Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 3 (107) 2019

Kevadtormil

Lahinglaskmiste korraldamine lk 18

võitleja

Eesti lennuvägi Lasnamäel

üle 9000

lk 22


Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised

8

6 Välisuudised

KEVADTORM suurem kui kunagi varem

16 Täiendusreserv esimest korda Kevadtormil väljas

32

LAHINGLASKMISTE KORRALDAMINE 26 Kaitseväe akadeemia uus nimi, uus sisu 32 Õppus Vigorous Warrior 2019 34 Läviohvitseridest kaasaegses sõjapidamises 38 Eesti kaitsevaldkonna kuvand Venemaa meedias 40 Kas uuenev NATO BRASS on lihtsalt taasavastatud vana? 42 Eesti kaitseväe orkestri lugu

40

46 Logistikaohvitseride Kogu ja selle tegevus

62 Rannakaitsest Eestis kuni Krimmi sõjani 66 Raamatuarvustused

48 Mis asi on naiskodukaitse ja mida me teeme? Oli aeg, kui Eesti lennuvägi paiknes Lasnamäel

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

SÕDUR juuni 2019 3


uudised

Liitlaste lahingugrupiga liituva Prantsuse kontingendi tehnika jõudis Tapale teenisid NATO lahingugrupi koosseisus 2017. aasta märtsist detsembrini, on Eestist jäänud vaid head mälestused ning kasulikud kogemused. Tapale saabunud tehnika pärineb Prantsusmaa erinevatest üksustest ning koosneb umbes 80 tehnikaühikust nagu näiteks 5 tanki Leclerc, 16 jalaväe lahingumasinat VBCI, erinevad taktikalised sõidukid, veoautod jne. Uus Prantsuse kontingent jääb Eestisse kuni selle aasta lõpuni, mil nad vahetab välja Taani üksus.

24. aprillil saabus Prantsusmaalt Tapale esimene osa Prantsuse kontingendi tehnikast ja varustusest. Prantslased vahetasid mais välja Eestis paikneva NATO lahingugrupi Belgia kontingendi kaitseväelased. Prantslaste logistilise toetuselemendi ülem major Marc-Antoine ütles, et Eestisse jõudmine mööda raudteed võttis aega kümme päeva, mille jooksul laaditi ümber nii tehnikat kui varustuse konteinerid erinevatele platvormidele. Ta lisas, et eelnevatel Prantsusmaa üksustel, mis

Kaitseväe staabilaev osales meresõjalisel õppusel Baltic Fortress Kaitseväe staabi- ja toetuslaeva Wambola meeskond osales 20.–24. maini Lätis peetud meresõjalisel õppusel Baltic Fortress, kus harjutati nii mereteede kaitsmist kui ka vabana hoidmist. „Baltic Fortress oli praktiline lõpuharjutus Balti riikide ühisele mereväeohvitseride tasemekursuse õppuritele, ilmestades sealjuures Eesti, Läti ja Leedu vahel toimivat väljaõppealast koostööd ning mereoperatsioonide planeerimise võimet,“ ütles mereväe laevastiku operatsioonistaabi ülem kaptenleitnant Ivo Värk. Õppuse Baltic Fortress stsenaariumi kohaselt pidi ligi 300 kaitseväelast Balti riikidest võimaldama

strateegilise ressursi meritsi Liepaja sadamasse vedamise. Nädala vältel harjutati tavatus ohukeskkonnas sadamat ümbritsevate laevateede vabana hoidmist, sadamakaitse protseduure, ankrualade kontrollimist ning miinitõrjet. Õppusel osalesid ka Läti sõjalaevad LVNS Virsaitis, LVNS Tālivaldis, LVNS Varonis ning LVNS Jelgava. Harjutustesse on kaasatud ka Läti õhuväe helikopterid. Leedu panustas miinijahtijaga LNS Skalvis ja patrulllaevaga LNS Zemaitis. Baltic Fortress on meresõjaline õppus, mida korraldab igal aastal üks Balti riikide merevägedest. Järgmisel aastal harjutatakse mereteede kaitsmist Eestis.

29. aprillil lõppes Tallinnas paikneva NATO staabielemendi (NFIU) hindamine, mille käigus hinnati üksuse võimet korraldada liitlaste väeüksuste siirmist. Staabielemendi hindamise esimeses faasis aprilli esimesel nädalal hinnati dokumente ja protseduure, hindamise teises ja kolmandas faasis toetas staabielement NATO planeerimisgrupi planeerimistegevust ja korraldas oma kõrgema staabi, kirdekorpuse juhtivkoosseisule kohtumised kaitsevaldkonna erinevate võtmeisikutega nii kaitseväe peastaabist, kaitseliidust kui ka kaitseministeeriumist. „Hindasime kahe nädala vältel staabielemendi võimet korraldada NATO väeüksuste siirmist. Arvestades seda, et staabielement on olnud aktiivne veidi enam kui kolm aastat ning tegemist on rahvusvahelise üksusega, on saavutatud märkimisväärseid tulemusi,” ütles NATO staabielemendi hindamismeeskonna ülem, mereväe ülem mereväekapten Jüri Saska.

4 juuni 2019 SÕDUR

fotod: mil.ee

NATO STAABIELEMENT EESTIS SAI TAAS SERTIFITSEERITUD


uudised Toetus

lühidalt

1. jalaväebrigaadi tagalapataljon sai 102-aastaseks ja uue ülema

17. mail lõppes Lääne- ja Ida-Virumaal peetud kaitseväe õppus Kevadtorm 2019, millel osales enam kui 9000 inimest kokku 17 riigist. 30. mail Võrus Taara linnakus toimunud tseremoonial võttis varasem kaitseväe peastaabi logistikaosakonna planeerimisjaoskonna ülem, major Indrek Sarap kolonelleitnant Toomas Tõnistelt üle Kuperjanovi jalaväepataljoni juhtimise. 6. mail saabus Eestisse kahepäevasele visiidile Poola kaitseväe juhataja kindralleitnant Rajmund Andrzejczak, et arutada kaitsealast koostööd. Alates 1. maist kannavad kaitseväe ühendatud õppeasutused (KVÜÕA) kaitseväe akadeemia (KVA) nime. Aprilli lõpus ilmus kaitseväe aastaraamat 2018, võttes artiklitega kokku eelmise aasta sõjalised saavutused.

29. aprillil tähistas 1. jalaväebrigaadi tagalapataljon Tapa linnakus piduliku rivistusega oma 102. sünnipäeva ja rivistusel andis senine pataljoni ülem kolonelleitnant Janek Zõbin väeosa lipu ning juhtimise üle kolonelleitnant Indrek Lilleorule. Kolonelleitnant Indrek Lilleorg teenib kaitseväes 1993. aastast ning suurema osa oma teenistusest on ta teeninud erinevatel

kohtadel logistikakeskuses (praegune toetuse väejuhatus). Ta on olnud rühmavanem, tagalapataljoni kompaniiülema abi, erinevate kompaniide ning gruppide ülem, tema viimaseks ametikohaks toetuse väejuhatuses oli materjaliteenistuse ülema koht. Enne tagalapataljoni ülema ametikohale asumist teenis kolonelleitnant Lilleorg kaitseväe peastaabis. Kolonelleitnant Lilleorg on osalenud välismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas ning teda on autasustatud mälestusmedaliga “10 aastat taastatud kaitseväge”, kaitseliidu eriteenete medali ja logistikakeskuse teenetemärgi ning kaitseväe pikaajalise teenistuse medaliga. Kolonelleitnant Janek Zõbin juhtis tagalapataljoni 2016. aasta septembrist ja jätkab teenistust toetuse väejuhatuse tugiteenuste keskuses.

EESTI SÕDURID MALIS HARJUTASID TEGUTSEMIST LIITLASTE KOPTERITEGA Malis teeniv jalaväerühm Estpla-30 harjutas liitlaste kopterite toel tegevusi, mis on vajalikud õhutranspordi kasutamiseks või meditsiinilise evakuatsiooni korraldamiseks. Eesti kaitseväelastele pakkusid täiendõppe võimaluse samuti Malis Gao sõjaväebaasis baseeruvad liitlaste transpordikopterid - Prantsuse armee NH90 „Cayman” ning Briti õhuväe CH47 „Chinook”. Kokku kolmel päeval toimunud treeningud hõlmasid endas kopterile pealemineku ja jalastumise harjutamist ning maandumisala ettevalmis-

tamise, märgistamise ja meditsiinilise evakuatsiooni põhimõtete käsitlemist. Eesti kontingendi vanema kapten Edgar Pau sõnul oli see sõduritele ühelt poolt huvitav, aga teisalt ka vajalik treening: „Kunagi ei tea, millal peab kiirreageerimisülesande täitmiseks või meditsiinilise abi osutamiseks kasutama õhutransporti - parem on selleks aegsasti valmis olla.” Jalaväerühm Estpla-30 teenib Malis Gao sõjaväebaasis alates aprilli algusest. Koos seda toetava rahvusliku toetuselemendiga on Eesti kontingendi suurus Gaos ligi 50 inimest.

VEAPARANDUS Sõduris nr 2/2019 lk 62 avaldatud pildi allkiri on vale. Oletatavalt Lambert Glandorpi loodud maalil mälestatakse 1560. aastal Tallinnas Jeruusalemma mäel peetud lahingus hukkunud Mustpeade vennaskonna liikmeid. Marta tänaval asub ka praegu mälestusrist selles lahingus hukkunutele. Palume vabandust vea eest ja täname lugejaid, kes sellele tähelepanu juhtisid.

SÕDUR juuni 2019 5


uudised

Suurbritannia vähendab kasutusel olevate Challenger 2 tankide arvu Briti ajaleht The Times teatas 19. aprillil, et Suurbritannia on otsustanud vähendada oma kasutamisvalmis lahingutankide Challenger 2 arvu praeguselt 227-lt 148 peale. Vähendamine käib samal ajal tankide eluea pikendamise projekti (Life Extension Project, LEP) uuendustega. Uuendamiskuuri läbib 148 Challengeri, ülejäänud kasutatakse ära varuosadeks. Suurbritannia kaitseministeerium ütles küll, et lõplikku otsust pole veel tehtud, kuid kinnitas, et Challenger 2 tankide olulisele uuendamisele on tugevalt panustatud, et garanteerida, et riigil oleks kasutuses parim relvastus ja soomus. Esialgu, aastail 1991-1995 võeti Ühendkuningriigi relvastusse 386 Challenger 2 tanki, kuid juba 2010. aastal tehti otsus vähendada tankide arvu ligi 40 protsenti. Kokku on riigil kolm tankirügementi, igaüks 56 tankiga, lisaks 59 tanki on seni olnud kasutusel väljaõppeks ja reservis.

PAKISTAN NÄITAS RAKETISÕJA VÕIMEKUST ARAABIA MEREL Pakistani merevägi korraldas eduka omavalmistatud tiibraketi katsetuse, juba teise kahe aasta jooksul. Katsetust on küll seostatud ka pingetega Indiaga Kashmiri tülikoldes, kuid riik tunnistas vaid seda, et uue, ametlikult nimeta tiibraketiga saab tabada nii merel kui ka maa peal olevaid objekte.

Ka seekordne raketikatsetus tehti patrull-laevalt PNS Himmat (1027) Araabia mere põhjaosas, ja kuigi täpsemaid detaile pole avalikustatud, ka raketi nime mitte, on teada, et rakett tabas täpselt maismaal asunud objekti. Satelliitpiltidelt on järeldatud, et tegemist on kuue kuni

seitsme meetri pikkuse tiibraketiga, mis ekspertide hinnangul meenutab raketti Harbah, laevadele kohandatud edasiarendust juba 2005. aastast tuntud tiibrakettidest Hatf 7 ehk Babur. Babur-rakettide lennukauguseks on teadaolevalt 700– 750 kilomeetrit, kiiruseks ligemale 880 km/h ehk Mach 0,8.

MALAISIA PAKUB VENEMAALE PALMIÕLI RELVASTUSE VASTU Venemaa ja Malaisia peavad kõnelusi, mille tulemusel peaks viimasele tarnima relvastust, samas kui Venemaa ostab vahetuskaubana sisse Malaisias toodetavat palmiõli. Näiteks tahab Venemaa niimoodi leida turgu oma treeninglennukile Jak-130. Palmiõli on kasutatav nii toiduõlina kui ka näiteks biokütuse lisandina ja Malaisia on maailma suuruselt teine palmiõlitootja Indoneesia järel. Palmiõlitoodang moodustab kokku viis protsenti Malaisia sisemajandusest ja juba praegu on Venemaa suurimaid palmiõli importijaid Malaisiast. Nüüd üritavad kaks riiki aga edendada omavahelist kauba-

6 juuni 2019 SÕDUR

vahetust põhimõttel palmiõli relvade vastu, samas kui näiteks Euroopa Liit on blokeerinud palmiõli kasutamise biokütuse lisandina. Venemaa otsib aga pingeliselt oma relvatööstusele uut turgu mitme senise kliendi

(näiteks Liibüa) ära langemise tõttu. Mõned eksperdid on juba väljendanud muret, et Venemaa ujutab Kagu-Aasia turu odava või antud juhul peaaegu tasuta, bartertehingu korras jagatava relvastusega üle.


uudised Toetus

Türgi arendab õhukaitse lasersüsteemi

AUSTRAALIA TIIGRID ESIMEST KORDA VÄLISMAAL

fotod: Scanpix.ee, vbl Ardi Hallismaa, tootjad

Austraalia armee ründehelikopterid Airbus Tiger Armed Reconnaissance Helicopter (ee relvastatud luurehelikopter, ARH) osalesid esimest korda tegevuses väljaspool Austraaliat, ühisõppustel Malaisias. Neli helikopterit toimetati Malaisiasse kuninglike Austraalia õhujõudude transpordilennukiga Boeing C-17A Globemaster III, et nad saaks amfiibründelaeva HMAS Canberra pardal õppustel osaleda. Kokku on Austraalia kasutuses 22 Tiger ARH helikopterit, mis hangiti aastail 2004-2011. ARH on hübriidvariant prantslaste helikopterist Tiger HAP, valmistajaks varasem Eurocopter, nüüdne Airbus Helicopters. Helikopteril on nina all Giat 30-781 30 mm kahur, katusel kõrgendatud sihik ja varustuses 68 või 70 mm raketid, lisaks on helikopteril parandatud võime tankide vastases sõjas. Õppus Malaisias oli erakordne ka selle pärast, et varem olid mõned eksperdid soovitanud seda kopterit merel mitte kasutada, piiratud tegevusulatuse tõttu.

Türgi ettevõtted Aselsan, Roketsan, Ermeksan ja Saver, koostöös riigi informaatika ja informatsioonijulgeoleku uurimiskeskusega (Bilgem) on panustanud tugevalt laserrelvade uurimisse, kavatsedes välja töötada laseritel põhinevat õhutõrjesüsteemi. Algatuse kohaselt, kinnitatakse kõrge energia laseri (YGL) süsteem laevadel ja maapinnal paiknevatele alustele, et tõrjuda vajaduse korral rakette ja kahurituld. Õhutõrje lasersüsteem koosneb kõrge energia laserresonaatorist (20-60 kW), kõrge energia laserresistorist, sihtmärgi tabamise süsteemist, juhtimis- ja kontrollsüsteemist, veel mitmest allsüsteemist, ning suudab tabada vaenulikke objekte kuni kolme kilomeetri kõrgusel.

Jeemeni mässulised kasutavad üha rohkem ründedroone Jeemenis on droonide müraga harjutud juba 2002. aastast, mil USA alustas rünnakuid seal tegutsevate al-Qaida terroristide vastu. Kuid tänapäeval saavad droonide kasutamist endale lubada ka kohaliku šiiitide huthi-mässuliikumise (al-Ḥūthiyyūn, saanud nime vendade Muhammad ja Hussain al-Huthi järgi) liikmed. Jeemenist lendu alustanud droonid on viimati taba-

nud ka naftajuhet ja pumbajaamu sügaval Saudi Araabia territooriumil. Huthid kontrollivad enamikku endise Põhja-Jeemeni (oli iseseisev 1918-1990) territooriumi, samas kui Saudi Araabia juhitavad liitlasväed koos Jeemeni valitsusvägedega peavad lahinguid nii Iraani toetatavate huthide, kui ka kohaliku al-Qaida võitlejatega.

Samal ajal kui ameeriklased kasutavad omi droone, Jeemeni valitsusväed liitlastega tuginevad Hiina droonidele, on huthide droonid või vähemalt nende koostisosad imporditud Iraanist. Iraani Ababil-T droon suudab toimetada 45 kg lõhkepea kuni 150 km kaugusele. Huthide versioon sellest kannab nime Qasef-1 ja kannab 30 kg lõhkepead.

SÕDUR juuni 2019 7


fookus

Kevadtorm – suurem kui kunagi varem 8 veebruar 2019 SÕDUR


Fookus fookus fotod: n-ltn Karl Alfred Baumeister, kpr Karl Jakob Toplaan, rms Karl-Heinrich Arras

O

ß

Autor: Priit Simson, leitnant Kevadtorm 2019 meediaoperatsioonide keskus (MeOKe)

Eriüksuse harjutus koeraga Kevadtormil

Kevadtorm sündis 16 aastat tagasi, kuid juba aasta hiljem sattusin ma esimest korda Kevadtormile. Tollal ajakirjanikuna. Kogu seda ajarännakut kokku võttes võib öelda, et see on totaalse muutumise lugu, seda nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest.

salejaid oli siis neli korda vähem kui praegu, 2300. Tänavu on ainuüksi reservväelasi õppusel sama palju kui siis kogu õppusel kokku. Liitlasi, isegi kui neid tollal oli, ei hakanud silma. Nüüd on esindatud 17 riiki ja õppus eri maade välivormi laikudest kirju. Ehk siis, kui enne oli tegu kohaliku sündmusega, siis nüüd on osalisi rohkem kui NATO-l liikmeid suurema osa tema ajaloo jooksul. Kevadtorm on Baltikumi suurim rahvusvaheline õppus, kuhu liitlased saabuvad hea meelega. 2004. aastal oli soomustehnikat näpuotsaga. Aastal 2019 sõitis Kevadtormil ringi soomusmasinaid igale maitsele ja olukorrale – brittide Challenger tanke, eri riikide jalaväe lahingumasinaid, rääkimata Eesti enda varustuses olevatest Pasi-tüüpi soomustransportööridest. Tollal, minu esimesel Kevadtormil lennumasinaid polnud. Nüüd lendavad taevas Eurofighter hävitajad, Poola ründelennukid ja eri liiki kopterid. Meie üksuse Jõhvi saabumise päeval harjutasid väeosa õuel kaks USA Pave Hawk kopterit haavatute evakueerimist nii, et pealtvaatajatel mütsid lendasid.

Lennukitest isikliku killuvestini

Lühidalt, seitsmepenikoormasaabastega on edasi astunud nii rahvusvaheline koostöö kui ka Eesti enda

Edasi on astunud nii rahvusvaheline koostöö kui ka Eesti enda kaitsejõud. kaitsejõud. Kaitseväe arengut võib tunda ka omal nahal – esimest korda anti varustusega kaasa killuvest. Aga liigume tänapäeva. Õppuse põhieesmärk oli lõimida kaitseväe juhtimisstruktuur NATO staabi elementidega ja harjutada sõjaaja ülesannete täitmist ühiselt NATO ja teiste liitlasriikide üksustega. Sarnaselt varasemate kordadega põhines õppus stsenaariumil, mille kohaselt tegeleb üks lähipiirkonna

SÕDUR veebruar 2019 9


fookus

riikide blokk aktiivselt NATO kohalolu ja ühtekuuluvuse nõrgestamisega Läänemere piirkonnas ning korraldab regulaarselt NATO piiride lähedal agressiivseid õppusi. Õppuse stsenaariumi järgi vallandas NATO brigaadi paigutamine Balti riikidesse lisapinged. Tänavune Kevadtorm toimus mitmes faasis. 29.–30. aprillini kestis õppuse struktuuri moodustamine ning algas juhtimispunktide õppus. 6.–10. maini vältas õppelahingute faas, 11.–17. maini toimusid lahinglaskmised ning 17.–19. mail oli lõpetav faas ja lahkformeerimine. Mitmed reservväelased, allakirjutanu sealhulgas, ilmusid teenistusse juba 28. aprillil, kuid vabanesid lahingutegevuse faasi lõppedes ja kohale jäi enamjagu ajateenijatest ja tegevväelastest koosnev seltskond, samuti hiljem saabunud reservväelased. Õppus oli sedapuhku varasemast laiema geograafiaga, sest kui maavägede harjutuse peaproov toimus Ida-Virumaal, siis õppuse rannakaitse harjutus korraldati Kloogal, mis ulatus osaliselt Saaremaalegi. Kevadtormil lõi kaasa 9300 inimest – kui üritada seda hulka millegagi võrrelda, siis seda on kaks korda rohkem kui tänavusel Tartu maratonil starti tuli või siis vaid veidi vähem, kui on Jõhvis elanikke.

Õppus oli sedapuhku varasemast laiema geograafiaga, ulatudes osaliselt Saaremaalegi. Nende 9300 tänavu õppusel osalenute hulk jagunes enam-vähem võrdselt nii ajateenijate, reservväelaste, liitlaste ja tegevväelaste vahel. Õigupoolest jõuti ligi 9000 osaliseni ka 2017. aasta Kevadtormil, seekordne õppus ületas aga selle mahu veelgi. Õppuse peamised treenitavad olid 1. jalaväebrigaadi üksused, vastutegevuse üksused pärinesid 2. jalaväebrigaadist, ja liitlaste hulgast. Tähtis roll vastutegevuses oli kaitseliitlastel, sh Tallinna, Viru ja Alutaguse maleval. Õppuse üldjuht oli kindralmajor

10 juuni 2019 SÕDUR


fookus ß

Hetk õppelahingus Ida-Virumaal

Indrek Sirel, õppuse juht brigaadikindral Veiko-Vello Palm. Ühed varasemad õppuse „kuulutajad“ Ida- ja Lääne-Virumaa elanikele olid Poola Su-22 ründelennukid, tehes seal 3. mail madallende. Kui esimesed kogunemised toimusid Tallinnas, Tapal ja mujal, siis suurem liikumine õppuste põhipiirkonda algas 4. mai paiku, mis oli ka intensiivseim üksuste ümberpaiknemise päev. Kokku koormas neil päevil idasuunalisi teid ligikaudu 40 kaitseväe kolonni. Õppuse põhitegevus toimus Alutaguse, Lüganuse, Jõhvi, Toila, Vinni ja Viru-Nigula valla ning Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linna territooriumitel. Nii võis näha üksusi pidamas linnalahinguid näiteks Sillamäel ja Jõhvis.

Suurbritanniast teenistusse

Eesti kaitseväe tõeline jõud, nagu räägitakse, on reservväelased. Nende osalus annab tunnistust kõrgest motivatsioonist – pole lihtne jätta oma igapäeva toimetused kõrvale ja pühendada end ligi kaheks nädalaks kaitseväele. Kuid Kevadtormile tulid isegi sellised inimesed, kelle igapäevaelu kulgeb Eestist sootuks kaugel. Nii osales pioneeripataljoni koosseisus õppustel näiteks lipnik Steven Sepp (26), kes läks Suurbritanniasse elama juba 16 aastat tagasi. Reservväelastest kutsuti ja saabus nii neid, kes reservõppekogunemisel sagedased käijad, kui ka neid, keda reservväelasena pole seni kordagi teenistusse kutsutud. Kevadtorm õpetas kaitseväele, kuidas sirutada kätt sügavamate tagavarade järele, kui esmased varud on ammendatud. Nii mängiti läbi täiendreservi formeerimine ja selle põhjal suurte kaotustega üksuste kiirkorras asendamine. Nõnda kutsuti kohale ka need, kellel ajateenistusest möödas seitse aastat ja vahele pole mahtunud ainsatki Kevadtormi. Kuid oma üksuste poole nad sõitsid, Eesti kaitseväe vana vorm seljas. Reservide kasutamisega samal ajal toimus sundkoormiste seadmine, et tagada kogu tsiviilühiskonna panus riigikaitsesse.

Pioneerid rajasid Kevadtormil silla üle Kunda jõe Pioneeripataljoni reservrühm rajas Kohala küla läbivale Kunda jõele silla, et värskendada erialaseid teadmisi ning võimaldada sealsetele talunikele otsepääs põllualadele. „Õppuste eel küsiti kooskõlastusi kinnistute peal paiknemiseks ja manöövrite korraldamiseks. Siis tuligi jutuks, et äkki saaksime koostöös selle silla korda teha, et rasketehnikaga oleks võimalik üle jõe liikuda,” ütles põllumajandusettevõtja Arti Silm. „Üllatavalt kiiresti on see asi teoks saanud. Tegime natukene eeltööd, mõni päev kõva tööd ja paistab, et juba õhtuks on sild valmis.” Silla ehitamisel kasutati kohaliku puidutööstuse saematerjali. Pioneeride arvutuste põhjal jääb silla kandevõime 45 tonni juurde. Prognoosi kohaselt hakkavad peamiselt seda silda kasutama lähistel asuvad talunikud, kelle tehnika ja hoonestus alaga piirneb. Enne oli jõe ületamiseks tarvilik ligi 10-kilomeetrine ümbersõit. „Meil on siin kõik reservväelased – osad 5 aastat ja teised 8 aastat tagasi ajateenistuses käinud,” ütles pioneeripataljoni reservrühmaülem lipnik Siim Hovintalo. „Teeme rõõmuga tööd, mille tulemus on nii käega katsutav kui ka kasuks kohalikele.” 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljonis õpetatakse sõdureid miine paigaldama, käsitsema ja lahingdemineerima. Samuti õpitakse välikindlustamist, pioneeritehnika kasutamist, tõkete ja sildade rajamist. Peale pioneeri eriala saavad ajateenijad ka jalaväelase ettevalmistuse.

Reservide kasutamisega samal ajal toimus sundkoormiste seadmine. SÕDUR juuni 2019 11


fookus

Esimest korda jõudis sundkoormiste teema ka info- ja kommunikatsioonivaldkonda. 3. mail korraldas küberväejuhatus koos Eesti telekommunikatsiooni ettevõtetega Telia Eesti AS, Tele 2 Eesti AS ja Elisa Eesti AS lauaõppuse riigikaitseliste sundkoormiste seaduse rakendamise alal. Reaalselt tähendas see, et läbi mängiti võimalusi, kuidas telekommunikatsiooniettevõtted teenindavad kaitseväge kriisiolukorras esmajärjekorras, luues erinevates piirkondades sidet või varustades kaitseväge sülearvutite ja ruuteritega.

Mängiti läbi võimalusi, kuidas ettevõtted teenindavad kaitseväge kriisiolukorras. Baas lukku

Kanada üksuse rasketehnika Kevadtormil

12 juuni 2019 SÕDUR

ß

Kevadtormi õppusega sünkroonseid tegevusi oli teisigi – nii kogunes õhuväes reservväelaste juhtivkoosseis


fookus aprillist kuni 10. maini. Nende varustuses olid kuni 200-kilomeetrise tegevusulatusega Norralt ostetud raketisüsteemid, mida saab kasutada nii merel liikuvate sõjalaevade kui ka strateegiliste maismaasihtmärkide vastu. Ühise harjutuse sisuks oli see, et Eesti kaitsevägi andis Poola rannakaitsjatele sihtmärgi merel ja nemad püüdsid saadud teabe põhjal simuleerida nende sihtmärkide hävitamist. Lisaks harjutati läbi ka raketisüsteemide toimetamine Saaremaale, et proovida rannakaitse mobiilsust. Liitlaste sõjalaevade külastused on olnud Kevadtormi traditsiooniline osa ja need jätkusid ka nüüd. Nii saabusid 10. mail Tallinna Vanasadamasse NATO 1. alalise mereväegrupi sõjalaevad, brittide fregatt HMS Westminster ja ameeriklaste hävitaja USS Gravely, vastavalt enam kui 200- ja 300-mehelise isikkoosseisuga alused.

Kanada soomukid toetasid õpperünnakuid Kanada Kuningliku 22. brigaadi mehhaniseeritud jalaväekompanii toetas õppusel Kevadtorm 2. jalaväebrigaadi alluvuses tegutsenud Balti pataljoni õpperünnakuid Viivikonna ja Voka küladele, mida 1. jalaväebrigaadi üksustel tuli omakorda kaitsta. Õppus Kevadtorm 2019 kulmineerus suurte õppelahingutega Ida-Virumaa linnades ja külades. Olulisimad manöövrid oli ellu viinud 2. jalaväebrigaadi alla kuuluv Balti pataljon, mida toetas 22. pataljonile allutatud Kanada mehhaniseeritud jalaväeüksus soomustransportööridel LAV-6. Kanada Kuningliku 22. brigaadi soomustatud jalaväeüksus tuli õppusele Lätist, kus kompanii NATO rahvusvahelise lahingugrupi osana resideerub. Seejuures läbisid kanadalased erinevaid teid, mis kulgevad üle eramaade. „Oleme näinud ka kohalikke. Tavaliselt on nad veidi uudishimulikud ning tervitavad sõbralikult. Üldjuhul võetakse meid hästi vastu,“ ütles Kanada soomukirühma ülem leitnant Jacob Simard, kelle sõnul võimaldab eramaade kasutamine suuremate manöövrite ning brigaadi tasandil rünnakute korraldamist.

Hiiumaa lähistel

Kevadtorm jõudis 6.–7. mail otsapidi ka meie teise suure saare, Hiiumaa lähistele. Nimelt toimus eriüksuste

ß

Õppelahingu käigus kraavid ei loe

Ämarisse õppekogunemisele juba 25. aprillil, et valmistuda 7.–9. maini harjutuseks „Baas lukku“ Keila, Padise ja Vasalemma valdades. Selle sihiks oli õppida, kuidas turvata Ämari õhuväebaasi halveneva julgeolekukeskkonna tingimustes. Õppuse esimestes faasides värskendasid reservväelased peamiselt jalaväelase põhioskusi jao, rühma ja kompanii koosseisus. Enamik baasikaitsega seotud harjutusi toimus lennubaasi territooriumil ning kaitseväe Kikepera harjutusväljal Pärnumaal.

Kevadtorm jõudis otsapidi ka Hiiumaa lähistele.

Rannakaitse Kevadtormil

Uudne oli rannakaitse kaasamine Kevadtormile. Poola rannakaitsjad saabusid Eestisse Lublin-klassi sõjalaeval ja osalesid Kevadtormil 29.

ß

Pioneerid rajasid silla üle Kunda jõe

SÕDUR juuni 2019 13


fookus

harjutus peale Tallinna sadama ka Rohuküla-Heltermaa vahel. Eriüksuste harjutuse tegi eripäraseks koostöö siseministeeriumi valdkonda kuuluvate üksustega. Nõnda tegutsesid reisilaevale ja praamile lähenemise ning pardumise läbiharjutamisel peale erioperatsioonide väejuhatuse ning õhuväe ka politsei- ja piirivalveameti K-Komando üksused.

Politsei pädevusse kuuluv olukord võib kiiresti muutuda sõjaliseks tegevuseks. Nagu kolonel Riho Ühtegi sel puhul sõnas, võibki tänapäeva maailmas politsei pädevusse kuuluv olukord kiirelt muutuda sõjaliseks tegevuseks, mistõttu on eriüksuste omavaheline koostreenimine igati mõistlik. Õppust külastas mitu kõrget külalist. Kevadtormi külastasid nii peaminister Jüri Ratas, kaitseminister Jüri Luik kui ka vabariigi president Kersti Kaljulaid, kes kõik said peale kaitseväe juhtkonna ülevaate õppusest vahetult suhelda ka Kevadtormil osalenud ajateenijate ja reservväelastega.

Kanada üksuse rasketehnika ß

Staabis on relvadeks arvutid, telefonid ja kaardid Samal ajal kui toimus reservüksuste formeerimine, liitlasüksuste vastuvõtmine ja nende integreerimine meie üksustesse, ning koostegevusõppused, harjutas kaitseväe põhijuhtimispunkt staabi tegutsemist kriisi korral. „Me oleme loonud kunstliku stsenaariumi, kus staap peab lahendama erinevaid siseriiklikke olukordi, toetama valitsusasutusi oma võimekusega ja samal ajal valmistuma riiki ähvardava sõjalise ohu vastu,“ ütles juhtimispunkti õppuse juht kolonel Mati Tikerpuu. Staabiohvitseri peamised töövahendid on kaart, telefon ja

14 juuni 2019 SÕDUR

arvuti, millega käib kogu info töötlus ja edastamine. Tähtsaim on aga loominguline mõtlemine, et luua staabile huvitav stsenaarium. „Oluline väljakutse on luua kunstliku stsenaariumi põhjal piisavaid väljakutseid pakkuv õppekeskkond peastaabile, sest see on mängujärgne stsenaarium ja see kõik peab paistma realistlik ja adekvaatne, et sündmused oleksid omavahel seoses,“ ütles kolonel Tikerpuu. „Meil on kaks ülesannet, millest üks on mängida politsei reaalsündmusi, mis toimuksid sarnases situatsioonis. Ja teine ülesanne on reaalne õppuse julgeolek ehk siis püüame

koordineerida selleks, et õppus hästi sujuks,“ ütles politsei- ja piirivalveameti kriisireguleerimise ekspert Toomas Malva, lisades, et eelmise aasta Siil oli üks suurimaid koostöökohtasid ning koostöö läheb iga aastaga paremaks, mõisted muutuvad sarnasemaks ja üksteisest saadakse paremini aru. „Kuna meie taktikaõppused Kevadtormil toimuvad suuresti ikkagi tsiviilmaadel, riigimaadel, väljaspool kaitseväe harjutusalasid, siis seda kõike koordineerime võimalikult palju ette samal ajal kui õppus toimub, et üksused saaksid keskenduda oma lahinguülesannete täitmisele,“ sõnas kolonel Tikerpuu.


fookus Kohalikud elanikud jäid õppusega rahule

Kahepäevasel visiidil 6.–7. mail käis Poola kaitseväe juhataja kindralleitnant Rajmund Andrzejczak, kes arutas oma Eesti kolleegiga kaitsealast koostööd ja inspekteeris Kevadtormil osalevaid Poola üksusi. Samuti jõudis 8. mail siia Briti sõdurite tegemisi vaatama Ühendkuningriigi relvajõudude minister Mark Lancaster. Kõrvale ei jäetud õppuse pehmemat poolt ja tuli ette ka kunstilisi pingutusi. Leitnant reservis, rakverelane Marko Pomerants pühendas õppusele luuletuse „Dopinguta sõdur ennast ajab vormi“, mida esitas Sõdurilehe tarbeks seesmise põlemise saatel ajateenija ja juutuuber Artur Rehi. 14. korda toimus joonistusvõistlus õppuse ala koolidele pealkirjaga „Kaitsevägi õppusel“. Laekus 322 võistlustööd neljas vanusekategoorias. Parimad pälvisid Nordecon ASilt auhinnaks professionaalsed kunstitarbed.

KEVADTORMIDE PIIRKONNAD 2017 - Lääne- ja Ida-Virumaal 2016 - Põlva-, Võru-, Valga- ja Tartumaal 2014 - peamiselt Valgamaal ja Võru- ning Põlvamaal 2013 - Lääne-Virumaal ja Harjumaal 2012 - Ida- ja Lääne-Virumaal 2011 - Põlva- ja Võrumaal 2010 - Pärnu- ja Viljandimaal 2009 - Ida- ja LääneVirumaal ja Jõgevamaal 2008 - Ida- ja Lääne-Virumaal 2007 - Põlva- ja Tartumaal 2006 - Ida-Virumaal ja Jõgevamaal 2005 - Valga- ja Võrumaal 2004 - Ida-Virumaal 2003 - Lääne-Virumaal KEVADTORM 2019 PILDIS https://pildid.mil.ee https://www.youtube. com/user/sodurileht https://www.instagram. com/kaitsevagi.edf/

Kaitseväe õppus Kevadtorm õppelahingute etapp lõppes Lääne- ja Ida-Virumaal. Nädal pakkus kohalikele inimestele nii linna- kui metsalahinguid, mis tõi enamikule elanikest põnevat vaatemängu ja kaasaelamist. „Täna hommikul nad tulid. Eile käisid juba enne küsimas, kas võivad siia tulla. Tahavad siin mänge teha. Täitsa normis poisid. Igati viisakad,” ütles Kotinuka küla elanik August Laansalu, kelle majapidamisest mõnesaja meetri kaugusel on oma varitsuskoha sisse seadnud kaitseväelased. „Nad on seal metsas. Ma ei näegi neid üldse. Autod ainult paistavad välja, aga mehi pole kuskil näha.” Ta tõdeb, et suuremat lärmi toimuv õppus endaga kaasa pole toonud. „Ainult need lennukid. Need muudkui tiirutavad siin igal pool. Eile ja täna.” Ka teisipäeval Sillamäel maha peetud linnalahing möödus sealse linnapea Tõnis Kalbergi sõnul ilma probleemideta. „Linn seadis omalt poolt õppuste toimumiseks tingimused, mis tähendab seda, et õppuste ajal tuleb linna keskkonda säästvalt suhtuda. Kõik meie esitatud nõuded täideti. Midagi linnas ei juhtunud. Praegu tegime ülevaatusi ja nüüdseks ei ole veel midagi tuvastanud,” ütles Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg tõdemusel, et juba õppuste eel tehti linnas ka head teavitustööd, mis levis nii interneti kui ka kohalike lehtede kaudu. „Väga hea eeltöö oli,” lisas Kalberg. Linnapea ütleb ka, et kohalikud elanikud pole linnavalitsusse probleemide ega nurinaga pöördunud. „Pigem on paljud väljendanud head meelt, et oli palju liikumist. Lastel oli huvitav vaadata. Said kaitseväelastega koos pilti teha.”

SÕDUR juuni 2019 15


fookus

Igal sõjaaja üksusel on pärast reservis oleku aega üksuse põhikoosseisust välja langenud reservväelased, keda nimetatakse täiendusreserviks. Täiendusreserv jääb seotuks oma endise üksusega ja seda kasutatakse eelkõige sellest üksusest väljalangenute asendamiseks. Vajaduse korral saab nendega täiendada ka teisi üksusi, nii nagu olukord nõuab.

T

Seljakotid selga… ß

˝ Täiendusreserv esimest korda Kevadtormil ˝ väljas 16 juuni 2019 SÕDUR

Esimest korda Kevadtormil

„Kaitseväes on levinud ütlus, et kaeviku kaevamist ei saa ainult tahvli abil õpetada,“ lisab major Reimann. „Kõik, mida õpime või planeerime, tuleb ka reaalselt läbi harjutada. Seetõttu saab kõige olulisemaks pidada asjaolu, et Kevadtorm 2019 käigus harjutati esimest korda algusest lõpuni läbi kogu täiendusreservi tagamise ahel.“

fotod: srs Siim Praats

Autor: Heiki Suurkask ajakirja Sõdur peatoimetaja

egevväelasi ega üksuse varustust täiendusreservil ei ole, seega ei ole nad automaatselt kasutatavad iseseisva üksusena. Täiendusreservile ettenähtud individuaalvarustus ja relvad ladustab toetuse väejuhatus (TVJ) tsentraalselt ja need ei ole konkreetsele reservväelasele kinnistatud. Täiendusreservis oleku aeg sõltub üksusest, mille täiendusreserviga on tegemist ja peaks ideaalis kestma sama pika perioodi, kui üksuse põhikoosseisus, selgitab kaitseväe (KV) peastaabi sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni jaoskonna spetsialist Madis Kraav. TVJ mobilisatsioonijaoskonna ülem, major Ivo Reimann täiendab: „Ajateenistuse lõpus määratakse väljaõpetatud isikkoosseis sõjaaja ametikohtadele ning üksus läheb reservi. Enne nendel ametikohtadel olnud isikkoosseis määratakse valmisoleku madalamasse kategooriasse ehk täiendusreservi ametikohtadele. Seega on täiendusreservi puhul tegemist üksuse n-ö „duubelmeeskonnaga“, mille üle peab arvestust ning mille formeerimise eest vastutab TVJ. Täiendusreservi isikkoosseis on hästi väljaõpetatud, eelnevate reservõppuste käigus proovile pandud, suurema elukogemusega ja nad on varustatud kasutatud, proovitud ja töökorras varustusega. Täiendusreserv on iga üksuse lahutamatu osa ning see on mõeldud selleks, et toetada sõjaaja üksuste lahinguvalmiduse saavutamist või kompenseerida lahingutes tekkinud kaotusi.


fookus käsitlemisele. Kriitiline oli seada relv normaaljooksule ning näha, kas relv üldse töötab. Kaasnevate teemadega läbisid reservväelased samal ajal veel sihtmärkide osutamise, liikumisviisid ning lahingupaari tule ja liikumise. Kui esmase väljakutsena võis tunduda raske saada kahe instruktoriga 230 mehe relvad normaaljooksule 5-6 tunniga, siis see kartus osutus alusetuks. Laskmised ja õppetunnid olid lõppenud õigeks ajaks ning esimene etapp väljaõppest oli edukalt läbitud. Laskmiste järel tõdeti, et sellise ülesehitusega saab kuni 500 meest ühe päevaga relvad normaaljooksule. Siinkohal olgu ka mainitud, et esimene grupp reservväelasi lahkuski üksuste juurde pärast esimest etappi. Planeerimise käigus tuvastati, et ülematele on samuti vaja spetsiifilisemat teemade käsitlust. Seetõttu grupeeriti ülemad eraldi õpperühmaks ning nelja tunni jooksul värskendati teadmisi käsu punktidest, raadioside protseduuridest, tulekäskude andmisest ning kaardi kasutamisest. Samal ajal reakoosseis sai täiendavaid õppetunde tulekaardi koostamisel, üksikvõitleja liikumisviisidel ja tunnimehe tegevusel. Viimane ehk kolmas etapp korraldati jao tasemel tegutsedes. Reservväelaste meele tegi rõõmsaks, et sai juba ka imitatsiooni kasutada ning lahingumüraga tekkis reaalsem pilt sellest, mis ootab eesliinil. Peamiste jao teemadena võeti läbi kiirrünnak, -kaitse ning jao formatsioonid ja erinevate ohualade ületamine. “Kokkuvõtvalt võib öelda, et reservväelane oli tubli ja lõi väljaõppes aktiivselt kaasa. Tundides küsiti palju ja iga õppetunniga muutus reservväelane julgemaks ja tundis ennast kindlamalt. Kuigi osad asjad olid meelest läinud, siis meenus kõik kiirelt ja jao tegevusest oli juba näha, et kunagi sisse treenitud oskused on veel täitsa olemas,” ütleb st-vbl Ojasoo.

ß

See tähendab, et kaasati kõik osalised: KV peastaap, toetuse väejuhatuse staap, formeerimiskeskused, kaitseväe akadeemia instruktorid, jalaväebrigaadid ja loomulikult täiendusreservi hulka kuuluv isikkoosseis. Kuna kõik tegevused harjutati läbi nii nagu sõjaajal plaanis on, sai iga osaline väärtuslikke kogemusi. Kõrgem staap juhtis täiendusreservi tagamist, TVJ koordineeris ning korraldas täiendusreservi formeerimist, väljaõpet ja üleandmist, toetatavate üksuste ülesandeks oli täiendav isikkoosseis vastu võtta ning see enda allüksustesse integreerida. Üldine hinnang on, et kõik osalised said oma ülesannetega väga hästi hakkama, kuid nagu ikka on meil ka arenemiseks veel ruumi. Kogu tegevust hindas KV peastaabi hindamismeeskond, kõik osalised koostasid õppuse tagasiside ja saadud õpituvastused fikseeriti ning kokkuvõtteks saame oma sõjaajaplaane paremaks teha. Täiendväljaõppe grupi veebel, st-vbl Indrek Ojasoo võtab kokku oma kogemused täiendusreservi kasutamisest seekordsel Kevadtormil. Täiendusreservi formeerimine korraldati 05.05.–10.05.2019, mille käigus formeeriti pea 500 reservväelast. Sellest ajavahemikust kuni neli päeva veetsid reservväelased täiendväljaõppe grupi valvsa pilgu all kahes erineva asukohaga baaslaagris. Kuni neli päeva sellepärast, et esimesed reservväelased ühinesid võitlevate üksustega juba 2019. aasta 6. mai õhtul, kui viimased tegid seda 8. mail. Reservväelaste sellise liikumise tingisid eelkõige üksustele kuvatavad kaotused ning nende põhjal tehtavad personalitoimingud täienduste saamiseks. Kõigepealt tuli prioritiseerida oskused (olenemata üksuse spetsiifikast), ilma milleta on lahingutesse astuda keeruline. Kõrgeim prioriteet määrati laskmisele ja lahingkannatanu

Erinevate ajastute vormid täiendusreservi meeste seljas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reservväelane oli tubli ja lõi väljaõppes aktiivselt kaasa.

SÕDUR juuni 2019 17


fotod: kaitsevägi, kpr Karl Jakob Toplaan, rms Ivan Birjukov

Juhtimine fookus

korraldamine 18 juuni 2019 SÕDUR

ß

Lahinglaskmiste

1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni lahinglaskmised 27. märtsil 2019

Autor: Viljar Laaneste major, 1. jalaväebrigaadi staabiohvitser


Juhtimine fookus Ohutuse tagamine on tegevuste ja protsesside kompleks. Selle rakendamiseks ei piisa ainult eeskirjade järgimisest, vaid ohutuse tagamine peab olema lahinglaskmisi sisaldavasse õppusesse juba eos olemuslikult ja alustegevusena sisse planeeritud.

O

lemuselt jaguneb ohutuse tagamine mitmeks alamprotsessiks. Lihtsustatult on nendeks:

• välise perimeetri julgeolek, et tagada julgeolekualase ohutuse õppuste alas nn real life security operations • lahinglaskmiste alale sissepääsu tõkestamine ja perimeetri kontroll läbi kontrollpostide ja perimeetri kontroll nn perimeter security - ennekõike laskmisega mitteseotud isikutele • sisse- ja väljapääsu kord lahinglaskmiste alasse laskvale koosseisule ja korraldavale personalile nn entrance and exit policy - eesmärgiga omada ülevaadet, kes ja kus on laskmiste alas • ohutuse tagamine nn lane safety õppe- või laskekohas/alas • tuleohutus, et tagada tulekahjude kustutamine nn fire security • meditsiinilise ohutuse tagamine ja meditsiiniline toetus võimalike õnnetusjuhtumite korral nn real life medical security

NB! Nimistu ei kajasta teisi toetavaid protsesse, nagu näiteks sihtmärkide paigaldamine, laadimine ja haldamine, logistiline tagamine jne, mis kõik on üliolulised ja lahutamatud osad lahinglaskmiste korraldamisel. Suurema mastaabiga lahinglaskmistel on enamasti ainult laskmiste kohas ohutuse tagamine konkreetse laskmiste korraldaja kontrolli all. Ülejäänud ohutuse tagamise protsessidega tegeleb ja vastutab nende eest õppust korraldav meeskond koos õppuse üldjuhiga. Ehk suurema mastaabiga lahinglaskmise korral on mõttekam toetavaid tegevusi tsentraliseerida. Kui mõnede toetusfunktsioonidega võib veel sõltuvalt korraldusest olla ühte- või teistmoodi, siis üks funktsioon peab ohutuse vaatenurgast alati

olema selge ja arusaadav kõigile ja see on lahinglaskmiste juhtimine! Tähelepanu siinkohal – praegu kehtivad laskeväljaõppe eeskirjad sätestavad laskmiste korraldaja kohustused ja õigused – sellist liitvastutust otseselt välja ei tule, kus õppusel on üldjuht või valdkonna eest vastutaja, kes tagab n-ö teenused A-D-ni, ning laskekoha või liikumiskasti (movement box’i) korraldaja (KEY-player), kes vastutab oma laskekoha või kasti sisese korraldamise eest.

Rahvusvaheline lahinglaskmine

Rahvusvaheline lahinglaskmine vajab õppuse kontrollimiseks mitmerahvuselise juhtelemendi moodustamist. Lühidalt on see seotud juriidilise vastutusega – kes saab ja võib vastutada erinevate riikide sõdurite tegevuste eest ja milliseid ohutuseeskirju järgitakse. Kuidas see tegelikult maastikul välja näeb? Toome näite – ütleme, et laskmas on Eesti mehhaniseeritud jalaväekompanii, millele on juurde antud Taani tankirühm. Reaalselt tähendab see seda, et laskmist valmistavad ette vähemalt kaks peakorraldajat. Üks on eestlane, teine taanlane. Mõlemad arvestavad polügooni etteantud piirangutega (ennekõike polügooni piirid, kasutatav laskemoon, liikumispiirangud). Eestlane teeb ohutustehnilise ettevalmistamise – ennekõike liikumiskastide (movement box’ide) ohutsoonide joonistamise ning korraldamisel vastutab Eesti üksuste ohutustehnilise tegevuse eest Eesti ohutuseeskirjade reeglite järgi. Sama teeb taanlane Taani rühma tegevuste kohta (vaata joonist järgmisel leheküljel), aga Taani ohutuseeskirjade reegleid järgides. Naabrite tegevus ja ohutuse tagamine kirjeldatakse ära harjutuse kirjeldavas osas. Mõlemad korraldajad asuvad maastikul koos, et garanteerida kiire STOP millegi juhtumisel. Movement box’is kehtivad osaleva üksuse ohutustehnika reeglid, sealhulgas korraldajad ja kontrollijad peavad olema tagatud riiklike regulatsioonide kohaselt. Joonisel on näidatud viisid, kuidas saavutada mitme riigi koostöös toimuv lahinglaskmine erinevate dekonfliktimise (deconfliction) meetmete järgi. Siinkohal peab rõhutama, et varianti 3 pole mitmed liitlasriigid

nõus tegema. Üldiselt saab toimida variant 1 ja 2 järgi ning korralikult stsenaariumiga sidudes saavutada viisakas taktikaline tegevus. Sellisel viisil on näiteks korraldatud kapten Vladimir Kolotõgini ettevalmistatud pataljoni lahinglaskmine 2018. aasta õppusel Furious Hammer Lätis Ādaži polügoonil. Sellel õppusel lasid kolm Briti kompaniid, kaks Eesti kompaniid ja Taani kompanii erinevate toetusrelvade (nii Eesti kui Suurbritannia, sealhulgas brigaadi suurtükid) abil pataljoni viivituse ja vasturünnaku manöövri. Juhiti ühisest juhtimispunktist erinevaid „riiklikke“ kaste

Lahinglaskmisi on vaieldamatult keeruline ette valmistada ja korraldada. – movement box´e avades ja sulgedes. Varianti 3 on tehtud maksimaalselt kompanii lahinglaskmistel. Nagu juba mainitud, eeldab see suurusjärgu paremat koordineerimist, toimivat sidet ja ühtlustatud väljaõpet. Lahinglaskmiste mastaap ja eesmärk – lahinglaskmisi on vaieldamatult keeruline ette valmistada ja korraldada. Paratamatult tekib küsimus, mida me tahame ja teisalt mida me saame lahinglaskmistega saavutada. Millise väljaõppe eesmärgi saavutamiseks on lahinglaskmised kõige sobivamad? Kuna see on olnud mitme aasta jooksul teatud kuluaarides vaidluskoht, alustame ettevaatlikult tagurpidi loogikast. Mida lahinglaskmised meile annavad? Seda, mida ükski teine väljaõppe liik ei anna. Peamised lisaväärtused, mida annavad lahinglaskmised on seotud järgmiste teguritega: 1. Lahinglaskmistel näevad sõdurid enda ja teiste (toetus) relvasüsteemide mõju sihtmärkidele. 2. Saavutavad enesekindluse oma relvasüsteemidega ning laskemoonaga ümberkäimises.

SÕDUR juuni 2019 19


Välismissioon Juhtimine fookus

Joonis. Erinevate riikide lahinglaskmiste praktiline korraldamine ohutsoonide joonistamise tasemel.

Variant 1 - ruumiline deconfliction Taani üksuste ohutsoon - punasega, Taani reeglite kohaselt Eesti üksuste ohutsoon - sinisega, Eesti reeglite kohaselt Box ’is vastutab ohutuse eest vastavalt sinises Eesti korraldaja, punases Taani korraldaja. Lasta saavad mõlemad samal ajal. Sihtmärgid on üldiselt erinevad.

3. Õpivad lahinguväljal ohutult liikuma, lähtudes relvasüsteemide mõjust.

Kõiki teisi väljaõppe eesmärke on kindlasti võimalik kombineerida lahinglaskmiste korraldamisse, kuid need on üldiselt sekundaarsed ja lihtsamini saavutatavad teiste väljaõppemeetoditega (CPX, CAX, TDG, CFX, TEWT, STX, FTX).1 Eespool kirjeldatud loogika kohaselt peaksid lahinglaskmised olema ennekõike orienteeritud madalamatele üksustele ja nende treeningeesmärkidele. Lahinglaskmisel peab

1 Command Post Exercise, Computer Assisted Exercise, Tactical Decision Game; Command Field Exercise, Tactical Exercise Without Troops, Situational Training Exercise, Field Training Exercise ehk siis juhtimispunkti õppus, arvutitoetusel õppus, taktikaline otsustusmäng, juhtimisvälja õppus, taktikaline õppus ilma üksusteta, situatsioonitreeningu õppus, välitreeningu õppus.

20 juuni 2019 SÕDUR

Variant 2 - ajaline deconfliction Taani üksuste ohutsoon - punasega, Taani reeglite kohaselt Eesti üksuste ohutsoon - sinisega, Eesti reeglite kohaselt Box ’is vastutab ohutuse eest vastavalt sinises Eesti korraldaja, punases Taani korraldaja. Box ’e aktiveeritakse vastava riigi laskmiste korraldaja loal ainult siis, kui teise riigi üksus on eelmisest box ’ist välja liikunud. Sihtmärgid võivad olla samad, kuid pole samal ajal aktiivsed.

olema taktikaline väärtus, kuid selle õige fookuse leidmine on korraldava meeskonna üks peamisi väljakutseid. Näiteks võib olla täiesti omaette väärtus liitlaste osalemisel pataljoni lahinglaskmisel erinevate pataljoni ja kõrgemate toetusrelvade ja õhuruumi dekonfl iktimine. Julgen väita, et selle sisuline ja väljaõppe pool tuleb ainult reaalse laskemoona kasutamisel tegelikult esile ja selle protsessi tajumine on hindamatu väärtus kõigile ülematele. Samas on selleks vaja kogu juhtimisahela rakendamist, erialafunktsioonide ja kontrollfunktsioonide paljusust, mis omakorda mõjub drastiliselt harjutavale allüksusele, aeglustades tegevuste tempot. Seega lihtsaid valikuid ülematel pole. Kusagil jookseb see otsustamise piir, kuidas treenida üksikuid elemente, kuna ja kuidas treenida neid tükke suuremaks tervikuks, milliseid prioriteete ja millal neid seada.

Tuleb ka rõhutada, et meil ja meie lähimas piirkonnas olevad harjutusalad ja nende piirangud seavad oma lae sellele, mida tegelikult efektiivselt suudame või ei suuda teha. Täna väidan, et see tase kompanii PASI pataljonidele võimaldab kompanii lahinglaskmist kaitseväe keskpolügoonil (KVKP), aga soomusmanöövri üksused ja eFP lahingugrupi üksused peaksid kompanii taseme tegemiseks minema Ādažisse. Peamine põhjus – kompanii manööverdab vähemalt 500 m laiusel lõigul ning on võimeline sõltuvalt relvasüsteemist laskma enda ette otselaskerelvadega, naaberrühma toetuseks, 1 km või ka 2 km kaugusel. Sinna liites manöövriruumi vajaduse ohutuseks – saame vähima vajaduse omada kompanii laskmiseks vähemalt 1 km laiust ja 3-4 km sügavat avatud ala, mis on kõikjal manööverdatav. Seal sees peaksid olema ka


Juhtimine fookus Variant 3 - kohalik deconfliction Taani üksuste ohutsoon - punasega, Taani reeglite kohaselt Eesti üksuste ohutsoon- sinisega, Eesti reeglite kohaselt Ohutus tagatakse mõlema korraldaja vahetu kohapealse koordinatsiooniga. NB! Mõlema riigi korraldajad peavad tagama nõuetekohase harjutamise, olema võimelised harjutust tegema jne. Sihtmärgid on samal ajal aktiivsed mõlemale. Toimub tihe madala taseme taktikaline koostöö.

2 Unexploded ordinance, ee plahvatamata lõhkekehad

ß

UXO2 alad toetusrelvade integreerimiseks lahinglaskmisse koos piisava taustaruumiga ohutsoonide mahtumiseks nii otse lastes kui ka manööverdades. Tänasel KVKP-l on vaja päris palju kujutlusvõimet ja raudkindlat optimismi, et sellistele nõuetele vastav koht leida. Lahinglaskmiste korraldamise edasised arengud – kuna meie kaitsevägi on nooruslikult arenemas, siis on paratamatu, et paljud õiguslikud regulatsioonid alles jõuavad järgi juba kasutusel olevale praktikale. See on normaalne ja arusaadav protsess. Siiski peaksime vaatama ettepoole. Praegu on meil kasutusel ohutuse tagamiseks nn kontrollijapõhine süsteem. Põhimõtteliselt tähendab see, et enamasti on laskva jao kohta väljal kolm tulekontrollijat – masinale ja

Scoutspataljoni laskelaager. A-kompanii lahinglaskmised

mõlemale pooljaole. Süsteem eeldab, et kompanii laskmistel on umbes rühma jagu inimesi seotud tulekontrolliga. Pataljoni laskmistel tähendab see rohkem kui 120 inimese kaasamist tulekontrolli. Sellise arvu kvalifitseeritud isikkoosseisu koondamine väikeses kaitseväes on äärmiselt raske. Oluline on tähele panna sõna „kvalifitseeritud“ – see tähendab, et kontrollival koosseisul on vähemalt sama väljaõppe- ja oskustase kui laskval koosseisul, ainuüksi selle pärast, et nad ära ei eksiks ja üldse aru

Praegu on meil kasutusel ohutuse tagamiseks nn kontrollijapõhine süsteem. saaks, mis toimub. Lisaks harjutust toetav ohutusvarustus. Toome sellise põneva näite. Oletame, et aastal 2021 toimuvad Scoutspataljoni (ScP) lahinglaskmised ühel suurel polügoonil ja ambitsioon on korraldada pataljoni rünnak pimedas. Selleks on vaja ohutustehniliselt umbes 120 kaitseväelast, kes oskavad ümber käia öövaatlusseadmetega,

SÕDUR juuni 2019 21


Välismissioon Juhtimine fookus 22 juuni 2019 SÕDUR

ß

Vaja on umbes 120 kaitseväelast, kes oskavad ümber käia öövaatlusseadmetega.

Scoutspataljoni laskelaager. A-kompanii lahinglaskmised

mõistavad soomusjalaväe taktikat, on saanud elementaarse lahingumasina (CV) väljaõppe ning kellel on CV-ga sarnase maastikuläbivusega liikumisplatvorm, et üksusele järgi

jõuda, sest tõsi see on, et masinasse nad ei mahu. Julgen väita, et sellise ambitsiooniga peab see olema kaitseväe ülene pingutus, millele peab eelnema võrdlemisi mahukas täiendväljaõpe korraldavale koosseisule, lisaks märkimisväärsele ressursside koondami-


Juhtimine fookus tulekontroll puudub pea täielikult. Ohutuse eest vastutab laskev koosseis ise. Ohutus tagatakse sellega, et kogu harjutuse kulg tehakse nii mitu korda läbi, et oleks tagatud väga hea sooritus, kui kasutatakse kõvamoona. Selle viisi miinuseks on otseloomulikult see, et kõik tegevused on piinlikult ette teada ja sisse harjutatud. Kui seda teadmist kombineerida eelmises, lahinglaskmiste eesmärgi punktis väljatooduga, tekib justkui loogiline seos. Eriti kui vaatame seda reservarmee perspektiivist. Praegu koondatakse kogu väljaõppega seotud tegevväelaste isikkoosseis lahinglaskmiste tegemiseks – koosseis, keda lisaõppekogunemisel ei ole. Aga kui meil oleks drillipõhised nõuded, mis peavad olema täidetud enne laskmist ning meie ajateenijatest rühmaülemad ja hiljem reservväelastest rühmaülemad korraldavad ise laskmised oma üksusele.

On riike, kes kasutavad lahinglaskmiste korraldamiseks nn drillipõhist süsteemi. Seal on omad miinused, kuid tuleb tunnistada ka plusse, näiteks ajateenijatest ülemate enesekindluse tõus, tegevväelaste vähenev korraldamise koormus nii ajateenistuses kui ka lisaõppekogunemistel. Siinkohal tuleb aktsepteerida lahinglaskmiste taseme tuntavat langust väiksema üksuse nagu näiteks jao tasemele. Põnevaid otsustamist nõudvaid situatsioone tuleks siis rohkem lahendada teiste väljaõppemeetoditega. Rõhutan, et see on lihtsalt üks idee, mida võiks edasi analüüsida. Parim praktika: sele. Samuti võin kogemusest öelda, et väiksema pataljoni manöövri jaoks on meil olnud raskusi poolegi vajamineva koosseisu kokkusaamisega. Seda mitte põhjusel, et inimesi ei oleks. Lihtsalt 1. jalaväebrigaadi ja teiste kaitseväe üksuste samal ajal toimuv väljaõppetsükkel võtab ka oma osa.

Ei ole töötanud ka ajateenijate kasutamine tulekontrollis, kuna nende praktiline kogemus on liiga värske, et selles rollis hakkama saada. On riike, kes kasutavad lahinglaskmiste korraldamiseks nn drillipõhist süsteemi. Selle fundamentaalne erisus kontrollijapõhisest süsteemist on see, et

a. Pimedas laskmine ja üksuste märgistamine - vastane ei valgusta ennast valguspulga, taskulambi, küünla või autotuledega. Seega ei tohi sihtmärke märgistadavalgustada! Kui neid pole näha, siis neid pole näha. Loomulikult võib kasutada kunstliku valgusena valgustusmiine, rakette - juhul kui

SÕDUR juuni 2019 23


Välismissioon Juhtimine fookus

seda tehakse taktikaliselt õigesti. Märgistada ei tohi ka laskesektori piirajaid, laskeala ääri jms. Ainus, keda võib ohutuse seisukohast märgistada, on laskev koosseis. Valguspulkade värvid, mitmes reas valguspulgad - unustage ära! Tõde on see, et piisaval distantsil öövaatlusseadmetega (ja ka palja silmaga) te ei erista niikuinii värve - seega kõik helendavad asjad on ohtlikud inimese elule. Kõik värvilised valguspulgad, laskesektori piirajad töötavad, kui lahinglaskmiste rada on lühike (selline rühma 300 m rada). Kui kõike seda teha pimedas ja kilomeetrite pikkuselt rünnates öövaatlusega ning soomusüksuse optoelektroonilisi vahendeid kasutades, siis mängureeglid muutuvad kardinaalselt. „Väli hakkab tulukestest helendama“, naaberüksuse valguspulgaga sõdur kilomeetri kaugusel näeb väga laskesektori piiraja moodi välja, selle suunas „ju võib lasta“. b. Taktikaline loogika - harjutust planeerides vaadata maastiku rajal oleva üksuse ülema pilguga, mitte ohutsooni šablooniga. See tähendab, et kui maastikul on koht, kuhu taktikaliselt üksus

Kõik helendavad asjad laskesektoris on ohtlikud inimese elule.

24 juuni 2019 SÕDUR

ß

positsiooni võtaks, siis ta seda lahinglaskmistel üldiselt ka teeb. c. Sihtmärkide paigutus paigutades sihtmärke võiks üksuse ülemal olla manöövri lahendamise vabadus. Seega on eelistatud U-kujulised sihtmärkide grupid, kus rünnata saab SM manöövriga mõlemast suunast. Sihtmärkide grupid peaksid olema maastikul kõrgemates kohtades. Samuti nagu ka positsioonid loogiliselt oleks. See võimaldab üksusel neid näha, paremini identifitseerida ja rünnata. d. Ohutuse tagamine - on oluline lähtekoht, et ennekõike vastutab

Jalaväe lahingumasinate CV9035EE lahinglaskmised juulis 2018

laskev üksus ja koosseis ohutuse eest. See tähendab, et väljaõppe tase peab võimaldama laskmistel oma tegevuste eest ise vastutada ja rada läbida. Siinkohal on ülematel vastutus ja kohustus julgeda mitte lubada rajale üksuseid, kelle väljaõppetase ei vasta harjutuse edukaks läbimiseks. Kontrolliv element on oluline, kuid võiks olla ainult lisagarantiina ohutuse jaoks. Ohutuse tagamiseks: 1. Teha kuivtreening. Soovitatavalt

sarnasel FTX rajal nagu lahinglaskmine. Ohutustehniline personal peaks olema kaasatud, et saaksid tutvuda laskva üksuse ülemate ja eripäradega. Samuti võimaldab see harjutada kokku ohutustehnikat jälgivat personali. 2. Rakendades kontrollijapõhist ohutuse tagamist on üksuse peale hinnanguline mõistlik tulekontrolli kogus järgmine - kolm meest jao kohta (C pooljagu, D pooljagu ja soomuki kontrollija). Lisaks rühma KEY-player. Kompanii KEY-player´il peaks kindlasti olema abi. Kontrolliga tegutsev meeskond võimalusel mahutada


Juhtimine fookus manöövrites läbi räägitakse ja ühtlustatakse kuvatava olukorra üksusele minev info. 5. Laskeala parema sisseväljapääsu korra tagamiseks võiks olla alasse üks, maksimaalselt kaks sisse- ja väljapääsu. e. Olukorra kuvamine - kuna sihtmärgid vastu ei lase ning liikuvaid sihtmärke on kasutusel vähe, tuleb lahingulise reaalsuse kuvamiseks teha pidevat olukorra kuvamist ka kõige madalamal tasemel. See eeldab põhimõttelist arusaama muutust. Tulekontrollija või KEY-player ei ole mitte ennekõike ohutuse kontrollija, vaid pigem olukorra kuvaja. See tähendab, et kogu üksuse kontrolliga tegelev koosseis peab lisaks ohutuse järgimisele ka pidevalt suhtlema laskva allüksusega, kuvades lahinguvälja reaalsust. See paneb tulekontrollijate meeskonnale lisakoormuse peale, aga võimaldab üksusel paremini orienteeruda taktikalises situatsioonis. Rühma KEY-player´id on vastutavad oma üksuse tulekontrolli olukorra informatsiooni loogilisuse eest harjutuse stsenaariumi järgi. Kogu eelnev tähendab, et tulekontroll peab olema hästi kursis laskmiste kuluga ning olema võimeline paindlikult lahendama olukordi, et suunata üksust taktikaliselt stsenaariumiga ettenähtud raamidesse.

laskva üksuse tehnikasse. Kui see pole võimalik ja tulekontrolli vedamiseks kasutatakse lisatehnikat, peaks tehnikal kindlasti olema eraldi juht. Laskev allüksus peab teadma, et laskmisi ei alustata enne kui tulekontroll on pärast jalastumist nendele järele jõudnud. 3. Ohutusega tagava personali peamine roll seisneb orienteerumises - see tähendab kõik nn „vestid“ peaksid tundma maastikku ja saama ülimalt hästi aru laskesuundadest ja üksuse asukohast. Kui kontrollija saab aru, kus ta

maastikul on, kuhu poole üksus liigub ja laseb, saab kontrollija jätkata teiste ülesannetega nagu vaadata laskenurki ja nende ohutust, kontrollida relvadega ümberkäimist ja muud ohutustehnikat. 4. Sõjamängu mängimine korraldava koosseisuga on mõistlik. Et tagada ohutus ja olla valmis võimalikeks ootamatusteks nii ohutuseeskirjade kui ka stsenaariumi mõttes on soovitav kogu kontrolliva koosseisuga mängida maastikumudelil läbi nn sõjamäng, kus kitsaskohad laskva üksuse

Sõjamängu mängimine korraldava koosseisuga on mõistlik. Tahaks öelda, et nüüd on kõik öeldud, aga nii see pole. Väga palju jäi käsitlemata, alates logistikast, meditsiinist, reaaljulgeolekust, kaudtule, õhuvahendite planeerimise ja kasutamise nüanssidest. Loodan, et edaspidi toovad eriala spetsialistid, meie hulgast, esile palju erialalisi nüansse mõnes jätkuartiklis. Usun, et see artikkel tekitas lugejais palju äratundmisrõõmu.

SÕDUR juuni 2019 25


Juhtimine fookus

Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

Kaitseväe akadeemia peahoone Tartus

uus nimi, uus sisu 26 juuni 2019 SÕDUR

fotod: Ivika Lehtsalu, kaitseväe akadeemia

ß

Kaitseväe akadeemia -


Juhtimine fookus Kas muutub vaid nimi või muutuvad ka kooli ülesehitus ja koostisosad? Milliseks muutub kaitseväe akadeemia struktuur? Õppeasutuse ülesehitus muutub suuresti. Muutus on sisuline ning väärib struktuurireformi nimetust. Kuigi paarikümne tegevusaasta jooksul (pärast õppeasutuse taasloomist 1999) on põhimääruse tasandi muutusi tehtud kuuel korral – meie põhimääruse peab kinnitama kaitseminister – on 1. maist 2019 rakendunud struktuur teistsuguse alljaotusega, mille lähtekohaks olid (ja on) meie arengukava ning kaitseväe arengusihid tervikuna. Akadeemia ei toimeta vaakumis, vaid teenib kaitseväge, ning õppeasutuse protsesside ja isikkoosseisu rakendamise optimeerimine oli tarvilik. Muutuste kavandamisel kandsime edasi oma parimad praktikad ning võib öelda, et reformiga ei algatatud muutusi, vaid lõpetati aastate jooksul avaldunud arengusuunad.

Reformiga ei algatatud muutusi, vaid lõpetati aastate jooksul avaldunud arengusuunad.

Sõduri küsimustele kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) reformide kohta vastas kaitseväe akadeemia ülem / rektor kolonel Enno Mõts. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste nimi muutub kaitseväe akadeemiaks. Mis on nime muutuse peamine põhjus? Uus nimi on õppeasutuse reformis vaid jäämäe veepealne osa. Ka muutuste kavandamise ja väljatöötamise protsessis ning aruteludes jäi nimevahetus

viimaseks etapiks, vaatamata tõsiasjale, et suitsunurkades ja pikkades koridorides sellest juba aastaid räägiti. Kuigi endine nimi oli ajalooliselt järjepidev, ei võtnud seda omaks kaitsevägi ega ühiskond, kasutades vääralt teist nime („sõjakool“), mis oli lisaks ebaõiglane kõigi nende suhtes, kes tegelikult meie ohvitseride kõrgharidust korraldasid. Peamine eesmärk uuel nimel on õppeasutuse allüksuste, töötajate ja õppurite ühendamine ning arusaadavus koostööpartneritele – kaitseväe akadeemia kui struktuuriüksus on üks tervik; see on riigikaitseline (rakendus)kõrgkool, millel on üks ülem.

Kaitseväelastena peame olema paindlikud hõõrdumistele ja kohanema keskkonna muutustega – selleks on vaja teadlikkust ja tundlikkust ning enese kokkuvõtmist, algatust ja otsustusjulgust. Akadeemia loomine oli selle juhtimisfilosoofia võidukäik. Veel enam, see oli kaasav otsus – muutused kiitis suure enamusega heaks õppeasutuse nõukogu, kus on esindatud nii akadeemiline koosseis, õppurid kui ka mitmete allüksuste juhid. Samuti sai see toetuse kaitseväe juhtkonnalt. Akadeemia on realiteet initsiatiivist kõrgemate ülemate kavatsuse raames; see on teooria ülekanne praktikasse meie õppeasutuse põhiväärtustest: haritus, loovus, tõhusus. Pole enam uudis, et akadeemia allüksustes ei nimetata eraldi koole, kuna oleme üks õppeasutus. Meie uus struktuur peegeldab arengukavas esi-

SÕDUR juuni 2019 27


Välismissioon Juhtimine fookus

tatud strateegilisi valdkondi: õppe- ja kasvatustegevus, teadus- ja arendustegevus ning õppeasutuse juhtimine. Eraldi allüksuseks on sõja- ja katastroofimeditsiini keskus ning loomulikult toetusteenuste osakond, mis annab logistilist, halduslikku ja ka õppevaralist tuge kogu akadeemiale. Nii kõrgharidustaseme- kui ka kutseõppurid on koondatud õppurkorpusesse.

Akadeemia jätkab seniste õppekavade ning tööplaaniga, sh täienduskursuste puhul.

28 juuni 2019 SÕDUR

ß

Kui palju on kaitseväe akadeemias ja selle allstruktuurides praegu õppureid ja kas kohtade täituvusega võib rahul olla? Akadeemia jätkab seniste õppekavade ning tööplaaniga sh täienduskursuste puhul. Kõrgharidustasemetel (sh magistriõpe) on meil alla kahesaja õppuri ning kutseõppes pea viiskümmend õppurit. Erinevad sõjalised täienduskursused (allohvitseride ja ohvitseride õppes) kasvatavad aastas õppurite arvu veelgi paarisaja võrra ning peale selle toimuvad võõrkeelte ja meditsiinikursused, milles osaleb omakorda mitusada õppurit, sh tsiviilisikud. Nii on aastase läbikäigu koondarv märkimisväärne, samas jääb akadeemia põhisihtgrupiks ikkagi tasemeõpe. Täituvusega kadetikohtadele saab rahul olla, aga ei tohi. Kandidaate on vaja rohkem, sest kaitseväel on tarvis suuremat ohvitseride järelkasvu. Võiks kuulutada, et akadeemia koolituspanus pole üksi kaitseväele suunatud, vaid see rihib kodanikuks õpetamist. Iga meie lõpetanu, kus iganes ta ennast teostab, sh ka väljaspool kaitseväge, on investeering riigi turvalisusse, oskustesse ja otsustavusse heidutuses ning kriisiohjes. Strateegiline meede kaitseväes, mis annab rohkem õppurkandidaate akadeemiale, on ajateenijate arvu kasvatamine – laieneb ka valijate arv, kes potentsiaalselt sõjaväelase elukutse kasuks otsustavad. Ajateenijad on kind-

Kõrgema sõjakooli soomuki tõmbamise võistlus 4. mail 2018

lasti meie suurim vahetu värbamisväli, mistõttu peale mõtestatud väljaõppe ja kohase metoodika tuleb lisaks tagada nende sidusus tegevteenistujatega – meil pole kohta eristaatustel, oleme kõik ühe asja eest väljas, milleks on vaba ja turvaline Eesti. Kui heal tasemel on ohvitseride ja vanemallohvitseride väljaõpe Eestis praegu? Subjektiivsuse vältimiseks ma ei anna hinnet, küll aga märgin, et akadeemia kehtivad õppekavad on koostatud üheskoos kaitseväe struktuuriüksustega ning sisenditega tegevteenistujatelt,

kes töötavad tänapäeval mitmel võtmekohal erinevates väeüksustes. Oleme hoidnud alal rahvusvahelistel harjutustel osalused ning loonud järjepidevuse ka õppeasutuse ülesteks õppusteks. Kindlasti on arenguruumi õppetöö korraldamises. Tööd ei tee paberid, vaid inimesed. Tegevväelaste rotatsioonide tagasilöögiks on n-ö järjepidevad uuskäivitused, samas saame positiivse kaasusena enda õppetöösse väeüksuste vahetuid taktika ja püsitoimingute õppetunde ehk verevahetust parimas tähenduses. Aga sõjaväelise juhi õpe ei ole piiritletud taktika ja lahinguväljaga, vaid sisaldab suure annuse humanitaar- ja sotsiaaltemaatikat. Kõige olulisem „osis“ õppeprotsessis on hoopis õppur – kulbiga tarkust pähe ei panda. Ise tuleb end uuele avada ja pingutada eneseületuseks,


Juhtimine fookus sest vaid nii toimub areng. Öeldakse, et õppimine lõpeb seal, kus algab teadmine. Oluline on arendada enesereflektsiooni oskust, et näha ja tunnistada ka enda eksimusi. Kuna juhid suunavad inimvara, on eriliseks õpetuseesmärgiks empaatiavõime arendamine – hea meeskonna saab kokku vaid isikuvõimete arvestamise ja potentsiaali toetamisega. Kaitsevägi pakub elukestvat õpet ning on oma taseme- ja täiendusõppe programmidega eesrindlik asutus, aga õppimine ei toimu vaid koolipingis – akadeemia on kiirendi, mis peab andma õpioskuse ja -harjumuse. Keegi pole lõpuni valmis pärast õppeasutuse lõpuaktust. Õppurite hoiakute kujundamises on akadeemia oluliseks juhtimisfilosoofiaks omavastutuse arendamine. Käehoidmist peab vähendama, sest ük-

sustes on vaja isetoimetavaid ja pealehakkajaid juhte, nii allohvitseride kui ohvitseride seas. Samas ei tohi tegevusruumi andmine pöörduda juhtimatuseks, mistõttu näeme ette suurt rolli mentorluse ja tuutorluse viljelemisel. Õppurite ja vanemate teenistuskolleegide omavaheline läbikäimine ning elukogemuse jagamine on saanud positiivsed praktikad: meie magistriõppe kuulajad käivad ühisel väliseminaril kaitseväe juhtkonnaga, ellu on kutsutud allohvitseride aastaseminar, ning õppeasutuse vilistlaspäeval toimusid sel aastal avatud ja intrigeerivad foorumid kaitseväe kõrgemate ohvitseride osalusel jne. Kui me kõrvutame kaitseväe akadeemiat teiste samasuguste õppeasutustega mujal maailmas, kas me võime võrdlusega rahule jääda?

Meie lahendeid on võetud eeskuju väärivateks edulugudeks. Jah, võime rahule jääda! Ma annan endale aru, et õppeasutuse kohta (ja sees) on esitatud torinat ning porinat, aga ilmselt annab siin tooni ka perfektsionismi jaht ning eestlaste üleüldine kriitilisus. Akadeemia juhtivtöötajatel on tihedad sidemed erinevate sõjaväe akadeemiatega ning seades võrdlust konteksti (loe: ressursid, sh õpingute kestvus!), ei ole meil midagi häbeneda. Vastupidi, meie lahendeid on võetud eeskuju väärivateks edulugudeks. Kaitseväe akadeemia õppekavade alu-

SÕDUR juuni 2019 29


Välismissioon Juhtimine fookus

Lahingukooli seersantõppuri jooks 28. septembril 2018 ß

Eesti noored ohvitserid teevad silmad ette Lääne-Euroopa ja USA kamraadidele. seks olev ohvitseride funktsioonimudel (ohvitser kui juht, pedagoog, tehnik, haldur, diplomaat ja teadur) on sisuliselt kopeeritud (heal koostööl!) kasutuseks Euroopa kaitse ja julgeole-

30 juuni 2019 SÕDUR

ku kolledžis ning nad propageerivad seda Euroopa Liidu üleselt. Samuti on avaldatud imetlust, et oleme arendanud haridussüsteemi, kus sõjaline väljaõpe on otseselt seotud kõrgharidusega. Ning, olgem ausad, tunnistajate lugusid, kus Eesti noored ohvitserid teevad silmad ette Lääne-Euroopa ja USA kamraadidele, on meil oma isiklikus jutupaunas vist küll kõigil. Kui hea on meie koostöö samasuguste õppeasutustega teistes NATO riikides? Kui head on meie ohvitseride ja vanemallohvitseride edasiõppimise võimalused teistes riikides? Koostööd peab kindlasti vaatama suuremas pildis kui vaid akadeemia vaatenurgast. Nii allohvitseride kui ka ohvitseride edasiõppimise võimalused on olemas Eestis ja välisriikides, ning

tublid teenistujad saavad oma haridusteed kindlasti jätkata. Seda koordineerib kaitseväe peastaap. Kaitseväe akadeemial on mitmed koostöölepingud välisriikide akadeemiatega, kõige värskem kadetivahetus algatati sel aastal USA West Point’iga. Meie õppurid käivad valdavalt siiski Euroopa koostöökoolides, seda nii pidulikel üritustel, rahvusvahelistel kadetinädalatel kui ka õppetööl, sh nt magistritöö puhul. Kõige sisulisem õpiränne on eelkõige õhu- ja mereväe kadettidel, ses osas on maaväe õppuritele vaja võimalusi kindlasti laiendada. Ka allohvitseride õpirände arendamises on astutud konkreetseid samme, seda esiti Baltikumis. Eesmärk on luua õppekavad, mis võimaldavad tasemeõpingute perioodil enamikul õppuritel õpirändes


Juhtimine fookus se eestvedamise ja koordinatsioonivastutus. Oma prioriteetides lähtume määratletud väevõime lünkadest ning teeme rahvusvahelist koostööd, sh alliansi mitmes teaduspaneelis. Meie teaduri juhitud töögrupi tulemuslikkus märgiti NATOs hiljuti ära silmapaistva teadustulemuse auhinnaga. Erinevaid teadusprojekte ja uurimisgruppides osalusi on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Praegu ei peakski teadusuuringuid niivõrd juurde krabama, kui tugevdama teadusarenduse strateegiat ja jätkusuutlikkuse meetmeid, ning siduma teadusarendust ka rohkem õppetööga. Sõja- ja katastroofimeditsiini arendamisega on jõuliselt tegeletud. Kas siin on veel arenguruumi? Sõja- ja katastroofimeditsiini keskus koolitab peale kaitseväelaste ka Eesti riigi kõiki meedikuid oma valdkonnas ning korraldab mitmeid NATO litsentsiga rahvusvahelisi kursusi.

Arvestades, kust tuleme ja mis on praeguseks saavutatud, oleks patt nuriseda.

(vähemalt lühiajalises) ja vahetusprogrammides osaleda. Tõsi, selleni jõudmine on pikk arendusprotsess, mis eeldab muuhulgas seniste mõtteraamide muutmist ja selliste kokkulepeteni jõudmist, mis rahuldavad mitut osalist. Eestlaste praktiline meel nõuab igas tegevuses rakenduslikku ja käegakatsutavat kasu, aga väliskoolide väisamise üks siht on kasvatada hoopis kultuuritunnetuse mõõdet. Üks on selge, et õpirändes osalev õppur ei tohi jääda kaotajaks õppekavade täitmises – „ärakäimine“ peab andma, mitte pidurdama ega võtma. Koostöö puhul pean ära märkima ka siseriikliku partnerluse – selle hea seisu –, seda nii õppetöö vahetus korraldamises kui õppearenduse ja juhtimise teemadel. Pole just laialt levinud teadmine, et aktiivselt tegutseb raken-

duskõrgkoolide rektorite nõukogu, samuti õppeprorektorite koostööformaat, kus muuhulgas antakse oma sisendeid valdkondlikku seadusloomesse. Teadustegevus kaitseväe akadeemias. Kas me võime selle tulemustega rahul olla? Arvestades, kust tuleme ja mis on praeguseks saavutatud, oleks patt nuriseda. Loodud on süsteem, mis teadlikult, sihipäraselt ja metoodiliselt kasvatab kaitseväe ja akadeemia teadussuutlikkust ja -oskust, ning töötab teaduse rahastamise nimel. Õige pea on oodata esimesi kaitseväe mehitamisel toetatud tegevväelaste doktoriõpingu lõpetajaid, märkides suure (vahe)eesmärgi saavutamist. Akadeemial on ministeeriumi haldusalas teadus- ja arendustegevu-

Lähiaastatel on plaanis laiendada keskusele ka ajateenijate koolitusülesandeid, aga see eeldab taristuarendust ja näeb ette personali juurdekasvu (ümbersuunamist). Valitsemisala kinnitused arengusuundadele on olemas ning tegevuskavandid on käinud ka kaitseväe juhataja laual. Peale õppetöö korraldamise on keskusel oluline roll ka teadus- ja arendustegevusel, ning nad on hoogsalt ja tulemuslikult sellesse juba mitu aastat panustanud. Õppeasutuse struktuurireformi saab ajajoonel märkida ühe kuupäevaga, aga sellele on eelnenud mitu aastat n-ö küpsemist ja kuid ettevalmistusi, samuti kestab muutuste rakendamine ning nurkade lihvimine mitu kuud. Akadeemia peab olema ettenägev, keskkonnale reageeriv ja ennetav. Ajaloost tuleb õppida, aga sellesse ei tohi kinni jääda. Meie moto on jätkuvalt: mõistuse ja mõõgaga isamaa eest!

SÕDUR juuni 2019 31


Liitlased fookus

Aprill pole pelgalt naljakuu. Üheks tõsisemaks ettevõtmiseks oli 2.-14. aprillil 2019 NATO sõjameditsiini kompetentsikeskuse veetud NATO suurim meditsiiniõppus Vigorous Warrior.

fotod: kaitsevägi

C

Autor: Targo Lusti kolonelleitnant, kaitseväe peaarst

Vigorous Warrior oli suurim meditsiiniõppus NATO ajaloos ß

Õppus

Vigorous Warrior 2019 32 juuni 2019 SÕDUR

incu treeningkeskus Rumeenias. Osalejaid oli 2515 kokku 39 riigist. Nende hulgas Eesti kaitseväe meditsiiniüksus brigaadi meditsiinikompanii Role 2 välihaiglaga. Õppuse eesmärk oli harjutada erinevate riikide mitmesuguste väeliikide meditsiiniüksuste valmidust operatsioonipiirkonnas tegutseda ning omavahel integreeruda. Täiendava komponendina oli juurde toodud bio-keemiasaastega patsiente ning loomulikult kriisi ja sõjategevusega kaasnevaid tsiviilkannatanuid. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA, nüüdne kaitseväe akadeemia) sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse vanemõde leitnant Hele-Reet Lille osales pooleteise aasta jooksul planeerimisprotsessis, mille tulemusena algas Eesti üksuse siirmine Euroopa kaudu Rumeenia poole juba märtsi lõpus. Varustus ees ja isikkoosseis järel, nii pidi üksus aprilli alguses valmis olema. Ja oli ka. Eesti kontingendi isikkoosseis, mida juhtis major Indrek Olveti, oli kokku pandud kaitseväe üleselt ning kaasatud olid ka reservväelased, kellega välihaigla erinevate osade püstitamist ja nendes töötamist on varem korduvalt harjutatud. Igat funktsionaalset moodulit välihaiglas juhtis oma ala spetsialist olles samal ajal nii juht, mentor kui ka instruktor. Välihaigla sõjalise valmisoleku ning õppuse staabitöös osalemise eest vastutas meditsiinikompanii ülem nooremleitnant Martin Lember. N-ltn Lemberi sõnul oli õppusel kerge üksust juhtida ning käske anda. Algul valmistasid õppuse korraldajad väga põhjalikult ette käsud, kaardid ja maastikumudelid, mis toetasid üksikasjalikult taktikalist olukorda ja hõlbustasid käsuandmise protsessi. Treeningala mõõtmed, mis ületavad Eesti kaitseväe keskpolügooni kaks korda, lubasid üksusi paigutada selliselt, et ka meditsiinilisel transpordil ning evakuatsioonil tekiks sisuline mõte.


Liitlased fookus Õppuse ajal hinnati kõiki osalevaid üksusi alates struktuurist ja dokumentatsioonist ning lõpetades varustuse ja protseduuridega. Eesti Role 2 sai taas positiivsed hinnangud ning see tõestab, et oleme NATO üks tublimaid. Teisiti ei oleks mõeldavgi olnud, sest igal aastal kolm kuni neli korda harjutav üksus, kellel on maailma parim varustus, peabki ju tubli olema. Endiselt on kuum teema sõjavälja mobiilsus. Eesti kaitseväe Role 2 üksus on rätsepaülikonnana just selliselt tehtud, et suudaks parimal moel toetada brigaadi suuruse üksuse lahingutegevust. Ülim mobiilsus, millest teiste riikide telkidel või ka konteineritel baseeruvad üksused vaid unistavad, on kolm viimast aastat olnud Eesti trump. Eesti üksuse professionaalsuse üks nurgakive on alati olnud reservväelased. Reservväe kontseptsioon annab meile tuntava eelise kliinilise professionaalsuse poolest võrreldes liitlastega, kel üksus komplekteeritud vaid tegevväelastest. Iga päev Eesti haiglates ning kiirabides raskete patsientidega kokku puutudes tekib vilumus, mille saavutamiseks kaitseväes võimalusi napiks.

Õppusel saadud kogemused tulevad ka lahingus kasuks

ß

Eesti üksuse tõelist taset näitas taas stsenaariumikohane välihaigla hüpe. Pärast käsu saamist kulus aega 2 tundi ja 23 minutit, et kogu formatsioonis vanalt paiknemisalalt liikuma saada ning uuel alal täisvõimekuses tegutsemist alustati 2 tundi ja 30 minutit pärast alale saabumist. Seda trikki ühegi teise riigi välihaigla korrata ei suutnud. Üksuse tegevusse oli vahetult integreeritud Soome kaitsejõudude simulatsioonimeeskond ja välikirurgia meeskond kol-ltn Jari Autti juhtimisel. Soome kolleegide kaasatuse tõttu sai õppus meie meedikutele veelgi huvitavam ning keerulisem, sest iga hetk oli täis kogemuste jagamist või üksteise õpetamist. Soome kolleegide ettevalmistus ning nendega kaasas olnud väljaõppevahendid tegid meid muidugi kadedaks. Eestis tänapäeval sedavõrd reaalseid simulatsioonimannekeene ei ole, mille peal päriselt rasket lahingutraumat, näiteks rindkerekirurgiat harjutada. Koostöö edendamisele Soomega aitas suuresti kaasa Balti-Põhjala meditsiinitöögrupp, kus kuus Läänemere riiki aktiivselt osalevad ning omavahel väljaõppe võimalusi jagavad.

Osad kuldsete teadmistega reservväelased on peale sõjaaja ametikoha kaasatud ka KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse instruktoritena erinevate kursuste ja koolituste korraldusse. Mitu neist on osalenud rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Kõik see kombineerituna seob reservi sedavõrd tugevalt tegevväelastega kokku, et üksusena väljas olles ei tee vahet, kes on kes. Ja kas peakski? Sain väga kõrgel tasemel tunnustust NATO operatsioonide juhatuse meditsiiniülemalt (ACO Medical Adviser) brigaadikindral Stefan Kowitsilt, USA maaväe Euroopa juhatuse meditsiiniülemalt (USAREUR Medical Command) brigaadikindral Ronald T. Stephensilt ja ka Soome peaarstilt meditsiinibrigaadikindral Simo Siitonenilt. Enim aga oli liigutatud NATO sõjameditsiini kompetentsikeskuse lahkuv ülem kolonel László Fazekas, kes surus mu kätt ning siiralt väitis, et eestlased olid taas õppuse tähed. Koos kaitsetööstuse liidu ettevõtetega välja arendatud välihaigla lahendus, viimase 15 aasta kogemused sõjalistelt operatsioonidelt ning üksuse ülim pühendumine on need faktorid, mis on meid ajapikku tipu poole aidanud. Tahame olla parimad ja jääda nendeks, sest ainult parim välihaigla on Eesti sõdurile hea.

SÕDUR juuni 2019 33


Liitlased fookus

Autor: Henrik Einre, leitnant

NATO õhuväejuhtide sümpoosion 2017. aastal, vasakul kol Riivo Valge. NATO koostöö aluseks on ka läviohvitseride pidev eeltöö ß

Läviohvitseridest kaasaegses sõjapidamises Uudissõna „läviohvitser“ jõudis eesti teaduskeelde alles viis aastat tagasi, saades selle käigus ka 2014. aasta sõjandussõnade võistluse uudistermini austava tiitli. Artikkel vaatab sellest terminist kaugemale ning selgitab, kes on läviohvitser, kus teda kõige sagedamini kohata võib ning miks on tegemist pea asendamatu ametikohaga tänases tihedat koordineerimist nõudvas lahingutegevuses ning rahuaegses planeerimises ja rahvusvahelises koostöös. 34 juuni 2019 SÕDUR

Terminoloogiast

Enne kui läviohvitser jõudis terminina nii kaitseväelaste keelelisse teadvusse kui ka ametlikku kirjapilti, olid sünonüümidena kasutusel mitmed erinevad terminid, millest levinuimad olid ilmselt kontaktohvitser ja sideohvitser.


Liitlased fookus 1 Maaväe lahingutegevuse alused. (2010) KVÜÕA taktika õppetool. lk 236 2 http://termin.eki.ee/militerm/

Kreeka ja Türgi läviohvitserid koordineerivad koostööd NATOs

Läviohvitser - kahe erineva ülema käepikendus

Läviohvitser ei ole tingimata ainult sõjaväeline nähtus. Läviohvitsere vahetavad ministeeriumid, julgeolekuasutused, aga ka ettevõtted ja rahvusvahelised organisatsioonid. Näiteks Eesti EL-i eesistumise ettevalmistuste käigus otsiti töökuulutuses sama terminit kasutades ligi 100 erinevat spetsialisti koostöö koordineerimiseks eesistumise perioodil. EL-i eesistumise ettevalmistustele võiks näitena paralleeliks tuua sõjalis-strateegilise tasandi planeerimise, mille puhul samuti lävielementide või –ohvitseride õigete struktuuride juurde paigutamine on üheks teguriks, mis tagab eduka kampaania ning kordaläinud operatsioonid.

Läviohvitser ei ole tingimata ainult sõjaväeline nähtus. ß

fotod: NATO, USA merevägi

Maaväe ohvitseride ja staabitöö väljaõppe juhendis „Maaväe lahingutegevuse alused“ on kasutatud eesti keeles termini „koostöö“ semantiliseks eristamiseks kahte erinevat selgitust: Koostöö (liaison) – kontakt või side, mida relvajõudude osised hoiavad, et kindlustada vastastikune arusaamine ning eesmärgi- ja tegevusühtsus. Koostöö (cooperation) – vähemalt kahe poole üksteise eesmärke toetav tegevus.1 Just inglisekeelne liaison ning sellest tulenev liaison officer on läviohvitserile vastavaks terminiks NATO doktrinaalses inglise keeles. Sõjanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminoloogiat koondav andmebaas Militerm annab ka eestikeelse definitsiooni läviohvitserile, milleks on isik, kelle kaudu kaks organisatsiooni vahetavad infot ja kooskõlastavad tegevust 2 .

SÕDUR juuni 2019 35


Liitlased fookus

Üks esimesi kordi kui Eesti militaarsfääris ilmnes vajadus läviohvitseride järele ja sealjuures väljaspool kaitseväge, oli siis, kui Erna retke patrullvõistlusest hakkas osa võtma arvukalt välismaiseid meeskondi, kellele pidi määrama vastuvõtjariigi kontaktisiku, kes tõlgiks, toetaks vajaduse korral logistiliselt ning abistaks igakülgselt. Kaitseväes tuli läviohvitseride üksustevaheline vahetamine päevakorda näiteks Afganistani missiooni ajal, ISAF-i (International Security Assistance Force, ee rahvusvahelised julgeolekuabijõud) koosseisus, kus ühistes operatsioonides Ühendkuningriigi ja teiste rahvusvaheliste partneritega, oli läviohvitseridel täita nähtav ja vajalik roll. Nüüd on erinevate riikide, üksuste ja relvaliikide läviohvitserid nii kaitseväe peastaabis kui ka välisoperatsioonidel ning eFP juures Tapal.

Läviohvitseril on täita oluline roll lahinguolukorras. Militermi definitsioonist lähtuvalt on läviohvitseril täita lahinguolukorras oluline roll kahe üksuse infovahetuse tagamisel ja tegevuste sünkroniseerimisel. See tähendab, et tegelikult on läviohvitser ka kahe ülema, enda üksuse ning selle üksuse, mille juurde ta lähetatud on, käepikendus. Seetõttu peab läviohvitseril olema käsuliiniväliselt võimalus suhelda mõlema ülemaga, et ta saaks täita oma põhiülesannet, milleks on olulise info vahetamise tagamine. Taktikalises olukorras tähendab see näiteks seda, et toetavate üksuste läviohvitserid paiknevad brigaadi juhtimispunktis brigaadiülemaga samas juhtimiskonteineris või telgis. Läviohvitseri ülesanne on olla ka vajaduse korral mõlemale ülemale lähedalseisvaks eksperdiks (SME3), sest pahatihti on just tema see, kes on kõige detailsemalt kursis teise üksuse ülesande, sideskeemi või plaanidega. 3 Subject Matter Expert (SME) - sõjanduslikus inglise keeles levinud termin ja lühend erialaeksperdi kohta.

36 juuni 2019 SÕDUR

Oma ülesannete täitmisel peab läviohvitser olema maksimaalselt autonoomne, et ta koormaks võimalikult vähe toetatava üksuse vahendeid. Eluliselt oluline on sealjuures transpordija sidevahendite olemasolu ning nende kasutamise valdamine, et oleks pidev side enda üksusega ning vajaduse korral või eriolukorras tagatud ka oma vahenditega kahe üksuse vaheline side. Selle juures on ka tähtis teada, kus ülemad, staabid ja allüksused asuvad ning kuidas nendega ühendust saada.

Ülesannetest

Rahuaegses staabitöös ei ole enamasti läviohvitseril nii palju ülesandeid, et ta ei võiks info vahendamise kõrvalt tegeleda millegi muu, näiteks planeerimisega. Küll aga on õppustel või reaalses olukorras täpselt vastupidine seis, kus tuleb vajaduse korral tagada ka läviohvitseride meeskond ehk lävielement, et koormust ühtlaselt jaotada. Samuti peab olema kindlustatud läviohvitseride olemasolu juhtimispunkti juures kogu ööpäeva vältel. Näiteks pataljonide läviohvitsere peaks aktiivses lahingutegevuse arengujärgus olema brigaadi juhtimis-

punkti juures vähemalt kaks, et tagada 24 tunni rotatsioon ja samas olla ka paindlik, et vajaduse korral teiste brigaadi allüksuste juures viibida. Kõrgemate staapide juurde võib olla tarvidus saata ka juba mitmest ohvitserist koosnev planeerimis- ja lävielement. Pea alati on staabid alakomplekteeritud, inimesi puudu ja pink lühike, ning just sellises olukorras on oluline, et toetatava üksuse ülemad mõistaks läviohvitseri rolli ning ei prooviks määrata üksuse juurde lähetatud teenistujat mõne staabisektsiooni täienduseks või operatsioonide juhtimiskeskuse tühjale ametikohale. Neid kohustusi ei ole läviohvitseril otstarbekas täita, sest see takistab tal tõenäoliselt täitmast neid funktsioone, mille on talle määranud tema ülem. Samamoodi ei ole läviohvitser see, kes peab vahendama kriitilist informatsiooni tavapärase juhtimisahela kaudu kõrgemalt üksuselt alla. Küll aga samadel põhjustel, milleks on lühike pink ja palju ülesandeid, peab läviohvitser sageli paratamatult olema ühtaegu oma valdkonna eksperdi ja planeerija rollis. Samuti on läviohvitsere tavaliselt rohkem vaja rahvusvaheliste üksuste


Liitlased fookus Toetamine • Läviohvitser peab suhtlema ja professionaalselt läbi saama kõikide ülemate ja staabisektsioonidega, et neid vajaduse korral toetada, nõu andes või planeerimisel osaledes.

Isikuomadustest

Saksa läviohvitser USA mereväe juhtimislaeval USS Mount Whitney ß

juurde, sest (all)üksused ja staabid ei ole piisavalt kokku töötanud, ei tunne üksteise ühtlustatud tegevuse eeskirju ehk ÜTE-sid (ingl standard operating procedures – SOP) ega räägi samas keeles ning sel juhul on koordineerimisvajadus ja -pingutus suurem. Läviohvitser täidab põhiliselt nelja ülesannet: info jälgimine, koordineerimine, nõustamine ning toetamine.

Info jälgimine • Käimasolevate operatsioonide jälgimine (seire), probleemide ettenägemine ning toetava ja toetatava üksuse oluliste probleemide tuvastamine. • Enda ja selle kaudu oma ülemate situatsiooniteadlikkuse tagamine, osaledes toetatava üksuse lahingurütmis paika pandud olulistel koosolekutel ning omades infot lähetava üksuse olulistest sündmustest ja otsustest.

Koordineerimine • Pidev infovahetuse tagamine

ülemate, staapide ja teiste läviohvitseride vahel ja vahendusel. • Oluline on teada toetatava üksuse staabi ülesehitust ja juhtimist ning olla pidevas proaktiivses kontaktis erinevate staabisektsioonidega, et tähtis info ei jääks edastamata. • Koordineerimise oluliseks osaks on samuti osalemine üksuse lahingurütmis paika pandud koosolekutel ja töögruppides ning neil õiges kohas, õigel ajal oma sisendi andmine.

Nõustamine • Lähetava ja toetatava üksuse võimetest, piirangutest, olukorrast, asukohast ja plaanidest täpse info omamine on läviohvitserile kriitilise tähtsusega, et nõustada enda ja toetatava üksuse ülemaid ja staape. • Läviohvitser peab olema võimeline ülemate küsimusi ja probleeme ennetama, et kiiresti tuvastada, kust ja kuidas leida soovitavaid vastuseid ja lahendusi probleemidele.

Sageli omistatakse tutvustamise käigus mõnele spetsialistile terve nimekiri üliinimlikke isikuomadusi, millele ta peab vastama. Paraku läviohvitser peab omaduste poolest üliinimlikkusele jõudma küllaltki lähedale. Kõige olulisem omadus on stressitaluvus, mis eelkõige peab väljenduma selles, et pingelises olukorras säilitab läviohvitser võime eristada olulist ebaolulisest, infot analüüsida ning seda ka kiirelt vahendada. Vahendamisega on seotud ka mõnevõrra tehniline taiplikkus, eelkõige just sidevaldkonnas, et potentsiaalselt ajakriitiline info ei jääks edastamata, sest raadiosideprotseduurid pole selged või ei osata sidevahendit kasutada. Oluline on säilitada ka professionaalne viisakus, sest sageli on vahen-

Kõige olulisem omadus on stressitaluvus, et ajakriitiline info ei jääks edastamata. damist vajav info kelleltki enne teada saada tarvis ning selleks on parim variant oodata sobivat hetke ning alles siis küsida, selle asemel, et suvalisel ajal kellelegi sisse sõita ja tema keskendumist või töörütmi seeläbi häirida. Viimane variant võib küll ühe korra toimida ja kriitilises olukorras mõnikord mõistetav olla, ent pikaajaliseks koostööks see head alust ei loo. Läviohvitseride teema kajastamisel isegi täiesti neutraalseks jäädes, tuleb mainida, et erinevatel liitlaste korraldatud koolitustel on pea alati öeldud, et läviohvitseriks on lähetaval ülemal mõtet saata keegi oma parimatest spetsialistidest, mitte keegi, kes vaja jalust ära saada.

SÕDUR juuni 2019 37


Rahvusvaheline fookus

foto: Scanpix.ee

Suuremat tähelepanu Eesti kaitseväele ja siin paiknevatele liitlasüksustele pööravad regionaalsed propagandakanalid, näiteks Sputnik, Baltnews ja Rubaltic.

Autor: Indrek Halilov, nooremleitnant Kaitseväe peastaap, staabiohvitser

Sputnik on kurikuulsamaid propagandakanaleid Venemaal ß

Eesti kaitsevaldkonna kuvand

Venemaa meedias

NATO liitlasüksuste saabumisega Eestisse 2017. aastal on kaitseväe ja kaitsevaldkonnaga seotud teemade kajastuste arv Venemaa meedias märgatavalt tõusnud. Nende kahe aasta jooksul on välja kujunenud teatud arengusuunad ja seaduspärasused, kuidas Kremli propaganda Eesti kaitseväge oma lugejatele presenteerib ja milliseid eesmärke need sõnumid täidavad.

38 juuni 2019 SÕDUR


meedial hea viidata mõjuka USA saatejuhi Tucker Carlson arvamusele, et miks peaksid Ühendriigid tegema suuri kulutusi sellisele asjale nagu Eesti territoriaalne terviklikkus. Niisugused lääne ajakirjanike või poliitikute avaldused on vesi Kremli propaganda veskile ehk see annab võimaluse viidata, et NATO suurriikides on arvamusliidreid, kes suudavad kainelt ja selgelt mõelda. • Kohalik elanikkond on NATO vastu – kolmas jutupunkt kerkib esile erinevate kaitseväe ja NATO üksustega seotud intsidentide puhul. Nimelt väidetakse, et kohalikud elanikud ei toeta liitlasüksuste paigutamist riiki ja üleüldse kulutatakse riigikaitsele nii palju raha, et sotsiaalvaldkond kannatab alarahastatuse käes. Regionaalsed propagandakanalid reastavad aeg-ajalt Balti riikides NATO liitlasüksustega juhtunud intsidendid ja toovad seejuures välja, et hoolimata kohalike elanike vastuseisust lubatakse välismaa sõduritel karistamatult riigis kuritegusid sooritada. • Eesti ei ole tõsiseltvõetav – neljas suurem narratiiv on Eesti kaitseväe väidetav nõrkus. Teema kerkib tugevamalt esile, kui Global Firepower Index (globaalse tulejõu indeks, www.globalfirepower.com) järjestab riikide sõjaväed või kui toimub mõni suurem relvastushange. Naeruvääristav ja irooniline sõnakasutus on iseloomulik peaaegu kõigile Kremli propagandauudistele, aga eriti torkab see silma just Balti riikide iseseisvast kaitsevõimest rääkivates artiklites. Peamiselt tuuakse nendes lugudes välja, et Eesti, Läti ja Leedu ostavad USA ja teiste suurte NATO liikmesriikide vananenud tehnikat, mille eesmärk on suurriikidele meelepärane olla. • Russofoobia ja hüsteeria – viies ja ühtlasi ka läbiv jutupunkt on russofoobia ja sõjahüsteeria õhutamine. Kaitsevaldkonda kajastavate teemade puhul on Kremli propagandauudistest läbivalt leitav väide, et väikesed Balti riigid külvavad paanikat omakasuks. Näiteks rõhutatakse, et liitlasüksuste paigutamine Eestisse aitab Venemaa vastastest sanktsioonidest räsitud riigi majandusel vee peal püsida. Eelmainitud jutupunktide pidev esitamine ja levitamine teenib mitut eesmärki. Nendest suurim on õõnestada Eestit kui riiki, luues narratiivi, et tegemist on igas valdkonnas läbikukkunud moodustisega, mille hiilgeaeg jäi Nõukogude Liitu. Lisaks loodab Kremli propagandatööstus, et kasvõi mõni üksik jutupunkt leiab oma tee Eesti või lääneriikide peavoolumeediasse. Samuti ei tohi unustada, et valede ja pooltõdede abil loodetakse takistada eesti- ja venekeelse elanikkonna lõimumist, tekitades kahe kogukonna vahel pingeid.

Rahvusvaheline fookus

A

lustuseks on oluline ära mainida, et Eesti riigikaitset puudutavad teemad ei ole kindlasti idanaabri suuremates tele- ja online-kanalites igapäevased. Suuremat tähelepanu kaitseväele ja siin paiknevatele liitlasüksustele pööravad regionaalsed propagandakanalid, näiteks Sputnik, Baltnews ja Rubaltic. Neist kanalitest on kõige aktiivsem Sputnik Eesti, mis avaldab üldjuhul kõik kaitseväe pressiteated ja vürtsitab neid oma provokatiivsete pealkirjadega. Peale selle ilmub ka vähemalt paar korda kuus arvamuslugusid, mida Balti riigid julgeolekupoliitiliselt valesti teevad. Need eespool loetletud online-meediakanalid täidavad Kremli propagandatööstuse jaoks mitu olulist eesmärki. Üks peamine neist on niinimetatud korjesaidi funktsioon ehk suuremad ja tuntumad Venemaa meediakanalid saavad vajaduse korral viidata kohalikule allikale ja saada kiirelt materjali, mida saaks võimalust mööda kasutada vaenulike infokampaaniate käivitamiseks. Peale selle annavad need uudistekanalid tööd ja võimaluse oma ideid propageerida kohalikele vene poliitikat viljelevatele aktivistidele, kellest paljud täidavad valvekommentaatori osa nii kohalikele propagandakanalitele kui ka suurematele Venemaa telekanalitele. Need on peamised põhjused, miks Venemaa rahastab vähese lugejaskonnaga regionaalseid propagandakanaleid. Analüüsides viimase kahe aasta Eesti ja Baltikumi kaitsevaldkonnaga seotud uudiseid nii regionaalsetes kui ka suuremates Venemaa kanalites võib välja tuua viis peamist narratiivi, mida pidevalt kasutatakse: • NATO kui agressor – suuremate õppuste või NATO üksuste rotatsiooni puhul Baltikumis tõuseb üheks peamiseks jutupunktiks väide, et NATO provotseerib konflikti, paigutades oma vägesid Venemaa piiride äärde ja korraldades agressiivse iseloomuga õppusi. Näiteks tõstatus teema taas märtsis, kui Lätis toimus Taani diviisi staabi pidulik avamistseremoonia. Regionaalsest propagandameediast võis leida väiteid, et diviisi staabi loomine Venemaa piiri äärde on vaenulik ja väga ohtlik käik ning esimene reaalne samm sõjalise kokkupõrkeni. • NATO tegelikult Eestit ei kaitse – teine levinuim narratiiv on väide, et liitlased ei kavatse konfliktiolukorras Eestit ja teisi Balti riike kaitsta. Kremli meedia kasutab ära igat Lääne ajakirjanduses ilmunud artiklit, kus seatakse kahtluse alla, kas suured NATO riigid peaksid Venemaaga sõdima väikeste Balti riikide pärast. Näiteks oli idanaabri

Kremli propagandatööstus loodab, et kasvõi mõni üksik jutupunkt leiab oma tee Eesti või lääneriikide peavoolumeediasse.

SÕDUR juuni 2019 39


Relvad fookus

Lennukikandja Abraham Lincolni löögigrupp läbimas Suessi kanalit

Autor: Mari-Anne Meister kaitse- ja julgeoleku-uuringute koordinaator, PhD, Tallinna Tehnikaülikool ß

Kas uuenev

NATO BRASS

on lihtsalt taasavastatud vana

Kolm Balti riiki on liitumas NATO suurprojektiga, mille koodnimi on BRASS, mis lahti kirjutatuna tähendab Broadcast and Ship to Shore (sidepidamine laeva ja kalda vahel kõrgsagedusliku raadiosidega).

B

roadcast ehk raadio ringhääling on elektroonilises sides ajalooliselt esimene tehno-

40 juuni 2019 SÕDUR

loogiline lahendus, mis võimaldas ilma füüsiliste kaabelühendusteta edastada teateid õhu kaudu kaugele

sadade tuhandete kilomeetrite taha. Satelliitside ja Interneti võidukäiguga on ringhäälingu omaaegne tähtis roll unustuse hõlma vajumas. Aga viimastel kümnenditel esile kerkinud uued sõjakolded ja mastaapsed looduskatastroofid on selgelt välja toonud nüüdisaegsete kommunikatsioonivõrkude riskid ning nõr-


Relvad fookus foto: USA merevägi

kused, mistõttu on järsult kasvanud nõudlus kaugside alternatiivsete võimaluste järele. Et tagada NATO üksustele maailma eri paigus nii merel, õhus kui ka maismaal ligipääs eluliselt vajalikule informatsioonile, on liikmesriigid alustanud uute standardite järgi külma sõja aegsete võimsate ringhäälingusüsteemide kaasajastamist. Ringhääling on eesti keeles hästi juurdunud mõiste, kuigi digitaalse andmeedastuse kontekstis mitte päris asjakohane. Eriala tehnilises kirjanduses kohtab ka vastet broadcast ehk leviedastus. Võimsad ringhäälingu raadiosaatjad loovad raadiosignaalide vastuvõtmiseks leviala, mis moodustab liikuvatele või hajusalt paiknevatele platvormidele justkui virtuaalse ruumi, kus ringhäälingu raadiojaam „räägib“, aga kõik teised, kes viibivad samas ruumis, „kuulavad“. Informatsiooni kandja ehk siis teenus võib olla nii kõne- kui andmeedastuse (Voice æ Data) kujul. Vastuvõtjad moodustavad ringhäälingu mõttes alamsüsteemi, sest need seadmed on sobivad just seda kindlat tüüpi raadiosignaalide

vastuvõtuks. Vastuvõtja mõõtmed on üldjuhul marginaalsed ja nende elektritarbimine väike. Mitmed suurriigid kasutavad raadioringhäälingut näiteks luureinfo edastamise eesmärgil. Sellistel raadiokanalitel loeb diktor monotoonse häälega ette numbrilist koodi. Ringhäälingu raadiosaatja ei tea, kus vastuvõtja täpselt asub ega ka seda, kas teated on adressaadini jõudnud. Seetõttu korratakse infot teatud kindlate perioodide tagant uuesti. Kuigi teadete edastamine on kirjeldatud juhul väga aeglane, siis meetodi eelis on, et vastane samuti ei tea, kus asub vastuvõtja. Kuna vastuvõtja ei kiirga raadiosageduslikke signaale, siis öeldakse, et vastuvõtu poolel on raadiovaikus. Külma sõja aegsed NATO ringhäälingusüsteemid olid orienteeritud ainult ühele teenusele, milleks oli aeglane andmeside tekstisõnumite formaadis nn formal messages (ee formaalsed sõnumid). NATO BR ASS põhivõime (Core Capability) moodustab lühilaine sagedusalas töötav ringhääling, mis tagab raadioeetris katkematu sõnumiedastuse ööpäev läbi korraga 4-5 sagedusel. Vastuvõtjal on võimalus valida enda jaoks raadiokanal, kus on kõige vähem häireid ja signaal on kõige parema kvaliteediga. Et välistada pealtkuulamist, kasutatakse erinevaid kodeerimisviise ja kanali krüpteerimist.

BR ASS süsteemide kaasajastamist toetudes oma rahvuslikele ressurssidele ja tehnilisele oskusteabele. Kõige keerukamaks ülesandeks osutus NATO ülese tarkvara loomine. Mõne ebaõnnestunud hanke järel usaldati see projekt NCIAle (NATO Communications and Information Agency – NATO kommunikatsiooni- ja informatsiooniagentuur). Ka BRE1TA puhul jäävad tekstisõnumid kasutusele, sest paljukeelses ja multikultuurilises keskkonnas nagu NATO seda on, lasevad tekstisõnumid keelt standardiseerida ning seega vältida mitmeti mõistetavust ja eksimusi. Peale sõnumiside saab BRE1TA saata teisigi digitaalse andmeside formaate, nende hulgas e-post ja chat (ee tšätt). On selge, et liikuvatel platvormidel napib aparatuuri ja antennide jaoks ruumi. Kui laev tahab võtta ühendust sidekeskusega kaldal, siis selleks on olemas veidi erinevalt töötav raadiosidesüsteem nn

Milline on uuendatud BRASS ja milles see uuendus seisneb?

Ship to Shore (laevalt kaldale). Veel saab kahepoolseks ühenduseks laeva ja kalda vahel kasutada alternatiivseid lahendusi nagu 4G või satelliitside. Alliansiga liitunud endised idabloki riigid on ühinenud BR ASS/ BRE1TA projektiga, mille esimeses etapis rajatakse ringhäälingukeskused ja antenniväljad. Raadioringhäälingu geograafilised piirkonnad on liikmesriikide vahel ära jagatud. Alati on tagatud ülekate ja varu, mis tähendab, et operatsioonide puhul olulisi piirkondi teenindavad korraga mitme riigi sidesüsteemid. BR ASS/BRE1TA sidekeskused on omavahel püsivõrkudega ühendatud, mis võimaldab infovoogusid paindlikult ühest vastutusalast teise ümber suunata.

Kaasajastatud tehniline lahendus BRE1TA (BRASS Enhancement One Technical Architecture, sõna-sõnalt tõlgituna BR ASS-i esimese täiendamise tehniline arhitektuur) kiideti heaks juba 2008. a, kuid süsteemide väljaehitamine hakkas alliansis venima. Kindlasti osaliselt tingis viivitusi järsult halvenenud üldine majanduslik olukord maailmas, kuid ka tehnoloogia ebaküpsus oli oluliseks põhjuseks, miks jäädi ootele. Seadmeid ja tarkvara, mis oleksid BRE1TA standardite järgi töötanud, lihtsalt ei pakutud või neid ei toodetud piisavalt. Vaid üksikud tehnoloogiliselt juhtivad riigid alustasid

Et välistada pealtkuulamist, kasutatakse erinevaid kodeerimisviise ja kanali krüpteerimist.

SÕDUR juuni 2019 41


Kaitsevägi fookus

Muusika on alati olnud sõjaväeelu üks osa. Sõjaväemuusika kujunemislugu oma lihtsamatest vormidest sügavalt läbimõeldud ja traditsioonides kinnistunud ülesanneteni on sama pikk kui sõdade ajalugu. Armeed on marssinud tuttavate meloodiate ja rütmide saatel, kasutanud muusikat oluliste sündmuste tähistamiseks ja mitmel teiselgi puhul.

fotod: kaitsevägi

S

Kolonelleitnant Peeter Saan dirigendipuldis ß

Autor: Peeter Saan reservkolonelleitnant, endine kaitseväe orkestri ülem ja peadirigent

˝ Eesti kaitseväe

orkestri lugu 42 juuni 2019 SÕDUR

õjateaduste areng on toonud kaasa muutused relvastuses, lahingute strateegias ja taktikas, samuti vägede väljaõppes. Nende arengutega käsikäes on muutunud ka sõjaväemuusika lahingulis-rakenduslik, moraalselt motiveeriv, inspireeriv ja mobiliseeriv, aga kindlasti ka üldmeelelahutuslik roll. Tihti otseselt mittesõjalised, kuid siiski olulised tegevused ongi õigustuseks, miks riigid tänapäevalgi panustavad sõjaväemuusikasse. Kuigi sõjatööstus on välja mõelnud ja sõjaväe kasutusse andnud järjest võimsamad ja efektiivsemad relvad, ei saa miski asendada sõjaväemuusika osatähtsust sõduri moraali ja ühtekuuluvustunde loomisel. Esimesed eestikeelsed ja -meelsed sõjaväeorkestrid Eesti kapellmeistrite juhtimisel loodi juba Eesti rahvusväeosade perioodil, esimene neist 5. mail 1917. Vabadussõja puhkedes oli sellevõrra lihtsam sõjaväeorkestreid taasluua. Kogemustega dirigentidest ja muusikutest puudust ei tuntud. Rinnetel ja tagalas tegutses kogu sõja kestel kokku 30 suuremat ja väiksemat puhkpilliorkestrit. Vabadussõjas osales sõjaväemuusikuna 1583 meest! Sõjaväeorkestrite kui uute riiklike ja sõjaväeliste traditsioonide kujundajate rolli on raske üle hinnata. Võiduka vabadussõja järel oli kaitsevägi pälvinud rahva sügava usalduse. Orkestrid, kelle tegevuse üks osa peabki olema suunatud väljapoole, olid taas eesliinil Eesti uute tseremooniate loomisel ja esinemistavade kinnistamisel.


Kaitsevägi fookus Väiksemates linnades ja maakohtades olid sõjaväeorkestrid tihti ainsateks kutselisteks muusikakollektiivideks, sageli ka ainsaks kanaliks uuema muusika tutvustamisel. Orkestrite laialdane kontserttegevus aitas propageerida Eesti heliloojate puhkpillimuusikat. Rahvakontserdid, mis olid orkestrite üheks tähtsamaks tegevussuunaks, aitasid tugevalt kaasa rahvusliku mõttelaadi juurdumisele kultuuripildis. Sõjaväeorkestrite esinemised rahvuslikel tseremooniatel, aga kindlasti ka meelelahutuslikel üritustel tihendasid veelgi sidet rahva ja kaitseväe vahel. Omamoodi teenäitajateks Eesti puhkpillimuusika arengus said sõjaväe kapellmeistrid, kes olid reeglina ka omas žanris andekad heliloojad ja arranžeerijad. Suuremat osa 60 või 70 aastat tagasi Eduard Tamme, Jüri Niksmanni (hilisema Kuru) ja Raimond Kulli loodud kontsert- ja tseremooniamuusikast võib tänapäevalgi häbenemata esitada.

Eesti riigi okupeerimine ja rahvuslike relvajõudude likvideerimine 1940. a katkestas viiekümneks aastaks Eesti sõjaväeorkestrite eduka tegevuse ja arengu. Rahvusliku puhkpillimuusika kultuuri edendajatena kandsid repressioonidest pääsenud kutselised sõjaväedirigendid ja -muusikud omandatud kogemused siiski edasi uutesse professionaalsetesse ja harrastusorkestritesse. Paljuski nende tõttu õnnestus Eesti kaitseväel 1992–1993 sõjaväeorkestrid üsna valutult taas luua, taastada riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad ning äratada uuesti ellu kogu Eesti sõjaväemuusika kultuur. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist asuti taastama Eesti kaitsejõudusid ja 1. veebruaril 1993 (käskkiri 29.01.1993) moodustati riikliku esindusorkestrina Eesti kaitseväe orkester. Seega tähistas orkester tänavu 26. taasloomise sünnipäeva, aga see ei sündinud tühjale kohale. Aastatel 1980–93 tegutses kutseline puhkpilliorkester „Tallinn“ ja selle kutselistest muusiku-

ß

Kaitseväe orkester 1993. aastal

test moodustuski uue loodava sõjaväeorkestri tuumik. Kokku tuli orkester pisut varem, juba novembris 1992 sisekaitse valverügemendi orkestrina. Rügemendi ülem kapten Jaan Ilm võttis meid tööle nn kohakaasluse korras. Orkestri kutsus kokku ja asus seda juhtima Aivar Raigla, orkestrivanemaks sai Urmas Leets. Väljastati vormiriietus ja kinnitati esimesed tööülesanded – esinemine hommikustel rivistustel, mõned kontserdid jms. 1. veebruaril 1993 formeeriti sisekaitse valverügement ümber vahipataljoniks ja orkester kaitseväe orkestriks. Esimesed tuleristsed sai orkester vabariigi aastapäeva paraadil 24. veebruaril 1993. Seni ainuvalitsenud piirivalve orkester (loodud aasta varem) sai endale

Esimesed tuleristsed sai orkester vabariigi aastapäeva paraadil 24. veebruaril 1993.

SÕDUR juuni 2019 43


Kaitsevägi fookus

ambitsioonika konkurendi. Orkestri põhiülesandeks said riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad, esinemised väeosades ja väljaspool, sõjaväemuusika propageerimine kõikjal. 1994. a sai orkester esimese kutse välisreisiks – esinemised Prantsusmaal Pfaffenhoffenis 50. aastapäeva puhul liitlasvägede maabumisest Euroopasse ja sõjaväemuusika festivalil Saksamaal Iserlohnis. See aga tähendas, et peale kontsert- ja tseremooniamuusika tuli välja mõelda ja selgeks õppida vigurmarsikava (tattoo), mis oli uus väljakutse ning sellist kogemust orkestri juhtkonnal ei olnud ja „tantsuõpetajaks“ kutsuti Maido Saar. Marsisammude mustriteks seadmine oli temalegi esmakordne kogemus. Orkestri 24

44 juuni 2019 SÕDUR

ß

Vigurmarsikava (tattoo) oli uus väljakutse orkestri jaoks.

muusikut said juurde kuus trummitüdrukut sisekaitseakadeemiast ja maikuu esimestest päevadest algas meie „tantsukursus“. Kõik sujus plaanipäraselt, ettevalmistused olid juba lõpusirgel, kui saabus meie reisi praktilist külge ette valmistama valitud orkestri klarnetist Kalev Kütaru peastaabist ootamatu teatega: kaitseväe juhataja Aleksander Einseln oli eelnenud distsiplinaarrikkumiste eest lähetuse nimekirjast välja jätnud orkestri dirigendi Aivar Raigla. Orkester võib sõita, aga ilma dirigendita… Kalevi küsimusele, kes võiks olla reisil dirigendiks, vastasin mina pärast paarisekundilist mõttepausi: „Kui orkestril selle vastu midagi ei ole, siis ma võin teha.“ Tänaseni ei mõista, kust tuli selline julgus, tegelikud dirigendioskused ja -kogemused ju puudusid täielikult. Aga reis õnnestus ja nii ma dirigendi ülesandeid täitma jäingi. Pärast reisi määrati uueks orkestri ülemaks Indrek

Musitseerimine vabas õhus rahva ees…

Toompere, talle omistati nooremleitnandi auaste ja tema põhiülesandeks sai tseremooniate juhtimine. Tseremooniatel mängisin mina edasi saksofoni ja kontsertidel mängis Indrek klarnetit. Orkester oli siis veel väikesearvuline ja iga pillimees oli arvel. Asjatundjad muidugi juba eristasid piirivalve ja kaitseväe orkestreid, kuid tavainimese seisukohalt oli kõik üks piirivalve. Põhjuseks „piirikate“ üliedukas projekt vanadest sõdurilauludest „Ühel häälel, ühel meelel“ – helikassett ja kontserdid. Selleks, et võistelda, vajasime midagi samaväärset ja sama edukat. Peastaabi teavitusosakonnas töötanud Viido Polikarpus viis meid kokku menusolistide Katrin Karisma ja Tõnu Kilgasega. Pärast esimest ühist esinemist suvel 1994 tuli solistidelt ettepanek valmistada ette programm ja salvestada helikassett sõjaaja lemmiklauludest, mis sai nimeks „Anna mul suud, härra seersant“. Sama aasta jõulude eel tuli välja esimene tiraaž helikassette


Kaitsevägi fookus … ja kaitseväe kalmistul ß

ja ETV pühapäevases hommikusaates näidati meie projekti esimest videoklippi. Jaanuaris 1995 algas kontserttuur üle vabariigi – kokku enam kui 30 kontserti puupüsti täis saalidele ja suvel ka vabas õhus. Kontsertidel liitusid meiega säravad operetitähed Sirje ja Väino Puura. Müüki läks 10 000 helikassetti ja 1000 CD-plaati. Ühistööna valmisid veel sama edukad projektid „Annan sul suud, härra Valgre“ (1996) ja „Vallutanud meeli operett“ (1999). 1. aprillil 1996 määrati mind orkestri ülemaks, Indrek Toomperest sai tseremooniadirigent. Vabariigi 80. aastapäevaks õmmeldi orkestrile uus 1937. a kinnitatud ajalooline vormirõivastus – tumesinine vorm oranžide aksessuaaridega. Alustanud 20 mehega, oli orkestris 2000. aastaks 40 professionaalset muusikut. Hea muusikalise ettevalmistuse saanud noortel avanes samuti võimalus läbida kohustuslik ajateenistus orkestri koosseisus. Bränd nimega „kaitseväe orkester“ oli loodud. Selleks ajaks olid välja kujunenud kindlad tseremooniad ja traditsioonilised kontserdid. Igal aastal on orkestril enam kui 200 esinemist, sealhulgas pea 40 kontserti, mis oli ja on tänaseni maksimaalne võimalik hulk. Esinemised sõjaväemuusika festivalidel muutusid normiks – ikka paar reisi igal aastal. Läbi on rännatud suurem osa Euroopa maid, aga käidud ära ka USA-s ja Kanadas. Selleks otstarbeks on omandatud 6-7 erinevat vigurmarsiprogrammi. Alates 1999. a sai ellu kutsutud ka Eesti oma rahvusvaheline sõjaväemuusika festival „Est-Tattoo“, mis toimus regulaarselt kuni aastani 2005. Koostöös Tallinna linnavalitsusega taaselustasime festivalitraditsiooni aastatel 2010 ja 2011, kuid seejärel kaitseväepoolne huvi rauges täielikult. Traditsioonilised kevad- ja sügiskontserdid on alati toonud pilgeni täis saalid, raske on leida Eestis linna või alevit, kus kaitseväe orkester poleks esinenud suurema või väiksema kontserdiga, saalis või vabas õhus. Orkestri kontsertidel on sageli kõlanud esmaettekandes Eesti heliloojate uudislooming. Kindlasti üks märkimisväärsemaid – Urmas Sisas-

ki oratoorium „Pro Patria“ – valmis kaitseväe 90. sünnipäevaks. Orkester on aastate jooksul salvestanud parima osa Eesti vanemast ja kaasaegsest puhkpillimuusikast. Koostöös Sõjaväemuusika Sõprade Seltsiga oleme välja andnud 16 helikandjat. Paar kuud tagasi, 4. aprillil toimus minu viimane kontsert kaitseväe peadirigendina. Üks epohh kaitseväe orkestri ajaloos sai väärika lõpu. 25 aastat dirigendina ja 23 aastat orkestri ülemana on toonud kaasa tuhandeid meeliülendavaid esinemisi, aga ka tuhandeid närvesöövaid hetki, vaidlusi ja leppimist, riskantseid otsuseid ja sügavat rahulolu, kuid kõik on lõpuks õnnestunud.

Igal aastal on orkestril enam kui 200 esinemist, sealhulgas pea 40 kontserti. Parimate soovidega ja sügava rahuldustundega annan orkestri üle uuele ülemale kapten Simmu Vasarale ja uuele dirigendile Teet Raikile. Traditsioonid on loodud, orkester komplekteeritud parima hariduse ja kogemuse saanud noortest muusikutest. Uusi õnnestumisi ja turvalist kõrget lendu!

SÕDUR juuni 2019 45


fotod: Logistikaohvitseride Kogu

Kaitsevägi fookus

Logistikaohvitserid käisid lainelauamatkal ß

Autorid: Asso Treksler, Riho Juurik, Taivo Rõkk, Indrek Sarap Logistikaohvitseride Kogu

Logistikaohvitseride Kogu ja selle tegevus Paljud head ideed peavad saama ajas idaneda, muutudes seeläbi küpsemaks ja kandes endas mõtte vajalikkuse küsimust. Kas just ettekavatsetult, aga nii juhtus ka 2005. aasta hilissuvel. Tollal korraldatud logistikaohvitseride teabepäeval võeti muude teemade hulgas arutlusele ka logistikaohvitseride koondamise vajadus. 46 juuni 2019 SÕDUR


Kaitsevägi fookus

K

ol-ltn Taivo Rõkk – üks ürituse eestvedajatest meenutab: „Muude igapäevaste teemade kõrval võeti arutlusele logistikaohvitsere koondava ühingu loomine. Kokkusaamise õhtuses faasis arutati nii MTÜ põhikirja koostamist kui ka selle juriidilist registreerimist. Konkreetseid kokkuleppeid tol korral veel ei sõlmitud, aga idee ja mõne jaoks ka unistus, oli sündinud.“ Suured asjad ei sünni aga tihtipeale lihtsalt. Eelmise kümnendi majandusbuum mõjutas oluliselt ka kaitseväe logistika valdkonda. Mitmed pädevad inimesed leidsid uusi väljakutseid erasektoris ning muudatuste elluviimiseks vajalikku kriitilist massi enam ei jätkunud. Näitena saab tuua paljuütlevad numbrid, kus Soomes logistikuteks koolitatud 10 inimesest jäi lühikese aja jooksul alles vaid kaks. Täiendavalt korraldati küll erinevaid relvaliigi konverentse ja teabepäevi, aga ühingu loomist sama entusiasmiga enam ei arutatud. Sellega justkui sumbus ka unistus. Praegu saab õnneks öelda, et kaua viljeletud idee pidas ajale vastu ja langes lõpuks viljakale pinnasele, kus kaitseväe logistikuid ühendava kogu loomine oli elavam kui kunagi varem.

Asutamiskoosolek

kogu alusprintsiibid: • koondada logistikaohvitsere • tugevdada kogu liikmete ühtekuuluvustunnet • arendada kogu liikmeid eetiliselt, vaimselt ja füüsiliselt • aidata kaasa Eesti Vabariigi kaitsevõime tugevdamisele ja logistikavaldkonna arendamisele • esindada ja kaitsta kogu liikmete huve

Kogu liikmeskond

Asutamiskoosolekul Tondil osales üheksa ohvitseri, kes on ühtlasi ka kogu asutajaliikmeteks: kol-ltn Taivo Rõkk, kol-ltn Indrek Lilleorg, mjr Riho Juurik, mjr Magnus-Valdemar Saar, mjr Asso Treksler, mjr Valdo Veski, mjr Lauri Kiviloo, kpt Toomas Pärnpuu ja mjr Aivo Laidla. Esimesse juhatusse valiti esimees Taivo Rõkk, aseesimees Riho Juurik, liikmed Asso Treksler, Valdo Veski ja Magnus-Valdemar Saar. Erilist rõõmu teeb ja annab aimu õigel teel olemisest tõsiasi, et Logistikaohvitseride Kogu liikmeskond on esimese tegutsemisaasta jooksul jõudsalt kasß

Kaitseväe logistikakogukond on vaatamata mõnedele raskustele minevikust ennast järjepidevalt suurendanud. Peale selle hakati 2017. a detsembris Tallinna piirkonna logistikutele korraldama ühisüritusi, millega mjr Valdo Veski ja mjr Lauri Kiviloo suurepäraselt algust tegid. Sotsiaalsed üritused olid hästi korraldatud ja jätsid vähesed külmaks. See tõi kaasa kogukonna aktiviseerumise, kes käis koos ning kellel oli kaitseväe logistika taust. Tegevus sai loogilise jätku mjr Riho Juuriku kaudu, kes põimides vanad unistused ja reaalse olemasoleva olukorra, taaselustas mõtte Logistikaohvitseride Kogu loomisest. Algatused ja muutused vajavad piisaval hulgal järgijaid, kes nendesse usuvad, milleks tundus piisav olemas olema. Kas aukartusest suure teema ees, aga enne kui kogu puudutav teema päris ametlikuks sai, jõuti koos käia veel päris mitu korda. Puudu oli veel sellest viimasest vajalikust tõukest... Tõuge tuli 5. aprillil 2018 järjekordsel koosviibimisel. Mitme asjaolu kokkulangevuse tõttu saadi kokku Tallinna

kunagises Tondi kasarmute ohvitserikasiino majas, praeguse riigi kaitseinvesteeringute keskuse ruumides. Tol õhtul asendati kol-ltn Rõkki juhtimisel retoorilised unistuste hõngulised mõtted reaalsete ideedega ning kirjeldati MTÜ Logistikaohvitseride Kogu põhikirja pidepunktid. Pikaajaline unistus sai sellega teoks ja kõige aluseks kirjeldati alljärgnevad

vanud. Kokku on saadud neljal korral ning 2019. kalendriaastal on planeeritud korraldada veel üks kokkusaamine suvel ja teine sügisel. Viimasel, 4. aprillil 2019 toimunud üldkogul, fikseeriti liikmete arvuks 59 inimest. Kogu liikmeskonna moodustavad tegev-, kandidaat-, toetaja- ja auliikmed. Kuigi kõik on alles uus ja arenemisjärgus, on põhjust olla optimistlik ja rahulolev. Logistikute kogukond on nüüd tervikuna esindatud ja kannab endas piisaval hulgal erialalist ja teotahtelist inimvara, et olla jätkuvalt tegev. Praegu kui Logistikaohvitseride Kogu on veidi enam kui ühe aasta vanune, on liikmete põhitähelepanu ennekõike suunatud kogu toimimise põhimõtete väljatöötamisele ja traditsioonide tekitamisele. See on järjepidev tegevus,

Kuigi kõik on uus ja arenemisjärgus, on põhjust olla rahulolev. mis loob liikmete vahelise sidususe ning on aluseks tulevikulogistikute kasvatamisel. Kõik on alles ees, aga nüüd enam mitte unistustes, vaid tegelikus elus. Logistikaohvitseride Kogu kohta saab rohkem informatsiooni, saates e-kiri aadressile logistikaohvitserid@gmail.com. Liikmeks soovijal peab olema tegevliikmest soovitaja ning vastava taotluse saab esitada eespool mainitud aadressile. Asutamiskoosolekul osales üheksa ohvitseri

SÕDUR juuni 2019 47


Kaitseliit fookus

Varustuse kontroll naiskodukaitse formeerimisel Võrus, 2018. aasta Siilil

Autorid: Helen Allas ja Nele Pernits naiskodukaitse ß

Mis asi on naiskodukaitse ja mida me teeme? 48 juuni 2019 SÕDUR

Peale selle, et traditsiooniliselt on meil kaitseliidu kõrval tegutsenud eraldi naisorganisatsioon, on tänapäeval veelgi olulisem see, et naiskodukaitses loome me naistele turvalise ja atraktiivse keskkonna riigikaitsevaldkonda sisenemiseks ning aitame igaühel leida panustamiseks just temale sobiva viisi. Nii võimaldab organisatsioon riigikaitses osaleda mitmel eri moel, arvestades liikmete individuaalset tahet ja võimekust.


Kaitseliit fookus vabatahtlikust organisatsioonist on saanud indu kaitseväes karjääri teha. 2018. aasta on naiskodukaitsele olnud mõõdetavate tulemuste järgi ilmselt kõikidest eelnevatest edukaim.

fotod: rms Martin Andreller, vbl Ardi Hallismaa, naiskodukaitse

Suurim väljakutse: Siil

E

esti elanikest üle poole moodustavad naised, ent riigikaitsesse panustab neist üsna tühine osa. Kuigi naistel on tänapäeval võimalus meestega võrdselt ajateenistusse minna, siis igaühe jaoks ei ole see sobilik lahendus. Kuna ajateenistusse läheb praegu siiski veel vähe naisi ja seda saab teha vaid teatud vanuseni, siis on panustamine vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni kaudu oluliseks alternatiiviks. Naiste väljajäämine riigikaitsest ei oleks lihtsalt mõistlik. On palju näiteid naistest, kes liitudes naiskodukaitsega on esialgu mõelnud, et sõjaline pool ei sobi temale üldse, kuid organisatsioonis tegutsedes on ka huvid ja eesmärgid muutunud. Baasväljaõppe mooduleid läbides saadakse aru, et soovitakse osaleda just sõjalises riigikaitses. Nii mõnigi ajateenistusse läinud neiu on naiskodukaitsja, kes

Aasta esimese poole märksõnaks oli loomulikult suurõppus Siil. Pingutasime selle nimel kõvasti ja võime tulemustega kindlasti rahul olla. Ainuüksi asjaolu, et Siilil osales üle 1700 naiskodukaitsja (71,4% kõikidest tegevliikmetest), on esiletõstmist väärt. Ringkondade juhtidega aastakokkuvõtteid tehes jõudsime aga järeldusele, et Siiliga kaasnes organisatsioonile hulgaliselt ka muid kasutegureid. Olulise hüppe tegime evakuatsioonivaldkonna arendamises, sest otsustasime, et korraldame evakuatsiooniõppused kõikides ringkondades. Enamikule liikmetele oli see täiesti uus valdkond. Pea ees tundmatus kohas vette hüppamine oli küll hirmutav ning nõudis eestvedajailt kõvasti mõttetööd ja organiseerimisvaeva, ent saime seeläbi hindamatu kogemuse. Ilma Siilita, tasa ja targu liikudes oleksime praegusesse seisu jõudnud ilmselt 2–3 aasta jooksul. Kaitseliidu ettevalmistavatesse üksustesse kaasatud naiskodukaitsjate arv suurenes oluliselt. Suutsime üsna edukalt kokku viia ressursi ja vajaduse. Igale üksikisikule sobivaimat rakendust otsides suutsime leida hulga naiskodukaitsjaid, kes on ka edaspidi valmis tegutsema erinevate kaitseliidu üksuste koosseisus. Nüüdseks kuulub kiirreageerimis- ja sihtüksustesse üle 700 naiskodukaitsja. Ka naiskodukaitse liikmeskonna korrastamine oli üks tulem, mis edaspidi vaid kasu saab tuua. Siili ettevalmistuse käigus püüti kontakti saada tõepoolest kõikide liikmetega ning seeläbi leiti üles ka paljud passiivsed liikmed. Osad neist tulid Siilile ja on ka pärast seda taas tegevuses osalenud. Oli ka neid, kes otsustasid organisatsioonist siiski lahkuda. Hea meel on, et kõikide õppusel osalenute kontaktandmed said uuendatud. Väga paljud liikmed said hindamatu projektijuhtimise kogemuse. Teadupoolest on igas naiskodukaitse ringkonnas vaid üks palgaline töötaja ning on üsna selge, et ülesande edukaks täitmiseks ei piisa ainult vabatahtlike osalemisvalmidusest. Nõnda

sattusid kümned vabatahtlikud juba Siili ettevalmistuse käigus eestvedajateks ning vastutajateks. Kindlasti andis see paljudele julgust ja enesekindlust edaspidisteks ülesannetekski. Küllap oli teisigi tulemeid, ent kõige olulisemana sai kinnitust see, et oleme organisatsioonina tugevad, täidame meile pandud ülesandeid laitmatult ja suur osa meie liikmetest tuleb tõepoolest välja, kui öeldakse, et nüüd on väga vaja.

Liikmeskond

Naiskodukaitses on kokku umbes 2600 liiget. Suurimad ringkonnad on Tallinn, Harju, Tartu ja Lääne. Viimastel aastatel on olnud liikmeskonna kasv tagasihoidlikum, seda suuresti seetõttu, et passiivseid liikmeid on välja arvatud. Samas on seeläbi oluliselt tõusnud mitmed

Valedel põhjustel liitujad muutuvad üsna pea passiivseks. kvaliteedinäitajad, nt tegevuses osalenute määr, liikmemaksu tasumine jne. Liikmeskonna suurendamise teemat hoitakse fookuses iga päev. Ühest küljest on see vajalik ülesannete lisandumise tõttu, teisalt lähtutakse põhimõttest, et mida rohkem on liikmeid, seda enam on Eestis teadlikke kodanikke ja seeläbi on ka kogu ühiskond turvalisem. Kuigi igal aastal lisandub ka organisatsioonist lahkujaid, on meie liikmeskond siiski pidevas kasvutrendis. Uue liikme puhul peame oluliseks, et ta saaks väga täpselt aru, mis organisatsiooniga ta liitub ning et peale lõputute võimaluste enesearendamise vallas, on organisatsioonis ka kohustused. Püüame vältida n-ö „iga hinna eest“ värbamist, sest kogemus on näidanud, et valedel põhjustel liitujad muutuvad üsna pea passiivseks ning ühel hetkel lahkuvad organisatsioonist.

Baasväljaõpe

Naiskodukaitse baasväljaõpe koosneb viiest erinevast moodulist, mille läbi-

SÕDUR juuni 2019 49


Kaitseliit fookus

miseks on uuel liitujal aega kaks aastat. Kõik moodulid toimuvad igas naiskodukaitse ringkonnas vähemalt korra aastas, olles aasta peale eri kuudesse ära jaotatud. Baasväljaõpe annab liikmele esmased teadmised ja oskused organisatsioonis hakkama saamiseks ja endale kõige parema rakenduse leidmiseks. Baasväljaõpe on ka edasisel erialaõppel osalemise eelduseks. Organisatsiooniõpetuse moodulis saab liige ülevaate organisatsioonist ja naiskodukaitsja võimalustest riigikaitsesse panustada. Esmaabi moodulis õpitakse praktiseerides ja harjutades päästma inimese elu. Välitoitlustusmoodulil saab selgeks välikatelde kasutamine ja välitingimustes toitlustamine. Sõdurioskuste moodul on põnev ja praktiline sissejuhatus edasisse metsa- ja militaarellu. Ohutushoiu moodulil õpitakse silmad lahti tegema ja ennast kaitsma võimalike igapäevaohtude eest ning kriisiolukorras hakkama saama. Naiskodukaitse baasväljaõpe on äsja saanud uue paindliku ja kaasaegse kontseptsiooni. Iga moodul koosneb eelnevast digiõppeosast ja lähiosast

50 juuni 2019 SÕDUR

Mobiilirakendus „Ole valmis!“ jagab kõigile kasulikke õpetusi ß

Sõdurioskuste moodul on põnev sissejuhatus metsa- ja militaarellu.

kohapeal. Digiõpet saab iga uus liige läbima hakata kohe, kui ta organisatsiooni tuleb. See võimaldab tal juba paljudes teemades kodus olla enne, kui ta mooduli lähiõppe osale näiteks alles poole aasta pärast jõuab. Digiõpet saab läbida paindlikult endale sobival ajal, sobivas kohas ja tempos. Digiõpe loomulikult vähendab lähiõppe mahtu ja jätab naiskodukaitsjatele rohkem aega perega olemiseks ja muudeks tegevusteks, aga see ei ole digiõppe sissetoomise peamine eesmärk. Kõige olulisem muutus on see, et digiõpe on võimaldanud muuta baasväljaõppe senisest veel praktilisemaks ja kvaliteetsemaks. Väga suure osa teooriast saab juba digiõppes selgeks ja see võimaldab kohapeal keskenduda praktikale ja konkreetsetele küsimustele, mis osalejatele digiõppes segasemaks on jäänud. Uus lähenemine võimaldab õppes palju sügavamat lähenemist, kuna osalejad ei tule lähiõppe tundidesse mitte enam väga erineva teadmiste taseme või üldse puuduvate eelteadmistega, vaid juba teadlike ja küsida oskavate õppijatena. Üha enam kutsutakse meie instruktoreid koolitama ka väljapoole organisatsiooni (suures osas ohutushoiu valdkonnas), ent paraku on vabataht-

liku ressurss vägagi piiratud ja seetõttu me suurt hulka väljastpoolt organisatsiooni praegu veel koolitada ei suuda. 2019. aastal on pilootprojektina kavas korraldada ohutushoiulaager, kuhu kaasame ka organisatsiooniväliseid osalejaid. Kui kõik õnnestub plaanipäraselt, siis ilmselt laiendame oma ohutushoiualast tegevust edaspidigi sellises formaadis. See võimaldaks ohutushoiu baasoskusi edastada suuremale hulgale inimestele, kui seda võimaldab tavapärane kursuse formaat.

Elanikkonnakaitse

Riigikaitse laia käsitluse mõistes on suur osa ka elanikkonnakaitsel. Eraldi väärib ära märkimist evakuatsioonivõime edendamine. Evakuatsioonivaldkonnas teeme koostööd politsei- ja piirivalveametiga (PPA), mis vastutab elanikkonna ulatusliku evakuatsiooni korraldamise eest. Esialgsete plaanide kohaselt jääb naiskodukaitsele oluline roll evakuatsioonipunktide ülesseadmisel ning 2019. aasta jooksul saab kindlasti veel täpsemalt paika, millised on meie vastutus ja ülesanded selles valdkonnas lõplikult. Peale PPA toetamise elanikkonna ulatusliku evakuatsiooni korral on rühmade teine eesmärk võimaldada


Kaitseliit fookus nii suurõppuste kui ka reaalse mobilisatsiooni korral kaitseliidu liikmete perede evakuatsioon, mis on hea näide võitlejate võitlemise võimaldamisest ning võitlusvõimsuse võimendamisest.

Kas Sina oled valmis?

Elanikkonnakaitse valdkonnas on naiskodukaitse koolitanud oma liikmeid juba aastaid. Liikmetele antakse teadmisi ja oskusi, kuidas käituda erinevates kriisiolukordades. Näiteks elementaarsed esmaabi oskused, tuleohutus, käitumine infokeskkonnas, looduses ellujäämine, kodu ja vara turvalisus või füüsiline enesekaitse ning käitumisreeglid relvastatud konflikti korral jne. Kõik need teadmised peaksid jõudma iga kodanikuni, kuid kogu ühiskonda ei õnnestu vabatahtlike instruktorite abiga ära koolitada. Seega tuli välja mõelda mingi tööriist, mis aitaks sellel infol võimalikult paljude inimesteni jõuda. Aprillis 2018 andis naiskodukaitse välja mobiilirakenduse „Ole valmis!“. Mobiilirakendus annab teadmisi elanikele, kuidas ennetada, planeerida, valmistuda ja käituda erinevates ohuja kriisiolukordades ja ka relvastatud konflikti korral. Kui varem on seda

osaliselt erinevatest allikatest võinud kätte saada, siis selle rakenduse eesmärk on koondada kõik ühte kohta. Millised kriisid ohustavad Eesti elanikke? Milleks ja miks me peaksime üleüldse valmistuma? Kindlasti ei ole äpp loodud inimeste ettevalmistamiseks viimse päeva tulekuks, vaid annab teadmisi just igapäevaste ja ettearvamatute olukordadega toimetulekuks. Ka kõige turvalisemates riikides võib ette tulla kriisiolukordi ning sel juhul peaksid inimesed oskama ennast, oma lähedasi ja oma vara kaitsta. Kriis võib olla väike või suur, kuid oluline on teada, kuidas saab seda ennetada, selleks valmistuda ning kriisi tekkides elu ja tervist kõige säästvamalt käituda. Rakendusest võib muuhulgas leida riiklikud käitumisjuhised elanikkonnale kriisiolukordadeks, esmaabi, looduskeskkonna, infokeskkonna, pere turvalisuse, julgeolekuohtude ja paljude muude teemade juhiseid. Samuti on rakenduses nädalaseks iseseisvaks hakkamasaamiseks mõeldud koduste ja evakuatsioonivarude nimekiri ning samas saab ka hinnata enda ettevalmistatuse taset. Rakenduses on ka eraldi lehekülg kasulike telefoninumbritega, mis või-

ß

Naiskodukaitse kingitused välismissioonidel teenivatele kaitseväelastele

maldab peale info ka otse rakendusest vajaminevale numbrile helistada. Mobiilirakenduses leiduvad materjalid on koondatud paljude partneritega koostöös (siseministeerium, riigikantselei, PPA, päästeamet, Eesti naabrivalve, Erkki Vaikre, sihtasutus Kadunud, RIA, terviseamet jpt). Nüüdseks on mobiilirakendus kolmes keeles: eesti, vene ja inglise. Kindlasti jätkatakse ka sisu arendamist ning planeeritud on ka eraldi peatükk riigikaitsele. Mobiilirakenduse kujundus ei ole juhuslik, vaid tugineb rahvusvahelise elanikkonnakaitse tähisele (sinine kolmnurk oranžil taustal). Rakendus on allalaaditav nii Android kui iOS nutiseadmetele. Kellel aga nutiseadet ei ole, saab kogu materjaliga tutvuda ka naiskodukaitse kodulehel.

Rakendus „Ole valmis!“ on allalaaditav nii Android kui iOS nutiseadmetele. Ei ole meeste sõda ja naiste sõda, on riigikaitselised ülesanded, ja neid saab igaüks oma võimete kohaselt täita.

SÕDUR juuni 2019 51


fotod: autori erakogu

Ajalugu fookus

Pildil lennuväe paraad 1923. aasta 20. juunil, lendurite kaitsepühaku Eelija päeval. 5. angaar veel katuseta

Autor: Toomas Türk lennundusajaloolane ß

Eesti lennuvägi ˝ Lasnamäel Lasnamäe kõrge paepealne on justkui lennuväljaks loodud, seetõttu ka juba väga varakult sellena kasutust leidnud, olnud pikka aega Eesti Vabariigi lennuväe peabaasiks ning ka reisilennuväljaks.

L

ennuplatsid ning päris lennuväljad on Lasnamäel eri aegadel asunud mitme koha peal. Kuid huvitaval kombel rajati kolmekümnendail aastail riiklik tsiviillennuväli sootuks soisemale kohale Ülemiste

52 juuni 2019 SÕDUR

järve ääres ja Lasnamäe lennuväljad on Tallinna linn tasapisi endasse haaranud. Siiski võib veel siin-seal leida jäänuseid lennuväljade aegadest.

Lennuvälja sünd

Esimest korda kasutas Lasnamäed lennuväljana 1913. aasta suvel Tallinna väisanud prantsuse lendur Marcel Brindejonc des Moulinais. Ta oli alustanud oma ringlendu Morane Saulnier H monoplaanil Pariisist 10. juunil (nüüd ja edaspidi ukj) ning selle esimese etapiga võitis ta Pommeri karika, mis annetati aasta jooksul sooritatud pikima vahemaandumiseta lennu eest. 14 tundi

ning 18 minutit kestnud lennu järel maandus ta Varssavis, olles läbinud linnulennult 1382 km. Edasi jätkas ta Varssavist Daugavpilsi, sealt Peterburgi ning Peterburgist Tallinna, kuhu jõudis 23. juunil, et järgmisel päeval jätkata lendu üle Läänemere Stockholmi. Ühemootorilisel ratastelikuga lennukil, ilma igasuguste navigatsioonivahenditeta oli see paras julgustükk. Nii Vene kui ka Rootsi valitsus oli lendurile vastu tulnud ja saatnud merele oma sõjalaevad, mis umbes 40 km vahedega olid orientiiriks ja valmis ka julge lenduri vajaduse korral veest välja tõmbama. Kuid seda viimast neil


Ajalugu fookus ß

õnneks teha ei tulnud. Brindejonc des Moulinais jätkas oma ringlendu sama edukalt ning lõpetas selle 2. juulil Pariisis. Brindejonc des Moulinais’ Tallinna „lennuväli“ oli alumise ehk Valge majaka kõrval asunud plats, mida tollane ajakirjandus tutvustas kui jalgpalliväljakut, varasematel verstakaartidel oli aga kirjas hipodroomina. Praegu on see ala täis ehitatud. Aasta hiljem, 1914. aasta suvel külastas Tallinna juba suurem grupp lennukeid. Nimelt korraldas Peterburgis asunud 1. lennuväe rood, mis koondas kõiki Peterburgi sõjaväeringkonna lennuüksusi, 1914. aasta suvel kaks ringlendu. Neist üks kümnest lennukist koosnenud grupp tegi seda Eestija Liivimaa kohal. Selle grupi juhiks oli 18. korpuse lennusalga ülem kapten Sergei Boino-Rodzevitš, lisaks 18. salga omadele kuulus gruppi ka 22. korpuse lennusalga lendureid ja lennukeid. Nende ringlend algas 29. juunil 1914 Gattšina lennuväljalt, kust lennati kõigepealt Narva ja seejärel Rakverre. Tallinna saabusid lennukid mitmes jaos, esimesed kaks 30. juunil, ülejäänud järgmiseks õhtuks. Tallinnas maandus üheksa lennukit Lasnamäel alumise ja ülemise tu-

Vaade ülalt lennubaasi linnakule, millalgi 1930ndail

SÕDUR juuni 2019 53


Ajalugu fookus

letorni vahelisel heinamaal, üks aga bensiini lõppemise tõttu Dvigateli tehase taga Ülemiste järve ääres, ilmselt siis tulevase Ülemiste lennuvälja kohal või lähistel. Üheksa lennukit jätkasid 3. juulil lendu Haapsallu, leitnant Popov oli sunnitud paariks päevaks kauemaks jääma. Ebaõnnestunud stardil vigastatud tiib vajas parandamist. Pärast esimese maailmasõja puhkemist hakati Tallinnas rajama alalist lennuvälja. Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud ka lennusalk. Selle asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi

Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud ka lennusalk.

1 AA f. 4699 n. 1 s. 95, l 1-3

54 juuni 2019 SÕDUR

Tallinna Lennuklubi uks endises aviotehase majas. Autori foto, 2005 ß

idapoole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir. 1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli lennuväljani rajatud raudteeharu, mida mööda toimetati lennuväljale nii lennukid (transpordikastidesse pakitult) kui kõik muu vajalik. Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas. Sellest majast veel rohkem mere poole jäänud tselluloosivabriku direktori Fahle suvemaja oli samuti rekvireeritud ning seal asusid lennusalga staap ning ohvitseride kasiino. Ohvitserid elasid erakortereis. Peeter Suure merekindluse lennusalk alustas tegevust 1916. aasta suvel. Üksuse esimesed lendurid on oma korteriraha saanud mai viimase nädala eest. Salga esimene ülem kapten Agejev ning suurem osa lendureist aga sama aasta juulist.1 Kahjuks on säilinud väga vähe infot salga tegevuse

kohta, sedagi peamiselt mälestustes. Tagalas asunud üksus oli lenduritele pigem puhkepaigaks rindeteenistuse vaheaegadel ja tundub, et pidevalt alamehitatud. Kord ei olnud seal kuigi range ning 1917. aasta revolutsioonid muutsid olukorra vaid hullemaks. 1917. aasta lõpu ja 1918. aasta alguse seisu on meenutanud Arnold Under2, kes siis ka salka teenima asus. Enne Underit oli salgas juba üks eestlasest lendur – Jaan Nusberg – ja neli-viis tehnikut. Oma esimesel tutvumisretkel kuulis Under väeosa soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt, et nõukogul ei oleks midagi salga koosseisus ka ainult eestlastest koosneva allüksuse loomise vastu. Salgas olevat olnud viis vakantset lenduri kohta ning kokkumonteerimata lennukeid. Üksuse varahoidja olevat samuti olnud eestlane. Enamik meeskonnast oli aga sõjast tüdinud ning ootas vaid võimalust koju pääsemiseks. Tihti saboteeriti isegi len2 Avaldatud Aavo Ürgsoo artiklis „Eesti lennuväe sünniaastad“, I osa. „Tehnika ja Tootmine“ nr 9, 1994, lk 29-31.

nukäsku. Under lõpetaski teenistuse Moskva lennukoolis ning asus 1918. aasta jaanuaris Peeter Suure merekindluse lennusalka. Juba järgmisel kuul oli ta osaliseks esimese Eesti lennuüksuse loomise katsel. Pärast punase Venemaa esindajate Bresti rahuläbirääkimiste katkestamist alustasid sakslased uut pealetungi. 18. veebruaril tulid saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist. Demoraliseerunud vene väed neile vastupanu ei osutanud, üritati vaid võimalikult palju vägesid ja vara evakueerida, sealhulgas ka Tallinnas asunud lennusalgad. Kui Pirita jõe suudmes asunud merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, siis Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus. Sedagi mitte täielikult, eestlased jäid enamjaolt kohale. 24. veebruari hommikul võtsid eestlased Lasnamäe lennuvälja üle. Under tõi Omakaitse staabist kaheksa meest lisaks: nii oli eestlaste käes


Ajalugu fookus Esiplaanil lennubaasi linnak, taustal endised Aeronaudi hooned ja üks uus angaar ß

ß Lasnamäe talvel. Ilmselt 1924. aasta foto. 5. angaar juba katusega

1918. aastal Tallinna jõudnud sakslased võtsid lennuvälja omakorda üle. lennuväli, 24 lennukit, bensiini, pomme ja muud varustust. Kuid juba järgmisel päeval Tallinna jõudnud sakslased võtsid lennuvälja omakorda üle. Saksa okupatsiooni aegsest elust Lasnamäel on säilinud vähe informatsiooni. Lasnamäel baseerus FliegerAbteilung 16, mis sooritas sealt 1918. a märtsis (koos Haapsalus asunud FliegerAbteilung 37 lennukitega) jääluuret Soome saadetava Rüdiger von der Goltzi Saksa abivägede kohaletoimetamiseks ning sidelende Soome valgete juurde. Abivägede maandumisel Hankos 1918. aasta aprillis toetasid taas mõlema üksuse lennukid seda pommirünnakutega lähedal asunud ja ilmselt juba mahajäetud rannakaitsepatareidele. Samuti toetati Saksa vägede tegevust Helsingi hõivamisel luurelendudega ning lendlehtede pildumisega. Seejärel eemaldus sõjategevus Tallinnast juba nii kaugele, et FA 16 saatis oma eelsalgad üle lahe Soome. Tallinnast sooritati vaid sidelende.

SÕDUR juuni 2019 55


Ajalugu fookus

Teada on, et sidelende sooritati posti kohaletoimetamiseks Riia, Tartu, Pärnu ja Tallinna vahel. Mingeid ehitisi aga Lasnamäel selle aja jooksul ei rajatud ja ilmselt ka suuremaid parandustöid ei tehtud. 1918. aasta novembris võtsid eestlased Lasnamäel üle vaid tühjad hooned. Siiski kujunes Lasnamäe lennuväljast peagi Eesti lennuväe maalennukite peabaas. Merelennukite baasiks sai Lennusadamas asunud ja 1917. aastal pooleli jäänud angaar. Sakslased olid selle hädapärast kasutatavaks teinud ning loobunud Pirita jõe suudmes asunud vesilennukite jaama kasutamisest. Seal asunud laudseinte ja presentkatusega angaarid võttis Eesti lennuvägi 1919. aastal kasutusele oma lennuväljadel – üks neist toodi Las-

56 juuni 2019 SÕDUR

Aeronaut Lasnamäel

1921. aasta märtsis asutati Eesti õhusõidu aktsiaselts Aeronaut, mis juba sama aasta suvel alustas Tallinna ulatuvate lennuühenduste korraldamist. Mai viimastel päevadel alustas Stockholm-Tallinn-Stockholm liinil lennuühendust Svensk Lufttrafik AB, juulis liinil Riia-Tallinn-Riia Aeronaudi renditud Dansk Luft Express ASile kuulunud lennuk. ß

Merelennukite baasiks sai Lennusadamas asunud ja 1917. aastal pooleli jäänud angaar.

namäele ning sai viiendaks angaariks, kaks viidi Tartusse rajatavale Raadi lennuväljale. Olemas olnud puithooned vajasid pidevalt remonti, kuid esialgu puudusid võimalused paremate püstitamiseks. 1922. aasta lõpul ehitati Lasnamäe viiendale angaarile senise presentkatuse asemele ka laudkatus, kuid sellest hoolimata ei kestnud see angaar kaua. Juba 1927. aastal tunnistati see kõlbmatuks ja lammutati. Esimese betoonangaari rajas lennuväljal aga hoopis lennuselts Aeronaut.

Lendude vastuvõtmist korraldas küll Aeronaut, kuid kasutas selleks lennuväe abi ning lennuvälju. Rootsi lennukid maandusid lennusadamas ning kasutasid merelennuangaari. Taani lennuk maandus Lasnamäel ning ka selle teenindamiseks renditi lennuväelt angaari nr 4. 1922. a mais küsis Aeronaut luba Lasnamäele angaari ja maja ehitamiseks, samuti luba oma lennukeid seniks lennuväe angaaris hoida. Nõusolek angaari ja muude hoonete ehitamiseks anti, lennukeid aga sõjaväe angaarides enam hoida ei lubatud. 1923. aastal valmiski Lasnamäel Aeronaudi angaar ning kontori- ja teenistushoone koos reisijatele mõeldud ruumidega. Angaari külge oli ehitatud ka väiksem töökoda. Ka 1923. aasta suvel jätkusid Lasnamäelt Aeronaudi lennud Riiga ja tagasi ning kuigi suhted lennuväe ja Aeronaudi vahel ei olnud päris pilvitud, tuldi lennuvälja

Lennubaasi linnakus asunud teenistushoone foto 2005. aastast


Ajalugu fookus jagamisega toime. Olukord muutus teravaks 1924. aasta suvel. Aprillis 1923 oli Aeronaut ühinenud Ida-Euroopa õhusõiduliiduga (Ost Europa Union), kuhu kuulusid veel Läti õhusõidu aktsiaselts AeroLat ning sakslaste Danziger Luftpost, Aero Lloyd ja Junkers Luftverkehrs. 1924. aasta mai alguses loodi Ida-Euroopa liidu asemel Põhja-Euroopa õhusõidu liit (Nord Europa Union), mille koosseisu kuulusid peale Aeronaudi veel Läti õhusõidu selts, soomlaste Aero OY, Danziger Luftpost ning Junkers Luftverkehrs AG. Ida-Euroopa liidus oli koostöö sisuks olnud lennuplaanide ühtlustamine, nii et Tallinnast Riiga saabunud reisijad said jätkata Saksa või Läti lennukiga teekonda Königsbergini ja vastupidi. Põhja-Euroopa liit seadis eesmärgiks toimiva lennuliini Königsbergist kuni Stockholmini Riia, Tallinna ja Helsingi kaudu. Samuti otsustati looß

Ohvitseride kasiino hoone 2005. aastal. Madalam osa - endine köök. Tänaseks lammutatud

buda ümberistumistest Köningsbergi-Memeli (Klaipeda)-Riia-Tallinna liinil. Liin läks jagamisele nii, et ühe firma lennuk läbis liini algusest lõpuni, omavahel jagati nädalapäevi, mil keegi lendas. Samuti otsustati kasutada liinil ühte tüüpi lennukeid – Junkers F13. Aeronaudil oli seni olnud kaks seda tüüpi lennukit, mida oli kasutatud vesilennukitena Tallinna ja Helsingi vahel ühenduse pidamiseks. Nüüd tuli hankida juurde veel üks F13 ning saata oma lendurid Saksamaale tüübikoolitusele. Seni aga lendasid liinil peamiselt Saksa ja Läti lennuseltside lennukid, ning ka Aeronaudi lennukeil olid saksa piloodid. Luba Lasnamäe lennuvälja kasutada oli aga ainult Aeronaudil, teistel firmadel see puudus. Hooaja alguses lennuvägi arestis Lasnamäel maandunud välismaised lennukid ning mingiks ajaks lennuliiklus seiskus. Läbirääkimiste tulemusel saadi küll luba teiste lennuseltside lennukitele Lasnamäe lennuvälja kasutada, kuid suhted ei olnud enam endised. Probleeme tekitas see, et mõned saksa lendureist olid vabadussõja ajal Landeswehri ridades Eesti vastu sõ-

dinud. Eesti sõjaväe juhtkond nägi sakslastes ka tulevikus võimalikke vaenlasi. Pealegi reklaamis Junkers, kellel oma lennukite võlgu tarnimise tõttu oli nii Aeronaudis kui ka Läti ja Soome firmades osalus, saksa ajakirjanduses kogu ettevõtmist kui „oma lennuliine“. Selle peale heideti Aeronaudile ette, et viimane on vaid saksa firma käepikendus. Lennuvälja kasutamise pärast tekkinud tüli käigus selgus kummaline

Nii lennuvägi kui Aeronaut vaid rentisid linnalt nende hoonete all olevat maad. asjaolu, et nii lennuvägi kui ka Aeronaut rentisid linnalt vaid nende hoonete all olevat maad. Lennuväli ise oli endiselt linnamaa. Mõlemad pooled esitasid nüüd taotluse, et maa rendile saada ning 1924. aasta septembris saavutati linna ja sõjaväe vahel kokkulepe, et lennuvälja territoorium läheb

SÕDUR juuni 2019 57


Ajalugu Ajalugu fookus 58 juuni 2019 SÕDUR

ß

samuti lennuväele rendile. Ainuke linnavalitsuse tingimus oli eralennukite maandumise lubamine. Leping ise sõlmiti alles 2. aprillil 1925. Lepingu §7 järgi pidi sõjaministeerium võimaldama lennuvälja kasutust ka neile eraettevõtjatele lennunduse alal, kel selleks Eesti Vabariigis seaduslik õigus on ja vastavad lepingud sõlmitud. Seda siiski klausliga – kuivõrd ta seda kaitseväe lennuasjanduse juures võimalikuks peab. 1925. aasta suvehooajal Saksa ja Läti seltside lennukid enam Lasnamäele ei lennanud ning ka Aeronaudi lennukeil lendasid juba ammu Eesti lendurid, kuid konfliktid jätkusid. 1926. aasta suveks lennuvägi keeldus Aeronaudiga Lasnamäe lennuvälja kasutuslepingut pikendamast, viidates enda suurenenud vajadustele. Ilma lennuväljata jäänud Aeronaut sai edasi teenindada vaid vesilennukeil tegutsenud Tallinna-Helsinki liini,

Õhukaitse 4. aastapäeva paraad Lasnamäel 4. oktoobril 1932

ß

Ilma lennuväljata jäänud Aeronaut sai edasi teenindada vaid Tallinna-Helsingi liini.

Gordou Lesseurre GL 22 hävituslennukite rivi Lasnamäel 1926. aastal. Taustal paistab Aeronaudi angaar ja kontorihoone


Ajalugu fookus kuid ühe liini tuludest ei piisanud firma ülalpidamiseks. Kui oli selgunud, et ka uue lennuvälja rajamiseks oli riigi tugi pigem moraalne ning selleks tehtavad kulud lubati hüvitada alles tagantjärele, siis otsustas Aeronaut 1928. aasta kevadel oma tegevuse lõpetada ning kuulutas välja pankroti. Riigiga peetud läbirääkimiste tulemusena läks Aeronaudi kinnisvara riigile, saadud laenu ja maksuvõla katteks. Lasnamäel asunud hooned sai omale lennuvägi. Sellega ei lõppenud siiski Lasnamäe kasutus reisilennuväljana. Aastate 1932 ja 1933 suvehooaegadel kasutas Varssavi-Vilno (Vilnius)-Riia-Tallinna liini avanud LOT samuti Lasnamäe lennuvälja. Ülemiste lennuväli ei olnud veel valmis ja kuna poolakad olid liitlased, siis neile sõjaväelennuvälja kasutamisel takistusi ei tehtud. 1934. aastal hakkas ka LOT kasutama Ülemiste lennuvälja.

Taristu väljaarendamine

Kuigi kohati võis tunduda, et lennuväe ja Aeronaudi konflikt muutus väiklaseks, siis selles oli lennuväel kindlasti õigus, et kaugemas perspektiivis oleks Lasnamäe lennuväli jäänud mõlema jaoks kitsaks. Peale seal asunud lennueskadrilli kasutas lennuvälja õppelendude tege-

miseks ka õppejaoskond. Lennuväljal asusid maalennudivisjoni töökojad ning laod, kus remonditi ja varustati kõiki maalennuüksusi ning tehti kontroll-lende remonditud ja uute kokkupandud lennukitega. Ja kuna lennuväel olid ambitsioonikad laienemiskavad, siis oleks tõesti olnud raske kõige selle kõrval teenindada ka liinilende. Lasnamäe lennuvälja arendamiseks oli kavas enamik puithooneid aja jooksul asendada püsivamate kivihoonetega. 1922. aastal ehitati Lasnamäele kivist kesklao hoone, järgmisel – puidust kasarm. Maailmasõja ajal lennuväljal kasarmut ei olnud, meeskond elas rekvireeritud elamus. 1924. aastal rajati puurkaev, pumbamaja ja veereservuaar ning toodi sisse linna elekter. Selleks tuli rajada „Russalka“ juurde transformaatorikiosk ning panna maha Lasnamäele suunduv elektrikaabel. Juba 1922. aastal valminud sõjaväe ehitiste kavas oli uue kivist ja tulekindla katusega töökojahoone ehitamine Lasnamäele, kuid tegelikult ehitati see aastail 1925–26. Varem oli lennuväerügemendis kaks eraldi töökoda – merilennueskadrilli oma lennusadamas ning maalennudivisjoni oma Lasnamäel. Lasnamäel asus töökoda kahes eraldi hoones. Kui tisleritöökoja hoone oli piisavalt ruumikas, siis metallitööde töökoda oli väike ning ebapraktiline. 1927. aasta aprillis lõpetati aviotöökoja sisustamine ning lennuväerügemendi koosseisus loodi uus üksus – lennubaas. Sellesse koondati kõik lennuväerügemendi tehnilised osad: tehnikajaoskond, kõik töötoad ja laod. Lennusadamas asunud töökoda likvideeriti ning seadmed toodi samuti üle Lasnamäele. Uus aviotöökoda koosnes administratsioonist, materjalide katsekojast, joonestusbüroost, mootorite, metalltööde, puutööde ning lennukite monteerimise töötubadest, sepikojast ning veel mitmest väiksemast – instrumentide, magneetode ja elektrotehnika töötoast. 1927. aastal valmis lennuvälja teenistushoone, kus oli lennuvälja vahtkonna ruum, valveohvitseri tuba, väike kantseleiruum, lennuvälja elektrienergia keskus, telefonikeskjaam, raadiojaam, ambulants ja valvetorn. Hoone teisele korrusele kavandati ka kolm ohvitseride korterit.

1925–26 oli hoonete territoorium piiratud kivimüüriga ja seatud üles korralik välisvalgustus. 1924. aasta detsembrimässu ajal oli ründajatel õnnestunud lennuvälja valvajaid üllatada ning see ilma vastupanuta vallutada. See sundis lennubaasi välisele julgeolekule suuremat rõhku panema. 1928. aastal anti lennuväele üle Aeronaudi angaar ja teenistushoone. Teenistushoone sai omale lennukool, mis oli varem tegutsenud Lennusadama juures asunud lennukasarmus. 1928. aasta sügisel avati lennukooli kõigi aegade suurim kursus, kus alustas õpinguid 60 lenduri ja 12 lendurvaatleja õpilast. Osa õppeklasse enam lennukasarmusse ei mahtunud. Nii tegutses kool algul kahes kohas, 1930. aastal anti aga lennukasarmus kasutatud ruumid üle õhutõrje suurtükiväegrupi formeerimiseks.

1928. aasta jaanuaris kolis Lasnamäel asunud 1. eskadrill Tallinnast Rakverre. 1928. aasta jaanuaris kolis seni samuti Lasnamäel asunud 1. eskadrill Tallinnast Rakverre. Lasnamäele jäid tegutsema vaid lennubaas ning lennukool. Kuid ka see tagas lennuväljale piisava koormuse. Õppelendude suveperioodil kestsid lennud varavalgest hilise õhtuni. Vaid keskpäeval tehti paaritunnine paus lõunasöögiks ning sellele järgnenud puhkuseks. Kuna lennukooli selle lennu lõpetamise järel oli kavas Tallinnas ka uus lennuväeüksus formeerida, siis koostati vahepeal kava uue lennuvälja rajamiseks Ülemiste järve läänepoolsele kaldale, kus oleks saanud kasutada ka vesilennukeid. Kava kalliduse tõttu selle elluviimisest siiski loobuti ning uue eskadrilli jaoks vajalikud hooned ehitati Lasnamäe lennuväljale. 1929. aastal valmisid lennubaasi linnakus üleajateenijate elumaja, vankrikuur ja tallid, meeskonnale toidukelder, kivist relvaladu ja tee-

SÕDUR juuni 2019 59


Ajalugu fookus

nistusruumid tulevase formeeritava lennuüksuse jaoks. 1930. aastal ehitati Aeronaudi angaari kõrvale uus raudbetoonist angaar, lennubaasi territooriumile aga ohvitseride ning üleajateenijate kasiino ja maa-alune bensiinireservuaar koos pumbaga. 1. juulist 1930. aastal likvideeriti seni eksisteerinud lennuväerügement ning selle koosseisu kuulunud üksused said iseseisvaks. Lisaks moodustati samast kuupäevast Tallinnas ka täiesti uus üksus – üksik lennuväedivisjon nr 3 (ÜLD 3). Selle relvastuseks oli Inglismaalt ostetud 12 Bristol Bulldog Mk.

Oma karja piimaga toideti ära nii oma meeskond kui ka Lasnamäel elanud üleajateenijate ja ohvitseride perekonnad. II hävituslennukit ning lenduriteks said äsja lennukooli lõpetanud. Salgajuhtideks määrati neid koolis õpetanud instruktorid ning divisjoni ülemaks lennukoolis instruktorite rühmaülemaks olnud kapten Eduard Reissaar. Kuigi lennuväljal pidevalt ehitati, oli ruume ikka veel vähe. ÜLD nr 3 angaarideks said endine Aeronaudi angaar ning selle kõrvale ehitatud uus betoonangaar. Kuid nende teenistushoone asus hoopis lennubaasi hoonete grupis. Samuti ei mahtunud nende staap endisesse Aeronaudi kontorihoonesse, vaid pidi end sisse seadma ohvitseride kasiino teisel korrusel. Aeronaudi kõik kontorihoone ruumid olid endiselt lennukooli käes. Samal ajal kasutas lennukool oma lennukite hoidmiseks vanu puitangaare, mis asusid lennubaasi hoonete kõrval, diagonaalis üle lennuvälja. Siiski oli Aeronaudi angaari külge omal ajal ehitatud ka väiksem töökojaruum, mida nüüd ÜLD 3 sai kasutada oma töökojana. Olukord lahenes alles 1937. aastal, kui lennukool kolis Maarjamäe lossi ning endine Aeronaudi kontorihoone anti üle 3. divisjonile. Siis lõpuks olid kõik üksuse osad ühes kohas koos. Jätkus ka lennubaasi hoonestu väljaehitamine. 1931. aastal valmisid toidukelder, puukuur ning pommikel-

60 juuni 2019 SÕDUR

der, 1932. aastal raadiojaama hoone ning kivist laoruumid, 1933. aastal kivist garaaž. Samuti oli väeosa omavahenditest ehitatud lennuvälja laiendamiseks hangitud maadele korralik karjalaut, milles oli ka oma kari. Selle piimaga toideti ära nii oma meeskond kui Lasnamäel elanud üleajateenijate ja ohvitseride perekonnad. 1931. aastal renditi endises Lasnamäe kivimurrus 2000 m2 suurune maa-ala, millele rajati 200-meetrine lasketiir, kus sai vintpüssidest lasta. Väiksem poolkinnine tiir püstolitest laskmiseks ning lennukite kuulipildujate reguleerimiseks asus otse lennuväljal. Lasnamäel oli ka tenniseväljak.

Viimane laienemine

Aastail 1929 kuni 1933 valminud hoonete ehitust rahastati 1928. aastal riigikogus ühel häälel vastu võetud „Lennuvarustuse muretsemise ja krediidi määramise seaduse” järgi, millega eraldati järgmiseks viieks aastaks 5 miljonit krooni lennuvarustuse ostmiseks ning nende kasutuselevõtuks vajalikeks investeeringuteks. Puhkenud majanduskriis aga ei võimaldanud järgnevail aastail nii suuri summasid eraldada ja nii lõpetati 1933. aastal vabariigi valitsuse

otsusega selle programmi elluviimine kui tähtaeg sai täis, kuid tegelikult oli kulutatud umbes 2/3 kogusummast. Järgnevail aastail lennuväele eraldatud investeeringusummadest piisas vaid olemasoleva korrashoidmiseks. 1937. aastal õnnestus maha müüa hulk vanemat lennuvarustust ning hakati pidama plaane uute lennukite muretsemiseks ning omakorda nende kasutuselevõtuks vajaminevatest investeeringutest. Kavas oli lähima viie aasta jooksul kõik lennukid vahetada monoplaanide vastu, samuti hankida lennuväele kahe mootoriga pommituslennukid. Uued lennukid oleks olnud oluliselt suurema maandumiskiiruse ning massiga. Senine lennuväli oleks neile kitsaks jäänud ning ka selle pinnasekatet tuli parandada. Esimene Lasnamäe lennuvälja kuivendamise ja silumise kava koostati 1937–383, kuid samal ajal alustas õhukaitse juhatus ka lennuvälja territooriumi laiendamise läbirääkimisi. 1939. aastal sõlmitigi leping Tallinna linnaga veel ligi 23 hektari rendile võtmiseks ehitiste aluseks maaks ning 74 ha lennuvälja laiendamiseks. Samuti osteti ära väikese kiiluna uue ja suurema len3 ERA f.4 98 n.12 s.504


Ajalugu fookus ß

3. LD uue lõunalinnaku peahoone (teenistushoone), mis valmis 1940. Pildistatud eelmisel aastal

välja lõunapoolse osa kohta4 ning suvel hakati seda ellu viima. Paese pinnase lõhkumine oli aeganõudvam esialgu plaanitust, samuti oli lõhutud pae äravedamine füüsiliselt raske töö ning päevatöölised kippusid palgaolude üle nurisema ja lahkuma. Seetõttu rakendati hiljem ka vange. Siiski ei jõutud 1940. aasta suveks veel töödega lõpule. Viimane silumise etapp pidi aset leidma 3. lennuväedivisjoni suvelaagri ajal, alates 10. juunist 1940. Kuid juba 20. juunil pidi lennuväebaas loovutama kogu Lasnamäe lennuvälja territooriumi ja hooned Nõukogude Liidu vägedele. Koos lennuvälja laiendamisega otsustati selle lõunapoolsesse otsa ehitada 3. lennuväedivisjoni jaoks uus linnak. Esimeses etapis kavatseti rajada teenistushoone, kaks angaari, kasarmu, garaaž ladude, töökoja ja remondiangaariga ning vahtkonna- ja ambulantsihoone. Veel olid projekteerimisel kaks elamut – üks üleajateenijateallohvitseridele ning teine ohvitseridele, mis pidi ehitatama hiljem. Ehitushanke võitis vähempakkumisel ehitusettevõtja ning arhitekt

ril puhkenud maailmasõda raskendas oluliselt mitme materjali saadavust. Tähtajaks jäid kätte saamata armatuuri jaoks tellitud terasvardad, tsingitud plekk ning suurenes mitme materjali maksumus. Esimene angaar suudeti sõjaväe varustusvalitsuse käest piirikindlustuste ehitamiseks ostetud ja seni kasutamata armatuurivarraste laenamise tõttu tähtajaks katuse alla saada. Ülejäänud hoonete ehitamine jäi venima ning pidevalt tuli otsida kodumaiseid asendusmaterjale. 1940. aasta juuli alguses koostatud allkirjastamata akti järgi oli selleks ajaks valminud umbes 60% ehitiste kogumahust (maksumusest).5 Samasse aega jääb varustusvalitsuse ehitusja korteriosakonna ehitusjaoskonna ülema insener Reinhold Kapperi kiri Kolkile, et vastupidi tema eelnevale korraldusele ehitusel töid koomale tõmbama hakata, tuleks töid jätkata samas tempos või veelgi kiiremini ning vajadusel töölisi juurde palgata.6

ß

Hoonete ehitamine jäi venima ning pidevalt tuli otsida kodumaiseid asendusmaterjale.

Endised 3. divisjoni angaarid 2005. a. Nurgelise katusega endine Aeronaudi angaar on nüüdseks ajaks hävinud

nuvälja territooriumile jäänud eraomanike põllulapp. Selle tulemusel suurenes Lasnamäe lennuvälja territoorium lõuna pool umbes kaks korda. Samal kevadel koostati uus kuivendamise ning silumise kava ka lennu-

Madis Kolk, kes sõlmis vastava lepingu 10. augustil 1939. Kuid temalgi tuli kohe algusest peale põrgata kokku ootamatute takistustega. 1. septemb4 ERA f.4 98 n.12 s.506

Nimelt oli Lasnamäe üle võtnud Nõukogude Liidu lennuväeüksus samuti huvitatud hoonete võimalikult kiirest valmimisest. Nii ehitaski nüüd juba „Natsionaliseeritud ehitusettevõte M. Kolk“ endise Eesti sõjaväe varustusvalitsuse inseneride järelevalve all hooneid Nõukogude Liidu lennuväele. Tööde eest tasumine toimus endise EV riigikaitsekapitali summadest. Hooned anti enam-vähem valminult Nõukogude Liidu 38. lennuväebaasi esindajatele üle 1940. aasta detsembris, sest sõjaväe varustusvalitsus likvideeriti. Üleandmisaktides fikseeriti hoonete olukord üleandmise hetkel. 5 ERA f. 498 n. 12 s. 372 l. 384 6 Samas, l. 369

SÕDUR juuni 2019 61


fotod: Wikipedia

Ajalugu fookus

Briti Balti laevastik väljumas Spitheadist 11. märtsil 1854, hiljem külvas see laevastik hirmu Läänemerel. Kunstnik Edward Duncan

Autor: Liivo Laanetu, kaptenleitnant, mereväe operatsiooni- ja planeerimisjaoskonna ülem ß

Rannakaitsest Eestis kuni Krimmi sõjani R

See on esimene osa artikliseeriast, kus tutvustatakse põgusalt rannakaitse kujunemise põhijooni Eesti alal. Esimene kirjutis hõlmab perioodi rannakaitse vajaduse tekkimisest kuni Krimmi sõjani, teine keskendub eelkõige kahe maailmasõja vahelisele perioodile ja kolmas võtab vaatluse alla taasiseseisvumisele järgnenud aastatel toimunu. 62 juuni 2019 SÕDUR

annakaitset, mille tegevuskeskkond on eelkõige rannikuveed ja sellega piirnevad maismaa-alad, on meresõjateoreetikud nimetanud alternatiivstrateegiaks nn „päris“ mereväestrateegiale, mis kes-


Ajalugu fookus Merelt lähtuva sõjalise välisohu – alguses eelkõige rüüste- ja saagiretkede – tõrjumise ajaarvamise aoaja Eestis võib paigutada kindlasti juba viikingiaega. Näiteks 2008. aastal avastatud Salme laevamatusest teame, et 8. sajandi esimesel poolel Rootsist laevadega tulnud enam kui nelikümmend sõjameest pidid oma elu jätma Saaremaa randa. Muistsest vabadusvõitlusest on teada juba rohkematest meritsi toimunud sõjakäikudest, alustades taanlaste jaoks edukast retkest tulevase Tallinna alla 1219. aastal. Kogenud mererahva ning edukate sõjameeste saarlaste maade alistamine toimus alles pärast Eesti teiste muinasmaakondade vallutamist ning sai võimalikuks 1227. aasta talvel riialaste tõttu, kui meri oli jääs ja ei olnud maa poolt ründajatele takistuseks. Riialaste edukas sõjaretk saarlaste vastu on näide sellest, kui olulist rolli etendab Läänemere piirkonnas rannikuvööndis toimuva sõjategevuse suhtes siinne kliima ning kuidas vastase ründamisel tuleb otsida üles tema kõige nõrgem külg. Merelt lähtuvate ohtude tõrjumiseks mõeldud kindlustusi hakati rannikupiirkondades püstitama juba kauges ß

kendub peamiselt tegevusele avamerel. Enne teist maailmasõda oli Eestis rannakaitse defineeritud kui sõjaline kaitse kallaletungide vastu merelt s.o vaenuliste sõjalaevastikkude ja dessantide vastu, rannakaitse moodustavad vastavad laevastikud, ranna- ehk merekindlused, rannapatareid, mere mineerimine ja rannakaitseks määratud maa- ja lennuväe osad. Rannakaitsega samal ajal oli käibel ka teine termin – merekaitse – kuid selle tähendus on olnud ebamäärasem. Tänapäeval on mõlema väljendi – rannakaitse ja merekaitse – kasutamine eesti keeles pigem juhuslik ning selle tähendus sõltub eelkõige konkreetsest kasutajast ning kasutamise kontekstist, võimaldades seeläbi subjektiivsete tõlgenduste tekke. Lisaks rannakaitsele on tulnud käibele uus väljend „rannikukaitse“, kuid vaatamata mõnele katsele tõestada vastupidist, sisulist erinevust võrreldes „rannakaitsega“ sel väljendil siiski ei ole. Rannakaitse on eesti sõjandusoskussõnavara vanematesse kihistutesse kuuluv termin, mille väljavahetamiseks puuduvad vähemalt siinkirjutaja arvates vettpidavad argumendid. Terminoloogiaküsimusega süvitsi minek nõuab aga eraldi kirjatükki, mistõttu see teema siinkohal rohkem käsitlemist ei leia. Valdava osa inimkonna ajaloost on veeteed nii merel kui sisemaal olnud pigem eri maade ja rahvaste ühendajad ja samas ka lahutajad, sest alles 18.–19. sajandil aset leidnud ulatusliku tööstusliku pöörde ja kiire tehnoloogiate arendamise tõttu Euroopas ja PõhjaAmeerikas sai võimalikuks maismaa teedevõrkude arendamine sellises mahus, et need hakkaksid osutama veeteedele reaalset konkurentsi. Kuna veeteede kasutamise võimalikkus etendas märkimisväärset rolli rahvaste majandusliku heaolu kujunemisel, siis on enesestmõistetav, et eksisteeris ka huvi ja vajadus nende üle kontrolli pidada. Asjakohase näitena Eestist võib tuua muistse Saaremaa, mille majandus ja mõjuvõim arvatakse olevat tuginenud sõjalisel suutlikkusel kehtestada end mereteedel. See tähendas mööduvatelt või peatuvatelt laevadelt maksude nõudmist ning tasumisest keeldumisel nende ründamist ja röövimist. Kõik see eeldas tugeva sõdalase ja merekultuuri ning laevastiku olemasolu.

minevikus. Vanemast ajaloost üks tuntumaid on roomlaste 3. sajandil oma Briti saarte ja Inglise kanali äärsetesse valdustesse rajatud terve kindlustuste süsteem, mis pidi kaitsma olulisimaid piirkondi rannikul meritsi saabuvate rüüstajate eest. Tulirelvade ilmumisega 14. sajandil rajati esimesed kindlustused, kuhu olid paigutatud suurtükid. Kõige lihtsamat tüüpi merekindlused olid lahtised rannapatareid, mis asutati tavaliselt rahuajal. Vajadusest omada ühes punktis suuremat tulejõudu, arendati välja maapinnast kõrgemal asuvad fortifikatsioonid ehk nn päris merekindlused. Rannakindlustuste kohavalikul lähtuti kaitstava punkti poliitilisest ja strateegilisest tähtsusest, ranniku kujust ning üldisest piirkondlikust maastiku iseloomust. Lahtiste

Tulirelvade ilmumisel 14. sajandil rajati esimesed merekindlustused. Vana-Liivimaa kaart, valminud Antwerpenis aastail 1573-1598

SÕDUR juuni 2019 63


Ajalugu fookus

rannapatareide ja merekindluste eesmärk oli pakkuda maa poolt reidide, sadama sissepääsude ja jõesuuete kaitset, tõrjuda meredessante ning kaitsta rannikuühendusteid. Võib väita, et Eesti aladel oli keskajast kuni varauusajani ehk VeneLiivimaa sõjani (1558–1583) peamine merelt lähtuv oht seotud pigem mereröövi kui otsese sõjalise vallutusega. Merejõud oma laevastikega olid alguses eelkõige ajutise iseloomuga ja nende omamist (palkamist) võisid lubada endale eeskätt need, kel oli otsene vajadus kaitsta oma huve ehk siis rikkad

16. sajandil pidas Tallinna raad mereröövlite tõrjumiseks Aegnal sõjasulaste kaitsesalka.

64 juuni 2019 SÕDUR

16. sajandil valminud suurtükitorn Paks Margareeta 2011. aasta fotol ß

linnad, mille majanduslik heaolu sõltus vahetult meritsi toimuvast kaubavahetusest. Esimesed alalised mereväed ehk riikide valitsejatele alluvad merejõud tekkisid 16. sajandi jooksul. Laevastiku ehitamine ja ülalpidamine oli majanduslikult jõukohane üksnes rikastele ja vägevatele, olgu nendeks siis linnad või maaisandad. Kõige põhjalikumalt Eesti rannakaitseajalugu uurinud Heino Gustavsoni järgi püstitati kohaliku merekaubanduse sõlmpunktiks olnud Tallinna sadama kaitseks esimesed rajatised juba 14. sajandil. 16. sajandi lõpul pidas Tallinna raad mereröövlite ohu tõrjumiseks Aegnal relvastatud sõjasulaste kaitsesalka, kelle kasutada oli ka purjepaat. Peale Tallinna ümbruse, kus asusid kõige olulisemad rannakaitserajatised, on eri aegadel asutatud rannakaitsepatareisid ka Paldiskisse, Pärnusse ja Narva-Jõesuusse. Vene-Liivimaa sõja käigus vallutas Rootsi, kellele kuulus tugev sõjalaevastik, 1561. aastal Tallinna ja selle lähiümbruse. 1577. aastaks olid venelased suutnud allutada oma kontrollile suurema osa Eesti alast, välja arvatud Tallinna, mida ei suudetud alistada ka piiramisega. Venelaste sõjalaevastiku puudumise tõttu valitses Rootsi täielikult Soome lahe mereala,

mis lubas korraldada nii Tallinna merelt varustamist kui ka takistada Vene merekaubandust Narva kaudu. Sõda andis tõuke Tallinna keskajast pärinevaid kaitserajatisi täiendama muldkindlustustega. Rannakaitsepatareid leidsid kasutamist 1569. a linna kaitsmisel Taani ja Lüübeki ühise laevastiku vastu. Rootsi riigi koosseisu kuulumise ajal jätkus muldkindlustuste – bastionide – rajamine. 1686. aastal kiideti heaks Erik Dahlbergi ja Paul von Esseni ambitsioonikas Vaubani süsteemis projekt, mille kohaselt oleks tulnud kogu linn ümbritseda muldkindlustusvööndiga, mille hulka kuulunuks 11 bastionit ja kuus raveliini. Põhjasõja alguseks jõuti valmis ehitada üksnes kolm bastioni (Ingeri, Rootsi ja Skoone) ja üks raveliin. Kuigi Põhjasõjas (1700–1721) Vene väed Tallinna ei vallutanud, etendas Rootsi garnisoni kapituleerumisel

1710. aastal olulist rolli blokaad, mida mere poolt tegi Vene sõjalaevastik, mis pärast Kotlini saare juures 1705. aastal peetud merelahingut oli võimeline edukalt vaidlustama Rootsi merevalitsemist kogu Soome lahel. Rootslased siiski ei leppinud veel niipea Põhjasõjas Venemaale allajäämise ja kaasnenud territoriaalsete kaotustega ning see leidis väljundi kahes jätkusõjas, mis mõlemad lõppesid Rootsile lüüasaamisega. Esimeses jätkusõjas (1741–1743) jõudis sõjategevus Eesti aladele 1743. aastal, kui Rootsi laevastik tegi Tallinna mereblokaadi ning venelased kartsid põhjendatult vastase meredessanti, mis jäi siiski toimumata. Kuningas Gustav III vallandas teise jätkusõja (1788–1790), kui Venemaa põhijõud oli seotud sõjas Türgiga. Sõjategevus Eestis algas 1790. aastal, kui Rootsi sõjalaevastik ründas Paldiski merekindlust ja vallutas selle hiljem maale saadetud dessandiga. Paldiski


Ajalugu fookus Vaade Pärnu kindlustustele 1554. aastal. Üle jõe sai sel ajal ainult laeva või parvega ß

rüüstati ja rootslased lahkusid mõni päev hiljem. Kaks kuud hiljem, kui rootslased saabusid Tallinna ründama, oli Vene laevastik admiral Vassili Tšitšagovi juhtimisel neid juba reidil ootamas. Üllatushetke puudumine, laevastiku ebaefektiivne taktikaline juhtimine ja Vene laevade tulejõud kui esimese kaitseliini tugevus rannakaitses olid peamisteks põhjusteks, miks rootslased pidid tunnistama kaitsjatele allajäämist tolles Tallinna merelahingu nime all ajalukku läinud jõukatsumises. 19. sajandi ulatuslikumad mereoperatsioonid Läänemerel leidsid aset Krimmi sõja ajal (1853–1856), kui Briti laevastik avas siin nn teise rinde ning tegi aastatel 1854–1855 kogu jäävaba navigatsiooniperioodi vältel edukalt Tallinna sadama mereblokaadi, kasutades Naissaart oma kaldabaasina. Vene laevastiku passiivsuse ehk vastutegevuse puudumise tõttu oli Suurbritannial

ja tema liidupartneri Prantsusmaa laevastikul tagatud mereala valitsemine kogu Soome lahel Kroonlinnast läänes. See omakorda andis brittidele võimaluse Tallinna pommitamiseks merelt. Kuna britid ei teinud katsetki Tallinna vallutada, kuigi see oli linna garnisoni peamine hirm, siis on Eesti alal toimunud Briti sõjalise tegevuse eesmärgiks peetud pigem Tallinna kui olulise kaubasadama ja mereväebaasi blokeerimist. Kuigi pommitamised Tallinnale ulatuslikumat kahju ei tekitanud, ei suutnud linna rannakaitsepatareid vähimalgi moel takistada vaenlase laevastiku tegevusvabadust merel. Nii nagu suurtükkide tulek 14. sajandil muutis sõjaliselt iganenuks keskaegsed kivikindlused, pidid bastionipõhised kindlusesüsteemid 19. sajandil alla vanduma relvastuse edasisele arengule. Tallinna kui kindluslinna aeg sai lõplikult ümber pärast Krimmi sõda, kui linn kustutati 1857. aastal maa-

Tallinna sundisid kapituleeruma vaid need vastased, kellel oli selge ülekaal merel. kindlustuste nimekirjast ning merepoolsed kindlustused demilitariseeriti kümme aastat hiljem. Linlaste jaoks tähendas see eelkõige muldkindlustuste vööndi (bastionide) lammutamist. Tallinna kui Eesti tähtsaima merelise tugipunkti sõjalisel kaitsel on etendanud olulist rolli suutlikkus vastu panna vaenutegevusele nii maa kui ka mere poolt. Seetõttu ei olegi üllatav asjaolu, et Tallinna suutsid vallutada (Rootsi, 1561) või sundisid kapituleeruma (Venemaa, 1710) üksnes need vastased, kel oli selge ülekaal merel ja kes olid ka sõjaliselt tugevad maismaal.

SÕDUR juuni 2019 65


Tutvustus Suvorov, Viktor. Spetznaz: Vene eriteenistuste ajaloost Tänapäev, 2019

Loginova, Svetlana. Kriminaalne Eesti Rahva Raamat, 2019

Maarja Merivoo-Parro, Sander Jürisson. Eestlased Ameerikates. Estonians in the Americas Eesti Diasporaa Akadeemia, 2019

Krillo, Ain. Strauss, Mati. Vägitöö kaunis jääb…: soomlaste kaotused Eesti Vabadussõjas 1918-1920 Vabadussõja Ajaloo Selts, 2019

Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen. Taanlaste ristisõda Eestis Argo TTP, 2019

Viktor Suvorovi „Spetsnaz“ on esimene Lääne lugeja jaoks mõeldud täielik ja kõikehõlmav ülevaade Nõukogude erivägedest kuni tänapäeva Venemaa salajaste eliitmõrtsukateni välja. Sõjaväeluure (GRU) juhtimise all tegutsenud spetsnaz ehk Nõukogude eriväed olid üks kõige salapärasemaid ja armutumaid erivägesid maailmas. Nende kasutada olid Nõukogude armee tipptehnoloogia ja uusimad teadussaavutused. Tänapäeval on spetsnaz'i peaeesmärk vaenlase taktikaliste tuumarelvade leidmine, nende asukohast ettekandmine ja erandolukordades hävitamine kas või oma elu hinnaga. Endise GRU ohvitserina oli autor ise spetsnaz'i tegevusega tihedalt seotud. Selles käsitluses räägib ta omaenda kogemustest. See on möödapääsmatult vajalik lugemisvara igaühele, keda tõeliselt huvitab Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa sõjaline võimekus.

On olnud aegu, kui suuri rahasummasid aeti väga tihti kokku kõrvalisi teid pidi. Selles raamatus on juttu neist kõige räpasematest viisidest. Juttu tehakse mustast rahast, ärist ja selle koostisosadest: töömeetoditest potentsiaalsete liitlaste ja vastastega, sidemetest vari- ja võimustruktuuride ning politseiga. Eesti allilm elas enne ja elab praegugi oma seaduste järgi. On ilmunud noorte juhtidega uued organiseeritud kuritegelikud grupid, mis on peamiselt keskendunud narkokaubandusele. Vanglatest on vabaks lastud endised liidrid. Mõni neist on hiljem tapetud, mõni Eestist lahkunud. Raamat on kirjutatud reaalsete sündmuste põhjal ning inimeste nimed on samuti õiged. Ent suur osa juhtunust on muidugi kirjeldatud autori tõlgendusena, mida ei tohiks pidada ainutõeks, vaid subjektiivseks arvamusavalduseks.

Eesti Diasporaa Akadeemia kakskeelses trükises “Eestlased Ameerikates. Estonians in the Americas” saab kohtuda sajand ja enam tagasi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas elanud rahvuskaaslastega. Fotorohke teos toetub ulatuslikule arhiivimaterjalile, mis kogutud nii Eestist kui piiri tagant. Raamatu koostajateks Maarja Merivoo-Parro ja Sander Jürisson, kes mõlemad on oma akadeemilise karjääri pühendanud väliseestlaste uurimisele. Maarja peamiseks suunaks on olnud Eesti pagulaste ajalugu külma sõja aegses USA-s ning Sander on seni peamiselt kirjutanud Brasiiliasse pagenud eestlastest. Uues teoses puudutatakse lisaks nimetatud asumaadele ka näiteks Kanada, Argentina ja Uruguay eestlaste lugu. Ainulaadseks teeb raamatu aga asjaolu, et selle tegevusaeg algab 19. sajandil ja lõpeb teise maailmasõjaga.

Eesti vabadussõjas 1918-1920 osales ligi 4000 soomlast. See raamat meenutab meile mehi ja üht naissõdurit, kes ei jätnud oma vendi üksi. Nad kaotasid oma elu võitluses Eesti vabaduse eest ja Soome auks. Raamat sisaldab Soome kaitseministri tervitust, eessõnas lühikest kirjeldust Soome väeosadest ja statistikat sõdurite langemiste kohta, autasustamisi ning kokkuvõtte - miks ilmub see raamat alles nüüd, 100 aastat hiljem. Samuti on raamatus 172 sõduri lühielulood, tabel nende surmadaatumitega, langenute matuste kirjeldus Helsingis, neile pühendatud mälestusmärkidest Eestis, Lätis ja Soomes, neid juhtinud väejuhtide lühielulood, allikmaterjalide viited ning ohtralt fotosid.

13. sajandi alguses jõudsid ristisõjad Eestisse: Kristuse nimel saabus siiamaile võitlema sõdalasi nii Taanist kui ka Saksamaalt. Eesti muudeti jõuga osaks Lääne-Euroopa kristlikust maailmast. Levinud legendi kohaselt langes just ühes nende ristiretkede ajal peetud lahingus taevast taanlaste rahvuslipp Dannebrog, valge rist punasel taustal. Ent mis selle ristisõja käigus tegelikult toimus ning millist rolli mängisid selles eestlaste ülikud? Taolistele küsimustele vastamiseks ning jah, ka Dannebrogi 800. aastapäeva tähistamiseks, ongi kirjutatud see raamat. Raamat on Eesti ja Taani uurijate interdistsiplinaarse koostööprojekti tulemus, milles keskaja ajalugu on põimitud kirikuajaloo, arheoloogia ja kunstiajalooga.

SÕDUR juuni 2019 66


Profile for Sõdur

Sõdur 03/19  

Sõdur 03/19  

Profile for sodur
Advertisement