Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 5 (115) 2020

Fookuses uued liikursuurtükid

K9 KÕU lk 8-15

USA mere­jala­ väelased Norras lk 22-25

Tõsiselt Venemaa relvatööstusest lk 26-31

Nõukogude vägede sissetung Afganistani 1979. aastal lk 56-65


Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised

8

LIIKURSUURTÜKID K9 KÕU – SAMM EDASI KAUDTULETOETUSVÕIMES 16 Erukindralmajor Vello Loemaa: Vajame tõhusat õhukaitset 22 USA mere­ jalaväelased teisel pool põhjapolaarjoont

26

VENEMAA RELVATÖÖSTUSE HETKESEIS, EESMÄRGID, VÕIMED JA ARENGU­ VÄLJAVAATED

32 32 Saheli mahajätmise ja talibaniseerumise oht 36 Iraagi missiooni väljaõpe – pusle lahtivõtmine

22

48

42 Miinijahtija EML Sakala Baltopsil MEREMIIN: MADAL HIND, SUUR KAHJU 52 Kui ajateenija ei saa eesti keelest aru 55 Terminitest: Operatiivne erialakeel? 56 Nõukogude vägede sissetung Afganistani 1979 66 Uusi raamatuid

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto rms Janvar Pitelkov ISSN 1406-3379

SÕDUR oktoober 2020 3


Uudised

Scoutspataljoni kompanii asub tugevdama NATO reageerimisvalmidust

Scoutspataljoni üks kompaniidest asub alates tuleva aasta jaanuarist NATO kõrgendatud valmiduse üksuse koosseisus, mille tarbeks käidi Taanis toimunud õppusel Brave Lion oma oskuseid lihvimas. „Tegemist on uue NATO valmiduse initsiatiiviga, mille kohaselt hoitakse kindel arv NATO üksusi kõrgendatud valmiduses, et olla valmis reageerima erinevatele ohtudele, ükskõik kus need võivad tekkida,” selgitas Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Eero Aija. Taanis toimunud kahenädalase õppuse Brave Lion eesmärk oli harjutada kokku erinevaid allüksusi Eestist, Taanist ja Leedust. Scoutspataljoni ülema sõnul pälvisid õppusel osalenud Eesti kaitseväelased positiivse hinnangu. NATO kõrgendatud valmiduse üksus koosneb eri riikide relva- ja väeliikidest. Eesti panustab sinna pea 150 kaitse­väelasega, kellest lõviosa moodustab Scoutspataljoni soomu­sjalavä­ekompanii.

Tapa sõjaväelinnakus avati uus korvpalliväljak

T

apa sõjaväelinnakus toimus oktoobri alguses värskelt valminud korvpalliplatsi pidulik avamine, mille valmimisse panustasid Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing, pioneeripataljoni veteranid ning Kaplan Public Service Foundation. „Ma tean, et meie liitlastest kaitseväelased tunnustavad Eesti sõdureid väga, aga veelgi suurem heameel on mul selle üle, et Eesti sõdureid tunnustatakse ka üldiselt ühiskonnas ja seda on hästi illustreerimas korvpalliplats, mis valmis Kaplani fondi abiga,” ütles Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu esindaja kaitseväe veebel ülemveebel Enn Adoson. Suure panuse andsid ka pioneeripataljoni veteranid, kes oma oskuste ja teadmistega aitasid väljaku valmis ehitada. Kuna tegemist oli korvpalliväljaku avamisega, toimus platsil ka sõpruskohtumine. Omavahel võtsid mõõtu eestlaste ja liitlaste lahingugrupi väljapandud võistkonnad, kust võitjana väljus Eesti meeskond.

4 oktoober 2020 SÕDUR


Toetus Uudised

Kaitsevaldkonna küberlahenduste häkaton toimus see aasta virtuaalselt

O

ktoobrikuu teisel nädalavahetusel toimus Tallinnas küberväejuhatuse ajateenijate korraldatud programmeerimismaraton Riigikaitse Hackathon, mille käigus noored IT-huvilised said proovida leida 48 tunni jooksul praktilisi lahendusi probleemidele kaitsevaldkonnas. Ligi 60 virtuaalselt osalenud noort moodustasid kokku 11 erinevat meeskonda. Riigikaitse Hackathoni võitis projekt MedKiosk, mis lihtsustab sõdurite pöördumist meditsiinikeskusesse. Lahenduste väljatöötamisel olid osalejatel abiks mentorid küberväejuhatuse arendusmeeskonnast, eri valdkonna tegevväelased üle kaitseväe ja tsiviilmaailma kübereksperdid. „Meie jaoks on oma riigi kaitsmine iseenesest mõistetav ja äärmiselt oluline tegevus ning just seepärast oleme Riigikaitse Hackathone toetanud ja nendel osalenud juba aastaid,” ütles mentor Riho Pihelpuu, kes on erinevaid digilahendusi loova ettevõtete grupi ADM juht ja ühtlasi ka küberväe­ juhatuse reservohvitser.

Euroopa Liidu sõjalise komitee esimees külastas Eestit

E

estit külastanud Euroopa Liidu sõjalise komitee esimees kindral Claudio Graziano kohtus kaitseminister Jüri Luige ja kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremiga ning sai ülevaate julgeolekuolukorrast regioonis. „Rahvusvaheline julgeolekuolukord on halvenemas, sealhulgas ka pandeemia tõttu. Me oleme silmitsi uute ja seniste ohtudega nii Euroopa Liidu ida- kui ka lõunapiiril,” ütles kindral Graziano. Euroopa Liidu sõjalise komitee

esimehe sõnul on tema visiit üks märk sellest, kui oluline on vaatamata koroonaviiruse levikule ja reisipiirangutele riikidevaheline suhtlus ühiste huvide, julgeoleku ja kaitse teemal. Lisaks kohtumistele kaitseministri ja kaitseväe juhatajaga külastas kindral Graziano oma kahepäevase visiidi käigus NATO küberkaitsekoostöö keskust, ettevõtet Milrem Robotics, asetas pärja Vabadussõja võidusambale Tallinnas ning andis loengu Balti kaitsekolledžis Tartus.

Taani kontingendi rännak Tapal Tapal toimus 28. septembril järjekordne väärika ajalooga rännak nimetusega DANCON March. Rännak on toimunud alates 1972. aastast igal missioonil üle maailma, kus iganes Taani kontingent on viibinud. Osalejad peavad vähemalt kümme kilo kaaluva varustusega läbima 25 kilomeetrit kõige rohkem kaheksa tunniga. Üritusest võtsid osa Tapa linnakus paiknevad Taani, Briti ja Eesti sõdurid. Seekord osutus kiireimaks üks Taani sõdur, kes läbis raja ajaga 2 tundi ja 9 minutit.

SÕDUR oktoober 2020 5


Uudised

Põhjala riigid suurendavad kaitsekoostööd

Soome kaitseminister Antti Kaikkonen (vasakult), Norra kaitseminister Frank Bakke-Jensen ja Rootsi kaitseminister Peter Hultqvist allkirjastamas deklaratsiooni Norras Lakselvis 23. oktoobril Foto: Marita I. Wangberg / Soome kaitseministeerium

Foto: Scanpix

siooniga soovitakse parandada suutlik­ kust koordineeritud sõjaliseks tegevuseks kriiside või konfliktide korral, tea­ tas Soome ringhääling Yle. Rootsi kaitsemi­ nister Peter Hultqvist ütles dokumendi allkirjastamisel, et koostöö tihendamist

Ukraina ostab Ühendkuningriigilt sõjalaevu Ühendkuningriigi peaminister ja Ukraina president allkirjastasid 8. oktoobril lepingu, mis muuhulgas sisaldab 1,38 miljardi euro suurust kümneaastast laenu raketilaevade ostuks Ukrainale. Tehing hõlmab kaheksat Barzan-klassi laeva, millest kaks esimest ehitatakse valmis Suurbritannias ja kuus viimast Ukrainas. Ukraina presidendi kantselei sõnul aitab Ühendkuningriik selle tehinguga taasrelvastada Ukraina mereväe tänapäevaste raketilaevadega, mis vastavad NATO standarditele ja katavad sellise klassi laevade vajaduse tegutseda Mustal ja Aasovi merel.

6 oktoober 2020 SÕDUR

on vaja julgeolekuolukorra halvenemise tõttu regioonis. Sõjaline tegevus Põhjalas on aktiviseerunud, eriti Vene-Norra piiril. NATO-sse kuuluv Norra on otsustanud tugevdada oma sõjalist kohalolekut, pai­ gutades sinna uue alalise üksuse.

Põhja-Korea uus mandritevaheline rakett

P

õhja-Korea näitas 10. oktoobril P’yŏngyangis Korea töölispartei 75. aastapäevale pühendatud sõjaväeparaadil uut mandritevahelist raketti. 11 teljega stardiseadeldise veokil transporditav ja vedelkütusel töötav mandritevaheline ballistiline rakett on maailma suurim omataoline. Paraad toimus ajal, kui Põhja-­ Korea on rakendanud karme meetmeid koroonaviiruse ohjel­ damiseks, ehkki riik ei ole ametli­ kult nakatumistest teatanud. Raketi demonstreerimisega soovib Põhja-Korea juhtkond ilm­ selt näidata, et on võimeline välja töötama uusi relvi ja riiki tasub tõsiselt võtta ka majanduslikult ras­ ketel aegadel.

Foto: Scanpix

N

orra, Rootsi ja Soome kaitseminister allkirjastasid 23. oktoobril dokumendi, milles lubavad tihendada omavahelist kaitsekoostööd ja seda eriti põhjapoolsetes piirkondades. Norras Lakselvis allkirjastatud deklarat­


Toetus Uudised

Sõda Mägi-Karabahhis P

raeguse sõjalise konflikti juured peituvad Nõukogude Liidu lagunemises, kuigi hulgaliselt põhjuseid leiaks ka palju kaugemast minevikust. 1991. aastal alanud sõja Armeenia ja Aserbaidžaani vahel lõpetas 1994. aastal sõlmitud relvarahu. Selle tulemusel okupeeris Armeenia Mägi-Karabahhi ja piirkonda ümbritseva ala. Alates relvarahust on mõlemas riigis tekkinud olukord, kus enamik asereid on lahkunud Armeenia kontrollitud alalt ja vastupidi. Pidevalt on toimunud ka väiksemaid tulevahetusi, mille tõttu on hukkunud sadu sõdureid. Seekordse Aserbaidžaani alustatud sõjalise operatsiooni teeb eriliseks selle mastaapsus. Aserbaidžaani strateegilisest vaatenurgast võib seda näha kujundava tegevusena, mille eesmärk on kurnata Armeenia riiki. Seda teooriat justkui tõestab fakt, et majanduse jaoks ülikurnava üldmobilisatsiooni kuulutas välja ainult Armeenia. Aserbaidžaani mobilisatsioon toimus palju väiksemas mahus. Aserbaidžaani relvajõud on läbinud mitu reformi ja ostnud viimasel ajal palju uut tehnikat, mis nüüd annab neile taktikalise ülekaalu Armeenia vastu piiratud eesmärkide saavutamiseks. Praeguste prognooside kohaselt on pandeemia tõttu pea kõigis maailma riikides majandus languses, nii ka Armeenias. Konflikt, mis ainult Armeenia jaoks kurnav on, võib pikendada riigi majanduse taastumisaega, mistõttu võiks Aserbaidžaan saada veelgi suurema eelise tulevases konfliktis.

A

rmeenia on küll Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni liige, kuid Venemaa president Vladimir Putin on öelnud, et niikaua kui konflikt ei kandu Armeenia territooriumile, ühendus ei sekku sellesse. Armeenias asub ka Venemaa sõjaväebaas, kus enamuses teenivad etnilised armeenlased. Armeenia enda sõjaväe ohvitserid saavad väljaõppe Venemaal ning riik saab osta Venemaa sõjatehnikat riigisiseste hindadega. Armeenia on viimastel aastatel proovinud süvendada koostööd Euroopa Liiduga ja Venemaa tegevusetust konfliktis võib näha sõnumina, et armeenlased saavad loota ainult Venemaale orienteerudes. Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline kriis Mägi-Karabahhi pärast oli jõudnud punkti, kus Aserbaidžaani rahvas nõudis oma valitsuselt tegutsemist. Sama oluline põhjus sõjategevuse alustamiseks oli ilmselt ka Türgi toetus Aserbaidžaanile. Aserbaidžaani sõjaväge on relvastuse ja teadmistega aidanud Türgi, kes soovib ennast näha turgi keelt kõnelevate rahvaste eestkõnelejana ning regionaalse liidrina. Selliste konfliktide juures on alati väga suur oht, et need ei jää paikseks.

VENEMA A

G R U U SI A 102. Venemaa sõjaväebaas Gjumris

A S ER B AID Ž A A N

A R MEENI A Jerevan

Stepanakert

T Ü R GI Aserbaidžaani territoorium, mida kontrollib Armeenia Mägi-Karabahhi territoorium, mida kontrollib Aserbaidžaan

IR A AN

Bakuu

M Ä GI - K A R A B A HH

Kaspia meri

Armeenia sõdur tulistamas suurtükist 5. oktoobril Aserbaidžaani 2. oktoobril avaldatud droonilt filmitud kaader hetk enne Armeenia positsiooni hävitamist raketiga Mägi-Karabahhis

Preester õnnistamas rindele suunduvaid armeenlastest mobiliseerituid ja vabatahtlikke 6. oktoobril Fotod: Scanpix

SÕDUR oktoober 2020 7


Seisukoht fookus

Kaitseväe taasloomise alguses oli meil väga vähe neid, kes valdasid õhukaitse teemat. Vähestel kaitseväelastel oli aimu õhukaitse kui tervikliku süsteemi tegelikust olemusest ‒ seega alustasime nullist. Ka selles mõttes, et õhukaitse vajadusega arvestaksid kõik riigikaitsjad. Erinevalt praegusest olukorrast polnud tollal ka paljude otsustajate seas kindlameelset kinnitust, et vajame õhukaitset. Autor: Vello Loemaa erukindralmajor

Vene Su-24 pommitajad ja Kremli kellad samal pildil  Foto: AFP/Scanix

16 oktoober 2020 SÕDUR


t e s t i a k u h õ t a s u h õ t

L

igi paarkümmend aastat tagasi kirjutasin artikli „Kas ja missugune õhukaitse” (ilmus Sõdurites nr 3/1997 ja 1/1998). Artikkel oli mõeldud teema tutvustamiseks ning esialgsete mõtete ärgitamiseks. Õhuründe ja õhukaitse roll maailma tulistes paikades on tänapäeval ilmselgelt liiga nähtav ja oluline. Vast seetõttu näeme, kuuleme ja loeme meedia vahendusel juba suuremal arvul arvamusi ja kommentaare õhukaitsest. Loomulikult on õhukaitsevahendid teinud suure sammu edasi ning nende võimed ja efektiivsus on vaieldamatult kasvanud. Ka lennuvahendite puhul näeme uusi arenguid ja seda vaatamata asjaolule, et osa lennukeid ja koptereid on püsinud aktiivses teenistuses aastakümneid. Näiteks lennukid Su-22m4 (Su-17m4) ja Su-24M, millega olen lennanud veerandsada ja rohkem aastat tagasi, on siiamaani kasutusel ka Lääne­mere piirkonnas, vastavalt Poolas ja Venemaal. Lennukite omapära on see, et neid (kui lendavaid platvorme) moderniseeritakse ja nende võimeid parandatakse lennuki sisemuses asuvate süsteemide uuendamise või väljavahetamise teel. Samuti uuendatakse kasutatavat relvastust. See protsess puudutab kõiki lennuvahendeid, mis näitab, et nende lennuomadustega (aerodünaamika vaatevinklist) võib siiamaani rahule jääda. Või siis teisisõnu, lennuvahendite lennu- ja lahinguomadused võimaldavad täita etteantud ülesandeid. Kuid ka õhukaitsesüsteemide seas näeme ennast kehtestanud vahendeid, uustulnukaid ning moderniseeritud

süsteeme ja nende komponente. Filosoofiliselt võiks tõdeda, et loodusseadused ei muutu. Tehnika puhul on paranenud energia kasutamine ja selle juhtimise nutikus, kuid inimese ja atmosfääri omadused on jäänud ikkagi loodusseaduste piiresse. Ka sõdur käib endiselt mööda maapinda, kasutab käsitulirelvi, raskerelvi, soomustehnikat jm, aga kõige selle juures on ta vastase jaoks sihtmärk ning vajab muuhulgas ka õhukaitset. Rääkimata sellest, et maaväe lahingutehnika on vastasjõule esmase prioriteediga löögiobjekt. Õhukaitserelvad suudavad tabada ballistilisi rakette, tiibrakette, mehitamata lennuvahendeid jne. Samas pole kuhugi veel kadunud pommid, mitmesugused raketid, pardakahurid. Ladudes jagub surmavaid tooteid veel pikaks ajaks, kuid mittejuhitav relvastus sunnib õhuründevahendeid lähenema sihtmärkidele väga lähedale. Just viimasel juhul tõuseb esile lühimaa-õhukaitsevahendite roll. Oma tollases artiklis jäin pidama lühimaa-õhukaitserakettide teemal. Praeguseks on kaitsevägi selle tasemeni jõudnud ning on valmis ja peab nüüd edasi arenema. Tinglikult võiks võrrelda õhukaitse­ süsteeme jalaväelase tegevust tagavate tulirelvadega. Püstol on enesekaitseks ning tagab efektiivse kaitsetsooni vahetult selle omaniku ümbruses. Ka automaat on ikkagi veel individuaalne relv. Kuulipilduja aga annab võimaluse kaitsta nii seda ühte jalaväelast kui ka allüksust, kuhu ta kuulub ning selle allüksuse manöövrit lähimaastikul. Suurtükk aga toetab ja kaitseb

mitut allüksust ning nende manöövreid suuremal maa-alal. Nii on ka õhukaitserelvadel oma kasutusalad, kus kasutatakse ära nende parimaid lahinguomadusi. Niisiis, lühimaa-õhukaitsesüsteem on allüksuse vahetuks kaitseks, nagu püstol või automaat sõduri käes. Teoreetiliselt võib ette kujutada, et kogu Eesti pinnale võiks paigutada lühimaasüsteemid ning nende maksimaalse tabamisulatuse ringikesed katavad meid kõiki päästva õhukaitsega. Selle kaardil nähtava ilusa pildi juures on aga mitu „aga”. Ründav lennuk võib vabalt lennata viie kilomeetri kõrgusel ning ta jääbki sellise õhukaitsesüsteemi jaoks tabamatuks, nagu ka sellelt lennukilt lastavad raketid ja loobitavad pommid. Maksimaalset tabamiskaugust kujutavad ringikesed on aga enesepettus, sest reaalse tabamistsooni kujundavad ründava lennuki trajektoor, kiirus ja kõrgus. Efektiivne õhukaitseraketi tabamiskaugus on siiski tunduvalt väiksem kui maksimaalne, ja siin ei astu mängu mitte ainult tõenäosusteooria, vaid ka mitmesugused vastumeetmed. Näiteks lennuki manööverdamine mõjutab selle tabamise tõenäosust hoolimata raketi võimele luua suurt ülekoormust. Juba aastakümneid tagasi suutsid raketid manööverdada ülekoormusega 60 g, mis on mehitatud lennukitele kättesaamatu suurus. Raketi suur kiirus, mis ületab helikiirust mitu korda, ei garanteeri eemalduva lennuki tabamist maksimaalsel laskekaugusel. Maksimaalkiiruse saavutamise järel lendab ka

SÕDUR oktoober 2020 17

fookus Seisukoht

e m a j Va


Seisukoht

rakett oma trajektooril edasi kahaneva kiirusega. Need näited reaalsete võimete iseloomustamiseks on omased kõigile õhukaitsesüsteemidele. Suure laskeulatusega süsteemide juures aga mängib erilist rolli sihtmärkide avastamise võime ja siin ei saa üle ega ümber maapinna eripäradest. Maapind on kumer ning selle reljeef on ebaühtlane. Kui keegi väidab, et maksimaalsel tabamiskaugusel suudab rakett hävitada lennuki kõrgusel paarkümmend meetrit, siis selle sündmuse tõenäosus on kaduvväike. Jah, on olemas raketid, millel on peale soojus- või raadiokiirgust vastuvõtvate moodulite isegi autonoomsed radarid. Sellegipoolest on vaja sihtmärk algul avastada ja tuvastada ning väga kallite süsteemide puhul isegi mõelda, kas ta väärib nii kallist lasku. Näiteks õhukaitsesüsteemis S-300 kasutatakse ühes üksuses või isegi laskeseadeldises samal ajal erinevaid rakette, n-ö igale sihtmärgile oma. Meie praeguses relvastuses ZU-23-2 oli kunagi kasutusel (aastakümneid tagasi) raketikompleksi S-75 positsioonide kaitseks. Isegi see fakt on tunnistuseks, et tuleb rääkida õhukaitse­ süsteemist, mitte pelgalt õhutõrjerakettidest. Ka raketisüsteem vajab õhukaitset lähitsoonis. Vastane võib pettesihtmärkidega raketivaru tunduvalt vähendada. Peale selle on olemas palju muid vahendeid elektroonilise sõjapidamise arsenalis, et kahandada õhukaitsesüsteemi efektiivsust. Muidugi ei kao kuhugi võimalus, et vastane ründab otseselt õhukaitsesüsteeme ja nii ongi, et ta ründab esimeste sihtmärkide seas just õhukaitsesüsteemi komponente. Seetõttu viimaste hukukindlus ja võime end kaitsta on samuti olulised. Kui õhukaitsesüsteemid on muutunud tundlikumaks ning efektiivsemaks, siis paljud õhumärgid seevastu on muutunud raadiokiirguse suhtes väiksemaks. Lenduritel on tänapäeval hoopis paremad vahendid jälgimaks vastase õhukaitse tegevust, et õigel ajal vältida raketitabamust. Kui meil oleks ainult üks õhutõrjeüksus, siis me ei saaks rääkida süsteemist. Viimane eeldab ka süsteemset tegutsemist ja oskust ära kasutada tugevaid ja nõrku võimeid. Vastaspoolte taktikal on sageli otsustav roll, kes jääb selles või teises olukorras peale.

18 oktoober 2020 SÕDUR

NASAMS rakett 

Foto: USA armee

Patrioti radar 

MEADS rakett stardil 

Foto: USA armee


Seisukoht Foto: Raytheon

Üheks tuntumaks ja NATO liikmesriikides arvukamaks keskmaa-õhukaitsesüsteemiks on olnud HAWK. Selle vägeva linnulise nimetuse taga on aga täisnimi – Homing All the Way Killer. Üle poolesaja aasta tagasi loodud süsteem on siiamaani mitme riigi relvastuses, sh ka NATO liikmesriikides. Loomulikult on seda moderniseeritud mitmel korral kuni 21. sajandi versioonini. Sellise edu aluseks on olnud eri tegurid. Näiteks piisavalt suur maksimaalne tabamisulatus (ligi poolsada kilomeetrit) ja tabamiskõrgus (ligi paarkümmend kilomeetrit). Raketi poolaktiivne juhtimissüsteem on raskesti häiritav. Raketimootor töötab tahkekütusel ja rakett ise kaalub veidi üle poole tonni. Laskeseadeldise mõõtmed on suhteliselt mõõdukad ning süsteem tervikuna väga mobiilne. Tean omast käest, et seda süsteemi austati ka vastasleeris. Üllatav fakt on see, et väidetavalt proovis Iraan luua sama raketi õhkõhk-tüüpi versiooni nende kasutamiseks lennukilt F-14 (SKY Hawk). Samal ajal õhk-õhk-tüüpi rakettide kasutamine maapealse või laeval paikneva õhukaitsesüsteemi tarbeks on küllaltki levinud.

Paari näitena võib minevikust tuua USA maaväe Chaparral (AIM-9 Sidewinder) ja mereväe Sea Sparrow (AIM-7 Sparrow). Muide, Sparrow on AMRAAM-120 eelkäija. Moodsal ajal on sellesse nimistusse lisandunud uued tegijad, nagu AMRAAM, ASRAAM, IRIS-T jt. Moodne tehnoloogia võimaldab sellist unifitseerimist. Organisatsiooniliselt on õhukaitsevahendite kuuluvus erinev ja selle kohaselt võivad ka nõuded erineda. Näiteks laevade õhukaitse eeldab laevade tabamiseks mõeldud juhitavate rakettide tõrjet. Maaväekoondiste õhukaitseüksuste süsteemide tunnusjooned on veidi teisest klassist, ehkki ka seal võib leida suuremate keskmaasüsteemide näitajatega isendeid. Valdavalt on tabamiskaugus maavägede õhutõrjeüksustes olnud tosin kuni paar tosinat kilomeetrit ning kõrgus peaaegu 10-12 km. Maaväe õhukaitsesüsteemide jaoks on oluline mobiilsus, et n-ö käia ühte jalga koos maaväeüksustega. Tänapäeval on suurema arengu läbi teinud pikamaa-õhukaitserakettide süsteemid. Kuid sellel on ka omad põhjused, millest me ei tohiks mööda vaadata. Tehnika areng on võimaldanud

suurtel õhukaitsesüsteemidel hakata tabama ka väga madalal lendavaid sihtmärke ning laskekaugus on tänu võimsamale raketile veelgi suurem. Kuid nende isegi suurem eesmärk on olnud täiendada võimeid, mis tagaks tiibrakettide ja ballistiliste rakettide hävitamise. See viimane omadus on muutnud pikamaa-õhukaitsesüsteemid küll multifunktsionaalseks, kuid ka ülikalliks. Vähesed riigid on suutnud neid endale soetada. Mis puudutab uute õhukaitserelvade väljaarendamist ja tootmist, siis selliste riikide arv on veelgi väiksem ning tipus asuvad Ameerika Ühendriigid ja Vene Föderatsioon, kuid ka Euroopa tootjad. Arendustöö juures on näha, et õhukaitsesüsteemides püütakse kasutada olemasolevaid ja edasiarenduse teel saadavaid komponente. Näiteks MEADS (Medium Extended Air Defence System), mis arvatavasti jõuab õige pea Saksamaa relvastusse, asendab küll Patriot süsteemi, kuid kasutab samu rakette. MEADS edasine areng võib samas süsteemis kasutusse tuua õhk-õhk-tüüpi raketi Iris maalt lastava raketi versiooni IRIS-T, et kaitsta lähiõhuruumi ja suurt kompleksi ennast. MEADS on Itaalia, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide ühisprojekt, s.t eurooplased ja ameeriklased on koos firmade MBDA ja Lockheed Martin kaudu.

