62
AJALUGU
Soome panus Eesti suurtükiväe taasloomisse Soome erukolonel Jouko Kivimäki räägib, kuidas 17 aastat tagasi taastati Eestis suurtükiväepataljon ja milline oli soomlaste roll taasiseseisvunud Eesti suurtükiväe ja kogu tuletoetuse loomisel.
A
SÕDUR NR 2 (83) 2015
ugustis 1991 palus Eesti Soomelt tuge, et tagada taasiseseisvunud riigi julge olek. Soome piirivalveamet reageeris kiiresti. Eestlastele anti vajalikku varustust ja juba 1992. aasta sügisest hakati Santahamina Soome Maakaitsekõrgkoolis ja Lappeenranna Soome Maakaitsekoolis korraldama Eesti ohvitseride ja allohvitseride väljaõpet. Küll aga keeldus Soome saatmast Eestisse sõjalisi nõustajaid. Eestisse saabus ainult vabatahtlikke toetajaid, enamik neist Soome erusõjaväelased. Uue sõjalise abi palve esitas Eesti Soomele 1996. aastal, küsides väljaõppe toetust, spetsialiste ja varustust. Soome vastus oli positiivne, sest Venemaa üksuste lahkumise järel Eestis tekkinud olukord oli varasemast sootuks erinev. President Martti Ahtisaare ettepanekul kiitis Soome valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu abiandmise ja selle rahastamise heaks. Varustuse tarned otsustati lahendada iga juhtumi puhul eraldi. 1996. aasta kevadel loodi Soome peastaabi alluvusse abiprojektide teostusüksus nimega „Eesti projekt“ ehk „Viro projekti“. Eestisse määrati selle Soome-poolseks läviohvitseriks erukindralmajor Pentti Lehtimäki. Leping spetsialistide saatmiseks kirjutati alla Tallinnas 1996. juunis ja Soome erusõjaväelaste hulgast asuti palkama erinevate relvaliikide ja tegevusvaldkondade spetsialiste, keda kõige aktiivsemal hetkel oli kolmkümmend. Projekt Eesti abistamiseks lõppes 2003. aastal.
EESTI SUURTÜKIVÄE LOOMINE ALGAB Soome suurtükiväe väljaõppesüsteemiga tutvus kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp 1994. aasta suvel. Pärast seda
Jouko Kivimäki ERUKOLONEL
muutusid relvaliigi juhtkondade kohtumised regulaarseiks, et arutada läbi Eesti suurtükiväe arendamisvõimalused. Mina siirdusin Soome suurtükiväe brigaadist reservi 1. juunil 1996. Juba juuni lõpus helistas mulle tollane Soome suurtükiväe inspektor kolonel Esa Tarviainen ja andis teada Eesti huvist taasluua oma suurtükivägi. Soome pidi tarnima Eestisse väljaõppe alustamiseks vajaliku relvastuse ja korraldama välja õppe. Tarnitavaks relvamudeliks pidi saama 105 mm välihaubits H61-37, mille kasutamisest Soome loobuma hakkas ja abiprojekti käivitumise korral vajati selle eestvedajaks soomlasest eruohvitseri. Kolonel Esa Tarviainen uuris, kas võtaksin ülesande täitmise enda peale. Nõustusin seda vastutust kandma. 1996. aasta oktoobri lõpus teatas kolonelleitnant Reijo Vainio, et Eesti suurtükiväe arendusprojekt käivitub ja minust saigi Eesti tingimustele vastava suurtükiväe arendaja.
SOOME RELVATEHING HAKKAB ILMET VÕTMA Praktiline koostöö algas 5. novembril 1996. Soome peastaap korraldas kolonel Esa Tarviaineni juhtimisel nõupidami-
Tarnitavaks relvamudeliks pidi tulema haubits 105 H 61-37, mille kasutamisest hakkas Soome loobuma.
se, kus esitleti Soome suurtükiväe väljaõppesüsteemi ja arutleti varustustarnete üle. Nõupidamisel osalesid Eestist suurtükiväe inspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp ja tõlgina major Sven Ise. Järgmisel päeval külastasime Vekaranjärve piirkonnas jalaväepataljoni tuletoetussüsteemi esitlust, 105 mm väli haubitsatega varustatud suurtükiväepataljoni ühe tulepatarei tulepositsiooni ja muid olulisi tegevuspunkte. Esitlus ja näidislaskmised andsid külalistele selge pildi relvasüsteemist, mida olime valmis neile tarnima. Vestluses kolonel Esa Tarviaineniga leppisime kokku, et pakume Eestile meie standarditele vastava suurtükiväesüsteemi, kuigi palutud oli vaid abi suurtükiväe loomisel. 1996. aasta kahe viimase kuu jooksul üritasin saada võimalikult adekvaatse pildi Eesti olukorrast. Eesti peastaap soovis luua kaitseväkke välisuurtükiväe ja korraldada oma tuletoetussüsteem sarnaselt Soome eeskujuga. Minu poolt 1996. aasta novembris koostatud esialgne plaan vastas Eesti vajadustele, kuid peagi selgus, et selle elluviimine praktikas oli vastavalt ettenähtud ajakavale võimatu.
TAPA LINN SAAB SUURTÜKIVÄE Loodava suurtükiväeüksuse võimalik asukoht oli lahtine. Pakkusin, et üksus peaks paiknema juba olemasolevas sõja väelinnakus, mille läheduses oleksid sobivad väljaõppe- ja laskealad. Eesti suurtükiväeinspektor teatas, et nemad olid jõudnud samadele järeldustele ja käisid üksuse asukohaks välja Tapa linna. Olin Tapat ja selle ümbrust külastanud 1996. detsembris ja arvasin, et trööstitu taristu tõttu ei pruugi koht olla parim valik. Tapale paiknemise plaanidega tutvuma läksime koos Kuido-Unoga uuesti 1997. aasta jaanuaris. Mäletan selgelt, millised mõtted mul tulevase linnaku alal tänavakingades lumes kahlates meeles mõlkusid. Maastiku poolest suurtükiväele sobiva linnaku ehitustöö maht tundus olevat liiga suur. Uuesti 1998. aasta suvel Tapale tulles olin üsnagi üllatunud, kui kiiresti