vaid tosinkond sõdurit, kes keeldusid relvi ära andmast ja puhkenud tulevahetuses sai 4-5 sõdurit surma. Sakslaste kätte jäänud 3500 maakaitseväelast suunati laiali Saksa relvajõududesse. Mitu jalaväepataljoni saadeti kolonel Birontase juhtimisel idarindele, osa pandi abiteenistustuslastena valvama Luftwaffe lennuvälju Saksamaal ja isegi Norras, ülejäänud saadeti Saksamaale sunnitööle või koonduslaagrisse. Enamik leedulasi valgus koos relvadega laiali ja neil õnnestus sakslaste vangipõlve vältida. Neist kujunes järgmiseks kaheksaks aastaks relvastatud nõukogudevastase vastupanuliikumise tuumik. Nii oli näiteks nimekas Leedu metsavend Jonas Žemaitis-Vytautas (1909–1954) maakaitseväe 310. pataljoni ülem. Hinnanguliselt võis NSV Liidu vastases metsavendluses osaleda kuni 8000 endist maakaitseväelast. Kindral Plechavičius viidi hiljem Salaspilsi koonduslaagrist edasi edasi Lääne-Saksamaale. Saksa vangistuses viibis ta maailmasõja lõpuni, hiljem õnnestus tal USA-sse pääseda. Leedu maakaitseväe loomine jäi sakslaste viimaseks suuremaks mobilisatsioonikatseks Leedus.

LEEDULASED SAKSA SÕJAVÄES Pärast katset taastada iseseisev Leedu vabariik püüdsid leedulased nii Saksa


Vasakult paremale: Leedu kaitsepataljoni sõdur, Leedu politseipataljoni sõdur ja Leedu maakaitseväelane. Kunstnik Valeri Kulikovi joonistus.

olid üsna väikesed – nii oli kevadeks 1944 langenud kõigest 450 politseipataljoni meest. Romuald Misiunas pakub välja arvu 10 000, mis tundub selge liialdusena.6

PUNASED PARTISANID JA POOLA FAKTOR 1939–1944 Partisanisõda algas Leedus väiksemal määral juba 1939. aasta sügisel ja see

4 Lithuania. Past, Culture, Present. Vilnius, 1999, pg. 192. 5 Станкерас П. Литовские полицейские батальоны. 1941�1945 гг. 2009, ст 216�21 7. 6 Misiunas, Romuald; Taagepera, Rein. Balti sõlteaastad 1940–1990. Tallinn 1997, lk 331. 7 Kiaupa, Zygmantas. The History of Lithuania. Vilnius, 2005, lk 293.

kestis veel pärast Stalini surma. Seejuures olid metsades väga erinevad relvastatud mehed ja naised, eri rahvusgrupid ja eri armeede sõdurid. Esimesed partisanid olid Poola sõjaväelased, kes moodustasid juba 1939. aasta sügisel Vilniuse piirkonnas ühe esimese Koduarmee ehk Armija Krajowa üksuse, kes võitles nõukogude okupantidega kuni 1940. aasta kevadeni. 1941. aasta suvel varjus metsadesse ka osa leedu punaaktiviste ja punaväelasi, kellele lisandusid hiljem ka Valgevenest tulnud või langevarjuritena Leedusse heidetud partisanid, samuti getodest põgenenud juudi võitlejad.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

kui ka Vene sõjaväest kõigi vahenditega kõrvale hoida ja arvestades rahvaarvu see neil mingil määral ka õnnestus. Sügisel 1941 õnnestus Saksa okupatsioonivõimudel formeerida kümmekond politseipataljoni, mida rakendati enamasti tagala julgestamiseks ja partisanivastaseks võitluseks nii Leedus kui ka Valgevenes ja Pihkvamaal, erandjuhtudel ka rindel. Aastatel 1942–1944 moodustati kokku 22–26 leedu politseipataljoni, kust käis läbi ligi 15 000 sõjameest.4 Kui Punaarmee vallutas 1944. aasta suvel Leedu, taganesid mõned leedu politseipataljonid koos sakslastega Kuramaale, kus neid kasutati nii rannakaitses kui ka rindel.5 Siia toodi sõdima ka Punaarmee koosseisus olev 16. leedu laskurdiviis. Teine osa politseipataljone taganes Leedu lääneossa, mis vallutati oktoobris 1944, ja Ida-Preisimaale. Pärast lühiajalist katset moodustada neist suuremat Leedu väeosa, kasutasid sakslased üksusi põhiliselt ehituspataljonidena, õhutõrjes ja lennuväljade valveteenistuses. Kolmas osa politseipataljonide võitlejatest varjas end aga metsas ja alustas partisanisõda. Mainida tuleks ka leedu ehituspataljone, mis moodustati neist vähestest leedulastest, keda Saksa okupatsioonivõimudel aastatel 1943-1944 siiski mobiliseerida õnnestus. Viis 600-mehelist ehituspataljoni tegutses sel perioodil väegrupi Nord tagalas, ehitades teid ja kaitseliine. Just ehituspataljonide ja politseipataljonide meestest püüdsidki aktiivsemad leedu ohvitserid formeerida suuremaid lahinguväeosi, mis võiksid olla tulevase Leedu sõjaväe algrakukeseks. See toimus Leedu lääneosas ajal, kui Punaarmee suurpealetung Valgevenes ja Leedus oli peale Vilniuse ja Kaunase langemist augustikuus peatatud. Üksuse nimeks sai Isamaa Kaitsevägi (TAR ehk Tevynes Apsaugos Rinktine, mõnikord nimetati seda ka Žemaitija kaitseväeks) ja see koosnes kahest Leedu ohvitseride juhatatud jalaväerügemendist, mis olid Saksa oobersti Mederi üldjuhtimise all. 7. oktoobril purustati need väeosad Punaarmee suurpealetungis, mis lõikas väegrupi Nord ära Ida-Preisimaast. Kokku võis Saksa sõjaväest läbi käia 15 000 – 20 000 leedulast ja kaotused

61

ARHIIV

SÕJAAJALUGU


62

SÕJAAJALUGU

Igal juhul oli 1944. aasta suvel kõrghetkel punapartisanisalkades väidetavalt kokku üle 3900 mehe ja naise, mis on võrreldes rahvusliku partisanisõja arvudega tühine hulk.7 Punapartisanide rünnakuga Saksa konvoile on seotud ka kurb sündmus, kus sakslased põletasid 3. juunil 1944 kättemaksuaktsioonina maha lähedalasuva Pirčiupiai küla, mille käigus tapeti 119 külaelanikku. Hoopis tõsisemaks probleemiks Saksa võimude ja Leedu omavalitsuse jaoks olid juba eespool mainitud Poola Koduarmee (Armija Krajowa) partisanisalgad, kes juriidiliselt täiesti alusega pidasid Vilniuse piirkonda oma riigi territooriumiks ja võitlesid seal aktiivselt nii sakslaste kui ka leedulaste vastu. Poolakate suurimaks jõunäitamiseks sai operatsioon „Ostra brama“, kus 5000 partisani ehk pool Armija Krajowa kogu­jõust, alustasid sakslastega Vilniuse pärast võitlust, sinna sekkus ka Punaarmee. 7.–15. juulini 1944 kestnud üritus lõppes sellega, et pärast Vilniuse vallutamist piirasid punaväelased AK võitlejad sisse, vangistasid nende ohvitserid, võtsid ära relvad ja andsid poolakatele valiku: kas ühinete Z. Berlingi Poola korpusega või lähete Siberi vangilaagritesse.

LEEDU RAHVUSLIK PARTISANISÕDA 1944–1956 Laiaulatuslikus sissisõjas Nõukogude Liidu okupatsiooni vastu osales, relv käes, üle 50 000 leedulase, lisaks neile veel abistajad. Punavõim rakendas nende mahasurumiseks suuri jõude. Leedu metsades käinud võitlustes tapeti 20 000 metsavenda8, ülejäänud kas vangistati või suutis amnestiat kasutades legaliseerida. Partisanisõja likvideerimiseks korraldasid okupatsioonivõimud massilisi küüditamisi ja arreteerimisi. Kokku represseeriti ligi pool miljonit Leedu elanikku. Juba 1945. aasta kevadel oli Leedus 30 000 aktiivset metsavenda, mobilisatsiooni eest varjujaid oli aga ametlikel andmetel üle 50 000.9

LEEDULASED PUNAARMEES

SÕDUR NR 3 (90) 2016

Eespool mainitud Leedu territoriaalkorpuse mässuga seoses jõudis 1941. aastal NSV Liidu tagalasse vaid väike osa korpuslastest – 8000-st mehest alla 2000. Leedulastest punaaktiviste põge-

nes koos Punaarmeega ida poole vähe ja needki põhiliselt segarahvastikuga Vilniuse piirkonnast. Leedu punase laskurdiviisi moodustamine oli keeruline, sest lisaks pärisleedulaste puudumisele ei elanud leedulasi olulisel määral ka Venemaal. Nii oligi loodavas uues Leedu diviisis põhirahvus vähemuses, enamuse moodustasid venelased ja juudid. 16. leedu laskurdiviis formeeriti NSVL Riikliku Kaitsekomitee 18. detsembri 1941 otsusega Gorki oblastis detsembrist 1941 kuni augustini 1942. Esialgu oli seal 10 250 meest, neist leedulasi ainult 36%, venelasi 30% ja juute 29%. Kuni detsembrini 1942 toimusid õppused, siis saadeti leedulased osalema 1942-1943 talvepealetungis Orjoli oblastis. Kuni juulini 1944 sõdiski diviis nimetatud oblastis ja Valgevene piiril. Edasi võitlesid leedulased augustist novembrini 1944 Leedus põhiliselt Šiauliai piirkonnas, novembrist detsembrini Kuramaal, jaanuaris 1945 osaleti sümboolselt (3 päeva) Memeli/Klaipėda vallutamisel ja veebruarist kuni sõja lõpuni jälle Kuramaal. Millegipärast Leedu laskurkorpust Punaarmee koosseisus ei moodustatudki. 1944. aasta suvel-sügisel pärast Leedu taasvallutamist alustati leedulaste mobilisatsiooni Punaarmeesse. See tõi kaasa massilise varjumise ja metsavendluse kasvu, kuid koguni 82 000 meest saadi siiski kätte. Neist poolakad saadeti Poola väkke, leedulased aga jagati ära Punaarmee sees. Senise üsna väikesearvulise 16. laskurdiviisi isikkoosseis õnnestus muuta mobiliseeritute arvel 1944. aasta sügisel leedulikumaks, sest kokku saadeti diviisi täienduseks kuni

Maakaitseväe loomisprotsess ei olnud kerge, sest üllatunud ja ärevusse aetud sakslased, kelle endi mobilisatsioonikatsed olid läbikukkunud, veeretasid leedu rahvusliku sõjajõu teele igasuguseid takistusi.

8 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Tallinn, 2011, lk 178. 9 Zubkova, Jelena. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009, lk 146.

Allikad: Petras Stankers. Litovskije politseiskije bataljonõ. Moskva, 2008. Mecislovas Mackevicius. Lithuanian resistance to German mobilization plans 1941–1944. – Lituanus, Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences, Volume 32, No. 4 – Winter 1986. Krõssin, M. Pribaltika meždu Stalinom i Gitlerom. Moskva, 2004. Drobjazko, S. Vtoraja mirovaja voina 1939–1945. Vostotshnõje dobrovoltsõ v Vermahte, politsii I SS. Moskva, 2000. Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Tallinn, 2011. Rutkiewicz, Jan; Kulikov, Valeri. Wojsko Litewskie 1918–1940. Warszawa, 2002. Kiaupa, Zygmantas. The History of Lithuania. Vilnius, 2005.

13 000 meest. Ülejäänuid, kelle olematu vene keele oskus ja motivatsiooni puudumine silma torkas, kasutati Puna­ armees kas tööpataljonides või muudes üksustes. Suured lahingud Leedus 1944. aasta suvel toimusid ilma leedulaste osaluseta, välja arvatud Šiauliai operatsioon 5.–31. juulil 1944. Suuremad ja rohkelt sõjapurustusi tekitanud lahingud toimusid Vilniuse (5.–20. juuli 1944) ja Kaunase (28. juuli kuni 28. august 1944) pärast, mida sakslased visalt kaitsesid.

LEEDU SÕJAKAOTUSED Andmed Leedu sõjakaotuste kohta on väga erinevad, kuid käsitledes artiklis ainult leedu rahvusest sõjamehi, siis kaotas Leedu sõjavägi 1939–1941 surma­saanutena mõnisada meest, lisaks veel ligi 600 juunivõitlejat. Saksa sõjaväes võideldes sai surma umbes tuhatkond leedulast. Maakaitseväes kaotas elu üle 100, neist enamik Saksa terrori läbi. Punapartisane, rahvuslikke partisane ja nende abistajaid sai alates 1944. aasta sügisest surma üle 20 000, Puna­ armees, sealhulgas leedu rahvusväeosades veel kuni 5000. Igal juhul selleks ajaks, kui Puna­ armee Leedu jälle vallutas, olid Leedu kaotused üsna väikesed. Edaspidi muutusid kaotused tunduvalt suuremaks. Torkab silma ka leedulastest sõjavangide väike arv pärast maailmasõja lõppu – nii oli Läänes 1600 meest Zedelghemi vangilaagris ja NSV Liidu territooriumil asuvates laagrites kokku 955 meest, kellest 89 vangistuses surid.


IN MEMORIAM

63

Ants Vaadre 06.06.1925–29.03.2016

A

hetele Soome suursaatkonnaga Eestis ning Soome riigi tasemel nende mereväelaste tunnustamisele on neil pidustusel osalenud näiteks 2000. aastal Soome mereväe ülem viitseadmiral Esko Illi ja eelmine Soome mereväe ülem viitseadmiral Sakari Visa. Vaadre initsiatiivil on välja antud Löögirühm Admiral Pitka mälestusriste. Lisaks on tegus mees olnud Elias Lönnroti seltsi soomepoiste sektsiooni juhatuse liige, üks Soome sõjaveteranide Eesti ühenduse asutajaid ja juhatuse liige, samuti soomepoiste meeskoori asutajaliige ja põhikoosseisu laulja. Reet Naber

SÕDUR NR 3 (90) 2016

nts Vaadre oli kauaaegne mereväe energiline ajaloolise mälu ja traditsioonide hoidja ning propageerija. Ta on 1991. aastal asutatud Eesti mereväelaste kogu ja Soome mere­väes teeninud eestlaste gildi asutajaliige. Ta oli ka Soome sõjaveteranide Eesti ühenduse juhatuses. Antsu isa Ernst-Johannes Vaadre (ka Vader, Vaader) sai autasuks Vabadusristi II liigi 3. järgu, mida anti välja isikliku vapruse eest. (Rannawalve-, Side- ja Päästejaamade Walitsuse nooremale alamohwitserile Ernst Johannese p. WAADER’ile, hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud luurekäigul 14. detsembril 1918. a Kundas.) Nõukogude võim arreteeris E.-J. Vaadre 25.06.1941 Tallinnas, ta suri 13.08.1943 Molotovi oblastis Ussollagris. Ants pages Eestist, et võidelda vaba­tahtlikuna Soome jätkusõja ajal Soome mereväes. Ta isa oli lähedane tuttav Johan Pitkaga, kes oli tihe külaline nende peres, kus arutati aktuaalseid poliitilisi küsimusi. Ka hiljem aitas Ants Vaadre vahendada infot Pitka ja Eesti võtmetegelaste vahel. Ta teenis alates 13. novembrist 1943 Soome mereväes: sai väljaõppe Turus, teenis Turu laevastikubaasis I ja IV pataljonis, soomuslaeval Väinämöinen, torpeedokaatril, abilaeval Tuppura ja 110. mereväe autokompaniis Helsingis. Ants Vaadre naasis Eestisse 5. septembril 1944, et teha midagi Eesti iseseisvuse heaks. Ta võitles Narva rindel, ühines seejärel admiral Pitka löögirühmaga, osales Keila ja Haapsalu–Risti kaitselahingutes. Vaadre taandus läänerannikule, oli metsavend Lääne-, Pärnuja Viljandi­maal, kuni arreteeriti 19. veebruaril 1946 ja saadeti Krasnojarski kraisse Norillagrisse. Pärast vangistuse lõppemist oli Vaadre asumisel Kasahstanis, kus ehitas Baikonuri kosmo­droomi. Eestisse tagasi pääses ta alles 1957. a jaanuaris. Juba 1980. aastate lõpus koondas ta aktiivselt Eesti mereväe veterane, kogus ja publitseeris nende mälestusi. 1992. aastal organiseeris Vaadre allveelaeva Lembit ülevõtmist. Hindamatu on tema töö ja abi Eesti mereväe taasloomisel. Ta on käinud nii kaitseväe juhtkonna kui ka vabariigi valitsuse juures mereväe taasloomise probleeme tutvustamas ja seisis vastu Miinisadama kui mereväebaasi müümisele erakätesse. Soome mereväes teeninud eestlaste gildi aastapäeval 23. veebruaril on mereväelased osalenud algusest peale. Tänu Ants Vaadre aktiivsele asjaajamisele, tihedatele su-


PERSONAALIA

64

KAITSEVÄGI

Kaitseväe peastaabi uueks ülemaks saab kolonel Martin Herem

K

aitseväe peastaabi uueks ülemaks saab praegune kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) ülem kolonel Martin Herem, kes annab 15. juulil õppeasutuste juhtimise üle kolonelleitnant Enno Mõtsale. Kaitseväe peastaabi praegune ülem kommodoor Igor Schvede hakkab teenima Eesti sõjalise esindajana Euroopa Liidu ja NATO juures, vahetades sel ametikohal välja kindralmajor Valeri Saare. „KVÜÕA ülemana on mul olnud au juhtida inimesi, kes on panustanud teaduse arendustegevusse, mille tulemusena on sõjateadus kui selline saamas teadusvaldkonnaks. Paranenud teaduse arendustegevus on tõhustanud õppekasvatust, oleme suutnud arendada nii rakenduskõrgharidusõppe ressursse kui ka meetodeid,“ ütles kolonel Herem. „Nii oleme taganud nii praegustele õppuritele kui ka tulevastele ohvitseridele parima juhtimisalase kõrghariduse.“ Kolonel Herem teenistus kaitseväes algas aastal 1996 Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Ta on lõpetanud Eesti

riigikaitse akadeemia, KVÜÕA keskastmekursuse ning Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseri kursuse ja kõrgema juhtimiskursuse. 2002. aastast sai kolonel Heremist KVÜÕA õppejõud ja hiljem taktika õppetooli ülem. 2012. aastast on kolonel Herem olnud KVÜÕA ülema asetäitja ja alates 2013. aastast kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem. Kolonelleitnant Mõts alustas teenistust kaitseväes 1992. aastal. Ta on lõpetanud riigikaitse akadeemia kaitseväe õppesuuna, Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride kursuse ning täiendanud end USA maaväe suurtükiväekoolis. Aastatel 2005–2012 teenis kolonelleitnant Mõts KVÜÕA-s, sealhulgas taktika õppetooli ülemana. Tema sulest on ilmunud raamat „Eesti kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused“. Lisaks on kolonelleitnant Mõts osalenud kontingendi vanemana välisoperatsioonil Bosnias ja Hertsegoviinas. Alates 2012. aastast oli kolonelleitnant Mõts Kirde kaitseringkonna ja alates 2014. aastast Lõuna kaitseringkonna ülem.

KAITSEVÄGI

Kuperjanovi jalaväepataljoni juhib major Toomas Tõniste

8.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

juulil andis 2. jalaväebrigaadi Taara linnakus peetud tseremoonial Kuperjanovi jalaväepataljoni endine ülem kolonelleitnant Hando Tõevere üksuse juhtimise üle major Toomas Tõnistele. Major Tõniste teenib kaitseväes 1996. aastast. Ta on oma teenistuskäigu jooksul olnud vahipataljonis nii rühma kui ka kompanii ülem, kaitseväe ühendatud õppeasutuses õppur ja lektor ning 1. jalaväebrigaadi staabiohvitser. Enne Kuperjanovi jalaväepataljoni ülemaks asumist teenis major Tõniste Kuperjanovi pataljonis staabiülemana. Major Tõniste lõpetas aastal 1998

Eesti riigikaitse akadeemia kaitsekolledži ning on ennast täiendanud erinevatel kursustel Eestis ja välisriikides, lõpetas aastal 2006 Ühendkuningriigi maaväe nooremstaabiohvitseride kursuse Slovakkias, aastal 2015 maaväe vanemstaabiohvitseride kursuse Leedus ja käesoleval aastal kõrgemad staabikursused Balti kaitsekolledžis. Kolonelleitnant Tõevere jätkab teenistust kaitseväe peastaabi operatiivosakonna operatiivjaoskonna ülemana, kus tema peamine ülesanne on kaitseväe sõjaliste operatsioonide planeerimine ja koordineerimine koostöös NATO ja välisriikide sõjaliste organisatsioonidega.


PERSONAALIA

65

KAITSEVÄGI

Kaitseväe toetuse väejuhatuse uueks ülemaks sai kaptenleitnant Roman Lukas

P

ärnus toetuse väejuhatuse staabi riviplatsil peetud pidulikul tseremoonial andis kolonelleitnant Kalev Koidumäe väejuhatuse juhtimise üle kaptenleitnant Roman Lukasele. „Toetuse väejuhatuses veedetud aastad on andnud mulle suurepärase võimaluse näha kaitseväe igapäevaseks toimimiseks tehtavat vajalikku tööd ning seda, kui vastutusrikas ülesanne seda tööd tegeva üksuse juhtimine on. Olen kindel, et kaptenleitnant Lukas saab oma mahukatele kogemustele tuginedes toetuse väejuhatuse juhtimise ja arendamisega edukalt hakkama,“ ütles kolonelleitnant Koidumäe. Kaptenleitnant Lukas on teeninud mereväe staabi tagalaosakonna ülemana ning eri ametikohtadel kaitseväe peastaabi tagala- ja operatiivosakondades. Lisaks on ta teeninud kaitseväe logistikakeskuse allüksuste ülemana ja arendanud kaitsealast koostööd Eesti kaitseatašeena Saksamaa Liitvabariigis. Alates 2014.

aastast on kaptenleitnant Lukas teeninud toetuse väejuhatuse staabiülemana ja selle aasta kevadest täitnud ka toetuse väejuhatuse ülema kohuseid. Roman Lukas on lõpetanud Tallinna merekooli ja Tallinna polütehnilise instituudi, samuti on ta õppinud Saksamaal juhtimis- ja staabikolledžis (Führungsakademie der Bundeswehr) admiralstaabi kursusel. Ta on end täiendanud erinevatel logistikaalastel kursustel. Kaptenleitnant Lukast on autasustatud erinevate Eesti ja välisriikide autasudega, muu hulgas Eesti mereväe teenetemärgi „Usk ja tahe“ III klassi Raudankruga, bundesveeri ristiga hõbedas, Saksa armee tulemusliku teenistuse kotka, Soome sinise risti, Saksa relvajõudude kutsemärgi ja Prantsuse vabariigi kaitsemedaliga. 2014. aastal loodud ja varem kaitseväe logistikakeskuse nime kandnud toetuse väejuhatuse esimene ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe jätkab teenistust kaitseministeeriumis.

KAITSEVÄGI

Riigi kaitseinvesteeringute keskuse direktoriks nimetati kolonel Rauno Sirk

K

erinevatel õhuväe ja juhtimisalastel kursustel. 2014. aastal valiti kolonel Sirk aasta ohvitseriks. Kaitseministri möödunud sügisene otsus koondada valitsemisala hanke- ja taristufunktsioonid ühte kohta langetati kaitseväe vabastamiseks mittesõjalistest ülesannetest, et tulla toime hangete viimastel aastatel oluliselt kasvanud mahtudega, tõsta hangete- ja taristufunktsioonides tõhusust ja muuta kaitse-eelarve kasutamine läbipaistvamaks. 1. jaanuaril 2017 tegevust alustav riigi kaitseinvesteeringute keskus luuakse kaitseministeeriumi hallatava riigiasutusena, mis hakkab läbi viima nii kaitseministeeriumi, kaitseväe kui ka teiste valitsemisala asutuste hankeid ning haldama ja korraldama kinnisvara.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

aitseminister Hannes Hanso nimetas kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseministeeriumi valitsemisalas hanke- ja taristufunktsioone ühendama hakkava riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) direktoriks kolonel Rauno Sirgi. Kolonel Sirk asub riigi kaitseinvesteeringute keskuse loomisprotsessi juhtima alates 4. juulist. 1993. aastast riigikaitse valdkonnas tegutsenud kolonel Rauno Sirk on varem olnud Ämaris lennubaasi ülem, õhuväe staabiülem ja Eesti sõjalise esindaja asetäitja NATO Euroopa liitlasvägede peakorteris. Rauno Sirk on lõpetanud Eesti riigikaitse akadeemia ja käesoleval aastal Ameerika Ühendriikide õhuväe sõjakolledži, lisaks on ta täiendanud end


66

TUTVUSTUS

Harukordne lugu ameeriklasest, kes purunenud pommituslennukist pääses Tõnis Värnik

A

meerika pealinnas Washingtonis elav ajakirjanik ja kirjanik Laura Hillenbrand pani oma teise – kolm aastat New York Timesi menukite hulgas püsinud – raamatu „Murdumatu“ alapealkirjaks „Lugu ellujäämisest, kohanemisvõimest ja lunastusest Teise maailmasõja päevil“. Raamatu sisuks on enne sõda maailma parimate keskmaajooksjate hulka tõusnud Louis Zamperini peaaegu uskumatuna tunduv elukäik. 1917. aastal itaallastest sisserändajate perre sündinud Louie, nagu teda hüüdsid kõik kodused ja sõbrad, ei olnud poisipõlves kodulinna Torrance’i elanike silmis just musterpoiss. Vanema venna Pete’i õhutusel leidis nooruk tee kergejõustiku, täpsemini jooksmise juurde, ja näitas peagi jooksurajal niisuguseid tulemusi, et pääses 1936. aasta Berliini olümpiamängudele ning saavutas seal parima ameeriklasena 5000 meetri jooksus kaheksanda koha. Järgmistel aastatel jätkus

Laura Hillenbrand Murdumatu • 590 lk • Kirjastus Varrak • Tõlkinud Tõnis Värnik hiilgav karjäär tõusvas joones ja juba räägiti Louie’st kui mehest, kes võib esimesena purustada miilijooksus legendaarse nelja minuti piiri. Ees ootasid 1940. aasta olümpiamängud. Ilusatele väljavaadetele tõmbasid aga kriipsu jaapanlaste kallaletung Pearl Harborile ja alanud Teine maailmasõda.

Louie’st sai pommilennuki sihtur Vaikse ookeani sõjatandril. Sõjamehetee jäi tal aga lühikeseks, sest Louie lennuk B-24 kukkus ühel lennul ookeani. Eluga pääsenud Louie koos kahe kaaslasega aga pidi nälga ja janu kannatades hulpima poolteist kuud päästeparvel. Kui jaapanlased seejärel kaks veel hinges meest üles korjasid, algas veelgi hirmsam katsumus: vangipõli Jaapanis, kus ameeriklasele said osaks kirjeldamatud kannatused ja mõnitused, sest jaapanlaste eesmärk oli vangid nii kehaliselt kui ka vaimselt murda. Kõik katsumused üle elanud ja pärast sõja lõppu kodumaale tagasi jõudnud, tuli Louie Zamperinil siingi võidelda raskustega, aga just siis, kui kõik tundus lootusetult ummikusse jooksvat, saabus imeline lahendus. Zamperini suri 2014. aastal 97-aastasena. Laura Hillenbrand kirjeldab Louie enda ja tema võitluskaaslaste käest kuuldud lugu detailirohkelt ja ilmekalt, lisades hulgaliselt faktilisi andmeid, mis aitavad Vaikse ookeani sõjasündmustega mitte eriti kursil oleval lugejal sellesse tähelepanuväärsesse ajalooetappi hästi sisse elada.

Eestlased ilmasõjas. Sõdurite kirju, päevikuid ja mälestusi Esimesest maailmasõjast Kairi Vihman

R SÕDUR NR 3 (90) 2016

aamat koosneb üheksa ilmasõjas osalenud eesti mehe kirjadest, päevikutest ja mälestustest, mis pärinevad nii mäluasutuste fondidest kui ka erakogudest. Kuigi egodokumendid pole ajalooteaduse seisukohast reaalsete sündmuste kirjeldamiseks parimad allikad – kirjad pidid läbima tsensuuri, samuti ei tahetud lähedasi sõja veriste detailidega traumeerida, varjati enda kannatusi –, on säärased allikad hindamatu materjal, et mõista eestlaste sõjakogemust, läbielamisi ja lahinguvalmiduse muutumist. Raamatu koostajad on ära teinud au-

• • • •

Koostanud Tõnu Tannberg Rahvusarhiiv Tartu 2015 901 lk

kartustäratavalt mahuka ja üliolulise töö. Enamik materjali oli käsikirjaline, see otsiti välja, valiti, varustati kommentaaridega, ühtlustati ja samas säilitati tekstide sõnavara, lauseehitus ja ortograafilised iseärasused võimalikult originaalilähedasena. Kõik tekstid on väga südamlikud ja (sõja)meeste karusesse hinge piilumine teeb lugeja täiesti relvituks. Samas paljastub halastamatult ka sõjameheelu oma lihtsuses ja karmuses – nälg, olmetingimuste kasinus, ülemate puudused, mis alluvatele nuheldakse, koduigatsus, pidevas teadmatuses elamine, haigused.

Siiani on Esimesse maailmasõtta mobiliseeritud eestlaste täpsem arv teadmata, tavaliselt hinnatakse suurusjärguks 100 000 inimest. Siiski oli Esimeses maailmasõjas osalemise kogemus eestlastele oluline just Vabadussõjas, eestlaste jaoks nn Esimese maailmasõja jätkusõjas. Kelle näpud nüüd raamatu järele sügelevad, võiksid veel teada, et rahvusarhiiv on loonud ühisloomealgatuse „Eestlased Esimeses maailmasõjas“. See on vabatahtlike võimalus sisestada arhiiviallikatele viiteid ja anda inimestele võimalus jagada teavet sõjas osalenutest, kellest jutustab perepärimus, üles laadida ilmasõja aegseid fotosid, kirju, päevikuid või mälestusi. Selles algatuses kaasa löömiseks ja perekonnaloo uurimiseks tuleks külastada rahvusarhiivi veebilehte www.ra.ee.



MAIKUUS AVAS ESTSOF OMA AMETLIKU FACEBOOKI LEHEKÃœLJE. KAJASTAME OMA TEGEVUST NII PILDIS, VIDEOS KUI KA KIRJAS.