E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Keerulise ajalooga Kurdistan unistab iseseisvusest

500 Eesti sõjaväelast osales õppusel Trident Juncture

Nr 6 (87) 2015

Liibanon muudab Eesti sõduri mõtteviisi

6 / 2015

4 Eesti uudised 6 Välisuudised

SIIM TEDER

Sisukord

NATO õppusel Trident Juncture 2015 osales üle 500 Eesti kaitseväelase NATO viimase kümnendi suurimast õppusest annab ülevaate leitnant Aivo Vahemets.

8 Sõjateadusest Teemal, kas sõjateadus on on eraldiseisev teadusharu, arutleb vanemleitnant Ott Laanemets.

10 Scoutspataljon on endas kindel Kuidas pataljon uuteks katsumusteks valmis on, räägivad pataljoniülem kolonelleitnant Andrus Merilo, staabiülem major Mart Sirel, operatiivsektsiooni ülem kapten Kaido Kivistik ja veebel Arvet Lindström personalisektsioonist.

20 Liibanon nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust Afganistanis ja viimati Liibanonis kontingendi ülemana teeninud kapten Mario Lementa võtab vaatluse alla eestlaste viimase aja panuse ÜRO rahuvalvesse.

26 Imran Riza: Eestlaste teadmised tulevad ÜRO-le Liibanonis kasuks Ajakiri Sõdur rääkis ÜRO Liibanoni rahutagamismissiooni asejuhi Imran Rizaga maailmaorganisatsiooni rahuoperatsioonide tulevikust.

29 Riigikaitselised koormised – tõhusa kaitsevalmiduse meede või tarbetu kohustus? Kaitseressursside ameti peadirektor Margus Pae räägib lahti riigikaitseks vajaminevate varude temaatika.

32 James Bond ja küberruum Miks peaks Bondi seekordsed seiklused huvitama Sõduri lugejaid ja kuidas see seostub Eesti riigikaitsega?

34 Iseliikuv suurtükk M109A6 Paladin Novembris võis Eestis lähemalt tutvuda selle pika ajalooga sõjamasinaga.

Toome lugejani lühikese ülevaate, kuidas inimkond jõudis miinide kasutamiseni, kuhu on nende lõhkevate koletiste areng välja jõudnud ja millised on maamiinide kasutamise moraalsed aspektid.

58 Admiral Alexander-Sinclairi kuus nädalat Läänemere missiooni

Eesti ajaloolise Arsenali relvatehase miinitoodangu huvitavamaid eksemplare tutvustab Art Johansoni artikkel.

Inglise admirali Sir Edwyn Sinclair Alexander-Sinclairi teenetest Eesti iseseisvuse saavutamisel saame lugeda mereväe ajaloolase Reet Naberi sulest.

42 Kurdistan unistab iseseisvusest Järjest tulisemaks muutuvas Lähis-Ida sõjakatlas on kurdide sõjaline ja ka poliitiline roll aasta-aastalt järjest olulisemaks muutunud, mistõttu püüame ka Sõduri lugejate jaoks kurdide ajaloo tausta avada. Teemat avavad Kristel Kotta ja Mart Nutt.

52 Kiired otsused ja suured panused Egiptuse mereväe moderniseerimisel

62 Parola tankimuuseum jutustab lugusid Soomes Hämeenlinnas asub haruldane militaartehnikamuuseum, mis võlub kõiki sõjaajaloohuvilisi. Muuseum annab ülevaate ka tankitõrjerelvastusest ja soomusrongide ajaloost.

66 Raamatututvustus

Kaptenleitnant Liivo Laanetu hoiab Egiptuse mereväes toimuval silma peal.

Väljaandja Toimetus

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Arvo Jõesalu

SÕDUR NR 6 (87) 2015

36 Miinid, ohtlikud vaikivad sõdurid

40 Eestis valminud tankitõrjemiini võis kasutada ka käsigranaadina

EESTI UUDISED

ARDI HALLISMAA

Kaitsevägi sai kätte esimesed uue põlvkonna õhutõrjeraketid

he esimese välisriigina jõudis 17. detsembril Eestisse esimene saadetis Euroopa ühe juhtiva raketisüsteemide tootja MBDA õhutõrjerakette Mistral 3. Mistral 3 rakettidel on uue põlvkonna sihitusandur, mis võimaldab lukustada kaugemal lendavatele ja

väiksematele sihtmärkidele. Lisaks on parandatud raketi mootorit, et tabada sihtmärki kaugemal ning kiiremini. Uus sihitusandur ja täiendatud raketi aju võimaldab eristada valesihtmärgid õigest, tehes nii raketi lennuvahendi kaitsemehhanismidele immuunseks. Uuemat tüüpi laskemoon on sisuli-

selt hooldusvaba ja pikema elueaga võrreldes Eestis juba kasutusel oleva vanemat tüüpi rakettidega. Uus laskemoon ühildub olemasoleva laskeseadeldisega ja ei nõua lisainvesteeringuid. Mistrali rakettide uue põlvkonna laskemoon on kasutusõiguse saanud esmalt Prantsusmaa relvajõududes ja esimese välisriigina tarnitakse seda nüüd Eestile. Selle aasta märtsis allkirjastatud lepingu kohaselt toimuvad laskemoona tarned järgneva viie aasta jooksul. Koos Mistral rakettidega tarniti Eestisse ka MBDA poolt toodetud MILAN tankitõrjesüsteemi laskemoona. Mistral on infrapuna kiirgusele isesihituv "lase ja unusta" põhimõttel töötav õhutõrje raketisüsteem efektiivse tegevuskaugusega kuue kilomeetri kaugusel lendavate õhuründevahendite vastu. Kaitsevägi tellis esimesed Mistralid 2007. aastal ja relvastusse kuuluvad need alates 2009. aastast. Tänu oma kompaktsusele on Mistral multifunktsionaalne ja seda saab kasutada nii maapinnalt aga ka autodelt, laevadelt ja helikopteritelt laskmisel. Õhutõrjeraketisüsteem Mistral on kasutusel 30 riigis üle maailma.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

aitseväe keskpolügoonil toimusid 27. novembril esmakordselt liikursuurtükkide lahinglaskmised, millel osales kaks Tapal paiknevat Ameerika Ühendriikide liikursuurtükki M109A6 Paladin. Ühendriikide liikursuurtükkide patarei ülem kapten Peter Beamer hindas relvade võimekust Eesti maastikul tegutseda heaks. Vastavalt riigikaitse arengukavale on liikursuurtükkide soetamine plaanis ka Eesti kaitseväel. 1. jalaväebrigaadi ülema kolonelleitnant Veiko-Vello Palmi sõnul andis liikursuurtükkide laskeharjutuse jälgimine Eesti kaitseväelastele palju kasulikke kogemusi tulevikuks. Tapal paiknevad liikursuurtükid kuuluvad Ühendriikide 41. suurtüki rügemendi 1. pataljoni A-patarei koosseisu ning liiguvad detsembrist edasi Leetu.

ARDI HALLISMAA

Keskpolügoonil korraldati Mereväe esmakordselt liikursuurtükkide ajateenijatele lahinglaskmised anti üle NATO medalid

eservi suundunud kolmele mereväe ajateenijale anti 3. detsembril enam kui neli kuud kestnud teenistuse eest NATO miinitõrjelaevade grupi koosseisus üle Eesti mereväe NATO kontingendi medal koos sõlega. Medalid said mereväe lipulaeval, miinijahtijal Admiral Cowan teeninud vanemmadrus Vilmar Kaal, vanemmadrus Rene Tammeorg ja reamees Artur Püvi. Ajateenijad osalesid muuhulgas ka NATO kümnendi suurimal õppusel Trident Juncture 2015 Hispaanias ja Portugalis, millest miinijahtija Admiral Cowan NATO 1. miinitõrje grupi koosseisus osa võttis.

Balti riigid harjutavad NATO kiirreageerimiskorpuse vastuvõtmist Üheaegselt, 10. novembril, algasid Eestis, Lätis ja Leedus liitlasvägede vastuvõtule keskenduv õppus Baltic Host 2015 ja nii Balti riikides kui ka Ühendkuningriigis toimuv NATO kiireageerimiskorpuse (Allied Rapid Reaction Corps ehk ARRC) õppus Arrcade Fusion 2015. „Et mõlemad õppused on stsenaariumi kaudu seotud, moodustavad nad meie jaoks ühe toimiva terviku,“ ütles õppusi Eestis juhtinud kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonel Aivar Kokka. Balti riigid harjutavad iga-aastasel vastuvõtva riigi toetuse ehk HNS-i (Host Nation Support) õppusel Balti riikidesse saabuvate liitlasvägede toetamist riikide tsiviil- ja militaarstruktuuride poolt, vastavalt õppuse Arrcade Fusion 2015 stsenaariumile aga paiknevadki NATO kiirreageerimiskorpuse juhtimis- ja toetuselemendid ümber Balti riikidesse planeerimaks ja harjutamaks väga kõrges valmisolekus oleva sihtüksuse VJTF(L) siirmist ja kasutamist.

ESTPLA-20 põhigrupp suundus Liibanoni

lates oktoobri keskpaigast asub toetuse väejuhatuse staap Pärnu linna piiril Eametsas, kus 2012. aastal valminud staabihoones töötab umbes 50 inimest. Endisesse staabihoonesse Tallinnas Suur-Sõjamäel kolib toetuse väejuhatuse hanketeenistus, samuti asub Tallinnas väejuhatuse juhtkond. Kaitseväe toetuse väejuhatus korraldab kaitseväe igapäevaseks toimimiseks

vajalikke tegevusi alustades hangetest ja logistikast ning lõpetades tugiteenuste ja kaitseväe orkestriga. Toetuse väejuhatus koosneb 11 struktuuriüksusest: väejuhatuse staabist, materjaliteenistusest, hanketeenistusest, haldusteenistusest, raamatupidamiskeskusest, liikumis- ja veoteenistusest, tervisekeskusest, toetusteenuste keskusest, kaitseväe orkestrist, logistikapataljonist ja logistikakoolist.

Kaitsevägi esitles Ukrainast ostetud sillasüsteemi

aitsevägi esitles 11. novembril Tapal kaitseministeeriumi ja kaitseväe koostöös hangitud Ukraina päritolu lahingutoetussillasüsteemi TMM-3M, mida hakkab edaspidi kasutama 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljon. Kaitseväe pioneeriinspektor kolonelleitnant Raul Küti sõnul on TMM-3M-i puhul tegu sillasüsteemiga, mis on end tõestanud nii Soomes kui ka mitmes praeguses NATO riigis ning mis tänu oma lihtsusele sobib hästi reservväelaste õpetamiseks. Demonstratsiooni käigus paigaldas lahingutoetussillasüsteemi TMM-3M meeskond üle Valgejõe kolm sillaele-

menti, mis lõid ületuskoha ning tagasid teelaotusmasina abil kindla pinnase nii lähte- kui ka sihtkaldal. Silla kandevõime demonstreerimiseks sõitis sellest üle nii Eesti kaitseväe kui meie liitlaste kasutuses olev rasketehnika: jalaväe lahingumasin Bradley, soomustransportöör Pasi XA-180 ja ratasbuldooser. Lahingutoetussillasüsteem TMM3M on välja töötatud külma sõja perioodil Nõukogude Liidus. Kaitseväele hangitud neljast sillamasinast koosnev komplekt on ette nähtud 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni sillarühma varustamiseks. Kõik hangitud masinad ja sillad on uued, valmistatud 2015. aastal Ukrainas.

Viru pataljoni ajateenijad alustasid Javelini-õpet

ankitõrjerühmade juhtivkoosseisu väljaõpetamiseks algas novembri teisel nädalal 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljonis ajateenijatele suunatud tankitõrjesüsteemi Javelin koolitus. „Võrreldes juba varasemalt kaitseväe relvastuses oleva tankitõrjekompleksiga MILAN on Javelin samm edasi,“ ütles Viru jalaväepataljoni tankitõrjekompa-

nii ülema ülesannetes olev nooremleitnant Toomas Rein. Väljaõpetatud ajateenijatest moodustatakse juhtivkoosseis kolmele tanki tõrjerühmale, kellest kaks kasutavad tankitõrjesüsteemi Javelin ning üks tankitõrjekompleksi MILAN. Väljaõppe efektiivsuse huvides on tankitõrjekompaniil plaanis läbi viia ühisõppusi ka Tapal baseeruva liitlasüksusega.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Liibanoni rahuvalvemissioonile suundus 24. novembril kaitseväe kontingendi põhigrupp, kes vahetab välja seal maikuust Soome–Iiri pataljoni koosseisus teeninud Eesti kaitseväelased. „Liibanoni missioon on suurepärane võimalus arendada Eesti ja Soome kaitsealast koostööd,“ ütles Soome sõjaväeatašee kaptenleitnant Jussi Vuotilainen. Eesti kontingendi jalaväerühm ESTPLA-20 on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil. Üle kolmandiku kontingendi kaitseväelastest on eelneva sõjalise operatsiooni kogemusega. Kontingendi ülem on major Kalle Kõlli ja rühmaülem nooremleitnant Priit Lillemets. Koos staabiohvitseridega teenib praegu Liibanonis ligi 40 kaitseväelast. Eesti jalaväerühm on osa Soome–Iiri pataljonist. Pataljoni kuulub üks Soome ja üks Iiri jalaväekompanii ning üks eestlastest ja soomlastest koosnev jalaväekompanii. Soome–Iiri pataljon on ainus mitmerahvuseline pataljon ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL Liibanonis. Kokku panustab UNIFIL-i praegu 39 riiki.

Toetuse väejuhatuse staap kolis Eametsa

MAAILM 7

USAF lükkab edasi A-10 ründelennuki errusaatmise

Washingtonis. Kindral nentis, et Ameerika õhuvägede ülesanded on erinevalt varasemast viibimisega Türgis ja õhulöökide andmisega ISIS-e vastu oluliselt suurenenud. Ameerika Ühendriigid paigutas 12 A-10-t Türgi Incerliki õhubaasi, et anda õhulööke Süürias ja Iraagis. Tegu ei ole esimese ümberpaigutamisega, sest 2014. a novembris viidi operatsiooni Inherent Resolve toetuseks Thunderboltid Kuiveidis asuvasse Ahmed al-Jabri õhubaasi. Kindral Carlisle ütles, et nad tahaksid hoida ründelennukeid veel kaks kuni kolm aastat tegevuses hoida. „Ilmselt võtame paar eskadrilli varem käigust maha, kuid enamik lennukeid jäävad veel kaheks kuni kolmeks aastaks kasutusse,“ ütles kindral.

Ameerika Ühendriikide õhuvägi (USAF) võib A-10C Thunderbolt II ründelennuki errumineku mitme aasta võrra edasi lükata, sest see on väga efektiivne lennumasin, teatas Ameerika õhu vägede väejuhatuse ülem kindral Herbert Carlisle 10. novembril. „Peame nende õhusõidukite ekspluatatsiooni lõpetama, aga arvan, et teeme seda hiljem ja hoiame need ründelennukid veidi kauem rivis,“ ütles kindral Carlisle. USAF on üritanud juba aastaid neid lennukeid erru saata, kuigi seadusandjate pealekäimisel hoitakse A-10 käigus. Vajadus nende suure tulejõuga lennukite järele on siiski hiljuti suurenenud, see õigustab loobumise ajakava värske pilguga läbikaalumist, ütles kindral

Hiinlased tutvustasid oma ekspordiks mõeldud hävitaja FC-31 tulevikku

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Hiina lennundustööstuse korporatsiooni (AVIC) esindaja ütles 8. novembril, et 5. põlvkonna hävitaja FC-31 avalendu planeeritakse korraldada enne, kui aastakümme lõppeb ja pärast lennuki proovilendu püütakse paari aasta jooksul saada see militaarkasutusvalmis. AVIC-i ekspordiks ehitatud FC-31 vastu on huvi üles näidanud näiteks Pakistan, kelle õhuvägi vajaks potentsiaalselt 30–40 sellist hävitajat. Hiina rahvusliku aerotehnoloogia impordi ja ekspordi korporatsiooni asepresident Li Yuhai ütles, et AVIC peab läbirääkimisi ka Hiina rahvavabariigi õhujõududega, kuid läbirääkimise käigu kohta täpsemad andmed puuduvad. Õhusõiduki peadisaineri Lin Pengi sõnul on hävitaja 16,8 meetrit pikk, tiivaulatus on 11,5 meetrit, lennuk on 4,8 meetrit kõrge ja tema maksimaalne stardikaal on 25 000 kg. Õhusõidukil on 10 relvastuse kinnituskoh-

Ameeriklaste A-10C Thunderbolt on küll eakas, kuid maailmas teravnenud julgeolekuolukorras ikka veel vajalik ja tõhus ründelennuk.

ta, neli sisemist ja kuus välimist, ja peale suudab lennuk võtta kuni kaheksatonnise laadungi. FC-31 relvastusse kuulub kiirlaskekahur, PL-9 ja täiustatud SD-10A õhk-õhktüüpi juhitavad raketid, väikese diameetriga pommid (SDB) ja õhk-pind-tüüpi juhitavad raketid. Lennuk suudab läbi viia õhureket, sooritada õhulööke ja suruda maha vastase õhutõrjet, tagada maavägedele õhutoetus ja tegutseda vastase sõjalaevade vastu.

Poola ostab 27 raskepioneerveokit

Poola relvastuse inspektuur kirjutas alla 199 miljoni zloti (50 miljonit USA dollarit) suurusele lepingule kohaliku firmaga Rosomak, et soetada armeele 27 raskepioneerveokit. Rosomak ühendas lepingu täitmiseks jõud firmadega Scania Power Polska ja Cargotec ning koos koostatakse 8 × 8 veosüsteemiga ratasveokid, millel on neli inimest mahutav kabiin, masina tagaosas pukseerimisvõimekusega harklaadur ja 8-tonnilise tõstejõuga kraana.

Rosomaki 8 × 8 jalaväe lahingumasinate, Dana liikurhaubitsate ja 26-tonniste pukseerimisvõimekusega toetusveokite ost on Poola armee jaoks seda tüüpi veokite osas esimene samm. Seni pärineb Poola ainus kogemus ratastatud raskepioneeriveokitega Afganistanist, kus Poola armee on kasutanud kolm laenatud Oshkosh M984A4 raskeveokit.

Soome tellib moodsad raketikompleksid

Soome on sisse andnud tellimuse armee varustamiseks 240 juhitava raketi ja mitme lasuliste Lockheed Martin M270 raketikompleksidega, teatas 11. novembril US Defence Security Cooperation Agency. Hinnanguliselt 150 miljoni dollari suurune hange sisaldab 40 MRLS-i raketisüsteemi, väljaõpet, varuosi ja logistikat. 15 kompleksi varustatakse rakettidega M31A1 Unitary Missile (kokku 90 raketti) ja 25 kompleksi rakettidega M30A1 Alternative Warhead Missile (kokku 150 raketti). Mõlemat tüüpi raketikompleksi laskekaugus on ligikaudu 70 kilomeetrit. 2006. aastal hankis Soome Hollandilt 22 MLRS-i süsteemi, makstes nende eest 50 miljoni USA dollarit, kulutades järgnevatel aastatel 43 miljonit dollarit süsteemide uuendamiseks.

Iraani S-300 ostutehing jõustus

Venemaa riikliku kaitsekonglomeraadi Rosteci juht Sergei Tšemezov teatas 9. novembri Dubai õhu-show’l, et leping Moskva ja Teherani vahel S-300 pikamaa-õhukaitse süsteemide tarnimiseks on nüüd jõus, kuid tarnitavate raketisüsteemide koguarvu ei avalikustatud. Iraani meedia tsiteeris Iraani kaitseminister Hossein Dehghani, kelle sõnul jõuti Venemaaga lepingu allakirjutamiseni ja juba käesoleva aasta lõpuks on enamik raketisüsteemidest ostjale üle antud. Samas uudisteagentuuri TASS sõnul läbirääkimised veel jätkuvad ja nende lõppemist ei ole loota enne 2016. aastat. Väidetavalt sisaldas esialgne 2007.

4 6

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (november–detsember 2015)

2 6

aastal sõlmitud leping Iraani varustamiseks viit S-300PMU1 patareid hinnaga ligikaudu 1 miljard USA dollarit, kuid selle tühistas Moskva 2010. aastal. Iraan vaidlustas lepingu tühistamise Rahvusvahelises Vahekohtus. President Vladimir Putin muutis Moskva seisukohta aprillis ja Tšemezov andis teada, et Iraan loobub hagist, kui lepingu esimene osa on täidetud. „Ma arvan, et kui esimene osa [lepingust] on täidetud, oleme Iraani nõudest vabad,“ ütles ta. Venemaa kaitsesektori esindaja ütles Interfax-AVN-i uudisteagentuurile, et Iraan saab S-300PMU2 süsteemid, mis olid varem mõeldud Süüriale müügiks, enne kui leping 2013. aastal tühistati.

BAE Systems koondab Suurbritannias ja Austraalias …

... kuid loobub Ameerika luureteabeüksuse müügist

BAE Systems andis käesoleva aasta aprillis teada, et kaalutakse, kas Ameerika valitsuse agentuuridele tehnilist, missioonide ja IT-tuge pakkuval äril on tulevikku. Veidi rohkem kui kuu aega tagasi teatas aga BAE Systems, et loobub kavatsusest ära müüa oma Ameerikas baseeruva Intelligence and Security (I&S) üksus, mainides, et üksuse säilitamine toob suuremat väärtust. Üksuse äritegevus ja tellimust vastuvõtt jätkuvad kasumlikus tempos. Alates 2010. aastast on BAE Systems müünud Ameerikas ettevõtteid rohkem kui 200 miljoni dollari väärtuses, kuigi alates 2012. aastast on varadest loobumise kiirus aeglustunud. BAE Systems on ära müünud järgmised ärid: O’Gara Groupi Commercial Armored Vehicles (2012), Tenyslon High Performance Materials (18 miljonit USA dollarit – 2012), Safariland Law Enforcement (124 miljonit USA dollarit – 2012), Safety Products (32 miljonit USA dollarit – 2011), Advanced Ceramics (7 miljonit USA dollarit – 2011), Composite Structures (32,5 miljonit USA dollarit – 2011) ja Container Solutions (1 miljon USA dollarit – 2010). Samas kasvas BAE Systems Ameerika Ühendriikides märkimisväärselt, kui omandas firmad Armor Holdings (4 miljardit USA dollarit – 2007) ja United Defence (4 miljardit USA dollarit – 2005).

õhutõrjeraketisüsteemi S-400 toob Venemaa Süüriasse, et turvata oma kohapealseid sõjaväebaase. Selline käik on vastus Türgile, kes lasi alla venelaste Sukhoi Su-24M ründelennuki.

uut 155 mm iseliikuvat haubitsat on plaanis Taani kuninglikul kaitseväel muretseda seni teenistuses olevate vananenud M109A3 haubitsate asemele. Taanlased teevad valiku ATMOS, CAESAR või K9 Thunder iseliikuva haubitsa vahel.

mitmeotstarbelist ründelennukit Su-35 tarnib lähiajal Venemaa Hiinale. Tehing on Rosteci esindaja sõnul 2 miljardi USA dollari suurune.

L1e Super Puma.

10 000 m

suuruse angaaripinnaga koostetehase helikopterite AS332 C1e ja L1e Super Puma (fotol) kokkupanemiseks avas Rumeenias Brašovis firma Airbus Helicopters.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

BAE Systems kinnitas 12. novembril, et kärbib töökohti oma Suurbritannia äriüksuses Military Air & Information ning Austraalias Melbourne’is asuvas laevatehases. 371 töökohta kaob seoses Eurofighter Typhooni tootmisvõimsuse vähendamisega, et kindlustada konkurentsivõimelise hinnaga tootmine. Eurofighteri hävitajaid pannakse kokku BAE Systems Lancashire’i üksuses Ühendkuningriigis. Samuti plaanib BAE Systems koondada töötajaid Williamstowni laevatehases Melbourne’is. 2007. aastal võidetud lepingu kohaselt ehitas BAE Systems koos Hispaania laevaehitusfirma Navantiaga oma Austraalia filiaalis kahe Canberra-klassi helikopterikandja pealisehituse ja süsteemide integreerimisega. BAE Grupp koondas tehases 500 töötajat pärast esimese laeva üleandmist Austraalia kuninglikule mereväele 2014. aasta lõpus. Käesoleva aasta augustis teavitati veel 125 töötaja koondamisest. BAE Systems Australia ehitab praegu Austraalia kuninglikule mereväele ka kolme õhutõrjerelvadega Hobart-klassi hävitajat. Need on plaanitud üle anda aastatel 2017–2020. Typhooni tootmise vähendamise uudis avalikustati pärast septembris tehtud

kokkulepet Kuveidiga, mille kohaselt tarnitakse riigile 28 hävitajat, mis täiendavad ja lõpuks asendavad Kuveidi Boeing F/A18C/D Horneti hävitajad. Need õhusõidukid tulevad aga hoopis Itaalias paiknevast Typhooni montaažitehasest. Tööjõukärped on BAE Systemsi jaoks jätkuv suundumus ja firma töötajate hulk tema kõigis üksustes kokku on langenud 93 500-lt aastal 2011 praeguse 83 000le. Aastatulud on sama perioodi vältel kahanenud 19,2 miljardilt Briti naelalt (29,17 miljardit) 16,6 miljardile ning puhaskasu 1,3 miljardilt Briti naelalt 752 miljonile.

miljardit naela (peaaegu 3 miljardit USA dollarit) on Ühendkuningriikidel plaanis kulutada järgneva kümne aasta jooksul oma ründelennukite ja lahinguhelikopterite uuendamisele, samuti moodsate relvasüsteemide ja militaarsõidukite soetamisele.

ARVAMUS

Sõjateadusest Sõjateaduse sõna leiab nii mõnestki kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülema kolonel Martin Heremi kirjutisest, KVÜÕA arengukavast kui ka kaitseministeeriumi teadusalastest dokumentidest. Kuigi erinevates sõnastustes on sõjateadust püütud defineerida, pole lõpuni selge, millega tegu. Kas see on tõepoolest eraldiseisev teadusharu, administratiivne pealkiri riigikaitselise teadustegevuse koondamiseks või on tegu millegi kolmandaga ning kas seda üldse on vaja, on praegu (vähemalt laiematele hulkadele) ähmane.

elle kirjutise eesmärk on ärgitada arutelu. Püüan sõjateadusega seotud teemaderingi „pealispinda kraapida“ ega pretendeeri lõplikele järeldustele. Kirjutis on ajendatud laevastiku ohvitseride klubi internetifoorumis peetud samasisulisest arutelust.

NÕUKOGUDE JA LÄÄNE SÕJATEADUS

SÕDUR NR 6 (87) 2015

1996. a Eesti entsüklopeedia 9. köide ja veidi erineva lauseehitusega 1975. a Eesti nõukogude entsüklopeedia 7. köide kirjeldavad sõjateadust kui teadust, mis lähtuvalt riigi poliitilistest eesmärkidest käsitleb sõjaks valmistumist ja sõjapidamist. Definitsioon pärineb nõu kogude ajast, mil sõjateadus tõepoolest oli eraldiseisev teadusharu. Tänapäeval esineb sõjateadus sellisena just Vene sõjalise kultuuriruumi riikides nagu Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, aga ka Soomes, mille sõjaväe kultuurilised juured ulatuvad samuti Tsaari-Venemaale. Eesti taustaga USA sõjaajaloolane Eric Sibul peab nõukogude sõjateadust pseudoteaduseks, sest Nõukogude Liidus oli valdav tendents nimetada paljusid valdkondi teaduslikeks. Selle äärmuslikum näide on teaduslik kommunism. Kommunismi jms teaduslikuks kutsudes üritati sellele kaalu anda ja n-ö puhaste teadustega ühele pulgale tõsta. Sellises pseudoteaduslikus keskkonnas eksisteeris ka sõjateadus, mis eitas asjaolu, et paljudest sündmustest koosneva sõja tulemust pole võimalik teaduslike printsiipide abil ennustada.1

Ott Laanemets VANEMLEITNANT EML SAKALA KOMANDÖR

Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et ingliskeelne science, mida Eric Sibul kasutab, ei ole täpselt eestikeelse sõna teadus vaste. Inglise, eriti ameerika inglise keeles, tähendab science peamiselt reaalteadusi, kus rakendatakse teaduslikku meetodit (hüpoteetilis-deduktiivne meetod). Humanitaarteadusi, kus teadusliku meetodi rakendamine on küsitav, nimetatakse inglise keeles humanities. Sellised teaduste klassifitseerimise erinevused tulenevad nii rahvuslikest kui ka koolkondlikest erinevustest2. Seega kui inglise keeles on military science pigem seisukohavõtt küsimuses, kas sõda on teadus või kunst, siis eesti keeles võib sõjaga seonduva uurimist teaduseks nimetada küll.

Seega kui inglise keeles on military science pigem seisukohavõtt küsimuses, kas sõda on teadus või kunst, siis eesti keeles võib sõjaga seonduva uurimist teaduseks nimetada küll.

Lisaks otseselt sõjapidamist puudutavale, oli Nõukogude Liidus relvajõudude alluvusse koondatud ka enamik muust sõja ja sõjapidamisega seonduvast teadustegevusest. Seetõttu jätkub ülalmainitud entsüklopeediate sõjateaduse kirje selle alajaotuste loeteluga, kus lisaks sõjakunstile leiduvad veel relvajõudude struktuuri teooria, isikkoosseisu sõjalise väljaõppe ja kasvatuse teooria, sõjamajanduse teooria, sõjageograafia, sõjatopograafia, sõjaajalugu ja sõjalise rakendusega tehnikateadused. Kogu sõjalise ja sellega seotud teadmise monopoliseerimise relvajõudude poolt tingis vajadus kiivalt informatsiooni kontrollida, mis on üks totalitaarse riigi alustala. Ühelt poolt välistas selline korraldus sõjalise kompetentsi tekkimise tsiviilstruktuurides, -ülikoolides ja -ametkonnas. Teisalt polnud see ka probleem, sest relvajõudude üle puudus lääne mõistes tsiviilkontroll.3 Läänemaailmas sõjateadust eraldiseisva teadusharuna üldjuhul ei tunta, sest pole ühist arusaama, millega tegu. Kui sõjapidamisega seonduvat uurivad läänemaailmas lisaks staabikolledžitele ka mõttekojad ja tsiviilülikoolid, siis teiste teadusharude sõjaga seonduvad uuringud toimuvad peamiselt vastavat kompetentsi evivates tsiviiluurimis- ja õppeasutustes. Sõjaga seonduvad akadeemilised distsipliinid kannavad nimetusi strateegiauuringud (strategic studies), sõja uuringud (war studies), kaitseuuringud (defence studies), julgeolekuuringud (security studies), rahvusvahelised suhted jms, millel pole ühest definitsiooni.

1 Sibul, E. Military History, Social Sciences, and Professional Military Education. – Baltic Security and Defence Review. Volume 13, issue 1, 2011, p. 80. 2 Tamm, M. Quo vadis, humaniora? – Keel ja Kirjandus 8-9, 2008, lk 579-580. 3 Rice, C. The Party, the Military, and Desicion Authority in the Soviet Union. – World Politics. Vol. 40, No 1, Oct 1987.

Selline umbmäärasus tuleneb asjaolust, et akadeemiliselt vabad tsiviilülikoolid piiritlevad ja nimetavad oma uurimisteemasid ise.4 Ülaltoodu ühisnimetaja on aga multidistsiplinaarsus. Üllatavalt lihtsa ja asjakohase sõjateaduse seletuse annab 1936. a Eesti entsüklopeedia 7. köide: teadusharu, mille ülesandeks on sõja igakülgne uurimine. Selline seletus sobib igati multidistsiplinaarsete sõja uuringute (war, defence, military etc studies) kirjeldamiseks ka tänapäeval. Vastused küsimusele, kas sõjateadust administratiivse pealkirjana on vaja, on kahetised. Ühelt poolt võib sõjateadusteks kutsuda kogu riigikaitselist teadustegevust, teisalt võib kahelda nõukogude laadis sõjateaduse vajalikkuses, kus nt geograafiale lisatakse eesliide sõja-. Endiselt jääb küsimus, kas administratiivset nimetamist on üldse vaja ja kas see segadust juurde ei too, sest kuidas sel juhul nimetada sõjateoorial põhinevat distsipliini, millest tuleb juttu allpool.

jaatav vastus. Sõja ja sõjapidamise süsteemne uurimine ja õpetamine pole ilma sõjalise mõtte ja sõjateooria raamistikuta mõeldav. Ilma sõjateooriat tundmata saab sõjaväelasest tehniline käsitööline, kes küll tunneb on töövaldkonda, kuid kel pole arusaama selle terviklikust lõppeesmärgist13. Praegu püütakse Eestis leiduvat teaduspotentsiaali rakendada võimearendusse. Paraku pole päris selge, kas võimearendusnõuded, ehk miks neid võimeid vaja on, põhinevad sõjalisel mõttel, sõjateoorial, sõja- või strateegiliste uuringute tulemil. Sõjalise mõtte ja sõjauuringute puudumisest annavad tunnistust ka tõdemused, et meil pole doktriini ega strateegiat14 või küsimused, et mis need kaks üldse on.

On küsitav, kas sõjateadus on eraldiseisev teadusharu. Kuigi teaduste harudeks jaotamisel pole selgeid reegleid, iseloomustab teadusharu ühelt poolt uurimisobjekti ja teisalt uurimismeetodite määratlus. Sõjateaduse uurimisobjekti – sõda – on keeruline üheselt määratleda. Angstromi ja Wideni käsitluses võib sõda määratleda tööriistana (poliitika jätk teiste vahenditega), relvastatud vägivallana, kriisi reguleerimisena, kommunikatsioonina, kunstina ja eneseteostusena5. Sellest tulenevalt pole võimalik üheselt määratleda ka sõja uurimise meetodeid, vaid selleks kasutatakse peamiselt teiste teadusharude meetodeid. Major Karl Salum käsitleb oma KVÜÕA Toimetistes ilmunud artiklis sõjateadust filosoofiliselt Thomas Kuhni paradigma kontseptsiooni abil. Paradigma tähendab teadusharu vundamenti, eelnevate uurimuste saavutusi, teoo-

riaid, meetodeid jne. Salum järeldab, et kuna sõjateadusel ei ole veel oma paradigmat, võib seda pidada eelteaduseks, millel on potentsiaali areneda oma paradigmaga normaalteaduseks.6 See potentsiaal peitub tõsiasjas, et kõike sõjaga seonduvat pole otstarbekas käsitleda vaid külgnevate teadusharude abil ja eksisteerib vajadus just sõjateaduse enda teooria – sõjateooria (military theory) järele7. Kuigi Salum ei püüa sõjateadust täpselt piiritleda, annab ta üllatava hinnangu, et sõjateooria kuulub pigem strateegilise kultuuri, sõjalise või sõjapidamiskultuuri või siis tsivilisatsiooni spetsiifilise käsituse juurde8. Sõjalist mõtet uurinud Henry Eccles ja Milan Vego peavad aga sõjalise mõtte arengul põhinevat sõjateooriat igasuguste sõjauuringute ja vastavate õppekavade tuumaks9. Sõjateooria ei ole üks kindel teooria, vaid teooriate kogum, millel on kaks laiemat teemadekogumit: (1) mis on sõda ja (2) kuidas sõda võita10. Vego arvates koosneb sõjateooria üldisest, sõda tervikuna käsitlevast teooriast; eriteooriatest, nagu näiteks mässutõrjet, terrorismi, välispoliitika toetamist jms puudutavatest; maa-, mere- ja õhusõja pidamise teooriatest ning strateegiat, operatsioonikunsti ja taktikat käsitlevatest teooriatest11. Siiski ei ole sõjateooria struktuuri osas lääne kultuuriruumis ühist seisukohta ja leidub eelkirjeldatust erinevaid jaotusi. Peamine probleem sõjateaduse kujunemisel teaduseks seisneb aga selles, et erinevad teooriad ei pruugi jõuda samadele järeldustele12. Esiteks puudub võimalus katsete korraldamiseks, et teooriate paikapidavust kontrollida. Teiseks pole ükski sõjaline episood sarnane teisega, seal on liiga palju tundmatuid ja muutujaid, mis teevad universaalsete üldistuste tegemise äärmiselt keeruliseks. Küsimusele, kas Eestis on vaja sõjalisel mõttel ja sõjateoorial põhinevaid sõja uuringuid, peaks olema ilmselge

4 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

9 Eccles. H. Military Theory and Education; The

13 Livingstone, R. Some Tasks for Education,

Theory. London and New York: Routledge, 2014, p. 7.

Need for and Nature of. – Naval War College

viidatud Eccles. H. Military Theory and Education;

5 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

Review. February 1969, p. 73.

The Need for and Nature of. – Naval War College

Theory, p. 15–17.

10 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

Review. February 1969, p. 79.

6 Salum. K. Paradigma roll sõjateaduses Thomas Kuhni

Theory, 2014, p. 7.

14 Meelis Kiili: laiapindse riigikaitse jaoks vajame

põhjal. – KVÜÕA toimetised. Vol 19, 2014, lk 247–256.

11 Vego, M. On Military Theory. – Joint Force Quar-

riiklikku julgeolekustrateegiat. – Riigikaitse. Posti-

7 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

terly. Issue 62, 3d quarter 2011, p. 60.

mees, 20. september, 2015. [riigikaitse.postimees.

Theory, 2014, p. 4–7.

12 Lider. J. Introduction to Military Theory. –

ee/3329847/meelis-kiili-laiapindse-riigikaitse-

8 Salum. K. Paradigma roll sõjateaduses Thomas

Cooperation and Conflict. Vol 15, No 3, 1980, p.

jaoks-vajame-riiklikku-julgeolekustrateegiat]

Kuhni põhjal, lk 248.

151.

(15.11.2015).

SÕJATEADUS TEADUSHARUNA?

MÕTTEKOHAD Eeltoodust olulisemadki on aga järgnevad mõttekohad. Esiteks – et luua uus (teadus)valdkond Eestis, on mõistlik kasutada välisriikide kogemust ja saata inimesi sõjauuringutega tegelevatesse ülikoolidesse kraadiõppesse. Praegu seda ei praktiseerita. Enne sõjateaduse mis iganes vormis loomist on vaja kriitilist massi vastava akadeemilise kvalifikatsiooniga inimesi, kes oskaksid ka sisuliselt kaasa rääkida. Teiseks – praeguses kaitseväes ei ole sobivat platvormi sõjateaduseks/ sõjauuringuteks. Kaitseministeeriumi haldusalas tegeleb kaitse- ja julgeoleku uuringutega mõttekoda, rahvusvaheline kaitseuuringute keskus. Kuigi KVÜÕA on ainus eestikeelne õppeasutus maailmas, kus sõjaga seonduvat õpetatakse, on selle peamine tegevus siiski ohvitseride esimese ja teise taseme väljaõpe. Kuigi ka sel on hariduslik osa sõjateaduse osas, on see siiski tutvustaval tasemel. Kuna teadus ja haridus käivad käsikäes, tegelevad sõjaväelistest õppeasutustest sõjauuringutega staabikolledžid. Koos sõjateadusega peaks päevakorrale tõusma ka küsimus Eesti riiklikust kolmanda taseme ohvitseriõppest, millega praegu tegeleb Balti kaitsekolledž.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

FOOKUS

SIIM TEDER

Scoutspataljon on endas kindel SÕDUR NR 6 (87) 2015

NATO viimase aja suurim õppus Trident Juncture 2015 andis Scoutspataljonile viimase lihvi, asumaks Balti pataljoni juhtriigina NATO 2016. aasta kiirreageerimisväe üksusesse. Kuidas pataljon uuteks katsumusteks valmis on, räägivad pataljoniülem kolonelleitnant Andrus Merilo, staabiülem major Mart Sirel, operatiivsektsiooni ülem kapten Kaido Kivistik ja veebel Arvet Lindström personalisektsioonist.

Ivar Jõesaar

coutspataljon on tagasi suuri logistilisi katsumusi pakkunud õppuselt Trident Juncture 2015. Milliste muljete ja kogemustega Euroopa teisest servast tulete?

Kol-ltn Merilo: „Muljed on kokkuvõttes positiivsed. Mis puutub logistilistesse katsumustesse, siis saame julgelt

FOOKUS

Hispaanias toimunud NATO suurõppusest Trident Juncture võtsid osa ka Scouts pataljoni võitlejad. Pildil hetk linnalahinguharjutusest.

Õppus kestis 21. oktoobrist 6. novembrini Hispaanias, Portugalis ja Itaalias 16 piirkonnas, Atlandi ookeanil ja Vahemeres. Trident Juncture’ist võttis osa kokku üle 35 000 inimese, 60 laeva ja 140 õhusõidukit. Lisaks 27 osalevale NATO liikmesriigile oli kohal seitse partnerriiki – Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoonia, Rootsi, Soome ja Ukraina ning kaasatud oli mitu suurt rahvusvahelist organisatsiooni – Euroopa Liit, Aafrika Liit, OSCE ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee. Kellega neist õnnestus Scoutspataljonil koostööd harjutada?

Kol-ltn Merilo: „Stsenaarium oli nii üles ehitatud, et tegime koostööd ainult teiste sõjaväelastega ega puutunud kokku rahvusvaheliste tsiviilorganisatsioonidega. Me kasutasime teatud õppuse etappidel küll tsiviil-militaarkoostöö elemente, aga meie sektoris rahvusvaheliste organisatsioonidega koos ei mängitud. Küll aga tegime Hispaania San Gregorio harjutusalal koostööd kõigi seal tegutsenud riikidega, välja arvatud itaallaste õhudessant, kes tegid oma asja. Sakslaste ja ameeriklastega oli kõige rohkem ühist tegevust ja kõige parem oli koostöö eri õhutoetusüksustega. Vahepeal jäi lausa mulje, et just meie olemegi nende prioriteet, keda toetada. Osalejate arve vaadates jääb mulje, et õppus oli kohutavalt suur, aga see oli hajutatud üle mitme Euroopa riigi. San Gregorio harjutusalal toimunu oli küll muljetavaldav, kuid suures plaanis oli see siiski brigaaditasemel õppus nagu Kevadtorm.“

Kuidas jäite rahvusvahelise koostööga rahule ja kas oli ka asju, mida te esmakordselt kogesite?

Kol-ltn Merilo: „Asju, mida oleme seni harjutanud väiksemas mahus, saime teha suuremalt. Näiteks üksuste läbiliikumised pataljon-pataljonile. Samuti belglaste kasutamine ISTAR-ina (luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke) pataljoni toetuseks – seda me tavaliselt teha ei saa. Ka pataljoni tasemel rünnakud linna tingimustes sealses, Afganistani missioonideks harjutamise tarvis ehitatud õppelinnakus oli rohkem, kui saame iga päev teha.“ Mjr Sirel: „Me oleme alati rahul, kui õppusejärgselt tunneme, et saime mingis osas areneda, olgu selleks siis millegi uue harjutamine või hoopis varem harjutatu uuele tasemele viimine. Nagu öeldud, oli Trident Juncture’i ajal õhutoetusega koostöö harjutamine muljetavaldav, see polnud meie jaoks uudne, kuid aitas kindlasti taseme tõstmisele kaasa. Esmakordselt tegime aga läbi keemiakaitse ja massihävitusrelvade vastase kaitse väljaõppe koos saasteainetest puhastamise toimingutega.“ Kpt Kivistik: „Taustal mängis kaasa teistsugune ja üsna eksitav maastik. Meil tuli planeerida ja ellu viia harjumuspäraseid operatsioone, kuid olukorras, kus vaatlusdistantsid ja vastase tuvastamisvõimalused on suuremad kui meie relva tuleulatus. Selles olukorras end maastikul paigutada või liikuda ja orienteeruda oli katsumus. Olime sunnitud võitlema täiesti ebasoodsal maastikul, millist Eestis ei leia. Sõidukijuhtidele oli see mõistagi hea kogemus.“ Scoutspataljon on kogunud oskusi ja talletanud kogemusi arvukatelt õppustelt ja missioonidelt. Kui tugevatena tunnete ennast praegu jalaväe lahingumasinaid oodates ja Balti pataljoni juhtriigina NATO 2016. aasta kiirreageerimisväeüksusesse kuuludes?

Kol-ltn Merilo: „Kui muus osas võib meil olla puudujääke, siis enesekindlusest puudu ei jää. Rahvusvaheline koostöö on seda tõestanud. Võime astuda ükskõik millise liitlasriigi staapi – me leiame seal kohe ühise keele ja viime ka ülesanded täide. Harjutamine ja missioonid on meile selle oskuse toonud. Ootame huviga lahingumasinate kasutuselevõttu ja teeme kõik endast oleneva, et need kiiresti käiku võtta. 2016. aasta kiirreageerimisväeüksuse väljaõpet alustades teadsime, et

SÕDUR NR 6 (87) 2015

öelda, et suudame viia Balti pataljoni küllalt suurte vahemaade taha. Detailides võime teha järgmine kord teistmoodi või olla ennetavalt targemad, aga suures plaanis oli just pataljoni strateegiline siirmine saadud kogemustest kõige väärtuslikum. Ja selles pataljonis polnud ainult Eesti üksused, vaid ka Läti ja Leedu omad. Kõik jõudsid kohale ja kõik jõudsid tagasi, seejuures oli osa siirmisest ajaliselt oluliselt kiirem, kui ma oskasin arvata.“ Mjr Sirel: „Tuleb arvestada, et NATO on pärast pikka vaheaega suurte õppuste juurde tagasi tulemas. Eestil on viimastel aastatel olnud võimalus osaleda mitmel rahvusvahelisel suurel õppusel ning on hea meel tõdeda, et iga õppusega on toimunud edasiminek nii NATO liikmesriikide omavahelise koostöö osas kui ka õppuse korraldusliku poole pealt.“ Kpt Kivistik: „Üks positiivne emotsioon oli hea äratundmine, et NATO toimib. Me tuleme kuskil maanurgas kokku ja vahet pole, millisest riigist keegi on. Staabiuksest astub sisse naaberüksuse

esindaja ja me hakkame kohe rääkima ühisest asjast ning järgmisel hommikul juba harjutame koos. Nemad tankidega vasakule tiivale, meie SISU-dega paremale ja kokku saab mõtestatud tegevus. See on ikka päris suur asi – näed inimest esimest korda ja juba samal päeval teevad meie kompaniid taktikalisi sooritusi koos. Samuti oli meil väga tugev õhutoetus. Lähed lennubaasi, räägid oma idee ja vajaduse ära ning teineteisemõistmisel pole mingeid takistusi. Kohati käis suhtlemine ja koordineerimine libedamalt kui kodus mõne teise väeosa või Kaitseliidu malevaga. Selles mõttes on kindel tunne, et võime minna ükskõik millisesse Euroopa nurka, ükskõik millise rahvaga mingit operatsiooni tegema ja kõik kulgeb üsna sujuvalt. Täiesti erinevad riigid, armeed, rahvad, kultuurid suudavad rääkida ühes, mõistete keeles ja saavad üksteisest aru.“

FOOKUS

peame valmistuma palju kiiremaks valmisoleku kategooriaks. Nüüd tunneme end ka selles üsna kindlalt. Meie areng on läinud lihtsalt õiges suunas, me pole kunagi fokuseerinud ennast kiirreageerimisväeüksuseks. Meile on ikkagi kõige tähtsam oma kodu kaitsta. Ja kui me selles oleme tugevad, küllap saame hakkama ka NATO reageerimisväes.“ Mjr Sirel: „Balti naabritega on meil kogu aeg olnud väga hea koostöö. Alates esimesest täismahulisest Balti pataljoni õppusest läinud aasta aprillis Ādažis on üksus tegutsenud küllaltki ühtsena. Lisaks oleme sisuliselt sama Läti üksusega koos tegutsenud ka Kevadtormidel. Me saame üksteisest väga hästi aru ja tunneme ennast üsna kindlalt ka Balti pataljonina, mitte üksnes Scoutspataljonina.“

SIIM TEDER

Mida ootate teenistusest NATO kiirreageerimisväeüksuste ridades, arvestades, et sündmused maailmas ja eriti Lähis-Idas kipuvad üha tulisemaks minema?

Kol-ltn Merilo: „See kõlab võib-olla kummaliselt, aga mina ootan, et seda kiirreageerimisväeüksust vaja ei lähe. Sest kui Balti pataljon tema kiirusklassi arvestades kasutusse võetakse, tähendab see, et maailmas on asjad väga hulluks läinud. Ees võivad oodata ka tavapärased missiooniformaadid. Olukorra halvenemine ei tähenda veel automaatselt, et kasutusse läheb NATO reageerimisvägi. Kui tulevad muud missioonid, lähevad sinna need meie üksused, kes ei ole kiirreageerimisvalmiduses.“ Scoutsidelt kui kutselistelt sõduritelt eeldatakse tarka ja efektiivset sõdimist. Kui hästi te olete selleks varustatud, relvastatud, välja õpetatud?

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Kpt Kivistik: „Varustuse puhul sõltub kõik sellest, kellega või millega võrrelda. See paraneb kogu aeg, aga intensiivse kasutuse tõttu ka kulub ja vajab pidevat hooldust ja aeg-ajalt asendamist.“ Kol-ltn Merilo: „Arvestades meie ülesandeid ja väljaõppe intensiivsust, peame tohtima teha ka vigu, selleks et väljaõppes midagi saavutada. Seegi aitab kaasa varustuse kiiremale kulumisele. Sama varustus, mida me iga päev väljaõppes kasutame, on mõeldud ka n-ö väljaminekuks. Kuid kui mingi asi on olnud võib-olla juba kakskümmend aastat igapäevases ringluses, siis saab selle eluiga läbi. Põhirelvastus on meil olemas. Me saame aru, et kui praegu ootame täiesti uut relvasüsteemi ehk lahingumasinaid

Scoutspataljoni ülem kolonel-leitnant Andrus Merilo hoolitseb pärast õppusi selle

CV90-35, siis ei saagi eeldada, et me ka kõik muud asjad uued ostaksime. Eks ikka üks asi korraga. Aga oma tulejõudu peame hoidma olemasoleval tasemel. Näiteks 7,62 kaliibriga kuulipildujate väljavahetamine 5,56 vastu pole tulejõu suurendamine, vaid pigem vastupidi. Nii et olemasolevaid asju tuleb kasutada efektiivsemalt. Meie väljaõppe taseme kohta ütleb midagi ka see, et meid sertifitseeriti suvel maaväe lahinguvalmiduse hindamise CREVAL (Combat Readiness Evaluation) mõistes lahinguvalmiks (combat-ready). Aga uusi mehi tuleb peale ja pideva väljaõppega tuleb hoida taset, et oleksime võimelised pataljonina igal ajahetkel tegutsema.“

Laia lauaga lüües võiks öelda, et ajateenistuses väljaõpetatud reservväe ja kutseliste üksuste segakasutusega riigikaitse on sarnane meie suurel naabermaal viljeldavaga. Mida on Eesti võitnud sellest, et poliitiliste väitluste tuules jäi alles selline avaram riigikaitsekäsitlus?

Mjr Sirel: „Meie lõunanaabrid on kadedad meie süsteemi peale ega varjagi seda. See, et Leedu taastas ajateenistuse, kinnitab veel kord meie valiku õigsust. Aga vahepeal lõpetatud asja taas ülesehitamine pole kerge.“ Kpt Kivistik: „Võit on see, et oleme praegu tugevamad kui meie lõunanaabrid, sest saame tõhusamalt ära kasutada oma inimressursi. Meil on vabatahtli-

eest, et tema pataljoni võitlejad saaksid konstruktiivset tagasisidet.

Eesti sõdurid on saanud koos liitlastega väljaõppel ja erinevates pinge kolletes teenistuses olles rohkelt väga olulisi kogemusi. Kui palju neist on nüüdseks läbi analüüsitud ja uute reservväe või Scoutsi oma üksuste väljaõppes kasutusele võetud?

Kol-ltn Merilo: „Kogemuste talletamine ja nende muutmine väljaõppeks on olnud Eesti kaitseväes üsna nõrk lüli. Praegu tegeldakse sellega ilmselt süsteemsemalt kui varem. Scoutspataljon ise on kõik, mis me oleme kogenud missioonidelt, iga kord integreerinud järgmiste üksuste väljaõppesse. Pole ühtegi väljaminevat üksust, kelle väljaõppes poleks kohe kasutatud kriisikoldest tulnud infot. Siiski on asi läinud natuke valesti, sest see

Teenistuskõlblike ja sõduritööst huvitatud meeste tagasihoidlik suhe Eestis on Scoutspataljonile tähendanud pidevat uue kaadri otsingut. Kuidas saate oma allüksused mehitatud nüüd, kui proovikive ja tasu pakkunud Afganistani missioon on lõppenud?

Kol-ltn Merilo: „Tegelikult on Scouts pataljoni mehitatus igasugust loogikat eirates praegu parem kui oli Afganistani missiooni ajal. Siiski pole hõiskamiseks põhjust, sest eks viitab see ju sellele, et meie majandusel ei lähe kõi-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

kud, on väljaõpetatud reserv ja on elukutselised. Selline saabki olla meie rahvaarvu juures ainuõige retsept.“ Mjr Sirel: „Ajateenistus pole Scoutspataljonile otsene täiendusallikas, meie kandideerime ju tööjõuturul võrdse pakkujana. Erinevalt Lätist on meil aga võimalik ajateenistuse ajal scoutsina teenimist tutvustada ja leida lihtsamalt üles need, kes on huvitatud teenimisest elukutselise sõdurina. Muidu jääksid ainult need, kes vaatavad tööbörsil palganumbreid, et lähen ja proovin. Seetõttu on meie valim ehk mõnevõrra suurem ja teadlikum – need, kellele sõjamehepisik ajateenistuses külge on jäänud, enam-vähem teavad, mis neid ootab. See on kindlasti eelis.“

teadmine on jäänud meile ja sellest pole arendatud midagi sellist, mis oleks aidanud üles ehitada riigikaitset tervikuna. Teisalt ei pruugi õppetunde, mida me oleme saanud erinevates kriisikolletes ja mida annaks otse tõsta meie riigikaitsesse, ollagi nii palju, kui esmapilgul tundub. Taktika, mida viljeleda, ja vastane, kellega tegeleda, on teine ning olukord on teine. Piltlikult öeldes oleks vale tuua Afganistani tsiviilkeskkonnas toimimise õppetunde üle Eestisse. Siiski puudub Eestis teiste suuremate riikidega võrreldes süsteemne lähenemine väljaõppele, kuid sellega regulaarselt tegelemiseks oleks meil vaja inimressurssi, kellest on pidevalt puudus.“ Kpt Kivistik: „Kriisikolded, kus Scoutspataljon on osalenud, on alati pakkunud tingimusi varustuse arendamiseks ja kaitseväe varustuse uuendamisel on kasutatud meie teenistuse käigus saadud kogemusi. Olgu need siis isiklikud kaitsevahendid või relvade sihtimis- ja vaatlusseadmed. Ning loomulikult meditsiinivahendid – üldse kogu meditsiiniõppe tähtsustamine, selle intensiivsus ja väljaõppes käsitletavad teemad. Rasked kaotused, mida me oleme missioonidel kandnud, on kindlasti andnud oma panuse, et meil antakse tõhusamat ja intensiivsemat meditsiinilist ettevalmistust ja et meie meditsiini varustus ja teadlikkus on parem, kui oleks ilma nende õppetundideta. Ja lõpuks kandub kogemus edasi ka nii, et piisavalt kaua kriisikolletes ringelnud sõdurid lahkuvad küll Scoutspataljonist, kuid mitte Eesti kaitseväest. Minnakse tagasi kodulinna ja -maakonda, teenima teistesse väeosadesse. Meie endisi sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere on palju väeosades laiali ja nad rakendavad igapäevases väljaõppes oma isiklikke kogemusi. Nii et kui süsteemne kollektiivne mälu ongi meil seni puudulikult korraldatud, siis personaalne kogemus eksisteerib ometigi.“

FOOKUS

ge paremini. Afganistani missiooni lõppemisel on omad plussid ja miinused. Paljud, kellele oli proovikivi teenistus Afganistanis, on lahkunud. Aga oli ju ka neid, kes kas ise või pere vastuseisu tõttu said aru, et see oli teenimiseks ülimalt ohtlik koht. Meie praegune mehitatuse protsent on suur, aga see inerts ei saa lõputult kesta. Kui uut missiooni peale ei tule, võib see hakata üsna järsku langema.“ Kpt Kivistik: „Optimistina tahaksin uskuda, et selle mehitatuse tõusu põhjuseks on üleüldine toetuse kasv riigikaitsele. Kaitseliidu liikmeskond kasvab, sõja kooli kandideerijaid on rohkem, kõik ju näevad, mis maailmas toimub. Oht on vahetult meie regioonis ja selle tajumine on võib-olla põhjuseks, miks meie read on tihedamad. Missioonipräänik polegi ehk peamotivaator. See on pigem oma riigi kaitsmise vajadus.“ Mjr Sirel: „See tegelikult tõestab, et meie mehed pole teenistuses vaid selleks, et minna kõrgepalgalisele missioonile või põhjusel, et mujal ei leia tööd.“ Kol-ltn Merilo: „Missioonide teenistus pole tegelikult kunagi olnud põhiline. Ahvatluseks on katsumused, mida missioonid selles elukutses võimaldavad. Nõustun suurepäraste arvamustega riigikaitse koha pealt, kuid lisan pragmaatikuna, et lõpmatuseni ei saa eeldada, et professionaalse sõduri teenistuse tipphetk on mängida Kevadtormil vastast. Tuleb arvestada, et just proovikivid teevad tegevteenistusse tulijaile selle elukutse ahvatlevaks.“ Mitu Scoutspataljonis sõdurina alustanut on hiljem lõpetanud sõjakooli ja teenivad praegu väeosades ohvitseride-allohvitseridena. Kas nemad on tänu oma kogemustele kuidagi teistmoodi juhid?

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Kpt Kivistik: „See on pigem küsimus sõjakooli või lahingukooli kursuseülemaile ja instruktoreile: kas nad näevad, et kunagised Scoutspataljoni sõdurid on teistsugune materjal. Inimestega suheldes võiks öelda küll, et tagasiside toetab pigem sellist kuvandit. Varem sõdurileiba maitsnud mees on küpsem, ta seostab teemasid paremini. Ta on näinud oma ülemaid tegemas vigu ja häid sooritusi ning teab, mida järgida ja mida vältida. Meil Scoudis on informaalsem õhkkond kui ajateenistuses ja siin on vastastikune usaldus ja meeskonna ülesehitamise oskus olulisemad kui küsitavate meetoditega saavutatud autoriteet.“

Kutseline sõdur ei jää igavesti teenistusse ja osa teie reservi siirdunud sõdureist liitub Kaitseliiduga. Kas õppustel Kaitseliiduga mõõtu võttes on vabatahtlike tegevuses tunda ka scoutlikku käekirja?

Kol-ltn Merilo: „Meil on Kaitseliidus väga palju vendi-scoute. Tunneme neid teenistuse aegadest ja teame, et kui õppusel on vastas vend-scout, siis on juba selge, et tuleb tavapärasest erinevat tegevust, sest nende mõttemaailm on samasugune kui meil. Siiski ei saa scoutlikku käekirja Kaitseliidu üksuste tegevuses enam nii selgelt välja lugeda, sest ka Kaitseliit ise on väga kiiresti edasi arenenud. Kui varem teadsime endistelt scoudivõitlejailt oodata agressiivseid rünnakuid ja muid ootamatuid asju, siis nüüd on see pigem tõusev trend kogu Kaitseliidus. Ja Kaitseliidu eripärad tulevad sinna veel lisaks, see teeb Kaitseliidu vastutegevuse oluliselt tähtsamaks faktoriks meie väljaõppel. Seega Kaitseliidu vastutegevusharjutustes on oluline, et nemad harjutavad ja teiseks see, et nemad aitavad meil välja õpetada ennast. Mida parem Kaitseliit meil vastas on, seda parem meile.“ Mjr Sirel: „Alati ei teegi me vastu tegevust, vaid teeme asju ka Kaitseliiduga koos ning seal annab scoutide olemasolu veel rohkem tunda. Arusaamad ja üksteisemõistmine on tunduvalt teisel tasemel.“ Kol-ltn Merilo: „Koostöö ja samal poolel tegevuse harjutamine on scoutidele väljaõppe mõttes kordades tähtsam kui vastutegutsemine. Vendadel scoutidel Kaitseliidu ridades on palju lihtsam aru saada, mismoodi me saame üksteist toetada. Aga sageli pole valida, sest üksusi on vähe.“ Aeg-ajalt tuleb taas jutuks missiooni meeste adrenaliininälg ja raskused tavaellu sulandumisel. Kuidas on scoudid selliste probleemidega teie hinnangul toime tulnud?

Kol-ltn Merilo: „Oleneb, kuidas vaadata. Suhtarvuna on meil praegu juba väga palju veterane, sellega läheneme isegi mõnele suuremale missiooniriigile. Selles kontekstis on meil probleeme suhteliselt vähem kui mõnel suurema armeega arenenud riigis. Oleme suutnud paljude probleemidega toime tulla. Näiteks integreerida tagasi raskelt haavata saanud inimesi, kes jätkavad teenistust vägagi efektiivselt. Aga teame ka traagilise lõpuga kogemusi, kui me pole suutnud inimesi tavaellu tagasi tuua. Ma julgen

SIIM TEDER

Kevadtormil püstitab Scoutspataljoni vastutegevusele reageerimine teistele üksustele alati kõrgeid nõudmisi. Pildil Scoutspataljoni pataljoni võitlejad õppusel Kevadtorm aastal 2012.

väita, et suudame nüüd selle probleemiga toime tulla, aga see ei tähenda, et meil oleks kõik väga hästi.“ Kpt Kivistik: „Adrenaliininälja kuvandit võiks pigem maha suruda. Eks adrenaliininälg ole inimestel keskmiselt enam-vähem ühesugune. Ajakirjandus võib-olla võimendab juhtumeid, mis on seotud endiste sõjaväelastega. Aga tõenäoliselt pole probleemid endiste sõjaväelastega suuremad kui Soomes ehitamas käijatega. Meie elukutse katab hästi ära adrenaliinivajaduse rahuldamise. Me saame selle eest palka.“ Scoutspataljon on vennaskond kogu eluks. Kuidas teil õnnestub oma endiste võitlejatega elavat sisemist sidet hoida ning kas nad on vajadusel taas rivis?

Kol-ltn Merilo: „„Scoutspataljon – vennaskond kogu eluks“ mõttest saavad paljud valesti aru. Kui astud väravast sisse ja saad embleemi käisele, ei kuulu sa veel vennaskonda. See koht tuleb välja teenida. Pead väga palju panusta-

Tapast on viimasel ajal saanud sisuliselt rahvusvaheline sõjaväebaas. Millised muutused ootavad Scoutspataljoni Tapa linnakus ja harjutusväljadel?

Kol-ltn Merilo: „Me oleme siin ikka

veel külas. Külaskäimiseks meid see linnak ja keskpolügoon praegu rahuldavad. Kuid praegune Tapa linnak pole valmis Scoutspataljoni siiakolimiseks. Selleks on vaja veel palju tööd ära teha ja palju raha betooni panna. Isikkoosseis saab teatud ümberkorralduste järel kolida ka olemasolevatesse hoonetesse. Aga see uus lahinguratsu vajab kindlasti täiesti uusi tehnohalle ja palju muud, mida siin praegu veel pole. Scoutspataljoni kolimise põhjus on seotud üksnes CV90-35-le üleminekuga. Harjutusalade poolelt muudavad praegune keskpolügoon ja sealsed arendused nende kasutamisvõimalusi oluliselt. Lahinglaskmiste poolelt pole mõned asjad küll tehtud nii, nagu manöövri sooritamiseks vajalik, aga eks see asi ka paraneb. Praegu pole probleemiks niivõrd polügooni suurus kui üksuste hulk, kes seda kasutavad, polügoonile pääsemiseks on väga tihe konkurents. Lähiharjutusala, mida siia plaanitakse, ongi vaja selleks, et hoida kokku aega ja raha, mis kuluks siit keskpolügoonile liikumiseks.“

Mis muudaks kutselise sõduri karjääri tulevikus ahvatlevamaks?

Vbl Lindström: „Meie värbamine on natuke muutunud. On plaanis mitu kampaaniat, kuvandiloomise programme. Suund on värvata mitte massi, vaid spetsiifilisi inimesi spetsiifilistele erialadele. Ajateenija näeb ju Scoutspataljoni vaid Kevadtormil, pioneerid ja suur tükiväelased ka muude õppuste käigus. Rohkem ei teata. Ka meedia on olnud ühekülgne, nüüd hakkame kuvandi loomisega vaeva nägema.“ Kpt Kivistik: „Siiski kõige rohkem panustab kutseliste kaitseväelaste elukutse populariseerimisse, mainetõusu ja liikmeskonna kasvu võimalikult hea ja professionaalne töö ajateenijatega. See tähendab, et kõigi meie ohvitseride-all ohvitseride ainus püha kohus on anda endast 101%. Jätta võimalikult hea mulje endast kui professionaalist, kaitseväest kui institutsioonist ja seeläbi kindlustada meie ajateenijates ja reservväelastes veendumus, et kaitseväelase tööd on vaja teha, seda on au teha ja see on prestiižne.“

SÕDUR NR 6 (87) 2015

ma, et vennaskonda kuuluda ja sinna kuulumine ei too sulle kaasa hüvesid. Pigem kaasneb sellega kohustusi. Sa pead kandma scoudi vaimu endas kogu elu ning käituma nagu scoudile kohane. Julgen väita küll, et vennaskonda kuulujad on kriisiolukorras kohe uuesti rivis ja üritavad Scoutspataljoni ridades, vendade seas teha mehiseid tegusid oma riigi kaitsmiseks. Veteranidega sideme hoidmiseks meil eraldi üritusi pole, õigupoolest pole selleks aegagi. Sideme hoidmine käib meeste endi vahel. Meeste sisemine side on väga tugev.“ Kpt Kivistik: „Meie pataljonil on oluline tähtpäev Pikksaare päev (n-ö lahtiste uste päev), kuhu ka veteranid on kutsutud-oodatud ja seal näeme neid tihti koos peredega.“

NATO

NATO kümnendi suurimal õppusel Trident Juncture 2015 osales üle 500 Eesti kaitseväelase NATO suurima õppuse pärast 2002. aastal korraldatud Strong Resolve’i eesmärk oli kontrollida 2016. aastal väga kõrge valmidusega ühendsihtjõu (very high readiness joint task force) valmisolekut. Sellise üksuse loomine lepiti kokku NATO Walesi tippkohtumisel 2014. aastal. Eestlastele andis Trident Juncture võimaluse viia läbi üks suurimaid logistilisi operatsioone kaitseväe ajaloos, harjutada koostööd liitlastega ning osaleda pataljonisuuruse üksusega NATO reageerimisväes.

T SÕDUR NR 6 (87) 2015

änavu 21. oktoobrist kuni 6. novembrini kestnud NATO kümnendi suurimal õppusel Trident Juncture 2015 osales kokku rohkem kui 36 000 inimest, 140 õhusõidukit ja 60 laeva. Nende hulgas osales õppusel ka üle 500 Eesti kaitseväelase. Trident Juncture toimus Hispaanias, Portugalis ja Itaalias 16 piirkonnas ning Atlandi ookeanil ja Vahemeres. Lisaks 27 osalevale NATO liikmesriigile oli õppusel kohal 7 partnerriiki – Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoonia, Rootsi, Soome ja Ukraina ning kaasatud on mitu suurt rahvusvahelist organisatsiooni – Euroopa Liit, Aafrika Liit, OSCE ja rahvusvaheline Punase Risti komitee. Õppusel Trident Juncture osalenud üle viiesajast Eesti kaitseväelasest kuulus enamik Balti pataljoni koosseisu. Kolme Balti riigi ühine jalaväepataljon, mille juhtüksus oli eestlaste Scoutspataljon, koosnes õppusel neljast manööverüksusest ja tegutses Hispaania brigaadi koosseisus. Neljast manööverüksusest kaks olid Eestist, üks Lätist ja üks Leedust. Lisaks sellele kuulus pataljoni juurde ka riikide ühine logistikaelement. Balti pataljoni

Aivo Vahemets LEITNANT MEREVÄE TEABEOHVITSER

koosseisus oli kokku ligi tuhat Balti riikide kaitseväelast ning 250 ühikut tehnikat. Eesti kontingent pataljonis baseerus Scoutspataljoni üksustel, mis osalesid õppusel oma soomukitega SISU XA-188. Lisaks Scoutspataljonile, staabiohvitseridele ning logistikaelemendi võitlejatele osales õppusel Trident Juncure ka Eesti mereväe laevastiku miinijahtija Admiral Cowan koos ligikaudu 40-liik-

San Gregorio harjutusväljal paiknev keeruline Casas Altase linnalahinguala võimaldas Balti pataljoni sõduritel harjutada linnalahingu taktikat üksivõitleja tasemest kuni rühma tasemeni välja.

melise meeskonnaga, mis tegutses NATO 1. miinitõrjegrupi koosseisus Vahemerel.

TARVILIK KOGEMUS Õppust külastanud kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindral Artur Tiganiku sõnul oli kaitseväe osalemine Trident Juncture’il väga oluline väljaõppe ja kogemuse poolest. See oli esimene kord, kui nii suur hulk inimesi, varustust ja tehnikat Eestist nii kaugele toodi. „Oluline on ka sõnum meie liitlastele, et mitte ainult nemad ei tule meie juurde harjutama ja meile appi, vaid ka meie oleme võimelised vajadusel oma liitlaskohustusi täitma ja neid aitama,“ märkis brigaadikindral Tiganik. Õppuse isikkoosseis toimetati Eestist Hispaaniasse ja hiljem tagasi õhutransporti kasutades. Kaitseväe 150 sõidukit ja 40 merekonteinerit varustuse ja tehnikaga liikusid aga õppusepiirkonda ja tagasi mereteed pidi kaubalaevaga. Trident Juncture’il osalemise logistilist poolt korraldanud kaitseväe toetuse väejuhatuse jaoks oli see läbi ajaloo suurim transpordioperatsioon.

TEGEVUS ÕPPUSEL Balti pataljoni põhiüksustele algas õppus paiknemiskohta saabumisega ning Hispaanias Zaragoza linna lähedal asuva San Gregorio harjutusalaga tutvumisega. Esimestel päevadel said sõidukite juhid ja ülemad teha maastikuluuret ning harjutada sõitu mägisetel ja vihmast libedatel õppuseala teedel. Esimesi päevi saatis jahe, vihmane ning kohati tormimõõtu tuulega ilm, mis õppuse edenedes asendus siiski lõunapärasema kliimaga, kuid tugevat tuult ja vihma said võitlejad kolmenädalase õppuse käigus kogeda veelgi. Pärast maastikuga tutvumist alustati ülemate juhtimisel üksuse väljaõppega ning harjutati lahinguülesannete täit-

SIIM TEDER

NATO peasekretär Jens Stoltenberg koos Eesti ja Ameerika Ühendriikide sõduritega pärast külalistele ja ajakirjanikele korraldatud näidislahingut. Hispaanias San Gregorio treeningualal läbiviidud näidislahing sisaldas õhu- ja maaväe üksuste ühist rünnakuharjutust, milles osalesid tankid, soomukid, lennukid, helikopterid ning üle tuhande liitlasüksuste sõduri. Lisaks näidati linnalahingu elemente, pantvangi vabastamist ja langevarjudessanti.

mist lagedal ja mägisel maastikul San Gregorio harjutusalal. Eestlastega samal ajal tegutsesid harjutusalal ka Läti, Leedu, Hispaania ja Ameerika Ühendriikide üksused. „Maastik on meie jaoks uus. Kui me Eestis oleme harjunud kinnise, aga samas tasase maastikuga, siis siin on lauged künkad ja väga avatud maastik,“ ütles Scoutspataljoni B-kompanii 2. jalaväerühma ülem nooremleitnant Valdo Hälvin. „Praegu toimuvad meil nii-öelda force-on-force lahingud. Vastutegevust mängis meile meie enda pataljoni tanki tõrje rühm, kellele tungisime küljelt peale ja tundub, et edukalt. Maastik oli meie kasuks. Siin lagedal ongi tegelikult väga raske rünnata, kaitsjal on eelis,“ lisas nooremleitnant Hälvin harjutuse kohta.

LINNA- JA KAITSELAHINGUD

Brigaadi väljaõppefaasis harjutati katkematu mitmepäevase rünnakuoperatsiooni käigus erinevate lahinguülesannete täitmist Hispaania brigaadi koosseisus kuni Trident Juncture 2015 lõpuni välja.

vastu tegutsemiseks oli pataljonil lisaks oma tankitõrjerelvadele, MILAN-i ja Javelini raketisüsteemidele harjutuse ajaks kasutada ka Ühendriikidelt õhutuletoetuseks saadud ründehelikopter Apache. Kaitselahing lõpetas pataljoni läbiviidud harjutuste seeria, mille käigus sai Balti pataljon harjutada ka koos mitme liitlase üksusega. Seejärel algas pataljonil brigaadi väljaõppefaas, kus harjutati katkematu mitmepäevase rünnakuoperatsiooni käigus erinevate lahinguülesannete täitmist Hispaania brigaadi koosseisus kuni Trident Juncture 2015 lõpuni välja. „Õppusega võib rahule jääda, saime harjutada väga palju taktikalisi tegevusi oma liitlasüksustega ja kasutada vahendeid, mida me Eestis kasutada ei saa,“ ütles Balti pataljoni ülem kolonelleitnant Andrus Merilo õppuse lõppedes, pidades silmas õhutoetusvahendeid, kaudtulevahendeid ja manöövreid toetavaid elemente, mille liitlaste üksused olid pataljonile allutatud. Kolonelleitnant Merilo sõnul oli kõige olulisem sujuv kommunikatsioon üksuste vahel, üksteisemõistmine ja

SÕDUR NR 6 (87) 2015

San Gregorio harjutusväljal paiknev keeruline Casas Altase linnalahinguala võimaldas Balti pataljoni sõduritel harjutada linnalahingu taktikat üksikvõitleja tasemest kuni rühma tasemeni välja. „Linnalahingu spetsiifika erineb

oluliselt meile tavapärasest metsalahingust, siin on võitlus kolmedimensiooniline ja olulist rõhku peab iga mees pöörama kogu lahinguvälja nägemisele ja informatsiooni jagamisele,“ ütles Scoutspataljoni rühmaülem nooremleitnant Hannes Reinup. Ta lisas, et alati saab paremini, aga tänu ideaalsele võimalusele, mida Hispaanias väljaõppeks pakuti, paranes sooritus iga katsega. Pärast linnalahingu harjutust sai Balti pataljon pidada kaitselahingut tankide ja soomukite vastu. Vastast etendas Hispaania mehhaniseeritud üksus jalaväe lahingumasinate ja tankidega Leopard 2A5. Tugevama üksuse

NATO

SIIM TEDER

NATO 1. miinitõrjegrupi koosseisus õppusel Trident Juncture osalenud mereväe lipulaev miinijahtija Admiral Cowan peatumas Cartagena sadamas Hispaanias enne operatsioonipiirkonda siirdumist.

Merevägi osales õppusel Trident Juncture miinijahtijaga Admiral Cowan

SÕDUR NR 6 (87) 2015

uurel õppusel Trident Junture osales ka Eesti mereväe miini jahtija Admiral Cowan, mis siirdus Cartagena sadamast operatsioonialale Hispaania ranniku lähistel, kus osales koos teiste NATO 1. miinitõrjegrupi laevadega õppuse merelises operatsioonifaasis. „Meie põhiülesanne siin õppusel on

miinijahtimine, et teha suurtele laevadele meredessandi tegemiseks tee miinideks vabaks,“ rääkis miinijahtija Admiral Cowani komandör vanemleitnant Tanel Leetna enne Cartagena sadamast väljumist operatsioonialale Rota sadama lähedasel Hispaania rannikualal. Mereväe lipulaeva miinijahtija Admiral Cowani pardal täitsid oma kaitse-

väekohustust ka kolm mereväe ajateenijat, kes olid ühed vähestest ajateenijatest, kes said NATO kümnendi suurimal õppusel osaleda. Need ajateenijad olid kokana mereväe lipulaeval teeninud vanemmadrus Vilmar Kaal ning relvastusmaadi ja -madrustena teeninud vanemmadrus Rene Tammeorg ja madrus Artur Püvi.

standardprotseduuride kattumise kontroll. „Lõpptulemusena võib öelda, et me saame üksteisest hästi aru, meie tegevused on väga sarnased ja me suudame ülesandeid efektiivselt täita koos kõigi liitlasüksustega,“ lisas ta. Balti pataljoni Läti jalaväekompanii ülem kapten Arnis Mežlase sõnul on Balti pataljon küll varem palju kokku harjutanud ja seetõttu sujub koostöö hästi, kuid see oli esimene kord, kui tuldi kodust niivõrd kaugele. „Minu jaoks oli enamik siinseid õppetunde seotud maastikuga – näiteks liikumine

öösel mägisel alal, järskude langustega mägedel. See oli katsumus, mis muutis plaane, ettevalmistusi ja kõike, mida sa teed,“ ütles kapten Mežals. Balti pataljoni Leedu jalaväekompanii ülema kapten Darius Rubliauskase sõnul oli Trident Juncture’i tegevusskaala mitmekesine ja harjutusi oli väga paljudes valdkondades – liikumine maastikul, tegevus lahingukontaktis, kaitse- ja rünnakuoperatsioonid. „Saime palju õppetunde, millega edasi tegeleda. Olen õppusega rahul ja ka minu sõdurid on rahul. Tahaksin lihtsalt tänada eestlasi

ja lätlasi koostöö eest,“ ütles kapten Darius Rubliauskas. NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles Trident Juncture 2015 lõppedes, et sellised õppused näitavad NATO tugevust ning kinnitavad, et alliansi võimekused on reaalsed ja valmis tegutsemiseks. „Ehkki meie eesmärk oli väljaõpe ja harjutamine, saadame me selge sõnumi kõigile meie rahvastele ja ka võimalikele vastastele. NATO ei otsi konfrontatsiooni, kuid me oleme valmis kaitsma kõiki oma liitlasriike,“ lisas Stoltenberg.

ATO suurt õppust Trident Juncture külastanud Eesti kaitseminister Hannes Hanso vaatles Hispaanias San Gregorio harjutusalal läbi viidud näidislahingut ja kohtus seejärel õppusel osalevate Eesti sõduritega, kellelt sai ülevaate õppuste käigust ja nende eluolust Hispaanias. „Mulle tundus, et kõigil oli tuju üleval. Mehed on enesekindlad, teavad, mis on nende roll, ja oskavad sellega väga hästi toime tulla. Eesti sõdureid on suisa uhke vaadata siin,“ ütles kaitse minister Hanso. Kaitseministri sõnul annab suur õppus Eesti kaitseväelastele võimaluse oma kogemusi ja oskusi arendada ning harjutada nii Balti pataljoni siseselt kui ka koos teiste NATO liitlaste ja partneritega. Oluline ja vajalik on kaitseväele ka kogemus kogu vajaliku varustuse, tehnika ja sõdurite toimetamiseks ühest Euroopa otsast teise. „Ma arvan, et me peame Eestis mõistma, et ei saa julgeolekut ainult tarbida, vaid peame ka ise panustama,“ ütles kaitseminister Hanso. „Kui liitlas vägede kohalolek Eestis on meile oluline, siis tuleb anda ka omapoolne panus ja näidata kõikidele NATO liikmesriikidele, kaasaarvatud Lõuna-Euroopa

SIIM TEDER

Kaitseminister: Eesti sõdureid on suisa uhke vaadata siin

Kaitseminister Hannes Hanso vestlemas õppusel Trident Juncture osalevate Eesti kaitseväelastega.

riikidele, et ka nende katsumused on meile tähtsad. Ma ei alahindaks ka seda, millise signaali sellised õppused välja-

poole saadavad. Ja ma pean siin silmas vastasmeeskonda üle meie idapiiri,“ lisas kaitseminister Hanso.

SIIM TEDER

Saatkond aitas kaitseväge õppuse ettevalmistamisel

ütles Eesti rahvusliku toetuselemendi ülem kapten Magnus-Valdemar Saar. Juba eelmisel aastal alanud ettevalmistuste käigus otsiti kapten Saare sõnul abi mitmest kohast, kuid enim saadi abi saatkonnast. „Suursaadiku külaskäik on meie tagasihoidlik viis tänada saatkonda koostöö ja abivalmi suhtumise eest,“ lisas kapten Saar. Zaragoza läheda asunud Eesti rahvuslik toetuselement tagas õppusel Trident Jucture osalevate kaitseväelaste tagalatoetuse. Koos eestlastega paiknesid samas laagris ka Läti ja Leedu toetuselemendid.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Eesti suursaadik Hispaanias Rasmus Lumi.

esti suursaadik Hispaanias Rasmus Lumi külastas NATO õppusel Triden Juncture osalevaid Eesti kaitseväelasi, tutvus Balti pataljoni tegevusalaga ning logistika elemendiga. Eesti saatkonna töötajad andsid olulise panuse kaitseväe ettevalmistustel osalemiseks suurel õppusel Hispaanias. „Suursaadik ja tegelikult kogu saatkond on aidanud selle õppuse ettevalmistamisele märkimisväärselt kaasa. Ilma nende abita oleks olnud väga raske kõigi teenuste tagamist korraldada,“

KONFLIKT

LIIBANON

nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust Ligi 20 aasta järel ÜRO rahuvalvesse naasmine nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust, sest vastast harjumuspärasel kujul ei ole. Uute kogemuste kõrval peame hoolitsema, et senistest operatsioonipiirkondadest saadud oskused ei kaoks, kirjutab Afganistanis ja viimati Liibanonis kontingendi ülemana teeninud kapten Mario Lementa.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

ALEKSANDR DUBROVIN

RAHUVALVEMISSIOON

ahe aastakümnega on Eesti sõduri mõtteviis läbi teinud olulise muutuse: kui kunagi alustasime rahuvalvemissioonidega Horvaatias ja Liibanonis, siis 2003. aasta Iraagi operatsioon ja pärast seda pikalt kestnud NATO rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF ehk International Security Assistance Force) Afganistanis on õpetanud Eesti jalaväelasele asümmeetrilistele ohtudele reageerimist, jalaväetaktikat ja erinevate lahingutoetusvahendite kasutamist kaudtule relvadest õhuvahenditeni välja. Tõenäosus nendel operatsioonidel kaasvõitleja kaotada oli suur. Liibanonis on ohud olemas, kuid tõenäosus, et keegi missioonilt elavana ei naase, on praegu siiski väike.

NATO SÕJALISED OPERATSIOONID JA ÜRO RAHUVAHENDAJA ROLL

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Ei ole olnud lihtne pärast pikka kineetilise iseloomuga operatsioonides osalemist rahuvalve ülesannete juurde tagasi tulla, seda enam, et ligi poole esimesest Liibanoni lähetatud kontingendist moodustasid sõdurid, kel selja taga mitu rotatsiooni Iraagis ja Afganistanis. Siiski tuleb imetleda Eesti sõduri universaalsust ja paindlikkust, milleta oleks Liibanoni teenistustingimustega kohanemine olnud märksa keerulisem. Kui vaatame NATO ja ÜRO operatsioonide ÜRO julgeolekunõukogu mandaate, siis suuri erinevusi sealt ei leia. Näiteks on nii ÜRO Liibanoni rahuvalvemissiooni UNIFIL (United Nations Interim Force in Lebanon) ja NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude ülesannete seas nii stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks läbiviidavad operatsioonid kui ka koostöö kohalike relvajõududega (Liibanonis LAF e Lebanese Armed Forces ja Afganistanis ANA e Afghan National Army ning ANSF e Afghan National Security Forces). Samuti hõlmavad mõlema organisatsiooni operatsioonid kohalike kogu kondade toetamist ja ülesehitusprojekte. Kuigi rahuvalve ajaloost leiame näiteid, kus missioonidel on kasutatud oluliselt rohkem sõjalisi vahendeid kui praegu käimasoleval UNIFIL-i operatsioonil, siis peamine erinevus NATO ja ÜRO operatsioonide vahel tuleneb siiski kahe maailmaorganisatsiooni eripäradest. NATO kui sõjalis-poliitilise

Mario Lementa KAPTEN KVÜÕA TAKTIKAÕPETAJA

liidu operatsioonide eesmärgid on alati olnud suures osas sõjalised. Hiljem on NATO reageerimisväe (NRF e NATO Response Force) juurde liidetud ka humanitaarülesandeid, kuid põhifookus on jäänud endiselt sõjaliseks. ÜRO eesmärk rahutagamismissioonidega on olnud kriisiohje ja vahendaja roll. Samuti on ÜRO missioonidel sügavalt humanitaarne taust. Humanitaarmissioonide, rahuvahendamise ja -tagamisega kaasneb vajadus pooli mitte valida e neutraalsus. Kui Afganistani operatsioon nõudis sõduritelt selgeid sõjalisi oskusi, siis Liibanonis peavad sõdurid olema pigem diplomaadid, kes ennetavad ja hoiavad ära vaenulikku tegevust nii osapoolte vahel kui ka enda vastu. Alati pole selge, kes või mis võib olukorda eskaleerida ja kuidas võivad arengud jätkuda ning palju sõltub sellest, kuidas suudab iga üksikvõitleja või patrulli ülem olukorda hinnata. Väiksemgi vihje erapoolikusest või paadi kõigutamine agressiivse tegevuse, kohalike elanike tülitamisega võib lõppeda tagasilöökidega missiooni eesmärkidele. Kui Afganistanis tuli patrulli või operatsioonile minnes arvestada rünnakuga sinu vastu ja ala puhastamine vaenulikust elemendist oli ISAF-i üksuste üks peamisi ülesandeid, siis Liibanonis on olukorda mõnes mõttes isegi komplitseeritum – vaenlast ei ole, küll aga on ohtralt n-ö halle alasid ja siin hakkama saamine sõltub otseselt sõduri olukorrateadlikkusest ja suhtlemisoskusest.

VAENUPOOLI JÄTKUB Vaatamata sellele, et suurima ohuna näevad liibanonlased endiselt Iisraeli, jätkub erinevate vaenupoolte ja huvi gruppide vahel hõõrdumisi. Kahe riigi

Liibanonis vaenlast ei ole, küll aga on ohtralt nö. halle alasid ja hakkama saamine sõltub otseselt sõduri olukorrateadlikkusest ja suhtlemisoskusest.

teravates suhetes on olulisim roll Hezbollah’l ja Palestiina vastupanuvõitlejatel. Ehkki Hezbollah’d kurnab oluliselt võitlejate saatmine Süüriasse toetamaks al-Assadi vägesid, on nende roll Iisraeli vastasena praegu siiski tugevam kui Palestiina vastupanuvõitlejatel. Lisaks relvadele on Hezbollah’l kogu riigis oluline poliitiline mõju, seda rahastatakse ja relvastatakse paljuski Iraani toetusel ja see suudab kohalikele elanikele pakkuda sotsiaalseid tagatisi, varustades haiglaid, ehitades teid ja tagades heaolu piirkondades, kuhu nõrga majandusega riigi tugi ei jõua. Paralleelselt suur roll on Liibanoni relvajõududel ja teistel julgeoleku organitel, kes peavad suutma tagada riigis turvalisuse, kuid kelle autoriteedi maksma panemist takistab osapoolte paljusus ning huvid, mis väljenduvad ühistes vaenlastes, olgu nendeks siis Iisrael või ISIS. Viimase vastu võideldakse ühiselt riigi ida- ja põhjaosas. Üksteisest läbipõimunud keerulistes suhetes on rahuvalvajatel kohati raske orienteeruda. Olukorda pingestavad ka erinevate usukogukondade suhted, džihadistlikud grupeeringud ja Süüria põgenikud. Erinevalt Palestiina põgenikest ei ela süürlased, keda erinevatel hinnangutel on Liibanonis praegu kuni 1,5 miljonit, laagrites, vaid üle kogu riigi. Umbes 4 miljoni suuruse rahvaarvu juures koormab selline põgenike arv kogu riigi majandust ja tekitab pingeid. Afganistanis oli olukord sõduri jaoks oluliselt selgem: vastane oli Taliban ning nende toetajad. ISAF-i sõduri jaoks piirdus hall ala arusaamises, kas oletatav vastane toetas Talibani või mitte ja vaenuliku tegevuse puhul ei jäänud üle muud kui vaadata ning lasta. Liibanonis peitub edu paljuski arusaamises, mida kohalik tegelikult mõtleb ja kuidas ta suhtub võõra riigi sõdurisse. Tähelepanuväärne sarnasus mõlema piirkonna kohalike elanike puhul on teadmine, kellel on alal piisav mõjujõud. Nii nagu Afganistani kohalikud olid veendunud, et pärast liitlasjõude tuleb Taliban tagasi, elatakse Lõuna-Liibanonis teadmises, et rahuvalvajad võivad piirkonnas küll olla, kuid Hezbollah’l on siiski piisavalt suur mõju ja autoriteet. Näilise rahu varjus hõõgub Liibanoni ja Iisraeli suhetes mõlemapoolne kättemaksuiha, mis erineb Afganistanist, kus kohalike eesmärk oli rahu, olgu selle toojaks kes tahes. Seetõttu korraldavad osapooled üksteise vastu regulaarseid raketirünnakuid. UNIFIL-i missioonil

ROLAND MUROF

Eesti kaitseväelaste üks ülesandeid on patrullida koos Liibanoni relvajõudude üksustega Liibanoni ja Iisraeli eraldava sinise joone lähedal, kus Yarouni mets on üks tundlikemaid alasid Soome–Iiri pataljoni vastutusalas. Hezbollah on metsa kasutanud laskemoonapeidikute ja raketipositsioonide loomiseks, Yarouni metsas on ÜRO üksustel võimalik patrullida ainult koos kohaliku armeega.

on ligi 40 aasta jooksul elu kaotanud 308 sõdurit ja tsiviilteenistujat, kellest suurem osa ei ole hukkunud otseses kontaktis, erinevalt Afganistanist, kus kaotas elu ligi 3500 liitlasriigi sõdurit.

RAHUTAGAMINE VERSUS SÕJAPIDAMINE

lemist, sest erinevad riigid panustavad koostööprojektidesse erinevalt. Nii osaleb missioonil riike, kellel pole ühisprojektide jaoks üldse raha ette nähtud, kui ka riike nagu näitkeks Lõuna-Korea, kes on tsiviil-sõjalise koostöö projektid võtnud enda prioriteediks ja võitnud sellega kohalike lugupidamise. Koostöö Liibanoni relvajõududega on üks UNIFIL-i peamistest ülesannetest ja kuigi Liibanoni armee pole veel parimal viisil varustatud ning välja õpetatud, peavad kohalikud neist üldjoontes lugu. Tõlgi abil saab sõduritega vabalt suhelda, nad on patriootlikud ja uhked oma teenistuse üle. Üksused, kellega Eesti rühmal kokkupuuteid, on parema väljaõppega ja distsiplineeritumad kui Afganistani armee sõdurid. Erandiks on ramadaani periood, kus võis juhtuda, et ilmselt paastumisest tingituna näiteks kahetunnisest jalgsipatrullist pool veedeti oliivipuu all elust-olust rääkides. Üheks suuremaks ohuks sõduritele olid Afganistanis isetehtud lõhkeseadmed ehk IED-d. Kontakti sattudes polnud harvad juhused, kui mehed ei varjunud enne, kui olid veendunud, et ei hüppa IED-le. Liibanonis on IED-rün-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Südamete ja meelte võitmine on võtmesõnad nii Liibanonis kui ka Afganistanis ning sõdurite sõbralik hoiak kohaliku elanikkonna suhtes on üksuste jaoks oluline hakkamasaamise tegur. Tavapärasesse patrulli minnes ja praegust Liibanoni ohutaset arvestades näevad sõdurid Afganistanis ja Liibanonis välja erinevad. UNIFIL-i sõdur ei kanna rutiinses patrullis raskeid kuuli veste, põlvekaitsmeid, kiivreid. Relvastusest on olemas küll automaat ja püstol, aga neid tuleb kanda nii, et see ei paistaks kohalikele agressiivne. Kohalike elanikega suheldes ei ole soovitatav kanda ka näiteks päikeseprille, sest seda võidakse tõlgendada silmside vältimisena, see võib mõjuda solvavana. Üksuste peamised ülesanded on mõlema operatsiooni puhul põhiolemuselt sarnased – patrullide läbiviimine ja oma

vastutusalas domineerimine. Erinevused tulevad just patrullide läbiviimises. Afganistanis oli põllule liikuv üksus iseenda peremees, valides marsruute ja tegevusi oma parema äranägemise järgi. Liibanonis on patrulli käed rohkem seotud ja patrulliülemal otsustusvabadust sisuliselt pole. Enamik patrulle liiguvad masinatega mööda üldkasutatavaid teid, vältides eramaid ja austades eraomandi puutumatust, seetõttu ei tehta ka läbiotsimisi. Afganistanis oleks sellised operatsioonid olnud mõeldamatud. Kui aed või müür parema vaatluse saavutamiseks operatsiooni käigus maha sõideti, siis tegeleti kahjude korvamisega hiljem. Erinevalt Afganistanist eelneb Liibanonis tsiviil-sõjaline koostöö (CIMIC) tihti taktikalisele tegevusele. Kui Afganistanis oli eesmärk eelkõige operatsiooni läbiviimine, siis Liibanonis tuleb arvestada, et eraomandi puutumatust rikkuda ei tohi. Kuigi ÜRO viib Liibanonis tsiviil-sõjalise koostöö projekte ellu tsentraalselt, on suur osa neist ka missiooni üksustega panustavate riikide kanda. Kohati tekitab see erinevate pataljonide vastutusalades kohalike ebavõrdset koht-

RAHUVALVEMISSIOON

AZIZ TAHER / REUTERS

Liibanoni armee sõdur jälgimas olukorda pealinna Beiruti Hezbollah’ lippudega täitunud tänaval pärast novembris aset leidnud plahvatusi, milles kaotas elu 44 inimest, üle 200 sai vigastada linnaosas, mida nähakse Hezbollah’ tugipunktina. Vastutuse plahvatuste eest võttis ISIS.

nakud harvad, eriti UNIFIL-i alas. Miiniväljad on varasemast sõjategevusest küll olemas, kuid need on teada ja üldiselt märgistatud. Kuigi vahel juhtub, et traktorist põllul miinile sõidab, siis enamasti lõhkevad miinid ise kulupõlengute ajal, seda küll märgistatud aladel ja suuremaid purustusi tekitamata. Lahingupioneeridel pole jalgsipatrullis põhjust olla esimesed ja metalliotsijad on maasturis või soomukis kaasas igaks juhuks. Liibanonis tehakse pea 2/3 patrullidest öisel ajal, sest aja jooksul on tekkinud muster, kus vaenupooled kasutavad pimedust oma tegevuse katteks, paigutades ümber näiteks laskemoona või relvi, samas kui Afganistanis viidi öösel läbi ainult suuremaid operatsioone ja rutiinsed patrullid toimusid päeval, sest siis oli võimalik avastada paremini nii vaenulikku tegevust kui ka isetehtud lõhkeseadmeid. SÕDUR NR 6 (87) 2015

15. SAJAND VERSUS 21. SAJAND Mõlemad missioonipiirkonnad on asukoha tõttu keeruka ajalooga. Korduvad sõjalained on jätnud oma jälje, kuid Liibanon on kultuuriliselt mitmekesisem ja nüüdisaegsem.

Helmandis, eestlaste teenistuspiirkonnas Afganistanis, võis kohati tunduda, et oled sattunud 15. sajandisse, mis moslemikalendri järgi nii ka on. Ainukesed, mis nüüdisaega reetsid, olid kohalike mobiiltelefonid, üksikud valged sõiduautod ja 125-kuubikulised mootorrattad, mida sõdurite keeles tunti Talibani bike’idena. Helmandi kohalike jaoks oli suur asi sattuda naaberkülla või provintsikeskusesse. Kohalikud ei teadnud oma vanust ja see tuli välja selgitada küsitlusega, mille tulemus parimal juhul oli pluss-miinus viis aastat. Samuti oli neid väga kerge mõjutada eurooplase jaoks täiesti utoopiliste väidetega. Näiteks ütlesid Talibani liikmed kohalikele, et „sissetungijad“ saavad fotoaparaadiga pilti tehes varastada fotografeeritava hinge. Samuti võisid kohalikud uskuda, et päikeseprillidega näevad sõdurid läbi riiete. Lõuna-Liibanonis sõidavad seevastu ringi luksusautod ja majad näevad välja nagu villad. Inimesed toimetavad nii, nagu me harjunud oleme, kuigi ka siin võivad kontrastid olla juba ühe tänava lõikes suured ning jõukuse kõrval kohtab ka äärmist vaesust. Rahuvalvajatega suheldakse ena-

Eesti üksus Liibanonis Alates 2015. aasta maist teenivad Eesti jalaväerühm ja staabiohvitserid UNIFIL-i läänesektoris, aastatel 19961997 teenis Eesti jalaväekompanii missiooni idasektoris. Missioon: ÜRO rahuvalvemissioon Liibanonis (UNIFIL), üle 10 000 sõjaväelase ja tsiviilametniku, 40 riigist Ülesanne: Iisraeli-Liibanoni eraldava sinise joone ja ümbritsevate alade olukorra jälgimine, koostöö Liibanoni relvajõudude ning kohalike kogukondadega Üksus: 2 brigaadisuurust üksust – ida- ja läänesektor (sh Soome–Iiri pataljon koos Eesti jalaväerühmaga) Pataljoni juhtriik: Soome Koosseis: u 300 Soome (sh u 250 reservväelast), u 200 Iiri ja u 40 Eesti kaitseväelast Põhibaas: UNP 2-45, At Tiri, Lõuna-Liibanon Patrullbaasid: UNP 6-50, UNP-6-52 sinisel joonel

masti sõbralikult, paljud, eriti kristlased räägivad inglise või prantsuse keelt. Moslemid, nii šiiidid kui ka sunnid, on nii suhtlemises kui ka riietuses konservatiivsemad. Erinevalt Afganistanist on kohalikud väga hästi kursis sellega, mis toimub nende kodukülas ja ka kogu riigis ning regioonis laiemalt. Kuigi Liibanon paistab nüüdisaegsena, siis ühiskonnas levinud mõttemallid pole ajale veel järele jõudnud. Kõige selgemalt paistab see silma näiteks liikluskultuurist, kus eluga riskimine tundub kohati eesmärk omaette. Samuti on nähtavad tarbimisühiskonna tunnused, mis väljendub peamiselt suurtes kogustes koristamata prügis. Sel aastal suleti riigi üks suuremaid prügimägesid, mille tõttu jooksis kokku pea kogu pealinna Beiruti prügimajandus. Prügivastased meeleavaldused ähvardasid kukutada valitsuse ja muuta senist sekulaarset valitsemissüsteemi.

SOBIB ESIMESEKS MISSIOONIKOGEMUSEKS Afganistanis teenisime koos brittidega ja vähesemal määral puutusime kokku ka ameeriklaste ja taanlastega. Liibanonis kohtub Eesti sõdur kümnete teisest rahvusest ja kultuuriruumist sõjaväe-

Kolonelleitnant Kari Kaakinen, Soome–Iiri pataljoni ülem Mida Eesti ja Soome sellelt missioonilt saavad, millest võiks kasu olla ka kodus? Soome kaitsevägi toetub reservsüsteemile ja see missioon on üks viis jätkata ajateenijate väljaõpet siis, kui nad on juba reservi arvatud. Pärast kuuekuulist teenistust siin on nad kodus esineda võivateks katsumusteks palju paremini ette valmistatud nii üksikvõitleja, jao- kui ka rühmatasemel. Juhtriigina saame siit ka suuremate rahvusvaheliste üksuste juhtimise kogemuse. Soomes oleme selle kogemuse peaaegu kaotanud, oleme saatnud väikseid üksusi siia ja sinna, näiteks Rootsi pataljoni. Majanduslikel põhjustel peame ilmselt oma otsi siin kokku tõmbama ja piirduma kompaniitasemega. Lisaks annavad sellised operatsioonid võimaluse testida näiteks oma sidesüsteeme, aga ka kõike muud, mida me kodus igapäevaselt sellises mõõtmes teha ei saa. Eesti sõduri mõtteviis on suuresti mõjutatud Iraagi ja Afganistani operatsioonidest. Mida peaksime silmas pidama Liibanoni rahuvalvemissioonil?

Kõigil üksustel, kes siia missioonile tulevad, on oma n-ö hoiak, oma taust. Eesti üksused on väga professionaalsed ja küsimus on pigem selles, kuidas me neid oskusi suudame ära kasutada. Professionaalsele sõdurile ei ole rahuvalvaja amet keeruline ja nad teavad ka siis, kui midagi juhtub, mida teha.

jad ning tavalised reasõdurid ühise eesmärgi nimel töötavad. Eestlasi on siin võrreldes suuremate rahvustega kordades vähem ja kui me suuruselt silma ei paista, siis jääme meelde sellega, kuidas me asju teeme. Pärast kolmandat missioonikuud oli nii iirlastel kui ka soomlastel selge, et nad tahaksid rohkem koostööd teha eestlastega kui üksteisega. Kaks ühist tunnust on kõigil kolmel rahvusel. Esiteks loeb see, mida teised sinust arvavad ja teiseks on kõik uhked, et nad on just iirlased, soomlased või eestlased. Afganistani ja Liibanoni operatsioonidel on palju olemuslikke sarnasusi, kuid sõduri häälestatus ja

Afganistan on õpetanud Eesti jalaväelasele asümmeetrilistele ohtudele reageerimist, jalaväetaktikat ja erinevate lahingutoetusvahendite kasutamist kaudtule relvadest õhuvahenditeni välja.

Millised olid teie ootused eeslaste üksuse suhtes ja millisena näete neid nüüd, kus olete juba üksjagu koos töötanud? Mäletan, kui olime kevadel Säkyläs Pori brigaadi juures väljaõppel ja üksustel soovitati jälgida kindlat marsruuti. Eestlaste patrulli ülem keelas selle ära, sest teel võib olla varitsus. Siis sain aru, et meil on tegu professionaalsete sõduritega, kes mõtlevad teistmoodi kui võib-olla ülejäänud üksused, keda ÜRO missioonidele üldse saadetakse. Mulle meeldib Eesti üksuste suhtumine – kui küsin ülematelt, kas teil probleeme ka on ja saan eitava vastuse, siis alguses ma kahtlesin, kas nad ikka vastavad mulle ausalt, et ei ole. Samas kui vaatan Soome üksuste probleeme, siis tihti on need näiteks sellised, et miks saun on liiga külm. Teil on kas väga hea süsteem, et selliseid küsimusi ennetada, või neid küsimusi lihtsalt ei teki. Küsis Roland Murof

mõtteviis Liibanonis peab olema paindlik ja äärmiselt olukorrateadlik. Afganistanis polnud vastasel tohutul hulgal relvastust, millega oleks saanud ISAF-i üksusi oluliselt peatuma panna või tagasi lüüa. Vale samm Liibanonis võib kaasa tuua võimsate täppisrelvade kasutamise vaenupoolte vahel, kus sihtmärgiks võib saada ka UNIFIL-i sõdur. Rahuvalvemissioonide tarbeks ei pea tingimata loobuma nn rohelisest jao taktikaväljaõppest. See on toetav ja täiendav abinõu üksuse võimekusele. Küll aga peab varakult õpetama olukorrateadlikkust ja harjuma mõtteviisiga, et rahu ei saa tagada ainult sõjaliste oskustega. Rahu säilitamine on sõjapidamisest oluliselt keerulisem ja komplekssema iseloomuga. Liibanon sobib hästi oma esimesele missioonile suunduvale sõdurile. Samuti saame siit kogemusi teenides koos naabrite soomlastega, kellega koostöö võib vajalikuks osutada ka kodus. Rahuvalvesse panustades peame aga kodumaal hea seisma selle eest, et Iraagist ja Afganistanist saadud oskused ei ununeks ning kaks erinevat kogemust tuleksid võrdselt kasuks meie oma riigi kaitsmisel.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

lastega. Kui Afganistanis toimus enamik koostööst kompanii ja kõrgemal tasemel ning sõduri tasemel oli teise riigi sõduriga kokkupuuteid vähem, siis Liibanonis tehakse koostööd juba jao ja rühma tasemel. UNIFIL-is on meie lahingupioneerid saanud kogemusi vahetada Soome, Iiri, Kambodža ja Hispaania ning paljude teiste riikide demineerimismeeskondadega, staabiliikmed koordineerivad tegevusi brigaadiga. Kogu keskkond nõuab juba jao tasemest inglise keele valdamist, et toime tulla igapäevaülesannete täitmisega. Pool aastat on üsna piisav aeg mitme riigilises pataljonis rahvuste ja mõtteviiside erinevusest aru saamiseks. Kui iirlane on loominguline ja täidab ülesandeid oma äranägemise järgi, siis soomlane üritab piinlikult kõike juhendi järgi teha ja kurdab, kui raske see on. Eestlane vaatab juhendit, tõdeb, et see on keeruline, täidab ülesande ära ning koostab samal ajal uue ja parema juhendi. Soomlastest on pea kaks kolmandikku missioonil viibijatest iga eluala reservväelased kokkadest kuni tuletõrjujateni välja. Õppustel on hea vaadata, kuidas tsiviil taustaga meedikud, pääst-

Rutiinid on muidugi eraldi küsimus, kui oled harjunud tegelema iga päev improviseeritud lõhkekehadega, siis see ei ole praegu selle missiooni olemus.

RAHUVALVEMISSIOON

ROLAND MUROF

ÜRO Liibanoni rahuvalvemissiooni asejuhi Imran Riza sõnul jääb rahuvalve pelgalt plaastriks haaval, kui sõjaliste üksuste kohaloluga ei kaasne poliitilist protsessi.

Imran Riza: Eestlaste teadmised tulevad ÜRO-le Liibanonis kasuks Ajakiri Sõdur rääkis ÜRO Liibanoni rahutagamismissiooni asejuhi Imran Rizaga maailmaorganisatsiooni rahuoperatsioonide tulevikust ja sellest, mida annab väikeriikidele nagu Eesti panus nende töösse. SÕDUR NR 6 (87) 2015

ähis-Idas oleme sel aastal näinud mitut olulist sündmust – Süüria konflikti arengud, Iraani tuumaleppe sõlmimine, viimased sündmused Gaza sektoris ja Beirutis. Millisena hindate praegust olukorda Liibanonis ja naabruses olevates riikides?

Roland Murof LEITNANT

Olukord Lähis-Idas on meie jaoks viimase aja keerulisemaid ja muret tekitavamaid. Kui vaatame asju lähemalt, siis näeme, et arengud on omavahel väga tihedalt seotud. Mitu osapoolt on kaasatud mitmesse käimasolevasse rahvusvahelisse konflikti, kas püüdlustega neid lahendada või hoopis õli tulle valada. Milliseid katsumusi seab praegune olukord ÜRO rahuvalvemissioonile Liibanonis?

UNIFIL-i missioonil on ligi 38-aastane ajalugu ja me oleme nende aasta-

te jooksul läbi teinud üksjagu muutusi. Pärast 2006. aasta sõda on UNIFIL-is oluliselt rohkem panustajaid, sealhulgas NATO riikidest. Üldjoontes võib UNIFIL-i pidada ÜRO edulooks. Kui võrdleme, milline oli Lõuna-Liibanon enne Iisraeli vägede tagasitõmbumist 2000. aastal ja nüüd, siis näeme, et olukord on oluliselt stabiilsem. Lõuna-Liibanon vajab endiselt tähele panu, kuid üldine olukord on rahulik ja ma usun, et UNIFIL-il on siin oluline roll. Me oleme saavutanud osapoolte usalduse, kindlasti ei ole see võimalik ilma kohaliku kogukonna toetuseta. UNIFIL-i jaoks on seis üsna oma pärane ja mul on hea meel, et vaatamata ebastabiilsusele kogu regioonis ei näe me seda Lõuna-Liibanonis ning siinne piirkond on praegu üks rahulikumaid üldse. Kas ümberkaudsed konfliktid hakkavad mingil hetkel mõjutama ka olukorda Lõuna-Liibanonis?

Selle aasta jaanuaris aset leidnud Hezbollah’ rünnak meie operatsiooni alast oleks võinud eskaleeruda, kuid suutsime seda siiski vältida. Oluline on märkida kahte tõika. Esmalt näitab selline rünnak ohte, mis on endiselt olemas, ja seda, kui õrn rahu siin tegelikult on. Teisalt näitab see meie koordinatsioonivõimekust ja häid suhteid kahe osapoolega, mis võimaldas vältida olukorra eskaleerumise ning hoida asju kontrolli all. Me oleme kahtlemata vägagi mõjutatavad arengutest, mis leiavad aset ümberkaudsetes riikides, aga ka ainuüksi meie operatsioonialast väljas siin Liibanonis, iseäranis Golanil; lisaks kõik, mis toimub Iisraeli ja Palestiina vahel, sündmused Põhja-Liibanonis, ka Liibanoni idapiir. Peame olema väga valvsad kõige suhtes, mis toimub nii Liibanonis kui ka ümberkaudsetes riikides. Millisena näete Iisraeli ja Liibanoni suhteid?

Riikidel on erinevad põhjused, miks nad ÜRO rahuvalvemissioonidesse panustavad. Eesti valitsus on öelnud, et UNIFIL-i missiooni panustamisega aitame hoida olukorda Lähis-Idas stabiilsena ning see omakorda aitab vältida täiendavat põgenike voolu Euroopasse. Olete pikaaegse kogemusega ÜRO töötaja. Kuidas mõjutavad Süüria sündmused olukorda naaberriikides Liibanonis ja Jordaanias?

UNIFIL ei tegele küll otseselt Süüria põgenikega, see on ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) valdkond, kuid kaudselt puudutab ka meid. Mida rohkem rahvusvaheline kogukond aitab kaasa olukorra lahendamisele riikides nagu Liibanon ja Jordaania, aga ka Süürias endas, seda rohkem tekib võimalusi inimestel ellu jääda nendes kohtades, kus nad praegu on, ja väheneb risk, et nad võtaksid ette ohtliku teekonna Euroopasse. Ma julgen öelda, et UNIFIL-i kohalolu siin Lõuna-Liibanonis on loonud olukorra, kus inimesed ei pea lahkuma, nad ei pea emigreeruma. Siinne piirkond on näinud tohutut inimeste lahkumist ligi 30 aasta jooksul ja see suundumus on nüüdseks pöördunud. Lõunas on ka palju rohkem turiste, kes on peamiselt liibanonlased, kes elavad teistes riikides, kuid julgevad nüüd siia tagasi tulla. Pärast aastaid kineetilisi operatsioone osaleb Eesti taas rahuvalves. Millest me teadlikud peaksime olema ja mida saavad väikeriigid nagu Eesti ÜRO tegevusse panustamisest?

Rahuvalvajad on väga suures osas diplomaadid, nad peavad suhtlema kohaliku kogukonnaga, aga nad on teatud mõttes ka näiteks meediaeksperdid, kes peavad olema suutelised olukorda hindama, et rahu säilitada. Rahuvalvamine on tänapäevases maailmas muu-

Mitu osapoolt on kaasatud mitmesse käimasolevasse rahvusvahelisse konflikti, kas püüdlustega neid lahendada või hoopis õli tulle valada.

tumas oluliselt mitmetahulisemaks ja saab olla edukas ainult koos teiste rahupüüdlustega. Liibanon kogu oma keerukuses on hea näide, sest siin on üksjagu ÜRO agentuure, mis kõik kannavad hoolt erinevate tahkude eest, kuid kõigi ühine püüdlus on siiski stabiilsus riigis. Samuti teeme me omavahel koostööd ja loome ühiseid strateegiaid. Me kohtume usuliidrite, kohalike omavalitsuste juhtide ja vabakondade esindajatega. See on tegevus, mis toimub kõigil tasanditel – missiooni peakorteri, pataljoni kuni üksiku rahuvalvaja tasandini välja. Sõdurite jaoks on see kogemus omaette, aga laiem eesmärk on panna kohalikke mõtlema, et alternatiiv aastatepikkusele konfliktile on olemas. Mitmed analüüsid näitavad, et rahuvalve on tänapäeval üks kuluefektiivsemaid viise rahvusvahelisse julgeolekusse panustamiseks. ÜRO korraldas äsja New Yorgis aset leidnud peaassamblee raames rahuvalveteemalise konverentsi ja püüab rahuvalvet taas reformida. Mis on selle taga ja mida siin saavutada püütakse?

Siin on kaks suuremat eesmärki. Esmalt on missioonide arv eelkõige Aafrikas viimastel aastatel suurenenud. Maailmas on praegu konflikte rohkem kui varem ja vajadus rahuvalveoperatsioonide järele on suurem. Teisalt me püüame rahuvalvet reorganiseerida nii, et koostöö kohalike organitega oleks suurem. Uue lähenemise võtmesõna on koostöö. Samuti püüame üle vaadata, mis on rahuvalveoperatsioonide ajaloos toiminud hästi ja mis mitte. ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni juhtimisel valminud raport toob välja nii mõnegi soovituse. Neist ühena märgitakse näiteks, et rahuvalve ei saa kunagi olla kuigi efektiivne, kui sellega ei kaasne poliitilist protsessi. Ilma selleta jääb rahuvalve pelgalt plaastriks haaval ja konfliktide algpõhjuste lahendamiseni ei jõuta. Mulle tundub, et praegu on õige aeg muutusteks ja mul on hea meel näha mitmete riikide valmisolekut panustada nii rahuvalve reformimisse kui ka rahuvalvesse üldse. Milline on UNIFIL-i eesmärkide saavutamisel erinevate tsiviilprojektide roll?

Me kutsume oma tsiviilprojekte QIPiks (Quick Impact Projects) ja meil on

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Liibanon ja Iisrael on endiselt ametlikult sõjas. Me püüame siin kahe riigi vahel luua usaldust ja seda viisil, kuidas me sinise joone vahejuhtumitega tegeleme. Üks meie saavutusi selles osas on kolme osapoole kohtumised, mis leiavad aset umbes iga kuue nädala tagant ja kus me käime ükshaaval läbi kõik vahejuhtumid. See, et me toome regulaarselt ühe laua taha, ühte ruumi mõlema osapoo-

le esindajad ja lihtsalt räägime mõlema poole mured üle, on äärmiselt oluline kahe poole vahel usalduse loomisel ja rahu säilitamisel.

RAHUVALVEMISSIOON

ROLAND MUROF

Üks kõige tähtsamaid valdkondi, mis tuge vajab, on kahtlemata Liibanoni relvajõud. Ka siin ei pruugi toetus olla suur. Lõpetasime äsja projekti ühe Euroopa riigiga, mis oli seotud Liibanoni relvajõudude üksustele olmetingimuste loomisega meie operatsioonialas. Projekti maksumus oli orienteerivalt 60 000 dollarit. See ei ole suur raha, aga selle mõju ei tasu alahinnata – see mõjub hästi siinsete üksuste moraalile. Liibanoni armee on praegu üsna koormatud tegevustega idapiiril ja põhjas. Lõunas peaks neil olema kolm brigaadi, aga on vähem kui kaks. Armee roll on oluline, sest riigis tunnetatakse nende ühendavat jõudu, kuna nad ei ole usupõhine organisatsioon. Siin lõunas on Liibanoni relvajõud meie peamine partner ja riigid saavad panustada ka neile antavasse väljaõppesse. Milline on UNIFIL-i demineerimis võimekus, arvestades viimaste aegade konflikte?

ÜRO-l on Liibanonis arvestatav demineerimiskompetents ja selles vallas näeb koostöövõimalusi maailmaorganisatsiooniga ka NATO. Sügisel New Yorgis aset leidnud rahuvalvekonverentsil märkis NATO peasekretär Jens Stoltenberg ühe võimalusena demineerimis- ja improviseeritud lõhkekehade alase info ning spetsialistide vahetamist.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

nende jaoks väike eelarve. Püüame koostöös kohalike omavalitsustega leida valdkondi, mis kõige enam vajaksid panustamist. Projektid aitavad meil hoida sidet kohaliku kogukonnaga. Et eelarve on väike, siis püüame projekte jagada nii, et need ei kattuks projektidega, mida teevad panustavate riikide üksused iseseisvalt. Mõne riigi rahaline panus on märkimisväärselt suurem, kui see, mida me suudame pakkuda tsentraalselt. Nende projektide mõte on aidata Liibanoni keskvalitsust valdkondades, mille jaoks neil endil raha ei jätku. Kui vaatame praegust Liibanoni valitsuskriisi, siis tekib vaakum, kus eelkõige kannatavad inimeste esmavajadused, mis loob alge ebastabiilsusele. Millist tüüpi projektidega on tegu?

Peamiselt on need seotud joogivee, tervishoiu, hariduse aga ka keskkonnateenustega. Viimane on Liibanonis suur probleem. Tihti on kohalikel oma valitsustel puudus hoopis projektide juhtimise kogemusest. Saame siin jagada oma teadmisi ja oskusi. Mida saaksid riigid, kes juba praegu panustavad üksustega UNIFIL-i ridadesse, veel ära teha?

Selle aasta jaanuaris aset leidnud Hezbollah’ rünnak meie operatsioonialast oleks võinud eskaleeruda, kuid suutsime seda siiski vältida.

Meil on Liibanonis tõepoolest väga tugev demineerimiskompetents. Sinine joon pole veel täies ulatuses markeeritud ja siin on oma osa ka demineerijatel, kes pärast läbirääkimisprotsessi märgistatavad alad lõhkekehadest puhastama peavad. Mujal kui oma operatsioonialal me lõhkekehade kahjutustamisega ei tegele ja see jääb peamiselt Liibanoni demineerimiskeskuse ja mingi osa ka ÜRO demineerimisteenistuse (UNMAS) kanda. Eesti on pärast ligi 20 aastat liitunud UNIFIL-iga. Kui rahul olete te praeguste üksuste arvuga?

Ma arvan, et meil läheb päris hästi, kui arvestame kõike seda, mis maailmas praegu toimub. Peame hoolitsema selle eest, et kasutame siin teenivaid üksusi ka maksimaalselt ära, selleks oleme oma tegevust oluliselt suurendanud. Oleme väga rahul, et Eesti on taas otsustanud meiega liituda ja nende kogemustega, mida Eesti sõdurid siia toovad. Alles mõnda aega tagasi asus ka minu alluvuses tööle Eesti ohvitser, kes hakkab tegelema sinise joone kõige tundlikumate teemadega. See puudutab eelkõige uurimisi, mis tuleb sinise joone rikkumiste korral läbi viia, aga ta aitab meid ka kolme osapoole kohtumiste ettevalmistamisel. UNIFIL on üsna kompleksne missioon, kus hakkama saamiseks on eelnevaid kogemusi vaja ja me näeme, et Eestil on teadmisi pakkuda.

KOOSTÖÖ

Riigikaitselised koormised – tõhusa kaitsevalmiduse meede või tarbetu kohustus? Eesti on valinud riigi kaitsmiseks reservväe ja kutseliste üksuste koosarendamise tee. See nõuab väikse ressursiga riigilt tarka planeerimist. On terve hulk riigikaitseks vajaminevaid varusid, mida puht majanduslikus mõttes ei ole otstarbekas rahuajal igaks juhuks soetada, kui sama ressurss on ühiskonnas olemas. Siin tulevad mängu riigikaitselised koormised või sundkoormised, nagu seda põhi mõtet laiemalt tuntakse.

esti on Kirde-Euroopas asuv NATO liikmesriik, mille kolm naabrit neljast suhestuvad vägagi erinevalt NATO kollektiivkaitsesse ja on ka oma riigikaitsening julgeolekumudeli rajanud teistele alustele. Eesti riigikaitsesüsteem on üles ehitatud reservarmee põhimõttel, mis koostoimes liitlassuhetega tagab vajaliku heidutuse ja vajadusel ka meetmed riiki ähvardava ründe ennetamiseks või tõrjumiseks. Oleme piiratud ressurssidega riik, mille tõhusat kaitsmist ei soosi geograafilised, poliitilised, looduslikud ega ka majanduslikud tegurid. Seepärast on igal siinsel elanikul, organisatsioonil ja ettevõttel märkimisväärne osa selles, et piirkond püsiks stabiilse, turvalise ja jätkusuutliku elukeskkonnana.

EESTI KEERULINE RIIGIKAITSE

KAITSERESSURSSIDE AMETI PEADIREKTOR

peab olema reaalne sõjaline tähendus. 1,3 mln elanikuga NATO ja Euroopa Liidu piiririigil paraku muid alternatiive usutava ja sõjaliselt tähendusliku kaitsevõime ülesehitamiseks ei ole.

REFORMITUD RELVAJÕUDUDE JÄTKUSUUTLIKKUSEST Viimase kahekümne aasta jooksul on paljud riigid Euroopas reforminud oma relvajõude, kujundades neid külma sõja järgselt toimunud muutuste lainel pigem ekspeditsioonijõudude suunas, mida kasutada rahvusvahelistel ope-

Eestiga sarnaseid regionaalseid julgeolekuriske jagavates riikides arutatakse tõsiselt kohustusliku ajateenistuse juurde naasmist ja vahepeal drastiliselt vähenenud kaitsekulutusi üritatakse ennaktempos taastada.

RIIGIKAITSE ON KÕIGI ASI Eesti riigikaitse mudel on üles ehitatud reservarmee ja laiapõhjalise riigikaitse põhimõtetele. Reservarmee metoodika järgi komplekteeritakse kaitseväe

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Kohustuslik kaitseväeteenistus tagab igal aastal kaitseväe sõjaliste võimete tootmiseks ja alalhoidmiseks vajalikus mahus kutsealuste suunamise sõjalisele väljaõppele ajateenistuses. Ajateenijad omandavad väljaõppe käigus nii üksikvõitleja oskused kui ka teadmised tegutsemiseks tervikliku üksusena. Järgneva reservteenistuse jooksul on võimalik õpitut värskendada ja õppekogunemiste abil kinnistada. Väikese riigi jaoks on selline mudel mõistlik. Eesti keeruline julgeolekupoliitiline kontekst eeldab, et meie pingutustel iseseisva kaitsevõime arendamisel

Margus Pae

ratsioonidel. Eesti on samal ajal tõestanud, et üks ei välista teist – reservarmee põhimõttel loodud sõjaline võimekus täiendatuna elukutselise komponendiga on meil võimaldanud edukalt ette valmistada nii üksusi Eesti sõjaliseks kaitseks kui ka täita liitlaskohustusi rahvusvahelistel operatsioonidel. Neist saadud kogemused moodsast sõjapidamisest antakse sõjakoolide, ajateenistuse ja õppekogunemiste kaudu edasi reservväelastele. Georgia sõda ja Ukraina konflikt on tugevalt sundinud meie liitlasi julgeoleku poliitilist olukorda ümber hindama, koos sellest tulenevaga oma sõjaliste võimete arendamisel. Kui veel kümme aastat tagasi oli NATO liitlastele Eesti kaitseplaane ja riigikaitse ülesehitust nii mõnigi kord keeruline selgitada, siis nüüd võime tõdeda, et meie valitud mudel ja järjekindel töö on osutunud õigeks. Eestiga sarnaseid regionaalseid julgeolekuriske jagavates riikides arutatakse tõsiselt kohustusliku ajateenistuse juurde naasmist ja vahepeal drastiliselt vähenenud kaitsekulutusi üritatakse ennaktempos taastada. Meie otsus hoida kaitsekulud 2% tasemel SKP-st ka rasketel aegadel, reservüksuste tootmine ja arvestatav panus keerulistel välismissioonidel on muutnud Eesti oluliselt tõsiseltvõetavamaks julgeoleku tootjaks, kui meie rahvaarv ja suhteline suurus seda eeldada lubaks. Teatud mõttes näitab see, et 2% SKP-st eraldamine riigikaitsele ja reservarmee mudel on küll suur ühiskondlik pingutus, kuid samal ajal ka seda, et tegu on üsna odava lahendusega – ilma liitlaste toetuseta ei suuda me iseseisvalt tõenäoliselt kunagi tagada mitmeid eluliselt tähtsaid riigikaitselisi võimeid, nagu näiteks õhuturve.

KOOSTÖÖ

peamine löögijõud kodanikega, kes iga päev tegutsevad tsiviilelus, aga neil on sõjaväeline ettevalmistus ja ametikoht. Neid täiendavad vabatahtlikud riigikaitsjad, keda valmistab ette Kaitseliit. Laiapõhjaline riigikaitse tähendab põhimõtet, mille järgi riigikaitse ei ole ainult sõjaline kaitse. Selle järgi jaguneb riigikaitse kuueks osaks: 1) sõjaline kaitse (nii iseseisev kui ka kollektiivne), 2) tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, 3) rahvusvaheline tegevus, 4) sisejulgeoleku tagamine, 5) elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine, 6) psühholoogiline kaitse. Reservarmee mudel tähendab lisaks personali väljaõpetamisele ka materiaalsete varude loomist olukorraks, kui peaks tekkima vajadus aktiveerida kaitse väe väljaõpetatud reservüksused. Siin tulevad mängu riigikaitselised koormised või sundkoormised, nagu seda põhimõtet laiemalt tuntakse. Kaitseväe mobiliseerimine kas osaliselt või täies ulatuses nõuab olulisel määral täiendavaid materiaalseid ressursse, millest suur osa tuleb tagada läbi kaitseväe hangete ning lepinguliste lahendite partneritega. Samal ajal on ka terve hulk niisuguseid vajadusi, mida puht majanduslikus mõttes ei ole otstarbekas rahuajal igaks juhuks soetada, kui sama ressurss on ühiskonnas olemas, olgu siis mujal riigisektoris või ettevõtetes põhivahendina lisaväärtust tootmas. Näiteks on selleks transpordivahendid ja mitmesugune eritehnika, mida ei ole mõistlik dubleerivalt kaitseväele lattu soetada.

RIIGIKAITSELISED KOORMISED = KAITSEVÄE VALMIDUS

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Tänapäevane vabaturumajandus ja arusaam eraomandi puutumatusest muudab riigikaitseliste koormiste teema käsitluse keerulisemaks. Põhimõtet, et riik võib sõjalise kriisi korral kaasata riigikaitse tagamiseks täiendavaid ressursse ka väljastpoolt kaitseväge, on küsitav kiiresti ja tulemuslikult rakendada. Ometi ei muuda võimaluste vähesus olematuks vajaduste poolt, ega ka majanduslikku otstarbekust. Lihtsustatult võib riigikaitselisi koormisi käsitleda sõltuvuses kaitseväe valmidusega. Üksused, mis on juba rahuajal täielikult relvastatud, varustatud ja tagatud täies mahus transpordi, logistika, remondi

teenuste jms on mõistagi kõrgemas valmiduses, et asuda täitma oma ülesandeid, kui need üksused, mis vajavad vähemal või rohkemal määral täiendamist erinevate ressurssidega. Teisalt tuleb kaaluda ka selliste valikute maksumust, mis väikese riigi puhul mängib vägagi olulist rolli. Tuleb langetada keerulisi valikuid üksuste relvastatuse, välja õppe, laiemas mõttes valmiduse ning relvajõudude suuruse ja sõjalise tähenduslikkuse vahel.

TOIMIVA SÕJALISE KAITSE TAGAMISE VIISID Riigikaitsemudeli efektiivsus sõltub paljudest teguritest. Keskne roll on vajalike ressursside olemasolu, et oleks võimalik õigel ajal ja õiges mahus reageerida julgeolekuolukorda mõjutavatele sündmustele. Ressurssideks on peamiselt inimesed, taristu, varustus ning vahendid ja teenused. Kõik ressursid peale inimeste tagatakse kolmel viisil: 1) ostuhanked, 2) lepingud või eellepingud kiireks (juurde)hankimiseks ja kasutamiseks, 3) riigikaitselised koormised. Kui riigikaitseliste koormiste majanduslikku põhjendatust Eesti-sarnase riigi kontekstis on üsna kerge selgitada, siis märksa keerulisem on luua sellele kontseptsioonile ühiskonnas strateegilist konteksti. Eesti riik rakendas sundkoormisi viimati Vabadussõja ajal, mil talupidajaid kohustati toetama kaitse väge hobuvooride ja toidukraamiga ühise eesmärgi – vaba riigi – nimel. Pigem on rahva mälus siiski Teise maailmasõja ajal toimunud sündmused, mil vaheldumisi nii Saksa kui ka Nõukogude võim rekvireeris kodanike varasid ja kohustas neid töötama võõrriikide huvides. Konkreetse ressursi määramisele mingisse valikusse eelneb põhjalik eeltöö – analüüsimisel võetakse arvesse ühelt poolt mitmesuguseid ohustsenaariume, teiselt poolt aga majandus- ja

Reservarmee mudel tähendab lisaks personali väljaõpetamisele ka materiaalsete varude loomist olukorraks, kui peaks tekkima vajadus aktiveerida kaitseväe väljaõpetatud reservüksused.

tehnoloogiaarengu prognoose. Ressursid võetakse kasutusele niisuguses järje korras – esmalt kaitseväe omanduses või kasutuses olevad varad ja varud, seejärel lepingutega tagatud vahendid ja teenused ning kõige viimasena riigikaitseliste koormistega tagatud ressurss. Kõikide ressursside kaasamine ja kasutusele võtmine sõltub konkreetsest olukorrast ja sündmuste eskaleerumisest või deeskaleerumisest.

RIIGIKAITSELISTE KOORMISTE ETTEVALMISTAMINE Riigikaitseliste koormiste valdkond on reglementeeritud riigikaitseliste koormiste seadusega. Selle järgi on valdkondlik juhtasutus kaitseministeerium, mis koondab kõikide ministeeriumite valitsemisaladest (11 ministeeriumi) esitatud koormised kokku riigikaitseliste koormiste koondkavasse ja esitab selle valitsusele kinnitamiseks. Valitsuse otsus ehk koondkava kinnitamine loob aluse riigikaitseliste koormiste määramiseks. Koondkava olulisim ja tõenäoliselt ka mahukaim info on kaitseväe (sh Kaitseliidu) koondvajadus riigikaitseliste koormiste osas. Koondvajaduse esitab kaitsevägi esmalt kaitse ressursside ametile, kes kontrollib/ analüüsib, kas koormamisele esitatud ressursid on reaalselt olemas, vajadusel teeb ettepanekuid vaadata mingid plaanid ümber ja esitab seejärel analüüsitud koondvajaduse koos täpsustustega kaitseministeeriumile koondkavasse lisamiseks. Sarnane protsess toimub ka teiste ministeeriumite valitsemisalades, erinevused on peamiselt rollijaotuses – nt võib koormisi esitav osapool olla ise teostatavuse hindaja.

RIIGIKAITSELISTE KOORMISTE MÄÄRAMINE Koondkava kinnitades annab valitsus ministeeriumitele õiguse koormata koondkavas loetletud ressursid. Kaitseväe ja Kaitseliidu kasuks rakendatavad koormised tagab kaitseressursside amet. Kui koondkava tarbeks hindas KRA konkreetsete ressursside saadavust, siis nüüd otsitakse välja konkreetsete ressursside omanikud, et välja selgitada koormamiseks enim sobivad osapooled. Sobivamad selles mõttes, et kelle koormamine mõjutab kõige vähem selle valdkonnaga seotud osapooli. Samuti tuleb arvestada ressursi omaniku asukohta (nt kaugus asukohtadest, kuhu koormatavad kohustuvad oma vara tooma, et kaitsevägi saaks seda kasutada),

KAITSEVÄGI

Kaitseväel on küll vajalikud transpordivahendid ja mitmesugust eritehnikat, kuid eriolukorras läheb seda kordades rohkem vaja. Siis saab ajutiselt abiks olla erasektor, sest eritehnikat ei ole mõistlik dubleerivalt kaitseväele lattu kasutult seisma kuhjata.

võimekust (nt kas tal on seda ressurssi üks või mitu ühikut), seotud ressursside seisukorda jne. Pärast koormatava osapoole väljaselgitamist esitab KRA talle pöördumise, milles annab teada koormamise kavatsusest ja kindla aja käsunditekstiga tutvumiseks (nt kaks nädalat). Pöördumises on ära toodud ka konkreetse voliniku kontaktandmed, kelle käest saab lisainfot ning kes tutvumisperioodi järel tuleb ja allkirjastab KRA poolt käsundi ja võtab kohapeal sellele koormatava allkirja. Volinik võib samuti kohapeal kontrollida koormatava vara seisukorda ja küsida muud täpsustavat informatsiooni.

KOORMISTE MÄÄRAMISE JA KASUTAMISE AJAKAVA

ANDMEBAAS TÄIENEB Alates 1. jaanuarist 2016 hakkab tööle andmekogu tsiviiltoetuse register (TTR), mis sisaldab mitmesuguseid andmeid eelkõige vastuvõtva riigi toetuse (ehk Host Nation Support, HNS) osutamise ja riigikaitseliste koormiste planeerimiseks. HNS-i funktsioon tuleneb TTR-i eelkäijast HNS-i registrist,

mille ülesanded ja võimalused viiakse üle TTR-i koosseisu. TTR koondab andmeid paljudest teistest riiklikest registritest. Samas ei ole olemasolevates registrites mõne koormamist vajava valdkonna kohta andmeid ja KRA peab ülevaated looma mehaaniliselt analüüside toel (sh internetiotsingud, otsepöördumised jne). TTR-i juurdepääs võimaldatakse ka teistele riigikaitselisi ülesandeid tegevatele asutustele (eriti neile, mis täidavad operatiivplaneerimisega seotud ülesandeid). See võimaldab jagada osapoolte vahel teavet ning minimeerida võimalusi mingi ressursi topelt broneerimiseks. Riigikaitselised koormised on Eesti-sugusele väikeriigile suurepärane lisameede tagamaks kaitsevalmidus erinevateks ohuolukordadeks. Koormisi määratakse rahuajal vastavalt valitsuse otsustele. Koormatud ressurss võetakse kasutusele, kui muud vahendid (sh olemasolevad varad ja varud ning eellepingutega tagatud lisavõimalused) ei võimalda olukorda lahendada. Ressursside koormamisel arvestatakse võimalikult paljude teguritega, et koormised ei tooks seotud osapooltele kaasa nende huvisid märkimisväärselt kahjustavaid mõjusid.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Koormised planeeritakse ja määratakse rahuajal ning neid rakendatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Lisaks nähakse õigusaktidega ette võimalust, et kaitseväe juhataja ja temale alluvad ülemad saavad nimetatud eriolukordades määrata vajadusel täiendavaid koormisi ja neid ka rakendada. Koormiste määramise ja kasutamise metoodika ajakohastamiseks ja arendamiseks planeeritakse ja

korraldatakse ka mitmesuguseid õppusi. Esimene mahukam ja suurema osalejate arvuga koormisi käsitlev õppus viidi läbi 2013. a kevadel, kui õppusel Kratt 2013 osalesid kaitseministeerium, kaitsevägi, KRA ning Eesti kaitsetööstuse liidu ettevõtted. Käsund on kahepoolne leping koormatava (üldjuhul ressursi omanik) ja koormaja vahel (kaitseväe koormiste puhul üldjuhul KRA). Käsundis täpsustatakse koormatava ressursi andmed, kontaktisikud ja -andmed, tingimused koormise rakendamisest teavitamiseks, koormise kasutusele võtmise tingimused (nt asukoht, kuhu koormatav peab ressursi viima) jms. Samuti täpsustatakse konfidentsiaalsuse tagamise tingimused, sest mõnel juhul võib olla vaja, et koormatav ei levitaks koormise kohta teavet.

KÜBERKAITSE

James Bond ja küberruum Sõduri lugeja, kes on juba näinud uut Bondi-filmi „Spectre“, märkas kindlasti uut motiivi, mille eest superagent peab moodsal ajal maailma päästma – küberruumis olev info, selle väärkogumine ja -kasutamine. Pärast aastakümneid seiklusi maal, merel, õhus ja kosmoses on Bondi tähelepanu seekord nn viiendal domeenil – kübermaailmal ja selle väärkasutamisest tulenevatel ohtudel.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

iks peaks Bondi seekordsed seiklused huvitama Sõduri lugejaid ja kuidas see seostub Eesti riigikaitsega? See artikkel ei räägi Bondist, vaid küber-bond’ist (bond – side – toim.) riikide vahel. Sellel on otsene seos ka riigikaitsega ning mitte ainult seetõttu, et filmis toimunu – nt olemine kellegi jälgimise all või küberruumi kasutamine terroristlikel eesmärkidel – võib tabada igaüht. Sel sügisel täitus Tallinnas asuval NATO küberkaitsekoostöö keskusel (NATO CCDCOE) seitse aastat NATO akrediteeringust rahvusvahelise sõjalise organisatsioonina. Staabi- ja side pataljoni taristul asuv keskus on seitsme aasta jooksul kasvanud kolm korda suuremaks: novembri alguses heisati keskuse lipuväljakul kolme värskelt liitunud riigi – Kreeka, Türgi ja Soome lipud. See tähendab, et Tallinnas asuv NATO oivakeskus – Centre of Excellence – sai osalevate riikide arvu poolest üheks suurimaks NATO oivakeskuseks, hõlmates kokku 18 riiki – 16 NATO liitlast ja 2 partnerit. NATO liitlaste arvu teades on lugejal õigus küsida, kus on ülejäänud 12. Ent asjaolu, et 18 maailma enam arenenud riiki on omavahel kokku leppinud koostöös ja infovahetuses ning teevad seda Tallinnas, on juba saavutus iseenesest. Info – eriti küberruumis liikuv info, mida käsitleb ka „Spectre“, on küll see, mida nii riigid kui ka globaalsed ettevõtted aktiivselt koguvad ja kasutavad, ent pigem nad seda omavahel ei jaga. Info väärtus on seda suurem, mida detailsemalt see üksikisikuid puudutab. Et aga üksikisikute julgeolek on laiemalt ühiskonna ja kogu riigi julgeolek, siis viimane tähendab NATO liikmes-

Siim Alatalu NATO KÜBERKAITSEKOOSTÖÖ KESKUSE RAHVUSVAHELISTE SUHETE NÕUNIK

riigi puhul omakorda kogu alliansi julgeolekut.

MIDA TÄHENDAB INFOVAHETUS KÜBERKONTEKSTIS? NATO oivakeskused kui rahvusvahelise sõjalise koostöö vorm, sai alguse 2002 NATO Praha tippkohtumisel – esimesel pärast 11. septembri 2001 terrorirünnakuid. Sai selgeks, et NATO peab kaasas käima moodsa aja ja sellest tulenevate ohtudega, jätmata samas tähelepanuta oma põhiülesannet – liitlaste kaitset. Nii otsustati Prahas muuhulgas kutsuda Eesti ja veel kuus riiki NATO-ga liituma, asutati NATO reageerimisvägi (NRF) ja kiideti heaks oivakeskuste loomine, mis pidid aitama NATO-l arendada erinevaid valdkondi sellest huvitatud riikide vabatahtlikkuse alusel. Sellest lähtus ka 2008. aastal NATO CCDCOE loomine Eestisse. Algselt kuue riigi (sponsoring nations) loodud küberkaitsekeskus on seega praeguseks

NATO CCDCOE muudab just infovahetuse kontekstis eriliseks asjaolu, et sellesse võivad vetoõiguseta liikmetena panustada (contributing participants) ka mitte-NATO riigid.

kasvanud kolm korda suuremaks, hõlmates üle poole Euroopa liitlastest ja pooled Põhja-Ameerikast. Mis muudab NATO CCDCOE just infovahetuse kontekstis eriliseks, on asjaolu, et sellesse võivad vetoõiguseta liikmetena panustada (contributing participants) ka mitte-NATO riigid. Juba eelmisel aastal kasutas seda võimalust esimese mitte-NATO riigina Austria ning nüüd ka Soome. Infovahetus NATO CCDCOE kontekstis tähendab mitmeriigilist koostööd kõikide liikmesriikide poolt heaks kiidetud projektide osaks. Tallinna keskuse eripära võrreldes erinevate küberkeskustega üle maailma on selle interdistsiplinaarsus. Konkreetseid projekte viiakse ellu koostöös IT-ekspertide, juristide ja strateegidega. Nad kõik on üldjuhul pärit eri riikidest. Ehkki NATO CCDCOE ei ole NATO operatiivüksus, on selle eesmärk olla päriselus toimuda võivatest küberoperatsioonidest ja -sõjast samm eespool, pakkuda oma riikidele ennetavat teavet ja oskusi võimalike halbade arengute puhuks. Nii tegelebki keskus igapäevaselt erinevate küberteemade analüüsi ja rakendusuuringutega, koolitab liikmesriikide küberspetsialiste, arendab nende praktilisi oskusi tehniliste õppuste kaudu jne. NATO sõjalise võimekuse jaoks ilmselt praktilisim panus on osalemine NATO suurtel ühendõppustel (näiteks Eestiski toimunud Trident-seeria) ja seal liitlasvägede küberohtude-immuunsuse arendamine. Kui Bondi tegijate jaoks oli üheksa riigi automatiseeritud koostöö küber info vahetamiseks kui halb unenägu, mille Tema Majesteedi luure lõpuks suutis nurjata, siis Eesti jaoks saab rahvusvaheline küberkoostöö olla vaid kindel eesmärk. On selge, et Eestil küberkuvandil ja -heidutusel saab olla kaks peamist tugevust: meie enda võimekus ja meie sõprade võimekus ning nende võimalikult ratsionaalne ja ka ohutu omavaheline sidumine. See tähendab teisisõnu – aktiivne rahvusvaheline koostöö ja alliansi julgeolekule vajalik infovahetus ka küberruumis. Kas see oleks praktikas riigi tegutsemine küberruumis või küberruumi kasutamine riigi poolt, tasubki antud juhul hoida

SONY PICTURES RELEASING GMBH

Küber-bond’il (bond – side – toim.) on otsene seos ka riigikaitsega ning mitte ainult seetõttu, et Bondi-filmis toimunu – nt olemine kellegi jälgimise all või küberruumi kasutamine terroristlikel eesmärkidel – võib tabada igaüht.

konstruktiivse ebamäärasuse tasandil ja filosoofilise küsimusena.

RAHVUSVAHELINE KÜBERKOOSTÖÖ KUI RIIGI JULGEOLEKU KÜSIMUS

Ehkki NATO CCDCOE ei ole NATO operatiivüksus, on selle eesmärk olla päriselus toimuda võivatest küber operatsioonidest ja -sõjast samm eespool, pakkuda oma riikidele ennetavat teavet ja oskusi võimalike halbade arengute puhuks.

riigi vahel – pälvib nii stsenaristi kui ka vaataja meelepaha. See pole üldse imelik, sest vilksamisi seal nähtud riikide nimistu võiks ja peakski muutma iga inimõigusi austava demokraadi ettevaatlikuks. Ent seda olulisem on näha, kas selle nimistu taha ei jää mõni riik, kellega lausa peaks sidemeid looma. 2015. a suvel teatas oma soovist NATO CCDCOE-ga liituda Rootsi kuningriik. Läbirääkimised selleks on alanud ja kulgevad loodetavasti ladusalt. Vahetult pärast septembrikuist liputseremooniat teatas oma huvist liituda ka Belgia kuningriik – see tähendab lähi tulevikus juba 20 riigi koostööd Tallinnas. Tallinnast vaadates jäävad Rootsi taha kõik meie Skandinaavia liitlased. Teisele poole vaadates aga näeme näiteks Venemaa taga Jaapanit. Praegu on veel vara hinnata, kas Jaapan võiks ühel päeval samuti liituda NATO CCDCOEga – see on alati iga riigi enda suveräänne otsus. Ent küberjulgeolek tähendab paratamatult vajadust liitlaste järele ja neid pole kellelgi kunagi liiast. Me ei taha mõelda Eestist kui maailma kui äärealast, aga näiteks Tokyole lähim NATO pealinn on just Tallinn.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Eestit tuuakse maailmas tihti näitena küberriigist. 2007. aasta küberrünnakud ja nendest räägitav on hakanud elama oma elu, tehes Eestile reklaami. Samas on need püsinud ühe vähese näitena teadlikust rünnakust riigi ja selle e-eluviisi vastu. Palju räägitakse muidugi ka hilisematest juhtumitest – nt viirustest Stuxnet või Flame – kui rünnakutest riikide kriitilise infrastruktuuri vastu. Ent nende kõigi puhul on oluline mõista, et möödunud aastate vältel on tehnoloogia ja ohud kindlasti jõudnud juba järgmisele tasemele. See tähendab, et uut Stuxneti ei tule; tuleb kindlasti hoopis midagi uut. Nii nagu küberrünnakud muutuvad igapäevaseks, jõuame tõenäoliselt ringiga tagasi ka selleni, millest Eesti ründamine NATO küberdebati alustas: küberrünnaku korraldamise omistamine konkreetsele vastasele ja alliansi võimekus selle teadmisega midagi peale haka-

ta. Minu hinnangul on vaid aja küsimus, kui senine debatt küberrünnaku „omistamise“ võimatusest muutub ajalooks ja kiired omistamised, nagu näiteks Sony häkkimise puhul, hakkavad määratlema riikidevahelisi suhteid. Seetõttu ongi ka Eesti riigi jaoks oluline jätkata liitlassuhete sõlmimist kübermaailmas. Riikidevaheliste suheteni jõuab „Spectre’is“ ka Bond, ehkki läbi kõverpeegli. Briti uue välis- ja vastuluure asutuse juhi initsiatiiv rahvusvahelistes suhetes – omavaheline automatiseeritud infojagamine üheksa

I S E L I I K U V

S U U R T Ü K

Novembri lõpus saabusid Eestisse lahinglaskmistele meie Ameerika liitlaste liikursuurtükid M109A6 Paladin. Ülevaade selle aastakümneid efektiivselt tegutsenud sõjamasina omadustest jõuab nüüd ka Sõduri lugejateni.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

eid iseliikuvaid suurtükke valmistatakse Ameerika Ühendriikides Paladin Production Operationi keskuses Chambersburgis Penn sylvania osariigis. Võrreldes varasemate M109- tüüpi liikursuurtükkidega on Paladin töökindlam, turvalisem ja mobiilsem. M109A6 suudab liikumise pealt vastu võtta tuleülesande, arvutada välja tule andmiseks vajalikud laskeandmed, valida sobiv tulepositsioon, minuti jooksul automaatselt lahti lukustada haubits, avada tuli ja edasi liikuda. Tuleülesande täitmiseks ei pea meeskonnaliikmed masinast väljuma. Sõjad, milles M109A6 Paladinid või nende eelkäijad osalesid:

Vietnami sõda (1955–1975), Iisraeli ja Egiptuse–Süüria vahel peetud Yom Kippuri sõda (6.–23. oktoober 1973), Iraani ja Iraagi sõda (1980–1988), Lääne-Sahara sõda (1975–1991), Lahesõda (1990–1991), Iraagi sõda (2003–2011) ja Saudi Araabia juhitud lahingutegevuse käigus Jeemenis (2015). USA armee on enda kasutuses olevad Paladinid varustanud modulaarsete suurtükilaadimissüsteemidega (Modular Artillery Charge Systems ehk MACS), mille abil tulistatakse välja eelprogrammeeritavad mürsud XM982 Excalibur, mis tabavad sihtmärke kuni 40 km kaugusel ja mille eksimus sihtmärgi tabamisel on maksimaalselt 10 meetrit.

P A L A D I N

Iseliikuv suurtükk M109A6 Paladin Kaal: 27,5 tonni Mõõdud: pikkus 9,1 m, laius 3,15 m, kõrgus 3,25 m Meeskond: 4-liikmeline – meeskonna ülem, juht, laskur ja laadur. Meeskonda kaitseb tuuma-, keemia- ja bioloogilise rünnaku eest spetsiaalne individuaalne kaitsesüs- teem. Masina sisemus on seestpoolt kaetud kevlarist kaitsekihiga, kaitstes meeskonda tabamuse korral tekkivate kildude eest. Meeskonnaruumi on täiendatud kliimaseadmega. Pearelva tüüp ja kaliiber: 155 mm L/39, M284. Maksimaalne laskekiirus 8 lasku minutis või 3 lasku 15 sekundi jooksul. Püsivalt suudetakse hoida laskekiirust 3 lasku minutis, laskeraadius 360°. Laskekaugus: tavamoonaga kuni 24 km, RAP (Rocket Assisted Projectile) erimoonaga kuni 30 km. Haubitsat laeb täisautomaatne hüdrauliline süsteem, võimalik on kasutada ka poolautomaatset laadimist. Kaasas olev laskemoonavaru: 39 mürsku Lisarelvastus: torni paremal küljel paikneb 12,7 mm M2 raskkuuli pilduja, mida juhitakse automaatse ballistilise arvuti abil. Kuulipildujat saab kasutada ka manuaalselt. Mootor: kahetaktiline 440 hj Detroit Diesel 8V71T. Kuuekäiguline Allisoni ATD-XTG-411 käigukast laseb valida nelja edasikäigu ja kahe tagasikäigu vahel. Vedrustus: väändvedrud Sõiduulatus: kuni 350 km Maksimaalne kiirus: 56 km/h M109A6 ehk Paladinid on praegu kasutusel USA, Iisraeli, Taiwani ja Saudi Araabia vägedes.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

SCANPIX

KAITSEVÄGI

M 1 0 9 A 6

KAITSEVÄGI

K K

REUTERS / ATEF HASSAN

MIINID, ohtlikud vaikivad sõdurid

Iraagi sisekaitsevägede sapöör teeb kahjutuks maamiini Rumaila õliväljade külje all Basra lähedal. Ligi miljon maamiini oli jäänud piirkonda 1991. aastal toimunud Lahesõja aegadest.

Toome lugejani lühikese ülevaate, kuidas inimkond jõudis miinide kasutamiseni, kuhu on nende lõhkevate koletiste areng välja jõudnud ja millised on maamiinide kasutamise moraalsed aspektid. „… siit aknast või rõdult saaks alla orgu jube hea kaadri. … läksin majja – tagumisest toas saaks akna juurde või rõdule. … hakkasin ust lahti tegema, aga äkki käis mõte läbi pea – mis siis saab, kui ukse taga on miin? … vaatasin läbi rõduakna tuppa – seal see oli! …“ Nii kirjutab rindeoperaator Ivar Heinmaa oma tööst ja kokkupuutest miinidega 1993. aastal Horvaatias, serblaste Kraijna külades.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

usta püssirohu leiutamine on inimkonna ajaloos peaaegu sama suure tähtsusega kui ratta leiutamine. Kes ja millal täpselt kaaliumsalpeetri, puusöe ja väävli esimest korda õiges vahekorras kokku

Sverre Lasn

segas, ei ole teada, kuid esimene kirjeldus püssirohu kasutamise kohta pärineb 682. aasta Hiinast. Pikka aega kasutati püssirohtu peamiselt sõjanduses ja juba 14. sajandi lõpuks oli suurematel Euroopa riikidel arvestatav suurtükivägi, sest arvatavasti Bütsantsi kaudu oli püssirohi Euroopasse jõudnud. Seni alistamatuiks peetud keskaegsed kivikindlused osutusid korraga vallutatavaiks, seda demonstreerisid türklased 1440. aastal

Belgradi piiramise ajal, kui nad linnamüüri alla käigud kaevasid ja tänapäeva mõistes kamberlaengutega osa müürist õhku lasid. Sajandeiks jäi must püssirohi ainsaks lõhkeaineks, kuid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi jooksul andsid kiiresti arenevad loodusteadused, eriti muidugi keemia, tõuke uut tüüpi lõhkeainete sünniks. Prantsuse keemikud Antoine Lavoisier ja Claude-Louis Berthollet valmistasid kaaliumkloraadi alusel lõhke ainesegu, nn Berthollet’ soola, kuid seda tootvas vabrikus toimunud plahvatus pidurdas uudse lõhkeaine kasutuselevõttu mitmeks aastaks. 1832. aastal valmistati esimene kogus püroksüliini ja 1860-ndatel pakuti välja sellest suitsuta püssirohu valmistamise tehnoloogia. 1800. aastal valmistas Saksa keemik Paul Hepp trotüüli ja 1846. aastal itaallane Ascanio Sobrero nitroglütseriini. Kuigi nitroglütseriin keelustati ajutiselt selle ohtlikkuse tõttu, sest mitu selle valmistamisega tegelevat laborit, kaasa arvatud Alfred Nobeli oma, lendasid õhku, oli ühendil suur mõju musta püssirohu

RELVASTUS

väljatõrjumisel võimsamate lõhkeainete poolt. 1864. aastal võttis Nobel patendi nitroglütseriini kasutamiseks lõhke ainena ja paari aasta pärast õnnestus tal nitroglütseriini segamisel ränimullaga luua stabiilne segu, mis oli laialdaseks tootmiseks ja kasutuselevõtuks piisavalt ohutu. Sündinud oli dünamiit. Nobeli üks olulisemaid leiutisi oli ka 1864. konstrueeritud paukelavhõbekapseldetonaator. Juba 1879. aastal pakkus prantsuse insener Messin lõhke laengute plahvatama panemiseks välja püroksüliinist südamikuga lõhkenööri. 1922. aastal leiutati viivitusajaga lõhkekapsel, 1946. aastal lühiviiteajaga lõhkekapsel ja 1980. aastal Suurbritannias elektrooniline lühiviitdetonaator, mille ülitäpne viivitusaeg saavutati miniatuurse elektronkellaga. Loodud on veel suur hulk eri tüüpi lõhkeaineid, näiteks metallipulbrit või ammooniumsalpeetrit sisaldavaid, plastlõhkeaineid, samuti erinevaid detonaatoreid, kuid nende lähem tutvustamine jäägu siiski spetsialistide hooleks.

MAAMIINIDE ARENG ON TEINUD SUURI HÜPPEID

Esimene moodne mehhaanilise sütikuga jalaväevastane miin võeti kasutusele Ameerika kodusõjas, kui Konföderatsiooni brigaadikindrali Gabriel J. Rainsi kasutas neid 1862. aastal Yorktowni lahingus.

1970. aastateni 200 g trotüüli, kuid järgmise põlvkonna kumulatiivnõoga USA miinides piisas sama suure kahju tegemiseks juba vaid 10–30 grammist tetrüülist. Miinide saab lisaks nende otstarbele liigitada paigaldamisviisi alusel. Tänapäeval ei looda miinivälju ainult traditsioonilisel moel käsitsi või miinilaotajate abiga, vaid üha enam arenevad kaugmineerimissüsteemid, näiteks saab raskerelva lahingukomplektis lõhke laengu ja šrapnellelemendid asendada miinidega, lasu sooritamise järgselt puruneb mürsu ümbris õhus distantssütikuga plahvatama pandud väikesest lõhkelaengust ja miinid katavad laiali lennates korraga suure maa-ala. Miini väljade kiireks rajamiseks sobivad ka peaaegu kõik õhukid, kes vajalikus kohas heidavad alla miinidega täidetud konteinerid, mis ettenähtud kõrgusel oma sisu vallandavad, külvates miinidega üle hiiglaslikke alasid. Samas paigaldavad ka kaugmineerimissüsteemid tavaliselt jalaväe- ja tankivastaseid miine, nii et selliste süsteemide kasutamise puhul võime samuti jääda klassikalise miiniliigituse juurde.

SAKSLASTE KURIKUULUS S-MIIN Kui rääkida ajaloo kuulsamatest miinidest, peab kindlasti välja tooma Saksamaal 1930. aastatel jalaväe vastu välja töötatud S-miini ehk Schrapnellmine, millele Ameerika sõdurid andsid hellitusnime Bouncing Betty. Sakslastele sai kiiresti selgeks, et hävitusraadiuse suurendamiseks ei tule miin plahvatama panna maapinnal, vaid õhus. Nii loodigi nn hüppav miin, mis pärast aktiveerumist tõusis püssi rohulaengu jõul maapinnast 90 sentimeetri kõrgusele, plahvatas ja täitis ümbruskonna kildude ja teraskuulidega. Sakslased kasutasid S-miini laialdaselt Teise maailmasõja ajal. Miini kaks modifikatsiooni SMi-35 ja SMi-44 said nime oma tootmisse mineku aasta järgi ja olid peaaegu identsed. Selliseid miine toodeti kokku peaaegu kaks miljonit ja need etendasid olulist rolli Natsi-Saksamaa kaitseplaanides. Näiteks Normandia ranniku kaitset juhtima toodud nimekas Saksa kindral Erwin Rommel käskis kaitsetsooni S-miine „külvata tihedalt nagu muruseemet“. S-miin on umbes 4 kg kaaluv 13 cm kõrgune ja 10 cm läbimõõduga terasest silinder, mille kaal sõltus sellest, kas kasutati kergemat pulbrilist või raskemat valatud trotüüli, mis omakorda oli ümbritsetud teraskuulide ja -kildudega. Te-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Ümbrises oleva sütikuga lõhkelaengu ehk miini, või nagu seda prantslased kutsuma hakkasid – vaikiva sõduri – ajalugu ulatub 13. sajandisse. Hiinlased kasutasid esimesi maamiine mongoli vallutajate ratsaväe vastu. Eurooplased asusid selle idamaise leiutise valmistamisega tegelema 16. sajandil. Kuigi Euroopas valmistatud miini loomise au arvatakse kuuluvat hispaanlasele Pedro Navarrole, lõi esimese tõeliselt efektiivse miini alles Augsburgist pärit saksa sõjaväeinsener Samuel Zimmermann, kelle 17. sajandil kokku pandud kätetööd tuntakse Fladdermine ehk lendava miini nime all. See oma aja kohta põrgulik leiutis koosnes keraamilises kestas asuvast kilogrammist püssi rohust, millele oli suurema kahju tekitamiseks lisatud metalli- ja klaasitükke. Püssirohi pandi plahvatama süütenööri abil, mis süttis miinile astumisel. Maamiinidele on paar lehekülge oma kindlusrajatiste ehitamise juhendites pühendanud ka kuulus Prantsuse sõjaväearhitekt ja -insener Sebastien LePrestre de Vauban, kes soovitas maa sisse kaevatud puiduga vooderdatud, püssirohu ja kartetšiga täidetud ja sütikuga varustatud torusid kasutada kindlustuste kaitsmiseks. Ründajate lähenedes süüdati kindla nurga all ründa-

jate poole suunatud torudes sütikud ja külvati tulijad metallivihmaga üle. Siiski osutusid vaid püssirohtu sisaldavad miinid niiskuse suhtes liiga tundlikuks ja kippusid vajalikul hetkel alt vedama. Esimene moodne mehhaanilise sütikuga jalaväevastane miin võeti kasutusele Ameerika kodusõjas, kui Konföderatsiooni brigaadikindrali Gabriel J. Rainsi kasutas neid 1862. aastal Yorktowni lahingus. Neid niinimetatud maismaa torpeedosid oli sõja lõpuks kokku valmistatud umbes 2000 tükki. Kõige suurema arengu on aga läbi teinud miinisütikud. Endiste mehaaniliste sütikute asemel on tänapäeval kasutusel enamasti elektroonilised. On jõutud nii kaugele, et moodne sütik reageerib näiteks välise magnetvälja muutustele, pinnase võnkumisele, helile või soojusallikale. 20. sajandil tõusid töökindlate nüüdisaegsete maamiinide loomise esirinda keiserliku Saksamaa insenerid. Aastaks 1912 olid nad kopeerinud ja üle võtnud peaaegu kõik seni teadaolevad võimalused erinevate miinide valmistamiseks. Ainus tehniline uuendus, millega inglased Esimese maailmasõja jooksul sakslastest ette jõudsid, oli lõhkemisel mürkgaase laiali paiskav miin. Pärast Esimest maailmasõda toimus erineva otstarbega miinide konstrueerimises plahvatuslik areng. Ka olid ju lahinguväljale jõudnud tankid, mille vastu hakati kohe vastumürki nuputama ja maamiinid sobisid selleks suurepäraselt. Kui algselt puudus vajadus miine liigitada, siis tänapäeval on isegi kõige tagasi hoidlikumate andmete põhjal üle 600 eri miini, mille liigitamisel lähtutakse kas miini ehitusest, otstarbest või mõnest muust tunnusest, näiteks on jalaväe-, tanki-, püünis-, peibutus-, dessanditõrje-, suund- ja õhutõrjemiine ja nii edasi. Uute võimsamate lõhkeainete leiutamine on järjepidevalt vähendanud jalaväemiinide lõhkelaengu massi. Näiteks Nõukogude armee miinides oli kuni

U.S. ARMY SIGNAL CORPS

teha üsna lihtsalt – rõhuanduri auku tuli splint või selle puudumisel kas või õmblusnõel tagasi torgata, miin ettevaatlikult välja kaevata ja andur ära kruvida. Miini täiesti ohutuks tegemiseks pääses kolme korgi kaudu detonaatorite juurde miini sees. Korgid tuli lahti kruvida ja detonaatorid eemaldada.

CLAYMORE JA TEISED SUUNDMIINID

Sakslaste S-miin oli kaval leiutis, mis suurema hävitustöö tegemiseks maapinnast järjestikuste viitelaengute mõjul umbes meetri kõrgusele hüppas, külvates seejärel hävingut kuni 100 meetri raadiuses. Pildil Ameerika sõdur 1944. aasta alguses Itaalias Venafro sektoris ettevaatlikult S-miini kahjutuks tegemas.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

rasvarras miini keskel hoidis peasütikut, kus asus päästikandur. Paiskelaenguna kasutati musta püssirohtu, mille süütas rõhuandurina toimiv süütekapsel. Kapsel käivitas miini, kui sellele avaldatud rõhk ületas 7 kg. See välistas miini initsineerimise looduslike põhjuste tõttu. Kolm üksteise järel käivituvat viitsütikut hoidsid miini paari sekundi jooksul lõhkemast, nii saavutaski S-miin hävingu külvamiseks vajaliku kõrguse. Saksa dokumentide järgi oli miini tapmisala 20 meetrit ja kaotusi põhjustas see veel kuni 100 meetri raadiuses. Prantsuse sõdurid tegid S-miinidega esmakordselt tutvust septembri alguses 1939 Saarimaal nn kummalise sõja ajal. Sakslaste leiutis sundis prantslased tagasi tõmbuma, kinnitas miini efektiivsust ja tõi talle prantslaste suu kaudu hüüdnime vaikne sõdur. S-miinil oli liitlaste vägedele suur psühholoogiline mõju, kuna miiniplahvatus pigem sandistas kui tappis oma ohvrid. Lisaks oli sakslastel komme paigaldada jalaväemiine tankitõrjemiinide ümbrusesse – kui tankitõrjemiin mõne sõiduki rivist välja lõi, jäid selles olevad sõdurid seniks lõksu, kuni keegi neid päästma tuli. Ameeriklased puutusid S-miinidega kokku juba Itaalias, kuhu Saksamaa 10. armee oli neid liitlaste

dessandi vastu valmistudes paigutanud üle 23 000. Kuigi S-miinide tootmine pärast Teist maailmasõda lõppes, hakkas erinevate riikide relvastuses välja ilmuma selle otseseid koopiaid. Sakslaste miiniväljad Lääne-Euroopas suudeti ameeriklaste insenerikorpuse eestvedamisel edukalt likvideerida ja operatsiooni edule aitas kõvasti kaasa sakslaste tava oma miiniväljad täpselt kaardistada. Kuna S-miine valmistati peamiselt metallist, oli neid kerge metallidetektoriga avastada. Avastatud miini sai kahjutuks

Kuigi hüppav miin osutus hirmsaks relvaks, ei olnud isegi see alati piisavalt efektiivne. Näiteks metsateel lähenevate vastaste hävitamine oleks tunduvalt tõhusam, kui miinikillud lendaksid kõik ühes suunas. Nii leiutatigi suundmiin, milles oleva kumulatiivlõhkelaengu plahvatamisel vabanev energia andis kildudele vajaliku kiirenduse. Tänapäeval ei kasutata suundmiine ainult jalaväe vastu, vaid ka kergsoomustatud lahingumasinate ja madallennuaparaatide hävitamiseks. Üks tuntumaid suundmiine on ameeriklaste M18A1 Claymore, mille kergelt kaarjas plastist korpus sisaldab 680 g C4 lõhkeainet ja mis paiskab käivitumise korral endast 60-kraadise nurga all ettepoole 700 teraskuulist koosneva tapva pilve. Seda aastast 1952 tootma hakatud miini on Ameerika sõjaväelased kasutanud oma positsioonide kindlustamiseks näiteks öise rünnaku vastu nii Vietnamis, Kambodžas kui ka mujal. Praktilistest kaalutlustest lähtudes vähendati Claymore’i tapvat mõju algselt 250 meetrilt 100 meetrini. Claymore’i oli võimalik vastase lähenemise korral käivitada ka elektrijuhet pidi, kuid ameeriklaste sõnul juhtus tihti, et öösel lähenesid nende positsioonidele hääletult vietnami sapöörid, kes suundmiinid ümber pöörasid. Kui nüüd häire korral miinid juhtme kaudu käivitati, külvasid need hoopis ameeriklaste positsiooni kuulidega üle. Huvitava detailina võib märkida, et kuigi suurem osa maamiine on Ottawa konventsiooniga keelatud, ei kuulu Claymore ja mitu teist suundmiini keelu alla.

TANKID SAID VASTASE, KES EI TAGANENUD

Üks tuntumaid suundmiine on M18A1 Claymore, mis paiskas teraskuulide pilve kindlas kitsas sektoris vastase poole.

Isegi väljaõpetatud ja tankitõrjerelvastusega varustatud võitlejad võivad tankide ees psühholoogiliselt murduda, kuid spetsiaalselt soomukite vastu loodud miinid ei taganenud kunagi, osutudes väga tõhusateks ja odavateks kaitsevahenditeks. Esimese maailmasõjas lahinguväljale

RELVASTUS

suunab kumulatiivjoa määratud nurga all ülalt tanki torni laele.

MIINIDE KASUTAMISE MORAALNE ASPEKT Sõjalisest seisukohast on maamiin väga tõhus ja odav kaitserelv. 1990. aastatel enimmüüdud Hiina tankitõrjemiin Tüüp 72 maksis vaid kolm dollarit ja kuulus USA jalaväemiin M18A Claymore 27 dollarit tükk. Tänapäeval on võimalik paigaldada miinitõkkeid mitte ainult vastase pealetungivate jõudude ette, vaid mineerida maastikku ka taktikalises ja operatsioonialasügavuses. Nii saab vastaspoole soomuskolonnide liikumist pidurdada ainuüksi sellega, et vastane teab – sinu käsutuses on miinid, millest tuleb leida möödapääsuteed või puhastada miiniväljadesse läbipääsud. Maamiine hinnatakse kõrgelt riigipiiride kaitsel, et tagada nendega piiri vööndite puutumatus ja riigi territoriaalne terviklikkus. See ongi põhjus, miks maamiinide keelustamise vastu on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, pika ühise piiriga Venemaa ja Hiina, samuti Soome, kellel on Venemaaga 1326 km ühist riigipiiri. Iisraeli seisukoht on, et igal riigil peaks olema õigus paigaldada maamiine ainult oma territooriumile, USA aga sooviks jätkata maamiinide kasutamist Põhja- ja Lõuna-Koread eraldavas tsoonis. Selline arvamuste paljusus asetab üldise maamiinide keelustamise lepingu sõlmimise küsimärgi alla. Samuti ootab ladudes üle 100 miljoni maamiini ja kõva lobitööd tegevad miinitootjad valmistavad igal aastal juurde 5 kuni 10 miljonit uut miini. Laialt levinud praktika on, et miinidel asendatakse vaid vananenud sütik uut tüüpi ohutuma sütikuga ja hiilitakse sedasi karmistunud müügipiirangutest mööda. Humanistlikust seisukohast on tegu

Keskmiselt kulub iga miini kahjutuks tegemiseks ja hävitamiseks 200–300 $, mis teeb kogu maailma miiniväljade kahjutuks tegemiseks kosmilise summa, sest ainuüksi Afganistani puhul oleks see umbes 15 miljardit dollarit.

keerulise olukorraga, sest lõhkekehade paigaldajaid tavaliselt ei huvita, mis saab lõhkemata jäänud miinidest lahingu tegevuse lõppemise järel. Vaid pioneeride maha pandud miiniväljad on üldjuhul korralikult kaardistatud, kuid lisaks pioneeridele paigaldavad miine ka väga paljud teised sõjaväelased või paramilitaarsete üksuste liikmed. Tuleb ette juhuseid, et kaduma lähevad ka kaardistatud miiniväljade andmed. Rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on inimesi ohustavaid maamiine praegu 68 riigis ja igal aastal hukkub või saab miiniplahvatustes vigastada rohkem kui 25 000 kõrvalist isikut. Kõige rohkem on süütute ohvrite hulgas lapsi. Demineerimine on väga kulukas, aeganõudev ja ohtlik töö. Näiteks 1991. aastal hukkus Kuveidi maamiinidest puhastamise käigus 84 inimest ja kokku oli Iraak paigaldanud Kuveiti seitse miljonit maamiini! Peamine põhjus, miks miinid hävitamata jäävad, ongi rahapuudus. Keskmiselt kulub iga miini kahjutuks tegemiseks ja hävitamiseks 200–300 $, see teeb kogu maailma miiniväljade kahjutuks tegemiseks kosmilise summa, sest ainuüksi Afganistani puhul oleks see ümmarguselt 15 miljardit dollarit. Nii muudavadki omavahel tihedalt põimunud riiklikud julgeoleku küsimused, majanduslikud huvid, humanism ja rahastamisprobleemid lahenduse leidmise miinidest loobumise küsimuses väga keeruliseks. Ühena vähestest positiivsetest arengutest miinide konstrueerimisel võib välja tuua selle, et üha enam levib nn tarkade miinide tootmine. Uue põlvkonna miinid on suutelised avastama, eristama ja hävitama neist eemal asuvaid sihtmärke. Kui modernse miini kasutamisperiood on lõppenud, lülitub ta välja või hävitab ennast ise. Samas on selliste ultramoodsate miinide avastamine muutunud väga raskeks ja nende kahjutukstegemine ja transportimine on miini käivitatud olekus peaaegu võimatu. Selline ongi lühidalt aastasadu väldanud teekond püssirohuga täidetud potist kõrgtehnoloogilise surmarelvani, mille kasutamise eetilisuse üle jätkuvad tulised vaidlused. Kasutatud kirjandus: Maamiinid. Progresstek. Koostanud Karl Paks. Tallinn, 1999. Lõhkeained, pürotehnilised- ja süütesegud. Progresstek. Koostanud Karl Paks. Tallinn 2000.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

veerenud kohmakate tankide vastu kasutati sama algelisi miine, mis tihti olid vaid sütikuga varustatud suurtükimürsud või lõhkeainet täis puukastid, mis maasse kaevati ja mille käivitas lihtne mehhaaniline rõhuandur. Kahe maailmasõja vahel jätkasid nii Nõukogude kui ka Saksa insenerid uut tüüpi tankitõrjemiinide väljatöötamist. Sakslaste taldrikut meenutav Tellermine sisaldas 5,5 kg trotüüli ja suutis hävitada või liikumisvõimetuks muuta kõik tolle aegsed soomusmasinad. Miini käivitas rõhuandur juhul, kui sellele avaldati rohkem kui 90 kg raskust survet. Kuna Teise maailmasõja ajal oli kasutusel üsna nõrgalt soomustatud põhjaga tankid, piisas nende rivist väljaviimiseks ja tankimeeskonna hävitamiseks roomikumiinidest. Uue põlvkonna tankide vastu enam roomikumiini lõhke laengust ei piisanud ja kasutusele võeti spetsiaalsed tankipõhjamiinid, mida eristas roomikumiinist spetsiaalse ehitusega sütik. Selline kumulatiivlohuga miin jäi tanki roomikute vahele ja tank sõitis miini sütikuvarda pikenduse otsa. Tank jõudis nii palju edasi liikuda, et miin plahvatas täpselt masina all keskel ja kumulatiivlaeng tungis läbi tanki põhja, hävitades selle meeskonna. Algul sai selliseid tankipõhjamiine paigaldada vaid käsitsi, uuemat tüüpi põhjamiini paigaldatakse juba miinilaotajaga. Järgmine kuratlik leiutis oli tankiküljemiin, mis läbistas küljelt tabades soomusmasina korpuse. Kui vanemat tüüpi küljemiini aktiveeris see, kui soomuk risti üle tee tõmmatud tõmbetraadi purustas, siis moodsad küljemiinid käivituvad tanki soojuslainest, pinnasevõnkumisest, magnetvälja muutumisest või siis kõigi nende ühismõju tulemusena. Kuna tanki veermiku ja torni kaitseks mõeldi pidevalt välja uusi abinõusid, näiteks hakati valmistama mitmekihilist komposiit- ja aktiivsoomust, paigaldati roomikute ees veerevaid miinikahjustustajaid (miinirull), tugevdati põhja ja muudeti soomuse kaldenurka, töötati tankide hävitamiseks välja uudne miin – tankilaemiin ehk katusemiin, mis tabab tanki või soomukit ülevalt. Selline miin kontrollib umbes 100-meetrise raadiusega maa-ala ja tema mällu on salvestatud kõik vajalikud andmed sihtmärgi kohta – siluett, põhimõõtmed ja muud sihtmärgi identifitseerimiseks vajalikud andmed. Kui miini kontrollalasse siseneb tema mällu salvestatud andmetega ühtiv objekt, tulistab miin välja lõhkekeha, mis sihtmärgi kohal pahvatades

RELVASTUS

Eestis valminud tankitõrjemiini võis kasutada ka käsigranaadina Eesti oma relvasüsteemide väljatöötamine sai alguse Arsenali relvatehases, kust jõudsid tootmisse ka tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37. Tehase eellugu ulatub Vabadussõja aega, kui tekkis vajadus luua töökojad relvade remontimiseks. Töökojad saadi 1920. aastal Tallinnas Erika tänavale, kuhu jäädi tegutsema okupatsiooni alguseni.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

rsenal oli allutatud sõja ministeeriumi varustusvalitsusele ja riiklikud tellimused täideti omahinnaga, kuid majanduslikult efektiivsemaks toimimiseks oldi vabastatud tulumaksust ja tollitasudest. Töötajate arv oli juba algusaastatel suur, see püsis keskeltläbi 500–700 töölise juures, 1925. aastaks oli see vähenenud 260 tööliseni, kuid samas 1930. teisel poolel töötas tehases keskeltläbi 300–460 inimest, eeltoodud töötajatele lisandusid ametnikud, konstruktorid jm teenistujad. Tehase esialgne ülesanne oli tagada Vabadussõja ajal muretsetud relvastuse kaasajastamine ja täiendamine, kuid ka kohapeal konstrueeriti uusi relvamudeleid, millest Eestis puudus oli. Osa neist oli eri tüüpi lahingumoon – käsigranaadid, laskemoon, miinid. Lisaks toodeti uut tüüpi relvastust, millest üks tuntumaid oli Arsenali valmistatud püstolkuulipilduja. Peale selle jõuti erinevatel aegadel järgnevate esemete tootmiseni: relvaosad, gaasimaskid, soomusautod, tankitõrjepüssid, miinipildujad, optilised seadmed ja sidevahendid. 1930. teisel poolel muutus oluliseks käsitulirelvadele ja suurtükkidele laskemoona tootmine. Uute masinate abil suudeti aastas toota 270 000 mürsku kaliibriga 76 mm ja 107 mm ja üle 20 mln püssi padruni. Toe Nõmm on toonud võrdlusena välja, et samal ajal suutis N Liit toota 1,5 miljardit padrunit, seega Eestist vaid 75 korda rohkem.

TANKITÕRJEMIINID TM-34 JA TM-37 Eesti kaitsevägi vajas oma kaitsetaktika läbiviimiseks tankitõrjemiine erinevate kergetankide, tankettide ja hiljem

Art Johanson

ka võimsamate soomusmasinate vastu. Tootmisesse läinud kaks sarnase tööpõhimõttega tankitõrjemiini TM-34 ja TM-37 konstrueerisid Teodor Tomson ja Anton Matwerk. Nende miinide põhjal valmis ka miinitõkete rajamise kontseptsioon. TM lühend tähendabki „tankitõrjemiini“, number lõpus tähistab tootmise alustamise aastat, kuigi termin „tankitõrjemiin“ oli eksitav, sest seda sai lisaks survemiinina kasutamisele kasutada ka käsigranaadina. 1940. aastal andis Sõja vägede Staabi VI osakond välja selle ainulaadse käsigranaat-miini TM-37 kasutamise ja käsitsemise juhendi, kus on põhjalikumalt kirjeldatud miini tööpõhimõtet, tõkete rajamist, hoiustamist ja transporti. TM-34 kaalus 1,6 kg, millest lõhkeaine TNT moodustas 0,97 kg ja detonaatori initsieerivaks laenguks oli tetrüül. Massiivsem TM-37 kaalus 2,2 kg, millest 1,5 kg oli TNT. Peale eelolevate valmistati mõlemal mudelil baseeruvaid õppemiine. Miinid on oma kujult ringikujulised ja küljelt vaadates kuplikujulised. Spetsiifilise kuju tõttu on neid tänapäeval kõnekeeles kutsutud ka kilpkonnaks. Miin koosneb kestast, süütemehhanismist ja laengust. Kest koos aluse ja kupliga on kokku valtsitud, see tagas ka veekindluse. Kupli harjal asub surveplaat, mis on kinnitatud klambri abil.

Surveplaadi all asub õhukesest plekist miini külge joodetud plaat. Kupli enda küljel on süütajapesa ots, mis on suletud korgiga. Lisaks on miini alusel 5 mm kõrgune väljaulatuv sike, mis pidi vältima miini libisemist. Alusel on täiteava miini täitmiseks lõhkeainega, mis on veekindlalt suletav. Aluse servale on kinnitatud ka kandesang ja kinnitusaas. Miini süütemehhanism töötab mehhaanilisel põhimõttel ja löökmehhanismi ennast hoitakse pidevalt vinnastatud seisus. Üks mees pidi suutma kanda 12 miini, seda kas kandepuu või kanderihma abil, näiteks sellisel juhul moodustas TM-37 kogumass rihmade või kandepuu küljes 26,4 kg. TM-37 põhjale oli võimalik kinnitada ka lisalaeng, see kaalus 2,5 kg, millest 2 kg veekindlas silindrikujulises plekk ümbrises asuv TNT. Võrdluseks kaalus sakslaste Tellermine-35 (tankitõrjemiin) 8,7 kg ja selle laeng oli 5,5 kg TNT, jäädes kogu Teise maailmasõja ajal sisuliselt samasuguseks. TM-37 moodustas koos lisalaenguga 3,5 kg TNT-d. TM miine sai õhata kahte moodi – survest surveplaadi pinnale või kasutada seda käepidemes asuva löökmehhanismi abil käsigranaadina. Survemiinina oli kaks seadet: tugev surve seadel (surveplaadiga) nõrga surve seadel (surveplaadita) Tugeva surve puhul oli miin jalaväelasele ohutu, nõrga surve puhul sai miini kasutada lisaks tankitõrjele ka jalaväe vastu. Lisaks arvestati miini asetamisel pinnase omadustega: tugevsurve puhul asetati miin kõvale pinnasele, nõrga surve puhul, kui jalg vajub üle 5 cm pinnasesse – pehmele pinnasele. Miin seati lahingukorda vahetult enne kasutamist, see võimaldas miine ohutult nii masinatel kui ka kandepuul transportida. Väiksuse tõttu pole ta võrreldav tänapäevaste TT-miinidega, kuid see-eest oli sinna võimalik külge liita lisalaenguid. Miine sai kasutada praktiliselt igal aastaajal, igasugusel pinnasel, sealhulgas lumes ja veekogudes. Tolle aja kohaselt loeti miini üsna kergesti käsitletavateks ja ilma eriettevalmistuseta meeskonnad said miinitõkete ehitami-

Kuidas rajati miinitõkkeid TM-37 määrustiku järgi kasutati miine järgnevates miinitõketes: • kaherealine miinitõke • kolmerealine miinitõke • nihutatav miinigrupp • pettemiinitõke Kõikide miinitõkete tõhususe tagas see, kui nad jäid omade tule poolt kaetuks. Kaherealine tõke Kaherealises miinitõkkes asetati miinid vastavalt maastikule ja teljele malekorda nõnda, et piki rida oli miinide kaugus 1,23 m ja ridade vahe omakorda 1,5 m. Raskendamaks miinitõkke hävitamist suurtükitulega pidi tõke olema looklev. Meeskonda kuulus 11 meest ja kilomeetrise tõkke valmistamine võttis aega 2,5–3 tundi. Töögruppi kuulusid: juht, 4 miinide paigaldajat, 6 miinide kandjat, tõkke kõrvaldamisel: juht, 4 miinide tühjendajat ja 6 kandjat. Ühe kilomeetri mineerimiseks kaherealises tõkkes kulus 1370 miini. Kolmerealine tõke Kolmerealises tõkkes asetati miinid nagu kaherealiseski malekorda. Piki rida oli miinide vahe 1,96 m ja ridade vahe 1,5 m, seega oli miinitõkke laius 3 m. Meeskonda kuulus 16 meest, seal oli juht, 6 paigaldajat ja 9 miinide kandjat. Kolmerealise tõkke rajamisel kulus samuti 1370 miini ja tõkke ehitamiseks kulus aega 2–2,5 tundi. Arvestati, et lisalaengutega varustatud tõkete valmistamine võttis 25% rohkem aega. Nihutatav miinigrupp Miinide vähesusel kasutati kaitselahingutes liigutatavaid miinidest moodustatud kette. Selle abil oli võimalik sulgeda soomusmasinatele kuni 100 m laiune riba. Miinigrupis oli 5-6 miini kinnitatud

sega kiiresti hakkama. Väiksuse tõttu oli miini kergem moondada ja kiirem paigaldada.

MIIN KÄSIGRANAADINA

30–50 cm vahedega nööri või traadi külge. Meeskonnas oli kaks liiget, kumbki eraldi otsas, kes vastavalt olukorrale liigutasid miine. Võimaluse korral kasutati suitsukatet vähendamaks soomusmasinate liikumiskiirust ja varjamaks enda tegevust. Pettemiinitõke Pettemiinitõkkeid rajati tõrjumaks või aeglustamaks vastase rünnakuid miinide vähesuse või ajapuuduse korral. Selle rajamisel kasutati 2–6 m laudu, mille alla kinnitati miine põhjaga vastu puitu (üksteisest 1–5 m kaugusel). Osa laudu jäeti täiesti ilma miinideta. Laudtõke seati maha risti vastase pealetungisuuna suhtes ja see jäeti moondamata, et tõke oleks vastasele nähtav. Selle abil oli ründaja sunnitud kas muutma liikumise kiirust, suunda või taanduma. Pioneerid pidid olema ettevalmistatud selliste tõkete kiirkorras valmistamiseks ka pealetungil, kus oli vaja sulgeda võimalikud vastase liikumisteed. Tõkete mineerimine Mineerimisel kasutati seda määrustiku

mugavam hoida ja viskamisel suunata. Käepideme tarvitamisel kasutati viitsütikut, mille viivitus oli 3-4 sekundit (!) ja selle kasutamisel polnud võimalik survest kupli harjale miini õhata. Käsigranaadina kasutati seda võitluseks vastase soomusmasinatega või elavjõuga, sh oli tegu efektiivse vahendiga kindlustatud positsioonide või punkrite vastu. Viskeid tuli sooritada varjest, kas kaevikutest, laskepesadest või erinevatest lohkudest. Soomusmasinate pu-

järgselt mitmesuguste tõkete (traat- ja raidtõkete, barrikaadide, veekogude) ning esemete ja ehitiste (teed, majad, varjendid, kaevikud jm) mineerimiseks. Erinevate objektide mineerimisel kasutati miine nii tõmbel töötavatena (varustatud käepidemega) kui ka survemiinina. Miinide moondamine Miinide levinuim moondamine käis pinnase alla peitmise abil. Oluline oli, et miin ei oleks rohkem kui 5 cm pinnase all. Teedel asetati miinid teesillutisse tehtud aukudesse, mis omakorda kaeti pinnasega. Samas aja puudusel moondamisega vaeva ei nähtud, miinid asetati kas lohkudesse, aukudesse või rohuga kaetud pinnale. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti sõjatööstus oli võimeline valmistama originaalseid ja odavaid tankitõrje miine, mida oli 1940. aastaks ladudes 11 050 tk. Eesti TM-34 ja TM-37 kasutamine survemiinina oli Eesti sõjaväes läbi mõeldud ja see oli tehtud võimalikult selgesti arusaadavaks, samas antud platvormi kasutamine käsigranaadina nõudis suurt julgust ja vilumust.

hul tuli tabada kas lasketorni või suunata miin roomikute alla. Viskekauguseks arvestati maksimaalselt 15 meetrit, mis seadis miini kasutamisel käsigranaadina ohtu ka kasutaja. Miine oli võimalik kasutada ka ilma käepidemeta ja sel juhul töötas ta surve miinina, mida tuli heita sarnaselt kettaheite kettaga. Keelatud oli miini sanga kasutada, sest see ei oleks välja kannatanud viske hoogu, oleks ära tulnud ja miin poleks märki tabanud.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Üksikvõitlejad said kasutada miini ka tugevdatud käsigranaadina. Tankitõrje miini käsigranaadina õhkimiseks oli vaja miinile valmistatud spetsiaalset alumiiniumist käepidet, milles asus löökmehhanism ja päästik. Käepide kaalus 150 g ja oli ribiline, et miini oleks

Eestis Arsenali relvatehases valmistatud kilpkonnakujulisi tankitõrjemiine võis vastase poole heita ka käsigranaadina. Selleks tuli kinnitada miini külge alumiiniumist ribiline käepide, milles asus löökmehhanism ja päästik.

KONFLIKT

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Iraani aladel asuva Kurdistani vabaduspartei (PAK) tahtekindel naisvõitleja 2014. aasta septembris positsioonidel Dibise lähedal, 50 kilomeetrit Kirkukist kirdes, et seista vastu ISIS-e rünnakutele.

Kurdistan unistab iseseisvusest

SÕDUR NR 6 (87) 2015

AFP PHOTO / SAFIN HAMED

Kui kurdidel oleks oma riik, mis ühendaks kõik kurdi enamusega alad, oleks see samas suurusjärgus Türgi ja Iraaniga ning suurem teistest Lähis-Ida riikidest. Kurdide arvu hinnatakse 40–45 miljonile, kuid neid võib olla veelgi enam. Järjest tulisemaks muutuvas Lähis-Ida sõjakatlas on kurdide sõjaline ja ka poliitiline roll aasta-aastalt järjest olulisemaks muutunud, mistõttu püüame ka Sõduri lugejate jaoks kurdide ajaloo tausta avada.

KONFLIKT

SÕDUR NR 6 (87) 2015

urde – rahvushümni järgi „vere ja revolutsiooni lapsi“ – ja nende viimase saja aasta jooksul pulbitsema hakanud rahvustunnet on pikalt eelistatud mitte märgata või käsitletud segava faktorina, nagu oleks ta muukeelne orb keset sagivat turuplatsi. Viimasel ajal on sageli esile tõusnud mõte iseseisvast Kurdistanist. 2012. a märtsis rääkis Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna president Mesûd Barzanî avalikult iseseisvusdeklaratsioonist, Süüria Kurdistan on kodusõja tingimustes sisuliselt vabanenud araabia valitsusest ning Iraani kurdipoliitikud ja -aktivistid on kogunud internetis toetust omavalitsuse kehtestamise ideele. 2014. aasta suvel, mõni kuu enne Kobanî rünnakut, avaldas Mesûd Barzanî plaani korraldada iseseisvusküsimuses ametlik rahvahääletus. Diasporaas elavad kurdid uskusid Iraagi lagunemisesse. Kurdi võitlejad on juba mõnda aega olnud võtmetegur tsiviliseeritud maailma ühise vaenlase ISIS-e või Daeshi vastu ja see on kurdide pea kohalt hajutanud varasemaid terrorismisüüdistuse pilvi, sest Türgi kurdipartei PKK (kurdi k Partiya Karkerên Kurdistanê, Kurdistani töölispartei) alustas valitsusega brutaalset sõda 1980. aastate keskpaigas ja on kuulutatud terroristlikuks ühenduseks. Süüria kurdide võitlusüksused YPG (kurdi k Yekîneyên Parastina Gel, rahva kaitseüksused) on võtnud PKK vangistatud liidri Abdullah Öcalani oma Rojava poliitilise projekti ideoloogiliseks isaks, mistõttu ka YPG on türklaste silmis terroriorganisatsioon. Lähis-Ida suurkonflikti lõppu ei saa veel ennustada, ent juhul, kui seal piirid ei muutu või ümber jagatakse, mis endiselt ignoreerib kurdide katset üles ehitada jõukat ja toimivat demokraatlikku riiki,1 jääb püsima ka kurdiküsimus kui piirkonna valitsevatele režiimidele pidevalt ebamugavusi tekitav, iga hetk plahvatusohtlik tardunud konflikt. Rahvusmeelsete kurdide ettekujutuses eksisteerib Ida-Türgit, Põhja-Süüriat, Põhja-Iraaki ja Lääne-Iraani hõlmav Kurdistan – sõna-sõnalt kurdide paik – juba praegu. Kurdilikkus kui eristumine ja „oma ruumi“ äratundmine on reaktsioon viimase saja aasta jooksul lokkama löönud pan-araabia, pan-türgi

Kristel Kotta TALLINNA ÜLIKOOLI AJALOO ERIALA DOKTORANT

ja pan-iraani natsionalismile.2 Kurdid eelistavad oma ajaloolist asuala praegu valitsevaid riike mainimata rääkida Põhja-, Ida-, Lõuna- ja Lääne-Kurdistanist, mis soovivad ühineda. Ligikaudu Prantsusmaa-suurune (500 000 km²) Kurdistan on jaga-ja-valitse-põhimõttel tükeldatud nelja nn kurdimaa vahel, mida vaatamata poliitilistele erinevustele ühendab vaenulikkus kurdi põlisrahva vastu. Kurdi opositsiooni nimetamine terroristlikuks on kurdide käsituses sama, mis kurdi identiteedi eitamine – ja selles suhtes on nad läbi ajaloo üsna karastunud. Kurdide jaoks on ellujäämine ja õigus identiteedile juba võit iseenesest, nagu kirjutas Christopher Hitchens 1992. aastal National Geographicus – ühes esimeses artiklis, mis hakkas suurendama Lääne teadlikkust kurdide saatusest lähiajaloos. Olgu siinkohal mainitud, et kurdi mentaliteediga sobib rohkem kokku häbitunne läbi elatud kannatuste üle kui ohvripositsioon, ehkki nad püüdlevad suurema rahvusvahelise mõistmise ja teadlikkuse poole. Kurdide vaatenurka kajastatakse õigustamatult vähe isegi ühiskondades, kus see pole keelatud. Eesti keeles on ilmunud kurdidest üksikuid artikleid Sirbis, Diplomaatias ja isiklikes blogides.

TSIVILISATSIOONI HÄLLIST MÄGEDE VARJU Kurdistani jagamine on kurdide ajaloo läbiv joon, ja mõistagi on see kurdi rahvale tähendanud peamiselt traagikat. Ent kurdide ajaloonarratiivist ei puudu

Kurdi võitlejad on juba mõnda aega olnud võtmetegur tsiviliseeritud maailma ühise vaenlase ISIS-e või Daeshi vastu ja see on kurdide pea kohalt hajutanud varasemaid terrorismisüüdistuse pilvi.

1 Kent, Gary. Why the world should do much more to help the Kurds help themselves. Rȗdaw, 19.10.2015. 2 Taheri, Amir. The Kurds could be the key to the Middle East. New York Post 18.10.2015.

ka meile tuttav muistne õitseaeg, sest kurdid peavad ennast iidse Meedia riigi järeltulijateks. Meedia kuningriik oli Babüloonia, Lüüdia ja Egiptuse kõrval üks neljast muistse Lähis-Ida suurvõimust. Otsusekindlust selle järjepidevuse suhtes tunnistavad tänapäeval kurdide telekanalid, raadiojaamad, poed, koolid ja spordiklubid, mille nimed viitavad meedialastele, rääkimata vastavatest viidetest rahvushümnis ja poliitilistes kõnedes. Kurdide ajaarvamise alguspunktiks on aasta 612 eKr (praegu elame niisiis aastal 2627), mil Meedia kuningas Kyaxares Suur vallutas Assüüria impeeriumi pealinna Ninive. Selle varemeid kaitseb 12 km pikkune müür Lõuna-Kurdistani suurlinnas Mûsilis (Mosul), mille 2014. aasta juunikuus okupeeris muistse Siiditee äärde jäänud Lähis-Ida kultuuripärandit süstemaatiliselt hävitav ISIS. Meedia riigi ajast usutakse pärinevat

REUTERS / ARI JALAL

Peshmerga võitleja poseerimas pärast võidukaid lahinguid Iraagi põhjaosas novembris 2015 Iraagis Sinjaris, kus kurdi üksustel õnnestus hõivata mitu strateegilist positsiooni ja asulat, tõrjudes ägedates lahingutes piirkonnast tagasi džihaadivõitlejate sõjasalgad.

uusaastapühale kevadisel pööripäeval (21.03). Newroz on tänapäeval kurdide vastupanu ja ihaldatava vabaduse sümbol, mil Kurdistani okupantidele avaldatakse poliitilisi sõnumeid, pahatihti oma paremate poegade vere hinnaga. Ent päikesekujutis assotsieerub ka 5000 aastat vana jeziidi (kurdi k êzidî) usundiga, mille keskmes on Päikese austamine. Kurdi jeziide on läbi ajaloo vaenatud saatanakummardajate või

Türgi Dêrsimi piirkonna aleevikurdid taotlevad rahvusvahelist hukkamõistu seal 1938. aastal toimunud kümnete tuhandete inimeste massimõrvadele.

3 Whitley, Andrew (1993). Genocide in Iraq. The Anfal Campaign Against the Kurds. A Middle East Watch Report. Human Rights Watch.

paganatena. Nende endi andmeil on nad üle elanud 73 genotsiidi, värskeim ISIS-e algatus 2014. aasta suvel. Eelmise aasta augustis ründasid ISIS-e džihadistid Lõuna-Kurdistani jeziidikülasid. Vähemalt 2000 jeziidi mõrvati, vägistati ja rööviti, röövitud naisi ja lapsi sunniti pöörduma islamisse ja müüdi terroristidele orjadeks. Teguviisi õigustati ajalooga – nii on jeziidide kui paganatega ennegi tehtud. Jeziidid seevastu näevad ISIS-t mitte niivõrd usulise kui poliitilise äärmusliikumisena, kes alustas sedapuhku kõige nõrgemate allutamisest. Kuid mitte ainult usuvähemused, nagu jeziidid Lõuna-Kurdistanis ja šiiidi islamiharule oma tõlgenduse andnud aleevid Põhja-Kurdistanis pole kogenud Lähis-Ida vägevamate jõudude tapatalguid, vaid ka kurdi sunniitlik enamus. Türgi Dêrsimi piirkonna aleevikurdid taotlevad rahvusvahelist hukkamõistu seal 1938. aastal toimunud kümnete tuhandete inimeste massimõrvadele. Äär-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

ka Kurdistani rahvuslipu värvid, mis on pikalt esinenud traditsioonilistes rahva riietes. Kurdi naised ei kanna burkat, vaid eelistavad kergest kangast kirjuid rahvarõivaid. Pearätiku kandmine on kurdi mosleminaistele enamasti vabatahtlik. Lõuna-Kurdistani regionaal valitsuse parlament andis lipule ametliku staatuse 11. novembril 1999, kuigi lipu kujundus valmis juba 1920. aastatel. Lipu värvid tähendavad järgmist: punane – kurdide vabadusvõitluse märtrite veri; valge – kurdide soovitav rahu, vabadus, demokraatia ja üksmeel; roheline – Kurdistani loodus ja põllumajandus; kollane päike – jätkuvus ja lootus. Samad värvid ühendavad kurdide rahvussümboolikat laiemalt. Kurdistani lipu keskel esinev 21 kiirega päikesesümbol viitab kurdide (ka pärslaste ja afgaanide) rahvuspäevale newroz ehk

KONFLIKT

AFP PHOTO / SAFIN HAMED

ISIS-e pühasõdalaste hirmuunenägu on surma saada kurdi naisvõitlejate kuuli läbi, sest naise käe läbi langenute jaoks jäävat uskumuste kohaselt paradiisiväravad suletuks. Pildil puhkavad Iraani Kurdi vabaduspartei naisvõitlejad sõjalistest harjutustest, mis toimusid väljaõppelaagris Kirkuki ja Dibise vahel.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

muslikuim näide on Saddam Husseini sunniitliku režiimi kurdidest usuvendade massiline hävitamine muu hulgas keemiarelvaga 1980. aastatel.3 Koraani oma verega ümber kirjutada lasknud ning džihadistide loosungi Iraagi lipule kinnitanud harimatu diktaator Saddam (umbkaudne tõlge Krahhitekitaja) Hussein teostas aastatel 1986–1989 ulatusliku kurdide hävitamise kampaania Al-Anfali (sõjasaak, mõiste koraanist). Diktaatori eesmärk oli taaselustatud Babüloonia impeerium, millega seoses hakkas ta janunema Iraani vallutamise järele. Husseini paranoiast, et šiiidi revolutsioon levib Iraanist Iraaki, tekkis riikide vahel sõda, mida on peetud üheks mõttetumaks ajaloos. See ei tõestanud midagi, kestis kaheksa aastat ja sõja tagajärjel hukkus või sandistati üle miljoni inimese. Et kurdid toetasid Iraani, sai Hussein ettekäände teha teoks kurdide maa pealt pühkimise plaan. Hävituskampaania tuntuim episood oli strateegilise Halabja (kurdi k Helebce)

linna pommitamine nelja sorti gaasiga 16. märtsil 1988. aastal. Keemiarünnakus hukkus mõne päevaga 12 000 inimest, sajad hiljem. Al-Anfali massimõrvade seerias kadus ainuüksi samal 1988. aastal üle 180 000 kurdi 4000 külast. Kurdid islamiseeriti araablaste vallutuste tagajärjel 7. sajandil, kuid islamiga liituv panarabismi maik on sundinud kurde otsima oma islamitõlgendust või terroriaktide tagajärjel isegi loobuma usust. Tähelepanuväärne on veel tõik, et kurdidest sunniitide (75%) ja šiiitide (15%) vahel pole araablastele omaseid usukonflikte ja üleüldse näib usuline sallivus kuuluvat kurdide arusaama juurde demokraatiast. Näiteks vasakpoolsed kurdi radikaalid on loonud Põhja-Süüriasse kolmest osast (Aleppo, Kobane ja Qamishli) koosneva Rojava väikeriigi, kus väidavad kaitsvat kõikide usklike ja mitteprivilegeeritute õigusi. Lõuna-Kurdistani regionaalvalitsus on aga usukaaslastest ekstremistidega võideldes võtnud oma territooriumile vas-

tu kristlasi, jeziide ja juudi põgenikke teistest Iraagi piirkondadest. Eufrati ja Tigrise (kurdi k Firat ja Dicle) vahele jääva nn Viljaka Poolkuu ajalugu ulatub muidugi tuhandeid aastaid kaugemale kui Meedia riik ja osaliselt Kurdistani tegevuspaigana kasutava piibli ajalooline mälu. Piibli ajalooline mälu ulatub 2000. aastasse eKr ja teoses on mitu viidet Kurdistani territooriumile. Näiteks on sinna paigutatud Aabrami tõotatud maa ja Vana Testamendi Taanieli raamatu tegevuspaik on tänapäeva kurdide strateegilise tähtsusega linn, väliselt tagasihoidlik Kerkûk, mis võiks oma naftavarude poolest pretendeerida maailma rikkaima linna tiitlile. Sõna „kurd“ seostatakse ühe teooria järgi juba enne sumeri kõrgkultuuri piirkonnas elanud cyrtide või carduchidega, teise teooria kohaselt 3000 eKr sumerite kiilkirjatahvlitel mainitud qardude või Kardo-nimelise karjakasvatajate ja sõjameeste maaga mägedes. Pärast Meedia riigi langemist Pärsia võimu alla

tuntuima näitena meenutagem Süüria ja Egiptuse valitsejat Saladin Ayyubit (kurdi k Selah’edînê Eyubî), keda araablased ekslikult enda meheks peavad. Saladini kotka sümbol esineb lisaks Kurdistani regioonivalitsuse vapile veel Egiptuse lipul ja vapil ning Iraagi ja Palestiina vapil. Varem leidus sümbol ka Ühendatud Araabia vabariigi, Liibüa ja Lõuna-Jeemeni vapil, lisaks tunti 19. sajandi keskpaigani Saladini kotka embleemi araabia natsionalismi sümbolina. Lisaks Saladinile mäletatakse teiste rahvaste liikmetena kurdi ajaloo suurkujusid Cyrus Suurt, Kyaxarest ja Dariust pärslastena. Saladin vallutas 1187. aastal Jerusalemma moslemitele ja tema vastu korraldati Euroopast kolmas ristisõda. Ayyubide impeerium püsis ligi 200 aastat keskaegse Euroopa piiridel. Samal ajal kogusid Väike-Aasia poolsaarel jõudu sinna 1050. aasta paiku hobustel sõjameestena saabunud türklased, tulevane Lähis-Ida suurvõim. Kui põlisrahvast kurdid peavad ajalugu oluliseks teguriks, mis eristab neid türklastest, siis tänapäeva türgi natsionalistid ei taha tunnistada oma peagi 100-aastase riigi territooriumil elavat vähemusrahvust, kellel tohiks olla erinev identiteet. Seda näitavad jätkuvad rünnakud kurdi infokanalite ja meeleavaldajate vastu, novembri alguses toimunud sõjalised rünnakud Diyarbakiri provintsi kurdi linnadele ja asjaolu, et kurdi keeles laulmise eest võidakse tappa. 21. augustil 2015 avaldasid kurdi kanalid protesti Facebooki tsenseerimistegevuse suhtes, kui nende lehekülgedelt hakkasid kaduma fotod partisanidest, lippudest, Öcalanist ja protestivatest kurdi emadest-vanaemadest. Tabusõna „kurd“

Vaatamata Kurdistani tabanud sisserändekriisile, mille tagajärjel on Kurdistani regionaalvalitsus Iraagis kokku kukkumas ega suuda oma kõikidele võitlejatele enam maksta, on pešmergad rahvusvahelise koalitsiooni ainuke usaldusväärne sõduri saabas Põhja-Iraagis.

asendati riigi loomisel poliitilise pette terminiga „mägitürklane“. Sarnaselt peavad iraanlased kurde iraani alakultuuri esindajateks ja kurdi keelt farsi keele murdeks. Iraagis ja Süürias, kus kultuuriline ühendus puudub, nähakse kurde moslemivendadena. Need assimileerimistehnikad pole siiski viinud vennastumise ega rahvuslike teisitimõtlejate tasalülitamiseni. Iraanlaste ehk pärslastega ühendab kurde keelesugulus. Kurdi keel oma eristuvate murretega, mida vahel peetakse eri keelteks, kuulub indoeuroopa keelkonna loodeiraani keeltegruppi.4 Kuna Kurdimaal on kurdi keelt süstemaatiliselt välja suretanud, siis on see peamiselt suulise traditsiooniga keel, millel puudub üldmõistetav standard. Standardkeelele pretendeerivad kaks suuremat murret: Põhja-Kurdistanis räägitav kurmancî ja Lõuna-Kurdistani ametlik keel soranî. See oli ka Kurdistani vabariigi ametlik keel aastal 1946. Kurdi keele mõrvamine on olnud kõige karmim Põhja-Kurdistanis ehk Türgis, kus selle keele avalik rääkimine, nagu ka kurdidest rääkimine türgi keeles oli aastatel 1923–1991 keelatud. Kurdistan on olnud viimaste aastateni ainuke keelepiirkond, kus aabits on olnud keelatud kui kuritegeliku tegevuse vahend. PKK üks võitlusmotiiv on kurdi keele tunnustamine Türgi ametliku vähemuskeelena. Iraagis on araabiakeelse koolihariduse vastustamine viinud kurdide tapatalguni 1980. aastatel. Mägedest algab kurdide lugu ja imaginaarne Kurdistan seostub isegi diasporaas elavatel kurdidel mägedega. Lisaks sellele, et kurdid on muistsetest aegadest mägivõitlejad, on kurdi põlisrahvas viimaste kümnenditeni olnud põlluharijad ja karjakasvatajad. Viimased on harjunud kulgema raskesti läbitaval mägimaastikul üle Kurdistanisse tõmmatud võõraste riigipiiride. Traditsiooniliste elatusalade väljajuurimine, piirialade mineerimine, karjateede pommitamine, looduse hävitamine ja ümberkujundamine ning kurdide linnastamine on olnud kurdimaade teadlik assimileerimispoliitika. Kurdistani territooriumile jäävad Lähis-Ida suurimad mäestikud Zagros ja Taurus on pakkunud kurdidele tuhandeid aastaid kaitset vallutajate, tagakiusajate ja paraku alati edutult lõppenud ülestõusudele järgnenud karistusaktsioonide eest, ning on aidanud säilitada oma keelt ja kultuuri. „Mäed on meie sõbrad,“ üt-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

osalesid kurdidega seostatud mägisõdalased näiteks kuulsates Kreeka–Pärsia sõdades. Kurdistani hakkasid geograafilise mõistena, oma provintsi tähistusena kasutama türklased 12. sajandil. Vallutajatele pole kurdid olnud lihtne saak. Vanimas kurdide vaatenurka kajastavas säilinud ajalooraamatus Sharafnâma kirjeldatakse kurde vapra ja uhke rahvana, kes pigem tapavad ja rüüstavad, kui almuseid kerjavad. Nende suurim pahe olevat allumatus, aga hoolimata soovist olla eneste härra ei suutvat nad koondada oma jõude ühiste eesmärkide saavutamiseks. Poliitilist koostöövõimetust võib pidada kurdide ajaloo üheks läbivaks probleemiks, seda on soodustanud muidugi Kurdistani geopoliitilised olud, muu hulgas ligi 6 km kõrguste mägedega maastik ja vaenulike valitsuste isoleerimispoliitika. Türklaste ja pärslaste alluvuses olid kurdide klannisõjad tavalised ja ligi 20 aastat tagasi kahandasid kurdide rahvusvahelist usaldusväärsust parteidevahelised kodusõjaepisoodid. Nimelt algas 1994. aastal Lõuna-Kurdistanis KDP (Kurdistani demokraatliku partei) ja PUK-i (patriootliku Kurdistani liidu) vahel kümnendi lõpuni kestnud kodusõda territooriumi kontrollimise üle, mis kahjustades kurdide mainet rahvusvahelisel areenil. Soomlaste dokumentaalfilmis „Päiväkirja pimeästä“ (2015) vihjatakse parteidevahelistele lahkhelidele ja kodusõjaohule Şengali (Sinjari) rindel, kuhu koondusid jeziidide uue genotsiidi eest kätte maksma kõik kurdi parteid Iraanist, Iraagist, Türgist ja Süüriast. Parteide ühinemisest pidi esialgse lootuse kohaselt algama tee Kurdistani vabaduse poole. Teises Şengali rinnet kajastavas dokumentaalfilmis ei lasta kahelda sõdimisega harjunud kurdivõitlejate moraalis: vaatamata Kurdistani tabanud sisserändekriisile, mille tagajärjel on Kurdistani regionaalvalitsus Iraagis (KRG) kokku kukkumas ega suuda oma kõikidele võitlejatele enam maksta, on pešmergad (kurdi k pêşmerge) rahvusvahelise koalitsiooni ainuke usaldusväärne sõdurisaabas Põhja-Iraagis, valmis terrori vastu võitlema ja nagu ka nende nimetus ette näeb – „kohtuma surmaga“. Novembri keskpaigas saabuski uudis maatasa tehtud linna vabastamisest ISIS-e käest. Kurdide ajaloo helgematel hetkedel on kurdidünastiatel õnnestunud siiski oma maal valitseda ja teiste territooriume anastada. Kurdide sõjakuse

RELVASTUS

REUTERS

Kurdi peshmerga võitlejate kätte on jõudnud ka moodsamat relvastust, kuid ilma välisabita nad kaua ISIS-ele vastu ei peaks.

leb kurdi vanasõna, mille allhoovuses peitub mõte, et inimsõprade ja poliitiliste liitlastega pole kurde ajaloos eriti õnnistatud.

AJALOOST RAHVUSIDENTITEEDI VALGUSES

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Kurdide rahvusidentiteedi arengut võib vaadelda kolmes etapis: • rahvuseelne periood autonoomsetes kurdiemiraatides 16. sajandist 19. sajandi alguseni, mil ennast määratleti suguvõsa ja klanni liikme ning moslemina; • türklaste ja pärslaste vaenutegevusest ajendatud ülestõusude periood, mis viis oma õiguste kaitselt 19. sajandi lõpuks iseseisva Kurdistani idee tekkimiseni; • poliitilise parteitegevuse ja teadli-

ku partisanivõitluse periood, mis algas pärast Teist maailmasõda ja millega on kaasnenud kurdi rahvusidentiteedi pidev tugevnemine. Kurdide staatus maailma ühe arvukaima riigita vähemusrahvusena on otsustatud kahe ajaloosündmusega, mille dikteerisid suurjõud. 16. sajandi alguses muutus Lähis-Ida poliitiline olukord pingeliseks, kui Pärsia pöördus šiiitlikuks ja sunniitliku Osmani impeeriumi uus sultan kuulutas ennast islami kaliifiks ehk juhiks. Pärsia kaotas Kurdistani pinnal toimunud Caldêrani sõja ning seni Pärsia dünastiate kesk valitsuse haardeulatusest väljaspool autonoomseid olusid nautinud kurdid jagati kahe impeeriumi vahel: praegune Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Kurdistan sattusid türklaste võimu alla, Ida-Kurdis-

tan jäi pärslastele. Piiritülid kestsid veel 300 aastat. See ligi 500 aastat tagasi toimunud sõda viis Kurdistani esimese otsustava jagamiseni türklaste ja pärslaste vahel ning umbes 90 aastat tagasi sõlmitud Lausanne’i kokkulepe, mis ühtlasi oli ka Türgi riigi asutamisdokument, tükeldas endise Osmanite impeeriumi kurdi alad omakorda kolmeks. Türgi riigi eelkäija Osmanite impeerium püsis keskusega Väike-Aasia poolsaarel aastatel 1299–1923. Impeeriumi nimi tuleneb asutaja sultan Osman I nimest ja Läänes nimetatakse osmanite riiki sageli Ottomanide impeeriumiks. 16. sajandist 19. sajandi alguseni toetasid türgi sultanid kurdi aadli mõningaid poliitilisi vabadusi, ehkki takistasid neil kujunemast liiga tugevaks. Osmanite alluvusse kuulus 16 de facto iseseisvat

KONFLIKT

Traditsiooniliste elatusalade väljajuurimine, piirialade mineerimine, karjateede pommitamine, looduse hävitamine ja ümberkujundamine ning kurdide linnastamine on olnud kurdimaade teadlik assimileerimispoliitika. mivägede ülepingutatud karistusaktsioonid kurdide protestivaimu ainult takka. Vahemikus 1806–1914 toimus 16 tuntumat kurdiülestõusu. Esialgu proovisid kurdid autonoomiaaegseid privileege säilitada või taastada, ent aja jooksul sai vastuhakkude eesmärgiks sultani ja šahhi ahelatest vabanemine. Ülestõusude ebaõnnestumise tingis ühelt poolt kurdi vähemusi omavate maade ja suurriikide vaheline koostöö kurdide allasurumisel ning teiselt poolt lahkhelid kurdide leeris. Alates 1880. aastatest toimusid usujuhtidest šeikide ja klannipealike juhitud ülestõusud juba iseseisva Kurdistani nimel. 1880. aastal kogunesid kurdijuhid ja moodustati nn kurdide liit, mille eesmärk oli rajada iseseisev Kurdistani islamiriik. Ülestõusu stsenaarium nägi ette kõigepealt Ida-Kurdistani vabastamist pärslaste võimu alt ja seejärel otsustavat rünnakut osmanite vastu. Ülestõus lõppes kurdide kaotusega, sest nad ei leidnud rahvusvahelisi liitlasi, sest Euroopa taotles Suur-Armeenia loomist ja eelistas Pärsiat kurdidele, ning nad olid vastastest kehvemalt organiseerunud – kurdid kuuletusid pigem klannipealikutele kui sõjaväe üldjuhile. Kurdide liidu ülestõus jäi siiski tähenduslikuks mälestuseks ja andis märku, et kurdide ühinemine on võimalik. Üle 600 aasta vastu pidanud Osmanite impeerium lagunes Esimese maailmasõja vapustuste ajal ja selle varemetest tõusis 24 riiki. Kurdiküsimus on üks 1920. aastatest lahendamata jäänud poliitilistest kriisidest, mis on sisuliselt pikendanud endise impeeriumi lagunemisprotsessi tänapäevani. Kurdidesse suhtusid otsustavad jõud heitlikult: Pariisi rahukõneluste eel vahistasid britid kurdi delegatsiooni, kuid Sévres’i rahulepinguga kavandati kurdidele isegi oma riiki, millega enne kõike tunnistati nende olemasolu. Lõ-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

kurdiemiraati ja mõned kurdipiirkonnad, näiteks Dêrsim ja Barzanî, ei alistunud kunagi türklastele, vaid vastasid igale allutamispüüdlusele relvavõitlusega. Dêrsimi vastupanu tipnes Kagu-Türgi kodusõjaga 1937. aastal. Kuna kurdid liigitati 1934. aastal ametlikult sund assimileeritavateks mittetürklasteks, siis oodanuks kõiki Dêrsimi elanikke küüditamine. Vastuhaku ja kättemaksuaktsioonide ajal suri enimlevinud andmetel 40 000 inimest, tuhanded küüditati. Dêrsimi ülestõus on olnud viimaste aastateni Türgis tabuteema. 2011. aastal tunnistas Türgi peaminister selle üheks lähiajaloo traagilisemaks sündmuseks, mitte aga genotsiidiks, mida see on kurdide meelest. Kurdi emiraadid olid riigi idapiiri kaitsmise eest vabastatud maksudest,

mis seadis nad paremasse positsiooni kui impeeriumi muud allutatud rahvad (näiteks kristlastest assüürlased). Emiire paelus sultani soosing rohkem kui kurdi jõude koondav vastutegevus, ning islam oli olulisem nabanöör kui rahvusidentiteet. Rahvus tõusis läänelikus kollektiivses teadvuses väärtusstaatusesse alles pärast suurt Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpus. Türklaste lõdvas alluvuses kujunes kurdi keel isegi prestiižsemaks kui seni kurdi intellektuaalses loomingus domineerinud kultuurkeel pärsia, mida näitab fakt, et kurdi eepos „Mem ja Zîn“ (kurdi k Mem û Zîn) pandi 17. sajandil kirja kurdi keeles. 19. sajandi alguseks oli Osmanite impeerium nõrgenenud ning hiilgeaja taastamiseks alustas sultan Mahmut II 1839. aastal moderniseerimisprogrammi Tanzimat ehk Ümberkorraldus, mis lähtus keskvõimu tugevdamisest. Impeeriumi päästmisüritus kestis 20. sajandi alguseni, ent sellest hoolimata muutus laguneva suurriigi sisepoliitiline olukord üha keerulisemaks. Kurdidele, keda polnud enam vaja kasutada sõjapuhvrina pärslaste vastu, tähendas tsentraliseerimine poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku katastroofi. Kurdide omavalitsused lõpetati, maksuvabastus tühistati, kurde värvati impeeriumi armeesse ja suunati oma rahvuskaaslaste ülestõuse maha suruma. Emiraatide likvideerimise järel – sama tehti 19. sajandi keskpaigaks ka Pärsias – langesid kurdid uuesti kohalike võistlevate ja oma hõimu eelistavate klannipealike valitsuse alla. Lähis-Ida igivana sotsiaalne korraldus on klannisüsteem, mis mõjutab maapiirkondade elu tänini ja korvab riikliku sotsiaalsüsteemi puudusi. Klannipealik võib näiteks otsustada, kas kogukond pooldab Kurdistani töölisparteid või mitte. Sulgunud ja iseteadlik klannisüsteem on aidanud säilitada piirkondlikke murdeid, kultuuriomapärasid ja traditsioone, aga sellega kaasnev killustumine on takistanud ühtse kurdi rahvuse moodustamist ning kaudselt toetanud keskvalitsuste eraldamispoliitikat. Turvaline ja organiseeritud Kurdi stan muutus ohtlikuks ja kaootiliseks paigaks, mida Siiditee kaupmeestel ja Meka palveränduritel oli targem vältida. Kurdide rahvusvaheline maine käis alla, kuid nende rahvustunne oli ärkamas. 19. sajand oli kurdiülestõusude sajand ja kuigi kõik vastuhakud lõppesid lüüasaamisega, õhutasid impeeriu-

KONFLIKT

REUTERS / ASMAA WAGUIH

Noor kurdi neiu automaadiga on nagu Kurdistani vabaduse traagiline sümbol.

puks otsustati kurdi rahvas killustada endisest enam ja anti valitseda riikidele, kes hakkasid nende peal tegema mitmeetapilist genotsiidi – poliitilisest ja sotsiaalsest tasalülitamisest füüsiliste tapatalguteni. Kurdide sundassimileerimine türklasteks ja araablasteks on toimunud kõikides eluvaldkondades ja Iraani ühtesulatamispoliitika ei ole erinenud uute kurdimaade omast. Soome kurdoloog Kristiina Koivuneni järgi on kurdide mitmeetapiline genotsiid peamine põhjus, miks nad ei ole suutnud oma jõude otsustavalt ühendada. Kurdide vastuseks olid 20. sajandi esimesel poolel jätkunud ülestõusud. Toonase kurdivastupanu suuremateks manifestatsioonideks võib pidada Kurdistani kuningriiki (1922–1924) ehk Šeik Mehmûdi Kurdistani kuningriiki Iraagi territooriumil, mis viis sõjaliste konfliktideni keskvalitsuse ja brittidega 1923–1931, Ararati vabariiki (1926–1930) ehk selgelt eraldatud poliitilise ja sõjalise tiivaga tunnustuseta jäänud kurdiriigi miniatuuri Ararati

Kurdi riigi tekkimine on taas õhus

K SÕDUR NR 6 (87) 2015

urdid on rahvas, kelle arvu hinnatakse ligikaudu 40 miljonile, ent nende iive on Lähis-Ida üks suuremaid, mistõttu kurdide osakaal kohalike rahvaste hulgas on tõusutrendis. Kui kurdidel oleks oma riik, mis ühendaks kõik kurdi enamusega alad, oleks see riik samas suurusjärgus Türgi ja Iraaniga ning suurem teistest Lähis-Ida riikidest. Kuna aga kurdidel oma riiki ei ole, jagunevad nad praeguste riikide vahel umbes järgmiselt: Türgis elab üle 15 miljoni kurdi (kõikidest kurdidest u 45 protsenti, Türgi rahvastikust aga üle 20 protsendi), Iraanis üle 8 miljoni (10 protsenti), Iraagis 7 miljonit (20 protsenti) ja Süürias kuni 3 miljonit (15 protsenti). Väiksemal arvul elab kurde Aserbaidžaanis (200 000), Armeenias ja Georgias. Umbes kahemiljoniline kurdi diasporaa asub Euroopa Liidu riikides, Ameerika Ühendriikides jm. Kurdidele ei ole riigid, kus nad elavad, erilist poliitilist kaasarääkimise õigust andnud. Türgi ametlik seisukoht oli pikka aega, et niisugust rahvast nagu kurdid pole olemas. On mägitürklased, kes ei ole piisavalt integreerunud. Kurdi keeles kõnelemine oli veel kümnendi eest karistatav. Ometi pole kurdi keel türgi keelega isegi mitte suguluses, nagu ka mitte araabia keelega. See kuulub

Mart Nutt AJALOOLANE JA RAHVUSVAHELISTE SUHETE DOKTOR, INIMÕIGUSTE INSTITUUDI NÕUKOGU LIIGE

hoopiski iraani keelte hulka, olles seega suguluses farsi, talõši, belutši ja puštu keelega. Samas jaguneb kurdi keel nelja põhimurdesse, mille kõnelejatel on üksteist raske mõista ja seetõttu on ka väidetud, et ühtset kurdi keelt polegi olemas. Kurdi keeles kõnelemist pole soosinud ka teised riigid ja kurdikeelset haridust on võimaldatud lühikestel autonoomiaperioodidel üksnes Iraagis. Enamik kurde on usutunnistuselt sunniidid. Ligikaudu kümme protsenti on šiiidid ja 500 000 on kurdide rahvuslikku usundit tunnistavad jeziidid. Kurdide suhted on aeg-ajalt olnud pingelised ka teiste piirkonna rahvastega – araablaste, assüürlaste ja armeenlastega. Suhetes armeenlastega toimus järsk halvenemine 1828–1829 toimunud Vene–Türgi

sõja käigus, mis nad sattusid usulistel põhjustel vastaspooltele – kurdid Osmanite, armeenlased Vene poolele. 1894–1896 olid kurdid osalised armeenlaste-vastaste pogrommide täideviimises, kuna said kodudest välja aetud armeenlaste maa endale. Sama kordus 1909. ja 1915. aastal, kuigi vähemal määral. Praeguseks on armeenlased ja kurdid üldjoontes leppinud, kuna neid ühendab ühine vaenlane Türgi näol. Kurdi eksiilparlament on tunnistanud armeenlaste genotsiidi ja vabandanud armeenia rahva ees. Esimese maailmasõja lõppedes olid kurdid lähedal oma riigi saamisele. Sévres’i rahuga 1920. aastal, mille käigus Osmani impeerium tükeldati, nägid võitjariigid ette Kurdistani laia autonoomia võimalusega kujuneda iseseisvaks riigiks, kuigi üsna piiratud kurdi asustusalal. Paraku jäi kurdi riik sündimata. Britid ja prantslased ei soovinud kurdi riigi eest võidelda ning rivaalitsevad kurdi liidrid jäid alla Mustafa Kemali juhitud Türgi vägedele. Nii kurde kui ka armeenlasi nõrgestasid nende erimeelsused omavahelise piiri suhtes. 1923. aastal sõlmitud Lausanne’i lepingus enam kurdi riiki ega autonoomiat ei mainitud. Mõistagi polnud kurdid lahendusega rahul ja leidsid, et Antant on neid petnud, kuna ei täidetud USA president W. Wilsoni lu-

mägedes Armeenia, Põhja-Kurdistani ja Ida-Kurdistani kokkupuutepunktis, mille hävitas Türgi sõjavägi, ja Kurdistani Mehebadi vabariiki (1946) ehk de facto iseseisvat rahvusvahelise tunnustuseta Kurdistani vabariiki, mis püsis Ida-Kurdistani põhjaosas, Mehebadi linna ümbruses peaaegu aasta. Demokraatlikul riigil oli oma lipp, hümn, armee, president, peaminister ja 13 ministrit. Vabariigi saavutusteks oli näiteks kurdi keele ametlik staatus ja naiste õigus osaleda poliitikas. Selle vabariigi purustas Iraani armee. Möödunud sajandi teisest poolest on kurdid koondunud parteipoliitika egiidi alla – ühtede erakondade keelustamise korral luuakse teised, eelmistega sarnased. Kurdimaade sõjaväeline, kõva liin soosib kurdiparteide radikaliseerumist ja relvakonfliktide jätkumist. Isegi kui kurdide võitlus jääb kohati piirkondlikuks – soovitakse suuremat otsustus- ja iseolemisõigust, ametlikku staatust kurdi keelele ja poliitiliste vangide vabastamist –, saab kurdide

rahvustunne tasapisi suuremat kinnitust. Iseseisva Kurdistani idee on üle saja aasta vana ning tänapäevaste kommunikatsioonivahendite võimalusi

kasutades on kurdi etnilist identiteeti varasemast lihtsam teadvustada ning kaitsta, seda eriti poliitilise tegevuse poolest vabamas diasporaas.

badust anda kurdidele autonoomia. Türgi aga lähtus kontseptsioonist, et Türgis pole vähemusi, kõik on türklased, seega pole ka kurde olemas. 1925. ja 1937. aasta ülestõusudele vastas Türgi julma vägivalla ja küüditamistega. Hinnatakse, et 1937 hukkus umbes 40 000 kurdi. Kurdide võitlus oma õiguste eest Türgis ei vaibunud. 1972. aastal asutati Kurdistani töölispartei (PKK), mis nõudis kurdidele enesemääramisõigust ja kultuurilis-poliitilisi õigusi. Ideoloogiliselt oli partei ilmalik, aga marksistlik-leninlik, kohati maoistlike sugemetega. Pärast seda kui Türgis keelustati 1983. aastal igasugune kurdi keele kasutamine, alustas PKK 1984. aastal relvastatud võitlust, kasutades ka terrorismi. Vastukäiguna viis Türgi kurdi aladele sõjaväe ja alustas võitluse mahasurumist. 2013. aastal loobus PKK relvastatud võitlusest, kuid pinged hõõguvad edasi. PKK on nihkunud demokraatliku konföderatsiooni positsioonidele ja Tayyip Erdogani juhitud Türgi valitsus on andnud kurdidele ja kurdi keelele mõningaid õigusi. Ka Iraan on pööranud suurt tähelepanu kurdi separatismi mahasurumisele. 22. jaanuaril 1946 kuulutas Kurdistani demokraatlik partei NSV Liidu toetusel Mahabadis (Loode-Iraan) välja Kurdistani vabariigi.

Rahvusvaheliselt seda riiki ei tunnustatud, kuid de facto oli see ligi aasta vältel iseseisev. Demokraatliku partei juht Qasi Muhammad valiti presidendiks. Pärast Nõukogude vägede lahkumist Loode-Iraanist vallutas Iraan Mahabadi tagasi ja likvideeris Kurdistani vabariigi. Selle riigi juhid eesotsas presidendiga poodi üles. Iraani–Iraagi sõja ajal toetas Iraan Iraagi kurde, kes võitlesid Saddam Husseini vastu. Samas surusid nad maha oma kurdide liikumised, mis said omakorda toetust Iraagilt. Ka Iraagi kurdid on pidevalt võidelnud oma õiguste eest. 1970-ndatel saavutasid kurdid lühiajalise autonoomia, kuid juba 1978.–1979. aasta repressioonide käigus küüditati 200 000 kurdi. 1988. aastal kasutas Saddam Hussein kurdide vastu mürkgaasi ja tapeti 180 000 inimest. 1991. aasta ülestõusu mahasurumise käigus põgenes kodunt u 2 miljonit kurdi. Pärast kaotatud Lahesõda tunnustas Hussein siiski kurdide autonoomiat. Pärast Husseini kukutamist on Iraagi Kurdistan de facto iseseisev siseasjades. Kurdi keelest on saanud nii asjaajamise kui ka hariduskeel, mis paraku häirib naabreid Türgit ja Iraani, kes kardavad eeskuju oma kurdidele. Ka Süüria kurdidel puudusid elementaarsedki õigused. Kurdi keelt ei õpetatud ja neil

ei olnud Süüria kodakondsust. Praegu kestva kodusõja käigus on Süüria kurdid oma asualad kontrolli alla võtnud. Nüüd, kui Islamiriik on hõivanud suuri maa-alasid Iraagis ja Süürias, on kurdid osutunud kõige tõhusamaks ja võitlusvõimelisemaks jõuks Islamiriigi vastu. Kurdidel pole Islamiriigilt midagi head oodata, mistõttu võitlus, milles osalevad võrdselt meestega ka naised, on halastamatu. See on omakorda sundinud nii lääneriike, araabia maid kui ka Iraani kurde relvastama, mis teeb muret eriti Türgile. Kes teab, kelle vastu relvad siis pööratakse, kui Islamiriik õnnestub hävitada? Tuleb tõdeda, et taas on õhus võimalus, et tekib iseseisev kurdi riik. Seda küll mitte kogu kurdide asualal, aga sel korral Iraagi ja võib-olla ka Süüria Kurdistanis küll. Kui kurdi riik tekib, siis mõjutab see paratamatult märksa suuremaid kurdi kogukondi Türgis ja Iraanis. See omakorda muudab päris tugevasti geopoliitilist pilti ja jõudude vahekorda Lähis-Idas. Kuna ajalugu on näidanud, et autonoomia ei asenda iseseisvust, sest kurdidele on korduvalt lubatud autonoomiat ja siis see jälle ära võetud, võivad kurdi liidrid taktikalistel kaalutlustel autonoomiaga ajutiselt leppida, kuid lõppeesmärgina nad vaevalt sellega piirduvad.

Kasutatud raamatud ja artiklid:

Saikal, Amin. What should we call Islamic State:

Bulut, Uzay. Turkey Destroys Kurdistan, World

DAISH or IS? Canberra Times 18.01.2015.

Silent. Gatestone Institute. International Policy

Sutrop, Urmas. Mis keeli kurdid kõnelevad?

Council 19.11.2015.

Sirp: 19.01.2007.

Huilaja, Aino. Suomen kurdit: Irakin kriisi voi

Taheri. Amir. The Kurds could be the key to the

johtaa itsenäiseen kurdialueeseen. MTV Uutiset

Middle East. New York Post, 18.10.2015.

17.06.2014.

Whitley, Andrew (1993). Genocide in Iraq. The

Huusko, Jukka. Jumala on yhtä aikaa hyvä ja

Anfal Campaign Against the Kurds. A Middle

paha, ja hänen tahtoaan toteuttaa riikinkuk-

East Watch Report. Human Rights Watch.

koenkeli – HS:n reportaasi jesidien pyhästä kaupungista. Helsingin Sanomat 10.10.2015.

Dokumentaalfilmid ja uudised Internetis:

Kent, Gary. Why the world should do much

Hanna, Jason & Payne, Ed. Kurds say they’ve

more to help the Kurds help themselves. Rûdaw,

liberated Sinjar from ISIS. CNN 13.11.2015.

19.10.2015.

Peshmerga vs. the Islamic State: The Road to

Koivunen, Kristiina & Nehri, Welat. Kurdistan

Mosul. VICE News 11.06.2015.

itsenäisyyden kynnyksellä? Kleio 2013.

Päiväkirja pimeästä. Rež. Niklas Meltio ja Ari

Koivunen, Kristiina. Kurdistani tee riikluse

Lehikoinen, Yle Asia 2015.

suunas. Diplomaatia nr 92, aprill 2011.

Rojava: Syria’s Secret. Rež. Mehran Bozorgnia,

Mansfield, Stephen. The miracle of the Kurds: a

BBC Our World 2014.

Remarkable Story of Hope Reborn in Northern Iraq. Worthy Publishing, 2014.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Kiired otsused ja suured panused Egiptuse mereväe moderniseerimisel SÕDUR NR 6 (87) 2015

Strateegiliselt ülitähtsas Vahemere idaosas mängib Egiptuse merevägi olulist rolli. Seetõttu tasub hoida nende sõjalaevastikus toimuvatel arengutel silm peal, sest läbi Vahemere on tõmmatud suurriikide omavahelise võimuvõitluse nähtamatu rindejoon ja sellisest mõjupiirkondade jagamisest ei jää eemale ka Egiptus.

Liivo Laanetu KAPTENLEITNANT

Egiptuse mereväe relvastusse on võetud Ameerikas toodetud ja laevade hävitamiseks mõeldud raketisüsteem Harpoon, mis suudab sihtmärke tabada kuni 124 km kauguselt. Pildil on näha, kuidas Harpoon tulistatakse õppuste käigus välja Ameerika Ühendriikide sõjalaevalt USS Shiloh.

ARHIIV

ÜLEVAADE

JULGEOLEKUKESKKOND Egiptus ja Iisrael sõlmisid 1979. a rahu lepingu, millega sai alguse omavahel korduvalt sõdinud (1948, 1956, 1967, 1973) riikide suhetes uus, siiani kes-

äärmuslikud, oma eesmärkide saavutamiseks terrorit kasutavad jõud. Kestev kindlusetus poliitilisel ja julgeolekumaastikul on põhjustanud majanduse olulise aeglustumise, sealhulgas tööstustoodangu ja turismist kui riigi ühest peamisest sissetulekuallikast laekuvate tulude vähenemise. Kõik need tegurid mõjutavad oluliselt elanikkonna sissetulekuid ning see omakorda rahva rahulolu valitseva poliitilise võimuga ning vastuvõtlikkust kehtiva korra muutustele kutsuvale äärmuslusele, sealhulgas Islamiriigi vägivaldsele ideoloogiale ja selle ellurakendamisele. Regionaalset julgeolekukeskkonda mõjutab oluliselt Liibüas, Süürias ja Jeemenis toimivate keskvalitsuste puudumise tõttu valitsev võimuvaakum, mis annab vabad käed tegutsemiseks paljudele omavahel rivaalitsevatele (äärmus)rühmitustele. Egiptuse geograafiline asend Aafrika ja Euraasia mandreid ühendava Siinai piirkonna ja seda läbiva Suessi kanali valdajana, mida kasutab transiidiks igal aastal oluline osa maailma meretranspordist, muudab riigi globaalse tähtsusega sõlmpunktiks. Käimasolevate kanali laiendamistöödega plaanitakse suurendada veelgi selle läbilaskevõimet, mitmekordistades seeläbi transiidilt laekuvaid riigi maksutulusid.

EGIPTUSE MEREVÄGI Rohkem kui 2400 km pikkuse rannajoonega Egiptus on seotud kahe merelise tandriga – põhjas Vahemerega ning idas Punase mere ja neid ühendava Suessi kanaliga. Oluline veetee on ka riiki läbiv Niiluse jõgi, mille orus ja deltas elab enamik riigi umbes 88-miljonilisest elanikkonnast. Kahe laevastikuna tegutseva Egiptuse mereväe peamised ülesanded on: 1) ranniku territoriaalse puutumatuse ja mereliste ühendusteede kaitse; 2) sõjalise jõu meritsi kuvamine (operatsioonid relvastatud mässuliste vastu, merelise julgeoleku tagamine Vahemerel ja Punasel merel); 3) maismaaoperatsioonide toetamine (maaväe kaitsmine merelt lähtuvate ohtude eest, mereväeline tuletoetus, taktikalised meredessandid, meretransport); 4) majanduslike huvide kaitse (kalakaitse, salakaubaveo tõkestamine). Egiptuse mereväe sõjalised võimekused on üsnagi tasakaalustatud: allveelaevad, allveelaeva-, pealvee-, õhu-, miinitõrje, meredessant, helikopterid. Sõjalaevastiku peamise löögijõu moodustavad mitukümmend eri tüüpi ja klassi kuuluvat väiksemat kiiret laevavas-

SÕDUR NR 6 (87) 2015

giptuse merelised ambitsioonid on pälvinud Eestis tähelepanu eelkõige seoses algselt Venemaa tarbeks ehitatud Mistral-klassi helikopterikandjate-ründedessantlaevade ostuga tänavu septembris. Euroopa Parlamendi saadik ja endine välisminister Urmas Paet esitas koguni Euroopa Komisjonile järelepärimise, kas Euroopa Liidul või Prantsusmaal on võimalik tagada, et pärast laevade müüki Egiptusele ei jõua need Venemaa käsutusse. Selles kirjutises selgitatakse Egiptuse julgeolekukeskkonda, mereväe tegevusi ja viimase aja relvastushankeid ning tehakse loetletu põhjal järeldusi.

tev ajastu. Ühtlasi oli Egiptus teerajaja, tunnustades esimese araabia maana Iis raeli iseseisvust. Rahulepingu sõlminud presidendi Anwar al-Sadati mõrvasid islamistliku liikumise Moslemi Vennaskonnaga seotud äärmuslased 1981. a. Aastakümneid kestnud rahu Iisraeli kui endast sõjaliselt tugevama vastasega on võimaldanud Egiptusel pühenduda poliitiliselt ebastabiilsetest naabritest ja islamiäärmuslusest tulenevate julgeolekuprobleemidega tegelemisele. 2010. a alguse saanud araabia kevade nime all tuntud rahvarahutuste käigus kukutati võimult mitme riigi (Tuneesia, Jeemen, Egiptus) autokraatlikud valitsejad ning seni karmilt, kuid kindlalt poliitilise võimu juurest eemale hoitud radikaalsed islamistlikud jõud saavutasid ühiskondliku märkimisväärse toetuse. 2011. a pidi võimust loobuma 30 aastat Egiptust ohjanud president Hosni Mubarak, kelle autoritaarse valitsemise ajal oli sõjavägi küll priviligeeritud, kuid siiski selgelt poliitilise tasandi poolt kontrollitud ametkond. Vana režiimi kõikumalöömisel otsustasid kõrgemad sõjaväelased kasutada tekkinud sisepoliitilist kriisi oma positsioonide parandamiseks. Kuni 2012. a toimunud parlamendi- ja presidendivalmisteni, mille võitsid aastakümneid valitsuse poolt allasurutud Moslemi Vennaskonna toetajad, valitses riiki kõrgematest sõjaväelastest koosnev ülemnõukogu. 2013. a juulis pärast ulatuslikke valitsusvastaseid meeleavaldusi haaras sõjavägi, mis islamistist presidendi Mohamad Morsi lühikeseks jäänud võimuloleku ajal taasallutati poliitilisele kontrollile, uuesti riigivalitsemise oma kätte ning aasta hiljem valiti presidendiks endine relvajõudude juhataja feldmarssal Abdel Fattah al-Sisi. Riigi majandus sõltub suuresti headest suhetest Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega ning regionaalse julgeolekukeskkonna stabiilsusest. Vaatamata suurele iibele ja tööealise elanikkonna kiirele kasvule on Egiptuse majanduskasv jäänud mõõdukaks, mis tähendab töötute arvukuse tõusu. Allpool vaesuspiiri elab neljandik elanikkonnast. Vaatamata uue valitsuse alustatud reformidele suurendamaks riigi majanduse konkurentsivõimet, maksubaasi laiendamist ning parendamaks sotsiaalset turvalisust, on tegu alles pika tee algusega. Egiptuse sisemist julgeolekut mõjutavad jätkuvalt araabia kevade sündmuste käigus tuule tiibadesse saanud

ÜLEVAADE

SÕDUR NR 6 (87) 2015

taste rakettidega relvastatud ründelaeva. Kuigi Egiptus alustas juba 1980-ndatel sõjalaevade hankeid lääneriikidest, on laevastiku nimekirjas jätkuvalt palju Nõukogude Liidu ja Hiina päritolu ning rohkem kui 30 aasta vanuseid aluseid. Analüütikute (IHS Jane’s) hinnangul on Egiptuse mereväes probleemiks tänapäevaseid relvasüsteeme omava sõjalaevastiku seisukohalt ebapiisav väljaõppetase ning vähene professionaalsus. Kõik olulisemad Egiptuse poolt ette võetud sõjakäigud on olnud ühendoperatsioonid, kus merevägi on täitnud oma rolli. Mereväe oluline ülesanne Vahemerel on alaline patrullimine Palestiina territooriumi Gaza sektori rannikuvetes eesmärgiga takistada relvade salakaubavedu. Julgeolekuolukord Gazaga külgneval Siinai poolsaarel ja Suessi piirkonnas, aga samuti ka sadamalinnas Port Saidis, kus asub kanali administratsioon, on viimastel aastatel üha halvenenud. Pärast 2013. a Al Qaedaga seotud terroristliku Furqani brigaadide nimelise rühmituse kahte tankitõrjeraketirünnakut Suessi kanalit läbivate kaubalaevade vastu on tekkinud reaalne oht, et sarnased intsidendid võivad korduda ka edaspidi. Isegi kas või ühe suure kaubalaeva uputamisega võib laevaliiklus kogu kanalis päevadeks või koguni nädalateks peatuda. Regionaalse julgeolekuolukorra jätkuv halvenemine võib suunata edaspidi vähemalt osa transiidist Suessi asemel teistele mereteedele, vähendades seeläbi nii Egiptuse valitsusele laekuvat maksutulu kui ka mõjutades kaupade ja teenuste hinda maailmamajanduses, sealhulgas Eestis. Kuigi relvajõud on teadlikud Suessi kanalis valitsevast terrorismiohust, ei ole kasutusele võetud vastumeetmed siiski piisavad, välistamaks rünnakute võimalikkus tulevikus. Novembris 2014 leidis Vahemerel aset relvastatud kokkupõrge patrulliva Egiptuse mereväe raketilaeva ja nelja väiksema aluse vahel, kes olid tõenäoliselt seotud relvade smugeldamisega Gazasse. Kokkupõrke käigus sai surma kaheksa sõjaväelast ning appi saabunud mereväe ja õhuväe lisajõudude abiga ründajate ujuvvahendid hävitati. Juulis 2015 tegid terroristid eduka tankitõrjeraketirünnaku, millega hävitati rannavalve patrulllaev. Viimastel aastatel on Egiptus suurendanud märkimisväärselt oma merelist kohalolekut nii Vahemerel, Punasel merel kui ka oma sisevetel. Gazast lähtuva julgeolekuohu tõttu on süvenenud

Egiptuse mereväeline koostöö Iisraeli ja teiste regionaalset stabiilsust otsivate riikidega. 2015. a märtsis saatis Egiptus neli sõjalaeva Jeemeni rannikule, kus need alustasid osalemist Saudi Araabia juhitud islamistide vastu suunatud operatsioonil Decisive Storm ning muuhulgas ründasid mässulisi Adeni sadamas. Rühmitus Ansar Allah on kolm korda väitnud, et neil on õnnestunud rünnata kaldalt laevavastaste rakettidega koalitsioonivägede (sealhulgas Egiptuse) sõjalaevu, kuid need väited ei ole senini kinnitust leidnud.

KOOSTÖÖ PRANTSUSMAAGA Artiklis on vaatluse all viimastel aastatel peamiselt mereväe moderniseerimiseks sõlmitud relvastushanked. Avalikele allikatele tuginedes ei ole üldjuhul võimalik välja tuua, millised olid täpselt iga tehingu tingimused ning hangitava tehnika/ relvastuse loetelu ja maht. Toodud tehingute maksumused on hinnangulised ja võivad erinevates allikates kõikuda. Augustis 2015 tegi Prantsusmaa teatavaks otsuse tühistada Mistralide müügileping Venemaale ning septembris tehti teatavaks, et mõlemad laevad (Sevastopol ja Vladivostok) ostab ära Egiptus hinnaga 950 miljonit eurot (1,07 miljardit USA dollarit) ning need antakse ostjale üle 2016. a märtsis, seejärel algab meeskondade väljaõpe. Väidetavalt aitab Egiptuse ambitsiooni saada merelise jõu kuvajaks Vahemere ja Punase mere regioonis finantseerida Saudi Araabia. Dessantlaevade ostu ei ole aga põhjust vaadelda eraldiseisvana teistest kulukatest relvastushangetest, mis on sõlmitud pärast sõjaväelaste võimuletulekut. 2014. a märtsis telliti Prantsusmaalt neli korvetti (projekt Gowind 2500) maksumusega kuni 1,4 miljard eurot, millest kolm tuleks ehitada Egiptuses.

2015. aasta märtsis saatis Egiptus neli sõjalaeva Jeemeni rannikule, kus need alustasid osalemist Saudi Araabia juhitud islamistide vastu suunatud operatsioonil Decisive Storm ja ründasid muuhulgas mässulisi Adeni sadamas.

Korvettide tellijale üleandmise tähtaeg ei ole teada. 2015. a veebruaris sõlmis Egiptus lepingu Prantsuse–Itaalia mitmeotstarbelise fregati (FREMM, Frégate européenne multi-mission) ostuks (Prantsusmaal kasutusel nimetus Aquitaine-, Itaalias Bergamini-klass), tingimusel, et laev antakse üle hiljemalt sama aasta 6. augustil toimuval Suessi kanali laiendamistööde pidulikul avamisüritusel. Egiptlased pidasid fregati kiiret kättesaamist sedavõrd oluliseks, et nõude rahuldamiseks anti neile juunis üle hiljuti Prantsuse mereväe tarbeks valminud ja Normandie nime kandma pidanud laev. FREMM-i hanke maksumuseks on hinnatud 1,2 miljardit USA dollarit. Egiptus sõlmis Prantsusmaaga ka lepingu oma õhuväe täiendamiseks ja nüüdisajastamiseks maksumusega 5,6 miljardit USA dollarit, mis hõlmas 24 Dassault Rafale hävituslennuki (sh erinevat tüüpi sensorite ja rakettide) hankimiseks. Väidetavalt on Egiptus huvitatud veel ka väiksematest alustest – Prantsusmaal ehitataks neli uue põlvkonna väikest dessantlaeva (landing craft) ja kaks kiiret väikest dessantlaeva (Engin de Débarquement Amphibie Rapide), mis tõenäoliselt vahetaksid välja olemasolevad vananenud dessantplatvormid. Kõik laevad kavatsetakse ehitada Prantsuse riiklikus mereväe laevatööstuses DCNS (Direction des Constructions Navales Services) ning tehingud sisaldavad ka laevade lähiaastate tehnilise hooldusega seonduvaid kulusid.

KOOSTÖÖ AMEERIKA ÜHENDRIIKIDEGA Egiptuse kaitse-eelarve maht oli 2014. a ligikaudu 4,4 miljardit USA dollarit. Sellest olulise osa – 1,3 miljardit – moodustas USA juba alates 1979. a Egiptusele osutatav tagastamatu sõjaline abi (Foreign Military Financing). Pärast demokraatlikult valitud president Morsi kukutamist teatas USA oma sõjalise abi külmutamisest Egiptusele, kuid mõne aja pärast see siiski taastati. Võrreldes maa- ja õhuväega on mereväge Egiptuses traditsiooniliselt rahastatud vähem. Aastatel 2013–2015 sai Egiptus USAst neli Ambassador IV-klassi kiiret ründelaeva (fast attack craft), kuid vastav hankeleping sõlmiti juba 2008 ning koos hilisemate lepingu täiendustega kujunes selle kogumaksumuseks 1,3 miljardit USA dollarit. Oma vananeva miinitõrjelaevastiku väljavahetamiseks kavatseb Egiptus soetada neli uut või vähemalt uuemat alust ning ühe võimalu-

ARHIIV

2015. a augustis tegi Prantsusmaa teatavaks otsuse tühistada Mistralide müügileping Venemaale ja laevad – Sevastopol ja Vladivostok – ostab ära Egiptus. Tehingu hinnaks jäi 950 miljonit eurot ja laevad antakse ostjale üle 2016. a märtsis.

sena nähakse täiendavate Osprey-klassi miinijahtijate ostmist. Egiptuse rannavalve tarbeks telliti USA-st esimesed patrulllaevad 1980-ndatel, seejärel täiendavalt 2008 ja uuesti 2013–2015. Kuigi väidetavalt oli algselt kõne all kuni 30 patrulllaeva hange, on esialgu käsil kuue 35-meetrise laeva ehitus, mille koostetööd tehakse nii USA-s kui ka Egiptuses.

KOOSTÖÖ VENEMAAGA

KOOSTÖÖ TEISTE RIIKIDEGA Enne sõjaväelist riigipööret sõlmiti leping Saksamaaga kahe Type 209 allveelaeva ehitamiseks, mis vahetaksid välja praegused juba vananenud Hiinast hangitud Romeo-klassi alused. Arvestatavat regionaalset merevõimu omav Iisrael katsus survestada Saksamaad tehingust

loobuma, kuid edutult. Hiljem leppisid pooled kokku veel kahe allveelaeva ehitamiseks. Enne sõjaväelist riigipööret jõuti kokkuleppele ka Türgiga, kust hangitakse kuus kiirkaatrit, millest esimesed ehitatakse Türgis ja viimased Egiptuses.

JÄRELDUSI Avalikele allikatele tuginedes ei ole võimalik esile tuua ühtegi konkreetset asjaolu, mis toetaks kahtlust, nagu tegutsenuks Egiptus Mistralide hanke lepingut üle võttes üksnes kattevarjuna ning annaks pärast laevade kättesaamist need edasi Venemaale. Tundub olevat tõenäoline, et selliselt käitudes riskiks Egiptus kaotada lääneriikide, sealhulgas oma suurima rahalise abistaja USA edasise toetuse, see omakorda seaks tõsisesse ohtu nii välispoliitilised suhted kui ka oleks hukatuslik riigi majandusele ja niigi ebakindlale sisejulgeolekule. Ühtlasi satuks löögi alla riigi suutlikkus tasuda hiljuti sõlmitud arvukate kallite relvastushangete eest.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Prantsusmaaga sõlmitud Mistralide ostu-müügilepingu järgselt on meedias korduvalt spekuleeritud selle üle, kas Egiptus hangib Venemaalt Sevastopoli ja Vladivostoki jaoks kavandatud heli kopterid või mitte. 2015. a oktoobris väitsid Vene relvatööstuse esindajad, et Egiptus kavatseb hankida 50 ründeluurehelikopterit Ka-50 Alligator ning tõenäoliselt ka kummagi laeva jaoks kuni 16 helikopterit Ka-52K, mis on eelmise laevadel kasutatav versioon. Väidetavalt peaks Venemaalt hangitava-

te helikopterite koguarv ulatuma seeläbi kuni 70–80-ni. 2015. a augustis kinkis Venemaa „kahe poolse sõjalise koostöö raames“ Egiptusele Molniya-klassi (projekt 1242.1) korveti koos laevavastaste rakettidega Moskit (NATO nimetus SSN-22 Sunburn). Sellele eelnes maikuine teadaanne 46 Mig-29 hävitaja ostuks Venemaalt maksumusega 2 miljardit USA dollarit. Vastav leping pidi allkirjastatama „lähemas tulevikus“. Üldiselt võib täheldada Egiptuse üha tihenevat koostööd Venemaaga ning jahenenud läbikäimist Ühendriikidega pärast sõjaväelist riigipööret 2013. a.

ÜLEVAADE

ARHIIV

Aastatel 2013–2015 sai Egiptus USA-st neli Ambassador IV-klassi kiiret ründelaeva. Vastav hankeleping sõlmiti juba 2008. aastal ja hilisemate täiendustega kujunes tehingu kogumaksumuseks 1,3 miljardit USA dollarit.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Enamik selles kirjutises välja toodud asjaolusid toetavad pigem tähelepanekut, et Egiptus tundub soovivat kasutada Mistrale iseenda huvide kaitsmisel. Kuna nii Prantsusmaa, USA kui ka Türgiga sõlmitud lepingud sisaldavad klauslit osade laevade Egiptuses ehitamise kohta, siis tuleb hankeid vaadata ka osana valitsuse soovist toetada ja arendada kodumaist laevandussektorit ning säilitada või tekitada töökohti. See omakorda aitaks kindlustada habrast sisejulgeolekut riigis. Mistralid on mobiilsed lennuväljad, mida on võimalik rannikuvööndis positsioneerida vastavalt oma vajadustele ning mille pardal on võimalik konfliktipiirkonda transportida kaldale paisatavad jõud. Tegu on küll kulukate ning allvee-, pealvee- ja õhurünnakute korral kergesti haavatavate platvormidega, kuid seda on võimalik korvata nii kaitserelvastuse, sensorite paigaldamise kui ka saatelaevadest koosneva lahingu grupiga, kes peaks suutma tõrjuda kõiki ohte. Dessantlaevade omamisega kaasnev võime kuvada sõjalist jõudu meritsi muudab tõenäoliselt olulisel määral Egiptuse sõjalisi ambitsioone. Võttes arvesse Egiptuse hiljutisi sõjalisi operatsioone Liibüas ja Jeemenis, on tõenäoline, et soetatavaid dessantlaevu

on kavas hakata kasutama kas koostöös teiste araabia partneritega või ainuüksi omade jõududega just sellistes konfliktipiirkondades. Sõjaline võime hõlmab lisaks platvormidele ja relvastusele ka inimvara, väljaõppesüsteemi ja kaldatoetust. Võttes arvesse Egiptuse mereväe hinnanguliselt kehva väljaõppetaset ja küsitavat professionaalsust, võib pidada just inimestega seonduvat kõige suuremateks katsumusteks uue sõjalise võime edukal kasutuselevõtmisel ja hilisemal rakendamisel. Küsimus ei ole siinjuures suutlikkuses platvormid mehitada, vaid eelkõige tõhusa väljaõppesüsteemi käivitamises ning mereväe kontseptuaalse

Võttes arvesse Egiptuse mereväe kehva väljaõppetaset ja küsitavat professionaalsust, võib pidada just inimestega seonduvat kõige suuremaks katsumuseks uue sõjalise võime edukal kasutuselevõtmisel.

komponendi arendamises, mis tagaks kõikide uute hangitavate relvasüsteemide tulemusliku rakendamise. Teine oluline katsumus on väekaitse. Võttes arvesse viimastel aastatel terroristide poolt läbi viidud edukaid rünnakuid Egiptuse sõjalaevade vastu, tekib küsimus, kuidas tullakse toime uute ja kallite platvormide tõhusa alalise kaitse korraldamisega nii merel kui ka sadamas olles. Kõige fundamentaalsema rõhuasetusega küsimusena tõstatub aga hoopiski see, kas konventsionaalseid sõjalisi võimekusi üksnes piiratud määral omavatest islamiäärmuslastest lähtuvate asümmeetriliste ohtude vastu võitlemiseks on hiigelsummade investeerimine konventsionaalsetesse sõjapidamisvahenditesse ikkagi optimaalne? Lähis-Idas aastakümneid väldanud konfliktid on tõestanud piisavalt veenvalt, et mitteriikliku hästimotiveeritud vastase alistamine ei pruugi õnnestuda isegi ülekaaluka sõjalise jõu abil. Oluline on siinkohal ka rõhutada, et Egiptusel puuduvad regioonis sõjaliselt tugevad välisvaenlased. Viimastel aastatel kohati rutakalt sõlmitud kulukad relvastushanked, mis ilmselt ei kajastu kaitse-eelarves (jääb ametlikult alla 2% SKP-st), osundavad võimul olevate sõjaväelaste prioriteetidele selle mitte just jõuka riigi ressursside üle otsustamisel. Kuigi Egiptuse vananeva laevastiku moderniseerimine on oluline, oleks riigi enda stabiilse arengu jätkusuutlikkuse seisukohalt mõistlikum panustada rohkem sotsiaalsfääri ja majanduse edendamisse, mis omakorda oleks küll pikaajaline, kuid siiski kindel viis peamise julgeoleku ohuallika – riigi islamimässuliste – toetuse vähendamiseks ühiskonnas. Kuigi ka regionaalse julgeolekuga tegelemine on oluline, siis siseprobleemidega vähene tegelemine võib saada saatuslikuks nii valitsusele endale kui ka riigi ja seeläbi kogu piirkonna julgeoleku stabiilsusele. Kui sotsiaalsete probleemide tõttu peaks praegune režiim kokku varisema, siis võib olla küll õigustatud küsimus, kelle lipu all ja millise riigi heaks hakkavad tegutsema Egiptuse uued ja võimekad sõjalaevad tulevikus. Artikkel on kirjutatud enne Pariisi terrorirünnakut 13. novembril. Milline on Islamiriigi vastu suunatud sõjalise tegevuse edasine dünaamika ja kas konflikti lahendamisel hakkavad mingit rolli etendama ka Egiptuse relvajõud, võib praegu üksnes spekuleerida.

Kasutatud materjalid Tignor, Robert L. Egypt: A Short History. Princeton and Oxford: Princeton University Press, 2010 Frisch, Hillel. The Egyptian Army and Egypt’s ’Spring’. – The Journal of Strategic Studies, 2013, Vol 36, No 2 Starr, Stephen. Attacks in the Suez: Security of the Canal at Risk? – CTC Centinel, 2014, Vol 7, Issue 1 Binnie, J. Analysis – Egypt focuses on highend equipment. – Jane’s Defence Weekly 2015, 25 Feb Binnie, J. Egypt’s reportedly to buy 46 Mig-29 fighters. – Jane’s Defence Weekly 2015, 3 Jun Jennings, G., Hughes, R. Egypt receives first Rafale fighters. – Jane’s Defence Weekly 2015, 29 Jul Binnie, J. Egypt’s new missile corvette heads back to Russia for crew training. – Jane’s Defence Weekly 2015, 26 Aug Lert, F., Novichkov, N. Egypt to by the two ex-Russian Mistral-class helicopter carriers. – Jane’s Defence Weekly 2015, 30 Sep IHS Jane’s World Navies (andmebaas, uuendatud 30.09.2015) Novichkov, N. Egypt selects Ka-52K helos for Mistral ships. Jane’s Defence Weekly 2015, 28 Oct Binnie, J. Yemeni rebels claim third anti-ship missile attack. Jane’s Defence Weekly 2015, 4 Nov http://maailm.postimees.ee/3349753/ mistralide-edasine-saatus-tekitab-kusimusi (03.10.2015) http://news.usni.org/2014/11/13/egyptian-patrol-craft-attacked-ships-possible-ties-terrorist-arms-trade (04.10.2015) www.defencenews.in/defence-news-in-

TELLI SÕDUR KOJU! HEA KAITSEVÄELANE, tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga! Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsate relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupoliitilised ülevaated. Unustatud pole sõjandusajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega seotud temaatikat. Aastas ilmub kuus ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine TASUTA!

ternal.aspx?id=olAswEo572M (04.10.2015) www.defensenews.com/story/defense/ naval/ships/2015/02/11/france-egypt-frigate-fremm-sale-navy-multimission/23232695/ (04.10.2015) www.naval-technology.com/news/ newsfrench-shipyard-dcns-signsmistral-class-vessels-contract-withegypt-4692023/ (13.10.2015) www.defensenews.com/story/defense/ air-space/air-force/2015/07/20/francedelivers-first-rafales-egypt/30419843/ (03.11.2015) www.defenseindustrydaily.com/ egypt-jumps-fremm-line-receivingnormandie-on-tuesday-russias-ka-52gets-export-order-india-wants-frenchhelp-with-brahmos-guidance-030356/ (03.11.2015) www.worldbank.org/en/country/egypt (05.11.2015)

AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKS saada vastav sooviavaldus meiliaadressile sõdur@mil.ee, märgi ära oma nimi, kontaktandmed ja aadress, kuhu ajakirja soovid saada. Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. esimest numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!

IMPERIAL WAR MUSEUMI FOTOKOGU

Admiral Alexander-Sinclairi kuus nädalat Läänemere missiooni

Briti laevastiku saabumine Tallinna.

Eesti vabariigi ajaloost vähegi teadvale inimesele pole admiral Alexander-Sinclairi nimi võõras. Üldjuhul teatakse Briti kuningliku mereväe Läänemere eskaadri toetust ja panust Eestile Vabadussõja kriitilistel hetkedel. Et tänavu 12. detsembril avati Tallinnas admiral Sir Edwyn Sinclair Alexander-Sinclair of Freswicki büst, on õige aeg rääkida lähemalt, kes ta oli ja mida tegi.

T SÕDUR NR 6 (87) 2015

a sündis 12. detsembril 1865 Malta saarel, suri 13. novembril 1945. Tema isa oli kuningliku mereväe mereväekapten John Hobhouse Inglis Alexander, ema suri, kui poeg oli kümneaastane. Vanemad elasid pikemat aega Šotimaal. Enne laevastiku teenistusse asumist õppis ta 1841. aastal asutatud Stubbingtoni erakoolis, mis on olnud aastakümneid tihedalt seotud briti merejõududega kui noormeeste kadetiks astumiseks ettevalmistaja. Kuningliku mereväe teenistusse asus tulevane admiral 1879. a kadetina õppelaeval Britannia. Esimese ohvitseriauastme sai

Reet Naber MEREVÄE AJALOOLANE

ta 1881. aastal. Sestpeale viisid teenistusülesanded ta Hiinasse, Kanalieskaadrisse, Vahemerele. Pärast mereväekapteni auastmesse ülendamist 1905. a juunis määrati ta Osborne’i kuningliku mereväe kooli ülemaks ja teenis seal nooremohvitseride koolitajana 1908. aastani. 1909. a määrati ta ristleja Sapp-

1 käsundusohvitser; väeüksuse ülema käske täitev saate- ja usaldusohvitser; väejuhtide, riigipeade ja kõrgemate võimukandjate käsutusse määratud kõrgem ohvitser.

hire’i komandöriks, aastail 1911–1913 oli Alexander-Sinclair nimeka Nelsoni lipulaeva Victory komandör, olles samaaegselt Portsmouthi mereväebaasi ülema adjutant1. 1. septembrist 1913 määrati Alexander-Sinclair lahingulaeva Temeraire’i komandöriks. Sellel laeval teenis ta ka Esimese maailmasõja alguses. 8. veebruaril 1915 nimetati Alexander-Sinclair kommodooriks ja ta hakkas juhtima 1. kergeristlejate eskaadrit, heisanud oma vimpli kergeristlejal Galatea. Ajalukku läks ta 1916. a Jüüti merelahingus osalemisega. Nimelt oli just tema laevalt tehtud 31. mail selle lahingu esimesed lasud Saksa torpeedolaevade suunas. 6. juunil 1916 autasustati teda Bathi ordeniga Saksa Zeppelini L 7 allatulistamise eest 4. mail. 26. aprillil 1917 ülendati Alexander-Sinclair kontradmiraliks ja juunis asus ta juhtima 6. kergeristlejate eskaadrit, tema lipulaevaks sai kergeristleja Cardiff. 1918. aasta novembris pärast Saksamaa kapituleerumist sai ta ülesande viia alistunud Saksa laevastiku 74 laeva interneeritavaiks Briti Grand Fleeti2 Scapa Flow baasi. Pärast selle ülesande täitmist juhtis ta Briti kergeristlejate eskaadri tegevust Läänemerel, sellest tuleb juttu allpool.

VABADUSSÕDA

LÄÄNEMERELE MINEKU EELLUGU

juurde. Sellele järgnes kohe käsk kontr admiral Alexander-Sinclairile, kus oli lisaks formuleeritud ülesanded, operatsiooni eesmärk, tingimused koostööks riigi esindajatega välismaal. Samuti täpsustati Balti riikidele tarnitavate relvade ja laskemoona üleandmise tingimused. Kaasa anti talle poliitilise nõuandjana V. H. C. Bosanquet, kes oli olnud konsul Riias. Ka oli lipulaevale määratud kolm ohvitseri tõlkideks.

KURSS LÄÄNEMERELE

Admiral Edwyn Alexander-Sinclair.

2 Suurbritannia laevastik, mis formeeriti Esimeses maailmasõjas Saksamaa laevastikuga võitlemiseks.

Kergeristlejad koos hävitajatega, miini traalerid ja varustuslaevad alustasid teekonda 26. novembril. Juba esimestel päevadel tabas eskaadrit ebaõnn. Taani põhjaosas sõitis madalikule söelaev. Admiraliteet saatis välja asenduslaeva, mis hukkus Põhjamerel miinil. Ülejäänud laevad jõudsid Kopenhaagenisse 28. novembril. Seal vestles admiral esma kordselt Eesti vabariigi esindajatega, kes tutvustasid talle riigi olukorda. Saadik Menning rõhutas, et vältimaks Eesti okupeerimist bolševike poolt, peaks Briti eskaader võimalikult kiirelt Ajutise Valitsuse julgestamiseks Tallinnasse sõitma. Samal päeval algas Eesti Vabadus sõda ja järgmisel kuulutati Narvas välja „iseseisev Eesti Nõukogude Vabariik Eesti Töörahva Kommuun“. 1. detsembril jõudsid eskaadri laevad Liepāja sadamasse. Sinclairi esimeses ettekandes admiral Beattyle on info, et kohalike valitsuste toetamiseks oleks vaja Briti lippu näidata võimalikult paljudes sadamates, sest kohalikud on nõrgad ja väga kehvasti relvastatud. Samuti hoiatas ta miiniohu eest, kuid Sinclair oli jätnud miinitraalerid Kopenhaagenisse maha, sest need ei sobinud Läänemerel töötamiseks. Kohe esimesel päeval tuli admiralil hakata lahendama küsimusi, millega tal varem ilmselt muret ei olnud. Nimelt hakkasid tema kui Suurbritannia esindaja juurde oma probleemide lahendamiseks abi paluma tulema erinevate huvigruppide esindajad. Esimesena soovis audientsi Liepājas olnud sakslaste esindaja, sellest ütles ta ära. Siis tuli lätlaste delegatsioon, paludes jätta sadamasse maha vähemalt üks inglise sõjalaev, mis oma kohaloluga piiraks sakslaste omavoli. Selline diplomaatiline laveerimine kestis kogu admirali Läänemere-missiooni aja. Admiraliteedilt sai ta Eesti valitsusega suhtlemiseks täiendavad instruktsioonid: relvastust võib jagada ainult eskaadri ülem oma äranägemise järgi,

SÕDUR NR 6 (87) 2015

1918. aasta novembris sai kontradmiral Edwyn Alexander-Sincair The Grand Fleeti ülema David Beatty käsu asuda formeerima Läänemere eskaadrit. Lootusetus olukorras Saksamaa oli 11. novembril 1918 sõlminud Compiègne’i vaherahulepingu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Selle lepinguga lõpetati sõda Lääne-Euroopas, kuid tekkinud oli täiesti uus poliitiline olukord Ida-Euroopas. 13. novembril oli Nõukogude Venemaa kuulutanud kehtetuks Brest-Litovski vaherahu. 14. novembril formuleeriti Suur britannia põhimõttelised seisukohad bolševikevastase tegevuse suhtes – näidata oma lippu Läänemerel, kindlustada kontroll selle mereala ja eriti kauba vahetuse üle, ning toetada ka relvastuse ja varustusega Eestit ja Lätit, kes olid välja kuulutanud iseseisvuse. Suurbritannial ja tema liitlastel oli vaja kindlustada oma mõjusfääri Läänemerel, et takistada selle minekut Saksamaa või Nõukogude Venemaa kätte. Samuti olid eriti Eesti välisesindajad eesotsas Londoni saadiku Ants Piibuga teinud pingeliselt tööd, et saada Suurbritannia valitsuselt toetust. 11. novembril oli talle edastatud valitsuse palve, et Eestisse saadetaks briti sõdureid koos toiduvarudega. 14. novembril oli valitsuse esindaja Jaan Tõnisson teatanud, et Eesti toiduvarud on vähenenud kriitilise piirini. Tallinna elanikele anti vaid pool naela (ca 220 grammi) leiba, seegi segatud aganate või kartuliga. Väga oli vaja ka sõjavarustust. 19. novembril käisid Piip ja valitsuse esindaja Mihkel Martna Briti välisministeeriumis lord Robert Cecili jutul Briti valitsuselt abi palumas ja selle kaudu võimalikult ka mujalt. Samal päeval esitati ka kirjalik palve.

21. novembril 1918 saatis Briti välisministeeriumi esindaja oma esindajale Kopenhaagenis telegrammi, mille sisu oli lühidalt järgmine: Me tahame Briti merejõud Läänemerele saata. Relvarahu sakslastega annab meile selleks täieliku õiguse. Admiraliteedi soov on saada baasiks Kopenhaagen. Palun pärige Taani valitsuselt järele, kas see on neile vastuvõetav. 24. novembril saadeti Admiraliteedist salajane käsk The Grand Fleeti ülemale Beattyle, et ta annaks 6. kergeristlejate eskaadri ülema kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclairi käsutusse üksuse formeerimiseks laevad. Esialgu oli plaanis kasutada viit C-klassi kergeristlejat3 Calypso, Caradoc, Cardiff, Cassandra ja Ceres, üheksat V- ja W-klassi4 hävitajat, seitset miinitraalerit juhtlaevaga Gretna5. Eskaadri koosseisu arvati veel kauba-reisilaevadest ümberehitatud miiniveeskjad Princess Margaret ja Angora, kaks tankerit ja söelaevad. Eskaadri lipulaevaks määrati Cardiff, mille komandör oli Alexander-Sinclair. Laevad tuli koondada Kopenhaageni SÕJAMUUSEUMI – KINDRAL LAIDONERI MUUSEUMI FOTOKOGU

1919. aasta jaanuarist määrati ta Portsmouthi dokkide admiraljuhatajaks, 4. aprillil 1922 ülendati ta viitseadmiraliks. 1922.–1924. aastani teenis ta Briti Atlandi laevastiku 1. lahingulaevade eskaadris, oli 1925-1926 Hiina baasi ülem. 4. oktoobril 1926 ülendati ta admiraliks. 1927–1930 oli ta kuningliku mereväe alluvuses olnud Londonisse sissesõitu kaitsva baasi The Nore ülem. 23. mail 1930 nimetati ta Tema Majesteet George V esimeseks mereväeadjutandiks. Erru arvati ta 12. detsembrist 1930. Teda on autasustatud mitme ordeniga.

VABADUSSÕDA

SÕJAMUUSEUMI – KINDRAL LAIDONERI MUUSEUMI FOTOKOGU

Kohtumisel Tallinnas. Vasakult kontradmiral Alexander-Sinclair, peaminister Konstantin Päts, Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

aga eestlased peavad saadud relvadega endid ise kaitsma, sest Suurbritannia laevastik ei saa Tallinnasse jääda. 4. detsembril väljus Liepājast Tallinna poole neli kergeristlejat ja üheksa hävitajat. 5. detsembri öösel sõitis kergeristleja Cassandra6 Saaremaast läänes miinile ja uppus. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 meest. Sinclairi eskaadri ebaõnn jätkus 6. detsembril, kui udus sõitsid kokku hävitajad Verulam ja Westminster. See, et Liepāja sadamasse sissesõidul vigastas Calypso oma sõu kruvi, oli olnud üsna kerge taluda. Sinclair otsustas Kopenhaagenisse tagasi pöörduda. Sinna jõudis ta 7. detsembril ja jäi ootama edasisi juhtnööre. Admiraliteedis kaaluti seoses Cassandra uppumisega eskaadri tagasikutsumist. Lõpuks otsustati ikkagi alustatut jätkata. Tankerid ja miiniveeskjad relva- ja laskemoonalaadungitega jõudsid ka Kopenhaagenisse. Eskaader sisenes Liepājasse 9. detsembril. Mereteed Soome lahele ja Tallinna oli aga täis miinivälju ja neist läbipääsemiseks brittidel kaarte ei olnud. Eesti miinilootsid oota-

sid sõjalaevade saabumist Osmussaare all, kuid sellest ei olnud britid teadlikud. 11. detsembril jõudis Liepājasse puksiiril Reval kolonel Johan Laidoner koos eesti miinilootsidega, et eskaader läbi miiniväljade Tallinna juhtida. Admiral Sinclair võttis tulijad kohe oma lipulaeval Cardiff vastu. Laidoner sai eskaadri ülemale selgitada Eesti olukorda ja eraldi rääkis admiral veel miinilootsidega. Laidonerile esitatud küsimused puudutasid peamiselt relvastust, mobilisatsiooni, ohvitsere jms. Ilmselt äratasid eestlaste vastused usaldust ja ta sõitis oma eskaadriga kohe sama päeva õhtul kell 22.45 välja. Briti sõjalaevadel olid asjatundlikud eesti lootsid ning ohtlik teekond läbiti kaotusteta.

BRITI ESKAADRI ÜLEMANA TALLINNAS Kauaoodatud Inglise laevade saabumise kohta avaldasid tolleaegsed ajalehed iga väiksemagi teabekillu, mis õnnestus saada. Näiteks kirjutati Sotsiaaldemokraadis, et „12. detsembri hommikul sai Ajutine Valitsus esimesed teated

kauaoodatud inglaste tulekust, kui tele grafeeriti Paldiski lähedalt Pakri tuletornist, et suurem laevastik Inglise lipu all Tallinna poole liigub.[…] Linnas oli selleks ajaks (kell 2 päeval) jutud liitlaste tulekust tuule kiirusega laiali lagunenud. Uudishimulikka valgus küll kiikrite, küll binoklitega rahukohtu maja äärsele Toome kõrgustikule ja Lasnamäele. Terve linn kihises ja kahises. Kuuldus kõige mitmekesisemaid arvamisi ja hüüdeid. […] Ajutise valitsuse nimel käisid lipulaeval admiral Alexander-Sinclairi tervitamas põllutööminister Otto Strandmann, teedeminister Eduard Säkk, siseminister August Peet, peastaabi ülem kindralmajor Andres Larka ja tõlgina John Pitka. Järgmisel päeval jätkusid läbirääkimised siseministeeriumis, kus osalesid Ajutise Valitsuse liikmed eesotsas pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsiga. Ka seal ei suudetud erilise üksteisemõistmiseni jõuda. Nagu admirali ettekandest võib lugeda, ei suutnud K. Päts varjata oma rahulolematust, kui admiral teatas, et

3 C-klassi kergeristlejate veeväljasurve 4190 t. Pikkus laius süvis vastavalt

4 V- ja W-klassi hävitajate veeväljasurve 1300 t. 91 × 8,1 × 2,7 m; Lääne

140 × 13 × 4,4 m. Relvastus: 5 × 152 mm ja 2 × 76 mm suurtükid ning

merele saadetute relvastus: 4 × 102 mm ja 2 × 40 mm suurtükid, 6 × 533 mm

8 × 533 mm torpeedoaparaadid.

torpeedoaparaadid. 5 Teenistusse arvatud 11.04.1918, 710 t, 70 × 8,5 × 2,4 m.

Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD! Anname ülevaate õhutulejuhtidest ja sellest, mida need nn õhujalaväelased maaväe üksuste juures teevad.

adakond Talibani võitlejat alustasid rünnakut raske kuulipildujate, tankitõrje granaadiheitjate ning miinipildujate toetusel. Orus liikunud ameeriklaste ja afgaanide segaüksus leidis end maha surutuna ning igast suunast ümber pii ratuna. Vastase positsioonid paiknesid mäel ning võimaldasid kontrollida kõiki lähenemissuundi ja tule all hoida ainsat ümbruskonnas kopterite maandumi seks sobivat platsi – abijõudu saada oli keeruline. Algas 13 tundi kestnud la hing, mille tulemuse otsustas erinevate õhuründevahendite kasutamine. Üksuse koosseisus olnud õhutule juhid tellisid lahingu käigus 14 erinevalt lennuvahendilt kokku 18 õhurünnakut, kasutades vastase mõjutamiseks kõik võimalikku relvastust alates pardaka huritest kuni 2000naelaste (907 kg) täppispommideni. Lahingu algfaasis, kui vastane varitsuse järgselt pealetungi alustas, olid õhutulejuhid sunnitud tuld tellima lähidistantsile (danger close) ning lennukipommid tabasid sihtmärke vaid mõnesaja meetri kaugusel omadest ük sustest. Hävitajad F/A18, F15E, F16 ning lahingukopterid AH64 olid vaid mõned maaväelastele appi saadetud

Alar Laats

ÕHUVÄE TEABEOHVITSER

lennuvahenditest, mille tulejõudu ja sen sorsüsteeme kasutades õnnestus olukor rast ilma kaotusteta välja tulla ning init siatiiv taas liitlaste kätte võidelda.

PÕGUSALT LÄHIÕHUTOETUSEST NATO terminite sõnastik defineerib lähiõhutoetust kui õhuväe lahingutege vust sõbralike jõudude lähedal paikne vate vaenulike sihtmärkide vastu, mis

Õhutulejuht ei tegele ainult tuletoetusega, vaid koordi neerib ka muud lennuvahen ditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromeditsiinilist evakuat siooni jmt.

nõuab iga lennuülesande üksikasjalik ku lõimimist sõbralike jõudude tule ja liikumisega. Sõbralike jõudude lähedus ei vii ta siinkohal kindlale vahemaale oma üksuse ja vastase vahel, vaid määrab kindlaks üldise distantsi, mille puhul on vaja maapealset kontrolli lennuvahendi tegevuse üle, et vältida omatulekaotuste tekkimist. Viimase asjaoluga seondub ka lõimumine sõbralike jõududega. Lisaks mõeldakse selle all manöövri, kaudtuletoetuse ja lennuvahendite te gevuse integreerimist sellisel moel, et nende kõikide koosmõju vastasele oleks maksimaalne ning samal ajal ei tekiks liigseid piiranguid üksteise tegevusele. Edukaks lähiõhutoetuseks on vaja maaväe ja õhuväe tihedat koostööd igal tasandil ja nõnda ongi paljude riikide õhuvägedes, mõnel pool ka maaväes välja kujunenud terve hulk erialasid, mis seda toetavad. Lahinguväljal on õhutulejuht see ühenduslüli, kes seob omavahel kahe väeliigi tegevuse, taga des ülalmainitud üksikasjaliku lõimu mise. Vastavad spetsialistid on ka Eesti õhuväes olemas ning toetanud meie ük suseid nii Afganistanis missioonidel kui ka Eestis õppustel.

KES ON ÕHUTULEJUHT? NATO sõnastiku AAP6 määratluse ko haselt on õhutulejuht kvalifitseeritud1

isik, kes eesliinipositsioonilt maa peal või õhus juhib lahingulennuvahendi te tegevust maaväe toetuseks. Õhu tulejuhid tegutsevad tavaliselt maaväe pataljonide, mõnikord ka väiksemate allüksuste juures ning lisaks ründavate lennuvahendite sihtmärkidele suuna misele on nende oluline ülesanne maa väe üksuste ülemaid nõustada kõigis õhusõjaga seotud küsimustes. Inglise keeles on kaks vastet eesti keelsele õhutulejuhile. Enam USAs kasutatav ja kohe ametlikult ka NATOs kasutusele võetav termin on joint terminal attack controller (JTAC). Siin rõhutatakse õhutulejuhi rolli rün naku sooritamisel (terminal attack) ning asjaolu, et vastava koolituse saanud isik suudab tellida kõikide väeliikide (joint) kaudtulerelvade tuld, sh laevas tiku tuletoetust. Viimast saavad päri selt praktiseerida siiski vähesed. NATO kontekstis on siiani räägitud forward air controller’itest (FAC), kuid töö sisu poo lest erinevusi pole ja terminid on kasu tusel sünonüümidena. Õhutulejuht ei tegele ainult tule toetusega, vaid koordineerib ka muud lennuvahenditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromedit siinilist evakuatsiooni jmt. Tänapäeval on enamlevinud maa peal tegutsevad õhutulejuhid, kuid õhutuld on võimalik ka õhust tellida. Inglise keeles räägitak se sel juhul FAC(A)dest (forward air controller (airborne)). Õhust tegutse vad (õhu)tulejuhid võivad lennata nii lennukitel kui ka kopteritel.2 Tavalisest õhutulejuhist eristab FAC(A)d lenduri kogemus, õhutulejuhtimise protseduu ride osas on väljaõpe sarnane. Teatud olukordades on just lennuvahendi par dalt otstarbekam teiste lennuvahendite tuld suunata, kuid viimaste konfliktide praktika on kasutada FAC(A)d maa pealse õhutulejuhi käepikendusena. Koostegutsemise korral jagatakse rollid vastavalt taktikalisele olukorrale, aga ta valiselt jääb kontrolli õigus maapealse õhutulejuhi kätte, kuna tema saab vahe tult suhelda manööverüksuse ülemaga, kes lahingutegevust juhib. FAC(A) meeskonna suuruse määrab kasutatav lennuvahend. Kahekohalistes õhusõidukites täidab üks meeskonna liikmetest piloodi ja teine õhutulejuhi ülesandeid. Viimane on tavaliselt sa muti kvalifitseeritud piloot ja nii saab meeskonnasiseselt vajadusel rolle va hetada. Ühekohalistes hävitajates teeb piloot kõike ise, see nõuab keskmisest kogenumaid/parema väljaõppega ini

FAC(A) lennukil Cessna 01, Vietnam.

mesi. Tänavu märtsisaprillis toimunud Eesti–USA õhuväe ühisõppusel harjuta ti ka hävitajal F16 piloodiõhutulejuhi tegevust kaitseväe keskpolügoonil. USA õhuväes on amet, mille üles anne pole esmalt õhutulejuhtimine, aga kus õhutulejuhtimise oskus kulub marjaks ära. Need on nn lahingukont rollijad (combat controller, CCT), kelle ülesanne pole juhtida lahingulennu kite lähiõhutoetust maavägedele, vaid tegutseda lennujuhtidena vastase taga las ning vajadusel seal ette valmistada maandumisplatse ja lennuvälju oma üksuste vastuvõtuks. Lennuväljade raja mise, navigatsiooniseadmete paigalda mise, lennuliikluse juhtimise ja muude vajalike oskuste kõrval kuulub nende kvalifikatsiooni juurde ka õhutulejuh timise oskus. Samuti peavad nad olema

Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhu tulejuhtidest koosnev tak tikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikatsiooni hoidmisega ning toetab kaitseväge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel.

võimelised toetama erioperatsioone. Lahingukontrolli üksused kuuluvad USA õhuväe erioperatsioonide väe juhatuse (Air Force Special Operations Command) alluvusesse.

TAKTIKALINE ÕHUTOETUSE ÜKSUS (TACP) Õhutulejuhid kuuluvad NATO vägedes tavaliselt meeskonda, mis on tuntud TACP nime all. See lühend tuleb pike mast nimest Tactical Air Control Party. NATO doktriini järgi3 on TACP pea mine õhuväe koostööelement, mis te gutseb maaväe manööverüksuste juures pataljonist kuni korpuseni. Korpusest kuni brigaadi tasandini on TACP peami selt nõustavas ja planeerivas rollis ning põhiraskus sellest langeb õhuväe lävioh vitseri (air liaison officer, ALO) õlule. Tema ülesanne on nõustada manööve rüksuse ülemat õhuväe võimekustest ja piirangutest ning aidata vastavat üksust õhutoetuse planeerimisel, taotlemisel ja koordineerimisel. Paljudes NATO rii kides on ALO mingisuguse õhuründe vahendi piloodi taustaga ohvitser ja tal on seetõttu head teadmised erinevatest õhuoperatsioonidest. Pataljoni tasandil ja allpool on TACPi esmane ülesanne õhurünna kute läbiviimisel õhuründevahendeid kontrollida ja sellega tegelevad kvalifit seeritud õhutulejuhid vastavalt olukor rale kas eesliinil või lahingukeskuses. ALOdel võib, aga ei pruugi õhutule juhi koolitust olla ja seetõttu koosnebki

1. Alar Laats numbrites 1/2015 „Eesti ja Poola õhuväed on lähedased liitlased“ ja 3/2015 „Oma sihtmärkide pihta 500-naelaste pommidega – tuld!“ avaldatud artiklite eest – preemia 400 € ÕPPUS

KONFLIKT

TOM DAAMS

tud põhimõttes – võidelda Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Poliitilise propaganda tegemine Paremsektori üksustes ei ole tervitatav ehk poliitilised vaated jäävad iga liikme eraasjaks. Isikkoosseisu komplekteerimisega Paremsektori formeeringutel probleemi ei ole ja vabatahtlikke on rohkem, kui relvastada suudetakse. Paremsektor ühendab üldjuhul vabatahtlikke, kes ei vasta tegevteenistuse nõuetele ega saa seetõttu liituda regulaararmeega kas oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu. On ka kohtulikult karistatud inimesi, kes karistust ära kandnud. Märkamisväärseks võib pidada sedagi, et umbes 60% Paremsektori võitlejatest on venekeelsed ukrainlased.

PAREMSEKTORI ÜKSUSTE STRUKTUUR

„Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor Добровольчий український корпус Правий Сектор

Mida kujutavad endast Ukraina vabatahtliku korpuse Paremsektor relvaformeeringud ning miks isegi vastaspool on sunnitud tunnustama nende suurt lahinguefektiivsust.

kraina vabatahtlikud väeüksused kuuluvad Minski kokkulepete 10. artikli alla, mille järgi tuleb kõik nn ebaseaduslikud relvaformeeringud desarmeerida. Nõue käivitas Ukraina relvajõududes ja siseministeeriumis vabatahtlike väeüksuste integratsiooni protsessi, mis tähendab seniste vabatahtlike üksuste ümberformeerimist ja liitmist regulaararmee või siseministeeriumi väeosadega. Kokkuleppest hoolimata on arvukad Ukraina vabatahtliku korpuse Paremsektor relvaformeeringud senini jõustruktuuridega liidendamata. Venemaa ja venemeelsete separatistide propaganda üritab intensiivselt paremsektorlasi fašistideks tembeldada, tunnistades samas nende suurt lahinguefektiivsust. Juuni lõpus suundusin Ida-Ukrainasse, et tutvuda Paremsektori sõjalise

Igor Kopõtin KVÜÕA SÕJAAJALOO LEKTOR

Tulemuslikult kasutavad paremsektorlased Teise maailmasõja aegseid 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrjepüsse PTRD, millele on paigaldatud optilised sihikud ja mis suudavad kahjustada vastase tehnikat kuni 1500 meetri kauguselt.

organisatsiooniga ja külastada nende vastutusel olevat rindelõiku terrorivastase operatsiooni tsoonis (ATO-s).

PAREMSEKTORI RELVAFORMEERINGUTE TEKKIMINE JA ERIPÄRA Ukraina korpus Paremsektor loodi 17. juulil 2014 poliitilise ühenduse Paremsektor baasil ja on vabatahtlik sõjaline organisatsioon, mille eesmärk on võidelda Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Olles vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon, eksisteerib ta ainult oma kulul ega saa riigilt rahalist toetust. Paremsektori liikmetele palka ega hüvitisi ei maksta, samuti ei laiene neile riiklikud hüvitised, sest organisatsiooni võitlejaile ei omistata rindevõitleja staatust formaalse põhjuse pärast – Paremsektor ei ole ametlikult Ukraina kaitse- ega siseministeeriumi alluvuses. Paremsektori korpusse kuulub erinevate poliitiliste vaadetega inimesi: mõõdukaid konservatiive, paremäärmuslasi ja täiesti apoliitilisi liikmeid, kuid kõiki ühendab patriotismitunne loosungi all „Ukraina – üle kõige!“. Kokku on lepi-

Paremsektori kõik reserv- ja lahinguüksused said alguse Donetski oblastis moodustatud Paremsektori 5. pataljonist, sest maakaitse reservpataljonid moodustati just 5. pataljonis teeninud kaadri, nn initsiatiivgruppide eestvedamisel. Paremsektorisse kuulub kokku 18 pataljoni, mis jagunevad reserv- ja lahinguüksusteks. Igas Ukraina oblastis paikneb üks reservpataljon, mille ülesanne on koostöös riiklike jõustruktuuridega tagada kohalik maakaitse. Paremsektori lahinguüksusteks loetakse kolme territoriaalpataljoni, üht üksikroodu, luureüksust ja mõningaid operatiivtaktikalisi gruppe. Lahinguüksused ei roteeru, roteerub vaid nende isikkoosseis. Kuni 2015. aasta augustini tegutses 5. territoriaalpataljon Donetski rindel sektoris B. 8. üksikrood, millest alates juulikuust sai pataljon Aratta, Mariupoli all sektoris M, 7. territoriaalpataljon kuni augustini Avdejevkas ja Tonenkas sektoris S ja B, kus lisaks tegutsevad autonoomsete võitlusüksustena Paremsektori üksikud taktikalised grupid.1 Kõigi üksuste struktuurid muutuvad paindlikult sõltuvalt eesseisvast ülesandest. 2015. aasta suvel kuulus 5. pataljoni koosseisu neli jalaväeroodu, miinipildujapatarei, tagalarood ja

pioneerirühm. 7. ja 8. pataljonis oli vaid kaks jalaväeroodu ja tagalarühm. Lisaks tegutses igas lahingupataljonis 7-8-meheline välipolitsei grupp, reservpataljonides oli 2-3 välipolitseinikku. Ka lahingupataljonide isikkoosseisu suurus varieerub, näiteks võis 5. pataljonis siis teenida 450 kuni 500 võitlejat. Paremsektori meditsiiniteenistus on tagatud eraldiseisva meditsiinipataljoniga ehk nn hospitaljeeridega2, kelle ülesanne on meditsiinilist esmaabi osutada ja ATO kõikidest lahingusektoritest haavatuid evakueerida. Pataljon koosneb meditsiinilise evakuatsiooni ja reanimatsiooni gruppidest, kellele lisandub tuletoetuse rood. Kõik pataljoni allüksused on võimeliselt tegutsema iseseisvalt ja vastavalt konkreetsele ülesandele. Vabatahtlike värbamisega tegelevad kaks Paremsektori mobilisatsioonikeskust, kes registreerivad andmeid ja teevad taustakontrolli. Lisaks tegelevad mobilisatsioonikeskused rindevõitlejatega, kes viibivad koduoblastis puhkusel või on arvatud reservi. Paremsektorisse kuulub ka vabatahtlikke välismaalt, näiteks leedulasi, poolakaid, venelasi, georglasi, kanadalasi, austerlasi, valgevenelasi, tšetšeene ja ingušše. 8. pataljoni juures tegutseb Šeik Mansuri nimeline tšetšeenide üksus3 ja valgevenelaste salk Pagonja.4 Kokku teenib üle kogu Ukraina Paremsektoris umbes 10 000 vabatahtlikku.

JUHTIMINE, DISTSIPLIIN JA VÄLJAÕPE Paremsektori juhtimine jaguneb poliitiliseks ja sõjaliseks juhtimiseks. Paremsektori liidriks loetakse välikomandöri, Ülemraada saadikut ja

Olles vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon, eksisteerib Paremsektor ainult oma kulul ega saa riigilt rahalist toetust.

1 Структура ДУК ПС, http://sectorpravdy.com/

http://rusvesna.su/news/1406787024, vaadatud

19.07.2015, www.svoboda.org/content/artic-

zahalna-informatsiia/pidrozdily-duk?limitstart=0,

22.07.2015.

le/27134865.html, vaadatud 22.07.2015.

vaadatud 22.07.2015. Separatistide analüüs:

2 Keskaegse Malta ordu näitel, kes tegelesid

Ukraina relvajõudude ülemjuhataja nõunikku Dmõtro Jarošit. Paremsektori sõjaline juht on Andrii Stempitski, kellele formaalselt allub ka Jaroš, kui tegu on sõjaliste operatsioonide planeerimisega. Paremsektori juhtimise koordineerimiseks loodi 17. juulil 2014 vabakorpuse staap, mille koosseisu kuulub 11 osakonda: administratiivne, väljaõppe-, planeerimise ja luure-, vastuluure-, mobilisatsiooni-, infooperatsioonide, meditsiini- ja rehabilitatsiooni-, tagala-, sõjalise koostöö-, rahandus- ja välipolitseiosakond. Staabi tööd juhivad ülem ja tema asetäitja. Paremsektori kõrgemaid juhte valitakse nende liidriomaduste järgi, madalama taseme komandöre määratakse oma kohale korpuse juhtkonna käskkirjaga. Lahinguüksuse komandör määratakse ametisse lahinguteenete eest, sedasi on oma koha saanud näiteks 5. territoriaalpataljoni juhtiv kogenud välikomandör Vladislav hüüdnimega Tšornõi. Paremsektori välikomandörid pärinevad Ukraina rahvuslaste organisatsioonist Trizub, UNA-UNSO-st või on erusõjaväelased. Välikomandöride autoriteet alluvate seas on suur ja märk sellest, et võitlejad on juhid endale valinud, on ka see, et üksteise poole pöördutakse sõnaga drug. Korpuse liikmete omavaheline läbisaamine on alati sõbralik. Paremsektor on rangelt distsiplineeritud, marodöörlus ja alkoholi tarbimine nii rindel kui ka väljaõppekeskustes on rangelt keelatud ja karistatav. Distsipliini üle teeb järelevalvet korpuse välipolitsei. Kodukorra vastu eksinud paremsektorlasi ootab kartser või raskemate rikkumiste puhul eemaldatakse nad koguni teenistusest. Korpuse sisekorda reguleerivad sise- ja distsiplinaarmäärustik. Võitlejate arv allüksustes muutub pidevalt. Esineb juhtumeid, kus võitleja teenib kaks kuud rindel, seejärel suundub kodulinna tööle, et oma peret toita, ja naaseb mõne aja möödudes oma teenistuskohta. Paremsektor ei keela oma võitlejatele teistesse Ukraina armee

4 Белорусский доброволец в Украине: У нас

„Правый Сектор“ на Восточном фронте: анализ

haavatute ristirüütlite ja haigete ristirändurite

уже 400 лет один враг. „Белорусский Партизан“

данных врага, Русская Весна, 31.07.2014,

ravitsemisega Lähis-Idas.

10.07.2015, www.belaruspartisan.org/poli-

3 Третья чеченская война, Радио Свобода,

tic/310626, vaadatud 22.07.2015.

2. Igor Kopõtin numbrites 1/2015 „Vene armee identiteedist enne ja pärast Esimest maailmasõda“ ja 5/2015 „„Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor“ avaldatud artiklite eest – preemia 300 € JUHTIMINE

JUHTIMINE

WARNER BROS.

... juhtimine on midagi muud kui privilegeeritud redelipulga hõivamine käsuliinis. Juhtimise tõeline võimekus seisneb komplekssuse ja spetsialiseerumise muutmises tulemuseks. (Magretta & Stone, 2003) Kaader filmist „Full Metal Jacket“.

Juhtimise tumedamast poolest Maailmas on head ja halvad ülemused. On õpetlik teada saada, milliste võtetega muudavad halvad ülemused kogu töökeskkonna ebaefektiivseks ja kuidas on võimalik sellise mürgitava õhustiku tekkimise vastu võidelda. Inimloom sarnaneb paavianiga. Ka meid tõmbab nende isaste lähedusse, kelle tugevus ja võime juhtida on avalikult tõestust leidnud. Siiski ei saa olla juhtimist ilma järgijateta. Juhid ei saa juhtida, kui järgijad ei järgi, olgu siis aktiivselt või passiivselt. Kellerman, 2004

Marge Sillaste KAPTEN TEENUSKESKUSE PSÜHHOLOOG TOETUSE VÄEJUHATUSE TOETUSTEENUSTE KESKUS

aljudele sõjaväelastele on tuttav olukord, kus ülem kasutab oma juhtimistehnikana pidevalt n-ö ärapanemist, näiteks teiste juuresolekul endale alluva juhi kritiseerimist, kusjuures kriitika ei põhine faktidel, vaid emotsioonidel ja „süüalusele“ ei anta võimalustki ratsionaalseid vastuargumente esitada. Erik Reinholdi (2012) sõnul tundub, nagu oleks Eestis sõjaväelise juhtimise tõekspidamised kohati takerdunud 20. sajandi algusesse, nõnda et halba, vanaaegset, inimesekauget ja ebaefektiivset juhtimisstiili peetakse uhkusega sõjaväelisele juhtimisele loomuomaseks. Eelkirjelda-

tud käitumismustrite püsimine juhtide „tööriistakastis“ ka 21. sajandil näib olevat seotud uskumusega, et nõnda toimida ongi normaalne.

(SÕJAVÄELINE) JUHTIMINE Tänapäevasest juhtimisest rääkides määratleb Joseph S. Nye (2008) juhti isikuna, kes aitab grupil luua ja saavutada ühiseid eesmärke, mobiliseerides gruppi liikumisel konkreetse sihi poole. USA sõjaväelist juhtimist käsitlevas doktriinis defineeritakse sõjaväelist juhti sarnaselt: juht on see, kes mõjutab ja inspireerib alluvaid saavutama organisatsioonile püstitatud eesmärke. Nimetatud dokumendis käsitletak-

se juhtimist kui inimeste mõjutamise protsessi, mille osalistele on püstitatud kindel eesmärk, antud suund ja tekitatud motivatsioon täita oma ülesandeid (Department of the Army, 2012). Erinevused tsiviil- või sõjaväelise organisatsiooni juhtimises ilmnevad nt lahingus, sõjas ja kriisiolukorras, sest kontrollimatu, kaootiline ja kiirelt muutuv keskkond eeldavad sageli tavapärasest erinevate juhtimismeetodite kasutamist. Kindral Maxwell D. Taylor (1977) nimetab sõjaväelisele juhile oluliste omadustena ametialast kompetentsust, vaimset võimekust, head füüsilist vormi ja tugevat iseloomu, millele n-ö elustava fluidumina peaks kindlasti lisanduma veel miski, mis teeb juhist tõelise juhi. Need on tema sõnul „inspireerivad omadused, mis lisavad sära kõigesse, mida ülem teeb, innustades alluvaid, tõstes motivatsiooni ja pannes isegi tavalised sõdurid saavutama erakordseid tulemusi“. Kindral Raymond D. Odierno sõnul vajab tänapäevane sõjavägi intelligentseid, kompetentseid ning füüsiliselt ja vaimselt sitkeid juhte, kes saavad aru keskkonnast, kus nad tegutsevad, ning suudavad kiiresti õppida, võtta vastu arukaid otsuseid ja juhtida muutusi. Seega oodatakse tänapäevaselt (sõjaväeliselt) juhilt kohanemisvõimet, innovaatilisust ja valmidust võtta arukaid riske võõras, kiiresti muutuvas keskkonnas. See kõik omakorda nõuab juhilt pühendumist, pidevat õpitahet, eneseanalüüsi ning pühendumist oma sõduritele ja üksusele (Department of the Army, 2012). 2012. aastal kaitseväe juhtkonna poolt heaks kiidetud dokumendis „Kaitseväe personalistrateegia 2013– 2017 eesmärgid“ on juhtimist kirjeldatud järgmiselt: „Kaitseväes on kehtestatud inimkeskne ja väärtuspõhine juhtimine isikliku eeskuju kaudu, mis toetub koostööle, planeeritud tegevustele ja kõikide juhtimistasandite usalda-

Tänapäevane juht saavutab alluvate lugupidamise isikliku eeskuju kaudu, ta peab oskama luua positiivse ja toetava töökeskkonna, kasutama efektiivselt ressursse, inspireerima alluvaid ja arendama meeskonda.

misele.“ Nii ei tähenda juhiks olemine 21. sajandil pelgalt käskude andmist, vaid on palju mitmekesisema sisuga. Nüüdisaegne juht saavutab alluvate lugupidamise isikliku eeskuju kaudu, ta peab oskama luua positiivse ja toetava töökeskkonna, kasutama efektiivselt ressursse, inspireerima alluvaid ja arendama meeskonda. Nye (2008) sõnul kasutavad loomingulised (inspirational) juhid just organisatsioonis tekkinud kriise õppimisvõimalustena, et näidata alluvatele uusi perspektiive ja vajadust muutuste järele. Hea juht teab, millised on tema tugevused ja nõrkused, ta on paindlik, usaldab oma alluvaid, julgeb eksida ning tunnistada enda ja ka teiste inimeste ebatäiuslikkust. 2013. aastal KVÜÕA-s rahvusvahelise inimkeskse juhtimise konverentsil peetud kõnes rõhutas brigaadikindral Meelis Kiili, et heaks juhiks saamise juurde kuulub võimalus [turvaliselt] vigu teha ja oma eksimustest õppida. See eeldab muidugi, et organisatsioon aktsepteerib asjaolu, et tema liikmed võivad vahel eksida, kuid neil on alati võimalus kasutada eksimustest saadud teadmisi enesearengu vahendina organisatsiooni hüvanguks.

TOKSILINE JUHTIMINE Üldiselt on mõistel juhtimine positiivne tähendus ja ülalkirjeldatu annab kokkuvõtliku pildi sellest, milline peaks olema nn hea juhtimine. Samas selgub USA sõjaväes viimastel aastatel tehtud uuringutest, et mitte kõik juhtivatel positsioonidel teenivad sõjaväelased ei vasta juhtimisalastes teoreetilistes mudelites kirjeldatud hea juhi kriteeriumitele. John P. Steele’i (2011) koostatud raporti põhjal on 83% küsitluses osalenud sõjaväelastest karjääri jooksul otseselt kokku puutunud halbade ehk toksiliste (toxic) juhtidega. Viiest vormi kandvast juhist ühte nähakse negatiivses valguses ja hinnanguliselt on 8–12% kolonelist kõrgema auastmega juhtidest nii toksilised, et nad tuleks oma ametikohalt kõrvaldada. Raportist ilmneb, et ainult 27% kõrgemate juhtide uuringus vastanutest peavad sõjaväge efektiivseks mittetõhusate või halbade juhtide tuvastamisel ning 57% vastanutest arvas, et sõjavägi ei suuda efektiivselt selliseid juhte rehabiliteerida või neid ametikohalt kõrvaldada. Kokkuvõtteks tõdes autor, et 2010. aastal läbi viidud uuringu põhjal hindab 20% vastajaist oma ülemat kas toksiliseks või ebaeetiliseks. Toksilise juhtimise kirjeldamiseks

3. Marge Sillaste numbris 5/2015 avaldatud artikli „Juhtimise tumedamast poolest“ eest – preemia 200 € Ajakiri Sõdur tänab ka teisi terava sulega kirjutajaid-kaasautoreid ja ootab kõigilt uusi sisukaid kaastöid!

SÕDUR NR 6 (87) 2015

välispoliitikat.

Maandumisplats on ette valmistatud, Afganistan.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

loovutanud teisele riigile õiguse esindada teda rahvusvahelistes suhetes ning juhtida tema kaitse- ja

ÕHUVÄGI

SÕDUR NR 5 (86) 2015

7 Protektoraat on riiklik sõltuvuse vorm, mille puhul üks riik on ebavõrdse rahvusvahelise lepingu alusel

SÕDUR NR 3 (84) 2015

6 Cassandra vraki leidis 2010. a miinijahtija Ugandi.

Ajakirjal Sõdur on hea meel kuulutada välja selle aasta parimad kaasautorid.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Artiklis on kasutatud The National Archivesi (London), Riigiarhiivi, interneti ja ajakirjanduses ilmunud materjale.

Ajakirja Sõdur 2015. aasta parimad kirjutajad selgunud!

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Liepāja linnavalitsuse ja Läti Ajutise Valitsuse esindajad. 17. detsembril sõitis Sinclair osa laevadega Riiga. Ka lätlastele lubati relvi, laskemoona ja muud abi. 19. detsembril võtsid Calypso, Viscount ja Vortigern kursi Tallinnale. Sel korral lasi admiral julgestada ka Eesti merejõudude esimest dessantoperatsiooni. 28. detsembril tuli admiral viimast korda Tallinna. Järgmisel päeval oli tal Toompea lossis nõupidamine Eesti Maanõukogu esindusega. Tema allkirja kannab ka kiri, millega teatatakse, et punalaevastikult vallutatud hävitaja (vene terminoloogias miiniristleja) Avtroil (hilisem Eesti Merejõudude Lennuk) antakse vaenutegevuse ajaks laenuks Eesti valitsusele ja vigastada saanud Spartakilt (hiljem Vambola) lubatakse maha monteerida kahureid. 1. jaanuaril esitas ta põhjaliku ettekande oma ülemustele. See on üsna ehmatav. Muuhulgas kirjutas ta: „Kokku võttes oma kuuenädalast missiooni Baltikumis olen jõudnud kindlale otsusele, et need provintsid ei ole praegu piisavalt arenenud, et nad saaksid eksisteerida demokraatlike valitsustena. Rahvas ei usalda oma valitsust, nad lausa ignoreerivad seda. Valitsus on ebakompetentne ja kogenematu, kuigi oma erialal võib iga mees olla võimekas. Nii valitsuskabinet kui ka armee juhtkond tegelevad pisiasjadega, selle asemel et organiseerida vastupanu bolševikele. Eestis on küll märgata energilist organiseerimistööd Tallinna sadamas ja ka sõjajõudude staabis. Kolonel Laidoner on väga noor, kuid kahtlemata andekas ja tark ning temaga on meeldiv asju ajada, kuigi ta ei ole piisavalt informeeritud. „Kindral“ Pitka, tsivilist, on energiline, ettevõtlik, visa ja otsusekindel indiviid, kes teeb tohutult ränka tööd nii maal soomusrongide kui ka merel hiljuti omandatud suurtükilaeval Lembit. Lätlased aga on täiesti kokku langenud.“ 1. jaanuaril 1919 lahkus kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclair Tallinnast. 6. jaanuarist 1919. a nimetati Briti kergeristlejate eskaadri ülemaks kontr admiral Walter Henry Cowan.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

ei saa lubada eskaadri Tallinna jäämist, sest tal puuduvad volitused. Päts olevat lausa öelnud, et oleks parem olnud, kui nad siis üldse poleks tulnudki. Rahunenud alles siis maha, kui lubati saata viis hävitajat järgmisel hommikul bolševike positsioone tulistama. (Sellest tuli aga tormi tõttu loobuda.) Ka võttis peaminister siis esimest korda jutuks Eesti Briti protektoraadi7 alla võtmise, mida olevat tema sõnul Briti valitsus lubanud. Alexander-Sin clair oli sunnitud selgitama, et talle ei olnud antud mingeid instruktsioone selles küsimuses. Aga ta kinnitas, et tema valitsus suhtub sümpaatiaga Eesti Ajutisse Valitsusse ja tema ise annab eskaadri poolt igasugust abi relvastuse näol bolševikega võitlemiseks ja oma riigi ülesehitamiseks. Veekord tuli korrata, et maavägede saatmine ei ole võimalik. K. Päts andis üle kirjaliku taotluse Suurbritannia valitsusele protektoraadi seadmiseks Eestis, lisaks nimekirja Eestile vajamineva varustuse kohta. Pärast nõupidamist oli ohvitseridele korraldatud pidulik lõunasöök, millel admiral ei saanud osaleda, sest tal oli vaja ette valmistada järgmise päeva operatsioon. 14. detsembril käis ta oma laevadega pommitamas Punaarmee tagala positsioone Kundas, Aseris ja Purtses ning 15. detsembril lahkusid laevad Liepājasse. Samal päeval oli üle antud veel üks Ajutise Valitsuse taotlus müüa Eestile kaks 120 mm kahuritega hävitajat, vastavalt admiral Sinclairi äranägemisele ja jätta laevadele briti meeskond, sest eestlastel pole veel korralikult väljaõppinud mereväelasi. Samuti paluti saata armee väljaõpetamiseks pataljonisuurune üksus ja saata üks autoriteetne kindral sõjaministri nõustajaks. Seks ajaks oli admiralil vist juba kannatus otsas, sest ta lasi need uued palved kirjalikult esitada. 16. detsembril võttis admiral Liepājas Cardiffil vastu Pihkva Vene vabatahtliku korpuse delegatsiooni, mille juht oli kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko. Nad kuulati ära, kuid mingeid lubadusi ei antud. Ilmselt tegi ettevaatlikuks ettepanek allutada kõigi rahvuste väed Baltimaal Vene valgete juhtimise alla. Ka käisid admirali juures Kuramaa aadelkonna,

ÜLEVAADE

PAROLA MUUSEUM

Parola tankimuuseum korraldab tihti temaatilisi päevi, kus ajastutruudes sõdurivormides osalejad külastajaile väljapandud tehnikat tutvustavad.

Parola tankimuuseum jutustab lugusid Eestist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Parola tankimuuseum ei ole vaikiv rasketehnika surnuaed. See eriline muuseum toob värvikate lugude kaudu külastajateni soomusmasinate ja nendega võitlemiseks mõeldud relvastuse ajaloo nüüdisajani välja.

E SÕDUR NR 6 (87) 2015

simese tanki sünnist on möödunud sada aastat. Põhjus soomustatud sõjamasina väljatöötamiseks oli puhtpraktiline – oli vaja leida vasturohi kuulipildujatele, mis valitsesid Esimese maailma sõja lahinguvälju. Kui inglased suure saladuskatte all neid suuri veevaate meenutavate soomustatud sõidukeid valmistamist alustasid, anti uudsele relvaliigile peitenimeks water carrier ehk veekandja, kuid lühend WC asendati peagi suupärasema sõnaga tank ehk veepaak. Tankid olid mõeldud mobiilseteks soomustatud tulepesadeks, mis

Sverre Lasn

jalaväe ees liikudes vastase kuulipildujad hävitavad, võimaldades kindlustustest läbi murda ja kurnav positsiooni sõda lõpetada. Hämeenlinna külje all asuv Parola tankimuuseum avati 18. juunil 1961 ja on omasuguste seas üks haruldasemaid.

Muuseumi teeb ainulaadseks välja panek Soome armee poolt Talvesõjas ja Jätkusõjas Nõukogude armeelt sõjasaagiks saadud rasketehnikast, millest mitut sõjamasinat näebki vaid Parolas. Aastatel 1939–1940 ja 1941–1944 peetud lahinguis vallutasid soomlased Punaarmeelt kokku 630 ühikut tehnikat, millest uuesti kasutusele võeti 150 tanki ja 50 soomukit. Samuti on Parola üks väheseid muuseume maailmas, mis saab uhkustada vaatamiseks välja pandud soomusrongiga. Parola tankimuuseum on täis põnevaid lugusid, millest esimesed viivadki tagasi soomusrongide aega. Ajal, kui maastikukindlaid roomikuid polnud veel leiutatud ja ratastel liikuvad sõidukid suurekaliibriliste relvade kasutamisele vastu ei pidanud, olid soomusrongid esimesed tõeliselt mobiilsed raskelt relvastatud sõjapidamisvahendid. Samas seadis raudteevõrgustik soomusrongide liikumisele piirid ja seetõttu oli

SÕJAAJALUGU

SOOME ESIMESED TANKID – RENAULT FT MODÉLE 1917 Soome soomusvägedele pandi alus 1919. aasta juulis, kui Prantsusmaalt osteti 32 Renault FT tanki, millele hiljem lisandus veel kaks. Renault FT oli tolleaegne tipptehnika, mille relvastus paiknes pöörlevas tornis, mootor ja jõuülekanne olid viidud tankikere tagaossa ja mootorit eraldas meeskonnaruumist lahinguolukorras vahesein – kõik sellised tehnilised lahendused, mida kasutatakse tänapäevalgi. Kahe maailmasõja vahelisel ajal toimus tankide arendamises suur edasi minek ja nii olid Renault FT-d Talvesõja alguseks lootusetult vananenud. Tankid kaevati kuni tornini maasse ja neist said Karjala kannasel Mannerheimi liini tugevdavad tulepunktid. Renault’d olid varustatud 37 mm Puteaux-suurtükiga, mis suutis läbistada vaid 6-7 mm paksust soomust, või 8 mm Hotchkissi

Saksa soomusvägede looja kindral Heinz Guderian soovis tankid koondada soomusüksustesse ja kasutada neid läbimurde operatsioonidel ühtse löögirusikana. Vana kooli kõrgemad jalaväeohvitserid soovisid aga tankid jalaväe toetuseks hajutatult kasutusele võtta. Vaidluses jäi peale Guderian. kuuli pildujaga, mille konstruktsioon osutus nõrgaks ja mis vahetati 1937. aastal 7,62 mm Maximi kuulipildujate vastu. Renault’ loo kurvaks lõppsõnaks võib öelda, et suurem osa neist langes laskugi tegemata Punaarmee kätte.

PAROLA HARULDUS – VICKERS-AMSTRONG TYPE E 1936. aastal tellis Soome kaitsevägi Inglismaalt 32 Vickers-Amstrong 6 Ton Tank Type E sõjamasinat, millest kohale jõudis 26 ilma relvastuse ja sihtimis seadmeta eksemplari. Talvesõja ajaks jõuti 13 Vickersit varustada 37 mm suurtükiga, mis suutis rivist välja viia Punaarmee T-26 ja BT tanketid, kuid jäi hätta tugevdatud soomusega T-28 ja T-35 vastu. 26. veebruaril 1940 võttis soomlaste Vickersite kompanii osa vasturünnakust Viiburi lähistel. 13 tankist saadi liikumiskorda kuus, neist üks jäi ojasse

Muuseumi raskem väljapanek ühes reas koos jätab võimsa mulje ja kõigi eksponaatide juurde on välja pandud ka põnev lugu koos asjatundliku infotahvliga.

kinni. Punaarmee hävitas kõik lahingus osalenud viis Vickersit. On paradoksaalne, et Vickersi kõige tõhusamaks relvaks osutus torni esiosas paiknenud optilise sihikuga varustatud 9 mm Suomi püstolkuulipilduja, pearelva sihtimis süsteemid olid aga nii algelised, et parima tulemuse saavutas tanki meeskond kahurit läbi selle toru sihtides. Neljaliikmelise meeskonnaga, 37 mm Boforsi suurtüki, kuulipilduja ja püstolkuulipildujaga varustatud Vickers kaalus 8,6 tonni ja tanki ainu eksemplar on välja pandud vaid Parola tankimuuseumis.

PUNAARMEELT SAADUD SÕJASAAK – KV-1E, T-50, T-34 Parola muuseumi väljapanekute põnevaima osa moodustavad Nõukogude Liidult sõjasaagiks saadud tankid. 1930-ndate teisel poolel pidas Puna armee juhtkond tanke T-28 ja T-35 vananenuiks ja alustati kahetorniliste tankide T-100 ja SMK tootmist, millega paralleelselt veeres Leningradi tanki tehasest välja tulevase marssali Kliment Vorošilovi järgi nime saanud KV-1, mida toodeti kokku veidi üle kümne tuhande eksemplari. 1941. aasta suvel valmistasid just KV-1-d sakslastele ebameeldiva üllatuse, sest ühegi Saksa tanki suurtükk ei suutnud nende soomust läbistada. Soomlastel õnnestus Jätkusõjas Puna armeelt vallutada arvukalt KV-1 tanke, kuid suurem osa neist olid tabamuste tõttu väga kehvas seisukorras. Parolas eksponeeritud KV-1E vallutati Solomanni neemel Äänisjärvist veidi põhja pool, see tehti korda ja teenis soomlasi kuni 1945. aastani. Muuseumis välja pandud 14,5 tonni PAROLA MUUSEUM

nende kasutegur lahingutegevuses väike, sest nii raudteid kui ka ronge endid oli üsna kerge rivist välja viia. Vaid Eesti Vabadussõjas saavutati soomusrongide oskusliku kasutamisega halvasti organiseeritud vastase vastu silmapaistvat taktikalist edu, seda küll tänu võimele anda raskemate relvade toetustuld rongil kaasasolevate dessantüksuste rünnaku toetuseks. Soomes leiti soomusrongidele uus kasutusala 1942. aastal, kui nad varustati 40 mm Boforsi õhutõrje kahuritega ja asusid turvama võtmetähtsusega üksuste ja varustuse vedu ning nende strateegilisi mahalaadimiskohti. Huvitavad olid ka soomusrongide turvavõtted – näiteks olid rongi mõlemas otsas killustikuvagunid, mis toimisid omalaadsete miiniatradena.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

mis muutis tanki nobedaks ja manööverdusvõimeliseks. T-34 pearelv – 76 mm pikatoruline suurtükk – suutis 1941. aasta seisuga kilomeetri kauguselt läbistada kõigi Saksa tolleaegsete tankide soomuse. T-34-l oli ka märkimisväärseid nõrkusi. Sihtimisseadmed olid kehvakesed, meeskonnaruum väike ja sideseadmed puudusid algul üldse. Nõrkusi korvas aga tankide arvukus. Sakslaste sissetungi ajaks oli valmis 1225 tanki ja 1942. aastal valmistati neid juba 12 553, rohkem kui sakslased suutsid oma põhitankiks olevat PzKpfw IV valmistada terve sõja jooksul kokku. 30. juuniks 1945 oli liinidelt tulnud peaaegu 54 000 tanki T-34 eri modifikatsiooni.

SOOMUSVÄGEDE ALGUSAJA ISELIIKUVATEST SUURTÜKKIDEST MODERNSE TEHNIKANI Iseliikuvate suurtükkide arendamise käivitas saksa sõjaväelaste vaidlus, kuidas oleks kõige õigem tanke taktikalistel eesmärkidel kasutada. Saksa soomus vägede looja kindral Heinz Guderian soovis tankid koondada soomusüksustesse ja kasutada neid läbimurdeoperatsioonidel ühtse löögirusikana. Vana kooli kõrgemad sõjaväelased aga soovisid tankid jalaväe toetuseks hajutatult kasutusele võtta. Vaidluses jäi peale Guderian, kuid kompromissina alustati jalaväekindralite nõudmisel ka iseliikuvate suurtükkide väljatöötamist.

PAROLA MUUSEUM

kaaluv Vene T-50 on aga tõeline haruldus, sest seda vananenud T-26 ja T-126P järglasena tegema hakatud tanki pandi kokku vaid 65 tükki. Põhjus, miks neid nii vähe toodeti, oli selles, et samal ajal jõudis lõpule palju tõhusama tanki T-34 arendamine. 1941. aasta lõpul soomlaste poolt sõja saagiks saadud T-50 tehti küll korda, kuid sellel oli nii palju tehnilisi puudujääke ja tema 45 mm pearelv üsna ebatõhus, suutes poole kilomeetri kauguselt läbistada vaid kuni 53 mm soomust, et juba 1944. aastal võeti tank teenistusest maha. Nõukogude Liit saatis aastatel 1936– 1939 Hispaanias toimunud kodusõtta märkimisväärse koguse tanke, mille hulgas ka arvukalt BT tankette. Kindral Franco vägede kasutuses olnud 37 mm tankitõrjesuurtükid suutsid aga BT-d edukalt hävitada ja see käivitas omakorda Nõukogude Liidus arendustööd vastupidavama tanki väljatöötamiseks. 1940. aasta algul valmiski T-34, mida oli plaanis testida ka Talvesõja lahingutes, kuid soomlaste õnneks sõlmiti enne rahu. 27 tonni kaaluvat T-34-76 on nimetatud Vene tankiarenduse seisukohast murranguliseks lahingumasinaks. Tanki 30° nurga all kaldu olev 45 mm paksune esisoomus oli mürsutabamustele vastupidavam kui kolm korda paksem püstine soomus. Laiad roomikud tagasid suurepärase maastikuläbivuse, 12-silindriline vedelikjahutusega V-2 diiselmootor andis välja 500 hj / 368 kW,

PAROLA MUUSEUM

SÕJAAJALUGU

SÕDUR NR 6 (87) 2015

Parola muuseum võib uhkustada ainulaadse eksponaadiga – siit leiad lõigukese raudteed koos sada aastat vana soomusrongiga.

Demonstratsioonesinemistel näitavad endised ja praegused tankistid, mis juhtub Vene rasketanki T-72 roomikute all tavalise sõiduautoga.

Esimesed Sturmgeschütz III nime all toodetud sõjamasinad said valmis 1940. aastal. Suurtükk oli jäiga kinnitusega, mitte pöörlevas tornis nagu tankil ja nii oli vaja tule suuna korrigeerimiseks pöörata kogu masinat. Sõja algus tegi kiiresti selgeks, et 75 mm lühikese toruga suurtükk on ebatõhus ja vahetati välja 75 mm pikatorulise suurtüki vastu, samuti tugevdati soomustust. Sedasi täiendatud iseliikuv suurtükk sai nimeks Sturmgeschütz 40 ehk Stu 40 ja seda valmistati mitut eri tüüpi, kuigi erinevused mudelite vahel olid pigem kosmeetilised. Praktika näitas, et pöörleva torniga tankid, mis kasutasid sama pearelva kui Stu 40, suutsid hävitada Studest vähemalt kaks korda rohkem Puna armee tanke. Hitler oli aga iseliikuvatesse suurtükkidesse armunud ja nõudis nende tootmise suurendamist. Hoolimata Saksa tankiüksuste juhtide vastuseisust toodeti Stu 40-id kogu sõja ajal kokku rohkem kui 10 000 tükki. Soomlaste vananenud soomusväed said 1943. aastal Saksamaalt tõhusat täiendust, kui kohale jõudsid 30 ostetud Stu40-t. Kuna tegu oli ainsate soomlaste kasutuses olevate korralike soomus

tabamisprotsendi – 52,44%. Moodsama tehnika tipus troonivad jalaväe soomustatud lahingumasin Sisu XA-180, Patria AMV 8X8 AMOS ja Leopard 2A4.

TANKITÕRJERELVASTUS ON KOONDATUD OMAETTE HALLI Täiesti omaette väljapaneku moodustavad tankitõrjevahendid vanaaegsetest suurtükkidest, tankirusikatest ja Panzerfaustidest kuni moodsate ühekordsete ja korduvkasutatavate tankitõrjerelvadeni välja. Soome tankitõrjerelvastus on kirev komplekt nii kodumaistest kui ka välismaalt muretsetud relvadest. Soome vabadussõja alguses 1918. aastal võeti esimesed 37 mm Rosenberg-suurtü-

Aastatel 1939–1940 ja 1941–1944 peetud lahinguis vallutasid soomlased Punaarmeelt kokku 630 ühikut tehnikat, millest uuesti kasutusele võeti 150 tanki ja 50 soomukit.

kid ära Vene vägedelt. Selline relv suutis 200 meetri kaugusel läbistada vaid 10 mm paksust soomust. Kuna aga ka tolleaegsed soomusmasinad meenutasid tänapäevase sõjapidamise mõistes konservikarpe, oli selline tulejõud täiesti piisav. Aasta-aastalt hakkas aga tanki tõrjekahurite kaliiber kasvama, sest ka tankide soomus muutus üha paksemaks. Jätkusõja ajaks õnnestus soomlastel saada relvastusse korralikud Saksa päritolu 75 mm 75K/40 tankitõrjekahurid, mis suutsid jagu saada kõigist 1944. aastal sõjatandril veerenud Punaarmee tankidest. Sama poolautomaatset kahurit, mis pärast lasku hülsi välja heitis ja lahtise lukuga uut laadimist ootama jäi, kasutas pearelvana ka Stu 40 ja PzKpfw IV. See PAK40 nime all tuntud tankitõrjekahur oli üks Soome eduka kaitse alustala 1944. aasta suvel toimunud tõrjelahingutes. Siinkohal pean ma kahetsustundega Parolas asuvate museaalide kirjeldamise lõpetama, sest püssirohulõhnalisi lugusid suudab muuseum sõjatehnikahuvilisele jutustada nii pikalt ja põhjalikult, et kõigi nende edasiandmiseks jääb ka ajakirja Sõdur terve numbri lehekülgedest väheseks.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

masinatega, langes neile 1944. aasta suve kaitselahingutes suur koormus. Soomlased tulid katsumusest auga välja – näiteks hävitas Soome soomusvägede koosseisus moodustatud iseliikuvate suurtükkide üksus Karjala kannasel 87 Punaarmee tanki, kaotades ise vaid 8 Stu-d. Stu 40 suurtükk suutis läbistada 500– 600 meetri kauguselt nii T-34 kui ka JS-2 tanki esisoomuse, kuid 1947. aastal massiliselt tootma hakatud venelaste T-54 vastu jäi ta nõrgaks. 1959. aastal muretsesid soomlased Nõukogude Liidust endalegi T-54 tankid ja Stu 40-id kasutati edaspidi vaid koolituseesmärkidel. 1966. aastal muudeti vanad Stu 40-d liikumatuteks tulepesadeks, seda põhiliselt lennuväljade kaitsel. Sedasi muutus nende kasutegur peaaegu olematuks. Põnevaid eksponaate leidub Parolas veelgi, kas või venelaste hästi tuntud tankid T-55 ja T-72M1, samuti kahe 57 mm õhutõrjekahuriga varustatud ZSU 57-2. Viimastest seitse tükki moderniseeriti veel 1990-ndate alguses ja pärast Marconi Series 400 sihtimisseadmete ja Šveitsist pärit 35 mm Oerlikon auto maatkahurite lisamist suutsid ZSU-d saavutada õhutõrjes märkimisväärse

TUTVUSTUS

Kui inimene osutub suuremaks kui elu Novembri alguses tähistas oma 90. sünnipäeva nimekas mees, Viljandimaal Lalsis kooliõpetaja pojana sündinud Vello Salo, kes oma elu esimesed 19 aastat kandis hoopis Endel Vaheri nime. Kompromissitu eestluse eest võitlejana on Salo oma pika ja keerulise elu jooksul tegev olnud rohkem kui kümnel maal. Kuidas on võimalik keerulistest aegadest hoolimata ka välismaal jääda pühendunud eestlaseks, sellest käesolev raamat pildi annabki.

SÕDUR NR 6 (87) 2015

eenutuste köitvam osa algab üsna ootamatult ja pikema sissejuhatuseta hetkest, kui 18-aastane Endel koos kaaslastega 1943. aasta lõpul Soome putkas ja andis sisse avalduse Soome armees teenimiseks. Kohe läks lahti väljaõpe ja 1944. aasta suvel loeti eestlastest koosnev üksus lahinguküpseks. Kuid Soome ja Nõukogude Venemaa vahel toimunud nn Jätkusõda lõppes ja kõik Soome armees teeninud eestlased said valida, kas jätkata teenistust Soomes või minna tagasi Eestisse. Soome oli läinud 3400 noort meest, tagasi Paldiski sadamasse otsustas naasta pea 2000 hea sõjalise väljaõppe saanud võitlejat. Septembris Eestisse saabunud soomepoisid paisati kohe Emajõe äärde Punaarmee pealetungi peatama, sellega sai üksus edukalt ka hakkama. Edasi enam nii hästi ei läinud, sest sakslased olid otsustanud Eestist lahkuda ja sunniviisiliselt viidi kaasa ka vastupuiklevad eestlased. Salo sattus Praha lähedal asunud pioneerikooli ja sai Relva-SS-i väljaõppe, kuid 8. mail 1945 oli sõda läbi ja sellest päevast alates leidis endine sapöör ennast varastatud jalgrattaga üksi Tšehhi metsade vahel seiklemas. Alistatud Saksamaal ootas vaesus ja oht saada saadetud okupeeritud Eestisse, Tšehhimaal võis endine Saksa armee Kompanietruppführer kättemaksu himuliste kohalike käe läbi lausa elu kaotada. Nii võttis Endel Vaher oma

• • • •

„Siin Vatikani raadio!“ Vello Salo lugu 232 lk, kõvakaaneline Autor Vello Salo, toimetaja Indrek Petersoo Kirjastus GALLUS

kodumaale jäänud sugulaste repressioonidest säästmiseks nime Vello Salo ja temast sai väljamõeldud elulooga poolsoomlane-poolitaallane, kes smugeldas end kodumaale saatmist ootavate itaallaste sekka. Autori mälestustes joonistub välja noormehe köitev lugu – teekond vihasest sõdurist maailma mõtestava meheni. Kokku õppis Vello Salo ülikoolides 28 aastat, algul matemaatikat, hiljem teoloogiat. Aktiivse inimesena pakkus Salo end Vatikani raadio eestikeelseid saateid tegema ja vedas neid suure tegutsemisrõõmuga. Huvitav on tänapäeva sündmuste taustal lugeda Salo Jeruusalemmas õppimise ja Mosulis õpetamise perioodist. Vello Salo meenutab, kuidas viiskümmend aastat tagasi oli võimatu sellist sunniitide ja šiiitide vahelist vennatapusõda üldse ette näha, sest mõlema usulahu liikmed elasid kõrvuti nagu sõbrad ja läbisaamine oli väga hea. Küll aga oli tunda, kuidas nagu tuli tuha all hõõgus kurdide vabadusvõitlus. Väliseestluse alalhoidjana on Vello Salol suured teened. 1975.–1993. aastani tegutses Salo Kanadas nii ESTO päevadel kui ka ajakirja Aja Kiri väljaandjana, sellele lisaks töötas pikka aega Ameerika Hääle eestikeelsete uudiste tegijana, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja aitas Torontos kaasa Eesti õppetooli rajamisele. 1993. aastal jõudis kirju saatusega mees tagasi kodumaale. Eestisse naasmise järel lisandus tegusa mehe tööde loetellu järjekordne märgilise tähtsusega teos: „Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsiooni läbi 1940–1991“. Lugedes Vello Salo saatusest on heameel tõdeda, et hoolimata mistahes raskustest on võimalik olla suurem iseendast ja võidelda oma tõekspidamiste eest lõpuni. Raamat pakub vaatamiseks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täiendavat andmestikku, eriti soomepoiste ja Eesti vabariigi algusaja kaadriohvitseride saatuse kohta.

VALMINUD ON 2016. AASTA HEATEGEVUSLIK SCOUTSPATALJONI KALENDER.

Kalendri müügist saadav tulu läheb vigastatud veteranide saatmiseks Rio olümpiale ja Invictuse mängudele. Tänavune kalender on järjekorras juba viies Scoutspataljoni kalender. 2015. aasta kalendri müügiga koguti rohkem kui 4000 eurot. Scoutspataljoni kalendrid on saadaval: Jagdhofi jahipoodides Tallinnas ja Tartus Baltic Armamentsi ja Gladiuse kaupluses Tallinnas Kaitseväe väeosades üle Eesti Kalendri hind 5 eurot. Kalendri väljaandmist toetab Eesti kaitsetööstuse liit.

TULE KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE GRUPI KATSETELE Järgmised katsed toimuvad: 18.-30.07.2016 Täpsem info www.elukutse.ee/eog lpvalik@mil.ee

Sõdur

Published on Jan 4, 2016

Sõdur nr 6, 2015

Published on Jan 4, 2016

sodur

Go explore