50
MEEDIASÕDA
legi kaotas ja sa ei pea kohe alguses neist jube palju teadma. Enne persooniloo te gemist peab mul selge olema, kellega on tegu, ma ei saa talle kaameraga nina alla minna ja küsida, kes sa selline üldse oled, millal sa sündisid ja midagi sellist. Sa oled nii palju oma töö käigus näinud, et kas sind üllataks veel midagi, milleks inimesed võimelised on?
Kohati ongi nii, et süžeed hakkavad kor duma. Teod on samad, aga inimesed on teised. Nimed vahetuvad, kohad vahetu vad, aga tegevus on sama. Palju on asju, mida inimesed on ise rääkinud – lood Aafrikast, kus lapssõdurid on pidanud oma vanemad ära tapma või siis naised ära vägistama ja mehed maha lööma. Seda ma ise näinud pole, aga tean kind lalt, et need asjad on juhtunud. Kujutad sa üldse ennast ette mingit muud tööd tegemas?
Kui ma oleksin Peda lõpetanud, oleks minust treener või kehalise õpetaja saa nud, oleksin sellist tööd hea meelega tei nud. Tele lõi kõik sassi, mul oli kindel plaan treeneriks saada. Pataljoni Aidar BTR Luganskist 15 km kaugusel Štšastja küla lähedal, sügis 2014. Ivar Heinmaa keskel parimas filmimispositsioonis.
Eelmise aasta sügisel olime filmimas Donetskis, elasime Ramada neljatärni hotellis, kõik oli puhas, soe vesi ja nett oli kiire, siis ootasid iga järgmist võtte päeva – saaks ainult võttele minna. Kõik võtted toimusid eri kohtades ja ootasid, et mis siis täna vastu tuleb. Kui maailmas poleks sõdu ja katastroofe ja sa peaksid kõige ülejäänu vahel valima, siis mida sa filmiksid?
Ikka sporti. Uudiseid ei tahaks teha. Kui maailmas on kõik hästi, siis see ei huvita mitte kedagi. Kui sinu juurde tuleks Bill Gates ja ütleks: „Siin on kümme miljonit, mine tee selline film, mida hing ihkab“, millise filmi sa teeksid? SÕDUR NR 4 (85) 2015
Teeksin persoonilugusid, näiteks ku sagil Aafrikas. Kevadel Ukrainas olles mõtlesin, et kui saaks kusagilt raha, siis teeksin filmi inimestest, kes pärast sõda Nikišino külla Debaltseve lähedal tagasi pöörduvad. Nikišino on täiesti sodiks las tud, selline pikk soolikas peatänava ääres, 4-5 kilti pikk, majad kahel pool tänavat,
Ukraina väed olid ühel pool küla, separa tistid teisel pool ja muudkui kõmmutasid üksteist eelmise aasta juulikuust saati. Kõik majad olid pihta saanud. Teeksin dokumentaali külaelust pärast sõda. Leni Riefenstahl hakkas pärast Teist maailmasõda Aafrikas loodusfilme tegema, jättis kõik muu sinnapaika.
Mina olen ka Pedas õppinud ja eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötanud. Praegu õpetan meediasõdureid kirjutama, aga seda on võimalik vaid teatud maani õpetada.
Teles on sama. Sul kas on see võime või ei ole, kõik see kaadri kompositsioon – seda on veidi võimalik õppida. Kui oled täiesti lootusetu vend, siis paremaks lä heb ikkagi, aga kaadri nägemine on kaa sa sündinud.
Sõjateemasid on üsna lihtne teha, kõik kulissid on ju olemas. Saabud, varemed on olemas, inimesed on olemas. See ei nõua metsikut eeltööd. Persooniloo puhul pead kõik taustad põhjalikult läbi töötama. Ei saa nii, et paned kaamera käima ja ütled, et räägi midagi, vaatame, mis sul öelda on. Mulle meeldiks teha filme nii, et lä hed kohale ja teed filmi nendest asjadest, mis kohapeal on. See on nagu kokasaade, et parimad toidud tulevad kohalikust toorainest.
On ekstreemsetes oludes tegutsevate inimeste filmimine sind õpetanud inimeste psüühikat paremini tundma?
Aga mida paremini sa tausta tead, seda tihedamad tulevad filmid?
Olen mõelnud, et kui peaks valima, kas sõdima lähevad minu pojad või mina, siis pigem läheksin mina.
Seda kindlasti, aga näiteks Ukraina külad – lähed sinna ja räägid inimestega, saad teada nende saatused, kes midagi või kel
Ma pole selle peale mõelnud. Inimesed ise ka ei tea, milleks nad äärmuslikes olukordades suutelised on või kuidas nad käituma hakkavad. Ma ei tea seda enda kohta ka. Meil oli Riias näiteks eestlasest helimees, kes oli kogu aeg kõikjale tulemas, aga kui pargis tulista miseks läks, siis ütles, et tal on kolm last ja tema ei tule kuhugi.
Ma olen sama asja mõelnud. Et kui SEE tuleb, siis tuleb, mis seal’s ikka.