__MAIN_TEXT__
feature-image

Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Ukraina raskerelvad on venelastele kõva pähkel

Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!

Nr 3 (84) 2015

Siil turritas okkaid


3 / 2015

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Milleks kaitseväele kompetentsikirjeldused?

3

65

Toimus fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“ Fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“ tõi kokku olulist visuaalset jäädvustust Eesti inimeste teenistusest kaugel võõrsil.

NATO riikides on alustatud tegevväelaste soovituslike õppekavade koostamisega ning Euroopa Liidu sõjakoolides kirjeldatakse nooremohvitseride kompetentse.

10 Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras: pärast Siili töö jätkub Intervjuu kaitseväe juhatajaga õppuse Siil esmastest kokkuvõtetest.

13 Edukas Siil – kahekümneaastase väeloome magusad vilja

mekas ja nüüdseks kolmanda põlvkonnani jõudnud lahingutank, mis juba mõnda aega ka Eesti pinnal ringi vurab.

lasketreeneri HitaFly loonud kaitseväelased kirjeldavad, kuidas ideest sai töötav prototüüp.

1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus jagab intervjuus esimesi mõtteid pärast suurõppust.

38 Venemaa Föderatsiooni uue põlvkonna põhitank T-14 Armata

55 Kaitseressursside ameti osa riigikaitses

16. Open Spirit 2015 – ajaloo edukaim miinitõrjeoperatsioon Balti riikides

Lühiülevaade Venemaa Föderatsiooni uue põhitanki T-14 Armata loomise eelloost, taktikalis-tehnilistest omadustest ja tulevikuperspektiividest.

Maikuu teisel poolel Eesti vetes toimunud miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 2015 käigus leiti 210 lõhkekeha.

42 Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!

Kaitseressursside ameti peamine ülesanne on kümme aastat olnud riigikaitsega seotud meeste/naiste üle arvestuse pidamine ning Eesti kodanike riigikaitsekohustusega seotud probleemide lahendamine.

19 Kes teie müüte vintsiga Nissan Patrolit?

Kes on õhutulejuhid ja mida need nn õhujalaväelased maaväe üksuste juures teevad.

Räägime, kuidas õppusel Siil 2015 markeeriti hüpoteetilise vastase infooperatsioone ja kuidas end nende vastu kaitsta.

47 Tsiviil-sõjaline koostöö ehk kellel on põhjust olla esimesena lahinguväljal

23 Soome maavägi uuendab lahingutegevuse aluseid

Õppustele eelnevad ja neile järgnevad kokkupuuted sõjaväelaste ja tsiviilisikute vahel on Eesti kaitsejõudude ja NATO liitlaste koostöö toel arenemas uuele tasemele.

Ülevaade tänavu Soome riigikaitses rakendunud muudatustest, millega säilitatakse muutunud oludes riigi senine kaitsevõime.

25 Kaitseväe jäähokimeeskond kutsub hokit mängima Lühiülevaade kaitseväe hokimeeste senistest võitlustest.

26 Ukraina raskerelvad on osutunud venelastele kõvaks pähkliks

32 Ameeriklaste Abramsi tank sisendab aukartust Vaatame lähemalt, mida kujutab endast ni-

Riistvaratalgutel Garage48 elektroonilise

Vahipataljon on kolinud oma uude asukohta Tallinna Miinisadamas ning teinud läbi ka mitu olulist muutust.

62 Admiral Sergei Gorškovi meresõjanduslikud vaated Ajal, kui Venemaa taas merevõimu üles ehitab, tasub meenutada, millised olid Nõukogude Liidu laevastikuadmiral Sergei Gorškovi meresõjanduslikud vaated Nõukogude mereväe kõrgajal aastatel 1956–1985.

Väljaandja Toimetus

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Ardi Hallismaa

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Jätkame ülevaadet jaanuari lõpus Tartus peetud konverentsil räägitud Ukraina sõja senistest kogemustest.

52 Näed probleemi – leia lahendus

58 Vahipataljon – sõjaväepolitsei ja presidendi kaardivägi


4

EESTI UUDISED

M

ai teisel nädalal kaitseväe õppust Siili inspekteerinud 27 Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejat 17 riigist hindasid Eesti seni suurima õppuse korraldust läbipaistvaks ja selliseks, mis võiks olla eeskujuks teistelegi Euroopa riikidele. OSCE sõjalised vaatlejad jälgisid Eesti kaitseväe õppusel esimest korda, sest varem pole Eestis nii suuri õppusi olnud, mis eeldaks Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni vaatlejate kohalolu. OSCE reeglistiku järgi tuleb

ARDI HALLISMAA

Siilile tulnud OSCE vaatlejad hindasid õppust avatuks ja läbipaistvaks rohkem kui 13 000 osalejaga õppuste korral saata kutsed kõikide ühenduse liikmesriikide vaatlejatele. Siili õppusel osalesid vaatlejad Ameerika Ühendriikidest, Austriast, Georgiast, Hollandist, Itaaliast, Norrast, Poolast, Portugalist, Rootsist, Rumeeniast, Saksamaalt, Soomest, Šveitsist, Tšehhist, Ungarist, Valgevenest ja Venemaalt. Vaatlejad külastasid õppust mitmes paigas. Eriti huvitatud olid vaatlejad sellest, kui efektiivne on Eesti ja liitlaste üksuste vaheline koostöö.

Abramsi tankid lasid esimest korda kaitseväe keskpolügoonil ARDI HALLISMAA

K

aitseväe keskpolügoonil näitasid 30. aprillil oma tulejõudu Ameerika Ühendriikide tankid M1A2 Abrams. Lahinglaskmisel osalenud kolm tanki lasid kokku kuuskümmend 120-kaliibrilist mürsku poole kilomeetri kaugusel asunud sihtmärkide pihta. Tankimeeskonnad alustasid tulistamist kaitsepositsioonilt, hävitasid nende liikumist takistanud vastast imiteerivad sihtmärgid ning liikusid edasi järgmistele positsioonidele, jätkates tulistamist juba uute sihtmärkide pihta.

Tankirühm kuulub Ameerika Ühendriikide maaväe 3. jalaväediviisi 1. brigaadi 7. rügemendi koosseisu. Üksuse paiknemine Eestis on osa Ameerika

Ühendriikide heidutusmeetmete operatsioonist Atlantic Resolve Kirde-Euroopas, mille eesmärk on NATO julgeolekumeetmeid tugevdada.

Liibanonis heisati Eesti lipp

E SÕDUR NR 3 (84) 2015

esti jalaväerühm ja staabi­ ohvitserid osalesid 27. mail ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL baasis peetud Eesti lipu heiskamise tseremoonial ning hakkasid sama päeva õhtul oma vastutusalas patrullima. Suurema osa Eesti kontingendist moodustab rühmasuurune üksus ja selle toetuselement, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni A-kompanii baasil. Eesti jalaväerühm kuulub Soome kaitseväe üksuse koosseisu, mis on osa

500-mehelisest Soome–Iiri ühispataljonist FINIRISHBATT. Pataljoni juhtriik Soome panustab üksusesse kahe jäägrikompaniiga, staabiohvitseride ja toetusüksusega, kokku umbes 350 kaitseväelasega. Iirimaa panustab ühe jalaväekompanii, staabiohvitseride ja toetusüksusega. Eesti jalaväerühm teenib Soome– Iiri pataljoni vastutusalas ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL läänesektoris Iisraeli piiri ääres koos Itaalia, Ghana, Lõuna-Korea, Malaisia ja Tansaania

kaitseväelastega. Eesti jalaväerühma ülesanneteks on vaadelda, patrullida ja mehitada kontrollposte ning täita muid rahuvalvealaseid ülesandeid. Samuti teevad Eesti kaitseväelased koostööd Liibanoni relvajõududega. Eesti jalaväelased teenisid Liibanonis ka aastatel 1996-1997, siis koos norralastega. Riigikogu andis 18. veebruaril mandaadi kuni 50 kaitseväelase lähetamiseks ÜRO rahuvalvemissioonile UNIFIL Liibanonis. UNIFIL-i operatsioon kestab alates 1978. aastast.


5

NATO allveelaev Eestis Tallinnas peatuvate NATO 2. alalise mereväegrupi ja NATO 1. alalise miinitõrjegrupi laevadega ühines 30. mai hommikul Saksa allveelaev U34. Allveelaeva U34 komandöri Saksa mereväe vanemleitnant Stephan Pfeifferi alluvuses teeniv meeskond hakkab toetama NATO 2. mereväegrupi operatsioone Läänemeres. „Liitlaste allveelaevad on kriitilise tähtsusega NATO liitlaste kollektiivkaitses ja see visiit näitab NATO pühendumist kollektiivkaitsele,“ ütles NATO allveelaevastiku ülem USA mereväe kontradmiral Matt Zirkle, kes allveelaeva Tallinnas külastas.

Liitlasvägede eriväelased harjutasid Balti riikides koostööd Leedus lõppes 29. mail eriüksuste õppus Flaming Sword, millel kaheksa liitlas- ja partnerriigi eriväelased harjutasid tavatu sõja pidamist nii maal kui ka merel rahvusvahelise kriisi tingimustes. Õppuse ajal harjutasid eriüksuslased Leedust, Lätist, Poolast, Ameerika Ühendriikidest, Norrast ja Rootsist mitmel pool nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. Eestis mai keskel peetud erioperatsioonide väejuhatuse õppus Dagger oli õppusega Flaming Sword tihedalt seotud. Esimene õppus Flaming Sword peeti Leedus kolm aastat tagasi, kuid seekordne õppus oli suurem nii mahult kui territooriumilt, kaasates ka tsiviilstruktuure.

Ukraina meedikud tutvusid Eesti sõjameditsiiniga

V

eteranipäeval, 23. aprillil avas kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras Eesti Sõjamuuseumis ekspositsiooni, mis kujutab erinevate esemete ja fotode kaudu Eesti kaitseväelaste 11-aastast teenistust Afganistanis. Ekspositsiooni keskmes on Helmandi provintsis Camp Bastionis asunud saun, mis toodi Eestisse tagasi komplektsena ning ehitati Sõjamuuseumi tehnikahallis

uuesti koos terrassiga üles. Lisaks saab näitusel tutvuda kaitseväelaste kasutuses olnud tehnika, relvastuse ja varustusega. Näitusel on fotod, mis kajastavad Eesti kaitseväelaste teenistust ja eluolu nii Camp Bastionis kui ka väiksemates patrullbaasides ja kontrollpunktides. Ekspositsioon on Sõjamuuseumi tehnikahallis Viimsis Vehemaa teel kuni sügiseni nädalavahetustel avatud kõigile huvilistele.

Kaplaniteenistus tähistas taasloomise aastapäeva

K

aitseväe kaplaniteenistus tähistas 10. juunil Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus kontserditänu­jumalateenistusega oma 20. taasloomise aastapäeva. Pärast teenistust peakaplani vastuvõtul tänas kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras kaplaneid teenistuse eest ning andis tänutäheks oma lipu raamitud miniatuuri kaitseväe kaplaniteenistuse taasloojatele – kindral Aleksan-

der Einselnile, endisele kaitseministrile Hain Rebasele, kolonel Michael Gustav Viisele ja endisele kaitseväe peakaplanile kolonel Tõnis Nõmmikule. Lisaks autasustas kaitseväe juhataja isikliku teenistuse ja kaplaniteenistuse toetamise eest Eesti kirikute nõukogu presidenti, EELK peapiiskop emeeritus Andres Põtra kaitseväe teenetemärgiga. Pidupäeval oli kaplaniteenistust õnnitlemas ka EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Kindralleitnant Terras: Balti pataljon on hästi integreerunud

L

ätis Ādaži polügoonil läbi viidavat õppust Sabre Strike külastasid 11. juunil NATO kõrgemad kaitseväelased ja Balti riikide kaitseväe juhatajad, et jälgida Balti pataljoni väljaõpet. „Mul on hea meel näha, et kolme riigi üksused on Scoutspataljoni juhtimisel integreerunud Balti pataljoniks, mis suudab tõhusalt tegutseda. Balti riigid panustavad ühise jõuna meie julge­ olekusse ja me tugevdame Eesti, Läti ja Leedu kaitsealast koostööd veelgi,“ ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras. Eestist osaleb õppusel nii Lätis kui ka Leedus ligi viissada kaitseväelast, neist enamiku moodustavad Scouts­

pataljoni võitlejad, kes on Balti pataljoni tuumiküksus. 1.–19. juunini Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas korraldatud Saber Strike on Ameerika Ühendriikide Euroopa väe­juhatuse õppus, mille eesmärk on ühisoperatsioonideks harjutada üksuste koostööd. Eriline rõhk on tänavu pandud Balti pataljoni hindamisele ja üksuste staapide väljaõppele rahvusvahelise operatsiooni raamistikus. Õppusel osales üle 6000 kaitseväelase Kanadast, Taanist, Eestist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Norrast, Poolast, Sloveeniast, Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest. Sabre Strike’i on korraldatud alates 2010. aastast ning selle põhitegevus toimub igal aastal erinevas Balti riigis.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Ukraina meedikud õppisid juuni esimesel nädalal kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofi­ meditsiini keskuses lahingukannatanu käsitlemise printsiipe. Kursusel osaleva Ukraina sõjaväearsti sõnul ootab ta kursuselt eelkõige teadmisi Eesti sõjaväemeditsiini süsteemi toimimisest. „Siiani olen õppinud eelkõige väikeseid detaile,“ ütles Ukraina sõjaväes helikopterimeedikuna töötav Tetjana. „Näiteks eile saime Maarjamõisa haiglat külastades teada, et teil on erinev taktika vereülekannete tegemisel.“ Samuti erinevad ukrainlase sõnul Eesti ja Ukraina sõjaväemeditsiin ka selle poolest, et Ukrainas ei ole standardsüsteemi veel kokku lepitud. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste meditsiinikeskus koolitas Ukraina sõjaväemeedikuid teist korda.

Sõjamuuseumis on Afganistani-teemaline näitus


6

MAAILM

4

Türgi liigub kaitsealase iseseisvuse suunas

1

Venemaa arendab välja superlennukikandjat

K

rõlovi riiklik uurimiskeskus on Venemaal välja töötanud uue mitmeotstarbelise lennuki­ kandja kavandi, mis kannab nime Projekt 23000E ehk Štorm. Laeva mudelit tutvustatakse 1.–5. juulini toimuval mereväemessil Peterburis. Projekt 23000E lennukikandja luuakse eesmärgiga opereerida kaugetel

2

NATO kiirreageerimisjõud vajavad kiiremaid otsuseid

SÕDUR NR 3 (84) 2015

NATO kavandatavad kiirreageerimisjõud vajavad 28 liitlasriigilt palju kiiremat otsustusprotsessi, ütlevad NATO diplomaadid. Hollandi suursaadik NATO juures Marjanne de Kwaasteniet ütles 6. mail Brüsselis toimunud NATO paneeldiskussioonil, et uue kiirreageerimisvõimekuse puhul tuleb hakata otsuseid tegema tugeva surve all ning osalise informatsiooniga. NATO kiirreageerimisjõudude loomises leppisid NATO liikmesriigid kokku 2014. aastal Walesi tippkohtumise ajal. Ametlikult rakendatakse see 2016. aastal. Esialgu kuuluks kiirreageerimisjõududesse 5000-liikmeline maavägi, millele lisanduvad õhutoetus, mere­vägi ja erioperatsioonide väed. Järgneva kolme aasta jooksul loodetakse vägede arv kasvatada 30 000-ni. Kiirreageerimisjõudude loomise põhjus on otseselt Venemaa agressioon Ukraina vastu. Paneelil osalenud Saksamaa föderaalse julgeolekupoliitika akadeemia direktori Karl-Heinz Kampi sõnul võib paraku poliitika hakata kiireid otsuseid segama, isegi kui Põhja-Atlandi Nõukogu otsustusprotsessi osas tehakse radikaalseid reforme. Ta

ookeani­aladel, tegutseda nii maismaakui ka meresihtmärkide vastu, tagada mereväe tegevuse stabiilsus, kaitsta maabuvaid vägesid ning tagada õhutõrje. Kavandi järgi kaalub alus 90 000 – 100 000 tonni, on 330 meetrit pikk, 40 meetrit lai ja selle meeskonda peaks kuluma 4100–5000 liiget. Laeva pardale peaks mahtuma 80–90 lennukit. lisas, et samas mõistavad kõik NATO liitlased, et Vene agressiooni tõttu on NATO artikkel 5 taas päevakorras.

3

Saudi Araabia hakkab ehitama An-32-tüüpi lennukeid

Ukraina lennundusettevõte Antonov sõlmis koostööleppe Saudi Araabia investeerimisgrupiga uuendatud An-32 tüüpi transpordilennuki arendamiseks ja tootmiseks. Antonovi esindajate sõnul aitab Saudi Araabia investeerimisgrupile kuuluv lennundusettevõte Taqnia uuendada lennuki kokpiti, kuhu lisatakse kõrgetasemelised Ameerika päritolu navigatsiooniseadmed. Uus lennuk nimetatakse ümber An-132ks ning Saudi Araabia investorid saavad lennuki kujunduse intellektuaalse omandi endale. Ehkki Ukraina ja Saudi Araabia vahel sõlmiti esialgsed lepped juba 2013. aastal, andis selle tehingu jõustumisele tõuke 2014. aastal alanud Ukraina kriis. Saudi Araabia hangib tavaliselt oma relvad ja varustuse Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika turgudelt ning tegu on esimese korraga, mil hangitakse endiselt kommunismimaalt.

60% Türgi vägede antud varustusest oli 2014. aastal kohalikku päritolu. Vaid 15% varustusest hangiti USA-lt ja 9% Hispaanialt. Lisaks oma vägede varustamisele üritab Türgi edendada ka kaitseeksporti ning 2014. aastal eksporditi militaarvarustust 1,47 miljardi euro ulatuses. Aastaks 2023 kavatseb Türgi kasvatada kaitseekspordi 23 miljardi euroni. Peamised ekspordiartiklid on soomussõidukid, raketid ja elektroonilised süsteemid. Üks suurem projekt on aga Altay tankide ja viienda põlvkonna hävitajate toomine. Lisaks oma varustuse tootmisele loodetakse saada leping Lockheed Martin F-35 Lightning II tüüpi hävitajate hoolduskeskuse loomiseks Türki. Türgi tööstus hakkab tootma ka Sikorsky S-70 Black Hawki koptereid nii siseturule kui ka välismaailmale.

5

Poola valis Ameerika õhutõrjesüsteemi

Poola valis oma Wisla keskmaa õhu- ja raketitõrjesüsteemiks USA Patriot-tüüpi raketisüsteemi. Poola kaitseministri asetäitja Czeslaw Mroczeki sõnul valiti Patriot tehnilistel, tööstuslikel, sõjalistel ja poliitilistel põhjustel. Raytheoni Patrioti konkurent Poola hankele oli Eurosami süsteem SAMP/T. Wisla on osa Poola mitmekihilisest õhutõrjesüsteemist „Poola kaitsekilp“ ning tulevikus saab see osaks NATO õhu- ja raketitõrjesüsteemist. Mroczeki sõnul oli Ameerika päritolu süsteemi valik Poola jaoks julgeoleku seisukohalt parim ning samuti aitab see täita Poola kui liitlase kohustusi. Poola ja USA valitsuse vahelise kokkuleppe järgi garanteerib USA Poola õhuruumi kaitsmise 1-2 aastaks USA enda õhutõrjesüsteemidega, kuni Wisla süsteem kohale tuuakse. 2025. aastaks peaksid paigas olema kaheksa patareid, millest igaüks on varustatud kolme tuleüksusega. Tuleüksused hakkavad kasutama PAC-2 GEM-T ja PAC-3 MSE-tüüpi rakette. Leping sõlmitakse ilmselt 2015. aasta teisel poolel ning läheb Poolale maksma suurusjärgus 2,9–3,9 miljardit eurot.


8 7

2

5

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (mai–juuni 2015)

1

6 4

7

9 3

4,2%

võrra kasvab Austraalia kaitse-eelarve 2015/2016. eelarveaastal. Austraalia uue kaitse-eelarve maht on 22,4 miljardit eurot ja moodustab 1,92% SKP-st. Austraalia loodab saavutada kaitse-eelarve kasvu 2%-ni SKP-st 2023/24. eelarveaastaks.

6

Türgi ja Ukraina sõlmisid kaitsetööstusealase kokkuleppe Ukraina riiklik kaitsetööstusettevõte Ukroboronprom teatas, et sõlmis Türgiga laiaulatusliku kaitsetööstusealase kokkuleppe. Lepe katab koostööd lennunduse, soomukite tootmise ja kosmosesüsteemide valdkondades. Leppe järgi saavad Ukraina raketi-, kosmose- ja kaitsetööstusettevõtted osaleda Türgi tööstusega ühistes projektides. Üheskoos hakatakse muu hulgas arendama lennukimootoreid, radari- ning kommunikatsioonisüsteeme, soomussõidukeid ning Ukraina kaitsetööstus osaleb Türgi Altay-tüüpi tanki tootmisprogrammis. Enne 2014. aastal alanud konflikti oli Ukraina Venemaaga kokku leppinud mitmes laiaulatuslikus koostööprogrammis. Kui konflikti alguses suhted katkesid, siis keskendus Ukraina võitluses Vene vägede ja separatistide vastu ennekõike oma senise varustuse hooldamisele. Nüüdseks on hakatud otsima võimalusi oma kaitsetööstuse ja eksportide ümbersuunamiseks, seda tähistab koostöölepe Türgiga. Lisaks on hakatud liikuma NATO-põhise standardiseerimise ja kodifitseerimise suunas. Siiski läheb aastaid, enne kui jõutakse sõjaeelse kaitseekspordi tasemeni.

7

Saksamaa toob Leopardid tagasi

8

Leedu soovib suurtükke osta

150

uut helikopterit tellis Poola, lisaks juba 50-le senitellitud Airbus H225-tüüpi kopterile. Hanke nimel hakkavad konkureerima Agusta Wetsland / TAI T-129, Boeing AH-64E Apache ja Airbus EC 665 Tiger.

Leedu kaitseministeeriumi teatel soovitakse osta Saksamaalt 12 Panzerhaubitze 2000 (PzH 2000) tüüpi 155 mm isepöörlevat suurtükisüsteemi. Uudis tuli välja siis, kui Leedu kaitseminister Juozas Olekas külastas oma Saksa kolleegi Ursula von der Leyenit ning uuris suurtükkide ostmise võimalust, millele sai ta positiivse vastuse. Lisaks soovib Leedu muretseda Saksa päritolu ARTEC Boxer 8 × 8-tüüpi soomukeid. Kui võimalik Boxerite ost on ettenähtav – nendega vahetatakse välja riigi vananenud M113-tüüpi soomukid –, siis PzH 2000 soetamine annab Leedu kaitseväele täiesti uue võimekuse. Seni on Leedu relvajõududel 105 mm M101-tüüpi pukseeritavad haubitsad ning 60 mm ja 120 mm miinipildujad.

56%

9

9800

Venemaa arendab Arktika jaoks roomikutega Pantsire

Venemaa arendab välja spetsiaalset Arktika oludeks sobivat roomikutega 96K6 Pantsir-S1-tüüpi õhutõrjesüsteeme. Kui tavaline Pantsir-S1 on ehitatud ratastega šassiile, siis sügavas lumes on selle manööverdamisvõime oluliselt piiratud. Selleks toodab Išambaiski masinatehas erilise roomikutega Pantsir-S1 versiooni. Praegu käivad tootmise kohta uuringud ning kavandatakse masina katsetamist polaaraladel. Lisaks kavatsetakse parandada masina vastupidavust ekstreemsetele ilmaoludele. Selleks parandatakse šassii ning erinevate õlide ja energiavedelike vastupidavust jäätumisele. Tavaline ratastel Pantsir on Vene sõjaväes väga hinnatud masin ning seda pakutakse ka välismaistele klientidele. Praegu kaitsevad senised Pantsirid niigi riigi põhjapiiri, kuid täiustatud masinad peaksid taluma temperatuure alates 50 külmakraadist kuni 50 soojakraadini.

võrra kasvas India kaitseimport viimase kolme aastaga. Viimase kolme aasta jooksul on imporditud 11,95 miljardi euro eest militaarvarustust.

13,75

miljardit eurot oli Venemaa kaitseeksportide maht 2014. aastal. Venemaa kaitsetöösturite hinnangul jääb see ka 2015. aastal samasse suurusjärku, vaatamata sanktsioonidest tulenevatele raskustele.

Ameerika sõdurit jätab USA president Barack Obama 2015. aastaks Afganistani. Järgmisel aastal hinnatakse taas vajaliku isikkoosseisu hulka ning 2017. aastal tuuakse suur osa neist koju tagasi.

2%

klubiga liitub Poola, kasvatades järgmise aasta kaitse-eelarvet 18% võrra, mille abil tõuseb Poola kaitse-eelarve 2%-ni SKP-st. Kui sel aastal on Poola kaitsekulutuste maht 7,8 miljardit eurot, siis järgmisel aastal juba 9,3 miljardit.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Saksamaa otsustas tagasi teenistusse tuua umbes sada Leopard 2A4-tüüpi tanki, teatas riigi kaitseministeerium. Nimelt kasvatati Leopardite arv 225-lt 328-ni. Otsuse taga seisneb Ukraina kriis ja Vene ohu kasv Ida-Euroopas. Pärast külma sõja lõppu on Saksamaa oma tankide arvu massiliselt vähendanud. Ligi 2000 Leopardist konserveeriti pea 90%. Suur osa neist on moderniseeritud ja eksporditud. Nüüd kavatseb Saksa valitsus oma tööstuselt 103 tanki tagasi osta. See läheb valitsusele maksma 22 miljonit eurot. Pärast tagasiostmist hakkab bundesveer neid alates 2017. aastast järkjärguliselt uuendama. Bundesveer ei kasuta enam 2A4 varianti oma Leopard 2-st,

vaid suuremalt jaolt uuemat 2A6 varianti. 2014. aastal saadi Krauss-Maffei Wegmanni ettevõttelt esimesed 20 Leopard 2A7 tanki. Veel pole otsustatud, kas vanad 2A4 Leopardid uuendatakse tasemele 2A6, 2A7 või veelgi uuemale tasemele.


8

ARVAMUS

Milleks kaitseväele kompetentsikirjeldused? Kuigi tegevväelaste kutset ja selle tasemeid pole Eestis justkui kellegi ega millegagi võrrelda, on NATO tasandil tegeletud liitlasriikidele soovituslike õppekavade koostamisega ning Euroopa Liidus kirjeldatud sõjakoolide lõpetajatelt oodatavad kompetentsid.

K

aitseväe ühendatud õppe­asutuses toimub igal aastal õppetöö üle 30 eri sisu, mahu ja kestusega taseme- (kutse-, rakenduskõrgharidusja magistriõppe) ning täiendusõppe õppe- või ainekava alusel. Struktuuriüksusena on KVÜÕA kahtlemata suurim kaitseväe väe- ja relvaliigiülene koolituskeskus. Väljaõpe ulatub sõjavälisest väljaõppest keelekursuste ja sõja- ja katastroofimeditsiiniõppeni ning iga-aastane erinevate kursuste lõpetajate hulk küündib üle tuhande tegevväelase-töötaja-reservväelase-partnerkõrgkooli üliõpilase.

ÕPPEKAVADE KOONDPILT – PAISUV PUSLE

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Õppekavad on õppe läbiviimise alus­ dokumendid, mis määravad muuhulgas õppe mahud, ülesehituse, sisu, eesmärgid ja oodatavad väljundid. Taseme­õppe õppekavade koostamiseks annavad üldised raamid haridusalased õigus­ aktid, millega on seatud näiteks kutseja kõrgharidusõppekavade nominaalne õppeaeg ja maht ainepunktides, üldistatult lõpetaja teadmiste ja oskuste tase ning nõuded praktikale. Analoogsed üldnõuded on nüüdseks haridus- ja teadusministeerium välja töötanud ja eelnõu faasis ka täiendusõppe õppekavade koostamise alus. Ent üldiste raamide kõrval on oluliselt tähtsam õppekavade sisu ehk see, mida ja millises mahus ühe või teise õppekava alusel õpetatakse, milleks õppekava läbinu peab olema võimeline, mida teadma või oskama ja miks. KVÜÕA on siin ühest küljest väga soodsas seisus – kindel tööandja ja nišš ning tihe koostöö erinevate väe-

Nele Rand KVÜÕA ÕPPEKAVADE ARENDAMISE NÕUNIK

kes ja mille alusel otsustab, et esitatud täiendusettepanekud on just selle konkreetse õppekava lõikes otstarbekad, vajalikud, õigustatud?

KAITSEVÄE KUTSESTANDARDITE KIDUMINE ja relva­ liikide esindajatega võimaldab üsna paindlikult ja kiirelt reageerida kaitseväe kui tööandja õppekavade ja väljaõppe vajadustele. Teisest küljest leiab aga õppeasutus end tihtipeale küsimuste ees: kui pikk, milliste eesmärkide ja väljunditega ning millise sisuga õppekava tuleks koostada. Samad küsimused laienevad pisut teistes nüanssides õppekavade arendusse. Isegi kui õppekava eesmärgid ja väljundid on kirjeldatud ja õppekavaks vormistatud, maht ja sisu täies ulatuses planeeritud, tekivad probleemid kohe, kui esitatakse soov õppekava täiendamiseks uute teemade või kompetentsidega. Kust ja mille arvelt kärpida? Kuidas muuta õppekava nii, et varem kokku lepitud ja seatud väljundid ikkagi saavutatakse? Ning mis peamine –

Kokku lepitud kompetentsidele tuginevalt koostatud õppekavadega on tagatud, et üks või teine õppekava ei ole n-ö ühe mehe või väikese kildkonna ettekujutus, vaid kõikidele üheselt arusaadav ja kaitseväe vajadusi täitev tulem.

Üldine tava ja nõue Eesti hariduses on, et õppekavad põhinevad lisaks haridusalastele standarditele ka kutsestandarditel ning seda nii kutse- ja kõrgharidus­ õppes1 kui tulevikus ka täiendusõppes. Kutsestandardi kui dokumendi kasu, millega on kirjeldatud kutsetegevuseks ehk vastavaks kutsetööks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid, nähakse erinevatele sihtgruppidele. Lisaks õppeasutustele, kus need on abiks tööandjate vajadusi täitvate õppekavade koostamisel, võimaldavad kutsestandardid tööandjal värvata kompetentsipõhiselt töötajaid, koostada ametijuhendeid, planeerida täienduskoolitusi; töötajail kavandada oma karjääri ja täiendus­ õpet. Lisaväärtusena lubavad kutsestandardid sarnaseid ametikohti ja õppekavasid võrrelda ning tagavad vajaliku läbipaistvuse, sh rahvusvaheliselt.2 Kaitseväes on olukord praegu selline, et 2005. aastal maaväe allohvitseridele ja ohvitseridele ning 2006. aastal õhuväe ja mereväe ohvitseridele kinnitatud kutsestandardid on kehtivuse kaotanud. Haridusalastes õigusaktides on sõjaväelistele õppekavadele loodud erisus, mis sätestab kutsestandardi nõude õppekavade koostamise alusena vaid olemasolul. Kehtivad funktsioonikirjeldused, ja sedagi vaid nooremohvitseride tasemel, on olemas vaid mereväel. Ühest küljest võib öelda, et kaitsevägi kui suletud organisatsioon ei vajagi kutse­standardeid, sest kaitsevägi ei väljasta kutseid ning selleks puudub ka otsene vajadus – te-


9

gevväelaste kutset ja selle tasemeid pole kellegi ega millegagi Eestis võrrelda. Rahvusvahelistumise kontekstis, kus kutsete süsteem on abiks sarnaste kompetentside riikideüleseks võrdluseks, puudub samuti vajadus kutsete andmise järele. Pole just levinud praktika, et Eesti allohvitser või ohvitser liiguks teenistusse teise riigi rahvus­vägedesse, mis vajaks teenistusse võtmisel sihtriigis tema pädevuste hindamist. Nii tundub kutsestandardite koostamine tarbetu ja bürokraatlik tegevus, millel pole praktilist väärtust. Viimastel aastatel on kaitseväe väljaõppe- ja karjäärisüsteemi korrastamiseks uuendatud kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppeeeskirja, kehtestatud tegevväelaste sõjaväelise väljaõppe nõuded ning allohvitseride hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõuded, kuid nendest jääb õppekavade koostamise ning arendamise mõttes siiski väheks. Nii näiteks ei ole õppekava koostamisel ammendavaks abiks teadmine, et väljaõppe eesmärk on kompaniiveeblite ettevalmistamine või et sõjaväelise väljaõppe II tase vastab KVÜÕA magistriõppe õppekavale. Vaja läheb täpsemat kirjeldust sellest, mida kompaniiveebel teeb, millised on tema ülesanded, tema vastutuse määr, kas räägime sõja- või rahuajast, kas väeliikideüleselt või spetsialiseerumisjärgselt jne. Kompetentside tõlgendamine õppekava kaudu on kõverpeeglis ainuüksi seetõttu, et pidevalt muutuvad õppe­kavad peaksid ise tuginema kutseala keskselt kirjeldavatele ja pidepunktina toimivatele kompetentsikogumitele, mitte vastupidi. Kõik need ja paljud teised näitajad hakkavad lõpuks õppe­ kava detailides määrama. Seda, milliseid teemasid ja milliste õppemeetoditega õpetatakse, sõltub sellest, kas tegu peaks olema teadmiste, oskuste või koguni kõrgemal tasemel pädevustega nagu hinnangute andmise, seoste loomise, erinevate mõjuritega arvestamise jne oskus ehk teisisõnu – milliste pädevustega siseneb õppekava läbinu (taas) kaitseväkke. Õppekavati sõltuvad nimetatust ühtlasi õppekava või -ainete mahud ja ülesehituslik optimaalsus, et õpe ei veniks ülemäära pikaks ega muutuks ressursimahukaks. Just siin seisnebki kutsestandardite, või siis vähendatud kujul kompetentsi- või funktsioonikirjelduste, esmane kasutegur. Lisaks üksikute õppekavade koostamisele võimaldavad kompetent-

Kompetentside kirjeldamine ei ole kindlasti lihtne töö, kuid nende olemasolust, tsentraalsest ja perioodilisest ülevaatamisest tõuseb pikemas perspektiivis rohkem kasu kui kahju.

iga-aastastel hindamistel või ametikohtadele selekteerimisel. Kolmandaks ja vähetähtsaks ei saa pidada kompetentside mõju õppetöö kavandamisele ja kvaliteedile. Mida täpsemalt on seatud eesmärk ning kirjeldatud soovitud lõpptulem ehk see, mida ühelt või teiselt kursuselt oodatakse, seda kergem on kavandada õpet, valida sobivaid õppemeetodeid ning kujundada taotletavaid pädevusi. Selgus tasemete sisus võimaldab senisest enam pöörata tähelepanu õppekavade või -ainete, laiemalt õppetöö lõimimisele, olgu siis läbiviimise, õppejõudude, kasutatavate õppevahendite ja materjalide vmt kujul. Suure tõenäosusega avaldub selle positiivne mõju lõpuks alati puudu oleva õpetava personali töö ja aja kokku­ hoiu osas. Neljandaks, vaatamata sellele, et klassikalises mõttes pole tegevväelaste ametikohtadele rahvusriikide vahelkonkurentsi, on rahvusvaheline koostöö tegevväelase elukutsesse siiski sisse kodeeritud. Kuulumisega NATO-sse ja Euroopa Liitu kaasneb teenistus erineva tasandi üksustes ja ülesannetes, kus koostegutsemisvõimet mõjutavad läbitud väljaõpe ning omandatud kompetentsid. Ka rahvusvahelisel tasandil tegutsemiseks on vaja liitlasriikidega võrreldavaid ja omavahel seostuvaid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis võimaldavad üksteist paremini mõista ning koostegutsemist tõhustada. Ega muidu ole NATO tasandil tegeletud liitlasriikidele soovituslike õppekavade koostamisega ega tehtud algust EL-i sõjakoolide nooremohvitseridelt oodatavate kompetentside kirjeldamisega. Kokkuvõtlikult – kompetentside kirjeldamine ei ole kindlasti lihtne töö, kuid nende olemasolust, tsentraalsest ja perioodilisest ülevaatamisest tõuseb pikemas perspektiivis rohkem kasu kui kahju. Ükskõik mis õppeasutuse seisukohast lähtuvalt on kompetentsikirjeldused oluline, kui mitte hädavajalik abi õppekavade koostamisel ja arendamisel. Ka KVÜÕA õppekavade sisukus sõltub sellest, kui hästi oleme suutnud kirjeldada eri tasandi kompetentsid ning kui täpse sisendi oma soovide ja vajaduste osas on andnud väe- ja relvaliigid. 1 Vt kutseõppestandard. 26. august 2013 – RT I, 28.08.2013, 13 ja kõrgharidusstandard. 18. detsember 2008 – RT I, 29.07.2014, 17. 2 Vt kutsestandardite kohta lähemalt Kutsekoja koduleheküljelt www.kutsekoda.ee.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

KARJÄÄRILOOME VERSTAPOST

sikirjeldused luua hariduse ja väljaõppe terviksüsteemi, kus erineval tasemel kursused paigutuvad oma­vahel suhestatuna kindlatele astmetele. Kirjeldatud kompetentsid, mis katavad auastmete, staaži ja ametikohtadega arvestava hierarhia alates sõdurist lõpetades all- või kõrgemate ohvitseridega, annavad võimaluse väeliigiüleste ja suuremahuliste õppekavade koostamiseks, mille külge saab omakorda oluliselt lihtsamalt pookida väiksemaid kursuseid jätkuõppena omandatavate kompetentside hoidmiseks, värskendamiseks või suisa uuele tasemele liikumiseks. Kokku lepitud kompetentsidele tuginevalt koostatud õppekavadega on tagatud, et üks või teine õppekava ei ole n-ö ühe mehe või väikese kildkonna ettekujutus, vaid kõikidele üheselt arusaadav ja kaitseväe vajadusi täitev tulem. Samuti on nii tagatud läbipaistvus, kus uue õppekava vajaduse korral ei ole vaja otsida või hakata leiutama õppe lähet või nullpunkti, sest teada on madalamale ja kõrgemale tasemele paigutuv ning nende kaetus väljaõppedokumentidega. Ühtlasi võimaldaks kompetentside kirjeldamine sedastada praegusest paremini pädevused, mida on vaja erinevatel tasemetel väe- ja relvaliikide üleselt ning määratleda kõik need valdkonnad, mis jäävad spetsiifilisema erialaõppe pärusmaaks. Kaitseväe ametikohtade ja ülesannete ampluaa on tervikuna äärmiselt rikas, mistõttu tuleb mõista, et kõikide erialade spetsiifilised vajadused tasemeõppesse lihtsalt ei mahu. Paratamatult peab paljude erialaoskuste õpetamine jääma täiendusõppe kanda. Teiseks on kompetentsikirjeldustest kindlasti laiemalt kasu tegevväelaste karjääriplaneerimisele, sh taseme- või täiendusõppe kavandamisele ja koolitamisele. Neid saab ühtlasi kasutada hinnangu andmisel välisriigis läbitud kursuste vastavuse kohta Eesti kaitse­ väe õppekavadele. Ning miks mitte näha ja kasutada kompetentsikogumeid


10

FOOKUS

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras: pärast Siili töö jätkub

H

ärra kindral, millised on olulisemad tähele­ panekud vahetult pärast esimeste kokkuvõtete tegemist reservõppekogunemisest

Siil?

Esimene tähelepanek on see, et õppus läks korda. Kõikide valdkondade esindajad on kinnitanud, et vähemate-suuremate puudustega, aga eesmärgid saavutati ja saavutati paremini, kui olime eelnevalt arvanud. Loomulikult on asju, mis vajavad eraldi tähelepanu. Tehakse põhjalik analüüs, et sõnastada Siililt saadud õppetunnid, ja kaitseväe peastaabi väljaõppeosakond peab lähi­ tulevikus jõudma ka tulemuste kirjapanemiseni, ehk mis me Siilist õppinud oleme ja kuidas tulevikus oma asju muudame. See reservil põhinev armee, mida me oleme 20 aasta jooksul püüdnud välja arendada, toimis, ehk üksuste formeerimine ja mobilisatsioon läks suures plaanis korda. Edasi saab seda n-ö peenhäälestada, aga põhimõttelisi muutusi oma plaanides tegema ei pea. Kas seoses õppuse Siil ettevalmistamisega kaasati riigikaitsesse ka teiste ministeeriumide haldusalas olevaid eluvaldkondi?

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Siilil polnud see eesmärk, siin me pöörasime põhitähelepanu esiteks mobilisatsiooni formeerimise osale ja teiseks 1. jalaväebrigaadi lahinguvalmiduse kontrollile. Kuid organisatsioonid siiski tegid koostööd. Siseministeeriumis läbi viidud hädaolukordade lahendamise õppus CONEX 2015 oli sama stsenaariumiga ja toimus vahetult enne Siili. Kaitseliidu õppused Siili ajal või enne ja pärast Siili olid ju ka palju rohkem seotud tsiviilstruktuuridega. Seda kasutati ära, aga eesmärk see polnud.

Ivar Jõesaar MAJOR

Õppus Siil oli piisavalt arvukas, et tuua kohale rahvusvahelised vaatlejad. Mida me saime neile näidata?

Me tegime seda, mida näevad ette kontrollid Viini dokumendi raames ja OSCE kontrollid. Nad tulid kohale, nägid õppust, küsisid küsimusi, said vastuseid, olid rahul, kohtusid inimestega erinevates õppuse punktides ja tunnistasid, et õppus on läbi viidud vastavalt nendele kokkulepetele, mis Eesti on sõlminud OSCE ja Viini kokkulepetega. NATO liitlaste osalus meie õppusel oli märkimisväärne. Mida me sellest koostööst õppisime?

See polnud sugugi suurim osalus. Erinevatel Kevadtormidel on liitlasi kohal olnud rohkemgi. Näiteks polnud seekord Läti ja Leedu kompaniisid. Tänavune õppus Siil oli selline, mille me suunasime põhiliselt endale ja välismaalaste kohalolu oli suurem eelkõige õhuväel. Maa peal oli küll Ameerika kompanii, mis on siin püsivalt, ja Ühendkuningriigid olid teist korda kompaniiga kohal. Samuti belglased, kes vajavad sellist õppust, sest neil endil pole Mistrali raketisüsteemi juhtimismooduleid ja nad peavad kasutama meie omi. Oma õhutõrjega olid kohal poolakad ja sakslased ning fookus oli seekord õhukaitsel. See oli kavva võetud Siili planeerimisest hiljem, see läks korda ja oli paljudele väga põnev. Kordaläinud asju oli veelgi. Küllap oli lennukite lendamine põnev ka reservväelastele ja ma loodan, et nad said ka aru, et ameeriklased oma A10-te ja britid oma Hawkidega lendasid siin ringi formeerimise katteks.

Kui Kalevipojale soovitas siil lüüa lauaga serviti, siis millised soovitusi andis tänavune Siil Eesti riigile ja tema rahvale?

Soovitas, et me peame jätkama oma riigikaitse arendamist, sest meil on veel palju teha. Meie inimesed saavad hakkama, nad on oskuslikud ja tahavad seda teha. Nüüd tuleb vaadata, kuidas me saame neile kätte anda ka selle õige vahendi, millega ülesannet saaks täita. Et see löömine ikka serviti õnnestuks, kui vaja on. Õppusele tulnud üksused said kätte uue varustuse, mis on just selle üksuse oma. Me avastasime, et sõdurid tõmbavad end palju rohkem trammi, kui varustus on korralik. Veeblid panid korduvalt tähele, et kui reservväelased said selga tuliuued killuvestid, olid nad kohe ka palju rohkem sõdurid. Meeste mobiliseerimine mõjutab igal juhul ühiskonnaelu. Kui palju on meil õppida sõdiva Ukraina kogemusist oma riigikaitseliste tegevuste kavandamisel?

Selle sõja taktikalist läbiviimist ning kasutatavaid taktikaid saame päris palju vaadata. Ukraina armee põhiprobleem oli see, et asjad, mida meie siin praegu teeme, olid neil tegemata. Ukraina kaitse­ vägi oli pikalt alafinantseeritud. Aga me peame aru saama, et 40-miljonilise rahvaarvuga riik suudab ka ilma igasuguse ettevalmistuseta välja panna küllalt arvestatava sõjalise jõu, mida nad praegu ka teevad ja seetõttu pole neid õnnestunud päris põlvili vajutada. Ma ei näe praegu, et Venemaa suudaks seal status quo’d muuta ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Majanduslik põlvilisurumine on võimalikum. Riik peab ise suutma finantseerida sellist rasket majanduslikku katastroofi nagu sõda. Riigi jaoks on sõda katastroof, nii tehnogeenne, huma-


SANDER ILVEST

11

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras sõitis õppuse Siil ajal maha sadu kilomeetreid, et oma silmaga veenduda reservväe mobilisatsiooni toimumises.

nitaarne kui ka looduskatastroof – kõik korraga ühes kohas. Seda on riigil raske üle elada ja selleks peab mobiliseerima kõik oma jõud, mitte üksnes sõjaväe. Ka meie oleme sellele koosmõjule viimastel aastatel laiapindset riigikaitset arendades palju tähelepanu pööranud. Ukraina sündmused näitavad, et sotsiaalmeedia on tulnud sõjaväljale ning kaasab kõiki mõttesõtta. Kuidas parimal moel kasutada õppusel Siil uuendatud sotsiaalseid suhtlusvõrgustikke meie tegev- ja reservväelaste vahel?

Milline sõnum on teil nüüd, Siili kogemuse võrra rikkamana, öelda oma kolleegidele NATO-s?

Siili õppust demonstreerisin ka NATO kolleegidele. Meie põhisõnum on see, et iga riik peab panustama oma riigi kaitsmisesse, nii nagu ütleb NATO

lepingu artikkel 3. Artikkel 5 ehk kollektiivne kaitse on võimalik vaid siis, kui riigid üksikult võetuna on panustanud riigikaitsesse, nii nagu nad on seda lubanud. Eesti on seda teinud 2% ulatuses oma riigi sisemajanduse kogutoodangust ja teised võiksid seda samamoodi tegema hakata. Seda ma olen öelnud oma kolleegidele nii omavahelistes vestlustes kui ka suurtel foorumitel. Me saame näidata, et meie teeme. Ka SACEUR ehk NATO Euroopa vägede kõrgeim ülemjuhataja lubas rääkida meie Siilist oma poliitikutele. Kohe hakkame taas tegelema järgmise kümne aasta arengukavaga. Mis on peamised arengu alused selles plaanis, arvestades ka geopoliitilist olukorda ja Siili tulemeid?

Esiteks tuleb vaadata, kui palju me praegusest 10 aasta plaanist oleme suutnud ellu viia, kui palju selles on olnud vigu ja vigaseid arvestusi. Vahest oluli-

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Püüdsime ka sel õppusel juba natuke kaasata sotsiaalmeediaruumi, luues erinevaid situatsioone ja jälgides, mida inimesed teevad. Teine osa sellest on n-ö psühholoogiline sõda, sõda küberruumis. Sellega tuleb tegeleda ning seda kaasata kõikidesse õppustesse. Teine pool küsimusest on, kuidas loodud võrgustikud toimivad. Mina arvan,

et kontakti ja sideme hoidmine reservväelaste ja tegevväelaste vahel igal aastal ja päeval on oluline, neid võrgustikke tuleb laiendada ja kasutada. Ka reservväe juhtidele on mõistlik teha õppe­ kogunemisi nii, et neid ei kutsu alati kokku mitmeks kuuks või nädalaks, vaid ka päevaks või paariks, et üksuste tasemel säiliks vahetu suhe. See on väga oluline ja hakkamegi mõtlema, kuidas see kõige paremini toimib. On see siis Facebooki või mõne muu kanali kaudu. Sel juhul peavad inimesed ka arvestama, et tegu on avaliku kanaliga, ja jälgima, mida räägivad. Seda kontrollida või keelata pole mõtet, pigem mõistlikult suunata.


FOOKUS

SANDER ILVEST

12

Kindralleitnant Riho Terrasele avaldas muljet, et reservväelased olid väge täis ja neid oli hoiakult ja tegutsemisvilumuselt sageli raske tegevväelastest eristada.

sim valdkond, millele seekord tahame eriti keskenduda, on personal ehk inimesed. Vaatamata erinevatele meetmetele, mida oleme rakendanud, ei suuda me väga kasvatada oma tegevteenistuses olevate kaitseväelaste hulka ja see piirab kõikide võimete arengut. Seetõttu on sellele teemale pööratud meie eriline tähelepanu. Lisaks tulevad järgmise kümne aasta plaanis uuesti lauale teemad, mis ikka on päevakorras olnud, nagu keskmaa õhukaitse ja miks mitte ka tankid, kui selleks võimet on. Selge vajadus tankide järele on ju tuvastatud ka Siilil. Millised on kolm kõige põletavamat teemat, millega kaitsevägi vastakuti seisab?

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Personal, nagu öeldud, on kindlasti kõige suurem katsumus. Ka ohvitseride-allohvitseride koolitus, selle ümbervaatamine, ohvitseride koolituse suunamine, KVÜÕA tegevus tervikuna, Scoutspataljoni mehitamine, nende kohapeal hoidmine ja operatsioonidel osalemine, elamumajandus jne. Teine põletav teema erinevalt varasemast on liitlaste kohalolu. Selle suurendamine, sellele kuluv inim-, aja- ja raharessurss. Eesmärk on suurendada kohalolu märgatavalt. Kolmas teema on ikkagi see, et peame õppima üha rohkem raha lugema ja aru saama, et asjad, mida me hangime, peavad ka toimima ja püsima töökorras hankimise hetkest kuni elutsükli lõpuni, kui need maha kantakse ja hävitatakse, see omakorda maksab midagi. Tendents

ei saa olla, et vanad asjad, mis kuskile ei kõlba, antakse Kaitseliitu remontida, vaid asjade elutsükkel peab olema jaotatud nii, et raha eraldatakse neile algusest lõpuni, selle asemel, et osta asjad ära ja loota, et nad toimivad. Siili üks väga positiivne tulem oli kinnitus, et meie liikuvtehnika, vaatamata sellele, et see on mingitest mobilisatsioonivarudest soetatud, töötab ja toimib. Keskmine sõidukite läbisõit oli 200–250 km ja kahest poolest tuhandest ühikust ainult kaheksa läksid kapitaalremonti. Suur kummardus meie kõigi tasandite logistikutele, et selline asi õnnestus! Aga ikkagi rõhutan, et elutsükli haldus tahab väga süvendatud lähenemist ja arusaamist. See, mis juhtus killuvestidega, on rahvusvahelistel hangetel täiesti tavaline protseduur, kaevatakse kohtusse, firmad teevad vari- ja ala- ja ülefirmasid. Aeg on jõudnud nii kaugele, et oleme hakanud neist asjadest aru saama ja sellele tähelepanu pöörama. Siil näitas, et reservväelane on väga valmis õppustel osalema, kuid endiselt on probleemiks kutsete kättesaadavus, kutsete saatmine ja nendega opereerimine. See on lausa eelmise sajandi jäänuk. Millised sammud peame astuma, et see süsteem nii rahukui ka kriisiajal õlitatumalt töötaks?

See on veel väga lahkelt öeldud, et eelmisest sajandist. Ma olen siin maininud, et see süsteem, kus ratsahobusel kuller toob kutse kohale, pärineb üle-eelmise sajandi Preisi armeest. Ol-

gugi jah, hobune on nüüd ratastel, aga põhimõtteliselt on see süsteem tõepoolest ajast ja arust. Esiteks – inimesed tulevad õppustele. Need, kes ei taha tulla ning kümne küüne ja nelja jalaga vastu punnivad, maksku oma trahv ära ja sellega asi lõpeb. Aga õppus näitas, et inimesed tahavad tulla ja tulevad, kui on vaja riiki kaitsta. Nendega kontakti hoidmine meil oli juba teemaks. Tähtis on kasutada 21. sajandi vahendeid, et teavitamise kord toimiks, aga selleks on vaja seadustikku muuta ja ka muid vahendeid. Seega on järgmiste aastate fookuses, kuidas panna süsteem niimoodi tööle, et ei peaks enam kasutama kullerposti. Meil on igaühel mobiiltelefon või kaks või kolm ja igal reservväelasel on mobiiltelefon. Me saadame SMS-e, pilte, tekstifaile. Peab olema võimalik saata mobiilile ka kutse nii, et selle saab registreeritult vastu võtta ja sellega loetakse kutse väljasaadetuks. See pole raketiteadus. Milline on teie sõnum Siilil osalenutele?

Soovin öelda tänu kõigile, kes osalesid. See oli suur töö, kuid nüüd ei tohi end lõdvaks lasta. Esimest brigaadi tuleb edasi arendada, teine brigaad saada lahinguvalmis ja muretseda sinna varustus, relvastus, laskemoon. Läbi tuleb töötada kontakti hoidmine reservväelastega. Mobilisatsiooniõppusel saime aru, et esimestel tundidel ja päevadel olid tegevväelased ülekoormatud, nad polnud suutnud oma tööd jagada ja seda polnudki nii lihtne teha, sest nad pidid tegelema nii formeerimise kui ka väljaõppega. Soovin, et igaüks teeks saadud õppetundidest ka enda jaoks järelduse. Kõik said hakkama erinevatel tasanditel: brigaadi juhtkond oma tasandil, suurtükiväelastel oli esimene täis­ lahinglaskmine, pioneeriüksused tegid oma trikke. Jalaväelastel oli ajateenijate täislahinglaskmine kõigi etappidega, sellega saadi hästi hakkama. See tähendab, et tegevväelastel tekkis ühtne hingamine. Ka reservväelastest sõjaväe­ politseinikud mõjusid ja tegid oma tööd täiesti adekvaatselt, täitsid ülesannet väga hästi. Olen intervjuudes palju korranud, et Siilil oli üha raskem vahet teha reservväelasel, ajateenijal, kaitseliitlasel, tegevväelasel, sest kõik nägid välja nagu sõdurid, käitusid nagu sõdurid ja tegid tihti ka asju nagu professionaalsed sõdurid. Iga okas loeb!


13

Edukas Siil – kahekümneaastase väeloome magusad viljad 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus jagab intervjuus esimesi mõtteid pärast suurõppust.

H

ärra kolonel, õppus Siil tõi esmakordselt kokku 1. jalaväebrigaadi täiskoosseisus. Milline oli tunne seda väge juhtida?

Võimas! Võimas oli ka kõike seni õpitut korraga praktiseerida. Selline jõud. Korraga kümnel suunal tegutseda, kui iga pataljon, iga kompanii tegutses vastavalt oma plaanile. Kindlasti oli see ka katsumus ja mitte ainult brigaadiülemale, vaid ka pataljoni­ülematele, kompaniiülematele ja staabile. Seda väge on vägev juhtida. Mõnes mõttes lõppes õppus meie jaoks siis, kui üksused olid formeeritud. See osa õppusest, kui üksused juba tegutsesid, oli pigem rutiin: on juba taktika küsimus, kummalt poolt puud minna. Formeerimine ja lõpurivistus näitasid reaalsust. Ma arvan, et kohalolijad said kümne päevaga selgeks, mis tunne on, kui sinust vasakul on mehed ja ka sinust paremal on mehed. Lõpurivistus andis selge sõnumi isegi skeptikuile, kes ütlesid, et seda väge pole võimalik kokku saada. Üks pilt lennuväljale rivistunud brigaadist kõneles rohkem kui tuhanded sõnad skeptikute artiklites ja sotsiaalmeedia sõnavõttudes. Reservõppekogunemist oli kaua ette valmistatud. Kas üksuste formeerimine-lahtiformeerimine läks plaanipäraselt või tuleb midagi järgmisteks kordadeks ümber teha?

MAJOR

jäi, on see, et meie riigi tiigrihüpe võiks jõuda ka armeeni ja armeesse. Ennekõike tuleb väljaspool kaitseväge ära teha eeltöö, mis puudutab ID-kaartide ja biomeetriliste passide lugejaid ja e-terviseandmetele juurdepääsu jne, see lihtsustaks formeerimisprotsessi bürokraatiat. Nende asjade rakendamiseks pole vaja oodata süvaanalüüsi. Üksikasju tuleb muidugi täpsustada, aga õppused andsid väga selgelt märku, et ka formeerimine tuleb tuua e-ajastusse. Ehkki see ei vähenda inimfaktori väärtust: kui sõduril dokumenti kaasas ei ole, siis tuleb tema eelmine rühmaülem kohale kutsuda tuvastama, et mees on sama näoga, kelle ta ütleb end olevat. Rahuaja õppekogunemised teeme ikkagi rahuaja regulatsioonide kohaselt, sõjaajal käiks see detailides teistmoodi ja järsemalt. Nii peaksid siiski ka tiigrihüppega kaasas käima maamehe mõistus ja samm. Kui süsteem ära kaob, siis ei tohi jääda tühi koht. See on mõtteaine. Reservõppekogunemisele eelnes jõuline teavituskampaania „Iga okas loeb!“. Kui tõhus see teie hinnangul oli, mil määral mõjutas kohaletulnud reservväelaste hulka ja teadlikkust?

Teadlikkus saab alati parem olla. Inimestel on erinevad infokanalid, kust nad oma informatsiooni saavad. Teadlikkusele oli oma mõju sellel, et võtmeisikud sai läbi helistatud ja küsitud, kas nad ikka tulevad. Aga küllap teavituskampaania ikkagi mõjus ja kohale jõudis, sest kui mehed saabuvad Ameerikast, Austraaliast või Nepalist, rääkimata Euroopast, siis kindlasti polnud see seadusekirves, mis neil kukla kohal hõljus, vaid soov ja tahe olla osa oma meeskonnast.

Tänavune kevad on toonud Eesti kaitse­väele esmakordse kogemuse tegutseda kodumaa pinnal koos tankidega. Milline on tagasiside?

Väga hea. Saime reaalselt proovida, millised on plussid ja miinused meie üksuste, eriti tankitõrjeüksuste välja­ õppel. Seda nii tankitõrjekompaniides kui ka tavalistel jalaväelastest tankitõrjujail. See oli ainulaadne kogemus ja võib-olla oli selle lisandväärtus, et nad polnud lahinguväljal üksi, vaid tegutsesid koostöös pioneeride ja liitlaste õhuväe tulejuhtidega. Jalaväelane tanki vastu ei võidelnud ega pidanudki võitlema, sest liitlaste õhuvägi tegi selle töö põllu peal ära. Jalaväelasel oli vaja tanki tulles pea madalal hoida, et tanki soojuskaamerad ja muud tehnilised võimalused tema asukohta ei paljastaks. Tööjaotus oli paigas: jalaväelased ootasid tanki taga tulevat vastase jalaväge ning tankitõrjujad olid mujal ja ootasid tanke. Selline kogemus peaks saama jalaväelastele rutiiniks. See sõltub aga meil roteeruvatest liitlastest. Pikas perspektiivis lahendame selle ülesande, kui meil tulevad kasutusele CV90-d. Siis paraneb igati ka meie igapäevane väljaõpe nii tankide kui ka soomukitega koostegutsemisel. Kuidas peavad sellisele koormusele vastu Tapa linnak ja keskpolügoon?

Keskpolügoon on brigaadile kitsas. See on pataljoni harjutusala ja sedagi selgete piirangutega. Keskpolügoon pole võluvits 1. jalaväebrigaadi all­ üksuste väljaõppe tarbeks. Sinna mahub maksimaalselt kompanii, nii et nad saavad teha ka laskeharjutusi, aga pataljoni mõistusepärasteks manöövriteks on see ala väike. Laiema pilguga tuleb seda probleemistikku vaadata ka selle­pärast, et vastasel juhul on 10 aasta pärast meie tegevohvitseridele pähe jäänud

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Suur kontseptsioon töötas, pole kahtlust. Seda näitas see vägi, kes kokku tuli ja kokku töötama hakkas. Parandada, parendada, arendada saab alati. 1. jalaväebrigaad on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Kindlasti saabub aeg täpsemateks mõtisklusteks paari lähema kuu jooksul, kui esimesed mõtted on laagerdunud ja teesid-hüpoteesid läbi arutatud. Kuid üks oluline asi, mis kohe silma

Ivar Jõesaar

Teadlikkust pole kunagi ülearu. Eriti tänapäevases info ülekülluses, kus on vaja selekteerida oluline ebaolulisest. Kindlasti saab ka reservväelastele suunatud infovälja haldamist igati parandada, aga see on olnud parem kui eelmistel kordadel.


14

FOOKUS

1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aaron Kalmus oli õppuse lõpurivistusel täismehitatud brigaadi tervitades uhke oma ohvitseride ja allohvitseride tubli töö üle, mis võimaldas sellel võimsal vaatepildil teoks saada.

iga keskpolügoonil kasvav puu, see aga jätab juba jälje nende taktikalisele mõtlemisele. Eesti sõdur peab teadma ikka iga Eestimaa nurka. Pealegi, kui me oleme rahvaarmee, siis peame olema rahva juures ja seda mitte ainult kaks korda aastas paraadi pidades. See suhe ei saa olla jõupositsioonilt, kaitsevägi peab olema valmis rahvast kaitsma ja kohalik omavalitsus või maavaldaja peab olema valmis koostööks. Ma usun, et viimaste aastate Kevadtormide käigus on see tasa­kaalupunkt leitud. Kindlasti on meie väljund ka meie liitlased. Neid on järjest rohkem ja me peame hakkama vaatama, kuidas tädi Juuli ja tädi Maali suudaksid nendega, kes nende põllu peal tegutsevad, ka inglise keeles suhelda, et ei tekiks kommunikatsioonilünki. 1. jalaväebrigaadil ja eriti Scouts­ pataljonil on pikaajaline koostöökogemus erinevate NATO riikide üksustega. Kuidas sujus koostöö liitlastega Siilil?

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Seekord oli Scoutpataljonil koostegutsemine liitlastega viidud miinimumini. Kui varasematel Kevadtormidel on sõditud koos liitlastega ajateenijate pataljoni vastu, siis seekord oli asi vastupidine ning skaudid sõdisid liitlaste üksuste vastu. Ja väga hästi sõdisid. Varasem koostegutsemise oskus on hästi

üle kandunud vastutegutsemisoskuseks. Nad tunnevad liitlaste plusse ja miinuseid ja see on praegu nende eelis. Milline oli elukutseliste sõdurite motivatsioon sellel reservväelastele keskendunud õppusel?

Siin muutusi pole, tegevkoosseis respekteerib meie reservväelast. Arvestades, et meie reservväelased olid viimase kahe-kolme aastakäigu mehed, oli äratundmisrõõmu palju. Omad mehed tulid tagasi. Kuidas on kaitsevägi suutnud hoida sidet reservjuhtidega, kelle tegevusvalmidusest sõltub reservüksuste õppustel ju päris palju?

Minu hinnangul on siin vaja teha üsna suur hüpe. Sisuliselt me ärkame alles enne reservõppekogunemist. Sideme hoidmine on osalt üksusesisene asi, ehk iga kompanii, iga pataljon peaks seda tegema ise. Samas on tunne, et kaitseväeüleselt on see muster selgelt välja joonistumata ja sõltub üksustest liiga palju. Tuleks kaitseväeüleselt paika panna, millised on peamised infokanalid ja kuidas me neid ajakohastame. Praegu arvestame ühelt poolt, et tegevväelasel pole juurdepääsu Facebookile, aga teisalt nõuame, et ta peab hoolitsema sealse suhtluse eest. Ühelt poolt ei peaks kaitseväelane tegelema oma tööarvutis

sõpradega, teisalt peaks reservväelastega suhtlemine käima ka läbi kaitseväe meiliaadressi. See on mõtlemise koht. Väeosa saab olla väljundiks siis, kui reservväelasele saadetav kiri on valmis ja tuleb postitada, aga kogu kontseptsioon peaks olema kaitseväes ühtsemalt läbi mõeldud. Taktikaline kommunikatsioon oma taktikaliste ülematega koos inimliku suhtlemisega ei saa seostuda vaid reservõppekogunemisega, vaid peaks olema elukestev. Kui soovime meest riigikaitsesfääris hoida, peame temaga ka suhtlema. Kas meie ajateenistuse rühmaülemad on suutnud piisavalt hästi edasi anda sõnumit, et kui isamaa kutsub, on reservväelane valmis välja astuma?

Mina näen siin selget tõusu. Alati on küsimus isikute sotsiaalses kompetentsis, mida kompetentsemad ülemad, seda paremini sõnum edasi läheb. Siin on erinevaid meetodeid. Üks on kvaliteetse ajateenistuse kaudu, mis äratab sõduris huvi ja usku tagasi tulla, kui vaja. Teine on armee kui terviku kuvand, selle hoidmine, muutmine, parendamine, arendamine. Kolmas on elukestev õpe, elukestev suhtlus. Kas me unustame reservi arvatud sõduri ära või jätkame temaga tööd, ja seda mitte ainult vahetult enne õppekogunemist. Väheoluline pole ka see n-ö informatsiooninui, mil-


lega me teda pähe lööme, kui ta reservi läheb. See on kaitseväe värbamiskampaania, aga need on ühtlasi selged juhised tema reservteenistuse kohta, kogu pakett: reservteatis, kogunemiskoht jne. Kõik sõltub sellest, kui adekvaatselt ja asjakohaselt suudame seda teha. Minu hinnangul tagab n-ö raadio­ side tegevväelase ja ajateenija vahel lõppkokkuvõttes ikkagi praktiline väljaõpe, need kaheksa või üksteist kuud teenistust või üks-kaks nädalat reservkogunemist, et tal jätkuks elukestvas reservis motivatsiooni tulla tagasi siis, kui teda kutsutakse. Õpetada noori juhte, et nad oleksid oma ajateenijatega suhtlemisel sotsiaalselt pädevad, pole kunagi liiast, sest ajaga muutuvad inimesed ja väärtushinnangud. Ennekõike peavad kõrgemad ülemad suutma muutustega kaasa minna. Kui noored ülemad mõistavad sotsiaalset keskkonda, milles ajateenijad elavad, siis vanem kontingent kohati ei oska enam noori juhendada. Tuleb mõista, et polegi enam mõtet õpetada noortele kõike seda, mida ise paarkümmend aastat tagasi õppisid ja oluliseks pidasid. Sellest arusaamiseks on väga oluline säilitada sotsiaalne ühiskonna lugemise võime. Siin, ma arvan, on meie õppeasutustel väga palju teha. Kui palju rakendati õppusel Siil hübriidsõja kogemusi?

Üks pilt, mis räägib rohkem kui tuhandete skeptikute sajad netikommentaarid. Kuidas suhtute mõttesse, et selliseid suuri reservõppekogunemisi võiks korraldada iga 4-5 aasta tagant?

Väljaõpet pole kunagi üleliia palju. Muidugi tuleb kaaluda ka maksumaksja rahakotti ja arutleda, kui palju me panustame põllu peal jooksmisele ja roomamisele ning kui palju suudame hankida nüüdisaegset varustust tulenevalt riigikaitse arengukava rakendamise vajadustest ja põhimõtetest. Meie koormus kasvab niikuinii seoses liitlastega. Siil peab jääma, aga selle intervall sõltub ikkagi rahakotist ja üksuste tootmise plaanist. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtkonna analüüs selgitab, kui suur on planeeritav ressurss ja mis on tegelik ressurss; mis number seisab Siili hinnalipikul ja kuidas mõjutavad seda elukalliduse ja muud koefitsiendid. On otsustamise koht, millises mahus ja millistele üksustele. Aga meie kiirreageerimisüksuste tsentraliseeritud kokkuvõtmine, nende formeerimine ja mobilisatsioonivalmiduse testimise peaks kindlasti jääma ja seda suuremas mahus kui seni Kevadtormil, mis on ju siiski suunatud hinnatavatele pataljo-

nidele, kellele on lisatud mõne üksuse reservkogunemine. Siil on läbi ning uued õppused tulekul. Millele on veel põhjust tähelepanu juhtida?

Siil andis väga selget tagasisidet, et meie ajateenijad ja reservväelased on väga hästi ette valmistatud. Sama tähtis on pilt, millest juttu alustasime, ehk kõigile skeptikutele vastu väites: mobilisatsioon on tehtav! On tehtav veelgi kiiremini! Siin on vaja tunnustada brigaadi tegevväelasi, sest kõik õppuse plaanid tegime nullist alustades. See on toimiv süsteem vähemalt 1. brigaadi kontekstis. Algul kartsime, et võtame ette liiga suure tüki. Alternatiiv oli ehitada suure õppuse plaan üles vanale, pisut kõikuva põhjaga alusele. Siis oleks olnud suur risk, et ka pealisehitus jääb kõikuma. Seega oli kõige nullist üles ehitamine teadlik otsus, mis pigistas meie meeskonnast küll kõik mahlad välja, aga mille tulemus on seda maitsvam ja seeditavam. Brigaadiülemana võin öelda, et mul on oma pataljoniülematelt ja pataljonide staapidelt palju õppida.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Minu isiklikul hinnangul seda taheti teha, aga see polnud päris kooskõlas reaalsusega. Üksikud telefonikõned, rämpspost või aedade läbilõikamine ei anna tegelikku pilti hübriidsõjast. See on tõrvatilk meepotis, mille suhtes ma olen üsna kriitiline. Tahtsime paremat, kuid päris selleni ei jõudnud. See osa õppuse ülesehitusest tuleb kriitilise pilguga ümber vaadata. See ei anna reaalset pilti teostajatele ega ka väekaitse meetmeid rakendavatele üksustele. Selles valdkonnas oleme maha jäänud ja natuke primitiivsed. Tegime siin esimese sammu ja võimalik, et nii oligi õige, aga see on siiski kaugel tegelikkusest. Olukorra kuvamisel ja korraldamisel, niisamuti üksustel selle vastu võitlemises on teha veel suur töö. Julgen väita, et see on üks kohti, kus ma pole kindel, et me sel õppusel oma eesmärgi saavutasime. Teisalt ma mõistan, et see oli alles pinna sondeerimine. Siin on vaja veel suur töö ära teha, et üksused tunnetaksid kogu survet, mida hübriidsõjas on võimalik avaldada. Praegu ei tulnud adekvaatset reageeringut, sest polnud, millele reageerida, olid vaid üksikud pisted.

ARDI HALLISMAA

15


16

MEREVÄGI

Open Spirit 2015 – ajaloo edukaim miinitõrjeoperatsioon Balti riikides Maikuu teisel poolel toimus Eesti vetes Baltimaade suurim miinitõrjeoperatsioon Open Spirit 2015, mis osutus leitud lõhkekehade arvu poolest seniste Baltimaades läbiviidud miinitõrjeoperatsioonide seas kõige edukamaks. Kokku leiti kaks nädalat väldanud operatsiooni käigus 210 lõhkekeha.

T

änavu 15.–29. maini kestnud rahvusvahelisel miini­ tõrjeoperatsioonil osales 15 riiki, 18 laeva ja 7 tuukrimeeskonda. Tegu oli käesoleva aasta suurima miinitõrjeoperatsiooniga Balti riikides, millel osales kokku üle 800 mereväelase. Peamised eesmärgid olid Eesti veeteede puhastamine maailmasõdade-aegsetest lõhekehadest ning operatsioonil osalevate üksuste omavahelise koostöö harjutamine. Miinitõrjeoperatsioonist võtsid osa Ameerika Ühendriigid, Belgia, Eesti, Holland, Kanada, Leedu, Läti, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Ühendkuningriigid. Miinisadamas asunud operatsioonistaabi koosseisu olid kaasatud nii liitlaste esindajad kui ka partnerid Rootsist Läänemere lõhkekehade ohutusnõu­ kogust (Baltic Ordnance Safety Board – BOSB), kes aitasid leitud lõhkekehasid laevadelt saadud info ja piltide põhjal identifitseerida.

ÕPPUSE KOLM TEGEVUSKOHTA

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Eesti mereväe juhitud operatsioonil oli kolm tegevuspiirkonda – Tallinna laht, Irbe väin ning Muhu ja Saaremaa rannik. Tallinna lahes ja Irbe väinas tegutsesid miinitõrjelaevade grupid, kelle ülesanne oli avastada, kaardistada või teha kahjutuks nende tegevuspiirkonnast leitud lõhkekehad. Muhu saarel Lõunaranna sadamas paiknes miinituukrite laager ja sealt viidi läbi miinituukrite operatsioon Saaremaa ja Muhu saare rannikuvetes. Sellest võtsid osa seitsme riigi miinituukrite meeskonnad Ameerika Ühendriikidest, Eestist, Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, Poolast ja Lätist. Miinituukrite operatsiooni toetas Eesti mereväe laevastiku tuukri- ja toetuslaev Tasuja. Aasta-aastalt on tuukrite tähtsus väga madalatest

Aivo Vahemets LEITNANT MEREVÄE TEABE­ OHVITSER

rannikuvetest lõhkekehade otsimises ning kahjutuks tegemises suurenenud. Open Spiriti miinitõrjeoperatsiooni ettevalmistamise või läbiviimisega oli seotud pea terve Eesti mereväe isikkoosseis ning sõjalaevastik. Rakendatud olid kolm mereväe laeva neljast – operatsioonist võtsid osa miinijahtijad Admiral Cowan ja Sakala ning tuukri- ja toetuslaev Tasuja. Lisaks ligikaudu sajale Eesti mereväelasele võttis miinitõrjeoperatsioonist osa ka kümmekond Tallinna maleva meredivisjoni kaitseliitlast, kes andsid oma panuse staabiohvitseridena operatsioonistaabis, laevaohvitseridena mereväe laevadel ning läviohvitseridena liitlaste laevadel. Operatsioonil osalesid oma laevade ja meeskondadega NATO 1. alaline miinitõrjegrupp SNMCMG1 ja Balti mereväeeskaader Baltron. Kokku osales operatsioonil 18 laeva 12 riigist: Lobelia (Belgia); Admiral Cowan, Sakala, Tasuja (Eesti); Willemstad (Holland); Skalvis, Kursis (Leedu); Virsaitis (Läti); Rauma, Maaloey (Norra); Mewa (Poola); Eridan (Prantsusmaa); Sturkö, Kullen (Rootsi); Donau, Auerbach (Saksamaa); DEN M/V Blue Capella (Taani) ja HMS

Tänavu täitus ühtlasi ka 20 aastat rahvusvahelistest miinitõrjekoostööst Balti riikides.

Quorn (Ühendkuningriigid). Lisaks laevadele kasutati lõhkekehade avastamiseks ka viite pealveedrooni. Tänavu täitus ühtlasi ka 20 aastat rahvusvahelistest miinitõrjekoostööst Balti riikides. Esimesena ulatasid Balti riikidele oma abistava käe Rootsi mere­väelased, kes 1995. aastal Paldiskis koostöös Eesti mereväega esimese ühise miinitõrjeoperatsiooni läbi viisid. Tallinna lahe ja Naissaare ning Aegna saare ümbrusesse jäävas operatsiooni­ piirkonnas tegutses NATO 1. alaline miinitõrjegrupp Hollandi mereväelasest ülema kaptenleitnant Peter Bergen Henegouweni juhtimisel kokku kümne laevaga. Lisaks NATO 1. alalise miinitõrjegrupi laevadele Lobelia, Willemstad, Skalvis, Rauma, Mewa, Eridan, Auerbach, Donau ja HMS Quorn oli kaptenleitnant Henegouweni grupi koosseisu operatsiooni ajaks liidendatud ka taanlaste Blue Capella koos kahe pealveedrooniga. Kolme pealveedrooni opereeris piirkonnas ka sakslaste laev Auerbach. Irbe väina operatsioonipiirkonnas tegutses seitse laeva Balti mereväe­ eskaadri Baltron juhtimisel. Lisaks eskaadri enda lavadele Virsaitisele ja Kursisele oli nendega liidendatud Admiral Cowan, Sakala, Sturkö, Kullen ja Maaloey. Operatsiooni esimesed päevad reedest pühapäevani kulusid laevade kogunemisele ja meeskondade ning komandöride informeerimisele eelseisvast tegevusest. Kuna kõigi laevade jaoks jäi mereväebaas Miinisadamas kitsaks, paigutati osad laevad kõrvalasuvasse Hundipea sadamasse. Laevad täiendasid oma varusid ning meeskonnad said enne merele suundumist puhata ning Tallinnaga tutvuda. Esmaspäeva hommikul suundusid laevad oma operatsioonipiirkondadesse.


ESIMENE JA ÜLEJÄÄNUD 209 LÕHKEKEHA

Naissaare ja Aegna saare lähistelt leitud Teise maailmasõja aegse ja 550 kilogrammi lõhkeainet sisaldanud meremiini õhkimine miinijahtija Sakala pardalt jälgituna.

Kaitseminister Sven Mikser külastas miinijahtijaga Sakala Naissaare ja Aegna saare operatsioonipiirkonda, kus NATO 1. alalise miinitõrjegrupi ülem kaptenleitnant Peter Bergen Henegouwen võttis kaitseministri oma grupi lipulaeva Donau pardal vastu. Kaitseminister sai miinijahtija Sakala pardalt jälgida ka Teise maailmasõja aegse 550 kilogrammi lõhkeainet sisaldanud mere­ miini õhkimist. „Eesti mereväelased on end suure rahvusvahelise operatsiooni käigus näidanud eeskujulike miinitõrje asjatundjatena ja mereväe juhtkond on veelkord tõestanud võimekust juhtida edukalt suurt rahvusvahelist mereoperatsiooni,“ ütles kaitseminister Sven Mikser miinijahtijal Sakala. „Tänan meie ning

Naissaare ja Aegna saare ümbruse piirkonnas oli kõige tublim laev Poola mereväe Mewa, kes sattus kahele seni teadmata miiniliinile ning leidis paari päeva jooksul üle saja meremiini.

NATO ja Euroopa liitlasriikide mereväelasi Eesti vete ohutumaks muutmise eest.“

TEISED LEIUD MERE PÕHJAST Miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 2015 käigus leiti kokku 200 meremiini ja 10 lõhkekeha, neist tehti kahjutuks 60 meremiini ja 4 lõhkekeha. Kogu operatsiooni vältel tehti tihedat koostööd keskkonnaametiga ning keskkonnatundlikes piirkondades tehtud lõhkamised kooskõlastati nendega. Õhkimata jäänud lõhkekehad olid liiga lähedal merekaablitele või muudele rajatistele ning nende transport ohutumasse kaugusesse ei olnud võimalik, mistõttu jäävad nad oma leiupaikadesse, kuid mereväel on teada nende täpne asukoht. „Tänan kõiki osalenud mereväelasi eeskujuliku töö eest. Eesti veeteed on selle panuse võrra veelgi ohutumad,“ ütles Open Spirit 2015 üldjuht, Eesti mereväe ülem mereväekapten Sten Sepper operatsiooni lõpul. Ta rõhutas, et lisaks leitud ja kahjutuks tehtud lõhkekehadele on operatsiooni oluline tulemus ka põhjalikud merepõhjaandmed, mis suurendavad Eesti mereväe olukorrateadlikkust ja võimaldavad vajadusel kiiresti andmeid kontrollida.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Esimese lõhkekeha leidmise au tänavusel Open Spiritil läks Hollandi mereväe laevale HNLMS Willemstad, mille meeskond leidis Esimesest maailma­ sõjast pärit Vene meremiini M08 Aegna saarest põhjapool. Lõhkekehade leidude poolest oligi kõige tulemuslikum Naissaare ja Aegna saare ümbruse piirkond, kust leiti operatsiooni jooksul 165 meremiini ja 8 lõhkekeha, millest tehti kahjutuks vastavalt 34 ja 4. Selle operatsioonipiirkonna kõige tublim laev oli Poola mereväe Mewa, kes sattus kahele seni teadmata miiniliinile ning leidis paari päeva jooksul üle saja meremiini. Muhu ja Saaremaa rannikuvetest leidsid seitsme riigi miinituukrid operatsiooni vältel kokku 16 meremiini, neist tehti kahjutuks 12. Irbe väinast Saaremaa lähistelt leiti 19 meremiini ja 2 lõhkekeha, millest tehti kahjutuks 14 meremiini. Esimese meremiini piirkonnast leidis Eesti mere­väe miinijahtija Sakala, mille komandör vanemleitnant Toomas Auväärt on Saaremaalt pärit. „Kuna Saaremaa on mu kodusaar, siis on mul hea meel, et saan Saaremaa ümbrust ja veeteid ohutumaks muuta,“ ütles vanemleitnant Auväärt. „Ma olen oma meeskonna ja laeva üle väga uhke, seni on tehtud head tööd ja kõik on kenasti hakkama saanud,“ lisas vanemleitnant Auväärt. Sakala ligi 40-liikmelises meeskonnas tegutsesid koos kaadrimereväelastega ka 11 ajateenijat, 3 kadetti ja 1 Tallinna maleva meredivisjoni kaitseliitlasest reservohvitser. Ajateenijad said operatsiooni käigus sonarioperaatori erialaväljaõpet. Vanemleitnant Auväärti sõnul sujus koostöö liitlastega operatsiooni jooksul väga ladusalt, sest paljude meeskonnaliikmetega on varem koos tegutsetud NATO miinitõrjegrupis ja teineteisemõistmine on tänu sarnastele tööprotseduuridele väga hea. „Miinitõrjekommuun maailmas on nii väike, et kõik tunnevad kõiki ja saavad erinevatel operatsioonidel või õppustel kokku,“ lisas ta. Operatsioonist sai ülevaate kaitse­ väe juhataja kindralleitnant Riho Terras, kes külastas operatsioonistaapi Miinisadamas ja kellele mereväeülem mereväekapten Sten Sepper andis ülevaate operatsiooni käigust ning tulemustest.

RICHARD KUUSK

17


MEREVÄGI

FOTOD RICHARD KUUSK

18

Kaitseminister Sven Mikser külastas miinijahtijaga Sakala Naissaare ja Aegna saare operatsioonipiirkonda. Pildil (vasakult) miinijahtija Sakala komandör vanemleitnant Toomas Auväärt, mereväe ülem mereväekapten Sten Sepper ja kaitseminister Sven Mikser.

Muhu saarel Lõunaranna sadamas paiknes miinituukrite laager, millest võtsid osa seitsme riigi miinituukrite meeskonnad Ameerika Ühendriikidest, Eestist, Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, Poolast ja Lätist.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Lisaks lõhkeainele leiti operatsiooni käigus ka seitse vrakki, millest enamik asusid Saaremaa ja Muhu saare ümbruses. Esialgsete andmete põhjal leiti Saare­ maa ja Muhu saare ümbrusest allveelaev, Teise maailmasõja aegne lennuk, kaubalaev, maabumisalus ja veel kaks vrakki, mille otstarvet tuvastatakse. Lisaks leiti Tallinna lahest ühe purje­ laeva vrakk. Merevägi edastas vrakileidude info meremuuseumile. Eesti meremuuseumi teadur Vello Mäss ütles ajalehele Saarte Hääl, et mere­ väelt saadud informatsioon on väga huvitav. „Kõik on seni tundmatud vrakid. Kõige huvitavam leid on kindlasti allveelaeva vrakk Liivi lahe põhjaosas, Suure väina suul,“ ütles Mäss. Allveearheoloog ei teadnud praegu selle vraki päritolu ega hukulugu. „Pakub mõtteainet, kuid küllap saame selgust selleski loos,“ lubas ta.

Open Spiriti käigus leiti ka seitse vrakki, millest enamik asusid Saaremaa ja Muhu saare ümbruses. Esialgsete andmete põhjal on vasakpoolsel pildil maabumisalus ja parempoolsel kaubalaev. Merevägi edastas vrakileidude info meremuuseumile.

Open Spirit on Balti riikide mere­ vägede korraldatav miinitõrjeoperatsioon, mis toimub kord aastas rotatsiooni korras Eestis, Lätis või Leedus. Viimati toimus Open Spirit Eestis 2012. aastal, järgmine operatsioon toimub tuleval aastal Leedus. Open Spirit sai

Lisaks leitud ja kahjutuks tehtud lõhkekehadele on operatsiooni oluline tulemus ka põhjalikud merepõhjaandmed, mis suurendavad Eesti mereväe olukorrateadlikkust ja võimaldavad vajadusel kiiresti andmeid kontrollida.

alguse aastal 1995 ning esimene neist viidi läbi Eesti merealadel aastal 1998, käesolev Open Spirit oli Eestis seitsmes. Eesti merealadel alates 1994. aastast läbi viidud ajalooliste lõhkekehade otsimise ja kahjutuks tegemise käigus oli enne tänavust Open Spiritit kokku positiivselt identifitseeritud pea 900 veealust lõhkekeha, millest ca 800 on olnud meremiinid ning 100 muud lõhkekeha. Neist veidi üle 400 on avastatud ja identifitseeritud Open Spiriti operatsioonide käigus. Viimati Eesti merealadel läbi viidud Open Spirit 2012 käigus avastati ja identifitseeriti kokku 132 ajaloolist lõhkekeha. Lisaks on ajaloolise lõhkematerjali otsimisele ja kahjutuks tegemisele suunatud tegemiste käigus avastatud ja identifitseeritud üle 8000 muu loodusliku või inimtekkelise põhja­ objekti.


TAKTIKA

19

Soome maavägi uuendab lahingutegevuse aluseid Artiklis antakse ülevaade tänavu Soome riigikaitses rakendunud muudatustest, millega tahetakse muutunud oludes säilitada riigi senine kaitsevõime.

S

oome kaitseväes on käimas uuendused. 2015. aasta alguses muutus maaväe juhtimisstruktuur, sõjaväeläänid kaotati ja maaväeülemale hakkasid alluma väeüksused (brigaadid), kes tegelevad lisaks operatiivüksustele ka ringkondlike (aluelliset joukot) ja piirkondlike üksuste (paikallis joukot) ettevalmistamise ning juhtimisega. Lisaks uuendatakse maaväe taktikat. Artiklis käsitletaksegi ringkondlikke üksuseid ja nende taktikat kui maaväe uuenduse keskset osa.

VÄHEMAGA ROHKEM

KOLONELLEITNANT

millega tagatakse kogu riigi kaitstus. Nende üksuste tegevusega luuakse eeldused maismaal pealetungi tõrjumiseks ning operatiivsete üksuste tegevuseks. Soome kaitseväe „Maaväe uuendatud lahingupidamine 2015“ (Maavoimien uudistettu taistelutapa 2015) arendamise alus oli, et uuendatud taktikat ja lahingutehnikat kasutades luuakse väiksemate üksuste hulgaga piisav tõrjevõime vaenlase rünnaku seiskamiseks. Ringkondlike üksustega kulutatakse vastast sügavuses, seotakse lahinguga ja seisatakse edenemine nii, et teda on võimalik purustada/lüüa. Lisaks hoitakse ringkondlike üksustega riiklikult ja territoriaalselt tähtsaid alasid. Lahingupidamise põhimõtteid ja struktuure uuendatakse esimeses etapis ringkondlikel üksustel. Pärast seda on järjekorras piirkondlikud üksused ja seejärel operatiivüksused, milliste tegevuses rakendatakse samu põhimõtteid. Hoolimata sellest, et uuendus puudutab esimeses faasis ringkondlikke üksuseid, säilib operatiivsete üksuste tähtsus ka tulevikus. Aastakümne jooksul ülesehitatud valmidusbrigaadide kontseptsiooni peetakse jätkuvalt kasutuskõlblikuks ja toimivaks. Suures valmiduses operatiivseid brigaade ollakse valmis jätkuvalt kasutama kogu riigi alal. Need on

Soome lähtekoht on jätkuvalt kogu riigi kaitsmine, ringkondlik kaitse ülesehitus ja üleüldine ajateenistus.

UUS JA VANA KÕRVUTI Maaväge arendatakse ühtse tervikuna. Peastaabi antud suuniste põhjal on koostatud maakaitsekontseptsioon, kus määratletakse riigikaitse sooritusvõime kriteeriumid. Sooritusvõime kriteeriumite põhjal töötatakse välja üksuste struktuurid, mis on arendusprogrammide ja üksuste tootmise alus. Maaväe juhtimissüsteemi, taristut ja tegevust arendatakse nii, et tervik toimiks sooritusvõime kriteeriumitele vastavalt. Maaväe planeerimise alus on ohumudelid, mis olulises osas lähiajal ei muutu. Sõjatehnoloogia areneb pidevalt, mistõttu relvajõudude luure­ võime, relvasüsteemide efektiivsus ja täpsus arenevad pidevalt. Soome kaitse­ väes läbiviidud uurimused näitavad, et „Maaväe uuendatud lahingupidamine 2015“ arendamisprogrammi raames väljatöötatud struktuuride ja taktikaga jõutakse varasemast paremate tulemusteni. Üksuste arvu vähenedes kasutatakse sooritusvõimete ühismõju endisest kontsentreeritumalt kogu vastutusala sügavuses ja eesmärgistatult. Väiksema arvu üksustega on vaja tagada rohkem võimeid. Taktikat ja varustust arendatakse käsikäes. Jätkuvalt ei ole võimalik üsna suures osas reservist moodustatavatele üksustele hankida täiesti uut varustust. Suurem osa varustusest on vana, klassikaline, kuid ka tulevikus kasutuskõlblik. Eluea lõpus olevate relvasüsteemide sooritusvõimed peab asendama, kontsentreerides vähesed arendusressursid sellistesse materjali- ja varustusehangetesse, millel on suurim tähtsus ühissooritusvõime seisukohast. Sellised võimed on maaväes eriti juhtimise ja mõjutamisega liituvad hanked. „Maaväe uuendatud lahingupidamise 2015“ taktika eesmärk on tekitada vastasele sellised kaotused, et see ei oleks enam võimeline eesmärkide

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Maaväe reformi käigus on eesmärk saavutada tasakaal Soome kaitsevõime ülevalhoidmise ja arendamise vahel. Kaitse­ jõudude sõjaaja koosseisu vähenedes omaaegselt 500 000 sõdurilt 230 000 sõdurini kahaneb maaväe suurus märkimisväärselt – 150 000 sõdurini. Suurema osa maaväe üksustest moodustavad kaitseväe reformi järel ringkondlikud ja piirkondlikud üksused (2/3 kogu koosseisust). Nende ülevalhoidmise ja arendamise probleem on see, et suur osa kaitse­väe varustusest vananeb lähiaastatel ja kaotatavate võimete asendamiseks on vähe vahendeid ning ressursse. Kogu riiki on vaja siiski kaitsta, sest ohumudelites ja kaitseväe ülesannetes ei ole märkimisväärseid muutusi. Soome lähtekoht on jätkuvalt kogu riigi kaitsmine, ringkondlik kaitse ülesehitus ja üldine ajateenistus. Sõja kuvandi ja lahinguviisi muutumisega seonduvalt on maaväe üksuste struktuure arendatud vastama tänapäevastele sõjapidamise nõuetele ja põhimõtetele. Maaväe üksused jagunevad operatiivseteks, ringkondlikeks ja piirkondlikeks üksusteks. Ringkondlikud ja piirkondlikud üksused moodustavad maaväe organisatsiooni alusraamistiku,

Allan Parv

jätkuvalt maaväe kõige sooritusvõimelisemad üksused, millega luuakse lahingutes raskuspunkt.


20

TAKTIKA

saavutamiseks rünnakut jätkama ilma suuremate pingutusteta. Efektiivne kaotuste tekitamine eeldab eri relvaliikide mõju koondamist hävitusaladele. Uuendatud maaväe lahingupidamises siirdutakse jäigast maa-alade hoidmisel põhinevast taktikast paindlikuma taktika suunas, millega tahetakse tekitada vastasele maksimaalselt kaotusi oma lahinguvõimet säilitades. Ründajal on alguses initsiatiiv ja ülekaal põhipingutuse suunal. Kaitsjal peab olema võime alustada lahingut ja siduda ründaja kõigil suundadel ning kontsentreerida sooritusvõimete ja üksuste ühismõju otsustavatele suundadele.

KOGU LAHINGURUUMI RAKENDAMINE

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Uuendatud lahingupidamises on oluline aktiivsus, algatusvõime, mobiilsus ja paindlikkus. Üksused võivad samaaegselt ülesande täitmiseks kasutada erinevaid lahinguliike. Lahinguruumi ettevalmistamisel on kesksel kohal tõkestamine, kindlustamine ja oma tegevuse varjamine. Tulekasutuse ja üllatavate löökidega tekitatakse vastasele kaotusi, lagundatakse tema lahingu­ rivistust ja sunnitakse teda muutma oma plaani. Tegevus toimub samaaegselt kogu vastutusala sügavuses. Sidudes ründajat lahinguga lahinguruumi sügavuses väheneb tema jõud ja ta on seotud oma tegevuse ja ühenduste kaitsmisega. Lõpuks ründaja edenemine seiskub. Uuendatud lahingupidamises üksuseid hajutatakse lahinguväljal varasemast rohkem. Vastutusalad kasvavad kõigil tasemetel. Üksuste ülesanded on mitmekesisemad. Kaitse on aktiivsem. Vastast üritatakse mõjutada sügavuses lühikeste ja kiirete löökidega, mille eesmärk on teda kulutada, aeglustada tema edenemist, tekitada kaotusi ja lõpuks peatada tema edenemine. Lahing võib koosneda tuleüllatustest, varitsustest ja löökidest. Üksused on varasemast iseseisvamad – juhitakse ülesandekeskset taktikat silmas pidades. Initsiatiivil ja üllatusel on varasemast suurem tähtsus. Üksusel, mis lahinguolukorras vastast üllatab, on hetkeliselt mitmekordne ülekaal. Täpsuspüssi või TT-relvaga ootamatust suunast ettevalmistatud positsioonilt sooritatud lasu tabamistõenäosus on suurem kui vastase tule all. Suurtükiväe esimestest mürskudest tekivad suurimad kaotused. Esimesena plahvatav TTmiin tekitab kaotusi ja peatab vastase. Mida rohkem on ootamatuid varitsusi,

MAA-­‐ALA HOIDMINE   POSITSIOONIKAITSEGA   VAREM  

VASTASE PEALETUNG  SEISKUB  

UUENDATUD LAHINGUPIDAMISES  ON   KESKNE  ROLL  MANÖÖVRIL  JA   MÕJUTAMISEL  

Soome vana ja uuendatud maaväe lahingupidamine.

Ülem Staap   Staabi-­‐  ja   sidekompanii  

1.–4. jäägrikompanii  

Miinipilduja-­‐ patarei

Pioneeri-­‐ kompanii

Tagala-­‐ kompanii  

Suurtüki-­‐pataljon

Pataljoni lahingugrupi koosseis.

esimesi mürske ja plahvatavaid miine, seda rohkem tekitatakse vastasele kaotusi ja segatakse tema tegevust. Parima efektini jõutakse traditsioonilisel tõkestamise, kaudtule ja otselasketule ühismõjuga. Oluline on, et üllatusega saavutatud edu kasutatakse maksimaalselt ära ja vastase vastutegevust välditakse.

Sidudes ründajat lahinguga lahinguruumi sügavuses väheneb tema jõud ja ta on seotud oma tegevuse ja ühenduste kaitsmisega.

Üllatuse ja ka väikese edu kasutamisega tekitatakse vastasele kaotusi ja piiratakse tema tegutsemisvabadust. Aktiivne tegutsemine lahingu kõigis etappides ja eri tasemetel on eriti oluline. Uuemad lahingupidamisvahendid nagu UAV-d, juhtimis- ja sidepidamisvahendid, seiresüsteemid, öövaatlusseadmed ja erinevad lõhkelaengud võimaldavad mõjutada parema olukorrapildi põhjal. Teised väeliigid ja kaitseväe ühised sooritusvõimed nagu õhukaitse, eriüksused, kaugmõjutamine ja elektrooniline sõja­ pidamine toetavad maaväe lahingut. Tähtsaid objekte ründaja sügavuses hävitades ja maha surudes luuakse eeldused kaitselahingute õnnestumiseks.


21

kompanii jagu  

lahingugrupp

rühm 3-­‐4  ×   jalaväekompanii  

jaoülem, täpsus-­‐ laskur,   sidemees  

3-­‐4 ×  rühm   juhtkond  –  tulejuhid  –  autojuhid  

sidekompanii

pioneer, kuuli-­‐ pildur,   laskur   jaoülema   abi,   kuuli-­‐ pildur,   meedik  

staabikompanii

miinipildujapatarei tagalakompanii   3  ×  jagu  

juh4misrühm

pioneerikompanii

miinipildujarühm suurtükipataljon   tagalarühm  

Pataljoni lahingugrupi test-struktuur.

Operatiivtaseme tulekasutuse spetsiaallaskemoonaga võidakse üllatavates olukordades mõjutada kiiresti ka vastase kõvasid ja poolpehmeid sihtmärke. Ringkondlike üksuste lahing põhineb oluliselt maastiku pakutavate võimaluste kasutamisel ja selle tundmisel. Ajateenistuse käigus õpetatakse üksused välja tulevasel tegevusalal, kus väljaõppe käigus tutvutakse tõenäoliste tegevuspiirkondadega. Lahingus on oluline lisaks maastiku tundmisele ka lahinguruumi ette valmistada. Lahinguruumi ettevalmistamise tähtsaimad tegurid on üksuste kindlustamine ja teede tõkestamine. Kindlustamise eesmärk on lisaks üksuste kaitstuse suurendamisele üleküllastada vastase luuret mitme vahetus-, varu- ja pettepositsiooniga kasutades elementkindlustusi, petteseadmeid ja maskeerimisvõrke. Kindlustamiseks rakendatakse varasemast rohkem tsiviilettevõtete professionaalsust ja ressursse.

JUHTIMISOTSUSTE EMANTSIPATSIOON

Uuendatud maaväe lahingu­ pidamises siirdutakse jäigast maa-alade hoidmisele põhinevast taktikast paindlikuma taktika suunas, millega tahetakse tekitada vastasele maksimaalselt kaotusi oma lahinguvõimet säilitades.

Juhtimissüsteemi ja raadiote uuenemine parandavad märkimisväärselt side­ ühendusi rühma sees, see parandab olukorrateadlikkust ja lahingujuhtimise võimalusi. Uued juhtimisvahendid kergendavad rühma juhtimist erinevates tingimustes: hoonestatud alal, kinnisel maastikul ja tegutsedes suurel alal. Uute koosseisude ja varustuse pakutavad võimalused saab niimoodi efektiivselt ära kasutada. Rühm võib vajadusel tegutseda jagude kaupa või jaguneda vajadusel isegi kuni kümneks kolme võitlejaga grupiks, olles siiski rühmaülema juhtimise all. Lisaks juhtimissüsteemidele varustatakse suurtükiväe ja raskete miinipildujate tuleüksused relvakohase tulejuhtimissüsteemiga, mis võimaldavad hajutada tulepositsioone ja seeläbi parandada lahinguvõime säilitamist. Tagamaks juhtimiseks vajaliku informatsiooni saadavuse, tõhustatakse luure- ja seirevõimet UAV-de, sihtmärgiosutussüsteemide ja öövaatlusseadmetega. Uuendatud lahingupidamises kasutatav erivarustus, nagu sidevahendid ja öövaatlusseadmed, esitavad uusi nõudmisi juhtidele ja meeskonnale. Mobiilsuse arendamine on üks uuendatud lahingupidamise, lahingutehnika ja taktika nurgakivi. Üksuste kasutamine erinevatel tegevusaladel Lapimaalt lõunarannikuni eeldab tulevikuski roomikmasinate, soomustatud transportööride, jalaväelahingumasinate ja

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Vastutusalade kasvades suureneb eri juhtimistasemetel ülematel varasemast rohkem vajadus iseseisvalt otsuseid vastu võtta ja ülesandekeskset juhtimist (tehtävataktiikka) rakendada. Ülematele antakse tegutsemiseks eesmärk, ülesanne ja ressursid, pärast seda ta otsustab, kuidas tegevusi ellu viiakse. Ülematelt ja üksikutelt sõduritelt oodatakse julgusele ja

initsiatiivile lisaks ka nupukust. Ka alluvatele antakse endisest rohkem vastutust ülesannete planeerimisel ja täitmisel. Uuendatud lahingupidamise juhtimise tagamiseks on välja töötatud uus juhtimissüsteem, mis toetab varasemast paremini olukorrapildi loomist ja võimaldab üksuseid jälgida üksikmehe tasemeni välja. Lahingujuhtimissüsteem viiakse rühma, jao ja raskerelva tasemeni. Rühmaülem on võimeline juhtima reaalajas olukorrapildile/GPSile tuginedes jagusid ja -gruppe raadio abil ning juhtimine ei eelda nägemisega kuulmis­ühendust allüksuste vahel. Eesmärk on jaoülemad samuti varustada raadioga ja GPS-i-/positsioneerimis­ infole tugineva olukorrapildi edastamist võimaldavate seadmetega. Selline lahendus võimaldab lahingu olukorrapilti edastada erinevatele tasemetele.


22

TAKTIKA

tankide ning teiste maastikuvõimeliste masinate kasutamist. Selleks hangitakse juurde ja remonditakse olemasolevat soomustehnikat. Selliselt säilitatakse võime võidelda ründaja otselasketule ja kaudtule all kohtumislahingus. Suurema muutusena väikeüksuste koosseisus tegutsevatel allüksustel on see, et nende taktikalist mobiilsust üritatakse parandada suurendades näiteks ATV-de kasutamist.

LAHINGUGRUPID

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Põhiosa ringkondlikest üksustest organiseeritakse jalaväepataljonist ja suurtükipataljonist koosnevateks lahingugruppideks, mille struktuur ja varustus komplekteeritakse vastavalt ülesandele. Ringkondlikel lahingugruppidel ja pataljonidel on hea lähivõitlusvõime – võime tõrjuda soomukeid keskmaatõrje kaugustele ja üsna tugev kaudtuletoetus. Lahingugruppi toetatakse operatiivse tulekasutusega ja teiste kõrgema juhtimistaseme sooritusvõimetega. Osa üksustest, nagu hoonestatud aladel võitlevad pataljonid, jätkavad tegutsemist pataljoni koosseisus. Üksuste valikut täiendavad eriülesandega üksused. Need on näiteks hajutatult võitlevad kompaniid, luurekompaniid ja TT-raketikompaniid. Jalaväe lahingus vajaminev tulejõud peab olema seal, kus grupp, jagu ja rühm võitlevad. See tähendab võimet hävitada tanke ja kergelt soomustatud sõiduvahendeid aastaajast sõltumata. Lisaks vajatakse piisavat võimet mõjutada sihtmärke väikesekaliibriliste relvade tule­ ulatusest väljapool. Pataljoni lahingu­ grupis on selleks struktuuris 12 rasket miinipildujat ja 18 suurtükki, kompanii struktuuris on TT-raketirühm ja kolme relvaga kerge miinipildujarühm, mis loovad tuletoetuseks head eeldused. Juurde hangitakse TT-raketisüsteeme pikale distantsile laskmiseks ning raskeid lähi-tankitõrjerakette (NLAW) ja kergeid TT-relvi lühikestele distantsidele laskmiseks. Uuendatud maaväe lahingupidamisel on üksuste struktuuride väljatöötamisel eesmärk modulaarsus, et võtta arvesse erinevaid ülesandeid ja tegevuskeskkondi. Mõned pataljonid varustatakse ja õpetatakse välja võitlema hajutatult, teised rohkem kaitseliselt või ründavalt ja osa üksustest õpetatakse ja varustatakse Põhja-Soome tingimustele vastavalt. Põhja-Soomes varustatakse lahingugruppide löögi­ üksused roomikautodega. Lõuna-Soome osadele

ringkondlikele üksustele jätkub soomustatud sõidukeid ja maastikuveoautosid, aga põhiosa liiguvad rekvireeritud sõiduvahenditel. Pataljoni lahingugrupi lahinguvõime tugineb eri relvaliikide toetatud kompaniide lahingutegevusele ja nii tekkivale koostoimele. Pataljoni lahingugruppi kasutatakse osana jalaväebrigaadi lahingust või kõrgema juhtimistaseme otsealluvuses. Lahingugrupi lahingutegevus koosneb kogu vastutusala sügavuses elluviidavatest eri lahinguliikide ja hajutatud lahinguviisi paindlikust kombinatsioonist. Lahingugrupi lahingu­ tegevusega kulutatakse kaitses vastase jõude ja üritatakse ta suunata liikumise peatamise seisukohast soodsatesse maastikukohtadesse. Pealetungivates tegevustes põhineb pataljoni lahingugrupi sooritusvõime soomustatud sõidukite liikuvusel ja jala­ väevõitlejate lähilahinguvõimel, mida toetavad teised relvaliigid. Ründavat lahingugruppi kasutatakse kas koondatult või hajutatult vasturünnakuteks või tugevdamaks ala eest vastutava brigaadi lahingut. Kõikides lahinguliikides põhineb lahingutegevus jalaväe käsitulirelvade, TT-relvade, tõkete ja kaudtule varasemast paindlikumale kasutamisele kogu lahingugrupi vastutusalal.

UUS ÜLESANDEPÕHINE JAOTUS Ringkondlike jalaväeüksuste koosseisudes on üle mindud peamiselt neljaks jagamise põhimõttele, mis ulatub kompaniitasemele. Jalaväe lahinguvõimsust ja lahingulist jätkusuutlikkust on suurendatud kasvatades meeste arvu jao-, rühma- ja kompaniitasandil ning mitme­kesistades, lisades jao- ja rühma­ tasandil jao ning rühma relvastust ja varustust. Rühma võib ka tulevikus pidada lahinguüksuste tuumikuks. Jala­ väelahingus ühenduvad otselasketuli, kaudtuli ja tõkete kasutamine. Rühm

Uuendatud lahingupidamise juhtimise tagamiseks on välja töötatud uus juhtimissüsteem, mis toetab varasemast paremini olukorrapildi loomist ja võimaldab üksust jälgida üksikmehe tasemeni välja.

peab olema võimeline mõjutama vastast varasemast paindlikumalt eri kaugustelt ja seda saab teha mõjutades vastast miinide ja laengutega, TT-relvadega ja kaudtulega, sidumata ennast kulutavasse lähilahingusse. Teisalt on vaja valmis olla mõne meetri kauguselt peetavaks lähilahinguks, mis on tüüpiline Soome kinnisel maastikul ja hoonestatud alal. Võtmerollis on maastiku ja ala tundmine ning selle efektiivne kasutamine. Õnnestunud maastiku kasutamine mõjutab üksuse mobiilsust, manöövrit, kaitstust ja tulepositsiooni valikut ning ka relvade efektiivset kasutamist. Varem olid jaod kompaniis organiseeritud lahingupaarideks. Uue kompanii rühmade jaod koosnevad sarnasel põhimõttel üksikutest võitlejatest, aga jao lahingutegevus põhineb eraldi tegutsevatel gruppidel. Jagu koosneb kolmest grupist ja igal grupil on jao sees oma ülesanne. Gruppide koosseisu ja varustust võib vastavalt ülesande iseloomule muuta. Jao relvastusse kuulub kaks kerget kuulipildujat ja täpsuspüss ning ühekordseid TT-laske ja külglaenguid. Jaoülemal on võimalus raadio teel juhtida suurtüki- ja miinipildujatuld. Relvastuse ja tulejõu suurenemine võimaldab rühmadel ja jagudel iseseisvalt tegutseda eraldi suundadel. Kokkuvõtvalt võib esile tuua, et Soome kaitseväe maaväe uuendus loob jalaväele varasemast laiemad kasutusvõimalused ja paindlikkuse rakendada väljaõpetatud üksusi mitmekesisemalt. Kuigi tulevikus nähakse lahinguvälja pigem IT-põhiste relvasüsteemide vahelise võitlusena, peab löögiüksuse võitleja kohtama vastase relvade mõju ja vastast lähidistantsilt. Jalaväelahing kontsentreerub varasemast enam üksiku võitleja olukorrateadlikkuse, liikuvuse ja tulejõu ümber. Eesti kaitseväe seisukohast peame kindlasti jälgima, kuidas Soome kaitsevägi oma uutes arengutes edeneb. Meil on nendelt võimalik saada oma tegevuste planeerimiseks ja arendamiseks mitu huvitavat ja ka meil toimivat lahendust, sest oma olemuselt ning ülesehituselt on meie kaitseväed väga sarnased. Kasutatud allikad: www.puolustusvoimat.fi „Suomen sotilas“ „Ruotuväki“ „Sotilasaikakauslehti“


ÕPPUS

23

Kas teie müüte vintsiga Nissan Patrolit? Räägime pisut, kuidas õppusel Siil 2015 hüpoteetilise vastase infooperatsioone läbi viidi, mida tehti, kuidas infooperatsioone üles ehitada ja kuidas nende vastu on võimalik võidelda.

S

iili teise päeva, 6. mai hommikul sai hulk koondumisaladele jõudnud kaitseväelasi järgmise SMS-i: Kaitseväelase õnneloos KV personaliosakond loosib välja 10 komplekti profisõduri varustust (Goretexi saapad, hingav aluspesu, digilaiguga vorm, seljakott, rakmed, magamiskott, vöönuga). Loosis osalemiseks saada numbrile xxxxxxxx oma isikukood ja allüksuse nimi. Vastata on aega 48 tundi. Räägi ka kamraadile!

PERSONALIOSAKONNA NAISED

RESERVLEITNANT ÕPPUSE SIIL MÄNGUKES­ KUSE STAABIOHVITSER

Hetkel puudub ülevaade sellest, kui paljud sõdureid on selle SMS-i saanud (praegune taktikaline tegevus ei võimalda täiusliku pildi loomist). Samas oli võitlejaid, kes saatsid tundmatule numbrile lahkelt oma isikukoodi ja üksuse nime. Infooperatsioonide meeskond oli värvanud esimesed agendid.

KAS TEIE MÜÜTE AUTOT? Siili eelviimasel päeval tuli juhtimistegevustega hõivatud brigaadiülemale kõne tundmatult numbrilt. „Kuulen.“ „Kas teie müüte musta Opelit?“ „Ei müü, teil on valeühendus.“ Peagi tuli veel üks samasugune kõne ja siis veel üks. Selle peale lülitas brigaadi­ülem telefoni välja. Õigesti tegi, kuna autoportaalis jõudis hilisõhtul kahe tunni jooksul hea hinnaga kuulutust vaadata 143 inimest ja helistamishuvilisi oli veel. Järgmisel hommikul tabas sama­

Tegevuse eesmärk oli näidata üksuste juhtidele, et ka seesuguste rünnakutega tuleb arvestada ning nende rünnakute tagajärgedega tuleb tegeleda.

INFOOPERATSIOONID SIILIL JA UKRAINAS Nende kahe operatsiooni vahele mahtus veel palju muid tegevusi. Osadele võitlejatele anti SMS-iga teada, et päevaraha maksmisega on tehnilisi probleeme ja asja selgitamiseks on vaja ühendust võtta pataljoni juhtkonnaga. Nad võtsid ja said käsu telefonid õppuste ajaks välja lülitada. Kuid kui samadele võitlejatele pakuti mõne päeva pärast SMS-iga võimalust pärast kella 22.00 tellida taksoga „teadagi mida“, siis oli üksjagu neid, kes tagasi helistasid. Küll mitte selleks, et „teadagi mida“ tellida, vaid selleks, et SMS-i saatja läbi sõimata ja teda ähvardada. Eks on ka põhjust tigetseda, kui sind selliste SMS-idega pommitatakse. Kuid infooperatsioonide meeskond oli ikka saavutanud selle, mida soovis – võitlejad helistasid ja lõid kontakti. Küll oskaja teab, kuidas loodud kontakti edasi arendada! Teised said teateid, et kusagil lähedal on särasilm-Inese kontsert. Kolmandaid kutsuti registreeruma bussidele, mis viivad rahvast võidupüha puhul Tallinna pronkssõduri juurde lilli viima. Registreerujaid polnud, kuid oli neid, kes vastasid, et võidupüha on juunis, mitte mais. Aga vahet pole – kes juba vastab, see on ennast reetnud. Neljandad said lendlehe või SMS-i vastase kindrali allkirjaga, kes teatas, et alustab kohe pealetungi ja selle tulemusena saavad paljud inimesed surma. Ja siis järgmisel päeval uue sõnumi, kus sama kindral teatas, et on oma päevaeesmärgid saavutanud ja kahjuks said paljud tõesti surma. Ning lisas, et ta jät-

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Mingit loosimist tegelikult ei olnud. SMS-i saatis välja võimaliku vastase info­operatsioone matkiv Siili infooperatsioonide meeskond. Tegevuse eesmärk oli näidata üksuste juhtidele, et ka seesuguste rünnakutega tuleb arvestada ning nende tagajärgedega tuleb tegeleda. Üldiselt reageerisid üksuste juhid nagu peab. Üks aspirandist rühmaülem kirjeldas hiljem oma tegevust järgmiselt: „Ütlesin mehele, et pea maha, kui sellele SMS-ile vastad. Parem üldse, kui lülitate telefonid õppuste ajal välja. Tegin ettekande pataljoni staapi. Hiljem pataljoni staabikoosolekul rääkis pataljoniülem, et selliseid operatsioone tehakse ja nendes t tuleb ette kanda.“ Ühest brigaadist laekus Siili mängukeskusesse järgmine ettekanne: EKSITAVA SISUGA SMS (saadetud numbrilt xxxx, 06MAI15 kella 0930 ajal) SMS-is sisu umbes selline: „10 õnnelikku saab võita professionaalse sõduri varustuse paketi (järgnes varustuse nimekiri). Selleks saada oma nimi, isikukood ja üksus alljärgnevale numbrile xxxxxxx.“

Aavo Kokk

sugune telefonikõnede rahe ühte pataljoniülemat. Seekord tunti huvi väikese läbisõiduga vintsiga Nissan Patroli vastu. Kuulutus jõudis portaalis üleval olla vaid kaks tundi ja seda vaadati enam kui 200 korda. Ka selle ulakuse taga oli Siili infooperatsioonide meeskond. Siht oli ülematele näidata, kui lihtne on ummistada kõnedega telefone ja segada nii üksuste juhtimist.


24

ÕPPUS

igasuguse infokillu üle, mida jagatakse. Olgu jagajaks omad või vastased. Ta loeb ise ja arutab kamraadiga. Näiteks oli vastase kindrali nime alt saadetud lendlehtedel kirjas, et vastane kavatseb esimese hooga tungida Purtse jõeni. Lendlehe saanud sõdurid vaatasid kaarti ja nägid, et Purtse jõgi on 15 kilomeetri kaugusel nende selja taga. Järelikult on oodata taandumist. Kui sõdurid on omavahel juba arutanud taandumise asjaolusid, on nende ülemal hiljem mõnevõrra keerulisem ergutada neid rünnakule. Uuemal ajal on infooperatsioonide läbiviijate käes veel kaks kanalit – mobiiltelefon ja internet. Kõik uuema aja konfliktid on osundanud, et vaatamata ülemate pingutustele hoiavad võitlejad mobiiltelefonid sees ning käivad internetis uudiseid hankimas. Seda arvestades on infooperatsioonide läbiviijal asi küllalt lihtne – saada SMS-iga mõni uudishimu äratav sõnum ning kutsu inimene midagi tegema, näiteks internetis mõnda asja vaatama. Seal sa saad juba teemat edasi arendada ja temalt infot välja pumbata.

INFOOPERATSIOONIDE LAHINGUTANNER

SÕDUR NR 3 (84) 2015

kab pealetungi ja hõredalt paiknevatel kaitsjatel on viimane aeg tagasi tõmbuda. Mõistagi oli see kõik mänguline. Tõelised infooperatsioonid on hoopis karmimad, nagu seda näitab ka Ukrainas toimuv. Mehed saavad sõnumeid, et naaberüksused on juba positsioonilt lahkunud. Mehed heituvad ja jätavad positsioonid, naaberväeosa jääb kotti ja notitakse maha. Või tuleb kõne, et kodustega on midagi juhtunud. Mees hakkab rapsima, helistama ja kõike muud tegema. Ta reedab oma asukoha, võib avaldada luurele muud olulist infot ja mis peamine – ta seob oma ülemuse aega, kes ka nüüd teemaga peab tegelema. Kodused saavad teate, et Ukraina armees napib lahingumoona. Helistavad võitlejale, küsivad. Võitleja vastab, et moona on küll ja kirjeldab detailselt, kus ladu täpselt on. Salakõrv kuulab pealt ja paneb moonalao asukoha kirja jne.

Rahuaegsel õppusel Siil ei olnud võimalik teha sellise sisuga infooperatsioone nagu neid hakatakse tegema tõelise konflikti puhul. Kuid ka eespool kirjeldatud mänguliste sõnumitega oli võimalik demonstreerida infooperatsioonide mehhanismi. Sellised operatsioonid on alati võimalikud, kui vastasel on sidekanal, mille kaudu on võimalik jõuda üksikvõitlejateni. Juba mitusada aastat on selline kanal ja infokandja olnud lendlehed. Neid kasutati juba Napoleoni ajal ja kasutas ka Siili infooperatsioonide meeskond. Ning nad toimivad ikka hästi. Olemuslik põhjus on selles, et ennast positsioonil sisse seadnud võitlejal on palju aega. Ta ei tea liiga palju suure pildi kohta. Nõnda on ta tänulik

Kui sõdurid on omavahel juba arutanud taandumise asjaolusid, on nende ülemal hiljem mõnevõrra keerulisem ergutada neid rünnakule.

KUIDAS END KAITSTA? Infooperatsioone takistada ei ole võimalik. Võitlejatele võib anda korralduse telefonid välja lülitada, kuid ikka lähevad nad vabal hetkel internetti uudiseid või postitusi vaatama ning lähedastele helistama. Sellest vastasele piisab, et kontakt luua. Nagu öeldud, on võitleja igasugusele infole vastuvõtlik, kuna ta on reeglina ennast positsioonil sisse seadnud ja ootab korraldusi. Tal pole kunagi nii head ülevaadet olukorrast kui ülemustel. Aga tervikpildi loob ta oma peas ikka. Kui ta oma ülemustelt infot ja tõlgendust ei saa, siis mõtleb ta selle ise välja või kasutab vastase pakutud versiooni. Ainus võimalus vastase infooperatsioonidele vastu astuda on nende mõju vähendada. Selleks peavad üksuste juhid leidma aega, et meeskonda suuremast pildist informeerida. See sisendab võitlejatesse kindlust, et ülemustel on asjad kontrolli all. Samas peavad üksuste juhid tagama, et igasugused vastase infooperatsiooni moodi tegevused jõuavad kohe ettekannetesse. See annab võimaluse analüüsida vastase infooperatsioonide fookust ning ette valmistada selgitavaid vastu­ tegevusi.


SÕJAVÄESPORT

25

Kaitseväe jäähokimeeskond kutsub hokit mängima Alates eelmise aasta septembrist toimuvad Tallinnas Tondi­raba jäähallis igal nädalal kaitseväe jäähokimeeskonna treeningud. Neil saavad osaleda kaitseväe teenistujad ja kaitseliitlased ning kõik oma oskusi proovile panna soovijad on teretulnud liituma.

K

Aivo Vahemets LEITNANT MEREVÄE TEABEOHVITSER

Et treeningud oleksid sisukamad ja tulemuslikumad, paluti meeskonda juhendama pikaaegne Eesti jäähokifunktsionäär Toivo Viinapuu, kes koos abitreener Rainer Komiga ülesande vastu võtsid. Esimeses trennis augusti lõpus oli üle kahe­kümne mängija ning pilt oli lubav, eriti tänu mitmele ajateenijale, kes jäähokiga noorest saati tegelenud nii noortekoondise kui ka meistriliiga tasemel. Infot levitati ning peagi liitus meeskonnaga ka mitu kaitseliitlast. Hooaja lõpuks käis trennidest läbi ligi 50 ajateenijat, tegevväelast ja kaitseliitlast reamehest kuni kindralini välja. Geograafiline spekter oli samuti lai – män-

IVO PETJAR

aitseväe jäähokimeeskonna ajalugu sai alguse juba eelmise aasta alguses, kui veebruaris toimusid Lätis esimesed Balti sõjaväespordi talimängud. Idee korraldada ka jäähokiturniir leidis positiivse vastukaja nii Leedu kui ka Eesti kaitseväelaste poolt ning nii suunduski Lätti kiiresti kokkupandud kaadrikaitseväelastest ja ajateenijatest koosnev meeskond, mis teadaolevalt jõudis enne sõitu ka ühe trenni teha. Tagasi tuldi 12 : 0 kaotusega Lätile ja 3 : 2 kaotusega Leedule. Käesoleva aasta sõjamängude turniiriks otsustati valmistuda pisut põhjalikumalt. Ajendi andis selleks Euroopas baseerunud Kanada kaitseväelaste soov septembris Eestis jäähokiturniir korraldada ning mängida nii võõrustajate kui ka Läti ja Leedu tiimidega. Eesti meeskond alustas treeningutega augusti lõpus, kuhu kutsuti nii kõik Lätis käinud koondise liikmed kui ka luureinfo põhjal väljaselgitatud teised kaitseväelastest hokihuvilised.

TALVEMÄNGUDE KATSUMUS 24.–27. veebruaril toimunud 2. Balti sõja­väespordi talimängudele Leetu sõideti optimistlikus meeleolus – ettevalmistused olid sujunud plaanipäraselt ning spordirühma ajateenijatest hokimängijate toel oli paberite järgi koos tugev aim meeskond, mida kaitsevägi lähiaastatel kokku panna saaks. Leedulased olid hokiturniiri toimumispaigaks valinud suurepärase Elektrėnai jäähalli, mis asub Kaunase ja Vilniuse vahel. Mängud kahjuks Eesti kaitseväekoondisele väga edukaks ei kujunenud – Lätile kaotati 3 : 1 eduseisust 5 : 7 ning Leedult tuli vastu võtta kuiv 0 : 6 kaotus. Turniiri võitis Läti, teine oli Leedu ja kolmas Eesti. Mai lõpus pidas kaitseväe jäähokivõistkond Tallinnas lõpuks ka sõpruskohtumise Kanada, tõsi küll, hoopis teise võistkonnaga. NATO 2. mereväe­ grupi koosseisus Tallinnas peatunud Kanada laeva HMCS Fredericton komandör kaptenleitnant Jeff L. Murray mainis viisakusvisiidil kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindral Artur Tiganiku juures, et tal on laeval terve hokivõistkond. Kaks päeva hiljem, püha­päeval, 31. mail toimus Tondiraba jäähallis sõpruskohtumine, mille võitsid kanadalased seisuga 8 : 13. Kaitseväe jäähokikoondis jätkab treeningutega jälle augustis, kõik huvilised on teretulnud liituma. Peetakse plaani osaleda sügisest ka harrastajate hokiliigas. Trenniga liituda soovijatel palume ühendust võtta võistkonna esindajaga veebel Ivan Korpaniga aadressil ivan.korpan@mil.ee või telefonil 5918 9563.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Kaitseväe jäähokikoondis Balti sõjaväespordi talimängudel Leedus 2015. a.

gijaid oli nii Tallinnast, Virust, Tapalt kui ka Tartust. Et nii kanadalased kui la leedulased pidid Tallinna turniirist loobuma, pidasid eestlased septembris Tondiraba jäähallis kaks sõpruskohtumist lätlastega – esimene mäng lõppes 5 : 5 viigiga, järgmisel päeval toimunud korduskohtumise võitsid lätlased 7 : 9. Eestlased jätkasid seejärel treeningute ja ettevalmistumisega talvisteks sõjaväemängudeks.


KONFLIKT

DMITRY LOVETSKY / AP PHOTO / SCANPIX

26

Separatistide pidev raskerelvade tuli pole suutnud Ukraina kaitsjaid Donetski juurest eemale suruda ja sagedamini jäävad suurtükiväe duellides võitjaks ukrainlased.

Ukraina raskerelvad on osutunud venelastele kõvaks pähkliks Sellest, kuidas üle aasta kestnud Venemaa agressiooni vastu on mobiliseerunud Ukraina suurtükivägi, milline on soomusüksuste, luure ja meditsiinitoetuse tegevus, annavad Ukraina-teemalise hübriidsõja artikli teises osas ülevaate Tartus jaanuari lõpus peetud konverentsil esinemas käinud Ukraina ohvitserid.

2

014. aasta märtsis, kui Vene­ maa alustas Krimmi annekteerimisega hübriidsõda Ukraina vastu, kummitasid kõiki Ukraina väeliike ühed ja samad probleemid – puudus oli töökorras tehnikast ja asjatundlikust elavjõust, samuti olid kõikjale imbunud äraandjad ja sabotöörid. Vaba­ tahtlike pataljonide komplekteerimine alles kogus hoogu. 2014. aasta suvel käivitatud terroritõrjeoperatsiooni ehk ATO käigus hakkas olukord kiiresti paranema. SÕDUR NR 3 (84) 2015

UKRAINA ÜKSUSTE JUHTIMINE JA SIDE Suurem osa Ukraina armees kasutusel olevast sidetehnikast pärineb nõukogude ajast ja sellestki hävines palju sõja alg­ faasis, sest tegu polnud mobiilsete sidejaamadega, mida kaudtule või rünnaku

Sverre Lasn

korral oleks võimalik kiiresti ohutumale positsioonile vedada. Nii lõid terroristid Ukraina kontrollposte rünnates sellised jaamad rivist välja või hävitasid. Sõja edenedes asusid Ukraina üksused kasutama satelliitsidet. Vastava võimekuse tagasid kommertskanalid, sest sõjalise otstarbega satelliite Ukrainal pole. Palju kasutati ATO tsoonis kaabel­ ühendusi ja kommutaatoreid, viimaseks võimaluseks jäi tavaline mobiilside. Mobiilisidet õppisid Ukraina sõja-

väelased kiiresti vältima, sest mobiili­ kanalid osutusid ebaturvaliseks ja lisaks oli venelastel võimekus oma tulelööke mobiiliside peale juhtida. Selguse lõid majja kurvad kogemused – kui vanemad helistasid pojale ja uurisid, kus ta asub, tabas mainitud kohta terroristide miinipildujatuli ja esimese vere hinnaga muutusid otsekohe ka mobiiltelefonide kasutamise harjumused. Maavägede tegevust toetas küber- ja infosõda, kuid selles vallas lonkas ukrainlaste tegevus algul mõlemat jalga. Väga raskeks muutsid olukorra infolekked, mille kõrvaldamisega tegeletakse siiamaani. ATO alguses otsustasid üksuste ülemad tihti jooksvalt kohapeal, millist operatsiooni läbi viia ja tegevus kooskõlastati naaberüksustega otse, kui oli alust kahtlustada, et vastav info võib staapi sattudes lekkida. Tegutseti põhi-


27

mõtte järgi – parima tulemuse annab operatsioon, mille algus- ega lõpuhetke vastane ei tea. 2015. aasta alguseks oli suurem osa ATO staapidest infolekitajatest puhastatud ja usaldus rindeüksuste ja tagala vahel taastatud.

SUURTÜKIVÄGI TEEB VENEMEELSETE ELU KIBEDAKS

Märtsis 2014, kui Venemaa alustas Krimmi annekteerimisega hübriidsõda Ukraina vastu, kummitasid kõiki Ukraina väeliike ühed ja samad probleemid – puudus oli töökorras tehnikast ja asjatundlikust elavjõust, samuti olid kõikjale imbunud äraandjad ja sabotöörid.

vastaseid kasutama vaatluspunkte ja elektroonilise luure vahendeid. Positiivse poole pealt võib välja tuua, et pidevalt suureneb Ukraina suurtükiväe mobiilsus ja võime avada operatiivselt vastutuli. Otsuseid võetakse vastu kiiresti ja juba 30 sekundi kuni minuti jooksul suudetakse vastased tulelöögiga katta. Pärast tulelööki lahkutakse viie minuti jooksul oma positsioonidelt. Järgmine asukoht tulelöögi andmiseks võetakse sisse öösel täielikus eetrivaikuses, käsklused antakse edasi lippude, häälkäsklusena või paigaldatakse ajutine otsekaabel. Kuni viimase ajani oli ukrainlaste jaoks probleemiks moodsate tulejuhtimis-, side- ja öövaatlusseadmete nappus, kuid 2015. aasta alguses on kohale jõudnud USA tarnitud tulejuhtimis­radarid, mis selle kitsaskoha likvideerisid. Kasutusele võeti laserkaugusemõõtjatega binoklid ja koolitati välja tulejuhid, kes suudavad anda üksustesse operatiivset infot tulelöögi koordinaatide kohta ja korrigeerida tuld vastavalt saadud tagasisidele. Ukrainlastel on käsk asustatud punkte mitte tulistada. Seevastu terroristid kasutavad inimkilpi sageli, seades näiteks oma GRAD-id ja Uraganid lahinguvalmis üheksakordsete elumajade või näiteks kiriku kõrvale.

VENEMEELSETE SOOMUSVÄED ON KORRALIKULT PIHTIDE VAHEL On vana tõde, et parim tankitõrjerelv on oma tank. Lahingukogemused näitasid, et vajati vähemalt kolme-nelja tanki suurust varu, et vastase soomusrünnakule vastu seista. Kui selline reserv puudus, asusid Venemaalt üle Ukraina piiri voorivate soomusvägede vastu võitlusse jalaväeüksused, kelle kasutuses olid tanki­tõrjekompleksid Šturm ja Fagot. Šturm, mis on küll 3. põlvkonna tankitõrjekompleks, osutus kaitsetuks vastase elektrooniliste segamisseadmete suhtes, need muutsid raketi juhitamatuks. Terroristidel õnnestus katkestada raadiosignaal, mille abil rakett sihtmärgile suunati. Seetõttu pöördusid ukrainlased tagasi 2. põlvkonna tankitõrjerakettide juurde, mida juhitakse sihtmärgile jõudmisel traatside abil. Need veidi väiksema tegevusraadiusega relvad on osutunud Vene tankide vastu piisavalt efektiivseteks. Suuri kaotusi venemeelsete soomusvägedele on tekitatud 122 mm D30 välihaubitsaga. Probleeme põhjustab 2. põlvkonna

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Ukraina suurtükivägi koosneb iseliikuvatest suurtükkidest, erineva kaliibriga haubitsatest ja miinipildujatest, tankitõrjesuurtükkidest ja raketiväest, sh raketisüsteemidest GRAD. Samas, kui terroristide ja Vene regulaarüksuste analoogsed raketisüsteemid suudavad tabada kuni 40 km kaugusel asuvaid, siis Ukraina omad vaid kuni 18 km kaugusel asuvaid sihtmärke, sest Venemaa on jõudnud vahepeal oma raskerelvastust märkimisväärselt moderniseerida. Kuna ATO alguses polnud Ukraina poolel plaanis üldse raskerelvastust kasutada, viibisid operatsioonitsoonis vaid kergerelvastatud Ukraina üksused. Kui Venemaa toetatud terroristid võtsid kasutusele raketisüsteemid GRAD, suurtükid, õhutõrjerelvastuse, soomukid, tankid ja massiliselt kaasaskantavat tanki­tõrjerelvastust, tuli ka Ukraina poolel oma taktikat muuta. Juba 2014. aasta juuni keskel tõid ukrainlased kohale suurtükiväe, tuletuvastusradarid, sõjalise luure vahendid ja soomustehnika. Kasutusele võeti väga mitmekesine laskemoon alates tavamoonast kuni suitsumürskudeni, millest viimastega kaeti näiteks vastase rünnaku puhul oma kontrollposte. Kuigi venemeelsed terroristid kasutasid kassettmoona, peab Ukraina pool väidetavalt rahvusvahelistest lepetest kinni ja kassettmoona kasutusele võtnud ei ole. Pärast Krimmi annekteerimist tegid Vene üksused poolsaare Ukraina-poolsel maakitsusel hulga provokatsioone, näiteks imiteerides täies lahingukorras motoriseeritud roodu rünnakut Ukraina positsioonidele, mis katkestati vahetult enne ukrainlasteni jõudmist, öösiti heitsid tšetšeeni üksused lahinggranaate Musta merre ja viisid läbi aktiivset luuretegevust. Ukrainlastel polnud luba kasutada lahingmoona, kuid saadi luba kasutada õppelaenguid. Pärast üht järjekordset venelaste provokatsiooni avas Ukraina pool suurtüki- ja miinipildujatule venelaste eelpositsioonide ette, mille peale nood paanikas põgenesid. Kõikidel rinnetel on venemeelsed terroristid aru

saanud, et ukrainlased võtavad asja tõsiselt ja on õppinud suurtükiväge tõhusalt kasutama. Pärast esimesi õnnestunud tulelööke sai Ukraina sõjaväe kõrgem juhtkond ülevaate, milleks nende suurtükivägi suuteline oli ja suurtükiväe kaasamis- ja juhtimisprobleemid lahenesid. Kui üldjuhul on Ukraina suurtükivägi harjunud hoidma kindlat formatsiooni, on hübriidsõjategevuse eripära selles, et ATO ei ole sõdimine klassikalises mõttes ja vormis. Positsioonisõda pole, rindejoon muutub pidevalt vastavalt operatsioonide toimumiskohale ja maastikule, sest venemeelsed üksused sooritasid diversiooniakte kõikjal, kus maastiku ja looduse eripärad seda võimaldasid. Tihti paiknesid vastased Ukraina positsioonide ja kontrollpostide vahetus läheduses. Sellise pideva ohu tõttu on suurtükivägi liidendatud jalaväeüksustega, kes suurtükiväge vastase mobiilse tegevuse vastu kaitseb. Konflikti alguses oli Ukraina poole luuretegevus nõrk, see andis vastasele võimaluse kohalike elanike abiga suunata ja korrigeerida tuld otse Ukraina suurtükiväe pihta. Tavaline oli olukord, kus kohalikud või palgalised diversandid tulid suurtükiväelastega lobisema ja andsid venelastelt saadud mobiiltelefonide teel edasi Ukraina positsioonide koordinaadid. Vahel visati mobiiltelefon lihtsalt positsioonide lähedusse maha ja tuld suunati positsioneerimise järgi. Sellised ohud likvideeriti Ukraina poolt mobiilsete gruppide moodustamisega, kes paigutati umbes 5 km raadiusele suurtükiväe positsioonides ja kes kontrollisid kõiki lähedusse sattunud isikuid. Üle vaadati mobiilikõnede eristused ja kahtlased isikud arreteeriti. Sedasi tegutsedes on suudetud 95% info­ leketest likvideerida, mis sundis


28

KONFLIKT

tankitõrjerakettide vanus ja kvaliteet. Lahingutsoonis asuvad Ukraina üksused on tihti kurtnud, et neil õnnestub Fagotti kasutades välja lasta vaid iga kolmas rakett, nii tihti tuleb ette kasutamiskõlbmatut moona. 2014. aasta sügiseks jõudis sõda järgmisse faasi – põhirõhk langes suurtükiduellidele. Oli perioode, mil jalavägi ei lasknud päevade kaupa kergerelvadest paukugi, omavahel pidasid duelli vaid vastaspoolte suurtükid. Alles ühe poole mahasurumise järel asusid tegevusse jalaväeüksused. Selliste duellide algusperioodil olid edukamad venelased, nüüdseks on aga ukrainlased hoolimata vastase ülekaalust tulejõus rohkem edu saavutanud. Surve alla sattunud venelased on sunnitud kasutusele võtma peaaegu kogu oma Lõuna sõjaväeringkonna tulejõu, mille juhtimine on tsentraliseeritud, võimaldades sama sihtmärki ühekorraga tulistada erinevatelt positsioonidelt.

TERRORISTIDE KAOTUSED JA MÜSTILINE MÜRSKUDE KOGUS

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Keeruline on hinnata relvastatud terroristide ja Vene üksuste kaotusi elavjõus ja sõjatehnikas, sest Venemaa teeb kõik, et selliseid andmeid varjata. Pärast tule­ löögi saamist ilmuvad kohale eriväed, kes kõik, mis võimalik, ära koristavad. Sajaprotsendiliselt seda teha pole võimalik ja nii saab vastaspoole kaotusi hinnata kaudsete märkide järgi – põlenud kohad ja muu spetsiifiline materjal. Ukraina poole hinnangul on ainuüksi 2015. aasta jaanuari jooksul hävitatud 20 terroristide soomukit, 40 ühikut muud sõjatehnikat ja vähemalt 400 võitlejat. Vene sõduriemade liidu 24. jaanuaril 2015 avaldatud andmete põhjal on relvastatud terroristide hulgas hukkunuid 8700 ja haavatuid vähemalt 3100. Praeguseks on sõduriemade liit muutunud Putini režiimi jaoks nii ebamugavaks organisatsiooniks, et on kantud välisriikide mõjuagentide nimekirja ja nende tegevust üritatakse igati piirata. Kui VICENEWS-i ajakirjanikud püüdsid ajada Venemaalt pärit ja Ida-Ukrainas hukkunud sõdurite jälgi, panid nad peagi tähele, et neid jälitasid eravärvides autod või sportliku keha­ ehituse ja lühikese soenguga isikud, kes soovitasid tungivalt selline uurimistöö katki jätta. Sama juhtus ka siis, kui ajakirjanikud püüdsid saada intervjuusid Ukraina sõjategevuses haavata saanud ja seejärel Venemaa haiglatesse ravile toodud võitlejatega.

Ida-Ukrainas tapetud terroristide ja lahinguis hukkunud Venemaa kodanike laipade äravedu lahingutsoonist on organiseeritud ja salastatud väga kõrgel tasemel. Surnud tuuakse Donetski ja Luganski morgidest kogumispunktidesse ehk slängis „do ljentotški“. Nii-öelda lintide tagant edasi Doni-äärsesse Rostovisse toimetavad laipu eriteenistused. Laibad saavad Venemaa Föderatsiooni paberid ja surmatunnistused, surmajuhtumid seotakse üle Venemaa erinevate väeosadega ja hajutatakse sel moel. Rangelt on keelatud laipu tuua tsinkkirstudes ja Ukraina-poolsete saatedokumentidega. /Maha kirjutatud laipade äraveo eest vastutava Vene kõrgema ametniku Jevgeni Anatoljevitš xxx ja Kremli-meelsete terroristide juhi Viktor xxxxx telefonilindistuselt, mille võttis vahelt Ukraina julge­olekuteenistuse luure. Lindistus avaldati 7. veebruaril 2015./ Ukraina sõjaväelased on püüdnud hinnata nende positsioonidele langeva mürsusaju kogukaalu, et aimu saada, kui palju kulub venemeelsete vägede varustamiseks laskemoona. Ainuüksi raske­ suurtükiväe, iseliikuvate suurtükkide, miinipildujate, tankide ja GRAD-ide laskemoona kaal, mis terroristide poolelt suuremate rünnakuoperatsioonide käigus Ukraina positsioonide pihta lasti, oli umbes 150 tonni päevas (päevas!), sellele lisandus kergerelvade moon, kütus, toit ja muu varustus. Sellises koguses lahingumoona pole võimalik laiali vedada vaid nn Vene humanitaarkonvoisid kasutades, vaid suurem osa varustust saabub raudteid mööda, liigub edasi suurtesse vaheladudesse ja seejärel lahingutsooni. Ukrainlaste sõnul on see ilmselt põhjus, miks terroristid keelduvad järjekindlalt lubamast OSCE vaatlejaid Donetski ja Luganski oblasti Venemaa-poolsetele piiridele.

DROONID ON MÕLEMA POOLE KOTKASILMAD Mõlemad vaenupooled kasutavad väga laialdaselt droone, mille abil tehakse õhuluuret ja tagatakse suurtükiväe ja raketisüsteemide tulejuhtimine. Ukraina armeed asusid kohe sõja alguses abistama sealse DOSAAF-i vabatahtlikud (DOSAAF – Добровольное Общество Содействия Армии, Авиации и Флоту – e k ALMAVÜ ehk armee, lennuväe ja merelaevastiku abistamise vabatahtlik ühing), kes andisid üksuste käsutusse mehitamata minikoptereid ja mudellennukeid, millele

Juunis 2015 tehtud fotol on näha Ukraina iseliikuvad suurtükid Donetski lähedal oma positsioonidele liikumas. Kõige rohkem ongi Vene üksused ja terroristid hädas võitluses Ukraina raskerelvade vastu.

sai kinnitada optika- ja vaatlusseadmed. Aegamööda on amatöörlennuvahenditele lisandunud militaarotstarbelised droonid. Eriti tänulikud on ukrainlased sellise abi eest Poolale ja Iisraelile. Kõik terroristide droonid on Venemaa päritolu ja neist on moodustatud neljast-viiest lennuvahendist koosnevad luuregrupid. Venelaste droonid lendavad 500 meetri kuni 6,5 km kõrgusel ja suudavad õhus püsida kuni viis tundi. Vene droonid on varustatud nelja tüüpi infokogujatega: foto-, video- ja soojuskaamerad ning raadiolokatsiooniseadmed, mis võimaldab juhtida tuld näiteks mobiilisignaali peale. Ka terroristide käsutusse antud BMP-del on moodsad tulesuunamismoodulid, mis suudavad tuvastada ja kasutada sihtmärgina levi. Ukraina pool tunnistas, et vastase õhuluure vastu on raske võidelda, sest radariga on droone keeruline avastada, väikeste mõõtude tõttu ei taba neid käsi­relvadega, ka seniitkahurite ja raske­kuulipildujate jaoks lendavad Vene droonid liiga kõrgel.


Venelased kasutavad Ukraina droonide allalaskmiseks elektromagnet­ impulsse tulistavaid kahureid, mis ei kahjusta lennumasinat ennast, vaid põletavad läbi nende juhtimiselektroonika või kustutavad drooni kaamerate salvestatud materjali. Teine venemeelsete terroristide võte on püüe katkestada side Ukraina lennujuhi ja drooni vahel, drooni juhtimine üle võtta ja see enda valduses olevale maa-alale maandada. Sellist vastutegevust aitab vältida autonoomsel režiimil lendamine – droone ei juhita raadio teel, vaid lennumasinad programmeeritakse lendama ja luureülesannet täitma ilma sideühenduseta.

UKRAINA TAKTIKALINE LUURE TÕUSIS TUHAST

2014. aasta oktoobris tehtud fotol on näha Donetski lennujaama ees roostetamas Moskva-meelsete terroristide pihta saanud tank. Vene üksustel ja neid toetavatel jõududel õnnestus Donetski lennujaama uus terminal vallutada alles siis, kui nad selle õhku lasid.

sed, kes suudavad läbi viia luuret kuni 700 km sügavuseni. ATO alguses olid Ukraina luure­ pataljonid alamehitatud, olles komplekteeritud vaid 30% ulatuses nagu rahuaja pataljonid. Parem olid olukord eriluure­ üksustes, kus rivis oli peaaegu täiskoosseis. Hoolimata sellest ei suudetud

luure võimalusi ära kasutada ja töötati ebatõhusalt. Ukraina presidendi Leonid Kutšma valitsemisajal lõpetati luurajate koolitamine, mis viis selleni, et luurel polnud reservi ja olulises osas oli puudulik ka luuretehniline varustus. Nii jäid luure­ ülesanded sõja algul täitmata täiesti

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Ukraina taktikaline luure jaguneb kolmeks – üksused, kes suudavad teha luuretegevust umbes 15–20 kilomeetri sügavuselt, iga brigaadi koosseisus olev luurepataljon, mille luurevõimekus ulatub vaenlase tagalas kuni 100 km sügavuseni ja kolmandaks eriluureüksu-

DOMINIQUE FAGET / AFP PHOTO / SCANPIX

EVGENIY MALOLETKA / AP PHOTO / SCANPIX

29


KONFLIKT

EVGENIY MALOLETKA / AP PHOTO / SCANPIX

30

Vabatahtlikud meedikud pakkimas üksikvõitlejate esmaabikomplekte, mille sisu vastab nüüd juba peaaegu sellele, millised kasutab ka NATO. Meditsiini osas on Ukrainat väga palju toetanud just Eesti vabatahtlikud annetajad.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

pragmaatilistel põhjustel – koosseise alles komplekteeriti. Luuretegevuse põhiraskus langes erigruppidele, kes olid mõeldud süvaluure jaoks. Eriluuregrupid hakkasid täitma taktikalise luure ülesandeid ja vastase tagala süvaluure jäi katmata. Tihti asus luure tegutsema alles siis, kui väeosadeni jõudis konkreetne fakt mõne vastaspoole operatsiooni kohta, mitte ei avastatud selliseid tegevusi enne nende käivitumist. Tihti ei teadnud ka brigaadide juhtkond, millised peavad luurajate ja eriti strateegilise luure ülesanded olema. Tihti rivaalitsesid staabid omavahel ja hoidsid luureinfot kinni, kuid see probleem lahenes kiiresti, kui sellised takistused põhjustasid reaalseid kaotusi. Et eriluuregruppide hulgas olid suured kaotused ja reserve polnud, oli paari kuuga rivisse jäänud vaid 10% algsest koosseisust. Luurajate ettevalmistamine pole masstoodang, vaid vajab pikka väljaõpet ja selleks vajalikku kvalifitseeritud kaadrit polnud piisavalt. See osutas selgelt, et eriluuregruppe peab kasutama vaid õigel otstarbel, mitte taktikaliseks luureks. Probleemiks osutus ka luureandmete töötlemine. Info läbis liiga palju järeltöötlemise astmeid ja hakkas staabist staapi liikudes hilinema. Nii ei suutnud lennuvägi ja suurtükivägi õigeaegselt tegutsema asuda ja suurtükiväel pol-

nud vahepeal üldse selgust, kes neile sihtmärgid kätte annab. Mõne kuuga asi lahenes, info hangiti, selle olulisust hinnati ja edastati peaaegu otsekohe, kulutades kogu tsüklile vaid 15–20 minutit. Järgmiseks luure ülesandeks sai kohaliku Ukraina vastu meelestatud elanikkonnaga koostöö taastamine. Algul kaotati luuregruppe põhjusel, et mõni kohalik andis venelastele infot, kus grupid asusid. Keskmiselt 10% elanikkonnast olid aktiivselt Ukraina riigi vastu ja 10% poolt, 80% jäi passiivseks. Kuigi Vene propaganda üritab välismaailmale produtseerida uudisvoogu Ukraina vägede vägivallategudest Ida-Ukrainas, oli elanikel tegelikult toimuvast parem ülevaade ja toetus Ukrainale kasvas pidevalt. 2015. aasta alguseks oli taktikaline luurekoostöö kohalikega taastanud. Läbi suudetakse viia info kogumise, psühholoogilisi ja sõjalisi operatsioone, millel on elanikkonna tugi.

MITMEKÜLGSUS ON SOOMUSVÄGEDE MÄRGUSÕNA Venemeelsete terroristide taktikas oli palju partisanisõjale iseloomulikku. Avatud maastikul püüti Ukraina üksustega otsesest kokkupõrkest hoiduda, kuid laialdaselt kasutati miinitõkkeid, varitsusi ja tsiviilisikute hulka sulandumist. Terroristid üritasid initsiatiivi

hoida ja algatada ise operatsioone, kus soomustehnika kattis nende jalaväe tegevust või selle liikumist ühelt positsioonilt teisele. Ukraina vägede vastu kasutati isevalmistatud lõhkeseadeid ja jäeti tee äärde mineeritud autosid. Tankid tõid venemeelsed jõud kohale siis, kui tekkis vajadus läbi murda või Ukraina kontrollposte hävitada. See oli põhjus, miks Ukraina väed püüdsid esmajärjekorras rivist välja viia vastaste raskema soomustehnika. Kui terroristid on lisaks tänapäevasele relvastusele Ukraina soomukite vastu kasutusele võtnud 1941. aastast pärinevad 14,5 mm kaliibriga Simonovi PTRS-41 tankitõrjepüssid, millele on ilmunud isegi optika, siis Ukraina võitlejad kasutavad terroristide tankide jälgimisseadmete purustamiseks edukalt täpsusrelvi, sest purustatud vaatlus- ja jälgimisseadmetega tank on sisuliselt kasutu metallkarp. Vene vägede ja terroristide kasutuses olev moodne tankitõrjerelvastus on sundinud ukrainlasi otsima teid oma soomustehnika kaitsevõime suurendamiseks. Kui sõjategevuse alguses keevitati soomukitele tankitõrjerakettide eksitamiseks metallaia osadest lisavõresid ja kaitseekraane, siis aasta hiljem saabus lahingutsooni juba soomustehnika, mis on varustatud spetsiaalsete kaitsevõrede ja 3. põlvkonna aktiivsoomusega.


31

Tankide ja soomukite vool Venemaalt Ukrainasse on massiivne. 2015. aasta aprilliks oli Ukraina luure andmeil terroristide käsutuses umbes 700 ühikut tanke ja üle tuhande soomustransportööri. Ukraina poolel on õnnestunud hõivata ja kasutusse võtta mitu terroristide Vene päritolu tanki, mille kõigi tehniline seisukord on väga hea ja ressurss peaaegu kasutamata. ATO algusajal 2014. aasta suvel püüdsid Ukraina väed vältida rasketehnika liikumist öösiti, sest soomuskolonne oli kaugelt kuulda ning Slavjanski ja Kramatorski kandis liikus väga palju venelaste diversioonigruppe, kes öiste kolonnide pihta tule avasid. Ukraina poole vastutule tõhusus oli minimaalne, sest vastast polnud lihtsalt näha, aga tulistamise suunda oli ilma vastavate öövaatlusseadmeteta keeruline tuvastada. Selles vallas on olukord totaalselt muutunud. Võitlustaktika parandamine aitas likvideerida Ukraina tagalas tegutsevad diversandid, soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete hankimine aga tagas Ukraina soomusüksustele pimedas liikumise võimekuse.

UKRAINA MEDITSIINITOETUS ÜLETAS RASKUSED

tarbeks loodud mittetulundusühing, kes annetusi kogub ja laekunud raha eest kõike Ukrainasse saatmiseks vajalikku komplekteerib. Ukraina meedikute sõidukid olid peaaegu 30 aastat vanad ja pidevalt lagunevad UAZ-id. Kuid isegi siis, kui vanad masinad tööle saadi, ei lahendanud see probleemi, sest terroristid tulistasid selgelt punaste ristidega tähistatud sõidukeid ja avasid tule ka medkopterite pihta. Seetõttu vajati haavatute lahingu­ tsoonist väljatoomiseks soomustatud sõidukeid. Algul tulid appi vabatahtlikud annetajad, kes oma raha eest evakuatsioonisoomukeid muretsesid, ja pangad, kes eraldasid meedikute jaoks oma soomustatud inkassaatoriautod. Praeguseks on hakanud saabuma Hummerid USA-st ja Saxonid Suurbritanniast. 2015. aasta algusest alates käib meditsiinitoe lennusalga koostamine, mille koosseisu kuuluvad nii transpordilennukid kui ka medkopterid, mida kahjuks on väga vähe. Kui rääkida numbritest, siis Ukraina pool on 2015. aasta jaanuari keskpaigaks evakueerinud lahingutsoonist 4800 regulaarvägede haavatud võitlejat, kellest umbes tuhande elu ei õnnestunud päästa. Kõige rohkem ehk 74,8% on killu- ja kuulihaavadega, kõik ülejäänud vigastused on põhjustatud traumadest, külmumisest ja stressist. 13,5% haavatuist olid ohvitserid, 63,8% mobiliseeritud, 22,1% lepingulised. Haavatute üld­ arvust 42% olid kergelt, 47% keskmise raskusega ja 10,4% raskelt haavatud. Ukraina riik on organiseerinud haavatud sõduritele taastumiseks nii head tingimused kui võimalik. Posttraumaatilisest stressist taastumiseks ja vigastuste järgseks rehabilitatsiooniks saadetakse võitlejad taastuma sanatooriumitesse ja välismaa rehabilitatsioonikeskustesse. Haavatute jaoks on välja töötatud kompensatsioonide süsteem, kus vastavad komisjonid hindavad ja määravad toetusi vastavalt vigastuse tõsidusele. Oma Tartu konverentsiettekande lõpetuseks märkisid Ukraina ohvitserid, et vangi langenud Vene sõduritele annab Ukraina pool samasugust meditsiiniabi nagu oma võitlejatele ja sageli vahetavad konfliktipooled raskelt haavatuid omavahel. Sellistest väikestest positiivsetest arengutest hoolimata ei paista kuidagi, et Venemaa ja Ukraina vastasseis võiks lähiajal lahenduse leida, nii erinevad on mõlema riigi kaugemad eesmärgid ja nende saavutamise vahendid.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Meditsiiniabi algab viivitamatust abist lahinguväljal, evakueerimisest mööda maismaad või kopteriga õhu kaudu ja abist välihospidalis. Seejärel jätkub haavatuga tegelemine meditsiiniroodus ja tema evakueerimine tagalas asuvasse haiglasse. Kriitiline aeg abi andmiseks on esimesed 10 minutit pärast haavata saamist ja sõdurid peavad olema valmis ja oskama ise esmast abi anda. Sõdurid peavad mõistma, millised protsessid toimuvad haavatu organismis, miks ja kuidas sulgeda eluohtlikud verejooksud ja millist viivitamatut abi erinevate vigastuste puhul osutada. Esmaabile järgneb nn kuldne tund, mille jooksul haavatu peaks jõudma lahinguväljalt meedikute hoole alla, kes talle kvalifitseeritud abi annavad. Meedikute tegevusele järgnevad neli kuni kuus tundi on ette nähtud haavatute välihospidali evakueerimiseks. Kõik lahingupiirkonna läheduses asuvad haiglad võtavad haavatuid vastu vaikimisi kogu aeg ja kõigile osutatakse viivitamatut abi. Konflikti alguses selgus, et paljud sõdurid polnud valmis esmaabi osutama, sest kuigi nad olid head sõdurid, polnud mobiliseeritud ega vabatahtlikud kordagi vigastatute abistamisega kokku puutunud. Kriitiline olukord nõudis vii-

vitamatut meditsiinikoolitustega alustamist, et viia isikkoosseisu oskused sõjaaja vajadustega kooskõlla. Iga järgmine mobiliseeritute laine on välimeditsiini vallas juba üha paremini välja õpetatud. Olukorra muutis keerulisemaks hooletu suhtumine killuvestide ja kiivrite kasutamisse. Tagajärjed olid karmid – kontrollpostidelt ja lahingutsoonist toodi välihospidalidesse väga palju rindkeresse ja pähe killuhaavu saanud võitlejaid. Niipea kui harjuti vastutustundlikult killuveste ja kiivreid kasutama, vähenes selliste vigastuste arv kiiresti. 2014. a suvi näitas, et tegelikult venis nn kuldne tund sageli hoopis 1,5–6 tunni pikkuseks ja järgnev evakuatsioonietapp 4–6 tunni asemel keskmiselt 11,3 tunni pikkuseks. Terroristide õhutõrje tõttu ei saanud lahingutsooni saata meditsiinikoptereid, mis tunduvalt pikendas haavatute evakueerimiseks kuluvat aega. Ka oli peagi selge, et arstide arv ja ette­valmistus ei vasta sõjaaja vajadustele. Arstid küll mobiliseeriti, kuid peaaegu kõigil puudus sõjalise meditsiini ehk traumameditsiini praktika. Meditsiiniinstituutides on sõjaaja meedikute koolitamine sisuliselt lõpetatud ja isegi rahuaja leitnandid ja meditsiiniohvitserid ei olnud saanud korralikku välimeditsiinialast väljaõpet. Teisalt oli asi ka selles, et anestesioloogid või mingi muu kitsama eriala arstid pidid lahingus vigastada saanud inimese seisundit kompleksselt hindama, et määrata viisid kõige tõhusamaks abi andmiseks. Meedikuid oli vähe ja raske oli komplekteerida neist selliseid meeskondi, kes suudaksid ja oskaksid igakülgset professionaalset meditsiinilist abi anda. Selle probleemi lahendamiseks võeti eelmise aasta suvel sõjaväeakadeemiatesse taas tööle õppejõudude kaader ja käivitati meditsiiniõpe, et sõjaväemeedikutele reservi kasvatada. Palju on abi kohalikest haiglatest, kus arstid on väga kohusetundlikud ja tihti helistavad ise igal hommikul ja uurivad, kui palju, milliste vigastustega ja mis seisundis vigastatuid sisse tuleb, et nad saaksid piisava ressursi valmis panna. Konflikti alguses lülitusid vabatahtlike pataljonid kohe lahingutegevusse, kuid suur puudus oli kanderaamidest ja üksikvõitlejatel oli väga vähe individuaalseid esmaabipakke. Kui selliseid pakke üldse oli, oli nende sisu pärit nõukogude ajast ja aegumistähtaja ületanud. Täisvarustuses välimeedikute seljakottidega on Ukrainat toetanud mitu riiki, sealhulgas Eesti, kus on selle


32

RELVASTUS

Ameeriklaste Abramsi tank sisendab aukartust Eesti pinnal veeresid taas tankiroomikud. Õnneks oli tegu meie Ameerika liitlaste M1 Abramsitega, mis olid tulnud Eestile kaitsealast toetust avaldama. Nimeka ja nüüdseks kolmanda põlvkonnani jõudnud lahingutanki ajaloost räägivad ameeriklased ise.

O

SÕDUR NR 3 (84) 2015

tsus täiesti uue tanki väljaarendamiseks võeti Ameerika Ühendriikides vastu 1971. aasta detsembris ja juba järgmisel aastal asusid prototüübi kallal tööle mitu konstrueerimisbürood. 1973. aasta juuniks oli sõelale jäänud kaks põhiarendajat: Chrysleri relvastusdivisjon ja Detroiti Diesel Allison Division. Ühe tanki valmistamise kulupiiriks oli USA kaitseministeerium seadnud 507 000 dollarit. 1976. aasta veebruariks oli konkursi võitja selgunud ja Chrysler sai USA kaitseministeeriumi õnnistuse ja loomulikult suure hulga lisa­raha – algfaasis saadud 68,1 miljonile dollarile lisandus veel 196,2 miljonit dollarit, et arendustööd kolme aasta jooksul lõpule viia. Palju aitas uudse tanki välja­ arendamise juures ameeriklasi tolleaegne Lääne-Saksamaa. Esimesed Vietnami sõjas võidelnud USA kindrali Creighton Abramsi järgi nime saanud M1-d veeresid Chrysleri General Dynamics Land Systemsi tehasest välja 1978. aastal ja anti pärast põhjalikku testimist armeele üle 1980. aastal. Uued Abramsid hakkasid vähehaaval välja vahetama M60A3 Pattoni tanke, sest viimaseid peeti venelaste T-72-le liiga nõrgaks vastaseks ja just Vene tankivägede areng oligi käivitanud Abramsite väljatöötamise plaani. Esimese kahe põlvkonna Abramseid tootsid ameeriklased oma tarbeks veidi üle 8000, lisaks valmistati veel 880 tanki Egiptusele. 1990-ndate keskel alustati suurejoonelise moderniseerimisprogrammiga, mille jooksul üle 600 Abrams M1 tanki viidi vastavusse soomus­ vägede kasvanud nõudmistega. Taas oli ameeriklaste suurim klient Egiptus, kes 2007. aastal kulutas 1,32 miljardit dollarit, et muretseda oma armeele 1005 uut Abramsit, millele lisandus hulk uusi tankimootoreid, relvastust ja varuosi.

Sverre Lasn

Kõige arvukamalt oli Abrams-tüüpi lahingutanke USA armee käsutuses 1998. aastal, kui nende arv küündis 8000-ni. Kümme aastat hiljem oli rivis umbes 6000 Abramsit ja tänapäeval peetakse optimaalseks umbes 2600 moderniseeritud ja M1A2 markeeringut kandva tanki lahinguvalmiduses hoidmist.

KAITSE JA SISEMUS Abramsi tankide kere ja tornid on soomustatud Chobham-tüüpi komposiitsoomusega, milles kasutatav vaesestatud uraan muudab terase tavalisest 2,5 korda tihedamaks. Hoolimata kurjakuulutavast nimetusest on vaesestatud uraani looduslik kiirgustase väga madal. Suurbritannias hakati uut tüüpi soomust välja töötama juba 1960. aastate algul ja kuigi üksikasjad selle modernse kaitse kohta on salastatud, võib ühtteist aimata sõnapaari „keraamiline soomus“

Uued Abramsid hakkasid vähehaaval välja vahetama M60A3 Pattoni tanke, sest viimaseid peeti venelaste T-72-le liiga nõrgaks vastaseks ja just Vene tanki­vägede areng oligi käivitanud Abramsite väljatöötamise plaani.

järgi. Ülitugev kaitse saavutatakse keraamiliste ja terasplaatide kombineerimise tulemusena, mida omakorda eraldavad üksteisest elastsed pehmenduskihid. Soomustuse vahel asuvad elastsed kihid aitasid tabamuste pehmendamisele lisaks efektiivselt vähendada mootori tööst ja maastikul sõitmisest tekkivat vibratsiooni. Sedasi valmis aastaid kestnud testide tulemusena soomus, mis peab vastu mistahes tankivastastele mürskudele ja rakettidele, kaasa arvatud võimsatele kumulatiivlaengutele (high-explosive anti-tank rounds ehk HEAT laskemoon). Kuigi uudne soomus arendati välja Suurbritannias Surreys asuvas Chobham Commoni tankiarenduskeskuses, võeti see esimesena kasutusele just Abramsi tankidel. Keraamilised komposiitplaadid pakkusid küll head kaitset üksiktabamuste vastu, kuid probleemiks osutus nende purunemine korduvate tabamuste korral samas piirkonnas. Probleemi lahendamiseks hakati kasutama võimalikult väikseid plaate ja prooviti läbi erinevad plaadikujud. Lõpuks jäädi pidama heksagoonilise vormi juurde. Abrams tanki sisemus on võrreldes Vene analoogidega ruumikas. Torni parempoolses osas istuvad tanki komandör ja laskur, laadur istub tornis vasakul ja juht kere eesosas keskel. Kütusepaagist eraldab meeskonda soomustatud vahesein. Ka mürsuvaru ja meeskonna vahel asub soomustatud liuguks. Kui torn saab kumulatiivlaengu tabamuse, mille tagajärjel ülemine luuk kinni kiilub, on meeskonnal võimalik väljuda varu­ väljapääsu kaudu. Varuuks avaneb automaatselt, kui tema lukustussüsteemile ettenähtud surve muutub. Paigaldatud on ka RADIAC-nimeline kiirgusohu tuvastaja ja keemiarelva kasutamisest hoiatav süsteem. Nii radiatsiooni, keemia- kui ka bioloogilise relva vastu on


SIIM TEDER

33

Abramsid on käinud oma hirmuäratava 120 mm pearelva tulejõudu demonstreerimas ka meie keskpolügoonil.

Kõige modernsematele Abrams M1A2 SEP tankidele on lisatud sihtmärkide positsioneerimise süsteemid, mis suudavad võimalikud ohuallikad avastada kuni 8000 m kauguselt ja tuvastusviga jääb seejuures alla 35 meetri. Et vältida meeskonna pimestamist laserkiirtega, paigaldati tankide anduritele laserkiirte filtrid, mille kasutegur ilmnes näiteks Iraagi sõjas. 2006. aastal moderniseeriti 505 Abramsit spetsiaalselt linnalahingute jaoks. Vastasele palju tuska põhjustavad uuendused said nimeks TUSK ehk Tank Urban Survivability Kit ja sisal-

Kõige modernsematele Abrams M1A2 SEP tankidele on lisatud sihtmärkide positsioneerimise süsteemid, mis suudavad võimalikud ohuallikad avastada kuni 8000 m kauguselt ja tuvastusviga jääb seejuures alla 35 meetri.

dasid näiteks kiiresti paigaldatavat lisa­ aktiivsoomust, laaduri lisakaitset, soojussihikuid, sidevahendeid spetsiaalselt jalaväe­üksustega suhtlemiseks ja termokaamerat juhi jaoks tanki tagaosas.

RELVASTUS Täpseks sihtmärkide tabamiseks jääb ainult relvastusest väheseks. Moderniseerimise käigus täiustatigi kõige rohkem Abramsite elektroonikat, tuvastus- ja tulejuhtimisseadmeid. Laskurit abistavad laserkaugusmõõdik, öövaatlusseade, infrapunaandur ja soojuskaamera. Kogu teave erinevate sihtmärkide kohta kuvatakse kõrglahutusvõimega kuvaril ja pilti on võimalik kümnekordselt suumida. Liikumise pealt sihtmärkide sihikul hoidmist hõlbustab güroskoop. Abramsi torni katusel asub tuulemõõtja, mille andmed ühendatakse automaatselt laserkaugusmõõtja andmetega, mille põhjal korrigeeritakse sihtmärgi tabamiseks vajalikku laskenurka ja -suunda. Et kindlustada tabamuste veelgi tõhusam toime, on võimalik arvutisse käsitsi sisestada infot sihtmärgi omaduste, õhurõhu, laskemoona tüübi ja isegi mürsu temperatuuri kohta. Pärast esimesi lahingukontakte sai

SÕDUR NR 3 (84) 2015

iga meeskonnaliikme jaoks tanki lisa­ varustuse hulgas kaitseülikond. Tanki juhitakse mootorratta juhtrauda meenutava T-kujulise rooliseadme abil, mille mõlemas otsas asuva käe­ pideme abil saab reguleerida edasivedava jõu suurust (vasak vasaku roomiku jaoks ja parem parempoolse roomiku jaoks). Juht saab monitorilt kontrollida vedelike ja kütuse taset, filtrite, elektroonika, pidurite ja aku seisukorda ja seda, millal ja milline seade või tehniline sõlm hooldust vajab. Lahinguolukorras, kui torni luuk on suletud, saab juht ühe liigutusega avada kolm päeva­ periskoopi, millest keskmise saab lülitada kuvama öövaadet. Lisaks on nii laskuril kui ka juhil võimalik kasutada termovaatlusseadet. Tanki komandöri võimalused ümbruse jälgimiseks on veel avaramad. Isegi lahinguolukorras on tema käsutuses kuus kuvarit, mis võimaldavad tal jälgida ümbruskonda 360 kraadi ulatuses ehk vabalt igas suunas, laserkaugusmõõdikud ja mitmekordse suurendusega optika. Seadmed analüüsivad ja selekteerivad automaatselt sihtmärke, see lihtsustab komandöril otsustamist, kas ja millise sihtmärgi pihta tuli avada.


34

RELVASTUS

SÕDUR NR 3 (84) 2015

kiiresti selgeks, et seni pearelvana kasutusse võetud inglaste 105 mm kahur ei suuda piisavalt efektiivselt oma ülesandeid täita. Uus võimsam 120 mm sile­ raudne pearelv telliti Abramsile 1985. aastal Saksamaalt Rheinmetall Waffe Munition GmbH-lt ja seda toodetakse tänapäeval USA põhilises raskerelvastust valmistavas tehases Watervliet Arsenal. Komandöri käeulatuses on 12,7 mm Browning M2 raskekuulipilduja, mis sobib hästi õhusihtmärkide hävitamiseks, samas kui laskuri juhtida jääb lisaks pearelvale veel 7,62 mm M240 kuulipilduja. Olgu öeldud, et lahingukomplektis on Abramsis kaasas 11 400 padrunit 7,62 mm kuulipildujale ning raskekuulipildujale jätkub moona 1000 lasuks. M1A1 pearelvale sobivaid 120 mm mürske mahub tanki tornis olevasse hoidikusse 34, lisaks on veel 6 varumürsku kere tagaosas. Kui tekib vajadus tanki suitsukardina taha varjata, saab seda teha kas mootorile paigaldatud lisaseadme või torni mõlemal küljel asuva kuuetoruliste suitsu­granaatide laskeseadmete abil. Abrams M1 laaduri elu pole meelakkumine. Soomustatud lükandukse taga asub toruriiulis laskemoonavaru ja vilunud laadur suudab relva laskevalmis seada viie liigutusega, see võtab aega vaid paar sekundit. Ettevaatust aga kaotada ei tohi, sest tankikahur teeb iga lasu korral laadurist vähem kui paarikümne sentimeetri kaugusel poolemeetrise tagasilöögi. Kuigi Abramsi jaoks on välja töötatud ka punkrite purustamiseks mõeldud mürsud ja jalaväevastane kildmoon, on Abramsi põhirelva moona kaks kõige tähtsamat mürsutüüpi ette nähtud soomustatud sõidukite ja tankide hävitamiseks. Niinimetatud HEAT SABOT-i mürsk kasutab soomuse läbistamiseks pikka noolekujulist lõhkepead, mille lennutrajektoor stabiliseeritakse spetsiaalse ümbrise abil, mis pärast oma ülesande täitmist lennu ajal lõhkepeast eraldub. Veel märkimisväärsem on vaesestatud uraani ja vasksüdamikuga kumulatiivmürsk, mis sihtmärki tabades moodustab mitmetuhandekraadise kuumusega imepeene sulametallijoa, mis end soomusest läbi puurib ja millele järgnev magmajoa plahvatus kõik elava vastase tanki sisemuses hävitab. NATO liitlaste jaoks on hea uudis veel see, et Abramsi pearelva 120 mm moon sobib ka nii prantslaste Leclerci MBT kui ka sakslaste Leopard 2 tankikahurile.

TANKI VÕIMAS SÜDA Abramsi mootori võimekusest pildi saamiseks võime hetkeks pilgu ajalukku pöörata. Esimeses maailmasõja lõpus kasutasid värskelt lahingutandrile jõudnud Ameerika tankid Benjamin Holti tehases toodetud Holt Caterpillar 120-hobujõulisi mootoreid. Euroopas toodetud Foster-Daimleri traktorimootorid, mida samuti tankidel kasutati, arendasid üle 100 hj ja suutsid tolleaegseid umbkaudu kümme tonni kaaluvaid sõjamasinaid edasi liigutada 6,5 km/h ehk jalakäija kiirusega. Esimene Ameerika 43,5 tonni kaalunud rasketank Mark VIII suutis arendada umbes 10 km/h suurust kiirust ja läbida oma kütusevaruga maksimaalselt 80 km, samas kui Teises maailmasõjas kuulsaks saanud 69,5 tonni kaaluva Saksa Tiger II Maybachi V-12-mootori võimsus küündis peaaegu 700 hobujõuni, kiirus oli 40 km/h ja käiguvaru 170 kilomeetrit. 1960-ndate keskel teenistust alustanud Leopard 1 mootori võimsus oli 830 hj. Kui nende ajalooliste jõuallikate kõrvale asetada Abramsi südameks olev 1500 hj gaasiturbiinmootor, on vahe isegi eelmise põlvkonna Leopardiga hiiglaslik. Abramsi tavaliselt diislil või lennukikütusel töötav, kuid hädaolukorras ka bensiini neelav Lycoming Textron AGT jõuallikas suudab 63-tonnist Abramsit edasi liigutada kiirusega kuni 67 km/h. Samas näitab selline tippkiirus vaid mootori võimekust ega ole tavakasutuses põhimõtteliselt vajalik. Ekspertide hinnanguil, mida kinnitavad ka testitulemused, kasvab tanki veermiku ja jõuülekannete, samuti meeskonna vigastamise oht järsult, kui tank sõidab kiiremini kui 45 km/h. Hõlpsaks on tehtud tanki remonditööd, sest kui mootoriga peaks midagi juhtuma, on see võimalik ühes tükis välja tõsta ja uuega asendada vähem kui tunni jooksul. Võrdluseks – Ameerika eelmise põlvkonna tanki M60 mootorivahetuseks kulus üle nelja tunni. Põhjus,

NATO liitlaste jaoks on hea uudis veel see, et Abramsi pearelva 120 mm moon sobib ka nii prantslaste Leclerci MBT kui ka sakslaste Leopard 2 tankikahurile.

miks jõuallikaks valiti just gaasiturbiin, aga mitte tavaline diiselmootor, peitub turbiini suuremas võimsuses sama kubatuuri juures, lisaks vajab ta palju vähem jahutust ja suudab kasutada eri tüüpi kütuseid. Abramsi nõrgaks küljeks peetakse tema suurt kütusekulu. Ainuüksi gaasi­ turbiini käivitamiseks kulub 38 liitrit kütust ja edasiliikumisel kulutab turbiin kütust iga miili läbimiseks 6,3 liitrit. Et viga parandada, arendab Honeywell International Engines and Systems ja General Electric USA kaitseministeerium tellimuse uut LV100-5 tüüpi kergemat, väiksemat, vaiksema käigu ja nähtamatute väljalaskegaasidega mootorit. Testid näitavad, et uus mootor, mille arendamine on veel pooleli, tarbib vanema versiooniga võrreldes sama võimsuse juures kuni 33% vähem kütust. Abramsi mootori jõud kantakse vedavatele ratastele üle täisautomaatse käigukasti abil, millel on neli edasi- ja kaks tagurpidikäiku. Märkimisväärselt on aja jooksul täiustatud tanki vedrustus- ja amordisüsteeme.

LAHINGURISTSED Kuni 1991. aasta Lahesõjani ei olnud Abramseid lahinguoludes testitud. Kuveidi vabastamiseks Iraagi vägedest korraldati operatsioon Kõrbetorm, mille käigus tõid ameeriklased kohale 1848 Abrams M1A1 tanki. Iraagi relvajõud panid nende vastu välja Nõukogude Liidust ja Poolast ostetud T-55, T-62 ja vähesel määral ka T-72 tanke. Just T-72 moderniseeritud versioone pelgasid ameeriklased kõige rohkem, sest kuigi suuremal osal Vene tankidel polnud öövaatlusvõimet ja moodsaid kaugusmõõdikuid, oli Iraagi eliitsoomusüksustele jõutud muretseda näiteks infrapuna­ andureid ja veidi ka muid moodsamaid tulejuhtimisseadmeid. T-72 125 mm pearelva tuleulatus oli kuuldavasti kuni 4000 meetrit ja sellega oli võimalik lasta ka juhitavaid tankitõrjerakette. Samas ütlesid lääneliitlaste luureandmed, et T-72 suurtüki võimas tagasilöök kippus purustama ka tanki enda jõuülekandeid. Pärast Kuveidi sõda kaotusi üle lugedes võisid ameeriklased kergendustundega ohata, sest kogu lahingutegevuse käigus kaotati vaid 23 Abramsit ja nendestki seitse nn sõbraliku tule läbi. Lisaks hävitasid kaks liikumisvõimetuks jäänud Abramsit ameeriklased ise, et need vastase kätte ei satuks. Praktikas selgus, et Abrams M1A1 oli võimeline


SIIM TEDER

35

Pärast seda, kui Abramsid olid oma etteaste polügoonil lõpetanud, said kõik kohalviibijad soomuskiskja erinevate süsteemide ja tehniliste nüanssidega lähemalt tutvust teha.

MIS HINNANGU ANNAVAD ABRAMSILE AMEERIKLASED ISE Mitu USA sõjaväe kokkuvõtet Abrams M1 tankide lahingukogemustest on avalikud. Iraagis aastal 2003 toimunud sõja kokkuvõttes mainitakse esmajärjekorras oma tankivägede tagasihoidlikke kaotusi. Mitu Abramsit langes rivist hoopis mehaaniliste rikete, varuosade puudumise või kohalike saboteerimise tõttu. Ameeriklaste elu tegi lihtsamaks ka Vene kolmanda põlvkonna tankitõrje­ rakettide puudumine Iraagis ja näiteks kardetud Kornet-tankitõrje­ rakette ei avastatud kogu sõja jooksul ühtegi. Abramsi torni tabamustele vastu­ pidavuse hindasid ameeriklased suurepäraseks. RPG 7 tabamuste tulemusel tekkinud vigastusi nimetas kokkuvõte „kosmeetilisteks“. Soomustatud liug­ uksed laskemoona ja meeskonna vahel

Praktikas selgus, et Abrams M1A1 oli võimeline Vene tanke tabama 2500 meetri kauguselt, samas kui Vene tankide tuleulatus piirdus umbes kahe kilomeetriga.

töötasid nii, nagu ette nähtud – isegi süttinud laskemoonaruumi puhul evakueerus meeskond vigastusi saamata. Individuaalsed kaitsevahendid töötasid hästi ja erilist kiitust pälvisid uued soomusvestid, mis suutsid kinni pidada ka 7,62 mm käsirelvade tabamusi, kui meeskond oli sunnitud tankist evakueeruma. Põhirelvale anti samuti kiitev hinnang. Kuigi SABOT-moona kasutati harva, oli selle igal kasutuskorral tulemus vastase jaoks katastroofiline. Ka hoonetele ja punkritele oli vastava moona mõju hävitav. Meeskonna käsutuses olnud kuulipildujad leidsid laialdast ja tõhusat rakendamist väga erinevates lahinguolukordades. Kõige usaldusväärsemaks ja kindlamaks sidepidamisvariandiks lahingutingimustes osutus satelliitside. Raskustest toodi eraldi välja liivatormid, mis raskendasid oluliselt sihtmärkide avastamist, selekteerimist ja tabamist. Samuti kulus tankiüksuste liigutamiseks tunduvalt enam kütust, kui algselt oli ette nähtud. Ette tuli probleeme tankis kasutusel oleva tarkvaraga. Kokkuvõtteks leiavad ameeriklased, et Abramsi tankid on suurepärase manööverdamisvõime, tulejõu ja meeskonna kaitseomadustega sõjamasinad, mis peavad vastu ka ränkades tingimustes ja mille ees tunnevad aukartust kõik vastased.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Vene tanke tabama 2500 meetri kauguselt, samas kui Vene tankide tuleulatus piirdus umbes kahe kilomeetriga. Nii ei suutnud Iraagi soomusüksused isegi sobivatele positsioonidele jõuda, enne kui Abramsid nad hävitasid. Ka aastal 2003–2005 toimunud Iraagi sõja ja sellele järgnenud operatsioonide käigus näitasid täiustatud Abramsid ennast heast küljest, sest kogu perioodi jooksul langes vastase tule tõttu rivist välja umbes 80 tanki. Tihti oli põhjus varitsusest sooritatud jalaväe rünnakutes, mille käigus lasti tankitõrje­ rakettidega Abramseid ülevalt torni katusesse. Mitu kaotust põhjustas võimsad IED-d või tankimiinid. Õppust oli võetud Kuveidi sõjas saadud sõbraliku tule kogemustest ja Ameerika tankidele lisatud torni väliskülgedele spetsiaalsed tuvastusseadmed CIP (Combat Identification Panels), mis hõlbustasid tunduvalt oma tankide eristamist vastase sõjamasinatest. Lisada võib, et alles 2008. aasta maikuus teatati esimesest Abrams M1-st, mis oli saanud viga RPG-29 tandemlõhke­ peaga raketi tabamusest, kusjuures lõhkepea suutis läbistada nii aktiivsoomuse kui ka selle taga asunud komposiitkaitsekihi. Seni olid analoogsed tandemlõhkepead tekitanud Abramsitele vaid väliseid kahjustusi.


Abrams M1A2 „„Meeskonnas 4 liiget „„Tootmist alustati 1980 „„Pikkus: 9,83 m „„Laius: 3,65 m „„Kõrgus: 2,88 m „„Kaal: 63 t „„Mootor Lycoming AGT-1500 HP gaasiturbiin. Kui mootoriga midagi juhtub, on see võimalik ühes tükis välja tõsta ja uuega asendada vähem kui tunni jooksul. „„Täisautomaatne käigukast, neli edasi ja kaks tagurpidikäiku „„Maksimaalne kiirus 67 km/h „„Tegevusraadius 426 km „„Pearelv 120 mm sileraudne Rheinmetall M256A1 suurtükk. Suudab efektiivselt hävitada kuni 2,5 km kaugusel asuvaid sihtmärke. „„12,7 mm Browning M1HB raskekuulipilduja

„„RADIAC kiirgusohu tuvastaja ja keemiarelva kasutamisest hoiatav süsteem. Radiatsiooni, keemia- ja bioloogilise relva vastu on iga meeskonnaliikme jaoks kaitseülikond.

„„Juht saab monitorilt kontrollida vedelike ja kütuse taset, filtrite, elektroonika, pidurite ja aku seisukorda. Lahinguolukorras suletud luugi korral on juhti käsutuses kolm päevaperiskoopi, millest keskmise saab lülitada kuvama öövaadet. Laskuril ja juhil võimalik kasutada termovaatlusseadet.

„„Kaks 7,62 mm M240 kuulipildujat. Kuulipilduja ümber on paigutatud lisakaitsesoomus. „„2 × 6 suitsugranaatide laskeseadet „„7,62mm kuulipilduja padruneid lahingvarus 11 400, raskekuulipilduja moona 1000, 120 mm mürske tornis olevas hoidikus 34, pluss 6 varumürsku kere tagaosas. „„Tank on USA, Kuiveidi, Egiptuse, Austraalia ja Saudi Araabia relvastuses. Abrams-tüüpi lahingtanke oli 1998. aastal USA armee käsutuses 8000 tk. Tänapäeval on kasutusel 2600 moderniseeritud ja M1A2 markeeringut kandva tanki. „„Tanki komandöri käsutuses on kuus monitori, mis võimaldavad tal jälgida ümbruskonda 360 kraadi ulatuses, laserkaugusmõõdikud ja mitmekordse suurendusega optika. Seadmed analüüsivad ja selekteerivad automaatselt sihtmärke.

„„Abramsi torni katusel asub tuulemõõtja, mille andmed ühendatakse automaatselt laserkaugusmõõtja andmetega. Arvutisse saab käsitsi sisestada infot sihtmärgi omaduste, õhurõhu, laskemoona tüübi ja mürsu temperatuuri kohta.


„„Torni väliskülgedele on lisatud spetsiaalsed tuvastusseadmed CIPs (Combat Identification Panels), mis hõlbustavad oma tankide eristamist vastase sõjamasinatest. „„Torni parempoolses osas istuvad tanki komandör ja laskur, laadija istub tornis vasakul ja juht ees keskel. Kütusepaagist eraldab meeskonda soomustatud vahesein. Mürsuvaru ja meeskonna vahel asub soomustatud liuguks. „„TUSK ehk Tank Urban Survivability Kit sisaldab kiiresti paigaldatavat lisaaktiivsoomust, laaduri lisakaitset, soojussihikuid, sidevahendeid spetsiaalselt jalaväeüksustega suhtlemiseks ja termokaamerat juhi jaoks tanki tagaosas.

„„Abramsi kere ja torn on soomustatud Chobham-tüüpi komposiitsoomusega. Keraamilise soomustuse vahel asuvad elastsed pehmenduskihid. „„Külgedel asuvad aktiivsoomuse moodulid (plaadid), mida on kerge vajadusel uute vastu vahetada.


38

RELVASTUS

Venemaa Föderatsiooni uue põlvkonna põhitank T-14 Armata Anname lühikese ülevaate Venemaa Föderatsiooni uue põhitanki T-14 Armata loomise eelloost, taktikalis-tehnilistest omadustest ja tulevikuperspektiividest.

M

oskvas 9. mail toimunud võiduparaadil näitasid Venemaa Föderatsiooni relvajõud kogu maailmale kauaoodatud uutel soomustehnikaplatvormidel Armata, Kurganets-25 ja Bumerang põhinevat lahingutehnikat. Suurimat tähelepanu köitis Armata platvormi1 uus põhitank T-14, millest oodati-loodeti midagi revolutsioonilist. Mitme Vene ja välimaise eksperdi arvamuse kohaselt siiski supertanki ei sündinud, kuigi tankil on väidetavalt mitu innovatiivset taktikalis-tehnilist omadust, mida Lääne analoogsetel tankidel (M1A2 Abrams või Leopard 2) ei olevat. Samas nõustub enamik eksperte, et T-14 disainifilosoofia viitab nihkele Nõukogude-aegselt manööverdusvõimekuselt ja madalalt masina profiililt tanki kaitstavusele ja meeskonna ellujäämisele. See tähendab tegelikult küll pigem Lääne viimase 30 aasta tankiehituse filosoofia ülevõtmist, mitte millegi uue leiutamist.

ARMATA LOOMISLUGU

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Mitu analüütikut (näiteks strateegiate ja tehnoloogiate analüüsi keskuse analüütik Ruslan Puhhov) seavad kahtluse alla Venemaa vajaduse uue tanki järele. Lähivälismaal (sh Ukrainas) musklite näitamiseks sobivat vanemad tankid (näiteks T-90) küll2. Samas USA ajakirja The National Interest analüütikute arvates on Venemaa Föderatsiooni loodava üha professionaalsema armee jaoks vaja just uut tanki, mis sobiks kasutamiseks uutes hübriidsõja tingimustes, kuna omaaegne Tšetšeenia sõdade ja viimase aja Donbassi kogemus näitas Vene tankide vajakajäämisi väikese intensiivsusega sõdades3. Vene sõjandusajakirjaniku Pavel Felgenhaueri sõnul näitas Donbassi kogemus, kuidas tankide T-64 või T-72 puhul otsetabamuse korral tornis olev laskemoon detoneerus ja enamikel juh-

Peeter Kask ANALÜÜTIK

tudel tappis kogu ekipaaži4. Kuigi T-72 ja T-80 tootmine lõpetati, ei muutnud ka T-90 selles osas peale konstruktsiooni kallinemise midagi. T-90 ja T-72B3, kuigi varustatud reaktiivsoomusega, jäävad Felgenhaueri arvates muude näitajate poolest ajateenistusel põhineva armee ja masstankilahingute aegadesse. Ajakirja The National Interest arvates on Armata platvormil tanki loojad saanud kõige rohkem inspiratsiooni Iisraeli tankist Merkava, mis on osutunud väga edukaks asümmeetriliste ohtude korral. Tankil on kõrge profiil ja komposiitsoomus – prioriseerides meeskonna ellujäämist –, samuti raketitõrjevõimekus. Sarnase taktikalis-tehnilise ülesande said väidetavalt ka Armata loojad. Uut perspektiivset tanki hakati Vene­maal välja töötama juba 1990. aastatel tankide T-95 (objekt 195) ja Tšornõi Orjol (objekt 640) projektide alusel. Aastatel 2010-2011 need projektid lõpetati ning algasid hoopis reaalsed tööd uue tanki (koodnimega Armata) loomiseks. 2012. a märtsis kiitis Vene kaitseministeerium Armata platvormi heaks ja juba 2013. a septembris näidati esimesi Armata-tanki prototüüpe

Mitme Vene ja välimaise eksperdi arvamuse kohaselt siiski supertanki ei sündinud, kuigi tankil on väidetavalt mitu innovatiivset taktikalis-tehnilist omadust, mida Lääne analoogsetel tankidel (M1A2 Abrams või Leopard 2) ei olevat.

näitusel Nižni Tagilis varjatult väikesele ringile inimestele. Tanki tootjatehase Ural­ vagonzavodi konstruktoritele anti ülesanne: 2015. aastaks peab uus tank olema tootmisliinil. Tanki tüübitähiseks sai T-14 (objekt 148). Väidetavalt valmiski esimene partii tanke (12 tk) juba veebruarikuus. Lähiaastatel kavatsetakse katsetada umbes 100 tanki, sealhulgas arktilistes ja kuumades tingimustes. Tanki riiklikud katsetused on planeeritud aastasse 2016 ning juba 2018. aastal peaks algama seeriatootmine. Selle tulemusena peaks aastaks 2020 valmima kokku umbes 2300 Armata tanki.

TAKTIKALIS-TEHNILISED ANDMED Ka pärast T-14 esitlust laiemale publikule on endiselt liikvel palju vastuolulisi hinnanguid tanki tehniliste ja taktikaliste omaduste kohta. Eriti käib see kõikvõimalike optiliste ja elektrooniliste seadmete kohta, mis väidetavalt mängivad T-14 puhul võtmerolli. Tanki tootja Uralvagonzavodi kodulehelt ei leia T-14 kohta midagi muud sisulist peale konstanteeringu, et tegu on maailma ainukese 3. põlvkonna tankiga, millele ekspertide arvates „analooge ei ole“. Erinevate ja vastukäivate avalike allikate info tulemusena on T-14 taktikalis-tehnilised omadused siiski kokku võetud tabelis 1 (võrdluseks on välja toodud eelmise Vene armee põhitanki T-90 tehnilised näitajad)5.

KERE JA VEERMIK T-14 kere võib jagada kolmeks sektsiooniks. Kolm meeskonnaliiget asuvad tanki esiosas eraldi soomustatud kapslis: juht istub (tagantpoolt vaadates) vasakul, sihtur keskel ja tankikomandör paremal. Tankikere keskel on mehitamata kaugjuhitav tankitorn koos relvastusega ja automaatlaaduriga ning tanki tagaosas asub mootor. Sellist tanki ülesehitust võiks pidada esmapilgul Armata ainukeseks unikaalseks lahenduseks ja võib-olla ka üheks eeliseks analoogsete Lääne põhitankide M1A2 Abrams ja Leopard 2 ees. Lääne tankidel on tavaliselt neli meeskonnaliiget, kellest kolm (laskur, komandör ja laadur) asuvad


KIRILL KUDRYAVTSEV / AFP / SCANPIX

39

Kuigi ühel tankijuhil õnnestus uhiuus Armata keset Punast väljakut sedasi välja suretada, et selle äraviimiseks tuli kohale kutsuda spetsialistid tanki­ tehasest, on Venemaa moodsaimad lahingutankid ilmne NATO jaoks mõeldud musklidemonstratsioon.

T-14 T-90 (MS) Pikkus koos pearelvaga 10,8 m 9,5 m Korpuse pikkus 8,8 m 6,8 m Laius 3,5 m 3,7 m Kõrgus 3,3 m 2,2 m Pearelv 125 mm kahur (2A82-1M) 125 mm kahur (2A46M-5) Lisarelvastus 7,62 mm kuulipilduja 7,62 mm kuulipilduja; 12,7 mm raskekuulipilduja Kahuri laskemoon 45 lasku 40 lasku Automaatlaadija mahutavus 32 lasku 22 lasku Laskmiskiirus 10–12 lasku minutis 8 lasku minutis Sihtmärgi avastamiskaugus üle 5000 m 5000 m Sihtmärgi tabamiskaugus 7000–8000 m Kuni 12 000 m Mootor 1500 hj diiselmootor 1130 hj diiselmootor Maksimaalne mass 48 t 48 t Maksimaalne kiirus 80–90 km/h 60 km/h Käiguvaru üle 500 km 550 km Soomuse paksus üle 900 mm 800–1600 mm Ekipaaž 3 (mehaanik-autojuht, 3 (mehaanik-autojuht, sihtur, komandör) sihtur, komandör) Laskmine liikumise pealt jah jah Komandöri panoraamsihik jah jah Täisvaatekaamera jah jah Soojuskaamera jah jah Aktiivkaitsesüsteem Afganit Štora-1 Reaktiivsoomus jah (Malahit) jah (Relikt) Automaatne tulejuhtimisja sihtimissüsteem jah jah Lahinguvälja infoja juhtimissüsteem jah jah Aktiivne miinikaitse (esiosas) jah jah Tabel 1. Põhitankide T-14 ja T-90MS tehniliste andmete võrdlus.

Ajakirja The National Inte­ rest arvates on Armata platvormil tanki loojad saanud kõige rohkem inspiratsiooni Iisraeli tankist Merkava, mis on osutunud väga edukaks toimimisel asümmeetriliste ohtude korral.

RELVASTUS Tanki torn on varustatud uue põlvkonna 125 mm sileraudse kahuriga 2A82-1M koos automaatlaadijaga (32 lasku laaduris, 45 lasku kokku). Lisaks kumulatiiv-, fugass- ja alakaliibrilisele laskemoonale võib kahur lasta ka uusi laserjuhtimisega rakette 7-8 km kaugusele (milliseid täpsemalt, ei ole teada). 2A82-1M kahur on mõneti erinev T-90st ja T-72-st. Näiteks puudub suitsugaaside eraldaja (kuna meeskonda tornis ei ole). Torni katusel on 7,62 mm kuulipilduja, mis on integreeritud töötama koos komandöri panoraamsihikuga. Algselt käis meediast läbi, et lisaks 125 mm pearelvale on T-14-l ka 30 mm automaatkahur ja 12,7 mm kuulipilduja või kombinatsioon 57 mm granaadiheitjast ja 12,7 mm kuulipildujast. Tegelikult selgus 04.05.2015 Vene kaitseministeeriumi kodulehel avaldatud fotodest, et lisaks 125 mm pearelvale on tankil vaid üks lisarelv – distantsjuhtimisega 7,62 mm kuulipilduja. Kuigi võiduparaadil demonstreeriti Armata-tankidel 125 mm kahureid, siis Vene kaitsetööstust kureeriva asepeaministri Dmitri Rogozini sõnul on plaanis asendada need 152 mm kahuritega,

SÕDUR NR 3 (84) 2015

tornis ning üks (juht) korpuse esiosas, ning automaatlaadija puudub sootuks. T-14 kaalub umbes 50 tonni, kuid Armata platvormi veermik toetab umbes 65-tonnist raskust, mis lubab tulevikus tanki veelgi täiustada6. Veermikul on aktiivvedrustus ja see koosneb seitsmest tugirattast (T-90-l on vaid kuus tugiratast). Kui kaalu mõttes on T-14 võrreldav eelmise Vene põhitanki – T-90-ga, siis masina pikkuseks on mõned blogijad hinnanud 10,8 m koos pearelvaga, mis

teeb selle ühtlasi pikemaks ka Lääne analoogidest. Samas on laius jäänud võrreldes T-90-ga sisuliselt samaks. Sõjandusajakirjanik Pavel Felgenhaueri sõnul tuleneb Vene tankide gabariidi- ja kaalupiirang (maksimum 50 tonni) juba Nõukogude ajal paika pandud raudteevägede nõuetest. Kuna tanki laius on jäänud samaks, aga soomus paksenenud, on tank seestpoolt ilmselt nii kitsas, et tankimeeskonna liikmed peavad istuma tankis õlg õla kõrval. Tank on varustatud Tšeljabinski traktoritehases toodetava 1500 hj diisel­ mootoriga. Normaalrežiimil töötab mootor vaid võimsusega 1200 hj. Tanki maksimaalne liikumiskiirus on väidetavalt 80–90 km/h, maksimaalse käigu­ varuga 500 km. Allikates rõhutatakse ka Armata platvormi boonusena moodulprintsiipi, mille puhul samale veermikule saab ehitada põhitanki, jalaväe lahingumasina või suisa suurtüki. Samamoodi on modulaarne ka relvastus ehk relvastust on lihtne tõsta ühelt masinalt teisele. Näiteks algselt väidetavalt T-14 relvastuses olema pidanud 30 mm automaatkahur on hoopis pearelv Armata platvormil jalaväe lahingumasinale T-15. Samamoodi ühilduvad platvormisiseselt info- ja juhtimissüsteemid.


RELVASTUS

GRIGORY DUKOR / REUTERS / SCANPIX

40

7. mail suures isamaasõjas saavutatud võidu auks Moskva Punasel väljakul peetud paraadil sõitsid pealtvaatajate eest läbi T-14 Armata tankid. Venemaa välispoliitika on viimase 15 aasta jooksul üha agressiivsemaks muutunud ja Armata tankide väljatöötamine annab sellistele püüdlustele veelgi hoogu.

mille mürsk läbiks meetripaksuse soomusekihi. See seletab ka, miks T-14 torn on ebatavaliselt kõrge profiiliga (ilmselt peab tulevikus ära mahutama 152 mm kahuri). Ajakirja Arsenal Otetšestvo peatoimetaja Viktor Murahhovski sõnul on 152 mm kahurit edukalt katsetatud tanki T-95 peal, samuti koos uue põlvkonna laskemoonaga7. Vene ajalehe Rossiiskaja Gazeta andmetel töötatakse 152 mm kahurile uue põlvkonna fugassja alakaliibrilisi mürske välja Venemaa riikliku aatomienergia korporatsiooni Rosatom spetsialistide abiga. Ajaleht oletab, et kuna nüüdisaegsete tankide reaktiivsoomus on piisavalt efektiivne, siis vajadus perspektiivse kumulatiivse laskemoona järele on üldse kadumas8.

SENSORID NING INFO- JA JUHTIMISSÜSTEEMID

Uus side-, navigatsiooni- ja juhtimis­ aparatuur võimaldab ekipaažil näha kogu operatiiv-taktikalist situatsiooni reaalajas. Ka tulejuhtimine ja laskemoona valik käib automatiseeritult. Et meeskond saaks lahinguväljast täieliku ülevaate, on korpus ja torn üleküllastatud kõikvõimalike videokaamerate, radarite ja andurite-sensoritega. Näiteks tornile paigaldatud 360-kraadine panoraam­ sihik annab tankikomandörile ja sihturile hea ümbruse ülevaate, ilma et torni liikumine segaks. Lisaks on tanki külgedele lisatud mitu videokaamerat. Mõnedel andmetel on tankil ka AESA radar (nagu Venemaa Föderatsiooni uuel 5. põlvkonna hävituslen-

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Allikates rõhutatakse ka Armata platvormi boonuseTankil on automatiseeritud vaatlus-, sihtimis- ja infovahetussüsteemid. T-14 na moodulprintsiipi, mille on ettenähtud võrgukeskseks sõjapidapuhul samale veermikule miseks – vahetama operatiivseid luure­ andmeid teiste tankidega ja kõrgemate saab ehitada põhitanki, staapidega, saama infot olukorra ja jalaväe lahingumasina või sihtmärkide kohta droonidelt, luure­ gruppidelt ja maapealsetelt vaatlejatelt. suisa suurtüki.

nukil T-50), mis suudab üheaegselt kontrollida 40 maapealset ja 25 õhusihtmärki 100 km raadiuses. Mitu eksperti aga sellise kõrgtehnoloogilise seadme T-14-le paigutamisse ei usu, kuna see teeks tanki veelgi kallimaks.

KAITSE Tanki esiosa on kaitstud täiendava aktiiv- ja passiivsoomusega ja tagaosale on lisatud võresoomus RPG-rünnakute vastu (sarnaselt T-90MS-iga). Tanki esiosas on näha ka miinitõrjeandureid. Ukraina militaarekspert Andrei Tarassenko arvates näitab esiotsa soomusele liiga suure tähelepanu pööramine, et masin on mõeldud just III maailma­ sõja masstankilahinguteks9. Väidetavalt peab soomus lisaks ekipaaži kaitsele vastu pidama ka tuumarelva plahvatusel tekkivale lööklainele. Pavel Felgenhaueri sõnul on aga jutud, et T-14 esiosa soomus on läbimatu, bravuuritsemine, kuna Vene relvajõudude arsenalis lihtsalt polegi nii võimsat soomustläbistavat alakaliibrilist laskemoona, millega seda usaldusväärselt katsetada. Sarnaselt Lääne analoogidega on Armata varustatud raskete komposiit- ja reaktiivsoomuse


41

kihtidega. Külgedel on reaktiivsoomuse blokid (nagu T-72-l olid mõeldud linnalahinguks), mis on kergesti eemaldatavad raudteeveoks. Boonusena aga olevat Armata soomus kohandatud ka arktilisteks tingimusteks. Lisaks on tankil spetsiaalne kattekiht, mis vähendab masina märgatavust soojus- ja radarkiirguse vaatlusspektrites. Lisaks pardasoomusele on Armata varustatud ka aktiivkaitsesüsteemiga (APS) Afganit, mis suutvat efektiivsemalt kui varasemad süsteemid (Drozd-2 või Arena) avastada ja hävitada tanki suunas lendavaid kumulatiivseid mürske, juhitavaid tankitõrje­ rakette, noolmürske, tandemlaskemoona jne. Näiteks pärast TT-raketi avastamist tulistavad torni mõlemal küljel asuvad lasketorud (kokku 10 tk) välja granaate, mis plahvatades hävitavad raketi tankist mõne meetri kaugusel. Perspektiivis peaks süsteem olema suuteline tõrjuma kuni 3000 m/s lendavaid alakaliibrilisi projektiile. Lisaks on torni katusel neli konteinerit suitsu-, aeorosool- ja peegelaganagranaatidega. Nende granaatide ülesanne on segada vastase sihtimisvahendite tööd tugeva elektromagnetimpulsi abil või tekitades tanki kohale multispektraalse suitsukatte, mis blokeerib infrapuna-, nähtava valguse ja millimeeterlaine kiirguse (sarnaselt T-90-l kasutatava aktiivkaitsesüsteemiga Štora-1).

TULEVIKUPERSPEKTIIVID

Kokkuvõtteks võib öelda, et peamine uuendus uue tanki juures on meeskonna­ruumi asukoht (eraldi soomustatud kapsel tanki esiosas), mis peaks suurendama meeskonna ellujäämisvõimalusi erinevate tankitõrjerakettide otsetabamuse korral. Innovatiivne on ka Armata-platvormi moodulprintsiip, samuti relvastuse ja juhtimissüsteemide lihtne vahetatavus platvormi raames. Muud T-14 taktikalis-tehnilised omadused on suuresti sarnased Vene praegu kõige moodsama tanki T-90MSiga, mis on paraku mõeldud rohkem ekspordiks. Läänest on aga üle võetud arusaam, et tänapäeva väikese intensiivsusega sõdades on kõige olulisem tankimeeskonna ellujäämine ja tanki taaskasutus. 1 Armata universaalsele raskele roomikplatvormile on loodud või loodamas tank, jalaväe lahingumasin (T-15), iseliikuv suurtükk (Koalitsija-SV), tankitoetussoomuk, evakuatsioonisoomuk, miini­ tõrjesoomuk, sillatank, samuti raske leegiheitja (Buratino analoog). 2 Matthew Bodner „Is Russia’s New Armata Tank the Best in the World?“ The Moscow Times, 07 May, 2015 www.themoscowtimes.com/business/ article/is-russias-new-armata-tank-the-best-inthe-world/520372.html 3 Blake Franko, Nicholas Varangis „Russia’s Armata T-14 Tank: A Super Weapon?“, The National Inte­rest, 11 May, 2015 http://nationalinterest.org/blog/ russias-armata-t-14-tank-super-weapon-12861 4 Павел Фельгенгауэр „Концепт-кар Т-14 «Армата»“, Новая газета, 15.05.2015 www.novayagazeta.ru/comments/68416.html 5 Võrdluseks on toodud välja T-90MS, ehk T-90 eksportvariant, millele on võimalik lisada mitu tehnoloogilist uuendust, mis on T-14 puhul juba standardvarustuses. 6 Technical Specifications of Russia’s T-14, ‘Armata’ Chassied Tank, OE Watch, 3 February 2015 http://fmso.leavenworth.army.mil/ OEWatch/201503/201503.pdf 7 Виктор Мураховский: Почему пушка танка Т-14 «Армата» считается лучшей в мире?, Аргументы и Факты, 14.05.2015 www.aif.ru/dontknows/file/ pochemu_pushka_tanka_t-14_armata_schitaetsya_luchshey_v_mire 8 Сергей Птичкин „Атомные“ снаряды для „Арматы“, Российская газета, 14.05.2015 www.rg.ru/2015/05/14/armata-site.html 9 Павел Аксенов „„Армата“ без брезента: эксперты спорят о назначении Т-14“, Русская служба Би-би-си, 5.05.2015 www.bbc.co.uk/ russian/russia/2015/05/150505_russian_new_ tank_uncovered

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Kuigi suur osa nii Vene kui ka Lääne eksperte peab mainitud tanke praegu olemasolevatest parimaks, arvab Vene militaaraajakirjanik Aleksandr Golts aga, et T-14 puhul on tegu „uskumatu läbikukkumisega tankiehituses“. Samas on Vene kaitseministeeriumi ühiskondliku nõukogu liige Igor Korottšenko arvates tegu aga „nüüdisaegse tankiehituse šedöövriga“. Teise Vene sõjandusajakirjaniku Pavel Felgenhaueri arvates ei ole T-14 puhul märgata midagi uut: kahur on sisuliselt vana, laskemoon samuti (sellega nüüdisaegset sõda ei pea), samaks jäi juba ammu probleemne automaatlaadur. Uuele tankile kleebiti lihtsalt külge mõned moodsad vidinad (kallid sensorid, radarid jne). Armata kuvandile ei tulnud kasuks ka vahejuhtum 7. mail võiduparaadi peaproovil Moskvas Punasel väljakul, kui üks tank jäi ühtäkki seisma. Luhtus ka katse tanki väljakult ära pukseerida. Umbes 15 minuti pärast suutis tank

siiski ise omal jõul edasi liikuda (pärast seda, kui ajateenijast juht asendati väidetavalt spetsialistiga Uralvagon­ zavodist). Kuigi kogu maailm järeldas, et tegu on uue tanki tehniliste probleemidega, leiab enamik Vene analüütikuid ja ka kaitsetööstuse ametnikke, et tanki seiskumise põhjustas lihtsalt ajateenijast mehaaniku-autojuhi oskamatus. Sama väljendas hiljuti ka Vene asepeaminister Rogozin: „vajutati vale nuppu“. Samas ilmus teateid tehnilistest probleemidest tankidega ka aprillis Alabino polügoonil toimunud paraadi­harjutuste ajal. Väidetavalt ilmnesid tankil juba siis probleemid andurites ja jõuülekandesüsteemis. Mitu Armata-kriitikut arvavad, et tanki suur hind, väidetavalt lausa 400 miljonit rubla (7-8 miljonit dollarit), võib saada takistuseks selle masstootmisele praeguses majandussituatsioonis ja Lääne sanktsioonide tingimustes. Spetsialistide hinnangul on jutt 2300 Armata-tanki tootmisest 2020. aastaks liialdatud üldistus ja tõenäoliselt plaanitakse Venemaa Föderatsiooni relvastusse anda 2300 moderniseeritud tanki, millest vaid osa moodustavad Armatad. Mitu Vene ja Lääne analüütikut leiavad, et praegu võiduparaadil Armata näitamine oli ühest küljest propagandistlik trikk oma rahvale (et vaatamata kõigele on Vene relvastus endiselt võrreldav Lääne omaga või sellest isegi parem, kuigi selle ostmiseks relvajõududele tuleb olla valmis ohverdusteks). Teisest küljest aga oli see signaal väljaspoole võimalikele relvaostjatele (et Venemaa Föderatsiooni sõjatööstuskompleks on endiselt valmis tootma konkurentsivõimelist relvastust). Kuigi sõjatööstuskomisjoni esindaja Botškarjovi sõnul tanki vähemalt viie aasta jooksul ei ekspordita, teatas Uralvagonzavodi peadirektor Oleg Sijenko hiljuti, et ettevõttes arutatakse masina ekspordivõimalusi siiski juba päris tõsiselt: septembris näidatakse Armatat Nižni Tagilis näitusel RAE-2015 Egiptuse sõjaväelastele. Lääne ajakirjanduses on arutatud ka, kas NATO peaks Vene uut tanki kartma. Järeldatakse, et kui neid ei hakata tootma väga suurtes kogustes, siis ei ole küll midagi karta. Teisalt kostavad aga hääled, et kuigi esialgu ei ole testitud T-14 lahinguvõimekust, peaksid selle tulevikuvõimalused panema NATO-riigid mõtlema samuti tulevikutanki väljatöötamise peale, samuti perspektiivse alakaliibrilise laskemoona ja TT-rakettide peale, sest T-14 olevat kaitstud TOW ja Javelini rakettide vastu.


42

ÕHUVÄGI Maandumisplats on ette valmistatud, Afganistan.

Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD! Anname ülevaate õhutulejuhtidest ja sellest, mida need nn õhujalaväelased maaväe üksuste juures teevad.

S

SÕDUR NR 3 (84) 2015

adakond Talibani võitlejat alustasid rünnakut raskekuulipildujate, tankitõrje­ granaadiheitjate ning miini­pildujate toetusel. Orus liikunud ameeriklaste ja afgaanide segaüksus leidis end mahasurutuna ning igast suunast ümber piiratuna. Vastase positsioonid paiknesid mäel ning võimaldasid kontrollida kõiki lähenemissuundi ja tule all hoida ainsat ümbruskonnas kopterite maandumiseks sobivat platsi – abijõudu saada oli keeruline. Algas 13 tundi kestnud lahing, mille tulemuse otsustas erinevate õhuründevahendite kasutamine. Üksuse koosseisus olnud õhutule­ juhid tellisid lahingu käigus 14 erinevalt lennuvahendilt kokku 18 õhurünnakut, kasutades vastase mõjutamiseks kõikvõimalikku relvastust alates pardakahuritest kuni 2000-naelaste (907 kg) täppispommideni. Lahingu algfaasis, kui vastane varitsuse järgselt pealetungi alustas, olid õhutulejuhid sunnitud tuld tellima lähidistantsile (danger close) ning lennukipommid tabasid sihtmärke vaid mõne­saja meetri kaugusel omadest üksustest. Hävitajad F/A-18, F-15E, F-16 ning lahingukopterid AH-64 olid vaid mõned maaväelastele appi saadetud

DR

Alar Laats

ÕHUVÄE TEABEOHVITSER

lennu­vahenditest, mille tulejõudu ja sensorsüsteeme kasutades õnnestus olukorrast ilma kaotusteta välja tulla ning initsiatiiv taas liitlaste kätte võidelda.

PÕGUSALT LÄHIÕHUTOETUSEST NATO terminite sõnastik defineerib lähiõhutoetust kui õhuväe lahingutegevust sõbralike jõudude lähedal paiknevate vaenulike sihtmärkide vastu, mis

Õhutulejuht ei tegele ainult tuletoetusega, vaid koordineerib ka muud lennuvahenditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromeditsiinilist evakuatsiooni jmt.

nõuab iga lennuülesande üksikasjalikku lõimimist sõbralike jõudude tule ja liikumisega. Sõbralike jõudude lähedus ei viita siinkohal kindlale vahemaale oma üksuse ja vastase vahel, vaid määrab kindlaks üldise distantsi, mille puhul on vaja maapealset kontrolli lennuvahendi tegevuse üle, et vältida omatulekaotuste tekkimist. Viimase asjaoluga seondub ka lõimumine sõbralike jõududega. Lisaks mõeldakse selle all manöövri, kaudtuletoetuse ja lennuvahendite tegevuse integreerimist sellisel moel, et nende kõikide koosmõju vastasele oleks maksimaalne ning samal ajal ei tekiks liigseid piiranguid üksteise tegevusele. Edukaks lähiõhutoetuseks on vaja maaväe ja õhuväe tihedat koostööd igal tasandil ja nõnda ongi paljude riikide õhuvägedes, mõnel pool ka maaväes välja kujunenud terve hulk erialasid, mis seda toetavad. Lahinguväljal on õhutulejuht see ühenduslüli, kes seob omavahel kahe väeliigi tegevuse, tagades ülalmainitud üksikasjaliku lõimumise. Vastavad spetsialistid on ka Eesti õhuväes olemas ning toetanud meie üksuseid nii Afganistanis missioonidel kui ka Eestis õppustel.

KES ON ÕHUTULEJUHT? NATO sõnastiku AAP-6 määratluse kohaselt on õhutulejuht kvalifitseeritud1


43

FAC(A) lennukil Cessna 0-1, Vietnam.

mesi. Tänavu märtsis-aprillis toimunud Eesti–USA õhuväe ühisõppusel harjutati ka hävitajal F-16 piloodi-õhutulejuhi tegevust kaitseväe keskpolügoonil. USA õhuväes on amet, mille ülesanne pole esmalt õhutulejuhtimine, aga kus õhutulejuhtimise oskus kulub marjaks ära. Need on nn lahingukontrollijad (combat controller, CCT), kelle ülesanne pole juhtida lahingulennukite lähiõhutoetust maavägedele, vaid tegutseda lennujuhtidena vastase tagalas ning vajadusel seal ette valmistada maandumisplatse ja lennuvälju oma üksuste vastuvõtuks. Lennuväljade rajamise, navigatsiooniseadmete paigaldamise, lennuliikluse juhtimise ja muude vajalike oskuste kõrval kuulub nende kvalifikatsiooni juurde ka õhutulejuhtimise oskus. Samuti peavad nad olema

Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhu­ tulejuhtidest koosnev taktikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikatsiooni hoidmisega ning toetab kaitseväge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel.

võimelised toetama erioperatsioone. Lahingukontrolli üksused kuuluvad USA õhuväe erioperatsioonide väe­ juhatuse (Air Force Special Operations Command) alluvusesse.

TAKTIKALINE ÕHUTOETUSE ÜKSUS (TACP) Õhutulejuhid kuuluvad NATO vägedes tavaliselt meeskonda, mis on tuntud TACP nime all. See lühend tuleb pikemast nimest Tactical Air Control Party. NATO doktriini järgi3 on TACP peamine õhuväe koostööelement, mis tegutseb maaväe manööverüksuste juures pataljonist kuni korpuseni. Korpusest kuni brigaadi tasandini on TACP peamiselt nõustavas ja planeerivas rollis ning põhiraskus sellest langeb õhuväe läviohvitseri (air liaison officer, ALO) õlule. Tema ülesanne on nõustada manööverüksuse ülemat õhuväe võimekustest ja piirangutest ning aidata vastavat üksust õhutoetuse planeerimisel, taotlemisel ja koordineerimisel. Paljudes NATO riikides on ALO mingi­suguse õhuründevahendi piloodi taustaga ohvitser ja tal on seetõttu head teadmised erinevatest õhuoperatsioonidest. Pataljoni tasandil ja allpool on TACP-i esmane ülesanne õhurünnakute läbiviimisel õhuründevahendeid kontrollida ja sellega tegelevad kvalifitseeritud õhutulejuhid vastavalt olukorrale kas eesliinil või lahingukeskuses. ALO-del võib, aga ei pruugi õhutule­ juhi koolitust olla ja seetõttu koosnebki

SÕDUR NR 3 (84) 2015

isik, kes eesliinipositsioonilt maa peal või õhus juhib lahingulennuvahendite tegevust maaväe toetuseks. Õhu­ tulejuhid tegutsevad tavaliselt maaväe pataljonide, mõnikord ka väiksemate allüksuste juures ning lisaks ründavate lennuvahendite sihtmärkidele suunamisele on nende oluline ülesanne maaväe üksuste ülemaid nõustada kõigis õhusõjaga seotud küsimustes. Inglise keeles on kaks vastet eestikeelsele õhutulejuhile. Enam USA-s kasutatav ja kohe ametlikult ka NATO-s kasutusele võetav termin on joint terminal attack controller (JTAC). Siin rõhutatakse õhutulejuhi rolli rünnaku sooritamisel (terminal attack) ning asja­olu, et vastava koolituse saanud isik suudab tellida kõikide väeliikide (joint) kaudtulerelvade tuld, sh laevastiku tuletoetust. Viimast saavad päriselt praktiseerida siiski vähesed. NATO kontekstis on siiani räägitud forward air controller’itest (FAC), kuid töö sisu poolest erinevusi pole ja terminid on kasutusel sünonüümidena. Õhutulejuht ei tegele ainult tuletoetusega, vaid koordineerib ka muud lennuvahenditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromeditsiinilist evakuatsiooni jmt. Tänapäeval on enamlevinud maa peal tegutsevad õhutulejuhid, kuid õhutuld on võimalik ka õhust tellida. Inglise keeles räägitakse sel juhul FAC(A)-dest (forward air controller (airborne)). Õhust tegutsevad (õhu)tulejuhid võivad lennata nii lennukitel kui ka kopteritel.2 Tavalisest õhutulejuhist eristab FAC(A)-d lenduri­ kogemus, õhutulejuhtimise protseduuride osas on väljaõpe sarnane. Teatud olukordades on just lennuvahendi pardalt otstarbekam teiste lennuvahendite tuld suunata, kuid viimaste konfliktide praktika on kasutada FAC(A)-d maapealse õhutulejuhi käepikendusena. Koostegutsemise korral jagatakse rollid vastavalt taktikalisele olukorrale, aga tavaliselt jääb kontrolli õigus maapealse õhutulejuhi kätte, kuna tema saab vahetult suhelda manööverüksuse ülemaga, kes lahingutegevust juhib. FAC(A) meeskonna suuruse määrab kasutatav lennuvahend. Kahekohalistes õhusõidukites täidab üks meeskonnaliikmetest piloodi ja teine õhutulejuhi ülesandeid. Viimane on tavaliselt samuti kvalifitseeritud piloot ja nii saab meeskonnasiseselt vajadusel rolle vahetada. Ühekohalistes hävitajates teeb piloot kõike ise, see nõuab keskmisest kogenumaid/parema väljaõppega ini-


44

ÕHUVÄGI

Õhutulejuht õppusel.

brigaadi TACP üldjuhul mõlema ameti esindajatest. Seejuures on brigaadi ALO (BALO)4 brigaadiülema peamine nõunik õhusõja küsimustes ning tegeleb tulevaste operatsioonide planeerimisega, õhutulejuhid aga toetavad eelkõige käimasolevat lahingutegevust. Kõrgemad staabid, mis paiknevad otsesest lahingutegevuse piirkonnast kaugemal, ei vaja õhutulejuhte ja seal koosneb TACP õhuväe läviohvitseridest koos abipersonaliga, et tagada pidev operatsioonide toetus. Ilma sideta on lähiõhutoetust praktiliselt võimatu läbi viia ja nii on NATO-s iga TACP lahutamatu osa sidemehed, kes tagavad vajalike sidevõrkude olemasolu nii õhuväe erinevate (juhtimis)elementide ja lennuvahendite kui ka maapealsete üksuste vahel. Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhutulejuhtidest koosnev taktikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikatsiooni hoidmisega ning toetab kaitse­ väge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel. Süsteemne lähenemine õhuväe läviohvitseride rollile ja olemusele vajab aga alles lahti mõtestamist ja juurutamist.

VEIDI AJALUGU SÕDUR NR 3 (84) 2015

Juba Esimese maailmasõja ajal tehti katseid juhtida lennukite lähituletoetust maapinnal paiknevate vaatlejate poolt. Andmaks vajalikku teavet lendureile kasutati mitmesuguseid maapinnale laotatud kujundeid, valgusrakette ja suitsu. Väidetavalt võtsid õhutulejuhtide jaoks määravaks saanud õhk-maa raadioside

esmakordselt kasutusele Austria–Ungari lendurid. Õhutulejuhi institutsioon tekkis siiski alles Teises maailmasõjas. 1941. aastal Põhja-Aafrika kampaania käigus rakendasid britid brigaadi tasandil meeskondi, mida võib pidada TACP eelkäijateks. Eriliseks institutsiooniks muutus tulejuhi amet aga veidi hiljem, Itaalia kampaania käigus. Ründelennukite rünnakuid planeeriti ette, kuid tihti sihtmärkideni jõudes oli olukord maa peal muutunud ning seetõttu vajasid piloodid uut teavet uute sihtmärkide kohta. Lendurite informeerimiseks rajasid britid raadiosidevahenditega varustatud nn Rover-üksused, mis tegutsesid eesliini lähedal ja mille koosseisus olid nii õhuväe kui ka maaväe kontaktohvitserid. Need üksused olid mobiilsed ning vajadusel liigutati neid ühe brigaadi juurest teise juurde. Ameeriklased leidsid selle eeskujuvääriva olevat ning rajasid samuti tulejuhtide üksuseid. Samasse ajajärku kuulub ka õhutulejuhtide tegevuse algus lennukitel. Nende kutsungi

Ebakonventsionaalse sõjategevuse käigus Iraagis ja Afganistanis on välja kujunenud eriline eriüksuste õhutulejuhi amet, tänu neile on eriüksuste tegevus tihedalt integreeritud õhuväe lahingutegevusega.

„Horsefly“ (parm) järgi on nad tuntud horsefly-õhutulejuhtidena. Teise maailmasõja edasises sõjategevuses nii Euroopa kontinendil kui ka Vaikse ookeani piirkonnas kasutasid liitlased laialdaselt õhutulejuhte. Sõjaajaloolased arvavad, et Vaiksel ookeanil õhutulejuhi institutsiooni loomisel ei lähtutud Itaalia sõjakäigu eeskujust, vaid toimiti omaenda praktilistel vajadustel. Pärast suurt sõda vajus õhutule­juhi amet peaaegu et unustusehõlma. Uuesti tuli see amet päevakorrale Korea sõjaga seoses. USA õhutulejuhtide meeskonnad olid esimesed ÜRO üksused, mis Lõuna-Korea armeele appi jõudsid. Need olid Jeepidega varustatud väikesed meeskonnad, mille eesotsas oli piloodist õhutulejuht. Peagi selgus, et nende meeskondade liikumisvõimalused on Koreas mägise maastiku ja viletsa teedevõrgu tõttu üsna piiratud. Et saada adekvaatset ülevaadet lahingu­väljal toimuvast, tuli taas kasutusele võtta lendavad õhutulejuhid. Peamiseks lennuvahendiks kujunes õppelennuk T-6.5 Kutsungi tõttu said nad tuntuks moskiitodena. Tulejuhid lennukitel ja maa peal tegutsesid tihedas koostöös. Kuna kogu oluline teave lahinguväljal toimuvast tuli suures osas lennuvahenditelt, siis maapealsed meeskonnad ei asunud eesliinil, vaid peamiselt rügementide ja diviiside staapide juures. Vietnami sõjas etendasid olulist rolli džunglimaastiku tõttu jällegi lennu­ vahenditel lendavad tulejuhid. Õhutulejuhtide töö tegi seal keerukamaks asja­olu, et tolles sõjas polnud rindejoont ning lahingutegevus toimus suures osas tsiviilisikutega asustatud aladel. Tol ajal ei seadnud see asjaolu siiski erilisi piiranguid relvastuse valikule ning lähi­ õhutoetuseks kasutati ohtralt napalmi ja muid suure purustusjõuga relvi. Õhutule­juhtide oluline lennuvahend oli kerge ründelennuk OV-10. Kasutati aga ka kiireid reaktiivlennukeid nagu F-100 ja F-4. Kui siiani olid õhutulejuhid peamiselt ohvitseridest lahingupiloodid, siis Kagu-Aasia lahingutes hakkasid õhutuld juhtima juba ka allohvitserid. Viimaste aastakümnete sõdades on jälle märgatavaks muutunud maapealsete õhutulejuhtide roll. Nii Pärsia lahe sõjad kui ka sõjategevus Afganistanis on toimunud keskkonnas, kus vastane sulandus tsiviilelanikkonna hulka ja seetõttu oli teda tihti õhust võimatu tuvastada. Samuti muutus eriti oluliseks õhurünnakutest tulenevate kaaskahjude piiramine ja tsiviilisikute hukkumise


45

CH-47 ripplasti haakimas, Afganistan.

vältimine. Sellest ka pealkirjas mainitud 500-naelased (227 kg) pommid, mille kasutamine täppisrelvasüsteemidena võimaldab vastast mõjutada ilma liigset kahju tekitamata. Viimastel aastakümnetel on õhu­ tulejuhid hakanud olulist rolli etendama ka erioperatsioonide üksuste tegevuses. Viimased võtavad üha rohkem ette operatsioone, kus võib vaja minna lähiõhutoetust ning selleks on vaja kasutada õhutulejuhte. Ebakonventsionaalse sõjategevuse käigus Iraagis ja Afganistanis on välja kujunenud eriline eriüksuste õhutulejuhi amet, tänu neile on eriüksuste tegevus tihedalt integreeritud õhuväe lahingutegevusega.6

ÕHUTULEJUHI ÜLESANDED JA TEGEVUS

Kui operatsiooni käigus õhusõiduk läheneb varem kokkulepitud kontaktpunktile, võtab piloot õhutulejuhiga raadioühenduse. Sellest hetkest alates on õhutulejuht pidevas raadiokontaktis lenduriga. NATO-s on paika pandud standardprotseduurid, mida kõik osapooled kasutavad. Kogu suhtlus õhutulejuhi ja lenduri vahel käib selgete ja lühikeste traditsiooniliste sõnade ja fraaside abil, kuid erinevalt näiteks suurtükiväe kõneprotseduuridest on rohkem võimalust vabas formaadis dialoogiks. On olemas eriline sõna­ vara, mille kasutamine on kohustuslik nii õhutulejuhile kui ka lendurile. Töökeel on rahvusvahelise lennunduskeelena inglise keel. Esimese asjana tuleb lennu­vahend autentida või tuvastada, st õhutulejuht peab veenduma, et tegu on õige lennuvahendiga ning lendur peab veenduma, et tegu on õige õhutule­ juhiga. Edasi annab piloot infot oma lennuvahendi kohta – asukoht, relvastus, toetuseks ette nähtud ajavahemik jne. Õhutulejuht aga informeerib pilooti olukorrast õhuruumis ning annab ülevaate maa peal toimuvast.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Üldjoontes võib ülesanded jagada kaheks – manööverüksuse ülema nõustamine ja sihtmärkide hävitamine õhuvahenditega. Nendega seondub hulk kaasnevaid tegevusi. Õhutulejuhi töö on segu lennujuhi ametist ning tulejuhi tegevusest. Mõlema ülesande täitmise eeldus on põhjalik olukorrateadlikkus

õhus ja maa peal toimuvast. Alati peab silmas pidama oma jõudude ja tsiviilisikute kahjustamise vältimist ning lennu­ vahendi ohutuse tagamist. Et õhutulejuhid elavad ja võitlevad koos maaväe üksustega, mida nad toetavad, siis näiteks ameeriklased räägivad mitteametlikult neist kui õhujalaväelastest. Lähiõhutoetus võib olla kas planeeritud või planeerimata, kui lahinguolukord nõuab kiiret õhuväepoolset abi. Mõlemal juhul on õhutulejuht see, kes maaväe üksuse ülema kavatsuse ja lahinguidee alusel koostab õhutoetuse tellimused ning edastab need vastavaid kanaleid pidi ülespoole. Taotluses peaks kajastuma vähemalt üldine piirkond, kuhu õhutoetust vajatakse, info sihtmärkidest ning aeg, millal toetust vajatakse.7 Igal juhtimistasandil taotlused prioriseeritakse ning lõpuks selgub, kui paljusid taotlusi õhuvägi reaalselt toetada suudab. Kui lähiõhutoetuse taotlus on saanud positiivse vastuse, siis jõuab info mööda samu kanaleid taas õhutule­ juhini, kes teavitab manööverüksuse ülemat, milliseid vahendeid mis relvastusega on toetuseks oodata.


46

ÕHUVÄGI

Õhurünnakute läbiviimisel tuleb tagada maa peal paiknevate oma üksuste ja lahingupiirkonnas olevate tsiviilisikute turvalisus ning lennuvahendite lennuohutus. Lendurid tuleb varustada teabega maapinnal paiknevate oma jõudude ning tsiviilisikute kohta. Samuti tuleb piloote teavitada nii oma kui ka vastase õhutõrje- ja kaudtule­vahenditest. Oluline ohutegur õhuründevahenditele on kõikvõimalikud muud õhusõidukid operatsiooniga seotud õhuruumis. Lisaks võtavad suure osa õhuruumist ära ka kaudtulerelvade tule­ülesanded, mille puhul mürsud/miinid läbivad samu õhukihte, kus õhusõidukidki liiklevad. Õhutulejuhi ülesanne on kõikide lennuvahendite omavaheline lahushoidmine ruumilises ja ajalises mõttes ning koostöös kaudtule- ja õhutõrjeohvitseridega ning tulejuhtidega koordineerida õhuruumi kasutust. Erialases keelepruugis räägitakse siin dekonfliktimisest (deconfliction) ehk hajutamisest. Seega peab õhutulejuht (aga ka ülejäänud lähiõhutoetusega tegelevad inimesed) saama aru maa peal toimuvast ning lisaks mõtlema kolmandas mõõtmes. Rünnakus kasutatava lahingumoona kohta tehakse otsus vastavalt taktikalisele olukorrale kolmikus õhutulejuht, piloot, manööverüksuse ülem. Eriala­ spetsialistidena soovitavad esimesed sobivaimat varianti ning lõpliku otsuse teeb lahingutegevust juhtiv isik. Kasutada olev arsenal on hiiglaslik, sest erinevatel NATO riikidel on väga mitmesuguseid õhuründevahendeid, millest igaühele saab kinnitada erineva iseloomu ja suurusega lahingumoona paljudes kombinatsioonides. Enne rünnakut koostab ja edastab õhutulejuht lendurile õhutuletellimuse (Close Air Support 9-line), milles on nimele vastavalt üheksa rida erineva infoga nii sihtmärgi kui ka muude rünnaku läbiviimiseks oluliste aspektide kohta. Näiteks paneb ta paika rünnaku lähtepunkti (initial point, IP)8, rünnaku suuna jm parameetrid. Väga tähtis on sihtmärgi asukoht määrata ning lendurile edastada. Sihtmärkide info võib tulla õhutulejuhilt endalt, erinevatelt lennuvahenditelt või maa peal paiknevatest üksustest.9 Sealjuures ei piisa ainult koordinaatidest. Õhutulejuhi ülesanne on ka ette kujutada, kuidas lendur ülalt sihtmärki näeb ja piloot n-ö sihtmärgile rääkida (target talk-on). See protseduur võib olla lahinguväljal toimuva tõttu väga keeruline,

sest oma üksused ja vastane liigub pidevalt, alal võib olla mitu sarnast objekti, sihtmärgid on õhuvaatluse eest varjatud jmt. Sellisel puhul on abiks mitmesugused tipptehnoloogilised vahendid ja sihtmärgi markeerimise meetodid. Võimalusel kasutatakse näiteks erinevaid pürotehnilisi vahendeid, suitsu, trasseerivat laskemoona, tänapäeval ka lasersüsteeme või elektro-optilisi seadmeid jmt. Kui piloot on olulise teabe vastuvõtmist kordamisega kinnitanud, annab õhutulejuht lennuvahendile loa ründamiseks (clearance)10 ja just võimalus maa pealt kontrollida lähiõhutoetuse kontekstis pilootide tegevust, muudab õhutulejuhi ameti eriliseks ning on põhjus, miks nende puhul järgitakse rangeid kvalifikatsiooninõudeid.11 Lõpuks kuulub õhutulejuhi ülesannete hulka ka rünnakul vastasele tekitatud kahju hindamine. Tema nõuandel toimub vajadusel kordusrünnak või peetakse esimest rünnakut piisavaks.

Õhutulejuhtide rolli teeb asendamatuks, vähemalt veel lähitulevikus, asja­ olu, et nad on mehed, tänapäeval ka naised, kes kuuluvad kahte eri maailma, tasapinnalisse ja ruumilisse. Tehnika areng ei suuda ilmselt lähiajal eemaldada nende kahe maailma üsna olulisi erinevusi ning seega säilib vajadus õhutulejuhtide kui taeva ja maa ühendus­ lülide järele ka edaspidi. Artikli valmimisele on väga palju kaasa aidanud Eesti õhuväe taktikalise õhutoetuse üksus. Selle eest suurim tänu. 1 NATO-s on kehtestatud üsna ranged kvalifikatsiooninõuded, millele õhutulejuht peab vastama ja nende säilitamiseks peab õhutulejuht igal aastal sooritama teatud arvu õhutulejuhtimise ülesandeid ehk kontrolle. 2 USA õhuväes kasutatakse lennukeid A-10 ja F-16 õhutulejuhtimiseks, USA merejalaväes lennukeid F-18A/C/D ning AV-8B, USA merevägi kasutab F-18F-i. Helikopteritest kasutab merejalavägi AH-

KUHU EDASI?

1W/Z ja UH-1N/Y.

Õhutulejuhtide tegevust on viimastel aastakümnetel oluliselt muutnud tehnika areng. Eriti tuleks siin välja tuua kaks tegurit. Tänapäeva lähiõhutoetus on mõeldamatu ilma täpsuslahingumoonata (precision-guided munitions), st lahingumoonata, mida nt laseri või GPS-i abil juhitakse väga täpselt sihtmärgile. See võimaldab õhust vastasele kahju tekitada filigraanse täpsusega. Teine tegur on (õhu)luure- ja seire-alase tehnoloogia hüppeline areng, mis on oluliselt muutnud õhk-maa meeskonna tegevust. Tänu satelliitidele, mehitamata õhusõidukitele ning mitmesugustele maal ja õhus kasutatavatele sensoritele on nüüd tunduvalt parem ülevaade sellest, mis lahinguväljal toimub. Üha võimsamad arvutid, lasertehnoloogia areng, millega kaasneb seadmete võimekuse kasv ning mõõtmete/ kaalu vähenemine, satelliitside jm kõrgtehnoloogilised sidelahendused, erinevate optroonikavahendite kasutuselevõtt, ROVER-süsteemid12 on pidevalt suurendanud õhutulejuhtidele esitatavaid nõudeid. Kasvav infohulk, suurenevad lennukiirused, vähenevad reaktsiooniajad, suurenev täpsus ja relvade kasvav võimsus nõuavad kvalifitseeritumaid ja kogenumaid õhutule­ juhte. Järjest enam katsetatakse lähiõhutoetuse läbiviimisel mitmesuguseid digitaalseid lahendusi (Digitally Aided Close Air Support).

Support and Air Interdiction

3 AJP-3.3.2 Allied Joint Doctrine for Close Air 4 Diviisi ALO tuntakse lühendi all DALO. 5 Õppelennuki T-6 esimene lend toimus 1935. aastal. Ta leiab tänapäevalgi mõnesugust kasutamist, näiteks õhuakrobaatikas. 6 Ka Eesti kaitseväe erioperatsioonide üksused on tegutsenud koos Eesti õhuväe õhutulejuhtidega. Vt Arvo Jõesalu, Loomingulised eriüksuslased särki ei rebi ja peaga telliseid ei purusta, Sõdur nr 6 (75), 2013, lk 21. 7 NATO-s kasutatakse lähiõhutoetuse tellimiseks Joint Tactical Air Strike Request’i ehk JTAR-formaati. 8 Tavaliselt valitakse rünnaku lähtepunkt 5–15 meremiili kaugusel sihtmärgist. Lennunduse eripärade tõttu kasutatakse mõõtühikutena just neid, lisaks antakse suunad kraadides ja kõrgused jalgades üle merepinna. 9 Mujal maailmas mängivad siin olulist rolli vastava õppe saanud tulejuhid (nn Joint Fires Observer, JFO), kes tänu lähiõhutoetuse alasele täiend­ õppele saavad õhutulejuhti sihtmärgistamise osas aidata. Seejuures on piloodile tulekäsu andmiseks ikkagi vaja kvalifitseeritud õhutulejuhti. 10 Erinevalt pealkirjas toodust, on käibel fraas „Cleared hot!“ ja kasutatav laskemoon on juba eelnevalt kokku lepitud ning tulekäsus seda eraldi täpsustada pole vaja. 11 Näiteks on täiesti normaalne, et majorist või kolonelleitnandist piloot täidab allohvitserist õhutulejuhi korraldusi. 12 Remotely Operated Video Enhanced Receiver’i seadmed võimaldavad piloodil lennuvahendi sensorite pilti saata maa peal paiknevale õhutulejuhile.


TSIVIIL-SÕJALINE KOOSTÖÖ

Tsiviil-sõjaline koostöö ehk kellel on põhjust olla esimesena lahinguväljal Õppustele eelnevad ja neile järgnevad kokkupuuted sõja­ väelaste ja tsiviilisikute vahel on Eesti kaitsejõudude ja NATO liitlaste koostöö toel arenemas uuele tasemele.

E

estiga sarnase julgeolekuolukorraga, kuid majanduslikult ja sõjaliselt võimsama väikeriigi Iisraeli relvajõudude lõunaregiooni väejuhatuse kunagine staabiülem kindralleitnant Moshe Dayan on öelnud tänapäeva sõjapidamise kohta järgmist: „Kuhu küll on kadunud need vanad head ajad, kui väejuht ronis oma hobuse selga, puhus trompetist lahingusignaali ning lahing algas?“ Eesti on suveräänse väikeriigina üle 20 aasta usinalt õppinud kaitsesõja pidamist. Seda tuleb jätkata, arvesse võttes uute muutujate tulekuga lahinguruumi, sest lootus jõuda sõdadeta maailma ei ole määratud veel niipea täituma.

NATO PANEB ALUSE TÄNAPÄEVASTATUD TSIVIILSÕJALISELE KOOSTÖÖLE 1999. aastal vastu võetud eelmine NATO strateegiline kontseptsioon, mis käsitles külma sõja järgset julgeolekuolukorda maailmas, rõhutas vajadust varasemast rohkem pöörata tähelepanu sõjaliste operatsioonidega seotud tsiviil-sõjaliste suhete arendamisele. Allianss viis läbi esimest külma sõja järgset sõjalist operatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas (IFOR/SFOR) ja valmistus järgmiseks Kosovos ning Serbias (KFOR). Selliste operatsioonide läbiviimise vajaduse tekitasid relvastatud konfliktid endise Jugoslaavia sotsialistliku föderatiivse vabariigi erinevate etniliste ja religioossete gruppide vahel. Nende konfliktide lahendamiseks oli juba ÜRO egiidi all läbi viidud rahuvalveoperatsioon Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas (UNPROFOR), mille tulemused võimaldasid saadud kogemustest järeldusi teha. Vastavalt Daytoni kokkuleppele alustas NATO rahu tagamise operatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas 1995. aastal sügisel. Tolleaegne ÜRO kõrge esindaja Bosnias Carl Bildt juhtis 1996.

Avo Aljas MAJOR

aasta mais NATO juhtide tähelepanu järgmisele olulisele detailile: „Sellised operatsioonid, ükskõik kas nimetame neid rahuvalveks või rahu tagamiseks, nõuavad tsiviilorganite kaasamist ja tsiviil-sõjalist koostööd. Selline koostöö on olnud probleem kõigi varasemate operatsioonide ajal ja seda eriti Bosnias.” Carl Bildti tollast avaldust võib pidada NATO tänapäevase tsiviil-sõjalise koostöö (civil-military co-operation, edaspidi CIMIC) stardipauguks, olles kuni NATO strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmiseni 1999. aastal uue käsitluse alus ja inspireerija. Varsti pärast Bildti väljaütlemist rõhutati NATO poliitilise juhtkonna antud suunises, et iga tulevase NATO sõjalise operatsiooni tarbeks antud mandaat on lisaks sõjalisele ka poliitilise, majandusliku ja õigusliku aspektiga ehk sõjalise komponendi kasutamine kriisile reageerimise (CRP – Crisis Response Operation) või rahutagamise

Kuni siiani on NATO tsiviil-sõjalise koostöö kontseptsioon tervikuna ja selle rakendamine sõjalistes operatsioonides osutunud sõjalistele ülematele vajalikuks, kuna sellest tulenev efekt on toetanud nende ees seisnud missiooni lõppeesmärgini jõudmist.

operatsioonides (PSO – Peace Support Operation) on lihtsalt üks poliitiline vahend. Suunis nägi militaarjuhtidele ette vajaduse luua ja hoida operatsioonide kestel tsiviilstruktuuride ning -organisatsioonidega jätkusuutlikke suhteid ja eraldada CIMIC-u tarbeks inimesi ja vahendeid. NATO tsiviil-sõjalise koostöö rakendamine militaaroperatsioonides on osutunud sõjaväelastele väga kasulikuks, kuna aitas saavutada missiooni lõppeesmärke.

CIMIC ON MITMEKÜLGNE TEGEVUS Praegu teeb NATO oma sõjalistes operatsioonides CIMIC-u tegevust kolme peamise funktsiooni kaudu: Tsiviil-sõjaline suhtlus (civil-military liaison) Loob ja tagab järjepideva suhtluse tsiviilvaldkondade kõikide juhtimistasanditega, aitab kaasa koostööle, ühtlustab informatsiooni jagamist, kooskõlastab ja integreerib planeerimist ning toetab operatsioonide läbiviimist, sealhulgas: - tsiviiltegevuses osalejate õigeaegse tuvastamise - suhtlusvõrgustiku arendamise ja nüüdisajastamise - CIMIC-u informatsiooni haldamise ja jagamise Enda jõudude toetamine (Support to the Force) Sõjaväe juhid vajavad sõltuvalt asjaoludest tuge oma jõudude tegevusele, et minimaliseerida segavate faktorite mõju sõjalistele operatsioonidele. CIMIC-u roll seisneb segavate faktorite ennetamises, andes nii panuse operatsioonide planeerimisse ja osalemisse, hõlmates ka koostöö teiste sõjaliste funktsioonidega, sealhulgas: - hangitakse operatsiooni alal informatsiooni tsiviilolukorra kohta - tagatakse tsiviilolukorrast adekvaatne ülevaade - hinnatakse tsiviilolukorda, sh tuvastatakse võtmeindikaatoreid ja tundlikke faktoreid, mis on operatsioonide

47


48

TSIVIIL-SÕJALINE KOOSTÖÖ

!"# Riigistuktuurid - RMK - Kesk.inspekt - Politsei - Päästeamet - Maanteeamet

Maa valitsused

CIMIC grupp Era/maaomanikud /sektor

Linna/valla -valitsused

Joonis 1. CIMIC-u koostöövõrgustiku mudel õppusel Kevadtorm.

läbiviimisel kriitilise tähtsusega, samuti hinnatakse sõjaliste operatsioonide mõju tsiviilkeskkonnale: - antakse soovitusi, kuidas vähendada sõjalise tegevusega kaasnevat mõju tsiviilkeskkonnale - edendatakse mõistlikku suhtumist sõjalisse kontingenti

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Tsiviiltegevuses osalejate ja nende keskkonna toetamine (Support to civil actors and their environment) Kõikehõlmava lähenemise puhul osutatakse tsiviilvaldkondadele sõjalist abi üldjuhul ainult siis, kui on vaja luua tingimused sõjaliste eesmärkide saavutamiseks kindla mandaadi raames. Sõjaline abi võib hõlmata erinevaid ressursse, näiteks informatsiooni, isikkoosseisu, materjale, varustust, side­ vahendeid, oskusteavet või väljaõpet. Nende ressursside võimaldamine ongi CIMIC-u roll ja seda võib ellu viia mis tahes sõjaline üksus.

nakutes ja väljaõppealadel. Sellele nüüd loomulikuna tunduvale ühiskonda integreeritud väljaõppekorraldusele pani aluse 2002. aastal Balti rahuvalvepataljoni hindamisõppus Baltic Eagle 2002. Vaatamata tõsiasjale, et Balti pataljon (BALTPAT) kui Eesti–Läti–Leedu ühine sõjaline projekt läks seejärel pea terveks aastakümneks „riiulile“, kandus säärane senisest tunduvalt suuremahulisem väljaõppetegevus avalikus ruumis sujuvalt üle Eesti maaväele. Tolleaegne kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts nentis oma hinnangus taastatud kaitseväe esimesele

Just üksustele avalikus ruumis harjutustingimuste loomist saame lugeda rahuaegse CIMIC-valdkonna arengu alguseks ja selle KEVADTORM ARENDAB rakendamine on olnud siiani RAHUAJA CIMIC-VALDKONDA Tänapäeval ei kujuta kaitseväes ja Eesti sõltumatu muutuja õppuse ühiskonnas keegi enam ette olukorda, Kevadtorm jaoks. et väljaõpe toimub ainult väeosade lin-

kümnele tegevusaastale, et kaitsevägi vajab veel kümmet arenguaastat. Kümne aasta jooksul oli kaitseväes jõutud arusaamisele, et ajateenistuse läbinud üksuste väljaõppe taset tuleb enne reservi arvamist hinnata ja luua õppuste läbiviimiseks vastavad tingimused kõikides Eesti piirkondades. Just üksustele avalikus ruumis harjutustingimuste loomist saame lugeda rahuaegse CIMIC-valdkonna arengu alguseks ja selle rakendamine on olnud siiani sõltumatu muutuja õppuse Kevadtorm jaoks, sest kogu kaitseväe praegune rahuaegne CIMIC-u kogemus on suures osas saavutatud tänu praktilisele tegevusele õppustel Kevadtorm. (Vaata skeemi.) CIMIC-üksusest ja spetsialistidest rääkides on välja kujunenud teatud toimiv muster. Õppusel Kevadtorm juhib kogu valdkonna tegevust tegevväelastest koosnev ja juhtstaabi (EXCON) koosseisus olev tuumik. Avalikus ruumis tegutsevad reaalselt enamikus reservväelastest spetsialistide meeskonnad, kes toetavad harjutavaid üksuseid. Seni on CIMIC-grupi ülemana kõige rohkem tegutsenud kapten Viljar Kurg, kes on kaitseväe selle valdkonna praegune juht.


49

hindamise eel ja järel planeeritakse ja valmistatakse katkematult ette. Seega ei ole võimalik, et valdkonnal tekiks liiga pikk tegutsemispaus. Õppus on käinud juba Eesti erinevate piirkondade vahel ringiratast paariaastase tsükliga. See on loonud ja hoiab kestlikuna CIMIC-u tegevuseks ühe olulisema eeltingimuse, mis on kogu Eestit hõlmav suhtlus- ja koostöövõrgustik koostööpartneritega. Arusaadav, et ilma selleta ei suudaks valdkond talle püstitatud ülesandeid efektiivselt täita. Äsja lõppenud õppus Siil tõestas, et kaitsesõjaks valmistumise õppimisel oleme valitud mudeli osas õigel teel. Siit ka retooriline küsimus. Milliseks peaks muutuma valdkonna võimeprofiil, juhul kui neid samu üksusi tuleks toetada olukorras, milleks nad õppusel Kevadtorm ja Siil kokku harjutavad?

TÄIENDAVA VÕIME ARENDAMINE Valdkonna senist arengut on omajagu mõjutanud mõned pealtnäha teisejärgulised asjaolud. Kui kaitseväe struktuuriüksusena eksisteeris maaväestaap, kelle kanda oli 10 aasta jooksul Kevadtormi läbiviimine, määrati pea igal aastal CIMIC-u ülemaks uus tegevväelane. Nõuded ülematele olid ühed ja samad, kuid juhil oli alati võimalus tulla välja uute ideedega ja neid ka praktikas ellu viia. Kui Kevadtorm jõudis 2013. aastal esmakordselt Harjumaale ja Tallinnasse, tekkis koostöövõrgustiku loomisel tsiviilpartneritega idee väljuda senisest suhteliselt passiivsest koostööformaadist. Kaitsevägi tahtis oma partneritele pakkuda midagi sellist, mis looks eeldused edaspidigi nende kaasamiseks õppusele just viimastele sobivas formaadis. Koostöös kaitseväe peastaabi, Kaitseliidu peastaabi, maaväestaabi ja 1. jalaväebrigaadi valdkonna võime-

Tsiviil-sõjaline koostöö algab taktiliselt õppusele sobivate maa-alade planeerimisest ja seal harjutatavatele üksustele reaalse tegevusvabaduse kujundamisest, võttes arvesse erinevaid piiranguid.

kandjatega korraldati piirkonna tsiviilpartneritele CIMIC-u seminar, kus tutvustati tsiviil-sõjalist koostööd sõjalise konflikti raames laiemalt. Seminariga saavutati kaks olulist tulemust: jõuti kõigi kaitseväe juhtimistasandite valdkonna võimekandjatega ühise arusaamiseni sõjaaja CIMIC-u võimekuse arendamise vajalikkusest ja ühtlasi suurendati tsiviilpartnerite teadlikkust neile sel puhul langevatest täiendavatest kohustustest. Lepiti kokku, et koostööd jätkatakse samas formaadis ja arendatakse välja tase, mis võimaldab edaspidi kaasata tsiviilstruktuure õppusel Kevadtorm. Sellest lubadusest oleme kinni pidanud ja juba 2014. a korraldasime koostöös KVÜÕA ülema kolonel Martin Heremiga tollases Lõuna kaitseringkonnas CIMIC-u seminari Kevadtormi piirkonna tsiviilstruktuuridele, mille käigus külastati ka samal ajal toimuvat Lõuna kaitseringkonna staabiõppust. Sama aasta Kevadtormi juhtis juba kaitse­väe peastaap ja esmakordselt sisaldas jalaväebrigaadile ja maakaitsestaabile antud operatsioonikäsk CIMIC-kontseptsiooni ja ülesandeid allstruktuuridele. Samuti korraldas Lõuna päästekeskus õppusega paralleelselt oma staabiõppuse, kus ametkonnad koostöös maakaitsestruktuuriga esimest korda harjutasid sõjalise konflikti käigus ettetulevate kriisisituatsioonide läbimängimist. Harjutati kontrollimeetmeid elanikkonnale ja ressurssidele tekitatud sõjaliste operatsioonide mõjust, näiteks elanikkonna evakuatsiooni ja sõjapõgenikega tegelemist. Kokkuvõttes andis kogetu väärtusliku õppetunni ja selgitas välja vajakajäämised, mis tulenesid peaasjalikult vastavate CIMIC-u struktuuride puudumisest. 2014. aasta pakkus veelgi uusi võimalusi valdkonna edasiarendamiseks. Tsiviil-sõjalise koostöö jaoskond sai seoses Eesti panustamisega Euroopa Liidu Põhjala lahingugruppi (NBG 2015) ülesande komplekteerida ja ette valmistada CIMIC-u taktikaline meeskond. Täideti eeltingimus koostada meeskond Kaitseliidu liikmetest. Meeskonna ettevalmistustsükkel hõlmas kodust RSOEBEK-i ja koos juhtriigiks oleva Rootsi CIMIC-u meeskonnaga ühise koostööõppe läbimist, millega saavutati piisav tase, et olla võimelised täitma valdkonna funktsioone ja koostöövõimelised teiste lahingugrupi üksustega hindamisharjutusel Joint Action 2014. Olenemata asjaolust, et ka sel korral osutus NBG 15 kokkuharjutamine pa-

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Valdkonnaspetsialistidest võimekandjate spekter on laiem ja haarab kogu kaitsejõude. Esindatud on reserv/ eruohvitseridekorpus, näiteks majorid Toomas Luman, Neinar Seli ja Olavi Tammemäe on osalenud üksuse koosseisus peaaegu 10 aastat. Pikaajalise panuse on andnud mitu Kaitseliidu liiget, sh reservleitnandid Alvar ja Viljar Jaamu ja seersant Hannes Reinomägi ning ka Kaitseliidu peastaabi avalike suhete osakonna ülem reservmajor Heiki Arike, kes on olnud korra ka CIMIC-grupi ülem. Tegevväelastest on praegu selle valdkonna üks kogenenumaid spetsialiste kapten Priit Rööp 1. jalaväebrigaadist. Tsiviil-sõjaline koostööprotsess algab taktiliselt õppusele sobivate maa-alade planeerimisest ja seal harjutavatele üksustele reaalse tegevusvabaduse kujundamisest, võttes arvesse erinevaid piiranguid. Seejärel informeeritakse õppuse piirkonna tsiviilametkondi ja avalikkust kaitseväe kavatsusest ning alustatakse kooskõlastusfaasi maavaldajate ning -omanikega. Sisuliselt käiakse luba küsimas kõigilt meestelt, kas nende maadele või metsatukka võib õppuse ajal sõdurisaabas astuda ja sõjatehnika veereda. Seda tegevust tuleb jätkata ka õppuse aktiivses faasis, kuna esialgne plaan ei õnnestu kunagi täielikult. Sisuliselt on see kaitseväe suhtlus avalikkusega, mis aitab ühelt poolt kujundada mainet ja teisalt reageerida avalikkuse tagasisidele ning tekkinud hoiakutele seoses kaitseväe õppusega. Vaatamata keskkonnakaitsenõuete täitmise jälgimisele kaasnevad kaitse­ väe tegevustega alati pinnase, keskkonna ja infrastruktuuri – peamiselt kohalike teede – kahjustused. Kahjustuste kohta informatsiooni kogumine ja likvideerimisprotsessi juhtimine on samuti CIMIC-u ülesanne. Senise praktika kohaselt võivad korrastustööd kujuneda üsna mahukaiks, eriti kui õppuste ajal oli ebasoodne ilm. On tõsiasi, et CIMIC-u ülesannete täitmiseks Kevadtormil tuleb spetsialistidel saabuda esimeste seas lahinguväljale ja lahkuda sealt viimastena. Nii on see mõningate variatsioonidega kordunud aastast aastasse. Näiteks selle aasta suurõppusel Siil kaasati õppuse mastaabi tõttu tunduvalt rohkem CIMIC-spetsialiste. Õppusest Kevadtorm on saanud kaitseväe jaoks protsess, mille aktiivse faasi ehk üksuste kokkuharjutamise ja


50

TSIVIIL-SÕJALINE KOOSTÖÖ

pannud ka USA liitlased, kelle professionaalsed treeningumeeskonnad on oma siinoleku ajal osutanud meile suurt abi. Seetõttu saime ka tsiviilpartneritele mõeldud nüüdisajastatud CIMIC-u seminari formaadi, milles USA kolleegid tutvustavad oma CIMIC-u praktikat ja planeerimismetoodikat. Meie osa selles programmis on läbi viia praktiline planeerimisharjutus, mis põhineb päästeameti koostatud õnnetusjuhtumi stsenaariumil, põhirõhuga elanikkonna ennetaval evakueerimisel. Praeguse seisuga oleme jõudnud seda teha juba kolmes maakaitseringkonnas neli korda ja sidunud selle õppuse Kevadtorm (tänavu Siil) piirkonnaga. Ühe seminari korraldamise võttis enda kanda ka Kaitseliidu pea­ staap koostöös Kaitseliidu Valga malevaga. Liitlaste treeningumeeskond andis oma panuse ka NBG 15 CIMIC-u taktikalise meeskonna missiooni spetsiifilise väljaõppe osas, kus läbisime nii teoreetilise kui ka praktilise osa vahetult enne koostööõpet juhtriigi meeskonnaga. Alates esimesest Kevadtormist kuni praeguseni on valdkonna arengu eest vastutavad ja võimekandjad kogenud mõndagi oma senises praktikas ja omandanud sellest piisavat oskusteavet. Seega on meil juba piisavalt ainest ja selle pinnal tekkinud ka oma tulevikuettekujutus. Aga et valdkonda kestlikult edasi arendada, tuleb see koondada kõigile arusaadavasse kontseptsiooni. Veel käesoleval aastal peab kontseptsioon ja sellega koos hulk muidki valdkonna juhenddokumente valmis saama. Vahel tuleb CIMIC-u meeskonnal endal käed külge panna. Lihtsam on oma jõududega asjad operatiivselt korda ajada. Lipnik Hellar Lill kõrvaldab 9. mai järgselt Viru kaevanduse sissesõiduteele tekkinud venekeelse grafiti tagajärgi.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

nustamiseks võimatusse missiooni, sai valdkond tänu meekonna ettevalmistusprotsessis osalemisele olulise väevõime juurde. Siinkohal tuleb märkida, et oleme NBG juhtriigiga CIMIC-u võimearenduses CRO ja PSO samal tasemel ja seega koostöö jätkamisest vägagi huvitatud. Kuna kaitsevägi panustab praegu ÜRO juhitavasse UNIFIL-i missiooni, esitasime kaitseväe juhtkonnale idee teha Soome poolele ettepanek järgmise Liibanoni rotatsiooniga kaasata ka Eesti CIMIC-u taktikaline meeskond. Valdkonna arendamisele on õla alla

Seminariga saavutati kaks tulemust: jõuti kõigi kaitseväe juhtimistasandite valdkonna võimekandjatega ühise arusaamiseni sõjaaja CIMIC-u võimekuse arendamise vajalikkusest ja suurendati tsiviilpartnerite teadlikkust neile sel puhul langevatest kohustustest.

LÕPUKS ON KÕIK TSIVIILSÕJALINE KOOSTÖÖ! Kohtudes esmakordselt NBG 15 lahingugrupi ülema kolonel Torbjörn Larssoniga, jäi mulle meelde tema enesekindlalt väljendatud mõte: „Kõik lahingugrupis ettevõetu on CIMIC.“ Selle väite tähendusest ei saanudki kohe aru, kuid kuu aega Rootsis viibimist, juhenditesse süvenemist ja kogu juhtriigi korraldatud väljaõppetsükli läbimist tuli mul koloneliga nõustuda. Lahingugrupi ülem teadis täpselt, millises keskkonnas peaksid tema juhitavad üksused tegutsema juhul, kui lahingugrupp oleks aktiveeritud, ja teadis, kuidas meid selleks ette valmistada. Kui keegi lugejatest eespool toodud teesidega ei peaks nõustuma, siis sellele vaatamata on praegustel vähestel CI-


51

USA liitlaste CIMIC treeningmeeskonna koolitus Põhja maakatseringkonnas valdkonna tegevusest huvitatud kaitseliitlastele selle aasta maikuus.

Koostöö jätkub tsiviil­ ametkondadega ja püüame edasi arendada 2014. aastal Lõuna päästekeskuses läbiproovitud juhtimisõppust ja ka harjutada tegevusi avalikus ruumis.

Praegu tundub, et valdkonda vedavad ja sellesse vabatahtlikult panustavad võimekandjad ei ole oma tööd teinud asjata, sest üha rohkem muutub valdkonna profiil sarnasemaks loo alguses toodud CIMIC-u funktsiooni kirjeldusega. Võime öelda, et meil on oma missiooni täitmiseks kohuse- ja asjatundlikud tegevväelased, motiveeritud kaitseliitlased/reservväelased, koostöötahtelised tsiviilpartnerid ja liitlased, mis kõik räägib sellest, et oleme teinud koostöövõimes suure arengu.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

MIC-u võimakandjatel pea sama selge siht ja motivatsioon eesmärgini jõudmiseks nagu kolonel Larssonil. Uskuge või mitte, aga selleni viib CIMIC-u inimeste kutsehaigus – koostöötahe. Säärase sümptomi ja potentsiaaliga inimesi oleme hakanud märkama kõikjal meie kaitsejõududes, eelkõige Kaitseliidus, kus üllatavalt kiiresti on kasvanud CIMIC-ust huvitatute arv. Selle aasta märtsis ja mais Kaitseliidule korraldatud valdkonna väljaõppel osalenute arv ja motiveeritus loob juba lähiajal võimaluse luua vastavad struktuurid maakaitseringkondades. Välja lööb vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni fenomen – tuleb vaid toetada vabatahtlikult panustajaid ja imed sünnivad. Kaitseväe panus on kvaliteetne ja professionaalne väljaõpe, mida teeme koostöös liitlastega. Kaitseväes seni puuduolevate CIMIC-u struktuuride loomine ja väljaõpetamine lükkub paratamatult järgmisse aastasse. Loodavad struktuurid plaanime esmaseks väljaõppeks kaasata õppusse Kevadtorm 2016. Koostöö jätkub tsiviilametkondadega ja püüame edasi arendada 2014. aastal Lõuna pääste­keskuses läbiproovitud juhtimis­ õppust ja ka harjutada tegevusi avalikus ruumis.

USA CIMIC TREENINGMEESKOND

Siil 2015 käigus olid liitlasvägede üksuste juurde kinnitatud CIMIC-meeskonnad. Pildil vasakult lipnik Hellar Lill, veebel Antti Saarma, leitnant Eero Salmann, lipnik Marko Mei, kapten Viljar Kurg, vanemseersant Hannes Reinomägi ja major Ülo Isberg.


52

ÜLEVAADE

Näed probleemi – leia lahendus ehk nutivahend õpetab korralikult päästikule vajutama Ajakiri Sõdur kirjutas tänavuses esimeses numbris, kuidas kaitseväelased riistvaratalgutel Garage48 elektroonilise laske­treeneri HitaFlyga loorbereid lõikasid. Nüüd kirjeldavad asjaosalised, kuidas ideest sai töötav prototüüp.

P

eaaegu igal nädalal korraldavad laskespordihuvilised KVÜÕA tegevväelastele laskeharjutusi. Kõik, kellel on huvi, saavad arendada oma laskeoskust professionaalsete instruktorite juhtimisel. Just nendel instruktoritel tekkis küsimus, kuidas teha nii, et laskja saaks ennast ise jälgida või saada tagasisidet laskmise ajal tehtud laske- või sihtimisvigadest. Selline oma tegevuse jälgimisvõimalus hõlbustaks laskja iseseisvat arengut ja võimaldaks tal ennast iseseisvalt treenida. Instruktor ei saa kogu aeg iga laskuri kõrval seista ja juhtida tema tähelepanu tehtud vigadele. Algne idee oli luua päästikule kinnituv sensor, mis mõõdaks survetugevust päästikule ja selle muutumist päästmise käigus. Kolonelleitnant Sten Alliku läbi viidud n-ö eel-Garage48-l pakuti lahendamist vajava probleemina välja ka see laskesportlaste mure. Kohalolnud inseneridele ja tarkvaraarendajatele meeldis väljakäidud idee ja selle toimimise kirjeldus. Arutelu käigus saadi aru, et päästiku survetugevuse mõõtmine soovitava täpsusega ning laskuri jaoks mugava surveplaadi loomine on liialt keeruline. Idee edasise arendamise käigus jõuti arusaamani, et laskuri sooritatav päästmisviga peaks olema mõõdetav relva liikumisest vahetult enne lasku, kui on olemas piisavalt tundlik andur. Idee ehitada 48 tunni jooksul valmis esialgne prototüüp tundus tehtav.

GARAGE48 SÕDUR NR 3 (84) 2015

Garage48 riistvaralisi tehnoloogia­ lahendusi otsiv arendusnädalavahetuse formaat nägi ette, et esimese asjana tehakse oma idee kohta kolmeminutiline esitlus, mis tähendab lühidalt müügi­ kõnet. Kolme minutiga tuleb kohalviibivatele inseneridele selgitada oma projekti uudsust ja teha see nende jaoks

Ago Savi KAPTEN KVÜÕA JALAVÄEKOMPANII TAKTIKAGRUPI TAKTIKALEKTOR

Meelis Mandre KAPTEN KVÜÕA KÕRGEMA SÕJAKOOLI 10. KAK KUULAJA

piisavalt atraktiivseks, et neil oleks huvi sellesse panustada. Ideed esitles kapten Meelis Mandre, kellel laskespordiharrastajana on suur huvi seda spordiala arendada. Garage48 esitluste käigus pakuti arendamiseks välja 38 väga erinevat ideed, alates täisautomaatsest hommiku­ pudru masinast, lõpetades elektrooniliste koertemänguasjadega. Pärast esitlusi pidid kohalviibinud 140 inseneri, tarkvaraarendajat ja loomeinimest valima idee, mille arendamist nad sooviksid sellel nädalavahetusel oma teadmiste ja oskustega toetada. Selleks et vajalikud arendused jõuaks nädalavahetuse jooksul ellu viia, pidi reeglite järgi ideed toetama keskmiselt 5–10 inimest. Huvi meie idee vastu oli suur ja tehti ka pakkumisi projekti arendada väljaspool Garage48-t. Huvi tekitamisel oli kindlasti oma osa ka võimalusel puutuda kokku tulirelvadega. Konkurents kohal olnud inseneride

Idee edasise arendamise käigus jõuti arusaamani, et laskuri sooritatav päästmisviga peaks olema mõõdetav relva liikumisest vahetult enne lasku, kui on olemas piisavalt tundlik andur.

kaasamiseks oli suur. Tehtud 38 esitlusest läks töösse vaid 18 ideed. HitaFly meeskonna suurus oli 11 inimest, mis oli kui mitte suurim, siis kindlasti üks suurematest sel korral. Meeskonna taust ja oskused olid väga erinevad. Kaasatud olid kaks kaitseväelast, insenerid ja tarkvaaraarendajad nii Eestist kui ka Lätist, disainiekspert, müügi- ja arenduse ekspert. Kui reede õhtul kell kümme meeskonnatöö algas, siis tuvastati esmalt meeskonnaliikmete oskuseid, arutati läbi probleemi olemus ja võimalik lahendus. Pärast seda otsustati ühiselt ära igaühe ametikoht. Ametisse määrati projektijuht ehk kaitseväe keeles staabiülem, tarkvaraarendajad, elektroonika- ja riistvaraarendajad, disaini eest vastutaja ning turunduse ja reklaami eest vastutaja. Seejärel koostati esmane tegevusplaan, kus etappide kaupa määrati kindlaks iga valdkonna arendusplaan koos etappide tõenäolise ajakuluga. Ajagraafik sai väga tihe, sest meeskonnal oli ambitsioon viia läbi ka testlaskmine. Esimese päeva õhtuks teadsid kõik meeskonnaliikmed oma ülesandeid, komplekteeritud olid toote põhiosad, tootele oli valitud nimi ja registreeritud oli ka toote kodulehekülg. Teisel päeval (laupäev) toimus aktiivne toote arendamine. Kirjutati valmis tarkvara, loodi uus Androidil põhinev mobiilirakendus, prinditi 3D-s välja toote korpus ja sobitati vajalik riistvara sinna sisse. Kohapeal oli olemas 3D-printimise võimalus. Et meie meeskonna jaoks oli see variant kõige odavam ja kiirem, siis valmistasime mitu ümbrist ja seejärel katsetasime kohapeal toote töökindlust ja toimimist. Samal päeval toimusid ka väiksemad esitlused ürituste korraldajatele, kus nad said kiire ülevaate tehtud tööst ja edasistest plaanidest. Garage48 korraldajad andsid igale esitlusele tagasiside, nad soovitasid erinevaid insenertehnilisi lahendusi ning olid nõu ja jõuga igati toeks. Tartu Ülikooli Physicumis kasutasime katseteks harjutuspüstolit ja gaasipüstolit. Relvade kasutamine tekitas osalejate hulgas suurt huvi. Garage48 läbiviijad, mentorid ja ka teiste meeskondade liikmed, kes käisid meie


KRISTJAN KOSTABI

53

Katsetamine lasketiirus kinnitas, et ollakse õigel teel.

projektiga tutvumas, tegid makettidega sihtimisharjutusi, pilte jne. Enamasti oli nende esimene küsimus: kas need on päris relvad? Kõige paremini kirjeldab osalejate suurt huvi toote vastu üks seik enne meeskondade moodustamist – üks ettevõtja, kes osales üritusel oma ideega, tegi pakkumise, et kui me mingil põhjusel meeskonda kokku ei saa, siis tema firma on valmis projektile õla alla panema. Teise päeva õhtuks olid meil valmis koduleht, Facebooki konto, samuti oli valmis prototüüp koos vajaliku programmiga, mis liigutas andmeid sinihamba kaudu telefoni ja esitas seal graafiliselt. Alustati plaanide ülevaatamisega järgmiseks päevaks. Pühapäevale oli organiseeritud testlaskmine KVÜÕA lasketiirus, tutvustava video filmimine ja kokkulõikamine, toote parendamine ja lõppesitlus.

TESTIMINE LASKMISEL

Selleks, et toote ülemaailmseks turuleviimiseks valmis olla, tuleks valmistada töökindel väikepartii ning seda mitme kuu jooksul reaalselt laskjatega testiga, sealhulgas mõne Ameerika laskeklubiga.

loodud rakendusprogramm töötab ja näitab relva liikumist. Loomulikult tekitas laskmisvõimalus kõigis põnevust ja ärevust. Aga mis peamine, kõik soovisid teada, kas nii lühikese ajaga valminud prototüüp lasketehnika arendamiseks töötab. Laskmiseks kasutasime Glock 19 püstolit. Lasketiirus saime kõikidele küsimustele positiivse vastuse, ainuke negatiivne tagasiside oli meil vastupidavuse osas. 3D-printeriga tehtud korpus

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Lasketiirus soovisime saada toote toimimisest tagasisidet. Peamised punktid, millele lootsime vastust saada, olid: kas toode kinnitub püstolile kindlalt ja kas elektroonika peab vastu, kas seade mõõdab relva liikumist enne lasku ühe sekundi jooksul, kas sinihamba abil saab nutitelefoniga ühenduse luua, kas

Seadet on lihtne kinnitada kõigile juhtsoont omavatele püstolitele.


ÜLEVAADE

KRISTJAN KOSTABI

54

luste piires. Toote vastu on olemas elav huvi nii kaitseväes kui ka teistel tulirelvadega tegelevatel institutsioonidel, samuti tutvustasime prototüüpi Tartus füüsikapäevadel.

TULEVIKUPLAANID

See Garage48 ajal 3D printeris loodud relvale kinnitatava seadme korpus saab edasise arenduse käigus kindlasti uue ja kasutajasõbralikuma kuju.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

ei pidanud vastu, kuna print oli tehtud horisontaalselt, mitte vertikaalselt. Pärast testlaskmisi jäi toote esitluseni neli tundi. Selle ajaga prinditi välja uus vastupidavam korpus, parendati rakendust ja täpsustati tarkvara testlaskmistel saadud andmete põhjal. Lisaks arendustööle valmis ka tutvustav video, mis sai Youtube’i keskkonda üles laetud, praeguseks on sellel olnud üle 1200 vaataja. Meie tegevust kajastas üks liige ka Hit­ aFly kodulehel ja Facebookis. Pühapäeva õhtupoolikusse jäi ka toote esitlus. Esitlusel tutvustasime prototüüpi ja näitasime lisaks ka tutvustavat videot. Meeskonna tehtud tööd tunnustas žürii esikohaga. Esikolmiku ideid kommenteeris ürituse üks korraldajatest Priit Salumaa järgnevalt: „Kõigil esikolmiku meeskondadel on idee ja prototüüp, millega saab kindlasti edasi minna ja mis turule tuua. Neil on väga hea tehniline teostus ja suur potentsiaal“.1 Meeskond otsustas kokku jääda ja prototüüpi edasi arendada. Toote arendamiseks vajaliku toetuse saamiseks oleme osalenud erinevatel konkurssidel ja alustanud läbirääkimisi ettevõtetega, kuid praegu pole õnn meile veel naeratanud. Selleks, et

toote ülemaailmseks turuleviimiseks valmis olla, tuleks valmistada töökindel väikepartii ning seda mitme kuu jooksul reaalselt laskjatega testiga, sealhulgas mõne Ameerika laskeklubiga. Koos turunduskuludega nõuaks ülemaailmse müügini jõudmine mitukümmend tuhat eurot. Investeeringut oleme otsinud näiteks SEB toetatavast Vega fondist ja Swedbanki toetatavast Prototronist, kuid relvastusega seotud projekt ei ole taolistele programmidele atraktiivne. Eesti kaitse­tööstuse liidu klastrist saime positiivse tagasiside, kuid edasiminekuks tuleb oodata järgmist taotlusvooru, mis on loodetavasti sügisel. Praeguse seisuga jätkab meeskonna tuumik toote arendamist aeglasemas tempos ja enda rahaliste võima-

Garage48 näitas, et kaitse­ väes väljakäidud ideid on võimalik üpris kiiresti töötavaks prototüübiks vormida, kui on olemas sobivad tööriistad ja õige meeskond.

Praeguseks ei ole meeskond enam nii suur kui Garage48 nädalavahetusel, üks liige projektis enam ei osale, jäänud on need, kellel on igapäevatöö kõrvalt mahti projektiga edasi minna. Meeskond on korduvalt koos käinud ning ära on jagatud igaühe roll, valitud on juhtkond. Kohe, kui selleks tekib praktiline vajadus, asutatakse juriidiline keha, mis astuks kindlasti Eesti kaitsetööstuse liitu. Selleks, et praegu midagi tehtud saaks, oleme otsustanud, et liikmed investeerivad projekti oma ressursse. Eesmärk on suve jooksul toota vähemalt 10 testimiskindlat prototüüpi ja alustada koostöös KVÜÕA-ga toote n-ö valideerimist ehk katseseeriat, määramaks, kui efektiivne on HitaFly toode praktikas. Oleme määranud tingimused, millele prototüüp peab vastama: kiire andmeside, aku (patarei) kestvus peab olema minimaalselt 500 töötundi, seade peab kinnituma püstolile kindlalt, olema mõõtudelt väiksem, töökindel ning näitama nutitelefonil relva liikumise enne lasku. Olenemata sellest, et Garage-nädalavahetus oli meeldivalt kurnav ja töö ei lõppenud ükski päev varem kui keskööl, pakkus 48 tunniga töötava prototüübi loomine rahuldust. Alahinnata ei saa ka saadud kogemust – näha ja kogeda, kuidas loetud tundidega saab ideest reaalne ning toimiv toode, oli väärt igat kulutatud minutit. Garage48 näitas, et kaitseväes väljakäidud ideid on võimalik üpris kiiresti töötavaks prototüübiks vormida, kui on olemas sobivad tööriistad ja õige meeskond. Garage48 juures avaldas kõige rohkem muljet osalevate inseneride professionaalsus ja kõrge tase. Meie meeskonnas oli esindatud nii programmeerija Skype’ist kui ka insener ESTCube’i projektist. Kogu üritusest on muljed väga positiivsed. Garage48 ja analoogsed projektid pakuvad suurepäraseid võimalusi oma ideed ellu viia. Kui kellelgi on mõni idee, mis on uuenduslik ja võiks kaitseväele või ühiskonnale kasulik olla, siis Garage48-laadsed üritused on just õige koht alustamiseks ja oma meeskonna loomiseks. 1 http://novaator.err.ee/v/teadusmaailma_galeriid/ fc4bed1a-85e8-4482-990f-44c589f8eed1


ÜLEVAADE

55

Kaitseressursside ameti osa riigikaitses Kümme aastat tagasi loodud kaitseressursside ameti (KRA) peamine ülesanne on olnud riigikaitsega seotud meeste/naiste üle arvestuse pidamine ning Eesti kodanike riigikaitsekohustusega seotud probleemide lahendamine.

K

Margus Pae KAITSERESSURSSIDE AMETI PEADIREKTOR

trendi jätkumisel negatiivse loomuliku iibe ja väljarände saldo tõttu. Kui ühiskonna jaoks on see vaid prognoos, siis meie jaoks argipäev. Kui 2004.–2006. aastal lisandus kaitse­ väekohustuslaste registrisse umbes 10 000 uut kutsealust, siis praegu on saabunud madalseis ja aastas tuleb registrisse juurde alla 6000 inimese. Trend kajastub tabelis 1.

AJATEENISTUSKOHUSTUSE TÄITMINE Väike sündimus on ajateenistusse kutsutavate arvu langemise üks põhjus. Vähem tähtis pole ka väljaränne. Ei saagi täpselt öelda, kui palju kutsealuseid tegelikult välismaal elab, sest need andmed ei kajastu alati rahvastikuregistris. Kaitseväekohustuslaste registri andmeil moodustab välismaal elavate kutsealuste osakaal kutsealuste üldarvust veidi üle 10%. Ameti igapäevane töö annab aga tunnistust, et välismaal elavate kutsealuste osakaal on hoopis suurem. Muutuvad olud tingivad vajaduse pidevalt uuenda-

Eraldi asutuse loomise tingis põhimõte, et kaitsevägi peab saama tegelda oma põhitegevusega, see on otsene sõjaline riigikaitse.

Kaitseväekohustuslasena arvele võtmine

1984 arvele 2001

9702

1985 arvele 2002

9605

1986 arvele 2003

9729

1987 arvele 2004

10 229

1988 arvele 2005

10 210

1989 arvele 2006

10 298

1990 arvele 2007

9566

1991 arvele 2008

8439

1992 arvele 2009

8409

1993 arvele 2010

7385

1994 arvele 2011

6802

1995 arvele 2012

6590

1996 arvele 2013

6630

1997 arvele 2014

5904

1998 arvele 2015

5714

1999 arvele 2016

5805

2000 arvele 2017

6201

2001 arvele 2018

6009

2002 arvele 2019

6089

2003 arvele 2020

6186

2004 arvele 2021

6661

2005 arvele 2022

7037

2006 arvele 2023

7289

2007 arvele 2024

7637

2008 arvele 2025

7846

Tabel 1. Kaitseväekohustuslaste registrisse kandmine.

da ja täiustada tööprotsesse. Seda ka jätkuvalt väheneva kutsealuste arvu ja suureneva väljarände kompenseerimiseks. Kutsealuse ajateenistusse kutsumine on protsess, mis hõlmab tema arvele võtmise, terviseseisundi hindamise arstlikus komisjonis, vajadusel aja­pikenduse, vabastamise taotluse menetlemise ja viimaks ajateenistuse aja ja koha määramise. Kuigi ajateenistus on Eestis kohustuslik, ei jõua aega teenima siiski kõik kutsealused. Kaitseväeteenistuse seadus annab hulga võimalusi ajateenistuse edasilük-

SÕDUR NR 3 (84) 2015

aitseressursside ameti ajalugu ei ole pikk – kõigest kümmekond aastat. Amet moodustus 2005. aastal neljast piirkondlikust riigi­k aitseosakonnast. Üks eesmärk oli riigiasutusi koomale tõmmata, st koosseise optimeerida ja eelarvekulusid vähendada, ent sama tähtis oli ka ühtlustada valdkonna tegevuspõhimõtteid, juurutada ühtset halduspraktikat ja ajakohastada klienditeenindust. Ameti esialgne koosseis sai poole väiksem kui varasemates riigikaitse­ osakondades kokku, seepärast pöörati algusest peale suurt tähelepanu töö efektiivsusele. Mõeldi läbi uued infotehnoloogilised lahendused, koostati optimeeritud ja paindlikud protsessid, mindi üle valdavalt elektroonilisele asja­ajamisele ja muidugi koolitati/arendati sealjuures töötajaid, kes kõige selle uuega pidid toime tulema. Mahukas andmebaas – kaitseväekohustuslaste register on 10 aastaga läbi teinud mitu muundumist – ikka nüüdisaegsemaks. Eraldi asutuse loomise tingis põhimõte, et kaitsevägi peab saama tegelda oma põhitegevusega, see on otsene sõjaline riigikaitse. Kaitseväekohustuslaste, kelleks on kõik mehed 17.–60. eluaastani, üle arvestuse pidamine, meeste ja nüüd ka naiste ajateenistusse kutsumine oleks eraldi funktsioonina teise asutuse pädevuses. Kui enne KRA moodustamist jäid endised riigikaitseosakonnad tihti hätta piisava arvu kutsealuste saatmisega ajateenistusse, siis praeguseks on olukord täiesti muutunud. 2006. aastast alates on kaitseministri määruses seatud kutsealuste arvuline plaan alati täidetud. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi väheneb Eesti rahvaarv senise

Aasta


56

ÜLEVAADE

aasta

ajateenistuse plaan

asus ajateenistusse

ülekate

Esitatud täiendavaid taotlusi (tervisekontroll, ajapikendus jne)

Ei ilmunud ajateenistusse

Määratud korduv tervisekontroll

2006

2389

2432

1,80%

37,4%

7,60%

0

2007

2450

2648

8,10%

33,0%

7,30%

1,3%

2008

2500

2824

13%

28,3%

7,20%

2,0%

2009

2585

2895

12%

32,8%

3,60%

1,0%

2010

2720

3017

11%

16,6%

3,60%

1,3%

2011

3149

3304

5%

16,3%

3,50%

1,0%

2012

3141

3406

8,40%

17,9%

4,50%

1,1%

2013

3191

3342

4,70%

15,2%

5,40%

1,3%

2014

3162

3333

5%

13%

4,60%

0,7%

Tabel 2. Ajateenistusse kutsumine. Maakond Harju maakond

15 423

Välismaal

4435

Tartu maakond

3854

Ida-Viru maakond

3756

Põlva maakond

2386

Lääne-Viru maakond

1850

Viljandi maakond

1560

Rapla maakond

1318

Saare maakond

1256

Võru maakond

1127

Valga maakond

967

Järva maakond

957

Jõgeva maakond

945

Aadress teadmata

847

Lääne maakond

765

Pärnu maakond

765

Hiiu maakond

321

Tabel 3. Kutsealuste jaotumine elukoha järgi.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

kamiseks, teenistusse kutsumata jätmiseks ja ajateenistusest vabastamiseks. Ehk on neid vabastamise võimalusi seadusesse liiga palju saanud? Kaitsevägi vajab nn eelkutsesse ehk 11-kuulisse teenistusse hea hariduse, juhi­omaduste, sõiduki juhtimisõigusega kutsealuseid. Kaitseväeteenistuse seadus märgib, et ajateenijal peab olema läbitud vähemalt põhikooli teine aste, ehk siis kuus klassi. Paraku pole kuue klassi haridusega noormehel enamasti juhiomadusi ega ka sõiduki juhtimisõigust. Seega pole nad võimelised läbima allüksuse juhi õpet. Pealegi sätestab seadus, et allohvitseril peab olema vähemalt keskharidus. Praegune seis on Eestis aga niisugune, et väga paljudel noormeestel on ette näidata üksnes põhihariduse tunnistus.

Kuigi amet tegeleb küll pingsalt eelkutse komplekteerimisega, ei ole väeosad sageli siiski rahul, sest napib väljaõppeks kõige paremini sobivaid noormehi. Sellele etteheitele on lihtne ja ühene vastus – KRA saab ajateenistusse saata vaid niisuguseid noori mehi, kes moodustavad läbilõike ühiskonnast. Just nõnda sportlikud, hea hariduse ja tõsise ellusuhtumisega on need noored, kes meie seas, kõrval ja kodudes kasvavad.

SOOVID JA VÕIMALUSED Ajateenistuse koha määramisel arvestatakse võimalikult palju väeosade väljaõppe spetsiifika ja ülesannetega sõja ajal. Kuidas otsene info väeosade ja KRA vahel paremini liikuma saada? Selleks oleme algatanud regulaarsed kohtumised. Ent siingi on väeosade nõudmine ikka sammukese ees pakkumise võimalustest, sest leida palju eriharidusega noormehi on keeruline. Olgu siis tegu näiteks geodeedi, metsamasinate operaatori, automehaaniku, programmeerija või koka erialaga. Jätkuvalt on väga nõutud erineva kategooria sõiduki juhtimisõigusega noormehed. Ajateenistusse tahavad noormehed valdavalt minna kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ja enne kõrgkooli astumist, ent sellel eluetapil ei saagi erialast

Ajateenistuse kutse kätte saanud inimene ei jõua väeossa peamiselt terviseprobleemide tõttu, inimliku eksituse (unustamine) või tahtliku kõrvalehoidmise tõttu.

haridust omandanud noorte osakaal kuigi suur olla. Kuigi terminit vabatahtlik kutsealune ei ole üheski seaduses, on see praktikas siiski levinud ja ameti igapäevases töös ja suhtlemisel kutsealustega kõigiti kasutatav. Amet peab vabatahtlikuks kutsealust, kes on ise ilmutanud soovi asuda ajateenistusse enne, kui amet on talle saatnud kutse ilmuda tervisekontrolli. Aasta-aastalt on suurenenud vabatahtlikult ajateenistusse minna soovijate hulk, kelle motivatsioon on suur, ehkki neil pole eriharidust. KRA püüab neile võimalusel vastu tulla ja suunata nad nendesse väeosadesse, mida nad ise on eelistanud. Küll ei pruugi see alati kokku langeda kaitseväe vajadusega, kuid eeldatavasti on paremini motiveeritud, ehk küll ilma erialata noormees siiski kokkuvõttes parem ajateenija kui erialaga, aga väikesema motivatsiooniga ajateenija. Kompromiss tuleb siin teha kutsealuse soovide, kaitseväe vajaduste ja ameti võimaluste vahel. Vabatahtlike kutsealuste osakaal ajateenistusse asunute hulgas on samuti kasvav suundumus. Viimasel kolmel aastal (2012–2014) on see osakaal suurem kui kolmandik kõigist ajateenistusse astunuist. Ajateenistusse kutsumisel lähtub KRA kaitseministri määrusest ajateenistusse asumise tähtaegadest ja kutsealuste arvulisest jagunemisest väeosade lõikes. Määrus näeb ette, et kehtestatud kutsealuste arve võib ületada kuni 5%. Taolise lubatud ülekatte põhjus on praktilised kaalutlused, et tasakaalustada vahetult enne ajateenistust ja teenistusse kutsumise ajal väljalangevate kutsealuste osa. Ajateenistuse kutse kätte saanud inimene ei jõua väeossa peamiselt tervise­ probleemide tõttu, inimliku eksituse


KAITSEVÄGI

57

Aasta

Esitatud taotlusi

Tervis vastab nõuetele

Asus ajateenistusse

2013

55

34

15

2014

43

59

30

KRA on oma põhiülesande täitnud järjekordsed ajateenijad on jõudnud väeossa.

Tabel 4. Naiste arv ajateenistuses.

saavad tagalas füüsilist jõudu mittevajavate erialade väljaõppe. Küll aga eeldab töö niisuguste noortega laiemat konsensust ja olulist panust ka kaitseväelt, eelkõige asjatundlike instruktorite näol. 2013. aastast on seadus andnud võimaluse läbida ajateenistus ka neidudel. Praeguseks on asi alustamise konarustest üle saanud ja protsess läheb edukalt. Ka neiud läbivad arstliku komisjoni ja kui tervis korras, saabki aega teenima minna. Üldjuhul on naisterahvad paremini motiveeritud, sest nad on enda jaoks teinud tõsise valiku õppida edasi kõrgemas sõjakoolis, või on nad Kaitse­ liidu liikmed ja tahavad ajateenistuse kaudu panustada riigi kaitsevõime tugevdamisse (vt tabelit 4). Kärmelt ajateenistuse kasuks tehtud otsus on neidude puhul siiski mõnikord ka veidi ennatlik olnud, sest märkimisväärne hulk naisi siiski loobub. See, et neidudele kaitseväeteenistuse seadusega niisugune võimalus anti, oli küll igati õige otsus, sest tublisid naisi, kes auga riiki teenivad, on palju.

AJAGA KAASAS KÄIES Ameti loomise algusaastail oli oluline, et ajateenistusse kutsumise otsus kärmelt kutsealusele kätte toimetada. Toona teh-

Üldjuhul on naisterahvad paremini motiveeritud, sest nad on enda jaoks teinud tõsise valiku õppida edasi kõrgemas sõjakoolis, või on nad Kaitseliidu liikmed ja tahavad läbi ajateenistuse panustada riigi kaitsevõime tugevdamisse.

ti seda valdavalt posti teel. Kuivõrd suur hulk otsuseid nõnda siiski adressaadini ei jõudnud, muutus 2007. aastast alates praktika ja nüüd saab kutsealune arstliku komisjoni järel ja kõlblikuks tunnistamisel kohe kätte ajateenistuse kutse. Nii läheb ka hoopis vähem kutsealuseid kaduma. Kümne aastaga on kaitseressursside amet jõudsalt arenenud. Lisandunud on uusi ülesandeid ja töösuundi, olgu selleks siis tegevväelaste värbamine või riigi­ kaitseõpetuse korraldamine koolides. Järjest suurema tähtsuse omandab ameti ülesannete seas ka riigikaitseliste sundkoormiste valdkond, milles amet täidab keskset rakendusüksuse ja koordinaatori rolli. Kaitseväe riigikaitseliste koormiste koondvajaduse alusel selgitatakse välja koormiste määramiseks ja rakendamiseks vajalikke tsiviilressursse. Meie ameti eestvedamisel valmib mitme funktsiooniga andmekogu pealkirjaga tsiviiltoetuse register, mida saavad kasutada operatiivplaneerimisega seotud ametkonnad, selleks et selgitada vajalikke tsiviilressursse ja välistada ressursside topelt broneerimist. Pidevalt vahetame erialast infot ka äriühingutega, seda peamiselt Eesti kaitsetööstuse liidu kaudu, et sundkoormiste määramine ja haldamine toimuks sujuvalt ning kooskõlas uuendustega. Kui omaaegsed riigikaitseosakonnad kulutasid riigikaitse eelarvest 3%, siis KRA kulutab vaid 1%. Mida vähem kulub raha valdkonna administreerimisele, seda rohkem jätkub seda reaalse sõjalise võime suurendamiseks. KRA on tegus ja tänapäevane riigi­ asutus, mille ülesanne on tagada kaitse­ väele piisav hulk häid kutsealuseid, kellest saab Eesti kaitsmiseks võitlusvõimeline reservarmee.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

(unustamine) või tahtliku kõrvalehoidmise tõttu. Ajateenistusse kutsumise perioodil tervislikel põhjustel teenistuskohta saatmata jäänud inimeste osakaal on kõikunud 1-2% vahel kõigist kutsumise otsuse saanutest. Ajateenistusest kõrvale­hoidjate osakaal on halvematel aegadel olnud peaaegu 8%. Viimastel aastatel on see siiski 4-5%. Täpsema ülevaate saab tabelist 2. On selge, et kutsealused ei ela kõik ainult Tallinnas ja Harjumaal. Ülevaate kutsealuste elukohtadest leiab tabelist 3. Elukohad ja paiknemine üle riigi tingib ameti arstlike komisjonide toimumise 14 maakonnas. Eesmärk on, et kutsealusel oleks mugav tulla oma maakonnalinna tervisekontrolli. Ilma tervisekontrollita aega teenima ei pääse. Ameti arstlikud komisjonid koosnevad täpselt samadest arstidest, kes ravivad meid iga päev üle Eesti kas perearstide või eriarstidena ja need komisjonid hindavad noormeeste tervise vastavust kaitseväekohustuslastele kehtestatud tervisenõuetele. Kui vaja, suunatakse noored mehed täiendavatele uuringutele, kui vaja, antakse ka tervise kordasaamiseks ajapikendust. Kui arstliku komisjoni otsuse peale saab noormees teenistusse asumise kutse, võib ikkagi juhtuda, et ta haigestub pärast arstlikus komisjonis käimist, kuid ei teata sellest meile. Paraku tundub usutavam teine põhjus – varjatakse tahtlikult oma tegelikku terviseseisundit, sest muidu saabki ajapikendust tervise ravimiseks, aga aega teenima tuleb seejärel ikkagi minna. Lahendus on siin veelgi tihedamas koostöös kaitseväe ja arstlike komisjonide vahel. Samas tasuks ehk kehtivad tervisenõuded veelkord üle vaadata ja rakendada ajateenistuse ühtlustamiskursus. Need, kes ühtlustamiskursust ei läbi,


58

ÜLEVAADE

Vahipataljon – sõjaväepolitsei ja presidendi kaardivägi Vahipataljon, mida rahvas tunneb ka presidendi kaardiväena, on nüüdseks kolinud oma uude asukohta Tallinna Miinisadamas ning teinud läbi ka mitu olulist muutust.

E

esti vabariigi valitsuse poolt aastateks 2013–2022 kinnitatud riigikaitse arengu­ kava koostamisel hinnati ka sõjaliste võimete ja ressursside vastavust. Arengukava alusel on läbi viidud ulatuslikke struktuurimuudatusi, korrastatud varustust ja taristut. Olulised muudatused on toimunud ka vahipataljonis ja seetõttu on põhjust tutvustada väeosa, mida küll kõik teavad, kuid mis nüüd on tõusnud hoopis uuele tasemele.

VAHIPATALJON PRAEGU

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Väljaõppe ja teenistuse korraldamisel on vahipataljonis kasutada järjest reaalsem lahinguvõime sõjaliste ülesannete täitmise harjutamiseks. Allüksuste ülemad saavad praktiseerida tulejõu ja taktikaliste manöövrite erinevaid kombinatsioone ja kasutada üksuse seest välja kasvanud eksperte. Vahipataljon koos logistikapataljoniga olid viimased väeosad, kes tänapäeva standarditele vastavad kasarmuhooned said. Paranesid ajateenijate ja tegevväelaste olme- ning teenistustingimused, lisandusid uued laoruumid, mis aitasid tõhustada allüksuste sõjalist valmisolekut. Paranenud on sõjaväepolitseikompanii varustatus. Ettenähtud allüksuste uutel alustel formeerimist, sõjalise valmisoleku saavutamist ja lahinguülesannete täitmist on koos teiste väeosadega testitud õppusel Siil. Vahipataljonile on väga oluline tseremoniaalülesannete ja riviõppe taseme alalhoidmine, selle mõõdupuu on kordaläinud osalemine Eesti vabariigi aastapäevaparaadil. Üldfüüsilises ettevalmistuses pole peamine tipptulemusi saavutada, vaid isikkoosseisu maksimaalselt kaasata ja sporditegemise harjumust kujundada. Selle põhimõtte edukust tõestab pataljoni

Kaido Sirman KOLONELLEITNANT VAHIPATALJONI ÜLEM

jõudmine 2014. aasta kaitsejõudude meistrivõistluste sarja üldarvestuses II kohale. Loomulikult areneb vahipataljon pidevalt, sest väljaõppe läbiviimiseks ja teenistuse korraldamiseks mõeldud taristu ehitustöö alles sai hoo sisse ja ka varustuse osas jätkub tööd aastateks. Samas vastab pataljonis toimuv järjest enam ajateenijate ja reservväelaste ootustele, see omakorda kasvatab usku riigi kaitsevõimesse.

VAHIPATALJONI KUJUNEMISLUGU Kuigi vahipataljoni sünnipäevaks loetakse 11. jaanuarit 1928, mille kinnitas sõjaväe ülemjuhataja käskkiri 1939. aasta 20. mail, hakkas pataljon kujunema tunduvalt varem. Juba 1918. aastal nõudis Ajutise Valitsuse sõjaminister kindral Andres Larka Läänemaa kaitseliitlaste hulgast 600 meest, et panna alus Tallinna vahipataljonile. Hiljem oli pataljoni teenistuses 800 Läänemaa meest ja see kuulus 1. jalaväepolgu koosseisu.

Vahipataljonile on väga oluline tseremoniaal­ ülesannete ja riviõppe taseme alalhoidmine, selle mõõdupuu on kordaläinud osalemine Eesti vabariigi aastapäevaparaadil.

1922. aastal vahipataljoni nimetus kaotati ja väeosa liideti loodava 10. jala­ väerügemendiga. Sõjaväe reformimise käigus likvideeriti 1928. aastal omakorda 10. jalaväerügement, mis jagati kolmeks üksikpataljoniks: Kalevi, Scouts- ja 10. üksik jalaväepataljon, millest viimane oli vahipataljoni järel­tulija. 10. üksiku jalaväepataljoni kasarmu sai pealinna esinduskasarmuks ja hakkas kandma Uuskasarmu nime. Väeosa territooriumil oli üks suuremaid sõjaväe spordiplatse koos tenniseväljaku, pioneeririba ja juurviljaaiaga. 1940. aastal paiknes väeosa krundil erinevatele hoonetele ja rajatistele lisaks 100-meetrine lasketiir. Väeosa nimi ja tunnusnimeks olev presidendi kaardivägi on kujunenud välja ajalooliselt ja viitab ülesannetele, mida üksus täitma pidi. Kui väeosa 9. jaanuaril 1919 Kaitseliidu ülemäärase pataljoni baasil loodi, oli tema ülesanne ametlikku korda hoida ja Tallinnas vahiteenistust pidada, aga samuti matuse-, väliskülaliste vastuvõtmise ja ärasaatmise tseremooniatel osaleda. Tolleaegse nimega üksik-vahipataljon pani välja ka Kadrioru lossi vahtkonna, mis oli tunduvalt suurem kui tänapäeval. Tollal oli vahiteenistus erakordselt raske: ööpäevasesse toimkonda kuulus 564 meest. Sõduritel tuli teenistuses olla järjest 24 tundi, sellele järgnes vaba ööpäev. Eesti vabariigi iseseisvuse taastamise järel sai 1993. aastal taasloodud üksik-vahipataljoni ülesandeks Tallinna kaitse korraldamine, sellele lisandus linnavõitlusallüksuste väljaõpetamine. Väeosa koosseisus moodustati sõjaväepolitsei kiirreageerimisrühm, kes pidi arestimajja toimetama korda rikkunud Eesti või veel riigis viibivad Nõukogude Liidu sõjaväelased. Tänapäevalgi on vahi­ pataljoni väljaõppeülesanne sõjaväepolitsei allüksusi ette valmistada, kuid kohustusi on tal tunduvalt rohkem. Üldsuse jaoks on vahipataljon tuntud eelkõige presidendi kaardiväena. Ajaloos nimetati kaardiväeks üksusi, kes tagasid valitsejate kaitse. Tänapäeval kaardiväge sellisel kujul enam ei ek-


KAITSEVÄGI

59

Eesti vabariigi presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel inspekteerimas oma kaardiväge 08.10.2001 Toompea lossi ees, kus toimus pidulik presidentide vahetuse tseremoonia. President Meri annab üle ametikohustused president Rüütlile.

sisteeri ja ihukaitse ülesandeid täidavad vastavad politseiasutused ja eriteenistused. Vahipataljon jätkab traditsiooniliste ülesannete täitmist – paneb välja ametiruumide auvahtkonna riigijuhtidele ja saadab riigipäid erinevatel riiklikel tseremooniatel. Lisaks tseremoniaalülesannete täitmisele õpetab vahipataljon välja sõjaväepolitseinikke ja hoiab alal ajaloos väljakujunenud kaardiväelaste põhiväärtusi.

TÄPSUSTATUD ÜLESANDED JA ÜMBERKORRALDUSED

Eesti vabariigi iseseisvuse taastamise järel sai 1993. aastal taasloodud üksikvahipataljoni ülesandeks Tallinna kaitse korraldamine, sellele lisandus linnavõitlusallüksuste väljaõpetamine.

õppe korraldamist juba enne muudatuste rakendamist. Täiendõppe korraldamisega jätkati ümberkorraldusi, kuna ametikohtade vähendamisele lisaks muutus ka ühe kolmandiku ulatuses tegevväelaste isikkoosseis. Väljaõppeülesannete täitmiseks ja sõjaaja ülesannete täitmise tagamiseks korraldatakse igal aastal taseme- ja täiendõpe vähemalt kümnele teenistujale. Välismissioonidel võimaldatakse igal aastal osaleda kuni kahel tegevväelasel, selle eesmärk on isikkoosseisu järje­ pidevalt erialaselt täiendada ja ülesannete täitmiseks vajalikke kogemusi saada. Välismissioonidel osalemiseks peab olema läbitud vajalik tasemeõpe ja sõjaväepolitsei erialaõpe. Allüksuste kaupa korraldatakse üks kord kahe kuu jooksul täiendõpet kõikidele tegevväelastele, et säiliks oskus lasta kõikidest väeosa käsitulirelvadest ja anda esmaabi. Kõige nähtavamad ümberkorraldused on toimunud seoses uue taristu kasutusele võtmisega. Käesoleva aasta märtsi lõpuks paiknes vahipataljon ümber ajaloolisse Miinisadamasse, kus renoveeritud kasarmus on lisaks väljaõppe- ja majutusvõimalustele olemas ka laod ning lisaväärtusena kasarmu akendest mereriigile kohane vaade mereakvatooriumile. Käesoleva aasta sügiseks on Miini­ sadama linnakus paiknevate väeosade teenindamiseks planeeritud renoveerida söökla, järgmisel aastal valmib sõidukite remondi- ja hooldushall ning parkla rivisõidukite nõuetekohaseks

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Vahipataljoni kaks peamist ülesannet, mis on paika pandud riigikaitse arengu­ kavas, on sõjaväepolitseiallüksuste ettevalmistamine ja tseremoniaalülesannete täitmine. Enne 2014. aasta 1. augustil jõustunud arengukava õpetas vahi­ pataljon välja ka jalaväekompanii suurust üksust. Sõjaaja allüksuste ettevalmistamise maht on jäänud kokkuvõttes samaks – sõjaväepolitseikompanii ja jalaväekompanii ettevalmistamise asemel jätkab vahipataljon aastas kahe sõjaväepolitseikompanii ettevalmistamist. Lisaks läbivad vahipataljonis ajateenistuse kaitseväe orkestri ajateenijad. Vahipataljoni autojuhtide väljaõpetamiseks on moodustatud eraldi rühmasuurune allüksus ja sõduri baaskursuse läbivad mereväe laevastiku ajateenijad. Kokku saab vahipataljonis aastas väljaõppe kuni 340 ajateenijat. Vahipataljon kuulub sõjaväepolitsei struktuuri ja vahipataljoni ülem sõjaväepolitsei ülema alluvusse. Personali

ettevalmistuse ja teenistuse korraldamise eest vastutab vahipataljoni ülem, teda toetavad sõjaväepolitsei koosseisus olevad personalispetsialistid. Tagala ülesannete täitmist koordineerib endiselt vahipataljoni staap ja ülesandeid täidab mereväebaas: tagab varustuse, toitlustab, remondib ja hooldab I ja II liini maismaasõidukeid, osutab meditsiinija finantsteenuseid. Toetuse väejuhatuse struktuuriüksused jätkavad vahipataljoni taristu haldamist ja arendamist ning III liini maismaasõidukite remonditöid. Sidealaseid ülesandeid koordineerib ja osutab vahipataljon koostöös mereväebaasi ning staabi- ja sidepataljoniga. Teavitustööd, üldfüüsilist ettevalmistust ja julgeolekualaste ülesannete täitmist korraldab vahipataljon koostöös mereväe laevastikuga. Ümberkorralduste tulemusena vähendati väeosa teenistujate ametikohtade arvu 70-lt 34-le, see tähendas ühtlasi ülesannete ümberjagamist ning täiend-


ÜLEVAADE

KAITSEVÄGI

60

03.09.2014 külastas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama Eesti vabariiki. President Obama ja president Ilves inspekteerimas vahipataljoni aukompaniid Kadriorus.

hoiustamiseks. Kaugemasse tulevikku on kavandatud püstolilasketiiru ja spordi­rajatiste valmimine. Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on olnud justkui uue väeosa ülesehitamisega.

VAHIPATALJONI VÄLJAÕPE

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Ajateenistust, mille pikkus vahipataljonis on 11 kuud, korraldatakse jaanuarija juulikutse baasil, see tagab pidevalt üksuse võime oma ülesandeid täita. Sõjaväepolitsei allüksuste väljaõpe jaguneb analoogselt maaväe väeosadega sõduri baaskursuseks, vastavalt valikule eriala- ja nooremallohvitseride kursusteks, seejärel jao-, rühma- ja allüksuse kursusteks. Tavalisest sõduri baaskursusest eristab teenistus vahipataljonis täiendava nädal kestva aukompanii erialakursuse (AEK) läbimine, mis annab algteadmised ja oskused täita ülesandeid tseremooniatel ja Eesti vabariigi presidendi kantselei ametiruumide auvahtkonnas. Õpitakse vahiteenistuse eeskirju, pärgade asetamist, mastilippude heiskamist ja langetamist, ülesannete täitmist kandelippude ja auvahtkonna toimkondades. Relvaerialaõppe raames õpitakse täiendavalt tseremoniaalrelvaks oleva M-14 käsitsemist, viiakse läbi laskeharjutusi ja harjutatakse tseremooniatel kasutatavaid relvavõtteid ning aupaukude laskmist. Aukompanii drillid toimuvad riviõppe ajal kogu ajateenistuse jooksul

ning täiendav väljaõpe ja drill viiakse läbi enne tseremoniaalülesande täitmist. Sõduri baaskursuse läbivad vahi­ pataljonis veel mereväe laevastiku ja orkestri ajateenijad. Kursuse järel jätkavad orkestrandid teenistust vahipataljonis ja mereväe ajateenijad laevastiku koosseisus. Sõjaväepolitsei omandab erialaoskusi nooremallohvitseride kursusel, mis alates jaokursusest kestavad ajateenistuse lõpuni ja kus läbitakse kõigepealt jalaväe nooremallohvitseri baaskursus, selle järel jätkatakse erialaõpet. Sõjaväepolitsei erialaväljaõpe on jagatud kaheks mooduliks. Esimese mooduli ajal omandatakse eraldi ja meeskonnas tegutsemise oskused, teine

Käesoleva aasta märtsi lõpuks paiknes vahi­ pataljon ümber ajaloolisse Miinisadamasse, kus uues renoveeritud kasarmus on lisaks väljaõppe ja majutusvõimalustele olemas ka laod ning lisaväärtusena kasarmu akendest mereriigile kohane vaade mereakvatooriumile.

moodul hõlmab allüksuste eri tasemeid, mille käigus läbitakse eelnevalt jalaväe allüksuste kursused kõikides lahinguliikides ja omandatakse oskused täita ülesandeid nii jalaväe kui ka sõjaväepolitsei koosseisus. Maaväe väeosadega võrreldes on jalaväe allüksuste drillide maht väiksem. Sõjaväepolitseikompanii on lahingu­ toetusüksus, mis koos korrakaitse­ üksustega osaleb julgeoleku ja kõrgema üksuse olukorrateadlikkuse tagamisel, toetab operatsioone ja täidab üksuste vastutusalas liikumisvabaduse tagamisega seotud ülesandeid. Sõjaväepolitsei allüksus aitab tagada avalikku korda ja sõjaväelist distsipliini, teeb julgestusoperatsioone või eskordib kinnipeetavaid. Nimetatud ülesannete täitmisele vastav on ka väljaõpe. Lisaks vahipataljonis läbiviidavale väljaõppele omandatakse praktilisi kogemusi koos elukutselise sõjaväepolitseiallüksusega ja täiendatakse end koostöös teiste kaitse­väe väeosade ja Kaitseliidu malevatega. Olulisematest koostööpartneritest võib nimetada logistikapataljoni, mereväebaasi ja Tallinna Kaitseliidu malevat. Sõjaväepolitseiallüksuse väljaõppe lõpetab vahipataljoni tähtsaim õppus Karujälg, mille eesmärk on hinnata allüksuste taset. Oluline on osaleda kaitseväe õppusel Kevadtorm ja vastavalt võimalustele ka rahvusvahelistel õppustel.


61

TSEREMONIAALTEENISTUS

koostöös kaitseväe peastaabi ja kaitseministeeriumiga. Kaitseväe tseremoniaalülesandeid täidetakse välisriikide kaitseministrite, kaitseväe juhatajate ja erinevate riikide ning sõja­väeliste organisatsioonide kõrgemate ohvitseride visiitidega seoses. Kaitseväe tseremooniateks loetakse ka koos tsiviilpartneritega läbiviidud tseremooniaid. Nii on vahipataljon teinud koostööd selliste firmadega nagu AS Jüri­öö Park, sõjahaudade hooldeliit, Eesti kerge­ jõustikuliit jne. Kõige mastaapsem tseremoonia, kus vahipataljon osaleb, on Eesti vabariigi iseseisvuspäeva paraad ja sellega seotud üritused, kus on väljas kogu väeosa isikkoosseis. Vahipataljon osaleb paraadil nii aukompanii kui ka väeosa paraadkompanii koosseisus, täidab tseremoniaaltoimkondade ülesandeid erinevas Eesti paigus ja osaleb paraadi korraldamisel. Kolmas tseremoniaalülesannete valdkond on Eesti vabariigi presidendi ametiruumide auvahtkonna mehitamine. Selline vahtkond on väljas ööpäev läbi. Tavaolukorras on Kadrioru vahtkonna põhiülesanne auavaldused ehk Eesti vabariigi presidendi ja tema külaliste relvavõttega tervitamised. Vahtkond koosneb vahtkonnaülemast, kes on üldjuhul ajateenijast nooremallohvitser, ja reakoosseisu tunnimeestest. Teenistus kestab kella 19-st järgmise päeva 19-ni ja vahtkonna vahetuse nägemiseks tasub Kadrioru parki külastavatel inimestel koguneda lossi ette platsile pool tundi enne seitset õhtul. Postil on korraga kaks tunnimeest, kelle vahetus kestab kaks tundi. Uus vahetus saabub üldjuhul paaristundidel. Postil olev lahingupaar peab korrektsuse huvides olema sama kasvu. Auvahtkonna ülesanne on ka lossiesisel platsil lippe heisata ja langetada, sellele lisandub lossi katusele lipu heis-

Koostööd jätkatakse elukutselise sõjaväe­ politseiga, teisel poolaastal asutakse ette valmistama käsitsivõitlusinstruktoreid ja selleski valdkonnas püütakse teadmised instruktori käsiraamatuks vormistada.

kamine presidendi kohaloleku märgiks ja lipu langetamine presidendi välis­ visiitidel viibimise ajaks. Kogu vahtkond võib kanda kolme väeliigi – maaväe, õhuväe, mereväe – auvahtkonna vormi ning ühes vahetuses kannab kogu meeskond sama väeliigi vormi. Ajateenijaid, kes on läbinud aukompanii erialakursuse, osalenud 20 korda tseremoonial ja olnud 20 korda Eesti vabariigi presidendi auvahtkonna teenistuses ega ole distsiplinaarkorras karistatud, tunnustatakse Eesti vabariigi presidendi kaardiväe miniatuuriga. Miniatuurid annab üle vahipataljoni ülem. Kokku osales vahipataljon 2013. aastal kokku 130 tseremoonial, millest aukompanii koosseisus toimus 52 tseremooniat. 2014. aastal osaleti 142 tseremoonial, millest aukompanii koosseisus toimus 45 tseremooniat. Tseremoniaalteenistus ei ole vahipataljonile vaid riviteenistus, vaid see kannab väeosa identiteeti ja ühendab kaardiväelasi, kes on kogu riigi visiitkaart.

TULEVIKUST Et mahukad ümberkorraldused on vahi­pataljoni isikkoosseisule ja teenistujatele tähendanud intensiivset teenistusperioodi, on käesoleva aasta üks eesmärk nii-öelda töörahu saavutada. Ülesannete ümberjagamine on üle vaadatud ja täiendatud koosseis saab keskenduda väljaõppe läbiviimisele ning arendamisele. Kõige suurema tööna ootab vahi­ pataljoni ees sõjaväepolitsei õpiku koostamine ja olemasolevate õppe­ materjalide ülevaatamine. Koostööd jätkatakse elukutselise sõjaväepolitseiga, teisel poolaastal asutakse ette valmistama käsitsivõitlusinstruktoreid ja selleski valdkonnas püütakse teadmised instruktori käsiraamatuks vormistada. Käsitsivõitlus on sõjaväepolitsei elementaaroskus, mis parandab sõduri enesetunnet ja suurendab enesekindlust. Tegevväelaste ja ajateenijate laske­ oskuse väljaõppe tõhustamisel jätkatakse koostööd KVÜÕA lahingukooli tegevväelastega, selle eesmärk on taktikalise laskeoskuse ja relvakäsitsemise tõhustamine. Kaitseväe jaoks on oluline uue rivi­ määrustiku koostamine lõpule viia. Riviõpe on valdkond, kus vahipataljon peab olema tasemel. Seega püütakse ka siin initsiatiivi üles näidata ja riviõppe metoodikat ja tseremoniaalvaldkonda edasi arendada.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Taasiseseisvunud Eesti vabariigis taastas tseremoniaalülesannete täitmise Eesti vabariigi esimene president Lennart Meri, kes enne presidendiks valimist töötas suursaadikuna Soome vabariigis. Seetõttu võetigi tseremooniate korraldamisel esialgu aluseks just Soome tseremoniaalüksuste tegevuse põhimõtted. Eestis alustas tseremoniaalülesannete täitmist Kalevi üksik-jalaväepataljon, kelle esimene suurem tseremoonia oli 1992. aastal toimunud Taani kuninganna Margrethe II visiit. Tolleaegse kaitseväe juhataja kindralmajor A. Einselni käskkirjaga 17. detsembrist 1993 määrati alaliseks aukompaniiks üksik-vahipataljoni A-kompanii, kelle esimeseks ülemaks sai lipnik Sander Kesküla. Algusaastail täitis aukompanii oma ülesandeid taktikalises välivormis, sellele lisandusid valge vöörihm ja valged kindaid. Kompanii relvad olid Hiina päritolu vintpüssid M68. Spetsiaalsed kolme väeliiki esindavad tseremoniaalvormid valmisid 1998. aastal ja esmakordselt tõmmati need selga Sloveenia presidendi visiidi ajal. Nimetatud tseremoonia oli eriline ka aukompanii ülema jaoks, kes esmakordselt kandis ohvitseri mõõka, mis oli Eesti vabariigi algusajal valmistatud maaväe nooremohvitseri mõõk. Tseremoniaalrelvad vahetati president Lennart Mere käsul välja siiani kasutusel olevate Ameerika Ühendriikides toodetud poolautomaatsete vintpüsside M-14 vastu. 2003. aastal läbiviidud struktuurimuutuste järel pataljonis eraldi A-kompaniid enam ei eksisteeri. Tseremoniaalülesannete täitmisel osaleb kogu vahipataljoni isikkoosseis, nii sõjaväepolitseikompanii ajateenijad kui ka vahi­pataljoni tegevväelased. Tseremoniaalülesanded jagunevad kolmeks: riiklikud tseremooniad, kaitseväe tseremooniad ja Eesti vabariigi presidendi ametiruumide auvahtkond. Riiklikud tseremooniad toimuvad koostöös vabariigi presidendi kantselei, vabariigi valitsuse, välis- ja siseministeeriumiga, kelle kaudu korraldatakse välisriikide presidentide, kuninglike riigipeade, valitsusejuhtide ja -liikmete visiite. Täidetakse riiklikke tseremoniaalülesandeid riiklikel tähtpäevadel, näiteks Eesti vabariigi iseseisvuspäeval, võidupühal, leinapäevadel ja matuse­talitustel. Kaitseväe tseremooniatel osaleb vahipataljon


62

SÕJAAJALUGU

Admiral Sergei Gorškovi meresõjanduslikud vaated Nõukogude Liidu laevastikuadmiral Sergei Gorškov oli Nõukogude Liidu merejõudude juhataja aastatel 1956– 1985. Sinna jääb ka Nõukogude Liidu mereväe kõrgaeg. Nüüd, kus Venemaa on oma merevõimu jälle üles ehitamas, tasub tema vaateid meelde tuletada.

V

enemaa merevõimu areng meenutab Ameerika mägesid. Tavaliselt on Vene merevägi olnud maaväge toetavas rollis, kuid vahel ka privilegeeritud või hoopis unustatud ja ignoreeritud. Üks Venemaa / Nõukogude Liidu mereväe ja merevõimu kõrgaegu oli 1970.–1980. aastad, kui mereväge juhtis laevastikuadmiral Sergei Gorškov. Tema juhtimisel loodi senise rannikulaevastiku asemel ookeanilaevastik, mis hakkas NATO-le tõsiselt muret valmistama. Muuhulgas ehitati mitu lennukikandjat ja võimas dessantlaevastik. Mereoperatsioonide toetuseks rajati mereväebaase väljaspool Nõukogude Liitu, näiteks Süürias (Tartus). 1972. aastal oli Nõukogude Liidu kaubalaevastik maailmas suuruselt kuues ja kalalaevastik esimene. Hoogsalt arenes merede teaduslik uurimine.

MEREVÕIMU NELI VALDKONDA

SÕDUR NR 3 (84) 2015

Sergei Gorškovi kujutluses avaldub merevõim majanduslikus, teaduslikus, juriidilises ja poliitilises (sõjalises) valdkonnas. Majandus ja teadus on poliitilise või sõjalise merevõimu loomise alus. Ainult heal tasemel teadus ja majandus suudavad luua löögijõulise mereväe. Kauba- ja kalalaevastik on sõja korral ka laevade ja laevameeskondade reserv. Samal ajal on merendus riigi majanduse oluline valdkond, mis hõlmab mere­ kaubandust, laevaehitust, kalandust ja merest muude loodusressursside ammutamist. Merd peeti 1970. aastatel ammendamatuks toidu- ja maavarade ammutamise allikaks. Lisaks kaladele ja merepõhjas asuvatele maavarade ammutamisele loodeti, et peagi on olulisi tooraineid majanduslikult mõttekas eraldada ka mereveest. Samuti kavatseti energiaallikana kasutusele võtta lai-

Taavi Urb KAPTENMAJOR

neid, hoovusi ja merevee temperatuuri­ erinevusi. Teadus loob võimalused eelnimetatud ressursside avastamiseks ja kasutusele võtmiseks. Juriidika seab raamid merealade kasutamiseks ja neil liikumiseks. Sõjaline merevõim, st merevägi, tagab riigi julgeoleku ja huvide kaitsmise merel. Ta on riigi poliitika oluline tööriist ja diplomaatia tugi. Põhimõtteliselt ei erine meresõda maismaasõjast – mõlemad on poliitika jätkuks ja peavad täitma samu eesmärke. Enamgi veel, kuna sõja tulemus otsustatakse maismaal, tähendavad mereoperatsioonid täpselt nii palju, kui nad mõjutavad tegevust maismaal.

MEREVÄE ÜLESANDED RAHU JA SÕJA AJAL Mereväe ülesanded on sõja ja rahu ajal erinevad. Rahu ajal võimaldab laevastik demonstreerida riigi majanduslikku ja sõjalist võimsust väljaspool oma piire. Tänapäevane sõjalaev pole mitte ainult kodumaise tööstuse toode, vaid ka näidis. Võimsa nüüdisaegse laevastiku kohalolek võimaldab vastast pelutada ja näidata talle vastupanu lootusetust. Samal ajal loob laevastik ka reaalse kallaletungiohu. Sõpradele sisendab sama laevastik vastupidi julgust. Sõbralike suhete loomisel mängib suurt rolli laeva­meeskondade käitumine ja laevadel korraldatavad vastuvõtud. Mereväe omapära teiste väeliikidega võrreldes on võime liikuda kriisipiirkonda ilma

riigipiire ületamata ja riikidevahelisi suhteid rikkumata. Laevastik on väga mobiilne ja võib pikka aega püsida teise riigi piiride lähedal valmisolekus, ilma et sellega rikutaks ühtegi rahvusvahelist kokkulepet. Laevastiku abil oskuslikult loodud ähvardus võimaldab saavutada poliitilised eesmärgid reaalset jõudu kasutamata. Selleks, et merevägi saaks edukalt oma rahuaegseid ülesandeid täita, peab tal olema suure autonoomsuse ja tegutsemisraadiusega laevu ning ülemerebaase. Sõja ajal on mereväe tähtsaim ülesanne strateegilise tuumalöögi elluviimine. Tuumarelvade paigutamisel allveelaevadele on mitu eelist maa peal paiknemise ees. Strateegilised tuumaallveelaevad on võimalik maailmameredele hajutada. See suurendab nende ellujäämistõenäosust pärast vastase esimest tuumalööki ja loob võimaluse omapoolseks vastu­ rünnakuks. Kui allveelaevad paiknevad merel laiali, tabavad tuumaraketid vastast mitmest eri suunast ja see muudab rakettide tõrjumise raskemaks. Allveelaevad võivad varjatult sõita vaenlase territooriumile lähemale. Nii on tuumarakettide lennuaeg ja vastasele reageerimiseks jääv aeg lühem. Totaalse tuumasõja ja rahu vahele paigutas admiral Gorškov lokaalsed sõjad. Tavaliselt toimuvad need ebavõrdsete vastaste vahel ja (vähemalt tugevama poole jaoks) panused on väiksemad kui totaalses sõjas. Lokaalsetes sõdades toetab merevägi maaväe tegevust transpordi, varustamise, tuletoetuse ja dessantide maandamise abil. Kõige olulisemat rolli mängivad lokaalsetes sõdades merejalavägi ja merelennuvägi. Laevastik võimaldab oma vägesid operatsiooni­ piirkonda viia ilma teiste riikide piire rikkumata.

OPERATSIOONID LAEVASTIKU JA RANNIKU VASTU Mereoperatsioonid jagunevad operatsioonideks teise laevastiku vastu ja operatsioonideks ranniku vastu. Teise laevastiku vastu läbi viidavate operatsioonide eesmärk on üleoleku saavutamine merel. Tavaliselt saavutatakse see ühe või mitme merelahingu tule-


Nõukogude Liidu laevastikuadmiral Sergei Gorškov.

ARHIIV

63

1960.–1980. aastatel ehitati Nõukogude Liidus kokku seitse lennukikandjat. Pildil on lennukikandja Bakuu, mis kandis aastatel 1991–2004 nime Admiral Flota Sovetskava Sojuza Gorškov.

musena. Üleolek merel takistab oluliselt vastase tegevust ja võimaldab oma laevastikul üsna ohutult tegutseda. See lubab läbi lõigata vastase merekommunikatsioonid ja tagab oma merekommunikatsioonide ohutuse. Üleolek merel annab tegutsemisvabaduse ranniku vastu suunatud mereoperatsioonide läbiviimiseks. Mereväe ranniku vastu suunatud operatsioonidel on märksa suurem tähtsus kui teise laevastiku vastu suunatud operatsioonidel. Ranniku vastu tegutsedes mõjutab merevägi otseselt sõjategevust maismaal, kus otsustatakse sõja tulemus. Ranniku vastu tegutsev merevägi võib avaldada sõjategevusele ebaproportsionaalselt suurt mõju. Ajalugu näitab, et üleoleku saavutamine merel nõuab palju ressursse ja aega, aga saavutatud tulemused ei ole pikaajalised. Kuigi üleolek merel soodustab mere­ väe operatsioone ranniku vastu, ei ole seda alati võimalik eelnevalt saavutada. Enamgi veel, üleoleku võib saavutada rannikuvastast operatsiooni läbi viies või ette valmistades vastasele peale surutud lahingu käigus. Admiral Gorškov pidas väga oluliseks laevastiku tasakaalustamise küsimust. Ta leidis, et väiksem, aga tasakaalustatud laevastik suudab võita suuremat laevastikku, mis ei ole tasakaalustatud.

sõja ajal ei jätku laevastiku ümber kujundamiseks aega ega ressursse. Praegu tundub, et Venemaa üritab oma vahepeal peaaegu kärbunud merevõimu uuesti üles ehitada. Selle ilmingud on näiteks pretensioonide esitamine aladele Arktikas, Ust-Luuga sadama laiendamine ja, miks ka mitte, gaasitrasside rajamine mere põhja. Vene mere­vägi üritab käivitada ambitsioonikat sõja-, toetus- ja uurimislaevastiku moderniseerimisprogrammi, mille osa on muuhulgas uute moodsate dessantlaevade, näiteks helikopterikandjate Mistral, hankimine. Vene sõjalaevad tegutsevad nii Vahemerel kui ka Somaalia lähistel. Venemaa teeb suuri diplomaatilisi pingutusi, et säilitada oma laevastikubaasid Süürias ja Kuubal. Sellises olukorras tasub vene (nõukogude) meresõjandusteoreetikute mõttekäike meeles pidada. Kasutatud allikad: Gorshkov, Sergei G. Red Star Rising at Sea. United States Naval Institute 1974 Gorshkov, Sergei G. The Sea Power of the State. Pergamon Press Ltd 1979

SÕDUR NR 3 (84) 2015

TASAKAALUSTATUD LAEVASTIK

Tasakaalustatud laevastiku loomisel tuleb lähtuda riigi poliitilistest eesmärkidest, teaduslikust ja majanduslikust võimekusest. Eelisarendada tuleb neid võimeid, mis aitavad täita tähtsaid strateegilisi eesmärke sihiga hävitada vastase sõjaline ja majanduslik võimsus. Selliseks jõuks on strateegilised tuumaallveelaevad. Piisavalt tuleb arendada ka mereväe neid harusid, mis tagavad ja toetavad peamise löögijõu tegevusi: merelennuväge ja pealveelaevastikku. Koos merejalaväega toetavad merevägi ja pealveelaevastik maaväe tegevust. Pealveelaevastik tagab merekommunikatsioonide julgeoleku ja võib piiratud merealal vastase merekommunikatsioonid läbi lõigata. Unustada ei tohi ka logistikat ja väljaõpet, sest ainult harmooniliselt arendatud ning hästi välja õpetatud ja varustatud merevägi suudab täita oma ülesanded. Laevastiku tasakaalustamine on küsimus, mida tuleb lahendada üha uuesti, sest teaduse ja tehnika areng esitab mereväele uusi nõudmisi ja vanad lahendused pole peagi enam tõhusad. Samas tuleb see probleem lahendada juba rahu ajal, sest


64

AJALUGU

III koht Elar Bugajev. „Inglike kesapõllul“ – Estcoy-13 patrullimas patrullbaasi Wahid lähistel. 18.03.2012 kell 11.57.

Toimus fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“ Fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“ tõi kokku olulist visuaalset jäädvustust Eesti inimeste teenistusest kaugel võõrsil.

E

SÕDUR NR 3 (84) 2015

esti Sõjamuuseum (ESM) ja MTÜ Fotokeskkond korraldasid Afganistanis erinevatel missioonidel osalenud eestlastele fotokonkursi, mille sihtgrupp oli kaitseväelaste kõrval ka päästeametnikud, politseinikud, ametnikud, diplomaadid ja tervishoiueksperdid. Korraldajate soov oli tuua fotode vahendusel vaatajateni Eesti sõdurite ja teiste Afganistanis viibinute nähtu ja kogetu ning koondada sellekohane pildikogu ESM-i fotokogusse. Konkursile saadetud tööde põhjal koostatakse rändnäitus. „Ootame fotosid igapäevateenistusest missioonil,“ ütles fotovõistluse väljakuulutamisel Eesti Sõjamuuseu-

Tõnu Noorits MTÜ FOTOKESKKOND JUHATUSE LIIGE

mi direktor Hellar Lill, „jäädvustusi lahingu­ tegevusest ja põrgukuumusest, kodu­igatsusest ja emotsioonidest, kõigest Afganistaniga seotust.“ Fotokonkurss kuulutati välja 12. märtsil, töid sai esitada 6. aprillini OÜ

Tegu on vajaliku ja väärtusliku täiendusega meie ajaloolise mälu alalhoidmiseks.

ITrotid poolt selleks loodud üleslaadimiskeskkonna vahendusel. Žürii koosseisus tunnustatud pressifotograafid Erik Prozes, Raigo Pajula ja Rauno Volmar, kaitseväe fotograaf veebel Ardi Hallismaa, samuti Afganistani operatsiooni veteranid major Eero Aija ja nooremveebel Kristjan Prii, valis välja võitjad ja selgitas 70 fotost paremiku, mis saab kavandatava näituse tuumikuks. Valikukriteeriumite alus oli vastavus konkursitingimustele, fotode väljendusrikkus ja emotsionaalsus, kunstiline ja tehniline tase ning erakordsus.

PILDILINE MÄLU SAI TÄIENDUST Rääkides korraldajate nimel ja edastades ka žüriipoolse sõnumi, ütlen, et oleme esitatud tööde hulga ja sisuga väga rahul. Saime seda, mida tahtsime. Tegu on vajaliku ja väärtusliku täiendusega meie ajaloolise mälu alalhoidmiseks. Valdav osa töödest on küll inimeste portreed,


65

I koht leitnant Kristel Maasikmets. Pikk ja väsitav päev ajutises kontrollpunktis Leiger Helmandi kõrbealal on seljataga, aga jalaväekompanii Estcoy-14 võitlejate jaoks ei ole operatsioon veel kaugeltki läbi. 21.07.2012 kell 19.02.

II koht kadettseersant Aimur Lillak. Sai pikutatud /Estcoy-8/. 10.06.2009 kell 9.55.

Eesti Sõjamuuseumi eriauhind major Tanel Rütman. Patrullbaasis Jaker. 16.03.2009 kell 17.07.

Fotokonkursi võitjad kuulutati välja 23. aprillil, veteranipäeval ESM-i rasketehnika angaaris toimunud Afganistani ekspositsiooni avamisel ja kolme paremat autasustas minister Sven Mikser kaitseministeeriumi auhindadega, milleks oli Nikoni fototehnika: I koht ja peegelkaamera Nikon D5200 – leitnant Kristel Maasikmets; II koht ja hübriidkaamera Nikon 1 V1 – kadettseersant Aimur Lillak; III koht ja hübriidkaamera Nikon 1 V1 – nooremseersant Elar Bugajev. ESM-i eriauhinna andis Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill major Tanel Rütmanile. Võistlustööd avaldati vastavalt nende laekumisele Postimehe online-meedia galeriis „Afganistani sõda eestlaste pilgu läbi“ ja veebilehel www.itrotid.ee; valikuline paremik 23. aprilli Postime-

FOTOMÄLESTUSTE KOGUMINE JÄTKUB Kuigi konkurss on läbi, võtab MTÜ Fotokeskkond jätkuvalt meelsasti vastu jäädvustusi Afganistanist ja liidab need Sõjamuuseumi fotokoguga. Oma fotosid koos kaasaskäiva looga (kes, mis, millal, mis sündmus) võib saata aadressile tonu.noorits@gmail.com. Oleme ju ühiselt oma ajaloolise mälu loojad ja talletajad ning praegu näiliselt igavad ja vähetähtsana tunduvad fotod (ja ka muud dokumendid) ning ajastuspetsiifilised esemed võivad loetud aastate pärast osutuda üliolulise informatsiooni kandjaks.

SÕDUR NR 3 (84) 2015

aga on ka väga dünaamilisi jäädvustusi lahingutegevusest, kohalikust eluolust ja suhtlemisest kohalikega. Need on seda­ laadi tööd, mis pressifotograafe kadedaks teevad ... Fotod, mida saavad teha vaid vennaskonna liikmed, kellel on ühte­ kuuluvustunne, vastastikune usaldus ja kes on asja sees. Pressifotograafide tööd selles valdkonnas kajastavad üld­ juhul vaid kõrvalseisja pilti ja hinnangut. Žürii töö ei olnud kerge ja konsensuseni jõuti pika vaidluse tulemusena. Kokku esitati konkursile 635 fotot (neist kvalifitseerus 625) sajalt autorilt viiest riigist. Oma töid saatsid Afganistanis teeninud kaitseväelased, politseinikud, diplomaadid, nõunikud ja eksperdid, aga samuti üks Briti relvajõudude eruväelane, kelle tööd küll statuudi­ kohaselt näitusele ei kvalifitseerunud, kuid leidsid koha ESM-i fotokogus.

he paberlehes ning ka portaalis news. err.ee. Auhinnatud tööd avaldati lisaks Postimehele ka kaitseministeeriumi, kaitseväe ja ESM-i kodulehtedel ning Facebookis. Kõik kvalifitseerunud võitlustööd korrastati digitaalselt ja anti salvestatuna koos vastava infopangaga üle ESM-i fotokogule.


66

TUTVUSTUS

Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda

E

simestel 11. septembri terroriaktidele järgnenud aastatel osutusid senised väikesõdade pidamise mudelid Iraagi ja Afganistani paindlike mässajate vastu võitlemisel muserdavalt ebatõhusaks. Mässajad viisid lääneriikide sõjaväelased patiseisu ja sai selgeks, et mittekonventsionaalses sõjapidamises vajatakse uut lähenemist. Maailma üks mõjukamaid mittekonventsionaalse sõjapidamise asjatundjaid David Kilcullen kuulub Ühendriikide uuendatud sõjalise strateegia peamiste kujundajate hulka. Kilcullen oli Iraagis kindral David Petraeuse vanemnõustaja ja tema revolutsioonilisest lähenemisest mässutõrjele sai 2007. aasta „sööstu“ vaimne alusmüür. „Juhupartisanides“ näitab Kilcullen meid otse tandrile viies uusaja sõja tõelist palet ja vaatleb nii globaalseid katsumusi, näiteks terrorismivastast sõda, kui ka väikesõdu maailma niivõrd erinevates paikades nagu Afganistan, Iraak, Indoneesia, Tai, Ida-Timor ja Pakistan. Need „Juhupartisanides“ toodud haaravad kogemused mitmesugustelt

• • •

David Kilcullen „Riigikaitse raamatukogu“ sarja 7. raamat. 416 lk, kõvad kaaned. Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann, toimetanud Jaak Ustal.

lahinguväljadelt Kagu-Aasia džunglitest ja küngastikelt kuni Afganistani ja Pakistani piiriala mägede ja Lähis-Ida tolmuste linnadeni muudavad meie arusaamu sõjapidamisest. Raamatu autor selgitab, et tänapäeva konfliktid kujutavad endast vastuoluliste suundumuste keerukat hübriidi, mis hõlmab kohalikke sotsiaalseid võrgustikke ja ülemaailmseid liikumisi, traditsioonilist ja postmodernset kultuuri ning autonoomiat taotlevaid kohalikke mässajaid ja laiemat terrorikampaaniat. Ta hoiatab, et kaldudes neid suundumusi ühte patta panema ning hägus­ tades kohalike ja globaalsete võitluste vahelisi erinevusi, on Ühendriigid meie ees seisvad katsumused äärmiselt keeruliseks muutnud. Lääs on ekslikult pidanud piiratud eesmärkide ja õigustatud kaebustega mässulisi – juhupartisane – ühtse ülemaailmse terrorivõrgustiku liikmeteks. Peab õppima neid niidikiude üksteise küljest lahti harutama, et luua ülemaailmsetele ohtudele vastu astumiseks vajalik strateegia, kuidas kohalikke konflikte võimaluse korral ära hoida ja selliseid konflikte vajadusel võidukalt lahendada.

Soomepoiste elulood. Soome sõjaväes II maailmasõja aastatel teeninud eestlased ja Eesti vabatahtlikud

S

SÕDUR NR 3 (84) 2015

elle raamatu koostamisel on ära tehtud suur töö ja kirja pandud 3359 Talve­ sõjas ja Jätkusõjas Soome poolel võidelnud Eesti mehe elulood. Ära on toodud ka ülevaade nende elukäigust enne ja pärast teenistust Soome armees, sest hulk soomepoistest on silma paistnud väga erinevates eluvaldkondades. Võitlejate seas oli tuntud kirjanikke, kunstnikke, teadlasi, insenere, arhitekte, sportlasi, arste, õpetajaid, diplomaate jne. Rohkem kui poolte meeste elu­ lugude juures on ka portreefoto ja need

• Peep Pillak, Heini Vilbiks • 504 lk, kõvad kaaned

vanad fotod toovad ajaloo igale lugejale veelgi lähemale. Selle elulugude raamatu koostasid ajaloolane Peep Pillak ja bibliograaf Heini Vilbiks, konsultant oli soomepoiss Vello Salo, tervitussõnad on kirjutanud Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja Soome vabariigi president Sauli Niinistö.


Järgmised katsed toimuvad 21.09.–04.10.2015

ERIOPERATSIOONIDE GRUPP

Profile for Sõdur

Nr 3, 2015  

Nr 3, 2015  

Profile for sodur

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded