Strateegilise kommunikatsiooni keskus
Juhkentali 58, 15007 Tallinn tel 717 2415
Peatoimetaja kpr Art Ra Jalakas
Küljendaja rms Robi Mustsaar
Keeletoimetaja Diina Kazakova
Toimetajad
n-srs Greteliis Grau
n-srs Kaarel Oraste
n-srs Katriin Puhm
kpr Art Ra Jalakas
Eelmise aasta kevadel toimusid esimest korda katsed neile, kes soovisid ajateenistuse läbida erioperatsioonide väejuhatuses (EOVJ). Katsetel osales 135 inimest üle Eesti ja mina olen üks nendest, kes osutus valituks. Sellest sai alguse minu ajateenistus kütirühmas, mis on olnud katsumusrohke ja tohutult arendav teekond.
Juba esimestel kuudel sai selgeks, miks katsed vajalikud olid. Sest et teenistus on raske. Ajateenijad pannakse proovile eeskätt füüsiliselt, aga mis veelgi olulisem, ka vaimselt. Olgugi et kõik kütid on väga heas füüsilises vormis, arvan, et sama tähtis on ajateenija peas toimuv. Olen elus märganud, et kõigepealt kipub alla andma vaim ja siis alles keha. Inimese vaimu võib murda ootamatu tagasilöök, ülesanne, mis esmapilgul tundub võimatu, või hoopiski üks peas kõlav lause: „Ma ei jaksa!“.
Minule isiklikult ongi teenistuse suurimaks katsumuseks kujunenud vaimu igapäevane treenimine. Usun, et tugevast vaimust tuleneb distsipliin, tahe ja õpihimu. Arvan, et need on vajalikud omadused heale kütile.
Ajateenistus kütirühmas nõuab pidevat vaimset pingutust ja arengut just sellepärast, et pea iga nädal ootavad ees uued katsumused ja takistused. Nende ületamiseks peab kütt olema paindlik ja kohanemisvõimeline. Ühel hommikul proovid sa oma hingamist aeglustada, et jääaugus istudes vastu pidada, ja järgmisel hommikul unistad sa pikalt vee all ujudes sellest esimesest hingetõmbest, mida pinnal teha saad.
Vaim ja selle tugevus tulevad eriti hästi esile õppustel. Oled magamata, sul on külm, oled märg, jalad on pikast rännakust valusad ning tead,
et nendes oludes pead veel pikalt toimetama. Samas aega on vähe ja ülesanne tuleb täita. Nii tekibki stressiolukord. Õnneks valmistab väljaõpe meid nendeks olukordadeks hästi ette. Taolistel keerulistel hetkedel on vaja kontrollida seda, mis sinu peas toimub ja millele mõtled. Vahel näib, et ülesande täitmine on võimatu. Siis tuleb see rumal hääl oma peas vaigistada ning jäärapäiselt edasi rühkida. „Mis sest, et olukord näib võimatu olevat, ma annan endast siiski kõik.“ Sellise suhtumisega olen tihti avastanud, et võimatuna näiv ülesanne pole sugugi nii võimatu, kui algul tundub.
Pingutused ei piirdu vaid sellega, mis väljaõppe ajal toimub. Tihtipeale kasutame õhtust vaba aega õpitu lihvimiseks, eksamiteks õppimiseks, ülesannete planeerimiseks, väljaõppeks ettevalmistamiseks, treenimiseks või jaoga kokku kasvamiseks koosolekute ja ühiste tegevuste abil. Ma arvan, et kütte ühendab tahe võtta kõigest maksimum. EOVJ-i ajateenistusse pääsevad ainult need, kes ise tahavad ajateenistusse tulla ja läbivad selleks katsed. Seda on näha, sest ma ei tunne, et keegi küttidest peaks siin olema. Me kõik tahame siin olla.
Usun, et igaüks saaks ajateenistusega EOVJ-is hakkama. Oluline on oma mõtteid kontrolli all hoida. Vaimu arendamine on üldiselt väga keeruline. See on palju raskem kui füüsilise vormi parandamine. Füüsiliselt tugevaks võid sa ennast näiteks aastaga treenida, kuid õige mõttemaailma omandamiseks pead sa ennast iga päev proovile panema: see on valus, vastik ja üks raskemaid asju, mida elus tegema peab. Tugevale vaimule ei tundu ükski jääauk liiga külm, ükski katsumus liiga raske ega ükski ülesanne võimatu.
Fotograafid lpn Kaur Kantsik vbl Ardi Hallismaa n-srs Markus Kaupmees kpr Rasmus Allik rms Richard Põder
Kaitsevägi internetis www.mil.ee www.youtube.com/sodurileht www.facebook.com/s6durileht www.twitter.com/kaitsevagi www.instagram.com/kaitsevagi.edf
Erioperatsioonide väejuhatuse ajateenija
Lääne-Virumaa rabade vahel, kus kevadine vihm ja tuul segunes lume, rahe ning tuisuga, toimus midagi, mis jäi meelde igaühele, kes seal oli. Ligikaudu 50 küberväejuhatuse ajateenijat – meie, noored sõdurid – olime viidud viieks päevaks keset tummist linnalahingu põrgut. Nimelt korraldati küberväejuhatuse suvekutse ajateenijatele Rabasaare linnavõitluslinnakus väikeüksuse taktika kursus, kus unustati kõik klaviatuurid ja kaablid ning haarati relvad ja paukmoon – tõeline sõjategevuse kompott. 9. aprilli hommikul tõstsime enda REV-5-d sõidukite peale ning võtsime suuna Rabasaarde. Mina olin üks neist õnnelikest, kes pidi sõitma Atego kastis. Sel hommikul oli ilm üsna karge, aga õnneks olin taibanud selga panna soojad riided ning kastis sõita ei olnud eriti ebamugav. Rabasaarde kohale jõudes võeti kõik osalejad kokku mahajäetud kivimajja, kus jagati tervitussõnu ning tutvustati veidi kursuse tunniplaani ning ohutuseeskirju. Kava nägi ette, et esimesed kaks päeva saame administratiivkorras väljaõpet ning teise päeva öösel läheb juba lahing lahti kuni laagri lõpuni. „See pole enam tavaliste rahuaja tööülesannete täitmine. Siin, kui nurga tagant keegi tuleb, pole tegu e-kirjaga, vaid kuulirahega,“ ütles laagri korraldaja ja küberväejuhatuse väljaõppejaoskonna ülem major Ivar Rohtla.
Pärast administratiivseid toiminguid ja väljaõpet andva isikkoosseisu tutvustamist (instruktorid olid kaitseliidu võitlusgrupist ning luure-, snaipri- ja droonirühmast) jagati kõik osalejad seitsme jao peale laiali. Mina sattusin kolmandasse jakku ning olin sellega igati rahul. Jagude loomise järel võis alata esimene tund – lahinguvarustuse komplekteerimine ning maskeerimine linnakeskkonnas.
Esimesel kahel päeval saime teoreetilisi ja praktilisi teadmisi linnalahingust. Õppisime, kuidas teha linnalahingule vastavat maskeeringut, snaiprivastast tegevust, mida teha varitsuse korral nii sõidukitel kui ilma ja kuidas linnaruumis liikuda ning hooneid hõivata. Saime ka meditsiiniõpet ning tutvusime öö- ja termovaatlusseadmetega. Tunnid olid küll väsitavad, aga õpe oli väga kvaliteetne. Mängisime läbi mitmeid olukordi vastutegevusega ning hiljem analüüsisime enda otsuseid.
Olukord peal
Teise päeva õhtul toimusid meil kaitseväe keskpolügooni lasketiirus pimedas laskmised pea- ja taskulampidega. Kui kell oli tiksunud keskööni ning laskmised olid lõppenud, siis liikusime masinate juurde tagasi. Nende juurde
tagasi jõudes ja arvates, et nüüdseks on päev läbi, anti käsk: taktikaline rännak tagasi Rabasaarde. Saime 100 paukmoona näkku ja natuke ettevalmistusaega ning iga jagu sai endaga kaasa instruktori. Umbes pool tundi hiljem tuli meile auto järele ning istusime selle kasti. Olin äärmiselt väsinud ning jäin magama. Ärkasin auto peatumise peale. „Jalastuda!“ hõikas autojuht. Tulin kastist maha ning vaatasin enda ümbrust. Oli kottpime ja tuiskas. Ei olnud lihtsalt õrn lumesadu, vaid tuul peksis lund näkku. Võtsime jaoga hetke, et aru saada, kus me oleme ja mis suunas liikuma peame.
Liikudes olime vait – ainult hingeaur ja sammude krõbin lumisel teel reetsid meid.
Esimesed paar kilomeetrit möödusid rahulikult. Vaid raadiojaamast kuulsime, et meist varem teele asunud jaod olid märganud drooni ning vastutegevusega kontakti astunud. Korraga kostus minu selja tagant suminat. „Droon!” hõikas keegi. Ja siis teine, kolmas. Vastutegevus oli meid märganud. „Korraks tekkis tunne, et meid jälgib jumal ise, ainult et jumalal oli termokaamera ja ta jagas vastastele infot,“ meenutas jaokaaslane. Hüppasime kiiresti kõrval olevasse võsasse. Kuna droon hõljus paigal ja mitte eriti kõrgel, siis andis jaoülem käsu selle pihta tuld anda. Kõlas kaheksa relvalasku. Meiega kaasas olnud instruktor ütles raadiojaama, et hävitasime drooni ning see lendas minema. Saime rännakuga jätkata. Umbes kilomeeter enne Rabasaaret juhtus see, mida kõik kartsid. Meie jagu oli sunnitud ületama lagedamat ala, kui kostus esimene lask – see oli snaiper. Järgnes teine. Minu kõrval sai vahekohtuniku sõnul üks meie omadest haavata – otsetabamus reide. Varjusime kiiresti kraavi. Snaiper oli meist ligikaudu 200 meetri kaugusel metsapiiril.
Ligikaudu 50 küberväejuhatuse ajateenijat – meie, noored sõdurid – olime viidud viieks päevaks keset tummist linnalahingu põrgut.
betoonmajades, aga magamiskotis ei olnudki tegelikult eriti külm. Varahommik möödus vahejuhtumiteta.
Vastutegevus keerab vinti peale
Järgmistel päevadel võttis vastutegevus juba rohkem initsiatiivi. Me ei liikunud enam vabalt – meid luurati, jälitati, provotseeriti. Meie jaod pidid liikuma ja paiknema varjatult, raadiosides kõlas pidevalt „Kontakt“ ja „Tundmatu isik alal“.
Kõige hirmuäratavam oli kolmanda öö post vanas, lagunevas majas. Meil oli luureinfo, et vastane üritab ööpimeduses majadesse hiilida. Olime postil kahekesi. Mina ühel pool maja ja minu jaokaaslane teisel pool. Kell oli pool kaks öösel ning mul oli käes öövaatlusseade, silmad vaheldumisi kolmel uksel, mida pidin jälgima. Iga krõbin ja iga tuuleiil, mis maja seina raputas, tundus rünnaku algusena.
nendega juttu. Lapsed olid nõus kommi eest infot jagama. Saime teada, et tihti lendavad alal droonid ning lapsed olid näinud, kuidas need ka granaate kukutavad. Saime aru, et peame akendest eemale hoidma.
„Suitsud ette ja katke!“ karjus jaoülem. Meie suitsukate hajus tuules kiiremini, kui oleks soovinud. Teine haavatud jäi liikumatult keset teed lebama. Hoolimata väsimusest ja paanikast suutsime mõlemad haavatud lohistada lähimasse kraavi, kus olukord lõppes ning saime positiivse tagasiside.
Rabasaarde jõudes võtsime enda seljakotid ning hõivasime meile määratud maja. Kell oli 4.30 hommikul ning aeg oli magama minna. Sel ööl ja ka järgnevatel ööbisime külmades
Seal, kus reaalsus ja fantaasia sulanduvad, hakkab töötama ainult instinkt, mõtlesin endamisi. Ma olin valmis päästikule vajutama iga kord, kui ukselink kriuksatas. Õnneks möödus meie post vahejuhtumiteta. Pugesin tagasi sooja magamiskotti ning uinusin. Ühtäkki ärkan aga selle peale, et minu postis olev jaokaaslane karjub „Stopp, seis!“. Suurest adrenaliinist karjun ka enda magamiskotist „Käed üles!“ ning haaran relva. Olen juba peaaegu riides, kui tuleb jaoülem ja ütleb, et kõik on korras ning isik jooksis minema. Ohkan kergendatult ning lähen tagasi magama.
Neljas päev möödus üsna rahulikult. Hommikul paiknesime ümber kahekorruselisse majja. Mitu korda käisid tsiviilisikud meid kõnetamas ning andsime neile kommi ja ajasime
Lõunal tuli jaoülema raadiojaama õhuhäire. Meil oli viis minutit, et hoonest evakueeruda. Olime enne juba evakuatsioonitee paika pannud ning kõik teadsid, mida õhuhäire korral teha. Saime majast välja kolme minutiga. Kui täpselt viis minutit oli täis saanud, kõlas kolm valju pauku. Keegi meist ei saanud viga ning võisime enda hoonesse naasta.
Kaitse iga hinna eest
Sel viimasel laagriõhtul olime vastase rünnakuks valmis. Teadsime, et see juhtub, kui vahekohtunik meie juurde tuli. Kuulsime väljas drooni. Siis karjus vahekohtunik, et meie maja teise korruse lõunakülge tabas FPVdroon, mille tagajärjel kõik aknad läksid katki. Oli kuulda, et vastased olid esimesel korrusel ning puhastasid aktiivselt tube.
Me ei saanud enam viivitada. Asusime kaasvõitlejaga treppi kaitsma.
Meil oli kokku 28 granaati, mida olime valmis trepile viskama, kui tundus, et vastane tahab üles tulla.
Teine FPV-droon lendas hoonesse. Kaks jaoliiget said haavata ja üks suri. Esimeselt korruselt kõlas vaid valju
„Granaat!“. Meie eesmärk oli neid trepile mitte lasta. Ka vastase snaiprid olid termovaatlusega valmis. Nad avasid tule akendesse. Jaoülem sai tabamuse õlga. Teised jaoliikmed lohistasid ta seina taha. Peagi mõistsime, et vajame lisajõudu. Jaoülem palus raadiojaama teel abi meie kõrval paiknevalt jaolt, kes seda ka lahkesti andis. Jagu tekitas vastasele kaks haavatut, aga kuna vastase snaiper haavas ka ühe nende võitleja, siis tõmbas jagu tagasi ega julgenud enam akendele tulla. Terve olukord kestis ligikaudu 45 minutit. Meie loopisime kahekesi lugematul arvul granaate trepile ning vastase FPV-droonid ja snaiprid muudkui ründasid meid. Mingil ajal eemaldus vastane meie hoonest ning kohtunik pani olukorrale „Seis!“. Järgnes tagasiside. „Teil olid küll suured kaotused, aga vastane ei suutnud ennast trepist üles murda ning oli sunnitud eemalduma,“ ütles vahekohtunik.
Väsinuna, aga õnnelikuna, paiknesime teise jaoga samasse hoonesse ümber ning saime rahulikult magama minna. Hommikul toimus nii-öelda lõpurivistus, viimane tagasiside ning koristamine. Seejärel panime oma asjad sõidukitele ning asusime tagasi pealinna.
See linnalahingulaager polnud lihtsalt väljaõppelaager. See oli meeskonnatöö katsumus, vaimse vastupidavuse ja isikliku julguse proovilepanek. Me ei õppinud ainult, kuidas puhastada ruume või hõivata hoonet, me õppisime ka üksteist usaldama. Ja just see usaldus hoiab meid elus, kui sama asja peaksime ka päris olukorras tegema.