Sõdur 02/2018

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

MAAVÄE ja ÕHUVÄE lõimumine LOE LK 20

Nr 2 (100) 2018

lk 12

b i g n a I h V i L g E ä R v T e s A t i A a M K TO AU

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR

2/2018

3

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 PESCO ja EDIDP: Euroopa Liidu hiigelsammud kaitsekoostöö süvendamiseks

15 automaatrelva Hankes osalevad automaatrelvad on nii välimuselt kui ka ehituselt väga sarnased, võrdlevad Raiko Jäärats ja Vaido Halliküla.

PESCO ei olnud ainus verstapost, kuhu Euroopa Liidu kaitsepoliitika Eesti eesistumise ajal jõudis, kirjutavad Kusti Salm ja Thomas Mell.

Kaitsevägi hangib endale võimekamaid relvi

30 Türgi, relvajõud ja viimane riigipööre

Kaitseinvesteeringute keskus kuulutas mullu välja hanke Eestile uute automaattulirelvade ostuks, tutvustavad Risto Pärtel ja Ingrid Mühling.

Jumaldatud armee uus roll Türgis on pärast nurjunud riigipöördekatset alles kujunemas, kirjutab Hille Hanso.

20 Õhutoetusvõime arendamine kaitseväes Paarist õhutulejuhist enam ei piisa ja õhutoetuseks on vajalik selle igakülgne lõimimine struktuuriüksuste tegevusega, kirjutab Siim Lindmaa.

24 Lendav haubits ehk Lockheed AC-130 Surmaingel, Lendav kindlus – need on vaid vähesed nimed, mille sõdurid sellele oma liigas parimale on omistanud.

Küberohud kujundavad merelist lahinguvälja Valdav osa laevaomanikke ja laevastikke maailmas ei ole küberturvalisusele vajalikku tähelepanu pööranud, nendib Mari-Anne Meister.

Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja

Miks meid huvitab just D-vitamiin, küsib ajateenijaid käsitlev suurem teaduslik uurimus.

Türgi pani Süüria kodusõjas jala maha

Virtuaalne lahinguruum 3 – reaalsusest reaalsem

Oliivioksa nimelise operatsiooniga algas uus vaatus Süüria kodusõjas, kirjutab Artur Tänna.

Pole ühtegi teist matkesüsteemi, mis oleks rohkem köitnud matkekeskuse külastajaid kui VBS3 – kirjutab Tamur Kusnets.

42 Eestlased õpetavad Iraagi sõdureid võitlema ISIS-ega Oma artiklite sarja 2. osas kirjeldab Marek Vainumäe iraaklaste käitumist ja mentaliteeti väljaõppel.

46 2017. aasta oli kaitseväe meditsiiniteenistusele hea aasta Püüame kasutada parimaid praktikaid laiast maailmast ning siduda need koduste meetoditega ühiseks kimbuks, kirjutab Targo Lusti.

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2162 Raiko Jäärats Diina Kazakova Ragne Rikkonen-Tähnas

Toimetus

Trükitud Kaanefoto ISSN:

Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Ofset OÜ Roomet Ild 1406-3379

56 Teavituskeskus staabi- ja sidepataljonis aastail 2012-2018 Teavituskeskuse loomise eellugu ulatub 2009. aasta sügisesse, kirjutab Marek Miil.

64 Eesti Vabaduse Risti lugu Kui 1918. aastal peeti teenetemärke mineviku iganditeks, siis Vabadussõja käigus see arvamus muutus, kirjutab Jaak Pihlak.

66 Raamatututvustused

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Väljaandja Peatoimetaja

48 Kas on oluline teada ajateenijate D-vitamiini näitajaid?

4

EESTI UUDISED

Aprillis lõppes kahepäevane mereväelase baaskursuse lõpuharjutus, millel osalejad pidid läbi mängima laeva hülgamise ja veetma ööpäeva merel päästeparves. "Parvõppus on kui kontrollitud tingimustes peetav lõpueksam, mis aitab kinnistada kursuse vältel õpitut ja tugevdab kambavaimu. Harjutuste edukas läbimine loob õppuritele eelduse tegelikes avariiolukordades toimetulekuks, õpetades muuseas ka kannatada saanud kaasvõitlejate abistamist," ütles kursuse instruktor veebel Tanel Võrk. Õppus Põhja-Tallinnas paikneva Miinisadama akvatooriumis algas teisipäeval avariiolukorra simulatsiooniga, misjärel pidid kursuslased oma laeva hülgama. Vette jõudes tuli õppuritel

Pioneeripataljon pani soomustehnika proovile

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Aprilli alguses näitasid pioneeripataljoni, Scoutspataljoni, Viru jalaväepataljoni ning liitlaste lahingumasinad kaitseväe keskpolügoonil võimekust läbida ja ületada pioneeride loodud tõkkeid. „Tahtsime täna näidata, kuidas suudab Eesti kaitseväe ja liitlaste tehnika hakkama saada pioneeride loodud tõketega," ütles demonstratsiooni pealäbiviija kapten Aigar Allika pioneeripataljonist ning lisas, et pealtvaatajatel oli suurepärane võimalus vaadata nii seda, milliseid tõkkeid pioneerid ehitavad, kui ka seda, kuidas erinevad soomusmasinad neid ületavad.

Kokku rajasid pioneerid tehnika proovile panekuks üheksa pinnase- ja palktõket, sealhulgas tankitõrje kraavid, barrikaadid, vaitõke koos okastraadiga ning 80 sentimeetri kõrgune betoontõke.

Esitlusel ületasid tõkkeid Suurbritannia pioneeritank Trojan ja tank Challenger 2 ning Eesti kaitseväe lahingumasinad CV9035 Scoutspataljonist ja soomustransportöörid SISU XA188 Viru jalaväepataljonist.

Pioneeripataljon on 1. jalaväebrigaadi üksus, mille ülesanneteks on tõkestada, aeglustada, raskendada või peatada vastase üksusi ja lahingumasinate liikumist või manöövreid; tagada oma üksuste liikuvus, võimaldada väeüksuste liikumist või manöövrit, parandades teeolusid ja rajades tõketest ja miiniväljadest läbipääse ning parandada lahinguvõime säilitamiseks üksiksõduri ja üksuse üleelamistingimusi, ehitades laskepesi, kaevikuid ja majutuspunkreid.

meeskondlikult päästeparvedesse ujuda ning alustada võimalike päästjatega kontakti otsimist. Harjutuse lõpuosas saabus helikopteriga politsei- ja piirivalveameti pinnaltpäästemeeskond, kes harjutas hättasattunute päästmist otse päästeparvedest.

Mereväelase baaskursuse peavad läbima kõik mereväe sõjalaevadele teenima asuvad kaitseväelased. Kursusel omandatakse praktiline kogemus, kuidas tegutseda kriisiolukordades, näiteks tulekahjude või lekete korral. Lisaks madruseõppele omandatakse ka sõjalaevadel teenimiseks vajalikud erioskused. Kursusel osales kokku ligi 35 tegevväelast ja ajateenijat. Mereväelase baaskursus korraldatakse Miinisadama linnakus paiknevas mereväekoolis kahel korral aastas.

FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI, EORK

NOORED MEREVÄELASED JÄID ÖÖPÄEVAKS PÄÄSTEPARVEDESSE

RESERVOHVITSERIDE KOGU PEASEKRETÄR ON LIPNIK MARTIN KIRK Eesti reservohvitseride kogu uus peasekretär on lipnik Martin Kirk (28), kes valiti ametisse märtsi keskel korraldatud üldkogul.

Lipnik Kirk on läbinud ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis 2009. – 2010. aastal ja on lõpetanud reservrühmaülemate kursuse kaitseväe Võru lahingukoolis. Ta on miinipilduja rühma ülem reservis. Uue ameti eesmärke kommenteerides ütles lipnik Kirk, et soovib kaasata EROKi liikmeskonda võimalikult palju aspirandi taustaga reservohvitsere.

Lipnik Kirk on kaitsnud magistrikraadi juhtimise ja turunduse alal Tallinna Tehnikaülikoolis, praegu töötab ta Elisa Eesti AS suurklientide müügijuhina. Ta on aktiivne Kaitseliidu liige.

EROKi peasekretär valitakse ametisse kaheks aastaks.

Eelmine peasekretär nooremleitnant Gunnar Kotkas astus oma ametiajal tegevteenistusse ja jätkab kaardikaitseväelasena mereväekoolis.

1997. aastal loodud EROKisse kuulub üle 300 reservohvitseri. Kogu aktiivselt tegutsevad sektsioonid ühendavad jurist-ohvitsere, arste, mereväe ja sõjaväelogistika reservohvitsere. Reservohvitseride kogu võistkonnad on korduvalt esinenud edukalt Erna retkel ja rahvusvahelistel militaarvõistlustel, kogu liikmed on aktiivselt tegevad Kaitseliidus ning reservõppekogunemistel. Reservohvitseride kogu on rahvusvahelise reservohvitseride liikumise CIOR liige.

EESTI UUDISED

Vigade parandus: Sõduris nr 1/2018 lk 41 on kirjas, et Igor Schvede sai kommodooriks aastal 2016. Õige aastaarv on 2015. Vabandame.

5

LOGISTIKAKOOLI KURSUSLASED HARJUTASID TAGALAOPERATSIOONIDE JUHTIMIST Aprilli alguses lõppes Kiltsi lennuväljal kaitseväe logistikakooli sõjaväelogistika kursuse välilaager „Kare Rebane 2018“, kus kõrgema sõjakooli õppurid harjutasid tagalaüksuste operatsioonide juhtimist. „Praegused kursuslased ja tulevased ohvitserid koondavad ning viivad edasi sisulist

teadmist meie Eesti sõjaväelogistikast. Nende kätes on võimalus tõsta kaitseväe logistilist efektiivsust, mis on oluline komponent meie kaitse- ja lahinguvõimekuse edendamisel lahingteenindustoetuse elementide abil", ütles logistikakooli ülem kapten Riho Juurik.

Nädala kestnud õppusel harjutasid kursuslased logis-

tikaüksuste rännakute ja logistiliste veooperatsioonide juhtimist, logistiliste tugialade rajamist ning muid tagalaüksustele omaseid tegevusi.

Kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikakooli põhiülesanne on logistika taseme-, funktsiooni- ja täiendusõppe korraldamine ning kaitseväe logistikavaldkonna arendami-

ne. Logistikakool loodi tagalapataljoni koosseisu (praegune toetuse väejuhatuse logistikapataljon) 2003. aastal, eesmärgiga arendada Eestis sõjaväelogistikute koolitust ning 2012. aastast kuulub kool otse toetuse väejuhatuse ülema vahetusse alluvusse. Logistikakool asub Ämari lennubaasi territooriumil.

STAABI- JA SIDEPATALJONI AJATEENIJAD OSUTASID AVARIIOHVRILE ESMAABI Aprilli alguses avastasid õppusel osalevad staabi- ja sidepataljoni ajateenijad Harjumaal teelt välja sõitnud sõiduauto ning osutasid avariis viga saanud inimesele esmaabi.

Kolm Harjumaal õppusel osalenud staabi- ja sidepataljoni ajateenijat liikusid täna hommikul kaitseväe sõidukiga Tallinn-Tartu maanteel, kui avastasid teelt välja sõitnud sõiduauto. Sündmuskoha lähemal vaatlusel leidsid ajateenijad purunenud sõiduki kõrvalt õnnetuses viga saanud inimese. „Pärast kannatanu avastamist reageerisime olukorrale kiiresti ja vastavalt ajateenistuses läbitud esmaabi ning parameediku kursusel õpitule asusime kohe kannatanule esmaabi andma," ütles staabi- ja sidepataljoni ajateenijast parameedik nooremseersant Henri Tamm. Nooremseersant Tamme sõnul oli kannatanu leidmise hetkel teadvusel, kuid tal oli tekkinud alajahtumine ja ta ei suutnud end liigutada, mistõttu oli tema seisund väga keeruline ning võis iga hetk halveneda. „Pidime tegutsema väga ettevaatlikult, kuid samas kiiresti ja oskuslikult, et kannatanu seisukord ei halveneks."

Ajateenijad helistasid kohe hädaabinumbrile 112 ja alustasid samaaegselt vigastatule esmaabi osutamist, mida jätkasid kuni kiirabi sündmuspaika saabumiseni ja kannatanu kiirabile üle andmiseni.

Kõik staabi- ja sidepataljoni ajateenijad läbivad sõduri baaskursusel esmaabi kursuse. Lisaks läbivad rühmaparameediku eriala valinud ajateenijad eraldi kümne nädala pikkuse rühma parameediku kursuse, mille jooksul saavad ajateenijad esmase praktika Tallinna kiirabis.

Vene ohvitserid inspekteerisid 1. jalaväebrigaadi

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Venemaa Föderatsiooni relvastuskontrollikeskuse delegatsioon külastas märtsis Tapa linnakut, et Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni Viini dokumendi täitmise raames inspekteerida 1. jalaväebrigaadi.

Relvastuskontrolli läbiviimise eesmärgiks on usalduse ja julgeoleku kindlustamine OSCE liikmesriikide vahel.

Hindamisvisiit algas infotunniga Tapa linnaku kohta, seejärel vaadati sõjaväelinnakut ja tehnikaparki. Aruanne hindamisvisiidi tulemustest edastatakse kõigile OSCE liikmesmaadele.

Eesti kaitseväe relvastuskontrolli inspektorid on möödunud aastal inspekteerinud Valgevene relvajõude ning osalenud vaatlejatena õppusel Zapad, samuti on eestlased osa võtnud teiste NATO riikide juhitud inspektsioonidest.

Viini dokumendi raames võimaldavad Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni liikmesriigid üksteisele ülevaate oma relvastusest ja isikkoosseisust ning lubavad tutvuda väeosade ja baasidega, samuti teavitavad kindlaksmääratud korras sõjalistest õppustest, kus osaleb teatud arv lahingutehnikat või sõjaväelasi. Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) kuulub 57 riiki Euroopast, Kesk-Aasiast ja Põhja-Ameerikast.

6

VÄLISUUDISED

PENTAGON PEATAS TÜLI TÕTTU F-35 HÄVITAJATE HANKIMISE USA ja kaks suurt rahvusvahelist ostjat on keeldunud vastu võtmast uusi Lockheed Martini F-35 Lightning II mitmefunktsioonilisi hävitajaid (joint strike fighter – JSF), kuna tootjaga on tekkinud vaidlus lepingu tingimuste üle. Tüli on tekkinud sellest, kes peaks kinni maksma parandused, mis tuli teha 2017. aastal üle antud lennukites. Tootja jätkab küll lennukite ehitamist, aga praegu ei saa nad tellijatele lennukeid üle anda.

Ligemale 200-l mullu üle antud lennukil ilmnes probleem korrosiooniga, mis on tänavustel lennukitel lahendatud, aga USA valitsus ja veel kaks avalikult mainimata ostjat vaidlevad nüüd Lockheed Martiniga selle üle, kes parandused kinni peaks maksma.

Vaidlus on tegelikult veel suurem, sest Pentagon on andnud Lockheed Martinile korralduse vähendada oluliselt F-35 programmi kulusid, mis kokku küündivad 1,1 triljoni dollarini. See summa sisaldab nii lennuki väljatöötamist, ehitamist kui ka hooldust aastani 2077, tegemist on ühe kõige kallima relvaprojektiga maailmas.

Käesoleva jaanuari seisuga on tootja üle andnud 268 lennukit F-35, veel 670 peaks üle antama aastaks 2023, kuid kui selle hävitaja tootmist ja hooldust odavamaks ei saa, võib juhtuda, et USA õhujõud on sunnitud kolmandikust tellitud lennukitest loobuma.

ni

si rd 1.

ni ri

SÕDUR NR 2 (100) 2018

2017. aasta aprilli alguses alustas tööd Saksamaa küberja informatsiooniruumi väejuhatus, mille tegevuse eest pandi vastutama kindralleitnant Ludwig Leinhos.

Bundeswehri kasutuses on tänapäeval tipptehnoloogilised relvasüsteemid, digitaalsete sensorite, võrgu ja tegevust toetavate arvutisüsteemidega. On ilmne, et sellised süsteemid pakuvad kurjategijatele, aktivistidele ja ka teatud riiklikele jõududele suurt huvi. Kokku pidi uus küberväejuhatus oma esimese tegevusaasta jooksul toime tulema ligi kahe miljoni küberründega, kirjutatakse Bundeswehri leheküljel.

Suurem osa sellistest rünnakutest on automatiseeritud ja pole tingimata suunatud nimelt relvajõudude vastu, kuid ligikaudu 8000 rünnakut said kirja kõrge ohutaseme, milliste vastu ei aidanud ka tulemüür, viirustõrje ega ka ükski muu ohutustehnika.

Enamikus polnud aga selliste rünnakute korraldajaid võimalik tuvastada, kuna juba ohtude loendamine on sama raske kui ka nende tõrjumine. Seega on ka ilmne, et küberväejuhatuse siniste barettidega varustatud isikkoosseis edaspidi vaid kasvab.

LÄTI SAAB OMA KÄSUTUSSE MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKI SÜSTEEMI PUMA Läti saab Ameerika Ühendriikide valitsuselt kaks taktikalist käest visatavat mehitamata õhusõiduki süsteemi (unmanned aircraft systems – UAS).

Tegu on AeroVironment (AV) RQ-20A Puma UAS-idega ja tehingu kogumaksumus on 1,96 miljonit dollarit. Sellest kahe õhuki maksumus on 856 474 dollarit; 185 628 dollarit maksab varuosade pakett; 109 248 dollarit maksavad kolm reke, jälgimis- ja sihtmärgi kinnistamise komplekti ning 345 548 dollarit kulub tarnija toetuse tagamiseks.

Läti kaitsejõududel pole praegu ühtegi mehitamata õhukit. 250st tegevväelasest koosnevatel Läti õhujõududel on üks An-2 Colt ja üks L410 Turbolet transpordilennuk ning kaks Mil Mi-2 Hoplite ja neli Mi-8 Hip üld- ning transpordikopterit.

Maaväel õhukid puuduvad.

Puma mehitamata õhusõidukid, mis on disainitud lendama autonoomselt või AV kaudu juhituna maapealsest juhtimispunkti (ground control station – GCS), pakuvad püsivat luure, jälgimise, sihtmärgi kinnitamise ja reke (ISTAR) võimekust. Lisaks veel väetoetuse ja operatsioonialast välja jääva reke võimekust.

FOTOD: USA KAITSEMINISTEERIUM, BUNDESWEHR, LOCKHEED MARTIN, AFP/SCANPIX

Üks aasta Saksa küberväejuhatuse asutamisest

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja teistest väljaannetest

Saudidele müüakse juurde USA liikursuurtükke

7

USA pakub Slovakkiale lennukeid F-16 Slovakkia kaitseministeerium kinnitas, et on saanud pakkumise ja nõusoleku USA kaitseministeeriumilt tarnida Slovakkiale hävitajaid F-16, nende juurde käivaid relvasüsteeme, väljaõpet ja hooldust, koos maksegraafikuga, mis peaks hankimise lihtsamaks tegema.

Slovakkia õhujõud kasutavad praegu moderniseeritud hävitajaid MiG-29, kuid need ei ole võimelised tegutsema kõrvuti liitlaste palju paremate lennukitega. 3. aprillil teatas USA, et on valmis 2,91 miljardi dollari eest müüma Slovakkiale 14 uhiuut Lockheed Martini F-16V mitmeotstarbelist hävitajat, koos rakettide, väljaõppe ja toetusega.

Samal ajal on Slovakkia valitsusel ikka veel pooleli kõnelused Rootsi valitsusega Saab JAS 39 Gripen hävitajate hankimiseks. Lõpliku otsuse langetab Slovakkia valitsus pärast Rootsi ja USA pakkumiste võrdlemist.

F-16 Fighting Falcon on alates 1973. aastast General Dynamics’i, nüüd Lockheed Martini toodetav hävitaja. USA kavatseb need järk-järgult välja vahetada uute hävitajate Lockheed Martin F-35 Lightning II vastu, kuigi viimase tootmisel ilmnenud viivitused on sundinud F-16 eluiga pikendama.

USA riigidepartemang on nõustunud 180 uue liikursuurtüki M109A5/A6 süsteemi müügiga Saudi Araabiale. Neist 177 ehitatakse ümber liikursuurtükkideks M109A6 Paladin ja kolm staatilisteks treeningseadmeteks.

Maksumus 1,31 miljardit USA dollarit sisaldab uues kokkuleppes ka lisavarustust ja teenuseid, sh 12,7 mm kaliibriga kuulipildujaid, kaheksat AFATDS (Advanced Field Artillery Tactical Data Systems) süsteemi, lisaks veel üht Raytheoni juhtimis- ja kontrollsüsteemi, mida kasutavad USA armee ja merejalaväe suurtükiüksused.

Kaitse- ja turvalisuskoostöö agentuur DSCA (Defense Security Cooperation Agency) märkis ka seda, et Saudi Araabia kasutab juba praegu liikursuurtükke M109A2, A3 ja A5. Jane's Defence Weekly võis ka nentida, et praegusel ajal kasutatakse neid relvi aktiivselt Jeemeni kodusõjas huthi (al-Ḥūthiyyūn) mässuliste vastu.

DSCA nentis, et uue relvahankega paraneb saudide võimalus toetada enda vägesid väljal ja kaitsta omi piire.

Liikursuurtükk M109 on varustatud 155 mm haubitsaga, kasutatud on selliseid alates 1960. aastatest, opereerimiseks vajab M109A6 Paladin neljaliikmelist meeskonda. USA ise töötab välja liikursuurtükki M109A7, mille laskekaugust oleks võimalik suurendada 40 kilomeetrini.

neist rakettidest olevat Süüria alla tulistanud, väidavad Venemaa allikad.

USA kinnitusel oli Süüria vaid oma 40 tõrjeraketti sihitult õhku tulistanud juba pärast seda, kui liitlaste tiibraketid kõiki sihtmärke olid tabanud.

protsenti kasvas Venemaalt lähtunud trollipostituste arv varasema perioodiga võrreldes, kuna Moskva üritas veenda maailma, et liitlaste õhulöök Süüriale oli ebaõnnestunud, kinnitas Pentagon.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

raketti tabas Süüria valitsuse keemiarelvade tootmisega seotud rajatisi 13. aprillil USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühise õhulöögiga. Sellega karistati Süüriat korduva keemiarelvade kasutamise eest

8

KAITSEKOOSTÖÖ

PESCO ja EDIDP: Euroopa Liidu hiigelsammud

Kusti Salm

KAITSEMINISTEERIUMI KAITSEINVESTEERINGUTE OSAKONNA JUHATAJA

kaitsekoostöö süvendamiseks

Thomas Mell

KAITSEMINISTEERIUMI NATO JA EUROOPA LIIDU OSAKONNA NÕUNIK FOTOD: SCANPIX.EE

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Brüsseli eurokvartalile oli juba laskunud detsembrikuu õhtupimedus, kui kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ajakirjanike ette astus. Tema kõrval võttis koha sisse Donald Tusk, endine Poola peaminister, kes nüüd Euroopa Liidu ülemkogu juhib. „PESCO tugevdab NATO Euroopa sammast,“ rõhutas ajakirjanikele kindral Terras.

 Kindral Riho Terras ja Euroopa ülemkogu eesistuja Donald Tusk tutvustamas PESCO-t.

Miks liikus ELi kaitsepoliitika just nüüd penikoormasaabastega edasi? Mis peitub nende kahe lühendi taga? Kuidas aitavad need kaasa Euroopa kaitsevõime suurenemisele?

EELLUGU Euroopa kaitsealgatuste seeme külvati eelmisel kümnendil, kui liikmesriigid koostasid Euroopa Liidu uut põhiseadust. See Lissaboni lepinguna tuntud alusdokument sai allkirjad 2007. aastal Portugali pealinnas ja jõustus kaks aastat hiljem. Lepingus peitub säte, mille järgi osa liikmesriike võtab omavahelise kaitsekoostöö edendamiseks siduvamad kohustused.

Mõneti sarnaneb PESCO eurot kasutavate riikide liidule: osa liikmesriike on ühisraha nimel olnud valmis teistest

KAITSEKOOSTÖÖ

9

poliisina senisest suuremat iseseisvat tegutsemisvõimekust.

Neljandaks teguriks on tulesõõr Euroopa lähinaabruses eesotsas Ukraina, Süüria ja Liibüaga (neid ühendava elemendina on rohkemal või vähemal määral Venemaa käsi mängus). Päästikuks on olnud nende konfliktide otsene mõju Euroopale: migratsioonilaine, radikaliseerunud võõrvõitlejate tagasipöördumine või terrorirünnakud.

Kodanikud on asunud ootama ka ELilt rohkem julgeolekut, küsitlused on stabiilselt 70 protsendi ringis. Märgiline oli Prantsusmaa otsus käivitada 2015. aastal pärast ohvriterohket pommiplahvatust Pariisi ööklubis esimest korda Euroopa Liidu vastastikuse abi klausel. Selle üleskutse peale aitasid teised liikmesriigid (sh Eesti) kergendada

EUROOPA KAITSEALGATUSTE SEEME KÜLVATI EELMISEL KÜMNENDIL, KUI LIIKMESRIIGID KOOSTASID EUROOPA LIIDU UUT PÕHISEADUST

P

Prantsusmaa sõjalist panust välisoperatsioonidel, et see saaks kodupinnal julgeolekumeetmeid tugevdada.

PESCO STRATEEGILINE SIHT Sellise taustsüsteemi tõttu jõudsid liikmesriigid 2017. aasta novembriks kokkuleppele PESCO käivitamises. Kuid läbiräägitud poliitiline deklaratsioon sätestab ühelt poolt PESCO vabatahtlikkuse ja riikliku suveräänsuse ülemuslikkuse, osa NATO riikide (sh Eesti) nõudmisel ka viited NATO kui liitlaste kollektiivkaitse tagajale ja vajadusele luua võimeid alliansi tugevdamiseks; teisalt aga valmisolekut teha ELi raames rohkem ühiselt ja ühtemoodi. PESCOga anti signaal, et liikmesriigid on valmis oma sõjalist võimekust suurendama ja selleks ka ELi võimalusi ära kasutama.

Lähiaastate strateegiliseks küsimuseks jääb, kui palju suudab ELi kaitsepoliitika toetada Atlandi-ülest julgeolekuarhitektuuriga (sh NATO) või hakkab ta tasapisi irduma, astuma eraldi oma rada. Kuigi arutelud Euroopa armee üle on külmutatud, pole hääled eurooplaste emantsipeerumiseks (nt Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker veebruari Müncheni julgeolekukonverentsil) kuhugi kadunud.

USA on nõudnud eeskätt Prantsusmaalt ja Saksamaalt rohkem pingutusi kaitse nimel, pidades silmas NATO konteksti ning väljendanud mõnetist

SÕDUR NR 2 (100) 2018

eaministrid olid äsja andnud Eesti eesistumise viimasel ülemkogul oma õnnistuse alalisele struktureeritud koostööle (PESCO). Selle poliitilise kokkuleppega soostusid liikmesriigid omavahelist kaitsekoostööd sammu võrra edasi viima. Kuid PESCO ei olnud ainus verstapost, kuhu Euroopa Liidu kaitsepoliitika Eesti eesistumise ajal jõudis.

Vaid kaks päeva varem, 12. detsembril, kiitsid välisministrid heaks ühise seisukoha Euroopa kaitsefondi ja selle võimearendusvahendi EDIDP suhtes.

rohkem pingutama, täites nõudeid näiteks eelarvepuudujäägi kohta. Erinevalt rahaliidust aga kaitsekoostöö mudel vedu ei võtnud ja esialgsed jõupingutused jooksid liiva.

2017. aastaks oli aga taustsüsteem sedavõrd muutunud, et aeg uueks katseks oli küps. Seda põhjustas mitme teguri koosmõju.

Esiteks, Suurbritannia otsustas 2016. aasta jaanipäeva paiku Euroopa Liidust lahkuda. Britid on olnud traditsiooniliselt ELi kaitsestruktuuride laienemise vastu ning selle pooldajatel eesotsas Prantsuse-Saksa tandemiga oli avanenud võimaluste aken. Veelgi enam tekitas nn Brexit vajaduse leida teema, mis eriti rändekriisi tõttu mõranenud ühendust koos hoiaks.

Teiseks, nii Prantsusmaal (aprillist juunini) kui ka Saksamaal (septembris) seisid ees valimised, kus euroskeptilised jõud olid napsamas endale korraliku häälesaagi. Sealsed valitsused vajasid ELi sildiga edulugu.

Kolmandaks, USA presidendiks oli valitud Donald Trump. Atlandi-üleseid suhteid on hakanud iseloomustama teatud ebakindlus. Nii on Saksa kantsler Angela Merkel öelnud kliimapoliitikale viidates, et Euroopa ei saa oma liitlastele enam täielikult toetuda. Selle taustal on hakanud ka julgeolekuringkondades kõlama hääled, et Euroopa vajab kindlustus-

10

KAITSEKOOSTÖÖ

 Eesti sõdur Euroopa Liidu sõjalisel missioonil Kesk-Aafrikas.

NELJANDAKS TEGURIKS ON TULESÕÕR EUROOPA LÄHINAABRUSES EESOTSAS UKRAINA, SÜÜRIA JA LIIBÜAGA (NEID ÜHENDAVA ELEMENDINA ON ROHKEMAL VÕI VÄHEMAL MÄÄRAL VENEMAA KÄSI MÄNGUS)

SÕDUR NR 2 (100) 2018

rahulolematust ELi kaitsepoliitika praeguse kursi üle. Siiski on kõik otsad lahti, et sellest kujuneb hoob nii NATO-sse kuuluvate ELi liikmesriikide sõjalise võimekuse tugevdamiseks.

Teiseks leidis PESCO käivitudes lahenduse vastuolu, kas luua võimalikult paljusid liikmesriike hõlmav (poliitretoorikas inclusive) või võimalikult kõrgete eesmärkidega (ambitious) PESCO. Esimese suuna eestkostja on kahest Euroopa suurriigist sõjaliselt nõrgem Saksamaa, kelle jaoks PESCO oli eeskätt vahend ELis tekkinud mõrade kittimiseks; teise suuna vedur on Prantsusmaa, kes näeb PESCO-s võimalust siduda liikmesriikide võimeid ELi välisoperatsioonidega (kuuest kaks on frankofoonses Aafrikas, lisaks mereväeoperatsioon

Vahemerel) ja suunata vahendeid suurte Euroopa võimeprojektide taha. Peale jäi inklusivistide leer. Prantsusmaa otsib aga president Emmanuel Macroni välja käidud European Intervention Initiative’iga kanalit oma strateegilise nägemuse juurutamiseks.

PESCO-le pani lõpuks allkirja ELi 28 liikmesriigist 25: ainsana jäid välja liidust lahkuv Suurbritannia, ELi kaitsepoliitikas mitteosalev Taani ja kääbusriik Malta. Tulevikus peab lahendama veel ka kolmandate riikide kaasamise, kus Eesti huvides on PESCO avamine eeskätt sellistele NATO liitlastele nagu Suurbritannia või Norra.

KOHUSTUSED PESCO uuenduseks on kohustused.

Liikmesriigid sõnastasid 27 kohustust, mis jagunevad viie valdkonna vahel: kaitseinvesteeringute suurendamine, võimete ühildumine, operatiivse jalajälje suurendamine, Euroopa võimelünkade kõrvaldamine ja kaitsetööstuspoliitika.

Nii võtsid PESCO riigid esimest korda ELi ajaloos individuaalse kohustuse suurendada kaitsekulutusi või panustada teatud regulaarsusega ELi lahingugruppidesse (2007. aastal loodud kiirreageerimisüksused). Iga riik on esitanud tegevuskava, mille täitmise kohta hakatakse kord aastas kaitseministritele aru andma.

Seega on ELi kaitsepoliitika senine totaalne vabatahtlikkus asendunud teatud struktureeritusega ja vastastikuse survega kokkulepitust kinni pidada.

PESCO teine tasand on märksa praktilisem ehk selle raames loodavad projektid. Juba detsembris 2017 olid liikmesriigid valinud umbes 45 projektiettepanekust välja 17. Edaspidi hakkab PESCO projektide nimekiri pikenema.

Igal liikmesriigil on vaba voli valida välja endale sobivad projektid. Eesti on algusest peale olnud sõjalise mobiilsuse eestvedajaid. Eesmärk on kiirendada ja

KAITSEKOOSTÖÖ

 EUFOR-i sõjalaevad patrullivad nii Vahemerel kui ka Somaalia esisel.

11

juseid, et algatuse edulootusi kõrgeks kruttida.

EESTI JUHITUD LÄBIRÄÄKIMISED EL Nõukogu eesistumisel juhtis Eesti Euroopa kaitsefondi võimearendusvahendi (EDIDP – European Defence Industrial Development Programme) läbirääkimisi, mille tulemusena kiitis EL Nõukogu heaks ühise seisukoha selle regulatsiooni vastuvõtmiseks. Mida see igav ning kantseliidist kubisev lause tegelikult tähendab?

Sisuliselt saavutasime kaks olulist asja. Esiteks suured eelisõigused väikestele ja keskmistele ettevõtetele (VKE) programmist raha saamiseks. Õigemini öeldes, suurem rahastus ning paremad hindamiskriteeriumid projektidele, millesse on kaasatud VKE-d. Teiseks seadsime ennast varakult sisse stardipositsioonil, et programmist Eesti kaitsetööstusele raha tuua.

MEHITAMATA SÜSTEEMIDE PROJEKT Kaitseminister andis juba sügisel enne ELi läbirääkimiste lõppu KV ühendatud õppeasutustele ülesande töötada välja projektiidee, mis vaataks kaugemale kaitseministeeriumi valitsemisala 10-aastasest planeerilihtsustada vägede liigutamist ELi territooriumil. See puudutab näiteks nii piiriületusaja lühendamist, ELi regulatsioonide kohandamist militaarveostele kui ka ELi võimaliku tuge sõjalistele vajadustele kohendatud transporditaristule. PESCO projektid ei erine teistest sarnastest mudelitest Euroopas (nende arvu hinnatakse 400 kanti), kuid olulisim erinevus on võimalus taotleda raha loodavast Euroopa kaitsefondist.

10 MILJARDIT PÕHJUST

Eelmise aasta varasuvel tuli Euroopa Komisjon välja Euroopa kaitsefondi algatusega, mis lubas järgmise EL eelarvest kaitsealaseks teadus- ja arendustööks ning võimearenduseks investeerida 10 miljardit eurot. Kõik selleks, et hoogustada kaitsealast innovatsiooni, kaitsetööstuse konkurentsivõimet ning suurendada liikmesriikide vahelist koostööd. Kaitseinvesteeringute maailmas on kümme miljardit juba strateegilise kaaluga liigutus. Võrdluseks, tegemist on enam-vähem ekvivalentse summaga, mis ameeriklased investeerivad lähtudes oma sarnasest strateegiast – Third Offset Strategy. Eesti tingimustes on tegemist 20 aasta kaitse-eelarve ning 50 aasta kaitseinvesteeringute eelarvega. Kokkuvõtlikult piisavalt palju põh-

mishorisondist ning keskenduks innovaatilisele ideele, mis ühtaegu looks sõjalise eelise lahinguväljal ning teisalt võtaks arvesse Eesti kaitsetööstuse konkurentsieeliseid.

KVÜÕA analüüsist koorus välja algatus, mis keskendub mehitamata süsteemide kasutamisele lahinguväljal koos vajalike küberkaitse ning autonoomsete juhtimissüsteemidega. Projekti tulemusena on plaanis välja arendada lahendus, mis võimaldaks jalaväeüksuste koosseisus kasutusele võtta mehitamata maismaasüsteemid ning tagada nende efektiivne toimimine erinevates sõjapidamise funktsioonides. Täpsete funktsioonide väljaselgitamiseks alustab KVÜÕA juba lähikuudel operatsioonianalüüsi ning välikatsetustega.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Iseenesest ei ole poliitilises initsiatiivis Euroopa kaitsekoostööd hoogustada mitte midagi uut. Viimase kümne aasta jooksul on kaitseministrid Euroopa Liidus ja NATO-s käivitanud mitu võiduka nimega algatust – Pooling & Sharing ning Smart Defence. Olgugi, et sisuline edasiminek tänu nendele pingutustele oli mikroskoopiline, tõi see Euroopa liidritele kaasa kainestava järelduse – Euroopa kaitsekoostöö ei vaja mitte tähtsaid poliitilisi deklaratsioone ning soojasid käepigistusi, vaid reaalseid investeeringuid ning kaitsetööstuse huvidega arvestamist.

NII VÕTSID PESCO RIIGID ESIMEST KORDA EL-I AJALOOS INDIVIDUAALSE KOHUSTUSE SUURENDADA KAITSEKULUTUSI VÕI PANUSTADA TEATUD REGULAARSUSEGA EL-I LAHINGUGRUPPIDESSE

12

RELVADE HANGE

Kaitsevägi hangib endale

võimekamaid

RELVI

SÕDUR NR 2 (100) 2018

RELVADE HANGE

Kaitseinvesteeringute keskus kuulutas möödunud aasta juulis välja hanke Eestile uute 5,56 mm ja 7,62 mm automaattulirelvade ostuks. Kava kohaselt jõuavad uued automaadid esimeste üksuste kätte 2019. aasta alguseks, järgnevate aastate jooksul on kavas uute automaatidega relvastada kogu operatiivstruktuur ehk 1. ja 2. jalaväebrigaad, seejärel teised üksused ning Kaitseliit.

FOTO: STEN KAALMA

Risto Pärtel MAJOR, KAITSEVÄE PEARELVUR

Ingrid Mühling RIIGI KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUSE KOMMUNIKATSIOONIJUHT

R

da, Sako ja Beretta ühispakkumus, Poola tootja Fabryka Broni “Lucznik”, Tšehhi Ceska Zbrojovka, samuti Israel Weapon Industries ning Patriot Ordnance Factory USA-st. Pakkumise esitas neli, testimisele saatis oma relvad kolm – Heckler & Koch, Sig Sauer ning Lewis Machine & Tool Company.

Märtsi lõpus testisid Männiku lasketiirus relvi ka Eesti kaitseväelased.

Testimisgrupp, kuhu kuulusid erinevate allüksuste, kogemuste ning füüsiliste parameetritega laskurid, proovis nädala jooksul kolme sõelale jäänud pakkuja relvade omadusi.

Testimise eesmärk oli hinnata, kui stabiilsed ja töökindlad on relvad.

Erinevate laskjate testigrupp oli laiapindne – laskurite hulgas oli missioonikogemusega sõdureid, kaitseliitlasi, parema- ja vasakukäelisi, mehi ja naisi ning politsei- ja piirivalveameti esindaja. Laskeharjutused korraldati lahinguvarustuses koos kiivri ja kuulivestiga. Testis osalenud kaitseväelased hindasid kõigi testitud relvade

RELVASTUSE JA LASKEMOONA SOETAMISEL TULEB ARVESTADA, ET TEGEMIST ON RIIGI JAOKS STRATEEGILISE JA SUURE KULUTUSEGA, MILLE PUHUL REHKENDATAKSE VÄHEMALT PAARIKÜMNEAASTASE KASUTUSAJAGA vastust – automaati Galil ning püstolkuulipildujat MP-5 – kasutab politsei ka praegu.

Tehnilised nõudmised automaatidele pandi kokku kaitseväe juhtimisel. Eesmärk on saada relvad, mis on kasutusel NATO riikide relvajõududes ja mis oleks senisest käepärasemad, kergemad, täpsemad ning seega ka efektiivsemad.

Relvad peavad töötama tõrgeteta erinevates ilmastikutingimustes ja geograafilistes asukohtades nii madalatel kui ka kõrgetel äärmuslikel temperatuuridel.

Relvade vastavuse testimiseks lähtutakse põhiliselt NATO ja USA militaarstandarditest ja protseduuridest nagu näiteks jäätumise, vihma, liiva, tolmu, muda ja korrosiooni testid.

Eesti relvahanke vastu tundsid kohe pärast selle välja kuulutamist huvi pea 30 ettevõtet. Hankedokumendid esitas 14 ettevõtet, kellest kvalifitseerus üheksa. Algusest peale oli pakkujate seas arvestatav hulk maailmanimega relvatootjaid, teiste seas Colt Cana-

puhul kõige enam võimalust relva vastavalt laskuri vajadustele käepärasemaks reguleerida.

Pakkumuste hindamisel moodustab testlaskmise tulemus 10 protsenti, relva eluiga 20 protsenti, tehnilised näitajad 30 protsenti ning hind 40 protsenti.

Testimisele järgnevad täpsustavad läbirääkimised aprillis-mais, seejärel esitavad ettevõtted lõpliku pakkumuse, kus on määratud relvade täpne kogus, hind ja pakutav lisavarustus. Hankelepingu sõlmimiseni on kavas jõuda sügisel, lepingust esimese tarneni kulub reeglina kuus kuud. Samas tuleb arvestada, et iga vaheotsus võib kaasa tuua vaidlustusi ja dispuute, mis omakorda muudavad kogu protsessi pikemaks.

Positiivne on, et kõik relvad varustatakse kaasaegsete sihtimisseadmetega (punatäppsihikuga) – seega saavad ajateenijad enda käsutusse senisest oluliselt täpsemad ja suuremate võimalustega relvad.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

elvastuse hankimine on protsess, mille eripära tihti ei teadvustata. Oleme harjunud, et turg on täis tooteid, mida piisava raha olemasolul on võimalik kohe osta. Relvastuse ja laskemoona soetamisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi jaoks strateegilise ja suure kulutusega, mille puhul rehkendatakse vähemalt paarikümneaastase kasutusajaga. Relvatööstus on oma asukohariigi identiteedi ja julgeolekuga rohkem seotud kui mõni teine tööstusharu ning mõjutatud poliitilistest kõhklustest. Näiteks 1990-ndate alguses oli äsja vabanenud riikidel praegusest oluliselt raskem relvi ja laskemoona hankida kui täna, ning ka Eesti ostis 1997. aastani, kuni esimese relvastusalase abi saabumiseni, oma relvastuse ise. Kolmandaks mõjutab relvastuse ostmist üldine julgeolekuolukord – pingelistel aegadel relvastavad riigid end aktiivsemalt ning relvatööstused on rohkem hõivatud kui stabiilsematel perioodidel.

Vajadus uute automaatide järele oli selge mitu aastat tagasi. Aastatel 1993 – 1995 Iisraelist ostetud Galilid ning Rootsist abi korras 2000-ndate algul saadud AK-4-d on kaitseväelasi teeninud paarkümmend aastat ning nüüd on oma elutsükli lõpuosas. Eesti esimesed relvaostud – Rumeenia ja Hiina päritolu automaadid – on juba meelest läinud ning ammu teenistusest välja arvatud.

Uute automaatide hanke ettevalmistamisel kaaluti erinevaid võimalusi, sealhulgas sõbralikult riigilt sõbrahinnaga ostmist. Põhjalikumal

kaalumisel sai siiski selgeks, et kuigi tegemist oleks vähe kasutatud ja heas korras relvadega, on vaja nad meie tarbeks mahukalt moderniseerida ning otstarbekam on osta Eestile uued, meie vajadustele vastavad relvad.

Hange otsustati korraldada koos politsei- ja piirivalveameti ning justiitsministeeriumiga, kel on samuti vaja teatavat hulka automaate. Ühetaoline relvastus teeb hõlpsamaks ja soodsamaks nii hankimise kui ka hilisema hoolduse, lisavarustuse tellimise ning väljaõppe. Kaitseväega sama rel-

1313

14

RELVAD

Hankes osalevad automaatrelvad on nii välimuselt kui ka ehituselt väga sarnased.

Erinevused on minimaalsed.

K

automaat-

RELVA SÕDUR NR 2 (100) 2018

FOTOD: SIIM VERNER TEDER

Raiko Jäärats AJAKIRJA SÕDUR TOIMETAJA

Vaido Halliküla KAITSEVÄE PEASTAABI TEHNIKA JA RELVASÜSTEEMIDE JAOSKONNA SPETSIALIST

õik relvad, nii 5,56 mm kui ka 7,62 mm kaliibriga, on ühesugusel platvormil, mis tähendab, et nende lukukoja alumised osad koos püstolkäepidemega on praktiliselt identsed, väga väikeste erinevustega. Kes kunagi on kokku puutunud M16 või M4 tüüpi automaatrelvadega, saaks hankes osalevate relvade käsitsemisega hakkama ilma täiendava väljaõppeta. Kõik relvad on ühtemoodi lihtsalt käsitsetavad nii paremakäelisel kui ka vasakukäelisel inimesel, sest tulerežiimi ümberseaduri ja salveriivi käsitsemise hoovad asetsevad relva mõlemal poolel. Vinnastushoob asetseb lukukoja taga ning on samuti kahepoolselt käsitsetav. Relvadel, milledel on lukutõukur, asub see ainult lukukoja paremal poolel. Relva käsitsemise mugavus ja lihtsus väljendub ka laskmisel, kui padrunisalv saab tühjaks, jääb lukk tagumisse asendisse, nimetissõrmega salveriivile vajutades eraldub salv ning pärast uue laetud salve kinnitamist, vabastades lukuriivi, on relv jälle laetud.

Kõik hankes osalevad relvad on lühikese gaasikolvi käiguga (short-stroke), mis on kergem ja kompaktsem kui pika gaasikolvi käiguga (long-stroke) süsteem AK-47 tüüpi automaatidel, ning võtab peaaegu sama vähe ruumi kui süsteem, mida kasutati M16/M4 tüüpi automaatidel, kus püssirohugaasid suunati otse lukuraamile (direct impingement). Lühikese gaasikolvi käiguga automaatidel ei ole gaasikolb kinnitatud lukuraami külge ja püssirohugaaside mõjul annab gaasikolb lukuraamile lühikese impulsi, mille mõjul liigub lukuraam koos lukuga tagumisse asendisse.

2004. aastal USA-s korraldatud katsetused tõid lühikese gaasikolvi käigu eelised gaaside otsesuunamise süsteemi ees selgelt esile. Püssirohugaaside otsesuunamisel vajasid relva liikuvad osad tihedat puhastamist ja pikkade valangutega lastes kippusid relvade lukukojad üle kuumenema. Konkreetseid mudeleid välja töötades on arvestatud, et need oleks pikaajaliselt võimelised tulistama ilma täiendava hoolduseta. Kõigil relvadel on spetsiaalse tööriistata võimalik käsitseda gaasiregulaatorit, et vajadusel muuta ümberlaadimiseks vajaminevat gaasi hulka.

Lukukoda, mille külge kinnitub vintraud, on valmistatud kõigil relvadel ühes tükis vastupidavast kergsulamist.

Parema lasketäpsuse saavutamiseks ei puutu ühelgi relval vintraud kokku laesäärega (free-floating barrel). Lukukoja ja laesääre pealmises osas on NATO standardile vastav lisaseadmete kinnitusliist. Täiendavaid kinnitusliiste on võimalik paigaldada laesääre külgedele ja alla. Relvade pärad on vastavalt vajadusele pikkuses reguleeritavad.

Kõigil relvatootjatel on pakkuda erinevaid pärasid, millede vahel on relva tellijal võimalik valikut teha. Kõik relvad saavad varustatud ka lasulugeja ja identifitseerimiskiibiga, mis hõlbustab nende hooldust ja käitlemist.

Konkreetsetest relvade parameetritest ehk nende täpsetest mõõtmetest ja kaaludest ei ole mõtet enne hanke lõppu rääkida, sest need sõltuvad relva konfiguratsioonist ja kasutatavatest lisaseadmetest. Konkreetsete lisaseadmete valik täpsustub, kui hanke võitja on selgunud.

RELVAD

15

, NATO moona kasutavate automaatrelvade järele tekkis tõsine vajadus Iraagi ja Afganistani konfliktides, kus sõdurid kaebasid lühikeste vintraudadega 5,56 NATO moona kasutavate automaatrelvade ballistiliste omaduste üle, eriti vahemaadel üle 300 m. Tol ajal räägiti palju üleminekust 6,8 mm moonale, ja need jutud ei ole siiani täielikult vaibunud, aga kompromissina otsustati välja töötada 5,56 mm automaatidega sarnasel platvormil töötav 7,62 NATO moona kasutav relv ning varustada lahingjaod osaliselt nende relvadega. Need relvad on tänapäeval leidnud kindla koha lahinguüksustes. 7,62 mm kaliibriga relvadest pakuvad kõik hankes osalevad tootjad lühema (u 40 cm) ja pikema (u 46 cm) vintrauaga versiooni.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

HK417A2 on 7,62x51 mm moona kasutav variant relvast HK416. HK417 seeria relva prototüüp nägi ilmavalgust 2004. aastal. Relva väljatöötamisel oli peamiseks eesmärgiks jätta relva drill ja hooldus samasuguseks M4 sarnastel platvormidel töötavate relvadega, pakkudes suuremat tulejõudu. HK417-st sai ettevõtte esimene relv, millele on ilma modifikatsioonideta võimalik kinnitada summuti. Seeria edasiarendus HK417A2 jõudis turule 2015. aastal. Seda toodetakse erinevate pikkuste vintraudadega, sellele on võimalik kinnitada relvaalune granaadiheitja ja mitmed teised lisad. HK417 seeria relvi kasutatakse laialdaselt paljude riikide eriüksustes ning need on kasutusel ka täpsuspüssina jalaväejagudes.

16

RELVAD

MLKPF14 on LMT 7,62 mm kaliibriga relv LM308MWS seeriast.

2010. aastal valis Suurbritannia kaitseministeerium selle oma relvajõudude lahingjagude täpsusrelvaks (DMR – Designated Marksman Rifle), andes sellele nimeks L129A1 „Sharpshooter“. Relv on kasutusel ka Uus-Meremaa relvajõududes.

SIG716G2 on SIG Saueri viimane versioon 7,62 NATO moona kasutavast M4-ga sarnasel platvormil töötavast SIG716 seeria automaatrelvast. Selle seeria relvad on kasutusel paljude riikide jõustruktuuride eriüksustes.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

RELVAD

17

HECKLER & KOCH GMBH (H&K) on 1949. aastal Saksamaa Liitvabariigis rajatud ettevõte, millel muude tegevuste kõrval lubati ühena vähestest saksa firmadest toota relvi ja nende varuosasid politsei tarbeks. 1955. aastal, pärast relvastuskeelu lõppemist, keskendus ettevõte ainult relvastuse tootmisele. 1959. aastal võitis H&K Bundeswehr relvahanke, varustades riigi relvajõud automaadiga G3. 1996. aastal alustati Bundeswehri varustamist G36 automaatrelvaga, mida kasutab ka kaitseväe erioperatsioonide grupp. Seoses G36 relva probleemidega kaebas Saksamaa kaitseministeerium relvatootja kohtusse, nõudes kahjutasu, kuid kaotas kohtumenetluse 2016. aastal. Bundeswehr plaanib asendada G36 relvad aastaks 2020 ja samaks aastaks varustab Bundeswehr oma eriüksused relvaga G95, mis on teine nimetus relvale HK416A7.

HK416A5 on viimane mudel Hecler & Koch HK416 seeriast. HK416 mudeli väljatöötamist alustas ettevõte Ameerika Ühendriikide Delta Force üksuse palvel 1990ndate alguses ja see võeti kasutusele 2004. aastal.

Lisaks väga paljude riikide eriüksustele on regulaarvägedest selle kasutusele võtnud Norra kaitsejõud (HK416N). 2016. aastal teatas ka Prantsuse kaitseministeerium, et asendab mudeliga HK416F seni relvajõududes kasutusel olnud bullpup tüüpi FAMAS F1 ja FAMAS G2 automaatrelvad. HK416 baasil põhineb ka USA merejalaväe lahinguüksuste uus peamine teenistusrelv M27 IAR.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

18

RELVAD

SIG SAUER INC on Euroopa päritolu relvatootja, kes 2015. aastal kolis oma peakorteri Ameerika Ühendriikidesse, kuhu eelnevalt oli üle viidud juba suur osa tootmise ja arendusega seotud tegevusest. Ettevõte rajati 1853. aastal Šveitsis Schweizerische Waggon Fabrik nime all, kuid pärast Šveitsi valitsuse relvahanke võitmist 1860. aastal võeti nimeks Schweizerische Industrie Gesellschaft ehk SIG. 1970-ndatel SIG-i käsitulirelvade osakond laienes, hõlmates relvatootjad Hämmerli Target Arms Šveitsist ja J.P. Sauer & Sohn Saksamaalt, mille tulemusel moodustus ettevõte SIG Sauer.

1980ndatel hakkas ettevõte tugevalt sisenema Ameerika turule, kuhu 1985. aastal rajati tütarettevõte nimega SIGARMS. 2007. aastal võttis tütarettevõte oma nimeks SIG Sauer Inc ja hetkel on see üks suurimaid käsitulirelvade tootjaid maailmas.

SIG MCX VIRTUS on 2017. aasta mudel SIG Saueri MCX automaatrelvade seeriast, mis nägi ilmavalgust 2015. aastal. M4 automaadiga sarnase disainiga relvi toodab SIG Sauer alates 2000-ndate algusest. MCX seeria relvad on kasutusel mitmete riikide relvajõudude ja politsei eriüksustes.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

RELVAD

19

MLKMWSPF16 on Lewis Machine & Tool Company relv, mille kõik osad on toodetud Ameerika Ühendriikides. See on variant LMT LM8 seeriast. Sellel seerial põhineva LMT MARS-L püssirohugaaside suunamise laadimissüsteemiga automaadi kasuks otsustasid Uus-Meremaa kaitsejõud, alustades relva kasutusele võtmist kõigis väeliikides alates 2017. aasta aprillist.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

LEWIS MACHINE & TOOL COMPANY (LMT) on 1980. aastal rajatud USA ettevõte, mille eesmärk on toota Ühendriikide jõustruktuuridele kvaliteetseid relvasid, nende lisasid ja erinevaid relvasüsteeme. Ettevõttel on pikaajaline kogemus USA valitsusega, mille tulemusel on toodetud mitmeid relvasüsteeme, mis senini on kasutusel relvajõududes. LMT on oma tootearenduses alati olnud teedrajav, näiteks on ta esimene relvatootja, kes hakkas tootma M4 disainiga relvadele monoliitset ülemist lukukoda koos kinnitusliistuga (MRP – Monolithic Rail Platform), mille sarnastest lahendustest on tänaseks saanud selle relvatüübi standard. LMT käsitulirelvasid kasutavad mitmete riikide jõustruktuurid. Näiteks 7,62 mm mudel L129A1 on Suurbritannia relvajõududes laialdaselt kasutusel jalaväejao täpsuspüssina.

20

ÕHUTOETUS

ÕHUTOETUSVÕIME

arendamine kaitseväes

SÕDUR NR 2 (100) 2018

 Eesti ja USA TACP harjutusel Kansase osariigis

Siim Lindmaa NOOREMVEEBEL, 2. JALAVÄEBRIGAADI VANEMINSTRUKTOR FOTOD: U.S. AIR NATIONAL GUARD PHOTO BY STAFF SGT. TYLER WOODWARD, ROOMET ILD, RANDOLF REILJAN

ÕHUTOETUS

21

Kaitseväes on õhutoetusvõime arendamisest saanud oluline teema, millest räägitakse üha enam. Koos liitlasvägede kohalolu kasvamisega on suurenenud õhutoetuse osakaal kaitseväe igapäevases väljaõppes. See on loonud olukorra, kus paarist õhutulejuhist enam ei piisa ja õhutoetuseks on vajalik selle igakülgne lõimimine struktuuriüksuste tegevustega.

K

aitseväe üks prioriteet kümmekond aastat tagasi Eesti üksuste sõjaliste võimete tõstmisel oli taktikalise õhutoetuse meeskondade (Tactical Air Control Party - TACP) moodustamine. Eriline vajadus õhutulejuhtide (Joint Terminal Attack Controller – JTAC) järele oli meie missiooniüksustel kriisipiirkondades. Sellest tulenevalt võeti 2007. aasta lõpus vastu otsus TACP loomiseks. Õhutulejuht on sertifitseeritud ja kvalifitseeritud isik, kes juhib eesmiselt positsioonilt lahinglennuvahendite ründetegevust manööverüksuse vahetus läheduses paiknevate vaenulike sihtmärkide pihta. Õhutulejuhi sertifitseerimine seisneb erialaste baasteadmiste omandamises akrediteeritud kursusel. Kvalifikatsioon põhineb iga-aastaselt sooritatavatel kontrollidel, mille minimaalne nõutav kogus on rangelt määratletud. Õhutulejuhte koolitatakse NATO liikmes- ja partnerriikides ühtsetel alustel.

õhutoetusalase planeerimise ning välja õppe korraldamise allüksustele. Õhutoetusohvitseri põhiülesanne on ülema ja staabi õhutoetusalane nõustamine ning ründe- ja transpordikopterite toetuse planeerimine. Õhutoetusvajaduse tuvastamiseks peab õhutoetusohvitseril olema igakülgne ülevaade struktuuriüksuse lahingutegevuse alustest ning planeerimise põhimõtetest.

ÕHUOSAVÄE LÕIMIMINE BRIGAADI TASEMEL Ühendoperatsioonide tasemel liidetakse struktuuriüksusega õhuosaväe lävielement (Air Liaison Element – ALE). Lävielement teenib ühe lülina ühendõhuosaväe ülema (Joint Force Air Component Commander - JFACC) ja lõimitava üksuse ülema vahel. Selle elemendi ülesanne on tagada vajaminev koordineerimine operatsioonide planeerimisest kuni täideviimiseni. Lävie-

ÕHUTOETUSOHVITSERIL PEAB OLEMA IGAKÜLGNE ÜLEVAADE STRUKTUURIÜKSUSE LAHINGUTEGEVUSE ALUSTEST NING PLANEERIMISE PÕHIMÕTETEST lement koosneb spetsialistidest ja neid toetavast personalist. Lävielement on pädev õhuoperatsioonide läbiviimises ja õhuruumi korraldamises. Brigaadi taseme õhuosaväe lävielement koosneb õhuosaväe läviohvitserist (Air Liaison Officer – ALO), õhuoperatsioonide koordineerijast (Air Battle Manager – ABM), õhutulejuhist ning toetavast personalist ehk sidemees-autojuhtidest.

Läviohvitseri ülesanded on õhuosaväe toetuse planeerimine ja taotlemine ning koostöös õhutoetusohvitseriga üksuse operatsiooniplaanidega lõimimine.

Samuti osaleb ta otsuse vastuvõtmise protsessis (Military Decision Making Process - MDMP) ning annab erialase

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Manööverüksuste ja lahinglennuvahendite tegevuse üksikasjalik lõimimine hõlmab endas kõiki protsesse, mis planeerivad, koordineerivad, kontrollivad ning hajutavad nende kahe osaväe tegevusi kogu lahinguruumis. Õhutoetuse lõimumise eeldus on maapealse lahinguruumi mõistmine. Eesti kaitsejõudude kontekstis räägime õhutoetuse lõimimisest jalaväebrigaadide tegevusega ning selle kaitseväeülesest koordineerimisest. Pikema õhutoetusalase kogemusega riikides on struktuuriüksuse ülema esmane nõuandja õhutoetusohvitser, kes sarnaselt õhutõrje-, pioneeri- ja tuletoetusohvitseriga tagab valdkonnapõhise kompetentsi ja

22

ÕHUTOETUS

 Kuperjanovlased sooritamas õhudessanti õppusel Kevadtorm 2017.

BRIGAADI TASEME ÕHUTULEJUHI ÜLESANNE ON LÄHIÕHUTOETUSE TÄIDEVIIMINE JA KONTROLL ILMA ÕHUTULEJUHTIDETA ALLÜKSUSE TOETAMISEL

SÕDUR NR 2 (100) 2018

sisendi planeerimise etapis. Õhuoperatsioonide koordineerija planeerib vastavalt tegevuskavale ja manöövriskeemile vastutusala õhuruumi kontrollmeetmed (Airspace Control Means – ACM) ning koordineerib lennuliikluse hajutamist vastutusala õhuruumis. Brigaadi taseme õhutulejuhi ülesanne on lähiõhutoetuse (Close Air Support – CAS) täideviimine ja kontroll ilma õhutulejuhtideta allüksuste toetamiseks.

Lisaks õhuosaväe lävielemendile brigaadi tasemel omab kriitilist tähtsust ka lävielement brigaadidele järgneval tasandil. Eesti kaitseväe mõistes võiksime rääkida õhuväe staabi osisest või siis eraldiseisvast lävielemendist kaitseväe juhtimispunktis. Võttes arvesse, et õhutoetuse tagamisel toetume liitlasvägede õhujõududele, siis antud lävielemendi põhiülesanne on teenida lülina kaitseväe ja NATO õhuosaväe juhatuse vahel. Lisaks sellele

on liitlasüksuste lennuvahendite suunamisel vajalik Eesti territoriaalse õhuruumi kontroll ja militaarlendude hajutamine tsiviillennuliiklusest. Kaitseväe juhtimispunkti lävielemendi funktsionaalsus seisneb peamiselt NATO õhuosaväe toetuse planeerimises Eesti kaitseväe üksuste toetuseks ning NATO kehtestatud ühtsete õhuruumi kontrollmeetmete rakendamises Eesti vabariigi territooriumil.

NATO ÕHUOSAVÄE JUHTIMISAHEL Selleks, et lävielementide funktsiooni Eesti kaitseväes paremini mõista, peame heitma pilgu NATO õhuosaväe juhtimisahelasse. Ühendoperatsioonides jagunevad üksused oma funktsioonilt osavägedeks.

Liitlasvägede maapealsed üksused moodustavad maaosaväe ning liitlasvägede õhuväed õhuosaväe. Kui operatsioonidesse on kaasatud ka mereväe osised, siis

 Ühendkuningriigi, Eesti ja Läti õhutulejuhid õppusel keskpolügoonil.

sarnaselt eelnevatega moodustavad nad mereosaväe. Osaväe tegevusi juhib vastava osaväe ülem. Õhuosaväe ülema roll on ühendvägede ülema (Joint Force Commander – JFC) juhistest ja püstitatud eesmärkidest tulenevalt õhuoperatsioonide planeerimine, lõimimine ning jälgimine.

Lisaks kehtestab osaväe ülem ühendoperatsiooniala õhuruumi kontrollmeetmete plaani ning määrab olemasolevate õhuvahendite eraldamise ühendvägede osaväe ülema plaani paremaks toetamiseks. Osaväe ülema kehtestatud määrused ja reeglid on juhindumiseks kõigile ühendoperatsioonides osalevatele riikidele ja vägedele. Üldistest operatsioonipõhimõtetest saab aimu olemasolevatest NATO doktriinidest, mida vastavalt operatsiooni eripärale erinevate juhistega täpsustatakse. NATO struktuuris täidab õhuosaväe ülema funktsiooni liitlasõhuvägede juhatus (HQ Allied Air Command – HQ AAC).

Olukorrast olenevalt võidakse moodustada ka riiklik õhuosaväe juhtstaap. NATO ambitsioone silmas pidades suudavad täna õhuosaväe juhtstaabi välja panna vaid vähesed. Nendeks on Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid.

ÕHUTOETUS

NATO õhuosaväe juhtimisahelas on kõrgeimaks lävielemendiks õhuoperatsioonide koordineerimiskeskus (Air Operation Coordination Centre – AOCC) NATO korpustes. AOCC tagab sarnaselt teiste lävielementidega korpuste õhualase kompetentsi ning õhuoperatsioonide, staatilise õhukaitse meeskondade kui ka õhuosaväe orgaanilise õhutõrje koordineerimise. Õppustel ja operatsioonidel tagab koordineerimiskeskus õhuoperatsioonide täideviimise korpuste toetuseks. Samuti loob AOCC ühenduse madalama taseme õhuosavägede lävielementide ja osaväe ülema vahel. AOCC on üksus, kellega Eesti kaitseväe kõrgeim lävielement peab vahetult suhtlema, et ühendoperatsioonide puhul õhuosaväe toetust planeerida.

ÕHUTOETUSALASE ÕPPE PARENDAMINE KAITSEVÄES

TULEJUHT, KES TUNNEB LENNUVAHENDILE SIHTMÄRGI OSUTAMISE PROTSEDUURE, ON HINDAMATU ABIMEES ÕHUTULEJUHILE tulejuhtide täiendõppega oleks tegu selge kasuga kaitseväe õhutoetuse tagamisele, eriti kui võrrelda seda ressursiga, mis kuluks vajaliku arvu õhutulejuhtide koolitamiseks. Selleks, et tulejuht suudaks efektiivselt ründelennuvahendite sihtmärke tuvastada ja ajakohast informatsiooni õhutulejuhile edastada, on vaja vilumust.

Vilumus ei ole iseenesest mõistetav, ega sünniga kaasnev. Õhutoetusalane õpe peab olema pidev ning tihedalt seotud igapäevase väljaõppe ja õppustega. TACP on läbi aastate korraldanud tutvustavaid loenguid kaitseväe tulejuhtidele. Lisaks sisukatele koolitustele on kaasatud ka õhuväe lennuvahendeid praktiliste soorituste harjutamiseks. Olles isiklikult kordi sarnaseid harjutusi korraldanud, pean tõdema, et olenemata edastatavast teadmisest on järgmisel kohtumisel meeles vaid vähene. Probleemi lahendus oleks välja õpetada koolitajaid. Need samad

instruktorid, kes meie tulejuhte igapäev õpetavad ja treenivad, tuleb viia tasemele, kus nad suudavad lisaks kaudtulealaste teadmiste edasi andmisele õpetada ka õhutulejuhi toetamiseks vajalikke oskusi.

Nii piisaks kahest õhutulejuhist pataljoni juhtimispunktis, kus neile oleks tagatud vajaminev sideühendus brigaadi lävielemendiga ning sihtmärgi ründamiseks vajaliku informatsiooni saaksid nad kompanii tulejuhtidelt.

Eesti kaitseväe manööverüksuste õhutoetusvõime arendamise esimene verstapost oli TACP moodustamine.

See üksus on ennast igati õigustanud ning on vääriline partner liitlasvägede õhutulejuhtidele. Sinnani, et õhutuletoetus oleks probleemitult lõimunud manööverüksuste igapäevasesse tegevusse, on minna veel pikk maa. Et selleni jõuda, tuleb arendada puuduolevat, mitte kaotada olemasolevat.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Lisaks brigaadide ja kaitseväeülese õhuoperatsioonide juhtimisahela moodustamisele ei saa tähelepanuta jätta miinipilduja- ning suurtükiväetulejuhte.

Tulejuht, kes tunneb lennuvahendile sihtmärgi osutamise protseduure, on hindamatu abimees õhutulejuhile. Nende

23

24

ÕHUTOETUS

Lendav haubits ehk

LOCKHEED AC-130

T

SÕDUR NR 2 (100) 2018

a on loodud, et purustada sõbralike üksuste vahetus läheduses olevaid vastase sihtmärke. Peale selle on tema ülesanne vastase tegevuse häirimine detailselt koordineeritud rünnakutega rinde sügavusse. Lisaks eelnevale on selle relvaplatvormi üheks põhiülesandeks rekkerünnakute sooritamine, mis kindlustab segaduse vastase positsioonidel ja loob eelise oluliste maa-alade ja objektide hõivamisel.

Lennuvahend on varustatud kõrgetasemeliste andurite ning navigatsiooni ja tulekontrolli seadmetega, mis võimaldavad määrata ja jälgida mitmeid siht-

märke ning neid kirurgile omase täpsusega rünnata. Ründamiseks lennatakse sihtmärgiala kohal vastupäeva ringe, et vastane oleks kiirelt tuvastatav ja tema neutraliseerimiseks kuluv reageerimise aeg oleks vahetu. Kuna baasmudeliks on ikkagi transpordilennuk, siis puuduvad lennukil relvad õhu sihtmärkide ründamiseks ja ta on sunnitud enamjaolt tegutsema pimedal ajal, mis tagab visuaalse varjatuse vastase õhutõrje eest.

Samas on see kompenseeritud sihtmärkide pimedas tuvastamise võimega, mis on teinud temast veel tõhusama vahendi üksuste toetamisel.

Kuna AC-130 on loodud transpordilennuki baasil, siis suudab ta viibida lahinguruumis märgatavalt kauem kui teised lähiõhutoetuse platvormid. Sellega tagatakse maapealsete üksuste järjepidev toetus ja katkematu hirm vastase ridades.

Vietnami sõjas otsustasid ameeriklased võtta C-130 „Hercules“ transpordilennuki ning arendada sellest relvastatud lennuplatvorm, mis asendaks seni kasutuses olnud Douglas AC-47 „Spooky“ (projekt „Gunship I“). Tänu oma kiirusele, pikemale lennuajale ning kandevõimele, mis võimaldas paigu-

ÕHUTOETUS

Siim Lindmaa NOOREMVEEBEL, 2. JALAVÄEBRIGAADI VANEMINSTRUKTOR FOTO: U.S. AIR FORCE PHOTO

BY SENIOR AIRMAN JULIANNE SHOWALTER

Transpordilennuk, mille alaliseks lastiks on terve arsenal maapealsete sihtmärkide purustamiseks mõeldud relvastusest. „Surmaingel, Lendav kindlus“ – need on vaid vähesed nimed, mille sõdurid sellele oma liigas parimale on omistanud. See lennuk on Lockheed AC-130.

105 mm haubits, millest on kujunenud ka tema kõige kurikuulsam sümbol.

Kogu oma kõrgtehnoloogilisuse juures vajab see lennuvahend 13-liikmelist meeskonda, kellest igaüks kannab konkreetset ülesannet missiooni edukuse saavutamisel. Nendest viis on ohvitserid, kellest kaks on piloodid, kellele lisanduvad veel relvasüsteemide ja elektroonilise võitluse ohvitserid ning navigaator. Relvastuse töös hoidmiseks on vaja nelja relvurit, kellele lisanduvad sensorite operaatorid ja kes tagavad õigete sihtmärkide tuvastamise ja määramise. Samuti spetsialistid

lennuki tehnilise korrasoleku jälgimiseks ja lastija.

Pärast teenistusse võtmist on lennuk leidnud kasutust nii rahutagamise kui ka sõjalistes operatsioonides, kus üheks osapooleks on olnud Ameerika Ühendriigid, sh nii Lähis-Idas kui ka Aafrikas. Tulenevalt õhuki tipptasemel süsteemidest ja sellega kaasnevast saladuseloorist pole lennuvahendit kasutanud keegi teine peale ameeriklaste endi. Küll aga on lennuvahendiga toetatud erinevate liitlas- ja partnerüksuste eriväelasi, kes on panustanud nende operatsioonidesse.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

tada rohkem relvastust ja laskemoona, sai temast AC-130A (projekt „Gunship II“). Lennuki nimes olevad tähed A ja C tähistavad ingliskeelseid sõnu attack ja cargo.

Esimese lennuvahendi vasakule küljele paigutati alla suunatud Gatlingtüüpi kuulipildujad. 1969. aastal lisandusid relvaplatvormi arsenali 20 mm ja 40 mm kaliibriga automaatkahurid. Läbi aastate on lennukit pidevalt arendatud.

Võimearendused on toonud endaga üha paremad seadmed ja efektiivsemad relvad. Kõige tähelepanuväärsema uuendusena lisati kolmandas arenguetapis

25 25

26

MEREVÄGI

Mari-Anne Meister FILOS-DR, TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI KAITSE- JA JULGEOLEKU-UURINGUTE KOORDINAATOR FOTOD: U. S. NAVY PHOTOS BY MASS COMMUNICATION SPECIALIST 1ST CLASS JOHN PHILIP WAGNER, JR AND MASS COMMUNICATION SPECIALIST 3RD CLASS EVAN THOMPSON, ROYAL NAVY PHOTO BY DAVE JENKINS

KÜBEROHUD kujundavad merelist lahinguvälja

SÕDUR NR 2 (100) 2018

 USS Omaha (LCS-12) on uusim Ühendriikide mereväe rannikuala lahingulaev

MEREVÄGI

27

Kübervõimet on nimetatud väevõime kordistajaks (force multipier) ja asümmeetriliseks võrdsustajaks (equalizer) oma suhtelise odavuse ja kättesaadavuse tõttu. Kui kineetiline sõjaline võimekus nõuab platvorme, tehnoloogiat, relvastust, inimesi ja lõpuks ressursse selle kõige ülalpidamiseks, siis küberrünne on odav mittekineetiline alternatiiv füüsilisele ründele. Tehnoloogiliselt lihtne rünne võib põhjustada keeruliste süsteemide kollapsi, millega on võimalik merelisi operatsioone kiiresti ja efektiivselt halvata takistades vastase poolt mereala valdamist. Esmakordselt meresõja ajaloos on lõhutud selge korrelatsioon laeva sõjalise võimekuse ülesehitamiseks kulutatud investeeringute ja tema sõjalise efektiivsuse vahel.

M

aailmameri kui jagatud territoorium on ideaalne keskkond mitteriiklikele kriminaalsetele gruppidele, mille tegevus on seotud piraatluse, narkootikumide veo, relva- ja inimkaubandusega, ebaseadusliku sisserände ja merekeskkonna reostusega, terrorismi ja mitmesuguste poolsõjaliste operatsioonidega ning nende hulgas küberoperatsioonidega merel, mis kõik lõikavad kasu mere „vabadusest“.

Kuigi küberohtudest ja küberturbe vajalikkusest kirjutatakse ning räägitakse pidevalt, on merendussektor seni suuresti tagaplaanile jäänud. Kaitsemeetmed nimetatud valdkonnas on ebarahuldavad ja vastav tehnoloogiline mahajäämus on märkimisväärne. Uuringud on näidanud, et valdav osa laevaomanikke ja laevastikke maailmas ei ole küberturvalisusele vajalikku tähelepanu pööranud ning organisatsiooni jaoks küberohtudega kaasnevaid riske endale teadvustanud.1 Eestikeelseid meediakajastusi küberohtudest, mis varitsevad merelises domeenis, ei kohta samuti. Laevandussektorile suunatud küberturvalisuse alane informatsioon eesti keeles praktiliselt puudub. Kuid olukord on siiski muutumas. Kevadel 2017 kaitses Dan Heering Eesti Mereakadeemias oma magistritöö pealkirjaga „Küberturvalisuse tagamine laevanduses eesti laevaomanike näitel ning ettepanekud riskide maandamiseks“.2 Nimetatud magistritöö on esi1 Wagstaff, Jeremy. All at sea: global shipping fleet exposed to hacking threat. https://www.reuters. sea-global-shipping-fleet-exposed-to-hackingthreat-idUSBREA3M20820140424 (19.03.2018).

2 Hea ülevaade Dan Heeringi magistritööst on avaldatud ajakirjas Meremees 2017. a nr 4/4 https://issuu.com/ajakirimeremees/docs/meremees_2017_4-4._va_teataja_2017_ (19.03.2018).

MERESIDEL ON OMA AJALOOLINE JA TEHNOLOOGILINE ERIPÄRA Enne raadiosignaalide ja digitaalse andmeside kasutuselevõttu tegutsesid laevad merel suhtelises isolatsioonis.

Komandör hankis olukorra informatsiooni vahetult ümbritsevast keskkonnast. Otsustada tuli vaatluste, tunnetuse, doktriinide ning varasemate isiklike kogemuste najal.

Infoajastul on saanud normiks võrgupõhine võime ja võrgukeskne tegutsemine, mis tähendab, et platvormid on

nuse kvaliteet mobiilsetes andmesidevõrkudes on võrreldav teenusega fiksvõrkudes, siis nüüd on ka merevägede sõjalaevadel oma Wi-Fi võrgud. Seega iga meeskonna liige, kes varasematel aegadel oli merel täiesti kättesaamatu, võib tänapäeval muutuda sotsiaalse manipulatsiooni sihtmärgiks.

Spionaažijuhtumid laevaehituses on näidanud, et tüüpiliselt kulub rünnete algusest sissetungi avastamise ning lõpuks peatamiseni õige mitu kuud.

Aastal 2016 langesid küberspionaaži ohvriks kaks tuntud suurettevõtet ThyssenKrupp ja DCNS, mis mõlemad on seotud erinevatele riikidele sõjalaevade ehitamisega. Tööstuskonglomeraat ThyssenKrupp, mis ehitas allveelaevu Iisreali mereväe jaoks, kinnitas hiljem oma avalduses, et andmed meresüstee-

LAEVANDUSSEKTORILE SUUNATUD KÜBERTURVALISUSE ALANE INFORMATSIOON EESTI KEELES PRAKTILISELT PUUDUB. KUID OLUKORD ON SIISKI MUUTUMAS omavahel ühenduses satelliitside- ja raadiovõrkude kaudu. Sensorid ja juhtimissüsteemid vahetavad automaatselt digitaalset teavet infokeskustega, tagades selliselt laeva komandöridele operatiivselt olukorrateadlikkuse. See on tekitanud situatsiooni, kus võimalike küberrünnakute sihtmärkideks on mitte üksnes arvutid, vaid ka inimesed, laevasüsteemid, laevaehitus ning tegelikult kogu logistiline ahel kaldal, mis merelist sektorit toetab.

Psühholoogiline mõjutamine sotsiaalse manipulatsiooni abil võib leida aset igal pool, kus iganes e-keskkonnas saavad ründaja ja sihtmärk ühenduses olla ning andmeid vahetada. Kuna tee-

mide kohta jäid spionaaži eest kaitstuks,3 kuid prantsuse ettevõttest DCNS lekkisid välja kuue Scorpene-klassi allveelaeva projekti andmed. Nimetatud allveelaevu ehitati India mereväe tellimusel.4 Laevaehitus on kallis, seda iseloomustavad ulatuslikud investeeringud 3 Statement on the cyber-attack at thyssenkrupp. https://www.thyssenkrupp.com/en/ newsroom/dataprotection/ (19.03.2018).

4 Siegel, M; Irish. J. France’s DCNS says India submarine data leak may be ’economic warfare’. http://www.reuters.com/ article/us-france-submarines-india-australia-idUSKCN10Z04G?il=0 (19.03.2018).

SÕDUR NR 2 (100) 2018

com/article/us-cybersecurity-shipping/all-at-

mene sisuline uurimus Eestis ja seega oluline algatus küberturbe küsimuste käsitlemisel merenduse valdkonnas ning vastava teadlikkuse kujundamisel.

28

MEREVÄGI

ja aluste pikk kasutusiga. Probleemiks saab tõsiasi, et tarkvara eluiga on platvormide omast märkimisväärselt lühem. Näiteks lennukikandja HMS Queen Elizabeth, mis on suurim sõjalaev Briti ajaloos, eeldatav kasutusaeg on 50 aastat. Paljudele merendusega seotud operaatoritele tuli ebameeldiva üllatusena Microsofti otsus lõpetada

 Meredessantlaeva USS Bataan (LHD-5) sisemus

ei suuda tõkestada küberründeid, kuna see reageerib tagajärgedele ega saa olla preventatiivne.

Laeva juhtimissüsteemid vajavad täpset asukohainformatsiooni ja ajastussignaale. Satelliitnavigatsiooni süsteemi (GPS) jaoks on signaali segamine arvestatavaks riskiks. Maailma esimese avalik GPS signaali petmise demonstratsioon korraldati

AUTOMATISEERITUD SÜSTEEMID LAEVADEL TÄIDAVAD KEERUKAID ÜLESANDEID, MIS VÕIMALDAB SEADMETE TÖÖD OPTIMEERIDA JA KULUSID KOKKU HOIDA

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Windows XP operatsioonisüsteemi toetus 2014. aastal. Windows XP oli kasutajasõbralik ja töökindel süsteem, millele oli kirjutatud hulgaliselt nišitarkvara mitmesuguste rakenduste juhtimiseks merel ja maismaal ning mida paiguti ikka veel kasutatakse. Microsofti toetuse puudumine tähendas ka turvavärskenduste lõppemist, mistõttu ei saa enam oletada, et platvorme on võimalik aastakümneid efektiivselt käidelda.

Sagedane pealesunnitud digitaalremont

juulis 2013, kui Cockrelli inseneriteaduskonna professor Todd Humphreys koos oma meeskonnaga võttis edukalt üle 80 miljonit eurot maksva luksusjahi White Rose navigatsioonisüsteemi. Laeva meeskond ei saanud aru, et navigatsiooniandmetes on viga ja jätkas seilamist juba Humphreys’e etteantud kursil. Katse eesmärk oli välja selgitada, kui keerukas on GPS petmine merel ja millisel määral laeva juhtruumi andurid või meeskond võiksid tegelikku ohtu tuvastada.5

Kuigi seni puuduvad kinnitatud tõendid kriminaalse signaali petmise e spoofingu kohta merel, on siiski juba rida juhtumeid registreeritud. Juulis 2017 raporteerisid 20 laeva Mustal merel anomaaliatest tsiviil GPS töös. Laevade positsioneerimissüsteemid näitasid ootamatult aluste asukohana piirkonda, mis oli nende tegelikust asukohast miilide kaugusel. Juhtumit uurinud eksperdid on veendunud, et GPS häirete allikat otsides tuleb suunata pilk Venemaa poole.6 Kui Humphreys spoofingu katse nõudis mõned aastad tagasi veel märkimisväärsel tasemel tehnilist ekspertiisi, siis hetkel on kättesaadavad GPS signaalide petmiseks riistvaralised kommertslahendused koos allalaaditava tarkvaraga.

5 Press release: UT Austin Researchers Successfully Spoof an $80 million Yacht at Sea. https://news.utexas.edu/2013/07/29/ ut-austin-researchers-successfully-spoofan-80-million-yacht-at-sea (19.03.2018).

6 Hambling, David. Ships fooled in GPS spoofing attack suggest Russian cyberweapon. https:// www.newscientist.com/article/2143499ships-fooled-in-gps-spoofing-attack-suggest-russian-cyberweapon/ (19.03.2018).

 Ühendkuningriigi lennukikandja HMS Queen Elizabeth eeldatav kasutusaeg on 50 aastat

MEREVÄGI

29

VASTUPIDAVUS KÜBERRÜNDELE ON LAEVA JAOKS KRIITILISE TÄHTSUSEGA

7 Küberturvalisuse olulisusest ja tuleviku väljavaadetest on kirjutatud pikemalt väljaandes „The Future of Maritime Cyber Security“. http://eprints. lancs.ac.uk/72696/1/Cyber_Operations_in_the_ Maritime_Environment_v2.0.pdf (19.03.2018)

KOMANDÖRI JAOKS ON OLULINE SÄILITADA OTSUSTUSVÕIME JA ÜKSUSE TEGUTSEMISVABADUS KA JUHUL, KUI SENSORITELT SAADUD ANDMED ON RIKUTUD

KIIRED LAHENDUSED PUUDUVAD Küberoperatsioonid merekeskkonnas tegutsevate organisatsioonide vastu on digitaalajastu eripära. Ründajatel on küberruumis, kus valikuvõimalused tegutsemiseks on avaramad kui mis tahes teises domeenis, mitmed eelised. Nende tegevus on vähemärgatav ja ei võta palju aega. Häkker ei pea olema seotud ühegi alalise asukohaga, kui talle on tagatud ligipääs internetti. Seega küberjulgeoleku tagamine ja mereliste ühendusteede kaitse (sea line of communication) peab olema rahvusvaheline ning mitmetasandiline tervik. Arvestada tuleb mitte üksnes merelistel platvormidel toimuvate protsessidega, vaid ka mõjutuste ja poliitiliste arengutega, millele luuakse tingimused maismaal.

Küberturvalisuse tagamine nõuab tihedat koostööd, operatiivset infovahetust kübervastaste ja nende arvatava tegevuse kohta, mis omakorda eeldab ühtlustatud seadusandlust, mõisteid, meetodeid ja protseduure. Kui näiteks sama tüüpi rünne toimub mitmes

paigas või mitmes erinevas riigis, on oluline mõista nende rünnete vahelisi seoseid. Samas on riikidevaheline koordineerimine konarlik ja aeglane. Organisatsioonid püüavad küberintsidente pigem varjata, sest nende jaoks kaasneb lisaks materiaalsele kahjule alati ka maine kahjustumine.

Globaliseerunud maailmas, mis seisab silmitsi geopoliitiliste ja tehnoloogiliste muutuste keerukusega, mängivad merekaitsega seotud küsimused keskset rolli. Suured rahvusvahelised merendusorganisatsioonid on seljad kokku pannud, et laevandus- ja merendussektori küberturvalisuse parendamiseks midagi ära teha. BIMCO, CLIA, ICS, INTERCARGO, INTERTANKO, OCIMF ja IUMI initsiatiivil ning toetusel anti 2016. aastal välja suunised „The Guidelines on Cyber Security onboard Ships“, mille eesmärk on sõnastada praktilised soovitused laevaomanikele ja –operaatoritele küberturvalisuse meetmete rakendamiseks ning küberriskide hindamiseks. Veebikeskkonnas saavad laevaomanikud tutvuda ka küberhügieeni kursusega.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Masinatega on võimalik asendada arvestatav osa inimtööjõust. Automatiseeritud süsteemid laevadel täidavad keerukaid ülesandeid, mis võimaldab seadmete tööd optimeerida ja kulusid kokku hoida. Sensorid kontrollivad juhtimissüsteeme, mootorite jahutust, õli ja kütuse koguseid. Sadamate, terminalide, avamererajatiste ja laevade infohankesüsteemid (kommunikatsioon, navigatsioon, logistika, ohutus-seire, turvalisus, mehhanismide juhtimine jne) on ühtsesse võrku ühendatud. Juba lähitulevikus liiguvad maailmameredel täisautonoomsed mehitamata platvormid.

Kirjeldatud suundumustel on selged majanduslikud eelised, mis aga ei kehti ilmtingimata siis, kui kõne all on küberturvalisus. Kõik infosüsteemid on seotud tehnoloogia, informatsiooni ja inimese vastastikuse koostoime protsessidega, kus iga etapp võib sisaldada riske. Et mõista laevandus- ja merendussektori spetsiifikaga seotud küberturbe probleeme ja anda realistlikud soovitused riskide leevendamiseks, tuleb esmajärjekorras analüüsida ja testida merelisi platvorme eraldiseisvalt. Alles seejärel saab kaardistada süsteemide vahelisi seoseid ja nende vastupidavust küberründele.

Komandöri jaoks on oluline säilitada otsustusvõime ja üksuse tegutsemisvabadus ka juhul, kui sensoritelt saadud andmed on rikutud, andmetele juurdepääs on tõkestatud või kui küberdomeen on rünnaku all. Kuna kõiki süsteeme ei ole alati võimalik kaitsta, on hädavajalik otsustada, millised vahendid on platvormide ja relvasüsteemide käitamise seisukohalt vältimatult olulised ning millised neist on võimalik vajaduse korral välja lülitada. Juba täna peavad laevade meeskonnad olema küberrünnakuteks valmis. Laevas peavad olema vastava väljaõppega inimesed, kes suudavad elutähtsate süsteemide töö taastada. Samuti peab olema küberintsidendi hädaolukorra lahendamise plaan. Küberturvalisuse õppus laevas saab lähitulevikus olema sama oluline harjutus nagu lekketõrje.7

30

TÜRGI

Hille Hanso TÜRGI JA LÄHIS-IDA EKSPERT FOTOD: REUTERS, AP, AFP / SCANPIX

TÜRGI, RELVAJÕUD ja viimane riigipööre

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Seisan Türgi riigitelevisiooni Uluse hoone väravaposti taga, paarkümmend meetrit uksest ja jälgin selle ees harkisjalu seisvaid noori Türgi sõjaväelasi, kelle näoilme on kivinenud ja kes hoiavad käes automaate.

S

õjaväelastest eraldab mind metallvarbadest aed. Minuga samal pool aeda karjub ja halab ülesköetud inimmass, kes neab relvakandjaid või nõuab neilt alistumist. Madalal Istanbuli taevas tiirutavad F16 hävitajad, mis lasevad aeg-ajalt kuuldavale kõrvulukustavaid kärgatusi ja mõne kilomeetri kauguselt Bosporuse sillalt kostab automaatrelvade valanguid. Õhus on kirjeldamatu pinevus.

Keset rahvajõuku on soomustatud auto, milles emotsioonitu näoga julgeoleku-

töötaja sõduritele valjuhääldaja kaudu monotoonselt manitsusi loeb. Ta korrutab sõduritele, et neid on kodudes ootamas emad ja kallimad, kelle juurde naasmiseks on vaja kõigest alla anda. Iga hetk, kui inimjõugust mõni julgem ja hüsteerilisem metallaiale ronima hakkab, pööravad sõdurid relvad ähvardavalt massi suunas või teevad õhku hoiatuslasu. Rahvahulk taandub kisendades.

2016. aasta 15. juuli on juba lõppenud.

Kell on tiksunud üle südaöö. Istanbuli

 Türgi armee on olnud riigi uhkus ja riigikorra kestvuse tagaja. Tank vabariigi päeva paraadil oktoobris 2015.

TÜRGI

31

vandid võitlevad, siis rohi saab tallatud. Ühtlasi olen tunnistajaks haruldasele momendile Türgi Vabariigi ajaloos, mil üks sõjaväeline kildkond peab leppima lüüasaamisega poliitiliselt eliidilt.

ARMEE ROLL RIIGIS Kogu Türgi ajaloo vältel on relvajõududel (türgi keeles Türk Silahlı Kuvvetleri) olnud Türgis mõjukas roll. Sõjavägi on korraldanud riigipöördeid, sundinud poliitikuid tagasi astuma ning olnud kui mitte de jure, siis vähemalt de facto üks Türgis valitsevatest jõududest.

Alates viimasest riigipöördekatsest toimub riigis, aga eriti sellest väljas, elav debatt Türgi sõjaväe rolli üle riigi tulevikus. Pärast riigipöördekatse nurjumist on rohkesti mõjukaid sõjaväelasi vallandatud. Jumaldatud armee uus roll Türgis on alles kujunemas.

Kas sõjavägi hakkab lõpuks alluma tsiviilvalitsusele, nagu tavaks demokraatlikes riikides? Kas sõjaväest saab valitsuse raudrusikas? Millist mõju avaldab NATO liikmelisus? Kas sõjavägi islamiseerub?

Mis saab prominentsetest kemalistidest, keda on vallandatud? Milline saab olema uus sõjaväeline eliit? Milliseks osutub tema ühiskondlik mõjuvõim võrrelduna poliitilise ja majandusliku eliidiga?

Nende küsimuste arutamiseks vajab lugeja ohtralt taustainfot. Kõigepealt visandan (äärmiselt lihtsustatult) Türgi sõjaväe ajaloo, tema rolli Osmanite impeeriumis ja pärast selle varingut.

Seejärel seletan, kuidas ajalooline taust määrab sõjaväe rolli tänapäevases Türgi Vabariigis.

SÕJAVÄE TRADITSIOONI JÄRJEPIDEVUS

Bosporuse sillale, millel on reas tankid sõduritega ja inimeste pihta tulistatakse. „Meie ei taha riigipööret! Meie toetame president Erdoğani!“ skandeerivad nad ja sammuvad otsustavalt edasi, võimalik, et otse surmasuhu.

Olen tunnistajaks sõjaväelise riigipöörde katsele ööl, kui Türgi armee kokkupõrgetes valitsuse ja seda toetavate rahvahulkadega hukkus 248 inimest ja tuhandeid sai haavata. Näen oma silmaga pealt, mida tähendab Aafrika ütlus, et kui ele-

1 Cemal Kafadar, “The Question of Ottoman Decline,” Harvard Middle East and Islamic Review, 4 (1999), 54–55; Imber, The Ottoman Empire, 1300-1650, 136, 140–41 2 https://www.britannica.com/biography/ Mahmud-II-Ottoman-sultan

SÕDUR NR 2 (100) 2018

muidu nii elav suveöö on kurjakuulutavalt tardunud. Ainsad inimesed tänavatel on president Recep Tayyip Erdoğani pooldajad, kes on saanud julgustust presidendi CNN Türk’i vahendusel tehtud üleskutsest koguneda linnaväljakutele ja lennujaamadesse, et riigikukutajatele vastu astuda ja „demokraatiat kaitsta“.

Minust möödub vananev mees pojaga, kellel pole muid relvi kui käes lehvivad punased lipud valge poolkuu ja tähega. Küsin, miks nad lähevad

Sajandeid kujutasid janitšarid, Osmanite impeeriumi eliitväeosa, ühte sisepoliitikat määravat faktorit. Nad astusid korduvalt sultanite vastu üles, korraldasid valitsejatele atentaate või vahetasid neid uute vastu välja ja nõudsid ikka ja jälle, et riigis kehtestataks neile meelepäraseid seadusi.1 Janitšaride heakskiiduta polnud sultanil võimalik isegi troonile tulla. Alles sultan Mahmut II suutis pärast sajanditepikkust janitšaride omavoli 1826. aastal nende võimu endale ustavate sõdurite äkkrünnakuga murda ning uue armee luua2.

32

TÜRGI

Ka Osmanite impeeriumi lõppfaasis tärganud noortürklaste liikumise ladvik, kelle survel sultan kehtestas esimese põhiseaduse, koosnes noortest ohvitseridest.

Näeme, et hiljem, Türgi Vabariigis, kujunes neist võimuladviku kandev osa.3 Osmanite impeerium, maailma ajaloos üks kauakestvamaid, sai esimeses maailmasõjas lüüa ning murenes üle 600-aastase eksistentsi järel tükkideks.

Võitjariigid, Entente, haarasid endale strateegilised piirkonnad, sealhulgas Istanbuli. Sultanaadi riismeid valitsev sultan Vahdettin nägi lahendust läbirääkimistes võitjariikidega.

Teisiti arvas andekas sõjaväelane, Thessalonikis sündinud Mustafa Kemal-paša, kes siirdus 1919. aastal oma toetajate eesotsas Ankarasse. Türklased jutustavad praegugi paatosega, kuidas näruse varustusega paljasjalgsed mehed ja naised võõrvägede vastu välja astusid.

Läänest tungisid brittide mahitusel peale Kreeka väed. Türgi teised piirialad olid jaotatud brittide, prantslaste ja itaallaste vahel. Sèvres’i lepingu, millega osmaneid sunniti leppima vaid osaga Anatooliast, lükkas hiljem türklaste isa ehk Atatürgi nime pälvinud Mustafa Kemal tagasi.

Vastu igasuguseid ennustusi väljusid paša väed 1919-1922 kestnud Vabadussõjast võidukana. Sultanaat kaotati 1922. aasta Rahvuskongressi otsusega ja sultan lahkus Briti laeval Istanbulist Maltale.

1923. aasta juulis allkirjastati Lausanne’i kokkulepe, millega Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia jt Türgi piire (ilma Mosulita) ja uut valitsust Ankaras tunnustasid.

KESET RAHVAJÕUKU ON SOOMUSTATUD AUTO, MILLES EMOTSIOONITU NÄOGA JULGEOLEKUTÖÖTAJA SÕDURITELE VALJUHÄÄLDAJA KAUDU MONOTOONSELT MANITSUSI LOEB

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Sama aasta 29. oktoobril pandi Mustafa Kemali kindlameelsel juhtimisel alus Osmanite impeeriumi õigusjärglasele Türgi Vabariigile. Tema kaasvõitlejad olid valdavalt endised Osmanite impeeriumi sõjaväelased: İsmet İnönü, Kâzım Karabekir, Rauf Orbay4 jt. Seega osutusid Türgi Vabariigi ülesehitaja3 Erik J. Zürcher, The Young Turk Legacy

teks kadunud impeeriumi väljapaistvad sõjaväelased.

Riik hakkas toimima teistsugusel alusel – sellest pidi saama rahvusliku ideoloogiaga riik Saksamaa eeskujul. Kirju etnilise ja usulise taustaga piirkonnas tuli aga rahvus kui kontseptsioon luua. Aluseks võeti kurdi rahvusest sotsioloogi, poeedi ja õppejõu Ziya Gökalpi visiooni järgi kujundatud lüüriline türklus5, mille

and Nation Building: From the Ottoman Empire to Atatürk's Turkey, 2014, pt 9

5 Ziya Gökalp, The Principles of Turkism,

4 Hakan Özoğlu, From Caliphate To Secular State.

1923 kirjeldab põhjalikult riigi loomist

Power Struggle in the Early Turkish Republic, 2011

ja sellega kaasnenud võimuvõitlust

peamiseks aluseks olid türgi keel ja etniline türgi taust.

Mõistmaks paremini seda, mis on Türgis viimasel 15 aasta jooksul toimunud, tuleb märkida, et muuhulgas jäi türkluse identiteedi üheks alustalaks islamiusk. Tollal moderniseerimisest haaratud Türgi Vabariiki peetakse Läänes ekslikult täiesti ilmalikuks riigiks, kus usk ja riik olid lahutatud ja riigiusk puudus. Tegelikult olid usuorganisatsioonid võimuvõitluse käigus riigile allutatud, ega olnud otsustusprotsessides enam sama mõjukad kui varem.

1924. a loodi usuamet Diyanet, mis võttis pärast sultanaadi tühistamist üle Shaykh al-Islām’i (kalifaadi usuministri vähendatud kaalukusega) rolli. Usk jäi riigivalitsemise üheks tööriistaks, kuigi pjedestaalile tõsteti rahvuslus. Riigiasutustes olid ususümbolid küll keelatud, ent minarettidest jäid kõlama palvekutsed, nüüd küll türgi, mitte araabia keeles.

 2016. aasta juulis tulid tuhanded inimesed protestima riigipöördekatse vastu.

levivad loosungid nagu „Her türk asker doğar“ (iga türklane sünnib sõduriks) ja „Şehitler ölmez, vatan bölünmez“ (märtrid ei sure, isamaa ei lagune) jne.

Eelnenut võib üsna üheselt kokku võtta, et ajalooliselt on sõjaväele Türgi ühiskonnas kuulunud suur tähtsus ning sõjaväe osalus poliitikas on olnud tavaks pikka aega. Riigi rajajate tausta ja ajaloolise praktika tõttu on sõjavägi ka Türgi Vabariigis omanud teiste ühiskondlike institutsioonidega võrreldes äärmiselt suurt mõju.

KÜLM SÕDA JA MILITARISMI KASV II maailmasõjas jäi Türgi president İsmet İnönü otsusel peamiselt majanduslikel kaalutlustel neutraalseks. Siiski viidi läbi mobilisatsioon, et heidutada Hitleri vägede liikumist Kaukasuse ja Suessi poole.

Sõja viimasel nädalal kuulutas Türgi Saksamaale sümboolselt sõja.

Kuid ohud Türgile säilisid – Stalini juhitaval Nõukogude Liidul oli ambitsioon võtta Türgi väljavõideldud piiridest osa enda kontrolli alla. 1945. a Potsdami konverentsil nõudis Stalin, et Montreux’ kokkulepe, mis reguleerib Bosporuse ja Dardanelli maakitsuse kasutamist, üle vaadataks ja „kaasajastataks,“ sest see ei vastanud NSV Liidu huvidele.6 Ta tahtis Türgilt luba nende väinade äärde Nõukogude mereväebaasi rajamiseks ning Ida-Türgis Karsi ja Ardahani loovutamist Nõukogude Liidu vabariikidele Armeeniale ja Gruusiale.

Türgi-Nõukogude suhted olid varem olnud sõbralikud, aga nüüd pöördusid vaenulikuks, lausa konfrontatsiooniks.

Pinged levisid kogu Musta mere regiooni, kuni puhkes Türgi väinade kriis.

Nõukogude Liidu mereväe manöövrid 6 Jamil Hasanli, Stalin and the Turkish Crisis of the Cold War, 1945-1953, 2011, lk 99

33

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Türkluse kujundamine ja riigi moderniseerimine nõudsid ulatuslikke reforme erinevates valdkondades: hariduses, majanduses ja ühiskondlikes suhetes. Üks traumaatiline samm oli rahvastikuvahetus Kreekaga, mis aitas küll kaasa demograafilise ja usulise ühtsuse kujundamisele, kuid mõjus laastavalt mõlema riigi niigi kiratsevale majandusele. Sõjaväeline karjäärivalik muutus vaesuse tõttu atraktiivseks väga arvukatele noortele ning kujunes maapiirkondade majandus- ja ühiskondliku elu mootoriks.

Vabadussõja vaimu toodetakse Türgis tänapäevani nii rahvakultuuri, poliitiliste sõnavõttude kui ka hariduse kaudu. Sõjaväe ülistamine, riigi nimel hukkunute ehk märtrite austamine, sügav hirm piiride muutmise ja Türgi lagunemise ees elavad inimestes edasi. Peaaegu sada aastat hiljem on sõjaväelisus paljude türklaste identiteedi aluseks ning endiselt

TÜRGI

34

 Karmistatud turvanõuded riigipöördes süüdistatute kohtupäeval.

TÜRGI

OLEN TUNNISTAJAKS SÕJAVÄELISE RIIGIPÖÖRDE KATSELE ÖÖL, KUI TÜRGI ARMEE KOKKUPÕRGETES VALITSUSE JA SEDA TOETAVATE RAHVAHULKADEGA HUKKUS 248 INIMEST

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Türgi ähvardamiseks olid üheks põhiliseks tõukeks Trumani doktriini väljakuulutamiseks USA poolt 1947. aastal.

Trumani doktriin sai Türgi välis- ja kaitsepoliitikas pöördepunktiks. Doktriini eesmärk oli toetada ja endaga siduda kommunistlikku ekspansiooni vastustavaid riike. Türgi muutus üheks suurimaks USA välisabi sihtriigiks, kes ühines 1948. aastal Marshalli plaaniga. Kuna Türgi võttis Korea sõjast osa lääneriikide kõrval, pälvis ta

toetust, mis aitas kaasa Türgi sõjaväe moderniseerimisele.

Türgi liitus 1952. a NATO-ga ja oli saanud 1959. aastaks umbes 2 miljardi USD väärtuses varustust ja tehnilist abi7.

Türgi sõjaväelased tegid õppusi üheskoos USA, Saksamaa ja Kanada sõja7 Özan O. Varol, The Turkish “model” of civil–military relations; International Journal of Constitutional Law, Volume 11, Issue 3, 1 July 2013, p 733 https://doi.org/10.1093/icon/mot023

väelastega. Sõjaväe (eliidi) kokkupuuted lääne sõjaväelise intelligentsiga aitas omakorda kompetentsi kiirele kasvule kaasa. Poliitiline ja majanduslik eliit samaväärset arengutõuget ei saanud, mistõttu kasvas sõjaväelaste moraalne üleolek. Nii tugevnes tänu lääneriikidele sõjaväe autoriteet Türgis pidevalt, mis viis viimaks selle päevapoliitikasse sekkumisele.

RIIGIPÖÖRE VS. DEMOKRAATLIK KONSOLIDEERUMINE Esimene sõjaväeline riigipööre leidis aset mais 1960. Parteide rivaalitsemine oli mandunud räpaseks võitluseks.

Türgi liiri devalveeriti ja lokkas korruptsioon. Kannatajaks olid eelkõige tavalised kodanikud. Kui Demokraatlik

TÜRGI

kuid peamiselt parempoolsed parteid olid reformide suhtes tõrksad. Kuna uus põhiseadus lubas vasakpoolseid liikumisi ja ametiühinguid, võttis riigi intelligents selle aplausiga vastu.

Järgmine, 1971. aasta „edukas“ riigipööre oli tingitud vasakpoolsusega võitlemisest. Majanduslik olukord oli 1970. aastateks Türgis sedavõrd paranenud, et suurlinnade ülikoolidesse hakkasid jõudma äärmisest vaesusest pärit Kesk-Anatoolia üliõpilased. Üliõpilased, kes kogesid linna- ja maainimeste

35

lude toetajaid, parlament saadeti laiali.

Kümned poodi võllas. Teatud ühiskonnagrupid avaldasid häälekalt toetust sõjaväelaste sekkumisele kui ainsale lootusele korralagedust likvideerida, kuid ühtlasi pärineb sellest ajast paljude Türgi inimeste umbusk USA ja üleüldse Lääne vastu. Miks lasti ühel NATO liikmesmaal säärastel sündmustel toimuda?

Miks neid sündmusi lausa õhutati?

Selleks ajaks, kui 1997. aastal riigipööre korraldati, oli mähitud relvastatud võitlus nii Türgi vasakpoolsete

KA OSMANITE IMPEERIUMI LÕPPFAASIS TÄRGANUD NOORTÜRKLASTE LIIKUMISE LADVIK, KELLE SURVEL SULTAN KEHTESTAS ESIMESE PÕHISEADUSE, KOOSNES NOORTEST OHVITSERIDEST kui ka Kurdistani Töölispartei vastu islamiusu loori, sest „vasakpoolsed on uskmatud“. Türgis on üksjagu neid, kes väidavad, et USA oli Nõukogude Liitu ümbritseva „rohelise vööndi“ ehk mõõdukate islamiriikide tugevdamise poolt, sest islam ja vasakpoolsus näivad kokkusobimatuna.

Ehkki USA loobus hiljem sellest poliitikast, olid teatud julgeoleku- ja korrakaitseorganisatsioonides, hariduses ja muudes valdkondades mõjukatel kohtadel juba arvukad (islami)konservatiivid.

Kui (islami)konservatiivne Heaolupartei Necmettin Erbakaniga eesotsas populaarsust kogus, avaldasid paljud inimesed jälestust selle suhtes, kuidas Atatürki põhimõtteist eemalduti ning islamit kasutati häältesaagi suurendamiseks. Ühiskonna lõhenemine süvenes veelgi.

Tähelepanuväärne on see, kuidas just islamistlikke vaateid esindavad parteid hakkasid edastama vasakpoolse sisuga sõnumeid ning „lihtrahva“ heaolu eest seisma. Selle omapära tõttu pole ka tänapäeval võimalik Türgi poliitikat vaadelda selgel traditsioonilisel vasak-parem skaalal. Kemalistlike põhimõtete elitaarsetele järgijaile tuli külma dušina, et valimistel tuli võimule Heaolupartei, kes moodustas koalitsiooni muude konservatiivsete parteidega. Relvajõud sekkusid taas ning Heaolupartei keelustati.9 9 Rež Elif Savaşi dokumentaalfilmi Coup (Darbe) A Documentary History Of The Turkish Military In8 http://www.hurriyetdailynews.com/

terventions, Felseni, 2012, võib leida aadressilt ht-

turkeys-1980-coup-facts-17628

tps://www.youtube.com/watch?v=A_kb7LmYpmQ

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Partei keelas ära teiste parteide avalikud kõnekoosolekud ning repressioonid muutusid vägivaldsemaks, algasid ülikoolides rahutused.

Sõjaväelaste rühmitus, kes kuulutas end Rahvusliku Ühtsuse Komiteeks, süüdistas Demokraatliku Partei liikmeid riigi põhiseaduse rikkumises ning arreteeris nende juhtisikud ilma kohtuotsuseta. Kohtuprotsess oli lavastatud, peaminister Adnan Menderes ja välisminister poodi üles, paljud poliitikud heideti vanglasse. Sõjavägi, kes tegutses Türgi „demokraatia päästmise“ nimel, oli hakkama saanud täiesti ebademokraatliku sammuga ning pani aluse aastakümneid kestvale traditsioonile poliitikasse sekkuda.

1961. aastal võeti vastu küll põhimõtteliselt progressiivne põhiseadus,

elatustasemete vapustavat kontrasti, nakatusid paratamatult vasakpoolsetest ideedest, mida Nõukogude Liit Lähis-Idas levitada üritas.

Sõjaväelise ja poliitilise eliidi silmis seostus igasugune vasakpoolsus vaenlasega. Tekkis vastasseis USA toetatud konservatiivse (islami)parempoolse ja rohujuure tasandil kasvanud vasakpoolsuse vahel. Marksistliku riigipöörde kartuses sekkus sõjavägi. Kolm kuud ametis olnud peaminister Süleyman Demirel sunniti tagasi astuma. Kehtestati erakorraline olukord. Jälle sattus grupp „terroriste“ võlla.

Kuid sotsiaalprobleemide lahendamine demokraatlikul moel edenes endistviisi visalt. Sellesse kümnendisse mahub veel üks sõjaline operatsioon, mis tänapäevani mõjutab Türgi välisja kaitsepoliitikat. 1974. aasta Küprose kriisi käigus võttis Türgi sõjavägi enda kontrolli alla kolmandiku saarest ning baseerub seal tänaseni.

Järgneval kümnendil moodustus Türgis rohkesti rühmitusi, nt kurikuulsad Hallid Hundid, kes relvastusid kas riigi toel või ilma selleta. Rühmituste kokkupõrgetes või nende korraldatud atentaatides hukkus tuhandeid inimesi.

1980. aasta riigipöörde eesmärk oli tuua „rahu lõhestunud ühiskonda8“ ja tulemusena said võimule sõjaväelased.

Kindral Kenan Evreni ajal arreteeriti tuhandeid intellektuaale ja poliitiliste voo-

36

TÜRGI

Tagasivaates on riigipöörded olnud üheks põhjuseks, miks Türgis demokraatlik protsess tänapäevalgi, nt Dahli kriteeriumidest lähtuvalt10, täielikult ei funktsioneeri ja riiki pole võimalik väljakujunenud demokraatiaks nimetada. Relvajõud olid küll uute põhiseaduste, valimiste ja näilise progressi eestvedajaks, ent riigipöörded takistasid ühiskonna normaalset arengut ja poliitilist protsessi. Need ei aidanud kaasa kodanikuühiskonna tugevdamisele ega kuritegelike võrgustike lõhkumisele.

Türgi kodanikel pole olnud võimalik ise poliitiliste liikumiste vahel valida ja ühiskondliku mõtlemise kujundamisel on intelligentsile jäetud vähe sõnaõigust. Just poliitilise eliidi suutmatus ühiskondlikku stabiilsust garanteerida on põhjus, miks hoolimata relvajõudude sekkumisest poliitikasse tuntakse nende vastu endiselt suurt usaldust11.

VÕIMSA SÕJALISE JÕU EBASELGE TULEVIK Kuivõrd NATO liikmesmaa Türgi on kaua lääneriikidega koostööd teinud, riigi alustalaks on sõjalised ideed ning relvajõud etendavad sisepoliitikas võtmerolli, siis pole imestada, et Türgi on kujunenud üheks sõjaliselt võimsaimaks riigiks regioonis.

Sõjalised kulutused Tegevkoosseis Reservis Mobilisatsioonipotentsiaal Naised sõjaväes

Türgi

Iisrael

18,2 mlrd USD 2,2% SKT-st 685 862 407 122 21 079 077 Saavad teenida ohvitseridena

17,8 mlrd USD 5,8% SKT-st 176 500 445 000 1 797 960 Kohustuslik ajateenistus 21 kuud14

kust teise USA liitlasega regioonis – Iisraeliga.13 Arvestades Türgi sõjaväe tähtsust mitte ainult NATO, vaid ka Lähis-Ida kontekstis, võime arutleda, milliseks kujuneb pärast 2016. aasta riigipöördekatset relvajõudude roll Türgi piires ja neist väljaspool. 15. juuli riigipöördekatse nurjumine võimaldas muuta sõjaväe osatähtsust Türgi sisepoliitikas.

Kõigepealt kaotas sõjavägi oma mainet, kui (seni laialdaselt levinud versiooni kohaselt) riigipöördekatset püüdis korraldada sõjaväe ridades tegutsev mässurühmitus, kellest osa hukkus, teised arreteeriti, mõned põgenesid Kreeka kaudu välismaale.

Teiseks teostati sõjaväelaste seas põhjalik puhastus: Türgi president Erdoğan süüdistab riigipöördekatse korraldamises USAs eksiilis oleva usujuhi Fetullah Güleni usuliikumist Hizmet. Selle liikumisega seotuse tõttu on

SÕJAVÄE ÜLISTAMINE, RIIGI NIMEL HUKKUNUTE EHK MÄRTRITE AUSTAMINE, SÜGAV HIRM PIIRIDE MUUTMISE JA TÜRGI LAGUNEMISE EES ELAVAD INIMESTES EDASI Forbesi 2018. aasta edetabelis on Türgi sõjalise võimsuse poolest Egiptusest, Iisraelist ja Iraanist12 eespool.

Türgil on baase või logistikakeskusi Aserbaidžaanis, Põhja-Küprose Türgi Vabariigis, Iraagis, Kataris, Somaalias ja Süürias. NATO riikide arvestuses on Türgi relvajõud isikkoosseisult 2. kohal. Riigil on Euroopa ja Lähis-Ida vahel oluline sillapea roll. Järgnevalt võrreldakse Türgi sõjalist suutlik-

vähemalt 18 000 sõjaväelast auastmes alandatud, vallandatud või vangistatud15. Nende hulgas on 196 kindralit või admirali (umbes 40% kõigist kindralitest ja admiralidest16) ning 4630 ohvitseri.

Riigipöördekatsele järgnenud 2017. aastal võeti sõjaväeakadeemiatesse vas13 http://armedforces.eu/compare/ country_Turkey_vs_Israel 14 Rohkem statistikat Türgi relvajõudu-

SÕDUR NR 2 (100) 2018

10 Robert A. Dahl, On Democracy, 2008, pt 4

de kohta https://www.forces.net/news/

11 Kadir Has University, Survey on Social and

tri-service/turkish-military-numbers

Political Trends in Turkey, 2017,

15 http://t24.com.tr/haber/darbe-girisimi-

http://www.khas.edu.tr/en/news/282

nin-uzerinden-bir-ay-gecti-kac-kisi-tutuklan-

12 https://www.forbes.com/sites/dominic-

di-hangi-kurumlar-kapatildi,354932

dudley/2018/02/26/ten-strongest-mili-

16 http://www.turkiyegazetesi.

tary-forces-middle-east/#2ff1c15a16a2

com.tr/gundem/491053.aspx

tu kolm korda enam õpilasi, et relvajõud läheksid „rahva kätesse“ ning uued ametikohad täituksid riigitruude sõduritega. Relvajõududes vabanenud ametitesse on värvatud üle 13 000 uustulnuka.

Samuti muudetakse tsiviil-militaarseid suhteid: nüüd nimetab relvajõu-

 Riigipööre on nurjunud, aeg nutitelefonist vaadata, kuidas mujal läks

dude ülemjuhataja ametisse president isiklikult ning rahvuslikku julgeolekunõukokku kuulub varasemast rohkem tsiviilisikuid. President ja peaminister saavad erinevatele väeliikidele korraldusi anda otse, relvajõudude ülemjuhatajast mööda minnes. Samuti läksid merepiirivalve ning siseturvalisuse ja avaliku korra eest vastutav Sandarmeeria (Jandarma Genel Komutanlığı) siseministeeriumi alluvusse.

Sekulaarse hoiakuga inimesi ajab ärevile see, et Imam Hatip usukoolide lõpetajail lubatakse sõjaväelise haridusega jätkata ning teenistuses usulisi sümboleid, näiteks pearätte kanda.

Varem oleks see olnud mõeldamatu.

Kõrgete sõjaväelaste ridades tehtud

TÜRGI

puhastuses on täheldatud läänemeelsete isikute kõrvaleheitmist ning asendamist Euraasia (Venemaa, Hiina, Iraani jt) koostöö pooldajatega.

Presidendi ja Türgi relvajõudude ülemjuhataja kindral Hulusi Akari17 suhted on silmanähtavalt head. Vähemalt väliselt paistab, et relvajõudude ning Õigluse ja Arengu Partei koostöös on relvajõude „riigipöördekindlaks“ muutmine sujumas ladusalt.

Kaadrimuudatustega on kaasnenud spekulatsioonid, et Türgi relvajõud pole lähitulevikus suutelised oma ülesandeid efektiivselt täitma. Need oletused

37

paistavad ekslikud. Oma tegevusega Põhja-Iraagis ja Põhja-Süürias, näiteks lõppenud operatsiooniga Eufrati Kilp ning käimasoleva operatsiooniga Oliivioks osutuvad Türgi relvajõud tõhusalt täitvat valitsuse seatud eesmärke nii mõjusfääri laiendamiseks kui ka sisepoliitiliste sõnumite kinnistamiseks enne 2019. aasta kolmekordseid valimisi.

Avalik arutelu ei hakka mõjutama kaitse- ja julgeolekupoliitika alaseid otsuseid.18 Reformide tegelikku mõju Türgile on võimalik hinnata üksnes aastate pärast.

18 https://www.turkeyanalyst.org/publications/

17 https://www.nato.int/cps/su/na-

turkey-analyst-articles/item/588-an-uncertain-

tohq/who_is_who_122165.htm

future-for-the-turkish-armed-forces.html

SÕDUR NR 2 (100) 2018

38

TÜRGI

Artur Tänna TARTU ÜLIKOOLI RAHVUSVAHELISTE SUHETE MAGISTRANT FOTOD: AFP/SCANPIX

PANI

TÜRGI SÜÜRIA kodusõjas jala maha

SÕDUR NR 2 (100) 2018

20. jaanuaril alustas Türgi sõjalist operatsiooni PõhjaSüürias, eesmärgiga saada enda kontrolli alla peamiselt kurdide käes olevad alad. Oliivioksa nimelise operatsiooniga algas uus vaatus Süüria kodusõjas, kus omavahel riidu on läinud ka NATO liikmed.

E

rimeelsused Türgi ja Süüria vahel pole ajaloos tundmatud. Juba Türgi Vabariigi looja, Mustafa Kemali (Atatürki) valitsemisajal oli Türgil pinnuks silmas Hatay provints, mis pärast esimest maailmasõda Osmanide võimu alt Prantsusmaa kontrolli (Süüria mandaadi) alla läks. Mustafa Kemali jaoks oli Hatay provints rahvusliku uhkuse küsimus, mille nimel oli ta valmis ka verd valama. Atatürk lasi Süüria piiri äärde koondada Türgi väed ja jõulise diplomaatia ning oma vägede hirmuäratavusega õnnestuski tal Hatay Prantsusmaa kontrolli alt kätte saada.

Sellega polnud aga pinged Süüria ja Türgi vahel lõppenud. Süürlased kartsid, et sarnaselt Hatay provintsile võib Türgi endale tahta ka Aleppot ning vastukaaluks Türgi ohule otsis Süüria endale tugevat liitlast. Sobilikuks partneriks sai 1950ndatel Nõukogude Liit. Selline võimas Süüria liitlane tegi aga Türgi murelikuks, mistõttu pakkus Ankara alliansile välja sõjalist sekkumist Süürias, et vahetada sealne valitsus mõne sõbralikuma vastu välja. Ameerika Ühendriigid sõjalist sekkumist ei pooldanud.

1980ndatel aastatel aga kasvasid pinged taaskord. Lisaks varasematele ebakõladele

 Türgi tank tegevuses Süüria loodeosas.

TÜRGI

PKK oli Süüriale hea liitlane. Organisatsioon ähvardas Türgi Vabariiki sõjaga ning proovis vahendeid valimata luua Türgi pinnale kurdi riiki. PKK oli aga Türgi jaoks väga suureks julgeolekuohuks, kuna organisatsioon korraldas veriseid rünnakuid Lõuna- ja Kagu-Türgis. Türgi valitsus, peaminister Mesut Yılmazi juhtimisel oli valmis taas kord Süüriat ründama. Seegi kord saatis Ankara 1998. aastal sõjaväe Süüria piirile. Taas oli Türgi heidutus usutav ning Assad lõpetas toetuse organisatsioonile ja saatis selle liikmed eesotsas Öcalaniga riigist välja.

2000ndate aastate alguses paranesid oluliselt Türgi ja Süüria suhted.

2004. aastal sõlmis sellel ajal veel peaministri ametit pidanud Recep Tayyip Erdoğan Süüriaga vabakaubandusleppe, toimusid mitmed kõrgetasemelised kohtumised ning ühiselt korraldati 2009. aastal isegi sõjaväeõppus. Türgist sai ka lepitaja Süüria ja Iisraeli vahel.

Kõik muutus aga Süüria kodusõja algusega 2011. aastal. Erdoğan mõistis Süüria valitsuse käitumise protestijate verisel mahasurumisel karmilt hukka.

39

Selle aasta alguses algas Türgi osalusega Süüria kodusõjas aga täiesti uus vaatus, kui 20. jaanuaril alustas Türgi operatsiooniga Oliivioks. Oliivioksa peamine eesmärk on võidelda Süüria Demokraatlike Jõudude (SDF) vastu. SDF koosneb suures osas kurdide Omakaitseüksusest (Yekîneyên Parastina Gel, YPG) ning selle sama organisatsiooni vaid naistest koosnevast YPJ-ist (Yekîneyên Parastina Jin), kuid jõudude ridades on teiste hulgas veel ka araablasi, tšetšeene ja armeenlasi. YPG on omakorda Süüria kurdide opositsioonilise Demokraatliku Ühtsuse Partei (Partiya Yekîtiya Demokrat, PYD) relvastatud haru.

Kui 2012. aastal valitsusväed taandusid, sai SDF kontrolli Põhja-Süüria piiriäärse ala üle. Seda enam kui 400 kilomeetri pikkust piirijoone ääres asuvat koridori nimetatakse Rojavaks. Rojava on de facto autonoomne "föderaalriik", mis koosneb kolmest regioonist: Afrin, Jazira ja Eufrat.

SDFi kontrolli all olev Afrin on Türgi armee esmane sihtmärk, laiem eesmärk on kontrolli alla saada kogu piiriala.

TÜRGIS TEGUTSEB KURDISTANI TÖÖLISPARTEI (PKK), MILLE SUUREMAKS EESMÄRGIKS ON KURDIDE ISESEISVUS RIIGI TERRITOORIUMIL.

MAAVÄGEDEGA SÜÜRIAS 2016. aasta suvel läks Türgi esimest korda ajaloos Süüriasse maavägedega sisse, operatsioon kandis nime Eufrati Kilp.

Seal osales hinnanguliselt 8000 Türgi sõdurit ning selle peamine eesmärk oli võidelda Islamiriigi (ad-Dawlah al-Islāmiyah, lühendiga Da’ish, inglise keeles ka Daesh), kuid ka Süüria Demokraatlike Jõudude (SDF) vastu. Operatsioon lõppes eelmise aasta 29. märtsil, sisuliselt löödi kiil kurdide alade vahele.

Türklaste liitlaseks sellel operatsioonil on opositsiooniline Vaba Süüria Armee, kelle sõdurid on saanud väljaõppe Türgis. Miks aga Türgi midagi sellist üldse ette võttis?

KAS TERRORISTID VÕI LIITLASED? Türgis tegutseb Kurdistani Töölispartei (PKK), mille suuremaks eesmärgiks on kurdide iseseisvus riigi territooriumil.

PKK tegevuse tõttu on Türgis hukkunud alates 1970ndatest umbkaudu 50 000 inimest.

Seega on arusaadav, et Türgi peab PKK-d väga suureks ohuks riigi julgeolekule. Türklased leiavad, et PKK ja YPG on oma sisult sama organisatsioon ning YPG tegutsemine Põhja-Süürias Türgi piiri ääres vaid suurendab terrorirünnakuid ja ebastabiilsust riigis. Ameerika Ühendriigid peavad YPG-d Süüria kodusõjas oma liitlasteks.

Ameeriklaste jaoks on YPG olnud konkurentsitult kõige olulisem partner Da’ishi vastu võitlemisel ning Da’ishi

SÕDUR NR 2 (100) 2018

lisandusid erimeelsused ka selles, kuidas peaks jagama Eufrati ja Tigrise vett. Nimelt rajas Türgi jõgedele mitmeid tammisid, et parandada elutingimusi ülejäänud riigist maha jäänud Kirde-Anatoolia regioonis. Tammid põhjustasid aga Süüria veevarude vähenemist. Pinged kerkisid sedavõrd, et Süüria tolleaegne president Hafiz al-Assad asus toetama Kurdistani Töölisparteid (Partiya Karkerên Kurdistanê, PKK). Assad ei piirdunud üksnes PKK poliitilise toetamisega, vaid pakkus organisatsioonile ka väljaõpet ja relvi ning majutas PKK juhi Abdullah Öcalani Damaskusesse.

Soojad suhted asendusid Erdoğani sooviga Süüria president Bashar al-Assad oma ametist kõrvaldada.

See osa Süüria armeest, kes Assadi juhtimise all võidelda ei soovinud, leidis Türgi oma liitlasena. Türgi võimud treenisid kodusõja alguses Süüriast lahkunud sõdureid ning koos Katari ja Saudi Araabiaga anti neile ka relvi. Neist sõduritest kasvas 2011. aastal välja Vaba Süüria Armee (FSA). FSA-st sai Türgile oluline liitlane tulevastel operatsioonidel Süürias.

40

TÜRGI

KOOSTÖÖS KURDIDE ÜKSUSEGA SAAVUTATI SUUR VÕIT, KUI SAADI DA’ISHI KÄEST OMA KONTROLLI ALLA RAQQA LINN.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

vastane võitlus on ameeriklaste prioriteet Süürias. Ameeriklased on andnud YPG-le relvi ja väljaõpet. Koostöös kurdide üksusega saavutati suur võit, kui saadi Da’ishi käest oma kontrolli alla Raqqa linn.

Ameeriklased tahtsid koostööd viia kaugemalegi ning käisid välja idee moodustada YPG sõduritest piirivalveüksused, kes valvaksid Süüria-Türgi piiri.

See idee ei mahtunud mõistagi Ankarale pähe ja Washington otsustas sellest loobuda. Kõige selle juures ei eita ameeriklased YPG ja PKK vahelist seost. Tundub, et ameeriklased suhtuvad küsimusse pragmaatiliselt.

Erinevad huvid on viinud aga olukorda, kus Türgi ja Ameerika Ühendriikide suusad on läinud küllaltki risti. Seda eriti siis, kui Türgi operatsioon liigub Afrinist kaugemale Manbij linna poole (Manbij linna vallutamine oli tegelikult juba Eufrati Kilbi eesmärk, kuid see jäi täitmata).

Siiski on kokkupõrke tõenäosus võrdlemisi väike, kuna pole põhjust arvata, et kumbki osapool sellest huvitatud oleks.

Sõnasõda on pärast Oliivioksa algust võimendunud ka Türgi ja Saksamaa vahel (erimeelsusi on kahel riigil viimasel ajal niigi omajagu). Türklased kasutavad Süürias Saksamaal valmistatud Leopard 2 tüüpi tanke. Saksa poliitikud

pole aga selle üle kuigivõrd uhked. Pigem vastupidi.

Rahvusvahelise õiguse rikkumistele on viidanud ka Süüria valitsus. Nimelt pole Damaskus Türgi sõdureid Süüriasse kutsunud ning oma tegevuseks pole Türgil ka ÜRO julgeolekunõukogu mandaati. Seega puudub Oliivioksa korraldamiseks õiguslik alus. Türgi väidab aga, et tegu on enesekaitsega.

TÜRGI TANKIDEGA SÜÜRIASSE Operatsioonil on türklased suuremal määral soomustatud üksustega. Türgil on kokku ligi 2500 tanki, mida on kordades rohkem kui Saksamaal, Prantsusmaal või Suurbritannial. Seda jõudu kasutab Türgi ka Süürias, kus rindel on nii Leopard 2 kui ka M60 tüüpi tankid. Lisaks tankidele on rindel ka Türgis valmistatud soomustransportöörid ACV-15. Soomusüksusi toetatakse suurtükitulega ning õhust

TÜRGI

 Sõjaväe liigutamine on tõsine logistiline ettevõtmine.

41

SAKSA TANKIDEGA KURDIDE VASTU

KARMID SÜÜDISTUSED Türgit on Oliivioksa missiooni käigus süüdistatud korduvalt humanitaarõigu-

se rikkumises. Süüria inimõiguste vaatluskeskuse sõnul on operatsiooni käigus surma saanud 280 tsiviilisikut. Türgi on süüdistusi eitanud ning väitnud, et teeb kõik selleks, et tsiviilohvreid vältida. Türgi enda sõdureid on operatsioonil surma saanud poolsada. Türklaste liitlasi FSA-st on hukka saanud üle 400.

sed teatasid aga, et nad pole alla andnud ning võtavad kasutusele geriljataktika.

Suurbritannias asuva Süüria inimõiguste vaatluskeskuse sõnul on Afrini regioonist põgenenud enam kui 200 000 inimest. Pole välistatud, et Afri-

TÜRKLASED VÄIDAVAD, ET AMEERIKLASTELT SAADUD TANKITÕRJERELVADEGA (SEALHULGAS JAVELINIGA) LASEVAD SDF-I VÕITLEJAD NENDE TANKE. Sellest hoolimata teatasid Türgi valitsusväed 18. märtsil, et on saanud kontrolli Afrini linna üle. President Erdoğan teatas uhkusega, et Türgi ja Süüria Vaba Armee lipud on linnas heisatud ning internetis võis näha videoklippe rõõmust õhku tulistavatest opositsionääridest. Kurdide üksu-

ni missiooni tõttu regioonist põgenenud tsiviilisikud hakkavad kaugemas plaanis teed otsima ka Euroopasse. Ankara on aga korduvalt rõhutanud, et nad pole tulnud piirkonda okupeerima ning pärast kurdide kõrvaldamist saavad tsiviilid rahulikult seal elu jätkata.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

F-16 hävitajatega. Jalaväeüksused tulevad peamiselt FSA ridadest. See võib olla ka üks põhjustest, miks Oliivioksal on hävinud võrdlemisi palju Türgi tanke (erinevatel andmetel ligikaudu 20).

Türgi vastas on kokku umbes 80 000-liikmeline SDF. Neist suurema osa moodustavad YPG ja YPJ võitlejad.

Türklastega võrreldes on nende varustus kahtlemata tagasihoidlikum. Ameeriklastelt on üksus saanud ligi sada Humvee’d ning M4 ja M16 tüüpi automaatrelvi. Lisaks on ameeriklased SDF-ile andnud ka tankitõrjerelvi, kuid nende täpne tüüp ja hulk on ebaselge. Türklased väidavad, et ameeriklastelt saadud tankitõrjerelvadega (sealhulgas Javeliniga) lasevad SDF-i võitlejad nende tanke. SDF-il on ka endal T-55 ja T-72 tüüpi tankid.

Türgi interventsioon Süürias on väga teravalt purustanud müüdi Leopard 2 ülimuslikkuse kohta. Türgi relvajõud ostsid Saksamaalt 2005. aastal 354 Leopard 2A4 tanki. Väidetavalt klausliga, mida kunagi ei ole ametlikult kinnitatud, et neid ei kasutata kurdide vastu.

Tankid jäidki teise soomusbrigaadi relvastusse paigutusega Põhja-Türgis, kuid 2016. aastal sekkus see üksus operatsiooniga „Eufrati kilp“ Süüria konflikti. Sellest saati on kinnitust leidnud, et kurdi ja Da’ishi võitlejad on hävitanud vähemalt kaheksa tanki.

Leopard 2A4 on viimane külma sõja tingimustele toodetud tank. Türgi armee mudelitel on küll kaasajastatud elektroonika ja sihtimissüsteemid, kuid nende torni soomus ei ole nurga all ja on külgedelt ning tagant väga nõrk, lisaks puudub ka aktiivsoomus, tehes selle eriti haavatavaks tankitõrjerakettidele.

Oma disainilt ei ole need mõeldud iseseisvaks tegutsemiseks madala intensiivsusega mittekonventsionaalsetes konfliktides ja neid on hävitatud lisaks tankitõrjerakettidele nii enesetapurünnaku autodega kui ka isetehtud lõhkeseadmetega.

Oluline on mainida, et ka Iraagi armee on võitluses Da’ishi vastu kaotanud mitmeid sama põlvkonna M1A1 Abrams tanke, kuid sel juhul räägitakse pigem üksuste ja meeskondade puudulikust väljaõppest. Vigadest taktika tasandil võib rääkida ka Türgi armee tegevuse juures.

42

MISSIOON

A S 2. O IRAAGI SÕDUREID Eestlased õpetavad

Marek Vainumäe

AL ASADI ÕHUVÄEBAAS, ANBAR, IRAAK

KAPTEN, DANCON OIR 6 CTT EST 3 ÜLEM FOTOD: MAREK VAINUMÄE

SÕDUR NR 2 (100) 2018

võitlema ISIS-ega

MISSIOON

 Nooremveebel Kerdo Sillart lasketiirus iraaklasi õpetamas

43

N

agu missiooni esimene pool, kujunes ka ülejäänud osa rahulikuks. Islamiriik, mis kontrollis oma kõrgajal, 2014. aastal Al-Anbāri kubermangu 70% ulatuses, oli nüüdseks alalt lahkunud või põranda alla tõmbunud. Samas ohud, nagu näiteks isevalmistatud lõhkekehad teedel ja linnades, suitsiidirünnakud rahvarohketel tänavatel või valitsuse asutustele, ei ole riigist kuhugi kadunud.

IRAAK VS. DA’ISH

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Missiooni teises osas jätkasime Iraagi politsei- ja piirivalve üksuste (edaspidi PP-üksused) koolitamist. Al-Asadi õhuväebaasi saabusid nüüdsest ainult PP-üksused, mistõttu kogu väljaõppe kava jäi samaks. Suurimaks väljakutseks sai allüksuste õigeaegne baasi koolitusele jõudmine. Tihtipeale tuli ette olukordi, kus päev enne kursuse algust tuli Bagdadist korraldus, et meile määratud üksus läheb hoopiski teise baasi väljaõpet saama. Seetõttu olid ettevalmistused ja sellega kaasnevad protseduurid kogu staabile ja treeningkompaniile mahavisatud aeg.

23. novembril 2017 taastasid Iraagi julgeolekujõud kontrolli Iraagi ja Süüria vahelise piiri üle ning seetõttu kuulutati sõda Islamiriigiga (ad-Dawlah al-Islāmiyah, edaspidi Da’ish, Iraagis ja Süürias tuntud ka lühendiga ISIS) lõppenuks. Reaalsuses tähendas võit Lähis-Ida geopoliitilises kontekstis Da’ishi lahkumist poliitiliselt areenilt, kuid jätkati põrandaaluse rühmitusena. Varasemalt üldtuntud Al-Qaida, Iraagi Hizbullah (tuntud ka nimekujuga Kata´ib Hezbollah) jt tuntud rühmitused ei ole poliitmaastikult kuhugi kadunud, vaid on koondunud põranda alla, imbunud kas osaliselt või täielikult poliitilistesse erakondadesse, mis on omavahel läbi põimunud klannide ja religioossete sektide vahelistest suhetest.

Seal, kus oli võimuvaakum ja keskvõim habras, tekkis automaatselt muu jõud, et võim üle võtta. Nii asusidki sunniidid ja seejärel šiiidid looma ebaseaduslikke relvaformeeringuid, et kaitsta end võimalike rünnakute eest, eeskätt teiste sektide ja hiljem Da’ishi eest, kes kasutas sellist olukorda enda huvides ära. Šiiitide ja sunniitide vastasseisu tõttu on igal olulisel parteil isiklik poolsõjaline üksus ning reaalsuses on ka partei esimeestel pataljonisuurused ekvivalendid ehk eraarmeed.

Lisaks ei pruugi Bagdad neid poolsõjalisi üksusi kontrollida, vaid näiteks šiiitide üksuste puhul tehakse seda Teherani kaudu (nt Badr, Asa´ib Ahl al-Haq), kasutades selleks Iraani revolutsioonilist kaardiväekorpust.

2018. aasta kevadtalvel on Iraagi peamine probleem mõjuvõimsate naaberriikide (siinkohal pean silmas Türgit ja Iraani ning Saudi Araabiat) huvid riigi sisepoliitikas, mille tulemust võib näha kevadel toimuvatel valimistel. Iraagis ja kogu Lähis-Idas toimuvat võib iseloomustada kui võitlust etnilisel ja sektantlikul tasandil mõjusfääride üle, mida eriti peegeldab islami sektide vaheline vastasseis (sunniitlik Saudi

44

MISSIOON

Araabia ja Süüria ning Türgi versus šiiitlik Iraan). Et riigis üldse ellu jääda, peab lisaks eelnevale arvestama hõimude vaheliste suhete ja religiooniga (šiiidid, sunniidid või mitte-muslimid ehk dhimmid riigis), sest relvad ei tee vahet keelel ega religioonil.

IRAAKLANE SÕDURI ROLLIS Iraaklast kui riigi kodanikku olen üldiselt kirjeldanud nii varasemas kui ka praeguses artiklis, kuid tegelikult jagunevad nad rahvuste (iraaklased, kurdid, assüürlased) või usulahkude järgi (šiiidid ja sunniidid) erinevatesse kihtidesse. Šiiidid, kes on riigis enamuses, elavad enamjaolt Lõuna-Iraagis, sunniidid Lääne- ja Põhja-Iraagis ning kurdid (kes on ka enamjaolt sunniidi usku) Iraagi autonoomses Kurdistanis.

Iraagis on väga olulisel kohal klannide vahelised suhted, mis sisuliselt määravad ära inimeste saatuse. Näiteks konservatiivsetes perekondades on välistatud abielu kahe erineva usulahu vahel. Positsioon klannis annab inimesele isegi suurema sõnaõiguse ja võimu, kui on ohvitseril, ning seetõttu on kõik harjumatu võrreldes meie tavaarusaamaga. Eriti tuli see esile väljaõppe käigus, kus lihtsõdurist hõimupealiku positsioon oli kõrgem ohvitseri omast.

Kui sõda Da’ishiga kuulutati lõppenuks, ei saanud iraaklased aru, miks nad peavad kursusel olema, öeldes:

väljaõppes olid nii iraaklased kui ka kurdid ja tõlk rääkis araabia keeles, siis kurdid, kes valdasid ainult kurdi keelt, ei pruukinud aru saada. Seetõttu iraaklased, kes valdasid mõlemat keelt, tõlkisid jutu edasi kurdidele. Selle miinuseks jäi alati tõik, et tõlkes võis paljutki kaduma minna. Üldiselt ei viitsi iraaklane väga kõvasti tööd teha ja selle poolest erinevad nad kardinaalselt põhjaeurooplastest.

Iraaklase jaoks on aeg suhteline mõiste – aega on alati, ei tasu kiirustada, töö ei jookse eest. Toiming, mis võtaks muidu aega tunni, saab tehtud päevaga. Peamised põhjused on nende usk (nn inshallah-suhtumine ehk kui Allah tahab, siis asjad lähevad nii) ja keeruline kliima.

VÄLJAÕPE JA TAGASISIDE Ainus erinevus varasemate kursustega tekkis siis, kui jaanuari alguses saabus baasi 400-liikmeline PP-üksus ja kursus muudeti varasemast kuu võrra pikemaks. Esiteks, nüüdseks puudus justkui füüsiline vastane traditsioonilise sõjapidamise kontekstis, teiseks vabanesid üksused sõjalistest operatsioonidest ja kolmandaks üritati lisada kvantiteedile kvaliteeti, arvestades allüksuste väljaõpetamisel kõiki iseärasusi.

Kui jaanuari lõpus missioon läbi sai, siis uus saabunud Eesti treeningmeeskond võttis üle ka sama koolitatava Iraagi kompanii. Sellega säilitasime

ISLAMIRIIK, MIS KONTROLLIS OMA KÕRGAJAL, 2014. AASTAL AL-ANBĀRI KUBERMANGU 70% ULATUSES, OLI NÜÜDSEKS ALALT LAHKUNUD VÕI PÕRANDA ALLA TÕMBUNUD

SÕDUR NR 2 (100) 2018

„Sõda on läbi, lähme koju.” Kuid oli ka teisi, kes mõtlesid teisiti, hinnates väljaõpet efektiivseks ja mõeldes riigi vaatenurgast. Nii mõnigi iraaklane, olgu siis tõlk, sõdur või politseinik, on öelnud, et rahvas on sõjast väsinud. Oleks aeg hakata riiki uuesti üles ehitama.

Kogu missiooni vältel omavahelisi ehk rahvuste või usundite vahelisi konflikte ei esinenud, kuid sõnelusi tuli ikka ette. Meie roll oli jääda konflikti vältel neutraalseks, pooli valimata, mistõttu iraaklased austasid meid selle võrra enam.

Kuigi riigis räägitakse valdavalt araabia keelt, on Põhja-Iraagis ametlikuks keeleks kurdi keel, mis erineb esimesest kardinaalselt. Näiteks, kui

järjepidevuse ja see võimaldas uuel üksusel kergemini rutiini sulanduda. Viimase allüksuse keskmine vanus oli 36,3 aastat (noorim 21 ja vanim 58).

Kõige objektiivsem tagasiside saadi PP-üksustelt, kes pärast kursuse lõppu siirdusid Al-Qa´imist põhja poole, Süüria-Iraagi piiri äärde, kus suudeti korduvalt tõrjuda Süüria poolelt imbunud Da’ishi rünnakuid. Üks väeosa ülematest tunnistas, et tänu väljaõppele suudeti ennetada oluliselt allüksuse kaotusi ning ta tõi eriti esile miinipilduja ja meditsiinilise väljaõppe olulisuse. Kuna maastik ja distantsid ei soosinud käsitulirelvade kasutamist, tõi oskuslik miinipilduja käsitsemine lahingutes edu.

Enne kursuse algust hindasid iraaklased relva optikat väärtusetuks, sest silma järgi olevat lihtsam lasta ja seetõttu seisis too masin relvakastis jõude, ilma et seda oleks originaalpakendist kunagi väljagi võetud. Kursuse lõpus mõisteti selle väärtust ja vajalikkust.

Alates 2. augustist 2017 kuni 30. jaanuarini 2018 koolitas DANCON OIR 6 välja kümme üksust, isikkoosseisuga üle 1700 sõduri ja ohvitseri, kellest Eesti treeningmeeskonna õpetada oli üle 300 sõduri ja ohvitseri. Kuue kuu kohta on tegu üsna muljetavaldava numbriga, kuid nagu Iraagis kombeks, paber kannatab kõike. Sõltuvalt allüksuse distsiplineeritusest, tüübist, tasemest ja võimekusest ning vanuselisest koosseisust võis üksuse osalus tundides varieeruda 50–90% vahel.

VARJUD Kursuse ajal oli olukordi, kus sõdurid-ohvitserid käisid kohal kaootiliselt või ilmusid välja kursuse lõppedes, mistõttu tekitas see rahvusvahelisel tasandil pidevat diskussiooni. Sisuliselt võis jagada üksuse isikkoosseisu põhiselt nelja gruppi.

Esimene grupp võttis kursusest osa, kuid aeg-ajalt tuli ette ka neid, kes käisid kohal siis, kui heaks arvasid. Teine grupp oli teenistuses ehk valvas riigipiiri (vahetus käis rotatsiooni korras, st kursus versus teenistus). Kolmas grupp oli väeosaülema korraldusel puhkusel. Kõik sõltus sellest, kui korrumpeerunud oli üksuse ülem, siis pistise või wasta (mõjuvõim, privileeg) järgi saadi ka vastav arv puhkepäevi. Wasta on individuaalne privileeg, mis on seotud hõimude vaheliste suhetega. Neljandat gruppi, kes kunagi kohale ei ilmunud, nimetati „varjudeks”. „Varjud” on inimesed, kes on ametlikult üksuse nimekirjas, kuid mitte kunagi tööle ei ilmu. Kuna Iraak ei ole veel digitaalsetele süsteemidele üle läinud, siis on võimalik teha mida iganes. Selline grupp on kasulik mitmel põhjusel.

Esiteks võimaldab see näidata üksust suuremana ja komandör, saades endale 90% sõduri palgast, võib teenida kopsaka lisatasu (näiteks pataljoni ülem, kes teenib kuus 2400 dollarit, võib tänu nn „varjudele“ teenida lisaks 7000 dollarit).

Kuna Iraagis on üsna suur tööpuudus, siis annab sõjaväetöö inimestele varuvariandi. Esmase töö kaotamise korral jätkab mees töötamist armees või politsei ridades. Näiteks üks meie baasi tõlkidest oli nn vari, kes ametlikult oli kirjas armee ridades, kuid tegelikult

 DANCON ülema kol-ltn Jesper Momme´ga meenemündi saajad. Pildil vbl Nicco Claudio Hansen, kpr Louise Mathilde Meilby Bovbjerg, kol-ltn Jesper Momme, n-vbl Tanel Aasmäe.

45

IRAAKLASE JAOKS ON AEG SUHTELINE MÕISTE – AEGA ON ALATI, EI TASU KIIRUSTADA, TÖÖ EI JOOKSE EEST. TOIMING, MIS VÕTAKS MUIDU AEGA TUNNI, SAAB TEHTUD PÄEVAGA täielikult. Diviiside kokkuvarisemised ja deserteerimised peegeldasid Iraagi sõjaväe siseprobleeme, mille tõttu kannatas kogu riik. Mosuli langemine oli Kasutatud allikad Abbas, Y., Trombly, D. Inside the collapse of the Iraqi Army´s 2nd Division.

Loveday, M., DeYoung, K. 2014. Iraqi military facing „psychological collapse” after losses, desertions.

Parker, N., Coles, I., Salman, R. Special Report: How Mosul fell – An Iraqi general disputes Baghdad´s story.

ka koalitsioonijõudude peamine ajend, et toetada Iraaki võitluses Da’ishi vastu, mis 2017. aastal lõpuks suurema osa oma vallutustest uuesti kaotas.

VIGADE PARANDUS Eelmisse artiklisse (Sõdur nr 5/2017) sattus faktiviga. Kol-ltn J. Momme ei ole meeskonnaülem, vaid pataljoni ehk DANCON OIR 6 ülem.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

töötas meie baasis tõlgina (lahkus missiooni alguses ametlikult tõlgi kohalt).

Samas võib „varjude” ja tegelike numbritega manipuleerimine valusalt kätte maksta, mis juhtus näiteks siis, kui Da’ish hõivas Mosuli sisuliselt lahinguteta. Tulemusena saadi kätte üks suurim trofee ehk sõjarelvade kogu, mis viitab USA viimase kümnendi ühele suurimale möödalaskmisele ehk Da’ishi varustamisele. Suur hulk relvastust, varustust ja tehnikat, mida USA müüs Iraagile, sattus valedesse kätesse.

Näiteks 2014. aastal moodustas Mosuli esimese kaitseliini Iraagi julgeolekujõudude 3. diviisi 6. brigaad, kus üksuse dokumentides kajastus, et brigaad koosneb 2500 mehest, kuid tegelikult oli neid vaid 500.

Pärast seda, kui Iraagi suuruselt teine linn, Mosul langes 10. juunil 2014 Da’ishi kätte, kaotas rahvas usu armeesse

MISSIOON

46

MEDITSIIN

SÕDUR NR 2 (100) 2018

2017.

 Raske õppusel, kerge lahingus.

Targo Lusti KOLONELLEITNANT, KAITSEVÄE PEAARST FOTO: KAITSEVÄGI

aasta oli kaitseväe meditsiiniteenistusele hea aasta

MEDITSIIN

Kaitseväe meditsiiniteenistus on taas uut eluvaimu sisse saamas ja möödunud kümnendil alustatud reformid väljaõppe vallas ning osalemine võrdse partnerina sõjalistel operatsioonidel on lõpuks vilja hakanud kandma. Järjekindlalt suudame teha samme sõjameditsiini arendamiseks Eestis. Püüame kasutada parimaid praktikaid laiast maailmast ning siduda need koduste meetoditega ühiseks kimbuks.

Ü

kogemuse saamiseks, kuid süsteem on see, mis tagab korra kaoses. Süsteemsete kursustega tagame ühelt poolt enda efektiivse tegutsemise ja teisalt oleme kindlasti koostegevusvõimelisemad (interoperable) liitlasüksustega.

Kolmandana saime lõpule poolteist aastat kestnud kriisiaja tervishoiukorralduse töögrupi raportiga. Töö sai tehtud küll riigikantselei egiidi all, kuid ikka kaitseväe vedamisel. Kolonelleitnant

luua rätsepatööna valminud Role 2 välihaigla põhimoodulid brigaadi medit siinikompanii jaoks. Esimeste plaanide ja prototüüpidega tegime algust juba aastal 2007, kuid sobiva lõpplahenduseni jõudsime alles eelmisel aastal.

Tõestamaks, et me ei tegele lihtsalt oma naba imetlemisega, vaid tegemist on hästitoimiva ning kaasaegse lahendusega, tegime septembris vähendatud koosseisus üksusega testsiirmise 1500 km kaugusele Saksamaale. Nimelt toimus seal Berliini külje all MilMedCOE (NATO sõjameditsiini oivakeskus) juhitud NATO suurim meditsiiniõppus Vigorous Warrior 2017.

Eesti Role 2 üksus suutis õigeaegselt täies koosseisus ja plaanitud varustuses operatsioonialale jõuda ning seal oma tõsiseltvõetavust demonstreerida.

Olime ainus Role 2 üksus, kes suutis kahenädalase õppuse ajal korduvalt hüpata ning olime ainukesed, keda pea igas õppusega seotud kõnes mainiti ja kiideti.

KVÜÕA SKMK (SÕJA- JA KATASTROOFIMEDITSIINI KESKUS) PAKUTAV ÕPE ON ENAMASTI ESIMESEKS PUUTEPUNKTIKS MEEDIKUTEL SÕJAMEDITSIINIGA. Ahti Varblane oli töörühma juht ja koos temaga saime lõppraportisse sisse hulga riigikaitsele olulisi aspekte nii väljaõppe läbiviimises, valmisoleku tõstmises kui ka koostöö korraldamises tervishoiuteenuste jätkusuutlikkuse tagamisel.

Koostöös terviseametiga, kes seaduse järgi korraldab Eesti tervishoidu nii rahu kui ka sõja ajal, korraldasime esimese laiaulatusliku õppuse TervEx, mille eesmärk oli testida ning hinnata valmisolekut ja oskusi situatsioonide lahendamisel kolmel erineval tasandil: paikselt, regionaalselt ning riigi tasemel.

TervExi korraldamiseks kasutasime ära kaitseväe õppust Kevadtorm ja hindasime kirde operatiivsuunal tegutsevate tervishoiuteenuste osutajate valmidust reageerida ja meie kaitseplaane toetada.

Samuti katsetasime TervEx-il kriitilise info liikumise skeeme nii horisontaalselt tsiviil-militaarsuunal kui ka vertikaalselt operatiiv-taktikalisel suunal.

Tuvastatud õppetunnid on väga heaks lähtekohaks järgmiste TervEX-ite korraldamisel ning riigi meditsiinilise toetusvõime kaardistamisel ja arendamisel.

Neljandana suutsime paariaastase arendustöö tulemusena koostöös EKTL ettevõtetega AS Maru ja AS Semetron

Role 2 välihaigla moodulid said isegi nii head, et mitmed riigid (sh Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Norra, Suurbritannia) on käinud täiendavalt pärast õppust meie väliüksuse lahendusi vaatamas ilmselge sooviga oma arsenali samasuguste moodulitega täiendada. Järelikult oleme õigel teel.

Viiendana, ning mitte vähemtähtsana, suutsime üheteistkümnendat aastat järjest korraldada rahvusvahelisele kuulajaskonnale mõeldud sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsi. Seekord registreerus rekordiliselt 420 inimest, osalejaid oli kokku 15 riigist. Oma konverentsiga oleme Balti regioonis suurim tegija ja ka sisulise kvaliteedi poolest oleme julgelt teistest kaugel ees.

Teemad oleme jaganud traditsiooniliselt nelja suuremasse blokki traumahaige käsitlusest, sõjalistest operatsioonidest, väljaõppest ja õppustest ning teadus- ja arendustegevusest. Selliste proportsioonidega oleme ühtmoodi atraktiivsed nii tsiviilpartnerile, reservistile kui ka tegevväelasele.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et oli hea aasta. Siit võtame kaasa parimad õppetunnid ja läheme samasuguste ja veel pikemate sammudega ainult edasi tervema ja võimsama Eesti poole.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

ritame seda teha võimalikult laiapindselt, sest eraldi haiglasüsteemi Eesti kaitsevägi omale tõenäoliselt kunagi looma ei hakka ning sõjalise kaitse plaanid püüame rajada toimivale tsiviiltoetusele. Selline lähenemine aitab mõtestada ühiskonna sidusust ning ressursside ristkasutust nii rahu- kui ka sõjaajal. Tee on olnud pikk ja samme sellel palju, kuid lähemalt peatuksin viiel olulisimal.

Esmalt oleme visalt jätkanud laiapindse riigikaitse ettevalmistamisega, andes sõja- ja katastroofimeditsiini õpet kohustusliku ainena kõikidele Eestis õppivatele õe- ja arstiõppe tudengitele. Nii paneme aluse väga laiale ja ühtsele arusaamale, mida endast kujutab kriis või sõda tervishoiu aspektist ning saavutame maksimaalse kandepinna reservteenistuse ametikohtade täitmiseks.

KVÜÕA SKMK (sõja- ja katastroofimeditsiini keskus) pakutav õpe on enamasti esimeseks puutepunktiks meedikutel sõjameditsiiniga. Sellest oleneb väga palju, kuidas me suudame teadmised noorteni viia ja kuidas nemad tunnetavad kursusel antava info väärtust oma hilisema karjääri jaoks.

Seni oleme suutnud latti kõrgel hoida ja eelmisel kahel aastal oleme küsitluste põhjal olnud vähemalt õeõppe tudengitele parimaks kohustuslikuks kursuseks.

Viis palli, nagu nad ise ütlevad!

Teisena oleme SKMK-s toonud maale mitu rahvusvaheliselt tunnustatud kursust, mille kaudu püüame muuta efektiivsemaks nii traumahaige käsitlust kui ka ressursijaotust kriisidele reageerimisel. Nimeliselt tuleb välja tuua ATLS (Advanced Trauma Life Support) ja MIMMS (Major Incident Medical Managament System).

Kui meedikud läbivad süsteemselt standardiseeritud kursused, siis tagab see sõjalisele riigikaitsele, sh liitlastele, kindluse pädeva teenuse saamisel kõikide Eesti tervishoiuteenuse osutajate juures. Rahvusvahelised sõjalised operatsioonid on küll asendamatud reaalse

47

48

UURING

D - vitamiini

Kas on oluline teada ajateenijate näitajaid?

SÕDUR NR 2 (100) 2018

UURING

Leho Rips1, Hanno Mölder2, Ahti Varblane3, Indrek Olveti3, Hele-Reet Lille3, Terje Rammo2, Saima Timpmann4, Mart Kull1, Vahur Ööpik4, Helena Gapeyeva4 FOTOD: SIIM VERNER TEDER, PIXABAY.COM

D-vitamiin on viimasel ajal tõusnud suurel kiirusel teadusmaailma huviorbiiti. Miks? Tegemist on väga omapärase biokeemilise ühendiga, mis kvalifitseerub tavapäraselt vitamiinide hulka, kuid toimelt iseloomulik hoopis hormoonile.

S

ee tähendab, et avaldatud toime on väga palju võimsam ja mitmekülgsem ning haarab mitmeid organsüsteeme võrreldes enamike vitamiinidega. Kui varem arvati, et D-vitamiinil on vaid luude kasvus oluline roll, siis viimaste uuringute järgi on leitud retseptoreid e toimepunkte praktiliselt kõigis keha kudedes. See tähendab, et loodus on mingil põhjusel need sinna ehitanud. Nüüd tekivad küsimused – miks ja kas meil on oluline sellele tähelepanu pöörata?

Inimese arengus on eriti intensiivne kudede ja organite kasv lapse- ja noorukieas. See on periood, kus puudujääke korvab noore organismi kõrge reparatsiooni e taastamisvõimega, mis keskeaks oluliselt langeb. Pikaajaline organismi ülesehitusmaterjalide defitsiit avaldub lõpuks väiksemal või suuremal määral kehaliste vaegustena. Näiteks kuuluvad nende hulka autoimmuunsed haigused – diabeet, osteoporoos e luuhõrenemine, akuutsed ülemiste hingamisteede infektsioonid e gripilaadsed nähud, depressioon jpm (Laaksi jt, 2007; Ginde jt, 2009; Ruhola jt, 2006; Wierniuk ja Wlodarek, 2013).

D-VITAMIINI DEFITSIIDI PÕHJUSED Miks meid huvitab just D-vitamiin?

Tegemist on vitamiiniga, mille olulist puudumist ka reguleeritud toitumisega ei ole võimalik täies mahus kompenseerida. Pikaajaline defitsiit ei pruugi avalduda koheselt tervisehäiretena, töö-

49

se läbimisega seotud märkimisväärsete kehaliste koormuste taluvus oli neil aga sellele vaatamata võrdlemisi hea, mis avaldus tervise ja töövõime puhul selgelt positiivse toimega füsioloogiliste kohanemisreaktsioonide ilmnemisel nende organismis (Ööpik jt, 2017). Nooremas eas on terviseprobleemid harvad ning seetõttu ei pöörata tähelepanu ka madalatele D-vitamiini vereseerumi väärtustele. Aga peaks pöörama. Näiteks hingamisteede infektsioonid kahjustavad väga paljude mistahes eas inimeste tervist ja töövõimet ning moodustavad märkimisväärse osa tervishoiuasutuste koormusest. Metaanalüüs, mis hõlmas erinevates uuringutes osalenud ligi 11 000 inimese andmeid vanusevahemikus 0 – 90 aastat, tõi selgesti esile, et D-vitamiini manustamine toidulisandina parandab organismi vastupanuvõimet hingamisteede infektsioonidele.

Seejuures on manustatava D-vitamiini positiivne toime seda tugevam, mida sügavama D-vitamiini defitsiidiga algselt tegemist on (Martineau jt, 2017).

Looduses on seatud ülesandeks ultraviolettkiirgusel (UV-B) toota D-vitamiini eelühendeid otsesel kokkupuutel katmata nahaga. Seega piisav teke on ainumõeldav küllaldase päikesevalguse ja katmata naha olemasolul. Tartu observatooriumi füüsikute mitmete aastate vältel tehtud mõõtmistulemused näitavad, et piisavalt kõrge UV-B tase tekib Eestis umbes mai alguses-keskpaigas ning kestab kuni septembri algusenikeskpaigani (Aun, M 2017). Umbes neli

PIKAAJALINE ORGANISMI ÜLESEHITUSMATERJALIDE DEFITSIIT AVALDUB LÕPUKS VÄIKSEMAL VÕI SUUREMAL MÄÄRAL KEHALISTE VAEGUSTENA võime või koormustaluvuse langusena.

Näiteks sõduri baaskursuse läbimise ajal teostatud uuringu andmed näitasid D-vitamiini defitsiidi väga kõrget levimust Eesti ajateenijate seas. Baaskursu1. Tartu Ülikooli Kliinikum, spordimeditsiini ja 2. 2. jalaväebrigaadi tagalapataljoni meditsiinikeskus 3. Kaitseväe ühendatud õppeasutused, sõja- ja katastroofimeditsiini keskus 4. Tartu Ülikool, sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

SÕDUR NR 2 (100) 2018

taastusravi kliinik, sporditraumatoloogia keskus

kuud 12-st on meil lootus looduslikule D-vitamiini tekkele, kuid ka seda tingimusel, et inimene on kontaktis päikesekiirgusega. Tüüpiliseks takistuseks piisava reservi tekkeks on ilmastik e pilvised päevad, liigselt kattev riietus, kõrge vanus, suurem füüsiline koormus, rasvumine ja oluliselt muutunud elustiil, võrreldes meie esivanematega.

Tänapäevased tööd ja tegevused on päevasel ajal enamasti siseruumides ja kontakt päikesega väheneb veelgi. Seega D-vitamiini madalad väärtused vereseerumis Põhjamaades on seletatavad (Laaksi jt,

50

UURING

2010), kuid sarnaseid probleeme on kirjeldatud ka lõunamaades, kus päikesekiirguse saadavus on kordades parem, kuid ikkagi esineb defitsiiti elanikkonna hulgas. Ka seal on probleemiks pikaajaline töö päevasel ajal siseruumides! Eestis on selle teemaga aastast 2006 tegelenud dr Mart Kull Tartu Ülikooli sisehaiguste osakonna uurimisprojektide raames (Kull jt, 2009). Nendes uuringurühmades olid valdavalt vanema eagrupi inimesed ja tugevalt heterogeensete käitumismudelitega. Läbiviidud uuringud ei hõlmanud pikaajalisi perioode ning kontrollitud toitumist.

Seega arvestades varasemaid kogemusi võime konstateerida, et teadmised hetkeseisust Eestis nooremaealiste populatsioonis on selgelt puudulikud.

AJATEENIJAD KUI RISKIGRUPP Kas siis ajateenijad vanuses 19-25 on kõrgendatud riskiga rühmas või ei ole?

Lühidalt vastates – jah, on küll! Sest varasematel aastatel puudus selge ülevaade selle earühma D-vitamiini näitajatest vereseerumis. Aastatel 2014-2017 korraldasid Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse uurijad kolmefaasilise

Joonis 1. Ajateenijate vereseerumis D-vitamiini näitajad: kahe longitudinaaluuringu andmed. 2014-2015 a. – ajateenimise algus oktoober 2014 a. ja 2015-2016 a. – ajateenimise algus juuli 2015 a. Mõlema uuringu osalejate ajateenimise koht ning tingimused olid sarnased.

(TÜ)) manustamise mõju ajateenijatel.

Kokku osales kahel esimesel etapil 193 uuritavat ja kolmandal etapil 53 ajateenijat (26 D-vitamiini rühmas ja 27 platseeborühmas).

Kahe esimese longitudinaaluuringu tulemused, kus uuringus osalejate ajateenimise koht ning tingimused olid sarnased, on esitatud joonisel 1. Andmete

NOOREMAS EAS ON TERVISEPROBLEEMID HARVAD NING SEETÕTTU EI PÖÖRATA TÄHELEPANU KA MADALATELE D-VITAMIINI VERESEERUMI VÄÄRTUSTELE, AGA PEAKS PÖÖRAMA teadusuuringu Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate peal selgitamaks välja meie noormeeste seisund. Uurimisetapid olid järgmised: 2014. a november – 2015. a mai, sügisese värbamise D-vitamiini näitajate hindamine; 2015. a juuli – 2016. a mai, suvise värbamise D-vitamiini näitajate hindamine; 2016. a november – 2017. a mai, sügisese värbamise D-vitamiini manustamisega projekt SÕDUR NR 2 (100) 2018

Uuringu kahes esimeses faasis hinnati noorte meeste loomulikku D-vitamiini depoode suurust ja käitumist aastaaegade rütmis. Viimases faasis hindasime Eestis sel hetkel lubatud maksimum D-vitamiini annuse (1200 toimeühikut

paremaks mõistmiseks on horisontaalse kollase joonena märgitud tänapäevane soovituslik D-vitamiini normväärtus, mis on 75 nmol/l või rohkem (Dawson-Hughes jt, 2005; Bischoff-Ferrari jt, 2006). Väärtused 25-50 nmol/l loetakse hüpo- e vaegusstaadiumiks. Väärtused < 25 nmol/l hinnatakse avitaminoosiks, mille puhul kasutatavad reservid organismis puuduvad.

Joonisel 1 on selgelt näha, kuidas mõlemas uuringuetapis toimub sügis-kevade suunaline D-vitamiini langustrend.

See näitab, mismoodi organism kasutab süstemaatiliselt reserve ning märtsiks jõutakse avitaminoosi piirile. Sealt on aga veel u 1,5-2 kuud piisava päikese intensiivsuseni e loomuliku tootmiseni.

Meditsiinilised eeldused ja soovitused Eesti kaitseväe arstidele tehtud uuringu alusel: • Eeldatavalt on ajateenistuses viibivate ja tulevikus värvatavate noormeeste D-vitamiini näidud normväärtustest madalamad.

• Tõenduspõhiselt võime soovitada 1200 TÜ D-vitamiini tarvitamist, mis hoiab keskmist taset, kuid see ei pruugi tagada normväärtuseid.

• Soovitav on liikuda võimalikult palju välitingimustes ning tagada päikesevalguse kontakt katmata nahaga.

• Vajalikud on lisauuringud D-vitamiini manustamiseks.

Hetkel on lubatud maksimum annus 4000 TÜ päevas Eesti ravimiameti ja Euroopa Liidu (Eesti veterinaar- ja toiduamet, European Food Safety Authority (EFSA)) soovituste järgi, kuid sellele puuduvad tõenduspõhised uuringud Eesti populatsioonil.

• Sobiliku profülaktilise annuse leidmiseks on uute uuringute korraldamine Eesti kaitseväes ülimalt oluline, sest tekib teaduspõhine võimalus anda ajateenijatele kaasa kogu eluks tähtis terviseinfo ning seeläbi hoida ja parandada ajateenijail ning tulevastel reservväelastel tervislikku seisundit.

UURING

Joonis 2. Ajateenijate D-vitamiini vereseerumis näitajad toidulisandi manustamisel: roheline joon – 1200 TÜ D-vitamiini manustamisega grupp ja punane joon – platseebo manustamisega grupp. Mõlema gruppi osalejate ajateenimise algus – oktoober 2016 a. ning ajateenimise koht ning tingimused olid üks ja sama.

Teine oluline näitaja on kõigis uuringuetappides normväärtuste väga madal esindatus. Väike osa uuritavatest ületab normväärtused juulist-oktoobrini, kuid kogu rühma kokkuvõttes jäävad keskmised väärtused alla normi.

Kolmanda uuringu tulemused on esitatud joonisel 2. Selles uuringus võrreldi kahe uurimisgrupi andmeid, kus sügis-talvisel perioodil ühe grupi ajateenijad manustasid igapäevaselt D-vitamiini (üks kapsel, 1200 TÜ) ja teise grupi ajateenijad said platseebo kapsli (platseebogrupp). Kõigil uuritavatel teenistuskoht ning tingimused olid samad.

Selle uuringu tulemusena järeldati, et platseebogrupi andmed olid sarnased eelnevate uuringutega, kusjuures kõik näitajad D-vitamiini kohta seerumis olid normist madalamad ja lähenesid avitaminoosi näitajatele. Samas selles grupis, kus tarbiti D-vitamiini 1200 TÜ-d, olid keskmised näitajad selgelt kõrgemad, kuid normväärtusteni ei küündinud.

KOKKUVÕTE Kolme uuringu põhjal võib järeldada, et Eesti noormeeste D-vitamiini näitajad on selge sesoonse kõikumisega ning mõjutatud päikesekiirguse kättesaadavusest ja seetõttu on näidustatud minimaalselt 1200 TÜ D-vitamiini lisatarbmine. Tendents, kus sügisesed kõrgemad näitajad kevadeks langesid, on vastavuses teiste

51

dalate näitajate esinemistase vereseerumis < 25 mmol/l, mis näitab avitaminoosi. Ka suvised madalad näitajad olid meile üllatuseks. Kokkuleppelisele normile e 75 mmol/l, oli kõigi uuritavate hulgas väga väike esindatus. See viitab väga vähesele päikese ekspositsioonile ning tavatoidust saadaolevale D-vitamiini väga madalale osakaalule. Ka uuringu kolmanda faasi tulemused, kus oli lisatud igapäevaselt 1200 TÜ D-vitamiini, näitasid et selline D-vitamiini doos ei olnud kahjuks piisav tõstmaks näidud normi piiridesse, vaid oli suuteline hoidma sügisest D-vitamiini nivood vereseerumis. Kokkuvõtteks, Eesti tingimustel 1200 TÜ D-vitamiini manustamine ei ole piisav kokkuleppelise normi saavutamiseks. Kindlasti vajab see teema veel jätku-uuringuid, et leida parim lahendus probleemile ning anda nooremale põlvkonnale võimalusi hilisemate probleemide ennetamiseks. Viimase uuringu kõrge kvaliteedi annab just uuritavate homogeensus – sarnane vanus, koormus, riietumine ja toitumine, mis on tegelikult võimalik meie tingimustes vaid ajateenistuse ajal.

TÄNUSÕNAD Avaldame suurt tänu kõigile uuringus osalenud ajateenijatele, kes loovutasid oma vaba aega ja pidid kannatama uuringuga seotud ebamugavusi. Eriti

EESTI NOORMEESTE D-VITAMIINI NÄITAJAD ON SESOONSE KÕIKUMISEGA JA SEETÕTTU ON NÄIDUSTATUD MINIMAALSELT 1200 TÜ D-VITAMIINI LISATARBIMINE uuringutega Norras ja Suurbritannias (Oberg jt 2014, Hyppönen ja Power, 2007).

Kõige probleemsem leid oli prevaleeruv väga ma-

suured tänusõnad 2. jalaväebrigaadi tagalapataljoni meditsiinikeskuse personalile, tänu kellele said kõik andmed ja analüüsid tehtud. Ilma sellise toeta ei oleks antud projekt ilmselgelt õnnestunud.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

52

MATKEKESKUS

SÕDUR NR 2 (100) 2018

3

Virtuaalne lahinguruum

Tamur Kusnets MAJOR, KVÜÕA RAKENDUSUURINGUTE KESKUSE MATKEKESKUSE ÜLEM FOTOD: MATKEKESKUS

– reaalsusest reaalsem

MATKEKESKUS

 VBS keskkonnas jalastunud luurerühma jagu.

53

Pole ühtegi teist matkesüsteemi, mis oleks rohkem köitnud matkekeskuse külastajaid kui VBS3 – Virtual BattleSpace13.

See on lihtsalt kasutatav, lummava graafika ja tohutute võimalustega simulatsioon, mis haarab igaüht, kes vähegi on mänginud FPS-mänge2. Kes jäi sõltuvusse Doom-2st, jääb päris kindlasti ka VBS3-st. Suurem osa sõdurkonnast igatahes paugutab-lõigub-tõurastab VBS3-s meelsasti.

V

BS on NATO ametlik matkesüsteem, mida on lihtne kasutada ning mille reaalsuslähedus on kõrgem kui enamikul muudel matkesüsteemidel. Matkekeskus valdab hetkel 40 litsentsi, millest 15 on ükskiklitsentsid ja üks on 25-kohaline koondlitsents, mida saab kasutada nii lauaarvutitel kui ka sülearvutitel. Kohapeal leidub ka majutus harjutusel või õppusel osalejatele, üksnes toitlustust pole matkekeskusel võimalik eraldi tagada.

Süsteemina on VBS3 äärmiselt võimekas. Selles võib modelleerida kõike, mis eksisteerib päris maailmas – kinnitada entiteetidele3 käitumismudeleid, luua uusi entiteete, katsetada mingi elemendi reageeringut kindlate parameetritega loodud keskkonnas. VBS3-s pole praktiliselt miski võimatu. Süsteemi võimekuse üks paratamatu tagasilöök on aga tehnikapargi kõrge hind. Matkesüsteem esitab kõrgeid nõudmisi riistvarale. VBS nõuab efektiivseks tegutsemiseks kõrgeima klassi mänguriarvutit,

lutsioon ning selleks, et hoida intensiivses tegutsemises tervet võrku, vajatakse võimsat serverit.

VIRTUAALNE LAHINGURUUM – KÕIK ON VÕIMALIK VBS võimaldab 3D vaadet ja kasutada ka 2D vaadet olukorrast ülevaate saamiseks (ülaltvaade). See on ülioluline kuni kompanii tasemeni juhtimisharjutustel, võimaldades efektiivsemat juhtimist, sidet ning allüksuste vahelist koostööd. Samuti võib 2D vaates koostatud lahinguplaani kuvatõmmisena välja printida ning koos lisatud tekstiga saame hea graafilise osaga käsupaketi. VBS-is on suur varu erinevaid tingmärke, mida on mugav ekraanile paigutada; nende värvid ja kujunduslik ülesehitus vastavad NATO standardile ning lahingute planeerimisfaasis muutub see võimalus ilmselgelt väärtuslikuks lisandiks.

Administraator saab alati sekkuda, kui midagi peaks ettenähtud õppeküsimustest kõrvale triivima ning lisaks

VBS ON NATO AMETLIK MATKESÜSTEEM, MIDA ON LIHTNE KASUTADA NING MILLE REAALSUSLÄHEDUS ON KÕRGEM KUI ENAMIKUL MUUDEL MATKESÜSTEEMIDEL

1 Virtuaalne lahinguruum 2 FPS – First Person Shooter – 3D-tulistamismäng, kus mängija näeb mängu peategelase silmade läbi.

3 Entiteet (entity) – taktikaline ühik matkeprogrammis.

4 Tegevusaruanne

on olemas AAR (After Action Review 4) moodul, mis võimaldab kõigil osalejatel detailideni saada tagasisidet oma tegevusest. Pole mõtet loota sellele, et vead jäävad märkamata – see on kindel, et päris harjutustel õnnestub viilimine ikka palju lihtsamini. Võib-olla on see üks põhjus, miks eksisteerib jäik „lahinguhuntide“ koolkond, kes eelistab õpet läbi viia üksnes maastikul?... Aga neid ei saa ka väga hukka mõista, kuna looderdamine on armeeteenistuse iidne tava ning sõjavägi teadupoolest püsib traditsioonidel. Ühe suurepärase võimalusena on VBS-is võimalik luua keskkond, mis

SÕDUR NR 2 (100) 2018

tavapärased kaitseväe internetipunktides või arvutiklassides kasutatavad lauaarvutid vastava tööga toime ei tule, see oleks kui proovida kruusa läbi liivasõela saada – raputada võib kaua, aga kivikesed sealt läbi ei lähe. Ilmselgelt ei tuleks ka tavalises must-valges kineskoopteleviisoris esile moodsa pildi reso-

54

MATKEKESKUS

matkib praktiliselt vigadeta ehtsat maastikku. Matkekeskuses on tehtud näiteks kolmedimensioonilise vaatega kaart Luke piirkonnast Tartumaal, toetudes topoteenistuse kaardiandmetele ning ortofotodele. Seega, kes on Luke piirkonnas varem viibinud, ei eksi seal ka VBS keskkonnas tegutsedes. Maastikku on võimalik kujundada mitte üksnes kaarti matkides, vaid ka vastavalt taktikalistele vajadustele, näiteks TOM-e5 koostades. Kui on vaja harjutada näiteks lähiõhutoetuse tellimist mäestiku tingimustes, saab kerge vaevaga koostada vastava keskkonna ning asuda nõutavaid oskusi harjutama. Tahate lahingutegevust soos – palun! Või padrikus?

Olge lahked! Soovite genereerida mingi kindla linna kaitsmist ühes kindlas tänavas – natuke pusimist ja ongi olemas selle tänava praktiliselt täpne koopia.

Tulesüsteemi ülesehituse efektiivsust saab lihvida, lihvida ja veel kord lihvida, nagu õpetab kunagi haridusküsimustes tooni andnud partei koos oma praeguseks juba „konserveeritud“ liidriga.

Muuta võib erinevaid mõjureid erinevate sihtmärkide vastu, iga entiteet kulgeb vastavalt maastikule erinevalt; luua võib öönägemisvõimekust või siis seda reguleerida kindlatele distantsidele. Tulejõu kujundamisel saab muuta laskemoona lennukaugust, tuule mõju sellele, lõhkeva moona tapvat raadiust – kõike saab kohandada õppe-eesmärkidele vastavaks. Soomuskaitse tõhus-

ADMINISTRAATOR SAAB ALATI SEKKUDA, KUI MIDAGI PEAKS ETTENÄHTUD ÕPPEKÜSIMUSTEST KÕRVALE TRIIVIMA

SÕDUR NR 2 (100) 2018

tamine või vähendamine, maskeerimisvõrkude kasutamine, soojussignatuuri varjestamine, öövaatlusseadmetesse kuvatava pildi viimine võimalikult sarnaseks ehtsates seadmetes olevaga – see kõik on tehtav.

VBS-is võib kujundada osalejate tegelased kindlate nägudega, ehk siis operaatorite fotode põhjal genereerida äratuntavad näod ekraanil. Üks hea näide sellest on kapten Meelis Sõukand, kes paistab arvutiekraanil küll palju siledama ja nooremana kui tegelikkuses, ent on sellegipoolest ilmselgelt äratuntav. Vähe sellest, igale sõdurile saab seal lisada tema üldfüüsiliste võimete testi 5 TOM – taktikaline otsustusmäng.

põhjal koormustaluvuse piirid ning see, kes sai jooksus vähem punkte, väsib ka arvutiekraanil kiiremini. Ja väikeüksuste taktikas võib selline detail nagu individuaalne füüsiline võimekus mängida olulist osa – näiteks tuleb valida, kes kannab Carl-Gustav tüüpi granaadiheitjat ja kes midagi muud, või kes jookseb virgatsina. Minnes nüüd veelgi kaugemale – ja siinkohal võivad kõrvu kikitada naiskaitseväelased – 3D modelleerimisega on võimalik muuta ka VBS-is kuvatava tegelase kehakuju, ehk siis anda sellele mõõtmeid, mille suunas pürgitakse kas süstides, sportides, operatsioonisaalides või siis üksnes unistustes. Lüües aga sellistele pseudodetailidele käega, võib vastaspoolt kujundada lausa teaduspõhiselt – nimelt võib ründavat massi kujutada

kõndivate surnute ehk zombie-dena. Tavapärast õppevastast profiili uurides ei ole sedasorti elavate koolnute üksust küll õppeprotsessis pädev kasutada, ent allpool kirjeldatud motivatsiooniüritustel leiaks siiski oma niši.

VBS-I LÕIMIMINE VÄLJAÕPPESSE Kõige enam rakendatakse VBS-i suurtükkide ja miinipildujate tulejuhtimise harjutamiseks, sellele järgnevad soomukite ning jalaväe koostöö, luurepatrullid ning väikeüksuste kineetiline taktika sörgib prioriteedikõveral alles sabaotsas. See osutab üsna ilmekalt, et tegemist ei ole üksnes amokijooksu harjutamisega, vaid et erinevate distsipliinide spetsialistidel on selles matkes rahuldused oma vajadustele selgelt olemas. Ja kui neid võimalusi pole olemas standardpaketis, saab neid osav administraator ise kujundada, või kui asi iseäranis spetsiifiline, saab seda tellida tootjafirmalt mõistliku (nende arvates)

 VBS-i kasutab õppuste läbiviimiseks ka politsei- ja piirivalveamet.

MATKEKESKUS

kuid väga lühikese ajaga saab harjutada protseduure mitu korda – kokku võib tulla ainult üheks päevaks, kuid pidada saab mitu lahingut. Seda saab kasutada ja on kasutanud politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ning VBS3-ga saab korraldada kutsealuste motivatsioonipäevakut, kus igaüks võib sõdida mitmes hoogsas lahingus ning sellega tõsta sõdurite üldist isamaalisust. Lisaks on sellega reklaamitud kaitseväge tsiviilsektoris kas siis Teeviidal, isadepäeva üritustel, või VBS3 lahingvõistlusena.

Väikesed lapsed kiindusid sellisel määral VBS-i, et keeldusid lahkumast tutvustusboksist ning jonnisid hullemini kui magusaleti juures enne kassasse jõudmist – ja iga lapsevanem teab, et see on paras väljakutse pedagoogilis-parentoloogilisele6 kannatlikkusele.

2017. aastal aset leidnud võistkondlik VBS3 lahinguvõistlus Tartu gümnaasiumide (Tartus on kokku 10 gümnaasiumi ja osa ei võtnud üksnes täiskasvanute ja puuetega laste gümnaasiumid) vahel oli innukas ja verine. Võistkonnad olid viieliikmelised, lahingutegevus intensiivne ning nõudis ülesande lahendamiseks tugevat koostööd grupi liikmete vahel. Hoolimata tõigast, et nii väikeste gruppide juures ühe meeskonnaliikme puudumine tähendab tõsist vähemust, tuli võitjaks neljaliikmeline Kivilinna gümnaasiumi võistkond. Ning mida iganes ka ei väidaks traditsionalistid

KOMMENTAAR kapten Ivo Peets, Kalevi jalaväepataljoni operatiivsektsiooni ülem VBS on ideaalne vahend juhtivkoosseisu drillide korraldamiseks, ülematele oluliste tegevuste omandamiseks ja sõduritele tervikpildi andmiseks erinevate osiste koostööst lahinguväljal.

Samas ei tohi langeda väärarusaama ohvriks, et simulaator saaks asendada maastikul toimuvaid harjutusi. Ainuüksi olukorras, kus simulaatori kasutamisele järgneb samalaadne harjutus maastikul, on sellel reaalne ja tajutav kasutegur.

Simulaator aitab kokku hoida aega, mis muidu kuluks erinevate tegevustega kaasnevateks toiminguteks. Märkimisväärselt on võimalik suurendada praktiliste soorituste arvu ning saab läbi mängida olukordi, mis väliharjutustel ei pruugi piirangute tõttu olla võimalik.

Näiteks on simulaatoris võimalik pärast harjutuse sooritust näidata filmilindilt, millised probleemid ilmnesid, paralleelselt kuvades selle olukorra õige lahendus. See võimaldab ülematel tagasisidestamisel minna detailidesse, et hiljem maastikul toimuvatel harjutustel vältida ohtlikke olukordi.

VBS-IS VÕIB KUJUNDADA OSALEJATE TEGELASED KINDLATE NÄGUDEGA, EHK SIIS OPERAATORITE FOTODE PÕHJAL GENEREERIDA ÄRATUNTAVAD NÄOD EKRAANIL – tütarlapsed olid vähemalt sama verejanulised kui noormehed ega kõhelnud virtuaalset tääki konkureerivale gümnasistile maksa suskamast. Kes meeslugejatest on olnud abielus, see teab, et kirjeldatud tapahimurus ning kägistav püütonihaare ei kao neidudest ka auväärsemasse ikka jõudes.

Samas, kui üksused ei kasuta VBS3-e, ei ole sellest kellelegi kasu – see on üksuste tarbeks ning üksused peavad seda ka kasutama. Kui üksused õppusi ei soovi, siis matkekeskus vägisi õppusi peale suruda ei saa, kuigi ehk tahaks. Olemas on 6 Parentoloogia – lapsevanema isiklikel kogemustel ja veendumustel põhinev kasvatusalane süvateadus.

riiulitäis õppusi, mida saaks ilma pikema ettevalmistamiseta kasutada ning broneeritagu vaid aeg ja tuldagu kohale (matkekeskust saab ka endale külla kutsuda).

Kui senised õppused ei sobi, saab alati koostada uued, vaja on vaid tehnilisi andmeid, mida õppuse tellija matkesüsteemilt ootab; üksus sõnastagu vajadused. Tahan siinkohal tuua positiivselt esile, et nii mõnedki pataljoniülemad on juba avaldanud soovi süsteemi kasutada ning sõnastanud soove, piiranguid ja muid detaile, mille rakendamisega VBSi spetsialistid võimaluste raames tegutsevad.

Lõppu tahaks lisada üksnes täiskasvanute telefoniliinilt igaühele tuttava üleskutse – küsida võib kõike! Sest ka luua saab kõike – mõistlikkuse piirides.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

summa eest. Allakirjutanu on VBS-is saada olevaid soomukipilte kasutanud tõenäolise vastase tehnika tuvastamise testides. Need pildid on sedavõrd detailsed ja pildipank on varustatud moodsate versioonidega tehnikast, millest tulenevalt oli see test väga mitmekesine, aga vastas samas standardtesti nõuetele.

Soomukid maskeeritult, varjepositsioonil, jalastuva elemendiga, öösel või päeval, binoklist või tankitõrjeraketikompleksi sihikust – kõike sai kombineerida vastavalt erineva hinde tasemele erineva raskusastmega piltmõistatuseks. Omaette naelaks oli soomuki tuvastamine osalise soojuspildi alusel – ja kasutada saab ka videoid, kus see soojuspilt väreleb loomulikul moel soomuki erineva käitumise korral.

Mis muudab VBS-i iseäranis kasulikuks? Lisakasutusvõimalused, mis lubavad seda rakendada ka väljaspool struktuuriüksusi. Näiteks reservväelaste õpe, mille juures ei ole vaja neid varustada välivormi ega muu varustusega,

55

56

TEAVITUSKESKUS

SÃ&#x2022;DUR NR 2 (100) 2018

TEAVITUSKESKUS staabi- ja sidepataljonis aastail 2012-2018

TEAVITUSKESKUS

Marek Miil MAJOR, STSIP TEAVITUSKESKUSE ÜLEM FOTOD: TEAVITUSKESKUS

Et täita kaitseministri otsust, hakati kaitseväe peastaabi teavitusosakonnas kohe selleks esimesi samme tegema.

Juba augustis 2011 koondati kõigi selle osakonna kolmest jaoskonnast (planeerimis- ja väljaõppejaoskond, pressijaoskond ja tsiviil-militaarkoostöö ning otseteavitusjaoskond) „tootmisega tegelevad“ ametikohad (fotograaf, videooperaator, veebitoimetaja jt) uude jaoskonda nimega „teavituskeskus“. Vastse jaoskonna esimeseks ülemaks määrati leitnant Arvo Jõesalu. Sama aasta oktoobris võttis tema ametikohustused üle nooremleitnant Hannes Võrno. Uus jaoskond mahtus ära kaitseväe peastaabi esimese korruse ruumi nr 113.

Augustikuus loodi kaitseministri käsul ka kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi spetsialistide töögrupp, mille ülesandeks oli koostada suunised, kuidas korraldada strateegilist kommunikatsiooni kaitseministeeriumi valitsemisalas. 28. novembril 2011 kinnitas kaitseminister dokumendi nimega „Kaitseministeeriumi valitsemisala kommunikatsioonistrateegia 2012–2015“. Selles dokumendis fikseeriti teavituskeskuse ülalloetletud, juba märtsis 2011 kaitseministri heaks kiidetud ülesanded. Samuti kinnitati teavituskeskuse käivitamise protsessi ajakava.

Nii pidi 2012. aasta esimeseks pooleks olema teavituskeskus mehitatud ning koostatud esialgne versioon ajateenijate koolitamise väljaõppekavadest.

Sama aasta teisel poolel tuli juba alusta-

TEAVITUSKESKUSE LOOMISEL AMMUTATI MÕTTEAINET NII 2007. AASTAL TOIMUNUD NN PRONKSIÖÖ KUI KA 2008. AASTAL ASET LEIDNUD VENE-GRUUSIA KONFLIKTI KOGEMUSTEST. koosseisu teavituskeskuse loomise protsess. Sõnastati ka teavituskeskuse ülesanded: (1) audiovisuaalse materjali tootmine, töötlemine ja edastamine; (2) trükiste küljendamine, toimetamine ja trükiks ettevalmistamine; (3) kaitseväe veebi haldamine ja arendamine; (4) otsesuhtlusprojektide läbiviimine; (5) õppuste ja otseteavituse läbiviimine; (6) ajateenijate väljaõpe; (7) sõjalise teavitusstruktuuri ettevalmistamine; (8) otseteavitusvõime loomine; (9) sotsiaalmeedia seire ja selle kasutamine teavitustööks.

da ajateenijate väljaõpet ning vajadusel korrigeerida väljaõppekavasid. Teavituskeskus pidi alustama täisvõimsusel tööd 2013. aastal.

Detsembris 2011 kinnitas kaitseväe juhataja „Staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse projektiplaani“. Selles pandi paika, kuidas hakatakse täitma kaitseministeeriumi valitsemisala kommunikatsioonistrateegias kaitseväele püstitatud ülesandeid. Projektiplaanis selgitati muuhulgas, miks on vaja luua teavituskeskus.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Teavituskeskuse loomise eellugu ulatub 2009. aasta sügisesse. Just siis kinnitati PõhjaAtlandi Nõukogu sõjalises komitees NATO strateegilise kommunikatsiooni definitsioon. Selle mõiste järgi on strateegilise kommunikatsiooni ülesanne kõigi kommunikatsioonialaste tegevuste ja võimekuste, sh diplomaatia, avalike suhete, sõjalise teavituse ning kui vaja ka infoja psühholoogiliste operatsioonide koordineerimine ja rakendamine, toetamaks alliansi poliitilisi ambitsioone, operatsioone ja tegevust, saavutamaks kokkulepitud eesmärke.

T

eavituskeskuse loomise eellugu ulatub 2009. aasta sügisesse.

Just siis kinnitati Põhja-Atlandi Nõukogu sõjalises komitees NATO strateegilise kommunikatsiooni definitsioon. Selle mõiste järgi on strateegilise kommunikatsiooni ülesanne kõigi kommunikatsioonialaste tegevuste ja võimekuste, sh diplomaatia, avalike suhete, sõjalise teavituse ning kui vaja ka info- ja psühholoogiliste operatsioonide koordineerimine ja rakendamine, toetamaks alliansi poliitilisi ambitsioone, operatsioone ja tegevust, saavutamaks kokkulepitud eesmärke.

Ka Eesti Vabariigi kaitseministeeriumis ja kaitseväe peastaabis oli peetud aastaid pikki ja tuliseid arutelusid teemal, kuidas parendada igapäevast teavitustööd ning valmistuda senisest veelgi paremini sõjaaegseks kommunikatsiooniks. Mõtteainet ammutati nii 2007. aastal toimunud nn pronksiöö kui ka 2008. aastal aset leidnud Vene-Gruusia konflikti kogemustest.

Märtsis 2011 toimus kaitseminister Jaak Aaviksoo juhtimisel kaitseministeeriumi, kaitseväe ja Kaitseliidu esindajate koosolek teemal kommunikatsioon kaitseministeeriumi valitsemisalas. Ministri otsusega jagati ja täpsustati strateegilise kommunikatsiooniga seotud ülesanded ministeeriumi avalike suhete osakonna, kaitseväe peastaabi teavitusosakonna, kaitseressursside ameti ja Kaitseliidu peastaabi vahel.

Muuhulgas tegi minister ajaloolise poliitilise otsuse käivitada kaitseväe

57

58

TEAVITUSKESKUS

Esiteks peeti vajalikuks eraldada kaitseväe peastaabi kui strateegilise tasandi koosseisust nn täideviiv, taktikaline allüksus, sest peastaabi tasandil ei olnuks mõistlik tegeleda fotografeerimise või siis ajateenijate koolitamisega. Teiseks tuli kaasaegse sõjapidamise arengutega sammu pidamiseks kasvatada teavitusmaterjalide produktsiooni kiirust ja hulka ning parendada nende levitamise operatiivsust ja ulatust.

Kolmandaks vajas kaitsevägi teavitusspetsialiste oma reservüksuste jaoks ehk siis tuli luua ajateenijate ja reservväelaste koolitamisvõimekus. Neljandaks pidi kaitsevägi kiiresti jõudma järgi võrgumeedias toimuvatele arengutele, mis eeldas oskust ja võimekust reageerida õigeaegselt seal toimuvale ning samas edastada sinna kaitseväe toodetud teksti-, foto- ja videomaterjale.

Viiendaks peeti vajalikuks luua üks „tootmisüksus teavitustöö sidusaladele“, mille all mõisteti teavitusmaterjale tootva kaitseväe peastaabi teavitusjaoskonna ja KVÜÕA logistikaosakonna väljaõppevahendite keskuse liitmist üheks allüksuseks. Projektiplaanis loetleti teavituskeskuse põhivõimekused ja funktsioonid ning deklareeriti, et kõigi ülesannete täitmiseks on vaja teavituskeskusesse luua 22 ametikohta.

2012. aasta kevadel muutis Vabariigi Valitsus kaitseväe põhimäärust, milles staabi- ja sidepataljonile pandi uus ülesanne: kaitseväe teavitustöö toetamine ja tagamine. Selle määruse põhjal tegi kaitseminister omakorda

 Kaamerameeskond

ja ajalehe Sõdurileht väljaandmine; (6) kaitseväe pressikonverentside korraldamine; (7) foto-, video- ja audioarhiivi haldamine; (8) kaitseväe ürituste helindamine; (9) kaitseväe õppefilmide tootmine; (10) teabeohvitseride juhtimine ja nende tegevuse kooskõlastamine; (11) kaitseväe otsesuhtlusprojektide toetamine.

Teavituskeskuse toomine kaitseväe peastaabi teavitusosakonna koosseisust staabi- ja sidepataljoni alluvusse pidi esialgsete plaanide järgi toimuma aprillis 2012. Tegelikult toodi teavituskeskus pataljoni üle alles sama aasta septembris. Teavituskeskuse koosseisu kuulus kolm allüksust: kirjastusgrupp, audio-, video- ja fotogrupp ning tootmisgrupp.

Kokku oli teavituskeskuses 13 ametikohta. Kirjastusgrupi ülesanded olid: ajakirja Sõdur ja ajalehe Sõdurileht väljaandmine, tekstide koostamine ning teavitusmaterjalide toimetamine.

Audio-, video- ja fotogrupi ülesandeks oli audio-, video- ja fotomaterjalide tootmine ja helivõimendusega toetamine ning tootmisgrupi ülesandeks veeblilehekülgede haldamine, otsesuhtlusprojektide toetamine, tekstide keeletoimetamine ning teavitusmaterjalide küljendamine ja kujundamine.

Teavituskeskus kolis kaitseväe peastaabi ruumidest kaitseministeeriumi taha, Sibulaküla veerel asuva Rävala 14 ruumidesse (endine IT-kolledži hoone).

Teavituskeskuse käsutuses oli hoone kolmas korrus – seega ruumi oli rohkem kui küllalt. Samas oli puuduseks vahetu ja

TEAVITUSKESKUSE TOOMINE KAITSEVÄE PEASTAABI TEAVITUSOSAKONNA KOOSSEISUST STAABI- JA SIDEPATALJONI ALLUVUSSE PIDI ESIALGSETE PLAANIDE JÄRGI TOIMUMA APRILLIS 2012.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

muudatusi staabi- ja sidepataljoni põhimääruses. Teavituskeskuse ülesanded sõnastati selles dokumendis järgmiselt: (1) teksti-, audio-, foto- ja videomaterjali tootmine ja levitamine nii kaitseväe sisekommunikatsiooni kanalites kui ka väljapoole kaitseväge; (2) kaitseväe veebilehtede ja sotsiaalmeediakanalite haldamine ja arendamine; (3) õppustele ja operatsioonidele teavituskeskuste tagamine; (4) ajateenijatest ja reservväelastest teavitus- ja otseteavitusspetsialistide koolitamine ning sõjaaja teavitusüksuste ettevalmistamine; (5) ajakirja Sõdur

igapäevase kontakti puudumine nii Filtri tänaval asuva staabi- ja sidepataljoni kui ka Juhkentali tänaval paikneva kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnaga ehk siis allüksus tegutses omamoodi „isolatsioonis“. 2012. aasta lõpus tuli tõdeda, et 13-st loodud ametikohast on üheksa mehitamata. Seetõttu ei oldud suutelised korraldama ajateenijate ja reservväelaste väljaõpet ega ka oodatud tasemel ja koguses teavitusmaterjalide tootmist.

Ajavahemikku 2013–2014 võib nimetada kaitseväe kommunikatsiooni

valdkonna korrastamise perioodiks, mil koostati mitu olulist dokumenti.

Nii näiteks kinnitas kaitseväe juhataja novembris 2013 „Kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni kontseptsiooni“, veebruaris „Kaitseväe otseteavituse kontseptsiooni“ ning septembris 2014 „Kaitseväe teavitustöö kontseptsiooni“. Neile lisandus 2017. aasta märtsis ka „Kaitseväe infooperatsioonide kontseptsioon“.

TEAVITUSKESKUS

videooperaatorite, kaamerameeskondade ülemate, kujundajate-teabegraafikute, otseteavitusspetsialistide jt koolitavate erialainstruktorite puudust.

Samuti puudusid protseduurikirjeldused, mis fikseerinuks, milline allüksus ja ametikoht millal, kus, kuidas ja mida teeb. See kõik takistas omakorda ajateenijate ja reservväelaste süsteemse väljaõppekorralduse loomist, sest ei olnud üheselt selge, mida, kuidas ja

mis vahenditega õpetada. Teisalt suutis teavituskeskus siiski täita enamiku talle püstitatud ülesandeid, mis puudutasid foto- ja videojäädvustust ning kujundus- ja kirjastustööd.

2014. aasta suursündmus oli teavituskeskusele oma hoone saamine Juhkentali 58 territooriumil. Nüüd oli teavituskeskusel olemas kaks ruumi audio-, video- ja fotogrupile, üks ruum tootmisgrupile ja kirjastusgrupile ning

SÕDUR NR 2 (100) 2018

2014. aasta alguseks oli teavituskeskuse 13 ametikohast mehitatud kaheksa. Üheks põhiprobleemiks oli kujunenud erivarustuse (foto- ja videokaamerad, tarkvara, valjuhääldid jne) ebapiisavus.

Siiski oli teavituskeskus 2013. aastal saanud väikebussi mahutatud andmeedastusjaama, mis võimaldas teksti-, foto- ja videomaterjalide edastamist ükskõik millisest kohast Eestis. Teiseks probleemiks võis pidada fotograafide,

59

60

TEAVITUSKESKUS

2014. AASTA SUURSÜNDMUS OLI TEAVITUSKESKUSELE OMA HOONE SAAMINE JUHKENTALI 58 TERRITOORIUMIL, MILLEGA LOODI EELDUSED KOMMUNIKATSIOONI PARANEMISEKS.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

ka oma õppeklass. Ümberkolimisega loodi eeldused teavituskeskuse kommunikatsiooni paranemiseks nii staabi- ja sidepataljoni kui ka kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnaga. 2015. aastal määrati teavituskeskuse ülemaks major Marek Miil.

2012–2014 tekitas sageli kaost ja segadust tollal kehtinud asjaajamisviis: kaitseministeeriumi valitsemisalas otsustas igaüks oma parima äranägemise järgi, kuidas, millal ja mis mahus ta

taotleb teavituskeskuse ülemalt kaamerameeskonda, kirjastamise või küljendamise-kujundamise teenust. Mõni küsis toetust suitsunurgas, teine familiaarse elektronkirjaga, kolmas ametliku kirjaga, neljas käsuga, viies helistas otse fotograafile jne. 2015. aasta üks olulisem töökorralduslik muudatus oli erinevate tegevusprotseduuride täpsustamine ja fikseerimine.

Nii kinnitas kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakon-

na ülem korra, mille alusel tellitakse teavituskeskusest meediaoperatsioonide toetamiseks kaamerameeskondasid, toetust suuremahulisteks foto- ja videoprojektideks, helivõimenduseks, kirjastus- ning küljendus- ja kujundusteenust. Selle otsusega paranes kogu kaitseväe teavitustöö organiseeritus.

Näiteks tuli teabeohvitseridel hakata meediaoperatsioone ja kaamerameeskondade tegevust planeerima ning vajadusel ka nende meeskondade tegevust juhtima. Kaamerameeskonnad said aga selged juhised, kellele ja millist materjali, kuhu ja millal edastada.

2015. aastal tehti muudatus teavituskeskuse väljaõppekorralduses. Varasematel aastatel osteti ajateenijate koolitajad sisse väljastpoolt kaitseväge või siis kasutati kaitseväe teiste üksuste

 Kaamerameeskonna ülem harjutamas intervjueerimist.

 Reservväelased harjutamas staabiprotseduure.

se. Teavituskeskusesse võisid edaspidi kandideerida 11-kuulist teenistust läbivad ajateenijad, kes õppisid või kellel oli juba olemas kogemus ajakirjanduse,

61

juhi või nooremallohvitseri kursuse. Kui 2011. aastal kinnitatud teavituskeskuse projektiplaan nägi ette aastas 10 ajateenija koolitamist, siis alates 2015. aastast

TEAVITUSKESKUSE TEENISTUJAD PIDID ALATES 2015. AASTAST ISE HAKKAMA KOOLITAMA AJATEENIJAID, SEST NEMAD ON KÕIGE PAREMINI KURSIS KOGU KAITSEVÄE TEAVITUSTÖÖ VALDKONNAGA, PEENSUSTENI. suhtekorralduse, reklaami, fotograafia, videooperaatori või kujundaja-küljendaja erialal. Eelnevalt pidid kandidaadid olema edukalt läbinud sõduri baaskursuse ning C-kategooria sõiduki-

suudab teavituskeskus koolitada aastas 24 ajateenijat.

2015–2016 sai katse-eksituse meetodil selgeks, millises mahus ja milliseid tunde on ajateenijate koolitamiseks

SÕDUR NR 2 (100) 2018

instruktoreid. Sellise väljaõppekorralduse suurim puudus oli koolitajate kaitseväe teavitustöö spetsiifiliste teadmiste puudumine, sest nad ei olnud kursis näiteks sellega, millised on kaitseväe nõuded teavitusmaterjalidele, kellega ja kuidas tuleb kaitseväes erinevate projektide raames suhelda, milline on kaitseväe erivarustus jne. Selliste oluliste, valdkonna korralduslikku poolt puudutavate teadmiste vajakajäämine jättis koolitatavate väljaõppesse tuntava lünga. Seega võeti vastu otsus, et teavituskeskuse teenistujad peavad ise hakkama koolitama ajateenijaid, sest nemad on kõige paremini kursis kogu kaitseväe teavitustöö valdkonnaga, peensusteni.

2015. aastal pandi lõplikult paika ka nõuded, millele peavad vastama ajateenijad, keda teavituskeskuses koolitatak-

TEAVITUSKESKUS

62

TEAVITUSKESKUS

 Teavituskeskuse hoone talvel.

vaja. Samuti koostasid teavituskeskuse teenistujad loengute plaankonspektid, mis aitavad neil täpsustada õppetundide sisu ja ülesehitust. Kaheaastase koolitamiskogemuse tulemusena valmis 2017. aastal kaamerameeskonna erialakursuse väljaõppekava. Seega võib öelda, et vaid sellest hetkest alates on teavituskeskus valmis koolitama ajateenijaid süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt. Teavituskeskus on uute väljaõppekavade kasutuselevõtmisest alates koolitanud välja kolmeliikmelisi kaamerameeskondi (meeskonna ülem-reporter, fotograaf, videooperaator) ning kujundajaid-teabegraafikuid. 2018. aastal tehti algust ka otseteavitusmeeskondade koolitamisega.

Järk-järgult on paranenud ka teavituskeskuse varustatus. 2015. aastal said otseteavitusmeeskonnad endale nii kaasaskantavad kui ka sõidukile paigaldatavad valjuhääldisüsteemid.

2016. aasta augustis kasutas teavituskeskuse kaamerameeskond esmakordselt öise jäädvustamise tehnikat ning sama aasta detsembris tehti esimesed droonivõtted. 2017. aastal varustati vajaliku tehnikaga ka reservallüksused.

Aastatel 2016–2017 joonistus välja teavituskeskuse iga-aastaste rutiinsete

SEEGA VÕIB ÖELDA, ET ALATES 2017. AASTAST ON TEAVITUSKESKUS VALMIS KOOLITAMA AJATEENIJAID SÜSTEMAATILISELT JA EESMÄRGIPÄRASELT.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

ülesannete sisu ja maht. Teavituskeskus annab aastas välja kuus numbrit ajakirja Sõdur, kümmekond numbrit ajateenijate koostatud ajalehte Sõdurileht ning lisaks peatselt teenistusse tulevatele kutsealustele ajateenistust tutvustava Sõdurilehe erinumbreid. Aastas kujundatakse või küljendatakse enam kui poolsada teavitusmaterjali (embleemid, plakatid, voldikud jmt) ning tagatakse helivõimendus enam kui poolesajal üritusel või tseremoonial. Aasta jooksul valmib meediaoperatsioonidel ligi kolmsada fotogaleriid enam kui 11 000 fotoga ning üle paarisaja videouudise. Suurim iga-aastane otsesuhtlusprojekt on „Kõikide laste isadepäev“. Teavituskeskuse tegutsemine võrgumeedias jäi 2017. aastal aga piiratuks. Teavituskeskus haldab ajakirja Sõdur Facebooki lehekülge ning alates veebruarist 2017 ka kaitseväe lehekülge Instagrammis. Erinevalt

eelnimetatutest on kaitseväe veebilehe (www.mil.ee) haldamine kaitseväe peastaabi administratsiooni ning Sõdurilehe Facebooki lehekülje haldamine kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna ülesanne.

2017. aastal oli kogu kaitseväe teavitusvaldkonna ajalooliseks proovikiviks teavitusõppus AKSON. See oli Eesti sõjaajaloo esimene õppekogunemine, kus reservallüksustega harjutati tegutsemist teavitusvaldkonnas sõjaajal. Varasematel aastatel oli teavituskeskus korraldanud küll allüksuste reservõppekogunemisi, kuid neil õppustel ei koolitatud reservväelasi sõjaaja ülesannete täitmiseks, vaid neid rakendati kaitseväe peastaabi teavitusosakonna juhitud meediaoperatsioonide toetamisel. Õppuse AKSON eel valmis rida ühtlustatud tegevuseeskirjade projekte, mis parandasid seni vajaka jäänud ülevaadet

sellest, kes, kus ja kuidas teavitusvaldkonna reservallüksustes tegutseb. Õppusel osales enam kui sada teavituskeskuse reservväelast.

2017. aastal viidi kooskõlla teavituskeskusele pandud ülesanded ning aastate jooksul erinevatel põhjustel pidevas muutumises olnud struktuur. 2012. aastal loodud kolmest grupist jäi lõpuks järele kaks – kirjastusgrupp ning audio-, foto- ja videogrupp. Tootmisgrupp likvideeriti ning selle koosseisus olnud kujundaja ja keeletoimetaja ametikoht viidi üle kirjastusgruppi. Koolitusvõimekuse parendamiseks restruktureeriti mõni spetsialisti ametikoht ümber spetsialist-instruktori ametikohaks.

Mäletatavasti nägi 2011. aastal kinnitatud teavituskeskuse projektiplaan ette keskusesse 22 ametikoha loomist. 2018. aasta alguses on teavituskeskuses esialgselt plaanitud 22 ametikoha asemel 14 ametikohta, kuid kõik need kohad on mehitatud.

2017. aastaks oli lõplikult selge, et teavituskeskus ei suuda olemasoleva koosseisuga hallata ja arendada sotsiaalmeediakanaleid ega veebilehti ning toota kaitseväele õppefilme. Nii jäi kait-

TEAVITUSKESKUS

teavitusüksuste varustamine, ajateenijate baasil reservväelaste ettevalmistamine ning reservväelaste täiendkoolitamine; (7) kaitseväe teavitusvaldkonna audio-, foto- ja videoarhiivi haldamine.

2016. aastal uuris kaitseministeeriumi siseauditi osakond, kuidas on kaitseväe teavituskeskuse käivitamine ja tegevus

uus väejuhatus – küberväejuhatus – mille struktuuris saab teavituskeskus staabi- ja sidepataljoni kõrval omaette küberväejuhatuse allüksuse staatuse.

Teavituskeskus saab endale uue nime: strateegilise kommunikatsiooni keskus.

Plaanide järgi on kavas suurendada keskust kolmeliikmelise võrgumeedia

ALATES 2018. AASTA AUGUSTIST LOODAVA KÜBERVÄEJUHATUSE KOOSSEISUS LÄHEVAD STAABI- JA SIDEPATALJONI NING TEAVITUSKESKUSE TEED LAHKU. alates 2011. aastast kulgenud. Audiitorid jõudsid järeldusele, et lõppkokkuvõttes saavutati suurem osa viis aastat tagasi püstitatud eesmärkidest, olgugi et ressursside puudusest tingitud raskuste ja sellega kaasneva hilinemisega. Kindel on see, et teavituskeskuse käivitamine õnnestus paljuski tänu staabi- ja sidepataljoni otsesele ja igapäevasele toetusele.

Alates 2018. aasta augustist lähevad staabi- ja sidepataljoni ning teavituskeskuse teed lahku. Nimelt luuakse

grupi võrra, millega lõpuks saavutatakse võimekus luua ja hallata veebilehekülgesid ning tegutseda operatiivselt sotsiaalmeedias.

Sideväelasi teades võib kindel olla, et ka küberväejuhatuse koosseisus jääb strateegilise kommunikatsiooni keskuse ning staabi- ja sidepataljoni omavahelisi suhteid iseloomustama tegutsemine ühiste eesmärkide nimel, sõbralik koostöö ning vastastikune toetamine ja lugupidamine.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

seväe õppefilmide tootmise ülesanne ikkagi KVÜÕA logistikaosakonna väljaõppevahendite keskuse kanda. Kaitseväe pressikonverentside korraldamine oli ja on ka praegu kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna pädevuses, nii nagu ka üksuste teabeohvitseride juhtimine. Lisaks on kogemus näidanud, et kõikvõimalike õppuste ja operatsioonide teavituskeskuste loomine saab olla edukas üksnes siis, kui seda protsessi juhitakse kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna tasandil.

Kõigist neist asjaoludest tulenevalt kinnitas kaitseväe juhataja juunis 2017 staabi- ja sidepataljoni põhimääruses järgmised teavituskeskuse ülesanded: (1) meediaoperatsioonide toetamine videoja fotomaterjalidega ning nende edastamine meediale või avaldamine kaitseväe kommunikatsioonikanalites; (2) teavitustööalase video- ja fotomaterjalide ning trükiste ja teabegraafika tootmine; (3) kaitseväe teavitustöö raames korraldatavate otsesuhtlusprojektide toetamine; (4) teavitusürituste, tseremooniate jmt helindamine; (5) ajakirja Sõdur ja ajalehe Sõdurileht väljaandmine; (6) sõjaaja

63

64

AJALUGU

 Vabadusristid jagunesid kolme liigi kokku üheksasse järku.

SÕDUR NR 2 (100) 2018

AJALUGU

65

EESTI VABADUSE RISTI LUGU 1. osa

FOTOD: ARHIIV

Kui 1918. aastal peeti vastsündinud Eesti Vabariigis teenetemärke veel mineviku iganditeks, siis Vabadussõja käigus see arvamus muutus. Sündis Eesti Vabadusrist.

E

esti kaotused Vabadussõjas olid suured, enam kui 6800 inimelu.

Lahinguväljal langes üle 1950, haavadesse ja haigustesse suri ümmarguselt 2700, rohkem kui 400 võitlejat sattus vangi või jäi sõjatandril teadmata kadunuks. Lisaks oli üle 680 terroriohvri ning umbkaudu 1070 isikut, kelle saatus või surma põhjus on täpselt teadmata. Lahinguväljal sai haavata ja põrutada ümmarguselt 15 000 sõdurit.

Postuumselt pälvis Vabaduse Risti 170 sangarit.

Iseseisvusaastail püstitati peaaegu igasse Eesti linna ja kihelkonda mälestussambad ning vallamajadesse ja koolihoonetesse mälestustahvlid langenutele, kelle hulgas oli ka teenetemärgi kavalere. Mälestusmärkide kujunduses leidis tihti kasutamist vabadusvõitluse sümboliks kujunenud Vabaduse Rist.

Kaua kavandatud Vabadussõja üldmonumenti aga ei jõutudki esimesel iseseisvusperioodil valmis. Alles 90 aastat hiljem, 2009. aasta võidupühal, 23. juunil avati Tallinnas Vabaduse väljakul Vabadussõja Võidusammas, mille tipus on isikliku vapruse kõrgeima järgu Vabaduse Rist.

EESTI VABADUSE RISTI SÜND

VILJANDI MUUSEUMI DIREKTOR

soovitav, et seadus Vabaduse Risti kohta selles mõttes täiendatud saaks, et need isikud, kes sõjaliste teenuste eest Vabaduse Risti saavad, omandavad ühtlasi sellega õiguse ilma hinnata maasaamiseks. Ja et ilma Vabaduse Ristita sõjaliste teenuste eest ilma hinnata maad tarvitamiseks ei saa. Sellega saaks Vabaduse Rist suure reaalse tähtsuse ja oleks sellekohaseks tasuks vahva võitluse eest Vabaduse sõjas. Ülemjuhataja ettepanekust ajendatuna moodustas valitsus oktoobris komisjoni teenetemärgi asutamise ja annetamise kohta käiva eelnõu täiendamiseks. Vabariigi valitsus kinnitas 13. ja 19. jaanuaril 1920 Vabaduse Risti põhikirja ning 13. veebruaril 1920 said valitsuse heakskiidu ka isikliku vapruse ehk uue jaotuse järgi II liigi vägitegude kirjeldused. Teenetemärk oli saanud oma lõpliku kuju.

Vabaduse Rist (rahvapäraselt Vaba-

EESTI KAOTUSED VABADUSSÕJAS OLID SUURED, ENAM KUI 6800 INIMELU. LAHINGUVÄLJAL LANGES ÜLE 1950 se asjus, mille esimene punkt sõnastati järgmiselt: Eesti Wabaduse Rist on asutatud Eesti Wabariigi wäljakuulutamise aastapäewal 24. weebruaril 1919. a. autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseiswa Wabariigi loomise töös silmapaistwaid ja kasulikka teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegewuses. Teises punktis märgiti kavandatava teenetemärgi järkude arv: Eesti Wabariigi walitsuse poolt annetataw Eesti Wabaduse Rist on kolme järguline.

Ajutine Valitsus kinnitas 22. aprillil 1919 Vabaduse Risti kuju. Nüüd oli ristil ette nähtud juba kaks liiki ning igas liigis kolm järku: esimene liik sõjaliste ja teine tsiviilteenete eest. Puudus veel lahingus osutatud vahvuse eest antav Vabaduse Rist.

Septembris 1919 pöördus sõjavägede ülemjuhataja Laidoner vabariigi valitsuse poole ettepanekuga: … oleks

dusrist, lühend VR) jagunes põhikirja kohaselt kolme liiki: I liik sõjaliste teenete, II liik isikliku vapruse ja III liik kodanlike ehk tsiviilteenete eest. Igas liigis oli omakorda kolm järku. Seega oli kokku kolm teenetemärki ja igaüks neist kolmes järgus. Ainsana ei antud järgnenud annetuste käigus välja isikliku vapruse kõrgeima ehk II liigi 1. järgu Vabaduse Risti.

Ristid erinesid kujult ja suuruselt ning neid kanti kaelas, nööpaugus või rinnas. Teenetemärgi I ja II liigi aversi keskplaadil asetseb V-kujuliselt turvises kõverdatud käsi mõõgaga, mille kohal on E-täht, III liigi keskplaadil leidub vaid E-täht. Reversi keskplaadil on kirjas risti asutamise daatum: 24. II 1919. Risti ja sellega kokku kuuluva lindi valmistamiseks kasutati kolme rahvusvärvi: sinist, musta ja valget.

Ainult II liigi teenetemärgi kujunduses on ka punast. Selle risti keskplaat on

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Vastsündinud Eesti Vabariigi juhtide hulgas valitses algul arvamus, et demokraatlikus ühiskonnas pole teenetemärkide järele vajadust, neid peeti mineviku iganditeks. Vabadussõda oli kestnud vaid poolteist kuud, kui taibati, et kodanike eneseohverdus võitluses Eesti iseseisvuse eest on olnud silmapaistev ja vajab tunnustamist.

Nii otsustas Eesti Ajutine Valitsus 11. jaanuaril 1919 anda sõjaministri ettepanekul sõjawäljal ülesnäidatud iseäralise wahwuse ja wägitegude eest autasu 36 Eesti sõjamehele. Juba 5. veebruaril 1919 järgnes Soome abivägede juhi Eestis kindralmajor Paul

Martin Wetzeri pöördumine Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri poole ettepanekuga autasustada 99 võitlejat 1. Soome vabatahtlike salgast. Polnud aga teadmist, milline see autasu peaks olema.

Vabariigi esimesel aastapäeval, 24. veebruaril 1919 tegi Ajutine Valitsus oma koosolekul otsuse: Asutada Eesti „Wabaduse Rist“ iseseiswuse ja wabaduse wõitluse teenuste autasuks. „Wabaduse Rist“ põhjusmääruste wäljatöötamine anda komisjoni, millest osawõtawad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.

16. aprillil 1919 võttis valitsus vastu seaduse Eesti Wabaduse Risti asutami-

Jaak Pihlak

66

AJALUGU

 24. veebruaril 1922 pani sõjaminister Jaan Soots kavaleridele Vabadusristid isiklikult rinda.

ISESEISVUSAASTAIL PÜSTITATI PEAAEGU IGASSE EESTI LINNA JA KIHELKONDA MÄLESTUSSAMBAD NING VALLAMAJADESSE JA KOOLIHOONETESSE MÄLESTUSTAHVLID LANGENUTELE

SÕDUR NR 2 (100) 2018

punane, viidates lahingutes kordasaadetud sangaritegudele, mille käigus tuli riskida oma eluga ning vajaduse korral valada verd. Rahvasuu hakkas seetõttu II liiki kutsuma vereristiks.

Veebruarist 1920 alustas tegevust Vabaduse Risti nõukogu, kellele anti arutada vaid II liigiga ehk siis Wabadussõjas ülesnäidatud wahwuse eest autasustamist väärivad isikud. Teenetemärkidega seonduv asjaajamine jäi vabariigi valitsuse kantseleile, mille juurde loodi veebruarist 1920 Vabaduse Risti osakond. See tegutses kuni likvideerimiseni 1921. aasta juulis. Järgmistel aastatel oli ristidega ühenduses olev juba Riigikantselei korraldada. Vabaduse Rist jäi

seitsmeteistkümneks aastaks ainukeseks Eesti riiklikuks teenetemärgiks.

KES KUJUNDAS VABADUSE RISTI? Teenetemärgi kavandi autoriks on peetud kunstnik Nikolai Triiki. Võimalik, et risti algvariant oli tema tehtud.

Riigiarhiivis on talletatud Vabaduse Risti esialgne kavand, mille Ajutine Valitsus kinnitas 1919. aasta aprillis.

Selle kuuest ristist koosneva kogumi autor on paraku teadmata. Nimetatud kavandi alusel telliti Prantsuse firmalt A. Bacqueville mõned teenetemärgi proovieksemplarid.

Kuid see kavand jäi vahevariandiks.

Asuti välja töötama üheksast ristist

koosnevat komplekti, mis jaanuaris 1920 valitsuse vastuvõetud Vabaduse Risti põhikirjaga ka kinnitati. Nimetatud otsusega lõpliku kuju saanud teenetemärgi kavand asub samuti Riigiarhiivis. Kavandi autor on kunstnik Peet Aren.

Viiteid tema määravale rollile lõpliku kavandi tegemises leidub arhiivis veelgi. Eesti kaubandusesindaja Saksamaal Friedrich Karlson kirjutas 2. aprillil 1920 Berliinist Vabaduse Risti osakonna juhataja alampolkovnik Johan Kalmile ordenite tellimise asjus.

Selles mainib ta järgmist: …paistis mulle, meie saatkonna liikmetele, kui ka siinsetele asjatundjatele, et joonestused Vabaduse Risti jaoks ehk mitte kõige õnnelikumalt valmistatud ei ole.

Herra Areni joonestused on ehk liiga kabeli ristide laadi. Käsi mõõgaga – tugevasti futuristline, nii et teda ehk metallisse valatult enam õieti niisugusena ära ei tuntaks.

Kalm vastas 28. aprillil: Meie oma joonistused on wõistlusel hääks kiide-

AJALUGU

 Vabadusristi üleandmine I maailmasõja kangelaslinnale Verdunile.

KES VALMISTAS VABADUSE RISTID? Aprillis 1919 kinnitatud kavandi järgi tehtud Vabaduse Riste on teada vaid mõni üksik. Nende valmistajaks oli

NII OTSUSTAS EESTI AJUTINE VALITSUS 11. JAANUARIL 1919 ANDA SÕJAWÄLJAL ÜLESNÄIDATUD ISEÄRALISE WAHWUSE JA WÄGITEGUDE EEST AUTASU 36 EESTI SÕJAMEHELE Prantsuse firma A. Bacqueville. Verduni linnale annetatud sõjaliste teenete 1. järgu rist oli tõenäoliselt üks neist.

Kahjuks on selle algse teenetemärgi edasine saatus teadmata. Küll aga säilitatakse Eesti Rahva Muuseumi kogus 1919. aasta kavandi järgi valmistatud tsiviilteenete 2. järgu Vabaduse Risti koos mainitud firma ordenikarbiga.

Jaanuaris 1920 vastuvõetud põhikirjaga lõpliku kuju omandanud Vabaduse Ristide valmistajaid on teada aga mitu. Esimesed eksemplarid valmisid Tallinnas tegutsenud Joseph Kopfi kullassepaäris ja Heinrich Kiiveri töökojas. Et riste kavatseti annetada suuremas koguses, samas Eestis selle tellimuse täitmiseks ettevõtteid polnud, siis

otsustati need lasta valmistada välismaal. Soome valmistajaga kokkulepet ei saavutatud ning seetõttu otsustati panus teha Saksamaa äridele.

Kui veebruaris 1920 eeldati vaja minevat 4400 Vabaduse Risti, siis juba sama aasta septembris otsustati piirduda vaid 2560 ordeniga. Siiski ei edenenud Vabaduse Ristide tellimine nii kiiresti, kui loodeti, ja pärast kuid kestnud kirjavahetust sai Eesti Saksamaa kaubandusesindaja Friedrich Karlson alles jaanuaris 1921 lõpliku korralduse tellida teenetemärgid firmalt A. Werner & Söhne. Väike kogus riste jõudis Tallinna siiski juba jaanuaris 1921. Samas peeti valitsuse tasemel plaani lihavõttepühade ajal kõik ristid

SÕDUR NR 2 (100) 2018

tud, Walitsuse poolt kinnitatud, Wabaduse Risti põhikiri Riigi Teatajas awaldatud ja ka mõned aumärgid juba wälja antud, nii et mingisugust muudatust enam wõimalik teha ei ole, sellepärast palun siis lõplikult äriga läbi rääkida ja ainult nende, kinnitatud joonistuste järele walmistamise tingimused ja kui wõimalik, proowitööd saata. Walmistamise juures tuleb kindlasti niihästi joonistustest, kui ka põhikirjas öeldud kirjeldustest ja mõetudest kinni pidada.

Kunstnik Peet Aren oli Vabadussõja algul sõjaministeeriumi käsundusametnik, kes komandeeriti veebruaris 1919 Vabadussõja muuseumi juurde ning käis rindel sõjastseene joonistamas ja pildistamas. Tema tehtud kavand võetigi Vabaduse Ristide kujundusel aluseks.

67

68

AJALUGU

 Karl Jaanus

 Aleksander Kaigas

 Karl Parts

 Johan Laidoner

SÕDUR NR 2 (100) 2018

pidulikult omanikele kätte anda. Paraku ei valminud need soovitud ajaks.

Lisaks ilmnes, et mõnede teenetemärkide kvaliteet oli vilets.

Enamik Saksamaalt tellitud II liigi Vabaduse Riste jõudis Eestisse 1921. aasta jooksul ning I liigi omad 1922. aasta algul. Firmas A. Werner & Söhne valmis aastatel 1921–1922 kokku 2580 risti. Neile lisandus veel 1663 meetrit ordenilinti. Eesti riigile läks see kõik maksma ligi 875 000 marka. Jaanuaris 1922 selgus, et Saksa firma ei suuda kõiki soovitud teenetemärke plaanitud ajaks valmistada, ning siis otsustati mõned kiirkorras tellida Eesti tegijatelt. Veebruaris 1922 valmis Heinrich Kiiveri töökojas kakskümmend üks II liigi 2. järgu Vabaduse Risti, mis samal vabariigi aastapäeval kätte anti.

Lisaks nimetatule on Vabaduse Ristide valmistajatena teada veel Ruuben Rekkori ja Roman Tavasti meistrikoda. Nemad tegid tõenäoliselt nii 1924. aasta detsembrimässu mahasurumise eest kui ka 1925. aastal antud teenetemärgid. Ekslikult on seni arvatud Vabaduse Ristide valmistajaks Prantsuse firmat Arthus-Bertrand, kuid seal valmisid vaid Vabadussõja mälestusmärgid, mis olid mõeldud kõigile sõjas osalenuile.

KUIDAS VABADUSE RISTE ANNETATI? Jaanuaris 1920 kehtestatud Vabaduse Risti põhikirjas oli täpselt määratletud

AJALUGU

 Johan Laidonerile Vabadusristi andmise diplom

AINSANA EI ANTUD JÄRGNENUD ANNETUSTE KÄIGUS VÄLJA ISIKLIKU VAPRUSE KÕRGEIMA EHK II LIIGI 1. JÄRGU VABADUSE RISTI de ülemjuhataja tehtud ettepanekud teenetemärkide annetamiseks ilma Vabaduse Risti nõukoguta.

Nõukogu ülesandeks oli otsustada, kas esitatud isik on teenetemärgi vääriline, otsused tehti lihthäälteenamusega. Kõik nõukogu otsused esitati sõjavägede ülemjuhatajale, kes omakorda edastas jaatavad otsused kinnitamiseks vabariigi valitsusele. Nõukogu eitava otsuse korral võis väeülem esitada sama isiku sama vägiteo eest uuesti juhul, kui vägiteo kohta ilmnes lisateavet.

Nõukogu teine otsus oli lõplik. Olgu märgitud, et selliseid ettepanekuid tehti ning neist mitu leidis ka nõukogu toetuse.

Vabaduse Risti nõukogu moodustati sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga 26. märtsil 1920. Nõukogusse kuulus

18 sõjaväelast, neist 11 liiget ja 7 kandidaati, kes kõik olid juba Vabaduse Risti kavalerid. Esimeheks määrati polkovnik Aleksander Seiman ja sekretäriks alamkapten Jaan Mets. 4. maist 1920 oli nõukogu esimees kapten Heinrich Laretei ning 20. juunist 1920 alamkapten Ludvig Hinnov. Esimese istungi pidas nõukogu 12. aprillil 1920 ja viimase 2. augustil 1921. Selle aja jooksul pidas nõukogu 64 istungit, vaatas läbi 3123 ettepanekut ja tegi 1174 toetavat otsust ning lükkas tagasi 1949 taotlust.

Järgmistel aastatel nõukogu enam koos ei käinud ning alles 31. detsembril 1924 moodustas sõjaminister uue Vabaduse Risti nõukogu. Selle 11-liikmelise nõukogu esimeheks määrati kolonel Johannes Roska ja sekretäriks kapten Richard Taalder. Oma istungi-

SÕDUR NR 2 (100) 2018

annetamise kord ning liikide järgi toodud välja, kellel oli õigus teenetemärgi andmise ettepanekut teha.

Selles sätestati, et I liigi ehk sõjaliste teenete aumärgi saamiseks wõib sõjawäelasi ette panna wabadussõjas ülesnäidatud iseäraliste kasulikkude teenuste eest. Annetamise ettepaneku valitsusele tegi sõjavägede ülemjuhataja või sõjaminister.

II liigi ehk isikliku vapruse eest risti määramine oli sätestatud teisiti.

Põhikirja kohaselt aumärgi saamiseks wõib wäeülemus sõjawäelasi ette panna wabadussõjas ülesnäidatud isiklise wahwuse eest. Selle liigi andmiseks tehtud ettepanekud edastati sõjavägede ülemjuhatajale, kes need omakorda andis otsustamiseks ülemjuhataja staabi juures tegutsevale Vabaduse Risti nõukogule.

Nõukogusse said kuuluda vaid need sõjaväelased, kellele oli juba vahvuse eest Vabaduse Rist annetatud. Nii oli enne seaduse avaldamist vabariigi valitsus otsustanud kõik sõjaväge-

69

70

AJALUGU

tel 9.–20. jaanuarini 1925 vaatas nõukogu läbi 628 Vabaduse Risti II liigi 3. järgu esildist, millest 131 toetati. Läbi vaadati ka II liigi 2. järgu määramiseks esitatud 30 ettepanekut ning seitse vanemohvitseri tunnistati risti väärivaks.

Lisaks II liigi ettepanekute üle otsustavale nõukogule moodustati sõjaministri käskkirjaga 10. jaanuaril 1925 viieliikmeline komisjon Vabaduse Risti I ja III liigi ettepanekute läbivaatamiseks. Komisjoni esimeheks nimetati kolonel Herbert-Lorenz-Georg Brede.

Tsiviilteenete ehk III liigi annetamise kohta on Vabaduse Risti põhikirjas, et aumärgi saamiseks wõib ette panna neid, kes wabaduswõitluses on iseäralisi silmapaistwaid ning kasulikka kodanlisi teenusi üles näidanud. Valitsusele oli õigus ettepanekuid teha ministritel ja riigikontrolöril. Seda õigust kasutasid välisministrid välismaiste riigitegelaste tunnustamiseks.

VABADUSE RISTIDE ANNETAMISE OTSUSED Vabariigi valitsus otsustas teenetemärkide annetamised augustist 1919 juunini 1925. Seega määrati esimesed Vabaduse Ristid ajal, kui Vabadussõda veel käis, ja viimased vahetult enne teenetemärgi annetamise lõpetamist.

Detsembris 1925 tegi valitsus veel ühe otsuse, millega vahetati ümber varem

majandusliku abi andmist Eestile. Ekslikult on käibesse läinud väide, nagu oleks nad olnud Briti ohvitserid.

Juba 5. augustil tuli valitsuselt järgmine otsus: Werduni linnale Prantsusmaal annetada Eesti Wabaduse Risti I järgu autäht Eesti Wabariigi lippu juure lisades. See oli Esimese maailmasõja aegne kangelaslinn, millest oli saanud lääneliitlaste Saksamaale vastupanu sümbol. Eesti sõjaliste teenete kõrgeima järgu risti andmine oli seega igati asjakohane.

Vahepeal jõudis lõppeda Vabadussõda. Vabaduse Risti pidulik kätteandmine sai teoks alles kolmveerand aastat pärast selle annetamist. 1920. aasta 14. mail Verduni linnavalitsuse õuel aset leidnud tseremoonial tegid seda saadik Kaarel-Robert Pusta ja sõjaväe esindaja Prantsusmaal alampolkovnik Richard-August Luik.

Need kaks vabadussõjaaegset otsust olid erandlikud, tegelik Vabaduse Ristide annetamine algas pärast Tartu rahulepingu sõlmimist. Enamik teenetemärke annetati 1920. aasta jooksul, kusjuures valitsuse 29 otsusega jagati 2567 risti. Enamus saajatest olid Eesti kodanikud. Silmapaistvalt suur hulk oli välismaalasi, nii sõjaväelasi kui ka riigitegelasi ja diplomaate.

Esimese sõjajärgse otsuse tegi valitsus 21. veebruaril 1920, kui andis 292

AINULT II LIIGI TEENETEMÄRGI KUJUNDUSES ON KA PUNAST. RAHVASUU HAKKAS SEETÕTTU II LIIKI KUTSUMA VERERISTIKS

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Rootsi kõrgematele mereväelastele antud Vabaduse Ristid. Veebruaris 1940 üritati aga presidendi käskkirjaga parandada Martin Koksiga seotud teenetemärkide annetamist.

Aastal 1919 tegi valitsus kaks otsust, määrates kaheksa teenetemärki: seitsmele USA ohvitserile ja Verduni linnale Prantsusmaal.

Esimene otsus Vabaduse Ristide annetamiseks pärineb 2. augustist 1919. Ameerika abiadministratsioonis ARA teeninud seitsme USA ohvitseri autasustamine sõnastati: Annetada Wabaduse Risti Eesti Riigi ülesehitamisel awaldatud aineliste ja moraaliliste toetuste eest. Seega mõneti üllatuslikult ei saanud esimesi teenetemärke Vabadussõjas lahinguväljal vaprust ülesnäidanud sõjamehed, vaid hoopis ameeriklased, kes olid korraldanud

Eesti ohvitserile ja reaväelasele isikliku vapruse ehk II liigi 3. järgu Vabaduse Risti. Saajate hulgas leidus ka neli sõjaväelast, kellele valitsus oli lubanud autasu anda juba jaanuaris 1919, ülejäänud 32 meest, kes siis olid esitatud, pälvisid ordeni järgmiste otsustega.

Juba 23. veebruari istungil määras valitsus mitmele väejuhile sõjaliste teenete kõrgeima järgu Vabaduse Risti. Esimesena sai selle Johan Laidoner, kelle kohta kõlas otsus: Kõigi hiilgavate teenuste eest Vabaduse-võitluses annetada Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajale kindral-major J. Laidoner’ile Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu autäht. Sama teenetemärk annetati siis ka endisele pea- ja sõjaministrile Konstantin Pätsile.

Esimese tsiviilteenete Vabaduse Risti määras valitsus 27. veebruaril Asutava Kogu liikmele Jaan Poskale,

hinnates tema tegevust välissaatkonna esimehe, välisministri ja Tartu rahudelegatsiooni juhina. Mõistetavalt oli see 1. järgu aumärk.

Pidades silmas, et Vabaduse Ristide saajate arv ei kasvaks väga suureks, juhtis valitsus juba 9. märtsil sõjaministri tähelepanu asjaolule, et Vabaduse Risti tähtsuse alalhoidmiseks risti aumärke ainult piiratud arvul iseäralikkude arukordiste teenuste eest võib jagada.

Sellist avaldust ajendas tegema kolm päeva varem sõjaministrilt laekunud ettepanek annetada 108 Soome kodanikule tsiviilteenete Vabaduse Rist. Valitsus lükkaski selle tagasi.

1920. aasta märtsi lõpul valitsuse seisukoht aga muutus. Sõjavägede ülemjuhataja ettepanekut toetades määrati 599 välisriigi sõjaväelasele, arstile ja halastajaõele sõjaliste teenete ja lahingulise vapruse Vabaduse Rist. Saajate hulgas oli 433 soomlast, 84 britti, 42 taanlast, 21 ameeriklast, 11 rootslast, neli prantslast, kolm lätlast ja üks jaapanlane.

Järgmiste otsustega said I ja II liigi teenetemärgi nii Eesti sõjaväelased kui ka Soome vabatahtlike koondamisel silma paistnud ametnikud, Omakaitses ja Eesti Kaitse Liidus teeninud isikud ning mõned välismaised riigitegelased.

Detsembris 1920 annetati tsiviilteenete Vabaduse Rist ka Eesti Päästekomitee ja Ajutise Valitsuse ning Eesti välisdelegatsiooni liikmetele.

Mõne annetuse puhul ei kulunud mõttest teoni päevagi. Näiteks Eestis käinud Briti diplomaadi professor James Young Simpsoni autasustamise ettepanek, mille tegi välisminister Ado Birk, leidis vabariigi valitsuse heakskiidu veel samal päeval, 16. juulil. Samas ordeni enda sai Simpson kätte alles 1921. aasta iseseisvuspäeval.

Annetuste hulk 1920. aastal oli suur ja otsustamise käigus tekkis segadusi.

Näiteks olgu toodud Peeter-Nikolai Ainisoni (ka Ainson) juhtum. Veebruaris 1920 pälvis ta II liigi 3. järgu ning esitati juulis 1920 ka II liigi 2. järgu saamiseks. Valitsus otsustas septembris 1920 anda talle aga veel ühe II liigi 3. järgu teenetemärgi. Aastaid kestnud kirjavahetus, milles Ainison taotles selle asendamist 2. järgu ordeniga, lõppes märtsis 1935 ikkagi vaid teise 3. järgu ordeni kätteandmisega.

Hoopis teistsuguseks kujunes Edmund-Friedrich-Johannes Sepiku (kuni 1935 Seppik) teenetemärgi saaga.

Veebruaris ja märtsis 1920 annetas valitsus talle kaks II liigi 3. järgu ordenit.

AJALUGU

 Kapten Anton Irve matus. Temale anti kolm Vabadusristi postuumselt.

AASTAL 1919 TEGI VALITSUS KAKS OTSUST, MÄÄRATES KAHEKSA TEENETEMÄRKI: SEITSMELE USA OHVITSERILE JA VERDUNI LINNALE PRANTSUSMAAL alles aprillis 1922 saatis riigivanem Konstantin Päts selle sõjaministrile seisukoha võtmiseks.

Lisaks välisministrile pöördus detsembris 1921 endine Põhja Poegade rügemendi ülem polkovnik Hans Kalm sõjaministri poole ettepanekuga annetada Soome vabatahtlikele Vabaduse Riste ja tasuta maad. Sellegi arutamine lükkus järgmisse aastasse.

1922. aastal jagas valitsus kuue otsusega 36 Vabaduse Risti. Postuumselt autasustati I liigi aumärgiga 15 Eesti ohvitseri, kes olid Vabadussõjas langenud. Välismaalastest said sama liigi risti 14 Poola ohvitseri. Tsiviilteenete orden määrati kahele USA ja ühele Briti diplomaadile. Ühtlasi muutis valitsus

oma 1920. aastal tehtud otsust, asendades Soome välisminister Carl Johan Alexis Enckelli 2. järgu sõjaliste teenete risti 1. järguga tsiviilteenete eest. Vabaduse Risti I liigi 1. järk anti ka Itaalia, Prantsuse ja Briti Tundmatule Sõdurile, kätteandjaks nimetas valitsus kindralleitnant Johan Laidoneri.

Vabadussõjas langenud ja sõjaoludes surma saanud sõjaväelaste tunnustamise vajadus oli juba varem tekkinud.

Märtsis 1922 tegigi sõjaminister Jaan Soots ettepaneku 129 ohvitseri, arsti ja reaväelase autasustamiseks I liigi ristiga. Valitsus pidas arvu liiga suureks ja saatis sõjaministrile tagasi soovitusega nende hulgast 10–20 isikut välja valida.

Aprillis 1922 järgnes sõjaministrilt 15

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Paraku oli teise risti otsusesse ametniku lohakuse tõttu kirjutatud perekonnanimi Leppik. See selgus, kui Vabaduse Risti nõukogu saatis väeossa järelepärimise tema isanime kohta. Kuigi Sepik pidas pikka kirjavahetust ja tõestas, et talle on määratud kaks ühesugust risti ning teise neist võiks asendada 2. järgu omaga, sellega ei nõustutud. Lõplikult arvati ta vaid ühe II liigi 3. järgu Vabaduse Risti saajaks.

Järgmisel, 1921. aastal tuli valitsuselt vaid kolm otsust, millega anti kokku 86 teenetemärki. I ja II liigi ristid annetati sõjaväelasele, neist 81 olid Eesti kodanikud. Saajate hulgas oli ka neli Läti ohvitseri ning üks Soome vabatahtlik, kes oli Vabadussõja ajal jätkanud teenistust Eesti rahvaväes.

Välisminister Ants Piip tegi augustis 1921 valitsusele ettepaneku tunnustada ka teiste maade riigimehi, kelle hulgas oli arvukalt Prantsuse, Briti ja Itaalia, aga ka Belgia, Portugali ja Kolumbia riigitegelasi, diplomaate ja kõrgemaid sõjaväelasi. Ettepanek jäeti ootele ja

71

72

 II liigi 2. järgu Vabadusristi avers

AJALUGU

ohvitseri autasustamise ettepanek, mille valitsus ka kinnitas.

Unustada ei saa, et aasta varem laekunud ettepanekud teenetemärkide annetamiseks olid ikka veel lahenduseta. Aprillis 1922 vastas Soots väga ühemõtteliselt polkovnik Kalmi pöördumisele: Mina loen, et Soome vabatahtliste asi üleüldse, muu seas ka ristide asi on lõpetatud. Ei saa enam mingit seisukohta võtta nende meeste hindamiseks. Pealegi on soomlastele protsentuaalselt rohkem ristisi antud, kui eestlastele, sellepärast arvan, et see ettepanek tuleb tagajärjeta jätta.

Siiski pidas Soots õigustatuks teha erand 14 Poola kõrgema ohvitseri suhtes. Nende kohta esitas ta seejärel valitsusele ettepaneku, mis ka kinnitati.

Kuid see ei olnud veel kõik. Sõjaministri kirjas valitsusele leidus seisukoht: Mis puutub väljamaa riigitegelastesse tsiviil isikutesse, siis arvan, et esiteks nende ettepanekuga on üleüldse hiljaks jäädud, teiseks, neid on Välisministri poolt ettepandud nimekirjas nii palju (53 isikud) võrdlemisi meie oma kodanikkudega (umbes 20 isikud), kellel on annetatud III liigi Vabaduse Risti (kodanliste teenuste eest), et jääks mulje, nagu oleks väljamaalased peaasjalikult meie iseseisvuse meile saavutanud, aga mitte meie oma kodanikud ise, kuna see ometi vastupidi on. Selle pärast arvan, et ei oleks enam kohane väljamaa riigi meestele Vabaduse Risti annetada.

Võitlus välismaalaste autasustamise pärast ei olnud sellega lõppenud. Juunis 1922 läkitas Eesti saadik Pariisis Kaarel-Robert Pusta sõjaminister Jaan Sootsile kirja: Herra Kindral, Luban

ühiskonnategelast. Lisaks veel kaks Poola ja üks Läti ohvitser, kes kõik said I või II liigi risti.

Kui välismaiste riigitegelaste ja diplomaatide suhtes oli sõjaminister Soots järeleandmatu, siis Eestile appi tõtanud Soome vabatahtlike autasustamise puhul ta leebus. Mais 1923 esitas Soots valitsusele 1. Soome vabatahtlike salgas ja Põhja Poegade rügemendis teeninud sõjameeste autasustamise ettepaneku, mis pärines juba detsembrist 1921. Nüüd leidis see ka valitsuse toetuse.

Saadik Pusta ei vandunud aga alla ja esitas 1923. aasta augustis välisministrile uue välismaalaste nimekirja.

Prantsuse, Belgia, Itaalia, Portugali ja Kolumbia riigimeeste kõrval oli ta lisanud sinna mõned Pärsia, Poola, Hiina ja Läti kodakondsed. Pusta märkis: Ja Vabadusristide väljaandmine tuleb nüüd kord ometi ära otsustada! On ju endiste Välisministrite ettepanekul teatud isikute käest küsitud, kas nad meie Vabadusristi vastu võtaksid, nad vastasid jaatavalt ja on nüüd juba 3-4 aastat oodanud.

Nimekiri pandi ootele.

1924. aastal tegi valitsus viis otsust, annetades 10 ordenit. Sõjaliste teenete eest sai risti üks Poola ohvitser ning tsiviilteenete 3. järgu Vabaduse Rist anti üheksale Eesti sõjaväelasele, kes olid osalenud 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumises.

Täpsustuseks, et leidus veel üks isik, kes pälvis mässu likvideerimise eest III

LISAKS PÖÖRDUS ENDINE PÕHJA POEGADE RÜGEMENDI ÜLEM POLKOVNIK HANS KALM SÕJAMINISTRI POOLE ETTEPANEKUGA ANNETADA SOOME VABATAHTLIKELE VABADUSE RISTE JA TASUTA MAAD

SÕDUR NR 2 (100) 2018

endale Teile saata siin juures minu ettekande Välisministrile meie Vabaduseristi kandidaatide-väljamaalaste kohta. Julgen loota, et seda ettekannet heaks kiidate ja Vabariigi Valitsuse ees saate toetama. Sõjaminister oli aga kõigutamatu ning märkis kirjale: Kausta. 17.VI 1922. Soots.

Aastal 1923 andis valitsus kahe otsusega 108 teenetemärki. Saajateks olid 105 Soome sõjameest, halastajaõde ja

liigi 1. järgu. See oli sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, kuid temale määrati teenetemärk alles järgmise aasta veebruaris.

Jaanuaris 1924 oli saadik Pusta teinud veel ettepaneku välismaalaste tunnustamiseks. Ta saatis välisministeeriumile uue loetelu, lisaks varasematele olid selles nüüd veel Leedu ja India esindajad, kes tema hinnangul oleks

väärinud teenetemärki. Seegi ettepanek pidi ootama paremaid aegu.

1925. aasta jäi viimaseks, kui Vabaduse Riste välja anti. Valitsuse kaheksa otsusega määrati 412 teenetemärki, millest kahe annetamine hiljem tühistati ja kaks asendati kõrgema järguga. Lõplike saajate hulgas oli 210 Eesti sõjaväelast, meremeest ja tsivilisti, kellest mitu oli juba varem esitatud, kuid kelle Vabaduse Risti nõukogu oli tagasi lükanud.

Välisministriks tõusnud Pusta järjekindlus oli sihile viinud ning ordeneid anti arvukalt ka välismaalastele, selle pälvisid 202 riigitegelast, diplomaati ja ametnikku. Arvestatava osa neist moodustasid juba varasematel aastatel esitatud, kuid seni toetuseta jäänud Eestile sõbralike riikide tegelased. Saajateks olid Argentiina, Belgia, Briti, India, Itaalia, Jaapani, Kolumbia, Leedu, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Soome, Taani, Ungari, USA ja Vatikani kodanikud.

 Viljandi Vabadussõjas langenute hauad

Need asendati sama liigi 1. järgu omadega. Teine otsus pärineb aga juba ajast, kui teenetemärkide annetamine oli lõpetatud. Valitsus tegi selle 1925. aasta 4. detsembri salajasel nõupidamisel. Nimetatud otsusega vahetati omavahel sama

1 noor. all. ohv. Mart KOKS’ile II liigi 3. järgu Vabaduse Rist ja K. R. soomusr. nr. 1 reamees Märt KOKS’ile II liigi 3. järgu Vabaduse Rist, lugedes need Vabaduse Ristid annetatuks K. R. soomusrong nr. 1 van. allohvitser Martin

VÄLISMINISTRIKS TÕUSNUD PUSTA JÄRJEKINDLUS OLI SIHILE VIINUD NING ORDENEID ANTI ARVUKALT KA VÄLISMAALASTELE, SELLE PÄLVISID 202 RIIGITEGELAST, DIPLOMAATI JA AMETNIKKU aasta aprillis kahele Rootsi mereväejuhile, aseadmiral Carl August Ehrensvärdile ja kontradmiral Carl Fredrik Wilhelm Ribenile määratud tsiviilteenete ordenid.

Teadaolevalt viimane Vabaduse Risti annetamise muutmise otsus pärineb 20. veebruarist 1940. Presidendi käskkiri kõneleb: Parandada Vabariigi Valitsuse otsus 24. augustist 1920. a osas, millega annetati K. R. soomusr. nr.

KOKS’ile. Paraku oli see otsus asjakohatu. Martin Koks, kes sellal elas juba Austraalias, oli ammu saanud kätte nii II liigi 3. kui ka 2. järgu Vabaduse Risti. Üldse tehti 3230 otsust. Kaks annetust tühistati (Long ja Porębski) ning kolm teenetemärki vahetati ümber kõrgema järgu vastu (Enckell, Reynald ja Seydoux). Annetatud Vabaduse Ristide lõplikuks arvuks jäi 3225. (järgneb)

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Esimest korda tühistati kaks varasemat Vabaduse Risti annetamise otsust. Esimene neist sündis 6. mail 1925 valitsuse salajasel istungil Poola viitseadmirali Kazimierz Porębski kohta. Kaks päeva varem tehtud otsus annetada talle II liigi 2. järgu orden muudeti ära. Põhjuseks oli Porębski sattumine poliitilisse skandaali. Kahjuks esineb senini mõnes andmebaasis tema nimi Vabaduse Risti kavaleride hulgas.

Teise otsuse tegi valitsus sama aasta 17. juunil samuti salajasel koosolekul. Sellega tühistati aprillis 1925 tehtud otsus I liigi 1. järgu annetamise kohta Vabadussõja-aegsele Briti mereministrile Walter Longile.

Valitsusele oli teatavaks saanud, et Long oli 1924. aasta septembris surnud.

Lisaks tühistamistele langetas valitsus veel kaks otsust, millega vahetas ümber neli teenetemärki. Esimene neist tehti 1925. aasta 17. juunil taas salajasel istungil. Sellega muudeti aprillikuu otsust, millega Prantsuse riigitegelastele Georges Reynaldile ja Jacques Seydoux’le oli annetatud III liigi 2. järgu Vabaduse Rist.

73

74

TUTVUSTUS

• Potšeptsov, Georgi. Propagandasõda 21. sajandil • Hea Lugu, 2018 Kõige vähem kaitstud koht lahinguväljal on sõduri aju – kõike muud saab soomusega kaitsta, aga mitte mõistust.

Seda eriti 21. sajandil, kui füüsilised relvad on asendunud virtuaalrelvadega ning rahulikke elanikke ei ründa mitte ainult sõjalennukid, vaid ka näiteks teleseriaalid. Me arvame, et oskame propagandat ära tunda, kuid tänapäeval kasutab see nii kavalaid võtteid, et keegi ei ole selle eest kaitstud.

“Propagandasõda 21. sajandil“ lahkab teemat üksikasjalikult: milliseid mõjutusvahendeid kasutatakse, kuidas propaganda toimib, milline on vastupropaganda, keskendudes seejuures eelkõige Venemaa propagandale ja Ukraina õppetundidele. Tuntud infosõjateoreetikul Georgi Potšeptsovil varem eesti keeles ilmunud „Propaganda trummipõrin“ (2009) ja „Strateegilised sõjad“ (2009).

• Morris, Heather.

Auschwitzi tätoveerija • Hea Lugu, 2018

SÕDUR NR 2 (100) 2018

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis tätoveerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustumatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas.

Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kalliskive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

• Laar, Mart.

Vabadusrist: mälestusi Landesveeri sõjast • Rahva Raamat, 2018 Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta ei pane meid loodetavasti unustama, et peagi tähistame ka 100 aasta möödumist Eesti vägede võidust Saksa Landeswehr’i üle. Vahest just tänu sellele saamegi üldse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistada – nimetatud võiduga ajas eestlane lõplikult selja sirgu, kunagised kaotused ja mõisatallide alandus uhuti minema.

Sõtta parunite vastu põgeneti teistest rindelõikudest ning hospidalidest, nende lahingutega kasvas oma riik rahvale lõplikult südame külge.

Pole ime, et selles sõjas peetud lahingute eest sedavõrd palju Vabadusriste välja teeniti, osalt paraku postuumselt. Selles raamatus lastakse rääkida neis võitlustes osalenud meestel – reameestest ohvitserideni, linnarahvast Asutava Kogu saadikuteni.

Sest igaüks neist andis oma panuse, et peagi 100. korda võidupühal sinimustvalge all seista.

• Ojalo, Hanno.

Allveesõda Läänemerel 1914-1945 • Ammukaar, 2018

• Saarelainen, Tapio A. M. Valge snaiper Simo Häyhä • Helios, 2017

Allveelaevad ja allveesõda muutsid sõjapidamist 20. sajandil.

Nii esimene kui ka teine maailmasõda olid tihedalt seotud meresõjaga ja mõlemas suures heitluses oli oluline osa uuel relval, milleks oli allveelaev.

Võrreldes mastaapsete heitlustega maailmameredel ja ookeanidel on sõjategevus Läänemerel alati tundunud tähtsusetu nagistamisena kusagil tagahoovis, kuigi uputati sadu laevu ja hukkus tuhandeid inimesi.

Allveesõda puudutas otseselt ka Eestit ja eestlasi. Mõlemas maailmasõjas kasutati Eesti sadamaid ja uputati Eesti laevu. Eestlasi oli nii allveelaevnike kui ka allveelaevarünnakute ohvrite hulgas. Eesti Vabariigi kaks allveelaeva Kalev ja Lembit ei saanud teises maailmasõjas osaleda sinimustvalge lipu all, kuid paraku oli käputäis eestlastest allveelaevnikke sunnitud neil osalema sõjategevuses Balti laevastiku koosseisus juunist septembrini 1941. Vähesel määral eesti meremehi teenis jätkusõjas ka Soome allveelaevadel.

Simo Häyhä on sõjaajaloo kuulsamaid snaipreid, kelle kontol arvatakse olevat üle viiesaja surmava tabamuse. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Seal sündis talvesõja tuntumaid lendlauseid – Kollaa kestää (ee Kollaa peab vastu).

Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus.

Raamatu autor major Tapio Saarelainen jutustab erakordse loo maaharija peres kasvanud äärmiselt tagasihoidliku loomuga Häyhäst (1905–2002), kes õppis juba varases nooruses tundma loodust ja maastikul toimetulekut. Noore Simo meelistegevus oli suurt kannatlikkust ja keskendumist nõudev jahipidamine.

Need kogemused avasid talle tee olla edukaim täpsuskütt ka lahinguväljal oma isamaa vabadust kaitstes. Häyhä ise sõjasaavutustega ei kelkinud. „Minu paturegister”, märgib ta kuivalt, kui püüab kokku lugeda enda tabatud vaenlasi.

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka.

Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega?

On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF