Sõdur 2/25

Kaitseminister

Pevkur: raha

lk 6–13

Droonisõda

Ukraina kohal

lk 18–27

Julgeolek

Eestis alates 1991. aastast lk 28–37

Punaarmee rünnakud

Kirde-Eesti õlitööstusele 1944. a lk 48–55

4 Lühiuudised

6 Intervjuu kaitseminister Hanno Pevkuriga

14 Olulisi relvahankeid alates 2022. aastast

18 Droonisõda Ukraina kohal

28 Julgeolekukorraldus Eestis alates 1991. aastast

38 D-vitamiin kaitseväelase toidulaual

42 Kogu pere riigikaitses

46 Seitsmemäe taastamine Petseri Lõunalaagris

48 Punaarmee pommituskampaania Eesti õlitööstuse vastu 1944. aasta kevadel

56 8. Eesti laskurkorpus Kuramaal 1945. a kevadel

66 Uued raamatud

46

Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja n-ltn Jan Robert Janson

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto kpt Marina Loštšina ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Foto: Scanpix

Foto: Shutterstock

Scoutspataljon tähistas taasasutamist

Kaitseväe keskpolügooni Läsna linnakusse kogunes

28. märtsil pea 1400 kaitseväelast, kaitseliitlast, liitlassõdurit, jõustruktuuride esindajat ja tsiviilisi­

kut, et üheskoos läbida 22. Scoutsrännak. Traditsiooniline rännak on pühendatud Scoutspataljoni taasloomise aastapäevale ning sümboliseerib jõustruktuuride ühtekuuluvust. Ligi

Esimesed CAESARi tulepatarei ajateenijad said tuleristsed

29. märtsil tipnes kaitseväe keskpolügoonil lahinglaskmistega esimene diviisi suurtükiväepataljoni allüksuse kursus, kus kasutati Prantsusmaalt hangitud liikursuurtükke CAESAR. Kaks kuud tagasi relvaväljaõpet alustanud meeskonnad näitasid oma oskusi, mõjutades pea seitsme kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke.

«Esimene CAESARite kodustamine on tehtud,» ütles 3. suurtükiväepataljoni ülem kolonelleitnant Rauno Viitmann ja lisas, et lahinglaskmistel ja nendele eelnenud taktikalisel harjutusel on sõdurid näidanud, et relvasüsteemi saab selgeks üsna lühikese ajaga.

«Mina jäin täna tulevase põhijõu oskustega väga rahule ja ma usun, et see on pataljoni tegevväelaste laitmatu ning pühendunud töö tulemus. Uue süsteemi kasutuselevõtt eeldab paraku üsna pikki ja pingelisi tööpäevi,» lisas kolonelleitnant Viitmann.

Ratastel liikursuurtükk CAESAR MK1 on 155 mm kaliibriga kaudtulerelv, mis võimaldab üksustel kiiresti ka pikkadel distantsidel ümber paikneda ning mõjutada tulega sihtmärke üle 40 kilomeetri kaugusel. Relva standardkaliiber võimaldab süsteemi kasutada eri tüüpi NATO-s kasutatava laskemoonaga. Süsteemi automatiseeri-

30 kilomeetri pikkuse rännaku läbimiseks oli võistlejatel aega kaheksa tundi. Spordihuvilistel on võimalik demonstreerida enda füüsilisi võimeid, osaledes järgmistes võistlus­

tuse ja samal ajal selle lihtsuse tõttu saab relvameeskondi välja õpetada paari nädalaga ning selle laialda-

ne kasutus eri riikides tagab pikemaajalise logistilise toe ning varuosade kättesaadavuse.

traditsioonilise rännakuga

klassides: vorm nr 1 (teenistusrelv ja 10 kg seljakott) või vorm nr 2 (15 kg seljakott). «Ilm oli ideaalne ja rada oli väga mõnus – päris kuiva jalaga seda läbida ei õnnestunud, aga hea tunne

on,» ütles vorm 1 kategooria kiireim võistleja Steven Rehelem politsei­ ja piirivalveametist, kelle nimel on ka kaks aastat tagasi püstitatud raja rekord.

Prints William külastas Tapa linnakut

21. märtsil külastas 1. jalaväebrigaadi

Tapa linnakut prints William (pildil), et tutvuda liitlaste lahingugrupi teenistusega ning saada ülevaade Eesti ja Ühendkuningriigi kaitseväelaste koostööst.

«Me rääkisime Eesti ja Suurbritannia kaitseväelaste koostööst, mis sai alguse aastakümneid tagasi Afganistani sõjalistel missioonidel, brittide teenistusest 1. jalaväebrigaadi koosseisus ning ka meie ajateenistusest. Ta küsis sõduritelt, kui kaua nad teeninud on ja kuidas neil läheb, ning tundis siirast huvi meie süsteemi vastu,» ütles 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla, kes Tapa linnakus külalist vastu võttis.

Kolonel Kundla lisas, et visiit on kindlasti väga tähtis praegu lahingugrupi juhtrolli astuvate 1. Mercian rügemendi kaitseväelastele, kelle üksuse aukolonel on prints William 2023. aasta suvest. Pärast vestlust Eesti kaitseväelastega kohtus prints William liitlaste lahingugrupi koosseisus teenivate Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kaitseväelastega ja jälgis näidislahingut.

Portugali õhuväelased asusid Ämaris Eesti õhuruumi valvama

1. aprillil toimus Ämari lennubaasis NATO Balti õhuturbemissiooni rotatsiooni pidulik vahetus- ja medalitseremoonia, kus Balti riikide õhuruumi valvanud Hollandi õhuväelased andsid valvekorra üle Portugali õhuväelastele, kes hakkavad õhuturvet teostama hävitajatega F-16. Ämaris baseeruma hakkav lennusalk kuulub Portugali õhuväe 201. ja 301. eskadrilli koosseisu, mille kodubaasiks on Monte Reali lennubaas Lääne-Portugalis.

Eesti õhuruumis toimus NATO õppus

6. märtsil toimus Eesti õhuruumis NATO õppus Viking Nebula, mille jooksul harjutati liitlaste kiiret valmidust tuvastada sihtmärkide asukohti ja reageerida neile nii õhukui maismaasüsteemidega. «Selline õppus demonstreerib hästi meie kollektiivset võimet koos liitlaste jõuga kaitsta ja tõrjuda mis tahes ohte. Sujuv koostöö eri domeenide ja kaasatud riikide vahel tugevdab veelgi meie ühist pühendumust rahu ja stabiilsuse tagamisele regioonis,» ütles Eesti õhuväe ülem brigaadikindral Toomas Susi. Eesti ja meie naaberriikide õhuruumis toimunud õppusel osalesid NATO ja liikmesriikide mitmesugused õhusõidukid. Õppuse eesmärk oli harjutada sihtmärkide tuvastamist, info edastamist ning õhu- ja maismaaüksustele ühise ülesande andmist, osaledes seeläbi otseselt NATO kaitsevõime tugevdamises ning eri väeliikide ühise juhtimisvõime parandamises. Õppuse vältel tagasid Eesti õhuväelased taktikalise õhutegevuse kontrolli ja olukorrateadlikkuse hoidmise koostöös NATO ja meie liitlastega. Peale õhuväe osalesid Eestist ka diviisi kaudtuleüksused, võimaldades harjutuse käigus integreerida õhu- ja maadomeeni vahendite juhtimise.

Kaitseminister

Hanno Pevkur.

Foto: Rasmus Allik / kaitsevägi

Kaitseminister Hanno Pevkur: maksumaksja raha läheb kaitsevõimesse parimal võimalikul viisil

Heiki Suurkask peatoimetaja

Kaitseminister Hanno Pevkur andis Sõdurile intervjuu 25. märtsil. Raske nädal, mis tipnes muutustega valitsusliidus, oli just läbi saanud. Tõsine töö riigi kaitsevõime tugevdamiseks jätkub ja jõuab ka uute tähisteni.

Kas me võime olla rahul Eesti kaitsevõime ja kaitsetahtega praegu?

Kui me jääksime kõik väga rahule, siis arengut ei toimuks. Ma olen olnud alati seda meelt, et taset hindele viis pluss ei tohi kunagi olla. Pigem peab arenguks ikkagi olema selline mõnus vedrupinge nii kehas kui süsteemis.

Kõige tähtsam on, et oleme jõudnud kaitsekulutuste kahe protsendi tasemelt juba viie protsendi tasemele.

Seetõttu, kui ma nüüd võtan kokku viimase kahe­kolme aasta arengu, siis on see olnud ju palju kiirem kui varasema 20 aasta jooksul. Kui me vaatame näiteks seda, et paarkümmend aastat tagasi oli Eesti kaitse­eelarve kokku alla 200 miljoni euro, aga järgmisel aastal on see kaks miljardit eurot, siis me oleme teinud väga palju. Samas, kui küsida, kas nüüd saame puhata, siis ei, meil on vaja veel väga suuri samme teha.

Seetõttu annab ka valitsuse otsus tõsta kaitsekulud ajalooliselt täiesti uuele viie protsendi tasemele sisemajanduse kogutoodangust meile võimaluse, aga ka vastutuse, et me kasutaksime maksumaksja vahendeid parimal võimalikul viisil kaitsevõime tugevdamiseks.

Te olete olnud sotsiaalminister, justiitsminister, siseminister ja nüüd olete kaitseminister. Milline nendest neljast ametist on kõige raskem olnud?

Igal ametil on alati oma raskused. Valitsuse liikme töö on selles mõttes tänamatu, et valdavalt tuleb ikkagi tegeleda

kas siis probleemide lahendamise või piiratud ressursi oludes õigete valikute tegemisega. Sotsiaalministrina tuli mäletatavasti tegeleda arstide streigiga. Siseministrina oli vaja ära lahendada Eston Kohveri kaasus ja väga palju muid asju. Seega on igal pool tulnud keerulisi ülesandeid lahendada. Ka siin kaitseministeeriumis. Aga siiski on igas ametis olnud ka väga palju head, eelkõige need inimesed, kes süsteemis töötavad.

Kui me nüüd võtame kokku need ligemale kolm aastat, kui te olete kaitseminister olnud, siis mis on olnud suurimad võidud ja millega tuleks veel rohkem vaeva näha?

Ma arvan, et kõige tähtsamad on ikkagi otsused, et me oleme selle ajaga jõudnud kaitsekulutuste kahe protsendi tasemelt juba viie protsendi tasemele järgmisel aastal. Meil on üle kahe korra enam ressursse riigikaitses, sest ajad on sellised.

Kaitsevõime tugevdamine ongi tegelikult väga suur ettevõtmine olnud, millega oleme valdavas enamikus toime tulnud. Pean silmas kõiki neid uusi võimeid, mis on soetatud ja kohale tarnitud: alates meremiinidest, laevatõrjerakettidest, HIMARSitest kuni keskmaa­õhutõrjeni välja.

Need võimed on midagi sellist, mida Eesti kaitsevõimes, kaitseväel pole kunagi varem olnud. Nüüd on need olemas või kohe­kohe Eestisse jõudmas. Meie moonalaod on palju paremas seisus võrreldes varasemaga, aga me soetame rohkesti juurde.

Kui küsida, et mis on olnud suurimad raskused, siis ehk põhiline ei ole seotud meie enda riigisiseste probleemidega, vaid sellega, et kaitsetööstus üle maailma ja ka Euroopas ei ole käinud ühte sammu nende ootustega, mis raha poole pealt on turule tulnud. Ootus on ju see, et kui sa lähed uut keskmaa­õhutõrjesüsteemi või uusi soomukeid hankima, siis hiljemalt aastaga on nad käes. Aga reaalsus on kahjuks selline, et tegelikult aastaga neid ei saa. Ootused ja tegelikkus ei käi üksteisega alati üheskoos.

Kuidas me iseloomustaks maailma relvaturgu? Kas see on ülekoormatud?

Minu arust on see natukene nagu nokk kinni ja saba lahti olukord. Relvatööstus vajab tootmiseks pikaajalisi lepinguid, aga riigid tahavad enne toodangut näha ja siis alles osta.

Relvatööstus vajab tootmiseks pikaajalisi lepinguid, aga riigid tahavad enne toodangut näha ja siis alles osta.

Reaalsus on see, et tegelikult tööstus vajab neid lepinguid, sest konkurents on relvaturul ülitihe. Tootmisvõimed ei ole sealmaal, kus sa saad keskmaa­õhutõrjesüsteemi või laevatõrjeraketid ühe aastaga. Kõik, kes on natukenegi kaitsetööstusmessidel ringi käinud, näevad seda, kui tihe see konkurents on.

Kõige keerulisem on teha õige valik nende pakutavate toodete hulgast. Ma arvan, et see põhimõte, mida mina ja ka riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) oleme järginud, on kolm suurt vaala. Esimene on kvaliteet, teine tarneaeg ja kolmas hind.

Samas need ei pruugi olla nii­öelda tähtsuse järjekorras, vaid need kolm vaala on lihtsalt üksteisega koos. Kui sa pead tegema valikuid, siis ühel hetkel võib olla hind olulisem kui tarneaeg, teisel puhul on aga tarneaeg tähtsam kui hind. Muidugi on esmatähtis ka kvaliteet, sest muidu me neid ju ei ostaks.

Aga selle kõigega käivad mõnikord kaasas ka välis­ ja julgeolekupoliitili­

sed otsused. Näiteks liikursuurtükkide CAESAR (Camion Équipé d’un Système d’Artillerie) puhul me läksime ju valitsuste vahelisse kokkuleppesse, me ei teinud seda nii­öelda tavapärasel rahvusvahelisel riigihankel. Me tegime ära turuanalüüsi, nägime ära hinnad ja selleks, et prantslastega julgeolekusidet tugevdada, leppisime valitsuste vahel kokku, kuna ka kiirus mängis oma rolli ja prantslased olid nõus tegema väga kiire tarne.

Millised on Eesti firmade võimalused maailma relvaturul läbi lüüa? Eesti kaitsetööstusel on meeletu potentsiaal areneda. Me oleme ju praegu umbes poolemiljardilise käibe juurde jõudnud, kui eelmise aasta summad kokku panna. Kaitsetööstuse liidu enda ambitsioon on jõuda kolme­nelja aastaga kahemiljardilise käibeni. Ma näen, et see on võimalik.

Sellele osutas ka meie korraldatud Ukraina abimeetmete konkurss, kus me nägime, mida ettevõtted suudaksid toota kahe aasta jooksul. Need summad küündivad tegelikult kahe miljardi kanti. Pigem on küsimus selles, kuidas leida kõige õigemad tooted, mis on vajalikud nii kaitsetööstuses, kaitseväele Eestis kui ka maailmaturul.

Eesti tugevuseks on droonid, robootika ja automaatika. Ma arvan, et seda tuleb hoida. Aga kui me suudame lähiaastatel püsti panna ka moona­ ja lõhkeaine tootmise, siis me muutume ikkagi ka kaitsetööstuse poolest täiesti teistsuguseks turuks.

Me ei ole ainult väga väikeses nišis – elektroonika, robootika, automaatika autonoomsus –, vaid tegelikult muutume juba ka rasketööstuseks, mida Eesti kaitsevägi pikisilmi ootab. See puudutab eelkõige pikamaasüsteeme, olgu need droonid või näiteks tiibraketid. Loomulikult ka kõik, mis puudutab õhukaitset, on samuti see, mida Eesti kaitsevägi väga ootab Eesti kaitsetööstuselt.

Eesti on suurimaid Ukraina toetajaid agressori tõrjumisel, aga kas on midagi, milles Eesti saaks Ukrainat veel paremini aidata? Jah, tõsi, protsentides oleme Ukrainale väga palju andnud. Me oleme ka rahvusvaheliselt teinud väga palju

29. märtsil said ajateenijad võimaluse lasta Eestis uudset kaudtulerelva CAESAR.

Foto: Markus Kaupmees / kaitsevägi

Niinimetatud draakonihammaste ja traattõkete paigaldamine Ukrainas.

Foto: Vjatšeslav Ratõnskõi / Reuters / Scanpix

lobitööd Ukraina abistamiseks. Aga kindlasti oleme kaasas ka kõikvõimalikes nii­öelda tahtekoalitsioonides. Praegu arvan, et see koostöö läheb ikka edasi. Esiteks on see meie enda kokkulepitud abi, umbes 100 miljonit aastas, mis peaks tulema Eesti kaitsetööstuse kaudu. Aga lisaks rahvusvahelisele abile on sellised üsna kitsad nišiasjad, mis võib olla suurt silma ei paistagi. Samuti on IT­koalitsioon ülioluline (Eesti ja Luksemburg juhivad ühiselt riikide rühma, kes abistavad Ukrainat IKT ja kübervõime arendamisel ­ toim). Eesti roll on valida väga täpselt Ukraina abistamise suunad.

Suured otsused Euroopa tasandil on veel ees, aga kas Donald Trumpi tulek on olnud piisav ärataja, et Euroopa riigid enda kaitset tõsiselt võtaksid? Või kas me näeme ikka veel ohtude alahindamist?

Meil on positiivseid märke, näiteks hiljuti avaldatud Euroopa kaitse valge raamat, milles on väga palju õigeid asju, mida me oleme soovinud seal näha.

Kui suudame lähiaastatel püsti panna ka moonaja lõhkeaine tootmise, siis me muutume kaitsetööstuse poolest täiesti teistsuguseks turuks.

Saksamaa hiljutine otsus rahastada väga suures mahus riigikaitset – koos igasuguste taristu­ ja tsiviil­militaarkoostöö asjadega oli see pakett ju triljon eurot. Siis Taani uus pakett, meie enda ning Läti­Leedu­Poola otsus liikuda viiele protsendile SKT­st. Oleme teinud päris palju õigeid otsuseid.

Aga see Euroopa kaitse valge paber või valge raamat, kuidas seda iganes nimetada, on ikkagi ainult raamat, aga me vajame siiski pealinnade otsuseid. See, kui kümmekond riiki on oma otsused teinud, ei ole veel piisav, sest meil on ju NATO ­s 32 riiki. Tegelikult peame kõik aru saama sellest, et on kaks eraldi poolt. Üks on see, et me oleme NATO ­s kokku leppimas uusi väevõime eesmärke ja kui sa tahad neid saavutada, siis ilma ra­

hata ei ole võimalik seda teha. Sa pead need otsused kohe ära tegema. Teiseks on veel Ukraina suund. Nii et ka seal tuleb jätkata.

Mina ootan ikkagi otsuseid pealinnadest. Kindlasti on jää liikuma hakanud ja väga paljud on teinud õigeid samme ja õigeid otsuseid. Aga Euroopa peabki võtma suurema vastutuse Euroopa eest, see on loomulik.

Kui tõsiselt me peaks praegu muretsema USA kaitsepoliitiliste arengusuundade pärast ja kas NATO on endiselt ühtne?

Seda ma võin kinnitada, et NATO on ühtne ja Ameerika Ühendriikidele on ka NATO oluline, selles ei ole kahtlust. Tulekski lahus vaadata seda, mis Ameerika Ühendriigid räägivad Ukrainast, ja seda, mis puudutab NATO ­t ja kollektiivkaitset.

Aga see ei tähenda, et me ei peaks tõsiselt võtma seda, mida Ameerika Ühendriikide administratsioon on

NATO on ühtne ja Ameerika

Ühendriikidele on ka NATO oluline, selles ei ole kahtlust.

öelnud, et nende suurem tähelepanu on suunatud Vaikse ookeani piirkonda. Seda tuleb võtta realistlikult, mitte üle dramatiseerida.

Meil (Euroopa Liidus) on ligemale 500 miljonit inimest, ameeriklastel on ligi 350 miljonit. Ameeriklaste kaitse­eelarve on 900 miljardit dollarit. Euroopa kaitse­eelarve on 350 miljardit. Me peamegi rohkem tegema.

Realistlikult võttes on meid rahvana rohkem ja meie majandused on peaaegu võrreldavad. Euroopa kogu majandus on küll veidi väiksem kui Ameerika kogu majandus. Aga meil

ongi potentsiaali ja me peamegi tegema need otsused ära.

Euroopa peabki oma kodu eest ise vastutama. Igaüks peab, sest artikkel kolm on NATO alusleppes ikkagi enne artikkel viite ja artikkel kolm ütleb, et igaüks peab tegema kõik võimaliku selleks, et ise oma riiki ja rahvast kaitsta.

Kas vaherahu sõlmimine Ukraina ja Venemaa vahel on võimalik, nagu Ameerika loodab? Kas sellist vaherahu saab sõlmida, kui sellega seadustatakse Venemaa okupatsioon Ukraina oblastites?

See on Ukraina riigi ja rahva otsus, see ei saa olla kellegi teise otsus, millega Ukraina nõustub või mitte. Eesti ei nõustunud ka kunagi okupatsiooniga ja me saime oma vabaduse tagasi. Selles mõttes on Ukraina riigi ja rahva otsus kindlasti see, millistel tingimustel on nad nõus vaherahu sõlmima.

Kevadtormi esimene lahingupäev 2024. a. Kanada, UK ja Taani liitlased tegutsemas Viljandimaal.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Mis on kindel ja mis on ka meie seisukoht, et me ei tunnista mitte kunagi seda kontaktjoont kui riigipiiri ning ei hakka kunagi tunnistama. Me oleme tingimata seda meelt, et sõjakuritegude eest tuleb võtta vastutus nendel, kes on kuriteod toime pannud.

Samuti oleme seisukohal, et milline iganes on Ukraina rahva ja riigi otsus, oleme meie nendega ja toetame neid nii Euroopa Liitu kui ka NATO­sse saamisel. Ka meil kulus NATO­sse saamiseks ikkagi päris palju aastaid. Mõnikord võib see protsess olla käänulisem ja okkalisem, aga see ei tähenda, et siht silmade eest peaks ära kaduma.

Kui nüüd sõda peaks ära lõppema, siis millistel tingimustel Ukraina peaks üldse NATO-sse jõudma? Kas on seal midagi, mida NATO tahaks, et Ukraina veel ära teeks?

Iseenesest on ju kehtiv NATO otsus Ukraina kohta olemas. Washingtoni tippkohtumisel öeldi, et Ukraina tee NATO ­sse on pöördumatu. Kas ja kuidas seda sõnastatakse juuni tippkohtumisel Haagis, on praegu veel vara öelda.

Pigem tundub, et praeguse USA administratsiooni puhul on raske eeldada, et lähimate aastate jooksul Ukrainal võiks olla võimalust. Samas on ajalugu näidanud, et kõike ei ole võimalik ette kirjutada. Soome ja Rootsi ei olnud aastakümneid valmis ühiskondlikult arutama seda, kas olla

NATO liige või mitte. Aga siis toimus see üleöö.

Ukraina on näidanud sõjatandril, et ta suudab võidelda ja on võimeline oma riiki kaitsma. Kui arvestada, et Ukrainal on praegu 110 võitlevat brigaadi, siis seda on rohkem kui Euroopal kokku. Nii et parem, kui Ukraina on NATO ­s.

Kui kaitsekulutused kasvavad viiele protsendile, siis kas see tähendab ka uute võimete tulekut lisaks neile, mis seni on lubatud?

See puudutab tõesti kõiki domeene. Õhu puhul me räägime ikkagi õhukaitsest kõikides kihtides. Mere puhul tähendab see uue võimena kindlasti allveeseirevõimet. Ka laevu tuleb välja vahetada ning rekonstrueerida või renoveerida.

Ukraina on näidanud sõjatandril, et ta suudab võidelda ja on võimeline oma riiki kaitsma.

Maadomeenis on kindlasti suur rõhk täiendaval laskemoonal ja süvatulel. Samuti kõik, mis puudutab elektroonilist sõjapidamist ja droonivõimete väga suures mahus väljaarendamist. Droonide puhul tuleb arvestada, et see tähendab nii väljaõppemahtu kui ka laoseisu, lisaks pikemaajalisi lepinguid, et oleks tulevikus võimalik suurendada droonide kogust, mida võib­olla täies mahus lattu ei ole enne väga mõistlik osta.

Mainisite kihilist õhukaitset, aga kas Eesti kunagi ka endale hävituslennukeid hangib?

Selle kohta ütleks, et «Ära iial ütle iial», aga lennuki hankimine on üsna väike kulu kõigest, mida see võime tähendab. Ehk ükski raud, olgu see lennuk, suurtükk või õhutõrjesüsteem, ei ole võime. Võime saabub siis, kui on olemas inimesed, laskemoon, hooldus ja hoiutingimused.

Lennukitega on kõik lihtsam. Näiteks Eurofighterite, Rafaelide, F­35 ja uue põlvkonna lennukite (kuues, seitsmes põlvkond jne) hinnad on praegu umbes 80 ja 150 miljoni euro vahel.

Eskadrilli jagu lennukeid osta oleks kindlasti rahaliselt võimalik. Aga

Kaitseväelased õppusel Ymir / Bold Bugle. Foto: Ott Aro / kaitsevägi

eskadrilli jagu lennukeid üleval hoida pilootide ja kõige muuga on praegu siiski suure tõenäosusega ebareaalne. Tuleb vaadata, mis elu ja aeg toob.

Kas Balti õhuturve praeguse lennukite arvuga on meile piisav? Õhuturbe jaoks sellest piisab, kui me paneme Šiauliai ja Ämari kokku. Aga loomulikult, kui me räägime juba õhukaitsest ja reaalsest lahingu­ või operatiivsest tegevusest, siis me peame siia liitma kogu regiooni, misjärel muutub see pilt kindlasti hoopis teistsuguseks. Nii et selle pärast ei pea me muretsema.

Võime anda kõikidele eestimaalastele kindluse, et need regionaalsed plaanid, mis on Eesti, Baltikumi ja siinse regiooni kaitseks tehtud, on väga heal tasemel.

Uute laevade teemal on räägitud, et neid tellides peaks kaasama ka Eesti firmad. Mis ajaperioodist võib rääkida, kunas hakkame uusi laevu Eesti riigile ootama?

Esimesel võimalusel. Ma julgeks siiski väita, et mõne kuu jooksul peaks kaitseväe juhataja ja mereväe juhataja valmis saama täpsema kontseptsiooni, milline peab olema multifunktsionaalne laev.

Praegu ei ole meil plaanis tanke soetada, aga kunagi ei tea, mis elu toob.

Aga seda võib juba nüüd öelda, et osadele miiniveeskajatele ja miinijahtijatele teeme ikkagi elutsükli uuenduse. Ideaalis peaksime uue laeva tellimusse panema sel või järgmisel aastal, et see lähiaastatel kätte saada.

Nüüd maadomeeni juurde. Uusi soomukeid on hangitud, aga kas Eestile kunagi tanke ka soetatakse? Tankidega on sama lugu kui lennukitega. Küsimus ei ole ainult tanki ostmises, see puudutab ikkagi kogu võimet. Samal ajal peame vaatama ka seda, milline on meie roll maaväe lahingutes, millega me seda rolli täidame ja missugune osa on meil NATO regionaalplaanides. Praegu ei ole meil

plaanis tanke soetada, aga kunagi ei tea, mis elu toob.

Kui me võrdleme kümmekonna aasta taguse ajaga, siis ei olnud meil kavas soetada sellises mahus neid võimeid, mida me praegu soetame. Ma mäletan, et mitte nii ammu, neli­viis aastat tagasi räägiti, et õhutõrjet ei ole üldse Eestile vaja või kui vaja, siis väga väikeses mahus.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses olukorras, kus me tellime väga suures koguses lühimaa­õhutõrjet, tellime juurde keskmaa­õhutõrjet ja planeerime juba ka pikamaa­õhutõrjet, nii et ajad muutuvad ja eks näis, mis aastad toovad.

Balti kaitsevööndi rajamisest on viimasel ajal ajakirjanduses kära tekitatud. Idapiiri kindlustamine on ikka jätkuv tegevus, kuid millal me sellega rahule võime jääda, mis idapiiri kindlustamisel tehtud on?

Seal on mitu kihti. Esimene on loomulikult piirivalve enda kiht, meil on vaja ikkagi piir ka lõpuni ehitada. Teiseks kõik, mis puudutab piiri lähedal toimuvat, vajab sõjaväe seiretehnikat. Ja kolmandaks see, mis on juba sõjalisest kaitsest vajalik kaitseliin. Aga Balti kaitsevööndit ei tuleks kindlasti võtta kui mingit Maginot’ liini, vaid seda tuleb võtta ühe osana meie üldisest maaväe võimest.

Ehk eelpaigutus nii tõkestustraadile, draakonihammastele, punkritele, moona paigutamiseks juhul, kui selleks tekib vajadus. See on üks osa kogu maadomeenist, mis algab sõduri isikukaitsevarustuse või sellega, mis tal ümber on, ja lõpeb tegelikult pikamaatulega.

Sinna vahemikku jääb ka seesama eelpaigutatud varustus, lõiketraadist kuni punkriteni välja. Kuna see on üks osa, siis seda tulebki võtta ühe osana võimearendusest.

Kui suur peaks olema Eesti kaitsevägi ja maakaitsevägi kokku, et me võiks tunda ennast piisavalt kaitstuna?

Tasub meenutada, et mõned aastad tagasi oli meie sõjaaja koosseis 26 000 võitlejat. Praeguseks oleme suurendanud seda arvu ligi 44 000 võitlejani. Kui me arutame seda kaitseväe juhatajaga, kas on vaja uut taset ja milline

Saksa hävitaja Ämaris. Mereväe laevad Miinisadamas. Foto: Oliver Paaksi / kaitsevägi

see peaks olema, siis lõpuks teame, et meil on siiski reservarmee.

Reservarmee puhul see ajateenijate hulk, mida me reserviks välja õpetame, jääb ikkagi 3600 ja 4000 vahele olenevalt aastast. Sellest tuleb lähtuda.

Kui on vaja seda sõjaaja koosseisu suurendada, siis tegelikult on see

ainult ühe valitsuse otsuse küsimus. Kui on vaja suurendada 55 000 ­ni, siis tehakse see kohe ära, kui 60 000 ­ni, siis on ka seda võimalik teha. Meie peame siiski keskenduma sellele, et õpetaksime ajateenistuse jooksul piisavalt reserviste välja ja saaksime ka tegevteenistusse tegelikult kõik kohad täidetud. Sest et mõned uued võimed,

mis meil parasjagu on, tuleb ka ööpäevaringsesse valmisolekusse panna.

Kaitseväe juhataja rõhutas seda, et kaitseväes on ikka päris suur hulk ametikohti täitmata ja peamiselt tuuakse põhjuseks just madalat palgataset. Kas on mingeid muid võimalusi motiveerida kaitseväelasi edasi teenima või kas on kaitseväelastel ka palgatõusu oodata? Kaitseväe juhataja on selgelt teada andnud, et personal on temale oluline. See on tähtis ka minule. Me oleme just hiljuti kogu seda personaliküsimust koos kaitseressursside ametiga (KRA) arutanud ja vaadanud motivatsiooniskeemid üle.

Arutasime seda, kuidas oleks võimalik tagada tegevteenistuses inimeste olemasolu. Kuidas värvata juurde kadette kaitseväe akadeemiasse, sest muidu ei saa ohvitsere ega allohvitsere, kui sa akadeemias juurdekasvu ei suurenda. Samamoodi tahame akadeemiasse võtta noori juba pärast sõduri baaskursust.

Teiseks, mis puudutab tegevteenistust ja motivatsiooni, siis me oleme kaitseväe juhatajaga palunud KRA­l erinevaid skeeme arvutada. Mis on kõige mõistlikum, kas luua näiteks ohvitseri staažitasu? Või on mingeid muid võimalusi? KRA teeb arvutuse ja me peame need otsused kindlasti ka lähimate kuude jooksul ära tegema. Aga ilma palgatõusuta ei ole arvatavasti võimalik tegevteenistuses kohti täita.

On teil endal veel midagi hinge peal, mida tahaks öelda?

Siis läheks mitu nädalat, et rääkida, mis mul hingel on. Tegelikult kõige olulisem on praegu see, et kaitseväel on siht silme ees ja meie kaitsekulutuste tase tõuseb ning meil kõigil –nii poliitika tasandil (ma mõtlen nii päevapoliitikat kui ka policy ’t, ministeeriumis n­ö poliitika kujundamise tasandit) kui ka igal seersandil – peab olema arusaamine, et meil on ülisuur vastutus pöörata see lisaraha, mis riigikaitsele eraldatakse, suurimal määral kaitsevõimesse.

Meie ülesanne on anda igale eestimaalasele, kaitseväelasele, pereliikmele, sõbrale, tuttavale kindlus, et Eesti on kaitstud ning Eesti kaitsevägi on maailma parimal võimalikul tasemel.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Alates Venemaa agressioonist Ukraina vastu on riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) kiirendanud uute relvahangete korraldamist. Allpool on ülevaade suurimatest hangetest.

2022

DETSEMBRIS saabusid Eestisse täiendavad kuus liikursuurtükki K9 Kõu. Varem oli Lõuna-Koreast Eestisse tarnitud 12 liikursuurtükki, parandades suuresti Eesti kaitseväe kaudtulevõimet.

2023

JAANUARIS tellis RKIK koostöös Lätiga Rootsi ettevõttelt SAAB uue koguse moodsaid granaadiheitjad Carl-Gustaf M4. Tegemist oli relvade viimase tarnega, mille raames jõudis Eestisse ligikaudu 400 relva. Varasem leping oli sõlmitud juba 2019. aastal.

MAIS tellis Eesti Iisraeli riigiettevõttelt Israel Aerospace Industries (IAI) suures koguses varitsevat õhuründemoona. Tarned algasid 2024. aastal.

Olulisimad relvahanked alates 2022. aastast

Liikursuurtükk

K9 Kõu

JUUNIS sõlmis RKIK koos Leedu riigi, politsei- ja piirivalveameti ning päästeametiga ligi 200 miljoni euro suuruse raamlepingu lõhkeainete, -materjalide ning laengute hankimiseks. Uus leping võimaldas hankida lõhkeainet ning laenguid, andes eelise kriisiolukordades kiiresti reageerida.

SEPTEMBRIS allkirjastasid Eesti ja Läti Saksamaal Nürnbergi lähedal lepingu keskmaa-õhutõrjesüsteemide IRIS-T SLM soetamiseks Saksa kaitsetööstusettevõttelt Diehl Defence. Ligikaudu 400 miljoni suuruse hanke puhul on tegemist seni suurima kaitsevaldkonna lepinguga Eesti ajaloos. Esimene IRIS-T jõuab Eestisse 2026. aastal.

Keskmaaõhutõrjesüsteem IRIS-T SLM

Granaadiheitja Carl-Gustaf M4

OKTOOBRIS sõlmiti leping soomukite ostmiseks Türgi ettevõtetelt Nurol Makina ja Otokar, tarned jätkuvad sügiseni 2025.

DETSEMBRIS 2023 saabusid täiendavad liikursuurtükid K9. Sellega pole tarned Lõuna-Koreast veel lõppenud: lisaks saabuvad tosin K9 ning eritööristad, varuosad ja -rauad. Kokku läheb ettevõttes Hanwha Defence toodetud 36 liikursuurtüki soetamine maksma ligikaudu 120 miljonit eurot.

2024

JAANUARIS andis RKIK kaitseväele üle Poola lühimaa-õhutõrjesüsteemid Piorun. See on Poolas välja töötatud ja 2019. aastal relvastusse võetud õhutõrje-relvasüsteem, mis suudab sihtmärke tabada kuni kaheksa kilomeetri kauguselt ning võimaldab üksustel tegutseda ööpäev läbi. Leping sõlmiti 2022. a.

VEEBRUARIS 2024 jõudis Eestisse mobiilne laevatõrje-raketisüsteem Blue Spear 5G SSM. Kõrgtehnoloogiline raketisüsteem on osa meie terviklikust rannikukaitse komplekslahendusest ja katab laskeulatusega ära pea kogu Läänemere. Relva maksimaalne laskeulatus on 290 km. Relv kasutab sihtmärgi otsinguks aktiivset radarsensorit, täpset navigeerimist ja robustset sidesüsteemi, mis on immuunne elektroonilise võitluse vahendite suhtes.

MÄRTSIS 2024 tarnis RKIK kaitseväele esimese partii nüüdisaegseid öövaatlusseadmeid, mis suurendavad oluliselt pimedas võitlemise võimet. Kreeka ettevõtte Theon Sensors öövaatlusseadmed parandavad sõdurite võitlusvõimet kolmes kategoorias: võrreldes seni kasutusel olnutega on need kaalult kergemad, valgustundlikumad ja parema resolutsiooniga.

Lühimaaõhutõrjeraketisüsteem Mistral

JUUNIS 2024 sõlmis Eesti koos Prantsusmaa, Belgia, Küprose ja Ungariga ühishanke lepingu lühimaa-õhutõrjeraketisüsteemide Mistral ostmiseks. Eesti täiendab eelkõige oma laskemoonavarusid. Uued Mistral raketisüsteemid ja raketid tarnitakse Eestile järgmisel kolmel aastal.

SEPTEMBRIS 2024 jõudsid üksustesse uued 8,6 mm snaiprirelvad. Neid tarnis Soome ettevõte SAKO, mille relvi on Eesti snaiprid ka varem kasutanud. Leping sõlmiti 2023. a.

OKTOOBRIS 2024 sõlmis RKIK 15 ettevõttega raamlepingud elektrooptiliste vahendite soetamiseks. Lepingud võimaldavad kaitseväel osta elektroonilisi sihtimis- ja tuvastusseadmeid, relvade lasersihikuid ja andureid ning ballistilisi lahendusi sisaldavaid nutiseadmeid.

DETSEMBRIS 2024 kuulutas riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) välja seitsmeks aastaks sõlmitava

Mitmikraketiheitja HIMARS

Lühimaaõhutõrjesüsteem Piorun

Mobiilne laevatõrje-raketisüsteem

Blue Spear 5G SSM

2025

Liikursuurtükk

CAESAR MK1

20. JAANUARIL andis USA kaitsetööstusettevõte Lockheed Martin oma peakontoris Arkansases Eestile üle kuus vastvalminud HIMARS-i mitmikraketiheitjat. Kaitseväe relvastusse jõuavad raketisüsteemid sel suvel. Leping sõlmiti juba 2022. a.

30. JAANUARIL 2025 sai kaitsevägi kätte esimesed 6 × 6 veermikuga 155 mm kaliibriga liikursuurtükid CAESAR MK1, mis lähevad uue, Eesti diviisi otsealluvuses tegutsema hakkava kolmanda liikursuurtükiväepataljoni koosseisu. Ülejäänud tulevad aasta jooksul. Leping sõlmiti juunis 2024.

Riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) sõlmib lähiajal Saksamaa ettevõttega Diehl Defence lepingu õhutõrjerakettide lisakoguse tarnimiseks keskmaa-õhutõrjesüsteemile IRIS-T SLM. Laskemoon jõuab Eestisse osade kaupa 2027. ja 2028. aasta jooksul.

Ukraina sõda on kaasa toonud kiire mehitamata õhusõidukite ehk droonide arengu nii võitluseks rindel kui löökide andmiseks tagalas. On toimunud droonide revolutsioon lahinguväljal ja Ukraina sõda võib nimetada esimeseks suureks droonide sõjaks.

Urmas Salo erukapten

Ehkki Ukraina väed on droonide kasutamise tõhususes, eriti lahinguväljal, olnud Venemaast ees, on ka Vene väed edasi arenenud. Suur areng droonisõjas toimus 2024. aastal. Selles artiklis käsitletakse põhiliselt arenguid ründedroonide vallas.

Täiemahulise sõja algul kasutasid Ukraina väed umbes pool aastat edukalt Vene tankide, muu sõjatehnika ja komandopunktide ründamiseks Türgi operatiiv­taktikalisi luure­löögidroone Bayraktar TB2. Need 700 kg kaaluvad droonid võisid kanda tiibade all 50 kg juhitavaid pomme ja rakette ning püsida õhus kuni 27 tundi.

Praegu on nende asemel palju odavamaid ja efektiivsemaid ründedroone. Kõik Vene soomus­ ehk mehhaniseeritud allüksuste rünnakud lõpevad üldjuhul suurte kaotustega. Kui sõja algusperioodil toimus see vaatlusdroonide juhtimisel suurtükiväe ja tankitõrjerelvade ehk varitseva ründemoona abil, siis 2024. aastast on kasvanud ründedroonide, nn kamikaze FPV droonide, kasutamine sõjatehnika vastu.

Droonide sõda Ukraina lahinguväljadel Nii on Vene, aga ka Ukraina väed sunnitud droonide ohu tõttu hoidma tanke rindejoonest kaugemal ja kasutama neid kui liikursuurtükke.

Sõja algusest kasutati tsiviilotstarbelisi mini­ või mikrodroone nii luureks kui vaenlase positsioonide või tehnika pihta käsigranaatide, kumulatiivsete tankitõrjegranaatide, miinipilduja miinide viskamiseks. Sõjatehnika vastu

Droonirünnakud tekitavad päästjatele palju tööd.

Foto: Jevhen Titov / AP / Scanpix

Droonisõja areng

kasutati ka lääneriikidelt saadud varitsevat ründemoona ja neid hakati valmistama ka Ukrainas.

Juba 2023. aastast hakkas levima FPV ehk first person view kommertsdroonide kasutamine rindel vaenlase sõjatehnika ja tulepositsioonide ründamiseks. FPV drooni operaator juhib drooni spetsiaalsete videoprillidega, saades kaamera abil videopildi, nagu ta istuks ise lendavas droonis. Parimad droonioperaatorid suudavad juhtida

FPV droone ka läbi metsa või lennutada drooni vaenlase varjendi ukseavast sisse.

Ukrainas panevad paljud firmad FPV droone kokku imporditud osadest

ja mehhanismidest ning hinnad võivad olla 500–1000 dollari ümber. Näiteks 2024. a olid rootoritega ründedroon Vampire GEN 2 ja minilennuk­ründedroon UA Dynamics Punisher. Lennukid on rootoriga droonidest kiiremad ja suurema lennukaugusega.

FPV droonide suur levik tõi kaasa selle, et nende roll vaenlase relvastuse ja sõjatehnika hävitamisel ületas juba 2023. a lõpus suurtükiväe osakaalu. Väidetavasti tabas sihtmärki kümnest FPV droonist üks.

2023. a detsembris sooritasid ukrainlased rindel juba 50 000 rünnakut FPV droonidega, mistõttu hävitati nendega vähemalt 5000 sihtmärki:

Ukrainas

kg km/h päeval/öösel, m km

Vampire GEN 2 10 40–80 400/120 6

Punisher 3 160–200 400/200 45–60

sõdurite gruppe, suurtükiväe tulepositsioone, soomustatud ja muud tehnikat, väli­laskemoonaladusid.

FPV droonide puuduseks on nende väike tegevuskaugus, mille tõttu peavad operaatorid tegutsema eesliini lähedal vaenlase tule tsoonis. Samuti on FPV drooni operaatorite väljaõpe kauakestev ja seetõttu ka kulukas. Tavaliselt on Ukraina brigaadides või pataljonides FPV ründedroonidega roodud ehk kompaniid.

Ka Vene vägedes on drooniallüksused, mis hävitavad Ukraina soomustehnikat. Sageli rünnatakse ühte tanki või soomukit mitme ründedrooniga, nii et tervelt pääseda on väga raske. Vigastatud soomuk, mis jääb lahinguväljale maha, hävitatakse hiljem droonide abil täielikult.

Vene väed jäävad Ukraina vägedele droonisõjas siiski oskuste ja väljaõppe poolest alla, Ukrainal on kogemustega allüksused juba enamiku väeosade

juures, Vene armees aga eliitüksuste juures.

Venelased kasutavad viimasel ajal järjest rohkem FPV droone. 2024. a sügisel kasutasid Vene väed iga päev rindel 1000–2000 FPV drooni ja 2025. a jaanuarist on kamikaze FPV droonide kasutamine kasvanud 2000­lt 2900 droonini päevas.

Juba 2024. aastal jahtisid Ukraina võitlejad FPV droonidega lahinguväljal isegi üksikuid vaenlase sõdureid. Kui 2022.–2023. aastal tekitas rindel suuremaid kaotusi suurtükituli, siis nüüd on selleks droonid.

Väidetavasti hävitavad Ukraina väed kuni 70% sihtmärkidest droonidega. Kuna raadioelektroonilise võitluse vahendeid on võimalik avastada ja droonidega hävitada, siis ei päästa sageli ka need. Tähtis on maskeerumine ja sõjatehnika juures ka mitmesuguste lisakaitsevahendite, nt võrede, võrkude või segajate, kasutamine.

Ukraina kaugmaa-droonirünnakud

Ukraina enda operatiiv­taktikaline raketiarendus Sapsan / Hrim­2 jäi sõja eel vahendite puudusel toppama ja ebaratsionaalne oli ka selle arendamine sõja ajal. Nii tuli u 1000 km kaugusele ulatuvate süvalöökide andmiseks Venemaa sõjaliste objektide, eelkõige lennuväljade ja sõjatööstusettevõtete, aga ka sõjalise tähtsusega taristuobjektide pihta kasutada mehitamata õhusõidukeid ehk ründedroone. Nende löökide arv ja ulatus on sõja käigus kasvanud.

Esialgu 2022. a kasutas Ukraina kaugmaarünnakuks vanu mehitamata reaktiivmootoriga luuredroone Tu141 süsteemist Striž lennukaugusega u 1000 km ja Tu­143 lennukaugusega 180 km. Esimene taoline kaugmaarünnak toimus 2022. aasta 11. märtsil ja viimane 2023. aasta 26. märtsil.

Tu­141 droone oli alles vaid mõnikümmend ning kõige edukam oli ööl vastu 6. detsembrit Djagilevo ja Engelsi lennuväebaaside vastu sooritatud rünnak, kus vigastada said strateegilised pommitajad Tu­22M3 ja Tu­95MS.

Seejärel 2022. a lõpus võttis Ukraina ründevahendina kasutusele 2020. a kerge kolbmootoriga propellerlennuki põhjal UkrJeti firmas loodud luuredroonid UJ­22 Airborne. Nende lennukaugus küündis 800 km­ni, kuid

Mudel Lahingulaadung Lennukiirus

Lennulagi Lennukaugus

Iraani droon Shahed-136.

puuduseks oli liiga väike, kuni 20 kg koorem miinipilduja miine või RPG­7 kumulatiivseid granaate.

Droonidena kasutati ka teisi väikelennukeid, nagu 2024. a firma Aeros Sky Rangerit lennukaugusega 1000 km ja laenguga 100 kg. 2024. a aprillist võeti kasutusele juba 2020. a luuredroonina katsetatud kerged sportlennukid Aeroprakt A­22 Foxbat. Baasmudeli lennukaugust 950 km suurendati ilmselt täiendava kütusepaagiga. Lennuki hind oli u 90 000 dollarit, kuid ründedroon võib lennurobotit ja lõhkelaengut arvestades maksta kuni mõnisada tuhat dollarit.

6. novembril 2024 ründasid A­22 ligi 1100 km kaugusel asuvat Kaspiiski mereväebaasi ja 30. jaanuaril 2025 Brjanski oblastis asuvat naftatöötlemistehast. Viimasel korral oli lennuki pardal 250 kg lennukipomm FAB­250M54 ja paar miinipilduja miini.

2023. a maist võeti kaugmaa­ründevahendina kasutusele Ukraina luure peavalitsuse (HUR) ja ühe fondi toe­

tusel UkrJeti firmas arendatud ründedroon UJ­26 Bober. Tegemist on hea manööverdusvõimega ja aerodünaamikaga drooniga, mille hind on u 100 000 dollarit. Kolbmootor ja propeller on drooni sabaosas.

Nendega rünnati 1. augustil 2023 Moskvat. Üheks parimaks ründedrooniks peetakse aga Antonovi konstrueerimisbüroos loodud An­196 Ljutõid. Sellel droonil on lühikese korpuse tagaotsas mootor ja taga raamsaba. Selle esimene katselend toimus juba 2022. aasta oktoobris. 28. augustil 2023 toimunud esimesel edukal lahingulennul rünnati nendega 126. rannakaitsebrigaadi baasi Krimmis.

Edasi rünnati juba objekte Venemaal. 2024. a mai info põhjal on 80% rünnakuid naftatöötlemistehaste ja naftabaaside vastu sooritatud selle ründedrooniga. Droon maksab u 200 000 dollarit.

Kahe ees ja taga paikneva tiivaga ja kandilise kerega AQ­ 400 Scythe loodi rahvusvahelises firmas Terminal Auto­

nomy Kiievis 2023. aasta lõpus ja selle põhimudeli hind oli u 15 000 dollarit. Tavaline laeng on termobaariline, aga võib olla ka kaks 122 mm suurtükimürsku. Laengut on võimalik suurendada kütuse arvel.

Firmas AeroDrone posti­ ja agrolennuki põhjal loodud ründedroonid E­300 Enterprise ja E­80 Discovery on purjeriidega kaetud metallraamil väikelennukid. E­300 lennukaugust on võimalik suurendada laengut vähendades. Nendega rünnati 2. aprillil 2024 ligi 1200 km kaugusel Ukrainast Tatarstanis Jelabugas asuvat Vene tööstuslinnakut, kus toodetakse kurikuulsaid Shahed/Geran ründedroone.

E­80 on väiksema, 80 kg laenguga mudel, mida saab kasutada luureks ja pommitamiseks. Väiksema tegevuskaugusega on ka Krõvõi Rihis loodud mikrolennukist ründedroon Cobra, mille hind on vaid 2000 dollarit.

2024. a detsembris esitleti rakettdrooni Peklo, millel on suuremat kiirust, kuni 700 km/h tagav turboreak­

Droonisõjas silma paistnud 414. iseseisva UAS brigaadi ehk «Madjari lindude» võitlejad eesotsas Robert «Madjar» Browdyga. Foto:

tiivmootor. Droon u 40 kg lõhkepeaga võib lennata kuni 700 km kaugusele. Ukrainas on 2024. a sügisel näidatud ka püünis­ ehk pettedroone Rubaka, mida kasutatakse Vene õhutõrje provotseerimiseks.

Ukraina uusimate ründedroonide lennukaugus ulatub 2025. aastal juba 1700 km­ni. Kaugmaa­ründedroonide masstootmine on käima pandud ja veel märtsis lennutati ühe ööga 100–150 ründedrooni Venemaale.

Sihtmärgiks on Vene sõjaväelennuväljad

2024. a ründas Ukraina Venemaa territooriumil kokku 377 sõjalist või sõjaga seotud tööstusobjekti. Neist 80 rünnakut olid suunatud naftatöötlemisettevõtete ja naftabaaside vastu. Enamasti kasutavad Ukraina väed naftatööstuse vastu ründedroone An­196 Ljutõj.

Droonidega rünnati ka Taganrogi lennukiremondikompleksi, Oskoli elektrometallurgiatehast ja Novolipetski metallurgiatehast. Ehkki Venemaa õhukaitse väidetavasti hävitab suurema koguse droone, siis osa neist või allatulistatud droonide tükid tabavad ikkagi sihtmärke.

Ründedroonid on oluline relv kurnamissõjas ja nende rünnakute tõttu on Venemaa pidanud hoidma arvukalt õhukaitseüksusi oma tagala objektide kaitsel.

Tähtsaimad sihtmärgid on Vene sõjaväelennuväljad. Lisaks sõjamoona­ või kütuseladude hävitamisele on droonidega õnnestunud vigastada ka Vene sõjalennukeid. 29. augustil 2023 rünnati droonidega Pihkva lennuvälja ja hävitati neli sõjaväe transpordilennukit Il­76.

Korduvalt on droonidega rünnatud strateegilise kaugpommituslennuväe Engelsi lennubaasi Saratovi lähedal, kuid üks kord ka Olenja lennubaasi Murmanski oblastis. Ööl vastu 8. juunit 2024 toimus droonirünnak 590 km kaugusel rindest asuva Ahtjubinski lennuvälja vastu Astrahani oblastis ja vigastada sai Vene uusim mitmeotstarbeline hävitaja Su­57. 2025. a jaanuaris rünnati 20 naftaettevõtet või ­baasi. 8. jaanuari öösel tabas Ukraina droonirünnak kütusehoidlat Engelsi lennubaasi juures. Tulekahju kustutamiseks kulus kolm päeva. 10. jaanuari ööl puhkes droonirünna­

Ukraina droon Punisher enne lendu saatmist.

Ukraina 24. brigaadi luuredroon Furia. Fotod: sõjandusmeedia

ku tõttu tulekahju Peterburi­lähedases keemiatehases. 13.–14. jaanuaril toimunud suurte Ukraina kombineeritud rünnakute tulemusel puhkesid tulekahjud naftatöötlemistehases Saratovis, naftabaasis Orjoli oblastis, uuesti ka kütusehoidlas Engelsi baasi juures ja gaasihoidlas Kaasanis. Rünnak tabas ka 120. kesklaskemoonahoidlat Brjanski oblastis ja tehaseid Tambovis.

20. jaanuaril tabasid droonirünnakud Kaasani lennukitehast ja Borisoglebski lennuvälja Tatarstanis ja järgmisel ööl Smolenski lennukiremonditehast ja naftahoidlat Liski rajoonis Voroneži oblastis. Jaanuari lõpus rünnati naftatöötlemistehaseid Rjazanis, Nižni Novgorodi oblastis Kstovos ning Volgogradi oblastis.

10.–11. märtsi öösel korraldas Ukraina massilise droonirünnaku Venemaa eri regioonides, sh Moskva lähedal asuvate objektide vastu. Vene kaitseministeeriumi teatel lasti alla 337 drooni.

14. märtsil tabas Ukraina droonide Ljutõi rünnak Vene 333. lahinguväljaõppe keskuse hoonet Mulinos, kus asuvad lahingusoomukite väljaõppesimulaatorid.

See väljaõppekompleks rajati 2014. aastal koostöös Saksa Rheinmetalli firmaga. 20. märtsil ründasid droonid Vene kaugpommitajate lennuvälja Engels­2 Saratovi lähedal. Plahvatas ilmselt laskemoonaladu, kus olid tiibraketid Kh­101.

Venemaa droonirünnakud

Ukraina tagalasse

2024. aastast on suurenenud ka Venemaa kaugmaa­droonirünnakute arv Ukraina taristu ja sõjaliste objektide vastu. Venemaa igapäevaste droonirünnakute arv on tunduvalt kasvanud ja see on silmatorkav ka viimastel kuudel nn rahuläbirääkimiste perioodil. Harvemini toimuvad suured kombineeritud rünnakud, kus lisaks droonidele kasutatakse ballistilisi ja tiibrakette. Samas paistab, et u 40% droonidest kaotavad suuna elektroonilise segamise tõttu või iseseisvalt, sest need on petteehk püünisdroonid.

Kui 2022. aasta suvest hävitasid Ukraina õhukaitseväed iga kuu umbes 100–250 kaugmaadrooni, siis 2023. aasta suvest juba 400–500 drooni ning 2024. a talvest on see näitaja järjest kasvanud. 2024. a juunis oli see arv

Ukraina uus kaugmaaründedroon.

Ukraina droon Vampire ehk Baaba-Jagaa. Fotod: sõjandusmeedia

Punisheri start.

1700–1800 ümber.

Ukraina kindralstaabi statistika järgi tõrjus Ukraina õhutõrje 2024. aastal 10 416 Shahedi või sarnast drooni 10 951­st ehk 95%. Tänavu jaanuaris hävitasid või tõrjusid Ukraina väed juba 2563 drooni. Veidi üle poole neist olid lõhkepeata pettedroonid Gerbera või Parodija.

Vene rekordrünnak toimus enne sõja kolmandat aastapäeva, 22.–23. veebruari ööl, kuid 257 droonist hävitati 138 ja 119 kaotasid sihi kas segamise tõttu või olidki pettesihtmärgiks.

Ka märtsis jätkasid venelased rünnakuid ründedroonidega. 6.–7. märtsil toimus suur kombineeritud raketi­droonirünnak, kus Vene terroristid saatsid kahes laines teele 16 ballistilist raketti Iskander­M või KN­23 ja õhutõrjeraketti S­300P, kaheksa mereväe tiibraketti Kalibr, 43 lennuväe tiibra­

pettedrooni Gerbera ehk Parodija. Ukraina õhukaitse hävitas 34 tiibraketti ning hävitas või juhtis kursist kõrvale 186 drooni. Ballistilised ja õhutõrjeraketid tabasid kahjuks sihtmärke, põhiliselt elektrienergia­ või gaasitaristu objekte.

Valgevene opositsiooni teatel lendas jaanuaris 94 Vene drooni Valgevene õhuruumi ja neist 30 lendasid Ukrainasse või tagasi Venemaale ning kaks lasti alla ja 62 kadusid.

Droonide masstootmine Ukrainas ja Venemaal 2024. aasta 11 kuuga tarnis Ukraina kaitseministeerium relvajõududele kokku 1,2 miljonit mehitamata õhusõidukit. Neist 6000 kaugmaa­ründedrooni Ljutõi, Firepoint jt, 2000 korduvkasutatavat ründedrooni Nemesis, Vampiir – Baaba­Jagaa jt, 45 000

5000 korduvkasutatavat FPV drooni ning 1,1 miljonit ühekordset kamikaze tüüpi FPV drooni.

Seega toodetakse Ukrainas kuus veidi üle 105 000 drooni. Selles ei kajastu ilmselt droonid, mille on välismaised ja kodumaised toetajad kinkinud otse Ukraina relvajõudude väeosadele. 2025. aastal on kaitseminister Rustem Umerovi teatel plaanis mehitamata õhusõidukite tootmist suurendada ligi kolm korda ehk 4,5 miljoni droonini.

Ka Venemaal toodetakse järjest rohkem eri tüüpi droone. Näiteks kaugmaa­ründedroone Shahed/Geran toodeti 2024. a sügisel kuus juba 1000 tk. Samas 2024. aastal on hakatud tootma lihtsamaid ja mitu korda odavamaid valesihtmärkidena õhukaitse ülekoormamiseks kasutatavaid droone Gerbera, mille kuutoodang küünib 1500­ni.

Luuredroon Leleka-100

UJ-26 Bober

AQ-400 Scythe

Droon-minilennuk D-80

Twinboom-Aevex

UJ-22 Airborne

Shahed­136 ehk Geran­2 tüüpi ründedroonidele on lisaks kildfugassi lahingupeadele loodud Venemaal kildfugassi süüte ning termobaarilised lahingupead, kõik 50 kg. Suurendatud on ka luuredroonide, nt Orlan­10, ZALA Z­10 ja Supercam S350, ning ka tõhusa varitseva ründemoona KUB ja Lancet tootmist.

FPV droone toodetakse Vene kaitseministri 2024. a detsembri info kohaselt päevas 3500, see tähendab, et kuus u 105 000. Märtsis oli näha uusi Vene taktikalise tasandi ründedroone UAS SETH, need paistavad väliselt mini­Shahedidena ja nende lennukaugus on kuni 50 km.

Masstootmine tähendab ka droonide odavust. Shahed­136 ehk Geran­2 hind on vahemikus 20 000–50 000 dollarit. Lancet ründemoon maksab aga 20 000–35 000 dollarit.

2024. a lõpust on Vene uuenduseks lahinguväljal kasutatavad FPV droonid kiudoptiliste kaablitega, mida pole võimalik elektrooniliselt segada.

Üks mudel kannab nime Knjaz Vandal Novgorodski, lühidalt KVN või Vandal. Neid on Vene väed kasutanud juba edukalt lahingutes Kurski oblastis, aga ka Pokrovski all. Drooni tagaosas on pool, mille peale on keritud kaabel. Selliseid droone arendab ka Ukraina. Nende tegevuskaugus on küll väike, ilmselt 5–10 km, aga rindetsoonis on nad väga ohtlikud. Samal ajal on neid raske kasutada metsasel alal.

Droonidega droonide vastu

Ehkki Ukrainas on droonide vastu kasutatud efektiivselt mitmesuguseid raadioelektroonilise võitluse vahendeid, segajaid, on viimasel ajal silma jäänud droonivastaste püüdedroonide arendamine. 2024. a maist on FPV püüdedroonidega tõendatult hävitatud vähemalt 850 Vene drooni, kuid reaalne arv on veelgi suurem. Enamasti toimub püüdmine 1000–3000 m distantsilt ja põhiliselt on neutraliseeritud Vene luure­ ja vaatlusdroone ehk ISR droone.

Seega on nõrgestatud Venemaa raketi­ ja suurtükiväe võimet avastada sihtmärke lahinguväljal. Aga viimasel kolmel kuul on märgata Vene varitseva ründemoona Lancet edukuse vähenemist, sest see sõltub luure­ ja vaatlus­

droonidelt ZALA saadavast luureinfost. Ukraina FPV drooni operaatorid on hävitanud vähemalt 15 Lancetti. Nii saab Ukraina suurtükivägi rindel vabamalt tegutseda, sest Lancetid olid neile suureks ohuks.

Kõige rohkem ehk 54% fikseeritult FPV droonidega hävitatud Vene luure­vaatlusdroonidest on ZALA 421 ja teisel kohal on 28% Supercam 350 ­d ning 12% moodustavad Orlanid.

Oma luure­ ja vaatlusdroonide kaitseks on Vene konstruktorid rakendanud erisuguseid meetmeid. On kasutatud paremat kamuflaaži ja

petteks ka Ukraina värviskeeme ning on rakendatud ka segajaid FPV drooni operaatori videopildi häirimiseks Vene droonile lähenemisel. Viimase uuendusena on venelased osadele luure­vaatlusdroonidele peale pannud tahavaatekaamerad.

Nii saavad Vene operaatorid varakult märgata lähenevat ohtu ja manööverdada. Ukrainlased on vastuseks hakanud kasutama nn tandemrünnakuid ehk ühe püüdedrooni järel lendab teine.

Mõnedes Ukraina brigaadides on loodud FPV droonidega õhutõrje

Vene droonid Gerbera ülaltvaates ja stardis.

allüksused, on korraldatud lahingukatseid, arendatud taktikat ning tehnoloogiat. Püüdedroonide operaatorite väljaõpe nõuab väga intensiivset harjutamist ja praktikat, tuleb õppida manööverdamist suurel kiirusel, võitlust liikuvate sihtmärkidega.

Ukrainlased kasutavad Vene luure­ ja vaatlusdroonide avastamiseks, tuvastamiseks ja jälgimiseks juba automatiseeritud vahendeid ning nüüd on vaja rünnaku lõppfaasis võtta kasutusele tehisintellekt.

Võitluseks Vene terrorirelvana kasutatavate Iraani päritoluga kaug­

maa­ründedroonidega Shahed arendatakse Ukrainas püüdedrooni Sting, mis lendab kiirusega 160 km/h ja võib tõusta 3000 m kõrgusele. Esialgu kasutatakse seda FPV droonina prillide abil juhtimissüsteemiga, kuid on plaanis need varustada juhtimisega tehisintellekti abil.

Igal juhul peab Sting olema Shahedidest palju odavam. 19. märtsil hävitas Ukraina 412. mehitamata süsteemide polgu allüksus kümme ründedrooni Shahed või pettedrooni, ilmselt kasutati uusi püüdedroone. 2024. a oktoobris hävitas Venemaa

FPV püüdedrooniga 1600 m kõrgusel Shahedide kõrval pettesihtmärgina kasutatava drooni Gerbera. Neid on võimalik kasutada ka vaatlus­ või raadioelektroonilise luuredroonina, aga ka lõhkelaengukandjana.

Ukraina luure korraldas aasta algul ka erioperatsiooni Vene droonioperaatorite vastu. Vabatahtlikud toetajad hankisid Vene vägedele jaanuaris­veebruaris FPV droonide juhtimiseks Hiina videoprille Skyzone Cobra X ja osa oli mineeritud. Vähemalt kaheksa Vene droonioperaatorit said plahvatuste tõttu peavigastusi.

Vene droonisõja koolitaja Rostovi oblastis. Vene propagandapilt.

Foto: Sergei Pivovarov / Imago / Scanpix

Vene FPV droon Dnepri väegrupis.

Mehitamata õhusüsteemid Ukraina ja Vene relvajõududes

Uued võitlusvahendid on kaasa toonud ka Ukraina relvajõudude organisatsiooni suure arengu. Ukraina moodustas 11. juunil 2024 uue relvajõudude väeliigi – mehitamata süsteemide jõud –, mille juhatajaks määrati polkovnik (kolonel) Vadim Suhharevski. Jõududesse kuuluvad 9. mehitamata süsteemide brigaad, 59. üksik­ründebrigaad, kaks mehitamata süsteemide polku ja viis pataljoni, toetuspataljon ning õppekeskus.

Juhatuse väeosades oli 2024. a juunis kokku 3000 sõjaväelast. Selle väejuhatuse põhiülesanne on nii võitlusvahendite kui ka taktika arendamine, väljaõpe ning kaugmaarünnakud Venemaa sõjaliste ja sõjalise infrastruktuuri objektide pihta. Kuid üksikuid pataljone ja allüksusi kasutatakse ka relvajõudude operatsioonides eri rin­

netel, nt Pokrovski all ja Venemaal Kurski oblastis.

Sissetung Kurski oblastisse oli 2024. aasta augustis edukas tänu drooniallüksuste ja raadiolektrooniliste võitlusvahendite koondatud kasutamisele. Hiljuti veebruaris koondati Pokrovski alla tugev mehitamata õhuvahendite grupeering, kümmekond Ukraina drooniallüksust, sh parimatest parimad: rahvuskaardi eriüksus Lazar, 414. brigaadi «Madjari linnud» allüksus ja erioperatsioonide keskuse Alfa allüksus. Tänu neile ongi peatatud Vene vägede pealetung Pokrovskile ja asutud vasturünnakule.

Vene väed koondasid aga rohkem oma drooniallüksusi Kurski oblastisse ja saavutasid seal edu. Ukraina logistika blokeeriti, lahingutegevuspiirkond isoleeriti droonidega ja Vene vägedel õnnestus märtsi algupoolel

koos põhjakorealastega Ukraina väed suuremast osast hõivatud alast Kurski oblastis taanduma sundida. Seal kasutasid venelased massiliselt kiudoptilise kaabliga FPV droone, mida on peaaegu võimatu segada.

Kurski oblastis tegutses ka üks tuntumaid Vene drooniallüksusi – Rubikoni keskus. Peale droonide aitasid kaasa ka liugpommid ning suurtükituli. Ukraina erisugustel brigaadidel on mehitamata süsteemide pataljonid, paljudel ka FPV ründedroonide roodud, aga ka lahingupataljonidel on luure­ või ründedroonide allüksused. Nii võib Ukraina väeosi pidada enamiku NATO riikide omadest moodsamateks.

2024. aasta aprilli info järgi õpetati viimase aastaga Ukraina relvajõududes välja 10 000 droonipilooti. FPV drooniõpe on aeganõudev. Samal ajal

Vene droonipilootide väljaõpe Rostovi oblastis. Vene propagandapilt. Foto: Sergei Pivovarov / Imago / Scanpix

kui tavalise Mavic 3 drooni operaatori väljaõppeks kulub kolm päeva, siis FPV drooni operaatori väljaõppeks kolm nädalat.

Ukraina kaitseväe väljaõpet on toetanud erafirmad ja fondid. Väga huvitav oli näha videot, kus ühes Ukraina koolis toimus laste drooniõpe. Klassis olid arvutite baasil droonisimulaatorid ning edasiseks õppeks kasutatakse õppedroone.

Väeosad rindel vajavad ka kogemustega tehnilisi ja raadioelektroonilise võitluse spetsialiste ning programmeerijaid. Rindel toimub pidev droonide ja vastutegevuse vahendite täiustamine. Vajaduse korral tuleb raadioühendus drooniga ümber programmeerida, muuta sagedusi, et vältida segamist. Rindel kasutatakse vaenlase droonide raadiosignaalide jälgimise ja analüüsimise seadmeid. Ukraina droonioperaatorid on õppinud tegema ka koostööd õhukaitsega.

Ukrainast on eeskuju võtnud relvajõudude koosseisult kolmas NATO riik Poola, kus selle aasta algul loodi mehitamata jõudude inspektoraat, mille ülesanne on mehitamata süsteemide integreerimine kõigis relvajõudude liikides ja tootmise ettevalmistamine kriisiolukorraks.

Ka Venemaal formeeritakse mehitamata õhusõidukitega väeosasid. 2025. a jaanuaris hakati looma luure­löögi mehitamata õhusõidukite polke. Igas sõjaväeringkonnas formeeritakse üks või kaks sellist polku.

Polgu määratud koosseis on 1342 sõjaväelast ja struktuuri järgi juhatus, üks löögi ja kolm luure­löögi õhuvahendite pataljoni, logistika, side ja meditsiini allüksused ning töökoda. Polgus on ette nähtud 41 löögi­ ning 61 luure­löögidrooni.

Võitluseks Ukraina kaugmaa­ründedroonidega on Venemaal Ukraina eeskujul formeeritud mobiilsed grupid võitluseks droonidega. Nende relvastuses on suurekaliibrilised kuulipildujad, kantavad õhutõrjeraketikompleksid ja nende käsutuses on ka soojusvisioonsihikuid.

Mõnedel paremini varustatud allüksustel on ka radarid veoautodel ja õhuruumi kontrollsüsteemid. Venelased kasutavad naftatööstusettevõtete kaitseks droonirünnakute eest ka suuri võrke.

Järeldusi Eesti kaitsejõududele

Ukraina sõjas toimuvat jälgides võib teha järelduse, et mitmesuguste luure-vaatlusdroonide ja ründedroonide, sh kamikaze FPV ründedroonide massiline kasutamine on lahinguväljal toimuvat suuresti muutnud: nii rindel, eesliinil kui ka lähitagalas. Samal ajal ka kaugemal, u 40 km sügavusel, tuleb väga tõsiselt arvestada pideva vaenlase luure-vaatlusdroonide õhuvaatluse ohuga. Avastamisele võib järgneda vaenlase rünnak kas FPV või muu ründedrooniga kineetiliselt või granaadi heitmisega ning võib järgneda ka suurtüki, miinipilduja või raketiheitja tulelöök. See seab uued nõuded nii tegevusele kaitsel, rünnakul, rännakul kui puhkusel, aga ka relvastusele, varustusele, kaitserajatistele, logistikale ja evakueerimisele. Väga oluline on ööpäevaringne maskeerimine ja seejuures tuleb arvestada, et luuredroonide peal võivad olla väga erinevad andurid, lisaks suurendusega visuaalsetele

ka akustilised, magnetilised, raadioelektroonilised. Droonide pealt on võimalik ka neid luureandureid maha jätta või mineerida. Paljudel luuredroonidel ja ründedroonidel võivad olla peal soojusvisioonkaamerad, millega saab jälgida olukorda nii pimedas kui ka udus. Öösel ja külmal ajal võib nii inimeste kui ka tehnika ja ainete soojuskontrast olla tunduvalt suurem, mistõttu on vajalik täiendav soojusmaskeerimine. Sõjatehnika vajab igast küljest ja ülalt lisakaitset nii füüsiliselt kui ka tehniliselt, aga ka maskeerimiskatteid.

Ehkki droonide avastamiseks, segamiseks, tõrjumiseks, püüdmiseks ja hävitamiseks on välja töötatud väga palju vahendeid, ei pruugi need alati aidata, sest sõjas toimub pidev tehnika ja taktika areng. Vaenlane võib juba mõne nädalaga leida uued lahendused droonide segamise või püüdmise vältimiseks või uutmoodi rünnakuks. See tähendab, et luureallüksused

peavad vaenlase droonide tegevust kogu aeg jälgima ja analüüsima ning on vaja infot vahetada ka teistega. Rindeväeosa juures peavad olema tehnikud või IT-spetsialistid, kes teevad jooksvalt vajalikud muudatused ka oma käsutuses olevates luure- ja ründedroonides või muudes vahendites.

Eeskuju tuleb võtta Ukraina sõjaväelastelt, kes on olnud väga leidlikud, paindlikud ja ökonoomsed uute luure- ja võitlusvahendite ning taktika arendamisel. Tuleb hoolikalt analüüsida ka Vene vägede tegevust ning teha oma järeldused. Eesti ja Ukraina maastikus ja ilmastikus on paiguti teatud erinevusi, mida tuleb muidugi arvestada. Droonide kasutamine metsasel alal ja halva ilmaga on keerukam.

Vajalik on korraldada droonisõja väljaõpe nii tegevväelastele, kaitseliitlastele kui reservväelastele ning valmistada ette droonide ja nende vastaste vahendite hankimine sõjaks.

Ukraina droonitehase 3DTech töötaja. Foto: Maria Senovilla / EPA / Scanpix

Foto: Shutterstock

Kaitseväes on julgeolekut korraldatud alates 1991. aastast, mil taasloodi kaitsevägi. Selle aja jooksul on kaitseväe julgeolekule püstitatud ülesanded ja julgeoleku tagamisega seotud struktuurid teinud läbi mitmeid muudatusi.

Mis on kaitseväe julgeolek?

luurekeskus

Algul kujunenud detsentraliseeritud julgeolekukorraldusest on järjekindlalt liigutud keskselt korraldatud süsteemse ja operatiivse julgeolekukorralduseni. Samuti on aastate jooksul arenenud ja tihenenud koostöö nii riigisiseste asutuste kui väliste partneritega, kes annavad oma otsese või kaudse panuse Eesti riigi ja kaitseväe julgeolekusse.

Kaitseväe julgeoleku areng ja sellega seotud muutused on alati olnud otseselt seotud vahetu ja pidevalt muutuva rahvusvahelise julgeolekukeskkonnaga. Eri perioodidel on julgeolekuohtude olemus ja nende realiseerumise tase olnud väga erinevad, seda nii konventsionaalsete kui mittekonventsionaalsete ohtude korral, mida ilmestavad riigikaitse arengukavad läbi aastate.

Taasiseseisvumisest alates on suurimaks julgeolekuohuks olnud Venemaa, tema väed ja järjepidev ning sihikindel Eesti riigi ja tema jõustruktuuride nõrgestamine, mõjutamine, sh kogu Põhja regiooni ja Balti riikide järjepidev destabiliseerimine.

Venemaa ei ole kunagi loobunud enda soovist kontrollida oma naaberriike, taastada oma mõjuvõimu tema lähiregioonis asuvate riikide üle ning kujundada ümber kehtivat rahvusvahelist julgeolekuarhitektuuri.

Seda ilmestab kõige paremini praegune äärmiselt pingeline ja habras julgeolekuolukord.

Venemaa luureteenistuste tegevuse aktiivsust lääne suunal peetakse juba pikemat aega suuremaks, kui see oli külma sõja järgsel perioodil. Praegusel ajal teostavad Venemaa luureteenistused peaaegu iga päev selgelt kaalutletud ja sihitatud hübriidrünnakuid, et tekitada lääne ühiskonnas ebakindlust, lõhkuda nii liitlaste kui riigisisest ühtsust. Samuti püüab Venemaa panna proovile NATO ja tema liitlasriikide üldist valmisolekut lahendada kriise ning tulla toime sõjaliste ohtudega.

Venemaa hübriidrünnakute arv on viimase paari­kolme aastaga kogu aeg kasvanud ja need on olnud suurema ulatuse ja tõsisemate tagajärgedega, mõjutades mingit konkreetset riiki või regiooni julgeolekut laiemalt (nt Põhja ja Balti regioon).

Vaadates ajas tagasi, võib kaitseväe julgeoleku väga lihtsustatult ja tinglikult jagada nelja selgelt eristuvasse etappi. Iga etapp kajastab konkreetse ajastu raskusi, ohtusid ja sellest tingitud julgeolekutegevusi nendega toimetulekuks.

Kujunemine (1991–2004)

Eesti kaitseväe taasloomise algusaastatel oli esmane julgeolekukorraldus pigem detsentraliseeritud ja põhines suuresti kaitseväe struktuuriüksustel endil. Iga üksus vastutas oma julgeolekukorralduse eest parima teadmise ja piiratud võimalustega. Sellel perioodil puudus keskne ja igapäevane koordineerimine või tegevuste ja julgeolekumeetmete rakendamise standardiseeritud käsitlusviis.

Julgeolekuprotseduurid ja ­lahendused olid alles kujunemisel ning lõpuni läbi mõtlemata, puudusid vahendid, sh vajalike oskustega personal. Kehtestatud protseduurireeglite ja meetmete täitmise üle ei olnud organisatsioonil süsteemseid järelevalveja kontrollimehhanisme ning nende elluviimiseks välja õpetatud inimeste arv oli piiratud.

Julgeolekut käsitleti pigem kitsalt struktuuriüksuse keskselt. Rõhku pandi usaldusväärse personali värbamisele ja linnakute esmase julgeoleku tagamisele kuritegelike rünnete

Luureüksus ESTHUMINT-1 Afganistanis 5. novembril 2006.

Rootsi kaitseväelane ja major Aho Rebas Narva sillal aastal 1994.

Luurekeskuse ülem kolonelleitnant Kaupo Rosin, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ja president Toomas Hendrik Ilves luurekeskuses Tallinnas 22. aprillil 2013. aastal.

Luureüksuse ESTHUMINT-1 ülem major Riho Ühtegi (vasakul) Afganistanis 5. novembril 2006.

Luurekeskuse meeskond sõjalis-sportlikul võistlusel «Erna retk» 2002. aastal.

ja varguste vastu. Objektide kaitseks rakendatavad meetmed olid piiratud ja tehnoloogilised vahendid olid tänapäeva mõistes, kas väga algelised või puudusid sootuks.

Linnakute julgeolekut tagati ajateenijate, valveteenust pakkuvate erafirmade, sh kaitseliidu abil. 2003. aastal otsustati minna üle professionaalsele valvekorraldusele. Valvekorralduse eest vastutavaks määrati kaitseväe peastaabi sõjaväepolitsei osakond. Peamine rõhuasetus oli relva­ ja laskemoonaladude ning varustuse kaitsel.

1991. aastal alanud liitumisläbirääkimistega Põhja­Atlandi lepinguorganisatsiooniga (NATO) ja Eesti liitumisega 1994. aastal NATO programmiga «Partnerlus rahu nimel» tihenes koostöö nii NATO kui tema liikmesriikidega. Tekkisid esimesed võimalused osaleda mitmesugustel julgeolekuvaldkonna koolitustel, mis

Kolonelleitnant Sten Reimann. Fotod: LUK-i arhiiv

võimaldasid ning toetasid julgeolekutegevuste ühtlustamise ettevalmistusi NATO standardite ja põhimõtetega. Oluline on märkida, et 5. juunil 1996 otsustati «Riigisaladuse seaduse muutmise ja täiendamise seadusega» anda riigisaladuse kaitse korraldamine kaitsejõududes kaitsejõudude peastaabile (KJPS). Selle tulemusel hakkas riigisaladusele juurdepääsulube kaitsejõududes väljastama KJPS ­i 2. osakond.

Võib tõdeda, et suurimat tuge ja mõju avaldasid kaitseväe julgeoleku arengule ning kujunemisele lisaks NATO ­le ka Taani, Soome ja Ameerika Ühendriikide mitmed valdkondlikud juhenddokumendid.

Eelmainitud liitumisläbirääkimiste ja tihenenud koostöö tõttu muutusid Eesti suunal aktiivsemaks ka Venemaa luureteenistused, püüdes imbuda riiklikesse struktuuridesse, et saada infot NATO ­ga läbirääkimiste ja NATO

kohta laiemalt. Põhiline oht oli sellel perioodil Venemaa jätkuv mõju erisugustes riiklikes struktuurides, mille kaudu püüti sihipärase tegevusega takistada riigi, sh kaitseväe arengut.

Ohutunnetusest lähtudes suurenes personalijulgeoleku osatähtsus ja algsete taustakontrollide asemel alustati 1998. a julgeolekukontrollide teostamist, mis hõlmasid nii kaitseväe kui kaitseliidu personali.

Sellesse perioodi jääb lisaks NATO­ga liitumisläbirääkimiste alustamisele 2001. aasta 11. septembril toimunud märgiline terrorirünnak Ameerika Ühendriikide vastu. Rünnaku järel teadvustati suurenenud rahvusvahelist terrorismiohtu ning algas ülemaailmne võitlus terrorismi vastu.

Otseseid terrorirünnakuid Eestis küll ei toimunud, kuid kaitsevägi ja kaitseliit tõhustasid struktuuriüksuste julgeolekumeetmeid. Samuti alustati

osalemist rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides nii Iraagis kui Afganistanis, et stabiliseerida piirkonda ja aidata üles ehitada julgeolekujõude.

NATO ja tema liikmesriikide tähelepanu jaotus ligemale kümnendiks traditsioonilistelt ja konventsionaalsetelt julgeolekuohtudelt rohkem väljapoole ja keskendus terrorismivastasele võitlusele (ekspeditsiooniline tegevus).

Riskide hindamine

NATO-s (2004–2010)

Eesti liitumine NATO ­ga 2004. aastal tõi endaga kaasa suured muudatused, sh julgeolekuvaldkonnas. Koostöö alliansi ja tema liitlastega suurenes olulisel määral, mis väljendus eelkõige infovahetuses ja võimaluses osaleda julgeolekuteemalistel kursustel. Liitlaste kogemuste najal tekkis selgem arusaam julgeolekuvaldkonnast, eelkõige selle laiahaardelisusest.

NATO juhendite põhjal hakati mõistma, et julgeolek ei seisnenud pelgalt sissepääsukontrollis objektile või teenistujate usaldusväärsuse kontrollis, vaid hõlmas endas nii passiivseid kui aktiivseid tegevusi. Julgeolek on kaitseväe orgaaniline osa ja seda nii rahu­, kriisi­ kui sõjaajal.

Samuti hakati paremini teadvustama ohtudega seotud riske ning seda, kuidas ja milliseid kaitsemeetmeid või tegevusi on võimalik rakendada nende maandamiseks. Kaitsevägi pidi parandama ja ühtlustama senist julgeolekukorraldust NATO direktiivide (poliitika ja protsesside rakendamine, nt Security within the North Atlantic Treaty Organization (NATO)) ja standardite (tehnilised kokkulepped ja nõuded, nt Allied Joint Doctrine for Intelligence, Counter­Intelligence and Security) järgi.

Selle perioodi keskmesse tõusis julgeolekuvaldkonnas suuresti salastatud teabe kaitse ja peamiselt sellega seotud usaldusväärse ja turvalise töökeskkonna loomine. Samuti mõjutas julgeoleku arengut ja kujunemist eelmisel perioodil alanud võitlus rahvusvahelise terrorismiga.

Alustati esmaste NATO julgeolekustandardite kehtestamist ja kohustuslike miinimumnõuete rakendamist nii personali­, füüsilisele, teabejulgeolekule kui ka julgeolekuluurele. Kuigi valdkond hakkas jagunema sisemi­

Luure koht NATO doktriinide seas

Liitlaste ühenddoktriin

(Allied Joint Doctrine)

Need kolm valdkonda on omavahel tihedalt seotud ja moodustavad ühtse süsteemi, mis toetab NATO operatsioonide tõhusust ja julgeolekut. Luure pakub vajalikku teavet otsuste tegemiseks, vastuluure kaitseb organisatsiooni vaenulike luuretegevuste eest ning julgeolek tagab jõudude ja varade kaitse, võimaldades operatsioonide edukat elluviimist.

selt loogiliselt põhivaldkondadeks, siis tagantjärele võib öelda, et julgeolekut ja selle tegevusi nähti valdavalt salastatud teabe kaitse vaatest. Muud aspektid, nt väekaitse ja operatsioonijulgeoleku tõhustamisega seotud tegevused, jäid esialgu tagaplaanile.

Eelkõige keskenduti iseseisva ja vastutustundliku julgeolekukorralduse kujundamisele, mis võimaldas integreeruda rahvusvahelisse julgeolekukoostöösse NATO ja teiste partnerriikidega. Julgeolekukorraldus muutus süsteemsemaks ja seeläbi ka sisukamaks. Eri valdkondade ja asutuste vahel tekkisid selgem sidusus ning praktiline koostöö.

2004. aasta Eesti otsus liituda NATO ja Euroopa Liiduga (EL) tingis salastatud teabe kaitse valdkonnas vajaduse rakendada NATO ja EL ­i salastatud teabe kaitse nõudeid. Selleks ajaks olid sõlmitud juba teiste riikidega ja rahvusvaheliste organisatsiooni­

Struktuuripuu annab ülevaate NATO luure, vastuluure ja julgeoleku doktriinide hierarhiast ning nende omavahelistest seostest, aidates mõista, kuidas erinevad doktriinid toetavad liitlaste ühendoperatsioonide tõhusat planeerimist ja elluviimist.

Luure, vastuluure ja julgeoleku ühenddoktriin

(Allied Joint Doctrine for Intelligence, Counter-Intelligence and Security)

Operatsioonide korraldamise ühenddoktriin

(Allied Joint Doctrine for the Conduct of Operations)

Operatsioonide planeerimise ühenddoktriin

(Allied Joint Doctrine for the Planning of Operations)

dega, sh NATO ja EL ­iga, vastastikused kokkulepped salastatud teabe kaitseks, millega Eesti võttis endale kohustused töötada välja ja kehtestada riigi sees kehtivad nõuded. Sellega tagati Eestile riigikaitsekoostöö eesmärgil usaldatud teabe säilivus ja terviklikkus.

Infopüügi ja ­lekete vältimine oli siis ja on ka praegu tähtis Eesti usaldusväärsuse seisukohast NATO sõjalise koostööpartnerina ning EL ­i täisliikmena, aga ka koostöös teiste partnerriikidega. 2004. aastal määratleti «Riigisaladuse seaduses» välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide salastatud teabe tunnused ja sätestati õiguslik alus kaitsta ja töödelda teiste riikide salastatud teavet võrdselt riigisaladusega.

1. jaanuaril 2008. aastal jõustus «Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus», mille väljatöötamisel tugineti paljuski eespool viidatud NATO ja

Luureoperatsioonide planeerimise ja juhtimise doktriin

(Allied Joint Doctrine for Intelligence Procedures)

Vastuluure ja julgeoleku protseduuride doktriin

(Allied Joint Doctrine for CounterIntelligence and Security Procedures)

Inimluure protseduuride doktriin

(Allied Joint Doctrine for Human Intelligence Procedures)

Signaaliluure protseduuride doktriin

(Allied Joint Doctrine for Signals Intelligence Procedures)

Vangistatud isikute ja materjalide käitlemise doktriin

(Allied Joint Doctrine for Handling of Captured Persons, Materiel and Documents)

Ühendluure, -seire ja -rekke doktriin

(Allied Joint Doctrine for Joint Intelligence, Surveillance and Reconnaissance)

Avatud allikate luureprotseduuride doktriin

(Allied Joint Doctrine for Open-Source Intelligence Procedures)

selle liikmete kogemusele, julgeolekudokumentidele ja ­juhenditele.

Kuigi salastatud teabe kaitse ja sellega seotud personalijulgeolek oli tõusnud tähtsale kohale, otsustati 2008. aastal lahvatanud luureskandaali järel alates 2009. aastast viia personali kaitse seisukohast olulisem funktsioon üle kaitsepolitseiametisse. Sellesse perioodi jääb ka enim kõmu tekitanud kaitseministeeriumi ametniku Herman Simmi kinnipidamine ja 2009. aastal tema süüdimõistmine riigireetmises.

Lisatõuke julgeolekuvaldkonna arengusse ja olukorra parandamisse andis kaudselt siseministeerium. Tema algatusel, kelle vastutada on riigisiseste kriiside reguleerimine, käivitati 2003. aastal kõigis ministeeriumites riskianalüüsi protsess.

Kaitseväes tehti riskide hindamist kaitseministeeriumi suuniste alusel ning esimene riskianalüüs kinnitati 2004. aastal. Sellel ajal ei olnud veel

ühtset üleriigilist metoodikat ja riskide hindamine toimus ministeeriumite sisemiste juhendite või juhiste alusel. Riskide hindamise vajalikkusele andsid lisaks rahvusvahelise terrorismi ohule lisatõuke ka 2007. aastal toimunud rahutused, nn pronksiöö, mil hakati kogu riigis süsteemsemalt ohte hindama ja nendeks valmistuma.

Üle pika aja tõid reaalsed rahutustega kaasnenud sündmused esile rahvusliku lõhe ja Venemaa desinformatsiooni leviku sügavuse. Rahutuste järel sattus Eesti ulatuslike Venemaa küberrünnakute alla, mis häirisid tõsiselt riiklikke veebilehti ja e­teenuseid. Teadaolevalt on tegemist esimese suuremahulise küberkonfliktiga riigi tasandil maailmas.

Riskianalüüside koostamine jätkus kaitseministeeriumi juhtimisel kuni 2017. aastani, mil riskide hindamist sellisel kujul peeti liiga koormavaks ja sellest loobuti. Pärast 2017. aastat toimub riskide hindamine kaitseväes vajaduspõhiselt ja kitsa valdkonna või ohu kontekstis.

Aastate jooksul tehtud riskianalüüside tulemusel kerkisid mitmed kriitilised riskid, mis vajasid suuremat tähelepanu: laskemoona­ ja lõhkeaineladude seisukord, küberkaitse ja salastatud teabe kaitse tõhustamine.

2010. aastal tehtud analüüsist tulenes, et analüüsi kitsaskohtade põhjal loodi kaitseväe peastaabi J6 koosseisu CIRC (computer incident response capability), millega tekkis võime tuvastada ja tõrjuda ründeid kaitseväe võrkude vastu. 2016. aastal valmisid Lintsi laod ja parandati olemasolevate ladude seisukorda, mis maandas suuresti ohtudega kaasnevaid riske. Ehitusseaduses kehtestati detailplaneeringute kooskõlastamise nõue kaitseväega.

Kaitseväele anti õigus keelata ehitiste rajamist kaitseväe objektide ohualasse (ehituskeelu ala asulates 300 m ja väljaspool asulaid 2000 m).

Küberväejuhatuse müüri määrimine pidi kellegi arvates ilmselt kõigutama kaitseväe julgeolekut.

Salastatud teabe kaitset tõhustati, loodi ruumide tehnilise kontrolli süsteem, mille eesmärk oli tuvastada ebaseaduslikud teabe kogumise seadmed (rahvakeeli «lutikaid»).

2008. aasta augustis raputas maailma, sh Eestit, Venemaa sõjaline sissetung tema naaberriiki Gruusiasse. Lühike, kuid äärmiselt pingeline konflikt näitas lisaks riigisisestele ohtudele, kui kiiresti võivad piirkondlikud pinged kasvada täieulatuslikuks sõjategevuseks. Sõjalise konflikti taustal tekkis vajadus üle vaadata, milline on kaitseväe valmidus reageerida konventsionaalsetele ohtudele, sh küber­ ja mõjutustegevusele.

Gruusia ja Venemaa sõda tõi esile julgeoleku tervikliku käsitluse vajaduse, kus füüsiline, personali­, teabe­ , tegevusjulgeolek ja julgeolekuluure muutusid kriitiliseks. Konflikt näitas, et vastane võib kasutada samal ajal otsest sõjalist jõudu, võtta sihikule võtmeisikud, mõjutada operatsioonide

planeerimist teabelekete kaudu ning kombineerida hübriidrünnakuid luure­ ja küberoperatsioonidega.

Rõhuasetus füüsilisele julgeolekule (2010–2022)

Eelneval perioodil kirjeldatud sündmused nii riigi sees kui rahvusvahelisel tasandil sundisid kaitseväe julgeolekut keskenduma rohkem valmisoleku suurendamisele (sisejulgeoleku plaanide väljatöötamine), füüsiliste julgeolekumeetmete tugevdamisele ja julgeolekuluure tõhustamisele.

Mõisteti, et julgeolekut tuleb arendada nii, et saaks ennetada võimalikke teabelekkeid, kaitsta olulist ja tundlikku infrastruktuuri, sh personali ning operatsioonide salastatust kõigil tasanditel.

Põhieesmärk oli takistada Venemaa luureteenistuste aktiivsemaks ja järjest agressiivsemaks muutunud tegevust nii NATO kui ka tema naaberriikide, k.a Eesti suunal.

Vahele jäänud spioone: Hermann Simm (ülal), Deniss Metsavas (paremal), Aleksei Dressen (paremal all).

Fotod: Scanpix

2010. aastal kehtestati kaitseväe julgeoleku kontseptsioon ning kaitseväe julgeoleku eeskiri. Tegemist oli kaitseväe julgeoleku arengus märgilise sammuga. Mainitud dokumentide tulemusel kehtestati julgeoleku viis põhivaldkonda – personalijulgeolek, füüsiline julgeolek, teabejulgeolek, tegevusjulgeolek ja julgeolekuluure –, mis eelnevate aastatega olid omandanud konkreetse sisu ning need kirjeldati eeskirjas detailselt tegevustena lahti.

Kehtestatud juhiste tulemusel täpsustus üldine julgeolekukorraldus, eri poolte vastutus ja koostöö ning infovahetus riigisiseste julgeolekuasutustega. Juhendite eesmärk oli esmalt tagada valdkonna sihipärane ja pikaajaline areng.

Olenemata aastatepikkusest Venemaa vaenulikust retoorikast ja luureasutuste süsteemsest tegevusest nii Eesti kui NATO ja tema liitlaste suunal, läks meetmete rakendamine läbi raskuste. Tõuke julgeolekumeetmete tõhustamiseks andis 2011. aastal kaitseministeeriumis toimunud juhtum, kui relvastatud ja omavalmistatud lõhkepakettidega isik nimega Karen Dramjan tungis ministeeriumisse.

Dramjani ja tema tegevust võib käsitleda «üksiku hundi» juhtumina, kus isiklik rahulolematus ja pettumus Eesti riigis viis sümboolse protestini. Vastasseisus ja tulevahetuses politseiga Dramjan hukkus. See vahejuhtum tõi esile mitmed puudused nii julgeoleku protseduurireeglites kui ka füüsilistes julgeolekumeetmetes. Selle sündmuse tagajärjel tõhustati julgeolekut kõigis kaitseministeeriumi allasutustes.

2014. aastal, mil Venemaa ründas Ukrainat, sai julgeolek lisatõuke, et keskenduda reaalsetele ohtudele, mis olid otseselt seotud Venemaa luureteenistuste tegevusega kaitseväe objektide vastu. Päevakorda tõusid hübriidohud, millega varem sellisel kujul ei tegeletud: «rohelised mehikesed», küberründed, separatistlikud liikumised, «viies kolonn» ja taktikalisel tasemel sidesegamine ning droonide kasutamine nii luure kui rünnakute korraldamiseks.

Sellesse perioodi jääb mitme riigireeturi, Aleksei ja Viktoria Dresseni, Vladimir Veitmani, Deniss Metsavasi ja Pjotr Volini, tabamine ja süü­

dimõistmine, kes töötasid aastaid nii nagu varem tabatud Herman Simm Venemaa luureteenistuste föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB), kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) ja välisluureteenistuse (SVR) heaks. Kõik nimetatud riigireeturid on põhjustanud tõsist kahju nii Eesti riigile kui ka NATO ­le, edastades salastatud teavet ja ohustades seeläbi Eesti riigi ja NATO julgeolekut ning rahvusvahelist koostööd.

Herman Simmi tegevust on nimetatud üheks suurimaks julgeolekuohuks NATO ajaloos. Lisaks eelnimetatutele on aastatel 2014–2018 riigivastastes kuritegudes süüdi mõistetud veel neliteist isikut, kes tegid koostööd Venemaa Föderatsiooni luureteenistustega.

Taustakontrolli vajadus 2014. a Et maandada personaliga seotud ohtusid, nt spionaaži, sisemist ohtu või nendega kaasnevat võimalikku sabotaaži, on luurekeskus läbi aegade tegelenud sellega, et värvata tööle usaldusväärne personal ja teha koostööd usaldatavate teenusepakkujatega.

Seda ilmestab 1. augustil 2014 jõustunud kaitseväe korralduse seaduse muudatus, mil seadustati taustakontrolli tegemine. Tänapäeval on kesksel kohal see, kuidas muuta olemasolevat süsteemi veelgi efektiivsemaks ning kuidas tagada personalijulgeolek kriisi­ ja sõjaajal, nt reservüksuste rakendamisel.

Kaitseväe korralduse seaduse muutmisel oli kaks eesmärki, millest üks oli muuta kaitseväe struktuuri, et viia ellu riigikaitse arengukavas ettenähtud muudatused ja luua Eesti kaitsmiseks vajalikud sõjalised võimed. Teine eesmärk oli arendada luurevaldkonna asjatundlikkust ja korrastada taustakontrolli regulatsiooni.

Taustakontrolli juurutamise vajalikkus tulenes olukorrast, kus kaitseväel puudus perioodil 1. jaanuarist 2009 kuni 31. juulini 2014 tegelik ülevaade kaitseväe personali puudutavatest ohtudest ja nendega seotud riskidest. Eelkõige hõlmas see kaitseväkke tööle kandideerivaid ning kaitseväele teenuseid osutavaid isikuid.

Arvestades kaitseväes käideldava teabe tundlikkust (riigisaladus), ka­

Foto: Eero Vabamägi / PM / Scanpix

sutatavate vahendite ja materjalide ohtlikkust (relvad, lõhkeaine jne) ning väljaõppe eripära (erioperatsioonid, taktikaline relvastatud tegevus), ei olnud vastuvõetav olukord, kus teenistujatele, kellele ei teostata julgeolekukontrolli, ei tehta isegi vähimat taustakontrolli.

Julgeolekukontrolli läbivate isikute täiendava taustakontrolli korraldamise vajalikkus tulenes asjaolust, et kaitseväel puudus endal ülevaade nimetatud isikute tausta ja võimalike riskide kohta. Kui puudub ülevaade, ei saa ka võimalikke riske maandada, sh teadlikult aktsepteerida. Seaduse muudatustega sai kaitsevägi õiguse kontrollida isikuid, kes kandideerivad tööle või teenistusse kaitseväkke, ning isikuid, kes osutavad kaitseväele teenust kaitseväe julgeoleku alal.

Kaitseväe julgeolekule oli suure tähtsusega 2019. aastal luurekeskusesse lisandunud andmekaitse funktsioon. Andmekaitse igapäevane ülesanne on asutusesisese teabe, sh isikuandmete turvalisuse ja privaatsuse kaitse. Laiemas mõttes ei tegele andmekaitse mitte ainult tundliku teabe endaga, vaid ka selle töötlemiseks ja kaitsmiseks vajaliku tervikliku «ökosüsteemiga», nt füüsiline ja elektrooniline keskkond, kommunikatsioon.

Suur rõhk on siin teenistujate teadlikkuse taseme tõstmisel ja ennetustööl, et vältida teadmatusest või

pahatahtlikust tegevusest tulenevaid lekkeid. Andmekaitse eesmärk on takistada vaenulike riikide luureteenistustel koguda avalike allikate kaudu kaitseväge puudutavat tundlikku teavet, millega on võimalik ohustada kaitseväe ja riigi julgeolekut.

Andmekaitsel on ülitähtis roll, et piirata avalike allikate kaudu ligipääsetava teabe ulatust ja kaitsta seeläbi nii riiklikke kui ka isikute eraõiguslikke huve (operatsioonijulgeolek ja personalijulgeolek). Venemaa luureteenistused, nagu FSB, GRU ja SVR, koguvad aktiivselt ja süsteemselt avalikult kättesaadavat teavet, et mõista kaitseväe sõjalist võimet ja valmisolekut, arengut, strateegiaid ja operatsiooniplaane, sh tuvastada personali tugevusi ja nõrkuseid.

Sõjaline oht ja sellele reageerimine (2022–) 2014. aastal alanud Ukraina sõda ja Venemaa destabiliseerivate tegevuste tulemusel on kaitseväe julgeolek järjekordselt muutunud ja sisenenud n­ö uude ajastusse. Kui varasemaid aastaid võib kokkuvõtvalt kirjeldada kui julgeolekuvaldkonna kujunemise ja arenemise faasi, milles keskenduti rohkem teoreetilisele ja hüpoteetilisele ohule, siis 2022. aastast alates nõuab julgeolekukeskkond keskendumist praktilistele ja operatsioonikesksetele tegevustele ning infovahetusele.

Käimasolev sõda on suurel määral muutnud julgeolekukeskkonda kogu Euroopas, sealhulgas Läänemere piirkonnas. Samuti on see suurendanud riske ka Eestile, mõjutades otseselt Eesti kaitseväe ja teiste julgeoleku eest vastutavate struktuuride ohutunnetust. Praegu peab kaitseväe julgeolek olema valmis koostöös kaitseväe struktuuriüksustega tuvastama ja reageerima iga päev Venemaa luureteenistuste destabiliseerivatele tegevustele (spionaaž, sabotaaži­ ja vägivallaaktid, provokatsioonid, küberrünnakud) kaitseväe suunal.

Samuti peab luurekeskus olema valmis vajaduse korral toetama ka partnereid, et reageerida TESSOC (ingl terrorism, espionage, suversion, sabotage, organised crime) ohtudele ja hoogustunud Venemaa valeinfokampaaniatele ning üldisele õõnestustegevusele. Venemaa eesmärk on Eesti riigi ja NATO ning EL ­i õõnestamine, sisemise ebakindluse tekitamine ja üldise valmisoleku proovilepanek.

Eelneva kontekstis on oluline mõista, mis on erinevus kaitseväe üksuste ja kaitseväe julgeoleku n­ö vastase profiili vahel.

1. Kaitseväe sõjaliste üksuste vastane on üldjuhul n­ö nähtav ja traditsiooniline vastane lahinguväljal, oma elavjõu ja mehhaniseeritud üksustega, kellega astutakse kontakti kriisi­ ja/ või sõjaajal. Vastase eesmärk on mingi territooriumi vallutamine ja meie sõjaliste üksuste füüsiline hävitamine lahinguväljal (lihtsustatult).

2. Kaitseväe julgeoleku vastased on varjatult tegutsevad luureteenistused: värvatud agendid (mõjuagendid, propagandistid), sabotaaži­ ja diversioonigrupid, kuritegelikud küberrühmitused (nt Fancy Bear, seotud GRUga), sh sisemine oht.

Vastane on aktiivne juba rahuajal, enne kriisi puhkemist ja konventsionaalset rünnakut. Vastase varjatud tegutsemisviis ja kolmandate poolte kaasamine raskendab vaenuliku tegevuse otsest seostamist konkreetse riigi, organisatsiooni või luureteenistustega.

Võimaldades vastasel vältida otsest vastutust, säilitada n­ö plausible deniability (usutav eitatavus), raskendab see vastumeetmete rakendamist, kuna puuduvad selged tõendid tegevuse

Luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg kaitseministeeriumi pressitunnil.

Foto: Konstantin Sednev / Postimees / Scanpix

korraldaja kohta. Vastase eesmärk on koguda informatsiooni kriitilise taristu ja võimete kohta ning võimaluse korral kahjustada need või hävitada olulisel hetkel, millega nõrgestatakse kaitsevalmidust.

Samuti püütakse õõnestada personali moraali, värvatakse inimesi enda kasuks tööle, kaasates nii teenistujaid, nende lähisugulasi kui ka koostööpartnereid.

Luurekeskuse koordineeritud julgeoleku eesmärk on koguda kaitseväe juhtkonnale ajakohast ja kiiret teavet julgeolekuküsimustes, toetades seeläbi otsustusprotsessi ning aidates kujundada julgeolekukeskkonna ohupilti.

Kaitseväe julgeoleku tõhustamise seisukohast on põhipingutus teha koostööd kaitseväe peastaabi ja struktuuriüksustega väekaitse, operatsiooni­ ja infojulgeoleku tagamiseks, sh julgeolekuluureks.

Luurekeskus keskendub praktilistele ja operatiiv­taktikalistele tegevustele, nagu informatsiooni kogumine, julgeolekuintsidentide tuvastamine, neile reageerimine ning sise­ ja välispartnerite info analüüs. Samuti tehakse järjepidevalt riskide hindamisi ja koostatakse ohuhinnanguid.

Iga päev toimub koostöö ja infovahetus nii riigisiseste kui välispartneritega, aga ka kohapeal paiknevate liitlasüksustega. Luurekeskuse ülesanne on julgeoleku tagamine nii tavaolukorras kaitseväe tegevuste toetamisel kui ka õppustel.

Kaitseväe julgeoleku tagamisel on kriitiline roll kaitseliidu valvuritel, kes on iga päev n­ö eesliinil ja kelle ülesanne on tuvastada anomaaliaid ja kahtlaseid tegevusi kaitseväe objektidel või nende lähistel.

Julgeoleku sündmusteks võib pidada tegevusi, mis tunduvad esmapilgul juhuslikuna (vaatlus, pildistamine, «juhuslik» objektile sisenemine, kaitseväelaste küsitlemine õppustel vmt), sh õnnetusjuhtumid (mitmesuguste süsteemide tõrked, häired, katkestused), mis kaudselt või otseselt mõjutavad ja häirivad kaitseväe tegevust ja julgeolekut. Kaitseliidu valvur, täites oma ülesandeid, on õigupoolest osa eelhoiatusest juhul, kui vastase tegevust on sedavõrd hästi varjatud, et seda ei ole olnud võimalik tuvastada enne, kui rünnatakse mingit objekti.

Eelmine ülem kolonel Margo Grosberg kõnelemas luurekeskuse aastapäeval. Foto: kaitsevägi

Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis valmis tervisejuhi eriala lõputöö teemal «Toidust saadud D-vitamiini mõju Eesti kaitseväe ajateenijate veres D-vitamiini sisaldusele».

D-vitamiin

Koostöös riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) ja kaitseväega valminud uuringu põhitäitjad olid lõputöö autor Kaie Karu ja kaitseväest vanemõde leitnant Andra Puusaare. Töö juhendaja oli Tagli Pitsi.

kaitseväelase toidulaual

Kaie Karu endine kaitseväe peakokk, praegu politsei- ja piirivalveametis

Kaitseväelaste toitumisele pööratakse suurt tähelepanu. 2024. aasta kevadel korraldatud uuringu eesmärk oli analüüsida kaitseväge toitlustava RKIKi toitlustuskompleksi menüüd ja teha ettepanekud selle parandamiseks nii, et ajateenijad saaks sellest soovitusliku D ­vitamiini ööpäevase koguse. Uuringus osales kümme kaitseväe ajateenijat, noormehed vanuses 18–25 aastat.

Esmalt analüüsiti toitlustuskompleksi kahe nädala menüüd toitumisprogrammiga NutriData. Menüü analüüs näitas, et see oli koostatud mitmekesiselt ja tervist toetavalt, peaaegu kõigi toitainete sisaldus jäi soovituslikesse piiridesse. Veidi võiks vähendada küllastunud rasvhapete osatähtsust energiast, vähendada naatriumi ja suurendada D­vitamiini sisaldust.

D­vitamiini vähesus oli peamiselt tingitud sellest, et menüüs oli kala kogus alla soovitusliku, milleks on nädalas näiteks kuumtöödeldult 200 grammi lõhet ja 150 grammi räime. RKIK saab enda kasutatava toitumisprogrammiga Buum seirata küll makrotoitainete sisaldust kaitseväelaste menüüs, ent D­vitamiini ja teiste mikrotoitainete sisaldust selle programmiga kahjuks välja selgitada ei

D-vitamiini on põhiliselt vaja

• kaltsiumi ja fosfori paremaks omastamiseks

• luude ja hammaste arengu soodustamiseks

• vere hüübimise, südametegevuse töö ja immuunsuse toetamiseks

• infektsiooni- ja diabeediriski vähendamiseks

Parimad D-vitamiini allikad on kala, munad, maks ja D-vitamiiniga rikastatud piimatooted.

saa. Nii sai RKIKi toitlustuskompleks katseperioodiks parandustega menüü, mida uuritavad pidid järgima.

Uuringus osalejatele anti eeltäidetud toidupäevikud peamiste D­vitamiini toiduallikate kogustega, mis tuleks süüa ja mis annaks soovitusliku D­vitamiini päevase koguse. Paraku osutus toidupäevikute täitmine intensiivsel väljaõppel viibivatele ajateenijatele liiga ajamahukaks, mistõttu asendati see katseperioodi lõpul küsitlusega, milliseid menüüs olevaid D­vitamiinirikkaid toite ja kui suures mahus tarbiti.

Uuringus osalenud ajateenijad andsid vereanalüüsid D­vitamiini sisalduse mõõtmiseks enne ja pärast toidupäeviku täitmise perioodi. Enne katseperioodi oli kümnest ajateenijast kaheksal D­vitamiini tase veres Põhja­Eesti regionaalhaigla määratluste järgi alla soovitusliku 50 nmol/l, vaid kahel oli see veidi kõrgem. Pärast katseperioodi oli D­vitamiini tase veres tõusnud kuuel ning langenud neljal ajateenijal.

Taseme tõusu võib D­vitamiini allikatest kõige tõenäolisemalt seostada rohkema kala ja kalatoodete söömisega, aga pidades silmas väikest valimit ja toidupäevikute asendamist küsimustikuga, tuleb siiski olla sellise järeldusega ettevaatlik. Oluline on lisada, et uuring korraldati märtsist aprillini ehk ajal, mil D ­vitamiini tase võib tõusta juba ka päikesekiirguse toimel nahas toodetud D­vitamiini tõttu.

Foto: Shutterstock

Shutterstock

Tervise arengu instituudi toitumissoovituste järgi on alates kuuendast elukuust kuni 70 ­aastaseks saamiseni inimese D­vitamiini soovituslik kogus kümme mikrogrammi päevas. Juhul, kui ei sööda peamisi D ­vitamiini sisaldavaid toiduallikaid rohkem, siis on Balti riikides ja Põhjamaades D ­vitamiini puudus kergem tekkima, sest elame aastaaegadest sõltuvalt päikesekiirgusevaestel laiuskraadidel.

Ajateenistus on seotud suurenenud füüsilise koormusega, mistõttu on oluline luu­ ja lihaskonda toitumise abil toetada. Igapäevane päikese käes viibimine ning D­vitamiini allikate, aga ka selle toidulisandina tarbimine on kõigile inimestele vajalik, et säilitada veres piisav D­vitamiini tase. Kaitseväes võivad ajateenijate vere D­vi­

D-vitamiini päevased tarbimissoovitused

Vanus µg/päevas ≤6 elukuud puudub

7 kuud – 70-aastased 10 >70-aastased 20 Tarbimise ülempiir 100

Soovituslik päevane tarbimiskogus 10 µg sisaldub keskmiselt ühes alljärgnevatest:

• kuumtöödeldud räim 60 g

• kuumtöödeldud skumbria 75 g

• rikastatud piim või keefir 1 l

Ühele μg-le D3-vitamiinile vastab 40 IU-d (international unit ehk rahvusvaheline ühik).

Allikas: Tervise Arengu Instituut (2025)

tamiini taset negatiivselt mõjutada spetsiaalne riietus, piiratud looduslik päikesekiirgus, naha maskeerimine ja suurenenud stress väljaõppe ajal.

D­vitamiini sisaldub piiratud toidugruppides, mistõttu on tähtis teada selle allikaid ning neid teadlikult tarbida. Kala peaks sööma kaks­kolm korda nädalas, juurde peaks tarbima D­vitamiiniga rikastatud piimatooteid (vähemalt klaasi päevas) ning kolm­neli muna nädalas. Oluline on teada, et veres piisava D­vitamiini taseme hoidmiseks vajavad kõik inimesed vähemalt septembrist maini D­vitamiini juurde toidulisandina. Sama oluline on tarbida toite ka teistest toidugruppidest, sest tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine on vajalik erinevate toitainete piisavaks kättesaamiseks.

Foto:

Jõhvi linnaku söökla

kaunistused Halloweeni puhul.

Foto: Artjom Šõšov / kaitsevägi

D­vitamiin on peamiselt vajalik luude ja hammaste arengu soodustamiseks, kaltsiumi ja fosfori piisavaks omastamiseks, infektsiooni­ ja diabeediriski vähendamiseks ning vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks. Pikaajalisel või suurel D­vitamiini puudusel võib täiskasvanutel välja kujuneda osteomalaatsia. Tugev immuunsüsteem on hädavajalik infektsioonidest ilma tüsistusteta ülesaamiseks. D­vitamiini piisavus ei vähenda mitte ainult ägedaid infektsioone, nagu SARS­CoV­2, vaid ka krooniliste infektsioonide, näiteks tuberkuloosi, riski.

RKIK toitlustusspetsialistid peaksid lähtuma põhimõttest, et eri rasvasusega kala ja kalatooteid peaks olema valikutega menüüs kolm kuni kuus korda nädalas – ja seda neljal korral

prae jaoks kalkuleeritud kogusena –, et tarbitav kogus tuleks piisav. Peale selle võiks kala ja kalatooteid pakkuda ka võileivakattena ja/või supis.

Piima ja piimatooteid oli menüüs soovitustest isegi rohkem, kuid need võiksid olla D­vitamiiniga rikastatud ja neid võiks kasutada ka piimaautomaatides, kuhu läheb suurpakendis piim. D­vitamiini sisaldust menüüdes tuleks kindlasti suurendada, et tagada ajateenijatele minimaalne soovituslik kogus.

Oluline on ka teadlikkuse parandamine D­vitamiini vajalikkusest nii ajateenijate kui ka RKIKi toitlustusspetsialistide seas, sest menüü on valikuvõimalustega ning toitumisharjumuste kujundamisele saavad mõlemad pooled kaasa aidata.

Kommentaar

Agne Silde RKIKi toitlustuse portfellijuht

Uuringu tulemused andsid meile (RKIKile) kinnitust, et liigume õiges suunas ja saame veel teadlikumalt läbi mõelda toiduainete hankimist, tervist toetava menüü koostamist ja ajateenijate toitumisharjumuste kujundamist. Toiduainete hankimisel on võtmeküsimuseks suurpakendis D-vitamiiniga rikastatud piima hankimine, sest seda toodet ei ole Eesti kaubanduses müügil/ tootmises ning proovime turu-uuringute kaudu saada infot toote saadavuse/tootmise kohta.

Kala planeerime soovituse kohaselt valikutega menüüsse lisada kolmel-kuuel korral nädalas, et tekiks suurem võimalus ajateenijatel seda tarbida. Toitlustuskomplekside vahel jagame parimaid praktikaid ajateenijate lemmikute kalatoitude kohta, et leida nende jaoks atraktiivsemaid valikuid. Sama oluline kui kalatoitude menüüsse planeerimine on ka see, et ajateenija valiks liha asemel kala kahel-kolmel korral nädalas. Toiduvalik meie buffet’des on tasakaalus ja mitmekesine, millega toetame ajateenijate tervislikku toitumist ja kehaliselt aktiivset igapäeva.

Spekter

Kogu pere

Suvelaager

2024. Foto: Mikk Otsar

riigikaitses

Enam kui aastakümne jooksul toimunud julgeolekumuutused on süvendanud tsiviilelanike huvi riigikaitsevaldkonna vastu.

Karl Alfred Baumeister kapten, küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse võrgumeediagrupi ülem

Riigikaitse pole nähtus iseenesest, vaid seda tugevdatakse individuaalse panuse kaudu ning seda mõjutab igaühe tahe kaitsta oma kallist isamaad. Riigikaitse puudutab otseselt või kaudselt meid kõiki. Seega on tähtis, et inimesed leiaksid endale kaitsetahte harjal võimetekohased ülesanded, andes seeläbi oma osa riigikaitsesse.

Riigikaitse on laiapindne ning täis võimalusi, et igaüks leiaks endale jõukohase viisi seda toetada. Olgu kodanik noor või elukogenum, mees või naine – igaühel on eeldused leida sobiv võimalus anda oma panus turvalisema Eesti nimel.

Kuna kaitseväe ja kaitseliidu üksused katavad justkui turvavaibana kogu Eesti, siis leidub enamikule meist võimalusi kaasa aidata ka oma kodukohas, kus võib tihtipeale kohata vanu sõpru, aga miks mitte ka luua uusi ning ühiste huvidega tutvusi.

Igal pereliikmel oma roll

Tallinna maleva kaitseliitlane Taavi Kirss on tsiviilelus lennukipiloot. Riigikaitses osaleb ta juba alates 2006. aastast, mil ta liitus organisatsiooniga Noored Kotkad ning samal aastal noorliikmena kaitseliiduga.

Enda algusaastaid kaitseliidus meenutab ta heade tulemustega spordivõistlustelt, aga ka võimalusega leida uusi sõpru ja omandada põnevaid oskusi. «Mäletan, kui mulle tehti ettepanek minna purilennukiga lendama või langevarjuga hüppama. Kuna teadsin juba tollal, et soovin tulevikus piloodiks saada ning küll lennata veel jõuab, siis läksingi langevarjuga hüppama.»

Praeguseks on malevlane Taavi Kirss lõpetanud lennuakadeemia piloodi erialal ning töötab eraelus kommertslendude valdkonnas. Tema peres on veel kaitseliitlasi: vanem poeg on noorkotkas, tütar on Kodutütarde liige ning tema naine on varem olnud Naiskodukaitses.

2022. aastal astus kaitseliidu liikmeks ka tema isa, kes osaleb Saare maleva lahingukompanii väljaõppes. «Oleme oma perega mitmeid aastaid kevadest sügiseni ühiselt Eesti looduses matkanud. Seal avaneb pere noorematele liikmetele võimalus oma oskused proovile panna ja usun, et kaitseliidus õpitust tuleb neile veel kasu terves edasises elus.»

Aktiivse kaitseliitlasena rakendab Taavi Kirss oma erialaoskusi ka riigikaitses. «Olen tavaelus lennukipiloot ning kaitseliidus droonioperaator. Kaitseliidu droonivaldkonnas on üsna palju kasulikku tsiviilvaldkonnast üle võetud. Oma teadmisi olen meelsasti jaganud kaitseliidu üksustes üle Eesti. Oluline on teada, mida peame droonidega toimetamisel järgima, et probleeme ei tekiks.»

Droonioperaator Taavi Kirss on osalenud mitmel kaitseliidu õppusel, et teisi kaitseliitlasi oma valdkonnaga kurssi viia. «Tutvustame üksustele droonide kasutamise võimalusi nii kaitsval kui ka ründaval poolel. Harjutame, kuidas droonide ja õhuvaatluse eest varjuda või oma positsioone kindlustada. Kaitsetahe motiveerib mind riigikaitses osalema. Samuti on tore, et saame kaitseliidust saadud sõpradega maastikul üheskoos harjutada. See on väga äge võimalus!»

Kaitseliidu noored Noored saavad anda oma osa riigikaitsesse, liitudes kaitseliidu noorteorganisatsioonidega Noored Kotkad või Kodutütred. Liikmeteks oodatakse noori vanuses 7–18 eluaastat. Huvi korral on soovitatav külastada lehte nooredkotkad.ee/kontakt, valida välja enda lähedal asuv malev ning võtta ühendust sealse noorteinstruktoriga, et saada rohkem informatsiooni ning juhiseid liitumiseks.

Kodutütarde peavanema Ave Proosi sõnul arendavad kaitseliidu noorteorganisatsioonid meeskonnatöö oskust, samuti õpetatakse igas olukorras

Kolm venda osalesid õppusel Kevadtorm 2023: Tallinna maleva Ida üksikkompanii pealik Indrek Eiche ning pioneerirühma tegevliikmed Henri-Georg Eiche ja Ivar-Endrik Eiche.

Foto: Eduard Iganus

Kodutütred

Noored Kotkad

Reservteenistus

Tegevteenistus

Ajateenistus

Kaitseliit, sh Naiskodukaitse noorliige alates 16 tegevliige alates 18

hakkamasaamist ning kaaslastega arvestamist. «Kodutütarde ja Noorte Kotkaste tegevuses osalemine on väga hea võimalus pakkuda kvaliteetset ja arendavat riigikaitselise suunaga huviharidust kõikidele peredele olenemata sissetulekust.

Kaitseliit hoolitseb noorte väljaõppe, varustuse, toitlustuse ja vormiriietuse eest ning lapsevanemad ei pea selle eest midagi maksma. Meie loodame muidugi, et noored hoiavad heaperemehelikult oma vormiriietust, et seda saaks ühel päeval ka järgmine huviline kanda.»

Kaitseliidu noorkotkastel ja kodutütardel on malevates kümneid erikatseid, mille sooritamiseks tuleb

läbida väljaõpe ning teha eksam. Erikatsete eesmärk on süvendada noortes huvi kindlate valdkondade vastu, arvestades sealjuures igaühe soove ja initsiatiivi.

Uute oskuste omandamine tuleb igaühele mõistagi kasuks igapäevaelus, ent mitmed erikatsed loovad noortele muu hulgas eeldused võimalikult sujuvaks ning loomulikuks suundumiseks ajateenistusse.

Karjääri alustala

Ajateenistus on esimene ja kõige põhjalikum osa kaitseväekohustusest. Ajateenistuse läbimise järel on võimalik teha valik, alustades tegevteenistust kaitseväes ning jätkates riigi­

kaitses osalemist kaitseliidu liikmena või reservväelasena.

Ajateenistuse läbinud noored on hinnatud ka tsiviilsektori tööturul. 2024. aastal statistikaameti korraldatud uuringu «Ajateenistuse läbinute tööturuseisundi analüüs» aruandest lähtub, et ajateenistuse läbinud noored teenivad 13 kuni 19 protsenti enam kui nende eakaaslased, kes ajateenistuses käinud ei ole.

Paljudel juhtudel võib tegevteenistusse asumise võimalus avaneda kohe pärast ajateenistuse läbimist, jätkates instruktorina samas üksuses, kus kaitseväes alustati. Tegevteenistuse jooksul avaldub võimalus saada täiendväljaõpet allohvitseri suunal

või kandideerida ohvitseriõppesse kaitseväe akadeemias.

Ajateenistuse läbimine on tähtis riigikaitselise karjääri alustamisel, sest kõik kaitseväe tegevväelaste ametikohad on seotud sõjaväelise auastmega ning eeldavad kaitseväe nõuetele vastavaid teadmisi, oskusi, vilumusi ja hoiakuid.

«Tulevastel reservväelastel soovitame hoida veebis silma peal elukutse.ee olevatel vabadel kaitseväe ametikohtadel, kuhu on kaitseväeteenistuse kogemusega noored alati oodatud kandideerima. Riigikaitse maailm on põnev ja mitmekesine ning siin on igaühel võimalus leida endale sobivaim töö või karjäär,» ütles kait­

Harjumaa kodutütarde ja noorkotkaste suvelaager. Tollikoera etendus. Foto: Reio Soikka

Spekter 2021 – noorkotkaste ja kodutütarde suurlaager Pärnus.

Foto: Kevin Orujärv

Väljaõpe jätkub vabatahtlikult

seressursside ameti värbamisbüroo juhataja Vaidika Viljat.

Reservist tegevteenistusse asumise protsess on üldjoontes sarnane tööle kandideerimisega, kuid on siiski mõned eripärad, millega peab arvestama.

«Tegevteenistusse kandideerimisel on eeskätt vaja silmas pidada, et sobival kandidaadil on alustuseks puhas taust, tugev tervis ning hea füüsiline vorm, sest need on iga võimeka kaitseväelase alustalad,» ütles Vaidika Viljat.

Konkreetsele ametikohale kandideerimisel on vajalikud nõuded, tööülesanded ja pakutavad hüved töökuulutustes märgitud.

Lähiaastatel on plaanis taastada kunagises Eesti kaitseväe Petseri Lõunalaagris asunud Seitsmemägi. Kes, kus, kuidas ja miks plaanib seda teha – sellest tuleb allpool juttu.

Seitsmemäe taastamine Petseri Lõunalaagris

Toomas Valk

RMK Lõuna-Eesti piirkonna loodusvaht

Praegu on Eestis päevakorras kaitseväe harjutusväljade arendamine. Mõneti on huvitav, et sarnane protsess toimus Eestis ka ligi sajand tagasi, kui meie noore riigi kaitsevägi otsis alasid, kuhu rajada harjutusplatse väljaõppeks. 1920ndate teises pooles alustati sõjaväe väljaõppealade rajamist Jägalasse, Kurtnasse ning Petseri lähistele.

Riik võõrandas selleks vajaminevad maa­alad eraomanikelt ja külakogukondadelt. Harjutusväljade juurde ehitati ka laagrid, mis olid vajalikud sõdurite majutamiseks ja teenindamiseks suvisel väljaõppeperioodil. Petseri laskevälja põhjapoolsele küljele, Õrsava järve kallastele, kerkis Värska Põhjalaager, ning lõunaküljele Petseri Lõunalaager. Mõlemasse laagrisse ehitati suuresti ajateenijate enda tööjõuga mitukümmend hoonet.

Petseri Lõunalaagri plaan enne 1940. aastat. Foto: Eesti sõjamuuseum / muis.ee

Petseri Lõunalaager asus Petseri raudteejaamast paari kilomeetri kaugusel, Piusa jõe ürgoru nõlval, Voropi ja Rääptsova küla maadel. Tähtsamad hooned, nagu staap, ohvitseride elamud ja kasiinod, asusid laagriala kõrgematel küngastel, kust avanes hea vaade allpool asuvatele sõdurite barakkidele.

Lõunalaagris sai suvist väljaõpet muul ajal Võrus Taara kasarmutes paiknenud 7. jalaväerügement. Oma väeosa tähistamiseks kujundati laagri

idaservas asunud mäele suur valgetest kividest number seitse. Sellest tähisest pole nüüd enam midagi säilinud. Kunagine lage mägi on metsa kasvanud ja uhkest maamärgist annavad tunnistust vaid vanad fotod, mõned kirjalikud mälestused ja Seitsmemäe nimetus kaartidel.

2010. aastal «taasavastati» Petseri Lõunalaager koos Seitsmemäega pärandkultuuri inventeerimise käigus. Metsastunud alalt otsiti üles kunagised hoonete asemed ja sõjaväelaagri tutvustamiseks rajas riigimetsa majandamise keskus (RMK) 2011. aastal

Petseri laskevälja rattarada

43 kilomeetrit pikk rattarada on valminud militaarajaloo pärandi tutvustamiseks. Raja alguspunkt on RMK Värska lõkkekoht, kus asub suur rajakaart.

Lõunalaagri matkaraja. Aasta hiljem rajati ka Laskevälja rattarada, mis ühendab Lõunalaagrit Põhjalaagriga ning tutvustab laiemalt Petseri laskevälja militaarset ajalugu.

Setomaa vald koostöös RMK, kaitseväe, SA Seto Kultuuri Fondi ja MTÜ Setomaa Turismiga on asunud taastama Seitsmemäge. Projekti peaeesmärk on Lõunalaagri rajamise sajandaks aastapäevaks (2026. a) taastada Seitsmemäe ajalooline ilme koos suure number seitsmega. Veel on plaanis rajada parkla, juurdepääsuteed, infotahvlid ja muu külastuseks vajalik taristu.

Petseri Lõunalaagris said omal ajal väljaõpet tuhanded Kagu­Eestist pärit mehed. Taastatav Seitsmemägi oleks mälestusmärk kunagisele sõjaväelaagrile, aga ka atraktiivne vaatamisväärsus turismimarsruudil Seto Külävüü. Projekti esimesele etapile on rahalise toetusega õla alla pannud Eesti sõjamuuseum ja MTÜ Piiriveere Liider.

Seitsmemägi 2025. aastal.

Foto: autor

Elavaid mälestusi Petseri Lõunalaagrist ja seal asunud Seitsmemäest arvatavasti enam leida ei õnnestu. Küll aga on neist säilinud fotomaterjale ja ka mõningaid kirjalikke mälestusi. Ehk on ka selle artikli lugejate hulgas inimesi, kelle esiisad ja sugulased on Petseri Lõunalaagris väljaõppel olnud. Kui kellelgi on erakätes fotosid või mälestusi Lõunalaagrist ja seal asunud Seitsmemäest, siis palun kindlasti artikli autoriga ühendust võtta (tel 5300 8799; e­post toomas.valk@ rmk.ee). Oodatud on ka info selle kohta, mis sai Seitsmemäest ja Lõunalaagrist teise maailmasõja pöördeliste sündmuste keerises. Fotod ja mälestused oleks väärtuslik materjal, mida kasutada Seitsmemäe juurde planeeritavatel infostendidel.

Petseri Lõunalaager ja Seitsmemägi Johannes Miku tehtud pildil 1930ndatest. Foto: ERM / muis.ee

Punaarmee strateegiline pommituskampaania

Kirde-Eesti õlitööstuse vastu 1944. aasta kevadel

Vaade Kohtla-Järve tööstusele 1940ndatel. Foto: ajaloomuuseum / muis.ee

Strateegiline pommitamine II maailmasõja kontekstis tähendas vastase tagalas asuvate ja tema sõjapidamisvõime jaoks oluliste sihtmärkide ründamist pommituslennukite või rakettidega.

Reigo Rosenthal ajaloolane

Tööstus­ või taristuobjektide kõrval võisid sihtmärgiks olla ka linnad üldiselt. Selliseid tsiviilelanike vastu suunatud ning sõdiva riigi võitlusvaimu õõnestamiseks tehtud rünnakuid on nimetatud ka terrorirünnakuteks.

Eestis toimusid strateegilise pommitamise alla liigituvad sündmused peamiselt 1944. aastal, kui Punaarmee kaugtegevuslennuvägi (aviatsija dalnego deistvija – ADD) korraldas märtsist maini hulga rünnakuid Eesti linnadele, üritades rivist välja lüüa sealseid raudteesõlmi (Tallinnas, Tartus, Tapal, Jõhvis, Petseris), sadamat (Tallinnas) või tööstusobjekte (samuti Tallinnas).

Ühtlasi toimus 19. aprillist kuni 7. maini eraldi pommituskampaania Kirde­Eesti õlitööstuse vastu, millest on seni ajalookirjanduses pea täielikult mööda mindud. Siinse artikli eesmärk ongi neist sündmustest ülevaade anda, toetudes mõlema poole dokumentidele.

Õlitööstus Saksa sõjamasina teenistuses

Kahe maailmasõja vahel Eesti Vabariigis rajatud õlitööstus kasutas toorainena Virumaa maapõuest ammutatud põlevkivi. 1941. aasta suvel langes õlitööstus Saksa vägede kätte ja selle potentsiaal rakendati Kolmanda Riigi sõjamasina teenistusse. Tõsi küll, kõigepealt tuli likvideerida purustused õlivabrikutes, mille olid põhjustanud Eestist taganevad NSV Liidu väed.

Järgnevalt, kuni 1944. aastani, Kirde­Eestis II maailmasõja eelset õlitoodangu taset ei saavutatudki. Kui 1939. aastal toodeti põlevkivist

181 000 tonni toorõli, siis 1943. aastal oli see näitaja 161 000 tonni. 1944. aastal toodang kahanes (aasta esimese kaheksa kuu jooksul oli see keskmiselt 9800 tonni kuus), mille peamised põhjused olid Sillamäe tehase sulgemine rinde lähenedes veebruaris 1944 ning energianappus pärast Narva elektrijaama rivist väljalangemist (samuti rinde lähenemise tõttu).

Toorõlist toodeti peamiselt kütteõli, vähemal määral ka mootoribensiini, mootoripetrooli, bituumenit jne. Valdav enamik toodangust läks Saksa mereväe käsutusse. Kirde­Eesti õli kujutas endast küll ainult väikest osa Saksamaa ja tema liitlaste (eelkõige Rumeenia) vastavast kogutoodangust, ent ei olnud siiski päris tähtsusetu.

Kirde-Eesti õli kujutas endast küll ainult väikest osa Saksamaa ja tema liitlaste vastavast kogutoodangust, ent ei olnud siiski päris tähtsusetu.

Hitleri strateegias oli see ilmselt üks tegureid, mille mõjul ta oma väejuhtidelt Eesti kindlat kaitsmist nõudis. Siiski ei olnud see tegur nimekirjas tõenäoliselt niivõrd kõrgel kohal kui kartus, et Eesti kaotamine toob kaasa Soome sõjast väljumise ning ühtlasi Punalaevastiku väljatungi Soome lahe idaosast, millega sattunuks ohtu Saksa allveelaevastiku väljaõppepiirkonnad ja kaubateed Läänemerel.

Pärast Sillamäe tehase sulgemist veebruaris 1944 tootsid Kirde­Eestis õli kolm tehast. Neist kaks – Kiviõli ja Kohtla­Järve – olid suurema toodanguga, kolmas – Kohtla – tunduvalt väiksemaga (1944. aasta esimesel poolel viis protsenti kolme tehase kogutoodangust). Ehitamisel oli uus tehas Ahtmes, mis aga enne sakslaste taganemist Eestist päris valmis ei saanudki, kuigi Hitler isiklikult oli veel märtsis käskinud tööd võimalikult kiiresti lõpetada.

Püssi lähedal asus elektrijaam, mille ülesanne oli põlevkivitööstust energiaga varustada. 1. aprilli seisuga loeti tööstuses rakendatud inimeste koguhulgaks 30 800, kelle seas oli peaaegu 13 000 sõjavangi­punaarmeelast, ülejäänud olid juutidest sunnitöölised

Saksa õhutõrje kuulipildurid teostavad õhuvaatlust.

Foto: Eesti sõjamuuseum / muis.ee

(nn Vaivara koonduslaagrivõrgustiku vangid), nn idatöölistest sunnitöölised, aga oli ka eestlastest ja sakslastest palgatööjõudu.

Nõukogude lennuväe rünnakute planeerimine

Artikli autoril puuduvad andmed, kellelt pärines algatus õlitööstuse pommitamiseks. Vastava käsu said Punaarmee kaugtegevuslennuväe (ADD) üksused igatahes ADD staabist Moskvast ning tõenäoliselt kiitis selle heaks Stalin ise. ADD allus nimelt otse kõrgema ülemjuhatuse peakorterile (Stavka) eesotsas Staliniga. Raskepommitajatega relvastatud ADD oli kava kohaselt ette nähtud

strateegiliseks pommitamiseks, ehkki tegelikult kasutati seda sageli ka vägede toetamiseks lahinguväljal. ADD lahingulennud toimusid tavaliselt öösiti, sest kohtumine vastase päevaste hävitajatega ähvardanuks kaasa tuua eriti suuri kaotusi. Pimedas tegutsemine põhjustas aga navigeerimisraskusi ja ebatäpsust pommitamisel, pealegi heideti pommid õhutõrjetule kartuses alla suurelt kõrguselt.

ADD lahingujõududes oli kevadel 1944 kokku kaheksa korpust, mille koosseisu kuulus 17 diviisi ja peale selle jäi üks diviis väljapoole korpuseid (oli ADD juhatuse otsealluvuses). Diviisi koosseisu kuulus kaks lennuväepolku. Kirde­Eesti õlitöös­

Nõukogude pommituslennuk Il-4.

Õlitööstuse ründamisel osalenud ADD üksused

Lennuväekorpus

Lennuväediviis

Lennuväepolk

Lennukitüüp

1. kaardiväe 1. kaardiväe 2. ja 16. kaardiväe Il-4 ja väike hulk B-25

6. kaardiväe 6. ja 17. kaardiväe Il-4

5. 54. 7. kaardiväe ja 325. Li-2 23. kaardiväe*

6. 9. kaardiväe 11. kaardiväe** Li-2

7. 1. 101. ja 102. Li-2 12. 110.***

8. 36. 42. ja 108. Il-4 48. 109. ja 455.

*) Polk kuulus 53. diviisi koosseisu ja diviis tegutses Ukrainas ajutiselt ilma 23. kaardiväepolguta.

**) Diviisi koosseisu kuulus ka 4. kaardiväepolk, kuid see ei võtnud õlitööstuse pommitamisest osa lennuvälja viletsa seisukorra tõttu. ***) Diviisi koosseisu kuulus ka 12. kaardiväepolk, ent see tegutses Ukrainas.

tuse vastu ei kasutatud siiski mitte kogu ADD potentsiaali (osa sellest oli hõivatud ülesannete täitmisega teistes idarinde lõikudes), vaid selles osales kokku kaheksa diviisi viie korpuse koosseisust.

Nõukogude poole luurehinnangute kohaselt oli õlitööstusel oluline osa

Saksa sõjaväe kütusega varustamisel ning see leiti olevat üks põhjuseid, miks sakslased kangekaelselt Eestit kaitsesid (kõik Punaarmee rünnakud Narva rindel veebruaris ja märtsis olid põrkunud tugevale vastupanule).

Arvati koguni, et õlitööstuse purustamine võib mõjutada Saksa väejuhatust Narva rindel järele andma. See oli siiski tühi lootus, sest nagu juba nägi­

me, ei olnud õlitööstus sugugi ainus ega ilmselt ka kõige tähtsam põhjus, miks Hitler pidas Eesti kaitsmist vajalikuks. Tagantjärele võib öelda, et Nõukogude poole eduvõimalusi kahandasid puudulikud luureandmed tehaste asukoha kohta. Kahe kõige olulisema tehase – Kiviõli ja Kohtla­Järve –paiknemisest oli küll õige ettekujutus, kuid Kohtla oma arvati olevat umbes kilomeetri jagu ida pool selle tegelikust asukohast. See ei olnud siiski väga märkimisväärne eksitus, sest isegi valet asukohta sihtides võis pommide suure hajuvuse tõttu juhuslikult ikkagi tabada ka tehast.

Olulisim puudujääk luureandmetes oli teadmatus Sillamäe tehase vahe­

pealsest sulgemisest ning täielikuks luure läbikukkumiseks oli väärettekujutus, mille kohaselt olid sakslased vahepeal ehitanud täiesti uue tehase Kurtna laagri lähedusse. Pole teada, kust selline info pärines, sest tegelikult tehast seal ei olnud. ADD aga kulutas edaspidi oma ressurssi nii Sillamäe kui Kurtna laagri tehase pommitamiseks.

Samal ajal kui Nõukogude pool valmistus õlitööstust ründama, alustasid Saksa väed 19. aprilli hommikul Narva rindel pealetungi, et suruda ja kahandada vastase sillapead Narva jõe läänekaldal Auvere piirkonnas. Sakslaste rünnakud kestsid seal kuni 22. aprillini ja suurt edu neile kaasa ei toonud.

Samal ajal kui Nõukogude pool valmistus õlitööstust ründama, alustasid Saksa väed Narva rindel pealetungi.

Kõnealuste lahingute ajal kasutati ADD jõude mitmel korral Saksa vägede lähitagala pommitamiseks, et aidata kaasa pealetungi nurjamisele. See tähendas, et osa ADD võimest, mida muidu võinuks kasutada õlitööstuse vastu, rakendati mujal.

Saksa õhutõrje Õlitööstuspiirkonna õhutõrje eest vastutas Luftwaffe 41. õhutõrje­suurtükiväerügement eesotsas kindralmajor Hans Rauchiga, kelle komandopunkt asus Kiviõlis. 41. rügement allus 2. õhutõrje­suurtükiväediviisile, viimane omakorda 1. õhulaevastikule, mis toetas väegruppi Nord. 41. rügemendi käsutuses oli kuus õhutõrje­suurtükiväedivisjoni, millest kolm paiknesid Tallinnas ja Rakveres ning ülejäänud kolm olid õlitööstuse kaitsel.

Kiviõli tehast ja sellest umbes viis kilomeetrit ida pool asuvat Püssi elektrijaama kaitses seitse raskepatareid kokku umbes neljakümne 8,8 cm õhutõrjekahuriga, samuti kaks kerget patareid kokku umbes kolmekümne 2 cm õhutõrjekahuriga. Peale selle oli mainitud objektide kaitseks rakendatud 208. õhutõkkedivisjon 72 tõkkeaerostaadiga. Õhutõrjepatareid allusid 215. õhutõrjesuurtükiväe sega­

Foto: Wikipedia

Kohtla-Järve põlevkivitööstus öösel 1940ndatel.

divisjonile ja 2. õhutõrje­suurtükiväerügemendi I divisjonile, mille mõlema komandopunktid paiknesid samas piirkonnas.

Kohtla­Järve tehase ning ligi viis kilomeetrit edela pool paikneva Kohtla tehase ümbruses oli neli raskepatareid umbes kahekümne nelja 8,8 cm kahuriga ja kaks kerget patareid ligi kolmekümne 2 cm kahuriga. Samas piirkonnas asus ka 517. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni komandopunkt.

Mitu rasket ja kerget õhutõrjepatareid paiknes Kohtla­Järvest kümmekond kilomeetrit ida pool Jõhvi ümbruses, alludes 182. õhutõrje­suurtükiväerügemendile. Vähemalt läänepoolseim neist (361. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni 4. patarei Sompa lähedal) võttis osa ka õlitööstuse vastu suunatud rünnakute tõrjumisest.

Edaspidi ei olnud 2 cm õhutõrjepatareidel ADD tõrjumisel olulist osa, sest lennukid heitsid oma pom­

mikoormad tavaliselt alla nende laskeulatusest kõrgemal. Raskete 8,8 cm patareide tule tõhususe suurendamiseks olid nende käsutuses sihtimisradarid ja helgiheitjad.

Õlitööstuse kaitse kuulus ka Tallinna Lasnamäe lennuväljal paiknenud 100. ööhävituseskaadri 4. eskadrilli ülesannete hulka. Eskadrillis oli 20. aprilli seisuga 13 ööhävitajat Ju 88C ­ 6, neist üheksa lahinguvalmis. Ööhävitajate tegevust pidi toetama Luftwaffe radaritevõrk Eestis, aga ka ööhävitajate juhtlaev Togo (varustatud radaritega). Viimane baseerus Tallinnas, liikudes öiseks ajaks ida poole Soome lahele.

Esimene pommitusreid 19. aprilli õhtul

Pommitamises osales seitse polku 5., 6. ja 7. korpuse neljast diviisist ja kõikide sihtmärk oli Kiviõli tehas. Kella 21.23 ja 23.38 vahel heitis 122 pommitajat

Li­2 3700–4700 meetri kõrguselt alla 132,2 tonni pomme. Üks 11. kaardiväepolgu lennuk vallandas laadungi tüürimehe hooletuse tõttu enneaegu, mis Nõukogude poole andmeil alarmeeris vastase õhutõrjet ja raskendas ülejäänud pommitajate tegevust.

ADD üksused kandsid ette selgest ilmast sihtmärgi kohal ja intensiivsest õhutõrjetulest (pommitajad siiski tabamusi ei saanud), töötasid ka prožektorid. Märgati Saksa ööhävitajaid, neist üks ründas 325. polgu pommitajat Li­2, mille meeskond avas kuulipildujatest vastutule. Seejärel hävitaja eemaldus ja pommitaja pääses vigastusteta.

Osa õlitööstust rünnanud lennukitest tegi sel ööl veel teisegi väljalennu, et pommitada Jõhvi raudteejaama. Ilmselt pidi operatsioon aitama tõrjuda Saksa vägede Narva rindel alanud pealetungi. 66 lennukit heitsid alla 70,6 tonni pomme. Samal õhtul ja

Foto: ajaloomuuseum / muis.ee

Hobutransport õlivabriku õuel 1930ndatel.

Foto: Carl Sarap / Virumaa muuseumid / muis.ee

öösel viskasid Kirde­Eesti kohal (ka Kohtla ja Püssi piirkonnas) 22 väljalennu käigus 3,3 tonni pomme alla 13. õhuarmee 386. öise pommmituslennuväepolgu biplaanid U­2, millest ühe tulistasid Saksa 215. divisjoni patareid Kiviõli lähedal õhtul alla.

Kõik need pommirünnakud ei toonud Saksa poole andmeil õlitööstusele kaasa mingeid kahjustusi, samuti jäi puutumata Jõhvi jaam. Jõhvi ja Iisaku vahel purustati küll viis kilomeetrit sideliine.

Kiviõli piirkonnas said 14 talus vigastada hooned, hukkus 12 ja haa­

vata sai neli inimest. Teistel andmetel sai Kiviõli kandis surma viis ja haavata neli sõjaväelast (võimalik, et need andmed sisalduvad juba eelnimetatud arvudes). Ka mujalt saabus teateid elumajade pihtasaamisest ja üksikute eraisikute hukkumisest või vigasaamisest.

Saksa hävitajad tegid sel ööl viis väljalendu, sealjuures väidetavalt tulistati enne kella 23 Tudust läänes alla üks Il­ 4, kuid vastaspoole allikad seda ei kinnita.

Küll kaotas 100. ööhävituseskaadri 4. eskadrill lahingulennul kella 23

paiku ise ühe Ju 88, mis langes maha Rahkla lähedal Rakverest kagus. Lennukimeeskond jäi ellu. Tegemist oli õnnetusjuhtumiga.

Teine pommitusreid 20. aprilli õhtul

Sihtmärgiks olid Kohtla tehas ja Kurtna laagri tehas. Nagu eespool öeldud, olid Nõukogude luureandmed Kohtla tehase asukohast mõnevõrra ebatäpsed, samal ajal kui Kurtna laagri tehast tegelikult ei eksisteerinudki. Kohtla tehast ründasid 1. kaardiväekorpus ja 8. korpus (kaheksa polku), 133 lennukit viskasid kella 19.56 ja 21.44 vahel 1800–4500 meetri kõrguselt alla 159,8 tonni pomme.

Ründajatele avas tule mitu Saksa rasket õhutõrjepatareid kuni kuue helgiheitja toel, kuid pommitajad jäid vigastusteta.

Vastase ööhävitajate takistamiseks pommitas 2. kaardiväepolgu üks B ­25 Haljala lennuvälja, mis asus Nõukogude andmeil kaheksa kilomeetrit Rakverest loode pool. Puuudub siiski igasugune kinnitus, et Saksa lennuvägi seal lennuvälja kasutas. Ilm Kohtla tehase piirkonnas oli selge ning 1. kaardiväediviisis arvati, et sihtmärki suudeti valguspommidega suurepäraselt illumineerida. Tehase territooriumil Kohtla jaamast edelas olevat tekkinud viis tulekahjukollet.

Tegelikult jäi tehas sealt mõnevõrra lääne poole ja kahju ei kannatanud (pihta sai küll ümbruskonna taluhooneid). 6. kaardiväediviisis seevastu hinnati pommitamist ebaefektiivseks, orienteerumisraskuste tõttu hajusid diviisi pommid laiali saja ruutkilomeetrisel alal. Ründajatele avas tule mitu Saksa rasket õhutõrjepatareid kuni kuue helgiheitja toel, kuid pommitajad jäid vigastusteta. Teatati ka üksikutest ööhävitajatest, aga need ei rünnanud.

Saksa õhutõrjepatareid Kohtla­Järve–Jõhvi piirkonnas pretendeerisid samal õhtul kella 21 ja 22 vahel tervelt kolme lennuki hävitamisele, need olevat alla kukkunud Kohtla­Järvest põhja pool – üks merre, teise kahe vrakki nende väidetavast hukkumis­

rajoonist Ontika juures siiski pärast ei leitud. Vastaspoole andmete põhjal saab kinnitada, et ühtegi pommitajat ei kaotatud.

Kurtna laagri piirkonnas heitis 5., 6. ja 7. korpuse seitsme polgu 133 lennukit kella 21.15 ja 22.38 vahel 3200–4100 meetri kõrguselt alla 137,7 tonni pomme. Enamik üksusi õhutõrjetuld ei täheldanud (üks diviis siiski teatas ühe kerge­ ja ühe raskepatarei tulest). Ühte 325. polgu lennukit ründas ööhävitaja ja veidi hiljem juhtus sama ka 7. kaardiväepolgu pommitajaga. Mõlemal juhul tulistas ööhävitaja mööda.

Saksa poole andmetel toimus sel ööl ainult üks hävitaja väljalend, ülejäänute tegevust takistas lennuraja rivist väljalangemine ilmaolude tõttu.

Pärast keskööd suundusid 5., 6. ja 7. korpuse pommitajad ründama Saksa vägede lähitagalat Narva rindel Auvere ja Sooküla piirkonnas, kuhu 112 lennukit viskasid 113,9 tonni pomme.

Kolmas pommitusreid 21. aprilli õhtul

Rünnati Kohtla­Järve ja Sillamäe tehast (viimane oli tegelikult suletud).

Kohtla­Järve oma pommitasid 1. kaardiväekorpuse ja 8. korpuse 112 lennukit, mis viskasid kella 21 ja 21.56 vahel alla 138,8 tonni pomme. Sihtmärgi kohal oli tihe pilvkate ning peaaegu kõik lennukid vallandasid laadungi sellest ülevalpool 2300–5100 meetri kõrguselt ehk sihtmärki vaatlemata, püüdes oma asukohta kindlaks määrata ajaarvestuse abil.

Väike hulk lennukeid (näiteks 1. kaardiväekorpuses oli neid ainult üks) heitis pommid allpool pilvepiiri. 11 meeskonda otsustasid ebasoodsa ilma tõttu pommitada tagavarasihtmärki, sealjuures ründas üks pommitaja Rakvere ja teine Jõhvi jaama. 6. kaardiväediviisis hinnati rünnaku tulemuslikkust taas nõrgaks, pommid hajusid rohkem kui 200 ruutkilomeetrisel alal.

Saksa õhutõrjetulest sai 1. kaardiväediviisi üks pommitaja 15 killutabamust ja killutabamustega naasis lennuväljale ka 8. korpuse üks Il­ 4. 6. kaardiväepolgus kaotati Il­ 4 tehnilise rikke tõttu, kui lennuk kukkus alla Novgorodi lähedal teel sihtmärgi poole (meeskond hüppas langevarjudega alla). 109. polgu Il­ 4 sooritas

tagasiteel sihtmärgilt Novgorodi piirkonnas hädamaandumise, mille põhjuseks oli arvatavasti samuti tehniline rike; meeskond jäi terveks. 108. polk kaotas Il­ 4, mille üks mootor ütles sihtmärgilt naastes üles, misjärel lennuk kukkus Punaarmee valduses oleva territooriumi kohal alla; neljast meeskonnaliikmest kolm hukkusid ning eluga pääses ainult radist. Selle lennuki puhul kahtlustati eelnevat pihtasaamist õhutõrjetulest.

42. polgu Il­ 4 hädamaandus tagasiteel oma territooriumil mõlema mootori seismajäämise järel; meeskond jäi ellu. Arvati, et mootoreid vigastas

õhutõrjetuli või hävitaja, mis oli pommitajat kolm minutit pärast sihtmärgi kohalt lahkumist rünnanud. Kokku kaotas ADD Kohtla­Järve tehase ründamisel niisiis neli pommitajat.

Sillamäe tehast pommitasid 5. ja 6. korpuse neli polku: kell 21.30–21.53 heitis 21 lennukit 2200–3500 meetri kõrguselt alla 20,5 tonni pomme. Ka seda sihtmärki rünnati ülevaltpoolt tihedat pilvkatet. 52 lennukit 5. ja 6. korpusest, mille ülesanne oli samuti Sillamäe tehast rünnata, viskasid laadungi (kokku 46,3 tonni) sihtmärgi halva nähtavuse tõttu alla hoopis tagavarasihtmärgile ehk Saksa vägede

Nõukogude lennuväelased õhurünnakut planeerimas.

Purustatud Jõhvi jaamahoone.

Purustused Jõhvis, Kiviõlis, Kohtla-Järvel. Fotod: muis.ee

lähitagalale Auvere piirkonnas. Auvere oli samal õhtul määratud 7. korpuse peasihtmärgiks ja selle kolm polku heitsid seal 73 lennuki väljalennu käigus õhtul ja pärast keskööd alla 79,7 tonni pomme. Sealjuures tulistas Saksa 100. ööhävituseskaadri 4. eskadrilli allohvitser Haase õhtul alla 101. polgu ühe pommitaja Li­2. Samuti ööhävitaja rünnaku alla sattunud 102. polgu Li­2 pääses siiski vigastusteta. 21. aprilli rünnakud ei toonud tehastele taas kaasa mingit kahju. Surma sai 24 ja haavata 38 õlitööstuses rakendatud sõjavangi, kui pommid tabasid nende laagrit Ahtmes. Purus­

tati ka sideliine, Jõhvi jaamas süttis põlema kaks põhuga täidetud raudteevagunit, laskemoonalaos Jõhvi lähedal hävis umbes 184 tonni laskemoona ning Jõhvi lennuväljal sai tugevasti pihta ilmajaam.

Neljas pommitusreid ööl vastu 27. aprilli

22.–25. aprillini ADD ebasoodsa ilma tõttu õlitööstust ei pommitanud. 26. aprilli õhtuks ilm paranes ning 5., 6. ja 7. korpuse seitse polku suundusid ründama Kiviõli tehast. Kella 23.02 ja 02.00 vahel viskasid 119 lennukit sihtmärgile 3300–5000 meetri kõrguselt 123,2 tonni pomme. Ilm sihtmärgi piirkonnas oli selge, kuid 9. kaardiväediviisis hinnati sellest hoolimata, et tugeva õhutõrjetule ja kõrgelt pommitamise tõttu jäi rünnak ebaefektiivseks. Pommitajad õhutõrjetulest siiski tabamusi ei saanud.

Patrullimas märgati Saksa ööhävitajaid, ent need ei rünnanud. Saksa õhutõrje sihtis 82 pommitajat ja kokku lasti välja 2083 8,8 cm mürsku. Kahel õhutõrjepatareil langes radar rivist välja, mistõttu need said anda ainult tõkketuld. Saksa ööhävitajad tegid kokku viis väljalendu.

Saksa andmetel ei saanud Kiviõli tehas mingeid vigastusi ja sellesse piirkonda väga palju pomme ei kukkunud. Kiviõli asulale langes umbes kümme pommi, mille tulemusena purunes viis maja ja kolm sai kahjustada. Rohkem pomme kukkus Püssi elektrijaama, Maidla ja Kohtla­Järve piirkonda, ehkki sealgi need suurt kahju ei põhjustanud. Püssi ja Jõhvi vahel purunes kõrgepingeliin, ajutiselt katkes raudteeliiklus Kohtla ja Püssi vahel. Püssi asulas põles maha elumaja ja Mustmätta külas taluhoone ning üksikuid elumaju sai kannatada ka mujal.

Viies pommitusreid

7. mai õhtul

Järgnes taas pikem periood, mil ADD ebasobiva ilma tõttu õlitööstust ei rünnanud, kuni 7. mai õhtul võtsid 5., 6. ja 7. korpuse seitse polku uuesti sihtmärgiks Kurtna laagri (olematu) tehase. Kell 22.48–23.28 viskas 134 pommitajat Li­2 3000–3500 meetri kõrguselt selge ilmaga alla 135,7 tonni pomme. Saksa õhutõrjetuld ei koha­

tud. Kaks pommitajat sattusid ööhävitaja rünnaku alla, neist üks pääses vigastusteta, teine (110. polgust) sai viis kuulitabamust stabilisaatorisse, aga jõudis tagasi oma lennuväljale. Pommitamise tagajärjel hukkus üks Saksa sõjaväelane ja kolm sai haavata. Samuti sai haavata või põrutada kolm tsiviilelanikku, kümmekonnal hoonel oli suuremaid või väiksemaid kahjustusi.

7. mai rünnakuga ADD pommituskampaania õlitööstuse vastu lõppes. Pole teada, kuidas hinnati tulemusi Moskvas, kuid tagantjärele võib öelda, et saavutused olid nullilähedased.

Õlitööstuse pommitamine jäi ebatäpseks, ükski töötav tehas kahjustusi ei saanud.

19. aprillist 7. maini heideti 486 lennuki väljalennu käigus kolmele töötavale tehasele (Kiviõli, Kohtla­Järve, Kohtla) kokku 554 tonni pomme, lisaks visati 294 tonni pomme (288 lennuki väljalendu) suletud Sillamäe ja olematule Kurtna laagri tehasele. Pommide kogumass oli sarnane ADD rünnakus Tallinnale õhtul ja ööl vastu 10. märtsi heidetuga (816 tonni). Õlitööstuse ründamisega samal ajal heitis ADD Saksa vägede lähitagalale ja Jõhvi jaamale 310,5 tonni pomme. Õlitööstuse pommitamine jäi ebatäpseks, ükski töötav tehas kahjustusi ei saanud. ADD kaotused tööstusobjektide ründamisel olid väikesed: 774 lennuki väljalennu käigus kaotati neli pommitajat Il­ 4, mis kukkusid alla või hädamaandusid tehnilise rikke või vastase tulest saadud vigastuste tõttu. Kergete vigastustega naasid lennuväljale kaks Il­ 4 ning üks Li­2, esimesed said pihta õhutõrjekahurite tulest ja viimast ründas ööhävitaja.

Ööhävitajate rünnaku alla sattus üldse kokku kuus õlitööstust pommitanud lennukit – niisiis oli nende roll rünnakute tõrjumisel peaaegu olematu.

Ehkki tööstust kaitsnud Saksa õhutõrjesuurtükivägi (põhijõu moodustasid ligi 70 8,8 cm kahurit) ei saavutanud samuti kuigi palju tabamusi, sundis tema tuli ründajaid ometi tegutsema suurelt kõrguselt, mis pommi heitmise täpsust kahandas.

Teise maailmasõja lõpp Euroopa sõjatandril 8. mail 1945 saabus ligi 20 000 Eesti sõdurile Lätis

Kuramaa rindel, kus nende vastaseks oli Saksa väegrupp

Kurland. Need olid 8. Eesti laskurkorpuse mehed, kes olid saadetud sellesse rindelõiku sama aasta märtsis.

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Pärast lahingute lõppu Saaremaal ja Sõrve poolsaarel 1944. aastal koondati 8. Eesti laskurkorpuse mõlemad laskurdiviisid (nr 7 ja nr 249) koos tugiüksustega esialgu Eesti looderannikule rannakaitsele. Korpuse ridades oli (ilma tagavaraväeosadeta) 25. jaanuaril kahes laskurdiviisis ja korpuse juhatuses 20 103 meest, neist 1815 ohvitseri, 4643 seersanti ja 13 645 reameest. ÜK(b)P liikmeid ja liikmekandidaate oli korpuses arvel 5254, kommunistlikku noort 2535. Korpuse «parteiline tuumik» moodustas 23,3% isikkoosseisust. Ees seisid lahingud Kuramaal.

Kuramaa piiramisrõngas ja kuus Kuramaa lahingut

Punaarmee pealetung Saksa väegrupi Nord vastu Šiauliai ruumist Memelile (Klaipeda) algas 5. oktoobril 1944 ning 10. oktoobril jõudsid Nõukogude väed Palanga piirkonnas 35 km pikkuses lõigus Läänemereni, lõigates väegrupi Nord ära Ida­Preisimaast ja väegrupist Mitte. Sakslaste katse taastada ühendus äralõigatud armeegrupiga löögiga Ida­Preisimaalt põhja suunas ei saavutanud edu.

Kuramaa piiramisrõngas (mida sakslased ja lätlased eelistavad Kuramaa kindluseks nimetada) oli sündinud. Adolf Hitler keelas eraldatud väegrupil katsed ühineda Ida­Preisimaal asuvate Saksa vägedega ja andis käsu kindlalt Kuramaad kaitsta, lootuses, et see seob suure hulga Punaarmee väeosi, mida seega ei saa kasutada Saksamaa ründamiseks.

8. Eesti laskurkorpus

Laskurkorpuse 23. suurtükiväepolgu võitlejad puhkehetke pidamas.

laskurkorpus Kuramaal

Lisaks 230 000 püsielanikule oli sinna 1944. aasta Kuramaa sügisel ligi 14 000 km 2 suurusele maa­alale koondunud veel umbes 150 000 põgenikku Latgalest, Vidzemest, aga ka Eestist ja Vene aladelt. Seega koos üle 400 000 Saksa sõjaväelasega oli sellel väikesel maa­alal ligi miljon piiramisrõngasse jäänud inimest.

1944. aasta oktoobris pärast väegrupi Nord äralõikamist Ida­Preisimaast tegi Nõukogude väejuhatus Baltimaades vabanenud vägedele ülesandeks likvideerida võimalikult kiiresti Kuramaal sissepiiratud väerühmitus.

Punaarmee 1. ja 2. Balti rinde vägedele anti käsk löökidega Salduse ja Liepaja suunas killustada vastase 16. ja 18. armee jõud, lõigata nad ära Liepaja ja Ventspilsi sadamatest ja seejärel hävitada või sundida tingimusteta kapituleeruma.

Pärast esimeste pealetungide nurjumist sõnastati ülesanne ettevaatlikumalt: «Mõlema rinde jõudude olulise vähenemise tõttu oli pealetung piiratud eesmärgiga – siduda vastase jõud Kuramaa poolsaarel, võimsate löökidega lahutada tema Salduse ja Tukumi grupeeringud teineteisest ning hävitada nad osade kaupa.»

Ülesanne jäi samaks kuni sõja lõpuni. Punaarmee edasised katsed 16. ja 18. armeest koosnevat Saksa väegrupeeringut (esialgu Nord, alates 25. märtsist 1945 Kurland) hävitada nurjusid.

Sakslased jaotavad võitlused Kuramaal kuueks suureks nn Kuramaa lahinguks (Die 6 Kurland­Schlachten), mis on ajaliselt jagatud järgmiselt:

1) Kuramaa lahing 13.–24. oktoober 1944;

2) Kuramaa lahing 27. oktoober –15. detsember 1944;

3) Kuramaa lahing 21.–31. detsember 1944;

4) Kuramaa lahing 24. jaanuar 1945 –3. veebruar 1945;

5) Kuramaa lahing 20. veebruar –10. märts 1945;

6) Kuramaa lahingus 17.–31. märtsini 1945 osales ka 8. Eesti laskurkorpus, sellest teeme juttu pikemalt. Nõukogude poole kavandatud eesmärgid – sadamalinnade Liepaja ja Ventspilsi vallutamine või Saksa väegrupeeringu poolitamine – ei täitunud. Samuti ei õnnestunud NSV Liidu len­

Foto: Grigori Akmolinski / ajaloomuuseum / muis.ee

nuväel ja sõjalaevastikul oluliselt häirida sakslaste ühendusteid merel.

Sakslaste edukat kaitsetegevust soodustasid metsane ja soine väheste teedega maastik, samuti võimalus rajada tugevad kaitseliinid. Poole aasta jooksul meenutas sõjategevus esimese maailmasõja läänerindel toimuvaid võitlusi, kus pealetungijatel õnnestus vaid suurte kaotuste hinnaga vastase kaitset mõnes kitsas rindelõigus paari kilomeetri võrra tagasi suruda.

Sakslaste edukat kaitsetegevust soodustasid metsane ja soine väheste teedega maastik, samuti võimalus rajada tugevad kaitseliinid.

Kuna Saksa väegrupp lõi tagasi kõik Punaarmee rünnakud ja pani relvad maha alles kogu Saksamaa kapituleerumise järel, loevad mitmed Saksa ja Läti ajaloolased võitlusi Kuramaal oma tõrjevõiduks.

Hiljem õigustasid Nõukogude ajaloolased neid mõttetuid ja kaotusrohkeid rünnakuid väitega, nagu oleks sakslaste sidumine lahingutega Kuramaal takistanud neil saata abivägesid Berliini suunale. Tegelikult ei õnnestunud täita ka seda eesmärki, sest alates 1945. aasta jaanuarist alustasid sakslased mitme diviisi transportimist Kuramaalt Saksamaale.

Kuues Kuramaa lahing 17.–31. märtsil 1945

Märtsi teisel poolel üritasid 2. Balti rinde väed veel kord Saksa kaitseliine murda.

Punaarmee 2. Balti rinde (rindejuhataja armeekindral Andrei Jerjomenko, märtsis asendas teda marssal Leonid Govorov) koosseisu kuulus 18. märtsi 1945 seisuga kuus armeed (6. kaardiväearmee, 10. kaardiväearmee, 1. löögiarmee, 4. löögiarmee, 22. armee, 42. armee, 51. armee) ehk kokku umbes pool miljonit meest. Alates 1. aprillist 1945. a 2. Balti rinne likvideeriti ja selle väeosad läksid üle Leningradi rinde Kuramaa grupi koosseisu.

Saksa väegrupi Kurland (juhataja kuni 15. märtsini kindralooberst Lothar Rendulic, seejärel kindralooberst

Carl Hilpert) koosseisu oli jäänud kantud kaotuste ja osade diviiside Saksamaale transportimist nimeliselt umbes 25 diviisi. Peale sakslaste kaitsesid Kuramaad 19. Läti SS ­ diviis koos mõnede väiksemate lätlaste üksustega (14 000–15 000 meest) ka paarsada Eesti lennuväeabilist.

Kuuenda Kuramaa lahingu pealetungi pealöögi andis 18. märtsil Saldusest lõunas 10. kaardiväearmee, Skrundast lõunas murdis 290. ja 11. jalaväediviisi liitekohalt läbi Punaarmee 8. kaardiväediviis, kuid piirati sisse ja hävitati Lapuki ja Ziemeli vahel 31.

märtsiks 1945. 10. kaardiväearmeega samal ajal alustas pealetungi 42. armee Saldusest kagu pool, 21. märtsil läksid rünnakule ka 42. armee paremal tiival asuvad 1. löögiarmee ja 22. armee.

Visade lahingute tulemusena liikusid Nõukogude väed edasi, kuid kahe nädala pikkuse verevalamise järel pealetung takerdus.

Kogu kuues Kuramaa lahing lõppes aprilli algul järgmiste tulemustega. 2. Balti rinde (alates 1. aprillist Leningradi rinde Kuramaa grupi) väed olid sakslasi raskete kaotuste hinnaga tagasi tõrjunud kümmekond

Saksa sõdurid annavad relvi ära Kuramaa kapitulatsiooni järel. Foto: Wikipedia

249. laskurdiviisi võitleja Vello Rand suurtüki juures. Foto: ajaloomuuseum / muis.ee

Lahing Kaulaci mõisa ümber märtsis 1945. Kaart raamatust «Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee» (1945).

kilomeetrit, seejuures ei õnnestunud vallutada ühtki vähegi suuremat asulat. Püstitatud eesmärgid jäid täitmata, mida tunnistasid ka NSV Liidu ajaloolased.

Nõukogude allikates on eraldi mainitud Kuramaa pealetungioperatsiooni 16. veebruarist 9. maini 1945 (st 5. ja 6. Kuramaa lahingut). 2. Balti rinde koosseisus oli veebruaris 429 230 sõjameest, kaotused olid mainitud perioodil kokku 161 000 meest, sh 30 000 surnutena.

Üldjuhul on vähe tähelepanu pööratud ilmastiku mõjudele, mis lisaks

transpordiprobleemidele takistasid suuresti ka lennuväe ja tankide kaasamist pealetungi toetamiseks. Just nendes väeliikides oli Nõukogude vägedel suur ülekaal.

Sombused ja udused ilmad, vihma­ ja lörtsisajud, soine metsamaastik, teedepuudus – kõik see osutas, et valitud ruumis oli pealetungiplaan ebaotstarbekas.

Seejuures olid ülalmainitud probleemid ilmselged juba enne rünnaku algust.

Kui 14. märtsil 8. Eesti laskurkorpuse väeosad eesliinile liikusid, sadas

vihma; autod ja traktorid jäid porisse kinni, hobused jäid iga natukese aja pärast lõõtsutades seisma, et uueks pingutuseks jõudu koguda. Teed ja rajad kujutasid endast porimülgaste ahelikku. Raagus mets nõretas veest. Puksiirautod vajusid rummuni sisse, hobused mõnes kohas isegi kõhuni. Jalaväelased pidid edasiliikumiseks põlvini poris sumpama.

8. Eesti laskurkorpus liigub Kuramaale

Käsu Kuramaale minekuks sai Eesti laskurkorpus 5. veebruaril 1945 ning ajavahemikus 11.–22. veebruarini viidi väeosad raudteed mööda Leetu Punaarmee 6. kaardiväearmee tagalasse 2. Balti rinde varusse, valmistudes pealetungiks 42. armee lõigus.

Sombused ja udused ilmad, vihma- ja lörtsisajud, soine metsamaastik, teedepuudus – kõik see osutas, et valitud ruumis oli pealetungiplaan ebaotstarbekas.

Korpuse diviise täiendati Eestis mobiliseeritud meestega, kes olid saanud kiire väljaõppe. Kiiruga mobiliseeritud ja pooliku väljaõppega täiendus ei olnud ainult Eesti laskurkorpuse probleem. Ka 43. (Läti) kaardiväe laskurdiviisil ja 16. (Leedu) laskurdiviisil olid samad probleemid. Mobiliseeritud täienduse osakaal tagasivallutatud aladelt oli suur ja võitlusvaim tagasihoidlik. Läti laskurkorpus oli eelseisval pealetungil Eesti korpuse vasakpoolne naaberväekoondis.

7. märtsil andis rindejuhatus korralduse liikuda marsikorras 85 kilomeetrit itta Lätimaale Auce linnast 7–12 km põhja poole Zvedri­Bunduri­Ruisse Dreimani piirkonda, olles arvatud 22. armee (kindralleitnant Gennadi Korotkov) teise ešeloni. Kuid juba 13. märtsil anti Eesti laskurkorpus 42. armee (kindralleitnant Vladimir Sviridov) koosseisu.

Samal päeval viidi 42. armee koosseisu üle ka 4.–13. märtsini 22. armee alluvuses pealetungilahingutes osalenud Punaarmee 130. Läti laskurkorpus. Koos moodustasid nad 42. armee

ründegrupi, mille ülesanne oli koos lõuna poolt ründava 10. kaardiväearmeega (kindralleitnant Korotkov) ümber piirata ja hävitada Saksa üksused Salduse ruumis ning pealetungi arendades vallutada Liepaja.

Eesti laskurkorpuse (kin­mjr Lembit Pärn) väeosad olid isikkoosseisuga täielikult komplekteeritud, laskurdiviisis oli 8000–9000 meest, rahvuselt olid 80–85% isikkoosseisust eestlased ning 15–20% venelased.

Ligi 50% diviiside isikkoosseisust oli juba varem lahingutest osa võtnud.

Lähtepositsioonide sissevõtmine

Lahingukäsu sai korpus 14. märtsil 1945, asudes kohe sisse võtma positsioone Kleinase – Baltezersi järve joonel. Esimese korpuse allüksusena võttis 354. laskurpolgu 2. pataljon rindelõigu üle Punaarmee 130. Läti laskurkorpuse vasakul tiival olnud 43. kaardiväediviisi 125. laskurpolgult. 16. märtsiks olid korpuse üksused asunud rünnakupositsioonidele.

Armeelt saadud lahingukäsu kohaselt pidi korpus, andes pealöögi oma parema tiivaga, murdma läbi vastase kaitse Blidene jaama – Ereni joonel ja koostöös 130. Läti laskurkorpusega jõudma Ildzese järve joonele.

Järgmiseks ülesandeks oli Vecsateli­Mušumuiža joone saavutamine. Pärast Remte mõisa – Salduse joone saavutamist kavatses 42. armee juhatus läbimurdesse paisata 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse, mis selle ajani oli armee teises ešelonis. Kuni 23. märtsini oli korpuse operatiivalluvuses teises ešelonis 51. kaardiväe laskurdiviis, mis aga sellel päeval 23. kaardiväe laskurkorpuse koosseisu tagasi viidi.

Korpuse tulejõu tugevdamiseks moodustati suurtükiväegrupp, kuhu korpuse suurtükiväele anti juurde kuus suurtükiväepolku ja kaks suurtükiväebrigaadi. (Koosseisude järgi kuulus suurtükiväebrigaadi 3–4 divisjoni või 2–3 polku 24–76 suurtükiga, suurtükiväepolku 12–36 suurtükki.

Kasutada olnud allikatest ei selgunud toetuseks antud polkude ja brigaadide tüübid ning nende relvastuses olnud suurtükkide kaliibrid.) Ettevalmistava suurtükitule ajal oli korpuse käsutuses ka vasakpoolse naabri, 85. laskurdiviisi suurtükivägi.

Punaarmee suurtükiväelased.

Foto: Tallinna linnamuuseum / muis.ee

Seersant N. Silmet kaardi juures selgitamas sõduritele rindeolukorda Kuramaal 1945. aastal.

Foto: Tallinna linnamuuseum / muis.ee

Suurtükiväe tihedus läbimurdelõigus

130. Läti 8. Eesti 42. armee laskurkorpus laskurkorpus löögigrupp kokku

Läbimurdelõigu laius 4 km 2,5 km 6,5 km

ja miinipildujate

Ühele läbimurdekilomeetrile 148 211 173 suurtükke ja miinipildujaid

249. laskurdiviisi võitlejad õppustel. Foto: ajaloomuuseum / muis.ee

Korpuse pealetungi toetamiseks oli ette nähtud veel kaks tankibrigaadi. (1943. aasta koosseisude kohaselt kuulus brigaadi kolm tankipataljoni 65 tankiga ja motoriseeritud automaaturite pataljon.)

Korpuse ründelõigu paremal tiival kontaktis 130. Läti laskurkorpusega pidi ründama 7. laskurdiviis (esimeses ešelonis 354., teises 300. ja diviisi reservis 27. laskurpolk), et murda läbi vastase kaitse Klenase – Baltezersi järve joonel, vallutada Kaulaci (Kaulicase) mõis ning jõuda Strautnieki­Skajauni mõisa jooneni. 15. märtsi

hommikul võttis 354. laskurpolgu 2. pataljon (kapten Elmar Järv) 125. Läti laskurpolgult positsioonid Kleinase –Balterezi järve vahel üle.

7. laskurdiviis pidi vastase kaitse selles lõigus läbi murdma umbes 600 m laiusel rindel, milleks diviisi tugevdati 738. suurtükiväe­ ja 478. miinipildujapolguga ning 87. suurtükiväebrigaadi kahe raskehaubitsadivisjoniga. Paremat tiiba kindlustas Punaarmee 43. Läti kaardiväe laskurdiviis, kes pidi jõudma Kukšase­Skrundase jooneni.

Korpuse naabriks vasakul tiival oli Punaarmee 122. laskurkorpus, kes ründas Ciecere järve ja 249. diviisi vahel 1,5 km laiusel rindel.

Luureandmetel tegutsesid 8. Eesti laskurkorpuse ees 16. märtsiks 1945 Saksa 329. ja 218. jalaväediviis ning tankibrigaad Kurland. Luureandmed kinnitasid, et vaenlane on hästi kindlustatud. Jõgede ja orgudega läbipõimitud metsane ja soine maastik pakkus vaenlasele soodsat kaitset. Küngastel ja kõrgendikel asuvad hoonegrupid, enamikus kiviehitised, olid muudetud tugevateks vastupanusõlmedeks.

Peavastupanuliini moodustasid kaks­kolm pidevat, maastikule hästi sobitatud kaevikute liini. Selliseid positsioone oli 4–5 km vahemaadega kolm­neli. Neid positsioone kaitsti nn soomusvööndi taktika põhimõttel, mis seisnes põhiliselt selles, et kaitsesse kiilunud pealetungivaid jõude püüti algul käsi­ ja raskerelvade tulega looduslike ja kunstlike tõkete rägastikus peatada ning siis soomusvägede löökidega hävitada.

Korpuse vasakul tiival ründav 249. laskurdiviis (esimeses ešelonis 925. ja 921. laskurpolk, teises 917. laskurpolk) pidi murdma läbi vastase kaitse Baltezersi järvest lääne pool ning arendama pealetungi Reucise­Tekšnieki ­ Pervumuiža ­ Revizeri ­ Bilase suunas. Diviisi teise ešeloni jäeti 917. laskurpolk.

Pealöögi, see on Kleinase­Bliede­Kupje suunda oli tugevdatud suurtükiväe ja jalaväe ründegrupiga (neli 152 mm haubitsat, neli 45 mm tankitõrjekahurit,120 mm miinipildujate patarei, kuus iseliikuvat suurtükki, automaaturite rood ja sapöörirühm).

Pealetung pidi algama 16. märtsil 1945, kuid see lükati halva nähtavuse

tõttu edasi järgmisele päevale. Ka järgmisel päeval, 17. märtsil, algas pealetung tiheda lumesaju tõttu kella 9.15 asemel alles kell 13 kolmekümneminutilise suurtükitule ettevalmistusega. Välja lasti üle 50 000 mürsu ja miini. Puuduliku aja ja tingimuste tõttu sihtmärkide luureks oli suurtükiväetuli vähetõhus, paljud vastase tulepunktid elustusid ja korpuse jalaväge võttis rünnakul vastu vastase tihe tuli. Siin oleks ebaõiglane teha erilisi etteheiteid korpuse ja armee suurtükiväe ülematele. Suurtükiväe ettevalmistustuli vastas Punaarmee selle perioodi taktikale. Kaardi järgi pindala pihta lastes ei teinud Vene suurtükivägi, kellel olid kasutada suured laskemoonakogused, piisava täpsusega kindlaks meie vägede paiknemist.

Peavastupanuliini moodustasid kaks-kolm pidevat, maastikule hästi sobitatud kaevikute liini. Selliseid positsioone oli 4–5 km vahemaadega kolm-neli.

Kell 14.30 ehk poolteist tundi pärast rünnaku algust läks lahingusse 7. laskurdiviisi teine ešelon – 300. laskurpolk. Kell 16 jõuti Jelgava–Liepaja raudteeni ning 18.30 murti üle raudtee Pikuli­Viteni joonel. Kella 19.30–20.00 vahel sooritas vastane vasakult tiivalt soomusrongi tulega toetatud kompaniisuuruste jõududega tugeva vasturünnaku, mis tõrjuti tagasi ning jätkati aeglast edasiliikumist.

7. laskurdiviisi üksused jõudsid esimese pealetungipäeva lõpuks Perei, Pikuli, Viteni lähistele, olles kiilunud üle kahe kilomeetri sügavuselt vaenlase kaitsesse kahekilomeetrisel rindelõigul.

Sama päeva õhtul jõudsid nõukogude läbimurde riivistamiseks 300. polgu lõigus rindele Läti 19. SS ­relvagrenaderide diviisi 43. rügemendi esimesed allüksused eesotsas major Reinholdsiga, kes kohe käigult vasturünnakule asusid. Kogu rügement jõudis Lestene rindelõigust Läti talupoegade rekvireeritud vankreid voorina kasutades uude operatsiooniruumi Zebra järvest lääne pool 18. märtsi õhtuks.

Saksa soomusrongi efektiivne tuletoetus korpuse vasakul tiival Brocene raudteejaama suunast takistas tiibtulega tunduvalt edasiliikumist.

Vasakul tiival 925. ja 921. polguga samal ajal pealetungile asunud 249. laskurdiviis saavutas veidi väiksema edu. 925. laskurpolk jõudis 17. märtsi lõpuks Baltezersi järve põhjakaldale ja 921. laskurpolk Ereni lähistele.

Blidene raudteejaama vallutamisel langes rühma komandör kommunistlik noor leitnant Jakob Kunder.

249. diviisi pealetungi takistasid vaenlase tugevad vasturünnakud, raudteel kurseeriva soomusrongi tabav tuli ja vasakpoolse naabri – 122. laskurkorpuse väeosade mahajäämine. Nii tuli diviisil katta vasakut tiiba oma jõududega, mis aga jõude nõrgestas ja killustas.

Ka Eesti laskurkorpuse parempoolne naaber – 43. Läti kaardiväediviis – ei saavutanud esimesel päeval nimetamisväärset edu ja jäi 7. Eesti diviisist maha.

Nõukogude poole andmetest jääb selgusetuks, mitu päeva mainitud Saksa soomusrong rindel tegutses. Eri kinnituste kohaselt saadi segajast lahti kas suurtükiväelaste tabava tulega või sapööride abil, kes õhkisid osa raudteetammist.

Pealetung Blidene suunal jätkub 18. märtsil pealetungi jätkates sooritas 7. laskurdiviisi 300. laskurpolgu 1. pataljon parempoolse naabri – 43. laskurdiviisi abistamiseks kell 11.20 pärast kahekümneminutilist suurtükitule ettevalmistust rünnaku piki raudteed itta, Blidene raudteejaama suunas.

Sundinud omakorda vasturünnaku ettevõtnud vastase taanduma, jõudsid korpuse üksused kella 15 ­ks Blidene raudteejaama (1/300) Kupje­Pikuli joonele, kusjuures 354. laskurpolk oli sunnitud peatuma Kaulaci mõisa ees. Kell 16.45 viidi 354. laskurpolgu lõigus Kaulaci vallutamiseks lahingusse ka 7. tankibrigaadi allüksused, kuid tankid jäid

Suurtükiväe ja veterinaarteenistuse ohvitserid kursustel pärast

Vangi langenud saksa sõjaväelased oma saatust ootamas. Foto: Wikipedia

Kuramaa lahinguid.

Foto: ajaloomuuseum / muis.ee porisse kinni ja kaotusi kandes edu ei saavutanud.

Blidene raudteejaama vallutamisel langes 18. märtsil ka 300. polgu 1. pataljoni 1. roodu 2. rühma komandör, kommunistlik noor leitnant Jakob Kunder, kes esildise kohaselt vaenlase dzotti rünnates sai haavata ja kattis laskeava oma kehaga. Tallle omistati Nõukogude Liidu kangelase aunimetus postuumselt 15. mail 1946. 18. märtsi õhtul astus lahingusse 17. märtsil põhja poolt rindelt maha võetud 19. Läti SS ­relvagrenaderide diviisi 42. rügement, kes Kupji all (1,5 km põhja pool Blidene raudteejaama) riivistaski 19. märtsi õhtuks korpuse läbimurde.

Samal ajal jätkas 249. laskurdiviis aeglast edasiliikumist põhja suunas piki Baltezersi järve läänekalda metsast ala ning viinud päeva teisel poolel oma paremal tiival lahingusse ka 917. laskurpolgu, jõudis õhtuks raudteetammi joonele. Raskete teeolude ja armee esimese ešeloni vähese edu tõttu ei viidud sel päeval lahingusse ka 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpust, kes pidi asuma selles suunas edu arendamisele.

Kaulaci mõisa vallutamine

Ööl vastu 19. märtsi tehti korpuse jõudude mõningast ümbergrupeerimist. Kaulaci mõisa all toppama jäänud 7. diviisi 354. laskurpolk viidi teise eše­

loni kosuma, teda asendas seni diviisi reservis olnud 27. laskurpolk, kes 7. tankibrigaadi toel pidi arendama pealetungi Kaulaci–Darznieki–Skujani suunas.

300. laskurpolk pidi liikuma Gaižasi suunas. Ööl vastu 19. märtsi kella 3.30 paiku vallutas 300. laskurpolgu 1. pataljon Blidene raudteejaama, kuid edasiliikumine tõkestati vastase vasturünnakutega.

42. SS-relvagrenaderide rügemendi lätlased kandsid küll raskeid kaotusi ning olid ka ümberpiiramisohus, kuid täitsid oma ülesande.

42. SS ­relvagrenaderide rügemendi lätlased kandsid küll raskeid kaotusi ning olid ka ümberpiiramisohus, kuid täitsid oma ülesande, hoides kaitset Kupji – Blidene jaama – Pilsblidene joonel. Nende kaitselahingute ja vasturünnaku juhtimise eest sai major Voldemars Reinholds (1903–1986) mais 1945 Rüütliristi.

19. märtsil kell 12.05 alustas Eesti korpus uut rünnakut kogu rindel. Esimene 27. laskurpolgu rünnak Kaulacile löödi tagasi, kuid kl 16 korratud rünnakuga haarati mõis külgedelt, kell 20 õnnestus Kaulacisse sisse tungida ning sakslaste vastupanu murti kella 22­ks. 300. laskurpolk jõudis Detji lähistele.

Diviis liikus 19. märtsi jooksul edasi 1–1,5 kilomeetrit ning laiendas rinnet umbes ühe kilomeetri võrra. Kriitiline olukord Saksa kaitses Kaulaci all sundis reservide puudumise tõttu vanast rindelõigust maha võtma ja läänepoole Kaulaci alla saatma ka 19. Läti relva­SS diviisi 42. grenaderirügemendi.

20. märtsil tuli 27. laskurpolgul kaheksal korral tõrjuda lätlaste vasturünnakuid. Olukorra tõsidusest annab tunnistust ka see, et samas Kupji ruumis viidi 19.–20. märtsil lahingusse ka Kuramaa kaitselahingute vast kõige kuulsama, Kuramaa «tuletõrjujatena» tuntud Saksa 11. jalaväediviisi suurtükiväerügement.

249. laskurdiviis, kes ümbergrupeerimise käigus oli ööl vastu 19. märtsi üle võtnud osa 7. laskurdiviisi peale­

tungisektorist, jätkas aeglast edasiliikumist põhja suunas, jõudes päeva lõpuks Pakalni­Brinti maanteeni. Vasakpoolse naabri, 122. laskurkorpuse, suutmatuse tõttu edasi liikuda, tuli diviisi tiiva kindlustamiseks 20. märtsil 921. laskurpolk pöörata tiivaga läände. Diviis murdis küll sellel päeval läbi vastase peavastupanupositsiooni, kuid peatati vastase tugevate vasturünnakutega Vikstrauti­Vibsteri ruumist. 21. märtsil korraldatud uue ümbergrupeerimisega võttis 249. laskurdiviis paremal tiival üle osa 7. laskurdiviisi ründelõigust, mille diviisi rinne laienes 6,5 kilomeetrini.

Punaarmee pealetung takerdub

42. armee staap nõudis 21. märtsil pealetungi arendamist Remte mõisa suunas Eesti ja Läti laskurkorpuse jõududega, milleks samal päeval, 21. märtsil, viidi 7. laskurdiviisi paremal tiival lahingusse korpusele allutatud 51. kaardiväe laskurdiviis. 42. armee komandör kindralleitnant Sviridov nõudis, et murtaks läbi vaenlase peakaitsevöönd, mille kahte esimesse kaitsepositsiooni olime eelmistel lahingupäevadel kiilunud. Oli kavatsus viia läbimurdesse Remte mõisa ja Salduse vahelise maantee joonelt kindralleitnant V. Obuhhovi 3. mehhaniseeritud korpus.

Pärast kella 9.15 alanud kolmekümneminutilist ettevalmistustuld, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini (see on üle 4000 mürsu ja miini minutis), kell 10 pealetungile asudes jõudsid korpuse üksused päeva lõpuks Adase­Kuili­Kupje Katarjagi joonele, kuid paremal tiival kaardiväelased edu ei saavutanud. Sattunud Zaljumi ja Beti rajoonis vaenlase tugevale vastupanule, tõmbusid nad lähtepositsioonile tagasi.

Ööl vastu 22. märtsi tuli rapitud 27. laskurpolk eesliinilt ennast vahepeal korrastada saanud 354. laskurpolguga välja vahetada. 27. laskurpolk viidi lõuna poole raudteed diviisi reservi.

22. märtsi hommikul, pooletunnise suurtükiväe ettevalmistustule järel, mille jooksul vastase positsioonidele paisati veel 60 000 mürsku ja miini, rünnakud jätkusid. Lahing kestis kogu päeva. Vaenlase raevukat vastupanu ja korduvaid vasturünnakuid likvideeri­

des liikusid 300. ja 354. laskurpolgu roodud umbes ühe kilomeetri võrra edasi ja jõudsid päeva lõpuks Katarjagi­Vikstrauti lähistele.

23. märtsil tegi 42. armee juhatus viimase katse vastase kaitsest läbi murda, saates Eesti korpuse paremal tiival lahingusse armee reservis olnud 23. kaardiväe laskurkorpuse ülesandega jõuda Cepli­Remte joonele. Loodetud edu jäi tulemata. Vaenlane peatas kaardiväelased Skrunda ja Zaljumi lähistel.

Lisaks sakslaste­lätlaste vihasele vastupanule seiskas laskurkorpuse edasiliikumise ka ilmastik. Märtsi lõpu sulailmad olid muutnud pinnase

põhjatuks mülkaks, kuhu jäid kinni mitte ainult autod, vaid ka hobuveokid. Soomukid olid vähesed teed põhjani segi pööranud.

Korpuse järelvedu oli raskendatud, kohati tuli laskemoona lausa käsitsi kohale tassida. Samasuguseid probleeme mainitakse ka Läti laskurkorpuse pealetungi kirjelduses. Siinjuures ei maksa unustada, et samade raskustega olid pidevalt hädas ka Kuramaa kaitsjad, kelle probleemidele lisandus kütusepuudus – juba 1944. aasta sügisest oli bensiinimootoriga autosid lubatud kasutada vaid aktiivse lahingutegevuse perioodil.

Saksa vormis sõjavangid on saanud käsu jälle liikuma asuda.

Foto: Wikipedia

Kindral Pärna käsul jäid 7. laskurdiviisi 300. ja 354. laskurpolgud 24. märtsi õhtul kaitsele seal, kuhu nad olid jõudnud, ning 27. laskurpolk toodi diviisi paremale tiivale, rajades kaitseliini Blidene järve – Beti – Katarjagi – Vikesesi üldjoonel. Eesti laskurkorpus püsis kaitsel kuni 30. märtsini.

Sõjakäigu tulemus ja kriitilised hinnangud

8. Eesti laskurkorpuse saavutatud 4,5 km laiune ja kuni 6 km sügavune sissemurre kuue päeva jooksul ei olnud eriti kiiduväärt tulemus armeesuurtükiväe ja tankidega tugevdatud laskurdiviisile. Arvestades ebasoodsat maastikku ja kevadist teedelagunemist, oli see optimaalne tulemus.

Kahenädalastes lahingutes kaotas Eesti laskurkorpus 1072 meest surnutena ja teadmata kadunutena ning 4953 haavatutena (neist 174 surid). Seega olid kaotused langenutena, teadmata kadunutena ja haavadesse surnutena 1216 meest, kogukaotused aga 6031 meest. Kaotused jagunesid 7. ja 249. diviisi vahel enam­vähem võrdselt.

Kokkuvõttes võime järeldada, et kahenädalastes lahingutes kaotas laskurkorpus 30% oma koosseisust (kuigi tegelikult osa neist võis jääda või kiiresti naasta ka rivisse).

ris vähe, kandes seejuures märkimisväärseid kaotusi isikkoosseisus ja tehnikas.»

Kriitiline suhtumine on arusaadav, sest võrreldes Velikije Luki, Eesti mandriosa ja Saaremaa pealetungidega ei olnud ette näidata mingeid reaalseid saavutusi.

Teade Saksamaa kapituleerumise kohta

30. märtsil viidi Eesti laskurkorpus üle 42. armee teise ešeloni ning ta andis 3. aprilliks oma rindeosa üle Punaarmee 332. laskurdiviisile. Korpus koondati rinde vahetusse tagalasse Upe­Vidusmuiža­Roškalnu­Brežukalni­Blidene rajooni, kus 3.–6. aprillini rajati endale bivakklaager ja alustati väljaõpet uueks pealetungiks metsasel ja soisel alal.

Punaarmee kätte langes Kuramaal 181 032 sõdurit ja allohvitseri ning 8031 ohvitseri ja 42 kindralit ehk kokku 189 105 meest.

8. Eesti laskurkorpus tagasiteel Eestisse. Vastuvõtt Pärnus.

Foto: ajaloomuuseum / muis.ee

Purustatud sõjatehnika pärast lahingut. Foto: Wikipedia

Kui arvestame, et tagalaüksused (staabid, voorid, osaliselt suurtükivägi ja side) moodustasid 1/3 koosseisust, siis kasvab jalaväeüksustes kaotuste protsent umbes 43 ­ni, ehk teiste sõnadega, pihta sai kergemalt või raskemalt peaaegu iga teine eesliinil olnud jalaväelane.

Pikemat aega lahingutes olnud Läti laskurdiviiside kaotused olid märksa raskemad.

Kuna 23. kaardiväe laskurkorpuse rünnak nimetamisväärset edu ei saavutanud, lõpetasid Eesti laskurkorpuse väeosad 23. märtsil edaspidised rünnakukatsed ning läksid alates 24. märtsist üle kaitsele Jauni­Laci­Tipase­Kaulaci­Pakalni­Auseki joonel. Korpuse ohvitseridele jäigi arusaamatuks, miks ilma vajaliku ettevalmistuseta, ilma vastase kaitse luureta, alanud kevadise teedelagunemise ajal, peaaegu käigu pealt pealetungile minna. «Oodatud tulemust me sellega ei saavutanud, kahenädalaste ägedate lahingutega liiguti edasi üp ­

Armeejuhatuse käsul pidi korpus olema 8. maiks valmis läbi murdma vastase kaitsest Mazante mõisa – Pode lõigus, arendama pealetungi Imante suunas ja koostöös 42. armee parema tiiva vägedega jõudma Skurdice­Remte joonele.

Kuna 8. mail kell 14 andis Saksa armeegrupi Kurland juhataja kindralooberst Carl Hilpert oma vägedele käsu relvad maha panna, jääb segaseks kavandatava pealetungi mõttekus.

Teel pealetungi lähtepositsioonidele Kruzase­Jaunzeme­Telkursnieki­Plavnieki­Nerzase rajooni jõudis korpuseni 9. mail kella 3 ajal teade Saksamaa kapituleerumise kohta.

Punaarmee kätte langes Kuramaal mais 1945 vangi 181 032 sõdurit ja allohvitseri ning 8031 ohvitseri ja 42 kindralit ehk kokku 189 105 meest. Lisaks neile veel kuni 14 000 Läti sõdurit, seega kokku oli sõjavange 203 000 meest. Leningradi rinde juhatuse 28. mai 1945. a korraldusega anti korpusele käsk liikuda rännaku korras Riia kaudu Tallinna peale ja Punaarmees sõdinud eestlased pääsesid tagasi kodumaale.

Daron Acemoglu ja James A. Robinson

Miks riigid põruvad: võimu, rikkuse ja vaesuse juured

Postimees

Kirjastus, 2024

Kas olete kunagi mõelnud, miks mõned riigid õitsevad, samal ajal kui teised vaevlevad vaesuses? «Miks riigid põruvad» on raamat, mis heidab valgust sellele intrigeerivale küsimusele, pakkudes sügavat arusaama ühiskondlike institutsioonide rollist riikide majanduslikus edus. Selle teose autorid, Daron Acemoglu ja James A. Robinson, on tunnustatud majandusteadlased, kes pälvisid 2024. aastal Nobeli majandusauhinna. Raamat põhineb viieteistkümne aasta pikkusel uurimistööl ning kirjeldab, kuidas poliitilised ja majanduslikud institutsioonid määravad riikide saatuse. Näiteks toovad autorid esile Korea poolsaare, kus samasuguse etnilise taustaga inimesed elavad kahes täiesti eri maailmas: vaesuses vaevlevas Põhja-Koreas ja jõukas Lõuna-Koreas. See kontrast tuleneb erisugustest poliitilistest suundadest ja institutsionaalsetest raamistikest.

Martti J. Kari, Antero Holmila

Miks Venemaa nii teeb

Postimees

Kirjastus, 2025

On öeldud, et Venemaa käitumist ei saa mõistusega võtta. See ei vasta tõele. Kui teada tegureid, mis mõjutavad Venemaa juhtkonna otsuseid ja seega ka tegevust, võib aru saada isegi tema pealtnäha irratsionaalsest käitumisest. Naabrite tuleviku jaoks on selle tegevusloogika mõistmine elulise tähtsusega. Venemaa ühiskond on korruptsioonist läbi imbunud, Kreml kardab demokraatlikke algeid ja Venemaa on muutunud tänapäeva fašistlikuks riigiks. Tõe ja vale ehk nn taktikalise tõe kasutamisel on venelased meist paindlikumad. Ajalugu käsitletakse seal nostalgiaga ning seda kasutatakse oleviku ja tuleviku mõjutamiseks. Eriteenistused tapavad välismaal tegelasi, keda tembeldatakse Venemaa vaenlasteks ja reeturiteks. Miks see nii on? Raamat põhineb Martti J. Kari populaarsel Youtube’i loengul, millest sai 2022. aastal Soome kõigi aegade vaadatuim ülikooliloeng (üle 1,6 miljoni vaataja).

Georg Leets Sõjandusest ja kilde minevikust Ilmamaa, 2024

Vahur Laiapea Hingedepäev Hroza külas: valusaid lugusid Ukraina sõjast Argo, 2025

Kui oled huvitatud

Eesti sõjaajaloost ja soovid süveneda ühe silmapaistva sõjateadlase mõtetesse, siis «Sõjandusest ja kilde minevikust» on just sulle. Kolonel Georg Leets (1896–1975) on oma elu jooksul jätnud sügava jälje Eesti sõjateadusesse, eriti suurtükiväe alal. Selles raamatus leiad valiku Leetsi mälestusi, mis avavad ukse tema isiklikku ellu ja mõttemaailma. Peale mälestuste sisaldab teos ka tema olulisimaid sõjateaduslikke ja sõjaajalootöid. Need kirjutised pakuvad sügavat arusaama sõjanduse arengust ja ajaloost, olles väärtuslikud nii ajaloohuvilistele kui ka asjatundjatele. Kui otsid teost, mis ühendab isiklikud mälestused ja teadusliku uurimistöö, siis on «Sõjandusest ja kilde minevikust» ideaalne valik. See raamat pakub unikaalset vaadet nii Eesti ajaloole kui ka sõjateaduse arengule, olles samal ajal ka kultuuriajalooline pärl.

Chris Miller Kiibisõda: võitlus maailma

kõige olulisema

tehnoloogia nimel

KAVA kirjastus, 2025

Vahur Laiapea raamat «Hingedepäev Hroza külas. Valusaid lugusid Ukraina sõjast» viib sind otse Euroopa südamesse, kus 2023.–2024. aasta sündmused paljastavad sõja julma reaalsuse. See teos on sügavalt puudutav kogemus, mis kutsub sind mõtlema ja tundma koos nendega, kes on sõja tõttu kannatanud. Laiapea maalib oma sõnadega pildi, kus soojad ja külmad verejäljed, piinatud Pavel Rostovi vanglas ja verevalumid Vova seljal räägivad rohkem kui tuhat sõna. Need on lood headusest ja õudusest, mis eksisteerivad kõrvuti, ning vägistatud naistest, kes kannavad endas sõja koormat. Raamat ei paku kerget lugemist, kuid see on vajalik teekond, et mõista ja luua hingeside nende inimestega, kelle elu on sõda jäädavalt muutnud. See on kutse lugeda aeglaselt, südamega, et saaksid tõeliselt mõista ja tunda. Pärast selle raamatu lõpetamist ei jää sa endiseks – sa oled muutunud, võib-olla isegi parem inimene.

Chris Milleri raamat «Kiibisõda. Võitlus maailma kõige olulisema tehnoloogia nimel» pakub põhjalikku ja kaasahaaravat sissevaadet kiibitehnoloogia arengusse ja selle globaalsesse mõjusse. Kiibid, mida võib pidada tänapäeva maailmas sama oluliseks kui nafta, on muutunud kriitiliseks ressursiks, millel põhineb suur osa meie igapäevaelust – alates nutitelefonidest kuni keerukate sõjaliste raketisüsteemideni.

Miller toob esile, kuidas USA, mis oli pikka aega juhtpositsioonil kiipide tootmises, on hakanud kaotama oma üleolekut sellistele riikidele nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja eriti Hiina. Hiina, püüdes vähendada oma sõltuvust välismaistest tehnoloogiatest, investeerib tohutuid summasid kiibitootmisse, ületades isegi oma naftakulutused. See võidujooks tehnoloogilise üleoleku nimel mõjutab otseselt riikide sõjalist võimet ja majanduslikku jõudu.

K INDEL

TULEVIK

EESTILE JA SULLE

OMANDA TUGEV JUHIHARIDUS. ÕPI MAAVÄEOHVITSERIKS.