Ajalugu
Võitlus tüüfuse epideemia vastu Eestis 1920. aastal Autor: Igor Kopõtin, PhD, strateegia suuna lektor, kaitseväe akadeemia
armeelasi ja sõjapõgenikke üle piiri, kogunesid nad Narva ja Pljussa jõe vahelistes metsades, kus haigused levisid veel rohkem.
Ü
heks tõsiseks epideemiaks 20. sajandi Eesti ajaloos võib pidada 1919. aasta lõpus – 1920. aasta alguses aset leidnud tüüfuse levikut. Kuna just toonane Eesti sõjavägi mängis juhtivat rolli tüüfuse epideemia vastu võitlemises, siis on see väga oluline kogemus tänapäeva Eesti kaitseväele. Et epideemia tippaeg oli 1920. aasta veebruaris ning intensiivne võitlus sellega kestis kuni 1920. aasta juunini, siis võib seda samuti nimetada tõeliseks sõjaks pärast lõppenud Vabadussõda. Millised olid aga tüüfuse epideemia põhjused ning millised meetmed võttis Eesti sõjavägi kasutusele, et nakkushaigusest üle saada?
Kust täpselt tüüfuse epideemia alguse sai, kas ületulnud punaväelastelt või trofeevarustusega kaasa, pole päris selge. 1919. aasta novembris Petrogradi pealetungioperatsioonis lüüa saanud Eesti liitlane – Vene valgete Loodearmee taandus kiiresti Eesti piiride juurde. Kuigi Punaarmeel ei õnnestunud Vene valgete põhijõud sisse piirata ja hävitada, langes nende võitlusvaim drastiliselt. Põhjusi oli selleks palju: kurnatud nädalaid kestnud sõjategevusest, väga halva varustuse ja toitlustamisega sõjaväeosad muutusid kiiresti demoraliseerunud inimmassiks. Kust täpselt tüüfuse epideemia alguse sai, kas ületulnud punaväelastelt või trofeevarustusega kaasa, pole päris
52 juuni 2021 SÕDUR
Narva - tüüfuse pealinn
Loodearmee mälestusmärk Kopli kalmistul, mille nõukogude võim hävitas 1951. aastal Foto: Tallinna Linnamuuseum
selge. Kuid see on arusaadav, sest kodusõtta vajunud Venemaal tüüfus ja teised nakkushaigused olid laialt levinud, rindel valitses antisanitaarne olukord, Loodearmee meditsiiniteenistus oli puudulikult korraldatud ning Loodearmee sõdurite alatoitumine ja inimmasside kogunemised lõid soodsa olukorra nakkushaiguste levimiseks. Katastroofilist olukorda näitab fakt, et paljud Vene valged sõdurid ei saanud mitu kuud vahetada pesu, mida kanti kuni see täielikult kõdunes seljas. Pesemisvõimaluste puudumine süvendas kriisi: sõdurite seas hakkasid massiliselt levima täid. Kuna Eesti võimud ei lasknud esialgu loode
Tüüfuse epitsentriks Eestis kujunes Narva, kus kogu Petrogradi operatsiooni ajal paiknesid Loodearmee juhtimiskeskused ja tagalaasutused. Peagi lisandusid neile ka rindeväeosad. 1919. aasta lõpuks võis Narvas olla 15 000 Vene sõjaväelast, kellest pool olevat olnud tüüfusehaiged. Asjaosaliste mälestuste kohaselt valitses Vene üksuste paiknemisalades – Narva eeslinnas – Jaanilinnas vabrikute barakkides ja tootmishoonetes mustus – kõikjal inimeste väljaheited ja prügi. Jaanilinna kindluses olnud Loode armee hobuselaatsaretis algas loomataud, paisunud hobusekorjused vedelesid piki Narva-Oudova maanteed. Vene laatsaretid olid haavatutest ja haigetest täis, mistõttu jäid paljud tüüfusehaiged oma üksustesse või hulkusid mööda Narva tänavaid. Loodearmee juhtkond alahindas algul epideemia suurust, kuid 1919. aasta lõpuks üritasid Vene kindralid korra jalule seada. Nad nõudsid kasarmutes puhtust ning ähvardasid välikohtu alla anda kõik, kes puhtusest lugu ei pidanud ning seda olenemata auastmest. Tundub, et olukord läks nii käest ära, et ainult kirjalike käskkirjadega ei olnud enam võimalik seda parandada. Seetõttu ähvardasid Eesti sõjaväevõimud Narvas mõnikord anda hooletuid Vene ohvitsere välja punastele. Algul varjasid Vene valged olukorra tõsidust eestlaste eest. Nii paigutasid nad 1919. aasta lõpus Vene valgetele laatsaretiks Aseri tsemendivabrikus eraldatud ruumidesse tüüfusehaigeid. Täid levisid kiiresti ning varsti nen-