__MAIN_TEXT__

Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 2 (106) 2019

LMT käsitulirelvad

lk 44

Nato 70

Põhjadiviis kiire ja terav

lk 22

lk 8


Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised

8

6 Välisuudised

PÕHJADIVIISI LOOMISEST EFP JA TFP -

44

liitlaste kohalolekust Ida-Euroopas

16 Rahvusvahelise lahinguõppuse korraldamisest 22 NATO 70 30 Uuest võidurelvastumisest tuumarelvadega 34 INF-kokkulepe rahvusvahelise õiguse vaatenurgast 36 NATO õppusest Gruusias 38 Vene Föderatsiooni jalaväe snaiprid ja täpsuslaskurid

12

LMT KÄSITULIRELVADEST

62 16. sajandi murrangust mõõkade arengus Euroopas ja Eestis 66 Raamatuarvustused

46 Relvahanke kohta vastab kaitseväe pearelvur 48 Matkesüsteemidest

8

54 Vabadussõja inimkaotustest

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto rms Aksel Puusepp

SÕDUR aprill 2019 3


uudised

48 tundi kestnud arendusmaratonist võttis osa üle poolesaja eksperdi Kaitseliidu Harju malevas lõppes märtsis küberväejuhatuse korraldatud arendusmaraton, kus kohapeal kokku saanud kaheksa meeskonda arendasid 48 tunni jooksul praktilisi lahendusi, millest oleks eelkõige kasu kaitsevaldkonnas. Üritus K48 Defence Makeathon koondas endas kokku tudengid, kaitsetööstuse eksperdid ja noored insenerid, kes 48 tunni jooksul muutsid enda lennukad ideed töötavateks toodeteks. „Esikoha pälvis meeskond, kes tuli väl-

ja ideega asendada metsalaagrite patrullide ja vaatluspostide sõdurid sensoritega, mis aitab parandada nii olukorrateadlikkust ümbritsevast kui kokku hoida inimvara,“ ütles kapten Tarmo Aia küberväejuhatusest. Kokku võttis üritusest osa üle poolesaja osalise. „Võib öelda, et huvi selle ürituse vastu oli suur,“ ütles Aia ja lisas, et ka osalejate tagasiside toimunud ürituse kohta oli positiivne. Üritus korraldati peamiselt küberväejuhatuse ajateenijate abiga, kuid oma panuse and-

sid nii TalTechi tudengid ja kaitseliitlased kui ka vabatahtlikud kaitseliidu küberkaitseüksuse liikmed.

Õppus Lõunatorm pani Eesti ja Läti kaitseväelaste koostöö proovile Märtsi lõpus Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis toimunud 2. jalaväebrigaadi rahvusvahelisel staabiõppusel Lõunatorm harjutas üle 400 kaitseväelase ja kaitseliitlase taktikaliste väljakutsete lahendamist. Õppuse peamine eesmärk oli treenida 2. jalaväebrigaadi sõjaaja koosseisu kuuluvate üksuste staape ning tihendada piiriülest koostööd Läti maakaitse Zemessardze 2. brigaadiga. Ülesehituselt on Lõunatorm arvutipõhine juhtimispunkti õppus (CAX/ CPX – Computer Assisted Exercise/ Command Post Exercise), mis toimus

tänavu teist aastat ning samal ajal nii Tartu kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuses kui ka Lätis Aluksnes, kus paikneb Zemessardze 2. brigaadi staap. Õppuse käigus kuvatakse lahingutegevus selleks loodud simulatsioonisüsteemis, mida juhivad taktikalise raadivõrgu kaudu juhiseid saavad operaatorid. Selline ülesehitus võimaldab üsna reaalselt läbi mängida erinevaid lahingusituatsioone ning lahendada tehnilisi, taktikalisi ja logistilisi väljakutseid, ilma et tooks tuhandeid sõdureid tegelikult maastikule.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem viibis aprillis ametlikul visiidil Rootsi Kuningriigis, kus tutvus Rootsi rannakaitse ülesehitusega. Kindralmajor Herem külastas koos Rootsi kaitseväe juhataja kindral Micael Bydéniga Rootsi mereväe 1. rügementi, kus tutvus Rootsi rannakaitse võimekuse, põhimõtete ja ülesehitusega. Samuti kohtus kaitseväe juhataja Rootsi kaitseminister Peter Hultqvistiga ning asetas pärja kõigi veteranide mälestusmärgi jalamile. Kaitseväe juhataja sai ülevaate julgeolekuolukorrast regioonis, Root-

4 aprill 2019 SÕDUR

si kaitseväe arengust ja kodukaitse tegevusest. Rootsi taastas kohustusliku ajateenistuse 2017. aastal, kaugemas perspektiivis on eesmärgiks seatud kutsuda aastal 2022 teenistusse ligi 6000 ajateenijat, kellele lisanduvad veel vabatahtlikult teenistusse saabunud. Kindralmajor Heremi sõnul ei saa Rootsi regioonis julgeoleku küsimustes jääda kõrvalseisjaks ning riigi 2022. aastaks 6,5 miljardi euroni tõusev kaitse-eelarve annab neile võimaluse oma võimeid märgatavalt suurendada.

fotod: mil.ee

KAITSEVÄE JUHATAJA TUTVUS ROOTSI RANNAKAITSE ÜLESEHITUSEGA


uudised Toetus

lühidalt

Logistikapataljon tähistas sajandat sünniaastapäeva

Kaitseminister Jüri Luik kinnitas 2. aprillil põhimääruse, mille kohaselt hakkavad kaitseväe ühendatud õppeasutused (KVÜÕA) kandma alates 1. maist kaitseväe akadeemia (KVA) nime. 2. aprillil külastas belglaste kuningas Philippe I Tapa linnakut, et kohtuda seal resideeruvate Belgia Kuningriigi kaitseväelastega. Traditsiooniline Scoutsrännak kulges esimest korda uutel radadel ning kokku osales rännakul üle 1300 võistleja. Teiste hulgas läbis raja ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid.

21. märtsil toimunud pidulikul tseremoonial andis endise kaitseväe veebli ametikohal teeninud ülemveebel Siim Saliste oma ametikoha üle uuele, staabiveebel Enn Adosonile. 15. märtsil andis Kalevi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Mait Müürisepp Paldiski linnakus pidulikul rivistusel ametikohustused üle uuele pataljoniülemale major Ain Tiidrusele.

Ämaris paiknev kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikapataljon tähistas oma sajandat sünniaastapäeva, kui väeosa võttis avatud uste päeval vastu üle 400 külalise. Ametlikult 9. aprillile langevat üksuse sünnipäeva tähistati pataljonis terve nädala kestel, alustades esmaspäeval pataljoni reservväelase nooremseersant Georg Abozenko ajateenijatele korraldatud malesimultaaniga ning lõpetades piduliku rivistuse,

avatud uste päeva ning pataljoniülema vastuvõtuga tegev- ja reservväelastele. Logistikapataljoni ülem kolonelleitnant Argo Reidla õnnitles rivistusel pataljoni isikkoosseisu ja reservväelasi, tänas külalisi ja tsiviilpartnereid toetuse eest ning andis parimatele sõduritele üle ergutused. „Tuld sülgav terasdraakon meie embleemil sümboliseerib jõudu ja kiirust, mis on meie pataljoni olemuses. Oleme alati valmis toetama kaitseväge tervikuna Eesti riigi ja rahva kaitsel,” ütles kolonelleitnant Reidla.

ESTPLA-30 ALUSTAS MALIS PATRULLIDEGA Eesti jalaväerühm ESTPLA-30 patrullis aprillis esimest korda oma vastutusalal Malis Gao linnas ning kohtus kohalike julgeolekuüksustega. ESTPLA-30 rühmaülem nooremleitnant Aigar Piirisild hindas patrulli kordaläinuks. „Rühm sai esimese kogemuse operatsioonialal tegutsemisel ning kohtus kohalike julgeolekujõududega. Oleme loonud hea aluse tulevaste ülesannete edukaks täitmiseks,“ ütles nooremleitnant Piirisild. Malisse saabunud ESTPLA-30 võttis vastutuse üle Eestisse naasvalt jalaväerühmalt ESTPLA-28. Eesti sõdurite ülesandeks Malis on Gao linnas

asuva Prantsusmaa välibaasi ja selle lähiümbruse julgeoleku tagamine. Operatsioonil Barkhane osaleva Eesti kontingendi tuumiku moodustab Scoutspataljoni jalaväerühm, mida toetab mehaanikutest, logistikutest, sidemeestest ja meedikutest koosnev toetuselement. Kontingendis on kokku ligi 50 inimest. Operatsioon Barkhane on Prantsusmaa juhitav mässutõrjeoperatsioon Saheli piirkonnas. Selle eesmärk on toetada viie riigi (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) võitlust islamiäärmuslastega ning seeläbi tõkestada ka Euroopa-suunalist ebaseaduslikku immigratsiooni ja inimkaubandust.

SÕDUR aprill 2019 5


uudised

Soome korvettide lahingusüsteemid Saabilt Soome kaitseministeerium teatas, et on välja valinud Pohjanmaa-klassi korvettide lahingusüsteemide tootja ja integreerija, milleks on Rootsi relvatootja Saab. Neli Pohjanmaa-klassi korvetti ehitatakse Laivue 2020 programmi käigus Rauma Marine Constructions tehases ning esimese sõjalaeva valmimise tähtajaks on praegu aasta 2023. Programmi maksumus on kuni 1,2 miljardit eurot. Kõigil Soome mereväe alustel on vähemalt üks Saabi toodetud süsteem ja enamikul isegi mitu. 2018. a jaanuaris valiti Saab Hamina-klassi raketikaatrite uuendamise programmi käigus kergtorpeedode ja lahinguohjamise süsteemi 9LV tarnijaks.

UKRAINA NEPTUN LAEVATÕRJERAKETT Ukraina president Petro Porošenko teatas, et 5. aprillil toimus taas edukas Neptun laevatõrjeraketi katsetus. Juhitav rakett tabas Odessa lähedal Mustal merel 250 km kaugusel olevat sihtmärki. Raketisüsteem

peaks jõudma Ukraina relvajõudude käsutusse 2019. aasta detsembris. 150 kg lõhkepeaga raketti on võimalik paigutada nii sõjalaevadele, maismaa- kui õhusõidukitele ning see on võimeline hävitama kuni 5000 t vee-

väljasurvega aluseid kuni 300 km kaugusel. Nii see kui mitmed teised viimase aja edukad katsetused tõestavad Ukraina võimet arendada välja iseseisev relvatööstus, millesse riik on palju panustanud 2014. aastast.

USA VÕIB PEATADA F-35 MÜÜGI TÜRGILE

USA seadusandliku võimu esindajad teatasid, et kui Türgi ostab Vene Föderatsioonilt õhutõrjesüsteemi S-400, siis USA võib peatada F-35 viienda põlvkonna varghävitajate programmi Türgiga. S-400 õhutõrjesüsteemi kasutuselevõtt

6 aprill 2019 SÕDUR

vähendaks Türgi koostegutsemisevõimet NATO-s. Enamgi veel, see võib luua võimaluse, et VF kasutab S-400 radarisüsteemilt saadud infot, et aru saada, kuidas F-35 toimib. Neli USA senaatorit (Jim Inhofe, Jack

Reed, Jim Risch ja Bob Menendez) kirjutavad The New York Times arvamusloos, et kui Türgi president Erdoğan ei tagane S-400 lepingust, siis sellele järgnevad sanktsioonid ning ükski planeeritud 100st F-35 varghävitajast Türgi pinnale ei jõua.


uudised Toetus

UUED KALAŠNIKOVI AUTOMAADID

fotod: Scanpix.ee, vbl Ardi Hallismaa, tootjad

Vene Föderatsiooni kaitseministeerium allkirjastas lepingu Kalašnikovi Grupiga 150 000 AK-12 ja AK-15 automaatrelva ostmiseks kolme aasta jooksul. AK-12 (5,45 mm) ja AK-15 (7,62 mm) on edasiarendused relvadest AK-74 ja AK-47. Võrreldes eelkäijatega on muudetud veidi stabiilsemaks relvade ümberlaadimise süsteemi, kuid tegu on endiselt pika tagasijooksuga gaasikolvi süsteemiga. Relvadel on ka AR-15 stiilis teleskoopiline kaba ja kinnitusliistud neljal küljel. Suure tõenäosusega saab AK-12st VFi relvajõudude peamine käsitulirelv.

THAAD paigutatakse Rumeeniasse USA Euroopa väejuhatus teatas, et esimest korda paigutatakse ballistiliste rakettide tõrjesüsteem THAAD (Terminal High Altitude Area Defense) Rumeeniasse. Süsteem paigutatakse esimest korda Euroopasse ja seda tehakse ajutiselt, et saaks teha planeeritud hooldused ning uuendused Aegis Ashore raketitõrjesüsteemile Deveselus, Rumeenias. Süsteemi operatsioonijuhtimisõigus jääb NATO Allied Air Command väejuhatusele. THAAD on võimeline neutraliseerima ballistilisi rakette nende lennu lõppfaasis.

Black Hornet 3 Briti armeele FLIR Systems teatas, et sai 1,8 mln dollarilise lepingu Briti armeele Black Hornet 3 isiku luuresüsteemide (PRS - Personal Reconnaissance Systems) tarnimiseks. Black Hornet 3 on taskusse mahtuv 32 g ja 25-minutilise lennuajaga

nano-droon, mis võib edastada nii videot kui HD pilte operaatorile. Tarnitavad seadmed on mõeldud kasutamiseks nii rühma- kui üksikvõitleja tasemel ning peaksid parandama üksuste olukorrateadlikkust.

Briti armee oli esimene maailmas, kes hakkas seda tüüpi süsteeme kasutama 2013. aastal Afganistanis. FLIR on hetkel tarninud üle 7000 Black Hornet süsteemi erinevatele militaarklientidele üle maailma.

SÕDUR aprill 2019 7


fookus

ß

Autor: Raiko Jäärats kapral, ajakirja Sõdur toimetaja

Eesti ja Läti kaitseväe juhatajad põhjadiviisi avamistseremoonial Ādažis.

kiire ja terav

Põhjadiviisi asutamine on loomulik areng heidutuse ja kaitse tugevdamisel muutunud julgeolekuolukorras NATO Idatiival. „Diviisi loomine on üks sammudest, mis näitab, et NATO on valmis kaitsma igat jalatäit oma territooriumist,“ selgitab kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Veiko-Vello Palm.

8 aprill 2019 SÕDUR

fotod: vbl Ardi Hallismaa

Põhjadiviis –


fookus Kirdekorpus

NATO juhtimisskeem jaguneb kaheks – NATO sõjaline juhtimisstruktuur ja NATO väestruktuur. Sõjalise juhtimisstruktuuri alla jäävad ühendvägede staabid. Eesti piirkond jääb näiteks Brunssumi ühendväe staabi vastutusalasse. Sellest samm allapoole on NATO väestruktuur, mis koosneb rahvusvahelistest üksustest. Seal on mere-, õhu-, maa- ja erivägede väejuhatused. Maaväe väejuhatus on Eesti jaoks NATO kirdekorpus. Walesi tippkohtumisel otsustati tõsta ka kirdekorpuse lahinguvalmiduse taset. Alates 2017. aastast on kirdekorpus kõrge valmidusega üksus. Oluliselt on suurenenud korpuse staabi isikkoosseis, aga muutused on toimunud nii struktuuris kui ka protseduurides. „Korpuse staap ei ole võimeline otse juhtima kõiki siia piirkonda tulevaid maaväe üksusi,“ selgitab brigaadikindral Palm. „Seetõttu on tase allpool loodud diviisitasandi juhtimistasemeid,“ täpsustab ta. Kui võrrelda kirdekorpust NATO teiste kiirreageerimise korpustega, on sellel suhteliselt selge territoriaalne vastutusala. „Samas ei tähenda see, et siia ei toodaks kriisi- või sõjaajal NATO lisaüksuseid, kaasa arvatud teisi NATO korpuseid,“ lisab brigaadikindral Palm.

Kirdediviis

N

ATO fookuses on pärast Walesi tippkohtumist 2014. aastal taas tema põhiülesanne – kollektiivkaitse. See tähendab pidevat plaanide tegemist ning nende elluviimist. „Need plaanid on kõigi liikmesriikide ja ohusuundade kohta, aga põhitähelepanu on praegu Läänemere regioonil,“ kommenteerib brigaadikindral Palm. „Me elame ebameeldiva ja kiusliku naabri kõrval ning kõik meie NATO liitlased on aru saanud, et Eesti, Läti ja Leedu kaitset tuleb tugevdada,“ jätkab ta. Liitlaste järjest suurema panustamise näited on NATO rahvuslike staabielementide (NFIU) ja eelpaigutatud suurendatud kohaloleku (eFP) lahingugruppide loomine Balti riikidesse ning Poolasse. Kõik need üksused alluvad otse või kaudselt NATO kirdekorpusele, mille staabi asukoht on Szczecinis Poolas.

2016. aasta Varssavi NATO tippkohtumisel otsustati rajada kirdediviis, mille vastutusalas on Poola ja Leedu territoorium. 2018. aasta detsembris, kõigest poolteist aastat pärast loomise otsust, saavutas kirdediviisi staap, mis asub Poolas Elblągis, lahinguvalmiduse. Praegu alluvad kirdediviisi staabile üks Poola ja üks Leedu brigaad, aga läbirääkimised käivad mitmete kolmandate riikidega üksuste lisamise kohta. Kirdediviisi vanemstaabiohvitseri kolonelleitnant Antti Viljaste sõnul on staabi kiire ülesehitustöö juures kesksel kohal olnud ülesandekeskne juhtimine. Ta täpsustab: „Kuna seda protsessi mõjutavad nii kõigi osalevate riikide kui ka NATO erinevad protseduurid ja võimalused, siis peab olema valmis selleks, et lõppeesmärgi saavutamiseks tuleb plaani paindlikult muuta.“ „Oluline on ka kommunikatsioon,“ jätkab kolonelleitnant Viljaste. „Tegelikult on see üks võtmetegevusi, sest kaasatud on mitmed rahvused ja oluline on nii staabisisene kui ka väljapoole suunatud kommunikatsioon, mis peab olema läbimõeldud, avatud ning õigeaegne.“ Just õigeaegsus on märksõna, millega peab rahvusvahelises keskkonnas kõige rohkem arvestama. Kolonelleitnant Viljaste selgitab, et

Staabi ülesehitustöö juures peab kesksel kohal olema ülesandekeskne juhtimine.

SÕDUR aprill 2019 9


fookus

ß

Velox et Acer kiire ja terav.

aja planeerimisel peab arvestama „rahvusvahelise koefitsiendiga“, sest protsessid ja kooskõlastused võtavad rohkem aega kui ollakse harjunud.

Põhjadiviisi staap

Põhjadiviisi staabi tööd hakkab toetama juhtimistoetuse pataljon.

10 aprill 2019 SÕDUR

2018. aasta Brüsseli NATO tippkohtumisel allkirjastasid Eesti, Läti ja Taani kaitseministrid ühise tahteavalduse põhjadiviisi staabi loomiseks. Lisaks andsid allkirja panustajariikidena Kanada, Suurbritannia ja Leedu. „Põhjadiviisi staap on NATO sõjaline juhtimiselement, mis keskenduks Eesti ja Läti territooriumile,“ selgitab brigaadikindral Palm. Selle diviisi staap peaks juhtima Eesti, Läti ja Taani üksusi ning suutma juurde võtta teiste liitlaste üksusi. Logistikat, sidepidamist ja staabi vastutusala silmas pidades hakkab staap sõjalise nõuande kohaselt paiknema korraga Lätis (Ādažis) ja Taanis (Karupis), seejuures on Taanis asuv staabielement kriisi korral valmis kiireks siirmiseks. Staap alustas tööd juba 2018. a septembris, ametlik avamine oli 8. märtsil 2019 Adažis ja selle aasta kolmandaks kvartaliks peaks olema saavutatud esmane tegevusvõime. Eestis hakkab staabi töös osalema vähemalt 15 ohvitseri ja allohvitseri. Kokku teenib staabis ligi 300 kaitseväelast, kellest rahuajal on üle 100 ala-

liselt Lätis ja Taanis. „Meie kindel soov on, et diviisi staapi hakkaksid kuuluma ka kaitseväe reservohvitserid,“ ütleb brigaadikindral Palm. Praegu paiknevad Ādažis juba kolm Eesti vanemstaabiohvitseri. „Me tunneme, et oleme siin väga oodatud ja sellest antakse pidevalt ka teada,“ ütleb kolonelleitnant Marek Metsma. Lahinguvalmiduse peaks põhjadiviisi staap saavutama paari aasta jooksul.

Juhtimistoetuse pataljon

Põhjadiviisi staabi tööd hakkab toetama juhtimistoetuse pataljon, mis oleks oma funktsioonilt sarnane kaitseväe staabi- ja sidepataljoniga. Sellel oleks kolm põhilist osist: side- ja juhtimissüsteemid, eluteenuste tagamine ning väekaitse. „Praegu võib öelda, et Taani soovib kasutada oma diviisi juhtimisseadmeid põhjadiviisi juures,“ sõnab brigaadikindral. „Seetõttu arendavad nemad kõige rohkem side- ja juhtimissüsteemide valdkonda. Kuna staap asub kahes kohas ja tuumik asub Ādažis, siis eluteenuste tagamine jääb peaaegu täielikult Läti kanda. Eestlastele jääb peamiselt väekaitse funktsioon,“ lisab brigaadikindral Palm. „Meie jaoks ei tähenda see, et hakkaksime valvama midagi Ādažis, aga oleme valmis põhjadiviisi staapi kaitsma õppuste ajal ning kriisi- ja sõjaolukorras. Praegu on selge, et see hakkab olema reservüksus ja see koolitatakse välja ajateenistuse jooksul,“ täpsustab brigaadikindral Palm.


fookus Uued väljakutsed

„Staap on selle kõige juures alles esimene samm,“ räägib Veiko-Vello Palm. „Meie eesmärk on saavutada seda, et põhjadiviis oleks reaalne üksus, mis vastutaks reaalse maa-ala eest ja millele alluksid reaalsed üksused, mis harjutaksid läbi õppustel reaalseid kaitseplaane.“ Selle aasta jooksul peaksid selguma, millised on need konkreetsed struktuuriüksused, mis põhjadiviisile alluma hakkavad. Diviisisuurune üksus koosneb tavaliselt kahest kuni neljast brigaadisuurusest üksusest. Peale nende kuuluvad siia veel väiksemad eriotstarbelised üksused. Põhjadiviisi ülem on kindralmajor Flemming Mathiasen, tema asetäitjaks saab brigaadikindral Ainārs Ozoliņš. Kolme raamriigi ambitsioonide tase diviisi asutamisel on sõnastatud 2019. aasta veebruaris allkirjastatud vastastikuse mõistmise kokkuleppes. „Staabi loomise juures on mõned kallid elemendid, näiteks otsus, kas see paigutatakse siirmisel konteineritesse või soomukitesse,“ selgitab brigaadikindral Palm. Samas loodab ta, et see ei ole suur probleem, sest kõik kolm riiki on nende kulutustega arvestanud.

Tulevikku silmas pidades, arvab brigaadikindral Palm, et järgmises etapis oleks diviisi vaja selliseid üksusi, mida raamriikide relvajõududes ei ole. „Suure tõenäosusega hakkame neid üksusi kolmekesi looma,“ selgitab ta. „On võimalik, et me teeme ühise õhutõrje pataljoni või näiteks ühise pioneeripataljoni,“ täpsustab brigaadikindral.

Muudatused kaitseväes

Põhjadiviisi loomine tähendab ka ümberkorraldusi kaitseväes. Eeskätt peavad kõik kaitseväe üksused saavutama suurema NATO sisese koostegutsemisevõime. „Kõik üksused peavad omavahel koostööd tegema – seda nii diviis ise teiste üksustega kui ka väljaspool diviisi paiknevad kaitseväeüksused meie vastutusalas paiknevate liitlaste üksustega,“ lausub brigaadikindral Palm. „Ümberkorraldused toimuvad ka kaitseväe peastaabis,“ ütleb brigaadikindral Palm lõpetuseks ja lisab: „Need muutused oleks toimunud isegi hoolimata põhjadiviisi loomisest, sest peastaabi eesmärk on saada veelgi rohkem sõda juhtivaks staabiks.“

Järgmises etapis oleks diviisi vaja selliseid üksusi, mida raamriikide relvajõududes ei ole.

ß

Esimeste põhjadiviisi embleemide väljastamine.

SÕDUR aprill 2019 11


fookus

ß

eFP lahingugrupp õppusel Winter Camp 2019.

Autor: Kalev Stoicescu rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

12 aprill 2019 SÕDUR

liitlaste kohalolek Ida-Euroopas

fotod: vbl Ardi Hallismaa

eFP ja tFP –


fookus Venemaa okupeeris ja annekteeris ebaseaduslikult Krimmi poolsaare märtsis 2014 ning seejärel tekitas ja toetas „separatismi“ Donbassi „rahvavabariikides“, Donetskis ja Luganskis. NATO ja Euroopa Liit ei saanud enam sama leebelt vastata, kui Venemaa Gruusia-vastasele agressioonile augustis 2008. USA siirdas aprillis 2014 igasse Balti riiki ja Poolasse ühe roteeruva kompanii 173. õhudessantbrigaadist, mis paikneb Vicenzas, Itaalias. See oli üks meede, mis pidi andma kindlust Venemaa poolt kõige ohustatumatele liitlastele.

V

arsti sai selgeks, et Venemaa käitumine ei muutu paremaks, vaid üha enam vastanduvaks ja agressiivseks nii Ida-Ukrainas ja Mustal merel, Läänemere piirkonnas kui ka Süürias. Teisalt, eesrinde liitlastele kindluse andmine ei ole Venemaa heidutamisega võrdväärne. Ameerika lipul on – Kremli poolt vaadatuna – kõige suurem heidutusväärtus, kuid üksnes üks lipp ja neli USA õhudessantkompaniid neljas riigis, tuhande kilomeetrisel “rindejoonel”, ei olnud piisavad demonstreerimaks NATO liitlaste solidaarsust, ega pakkunud vastuvõtjariikidele reaalset sõjalist lisaväärtust. Liitlased otsustasid NATO Varssavi tippkohtumisel (juulis 2016), juhindudes idatiiva liikmesriikide julgeolekumurest ja ühisest ohuhinnangust, moodustada üksused suurendatud kohalolekuks Balti riikides ja Poolas (enhanced Forward Presence – eFP) ning Rumeenias ja Bulgaarias (tailored Forward Presence – tFP). Kõigepealt arutleti NATO-s, kas eFP ja tFP on üldse vajalikud ehk püüti ette arvata, kas liitlaste ettenihutatud kohalolek parandab julgeolekuolukorda Läänemere ja Musta mere tandritel, tugevdades alliansi üldist heidutusvõimet. Liitlased leidsid, et eFP ja tFP puudumine oleks tegevusetus, mis võrduks sisu poolest solidaarsusest hoidumisega ning oleks ühtlasi tõlgendatav Venemaa kutsena / võimalusena alustada uut sõjalist avantüüri, mille kahjulikke tagajärgi NATO-le (isegi Venemaa kaotuse puhul) on raske alahinnata. NATO hõlmas 2004. aastal Balti riigid, Rumeenia ja Bulgaaria, kuid laienemine oli kuni 2014. aastani valdavalt poliitiline, sest alliansi juhtimisstruktuurid, (USA) väekontingendid, sõjaline taristu jne asusid endiselt läänepoolsete liitlaste territooriumil, nagu külma sõja ajal. Balti õhuturbemissioon oli nende kümne aasta jooksul NATO ainus pidev (roteeruv) kohalolekuvorm idatiival. Põhja-Atlandi allianss sõlmis 1997. aastal Venemaaga vastastike suhete aluste lepingu, milles ta lubas, et ei paiguta uutesse liikmesriikidesse “märkimisväärseid” liitlaste väekontingente tolle ajaga sarnastes julgeolekuoludes. Venemaa alustas sõda Ukraina vastu ning muutis jõuga riigipiire, mis-

tõttu Euroopa julgeolekuolukord ei olnud seejärel enam sugugi võrreldav 1990-ndate aastate lõpuga. Samas, mitmed liitlased püüdsid veel Varssavi tippkohtumise eel NATO-Vene lepingut ajaloo prügikasti mitte visata, kuhu Kreml oli seda tegelikult määranud. Seetõttu otsustati Varssavis paigutada Balti riikidesse ja Poolasse, nende riikide palvel, pataljoni suurused lahingugrupid, mis on väikseimad manöövriüksused. Lahingugruppide suurus on mõeldud selleks, et näidata NATO mõõdukust ja vaoshoitust ning selget suunitlust heidutusele. Nende alaline lahinguvalmidus demonstreerib valmidust koos kohalike jõududega Balti riike ja Poolat otsekohe kaitsta, kui heidutusmeetmed mis tahes põhjusel ei toimi. Lahingugruppide mitmerahvuselisus toonitab NATO solidaarsust ja meelekindlust. Peale selle on NATO eFP ja tFP, nagu ka liitlaste teiste kohalolekuvormide (nt USA European Deterrence Initiative – EDI) poliitika jätkuvalt ülimalt läbipaistev, pakkudes avalikus ruumis laialdaselt informatsiooni, andmata Venemaale võimalust kahtlustada ja süüdistada NATO-t varjatud eesmärkides või koguni enesekaitsest kaugemale ulatuvates kavatsustes. NATO peakorteris nähakse eFP-d “komistustraadina” (tripwire), mis peab Venemaad hoiatama alliansi viivitamatust ja kollektiivsest valmidusest esimese häirekella peale reageerima. eFP on peakorteri jaoks eeskätt poliitiline instrument, ning tilluke osa NATO-lt Venemaale suunatud üldisest karistus- ja tõkestusheidutusest (deterrence by punishment and denial), mis hõlmab kiirreageerimisjõude ja jätkujõude (follow-on forces), sealhulgas “nelja 30 initsiatiivi” (30 pataljoni lahingugruppi, 30 sõjalennukite eskadrilli ja 30 sõjalaeva 30-päevases valmiduses). Ei liikmesriigid ega Brüsseli peakorteri isikkoosseis ei näe vajadust ja võimalust praegustes oludes eFP-d kui maismaa jõudude komponenti suurendada näiteks brigaadi suurusteks lahingugruppideks. Samas tõdetakse, et julgeolekuolukord võib küllalt kiiresti ja otsustavalt muutuda, sest Venemaa on selles suhtes oma

Lahngugruppide suurus näitab NATO mõõdukust ja vaoshoitust.

SÕDUR aprill 2019 13


fookus Belglased ja Yorks’id. ß

Lahingugrupid on täielikult integreeritud vastuvõtjariikide maavägede üksustesse.

14 aprill 2019 SÕDUR

võimeid korduvalt näidanud, mistõttu liitlased peavad igal juhul plaanima ja harjutama eFP kiiret suurendamist ennetava sammuna, et ära hoida veel lubavas keskkonnas konflikti puhkemist. eFP lahingugrupid on üles ehitatud nn raamriikidele (framework nations), kelleks on Suurbritannia Eestis, Kanada Lätis, Saksamaa Leedus ning USA Poolas. Raamriigid panustavad suurema osa lahingugruppide koosseisust ja sõjatehnikast, vahel ka lahingu- ja lahinguteenindustoetuse elemente. Nendele lisanduvad muud panustajariigid (contributing nations), reeglina kompanii- ja rühmasuuruste üksustega või üksikute spetsialistide/ohvitseridega. Enamik liitlasi osaleb eFP-s ja tFP-s, kusjuures Eestis ja Poolas paiknevad lahingugrupid on homogeensemad (vastavalt 2 ja 4 panustajariiki), kuid Läti ja Leedu puhul on tunduvalt rahvusvahelisemad (8 ja enam panustajariiki). Paljurahvuselisus ei tundu kahandavat eFP lahingugruppide lahinguvalmidust, kuigi on selge, et erinevad keeled, kultuurid, protseduurid jne vajavad koostööks nurkade lihvimist. Inglise keel on koostegutsemise alustala. Lahingugrupid on täielikult integreeritud vastuvõtjariikide maavägede üksustesse (näiteks Eestis 1. jalaväebrigaadi) ja nad on valmis nende üksustega koos tegutsema mis tahes olukorras, mis nõuab sõjalist kaitsetegevust. Briti kontingendi ülem Eestis või Kanada kontingendi ülem Lätis ei pea küsima Londonist

või Ottawast luba viivitamata lahingusse astuda, koos Eesti ja Läti jõududega, kui neid riike peaks tabama äkkrünnak. Peale selle on eFP lahingugrupid allutatud regionaalsetele diviisistaapidele, millest ühel on juba olemas täielik operatsiooniline valmidus (Elbląg, Poolas) ning teise puhul (Ādaži, Lätis) on käivitamise protsess täies hoos. Diviisistaapi Ādažis asutatakse Taani initsiatiivi põhjal ning sellele hakkavad alluma Taani, Eesti ja Läti üksused, nagu ka Eestis ja Lätis paiknevad eFP lahingugrupid. Nõnda luuakse Läänemere piirkonnas mitme riigi juhtimisstruktuur, mis Poolas paikneva Kirde-Korpuse peastaabi kaudu allub NATO regionaalsele väejuhatusele (JFC Brunssum). Vastuvõtjariigid, eriti Balti riigid, saavad eFP lahingugruppidest reaalselt kasu sõjalise võimekuse olulise kasvu tõttu, arvestades nende riikide rahuaegsete ning täielikus lahinguvalmiduses olevate relvajõudude suurust. Ühine väljaõpe, kuid ka vastuvõtjariikides rajatav liitlasvägede vastuvõtu ja paigutamise taristu välja ehitamine parandab NATO idatiiva riikide ja alliansi kui terviku lahinguvalmidust. Lisaks, igas vastuvõtjariigis on välja kujunenud oma “mini-tahtekoalitsioon” koos vastavate panustajariikidega, kusjuures vastuvõtjariikide ning eeskätt raamriikide vahel on märgatavalt süvenenud peale sõjalise ka poliitiline ja majanduslik koostöö. Panustajariigid on pühendunud pikaajaliselt oma missioonile ehk heidutusele ja kaitsele NATO idatiival. eFP ei


fookus Yorkshire’i rügemendi lipu heiskamine Tapal. ß

ole NATO operatsioon, vaid operatsiooniline (ja väljaõppe) missioon, sest selle mandaat/eesmärk ning teostamise tingimused ei ole võrreldavad näiteks ISAF-iga. Venemaa ei pea loomulikult eFP-d õigustatuks ja vajalikuks, sest Kreml eitab jätkuvalt kavatsust kindlustada endale otsustavat sõjalist üleolekut Läänemere ja Musta mere tandritel, nagu ka Donbassi “separatismi” otsest kontrollimist ja manipuleerimist või Valgevene täieliku “integreerimise” ehk allutamise plaanimist (sh maa-, raketi- jm vägede sisse viimist sellesse riiki, suurendades oluliselt survet nn Suwalki koridorile). Teisalt, Kreml mõistab suurepäraselt, et eFP neli lahingugruppi ei saa mitte kuidagi ohustada (ja ei ole mõeldudki ohustama) Venemaa julgeolekut. Peale selle saab Venemaa inspekteerida OSCE 2011. aasta Viini dokumendi põhjal eFP lahingugruppe, näiteks viimati Tapal (novembris 2018). Venemaa korraldas esialgu 2017. aasta esimeses pooles provokatiivseid desinformatsioonirünnakuid eFP – näiteks Leedus paikneva Saksamaa kontingendi ja selle ülema – vastu, kuid need kukkusid kiiresti läbi ning Kreml selliseid aktsioone uuesti ei proovinud. See siiski ei tähenda, et Moskva ei ole valmis mis tahes ajal ebameeldivaid intsidente vms, meeleldi ja maksimaalselt eFP vastu ära kasutama. Eespool on mainitud USA EDI (Euroopa heidutusinitsiatiivi) kohalolek (põhiliselt Poolas ja Saksamaal), mis on maaväeüksuste suurust arvestades eFP lahingugruppidest suurem. NATO kohalolek Põhjala-Balti regioonis hõlmab lisaks eFP-le ja Balti õhuturbe missioonile ka NATO alalisi mereväegruppe. USA liigutab kogu idatiival ka oma õhuväe- ja eriüksusi, on paigutanud Norrasse umbes 700 merejalaväelast ning toob regulaarselt Läänemerele oma mereväealuseid. Ühendriigid on samuti rajanud raketikaitsebaase Rumeenias ja Poolas (viimane on opetsiooniline 2021. aastal). Poola peab praegu kahepoolseid läbirääkimisi USA-ga ameeriklaste alalise kohaloleku kindlustamiseks (nn “Fort Trump”), mis võib kujuneda brigaadi suuruse üksuse ja/või ettenihutatud sõjatehnika paigutamiseks Poolasse. Meie poolt vaadatuna on tegemist erinevate raamistikega, mille omavahelise sidususe täielik kindlustamine seisab alles ees. Venemaa näeb seda pilti teisiti – see kõik on liitlaste kohalolek tema naaberriikides. Moskvale ei ole mitte kunagi ajaloos olnud meeltmööda, kui tema naaberriigid on kellegi teisega liitlassuhetes ja kaitstud, mistõttu Kreml ei saa neid šantažeerida ja mõjutada.

Kokkuvõttes, jääb eFP Balti riikidesse pikkadeks aastateks. Selle väärtust Venemaa heidutamises, sh strateegilise kommunikatsiooni vahendina ja olulise osana vastuvõtjariikide kaitsevõimest, ei saa alahinnata. Liitlased peavad olema valmis eFP-d järsult suurendama, ka suurema hulga ettenihutatud sõjatehnika abil, kui julgeolekuolukord kiiresti halveneb. USA sõjaline nähtavus piirkonnas ei pea kasvama ainult Poolas, vaid ka Balti riikides, eFP või EDI raames.

eFP jääb Balti riikidesse pikkadeks aastateks.

SÕDUR aprill 2019 15


fotod: rms Aksel Puusepp, v-srs Siim Verner Teder

Juhtimine fookus

Rahvusvahelise

lahinguõppuse korraldamine 16 aprill 2019 SÕDUR

Challenger 2 õppusel Furious Axe 2018 . ß

Autor: Viljar Laaneste major, 1. jalaväebrigaadi staabiohvitser

Üle kümne aasta on Scoutspataljoni ja teised 1. jalaväebrigaadi ohvitserid ning allohvitserid olnud seotud erinevate rahvusvaheliste lahinguõppustega, millest paljud on tulnud ise korraldada. Selliste õppuste korraldamine võib olla väga keeruline, kui osaleb üle 1000 sõduri erinevatest riikidest või see toimub harjutusalal, mis ei asu Eestis, või kui õppuse käigus toimub mitme riigi osavõtul vähemalt kompanii taseme lahingulaskmine.


Juhtimine fookus mad“ kui Eestis kasutatavad. Võimetus süsteemist aru saada ja leida õigeid kontakte tekitab ebamugavuse ning sunnib usaldama esimest noogutavat vastutulijat. Pärast suusõnalisi kinnitusi on kerge tekkima arusaam, et asjad toimivad. See on esimene „lõks“, mida tuleb teadlikult vältida. Teadvusta endale alati, et hakkad mürama kellegi teise tagahoovis. Sa oled ise külaline ja kõik õppusel osalejad on sinu vastutusel. Suhtu austusega kõigesse, mida korraldad, teed või tegemata jätad. Kusagil on kohalik käsuliin, mis ei pruugi olla nähtav. See ei tarvitse ka sinu jaoks loogiline olla, aga seda tuleb järgida. See tähendab, et ükskõik mis kokkuleppeid sõlmid, hoolitse, et info liiguks õiget rada mööda. Tegutseda tuleb kahes suunas. Nimetame neid ametlikeks ja mitteametlikeks suundadeks. NATO asjaajamises on olemas üks tore sõna DIRLAUTH – direct-liason-authority, tõlgime seda siinkohal otsekoordineerimisõiguseks. Mida varem saada DIRLAUTH kohaliku üksusega, seda varem saad asuda päris töö kallale. Bürokraatia võib olla hoomamatu, aga see on vajalik. Kasvõi selleks, et võtta maha pingeid tegelikult koostööpartnerilt – vastuvõtvalt üksuselt.

Leia võtmeisikud

S

elliste õppuste korraldamise juures on aja jooksul tekkinud teatud arengusuunad, mida võime nimetada mõistlikuks praktikaks, mille rakendamine on olnud „soovituslik-kohustuslik“. Kohati võivad mõned punktid tunduda justkui iseenesest mõistetavad. Teisalt näitab kogemus, et just need iseenesest mõistetavad asjad on needsamad „valusad ämbrid“, milles tihti kolistamas käiakse.

Austa bossi

Eestis väliharjutustel ja õppustel on enamasti selge, kuidas toimub korraldamine ja jooksevad vastutusliinid. Väljaspool „koduhoovi“ see aga enam nii arusaadav pole. Ühest küljest võib tekkida suhtluses arusaam, et reegleid pole või on need tunduvalt „lubava-

Teine, mitteametlik suund, puudutab ennekõike õppusega seotud võtmeisikuid. On olemas otsustajad ja otsuste ettevalmistajad. Otsustajad on tähtsad – nad vastutavad ja annavad juhiseid. Nende juurde on võimalik kokku leppida audientse, suruda kätt (kui oled piisavalt tähtis) ja süüa küpsiseid. Kusagil staapide hämarustes, remondiootel kohvimasinate läheduses tegutsevad aga otsuste ettevalmistajad, enamasti stressis ja üle töötanud, kaugelt vaadates ikkagi inimesed. Nemad on need, keda on vaja töö tasandil tunda, sest nemad lahendavad või oskavad osutada lahenduskäikudele, mille jaoks otsustajatel ilmselgelt pole aega. Üks suurimaid kunste on nende meeste või naiste ülesleidmine ja nendega kontakti loomine. Ei ole olemas universaalset valemit. Kindlasti ei tasu tegeleda ainult mingisuguste kindlate ametikohtadega. Näiteks otsida kon-

takti ja suhelda vaid osakondade ülematega. Need võivad, aga ei pruugi olla õiged kontaktid. Nii ebamugav, kui see ka kaitseväe rendiautode kilometraažile või teie ajale poleks – ainus viis suhteid luua on personaalne vahetu suhtlus, mis saab toimida ainult näost näkku. Oma aega kusagil võõras staabis vestlemisse investeerides, hakkavad välja joonistuma mõned mustrid ja mõned isikud. Kui olete piisavalt asjatundlik ja viisakas, saate sõlmida personaalse sideme, mis võimaldab pikki aastaid hiljem selle tutvuse abil hankida olulist informatsiooni ja lihtsustada tunduvalt õppuse korraldamist.

Kui kodus võid lubada endale talupoja tarkust, siis külas ei saa selle peale lootma jääda. Kõik on palju lihtsam, kui korraldate partnerriigiga koos õppust. Siis hakkavad õiged inimesed teiega ise suhtlema. Kui aga peate ise õppust korraldama teise riigi treeningalal, on kontaktide leidmine palju raskem, sest vastaspoolel puudub otseselt huvi oma niigi kallist tööaega teie projektile kulutada. Üks õige kontakt avab teie jaoks mitu teist ust. Endal välja mõelda igati toimiv kohalik süsteem mõistliku ajaga on peaaegu võimatu.

RTFM1

Kui kodus võid lubada endale talupoja tarkust või common sense järgi tegutsemist, siis külas ei saa selle peale lootma jääda. Enamasti on olemas ametlik dokumentatsioon harjutusvälja, julgeoleku, UAV-de lennutamise, õhuruumi broneerimise, looduskaitse jms 1 Read The F***** Manual - tutvu reeglite, seaduste ja õigusaktidega. Sõjaväeslängis kasutatav väljend protseduuriliste reeglitega kursis olemise kohta, mis tavaliselt tagavad ohutuse ja lihtsustavad lahinguväljal ellujäämist.

SÕDUR aprill 2019 17


Välismissioon Juhtimine fookus

kohta. Kohalikke eeskirju tuleb lugeda ja neid peab tundma. See aitab õppuse kavandamisel vähendada planeerimise ja ümberplaneerimise ajakulu. Näiteks kui õhuruumi tellimisega hiljaks jääda, ei pruugi saada luba lasta kaartulerelvadega. Kui meediameeskond kasutab koordineerimata UAV-d, siis võib baasi UAV-tõrje meeskond selle alla lasta. Paiknemisala kavandamisel looduskaitsealasse on õppuse käigus raske muuta plaani. Lühidalt öeldes – kohalike ametlikke mängureegleid võiks teada paremini kui kohalikud. See tagab teile läbirääkimistel parema positsiooni, näitab asjatundlikkuse taset ja garanteerib, et teiega arvestatakse rohkem.

Meie olemegi NATO

Eesti kaitseväelased on aastaid pidanud oma üheks suuremaks plussiks paindlikkust ja võimet kiiresti muutuvate oludega kohaneda. See käed külge praktiline probleemi lahendamisvõime teeb meist liitlastega võrreldes vähemuse esindaja ehk n-ö ekstreemse vähemu-

18 aprill 2019 SÕDUR

Planeerimiskonverentse on vaja, et liitlased tunneksid end mugavalt neile arusaadavas keskkonnas. Neid tuleb korraldada, mis sest, et asisele ja hakkajale eestlasele tunduvad konverentside formaadid üleliigse „nämmutamisena“. Konverentsid tagavad ühest küljest perioodilise töö õppusega, teisalt annavad meie liitlastele võimaluse oma murekohad kõigile NATO-s arusaadavas formaadis välja tuua. Ja ennast tuleb ka ette valmistada, et mida iganes korra juba on räägitud, seda tuleb veel vähemalt kaks korda üle rääkida. Ise õppust korraldades saate vähemalt konverentsi kestuse valida. „Lühidalt, löövalt ja ettevalmistunult“ võiks siinkohal olla need märksõnad. Arvestama peaks, et liitlased saaks õigel ajal õige info. Ühest küljest ei tohi jääda liiga pinnapealseks, teisalt ka üleliia detailidesse minna. Tunnetage, kui kaugel on liitlased oma asjadega ja vajadusel sisestage infot juurde.

Selged eesmärgid ja ülesanded

Õppuse eesmärkide püstitamine ja taktikaliste ülesannete koostamine on väga delikaatne valdkond ja sellele tuleb läheneda rehepapliku kavalusega. Alustame sellest, et Eesti kaitseväela-

ß

se esindaja. Valmidust plaane muuta ja oludega kohaneda suhtumist võidakse näha isegi halva staabitööna või üleüldise koordineerimatusena. Õnneks on sellised juhused pigem erandid. Aga ka selles situatsioonis peame meie olema need, kes näitavad üles kohanemisvõimet. Kohanemine NATO tasandil tähendab ennekõike kohanemist planeerimisaegadega. Pataljoni taseme õppuste planeerimisajad on tihti vähemalt kuus kuud ette, mis on arusaadav, sest meie suuremad partnerid peavad tihti arvestama globaalse logistikaga. Teisalt tekitab see kummalisi paradokse. Näiteks soovib USA õhuvägi

Konverentsid on olulised

ß

Kohanemine NATO tasandil tähendab ennekõike kohanemist planeerimisaegadega.

maismaaoperatsioonide toetamiseks detailseid operatsiooni kontseptsioone vähemalt kolm kuud ette saada ja kuus kuud ette võiks teada olla põhimõtteline manöövriskeem. On õppusi, millel kuus kuud ette esitatud põneva kontseptsiooni korral võivad olla saadaval kõikvõimalikud lennuvahendid – UAV-dest kuni kaugmaa pommitajateni välja. Iga kaotatud nädalaga hakkab aga õhuvahendite hulk „sulama“. Kuna maismaamanöövri mehed saavad oma plaanid lukku tihti alles mõni päev enne õppuse algust, siis jääb puudulikuks ka õhutoetus. Kusjuures see probleem kummitab paljusid NATO riike. Julgen väita, et peamine põhjus nagu meilgi, on väike hulk kvalifitseeritud õhuväelasi maaväes. Õhuruumi koordineerimine on vastutusrikas töö, seal „sõjakunsti“ ainuüksi tsiviillennunduse ohutuse tõttu lubada ei saa ja nõutavad ajad ning detailsus on tegelikult täiesti mõistetavad.

Pasi XA-180EST ületamas sillasüsteemi Lätis.

sed on mis tahes olukorras „noorema venna“ rollis. See toob kaasa selle, et pea kõikjal tahetakse hakata teid õpetama ja ollakse skeptilised teie võimetes asju korraldada. Teisalt kehtib reegel – mida suurem ja võimsam armee – seda suurem on saavutusvajadus. See tähendab, et sõjaline mõtlemine pea igal tasemel võib teatud liitlastega lähtuda ainult ühest põhiasjast – eksida ei tohi! Peale mõlemale poolele sobiva manöövriskeemi disaini tuleb leida ka vastane. See on järgmine nn poliitiliselt tundlik teema. Kuna me oleme


Juhtimine fookus NATO, siis tihti tahame suurendada ainult koostegutsemisvõimet kõrvuti treenimise kaudu. See seab võrdlemisi suure väljakutse vastutegevuse organiseerimise mõistes. Kes oleks ülivõimekate NATO mehhaniseeritud üksustele võrdväärne vastane? Selle ülesande täitmiseks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Esiteks tuleb moodustada peamist treenitavat üksust toetav vastane – enamasti moodustatakse treenitavate enda hulgast, mis aga vähendab näiteks pataljoni tervikfunktsioonide toimimist. Teine võimalus on leida see vastane väljast. Selle puhul on eriti oluline pakkuda treenimisvõimalust, et vastutegevust tõhustaval üksusel oleks ka huvi osa-

leda ja ei tekiks „nemad on ainult kaotajad“ efekti. Selle suhtumise pluss on liitlassuhete hoidmine ning positiivne emotsioon edaspidisteks harjutusteks. Otseloomulikult kaval õppuse korraldaja selliseid skeeme osalejatele ei maini. Mitte, et see oleks mingi hirmus sõjasaladus. Samas võidu illusioon peab olema magus – laseb osalejatel hiljem paremini magada ja rahustab maha sõdurite emotsioonid ja adrenaliinitulva.

Veel selgemad reeglid

Kehtivate ohutus- ja mängureeglite paikapanek ning jõustamine on üks olulisimaid lahendamist vajavaid küsimusi mitme liitlase osalusel

toimuval õppusel. Esimene kiht on harjutusalal alati lubatud ja lubamatu. Teine kiht on rakendatavad ohutusreegild. Hoolimata sellest, et kõik osalejad on lääneriigid, on erisused

Kes oleks ülivõimekate NATO mehhaniseeritud üksustele võrdväärne vastane? SÕDUR aprill 2019 19


Välismissioon Juhtimine fookus

ohutusreeglite nüanssides märkimisväärsed. Selleks tasuks meeles pidada järgmist: mitte ükski välisriigi sõjaväelane ei saa tänases õigusruumis olla vastutav teise välisriigi sõjaväelaste ohutusnõuete täitmise eest. See on väga oluline väljaütlemine ning seda

20 aprill 2019 SÕDUR

tuleb üheselt mõista. Lühidalt tähendab see seda, et eestlastele kehtivad alati Eesti kaitseväe ohutusreeglid ja kõikidele teistele riikide sõjaväelastele nende enda omad. Teisalt tähendab see seda, et välisriigi üksuse ohutu tegutsemise eest saab harjutuse korralduse poolest vastutada ainult selle sama riigi kaitseväelane. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et enne õppust peavad kõikide õppusel osalevate riikide vastutavad ohvitserid koos istuma ja üksipulgi paika panema ohutusreeglid ja kuidas neid järgitakse. Kogemus ütleb, et lahinglaskmiste väliselt on kõige teravamad teemad kõiksugu pürotehniline imitatsioon,

Scouts õppusel Teraskilp 2017 Lätis. ß

Õppust korraldava meeskonna väiksemgi arusaamatus tekitab lumepalli efekti allapoole.

pimedas tegutsemine (kui see üldse on lubatud) ning mängureeglid (taktikalise edukuse hindamise põhimõtted). Õppust korraldava meeskonna väiksemgi arusaamatus tekitab lumepalli efekti allapoole, mille lõpptulemuseks on solvunud või frustreerunud allüksused, teravad rahvusvahelised suhted ja halvemal juhul vigastatud või hukkunud kaitseväelased. Liitlasriikide ohvitseridega asjaajamine on väljakutserohke ettevõtmine. Soovitan siinkohal kirumise asemel natuke mõelda, miks prot-


Juhtimine fookus allüksustel. Kompaniist madalamal tasemel ei ole üldjuhul liitlastega võimalik sidesüsteeme ühtselt tööle saada. See tähendab, et ristallutused väga madalal tasemel on pigem ebarealistlikud. Ka erinevate riikide vahelised käsuõiguse liigid, sätestatud vastastikuse mõistmise memorandumiga, üldjuhul täpsustavad kui suurt üksust ja mis ülesandega saab üldse allutada. Sellest võib järeldada, et harjutused võiks olla kompanii grupi tasemel. See on tase, kus saab enam-vähem välja mängida ühendrelvaliigi lahingu nii, et peaaegu kõik erialavaldkonnad saavad piisava intensiivsusega harjutada. Teisalt on kogemus näidanud, et kui kompanii tasemel pannakse asjad tööle rahvusvaheliselt võrdlemisi kiiresti, siis pataljoni ja kõrgema taseme lahingu sünkroniseerimine on kordades raskem. Seda peamiselt sel põhjusel, et lahinguvälja koordineeritakse distantsilt ning palju rohkem vaadeldakse lahinguvälja kolmemõõtmelisena. Seega, nii ebamugav kui see ka sõduritele ja madala taseme juhtidele pole, tuleks leida iga viiepäevase kompanii taseme treeningu kohta lisaks üks kuni kaks päeva pataljoni taset. Et aru saada, kus on kõrgemal tasemel lahinguvälja koordinatsioon ja sünkroniseerimine paigast ära, kus on kõige suurem side ja taktikaliste arusaamade lünk. Ülemad peavad olema lihtsalt ettevaatlikud, et seda „õigust“ manööverdada mitte kurjasti ära kasutada, vastasel juhul on sõdurite moraal kiire langema. sessid toimivad nii nagu nad toimivad. Lisaks võimalikule kultuurilisele erinevusele on tihti arusaamade erinevuse taga ka praktika, mis meie suurematel liitlastel on kirjutatud verega. Tõde on see, et mõned nüansid, mis aastaid tagasi meie noori ohvitsere naerma ajasid ja näpuga näitama panid, on tänaseks valusateks õppetundideks meie enda praktikas. Seega enne hinnangu andmist, säilita külm pea ja mõtle läbi!

Vähem on rohkem

Iga lahinguüksuses teeninud sõdur teab, milline on reaalsus erineva mastaabiga õppustel. Mida suurema ulatusega õppus, seda igavam on väiksematel

Harjutuse kontrollsüsteem

1. jalaväebrigaadi viimaste aastate kogemused mehhaniseeritud üksustega ütlevad ühte – vahekohtu süsteem mehhaniseeritud üksustega ei tööta. Mehhaniseeritud üksused on „liiga“ kiired, näevad „liiga“ kaugele ning on „liiga“ eraldatud oma soomuses. Seega tuleks alati proovida leida võimalusi laserite kasutamiseks. Laserite puudusel mehhaniseeritud üksuste puhul on karm tõde, et tuleks loobuda üksus vs. üksus tüüpi harjutustest, ning piirduda ühepoolsete kontrollitud vastasega situatsiooniharjutustega. Igasugused staabid on ennekõike analüüsi ja kontrolli töövahendid, mille peamine eesmärk on ülema

jaoks otsuste vastuvõtmiseks ajakohase selekteeritud info tootmine. Järgmine kõlab nüüd väga karmi väljaütlemisena, aga kui staap infot ei analüüsi ja ülema jaoks otsuste vastu võtmist ei lihtsusta, pole ressursinõudliku soojakuna sellel maastikul mõtet. On oht, et väga kiirelt muututakse koosolekute ja regulaarsete ettekannete ning raportite vahendamise keskuseks, kus „aur“ kulub eelkõige iseenda pildis hoidmisele. Seega, harjutust ette valmistades tuleb korraldaval meeskonnal analüüsida, millised staabi rakud on tegelikult vajalikud õppuse administreerimiseks ja logistika ülal hoidmiseks. Nagu ka seda kus ja kuidas olukorda kontrollitakse ja kust toimub õppuse juhtimine. Nimetame seda siis õppuse eesmärgi järgseks staabi moodustamiseks. Probleem sealjuures on, et erinevate staabirakkude funktsioonid tuleb ära kirjeldada ja selgeks rääkida, et sõjaväelise otsuse vastuvõtmise

Staabi eesmärk on ülema jaoks otsuste vastuvõtmiseks ajakohase selekteeritud info tootmine. protsessiga harjunud staabitöötajad ei jääks passiivseks õppuse toimumise toetusel. Või ei hakkaks nad järgima taktikalist lahingurütmi, mille ainus põhjus on selles, et „taktikalises tegevuseeskirjas on nii kirjas“. Õppust korraldama asudes tuleks proovida seda alati hoida võimalikult madalal tasemel. Alles siis, kui õppuse eesmärk seda nõuab, tuleks tõsta taset astme võrra kõrgemale. Iga taseme tõstmisega muutub kordades toetusvajadus. Ehk viies õppuse kompanii tasemelt pataljoni tasemele ei suurene toetusvajadus kaks korda, vaid tunduvalt rohkem. Kahjuks ei kata see kirjatükk logistilisi õppetunde, selleks oleks vaja eraldi artiklit. Tuleb otsida viise korraldamise kvaliteedi tõstmiseks. Näiteks korraldades sisukamaid madalama taseme õppuseid koos üksikute kõrgema taseme õppuste päevadega.

SÕDUR aprill 2019 21


Liitlased fookus

ß

Autor: Heiki Suurkask ajakirja Sõdur peatoimetaja

NATO asutamisel 1949 osales 12 riiki, 1952. aastal liitusid ka Kreeka ja Türgi.

" Niimoodi sündis

NATO

Põhja-Atlandi lepinguorganisatsioon (NATO) sai 4. aprillil 70-aastaseks, 29. märtsil möödus ka 15 aastat Eesti vastuvõtmisest selle kaitsealliansi liikmeks. 22 aprill 2019 SÕDUR


Liitlased fookus fotod: Scanpix, USA armee, NATO

A

asta 1949 algas nõukogude propagandamasinale täistuuridel. Okupeeritud Ida-Euroopa riikides oli kehtestatud kommunistlike parteide üheparteiline diktatuur, Lääne-Berliin oli blokaadirõngas, samas kui raudse eesriide taha suletud kohalikele elanikele oli vaja selgeks teha, et läänemaailm on kõige kurja juur. Lääneriigid astusid samal ajal pikki samme ühise kaitsealliansi loomise poole, milles Moskva nägi otsest ohtu oma ambitsioonidele. Saksamaa oli ja jäi kaheks riigiks, nagu ka Korea, Hiina ja Vietnam. Siinpool raudset eesriiet elanud Eesti lehelugeja võis kommunistliku partei häälekandjast Rahva Hääl lu-

geda vaid seda, kuidas kõik üle maailma Atlandi pakti vastu protestivad. Tsiteeriti valikuliselt kommunistlike parteide juhtide ja Moskva mõjuagentide või lihtsalt naiivsete poliitikute (nimekaim neist endine USA asepresident Henry Wallace) avaldusi. NSV Liidu seisukohast oli nn Põhja-Atlandi pakt „agressiivse Inglise-Ameerika bloki“, „Inglise-Ameerika maailmavalitsemise plaanide“ ning „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) õõnestamise“ tööriist. Atlandi pakti eesmärk olevat uue sõja vallapäästmine ja seetõttu tulevat ka ÜRO-d kasutada, et sellistele plaanidele vastulöök anda.1 See oli tõesti nii, et ÜRO oli paralüseeritud seisundis, mil maailmaorganisatsioon polnud suuteline täitma oma peamist ülesannet – sõdu ära hoida. Dekoloniseerimine, mis küll oli ühtaegu nii venelaste kui ka ameeriklaste (mitte aga koloniaalvõimu ehitanud brittide, prantslaste, hollandlaste, belglaste või hispaanlaste) huvides, viis järjest verisemate kodusõdade puhkemiseni. NSV Liit oli teise maailmasõja lõppedes suunanud suure osa oma sõjatehnikast Itta, et pöörata kommunistlikule kursile Koread, Hiinat, Indo-Hiinat, Hollandi Indiat (Indoneesiat). Sõjaline agressioon kommunismi levitamiseks nn kolmandas maailmas kogus järjest hoogu. Euroopa oli jagatud kahte leeri, kusjuures Moskva vallutatud riikides Ida-Euroopas oli esialgu imiteeritud demokraatliku korra kestvust, 1948. aastaks oli aga pööre lõpule viidud, kõik demokraatia- ja läänemeelsed poliitikud leidsid end sunniviisil võimult kõrvaldatutena või vangilaagreis. Lavastatud valimistel said edaspidi osaleda vaid kommunistliku leeri esindajad. Demokraatia likvideerimine, eriti Poolas rikkus aga selgelt 1945. aasta Jalta tippkohtumisel saavutatud kokkuleppeid. Lääne-Berliin nälgis 1948–1949 Moskva kehtestatud blokaadirõngas. Moskva sõjaline jõud ähvardas alates 1945. aastast otseselt Iraani, Türgit, Kreekat, samas kui Austria ja Saksamaa olid jagatud okupatsioonitsoonideks ja isegi demokraatia tin1 Rahva Hääl, 30. 01. 1949

gimustes olid kommunistid lähedal võimuhaaramisele Itaalias ja Prantsusmaal. Põhjamaadest Soome oli muutunud NSV Liidu sõltlaseks, Norra ja Taani võtsid selgelt kursi Läände, Rootsi otsis kahe süsteemi vahel neutraliteeti. Külm sõda ja alanud võidurelvastumine viis selleni, et 1949. aasta augustist olid tuumarelvad peale ameeriklaste ka NSV Liidul. ÜRO kujunes kohaks, kus peamiselt esitati vastastikku ultimaatumeid.

Liit asendub konfliktiga

Kui 1940. aasta kevadel kaalusid Suurbritannia ja Prantsusmaa veel sõjalist appiminekut Soomele NSV Liidu vastu, siis 1941. aasta sügiseks laiendati USA liitlastele mõeldud lend-lease abiprogramm ka Saksamaa rünnaku alla langenud NSV Liidule ja sellest peale toimis Lääne ja Moskva vahel reaalne liitlassuhe. Lend-lease programmiga, mis katkestati pärast sõja lõppu 20. septembril 1945, toimetas USA sõja ajal Venemaale enam kui 400 000 džiipi ja veokit, 12 000 soomusmasinat, sh 7000 tanki, 11 400 lennukit ja 1,75 miljonit tonni toitu. Britid toimetasid kuni maini 1945 Venemaale enam kui 7000 lennukit, 27 laeva, 5218 tanki, 4020 ambulantsi ja veokit, 1721 mootorratast, enam kui 5000 tankitõrjerelva, lisaks veel mootoreid, sidevahendeid, radareid ja sonareid, kahureid, aga ka 15 miljonit saapapaari. Kana-

Lend-lease ajal toimis Lääne ja Moskva vahel reaalne liitlassuhe. da varustas samalaadse programmiga Suurbritanniat ja seega kaudselt ka NSV Liitu.2 Kogu seda abi, mis võimaldas NSV Liidul raskeimad ajad sõjas üle elada, püüdis nõukogude propaganda hiljem igati naeruvääristada, üritades jätta mulje, nagu NSV Liit oleks võitnud sõja üksi. Vormiliselt kehtisid Lääne ja NSV Liidu vahel ka pärast 1945. aastat liit2 https://en.wikipedia.org/wiki/Lend-Lease

SÕDUR aprill 2019 23


Välismissioon Liitlased fookus

lassuhted, kuigi usaldamatus andis tunda igal sammul. Liitlaste kontrollnõukogu eksisteeris ometigi edasi, alles 20. märtsil 1948 marssis NSV Liidu esindaja Vassili Sokolovski kontrollnõukogust välja ja sellega võis ka sõjaaegsed liidusuhted Ida ja Lääne vahel lõppenuks lugeda. Ainsa toimiva koostööorganina jätkas 1990. aastani tegevust Berliini õhuohutuse keskus. „Raudne eesriie“ tagas täieliku infosulu nii idabloki kui tegelikult ka lääneriikide kodanike jaoks, infopuudus võimendas aga vastastikust paranoiat. Asjaolust, et märtsis 1949 oli Baltimaades järjekordne suurküüdita-

24 aprill 2019 SÕDUR

ß

Baltimaade suurküüditamisest kuuldi Läänes kuu aega hiljem, endiste sõjavangide vahendusel.

Kuni Berliini müüri püstitamiseni (1961) seisid Berliini jagaval „raudsel eesriidel“ relvastatud sõdurid.

mine, kuuldi Läänes alles kuu hiljem ja seda kuulujutuna Saksamaale jõudnud endiste sõjavangide vahendusel.

Lääne kaitseallianss

4. märtsil 1947 kirjutasid britid ja prantslased alla omavahelisele Dunkirki lepingule, et seista vastu võimalikule Saksamaalt lähtuvale rünnakule tulevikus.3 17. märtsil 1948 ühinesid lisaks nendele Brüsseli lepinguga ka Belgia, Holland ja Luksemburg, millega asutati Lääne Liit (Western Union ehk Brüsseli lepingu organisatsioon), 1954. aastast muudetud nimega Lääne-Euroopa Liit (Western European Union, WEU, lõpetas tegevuse 2011), et seista vastu nii võimalikele Saksamaa kui ka NSV 3 https://alphahistory.com/coldwar/ treaty-of-dunkirk-1947/

Liidu agressioonidele.4 Samas oli selge, et Euroopa riigid ise ilma ookeanitaguse toeta ennast kaitsta ei suuda. 25.–26. oktoobril 1948 kokku astunud Brüsseli lepinguriikide konsultatiivnõukogu teatas juba kokkuleppest USA ja Kanadaga, et tuleb sõlmida Põhja-Atlandi kaitsepakt. Saksamaa ühendamise või tükeldamise teemal suurriikide vahel kokkulepet saavutada oli võimatu. Saksamaa ja Austria olid jagatud nelja okupatsioonitsooni vahel. Oli ilmne, et 1920ndate stiilis majanduskaost Saksamaal tuli vältida, aga uue raha kehtestamine tervel Saksamaal oli võimatu. Lääneriikide tsoonides kehtestati 1948. aastal rahaühikuna 4 https://www.nato.int/ebookshop/video/ declassified/doc_files/Brussels%20Treaty.pdf


Liitlased fookus Prantslased solvusid

Aga küsimus oli ka selles, keda liitlaste koostöösse kaasata. Augustis 1941 peetud Atlandi konverentsil panid Briti peaminister Winston Churchill ja USA president Franklin Delano Roosevelt paika Atlandi Hartasse kirjutatud sõjaeelse demokraatia taastamise põhimõtted, mis 1945. aastal kirjutati ka ÜRO põhikirja sisse. Churchilli ja Roosevelti kohtumised toimusid korrapäraselt sõja lõpuni ja panid aluse USA ja Suurbritannia erisuhetele. Alates septembri lõpust 1941 kaasati liitlaste kõnelustesse ka NSV Liidu

juht Jossif Stalin, neljal Moskva konverentsil (1941–1944), Teherani (1943), Jalta (1945) ja Potsdami konverentsidel (1945). Prantsuse vastupanuvõitluse liider Charles de Gaulle kutsuti aga kohale vaid 1943. aasta Casablanca konverentsile Churchilli ja Rooseveltiga. Asjaolu, et Jalta ega Potsdami konverentsile prantslasi ei kutsutud, põhjustas kohe tüli, järjest kasvava prantslaste rahulolematuse ja hiljem ka mõra 1949. aastal loodud Põhja-Atlandi lepinguorganisatsioonis (NATO). Algul tõrkusid prantslased oma okupatsioonitsoonis juurutamast mõnesid Potsdami konverentsi otsuseid, alles 1946. a kutsuti võitjariikide välisministrite konverentsidele ka prantslased (kujunes Saksamaa asju otsustav nn Suur Nelik, Big Four). Küsimus, kas Saksamaa tuleks tulevasse kaitsekoostöösse ühel või teisel suunal kaasata, ajas Ida ja Lääne teravalt omavahel tülli. Kuigi Saksamaa taasühendamine oli võetud kõigi poolte programmi, oli see võimatu 1990. aastani.

ß

Saksa mark, vana reichsmark kehtis Idas edasi ja tulemuseks oli kontrollimatu rahavool itta. Just selle tõttu teravnesid 1948. aasta suvel kahe leeri suhted äärmuseni, NSV Liit kehtestas Berliinile täieliku maismaablokaadi. Ida-Saksamaa sai omaette rahaühiku, ja 1949. aastal kuulutati välja ka kaks erinevat riiki – Saksamaa Liitvabariik ja Saksa Demokraatlik Vabariik.

1961. aastal pingestus olukord viimse piirini, siis lahutasid Berliini juba tankid.

1952. aastal üritati prantslaste eestvedamisel luua eraldiseisvat Euroopa Kaitseühendust, millest britid kõrvale jäeti, Lääne-Saksamaa aga kohale kutsuti. Sellest ei saanud asja. Prantsusmaa asus 1961. aastal blokeerima ka Suurbritannia pääsu Euroopa Majandusühendusse, 1966. aastal tõmbus Prantsusmaa üldse NATO sõjalisest koostööst eemale, olles välja arendanud iseseisva tuumavõimekuse ja üritades leida kolmandat teed NATO ja idabloki vahel. Suure Neliku välisministrid jätkasid kohtumisi 1946, 1947 ja 1948,

Saksamaa taasühendamine oli võimatu kuni 1990. aastani. SÕDUR aprill 2019 25


Välismissioon Liitlased fookus

viimati (Pariisis) osutus kokkulepete sõlmimine võimatuks, sest ennekõike Moskva arusaamad Saksamaa tuleviku kohta läksid vastuollu lääneliitlaste omadega. NSV Liit nõudis ka seda, et temale antaks välja endised Balti riikide kodanikud, keda USA keeldus NSV Liidu kodanikeks tunnistamast. Tulemuslikumad olid 1954. aasta ja 1955. aasta kohtumised, võimaldades Austria iseseisvust taastada. USA oli varasema Jaapani Hiina vallutuste mittetunnustamise poliitika laiendanud ka Punaarmee okupeeritud Balti riikidele ja kuigi vaidlused kestsid ka läänemaailmas edasi, oli otsus Balti riikide annekteerimist mitte tunnustada juba 1940. aastast peale USA ametlik poliitika.

Otsus Balti riikide annekteerimist mitte tunnustada oli 1940. aastast peale USA ametlik poliitika. ÜRO

26 aprill 2019 SÕDUR

ß

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon loodi aprillist juunini 1945 San Franciscos peetud konverentsil, mille tulemusel 50 riiki said ÜRO asutajaliikmeteks, loodi ka ÜRO julgeolekunõukogu, kus vetoõigus anti viiele riigile, lisaks USA-le, NSVL-ile, Suurbritanniale ja Prantsusmaale ka Hiinale. Dekoloniseerimine, mis kuulutati üheks ÜRO eesmärgiks, teenis USA ja NSV Liidu eesmärke, aga ärritas ennekõike koloniaalvõime nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Portugal ja Hispaania. Meretagused valdused tuli küll järjest vabaks lasta, aga kontinentaalsed vallutused, mida eriti NSV Liit kokku oli krabanud, jäid puutumata. Puhkesid hoopis uued kriisid juba ÜRO tasandil. 1941. aastast olid vastsete liitlastena Suurbritannia ja NSV Liit ühiselt okupeerinud Iraani, et sõja ajaks tagada lend-lease transpordikoridor NSV Liidu aladele. 1946. aastal nõudis USA NSV Liidu lahkumist Iraanist, kuid

1948-1949 aitasid blokaadis olevaid berliinlasi vaid Lääne abilennukid.

Moskva oli valmistunud seal hoopis Iraani tükeldamiseks, kohalike Aserbaidžaani ja Kurdi marionettvalitsustega. USA survel võttis ÜRO julgeolekunõukogu 30. jaanuaril 1946 vastu resolutsiooni nr 2, mis sundis NSV Liidu lõpuks taanduma.5 NSV Liidu-Iraani naftakokkulepe, millega Moskva oli endale rabanud 51% kontrolli Iraani naftatoodangu üle, tühistati 1947. aastal. 5 https://www.history.com/this-day-in-history/ soviets-announce-withdrawal-from-iran

Kuid selleks ajaks oli teravnenud juba teine rahvusvaheline kriis. 1939. aasta sügisel, mil kehtis veel liitlassuhe Stalini ja Hitleri vahel, oli Moskva nõudnud endale läbipääsu Türgi väinadest, kuid selles polnud Hitler enam järeleandmisteks valmis. Türgi teatavasti ei osalenud teises maailmasõjas. 7. augustil 1946 nõudis Moskva juba ultimatiivses vormis 1936. aasta Montreux konventsiooni revideerimist. Moskva ultimaatum ja nõue saada kontrolli Türgi väinade üle kutsus kaasa vaid selle, et Türgi loobus neutraliteedist ja leidis hiljem oma tee NATO-sse.


Liitlased fookus Kreeka kriis puhkes õigupoolest kohe sõja lõpus, kuna Kreeka valitsusväed nõudsid kommunistidest partisanide relvade loovutamist, mille tõttu puhkesid kokkupõrked, mida vasak leer nimetas valgeks terroriks. Kommunistid boikoteerisid 1946. aasta valimisi, alustades kodusõda, mille õhutamises Kreeka valitsus süüdistas omakorda Moskva kontrolli all naaberriike: Bulgaariat, Albaaniat ja Jugoslaaviat. 16. oktoobrini 1949 kestnud sõjas hukkus mõnedel andmetel 158 000 inimest ja miljon aeti kodudest põgenema, kuid Kreeka valitsus võitis selle. Just vastuseks Türgi ja Kreeka kriisidele töötas USA president Harry S.

Truman välja nn Trumani doktriini – 12. märtsil 1947 teatavaks tehtud järjekindla poliitika kaitsta ja toetada kõiki neid, keda ähvardab kommunismi oht.6 Containment – ehk kommunismiohu tagasitõrjumine sai USA ja hiljem ka lääneriikide poliitika aluseks, millele rajati ka NATO. Lisaks käivitati 1948. aastal ka riigisekretär George Marshalli nime saanud Marshalli plaan, millega suunati sõjast toibuvate riikide majanduslikult jalule aitamiseks järgnenud aastatel praeguses rahas arvestatuna ligemale sada miljardit dollarit. Poola, 6 https://history.state.gov/departmenthistory/ short-history/truman

Trumani doktriin – järjekindel poliitika kaitsta neid, keda ähvardab kommunismi oht. Tšehhoslovakkia ja Ungari olid Moskva survel sunnitud sellest abist loobuma, omadel kaalutlustel keeldus abist ka Soome. Soome eelistas isegi raskel ajal maksta ära reparatsioonid NSV Liidule ja ainsa riigina maksis lõ-

SÕDUR aprill 2019 27


Välismissioon Liitlased fookus

puks tagasi isegi esimese maailmasõja aegsed võlad USA-le. Moskva lõi Marshalli abile vastukaaluks 1949. aasta jaanuaris Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (Совет экономической взаимопомощи), mille liikmed olid sunnitud end üldse Lääne abist ära lõikama. Moskva majandusabist aga ei piisanud, et takistada järgnenud aastakümnetel süvenenud Ida-Euroopa majanduslikku mahajäämust Läänest.

Berliini blokaad

Saksamaa oli sõja lõpus jagatud nelja okupatsioonivõimu vahel, kellel puudus üksmeel selles, kuidas seda riiki uuesti ühendada. Stalin kinnitas oma liitlastele Idas, et kogu Saksamaa

Moskva majandusabist ei piisanud, et takistada Ida-Euroopa majanduslikku mahajäämust.

28 aprill 2019 SÕDUR

ß

peaks muutuma kommunistlikuks, Lääs sellist lahendust taluda ei saanud. Berliin oli jagatud neljaks, kuigi kokkulepet maismaaühenduseks läänepoolsete tsoonide ja Lääne-Saksamaa vahel ei olnud. NSV Liit sulges 26. juunil 1948 kõik Lääne-Berliini ühendusteed Läände. USA, Briti, Prantsuse, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika õhujõud vastasid blokaadile õhusilla avamisega, mille kaudu toimetati hädavajalikku toidu- ja humanitaarabi sissepiiratud linna. NSV Liit ei julgenud neid lennukeid alla tulistada, kuid erinevates intsidentides sai ikkagi surma kokku 101 inimest. Nurjunud blokaadi Berliini ümber lõpetas NSV Liit juba pärast seda, kui NATO oli loodud, 12. mail 1949. Just Berliini blokaad sundis ka NATO loomisega kiirustama, raudse eesriide rajamine Ida ja Lääne vahele kulmineerus juba Berliini müüri kerkimisega 1961. aastal. Lääne-Berliin säilitas eristaatuse kuni Saksamaa taasühendamiseni (1990), linna jäid Lääne-Saksamaaga ühendama kolm

Varssavi pakti tankid saadeti 1968. aastal Tšehhoslovakkiat maha suruma.

transpordikoridori, millele idasakslaste juurdepääs oli tõkestatud. Ja samal ajal otsisid idasakslased järjest meeletumaid võimalusi eluga riskides Läände jõuda. Kokku hukkus Läände põgenemise katsel 916 idasakslast. NATO loomise idee idanes juba nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani, kuid eriti tugevalt ütles selle avalikult välja president Truman uue ametisse astumise kõnes 20. jaanuaril 1949.7 USA lubas edasi vankumatut toetust ÜRO tegevusele, majanduslikku taastumist toetavate program7 https://www.trumanlibrary.org/ whistlestop/50yr_archive/inagural20jan1949.htm

mide (sh Marshalli plaani) jätkumist, kollektiivsete kaitsestruktuuride loomist üle Atlandi ja ka arengumaade toetamist. Seitse riiki ehk USA, Kanada ja Brüsseli lepingu riigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Luksemburg) said 18. märtsil 1949 ka Põhja-Atlandi lepingu teksti kooskõlastatud. Moskva süüdistused, et tegemist olevat nimelt NSV Liidu vastase agressiivse vandenõuga, tugevdasid lääneriikide koondumist veelgi ja 4. aprillil 1949 kirjutasid lepingule alla peale eespool mainitud seitsme riigi veel ka Norra, Taani, Island, Itaalia ja Portugal. Eriti tigedaks jõudis


Liitlased fookus selgelt üritas ootamatute sammudega ennetada. Nii nagu Moskva oli üritanud koondada oma vasallriike Marshalli abi vastu, hakati nüüd koondama oma vasalle ka NATO vastu, kuigi esialgu polnud enamikul neist tegelikku sõjalist jõudu Punaarmee kõrvale seada. Varssavi pakt sõlmiti 14. mail 1955, millega liitusid lisaks NSV Liidule Albaania, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Ida-Saksamaa, Ungari, Poola, Rumeenia.8 Ainsaks ühiseks sõjaliseks aktsiooniks Varssavi pakti jaoks kujunes 1968. aastal tankide saatmine demokraatia püüdluste mahasurumiseks Tšehhoslovakkias. NATO sündis kaitsealliansina ja kuigi nõukogude propaganda süüdistas seda kogu aeg sõjaõhutuses, tugevdas allianss liikmesriikide kaitsekoostööd ilma, et oleks terve külma sõja ajal osalenud üheski sõjalises konfliktis. Alles 1990. aastal, vastuseks Iraagi sissetungile Kuveiti, võttis NATO ette esimese sõjalise missiooni, saates tugevduseks õhujõude Türki.

Alles pärast suure vastasseisu kadumist Ida ja Lääne vahel on NATO saanud võtta aktiivsema rolli. vahepeal minna diplomaatiline sõnavahetus Moskva ja Oslo vahel. Ametlikult alustas NATO oma tegevust juba 24. augustil 1949. 1952. aastal liitusid NATO-ga ka Kreeka ja Türgi, 1955. aastal pika vägikaikaveo tulemusel Lääne-Saksamaa (olles enne seda sõlminud diplomaatilised suhted NSV Liiduga) ja 1982. aastal (Francisco Franco diktatuuri lõpu järel) Hispaania. Kui Põhja-Korea alustas Moskva avalikul õhutusel agressiooni Lõuna-Korea vastu 1950. aastal, siis oli ÜRO julgeolekunõukogus (JN) veider olukord. Vetoõigusega riikidest esindas Hiinat veel vana valitsus, kes oli varjunud Taiwanile, NSV Liit boikoteeris üldse JN tööd ja seega polnud kedagi vetot panemas, kui ÜRO otsustas saata väed Lõuna-Koread kaits-

ma. Lõuna-Koreale läksid appi kokku 21 riiki, neist üheksa NATO liikmed, aga NATO tervikuna seal ei osalenud. USA osalusel olid sündinud ka teised kaitsealliansid – Rio de Janeiro pakt 1947. a (enamiku Ameerika riikidega, praegu osaleb 17 riiki), ANZUS (1951 Austraalia ja Uus-Meremaaga, kehtib tänaseni), SEATO (Kagu-Aasia lepinguorganisatsioon, 1954–1977 Pakistani, Tai, Filipiinide ja Lõuna-Vietnamiga), CENTO (Keskregiooni lepinguorganisatsioon, 1955– 1979 Iraani, Iraagi, Pakistaniga), jne. Omaette paroodiaks kujunes 1954. aasta NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotovi ettepanek, et ka NSV Liit võiks ühineda NATO-ga. Samasse aega (1954–1955) jäi ka Austria iseseisvuse taastamine ja Lääne-Saksa NATO-sse võtmine, mida Moskva

Alles pärast suure vastasseisu kadumist Ida ja Lääne vahel on NATO saanud võtta aktiivsema rolli konfliktikollete rahustamiseks ka oma missioonidega. NATO Itta laienemiseks avanesid uksed pärast idabloki kokkuvarisemist. 1999. aastal võeti allianssi vastu Tšehhia, Ungari ja Poola, 2004. aastal Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, 2009. aastal Albaania ja Horvaatia, 2017. aastal Montenegro, ja 2019. aastal alustas tegelikke samme liitumiseks ka uue nimega riik PõhjaMakedoonia.

8 http://avalon.law.yale.edu/20th_ century/warsaw.asp

SÕDUR aprill 2019 29


Rahvusvaheline fookus

foto: Scanpix.ee

INF ja START I tõid kaasa 80% tuumarelvade likvideerimise.

Venemaa esitleb uut Iskander M raketisüsteemi.

Autor: Heiki Suurkask ajakirja Sõdur peatoimetaja ß

Avapauk uueks võidurelvastumiseks

tuumarelvadega 30 aprill 2019 SÕDUR


Rahvusvaheline fookus

Üllatust ei tulnud, nii nagu juba eelmise aasta lõpus oli lubatud, teatasid 2. veebruaril 2019 Ameerika Ühendriigid, et kuna Venemaa on juba pikemat aega teadlikult rikkunud kesk- ja lühimaarakettide likvideerimise lepingut (INF), alustab USA sellest lepingust väljumise kuuekuulist protsessi. Samal päeval vastas Venemaa omakordse lubadusega sellest lepingust väljuda.

I

NF-lepingu aeg saab sellega ümber, kuigi põhilise panuse tuumasõjaohu vähendamiseks on leping juba andnud, arvestades, kui palju tuumarelvi on just selle lepingu järgi likvideeritud. Desarmeerimisele aitas rohkem kaasa NSV Liidu kui riigi lõpp 1991. aastal ja tekkinud olukord, kus endistel NSV Liidu osadel (Valgevenel, Kasahstanil, Ukrainal) oli majanduslikult tulusam oma pinnal olnud tuumarelvad likvideerida. Kaasnes ka strateegiliste relvade vähendamise leping START I, mis sõlmiti 1991 ja ratifitseeriti 1994. INF-lepinguga likvideeriti kõik maapinnalt teele saadetavad ballistilised ja tiibraketid, nagu ka stardiseadeldised, mille laskekaugus oli 500 kuni 5500 kilomeetrit, kuid see ei puudutanud tuumatriaadi teisi osi – merelt ja õhust teele saadetavaid tuumarakette. START I pani aga tuumarelvastuse ülempiiriks mõlemale poolele 6000 lõhkepead, tuues kaasa 80%-se tuumarelvade likvideerimise. 1993. aastal alla kirjutatud START II leping oleks lõhkepeade piirarvu vähendanud veel 3000 kuni 3500 peale, aga see leping jäi jõustamata. 2003. aastal jõustus üldsõnalisem Moskva ehk SORT (strateegilise ründerelvastuse vähendamise) leping, 2011. aastal aga START I ja SORTi asendanud uus START leping, mis peaks 2021. aastaks vähendama strateegiliste tuumarelvade stardialuseid veel poole võrra. INF-leping oli tippsaavutus USA presidendi Ronald Reagani ja tollase NSV Liidu liidri Mihhail Gorbatšovi vahelisel pingelõdvendusel 8. detsembril 1987, mille tähtsust alahinnata on võimatu. Enne seda oli maailma jõudude tasakaalu garantiiks vastastikune tagatud hävitamine (mutually assured destruction – MAD) tuumarelvalöökidega, mille tagajärjel poleks kummagi poole infrastruktuurist ja rahvastikust palju järele jäänud. Eriti lähedal oli maailm tuumasõjale Berliini ja Kuuba kriiside ajal 1961–1962, ja teist korda 1983. aastal, mil Moskvas oli võimule tulnud ülimalt paranoiline KGB-ga seotud juhtkond. Maailmas oli 1980. aastate keskel kokku ligemale 70 000 tuumalõhkepead, mis olid suunatud vastaste sõjalistele rajatistele ja asustatud kohtadele, neist ligi 40 000 nõukogude

arsenalis.1 USA tuumarelvastuse tipphetkeks olid olnud 1966. aasta 31 175 lõhkepead, järgnevalt suunati rohkem raha kosmosevallutusse ja 1987. aastaks oli USA tuumarelvade arv juba mõnevõrra vähenenud. Aatompommide ja vesinikpommide järel töötati USA-s välja juba neutronpomme, NSV Liit polnud aga majanduslike raskuste tõttu enam võimeline senises tempos jätkama.

Tuumariikide tulek

Esimese põlvkonna tuumapommideni, nn aatompommideni jõuti katsetusega Trinity 16. juulil 1945 USA Manhattan-programmi käigus. Neid relvi kasutati kahel korral ka sõjas – 1945. aasta augustis Jaapani Hiroshima ja Nagasaki linnade vastu. Surma sai ligikaudu 200 000 inimest, hirmutades maailma niivõrd, et hiljem pole tuumarelvi kordagi sõjas kasutatud. NSV Liit sai oma esimese aatompommiga valmis 1949. aasta augustiks, Suurbritannia 1952. a, Prantsusmaa 1960. a, Hiina 1964. a, India 1978. a, Iisrael (ja nendega koostöös ka Lõuna-Aafrika) hiljemalt 1979. a, Pakistan 1998. a, Põhja-Korea 2006. aastaks. Teise põlvkonna ehk termobaarilise relva või vesinikpommini jõuti esimese katsetusega USA-s 1952. a, NSV Liidus 1953. a, Suurbritannias 1958. a, Hiinas 1967. a, Prantsusmaal 1968. a, Põhja-Koreas väidetavalt 2016. aastal. Võimsaima vesinikpommi lõhkamiseni jõuti nn Tsar Bomba (50 MT) katsetusega Novaja Zemlja kohal 1961. aastal. Neutronpommi tootmiseni jõuti vaid USA-s 1981. aastal, viimane neutronpomm likvideeriti aastal 2011. Täna on tuumariikide arsenalis oluliselt vähem relvi. Arms Control Association ja Stockholmi rahu-uuringute instituut 2 väidavad 2018. aasta raportis, et Venemaal on praegu 6850 tuumalõhkepead, millest laskevalmis on 1444. USA-l on 6550 tuumalõhkepead, millest 1350 on laskevalmis. Enamik veel lammutamata relvi on kas maha kantud või ladustatud. Samuti arvatakse, et Prantsus-

Täna on tuumariikide arsenalis oluliselt vähem relvi.

1 https://fas.org/issues/nuclear-weapons/ status-world-nuclear-forces/ 2 https://www.armscontrol.org/factsheets/ Nuclearweaponswhohaswhat

SÕDUR aprill 2019 31


Rahvusvaheline fookus

Desarmeerimisleppe lõpp

Nii USA kui ka Venemaa on otsustanud lahkuda 1987. aastal sõlmitud kesk- ja lühimaarakettide likvideerimise (INF) lepingust, avades ukse võimalikule uuele võidurelvastumisele Euroopas.

500 km lennukaugus: INF keelustab lühi- ja keskmaaraketid lennukaugusega 500–5500 km

RO OT S

I

Oletatavad Iskanderraketibrigaadid

So

om e

NO RR

A

NOVATOR 9M729 (SSC-8) USA hinnangul rikub see Vene tiibrakett INF-lepingu tingimusi, kuna selle lennukaugus on üle 2000 km. Venemaa väidab, et raketi lennukaugus on vaid 480 km.

Venemaa

2,000km lennukaugus Lõhkepea

Leedu UK

Korrigeerimissüsteem

SAKSAMAA

ITA IA

32 aprill 2019 SÕDUR

Moskva

UKRAINA 500km 310 miili

TÜRGI

Detailne kirjeldus* Lennukaugus u 2000 km Raketi pikkus 8 m Lõhkepea 400–500 kg

Uus rakett on ajakohastatud variant raketist 9M728, mis on juba integreeritud Iskander-M raketisüsteemi. Allikad: Jane’s, Global Security

Kaliningrad

Must meri

AL

Kanderakett

Läti

Krimm (VFi annekteeritud)

Kütusemahuti

Mootor

Luga

POOLA

PRANTSUSMAA

Kontrollsüsteem

Eesti

Mobiilne stardiseade

Venemaa väidab, et raketil 9M729 on sama kanderakett, mootor ja kütusekogus kui vanemal versioonil 9M728, mis tähendab, et INF-lepingut ei rikuta. © GRAPHIC NEWS


Pinged maha

1962. aasta kriisi tulemuseks oli siiski ka esimene tegelik märk lepituse otsingust, kui Moskva ja Washingtoni vahel avati otsesideühendus, nn punane liin. 1972. aastaks jõuti Helsingis alanud kõnelustel ka kahepoolsete kokkulepeteni NSV Liidu ja USA vahel, SALT I lepinguga. Sellega külmutati ballistiliste rakettide stardialuste arv ja uusi tuumarelvi tohtis allveelaevadele paigutada vaid samal ajal kontinentide vahelisi rakette (ICBM) vähendades. SALT II leping 1979. aastast jäi aga jõustamata, sest NSV Liit alustas agressiooni Afganistanis sama aasta lõpus. 1972. aastal jõustus raketitõrjesüsteemide piiramise leping (ABM), millega tohtis raketitõrjerajatisi rajada vaid kahe pealinna, Moskva ja Washingtoni kaitseks. Kui USA 2002. aastal otsustas ABM lepingust väljuda, nurjas Moskva vastuseks START II lepingu jõustumise. Toonase kriisi tõttu võimendus küll Putini lähikondlaste paranoia „Ameerika ohu“ suhtes, aga USA sai võimaluse arendada raketitõrjesüsteeme palju tõsisemalt. Lisaks on ka vananenud relvastus sundinud mõlemaid riike panustama programmidesse tuumarelvastuse uuendamisel. Niisiis, järjekordne desarmeerimislepe on ajaloo prügikasti visatud. Vähemalt teoreetiliselt oleks sellega kõik uksed jälle lahti tuumarakettidega võidurelvastumiseks USA ja Venemaa vahel, nii nagu nähti külma sõja kõige tulisematel perioodidel 1949–1972 ja 1979–1987. Õiget võidurelvastumist on aga raske ette näha olukorras, kus Venemaa majandus võimaldab kaitsekulutusi hoida vaid kümnendiku tasemel võrreldes USA-ga. Mullustel andmetel on USA kaitsekulutused olnud üle 600 miljardi dollari, Venemaa omad vaid 63–66 miljardit dollarit. 1988. aastal, mil nõukogude sõjatööstus veel täiel võimsusel töötas, olid kaitsekulutused USA-s 293 ja NSV Liidus 246 miljardit dollarit. Just jõuliste pingutuste

tõttu ameeriklastega võidu kulutada varises NSV Liidu majandus lõpuks kokku. NATO peasekretär Jens Stoltenberg teatas igatahes veebruaris, et NATO liitlastel pole mingit kavatsust paigutada uusi maapinnal paiknevaid tuumarelvasüsteeme Euroopasse. Moskva on aga jätkanud Novator 9M729 (SSC-8) tiibrakettide paigutamisega Iskander-M raketisüsteemidesse, mis NATO ekspertide hinnangul võivad lennata pigem 2000 kilomeetri, mitte vaid 480 km kaugusele, nagu Moskva väidab. Saksamaa igatahes keeldus välistamast ka uue tuumarelvastuse maale toomist, kui Venemaalt lähtuv tuumarelvaoht suureneb, Poola ja terve hulk muid Ida-Euroopa riike on lausa sunnitud tõhustama oma raketikaitset.3 Moskva väited, et justkui USA rikkuvat ka INF-lepingut, tuginevad pigem oletustele kui faktidele. Samas on Venemaa otsimas üha rohkem võimalusi tuumarelvastuse arendamiseks nii, et sellega oleks võimalik USA raketitõrjekilbist läbi murda, rääkides nii tuumatorpeedost Poseidon, tiibraketist Burevestnik kui ka atmosfääri ülemistes kihtides liuglevast hüperhelikiirusega relvast Avangard. Viimasega väidetavalt saavutatud lennukiirus Mach 27 võiks tõesti lubada USA raketikilbist läbi murda, aga nende relvade puhul on olnud rohkem propagandat kui tegelikult veenvaid tulemusi. Vladimir Putini juhitav Venemaa on 1999. aastast kuni 2014. aastani kaitsekulutusi järjest suurendanud, aga mahajäämus ameeriklastega võrreldes on siiski tohutu ning rahvusvahelised majandussanktsioonid Ukraina kriisi tõttu on mõjutanud ka kaitsekulutuste vähenemist 2013. aasta 88 miljardilt 2018. aasta 66 miljardile dollarile. On ilmselge, et oluliselt suuremat hüpet kaitsekulutustes Ameerikale lähemale Moskva praegu teha ei suuda. Küll aga on oluliselt lähemale tulnud Hiina, kes on neljakordselt suurendanud oma kaitsekulutusi aastail 2006–2017 (siis 55, nüüd juba 228 miljardit dollarit). Ja Hiina teatavasti ei osale enamikus tuumadesarmeerimise lepingutes. Just olukord, et Hiinat ei piira ükski sisuline tuumarelvastuse piiramise leping, on süvendanud muret nii Washingtonis kui ka Moskvas. Ja see on esimene põhjus, miks USA ja Venemaa vahelised desarmeerimislepingud praegu löögi all on, punalipuline kolmas jõud ähvardab juba mõlema riigi julgeolekut.4

Rahvusvaheline fookus

maal on 300, Hiinal 280, Suurbritannial 215, Pakistanil 145, Indial 135, Iisraelil 80 ja Põhja-Koreal 15 tuumarelva. Lõuna-Aafrika oli ise valmis oma tuumarelvastuse juba 1992. aastal likvideerima. Desarmeerimislepinguid tuumarelvastuse vähendamiseks on aga omavahel sõlminud vaid Moskva ja Washington, ülejäänud tuumajõududelt pole võetud mingeid kohustusi tuumarelvastuse vähendamiseks. Riike, kes üritasid endale ise tuumarelvi välja töötada, on olnud ridamisi nii Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja isegi Austraalias, aga õnneks enamik neist tulemusteni ei jõudnud.

On ilmselge, et hüpet kaitsekulutustes Ameerikale lähemale Moskva teha ei suuda.

3 https://www.rferl.org/a/stoltenberg-natomulls-options-in-post-inf-world-doesn-t-wantsarms-race-with-russia/29768184.html 4 https://www.tandfonline.com/doi/full/ 10.1080/00963402.2018.1486620

SÕDUR aprill 2019 33


foto: Scanpix.ee

Rahvusvaheline fookus

Rakett Novator 9M729 suudab kanda ka tuumalõhkepead.

Autor: Aleksandr Popov lektor, juhtimise õppetool, Estonian Business School ß

INF-kokkuleppe roll `` ja tähtsus rahvusvahelises õiguses 34 aprill 2019 SÕDUR


Rahvusvaheline fookus

Rahvusvaheliste lepingute roll riikidevahelises suhtluses oleneb paljuski sellest, millist kaalu me neile omistame. Erinevalt siseriikliku õiguse reeglite järgi sõlmitud lepingutest, on rahvusvaheliste kokkulepete puhul põhimõtteline erinevus teoorias esiti selles, kas poolte jaoks on kokkulepe õigusallikas, mis reguleerib nendevahelist suhtlemist ja seeläbi seob selle rahvusvahelise õiguse raamistikuga laiemalt. Või teisalt selles, kas pooled suhtuvad kokkuleppesse kui pelgalt nendevahelise “kohustuse” tekkeallikasse.1

R

iikidevahelised kokkulepped ei erine tegelikult kuigi palju siseriiklikus õiguses tunnustatud lepingutest. Praktikas on välja kujunenud suhtumine, et rahvusvaheline leping on riikidevahelise suhtluse tööriist, mis on mõeldud poolte vahelise suhtluse õiguslike tagajärgede hindamiseks.2 Kui siseriiklikus õiguses on lepingute “vorminõuded” reguleeritud õigusaktidega, mis loovad seose lepingu õigusliku mõju ja siseriikliku õiguskorra vahel, siis riikidevahelises suhtluses on küsimus lepingute “vormist” lahendatud vägagi lihtsalt – riikidevahelise lepinguga. Iseenesest ei ole selles ju esmapilgul midagi imelikku, kuidas saakski veel riigid omavahelisi kohustusi kõige paremini väljendada. Praktikas aga tähendab selline “lahendus”, et riikide kokkuleppe täitmise hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, kas riigid, kelle tegevust hinnatakse, on pidanud vajalikuks siduda ennast kokkuleppega, mis annab õiguse hinnata nende tegevust. Rahvusvaheliste lepingute kokkuleppe3 põhjal loodud reeglistiku tugipunktid ei erine oma olemuselt siseriiklikust lepinguõigusest, tuginedes “lepinguvabaduse”, “hea usu” ja pacta sunt servanda põhimõtetele, mis kokkuleppe teksti autorite arvates on “ülemaailmselt tunnustatud”.4 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon on loonud õigusliku aluse pacta sunt servanda, “s.t igasuguseid seaduspäraseid kokkuleppeid tuleb austada”5, et seda ideed rakendada ka riikidevahelistele kokkulepetele. Samas ei tohi aga unustada asjaolu, et täpselt nagu iga teinegi riikide vahel sõlmitud “leping”, on ka 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon allutatud temas endas kokkulepitud reeglitele. Seetõttu ei saa temas sisalduvat reeglistikku kohaldada 1 Jan Klabbers, The Concept of Treaty in International Law (Kluwer Law International: The Hague, 1996), lk. 2. 2 Jan Klabbers, Treaty Conflict and the European Union (Cambridge University Press: 2009), lk. 23. 3 Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon [Vienna Convention on the Law of Treaties], 23.5.1969, jõustunud 27.1.1980, 1155 UNTS 331 (Eesti suhtes jõustunud 20.11.1991 — RT II 1993, 13/14, 16). 4 Preambula, Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon, supra nota 3. 5 Elmar Ilus, Rooma eraõiguse alused (Tartu Riiklik Ülikool: 1969), lk. 163.

ühelegi kokkuleppele, mis on sõlmitud riikide vahel, kes ei ole pidanud vajalikuks sellega ühineda. 1987. aastal sõlmitud keskmaa tuumajõudude leping (INF) on kahe riigi vahel sõlmitud rahvusvaheline kokkulepe, mille eesmärk on poolte vaheline koostöö kokkuleppes nimetatud tuumarelvastuse liikide hävitamiseks. Praktikas on tegu kokkuleppega, mis sätestab konkreetse tegevusraamistiku kahe poole vahel. See on loodud selleks, et tagada kokkuleppes märgitud lõppeesmärgi saavutamise õiguslikud alused. Riigid ei ole kokku leppinud mitte ainult konkreetsete relvastuse liikide käibelt maha võtmises ja nende varude hävitamises. Peale kokkuleppes nimetatud lepingu eseme tekkis INF-kokkuleppe tagajärjel omalaadne “erinormide” kogum, mis sätestab poolte vahelise suhtlemise erisused lähtuvalt kokkuleppes esitatud relvastuse liikide käitlemisest. Samuti tagab see mõlemale poolele õiguspärase ootuse saada ligipääs nii relvastuse käitlemisega seotud informatsioonile kui ka füüsiline juurdepääs relvastuse hoiustustingimustele, kui sellist ligipääsu on vaja vastaspoole lepinguliste kohustuste täitmise kontrollimiseks. Seetõttu saab väita, et INF-kokkuleppe mõju kahe riigi vahelisele suhtlusele oli midagi palju rohkemat, kui pelgalt “kohustuse” loomine. INF-kokkulepe andis liikmesriikidele sõnaõiguse juhendada üksteist oma siseriiklike otsuste tegemisel ning vajadusel nõuda otsuste tegemist, millel on otsene mõju nende vahel sõlmitud kokkuleppe efektiivsusele. INF-kokkuleppe õigusliku mõju lõppemisega kaob ka poolte kohustus vältida teatud liiki relvastuse käitlemist ning arendada selle käitlemisvõimekust. Praktikas tähendab INF-leppe õigusliku siduvuse lõppemine seda, et käibelt kaob üks võimalik õiguslik alus kahe INF-lepingu poole käitumise mõjutamiseks. Rahvusvaheliste kokkulepete üks peamisi kõrvalmõjusid on “hüvede ja garantiide” loomine kolmandatele pooltele. INF-leppe kadumine toob endaga kaasa ka kahe poole vahelise tuumarelvastuse võimekuse arendamise kammitsais hoidnud süsteemi kadumise ning seeläbi muudab nende otsustusvõime tuumarelvastuse puhul endisest palju mastaapsemaks.

Kaob ära kaht poolt kammitsais hoidnud süsteem.

SÕDUR aprill 2019 35


foto: Scanpix.ee

Rahvusvaheline fookus

ß

Autor: Karin Kanarik, major, NATO staabielemendi kommunikatsiooninõunik

Gruusia kaitseväelased valmis NATO õppuseks.

Mentorina NATO õppusel

Gruusias Tallinnas paikneva NATO staabielemendi ülem kolonel Aron Kalmus osales NATO poolse vanemmentorina (ingl NATO Senior Mentor) NATO-GRUUSIA (NG19) 2019 ühisõppusel, mis toimus 18.-29. märtsil Gruusias (tuntud ka kui Georgia). 36 aprill 2019 SÕDUR


Õppus algas viiepäevase akadeemilise õppe faasiga, mille käigus keskenduti NATO 5. artikli väliste operatsioonide planeerimise ja korraldamise teemadele. Loenguid pidasid rahvusvahelised õppejõud ja tegid seda väga heal tasemel. Sellele järgnes viiepäevane aktiivne faas, mis toimus JFTC loodud fiktiivse NATO 5. artikli välise stsenaariumi järgi. Fiktiivne stsenaarium, mille asukoht oli Põhja-Aafrikas ning mille keskmes oli kokkuvarisemise äärel ja humanitaarkriisis vaevlev Ida-Aafrika riik Tytan. Riik, mille agressiivsed ja totalitaarsed naabrid soovisid kehtestada mõjuvõimu. 4. MehJvbr roll osana NATO rahvusvahelistest jõududest oli korraldada operatsioone, et kontrollida kolmandikku riigi territooriumist ja tagada humanitaarkonvoide turvalisus peamisel liikumisteel. Brigaadi staap planeeris, juhtis ja koordineeris oma operatsioone ning saavutas märkimisväärse taseme, arvestades asjaolu, et Gruusia kaitsejõudude brigaadid osalesid just iga päev NATO õppustel. Täpsemalt öeldes on 4. MehJvbr ainus Gruusia kaitsejõudude neljast brigaadi staabist, mis on varem ühe korra NATO õppusel brigaadi staabiga osalenud, mistõttu oli väljakutse nende jaoks üsna suur. Mitte NATO liikmesriigina suutis 4. MehJvbr juhtida operatsiooni NATO protseduuride ja põhimõtete järgi ilma oluliste tõrgeteta. Saavutatud tase ei jää just palju alla meie endi Eesti brigaadi staapide väljaõppe tasemele. Brigaadi staabile oli väljakutseks nii staabi taseme kui ka NATO suunitlusega väljaõppe süsteemi puudumine, mistõttu paljud õpiväljundid koostati tegemise ja paralleelse õppimise meetodil. Brigaadi staabi protseduuride tasandil paistab silma grusiinide pataljoni taseme märkimisväärne kogemus, mis on saadud eelkõige NATO Afganistani operatsioonist, kus on tänaseks roteerunud juba 22 Gruusia pataljoni. Samas paistis ka Afganistani kogemuse teine külg, kus kohati püüti kopeerida pataljoni taseme kogemust brigaadi tasemele, mis alati aga ei ole toimiv lahendus. Veelgi enam brigaadi tasandi protseduuride kohatine puudumine püüti

korvata NATO n-ö üldiste staabitöö protseduuride vahetu kopeerimisega. Siinkohal toon ühe näite brigaadi staabi töögruppide korraldusest – rakendati operatsiooni analüüsi töögrupp, käimasolevate operatsioonide hindamise töögrupp jne, kokku neli erinevat töögruppi. Nende töögruppide tervikrakendamine ei ole üldjuhul brigaadi tasandi küsimus, vaid pigem maaväe ja kõrgema juhtimistasandi komponendi tööprotsessi osa. Töögruppide aktiveerimine ning käimashoidmine nõudis brigaadi staabilt suurt pingutust ja inimvara, mille tõttu kannatasid kohati teised staabi tasandi funktsioonid.

Grusiinidel on meilt palju õppida, muuhulgas brigaadi operatiivkeskuse rakendamist. Grusiinidelt on ka meilt palju õppida, muuhulgas brigaadi tasandi operatiivkeskuse töö ja protseduuride rakendamist, mida grusiinid tegid väga hästi. Operatiivkeskuse töökorraldus, sealjuures keskendumine operatiivolukorra jälgimisele ja ebapraktiliste protseduuride vältimine oli muljetavaldav. 4. MehJvbr staabi operatiivkeskuse tõhususe taustal paistis silma just grusiinide Afganistani kogemus – toimiv, lihtne ja keskendunud tegevus. Lihtne näide sellest olid operatiivkeskuse koosolekud, millel anti ülevaade olukorrast brigaadi ülemale. Koosolekutel kaeti kõik vajalikud valdkonnad ja funktsioonid ning kõik see suudeti teha keskeltläbi 17 minutiga. Grusiine tuleb tunnustada ka õppuse üldise korralduse ja sidelahenduste eeskujuliku lahendamise eest. Õppusele planeeritud kaks külaliste päeva suudeti korraldada ilma väljaõppe eesmärkide saavutamist ohustamata ning ka kogu infotehnoloogiline pool toimis tõrgeteta, mis CAX tüüpi õppustel on harvaesinev nähtus. Seega – tublid grusiinid!

SÕDUR aprill 2019 37

Rahvusvaheline fookus

G

eopoliitilisest asukohast tulenevalt on Gruusial olnud alati eriline roll NATO lähedase partnerina. Ühel pool Gruusia piiri on Vene Föderatsioon ning teisel pool Türgi. Toetus Gruusiale tuleb eelkõige Ameerika Ühendriikide kaudu, kes tajuvad väga selgelt piirkonna dünaamilist olukorda. Samuti on Gruusial eriline suhe Ameerika Ühendriikidega, sh eriti merejalaväega, kes toetavad Gruusia üksuste Afganistani missioonieelset ettevalmistust. Oluline on mainida, et oma panuse poolest Afganistanis on Gruusia tänapäeval Ameerika Ühendriikide järel teisel kohal. Kui õppusest endast rääkida, siis oli tegemist juba teise samalaadse õppusega. 2016. aastal toimunud esimese õppuse planeeris NATO Allied Command Tranformation (ACT) ja korraldas Poolas Bydgoszczis paiknev NATO ühendväejuhatuse väljaõppekeskus e Joint Force Training Center (JFTC). Seekordse õppuse korraldasid grusiinid ise ning ACT-l ja JFTC-l oli toetav roll. Õppuse üldine ülesehitus ei erinenud palju sellest, millega meie NATO liikmesriigina õppustel kokku puutume. Õppuse juhtelemendi moodustas partneritest ja liitlastest koosnev juhtstaap ja peamine treenitav üksus loodi Gruusia kaitsejõudude 4. mehhaniseeritud jalaväebrigaadi staabi baasil, millele olid juurde antud liitlaste ja partnerite ohvitserid ja allohvitserid. Õppus toimus arvutisimultsiooni abil (CAX Computer Assisted Exercises). Õppus NG19 oli NATO protseduuride järgi grusiinide planeeritud ja korraldatud brigaadi tasandi juhtimispunkti õppus. Kolonel Kalmuse rolliks oli juhendada õppuse peakorraldajat, Gruusia relvajõudude peastaabi planeerimisjaoskonna väljaõppe divisjoni ülemat, kolonel Grigol Chelidzet. Peale selle tegutses Kalmus Gruusia kaitsejõudude 4. mehhaniseeritud jalaväebrigaadi (MehJvbr) ülema mentorina. Kuigi kolonel Kalmus ei tähtsusta üle oma panust õppuse mentorina, sai tema roll ja tegevus nii Gruusias kui ka NATO-s väga positiivse hinnangu ning teda tunnustati ka Gruusia kaitseväe II klassi teenetemärgiga.


Relvad fookus

Autor: kapten Andrei Šlabovitš 2. jalaväebrigaadi staabiohvitser

Snaiper poolautomaatse SVD-ga pildistatuna VFi lõuna sõjaväeringkonnas. ß

`` Vene Föderatsiooni jalaväe ``

snaiprid ja täpsuslaskurid

Viimase aastakümne jooksul on Vene Föderatsiooni (VF) snaiprite ja täpsuslaskurite väljaõppes toimunud suured muutused, mida on mõjutanud nii ajaloolised kui ka tänapäeva kogemused relvakonfliktides.

V

ene keeles on terminil „snaiper“ lai tähendus ning tihti mõeldakse selle all kõiki las-

38 aprill 2019 SÕDUR

kureid, kes tegutsevad optilise sihikuga relvaga ning hävitavad sihtmärke suuremal distantsil kui tavasõdur

automaatrelvaga. Üksnes nimetusest ei pruugi aru saada, kas tegemist on jalaväe allüksuse koosseisus tegutseva täpsuslaskuriga või eriväljaõppe saanud ning iseseisvalt tegutseva snaipripaariga. Selles artiklis keskendun Nõukogude Liidu (NSVL) ja VFi relvajõudude motolaskurüksuste snaipritele ja täpsuslaskuritele.


Relvad fookus ilmastikutingimustes, muutus võitlus nõukogude sõdurite jaoks väga keerukaks ning halvas nende moraali. Võib väita, et talvesõja tulemused avaldasid nõukogude väejuhtidele suurt mõju. Pärast sõja lõppu toimusid arutelud erinevatel tasanditel, et saada aru sõjas kogetud teatud ebaõnnestumiste põhjustest. Ühe õppetunnina teadvustati snaiprite taktikalise väljaõppe olulisust. Nii nagu soomlased, leidsid ka nõukogude väejuhid, et kõige paremini sobivad snaipriteks endised jahimehed, kes on harjunud tegutsema üksinda või väikestes grup9x39 mm moona kasutav hääletu VSS "Vintorez".

fotod: Scanpix.ee

ß

Lahinguväljal „tutvusid“ nõukogude sõdurid snaiprite tegevusega põhjalikumalt talvesõja ajal. Hajutatud sissitaktikat kasutades suutsid soomlaste väikeüksused tekitada Punaarmeele snaipritulega suuri kaotusi, eriti juhtivkoosseisu ridades. Kurikuulsad „kukuškad“ (ee käod) muutusid punaarmeelaste seas lausa hirmuäratavaks müüdiks, mis omakorda võis avaldada mõju edasisele snaipri ja täpsuslaskurite arengule NSVL-i relvajõududes. Kõige imetlusväärsem oli soomlaste oskus valida häid positsioone ning neid kiiresti ja varjatult vahetada. Tihti polnudki laskedistantsid väga suured, kuid soomlaste suurema liikumisvabaduse tõttu keerulisel maastikul ja rasketes

Teine maailmasõda kuulsuse tipphetk

Klassikaline optikaga „vene vint“ (Mossini vintpüss) oli kasutuses juba esimeses maailmasõjas, kuid laiemalt hakati täpsuslaskureid välja õpetama NSVL-is 1920ndatel loodud kursustel Выстрел (ee lask), kus valmistati ette kuni jalaväepolgu taseme juhte, kellele õpetati ka kaasaegsemaid laskurmeetodeid. Väljaõpe sellisel kursusel kestis seni kaua, kui 1929. aastal lisati kursuse kavva eraldi moodul snaiprite õpetamiseks, mille parimad lõpetajad said aunimetuse „Vorošilovi laskur“ (vk Ворошиловский стрелок). 1932. aastal hakati massiliselt tootma snaiprirelvana kasutatavat modifitseeritud Mossini vintpüssi 1891/31 optilise sihikuga PE või PU (3,5-kordne suurendus, vaatevälja laius 4°30'). See relv oli Nõukogude Liidu snaiprite põhirelvaks kuni poolautomaatse SVD tulekuni 1963. aastal. Nõukogude snaiprite ettevalmistuses oli tol ajal minu hinnangul peamine individuaalne laskeoskus, kus keskenduti sihtmärkide tabamisele suurtel distantsidel kuni 800 m.

SÕDUR aprill 2019 39


Relvad fookus

pides, oskavad tuvastada sihtmärke suurel distantsil ning neile varjatult läheneda, ja suudavad viibida maskeeritud laskepositsioonil pikka aega. Snaiprid pidid tegutsema iseseisvalt või väikestes gruppides lahingute raskuspunktis, et vastast häirida või isegi lagundada. Mõju saavutamiseks pidid nad hävitama vastase juhtivkoosseisu ning vigastama olulisimaid relvasüsteeme. Selle perioodi mälestustes on mainitud, et vahel anti snaiprite gruppidele (mitmest snaipripaarist koosnev ajutine formatsioon diviisiülema otsealluvuses) ülesandeks nurjata vastase rünnak diviisi tiival asuvale polgule. See tähendab, et snaiprid täitsid klassikalist eesmärki olla jõu kordistaja üksuse jaoks olulisel lõigul. Peagi haaras teine maailmasõda ka NSVL-i ning järgnenud lahingud näitasid, et talvesõjast tehtud järeldused olid õiged. Kuigi snaiprite suhtarv oli üldvägede koosseisuga võrreldes väga väike, suutsid üksikute „püssimeeste“ saavutused mõjutada lahinguid nii päriselt kui ka pro-

pagandarindel, viimases ehk isegi suuremal määral. Snaiprite reaalset mõju lahinguoperatsioonidele ning nende tekitatud kaotusi vastasele on üsna raske hinnata – NSVL-i ametlikel andmetel tapsid 17 snaiprit sõja jooksul igaüks enam kui 400 vastase sõdurit. Selge on aga see, et nende reaalsete või väljamõeldud saavutuste propagandistlik mõju oli väga suur. Sellised nimed nagu Vassili Zaitsev, Vassili Golossov ja teised olid tuntud nii sõdurite kui ka tsiviilelanike seas, tõstes nende moraali ja usku Punaarmeesse. Peale meessoost võitlejate olid Nõukogude armees levinud ka naissoost snaiprid, keda ametlikel and-

40 aprill 2019 SÕDUR

metel teenis sõja jooksul üle tuhande ja kes saatsid teise ilma ligi 12 000 vastaspoole sõdurit. On märkimisväärne, et see jättis jälje Vene sõduri teadvusse: pärast Nõukogude Liidu lagunemist puhkenud Tšetšeenia sõdades olid väga levinud müüdid tšetšeenide poolel võitlevatest naissnaipritest. Väidetavalt olnud tegemist Baltimaadest pärit endiste laskesportlastega, kes tapsid VFi sõdureid eriti jõhkralt raha eest. Lihtkeeles nimetati neid „valgeteks sukkpüksteks“.

Dragunovi ajastu

Pärast teise maailmasõja lõppu ei peetud snaiprite rolli kaasaegses konfliktis enam oluliseks. Arvati, et Euroopa lahingutandril toimuvasse sõtta, mida iseloomustaks mehhaniseeritud üksuste kiire tempoga manöövrid ja taktikalise tuumarelvastuse kasutamine, ei ole snaipritel enam väga asja. Pealetungi kiirus ja taktikaline tuumarelv pidi välistama sellise olukorra, kus snaiprid saaksid

ß

Pärast teise maailmasõja lõppu ei peetud snaiprite rolli kaasaegses konfliktis enam oluliseks.

Soomustenika hävitamiseks mõeldud 12,7 mm ASVK Kord-M.

rakendada oma tugevust – staatilised positsioonilahingud ei tundunud enam tõenäolised. Lokaalsete sõdade (Korea, Vietnam) kogemused ja üldine poliitiline olukord näitasid, et „tavasõda“, kus iga vastase kompanii või pataljoni tungipunkti hävitamiseks taktikalist tuumarelva kasutada ei saa, on jätkuvalt päevakorras. Moodsate relvasüsteemide, näiteks juhitavate tankitõrjerelvade areng tõstis ka NATO armeede jalaväeüksuste tulejõudu. Nende hävitamiseks oli NSVL-il vaja uut jalaväe tulirelva, millega saaks lasta täpselt, kaugelt ning kiiremini kui olemasolevate snaiprirelvadega. Samuti oldi arvamusel, et tuleb suurendada snaiprite suhtarvu manööverüksuse koosseisus. Seda arvamust toetas asjaolu, et pärast automaadi AK-47 relvastusse


Relvad fookus võtmist langes vähemasti teoreetiliselt Nõukogude armee jalaväejao relvade tuleulatus. Seda võrreldes Mossini vintpüssiga ja teiste 7,62 x 54R kaliibrit kasutavate käsitulirelvadega. Kuigi soomustransportööri või jalaväelahingumasina pardarelva tuleulatus oli piisav enamike sihtmärkide hävitamiseks, mida motolaskurjagu võis lahinguväljal kohata, tunti lahingutes, kus jalavägi pidi tegutsema jalastunult ilma soomukite toeta, puudust pikale distantsile laskva relva järele. Tulenevalt eelmainitust tehti järeldus, et snaiprid võiksid olla igas motolaskurjaos. Samas oli selge, et nii suure hulga klassikalises tähenduses snaiprite tootmine poleks olnud võimalik, kuigi neil oleksid olnud varasemaga (nn snaiper-diversantidega) võrreldes teistsugused ülesanded. Uue kontseptsiooni järgi pidid snaiprid, keda hakati nimetama „jalaväe snaipriteks“ (siin artiklis kasutatakse edaspidi sõna „täpsuslaskur“), tegutsema vahetult koos teiste motolas-

kurjao liikmetega ning hävitama vastase sihtmärke distantsidel kuni 500 meetrit. Täpsuslaskurite põhirelvaks sai alates 1963. aastast Jevgeni Dragunovi konstrueeritud poolautomaatne vintpüss SVD. Relval oli neljakordse suurendusega sihik PSO-1 ning selle lahinguline laskekiirus oli 30 lasku minutis. Peale selle oli võimalik kasutada ka öösihikut NSPU, mis pidi teoreetiliselt võimaldama tabada siluetti kuni 400 meetri kaugusel. Täpsuslaskurid olid algul igas motolaskurjaos ning tegutsesid jaoülema korralduste järgi. Hiljem

1980ndatest kadusid täpsuslaskurid motolaskurjao koosseisust.

ß

Snaiper õppusel Vostok 2018.

avastati, et jalastunud jao lahingurivis paiknemine ei võimaldanud täiel määral ära kasutada snaiprirelva võimeid ja peale selle langes massilise ajateenijatest täpsuslaskurite koolitamise tõttu üldine väljaõppe tase. Sisu poolest oli tegemist tavaliste jalaväelastega, kel oli mõnevõrra pikem relv kui teistel. Seetõttu kadusid täpsuslaskurid alates 1980ndatest motolaskurjao koosseisust ning jäid alles vaid motolaskurrühma juhtimisjakku. Rühma täpsuslaskuril oli rohkem aega laskeandmete ettevalmistamiseks ning vastase tabamiseks selliselt distantsilt, kus ta ise enam ei olnud vastase otsetule all. Samuti võis rühma täpsuslaskurile esitada kõrgemaid väljaõppenõudeid ning sellega tõsta nende tegevuse efektiivsust.

Snaiprite tagasitulek

Mitmed lokaalsed konfliktid, milles osalesid NSVL ja VF alates 1980ndatest, näitasid, et madalama intensiivsusega konfliktides on snaipritel oluline roll. Küllaltki madal lahingutempo ja rindejoone puudumine

SÕDUR aprill 2019 41


Relvad fookus

lõi soodsad tingimused klassikalise snaipri tagasitulekuks. Esimene samm kontseptsiooni muutmises seisnes üksikute snaiprirühmade loomises motolaskurbrigaadides. 2011. aastaks kasvasid neist välja snaipriroodud, kuhu koondati ka täpsuslaskurid motolaskurroodudest ning alustati uuel metoodikal põhineva väljaõppega. Snaiprite väljaõpe pidi nüüd toimuma tsentraalselt eraldiseisvates snaiprikoolides, mitte igas väeüksuses eraldi. Struktuurimuudatustega samal ajal tõsteti nõudmisi snaiprikandidaatidele: sobiv isik on kuni 35-aastane ja heas füüsilises vormis. Vormi hindamiseks tehakse kehalised katsed jooksmises (100 m ja 3000 m distantsi minimaalne norm on vastavalt

ß

Snaipri esimeseks relvaks on väljaõppe alguses endiselt SVD, millele ei ole asendust leitud.

13 sekundit ja 12 minutit 30 sekundit) ja lõuatõmbamises (17 korda). Oluline osa on ka psühholoogilistel testidel, sest reeglina otsitakse stabiilse närvisüsteemiga või isegi flegmaatilisi kandidaate. Enne kandideerimist peab isik olema vähemalt aasta teeninud kas motolaskurüksustes, õhudessantvägedes, merejalaväes või spetsnaz’is. Soovitatav on ka osalemine „missioonidel“ kriisipiirkondades. Avalikud andmed snaiprite väljaõppe kohta VFi relvajõududes on erinevad ja kohati ka vasturääkivad. See võib olla seotud asjaoluga, et tegemist on küllaltki uue nähtusega VFi armees ja väljaõppekavad võivad aja möödudes muutuda. Snaiprite baasväljaõpe kestab kolm kuud, kuid väljalangemine on suur, reeglina iga kolmas ei lõpeta väljaõpet. Peale hea laske- ja maskeerimisoskuse peavad kvalifitseerunud snaiprid olema suutelised korrigeerima suurtükiväe tuld ning oskama õhuründevahenditele sihtmärke osutada. Oma teenistuse jooksul peavad snaiprid läbiIda-Ukraina separatist SVD-ga.

ß

Snaipripaar õppusel Vostok 2018 Primorje krais.

ma täiendavad lisaõpingud, et oskusi hoida ja arendada. Snaipri esimeseks relvaks on väljaõppe alguses endiselt SVD. Vaatamata sellele, et relva peetakse juba moraalselt vananenuks, ei ole sellele sama massiliselt toodetud asendust leitud. Lisaks SVD-le kasutatakse helisummutiga subsonic moonaga vintpüssi VSS „Vintorez“, mis on mõeldud varjatud kasutamiseks lühidistantsil kuni 250 meetrit. Kuna snaiprid tegutsevad paarides, kus teise numbri ülesandeks on vaatlus ning julgestus, siis võib paarimehe relvastuses olla ka automaat AK-74. Samuti on kõikidel püstolid. Selles väljaõppe järgus õpivad snaiprid tegutsema täpsuslaskuritena ning hävitama sihtmärke kuni 600 meetri kaugusel. Edasise väljaõppe käigus valitakse kandidaatide hulgast välja need, kel

42 aprill 2019 SÕDUR


Relvad fookus tegutsevad kas eraldi või toetavad põhipingutust. Täpsuslaskurite ülesanne on jätkuvalt vastase juhtkonna ja jalaväe toetusrelvade meeskondade hävitamine lahinguväljal. Klassikalised snaiprid võivad tegeleda snaiprivastase võitlusega ning täita muid ülesandeid, milleks täpsuslaskurite väljaõpe ja relvastus enam ei küüni.

Snaiprivaldkonna areng on seotud Vene Föderatsiooni armee üldise arenguga.

Mida toob tulevik?

on eeldusi saada pikamaa laskuriteks ehk kuuluda snaiprite eliiti. Nende arv on palju väiksem ning relvastuses võivad olla juba suurema kaliibriga relvad (näiteks 8,6x70 või 12,7x108), millega on võimalik tabada sihtmärke üle 600 meetri kaugusel. Enamik neist relvadest on niinimetatud poltlukuga (käsitsi ümberlaetavad), sest asjatundjate arvates sobib selline lahendus klassikalisele snaiprile paremini kui poolautomaatne SVD. Selliste relvade valik on väga kirju, võidakse kasutada nii välismaal toodetud relvi nagu Steyr-Mannlicher SSG 04 kui ka Venemaal toodetud ORSIS T-5000, SV-98, ASVK ja muud. Esitatud relvade valik ei ole lõplik ning võib varieeruda ülesande ning üksuse varustuse poolest. Peale relvade kuuluvad snaiprite varustusse ka portatiivsed meteojaamad, laserkaugusmõõdikud, optikaseadmed, GPS/GLONASS navigaatorid ja muud vahendid, mille abil snaipripaar vastase leiab ning lasu

parameetrid arvutab. Tõsi, on kuulda olnud kaebusi, et osa varustusest pärineb nõukogude ajast ning ei vasta enam kaasaegsetele standartidele. 2012. aastast pärinevate avalike andmete järgi koosneb motolaskurbrigaadi snaiprirood neljast rühmast, millest kolm on „laskurrühmad“ (sisult täpsuslaskurite rühmad) ja neljas rühm on „erirühm“ (pikamaa snaiprid). Rühmade suurus on vastavalt 16 laskurit (8 lahingupaari) ja rühmaülem ning „erirühmas“ 25 laskurit ja rühmaülem. „Erirühma“ täpsem struktuur on ebaselge ning on võimalik, et selle liikmed tegutsevad ka kolmikutes. Laskurrühmad kasutavad liikumiseks autosid ning neid võidakse allutada motolaskurpataljonidele (tõenäoliselt rühmade kaupa). „Erirühm“ kasutab soomustehnikat ja võib tegutseda „eriülesannetega“. Selline kombineeritud struktuur peaks andma suurema paindlikkuse, sest täpsuslaskurid võivad toetada kõiki pataljone ja „spetsialistid“

Uus väljaõppe metoodika ja struktuurimuudatused põhinevad nii venelaste enda kui ka välisriikide kogemustel. Analoogsed muutused on aset leidnud näiteks Iisraeli armees (kaheetapiline väljaõppeprogramm). Uus valikumetoodika ja tsentraliseeritud väljaõpe peaks tõstma võitlejate taset nii laskeoskuse kui ka snaipri taktika poolest. Üksuste paindlik kasutamine peaks tagama toetuse kõikidele motolaskurbrigaadide üksustele kui ka võimaldama teha kirurgilisi operatsioone vastase tagalas. Kindlasti on venelased saanud suuri kogemusi Süürias ning võib olla peaaegu kindel, et neid rakendatakse peale motolaskurüksuste ka teistes VFi armee üksustes. Praeguse seisuga võib tõdeda, et valitud tee täpsuslaskurite ja snaiprite kvaliteedi tõstmiseks tundub olevat parem kui Nõukogude armees kehtinud kord. Snaiper ei saa olla masstoodang ja teda ei ole võimalik koolitada lasketiirus ühe nädalaga. Kas ja kuidas snaiprivaldkonna areng Vene Föderatsioonis edasi kulgeb (uue standardrelva arendamine, kaasaegse erivarustuse soetamine jne), on tõenäoliselt otseselt seotud VFi armee üldise arenguga, millele omakorda avaldab tugevat mõju nii majanduslik kui ka välispoliitiline olukord.

SÕDUR aprill 2019 43


Relvad fookus

Autor: Risto Pärtel major, kaitseväe pearelvur

Piltidel olevad käsitulirelvade lisaseadmed ei ole hankega seotud.

44 aprill 2019 SÕDUR

`` käsitulirelvad

fotod: v-srs Siim Verner Teder

ß

LMT


Relvad fookus Kui ma peaksin homme lahingusse minema ja saaksin valida ükskõik millise käsitulirelva, siis oleks selleks LMT LMT (Lewis Machine & Tool Company) automaat. Nendel relvadel on kõik innovaatilised lahendused, mida tänapäevaselt relvasüsteemilt saab tahta.

H

Suurem tabamistäpsus

fotod: ????

ankel parima pakkumise teinud LMT on relvade arendamisel arvestanud kõiki M16/M4 tüüpi automaatide puudusi ja seetõttu nimetatakse neid järgmise generatsiooni relvasüsteemiks. Uus-Meremaa on nimetanud LMT automaate lühendiga MARS (Modular Assault Rifle System). Eesti keelde tõlgituna – moodulitest koosnev relvasüsteem. See tähendab, et relva saab hõlpsalt komplekteerida erineva pikkusega vintraudade, sihtimis- ja lisaseadmete, harkjalgade, granaadiheitjate või päradega struktuuriüksuste tüübi ja lahingulise vajaduse järgi.

Relvahanke eesmärgiks oli soetada käsitulirelvad, millel on suurem tabamistäpsus, väiksem kaal ning parem töökindlus võrreldes kaitseväe kasutuses olevate relvadega. Suurem tabamistäpsus saavutatakse monoliitse ülemise relvaraami MRP (Monolithic Rail Platform) kaudu, mis on freesitud ühest tükist 7075 T6, nn lennuki alumiiniumist. Monoliitse relvaraami ülaosa katab laesääre algusest kuni lukukoja lõpuni sihikuliist (STANAG 4694 sihikuliist, tuntakse rohkem nn Picatinny liistu nime all), mis tagab sinna kinnitatud sihtimisseadmete seadistuse püsimise. Koormustesti ajal koormati LMT relvade raame neljast küljest 110 kg raskusega ning relvad lasksid ka pärast seda täpselt. Suuremat täpsust tagab ka nn „vabalt“ kinnituv vintraud (ingl free-floating barrel), mida seni on kasutatud peaasjalikult snaipripüssidel. Ehituselt kinnitub selline vintraud ainult padrunipesa asukohast relva külge ning seetõttu ei mõjuta relva täpsust see, kuidas laesäär on laskmistel toetatud. Tabamistäpsusele aitavad kaasa optilised sihtimisseadmed. Igale soetatavale LMT automaadile on ette nähtud punatäppsihik põhisihikuks ja mehaanilised sihikud varusihikuteks. Kui tavakohaste mehaaniliste sihikutega

tuleb sihtimisel keskenduda kolmele punktile – sihtmärk, kirp ja diopterava ning seda tehakse ühe silmaga, siis punatäppsihik võimaldab sihtida mõlema silmaga, nähes seejuures kogu lahinguvälja. Laskur peab pilgu fokuseerima ainult sihtmärgile suunatud punatäpile, vähendades seega sihtimisvigu.

Kergem ja mugavam

Praegu kasutuses olevad automaadid ei ole algses konfiguratsioonis üleliia rasked, kuid kui need välja töötati, ei olnud neile ette nähtud täiendava lisavarustuse kinnitamist. Relvad muutsid raskemaks täiendavad lisa- ja sihtimisseadmed ning nende kinnituskronsteinid, mida tuli relvadele juurde panna. Soetatavad relvad on koos lisaseadmetega samas kaalus või isegi kergemad kui eelmise generatsiooni relvad ilma lisadeta. LMT 5,56 mm automaat on vähemalt pool kilogrammi kergem kui tavaline Galil AR ja LMT 7,62 mm täpsusrelv on peaaegu terve kilogrammi kergem kui moderniseeritud AK4 täpsusrelv. Hangitavate relvade valmistamisel on kasutatud kergeid, kuid tugevaid alumiiniumsulameid ja need on juba ehituses varustatud pealmise sihtimisseadmete kinnitusliistuga. Et kaalu veelgi vähendada, on relva laesäär spetsiaalsete avadega, mis ei ole mõeldud ainult relvaraua jahutamiseks, vaid selleks, et kasutaja saab sinna vajadust mööda kinnitada firma Magpul väljatöötatud M-Lok kinnitusega lisaseadmete kinnitusliiste. USA armee korraldas erinevate turul olevate liistude kinnituslahenduste katsetused ja leidis, et M-Lok kinnitus on teistest töökindlam ja tugevam. Kuna Magpul firma on kuulutanud, et nende liistukinnituse lahendus peab vastu kuni 227 kg raskusele, siis saab seda liistu kasutada 40 mm relvaaluse granaadiheitja kinnitamiseks. Uued relvad on varustatud polümeerist salvedega, mis vähendab sõduri kaasaskantavat lahingukomplekti kaalu kilogrammi võrra. Relvaraamil on kuus

kanderihma kiirkinnituskohta ja kergest plastikust päral samapalju pikkuses reguleeritavaid asendeid, võimaldades igal kasutajal leida optimaalne asend relva kandmiseks ja kasutamiseks. LMT relv on nii vasaku- kui paremakäelistele, mõlemalt poolt on võimalik kergesti juurde pääseda vinnastuskäepidemele, kaitse-, salve- ja lukuriividele. Relva käsitsemisel ei ole vaja kätt püstolkäepidemelt eemaldada ning riivide asukohad on hästi läbi mõeldud. Kaitseriivi ja tulerežiimide märgistused on tehtud piktogrammidena, et need oleksid kõigile üheselt mõistetavad.

Uued polümeerist salved vähendavad sõduri kaasaskantavat lahingukompleti kaalu kilogrammi võrra. Püstolkäepide on ergonoomilise ehitusega ja kaetud libisemisvastase kattega. Päästikukaitse on tehtud selliselt, et isegi pakse talvekindaid kandes oleks võimalik tulistada. Päästikud on kaheastmelised ja LMT katsetab elektrooniliselt kõigi oma relvade päästikute tõmbetugevust kogu nende käigu ulatuses.

Parem töökindlus

Soetatavatel relvadel on kroom-vanaadiumterasest vintrauad kroomitud rauaõõntega ja seeläbi peavad need vastu intensiivsele kasutamisele. Katsetamise käigus lasti ilma probleemideta relvast lühikese aja jooksul 600 lasku, mis annab silmad ette isegi osadele kuulipildujatele. Praktikas on tõestatud, et normaalse lasketempo juures säilitavad LMT vintrauad isegi pärast 15 000 lasku oma täpsuse. Vintraua otsa kinnituva leegisummuti abil saab kiirkinnitusega helisummutite või paukpadrunitega laskmise kompensaatoreid kasutada. LMT paukpadruni laskmise kompensaatorid on konstrueeritud nii, et need püüavad kinni isegi sinna juhuslikult lastud lahingupadrunite kuulid. LMT kompaktsed mehaanilised sihikud on nende enda toode ning need ei sega optiliste sihtimisseadmete vaatevälja, kuna on vastu sihikuliistu alla sea-

SÕDUR aprill 2019 45


Kõik hangitavad relvad on lihtsa ja töökindla lühikese tagasijooksuga gaasikolvi süsteemiga. ne NATO liikmesriigi relvasüsteemid. Selline uuenduslik lahendus on kergem kui Galil automaadide pika tagasijooksuga gaasikolvi süsteem, kuid on sama töökindel. Lühikese tagasijooksuga gaasikolvi süsteemi põhiline eelis on selles, et gaasikolvi tööks suunatud kuumad püssirohugaasid ei satu lukukotta, vähendades seeläbi lukuosade ülekuumenemise ohtu ja tahmaosakeste paakumist lukukoja osadele, mis omakorda tõstab relva töökindlust. LMT lühikese tagasijooksuga gaasikolvi süsteem võimaldab töökindlamalt ka helisummutiga varustatud relvast lasta, kuna sellel on gaasiregulaator, mis kompenseerib helisummuti kasutamisest tingitud rõhutõusu.

46 aprill 2019 SÕDUR

LMT 7,62 mm täpsusrelva tulejõud on võrreldav kergekuulipildujaga. Lisaseadmetega LMT 5,56 mm käsitulirelvad võivad olla isegi kuni paari kilo võrra kergemad sarnase modifikatsiooniga Galil AR-ist.

ß

ß

Relvad fookus

tavad. Kui juhtubki, et optiline sihik ei ole töökorras, saab mehaanilisi sihikuid kasutada laskmiseks optikat eemaldamata. LMT mehaanilised sihikud on konstrueeritud niimoodi, et kui isegi jõuga neid ülemisest lukustatud asendist alla keerata, siis need ei puruneks. Kõik hangitavad relvad on lihtsa ja töökindla lühikese tagasijooksuga gaasikolvi (short-stroke gas-piston) süsteemiga, mida kasutavad üle küm-


Relvad fookus

Ajakiri Sõdur küsib, `` vastab kaitseväe `` pearelvur

Autor: Raiko Jäärats kapral, ajakirja Sõdur toimetaja

on kümneid relvi, millest igaühest on esmase väljaõppe perioodil tehtud 10 000–15 000 lasku. Algul oli planeeritud, et need relvad lähevad pärast väljaõppetsüklit mahakandmisele, kuid relvad on nii heas korras, et kui mõni osa välja vahetada, saab neid edasi kasutada. Briti armee ajakiri Soldier kirjutab, et LMT 7,62 mm L129A1 täpsusrelvadel on nii hea täpsus ja tulejõud, et need vahetavad lähiajal välja 5,56 mm kergekuulipildujad.

ß

AR-15 platvormi on lihtne ja mugav kasutada.

Miks otsustati hanke tingimustes eelistada ainult AR-15 platvormi? Tegemist oli avaliku hankega, milles oli võrdne võimalus osaleda kõikidel relvatootjatel, kellel on piisavalt tootmisvõimekust ja kes on varem ELi või NATO liikmesriikide jõustruktuuridele relvastust tarninud. Kaitsevägi ei eelistanud ühtegi relvatüüpi, vaid lähtus valiku tegemisel relva võimest, s.t mida peab relvaga saama teha ja millele peab relv vastu pidama. Nõuete koostamisel ajenduti põhiliselt NATO ja USA militaarstandarditest, viimastel aastatel liikmesriikide väljakuulutatud käsitulirelvade hangetes kajastatud tehnilistest nõuetest ja kaitseväelaste kogemusest nii kodus kui ka missioonidel. See, et juhtivad relvatootjad LMT, HK ja Sig Sauer esitasid hankes nn „AR-15 platvormil“ relvad, on tingitud pigem viimase kümnendi arendustegevusest. Kuidas toimus relvade katsetamine? Katsetused tehti USA käsitulirelvade testprotseduuride TOP-3-2-045 järgi, mille käigus lasti relvadest kümneid tuhandeid laske ekstreemtingimustes ja saadi kinnitust nende sobivuse kohta.

Algul prooviti relva võimeid määrata. Selleks korraldas kaitsevägi Männiku lasketiirus laskmised, et teha kindlaks kolme finaalis oleva firma relvade paremus. Keerukamaid testseadmeid nõudvad katsetused, nagu näiteks äärmuslike temperatuuride, tolmu ja liivatormi imiteerivad, tegi sõltumatu Dayton T. Brown labor. Praktilised laskekatsed toimusid USA-s LMT tehases hankekomisjoni juuresolekul. Kas LMT on usaldusväärne partner? LMT on olnud relvastuse tootmisel aktiivne 80-ndate algusest, valmistades varuosi ja käsitulirelvi nii kaitse- ja jõustruktuuridele kui ka tsiviilturule. LMT ei ole Euroopas tuntud, sest nende toodang on olnud suunatud põhiliselt Ameerika turule, kuid nüüd on nende firma kasvanud ning suund on võetud ülejäänud maailma varustamiseks. Selle firmaga on kerge koostööd teha, sest ta on avatud uuendustele, mis võimaldab soetada just selliseid tänapäevaseid relvi nagu kaitseväele tarvis on. Millised on olnud teiste relvajõudude kogemused LMT relvadega? Major John Lawrey Uus-Meremaa kaitsejõududest, kes vastutab relvastuse arenduse eest, on öelnud, et neil

Mida tähendab relvade varustamine lasulugejaga? Tavakasutaja ei saa arugi, et tema relva püstolkäepidemesse on peidetud elektrooniline lasulugeja. Üksuse relvuril on mobiililaadne seade, millega saab juhtmevabalt lugeda, mitu lasku on iga relv teinud. Nende andmete põhjal teavitab arvutiprogramm, millal on vaja teha ennetavaid hooldusi, nagu sõidukitel läbisõidu näidiku järgi seda tehakse. Selline süsteem hoiab ära prognoositavad kulumisest tingitud purunemised ja seeläbi tõstab relvade töökindlust. Lasulugemise süsteemi kasutatakse ka relvastuse elutsükli planeerimiseks, mis tagab, et relvad kuluksid võrdselt. Kas uutel relvadel on nõrkusi? Kui LMT relvi kasutada sihipäraselt laskmiseks, siis need kestavad pikalt. Kui aga relva vintrauda kasutatakse kangina või pära haamrina telgivaiade maasse tagumiseks, siis sellele need vastu ei pea. Ka relvade optilised sihtimisseadmed vajavad rohkem hoolt kui tavapärased mehaanilised sihikud. Sõdureid tuleb õpetada veelgi enam relvadesse heaperemehelikult suhtuma ja neid korrektselt hooldama, kuna lahingus sõltuvad nendest elud. Uued relvad on hõlpsasti hooldatavad ja nende puhastamine distsiplinaarse meetodina ei ole vastuvõetav.

SÕDUR aprill 2019 47


Kaitsevägi fookus

ß

Autor: Mati Parts major, matkekeskuse ülem

2. jalaväebrigaadi staabiõppus Lõunatorm 2018.

Simulandid, mudelid ja matkimine – mis ja kuidas? 48 aprill 2019 SÕDUR


Kaitsevägi fookus fotod: Matkekeskus, rms Karl Möls

Näiteks enne teist maailmasõda kasutasid sakslased sõjamängu, et analüüsida uut Blitzkrieg’i taktikat ja esimene lahesõda oli USA-l üsna väikeste detailideni läbi mängitud. Ka meie sõjakooli kadettidele ei ole „liivakast“ ja linna mudel kindlasti võõrad. Aastal 1914 tutvustas briti insener Frederick William Lanchester esimest matemaatilist mudelit kaotuste arvestamiseks ja jõudude koondamise olulisuse selgitamiseks moodsas sõjapidamises. Arvutite võidukäik on aga avanud uued võimalused ja M&S on kolinud rohkem virtuaalmaailma ning on täna loomulik osa pea kõigis militaartegevustes.

Militaarmudelid ja sõjamängud, olles osa laiemast mõistete hulgast, on väga pika ajalooga. See valdkond on täna tuntud ja ka NATO kõnepruugis nimetatud kui Modeling and Simulations (M&S). Üks varasem näide militaartemaatikast on legendaarse strateegi Sun Tzu ajal (u 2500 aastat tagasi) Hiinas kasutatud sõjamäng nimega Wei-Hai (võib tõlkida kui „piiramismäng“), mis oli tõenäoliselt moodsama mängu Go eelkäija.

N

äited liivakastide ja miniatuursete figuuride kasutamisest Rooma leegionites on u 2000 aasta tagused, kuid sarnast tehnikat kasutatakse ka tänapäeval. Leonardo Da Vinci on üks tuntumaid leiutajaid ja visionääre, kes samuti kasutas mudeleid, et testida oma leiutisi ja projekte enne täismõõdulise prototüübi valmistamist.

Mehaaniline lennumatkeseade nägi ilmavalgust aastal 1909 ning esimese maailmasõja alguses valmis ka mehaaniline puidust hobuse matkeseade. Esimeseks tõsisemaks sõjamänguks on nimetatud 19. sajandi esimestel kümnenditel Preisimaal kasutusele võetud Kriegsspiel’i. Järgneval ajal on militaarmaailmas sõjamänge kasutatud laialdaselt.

Militaarmaailmas on sõjamänge kasutatud laialdaselt. Kui uurida termineid, siis mudel, simulatsioon ja matkimine on sellised, millele leidub mitmeid definitsioone ja see tekitab vaidlusi kasutajate ning keeleekspertide vahel. Eesti keele seletav sõnaraamat annab mudeli tähenduseks „originaalobjektiga kindlas vastavuses olev tehisobjekt, ka skeem, seoste matemaatiline kirjeldus vms“, aga simulatsiooni selgituseks „haigusnähu või haiguse jäljendamine isikliku kasu saamiseks“. Võõrsõnade leksikon aga annab simulatsiooni vasteks „tegelikkuse imitatsioon või prognoosimine“. Olgugi, et teadus- ja tehnilises keeles on valdavalt kasutusel termin simulatsioon, on selles tekstis vastu tuldud keeleekspertidele ning sõna simulation on tõlgitud kui matkimine. Matkimiseks nimetatakse kellegi või millegi järele tegemist, järele aimamist, jäljendamist, imiteerimist. M&S erialastes õppematerjalides defineeritakse modelleerimist kui protsessi, millega luuakse füüsiline, kontseptuaalne või arvuti abil esitatud kujutis süsteemist, subjektist, nähtusest või protsessist. Mudel on lihtsus-

SÕDUR aprill 2019 49


Kaitsevägi fookus

tatud versioon originaalist, mis aitab paremini mõista mingeid kindlaid aspekte. Matkimine on aga mudelite kasutamine ajas, et toetada otsuste tegemist, arendada individuaalseid oskusi, treenida meeskondi taktikalisest kuni strateegilise tasemeni ja parandada keerukate teemade mõistmist. Traditsiooniliselt on matkesüsteemid olnud kindla eesmärgiga iseseisvad, spetsiifilised rakendused. Alates interneti sünnist on püütud aga erinevaid matkesüsteeme koos rakendada. See võimaldaks näiteks soomuki meeskondade treenimiseks mõeldud matkesüsteemi kasutada koos jalastunud üksuste või kaudtule üksuste treenimiseks mõeldud rakendusega. Sama moodi on soov siduda väiksemate üksuste väljaõppeks kasutatavad süsteemid kõrgemate staapide treenimiseks mõeldud rakendustega ja need omakorda panna suhtlema kasutatava lahingujuhtimise süsteemiga (Battlefield management system – BMS). Train as You Fight põhimõte tähendab, et treenitavad kasutaksid võimalikult palju samu vahendeid, mida nad ka päris lahingus kasutavad.

Tööd jagub, sest kasutusel on suur hulk erinevaid programme ja seadmeid. Nii on peale BMS-i ühendamise matkesüsteemiga tavaliseks muutunud ka soomukisse või lennukisse sisse ehitatud matkeseadmed. Et kõike seda võimaldada, näeb NATO M&S kogukond endiselt vaeva, et välja töötada ühised alused. Näiteks on erinevate matkesüsteemide ühendamiseks kolm enim levinud standardit: HLA (High Level Architecture), DIS (Distributed Interactive Simulation) ja TENA (Test and Training Enabling Architecture). Tööd jagub, sest kasutusel on suur hulk erinevaid programme ja seadmeid, ning kui andmete vahetamine isegi on võimalik, siis võib olla probleemiks andmete erinev salastusaste.

50 aprill 2019 SÕDUR

Kuidas kujutada salastatud omadustega lennukit tavalise õhutõrjekahuri matkesüsteemis?

Jagunemine

USA kaitseministeerium jagab M&S rakendused eesmärgist lähtudes kolme kategooriasse. Nendeks on väljaõppe toetamine (training), analüüs (analysis) ning hanke- ja arendusprotsessi toetamine (military acquisition). Analüütiliste matkesüsteemidega uuritakse selliseid küsimusi nagu üksuste struktuurid, relvade efektiivsus, logistikaprobleemid jne. Need on tugevalt seotud operatsioonianalüüsiga ja võivad sarnaneda väljaõppe toetamiseks mõeldud konstruktiivsete matkesüsteemidega. Analüütilised matkesüsteemid erinevad aga selle poolest, et nende süsteemi töö ajal pole inimese sekkumist vaja ning nendega saab matkitud protsessi läbida reaalajast palju kiiremini. Hanke- ja arendustegevuse toetuseks kasutatakse M&S rakendusi, et tuvastada puudusi võimetes mingi ülesande täitmisel või kindla ohuga toimetulekul. Mudelid võimaldavad avastada parandamist vajavaid kohti relvajõudude ülesehituses ilma üksusi ja varustust päris sõtta saatmata. Detailsed mudelid võimaldavad analüüsida ka relvi ja muid tehnilisi süsteeme, mis on alles hankimisel. Omaduste põhjal jagatakse matkesüsteemid üldiselt kolme gruppi. Virtuaalsed matkesüsteemid on sellised, kus reaalne inimene kasutab virtuaalseid vahendeid virtuaalses maailmas, saades oma tegevuse kohta otsest tagasisidet. Heade näidetena on autosõidu- või lennumatkesüsteemid ja First person shooter (FPS) stiilis mängud, kus kasutaja näeb maailma läbi peategelase silmade, saab kasutada erinevaid relvi ja juhtida sõidukeid, nähes ka lasu tabamuse efekti või sõiduki rataste alt tõusvat tolmu. Konstruktiivsed matkesüsteemid on mõnel pool tuntud ka sõjamängudena. Reeglina kasutatakse selliseid matkesüsteeme suuremate üksuste ja just juhtkondade treenimiseks. Siin kujutatakse taktikalisest olukorrast strateegiliseni üksuste tingmärkide liikumisega kaardil. Piltlikult öeldes liiguvad konstruktiivses matkesüsteemis virtuaalsed inimesed virtuaalses

maailmas päris inimese antud käskude järgi. Live matkesüsteemid on aga olukorrad, kus päris inimesed kasutavad päris vahendeid matkitud efektiga. Siia alla kuuluvad kõik õppused ja harjutused, kus sõdurid kasutavad oma relvastust ja varustust, kuid tule tabamusi imiteeritakse.

Matkekeskus

Eesti kaitseväel on oma M&S toetusüksus – matkekeskus. See asub praegu KVÜÕA rakendusuuringute keskuse all, kuid KVÜÕA muutumisega kaitseväe akadeemiaks, muutub matkekeskus matkegrupiks toetusteenuste osakonnas, funktsioonid jäävad aga samaks. Matkekeskuse põhifunktsioon on väljaõppe toetamine ning valikus


Kaitsevägi fookus ß

on kaks matkeprogrammi, mis on kasutuses ka mitmes teises NATO riigis. Joint Conflict And Tactical Simulation (JCATS) on konstruktiivne matkeprogramm, mida kasutatakse tavaliselt pataljoni ja kõrgemate üksuste treenimisel. Samas on seda kasutatud ka väiksemate üksuste väljaõppes ning mitme lõpu- ja magistritöö koostamisel. Matkekeskuse aastaplaanis on vähemalt kolm brigaadi taseme õppust JCATS-is. Eesti kaitseväe mõlemad brigaadid käivad treenimas oma pataljonide juhtkondi ning KVÜÕA on juba teist aastat korraldanud ülekoolilist õppust, mille üks alaeesmärke on tutvustada tulevastele ohvitseridele JCATS-i võimalusi. Nii saavad kõik tulevased nooremleitnandid ka JCATS operaato-

rikoolituse ja on paremini ettevalmistatud tulevikus sarnastel õppustel osalema ja süsteemi väljaõppes kasutama. Eelmise aasta oktoobris käis matkekeskuses 2JVBr tagalapataljon. See oli esimene taktikalise taseme logistikaõppus JCATS-is, kus käsitleti peaasjalikult varude ümberpaigutamise operatsiooni. Õppuse käigus harjutati varude väljastamise protseduure, varustuskolonnide juhtimist ja koordineerimist ning lahendati erinevaid olukordi planeeritud intsidentide järgi. Ka merevägi on matkekeskuse leidnud ja septembris toimunud Me-

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) õppus Emajõe Kilp.

Valikus on kaks matkeprogrammi, mis on kasutuses ka mitmes teises NATO riigis. re-siil 2018 oli sama moodi toetatud JCATS programmiga. Pärast õppust kinnitasid korraldajad, et ka tulevikus plaanitakse matkekeskuse süsteeme kasutada.

SÕDUR aprill 2019 51


Kaitsevägi fookus

Tarkvaraga Virtual Battlespace 3 treenitakse üksiksõdurist kompanii tasemeni. politsei- ning tulejuhtimisõppusi, samuti asümmeetrilise sõja kursust, planeerimisharjutusi, taktikalisi otsustusmänge jne. Erinevaid õppusi on toimunud ka koostöös politsei- ja demineerimisüksustega. Lisaks tarkvarale on matkekeskusel pakkuda kuni 75 lauaarvutit ja kuni 50 sülearvutit, kus saab mõlemat

52 aprill 2019 SÕDUR

ß

Teine kasutada olev tarkvara on Virtual Battlespace 3 (VBS3), mis kvalifitseerub virtuaalseks matkeprogrammiks ja millega treenitakse üksiksõdurist kompanii tasemeni. VBS3 abil on toetatud luure- ja soomusüksuste, sihitamis-, sõjaväe-

matkeprogrammi jooksutada. Virtuaalse lahinguvälja võib soovijale ka „koju“ tuua – sülearvuteid saab üles sättida treenitava üksuse taristusse. VBS3 puhul aga peab arvestama 40 litsentsiga, mis piirab kasutajate arvu. Õppuse korraldajale saab pakkuda ka vajalikke olmetingimusi – nelja magalat kokku 72 voodikohaga, pesuja söögiruumi. Soovi korral leiab territooriumil koha ka juhtimispunktide üles seadmiseks või paralleeltegevuste korraldamiseks.

Mida meeles pidada arvutipõhise õppuse planeerimisel.

Kõige olulisem on aru saada, et matkeprogramm üksi ei tee veel õppust. Matkeseadmed on abivahendid ja üldiselt sobivad nad kognitiivse võimekuse ehk „kuidas mõelda“ treenimiseks, mitte motoorsete oskuste arendamiseks. Seepärast on hädavajalik endale selgeks teha, mis on tehtava treeningu eesmärk – keda ja mis osas ma tahan

Matkekeskuse hoone Tartus.

treenida? Kui eesmärk on selge, tuleb vaadata, milliseid vahendeid selleks saab kasutada. Siin tuleb ka mõelda, kas treenitavad hakkavad ise istuma arvuti taga või on vajadus kasutada selleks operaatoreid ning hoida treenitavad nende reaalses keskkonnas, olgu selleks siis telk, soomuk või kabinet. Ka ekraani ees istuvatele operaatoritele saavad olla õppusel väljaõppeesmärgid, näiteks sideprotseduuride või ettekannete koostamise harjutamine jne. Samuti peab meeles pidama, et ükski mudel ei ole täiesti täpne! Iga mudel on loodud mingi eesmärgi jaoks ja vähem vajalikud omadused on kõrvale jäetud või lihtsustatud. Mudelid ja matkeseadmed ei suuda alati eksimatult taas esitada ajalooliste lahingute tulemusi ega õigesti ennustada tulevaste konfliktide kulgu. Näiteks oleks mudelitest saadud andmetel Prantsusmaa teises maailmasõjas pidanud sakslaste sissetungi edukalt peatama


Kaitsevägi fookus teha. Siin tuleb mängu jälle spetsialistide kogemus ja leidlikkus. Näiteks, kuidas toimida siis, kui on oluline, et mingi üksus suudab rajada läbipääsu tõketest, aga programm ei luba sellist funktsiooni struktuuris olevatele vahenditele lisada. Sellisel juhul saab olukorra läbi mängida nii, et üksusele antakse vastava võimekusega sõiduk või peab operaator andma märku õppuse administraatorile, kes õigel ajal oma „jumala käega“ vajalikku kohta läbipääsu rajab. Sellised detailid ja „nipid“ tehakse operaatoritele selgeks õppusele eelneva väljaõppe käigus ning see on üks põhjus, miks ka kogemustega operaatorid võiksid osaleda konkreetse õppuse koolitusel. Keskust kasutavad kaitsevägi, kaitseliit ja ka teised asutused ning liitlased, seetõttu on soovitav vajaliku aja varajane broneerimine. Isegi kui õppuse toimumisaeg ei ole veel täpselt paigas, saame märkida oma kalendrisse planeeritava ajavahemiku ja kui juhtub teine üksus samal ajal meie ressursside kasutamist kavandama, oskame mõlemaid pooli informeerida. aga lahesõda oleks pidanud kestma kauem ning tooma rohkem kaotusi. Kui on soov matkekeskuse teenuseid kasutada, oleks hea võimalikult vara konsulteerida keskuse spetsialistidega. Nii on võimalik aegsasti ettevalmistustega alustada. Matkekeskuse spetsialistidel on pikaajaline kogemus ning nad oskavad selgitada, kuidas on matkesüsteeme varem kasutatud, täpsustada võimekusi, nõudeid, kitsaskohti jne. Kuna nii JCATS kui VBS3 võimaldavad muuta virtuaalse lahinguruumi väiksemaidki detaile, saab luua täpselt eesmärgile vastava keskkonna. Siin peitub ka üks suurimaid piiranguid – nimelt nõuab detailse keskkonna loomine aega ja andmeid. Kuigi ettevalmistusteks kuluva aja pikkus kõigub suuresti, võib ühe brigaadi õppuse ettevalmistuse arvestuslikuks ajaks lugeda viis kuud. See sisaldaks praktiliselt nullist alustatud kaardi ja struktuuri sisestamist ning testimist. Samas, kui saab kasutada juba olemasolevaid kaarte ja struktuure, võib õigupoolest õppuse korraldada juba homme.

Kui on soov sisestada uusi süsteeme (relvi, soomukeid vms), tuleb valmis olla ka nende parameetrite andmiseks. Kahjuks ei saa matkesüsteemi sisestada õhutõrje radarit, mille tööraadius on salastatud, või veokit, mille kandevõimet ei ole teada, ega üksust, mille struktuur ei ole üksikmeheni paigas. Ka kaardi andmed on olulised. Kindlasti tuleb esile tuua ja läbi rääkida võimalused, mis matkesüsteemis peaksid olema, et väljaõppe eesmärki saaks täita. Üks näide sellest on sildade hävitamise võimalus JCATS-is. Kuna tavapäraselt ei ole JCATS-i kaardil sildu, vaid on ainult teed, mis jooksevad üle veekogude, tuleb kaardispetsialistil selle funktsiooni võimaldamiseks ükshaaval kõik vastavad kohad üle vaadata, kustutada tee ja paigaldada asemele sild. Muidugi lihtsustab ja kiirendab tegevust see, kui tellija suudab öelda täpsed kohad, kus sildu õhkima hakatakse. Kui õppus juba käib, ei ole selliste muudatuste tegemine enam võimalik. Hoolimata suurest detailsusastmest ei saa matkesüsteemides siiski kõike

Mida keerulisemaks lähevad relvad ja sõidukid, seda olulisemaks muutuvad matkesüsteemid. Kokkuvõtvalt saab öelda, et mudelite ja matkesüsteemide kasutamine on juba igapäevane, kuid tihti teadvustamata osa kaitseväelase teenistusest. Mida keerulisemaks ja kallimaks lähevad relvad, sõidukid ja muud vahendid, seda olulisemaks muutuvad nendega seotud matkesüsteemid. Vajadus harjutada päris labidaga kaeviku kaevamist ja seljakotiga rännaku läbimist ei kao sõduri igapäevast, kuid on palju oskusi, mida saab arendada kiiremini ja odavamalt toast väljumata matkesüsteeme kasutades. Seda tasub meeles pidada nii jalaväerühma väljaõppeplaani koostades kui uusi süsteeme hankima hakates.

SÕDUR aprill 2019 53


Ajalugu fookus

2. diviisi lendsalga haigemaja palat, sõjavälja õpetaja (tn kaplan) Aksel Kallas vastu võtmas viimast armulauda surevatelt sõduritelt.

Autor: Peeter Kaasik Eesti Sõjamuuseumi teadur ß

Eesti Vabadussõja inimkaotused K

Iga sõda toob kaasa rohkem või vähem ohvreid. Mida rohkem arenes relvastus, seda suuremad olid kaotused, mida tõestas ka I maailmasõda. Sõjaohvreid saab tinglikult jaotada tsiviilisikuteks ja sõjaväelasteks (viimaste hulka võib lugeda ka paramilitaarsete üksuste võitlejad, Eestis nt kaitseliit). 54 aprill 2019 SÕDUR

ohe võib öelda, et Vabadussõja ajal ja selle järel tsiviilohvrite temaatikaga kuigi palju ei tegeletud. Surma võis tsiviilisik saada otsese lahingutegevuse käigus. Enim oli ohvreid Narvas, mis rindelinnana oli pike-


Ajalugu fookus Sõjaväelaste puhul saab inimkaotused jagada mitmeks kategooriaks. Esiteks n-ö korvatav kadu, näiteks väeosast mahajäämine ja pärast „seiklusi“ tagasi jõudmine, piiramisrõngast väljamurdmine (teadmata kadunud) või sõjavangistusest põgenemine. Samuti pärast haavata saamist/haigestumist tervenemine ja rivvi naasmine. Teiseks korvamatud kaotused. Väga selged kategooriad on sõjaväljal langemine ja surm haavatasaamise tagajärjel. Surm õnnetusjuhtumi tagajärjel on tinglikum. Kui see juhtus teenistuses olles (uppumine, liiklusõnnetus, relva hooletu käsitsemine vm) on tegemist sõjakaotusega (samuti esines enesevigastamise juhtumeid, kuid sellega tegeles juba sõjaväljakohus). Täpsemat statistikat õnnetusjuhtumite kohta on napilt.

Samasse kategooriasse kuuluvad surmajuhtumid haiguse tagajärjel, mille suuresti põhjustasid ilmaolud, lähestikku elamine, probleemid hügieeninõuete järgimisega, ebaühtlane toitlustamine jpm. Kõik see soosis haiguste levikut ja raskendas nendega võitlemist. 1919. aasta alguses Loode-Venemaal levinud nakkushaigused ei jätnud puutumata ka Eesti armeed. Nii oli 1920.–1930. aastate statistika

Väga selged kategooriad on sõjaväljal langemine ja surm haavatasaamise tagajärjel.

fotod: Eesti sõjamuuseum

ß

Vabadusristi kavaleride hauaplats Viljandis, keskel kapten Anton Irve haud.

mat aega vastase suurtükitule all. Käest kätte käis korduvalt ka Petseri. Suuremate asulate pärast Eestis enam pikemaid lahinguid ei peetud ja enamik Vabadussõjast toimus pigem hõredamini asustatud maapiirkondades ja tänapäeva mõistes üldse Eestist väljaspool. Kuna Petserimaad ja Narva-taguseid alasid enamiku sõja ajast otseselt Eesti territooriumiks veel ei peetud, siis tsiviilohvreid seal kuigi täpselt kokku ei loetud. Nii on sõjategevuse käigus surma saanud tsiviilisikuid keeruline kokku arvestada. Rohkem on tegeletud punase terrori ohvritega, kuid täpset selgust pole siingi. See sõltub, mida pidada punaseks terroriks ja keda ohvriks. Nii kõiguvad kaotused 400 ja 800 vahel. Jättes siinkohal välja haigustesse surnud tsiviilisikud, võib tinglikult väita, et tsiviilohvrite arv võib olla kuni 1000.

SÕDUR aprill 2019 55


Ajalugu fookus

kohaselt paradoksaalsel moel Vabadussõja kõige kaotusterohkem kuu 1920. aasta veebruar, kui sõjategevus oli läbi ning rahugi sõlmitud. Ning suremine nakkushaigustesse jätkus ka järgnevatel kuudel. Korvamatute kaotuste hulka kuuluvad ka vangi langemised ja teadmata kadunuks jäämine. Vangi langenute puhul võis sõjaväelane pärast rahulepingut kodumaale naasta, kuid surm võis saabuda ka vangilaagris nälja või haiguste tõttu ning võidi vangistamisel ka kohapeal või mingi tribunali tõttu maha lastud saada.

Surm võis saabuda ka vangilaagris nälja või haiguse tõttu.

Statistika iseärasused

Esmapilgul tunduvad kategooriad enam-vähem selgesti eristatavad. Küll oli probleemiks, et kaotuste arvestusega tegeles mitu ametkonda ja kohati üksteisest sõltumata. Selgelt eristuvad neist sõjaajal kaks.

56 aprill 2019 SÕDUR

Matuseronge nähti 1919. aastal tuhandeid. Peeterristi kirik Virumaal hävines 1944. a. ß

Teadmata kadunuks jäämine võis tähendada ka seda, et surnukeha ei leitud pärast langemist lahinguväljalt üles ja kohalikud matsid nimetusse hauda või tegi loodus oma töö. Aga teadmata kadunute arvestusse võisid minna ka desertöörid ja ülejooksikud, kelle sõjaohvriks nimetamine oleks juba selge liialdus. Küll võis ülejooksik pärastpoole ka optandina uuesti välja ilmuda. Sõjaohvrite hulka tuleks lugeda ka haavatasaamise või haiguse tagajärjel invaliidistunud või osaliselt töövõime kaotanud sõjaväelased (on viidatud 2000–3000 invaliidile). Korvamatud kaod on ka omade maha lastud võitlejad. Reeglina langetas vastava otsuse sõjaväljakohus ja sõjaaja seaduste kohaselt, seega on selle kategooria sõjaohvriks nimetamine vägagi küsitav. Alljärgnevalt üritaks selgust saada sõjaväelaste kaotuste kohta ja keskenduks langenutele, haavatutele ja haigestunutele.

Meditsiinilisi kaotusi arvestas sõjaväe tervishoiu valitsus, saades andmeid esiteks diviisiarstidelt, need omakorda üksustelt ja teiseks valitsuse alluvuses olevatelt sanitaarasutustelt. Rivilisi kaotusi arvestas korraldusvalitsus, kes samuti koostas väeosades saadud teadetelehtede põhjal oma „surnute raamatuid“. Niisiis, kaotuste statistika võis olla küll dubleeriv, siis seda enam ei tohiks olla probleemi kaotuste enam-vähem täpse hindamisega. Küll on tänapäeva uurijale tõsiseks probleemiks see, et Eesti väejuhatusel puudus terve sõja jooksul täpne statistika, kui palju mehi üldse rivis on, mida sellises olukorras rääkida veel täpsest kaotuste statistikast.

Eraldi arvestust pidasid oma töölõigu kohaselt kindralstaabi valitsus, peastaap, sõjaväe varustusvalitsus, korraldusvalitsus, tervishoiu valitsus, diviisid, rahvaväe komisjonid jt. Näiteks kindralstaabi valitsuse operatiivosakonnas 10. jaanuaril 1920 koostatud kokkuvõtte järgi oli 1. jaanuari seisuga üksusenimekirjades 73 126 võitlejat, „välismaa väeosasid“ oli rindel neli pataljoni, kaks eskadroni, kolm patareid, isikkoosseisus 3792 võitlejat. Samal ajal varustusvalitsuse andmetel oli 1. jaanuaril 1920 toidul 85 542 sõjaväelast (lisaks 3376 sõjavangi). Seega vahe on üle 10 000. Ka varasemate kuude kaupa esineb sarnaseid suuri kõikumisi.


Ajalugu fookus esimesel poolel ka Läti üksusi, mis võitlesid Eesti väejuhatuse alluvuses lõunarindel. Nende üksuste kaotuste kohta ei koostatud enne II maailmasõda mitte mingisugust teadaolevat statistikat. Arvestades üldiseid Eesti vägede kaotusi, võisid lätlased langenutena ja haavadesse surnutena kaotada sadakond võitlejat, lisaks mõnisada haavatut-haigestunud. Umbes samasugune n-ö puhverväeosa, mis pidi Eesti üksused vabastama sõjategevusest Petrogradi suunal (koos vene valgetega), oli Ingeri pataljon/ polk. 1921. aasta tervishoiu valitsuse statistika kohaselt kaotas üksus langenutena 48 ja haavatutena 248 võitlejat. Kindlasti pole need andmed täielikud. Tänaseks on teada 70 langenu nimed, kuid ka seda ei saa lõplikuks arvuks lugeda. Kõige paremini on dokumenteeritud „oma-võõras“ väeosadest kohalikest baltisakslastest formeeritud Balti

ß

Suurima probleemi tekitavad siinkohal „omade“ ja „võõraste“ üksuste selge eristamine, mis teeb kaotuste kokkuarvutamise kui mitte võimatuks, siis väga keeruliseks. „Omadega“ on lihtsam, nad olid kas vabatahtlikult või mobilisatsiooni korras Eesti rahvaväkke võetud ning võiks eeldada, et arvud olid enam-vähem teada. Aga suur segadus on „võõraste“ üksuste statistikas, eriti selles, mis puudutab Eesti rahvaväe operatiivalluvuses sõdinud Vene ja Läti üksuste kaotusi. Teadupärast oli Vabadussõjas mitu „võõraste“ kategooriat. Kõige paremini on dokumenteeritud soome, rootsi ja taani vabatahtlike kaotused. Neid peeti liitlasteks sõna otseses mõttes. Küll ei saa seda öelda kaudselt Entente’i pealesunnitud liitlaste ehk vene valgete kohta. Vähemalt

Langenud võitleja ärasaatmine.

1920.–1930. aastatel valgete kaotuste läbivaatamisega keegi põhjalikumalt ei tegelenud. Lisaks oli Eesti väejuhatuse alluvuses veel hulk formeeringuid, mis olid „omad-võõrad“ ehk puhverväeosad ja tegutsesid Eestist väljas, kohati allutatuna vene valgetele. Esiteks formeeriti sõja käigus Petseri- ja Pihkvamaal mitu vene üksust, tuntum neist Katšanovi pataljon. Neid peeti küll rohkem „omadeks“ kui vene valgeid, kuid statistikas liigitusid siiski „võõraste“ alla. Sellise eristamise tõttu langes ilmselt suurem osa nendes üksuses võidelnuid ka kaotuste statistikast välja. Teiseks formeeriti Eestis 1919. aasta

Vene valgete kaotuste läbivaatamisega keegi põhjalikumalt ei tegelenud. pataljoni/rügemendi kaotused (peaasjalikult tegelesid sellega baltisakslased ise). Langenute ja haavadesse surnutena kaotati 52 võitlejat ja haigustesse surnutena 16. Haavatute kohta on andmed lünklikumad, 1921. aasta tervishoiu valitsuse statistika kohaselt sai haavata 108 võitlejat, kuid ilmselt oli haavatute arv mõnevõrra suurem.

SÕDUR aprill 2019 57


Ajalugu fookus

1920.-1930. aastate kaotuste statistika

Esimesed Vabadussõja kaotuste kokkuvõtted koostati juba 1920. aasta jaanuari lõpul, kui ajakirjas Sõdur avaldati langenute arvuna 2008 (sh 174 ohvitseri). Sõjavangi langenuid või teadmata kadunud oli 1196 (49) ning haavata saanuid 6558 (329) Eesti sõjaväelast. Seega kogukaotused 9762 võitlejat (552). 1921. aastal koostati sõjaväe tervishoiu valitsuses esimesed ametlikud kokkuvõtted Vabadussõja n-ö sanitaarkaotuste kohta. Kokku oli langenuid 1570, kohapeal haavadesse surnuid 107, haigemajades haavadesse surnuid 385 ning haiguste või õnnetusjuhtumite tagajärjel surnuid 1388. Korvamatud kaotused kokku 3450 võitlejat.

1939. aastaks oli Vabadussõja Ajaloo Komitee kindlaks teinud 2236 langenut ja haavadesse surnut (sh 202 ohvitseri). Lisaks suri 1352 sõjaväelast haiguste või õnnetusjuhtumite tagajärjel (sh 31 ohvitseri). Täpset tsiviilohvrite arvu ei esitatud, küll on ohvritele lisatud veel 400–500 punase terrori ohvrit. Kõige kaotusterohkemad sõjakuud olid 1919. aasta märts ja aprill, kui lõunarinne pidi tagasi tõrjuma Punaarmee kolm rünnakulainet. Esile tõuseb veel august, kui lahingud käisid korraga laial rindel Pihkva- ja Ingerimaal ning Läti kirdeosas. 1919. aasta lõpu ja 1920. aasta alguse suured kaotused näitavad ühelt poolt kaotusterohkeid Vabadussõja lõpulahinguid, teiselt poolt Loodearmeega Eestisse jõudnud taudide mõju kaotuste koguarvule. 1921. aastal tervishoiu valitsuse esitatud üldarv korvamatute kaotuste kohta on küll mõnevõrra väiksem Vabadussõja Ajaloo Komitee esitatust, kuid üldjoontes pole vahe kuigi suur. Küll torkab silma, et haavatute puhul on lahknevused märgatavalt suuremad. Kui 1921. aastal esitati haavatute

58 aprill 2019 SÕDUR

ß

1939. aastaks oli kindlaks tehtud 2236 langenut ja haavadesse surnut, sh 202 ohvitseri.

arvuks 10 105 (v.a „välismaalased“), siis 1930. aastatel juba 13 755. Niisiis haavatute arvu erinevus 1921. aasta ja 1930. aastate kokkuvõtetes oli 3650 võitlejat. Kui 1921. aasta tervishoiu valitsuse statistika annab Eesti rahvaväe (v.a välismaa üksused) haigete arvuks 44 445 ja Vabadussõja Ajaloo Komitee statistika (ainult 1919. aasta kohta) 39 648. Seega võib vahe tekkida muudatustest statistilistes lahtrites. Sellele viitab ka tervishoiu valitsuse statistika põhjal koostatud haigestunud ja haavatute koguarv, mis 1921. aastal oli 54 550 ja Vabadussõja Ajaloo Komitee esitatud 53 007 (viimane ainult 1919. aasta kohta). Seega suurem tüüfuseepideemia laine jäi välja ja paraku pole ka Euroopat laastanud gripiepideemia ohvrite kohta Eestit silmas pidades siiani täpsemat teavet. 1921. aasta andmete kohaselt suri kõige rohkem sõjaväelasi kopsupõletikku (307), järgnevad düsenteeria

(197) ja tähniline tüüfus (190). Üldine haigestunute statistika tõendab, et kõige rohkem kimbutasid mehi hoopis suguhaigused – 4755 haigusjuhtumit. Pärast Vabadussõda üritas Vabadussõja Ajaloo Komitee kokku arvutada ka haiguste ja haavatasaamise tõttu meditsiinilistel põhjustel teenistusest vabastatuid. Kokku vabastati selle statistika kohaselt teenistusest meditsiinilistel põhjustel 1919. aastal 3300 sõjaväelast, kellest 1178 surid kas haiguse või haavata saamise tagajärjel (35,7%). Lisades 1918. ja 1920. aastal haigustesse ja haavadesse surnud, siis andmed üldjoontes klapivad. Võttes aluseks 1919. aastal hospidalides arvele võetud u 50 000 (v.a „välismaa sõdurid“), siis meditsiinilised kaotused olid 1919. aastal alla 2,5%. 1919. aasta lõpul Eesti rahvaväge tabanud nakkushaiguste epideemia tõstis meditsiiniliste kaotuste protsendi 1920. aastal üle 3% (kui mitte arvestada interneeritud loodearmeelasi).

Soomusrongide divisjoni ülema kt kapten Anton Irve matus, auvalve kirstu juures Aleksander Nevski katedraalis. 30. aprill 1919.


Ajalugu fookus Väidetava 3% puhul tuleb siiski ettevaatlikuks jääda, sest siinkohal on andmed põhiliselt hospidalidesse jõudnute kohta ja Vabadussõja kaotused olid tegelikult mõnevõrra suuremad, kui 1930. aastatel esitatud statistika näitab. Langenute ja sõjaväljal haavadesse surnud „välismaalaste“ üksuste võitlejad kajastuvad sõjaväe tervishoiu valitsuse 1921. aasta ja Vabadussõja Ajaloo Komitee 1930. aastate statis-

Haiged ja haavatud olid jagatud kolmeks liigiks: rahvavägi, liitlased, sõjavangid.

1. jalaväepolgu lipnik Roman Geieri sark Peeterristi kabelis/kirikus. ß

tikas ilmselt üsna episoodiliselt. Küll jääb haigete ja haavatute puhul siiski ebaselgeks, kui palju on arvudesse sattunud „välismaalasi“. 1921. aasta statistikas on esitatud üsna täpsed arvud sõjaväe alluvuses olevatesse haigemajadesse sattunud kohta. Haiged ja haavatud olid jagatud omakorda kolmeks liigiks: I liik Eesti rahvavägi, II liik n-ö liitlased, III liik sõjavangid (lisaks veel eraisikud, kes sõjaväe haigemajadesse sattusid). Kokku (teatud eranditega) käis sõjaväe haigemajadest läbi 69 695 haiget ja haavatut. Niisiis II liik moodustas haigete-haavatute üldarvust 17%, kui juurde lisada III liik ja eraisikud siis u 22%. Seega võib öelda, et haavata saanud või haigestunud „välismaalased“ on mõnevõrra paremini dokumenteeritud kui langenud.

Täpsustatud andmed langenute kohta

Juba 1930. aastate alguses kritiseeris kapten Gustav Simmo Vabadussõja Ajaloo Komitee aruandes kaotuste kokkulugemise senist metoodikat, st liialt oli keskendutud ettekannetele üksuste järgi. Ta eeldas, et Vabadussõja ohvrite arv on oluliselt suurem, kui seni esitatud. Täpse arvu kindlakstegemiseks soovitas Simmo süsteemselt läbi töötada kogu asjassepuutuv dokumentatsioon ning läheneda mitte väeosa-, vaid isikupõhiselt.

SÕDUR aprill 2019 59


Ajalugu Ajalugu fookus

Selleks pakkus Simmo 1936. aastal, et tuleks uuesti läbi töötada tervishoiu valitsuse dokumentatsioon. Olulisemad neist „Surnute raamatud“ (kaks 1919. aastast ja üks 1920. aastast). Teiseks teadetelehed surnute kohta, samuti väeosade haavatute-põrutatute-haigete teadetelehed. Lisaks olid tervishoiu valitsuse dokumentatsiooni seas väeosadelt saadud nimekirjad, likvideeritud haigemajade haigete raamatud ja haigete lehed. Korraldusvalitsuse materjalide seast tuli eelkõige läbi töötada „Sõjaväljal surmasaanud ohvitseride ja sõdurite nimekirja“ raamat ja kaks köidet raamatust „Sõjaväljal haavata saanud ohvitseride ja sõdurite nimekiri“, samuti teadetelehed, mille põhjal nimetatud raamatud on koostatud. Lisaks korraldusvalitsuses koostatud toimik sõjas langenud sõjaväelaste haudade kohta

60 aprill 2019 SÕDUR

ß

Kõige paremini kontrollitud andmekogu pidas sotsiaalministeerium.

(koostöös kirikuõpetajate ja kogudustega) ning rahvaväekomisjonide teenistusest vabastatute teenistuslehtede raamatud, sh üks välismaalaste kohta. Peale üldisemate materjalidel soovitas Simmo teises järjekorras läbi töötada Vabadussõja Ajaloo Komitees olevad materjalid: diviiside ja üksuste andmelised materjalid vastavates kaotuste toimikutes, andmed väeosade päevakäskudes ning riviülemate operatiivettekannetes kaotuste kohta; tervishoiu valitsuse üle antud 83 toimikut kaotuste statistika kohta (ilma nimedeta) ning ajakirjanduse bibliograafia andmed kaotuste kohta. Samuti võtta ühendust Vabadussõjas langenute mälestamise organisatsioonidega. Kõige paremini kontrollitud andmekoguks hindas Simmo sotsiaalministeeriumi andmeid, sest iga pensionisaaja kohta oli koostatud eraldi akt. Siinkohal oli probleemiks see, et ametkondlikuks kasutamiseks olevatele dokumentidele puudus Vabadussõja Ajaloo Komitee uurijatel ligipääs.

Julius Kuperjanovi matus Tartus 1919. aastal.

Kas ja kui palju Simmo ettepanekutest teoks jõuti teha, pole teada, sest alanud maailmasõda ning Eesti okupeerimine ja annekteerimine lõpetas ka Vabadussõja Ajaloo Komitee tegevuse. Poolelijäänud tööd jätkasid 1980. aastate lõpul Eesti Muinsuskaitse Seltsi aktivistid. Juba enne taasiseseisvumist, kui tekkis idee Vabadussõja monumentide taastamiseks, alustasid Mati Strauss, Ain Krillo, Jaak Pihlak jt ühtlasi Vabadussõjas langenute nimede väljaselgitamist. Algul kasutati Eesti Vabariigi ajal välja antud väeosade ajalugusid, perioodikat, kalmisturaamatutest ja mälestussammastelt võetud nimesid. Hilisemal ajal lisandusid koguduste sünni- ja surmameetrikad ning arhiivis asuvad maakondade rahvaväe komisjonide teenistuslehed, korraldusvalitsuse, tervishoiu valitsuse dokumentatsioon, väeosade päevakäsud, nimekirjad jpm. Lisati ka Eesti väejuhatuse operatiivalluvuses olnud „vä-


Ajalugu fookus langenut, haavadesse ja haigustesse surnut, lisaks 1117 meest, kelle kohta puudub täpsem määratlus.

Lõpetuseks

Langenud võitleja põrm. ß

ß

1. jalaväepolgu tööroodu nooremohvitseri lipnik Vladimir Bachi ärasaatmine Peeterristi kiriku juures 9. märtsil 1919.

lismaa“ üksuste mehed nii palju kui arhiividokumentidest neid leiti. Üsna pea selgus, et 1939. aastal Vabadussõja Ajaloo Komitee esitatud sõjaohvrite arv on tegelikult palju suu-

rem nagu ennustas ka kapten Simmo. Tänasel päeval Vabadussõja ohvritega tegeleva Vabadussõja Ajaloo Seltsi aseesimehe Ain Krillo sõnul on 2018. aasta sügise seisuga andmebaasis 4772

Niisiis 1930. aastate statistikale on lisandunud üle 2000 sõjaväelase. Kui juurde lisada andmebaasis olevad 433 vangi langenut ja teadmata kadunut, siis kokku kaotasid Eesti väeosad kokku 6322 võitlejat. Lisaks on andmebaasis veel paarsada isikut, kelle käsitlemine sõjaohvrina on küsitav. Ka 1930. aastatega võrreldes on ligi poole jagu suurenenud punase terrori ohvrite arv, kokku umbes 800. Andmebaasi täiendamine ja korrastamine praegu veel käib ning ilmselt lisandub sõjaohvreid veelgi. Ühtlasi on käimas ka „võõraste“ väeosade kaotuste täpsustamine. Tänaseks päevaks on teada 196 langenud ning haigustesse ja haaavadesse surnud soome, 11 taani ja nelja rootsi vabatahtliku nimed. Lisaks on andmebaasis veel 112 langenud Briti mereja lennuväelase nimed, kelle kohta võiks siiski küsida, kas neid käsitleda Vabadussõja või Vene kodusõja ohvritena. Kui baltisakslastest formeeritud Balti pataljon välja jätta, siis ilmselt igavesti jäävad selgusetuks Eesti ülemjuhatuse alluvuses sõdinud vene, ingeri ja läti üksuste kaotused. Ühelt poolt võib üldistavalt öelda, et nimetatud üksused võisid olla küll Eesti rahvaväe alluvuses, kuid pidasid „oma sõda“ ja mitte sõda Eesti vabaduse eest. Tundub, et Eesti väejuhatust (ja hilisemaid kaotuste kokkuarvutajaid) välismaa üksuste kaotused ka eriti ei huvitanud, sest see oli pigem „sõda võõraste kätega“ väljaspool Eesti piire. Seetõttu jäi suurem osa kaotusi üldisest statistikast välja. 1930. aastate katsed kaotuste arvu kindlaks tegemisel järgisid pigem põhimõtet, et statistikasse läheksid „omad“ ja „võõrad“ pidagu oma statistikat ise.

Igavesti jäävad selgusetuks vene, ingeri ja läti üksuste kaotused. SÕDUR aprill 2019 61


fotod: Tallinna Linnamuuseum, Wikipedia

Ajalugu fookus

1560. aasta Lähis-Ida missioonil Jeruusalemma lähedal langenud Tallinna poisid kujutatuna jõudehetkel.

Autor: Ando Pajus Tallinna Linnamuuseum ß

16. sajandi Nii nagu kahekümnes sajand oli murranguline tulirelvade arengus, oli kuueteistkümnes sajand murranguline mõõkade arengus. Sellel ajal jagunesid mõõgad Euroopas juba keskajal kujunenud kasutuspõhimõtete järgi jala- ja ratsaväemõõkadeks. 62 aprill 2019 SÕDUR

murrangust mõõkade arengus V

iieteistkümnenda sajandi viimasest veerandist domineerisid Euroopa lahinguväljadel Šveitsi jalaväelased ehk reisläufer’id. Nende põhirelvaks oli piik või hellebard. Tihedas, antiikset faalanksit meenutavas ruudukujulises formatsioonis peale tungivatel šveitslastel oli vajadus mõõkade järgi ainult lähivõitluses vaenlase jalaväelaste vastu.

Ratsaväge hoiti eemal, nagu ka tõrjuti igasuguseid rünnakuid, loomulikult pikavarreliste külmrelvadega. Tulirelvade levikuga 16. sajandi alguses hakkas šveitslastele konkurentsi pakkuma saksa landsknecht’ide palgaline jalavägi. Nende eripäraks oli tahtlukuga arkebuusidega relvastatud laskurite lisamine senini peaaegu ainult külmrelvadega varustatud


Ajalugu fookus sõjameeste tihedate ridade ette ja tiibadele.

Jalaväemõõkade areng

ß

Šveitsi ja saksa palgalised jalaväelased kasutasid lähivõitluses põhiliselt raiemõõku. Kõige lihtsama variandina arvatavasti kergelt kaardus, pikki, kitsaid, terava otsaga üheteralisi saableid, mille nimetus saksa keeles oli grosses messer – suur nuga. Sarnase jalaväemõõga lühikest varianti tunti nime all kurzwehr. Samal ajal oli 15. sajandil erakordselt populaarne olnud falchion – laia teraga lihtsõduri saabel tasapisi kasutusest kadumas. Saksa palgasõdurite seas oli laialt levinud ka tömbi otsaga sirge kaheteraline raiemõõk, mis 15. sajandi lõpus oli painutatud otstega kaitserauaga.

Kui hiljemalt 1520. aasta paiku mõõga tera veidi lühenes ja kaitseraud lõplikult kompaktse S-tähe või number 8 kuju omandas, oli sündinud katzbalger, saksa landsknecht’i iseloomulik relv. Šveitsi palgalised jalaväelased seevastu eelistasid katzbalger’ itele pikema teraga sirgeid mõõku. Rekonkista sõdades karastunud Hispaania jalavägi aga kasutas raiemõõkade asemel alates 15. sajandi lõpust peamiselt terava otsaga torkemõõku. Piikideta, ainult torkemõõkadega relvastatud, kerge ümmarguse kilbi ja turvisega Hispaania jalaväelased – rodelero’d said 16. sajandi algul eraldi Landsknecht koos oma naisega.

jalaväe liigiks, et seejärel 1530. aasta paiku tulirelvade arvu kiire kasvu tõttu Euroopa lahinguväljadelt kaduda. Veidi kauem püsisid nad Ameerikas, sest indiaanlastel tulirelvad puudusid. Pikad kahekäemõõgad vaenlase piigivarte raiumiseks olid 16. sajandil nii sakslaste kui šveitslaste puhul jalaväes kasutusel, ent võib-olla mitte nii popu-

Kahekäemõõgad ei olnud nii populaarsed kui tolleaegses kunstis kujutatakse. laarsed kui tolleaegses kunstis kujutatakse. Sedalaadi piikide raiumine vastase jalaväerivi lõhestamiseks õnnestus ilmselt harva, kahekäemõõkadega mehed – kahekordse palgaga, pikemad ja tugevamad sõdurid leidsid peamist kasutust lahingulippude kaitsjatena, mitmesugustes vahtkondades ning vahel ka piiramistel müüriavas, murdekohta kaitsvatest vastastest läbitungimisel. 16. sajandi esimesel veerandil ilmuvad ribikujulised käekaitsed nn šveitsi saablitele. Seejärel leiab 16. sajandi keskpaiga Lõuna-Saksa päritolu jalaväe saablitel ehk tessakkidel (sks dusägge) juba täiesti korralikud, tihedate trellidega korvikujulised käekaitsed. Jalaväelaste populaarne katzbalger sai 16. sajandi keskel rusika kaitseks veel ribikujulised, pidemenupuga ühendatud trellid, seejärel tera kitsenes ja kujunes lihtne, nii torkamiseks kui raiumiseks mõeldud lühem jalaväemõõk. Vaid suured kahekäemõõgad kadusid 16. sajandi lõpuks lahinguväljadel lõplikult kasutuselt, jäädes alles vaid esindusrelvadena või siis kaugetes, muust Euroopast mõnevõrra eraldatud piirkondades, nagu Šotimaa.

Ratsaväemõõkade areng

16. sajandi alguse Euroopa ratsaväelane, oli ta siis rüütel või palgaline sõjamees, kandis pikka kaheteralist mõõka, millega oli võimalik nii torgata kui raiuda. Mõõga käepide oli tihti piisavalt pikk, et vajadusel raiuda kahe käega, sellest ka nimetus – pooleteisekäelane. Peale pooleteisekäelaste kasutati palju ka tra-

SÕDUR aprill 2019 63


Ajalugu fookus

ditsioonilisi, keskaja rüütlimõõku, mis olid mõeldud ühe käega kasutamiseks. Need olid tüüpiliselt ketta- või pirnikujulise pidemenupuga, torkamiseks ning raiumiseks mõeldud, ristlõikes rombikujulise teraga ja 15. sajandi lõpust – 16. sajandi algusest peale otstest painutatud kaitserauaga.

Rataslukuga püstolite kasutuselevõtuga kadusid raudkindad.

Rapiir – pika teraga torkemõõk, mille käsitsemisel nimetissõrm asetati üle mõõga kaitseraua, hoides põhimõtteliselt relva sarnaselt pliiatsiga, oli juba 15. sajandi lõpuks saanud kaitseraua kohale nimetissõrme kaitseks rõngad ja rusika jaoks kaardus, ribikujulise käekaitse trelli. Rapiir ei olnud rangelt võttes siiski mitte niivõrd lahingu-, kuivõrd enesekaitserelv. Lahingus kanti raudkindaid ja mõõga keerukas käekaitse polnud vajalik. Küll aga hakkas juba 16. sajandi esimesel poolel rapiir oma mõju avaldama lahingumõõkade käekaitse arengule. Oma osa oli siin ka rataslukuga püstolitel, mis tulevad kasutusele hiljemalt 16. sajandi teisel veerandil. Kohmaka raudkindas sõrmega oli raske päästikule vajutada. Sajandi keskpaiga järel on ka paljudele ratsaväe raiemõõkadele Saksamaal, ja harva isegi Inglismaal, samuti ilmunud hõredate trellidega korvikujulised käekaitsed. Tihti säilib seejuures mõõkade pooleteisekäelastelt pärit pikk käepide – selline käekaitse katab ainult pika käepideme ülemise poole. Juba varem on ratsaväemõõkade terad hakanud muutuma – keskaja lõpuks raudß “Leegitsev torkemõõk” viimse kohtupäeva stseenilt Tallinna raekoja fassaadil.

64 aprill 2019 SÕDUR

rüüde tõttu ainuvalitsevaks saanud tugevate, rombikujulise ristlõikega terade kõrvale ilmuvad taas alternatiivina lamedamad ja laiemad, keskelt nn veresoone või mitme soonega terad, mis eriti hästi sobivad turvisteta vastase ründamiseks. Idapoolses Euroopas võeti kõigepealt Ungari ratsaväes türklastelt üle kõver üheteraline, ainult tera otsast mõlemalt poolt teritatav (yelmen’iga) ja ristikujulise kaitserauaga saabel. See toimus hiljemalt 1500. aasta paiku husaaridena tuntud kerges ratsaväes. Seejärel tõrjus saabel sajandi keskpaigaks ka ülejäänud Ungari ratsaväest välja sirged kaheteralised mõõgad. Edasi levis Ungari moodi saabel kiiresti Poola-Leedu riigi aladele ja muutus seal samuti ainuvalitsevaks. Saabli eeliseks sirge mõõga ees olid selle paremad raieomadused, eriti just soomustamata vastase puhul. Raudsed turvised olid aga kõikjalt tulirelvade laiema leviku tõttu taandumas. Ratsaväemõõkade korvkäekaitsed muutusid 16. sajandi viimasel veerandil tihedamaks ja keerukamaks. Veneetsiast pärit, inimese rinnakorvi meenutava keeruka, ent pidemenupuga ühendamata käekaitsega raiemõõk schiavona juhatas ratsaväemõõgad 17. sajandisse. Rapiirid ja muud torkemõõgad omandasid sajandi jooksul ovaalsed, plaadikese kujuga käekaitsed, tihti külgrõngaste sees mõõga käepideme kohal. Varasemaid näiteid nende kohta võib leida juba päris 16. sajandi algusest. Sajandi lõpuks olid need plaadid tihti sisse löödud väikestest avadest võrgusarnase mustriga. Ka see stiil koos plaadikestest lähtuva üksiku ribikujulise rusikat kaitsva trelliga hakkas 16. sajandi lõpul levima ratsaväelaste mõõkadele. Palašš – sirge üheteraline terava otsaga raiemõõk oma esimeste näidetega 16. sajandi lõpust põlvneb tõenäoliselt kaheteralisest ratsaväemõõgast, mille käepideme stiile varased eksemplarid täpselt järgivad. Sellist arengut pole ilmselt mõjutanud mitte niivõrd üheteraline saabel, kuivõrd katsed muuta mõõgaterade valmistamine kiiremaks ja odavamaks. Kõige selle juures tasub aga tähele panna, et samal ajal püsisid kogu vaadeldava perioodi jooksul kasutusel


Ajalugu fookus ß Korvkäekaitsega pikk ratsaväe mõõk Tallinna Linnamuuseumist.

ka lihtsamad, tihti ristikujulise käepidemega raie- ja torkemõõgad.

Mõõgad Eesti kunstis

Eestis on 16. sajandil toimunud mõõkade kiire areng täiesti jälgitav, vähem küll konkreetsete terarelvade muuseumites säilinud eksemplaride, rohkem aga mitmesuguste kujutistena kaasaegses kohalikus kunstis. Mõõgakujutisi 16. sajandist on Eestis säilinud kümneid, allpool on ära toodud ainult mõned kõige ilmekamad näited. Tallinnas Mündi tänav 2 maja seinal kivisse raiutud Püha Jüri kujutisel 16. sajandi algusest ning Kuressaare piiskopilinnuse kabeli piiskoppide vappidega raidkivitahvlitel umbes aastast 1515 näeme 16. sajandi alguse tüüpilist rüütlimõõka – teravaotsalist sirget mõõka, mõeldud nii torkamiseks kui raiumiseks, otstest painutatud kaitserauaga. Nendel mõõkadel on ristlõikes rombikujuline tera ja Kuressaare vapitahvlite puhul on mõõgad kujutatud tuppedes. Tuppede kohal on näha isegi lapikujulisi vihmakaitsmeid mõõga kaitseraua juures. Algupärane Vana Toomas, Tallinna raekoja tornitipus seisnud sõjamehe kujuga tuulelipp aastast 1530, kannab oma vööl tolleaegsele jalaväelasele iseloomulikku katzbalger’it, mille käekaitse aga tundub olevat lisaplaadiga. Viimse kohtupäeva stseenil Tallinna raekoja fassaadilt, mis maaliti puutahvlile enne 1540. aastat, näeme Kristuse pea taga sümboolset „leegitsevat mõõka“ ehk pika teraga, rapiiri sarnast torkemõõka kuulikujuliste

kaitseraua otste ja väikese pidemenupuga ning külgmise rõngaga sõrmede jaoks, ent ilma ribita rusika kaitseks. Lambert Glandorfi 1561. a maalitud, praegu Kiek in de Köki tornis asuval epitaafil (vt pilti), 1560. aastal Jeruusalemma mäe lahingus langenud kümne Mustpeade vennaskonna liikme mälestuseks, näeme mitmeid mõõku. Epitaafil mälestatavad risti all põlvitavad Mustpead kannavad kõik pika käepidemega pooleteisekäelasi meenutavaid mõõku, keerukate külg- ja sõrmerõngastega kaitseraua kohal, ent ilma ribi- või korvkäekaitseta. Sealsamas lebavad kabuurides püstolid kinnitavad aga, et Mustpead võitlesid lahingus eelkõige püstoliratsanike – reitaritena. Kujur ja arhitekt Arendt Passer on kuulsat väejuhti Pontus de la Gardiet tolle 1595. aastal valminud sarkofaagil Tallinna toomkirikus kujutanud raudrüüs, ratsaväe raiemõõgaga, millel on kerge, mõne trelliga käekaitse ja pikk kaitseraud. Sama skulptori veidi hilisemal, 1599. aastast pärit rittmeister Caspar von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Märtha Oxenstierna sarkofaagi katval hauaplaadi reljeefil samuti toomkirikus kannab mees palju lihtsamat, veidi otstest painutatud kaitserauaga ratsaniku raiemõõka. Taas Passeri kavandatud ja 1597. aastal valminud Tallinna Mustpeade maja fassaadil Pikk tänav 26 näeme muude bareljeefide seas keskmisest aknast mõlemal pool soomustatud, piikidega ratsanike kujutisi, parempoolsel on vööl rüütlimõõk või vähem tõenäoliselt pooleteisekäelane lihtsama sirge kaitseraua ja üsna pika käepidemega.

Säilinud mõõgad

Umbes 16. sajandi esimesest veerandist pärit torkemõõk leiti 2015. aastal Peipsi järvest Mehikoorma lähedal. Mõõgal on ristlõikes rombikujuline tera ja prillikujuline kaitseraud, mis on ühendatud kaheksanurkse kaitseplaadiga. Prillikujulised kaitserauad eelnesid 16. sajandi kahel esimesel aastakümnel tavaliselt katzbalger’itega seostatavatele 8-kujulistele kaitseraudadele, ent erinevalt viimastest ei asunud kaitseraua horisontaalsed rõngad mitte tera külgedel, vaid lõikeservade ees.

Eesti Ajaloomuuseumi kogus Tallinnas säilitatakse kahte pikka kahekäemõõka 16. sajandist, üks neist on ka 1969. aasta filmis „Viimne reliikvia“ kasutust (ja seal isegi käial kahjustamist!) leidnud. Peale selle on Ajaloomuuseumi kogus huvitav ratsaväe raiemõõk, mis oma rusika kaitseks allapoole painutatud, ent alt, pidemenupu juurest lahtiseks jäetud kaitseraua, kahe kaitserõngaga ainult ühel terapoolel ja iseloomuliku kujuga pidemenupuga. See meenutab väga palašš’i sarnaste nn Steiermargi ratsanikumõõkade (Austrias Steiermargi arsenalist Grazis pärit) rühma varasemat esindajat, võib-olla 16. sajandi viimasest veerandist. Saksamaal tuntakse seda tüüpi mõõku haudegeni nime all. Mis puutub ratsaväe saablitesse, siis ilmselt Poola päritolu saabliterade tükke 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusest on leitud Viljandi linnuse varemetes tehtud kaevamistel. Ühte katket – saabli tera terava otsaga ülaosa eksponeeritakse praegugi Viljandi muuseumis.

Mõõkade areng Eestis ei erine praktiliselt mujal Euroopas toimunust. Tallinna Linnamuuseumi relvakogus on pikk ratsaväe mõõk (TLM 10866) korvkäekaitsega, ent kahjuks pole andmeid, mis teid pidi mõõk on muuseumi jõudnud. Tõenäoliselt on nii Eesti muuseumites kui ka eraisikute käes rohkemgi 16. sajandi mõõku kui ülal loetletud eksemplarid. Niisiis, mõõkade areng Eestis ei erine kohalike kujutiste ja säilinud relvastuse näidete poolest praktiliselt mujal Euroopas toimunust. Esindatud on 16. sajandi algusest alates rüütlimõõgad ja rapiiri tüüpi torkemõõgad, jalameeste katzbalger’id ja pikad kahekäemõõgad, veidi hiljem pooleteisekäelased ja lõpuks korvkäekaitsetega mõõgad ning haudegen’id – Steiermargi tüüpi ratsaväelaste raiemõõgad. Vaid Ungari moodi ratsaväesaablid on ilmselt Eestisse jõudnud koos võõramaiste sõjameestega.

SÕDUR aprill 2019 65


Tutvustus Birstein, Vadim J. SMERŠ: Stalini salarelv Tänapäev, 2019

Ojalo, Hanno. Noor leegion: kuidas loodi Eesti leegion Ammukaar, 2019

Rosenthal, Reigo. Kord ja kohus: Eesti sõjaväejuhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas Argo, 2019

Pool, Vladimir. Minu elu ja teenistus KGB-s Postimees Kirjastus, 2019

Vego, Milan N. Maritime strategy and sea denial: theory and practice Routledge, 2019

Kui Ian Flemingi James Bondi-lugudes tuleb tihti ette agent 007 ja SMERŠi operatiivtöötajate suurejoonelisi võitlusi, siis tegelikkus erineb sellest märkimisväärselt. Stalini loodud salajane üksus loodi teise maailmasõja ajal selleks, et hävitada vaenlase spioone, ent muutus peagi diktaatori salarelvaks, mida kasutati ühtviisi julmalt nii kodumaal kui ka välisriikides. SMERŠi (Смерть шпионам!, sellenimelised vastuluureüksused loodi 19. aprillil 1943)) tegevust katab saladuseloor suurel määral tänaseni, kuid teada on, et selle käsi on mängus paljude tolleaegsete poliitiliste protsesside mõjutamise juures. Vadim Birstein kergitab seda saladuseloori ning toob päevavalgele palju seni teadmata fakte SMERŠi mõjuvõimu ja tegevuse kohta.

Hanno Ojalo uus raamat annab ülevaate Eesti leegioni esimestest kuudest, kui see väeosa moodustati tõesti vabatahtlikkuse põhjal. Samuti on juttu sellest, kuidas leegioni idee tekkis ja mismoodi jõuti selle moodustamiseni, ning kas see variant vastas eestlaste soovidele taastada oma sõjavägi. Lugeja saab vastused järgmistele küsimustele: Kes kuulusid Eesti leegioni vabatahtlike esimesse tuhandesse?; Miks loobusid sakslased leegionide moodustamisest?; Kui palju jäi esimestest vabatahtlikest maailmasõjas ellu?; Kuidas tekkis väljend “vabatahtlikult sunniviisiliselt”?; Milline seos oli Eesti leegionil ja Eesti diviisil?; Kes oli see mees, kes astus esimesena vabatahtlikult Eesti leegioni ridadesse?

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Peale iseseisvuse kindlustamise lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vab ad u s sõ ja - a e g s e s sisepoliitikas - kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

Vladimir Pool, kunagine Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ning majand usvast ulu ure juht, valgustab oma mahukas elulooraamatus esimesena Eestis Nõukogude julgeolekuorganite telgitaguseid ja tegevust seestpoolt. Polkovnik Pool räägib oma kogemustest, kirjeldab eredamaid juhtumeid ja sündmusi ning annab harukordse pildi Eesti ühiskonnast, meeleolust ja arengust alates 1963. kuni 1991. aastani. Tema mälestused puudutavad näiteks tööd raudteelase ja rahvakontrolörina, 1973. aasta noorterahutusi Pärnus, Viru hotelli ehitust, välismaalastega seotud äritsejaid, Johannes Hindi saatust, suhteid Soomega, luuretegevust jpm, aga kaugemaidki sündmusi: Nõukogude vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal, 1977. aasta pommiplahvatusi Moskva metroos, ka reise piiri taha.

Raamat keskendub nõrgemate merejõudude sõjastrateegiale ja operatsioonidele teoorias ja praktikas. Illustreeritud näidetega sõjaajaloost selgitab ja analüüsib raamat nimelt nõrgemate poolte käitumist nii sõjas kui rahuajal, kaitset vs. rünnakut, peamisi eeldusi, kuidas vaidlustada teise poole kontrolli merealadel. Ka seda, kuidas vältida või otsida kokkupõrkeid, nõrgestada vastase merejõude läbi aja, kuidas neid tõkestada, hävitada vastase sõjalismajanduslikku jõudu merel, rünnata või kaitsta rannikut jne. Enamik maailma merejõududest on tänapäeval väikesed või keskmised, tegeliku sõja puhul tugevama vastasega oleks nad paratamatult kaitseseisundis ja nad peavad leidma, kuidas tugevamat vastast kahjustada. Just nendel teemadel püüab raamat meid ka harida.

SÕDUR aprill 2019 66


Profile for Sõdur

Sõdur 02/19  

Sõdur 02/19  

Profile for sodur