Issuu

MEREVÄGI

Vestlus kpt-ltn Annes Vainamäega (05.03.2015).

riteetidest, mille hulka mahtus küll miinitõrjevõime arendamine, kuid prio riteetsete ülesannete hulgast oli miini traalimine välja jäetud24. Selleks ajaks ainsana teenistusse jäänud miinitraaler Vaindlo küll säilitas kogu oma Eesti lipu all teenitud aja vältel aktiivse üksuse ehk sõitva laeva staatuse, mis tähendas täismehitatust ja eelarveliste vahendite eraldamist, kuid talle võimaldatud res sursid merelise väljaõppe läbiviimiseks vähenesid iga aastaga. Vaindlo jäi seis ma 2005. aasta sügisel ja tema lipp hei sati viimast korda 2006. aasta jaanuaris. Sellega lõppes miinitraalerite ja miini traalimisvõime ajajärk Eesti mereväes.

JÄRELDUSI Miinitraalimine oli ainus sõjaline või me, mille vajalikkuses olid 1990-ndate keskel veendunud nii merevägi kui ka piirivalve. Saksamaa otsust kinkida Ees tile miinitraalerid koos vastavate sead mete ja meeskondade väljaõppega võib mereväe edasist arengut silmas pidades hinnata teedrajavaks, et mitte öelda fundamentaalseks. Kuigi tegu ei olnud enam modernse miinitraalimisvõimega, võimaldas selle omandamine Eesti mereväe sisulise kaa samise rahvusvahelistel õppustel, kus osa lemine andis noorele ja kogenematule lae vastikule hädavajalikke oskusi, kogemusi ja vilumusi. Ehkki miinitraalerite omami se perioodil ei suudetud laevastikus käivi tada erialase väljaõppe süsteemi, andis miinitraalimisvõime omamine põhjuse alustada ohvitseride individuaalse eriala se koolitamisega välismaistes oma vald konna parimates õppeasutustes. Kõik see lõi eeldused üleüldise väljaõppetaseme ja professionaalsuse tõusuks mereväes.

Viimasel ajal tõuseb üha teravamalt esile kriitika, miks meie sõjalaevastikul ei ole võimaldatud arendada ühtegi teist sõjalist võimekust miinitõrje kõrval.

Miinitraalerite perioodiga tutvumine toob selgelt esile, et sõjaline võime ku jutab endast terviklikku süsteemi, mille lahutamatuks osaks on lisaks platvormi dele ja tehnilistele vahenditele ka isik koosseis ehk personal koos toimiva välja õppe- ja jätkusuutliku karjäärisüsteemiga. Mereväel oli miinitraalimisvõime (ehkki küll piiratud kujul) üksnes senikaua, kuni miinitraalereid hoiti nn sõitvate laeva dena ning tagatud oli laevameeskondade küllaldane väljaõpe ja praktika. Terviklik miinitõrjevõime koosneb miinitraalimisest, miinijahtimisest ja miinituukritest. Kuigi Eestis on me reväge juba kaks aastakümmet aren datud kui miinitõrjele keskendunud organisatsiooni, ei ole miinitraalimis võime puudumise tõttu tegu tervikliku lähenemisega. Saavutamaks terviklik miinitõrjevõime, tuleks endale mii nijahtimise ja miinituukrite kõrvale luua tänapäevastel kaugjuhitavatel mehitamata platvormidel põhinev kombineeritud miinitraalimisvõime. Miinitraalimisvõime olemasolu kasuks kõnelevad ka Eesti merealal miinitõrje läbiviimist mõjutavad hüdroloogilised jm tegurid. Eeltoodud põhjustel väärib siinkirjutaja hinnangul tervikliku mii nitõrjevõime väljaarendamise temaa tika laiemat arutelu kaitseplaneerijate ringkondades. Kui kahe aastakümne eest oli abi korras saadud miinitraalimisvõime väga teretulnud ja aitas meie mereväel edasi areneda, siis nüüd tõuseb üha teravamalt esile kriitika nii mereväes sees kui ka väljaspool selle üle, miks meie sõjalaevastikul ei ole võimaldatud arendada ühtegi teist sõjalist võime kust miinitõrje kõrval. Oluline on see gi, et kõik omaaegsed argumendid, mis iseseisva ja mitmekesiste võimekustega sõjalaevastiku loomise vastu esile too di – rahvusvaheline julgeolekuolukord, riigi rahalised ressursid, hästifunktsio neeriv merepiirivalve – on nüüdseks olulisel määral muutunud. Vastuse ot simine küsimusele, miks ei ole Eestis senini suudetud leida üksmeelt, koos töötahet ja mõistmist olemasolevast tõhusama merekaitse korraldamise ja arendamise üle, nõuab aga pikemat omaette käsitlust.

Kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaani kuni aastani 2010 kinnitamine.

VV 27.03.2004 korraldus nr 212-k. RTL 2004, 40, 667. pp 34-35.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Saksamaalt Eestile kingitud miini traalimisvõime paketi juurde kuulus muuhulgas ka esimeste meeskondade täielik individuaalne ja meeskondlik väljaõpe vastavalt Saksa mereväe stan darditele. Väljaõpe algas Eesti riigikait se akadeemias toimunud neljakuulise saksa keele kursusega, millele järgnes ligikaudu viiekuuline erialane, indivi duaalne laevapõhine ja meeskondlik väljaõpe Saksamaal. Õppetööd viisid tavaliselt läbi Saksa mereväe kogenud vanemallohvitserid, kel oli põhjalik teenistuskogemus Eestile kingitavatel miinitraaleritel. Kuigi laevade meeskon nad said Saksamaal põhjaliku väljaõppe, jäi soovitud efekt – jätkusuutlik isik koosseis – saavutamata, sest ajateenijad läksid peagi reservi ning liikumisi oli ka tegevväelaste seas.23 Miinitraalerite teenistuses olemise jooksul süsteemse erialase väljaõppe korraldamiseni mereväes ei jõutud. Praktikas rakendati töökohapõhist õpet ehk „isalt pojale“ meetodit, nagu seda laevastikus kutsuti. Mõningal määral hakkas erialase väljaõppe süsteemsus rakenduma pärast sajandivahetust tak tikaohvitseride puhul, kui alustati va litud isikute õppima suunamist BelgiaHollandi miinisõjakooli (EGUERMIN). Kuna süsteemse erialase väljaõppe kor raldamiseni ei jõutudki, siis oli reaalse miinitraalimisvõimekuse alalhoidmine olulisel määral seotud laevameeskonda de väljaõppetasemega. Tagantjärele võib väita, et pärast Olevi seisma jäämist ja 2001. aasta lõpul toimunud suuremat rotatsiooni, mille käigus vahetusid Kale vil kõik olulisemad laeva põhiülesande täitmisega vahetult seotud ametikoh tadel olijad (komandör, komandöri abi, traalmeister, pootsman) sai laevastiku suutlikkus teha terviklikku miinitraali mist märkimisväärselt kannatada ning meeskonna võtmeisikute erialase ja vi lumusliku taseme taastamisele kulus aastaid, mida miinitraaleritele polnud enam palju alles jäänud. 2004. aastal vabariigi valitsuses vas tu võetud „Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010“ (edas pidi KSAP 2010) tõi kaasa mereväe jaoks olulise muutuse – aastatel 2005–2010 tuli mereväe arendamisel lähtuda prio