Lenduritel on tänapäeval hoopis paremad vahendid jälgimaks vastase õhukaitse tegevust, et õigel ajal vältida raketitabamust. Euroopa suurfirma MBDA on eestlastele juba tuttav, sest kaitseväe relvastuses on lähimaasüsteem MISTRAL. MBDA toodete nimekirjas on teisigi õhukaitsesüsteeme, rakette jm komponente ning see rakendab modulaarmeetodit tellija vajadustele sobiva süsteemi valmistamisel. Kui Rootsi on maailmas silma paistnud ülimoodsa tehnika loomise poolest lennunduse ja mitmesuguste rakettide tarbeks, siis õhukaitsesüsteemide loomisega on esile kerkinud ka Norra. Eespool mainitud Hawk põhjal alustas Kongsberg koos Raytheo-

SÕDUR oktoober 2020 19


Seisukoht

niga oma kakskümmend aastat tagasi moderniseerimistöid ja võttis kasutusele süsteemi NOAH, mis sai lõpuks nimetuse NASAMS. Ka siin on näha olemasolevate komponentide kasutamist, kuid ka täiesti uute loomist. Praeguseks on olemas juba moderniseeritud süsteem NASAMS 2 ning ka kolmas põlvkond pole mägede taga. Riikide nimekiri, mis on selle süsteemi relvastusse võtnud, tasapisi kasvab ning üheks näitajaks on see, et ka USA on seal kirjas. Tähelepanuväärne, et Soome ja Rootsi kasutavad NASAMS 2, Leedu on langetanud otsuse liituda selle seltskonnaga ning ka Läti kaalub seda varianti. Kaardile vaadates võib tõdeda, et Põhja-Jäämerest kuni Musta mereni on NATO ja Euroopa Liidu piiririikidel sarnane lähenemine õhukaitsele. Veel enam annavad ühesugused relvasüsteemid võimaluse tihedas koostöös optimeerida kulusid ning saavutada maksimaalse lahinguefektiivsuse. Kui pikamaa-õhukaitsesüsteemide võimeid arendati kõrgemale-kaugemale kaitseks ballistiliste rakettide vastu ja samas ka tavaliste õhuründevahendite hävitamiseks, siis keskmaasüsteemi puhul on näha sarnaseid jooni, kuid hoopiski teise hinnaklassi tasemel.

Praegu on vaja vaadata järgnevate aastate hankeid ning meeles pidada, et õhukaitsevahendite hanke edasilükkamine võib muuta mõttetuks mõnede teiste relvastuse ühikute soetamise. Lühimaarakettide kaal on kuni 2025 kg. Maaväe järgmise taseme, keskmaasüsteemis laskekaugusega 20-50 km võib see näitaja olla 5-10 korda suurem. Keskmaasüsteemides laskekaugusega umbes 50-100 km võib rakett kaaluda peaaegu pool tonni. Pikamaaraketid aga kaaluvad kuni 1-1,5 tonni ning seetõttu on ka nende laskeseadeldised vastava suurusega. Inimjõuga saab käsitleda rakette kaaluga umbes 250 kg, suuremate jaoks on vaja juba ainult tõsteseadeldist. Tuleb tõdeda, et juhitavate õhutõrjeraket-

20 oktoober 2020 SÕDUR

Õhutõrjepataljon laskmas õhutõrjeraketisüsteemist Mistral 

tide kaaluvähendamise programm on edukas ning moodsate isendite puhul võib 100 km laskekaugusega rakett kaaluda vast 300-400 kg. Arvestatav keskmaarakett võib kaaluda aga kaks korda vähem. Ka levinud arvamus lühimaarakettide kohta, et neid lastakse lihtsalt õlalt, pole täistõde. Neid asju peab meeles pidama, sest lahinguolukord võib olla vägagi erinev ning inimjõuga tuleb palju korda saata. Fire-forget ehk lase-ja-unusta põhimõte on lahingu ajal teretulnud, eriti kui rakett tõepoolest ise tabab sihtmärki. Samas ei ole rakettide juhtimissüsteemidest kõrvale visatud poolaktiivne meetod ning teatud sihtmärkide puhul võib vajalikuks osutuda ka operaatori sekkumine. Kuid suuremas osas on keskmaa-õhukaitsesüsteemides targad raketid, mis peale autonoomse juhtimissüsteemi võivad olla juhitud võrgupõhises keskkonnas. Missugune süsteem oleks eelistatum, kas pikamaa- või keskmaa-õhukaitsesüsteem? Näiteks, kui sama hinna eest saaks soetada ühe suure või kolm väiksemat süsteemi? Taoline küsimus meenutab olukorda munade hoidmisest ühes korvis. Enne artiklis mainitud raketi tabamispiirkonna ringikujuline joonis kaardil on pikamaasüsteemil muljet avaldav. Kuid ka see ei

taga kõigi objektide ja seda enam kogu riigi kaitset. Üks suur süsteem eeldaks ühtlasemat keskkonda. Näiteks mägedes kaob pikamaa-õhukaitsesüsteemi universaalsuse üks eelis – võime avastada ja tabada madalal lendavaid sihtmärke –, kuna avastamiskaugus võib kahaneda tunduvalt olenevalt maapinna reljeefist. See tähendab, et tuleks leida asukoht, kus kõik orud ja mäekurud oleksid nähtavad. Kuid tegelikus elus see pole reaalne, kuna ainult ühe süsteemi olemasolu muutub piiranguks. Samuti peab selline soetatav süsteem tagama oma komponentide enesekaitse. Loomulikult on plussiks võime tabada ballistilisi rakette. Kuid see viimasena nimetatud eelis on mingil määral ka puuduseks. Nimelt otsides nii võimeka õhukaitsesüsteemi allüksustele paiknemiskohta, tuleb lähtuda rohkem ballistiliste rakettide ohust, mitte sihtmärki vahetult ründavatest lennukitest-kopteritest. Nii et vastavad kompromissid võivad kahandada õhukaitse võimeid madalal lendavate taktikaliste õhuründe­ vahendite vastu. Kolme keskmaa-õhukaitsesüsteemi ratsionaalse asetuse puhul on kaitstava territooriumi suurus samas suurusjärgus ja ka tabamisulatuse kõrgus


Seisukoht Foto: Hardi Kalder

AN/TWQ-1 Avenger õppusel

MIM 23 Hawk

Fotod: USA armee

välistab lahingulennukite karistamatu ründevõimaluse. Samas on võimalus paindlikumalt paigutada lahinguüksusi, arvestades maapinna reljeefi iseärasusi ja hoida tabamispiirkonna alumist piiri madalamal kui pikamaasüsteemi puhul. Igal juhul tuleb enne soetamise otsust läbi mängida erinevaid variante, arvestades võimaliku lahingutegevuse dünaamikat. Tavaliselt on taktikalises tsoonis enam eelistatud mobiilsemad allüksused. Reklaamandmed võivad igal õhukaitsesüsteemil olla paberil vägevad. Kuid sadadesse kilomeetritesse ulatuv laskekaugus ei pruugi realiseeruda lahingulennuki tabamiseks konkreetsetes oludes. Sihtmärgi avastamisel loeb ka selle suurus. Radarite jaoks on oluline, missuguse lennuvahendiga on tegemist. Kas see on näiteks taktikaline hävitaja, mille efektiivne peegelduspind või siis radari ristlõige (RCS- Radar Cross-Section) on 1‒2 m2, või siis pommitaja, millel on rohkem kui kaks korda suurem peegelduspind. Seevastu droon või lennuk stealth-tehnoloogiaga näeb välja hoopiski väiksem ning selle avastamine toimub väiksematel vahemaadel. Olen selliseid asju läbi arvutanud ja modelleerinud ning leidnud võimalusi tegutsemiseks õhukaitsesüsteemide kiuste. Asi pole lihtne mõlemalt poolt vaadatuna. Arvutuste tulemused ja ka õppused on siiski parem alus tegutsemiseks kui läikpaberil buklet. Ilmekad näited on reaalsest lahingutegevusest, kus see või teine rakett on tabanud lendavat sihtmärki. Teisalt on vastase jaoks vaja levitada infot, et tal oleks teadmine õhukaitsesüsteemide olemasolust. Kuid samas ka n-ö teadmatust, kus ja kuidas neid kasutatakse. Võimekas õhukaitsesüsteem on igal juhul heidutus ja selle heidutuse hind on meie kätes. Oskusliku kasutamise korral kaitseb keskmaa- ja pikamaa-õhukaitsesüsteem nii sõjalisi kui ka tsiviilobjekte piisavalt suurel territooriumil. Praegu on vaja vaadata järgnevate aastate hankeid ning meeles pidada, et õhukaitsevahendite hanke edasilükkamine kaugesse tulevikku võib muuta mõttetuks mõnede teiste relvastuse ühikute soetamise. Olenemata soetamise ajast tuleb aga personali ettevalmistusega alustada täna.

SÕDUR oktoober 2020 21


Fookus fookus

LiikursuurtĂźkid K9 ehk samm edasi kaud

8 oktoober 2020 SĂ•DUR


fookus Fookus

Kõu tuletoetusvõimes

Liikursuurtükk K9 Kõu

• Lahingukaal: 47 tonni • Erisurve maapinnale: alla 1 kg/cm 2 • Pikkus/laius/kõrgus: 12,28/3,5/2,75 m • Mootori võimsus: 750 kW/1000 hj • Võimsuse/kaalu suhe: 21,3 hj/t • Kiirus: 65 km/h • Sõiduulatus: 360 km • Kaliiber / raua pikkus: 155/52cal • Laskekaugus: 40 km • Laadimine: poolautomaatne • Suunamine: automaatne • Tootmise algus: 1999 • Meeskond: 5 (meeskonnaülem, sihtur, abisihtur, laadur ja sõidukijuht) Taktikalised näitajad: • Laskevalmiduse saavutamine: 30–60 sekundit • Eemaldumine tulepositsioonil: 60 sekundit • Maksimaalne laskekiirus: 8 lasku minutis • Pidevlaskekiirus: 2 lasku minutis • Laskesektor: 360° Fotod: rms Janvar Pitelkov SÕDUR oktoober 2020 9


Fookus

Kõu on kohal. 24. augustil 2020 sõitsid Paldiski Lõunasadamas laevalt maha esimesed kaks hangitud liikursuurtükki K9 Kõu. See hetk tähistab järgmise etapi algust kogu hankeprojektis ehk relvasüsteemide ümberkohandamist Eesti kaitseväe standardite kohaselt.

Autor: Kaarel Mäesalu kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi jõukasutusvõime jaoskonna ülem

P

eale selle saavad meie tegevväelased relvasüsteemi praktilisemalt tundma õppida ja täiendada oma teoreetilisi teadmisi ning omandada vajalikke kogemusi relvasüsteemi käsitsemisel enne üksuse välja­õppe algust. Selles artiklis annan meeldetuletuseks ülevaate, mida kujutab endast liikursuurtükk K9 Kõu, miks ta sobitub hästi Eesti oludesse, kuidas ja kus hakatakse seda kasutama, mida ja miks modifitseeritakse ning kuidas lõppkokkuvõttes projekt viib meie kaudtulevõime ja seega laiemalt meie kaitsevõime uuele tasemele. K9 Kõu on välja arendatud Lõuna-­ Korea maaväe (Republic of Korea Army, ee Korea Vabariigi armee, edaspidi ROKA) tellimusel, et vastata oma peamisele ohule ehk Põhja-Korea potentsiaalsele rünnakule. Põhja-Korea maaväe (Korean People’s Army, ee Korea rahvaarmee, edaspidi KPA) suurtükivägi on oluliselt suurem ROKA suurtükiväest, kuid lõviosa tema suurtükiväe relvastusest on hangitud enne 1990-ndaid NSVL-st ja Hiinast ning on üsna aegunud, kuigi leidub ka mõnesid uuemaid projekte. KPA suurtükivägi paneb peamiselt

10 oktoober 2020 SÕDUR

rõhku massilisele tuleülekaalule ning tema lasketegevuse täpsus ja lasketegevuse ettevalmistuse kiirus annab soovida. ROKA on hinnanud, et KPA esmane eesmärk on tekitada oma massilise tulega sõja esimeses algfaasis suuri kahjusid just tsiviilelanike hulgas ning selliselt lüüa Lõuna-Koread moraalselt. Seetõttu ROKA tõenäoline vastus ei põhine kvantiteedil, vaid tõstetakse pigem kvaliteeti ja tugevdatakse tehnoloogilist ülekaalu. Nende eesmärk on omakorda anda kiiret, kuid efektiivset vastutuld KPA tulepositsioonidele ja seega ROKA peamiseks nõudeks K9-le oligi see, et väljatöötatav süsteem peab olema mobiilne nii liikuvuse kui ka tulemanöövri poolest, võimaldama suurt tulekiirust ning ühe relvaga sihtmärgi samaaegset mõjutamist1, automatiseeritud laadimis-, suunamis- ja positsioneerimissüsteemi ning suurendatud laskekaugust ja täpsust. Üks oluline lisanõue oli see, et relvasüsteem peab olema nii kasutajasõbralik ja heas mõttes robustne, et seda saaks kasutada aja-

teenijatest või reservväelastest koosnevad meeskonnad. ROKA isikkoosseisu komplekteerimine põhineb nii nagu meilgi ajateenistuse kaudu ettevalmistataval reservväel. Siiani kasutas ROKA peamiselt USA-st saadud erinevaid järelveetavaid suurtükke ja liikursuurtükke M109, mille põhjal korealased on töötanud välja omapoolse modifikatsiooni nimega K55. Selle relvasüsteemi kasutus­ kogemus aitas välja töötada ka K9. Väliselt ja sisemiselt (näiteks meeskonna paigutus ja ülesanded ning panoraamsihiku paiknemine jms) sarnaneb K9 mingil määral K55-ga, kuigi mõõtmetelt on suurem ja tehniliste näitajate poolest võimsam. Kuna üks nõuetest oli suurem laskekaugus ning üheks selle saavutamise meetodiks on raua pikkus, siis ei jäänud üle muud, kui ehitada uus kere, kuna ka mujal maailmas tehtud katsetused näitasid, et M109 kerele paigaldatud 155/52 kaliibriline raud ei olnud toimiv lahendus. Peamised kitsaskohad olid manöövrivõime, kere stabiilsus sõidul ning tagasilöögist tulenevad probleemid. K9-id kasutavad peamiselt ROKA ees-


Fookus liinil olevad suurtükiväe rügemendid. Kokku on ROKA kasutuses umbes 1200 relvasüsteemi. Mujal maailmas kasutab K9 lisaks Koreale veel Türgi (u 350), Norra (24), Soome (48), Eesti (18), India (u 110) ja Austraalia (30). Peale eespool mainitud riikide kasutab Poola K9 alusvankreid (120) oma kombineeritud relvasüsteemi KRAB ehitamiseks. Samuti arendati K9 juurde soomustatud ja täisautomaatne ning K9 kerel põhinev laskemoona transpordisoomuk K10, mis on võimeline täiendama K9 laskemoonavarusid, ilma et kummagi masina meeskonnaliikmed väljuksid masinast. Eesti ei ostnud neid masinaid, kuna see oleks viinud tehingu koguhinna üsna kõrgeks ja pealegi on olemas ka tunduvalt odavamaid ja sama tõhusaid meetodeid K9 laskemoonavarude täiendamiseks. K10-id on peale ROKA (179) ostnud veel ka Norra (6) ja Austraalia (15) kaitseväed. Praegu on korealastel käimas K9 uuema ja täisautomaatse versiooni K9A2 arendus, kus meeskonnaliikmeid on kolm ning kogu laadimis- ja lasketegevus korraldatakse nii, et inimene ei viibi juures. K9 raua kaliiber 155/52 vastab NATO ühtsete ballistiliste tingimuste kokkuleppele (n-ö JBMOU ehk Joint Ballistics Memorandum of Understanding2) ja seetõttu saab kasutada kogu

Norra suurtükipataljon tähistab nelja uue K9 kasutusele võtmist 8. oktoobril Setermoenis Põhja-Norras 

Foto: Jens Inge Furu / Norra kaitsevägi

155 mm suurtükiväe laskemoona valikut, mis on toodetud eespool mainitud standardi järgi. Kuna relvasüsteemi pardal on autonoomne navigatsioonisüsteem, mis on võimeline määrama enda asukohta ka siis, kui GPS-signaal on maas (n-ö Inertsiaalnavigatsiooni süsteem ehk INS), siis ei vaja ta eraldi tulepositsiooni topogeodeetilist ettevalmistamist. Tegelikult saab K9 jääda ka rännaku ajal tee peal seisma, suunata relva sihtmärgile ükskõik mis kohas ta parasjagu K9 suhtes asub, täita tuleülesande ning liikuda edasi. INS-i nõrkuseks on vajadus aeg-ajalt süsteemi kalibreerida, et tagada mõõtmistulemuse täpsus, kuna pikema vahemaa läbimisel mõõtmistulemuse tõenäoline viga suureneb. Aga kui jõutakse tagasi GPS-signaali leviku piirkonda, siis jätkab relvasüsteem iseenda kalibreerimist ilma kõrvalise abita.

Raua suund alusvankri suhtes pole oluline, kuna relv suudab lasta 360° sektoris, ilma et selleks peaks alusvankri asendit korrigeerima. Näiteks ratastel liikursuurtükid peavad laskesuuna olulise muutuse korral end rännak­ asendisse seadma, liigutama alusvankrit enam-vähem uude põhisuunda ning end jälle tagasi laskeasendisse seadma. Nagu lugeja isegi aru saab, on see oluliselt aeganõudvam meetod. Milleks seda vaja on? Kui vaadata Eesti maastiku omadusi ning arvestades ühele jalaväebrigaadile lahingu­ tegevuse käigus tekkivaid ohte (näiteks õhu- või meredessandi oht brigaadi tagala-alas või tiibadel, või oht, et vastane võib teha tiibhaaret), siis selleks on vaja kiirelt reageerivaid üksuseid. Ka suurtükiväest määratakse tavaliselt üks allüksus, kes selleks valmistub. Kui oht realiseerub, siis on praktiliselt üks tuleüksus põhisuuna lahingutegevusest eemal. Mida aeglasem on selle tuleüksuse tegevus laskesektori hõivamisel või tulepositsiooni vahetamisel, seda kauem on ta lahingutegevuse raskuspunktist eemal. Teine oluline omadus on roomikutel liikursuurtüki maastikuläbimisvõime. Meie suurtükiväe üksustel on suurepärane võimalus harjutada oma tegevust 1 N-ö MRSI ehk Multiple Round Simultaneous Impact, rakendades ühe relva puhul erinevaid laenguid ja erinevaid raua tõstenurki võimaldatakse mitmel mürsul langeda samal ajal ühe sihtmärgi pihta, mis annab tegelikult sama efekti, kui mitu relva laseks ühte sihtmärki. 2 Tegemist on 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa ja USA omavahelise kokkuleppega toota relvaraudu ja laskemoona, mis oleksid omavahel ühildatavad, et lasta sama laskemoona. Hiljem liitus selle kokkuleppega ka teisi NATO liikmesriike. Sama standardit järgivad ka kõik suuremad relvastuse ja laskemoona tootjad.

SÕDUR oktoober 2020 11


Fookus

üle Eesti erinevatel maastikel Kevadtormi õppuse käigus, kus positsioonide valik on olnud üsnagi piiratud. Roomikutel sõiduk seevastu saab kraavidest risti üle sõita ja hõivata tule- või varjepositsiooni tunduvalt kiiremini. Järgmine oluline omadus on relvasüsteemi soomustatus ja meeskonna paiknemine relvasüsteemi sisemuses nii rännaku kui ka lasketegevuse ajal. Selline kaitstus pole oluline ainult relvameeskonna, vaid ka oluliste relvakomponentide jaoks, nagu näiteks suunamis- ja sidevahendid. Teisisõnu saab relvasüsteem tulepositsioonilt lahkuda ka vastase kildmürskudest põhjustatud vastutule all ilma suuremate kahjustusteta. Järelveetava relvasüsteemi puhul on ainukeseks kaitseks vastase vastutule puhul kaevumine, mis on ilmselgelt samuti üks tõhusaid kaitsmise viise, kuid mitte kauaks. Arvestades tänapäeva lahingupidamise liikuvust, omandab manöövrivõime aina olulisemat tähtsust. Üks kõige suuremaid plusse K9 puhul on minu hinnangul see, et süsteem pole täisautomaatne ning meeskond paikneb relvasüsteemi juures. Maailmas on palju uudseid täisautomaatseid liikursuurtükkide süsteeme (näiteks Archer (SWE), Koalitsija (RUS), DONAR (GER)), kus meeskond asub laske- ja laadimissüsteemist eraldi ning tegeleb peamiselt süsteemi juhtimisega. Kui sellises süsteemis tekib mingi tehniline tõrge, siis meeskond peab turvalisest ruumist väljuma ja vea parandama või muidu jääb süsteem täielikult tuletegevusest välja ja ei saa naasta enne, kui viga on kõrvaldatud. Poolautomaatsete süsteemide puhul (näiteks K9, PzH2000, M109, AS90, KRAB jm) on meeskond sealsamas süsteemi juures ning võib igal hetkel minna üle manuaalsele tegevusele. See küll aeglustab relvasüsteemi lasketegevust, kuid samas on relvasüsteem võimeline oma põhiülesannet jätkama ning viga kõrvaldatakse lahingutegevuse vaheajal. Peale selle saab selline süsteem kasutada ära võimalikult laia laskemoona valikut just laengute puhul, kuna täis­ automaatne süsteem vajab ainult moodullaenguid, mis on selleks spetsiaalselt kohandatud. Seevastu poolautomaatses süsteemis, kus laenguid saab laadida

12 oktoober 2020 SÕDUR


Fookus relvarauda käsitsi, võib peale moodullaengute kasutada ka kottlaenguid. Peale kõige muu paraneb ka suurtükkide laskmise täpsus ja ohutus. Tänu K9 pardal olevale digitaalsele sihtimissüsteemi juhtimisele on väga paljud relva suunamistegevused automatiseeritud. Lisaks koonduvad ühe juhtimispaneeli alla kogu relva lasketegevuse ja ohutusega seotud informatsioon, nagu näiteks algkiirusradarilt tulevad näidud iga lastud mürsu kohta, relva raua temperatuur, relva asukoht ja asend ning laskesektorile seatud piirangud. Viimane lihtsustab oluliselt rahuajal lasketegevuse ohutuse kontrolli, kuna keelab relvasüsteemil määratud laskesektorist välja lasta ning sõjaajal tagab oma üksuste ohutuse lahinguväljal. Kuid nagu eespool juba mainitud sai, on süsteemil ka varutegevused juhuks, kui elektroonika- või muud süsteemid veavad alt. Sellisel juhul minnakse üle käsitsijuhtimisele ning vajaduse korral jätkatakse traditsiooniliste suunamismeetmetega ehk panoraamsihiku ja kollimaatori abil. Ja see tõstabki minu silmis K9 tegelikku väärtust meie oludes. Relvasüsteem tagab selle, et on võimalikult kaua lahinguvõimeline, et täita oma põhiülesannet – manööver­ üksuste toetamist kaudtulega. Ühe olulise Eesti-poolse uuendusena paigutatakse K9-sse tuletegevuse juhtimise süsteem TOORU. Tegemist on EKV sees toimuva arendusega, mis sisaldab endas kogu üksuse tuletegevuse juhtimist ja koordineerimist, ballistilist arvutust ning erinevate muude oluliste andmete (meteoroloogiliste algandmete, vajaduse korral topogeodeetiliste andmete jms) integreerimist. Teoreetiliselt tekib võimalus, et isegi lahingu eesliinil olev tulejuht võib tuletellimuse edastada otse relvasüsteemile, mis võib tänu TOORU-le tuleülesande täita vaid mõne minutiga. K9 meeskonnas on kokku viis liiget: meeskonnaülem, sihtur, abisihtur, laadur ja soomukijuht. Meeskonnaülem istub paremal sihturi taga ning on liikumise ajal tornist väljas ja jagab käsklusi soomukijuhile. Peale selle töötab vajadust mööda 12,7 mm pardakuulipildujaga. Lasketegevuse ajal annab korraldused lasketegevuse sooritamiseks ning

jälgib kogu meeskonna tegevust. Sih­ tur paikneb tornis paremal meeskonnaülema ees. Tema peamine ülesanne on töötada relva automaatse sihtimissüsteemiga, jälgida relva laskeseadmete tööd ning vajaduse korral poolmanuaalsele tegevusele üle minnes anda juhiseid abisihturile torni pööramiseks ja raua tõstenurga viimiseks õigetesse asenditesse. Abisihturi töökoht paikneb tornis vasakul ning tema põhiülesanded on töötada relva laskeseadmega ning vajaduse korral täismanuaalsele tegevusele üle minnes suunata relv panoraamsihiku kaudu, keerata torni ning viia raud vajalikku asendisse. Kui relvasüsteemiga minnakse üle otselaskmisele, siis tema suunab relva otselaskmise sihiku abil sihtmärki.

Tänu digitaalsele sihtimissüsteemi juhtimisele on väga paljud relva suunamistegevused automatiseeritud. Laadimistegevuse ajal asetab laengud laengukambrisse. Abisihtur vastutab ka kõige olulisemale nupule ehk päästikule vajutamise eest. Laaduri peamiseks töövahendiks on relva laadimismehhanismide juhtimisseade. Selle abil viib ta mürsu relvarauda. Kui vaja, siis seadistab mürsu sütikuid, vahetab ja täidab süütekapslite salve ning kui manuaalse režiimi käigus alustatakse relva sihtimist panoraamsihiku kaudu, siis viib välja ja seadistab töökorda kollimaatori. Laskemoona täiendamisel töötavad laadur, sihtur ja abisihtur koos, kuna samal ajal kui laetakse mürsud salve, asetatakse ka laengud laengusahtlitesse ja selleks on iga abikäsi oluline. Kui meeskonnaülem juhib kogu relvasüsteemi tegevust ning eriti lasketegevust, siis soomukijuht vastutab masina juhtimise eest ning alusvankri käigus hoidmise eest. K9 hoolduses ja kasutaja taseme remondis osaleb kogu meeskond. Eesti hangitud K9-tel on samasugused uuendused nagu ROKA on oma K9-le tegemas. Nendeks on uuendatud automaatne sihtimissüsteem, autonoomne generaator, relva pardale paigaldatud akulaadimise süsteem

SÕDUR oktoober 2020 13


Fookus

ning mõned relvakäsitsemise ohutusega seotud modifikatsioonid. Eestis paigaldatakse relvadele raadiojaamad, digitaalne sisesidesüsteem, automaatne tulekustutussüsteem ning muud väiksemad täiendused, mis muudavad relvasüsteemi käsitsemise efektiivsemaks. Samuti värvitakse relvasüsteemid EKV moondamisvärvidesse. K9-t hakkavad peamiselt kasutama ajateenijatest ja reservväelastest moodustatud relvameeskonnad. See oli ka üks olulisi kriteeriume relvasüsteemi käsitsemise lihtsuses. Sama teeb ka Soome. Olles küll igatpidi tänapäevane relvasüsteem, pole sellel siiski niivõrd palju tehnoloogilisi lahendusi, mille kasutamiseks oleks vaja põhjalikumat väljaõpet. Esimeste ajateenijate väljaõpe käivitub järgmise aasta teisest poolest. Lähitulevikus on plaanis hankida ka matkeseadmed, mis võimaldavad korraldada tehnilist relvaõpet sõjaväelinnakus. See aitab enne lahingumoonaga laskmist harjutada elementaarseid protseduure ja maastikul saab juba viimistleda reaalsetes oludes meeskonna tegevust võimalikult kõrgele tasemele.

14 oktoober 2020 SÕDUR

Matkeseadmed aitavad oluliselt kokku hoida kütust, laskemoona, elutsükli kulusid ja aega. Liikursuurtükkide kasutuselevõtuks ei pea kaitseväe keskpolügoonil (edaspidi KVKP) tegema erilisi täiendusi ega muudatusi. Kõik, mida siiani on ehitatud nii meie kui ka liitlaste roomikmasinate jaoks, sobib ka K9-le. Näiteks KVKP-le on rajatud otselasketiir tankidele ja teistele soomukitele, mis sobib ideaalselt ka K9-le. Samuti on rajatud palju teid Tapa sõjaväelinnakust polügoonile ja polügoonil, mis on täiesti sõidetavad ka liikursuurtükkidele, ilma et peaks kasutama tsiviilkasutuses olevaid teid. Võrreldes järelveetavate suurtükkidega on liikursuurtüki positsioonivalik ka ohutustehnilises mõttes palju paindlikum. Ainuke piirang on laskeväljal võimaldatav laskekaugus, kuna K9 on võimeline laskma 30 km kaugusele ja veelgi enam. Üks võimalik lahendus on laskmine n-ö katkestatud ohualaga, mida ka meie praegune ohutuseeskiri lubab ning mida teiste riikide armeedes tihtipeale kasutatakse.

Tegemist on ohutuse tagamise metoodikaga, kus ohuala on määratud laskva relvasüsteemi ümber ja sihtmärgi ala ümber. Ülejäänud ala, muuhulgas ka mürsu lennutrajektoori all olev pole liikumiseks piiratud. Ainukesed lisapiirangud on õhusõidukitele laskesektoris tulepositsioonilt kuni sihtmärgialale. Kõige rangem osa sellisest ohuala määratlusest käib sihtmärgi ala kohta, kuna see peab oma ohtlikkuse tõttu jääma kindlasti ametliku KV laskeala sisse. Logistiline toetus K9-tele tagatakse koostöös KV toetuse väejuhatuse, relvatootja ja tsiviilpartneritega. Kuna K9-te modifitseerimine toimub Eestis, siis see annab meie kaitsetööstusele võimaluse omandada kogemusi liikursuurtükkide hooldusest ja


Fookus remondist ning seega võimaluse arendada ka oma võimeid KV paremaks toetamiseks. Evakueerimiseks on plaan hankida pukseerimistankid, mis vajaduse korral pukseerivad liikursuurtüki ohutusse kohta remonditöödeks või lahinguväljalt eemale kõrgema taseme remondipunkti. Pukseerimistanki saab vajaduse korral toimetada ka varumootori relva juurde ning see välja vahetada kohapeal. Niimoodi saab K9 kiiresti tagasi viia tuleülesandeid täitma ning mootori samal ajal remonti saata. Kogu pataljoni remondivõime eesmärk on hoida liikursuurtükid võimalikult kaua

lahingutegevuses. Pataljonist kõrgemal teeb remondi- ja hooldustöid toetuse väejuhatus ja vajaduse korral juba koostöös KV väliste partneritega. Kuna liikursuurtükke K9 kasutatakse maailmas üsna mitmes riigis ning kõige enam just koduriigis, siis see tagab varuosade saadavuse ja elutsükli toetuse vähemalt 30 aastaks. Mitte väheoluline pole ka võimalus koolitada välja tehnikuid ja muid spetsialiste, mistõttu ei kao isikkoosseisu vahetumisel ka võimalus uuendada oluline oskusteave. Praegu on näiteks ka EKV kasutuses selliseid relvasüsteeme, mille varuosade saadavus on raskendatud, kuna neid lihtsalt ei toodeta enam. Sama puudutab ka tehnilise personali oskusteabe säilitamist. K9 kasutamisel ei saa me tuge mitte ainult tootjalt Hanwha Defence Corporation, vaid teeme ulatuslikku koostööd ka teiste kasutajariikidega. Austraalia lisan-

dumine selle aasta septembris K9 kasutajate ringi näitab, et liikursuurtükk K9 on muutumas aina atraktiivsemaks relvasüsteemiks üle maailma ja seega kasutajate hulk võib aina suureneda. K9 Kõu kasutuselevõtt suurendab oluliselt kaudtulevõimet EKV-s. Tänu oma omadustele viib ta kaudtuletoetusvõime kiiremaks ja efektiivsemaks, mis aitab manööverüksustel omakorda oma ülesandeid paremini täita. Väidan, et jalaväebrigaadi lahingutegevuse korraldus muutub oluliselt tõhusamaks. EKV-s on minevikust piisavalt negatiivseid kogemusi mõne suurema relvasüsteemi kiirustades kasutusele võtmisel ja äärmiselt rumal oleks nendest vigadest mitte õppida. Eriti nii kompleksse relvasüsteemi puhul nagu liikursuurtükk. See eeldab, et me oleme põhjalikult läbi mõelnud relvasüsteemi kasutusvajaduse, valmistanud ette toimiva logistilise toetuse ning võimaldanud instruktoritel ja tehnikutel relvasüsteemi põhjalikult tundma õppida ja vilumusi omandada, enne kui intensiivsem kasutus pihta hakkab.

SÕDUR oktoober 2020 15


Liitlased fookus

Ligi 700 merejalaväelast on paiknenud Norras alates 2018. aastast. Viimane kontingendi vahetus toimus selle aasta mais, pandeemia kõrghetkel, kui teenistust alustas II merejalaväe ekspeditsioonivägede 2. diviisi 2. rügemendi 3. pataljon.

USA merejalaväelased põhjapolaarjoone taga Norras

22 oktoober 2020 SÕDUR


fookus Liitlased Autor: OR-3 Chase W. Drayer USA merejalaväelane

M

erejalaväelased üksusest, mis kannab ka nime Marine Rotational Force-Europe 20.2 ja mis on osa USA merejalaväe Euroopa ja Aafrika kontingendist, keskendusid Norras nii väljaõppele külmas kliimas kui ka sõjapidamise harjutamisele mägedes. Arendati ka erinevate väeliikide vahelist koostööd, et saavutada parem valmidus tegutseda koos liitlaste ja partneritega.

Laevarutiin

„COVID-19 oli kindlasti proovikivi meie alalisele valmidusele,” ütles pataljoniülem kolonelleitnant Brian Donlon. „Tekkinud olukord raskendas pataljoni väljaõppe korraldamist, aga see ei vähendanud sugugi meie valmisolekut vajaduse korral siirda, olla osa ekspeditsiooniväest ja täita meie põhiülesannet.” Siirmise ajal rakendas pataljon rangeid meetmeid, mis puudutasid nii distantsi hoidmist, hügieeni kui ka maski kandmist. USA mereväe teenistujad jälgisid kogu aeg merejalaväelasi, et märgata haiguse sümptomeid. Norrasse jõudes rakendus ka 14-päevane karantiin. „Me suhtusime karantiini nii nagu oleksime ikka veel laeval,” lisas Donlon. „Valmistusime väga piiratud keskkonnas ja kehtestasime lahingurütmi, mis sisuliselt sarnanes laevarutiiniga.” Pärast 14-päevast karantiini polnud pataljonis ühtegi koroonajuhtumit. Merejalaväelased asusid kohe täitma oma teenistusülesandeid, osaledes iga-aastasel harjutusel Thunder Reindeer teisel pool põhjapolaarjoont. Harjutus koosnes lahinglaskmistest, ühendrelvaliigi väljaõppest ja eraldi harjutati koostööd õhuväega.

Uued ülesanded

Merejalaväelased seadsid ennast sisse lumisel ja mägisel maastikul, mis on väga erinev senisest niiskest ja soisest teenistuskohast Põhja-Caroli-

SÕDUR oktoober 2020 23


Liitlased

nas Ameerika Ühendriikides. Kohe esimese päeva hommikul tuli hakata koostööd tegema norrakatega ja neile kattetuld tellida. Merejalaväelastest luurajad-snaiprid liikusid läbi metsade ja üle mägede, et harjutada varjatud haakimist Norra üksustega. „See näitas mõlema riigi võitlejate paindlikkust ja meie võimet kiiresti kohaneda pärast karantiini lõppemist,” ütles merejalaväe luuraja-snaiper seersant Stephen Michaels. Merejalaväelased tegutsesid koos ka Norra suurtükiväepataljoniga ja õppisid, kuidas sooritada iga-aastasel harjutusel tulenõude protseduure. Norrakad kasutasid nii õhu-, maakui ka mereväe komponente. Esimest korda kasutati F-35 varghävitajaid pataljonitaseme õppusel. Norra valitsus otsustas F-35 hävitajate kasuks 2008. aastal ja esimesed lennukid võeti kasutusele 2019. aasta lõpus. Norra kaitseväe juhataja sõnul arendatakse praegu võimeid, mille abil

suudaksid hävitajad paremini koostööd teha maa-, mere- ja teiste õhuväe üksustega. Selle võime arendamisel tulidki mängu USA merejalaväelased. Õppusel Thunder Reindeer harjutati õhutuletoetuse tellimist Norra teisele jalaväepataljonile, mille sooritasid USA merejalaväe õhutulejuhid. Arktilises kliimas ja mägisel maastikul said õhutulejuhid ühendust F-35 varghävitajatega. See verstapost saavutati esimest korda Põhja-Norras, mille tulemusel sooritati simuleeritud õhutuletoetus teisele jalaväepataljonile.

Sarnane mõttemaailm

„See oli suur asi norralaste jaoks, sest nad arendavad pidevalt sedasorti võimeid ja suudavad järjest paremini kasutada neid hävitajaid mitte ainult õhu sihtmärkide, vaid ka maapealsete sihtmärkide vastu,” ütles merejalaväe õhutulejuht kapten Sage Santangelo. Norra teise jalaväepataljoni ülema

kolonelleitnant Elring Nerviku sõnul oli ühenduse saavutamine ja õhutoetuse tellimine oluline asi, mida sai harjutada, ning ta jäi USA merejalaväelastega väga rahule. „Me mõtleme paljuski väga sarnaselt ja meil on pikk koostöökogemus,” ütles Nervik. „USA merejalaväelastega on alati hea koos harjutada. Olen ühe aasta õppinud Quanticos juhtimis- ja staabikoolis ning ma tunnen merejalaväelasi – tean nende suhtumist ja vaimsust. Ootan ka tulevikus kahe hea liitlase koostööd.” Edaspidi kahe hea liitlase koostöövorm veidi muutub. USA merejalaväelased hakkavad Norras käima lühematel siirmistel, mis keskenduvad rohkem koostööle Norra kaitseväe üksustega. See võimaldab suuremat tegevusvalmidust ja pakub paremat tasakaalu suuremahulise mereväe ekspeditsioonivägede väljaõppe ja kohapealse üksuste koosharjutamise vahel Norras. Fotod: Chase W. Drayer

24 oktoober 2020 SÕDUR


Liitlased SÕDUR oktoober 2020 25


Venemaa fookus

Venemaa administratsiooni ja kõrgemate sõjaväelaste viimaste aastate avaldused on olnud üsna üksmeelsed selles, et nii riigi sõjajõude kui ka relvatööstust tahetakse ülejäänud maailma silmis kujutada võimsa ja ähvardavana.

Venemaa relvatööstuse

hetkeseis, eesmärgid, võimed ja arenguväljavaated Autor: Viljar Veebel Balti Kaitsekolledži teadur

P

resident Vladimir Putin on korduvalt viidanud Venemaa nn imerelvadele, ning väitnud, et nüüdseks on jõutud olukorda, kus teised juhtriigid peavad pingutama, et luua relvi, mis on Venemaal juba valmis ja kasutuses. Kaitseminister Sergei Šoigu on toonitanud Venemaa ülemvõimu sõjanduses, asepeaminister Juri Borissov rääkinud riigi uusima tanki T-14 Armata kolossaalsest ekspordipotentsiaalist jne. Venemaa avaldused on pannud eksperdid arutlema selle üle, kas niisugustel väljaütlemistel on põhjendatud alust ning milline on Venemaa sõjatööstuse praegune innovatsioonitase ning tootmis- ja ekspordivõime. Enamik analüüse on keskendunud Venemaa relvajõududes viimasel aastakümnel toimunud muudatustele ja riigis loodud või loodavatele kõrg-

26 oktoober 2020 SÕDUR

tehnoloogilistele relvadele. Samas on jäänud tagaplaanile üldisem küsimus, miks on Venemaa eluliselt huvitatud kaitsetööstuse arendamisest ja relvaekspordist. Artikkel keskendubki sellele, uurides strateegilisest vaatenurgast lähtudes Venemaa kaitsetööstuse hetkeseisu ja arenguväljavaateid rahvusvahelises plaanis. Täpsemalt otsitakse vastuseid kolmele küsimusele. Esiteks, millises seisus on Venemaa kaitsetööstus ning kellele ja millist relvastust Venemaa müüb? Teiseks, miks on kaitsetööstus ja relvaeksport Venemaale strateegiliselt olulised? Kolmandaks, kas võib eeldada, et senine arengu- ja ekspordimuster jätkub või ootavad Venemaa relvatootjaid ees olulised muudatused? Edaspidi kasutatavate andmete puhul tasub olla kriitiline mitmel põhjusel. Esiteks ei avalda riigi relvaekspordi eest vastutav Rosoboronexport andmeid iga aasta ning neid ei esitata detailideks jagatud kujul. Teiseks ei pruugi statistikas kajastuda väljaspool Roso-

boronexporti korraldust jäävate Venemaa ettevõtete relvaeksport1. Kolmandaks ei ole suurelt jaolt just Venemaalt relvi importivad Lähis-Ida riigid andnud järjepidevalt infot, mida Vene­maalt täpselt imporditakse.

Mida on Venemaa relvatööstusel pakkuda ja kes on kliendid?

Ametlikes kanalites raporteeritud edusammude taustal jääb esmamulje, et Venemaa kaitsetööstus elab läbi oma kõrgaega: luuakse kõrgtehnoloogiliste imerelvade prototüüpe, katsetatakse neid edukalt lahinguolukordades, sõlmitakse mastaapseid relvatehinguid ning valmistutakse käivitama masstootmisliine. Venemaa kaitsetööstuse üldine võime näib leidvat kinnitust ka rahvusvahelises võrdluses. Võttes arvesse nii kodumaised kui ka välismaised relvatarned, kuulub Venemaa Ameerika Ühendriikide ja Hiina järel kolme suurima relvatootja hulka maailmas2.


fookus Venemaa Artjom Mikojani ja Mihhail Gurevitši nimesid kandev hävitaja MiG-29  Fotod: Shutterstock

Riigi ekspordivõime kohta rahvusvahelises plaanis annab tunnistust asjaolu, et SIPRI viimase viie aasta andmete järgi on Venemaa koos Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hiinaga üle maailma viie suurima relvaeksportija seas3. Venemaa osakaal globaalses relvaekspordis aastatel 2015–2019 moodustab ligi 21%4. Näiteks 2017. aastal

oli SIPRI hinnangul maailma riikide kaitsetööstuse 100 suurima ettevõtte koondandmete põhjal Ameerika Ühendriikide relvamüük suurusjärgus 226,6 miljardit USA dollarit, samas kui Hiina ja Venemaa vastavad näitajad olid umbes 54 miljardit USA dollarit ja ligi 38 miljardit USA dollarit. Samas on Venemaa kasutanud kohalikes kaitsetööstusettevõtetes too-

detut edukalt nii oma relvajõudude moderniseerimiseks kui ka teistesse riikidesse eksportimiseks. On hinnatud, et relvaeksport moodustab umbes kolmandiku Venemaa kaitsetööstuse kogutoodangust, kuid see võib olla ka suurem. Perioodil 2014–2017 on Venemaa kaitsetööstuse aasta ekspordinumbrid jäänud üldjoontes 15–16 miljardi USA dollari piirimaile. Eelnev annab tunnistust sellest, et Venemaal on üleilmsel relvaturul kindel positsioon ning ta on teistele arvestatav konkurent. Samas SIPRI uusimad andmed näitavad, et Venemaa relvaeksport aastatel 2015– 2019 on vähenenud peaaegu 20% võrra võrreldes 2010.–2014. aastatega5. Venemaa relvatööstuse üheks tugevuseks peetakse seda, et riik suudab toota relvastust erinevatele valdkondadele, pakkudes integreeritavaid lahendusi. Näiteks lennunduses loetakse Venemaa nn võtmetoodeteks hävitajaid Su-35,

SÕDUR oktoober 2020 27


Venemaa

Su-30 ja MiG-29, treeninglennukeid Yak-130 ning Mil ja Kamov-tüüpi helikoptereid, õhukaitsesektoris raketisüsteeme S-400 TRIUMF, ANTEY-2500, BUK-M2E jt. Maavägede tarbeks müüduimad on T-90 tankid, BMP-3 lahingumasinad ning soomusauto-maastur Tigr jne6. See kajastub ka Venemaa relvatööstuse ekspordiprofiilis: populaarsed ekspordiartiklid on näiteks Su-30MK hävitaja, T-90S tank, Mi-17 helikopterid ja BMP-3 IFV lahingumasinad. Venemaa on viimasel viiel-kuuel aastal eksportinud relvi enamjaolt Aasia ja Okeaania riikidesse (u 60% Venemaa koguekspordist), vähemal määral Aafrikasse (17%) ja Lähis-Ida riikidesse (16%). Venemaa relvaeksport aastatel 2014–2018 Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse on olnud sanktsioonide tõttu marginaalne (vastavalt ligi 6% ja 1,5%)7. Aasia regiooni jäävad ka Venemaa kaks peamist pikaajalist relvaekspordi sihtriiki – India ja Hiina –, mis katsid 2015.–2019. aastail 41% Venemaa relvaekspordist. Venemaa on paljude Aasia riikide jaoks (nt Myanmar,

28 oktoober 2020 SÕDUR

Türkmenistan, Mongoolia, aga ka Indoneesia ja Pakistan) kas lausa esmane või väga oluline relvaimpordi päritolumaa. Seega, Venemaa ekspordib rohkesti relvasüsteeme, mis vastavad eeskätt arengumaade vajadustele: nõukogudeaegsete relvade uuendusi, mida tehakse masstoodanguna ning mis seetõttu on hinna poolest soodsad, kuid siiski töökindlad ja lihtsasti käsitsetavad ning nende tarvis on ostjatel toimiv logistika ja remondivõime.

Miks on relvaeksport Venemaale strateegiline prioriteet?

Suuresti toorainetööstusel põhineva majandusega Venemaal on kaitsetööstus tegelikult ainuke tehnoloogia poolest intensiivne majandussektor, mille puhul riik on maailmas juhtpositsioonil koos Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga. Teisisõnu ei ole Venemaal relvaekspordile sisulisi tsiviilalternatii-

ve, sest Lada ja GAZi autosid paraku keegi mujal maailmas osta ei soovi. Seetõttu on mõistetav, et kaitsetööstuse ja selle ekspordipotentsiaali ülistamine on praktiline meede, et reklaamida riigi relvatööstust ja jätta Venemaast mulje kui mitmekülgsest ja usaldusväärsest pakkujast ning strateegilisest partnerist, kellega tasub olla sõbralikes suhetes. Riigisiseses plaanis väärivad märkimist ka Venemaa kaitsetööstuse ideoloogiline ja sotsiaalne mõõde. Sektori sotsiaalsest tähtsusest räägib ka asjaolu, et Venemaa kaitsetööstusettevõtetes on hõivatud u 2 miljonit inimest, kellest ligi 1,3 miljonit on otseselt hõivatud relvatööstuses ning 0,7 miljonit tootmises tsiviiltarbeks. Peresuhete kaudu mõjutab kaitsetööstus Venemaal ligikaudu 5 miljonit inimest, mis on umbes 3,5% riigi ligi 145-miljonilisest rahvastikust. Kaitse­ tööstusettevõtted on jagunenud üle


Venemaa Venemaa erinevatesse regioonidesse, olles nii mõneski piirkonnas oluliseks tööandjaks. Teisest küljest on relvaeksport endiselt Venemaa jaoks oluline osa riigi välispoliitikast. Eeskätt vajab Venemaa liitlasi, kes toetaks riigi „Euraasia võimukeskuse” narratiivi ning ei kujutaks endast Venemaale ohtu. Relvaekspordil on viimases oluline roll, kuna see seob importijad eksportija külge andmata importijale võimalust ei pooli vahetada ega eksportijat ennast rünnata, kuna importija sõltub vahetult eksportijast näiteks vajaliku laskemoona tõttu või säilitab eksportija võime kontrollida kõrgtehnoloogilisi relvi.

Kolmandaks, USA ja NATO domineerival globaalsel relvaturul töötavad teatud kriteeriumid ja tehnilised asjaolud Venemaa kui ainsa suure NATOsse mitte kuuluva ekspordipartneri kasuks. Ehk teisisõnu on tegemist ühega vähestest piisavalt suure valikuga pakkujatest, kes tegutseb väljaspool NATO raamistikku, ei seo relvaeksporti eeltingimustega, nagu inimõiguste

kaitse, ei sea piiranguid relvade järelturule, annab vajaduse korral ostude sooritamiseks laenu, on huvitatud sanktsioonidest kõrvalehiilimisest ning kui vaja, siis on valmis ka relvatehinguid varjama. Riigid, kes endale niisugust ekspordipartnerit otsivad, on täiesti olemas, eriti Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Relvaekspordi valikul lähtub Venemaa importija motiividest, on tunnistanud ka Venemaa enda eksperdid.

SÕDUR oktoober 2020 29


Venemaa

Näiteks relvaimpordi sõjalise mudeli puhul on importija huvitatud eelkõige relvade lahingutõhususest ja järgmiste kriteeriumitena tarnekiirusest, väljaõppele kuluvast ajast ja hinnast. Venemaa vaatenurgast on sellisteks riikideks Süüria ja Iraak. Niinimetatud sõltuvusmudel on seostatav rikaste riikidega, kes ei suuda või ei soovi ise oma julgeolekut tagada, näiteks 2000. aastate alguse Saudi-Araabia ja Kuveit. Poliitilise mudeli puhul on importija oma poliitilise orientatsiooni tõttu teadlikult huvitatud teatud eksportija relvatoodangu ostmisest. Venemaa arvates on sellisteks riikideks näiteks Valgevene ja Armeenia ja veel hiljuti ka Venezuela. Nõndanimetatud blokaadimudeli järgi soovib importija hiilida piirangutest mööda ja otsib selleks riike, kes oleksid nõus neile eksportima. Venemaa jaoks on niisugusteks blokaadiriikideks olnud näiteks Liibüa, Süüria ja Iraan. Eristatakse ka korruptsioonimudelit, kus relvaimpordi eesmärk ei ole mitte riiklikud huvid, vaid soov teenida tehingult ebaseaduslikku tulu isiklikus plaanis. Võimalik, et see on motiveerinud näiteks mõne Lähis-Ida, Aafrika või Ladina-Ameerika riigi relvaimporti Venemaalt. Viimase, tööstuslik-tehnoloogilise mudeli kohaselt soovib importija saada ligipääsu mingile tehnoloogiale, et võtta see kasutusele kodumaises tootmises. See aga eeldab, et eksportija on valmis importijale niisugust ligipääsu tehnoloogiale andma. Venemaa meelest on sellised riigid just India ja Hiina.

Milliseks kujuneb Venemaa relvaekspordi lähitulevik?

Tulevikuarengutes mängivad olulist rolli nii Venemaa riigisisesed arengud kui ka peamiste ostjate vajaduste ja võimete arengud. Riigisisesed probleemid on seotud kaitsetööstuse ebapiisava finantseerimisega, eeskätt vastselt kehtima hakanud riikliku relvastusprogrammi valguses (mis võib, aga ei pruugi tegelikkuses nii olla). Tarnetähtaegade pikkus ja suutmatus nendest kinni pidada (kui Hiinal võtab tuumaallveelaeva ehitamine aega u 16 kuud, siis Venemaal 9 aastat), riigile kehtestatud sanktsioonid (mis on juba mõjutanud mõne Venemaa

30 oktoober 2020 SÕDUR

partnerriigi, näiteks India relvaoste), korruptsioon (riigikaitsele kulutatavat eelarvet on raske kontrollida, kuna näiteks 2019. aastal oli 65% kaitse-eelarve kuludest kuulutatud ka salajaseks või ülisalajaseks ja ei kuulunud seetõttu avalikustamisele), vähese innovatsiooniga kaitsetööstuse valdkonnas (teadlaste ja tehnilise personali puudumise või vananemise tõttu), riigi võimetus toota mikroelektroonikat ja uusi materjale ning konkurentsi puudumine kaitsetööstusettevõtete vahel (vastupidi kui nõukogude ajal). Kuidas võib Venemaa seniste kaubanduspartnerite käitumine mõjutada sektori arengut? Olulisimad riigid on siinkohal loomulikult India ja Hiina ehk maad, kes impordivad Venemaalt kõige rohkem relvi. Nagu eelnevalt mainitud, on mõlema riigi relvaimpordi ajendiks tööstuslik-tehnoloogiline mudel, mis peaks lõppeesmärgina viima selleni, et ühel hetkel ei soovita enam Venemaa relvastust varasemas mahus importida, vaid toodetakse see kohapeal. Selline muster on eriti ilmne Hiina puhul, kes on seni tundnud huvi just Venemaa arenenumate relvasüsteemide vastu (näiteks Su-35 hävitaja, S-400 SAM-süsteem, AL-31F lennukimootor jne). Kuna Venemaa on olnud valmis neid Hiinale müüma, siis on Hiina neid seni ka Venemaalt ostnud. Samas ei ole see aga Venemaa seisukohast jätkusuutlik, arvestades Hiina tehnoloogilise võime suurenemist selles valdkonnas. Tegelikult on sama suundumus täheldatav ka Indias, kes teatas hiljuti, et on võtnud järgmise viie aasta vaates eesmärgiks kahekordistada oma relvaeksporti, ajendatuna suuresti riigi majanduskasvu aeglustumisest. Samuti peetakse just Indiasse suunatud ekspordi vähenemist põhjuseks, miks on Venemaa relvaeksport aastatel 2015–2019 vähenenud peaaegu 1/5 võrra. Peale selle on India juba praegu teinud relvaoste ka Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest, mis räägib selle väite kasuks, et Venemaal ei pruugi olla enam üpris heal tehnoloogilisel tasemel või lihtsalt piisavas koguses toodangut, mida Indiale pakkuda. Kui peaks juhtuma, et Venemaa kaitsetööstus jääb lähima viie aasta kestel suuremalt jaolt ilma oma kahest populaarsemast eksporditurust ehk Hiinast ja Indiast, oleks see ilmselgelt

tõsine löök nii riigi kaitsetööstusele, majandusele kui ka riiklikule julgeolekule tervikuna. Selles mõttes on Venemaa praegused pingutused näiteks Indiaga suhete arendamisel, relvatarnete ja ühisprojektide edendamisel ning mõlemale poolele sobivate makselahenduste leidmisel täiesti mõistetavad ja ootuspärased. Paremini mõistetavaks saavad selles valguses ka Venemaa pingutused uute n-ö imerelvade väljaarendamisel ja masstootmisele suunamisel, mis aitaks kindlustada Venemaa positsiooni maailma ühe juhtiva relvaeksportijana, mis nüüdsete madalate nafta ja gaasi hindade juures ei ole Venemaa jaoks mitte pelgalt au-, vaid pigem ellujäämisküsimus. 1 Hinnanguliselt toimub Rosoboronexporti kaudu u 85-90% Venemaa relvaekspordist (Cyrille Bret, Defense industries in Russia and China : players and strategies, EurAsia Prospective 2017). 2 SIPRI (2020). New SIPRI data reveals scale of Chinese arms industry, avaldatud 27. jaanuaril 2020. 3 SIPRI (2020). USA and France dramatically increase major arms exports; Saudi Arabia is largest arms importer, avaldatud 9. märtsil 2020. 4 SIPRI (2020). International arms transfers. Arms transfers graphics, avaldatud märtsis 2020. 5 SIPRI (2020). USA and France dramatically increase major arms exports; Saudi Arabia is largest arms importer. Avaldatud 9. märtsil 2020. 6 Russia Military Power. Building a military to support Great Power aspirations. RAND, 2017, lk 85. 7 SIPRI (2020). Trends in international arms transfers, 2018. SIPRI Fact sheet, March 2019.


Venemaa SÕDUR oktoober 2020 31


Maailm fookus

Saheli mahajätmise ja talibaniseerumise oht Autor: Kalev Stoicescu Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

S A H E L

Sudaan Tšaad

Nigeeria

AAFRIKA

i

Guinea

Niger

er

Mali

m

32 oktoober 2020 SÕDUR

Egiptus

SAHARA KÕRB

Mauritaania Senegal

Liibüa

ne

Mida tähendavad Prantsusmaalt saabunud kõrge külalise sõnumid? Esiteks mõistavad Eesti ja Prantsusmaa suurepäraselt, et Euroopa seisab vastamisi tõsiste ohtudega nii idast kui ka lõunast. Teiseks osalevad Eesti ja Prantsusmaa operatsioonides ja missioonides õlg õla kõrval mõlemas suunas, mis tugevdab solidaarsust Põhja-Atlandi alliansis ning Euroopa Liidus. Kolmandaks ei ole vastastikune panustamine Malis ja ettenihutatud kohalolekus (eFP) Eestis n-ö linnukese kirja saamine, vaid väga professionaalsete ja pühendunud üksuste tõsine jõupingutus. Sahel tähistab geograafilist vööndit Aafrikas Sahara kõrbe ja lõuna pool algava savanni vahel. Mali on Saheli

Alžeeria

na

Sahel tähistab geograafilist vööndit Aafrikas Sahara kõrbe ja lõuna pool algava savanni vahel.

Lääne Sahara

Vahemeri

Pu

P

rantsusmaa relvajõudude juhataja kindral François Lecointre pidas kaitseväe peastaabi ees augusti lõpus kõne, milles ta kiitis Eesti kaitseväelaste väga kõrget taset ja nende tegevust Malis toimuvas operatsioonis Barkhane, sealhulgas sihtüksuses Takuba. Kindral andis Eesti kaitseväelastele üle Vapruse teeneteristid silmapaistva tegutsemise eest Gao baasi vastu suunatud terrorirünnaku tõrjumises 22. juulil 2019. Kindral Lecointre ütles ajalehele Postimees, et Euroopa julgeoleku võti peitub samuti Aafrika konfliktides.

Maroko

Etioopia

Atlandi ookean

piirkonnale suunatud rahvusvahelise julgeolekuabi keskmes. See riik on näinud pöördelisi arenguid Araabia kevadest saadik 2011. aastal. 18. augustil 2020 toimus Malis järjekordne sõjaväeline riigipööre mõne tunni jooksul, kui n-ö püstoli ähvardusel kõrvaldati võimult riiki seitse aastat juhtinud president Ibrahim Boubacar Keïta. Võimu haaras ebaseaduslikult sõjaväeline hunta, kuid paljud juubeldasid Mali pealinna Bamako tänavatel. Mali värske hunta lubas kohe jätkata koostööd Prantsuse ja teiste rahvusvaheliste jõududega, mis paiknevad riigi territooriumil ja naaberriikides. Teisest küljest märkis kindral Lecointre selgelt, et rahvusvaheline kogukond, eriti riigid ja organisatsioonid, mis toetavad Malid julgeolekujõudude ja arenguabiga, ei saa leppida ebaseadusliku ja ebademokraatliku režiimiga. Saheli koalitsiooni kaitseminist­ rid ja muud esindajad nõudsid 3. septembril tehtud avalduses, et Malis toimuks võimalikult kiiresti rahumeelne üleminek demokraatlikule tsiviilvalitsusele. Saheli koalitsioon leidis, et lisaks sisepoliitilise olukorra taastamisele Ma-

lis peab jätkuma rahvusvaheliste jõudude töö, sest vastasel juhul halveneks riigi ja piirkonna julgeolekuolukord veelgi terrorismi ja rände kasvu tõttu. Hiljutine riigipööre tõestas päris kindlasti veel kord, kui habras on siiski Mali (ja paljude teiste Saheli maade) riiklus. Nende riikide jätmine omapäi tekitaks Euroopa kõhualuses kaose ja tohutu suure julgeolekuriski. Mahajäetuna võivad Mali ja mõned naaberriigid doominoefekti abil talibaniseeruda.

Üldine ülevaade Sahelist

Sahel on kuni 1000 km laiune ja 5400 km pikkune ülisuur vöönd, mis laiub Atlandi ookeani ja Punase mere vahel ning on üleminekuala Sahara kõrbest Sudaani savannile. Araabiakeelsed sõnad sāhil (piir või äär), as-sahrā’ (kõrb) ja bilād as-sūdān (mustanahaliste maa) viitavad otseselt Põhja-Aafrika ja sub-Sahara vahelistele ajaloolistele, geograafilistele ja antropoloogilistele erisustele. Saheli määratlemine on kitsendatud käesoleva artikli kontekstis Malile ja tema naaberriikidele – Mauritaaniale, Burkina Fasole, Nigerile ja Tšaadile –, mida tuntakse üheskoos ka Saheli G5 riikidena (edaspidi SG5). Need viis


fookus Maailm Nigeri sõdur väljaõppel  Foto: Scanpix

SÕDUR oktoober 2020 33


Maailm

riiki, mille geograafilises keskmes on Mali, hõlmavad Euroopa Liidust umbes 20% suurema territooriumi, kuid nende rahvaarv on Saksamaa omast väiksem, kokku 80 miljonit. Suured maa-alad on asustamata või väga hõredalt asustatud, kuivõrd 95% territooriumist on täiesti või valdavalt kuiva kliimaga. Etnilised erisused torkavad silma peamiselt Malis, mille põhjapoolne osa on asustatud peamiselt tuareegidega (10% rahvastikust) ning lõunaosa mustanahaliste hõimudega. Tuareegidel on sama osakaal Nigeri rahvaarvust, kuid seal nad asustavad pea kogu riigi territooriumi. Mali ja Niger on täielikult islamimaad.

Saheli piirkond kannatab vaesuse, plahvatusliku demograafia, töötuse, nõrga riikluse, korruptsiooni ja halvenevate kliimaolude tõttu. Mustanahalised domineerivad pea eranditult Burkina Fasos ja Tšaadis, kuid seal on islamiusu levik piiratum (kuni 60% elanikest), ristiusu ja animismi arvelt. Seega, tegemist on etnilisuse ja religiooni mõttes küllalt kirjude riikidega, mille omavahelised riigipiirid tõmmati postkoloniaalse iseseisvumise käigus 1960. aastatel küllalt suvaliselt, järgides koloniaalajastu administratiivseid eraldusjooni. Kuni neli viiendikku Saheli G5 elanikest töötab ja elatub põllumajandusest, kuid põllumajandusmaid jääb üha vähemaks kliimamuutuse ning liiga intensiivsest karjatamisest põhjustatud kõrbestumise tõttu. Nende riikide rahvaarv kasvab sellest hoolimata kiires tempos, näiteks Malis 2,9% ja Nigeris 3,9% aastas (3% kasv aastas tähendab rahvaarvu kahekordistumist 23 aastaga ehk Aafrika kontekstis ühe ainsa inimpõlvega). Saheli piirkond kannatab vaesuse, plahvatusliku demograafia, töötuse, nõrga riikluse, korruptsiooni ja halvenevate kliimaolude tõttu. Kuni 80% tööga hõivatud elanikest tegutseb ja elatub põllumajandusest. SG5 riikidel on küllalt rikkalikud maavarad (näiteks nafta, kuld ja uraa-

34 oktoober 2020 SÕDUR

Bamako tänavail 19. augustil 2020: Malis on päev varem toimunud riigipööre  Foto AFP/Scanpix

nimaak), mis annavad suurema osa ekspordituludest, kuid nende ammutamine on raskendatud ebastabiilsuse ja terrorismiohu tõttu ning korruptsioon teeb tulude jaotamise selgelt väga ebavõrdseks (tavaelanikud reeglina sellest kasu ei saa). SG5 riikide nominaalne sisemajanduse koguprodukt 2018. aastal (Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel) oli 55 miljardit eurot ehk pisut vähem Horvaatia SKP-st.

Julgeolekuolukord

Malis puhkes kodusõda Araabia kevade laineharjal – 2012. aastal, kuigi konflikt tuareegide ja mustanahaliste kontrollitud valitsuse vahel püsib tegelikult juba aastakümneid. Malis ei ole võimalik stabiilsust ja riigi ühtsust saavutada ilma püsiva poliitilise kokkuleppeta, millest ka Bamako valitsus peaks kinni. Tuareegidele tuleb anda arenguabi ning kaasata neid ka riigi relvajõudude ülesehitusse, mis on kon­ flikti lahendamise eeldus. Kui tuareegid enam ei sõdi aktiivselt Mali valitsuse vastu, siis on saanud hoogu erinevad terroristlikud grupid,

sealhulgas Mali naaberriikides, mis on osaliselt seotud al-Qaidaga (näiteks AQIM, ee Islami Magribi al-Qaida) või on Iraagis ja Süürias purustatud nn Islamiriigi riismed. Viimased otsisid endale turvalisi uusi paiku ning nõrga riiklusega ja korruptiivsed maad, nagu SG5, sobivad terroristidele ideaalselt. Terroristidele meeldivad laialdased alad, nagu Sahelis, kus piirid eksisteerivad ainult kaartidel ning on olemas marginaliseeritud asurkondi, mis pakuvad laialdast tugibaasi ja toetajate värbamise võimalusi. Terrorirünnakud SG5 riikides on olnud küllalt sagedased, eriti nõrgemate sihtmärkide vastu. Olukord Sahelis püsib pingelisena, mida tõendavad ka sel aastal toimunud rünnakud Bamba ja Tarkinti linnades Malis. Hästi kaitstud objektide vastu korraldatakse pigem enesetapurünnakuid, nagu eespool mainitud rünnak Gao baasis. Viimase paari aasta jooksul on terrorirühmitused püüdnud oma kontrolli alla saada Gaost idas asuva Liptako-Gourma piirkonna, mis laiub Mali, Burkina Faso ja Nigeri piirialadel.


Maailm

Saheli koalitsioon Eesti USA Saksamaa Belgia Kanada

Tšehhi Kreeka Itaalia Norra Portugal

Rootsi Taani Soome Holland ÜRO

Malis on oma elu jätnud paljud rahuvalvajad. ÜRO operatsioonis MINUSMA, mis algas juulis 2013, on seni surma saanud üle 200 rahuvalvaja. 5. septembril 2020 hukkus Tessalitis Kidali provintsis kaks Prantsuse sõjaväelast. Servali (2013-2014) ja Barkhane’i operatsioonides on hukkunud kokku 45 prantslast, mis on küll väiksem, kuid kahjuks lähenemas Afganistanis hukkunute arvule (88). Rahvusvahelised jõupingutused on tugevnenud, kuid paradoksaalselt on suurenenud ka terroristlike rühmituste tegevus, mis viitab nende stabiilsele rahastamisele. Terroristid finantseerivad oma võrgustikke ja tegevust väga paljude kriminaalsete tegevuste põhjal, nagu kaupade, relvade, narkootikumide ja inimeste smuugeldamine ning röövimised ja väljapressimised. Neil on samuti ebakriminaalsed rahaallikad,

näiteks legaalselt registreeritud ärid ning Saheli piirkonnas ajalooliselt levinud “annetamise” vorm nimega Zakat. SG5 riikide ühise kontingendi üksusi õpetavad välja Euroopa Liidu missiooni EUTM ning Prantsuse operatsiooni Barkhane instruktorid, kes tegelevad samuti ka Mali relvajõudude üksustega. SG5 ühised üksused ei ole siiski võimelised päris iseseisvalt tegutsema ning vajavad Prantsuse ja teiste riikide (sh Eesti) toetust, sealhulgas Liptako piirkonnas. Ükski rahvusvaheline operatsioon ei saa kesta lõputult ning ilma lõpliku eesmärgita. Rahvusvahelise kogukonna eesmärk on mõistagi see, et SG5 riigid võtaksid kunagi ise täieliku vastutuse julgeolekuolukorra stabiilsuse tagamise eest, kuid selleni võib minna väga palju aastaid. Pealegi ei sisenda Afganistani ja Iraagi näited optimismi. Prantsusmaa sõjaline kohalolek Malis, Nigeris ja Tšaadis on muljet avaldav nii kontingendi isikkoosseisu suuruse (üle 4500) kui ka sõjatehnika poolest (7 lahingulennukit Mirage 2000, 3 Reaper-drooni, 21 lahingu- ja transpordikopterit jne). Prantsusmaa, rahvusvahelise kogukonna juhtriik Saheli piirkonnas, on Eestile väga tänulik panustamise eest maaväe üksusega ning lisavõimetega operatsioonis Barkhane ja sihtüksuses Takuba. Eesti üksus on ainus tugi Prantsuse vägedele maismaal, kuid terve hulk liitlasi toetab näiteks kopterite ja lennukitega (Suurbritannia, Taani, Hispaania, Saksamaa jt). Eesti ja Prantsusmaa kaitsepoliitiline ja sõjaline side on üha enam tugevnenud Gaos ja Tapal ning samuti Ämaris (kui Prantsusmaa osaleb Balti õhuturbemissioonil). USA on samuti võtmetähtsusega osaleja Sahelis, kasutades õhujõudude baase Nigeris (droonid) ning erioperatsioonide üksusi koos prantslastega. Ameerika logistika (nt strateegiline transport) ja luuretoetus on äärmiselt oluline operatsiooni Barkhane korraldamiseks.

Läänemaailma huvid Sahelis

Prantsusmaa on peaaegu kogu Lääne- ja Kesk-Aafrika kunagine peremees, kellele langeb teatud ajalooline ja moraalne kohus toetada neid riike. Teisalt on Saheli stabiliseerimine ja areng kogu Euroopa (Liidu) huvides,

vähendades terrorismiohtu ning massilist väljarännet. Oluline on seegi, et Saheli riigid on rikkad maavarade poolest. Näiteks Niger on Prantsusmaa peamine uraaniga varustaja (võrdväärselt Kanadaga), arvestades, et tuumaelektrijaamad toodavad 72% Prantsusmaa elektrienergiast. Lõpuks on hoogu võtmas 1880ndate aastatega sarnane uus võitlus Aafrika jagamise pärast, milles osaleb väga agaralt Hiina ning kohati ka Venemaa. Nad ilmselt ei jäta enda poolt täitmata ühtegi Lääne mahajäetud võimuvaakumit.

Kokkuvõte

Prantsusmaa ning naaberriigid päästsid Mali täielikust kokkuvarisemisest ning võimalikust talibaniseerumise stsenaariumist 2013. aastal. Kogu piirkonna (SG5) talibaniseerumine ei ole üksnes teoreetiline võimalus, vaid peaaegu vältimatu areng, kui läänemaailm ei toeta piisavalt Malid ja teisi SG5 riike. Rahvusvahelisi missioone ja operatsioone peab tugevdama terroristide kerksuse murdmiseks, eriti marginaliseeritud asurkondades (näiteks Liptako piirkonnas Mali, Nigeri ja Burkina Faso piirialadel, kuhu on paisatud operatsiooni Barkhane kõige võimekam sihtjõud Takuba).

Eesti üksus on ainus tugi Prantsuse vägedele maismaal, kuid terve hulk liitlasi toetab näiteks kopterite ja lennukitega. Lääne- ja kohalike riikide sõjaline sekkumine julgeolekuolukorra stabiliseerimiseks puudutab siiski sümptomeid, kuid mitte piirkonna probleemide põhjuseid. Saheli riigid vajavad eelkõige humanitaarabi ning toetust nende majanduse arendamiseks. Saheli ees seisab pikaajaline risk, et terroristlike rühmituste kerksus püsib ning julgeolekuolukord ei parane otsustavalt, mistõttu rahvusvahelised organisatsioonid ning lääneriigid jätavad Mali ja teised SG5 riigid tegelikult unarusse.

SÕDUR oktoober 2020 35


Väljaõpe fookus

Üks Iraagis teeninud USA maaväe ranger arvustas Ida-Euroopa sõjaväelasi. Ta oli väga kriitiline, öeldes, et nad on võimelised vaid baasi valvama ja ei midagi enamat. Arvas nii seni, kuni kohtas Eesti kaitseväelasi, kes olid justkui teisest klassist. Ta ei saanud aru, miks see nii oli, ja see jäi teda painama. Alljärgnev võiks pakkuda vastuse sellele küsimusele.

36 oktoober 2020 SÕDUR

Autor: Alan Christopher Sheppard


fookus Väljaõpe

Iraagi missiooni väljaõpe ‒

pusle lahtivõtmine

I

raagi missiooni väljaõppe korral­ damine oli ehk kõige rahuldust pakkuvam ülesanne minu pika­ ajalise sõjaväelase karjääri jooksul. Ma nägin, kuidas erineva taustaga indivii­ didest kujunesid hästi väljaõpetatud rühmad. Need rühmad võisid sirgus seljaga võrdsetel alustel koostööd teha hästi varustatud ja väljaõpetatud USA maaväe sõduritega, kes neid kõrgelt hindasid, niisamuti nagu sealne vasta­ ne seda tegi. Esimesed Iraagi rühmad moo­ dustati Scoutspataljoni põhjal, aga kuna pataljonil oli palju kohustusi, siis hiljem võeti sinna vabatahtlikke ka teistest kaitseväe üksustest. Rahu­ operatsioonide keskuse ülesandeks oli väljaõpet korraldada ja mind määrati selle väljaõppemeeskonna ülemaks. Õpetasime välja ühtseid rühmasid juba kokkuharjutanud meestest ja eri­ neva taustaga üksikvõitlejatest teistest väeosadest. Viimases Iraaki läinud rühmas olid ka värskelt ajateenistuse lõpe­ tanud vabatahtlikud võitlejad. All­ kirjastades ühe pastakaliigutusega paberi, said neist professionaalsed

sõjaväelased. Loomulikult olin ma nõus nende lähetamisega, sest mil­ leks neid siis välja õpetada, kui neid ei saa proovile panna.

Treeni nii nagu võitled

Kõik sõjaväed värbavad sellisteks mis­ sioonideks inimesi oma väga erineva­ test üksustest. Et see toimiks, peab kõigil neil üksustel sarnane väljaõpe olema ja nad peavad vastama samale standardile. Iraagi rühma kokkupane­ misel ilmnes, et igal üksusel oli erinev väljaõppetaust, sest kaitseväes polnud veel ühtset standardit. Rühma ohvitserid olid alati noo­ remohvitserid leitnandi või ajutise kapteni auastmega. Ma unistasin küll sellest, et mõned kõrgel kohal vanem­ ohvitserid Iraagis rühmaülemana tee­ niksid, kuid seda ei juhtunud. Hil­ jem poleks vaja olnud selgitada, miks korrektne rühma väljaõpe oluline on. Kuulid räägivad valjemalt kui sõnad. Need noored ohvitserid said väga hästi selgeks, miks üksikvõitleja os­ kused olulised on ja mispärast peab usaldama oma alluvaid. Metsas pauk­ padrunitega harjutades võib juhtimise

SÕDUR oktoober 2020 37


Väljaõpe

oma alluvatelt igal hetkel üle võtta, kui tundub, et alluvad ei ole kompetent­ sed. Võib suitsupausi teha ja mehed saaksid naerda selle üle. Päris lahingus oleks see viimane asi, mida ülem soo­ vib, ja keegi ei naeraks. Seetõttu tuleb treenida nii nagu võitled. Kord küsis minult üks vanemoh­ vitser, et kuidas saaks parandada suhteid allohvitseridega, sest paljud ohvitserid ei austanud neid. Vasta­ sin, et tuleb treenida nii nagu võit­ led. Usaldus on alati kahepoolne – ka ohvitserid peavad oma meeste austuse välja teenima.

Oskus näha kõrgema tasandi suuremat pilti loob tugevaid üksuseid. Oluline, et see toimuks kõigil tasanditel. Jaoülemad pidid samuti mõistma, et suhted iga jaoliikmega on üliolu­ lised, ning, et igal jaoliikmel on oma ülesanne, mida peab täitma iseseis­ valt minimaalse järelevalvega. Seda ülesannet täites pidi üksikvõitleja niisamuti aru saama, mis toimub jao tasemel.

Iraagi õppetunnid

Oskus näha kõrgema tasandi suure­ mat pilti loob tugevaid üksuseid. Olu­ line, et see toimuks kõigil tasanditel. Jaoülem peab aru saama, mis toimub rühma tasemel jne. Rahuajal on seda kerge unustada ‒ see vajab pidevat väl­ jaõpet ja kindlat süsteemi, mis sellist väljaõpet toetaks. Paljud Iraagis olnud eri riikide sõ­ javäed said kiiresti aru, et olid seda põhimõtet eiranud oma jaoülemate ja sõdurite väljaõppe käigus. Jaod pidid Iraagis iseseisvalt tegutsema (nagu see tihti juhtub lahingutegevusel linnas­ tatud alal) ning selgus, et selleks puu­ duvad nii üksikvõitleja kui ka juhtimi­ se oskused. See oli suur õpituvastus ja enamik sõjavägesid asus seda kiiresti parandama. Eesti kaitsevägi ei võtnud kahjuks sellest õppust. Jaoülemate väljaõpe rahuoperatsioonide keskusest ei kan­ dunud lahingukooli. Küll aga õppis sellest Scoutspataljon (süsteemitult), tajudes, et nõrgad allohvitserid kah­

38 oktoober 2020 SÕDUR

justavad tõsiselt rühmaülemat ja seega ka kompaniid. See tuli teravalt välja, kui hakati Afganistanis käima. Missioonidel käi­ sid kogu aeg ühed ja samad allohvitse­ rid (paljud, kes olid ka Iraagis käinud), sest teisest süsteemist tulnud inimesi ei usaldatud. Mujal olid allohvitserid suure osa oma teenistusest arvuti taga istunud. See kõik on mõistetav ja sama juh­ tus ka teistes sõjavägedes, aga seda probleemi isegi ei proovitud lahenda­ da või ei saadud sellest aru. Võib-olla kartis sõnumitooja mahalaskmist.

Ülesandekeskne juhtimine

Teise maailmasõja ajal oli Saksa sõjavä­ gi mitteootuspäraselt üpris edukas pa­ rema taktika tõttu, mis pani rõhuase­ tuse väikeüksuse ülemate väljaõppele. Selline juhtimise stiil pärineb Preisi

riigist, kes nägi ennast väikeriigina ümbritsetud suurtest vastastest ning tajus otsest ohtu enda eksistentsile. Niisugust juhtimise stiili nimeta­ takse tänapäeval ülesandekeskseks juhtimiseks ja see on mudel, mida ka­ sutavad kõik edukad üksused. Osad näevad seda küll vaid eriüksustele sobivana, aga minu hinnangul sobiks see kogu jalaväe väljaõppesse. Usun, et intelligentsed Eesti aja­ teenijad sobivad hästi ülesandekeskse juhtimise rakendamiseks. Selleks on küll vaja väga kompetentset väljaõppe­ süsteemi, aga nagu minul ja paljudel teistel on tavaks öelda – see pole ra­ ketiteadus. Ülesandekeskne juhtimine võiks olla seotud ka Eesti riigikaitse­ doktriini ja kaitseliiduga. Ülesandekeskne juhtimine on väi­ keüksuse võimete kordistaja, sest vas­ tavat käsku täitma asudes ei tule olu­


Väljaõpe tegutsemist ainult kõige madalamal tasemel. Päris kindlasti ei toetanud mind endised Punaarmee poliitilised ohvitserid, kes siis kaitseväe jalaväe inspektuuris töötasid.

Surma hingus

Estpla-15 jaoülem vanemveebel Kalle Loikonen patrullis koos Iraagi sõjaväe üksusega 2007 augustis  Fotdo: kaitsevägi

korra muutudes täiendavaid juhiseid oodata, sest olukord muutub. Usun, et edukad sõjaväed valivad alati võima­ luse panustada väljaõppesse rahuajal. Parim heaolu, mida sõduritele pakku­ da saab, on raske väljaõpe.

Nõukogude juhtimise stiil

Kaitseväe algusaastatel oli juhtkon­ nas paljudel Nõukogude sõjaväe taust ja nende väljaõpe ning mõtlemine soosis juhtimist, mida ma nime­ tan „ülesandeseisaku juhtimiseks”. Üksik­võitlejal polnud sellises käsitlu­ ses kaalu, sõdur ei pidanud mõtlema ja kõrgel tasemel ülemad väljastasid käske, mida alluvad pidid vastuvaid­ lematult täitma. Kindral Johannes Kert sai kait­ seväe juhatajana aru ülesandekeskse juhtimise olulisusest, mida kasutasi­ me ka Balti pataljoni väljaõppes. Ta

rääkis nii ohvitseride, allohvitseride kui ka sõduritega. Paljud neist olid ka Nõukogude sõjaväe taustaga ja oska­ sid kahte sellist käsitlusviisi võrrelda. Nende sõnul oli see justkui valguse võrdlemine pimedusega. Kui võrrelda mõne vanema ohvitse­ riga kaitseväe juhtkonnast, siis minu arvates ei mõjutanud Kerdi Nõuko­ gude süsteemi nooremohvitseri auaste kuigipalju tema arusaama väljaõppest. Tema väljavahetamine üliolulisel ajal oli karuteene kaitseväe võimaliku­ le väljaõppe rikastamisele. Seepärast võitlesin kogu aeg üles mäge nende vastu, kes muutusi ei soovinud. Selliseid oli palju, kes võitlesid nii muutuste kui ka minu vastu. See­ vastu oli minul palju sõpru üle kogu kaitseväe, kes soovisid sama, mida mina, aga neilgi oli raske end kuul­ davaks teha. Juhtkond toetas minu

Iraagi rühma välja õpetanud rahuope­ ratsioonide keskuse nimi oleks minu hinnangul pidanud olema lahingu­ väljaõppe ja -arendamise keskus. See oleks paremini väljendanud üksuse te­ gelikku eesmärki ja ülesandeid. Üles­ ande rühma välja õpetama asuda sain ma tollaselt maaväe ülemalt, kes allus otse kaitseväe juhatajale. Selle missiooni kohal hõljunud surma hingus andis kogu käsuahelale mõtteselguse. Kuigipalju selgust said ka missioonile suunduvad sõdurid – keegi ei mõelnud sellele, kui palju raha õnnestub seal teenida uue auto jaoks. Võib-olla mõeldi pigem sellele, mis tunne on kuulirahe all olla või oli motivaatoriks see imelik tunne, et võib-olla ei näe enam oma järgmist sünnipäeva. Minu esmane ülesanne väljaõpet tehes oli säästa elusid ja luua eeldus ülesande täitmiseks. Samas nägin siin ka järjekordset võimalust kaitseväe juhtkonnale selgeks teha, et selline väljaõpe toimib ja oleks väga kasulik, kui see ühtse kontrollitud standardi järgi ülejäänud kaitseväele laieneks.

Pusle avastamine

Ma ei olnud seni selle selgekstegemisel eriti edukas olnud. Mittesüsteemselt oli juhtunud nii mõndagi. Nii üksik­ võitleja-, jao- kui ka rühmadrillid olid juba kaitseväes olemas. 2003. aastal olin Eesti kaitseväega juba üheksa aastat seotud olnud. Päris kindlasti ei alustanud ma nullist.

Selle missiooni kohal hõljunud surma hingus andis kogu käsuahelale mõtteselguse. Pean tunnustama ka paljusid kait­ seväelasi, kes niisugusest väljaõppest mõjutatuna proovisid seda edasi õpe­ tada teistes üksustes. Nad tegid seda ilma igasuguse toeta. Mulle on alati tundunud, et paljud eestlased, kui neil oleks minuga sarnane väljaõpe ja ko­

SÕDUR oktoober 2020 39


Väljaõpe

gemus, oleksid minust tunduvalt pa­ remad sõdurid ja instruktorid. Ma võrdlen seda Iraagi missiooni väljaõpet pusle kokkupanekuga, sest nägin neis rühmades erinevas koguses tükikesi neist oskustest ja drillidest, mida mina ja teised olime juba õpe­ tanud. Need olid erinevad tükikesed, ent puudus ühtne kontrollitud stan­ dard. Mul tuli need tükid üles korjata ja tervikpilt jälle kokku panna.

Head sõdurid on targad sõdurid. Eelistatum variant on oludega kohaneda juba enne, kui sinu pihta tulistatakse. Teisena Iraaki läinud rühm oli minu jaoks esimene, kelle väljaõppes osalesin. Selles oli erineva taustaga ja­ gusid, kes nurisesid pärast, et teadsid juba kõike, mida õpetasin, või oskasid asju ise paremini teha. Nad ütlesid seda muidugi alles pärast väljaõpet. Selle tõttu peaaegu kaotasin eneseusu, ega soovinud tulevasi rühmi enam toetada – see hõõrdumine oli liiga emotsionaalne.

Eesti lipp Iraagis

Koalitsiooniväed, kellest valdava osa moodustasid USA väed, vallutasid Iraagi ja hiljem okupeerisid selle. Eesti panustamine sinna ei olnud mõeldud tulejõu suurendamiseks, vaid pigem selleks, et koalitsioonivägede juures leh­ viks üks lipp rohkem. Otsus langetati ilmselt kusagil kaitse- ja välisministee­ riumi tasemel ameeriklastega kokteile juues. Ütlen seda naljatledes, aga kes teab. Ühesõnaga, esimene rühm läks Iraaki nii lühikese etteteatamis­ajaga, et väljaõppeks aega ei jäänudki. Õnneks oli esimese rühma ülem väga kompetentne ja kogenud ohvitser, kes oli saanud Balti pataljoni väljaõp­ pe, kuid oli teeninud ka Afganistanis Nõukogude erivägede koosseisus. Sel­ leks oli kapten Eero Kinnunen, nüüd kolonelleitnandi auastmes. Tema rühm oli Scoutspataljoni põhjal moo­ dustatud ja enamik oli teeninud Balti pataljoni Alfa-kompaniis. Nagu amee­ riklased ütlevad, „this saved their ass”, sest mingisugust rühma kokkuharju­ tamist enne missiooni ei toimunud.

40 oktoober 2020 SÕDUR

Estpla-16 võitlejad Taji lähedal Iraagis 23. detsembril 2007

Hiljem sain teada, et nad võtsid ka­ sutusele läbiproovitud standardsed ja­ laväedrillid ja kohandasid need Iraagi keskkonnale. Head sõdurid on targad sõdurid. Eelistatum variant on mui­ dugi oludega kohaneda juba enne, kui sinu pihta tulistatakse, sest aluspesu on küllaltki kallis.

Teine katse

Pärast seda, kui esimene rühm oli ta­ gasi tulemas ja teine juba minemas, pärast õnnetut missioonieelset väl­ jaõpet (nii nende kui ka minu jaoks) pöördusin tagasi kaitseväe peastaapi.

Ütlesin maaväe ülemale, et ei soovi järgmise üksuse väljaõppes osaleda. Aga aeg parandab kõik haavad. Kü­ lastasin rahuoperatsioonide keskust, et vaadata, kuidas kolmanda rühma väl­ jaõpe kulgeb. Ma nägin, kuidas nad harjutusel väga tihedas formatsioonis liikusid, mis oleks väga ohtlik olnud, kui nende pihta tulistatud oleks. Proo­ visin leida väljaõppemeeskonda, kellelt küsida, miks seda ei parandata, kuid ei leidnud kedagi. Kui rühm suitsupausi tegi, siis nä­ gin ühte tuttavat instruktorit, kes istus rühma juhtkonna juures. Pidasin seda


Väljaõpe imelikuks. Küsisin temalt, et kes välja­ õpet korraldab, mille peale see vastas, et tema. Ma olin segaduses, sest tun­ dus justkui oli ta rühmaliige. „Kas sa lähed Iraaki?” „Jah, lähen küll.” „Mida sa Iraaki tegema lähed?” „Ma olen rühmaülema sidemees,” vastas ta. Sain kohe aru, et ma ei saa sealt nii­ sama minema jalutada. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu – leian lahenduse. Läksin otse maaväe ülema jutule, kel­ leks oli toona praegu juba kindralma­ jori auastmes Meelis Kiili. Tutvustasin talle olukorda. Ütle­ sin, et hakkan juhtima rühma välja­ õpet, kui ta annab mulle selleks vabad käed. Kinnitasin, et võtan vastutuse, kui midagi valesti peaks minema, aga oma ülesande täitmiseks vajaksin töö­ riistu. Tööriistade all pidasin silmas pädevaid inimesi, et moodustada eral­ di meeskond.

Meeskonna moodustamine

Rahuoperatsioonide keskuse instruk­ torid olid üle koormatud, sest uusi ülesandeid anti neile ilma igasuguse analüüsita. Inimesi nappis ja olukor­ ra tegi hullemaks see, et lahkuvaid instruktoreid ei asendatud. See oli nii kõigis väljaõppemeeskondades ja olen kindel, et on siiani. Keskuse instruk­ torid olid kaotanud selle tõttu oma teravuse. Ma tahtsin värskeid inst­ ruktoreid ja just selliseid, kes olid juba Iraagis käinud. Oli ilmselge, et leian niisugused instruktorid Kinnuneni rühmast, kes oli just tagasi tulnud. Kiili väljastas käsu, et Scoutspataljon peab seda või­ maldama, aga need inimesed pidid tahtma tulla vabatahtlikult. Kahjuks üks inimene, keda olin seni austanud, ignoreeris seda käsku. Ma ei saanud sellisest käitumisest aru, sest soovisin vaid üksuse välja­ õpet parandada ja anda rühmale pa­ rem ellujäämise võimalus. Oli päris naljakas, kui see inimene võttis hiljem ajakirjanduses vastu tunnustuse nende rühmade väljaõpetamise eest. Oleks ta meid toetanud, poleks mul midagi tema loorberite vastu olnud. Lõpuks jäin ikkagi peale ja vastu­ meelselt anti mulle kaks vabataht­ likku. Nendeks olid esimese rühma jaoülem Roomet Rikand ja tema abi

Jaanek Mäeorg. Kompromissiks oli see, et nad loovutati mulle ainult lü­ hikeseks ajaks, mis kujunes lõpuks viieaastaseks perioodiks. Sel ajal oli küll hulganisti keerukaid ülesandeid, aga nende täitmine pakkus väga suurt rahuldust.

Jalaväerühma väljaõpe

Mul oli nüüd oma Iraagi missioo­ ni väljaõppemeeskond. Vaatasin üle kogu väljaõppeprogrammi ja küsisin nende arvamust. Nad kinnitasid, et kõige olulisem osa oli tuua kõik ühele tasemele, et kogu jalaväerühm oskaks üldist sõjapidamist enne missiooni­ spetsiifilise väljaõppe algust. Nad leidsid, et esiteks tuleb rüh­ male õpetada kõik rühmadrillid ilma midagi ära võtmata ega juurde pane­ mata. Selle programmi pani kokku üks kapten peastaabi väljaõppeosa­ konnast, kes oli Balti pataljonis väl­ jaõppe saanud. Pusle hakkas vaikselt kuju võtma. Missioonispetsiifilist väljaõpet aren­ dasime koos. Mina võtsin aluseks oma

Teenistuse ajal Balti pataljonis ja rahuoperatsioonide keskuses oli paljudel meist au teenida koos Briti kuninglike merejalaväelastega. Enamiku sellest ajast koos Royal Marines Warrant Officer 1st Class Alan Christopher Sheppardiga. Ta on väärikas esindaja sellest sõjandusmaailmas jalaväe eliiti kuuluvast üksusest. Tema teadmistele ja oskustele võib alati loota, olenemata olukorrast või vastasest. Parim kinnitus eeltoodule oli näha enesekindlust ja rahulolu meeste nägudel, kes läbisid missioonieelse väljaõppe tema meeskonna juhendamisel. major Ove Voore rahuoperatsioonide keskuse väljaõppe meeskonna nimel

meetodid ja kogemuse. Eriti just oma kogemuse Põhja-Iirimaa lahingutes lin­ nastatud alal. Rikand ja Mäeorg täien­ dasid seda oma kogemusega Iraagist. Üks näide on patrullis olles seis­ ma jäädes varje otsimine maja uste avadest. See võimaldas head varjet ja kindlat laskeasendit Põhja-Iirimaal, sest ukseavad olid suured ja seinad paksud. Iraagis olid uksed ja seinad olematust materjalist ja inimesed majades võisid olla väga vaenulikud ning valmis ründama. See ei sobinud Iraaki. Arutasime, kritiseerisime ja rakendasime.

Usalduse tekitamine

Kontrollisime, et väljaõppeprogram­ mis poleks vigu ja vaatasime, et välja­ õpe oleks korraldatud õiges järjekorras ning detailselt. Paljud jalaväerühma tunnid olid juba Balti pataljoni ajast ette valmistatud. Koos tekitasime ka missioonispetsiifilised tunnid. Kuna programmi olid nüüd üle vaadanud inimesed, kes olid ise Iraagis käinud, siis erineva taustaga rühmadel ei jäänud muud üle, kui see omaks võtta. Järgmise rühma ülem oli endine kadett, keda olin välja õpetanud sõja­ koolis – järjekordne pusletükk laskus oma kohale. Ta sai aru jalaväe rühmadrillide va­ jalikkusest, kuid soovis, et programmi kohandataks tema rühmale. Andsin talle programmi üle vaadata ja ütle­ sin, et märkigu ära kohad, mida ta välja soovib jätta. Kui midagi sooviti programmist kõrvale heita, siis seda me ei õpetanud, vaid ainult proovisi­ me järele. Andsime nende viie aasta jooksul kõigile rühmaülematele selle või­ maluse. Tavaline vastus oli, et nad sooviksid seda kõike oma väljaõp­ pesse ning et seda õpetataks samal tasemel kõigile rühmaliikmetele. See võimalus andis turvatunde nii rüh­ maülematele kui ka meie väljaõppe­ meeskonnale, ning sellest sündis nii üksteise mõistmine kui ka ühtsele eesmärgile pühendumine. Väljaõppeprogramm ilma instruk­ torite koolitamiseta on kõigest pabe­ ritükk. Järgmises Sõduris kirjeldan põhjalikumalt, kuidas see paberitükk ellu ärkas ja kuidas Iraagi rühma väl­ jaõpetamine täpselt välja nägi. järgneb

SÕDUR oktoober 2020 41


Merevägi fookus 42 oktoober 2020 SÕDUR


fookus Merevägi

Suurõppus Baltops toimus Läänemerel 8.‒16. juunini, millest võttis osa 19 riiki ‒ nii NATO liitlased kui ka Läänemere-äärsed Põhjala riigid.

Miinijahtija EML Sakala Baltopsil Autor: ltn Mati Jänes EML Sakala operatsiooniohvitser

Õ

ppusel osalevaid üksusi polnud enne põhimõtteliselt olemas: nii nagu meresõjas tavaks, formeerusid need üksused riikide väevõimepanusest – seda nii fregattide, miinijahtijate, lennukite kui ka kõige muuga. Eesti panustas omalt poolt kaks laeva: EML Sakala ja EML Wambola. Üksus, millesse meid mölliti, formeeriti BALTRON-i ehk Balti riikide koostöös asutatud mereväeeskaadriga, mille tuumikuks oli BALTRON-i staap, mis Wambola kui staabilaeva peale asus. BALTRON alustas oma õppust kaheliikmelisena, sest just nii sõitis ta – staap Wambola peal, Sakala tema järel formatsioonis – Miinisadamast õppuse poole välja. Liikusime Väinamere kaudu, jäädes Sõrve sääre juures oota­

ma, kuniks ilmaennustuse lubatud torm Läänemerel mööda läheb. Just siis, kui Sakala veeskas ankru, hakkas tuul tõusma. Õnneks oli Saaremaast ja Lätist meile reaalset kasu ja nad kaitsesid meid avamerel kerkiva laine eest. Muutunud ilma jõudu näitas see, et meie ankur hakkas mööda põhja lohisema – s.t vette lastud ankruketi raskus merepõhjas polnud piisav, et laeva paigal hoida. Suurimat tuska sai kõiges selles tunda üks meie relvastusmaat, kes oli just enne õppusele minekut ankruketi lülid üle värvinud. Nüüd sai ta raske paratamatusena vaadata, kuidas mööda merepõhja vagu ajades nühkis värskelt võõbatud metallahel endalt kogu eelneva töövaeva maha. Kui tuul vaibus, hiivasime ankru ning sõitsime vaevalt Gotlandi riivates meie kogunemiskohta Rootsi kaguosa rannikul Ravlunda juures. Seal liitusid BALTRON-iga lätlaste miinijahti-

ja Talivaldis, poolakate miinitraalijad Cajka, Druzno ja sakslaste toetuslaev Donau. Õppus algas mereväelise rivistuse ja tervitava möödasõiduga – steampast. Ilm oli selge, sirava päikesega, paiguti lendas meie läheduses mõni hävitaja. Meenutati eelnevatel õppustel juhtunud sündmusi või varasemaid mälestusi osalevatest laevadest – tuju oli hea. Esimesed kolm päeva oli õppuse koostööharjutuste faas (CET/FIT – Combat Enhancement Training/Force Integration Training), kus meie vastselt kokku kogunenud vägi sai võimalusi standardprotseduure kinnistada ja paika loksutada. Arvestades kui mitmest eri riigist on laevad kokku tulnud, on see asjalik ja vajalik, et saavutada sujuvus üksuse sees. See tähendas meie jaoks etteplaneeritud harjutusi (nt miinijahtimine, asümmeetriline oht), et olla valmis õppuse taktikaliseks faasiks. Alustades

SÕDUR oktoober 2020 43


Merevägi

miinijahtimist, läks Sakala meeskond kahe vahi rutiini. Jaotusime lõunast kuuetunnisteks vahtideks: kuus tundi vahis, kuus vaba. Niimoodi saab käbikeha hea mataka ning sõjaväeeluga sümbioosis olev unevaegus alustas meie peades oma kanna kinnitamist. Esimene maik miiniotsimisest oli sealses piirkonnas oleva selge merevee tõttu võõristavalt normaalne. Paar nädalat varem koges Sakala õppusel Open Spirit 20 Irbe väinas miine jahtides koduvete reaalsust: veealune nähtavus on nii kehv, et allveeroboti Seafox valgustiga nägi kaamerapildist vaid lõputut hõljumikardinat. Ning kui piltlikult allveeroboti ninaga huvialust kontakti ei rammi, pole võimalik aru saada, millega on tegemist. Nüüd oli nähtavus selline, et Seafoxi ope-

44 oktoober 2020 SÕDUR

raator tunnistas pärast veeskamist, et merepõhi paistab nii kaugelt kätte, et kõrgusekartus tahab peale tulla. Peale selle harjutasime väekaitse­ protseduure. Meile lähenes tundmatu kaater, mis tahtis kangesti just sõjalaevadele lähedal olla ja „sobivalt” katki minna, et me ei saaks oma ülesandeid täita. Sel hetkel mängis tundmatut Wambolalt veesatud kummipaat, mille manöövrite abil said kõik laevad läbi mängida hoiatuste lugemist ja lahinguhäiresse minekut. Samuti seletada puuinglise keelt kõnelevatele isikutele (nt paadiga kaasa sõitev ennastsalgavalt halvasti inglise keelt mõistev/kõnelev mereväe teavitusohvitser), et nad hoiaks ennast üksustest ettemääratud kaugusesse.

Saime omavahel lihvida ka merel varustamist, kui tegime Donauga läbi kogu kütusevõtmise protseduuri hetkeni, mil diisel oleks voolikutes reaalselt voolama hakanud. See on hädavajalik, et eemaldada omavahelised vääriti mõistmised. On kaunis soovimatu, kui meil oleks vaja pingelises olukorras kütust juurde ja näiteks hakkaksid sakslased meile keset tegevust morselambiga justkui täiesti suvaliselt L-tähte vilgutama. Koostöö harjutamine möödus heas tempos ning 11. juunil võtsime suuna Poola rannikule, kus algas viis päeva kestev õppuse taktikaline faas. Liikusime hea-


Merevägi oluga ümbritsevast Rootsi rannikust itta, kus tore kadus: tuul puhus kirdest, ajades meid külglainesse. Ilus sinine taevas kadus ja meid mähiti rangesse uttu. Kui ajada pea vatipadja sisse, minna päikese kätte ja seal silmad lahti teha, saab aru olukorrast, kus me olime. Visuaalselt polnud midagi teha, tegutseda sai ainult sensorite toel. Jätkasime jahtimist. Tuul oli päevi järjest kirdest ning kogu selle aja saime Läänemere kiire lainetuse rütmis rammusat õõtsutust. Täpselt nii palju, et oleks kogu aeg

ebamugav. Ja kuigi laine enda kõrgus oli madal, siis tuule suuna tõttu peitus temas ligi 300-miiline inertsi kuhjav teekond. Jõudes kord laevani, ei loksunud veemass lõbusalt vastu laevakeret, vaid liikus meie alt läbi nagu pinnavoltidega graniit, kogu laevakere enda peal hüpitades. Peale selle tekkis udust laeva niiskus, mis puges kõigesse ja ei jätnud miskit endast puutumata. Rääkimata tavalisest õhust, mida oli tunda nii voodilinades, oma riietes kui ka pea igas tükis paberis, mis laevas leidus (selline kergelt pehme vetruv lainelisus sõrmede all). Kolmandaks hellitas meid läppunult soe õhk, mis heitles laeva kliimasüsteemiga nagu Vestman ja Piibeleht – kord üks, siis teine peal.

Ning kui need kolm paratamatut elementi lisada ”6 vahis – 6 vaba” unegraafikule, saab oma ülesannete täitmise jätkamiseks korraliku tahtejõuharjutuse. Sellises keskkonnas on normaalsus vedeleda kois tunde tuima tükina teadvuse piirimail. Lasta end õõtsumisest, liigvähese liikumise ja kogunenud unevõla tõttu vatistunud enesetundest ja tehisdžungli keskkonnale läheneva õhu kaisutusest solgutada saada. Ainsaks puhkust lubavaks pääseteeks on ootus, millal kurnatus sind mõnekski tunniks suigatab. Selleks, et siis jälle tõusta, süüa ning olla uued kuus tundi vahis, misjärel kogeda sama väljapuhkamise teesklemist uuesti. Eelneva kiuste peab olema valmis vahisoleku kuue tunni jooksul mitte

Laevad (vasakult) LVNS Talivaldis, EML Sakala, FGS Donau, EML Wambola, ORP Druzno reas Baltopsi viimasel päeval  Fotod: n-srs Maria Tõkke

SÕDUR oktoober 2020 45


Merevägi

lati alt läbi jooksma. Parimad vahendid selleks on väljaõpe, keskendumine, tahtejõud ja kohv. Õppuse stsenaariumi kohaselt olid vaenupoolteks endise Skolkani impeeriumi lagunemisest moodustatud riigid ning asjasse oli segatud ka Poola. Märksõnadeks olid nafta, Bornholmi saar, rahvusvähemused, destabiliseerimine. BALTRON oli suuremat võimu ja merevarandusi himustava poole – väga demokraatliku Bothnia vabariigi – relvajõudude osa. Seetõttu oli Poola juures vaja näidata oma jõudu ja dessandiga hõivata Ustka sadama naftaterminal. Just nii saab regiooni võimujooned korralikult paika panna! Selleks pidi ala enne ette valmistama ehk mängu tuli miinijahtimine, suurem sõda meie ümber pidevalt eskaleerumas. Stsenaarium arenes: separatistid pommitasid ja tapsid Bothnia (mitteametlikul) toetusel; riigi merejõud lõikasid destabiliseerimisest kasu ja valmistasid salaja dessanti ette; NATO üksused kogunesid ja tahtsid meid õiglasest võidust ilma jätta. Meite – pahalaste – leeris mindi olukorra sisseelamisse otsustavalt kaasa ning pea iga situatsiooni kirjeldava olukorra­ ettekande lõpus võis lugeda kindlameelset tõdemust: „We are a force of good” – meie oleme headuse jõud! Justkui oleksime üks valguse võitu taga ajav vennaskond, kelle vaga heitluse helgust tahab pimeduse jõud NATO nurjatult närtsitada. Kokku saime viiepäevasest taktikalisest faasist mõõdukalt rõsket, läbiklopitud olekut tunda pea neli viiendikku sellest ajast. Olukord merel tundus Poolale kahtlane. Samuti oli NATO jaoks Bornholmi isetekkeline destabiliseerimise eskaleerumine kuidagi väga imelik. Seetõttu tulid liitlaste laevad Läänemerre. Meie ümber käis pidev kassi-hiire kemplus meresõiduseaduste ümber: kuidas mitte pingestada situatsiooni, vaid takistada vastaspoole sõjalaevade plaane. Nii oli tsiviilmeresidekanalitel kuulda, kuidas kanadalased, hollandlased, sakslased ja kes kõik veel vaidlevad selle üle, mis alus tohib kus majandusvööndis asuda, kuhu suunda sõita, kes nüüd varsti kelle ohutsooni häirib või ei lase turvaliselt seilata. Meie üksuse roll selles kõiges oli puhastada dessandi rannikuäärne ala miinidest. Sakalal edenes ülesanne

46 oktoober 2020 SÕDUR

Laevad suunduvad Baltopsi ülesandeid täitma

Koostööharjutustel liitlastega

meeskonda muserdavate tingimuste kiuste heas tempos: tuvastasime korraliku koguse miinisarnaseid kontakte, mida käisime Seafoxiga kontrollimas. Samuti tegid asjalikku tuvastustööd meile kaasa antud tuukrid, kelle tegevus oli meie identifitseerimisvõimele hea võimekordistaja.

Üks ja ainus, asendamatu ja paratamatu leid, miinijahtimise aamen kirikus, oli nüüd, nagu on olnud alati – kivi. Kümned kivid. Kuid sellest ei tohi kordagi meelt heita, vastupidi, otsida, kuni leiab! Ja anda sonarioperaatoritele vajalikku kogemust, kuidas sonariekraanil võib kivi kaja tehisobjekti omast erineda. Tühjade kätega me ei jäänud. Leidsime nii õppuse ajaks veesatud miinide mulaaže (neljast süllapikkusest tokist moodustatud kandilise toru kujuline moodustis) kui ka vanu mereõppustel kasutatud Poola suitsugranaate, mis näevad välja nagu tuttavad Rootsi suitsukonservid, aga mehise õlitünni suurused. Peale selle avastasime telliskive, vanu kalavõrke, raudjuppe ja muud vähem põnevat. Et täiendada keset õppust oma kütusevarusid, sildusime poordi Donau. Sakslased ja meie motoristid sebisid voolikutega edasi-tagasi, samal ajal juba oma mõõtmete tõttu ametit vääriv Donau pootsman oma tekimeeskonnaga laevadevahelisi otsi jälgimas. Kogu Donau meeskond kandis selle kõige juures ajastukohaselt kaitsemaske. Ordnung ja ohutus on esmane. Ainult ühel halliseguste juuksejuurtega kütuseallohvitseril vilksas mask aegajalt blitz-kiirusel eest, et kosutada oma bioloogilist peamasinat esmavajaliku


Taastame Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussamba!

kohviga. Lõpuks veel paberimajandus ja kütuseproovide üleandmine, head soovid edukaks õppuse jätkuks, ning jahtimine võis edasi minna. Meie, Bothnia sõjajõudude, suure tegevuse kulminatsiooniks oli Ustka dessandi maabumisfaas. Dessantlaeva mängis USA 6. laevastiku lipulaev USS Mount Whitney, kes rühkis koos saatvate fregattidega otsustavalt läbi meie poolt miinidest puhastatud rannikuala Poola ranniku juurde. NATO alused proovisid teda takistada. Aga kõik märgid viitasid, et maabumine tuleb: meie suur võit on siin ja nüüd! Ning äkki… sõitis see väikesaaresuurune sõjalaev miinile – dessant ei toimunud. Selline stsenaariumi pööre tundus täpselt nii juhtunud olema, et õppuse korraldajad vaatasid: no nii, pahalased hakkavad edu saavutama. *Sõjalaual veeretatakse täringut* – ahah, miin! Sellega sai suur sõda BALTRON-i jaoks läbi ning õppuse viimasel paaril päeval leebus ka ilm – igakülgne olukorra leevenemine. Meid vähem puudutav suuremate sõjalaevade madin käis veel edasi, kuid meie saime hakata vaikselt otsi kokku tõmbama. Andsime Donaule õppemiinid, lõpurivistusena tegime uue möödatossutamise ning meie üksus lahustus laiali, iga laev omasse ilmakaarde.

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas on üks viimastest, ligi 200st Vabadussõjas langenutele pühendatud monumendist, mis senini taastamata. Selle loojaks oli professor Amandus Adamson. Nõukogude okupatsioonivõim purustas monumendi 1941. aasta suvel, allesjäänud osa hävitati lõplikult 1949. aasta kevadel. Monumendi asukohta ehitati kompartei maja, mis on nüüdseks lammutatud. On avanenud võimalus taastada mälestussammas algsel kujul Vabaduse platsil. Palume kõiki ettevõtjaid, organisatsioone ja kodanikke appi, et taaspüstitada ühisel jõul meie vabaduse eest elu andnud poegadele pühendatud monument.

Samba taasrajamise annetusteks avas Viljandi Linnavalitsus konto SEB pangas EE021010302005455005. Annetuse selgitusse palume kirjutada: Viljandimaa Vabadussõja mälestussammas.

SÕDUR oktoober 2020 47


Merevägi fookus

Iga laev saab olla miinitõrjelaev – vähemalt ühe korra. Üks esimesi merelahingus kasutatavaid miine lasti vette ühekohaliselt puidust allveelaevalt. Tänapäeva meremiinidel on aga nii silmad, kõrvad kui ka muud tajud.

48 oktoober 2020 SÕDUR


fookus Merevägi

Meremiin Autor: Rivo Tamson vanemmaat, kaitseväe akadeemia kadett

M

eremiin on lõhkeseade, mis on ehitatud eesmärgiga hävitada või kahjustada vastase pealvee- või allveelaevu. See on vahend, mis ootab oma sihtmärki ja seetõttu on üldjuhul loogilisim läbipääsutee merel mineeritud. Kuna meremiini ei ole tarvis oma paika pandud asukohast liigutada ning see on varustatud vähese tehnoloogiaga, siis pole miini hind väga kõrge. Üks miin võib maksta mõned tuhanded eurod, samal ajal kui võrdväärse plahvatusjõuga rakett või torpeedo maksab sadu tuhandeid eurosid. Hinna, kättesaadavuse ja efektiivsuse tõttu on meremiinid head alternatiivid teistele relvasüsteemidele, seda ka väiksema kaitse-eelarvega riikide jaoks. Korea sõja ajal 1950. aastal sundis Wonsani sadama juurde loodud miiniväli kontradmiral Alan Smithi ütlema, et USA merevägi on kaotanud kontrolli mere üle ja seda riigile, millel puudub merevägi, ning mis kasutab esimese maailmasõja aegset relva.

Meremiinid hiliskeskajast maailmasõdadeni

Esimesi märke meremiinide kasutamisest võib leida Hiina sõjaväe käsiraamatust, mis pärineb Mingi dünastiast (1368–1644). Seal kirjeldatakse metallist miini, mis on täidetud kivide ja lõhkeainega, ning mille süütamiseks kasutati väidetavalt süütenööri. Üks esimesi kordi, kus merelahin-

gus kasutati veealust lõhkeseadet, leidis aset Ameerika revolutsiooni ajal, mil leiutaja David Bushnell üritas paigaldada laengut Briti laeva alla New Yorki sadamas. Miini kohaletoimetamiseks kasutas ta isevalmistatud puidust ühekohalist allveelaeva. Laiemat kasutust leidsid meremiinid aga esimeses maailmasõjas, kus britid ja hiljem ka ameeriklased lasid vette kümneid tuhandeid miine, et ohjeldada sakslaste pealvee- ja allveelaevu. Sakslased seevastu aga veeskasid oma miinid Briti ranniku lähistele ning uputasid seal sõja vältel ligi 500 laeva. Teises maailmasõjas veesati kokku 600 000 kuni miljon meremiini, mille kasutamine põhjustas kogu sõja kestel rohkem kahju kui ükski teine relvaliik. Neist umbkaudu 80 000 veesati Läänemere vetesse ning tänapäevaks on Eesti merejõud suutnud riigi territoriaalvees tuvastada ja kahjutuks teha üle 1200 lõhkekeha. Aktiivselt on Eesti kaitsejõud tegelenud miinitõrjega alates 1995. aastast, kuid asjaosaliste hinnangul võib siinsest piirkonnast avastada maailmasõjaaegseid miine veel aastakümneid.

Fotod: Shutterstock

madal hind, suur kahju

Kontaktmiinid – lihtsad, kuid mitte lollikindlad

Esimesed kasutatavad meremiinid olid kontaktmiinid. Need on siiani kasutusel, kuid neil on kolm peamist puudust. Esiteks peavad kontaktmiinid olema ankurdatud ankruketi ja miiniankruga merepõhja, mistõttu saab miini seadistada nii, et see ulbiks mõni meeter allpool veepiiri. See asjaolu teeb kontaktmiinid haavatavaks miinitraalimise suhtes, mille korral on miini võimalik ankruketi kat-

SÕDUR oktoober 2020 49


Merevägi

kestamisel pinnale tuua ning seeläbi elimineerida. Teiseks puuduseks võib lugeda kontaktmiini tööraadiust: sihtmärk peab sõitma miinile vastu, et lõhkekeha aktiveerida. Võttes arvesse, et miini läbimõõt ei ületa tavaliselt kahte meetrit, on laevadel lihtne kogemata või tahtlikult miinile otsasõitu vältida. Kolmanda puudusena võib välja tuua asjaolu, et meremiini plahvatamise korral suudab see teha enim kahju, kui ta lõhkeb sihtmärgi all, mitte temaga kontaktis olles. Kokkuvõtvalt saab kontaktmiinide kohta öelda, et need on küllaltki odavad ja efektiivsed. Nende vees­ kamisel tuleb pidada silmas asjaolu, et üks kontaktmiin ei ole võimeline katma kuigi suurt ala, mis tähendab, et mereliikluse edukaks takistamiseks kulub neid palju.

Mõjumiinid – täis nutikaid sensoreid

Peale kontaktmiinide on miinisõjas kasutusel ka mõjumiinid. Mõjumiini kasutatakse pealveelaevade ründamiseks ligi 60 meetri sügavuses ning allveelaevade ründamiseks ligi 200 meetri sügavuses vees. Miine on võimalik veesata nii pealvee- kui ka allveelaevadelt ning lennukitelt. Põhjamiine on võrreldes kontaktmiinidega oluliselt keerulisem avastada. Tavaliselt on need varustatud suurema lõhkeaine kogusega, mis võib mõjumiinidel ulatuda 125 kilogrammist kuni 1400 kilogrammini, mida on umbes kümme korda rohkem kui kontaktmiinidel. Mõjumiinid on oma nime saanud põhjusel, et need on varustatud mitme sensoriga, millele mõju avaldades miinid aktiveeruvad. Kolm põhilist sensorit, mida mõjumiinidel kasutatakse (eraldi või kombineerituna) on

50 oktoober 2020 SÕDUR

magnetsensor, akustiline sensor ja rõhuandur. Magnetsensor aktiveerub mõjumiinidel olukorras, kus metallist laevakere põhjustab miini läheduses magnetvälja muutuse. Akustiline sensor aktiveerub laeva sõukruvist ja masinast tulenevatest helidest. Rõhu­ andur reageerib selle kohal muutuvale rõhule. Sattudes laevakiilu all olevasse muutunud rõhu tsooni, annab rõhuandur üldjuhul teistele sensoritele märku valmisolekuks, kuid ei pane miini kohe plahvatama. Kuigi magnet- ja akustiline sensor suudavad sihtmärgi tuvastada suurema distantsi pealt kui rõhuandur, muudavad kaks esimest sensorit miini haavatavaks. Seda eelkõige miinitõrjeoperatsiooni seisukohalt, kus imiteeritakse laeva magnetvälja ja heli (näiteks helikopterilt alla lastavatelt seadeldistelt), mille eesmärk on miin aktiveerida. Oluline on mõista rõhuanduri tähtsust koostöös teiste sensoritega. Kui heli ja magnetvälja on miini aktiveerimiseks küllaltki lihtne imiteerida, siis liikuvalt laevalt tulenevat rõhu muutust märksa keerulisem. Kuna rõhuandur võib anda valehäireid suure lainetuse tõttu, kasutataksegi seda kombineerituna teiste sensoritega. Siinkohal võib tuua näite mõjumiinist, mis lebab merepõhjas ja on ootamas oma sihtmärki, olles varustatud magnetsensori ja rõhuanduriga. Sellises olukorras on rõhuanduri ülesanne aktiveerida magnetsensor. Kui magnetsensor tajub magnetvälja muutust, aktiveeritakse miin. Taoline meetod annab akudele pikema eluea, kuna magnetsensor ei ole kogu aeg töös. Peale eelmainitud kolme sensori võib mõjumiin olla varustatud ka viivitus­ elemendi või laevalugejaga. Viivitusseadme ülesanne on seada miin töövalmis (olenevalt vajadusest)

kahe nädala jooksul pärast veeskamist. See võimaldab mineeritud piirkonnas pärast miinide veeskamist mõnda aega vabalt liigelda. Laevalugeja tööpõhimõte on aktiveerida miin siis, kui laevalugeja on nii-öelda nulli kerinud. Seadme eesmärk on üldjuhul lasta miinil aktiveeruda väärtuslikuma sihtmärgi peale, mis tavaliselt ei ole laevagrupi koosseisus esimene laev.

Erinevad veeskamistaktikad

Miine võib miinisõja kontekstis veesata nii ründava kui ka kaitsva eesmärgiga. Ründava eesmärgiga veesatud miinid paigutatakse vastaspoole vetesse, tavaliselt sadamate ette või olulistele laevateedele ning nende eesmärk on piirata vastase tegevust. Kaitsvate miiniväljade ülesanne on hoida vastase alused strateegiliselt tähtsatest piirkondadest eemal või sundida neid alasse, kus nad on haavatavamad. Miinide veeskamisel on


Merevägi oluline silmas pidada, et kui asetada miinid ühte ritta, siis on neid vastaspoolel ka kergem avastada ja neutraliseerida. Pärast teist maailmasõda intervjueeriti Jaapani mereväe kaptenit, kellelt küsiti USA lennukite B29 Jaapani ranniku vetesse veesatud meremiinide efektiivsuse kohta. Tema sõnul täitsid miinid oma eesmärki, tekitades Jaapani merejõududele arvestatavat kahju. Samas tõi ta välja, et lennukid veeskasid miinid alati ühte ritta, mis lihtsustas hiljem nende avastamist. Seetõttu on oluline mõista, et miiniväljades paiknevad miinid tuleks veesata korrapäratult.

Miinitõrje ehk mis saab siis, kui pauk ei käi

Järgnevalt võtame olukorra, kus soovitakse olemasolevast miiniväljast vabaneda või luua miinivälja nii-öelda ohutut koridori. Selleks, et tagada

laevadele turvaline meretee piirkonnas, kus varitseb miinioht, tuleks seda ala kontrollida. Kõige efektiivsemalt suudab seda tööd teha miinitõrjeks kohaldatud või ehitatud laev: miinitraaler või -jahtija, mis ei ole sugugi valmistatud magnetilistest materjalidest. Peale selle saavad need laevad miine veesata ja pardale võtta. Tänapäeval on loodud ka hulk mitmesuguseid allvee­roboteid, mis suudavad kaardistada merepõhja, mille hilisema analüüsimise käigus on võimalik veealuseid lõhkekehasid tuvastada. Nende abil saab küll veealuse lõhkekeha tuvastada, kuid neil puudub üldjuhul võime seda iseseisvalt neutraliseerida. Miinitõrjeoperatsiooni planeerimine on mõnevõrra keerukam kui miinivälja asukoha ja paigutuse planeerimine. Seda seetõttu, et miiniväljad on üldjuhul pandud varjatult, ilma et nende asukoht või olemasolu miinitõrje­operatsiooni osalejatele teada oleks. Olukord, kus miinitõrjeoperatsiooni korraldajatele on teada miinide päritolu, võib anda aimu sellest, millist tüüpi lõhkekehasid võidakse otsida. See aga ei garanteeri, et miinide tööpõhimõte on teada või muutmata. Eelöeldu põhjal saab väita, et miinitõrjeoperatsioonid on äärmiselt keerulised ja ohtlikud – need nõuavad suuri ettevaatusabinõusid ning suurt tähelepanelikkust. Väiksemgi eksimus võib lõppeda katastroofiga. Miinitõrjeoperatsioonid ei lõpe tavaliselt siis, kui lõppeb sõda, vaid need jätkuvad seni, kuni piirkond on lõhkekehadest puhtaks tehtud.

Meremiinide otsimine ja kahjutuks tegemine on kestnud Läänemeres pärast teist maailmasõda ligi 70 aastat. Eesti koos Läti ja Leeduga korraldab iga aasta rahvusvahelist õppust Open Spirit, mille eesmärk on otsida ja kahjutuks teha ajaloolisi lõhkekehasid Balti riikide vetes. Tänapäeva demineerimismeetodid ning tehnika on muutnud miinide otsimise ning kahjutuks tegemise palju ohutumaks kui see oli teise maailmasõja ajal ning sellele vahetult järgnenud perioodil. Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et nende miinide otsimine on nüüd ohutum (kuid mitte riskivaba), kuna ajalooliste lõhkekehade seisund on aastatega kehvemaks muutunud. Alles olevad miinid ei kujuta tavaliselt ohtu merel seilavatele laevadele, küll aga kalatraalidele või veealuste toru ja juhtmestike paigaldajatele.

Jutu kokkuvõtteks

Meremiinid jäävad oluliseks osaks meresõjas. Odavate ja energiasäästlike mikroprotsessorite kättesaadavus on andnud miinidele tehnoloogilise eelise. Miinid, mis on loodud aastakümneid tagasi, on andnud tänapäeva meresõja kontekstis efektiivseid tulemusi. Kuigi miine saab kasutada nii ründaval kui ka kaitsval eesmärgil, ei saa miinisõja juures jätta mainimata ka miinitõrje tegevust ning selle tähtsust rahu- ja sõjaaja kontekstis. Tänu oma töökindlusele ja hinnale on miinid olnud (ja tõenäoliselt ka jäävad) usaldusväärseks vahendiks sõja pidamisel. Samas tuleb kord juba veesatud miinidega tegeleda ka aastakümneid hiljem.

SÕDUR oktoober 2020 51


Ajateenija fookus

eesti

52 oktoober 2020 SÕDUR


keelest aru Autor: Kristiina Hein NATO staabielemendi Eesti kontingent

A

utor seadis Tallinna tehnika­ ülikoolis kaitstud magistritöö eesmärgiks välja selgitada, kas venekeelsetel ajateenijatel esineb probleeme nende etnilise päritolu tõt­ tu ning millised need probleemid on. Uuringu fookuses olid 2019.‒2020. aastal ajateenistusse kutsutud vene­ keelsed ajateenijad, kelle eesti keel on puudulik. Lõimimise tõhustamise kontekstis saab sõjaväeliselt korraldatud orga­ nisatsiooni vaadata kui üht integrat­ siooniinstrumenti, mis toob kokku eri rahvused ning paneb nad tegutsema ühtse eesmärgi nimel. Esindusbüro­ kraatia seisukohalt on organisatsioon kõige paremini toimiv, kui seal on esindatud nii nagu ühiskonna läbilõi­ kes kõik vähemusgrupid.

Väga ebakorrektsed ja solvavad on need küsimused, kui küsitakse, kelle poolt sa oled, kui sõda peaks hakkama? Ja sa mõtled, kuidas neile vastata. Ma elan siin, teenin siin aega, mu pere on siin, kelle poolt ma siis peaksin olema? Kaitseväeteenistuse seadus sätestab, et kohustuslikku ajateenistusse kut­ sutakse kõik 17–27aastased meessoost kodanikud olenemata nende rahvusest või rassist. Kuna Eestis elab umbes viien­ dik venekeelseid kodanikke, siis

venekeelne ajateenija

fookus Ajat,eenija

Kui ajateenija ei saa

2 küsimust Kommenteerib kaitseväe õigusvahemees major Karel Brandt Kas eesti keele oskamatus muudab ajateenistuse läbimise raskemaks ja kas siin on mingeid muid lahendusi kui eesti keele süvendatud õpetamine? Nagu artikli autor esile toob, ei ole kohustusliku kaitseväeteenistuse läbimise eeldus riigikeele rääkimise tase, kuigi täpsustan, et tegevteenistusse astumise puhul on teatud tasemele eesti keele oskus sätestatud. Samas kehtib järgmine nõue nii kaitseväeteenistuskohustuse täitjatele kui ka tegevväelastele – keeleseaduse § 10 lg 2 kohaselt on kaitseväe ja kaitseliidu teenistus- ja käskluskeel eesti keel. Eeltoodu põhjal nõustun, et madal eesti keele oskus võib takistada võtta ajateenistusest parimat, sest isegi kõrge motivatsiooniga, kuid eesti keelt oskamatul ajateenijal on raske tegevustest osa võtta, kui ta ülemate antud korraldusi ei mõista. On positiivne, et kaitseväes on alustatud eesti keele õpetamist, mis kindlasti aitab kaasa lõimimisele ning ajateenistus annab kohe võimaluse ka õpitut rakendada. Samas olen arvamusel, et eesti keele õpetamise kõrval tuleb leida ka teisi lahendusi, et madalamal tasemel eesti keelt mõistvad ja kõnelevad ajateenijad saaksid aru oma õigustest ning kohustusest. Leian, et siia hulka

kuulub kaitseväe tegevust korraldavate alusdokumentide (nt kaitseväe sisemäärustiku ja kaitseväe distsiplinaarmäärustiku venekeelsed tõlked on olemas), aga ka juhendmaterjalide tõlkimine, mille lohaka või pealiskaudse täitmise korral võib ohtu sattuda isiku enda või teiste elu ja tervis (nt kõrgendatud ohuallika käitlemisega seotud ohutuseeskirjad). Siin on ka teisi võimalusi, mida väeosades julgelt kasutatakse (nt kaasajateenijate paralleeltõlkimine ja tegevväelaste võõrkeeles ajateenijatega rääkimine). Milliste muredega venekeelsed ajateenijad kõige rohkem õigusvahemehe poole pöörduvad? Peainspektoriteenistuse poole võivad pöörduda kõik kaitseväelased ja kaitseväega teenistusvõi töösuhtes olevad isikud, sh olenemata isiku räägitavast emakeelest. Ajateenijate tehtud pöördumiste sisu ei erine räägitavast emakeelest, st nii eesti keelt kui ka mingit muud keelt emakeelena rääkivate ajateenijate mured on sarnased. Mainin veel, et pöördumisi, kus leiaksin kinnitust, et sama keelt rääkivatel ajateenijatel ei ole lubatud vähemalt vabal ajal oma emakeeles rääkida, ei ole viimase paari aasta jooksul esinenud.

SÕDUR oktoober 2020 53


Ajateenija

on ka nende kodanikukohus ajateenis­ tust läbida. Integratsioon eesti- ja venekeelsete ajateenijate vahel saab toimuda ainult siis, kui vähemusgrupid on võime­ lised suhtlema teiste kultuuridega, samal ajal säilitades oma pärandkul­ tuuri. Samuti peab domineeriv grupp olema avatud suhtlemiseks teiste vähemusgruppidega. Kaitseväel ega ka kaitseressursside ametil ei ole koondülevaadet ajatee­ nistusse asunud venekeelsete noorte arvust ning autorile teadaolevalt ei ole varem tõsiselt uuritud, kas venekeelse­ tel ajateenijatel esineb probleeme nen­ de etnilise päritolu tõttu. Autor tegi õhutõrjepataljonis, staa­ bi- ja sidepataljonis, pioneeripatal­ jonis, logistikapataljonis ning Viru jalaväepataljonis viis fookusgrupi­ intervjuud venekeelsete ajateenijatega. Fookusgrupiintervjuud tehti vene keeles, et tekitada usaldust venekeel­ sete ajateenijate seas ning ka selleks, et selekteerida vene keelt emakeelena kõnelevad isikud nende hulgast, kes on lihtsalt vene keele ära õppinud ja ei kuulu otseselt uurimuse sihtrühma. Samuti oli oluline, et ajateenija saaks aru küsimusest ja suudaks ennast täp­ selt väljendada emakeeles. Empiirilise analüüsi tulemusena selgus, et fookusgruppides osalenud venekeelsete ajateenijate suurimaks probleemiks on nende puudulik ees­ ti keele oskus, mis soodustab muude probleemide ilmnemist ajateenistuses. Halb eesti keele oskus tekitab problee­ me teenistusülesannetest arusaamise­ ga ning ka suhetes eestikeelsete ajatee­ nijate ja juhtkonnaga. Tihtipeale tahaksid venekeelsed ajateenijad õppustel aktiivselt osaleda, kuid ei saa ülesandest aru puuduliku eesti keele pärast. Uuringus osalenud venekeelsed ajateenijad tunnetavad, et neid tõr­ jutakse ja nad on sunnitud täitma madalamaid rolle kui eestikeelsed ajateenijad. Pealegi tunnetavad nad, et neid peetakse ebakompetentseks

54 oktoober 2020 SÕDUR

Meid võrreldakse nende venelastega, kes elavad Venemaal. Isegi loengutes räägivad tegevväelased meile, et Venemaa on vaenlane. Nad ei räägi, kui vaenlane ründab, nad ütlevad, et venelane ründab. Nad ütlevad: kui kuulete vene keelt, siis avage kohe tuli. Siis me vaatame eestlasi ja lihtsalt kehitame õlgu, et sorry... Igav on siin, peab palju ootama. Kui keegi näeb, et ootad niisama, siis kohe leitakse mingi mõttetu ülesanne, näiteks WC-sid pesta. Asi pole selles, et me ei oska midagi, vaid selles, et me ei saa testist aru eesti keeles. Tihti on nii, et kui testist ei saa aru, siis lähed praktikat metsa tegema, misjärel jõuab kohale, milleks seda tehti. Konfliktide vältimiseks võiks algne test olla vene keeles, et saaksime aru, mida lähme tegema.

ja neid ei usaldata. Valdavalt toimub kaitseväes ikkagi integratsioon, kus nii eesti- kui ka venekeelsed ajatee­ nijad on motiveeritud olema avatud teistele kultuuridele. Venekeelsed ajateenijad kinnitasid, et nende eesti keele oskus on ajateenistusega märga­ tavalt paranenud. Peale integratsiooni toimub kait­ seväes osaliselt ka eraldumine ja seg­ regatsioon. Venekeelsed ajateenijad tunnetavad madalat ühtekuuluvust ning neid eraldatakse grupist, võrrel­ des neid Venemaal elavate venelastega. Näiteks pioneeripataljoni venekeelsed ajateenijad ei saa üldse läbi eestikeel­ sete ajateenijatega, tekitades pataljonis selget eraldumist. Kõik need probleemid mängisid suurt rolli venekeelsete ajateenijate üldise heaolu seisukohalt, kus nende hinnangud olid enamasti madalamad kui eestikeelsetel ajateenijatel. Peale keelelisest barjäärist tekkinud prob­ leemide ja eristamise etnilise päritolu tõttu, esines ka muid probleeme tee­ nistusülesannete täitmisel. Need probleemid olid kohati sarna­ sed nii eesti- kui ka venekeelsetel aja­ teenijatel. Sellest suurimaks võib välja tuua ebaefektiivset väljaõppeprogram­ mi, mis rohkete pauside ja kohati hal­ va ajalise planeeringu tõttu paneb aja­ teenijaid igavust tundma. Edasistes uurimustes oleks soovitav uurida kõiki venekeelseid ajateenijaid, mitte ainult neid, kelle eesti keele os­ kus on halval tasemel. See parandaks arusaama, kas uuringus tõstatatud probleeme saab laiendada ka teistele venekeelsetele ajateenijatele. Uuringu piiratus ei võimaldanud uurida kõiki venekeelseid ajateenijaid, vaid ainult neid, kelle eesti keele oskus oli halb. See tähendab, et uuringu tu­ lemusi ei saa laiendada kõikidele vene­ keelsetele ajateenijatele kaitseväes. Sa­ mas annab see töö loodetavasti aimu halva eesti keele oskusega ajateenijate probleemidest Eesti kaitseväes ning võimaldab neid küsimusi tulevikus edasi suunata.


Sõjanduskeel

Operatiivne erialakeel? Autor: PhD Reet Hendrikson kaitseväe akadeemia juhtivterminoloog sõjandusterminoloogia töörühma juht

E

estikeelse sõjandussõnavara sihi­ pärase arendamise algusaastaks võib pidada aastat 1918. Just siis alustas tööd esimene eestikeelseid sõjandustermineid korrastanud komis­ jon. Töö tulemusel anti 1919. aastal välja eesti-vene oskussõnastik, mille eessõnas on esimest korda nimetatud eestikeelse sõjandussõnavara arenda­ mise põhimõtteid. Neist esimene kõlab nii: „Iga ütelus olgu eestipärane nii si­ suliselt kui kujuliselt.” Tänapäeva sõjanduskeele taustal on eelnimetatud üleskutse sama aktuaalne kui toona. Tarbetute võõrmõjude, ees­ kätt inglise keele mõju, iseloomustab nüüdisajal ilmselt pea kõiki erialakeeli. Laenamine ja võõrsõnad pole iseenesest taunitavad. Keeled mõjutavad üksteist ja nii on see alati olnud.

Mõistest terminini

Probleem tekib siis, kui jääb arvesta­ mata mõistetasand ja matkitakse võõr­ keele loogikat ega arvestata oma keele eripära. Öeldu kehtib näiteks termini juhtimise ja kontrollimise süsteem (ingl command and control system; C2) koh­ ta. Sõna kontrollima tähendus on ingli­ se keele eeskujul laienenud ja termin on n-ö tõlgitud sõna-sõnalt. Hea termin ei ole võõrkeelse termini aapetõlge. Eesti keeles on kontrollimine üks juhtimise osi või funktsioone. Niisiis on sõnade juhtimine ja kontrollimine va­ hel sisaldussuhe. Terminoloogias nime­ tatakse nende koosesinemist terminis liiasuseks: termin sisaldab teisejärgu­ list. Liiasust vältides on võimalik saada lühem ja kompaktsem termin. Toodud näites on otstarbekam ja eesti keele loo­ gikat arvestav vaste juhtimissüsteem. Samal põhjusel on kontroll-tüvi liia­ ne nii mõnegi üksuse nimetuses. Näi­ teks on sidekompanii alluvuses juhtimis- ja kontrollmeeskond. Tähendust ja allüksuse ülesandeid arvestades klapiks tublisti paremini juhtimistoemeeskond.

Ühtlasi ilmestab sõna control vasten­ damine seda, kui tähtis on esmalt aru saada mõistest ehk tähendusest. Alles seejärel saab valida sobiva omakeelse vaste ehk termini. Nii võib control tähistada ka kont­ rollimist või juhtimisõigust. Näiteks on lahingutoimingu control mõis­ tet arvestav eestikeelne vaste nimelt kontrollima, mis tähendab säilitama oma mõjuvõimu määratud alal. Ter­ mini operational control (OPCON) vaste on aga operatsioonijuhtimisõigus (ehk ülemale üleantud õigus määrata ülesandeid, mis on tavaliselt piiratud funktsiooni, aja või kohaga), mitte operatsioonijuhtimine või veelgi kehvemal juhul operatiivjuhtimine. Vaste valikul tuleb seega lähtuda tähendusest. Defineerides õigust on paslik vaste operatsiooni­juhtimisõigus, defineerides tegevust aga operatsioonijuhtimine. Nimetatud (keele)loogika­ reegli vastu eksitakse nii kaitseväe- kui ka tsiviiltekstides liigagi sageli.

Operatiivne operatsioon

Eelnenud näide annab tunnistust sel­ lest, et peale inglise laenude esineb sõjandussõnavaras endiselt ka vene mõjusid. Vene laenudeski pole otseselt midagi halba. Probleemid tekivad mu­ jalt. Üks neist on mitme laenuandva keele koosmõju. Nii on ka operatiiv-tü­

vega, mida kasutatakse endistviisi vii­ tavana sõjatasandile ehk tähenduses operatsiooni-. Nimetatud sõnatüvede ristkasutu­ sest on põhimõttelisi mõistmistõrkeid juba tekkinud. Laiapindse riigikaitse kontekstis on eristamisvajadus iseära­ nis ilmne: operatiiv-tüvi on kasutusel nt sisejulgeolekus, ent kiirreageerimise tähenduses. Samas tähenduses tunneb seda kirjakeeletava. Lausete „Relvajõudude kasutami­ seks on vaja operatiivplaani” ja „Rel­ vajõudude kasutamiseks on vaja ope­ ratsiooniplaani” tähendused ei kattu. Esimeses mõeldakse kiirreageerimisel aluseks võetavat plaani, teine kõneleb operatsioonitasandi tegevusplaanist. Seega on juhtimistasandi tähendu­ ses otstarbekam kõnelda operatsioonitasandist, tegevusena operatsioonijuhtimisest. Operatiivjuhtimine tähistab keeleloogika järgi juhtimist kiirreagee­ rimist nõudvates oludes, ehk ka kiir­ korras juhtimist, ent kummalgi neist pole riigikaitses terminiväärtust. Sõnatüvede operatiiv- ja operatsiooni- eristamine on kaitseväes praegu­ seks suuresti omaks võetud. Reliktina on operatiiv- tähenduses operatsioonisäilinud mõnes allüksuste nimetuses. Nii on operatiiv- ja väljaõppeosakonna, operatiivjaoskonna ja operatiivsektsiooni kõrval olemas ka operatsioonijuhtimiskeskus (mitte operatiivjuhtimiskeskus), baasikaitse operatsioonikeskus (mitte baasikaitse operatiivkeskus). Nimetuste korrastamisvajadusest annab tunnistust tõik, et kaitseväes on praegu olemas nii operatsioonigrupp kui ka operatiivgrupp, ehkki tähistatav mõiste on sama. Uuemate (all)üksus­ te nimetustes kasutatakse siiski pigem operatsiooni-tüve, mis peegeldab termi­ niteadlikkuse suurenemist. Sõjanduskeel, nagu mis tahes teine erialakeel, peab olema kiiresti mõiste­ tav, aga sõna operatiivne kasutamine ei aita sellele alati kaasa. Tõhus erialakeel võimaldab kiiresti ehk operatiivselt te­ gutseda, ent see ei tähenda, et sõjaliste operatsioonide kontekstis lisaks sõna operatiivne operatiivsust.

SÕDUR oktoober 2020 55


Ajalugu fookus

Sõjategevus Afganistanis on väldanud üle 40 aasta, alates detsembrist 1979, mil Nõukogude Liit viis oma väed Afganistani. Tõsi küll, tookord sealse seadusliku valitsuse palvel ja vastavuses riikide koostöölepinguga.

Nõukogude vägede sissetung

a g f A 56 oktoober 2020 SÕDUR

9 7 9 1 i n a t s i n


fookus Ajalugu

Kuulsusrikas riik Afganistan • 18. sajandi Afganistan (Durrani impeerium) haaras enda alla ka kogu praeguse Pakistani, samuti osa Iraani, Türkmenistani, Usbekistani, Tadžikistani ja India alasid. • Sõdadega 19. sajandil langes Pakistani ala kõigepealt sikhide, seejärel Briti võimu alla. • Briti väed löödi Kabulist välja 1842. aastaks, järgnenud aastakümnetel tuli afgaanidel pidada lahinguid ka venelaste tõrjumiseks. • Afganistan alistus Briti impeeriumile 1879, kuid iseseisvus taastati 1919. aastal pärast kolmandat Inglise-Afgaani sõda. • Nõukogude agressioon algas 1979. aastast otsese vägede sissetungiga, ning ka nende lahkumine 1989. aastal ei lõpetanud sõjakeerist regioonis. • 1996. aastal kehtestatud Talibani võimu lõpetas USA sekkumine 2001. aastal.

SÕDUR oktoober 2020 57


Ajalugu

Autor: Küllo Arjakas Tallinna Linnaarhiivi juhataja

P

raeguses Afganistanis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda inimesi, kes muud elu pole näinudki: sõda, esmalt Nõukogude armee vastu, seejärel omavahel, uuemal ajal ka ameeriklaste ja nende liitlaste vastu, vahele ka hulk veriseid võimuvahetusi, kus võitja lööb kaotajad maha või mõistab pikaks ajaks vangi. Riigi elanike keskmine eluiga on praegu 42–44 eluaasta piires. Seega vaid vanemad inimesed mäletavad kunagist rahulikku aega, mälestused muust elust on ähmastumas. Päeval on üks võim, öösel teine. Narkotaimede kasvatamise ja müügiga saab hästi teenida, veel parema noosi võib saada mõne röövitud eurooplase eest lunaraha nõudes. Sellises vormis terrorismi kui praegu, 1979. aasta Afganistanis veel ei tuntud. 1970. aastate algul elas Afganistanis üle 16 miljoni elaniku, kes jagunesid enam kui 25 rahvuse vahel. Suuremad rahvused olid puštud (40%), tadžikid (20%), usbekid (10%), lisaks hesaarid, turkmeenid, belutšid, pärslased, afšaarid, kasahhid, karakalpakid jt. Meie arusaama järgi oli see maa 1970. aastatel täiesti keskaegse arengutasemega. Kirjaoskust jagus rahvastikust vaid mõnele protsendile. Suhted naabermaade, nagu ka USA ja NSV Liiduga olid 1970. aastatel head, kuid kahe üliriigi rivaliteet kolmanda maailma maades kogus järjest hoogu. Afganistani valitses juba 1933. aastast Mohammad Zahir-šahh, kes silmanägemise halvenemise tõttu sõitis suvel 1973 Itaaliasse operatsioonile. Täpselt sel ajal korraldas šahhi nõbu Sardar Muhammad Daud vasakpoolselt meelestatud ohvitseride toel kiire ja vähese verega riigipöörde. Afganistanis tõusis üha mõjukamaks kommunistliku meelsusega rahvademokraatlik partei. Sisevõitlus viis juba 1960ndatel aastatel partei lõhenemiseni kaheks: Khalq (Rahvas) ja Parcham (Lipp). Mõlemad pooled vandusid truudust Moskvale, mõlemal oli oma ajaleht, erinevused jäid taktikalis-konjunktuurseks. Ainus oluline erinevus: Khalq ühendas riigi kagu- ja lõunaosas elavaid puštusid, Parcham aga

58 oktoober 2020 SÕDUR

Wardak 1987: Nõukogude sõdurid on vangi võtnud grupi mudžahiide  Foto: wikimedia

NSV LII T

Nõukogude sissetungi suunad

Kunduz

Faisabad

Mazar-i-Sharif Õh u d 2 5 . d es s a nt K e ts e mbr ab uli il 1 9 79

Herat

KABUL

A F G A N I S T A N

Jalalabad

Ghanzi Farah Kandahar Nõukogude vägede poolt kontrollitud ala

PAKISTAN


Ajalugu teisi rahvusrühmi. Aprillis 1978 toimus riigis sõjaväeline kommunistlik riigipööre, kus mõnisada meest tanki­ pataljoni ja lennueskadrilli toetusel vallutasid presidendipalee. President Daud koos 17 pereliikmega vangistati ja tapeti. Riigi uueks presidendiks ja peaministriks sai Khalq´i liider Nur Muhhamad Taraki, asepresidendiks Babrak Karmal (Parcham), teiseks asepresidendiks ja välisministriks Hafizullah Amin (Khalq). Järgnevas mittekommunistlike sõjaväelaste puhastuses hukkus u 3000 ning „aprillirevolutsioonile vaenulikust” elanikkonnast tapeti umbkaudu 7000 inimest. NSV Liit tunnustas esimesena riigi uut valitsust, eeldades Afganistani tüürimist NSV Liidu mõjusfääri. Riigis kuulutati välja kurss sotsialismi ülesehitamiseks, käivitati ulatuslikud reformid. Kooliharidus muudeti lastele kohustuslikuks. Algas karm usuvastane võitlus koos koraanide

avaliku põletamise ning usujuhtide (mullad) arreteerimiste ja hukkamistega. Riigi juhtkond uskus, et edu toob omal ajal NSV Liidu Kesk-Aasia liiduvabariikides rakendatud reformide kordamine ning Moskva saatis naaberriiki tuhandeid insenere ja spetsialiste, et ehitada elektrijaamu, maanteid jms. Samuti läkitati naabermaale riikliku julgeolekukomitee (KGB), relvajõudude ja sõjaväeluure (GRU) töötajaid. Afganistani vähearenenud tööstus, hõimulaadne poliitiline struktuur ja enam kui 90% kirjaoskamatus oli kindlasti raske polügoon kiireks hüppeks sotsialismi. Reformid edu ei toonud. Juulis 1978 vallandusid Kagu-Afganistanis esimesed mässud, kus mõjukad mullad kutsusid rahvast üles „pühale sõjale” uskumatute kommunistide vastu. Raskuste süvenemisel puhkes riigi juhtkonnas võimuvõitlus. Maarajoonides jätkusid ka mässud kommunistliku režiimi vastu, mida valitsusele ustavad relvajõud ei suutnud maha suruda. Nii esitas Afganistani valitsus NSV Liidule hulganisti abipalveid sekkuda sündmustesse sõjaliselt. Selgeks sai Taraki võimetus igapäevaseks administratiivtööks. Ta sattus suurushullusse ja lasi end mõõdutundetult ülistada. Asepresident Amini silmapaistev oponent Karmal saadeti ära suursaadikuks Tšehhoslovakkiasse. Juulis 1979 andis Taraki relvajõudude ülemjuhataja ametikoha üle „armastatud ja võimekale seltsimees Aminile”. Amini positsiooni tugevnemine tegi NSV Liidu juhtkonna valvsaks. Olles küll sõnades endiselt „vankumatu leninlane”, ei pidanud tema NSV Liitu ainsaks liitlaseks. Kabul hakkas otsima uusi väliskontakte, mis tegi murelikuks Kabulis resideerivad Nõukogude nõunikud. Peagi laekusid Moskvasse väited, et 1960. aastatel Ameerika ülikoolis õppinud Amin olevat värvatud sel ajal CIA agendiks. Septembris 1979 lendas Taraki Kuubale. Amin tugevdas kohe positsioone, nimetades kiiresti oma soosikud parteis ja riigi juhtkonnas kõrgetele kohtadele. Tagasiteel koju kohtus Taraki 10. septembril Moskvas NSV Liidu kompartei keskkomitee peasekretäri Leonid Brežneviga. Viimane muretses, et Amini üha suurenev võim võib

muutuda revolutsioonile saatuslikuks. Moskva sai aga Kabulist pidevalt vastuolulist teavet ja luureandmeid. Sealsed KGB mehed toetasid Parchami liikmeid ja Babrak Karmali, NSV sõjaväe nõunikud ning GRU (sõjaväeluure) eelistasid võimulolevat Khalq´i ja Amini. 16. septembril 1979 tagandas rahvademokraatliku partei keskkomitee erakorraline pleenum ühehäälselt Taraki ja teda toetanud ministrid, misjärel heideti nad parteist välja. Partei uueks juhiks valiti sama üksmeelselt Amin. Nii koondus tema kätte kõrgeim riiklik, parteiline ja sõjaväeline võim. Ametlikult teatati Taraki tagasiastumisest „tervislikel põhjustel”. Amin lubas Kremlile hoida Tarakit koduarestis, ent viimane tapeti Amini käsul 8. oktoobril.

Algas karm usuvastane võitlus koos koraanide avaliku põletamise ning usujuhtide arreteerimiste ja hukkamistega. Taraki lämmatati padjaga, et vägivallast ei jääks jälgi. Järgnevatel kuudel tapeti Taraki pooldajad. Arvud on erinevad, 12 000–50 000. Vähemalt 12 000 tapetu nimekirjad avaldati ametlikus Afganistani ajakirjanduses. Peale selle oli veel tuhandeid vangistatuid. Taraki tapmine põhjustas Kremlis šoki. Välisminister Andrei Gromõko oli esitanud isikliku palve jätta Taraki ellu, peasekretär Brežnev pidas mõrva isiklikuks solvanguks. 1979. aasta hilissügiseks jõudsid NSV Liidu kompartei keskkomitee poliitbüroo mõjukaimad liikmed, peasekretär Brežnev, kaitseminister marssal Dmitri Ustinov, välisminister Gromõko ja KGB esimees Juri Andropov järeldusele, et Afganistani tuleb viia Nõukogude väed. Nõukoguliku arusaama järgi on vaja olukord „normaliseerida,” et hoida Afganistani endistviisi NSV Liidu mõjusfääris. Arvati, et kui ka NSV Liidu üksused on sealsetes garnisonides, siis löövad Afganistani relvajõud mässulised „kontrrevolutsionäärid” lahingutes puruks ning siis saab NSV

SÕDUR oktoober 2020 59


Ajalugu

Liidu väed välja tuua. Hinnanguliselt kuluks aega kõigeks aasta või poolteist. NSV Liidu tippjuhtkonnast kaldus kõige enam vägede sisseviimisele ideoloogilistel kaalutlustel KGB juht Andropov ja sõjalistel kaalutlustel kaitseminister Ustinov. Brežnevil tuli esile emotsionaalne külg, sest just tema süleles Kremlis Tarakit ning seda näidati mõlema riigi televisioonis. Riigi tippjuhtkonnast oli invasiooni vastu ministrite nõukogu esimees Aleksei Kossõgin ja NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi ülem marssal Nikolai Ogarkov. Kindralstaabi muret jagas NSV Liidu välisministeerium, kes kartis sissetungile järgnevat rahvusvahelist tagasilööki. Samal ajal otsis KGB Kabulis intensiivselt võimalusi teha Aminile atentaat (operatsioon „Ahhaat”). KGB snaiprid passisid hommikuti tee ääres, aga riigijuhi autokolonn sõitis väga kiiresti, sinna kuulus mitu soomustatud Mercedest ja Amin vahetas tihti autosid. Siis arutati plaani terve autokolonn lasta granaadiheitjatest puruks.

Nõukoguliku arusaama järgi on vaja olukord „normaliseerida,” et hoida Afganistani endistviisi NSV Liidu mõjusfääris. Seejärel prooviti Amin mürgitada. Selleks kasutati NSV Liidu päritolu KGB agenti Mutalin Talubovit, kes ülemkokana infiltreerus Amini residentsi. Mürgitamine oli keerukas, sest Amin kasutas iga päev toidumaitsjate abi. Amini mürgitamise katse tehti 13. detsembril 1979. Plaan ebaõnnestus, sest klaasi mürgitatud kokakoolaga jõi ära Amini vennapoeg, riigi vastuluure ülem. Kuna kohalikke arste ei usaldatud, saadeti Amini vennapoeg kohe sõjaväelennukiga Moskvasse. Sealsed tohtrid suutsid suurte jõupingutustega tema elu päästa. Nii kestis edasi kahepoolne tegutsemine, kus KGB kavandas Kabulis Amini vastu uusi atentaate, Moskvas aga jätkus operatsiooni „Torm” planeerimine ja ettevalmistamine. Plaan nägi ette Amini nõusolekul ning vastavuses kahe riigi koostöö lepinguga

60 oktoober 2020 SÕDUR


Ajalugu viia kolm Nõukogude diviisi Afganistani „revolutsiooni kaitsmiseks”, misjärel Nõukogude eriüksuste rünnakuga kõrvaldada Amin ning aidata Kabulis võimule uus, Moskvale kuulekas liider.

Agressiooni algus

16. detsembril 1979 algas Turkestani sõjaväeringkonna baasil 40. armee formeerimine. Komplekteerimiseks kutsuti väeosadesse üle 50 000 reserv­ väelase, Usbeki NSV asutustelt/ette­ võtetelt võeti 8000 veoautot jne. Seda­võrd ulatuslikku mobilisatsiooni polnud Turkestani sõjaväeringkonnas nähtud alates suure isamaasõja algusest. Nõukogude väed läksid Usbeki NSV-st liikvele 25. detsembril 1979. Kell 15.00 ületas Amudarja jõe luure­ grupp, siis alustasid liikumist üle suure silla ja samal varahommikul rajatud kahe pontoonsilla NSV Liidu sõjaväeüksused. Õhu kaudu paisati naaberriiki õhudessantväed. Nii algas NSV Liidu vägede otsene invasioon Afganistanis. See oli NSV Liidu regulaarvägede esimene suur sõjaline operatsioon pärast teist maailmasõda väljaspool Varssavi pakti riike. Kindlasti oli otsustajate silme ees Ungari 1956. ja Tšehhoslovakkia 1968. aasta, kus õnnestus kiire sõjalise operatsiooni ja vähese sõjategevusega nõukogudevastane „olukord normaliseerida”, ning vaid väheste inimkaotustega pöörati riigid tagasi sotsialismi rüppe. Mitte keegi NSV Liidu kõrgemast juhtkonnast ei osanud neil päevil arvata, kuivõrd „määravaks” Afganistani jaoks muutub 25. detsember 1979. Kindlasti ei näinud otsustajad ette, et vägede kiirele sisseviimisele järgneb ligi kümneaastane ohvriterohke sõda Afganistanis ning pikaleveninud sõda annab oma osa NSV Liidu kokkuvarisemisse 1991. aastal. Nii sõda kui ka Nõukogude tsiviilstruktuuride „vennalik abi” naaberriigile kulutas ohjeldamatult NSV Liidu rahalisi ressursse. Afganistani sõda näitas, et aastakümneid võitmatuks peetud Nõukogude armee sattus olukorda, kus eesmärke sõjaliselt ei saavutata. Sissetungiga kaasnes NSV Liidu ja kom-

partei autoriteedi järsk langus nii lääneriikides kui ka islamimaailmas. Nõukogude relvajõudude „takerdumine” Afganistanis sai ka üheks põhjuseks, miks NSV Liidu juhtkond loobus sõjalisest sekkumisest Poolas 1981. aastal. Raputavad sündmused Poolas aga mõjutasid teisi Ida-Euroopa riike.

Afganistani sõda näitas, et aastakümneid võitmatuks peetud Nõukogude armee sattus olukorda, kus eesmärke sõjaliselt ei saavutata. Nõukogude-Afganistani sõda tõi ohvreid Eestisse. Juba selle sõjakäigu esimesel päeval – õigemini öeldes – õhtul, 25. detsembril kell 19.33, mil Kabulis valitses juba pilkane öö, sööstis pealinna lähedal maandumist alustanud suur sõjaväe transpordilennuk IL-76 vastu mäge. Silmapilkselt hukkus seitse lendurit ja 37 dessantväelast. Teiste seas ka Ida-Virumaa poiss, Vitebski õhudessantdiviisi üksuse staabiroodus teeninud reamees Aarne Vinni. Tema on esimene eestlasest sõjamees, kes sai surma meie jaoks kauges Afganistanis. Afganistani valitseja koos lähima kaaskonnaga tähistas Nõukogude vägede sissemarssi alates 27. detsembri pealelõunast oma palees suure peoga. Väed sisenesid riiki kavakohaselt ning näis, et nüüd on „revolutsiooni saavutused” kindlalt kaitstud. Aga sellel peol osalenud langesid omakorda mürgitamise ohvriks ja nii lamas õhtupoolel hulk kõrgemaid riigitegelasi palee voodites või põrandal. Kes teadvuseta, kes oigas, kes oksendas. Kuna omi arste ei usaldatud, siis paluti kiirelt NSV Liidu saatkonnast kvalifitseeritud arstiabi. 27. detsembril kell 19.15 alustasid NSV Liidu eriüksused Kabulis täiesti ootamatut rünnakut. Kõigepealt lasti maa-alusesse kanalisatsiooni paigutatud lõhkeainega, 52 kg tugevatoimelist plastlõhkeainet, õhku Kabuli telefoni- ja telegraafikeskuse

Nõukogude õhudessantüksus rünnakul Afganistanis 

Foto: AP/Scanpix

SÕDUR oktoober 2020 61


Ajalugu

hoone. Nii lõigati pealinn ära muust maailmast. Hiiglaslik plahvatus kajas mägedes vastu, andes märguande alustada rünnakut teistele objektidele. KGB ja sõjaväe eriüksused vallutasid järjest pealinna strateegilised objektid: tähtsad riigiasutused, kindralstaabi, julgeolekukomitee, suured politsei­ jaoskonnad jne. Viimasena vallutati ägeda, 43 minutit väldanud tulevahetuse järel riigi valitseja Hafizullah Amini hästikindlustatud palee, mis asus raskesti ligipääsetaval kõrgustikul. Amin ei saanud ilmselt oma elu viimse minutini aru, kes paleed ründab. Tema adjutandi ülekuulamisel saadud teabe kohaselt ei uskunud Amin, et ründajateks on Nõukogude üksused. Kui adjutant nii ütles, siis visanud Amin teda tuhatoosiga.

Vaenlase ülekuulamine  Foto: Wikimedia

Ründeoperatsiooni salastatuse aste oli niivõrd kõrge, et isegi NSV Liidu suursaadik Kabulis sai rünnakust teada alles siis, kui kuulis linnas võimsaid plahvatusi. Amin püüdis kindralstaapi helistada, aga telefonid ei töötanud. Amin tapeti palee teisel korrusel, samas tapeti tema abikaasa ja kaks poega, neist noorem vaid viieaastane. Samuti tapeti palees olnud ministrid ja teised kõrged riigitegelased. Mõni palee kaitsja tahtis end vangi anda, ent eriüksuslastel oli käsk vange mitte võtta. Nii lasti maha teenijad, kokad jm abipersonal ning tulevahetuses sai surma ka Nõukogude saatkonna peaarst. Vaid palee õuealal vangistati afgaani sõdureid ja ohvitsere. Palee ümbruses kestis harv tulevahetus kuni järgmise hommikuni ning lõpuks andis alla ligikaudu 1700 afgaani sõjameest. Olgu lisatud, et Amini vennapoeg, kes neil päevil lebas Moskva haiglas, viidi riigipöörde järel oma lukspalatist otsekohe Lefortovo vanglasse. Peagi toodi ta sealt Afganistani, kus hukati. Palee vallutamisel tekkis tulevahetus Nõukogude dessantväelaste ja valgete käesidemetega Nõukogude eriväelaste vahel, sest pimeduses, suitsus ja tolmus ei paistnud valged käesidemed kaugele. Nii sai Amini

62 oktoober 2020 SÕDUR

Raketiheitja vrakk Herati lähistel  Foto: AFP/Scanpix

Mudžahiidid puhkehetkel allatulistatud Nõukogude he

residentsi ründamise käigus surma teine Eesti NSV-ga seotud noormees, leitnant Andrei Jakušev. Ta küll sündis Moskvas, aga lõpetas Tallinnas keskkooli. Jakušev läks edasi õppima Moskvasse idakeelte instituuti, kus värvati KGB teenistusse, sest oskas hästi puštu keelt. Leitnant Jakušev oli KGB eriüksuse „Grom” tõlk. Amini palee vallutamise lõpuminutitel sai ta Nõukogude kergekuulipildujast kuuliga otse laubale. Operatsioon tabas Afganistani poliitilist ja sõjalist juhtkonda täieliku ootamatusena. Pole ime, sest ründe­ operatsiooni salastatuse aste oli niivõrd kõrge, et isegi NSV Liidu suursaadik Kabulis sai rünnakust teada alles siis, kui kuulis linnas võimsaid plahvatusi.

Samal ajal ootas Bagrami lennuvälja lähedal Nõukogude sõjaväetelgis sündmuste arengut Babrak Karmal. KGB tõi Karmali 23. detsembril salaja NSV Liidust Afganistani. 28. detsembri öösel kell 2 anti eetrisse varem NSV Liidus salvestatud Karmali pöördumine Afganistani rahva poole ning veel samal ööl sõitis riigi uus juht Nõukogude soomusautoga Kabuli, saatjateks KGB eriüksuse „Alfa” 11 võitlejat. Kabulis toimus rahvademokraatliku partei keskkomitee pleenum, kus Karmal valiti ühehäälselt partei keskkomitee peasekretäriks. „Vabaduse ja uuestisünni päev on koitnud,” kuulutas uus liider. Peagi sai Karmalist riigi peaminister ja vägede ülemjuhataja ning tagatipuks kuulutas


Ajalugu Näis, et pöörde hind pole suur, sest detsembri lõpuks 1979 langes vaid 86 sõjameest. Neist 42 hukkusid IL-76 lennukatastroofis, 22 meest said surma Kabulis elutähtsate asutuste vallutamisel, ülejäänud 22 hukkusid muudel põhjustel. Aga, nagu nüüd hästi teame, need olid alles kõige esimesed õied. Amini palee ründamist Kabulis juhtis KGB polkovnik Grigori Bojarinov, kes samuti sai tulevahetuses surmavalt pihta. Kogenud polkovnik oskas sündmuste perspektiivi hinnata adekvaatselt. Enne lendamist Kabuli 1979. aasta sügistalvel lohutas Bojarinov üht KGB kolleegi, kes rühmast välja praagiti: „Ära muretse, me saame oma isu veel Afganistanist täis. Ma tean, et see kõlab kibedalt, kuid ma kardan, et kogu lugu kestab veel kaua.” Nüüd teame, et kestis enam kui üheksa aastat. Sõda muutus üha enam kurnavaks ja lõpuks tõi NSV Liit oma väed Afganistanist välja 15. veebruaril 1989. Viimaste lahkujate seas oli samuti üks eestlane, sapööriroodu soomusauto juht Sergo Vislapuu. Ta juhtis 15. veebruaril 1989 oma BTR-i vaiksel käigul üle Amudarja silla. Kunagi oli Nõukogude propaganda seda kutsunud „sõpruse sillaks”.

elikopteri juures 

ta end „rahvaülestõusu juhiks türanliku diktaatori Amini vastu”. Alles pärast võimuvahetust Kabulis teatati 28. detsembril 1979 NSV Liidu üleliidulises raadios lühidalt sündmustest Afganistanis: „Piiratud sõjaväekontingenti kasutatakse eranditult selleks, et aidata tagasi lüüa relvastatud sekkumist väljastpoolt. Nõukogude kontingent viiakse Afganistanist täielikult välja pärast seda, kui langeb ära põhjus, mis niisuguse aktsiooni vajaduse esile kutsus”. NSV Liidu infoagentuur TASS levitas peagi järgmist teavet: 27. detsembril teatas Kabuli raadio „Amini kliki kukutamisest. Revolutsiooni­kohus mõistis Amini surma rahva vastu sooritatud kuritegude eest.” Sündmuste

Foto: Reuters/Scanpix

ajakava kohta kinnitati: „Tõsiasi, et H. Amini kukutamine toimus Nõukogude väekontingendi sissetoomise algul, on üksnes juhuslik ajaline kokkusattumus ja siin pole mingit põhjuslikku seost. Amini ja tema käsilaste kõrvaldamisega polnud Nõukogude väekontingendil mingit pistmist. Seda tegid afganistaanlased ise”. NSV Liidu vägede paiskamine Afganistani toimus kümne päevaga, üldjoontes plaanipäraselt tõhusalt ja efektiivselt, üllatades mitmeid lääne sõjalisi vaatlejaid, kes said järjekordse kinnituse NSV Liidu sõjamasina võimsusest. Detsembri lõpupäevil 1979 toimus võimu vahetus ja Kremli arusaama järgi õnnestus riik suunata „õigele teele”.

Ühtekokku kaotas oma elu Afganistanis 15 051 Nõukogude sõjaväelast. Aastatepikkune sõjapidamine neelas kolossaalselt raha ja varalisi ressursse. Ühtekokku kaotas oma elu Afganistanis 15 051 Nõukogude sõjaväelast. Aastatepikkune sõjapidamine neelas kolossaalselt raha ja varalisi ressursse. Näiteks kulutas NSV Liit 1984. aastal iga päev keskmiselt sõjale 4,3 miljonit rubla, 1986. aastal kümme miljonit ja 1987. aastal üle 14,7 miljoni rubla. Need olid inflatsioonieelsed, n-ö „tugevad” nõukogude rublad ajal, mil NSV Liidu keskmise töötaja kuupalk jäi 150–170 rbl piiridesse. Üheksa aastaga hävitati 118 Nõukogude sõjalennukit, 333 helikopterit, 147 tanki, 1314 soomustransportööri BTP, jalaväe lahingumasinat BMP ja dessantmasinat BMD, 433 suurtükki

SÕDUR oktoober 2020 63


Ajalugu

Viimane Afganistanist lahkuv üksus rivistusel Kabuli lennuväljal 13. veebruaril 1989. Kui siis nähti vägede väljaviimist ebaõnnestunud kaose lõpuna, siis tänapäeval näeb Venemaa avalikkus sõda pigem eduka ja vajaliku ettevõtmisena

ja miinipildujat, 1138 liikuvat raadiosaatjat ja staabimasinat, 510 insenerimasinat, 11 369 veoautot ja bensiini­ tsisterni ning muud tehnikat.

Eestlased Afganistanis 1979-1989

Nii pandi detsembris 1979 alus tänaseni vaibumata sõjale Afganistanis. Algas kauge sõda, milles osales üle pooleteise tuhande Eesti NSV noormehe ning kus ligemale 40 Eestist pärit meest Nõukogude relvajõudude vormis oma elu kaotas. Andrei Jakušev maeti Tallinna sõja­ väekalmistule 4. jaanuaril 1980, ta oli esimene, kes tsinkkirstus jõudis Eestisse. Aarne Vinni säilmete otsimine Kabuli mägedes võttis aega ja tema sängitati Lüganuse kalmistule nädal hiljem, 11. jaanuaril. Hukkunute matused toimusid vaikselt ja sageli esmajoones eestlastest ohvrite muldasängitamisel jälgisid kurba tseremooniat eemalt KGB mehed. Hauaplaatidele ega hauakividele ei lubatud märkida, et kadunu langes Afganistanis. Ühtekokku teenis aastatel 1979– 1989 Afganistanis teadaolevalt 1652 Eesti NSV-st pärit sõjameest. Nemad olid kohustuslikud kutsealused, sõdurid või seersandid. Arv 1652 põhineb Eesti NSV sõjakomissariaatide andmetel. Peale nende sõdis Afganistanis mitukümmend ohvitseri, kes läkitati sinna Eesti NSV-s asunud Nõukogude sõjaväeosadest. Nende kohta ülevaadet ei ole.

64 oktoober 2020 SÕDUR

Veel sattus Afganistani mõni eestlasest ohvitser NSV Liidu muudest sõjaväeringkondadest, näiteks hävituslendurist major Olev Jaasson Kaug-Idast. Suurtükiväe alampolkovnik Jaan Sassian saadeti sinna Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Kahe riigi piiril paikneva Turagundai raudteejaama (asub Afganistanis) sõjakomandandina töötas major Jaak Haud. Nõukogude 103. õhudessantdiviisi staabimajorina teenis Kabuli lennuvälja areaalil Tiit Tammela. Sõjameeste kõrval läkitati Eestist Afganistani umbkaudu tosin inimest. Neist seitse töötasid ohvitseridena Eesti NSV riiklikus julgeolekukomitees, sh kolm eestlastest majorit. Lisandub kaks parteitöötajat, kes õpetasid afgaanidele parteikomiteede tööd ja parteirakukeste loomist. Erineval põhjusel sattus Afganistani veel mõni inimene. Neist tuntuim on Leningradi sõjaväemeditsiini­ akadeemiast sinna komandeeritud medpolkovnik dr Lembit Roostar. Tema uueks ametikohaks sai Afganistani armee peakirurg. Kolme aastaga opereeris dr Roostar ligikaudu 400 patsienti ja tema ravialuste hulgas on olnud Afganistani kaitseminister, samuti Karmali järglaseks saanud riigipea Mohammad Najibullah. Seega võiks Eestiga seotud isikute koguarvuks olla umbkaudu 1700. 1988. aasta kesksuvel, mil Eestis

Foto: Scanpix

edenes hoogsalt laulev revolutsioon, sai Nõukogude vägede Afganistanist väljaviimise teekonnal, n-ö koduteel miinikilluga surmavalt haavata Rakverest pärit Harri Väli. Ta viidi lennukiga Taškendi sõjaväehaiglasse, kus operatsioon õnnestus. Paraku haigestus Väli kopsupõletikku, millele nõrk organism vastu ei pidanud. Tema on viimane hukkunu. Lisaks langenutele invaliidistus täielikult (nn grupiga invaliid) erinevatel andmetel kas 18 või 20 meest. Nõukogude vägedes Afganistanis teeninud meeste seas on hulk tänapäeva Eestis tuntud nimesid: riigikogu liikme ja sotsiaalministri ametit pidanud Marko Pomerants, kunagine jäägripealik Asso Kommer, piirivalve lennusalga pinnaltpäästja Kalle Pent, esimese eestlasena Mount Everesti vallutanud võrulasest tippalpinist Alar Sikk, skulptor Aivar Simson (tuntud kui Seaküla Simson), mineerimisõpikute autor Karl Paks, Tartu ja Pärnu teatri näitleja Indrek Taalmaa, pikka aega Tartu üksik-päästekompanii ülemana töötanud leitnant Voldemar Tokman jpt. 1986. aastal veetis kaks nädalat Afganistanis praegune riigikogu liige kindral Ants Laaneots, Eesti kaitsejõudude hilisem juhataja. Sõjaristsed Afganistanis sai toona ka kolonelleitnant Eero Kinnunen, kes juhtinud hiljem ka Eesti missiooniüksusi Iraagis ja Afganistanis.


EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Nõukogude-Afganistani sõjas hukkunud Eestist pärit mehed Reamees

Aarne Vinni

1959-1979 maetud Ida-Virumaal

Leitnant

Igor Turtšenkov

1954-1980

maetud Tallinnas

Leitnant

Vladimir Salkov

1957-1980

maetud Tallinnas

Reamees

Sergei Fjodorov

1960-1980

maetud Narvas

Nooremseersant Enn Valli

1959-1981

maetud Põlvas

Reamees

Aleksandr Fomin

1961-1981

maetud Valgas

Major

Grigori Krupka

1944-1981

maetud Tallinnas

Reamees

Agu Aruoja

1961-1981

maetud Raplas

Nooremseersant Tiit Laur

1961-1981 maetud Ida-Virumaal

Reamees

Olev Lemetti

1960-1981

maetud Valgamaal

Lipnik

Vitali Kurovski

1949-1982

maetud Tallinnas

Major

Olev Jaasson

1952-1982

maetud Valgas

Nooremseersant Raivo Vaarpuu

1960-1982

maetud Raplamaal

Reamees

1962-1982 maetud Ida-Virumaal

Igor Prokofjev

Vanemleitnant Mihhail Rumjantsev

1957-1983 maetud Ida-Virumaal

Reamees

Vjatšeslav Aleksejev

1962-1983

Reamees

Andrei Petrov

1964-1983 maetud Ida-Virumaal

Lipnik

Aleksandr Litvinov

1957-1983

maetud Tallinnas

Nooremseersant Ekke Veevälja

1962-1984

maetud Jõgevamaal

Nooremseersant Ahto Randmaa

1964-1984

maetud Harjumaal

Reamees

Igor Azarov

1964-1984

maetud Tallinnas

Reamees

Aleksandr Stelmaštšuk 1965-1985

maetud Tallinnas

maetud Narvas

Vanemleitnant Juri Krutšinin

1960-1985

maetud Tallinnas

Reamees

Andrei Živilov

1965-1985

maetud Tallinnas

Kapral

Ao Kaiv

1966-1986

maetud Tallinnas

Reamees

Vitali Jakuta

1967-1986

maetud Tallinnas

Major

Aleksandr Kalinin

1944-1986

maetud Haapsalus

Reamees

Juri Brodski

1966-1986 maetud Ida-Virumaal

Nooremseersant Juri Gorelikov

1964-1986

maetud Tallinnas

Nooremseersant Sergei Kozinets

1967-1986

maetud Valgevenes

Reamees

Urmas Vares

1966-1986

maetud Põlvas

Reamees

Toivo Jänesmägi

1967-1987

maetud Põlvamaal

Reamees

Margo Olesk

1967-1987 maetud Lääne-Virumaal

Reamees

Andrus Sahkur

1968-1987

maetud Järvamaal

Nooremseersant Roman Sidorenko

1967-1987

maetud Tallinnas

Reamees

Albert Leman

1967-1987

maetud Tartus

Reamees

Harri Väli

1967-1988

maetud Rakveres

Head lugejad! Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele? 2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis? - uuest tehnikast ja relvastusest? - erinevate väeosade tutvustusi? - sõjalistest arengutest maailmas? - sõjateaduse arengutest? - põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud. Loosime välja ka auhindu!


Tutvustus Igor Kopõtin Rahvuse kool. Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918–1940 Rahvusarhiiv, 2020

66 oktoober 2020 SÕDUR

R

aamat annab ülevaate kaitseliidu Lääne maleva kujunemisest 1918. aastal va­ rasema Omakaitse põhjal ja tegevusest 1920.–1930. aastail. Raamatust leiavad paljud tänapäeva läänlased üles oma vanaisad või vanavanaisad. Peamine osa raamatust on aga pühendatud selles organisatsioonis tegutsenud inimeste saa­ tusele Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal 1940–1941. Siis represseeriti olemasolevatel andmetel vähemalt 146 Lääne maleva liiget või malevaga varem seotud olnud isikut, kellest hu­ kati 67, ülejäänute enamik suri vangilaagrites. Represseeriti ka paljude kaitseliitlaste pered. Raamatus on käsitletud ka esialgu repressioo­ nidest pääsenud malevlaste tegevust 1941. aasta

M

onograafia põhineb Igor Kopõti­ ni 2018. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööl „Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes aastatel 1918–1940 vä­ hemusrahvaste näitel”. Doktoritöö juhendaja on professor Karsten Brüggemann. Raamat räägib loo teisest ajast, mis ometi pa­ kub ohtralt äratundmise võimalusi. Osalt seetõt­ tu, et kaitseväes on võetud aluseks võimalikult palju sõjaeelseid traditsioone. Teisalt seepärast, et enamik inimesi pärines kaitseväe taasloomise ajal Nõukogude armeest, täpselt niisamuti nagu enamik rahvaväe kaadrist pärines tsaariarmeest. Peale ülevaate Eesti kaitseväest pakub teos põhjalikku võrdlusmaterjali teiste kaasaegsete riikide sõjavägedest ja sealsest rahvusvähemuste olukorrast. Võib-olla kõige huvitavam on võrd­ lus Poola ja Läti relvajõududega sõdadevahelisest perioodist. „Ma üritan raamatus lahti mõtestada seda, millised on eesti rahvusarmee põhimõtted,” ütleb raamatu kohta autor Igor Kopõtin, kes on ühtlasi ka kaitseväe akadeemia sõjaajaloo lektor. „Ma näitan, kuidas ohvitserkond mõtestas rah­ vusriiki ja kuidas läbi ajateenistuse kultivee­ riti rahvuslust. Ohvitserkond nägi tollal ajateenistust eelkõige rahvuse koolina, kus sõduritele pidi lisaks sõjalistele

sõjasuvel, ebavõrdset võitlust okupatsiooni­ jõududega ning mõnevõrra ka nende meeste hilisemat käekäiku. Seni pole ühegi kaitseliidu maleva liikmeskonna saatust esimesel Nõuko­ gude aastal põhjalikumalt käsitletud. Paljude siis hukatud või vangilaagrites surnud inimeste lood on sugulastel siiani teadmata. Käesoleva raamatu koostamise eesmärk on tollal represseeritud inimeste saatused avali­ kustada ja panna inimesi mõtlema, mis läks siis valesti ning mis ei tohi kunagi korduda. Raa­ matu põhiosa on koostatud kasutades NKVD uurimistoimikuid. Raamatu formaat on 22 x 28 cm, maht on 304 lehekülge, varustatud arvukate viidetega ja ulatusliku inglisekeelse resümeega, illust­ reeritud 164 fotoga. Fotod käsitlevad maleva liikmeskonda ja tegevust sõjaeelsetel aastatel. Paljudest tollastest kaitseliitlastest on säilinud vaid vangifotod, mistõttu on needki hoolimata kvaliteedist raamatus publitseeritud. Raamat kajastab Lääne malevat omaaegsetes piirides, hõlmates ka Märjamaa, Vigala, Varbla valdade kaitseliitlasi. Välja on jäetud vaid Hiiu­ maa malevkond. Sealsete kaitseliitlaste saatus oli teistega analoogiline. Nende materjalide uu­ rimine oleks aga võtnud veel aasta, milleks au­ toril ajavaru puudus.

oskustele õpetama rahvuslikke väärtusi ning kus ohvitser pidi täitma rahvusluse õpetaja rolli.” See uurimus tuletab meelde, et Eesti on alati olnud mitmerahvuseline riik ja tihti suutis sõ­ dadevahelise perioodi kaitsevägi sellest tekkida võivate probleemidega paremini toime tulla, aga mitte alati. Võib-olla andis Vabadussõja kogemus tollasele ohvitserkonnale selgema näge­ muse sellest, mis on oluline. Foto: Janvar Pitelkov

Mati Mandel Sõjaeelse kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal Kaitseliit, 2020


Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)


Profile for Sõdur

Sõdur 05/20  

Sõdur 05/20  

Profile for sodur

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded