Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 6 (75) 2013

Eesti kaitseväe üksused sündisid Vabadussõjas

Mereväeohvitseride tasemehariduse kujunemisest

d e s a l s u s s k i ü n i a r t E s i n a g f A


VÕITMA ÕPID SA IGAL JUHUL KÕIGEPEALT ISEENNAST. Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sulle meeskonnatöö ja ühiste eesmärkide kaudu oma “minast” kaugemale nägemist. Dokumentide vastuvõtt SAISis 23.06 - 06.07 2014 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131 Lisainfo: www.sojakool.ee


6 / 2013

25

Sisukord

FILMIARHIIV

3

4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Luulelend Kolonelleitnant Enno Mõts kutsub kaitseväelisi juhte luulet viljelema. Just luuletamine teritab pühendunud ülema meelt ja lihvib ta keelekasutust sedavõrd efektiivseks, et ühestki tema antud käsust ei saaks enam sõnagi ära võtta.

Kuidas Eesti sõjaväes eesti keeles asju ajama hakati Eesti sõjandusterminikomisjon tähistas 21.-22. novembril konverentsiga kümne aasta möödumist NATO terminibaasi AAP-6 terminite eestindamise lõpuleviimiseks loodud komisjoni töölehakkamisest. Sihipärane töö eestikeelsete sõjandusterminite loomiseks algas juba enne Eesti vabariigi sündi.

10 Sõjaväelogistika reform on lõpusirgel Kaitseväe logistikakeskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe annab usutluses ülevaate sellest, kui kaugele on jõutud kaitseväe arengukavas ette nähtud toetusväejuhatuse loomisega.

15 Vene föderatsiooni ja Valgevene ühisõppus Zapad 2013 Kuigi loogiliselt mõeldes võiks arvata, et Venemaa suurimad tulevikuohud on kerkimas lõuna- ja kagupiiri tagant, meeldib meie idanaabrile pigem oma läänenaabrite ees relvi täristada.

18 Õhuväelased harjutasid Baltikumi taevas Oktoobris korraldati Eesti õhuväe juhtimisel Baltikumi taevas kuueteistkümnes õhuturbe­harjutus BRTE.

20 Loomingulised eriüksuslased särki ei rebi ja peaga telliseid ei purusta Mida teevad 2012. aastal omaette struktuuriüksuseks saanud kaitseväe erioperatsioonide üksuse meeskonnad Afganistanis, kuidas nad treenivad ja juhendavad Afganistani julgeolekujõudude eriväelasi.

28 Keeleseadus ja ametlik keelekasutus kaitseväes Keeleseaduse-teemalise artikliga juhime tähelepanu heale keelekasutusele kaitseväes ning sellele, kuidas õigekiri on seadustega seotud.

Soomes toodetud soomukid SISU XA180EST võeti kaitseväes kasutusele 2004. aastal. 2010. aastal hankis kaitseministeerium Hollandist juurde soomukeid SISU XA-188, mille tarne jätkub aastani 2015.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi ennast nüüd ja järgmistes Sõduri numbrites proovile panema taktikalise otsustusmängu lahenduste koostamisel.

39 Pehme jõud on muutumas efektiivseks relvaks Ajastul, mil kommunikatsioonivahendite rohkus ja sotsiaalse suhtluskeskkonna olemasolu, mis võimaldab igaühel oma sõnumit hulkadeni läkitada, muudab sõnarelva ka sõjapidamises edu saavutamiseks üha olulisemaks.

44 Mereväeohvitseride hariduse areng Eesti on pika merepiiriga riik, kel oma mere­ väeohvitseride harimisel on läbi aegade tulnud koostööd teha heade naabrite ja liitlastega.

50 Sõduri lugeja soovitab Sügisel kaitseväes läbi viidud sõjandusajakirja Sõdur lugejauuring annab ajakirja

tegijaile hulgaliselt pidepunkte oma edasise töö kavandamiseks ja lugejate kaasahaaramiseks.

52 Kratt kaasas tsiviilsektori riigikaitsesse Septembris harjutati kaitseväe õppuse Suur Vanker 2013 käigus esmakordselt alates kaitseväe taasloomisest sõjalise valmisolekuastme tõstmisel vältimatut tegevust – riigikaitseliste sundkoormiste kasutuselevõttu.

55 Üha kiiremini ja kaugemale! Kaitseväe veoste logistika tähendab kaitseväe materjalide vedu nii kodumaal kui ka missioonipiirkondades. Seetõttu sõltub kaitseväe logistikakeskuse liikumis- ja veoteenistusest enam, kui osatakse arvata.

61 Kalevi jalaväepataljon loodi 95 aastat tagasi Tänavu sügisel möödub 95 aastat mitme Vabadussõjas Eestile iseolemise kindlustanud kaitseväe üksuse loomisest. Igaühel neist on oma lugu. Eriline on ka Kalevi pataljoni sünd.

Väljaandja kaitseväe peastaap Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee, 717 1259 Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Meelis Piller Trükitud AS-i Kroonpress trükikojas Kaanefoto kaitsevägi

SÕDUR NR 6 (75) 2013

31 Soome soomukid Eesti väes

36 Arendame ja hoiame värskena oma sõjaväelist mõtlemist


4

EESTI UUDISED

Eesti, Läti ja Leedu annavad NATO käsutusse Balti pataljoni

E

esti, Läti ja Leedu kaitseväe juhatajad otsustasid 6. novembri hilisõhtul Riias esitada kaitseministritele kinnitamiseks otsuse panustada 2016. aastal NATO reageerimisjõududesse ühise Balti pataljoniga. Loodava Balti pataljoni tuumiku moodustab Scoutspataljon, Läti ja Leedu panustavad kumbki ühe jalaväekompaniiga, samuti tulevad Lätist ja Leedust pioneeri- ja tankitõrjerühmad, sõjaväe-

politseinikud ning õhutulejuhid. Pataljoni hakkab juhtima praegune Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo. Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase sõnul on ühise pataljoniga panustamine märk Balti riikide tugevast koostöövõimest. Pataljon alustab ettevalmistustega 2014. aastal, 2015. aastal kulmineerub üksuste väljaõpe Ameerika ühendriikide eestvedamisel korraldatava maaväeõppusega Saber Strike ning

Hispaanias läbi viidava NATO reageerimisjõudude õppusega Trident Juncture. Lisaks osalevad Eesti, Läti ja Leedu kaitseväelased üksteise väljaõppeüritustel. Balti riikide esimene ühine pataljon tegutses aastatel 1994–2003. Pataljon andis paljudele kaitseväelastele esimese rahvusvahelise koostöökogemuse ja igakülgse väljaõppe. 2010. aastal panustasid Balti riigid ühise pataljoniga NATO reageerimisjõudude 14. rotatsiooni koosseisu.

NATO korraldab Eestis suuremahulise küberkaitseõppuse

N

ATO peakorter korraldas novembri viimasel nädalal esmakordselt Eestis kaitseväe ühendatud õppeasutuste matke­ keskuses suuremahulise kolmepäevase kübekaitseõppuse Cyber Coalition, mille eesmärk oli testida alliansi ja partnerriikide võimet seista vastu erinevatele küberrünnakutele. Lisaks NATO staapidele ja ametkondadele üle Euroopa osalesid õppusel 27 liikmesriigi ja partnerriikide Soome, Rootsi, Austria ja Šveitsi ning Iirimaa esindajad. Kokku osales õppusel ligi 400 infotehnoloogia eksperti, õigusala spetsialisti ning valitsusametnikku. Stsenaariumi kohaselt tuli osalejatel tõrjuda simuleeritud küberrünnakuid ametkondade arvutivõrkudele. Infotehnoloogia ja muude valdkondade eksperdid harjutasid küberintsidentidele operatiivset reageerimist, koostöö koordineerimist ning ühist otsuste vastuvõtmise protsessi. Õppuse vastuvõtva riigina pani Eesti välja õppuse keskkonna, milles õppuse

intsidente menetleti, tagas õppuse keskjuhtimise ning taristu ja logistika korraldamise. Lisaks kaitseväele olid kaasatud kaitseministeeriumi, riigi infosüsteemi ameti ning Eestis asuva NATO küberkaitse koostöökeskuse spetsialistid. Cyber Coalition 2013 oli suurima osalevate riikide arvuga NATO küber-

kaitseõppus, kus üle 100 osaleja võttis õppusest osa Tartus ning ligi 300 osalejat üle Euroopa, 32 riigis. Esimene sarnane õppus viidi läbi 2008. aastal Brüsselis ja Monsis, Belgias, 2009. aastal kaasati lisaks NATO ametkondadele ka liikmesriikide esindajad.

Liitlasvägede vastuvõtuõppusel Baltic Host osales rekordarv ametkondi SÕDUR NR 6 (75) 2013

T

artus lõppes 8. novembril nädalapikkune liitlasvägede vastuvõtuõppus Baltic Host. Viiendat aastat järjest korraldataval õppusel osales sel aastal rekordarv ametkondi. Algselt peamiselt logistikale keskendunud Balti riikide harjutus oli esmakordselt seotud NATO suurõppusega Steadfast Jazz. Alates 2. novembrist harjutasid koos

Eesti sõjaväelogistikutega Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuses NATO vägede vastuvõtmist Eestis riigikantselei, sotsiaalministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kaitseressursside ameti, politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, veeteede ameti, maanteeameti, terviseameti, tehnilise järelevalve ameti, kaitse­

politseiameti, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, Tallinna lennujaama ja Eleringi eksperdid. Samal ajal harjutasid NATO Euroopa väejuhatused ja õppusel osalevad staabid üheksas eri paigas artikkel 5 raames Eesti kaitsmist. Kokku oli Eestist sel aastal õppustega Steadfast Jazz ja Baltic Host hõivatud üle 300 inimese.


5

ARDI HALLISMAA

Kuperjanovlased lasksid pataljoniülema kella Tsiatsungõlmaa lasketiirus 11. novembril kell 11.11 alanud 20. pataljoniülema kella laskemise võistluse võitis pataljoni staabiülem major Tõniste neljandal laskeringil. Laskmise tegi raskemaks esmakordselt rakendatud reegel, mille kohaselt kuperjanovlased ei tohtinud oma lasketulemusi pärast sooritust ise kontrollida, et tulemusi seejärel parandada.

Aasta ohvitser on kapten Eero Aija Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras andis 14. novembri õhtul koos riigikaitse edendamise sihtasutusega kaitseväe 95. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis üle aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri preemia. Sel aastal saab 3200 euro suuruse aasta ohvitseri preemia kapten Eero Aija Kalevi jalaväepataljonist, aasta allohvitser on vanemveebel Margus Soodla Viru pataljonist.

Vanemveebli kursuse lõpetas 21 vanemallohvitseri

„Kõikide laste isadepäev” toimus esimest korda Pärnus

K

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukoolis lõpetas 6. detsembril arvult kümnenda vanemveebli kursuse 21 vanemallohvitseri. Kursusel saadud täiendusharidus võimaldab lõpetanutel teenida vanemveebli auastmega ametikohtadel kaitseväes ja Kaitseliidus. Veidi üle kahe kuu kestnud kursuse esimeses osas õpiti üldaineid ning logistika ja mobilisatsiooniga seonduvat. Teises omandati taktikalisi ja juhtimisalaseid teadmisi ning kompanii tasemel oskusi. Kursuse kolmas osa keskendus seadusandlusele ja staabitöö protseduuridele.

aitsevägi koos teiste jõustruktuuridega korraldas 12. kogu­ pereürituse „Kõikide laste isadepäev” sel aastal 10. novembril Pärnu spordihallis. Isadepäeva pereürituse peaesinejad olid ansambel Põhja-Tallinn ja Grete Paia, lisaks esines kaitseväe orkester koos Marvi Vallaste ja Tanja Mihhailovaga ning Black and Brownie tantsukool.

Afganistanist naasnud kaitseväelased annetasid langenute lastele 3000 eurot

aitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ning politsei- ja piirivalveameti peadirektor politseikolonel Elmar Vaher tõdesid 8. novembril koostöölepet alla kirjutades, et kuigi koos on tegutsetud taasiseseisvumise alguspäevadest saadik, annab alles allakirjutatud lepe koostööle kindla raamistiku, mis aitab edaspidi mõlema organisatsiooni arengut ja ühistegevusi kavandada. „Riigikaitse on laiem kui pelgalt sõjaline kaitse, sõlmitav leping annab riigi suurimate jõustruktuuride koostööle kindla suuna, meil on ühised eesmärgid,” ütles kaitseväe juhataja. Politseikolonel Elmar Vaheri sõnul on politsei, piirivalve ja kaitseväe

Kaitseväe ja politsei koostöö süveneb

K

koostöö kestnud iseseisvuse taastamisest saadik ning paljudes valdkondades on see pikaajaline ja sisutihe, tuues välja näiteks mõlema organisatsiooni eriüksuste väljaõpet. Sõlmitud leping näeb ette politsei- ja piirivalveameti ning kaitseväe vahelise infovahetuse tihendamist, teineteise väljaõppe- ja koolitusvõimaluste, sealhulgas kaitse­ väe harjutusalade kasutamist, ühishangete läbi viimist, koostööd õhu- ja mereseire ning õhu- ja meresõidukite kasutamisel. Lepe võimaldab kiiremini ja otstarbekamalt riigi ressursse jagada, samuti aitab lepe viia otsustamise madalamale tasandile, mille tulemusel saab ametiabi anda senisest kiiremini ja sujuvamalt.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Afganistanist 20. novembril koju saabunud kaitseväelased annetasid Carolin Illenzeeri fondile välisoperatsioonil kogutud kolm tuhat eurot. Annetatud summa kogusid Afganistanis teeninud logistikud tavapärase teenistuse kõrvalt korraldatud heategevuslike laskevõistlustega kus võistlusrelvaks oli kuulipilduja MG-3. Võistlusel osalesid Camp Bastionis teenivad kaitseväelased ja tsiviilisikud, eriti suure populaarsuse saavutas ettevõtmine Ameerika ühendriikide merejalaväelaste seas.

Kaitseväelased, kaitseliitlased, piiri­ valvurid, politseinikud ja päästjad tutvustasid perepäeval oma varustust ja tehnikat. Kohapeal oli võimalik näha soomukeid SISU XA-188, Mamba, päästeautot ja erinevaid relvi haubitsatest kuni tankitõrjeraketisüsteemideni. Samuti näitasid oma oskusi politseikoer, pommigrupp ja märulipolitsei. Päeva jooksul sai osa võtta põnevatest võistlustest ja võita auhindu.


6

MAAILM

1

Venemaa ja Prantsusmaa teevad koostööd jalaväe lahingusoomuki arendusel

P

rantsuse Renault Trucks Defense (RTD) ja Venemaa Ural­ vagonzavod teevad koostööd uue Atomi väljaarendamiseks. 8x8 jalaväe lahingusoomuk Atomi arendamine avalikustati RAE 2013 näitusel Venemaal Nižni Tagilis. Uralvagon­ zavod vastutab kere, relvasüsteemi ja kokkupanemise eest, RTD jõuülekande ja amortisaatorite eest. Vene riigi omanduses olev Uralvagonzavod on ajalooli-

2

Šotimaa kaitseplaanide kohta esitati päringuid

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Ühendkuningriigi alamkoja kaitsekomisjon avaldas 27. septembril raporti, milles rõhutati, et praegu puudub nii Ühendkuningriigi kui ka Šotimaa valitsusel detailne poliitika ja täpsed andmed Šotimaa võimaliku iseseisvumise mõjudest riigi kaitsevaldkonnale. Nimelt pole mingit kindlust selle osas, mis võib järgneda šotlaste jah-sõnale 18. septembril 2014. aastal korraldataval iseseisvusreferendumil. Šoti rahvusliku partei (SNP) juhitav Šotimaa valitsus on lubanud lähitulevikus avaldada oma valijatele vastava kaitseteemalise raporti. Suurbritannia alamkoja kaitsekomisjoni esitatud raportis nõutakse vastavasisulist dokumenti ka Ühendkuningriigi valitsuselt, mis on seni keeldunud tegelemast võimaliku Šotimaa iseseisvumise plaanimisega, viidates küsitlustulemustele, mis selgelt näitavad avaliku arvamuse vastasseisu iseseisvumisele. Nimelt puudub seni analüüs peaaegu kõikide kaitsealaste aspektide kohta alates Šotimaa võimalikust tulevasest armeest ja kaitsetööstusest, lõpetades Šotimaa

selt pigem roomiksõidukitele keskendunud, tootes lahingutanke T-90 ja T-72. Uue sõiduki näol on aga tegu ettevõtte esimese ratastel lahingusoomuki välja­ arendamisega. Nižni Tagilis esitletud näidismudel on 32-tonnine sõiduk, mis varustatud kaugjuhitava torniga, millel 57 mm kahur. Väidetakse, et lahingusoomuki kere pakub kaitset STANAG 4569 tasemeni 5. Järgnevalt arutatakse esimese prototüübi väljaarendamist.

mokraadid ja rohelised, neist kumbki ei soosi kaitsekulutusi. Saksamaa poliitikud valmistuvad Euroopa rahandusliku solidaarsuse järgmiseks tasemeks ning võimalikuks kolmandaks Kreeka abipaketiks. Samas kulutatakse kõige enam raha sotsiaal-, transpordi-, infrastruktuuri- ja kaitseministeeriumile. Ekspertide hinnangul pole raske ennustada, milline valdkond kõige enam rahaliselt kannatab. Nii sotsiaaldemokraadid kui ka rohelised on valimisprogrammides pööranud tähelepanu kaitseekspordi muutmisele ja pidevalt kritiseerinud tegevust kaitseekspordi valdkonnas.

4

Palestiinlased lõid uue terrorismivastase võitluse üksuse

kaitsealaste suhetega Ühendkuningriigi, NATO ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Komisjoni võtmeküsimused olid: „Kuidas kavatseb iseseisev Šoti valitsus tagada Šoti­ maa julgeoleku ja iseseisvuse? Millisteks eesmärkideks kasutatakse Šoti armeed? Milline on Šoti armee struktuur ja väljaõpe ning kus nad hakkavad paiknema? Kui palju läheks maksma iseseisva Šotimaa relvajõudude varustamine ja väljaõpe ning kui suurt osa sellest saaks hankida ja teostada riigi­ siseselt? Kui palju töökohti see kaitsesektoris ohustaks?”

Palestiina riiklikud julgeolekujõud (NSF) lõid uue terrorismivastasele võitlusele spetsialiseerunud üksuse, mille eesmärk on parandada julgeolekualast võimekust. Erioperatsioonide üksus 101 (SOU 101) hakkab tegutsema Jordani Läänekalda ühes rahutumas linnas Janīnis. Üksusesse kuulub 150 võitlejat, kes varustatud Zastava M70 automaatidega, millele on võimalik Picatinny liistu abil paigaldada punatäpp-, laser- ja öösihikuid. Lisaks on üksus varustatud USA ettevõtte Tigeri valmistatud taktikalise suhtlussüsteemiga. Üksus kasutab soomustatud ja 7,62 mm automaatrelvadega varustatud Ford F-150 pikapeid. Üksus läbis kõrgetasemelise eriväljaõppe, et vähendada operatsioonidel hukkuvate sõdurite arvu ja vältida võimalikke tsiviilohvreid.

3

Saksamaa valimistulemused mõjutavad suure tõenäosusega kaitsetööstust

5

Vaatamata selle, et 22. septembril võitsid Saksamaal valimised Angela Merkeli juhitud konservatiivsed kristlikud demokraadid ja absoluutsest enamusest jäi puudu viis saadikukohta, tekitas nende koalitsioonikaaslaste täielik ebaõnnestumine olukorra, et valitsust ei moodustata tavapärase partneriga. Kaheks võimalikuks koalitsioonipartneriks Merkeli jaoks on sotsiaalde-

Venemaa kavatseb enne 2013. aasta lõppu kahekordistada Kõrgõzstanis Kanti õhuväebaasis asuvate õhusõidukite arvu. Praegu võõrustab Kanti õhuväebaas tervet eskadroni Vene Suhhoi Su-25 ründepommitajaid, mõnd transpordilennukit, õppelennukeid, Mi-8 helikopterit hüüdnimega Hip ja 400-liikmelist Venemaa isikkoosseisu. Suurendatud Venemaa üksused Kantis

Venemaa kavatseb kahekordistada õhusõidukite arvu Kantis


8 2

1 3

6

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (november–detsember 2013)

5 1 9 4

7

7

73,2%

referendumil osalenud Šveitsi valijatest hääletas ajateenistuse säilitamise poolt. Üleriigilisel referendumil osales 46,4% hääleõiguslikest kodanikest (2 407 169 inimest), see on viimaste Šveitsi referendumite osalust arvestades võrdlemisi suur näitaja. võivad olla seotud USA vägede lahkumisega lähedal asuvast Manasi õhuväebaasist 2014. aasta keskpaigas ning NATO vägede tagasitõmbumisega Afganistanist.

6

Venemaa kaitsekulutused kasvavad 2016. aastaks 80 miljardi euroni Viimase Venemaa föderaaleelarvekava järgi kasvavad Venemaa kaitsekulutused 50 miljardilt eurolt 2013. aastal 80 miljardi euroni 2016. aastal, mis teeb selleks ajaks riigist maailma suuruselt kolmanda kaitsekulutaja. Venemaa riigiduuma 7. oktoobril ilmunud teadaandes märgiti, et kaitsekomisjon tegi ettepaneku vastu võtta eelarvekava 2014. aastaks ja eelarveplaanid 2015. ja 2016. aastaks, mis tähendaks 2014. ja 2016. aasta vahelisel ajal kaitsekulude tõusu 37,5% võrra. Riigikaitsekulutused tõusevad 2014. aastal 59,2 miljardi euroni, 2015. aastal 68 miljardi euroni ja seejärel ligi 80 miljardi euroni 2016. aastal. Järsk kasv kulutustest tähendab ka seda, et kaitse-eelarve osakaal föderaaleelarvest kasvab 15,7%-ni 2013. aastal ja 20,6%-ni 2016. aastal. Lisa­ raha kasutatakse relvajõudude varustuse moderniseerimiseks ning sõjaväelaste väljaõppe- ning sotsiaalsete tingimuste parandamiseks. Kaitsekulutuste tõus tähendab ühtlasi ka seda, et nende osakaal SKP-st tõuseb 3,1%-lt 2013. aastal 4%-ni 2016. aastal.

7

OPCW on kindel, et Süüria tehakse aasta jooksul relvituks

8

Patria tuli välja uue 8x8 soomukiga

Soome ettevõte Patria tuli DSEI 2013 relvanäitusel välja uue 8x8 soomukiga. Sõiduki maksimaalne kogukaal on 30 tonni, mille sisse arvestatud 13 tonni koormust. Selle meeskonda kuulub kaks liiget ja see mahutab lisaks kümme isikut. Sõiduk on loodud täielikult modulaarseks, mis tähendab, et on erinevate sõjaliste ülesannete täitmiseks paindlik. Patria vanemasepresidendi Marku Bollmanni sõnul on uus soomuk erinevatelt eelkäijatest arendatud pigem ekspordi eesmärgil. Patria sõnul võib soomukit varustada erinevate relvasüsteemidega kuni 120 mm kahuri või 120 mm miinipildujasüsteemini. Kuigi soomukil veel nime pole, siis ettevõtte esindajate sõnul valitakse see 2014. aastal Pariisis toimuvaks Eurosatory näituseks.

9

Süüria mässuliste väljaõpe Saudi Araabias üha laieneb

Vaba Süüria armee (FSA) üksused saavad Saudi Araabias USA merejalaväelastelt intensiivset väljaõpet. FSA allikate sõnul on USA ja Saudi Araabia nõustunud välja õpetama ligi 1500 mässulist. Programm algas mõne kuu eest ja suurem osa isikkoosseisust on väljaõppe läbinud 2013. aasta lõpuks. Kursused kestavad 100 päeva ja nende ajal harjutatakse muuhulgas asulasisest võitlust. Väljaõppe saajate seas on 40% Süürias tegutsevatest mässuliste rühmitustest ja ülejäänud on värvatud naaberriikide põgenike hulgast. Allika sõnul on saudide eesmärk luua distsiplineeritum, ühtsem ja tõhusam jõud, mis suudaks tasakaalustada Bashar al-Assadi vastu võitlevate mässuliste seas üha domineerivamaks muutuvaid radikaalsete džihadistide jõuke. Väljaõppe jooksul treenitakse muuhulgas ka terroristide ja islamistlike gruppide vastast võitlust.

116

Leopard 2 tüüpi kasutatud lahingutanki kavatseb Poola Saksamaalt osta. Kokku läheksid need maksma koos ülejäänud sõidukitega umbes 200 miljonit eurot.

18,6%

kasvas Saudi Araabia kaitse-eelarve 2013. aastal. Kokku kulutatakse kaitsesektori peale ligi 50 miljardit eurot. Viimase kümnendi jooksul on kaitsele kulutatav summa enam kui kolmekordistunud.

12

Lockheed Martin F-16AM/BM hävitajat (üheksa üheistmelist ja kolm kaheistmelist) ostis Rumeenia Portugalilt. Tehing läks maksma 186,2 miljonit eurot. Esimene õhusõiduk toimetatakse kohale 2016. aastal.

740

miljoni euro suuruseks kujunes tehingu maksumus, millega väidetavalt Angola ostab Venemaalt 18 Sukhoi Su-30K hävitajat, Mi-17 helikoptereid, tanke, suurtükke ja käsirelvi. Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin külastas 7.–9. oktoobrini Angola pealinna Luandat, kus pidas Angola valitsusega läbirääkimisi majanduslike ja kaitsealaste suhete arendamise teemadel. 2013. aastal on Angola üks Aafrika suurimaid kulutajaid militaarvaldkonnas, olles eraldanud kaitsekulutusteks 4,52 miljardit eurot.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Keemiarelvade keelustamise organisatsioon (OPCW) on kindel, et suudab hävitada etteseatud tähtajaks Süüria keemiarelvad, kui julgeolekuolukord ei sega vastavate inspektorite tööd. Organisatsiooni peadirektori Ahmet Üzümcü sõnul on OPCW jaoks olukord erandlik ning proovikivid tohutud, kuid kinnitas, et organisatsiooni heade teadmiste ja oskustega suudetakse oma kohustused täita. Eesmärk on keemiarelvad hävitada 2014. aasta keskpaigaks. Üzümcü sõnul ei ole tähtajad ebarealistlikud, kui

suudetakse tagada kõikide osapoolte koostöö ning ajutused relvarahud, et eksperdid saaksid töötada turvalises keskkonnas.


8

ARVAMUS

Luulelend

M

SÕDUR NR 6 (75) 2013

illal te viimati luuletasite? Ilmselt tekitab selline otserünnak lugejas vastakaid reageeringuid. Keda tabab üllatus ja segadus, kes pahistab nördinult või muigab virilalt, aga usun, et siiski on ka neid, kes tunnevad intrigeerivat uudishimu ning positiivset kelmikust. Elu ja surmtõsidus peaksid teineteist ju välistama. Selgusetu on teile siiski veel, kas uurin vassimise või sõnade riimiseadmise kohta. Hea lugeja, seekord pajatan siiski sellest viimasest – kauni poeesia seotusest sõja­mehe vajaduste ja ootustega. Laulud on sõduritel ikka suus olnud, ning nende saatel on seatud paraadmarsse või rännakuid. Laskumata teadusliku argumentatsiooni kuumaastikule tõestamisest ja mõõtmise usaldusväärsusest, võiks väita, et laul mängib sõdurielus olulist rolli. Tõsi, rivilaule õpitakse käsukorras, samas esitatakse neid ka ilma korralduseta. Lõppeks annab ühislaul usutugevuse ja liidab esitajad emotsionaalselt. Meenub mu õpinguaeg lahingukoolis, mil oma rühmalippu välja teenima (s.o otsima) olime saadetud. Meid ümbritses uus keskkond, olime väeüksustes tundmatud „akadeemikud” (Eesti riigikaitse akadeemia õppurid), keda ei kiirustatud omaks võtma, ning liikusime raskesti leitavate orientiiride järgi. Rännak oli intensiivne, maastik võõras ja meie tuju ositi heitunud. Siis aga hakkas üks meist trummihääli tegema ning spontaanselt ühinesid temaga paljud, täiendades viisi isesuguste häälitsustega. Ühiskõma paisus tugevaks ja rütmikaks a cappella lauluks, mis iseeneslikult meid reipale taktjooksule ergutas, meeleolu värskeks kruttis ning üksuse üle uhkust tundma pani. Samas vallas, ent hoopis suurejoonelisemaks näiteks on eesti rahva laulva revolutsiooniga saavutatu. Ometi ei küsinud ma, millal sa viimati laulsid, vaid mil kirjutasid luuletuse. Laul on viisistatud sõnarütm. Ma küsisin, mil teadlikult koostasid innustava riimi-retsepti oma sõduritele, liites nad enese kaudu ühtseks tervikuks. Ekslik oleks see pakkumine tagasi lükata, kartes saada häbistatud kui memmekas. Vastupidi – siirus ja poeesia on tugevus. Olete kuulnud: ilu päästab maailma! Sil-

Enno Mõts KOLONELLEITNANT KIRDE KAITSERINGKONNA ÜLEM

mas ei peeta ülesmukitud seksapiili, vaid sügava­mõttelist esteetikat. Maailmakuulsad luulesõnad astuvad vastu türanniale, lollusele ja pugemisele. Nende kirjapanemine nõuab väga suurt julgust, intelligentsi ning vaimult tugevat isiksust – kas pole sellised omadused sõdalaste seas kõrges hinnas? Eitamine ei passi ... Kalevipoeg, eestlaste rahvaluulel põhinev kangelaslugu, on värssteos. Samasse kategooriasse kuuluvad paljud teiste rahvaste lugulaulud. Eeposes on midagi rohkemat kui lihtsalt jutustuses – riim on kandvam, sel on vägi sees. Mis on luuletus? Kui te peate selleks vaid ülerealisi sõnasilbiriimumisi, on teil väga pinnapealne arusaam. Samakõlaline järgnevus on luulekunsti esmane samm, aga see ei muuda salmi igikestvaks. Peab olema idee, mis haarab; peab olema lihtsus, mis kaasab; peab olema terviklikkus, mis edastab sõnumi. Üks pisike (edukas) luuletus on seega terviksüsteem, mis loob rütmilise riimi keerukuses harmoonilise võlu. Sõjaväeline juht, sihtotstarbeliselt, peab keerulisele olukorrale esitama lahenduskäigu (loe ka: käsu), mis on arusaadav, lühike, omaalgatust ergutav ja terviklik. Sellise oskuse on meist targemad inimesed nimetanud (ning lugeja peaks märkama ilmselget analoogiat) sõjakunstiks. Puutun tihti kokku tegevuskavandite kirjeldustega, millest arusaamine nõuab mult mitmekordset lugemist ning vajab tekstianalüüsi, kus hakkan elimineerima kasutut sõnavahtu. Viskan ära loosungfraasid, emotsionaalsed ülepaisutused, harutan lahti kombineeritud liitlaused, kõrvaldan kordused ning asun allesjäänu osas otsima seostatud mõtet (põrkudes vahel kokku ka üksteisele vastukäivate nõuetega). Selgitused ja kommentaarid à la „No ma mõtlesin sellega seda …” on tragikoomilised, sest endalgi on kohati piinlik nõuda, et palun kirjutage siis seda, mida tahate öelda! Sõnaseadmise oskus on ülematele väga oluline. Seda peab arendama.

Mõistatamismängudel on oma koht, aga mitte lahingukäsus. Kuulsin kord raadio­ intervjuud, kus riigiülese kuulsusega loodushuvilise meeshääl edastas sügava tähendusega mõttetera. Ta ütles (mainides sealjuures, et need ei ole tema enese sõnad): „Täiuslikkus pole see, kuhu ei saa enam juurde panna, vaid see, kust ei saa midagi ära võtta.” Kaudtule-eeskiri, brigaadi staabitoimingujuhis, jalaväekompanii funktsioonikirjeldus, formeerimiskava, sisemäärustik ja luuletus – neid kõiki ühendab põhimõte, et lühem on parem. Kuidas tundub – kas ma võrdlen võrreldamatut? Luule riimub ja peaks ju lõhkuma mõttelennu raamid, viima unistuste maailma, seadma meid kimbatusse oma kalambuuriga ning jätma lugejad filosofeerima tähtedejada tegeliku sõnumi üle. Teisalt, lahingukäsk peaks olema ühemõttelisuselt vaat et luule vastand. Ahaa, teil on täiesti õigus! Nende sarnasus ei seisne vormis (ei hakka me ju käske räppima), vaid viisis ja eesmärgi­ kohasuses. Just! Esimeseks on juba eespool nimetatud süsteemsus, lihtsus, lühidus ja terviklikkus (mitte meloodia) ning teine rõhutab, et vaatamata vastandlikele otstarvetele on tähtis hoopis sõna seadmise oskus nii, et kirjatüki eesmärk saaks täidetud. Kui luuletus ei vii lugejat mõttelennule, siis on see halb luuletus; kui käsk paneb lugeja filosofeerima, on see halb käsk. Erisuste eesmärgikohasus on nende võrreldavuse alus. Hakates teemat kokku võtma, küsin uuesti: lugeja, mil kirjutasid viimati luuletuse? Mil esitasid selle teistele? Hallad on maas, talvekülmad lähenevad ja kui muidu ei julge, siis alustuseks on jõuluvana valmis su salmi kuulama. Ära siis temaatika ning sõnumiga eksi. Igal luuletusel on oma publik, samuti lahingukäsul. Traditsiooniline kingitus üksuse ülemale, ja kindla peale minek, on sulepea, sest öeldakse, et sulg on teravam kui mõõk. Kirjanike seas võib leida patsifiste, aga mina elukutselise sõjaväelasena ütlen, et olen samuti vägivalla vastu ning kardan sõjardeid. Kui pea ei lõika, siis toidavad jalad! Teeme pingutusi, et me mõistus oleks terav, mõttelend vahe ning et meist ei saaks ajaloo naerualused. Panustamine haridusele on strateegiline investeering – alati!


NATO

9

NATO peasekretäri abikaasa koos NATO asepeasekretäri ja sõjalise komitee esimehega Eesti tootjate kübaraid proovimas.

Eesti esinduse töötajate abikaasad ehk laada initsiaatorid Eesti käsitööleti juures.

Laada meelelahutusprogrammi andsid oma panuse esinduse töötajate ja nende abikaasade rahvatantsurühm.

NATO heategevuslik laat Riho Rõngelepp KOLONEL

olulise panuse. Aastal 2012 kogusime 8000 eurot, millega olime suuruselt kolmas annetaja 28 liikmesriigi seas. Käesoleva aasta annetusteks on kogunenud ca 9000 eurot. Et laada tulemuste kokkuarvestamine lõpeb alles detsembri alguses, siis praegu on veel vara ütelda, kui palju suutsid käesoleval aastal teised riigid heategevuseks raha koguda. Igal juhul on selge, et ka sel aastal oleme kindlasti esimese viie suurima panustaja hulgas. Siinkohal on hea võimalus tänada paljusid Eesti ettevõtjaid, kes oma kaupa kas annetasid või võimaldasid seda laadal müügiks omahinnaga soetada.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

E

esti on NATO-s võtnud suuna osaleda rohkem kui meilt oodatakse, ehk kasutades levinud inglisekeelset väljendit – punch above our weight. Oleme seda põhimõtet järginud nii NATO operatsioonide kui ka reageerimisvägede koosseisu panustades. See lähenemine annab reaalse kaalu ja tõsiseltvõetavuse meie seisukohtadele organisatsiooni sõjalise arengu kujundamisel.

Lisaks Eesti esinduse NATO juures töötajatele mängivad Eesti kuvandi kujundamisel olulist rolli ka töötajate abikaasad. Käesoleval aastal osales Eesti edukalt just töötajate abikaasade juhtimisel NATO üheksandal heategevuslikul laadal, mis korraldati NATO peakorteris 16.–17. novembril. 2013. aasta laat oli mõneski mõttes eriline, sest üks organisatsioon, mille heaks laadal kogutud tulu annetatakse, on Eesti autismi ühing. Heategevuslikul laadal kogutud summad ei ole sealjuures väikesed. Alates 2005. aastast on toetusteks kogutud pea miljon eurot. Eesti on igal heategevuslaadal andnud vägagi


10

FOOKUS

Sõjaväelogistika reform on lõpusirgel 24. jaanuaril valitsuses kinnitatud riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 näeb ette toetusväejuhatuse loomise, mis toimub aastal 2020. Toetusväejuhatuse ülesanne on juhtida logistilist toetust ja väljaõpet, samuti mobilisatsiooni, formeerimise ning vastuvõtva riigi toetuse (HNS) valdkondi, pidada arvet põhivalmiduse üksuste ja täiendreservi üle ning korraldada neile sõja ajal väljaõpet.

S

ellest, kuidas praegusest logistikakeskusest toetusväejuhatus saab, räägib kaitseväe logistikakeskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Härra kolonel, riigikaitse arengukava aastani 2022 sätestab kaitseväes toetusväejuhatuse loomise, sõja eel tagas kaitseväe igapäevase toimimise varustusvalitsus. Praegune logistikakeskus tundub nime poolest nende kahe vahel õige tagasihoidlik. Millised on nende sisulised erinevused? Kui varustusvalitsus 21. novembril 1918 loodi, siis oli selle ülesanne meie rahvaväge relvastuse, toidu, riietuse ja insener-tehniliste vahenditega varustada. Vabadussõja lõppedes hakati sõjaväelogistikat arendama. Kuid varustusvalitsuse optimaalne struktuur kujunes välja alles umbes kümne aasta jooksul, pärast korduvaid muutmisi. Varustusvalitsuse ülesanded olid: koostada sõjaministeeriumi eelarveettepanekuid ja tulude-kulude aruandeid, muretseda kaitseväele vajalikku varustust ja korraldada selle materjali elutsüklit, varustada kaitseväge hobustega ning tagada nende tervishoid, hallata sõjaministeeriumi kinnisvara, korraldada kõikide kaitseväe struktuuri­ üksuste arvepidamist ja ette valmistada varustusküsimustega tegelevat personali. Kui vaadata valitsuse 27. märtsi 2013. a määruses nr 52 „Kaitseväe põhimäärus” ja kaitseministri 5. aprillil 2012 määrusega nr 4 kinnitatud „Kaitseväe logistikakeskuse põhimääruses” logisti-

Marek Miil KAPTEN KAITSEVÄE LOGISTIKAKESKUS

kakeskusele püstitatud ülesannete kogumahtu ja spektrit, siis ei jää logistikakeskus ülesannete hulgalt vähimalgi määral alla omaaegsele varustusvalitsusele. Meie haldame kõiki kaitseväe hooneid ja harjutusalasid. Meie hangime ja väljastame kogu kaitseväele varustust, relvastust, laskemoona ja materjale. Meie tagame kaitseväe igapäevaseks tegevuseks vajalike teenuste hankimise. Meie korraldada on kogu kaitseväe raamatupidamine, arvete ja kõikidele kaitseväe teenistujatele palga maksmine. Meie tagame, et Eesti sõdur saaks ükskõik millises maailma nurgas – Afganistanis, Malis, Balkanil – täita talle püstitatud ülesandeid jne. Selleks tuleb nii sõdurid kui ka nende varustus ja laskemoon missioonipiirkonda viia ning tagada üksustele pidev varustuse ja moona järelvedu. Meie korraldada on nii kaitseväelaste meditsiiniline teenindamine kui ka sotsiaal-psühholoogiline toetamine. Niisamuti peame õpetama välja sõjaväelogistikuid ja -meedikuid nii rahuaegse kaitseväe kui ka reservüksuste tarvis. Logistikakeskuse nime all on kaitseväes tööd tehtud juba 2002. aastast saadik ning praeguseks peaks olema paljud asjad paika loksunud. Mida nüüdsest

logistikakeskusest toetusväejuhatusse kaasa võtta ja mis jääb maha? Enne Teist maailmasõda kulus pea kümme aastat varustusvalitsuse ülesannete ja struktuuri enam-vähem paika sättimiseks. Nõukogude okupatsiooni järgses taasloodud kaitseväes tehti esimene sisuline sõjaväelogistika reform alles 2002. aastal, kui loodi ka praegune logistikakeskus. Selle loomise eesmärk oli erinevate logistiliste ja toetavate funktsioonide tsentraliseerimisega vabastada kaitseväe väeosad ja asutused lisaülesannetest, mis takistasid neil täita oma põhiülesandeid ehk tegelda reservi väljaõpetamisega. Enne 2002. aastat tegelesid väeosade kaadrikaitseväelased väljaõppe kõrval sisuliselt kõigega, et oma väeosa n-ö elus hoida jne. Seetõttu tuli tahes-tahtmata teha aja- ja inimressursi nappusel järeleandmisi kas väljaõppe või väeosa majanduselu kvaliteedi ja korrektsuse arvelt. Sõjaväelogistika reformi nüüdseks kestnud kümmekonna aasta jooksul on pea igal aastal tehtud logistikakeskuse struktuuris märkimisväärseid muudatusi. Kümne aasta jooksul on keskusel olnud viis põhimäärust. Julgen öelda, et alles praeguseks on selle ülesanded ja struktuur n-ö paika loksunud. Viimase lihvi logistikakeskuse struktuurile ja ülesannetele annabki kaitseväe kümne aasta arengukava, mis paneb punkti 2002. alustatud sõjaväelogistika reformile. See on ka põhjus, miks logistikakeskus nimetatakse nüüd omaaegse varustusvalitsuse nimele vääriliselt ümber toetusväejuhatuseks. Vastavalt arengukavale tuuakse 2014. aastal logistikakeskuse koosseisu tagasi kaitseväe orkester, mis oli meie koosseisus aastatel 2002–2006. Lisaks liidetakse hiljemalt 2015. aastal meie tugi­keskusega praegu kaitseväe peastaabi koosseisu kuuluvad kaplani- ja psühholoogiateenistus. Kui praegu pakub tugikeskus sotsiaal- ja psühholoogiaalaseid teenuseid teenistusülesannete täitmisel vigastada saanud kaitseväelastele, siis tulevikus pakutakse neid kõigile kaitse­väelastele. Täiesti uue


11

Kaitseväe logistikud on lähtunud ajaloolise järjepidevuse põhimõtetest ja nii polegi peagi loodav toetusväejuhatus midagi muud kui Vabadussõja ajal loodud varustusvalitsuse loomulik mantlipärija, mis on küll läbi teinud arenguetappe, kuid ikka asjakohane ja vastab aja nõuetele. MAREK MIIL

funktsioonina lisandub kogu kaitseväe usulise tegevuse juhtimine ja koordineerimine ning kaitseväe veteranipoliitika korraldamine. Tugikeskus nimetatakse ümber toetusteenuste keskuseks. Seoses kaitseväe kümne aasta arengukavaga on kõige tähelepanuväärsem uuendus aga püstitada toetuse väejuhatusele mobilisatsiooni- ja formeerimisülesanded. Seoses sellega suurendatakse väejuhatuse staabi koosseisu ligi paari­ kümne teenistuja võrra. Niisamuti optimeeritakse logistikakeskuse juhtimisahelat. Praegu allub logistikakeskuse ülemale materjaliteenistus, hanketeenistus, staap ja logistikapataljon (vt logistikakeskuse struktuuri tabelit lk 57). Staabiülemale alluvad staap, haldusteenistus, liikumis- ja veoteenistus, raamatupidamis-, tervise-, tugikeskus ja logistikakool. Uue struktuuri kohaselt luuakse toetusväejuhatuse ülema alluvusse ülema abi ametikoht (vt toetusväejuhatuse struktuuri lk 12). Lisaks temale alluvad väejuhatuse ülemale väejuhatuse staap, logistikapataljon, materjali-, haldus-, hanke- ning liikumis- ja veoteenistus. Väejuhatuse ülema abile aga alluvad tervise-, raamatupidamis-, toetusteenuste keskus, kaitseväe orkester ja logistikakool.

Olulise osa praeguste kaitseringkondade ülesannetest võtab üle Kaitseliit. Millised on toetusväejuhatuse suhted Kaitseliiduga, kes on teatavasti kõikjal Eestis? Kümne aasta arengukava elluviimise

raames selguvad Kaitseliidu konkreetsed ülesanded. Praegu on teada, et kaitseliitlaste kanda on maakaitse ehk siis tulevikus kasutatakse maksimaalselt ära selle organisatsiooni üle-eestilise kohaloleku laiapindsust ja vabatahtliku liikmeskonna potentsiaali. Kuidas meie väejuhatus tulevikus maakaitseüksusi logistiliselt toetab, see veel täpsustub. Sellesse küsimusse toob palju selgust ka praegu koostatav maakaitsedoktriin. Kindlasti tuleb rakendusplaanide koostamisel arvestada, et kaitseväe ning Kaitseliidu logistiliste üksuste ja võimekuste arengus valitseks tasakaal. Tuleb anda parim, et vastutuse ja funktsioonide üleandmise perioodil ei kannataks vähimalgi määral kaitseliitlaste varustamine ehk siis vaatamata reformidele peab olema tagatud kaitseliitlaste võitlusvõime. Millised on suuremad põhimõttelised muudatused, mis logistikutel tuleb n-ö kolimise käigus oma majapidamises teha? Kaitseväe kümne aasta arengukava rakendudes peavad tõesti osad meie üksused ümber paiknema. Tallinnas Marja tänav 4 asuvast kaitseväelinnakust lähevad Ämari linnakusse logistika­pataljon ja logistikakool. See kolimine peaks toimuma praeguste plaanide kohaselt 2014. aasta lõpul. Marja tänavalt toome omakorda Suur-Sõjamäe 23a ehitatavasse ajutisse konteinerlinnakusse liikumis- ja veoteenistuse allüksused. Samuti liigub Suur-Sõjamäelt Pärnu lähistel asuvasse Eametsa enamik logistikakeskuse staabist.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Riigikaitse arengukava põhimõtete valmimisest on varsti möödunud aasta. Kui palju on selle aja jooksul tulnud teha algsetesse plaanidesse korrektiive? Kui jaanuaris 2013 tutvustas kaitseväe peastaap esialgset visiooni toetusväejuhatuse struktuurist, siis kuulusid sellesse: staap, remondipataljon, trans-

pordipataljon, liikumise- ja veokeskus, formeerimiskeskus, põhivalmidus- ja täiendreserv, kaitseväe ühendatud õppe­asutused, kaitseväe orkester ja toetusteenuste keskus. Nagu juba eespool kirjeldatud, siis formeerimis- ja mobilisatsiooniülesanded on praegu pandud toetusväejuhatuse staabile. Remondipataljoni nimi jättis mulje täiesti uue väeosa loomisest, kuid tegelikult peeti tookord selle nime all silmas praegust materjaliteenistust. Sellel materjaliteenistusel on oma kindel koht ka toetusväejuhatuses. Nii jääb ka tulevikus materjaliteenistuse põhiülesandeks kaitseväes kasutuses oleva kaitsematerjali, sealhulgas mobilisatsioonivaru käitlemine III liinil ning I ja II liinil käitlemise koordineerimine. Mis puutub toetusväejuhatuse uue põhimääruse ja koosseisutabelite viimistlemisesse, siis sellega on tehtud terve aasta ränka tööd. Tuleb tunnistada, et ülesande lahendamise valem oli keeruline: etteantud isikkoosseisu piirarvu raames hakkama saada kõigi väejuhatusele püstitatud ülesannetega. Oluline on, et lõppeva sõjaväelogistikareformi raames oleme saanud väga hea kogemuse ja ülevaate sellest, millist ressurssi nõuab mingi funktsiooni täitmine. Iga otsus ja ettepanek on seetõttu väga hoolikalt läbi kaalutud.


12

FOOKUS

Kõik need ümberpaigutused on tingitud eelkõige kahest asjaolust. Esiteks on kaitseväel ülim aeg loobuda hoonetest, milles ei ole võimalik ka parima tahtmise juures tagada nüüdisaegset väljaõppe- ja töökeskkonda. Niisamuti on ebapraktiline ja kallis iga kord ka kõige väiksemate harjutuste tarvis liikuda veoautokolonniga läbi kogu Tallinna kesklinna harjutusaladele ning tulla õhtuse tipptunni ajal tagasi. Lisaks on sõjalise kaitse seisukohalt vaja hajutada üksuste paiknemist.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Logistika valdkonnas on viimastel aastatel läbi viidud mitu tsentraliseerimist: raamatupidamine, toitlustamine, haldamine jne. Kirjeldage palun kasu, mida see mõne skeptiku laidetud protsess kaitseväele on toonud. Sellel aastal lõpetati haldusfunktsiooni tsentraliseerimine. Logistikakeskus kasutab kaitseväe hoonete ja objektide haldamisel nii enda haldusmeeskondi kui ka eraettevõtjaid, kellega on praeguseks sõlmitud ligi 600 kehtivat lepingut. Nüüdseks on kõik kaitseväes töötavad haldurid arvatud logistikakeskuse koosseisu. 2014. aasta keskpaigaks viiakse lõpule ka toitlustuse tsentraliseerimine: logistikakeskuses liidetakse kõik kaitseväe kümme toitlustuskompleksi ühes ligi 190 inimesega üksuseks. Tsentraliseerimine võimaldab ühtlustada tegevusprotseduurid ja tagada valdkonnapõhine käsuliin. Aastaid oli kaitseväes probleem, et üht ja sama teenust osutati väeosade lõikes erineva kvaliteediga. Juriidiliselt iseseisvad väeosad otsustasid omapäi, kuidas, milliste kuludega ja mida remonditakse. Struktuuriüksustes teenivad erialaspetsialistid said ignoreerida oma valdkonna juhtide suuniseid ja nõudmisi, kuna alati oli võimalik apelleerida käsuliinile – väeosas jagas käske vaid väeosa ülem. Ka ei saanud valdkonna juht oma erialaspetsialiste vajaduse korral teineteisega asendada. Või meenutagem, kuidas oli veel mõni aasta tagasi lood hankimisega. Iga väeosa ostis teatud asju täpselt sealt, kust kellegi parajasti pähe tuli. Kas mõnda asja üldse oli vaja ning mis hinda selle eest maksti, ei huvitanud kedagi. Kuid väeosades pealtnäha pisikestest kulutustest kogunes kaitseväe tasandil juba märkimisväärne summa. Tsentraliseerimine võimaldab ühtlustada ametikohale esitatavad nõudmised ja ka makstava palga suuruse. Ühe teenistuja õppusel või välislähetuses viibimise ajal saab nüüd teda asendada teise

Väejuhatuse ülem

Väejuhatuse staap

Toetuse väejuhatus (2013. aasta lõpu seisuga plaanitud struktuur)

Väejuhatuse ülema abi

Hanketeenistus

Logistikakool

Materjaliteenistus

Raamatupidamiskeskus

Haldusteenistus

Tervisekeskus

Logistikapataljon

Toetusteenuste keskus

Liikumis- ja veoteenistus

Kaitseväe orkester

samaväärse spetsialistiga. Niisamuti saavad valdkonna juhid püstitada vahetult oma erialaspetsialistidele üleandeid ning kontrollida nende täideviimist. Hangete tsentraliseerimisest saadav kasu on enam kui selge: kaitseväelased on pidanud hakkama endalt küsima, mida meil tegelikult vaja on ning millist hinda oleme valmis selle eest piiratud eelarve tingimustes maksma. Olen nõus, et pärast eri valdkondade tsentraliseerimist ei hakanud kõik asjad üleöö väga ladusalt toimima. Eks harjumused on visad kaduma. Nii mõnigi ohvitser igatses taga läinud aegade sõltumatust, kus oma väeosa eelarvet sai kasutada üksnes kohaliku tasandi prioriteete silmas pidades, jättes kaitseväe ja riigikaitse huvid tagaplaanile. Just siin võibki peituda trots tsentraliseerimise vastu. Tahan eraldi rõhutada, et tänu tsentraliseerimisele on kaitseväe staabi­ ohvitserid pidanud hakkama tegelema ka senisest põhjalikumalt ühe oma põhiülesandega – plaanimisega. Riigihanked on üks osa kaitseväe logistika igapäevaelust. Tänapäeval on lubamatu ja välistatud, et maksumaksja maksab kinni mõne staabi suutmatuse plaanida oma üksuse vajadusi. Staabiohvitserid on aru saamas, et hankeprotsess võtab teatud aja. Samuti mõistetakse, et hanke edukuse eeldus

on korrektne lähteülesanne. Teisisõnu: logistikakeskuse hankijad hangivad täpselt seda, mida lähteülesandes küsitakse, mitte seda, mida keegi mõtetes mõlgutas. Kogemused on näidanud, et see mundrikandja, kes võib olla väga hea instruktor või n-ö lahinguhunt, ei pruugi olla võimekas plaanija. Staabiohvitseride oskus plaanida oma üksuse vajadusi ja kirjutada lähteülesandeid on seega ka aidanud korrastada nõudmisi ametikohtadele. Tsentraliseerimisega on tihedalt seotud ka näiteks varustusprogrammi meeskondade loomine mõni aasta tagasi. See oli nii kaitseväe kui ka sõjaväelogistika arengu seisukohalt väga oluline samm. Nüüd oli lähtealus tagada kaitseväes kasutatava varustuse läbimõeldud ja jätkusuutlik areng kooskõlas arendatavate võimetega. Varustusprogrammi 15 meeskonda (õhukaitse, õhutõrje, individuaalkaitse varustusprogrammimeeskond ja pioneerivarustusprogrammi meeskond jne) peavad suutma defineerida logistikakeskuse hangitava varustuse lähteülesande. Seega ei saa enam süüdistada logistikakeskuse hanketeenistust, et mingid „tsiviilisikutest tädid” hankisid selle või teise asja, mis tegelikult ei vasta kaitseväelase vajadustele. Iga hanke lähteülesande taga on konkreetne ohvitser, allohvitser või ametnik, mitte anonüümne kaitsevä-


13

gi. Tulevikus kavatseb logistikakeskus ka olulisemate hangete puhul kaitseväesiseselt teavitada, kes olid hanke lähteülesande koostajad. Ehk kui kellelegi on selle või teise toote või teenuse osas ettepanekuid, siis saab neid vahetult edastada vastava lähteülesande koostajale. Paljudes riikides on suundumus anda võimalikult palju olulisi tagamistoiminguid tsiviilettevõtetele üle. Eestistki meenub hiljuti AS Sebega sõlmitud Pasi soomukite hooldusleping. Millised on edasised arengud? Riigikaitse strateegia kohaselt arendab kaitsevägi välja vaid need sõja ajal vajalikud toetavad võimed, mida pole võimalik ega otstarbekas tagada ametkondadevahelise koostöö, lepinguliste suhete või sundkoormistega. Ka on kaitseminister öelnud, et Eesti kaitse-eelarve tõuseb prognooside järgi 2022. aastaks ligi 450 miljoni euro suuruseks ning et see raha tuleb suunata tagasi Eesti majandusse nii suures ulatuses kui mõistlik ja võimalik. Samuti tuleb kaitseministri sõnul tugevdada meie oma kaitsetööstust, et riik saaks tulevikus teha rohkem tellimusi Eesti ettevõtetele. Kaitsetööstuspoliitika eesmärk ongi luua Eestis selline kaitsetööstus, mis oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, ekspordile orienteeritud ja riigi usaldusväärne partner rahu-, kriisi- ja sõjaajal. Allkirjastasin 29. oktoobril 2013 AS Sebe juhatuse esimehe Kuldar Väärsiga kaitseväe soomukite remondi ja hoolduse hankelepingu. Hange hõlmab 140 kaitseväe soomukit, remondimakse hinnaks on arvestatud 2,5 miljonit eurot aastas, nelja aasta peale 10 miljonit eurot. See remondi ja hoolduse hanke võit näitabki, et kodumaised ettevõtted on konkurentsivõimelised ja suudavad täita sõja ajal riigikaitselisi ülesandeid. Millised teenused antakse järgmisena eraettevõtjate kätte, on veel vara öelda. Strateegiline eesmärk on selge: kaitse­ vägi peab tegelema üksnes nende logistiliste aspektidega, mida ei ole otstarbekas eraettevõtjatelt sisse osta. Neid võimekusi ja võimalusi analüüsitakse praegu kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi tasandil.

Afganistanis toetab meie lahingu­ üksusi rahvuslik logistiline toetus­ element (NSE – National Support Element). Neid sõjaväelogistikute meeskondi õpetab alates 2006. aastast välja logistikakeskuse logistikakool. Praeguseks on logistikakool õpetanud välja Afganistanis tegutsevate lahinguüksuste toetamiseks juba 16 NSE-d. Paljud kooli instruktorid on ise Afganistanis teeninud. Samuti hoiavad NSE-sid ettevalmistavad instruktorid ennast pidevalt Afganistanis toimuvaga kursis. Seega on meil lisaks pidevalt uuendatavatele väljaõppekavadele olemas värske ja vahetu oskusteave nüüdisaegse logistika toimimisest sõjapiirkonnas. Eesti parim oskusteave meie enda lahinguüksuste logistilisest toetamisest, mis tugineb ka praktilistele kogemustele, on samuti üksnes logistikakoolis. Suurim kasu Afganistani kogemustest Eesti sõjaväelogistikale tervikuna ongi tõenäoliselt see, et meil on ilustamata ja realistlik pilt sellest, milliseid nõudeid esitab tänapäevane lahingutegevus logistikale. Just koostöö NATO liitlastega Afganistanis on andnud meile hea kogemuse liitlasriikidega logistiliste operatsioonide plaanimiseks ja korraldamiseks. See võimal dab omakorda plaanida ja korraldada suurõppusi, mis on otseselt seotud Eesti kaitsmisega. Näiteks Baltic Host 2013-l saime elutruult harjutada tulevase toetusväejuhatuse staabiga, kuidas Eestis reaalselt liitlas­ vägesid vastu võtame ning sõjaolukorras meie lahinguüksusi toetame. Väidetavasti tuli selleks, et üks USA sõdur saaks lahesõjas püssi lasta, kümnel mehel mitmes maailma paigas n-ö kaste tõsta, praegustes konfliktides on see arv vahest veelgi suurem. Kui palju on

vaja logistikuid ja teisi toetajaid, et üks Eesti sõdur saaks vajadusel, relv käes, oma kodumaad kaitsta? Selliste võrdlustega peab olema ettevaatlik, kuna „toetuse” mõiste on suhteline. Ühelt poolt võib seda mõõta NSE suurusega. Praegu kuulub Afganistanis teeniva Eesti kontingendi koosseisu ligi 150 kaitseväelast ning neist 16 ongi sõjaväelogistikud, kes kuuluvad NSE koosseisu. Teisalt on Afganistani operatsiooni toetamisega otseselt seotud kogu logistikakeskus: meie anname väljaõppe NSE sõjaväelogistikutele, korraldame kontingendi Afganistani viimise ja sealt toomise, tagame üksuste varustamise kõige vajalikuga ning Eestis lahinguüksuste ettevalmistamiseks vajalikud väljaõppetingimused, maksame sõduritele palga jne. Kuid üldistuse taset saab veelgi tõsta: sõjas osaleb Eesti vabariik, sest mandaadi meie üksuste Afganistani saatmiseks andis ikkagi Eesti rahvas. Headel logistikutel on teatavasti märk küljes – ühel hetkel leiavad tsiviilfirmad nad üles ja pakkumised on mõistagi vastupandamatud. Kuidas te read täidetuna hoiate? Meie sõjaväelogistika ei suuda tõenäoliselt kunagi rajada personali­ poliitikat eraettevõtjatelt tööjõu kõrgete palkadega n-ö üleostmisele. See-eest on meil teisi eeliseid. Nagu rahvasuu ütleb: riigiteenistuja palk on pikk ja peenike. Suudame pakkuda stabiilset palka ning erinevalt erafirmadest ei lähe me üleöö pankrotti. Kuid palganumber ei ole ainus, mis inimestele loeb. Väga oluline on töökeskkond. Seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Paljude logistika­ keskuse teenistujate töötingimused paranevad just tänu kümne aasta arengu­ kavale ning uutele hoonetele Ämari kaitseväelinnakus. Kuid on vale arvata, et inimesi saab ära osta üksnes edeva mööbli, moodsa arvuti ja telefoniga, kontoriaknast avaneva vaate, ameti­auto ja parkimiskohaga. Kõik need materiaalsed hüved kaotavad oma väärtuse, kui töökohal valitseb ärategemise, taga­ kiusamise, kadeduse, intriigide õhkkond. Kaitseväes on iga struktuuriüksuse ülema võimuses luua oma alluvatele meeldiv, töine, elujaatav ja sõbralik õhkkond. Just selline vaimselt terve ning asjalik-sõbralik õhkkond võib nii mõnelgi juhul üles kaaluda eraettevõtete klantskontorites valitseva närvilise meeleolu. Seega võib ka just siin peituda väärtus, mida kaitsevägi suudab pakkuda ja sellega endale teenistujaid värvata.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Olgu kaitseväes õppus või igapäevane väljaõpe, logistikud peavad hoolitsema, et kõik vajalik oleks olemas. Kui suur osa välismissioonidel saadud kogemustest on jõudnud logistikute välja­ õppekavadesse ja mida saate arvestada sõjaaja tegevust kavandades?

Ülemad Ajavahemikus 1918–2012 on olnud varustusvalitsusel ja logistikakeskusel kokku kaheksa ülemat: kolonel Rudolf Reimann (1918–1920) kindralmajor Tõnis Rotberg (1920–1938) kolonel Johannes Martins (1938–1940) leitnant Raivo Ott (2002–2004) leitnant Ilmar Lepik (2004–2005) major Paul Vaha (2005–2007) kapten Rudolf Jeeser (2007–2009) kolonel German Kesa (2009–2012) Alates 2012. aastast on logistika­ keskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe.


14

FOOKUS

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Kindlasti on sõjaväelogistika üks trump tööturul konkureerimisel hea väljaõpe ning kogemused kriisi- ja sõjapiirkonnas tegutsemisel, mida tõenäoliselt väljaspool kaitseväge on praktiliselt võimatu saada. Eraettevõtjate huvi sõjaväelogistikute värbamise vastu kinnitab, et kaitsevägi suudab anda oma teenistujatele hea väljaõppe. Tegelikult on see täiesti normaalne, kui inimene teenib teatud aastad oma elust kaitseväes ning seejärel suundub eraettevõtlusesse. Oluline on, et kaitsevägi saaks vähemalt teatud perioodil rakendada maksumaksja rahadega koolitatud teenistujat ehk siis riik peab saama tagasi oma investeeringud inimestesse. Selle tagavad ressursi­ mahuka koolituse lepingud, kus kalli väljaõppe saanud kaitseväelane võtab endale kohustuse teatud perioodil teenistust jätkata. Kuid see ei tähenda, et kõik kaitseväelased peaksid teenistusest pensionärina lahkuma. N-ö verevahetus ja inimeste liikumisega kaasnevad uued ideed ja kogemused on kasulikud nii kaitseväele, meie erafirmadele kui ka ühiskonnale tervikuna. Riigikaitse seisukohalt on igati tervitatav, kui reservväelased tegutsevad ühiskonna erinevates sfäärides. Seda tõestas ka hiljutine Eesti sõjaaja riigikaitset kui tervikut ettevalmistav õppus Baltic Host 2013. Nimelt kui kaitse­väe koostööpartneritest riigiasutustes või eraettevõtetes olid reservväelased, siis koostöö nende organisatsioonidega sujus äärmiselt ladusalt, sest reservväelased mõistsid ja teadsid, kuidas toimib kaitsevägi ning mis kriisija sõjaolukorras toimuma hakkab. Kuid eraettevõtetega konkureerimisel on väga oluline roll ka kutsumusel. Kõige lojaalsemad ja pühendunumad sõjaväelogistikud on need, kelle sisemine hääl ütleb, et kaitsevägi ja logistika on just see, millega ta tegeleda tahab. Logistikakeskus hakkas 2012. aastal välja andma rinnamärki „Kümme aastast teenistust Kaitseväe logistikakeskuses”. Seda märki tohivad kanda vaid need teenistujad, kes on meie ridades teeninud kümme aastat. Nüüdseks on meil juba 86 teenistujat, kes on selle märgi kavalerid. Teisisõnu: ligi 20% meie teenistujatest on juba kümme aastat teeninud logistikakeskust ja Eesti sõjaväelogistikat. Seda vaatamata kaitseväes toimunud struktuurimuudatustele, allüksuste ümberpaiknemistele, palgamuutustele ning eraettevõtjate pakutud ahvatlustele. See protsent tõestab, et meil on kutsumusega teenistujaid ning logistikakeskuses ja

sõjaväelogistikas on midagi, mis inimesi köidab.

milliseid proovikive ja privileege esitab talle alternatiive pakkuv tsiviiltööturg.

Ilmselgelt peab osa teie inimesi toetusväejuhatuse tekkides reaalselt elukohta vahetama. Mida te plaanite ette võtta, et teha oma inimestele muutused võimalikult valutuks? Ärgem unustagem, et kaitseväelane võib minna 50-aastaselt pensionile ja saada seejuures pensionilisana märkimisväärse osa oma ametipalgast. Kaitseväelastel ei oleks seda privileegi – ja me ka ei vääriks seda –, kui me lähtuvalt riigi ja kaitseväe vajadustest ei tahaks teenistuskohta vahetada. Selline alaline valmisolek teenistus- ja elukohta vahetamiseks on üks tingimus, millega peab tahestahtmata leppima iga kaitseväelane, kes kirjutab alla tegevteenistuslepingule. Nii logistikakeskus kui ka kaitsevägi tervikuna on andnud endast parima, et meie teenistujatel kulgeks teenistuskoha vahetamine võimalikult sujuvalt. Kõige olulisem on siinkohal, et inimesi informeeritaks võimalikult varakult nende teenistust puudutavatest muudatustest. Kaitseväe kümne aasta arengukavast on kõigile teenistujatele antud ülevaade juba käesoleva aasta alguses. Varakevadest saadik on kõikidel teenistujatel olnud võimalik esitada arengukavaga seotud küsimusi selleks eraldi kaitseväe intranetti loodud foorumis. Kaitseväe juhataja ja kaitseväe peastaabi personaliosakonna ülem on käinud silmast silma kohtumas kõigi logistikakeskuse teenistujatega ning andnud võimaluse küsimusi esitada. Käesoleva aasta 1. oktoobriks teavitati kõiki logistikakeskuse teenistujaid, milline ametikoht neile toetusväejuhatuses plaanitud on ning kus see hakkab paiknema. Loomulikult on püütud võimaluste piires arvestada inimeste soovidega, kui struktuurimuudatustest tulenevalt on tulnud muuta nende seniseid ülesanded ja teenistuskohta. Struktuuriüksuste ülemad ja minu staabi personaliosakonna ülem on olnud pidevalt valmis vastama kõikidele meie teenistujate küsimusele. Nii palju kui mina tean, ei ole ükski küsimus jäänud vastuseta. Kui arvestada, et plaanide kohaselt kinnitatakse toetusväejuhatuse uus koosseis 2014. aasta teisel poolel, siis on meie teenistujatel jäänud peaaegu terve aasta, et langetada olulisi otsuseid ning vajadusel oma senist elukorraldust muuta. Kokkuvõttes peab teenistuja ka ise tegema valikuid ning otsustama, kas kaitse­väe tingimused vastavad tema enda nõuetele või mitte ning kaaluma samas,

Mis saab toetusväejuhatuse loomise käigus logistikute seni kasutatud sümboolikast? Toetusväejuhatus jätkab oma ajaloolise sümboolikaga. Juba 2002. aastal – kui varustusvalitsuse õigusjärglasena taasloodi logistikakeskus – võeti kasutusele omaaegse varustusvalitsuse sümboolika elemendid. Logistikakeskuse embleemil ja lipul on varustusvalitsuse rinnamärgilt pärinev Mercuriuse sau koos ristatud mõõkadega. Ajaloolise järjepidevuse huvides jäetakse toetusväejuhatuse lipule isegi kiri „Kaitseväe logistikakeskus”, sest just selle nime all taassündis varustusvalitsus. Samasugust ajaloolise järjepidevuse poliitikat oleme järginud ka logistikapataljoni lipu puhul. Teadupärast annetati see lipp 1992. aastal kaitseväe peastaabi autokompaniile. 1997. aastal nimetati see üksus ümber tagalapataljoniks ja pärast 2002. aastat kaitseväe logistikakeskuse tagalapataljoniks. Aastatel 2005– 2009 kandis pataljon aga nime kaitseväe logistikakeskuse lahinguteenindustoetuse väljaõppekeskus. Vaatamata kõigile nimemuutustele ehib logistikapataljoni lippu ikkagi kiri „Autokompanii”. Niisamuti jäävad toetusväejuhatuse loomisega alles logistikakeskuse rinna- ja teenetemärk (mõlemad asutatud 2002. aastal), autokompanii rinnamärk (asutatud 1996. aastal enne 1940. aastat kasutusel olnud rinnamärgi eeskujul) ning rinnamärk „Kümme aastat teenistust Kaitseväe logistikakeskuses” (asutatud 2011. aastal). Ka jätame alles tervisekeskuse, logistikapataljoni ja kaitseväe orkestri ajaloolised käiseembleemid (kasutusele võetud vastavalt 2003., 1996. ja 2003. aastal). Ainus toetusväejuhatuse välist külge puudutav oluline muudatus tuleneb kaitseväes tänavu kasutusele võetud bareti kandmise korrast, mis tähendab, et kõik praegused logistikakeskuse tegevväelased hakkavad kandma ühesugust rohelist baretti, millel on lahinguteeninduse relvaliigi mütsimärk. Erandiks jääb orkester, kes saab endale valge bareti, mida ehib orkestri mütsimärk. Ka tulevikus jääb toetusväejuhatuse kõige olulisemaks tseremoniaalvälja­ kuks praegune Suur-Sõjamäe 23a asuv riviplats. Toetusväejuhatuse sünnipäevaks loetakse ka edaspidi 21. novembrit 1918 ning taasloomise aastapäevaks 22. maid 2002.


ÜLEVAADE

15

Zapad 2009 Zapad 2013 Vostok 2010

Kavkaz 2012

Tsentr 2011

Venemaal toimunud strateegilised õppused

Vene föderatsiooni ja Valgevene ühisõppus Zapad 2013 Kõik, mis Venemaal toimub, leiab maailmas tavaliselt vastu­kaja ja äratab teravat huvi ning iseäranis Eesti seisukohalt on see ka mõistetav, arvestades meie ajaloolist kogemust. Eriti suure tähelepanu all on kõik militaarvaldkonna protsessid ja arengud, mille üheks hiljutiseks suursündmuseks võib lugeda septembris läbi viidud operatiiv-strateegilisi õppusi nime all Zapad 2013.

I

Jaan Tamm ANALÜÜTIK

relva kasutamine. Sõltuvalt toimumise kohast on õppustele vähesel määral kaasatud ka teiste riikide, ehk siis KJLO (kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsiooni) riikide relvajõud. Sarnane on olnud ka õppuste stsenaarium, kus põhirõhk on nn terrorismivastasel võitlusel, mida sõjalises mõttes teostatakse aga vägagi konventsionaalsel viisil.

POLIITILINE KONTEKST JA REAKTSIOON Siiski on suur vahe, kas õppused toimuvad kusagil kaugel sisemaal või vahetult meie piiride läheduses. Kui veel tuletada meelde 2008. aasta sündmusi, kui Kaukaasias korraldatud õppustele järgnes sõda Venemaa ja Georgia vahel ning liita Venemaa ambitsioonid oma relvajõudude ümberrelvastamise osas, saame

SÕDUR NR 6 (75) 2013

seenesest ei ole selliste strateegilise taseme õppuste korraldamises midagi erakordset, sest sõjaväed peavadki ju harjutama, ja viimase kuue aasta jooksul on neid Venemaal sõjaväeringkondades korraldatud regulaarselt. Kuigi mõnevõrra erinevate nimede all, on nad kõik olnud mastaabilt ja eesmärkidelt üsna sarnased, ehk neid korraldatakse eelkõige reformi käigus loodud ÜSVJ (ühendatud strateegiline väejuhatus) juhtimiselementide ja tegevuse harjutamiseks. Ühise tunnusjoonena võiks tuua välja seda, et kõik nad on olnud nn ühendväeliikide taseme õppused, kuhu on kaasatud ka teiste ametkondade jõustruktuurid. Peale selle on õppustel suuremal või vähemal määral harjutatud üksuste ja relvasüsteemide strateegilist ümberpaiknemist, piiratud ulatuses mobilisatsiooni läbiviimist ja, nagu näeb ette Vene­maa sõjaline doktriin, on pea kõikidel õppustel mängitud läbi ka tuuma-

probleemi sügavusest parema ettekujutuse. Peab ka meeles pidama, et Venemaa ei ole kunagi teinud saladust sellest, et nad näevad NATO-t ja selle laienemist itta jätkuvalt sekkumisena nende mõjusfääri ning sellest tulenevalt ühte põhilist ohtu riiklikele huvidele ja julgeolekule. Ei saa ka unustada 2009. aastal Venemaa seadustesse tehtud parandusi, mis lubavad kasutada relvajõudusid näiteks oma kodanike kaitseks väljaspool Vene föderatsiooni piire ainult presidendi otsuse põhjal. Eelnevat arvestades pole ka imekspandav, et toimunud õppused kutsusid esile teravaid ja vähem teravaid arvamusavaldusi eriti Balti mere regioonis, aga ka Euroopas tervikuna. Kõige tagasihoidlikum, et mitte öelda diplomaatilisem, oli õppuste küsimuses NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, kelle arvates ei kujuta õppused endast mingit ohtu NATO liikmesriikidele, kuid pingete maandamiseks peaks Venemaa neid korraldama avatumalt. Ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves on sotsiaalmeedia vahendusel toonud esile õppuste läbipaistmatuse. Intervjuus Rootsi ajalehele Svenska Dagbladet märkis ta, et õppuste käigus harjutab Venemaa tegevust Balti riikide vastu. Sama seisukohta on väljendanud ka tema Leedu kolleeg Juozas Olekas, kes ütles, et Vene-Valgevene ühisõppus Zapad 2013 on eelkõige suunatud naabrite vastu. Hoopis teravam oli aga Läti kait-


16

ÜLEVAADE

2013. AASTAL VENE FÄDERATSIOONI RELVAJÕUDUDES TOIMUNUD VALMISOLEKU KONTROLLID VEEBRUAR Kesk sõjaväeringkond, õhudessant-vägede ja transpordi-lennuväe valmisoleku kontroll Kaasatud üksused Kesk SK ühendstareegiline väejuhatus 201. sõjaväebaas 28. üksik miinijahtijate brigaad 3. Spetsnazibrigaad 98. õhudessantdiviis Kokku osales 7000 isikkooseisust 300 soomukit 40 lennukit

VEEBRUAR Lõuna sõjaväeringkonna vägede valmisoleku kontroll Kaasatud üksused 49. ja 58. armeede staabid 66. ja 34. juhtimisbrigaad 19. ja 34. üksik miinijahtijate brigaad 6972. lennuväebaas Kokku osales 8000 isikkooseisust 300 soomukit 40 lennukit

SÕDUR NR 6 (75) 2013

seminister Artis Pabriks, kelle arvates ei saa õppuste eesmärke nimetada kaitseotstarbelisteks, sest need ei olnud piisavalt läbipaistvad nii ettevalmistuse kui ka läbiviimise osas ja ministri arvates imiteerisid õppused rünnakut Balti riikide vastu. Poola põhiline mure oli Varssavi vastu võimaliku ennetava tuumalöögi läbimängimine, nii nagu see toimus õppuste Zapad 2009 stsenaariumi kohaselt. Venemaa vastureaktsioon nendele avaldustele jäi üsna tagasihoidlikuks ja piiratuks. Ametlikes avaldustes rõhutati eelkõige seda, et õppustel harjutatakse läbi ainult sõjalise kaitsega seotud elemente, mis olemuselt ei kahjusta kuidagi naaberriikide huve ning katsed seda teises valguses näidata viitavad teatavate poliitikute katsetele õppuste teema ülepolitiseerida. Nagu Venemaa ameti­isikud on rõhutanud, edastati läbipaistvuse huvides ja hea tahte märgina kogu õppuste toimumisega seotud informatsiooni OSCE (Organization of Security and Cooperation in Europe) kaudu juba varakult kõikidele asjast huvitatud riikidele. Peale õppuste kohta informatsiooni edastamise kutsuti erinevalt eelmistest kordadest õppusi vaatlema ka esindajad NATO riikidest ja OSCE-st, kuigi ametlikult deklareeritud õppustel osalejate arv seda ei nõudnud. Siiski võib neid Venemaa katseid näida avatud ja koostöövalmis pidada ainult žestiks. Esiteks olid Venemaa edastatud informatsiooni osalejate üldarvu ja õppustele tegelikult kaasatud inimeste osas hinnanguliselt mitmekordsed erinevused ning õppustel osalejate üldarv küündis ligi 70 000-ni välja öeldud 12 900 asemel. Selline hinnang tugineb eelkõige

MÄRTS Musta mere laevastiku valmisoleku kontroll Kaasatud üksused laevastiku staap 11. allveetõrjelaevade br 41. raketikaatrite brigaad 68. ja 184. veekaitse raj. 519. üksik luurelaevade brigaad 810. üksik miinijahtijate brigaad 7057. lennuväebaas 7. ründedessantdiviis Kokku osales 8000 isikkooseisust 300 soomukit 40 lennukit

MAI Õhu- ja kosmosekaitse ning Lääne sõjaväeringkonna õhu- ja õhukaitse juhatuse valmisoleku kontroll Kaasatud üksused Õhuväe peastaap Lääne SR suuna õhu- ja kosmosekaitsevägede juhatus 1. õhu- ja kosmosekaitse juhatus transpordi- ja kaug­ lennuväe allüksused Kokku osales 8700 isikkooseisust 240 soomukit 185 lennukit

asjaolule, et lisaks ametlikult deklareeritud tegevustele võib õppustega Zapad 2013 otseselt või kaudselt siduda nii 16. septembril alanud tsiviil- ja territoriaalkaitse juhtimisstaabi õppuse, Põhjalaevastiku tegevuse Barentsi merel, 6. armee allüksustes toimunud mobilisatsiooniharjutuse, strateegiliste raketivägede juhtimisstaabi õppuse kui ka taktikaliste rakettide laskmise Luga polügoonil. Peab arvestama, et nüüdisaegsete juhtimis- ja sidesüsteemide kasutamisel ei ole selliste geograafiliselt üksteisest eraldatud üksuste juhtimine probleem. Seda kinnitas kaudselt ka Venemaa kaitse­minister Sergei Šoigu, kes märkis, et „praegu kaasatakse õppustele üha rohkem erinevaid relvasüsteeme ja suurenevad vahemaad ning alad, kus õppused toimuvad, mistõttu iga aastaga muutub erinevate stsenaariumite läbimängimine järjest vähem vaatemänguliseks”. Nimetatud asjaoluga seoses võib ka vaatlejate õppusele kutsumist pidada pigem farsiks, sest tegu oli alles viimasel hetkel õppusi vaatlema kutsutud atašeedega, kellele mängiti läbi näidisetendused Valgevenes ja Kaliningradi oblastis, millel oli õppustel tegelikult toimunuga minimaalne seos.

ZAPAD 2013 VS. STEADFAST JAZZ 2013 Selles valguses on Venemaa katsed vastandada toimunud õppusi väidetava NATO kasvanud intensiivsusega Venemaa piiride lähedal pigem naeruväärne ja otsitud. Eelkõige on siinkohal nimetatud novembris toimunud NATO õppusi Steadfast Jazz 2013, mille kohta Venemaa kaitseministri asetäitja Ana-

JUULI Ida ja Kesk SR allüksuste valmisoleku kontroll Kaasatud üksused Ida ÜSVJ ja VoL 5., 2., 35. ja 36. armee 3. õhu- ja kosmosekaitse juhatus 41. armee staap 32. üksik miinijahtijate brigaad transpordi- ja kaug­ lennuväe allüksused Kokku osales 160 000 isikkooseisust 5000 soomukit 130 lennukit 70 laeva

toli Antonov ütles, et nendest õppustest „õhkub külma sõja” jälgi, sest seal harjutati tegevusi Washingtoni lepingu 5. artikli põhjal. Targu jättis kaitseministri asetäitja nimetamata aga fakti, et tegu oli üle seitsme aasta esimese NATO sellelaadse õppusega, kus harjutati läbi NATO reageerimisväe (NRF) juhtimis­ elementide tegevus nii strateegilisel, operatsiooni kui ka taktikalisel tasemel. Oluline on ka märkida, et õppustel Steadfast Jazz osales ainult ligi 6000 meest, mis oli kordi väiksem kui õppustel Zapad 2013. Kuigi õppustel Steadfast Jazz 2013 kasutatud stsenaariumi alusel mängiti läbi konventsionaalne sõda, on seda raske pidada Venemaa vastu suunatuks, sest hüpoteetilise Bothnia võiks geograafiliselt siduda pigem Soomega, rääkimata võimalikust taktikalise tuumarelva kasutamisest. Samas on väga vähe teada õppustel Zapad 2013 kasutatud stsenaariumi kohta, peale asjaolu, et VeneValge­vene liitriiki rünnanud „terroristid” olid pärit Balti riikide territooriumilt.

MIS SIIS TEGELIKULT TOIMUS? Siiski ei tohiks õppuste Zapad 2013 hindamisel liialt tähelepanu fokuseerida poliitilisele kontekstile või kasutatud stsenaariumitele, sest esimene on tihtipeale lihtsalt retoorika ja teist on vajadusel väga kerge muuta, nagu märkis oma artiklis Rootsi erukindral Karlis Neretnieks. Millele peab eelkõige tähelepanu pöörama, on need võimekused, mida Venemaa ja ka Valgevene relvajõud õppuste käigus demonstreerisid, ehk millega üksused reaalselt tegelesid ja kuidas nende tegevus oli koordineeritud. Just


17

DEKLAREERITUD TEGEVUSED ÕPPUSE ZAPAD 2013 RAAMES „„ meredessandi harjutus Hmeljovka polügoonil Kaliningradi oblastis „„ terrorismivastane õppus Pravdinski polügoonil „„ terrorismivastased harjutused kaheksal Valgevene polügoonil „„ Harjutusi toetasid nii Balti laevastiku alused kui armee- lennuväe ja õhuväe lennuvahendid. Ametlikult osales nendel harjutustel Vene ja Valgevene poolt kokku: „„ 22 000 meest „„ 450 soomukit „„ 80 tanki „„ 90 lennuvahendit „„ 10 laeva

Venemaa Eesti Läti Leedu Valgevene Poola

Ukraina

Hoolimata sellest, et selliste õppuste käigus on tavapärane kasutada taktikalisi rakette ja reaktiivsüsteeme nagu Iskander ja Smerch, näitab nende kombineeritud kasutamine mehitamata lennu­ vahenditega eelkõige keerukuse astet, mida venelased on sõjapidamises võimelised kasutama ja muidugi võimet sihtida tulelööke vastase kaitse sügavusse. See on faktor, mida peab meeles pidama igaüks, kes kavatseb nende süsteemide löögiulatuses kasutada staatilisi objekte. Kuigi Venemaa sõjapidamine on traditsiooniliselt maavägede keskne, tasub eraldi märkida õhuväe tegevust eelkõige maaväeoperatsioonide toetamisel, aga ka iseseisvate ülesannete lahendamisel. Nii õppustele kaasatud lennuvahendite hulk ja nomenklatuur kui ka õppuste ajal toimunud väljalendude arv on suurenenud ning mis kõige olulisem – keerukamaks on muutunud õhuväe teostatud operatsioonid. Nimetada võiks ka Valgevene aeromobiilsete üksuste kaasamist Kaliningradi oblastis toimunud meredessandi harjutusele, mis näitab peale integratsiooni taseme ka üldist võimekust selliseid operatsioone teha, kaasates sinna mitte ainult spetsialiseeritud meredessantüksusi. Seda on lähiminevikus harjutanud ka Vene õhudessantüksused. Nii ei maksa meredessandi võimekuse hindamisel, eriti uute, Mistral-tüüpi helikopterikandjate valguses, piirduda ainult olemasolevate meredessantüksuste arvestamisega. Sama kehtib ka mobilisatsiooniharjutuse osas, mis Zapad 2013 raames ei olnud küll suurearvuline ja oli suunatud

eelkõige mobilisatsioonisüsteemi testimisele, kuid annab meile siiski üldise suuna ja näitab, et lahingupotentsiaali arvestamisel ei saa piirduda ainult olemasolevate üksustega, vaid tuleb mõelda ka reservüksustele.

VENEMAA VÕIMEKUS KASVAB Kõik see annab kõrvalseisjale väga selge indikaatori, et Venemaa sõjaväereform on hakanud esimesi vilju kandma. Tsiteerides Venemaa kaitseministrit Sergei Šoigut „ei ole Venemaa relvajõud nii nõrgad, kui keegi tahaks seda näha”. Kuigi sõjaväereformi alles viimistletakse ja ka ümberrelvastumine ei ole veel hoogu sisse saanud, näitavad viimase aasta jooksul korraldatud relvajõudude valmisoleku kontrollid ja strateegiline õppus Zapad 2013, et juba praegu on Venemaa valmis läbi viima suuremaid sõjalisi operatsioone kui seda oli sõda Georgiaga. Seejuures võivad nad teha seda kiiremini, väiksemate üksuste ja vahenditega, mis omakorda vähendab sellise operatsiooni ettevalmistusaega ja seetõttu ka eelhoiatust. Kuigi meile võivad jääda arusaamatuks põhjused, miks Venemaa on alustanud sisuliselt uue võidurelvastumisega, ei saa me ignoreerida selle protsessiga kaasnevaid ohte, sest Venemaa sõjaline potentsiaal kombineerituna jätkuvalt vaenuliku retoorikaga võib endast kujutada potentsiaalset ohtu mitte ainult Balti riikide, vaid kogu regiooni jaoks. Seda eriti ajal, mil enamik Euroopa riike on võtnud suuna kaitsekulutuste kärpimisele ja NATO üks alustalasid USA vähendab Euroopas asuvaid üksusi. Si vic pacem, para bellum.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

see annab ettekujutuse, milline on Vene relvajõudude lahinguvõime ja millega nad suudavad meid tulevikus üllatada. Esimene oluline aspekt Zapad 2013 juures ongi mastaapsus ja komplektsus, mis nõuab kõikidelt seda õppust juhtinud staapidelt väga head koordineerimis- ja juhtimisvõimet ning seda mitte ainult terrorismivastases võitluses, vaid ka konventsionaalses sõjapidamises. Et tegu ei olnud ainult terrorismivastase õppusega, näitavad selgelt õppustel harjutatud elemendid. Nimetada võiks õhukaitse elementide tegevust hävitajate saatel liikuva pommituslennukite grupi vastu või mere­dessanti toetavate laevade tegevust. Ka 20 000 sisevägede sõduri kõrgendatud valmisolekusse asumine on asjaolu, mis väärib väljatoomist. Traditsiooniliselt kasutatakse sisevägesid eelkõige korra tagamiseks riigisiseselt, kuid selle juurde kuulub veel mobilisatsiooni läbiviimise toetamine ja võitlus riiki imbunud vastase eriüksustega. Nagu teada, on eriüksustel NATO doktriinis väga oluline koht. Nüüdisaegsete sidesüsteemide laialdane kasutamine õppuste käigus on asi, millele tasub suurt tähelepanu pöörata. Venemaa on selles vallas viimasel ajal teinud olulisi edusamme ja üleminek viienda põlvkonna sidesüsteemidele, mis on kaitstumad elektroonilise vastu­ tegevus suhtes, on juba alanud. Kuigi õppustel esinesid sidesüsteemil ka teatavad tehnilist laadi tõrked, nagu märkis armeekindral Valeri Gerassimov, näitab üldine suundumus venelaste võimet koordineerida oma üksuste tegevust geograafiliselt väga suurel alal praktiliselt reaalajas ja intensiivse elektroonilise võitluse keskkonnas.

Soome

DEKLAREERIMATA TEGEVUSED ÕPPUSE ZAPAD 2013 RAAMES „„ 138. üksiku motorlaskurbrigaadi harjutused „„ 25. üksiku motorlaskurbrigaadi ja 76. ründedessandiviisi koostöö harjutused „„ 26. raketibrigaadi ja 9. suurtükibrigaadi harjutused koos lahinglaskmistega „„ 98. õhudessantdiviisi harjutused „„ mobilisatsiooniharjutused Peterburi lähistel „„ energia- ja transpordiministeeriumi valmisoleku harjutused „„ sisevägede valmisoleku tõstmine „„ Põhja laevastiku harjutus Barentsi merel ja Koola poolsaarel „„ strateegiliste raketivägede staabiharjutus „„ luurelennud Balti ja Põhja regioonis


18

F-16 Fighting Falcon – USA päritoluga mitmefunktsiooniline ühe mootoriga hävitaja. Teadaolevalt on F-16 tänapäeval maailmas kõige laiemalt levinud hävitaja. Seda on toodetud üle 4500 eksemplari ning see on vähemalt 25 riigi õhuväe relvastuses.

Õhuväelased harjutasid Baltikumi taevas Eesti ja kogu Balti regiooni õhuruumis viidi 8.–10. oktoobrini läbi NATO õhuturbeharjutus BRTE XVI. Lühend BRTE tuleb pikemast nimest Baltic Region Training Event ehk otsetõlkes Balti piirkonna harjutus- või treeningsündmus. Nagu nimi ütleb, oli sellesügisene harjutus omataoliste seas kuueteistkümnes.

E SÕDUR NR 6 (75) 2013

simene samalaadne harjutus toimus 21. oktoobril 2008. aastal ja kestis vaid ühe päeva. Tänavu sügisel on seega tegu harjutuste viienda aastapäevaga. Sarja esimene ja teine harjutus ei kandnud veel nime BRTE, vaid hoopis vastavalt BAST-E I ning BAST-E II. Algne lühinimi tulenes pikemast nimest Baltic Air Sovereignty Training Event (Balti õhusuveräänsuse treeningsündmus). Alates kolmandast korrast kannavad harjutused aga praegust nime BRTE.

dr Alar Laats ÕHUVÄE TEAVITUSSPETSIALIST

2004. aastal, kui Balti riigid said NATO liikmeks. Õhuturvet pakkuvad riigid roteeruvad iga nelja kuu tagant. Kaks hävitajat on ööpäevaringselt 365 päeva aastas pidevas valmisolekus. BRTE-sar-

Ei ole teada, et ühelgi varasemal BRTE-sarja õhuturbeharjutusel oleks NATO ÕHUTURBEROTATSIOONI KAASAMINE VÄLJAÕPPESSE hävitajapaaride vastastikuTeatavasti valvavad NATO liikmesriikine küttimine nii suurt rolli de õhujõud Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi rotatsiooni korras alates 29. märtsist mänginud.

ja harjutustel on algusest peale etendanud keskset rolli Balti õhuturbe lennusalga hävitajad. Harjutustesarja käivitamisel oli mitu eesmärki, mis on siiani olulised. Esmalt tuleks kindlasti nimetada Eesti, Läti ja Leedu õhuvägedele kõrgetasemeliste treeningute võimaldamist, eriti just parajasti õhuturvet teostava lennusalga kogenud meeskondade osalust ära kasutades. Eesmärk on olnud ka alliansisisese koostegutsemisvõime (intero­ perability) ning laiemalt kogu NATO õhuväe võimekuse edasine arendamine. Eriline eesmärk on olnud arendada ka Baltimaade õhuvägede omavahelist integratsiooni ja koostööd. Lõpuks tuleks veel ühe eesmärgina nimetada NATO ühtsuse ja Baltimaade sellesse ühtsusesse kuuluvuse demonstreerimist ning NATO pideva kohalolu näitamist meie regioonis. Tänavusügisese BRTE harjutuse üks läbiviija Ramsteinis asuva NATO õhuväejuhatuse staabi ohvitser kolonelleitnant Thierry Coupeau: „Viis aastat BRTE harjutusi kriipsutab alla NATO usaldusväärset pühendumist Balti regiooni turvalisuse ja julgeoleku kindlustamisele.” Üldse on siiani harjutustel


ÕHUVÄGI

19

ÕPPUSEL OSALENUD LENNUKID F-16 Fighting Falcon on USA päritoluga mitmefunktsiooniline ühe mootoriga hävitaja. Teadaolevalt on F-16 tänapäeval maailmas kõige laiemalt levinud hävitaja. Hävitajat F-16 on toodetud üle 4500 eksemplari ning see on vähemalt 25 riigi õhuvägede relvastuses.

E-3 on USA päritolu eelhoiatus- ja juhtumissüsteemiga (NN AWACS, Airborne Warning and Control System) varustatud lennuk. Lennuk põhineb neljamootorilisel reaktiivreisilennukil Boeing 707. E-3 on äratuntav kerel paikneva suure radari doom’i järgi. E-3F on lennuki Prantsuse variant.

osalenud NATO-st Eesti, Läti, Leedu, Taani, Poola, USA, Tšehhi, Prantsuse ja Saksa õhuväed. BRTE harjutused ei ole siiski mõeldud eksklusiivselt NATO liikmetele. Need on avatud ka teistele – eelkõige programmist „Partnerlus rahu nimel” osalevate riikide õhuvägedele. Nii ongi BRTE-sarja harjutustest korduvalt osalenud Soome ja Rootsi õhuväed. Igal aastal turvavad Balti õhuruumi järjestikku kolm rotatsiooni või vahetust NATO hävitajaid. Sellele vastavalt toimub aastas ka kolm BRTE harjutust – iga rotatsiooni jaoks üks harjutus. Harjutuse põhikava plaanitakse NATO õhuväejuhatuse staabis Ramsteinis. Selle reaalne teostaja on aga üks Balti riikidest. Seega viib iga riik korra aastas harjutuse läbi. Tavaliselt iga aasta esimene ja kolmas harjutus on pühendatud õhuturbeoperatsioonide läbimängimisele, aasta teine harjutus on mõeldud aga taktikaliste õhutulejuhtidele. Teisi­sõnu, iga aasta esimesel ja kolmandal harjutusel domineerivad õhk-õhk-tüüpi operatsioonid, iga aasta teisel harjutusel aga õhk-maa-tüüpi operatsioonid.1

TÄNAVUNE EESTIS KORRALDATUD HARJUTUS

Peamisteks õhuoperatsioonide juhtimise ja kontrollimise keskusteks olid ette nähtud Eesti õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskus Ämaris ning nn AWACS-iga (Airborne Warning and Control System, eelhoiatus- ja juhtimissüsteemiga) varustatud lennukid Balti õhuruumis.

E-3 on USA päritolu eelhoiatus- ja juhtumissüsteemiga (NN AWACS, Airborne Warning and Control System) varustatud lennuk. Lennuk E-3 põhineb neljamootorilisel reaktiivreisilennukil Boeing 707. Lennuk on äratuntav kerel paikneva suure radari doom’i järgi. E-3F on lennuki Prantsuse variant.

lahkuma. Seega jäi ära Prantsuse E-3F-i külaskäik Ämarisse, kuigi slow mover’i otsingut sai ta juhtida. Siinkohal tuleb küllap meie slow mover An-2 kiituseks öelda, et E-3F-il oma seirevahenditega ei õnnestunudki seda avastada. Tähtsaimateks õhuoperatsioonideks terve harjutuse BRTE XVI jooksul jäid hävitajate õhulahingud, millest enamik toimus Eesti õhuruumis. Ei ole teada, et ühelgi varasemal BRTE-sarja õhuturbeharjutusel oleks hävitajapaaride vastastikune küttimine nii suurt rolli mänginud. Vähemal määral kontrolliti õhuruumi ja juhiti õhuoperatsioone Prantsuse AWACS-i lennukilt, suuremalt jaolt tehti seda aga Eesti õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest. Õhuruumi kontrollimisel ja operatsioonide läbiviimisel demonstreerisid meie keskuse meeskonnad kõrget professionaalset taset ning intensiivse harjutuse käigus said nad hulga uusi kogemusi. 1 Et orienteeruvalt üks kolmandik harjutustest on lähituletoetuse valdkonnas, siis ei ole korrektne nimetada harjutusi BRTE õhuturbeharjutusteks. Pigem võiks neid nimetada õhuväeharjutusteks. 2 Siin ei tohiks segi ajada lennuki võimet lennata udus ning rahuajal ohutustehnilistel põhjustel selle keelamist.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

BRTE XVI oli plaanitud lühikese ning intensiivse harjutusena. Harjutust läbi viiv maa oli Eesti ning õppuste kese oli plaanide kohaselt Eesti õhuväe lennubaasis Ämaris. Osa õhuoperatsioone oli plaanitud Läti ja Leedu õhuruumi, enamik aga Eesti õhuruumi. Peamisteks õhuoperatsioonide juhtimise ja kontrollimise keskusteks olid ette nähtud Eesti õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskus Ämaris ning nn AWACS-iga (Airborne Warning and Control System, eelhoiatus- ja juhtimissüsteemiga) varustatud lennukid Balti õhuruumis. Osalema pidid Belgia hävitajad F-16, Soome hävita-

jad F-18, Prantsuse ja NATO AWACS-i lennukid E-3, Läti ja Eesti mitmesugused lennuvahendid otsitavate objektidena ning lõpuks Eesti politsei ja piirivalve lennusalga päästekopter AgustaWestland AW139. Plaanitud õhuoperatsioonidest tuleks nimetada erinevate hävitajapaaride õhulahingute harjutusi (nn DACT, dissimilar air combat training), kontakti kaotanud lennuki (nn COMLOSS) eskortimist ühe hävitajatepaari poolt ja siis eskortimise üleandmist teisele hävitajatepaarile, madalalt ja väga aeglaselt lendava lennuvahendi (slow mover) avastamist seirevahenditega ning selle identifitseerimist õhuturbe hävitajate poolt ning avariiolukorras lenduri katapultimise simulatsiooni (simulated ejection). Paraku ei õnnestunud kõiki neid operatsioone harjutuste käigus läbi teha. Esimese harjutusepäeva ennelõunal Soomet katnud paks udu nurjas sealsete hävitajate õhkutõusu.2 Seetõttu pidi ära jääma ka kontakti kaotanud lennuki eskortimine. NATO AWACS-i lennuk ei saanud üldse kohale lennata ning prantslaste AWACS pidi varem

F-18 on Soome õhuväe relvastuses oleva USA päritoluga mitmefunktsioonilise kahemootorilise hävitaja F/A-18 Hornet variant. Algselt oli see hävitaja loodud USA merelennuväe ning merejalaväe relvastuseks. Euroopa riikidest on see Soome, Hispaania ja Šveitsi relvastuses.


20

ERIÜKSUS

Eesti eriüksuse operaatorid tegutsesid piirkonnas, mis on harjumuspärasest Helmandi provintsist tunduvalt mägisem ja rohelisem.

ERIÜKSUS

Loomingulised eriüksuslased särki ei rebi ja peaga telliseid ei purusta Aastatepikkuse ja pühendunud inimeste töö tulemusena 2012. aastal omaette struktuuriüksuseks saanud kaitseväe erioperatsioonide üksus on praeguseks saatnud sõjalisele operatsioonile Afganistanis kaks meeskonda, et treenida ja juhendada Afganistani julgeolekujõudude eriväelasi.

N SÕDUR NR 6 (75) 2013

üüdseks on missioonil teeninud kaks erioperatsioonide meeskonda, mõlemad ühes Afganistani väikseimas provintsis, kus elanikke on pea miljoni võrra vähem kui Helmandis. Kaitseväe erioperatsioonide üksuse teise missioonimeeskonna ülema sõnul on eelnevate üksuste töö tulemusena selles provintsis julgeolekuolukord üsna hea, kuid nagu mujalgi Afganistanis, on sealgi nii, et mida kaugemale keskusest minna, seda umbusklikumad inimesed on, sest pole koalitsioonijõududega igapäevaselt harjunud.

Arvo Jõesalu KAPTEN ESTCON-15 TEABEOHVITSER

Viimased seitse aastat eestlaste teenistust Helmandi provintsis on loonud enamikule kaitseväelastele ja tsiviilisikutele ettekujutuse Afganistanist kui ühest lagedast, liivasest ja tolmusest paigast. Üks suuremaid silmaga nähtavaid erinevusi selle väikese provintsi ja eestlastele harjumuspärase Helmandi

provintsi vahel on rohelise ala ja mäeahelike rohkus. See ei tähenda muidugi, et seal oleks puudust kõrbealast. Keeleliselt ja kultuuriliselt Helmandiga suuri erinevusi pole, peamised keeled on ikka puštu ja dari. Elanikkondki on enamasti puštud, kellele arvukuselt järgnevad tadžikid. Mäed ümbritsevad ka provintsipealinnas asuvat Eesti eriüksuslaste baasi, mida nad jagavad Ameerika ühendriikide ja Sloveenia liitlastega. Täpsustuseks olgu öeldud, et eriüksuse laager asub omakorda suurema baasi sees, mida mehitavad ühendriikide maaväe tavaüksuse võitlejad. Eriüksuslaste baasis on olemas kõik eluks vajalik. Kindlasti tuleb mainida kahte asja, ilma milleta eestlased väga kaua kusagil paiksed ei ole – saun ja interneti püsiühendus. Eriüksuse võitlejad, keda ka operaatoriteks nimetatakse, elavad omaette tubades ja nende käsutuses on lisaks saunale veel jõusaal ja väike kööginurk. Ettetulevate olmeliste probleemidega saadakse suures osas


21

ise hakkama ja siinkohal on palju abi meeskonna pioneeridest. Kõige paremini saaks laagris valitsevat õhkkonda iseloomustada võrdlusega, et tegu on kombinatsiooniga patrullbaasi mõnevõrra vabamast olustikust ja suure baasi mugavustest.

TOEKS AFGANISTANI PARTNERITELE

Välisoperatsioonil Afganistanis kasutasid eriüksuslased muuhulgas liitlaste käest saadud kuulipildujat M134, mis on paremini tuntud Miniguni nime all. ARVO JÕESALU

seisust, kuid kaasatakse ka Afganistani regulaararmeed, näiteks teepuhastusüksuse näol. Ameerika ühendriikide jalavägi selles piirkonnas baasist väljaspool enam ei tegutse, nii ongi Eesti, USA ja Sloveenia eriväelased ainsad koalitsioonisõdurid, kes maastikul liiguvad.

Kindlasti tuleb mainida kahte asja, ilma milleta eestlased väga kaua kusagil paiksed ei ole – saun ja interneti püsiühendus.

Kindlasti iseloomustab eriüksuslaste operatsioone paindlikkus ja oskus vajadusel kiirelt esialgsest plaanist loobuda ning oma tegevus ümber mõelda. „Peame kõikideks asjadeks ja olukordadeks valmis olema,” ütles meeskonnaülem eriüksuslaste teenistuses ette tulevaid ootamatusi kirjeldades. Näiteks olukorras, kui on plaan madalas orus asuv maja sisse piirata ning selles asuv mässuliste pealik vahistada, aga operatsiooni ajal selgub, et otsitav vastasmeeskonna mängija on mägedesse putkanud, tuleb kindlaks tegevuseks paika pandud skeem ümber mängida ning üsna raske varustusega koormatuna mägedesse minna.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Kui siinkirjutaja eriüksuse laagrisse jõudis, oli teine missioonimeeskond Afganistanis teeninud juba neli kuud. Eesti eriüksuslaste ülesanne seal on õpetada ja toetada Afganistani julgeolekujõudude eriüksuslasi, viies nendega läbi erinevaid harjutusi ja käies koos operatsioonidel. Väljaõpe ja ühised operatsioonid toimuvad nii-öelda mentorluse põhimõttel ehk siis koalitsioonijõudude eriüksuslased õpetavad Afganistani võitlejaid ja viimastel on ülesannete täitmisel domineeriv roll. Olgu tegu siis julgestuspatrullidega, võimalike relvapeidikute läbiotsimise või kõrge riskiastmega arreteerimistega. Lisaks täidab Afganistani eriüksus kiirreageerimis­ üksuse rolli, et vajadusel regulaararmeele või politseiüksustele appi minna. Eesti eriüksuslased osalevad kõikidel operatsioonidel koos oma Afganistani partneritega. Viimaste lugupidamine saavutatakse koos operatsioonidel osalemisega ja rasketel hetkedel toetuse ning kindlustunde pakkumisega. Kui teise missioonimeeskonnaga samal ajal Afganistanis teeninud jalaväekompanii operatsioonid kestsid tavaliselt 30 tunnist 96 tunnini, siis eriüksuse enamik operatsioone algas varahommikul ja pärast ülesande täitmist naasti pimedas baasi, kuigi vahel tuli ette ka mitmepäevaseid operatsioone. Oma teenistusaja jooksul Afganistanis osales teine meeskond ühtekokku 11 operatsioonil, mis kõik viidi läbi koos Afganistani partneritega. Operatsioonid algasid luureandmete töötlemisega ja ülesande täitmiseks valmistumisega. Luureandmeid täpsustati Afganistani partneritega, kellega koos tehti ka operatsiooni plaan ja vajalikud koordineerimised. Lõplikult kinnitas plaani kohalik politseiülem, kes tegi ka otsuse, kas ülesande täitmiseks on lisajõude vaja. Üldiselt täidavad eriüksuslased oma ülesandeid iseseisvalt ja sõltumatult, ilma välise toetuseta, kuid teatud puhkudel vajavad nad ka teiste üksuste abi. Näiteks õhutoetust, mille juhtimiseks on meeskonnas õhutulejuht, kes muuseas tuleb meie enda õhuväe koos-


22

ERIÜKSUS

KOGEMUSTE SAAMINE JA JAGAMINE Loomulikult puutusid eriüksuslased operatsioonidel kokku ka kohaliku elanikkonnaga, kellega vesteldi erinevatel teemadel. Tavaliselt loovad „põllul” esimese kontakti kohalikega Afganistani eriüksuslased. Kohalikud kurtsid tihti oma väiksemaid ja suuremaid muresid nii koalitsioonijõudude kui ka Afganistani julgeolekujõudude meestele. Isegi kui kumbki nende murede lahendamiseks midagi otseselt teha ei saanud, siis oli ikkagi oluline nad ära kuulata. „Peamine on näidata, et sa hoolid, ning kuulata, mida kohalikel rääkida on,” ütles meeskonna ülem. Eesti eriüksuslaste meeskonnaülema sõnul suudavad afgaanid varasemate meeskondade hea töö tulemusel ka ise oma mehi välja õpetada ning enamik vajalikest oskustest on neil juba omandatud ja põhitõed teada. Kui afgaanid ise väljaõpet läbi viivad, pole neil vaja ka tõlki, mis tähendab, et uute teadmiste omandamine läheb kergemini ja mehed ei väsi nii kiiresti. „Nüüd tuleb juba vaadata, mida neile varemõpitule lisaks on vaja selgeks teha,” ütles meeskonnaülem. Nii meeskonnaülem kui ka üks operaatoritest, kellega juttu räägiti, hindavad kohaliku eriüksuse meeste motivatsiooni ja õpivõimet kõrgelt. Nende sõnul viivad Afganistani eriüksuslased alustatu üldjuhul lõpule ja on usaldusväärsed. Viimasele võib kaasa aidata ka see, et enamasti värvatakse eriüksusesse tutvuste kaudu ja meeskonnaliikmed tunnevad üksteist hästi.

Oma teenistusaja jooksul Afganistanis osales teine meeskond ühtekokku 11 operatsioonil, mis kõik viidi läbi koos Afganistani partneritega. ERIÜKSUS Eriüksuse embleem Seletus: hõbe sümboliseerib tarkust ja ustavust, must on traditsiooniline eriüksuste tunnusvärv, tähistab tegutsemist elu varjukülgedest tingitud ohu- ja kriisiolukordades. Küljelt avatud romb koos mõõgaga sümboliseerib EOÜ-d ja selle valmisolekut riigikaitselisteks ülesanneteks. Kujund viitab visuaalselt E-tähele ning selle kaudu üksuse nimele ja Eestile.

MEESKONNAST JA „VALIKUST”

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemine on viimane eksam ka meie meeskonna väljaõppes. Oma missiooni lõppfaasis sai meeskond kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülemalt kolonelleitnant Riho Ühtegilt meeskonnalipu sõnadega: „Me saatsime teid teele üksusena, kuid siin olete kokku kasvanud ühtseks meeskonnaks, näidanud ennast lahingus ja oma teenistusega hästi hakkama saanud.” Eestlaste teenistusega Afganistanis on rahul ka USA erivägede sihtgrupi ülem major Rich Nessel, kelle alluvuses Eesti meeskond teenib. Major Nesseli sõnul on eestlaste oskused ja taktikad samal tasemel ühendriikide eriväelaste omadega ja see on võimaldanud panna aluse omavahelisele heale koostööle. Eesti meeskonna ülem hindas missioonile tagasi vaadates oma meeste

tegevust positiivselt. Tegu on olnud hindamatu kogemusega, mis rahvusvahelise koostöö kõrval on andnud meestele ka võimaluse õppida tundma kohalikku kultuuri ja kombeid. Asju, mida kodumaal võib teoorias küll õppida, aga päris selgeks siiski ei saa. „Iga kogemus on õppetund,” sõnas meeskonnaülem. Üheks tõestuseks, et mehed on mis-

Ameerika ühendriikide jalavägi selles piirkonnas baasist väljaspool enam ei tegutse, nii ongi Eesti, USA ja Sloveenia eriväelased ainsad koalitsioonisõdurid, kes maastikul liiguvad.

sioonil head tööd teinud, on ka fakt, et mitut meeskonnaliiget autasustati Ameerika ühendriikide maaväe jalaväe lahingumärgiga. Et üldse pääseda eriüksusesse teenima tuleb läbida kahe nädala pikkune katseteseeria nimega „Valik”. Kõnealuse meeskonna operaatorid läbisid „Valiku” nüüdseks juba enam kui kolm aastat tagasi ja on sellest ajast alates kokku harjutanud. „Valik” paneb mehed proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui eri­ üksuse meestega rääkida, siis jääb kõlama seisukoht, et kui füüsist saab treenida ja end katseteks ette valmistada ning hiljem vormis hoida, siis psüühilise ettevalmistusega nii lihtne ei ole. Jah, mingil määral saab oma vaimu ette valmistada, aga siiski peab inimeses endas juba piisavalt ainest olema, et katsed edukalt läbida. Eriüksuse kandidaat peaks endale selgeks tegema eelkõige selle, miks ta tahab üksusega liituda. Kas teda meelitas katsetele ainult reklaam või on tal mõni suurem eesmärk. Meeskonna liige peab kindlasti olema vaimselt küps ja iseseisev ning suuteline kaalutletud otsuseid vastu võtma. Ainult tugevast füüsilisest vormist ei piisa või nagu kolonelleitnant Ühtegi ütles, et peaga ei ole vaja telliskive purustada. Tuleb aga mainida, et meeskonna operaatorid on nii heas vormis küll, et suudaksid vajadusel ka seda teha. Vaimsete võimete alla kuuluvad kindlasti ka suhtlemis- ja meeskonna­ tööoskused. Tegu on ju väikese ning pidevalt koos (eriti missioonil) oleva üksusega ja sellises olukorras on pinged lihtsad tekkima. Ühes on meeskonna ülem kindel –


23

Eriüksuslased on mõnes mõttes tavaüksuste varustuse testijad. Eriüksuslaste nõu võeti kuulda ka viimasele Afganistani kontingendile uute kuulivestide hankimisel. ARVO JÕESALU

nas täita tahab, aga eelkõige vaadatakse seda, mida on meeskonnal vaja ehk siis tuleb leida tasakaal inimese enda soovide ja meeskonna vajaduste vahel. Eriüksuse meeskonnas on erialadest esindatud näiteks sellised spetsialistid nagu pioneerid, sidemehed, meedikud ja relva­spetsialistid, aga ka inimesed, kelle ülesanne on töödelda luureandmeid. Pärast „Valikut” algab baasväljaõpe, mis on ülesehituselt sarnane kaitseväe teiste üksustega, sellele järgneb erialaõpe ning tegutsemine meeskonnana erinevates tingimustes. Baasväljaõppel omandatakse põhitõed, aga see on ka nii-öelda katseaeg, et mehi veel testida. Katsete edukas läbimine ei tähenda, et edasi enam end tõestama ei pea. Väljaõpe on eriüksustele iseloomulikult väga mitmekülgne, hõlmates individuaalset erialaõpet, relvaõpet, erinevaid taktikaid, aga vajadusel ka keeleõpet. Alguses pannakse palju rõhku ka füüsilisele ettevalmistusele. Väljaõppe hulka kuuluvad kindlasti ka näiteks ujumine, langevarjuhüpped ja erinevad köiega laskumised. Meeskonnaliikmed treenivad ka ise üksteist vastavalt oma erialale. Suurt rõhku pannakse eriüksuses laskeväljaõppele, mis erineb teistes ük-

sustes kasutatavast ja võib meeskonna ülema sõnul uutele liitujatele alguses harjumatu tunduda.

VÄLJASPOOL KASTI Rääkides uutest meetoditest ja ümberharjumisest, siis tekib paratamatult küsimus, millise taustaga kaitseväelased on meeskonnaga liitudes eelisseisus. Kas erinevatel välisoperatsioonidel osalenud ja suurte lahingukogemustega kaitseväelased või need, kes tulevad meeskonda nii-öelda puhta lehena. „See on inimeses endas kinni, kui konventsionaalseks on teda ta varasem teenistuskogemus teinud. Meeskonna liige peab olema valmis nii mõnestki varem õpitud ja seljaajuni treenitud oskusest lahti laskma ning väljaspool kasti mõtlema,” ütles meeskonna ülem. Seda on vaja, sest eriüksuse ülesande täitmine on tihtipeale loominguline protsess. Varasema kogemuse poolest jagunevad Afganistanis kohatud meeskonna operaatorid enam-vähem pooleks. Meeskonnas on neid, kes liitusid üksusega pärast ajateenistust, aga ka neid kaitseväelasi, kelle pagasis on kogemused Iraagist ja Afganistanist ning samuti teenistusest piraadikütina. Meeskonna

SÕDUR NR 6 (75) 2013

nimelt peab inimesel olema tahtejõudu. Kandidaadil võib olla füüsiliselt raske, aga kui tal on piisavalt palju tahtmist, siis on need raskused ületatavad. „Võid olla ükskõik kui tugev füüsiliselt, aga peas tuleb ka kõik korras hoida,” ütles üks meeskonna relvaspetsialistidest ja lisas, et just sellest piirist, kus inimene tunneb, et ta enam ei jaksa, tuleb üle saada. „Valikul” tehakse kõigepealt füüsiline test, mille nõuded vastavad üldjoontes kaitseväe üldfüüsilise testi standarditele. Seejärel tuleb ujuda pool kilomeetrit ning sooritada sukeldumisülesanne. Edasine koosneb aga pea kahenädalasest metsalaagrist, kus pidevas unepuuduses tuleb lahendada erinevaid intellektuaalseid ja füüsilisi ülesandeid. Enamasti kannavad need ülesanded endas eesmärki kurnata kandidaate, et näha, kuidas nad käituvad äärmuslikes situatsioonides. Kahe nädala jooksul tehakse lugematu arv füüsilisi harjutusi, joostakse, roomatakse ja orienteerutakse. Kõike seda nii individuaalselt kui ka meeskondlikult. Võimaluse korral arvestatakse „Valiku” edukalt läbinud kandidaadi soovi, millist erialaametikohta ta meeskon-


24

ERIÜKSUS

Eesti eriüksuse meedik andmas meditsiiniõpet Afganistani võitlejatele.

ülema sõnul ei tule iga liikme varem õpitud oskus või omandatud kogemus kasuks ainult talle endale, vaid tervele üksusele. „Kunagi ei või teada, millist oskust võib mingis olukorras vaja minna. Ka näiteks operaatorite teadmised, mis tulenevad nende hobidest ja huvidest väljaspool teenistust, kuluvad eriüksuses ette tulevate ülesannete täitmisel marjaks ära,” ütles ta ja tõi näiteks kalastamise, sest sageli oskavad kalastushuvilised paatidega ümber käia, mis aga omakorda võib osutuda ülesande täitmisel vajalikuks oskuseks.

HEA VARUSTUS

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Arvestades, et eriüksus peab olema paindlik ja valmis täitma erinevaid ülesandeid, seab see omakorda suuremad nõudmised varustusele ja relvastusele. Kuigi ka eriüksuse operaatoritel ei ole kindaid, mis ära ei kaoks, on nende varustus mõnevõrra eespool teiste üksuste omast. Peamine nõue kasutatavale varustusele ja relvastusele on imelihtne – see ei tohi operaatorit alt vedada ja peab vastu pidama ka kõige karmimale kasutamisele ning võimaldama ülesandeid kiiresti ja edukalt täita. Kolonelleitnant Ühtegi sõnade kohaselt on eriüksuslased mõnes mõttes ka

ülejäänud kaitseväe varustuse testijad ja nii mõnedki varustuselemendid on juba jõudnud või jõudmas teiste üksuste kasutusse. Nii nagu sõduri individuaalvarustus, on ka relvastus eriüksusel teistsugune. Standardrelvad on Heckler & Kochi G36 ja sama tootja püstol USP, lisaks võib operaatorite arsenalist leida veel kuulipilduja MG-4 ja täpsuspüsse HK 417. Välisoperatsioonil Afganistanis kasutasid eriüksuslased muuhulgas liitlaste käest saadud kuulipildujat M134, mis on paremini tuntud nime Minigun all, ja Browningu 12,7 mm kuulipildujat.

TULEVIKUST Kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegi sõnul on üksus praegu ikka veel loomisfaasis. See tähendab, et kuigi on saavutatud

Enamasti kannavad need ülesanded endas eesmärki kurnata kandidaate, et näha, kuidas nad käituvad äärmuslikes situatsioonides.

ERIÜKSUS

operatsioonivõime, jätkub ikka veel üksuse komplekteerimine ja väljaõpetamine. Kolmeaastane tsükkel, mis lõppeb missiooniga, on vaid esimene etapp iga meeskonna väljaõppeprogrammis. Edasine väljaõpe keskendub rohkem spetsiifilistele valdkondadele ja ebakonventsionaalsele sõjapidamisele. Üks osa üksuse arengust on kindlasti erinevate traditsioonide kujunemine. Nii erioperatsioonide üksusel laiemalt kui ka kitsamalt erinevatel meeskondadel on oma tavad ja kombed. Lisaks eespool mainitud meeskonnalipule on igal meeskonnal oma sümboolika, mille kujundamises räägivad kaasa meeskonna liikmed ise. Teatud rituaalid leiavad aset ka pärast katsete edukat sooritamist, aga nende teada saamiseks peab inimene alustuseks „Valiku” läbima. Muidugi tuleb silmas pidada ka seda, et erioperatsioonide üksuse puhul on tegu noorima üksusega kaitseväes ja traditsioonide kujunemine nõuab oma aja. Lõpetuseks tasub kindlasti mainida, et hoolimata noorusest ja võrreldes liitlasriikide eriüksuste operaatoritega, ei olnud kogu meeskonna juures veedetud aja jooksul märgata ühelgi hetkel ega vormis nii-öelda särgirebimist. Kõik mehed on oma ala tipud ja teavad seda.


ERIALAKEEL

25

Kuidas Eesti sõjaväes eesti keeles asju ajama hakati Tänavu möödus 95 aastat eestikeelse sõjandusterminoloogia organiseeritud algusest.

K

aitseministeeriumi haldusalas tegutsev Eesti sõjandusterminikomisjon tähistas 21.-22. novembril konverentsiga kümne aasta möödumist komisjoni töölehakkamisest. Algselt NATO terminibaasis AAP-6 sisalduvate terminite eestindamise lõpuleviimiseks loodud komisjoni töövaldkond on nüüdseks oluliselt laienenud. Kuid sihipärane töö eestikeelsete sõjandusterminite loomiseks algas juba enne Eesti vabariigi sündi. Sõjaväel on oma riigi ja rahva huvides õigus ja kohustus kasutada surmavat jõudu ja surmavaid relvi. See on üks põhjus, miks täpne ja ühemõtteline kommunikatsioon on sõjandusvaldkonnas väga oluline. Kuid teisteski eluvaldkondades, kui ehk kõrvale jätta kaunite kunstide ilm, ei saa sõnumi täpsuse ja ühemõttelisuse tähtsust alahinnata. Kommunikatsiooni olulisim tööriist on keel. Me mõtleme, räägime ja kirjutame ühes või teises keeles. Rahvusriigi sõjaväe asjaajamine käib ja käske antakse üldjuhul riigikeeles. Eesti sõjavägi oli ja on eestikeelne. Vabadussõjas Eesti lipu all võidelnud baltisaksa ja vene üksused ning soome, rootsi, taani ja ingeri vabatahtlike üksused saadeti sõja ajal või kohe pärast sõda laiali.

SÕJAVÄGI JA EESTI KEEL

EESTI SÕJAMUUSEUMI DIREKTORI ASETÄITJA TEADUSALAL

väeteenistuskohustuse kehtestamisega 1874. aastal sai sõjaasjandus juba palju suurema osa eesti meeste asjaks, ehkki ka nüüd jäi suur osa meestest sõjaväest üldse puutumata. Vene sõjaväe keel oli vene keel. 1890. aastatel kulmineerunud venestamine tegi vene keelest ametikeele ka seni saksakeelsetes Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ametiasutustes ning koolides. Ka praegu on paljud sõjanduse sõnad eesti keeles vene ja saksa taustaga. Saksa taustaga sellepärast, et vene keelde võeti üle palju saksa sõjandustermineid. Hulk Vene sõjandusspetsialiste, aga ka ohvitserid ja kindralid olid kutsutud või tulnud Saksa­maalt või olid ise päritolult Venemaa sakslased või baltisakslased. Lisaks oli Preisi ja hiljem Saksa armee paljudele Euroopa sõjavägedele eeskujuks. Paralleelselt venestusega tugevnes Eestis eestikeelne avalikkus. Kui varem oli põlisrahva keel eeskätt talupojakeel ja keel, milles loeti piiblit ja teeniti Jumalat, siis nüüd tegid eesti haritlaste esimesed põlvkonnad suuri pingutusi eesti keele arendamiseks kultuuri- ja teaduskeeleks. Leiutati uusi sõnu, trükiti sõnaraamatuid ning avaldati ilu- ja teaduskirjandust. Mõned eesti ajalehed said 1890. aastatel päevalehtedeks. Esimese maailmasõja ajaks oli suurema osa asjade ajamine eesti keeles võimalik. Eestikeelne riik, ametkonnad, ülikool ja sõjavägi ei saanud sündida ainult inimestest, poliitikast ja võimust. Ilma haritlaskonna ja kultiveeritud eesti keeleta polnuks see võimalik.

Esimese eestikeelse päevakäsu andis 1. eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder 23. veebruaril 1918.

Eesti sõjavägi läks eesti keelele üle kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aasta veebruaris. Õieti ei olnud siis veel tegu Eesti vabariigi loodud Eesti sõjaväega, vaid Vene sõjaväe eesti rahvusväeosadega, mis Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel Eesti sõjaväeks muutusid. Rahvusväeosade moodustamise loa said eesti poliitikud ja sõjaväelased 1917. aasta kevadel. Lätlastel olid kütipataljonid ja -polgud juba alates 1915. aastast ja need kandsid Kuramaal sakslaste vastu võideldes ränki kaotusi. See oli üks argumente, miks eesti poliitikategelased enne 1917. aastat rahvusväeosade moodustamisse ettevaatlikult suhtusid. Revolutsiooniaastal langes Vene armee aga segaduste ja anarhia küüsi. Enamik eestlastest sõdureid ja nooremohvitsere soovis kodumaale tulla, et pääseda revolutsioonikeerises uppumisest. Kümnete eesti soost vanemohvitseride ja mõne kindraligi valik oli raskem – neil oli juhul, kui lootus Vene asja kordasaamisest oleks täitunud, palju kaotada. Ka ei pakkunud eesti rahvusväeosad piisavalt vanemohvitseride auastmele ja haridusele vastavaid ametikohti. Nii jäidki paljud Venemaale ning rahvusväeosade intellektuaalne tugevus oli maailmasõtta mobiliseeritud reservohvitseride ja nende mobiliseeritute päralt, kes olid lipnikekoolides kiirkorras ohvitseriks koolitatud. 1918. aasta alguseks oli Vene diviiside, brigaadide, polkude ning mereväe ja Peeter Suure merekindluse üksuste kõrval Eestis juba neli eesti jalaväepolku, tagavarapataljon Tartus ning 1. eesti jalaväediviisi juhatus koos sapööriroodu, suurtükiväebrigaadi ja ratsaväepolguga. Revolutsiooniaegse sõjaväe juhtimine erines tavapärasest. Sõjaväelise käsuliini kõrval, mis kulges Vene armee ülemjuhatusest üle põhjarinde, 12. armee ja Eestis paiknenud 118., 44. ja 45. jalaväediviisi, olid kõigis üksustes ka soldatite komiteed, mis enamasti esindasid revolutsioonimeelseid poliitilisi jõude. Kolmas, eesti rahvusväeosade jaoks kõige olulisem võimukeskus oli Eesti sõjaväelaste ülemkomitee, kuhu kuulusid eesti

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Umbes sajandi jooksul pärast Prantsuse revolutsiooni kehtestas enamik MandriEuroopa riike üldise sõjaväeteenistuskohustuse. Sündisid massiarmeed. See eeldas ka sõjaväe asjaajamis- ja käsukeele suuremat ühtlustamist. Viimast toetas omakorda üldise kirjaoskuse levik, kohustusliku alghariduse sisseseadmine ja kirjakeele areng. Rahvusriikide sõja­ vägedes aeti asja ja anti käske rahvuskeeles, impeeriumides aga keisri keeles. Eesti mehed teenisid alates 18. sajandi lõpust Vene armees. Algul värvati vaid murdosa igast aastakäigust nekrutiteks ja neid, kes pärast aastakümnetepikkust teenistust koju tagasi pöördusid, oli veel vähem. Üldise sõja-

Toomas Hiio

EESTI SÕJAVÄE SÜND: EESTI RAHVUSVÄEOSAD


26

ERIALAKEEL

1. eesti jalaväepolgu ohvitserid Haapsalus 1917. aasta lõpus. Esimeses reas vasakult 3. leitnant, hiljem kolonelleitnant Paul Hinnom, 4. polkovnik, hiljem kindralmajor Ernst Põdder, 6. staabikapten, hiljem kindralmajor Ants Kurvits, 9. staabikapten, hiljem kapten Anton Irv, 10. staabikapten, hiljem kolonel Karl Parts. Ristiga tähistatud on alamleitnant, hiljem major Hans Tuksam, kelle kogust see pilt pärit on. EESTI SÕJAMUUSEUM – KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM, 1037.244A

SÕDUR NR 6 (75) 2013

poliitika- ja avaliku elu tegelased ning sõjaväelased. Sõjaväelaste ülemkomitee valiti 1917. aasta suvel Tallinnas I eesti sõjaväelaste kongressil, mille delegaadid esindasid umbes 30 000 eesti sõjaväelast. Väehalduskäsuliinis oli Eesti sõjaväelaste ülemkomiteel oma koht: Eesti sõjaväelaste ülemkomitee rääkis kaasa nii Eesti üksuste moodustamise ja asukoha kui ka ametikohtade täitmise asjas. 1918. aasta alguses peeti II eesti sõjaväelaste kongress, millel saavutasid ülekaalu juba pahempoolsed delegaadid, kes 19. veebruaril 1918 võtsid üle 1. eesti jalaväediviisi staabi. Pärast staabi ülevõtmist bolševike poolt läks diviisiülem Laidoner Venemaale. Bolševike võimuvõtmisele tegid lõpu alates 20. veebruarist Mandri-Eestisse tunginud Saksa väed. Haapsalus asunud 1. eesti jalaväepolk keeldus täitmast Vene väejuhatuse korraldust pealetungivatele sakslastele vastu astuda ja teatas oma allumisest Eesti Maanõukogule. Sakslastega sõlmiti kokkulepe, mis lubas eestlastele relvad alles jätta ja neil kasarmusse jääda. 23. ja 24. veebruaril kuulutati Pärnus ja Tallinnas välja Eesti iseseisvus. Laidoneri asemele astus diviisiülema kohale polkovnik Andres Larka, kuid nüüd juba tiitliga Eesti sõjaväe ülem. Vähem kui kahe kuu pärast saatsid Saksa okupatsioonivõi-

mud, mis Eesti iseseisvust ei tunnustanud, rahvusväeosad laiali. Poole aasta pärast, Vabadussõja alguses 1918. aasta novembris ja detsembris, kutsuti eesti rahvusväeosade üksused uuesti kokku ja neist sai Eesti kaitseväe tuumik.

EESTI KEELEST SAAB SÕJANDUSKEEL Eesti sõjavägi läks eesti keelele üle osaliselt juba enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Eesti sõjaväelaste kongressil räägiti eesti keelt, ajaleht Eesti Sõjamees ilmus alates 1917. aasta kevadest eesti keeles ja ka Eesti sõjaväelaste ülem­komitee protokolle peeti eesti keeles. Kuid komandokeel oli vene keel ja ka üksuseülemate päevakäsud anti vene keeles. Esimese eestikeelse päevakäsu andis 1. eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder 23. veebruaril 1918. Eesti sõjanduskeelt ei arendatud 1918. aasta veebruaris tühjalt kohalt. Enamik sõnu ja mõisteid olid juba olemas. Olid ka trükised: 1915. ja 1916. aastal oli Petrogradis avaldatud „Lühikene eesti soldati käsiraamat” ja osa rivimäärustikust.1 Kuid eesti kroonukeelde ankurdati need terminid alles spetsiaalse komisjoni töö tulemusena. Komisjon eesti sõjandusterminoloogia, aga eriti eestikeelsete käskluste

kindlaksmääramiseks ja kehtestamiseks moodustati 1. eesti jalaväepolgu juures. Jalaväepolgu ajutine ülem alampolkovnik Aleksander Seiman andis oma 9. märtsi 1918. aasta päevakäsus korralduse „kamandu ja oskussõnade väljatöötamise komisjoni” moodustamiseks2, kuid juba polguülema Põdderi 26. veebruari päevakäsu lisana avaldati esimene eestikeelsete käskluste ja sõjan­ dusterminite loetelu. Seega oli töö alanud varem. Alampolkovnik Seiman nimetas komisjoni esimeheks staabikapten Leonhard Krulli (1890–1942) ja liikmeteks leitnant Oskar Mamersi (1891–1930), alamleitnandid Artur Laatsi (1892–1942), Eduard Jõesaare (1892–1963), Erik Lamberti (1892– 1922) ja Karl Tulmini (1893–1919) ning lipnik Oskar Kurvitsa (1888–1940). Komisjon pidi kogunema iga päev kell kolm ohvitseridekogu ruumides. Komisjoni vanim liige oli 30-aastane, komisjoni keskmine vanus oli seega umbes 28. Ka ülikoolis ei olnud neist keegi õppinud. Pärast Vabadussõda kasutasid nii maamõõtjate kooli lõpetanud staabikapten Krull kui ka komisjoniliikmed Mamers, Jõesaar ja Kurvits veteranidele antud õigust õppida tasuta ülikoolis. Kurvits lõpetas õigusteaduskonna, teised diplomini ei jõudnud.


27

Sõjaväe oskussõnade väljatöötamise komisjoni liikmed Haapsalus 1918. aasta märtsis. Istuvad: leitnant Oskar Kurvits, leitnant Erik Lambert, kapten Leonhard Krull, leitnant Artur Laats, seisavad: kapten Oskar Mamers, leitnant Eduard Jõesaar, leitnant Karl Tulmin. FILMIARHIIV

Komandosõnade ja sõjaliste terminite aluseks võeti 1. jalaväepolgus tehtud töö ja 1918. aasta detsembris anti välja „Eesti kamandu sõnad jalaväele”.8 See 32-leheküljeline lühisõnastik sisaldab tsaariarmee rivimäärustiku käskluste eestikeelsed vasted ja lühikese oskussõnastiku. Viimasest leiame nüüdseks unustatud mõistete ja terminite kõrval hulga niisugusi, mis praegugi käibel on, nagu käsk, piilkond, valvetõke, tunnimees, eel- ja järelvägi, määrustik, maavägi, merevägi, diviis ja divisjon (mõlemad nüüd küll t-ga erinevalt 1. jalaväepolgu päevakäskude lisana avaldatuist), meeskond, päevnik, ülem, rühmaülem, jaoülem jpt. Saatesõna raamatule oli kirjutanud „kamandu ja oskussõnade väljatöötamise komisjoni” liige leitnant Karl Tulmin. Saatesõnast nähtub, et komisjonil olid oma tööks välja töötatud kindlad põhimõtted: „Sõjaväelist oskussõnastikku kokku seades on komisjon järgmisi põhjusmõtteid silmas pidanud:

Uute määrustike ja käsiraamatute väljaandmine ja sellest tulenevalt ka sõjanduskeele arendamine kestis kuni Eesti okupeerimiseni.

1) iga ütelus olgu eestipärane nii sisuliselt kui ka kujuliselt; 2) laused olgu võimalikult lühidad, kamandu sõnad energilised ja kõlavad; 3) sisuline mõiste olgu lihtne ja selge igas lauses; 4) trükis juba ilmunud sõnu tuleb võimalust mööda kasutada, s.o kui nad ülemal esitatud põhjusmõtetest mitte liig palju lahku ei lähe; 5) uusi sõnu tuleb otsida ja valida rahvakeelest, murdesõnu tarvitades; 6) sõnade tõlkimisel tuleb peaasjalikult Soome keelt arvesse võtta; 7) uusi sõnu luues tuleb kõiki eelpool tähendatud põhjusmõtteid silmas pidada. Et meil siin on tõsise ja põhjapaneva tööga tegemist ja käesolev lühendud kamandusõnastik on ainult kui hädaabi, mida iga silmapilk väga tarvis, siis palume kõiki asjast huvitud isikuid vaevaks võtta ja kindlate oskussõnade loomise töös abiks olla.”9 Leitnant Tulmin ise Vabadussõja lõppu ei näinud. Tema tapsid 1919. aasta veebruaris muhulased. Ta oli siis Saaremaa Kaitseliidu ülem. Veebruaris 1919 hakati saarlasi ja muhulasi Vabadussõtta mobiliseerima. Hiljem on selgunud, et eeskätt kommunikatsioonihäire tõttu, mida võimendas bolševike agitatsioon, hakkasid kogunenud mobiliseeritud mässama ja lasksid maha neid mobili-

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Nagu öeldud, avaldati esimene loet­ elu eestikeelsetest käsklustest ja sõjandusterminitest 26. veebruaril 1918.3 Peale Vene armee rivimäärustiku käskluste tõlgete (näiteks käsklused kohale, joondu, vakka (vn k смирно, hiljem eesti keeles valvel), vabalt, kohenda, paremale, kurale (s.o vasakule), palvele mütsid maha jm) avaldati ka 46 „eestistatud sõna”, sealhulgas rood, eskadron, patarei ja pataljon (mõlemad algasid veel b-ga), brigaad, diviis, divisjon, korpus, armee, aga ka polk, korra­pidaja, päevnik jt). Järgmine „kamandu ja oskussõnade nimekiri” avaldati 9. märtsi päevakäsuga. Käskluste kõrval olid ka mõned eestistatud sõnad, nende hulgas jefreitor ja veltveebel (jewreitor, weld­ webel). Nimekiri näitab, et komisjonis arutati asju põhjalikult ega peljatud juba langetatud otsuseid muuta. Nii otsustati asendada eelmise nimekirjaga kinnitatud käsklus „joondu” käsklusega „sirgu”, sõna „wood” (venekeelse sõna взвод vaste) asemele võeti „rühm” ja „rooduri” (~ kompaniiveebel) asemele „weldwebel”.4 Järgmisel päeval avaldati veel hulk uusi eestikeelseid käsklusi ja ka mõned terminid, nagu rivi, rivitu, koondrivi, lahkrivi, joondrivi, ahelrivi, põhjuskiri (vn k устав), juhatuskiri (vn k наставление), käsiraamat (vn k руководство), käsk (vn k приказание), rind, -nna (vn k фронт), ridasoldat (vn k рядовой), pide, -me (vn k обойма), sihtraud (vn k прицел) jt.5 Kui käsklused tõlgiti Vene armee rivimäärustikust, siis eestistatud sõnad võiksid osutada asjadele, mida päevakäskudes ja ametlikus kirjavahetuses oli sagedamini vaja. Võib oletada, et märtsi teisel poolel eesti sõjandusterminoloogia loomine soikus. Viimasena on säilinud 19. märtsi päevakäsu lisana avaldatud oskussõnad.6 Saksa okupatsioonivõimude otsus Eesti rahusväeosad laiali saata oli jõus ja 13. aprillil 1918 avaldas kindralmajoriks ülendatud Ernst Põdder 1. eesti jalaväepolgu viimase päevakäsu, millega vabastas alates järgmisest päevast teenistusest viimased polgu ohvitserid ja teenistujad, kes olid kuulunud polgu likvideerimiskomisjoni, sealhulgas ka iseenda. 10. ja 13. aprillil antud päevakäskudega erru saadetute seas on ka enamik sõjandus­ sõnade komisjoni liikmeid.7 11. novembril 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon ja Saksa okupatsiooni­väed lahkusid mõne nädala jooksul Eestist. Algas Vabadussõda. Eesti sõjanduskeele korrastamine tõusis uuesti päevakorda.


28

ERIALAKEEL

seerima tulnud ohvitserid ja sõjaväeametnikud, Tulmini nende hulgas. Teistest komisjoniliikmetest läks kapteniks tõusnud Erik Lambert 1922. aastal vaba­ surma, 7. jalaväerügemendi pataljoniülem kolonelleitnant Mamers suri 1930. aastal Seli sanatooriumis tuberkuloosi ja kaitsevägede staabi Vabadussõja ajaloo komitee mälestuste kogumise toimkonna juht kolonelleitnant Oskar Kurvits suri 1940. aastal Tartus. Leonhard Krull läks pärast Vabadussõda erru, arreteeriti 1941. aasta juunis ja lasti 1942. aasta aprillis Sevurallagi vangilaagris maha. Artur Laats oli 1940. aastal kolonel ja 7. jalaväerügemendi ülem. Temagi vangistati 1941. aasta suvel ja lasti järgmisel aastal vangilaagris maha. Ainsana elas Teise maailmasõja üle Eduard Jõesaar, kes läks pärast Vabadussõda alamkaptenina erru, õppis seejärel ülikoolis, oli mitmes koolis õpetaja ja suutis vältida 1941. aasta küüditamist. Tema suri Tallinnas 1963. aastal.10 Esimesed Eesti kaitseväe määrustikud ilmusid juba Vabadussõja ajal ja kohe pärast seda. Ainuüksi 1921. aastal avaldati seitse määrustikku. Uute määrustike ja käsiraamatute väljaandmine ja sellest tulenevalt ka sõjanduskeele arendamine kestis kuni Eesti okupeerimiseni. Töö ei peatunud ka pärast Eesti okupeerimist. Endine Eesti sõjavägi võeti 1940. aasta augustis 22. laskurkorpusena Punaarmee koosseisu ja määrati, et eesti, aga ka samuti laskurkorpusteks reorganiseeritud läti ja leedu üksused korraldatakse ühe aasta jooksul ümber üldistel alustel tegutsevateks Punaarmee üksusteks. 1940. aastal tõlgiti seetõttu eesti, aga küllap ka läti ja leedu keelde nii Punaarmee jalaväe lahingumäärustik, rivimäärustik, sisemäärustik kui ka garnisonimäärustiku muudatused. Rivimäärustiku tõlkis viimane Eesti jalaväeinspektor kolonel Johannes Siir.

1941. aastal suvel okupeeris Eesti juba Saksa armee. Ka Saksa okupatsiooni ajal avaldas Omakaitse mõned eestikeelsed määrustikud. Pärast Teise maailmasõja lõppu tuli paus: Nõukogude armee oli venekeelne, venekeelne oli ka sõjaline õpetus keskkoolides ning ülikoolide ja kõrgkoolide sõjalise õpetuse kateedrites. Eestikeelseid sõjandusalaseid tekste polnud lihtsalt vaja. Siiski avaldati näiteks 1986. aastal Enn Veskimägi „Veneeesti sõjanduse sõnaraamat”, sõjandusterminoloogia korrastamisega tegeldi ka „Eesti nõukogude entsüklopeedia” toimetuses.

TERMINOLOOGIAKOMISJON Uute määrustike ja käsiraamatute välja­ andmine algas koos Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Seejärel tegelesid sõjandusterminoloogia korrastamisega mitu töörühma ning 1990. aastatel avaldati ka mõned sõnaraamatud, leksikonid ja käsiraamatud. 2003. aasta novembris, Eesti NATO-ga liitumise eel, moodustati kaitseministeeriumi ja eesti keele instituudi koostöös ametkondadevaheline sõjandusterminoloogia komisjon, mis nüüdseks on tegutsenud 10 aastat. Komisjon moodustati eeskätt NATO ametliku sõjandusterminite sõnastiku AAP-6 eestikeelse tõlke terminite ja definitsioonide korrastamiseks, kuid praeguseks on komisjoni tegevusväli laiem. Muuhulgas arutatakse seoses seadusloome ja teiste ametlike dokumentide koostamisega esile kerkivaid sõjandusterminoloogilisi küsimusi ning vastatakse ka tõlkide, tõlkijate ja õppeasutuste üliõpilaste, aga mõnikord ka lihtsalt sõjandushuviliste päringutele ühe või teise mõiste või termini kohta. Töö käigus lisandunud terminid ja väljatöötatud definitsioonid lisatakse jooksvalt sõjandusterminoloogia veebiandmebaasi Militerm (vt http://mt.legaltext.ee/militerm).

1 Lühikene eesti soldati käsiraamat = Краткое руководство для нижних чинов из эстонцев. Petrograd, 1915; Jalaväe kordluse seadlustik = Строевой пехотный устав. Petrograd, 1916. 2 Päevakäsk 1. Eesti jalaväe polgule nr 15 § 3. 9. märtsil 1918. ERA.534.1.14, 6, 28. 3 Eesti keele komando sõnad. Lisa päevakäsu nr 4 § 11 juurde. ERA.534.1.14, 6. 4 Päevakäsu nr 15 § 4 lisa. Oskussõnade komisjoni poolt väljatöötatud: ERA.534.1.14, 29–29p. 5 Eestikeele kaman(d)u sõnad. (10. märts 1918). ERA.534.1.14, 33–33p. 6 Päevakäsu nr. 25 § 12 lisa. Oskussõnade komisjoni poolt väljatöötatud oskus- ja käsutussõnad. ERA.534.1.14, 61–61p. SÕDUR NR 6 (75) 2013

7 Vt Päevakäsud 1. eesti jalaväepolgule nr 40 ja 41. 10. ja 13. aprillil 1918. ERA.534.1.14, 90–91. 8 Eesti kamandu sõnad jalaväele. Koostanud 1. jalaväepolgu oskussõnade komisjon. Tallinn, 1918. (täistekstina kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis, vt http://digar.nlib.ee/digar/show. action?id=46301&q=kamandu). 9 Eesti kamandu sõnad jalaväele. Seletuseks (raamatu leheküljed on nummerdamata). 10 Eluloolised ja teenistusandmed vt Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Ohvitseride andmekogu, http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1.

Keeleseaduse-teemalise artikliga juhime tähelepanu heale keelekasutusele kaitse­ väes ning sellele, kuidas õige­kiri on seadustega seotud. Artiklist leiab vastuse küsimusele, kas kaitsevägi tuleb kirjutada suure või väikese algustähega ning kuidas korrektselt kirjutada allüksuste nimesid. Kairi Vihman MAGISTER STAABI- JA SIDEPATALJONI TEAVITUSKESKUSE KEELETOIMETAJA

N

ovembris toimus kaitse­ ministeeriumi konverents „10 aastat Eesti sõjandusterminikomisjoni. Mis tehtud, mis teoksil?”, millega tähistati komisjoni ümmargust tähtpäeva, aga ka 95 aasta möödumist organiseeritud sõjandusterminoloogiatöö algusest (loe lk 25). Selles Sõduri numbris arutleb kolonelleitnant Enno Mõts hea ja selge keelekasutuse üle (vt lk 8). Artiklite kõrvale sobib uurida, milles õigekirja puhul sagedamini eksitakse. Olen oma töös märganud, et suur proovikivi on kirjutajate jaoks algustähe õigekiri. Põhjus võib olla vene ja inglise keele ortograafia mõjus – tundub, et väike algustäht ei väljenda piisavat austust ja ametlikkust. Alustame algusest: mida ütleb seadus – keeleseadus ja kaitseväe korralduse seadus?

KEELESEADUS: AMETLIK JA AVALIK KEELEKASUTUS Keeleseaduse § 4sätestab, et „Ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse (…) dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile.” Ametlikkust nõuavad ka mõned muud dokumendid peale seaduses toodud loetelu, näiteks: eluloo või töökäigu kirjeldus, avaldus, leping jms. Ametliku ja avaliku keelekasutuse


29

Keeleseadus ja ametlik keelekasutus kaitseväes Teades nüüd, et algustäheortograafia sõltub teksti loojast ja sellest, kus tekst avaldatakse, saame edaspidi juba kaitseväe ortograafiaküsimustele keskenduda.

KAITSEVÄE KORRALDUSE SEADUS Alapeatükk põhineb Õiguskeeles 2012/4 ilmunud Tiina Soone ja Guido Pääsukese artiklil1. 2009. aasta alguses jõustunud kaitse­ väe korralduse seadusega loodi Eestis ühtne valitsusasutus nimega Kaitsevägi. Varem oli juriidiliselt tegu 28 eraldi seisva riigiasutuse ühendusega. Kaitsevägi kui valitsusasutuse nimetus, iseseisev juriidiline isik ühe registreerimisnumbri ja allüksustega, tuleb ametlikus tekstis (vt eelmist alapeatükki) kirjutada suure algustähega. Ametlikus tekstis tuleb kaitsevägi kui sõjaväe või relvajõudude sünonüüm kirjutada üldmõiste tähenduses väikese algus­tähega. Tavakasutuses kirjutatakse kaitse­vägi nii valitsusasutuse tähenduses kui ka sõjaväe sünonüümina alati väikese algustähega. Kokkuvõttes oleneb see, kas kirjutada kaitsevägi või Kaitsevägi, kontekstist. Dokumentides ja õigusaktides on asjakohane eristada asutuse nimetust ja üldmõistet. Et maavägi, merevägi, õhuvägi on väeliigi nimetused, tuleb need kirjutada üldnimeliselt väikese algustähega. Õiguskeele artikkel selgitab: „Eestis 2009. aastast ei ole korrektne käsitleda maa-, mere- ja õhuväge eraldiseisva institutsioonina, vaid tegemist on ühe asutuse tegevusvaldkondadega.” Vabatahtlik sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseorganisatsioon on Kaitseliit ning tuleb olenemata teksti ametlikkusest kirjutada suure algustähega. Üksikutel juhtudel nõuab tähendus ka tavakeeles seda, et liigisõna, mille tavaliselt kirjutaksime väikese algustähega, tuleb kirjutada suurega. Selle tavalisim näide on Eesti Pank, Tallinna 1 Tiina Soon, Guido Pääsuke. Kas Kaitsevägi või kaitsevägi? www.just.ee/57427

Ülikool, Eesti Sõjamuuseum – nõnda kirjutatuna mõeldakse konkreetset asutust, kuid väikese tähega kirjutatud liigisõna puhul oleks sama sõnaühend hoopis laiema tähendusega.

KAITSEVÄE ALLÜKSUSED Üldreegel ütleb, et allüksuste või all­ ühenduste nimetused kirjutatakse väikese algustähega, sõltumata sellest, kas tegu on ametliku või tavakasutusega. Ametlikus kasutuses on kõikjal, kus nime osa on „Kaitsevägi”, see loomulikult kirjutatud suure algustähega. Näiteid: peastaap, maaväe staap, mereväebaas, personali-, luure-, logistika-, üldosakond, staabi- ja sidepataljon, suurtükiväe-, õhutõrje-, pioneeri-, vahipataljon, tugi-, tervise-, logistika-, teavituskeskus, hanke-, peainspektori-, meditsiiniteenistus, tuukrigrupp, mere­väe-, logistikakool, sõjaväepolitsei, õhuseire-, miinilaevade divisjon, 1. jalaväebrigaad, BALTNET-i projekt. Et kõrgem sõjakool, lahingukool, täiendõppe keskus, rakendusuuringute keskus pole omaette asutused, tuleb allüksuse reegli järgi need alati kirjutada väikese algustähega, olenemata teksti ametlikkusest. Tavakasutuses käitume samamoodi ka kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja Balti kaitsekolledžiga (kohanimi suure algustähega, liiginimi väikese tähega), kuid ametlikus tekstis on need esisuurtähtedega: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Balti Kaitsekolledž. Kaitseväes on ka mõni esisuurtähega allüksus, näiteks: Kalevi jalaväepataljon, Scoutspataljon, Viru jalaväepataljon, Kuperjanovi jalaväepataljon, sest nende osis on nimi; kohanime analoogial on Kirde, Lääne, Lõuna, Põhja kaitseringkond – (nt ka maksu- ja tolliameti Põhja maksukeskus). Kaitseväel on palju kohustusi, väärtusi ja sümboleid. Eesti tähendab lisaks riigile-elanikele ka keelt ja kultuuri, ning kaitseväelase kohustus kogu Eestit kaitsta väljendub muuhulgas keeleseaduse ja -reeglite tundmises. Juba seda artiklit lõpuni lugedes oled teinud midagi eesti keele heaks.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

vahe seisneb ametlikkussuurtähes, ehk ametlikus tekstis tuleb ühtviisi suure tähega kirjutada kõik tüübisõnad, alates Ülejõe Lasteaiast ning lõpetades Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Aktsiaseltsiga Tallinna Vesi. Sealjuures peab kontrollima, et kõik suure tähega kirjutatud asutused oleksid juriidilised isikud ning esitatud nimekujud täpsed ja täielikud. Ametlikku ja avalikku kirjutusviisi ei kasutata ühes tekstis läbisegi. Tava- ehk avalik keelekasutus on see, millele ei kohandu ametlik kasutus, näiteks ajakirjandusväljaanded (seega ka nt pressiteated), laiem lugejaskond (reklaamid jne). Et enamik riigi- ja valitsusasutusi ning ettevõttenimesid avavad hästi oma tegevusala ja töö sisu, on üldreegel kirjutada need väikese algustähega: kaitseministeerium, kaitsevägi (juriidilise isikuna), riigikogu, kaitseväe ühendatud õppeasutused, eesti keele instituut (eesti on siinkohal keele, mitte kohanime tähenduses, vrdl Eesti rahvusringhääling). Määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord” § 1 ütleb, et „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.” Sama määruse § 2 sätestab, et „Kirja­ keele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. (…) Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi oskussõnastikud, mille on heaks kiitnud Eesti Terminoloogia Ühing koostöös asjaomaste ministeeriumidega ja asutustega, mille põhikirjas on ette nähtud eesti keele uurimine ja korraldamine.” Tegelikult on terminoloogia ühingu kohustused üle võtnud eesti keele instituut. § 3 määrab, et kirjakeele normi alal annab nõu eesti keele instituut.


ARDI HALLISMAA

TEHNIKA 30

SÕDUR NR 6 (75) 2013


TEHNIKA

Soome soomukid Eesti kaitseväes Soomes toodetud soomukid SISU XA-180EST võeti kaitse­väes kasutusele 2004. aastal. 2010. aastal hankis kaitseministeerium Hollandist juurde soomukeid SISU XA-188, millel on varasema mudeliga võrreldes tugevam soomus- ja miinikaitse. Praegu on Eesti kaitseväes kasutuses 56 soomukit SISU XA-180 ja 52 soomukit SISU XA188, viimaste tarne jätkub aastani 2015, mille lõpuks on meil kokku 81 SISU XA-188.

S

ISU Pasi (viimane on laialtlevinud hüüdnimi, mis tuleb soome keelest ja tähendab lühendit soomustatud SISU-st) 6x6 ratassoomuk töötati välja Nõukogude päritolu BTR-60-te kõrvale, et arendada sisemaiset kaitsetööstust ning vähendada Soome armee sõltuvust idanaabrist. Soomuki loomisel olid tähtsal kohal kasutusmugavus, töökindlus ning väikesed hoolduskulud. SISU XA-180 seeriatootmist alustati 1984. aastal. Pasi soomukil on monoliitne kandevkere, mis on valmistatud kuulikindlast terasest. Klaasid on kuulikindlad ja esiklaase on võimalik varjata soomusplaadiga, et kaitsta neid pideva tule korral. Soomukil on lühike nina ja ühtlaselt jaotatud kolm telge, millest esi- ja keskmise telje rattaid saab pöörata. Soomuki­ kere esiosas on mõlemal küljel üks ette ja väljapoole avanev uks ning katusel kaks tagaosas asuvate hingedega luuki juhi ja komandöri jaoks. Soomuki esiosa on mootori kõrvalt, sõiduki paremal poolel asuva kitsa koridori kaudu ühendatud meeskonnaruumiga soomuki tagaosas. Meeskonnaruumi tagaseinas on kaks ust ja katusel kaks luuki. Uksed on väliskülgedest hingedega kinnitatud ja avanevad väljapoole, luukide hinged on masina keskteljel ja luugid avanevad samuti välja­poole. Lisaks on luugiga varustatud pearelva torn, mis asub meeskonnaruumi eesosas. Ruumis on külgedel suletavad avad, mille kaudu saab meeskond käsitulirelvadest lasta. Soomuki mootor on ees vasakul, juhi seljataga. Mootor on masinale asetatud

Jüri Saar NOOREMLEITNANT

n-ö tagurpidi, jõuväljavõttega ette suunatult, selle otsas on automaatkäigukast. Käigukasti järel tuleb vahekast, millest läheb kardaan keskmisesse telge ja seal olevasse reduktorisse, mille kaudu saavad veojõu ka esimene ja kolmas telg. Soomusterasest valmistatud kütusepaagid kummalgi sõiduki küljel ja hüdraulikasüsteemi paak on konstrueeritud nii, et miini või lõhkekeha tabamuse korral ei saa põlevad ekspluatatsioonivedelikud voolata sõiduki sisemusse. Rattakoobaste kuju ja materjal on konstrueeritud selliselt, et oluliselt vähendada miiniplahvatustest põhjustatud lööklaine jõudu ja kildude toimet. Sellega ennetatakse plahvatuse tagajärjel sõiduki sisemuses laialipaiskuvate osakeste tekitatud sekundaarset kahju. Tänu automaatkäigukastile, roolivõimendile, kuuerattaveole ja sujuvale vedrustusele ning amortisaatoritele on sõidukit lihtne ja ohutu juhtida nii tava­ liikluses kui ka ebatasasel maastikul. Juhtseadised sarnanevad automaatkäigu­ kastiga veoautoga ega nõua seepärast juhilt eraldi tähelepanu. Juht saab seega täielikult keskenduda olukorra jälgimisele ja sõitmisele. Et maastikurežiim on ka kõvakattega teel pidevalt rakendatav, võib ootamatult tabanud rünnaku korral sõidukiga peatumata teelt maha sõita. SISU XA-180 soomuk on võimeline kahetonnise koormaga masina tagaosa külgedel asuvate sõukruvide abil ujuma. Baasmudeli kere on valmistatud taluma

7,62 mm laskemoona ja samuti kildude tabamusi, meeskonnaruumi külgedele on lisatud ketihoidjate alla lisasoomus.

SISU XA-180 PEREKOND „„ XA-180 on baasversioon. „„ XA-180EST on Eesti kaitseväe tarbeks modifitseeritud XA-180 variant. „„ XA-181 on varustatud Crotale õhutõrjerakettidega. „„ XA-185 on uute telgede, kiirvahetusega jõuagregaadi, täiendatud jõuülekande ja elektrisüsteemiga versioon XA-180-st. „„ XA-186 on lisasoomusega variant XA-185-st, varustatud suitsugranaadiheitjatega, kuni 5 mm paksust terastraati lõikava traadilõikuriga soomuki ninas ja periskoopidega, see pole amfiibsõiduk. „„ XA-188 on ajaloolisel põhjusel seda numbrit kandev Hollandi ja Taani sõjavägede tarvis toodetud soomukivariant, mille seerianumber on reaalselt XA-200. „„ XA-202 on staabi- ja sidesoomuk koos vajamineva varustusega nagu generaator ning erinevad sidemasti- ja elektrivalmidused. „„ XA-203N, XA-203FIN, XA-203S ja XA-202S, on Soome enda ja naaberriikide jaoks valmistatud soomukiversioonid. „„ XA AMOS on varustatud 120 mm miinipildujatorniga, mis annab võimaluse sama soomukit kasutada ka miinipildujaüksustel. „„ XA-300 seeria on kaheksarattaliste soomukite ehk AMV põlvkond.

SOOMUS SISU XA-188 soomus on palju tõhusam kui eelkäija ehk SISU XA-180EST oma ja see on vaieldamatult selle soomuki parim omadus. Soomus on tõhusam tänu uuele kihilisele ülesehitusele, mis väljastpoolt ehk tabamuse suunas vaadatult sisaldab terasest katteplaati, Hollandis paigutatud kärgsoomusplaati, soomuki keret ja klaasfenoolist või aramiidist killukaitsevoodrit. Samaks on jäänud see, et taga, meeskonnaruumi külgedel, on ketikinnituste all lisasoomus – seega viis kihti kaitset varasema kahe kihi asemel ja muudel kohtadel neli varasema ühe kihi asemel. Lisasoomuse tõttu raskeks muutunud uksi aita-

31


32

TEHNIKA

EESTI KAITSEVÄES KASUTUSEL OLNUD SOOMUKITE TEHNILISED PARAMEETRID BTR-60 PB

BTR-80 UNŠ GAZ 5903

Täismass: 10 200 kg Pikkus: 7560 mm Laius: 2830 mm Kõrgus: 2420 mm Pikikalle: rehvide haakuvuspiir Maksimaalne veetakistus: amfiibne Tõusunurk: 30º Mahasõidunurk: 28º Pöörderingi läbimõõt: 12,5 m Maksimaalne kiirus: 80 km/h Maastikul: 50 km/h Vees: 9 km/h

Täismass: 13 600 kg Pikkus: 7650 mm Laius: 2900 mm Kõrgus: 2410 mm Pikikalle: rehvide haakuvuspiir Maksimaalne veetakistus: amfiibne Pealesõidunurk: 40º Mahasõidunurk: 30º Pöörderingi läbimõõt: 13,2 m Maksimaalne kiirus: 90 km/h Maastikul: 50 km/h Vees: 10 km/h

MOOTOR Tüüp: 2X GAZ 40P Silindrite arv: rida 6 Töömaht: 3,485 liitrit Kütus: bensiin Võimsus: 2 × 90 hj (67 kW) Pöördemoment: erinevatel mootoritel erinevalt seadistatud Võimsuse-kaalu suhe: 13,1 kW/t

MOOTOR Tüüp: KamAZ 7403 Silindrite arv: V-8 Töömaht: 10,85 liitrit Kütus: diiselküte Võimsus: 191 kW (2600 p/min) Pöördemoment: 785 Nm (1600–1800 p/min) Võimsuse-kaalu suhe: 14,0 kW/t

Kütuse kulunorm: 58 l / 100 km

Kütuse kulunorm: 50 l / 100 km

vad avada gaasiamortisaatorid ja ühte tagumist meeskonnaruumi ust saab avada elektroonilise juhtimise abil käivituva hüdrosüsteemi abil. Kõik see suurendab soomuki kaalu ja nii on tühi SISU XA-188 umbes nelja tonni võrra raskem kui täismassiga SISU XA-180EST. Eesti oludes on see suur probleem, sest meie pinnas on enamjaolt eriti märgadel aastaaegadel pehme ja soomuk võib maastikul kinni jääda, samas on näiteks Afganistanis pehme ainult pinnase pealmine osa ja selle all kõva kiht. Kogemus näitab, et SISU XA188 vajub pehmest läbi kuni kõva kihini ja kinni ei jää, kergemad masinad jäävad „kaapima”. Lisasoomusest tingitud raskus mõjutab ka veermiku ja selle kinnituste vastupidavust.

RELVASTUS

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Mõlema soomuki pearelv on 12,7 mm Browningu raskekuulipilduja, SISU XA180-l on selleks sõiduki meeskonnaruumi laes luuk ja pööratav relvakinnitus, 180EST mudelil on sihturi kaitseks tehtud ümber kogu luugi ka soomuskilp. Sellest avaneb 360-kraadine vaade ning tänu sellele saab ta aidata juhti ja jaoülemat, andes infot olukorra ja maastiku kohta. SISU XA-188 pearelva käsitsemine on

tänapäevasem ja relva sihitakse, juhitakse ja lastakse soomuki seest. Selle suurim pluss on, et sihtur on rohkem kaitstud ning kasutajate väitel on see ka palju stabiilsem ja täpsem. Uuem lahendus ei anna enam nii head ülevaadet ümbritsevast ja välja näeb ainult periskoopide kaudu. Laskemoonakasti ja ülekuumenenud vintraua vahetuseks peab sihtur siiski poolenisti luugist välja tulema ja on siis kaitseta. Selle probleemi lahendamiseks on osadele masinatele hakatud sarnaselt XA-180EST-iga soomuskaitsekilpe paigaldama. Pearelva asendi erinevustest tasub veel märkida, et XA-180EST-il on relv kõrgemal ja sihitakse traditsiooniliselt relva peal olevate sihikute abil, mis jätab relva vintraua alla ruumi, et seal liikumise ajal jao varustust hoida. XA-188-l on relv madalamal ja sihtimisperiskoop on relva vintraua all, mis ei lase soomuki katusel midagi hoida. Võrdlusmomendina on 2012. aasta märtsis Eestis demonstreeritud modernse Piranha soomuki torn silmatorkavalt kõrge. Seda põhjendati sellega, et nii saab paremini ära kasutada erinevaid varjeid, mille taha soomuk saab minna nii, et relv ulatab sealt üle laskma. Relva erinevad sihtimisvahendid olid paigutatud relvast veelgi kõrgemale. Lisaks kasutatakse soomukitel keskmi-

si ja kergeid kuulipildujaid. SISU XA-188 puhul paigutatakse kuulipilduja soomuki komandöri katuseluugi kohale ja tagumiste katuseluukide juurde. Ees pöörava luugi küljes ja taga luukide juures on juhtsiin, sedamööda liigub relvakinnitus. Originaalselt on Hollandist toodud soomukitele paigutatud Belgia päritolu FN MAG kuulipilduja kinnitused, aga et Scouts­ pataljon kasutab MG-3 kuulipildujaid, on tulnud need kinnitused ümber ehitada. Seoses uue torniga on kuulipildurite osatähtsus oluliselt kasvanud, sest sihturil ei ole enam piiratud vaatevälja tõttu ümbritsevast nii head ülevaadet ja ta ei märka ohte enam nii hästi. Aega kulub nüüd rohkem, kuni sihtur oma relva sihtmärgini suunab, sest uuel SISU XA-188 tornil puudub n-ö vabakäigurežiim, milline on olemas SISU XA-180EST-il. Tänu relvakinnitusele on tuli palju efektiivsem, SISU XA-180EST-il toetusid relvad lihtsalt soomuki äärele.

NÄHTAVUS SISU XA-180EST-il on klaaside katmiseks mõeldud soomusplaatides väikesed vaatlusavad ja juht saab ennast liigutades vaadelda laiemas sektoris ning näeb välja ka küljeaknast. SISU XA-188 juhiperiskoop on aga ühe kindla sektoriga, muuta saab ainult vaatamise kõrgust ja lisaks pole juhil võimalust vaadata soomuki külgedele, ümbritseva kohta info saamiseks peab ta seda küsima komandöri või sihturi käest. Komandöri luuki saab koos periskoopidega pöörata ja samuti ka sihturi torni. Periskoobi disainist tulenevalt pakub see rohkem kaitset kui lihtsalt kuulikindel klaas. SISU XA-188-l on kümme periskoopi: üks juhil, üks pööratavas komandöritornis, kaks mõlemal pool meeskonnaruumis, kaks tagaustes ja kaks sihturi tornis. Periskoobid on varustatud kokkuvolditavate metallist pimenduskatetega. XA-180EST-il kasutatakse tavalisi kiivri külge kinnitatavaid öövaatlusseadmeid, XA-188 öövaatlusseadmed kinnituvad periskoopide külge, v.a sihturi oma, mis on sisseehitatud ja see muudab isegi avatud aknakatete puhul sõitmise raskeks, kuna vaatlusväli on väga piiratud.

SÕIDU TURVALISUS Istmete mugavuses on SISU XA-188 suur areng edasi võrreldes SISU XA-180ESTiga, mille istmetel puuduvad isegi seljatoed. Samas ei paku XA-188 istmed veel sellist kaitset kui päris modernsed, mis kinnituvad soomukite lakke. XA-188-s on meeskonnale ka turva-


ARDI HALLISMAA

33

had relvade ja muu varustuse jaoks. See, et kõike saab kinnitada, on hea õnnetuse korral, mil relvad ja muu varustus jääb oma kohale ega lenda soomukis ringi, tekitades meeskonnaliikmetele lisavigastusi. Samas muudavad erinevad kinnituskronsteinid lisandunud killukaitsekihi tõttu niigi kitsamaks jäänud meeskonnaruumi veelgi ahtamaks.

KÄIGUOSA JA SELLE VAHETATAVUS EESTI KAITSEVÄE SOOMUKITE TEHNILISED PARAMEETRID SISU XA-180EST (Patria Vehicles Oy lk 9.2-9.3)

SISU XA-188 (kuninglik maavägi 2009: 1-51 kuni 1-56)

Tühimass: 13 500 kg Täismass: 16 000 kg Kandevõime: 2500 kg Pikkus: 7360 mm Laius: 2900 mm Kõrgus: ~3080 mm Pikikalle: rehvide haakuvuspiir Ristikalle: 40º Maksimaalne veetakistus: amfiibne Pealesõidunurk: 38º Mahasõidunurk: 40º Pöörderingi läbimõõt: 20,3 m Maksimaalne kiirus: 100 km/h

Tühimass: 20 000 kg Täismass: 23 000 kg Kandevõime: 3000 kg Pikkus: 7590 mm Laius: 2930 mm Kõrgus: 3250 mm (avatud sihturi luugiga) Pikikalle: rehvide haakuvuspiir Ristikalle: 36º Maksimaalne veetakistus: 1500 mm Pealesõidunurk: 36º Mahasõidunurk: 30º Pöörderingi läbimõõt: 20 m Maksimaalne kiirus: 95 km/h

MOOTOR Valmistaja: Valmet Tüüp: 611 DSBJA Silindrite arv: rida 6 Töömaht: 6,6 liitrit Kütus: diiselküte Võimsus: 176 kW (2500 p/min) Pöördemoment: 825 Nm (1600 p/min) Võimsuse-kaalu suhe: 11 kW/t (täismass)

MOOTOR Valmistaja: Valmet Tüüp: 12 DWBIC Silindrite arv: rida 6 Töömaht: 7,4 liitrit Kütus: diiselküte Võimsus: 202 kW (2100 p/min) Pöördemoment: 1080 Nm (1600 p/min) Võimsuse-kaalu suhe: 8,8 kW/t (täismass)

KÄIGUKAST Valmistaja: Allison Tüüp: MT 643 Käikude arv edasi/tagasi: 4/1 Hüdrosidur: TL380 VAHEKAST Valmistaja: Rockwell Mudel: T- 266, 2-käiguline

vööd, mis on lisatud Hollandis ja seetõttu Eesti rakmetega võitlejatele lühikesevõitu, aga võrreldes XA-180EST-iga on hea, et need üldse olemas on.

EESTI KAITSEVÄE SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME

Tänavu jaanuaris valitsuses heakskiidu saanud riigikaitse kümne aasta arengukava kohaselt arendab kaitsevägi välja soomusmanöövervõime. 1. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv Scoutspataljon saab moodsad jalaväe lahingumasinad, olemasolevate soomukitega varustatakse ülejäänud manööverpataljonid. Kaitsevägi asus sellest sügisest andma Kalevi jalaväepataljoni ajateenijatele soomukimeeskondade väljaõpet. Esimesed ajateenijad, kes soomukialase väljaõppe KÄIGUKAST saavad, tulid teenistusse juulis, erialase Valmistaja: Allison väljaõppega alustasid nad pärast sõduri Tüüp: MD 3560PR baaskursuse lõpetamist septembri keskKäikude arv paigas. Detsembri algul lõpetas Kalevi edasi/tagasi: 6/1 jalaväepataljonis nooremallohvitseride Hüdrosidur: TC419 kursuse 70 kaitseväelast, kes lisaks tava­ Mudel: L427-1.4/2.1P, pärastele sõduri baasoskustele on all 2-käiguline ja ohvitseride erialakursusel omandanud mehaanilise teadmised kaitseväe soomukitest SISU parkimislukustusega XA-180EST. Kursuse läbinud arvatakse EKV KÜTUSE KULUNORM: 55 l / 100 km reservi jaoülematena, tublimatel on või(KVLogK KK 18.04.2011, nr 314, p 2) malik edasi õppida rühmaülemaks. Oma spetsiifilisuse tõttu on XA-188 meeskonnaruumis ka vähem ruumi. XA-180EST on nagu soomustatud veoauto, aga XA-188-s on spetsiaalsed ko-

Autor tugineb oma KVÜÕA kõrgema sõjakooli põhi­ kursuse lõputöö „Soomustransportööri Sisu XA188 integreerimine EKV-sse” materjalidele. Töös keskendus ta uue soomuki kiirustava kasutuselevõtuga saadud õpetlike kogemuste üldistamisele.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

EKV KÜTUSE KULUNORM: 50 l / 100 km (KVLogK KK 18.04.2011, nr 314, p 2)

Mootori ja käigukasti tootja on mõlemal soomukil sama – Soome firma Valtra tootis mootorid ja firma Allison käigukastid. SISU XA-188 mootor on läinud võimsamaks ja käigukast on saanud lisaks kaks käiku ning on elektroonilise juhtimisega. Mootori võimsusega koos kasvas ka soomuki kaal – SISU XA-188 võimsuse ja kaalu suhe on 8,8 kW/t SISU XA-180EST 11 kW/t vastu. Jõu- ja käiguosa on SISU XA-188-l mugavam ja kiirem vahetada ning hooldada, kasutatud on palju kiirliideseid ja liigutatavad juhtsiine. Et SISU XA-188 on uuem sõiduk, siis selles on ka rohkem elektroonilisi seadmeid. Paraku on nii ka rohkem elemente, mis võivad alt vedada.


34

TEHNIKA

Sisu XA-188 TRAADILÕIKUR

KOMANDÖRI PERISKOOP (PÖÖRATAV KOOS LUUGIGA)

JUHI PERISKOOP (FIKSEERITUD)

ESIKLAASIDE SOOMUSKATTEPLAAT

TERASEST KERESOOMUSE LISAKATE

MOOTOR, KÄIGUKAST JA VAHEKAST

SÕDUR NR 6 (75) 2013

ETTEPLAN | TEDOPRES (WWW.TEDOPRES.COM)

PEARELVA SIHTIMISPERISKOOP (PÖÖRATAV)


35

SUITSUGRANAATIDE LASKESEADMED

12,7 MM BROWNINGU RASKEKUULIPILDUJA

PEARELVA TORNI LUUK MEESKONNARUUMI KATUSELUUGID

MEESKONNARUUMI KÜLJEPERISKOOBID

LASKEAVAD

TÄIENDAV SOOMUSPLAAT MEESKONNARUUMI VÄLISKÜLJEL KETIHOIDJAD

RATASTEVAHELINE KÜTUSEPAAK

SÕDUR NR 6 (75) 2013

PÖÖRATAVAD TELJED


36

SÕJAKUNST

Arendame ja hoiame värskena oma sõjaväelist mõtlemist Kadetikogu poolt 2001. aastal kõrgemale sõjakoolile annetatud mõõga plaadil on üleskutse tulevastele põlvedele: „Mõistus saagu vahedaks, meel kindlaks nagu turvis, et ealeski ei kõheldaks mõõka haarama kui tarvis.”

S

õjaväelise juhi tähtsaim tegevus on lahingus üksust juhtida. Edu saavutamiseks ei tohi allüksuse ülem olla pelgalt reageerija vastase peale surutud tegevusele. Ta peab ise kujundama keskkonna, kus olemasolevate jõudude ja vahenditega saavutada edu. See tähendab otsustamist, mis tugineb omandatud teadmistele/oskustele ja kõrgema ülema kavatsuse täitmisele. Langetatud otsuste hind on kõrge, kaardil üksusi liigutades unustatakse sageli vastutustunne, millest otsuste langetamisel peab juhinduma. Riigikaitse on suunatud sellele, et vormikandjad ei peaks selliseid otsuseid vastu võtma ehk sõja ära hoidmisele. Sellega kaasneb oht, et sõjalise mõtte areng juhi peas aeglustub või lausa peatub. Tulenevalt teenistusülesannetest on noor ohvitser või allohvitser oma teenistuses pigem administraator kui sõja­ väeline juht. Mõningal määral toovad ohvitseri ja allohvitseri sõjalise mõtlemise juurde tagasi õppused ja välismissioonid. See ei ole piisav, sest nende käigus saab võtta vastu lahingu juhtimisega seotud otsuseid vaid kaduvväike osa meie allüksuste juhtivkoosseisust. Selles küsimuses ei ole väga häid lahendusi, kuid midagi saab kaitseväelaste sõjalise mõtte arendamiseks ja alalhoiuks siiski ette võtta.

MÕTTEMÄNG

SÕDUR NR 6 (75) 2013

KVÜÕA-s tekkis juba aastaid tagasi mõte korraldada kaitseväelaste hulgas võistlus, mis mitte ainult selgitaks välja parima, vaid soodustaks vähemalt taktikalise tasandi sõjalise mõtte arengut ja tekitaks professionaalseid arutelusid laiemalt, kui jõudehetkel niisama jutu jätkuks. Praeguseks on õppeasutuste taktika õppetoolis piisavalt palju tarkust ja julgust, jõudmaks mõttest tegudeni ning korraldada sedalaadi mõõdu­

Martin Herem KOLONEL KVÜÕA ÜLEM

võtmine. Alates käesolevast Sõduri numbrist annab kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktika õppetool igaühele võimaluse taktikalist otsustusvõimet lihvida, muutes ajakirja rahuaegseks lahinguväljaks. Igas numbris esitatavale taktikalisele ülesandele ootame lahendusi eelkõige tegev- ja reservväelaste hulgast. Kõikide lahenduste hulgast valitakse välja parim, mis tuuakse ülejärgmises numbris välja ühes põhimõtetega, mis selle valiku kujundasid. Lahinguski ei oska keegi täpselt ennustada, kas võidu toob üllatus, jõudude koondamine või hoopis piisav reserv. Nii ka kõnealuste taktikaülesannete puhul – me ei tea ette parimat kombinatsiooni. Küll aga võime välja valida sobivaima tegevusvariandi olukorra lahendamiseks. Lisaks teadmistele ja oskustele arendab selline võistlus kindlasti teie otsustusjulgust. Kuigi keegi ei hakka ebaõnnestunud lahendusi avalikult arvustama, on siiski tegu mõõduvõtmi-

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDUR Taktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks. Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav. Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuselehel, selleks: „„visandab mängija kaardile allüksuse manöövri, mida ta on käskinud; „„sõnalises osas kirjutab mängija käsklused, mis ta on andnud; „„kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab ta manöövrit; „„lisab lahendusele oma kontaktandmed. Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppeasutustesse aadressil: „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Ülejärgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i. Taktikalise otsustusmängu koordinaatorid on: ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee

sega, kus ühe võit tähendab teiste allajäämist. Oma lahinguplaani võiduks või hävinguks kaalule pannes on kahtlemata vaja julgust. Seda enam, et auastmed või ametikohad siin mingit eelist ei anna ning kolonelist KVÜÕA ülem võib tunnistada kaotust reamehest kadetile. Kui nüüd mõni ohvitser kahtleb, kas temale praegusel positsioonil sellist proovikivi ikka vaja on, siis peaks ta endale esitama küsimuse – miks ma üldse selle ameti valisin? Julget pealehakkamist, praegused ja tulevased juhid!


Taktikaline otsustusmäng „Sild”

3.

jalaväepataljoni ülesanne on paikneda ümber uuele alale mööda põhimarsruuti maanteel nr 2, eesmärgiga peatada vastase rünnak lääne suunal. B-jalaväekompanii on rännaku eesmine üksus, selle ülesanne on olla pataljoni eesjulgestus. B-kompanii koosseisus on liikuvuse tagamiseks pataljoni pioneerirühm. Pori jõe sild on kaudtule mõju tõttu seisus, mis ei võimalda pataljonil oma rännakut põhimarsruudil jätkata. B-kompanii ülem on teinud 1. jala­väerühmale ülesandeks julgestada pioneerirühma tegevust, et silla kandevõime võimalikult kiiresti taastada. Kompanii ülejäänud rühmad jäävad 1. jalaväerühmast 1 km läände.

Ragnar Ventsel GRAAFIKA Mario Mõttus AUTOR

Olete 1. jalaväerühma rühmaülem. 0545 olete kahe jaoga ala julgestanud (kaardil) ning asute ise 2. jaoga jõge ületama, et julgestada ala 183. kõrgendikult, pioneerid liiguvad teie taga. Teie ja pioneeride pihta avatakse tuli kõrgendiku 150 juurest, jaost osutatakse vastase soomuki BTR-80 poole kõrgendiku 150 juurest. Pioneeridel tekib kaks raskelt haavatut ning teie 2. jalaväejao on vastane maha surunud. Pioneerid pole võimelised ülesannet täitma.

0600 kutsub ALFA 20 teid välja ja ütleb: „ALFA 20 vajab kiiresti abi, oleme kontaktis ega suuda ise lahti rebida, appiiiiiiii!!!”, kuulete läänest suurt tulevahetust. Andke rühmaülemana käsud (kirjalikult) raadio teel jagudele! Koostage manöövriskeem! Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13), 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30)

mnt 2 150 ? 183

Porijõgi

100m N


Taktikalise otsustusmängu „Sild” lahendus

SÕDUR NR 6 (75) 2013


STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

39

Pehme jõud on muutumas efektiivseks relvaks Sõjapidamises mängib järjest suuremat rolli süstemaatiline sotsiaalse keskkonna kujundamine, mis toetab konventsionaalsete võtete abil edu saavutamist.

V

Taavi Karotamm NOOREMLEITNANT KVPS STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONI OSAKONNA NOOREM­ STAABIOHVITSER

massimeedia maailmale presenteerida süütul poolel enesele kallaletungimist, sõjakuritegusid ja muud, mis ilma meediata jääks üldsuse eest varju ning millel on samas oluline mõju sõja käigule. Kahest eelmainitud meedia kasutusvaldkonnast saab tuletada ka kolmanda – valeinfo levitamise. Vähe kajastatud teemade juures on iga infokild oluline. See väljendub hästi lahingute kajastamises, kust tihti puudub foto- või videomaterjal ning üldsusele jõuab vaid fragment tegelikult toimuvast. Neid fragmente on aga propagandaüksused erinevates sõdades tootnud juba aasta­ kümneid, kallutamaks üldsuse arvamust ja kogumaks seeläbi toetust. Informatsiooni kättesaadavusest tulenev inimeste teadlikkuse areng ja teabe leviku kiirenemine on tinginud vajaduse ning samas andnud ka võimaluse uue mõjustus- ja sõjapidamismeetodi kasutuselevõtuks konventsionaalse laskemoona kõrval – selleks on järgmine haavav element, informatsiooni abil mõjutatavad arusaamad.

KOLM MÕJUTUSSUUNDA Üldsuse käitumise kontrollimiseks on mitu viisi. Inimese eksistentsi algusest saadik on oma soovide läbisurumiseks kasutatud füüsilist jõudu. Jõuline sekkumine ja seeläbi oma ideoloogia

Meedia kontrollimine tähendab võimu oma auditooriumi arvamuse üle.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

alitsused, armeed ja ettevõtjad on inimeste meeli mõjutanud juba aastasadu. Rahva oma tahtele allutamine on olnud iga juhi, olgu ta siis tegev demokraatlikus ühiskonnas, autoritaarses riigis või hoopis ärinduses, siht ja võimu tagatis. Nimekiri vahenditest, mille abil inimesi oma tahtele allutada, on pikk. Kui nimetada veenmist, infosulu tekitamist, erinevad lepinguid, repressioone ning füüsilisi konflikte, saame vaid pinnapealse osa mõjutusvahendite jäämäest. Elukeskkonna arenedes on ka mõjutusvahendite roll ning kasutusvõimalused muutunud. Infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite kiire areng 20. sajandi teisel poolel on mõjunud ühiskonnale ühest küljest vabastavalt, pakkudes alternatiivseid infokanaleid, allikaid ja vaatenurki. Samas loob inimeste peaaegu piiramatu ligipääs informatsioonile võimaluse luua maksude ja piiride kõrvale uus mõjutuskeskkond, mille abil muuta inimeste uskumusi, käitumist ja väärtushinnanguid. Singapuri päritolu kirjanik Jess C. Scott on öelnud: „Inimesed on lambad. Televisioon aga karjus.” Vaadeldes Scotti väidet laiemalt võib väita, et karjus on üldine meedia, mis kontrollib inimesi. Kui aga meedia kontrollib inimesi, siis mis roll on meedia ja üldiselt informatsiooni üle kontrolli omajal? Meedia kontrollimine tähendab võimu oma auditooriumi arvamuste üle. Informatsiooniga manipuleerimine annab võimaluse luua kallutatud ja soovitud kuvand, et seeläbi muuta auditooriumi arusaamu ja vaatenurki. Meediakeskkonna laienemine on otseselt jõudnud ka sõjapidamisse. Ühest küljest on võimalik ründaval poolel enese õigustamiseks näidata, kuidas, miks ja kus tegutsetakse. Teisalt võimaldab

levitamine viivad oma maailmavaate vägivaldse pealesurumiseni, mis tipneb tihtipeale sihtrühma protestimeelsuse ja vähese lojaalsusega. Sellise mõjutustegevuse alla kuuluvad ka ähvardused, sanktsioonid ja piirangud. Sõjalisest sekkumisest ja n-ö piitsa meetodist rahumeelsem mõjutus­ vahend on pakkuda präänikut. Toetuste, koostöö, majanduslike lepete ja liitude kaudu riikide omavahel sidumine ning seeläbi nende riikide ja sealsete inimeste enda mõjuvõimu alla saamine toimib küll liberaalselt ja üldjuhul ka demokraatlikult, kuid võib samuti lõppeda negatiivselt. Tihtipeale ei otsusta inimesed kokkulepete sõlmimise ja liitudesse astumise üle, olgugi et nad on ise oma riigi juhtkonna valinud. Peale surutud olukorrad tekitavad aga rõhutust ja rahulolematust. Samuti võib igasugune hüvede lubamisega peibutamine olla lühi­ajalise mõjuga. Toome näiteks eesmärgi „Suurendada pensionäride hulgas populaarsust” täitmise. Tekib küsimus, kuidas võita pensionäride hulgas populaarsust. Inimeste mõjutamiseks tuleb leida teema, mis neid otseselt puudutab ning ühise keele, probleemi või pidepunkti abil nendega suhtlust arendades nende poole­hoid võita. Mis võiks motiveerida pensionäre? Parem sõiduteede kvaliteet või soodsamad ravimid? Suurem keskmine palk või suurem pension? Tasuta ühistransport või tasuta kõrgharidus? Tuvastades need kriitilised punktid, mille abil sihtrühm end puudutatuna tunneks, on võimalik nende arvamust kallutada ja seeläbi nendega manipuleerida mitte käskude, keeldude või jõu abil, vaid nende enese soovi kaudu. Parandades kellegi elujärge või lubades neile helgemat tulevikku valivad inimesed ise neile abikäe ulatanu toetamise. Nagu iga tehinguga, mille käigus eksisteerib võimalus, et konkurent teeb parema pakkumise, nii püsib ka hüvede ja lubaduste pakkumisega võidetud poolehoid vaid lootuse, et keegi teine paremat pakkumist ei tee, toel. Kui konkurent pakub veelgi paremaid toetusi,


STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

TAAVI KAROTAMM

40

Riigi pehme jõu põhitegurite (poliitiliste väärtuste, välispoliitika ning kultuuri) kõrval mõjutavad riigi kuvandit ka sealne haridustase ja eraettevõtluse olukord.

EFEKTIIVSE MÕJUTAMISE VÕTI PEITUB KOOSTÖÖS

Mõjutustegevusega mõjutatavad elemendid: mõjutustegevuse eesmärk on mõjutada sihtrühma kognitiivsel tasemel ja seeläbi suunata inimeste käitumist.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

on oht poolehoidu kaotada reaalne ja aktuaalne. Mainitud traditsioonilisi ja kohati riigis elavatest inimestest mittesõltuvaid meetodeid võib käsitleda kui kõva jõudu, sundlust. Pehme jõud keskendub aga sunniviisilisuse asemel pikema perspektiiviga rahva soovile, vabatahtlikkusele ja koostööle. Harvardi ülikooli professor Joseph Nye tuli eelmise sajandi lõpuosas välja terminiga pehme jõud (soft power). Esimest korda 1990. aastatel mainitud termin kujutab Nye kohaselt rahvuste ja riikide mõjuvõimu suurendamise majanduse ning sõjaväe kõrval ka

kultuuri, väärtushinnangute ja moraalse autoriteedi näol. Sisu poolest pole pehme jõu kasutamine midagi uut – ka varem on mainekujundusteks kasutatud erinevaid traditsioonilisi ja mittetraditsioonilisi meetodeid. Uudseks teeb selle aga erinevate meetodite ühise nimetaja alla komplekteerimine ning nende teadlik ja süstemaatiline kasutamine. Nye definitsiooni kohaselt on jõud võimekus mõjutada inimeste käitumist soovitud suunal. Jõudu võib käsitleda ka mõjuvõimuna, mis on mõjutaja ja mõjutatava vaheline seos, mõjutaja kontroll mõjutatava üle.

Nye sõnade järgi on võim võimalus mõjutada inimeste käitumist, saavutamaks soovitavaid tulemusi. Selleks on võimalik kasutada mitut viisi inimeste sundimisest kuni lubatavate hüvedega peibutamiseni. Eelmainitutest tõhusam on aga sihtrühma kaasamine koostöö, nende enese huvi ja teotahte abil. Arnold Sinisalu on oma doktoritöös „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses” toonud välja, et pehme jõu kasutamisega üritatakse mõjutada vastaste või ka neutraalsete riikide avalikku arvamust ja seeläbi sihtgrupiks valitud riigi poliitilise juhtkonna otsustusprotsesse. Pehme jõud kujutab endast kultuuriliste, välis- ja sisepoliitiliste väärtuste tugevuse ning atraktiivsuse abil sihtrühma toetuse ja koostöö saavutamist. Tegu on meetodiga, mille abil saavutatakse oma eesmärk luues sihtrühmas suurem toetus ja muutes nende meelestatust soovitud suunas. Sarnast mõjutamistehnikat on kasutanud näiteks Ameerika ühendriigid Lähis-Idas, suurendades toetust oma vägedele narkootikumide vastu võitlemise abil. Et igal teol ja väljaütlemisel on mõju, on iga liigutus Lähis-Idas kujundanud ameeriklaste kuvandit sealsete elanike hulgas. Kui soovitused „ärge kasvatage moone” ja „elatuge legaalsetest allikatest” ei


41

toiminud, hakkasid võimuorganid uurima põhjust ning seda, miks inimesed hoidusid oma käitumist muutmast, jätkates vanal rajal. Vastuseid oli mitu. Uuringutest selgus, et narkootiliste ainete kasvatamine pakub palju suuremat ja kiiremat tulu kui legaalne saak. Samuti kasvatasid paljud kodanikud illegaalset saaki vaenulike grupeeringute mõju tõttu, mis tähendas saagi legaalse vastu vahetamise korral repressioone ja ahistamist. Pisut leebemate põhjustena tuvastati aga inimeste teadmatus alternatiivsetest võimalustest ning ka alternatiivsete võimaluste puudumine sobiva pinnase, vähese vee või seemnete puudumise tõttu. Olles tuvastanud elanikkonna käitumise põhjused, uuriti ka inimeste soove ja neid motiveerivaid elemente – mille nimel oleksid nad nõus pingutama. Kas neid huvitaks suurem perekonna turvalisus, stabiilsem elukeskkond või hoopis kiirelt rikkaks saamine? Kohalike käitumise põhjuste tuvastamine võimaldas asuda läbi põhjuste mõjutamise tagajärgede muutmisele. Vaenulike grupeeringute piirkonnast välja ajamine võimaldas kohalikel asuda kasvatama oma soovi kohast saaki ilma represseerimise osaks saamata. Uute kaevude ja niisutussüsteemide rajamine võimaldas kasutusele võtta aga uusi põllumaid ning seeläbi suurendada sissetulekuid. Uuest eluviisist tekkinud suurem kindlustunne ja rahu olid aga need, mis omakorda kujundasid koostöös nähtud abistamisega ühendriikide ja selle sõdurite mainet ning suurendasid kohalike toetust koalitsioonivägedele. Suurenenud toetus ja positiivne suhtumine koalitsioonijõududesse väljendavad aga mõjutustegevuse efektiivsust.

PEHME JÕUD TÖÖTAB PEAS

Inimeste mõjutamiseks tuleb leida teema, mis neid otseselt puudutab ning ühise keele, probleemi või pidepunkti abil suhtlust arendades nende poolehoid võita.

kandjaid pehme jõu eesmärkide elluviimisel. Näiteks 2004. aastal India ookeanis tekkinud tsunami järel oli Ameerika ühendriikide merevägi üks esimesi päästeoperatsioonidel abikäe ulatanuid ja pälvis sellega kohalike tunnustuse. Auditooriumi silmis oma välispoliitikaga positiivse kuvandi loomine kuulub samuti pehme jõu meetodite alla.

VENEMAA PEHME JÕUD JA KAASMAALASTE POLIITIKA Ka Vene föderatsioonil on mitu potentsiaalset pehme jõu edendamise allikat, mis võiksid tulevikus riigi kuvandit kujundada. Sleboda arvates võiks nendeks olla näiteks Vene õigeusu kirik, vene keel, klassikaline vene kirjandus, muusika ja ballett. Võimalike pehme jõu kandjate olemasolu üksi ei vii aga eduni. Pehme jõud peab ise kasvama võimsaks, seda ei saa riik ühelegi sihtgrupile peale suruda. Pehme jõud tekib ja kandub edasi vabas ühiskonnas ühiskonna enese toel. Riigipoolse tõukena saab aga kasutada raha toetamaks kultuuri, usku, keelt ja muid pehme jõu kandjaid. Samas võib hoolimata pehme jõu toetuseks kasutatavate summade suurusest mõne riigi või ühiskonna atraktiivsus jääda sihtrühma mõjutamiseks ebapiisavaks. Matthew Wallin on oma artiklis „Kas Venemaa saab eksportida pehmet jõudu” („Can Russia Export Soft Power”) uurinud Venemaa pehme jõu kasutamise ajalugu ja võimekust. Oma artiklis toob Wallin väga efektiivse pehme jõu kandjana välja endises Nõukogude Liidus loodud automaadi AK-47, mis oli oma olemuselt lihtne ja tollal ka atraktiivne ekspordiartikkel. Selle kõva jõu vahendi eksportimine tõi Venemaale kuulsust ja toetust riikidelt üle maailma. AK-47 mõju oli isegi nii tugev, et selle kujutis on leidnud koha Mosambiigi lipul. Efektiivsete pehmete mõjutusvahendite vähesus on aga viinud meie idanaabri olukorrani, kus pigem panustatakse välispoliitikale ja erinevate fondide, ühingute ning ettevõtete kaudu oma kuvandi loomisesse. Arnold Sinisalu doktoritööst „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses” selgub, et mittetulundusühingute-laadsed institutsioonid võivad oluliselt mõjutada riikide tegevust ja takistada mõningaid toiminguid pelgalt pehme jõuga. Seetõttu on iga riigi jaoks oluline oskus tavapärase ja pehme jõu ning väärtuste poliitikat üheskoos rakendada.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Riigi pehme jõud tugineb Joseph Nye sõnade kohaselt kolmele ressursile: teistele riikidele ja indiviididele atraktiivsele kultuurile, riigi poliitilistele väärtustele ning riigi välispoliitika legitiimsusele ja moraalsele autoriteedile. Tegu on kolme elemendiga, mis võimaldavad oma tugevuse korral arendada riigipoolset efektiivset pehmet mõjutusja kaasamistegevust. 2002. aastal läbi viidud uuringu „Eesti elanike väärtused ja identiteedi arengutendentsid EL integratsioonis” järgi pidas kultuurilist keskkonda Eestis elamise juures oluliseks lausa 95% eestlastest ja 63% mitte-eestlastest. Uuringust

lähtudes tunnetas valdav osa Eestis elavatest eestlastest enda ja kultuuri vahel mingit seost. Töö autorid Aksel Kirch ja Tarmo Tuisk eurouuringute instituudist on aga väitnud järgmist: mida rohkem kogevad inimesed keelelist-kultuurilist turvalisust ning tunnetavad Eestimaaga ja selle loodusega samasust, seda enam hindavad nad ka oma riiki. Uuringu tulemuste järgi oli 2002. aastal oma kultuur siinsetele elanikele oluline ning kasutades mõjustamisel kultuurilisi elemente, oli võimalik inimeste emotsioone ja käitumist suunata. Seetõttu kasutati siis ja kasutatakse ka praegu tihtipeale reklaamides rahvariiete motiive, rukkililli, saunu ja muid eestlaste kommete ning eluviiside juurde kuuluvaid elemente. Ajakirjanik Mark Sleboda väidab oma artiklis „Mida Joseph Nye pehmest jõust ei mõista” („What Joseph Nye doesn’t get about soft power”), et Ameerika ühendriigid on ja jäävad maailmas pehme jõu liidriks. Tema sõnade kohaselt põhineb USA tugevus nende positiivsel kuvandil läbi atraktiivsete kultuuriliste ja sotsiaalsete elementide, milleks on näiteks Hollywood, popkultuur, videomängud, tuntud kaubamärgid nagu näiteks Coca-Cola, ülikoolid, inglise keel, massimeedia, üldine internetis domineerimine jne. Välispoliitikas võis maailm näha pehme jõu kasutamist näiteks Teise maailmasõja järgses Euroopas, kui Ameerika ühendriigid asusid oma sõjalise jõu kaasabil suunama Saksamaad demokraatiale. Kui algne mõjutustegevus toimus pigem sunniviisiliselt, siis ajapikku tungisid ka ameerikalikud väärtused ja kultuur Saksamaale ning selle elanike eluviisidesse. Uute väärtuste omaksvõtt oli aga tõestuseks Ameerika pehme jõu elementide, antud hetkel kultuuri ja eluviisi, tugevusest ning nende kasutamise efektiivsusest. Ka praegusel ajal on Ameerika ühendriigid kasutanud oma tugeva jõu


STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

TAAVI KAROTAMM

42

Mõjutustegevus konflikti kaudu. Pehme jõud võimaldab toetada konventsionaalset sõjapidamist operatsioonialal paikneva elanikkonna ja piirkonna juhtfiguuride meelsuse ning ühiskonna hoiakute kujundamisega.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Välispoliitika valguses on Venemaa 1990. aastate algusaegadest alates pööranud suuremat tähelepanu endistesse Nõukogude Liidu liikmesriikidesse elama jäänud etniliste venelaste käekäigule. Seetõttu kinnitati ka 1995. aasta 17. mail Venemaa diasporaa toetamise ja Vene kaasmaalaste kaitsmise deklaratsioonis kaasmaalase definitsioon. Peterburis asuva Euroopa Ülikooli lektor Maria Noženko kirjutab oma artiklis „Emamaa kutsub sind! Venemaa uue kaasmaalaste poliitika tagamaad ja eesmärgid” („Motherland is calling you! Motives behind and prospects for the new Russian policy on compatriots abroad”), et tõenäoline eelneva kontseptsiooni ebakompetentne rakendamine oli see, mis viis valitsuse oma kontseptsiooni ümbervaatamiseni ja 2001. aastal uue kinnitamiseni. Viimase kohaselt peetakse kaasmaalasteks alaliselt võõrriikides elavaid, aga ajaloo, päritolu, kultuuri, meelestatuse ja vene keele rääkimisega seoses Venemaaga kontakti omavaid inimesi, kes soovivad säilitada sidet, kontakte ja koostööd Venemaaga. Kaasmaalaste toetamine sai eriti tugeva tõuke 2012. aastal, kui Venemaa tollane president Dmitri Medvedev allkirjastas käsu luua fond toetamaks ja kaitsmaks võõrsil elavate kaasmaa-

laste õigusi. Vene presidendi kantselei veebi­lehe kremlin.ru andmetel on fondi eesmärk pakkuda võõrsil elavatele venelastele toetust, et kaitsta nende seadusest tulenevaid õigusi ja huvisid. Samuti on kaasmaalaspoliitika eesmärk aidata kaasmaalastel säilitada vene kultuuri ja keelt. Fondi asutajad on Vene välis­ ministeerium koos mitme teise organisatsiooniga ja seda rahastatakse peamiselt riigieelarvest ning annetustest. Läti kaitsepolitsei mainis oma 2011. aasta raportis, et Venemaa-poolne toetuse avaldamine Vene föderatsioonist väljaspool elavatele venelastele ei tööta tingimata Läti huvide vastu. Samas tekib reaalne oht riigi julgeolekule, kui toetuse ja selle läbiviimiseks kasutatavate operatsioonide tõeline eesmärk on oma välispoliitika elluviimise nimel salaja selle sihtrühmaga manipuleerida ning seeläbi riigi sotsiaalseid ning poliitilisi protsesse mõjutada. Juhan Kivirähk ütles ajakirja Diplomaatia artiklis, et Venemaa presidendi kinnitatud „Vene föderatsiooni rahvusliku julgeoleku strateegia 2020. aastani” toob seda varjamata ühtseks diasporaaks koondunud kaasmaalaste nägemise Venemaa olulise tööriistana oma välispoliitiliste eesmärkide teostamisel. Ka kaitsepolitseiamet on oma 2012.

aasta aastaraamatus käsitlenud Venemaa pehmeid mõjusid ja kaasmaalaste poliitikat. Aruande kohaselt kasutab Venemaa diasporaa aktiviste oma poliitiliste huvide realiseerimiseks, sealhulgas elukohariikide autoriteedi ja rahvusvaheliste positsioonide kahjustamisest kuni otsese sekkumiseni iseseisvate riikide siseasjadesse. Kaasmaalastega üritatakse manipuleerida Venemaa kontrollitud teabevälja abil ja teiste riikide siseasjadesse sekkumise ettekäändena nimetatakse enamasti vajadust kaitsta kaasmaalaste õigusi. Käesoleva aasta 22. jaanuaril toodi ERR-i Venemaa pehme jõu teemalises uudises välja ka Vene valitsuse seisukoht pidada oluliseks vene keele edendamist. ERR-i andmetel on Venemaal kavas valmistada ette presidendi määrus „Välismaal venekeelsete massiteabevahendite toetamise ühiskondliku-riikliku fondi loomisest”, mis kujutab endast venekeelse inforuumi suurendamist ja seeläbi kaasmaalaste mõjutamiseks soodsamate tingimuste loomist. Kaitsepolitsei 2012. a aastaraamatus kirjutatu kohaselt on Vene föderatsioonist tuleva Eesti-suunalise negatiivse kriitika põhjus tihtipeale neile muret tekitav rahvusvähemuste lõimimise edu – riigikeele piisav omandamine, õpingute


43

jätkamine Eesti kõrgkoolides, töötamine riigiametites, osalemine riigikaitses ja kasvav ühiskondlik aktiivsus valdkondades, mis pole seotud Venemaaga, vaid Eesti arenguga. Üks julgemaid kaasmaalaspoliitikateemalisi väljaütlemisi on kaitsepolitsei sõnul kaasmaalaspoliitikale spetsialiseerunud agentuuri Rossotrudnitšestvo juhi Konstantin Kossatšovi sõnastatud eesmärgid, mille kohaselt Venemaa kaasmaalased võiksid kujuneda tähtsaimaks ühenduslüliks kodanikuühiskonna ja elukohariikide eliidi ning Vene­ maa vahel, minna konsolideerumise staadiumist üle enese legitimeerimise faasi mõjukate kodanikuühiskonna subjektidena, osaledes asukohariikide võimuorganite tegevuses ning poliitika kujundamises. Kossatšovi välja öeldud eesmärk jätab selgelt välja kaasmaalaste õiguste kaitsmise ning rõhutab selle asemel organiseeritud ja Venemaaga seotud gruppide loomist, mis suudaksid ilma Venemaa nähtava sekkumiseta mõjutada asukohariikide suveräänseid otsuseid. Vaadates Baltikumis viimastel aastatel toimunut joonistuvad siinkohal välja teatavad mustrid. Näiteks 2012. aasta alguses korraldati Lätis keelereferendum, millega loodeti muuta vene keel teiseks riigikeeleks. Samuti otsustas välismaal elavate Venemaa föderatsiooni kaasmaalaste õiguskaitse- ja toetusfond eraldada ühele mitte-eesti nimega Eesti elanikule raha, et viimane saaks lähtuvalt Viru maakohtu süüdimõistvast otsusest hüvitada 2007. aastal Jõhvis organiseeritud massikorratustega tekitatud materiaalse kahju. Käesoleva aasta esimesel poolel toimus aga mitu meeleavaldust vene keeles antava hariduse vähendamise vastu.

PEHME JÕUD MILITAARVALDKONNAS

Allikad: Bahovski, Erkki 2005. Raamat: Joseph S. Nye jr. Soft Power. The Means to Success in World Politics. Public Affairs, New York 2004. www. diplomaatia.ee/artikkel/raamat-joseph-s-nyejr-soft-power Diplomaatia nr 17, 04.02, lk 16. Executive order on establishing a foundation for supporting and protecting the rights of compatriots living abroad. http://eng.kremlin.ru/news/2267 Executive Order on the state programme to resettle compatriots living abroad to Russia http://eng.kremlin.ru/news/4416 Kaitsepolitseiameti aastaraamat 2012. www.kapo.ee/cms-data/_text/38/44/files/ kapo-aastaraamat-2012-ee.pdf Kirch, Aksel; Tuisk, Tarmo 2002. Eesti elanike väärtused ja identiteedi arengutendentsid EL integratsioonis. Eurouuringute Instituut. www. sotsioloogia.ee/?nodeid=18&w=detail&id=2 Kivirähk, Juhan 2009. Kuidas suhtuda Venemaa välispoliitika „humanitaarsesse dimensiooni”? www.diplomaatia.ee/artikkel/ kuidas-suhtuda-venemaa-valispoliitika-humanitaarsesse-dimensiooni Diplomaatia nr 10/11, nov., lk 22-23. McClory, Jonathan 2011. The New Persuaders – An International Ranking of Soft Power. www.instituteforgovernment.org.uk/sites/ default/files/publications/The%20New%20 PersuadersII_0.pdf Nozhenko, Maria 2006. Motherland Is Calling You! Motives Behind and Prospects for the New Russian Policy on Compatriots abroad. www.lfpr.lt/uploads/File/2006-18/Nozhenko. pdf Petrova, Alla 2012. Security Police: Russia’s compatriot policy could be risk to Latvia’s national security. www.baltic-course.com/eng/ legislation/?doc=56785 Raid, Andres 2012. Läti keelereferendum – reaalsusest pole pääsu. www.ekspress. ee/news/arvamus/arvamus/andres-raidlati-keelereferendum-reaalsusest-polepaasu.d?id=64030413 Randlaid, Sven 2013. Leht: Venemaa hakkab oma kuvandit pehme jõuga parandama.

Kossatšovi välja öeldud eesmärk jätab selgelt välja kaasmaalaste õiguste kaitsmise ning rõhutab selle asemel organiseeritud ja Venemaaga seotud gruppide loomist, mis suudaksid ilma Venemaa nähtava sekkumiseta mõjutada asukohariikide suveräänseid otsuseid.

http://uudised.err.ee/?06270709 Sinisalu, Arno 2012. Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses Sleboda, Mark 2013. What Joseph Nye doesn’t get about soft power http://voiceof­ russia.com/2013_05_27/What-Joseph-Nyedoesn-t-get-about-soft-power Vene koolide kaitsjad pöördusid erakooliseaduse pärast Tederi poole. www.tallinncity. ee/1231978/vene-koolide-kaitsjad-poordusid-erakooliseaduse-parast-tederi-poole Wallin, Matthew 2013. Can Russia Export Soft Power. http://americansecurityproject.org/ blog/2013/can-russia-export-soft-power

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Eelmainitud kultuurilised ja poliitilised mõjutused jäävad otsesest traditsioonilisest sõjategevusest pisut eemale. Küll aga seonduvad nad tugevalt ebakonventsionaalse sõjapidamise ja selleks inim-, poliitilise ning sotsiaalse maastiku kujundamisega. Traditsiooniline sõjavägi, koos tehnika ja inimressursiga, mõjutab vastaseid pigem kineetiliselt. Nende rakendatavat pingutust käsitletakse kõva jõuna (hard power) ja seesugust sõjapidamist kõva sõjana (hard war). Järjest suurenev informatsiooni kaasatus ja levik ning inimeste mõjutamine on toonud aga sõja­

pidamisse uue termini – pehme sõda. Pehme sõda kasutab sõjaliste eesmärkide saavutamiseks pehmet jõudu ja selle meetmeid. Pehme sõja pidamiseks kasutatakse mitut viisi. Kolonelleitnant Riho Ühtegi tõi ajakirja Sõdur neljandas numbris avaldatud artiklis „Mittekonventsionaalne sõda” välja strateegilise kommunikatsiooni operatsioonid, infosõja ja psühholoogilised operatsioonid kui irregulaarse sõjapidamise viisid, mis omakorda suhestuvad eesmärkide ja olemuse kaudu pehmes sõjas kasutatavate meetmetega. Kui kõvas sõjas mõjutatakse vastasvõitlejaid ja ka tsiviilisikuid nii relvade kui ka muude füüsiliste ähvarduste ja kohustuste/sanktsioonidega, siis pehmes sõjas mõjutatakse neid kognitiivsel tasandil. Pehmes sõjas on kesksel kohal mõjutatava inimese olukorratunnetus, väärtushinnangud ja soovid. Eelmainitud elementide süstemaatiline ja eesmärgistatud mõjutamine on pehme sõja ekvivalent kõva sõja operatsioonidele. Kui sõjapidamises on nii kõva kui ka pehme jõu kasutamine oluline, siis tihti­ peale tuleb just pehme jõu kasutamine ja inimeste meelsuse võitmine nende kineetilisest mõjutamisest kasumlikum. Tihti on sihtrühma eelistuste ja valupunktide tuvastamine ning nendele rõhumine kokkuvõttes finantsiliselt kordades soodsam ja ka efektiivsem. Analüüsides suhet soovi ja käsu vahel sobib olukorda ilmestama järgmine näide. Milline eespool mainitud kolmest mõjustamistehnikast (käsk, veenmine, sihtrühma soov) toimiks paremini rahvaalgatuslike vastupanuliikumiste organiseerimiseks: kas käsk oma elu hinnaga riskida, operatsiooni mitte uskuvate inimeste veenmine panemaks eesmärkide nimel oma elu ohtu või hoopis neis eneses vastupanuliikumises


44

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON / MEREVÄGI

osalemiseks soovi loomine? Olenevalt riigikorrast võiksid toimida neist kõik, samas suurim efekt ja pühendumus on tegevustel, mida tehakse oma soovist, mitte käsu korras. Pehmes sõjas on suur roll ka meedial, mida kasutades on võimalik pehme sõja manöövreid ellu viia. Meedia kui hea levikuga informeerimis- ja mõjutuskanal võimaldab nii suunatud reklaamide, arvamusartiklite kui ka näiteks sündmustele kajastuse leidmise abil mõjutada üldsuse arvamust kampaania looja soovitud suunal. Seetõttu võibki väikesest protestist, mida kajastab kas või üks meediakanal, kasvada välja üleriiklik diskussioon, kuna info protesti kohta ning protesteerijate sõnum jõudsid meedia vahendusel üleriigilise auditooriumini. Meedias avaldatud vastaspoole ähvardused, fotod vastase korda saadetud sõjakuritegudest ja võidukad videoklipid sõjakurjategijate arreteerimisest – kõigil neil on oluline roll militaarstruktuurile ja ka riigile sotsiaalse toetuse loomisel. Sarnaselt saab vastase tagalat õõnestada nende rahva informeerimise ja mõjutamise abil – meedia vahendusel oma visiooni edastamine ja konflikti oma vaatenurgast kajastamine võib vähendada toetust vastasjõududele.

MENTAALNE LAHINGUVÄLI

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Hiina väejuht Sun Zi on öelnud, et ülim eesmärk ei ole võtta sajast lahingust sada võitu. Ülim eesmärk on alistada vastane ilma võitlemata. Sun Zi ligemale 2500 aastat tagasi öeldud sõnad on päevakajalised ka praegu. Lahingueelne lahinguvälja kujundamine on oluline etapp edu saavutamisel ja üks selleks kasutatav meede on aina kasvava osatähtsusega pehme sõda. Lahinguvälja kujundamise hulka kuulub ka oma- ja vastasleeri tsiviilisikute väärtushinnangute muutmine. Vastaste ühtekuuluvuse lagundamine, nende hulgas vastuolude loomine ja killustunud fragmentide toetuse võitmine on olulised oma konventsionaalsete vägede võitluseks sobiva keskkonna loomisel. Pehme sõda ei ole midagi uut – selle võtteid on kasutatud juba aastasadu. Samas on selle organiseeritus ja meedia vahendusel lahinguvälja kujundamine see, mis mõjutab tänaseid ja homseid lahinguvälju. Edukas pehme sõja pidamine kujundab kõva sõja vahenditele sobivama lahingutandri ja aitab seeläbi edu saavutada.

Mereväeohvitseride hariduse areng Eesti on pika merepiiriga riik, kel oma mereväeohvitseride harimisel on läbi aegade tulnud koostööd teha heade naabrite ja liitlastega. ENNE TEIST MAAILMASÕDA Enne Esimest maailmasõda oli eesti rahvusest mereväe kaadriohvitsere Vene laevastikus ainult mõni üksik. Enamik eestlastest mereväeohvitsere Vabadussõjas olid lõpetanud tavalise merekooli ning maailmasõja aastatel läbinud lühiajalise ohvitseriväljaõppe. Oma mereväeohvitseride ettevalmistusega alustati juba Vabadussõja ajal, kui kontradmiral Johan Pitka valis 1919. aastal isiklikult välja ohvitserikandidaadid, kes asusid õppima selleks otstarbeks loodud mereväe kadettide kooli. Nimetatud õppeasutuse lõpetas kaks lendu riviohvitsere (1921, 1924) ja üks lend insenere-mehaanikuid (1923). Õppejõududena leidsid rakendust endised tsaarilaevastiku mitte-eestlastest kaadriohvitserid, kelle võimalused asuda Eesti merejõududes tegevteenistusse olid kas piiratud või nad ei soovinud seda ise. Edaspidi valmistati mereväeohvitsere ette sõjakoolis, kus mereväeklassi lõpetasid kaks lendu (1928, 1940). 1930-ndatel täienesid ohvitseride read ainult kahe Soomes meresõjakooli lõpetanu võrra. Valitud ohvitsere suunati edasi õppima välisriikidesse (Suurbritannia, Soome, Läti), kus omandati ja täiendati eelkõige erialaseid teadmisi (nt navigatsioon, suurtükiasjandus, allveesõda). Mõned üksikud jõudsid läbida ka staabiohvitseri ettevalmistuse – kõrgema sõjakooli – kas Eestis või Soomes.

EESTI MEREHARIDUSKESKUSE MEREVÄEKATEEDER Nõukogude Eestis eestikeelne mereharidus ajapikku hääbus. Selle taastamisega alustati kohe, kui muutavad ühiskondlikud olud seda 1980-ndate lõpus võimaldasid. 1992. a liideti kõik merekoolid üheks – Eesti merehariduskeskuse nime kandvaks – õppeasutuseks. Mereväe­ ohvitseride sõjalise väljaõppe teema kerkis esmakordselt päevakorrale juba

Liivo Laanetu KAPTENMAJOR J3/7

enne kaitseväe ja selle merelise komponendi – mereväe – taastama asumist. 21. oktoobril 1992 moodustati haridusministri ja kaitseministri ühise käskkirjaga merehariduskeskuse juurde mereväekateeder mereväe reservnoorem­ohvitseride ettevalmistamiseks Eesti vabariigi kaitsejõududele. Nii merehariduskeskus kui ka Tartu lennukolledž soovisid, et neid aktsepteeritaks riigikaitseliste kõrgkoolidena, kuid sellega ei nõustunud kaitsevägi. Kaitsejõudude peastaabi ülema kolonel Arvo Sireli toonasest kirjavahetusest selgub, et tema hinnangul oli merehariduskeskuse ja lennukolledži sellekohane taotlus ajendatud eelkõige soovist omistada kõnealuste õppeasutuste lõpetajatele reservväelastena sõjaväelised auastmed, mis tagaks ühtlasi nende vabastuse kaitseväeteenistusest. Nõukogude Liidu aegset kõrgkoolide juures tegutsenud sõjaliste kateedrite süsteemi taastamist või üliõpilastele reservohvitseride kursuste võimaldamist ei pidanud peastaabi ülem õppejõudude ja õppevahendite puudumise tõttu võimalikuks. 1994. a kirjeldas merehariduskeskus oma kirjas kaitseministrile nende õppeasutuses toimuvat mereväelist koolitust järgmiselt: 1) üldprogramm – kohustuslik kõikidele kadettidele 170 tunni ulatuses; väljund – mereväe reservveebel; 2) eriprogramm – kohustuslik laevajuhi, laevamehaaniku, sadamate ekspluatatsiooni ja hüdrograafia erialal õppijatele mahuga 500 tundi, millele lisandus 100 tundi stažeerimist; väljund – mereväe reservlipnik. Sellise väljaõppega mere­


45

Sõjakooli mereväeklassi 1940. a lõpetanud mereväeohvitseride IV lend.

kapten Leit, et perspektiivis võiks mere­ väe ohvitseride ettevalmistus olla organiseeritud Eesti kõrgemas ohvitseride koolis ja ka siis vaid väikesearvuliste gruppidena. Seda arvamust koos mainimisega, et merevägi toetas haridusministeeriumi seisukohta mereväeohvitseride väljaõppe jäämiseks kaitseministeeriumi haldusalasse, võib pidada nendeks põhialusteks, millele omamaine mereväeohvitseride haridussüsteem lõpuks rajatigi. Minnes aga ajas veelgi kaugemale tagasi, siis nähtub, et olemuslikult on tegu juba enne Teist maailmasõda mereväeohvitseride hariduse puhul kehtinud põhitõdede taasavastamise või -kehtestamisega.

MEREVÄEOHVITSERIDE KOOLITAMINE VÄLISRIIKIDES Nõukogude Liidu relvajõududes teeninud eesti rahvusest ohvitsere uurinud ajaloolase Kristjan Lutsu andmetel oli mereväeohvitseriks õppimine teiste väeliikidega võrreldes vähem populaarne. Omariikluse taastamise järel seisis Eesti seetõttu olukorra ees, kus nende väheste eestlastest kaadriohvitseride seas, kes asusid relvajõudusid tühjalt kohalt üles ehitama, võis elukutselisi mereväeohvitsere lugeda üles ühe käe sõrmedel ja ka nendest oli enamik juba pensioniikka

jõudnud. Võib väita, et suur osa merelise julgeolekuga tegelemisest huvitatud tsiviilmeremeestest olid mereväe taastamise ajaks (1993/94) juba jõudnud liituda piirivalvega, mistõttu mereväes valitses 1990-ndatel tõsine kaadripuudus juhtivkoosseisu osas. Relvajõudude ülesehitamisel pakkusid Balti riikidele abi eriti Läänemereäärsed riigid ja Ameerika ühendriigid. Kahepoolsete lepingute alusel hakkasid eestlased, lätlased ja leedulased õppima USA, Rootsi, Taani, Saksamaa ning eestlased ka Soome sõjakoolides. Esimesed õppijad lähetati Soome ja Saksamaale 1994. a, viimased lõpetajad saabusid 2008. a Rootsist, Saksamaalt, Soomest ja Taanist. Aastatesse 2009-2010 jääb veel ebaõnnestunud katse taastada ohvitserikandidaatide Soome lähetamine. 2011. a pärineb ühekordseks jäänud Suur­ britannias õppimise võimalus. Ühte­kokku omandas nimetatud välisriikides mereväeohvitseri I astme sõjalise hariduse 80 Eesti ohvitseri. Võrdluseks – aastatel 1993–2013 mereväes teenistuses olnud ohvitseride koguarv on umbes 170. (Vt joonis 1.)

KOOSTÖÖ PIIRIVALVEGA 1996. a leidis aset mereväe ja merepiiri­ valve ühendamise teemaline ministeeriumide ja ametkondade vaheline debatt

SÕDUR NR 6 (75) 2013

väelaste esimene lend pidi lõpetama 1997. a. 1995. a tõi mereväe ülem mereväekapten Roland Leit välja mitu seisukohta, miks tema arvates ei saanud Eesti merehariduskeskuses toimuvat õpet aktsepteerida mereväe reservohvitseride väljaõppena. Vastuargumendid olid: 1) õppetöö aluseks olevad kavad ei ole saanud kooskõlastust kaitsejõudude peastaabi ega mereväe staabi poolt; 2) merehariduskeskuse sisekord ei võimalda seda nimetada sõjaväelist ettevalmistust andvaks õppeasutuseks; 3) merehariduskeskus ei ole püüdnud luua mereväega kontakte. Probleemi võimalike lahendustena nägi ta merehariduskeskusesse kaitseväest ohvitseride suunamist ja täiendavat finantseerimist, kuid tõdes samas, et kumbki ettepanek ei ole inim- ega rahaliste ressursside nappuse tõttu teostatav. Seoses mereväeohvitseride hariduse tulevikuga käis mereväekapten Leit välja mitu seisukohta ja hinnangut, mida võib tagantjärele pidada fundamentaalseks. Esiteks tõdes ta, et vähemalt lähiaastatel ei ole välisriikide mereväeakadeemiates ohvitseride ettevalmistamisele alternatiivi. Teiseks pidas ta vajalikuks, et merehariduskeskuse lõpetajad peaksid läbima ajateenistuse mereväes. Viimase olulise seisukohana rõhutas mereväe-

OTT LAANEMETSA ERAKOGU


46

MEREVÄGI

USA Rootsi Saksamaa Soome Suurbritannia Taani Joonis 1. Välisriikides õppinud ohvitseride arv ja osakaal õpinguriikide alusel.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

koos sellekohaste analüüside koostamisega. Lõpuks otsustati poliitilisel tasandil, et laevastikke ei ühendata, kuid oleks mõistlik luua neile ühine kaldabaas. Moodustati vastav töögrupp, kuhu kuulusid merepiirivalve, mereväe ning teede- ja sideministeeriumi esindajad, kes määrasid kindlaks ühise kalda­baasi ülesanded koos ettepanekutega baasi paiknemiseks ja esitasid vastavasisulise lõppdokumendi 20. detsembril 1996 toimunud ministrite nõupidamisele. Muu hulgas mainiti seal kavatsust luua ühine mereväe ja piirivalve sõjalise väljaõppe keskus, mille tegevustena toodi välja: 1) mereväe kaadriohvitseride ja -allohvitseride kursused; 2) mereväe reservohvitseride ja -allohvitseride kursused, sealhulgas merehariduskeskuse kadettide sõjalise väljaõppe praktika; 3) sõjaajal mereväe koosseisu antavate laevade meeskondade sõjaline väljaõpe; 4) mereväe regulaarse koosseisu igakülgne väljaõpe; 5) rannakaitsepatareide meeskondade õpe ja reservi täienduskursused; 6) rahvusvahelistel õppustel ja üritustel osalemise ettevalmistamine. Ühise kaldabaasi rajamine koos eelmainitud väljaõppekeskusega jäi siiski ainult paberile ja ettepaneku staatusest kaugemale ei jõudnud. Kaitsejõudude sõjaaja koosseisu kuuluv piirivalveamet haaras mereväeohvitseride sõjalise väljaõppe korraldamise osas järgnevalt initsiatiivi ning 1996. a alustas nende korraldatud esimene mere­ väeohvitseride kursus (MOV I), mille lõpetajatele – 16 merepiirivalvurile ja 2 mereväelasele – omistati 1997. a lipniku auaste. 1998. a lõpetas teine mereväeohvitseride kursus (MOV II) ja 1999. a kolmas kursus (MOV III), mis jäi ka viimaseks.

Algul toimusid kursused Eesti riigi­ kaitseakadeemia sõjakooli, hiljem kaitse­ väe ühendatud õppeasutuste egiidi all. Tunde viisid läbi peamiselt sõja­ kooli, mereväe ja mereakadeemia õppejõud ning instruktorid. Mereväeohvitseride kursustel osalesid peamiselt piirivalvurid ja paljudel nende seast oli merendusalane kutse- või kõrgharidus. Õppekava oli ühine kõikidel kursuslastel, sõltumata nende erialast või teenistusharust. Mitu selle kursuse lõpetanut tuli pärast piirivalve kaitsejõududest väljaarvamist teenistust jätkama mereväkke. Aastatel 2002–2004 toimusid mereväe erialaohvitseride kursused (MEOV I–III), kuhu suunati nii mereväest kui ka piirivalvest allohvitsere ja kaitseväe ametnikke. Kursusel õppijate varasem erialane ja hariduslik taust oli väga erinev. Siinkohal on oluline selgitada, et hoolimata õppekava nimetusest suunati mereväe erialaohvitseride kursustele ka isikuid, kel oli merendusalane haridus (laevajuhtimine, hüdrograafia) või mere­väeline väljaõpe (miinituuker) ja kes pärast kursuse lõpetamist asusid teenima riviohvitseri ametikohtadel. Selliste isikute erialaohvitseride kursustele suunamise puhul oli tegu sundkäiguga, kuna polnud teisi võimalusi nende mereväele olulist kompetentsi omavate inimeste organisatsiooni sise-

Mereväeohvitseride sõjalise väljaõppe teema kerkis esmakordselt päevakorrale juba enne kaitseväe ja selle merelise komponendi ehk mereväe taastama asumist.

nemiseks. Pärast piirivalve väljaarvamist kaitsejõudude koosseisust 2007. a ei ole mereväel ja merepiirivalvel enam olnud tasemeõppealast ühisosa.

MEREVÄEOHVITSERIDE TASEMEÕPPE KÄIVITAMISE KATSED 1995. aastal tegeleti tõsiselt plaaniga rajada Paldiskisse kogu kaitseväe sõja­ list haridust ja väljaõpet koondav välja­õppekeskus, kus muuhulgas oleks toimunud ka mereväelaste erialane välja­õpe. Sellise keskuse tugevate külgedena nähti häid sadama ja lennuvälja kasutamise võimalusi, arvukate laske­ harjutusalade olemasolu, võimalust koondada ühte kohta kõikide väeliikide väljaõpperajatisi, võimalusi luua elamistingimusi tuhandetele kaitseväelastele ning pealinna lähedust koos heade ühendusteedega. Suurimaks probleemiks peeti aga olemasoleva infrastruktuuri sobimatust koos sellest tuleneva mahukate investeeringute tegemise vajadusega. Kõik eelmainitu jäi siiski vaid paberile. Sedavõrd mastaapse haardega kaitseväe väljaõppekeskuse rajamine ei olnud riigile jõukohane. 13. novembril 1998 kutsuti ellu mere­ väelise koolituse töögrupp, mida asus juhtima samal suvel mereväe ülemaks saanud kaptenleitnant Jaan Kapp. Tema sõnul oli tegu Eesti sõjalise hariduse seisu­kohalt väga murrangulise perioodiga – äsja oli Eesti riigikaitseakadeemia juurest eraldatud sõjakool ning selle baasil asutatud iseseisev riigikaitseline rakenduskõrgkool kaitseväe ühendatud õppeasutused, mis tähendas ühtlasi, et sõjalist haridust ootasid ees olulised muutused. Tagantjärele toonaseid protsesse hinnates avaldas mereväekapten Kapp arvamust, et sõjalise hariduse arendamise küsimustes puhkes teatud huvigruppide (nn koolkondade) vaheline jõukatsumine, milles jäi peale nn Soome koolkond. Mereväes suudeti tema sõnul sellist sisemist vastasseisu vältida seeläbi, et kui hakati komplekteerima mereväelise koolituse töögruppi olemasolevate ohvitseridega, siis ei jäetud esindamata ühegi välismaa sõjakooli vilistlasi. Valitses kindel soov käivitada mereväeohvitseride tasemeõpe Eestis. Kõige suurem probleem – kvalifitseeritud meresõjaliste õppeainete läbiviijate puudumine – oleks mereväekapten Kapi sõnul olnud lahendatav Läänemere-äärsete partnerriikide abiga. Tema kinnitusel olid vastava lubaduse


47

Mereväe ülem mereväekapten Roland Leit ning esimesed Rootsi õppima suunatud mereväekadetid (vasakult paremale) Priit Rüütel, Andrei Leit ja Tarvo Terras Rootsis meresõjakoolis aastal 1996. ERAKOGU

kõige põhjalikumalt tegelevaks isikuks mereväes. Kirjeldatud süsteemi rajamise ja alalhoidmise olulise eeldusena nähti kaitseväe ühendatud õppeasutuste koosseisu mereväekooli nime kandva struktuuriüksuse loomist, mis oleks võinud töögrupi hinnangul toimuda juba 2001. a III kvartalis. Varem oli töögrupis arutatud ka mereväe tehnikakooli nime kandva õppeasutuse loomist, kuid sellest loobuti hiljem. Mereväekooli käsutusse plaaniti anda suurem

Näiteks 2004. a kirjutas mereväe ülema kohusetäitja kaitseväe juhatajale, et merevägi ei pea Eestis mereväeohvitseride õppe alustamist lähitulevikus perspektiivikaks, sest välisriikides koolitatud ohvitseridega on kaetud mereväe ohvitseride juurdekasvu vajadus.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

andnud nii tema Saksa, Soome kui ka Rootsi laevastikujuhtidest kolleegid. Mereväe töögrupi tegevuse vili oli mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppe­ süsteemi nimelise dokumendi koostamine, mis esitati 23. märtsil 2000 kaitseministeeriumis akadeemik Boris Tamme juhitud sõjalise hariduse ja teaduse arendamise planeerimise töögrupile. Ettepaneku, mis sisaldas väeliigi sõjalise hariduse ja väljaõppe süsteemi kirjeldust, aga samuti ka loodava mereväekooli põhimäärust koos selle asutamise projektiga, kiitis akadeemik Tamme töögrupp heaks. Mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppesüsteemi järgi oli mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppe eesmärk valmistada ette kaitseväelasi ametikohtadel, kus on nõutav mereväeline väljaõpe. Sellised ametikohad on mereväes, piirivalves ja Kaitseliidus. Eraldi toodi ära nõuded mereväelaste ettevalmistusele, väljaõppesüsteemile, sõjalisele haridusele, tsiviilharidusele, baas- ja erialasele ettevalmistusele, õppe­programmidele ja arenemisvõimele. Dokumendi üks koostajaid leitnant Peeter Ivask muutus järgnevatel aastatel ohvitseride tasemeõppe küsimustega

osa mere­väebaasi arsenalihoonest (nn punane maja). Loodav kool oleks olnud kaitseväe ühendatud õppeasutuste koosseisu kuuluv ja mereväe juures asuv sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseline kutse­ õppeasutus. Kooli ülesanded pidid olema: 1) kõikide auastmekategooriate ettevalmistamine kaitseväele, Kaitseliidule ja teistele relvaüksustele; 2) mereväeohvitseride erialane tasemeja täiendusõpe; 3) riigikorrale ustavate ja motiveeritud kaitseväelaste kasvatamine; 4) väeliigi täiendus- ja ümberõppe korraldamine; 5) õppekavade, õppematerjalide jt õppetööks vajalike vahendite soetamine; 6) uurimus- ja arendustöö. Vaatamata nimekatele soovitajatele ja põhjalikule kodutööle ei kiirustatud kaitseväes mereväelaste ettepanekute elluviimisega ning esitatud kujul neid kunagi ei rakendatudki. See ei tähenda siiski, et kogu tehtud töö oleks olnud kasutu ja projektid lükatud lõplikult kõrvale. NATO-ga liitumisele eelnenud aastatel pidi Eesti kaitsevägi end reformima alliansi nõuetele vastavaks ning sellekohased ülesanded olid kirja pandud An­ nual National Plan’i (ANP) nimelistes plaanimisdokumentides. Mere­väekooli rajamine kirjutati ühe sellise mereväele püstitatud ülesandena ANP-sse sisse. Kool pidi avatama 2003. a ja õppetöö pidi käivituma kahes etapis: kõigepealt tuli alustada allohvitseride ning seejärel ohvitseride koolitamisega. Kui kauaoodatud õppeasutus lõpuks 1. aprillil 2003 uksed avas, siis tulemus oli võrreldes kavandatuga mõnevõrra teistsugune – kaitseväe ühendatud õppeasutuste asemel kuuluti hoopis mereväebaasi koosseisu; mereväekooli asemel oli nimi mereväe väljaõppe- ja arenduskeskus; ülema ametikoht ei olnud mereväekapten, vaid „kõigest” kaptenleitnant ning nagu edasine näitas, siis esimesest etapist – allohvitseride koolitamisest – edasi ei jõutudki ning mõne aasta pärast hakati tasemeõppe asemel tegelema peamiselt erialase ja ajateenijate väljaõppega. Ajapikku kaotas mereväekool oma algse pisut erilisema staatuse ning tasalülitus tavaliseks mere­väebaasi allüksuseks. Kaitsejõudude peastaabi personaliosakonna ülem esitas 2002. a kaitseväe juhatajale kinnitamiseks seisukohad mereväeohvitseride hariduse ülesehituseks, mille kohaselt pidi see koosnema kolmest üksteisele järgnevast plokist: üldkaitseväelisest, mereharidusalasest ja mereväelisest. Kaitseväe juhataja tookord kooskõlastatud seisukohad on jää-


48

MEREVÄGI

Aasta

Rootsi

Saksamaa

Soome

Suurbritannia

Taani

USA

Kokku

1996

-

-

2

-

-

-

2

1997

3

1

-

-

-

-

4

1998

3

1

-

-

-

2

6

1999

1

1

1

-

-

1

4

2000

1

2

2

-

-

-

5

2001

2

-

-

-

2

1

5

2002

2

2

-

-

-

-

4

2003

-

5

-

-

-

1

6

2004

4

3

-

-

2

-

9

2005

5

2

2

-

1

1

11

2006

3

4

2

-

1

-

10

2007

2

3

3

-

-

-

8

2008

2

1

1

-

1

-

5

2009

-

-

-

-

-

-

-

2010

-

-

-

-

-

-

-

2011

-

-

-

1

-

-

1

Kokku

28

25

13

1

7

6

80

Välisriikides õppinud ohvitseride arv ja osakaal õpinguriikide alusel.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

nud kehtima tänapäevani. Samal aastal moodustati mereväe, piirivalve, Eesti mereakadeemia (varasema nimega Eesti merehariduskeskus) ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste esindajatest koosnev töögrupp, mis pidi kokku panema mereväeohvitseri õppekava väljatöötamise lähtekohad. Oli juba otsustatud, et esimene mereväeohvitseride põhikursus alustab 2003. a ja teine põhikursus 2004. a. Esimese põhikursuse avamine lükati siiski kahe aasta võrra edasi. Valminud õppekava jäi aga seisma ja seda ei rakendatud kunagi. 2000-ndate keskel polnud merevägi huvitatud omamaise ohvitserideõppe käivitamisest ja kõikide tolleaegsete selle­ kohaste initsiatiivide taga seisid kaitsejõudude peastaap ja kaitseväe ühendatud õppeasutused, kellele sellekohane ülesanne oli püstitatud. Näiteks 2004. a kirjutas mereväe ülema kt kaitseväe juhatajale, et merevägi ei pea Eestis mereväeohvitseride õppe alustamist lähitulevikus perspektiivikaks, sest välisriikides koolitatud ohvitseridega on kaetud mereväe ohvitseride juurdekasvu vajadus. Tõepoolest, aastatel 2004–2008 lisanduski mereväkke rohkem kui 40 uut nooremleitnanti, kes olid lõpetanud õpingud välismaistes meresõjakoolides. Kaitseväe juhataja käsul pidi 2008. a avatama kaitseväe ühendatud õppeasutustes mereväe ja õhuväe põhikursused. Mereväe staabis võeti omamaise ohvitserideõppe algust sedavõrd kindla faktina, et otsustati mitte jätkata ohvitseride koolitamist välisriikides. Paraku piirduti ainult õppekava koostamisega

ja õppekava mereväe enda vastutusalasse jääva osa tegelikuks ettevalmistamiseks mingeid otsustavaid samme (erialaõppejõudude ettevalmistamine) ei astutud. 2008. aastaks oli siiski selge, et ohvitseride õppe alustamine ilma sisulise läbiviimise võimekuseta võib lõppeda läbikukkumisega. Seetõttu pöördus uus mereväe ülem kaitseväe juhataja poole ettepanekuga mitte alustada omamaise ohvitseride koolitamisega. Kaitseväe juhataja nõustus ettepanekuga ja mereväeohvitseride õppe alustamine Eestis lükkus järjekordselt edasi. 2010. a kuulutati kaitseväe ühendatud õppeasutustes välja konkurss 1,5-aastasele mereväe nooremohvitseride kursusele, kuhu said kandideerida ainult merendus- või mehhatroonikaalase kõrgharidusega isikud, kuid kandidaatide vähesuse tõttu kursust ei avatud. Heade juhuste kokkulangemise tõttu avanes ainsal tolle kursuse katsetele ilmunul

Võib väita, et suur osa merelise julgeolekuga tege­ lemisest huvitatud tsiviilmeremeestest olid mereväe taastamise ajaks (1993/94) juba jõudnud liituda piirivalvega, mistõttu mereväes valitses 1990-ndatel tõsine kaadripuudus juhtivkoosseisu osas.

võimalus kohe uuesti kandideerida Suur­britanniasse samalaadsele koolitusele. Tal õnnestuski vastuvõtusõel läbida ning temast sai seni esimene ja viimane eestlane, kes on omandanud mereväeohvitseri algteadmised Britannia Royal Naval College’is.

MEREVÄEOHVITSERIDE PÕHIKURSUS KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTES 2010. a vabastati staabiohvitser leitnant Meelis Kants muudest teenistusülesannetest ja määrati tegelema õppekava „Sõjaline juhtimine mereväes” koostamise projektiga. Samal ajal hakati ka meresõjaliste õppeainete läbiviimise võimekust looma – õppejõuks sobiv ohvitser suunati mereväe üldtaktika ohvitseri (Principal Warfare Officer) väljaõppele ning sellele järgnenud teenistuspraktikale Ameerika ühendriikide India ookeanil missioonil viibinud fregatile. Üldtaktika alase väljaõppe läbimine annab tervikliku arusaama meresõja­ pidamisest tervikuna (pealveetõrje, õhutõrje, allveetõrje). Tegu on suuremates merevägedes leitnandi/vanemleitnandi tasemel läbitava väljaõppega, mis on eelduseks sõjalaeva operatsioonideohvitseri ametikohale asumisel. Tulenevalt meie mereväele püstitatud riigikaitseliste ülesannete ühekülgsusest (tegelemine ainult miinisõjaga), ei ole varem olnud otsest vajadust selliseid spetsialiste koolitada. Üldtaktika ohvitseride väljaõpe on kallis ja aeganõudev ning vaid vähesed riigid pakuvad selle läbimise võimalust välismaalastele.


KAITSEVÄGI

49

dienst National), kus omandatakse nii III kui ka IV taseme sõjaline haridus ning Ameerika ühendriikide meresõjakolledži rahvusvahelisel kõrgema juhtivkoosseisu kursusel (United States Naval War College, Naval Command College).

RAHULIK EDASIARENDAMINE

Mereväekadetid miinijahtijal Ugandi.

Õppekava sai 2011. a kevadeks valmis, kinnitati ning juba suvel kuulutati välja vastuvõtt esimesele mereväeohvitseride põhikursusele. 2012. a võeti vastu teine põhikursus ja 2013. a juba kolmas. Kadettide esimene aasta möödub Tartus, kus õpitakse üldaineid. Teine ja kolmas aasta ollakse peamiselt Tallinnas, kus õppetöö toimub vaheldumisi Eesti mereakadeemias ja mereväekoolis. Mereväekoolis toimuva erialase ehk mereväeohvitseri põhiõppe kandev jõud on taktikaõpetaja vanemleitnant Ott Laanemets. Täielikult on end kadettide õppelaevana õigustanud kunagine patrulllaev Ristna, millega osaleti isegi tänavusel Kevadtormil.

ledži rahvusvahelisel vanemstaabiohvitseride kursusel (United States Naval War College, Naval Staff College). Meie ohvitserid on õppinud sellel tasemel ka Suurbritannia ja Soome staabikolledžis. Sõjalise hariduse IV astme läbinud mereväeohvitsere ei ole palju. Selle kõige kõrgema sõjalise tasemeharidusega ohvitserid on õppinud Saksamaal juhtimis- ja staabikolledžis (Führungs­ akademie der Bundeswehr, Lehrang für den Generalstabsdienst / Admiralstabs-

Mereväeohvitseride tasemeõppe kujunemise lugu mahutab endasse nii optimismi ja pealehakkamist kui ka tagasilööke, ebaõnnestumisi ja seisukohtade sagedasi ning kardinaalseid muutusi. Katsetuste ja eneseleidmise aeg sai aga pöördumatult ümber 2011. a, kui kaitse­väe ühendatud õppeasutustes avati esimene mereväeohvitseride põhikursus. Eestis mereväeohvitseride õpetamist ja täpsemalt mereväekooli ootavad ees suured proovikivid, mis nüüd pole enam seotud millegi uue käivitamisega, vaid pigem loodu alahoidmise ja arendamisega. Täiendava tasemeõppe omamaine käivitamine on mereväe puhul aga keeruline, sest väikesearvuline koolitusvajadus tekitab küsimuse, kas II astme omamaiset võimekust on mõtet luua. Seetõttu jääb püsima koostöövajadus teiste riikidega, kelle hulgas on loomulikult esikohal Läti ja Leedu.

Olulisemad allikad: Mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppe süstee-

07.08.1994 kiri nr 10 kaitseministrile: Mere-

mi alase nõupidamise protokoll. 11.02.1999.

MEREVÄEOHVITSERIDE TÄIENDAV TASEMEÕPE

väeohvitseride koolitamine.

Military training resources at Paldiski, Estonia.

Haridusminister Rein Loigi ja kaitseminister

15.08.1995.

Sõjalise tasemehariduse järgmiste astmete – II, III ja IV – osas koolitatakse Eesti mereväeohvitsere koostöös partnerriikidega. II astme mereväelise sõjalise hariduse/väljaõppena ehk väeliigipõhise kõige kõrgema ettevalmistusena käsitletakse: a) Läti riigikaitse­ akadeemias toimuvat Balti riikide ühist inglise õppekeelega kursust Baltic Naval Intermediate Command and Staff Cour­ se; b) Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani vastava tasemega kursuseid; c) BelgiaHollandi miinisõjakoolis kõikide miinitõrjealaste kursuste läbimist ja d) Suur­ britannias mereväe üldtaktika ohvitseri kursuse läbimist. Sõjalise hariduse III astme ehk eelkõige operatsioonitasandi ohvitseride ettevalmistuse osas on pilt palju ühtlasem. Enamik mereväeohvitseridest on omandanud III astme sõjalise hariduse Ameerika ühendriikide meresõjakol-

Ülo Uluotsa 21.10.1992 käskkiri nr 240/21-K:

Nooremleitnant Merike Kahju memod väljaõp-

Mereväe reservohvitseride ettevalmistamisest.

pealaste ülesannete täitmise kohta.

Kaitsejõudude peastaabi ülem kolonel Arvo

Kristjan Luts. Eestlastest ohvitserid NSV Liidu

Sirel: Eesti kaitseväe ohvitseride hariduse ja

relvajõududes pärast Teist maailmasõda:

väljaõppe põhisuunad aastateks 1996–2000.

esmane uurimiskatse. Eesti ajaloost 19.-20.

Märts 1995.

sajandil: uurimusi historiograafiast, allikaõpe-

Kaitsejõudude peastaabi ülema kolonel Arvo

tusest ja institutsioonidest. Tartu, 2012 (Eesti

Sireli 13.04.1995 kiri nr 370 kaitseministee-

Ajalooarhiivi toimetised, 19 (26)).

riumi kantslerile.

Andres Seene. Eesti sõjaväe ohvitseride ette-

Mereväe ülema mereväekapten Roland Leiti

valmistamise süsteemi kujunemine ja areng

07.05.1995 kiri nr 1/111 kaitseväe juhataja

1919–1940. Tartu, 2011.

nõunikule väljaõppe alal kolonel A. Karemaale.

Nooremleitnant Ants Arukask. Mereväelise

Mereväe ülema kaptenleitnant Jaan Kapi

koolituse süsteem kiideti heaks. Piirivalveleht

30.03.2000 kiri nr M-K-12/786 akadeemik

nr 2/2000.

Boris Tammele kaitseministeeriumist: Mere-

Reet Naber. Minevikku mälestades panustame

väeline koolitussüsteem (koos lisadega:

tulevikku. Meremees nr 4/2007.

a) mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppesüs-

Usutlused mereväekapten Jaan Kapi, kapten-

teem; b) mereväekooli asutamise projekt).

leitnant Enn Võidula ja kaptenleitnant Peeter

Mereväe ja piirivalve kaldabaaside ühenda-

Ivaskiga.

mise töögrupi 19.12.1996 ettekanne: Ühise

Eesti Mereakadeemia www.emara.ee

kaldabaasi ülesanded ja paiknemine (töögrupi

Riigi Teataja www.riigiteataja.ee

ettekanded ministrite nõupidamisele).

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Eesti merehariduskeskuse rektori kt V. Areti


50

UURIMUS

Sõduri lugeja soovitaks ajakirja sõbrale või tuttavale Sõduri uuringust selgus, et lugejad eelistavad artikleid relvade ja relvastuse, tehnika ning hariduse ja väljaõppe kohta, kõige vähem soovitakse lugeda taristust.

K SÕDUR NR 6 (75) 2013

aitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond viis 29. oktoobrist 10. novembrini läbi ajakirja Sõdur lugeja­ uuringu, milles küsiti lugejatelt jaotuskava, infosoovide, teemade, viimase numbri loetavuse kohta ning mida sooviksid vastajad Sõduri juures muuta. E-küsitlusele Iliase õppekeskkonnas vastas kokku 140, küsimustikku alustas 248 inimest. Kõige suuremaks mitte­ lõpetamise põhjuseks kujunesid küsimused viimase numbri sisu kohta. Kõige enam oli vastanuid maaväest (33%), seejärel KVÜÕA-st ja logistikakeskusest (mõlemast 14%) ning kaitseväe peastaabist (11%) – ülejäänud üksustest või asutustest oli vastajaid alla 6%. Küsimustikule vastaja oli kogenud kaitseväelane või ministeeriumi töötaja. Tööstaažilt oli alla viieaastase staažiga

Kunnar Kukk KAITSEVÄE PEASTAABI PRESSIJAOSKONNA SPETSIALIST

26%, 5–10 aasta staažiga 20%, 10 või rohkem aastat on tööl või teenistuses olnud 54%. Alaesindatud oli sõdurite ja nooremallohvitseride grupp – vastavalt 2 ja 7 protsenti vastanutest. Kõige enam oli vastanuid nooremohvitseride grupist (29%). Vanemallohvitseride grupis oli vastanuid 21%, samapalju ka vanem­ ohvitsere. Ametnikke ja töötajaid oli vastajate seas 20%. Vastamise ajal oli Sõdurit vähem kui nädal tagasi lugenud 15%, vähem kui kuu tagasi 40% ja rohkem kui kuu aega tagasi 39%. Ülejäänud ei osanud küsimusele vastata. Sõduri numbrist oli ilma jäänud 27,85%, viimast numbrit luges 57%

vastanutest. Nad saavad numbri kätte oma koduüksusest jaotuskohast (69%) või üksuse raamatukogust (16%) ja eelistavad lugeda isiklikku paberkandjal eksemplari (65,7%), kuid tõid välja ka probleeme jaotuskavades. Üle poole vastajatest arvas, et Sõduril võiks olla oma veebikülg (51,45%), üle 1/4 (27%) soovis personaalset teavitust eelistades kas kaitseväe siseportaali või e-posti. Kõige enam nõustusid vastajad väitega, et „Saan Sõdurist uut informatsiooni” (täielikult nõustus – 46,4%, osaliselt 42,7%). Seejärel väitega, et „Sõduri kujundus on ilus” (täielikult – 44,3%, osaliselt – 38,6%) ning väitega „Soovitaksin ajakirja sõbrale või tuttavale” (täielikult – 39,3%, osaliselt – 40,7%). „Sõduris sisalduv on minu jaoks kasulik” väitega nõustus täielikult 30% vastanutest, osaliselt 54,3%. „Sõduri teemad on minu jaoks huvitavad” väitega nõustus täielikult 25% ja osaliselt 64%. Kõige enam ei nõustutud väitega „Kui Sõdur oleks tasuline, ostaksin ajakirja” (täielikult – 35%, osaliselt – 30,7%). Osaliselt ei nõustud ka väidetega „Ajakiri võiks olla mahukam” (täielikult – 7%, osaliselt – 34,7%).


51

MIDA EELISTATAKSE LUGEDA Sõdurit loetakse üsna süvenenult: 55% protsenti vastajatest loeb numbrit kauem kui 20 minutit, alla 10 minuti loeb ajakirja 10% vastanutest. Ilmnes ka nõrk seos: mida kõrgem on au­aste ja tööstaaž, seda vähem aega kulub lugemisele. Keskmisest enam märkisid vastajad, et soovivad lugeda relvadest ja relvastusest, tehnikast, haridusest ja välja­õppest, sõjandusajaloost, üksustest, kaitsetööstusest, sõjandusuudistest välismaal, riigikaitse arengukavast, õppustest, huvitavatest persoonidest, Venemaast. Keskmisest vähem märgiti, et soovitakse lugeda välismissioonidest, vormidest, konverentsidest ja loengutest, NATO-st, töökohtadest ja millestki muust. Uuringule eelnenud viimase numbri (Sõdur 4/2013) artiklite loetavusest selgus, et kõige enam loeti täielikult läbi keskmisest suurema huviga Venemaa-teemalised uudised, riigikaitse arengukava temaatika, artiklid sõjaväelisest juhtimisest, personalimuutused peastaabis, sõjapidamisanalüüsid. Keskmisest vähem pakkusid selles numbris lugejatele huvi geograafiliselt kauged uudised, mille seostamine kaitseväega on raske, tehnikalugu seikluskaameratest. Sirviti keskmisest enam, kuid ei loetud täielikult läbi esikaanelugu „Eesti annab NATO käsutusse miinitõrjelaeva”, lugusid mereväe teemadel, retrospektiivis lugu logistikast, uudist sportlastest.

Vastajad soovitasid muutusi teemades: pakuti välja enam teadustöödel põhinevaid artikleid, taktikalist otsustusmängu, juhtimis- ja psühholoogiaalaseid artikleid, sõja- ja sõjandusajaloo temaatikat, „Tegijal juhtub” rubriiki, kaitse- ja julgeolekupoliitikamõtet, artikleid personalipoliitikast, spordist ja teiste riikide sõjavägede ülesehituse jt teemasid. Vastajad soovitasid muutusi teemades: paluti enam teadustöödel põhinevaid artikleid, taktikalist otsustusmängu, juhtimis- ja psühholoogiaalaseid artikleid, sõja- ja sõjandusajaloo temaatikat, „Tegijal juhtub” rubriiki, kaitse- ja julgeolekupoliitikamõtet, artikleid personalipoliitikast, spordist ja teiste riikide sõjavägede ülesehituse jt teemasid. Reklaami osas jaotusid vastajad kaheks, reklaami kas ei soovitud üldse või siis soovitati pakkuda militaarvaldkonnaga seotud reklaami. Eelkõige seda, kust saab tellida militaarvarustust, huvitavaid

KÜMME ARVU UURINGUST 1. Sõdurit 4/2013 luges 57% vastanutest, ei lugenud 43%. 2. Kõige loetavam numbris 4/2013 oli uudis „Venemaa viis juulikuus läbi suurima äkkõppuse alates külmast sõjast”. 3. 69% lugejatest saab Sõduri kätte oma koduüksusest. 4. Kõige enam eelistatakse lugeda relvadest ja relvastusest. 5. Kõige vähem soovitakse lugeda taristust. 6. Numbrist on ilma jäänud, kuid seda on soovinud ligi 28% vastanutest. 7. Personaalset teavitust uuest numbrist soovib 27% vastanutest. 8. Lugejad soovivad, et Sõdur ilmuks vähemalt 6 korda aastas. 9. 35% lugejatest kaaluks Sõduri ostmist, sealhulgas 9% ostaks Sõduri. 10. Üle poole lugejatest (55%) loeb Sõdurit kauem kui 20 minutit.

koolitusi, sooduspakkumisi (teater, kino, kontsert). Kujundust pigem ei soovitud muuta. Fotode osas pakkusid vastajad välja rohkem skemaatilisi ja kaartidel põhinevaid fotosid, vähem käesurumispilte. Uuringu vastamisaktiivsus oli suur. Ehkki sõdurite ja allohvitseride seas oli vähe vastajaid, andsid vastused üsna hea ülevaate sellest, mida tasuks toimetusel tähele panna ja milliseid teemasid fookusesse tõsta.

Millestki muust Tehnikast Relvadest ja relvastusest

70

Töökohtadest

60

Venemaast

50 Üksustest

40

Loengutest, konverentsidest

30 20 Välismissioonidest

Kaitsetööstusest

10 0

Sõjandusuudistest välismaal

Sõjandusajaloost

Haridusest ja väljaõppest

Õppustest Taristust Lugejate eelistused – mitu protsenti vastanutest märkis antud teema huvitavaks.

Huvitavates persoonidest NATOst Vormidest

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Riigikaitse arengukavast


HARIDUS

ANTS LIIGUS

52

AS Sebe osales õppusel Kratt oma bussidega, et transportida reservväelased mereväebaasist formeerimiseks Pärnusse ja tagasi.

Kratt kaasas tsiviilsektori riigikaitsesse Septembris harjutati kaitseväe õppuse Suur Vanker 2013 käigus tegevust, mida paljud kaitseväelased enesestmõistetavaks peavad, ent mida pole alates kaitseväe taasloomisest kordagi läbi proovitud – riigikaitseliste sundkoormiste kasutuselevõttu sõjalise valmisolekuastme tõstmisel.

Õ SÕDUR NR 6 (75) 2013

igupoolest toimus septembris kaks ühitatud õppust – sundkoormiste õppus Kratt 2013 jõudis koos Suure Vankriga ressursside kasutusele võtmise faasi. Tegu oli kaitseväe, kaitseministeeriumi ja kaitseressursside ameti (KRA) ühise õppusega, kuhu kaasati erasektor. Eesmärk oli harjutada sundkoormiste kasutuselevõtmist ning tuvastada õppetunnid protseduuride ning õigusruumi täiendamiseks. Selleks, et seadused, määrused ja protseduurid ei sünniks vaid kabinetivaikuses, otsustati kogu protsess kõiki osapooli kaasates enne seadustesse kirjutamist läbi mängida.

RIIGIKAITSELISED SUNDKOORMISED Arusaam, et regulatsiooni on vaja põhjalikult uuendada, süvenes seda enam, mida rohkem kaitseministeeriumi,

Jaano Vija KAITSEMINISTEERIUMI KAITSEVALMIDUSE JA OPERATSIOONIDE OSAKOND

KRA ja kaitseväe spetsialistid selle valdkonna plaanidega tegelesid. Praegune riigikaitseliste sundkoormiste seadus on kirjutatud 1995. aastal ning seda on üksikute muudatustega korduvalt lapitud. Paraku hindavad eksperdid praeguses õigusruumis seaduse regulatsiooni puudulikuks. Seaduses puuduvad täpsemad koormiste määramise ja rakendamise regulatsioonid, sätestamata on isikute õigused ja kohustused ning pole võimalik anda rakendusakte. Sundkoormised kõlavad paljudele anakronismina möödunud ajastust, ent väikeriigi reservil põhineva kaitseväe

toimimiseks on neid vaja. Pole mõistlik hankida kõikidele reservüksustele täies mahus varustust ja varusid, mis nõuavad ladustamiseks ja uuendamiseks palju raha, kui seesama varustus rahuajal riigis olemas on. Mõistagi huvitaks eraettevõtteid märksa enam lepingulised suhted, mille alusel ressursse valmiduses hoida, ent valmiduslepingutesse tuleks ettevaatlikult suhtuda. Valmidustasude maksmine nõuaks kaitseeelarvest märkimisväärse summa, mis saaks tulla ainult muude kaitsekulude arvelt. Samas ei tagaks praegune õigusruum ka varustuskindlust, sest sõja puhkedes on ette­ võtetel võimalik kasutada force majeure argumenti. Kui ettevõte ei suuda kaupa või teenust pakkuda, kaasneks sellega ainult leppetrahv, paraku pole see sõja­olukorras kuigi mõjus. Pealegi leppetrahviga kõhtu ei toida ja sõidukit ei tangi. Ilmselt tuleb kasutada segu mõlemast – rahuajal lepingulised suhted ette­võtetega ning kriisi korral ressursside kasutuselevõtt kohustuslikus korras. Sundkoormised plaanitakse ja määratakse peamiselt rahuajal. Sõjaajal on kaitseväel õigus iseseisvalt sundkoormisi rakendada, rahuajal menetleb neid KRA. Olen kohanud aeg-ajalt suhtumist: „Tühja neist rahuaja määramis-


KOOSTÖÖ

test, kui sõda algab, vaatan ise, millisest sokipoest kompaniile sokid saan.” Kogu austuse juures nii arvajate vastu julgeb autor sellises lähenemises kahelda. Esiteks näitab varade saadavuse analüüs, et ressursse ei ole riigis sugugi nii palju kui neid kiiresti vaja oleks (Lugeja võiks siinkohal endalt küsida, kas ta oskab nimetada kohta lähipiirkonnas, kust saada kiiresti sokid ühele jalaväekompaniile? Pataljonile?) ning pealegi on kaitseväelastel sõjalise valmidusastme tõstmise või mobilisatsiooni väljakuulutamise korral tõenaoliselt palju pakilisemaid ülesandeid kui otsiva pilguga mööda poode ja ladusid käia. Seepärast on mõistlik, et kaitseväe vajaduste katmiseks teeb ressursside saadavuse kohta analüüsi KRA. Sokipoe näide on mõistagi utreeriv, aga arvestades vajaliku varustuse nomenklatuuri ulatust, on selge, et tsiviilressursside plaanimise jätmine konflikti puhkemise või vahetult sellele eelnevale ajale on selgelt liiga hilja. Ka on rahuajal võimalik ressursside plaanimist eri ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste vahel koordineerida, et samu vahendeid ei kavandataks samaaegselt mitme ülesande jaoks. Kaitseväe esitatud sundkoormiste koondkava ettepaneku alusel kaitseväe vajadusi analüüsides koorus välja pilt erinevatest lihtsamini ja keerulisemalt kasutusele võetavatest varadest. Mitut vajadust kaaludes selgus, et vara otsese rekvireerimise asemel on mõistlikum

panna ettevõttele teenuse osutamise kohustus. Pole mõtet mehitada formeeritavate reservväelastega pesumaja või remonditöökoda, kui seal töötaksid palju edukamalt senised töötajad – sõja ajal aga mitte enam töölepingu alusel, vaid juba riigikaitselise ülesande täitjana.

KRATT 2013 Riigikaitseliste sundkoormiste õppus Kratt 2013 algas õigupoolest juba 2012. aasta hilissügisel. Õppus oli jaotatud kolmeks etapiks: esimeses harjutasid kaitsevägi ja KRA kaitseväele vajaliku tsiviilressursi tuvastamist ning kaitseministeerium koostas selle alusel vabariigi valitsuse õppe-sundkoormiste koondkava. Teise etapi kandev roll oli KRA mobilisatsiooniressursside osakonnal ning eraettevõtetel. Selle käigus harjutati ettevõtetele käsundite määramist KRA volinike poolt. Kolmandas etapis harjutati määratud ressursside kasutuselevõttu Suure Vankri õppuse käigus. Õppe-koondvajadus koostati eesmärgiga toetada reaalselt SV13 õppust, ühtegi „tühja” koormist ainult koormise enda harjutamise eesmärgil ei määratud. Juba esimeses etapis selgus, et tulenevalt Suurest Vankrist läheb õppuse rõhk teenuste osutamisele, mitte varustuse sundkasutusele. Kratt 2013 teises etapis 2013. aasta I poolel määras KRA fiktiivse vabariigi valitsuse sundkoormiste koondkava alusel neljale EKTL-i (Eesti kaitsetööstuse liitu) kuuluvale logistika­

53

ettevõttele järgmised riigikaitselised õppe-sundkoormised: • AS Sebe – logistikakeskuse veokite remonditeenus 03.-04.09.2013 • CF&S Estonia AS – kaitseväe kuivtoidupakkide ning vee transport kaitseväe laost RRK Liiva logistika­parki ning laialivedu kaitseringkondadele 06.-07.09.2013 • Riigiressursside Keskus OÜ – kaitseväe kuivtoidupakkide ning vee ladustamine ning laadimisteenused Liiva logistikapargis 06.-07.09.2013 • AS Sebe – reservväelaste transport mereväebaasist formeerimiskeskusesse Eametsa ning Pärnusse ja tagasi 07.09.2013 • DSV Transport AS – kaitseväe varustuse vedu ja laadimine kaitseväe ladudest Pärnu formeerimiskeskusesse ning tagasi 07.09.2013 Kratt 2013 stsenaariumi kohaselt oli vabariigi valitsus kaitseväe sõjalise valmisoleku astme tõstnud 30.08.2013 tõrje­ valmidusse (kõrgendatud valmisolek paraku praeguses õigusruumis sundkoormiste kasutuselevõttu ei võimalda), mille riigikogu 31.08.2013 heaks oli kiitnud. III etapi STARTEX anti 2. septembril, mil kaitseminister allkirjastas õppekäskkirja, milles käskis KRA-l korraldada riigikaitseliste sundkoormiste kasutusele võtmise koondkava täies mahus. Kõik eelnevalt määratud koormised võeti kasutusele vastavalt määratud ajakavale ning Kratist tulene-

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Kaitsevägi vajab nii sõjatehnika kui ka suurte veoste transportimiseks lühiajaliselt hoopis rohkem erinevaid transpordiplatvorme kui igapäevaselt on mõistlik autoparkidesse kokku osta. ANTS LIIGUS


54

KOOSTÖÖ

sutusele, tuleb pürgida protseduuride ja bürokraatia lihtsustamise suunas. Mahtude suurenemise korral ei pruugi ressursside kasutuselevõtt praegusi skeeme kasutades õigeaegselt õnnestuda. 3. Riigikaitseliste sundkoormiste, aga ka riigivara ning kohalike omavalitsuste varade ja teenuste kasutuselevõttu on tarvis harjutada edaspidigi.

KUIDAS EDASI?

Õppus Kratt toetas Suure Vankri põhitegevust - reservväelaste formeerimist..

ANTS LIIGUS

Kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi ametnikud ja ohvitserid kaitseminister Urmas Reinsaluga eesotsas tundsid elavat huvi esmakordse riigikaitseliste sundkoormiste kasutuselevõtuõppuse käigu vastu. ANTS LIIGUS

vaid tõrkeid formeerimisõppuse SV13 ajakavas ei esinenud. Õppus poleks teoks saanud ilma logistikaettevõtete osaluseta kõigis õppuse etappides. Ettevõtete suhtumine õppusesse oli konstruktiivne, osaleti vabatahtlikkuse alusel, Suure Vankri eelarvesse plaaniti vaid ettevõtetele kolmanda etapiga kaasnevate otseste kulutuste hüvitamine. Enamik riigikaitseks vajalikke ressursse omavaid ettevõtjaid saavad suurepäraselt aru, et sõja puhkedes ei tule nende normaalse äritegevuse jätkamine niikuinii kõne alla ning siis võetakse vajalikud vahendid kaitseväe käsutusse. Parem on juba rahuajal läbi harjutada, mida konflikti käigus kasutatakse ja kuidas. Rohkem pakub neile huvi, kuidas mõjutab kohustuste määramine ettevõtte tegevust rahuajal. SÕDUR NR 6 (75) 2013

ÕPPETUNNID Ehkki andmete kogumine ja analüüs pole lõppenud, saab mõningaid järeldusi juba teha. Kratt näitas, et tsiviilteenuste lõimimine kaitseväe õppustesse ning mobilisatsiooni läbiviimisesse toimib

ning vajadus täiendavat ressurssi kasutada on olemas. Õppetunnid jagunevad laias laastus kaheks. Esimesed on rohkem tehnilist laadi nagu erinevate koordinaatide süsteemi kasutamine autode GPS-ides ja KRA vormistatud käsundis, blankettide täitmine, detailsed protseduurid vara kasutuselevõtuks, käsundi lõpetamiseks jne. Põhimõttelisem küsimus on erinevate osapoolte – peamiselt KRA ja kaitse­väe ülesanded ja nende jaotus kogu protsessis. Mõningad üldised järelmid: 1. Kinnitust sai juba varasemalt kaitse­väega koostöös selgunu, et vajadus mitmete tsiviilressursside järele tekib juba kõrgendatud valmisoleku kehtestamisel. Logistikateenuste kõrval on kaitseväel terav vajadus mobilisatsiooniks vajaliku infrastruktuuri ning maa kasutamise järele. Riigivara ja riigikaitseliste sundkoormiste kõrval tuleb pöörata tähelepanu kohalike omavalitsuste ressursside kasutamisele. 2. Ehkki KRA välja töötatud protseduurid toimisid ning teenused võeti ka-

Logistikafirmade kaasamine formeerimisele on vaid üks väike osa tsiviilressursside riigikaitseks kasutamisest. Tsiviilsektor hõlmab nii avalikku kui ka erasektorit, millel kummalgi on riigi­ kaitses oma osa. Praegu pole isegi riigiasutuste riigikaitselised ülesanded täpselt paigas, rääkimata kohalikest omavalitsustest, mille ülesanded on seadusandluse tasemel üsna reguleerimata. Tsiviilressursside kasutamine riigikaitseks tuleb arendada ühtseks toimivaks süsteemiks. Selge, et konflikti korral on prioriteet riigi sõjaline kaitse, ent tsiviilsektori varade, varude ja inimeste kasutamine ei tohi ühiskonnal jalgu täiesti alt lüüa. Riigiasutuste, oma­ valitsuste ja ettevõtete personalile, kes on plaanitud elutähtsate teenuste või riigikaitseliste ülesannete, sh sundkoormiste teostamiseks, tuleb kehtestada mobilisatsioonipiirang, et üht inimest ei plaanitaks mitmele kohale. Siinkohal tuleb kriitiliselt üle vaadata praeguses hädaolukorra seaduses sätestatud elutähtsad teenused, millised neist on elutähtsad ja mis mitte. Lahku tuleb lüüa seni kahetsusväärselt kokku põimunud mobilisatsioonipiirang ja õppekogunemisele kutsumise piirang, sest miski ei takista sõja ajal elutähtsat teenust või riigi­kaitselist ülesannet täitval reservväelasel rahuajal õppekogunemisel osaleda. Kui mõne töötaja osalemine õppekogunemisel häirib elutähtsa teenuse osutamist juba rahuajal, on probleem teenuse osutajas, mitte õppekogunemises. Loodetavasti toob paljudes seni reguleerimata küsimustes selgust uus riigi­ kaitseseadus, mis reguleerib senisest täpsemini ka mobilisatsiooni korraldust ja tsiviilressursside plaanimist. Seejärel on võimalik keskenduda uue detailsema riigikaitseliste sundkoormiste seaduse kirjutamisele. Krati õppetunnid ja kaitse­väelaste tagasiside on selle üks sisend. Selleks, et kabinettides kirjutatud plaanid ka tegelikkuses korralikult töötaksid, tuleb neid õppustel edaspidigi harjutada.


LOGISTIKA

55

Üha kiiremini ja kaugemale! Kaitseväe veoste logistika on tunduvalt keerukam tsiviillogistikast, sest see sisaldab sageli ka suurema ohuastmega materjalide vedu nii kodumaal kui ka missioonipiirkondades. Seetõttu sõltub kaitseväe logistikakeskuse liikumis- ja veoteenistusest (LVT) enam, kui seda osatakse arvata.

E

namik kaitseväelastest, rääkimata tavakodanikest, ei tea ega tajugi, et ka siinsamas Eestis on inimesi, kes iga päev on otseselt seotud meie kaitseväe operatsioonidega Afganistanis ja Malis. Kuid just siin Tallinnas ühest väikesest staabiruumist koordineeritakse kõikide väljaspool Eesti piire sõjalistel operatsioonidel teenivate kaitseväelaste varustuse, tehnika, relvastuse transportimist just sellesse maailma nurka, kus meie kaitseväelased seda parajasti vajavad. Paljudele kaitseväelastele meenuvad need nähtamatud kangelased alles siis, kui jõuludeks või võidupühaks jõuab Afganistani saadetis kodumaise toiduga või kui Afganistani-siseste hilinenud lendude tõttu ollakse Euroopas broneeritud lendudest maha jäänud ning otse imekombel saadakse pärast telefonikõnet ikkagi pilet järgmisele Tallinna lennukile.

SUURE VASTUTUSEGA VÄIKE MEESKOND

KAPTEN KAITSEVÄE LOGISTIKAKESKUS

olulisust ja ainulaadsust näitab ka see, et selle koosseisu kuulub tollideklarant, kes vastutab kogu kaitseministeeriumi haldusala teenindamise eest ehk riigikaitse valdkonnas ei ole kaupa, mille deklareerimisega ta ei ole seotud.1 Teine LVT ülesanne on logistilistes sõlmpunktides nagu sadamad, raudteejaamad, lennujaamad üksusi ja varustust vastu võtta või välja saata. Sellega tegeleb LVT liikumise kontrolli keskus2, kes on liikumise koordineerijate poolt püstitatud ülesannete täideviija. Samuti tuleb liikumise kontrollijatel toetada HNS-i ülesannete raames sadamate, lennu- ja raudteejaamade kaudu või maanteed mööda liitlasvägede üksuste, relvastuse ja varustuse Eestisse toomist. Võib öelda, et esimesed meie kaitseväelased, keda Eestisse saabuvad liitlased lennuki- või laevarambi avanemisel kohtavad, ongi LVT liikumise kontrollijad. LVT liikumise kontrolli keskuse struktuuri kuulub viieliikmeline juhtkond ning liikumise kontrolli meeskond.3 Viimane koosneb omakorda kolmest grupist, millest igaüks on spetsialiseerunud konkreetsele logistilisele sõlmpunktile. Erinevalt enamasti kabinetis istuvatest LVT liikumise koordineerimise keskuse teenistujatest võib LVT liikumise kontrolli meeskondi kohata ka argipäevases tänavapildis, kus nad mõnikord reguleerivad ristmikel liiklust, et kaitseväe kolonnid saaksid neid sujuvamalt ületada.4 Tööjaotuse paremaks mõistmiseks toome ühe näite. Vastavalt hankelepingule peab päeval X ühte Eestis sadamas-

SÕDUR NR 6 (75) 2013

LVT ülesanded jagunevad kaheks. Esiteks liikumiste koordineerimine, mis tähendab kogu kaitseväe strateegilise ja rahvusvahelise transpordi plaanimist ja koordineerimist. Teisisõnu: koordineerijad peavad tagama, et kaitseväe varustust ja üksusi oleks võimalik transportida üle riigipiiride ning kõik transporditav jõuaks maa-, mere- või õhuteid pidi sihtkohta. Samuti vastutavad koordineerijad vastuvõtva riigi toetuse (Host Nation Support – HNS) ülesannete puhul Eestisse saabuvate liitlaste üksuste vastuvõtmise plaanimise eest ehk nemad peavad koordineerima, millal, kuidas ja kuhu mingi üksus saabub ja kuhu edasi liigub. Kõigi kirjeldatud ülesannetega tegeleb LVT rahvuslik liikumise koordineerimise keskus (National Movements Control Centre – NMCC), milles on viis ametikohta. Struktuuriüksuse

Marek Miil

se tulema suurem kogus laskemoona. LVT liikumise koordineerimise keskuse ülesanne on korraldada, et kogu saadetise vastuvõtmiseks vajalik dokumentatsioon oleks aegsasti korrektselt vormistatud. Niisamuti peavad koordineerijad tagama, et laskemoona transportimiseks oleks õigel ajal õiges kohas õige arv veokeid ning kauba vastuvõtjad kuskil logistikakeskuse ladudes teaksid, millal saadetisega kolonn jõuab nende värava taha. LVT liikumise kontrolli keskus ja selle meeskond peab aga omakorda tagama, et saadetis jõuaks sujuvalt ja turvaliselt sadamast sihtpunkti. See tähendab, et aegsasti valitakse välja sobivad liikumisteed ning ka asendusmarsruut. Samuti peavad liikumise kontrollijad olema suurte kolonnide korral valmis liiklust sulgema või ümber suunama ning vajadusel ka saadetist relvaga kaitsma. LVT loodi esmakordselt enam-vähem praegusel kujul 2005. aastal. Üks LVT loomise ajend oli NATO liikmesriikide kogemused ja õppetunnid, millest Eesti sõjaväelogistikutel oli juba 2000. aastate alguses piisavalt hea ülevaade. Logistikakeskuse tollane juhtkond jõudis järeldusele, et rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide vedudega toetamise plaanimiseks ja koordineerimiseks on kaitseväele vaja eraldi struktuuriüksust. See oli aeg, mil kodumaalt kaugel tegutsevad kaitseväe üksused pidid hakkama täitma üha keerukamaid ja vastutusrikkamaid ülesandeid. Meie üksused osalesid alates 2003. aastast operatsioonil „Iraagi vabadus”. Samal aastal alustas Afganistanis teenistust Eesti demineerimismeeskond. 2006. aastast alates on aga Afganistanis juba jalaväekompanii, rahvuslik logistiline toetuselement (National Support Element – NSE), sõjaväepolitsei lähikaitsemeeskond ning staabiohvitserid. 2005. aastal loodud LVT sai eksisteerida siiski vaid 2009. aastani, kui see otsustati olemasoleval kujul likvideerida ning tema ülesanded jagada logistikakeskuse staabi ja logistikapataljoni vahel. Logistikakeskuse staap võttis üle koordineerimise funktsiooni ja kontrollifunktsioon pandi logistikakeskuse logistikapataljonile. Kulus kaks aastat mõistmaks, et vedude operatiivsuse ning asjaajamise lihtsustamise huvi-


56

LOGISTIKA

SAC-i programmi lennuk Estcoy-16 varustuse ja meeskonnaga teel Afganistani poole (mai 2013).

SÕDUR NR 6 (75) 2013

des on siiski mõistlik luua üks vahetult logistikakeskuse staabiülemale alluv struktuuriüksus. Nii loodi LVT praegusel kujul taas 2012. aastal. LVT-s töötab praegu 18 teenistujat: neli liikumise koordineerimise keskuses ning ülejäänud liikumise kontrolli keskuses ja sellele alluvas liikumise kontrolli meeskonnas. Ajalugu on näidanud, et kaitseväe sees on LVT-sse üsnagi keeruline teenistujaid värvata. Nimelt ei ole kaitseväes piisavalt vastava kogemuse ja ettevalmistusega sõjaväelasi. Parima ettevalmistusega spetsialistid võib leida hoopis erasfäärist, sest väga head põhiteadmised annab ülikoolides õpetatav rahvusvahelise tsiviiltranspordikorralduse eriala. Kuid LVT on leidnud sellest kitsaskohast omalaadse väljapääsu. Nii värvatakse LVT-sse neid inimesi, kes on hakanud õppustel või sõjalistel operatsioonidel silma nutikuse, pealehakkamise ja õpivõimega. Kuid värbamisel võib siiski pidada kõige olulisemaks inimeste valmisolekut paindlikuks ja samas väga vastutusrikkaks tööks. Nimelt tähendab teenistus LVT-s alalist valmisolekut lahendada transpordikorraldusega seotud ootamatusi. Teisisõnu: LVT-s on keegi pidevalt, sõltumata puh-

kepäevadest ja pühadest, valmis keerukaid olukordi lahendama. Teadupärast ei liigu tsiviiltransport ainult kella 8.15st–17.00ni. Samuti võib laevasaadetis ootamatult hilineda ning saabuda sadamasse hoopis teisel ajal, kui seda algselt plaaniti. Kuid laevalt mahasõitnud laskemoona ja relvadega laetud veoautosid ei saa jätta päevadeks kaile ootama, vaid need tuleb sealt esimesel võimalusel sihtkohta transportida. Kui Afganistanis peatatakse liivatormide tõttu riigisisesed lennud, võib Eestisse tagasiteel olev kaitseväelane jääda maha kõikidest Euroopa-sisestest lendudest. Siin peab kohe sekkuma LVT, kes korraldab neile uued lennupiletid ning vajadusel ka majutuse. LVT on oma isikkoosseisu välja­õppe püüdnud rajada põhimõttele, et iga teenistuja peab vajadusel suutma asendada võimalikult paljusid oma kolleege. Samuti on seatud eesmärgiks, et kõik teenistujad saaksid teatud perioodi tagant süstemaatiliselt täienduskoolitusi. Kaitseväel endal ei ole võimalik pakkuda LVT teenistujatele vajalikku erialast väljaõpet. Samas annab kaitsevägi nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste õppuste ajal uutele LVT töötajatele või-

KAITSEVÄGI

malusi praktiseerida ja omandada kogemusi mõne LVT-s juba pikemat aega teeninud kolleegi kõrval. Väga suur abi on LVT-l ka logistika­ keskuse logistikakooli tehnikakursustest, kus õpitakse tundma erinevate transpordivahendite kasutamist ning põhiteadmisi nende remondist ja hooldamisest. Tänu NATO liikmelisusele on võimalik täiendada LVT teenistujate teadmisi NATO koolis Saksamaal Ober­ ammergaus ning NATO kommunikatsiooni ja informatsioonisüsteemide koolis Itaalias Latinos. Kui Oberammergaus saab omandada põhiteadmisi NATO relvajõudude logistika- ja transpordikorraldusest, siis Latinos on võimalik õppida väga spetsiifilisi tarkvaraprogramme nagu logistiliste funktsionaalsete teenuste arvestusprogrammi LOGFAS (Logistics Functional Service) kasutamist.5 LVT liikumise kontrollijaid saab aga õpetada ka transpordispetsialistide kursustel Norra kuningriigi relvajõududes. Lisaks pakuvad Ameerika ühendriikide relvajõud transpordispetsialistide ning lennulaadimise ja ohtlike veoste kursuseid. Samavõrd väärtuslikke täienduskoolitusi pakuvad nii meie enda tehnikakõrgkool, Tallinna


57

Logistikakeskuse ülem

Materjaliteenistus

Staabiülem

Hanketeenistus

Staap

Haldusteenistus

Liikumis- ja veoteenistus (LVT)

Raamatupidamiskeskus

Tervisekeskus

Tugikeskus

Logistikapataljon

Logistikakool

Logistikakeskuse struktuur praegu tehnikaülikool kui ka Tallinna lennujaam. Väljaõppe parendamiseks soovib LVT hakata ka osalema rahvusvahelise integreeritud logistikaüksuse (Multi­ national Integrated Logistic Unit – MILU) õppustel.

GLOBAALSE HAARDEGA STRUKTUURÜKSUS

ühendriigid, Austria, Portugal, Tšehhi, Horvaatia. Ekslik oleks arvata, et Eesti on üksnes MCCE pakutavate võimaluste tarbija. Vastupidi: ka Eesti pakub liitlastele kasutamata jäänud ruumi oma lepingupartnerite lennukites. Teine LVT-le oluline koostöövaldkond on NATO strateegilise õhutranspordi programm SAC (Strategic Airlift Capability). Programmi eesmärk oli soetada mitme riigi peale ühiselt transpordilennukid ning vastavalt osalusele hakata jagama nende lennutunde. Selle programmiga on lisaks Eestile liitunud veel Bulgaaria, Ungari, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Sloveenia, USA, Soome ja Rootsi. SAC-programmi avatseremoonia toimus 2008. aastal NATO kaitseministrite kohtumisel Budapestis. Praeguseks on SAC-i jaoks soetatud kolm C-17 Globemaster III transpordilennukit. SAC-i lennuprogramm annab Eestile võimaluse liigutada NATO reageerimisjõududes või Euroopa Liidu lahingugruppides osalevaid kaitseväe üksuseid ja tehnikat ükskõik kuhu üle maailma või neid sealt kiirelt ära tuua. Samuti saab SAC-i lennu­ tunde kasutada selleks, et vajadusel evakueerida kiiresti ja massiliselt Eesti kodanikke võimalikest looduskatastroofi- või kriisipiirkondadest. Eestil on igal aastal kasutada 45 transpordilennuki lennutundi7, mida

SÕDUR NR 6 (75) 2013

LVT teeb ühel või teisel viisil igapäevaselt rahvusvahelisel tasandil koostööd praktiliselt kõikide riikide relvajõudude logistikutega, kellega koos meie üksused maailmas tegutsevad. Kui mõni liitlane tahab näiteks õppuste puhul transportida oma relvastust, varustust või üksusi Eestisse või läbi Eesti, siis korraldab kogu asjaajamise, lubade taotlemise ning üksuse riiki vastuvõtmise ja väljasaatmise jällegi LVT. Ka on LVT pädevuses kõikide väljaspool Eestit kaitseväe üksuste või varustuste transpordiga seotud lepingute ettevalmistamine ning lepingujärgsete kohustuste täitmise jälgimine. Seetõttu keskenduksin kahele rahvusvahelisele koostöövaldkonnale, mis annab LVT igapäevasele teenistusele globaalse tegevushaarde. Esimene LVT-le oluline koostööpartner on Euroopa liikumiste koordineerimiskeskus ehk MCCE (Movement Coordination Centre Europe). MCCE on Hollandis paiknev organisatsioon, mis koordineerib transpordivahendite

kasutamist rahvusvahelistel strateegilistel vedudel. Tänu MCCE-le on võimalik vältida majanduslikult ebatõhusaid strateegilisi vedusid, kus mitme riigi relvajõud korraldaksid ühest ja samast kohast kaupade väljavedu pooltühjade transpordilennukite või -laevadega. Selle asemel on MCCE liikmesriikidel võimalik oma saadetis sihtkohta transportida ühe täislaadungis lennukiga. Näiteks koordineerib MCCE paljusid maa-, mere- ja õhuteede kaudu tehtavaid strateegilisi vedusid, mis toetavad NATO rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude ISAF-i operatsioone Afganistanis. Samuti koordineerib MCCE transpordivahendite kasutamist NATO kiirreageerimisjõudude ja Euroopa Liidu lahingugruppide strateegilistel vedudel. Kui LVT-l on vaja korraldada Afganistanist Eestisse mingi saadetis, siis on MCCE kaudu võimalik välja selgitada, kas sellel ajavahemikul lendab mõne MCCE liikmesriigi lennuk Afganistanist Euroopasse ning kas seal oleks ruumi ka eestlaste kaubale. MCCE loodi ametlikult 2007. aastal. Eesti liitus organisatsiooniga samal aastal.6 Lisaks Eestile kuuluvad MCCEsse Belgia, Kanada, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Läti, Holland, Norra, Sloveenia, Hispaania, Türgi, Ühendkuningriik, Luksemburg, Soome, Poola, Rumeenia, Ameerika


58

LOGISTIKA

Kaitseväe liikumis- ja veoteenistusele pandud ülesanded on fikseeritud kaitseministri 5. aprillil 2012 määrusega nr 4 kinnitatud „Kaitseväe logistikakeskuse põhimääruses”: - plaanida ja korraldada rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osaleva kaitseväe üksuse strateegilist vedu; - plaanida vastuvõtva riigi toetuse tagamiseks liikumist ja vedusid; - plaanida ja koordineerida üksuse ja varustuse liikumist väljasaatmisel Eestist väljumiskohas ja saabumisel Eestisse saabumiskohas ning koordineerida liikumist rahvusvahelise sõjalise operatsiooni alal üksuse või varustuse saabumiskohas või väljumiskohas; - plaanida III liini poolaasta vedusid; - tagada riigipiiri ületava üksuse ja selle varustuse tollivormistus; - korraldada veoste turvalisuse tagamine; - osaleda Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni logistikaalases tegevuses.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

on seni kasutatud peamiselt kaitseväe üksuste viimiseks Afganistani8. LVT igapäevase töö seisukohalt on oluline, et kontaktid nii MCCE kui ka SAC-i programmi liikmesriikidega annavad alati võimaluse erinevate riikide spetsialistidega konsulteerida. Näiteks kui on vaja korraldada meie kaitseväe üksuste vedamist läbi Poola Saksamaale, siis saavad LVT spetsialistid küsida vajadusel esmast nõu nendes riikides kehtivate piirangute kohta vahetult oma poolakatest ja sakslastest kolleegidelt. Globaalses mastaabis tegutsemises on andnud LVT-le väga hea praktilise kogemuse Afganistani operatsiooni toetamine. Nimelt on LVT seotud peaaegu kogu Eesti ja Afganistani vahel toimunud inimeste ja materjalide transportimise plaanimise ja korraldamisega. LVT vastutab, et õigel ajal jõuaksid sihtkohta nii meie lahinguüksused kui ka nende relvad, varustus, tehnika, laskemoon. Samuti on LVT taganud, et kodumaa ja Afganistani vahel saaksid liikuda meie lahinguüksusi inspekteerivad staabi­ ohvitserid, kaitseväe juhataja, kaitseminister, poliitikud ja võitlejatele meele­ lahutust pakkuvad muusikakollektiivid. Iga selline kauba ja inimeste liigutamine algab taotlusest, mille esitab LVT-le konkreetne üksus või kaitseväe peastaap. Mida varem ja detailsema informatsiooniga sellised taotlused LVTni jõuavad, seda efektiivsemalt ehk siis kliendi vajadustele sobivamalt suudab

Meie Afganistani viidava tehnika pealelaadimine Suurbritannias AN-124-le.

KAITSEVÄGI

MCCE võimaldab liitlastel optimeerida transpordi kasutust: Suurbritannia kuninglike õhujõudude lennuk tõi meie lahinguüksuse otse Tallinna. KAITSEVÄGI

LVT ka transpordi korraldada. Näiteks on toetuse küsimusel LVT-st vähe abi, kui nädalase etteteatamisega taotletakse kompaniisuuruse üksuse transpordi korraldamist ühest riigist teise. Taotleja peab suutma täpselt kirjeldada, kui palju inimesi, mis varustuse, tehnika, relvastuse, moonaga jne ning millal ja kuhu tahetakse vedada. LVT peab juba transpordi tellimisel arvestama hulga piirangutega. Näiteks: (1) eri riikidel on erinevad seadused, mis reguleerivad sellest riigist teise riigi relvastuse ja üksuste läbiviimist; (2) liitlaste pakutavat transpordivõimekust saab kasutada üksnes teatud tähtajani; (3) kõik erafirmad ei saa vedada ohtlikke materjale nagu

lõhke­ained ja laskemoon; (4) üksiku varustuselemendi kullerfirmaga maailma teise otsa saatmine on ebaratsionaalselt kallis; (5) mõne litsentsi ja loa taotlemine võtab aega kindla arvu päevasid jne jne.9 Need on vaid mõned näited eri aspektidest, millega LVT vedude plaanimisel kokku puutub. Siit ka kuldreegel, mida peaksid järgima kõik staabi­ ohvitserid, kes esitavad LVT-le taotlusi: kaasake LVT esimesel võimalusel plaanimisprotsessi! Mida varem saab LVT näiteks teada eelseisvatest rahvusvahelistest õppustest, seda enam on võimalik küsida õppuste korraldajatelt transpordi tagamise seisukohalt olulisi täiendavaid küsimusi. Mida selgem on aga õppu-


59

Liitlasüksuste Eestis õigel ajal õigesse kohta jõudmine sõltub paljuski LVT-st (Saber Strike 2013).

Liikumis- ja veoteenistuse (LVT) ülem

Juhtkond

Liikumise ja kontrolli meeskond (MOVCON)

3. Grupp

Kas teadsite, et 2012. aastal korraldas LVT: • Eesti ja Afganistani operatsioonipiirkonna vahel enam kui 120 tonni kauba ja enam kui 1500 reisija transpordi? • Euroopa-siseselt ligi 470 tonni laske­ moona ja lõhkeaine ning enam kui 7000 relva transpordi? • Eestis ligi 1800 tonni laskemoona ja lõhkeaine transpordi? • Eestis ligi 80 konvoi eskordi enam kui 100 000 km ulatuses? • Eesti logistilistes sõlmpunktides ligi 600 Eesti kaitseväelase ja enam kui 1000 liitlassõduri vastuvõtmise ning väljasaatmise?

Liikumise kontrolli keskus (MCC)

2. Grupp

Liikumise koordineerimise keskus (NMCC)

1. Grupp

Liikumis- ja veoteenistuse skeem

SÕDUR NR 6 (75) 2013

se korraldajatel LVT informatsioonivajadused, seda täpsem ja õigeaegsem on lõpuks ka nende esitatav taotlus LVT-le. Kuid tõsine proovikivi seoses Afganistaniga seisab LVT-l veel ees. Nimelt plaanitakse juba praegu Eesti kontingendi Afganistanist väljatoomist. Erinevalt Iraagist, kus sai tugineda Ameerika ühendriikide abile, peab kaitsevägi nüüd iseseisvalt hakkama saama.10 Õige­aegne plaanimine eeldab, et aegsasti oleksid langetatud otsused, mida Eestisse tagasi tuua, mida maha jätta või hoopis hävitada. Hinnata tuleb, kas materjali omahind tasub ära selle tagasitoomise kulud ehk kas Eestis sama asja uuesti ostmine tuleb odavam kui selle asja Eestisse vedamine. Samas kehtib ka põhimõte, et varustus, mille sattumine vaenulike jõudude kätte võiks ohustada meie liitlasi, tuleb Eestisse tuua – seega relvad, erivarustus nagu näiteks kiivrid, killuvestid, öövaatlusseadmed jmt. Kuid materjali elutsükli aspektist tuleb ka kaaluda, kas kodumaal peatselt niikuinii mahakantavat transpordivahendit tasub tagasi tuua – võib-olla on odavam see juba kohapeal hävitada? Sarnased küsimused tuleb esitada ka laskemoona osas: kas

ARDI HALLISMAA


60

LOGISTIKA

odavam on sealses kliimas edasi-tagasi liigutatud laskemoona Eestisse tuua või kohapeal hävitada? Kui Eestis maksab tühi kasutatud merekonteiner kaks korda vähem kui siia Afganistanist tühja pruugitud merekonteineri tagasitoomine, siis kas on mõtet kulutada raha konteinerite transpordile? Rääkides LVT tulevikust, tuleb peatuda kaitseväe kümne aasta arengukaval, mille kontekstis on hea meel tõdeda, et LVT osas on kõik vajalikud otsused õigeaegselt tehtud. Kõige olulisem muudatus oligi ülalkirjeldatud põhjustel liikumiste koordineerimise ja kontrolli funktsioonide koondamine ühte logistikakeskuse staabiülema otsealluvuses olevasse struktuuriüksusesse. Vastavalt arengukavale saab logistikakeskuse baasil loodav toetusväejuhatus endale LVT näol juba valmis struktuuriüksuse, mis on kohe suuteline täitma talle toetusväejuhatuse uue põhimäärusega püstitatavaid ülesandeid. Suurim muudatus toimub pigem LVT igapäevases teenistuskeskkonnas. Nimelt liiguvad 2014. aastal Tallinnast Marja tänava kaitseväelinnakust ära kõik praegu veel seal paiknevad struk-

tuuriüksused ehk siis logistikakeskuse logistikapataljon, logistikakool ja LVT liikumise kontrolli keskus ja selle meeskond. Logistikapataljon ja logistikakool saavad endale uhiuued ruumid Ämaris, praeguse lennubaasi territooriumile loodavas kaitseväelinnakus. LVT kõik allüksused koondatakse aga Tallinnasse Suur-Sõjamäele. LVT paigutatakse konteinerlinnakusse, mis on praegu veel logistikapataljoni käsutuses. LVT Tallinnasse jäämise otsuse puhul sai määravaks Tallinna ja Ämari lennuväljade, Muuga ja Paldiski sadamate ja raudteesõlmede lähedus. LVT on panustanud ja panustab ka tulevikus isikkoosseisuga rahvusvahelisse julgeolekualasesse valmisolekusse. 2010. ja 2013. aastal on LVT kümneliikmelised liikumise kontrolli meeskonnad olnud NATO reageerimisjõudude NRF koosseisus11. 2011. aastal oli sama suur meeskond Põhjala lahingugrupi (NBG) koosseisus.12 Järgmine liikumise kontrolli meeskond antakse Põhjala lahingugrupi koosseisu 2015. aastal. See LVT alaline valmisolek sunnib tahes-tahtmata isikkoosseisu harjutama, oma varustust parendama ning samas ka õppima suurõppustel liitlaste värsketest kogemustest. Lisaks liitlaskohus-

tuste täitmise toetamisele tegeleb LVT ka otseselt rahvusliku riigikaitsega. Nimelt õpetatakse alates 2013. aastast välja reservsõjaväelogistikuid, kes kriisi- või sõjaajal kuuluvad liikumise kontrolli meeskondadesse. Tegu on logistikakeskuse logistikapataljonis ettevalmistatavate reservväelastega, kellele pärast sõduri baaskursuse läbimist õpetatakse erialakursusel, kuidas sadamate ja lennujaamade kaudu võtta Eestis vastu liitlasvägede üksusi. Samuti tutvustatakse neile vedudega seotud eeskirju ja protseduure, vedude mahtude arvestamist ning seda, kui palju suudavad lennujaamad ja sadamad käidelda kaupasid ning võtta vastu reisijaid. Lisaks õpetatakse tulevastele reservväelastele, kuidas korraldada ohtlike veoste nagu lõhkeained, laskemoon ja kütuse transportimist, riskide ja takistuste hindamist transpordi­ sõlmede kasutamisel ja alternatiivsete transporditeede plaanimist. Koolituse praktiliste harjutuste ajal külastatakse ka sadamaid ja lennuväljasid ning harjutatakse osalemist LVT liikumise kontrolli meeskonna operatsioonides. See artikkel ei oleks valminud leitnant Toomas Pärnpuu ja LVT meeskonna kaasabita, kellele kuulub autori tänu ja lugupidamine.

1 2012. aastal tunnustati LVT liikumise koordi-

siduda LOGFAS praegu kaitseväes kasutusel oleva

rühmade varustus. Eestisse saabunud varustuse

neerimise keskuse tollideklaranti Lauri Lõhmust

materjaliarvestusprogrammiga AXAPTA. LVT, kes

hulgas oli kaks soomustatud veoautot MB Unimog,

sõjaväelogistika kõrgeima tunnustusega –

on vastutav LOGFAS-i transpordimoodulite (s.o

veoautode liikuv remonditöökoda, varuosade ladu.

logistika­keskuse teenetemärgiga. Lauri Lõhmusele

strateegiliste vedude HNS-iga seotud liikumiste

Lisaks toodi Iraagist Eestisse rühma varustust, sh

anti teenetemärk seoses tähelepanuväärse isikliku

koordineerimine ja kontrollimine) kasutuselevõtu

sidevahendid, riidevarustus ja kuulipildujad. Kogu

panuse osutamisega kaitseväe tolliprotseduuride

eest, plaanib programmi võtta kasutusele 2014.

saadetis kaalus üle 40 tonni.

arendamisel ja nende jätkusuutlikkuse tagamisel.

aasta lõpuks. MILU loodi 2003. aastal eesmärgiga

11 NATO reageerimisjõud NRF (NATO Response

2 Liikumise kontrolli keskus (Movement Control

pakkuda NATO liikmesriikidele alalises valmisole-

Force) loodi 2003. aastal integreeritud mere-, maa-

Centre – MCC).

kus logistikaüksust.

ja õhuväevõimekusi ühendava üksusena täitmaks

3 Liikumise kontrollimine (Movement Control –

6 Viimased näited MCCE kasulikkusest on augus-

Põhja-Atlandi nõukogu ülesandeid. Põhja-Atlandi

MOVCON). Sellest ingliskeelsest lühendist tuleneb

tist 2013, kui puhkusele saabuv Estcoy-16 toodi

nõukogu võib rakendada reageerimisjõude sõjalis-

sageli kaitseväelaste slängis kasutusel olev sõna

Suurbritannia õhujõudude lennukiga Lockheed

te ülesannete täitmisel maailma eri paikades.

muuverid (liigutajad).

L-1011 TriStar otse Tallinnasse. Septembris 2013

12 Põhjala lahingugruppi (Nordic Battle Group)

4 Tõenäoliselt esimene kord, kus liikumise

viidi aga Malisse varustust Prantsuse õhujõudude

kuuluvad Rootsi, Soome, Norra, Iirimaa ja Eesti.

kontrolli meeskondadest ajakirjanduses räägiti, oli

lennukiga.

Põhjala lahingugrupp on üks 18-st Euroopa Liidu

2010. aasta, kui Tallinnas tõmmati Ülemiste järvest

7 Võrdluseks: aastas kasutada olevatest 3500 len-

sõjalise kaitsevõime väljaarendamise jaoks loodud

sõjaväelogistikute abil välja sinna kukkunud Poola

nutunnist kuulub näiteks Ameerika ühendriikidele

lahingugrupist. Euroopa Liidu lahingugruppide

transpordilennuk AN-26.

1000, Rootsile 550, Poolale 150, Soomele 100,

loomist alustati 2000. aastal, operatsiooniline

5 Väga lihtsustatuna öeldes on tegu tarkvara­

Ungarile 50 ja Leedule 45 lennutundi.

valmisolek saavutati 2007. aastal. Euroopa Liidu

lahendusega, kus on võimalik jälgida logistikaette-

8 Esimest korda maandus SAC-i programmi trans-

lahingugrupid on umbes 1500-liikmelised kiirrea-

kannete põhjal käivitatud materjalide liigutamist

pordilennuk C-17 Ämari lennuväljal 11. novembril

geerimisjõudude taktikalised üksused, mis peavad

erinevate struktuuriüksuste vahel ning teha

2012. aastal.

kuni 15 päeva jooksul olema valmis suunduma

siirmisoperatsioone nii riigisiseselt, vastuvõtva

9 Ühe merekonteineri ehitusmaterjali rongiga

Brüsselist kuni 6000 kilomeetri kaugusel asuva-

riigi toetuse (HNS) raames kui ka välisoperatsioo-

Afganistani saatmiseks võib kaasneda ligi 30 lehe-

tesse kriisikolletesse. Lahingugrupp peab olema

nidel. Eesti sõjaväelogistika arendusega tegelev

külge kõikvõimalikke veodokumente, tollipabereid,

võimeline opereerima konfliktipiirkonnas kuni neli

logistikakeskuse logistikakool on seadnud endale

litsentse, sertifikaate.

kuud. EL lahingugruppe võidakse kasutada eel-

eesmärgiks, et nii logistikakeskuse kui ka maaväe

10 Viimane logistiline operatsioon Iraagis lõppes

kõige ÜRO rahutagamisoperatsiooni toetamiseks

üksused kasutaksid LOGFAS-i juba 2014. aasta

12. aprillil 2009. aastal, kui Eestisse toodi tagasi

operatsiooni algfaasis või siis olukorras, kus kriisi

Kevadtormil. Esimesel võimalusel tahetakse

operatsioonil „Iraagi vabadus” osalenud Estpla-

suurenedes oleks vaja ÜRO jõude toetada.

ARENGUSUUNDADEST

SÕDUR NR 6 (75) 2013


AJALUGU

61

Kalevi jalaväepataljoni loomine 95 aastat tagasi Kalevi pataljoni ajalugu saab sarnaselt mitme teise Eesti kaitseväe üksusega alguse Vabadussõja ajal 95 aastat tagasi. Üks oluline erinevus on vaid see, et kalevlaste puhul oli olemas juba pea 20 aastat toiminud organisatsioon koos sõjaväelise väljaõppe saanud ja lahingutes karastunud liidritega. See võimaldas Vabadussõjas Kalevlaste malevast kujundada ühe löögivõimelisema üksuse.

E

Agu Karelsohn KAPTEN

nisatsiooni edasise toimimise jätkusuutlikkuse. Pärast mitut juhivahetust valiti 1918. aastal tolleks ajaks juba Eestimaa spordi seltsi Kalev nime kandva organisatsiooni etteotsa tulevase Kalevlaste maleva looja ja ülem Leopold Tõnson2.

AJALOOLINE TAUST 1914. aasta 28. juulil alanud Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud sündmused lõid 1918. aastaks tingimused mitme endise impeeriumi lagunemiseks ja paljude väikeriikide tekkeks3. Oma rolli mängis siinjuures see, et relvade alla oli mobiliseeritud sadu tuhandeid mehi kultuuriliselt ja poliitiliselt alla surutud väikerahvaste seast, kes said sõjas osaledes korraliku väljaõppe, lahinguja juhtimiskogemused. See tähendab, et koolitati välja ka hulk ohvitsere, kes olid võimelised reaalses lahingutegevuses üksusi juhtima. Kõik see puudutas ka Eestit ja eestlasi. Et juba enne sõda oli küllaltki märkimisväärne arv eestlasi õppinud impeeriumi sõjakoolides, sh kindralstaabi (Nikolai) akadeemias, oli 1918. aasta lõpuks kujunenud välja ka eesti soost meestest arvestatav ohvitseride korpus4. Maailmasõja puhkemise ajal teenis Vene väes ühtedel andmetel 117 ja teistel andmetel 140 eestlasest ohvit-

OLUKORD RINDEL Kui Nõukogude Venemaa sõjajõudude ülemjuhataja Jukums Vācietis andis 16. novembril 1918. aastal käsu alustada taganevate Saksa vägede järel ulatuslikku pealetungi Soome lahest Ukrainani6 (kuigi esimesed kokkupõrked punastega toimusid juba 21. novembril, peetakse Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõja alguskuupäevaks 28. novembrit 1918)7, olid just ohvitserid, kooliõpilased ja vabatahtlikest kaitseliitlased need, kes rahvuslikust vaimust kantuna esimestena Eesti riigi eest välja astusid8. Lahingutegevuse edenedes tõi paranenud meelsus lippude alla ka mobiliseeritud mehed ja juba jaanuaris 1919 alustasid Eesti väed vastupealetungi. Kaalukausiks järgnevate sündmuste kulgemisel osutus siin kummagi osapoole organiseerituse tase ja toimivate struktuuride olemasolu – vaatamata pea olematule vastupanule takerdus vaenlase edenemine Eesti territooriumil rohkem kui kuuks (Narvast Aegviiduni liikusid punaste üksused 28. novembrist 1. jaanuarini), mis andis aja ja võimaluse organiseerida Eesti poolel väeüksusi vastulöögi andmiseks9. Samas annab olukorra keerukusest aimu kindralmajor Aleksander Tõnissoni 1918. aasta 23. detsembri õhtul sõja­ ministrile saadetud telegramm: „Sõjaministrile, Kaitseliit kui organisatsioon, kes maal korda pidama ning röövsalkade eest kaitsma peab, ei vasta koguni väheselgi mõõdul oma ülesannetele. Kui

SÕDUR NR 6 (75) 2013

esti vabariigi tekke ja kujunemise lugu on keeruline, põnev ja kaasahaarav. Omanäoliseks teeb selle asja­ olu, et eesti soost sõjaväelased alustasid Eesti armee loomisega veel maailmasõja ajal ehk märgatavalt varem, kui poliitikud omariikluse mõtet realiseerima asusid. Paraku ei saanud sellest Vene tsaariarmee rüpes sündinud oma sõjaväest keiserliku Saksamaa okupatsiooni tingimustes juttugi olla. Seetõttu polnudki meil ajal, mil Eesti vabariik oli välja kuulutatud ja pärast Saksa vägede lahkumist oli tarvis oma territooriumi kaitsma asuda, siiski sellist väge, et vaenlasele vastu saada. 1918. aasta 28. novembril alanud Punaarmee pealetung oli algul niivõrd edukas, et juba detsembri keskpaigaks oli vallutatud ligikaudu pool Eesti maismaaterritooriumist. Riiki kaitsnud vaba­tahtlike salgad poleks sellele survele enam kaua vastu pidanud. Sestap hakati kiiruga uusi üksusi looma. Kaalul oli ju nii riigi kui ka rahva saatus. Sellises keerulises olukorras moodustasid tolleaegse Eesti spordiseltsi Kalev liikmed vabatahtlikest koosneva löögiüksuse – Kalevlaste maleva. Kuid Kalevlaste maleva kui sõjaväelisele üksusele nime andnud Kalevi spordiseltsi loomise juured ulatuvad tagasi aastasse 1901, kui 24. mail asutas kümme spordi­ entusiasti Tallinna jalgrattasõitjate seltsi Kalev1. Pärast asutamiskoosolekut toimus juba laiema osavõtjate ringiga peakoosolek, kus valiti seltsi juhatus ja jagati ka ametid. Nii oli loodud alusstruktuur, mis tagas seltsi kui orga-

seri. Reservis oli veel 160 eesti soost lipnikku. 1915. aastal alustati Vene armees ohvitseride kiirendatud ettevalmistamist ja õige pea ületas eestlastest ohvitseride arv 2000 inimese piiri. Teada on, et Vene väest tuli Eesti rahvaväkke 2132 ohvitseri. Samuti lõpetasid paljud eestlased, just tänu oma kirjaoskusele, Vene armee õppekomandod ja said allohvitserideks. Esimese maailmasõja ajal Vene armees läbitud sõjaline koolitus ja lahinguväljalt saadud kogemus võimaldas Eesti vabariigil luua küllaltki lühikese ajaga võitlusvõimelise sõjaväe5.


62

AJALUGU

püssid ja padrunid kätte saadud, hulguvad mehed ümber, püssid seljas, mängivad kaitsjate osa ning paugutavad püssi. Suure vaevaga läheb korda neid raudtee vahtimiseks kokku saada. Vahiteenistust täidavad nad äärmiselt hooletult, tihti lahkuvad omavoliliselt oma postilt. Kui vaenlane 10–20 versta peale liginend, paneb kogu kaitseliidu organisatsioon plehku. Praegu seisab meie väerind Valgejõe joonel. Ambla kaitseliit on aga juba ammugi kogu omas koosseisus ühes ülematega, nende seas ka vallavanemad, ära jooksnud. Virumaa kaitseliidul oli 2100 liiget, nendest on praegu ainult kolmkümmend meest alles jäänud ja needki ainult sellepärast, et eraldi vagunis staabi juures asuvad ning ainult koolipoistest koos seisavad”10. Vaatamata kindral Tõnissoni antud hävitavale hinnangule kaitseliitlaste tegevusele suutis teisest küljest Kaitseliit kui organisatsioon kehvale väljaõppele ja nõrgale distsipliinile vaatamata koondada 1918. aasta novembriks tääkide alla 12 000 meest 240 ohvitseri juhtimisel11.

Kalevlaste maleva asutajad (vasakult ltn O. Tief, A. Õunapuu, L. Tõnson, Triumph ja Pommerants) Lasnamäel 1918. a. KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

VASTUPANU ORGANISEERIMINE

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Vabatahtlikest moodustatud üksuste vastupanu, vastase enda saamatus ja ka ilmselge organiseerimatus andis Eesti poolele piisava ajalise raami ja seega ka võimaluse olukorra kriitilisusest hoolimata ilma suuremate komplikatsioonideta väga lühikese aja jooksul üles ehitada piisavalt hästi organiseeritud regulaararmee. Paralleelselt lahingutegevusega käis tagalas palavikuline organiseerimistöö. Otsiti liitlasi (nt 06.12.1918 sõlmiti Eesti ja Vene valgete vahel koostööleping, otsiti võimalusi Briti regulaarväeosade kaasamiseks jne)12, loodi logistilist võimekust ja formeeriti uusi üksusi, isikkoosseis õpetati kiirkorras välja ja paisati kohe ka rindele. Samas ei olnud klassikalises mõistes rindejoont ega kaitseliine olemas, olid ainult üksikud kaitsepunktid nagu mõisad, külad, raudteejaamad jms, mille pärast võideldi. Taktikaliselt oli eestlaste poolt tegu pigem partisanisõja kui millegi muuga13. Veel keiserliku Saksamaa okupatsioonivõimu all olles olid ärksamad eesti ohvitserid ja seltskonnategelased tegevad ustavate inimestega kontaktide loomisel ning riiklike varistruktuuride algete loomisel. Just sellise põrandaaluse organiseerimistöö vili oli mitu Vabadussõjast alates esile kerkinud vaba­ tahtlike üksust, mis kannavad oma traditsioonilist sünniaega uhkusega praegugi. Juba enne Punaarmee

Kalevlase kaevikus Vidovitsis 1919. a.

sissetungi 21. novembril olid Leopold Tõnsoni eestvedamisel kogunenud spordiseltsi Kalev liikmed koosolekule ideega luua Kalevi seltsi baasil eriväeosa. Vaatamata mõningatele erimeelsustele liikmete seas jõuti niikaugele, et 16. detsembril toimus Estonia teatrimajas Kalevlaste maleva asutamiskoosolek, mis päädis 20. detsembril 1918 ajalehtedes ilmunud üleskutsega liituda kõigil vabatahtlikel Kalevlaste malevaga astumaks võitlusse sissetungijate vastu14. Samal päeval algas ka Kalevlaste maleva kui sõjaväelise üksuse formeerimine. Kalevlaste väeüksuse juhiks sai lipnik Leopold Tõnson15, kelle valitsus juba novembri alguses esimeseks Eesti vabariigi piirivalve ülemaks määras16. Kindlasti mängis siinjuures rolli asjaolu,

KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

et lisaks tema enda aktiivsele tegevusele riigi ja väeüksuste loomisel oli ta omandanud sõjaväelise hariduse Gatšinas ja osalenud maailmasõja ajal ka reaalses lahingutegevuses17. Tõenäoliselt oli mitmel kalevlasel ja nendega tihedalt seotud intelligentsil Eesti üksuste loomise mõte meeles mõlkunud juba pikemat aega. Sellest annab tunnistust nii lipnik Leopold Tõnsoni tegevus Eesti sõjaväelaste liidu täitevkomitee esimehena 1917. aastal18 kui ka lipnik Otto Tiefi kuulumine 1917. aastal Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimesse koosseisu19. Reaalse sammuna oma idee elluviimisel oli Leopold Tõnson pärast piirivalve ülemaks määramist (Leopold Tõnson täitis piirivalve ülema ülesandeid veel 1919. aasta alguseski,


63

Kalevlaste jalamaakuulajate komando 1919. a.

KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

KALEVLASED. ISIKKOOSSEIS

Kalevlased Laagri söögisaalis Männiku jaama juures 1934. a 1. juulil. KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

metele suudeti saada kokku hulk mehi, (01.01.1919 seisuga oli nimekirjas 12 ohvitseri, 1 sõjaväeametnik ja 165 meest reakoosseisus)22, kelle koostöö sujus nii hästi, et juba detsembri viimastel23 ja jaanuari esimestel päevadel kasutati Kalevlaste malevat dessantoperatsioonidel Põhja-Eesti rannikul24. Tähelepanuväärsed on läbiviidud dessandid selle poolest, et üksuse formeerimine alles käis ja sisuline väljaõpe meestel puudus.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

olles ise samal ajal ka Kalevlaste maleva ülem)20 moodustanud Kalevi spordiseltsi liikmetest esimese üksuse – piirivalvurite rühma, mis asus teenistusse Aseri kordonis21. Kui 20. detsembril jõuti nii kaugele, et alustati maleva formeerimist, siis järgnevatel päevadel astus vastloodud üksusesse hulgaliselt spordiseltsi liikmeid, aga ka palju Tallinna haritlasi. Tänu isiklikele tutvustele ja sõprusside-

Tääkide alla oli kogunenud 1. jaanuari 1919. aasta seisuga 178 meest, kellest 50 võitlejat olid nn vanad kalevlased ehk spordiseltsi liikmed25. Kolmest seltsi eestseisuse liikmest, kes teenistusse astusid, olid kaks ohvitserid (lpn Leopold Tõnson pataljoni ülemana ja al-ltn Berhard Abrams majandusülema ehk tänapäevases mõistes siis S4 ülemana) ning üks eestseisuse liige, hr Harald Normak, asus teenistusse reamehena26. Tähelepanuväärne on ka see, et kalevlastena võitlesid oma kodumaa vabaduse eest veel sellised Eesti aja- ja kultuuriloos tuntud isikud nagu näiteks Otto Tief (Eesti vabariigi peaminister 1944)27 ja Ernst Idla (rahvusvaheliselt tunnustatud võimlemispedagoog, keda on peetud ka Eesti võimlemise isaks)28. Samas aga jäid erinevatel põhjustel Kalevlaste malevast kõrvale mõned tuntud spordiseltsi liikmed. Väeosa loomise vastu olid näiteks omaaegne kuulsus, maratonijooksja Jüri Lossmann (keda heidutas vennatapusõja võimalus)29, aga ka tuntud kergejõustiklased Gustav Kiilim ja Johannes Villemson, samuti kiiruisutaja Christfried Burmeister. Eks erimeelsused tekitasid ka pingeid, mis ei andnud mõnele rahu hiljemgi. Boris


64

AJALUGU

Parmi arvates, kes ise oli liitunud pataljoniga 23. detsembril30, ei oleks tohtinud väeosa Kalevlaste maleva nime õigupoolest kandagi, sest sidemed spordiseltsiga olid algusest peale väga lõdvad ja katkesid lõpuks täielikult31. Taolisesse väitesse tuleb suhtuda siiski kriitiliselt, sest ilmselgelt ei vasta see, vähemalt täies ulatuses, tõele. Teada on ju, et üksusega liitus märkimisväärne hulk spordiseltsi liikmeid ja pärast Vaba­dussõda tegutsesid ellujäänud aktiivselt seltsis edasigi, arendades seltsi tegevust ja kujundades niiviisi selle nägu. Samas astus ka spordiselts samme, et Kalevlaste malevaga mitteliitunuid karistada. Näiteks on säilinud väljavõte spordiseltsi protokolliraamatust, kus pöörduti Tallinna Gaasi vabriku direktori poole: „Praegust rasket aega Eesti riigi elus silmas pidades, kus iga eestlane kohustatud peaks olema tegelikult riigi kaitsest osa võtma, tegi „Kalevi” eestseisus oma liikmetele kohustuseks „Malevasse” astuda, et ühiselt vaenlaste vastu välja astuda. Leidub aga veel küllalt neid, kes küll „Kalevi” liikmed on, kui oma väiklastele huvidele andudes praegusel ajal väärt ei ole kalevlase nime kanda. Üks niisugustest on praegu teie teenistuses olev „Kalevi” liige Kristfried Burmeister, noormees, kellel häbi peaks olema nüüd kusagil „sooja koha” peal istuda, kellel ka kohusetunne peaks rindus olema isamaa vastu, nüüd kus kõik sõjariistus välja astuvad ja valmis on ka oma elu isamaa eest ohverdama, kui seda tarvis peaks olema. Kristfried Burmeistri kõrvale hoidmist mõistan mina kõige valjemalt hukka ja saan selle kohta kõigi „Kalev”laste ees välja astuma, et sarnased isamaa äraandjad „Kalev”laste nimekirjast maha saavad kustutatud. Ühtlasi palun Teid kõigi eelpool toodud põhjendusi silmas pidades, teda ametist viibimata tagandada. Loodan, et tema asemel Teil korda läheb kedagi teist ametisse palgata, kes sellesamase töö ära teeks. „Kalevlaste Maleva” Päälik. L. Tõnson”.32 Seega võib tõdeda, et vaatamata mõningatele erimeelsustele suutsid spordiseltsi liikmed eestseisuse juhtimisel väeosa siiski asutada ja isikkoosseisuga mehitada. SÕDUR NR 6 (75) 2013

FORMEERIMINE. ESIMESED PÄEVAD Esimestel päevadel, kui formeerimine oli alles algstaadiumis, toimusid kogunenud isikkoosseisule Tallinna reaalkoolis ka esimesed õppused. 22. detsembril asutati Kalevlaste ma-

leva 1. rood, mis koosnes kahest rühmast. Esimese rühma ülemaks määrati lipnik Johannes Triumph ja teise rühma ülemaks lipnik Konstantin Pommerants. Samal ajal jätkusid õppused nii Seewaldi metsas kui ka reaalkooli territooriumil. 27. detsembril kell 20 toimus dessantoperatsioon Loksa randa, mille käigus puhastati laevade tuletoetusel kolmeverstane rajoon vaenlastest. Dessant osutus niivõrd edukaks, et suudeti vangistada vaenlase pataljoniülem koos laekuriga. Saagiks saadi ka üks hobune, u 15 000 rubla, mahorkat ja muud kraami. 28. detsembril, pimeduse saabudes, sõideti laevadega tagasi Tallinnasse. Kalevlased kaotusi ei kandnud. Järgmine dessantoperatsioon algas juba 30. detsembril, mil sihikule võeti Tsitre rand. 31. detsembril saadeti dessantgrupp laevade suurtükitule toetusel maale. Operatsiooni käigus puhastati nii Tsitre rand kui ka Loo mõis vaenlastest. Esimest korda jäädi ka ise vaenlase suurtükitule alla. Kaotusi kalevlased seekord õnneks ei kandnud ja pärast edukat operatsiooni seilati seegi kord pimeduse saabudes laevadega Tallinna poole tagasi. Uus aasta võeti vastu laevadel, mis tähendab, et tagasi Tallinna jõuti 1. jaanuaril 1919. Kuid juba 2. jaanuari hommikul kell 8.30 alustati 127 mehega 1. jalaväepolgu koosseisus küüthobustel liikumist mööda Narva maanteed rindele33. Sama päeva õhtul vaatas kindral Aleksander Tõnisson ka maleva üle. Kindral Tõnisson pidas ülevaatuse käigus kalevlastele kõne, milles nentis, et „meie nõrgad ja varustamata roodud taganevad pea-aegu vastupanuta, olgugi, et vaenlase jõud suured ei ole”. Tema pealootus olevat kalevlaste vabatahtlikkude salk. Kui me (s.o kalevlased) ka paigal püsime, siis võime mõne päeva pärast, kui Soome abiväed kohale jõuavad34, pealetungimisele üle minna. Pärast ülevaatust asusid roodud positsioonidele (1. rood Valkla mõisa lähedale ja 2. rood Rummu mõisa)35. Järgmise päeva ehk siis 3. jaanuari õhtul saadeti 2. rühm lpn Otto Tiefi juhatusel 1. polgu 14. roodu toetuseks Külmallika küla juurde, sest 14. rood oli punaste survel sealt välja taganenud. Kalevlased jäid esialgu positsioonidele küla serva, et siis hommikul, enne valget, olukorda uurida. Luure käigus selgus, et küla on tühi ja kalevlased koos 14. rooduga marssisid asulasse sisse. Petteks seati üks jaoskond (jagu) ka-

levlasi valvetõkkesse külaveeres olevasse metsavahi majja. Külmallikalt tegid kalevlased 5. jaanuaril luuret Rehatse külasse, mis kohe ka enda kontrolli alla võeti. Küla taga toimus kokkupõrge eemalduva vaenlasega, mis lõppes kalevlaste poolel ohvriteta. Rehatse äravõtmisega loodi side 1. polgu 13. rooduga. Küla anti 14. roodule üle ja kalevlaste allüksused suundusid ise tagasi Külmallikale. 6. jaanuaril ühendati vahepeal eraldi tegutsenud kalevlaste rühmad, sest oodata oli Eesti vägede pealetungi algust Kuusalu suunas.

PEALETUNG. VÕITLUSED KUNI NARVANI Pealetung algas 7. jaanuari hommikul kell 3 ja juba enne valget oli Kuusalu kirik ja Kiiu mõis kalevlaste käes. Punased taganesid vastu hakkamata. Tõenäoline on, et nad olid saanud öösel vangi langenud luurajalt (Hugo Bachmann) teada Soome vabatahtlikest koosnevate üksuste kohalejõudmisest rindele36. Igatahes vältas vaenlaste tagaajamine õhtuni, mil kalevlased Kursile jõudsid ja sinna end ööseks sisse seadsid. Öösel oli luurajatel veel väike kokkupõrge punastega, kuid kaotusi kalevlased ei kandnud37. Pealetung jätkus 8. jaanuaril, 2. rühmal oli pealik Tiefi juhatusel Liiva kõrtsi juures tulevahetus punastega, kes aga kohe taganesid. Punaseid taga ajades jõudsid kalevlased läbi Sigula küla õhtuks Matsi Peetri külasse, kuhu ka ööseks jäädi. Järgmisel päeval, s.o 9. jaanuaril, said kalevlased Suru külas olles isikkoosseisu näol täiendust ja punaste tagaajamine jätkus. Samal ajal formeeriti üksus ümber. Esimese salga ehk roodu pealikuks jäi edasi ltn Otto Karell, teise uuesti formeeritud salga (roodu) ülemaks määrati lpn Otto Tief. Kerged kuulipildujad koondati roodudest iseseisvaks tehniliseks rooduks pealik Anton Õunapuu38 juhatuse alla. Üleüldine juhatus jäi pataljoni ülema lpn Tõnsoni kätte. Järgnevatel päevadel jätkus taganeva vaenlase kannul kiire liikumine ida poole. Nii jõudsid kalevlaste luurajad 12. jaanuari öösel esimeste hulgas Rakveresse. Hommikul marssisid kalevlased lauluga läbi linna ja jätkasid pärast lõunat punaste tagaajamist kuni Uhtna mõisani. Sinna jäädi ka ööseks. Tagaajamine jätkus koos mõningate kokkupõrgetega kuni 16. jaanuarini. Kümne päevaga olid kalevlased võtnud koos teiste


65

Eesti üksustega tagasi peaaegu kogu Põhja- ja Kirde-Eesti.

ESIMENE SUUREM LAHING

Vaatamata sellele, et Kalevlaste maleva pataljoni kui sõjaväelise üksuse loomisega kaasnesid spordiseltsi liikmete seas mõningad erimeelsused, võib siiski väita, et kalevlased erinesid teistest nn tavalistest jalaväeüksustest kõrge enesehinnangu ja tugeva ühtekuuluvustunde poolest. Sarnaseid üksusi oli Eesti rahvaväes Vabadussõja ajal teisigi (nt scoutsid, kuperjanovlased, Sakala partisanid), kuid üks oluline erinevus oli see, et kalevlaste puhul oli olemas juba pea 20 aastat toiminud organisatsioon koos sõjaväelise väljaõppe saanud ja lahinguAllikaviited:

tes karastunud liidritega. Hästi toimiv organisatsioon ja karismaatilised liidrid suutsid sulandada üksteist väga hästi tundvate nn vanade kalevlastega ka uued tulijad. Nii kujunes Vabadussõjas Kalevlaste malevast väga lühikese ajaga üks löögivõimelisemaid üksusi terves Eesti rahvaväes. Erilisuse oreool jäi neid saatma kuni sõja lõpuni ja omaaegsete kalevlaste mõju ulatus veel aastakümnete tahagi. Kalevlaste mõjukust tõestab seegi, et Kalevi jalaväepataljon oli üks nendest Eesti kaitseväe üksustest, mis taastati esimeste seas ja mis hoiab oma lippu kõrgel ka aastal 2013. 21 J. Maidlo. Kalev. Läbi sajandi. Liidrid. Tallinn 2012, lk 48.

1 J. Maidlo. Kalev. Läbi sajandi. Liidrid. Tallinn

22 ERA, f. 556, n. 1, s. 4., lk 1–6.

2012, lk 15.

23 J. Aro. Kalevi Üksik Jalaväepataljon 20-aasta-

2 Sealsamas, lk 20.

ne. 20.12.18–20.12.38. Sõdur 1938, nr 50–52,

3 Iseseisvuse kuulutas välja Ukraina

lk 1280.

07.11.1917, Soome 06.12.1917, Leedu

24 Eesti Vabadussõda 1918–1920 I osa. Tallinn

16.02.1918, Eesti 24.02.1918, Tšehhoslo-

1937, lk 308.

vakkia 28.10.1918, Ungari 31.10.1918, Poola

25 ERA, f. 556, n. 1, s. 5, lk 6.

11.11.1918 ja Läti 18.11.1918.

26 Sealsamas, lk 2.

4 I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest

27 P. Pillak. Otto Tief ja tema valitsus. Tuna

Eesti iseseisvuseni. Tallinn 2004, lk 590.

2005, nr 1 (26), lk 150–153.

5 T. Karjahärm. Ida ja Lääne vahel. Eesti–Vene

28 www.idlaselts.ee/index.php/ernst-idla.

suhted 1850–1917. Tallinn 1998, lk 222-223.

29 M. Kröönström. Kaptenite ja leitnantide

6 M. Harjula. Eesti 1914–1922. Maailmasõda,

sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas

revolutsioonid, iseseisvumine ja Vabadussõda.

1918–1920. Tallinn 2010, lk 45.

Tallinn 2011, lk 146.

30 ERA, f. 556, n. 1, s. 5, lk 5.

7 R. Rosenthal. Loodearmee. Tallinn 2006, lk 52.

31 M. Kröönström. Kaptenite ja leitnantide

8 I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest

sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas

Eesti iseseisvuseni. Tallinn 2004, lk 593.

1918–1920. Tallinn 2010, lk. 45.

9 Sealsamas, lk 538.

32 ERA, f. 556, n. 1, s. 2, lk 8.

10 A. Trei. Unustatud rügement. Tallinn 2010,

33 J. Aro. Kalevi Üksik Jalaväepataljon 20-aasta-

lk 45.

ne. 20.12.18–20.12.38. Sõdur 1938, nr 50–52,

11 T. Karjahärm ja V. Sirk. Vaim ja võim. Eesti

lk 1280.

haritlaskond 1917–1940. Tallinn 2001, lk 163.

34 S. Zetterberg. Viron Historia. Helsinki 2007,

12 R. Rosenthal. Loodearmee. Tallinn 2006, lk

lk 507.

58. R. Rosenthal, Eesti vabariigi juhtkonna vä-

35 ERA f. 556, n. 1, s. 5, lk 7.

lispoliitiline ja sõjaline strateegia Vabadussõjas

36 M. Harjula. Eesti 1914–1922. Maailmasõda,

1918–1920. Tuna 2013, nr 3 (60), lk 36-37.

revolutsioonid, iseseisvumine ja Vabadussõda.

13 A. Trei. Unustatud rügement. Tallinn 2010,

Tallinn 2011, lk 168.

lk 95.

37 J. Aro. Kalevi Üksik Jalaväepataljon 20-aasta-

14 http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3

ne. 20.12.18–20.12.38. Sõdur 1938, nr 50–52,

&showset=1&wholepage=suur&pid=s273726

lk 1280.

&nid=266023.

38 Anton Õunapuu oli Tallinna reaalkooli

15 ERA f. 556, n. 1, s. 5, lk 6.

turnimisõpetaja ja just tema eeskuju oli see,

16 www.politsei.ee/et/organisatsioon/

mis innustas Tallinna reaalkoolis õppinud

politsei-ja-piirivalveamet/ajalugu/

E. Idlat valima võimlemispedagoogi karjääri

piirivalve-ajalugu.

(www.idlaselts.ee/index.php/ernst-idla).

17 J. Maidlo. Kalev. Läbi sajandi. Liidrid. Tallinn

39 ERA f. 556, n.1, s. 4, lk 24.

2012, lk 48-49.

40 Tikkude all mõeldakse siin mehi ehk siis

18 Sealsamas, lk 47.

isikkoosseisu, kes kandsid vintpüsside küljes

19 V. Lokk. Eesti rahvusväeosad 1917-1918.

tikusarnaseid tääke.

Formeerimine ja struktuur. Tallinn 2008, lk 183.

41 Sealsamas, lk 26.

20 ERA f. 556, n. 1, s. 1, lk 12.

42 Sealsamas, lk 27. 43 Sealsamas, lk 28.

SÕDUR NR 6 (75) 2013

Esimene suurem lahing toimus 16. jaanuaril Järve külas, kui punaste madruste dessantsalk asulast välja löödi. Lahingus osalesid 2. rood ja üks rühm 1. roodust. Samal ajal toimus 1. roodu ühel osal kokkupõrge punastega Saka küla all. Lahing Järve–Saka joonel oli nii äge, et kalevlased kaotasid kokku paarkümmend meest surnute ja haavatutena. Lahingus langes kaheksa meest, järgmisel päeval suri haavadesse veel kaks meest. Haavata sai 11 meest. Teiste seas said haavata ka pataljoni ülem lpn Tõnson, tehnilise roodu pealik Õunapuu ja ltn Riisenberg. Suurte kaotuste tõttu olid kalevlased sunnitud videvikus külast lahkuma. Et pataljoni ülem oli haavata saamise tõttu rivist välja langenud, võttis kalevlaste juhtimise üle ltn Otto Karell39. Järgmisel päeval, s.o 17. jaanuaril, läks lpn Tief luurajatega tagasi Järve külla, mis leiti tühi olevat. Punased olid öösel lahkunud ja kalevlased jätkasid kiiret edasimarssi. 18. jaanuaril jõuti Vaivarasse, kus oli teadete kohaselt oodata lahingut. Luure andmetel oli vaenlane Vaivara mägedes positsioonidele asunud. Kuid juba õhtul tuli teade, et punased on saatnud 1. polgu 14. roodu juurde läbirääkijad teatega, et nad alla annavad. Tõesti andis terve polk, ligikaudu 600 tikku40, koos kogu varustusega end vangi. Tõenäoliselt oli allaandmise põhjus nii see, et punaste peamise taganemistee Laagna mõisa juurest lõikasid soomlased läbi kui ka see, et mehed olid pärast pikka pagemist ja suurt kaotuste seeriat sõdimisest lihtsalt tüdinenud41. Sama päeva õhtul aga saabusid teated, et Laagna juures käivad vihased võitlused. Kalevlased saatsid soomlastele appi lpn Tiefi ühe rühmaga. Aga kui mehed öösel Laagnasse jõudsid, selgus, et dessantgrupp oli juba tunni eest punaseid taga ajades Narva poole liikunud. Lpn Tief saatis sidemehe dessantgrupile järele, kes hommikul tagasi jõudes andis teada, et Narva on soomlaste kätte langenud42. Kalevlased jõudsid Narva 19. jaanuaril ja 20. jaanuaril marsiti pidulikult läbi linna. Seejärel liiguti 21. jaanuaril Narva-Jõesuusse, kus ühes 13. rooduga 1. polgust jõe valve enda kätte võeti. Samal päeval saabus lisaks postile Tallinnast ka täienduseks rühma jagu mehi järele43. Sellega oli saanud üks etapp kalevlaste sõjateest läbi.

KALEVLASTE VAIM


66

ARVUSTUS

Väärikas täiendus Napoleonica austajatele

P

SÕDUR NR 6 (75) 2013

ärast Rein Helme lahkumist, kes jättis meile kaks suurepärast raamatut „1812. aasta Eestis ja Lätis: monograafia” ning Barclay de Tolly eluloo, on ajastuhuviline pidanud kas uurima võõrkeelseid raamatuid või piirduma peamiselt tõlgitud Napoleoni elulugudega, mida on meil ilmunud kolmelt autorilt: Emil Ludwigi oma aastal 1924 ja 1996, Jevgeni Tarlelt 1964 ja Frank McLynnilt 2002. Seekord on sõjaajaloohuviline kolonel Aivar Jaeski ja kirjastus Grenader üllitanud tõsise teose „Napoleoni marssalid”. Raamat ei anna ainult 26 marssali elulood, vaid käsitleb erinevates peatükkides ka Prantsuse keiserliku armee eri tahke – erinevaid väeliike, relvastust, toitlustamist ja hobustesse puutuvat. Lugeja saab oma ajastu kuulsaimast armeest ja tolleaegsest sõjapidamisest kui mitte ammendava, siis igal juhul põhjaliku ülevaate. Prantsusmaa marssal (Maréchal de France) on sõjaväeline aunimetus, mida antakse selle maa kindralitele silmapaistvate saavutuste eest. 1857. aastal kinnitatud kriteerium marssalisaua saajale on armee võidukas juhtimine lahingus. Tänapäeval ei ole sellise auastme väärilist meest juba kaua olnud. Viimane Prantsusmaa marssal Marie-Pierre Koenig (kes sai marssalitiitli pärast surma) lahkus meie hulgast aastal 1970. Tiitel kaotati Prantsuse revolutsiooni päevil (1793), kuid selle taastas 11 aastat hiljem (1804) Napoléon I, kes kuulutas end samal aastal Prantsusmaa keisriks. Siinkohal märgime, et tiitel küll taastati, kuid kandis nimetust keisririigi marssal (Maréchal d’Empire). Napoleoni marssaleid oli kokku 26. Esimesed said oma marssalisaua kätte 1804. aastal, viimane aga 1815 enne Waterloo lahingut. Nende meeste kohta saame teada kõikvõimalikke huvitavaid detaile: lisaks päritolule ja sõjaväeteenistuse nüanssidele ka näiteks nende hüüdnimed, perekonnaseisu ja laste arvu. Marssaliauastmega mehed olid küllaltki erinevad: kui mõni neist on küllaltki tuntud ka väljaspool asjahuviliste ringkondi nagu Michel Ney, Joachim Murat, Louis-Nicolas Davout või Rootsi kunin-

Hanno Ojalo EESTI AKADEEMILISE SÕJAAJALOO SELTSI ESIMEES

Aivar Jaeski «Napoleoni marssalid» Kõvad kaaned, 224 lk . Kirjastus Grenader, 2013

gaks saanud Jean-Louis Bernadotte, siis sellised nimed nagu Jeannot de Moncey, Kellermann ja Sérurier ei ütle just palju ka Napoleoni austajatele. Kindlasti kasutas keisriks saanud Napoleon marssalistaatuse kehtestamist 1804. aastal selleks, et võita uusi liitlasi, vaigistada oponente ja muidu kadedaid. Marssalite nimetamine oli tark samm ka ohvitseride ja kindralite motiveerimise koha pealt. Kindlasti innustas marssali auastme taastamine pikast sõdimisest (Prantsusmaa sõdis praktiliselt vaheajata 1792‒1815) väsinud kindraleid ja pani neid paremini üksusi juhtima. Marssalkonna loomine oli revolutsiooniga kaotatud Prantsusmaa aadliseisuse taastamise olulisi etappe. Lisaks tõsteti sõjaväelaste hulgast 23 meest hertsogiks, 193 krahviks, 648 paruniks ja 117 rüütliks. Tiitliga koos käis maaomand ja raha. Ei unustatud ka kindraleid: 824 kindrali vahel jaotati 16 miljonit Prantsuse franki ja 1261 autasu. Marssalite hulgas oli lisaks võimekatele taktikutele edukaid jala- ja ratsaväekomandöre, häid staabijuhte ja sõjaväeorganisaatoreid, aga ka üsna küsitavate võimetega tegelasi, kes auastme said erinevatel poliitilistel või muudel mitte­sõjalistel põhjustel. Siiski peab mainima, et oma sugulasi Napoleon marssalisauaga ei premeerinud. 26-st Prantsusmaa marssalist suri enamik (18 meest) siiski kõrges eas loomulikku surma. Vaid kolm langes lahingus, kaks mõrvati (Brune rojalistide ja Mortier vabariiklaste poolt), kaks

hukati ja üks hukkus kahtlase õnnetusjuhtumi või enesetapu tagajärjel. Üks marssalitest oli poolakas – kuningasoost Józef Poniatowski, veel viis meest olid aadlisoost, kuid see ei takistanud neil revolutsioonilise Prantsusmaa sõjaväes edukat karjääri tegemast. Sellega seoses ongi võib-olla huvitav mainida tervet hulka andekaid Prantsuse kindraleid, kellest mitmel põhjusel marssaleid ei saanud. Mõni neist langes lahingus või sõjakäikudel enne 1804. aastat (Lazare Hoche, Louis Desaix, Barthélemy Joubert, Jean-Baptiste Kléber) või olid Napoleoni konkurendid (Jean Moreau, Charles Pichegru). Üks marssalitest nägi ära ka „Suure” Napoléon Bonaparte’i „väikese” vennapoja Napoléon III võimuletuleku. See oli Auguste Marmont, kes suri 3. märtsil 1852. aastal 78-selt. Kõige vanemaks elas aga François-Christophe Kellermann, kes suri 85-aastaselt. Uus keiser jätkas traditsiooni ja tema sõjaväes oli kokku 19 marssalit. Uus teos kaunistab kindlasti Eesti sõja­ajaloohuviliste raamaturiiulit.


EESTI RESERVOHVITSERIDE KOGU JA LAHINGUKOOL KUTSUVAD

VABATAHTLIKE RESERVOHVITSERIDE

KURSUSED 2014

PARIM

JUHTIMISKOOLITUS

LIIDRITELE LISAINFO WWW.EROK.EE VÕI TELEFONIL 508 6355


RASKEKUULIPILDUJA BROWNING.

TERASEST SÕBER sõduritele ja allohvitseridele.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

Nr 6, 2013  

Eesti sõjandusajakiri

Nr 6, 2013  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement