48
ERIALAKEEL
Sõjanduskeele loovusest, haritusest ja tõhususest Kuidas saavutada sõjanduskeeles erialasuhtluseks vajalikku täpsust ja mis pistmist on kaitseväelasel üleüldse terminoloogiaga – pahatihti vaid keeleinimeste pärusmaaks peetava valdkonnaga? Milline on terminoloogia roll sõjaväelises juhtimises, väljaõppes ja sõjateaduses? Kuidas peegelduvad (sõjandus)keeles hoiakud ja keelekasutaja haritus?
„K
SÕDUR NR 4 (79) 2014
eel on olemise koda,” leiab saksa filosoof Martin Heidegger. Siin peitub ilmselt ka põhjus, miks on keel ja kitsamalt terminikasutus olnud alates Eesti kaitseväe algusaegadest üks teemasid, mille juurde ikka ja jälle naastakse. Alates Ado Grenzsteini „Soldati sõnaraamatust” (1890), mida on vahel peetud ka esimeseks eesti oskussõnastikuks, on eesti sõjanduskeelt loodud, kujundatud ja normitud. Loomulik areng nõukogude ajal küll katkes, kuid pärast iseseisvuse taastamist jätkus uue hooga. Tagant järele võib nõustuda KVÜÕA keskastmekursuse õppuriga, kes arutleb oma essees järgmiselt: „Kui 1990-ndate lõpus tundus, et me varsti hakkame „sketše drooima” (to draw a sketch) ja „enimi posiššoneid assooltima” (to assault enemy positions), siis täna võime tõdeda, et nii hullusti meil õnneks ei läinud.” Siinjuures kasutan juhust, et esile tõsta Eesti ohvitsere: see, et praeguseks võib sõjandusterminoloogia vallas täheldada märgatavat edasiminekut, on just teie teene! Erialakeel1 ei saa sündida kabinetivaikuses filoloogi käe all – selle arendamine pole võimalik eriala inimeste initsiatiivi ja kaasalöömiseta. Sessamaski ajakirjas avaldatud keele- ja terminoloogiateemalisi arvamusavaldusi lugedes olen rõõmuga tõdenud, et ohvitseride keeleteadlikkust ja termini huvi arvestades on meie kaitsevõime küll heal järjel. Üha enam on kaitseväes neid, kelle jaoks ei ole terminoloogia kõrvaline, vormiline valdkond, millega
Reet Hendrikson KVÜÕA RAKENDUS UURINGUTE KESKUSE TERMINOLOOG-KEELE TOIMETAJA, KAITSEMINIS TEERIUMI SÕJANDUSE NING JULGEOLEKU- JA KAITSEPOLIITIKA TERMI NOLOOGIAKOMISJONI LIIGE
on mõtet tegelda siis, kui nn päris-asjade kõrvalt aega üle jääb. Üha enam laekub sõjandusterminoloogia komisjoni töölauale kaitseväelaste päringuid. Ohvitseride hulk, kes panustavad terminitöösse oskusteabega, on aasta-aastalt suurenenud. Valdkonna olulisuse tunnetamisest kõneleb ka 2014. aasta emakeelepäeval välja kuulutatud sõjandussõnade võistlusele laekunud uudissõnade hulk. Kuid ideaali teadagi ei eksisteeri ja nii ometi leidub sõjanduskeeleski veel küllalt sellist, millele – nagu kaitseväelased filolooge nimetada tavatsevad – keeleinimesed punast pastakat viibutaks. Üllatusin isegi, adudes, et teemad,
„Keel on väärtussüsteemide lahinguväli,” on öelnud keeleteadlane Thomas McLaughlin, ja tal on õigus. Andes enne lahingut alla, ei ole mõtet sõtta minnagi.
millest järgnevas juttu tuleb, saab võtta kokku kolme märgusõnaga – loovus, haritus ja tõhusus! Tuleb niisiis tunnistada, et hoolimata kriitikast, mis kõnealused märgusõnad on kohati pälvinud, on neis üldistusjõudu. Viimane on aga hea märgusõna olulisimaid jooni. Igatahes erialakeelest kõneldes passivad need kolm igati hästi sihiks, mille poole pürgida.
ESMALT TÕHUSUS Küllap on käibetõde, et erialakeeles tõuseb iseäranis esiplaanile keele vahendilisus. Lihtsalt öeldes: oskuskeel on eeskätt erialainimese tööriist. Hea tööriista põhitunnuseid on tõhusus: täpsus, funktsionaalsus ja käepärasus. Siin ei erine sõjanduskeel õigupoolest teistest erialakeeltest. Kui eeldada, et oskuskeele põhitunnuseid on võimalikult täpne teabeedastus, siis on tõhus selline erialasuhtlus, mille puhul kõneleja (ülem) saavutab oma kõneteoga (käsuga) suhtluseesmärgi (alluv mõistab, mida ta peab tegema, ja tegutseb sellest lähtudes). Kuidas oskuskeeles vajalik täpsus ja tõhusus saavutatakse? Nagu terariist peab olema täpsete lõigete tegemiseks piisavalt ihutud ja vahe, nii peab ka oskuskeel võimaldama piisava täpsusega eristada mõisteid, mille eristamiseks pole üldkeeles tarvidust. Ent sama oluline on ka – terariista analoogiat kasutades – hoiduda põhjendamatutest sisselõigetest: mitte luua eristust seal, kus see pole oskussuhtluse seisukohast vajalik või keeleloogiliselt võimalik. Siin on valvenäide sõnakujude võime ja võimekus(ed) terminoloogiline eristamine ning võimekus(t)e levimine ka teistesse oskuskeeltesse ja tsiviilkeelepruuki. Terminoloogilisest eristamisest tuleb allpool veel juttu.
HARITUSEST KEELEPEEGLIS Kuid oskuskeelel on lisaks tõhususele teisigi tahke. Erialakeeles – nagu igasuguses keelekasutuses – peegelduvad ka keelekasutaja haritus (sealhulgas erialane pädevus), maailmavaade ja hoiakud. Oskuskeele kontekstis on harituse tunnuseid ka terminoloogiline ja kee-