0516sodur

Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

ERIÜKSUSE lk 23 RELVAD VÄIKE, SUUREM, KÕIGE SUUREM

Nr 5 (92) 2016

lk 29

SUWAŁKI KORIDOR

Baltimaade Achilleuse kand


Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR


5/2016

3

SISUKORD 4 Eesti uudised

Luuakse RKIK: kaitsevägi vabaneb mittesõjalistest ülesannetest

6 Välisuudised

Miks asuti looma riigi kaitseinvesteeringute keskust (RKIK) ja kui kaugele tööga jõutud on, sellest räägivad RKIK-i direktor kolonel Rauno Sirk ja kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kaptenleitnant Roman Lukas.

15 Sisseastumine KVÜÕA kõrgemasse sõjakooli 2016. aastal Ülevaate tänavustest sisseastujatest annab kapten Kristjan Kostabi.

18 Küberhügieeni probleemid infosüsteemide kasutajate käitumises Kapten Teet Laeks kirjutab kaitseväelaste küberhügieenist, mis mõjutab nii tema kolleege kui ka kaitseväge tervikuna, pole vahet, kas tegu on noore või vana, jala- või sideväelase, kindrali või reamehe, aktiivse või passiivse infosüsteemide kasutajaga.

Väike, suurem, kõige suurem – erioperatsioonide relvad Erioperatsioonide sõduri juures jääb kohe silma nende eriline ja väga mitmekesine varustus, sealhulgas relvastus. Kuid miks ja millist teatud relvastust just erivägedes kasutatakse?

Suwałki koridor: Baltimaade Achilleuse kand

51 Kodumaised õppemiinid mereväes

Ukraina sõja taustal eksisteerib konfliktioht ka Baltimaade piirkonnas, mis on haavatav ja geograafiliselt isoleeritud just maismaaosas. Suwałki koridorist lähtuvatest ohtudest kirjutab professor kolonel Leszek Elak.

36 Miinijahtijad Norra vetes Eesti mereväelase juhitud NATO 1. alaline miinitõrjegrupp tegeles Põhja-Norras operatsioonil miinijahtimisega enda jaoks uudsetes tingimustes.

Nähtamatud haavad – sõjategevuse mõju sõdurite vaimsele tervisele Kapten Marge Sillaste kirjutab, kuidas mõjutab rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel osalemine sõdurite psüühikat.

47 Kas ja kuidas missioon mõjutab inimest

Artikkel annab ülevaate Eestis taasiseseisvumise järgsel ajal valmistatud õppemiinidest ja nende kasutamisest mereväes.

Sihitajad: püüdurhävitajate silmad Eesti taevas toimus haruldane suurte formatsioonide kokkuharjutamine, hävitajate ja sihitajate koostööst annab ülevaate õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülema kohusetäitja leitnant Tõnis Pärn.

61 Eesti Diviisi lagunemine augustis 1944 1944. aasta raskel sügisel asusid Saksa üksused Eestist välja tõmbuma, sellele järgnes Eesti Diviisi kiire lagunemine. Kui kirjuks selline lagunemise lapitekk osutus, sellest kirjutab Hanno Ojalo.

67 Raamatututvustused

Andres Siplane teeb kokkuvõtte veteranide hulgas 2016. aastal läbi viidud veebiküsitluse tulemustest.

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Filtri tee 12, 10132 Tallinn

Tegevtoimetaja Toimetaja

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

Kairi Vihman Ragne Rikkonen-Tähnas AS-i Vaba Maa trükikojas EOVJ relvastus, SAAB

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Väljaandja Toimetus


4

EESTI UUDISED

LIITLASTE AWACS-I LENNUK E-3 KÜLASTAS ÄMARI LENNUBAASI Ämari lennubaasis maandus 11. oktoobril NATO eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteemi lennuk E-3 AWACS (Airborne Warning and Control System), mille kodubaas on Geilenkircheni lennubaas Saksamaal. Lennuk kuulub NATO lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise üksuse koosseisu, mille lennukid on viimased kaks aastat sooritanud perioodiliselt lende ka Läänemere neutraalvete ning NATO liikmete territooriumite kohal. Eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteemi lennuki E-3 tunnus on lennukil asuv seenekujuline radoom, mille all on kuni 400 km tööraadiusega radari antenn. Lennuk suudab anda ülevaate kõigi õhus asuvate lennuvahendite kohta, lisaks seirele võimaldavad lennuki tehnilised vahendid juhtida ka mitmesuguseid õhuoperatsioone, teha mereseiret ning võtta vajadusel üle maapealsete õhuoperatsioonide juhtimiskeskuste funktsioonid.

 NATO eelhoiatuse ja õhuruumi süsteemi lennuk E-3 AWACS.

Sõjakirurgid arutasid konfliktikogemuste rakendamist tsiviilmeditsiinis Ühendkuningriigi sõjakirurgide selts korraldas 9. ja 10. septembril Tallinnas oma sügisese väljasõidukonverentsi ning kohtus Eesti kaitseväe meedikute ja reservkirurgidega. Seminaril said seltsi liikmed ülevaate sõjaväe- ja tsiviilmeedikute koostööst ning Afganistanis omandatud kogemuste rakendamise võimalustest meditsiinis.

Seminaril tutvustati ka Läänemere julgeolekuolukorda, räägiti innovatsioonist meditsiinitööstuses ning sõjaväe- ja tsiviilmeditsiini koostöövõimaluste kasutamisest riigikaitses. Sõjakirurgid käisid ka Ida-Tallinna keskhaigla amputatsioonijärgse taastusravi keskuses ja tutvusid Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise kirurgia üksuse tööga.

Eesti õhuväe piloodid harjutasid 22. septembril esmakordselt hädamaandunud helikopteri pilootide evakueerimist basseinis, uut väljaõppeviisi olid vaatama tulnud ka Läti ja Leedu õhuväe kaitseväelased. Kui Baltic Bikini nimelisi merepäästeõppusi on Balti riigid korraldanud 2004. aastast, siis Revali merekooli bassein võimaldab Ämari lennubaasi tuletõrje- ja päästetee-

nistusel merepääste-alast väljaõpet teha aasta läbi. Basseinis saab ka muuta matketingimusi, näiteks tormi tugevust ja lainete kõrgust. Harjutusel matkiti helikopteri hädamaandumist vette. Piloodid pidid ennast vee all kokpitist vabastama ning pinnale tõusma, harjutuse käigus tuli neil kasutada ka hingamisaparaati, päästevesti ja -parve.

Kaitseväe juhataja valiti NATO sõjalise komitee vanemaks Õhuvägi harjutas merepäästet basseinis Kindralleitnant

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Riho Terras valiti septembri keskel Horvaatias peetud NATO kaitseväe juhatajate kohtumisel alliansi sõjalise komitee vanemaks, kes komitee esimehe puudumisel täidab viimase ülesandeid. Kaitseväe juhataja tänas liitlasi, kes on panustanud meie regiooni turvalisemaks muutmisesse, ning rõhutas, et NATO kohaldumine muutunud julgeolekuolukorraga peab jätkuma kogu lahinguruumispektris – maa, meri, õhk ja küberruum. Kaitseväe juhatajad toonitasid erinevate meetmete sidususe olulisust ning andsid suuniseid NATO edasisteks sammudeks tugevdatud heidutus- ja kaitsehoiaku, stabiilsuse edendamise ning operatsioonide osas.

Kaitseväelased käisid NATO reageerimisväe õppusel Ligi 140 Eesti kaitseväelast osales alates 5. septembrist Saksamaal Paderborni lähistel Ühendkuningriigi juhitud kolmenädalasel õppusel Venerable Gauntlet, et harjutada koos teiste NATO reageerimisväe koosseisus olevate üksustega. Põhiosa Eesti kontingendist moodustab Scoutspataljoni jalaväekompanii koos

rahvusliku toetuselemendiga. Eesti jalaväekompanii kuulub lahingugruppi, mille tuumiku moodustab Ühendkuningriigi kuningliku Walesi printsessi rügemendi 1. pataljon. Eesti kontingendi varustus, sealhulgas üle 20 ühiku tehnikat, viidi Saksamaale laevaga, isikkoosseis aga lennukiga.


FOTOD: US AIR FORCE, EESTI KAITSEVÄGI, HANNES IVASK, LÄTI KAITSEVÄGI,

EESTI UUDISED

5

KAITSEVÄGI ESITLES TAPAL OMA UUT SOOMUSVÕIMET 1. jalaväebrigaad tutvustas 12. oktoobril Tapal riigikaitse arengukava alusel Hollandist hangitud jalaväe lahingusoomukeid CV9035EE. Nädal varem oli Eestisse jõudnud esimene partii Hollandist hangitud soomusmasinaid, mille hulka kuulus 12 jalaväe lahingu-

masinat CV9035 ja üks Leopard 1 baasil ehitatud naastetank. Saabunud soomustehnika paikneb alaliselt 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus, kus soomuskooli Hollandis ja Soomes õppinud instruktorid hakkavad välja õpetama soomukite mehaanikuid ning meeskonnaliikmeid.

Eesti demineerijad leidsid Lätist 80 lõhkekeha

Lahingukool arutas Läti kolleegidega koostöövõimalusi

Õppus toimus Läti kaitseväe kunagise lahingumoonalao territooriumil Cekules, mis oli kasutusel aastatel 1920–1995. Teise maailmasõja ajal lasid partisanid toona sakslaste laskemoonalaona kasutusel olnud kompleksi õhku, seetõttu paiskus laiali hulgaliselt lõhkemata lahingumoona. Pärast sõda kasutas sakslaste puhastatud ja taastatud kompleksi Nõukogude armee.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukooli esindus külastas 10. oktoobril Läti allohvitseride kooli Võnnus, et tutvuda seal läbiviidavate kursustega ning arutada koostöövõimalusi kahe kooli vahel. Visiidi jooksul tutvusid lahingukooli ülem kolonelleitnant Madis Nõmme, kooliveebel vanemveebel Indrek Ojasoo, vanemallohvitseride põhikursuse veebel veebel Aleksandr Varikov ning neli vanemallohvitseride põhikursuse õppurit Läti lahingukoolis läbiviidavate kursustega ning jälgisid allohvitseride kaardiharjutust.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Lätis lõppes 17. oktoobril kümnepäevane rahvusvaheline demineerijate õppus Detonaator 2016, kus osalenud kuus Eesti kaitseväelast tegid kahjutuks 80 lõhkekeha. Õppuse eesmärk oli teha ohutuks endisel lahingumoonalao territooriumil leiduvad lõhkekehad ning harjutada koostegutsemist teiste riikide demineerijatega. Õppusel osales üle 140 kaitseväelase Lätist, Taanist, Eestist, Leedust, Luksemburgist, Norrast, Saksamaalt, Belgiast ning Rootsist. Samuti osalesid vaatlejatena Sloveenia, Ukraina, Kanada ja Ungari esindajad. Kokku leiti seitsmehektariliselt maaalalt ligi tuhat lõhkekeha.

Kaitsevägi relvastab jalaväe lahingumasinatega CV9035 elukutselistest sõduritest koosneva Scoutspataljoni, mis tähendab, et Scoutspataljon muutub motoriseeritud üksusest mehhaniseeritud üksuseks ning selle käigus vahetab CV9035 välja praegu kasutusel olevad Sisu XA-188 ratassoomukid.


6

VÄLISUUDISED

Norra suurendab kaitsekulutusi Norra kaitseministeeriumi teatel suurendab Norra tuleva aasta kaitsekulutusi täiendavalt 1,9 miljardit Norra krooni (umbes 211 miljoni euro) võrra. Kaitseministeeriumi teatel kulub veel täiendavalt 8,6 miljardit krooni Lockheed Martinilt hävitajate F-35 ostmiseks. Norra kavatseb hankida kokku umbes 50 hävitajat F-35. Koos lisaeelarvega moodustavad Norra sõjalised kulutused tuleval aastal kokku 50,9 miljardit krooni, millest 12,1 miljardit krooni moodustavad hanked. Kaitsekulutuste tõstmine on osa kaitseministeeriumi juunis avaldatud pikaajalisest kaitseplaanist. Selles nähti ette kaitsekulutuste kasv 7,2 miljardi krooni võrra nelja aasta jooksul. Äsja teatatud 1,9 miljardi krooni suuruse lisakulutusega ollakse sellest plaanist mõnevõrra ees. Valitsus kavatseb lisaraha eest tellida täiendavaid hävitajaid, samuti tõsta riigi sõjalist valmisolekut ja teha muid hankeid. Lisaks kavatseb kaitseministeerium asendada rannavalve käsutuses olevad kolm Nordkapp-klassi helikopterikandjat Norra ettevõtete ehitatud alustega. Ka koos lisaeelarvega jäävad Norra kaitsekulutused allapoole NATO liikmesriikide kokkulepitud 2% taset, ehkki tegu on kahtlemata kulutuste märkimisväärse kasvuga. Norra otsuse taga suurendada kaitsekulutusi on selgelt Venemaa kasvanud agressiivsus piirkonnas ja Norra on tegemas suuri jõupingutusi, et luua hävitajatel F-35 põhinev tugev lennuvägi. F-35 hävitajate hankimise tõttu kasvas Norra 2016. aasta kaitse-eelarve võrreldes 2015. aastaga 12%, moodustades 49 miljardit krooni ehk 1,5% SKT-st.

BRASIILIA ARMEE PLAANIB VÕTTA KASUTUSELE UUED 7,62 MM KALIIBRIGA AUTOMAADID

Brasiilia armee asub peatselt katsetama NATO standardile vastavat 7,62 × 51 mm automaati IA2. Katsetused läbivad relva viis prototüüpi, mille on valmistanud riiklik relvatootja IMBEL. Relva lühendatud versiooni kolme prototüübi katsetused algasid septembris. IMBEL rahastas 7,62 mm kaliibriga automaadi IA2 väljatöötamist ise, lähtudes riigi kaitseministeeriumi ja armee koostatud nõuetest. Automaadil on Picatinny relss, külmsepistatud 389 mm vintraud, esi- ja tagasi-

Daesh tegi UA-rünnaku Iraagis olevate Prantsuse ja kurdi vägede vastu

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Islamiriigiga seotud mässulised kasutasid lõhkeainega täidetud mehitamata lennumasinat (UA) Põhja-Iraagis asuvate kurdi võitlejate ja Prantsuse eriüksuse ründamiseks. Päevalehe Le Monde teatel said 2. oktoobril Irbili linna lähedal toimunud UA-rünnakus kaks Prantsuse dessantväelast raskelt viga ja kaks kurdi pešmerga võitlejat surma. Prantsuse ja kurdi üksused sundisid UA maanduma, kuid see plahvatas pärast allakukkumist. UA tüübi kohta ei ole andmeid avaldatud.

Väidetavalt evakueeriti pärast vahejuhtumit lisaks kahele haavatud Prantsuse eriüksuslasele ka kuni 12 Prantsuse 1. merejalaväelaste dessantrügemendi liiget. Prantsusmaa ei ole avalikustanud, kui palju riigi sõdureid operatsiooni Task Force Hydra raames Põhja-Iraagis pešmerga üksuste väljaõppe ja juhendamisega seotud on. Lisaks osaleb Prantsusmaa ka operatsioonis Chammal, et toetada USA juhitud koalitsiooni võitluses Islamiriigi vastu Iraagis ja Süürias.

hik, leegisummutaja, 20 padrunit mahutav salv ning kokkukäiv või väljatõmmatav plastkaba. Püssirohugaasidel töötav relv tulistab automaatses ja poolautomaatses tulerežiimis ja on 920 mm pikk. Kaal ilma lisavarustuse ja salveta on 4,05 kg, efektiivne laskekaugus on 300 m ja laskekiirus kuni 780 lasku minutis. Seni on Brasiilia armee varustuses umbes kuus tuhat 5,56 × 45 mm NATO standardile vastavat automaati IA2. Lisaks sellele on umbes 7000 relva karabiiniversiooni kasutusel paljudes kohalikes tsiviil- ja sõjaväepolitsei üksustes. Plaanide kohaselt vahetab IA2 järk-järgult välja praegu armee varustuses olevad ja samuti IMBEL-i toodetud automaadid M964 ja M964A1 MD1. Brasiilia merejalavägi, kes on katsetanud 5,56 mm kaliibriga automaati IA2, on nõudnud selles mitmete muudatuste tegemist, sealhulgas pikemat vintrauda ja väljatõmmatavat kaba.

Buk-M3 keskmaa pind-õhk õhutõrjesüsteem on Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu sõnul üksustele üle antud. Peagi vahetavad uued õhutõrjesüsteemid välja suurema osa eelmise põlvkonna Buk-M2 vanemat tüüpi rakettidega varustud süsteemid.


Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (oktoober 2016)

7

USA mereväe hävitajad andsid Jeemenis vastulöögi

FOTOD: TOOTJAD, JANE'S DEFENCE WEEKLY, US ARMY

POOLA KAVATSEB OSTA HELIKOPTEREID S-70I BLACK HAWK Poola kaitsejõud, mis oktoobri alguses loobus tehingust osta Airbusi käest 50 helikopterit, kavatseb endiselt hankida 50–70 mitmeotstarbelist helikopterit. Nädal pärast teadet Airbusiga tehingust loobumisest teatas Poola kaitseminister Antoni Macierewicz, et Poola ostab S-70i Black Hawki helikopterit, mida toodetakse rahvusvahelise turu jaoks Lockheed Martini Poolas asuvas tütarettevõttes PZL Mielec. „Oleme leppinud kokku, et Mielec tarnib 2 esimest kopterit käesoleval aastal, järgmisel aastal 8 ja ülejärgmisel aastal 11,“ teatas kaitseminister 11. oktoobril Łódźis ettevõtte Wojskowe Zaklady Lotnicze nr 1 (WZL-1) külastuse ajal. Kõik kaitseministri mainitud 21 S-70i Black Hawki helikopterit antakse Poola erivägede käsutusse. Kaitseminister lisas, et esimene tarnitav helikopter võetakse kasutusele õppeotstarbel.

Macierewicz lisas, et WZL-1, mis kuulub Polish Armaments Groupi, hakkab edaspidi remontima kõiki Poola relvajõudude koptereid. Tehaselt on tellitud ka Poola Mil Mi-8, Mi-17 ja Mi-24 helikopterite remont ja nüüdisajastamine kuni aastani 2020. „Poolas on vähemalt kaks tehast, mis on suutelised helikoptereid tootma. Lisaks on võimalik osta helikoptereid ka välismaalt,“ ütles kaitseminister Macierewicz teleintervjuus riiklikule telekanalile TVP Info. Ehkki peaminister ei nimetanud konkreetselt helikopterite hankimist ettevõttelt PZL-Swidnik, rõhutasid ettevõtte esindajad, et üks võimalus on ehitada helikopterid W-3 Sokol ümber ründehelikopteriteks W-3PL Gluszec või osta Poola mereväele AW 159 või AW 101 helikoptereid.

uut Scanter 6000 radarit paigutab Indoneesia oma rannavalve patrullkaatritele. Uued radarid sobivad õhuruumis madalal lendavate objektide tuvastamiseks ja on kohandatud spetsiaalselt mereväe jaoks, sest suudavad töötada ka väga rasketes ilmastikuoludes.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

aasta pärast alustab Venemaa uute Pantsir-SM (SA-22 Greyhound) iseliikuvate õhutõrjesüsteemide tootmist.

Jeemeni lähedal asuvad USA mereväe laevad andsid raketilöögi Jeemeni rannikul asuva kolme radarikompleksi vastu, mille abil oli neid 9. oktoobril ja 12. oktoobril rünnatud. „13. oktoobril ründas Arleigh Burke’i klassi hävitaja USS Nitze kolme radaripaigaldist, mis asusid huthi rühmituse kontrollitud alal Punase mere rannikul Jeemenis,“ teatas Pentagoni pressiesindaja Peter Cook. Esialgsetel hinnangutel radarikompleksid hävitati. Cooki sõnul kasutati raketilöökides Tomahawki tiibrakette ja pressiesindaja märkis, et just nimetatud radarikompleksid olid seotud USS Masoni vastu suunatud raketirünnakuga. Cook lisas, et on teada, kust raketid välja lasti ja vasturünnak oli suunatud just nende sihtmärkide pihta, kuid ei osanud öelda, kes nimetatud raketisüsteeme juhtis. 12. oktoobril kell 18 kohaliku aja järgi andis USS Mason häire, kui avastas vähemalt ühe laevale läheneva raketi, mis meeskonna hinnangul pärines huthi rühmituse poolt kontrollitud territooriumilt Al Hudaydahi lähedal Jeemenis. Varasemas vahejuhtumis, mis toimus 9. oktoobril samuti Jeemeni Punase mere rannikul, avastas USS Mason tunni jooksul kaks lähenevat raketti, mis mõlemad kukkusid enne laevani jõudmist merre. Huthi on šiiitlik rühmitus Ansar Allah, mis alates 2015. aasta algusest on võidelnud Saudi Araabia juhitud koalitsiooniga Jeemenis. Cook keeldus arutamast Iraani võimalikku osalemist konfliktis, märkides vaid, et Iraan on „huthi mässajaid toetanud“ ja lisades, et raketilöök oli piiratud enesekaitse. Cook lisas, et USA sõjavägi reageerib ka tulevikus kõikidele nende laevade ja kaubaliikluse vastu suunatud ohtudele ja kaitseb USA vabadust tegutseda Punasel merel Bab al-Mandabi (väinas) ja mujal.


8

FOOKUS

Kaitsevägi vabaneb

MITTESOJALISTEST MITTESÕJALISTEST SÕDUR NR 5 (92) 2016

ülesannetest

Taavi Laasik

NOOREMLEITNANT TOETUSE VÄEJUHATUS

Miks asuti looma riigi kaitseinvesteeringute keskust (RKIK) ja kui kaugele tööga jõutud on, sellest räägivad ajakirjale Sõdur RKIK-i direktor kolonel Rauno Sirk ja kaitseväe toetuse FOTOD: ARDI HALLISMAA, TAAVI KAROTAMM väejuhatuse ülem kaptenleitnant Roman Lukas.


 Kaptenleitnant Roman Lukas ja veebel Ott Jõesaar (paremal) on sama meelt: kõige tähtsam toetuse valdkonnas on professionaalsus.

sus. Tegeleme edasi kõige sellega, mida praegugi on tehtud: korraldame hankeid, arendame ja hooldame kinnisvara. Ämari lennubaasi ülemana olen palju kokku puutunud hanke- ja taristufunktsioonidega just lõppkasutaja seiskohast. Kuigi tean, et inimesed andsid endast parima, siis lõppkasutajana olin vahel hangete ja taristu osas kriitiline. Nüüd siis ütles saatus: oled kritiseerinud küll – tule ja tee siis asi korda. Positiivne on see, et uue asutuse loomisega tõuseb hangete ja taristu valdkond juhtimisahelas kõrgemale, lihtsustatult öeldes tähendab see, et asutuse juhil on igal ajal ligipääs nii kaitseväe kui ka kaitseministeeriumi juhtkonnale. Mõlemad on tegelikult põhiasjad, mis tagavad kaitseväele võitlusvõime ja materiaalse poole. Kaitsevägi pole võitlusvõimeline, kui pole nüüdisaegset varustust ja kõik ei ole kinnisvara osas kiiresti ja efektiivselt majandatav. Hankeid läbi viinud ja kinnisvaraga tegelenud inimesed on teinud väga kõva tööd, aga nende hääl on võib-olla olnud veidi varjus, sest toetuse väejuhatusel on ka väga palju muid tegevusalasid, millega peab pidevalt tegelema. Kui hangete arenduse ja kinnisvara funktsioonid tuuakse eraldi välja, siis minu silmis tõusevad nad ahelas paremini esile. Minu hinnangul on väga oluline just praegu kasutuses olevate süsteemide arendustegevus. Juba rohkem kui kümme aastat tagasi oli mõnes dokumendis kirjas, et üks ülesanne on uus hangete süsteem välja töötada, mitte jääda n-ö Ametlikus suhtluses on RKIK-i loomisest palju juttu. Palun rääkige ajakirja Sõdur lugejate jaoks lahti, mille jaoks RKIK loodi ja kuidas on keskus kaitseväe ja toetuse väejuhatusega seotud. Kolonel Rauno Sirk: Pakkumine riigi

9

des öelnud, et RKIK ei ole loodud RKIK-i jaoks, vaid kaitseväe ja kaitseministeeriumi valitsemisala üksuste jaoks. Kaptenleitnant Roman Lukas: Kaitseväes ja kaitseministeeriumis on kaitsematerjali elutsükli teemat uuritud juba aastaid. Vedasin ka ise ühte töögruppi, mis selle teemaga tegeles. Nüüd on kaitseministeeriumi analüüsiga jõutud otsusele, et kõige mõistlikum lahendus praegustes tingimustes on ühendada hangete ja infrastruktuuri valdkonnad ja teha seda väljaspool kaitseväge ja kaitseministeeriumit. Lihtsalt struktuuri loomisest efektiivsust ja läbipaistvust ei saavutata, eesmärkide saavutamine ongi töö, mis kolonel Sirki ees ootab. Toetuse väejuhatuse kontekstis on mul pärast RKIK-i käivitumist vähem üksusi juhtida, mis tähendab seda, et saan rohkem keskenduda alles jäävatele üksustele, kuid samas võib-olla kaotame natukene paindlikkuses, aga see on praegu vaid kartus, mis võibki jääda ainult kartuseks. Kui seni oli mul võimalik seada üks konkreetne raskuspunkt, siis RKIK-i käivitumisel on meil kaks asutust kahe ülemaga, mis saavad seada kokku kaks raskuspunkti, ehk RKIK-i juht saab keskenduda vastavalt vajadusele hangetele või infrastruktuurile, mina aga nende peale enam mõtlema ei pea ja saan tähelepanu seada näiteks kolmanda liini logistikale või logistikapataljonile või meditsiinile.

PRAEGU TEEVAD INIMESED VÄGA HEAD TÖÖD KÄTTESAADAVATE VAHENDITEGA, AGA ME PEAKSIME TEGEMA ARENGUHÜPPE 21. SAJANDISSE JUST KASUTATAVATE SÜSTEEMIDE OSAS. Exceli tabeli tasemele. Praegu teevad inimesed väga head tööd kättesaadavate vahenditega, aga me peaksime tegema arenguhüppe 21. sajandisse just kasutatavate süsteemide osas ja uue asutuse loomisega võiksid tekkida paremad võimalused taolise arendustöö jaoks. Oluline on see, et inimesed peavad teadma, milleks jaoks nad oma tööd teevad ja millist väärtust loovad. RKIK-i missioon olekski investeeringute ja kinnisvarahoolduse ning -arenduste elluviimine riigikaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Olen keskuse tulevaste töötajatega kohtu-

Kol Sirk: Siin on jällegi see koostöökoht,

mida ma rääkisin, et oleme orienteeritud kaitseväele ja kaitseväelane on RKIK-i eesotsas, kes saab aru ja me leiame ühise keele. Bürokraatia ei vii meid kuskile, aga esimestel aastatel peame me minema sellest ülevalt ja alt läbi ning leidma lahendusi käigult.

Milline hakkab RKIK-i struktuur olema ja palju seal on tegevväelasi? Kol Sirk: On võimalik, et praeguse seisu-

ga asub keskusse tööle neli vormikandjat. Organisatsioonikultuuri mõttes on käsil

SÕDUR NR 5 (92) 2016

kaitseinvesteeringute keskust juhtima hakata tuli väga järsult. Olin Ameerika Ühendriikides, kui mulle helistas kindralleitnant Riho Terras ja küsis, kas tahaksin RKIK-i juhtimise enda peale võtta. Sellele küsimusele oli vaid üks ainuvõimalik vastus ja nii ma sellele kohale sattusingi. Suhtun uue asutuse loomisse kui konkreetsesse ülesandesse, mille täitmise mulle kaitseväe juhataja ja kaitseministeeriumi kantsler usaldasid. Põhjus asutuse loomiseks oli vajadus kaitsevägi vabastada mittesõjalistest ülesannetest, täidesaatvate funktsioonide väljaviimine kaitseministeeriumist, suurem läbipaistvus, kokkuhoid ja efektiiv-

FOOKUS


.

10

FOOKUS

 Kolonel Rauno Sirgi õlgadel on RKIK-i käivitamine.

tehnilisest väeliigist. Sissetöötamise aeg ja suhtlus on palju lihtsam, kui sinu vastas on mees, kes meie soovidest ja vajadustest hästi aru saab. Kas RKIK-i struktuur ja koosseisutabelid on kinnitatud? Kol Sirk: Need on kinnitatud. Koos-

kahe asutuse ühendamine: ühelt poolt kaitseministeeriumi osa, mis on põhimõtteliselt tsiviilasutus, ja teiselt poolt kaitseväe osa, kes on küll ka suuremalt jaolt ametnikud, aga kes on töötanud kaitseväes ja kellel on kaitseväe töökultuur.

seisus on ette nähtud 162 kohta. Enne minu tulekut oli struktuur juba iseenesest valmis ning kokku lepitud kaitseministeeriumi ja kaitseväe vahel. Lõplikult kinnitati struktuur ja palgad augustikuus. Varem olid ministeeriumi palgad kaitseväe palkadel eest ära liikunud. Minu soov oli minna seda teed, et saaksime palgad võrdsustada ehk siis tõsta RKIK-i tööle asuvate kaitseväelaste palkasid. Enamikel inimestel, kes kaitseväest keskusesse üle tulevad, peaks palk tõusma. Kpt-ltn Lukas: Uue struktuuri loomine võimaldab kindlasti palga kaudu hankijate tööd paremini väärtustada. Võrreldes riigiasutuste keskmiste palkadega

ME VÕIME PABERIL KIRJUTADA, MISTAHES HANKEKORDASID VÄLJA TÖÖTADA – SEE ON LIHTNE. AGA KUI PUUDUB MEESKONNATUNNE JA KOOSTÖÖ, SIIS POLE LIHTSALT PABERITEST MINGIT KASU.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Minu üks suurimaid ülesandeid saabki olema kahe organisatsioonikultuuri ühendamine, meeskonna loomine ja meeskonnatunde tekitamine. Me võime paberil kirjutada, mistahes hankekordasid välja töötada – see on lihtne. Aga kui puudub meeskonnatunne ja koostöö, siis pole lihtsalt paberitest mingit kasu. Võib-olla on hea, et praegu otsustati panna asutuse etteotsa sõjaväelane, kes proovib need kaks maailma ühendada. Kaitsevägi on ju RKIK-i niinimetatud suurklient ja kaitseväelastel on uue keskusega algul niiviisi parem ühist keelt leida. Hiljem võib juhtimise üle võtta ka tsiviilisik, aga käimatõmbamise käigus, kui palju asju räägitakse spetsiifilises kaitseväe keeles, on tsiviilisikul esialgu väga raske aru saada, mis asjad olulised on, kuidas need erinevaid üksusi puudutavad, liitlastega seotud on ja kuidas toimivad. toetuse väejuhatuse (TVJ) ülemana olen mina väga rahul, et RKIK-i juhib kaitseväelane ja seda just Kpt-ltn

Lukas:

on meie hankijate palgad olnud pigem madalad. Oleme saanud tegelikult väga hea hinna eest oma meeste ja naiste käest väga head tööd. Uue asutusega saame inimesi rohkem väärtustada ja see on asja juures suur pluss. Millised muutused TVJ-i struktuuris toimuvad? Kpt-ltn Lukas: Mõningad muudatused

on TVJ-i struktuuris plaanis. Kui jätta välja RKIK-ile üle minevad hanke- ja suur osa haldusteenistust, siis puudutavad muudatused eelkõige harjutusalade jaoskonda ja toitlustusjaoskonda, mis praegu kuuluvad meie haldusteenistuse alla ja mille funktsioonide sobitamisega TVJ-i struktuuri me tegeleme. Milline on töötajate huvi uue asutuse suhtes? Kol Sirk: Huvi on väga suur. Saatsime

septembri lõpus inimestele teated uute kohtade osas. Olen kaitseväes juba 23 aastat töötanud ja tean, mida inimesed ootavad, seega üritasime võimalikult kiiresti

info nendeni viia. Allkirjastasin ja saatsin pöördumised isiklikult edasi. Oleme saanud palju täpsustavaid küsimusi, mis on täiesti normaalne. Positiivset tagasisidet on palju. Oktoobri lõpuks ootame inimestelt kinnitusi, kas nad soovivad uuele kohale asuda ja lepingud juba vaikselt laekuvad. Kohtade mehitamisega ei tohiks probleeme tekkida, kuigi mõni inimene läheb hea pakkumisega ka erasektorisse või mõnda teise riigiasutusse. Kpt-ltn Lukas: Kindlasti leidub kõrgema palgaga töökohti, kuid positiivne on see, et kolonel Sirk on võtnud kindla suuna inimesi väärtustada ja maksta RKIK-is konkurentsivõimelist palka. Mismoodi hakkab toimuma suhtlus RKIK-i ja kaitseväe vahel? Kuidas vajalik teave õigesse kohta jõuab? Kas RKIK vajab TVJ-ilt abi ka kogemuste jagamise juures? Kpt-ltn Lukas: Peastaabis on selle peale

mõeldud ja välja töötatud toimivad mudelid. TVJ on ilmselgelt RKIK-ile üks olulisemaid partnereid, aga seda ainult valdkonnas, mis puudutab materjali. Uue aasta algusest pole TVJ-s ühtegi elementi, mis käsitleks näiteks kinnisvara, sest see läheb täies mahus koos teabe ja kogu muuga RKIK-i üle ja see kõik on seal juba olemas. Kõik, mis puudutab materjali – selleks muudame veidi oma materjaliteenistuse koosseisu, tekitame siia n-ö lüüsi, kust hakkavad läbi käima kõik tehnilised kirjeldused, kus hallatakse olemasolevaid lepinguid ja kuhu võetakse hallata kõik uus, mida RKIK oma hangete tulemusena muretseb. Läbi selle kanali ulatumegi RKIK-ini.

Kol Sirk: RKIK-i töös on aruandlus

kesksel kohal. Nii ministeerium kui ka kaitseväe juhataja tahavad korrektset ülevaadet, kuidas ja kuhu raha kulub. Igapäevane suhtlus peab seetõttu hästi toimima. Üks asi on igapäevased formaalsed suhtluskanalid, mis on loodud hankekorra jms reeglistikuga, teine asi on mitteformaalsed kanalid, kui me vahetame infot omavahel näost näkku või telefoni teel. Praegu ma ei taju, et selline infovahetus ei toimi või kusagil on „katkine telefon“. Selline suhtlemine on ja jääb ka edaspidi meie valdkonnas hästi tähtsaks.

Kpt-ltn Lukas: See on väga hästi paika

loksunud ja mul pole mingit põhjust arvata, et otsekontaktid tulevikus mingil põhjusel ei toimi.


FOOKUS

 Kaptenleitnant Roman Lukas, vanemveebel Hanno Pärnaste ja vanemseersant Toivo Rägapart töökojas ja nende ees laual paukmoona hooletu kasutamise tõttu kannatada saanud raskekuulipilduja Browning.

Kol Sirk: Kaitseväes ja kaitseministee-

riumis olevad inimesed tunnevad oma valdkonda. Nad oskavad oma tööd teha. Enamik valdkonna inimesi tuleb RKIK-i üle ja nad teevad sama tööd, mida nad tegid varem, lihtsalt peab rohkem teada andma, mida nad teevad ja milline on nende tegevuse tulemus. Näiteks peab toetuse väejuhatus RKIK-ile üle andma ca 900 lepingut, see tähendab suurt kirjatööd. Kuigi me teeme kogu vajaliku töö ära, saadame firmadele teatised, võib ikka alguses juhtuda, et mõni neist unustab oma andmebaasi uuendada või on mingi muu tõrge ja saadetakse näiteks RKIKile mõeldud arve TVJ-i. Seetõttu ongi just aasta esimese kvartali infovahetus väga oluline, et kõik sujuma hakkaks.

saaks üle võetud kõik tegevused, mis on toetuse väejuhatusel ja kaitseministee-

Kpt-ltn Lukas: Mina ei näe riske, näen

ainult katsumusi. Käsil on tavapärane esialgse lahinguplaani koostamine ja seejärel plaani realiseerimine. Väejuhatuse seisukohast ei ole ees ootavad muutused liiga drastilised. Meilt ei lähe

ne tagamine ja üksuste toetamine jätkub ja selle pärast muretsema ei pea. Kol Sirk: Järgmise aasta suur muutus

on täiendavalt Eestisse saabuv NATO liitlasüksus ja ka RKIK-il on seal oma osa. Vastuvõtva riigi toetus on väga lai valdkond, millest RKIK tagab üksusele teatud osa teenuseid, peamiselt elutoetusteenuseid nagu majutus, pesemisvõimalused jms. Saabub ikkagi umbes

UUE ASUTUSEGA SAAME INIMESI ROHKEM VÄÄRTUSTADA JA SEE ON ASJA JUURES SUUR PLUSS. ära pool hankijatest või pool infrastruktuuri seltskonnast, meilt läheb ära terve ühtne pakett koos kõigi selle hulka kuuluvate ülesannetega. Kui jääb mingeid halle alasid, mis praegu veel korralikult kaetud pole, siis küll me ka vastavad lahendused leiame. On kindel, et igasugu-

tuhat inimest ja see oleks olnud katsumus ka toetuse väejuhatusele, sest lisanduvate ülesannetega tegelevate inimeste arv ei suurene ju hüppeliselt. Eriti välipaiknemisega seotud ülesanded ja mured vajavad lahendamist. Ka selle peale oleme juba mõelnud ja

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Kas on veel mingisuguseid riske, mis on esile kerkinud ja mida peaks uuest aastast jälgima? Kol Sirk: Suurim mure ongi selles, et me

riumil praegu käsil. Et ei jääks kuhugi musta auku. Ainuüksi töökultuuride ja omavahelise suhtluse ühendamine uues organisatsioonis on paras katsumus.

11


12

 Kaptenleitnant Lukas kinnitab: võimatuid ülesandeid pole olemas.

FOOKUS

Kpt-ltn Lukas: See on lihtsalt RKIK-i

jaoks järjekordne katsumus, mille muudab keerulisemaks see, et samal ajal tõmmatakse keskust ennast käima.

Kui raske on kogu keskuse käivitamise protsess olnud? Kpt-ltn Lukas: Pole olemas nii raskeid

ülesandeid, mida pole võimalik täita. On ette tulnud hetki, kus peab edasiliikumise suunad välja selgitama, aga sellest ajast, kui kolonel Sirk RKIK-i etteotsa määrati, pilt selgines ja kõik hakkas õiges suunas liikuma. Kindla käega juht oli paigas.

arvan, et leidnud ka lahenduse kontaktisikute süsteemi näol, kes hakkavad üksuste muresid meile edastama ja nende kaudu hakkab üksustega suhtlus toimima.

Kol Sirk: Kuigi ma ei juhtinud keskuse loomise protsessi päris algusest peale ja mul on selles valdkonnas palju juurde õppida, olen asjaga kokku puutunud tarbija poolelt ja see tuleb probleemide mõistmisel suureks kasuks. Nüüd, kui pean ise teenuseid tagama, saan ennast mõtelda tagasi teenuste tarbija rolli, mis

loob selge ettekujutuse, mida RKIK tegema peab, põhiline, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Peame välja selgitama kõik, mida on vaja teha, ja aru saama, mis on veel jäänud välja toomata, sest selliseid detaile oli palju. 23 aasta jooksul kaitseväes olen selgeks saanud, et inimesed on kõige tähtsamad ja nendega tuleb kõigepealt tegeleda. Sellepärast oli suvekuudel meie esimene prioriteet inimeste kohtadele määramine, nende teavitamine ja palkade küsimus. Ilma korraliku meeskonnata, kes sulle turvatunde suudab tagada, pole mõtet tegutsema asuda. Loodan, et oleme näiteks inimestes omanditunde või suurema seotuse tekitamises liikunud õiges suunas. Hankijate ametikohad nimetasime ümber projektijuhtideks just selle mõttega, et inimesel tekiks arusaamine ja seos – tema on see, kes konkreetset asja veab ja juhtimisega kaasneb ka vastutus. Ka

TOETUSE VÄEJUHATUSE STRUKTUUR

STAAP

TVJ ülem

TVJ STRUKTUURIST JA TEGEVUSVALDKONDADEST LIIGUVAD ÄRA

Logistikapataljon

Materjaliteenistus

Logistikakool

Orkester

Hanketeenistus

KV kinnisvara ja laskeväljade haldus

Tervisekeskus

Liikumis- ja veoteenistus

Toetusteenuste keskus

Raamatupidamiskeskus

Haldusteenistus

KV hanked

SÕDUR NR 5 (92) 2016

TEGEVUSVALDKONNAD

Strateegiliste vedude korraldamine

Mobilisatsioon ja formeerimine

Sõjaväe muusika

KAK, kesklaatsaret ja MedVÕK

Tugiteenused kaitseväelastele

KV raamatupidamine

Kaitsematerjali remont, hooldus, ladustamine, missioonide tagamine

Ajateenijad ja reservüksused, logistikakool


FOOKUS

CV-s on suur vahe sees, kas sinna on kirjutatud hankija või projektijuht. Millised on protsessi käigus toimunud positiivsed muutused, mida saaks eriti esile tuua? Kol Sirk: RKIK-i funktsioonide hääl

muutub tugevamaks. Hangete ja kinnisvara haldust tagavad infohaldussüsteemid on arenenud. Tänu RKIK-i loomisele vaadatakse praegu kasutusel olevad süsteemid uuesti üle. Me liigume selle poole, et võtta kasutusele nüüdisaegsed infohaldussüsteemid, mis muudavad hangete ja taristuga tegelevate inimeste töö lihtsamaks ja samas võimaldavad sellisest tegevusest parema ülevaate kõikidele teistele. On väga tähtis võtta kasutusel nüüdisaegsed süsteemid, mis võimaldavad kiiret infovahetust. N-ö Exceliga jätkates ei ole mõtet RKIK-i teha. Sellist arengut ei saa ainult rahas mõõta, aga positiivne mõju on sellel kindlasti.

Tahan märkida, et RKIK-i ei looda selle pärast, et midagi oleks tehtud siiamaani halvasti või valesti. Kaitsevägi on varustatud, meil on kasarmud püsti, saapad jalas. Just saabusid uued CV90-d. Inimesed on teinud suurepärast tööd nende vahenditega, mis neil kasutada on olnud, aga nüüd me peame võtma teatepulga ja edasi liikuma. Me arendame edasi seda, milleni oleme praegu jõudnud. Teid mõlemaid määrati suvel vastavalt RKIK-i ja TVJ-i ülemaks. Kui suur katsumus sellise reformi käigus üksusi juhtida on olnud? Kpt-ltn Lukas: Mul on TVJ-ist juba väga

PÕHIFAKTID < Inimesi 162 < sh 80 Tallinnas, 82 teistes regioonides < Aastaeelarve: ligi 200 miljonit ja kasvav < 400–500 hankeprojekti < 100 taristuprojekti, nendest suuremad ca 30

Kommunikatsiooni juht

Direktori abi Hangete osakond

Juristid

Personalijuht

Finantsjuht ja finantsist (NSIP)

Tööohutuse valdkonna juht

Majandushangete büroo

IKT/julgeolek

Kirde regioon Lääne regioon

Tehnika hangete büroo

Referendid

Põhja regioon

Taristu halduse büroo

Lõuna regioon

Projektijuhtide meeskond

Inseneride meeskond

Ehitusbüroo

Üldosakond

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Keskkonna ja planeeringute meeskond

Kol Sirk: Katsumus on suur, kuid päris magamata öid vähemalt esialgu pole ette tulnud. Ja kogemuse saab siit väga hea, sest ega suuremal osal kaitseväe ega ministeeriumi inimestel sellist asutuse ülesehitamise kogemust saada ei õnnestu: panna kokku meeskond ja asutus käivitada. Selline ülesanne sunnib oma mugavustsoonist välja. Olen arvestanud, et alguses võib keegi kurja pilguga vaadata, kui kõik ei lähe plaanipäraselt, aga olen

INIMESED ON TEINUD SUUREPÄRAST TÖÖD NENDE VAHENDITEGA, MIS NEIL KASUTADA ON OLNUD, AGA NÜÜD ME PEAME VÕTMA TEATEPULGA JA EDASI LIIKUMA.

Taristu osakond

Kinnisvara käsutamise meeskond

pikk kogemus kaasas – materjaliteenistusest, staabiülemana ja ka enne ametlikult ülemaks määramist täitsin juhi rolli. Mul oli ilmselt lihtsam kui kolonel Sirgil.

RKIK-i direktor

Riskijuht

Kinnisvarabüroo

13


14

FOOKUS

 Ilma TVJ varustustegevuseta ei suudaks Eesti kaitsevägi teha laskugi – pildil Mistrali õhutõrjekomplekside raketid Lätis valmis pandud lahingulaskmiste jaoks.

sellega arvestanud. See on juba traditsiooniks saanud, et on kaks valdkonda, mis on alati tule all – side ja logistika. Hanked on alati olnud suure tähelepanu all, sest selles valdkonnas liigub väga palju raha. Mis tunne on nii olulise asja nagu kaitseväe hangete eelarve eest vastutada? Kpt-ltn Lukas: Tunne on kindel ja

võin öelda, et korruptsioonioht nende hankijate hulgas, kes RKIK-is tööle asuvad, on null. Selles kohas mul kõhklusi pole. Olen päris kindel, et ka kolonel Sirk ei pea sellise asja pärast muretsema.

Kol Sirk: Summad on suured, sest me

räägime umbes 200 miljonist eurost,

kimise ja kohale jõudmise eest on nüüd kaitseväe-ülene. Kpt-ltn Lukas: Meil on veel läbi elamata selline olukord, kus oleme hankinud midagi üliolulist ja see on meie hoovi peale maha pandud, kuid selgub, et hangitu on midagi sellist, mida me pole tahtnud. Hangete osas kerkivad probleemid ja tagajärjed viitega ja pahatihti ei jõuagi enne probleemi tekkimist enam reageerida, vaid tuleb hakata tagajärgedega tegelema. Mis on teie üksuste olulisemad eesmärgid, mille poole uuest aastast püüdlema hakkate? Kol Sirk: RKIK-i puhul eelkõige prae-

guste tegevuste ülevõtmine, et saak-

KUI ME SUUDAME LUUA INFOTEHNOLOOGILISE PLATVORMI, MIS KATAB KOGU LAOMAJANDUST HANKIMISENI VÄLJA, OLEME TEINUD SUURE HÜPPE EDASI.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

kuid veel olulisemaks pean ma vastutust inimelude eest. Pigem on see asi, mis une ära võtab. Minu ülesanne lennubaasis oli tagada inimeste ohutus ja ainult ka näiteks üksainus lennuk maksis umbes 150 miljonit. Sellega võrreldes on kaitseotstarbeliste hangete rahalise poole eest vastutamine isegi kergem ülesanne. Muidugi on siin aspekt, et vastutus varustuse jms õigeaegse han-

sime samas mahus jätkata. Inimeste ümberpaigutamine, protsesside käimalükkamine, järgmiseks aastaks planeeritud hangete korralik lõpule viimine. See, et kinnisvara hooldamine, haldus ja ehitamine jätkuks tõrgeteta. Meeskonna koostamine ja käivitamine, sellele lisandub saabuva briti üksuse toetamine. Järgmisel aastal peaksime suutma jätkata vähemalt planeeritud tasemel ja

hakkame mõtlema juba järgmiste aastate arendustegevuste peale. Hanketegevus toimib inertsiga, selles valdkonnas ei saa tulemusi hetkega saavutada. Kpt-ltn Lukas: TVJ-i raskuspunktiks

RKIK-i kontekstis saab selle aasta lõpuks kõigi vajalike ettevalmistuste tegemine, et saaksime aastanumbri vahetumise hetkel piltlikult öeldes pistiku seinast tõmmata ja kohe oleks olemas ka uus pistik, kuhu see torgata. Meie toeta selles küsimuses RKIK lihtsalt tööle hakata ei saa.

Kol Sirk: Nõustun öelduga. Lisaks on

meie jaoks võtmetähtsusega, et meie uus hoone saaks sellel aastal valmis, mis võimaldab kogu meie meeskonna ühte koondada. See annab mentaalselt palju juurde ja tekib tööks vajalik keskkond. Keskmise kaitseväelase jaoks ei tohiks uue asutuse loomisega väliselt midagi olulist muutuda. Kõik asjad ja teenused peavad olema samamoodi tagatud, lihtsalt protsessid ja tegevused arenevad edasi ja loodame läbi viia kvalitatiivse hüppe. Kogu materjaliga seonduv on pikk ahel, kus hankimine on tegelikult väike lõpuosa. Lisandub ju materjali majandamine, ladustamine jms, millega kaitsevägi tegeleb. Kui me suudame luua ühise infotehnoloogilise platvormi, mis katab kõike laomajandusest hankimiseni välja, oleme teinud suure hüppe. Just selle poole peamegi püüdlema, et ahela kõik eri osad peavad suutma omavahel ühises keeles rääkida.


KVÕÜA

15

SISSEASTUMINE kõrgemasse sõjakooli

2016. aastal

Juba mitmendat aastat anname Sõduri vahendusel ülevaate kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) kõrgemasse sõjakooli sisseastumise tulemusest. Viimasel neljal aastal oleme saavutanud piisava stabiilsuse avalduste esitamise hulga osas ja pärast sisseastumiskatseid on kõrgema sõjakooli õppekohad üldjuhul täidetud komisjonile sobivate kadetikandidaatidega.

T

änavu muutusid KVÜÕA rakenduskõrghariduseõppe sisseastumiskatsed, enam ei sooritanud kõrgemasse sõjakooli sisseastujad akadeemilist testi, kandidaatide akadeemilist võimekust hinnati lähtudes lõputunnistuse keskmisest hindest ja riigieksamite tulemusest. Õppeasutuste eelmise ülema kolonel Martin Heremi sõnul otsustas õppeasutuste nõukogu akadeemiliste võimete testi sisseastumiskatsetest välja arvata, sest see ei olnud ressursside ja aja kulu arvestades otstarbekas. Leiti, et lõputunnistuse keskmine hinne ning riigieksamite tulemused loovad kandidaadi akadeemilisest võimekusest samuti adekvaatse pildi. Lisaks akadeemilisele võimekusele kujundas kandidaatide paremusjärjestuse kutsesobivusvestluse ja üldfüüsilise testi alusel kujunenud punktisummad. Nagu varem, sai sisseastumiskatsed sooritada juba enne ajateenistust, kuid vastuvõetud kandidaadid immatrikuleeritakse sõjakooli alles pärast edukat ajateenistuse läbimist.

SISSEASTUMISKATSETE TULEMUSED NUMBRITES

SÕJAKOOLI SISSESAANUTE HULGAS ON KA LOOBUJAID 2016./2017. õppeaastal võeti põhikursustele vastu kokku 74 kadetti ja kõik sissesaanud alustasid ka õpinguid, kuid ühtlustamiskursuse jooksul loobus õpingutest 13 (1 ÕV, 4 MeV ja 8 MaV). Ühtlustamiskursus on õppekavaväline täiendusõpe, mis toimub enne sõjakooli immatrikuleerimist. 13-st õpingute katkestajast olid 11 enne kõrgemasse sõjakooli tulemist olnud reservis ja 2 tegevteenistuses (mõlemad Scoutspataljonis, kandideerinud mereväe õppekavale). Üle poole õpingu katkestanutest olid ajateenistuses olnud kuni 8 kuud (üks katkestanu oli viibinud ajateenistuses 6 kuud), teised 11 kuud. Õpingute jätkamisest loobumise põhjustena esitasid ühtlustuskursust läbivad kadetid kehva füüsilist vormi/tervislikku

KAPTEN

seisundit; isiklikku veendumust, et ei saaks riigikaitsesaladuse luba; kehva õppeedukust ja soovi ennast kaitseväega mitte siduda. (Kütt 2016)

MIKS ASTUVAD NOORED SÕJAKOOLI? KVÜÕA meedia- ja turundusgrupp viis sõjakooli sissesaanute hulgas läbi küsitluse, et teada saada nende motivatsiooni kooli astumiseks, meediatarbimisharjumuste, varasemate sõjakooliga puutepunktide ja otsustuspunktide kohta. Sissesaanud on see osa sihtgruppidest, kes on õppeasutustele kõige väärtuslikumad, sest nemad on vastanud kõigile kooli kriteeriumitele ja läbinud edukalt sisseastumiskatsed. Nende arvamused annavad meile analüüsides teadmise sissesaanu persona’st, kus teda kohata, mida ta teada soovib ja kuidas kõige paremini tema infovajadusi rahuldada. Sellega on tagatud oluline osa KVÜÕA turunduskommunikatsioonis – initsiatiivi hoidmine läbi olukorrateadlikkuse, et pakkuda huvitatud sihtgrupi osale vajalikku infot õigel ajal ja õiges kohas. Kuid otsustajaks jääb siiski kandidaat ise. Palusime sissesaanutel vastata erinevatele väidetele, kas kõrgemasse sõjakooli astumisel on nimetatud asjaolu nende jaoks „väga oluline“, „mingil määral oluline“, „ei olnud eriti oluline“, „üldse ei olnud oluline“ või „ei oska öelda“. 67 vastajast 52 ehk üle kolme neljandiku märkisid, et nende jaoks on väga oluline, et KVÜÕA pakub kvaliteetset erialast haridust. Vastanutest ligi kolm neljandikku (49 vastajat) märkisid väga oluliseks „Austan Eesti vabariiki ja soovin kaitsta tema vabadust“ ning 45 märkisid väga oluliseks, et „Töötamine kaitseväes pakub mulle piisavalt karjääritegemise võimalusi“. Ainult 9 vastajat märkisid

SÕDUR NR 5 (92) 2016

2016. aastal kestis sisseastumisdokumentide vastuvõtt 20. juunist kuni 3. juulini, sissastumiste infosüsteemi (SAIS) kaudu sai rakenduskõrgharidusõppesse esitada dokumente maaväe, mereväe ja õhuväe õppesuunale. Sõjakooli põhikursustele oli planeeritud vastu võtta kuni 75 õppurit – 55 maaväe, 10 mereväe ja 10 õhuväe erialale. Magistrantuuri võeti avaldusi vastu ainult tegevväe nooremohvitseridelt, kohti oli pakkuda maksimaalselt 20-le. Kokku esitati tänavu rakenduskõrgharidusõppesse 205 avaldust, neist 133 oli esitatud 2016. aastal õppima asumiseks, 57 avaldust 2017. aastaks. 15 soovisid läbida

õpet eksternina, kuid nemad on juba kaitseväeteenistuses. Võrreldes varasemate aastatega oli suurenenud nende avalduste hulk, kellel on ajateenistus juba läbitud, neist suurim osa oli teenistuses olnud äsja, 2015.-2016. aastal. Katsetele saabub tavaliselt osa avalduste esitajatest, osad on saanud mõnda teise kooli sisse ja osad mõtlevad muudel põhjustel ümber. Seega oli oodatav, et numbrid vähenesid mõnevõrra. Katsetele ilmus 190 avalduse seast 121 kandidaati (nende hulgas kaheksa naissoost), kellest ajateenistus oli läbitud 102-l. Üldfüüsilist testi ei sooritanud 26 kandidaati (neist kolm naissoost) ja pärast vestlust võttis vastuvõtukomisjon rakenduskõrgharidusõppesse KVÜÕA õppeosakonna andmetel 74 kandidaati 2016. õppeaastaks (neist kaks naissoost). 2017. aastaks võeti sisse 22 kandidaati (neist kolm naissoost).

Kristjan Kostabi


16

KVÕÜA

SÕDUR NR 5 (92) 2016

väga oluliseks, et „Vanemad/sugulased/ sõbrad/tuttavad soovitasid“. 66 vastajat 67st märkisid oluliseks või väga oluliseks, et „Lõpetades ootab mind ees huvitav ja mitmekülgne erialane töö“, 64 märkisid oluliseks või väga oluliseks, et „Austan Eesti vabariiki ja soovin kaitsta tema vabadust“. 63 vastajat märkisid oluliseks või väga oluliseks kolm väidet: „KVÜÕA pakub kvaliteetset erialast haridust“, „KVÜÕA-s õppimine pakub mulle piisavalt väljakutset“ ning „Töötamine kaitseväes pakub mulle piisavalt karjääritegemise võimalusi“. 22 vastajat ehk kolmandik vastanutest märkisid kooli astumisel väheoluliseks või üldse mitte oluliseks teguri, et „Globaalsed sündmused (Ukraina, Daesh) on pannud mind rohkem mõtlema ja tegutsema Eesti riigikaitse heaks“ ning kaks kolmandikku vastajatest (43) märkisid väheoluliseks või üldse mitte oluliseks teguri „Vanemad/ sugulased/ sõbrad/tuttavad soovitasid. (Eerma et al.) Lisaks uurisime, millal tegid kandidaadid otsuse kõrgemasse sõjakooli astuda. Tähelepanuväärne on, et hoolimata sellest, et ajateenistus tekitas pea pooltes sissesaanutes huvi valdkonna vastu, tehti otsus sõjakooli astuda enamasti muul ajal. Otsuse tegemiseks sõjakooli astumiseks on noortel vaja mitmekülgset infot, kõige rohkem saadakse infot e-kanalitest ja silmast silma. Vastajad said kõige rohkem infot kõrgema sõjakooli kodulehelt, 45 vastajat said sealt piisavalt infot ning 19 vastajat said natuke infot. 33 vastajat said piisavalt

ja 21 natuke infot tuttava sõjaväelase või kadeti käest, 24 vastajat said piisavalt ja 25 natuke infot väeosas sõjakooli lõpetanud ohvitserilt. Kõrgema sõjakooli lahtiste uste päevalt said ligi pooled vastajad (30) piisavalt või natuke infot ja ligi pooled (33) ei osalenud. Kolmandik vastanutest said riigikaitsetunnist natuke infot. (Eerma et al.)

ÜLESANNE EI OLE LEIDA VAJALIKUD SIHTGRUPID OMA INFOLE, VAID LUUA VAJALIK INFO OMA SIHTGRUPPIDELE Turunduskommunikatsioon tähendab üha vähem ühepoolseid sõnumeid ja üha rohkem kahepoolset suhtlust, oluliseks on muutunud vestlus organisatsiooni ja sihtrühmade vahel. Uurime perioodiliselt, mida ja kuidas kõrgema sõjakooli turun-

duskommunikatsioonis rakendada, et välistada loogiliselt sidusaid teooriaid, mis kahjuks päriselt ei tööta. See tähendab infot ja tegevusi, mis sihtgruppi tegelikult ei huvita. Loogilistelt sidusad teooriad on enamasti meie või kellegi teise kabinetis sündinud või on leitud 1-2 sihtgrupi liikmega suheldes. Nüüd tulebki mängu küsimus, kui hästi me tajume või teame sihtgruppide kultuuriruumi, kuna loogiliselt sidus teooria on tegelikult vähem kui poolik, et kohe rakendada. Tavaliselt lisame hüpoteesina küsitlusse või jälgime suurema grupi käitumist saadud info alusel, et teada saada sageduskordaja. KVÜÕA meedia- ja turundusgrupp viib aastas läbi kolm uuringut, et teada saada, mida sihtgrupid vajavad – infomessidel Teeviit, Intellektika ja sõjakooli sissesaanute


KVÕÜA

hikooli noori küsitledes selgus, et noori, kellel soov militaarvaldkonda tulla, huvitab eelkõige info õppe sisu, karjääri ja kooli sisseastumise jm kohta. Saadud soovituse uurimine ei olnud siiski kasutu töö, sest nüüd on meil teada, mida välistada info jagamisel ja me ei pea väheste kvalitatiivsete andmete tõttu oma kommunikatsiooni ümber hakkama kujundama. Kuid avastasime teise küsitlusega, kui uurisime ajateenistuse mõju sissesaanutele, et ohvitseri olemuse tutvustamine on sissesaanutele oluline, kui see on esitatud passiivselt, teises kanalis ja vormis pikemaajaliselt – ohvitseri olemuse kuvand tekib sõduritel ja allohvitseridel läbi elu väeosas – tegevuste, nooremohvitseride käitumise, saadud väljaõppe ja tuttavatega suhtlemise käigus. Küsisime kõrgemasse sõjakooli sissesaanutelt, kuidas mõjutas ajateenistus nende otsust kõrgemasse sõjakooli astuda. Pooled vastanutest (34) märkisid, et ajateenistus tekitas huvi kaitseväe ja ohvitseri elukutse vastu. Võrdselt märgiti 28 korral ära, et ajateenistus kinnitas varasemat otsust eriala valiku kohta ning tekitas soovi osaleda Eesti riigikaitses. Vastajatest 24 märkisid ära, et ajateenistuses tekkis soov kaitseväes midagi muuta, olles tulevikus ise parem juht. 23 vastajat märkisid, et neile meeldis kaitseväeline kord ja distsipliin ning kolmandiku ehk 22 vastaja sõnul oli rühmaülem hea eeskuju. Kaheksa vas-

tajat lisasid ka tekstina vastused, öeldes, et kohe pärast ajateenistust kõrgemasse sõjakooli ei tulnud, valikut mõjutas eelnev tegevteenistus või peretraditsioon, ohvitserid soovitasid kooli ning tekkis huvi end kõrgemas õppeasutuses edasi arendada. (Eerma et al.) Me peame kogu aeg andmeid hankima ja analüüsima nagu tavaline üksuse luureosakond, sest inimeste sotsiaalne käitumine, arvamused ja väärtushinnangud võivad kiiresti muutuda ja varsti võib varasemalt kõrvale jäetud tegevus olla piisavalt tulemuslik, et seda rakendada. Selles mõttes ei ole olemas õiget või vale tegevust, pigem on ebasobiv aeg või halvasti sihitud kommunikatsioon. Praegu oleme saavutanud piisava tasakaalu erinevate infokanalite vahel, et kaitseväest huvitatud noortele valdkonda ja õppeasutusi tutvustada. Põhirõhk jääb e-kanalitele ja silmast silma suhtlemisele ja siinjuures on hea tõdeda, et sõjakooli vilistlased ja kadetid teevad väeosades oma üksustes väga head tutvustustööd nende sõdurite hulgas, kes jätavad mulje, et neile sobiks ohvitseriamet. KASUTATUD KIRJANDUS: Kõrgemasse sõjakooli vastu võetud õppurite uuring. Eerma, A. 2016 Ülevaade 2016./2017. õa ühtlustamiskursusel õpingutest loobunutest. Kütt, K. 2016 Infomess Teeviit 2015 külastajate uuring. Kostabi, K. 2015

SÕDUR NR 5 (92) 2016

seas, kokku annab meile infot umbkaudu 500 retsipienti aastas. Lisanduvad ka kodulehekülje ja kõrgema sõjakooli Facebooki lehe külastajate käitumise analüüsid, milles vaatame aasta peale kokku kümneid tuhandeid tegevusi (millised lehti kõige rohkem vaadati, millise postituse all on kõige rohkem meeldimisi või jagamisi jne). Küsitlused ja käitumiste jälgimine annavad meile infot, millised teemad on enamikele sihtgruppide liikmetele olulised, millisel ajahetkel peame meie olema aktiivsed jne. Nii saame teada, kui paljudele sihtgrupi liikmetele on loogiliselt sidusas teoorias toodud ettepanek nii oluline, et peame seda rakendama. Tihti tuleb empiirilisest uuringust välja, et ettepanek ei tööta, sest grupi infovajadused erinevad üksikute sihtgrupi liikmete infovajadustest ja sihtgrupi jaoks on tegu hoopis infomüraga. Võib aga hoopis selguda, et sihtgrupp võtab selle info vastu teisiti, muus kanalis ja vormis. Näiteks oli meile antud soovitus rääkida rohkem ohvitseri olemusest. Tegu on keerulise sotsiaalse konstruktsiooniga, enamasti seotud teema esitaja väärtushinnangutega ega pruugi kokku langeda sihtgrupi infovajaduste ning väärtushinnangutega. Siin mängivad rolli sihtgrupi vanus, pere/tuttavad, eeskujud teenistuses ja rohkem kui arvata võib ka meedia mõju ja soovitus vajas täpsemat uurimist. Infomessidel sadu gümnaasiumi ja põ-

17


18

KÜBERHÜGIEEN

KÜBERHÜGIEENI probleemid infosüsteemide kasutajate käitumises

Teet Laeks KAPTEN

KÜBERKAITSE JAOSKONNA ÜLEM

Küberhügieen puudutab sõna otseses mõttes igaühte. Iga kaitseväelase puudulik küberhügieen mõjutab tema kolleege ja ka kaitseväge tervikuna ning pole vahet, kas tegu on noore või vana, jala- või sideväelase, kindrali või reamehe, aktiivse või passiivse infosüsteemide kasutajaga. Kui ennast küberruumis ise ei kaitse, ei saa aidata ka müstilised „IT-poisid“.

K

SÕDUR NR 5 (92) 2016

überturvalisuse tagamine organisatsioonis koosneb enamlevinud käsitluse kohaselt kolmest osast: inimesed, protsessid ja tehnoloogia, mis tuleb tervikliku kaitse tagamiseks integreerida. See eeldab, et omavahel ühendatakse tehnilised vahendid, olulised protsessid ja sotsiaalvaldkonna teadmised inimese käitumise kohta. Ründaja eesmärk on nendest kolmest nõrgim lüli välja valida ja tegutsema asuda. On laialt teada asjaolu, et kasutajatest on saanud infoturbe tagamisel nõrgim lüli. Probleem seisneb selles, et kasutajate teadmised küberturbest jäävad loosungite tasemele, kuid kasutajate käitumises sellised teadmised enam nii selgelt ei väljendu. Pahavaraga seotud probleemid ja isiklike seadmetega töö-

asjade tegemine jpm on autori kogemuse kohaselt põhilised igapäevaseid küberturbealaseid intsidente põhjustavad nähtused. Samale järeldusele on jõutud paljudes uuringutes ja ka Saksmaa 2014. aasta küberturvalisuse kokkuvõttes, mille kohaselt on kasutajad tihti ohtudest teadlikud, kuid ei võta enda kaitsmiseks kasutusele vajalikke meetmeid. Theodoros Nikolakopulos tõi erinevate uuringute põhjal esile, et tihti näevad kasutajad arvutit kui suvalist musta kasti, mõistmata selle funktsionaalsust ja sellest tulenevaid ohte. Nad kasutavad arvutit hoolimatult ja käivad ümber tundlike andmetega ilma turvalisusele mõtlemata. Kasutajad keskenduvad üksnes sellele, kuidas saaks töö tehtud, pööramata tähelepanu sellele, kuidas


KÜBERHÜGIEEN

PAHALANE MEIE ENDI SEAS Pahavaraga nakatunud hävitaja, mis ei ole enam lahinguvõimeline. Küberrünnakuga rivist välja löödud õhutõrjesüsteem, mis ei tuvasta vastase lennu-

RÜNNATA JA KINDLA PEALE ÄRA VÕTTA TÄHENDAB RÜNNATA KOHTA, KUS POLE KAITSET. – SUN ZI – vahendeid ega kaitse õhurünnakute eest. Kai ääres dokis seisev varustuselaev, mille navigatsioonisüsteem krüpteeriti, kuna kapten otsustas tühjaks saanud isikliku nutitelefoni akut süsteemis laadida. Vastasele lekkinud kaitse- ja lahinguplaanid, käsud ja korraldused jpm. Eelnev ei ole fantaasia, vaid praeguseks juba maailmas aset leidnud sündmused. Kõik eelnev ja sellest veelgi enam on lihtsasti teostatav meie puuduliku küberhügieeni tõttu. Mille põhjal ma seda väidan? Esiteks seetõttu, et minul ja tõenäoliselt ka sinul on õppusel või nõupidamisel taskus isiklik nutitelefon, mis puuduliku hügieeni tõttu on täis „legaalset“ pahavara ja mis jälgib meie liikumisi, kuulab pealt vestlusi ning jäädvustab muid sündmusi. Teiseks on meie töölaual isiklik sülearvuti või tahvelarvuti, mida kasutame igapäevaselt administ-

raatori õigustes, kus pole viirusetõrje tarkvara ja mis on täis erinevatest teadmata allikatest pärit filme, muusikat ja pahavara. Kolmandaks on meie salasõnade haldus kasvanud üle pea ja nende majandamisega hakkama saamiseks kasutame korduvaid salasõnasid, loome salasõnasid ühe ja sama loogika alusel, salvestame neid veebilehitseja aknasse, kirjutame ülesse paberile või hoiame avatud tekstina arvutis mõnes dokumendis või nn märkmetes. Seda loetelu võiks pikalt jätkata, kuid kokkuvõttes ei ole siin midagi uut, vaid tegu on kõigile tuttava olukorra kirjeldusega. Eespool kirjeldatud probleemi ulatuse täpsemaks tuvastamiseks, kinnitamiseks või ümber lükkamiseks ja olukorra parandamiseks viidi kaitseväes 2015. aasta esimesel poolel läbi küberturvalisuse küsitlus. Uuringu tulemused kinnitasid

SÕDUR NR 5 (92) 2016

teha seda turvaliselt, mis loob ründajaile soodsa pinnase. Seda, et kasutajad on haavatavad, teavad väga hästi ründajad, kes otserünnaku asemel tehniliselt kaitstud süsteemi vastu, näiteks kaitseväe infosüsteemi vastu, kasutavad hoopis manöövrit ja ründavad kasutajat ja tema isiklikke seadmeid. Chan D. Lieu tõi juba 2002. aastal välja, et kuna kasutajad on kõikjal tihedas kokkupuutes infosüsteemidega ja nemad on süsteemi nõrgim osa, on see nõrkus hästi teada. Viimase kümne aastaga ei ole selles valdkonnas suuri muutusi toimunud. Küberturbe ohte analüüsiva McAfee Labs uurimiskeskuse 2016. aasta prognoosi kohaselt suurenevad aga pidevalt rünnakud kasutajate isiklike seadmete ja süsteemide vastu, sest tegu on kaitsetute ja pehmete sihtmärkidega, mille kaudu proovitakse kasutajate hooletust kasutades jõuda tööandja infosüsteemideni või vajalikud andmed kasutajate seadmetest kätte saada.

19


20

KÜBERHÜGIEEN

probleemide olemasolu. Selgus, et kasutajate käitumises on järgmised probleemsed valdkonnad: 1) Ei kasutata pahavarakaitset, ei tegeleta andmete varundamisega ja kasutatakse administraatori õigusi; 2) Salasõnade haldus on puudulik (korduv salasõna, salasõna jagamine, salasõnade regulaarne vahetamatajätmine, „jäta mind meelde“ funktsionaalsuse kasutamine); 3) Kasutatakse avalike WiFi-võrke, ei lukustata seadmeid, jäetakse uuendamata tarkvara; 4) Usaldatakse sotsiaalmeedia teenusepakkujatele isiklikke andmeid, ei tunta huvi rakenduste õiguste vastu, ei muudeta turvaliseks kodust WiFi-võrku.

peamiselt just nutiseadmete kasutajaid, et jälgida kasutaja liikumisi, kuulata pealt vestlusi ja saada ligi kasutaja andmetele. Sama probleem nutiseadmetega on välja toodud ka Saksamaa küberturvalisuse sama aasta kokkuvõttes. Eelnevast järeldub, et tundlike andmete süsteemidega opereeriva tööandja jaoks on isiklike seadmete kasutamine suur ohuallikas, mistõttu tuleks tõhusalt takistada tööalaste andmete kandmist isiklikesse seadmetesse või kodustest seadmetest tööandja infosüsteemidesse. Lisaks ei tohiks lubada tööandja eri infosüsteemide, võrkude või veebiteenuste kasutamist viisil, mis on seotud tööalaste kontode kasutamisega isiklikest seadmetest. Tööandja peab arvestama võimalusega, et töölaual olev töötaja isiklik nutiseade (nuti-

EI PIISA SELLEST, ET TEATAKSE – TEADMISI TULEB KA RAKENDADA. EI PIISA SELLEST, ET TAHETAKSE – TULEB VASTAVALT KA TEGUTSEDA. – J. W. GOETHE –

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Uuringu kohaselt jätab iga kolmas kasutaja oma isiklike seadmete kaitsmiseks tegemata märgataval hulgal toiminguid ja suurem osa kasutajaid jätab tegemata mõne toimingu. Kokkuvõttes on uuritud infosüsteemide kasutajad isiklike seadmetega ümberkäimisel sama hooletud kui keskmine eestimaalane. Mõtlemapanevalt tõi käesolev uuring välja, et hoolimata sellest, et kümnest kasutajast üheksa puutuvad aastas kokku suure hulga rämpspostiga ja aastas korra või tihedamini puutub pahavaraga kokku kümnest kasutajast seitse, on siiski palju neid, kes ei kasuta enda kõikides seadmetes pahavara kaitset. Selline olukord on eriti ohtlik, kuna Fraunhofer FKIE 2013. a küberkaitse inimfaktori uuringus on välja toodud, et enamiku ründevektorite eesmärk on süsteemidesse sisse tungida, selleks kasutatakse tõenäoliselt õngevõtmise e-kirju, mis on kombineeritud pahavaraga, mis süsteemi nakatab ja ründajale ligipääsu tagab. Kui nutiseadme kasutaja pole seadmele pahavara kaitset paigaldanud, muudab ta sellega ründaja tegevuse äärmiselt lihtsaks. Seda on märganud ka kurjategijad ja vaenulikud riigid. Näiteks Taani luure 2015. aasta avaliku ohtude kokkuvõtte kohaselt rünnatakse

telefon, tahvelarvuti, nutikell jpm) võib salvestada tööalaseid vestlusi ja jälgida kasutaja liikumisi ning tegevust. Eriti problemaatiline on selline olukord sõjaliste tegevuste (sh õppuste), manöövrite või nende planeerimise käigus. Isiklikud nutiseadmed nõupidamistel, õppustel, missioonidel, relvastatud konfliktides on märkimisväärsed ohud, mis mõjutavad kõikjal maailmas relvajõudude reageerimisvalmidust, operatsioonide elluviimise tulemuslikkust ja konfidentsiaalsust.

TEADMISED, OSKUSED JA HOIAKUD Et kasutaja ei oleks nõrgim lüli, tuleb teda harida. Christopher Hadnagy on öelnud, et teadmistes peitub jõud ja väljaõpe on parim kaitse enamiku rünnakute vastu. Seda isegi olukorras, kus teadmised ei anna küll otseselt täielikku kaitset, kuid hoiavad kasutaja valvel. Teadmistepõhise lähenemise kitsaskohtadest on kirjutanud Alan R. Andreasen, kes tõi välja, et sellise lähenemise üks ohte on asjaolu, et teadmistepõhine lähenemine pole keskendunud käitumisele, vaid üksnes eeldab, et kui on olemas teadmised, järgneb ka käitumine. Asjaolu, et teadmised ei tähenda veel

kohase käitumise saavutamist, on toodud välja paljudes uuringutes. Infosüsteemide kasutajate teadmiste ja käitumise vahelist ebakõla on esile toodud ka Eestis läbiviidud TNS Emori 2014. aasta nutikaitse uuringus. Uuringu põhjal selgus, et paljudel nutitelefonide ja tahvelarvutite (edaspidi nutiseadmete) kasutajatel on teadmine, kuidas enda andmeid seadmetes kaitsta, kuid paljud seda käitumises ei järgi. Eelnevale lisandub asjaolu, et üldised teadmistele keskenduvad kursused, mis ei võta arvesse hoiakute kujundamist, ei ole tulemuslikud. Selle tõid oma uuringu kokkuvõttes välja inimfaktori mõjude küberturvalisuse nüanssidele keskendunud uurijad Kathryn Parsons, Agata McCormac, Marcus Butavicius jt. Seega ei seisne probleem kasutajate


KÜBERHÜGIEEN

VAIMU TÖÖTLEMINE Michael E. Whitman ja Herbert J. Mattord on välja toonud, et teavituskampaania on organisatsioonides kõige vähem kasutatud, kuid kõige tõhu-

ON OLEMAS MAAILMAS AINULT KAKS JÕUDU, MÕÕK JA VAIM. KUID LÕPPUDE LÕPUKS VÕIDAB VAIM ALATI MÕÕKA. – NAPOLEON BONAPARTE – sam kasutajate käitumise mõjutamise võimalus. Nende käsitluses sisaldab hea teavituskampaania uudiskirjutisi näiteks paberväljaannetes, e-postile või siseveebis, plakateid, videomaterjale, flaiereid, infolehti stendidel ja nipsasju. Teavitustegevused peavad olema järjepidevad ja lähtuma põhimõttest: kasutajaid on võimalik mõjutada nende käitumist parandama, kui neile pidevalt infoturbe teemasid meelde tuletada.

Üldsusele suunatud kampaaniast rääkides tõi Chris Rose välja, et juba üksnes probleemi näitamine võib panna inimesed muret tundma, kuid see ei pruugi mõjutada neid veel kohaselt käituma. Käitumise muutmiseks tuleb auditooriumile näidata võimalust midagi muuta ja lahendust võimaluse kasutamiseks. Rose’i hinnangul peab hea kampaania olema hulk samme, kus üks viib teiseni, nii nagu doominos. Ta lisab, et kuskil peab alati midagi toimuma,

SÕDUR NR 5 (92) 2016

puudulikes teadmistes, vaid nende käitumises. Talis Bachmann ja Rait Maruste on välja toonud, et kui soovime muuta või suunata kellegi käitumist, siis edu on võimalik saavutada üksnes siis, kui suudame muuta teise poole hoiakut. Eespool öeldule toetudes saab öelda, et kui eesmärk on lahendada kasutajate seadmetega ümberkäimisel esinev vastuolu nende teadmiste, oskuste ja käitumise vahel, on oluline keskenduda kasutajate hoiakute muutmisele. Seda põhjusel, et kasutajate teadmised on piisavad, kuid nende hoiakud on käitumise aluseks.

21


22

KÜBERHÜGIEEN

keegi peab midagi publitseerima, kedagi kaasama jne. Rose toob välja, et hea kampaania osaks on ka konfliktid, mis kajastavad erinevate poolte seisukohti ja selgitavad välja, mis on inimesele parim. Austraalia valitsuse tellitud küberturvalisuse valdkonna teavituskampaaniaid võrdlevast analüüsist selgus, et kõige tulemuslikumad on kampaaniad, mis on seotud väljaõppeürituste ja muude oskuste andmisele suunatud tegevustega (sh arvutimängud, veebipõhised küsitlused ja võistlused). Relvajõudude kontekstis lisanduvad siia tingimata kübervaldkonna integreerimine erinevate tasemetega õppustega. Küberrünnakud, küberkaitse, infosüsteemide tagamine ja küberhügieen ei ole üksnes IT-tegelaste või side relvaliigi teemad. Need on valdkonnad, kus kõikidel on oma roll täita ja seda tuleb harjutada, harjutada ja veelkord harjutada.

MIS SAAB EDASI Kaitse ennast küberruumis ja sellega aitad kaasa tugevama julgeolekukeskkonna loomisele! Turvalisuse küsimustes tuleb kasutajate vastumeelsus esile turbemeetmete rakendamise ebamugavuse tõttu, kuna kasutusmugavus tuleb tihti turvalisuse arvelt, pealegi ei pruugi kasutaja näha otsest isiklikku kasu, kui ta täiendavad meetmed kasutusele võtab. Seda tingimustes, kus küberohud on kasutajale vahetult nähtamatud ja turvalisuse tagamiseks peab ta tegema täiendavaid samme (kulutama enda aega) või millestki koguni loobuma (nt piraatlus või isiklikud nutiseadmed õppustel). Samas pole riigikaitse koht, kus mugavus peab käima enne turvalisust ja kõikide

tehtud pingutused ning töötulemused võivad kõigest paari hiireklõpsuga vastu taevast lennata. See on küsimus, mida ei tohi ignoreerida ükski infosüsteemi kasutaja. Et saaksid enda turvalisuse tagamisele kaasa aidata, vasta järgnevatele küsimustele ja tee endal asjad korda: 1) Kas mina hoian töö- ja eraasjad üksteisest lahus? 2) Kas minu tahvelarvutis ja nutitelefonis on pahavarakaitse? 3) Kas minu arvutis ja tahvelarvutis on erinevatel kasutajatel erinevad kasutajakontod? 4) Kas mina pean igapäevaselt arvutis/tahvelarvutis administraatori kontot kasutama? 5) Millal varundasin arvutis, nutitelefonis jne enda olulisi andmeid? 6) Kas minu kodune WiFi on seadistatud vastavalt turvalise kasutamise soovitustele? 7) Kas mina kasutan võimalusel alati kaheastmelist autentimist (nt Gmail, Hotmail, Outlook, Facebook, LinkedIn, Dropbox, LastPass, Instagram, PayPal jne)? 8) Kas mina haldan ja oman ülevaadet enda salasõnadega toimuvast, ilma et teised neile ligi pääseksid? 9) Kas mina olen kunagi kontrollinud enda seadmete uuenduste laekumist?

Milline on eelnevate küsimuste valguses õige käitumine? Erinevate uuringute kohaselt me kasutajatena seda juba teame. Kui mõni aspekt vajab siiski meeldetuletamist, siis kaitseväe küberhügieeni kursuselt on võimalik leida kasulikke näpunäiteid.

LÕPETUSEKS Enam ei ole otstarbekas keskenduda tööandjate poolt üksnes organisatsiooni infosüsteemide tehnilisele või protseduurilisele turbe tagamisele. Fookusesse tuleb võtta töötajate isiklik küberhügieen ja isiklike seadmete turbeküsimused. Nii on toodud McAfee Labsi aastaprognoosis välja, et tark tööandja peab hakkama mõtlema sellele, kuidas töötajate isiklike seadmete ja süsteemide turvalisus järele aidata. Jätkates kasutajate harimisel üksnes teadmiste või oskuste andmisega, ei ole võimalik kasutajate käitumises soovitud muutusi esile kutsuda. Soovitud eesmärkide saavutamiseks tuleb kasutada teavituskampaaniapõhist lähenemist ja kombineerida eri meetodeid. Kokkuvõtvalt peab kasutajate käitumise suunamist terviklikult ja järjepidevalt mõjutama kampaania, mida toetavad erinevad väljaõppeüritused, õppused, veebiportaal ja veebipõhiseid materjalid, e-teavituskirjad, publikatsioonid, plakatid, jaotusmaterjalid, ekspertide ja koostööpartnerite (sh avalike ürituste) kaasamine jpm. Euroopa Kaitseagentuuri küberkaitse inimfaktori mõjuanalüüsis on öeldud, et kasutajat ei tohiks vaadelda inimese ja tehnoloogia vahelistes süsteemides üksnes nõrkusena, vaid tuleb mõista ka tema tähtsust viimase kaitseliinina, kui tehnoloogia või protseduurid alt veavad. Selleks, et infosüsteemide kasutajatest saaksid süsteemi kaitsjad, kes lisaks kõigele ka enda turvalisust tagavad, läheb veel aega ja selleks tuleb muuta seniseid lähenemisi kasutajate käitumise mõjutamisel, sh väljaõppes.

SÕDUR NR 5 (92) 2016


RELVAD

 Uute tehnoloogiate ja materjalide kasutuselevõtt on teinud ka mitmekordse kasutusega granaadiheitjad järjest kergemaks, mille hea näide on Carl Gustaf M4.

ERIÜKSUSE RELVAD

23

Margus Jõetamm FOTOD: SAAB, RENE REEDE

VÄIKE, SUUREM, KÕIGE SUUREM SÕDUR NR 5 (92) 2016

Erioperatsioonide sõduri juures jääb kohe silma nende eriline ja väga mitmekesine varustus, sealhulgas relvastus. Kuid millist relvastust erivägedes kasutatakse ja miks just seesugust? Kuna see on väga spetsiifiline valdkond, käsitleb artikkel teemat üldisemalt ja toob välja põhilised relvad.


24

RELVAD

 9 mm püstol Glock 17 pro koos summutiga, millel lisana juures Surefire’i laser/lamp (infrapunalaser, valge ja infrapunavalgus). Pildil 17 + 1 padruniga salv.  9 mm püstol Walther PPS (Police Pistol Slim) varjatud kandmiseks. Pildil 7 padruniga salv.

T

SÕDUR NR 5 (92) 2016

ihti jõuavad uute relvade esimesed arenduseksemplarid just erivägede kätte, keda ülesanded viivad väga erinevatesse tingimustesse ja ka nende ülesanded on väga mitmekesised. Sageli toimuvad erioperatsioonid tavavägedest eraldi, seega peavad eriväelased suutma tegutseda autonoomselt ja innovaatiliselt. Seetõttu on eriväelased head katsetajad, kuna oma teadmiste ja väljaõppetaseme poolest on nad tavaarmeest pädevamad ja suudavad tähele panna nüansse, mida tavasõdurid tihti ei hooma. Kui tavavägedes on tagalateenistus ja purunenud või kahjustada saanud relvad asendatakse, siis eriväelased parandavad väga sageli oma relvi ise. Nii suudavad eriväelased anda relvade kohta objektiivset tagasisidet ja relvaarendajad võtavad nende muudatusettepanekuid kuulda.

Relvade valik ja relvade juurde kuuluvate lisaseadmete nimekiri, mis eriüksuste relvaruumist vastu vaatab, võtab nii tavasõduril kui ka tavalisel relvahuvilisel silme eest kirjuks. Nii võib asjaga mitte nii hästi kursis oleval inimesel tekkida küsimus, miks ja milleks on sellist hulka eri relvi ja lisaseadmeid üldse vaja, kuigi nende silmis saaks ju ka vaid paari relvaga töö tehtud. Nii see siiski pole, sest nii mitmekesiste ja spetsiifiliste ülesannete jaoks pole olemas universaalset vahendit, millega kõik ära teha. Erinevate ülesannete täitmine nõuab iga kord täpselt selle operatsiooni jaoks sobivat relvastust ja vastavat väljaõpet. Eriüksusel tuleb tegutseda kiiresti ja täpselt, mis praktiliselt ei jäta eksimisruumi. Eriti kehtib see sellistes piirkondades tegutsedes, kus võivad ohtu sattuda ka tsiviilisikud. Just see on põhjus,

miks eriüksuste relvastus ja muu varustus peab olema tipptasemel, sest aitab tagada nii kõrvaliste isikute kui ka üksuse enda turvalisuse. Üldjuhul tegutseb eriüksuslane varjatult, tema eesmärk on jääda vastasele märkamatuks ka läheduses. See eeldab väikeste mõõtmetega püstolit või püstolkuulipildujat, millega saab sihtmärgile võimalikult lähedale pääseda ja vastane kahjutuks teha, ilma et ta selliseid kavatsusi liiga vara läbi näeks. Täismõõtmetes automaadiga samalaadset operatsiooni läbi viia on palju raskem.

KÄSITULIRELVAD: PÜSTOL Üldjuhul kasutatakse üksuses kahte püstolit: üks varjatud kandmiseks ja teist ettekavatsetud lahinguülesandeks kas esmase või siis varurelvana. Kas püstolit


RELVAD

25

 7,62 mm poolautomaatne täpsuspüss FN SCAR – H PR (täpsus) Schmidt & Bender PM II optilise sihikuga. Pildil 20 padruniga salv.

 5,56 mm automaat HK 416 EOTech hologrammsihik koos kolmekordse suurenduse ja harkjalaga. Lisana veel taktikaline lasersihik Beamshot. Pildil 30 padruniga salv.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

 4,6 mm püstolkuulipilduja HK MP7 A1 summutiga. Sihikuks punatäppsihik Aimpoint Micro T2 koos HoloSun lasersihikuga. Pildil relval 40 padruniga salv.


26

RELVAD

 8,6 mm snaipripüss Sako TRG M10 Schmidt & Bender PM II optilise sihikuga. Pildil 10 padruniga salv.

 12-kaliibriline taktikaline pumppüss Benelli M4 H20. Salv mahutab 7 + 1 padrunit.

kasutatakse põhi- või varurelvana, oleneb ülesande spetsiifikast. Samuti võib olla tegu nn kaks ühes variandi või siis kahe täiesti erineva relvaga. Vastavatel ülesannetel kasutatakse varjatud kandmiseks mõõtmetelt väiksemat ja kompaktsemat relva, et seda oleks võimalik maksimaalselt varjata, ilma et relva kontuur riiete alt välja paistaks, näiteks juhul, kui seda püksitaskus kanda. Sellise relva pluss on maksimaalne varja-

metelt suuremat relva, millel on suurema mahutavusega salv ja millele saab seadmeid lisada. Nende hulka kuuluvad enamasti lambid koos laseritega, mis võivad olla nii nähtava kui ka infrapunavalgusega, ning samade funktsioonidega laserid. Eriti hästi tuleb sellise relva efektiivsus välja rünnakülesannete puhul.

AUTOMAAT Kuigi erinevad ülesanded nõuavad eri relvastust, on siiamaani jäänud 5,56 mm kaliibriga automaat põhirelvaks, mida saab kasutada efektiivselt pea igas situatsioonis. Viimastel aastatel on tekkinud võimalus kokku panna endale sobiv variant relvast, millel on lihtsalt muudetav kaliiber

LAHINGUPÜSTOLIKS KASUTATAKSE MÕÕTMETELT SUUREMAT RELVA, MILLEL ON SUUREMA MAHUTAVUSEGA SALV JA MILLELE SAAB SEADMEID LISADA.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

tus, kuid lõivu tuleb maksta salve mahutavuse (nt 8 padrunit vs. 18 padrunit) ja kasutusmugavuse osas. Maailmas praegu üks mõõtmetelt väiksemaid, kuid täiskaliibriga püstoleid (9 × 19 mm) on Walther PPS. Selle relva miinuseks võibki pidada väiksemahulist salve, kuhu mahub maksimaalselt 8 padrunit. Lahingupüstoliks kasutatakse mõõt-

või erineva pikkusega vintrauad, mida relva kasutaja saab ise kergelt vahetada ja mis ei nõua spetsiaalseid tööriistu ja tehnilisi teadmisi. Lisada saab ka lisavahendeid nagu optilised sihikud, laserid, lambid, erinevad kabad jne.

PÜSTOLKUULIPILDUJA Püstolkuulipildujat kasutatakse väga palju isikukaitses, sest relv on väike ja

kompaktne. Samuti saab seda relva kasutada ülesannete puhul, kus lastakse lähidistantsil. Püstolkuulipilduja pluss on tunduvalt suurem kaasaskantava laskemoona hulk võrreldes suurema kaliibriga relvadega. Miinus on väike tuleulatus, mis tuleneb väikesest kaliibrist.

SNAIPRIPÜSS Snaipripüssi valik sõltub sellest, mis ülesandega on tegu: kas on vaja teha helitut lasku lähidistantsil või hoopis tabada kilomeetri kaugusel asuvat vastast, sest erinevate ülesannete täitmise jaoks leiduvad ka eri kaliibritega täpsusrelvad. Ka mängivad snaiprirelvade puhul väga suurt rolli vintraua pikkus ja optiline sihik ning loomulikult laskemoon. Snaiprirelvade juurde kuuluvad abivahendid, mis soodustavad sihtmärgi paremat tabamist erinevates tingimustes. Komplekti võivad kuuluda valgusvõimendid, laserid, termosihikud, tuulemõõdikud, ballistilised kalkulaatorid, vaatlustorud ja muud abiseadmed. Kasutusel on kahe lukutüübiga snaiprirelvad: kas nn vana kooli poltlukuga või poolautomaatrelvad. Kui varem peeti poltlukku stabiilsemaks, on arenduse tulemusena ka poolautomaadiga saavutatud sama häid tulemusi, lisaks on poolautomaadi eelis see, et seda tüüpi lukusüsteemiga relvaga saab ilma relva iga lasu järel ümber laadimata kiiresti ja täpselt võtta maha mitu sihtmärki. Hääletuks lühikesel distantsil (100– 600 m) kasutamiseks on sobiv lühema vintraua ja summutiga täpsusrelv, mille kaliiber on sageli 5,56 mm või 7,62 mm. Pikemale distantsile kui 800 m kasutatakse pigem relva, mille kaliiber on 8,6 mm, mis on efektiivsem, kuna kuul on raskem ja pikemal distantsil stabiil-


RELVAD

sem. Kaugemate sihtmärkide ja objektide (1000–2000 m) tabamiseks on eriüksustes kasutusel ka 12,7 mm snaiprirelv, kuid sellised relvad kaaluvad palju ja seetõttu kasutatakse neid rohkem masinatega liikumisel ning vastase sõidukite liikumisvõimetuks tegemiseks. Soovitud lõpptulemuse saavutamisel mängib täpsusrelvade kasutamisel kõige suuremat rolli lasu sooritaja väljaõpe ja oskused.

PUMPPÜSS Pumppüssi kasutatakse hoonetesse sisenemiseks, sest selle relvaga on võimalik näiteks uste lukud või hinged puruks lasta või vajadusel elimineerida ründekoerad. Praegusel ajal kasutatakse neid ka vastase väikeste ja madalalt lendavate mehitamata luureõhusõidukite allalaskmiseks.

TULETOETUSRELVAD Tuletoetusrelvasid kasutatakse lisaks põhirelvadele just suurema ja efektiivsema tulejõu tagamiseks ja seda ka pikematel distantsidel. Eriti tuli selliste tuletoetusrelvade nagu automaatgra-

naadiheitjate (MK-19 AGL, HK GMG) ja granaadiheitjate (CG; ühekordsed Instalaza; AT4; M-72) vajadus välja Afganistanis, kus vastane teadis, et käsitulirelvade tuli kaugele ei ulatu, ja kasutas seda efektiivselt ära. See sundis kasutusele võtma relvad, mida varem nii vajalikuks ei peetud. Tänu Afganistani sõjas kasutusele võtmisele on need relvad nüüd laialt levinud paljudes eriüksustes.

27

vähendatakse osades üksustes kuulipilduja osakaalu või loobutakse sellest üldse ja üksuse laskemoona kogus lisatakse automaadile, mis lahingus asendab osaliselt kergekuulipildujat. Lisaks on üksusi, kes on vähendanud või vähendamas erinevate kuulipildujate hulka just selliselt, et loobutakse 5,56 mm kergekuulipildujast ja jäetakse alles vaid 7,62 mm kuulipilduja, kuna kaaluvahe tänapäeva relvade puhul ei ole enam nii suur.

VIIMASTE AEGADE SUUNDUMUSENA VÄHENDATAKSE OSADES ÜKSUSTES KUULIPILDUJA OSAKAALU VÕI LOOBUTAKSE SELLEST ÜLDSE JA ÜKSUSE LASKEMOONA KOGUS LISATAKSE AUTOMAADILE. KUULIPILDUJAD Põhiliselt kasutatakse tuletoetusrelvana kuulipildujaid, mis sageli paigutatakse ka eri tüüpi sõidukitele. 5.56 mm kaliibriga kergekuulipildujat võidakse vajadusel võtta kaasa ka jalgsi läbiviidavatele ülesannetele. Viimaste aegade suundumusena

Kui 5,56 mm kuulipildujat kantakse vähemal või suuremal määral ka jalgsi, siis masinatel kasutatakse lisaks 7,62 mm ja 12,7 mm kuulipildujat, mis tagab üksusele 1500 meetrini ulatuva efektiivse tuleulatuse. Selliste relvadega saab vastast mõjutada juba ka kauguselt, kuhu käsituli-

 7,62 mm kuulipilduja FN Minimi MK3 koos Elcan Specter 1,5–6-kordse optilise sihikuga. Pildil 50 padrunit mahutav lindikott.

SÕDUR NR 5 (92) 2016


28

RELVAD

 40 mm trummelgranaadiheitja Milkor RSA SUPERSIX (kuuelasuline). Sihikuna punatäppsihik DT323.

relvade tuli ei ulatu. Relvade täpsusele annavad juurde erinevad lisaseadmed, mis hea laskja käes suurendavad vastase mahasurumise efektiivsust veelgi.

40 MM GRANAADIHEITJA 40 mm granaate lastakse üksiklaskudega relvarauaalusest või ka eraldiseisvast granaadiheitjast. Järjest enam võetakse kasutusele automaatgranaadiheitjaid, mille efektiivne laskekaugus erineb ühelasu-

paktsemad, laskmiseks valmistumine võtab üldjuhul vähem aega ja pärast laskmist võib kesta lihtsalt minema visata. Uute tehnoloogiate ja materjalide kasutuselevõtt on teinud ka mitmekordse kasutusega granaadiheitjad järjest kergemaks ja kompaktsemaks, mistõttu vaadatakse järjest rohkem ka nende poole, sest selline relv võimaldab kasutada eri tüüpi granaate (kild-, õhus lõhkev, kumulatiiv-, suitsu-, punkrivastane,

40 MM GRANAADIHEITJA EELIS ON VÕIMALUS KASUTADA VÄGA ERINEVAT TÜÜPI LASKEMOONA – MITTETAPPEV, ÕHUS LÕHKEV, SUITSU-, KILD-, GAAS-, VALGUSTUS-, UKSEAVAMISMOON.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

listest, mis lasevad efektiivselt kuni 400 meetri kaugusele. Automaatgranaadiheitja laseb juba üle 1500 meetri ja on seetõttu väga efektiivne vastase mõjutamiseks pikematel distantsidel. Eelnevatele lisaks on kasutusele võetud ka kuuelasulised trummelgranaadiheitjad, mida kasutatakse pigem massirahutuste mahasurumiseks. 40 mm granaadiheitja eelis on võimalus kasutada väga erinevat tüüpi laskemoona – mittetappev, õhus lõhkev (hävitamaks vastast varje tagant), suitsu-, kild-, gaas-, valgustus-, ukseavamis-; see omakorda võimaldab seda relva kasutada väga erinevates olukordades.

GRANAADIHEITJA Levinuimad on ühekordselt kasutatavad granaadiheitjad, sest on kergemad, kom-

termobaariline jne). Sageli on üksustes kasutusele võetud nii ühekordse kasutusega kui ka mitmekordse kasutusega granaadiheitjad. Kõigile eespool mainituile võib eriüksuse relvaruumist leida mitu maailmas enimlevinud relva, sest sõltumata olukorrast peab eriväelane oskama kasutada ka neid relvi, mida üksuse tabelvarustuses pole. Selliste relvade hulka võivad kuuluda nii sõbralike kui ka vaenulike üksuste käsituli- ja tuletoetusrelvad.

LASKEMOON Laskemoona osas ei tehta eriüksustes kompromisse. Kasutatakse ainult kvaliteetset testitud lahingumoona, tihti on teatud lahingumoon, näiteks täpsus-

moon, ka vastavalt lõppkasutaja soovidele tehases spetsiaalselt valmistatud, et vältida tõrkeid, mis võivad reaalse operatsiooni käiku mõjutada. Väikesekaliibriline lahingumoon valitakse väga laia sortimendi hulgast. Olenevalt ülesandest võidakse kasutada soomustläbistavat, süüte-, lõhke-, suure šokiefektiga lahingumoona – see deformeerub sihtmärgiga kokkupuutel ja kasutatakse lähidistantsil vastase elimineerimiseks, kui tuleb vältida kõrvaliste isikute vigastamist; infrapuna trasseerivat, mis on nähtav vaid öövaatlusseadmega jm sarnast. Harjutades kasutatakse väga palju markeerivat (UTM, FX) väljaõppelaskemoona, mis sarnaneb päris laskemoonaga, aga jätab tabamiskohta markeeritud laigu, mida pihta saanud inimene läbi riiete tugevalt ja selgelt tajub. Sellise moona miinus on väike distants, näiteks 5,56 mm kaliibri puhul kuni 35 m, kuid samas on sellise moonaga võimalik tekitada reaalsele olukorrale päris ligilähedane väljaõppeefekt, et oma üksuse oskusi peensusteni lihvida. Laskemajades kasutatakse tihti väga väikese ohualaga (2–4 m) laskemoona, mis kokkupuutel sihtmärgiga muutub kilduteks ja laguneb. Ingliskeelse nimetusega frangible (purunev) moona, mis ongi põhimõtteliselt lahingumoon, saab piiratud oludes kasutada, ilma et teised tiimi liikmed ohtu satuks. Kasutusel on ka käsigranaadid, mis võivad olla nii heli- kui ka šokiefektiga, samuti valguse-, gaasi-, süüte- ja eri värvi suitsu funktsiooniga.


 Poola üksuse sõdurid Lätis õppustel.

SUWALKI KORIDOR:

JULGEOLEK

29

FOTOD: SCANPIX.EE, POOLA ARMEE

professor Leszek Elak KOLONEL VARSSAVI SÕJATEADUSTE ÜLIKOOLI MILITAARTEADUSTE OSAKOND

Baltimaade Achilleuse kand SÕDUR NR 5 (92) 2016

Ukraina sõja taustal tuleb tunnistada, et konfliktioht eksisteerib ka Baltimaades, mis on haavatavad ja geograafiliselt isoleeritud just maismaaosas. Baltimaade julgeolek on seotud NATO ühtekuuluvusega ja territoriaalne ühtekuuluvus omakorda Suwałki koridoriga.


30

JULGEOLEK

U

kraina destabiliseerimine algas 2013. aastal Venemaa Föderatsiooni otsese poliitilise ja sõjalise sekkumisega, kui asuti toetama Krimmi, Donetski ja Luganski oblasti separatiste, see tõi endaga kaasa tõsised rahvusvahelised tagajärjed. Sekkumisele järgnes siiani kestev hübriidsõda, mis tähendas Krimmi annekteerimist ja sõda Ida-Ukrainas. Eri hinnangute põhjal on Venemaa selline tegevus otsene tagajärg Ukraina otsusele tugevdada koostööd Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Samal ajal on Venemaa sekkumine ka katse taastada mõju ja domineerida endiste Nõukogude Liidu riikide üle. Venemaa soovib taastada riigi mõjuvõimu globaalsel tasandil ja püüab destabiliseerida rahvusvahelist julgeolekusüsteemi, esitades selleks väljakutse NATO-le kui suurimale sõjalisele jõule.

ja ühtsus seotud ühtekuuluvusega igas vallas, millest territoriaalne ühtekuuluvus on seotud Suwałki koridoriga. Venemaa jaoks on oluline tegur maismaaühendus põhiterritooriumi ja Kaliningradi oblasti vahel, lähim tee viimasesse kulgeb läbi Valgevene. Kui sõjaline rünnak peaks aset leidma ja Venemaa Suwałki koridori okupeerima, oleksid kõik kolm Balti riiki ära lõigatud ja see soodustaks nende vallutamist ja endiste mõjusfääride taastamist Kremli poolt. Samal ajal kannataks märkimisväärselt NATO kui julgeolekuliidu usaldusväärsus. Tuleb märkida, et Valgevene on Venemaa juhitava Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni liige ja oleks kohustatud konfliktis osalema. On oluline, et agressiooni korral ei vallutata üksnes Suwałki koridori, vaid ka osa Poola territooriumist sellest läänes – Warmia-Masuuria vojevoodkond. Need alad

VALGEVENE ON VENEMAA JUHITAVA KOLLEKTIIVSE JULGEOLEKU LEPINGU ORGANISATSIOONI LIIGE JA OLEKS KOHUSTATUD KONFLIKTIS OSALEMA.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Selline Kremli ennast kehtestav käitumine ohustab olulisel määral NATO liikmesriikide julgeolekut, seda eriti Eesti, Läti, Leedu ja ka Poola puhul. Poola asub olulises kohas, sest riik asetseb Kesk-Euroopas kahe ajalooliselt ekspansionistliku riigi vahel ning tema naaber on Ukraina, mis alles ehitab üles oma identiteeti ja riigikorraldust. Olles selline oluline looduslik maismaasild, peab Poola oma poliitilised ja sõjalised prioriteedid ümber hindama. Käesoleva sajandi algusest on riigipiirid Schengeni lepingu põhjal rohkem avatud, see hõlbustab ebatraditsiooniliste ohtude tekkimist. Nende hulgas on näiteks kontrollimatu migratsioon, relvade ja terroristide liikumine, suurem vabadus organiseeritud kuritegevuse toimimiseks ning samuti „roheliste mehikeste“ võimalikuks liikumiseks, mis kõik võivad osutuda hübriidsõja ohtudeks. Kõik sellised ohuallikad saaksid liikuda idast Balti riikide suunas ja sealt edasi Poolasse ja Lääne-Euroopasse, kasutades muuhulgas nn Suwałki koridoriks kutsutavat marsruuti. Ukrainas toimuv sõjaline konflikt näitab selgelt, et Poola ja üldiselt ka Euroopa Liidu julgeolekutaset tuleb tõsta, kuna kõigest tuhande kilomeetri kaugusel piirist leiab aset reaalne sõjaline vastasseis, mida Euroopa ei ole seni suuteline mõjutama. Sama situatsioon võib aset leida Baltimaades, mis on just maismaaosas väga haavatav ja geograafiliselt isoleeritud. Seetõttu on NATO liikmesriikide julgeolek

oleksid tõenäoliselt okupeeritud saja kilomeetri ulatuses manööverdamisvabaduse tarbeks ja selleks, et hoida eemal NATO kaugmaarelvastust, et sellega ei oleks võimalik ohustada Kaliningradi ja teisi sõjaväe kogunemiskohti.

GEOGRAAFILISED OMADUSED SÕJALISTE OPERATSIOONIDE KONTEKSTIS Suwałki koridori piirkond koosneb makroregioonidest. Need on geograafiliselt määratletud alad, millel on vaid neile iseloomulik looduskeskkond. Makroregioonide peamine tunnus on nende ühine jaotuspiir riigipiiriga kolmes olulises suunas; põhjas, kirdes (Suwałki koridor) ja idas (vt joonis 1). Suwałki koridor asub Warmia ja Masuuria järvede piirkonnas ning ligi 50% sellest on kaetud metsade ja järvedega. Ala piirneb põhjast ja idast Venemaa Föderatsiooni ja Leedu riigipiiriga, lõunast Biebrza ja Noteći jõgede ning Mława, Brodnica ja Grudziądzi linnade, läänest Wisła jõe ja Wisła laguuniga. Sõjalisest vaatepunktist tuleb maastikku analüüsida järgmiste omaduste põhjal: ✓ metsade ja järvede suurus (kogupindala); ✓ metsade liik ja tihedus; ✓ järvede liik ja nende hüdrograafia; ✓ klimaatilised ja pinnasetingimused; ✓ linnastumine.

Piirkonna geograafiat mõjutavad ka muud

olulised eripärad, näiteks jõed, sood, mäed jne. Üldiselt peetakse seda paljude moreensete pinnasevormide ja mitmekesise topograafiaga piirkonda üsna mägiseks. Mägede kõrgus on 100–300 meetrit üle merepinna ja nad asetsevad ida-läänesuunaliselt. Mägedega ristuvad jõed ja järved ning ligi 11% maastikust on kaetud soodega, mida nende savise ja saviliivase pinnase tõttu on vihmase ilmaga võimatu läbida. Piirkonna kliima on spetsiifiline, kuna ligi 90 päeva aastas katab maapinda lumikate; 50 päeval esineb tugev pakane ja ligi 130 päeva aastas on maapind külmunud. Talved on harilikult lumised ja pakaselised, nii et maapind külmub kuni 120 cm sügavuselt ning järved on kuni aprillini jääga kaetud. Suved on üsna niisked ja jahedad. Piirkonnas on umbes 3000 järve kogupindalaga 150 000 hektarit. Moreenist paisutatud järved on pigem madalad, paiknevad hajutatult ja nende kaldad on lauged ning pikad. Kitsad järved on kõrgete, järskude kallaste ning ebatasase põhjaga. Põhja suunas voolavad jõed on pigem kitsad ja looklevad ning nende metsaga kaetud kaldad on järsud ja kõrged. Järvede vahel laiuvad metsad ja sood, mis on kaetud märjas kliimas tüüpiliselt esineva taimkattega. Peamiselt okaspuudest koosnev mets on raskesti läbitav ja paljudel juhtudel on tegu peaaegu läbimatu maastikuga. Vanad puude kõrgus ulatub 15–30 meetrini ja nende jämedus on kuni 45 cm; noore metsa kõrgus on kuni 15 m ja puutüved 15 cm jämedused. Maapind on liivane või saviliivane. Tuleb märkida, et teedevõrk on halb ja sõidukitele raskesti läbitav, läbitavust võivad veelgi halvendada ilmastikutingimused. Eriti kevadel ja sügisel muudavad vihm ja sula pinnase palju pehmemaks ning talvel raskendab liikumist lumi. Samas on maastiku läbimiseks võimalik kasutada jääga kaetud järvi, soid ja jõgesid. Teedevõrku täiendavad nii metsateed kui ka metsa hoolduseks ja metsaraieks mõeldud teed, kuid need ristuvad väikeste jõgede ja ojadega ning nende kvaliteet on samuti kehv. Tänu raskesti läbitavatele järvedele ja teede tahtlikule lõhkumisele tekib palju võimalusi isegi piiratud jõududega mistahes liikumine blokeerida.

VÕTMEMAASTIK JA MAASTIKU OMADUSED Piirkonna elanike arv ulatub kahe miljonini, kellest põhiosa moodustavad poolakad. Keskmine asustustihedus on 57 inimest ruutkilomeetri kohta. Rahvusvähemustest on ukrainlasi 65 000,


SOOME

JULGEOLEK NORRA

leedulasi (peamiselt Suwałki piirkonnas) umbes 25 000 ja venelasi umbes 11 000. NATO liitlased näevad Suwałki koridori sõja korral võimaliku tegevuskohana, kus maastiku eripärad – metsad, järved ja kanalid – mõjutavad paratamatult ka sõjalisi tegevusi ja loovad looduslikud kaitseliinid, mis võimaldavad läbi viia kaitseoperatsioone. Neid looduslikke kaitseliine saaks tugevdada, projekteerides takistusi, läbi viies maskeerimis- ja pettetegevust, luues tingimused lahinguüksuste jaoks toetusüksuste ning lahinguteeninduse paigutamiseks. MaasT AANI tik piirab ka manööverdamisvõimalusi, seades piiranguid rekkele maismaal ja õhus ning kanaliseerides sõjaväe raskeüksuste liikumist. Üldiselt peetakse Suwałki piirkonda Poola tüüpmaastikust erinevaks ning taktikalisel tasandil läheb vaja spetsiifilist võimekust, et läbi viia nii kaitse- kui ka ründetegevust ning toetada viivitusoperatsioone.

ROOTSI

SUWAŁKI KORIDOR PEIDAB SÕJALISI OHTE

VENEMAA

EESTI

LÄTI

LEEDU

KALININGRAD

VALGEVENE

SUWALKI KORIDOR POOLA

SAKSAMAA TAKTIKA – HÜPOTEETILINE RAAMISTIK

500 KM. Ringiga on näidatud Kaliningradi oblastis paiknevate raketisüsteemide laskeulatus.

UKRAINA

Suwałki koridori sõjaline tähtsus on seotud tema geopoliitilise asukohaga. Tegu on kõigest 100 km laiuse maaühendusega Baltimaade ja nende NATO liitlaste vahel. Võimaliku sõjalise konflikti korral NATO ja Venemaa vahel tekib oht, et üheaegselt sooritatud löögiga Kaliningradi oblastist ja Valgevenest püütakse Suwałki koridor läbi lõigata. Agressiooni korral ei vallutata ilmselt üksnes Suwałki koridori, vaid ka osa Poola territooriumist koridorist läänes, et hoida eemal NATO kaugmaarelvastust, et ei oleks võimalik ohustada Kaliningradi ja teisi sõjaväe kogunemiskohti. Sellist ülesannet aitavad täita septembris 2016 Kaliningradi oblastisse viidud Iskanderi raketisüsteemid ja seal juba paiknevad raketisüsteemid S-300 ja S-400 Triumph.

soomukitel baseeruvad mehhaniseeritud üksused, mille ülesanne oleks hoida peamisi kaitsepositsioone, ning reservis võiks olla tankipataljon. Kõik üksused peaksid olema võimelised võitluseks ja tulevahetuseks halva või piiratud nähtavuse korral. Maastikku arvestades on oluline tegur suurtükiväe tugi (suurtükipataljon, mille kasutuses oleksid näiteks Leedu sõjaväele muretsetud PzH 2000 SPA või Poola Krabi iseliikuvad suurtükid) 40 km ulatuses ja operatiivne tuletoetuse võimekus. Järgmised tingimused on seotud õhukaitse, tankitõrjevahendite, usaldusväärsete rekkeüksuste toetatud snaiprite ja mehitamata õhusõidukitega. Selline struktuur võimaldaks pataljonidel iseseisvalt tegutseda, et kaitsta iseseisvaid lähenemisteid ja luua mitmeid reservüksusi. Lisaks sellele kuuluksid lahutamatu osana

maavägede tule- ja rekketoetuse hulka õhujõud, sh helikopterid. Selline brigaad peaks tegema tihedat koostööd ka kohalike kaitsejõududega, mida Poolas arendatakse. See suurendaks üldist lahinguvõimekust, sest võimaldab kasutada piirkondlike vägede unikaalseid omadusi, nagu maastiku ja kohaliku elanikkonna tundmine. Kohalikud üksused võiksid täiendada regulaarvägesid, mis suurendab võimet toime tulla moraali langemisega, mida põhjustavad vaenlase tekitatud kaotused. Kõik see nõuab head ettevalmistust, tankitõrje- ja õhukaitsevahenditega varustamist ja hästi välja töötatud kohalikke kohaluure- ja luurevõrgustikke. Maastik võimaldab looduslikke lähenemisteid ja liikumiskoridore, mis on etteaimatavad, sest sõltuvad teedevõrgust,

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Võttes arvesse võimalikku sõjalist agressiooni Suwałki koridori piirkonnas ning paikkonna maastikku, saaks vaenlane kasutada klassikalisi ründetaktikaid koos asümmeetriliste või nn hübriidsõja elementidega. Kaitse seisukohalt oleks katsumused seotud koridori geograafilise asukohaga Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel, kuna vastaspoolel võib tekkida soov need kaks piirkonda ühendada. Sellegipoolest oleks ebatõenäoline samasuguse hübriidsõja stsenaariumi rakendamine ja vähemuste kasutamine nagu Ukrainas, kuna „rohelisi mehikesi“ märgataks kiiresti. Suwałki koridori keerukus tekitab vajaduse Poola ja Leedu vägede tihedaks koostööks, et tõkestada vastaspoolel otsese maaühenduse loomine, kuna see tähendaks Balti riikide täielikku isolatsiooni ning vajadust luua märkimisväärne võimekus, et juba kaotatud piirkondi uuesti oma kontrolli alla saada. Piiriülese koostöö kontekstis oleks ohu korral üks lahendus üksuse loomine, mis oleks koostatud spetsiaalselt metsade ja järvedega kaetud maastikul tegutsema ning oleks hübriidsõja võimekusega. See võiks olla neljast-viiest pataljonist koosnev Poola–Leedu brigaad. Kaks pataljoni võiksid olla ratassoomukeid (nt KTO Rosomak) kasutavad kergejalaväeüksused viivitusoperatsioonide läbiviimiseks, mobiilse reservi loomiseks, vaenlase tiiva ründamiseks või blokeerivate positsioonide loomiseks. Kaks pataljoni võiksid olla

31


32

JULGEOLEK

 Poola maavägedele on Saksamaalt ostetud Leopard 2A4 ja 2A5 tankid, millest moodustatud reserv võiks kuuluda ka Suwałki koridori kaitsvate üksuste hulka. Pildil Poola Leopard 2A4 harjutamas koostööd Briti tankiüksustega, mis kasutab Challenger tanke.

MAASTIK SUNNIB LAHINGUTEGEVUST LÄBI VIIMA LAHINGUMASINATES, SEST SÕIDUKITELT JALASTUMINE AEGLUSTAKS OPERATSIOONE EGA VÕIMALDAKS KIIRELT MANÖÖVERDADA. metsadest ja järvede asukohtadest ja neid mõjutavad kliima- ja ilmastikutingimused. Kõik eelnev asetab sõjapidamise siin järgmistesse raamidesse: ✓ kanaliseerib liikumist ja piirab manööverdamisvõimet igat tüüpi üksuste jaoks; ✓ võimaldab tõhusat maskeerimis- ja pettetegevust; ✓ piirab vaate- ja vaatlusjooni; ✓ piirab relvasüsteemide sihtmärgistamist ja tegelikku laskekaugust; ✓ võimaldab rekke- ja sabotöörüksuste salajasi operatsioone; ✓ piirab sõdurite ja üksuste maastikul orienteerumist, raskendab operatsioonide ja taktikaliste ettevõtmiste juhtimist ja omavahelist kooskõlastamist; ✓ raskendab tulevahetuse kooskõlastamist ja tekitab sõbraliku tule ohtu; ✓ takistab või raskendab üksuste lahinguasetust taktikalisele olukorrale reageerimiseks ümber korraldada; ✓ piirab logistilist toetust mõningate varustusliikide puhul; ✓ piirab kuumade ilmade korral metsapõlengute ohu tõttu liikumist.

Selline väliste tegurite keerukus sunnib mõlemaid pooli kasutama taktikaid, mis

erinevad olulisel määral sõjapidamistaktikatest tüüpilistel maastikel, sellistel, mis laiuvad suuremas osas Poolas. See mõjutab taktikaliselt nii lahinguüksusi kui ka nende tugi- ja lahinguteenindust. Väliste tegurite keerukus nõuab keskkonna ja ettevalmistuse tundmist ning vajab keskkonnale sobivat relvastust ja varustust. See on üsna keeruline ülesanne ning sunnib üksuste koostamisel arvestama piirkonna eripärasid ning valmisolekut neid kiiresti ümber korraldada. Selliste üksuste ettevalmistamisel on spetsiifiline, et neil peab olema võimekus võidelda iseseisvalt juhul, kui ollakse põhivägedest ära lõigatud. Lahingukontaktid vastaspoolte vahel võivad toimuda piiratud alal, kusjuures kummalgi poolel ei pruugi olla vastase paigutuse kohta piisavalt informatsiooni. Lisaks sunnib maastik lahingutegevust läbi viima lahingumasinates, sest sõidukitelt jalastumine aeglustaks operatsioone märkimisväärselt ega võimaldaks kiirelt manööverdada. Eriti kehtib see juhul, kui liigutakse väljaspool teid, sest maastiku jalgsimarsil läbimine väsitab sõdureid ja vähendab nende lahinguvõimet. Liikumine piiratud nähtavusega alal mõjutab sõdureid psühholoogiliselt ja pikemalt teenistuses olnud sõdurite puhul võib see

viia nende lahinguvõime alla kriitilise taseme. Seetõttu tuleb üksusi pidevalt roteerida, et säilitada nende lahinguefektiivsus. Sõidukite liikumisvõimalused on piiratud olemasolevate teedega, sest maastik on ratastega sõidukite jaoks liiga raskelt läbitav, see tekitab märkimisväärseid takistusi lahinguteeninduse tugiüksuste jaoks. Metsanoorendik võimaldab küll liikuda roomiksõidukitel, kuid vihmased ilmad ja sood võivad neile maastiku läbimisel ikkagi takistuseks saada. Oluliseks muutub selliste roomik- ja ratassõidukite olemasolu, millega oleks võimalik ületada veetakistusi neist läbi sõites või sooritada dessantoperatsioone üle vee. Sellised sõidukid peaksid avaldama maapinnale väikest survet, mis võimaldaks neil läbida lumega kaetud ja soist maastikku. Motoriseeritud üksuste liikumisteed sõltuvad maastikust, mis võimaldab vaenlasel neid blokeerida, paigutades neile takistusi või neid mineerida, korraldada varitsusi või hoida liikumistrasse tule all. Varitsuse abil on võimalik isegi terveid kolonne blokeerida ja hävitada. Varitsusohu saab osaliselt kõrvaldada, kui kolonne turvavad rühma või kompanii suurused julgestusüksused ja taktikalised õhujõud. Lahingute raskuspunktiks saab keskendumine võtmemaastiku valdamisele ja kõigi olulisemate liiklussõlmede, sildade ja maakitsuste kontrollimine, mis mõjutavad ja suunavad vägede edasiliikumist. Oluline on õigesti planeerida reservüksuste suurus ja koosseis, see võimaldab paindlikult reageerida, kui taktikaline olu-


JULGEOLEK

võimalik eri sõidukitega kiiresti vajalikele positsioonidele viia. Tankidest luuakse reservüksused. Selliste reservide asukoha määrab maastik, mis võimaldab tanke kasutada. Hõredates või hästi majandatud metsades on võimalik kasutada soomusüksusi organiseeritud formeeringutena, kuid sageli oleksid tankiüksused või tankid liidendatud jalaväega üksikult. See nõuab tankimeeskondadelt vastavat väljaõpet ehk varem läbi harjutatud koostööd kergejalaväega, kuna tankid on ilma kergejalaväe toeta väga haavatavad. Vahel on otstarbekas rasketehnikat kasutada ka metsa liikumiskoridoride rajamiseks ja teede vabastamiseks. Maastik toetab rekke- ja tõkestusüksuste kasutamist, eesliinil asuvate

ritud positsioonidel asuvate haubitsate ja miinipildujate toetustuld väga vaja. Tulepositsioonide loomiseks sobivad luhad, lagendikud ja metsaservad, mis vajavad vastase vastutule tõttu maastikku sobituvat maskeeringut ja võimekust kiiresti positsioone vahetada. Omaette katsumus suurtükiväelaste jaoks on õigete positsioonide valik, sest suurtükiväe tulejuhtidel on keeruline leida sobilikke orientiire. Vaatluspunktid võiksid paikneda kõrgendikel, puude otsas või siis ise spetsiaalselt rajatud vaatluspunktides nii suurtükipositsioonide ees kui ka tiibadel. Sageli võib ette tulla vajadus suurtükiüksuste juhtimine detsentraliseerida ja tulelöögi andmine vastavalt tekkinud olukorrale otsustada kohapeal.

KUNA PIIRKONNA MAASTIK SOODUSTAB EELKÕIGE KAITSEOPERATSIOONE, ON ALA KAOTAMISE KORRAL KÕIGE SUUREM PROBLEEM VASTUPEALETUNGIGA PIIRKONNA ÜLE KONTROLL TAASTADA. suurtükiväe ja miinipildujate tulejuhtide ning lennuväe sihitajate tegevust. Selliste üksuste võimekus oma tegevusi läbi viia on võtmetähtsusega, sest mõjutab vastaspoole relvaformeeringute kõige olulisemaid lõike. Metsad vähendavad lisaks vaatlusvõimalustele ja laskesektoritele ka suurtükiväe tegevuse tõhusust. Puude tõttu väheneb suurtükkide otsetule ulatus ning mürsukildude mõju. Samas on maskee-

Kuna piirkonna maastik soodustab eelkõige kaitseoperatsioone, on ala kaotamise korral kõige suurem probleem vastupealetungiga piirkonna üle kontroll taastada. Vasturünnakute tagasitõrjumiseks saab vastaspool ära kasutada tiheda metsaga kaetud maastikku, mille vahel asuvad järved. Taas muutub probleemiks motoriseeritud üksuste liikumine, mille olemasolev teedevõrgustik koondab maakitsustele, eraldab edasiliikuvad üksused

SÕDUR NR 5 (92) 2016

kord muutub. Vaid ühe reservüksuse loomine on seotud riskiga, et vaenlane võib selle avastada ja elimineerida, võimaldamata reserve vajadusel rakendada. Unustada ei tohi oma vägede rekke- ja julgestusüksusi, mis on formatsioonis paigutatud ette ja tiibadele ning mida täiendavad üksused, mis katavad suuremate üksuste vahele jäävat ala, et vastaspool ei saaks tühimike kaudu neist sisse imbuda, eesmärgiga rünnata olulisi varustuskeskusi või juhtimispunkte. Lahingutegevuse käigus on võimalik, et viiakse läbi ajamahukaid varjatud operatsioone. Juba jalastunud üksused peavad olema saanud vastava väljaõppe, et maastikul liikuda ja oskama selleks ette nähtud varustuse abil tehis- ja looduslikke takistusi ületada. Jalaväe ja nende käsutuses oleva relvastuse roll on eriti tähtis seetõttu, et tankide, lahingumasinate ja suurtükkide kasutamine piirkonnas on raskendatud, mistõttu raskerelvade tuletoetus on piiratud. Olulised on kaasaskantavad tankitõrje- ja õhutõrjesüsteemid, mis võimaldavad lähidistantsilt või varitsusest vaenlast tulega mõjutada. Kuna sageli peab ka kergejalavägi takistama vastase edasiliikumist ilma kõrgema väejuhatuse korraldusteta, peavad kergejalaväeüksused olema võimelised ette võtma iseseisvaid sõjalisi operatsioone. See on võimalik, kui jalaväge on tugevdatud tankide, spetsiaalsete tugiüksuste, pioneeride ja iseliikuvate suurtükkidega, kus maastik seda võimaldab. Laskeomadustelt võivad väga efektiivseteks osutuda miinipildujad, mida on

33


34

JULGEOLEK

 Võimsat kaudtule toetust suudaksid Poola üksustele pakkuda 155 mm iseliikuvad suurtükid AHS Krab, kuid nende tõhusat kasutamist Suwałki piirkonnas piirab raskelt läbitav maastik ja tihe mets.

üksteisest ja takistab nende efektiivset kasutamist, hoolimata sellest, kas üksustel on ülekaal elavjõu või tehnika osas. Selline olukord tekitab vajaduse kaasata liitlasüksuseid, kes ei tunne spetsiifilist maastikku, see omakorda vähendab nende efektiivsust. Juba takerdunud üksused osutuvad avastamise korral kergeks sihtmärgiks kaudtulele või vastase lennuväele, mis võib põhjustada suuri kaotusi. See omakorda mõjub laastavalt üksuste moraalile. Piirkonnas on võimalik tõhusalt kogu liiklus miiniväljade abil tõkestada, sedasi kogu ala isoleerida, lõigata läbi teed ja raudteed, mis raskendab oluliselt üksuste täiendamist või alalt väljatoomist. Suwałki koridoris ja selle ümbruses oleva maastiku keerukus mõjutab igat tüüpi sõjalisi operatsioone. Ala kaotamise korral selle üle kontrolli taastamiseks kuluv aeg tähendab NATO jaoks seda, et lääne ja kolme Balti riigi vahel kadunud maismaaühendus annab vastaspoolele

kides nende hulgas ära Süüria, Donbassi ja Suwałki koridori, millest viimane on seotud võimaliku sõjalise konflikti korral Venemaa vajadusega luua maakoridor, mis ühendaks Kaliningradi oblasti Venemaa põhiterritooriumiga (vt joonist). Alliansi jaoks on küsimus oluline selle tõttu, et tegu on kõigest 100 km laiuse maaühendusega Baltimaade ja nende NATO liitlaste vahel, ning alliansi kohustusega täita oma liitlaste ees leppe artiklit number 5. Maismaakoridori okupeerimist loetakse NATO liikmesriikide abist äralõikamiseks. Endine Poola kaitseminister Romuald Szeremietiew peab Suwalki koridori Venemaa algatatava sõja korral esmaseks võimaliku rünnaku asukohaks. Kuigi piirkonnas paiknevad nii Poola üksused kui lisaks hakkavad seal paiknema ka pataljonid teistest NATO liikmesriikidest, ei asu need väed sellistel positsioonidel, mis on üllatusrünnakute eest kaitstud,

ALLIANSI JAOKS ON KÜSIMUS OLULINE SELLE TÕTTU, ET TEGU ON KÕIGEST 100 KM LAIUSE MAAÜHENDUSEGA BALTIMAADE JA NENDE NATO LIITLASTE VAHEL. pikemaks ajaks tegevusvabaduse, kuna õhu- ja mereväed ilma maavägedeta pole suutelised tagama NATO jaoks soovitud lõpptulemusi.

SUWALKI KORIDORI POLIITILIS-STRATEEGILINE TÄHTSUS

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Suwałki koridori sõjaline tähtsus on seotud selle geopoliitilise asukohaga. Teema on tõusnud päevakorda seoses Venemaa Föderatsiooni poolt tekkinud ohuga Balti riikide julgeolekule ja Venemaa laiematele suhetele NATO ja Euroopa Liiduga. Nii on tõusnud Suwałki koridori haavatavus konflikti korral olulisele kohale. Selles kontekstis tuleb märkida, et uues, 2014. aastal esitletud Venemaa sõjalises doktriinis määratletakse olulise küsimusena see, et „Venemaa valitsus peab julgeoleku tagamist oma piiride läheduses üheks peamiseks prioriteediks“. Uus doktriin on seotud ka nn kaasmaalaste kaitse poliitikaga, mis hõlmab vajadust toetada ja kaitsta Venemaa kodanikke, kes elavad välismaal ning kes kuuluvad vähemusrahvuste hulka ka Balti riikides ja Poolas. 2015. aasta septembris rääkis Ameerika Ühendriikide Euroopa maavägede juht kindralleitnant Ben Hodges sõjalise julgeoleku tulipunktidest, mär-

kui arvesse võtta Vene relvajõudude välkõppusteks koondatud ja moderniseeritud üksuste suurust. See nõuab Poola kaitseministeeriumilt tõsist suhtumist. Ka kindralleitnant Hodges tunnistas, et kuigi sõja ulatus või keerukuse tase on Süürias või Ukrainas suurem, ei tasu alahinnata Suwałki koridorist lähtuvaid ohte. Venemaa ohustab olulisel määral kogu NATO idapoolset tiiba ja nagu Venemaa tegevus Georgias ja Ukrainas on näidanud, kasutab Kreml sõjalisi operatsioone endiselt oma julgeoleku ja välispoliitika kujundamise tööriistana. Poola ei tohi alahinnata piirkonna sõjalisi ohte. Need lisanduvad muudele ebatraditsioonilistele ohtudele, mis võivad Poola elutähtsaid valdkondi destabiliseerida ja ohustada sedasi riigi julgeolekut. Poola ja Balti riigid, mis on NATO ja Euroopa Liidu liikmed ning asuvad Venemaa ja Valgevene naabruses, peavad olema valmis mõlema liigi ohu tagasitõrjumiseks. Selleks tuleb juba varakult valmistuda ja luua tingimused, mis võimaldavad efektiivselt reageerida. On selge, et Balti riigid ja Poola omaette pole selliseks tegevuseks üksinda piisavalt tugevad. Julgeolekust lähtuvate proovikividega tegelemine nõuab pidevat jõustruktuu-

ride arendamist ja nende kohandamist vastavalt ohu suurusele, et kaitsejõud suudaksid täita nii riigisiseseid kohustusi kui ka kaitsta riiklikke julgeolekuhuve, võttes arvesse riskihinnanguid Venemaa agressiooni korral. Arvestama peab sellega, kui suur on Moskva soov ja valmisolek rünnata NATO idapoolset tiiba. Venemaa demonstreerib pidevalt oma sõjalist jõudu, et nendest lähtuv surve hoiaks NATO-t pinge all, kuid keeldub arvesse võtmast, et esiteks: NATO otsene sekkumine võib põhjustada Venemaa strateegilise kaotuse, kuna NATO relvajõud suudavad korraldada operatsioone mitmes eri suunas ja Moskval puudub võimekus korraga kõigile sellistele operatsioonidele reageerida. Teiseks: Moskva suhted Ankaraga on pingelised, kuigi on mõningaid märke suhete paranemisest. Türgi relvajõud on NATO-s suuruselt teisel kohal ega jää Venemaa ja NATO konflikti korral kõrvaltvaataja rolli. Kolmandaks: venelased liigutavad oma üksusi nii Süürias, Krimmis, Ukrainas, Moldovas kui ka Arktikas ja selline tegevus tõmbab nende lahingujõud märkimisväärselt hajali1. Balti riike peetakse potentsiaalseks rünnaku sihtmärgiks selle tõttu, et nad on levinud seisukohtade põhjal NATO riikidest sõjalisest seisukohast ja geopoliitilises plaanis kõige haavatavamad. Keerulisemaks muudab olukorra vene rahvusest vähemuse küsimus ja Balti riikide sõjajõudude võrdlus Vene sõjalise võimekusega Lääne sõjaväeringkonnas ja Kaliningradis. Selles kontekstis ei lihtsusta Balti riikide operatiivstrateegilist olukorda ka neid NATO-ga ühendav kitsas maariba. Ulatuslike sõjaliste


35

õppuste (nt Zapad ja analoogsed) raportite põhjal on teada, et Venemaa ja Valgevene on juba harjutanud üheaegseid rünnakuid nii Kaliningradi kui ka Valgevene suunalt, et Suwałki koridor läbi lõigata. Seetõttu üritabki Kreml NATO liikmesriikide poliitilist ühtekuuluvust õõnestada ja NATO otsustamisprotsesse destabiliseerida, olles samal ajal teadlik, et tema sõjavägi on valmis ja võimeline Balti riike ära lõikama, võttes alliansilt võimaluse õigel ajal reageerida.

NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnul on NATO endiselt avatud dialoogiks. Tema sõnul „on peamine viis, kuidas tugevdada pikaajalist julgeolekut Euroopas, osaleda sisulises dialoogis Venemaaga, kes on NATO suurim ja võimsaim naaber. NATO vajab Venemaaga suhtlemiseks kahetasandilist lähenemist: vaja on nii kaitsevõime tõusu kui ka rohkem dialoogi. NATO pakub neid mõlemat.“ Öeldu kontekstis on 2016. aasta Varssavi tippkohtumise tulemused suur samm heidutusmeetmete tugevdamise suunas, kui otsustati paigutada alliansi idatiiva tugevdamiseks Eestisse, Lätisse, Leetu ja Poolasse spetsiaalsed pataljonisuurused üksused. Sellest hoolimata jääb alati õhku küsimus: kas sellistest jõududest heidutuseks piisab?

Märkus:

wykorzysta%C4%87-polak%C3%B3w-do-wo-

12. NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi arvamus-

1 Vt ka: Michalski D., Wpływ Polityki Rosji na obron-

jny-hybrydowej-na-litwie-mo%C5%BCe-do-

artikkel, NATO veebileht 19. juuli 2016, www.nato.

ność Polski, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2016, lk 54.

j%C5%9B%C4%87-do-pr%C3%B3by-wzniece-

int/cps/en/natohq/opinions_134210.htm (vaadatud:

KASUTATUD KIRJANDUS: 1. Atlas środowiska geogra-

nia-rozruch%C3%B3w/a-19079881

27.08.2016).

ficznego Polski, PAN, Varssavi 1994.

08.08.2016).

13. Symonides J., Nowa doktryna morska Federacji

2. Bajkiewicz-Grabowska E., Mikulski Z., Hydrologia

7. Huzarski M. (ed.), Taktyka ogólna wojsk lądowych,

Rosyjskiej, Bellona No 1, Kaitseministeerium, Vars-

ogólna, PWN, Varssavi 2005.

Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2000.

savi 2016.

3. Bałdowski J., Warmia, Mazury, Suwalszczyzna –

8. Informacja geograficzna – Polska, Poola kaitseväe

14. Warunki terenowe i klimatyczne Polski, Poola kait-

przewodnik, Muza, Varssavi 1996.

peastaap, Varssavi 1999.

seväe peastaap, Varssavi 1023/81.

4. Elak L., Działania taktyczne wojsk lądowych SZ RP,

9. Kondracki J., Geografia regionalna, Poola teaduskir-

15. Więcek W., Elak L., Działania taktyczne w terenie

Poola Juhtide Ühendus PTM, Varssavi 2014.

jastus, PWN, Varssavi 2000.

lesisto-jeziornym, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2014.

5. Elak L., Taktyczne aspekty terenu w walce, Riiklik

10. Michalski D., Wpływ Polityki Rosji na obronność

16. M. Wrzosek, Trzy wymiary wojny hybrydowej na

Kaitseülikool, Varssavi 2013.

Polski, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2016.

Ukrainie, Bellona No 3, Varssavi 2015.

6. Czy Kreml może wykorzystać Polaków do wojny

11. Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin, Moskva

17. Zakem V., Saunders P., Antoun D., Mobilizing

hybrydowej na Litwie? „Może dojść do próby wz-

25. detsember 2014, täismahus ingliskeelne tekst kät-

Compatriots: Russia’s Strategy, Tactics, and Influence

niecenia rozruchów“, Deutshe Welle, 28. veebruar

tesaadav: https://pl.scribd.com/doc/251695098/Rus-

in the Former Soviet Union, CNA’s Occasional Paper,

2016,

sia-s-2014-Military-Doctrine (vaadatud: 27.08.2016).

november 2015.

JÄRELDUSED

www.dw.com/pl/czy-kreml-mo%C5%BCe-

(vaadatud:

SÕDUR NR 5 (92) 2016

NATO on korduvalt kinnitanud valmisolekut ja pühendumust kaitsta NATO idapiiri ja kõikide liikmesriikide territoriaalset terviklikkust. Oluliseks muutub NATO usaldusväärsus julgeolekuorganisatsioonina, mis on lubanud kõigi oma liikmete eest kindlalt seista. Samas on

Venemaa üks eesmärk NATO regionaalne kui ka globaalne kahjustamine ning soov takistada NATO-l ühtselt toimida. Kuigi NATO on kinnitanud, et heidutusmeetmed on piisavad, peavad olema paigas ka tegelik poliitiline ühtekuuluvus ja sõjaline võimekus, mis annaks selge märgi valmisolekust vajaduse korral ka tegutseda. Seetõttu jälgitakse Venemaal poliitilisi ja sõjalisi arenguid väga hoolikalt ja neid analüüsivad eksperdid. Vene 2014. aasta sõjaline doktriin nimetab esimesena peamistest välistest sõjalistest ohtudest „ülemaailmse tegutsemisvõimekusega NATO suudab rahvusvahelist õigust rikkudes luua oma liikmesriikides sõjalise taristu otse Venemaa Föderatsiooni piiride taga, olles ohuallikaks ka NATO bloki edasise laienemise läbi“.


36

MEREVÄGI

MIINIJAHTIJAD NORRA VETES

Aivo Vahemets

Mari Kaldma

LEITNANT

NOOREMLEITNANT

MEREVÄE

MIINIJAHTIJA SAKALA

TEABEOHVITSER

NAVIGATSIOONIOHVITSER

Eesti mereväelase juhitud NATO 1. alaline miinitõrjegrupp tegeles Põhja-Norras operatsioonil miinijahtimisega, kus leiti üle 20 Teisest maailmasõjast pärit lõhkekeha.

FOTOD: KAITSEVÄGI

Kolm nädalat Põhja-Norra fjordides väldanud operatsiooni käigus leiti merepõhjast üle 450 miinisarnase eseme, millest 20 osutusid lõhkekehadeks ja neist omakorda kaheksa tegid miinitõrjegrupi laevad lõhkamisega kahjutuks. Ülejäänu miinide asukohad edastati Norra mereväele. Huvitavamate leidude hulka kuulusid näiteks kaks laevavrakki ja liinibuss.

ENS Sakala meeskonna leitud kaheksa miini pärinevad Lofoodi saarestikust ja on Saksa päritolu EMC tüüpi ankrumiinid. Kuigi kõik Saksa miiniväljad on sõja järel korralikult traalitud, kasutati tol ajal taktikat, kus pärast miini merepinnale väljatraalimist uputati see pardakahuri tulega. Enamikul juhtudel tabati aga lõhkepea asemel miinikesta ujuvkorpust ja miinid lihtsalt uppusid.


MEREVÄGI

37

FGS Elbe Saksa mereväe toetuslaev Pardatunnus: A511 NATO 1. alalise miinitõrjegrupi staabilaev kuni 2016. aasta lõpuni

Tehnilised andmed Pikkus: 100,55 meetrit Laius: 15,4 meetrit Süvis: 4,05 meetrit Kiirus: 15 sõlme Võimsus: 2,452 kW (3,334 hobujõudu) Relvastus Õhutõrje: 2 × Fliegerfaust 2 (Stinger) Lähikaitse: 2 × 27 mm Marineleichtgeschütz 12,7 mm raskekuulipildujad Meeskond 36 laevameeskond + 30 inimest toetusgrupis, grupi staabis koos külalistega

sid suured Saksa sõjalaevad nii Vestfjordi kui selle harusid baseerumiseks liitlaste konvoide vastastel operatsioonidel. Nii sai Sakala korduvalt opereerida lahingulaev Tirpitzi endistel ankrukohtadel. Edasi suundub NATO 1. alaline miinitõrjegrupp rahvusvahelisele harjutusele Northern Coasts, mis toimub 2.–15. septembrini Taani vetes.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Lofoodid katavad läänest juurdepääsu Vestfjordile, mis jätkub itta Ofotfjordiga ja tipneb Narviki sadamalinnaga. Kõik nimetatud juurdepääsud olid põhjalikult mineeritud. Kogu see mereala oli Teise maailmasõja ajal Saksamaale tähtis kahel põhjusel – esiteks toimus Kiruna rauamaagi vedu Saksamaale Narviki sadama ja Norra skääride kaudu ning teiseks kasuta-

NATO 1. alalisse miinitõrjegruppi kuulub kaheksa laeva. Grupi lipulaev on Saksa mereväe toetuslaev FGS Elbe, millel tegutseb ka grupi rahvusvaheline staap. Lisaks on praegu grupis miinijahtijad LNS Skalvis Leedust, ENS Sakala Eestist, LVNS Imanta Lätist, HNOMS Måløy Norrast, HMS Grimsby Ühendkuningriikidest, HNLMS Willemstad Hollandist ja BNS Narcis Belgiast. 1993. aastal valminud FGS Elbe järgi sai nime terve laevaklass, kuna see oli esimene selle klassi laev. Tavade kohaselt kannab laevaklass esimese laeva nime. Praeguseks on ehitatud kuus Elbe-klassi laeva (lisaks Elbele veel Mosel, Rhein, Werra, Main ja Donau). Toetuslaeva peamine ülesanne on varustada laevade gruppi kütuse, vee, toidu, varuosade ja laskemoonaga. See võimaldab grupil kauem merel olla ning pikendada varude täiendamiseks tehtavate sadamapeatuste vahelist aega. Lisaks on laevameeskonnal võimekus toetada grupi laevu remonttöödega, reovee puhastusega merel ja meditsiiniteenustega. Elbe klassi laevadel on ka helikopteri maandumisplats, mis tagab vajadusel kiire transpordivõimaluse.


38

PSÜHHOLOOGIA

NÄHTAMATUD HAAVAD sõjategevuse mõju sõdurite vaimsele tervisele Sõjaliselt missioonilt koju naasmine on sõdurile nagu kolmemõõtmelisse maailma saabumine pärast teatud aja viibimist maailmas, mis oli neljamõõtmeline – nn tavamaailmas elavad inimesed ei saa neljandast mõõtmest aru ja seetõttu võib kohanemine olla keerukas ning probleemid, millega sõdur silmitsi seisab, on hoomamatud neile, kes võiksid talle kohanemisel toeks olla.

R

SÕDUR NR 5 (92) 2016

ahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemine mõjutab kõiki missioonisõdureid. Eesti kaitseväelased on koalitsioonivägede koosseisus rahvusvahelistel sõjalistel ja rahutagamisoperatsioonidel osalenud alates 1995. aastast. Sõjalised operatsioonid Iraagis ja Afganistanis tõid meie kaitseväele kaasa kaotusi – surma on saanud kümmekond ja viga märkimisväärne hulk kaitseväelasi. Ka Eesti sõduritel on pärast missioonilt naasmist tekkinud vaimse tervise probleeme, sh traumajärgne stressihäire, mida peetakse terrorismivastastel operatsioonidel saadud vigastuste nn tunnushaiguseks. 17. juulil 2015 avaldas ajaleht Äripäev artikli pealkirjaga „Afganistani veterani kuulsusetu lõpp“, milles lahatakse põhjalikult mitmel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenud 31-aastase tegevväelase Rivo Ekbaumi lugu (Krjutškova 2015). Ekbaum käis kahel missioonil ja tuli tagasi nn nähtamatute haavadega, proovis vaimse tervise probleemidega toime tulla, kuid lõpetas elu enesetapuga. Ajakirjaniku sõnul keeldub kaitsevägi suitsiidi eest vastutust võtmast: „Kaitseväe esindajad väidavad, et nende teada põhjustas Ekbaumi enesetapu lahkuminek tüdruksõbrast ning eraeluliste põhjuste ees pole nad vas-

tutavad. Nende andmetel on viimase viie aasta jooksul enesetapu sooritanud neli missioonil käinud tegevväelast, ent mitte ühegi puhul pole leitud seost nende teenistusega.“ Artikli autor tõdeb kaitseväe andmetele viidates, et traumajärgse stressihäire käes kannatab Eestis vaid 0,3 protsenti kaitseväelastest, samas kui USA-s tehtud uuringute põhjal põeb traumajärgset stressihäiret umbes 10–15 protsenti sõjas käinud meestest. Sellise mäekõrguse erinevuse põhjused võivad tema hinnangul olla järgmised: 1) kaitseväel ei pruugi olla Ekbaumi (ega ka teiste tegevväelaste? M. S.) tervise kohta täit ülevaadet; 2) Eestis on teadlikkus traumajärgsest stressihäirest väga väike ja haigus on aladiagnoositud; 3) statistika on puudulik ning seetõttu ei ole võimalik tuvastada, kui paljud veteranidest põevad traumajärgset stressihäiret või millised on nende surmapõhjused.

Ajakirjaniku arvutuste kohaselt võib traumajärgne stressihäire puudutada enam kui 400 endist ja praegust teenistujat ning nende lähedasi. Tekib küsimus, kas ametnikud valetavad ja varjavad või püüab

ajakirjandus tekitada probleemi seal, kus seda tegelikult ei ole.

AJALOOLINE TAUST – MÜRSUŠOKIST TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE DIAGNOOSIMISENI Tahtmatuid traumaatilisi mälestusi läbi elanud inimeste kogemusi on kroonikud kirjeldanud juba mitusada aastat tagasi. Spira, Pyne ja Wiederhold (2007) peavad traumajärgset stressihäiret Homerose kuulsale teosele „Ilias“ (800 eKr) viidates seisundiks, mis on sama vana kui inimkond. Koch ja Haring (2008) viitavad samas kontekstis 1666. aastal Londoni suures tulekahjus kannatanu mälestustele, milles kirjeldatakse samuti kõnealusele häirele sarnast seisundit. Sõjaväearstid on ägedale stressireaktsioonile iseloomulikest ilmingutest kirjutanud juba 18. sajandil. 19. sajandist alates on eri aegadel kirjeldatud olemuselt üsna sarnaseid „kummalisi“ emotsionaalseid reaktsioone traumaatilistele sündmustele, millele on antud nimesid nagu railway spine, soldier’s heart, effort syndrome, Old Sergeant Syndrome, shell shock, combat fatigue jms. Eelnimetatud seisunditele iseloomulikud tunnused


 Logistikapataljoni nooremallohvitserikursuse linnalahing 2015. aasta oktoobris.

PSÜHHOLOOGIA

39

Marge Sillaste KAPTEN TOETUSE VÄEJUHATUSE PSÜHHOLOOG FOTOD: JUSS SASKA, U.S. AIR FORCE PHOTO BY MASTER SGT. KEVIN MILLIKEN/RELEASED, LYNN JOHNSON, APP

näiteks Esimese maailmasõja ajal tehti selget vahet, kas sõduril ilmnes mürsušokk lahingus toimunud mürsuplahvatuste tõttu – siis nimetati seda vigastuseks (wounded) – või muul põhjusel – siis „tituleeriti“ sõdur haigeks (sick). Selline vahetegemine oli oluline pensionite/toetuste määramisel – pensionivääriliseks loeti psüühiliselt vigastatud (wounded) sõdurid (Smith 2011). Esimese ja Teise maailmasõja ajast ning Korea sõjast on teada sporaadilisi teateid sõduritest, kes kannatasid püsiva sõjaneuroosi (war neurosis) käes või kelle käitumine oli tõsiselt häiritud, kuid

alles 1970. hakati sellist häiritud seisundit tunnistama psühhiaatrilise sündroomina (Field Manual No 22–51, 1994). Kuna Vietnami sõjas osalenutel esines hulgaliselt kindla mustriga traumajärgseid häiritud seisundi sümptomeid, hakati seda algul kutsuma Vietnami-järgseks sündroomiks. Lisaks lahingutes osalenud sõduritele täheldati sarnaseid ilminguid ka sõjategevusse otseselt mitte kaasatud militaarpersonalil – arstidel, õdedel ja teistel haiglatöötajatel – ning endistel sõjavangidel (Field Manual No 22-51, 1994). Pärast Vietnami sõda, 1965. aas-

SÕDUR NR 5 (92) 2016

meenutavad kohati traumajärgse stressihäire sümptomeid, millest hakati rääkima pärast Vietnami sõda (Spira, Pyne ja Wiederhold 2007; Koch ja Haring 2008). Sõna „trauma“ oli kuni 19. sajandi lõpuni kasutusel ainult füüsilistest vigastustest rääkides. Praegu lahingustressina klassifitseeritavate vaevuste põhjuseid otsiti tol ajal pigem füüsilise tervise häiretest, seostades neid südame- või närvisüsteemi haiguste, reuma, nakkuste jms (Jones ja Wessely 2007). Meditsiiniteaduse arenedes hakati tunnistama küll nn psüühiliste vigastuste võimalikkust, kuid


40

PSÜHHOLOOGIA

 Vietnami sõja veteranid kannatavad jätkuvalt traumajärgse stressihäire all.

tal, kui USA-s loodi valitsuse rahastatav veteranide administratsioon, hakati suure avaliku surve tõttu traumeeritud sõduritele ja ka vastavate uuringute rahastamisele rohkem tähelepanu pöörama. Ametlikult hakati traumajärgset stressihäiret diagnoosima alates 1980. aastast, mil see lisati omaette diagnoosina vaimsete häirete diagnostilisse ja statistilisse manuaali (DSM-3). Praktilise vajaduse ja pideva teadustöö tulemusena on häire

diagnostilisi otsuseid arstid vastavalt tollel ajal levinud tervisealastele teadmistele ja tõekspidamistele tegid.

TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE SÜMPTOMID JA DIAGNOOSIMINE Rahvusvahelise haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilises klassifikatsioonis (RHK-10) kuulub traumajärgne stressihäire samasse diagnoosirühma

TRAUMAJÄRGSELE STRESSIHÄIRELE KÕIGE ISELOOMULIKUMAD ON TRAUMAATILISE SÜNDMUSE TAASKOGEMISE SÜMPTOMID, NT PAINAJALIKUD UNENÄOD, ÄREVUSE SUURENEMINE.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

diagnostilisi kriteeriume korduvalt täiendatud ja täpsustud (nt DSM-3-R, 1987 ja DSM-5, 2013). Vaatamata sellele, et mõni autor peab varasemate sõdade jooksul kirjeldatud ja meditsiiniliselt seletamatute sümptomitena iseloomustatud seisundeid traumajärgse stressihäire eellasteks, ei saa Jonesi ja Wessely (2007) sõnul mürsušoki/ lahingustressi jms ilmingute ning traumajärgse stressihäire vahele siiski tõmmata võrdusmärki. Nende hinnangul on kultuur tugevasti mõjutanud seda, milliseid

ägeda stressihäire ja kohanemishäiretega ning tekib hilinenud reaktsioonina erakordselt hirmutavale sündmusele, milleks võib näiteks olla loodusõnnetus või muu katastroof, sõda, raske õnnetus, surma pealtnägemine, piinamise ohvriks olemine, terrorism, vägistamine või muu kriminaalne tegevus. Vaimsete häirete diagnostiline manuaal DSM-5 määratleb häire veelgi detailsemalt: traumajärgne stressihäire tekib traumaatilise sündmuse tagajärjel, mis võib olla mis tahes sündmus, millega kaasneb

surm, tõsine vigastus või seksuaalne väärkohtlemine või nende oht, mida inimene tajub enda jaoks äärmiselt hirmutava või eluohtlikuna ning mis häirib oluliselt inimese töövõimet, sotsiaalset suhtlemist või muid tegevusvõime aspekte. DSM-5 kohaselt võib traumasündmus olla üks või mitme allpool nimetatud sündmuse kogum, milles isik: 1) oli vahetult osaline; 2) nägi pealt kellegagi juhtuvat traumaatilist sündmust; 3) sai teada tema lähedase pereliikme või sõbraga juhtunud traumaatilisest sündmusest (millega kaasnes tajutud oht elule või inimese vägivaldne või õnnetusjuhtumi tagajärjel asetleidnud surm) või 4) kuulis esmaallikast korduvalt traumasündmusest või selle äärmuslikult eemaletõukavatest üksikasjadest. Traumajärgsele stressihäirele kõige iseloomulikumad on traumaatilise sündmuse taaskogemise sümptomid, nt painajalikud unenäod, ärevuse suurenemine, kui tegeletakse trauma meenutamisega või satutakse traumat meenutavasse olukorda, dissotsiatiivsed taaskogemised. Lisaks võib esineda vältimiskäitumist: püüd vältida vapustavat sündmust meenutavaid kohti, tegevusi ja inimesi, psühhogeenne amneesia, mis kitsendab traumeeritud inimese elu ja kahjustab tema tegevusvõimet, ja suurenenud erutusseisundi sümptomeid, nt unehäired, autonoomse närvisüsteemi sümptomid (Henriksson ja Lönnqvist 2007). Iraagis sõjaväepsühhiaatrina missioonil osalenud ja Walter Reedi sõjaväe uurimisinstituudis vaimse tervise teemalisi projekte juhtinud Charles W. Hoge (2010) näeb traumajärgset stressihäiret mitte üksnes vaimse tervise häirena (psühholoogiline/emotsionaalne seisund), vaid füsioloogilise seisundina, mis mõjutab inimese keha tervikuna, sh südame ja veresoonkonna tööd ja hormoonsüsteemi tasakaalu. Tema sõnul on traumajärgne stressihäire paradoksaalne häire, sest sisaldab reaktsioonide kogumit, nt suurenenud valvsust, emotsioonide tuimenemist jms, mis aitavad sõduril lahinguolukorras ellu jääda, kuid mida on sõduril tavaellu naasmisel keeruline n-ö normaalsele lainele tagasi lülitada. Häire diagnoosimisel on kõigepealt vaja tuvastada potentsiaalse traumaatilise sündmuse esinemine ja siis hinnata sümptomeid, nende sagedust ja ägedust. Häire kliiniline pilt võib patsientidel olla erinev, sümptomid esinevad sageli eri kombinatsioonides – osal on ülekaalus trauma taaskogemisega seotud emotsionaalsed ja käitumuslikud sümptomid, teistel on esiplaanil pigem meeleolumuutused ja


 Vanemveebel James Haskell oli enamiku oma 21 aasta pikkusest karjäärist USA õhuväes pardasihtur. Nüüd maadleb ta traumajärgse stressihäirega ja ütleb, et rõõmsa näo tegemine on kui päev läbi maski kandmine.

PSÜHHOLOOGIA

SÕDUR NR 5 (92) 2016

negatiivsed tunnetused, kolmandatel domineerivad erutusseisundi ja reageerimisvõime muutustega seotud sümptomid. Seega ei saa inimesel traumajärgset stressihäiret diagnoosida üksnes mõne üksiku sellele häirele omase sümptomi esinemisel. Diagnoosimisel kasutatakse sagedamini traumajärgse stressihäire kliinilise hindamise skaalat (The Clinician’s Assessment of PTSD Scale, CAPS), mis on poolstruktureeritud intervjuu häire sümptomite detailseks analüüsimiseks, või 17-küsimuselist traumajärgse stressihäire sümptomite küsimustikku (Posttraumatic Stress Disorder Checklist, PCL), mis on patsiendi täidetav enesekohane test. Igal juhul soovitatakse kasutada rohkem kui ühte meetodit, et mitmetahulise häire hindamine oleks adekvaatne, ja vajadusel hankida infot ka teistest allikatest, näiteks vestelda pereliikmete või lähedastega. RHK-10 järgi võib ajavahemik traumaatilise sündmuse toimumise ja sümptomite ilmnemise vahel varieeruda mõnest nädalast mõne kuuni, ületades harva kuut kuud. Niisiis saab häiret diagnoosida üks kuni kuus kuud pärast traumaatilise sündmuse toimumist, kui sümptomid on esinenud ühe kuu jooksul. Siiski on võimalik häiret diagnoosida, kui aeg traumeeriva sündmuse ja häire alguse vahel on pikem kui kuus kuud, kuid isikul ilmnevad nähud on iseloomulikud traumajärgsele stressihäirele ja alternatiivsed diagnoosid ei ole võimalikud (näiteks ärevushäire, sundseisund või depressioon). Kui DSM-3R ja DSM-5 kirjeldavad võimalust hilinenud algusega traumajärgse stressihäire diagnoosimiseks, siis Jones ja Wessely (2007) on seisukohal, et enamikul juhtudest ei pöördu inimesed abi saamiseks spetsialistide poole enne, kui düstress muutub väljakannatamatuks või kui välised mõjutegurid halvendavad oluliselt nende sümptomeid, ja seega on tegu hilinenud abiotsimise, mitte häire hilinenud algusega. Pärast traumaatilisse olukorda sattumist tekivad inimestel sageli ägeda stressireaktsiooni (acute stress disorder) ilmingud, nt ärevus, emotsionaalne tundetus, derealisatsioon, depersonalisatsioon, dissotsiatiivne amneesia, pealetükkivad mõtted, vältimiskäitumine, uneprobleemid, keskendumisraskused, ärrituvus, ülivirgus jms, kuid need taanduvad enamasti mõne nädala jooksul iseenesest. Enamik inimestest, kellel sellised sümptomid ilmnevad, kohanevad mõne kuu jooksul uue, traumajärgse olukorraga. Bryant (2004) toob näiteks 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnaku järel tehtud kogukonnauuringu, milles osalenud New Yorgi elanikest 9% esines traumajärgse stressihäire sümptomeid üks kuu pärast intsidenti, nelja kuu möödudes oli häire ilminguid ainult 4% uuringus osalenutest. Bryant (2004) selgitab erinevust ägeda stressireaktsiooni ja traumajärgse stressihäire vahel, mille sümptomid on sarnased: traumajärgset stressihäiret ei diagnoosita enne ühe kuu möödumist traumasündmusest, äge stressireaktsioon on aga diagnoos, mis kirjeldab ühe kuu jooksul vahetult pärast traumasündmuse toimumist ilmnevaid stressiga seotud sümptomeid. USA veteranide ameti ja kaitseministeeriumi juhenddokumendis (VA/ DoD Clinical Practice Guideline for The Management of Post-Traumatic Stress, 2010) on traumajärgne stressihäire vastavalt selle esinemise kestusele jagatud

41


42

PSÜHHOLOOGIA

kaheks nn allosaks (vt joonis 1): äge traumajärgne stressihäire, mille puhul sümptomid kestavad rohkem kui üks kuu, aga vähem kui kolm kuud pärast traumaatilist sündmust, ja krooniline traumajärgne stressihäire: sümptomid kestavad rohkem kui kuus kuud pärast traumaatilist sündmust. DSM-5 järgi võib sümptomite kestus erineda ja ootuspäraselt vaibuvad kolmandikul patsientidest sümptomid iseenesest esimese kolme kuu jooksul, täielikult paranetakse kuni kolme aastaga. Sümptomid võivad taasesineda või ägeneda juhul, kui puututakse uuesti kokku traumat meenutavate olukordadega, kui elus esineb tugevaid stressoreid/kriise või satutakse uuesti traumeerivasse olukorda. Sageli algab traumajärgne stressihäire ägeda stressireaktsioonina, häire kulg võib olla lainetav ja pikemaajalist sündroomi ennustavad enim ägedad taaskogemise sümptomid. Häire võib kesta mõne kuu ja siis taanduda või muutuda krooniliseks, jätkudes aastakümneid kestva raske invaliidistava sündroomina (Henriksson ja Lönnqvist 2007). Sarnaselt teiste terviseprobleemidega on ka traumajärgse stressihäire korral oluline lähtuda põhimõttest, et mida varem sekkutakse, seda kergem on häiret ravida. Samas mõjutab abiotsimist või mitteotsimist sageli see, milline on ühiskonna üldine suhtumine vaimse tervise häiretesse: kui häireid nähakse pigem isiku ebaõnnestumise või iseloomu nõrkusena, siis võivad häbi- ja süütunne takistada inimesel õigel ajal spetsialisti poole pöördumast. USA sõduritega tehtud uuringud on näidanud, et vähem kui pooled neist, kellel esines traumajärgse stressihäire või depressiooni sümptomeid, otsisid abi ja peamine põhjus abi mitteotsimisel oli kartus saada häbimärgistatud. Kardeti näida nõrgana või seda, et ülemate ja kaasvõitlejate suhtumine muutub, kui nad saavad teada, et sõdur oma probleemide lahendamiseks abi otsib, lisaks puudus veendumus, et vaimse tervise spetsialistid saavad üldse aidata (Hoge 2010).

TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE LEVIMUS JA KAASNEVAD VAIMSE TERVISE PROBLEEMID SÕDUR NR 5 (92) 2016

Suuremal osal traumaatilistesse olukordadesse sattunud inimestest ei kujune välja traumajärgne stressihäire. Ozer, Best, Lipsey ja Weiss (2008) väidavad, et ligikaudu 50–60% ameeriklastest kogevad elu jooksul ise või näevad pealt traumaatilisi sündmusi, samas on vaid 5–10% neist diagnoositud traumajärgne stressihäire.

 Vietnami sõja ajal 18. juunil 1965 naeratab 173. õhudessantbrigaadi kuuluva pataljoni liige Larry Wayne Chaffin kaamerasse.

TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE SÜMPTOMID (DSM-5 JÄRGI) Traumaatilise sündmuse taaskogemine

• Korduvad pealetükkivad ja ängistavad mälestused traumaatilisest sündmusest (nt kujutlused, mõtted, aistingud) • Korduvad ängistavad unenäod traumaatilisest sündmusest • Käitumine või tunne, nagu toimuks traumaatiline sündmus uuesti (dissotsiatiivsed taaskogemised (flashbacks), kogemuse uuesti läbielamine) • Tugev ängistus kokkupuutel traumaatilist sündmust meenutavate või seda sümboliseerivate asjadega • Füsioloogilised reaktsioonid kokkupuutel traumaatilist sündmust meenutavate või seda sümboliseerivate asjadega

Pidev traumaatilise sündmusega seotud stiimulite vältimine

• Püüd vältida traumaga seotud mälestusi, mõtteid või tundeid

Negatiivsed kognitsioonid ja meeleolumuutused

• Võimetus meenutada trauma olulisi aspekte

• Püüd vältida traumat meenutavaid tegevusi, kohti, inimesi, vestlusi, objekte, situatsioone, mis kutsuvad esile düstressi tekitavaid mälestusi, mõtteid või tundeid

• Püsivad ja liialdatult negatiivsed uskumused või ootused enda, teiste ja maailma kohta (nt „Ma olen paha“, „Kedagi ei saa usaldada“, „Maailm on ohtlik paik“ jms) • Püsivad ja moonutatud mõtted trauma põhjuste ja tagajärgede kohta, mistõttu inimene hakkab juhtunus süüdistama ennast või teisi • Püsivalt negatiivne emotsionaalne seisund (nt hirmu-, õuduse-, viha-, süü- või häbitunne) • Märkimisväärselt vähenenud huvi oluliste tegevuste ja nendes osalemise vastu • Teistest eraldumise või võõrdumise tunne • Püsiv võimetus tunda positiivseid emotsioone (nt tunda end õnnelikuna, rahulolevana või tunda armastust)

Märgatavad muutused erutusseisundis ja reageerimisvõimes

• Ärrituvus ja vihapursked (väljendub enamasti verbaalse või füüsilise agressioonina inimeste või asjade suhtes) • Hoolimatu või ennasthävitav käitumine • Suurenenud valvsus • Kergestiehmumine • Keskendumisraskused • Uneprobleemid

Häire diagnoosimiseks peab esinema: vähemalt üks 1. puntis, üks või mõlemad 2. punktis, kaks või rohkem 3. punktis ja vähemalt kaks 4. punktis kirjeldatud sümptomitest.

Eriti palju tugevaid traumaatilisi sündmusi nagu sõda, suuri looduskatastroofe, poliitilist tagakiusamist või pagulust kogenud inimrühmades esineb häiret 15–90% inimestest (Henriksson ja Lönnqvist 2007). USA veteranide ameti kodulehel (PTSD: National Center for PTSD, 2016) avaldatud andmetel esineb 7–8% inimestest elu jooksul traumajärgset stressihäiret ja USA-s on igal aastal selle haiguse küüsis kaheksa miljonit täiskasvanut. Võrreldes meestega on naistel suurem risk traumajärgse stressihäire tekkeks – elu jooksul esineb häiret ligikaudu 10% naistest ja 4% meestest.

DSM-5 andmetel diagnoositakse USA-s aasta jooksul umbes 3,5% täiskasvanutest kõnealust häiret, Euroopas ja enamikus Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides on levimus madalam – 0,5–1%. Sõjalistel operatsioonidel osalenud sõduritega läbi viidud uuringud näitavad samuti erinevaid tulemusi ja sellel võib olla mitu põhjust alates uurimismetoodikast ning lõpetades uuritavate suhtumise ja kavatsustega, milleks võib olla näiteks riigilt kompensatsiooni saamine. Hoge, Castro, Messer, McGurk, Cotting ja Koffman (2004) leidsid, et 3–4 kuud


PSÜHHOLOOGIA

reservväelastel vastavalt 6,7% ja 12,4%. Bonanno, Mancini, Horton, Powell, LeardMann, Boyko, Wells, Hooper, Gackstetter ja Smith (2012) tuvastasid oma uuringus, et traumajärgset stressihäiret esineb 6,7% üks kord missioonil osalenud sõduritel ja 4,5% korduvalt missioonil käinud sõduritel. Hinnanguliselt esineb umbes 80–90% traumajärgse stressihäire patsientidel sa-

SÕDUR NR 5 (92) 2016

pärast Iraagist või Afganistanist sõjalistelt operatsioonidelt naasmist esines traumajärgsele stressihäirele viitavaid sümptomeid vastavalt 18–20% ja 12% sõduritest. Thomas, Wilk, Riviere, McGurk, Castro ja Hoge (2010) testisid tegev- ja reservväelasi kahel korral pärast missioonilt naasmist ning leidsid, et 7,7% tegevväelastest esines traumajärgse stressihäire sümptomeid 3 kuud ja 8,9% 12 kuud pärast missiooni,

gedamini kui vastava diagnoosita inimestel ka mõni muu vaimse tervise häire nagu depressioon (seda on komorbiidse häirena diagnoositud 33–50% traumajärgse stressihäire patsientidel), ärevushäire, paanikahäire, sõltuvushäired – viimaste esinemissagedus on meestel suurem kui naistel (DSM-5; Jones ja Wessely 2007; Koch ja Haring 2008). Iraagis ja Afganistanis sõjalistel operatsioonidel osalenud veteranidel on traumajärgse stressihäirega sagedamini kaasuvate vaimse tervise häiretena leitud ärevus- ja meeleoluhäireid, alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest tingitud häireid ning kohanemishäireid (BoothKewley, Schmied, Highfill-McRoy, Larson, Garland ja Ziajko 2013). DSM-5 avaldatud andmetel esineb 48% Afganistanis või Iraagis missioonil osalenud traumaatilise ajukahjustuse (Traumatic Brain Injury, TBI) diagnoosiga USA sõduril ka traumajärgne stressihäire. Boscarino (2007) sõnul on veteranidel tsiviilpopulatsiooniga võrreldes suurem suitsiidirisk ja suurem tõenäosus surra isikuvastase vägivalla või alkoholi väärkasutamise ja narkootikumide kasutamise tagajärjel. Samuti võib nende enneaegset surma

43


44

 Nooremveebel Perry Hopman, missioonil Iraagis 2006–2008. „Ma arvan, et ta oli üks esimesi patsiente, kes mult palus, et lubaksin tal surra.“

PSÜHHOLOOGIA

põhjustada hoolimatu või enesehävituslik käitumine (FM No 22-51, 1994). Jonesi ja Wessely (2007) sõnul selgus Lahesõja veteranide uuringust, et 97% sõduritest, kellel tekkis raskusi missioonijärgsel kohanemisel, ei pandud traumajärgse stressihäire diagnoosi, sest kõik vajalikud kriteeriumid ei olnud täidetud. Palju sagedamini diagnoositi neil depressiooni ja alkoholi liigtarvitamisega seotud häireid. Seega ei ole traumajärgne stressihäire ainus vaimse tervise probleem, mis sõjalistel operatsioonidel osalenud sõdureid kimbutada võib.

TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE RISKIFAKTORID

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Viimase 30 aasta jooksul on traumatemaatikat põhjalikult uuritud ning jõutud üha selgema arusaamiseni, kui valdav trauma inimeste igapäevaelus on, millised on individuaalsed erinevused traumareaktsioonides, milline on traumade mõju inimese emotsionaalsele seisundile ja toimetulekule hilisemas elus ning kuidas trauma ja düstress mõjutavad inimese tegevusvõimet ja psüühilist tervist. Enamikul traumaolukordadesse sattunud inimestest ei kujune välja traumajärgne stressihäire, seega eksisteerivad ilmselt tegurid, mis vastutavad traumajärgse stressihäire väljakujunemise eest ja mõjutavad häire kulgu.

Teemat käsitlevates allikates nimetatakse häire vallandumist enim mõjutavate teguritena inimese vanust (mida noorem inimene, seda suurem on risk haigestuda), madalat haridustaset, lapsepõlvetraumasid, trauma tugevust ja kestust ning lähedaste inimeste, militaarkontekstis ka kaasvõitlejate ning ülemate toe puudumist (Brewin, Andrews ja Valentine 2000). Sõjaväelastel peetakse üheks sagedasemaks traumajärgse stressihäire tekkimisega seostatud faktoriks üksuse vähest sidusust – kui stressitase missioonipiirkonnas on kõrge, on üksuse sidususel traumajärgse stressihäire tekkimise seisukohalt oluline, kaitsev mõju (Freeman ja Freeman 2009). Lisaks mängib traumajärgse stressihäire väljakujunemisel olulist rolli kokkupuutumine lahingustressoritega (combat exposure), lahingutegevuse intensiivsus ja tajutud oht elule (Nissen, Marott, Gyntelberg ja Guldager 2011). Maklakovi ja Tšermjanini (2007) hinnangul on traumajärgse stressihäire tekkimine seotud sellega, kui kaua sõdurid sõjapiirkonnas viibivad ja milline on seal reaalse ohu tase: 1980. aastatel Afganistani sõjas osalenud helikopteripilootidest 24% tuvastati 12 kuud pärast sõjapiirkonnast naasmist traumajärgne stressihäire, sealhulgas neil, kellel sõjategevuse käigus tekkis reaalne oht elule, esines häire 75%

juhtudest. Jones ja Wessely (2007) viitavad uuringutele, mis kinnitavad, et kui sõduril ilmneb missioonipiirkonnas äge lahingustressi reaktsioon (combat stress reaction, CSR), siis on tal suurem risk traumajärgse stressihäire väljakujunemiseks kui neil, kellel lahingustressi ei tekkinud. Samuti võivad traumajärgse stressihäire riski suurendada sõjapiirkonnas saadud füüsilised vigastused (Koren, Norman, Cohen, Berman ja Klein 2005).

TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE RAVI Traumajärgse stressihäire eduka ravimise eeldus on teadmised häire tekkemehhanismist. Traumajärgse stressihäire tekkimise seletamiseks on kasutatud eri teooriaid ja mudeleid, kuid kokkuvõttes taandub see küsimusele, kuidas inimese aju traumasündmust ja sellega seotud mälestusi töötleb. Traumaatilise sündmuse taaskogemise sümptomite tekkimist seostatakse sellega, et ajus ei talletata mälestusi eluohtlikest sündmustest samas kohas, kus teisi mälestusi, vaid need salvestatakse limbilises süsteemis, mis kontrollib ellujäämisreflekse ja on otseühenduses aju nende piirkondadega, mis tagavad keha ellujäämiseks olulisi funktsioone nagu hingamine, südametöö, hormonaalne tasakaal, lihaste toonus jms. Aju limbilises süsteemis salvestatud mälestused ei allu inimese tead-


PSÜHHOLOOGIA

likule kontrollile, need ei ole loogilised ega lineaarsed, vaid sisaldavad emotsionaalselt laetud kujutluspilte, hääli, lõhnu jms, mille alusel toimib „võitle või põgene“ refleks. Limbiline süsteem on tekkinud selleks, et inimene ei unustaks teda tugevasti mõjutanud (elu)ohtlikke olukordi, mistõttu seal vormunud mälestused vallandavad hetkega vastureaktsiooni, kui inimene satub traumaatilist sündmust meenutavasse olukorda. Selliseid mälestusi võivad esile kutsuda pisiasjad nagu tolm, suits, valjud helid, rahvahulk, liiklusummik, koera haukumine jms. Selles ajuosas talletunud mälestustel ei ole ajalist mõõdet – kui need aktiveeritakse, on nad siin ja praegu, oma täies intensiivsuses ja eheduses, olles sama tõelised ja elavad nagu trauma toimumise hetkel. Limbilise alarmsüsteemi tegevust reguleerib/hoiab tasakaalus aju teine osa – prefrontaalne ajukoor, mis vastutab ratsionaalse mõtlemise, planeerimise ja otsuste tegemine eest. Väga tugevat stressi tekitavas (sh pidev unetus, intensiivne lahingutegevus jms) olukorras ei funktsioneeri eelnimetatud kahte piirkonda ühendavad juhteteed nagu tavaolukorras, mistõttu tekivad tõrked uue informatsiooni ühendamisel varasemate mälestustega. Häire ravimise eesmärk ei ole traumaatiliste mälestuste kustutamine, vaid nende ühendamine inimese eluloo teiste oluliste aspektidega ja õppimine nendega elama (Hoge 2010). Ühtegi imerohtu või sajaprotsendilist edu tagavat teraapiat traumajärgse stressihäire raviks leiutatud ei ole. Uuringud kinnitavad, et ka parimate sekkumiste edu võib pidada vaid mõõdukaks ja kui arvestada militaar- või macho-kultuuri eripära, siis ei ole traumajärgse stressihäire ravimine sõjaväelastel sugugi lihtne ettevõtmine (Jones ja Wessely 2007). Diagnoosimisel

on oluline tuvastada võimalikud komorbiidsed häired (nt depressioon vms) ning kui neid esineb, siis keskenduda kõigepealt nende ravimisele. Traumajärgse stressihäire ravis peetakse efektiivseimaks kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (KKT), kuigi osade patsientide puhul on edu oodatust väiksem. KKT efektiivsust traumajärgse stressihäire ravis on tõestatud traumaohvrite eri rühmades (veteranid, seksuaalse väärkohtlemise, autoõnnetuste jms ohvrid). Häid tulemusi on saadud erinevate kognitiiv-käitumuslike meetoditega, kõigis neis on üks ravi osa aktiivne järkjärguline kokkupuude traumaatilise sündmusega kas kujutlustes, assotsiatsioone tekitavate stiimulite abil või minnakse näiteks koos terapeudiga sündmuspaigale (Henriksson ja Lönnqvist 2007). Sellega ühendatakse tekkinud

45

nagu leinanõustamine, pereteraapia jms (Hoge 2010). Viimastel aastakümnetel on hoogsalt arendatud virtuaalreaalsuse (virtual reality) tehnoloogiaid, et aidata traumajärgse stressihäire patsiente. Just viimast meetodit peetakse perspektiiviks, et kaasata teraapiasse ka need sõdurid, kes häbimärgistamise kartuses on seni ravist kõrvale jäänud. Traumajärgse stressihäire ravis soovitatakse eelistada psühhoteraapiat. Medikamente määratakse enamasti patsientidele, kellel on visad ja väga intensiivsed sümptomid või kelle tegevusvõime halveneb jätkuvalt hoolimata toetavast ravist või psühhoteraapiast. Osal patsientidel seondub sündroom nii tõsise psüühiliste jõuvarude vähenemisega, et nad ei ole aktiivseks psühhoteraapiaks valmis enne, kui seisundit on leevendatud ravimite

ÜHTEGI IMEROHTU VÕI SAJAPROTSENDILIST EDU TAGAVAT TERAAPIAT TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE RAVIKS LEIUTATUD EI OLE. mõtte- ja tundereaktsioonide analüüs ning sümptomitundlikkust vähendavad (desensitiseerivad) hingamis- ja lõdvestumistehnikad. Ravi tulemusel suudab patsient tänu aktiivsele harjutamisele vähehaaval ületada oma vältimissümptomid ja kontrollida traumaatiliste mälestustega kaasnevat ärevust. Lisaks kasutatakse traumajärgse stressihäire raviks erinevaid grupiteraapia vorme (sh kunstiteraapia – vt National Geographic, 2/2015 Caroline Alexanderi artikkel „Behind the Mask: Revealing the Trauma of War“), hüpnoosi, meditatsiooni ja mindfulness’i tehnikaid (Spira, Pyne ja Wiederhold 2007) ning muid toetavaid sekkumisi

abil (Henriksson ja Lönnqvist 2007). On leitud, et parima tulemuse traumajärgse stressihäire ravis annavad antidepressandid, eelistatavalt selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, SSRI-d. (Hoge 2010). Traumajärgse stressihäire ennetamiseks soovitatakse traumasündmuses osalenud inimesi teavitada trauma võimalikest mõjudest, julgustada neid probleemide korral abi otsima ja anda infot abi saamise võimaluste kohta (VA/DoD Clinical Practice Guideline for The Management of Post-Traumatic Stress, 2010). Eesti kaitseväe meditsiiniteenistuse andmetel on F-diagnooside ehk vaimse tervise häirete esinemissageduse näitaja

ENIMKASUTATAVAD TEHNIKAD TRAUMAJÄRGSE STRESSIHÄIRE RAVIS (HOGE 2010) teraapia sisaldab traumajärgse stressihäire kohta teabe jagamist, hingamistehnikate õpetamist, sobiva järjestuse koostamist eksponeerimisteraapiaks, desensitiseerimist kujutluste kaudu, arutelu kujutlustega kokkupuudete käigus toimunud kohta.

Kognitiivne restruktureerimine

sisaldab eelkõige väärtõlgenduste ja -uskumuste muutmist. Näiteks vaidlustatakse süütunne, mille tõttu inimene tunneb, et ta on trauma eest vastutav. See mõte asendatakse konstruktiivsemate mõtetega.

Stressiga toimetuleku harjutused (stress inoculation training)

on suunatud stressi ja ärevusega toimetuleku strateegiate õpetamisele ning sisaldavad traumajärgse stressihäire kohta teabe jagamist, lõdvestumis- ja hingamistehnikate õpetamist, kognitiivset rekonstrueerimist ning mina-dialoogi kasutamist.

EMDR (eye movement desensitization and reprosessing)

meetod ühendab endas kehateadlikkuse- ja lõdvestusharjutusi, eksponeerimist ja kognitiivset restruktureerimist. Silmaliigutuste eesmärk on stimuleerida mõlemat ajupoolkera, et aidata integreerida mälestusi.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Eksponeerimine


46

PSÜHHOLOOGIA

meie missioonisõdurite hulgas madalam kui meie liitlastel. Kindlat vastust, miks see nii on, ei ole. KVÜÕA toimetistes (10/2008) on Meren ja Tihaste viidanud hulgale põhjustele, mis võivad eelkirjeldatud erinevust selgitada: 1. Üldjuhul valitakse eesti missioonisõdurid väljaõpetatud ja professionaalsete sõdurite seast, kes langetasid vabatahtlikult oma otsuse saada elukutseliseks sõjaväelaseks, seega võib nende taust ja sõjaline ettevalmistus olla parem kui liitlastel. Sõjalise ettevalmistuse taset on aga nimetatud oluliseks kaitsefaktoriks traumajärgse stressihäire väljakujunemisel. 2. Eesti kontingent vahetub missioonipiirkonnas iga kuue kuu tagant, samas kui USA sõjaväelastel on ühe rotatsiooni pikkus üldjuhul 12 kuud. Lühem rotatsiooniperiood ei ole nii kurnav ja võib kaasa aidata sõdurite kiiremale kohanemisele pärast missioonilt naasmist ning häirete korral tagab see kiirema sekkumise võimaluse, muidugi juhul, kui probleemide küüsis vaevlev sõdur pöördub abi saamiseks vastava erialaspetsialisti poole. 3. Kaitseväe meedikud ja psühholoogid ei ole suutnud tuvastada kõrvalekaldeid missioonilkäinute vaimse tervise

TRAUMA

2 PÄEVA Lahingustress

1 KUU Äge stressireaktsioon

3 KUUD Äge traumajärgne Krooniline traumastressihäire järgne stressihäire

näitajates, sest sõdurid ei ole huvitatud oma probleemide tunnistamisest. Nn stigmatiseerimise-hirmul võib olla mitu põhjust, nt võib see sõdurilt võtta võimaluse osaleda järgmisel missioonil, vaim-

nud perearsti või erialaspetsialisti vastuvõtul väljaspool kaitseväge ning sel juhul ei laeku see teave kaitseväkke ega saa teatavaks kaitseväe meedikutele ja psühholoogidele.

Valdaval osal inimestest esineb elu jooksul kriisiolukordi, kuid vaatamata sellele on trauma tõttu tekkinud pikaajalisi, vaimset tervist tõsiselt kahjustavaid häireid hämmastavalt vähe, mis annab tunnistust inimeste märkimisväärsest säilenõtkusest (ingl k resilience). Ka neil inimestel, kellel traumasündmuse järel tekib tõsiseid toimetuleku- ja vaimse tervise probleeme, on võimalik vajadusel abi ja toetust saada ning oma olukorda parandada. Paljud neist kasutavad toimetulekuks kõige tõhusamat – lähedastelt ja pereliikmetelt saadavat – tuge ning nende häire taandub ilma spetsialistide sekkumiseta. Viimastel aastatel on aegamisi muutunud suhtumine vaimse tervise teemasse, vaimse tervise häireid (sh traumajärgset stressihäiret) on hakatud aktsepteerima kui meditsiinilisi seisundeid, mis ei ole häirunud inimese viga ega süü, ja mida saab ravida nagu iga teist tervisehäiretki. Traumaatiliste olukordade tõttu mingiks ajaks vähenenud toimetulekuvõimega sõduri tugevust näitab see, et ta julgeb oma probleeme tunnistada ja vajadusel abi küsida.

KASUTATUD KIRJANDUS: Boscarino, J. A. (2007). The

ponse. In Freeman, S. M., Moore, B. A. & Freeman, A.

der. In Hersen, M. & Rosqvist, J. (Eds.) Handbook of

Mortality Impact of Combat Stress 30 Years After

Living and Surviving in Harm’s Way: A Psychological

Psychological Assessment, Case Conceptualization

Exposure: Implications for Prevention, Treatment, and

Treatment Handbook for Pre- and Post-Deployment

and Treatment. Vol 1. Adults. Wiley & Sons.

research. In Figley, C. R. & Nash, W. P. (Eds.) Combat

of Military Personnel. Routledge: New York, London.

Маклаков А. Г., Чермянин С. В. (2007). Посттравматиче-

Stress Injury: Theory, Research, and Management.

Henriksson, M., Lönnqvist, J. (2007). Psüühilised kriisid,

ские нарушения у военнослужащих. Под ред. Маклаков

Routledge: New York, London.

kohanemishäired ja stresshäired. Lönnqvist, J., Heik-

А. Г. Психология и педагогика. Военная психология.

Bryant, R. A. (2004). Acute Stress Disorder. In Litz, B. T.

kinen, M., Henriksson, M., Marttunen, M. ja Partonen,

СПб.: Питер.

(Ed.) Early Intervention for Trauma and Traumatic Loss.

T. Psühhiaatria. Kirjastus Medicina.

Smith, D. M. (2011). Diagnostic Liability: the Legal

New York, London: The Guilford Press.

Hoge, C. W. (2010). Once a Warrior – Always a Warrior:

History of Posttraumatic Stress Disorder. Temple Law

Field Manual No 22-51 (FM 22-51) (1994). Leaders’

Navigating the Transition from Combat to Home –

Review, Vol 84, No 1, Fall 2011. Viimati külastatud

Manual for Combat Stress Control. Washington, DC:

Including Combat Stress, PTSD, and mTBI. Guilford,

20.09.2016, www.templelawreview.org/lawreview/

Headquarters, Department of the Army. Viimati kü-

Globe Pequot Press.

assets/uploads/2012/02/84.1_Smith.pdf

lastatud 04.08.2016, www.aclu.org/files/projects/

Jones, E., Wessely, S. (2007). Shell Shock to PTSD: Mili-

Spira, J. L.; Pyne, J. M. & Wiederhold (2007). Experiental

foiasearch/pdf/DODDOA010851.pdf

tary Psychiatry from 1900 to the Gulf War. Psychology

Methods in the Treatment of Combat PTSD. In Figley, C.R.

Freeman, A. & Freeman, S. M. (2009). Vulnerability

Press, Hove & New York.

& Nash, W. P. (Eds.) Combat Stress Injury: Theory, Rese-

Factors: Raising and Lowering the Threshold for Res-

Koch, W., Haring, M. (2008). Posttraumatic Stress Disor-

arch, and Management. New York, London: Routledge.

se tervise kehva seisundi tõttu võidakse sõdur tunnistada tervisenõuetele mittevastavaks ja saata reservi, sõduril võib olla raske tunnistada oma vaimse tervise probleeme, sest sõjaväelaste seas on levinud arvamus, et kui sõdur ei tule toime, on ta nõrk (kardetakse kamraadide ja ülemate negatiivset hinnangut). 4. Sõdur on oma psüühiliste või juba somatiseerunud tervisehädadega käi-

OSAL PATSIENTIDEL SEONDUB SÜNDROOM NII TÕSISE PSÜÜHILISTE JÕUVARUDE VÄHENEMISEGA, ET NAD EI OLE AKTIIVSEKS PSÜHHOTERAAPIAKS VALMIS ENNE, KUI SEISUNDIT ON LEEVENDATUD RAVIMITE ABIL.

SÕDUR NR 5 (92) 2016


PSÜHHOLOOGIA

47

FOTOD: ARHIIV

Kas ja kuidas

MISSIOON Andres Siplane KAITSEMINISTEERIUMI SOTSIAALVALDKONNA NÕUNIK

mõjutab inimest SÕDUR NR 5 (92) 2016

Missiooni mõjude hindamine sõjaväelastele tekitab sageli vastandlikke väiteid. Kas missioonil käimine muudab inimest või ei tee seda? Kuidas üldse muutusi mõõta, millist nn mõõdulinti selleks kasutada? Oma kommentaari selles küsimuses annavad ka missioonil FOTOD: ERAKOGU käinud sõjaväelased ise.


48

PSÜHHOLOOGIA

T

SÕDUR NR 5 (92) 2016

2016. aasta kevadel viisime läbi suure veebipõhise ankeetküsitluse kõigi veteranide seas. Ligemale 2700 veteranist vastas küsimustikule 1036. Muuhulgas küsisime ka seda, kuidas veteran ise tajub, et mil moel missioonil osalemine on teda mõjutanud. Kokku küsisime seda 11 eluvaldkonna kohta ning joonis tulemustega on toodud kõrval. Selgus, et kõige rohkem mõjutas missioon positiivselt vastaja enesekindlust – 67% vastajatest tajus seda nii. Teisel kohal oli majanduslik olukord (52%) ning kolmandal füüsiline vorm (45%). Valdkond, mida missioonil osalemine kõige vähem parandas, olid lähisuhted. On tähelepanuväärne, et veteranidest koguni 16% leidis, et missioonil osalemine on parandanud nende lähisuhteid. Valdkonnad, mida missioonil osalemine kõige rohkem negatiivselt mõjutas, oli ka oodatult lähisuhted – 31% vastajatest arvas nii. Samuti halvendas missioonil osalemine sõprussidemeid, kuid seda vaid 13% vastajate arvates. Kõige vähem negatiivset mõju avaldas missioonil osalemine majanduslikule olukorrale ning pealehakkamisele, kuid siiski leidus 3% vastajaid, kes olid sellistel seisukohtadel. Enamikes kategooriates aga leidsid vastajad, et missioon ei ole neid mõjutanud ei ühte- ega teistmoodi. Kõige rohkem arvati nii ühiskondliku staatuse kohta – 73% vastajatest ei tajunud, et missioon oleks kuidagiviisi nende ühiskondlikku staatust mõjutanud. Järgmine kõige vähem muutunud valdkond oli sõprussidemed – 64% vastajatest ei tajunud, et need oleks missiooni tõttu halvenenud või paranenud. Võrdluseks – lähisuhete osas arvas nii 52% vastajatest. Järgmiste kategooriatena, kus muutusi ei tajutud, olid enesest hoolimine (60%) ning vaimne tervis (59%). Eraldi küsimuste plokk puudutas religiooni, kust me saime teada, et 76% vastanute jaoks ei suurendanud missioonil osalemine religioosseid huvisid. 17% vastajate jaoks aga religioossed huvid suurenesid, kuid 6% jaoks hoopis vähenesid. Joonisel 2 on toodud välja vastused küsimusele, et kas ja kui palju missioon mõjutas vastaja arusaama religioonist. 57% vastajate jaoks mõju puudus, kuid kõigi ülejäänute arusaama religioonist (43%) see siiski minimaalsel määral mõjutas. Kui püüda vastuseid summeerida, siis tulemuseks saame joonise 3, mille kohaselt 54% ulatuses ei mõjuta missioon inimest uuritud 11 kategooria osas ning 37% ulatuses mõjutab positiivselt. Vaid 9% ulatuses on missioon vastaja olukorda halvendanud, millest omakorda moo-

1. Kuidas mõjutas missioon erinevaid eluvaldkondi ühiskondlikku staatust enesest hoolimist tunnustust eluga rahulolu füüsilist vormi vaimset tasakaalu pealehakkamist sõprussidemeid lähisuhteid enesekindlust majanduslikku olukorda 0

200

on parandanud

400

ei ole muutunud

600

800

1000

on halvenenud

2. Kuidas mõjutas missioon arusaama religioonist mõjutas väga palju mõjutas palju mingil määral väga vähe mõjutas ei mõjutanud 0

100

200

dustab kolmandiku missiooni negatiivne mõju lähisuhetele, seega ülejäänud valdkondades on missiooni negatiivne mõju marginaalne. Esitatud andmete põhjal ei saa muidugi kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest siin ei ole eristatud erineva iseloomuga missioone ning tegelikult ei aitaks ka missioonide eristamine, kuivõrd ka näiteks ISAF-i missioonil teeninutest ei osalenud kõik lahingukontaktides. Ning ka sellise eristuse tegemisel tuleks kõigepealt tõsikindlalt tuvastada, et lahingukontaktis osalemine on just see faktor, mis inimesele kõige suuremat mõju avaldab. Seega saame järeldada üldisemalt, et kindlasti avaldab missioon kõige rohkem negatiivset mõju lähisuhetele. Kuid ka siin tasub arvestada, et iga kahe kaitseväelase kohta, kelle lähisuhet missioon halvendas, leidus üks kaitseväelane, kelle arvates missioon hoopis parandas tema lähisuhet. On huvitav, et vastajad pidasid kõige rohkem positiivselt mõjutatud valdkonnaks enesekindlust. See on üllatav, sest prognoositavalt oleks pidanud missioo-

300

400

500

600

Vastuste saldo HALVEMAKS

9%

PAREMAKS

EI OLE MUUTUNUD

37%

54%

3. nil osalemine parandama kõigi vastajate majanduslikku olukorda ning seda mitte hinnanguliselt, vaid täiesti objektiivselt. Seda võib ehk seletada nii, et kõrgendatud tasu missioonil on oodatud nähtus ja see ei üllata kaitseväelast. Küll aga tõstavad saadud kogemused inimese enesekindlust ning see on miski, mida tajutakse pärast missiooni tehtut analüüsides.


PSÜHHOLOOGIA

49

SÕDUR UURIS

NELJALT VETERANILT, KUIDAS SÕJALISEL MISSIOONIL OSALEMINE NEID MÕJUTAS JA KAS VETERANIPOLIITIKA ON NEILE TÄHTIS

Kas ja kui palju peaks riik tegelema veteranipoliitikaga, veteranide toetamise ja tunnustamisega? Kas seda on siiani tehtud piisavalt?

Ma ei näe, et veteranipoliitikaga tegelemine minu elu kuidagi mõjutaks, aga tean, et osade jaoks on seda väga vaja. Arvan, et Eesti ühiskonnas on piisavalt, võib-olla isegi liiga palju, räägitud traumajärgsest stressihäirest. Pigem tuleks see nähtus panna laiemasse konteksti, et sõjaväest kaugetel inimestel ei tekiks arusaama, et see on midagi ainult veteranidele ainuomast. Veteranipoliitikaga on tegeletud, aga kõigel sellel on kaitseväe mainekujunduse maik juures. Pidevalt on jutt, et tehakse midagi, aga sellest ei oleks mõtet enne rääkida, kui midagi tehtud on. Ka jäävad veteranipoliitika toimemehhanismid väga häguseks. Kindlasti peaks tegelema, konfliktipiirkonnas teenimise ehk lisapingutuse tunnustamine aitab osalejaid motiveerida. Siiani ei ole seda piisavalt tehtud – õhku on visatud palju loosungeid, sisu on olnud pigem tagasihoidlik. Kõige hullem on, kui lubatakse präänikut, kuid see jääb saamata ja selle saamise asemel jääb petetud tunne. Võiks tegeleda, aga praeguseks on päris õige hetk maha magatud. Hea on veteranide reservisaatmise toetamine koolituste maksumuse kompenseerimisega. Reaalne abikäsi, millest on kasu. Ühelgi Veteranirockil pole ma käinud ja veteranide pidulikule lõunasöögile ei ole mind kutsutud, kuid läheks hea meelega. Peaks tegelema küll. Hea, et niigi palju on tegeletud, ent vaja oleks rohkem – ei ole piisavalt.

Võtan argielu pakutavaid konarusi kergemini, ärritun vähem, samuti on mind keerulisem lollitada. Põhjamaade inimestel on näiteks afgaanidelt selles osas palju õppida. Jah, oma tervist tahaks rohkem hoida ja ettevaatlikum olla, et rohkem ei oleks sellist perioodi elus, kus ei saa pikemaid plaane teha kui paar kuud ja kingapoodi pole mõtet minna, sest võib olla ei lähegi kingi varsti vaja. Häirib, et Eesti liikluses tuleb ennast samamoodi ohtu panna nagu miiniväljal, sest paljud ei usu, et on võimalik surma saada, enne kui on ise surma saanud. On pannud küll. Oskan rohkem hinnata, kui hea on siin. Ilmselt on selleks vaja ära näha, kui halvasti asjad võivad olla.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Kas missioonil osalemine on sind pannud elus asju ümber hindama ja maailma teistmoodi mõtestama? Kui jah, siis kuidas ja mismoodi?

Kindlasti on pannud. Samaealise kaaslase surma kogenemine on midagi, millega enamik puutub kokku tunduvalt hilisemas eas. Pigem on probleem, et kaitseväes ei arendata eneseväljendusoskusi ja väga raske on enda jaoks sõnastada neid muutusi, mida missioon esile võib kutsuda. Veteranipoliitika nurgakivi võiks olla enesetäiendamise võimaluste pakkumine.


50

PSÜHHOLOOGIA

Kas missioonil kogetud traumaatilised sündmused on käivitanud sinu isiksusearengu?

Isikuareng ei ole fenomen, mida saaks käivitada või seisma jätta. Kindlasti on ta mõjutanud selle nähtuse suunda. Pigem lihvinud juba käivitunud arengut: nahk on paksem ja oskan tõsiseid asju pseudoprobleemidest eristada. Pigem ei, oli rahulik missioon. Jah.

Kuidas on missioonidel käimine mõjutanud sinu enesekindlust ja enesehinnangut?

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Kuidas sina tunnetad tavaliste inimeste suhtumist veteranidesse? Kas see on positiivne, neutraalne või pigem negatiivse varjundiga (à la tapamasinad, USA käsutäitjad jne)?

Missioonid võivad vähendada enesekindlust, sest seal kogetud grupi struktuur on midagi väga iseäralikku ja kui sellega ära harjuda, võivad väheneda tavaühiskonna gruppides toimimise oskused. Näiteks pärast pea viit aastat poolkinnises ainult meestest koosnevas grupis elamist ma avastasin, et ma ei oska enam naistega suhelda moel, läbi mille nendega lähedased suhted tekiksid. Liitlastega suhtlemine on andnud hea kooli, eelkõige diplomaatias. Olen praegu enesekindlam kui enne. Teenistusalaselt on enesekindlust rohkem. Tsiviilelus mitte eriti. Missioonidel käimine tegi mind korda – sain täiskasvanuks ja jätsin kasvuraskustest/-traumadest tulenenud emotsionaalse tasakaalutuse selja taha. Tunnen, et olen pärast missioone märksa terviklikum, rahulikum ja palju paremini võimeline olukordi lahendama.

Tavainimeste suhtumine on seinast seina, aga tähele paneb peamiselt negatiivset suhtumist. Seda on väga palju, eriti kui võrrelda näiteks suhtumisega USA ühiskonnas. Samas, võib-olla on hea, kui inimesed julgevad oma tegelikke mõtteid väljendada. Ka väga positiivset suhtumist on piisavalt. Vahel lihtsalt häirib, kui isegi lähedased inimesed justkui ainult ootaks aega, mil ma lõpuks nn ära flipiks. Ja vahel on kiusatus neile mitte pettumust valmistada. Sõnal „veteran“ on keskmise eestlase jaoks arusaadavatel põhjustel üsna kehv maik. Mina tegin oma tööd ja negatiivset hinnangut kohanud ei ole. Oleneb seltskonnast. Valdavalt siiski USA käsutäitjad ja lemmikküsimus: palju sa ära tapsid? Negatiivset suhtumist märkan anonüümsetes kommentaariumites selliste inimeste poolt, keda ise pean väheolulisteks. Oma negatiivsemat suhtumist väljendavad vahel pigem need, kelle teadlikkus on piiratud. Näost näkku on suhtumine olnud pigem positiivne.


RELVAD

 AS E-Arsenali toodetud õppeankrumiin.

51

Kodumaised

ÕPPEMIINID FOTOD: MEREVÄGI, RISTO SAIMLA, REET NABER, EML SAKALA

mereväes

SÕDUR NR 5 (92) 2016


52

RELVAD

Artikkel annab ülevaate Eestis pärast taasiseseisvumist valmistatud õppemiinidest ja nende kasutamisest mereväes. Tutvustatakse katset panna alus kodumaisele miinitööstusele ja praegu kasutusel olevate õppemiinide saamise lugu. Kirjutise teine eesmärk on tuua käibele seni üsnagi olematut mereväe õppemiine puudutavat oskussõnavara.

M

iinisõjapidamine merel jaguneb miiniveeskamiseks ja miinitõrjeks. Miiniveeskamise eesmärk on merealade mineerimine takistamaks vastasel kasutada merekeskkonda oma eesmärkide saavutamiseks. Miinitõrje omakorda jaguneb ofensiivseteks ja defensiivseteks tegevusteks. Ofensiivse miinitõrje all mõistetakse tegevusi, mille eesmärk on takistada vastast tema miinirelvastuse kasutamisel. Defensiivne miinitõrje jaguneb passiivseteks ja aktiivseteks miinitõrjeoperatsioonideks, kusjuures esimene valdkond sisaldab operatsioone, mis puudutavad laiemalt kogu sõja- ja kaubalaevastiku tegevust (nt rahuaegsed merepõhjauuringud ja vastavate andmebaaside koostamine, laevaliikluse ümbersuunamine pärast miiniohtliku ala defineerimist, kaubandusliku meresõidu juhendamine jm) ning teine sisaldab operatsioone, mille eesmärk on vastase miiniveeskamise tagajärjed kõrvaldada. Aktiivsete miinitõrjetegevuste

Risto Saimla

KAPTENMAJOR

KAPTENMAJOR RESERVIS

Liivo Laanetu KAPTENLEINTNANT

Vaatamata õppemiinide üsna pikaajalisele kasutusele mereväes on seda valdkonda käsitlev eestikeelne oskussõnavara alles lapsekingades. See artikkel on esimene katse esitleda mereväe õppemiinidega seotud väljendeid ja mõisteid, ning nende väljatöötamisel on lähtutud nii senisest praktikast kui ka kehtivast NATO terminoloogiast.

Traditsiooniliselt on kasutatud mõlema miinisõjapidamise haru tegevuste praktiliseks ja protseduuriliseks harjutamiseks meremiinide – lõhkelaengu ja sütikuga varustatud nn päris- ehk lahingumiinide imitatsioone ehk õppemiine. Nende kasutamine võimaldab laevameeskondadel harjutada nii veeskamist kui ka miinitõrjet. Õppemiinide kohta kasutatakse paralleelselt ka väljendit harjutusmiinid. Õppemiin kui termin kuulub eesti sõjanduskeele vanemate kihistuste hulka, kuid arengutega miinirelvastuses on kaasnenud vajadus võtta kasutusele täiendavaid termineid, tähistamaks erinevaid käibel olevaid lahingumiinide imitatsioone. Õppemiin on üldnimetus kõikide lahingumiini imitatsioonide kohta. Tänapäevased õppemiinid on varustatud sarnaselt lahingumiinidega sensorpaketiga ning ainus eristav element on lõhkelaengu puudumine. Pakett sisaldab eri sensoreid (nt akustiline, magnet-, rõhu-, elektriline, seismiline jne), mis programmeeritakse määratud sihtmärkide vastavate signatuuride või signatuurivahemike tuvastamiseks. Sensorpaketti võib kasutada ka signatuuriandmete kogumiseks, et neid hiljem analüüsida. Omaette küsimus on selles, kas selliseid kõrgtehnoloogilisi seadmeid sobib enam õppemiinideks nimetada. Miinijahtimise harjutamiseks ja praktiseerimiseks kasutatakse matkemiine (drill mine) ja makettmiine (practice mine), millel on ainult väljaõppeline eesmärk ning mis seetõttu ei ole varustatud sensoripaketiga. Matkemiinid on olemuselt akustilised sihtmärgid. Väliskujult sarnanevad need meremiiniga ning nende tähtsaim omadus on evida pärismiiniga võrdset akustilist sihtmärgi tugevust (target strength) detsibellides. See tähendab, et õppemiin peab sonariekraanil välja nägema nagu

1 Lõhkemata lõhkekeha, sh kahjustuste või aegu-

tegemine, teisaldamine ja lõplik kahjutustamine.

mise tõttu ohtlikuks muutunud lõhkekeha avasta-

2 Termin keemiast. Tähendab põhjus-

mine, tuvastamine, kohapeal hindamine, ohutuks

tama, alustavat tõuget andma.

külge keti või vaieriga, mis hoiab miinikorpust eelnevalt määratud sügavusel; 3) triivmiinideks – veepinnal või vahetult selle all asuvad neutraalse ujuvusega miinid, millel puudub igasugune ankruseade. Triivmiinide kasutamine on Haagi 1907. aasta (VIII) kokkuleppega keelatud. Initsieerumise2 põhjal jaotatakse: 1) kontaktmiinideks – miinisütik initsieerub sihtmärgi vahetul kokkupuutel miinikorpuse või sellele kinnitatud tajuriga, s.o sarve või antenniga. Kuigi kontaktmiine on võrreldes teiste miinitüüpidega mõnevõrra lihtsam kahjutuks teha, korvavad selle puuduse nende väikesed tootmiskulud, mis teeb seda tüüpi miinid eelistatuks eelkõige vaesemates riikides; 2) juhitavateks miinideks – kaugjuhtimise teel aktiveeritavad miinid; 3) mõjumiinideks – miinisütik initsieerub sihtmärgi põhjustatud muutustest (veerõhk, müra, magnetväli jne) miini ümbritsevas füüsilises keskkonnas.

TÄNAPÄEVASED ÕPPEMIINID ON VARUSTATUD SARNASELT LAHINGUMIINIDEGA SENSORPAKETIGA NING AINUS ERISTAV ELEMENT ON LÕHKELAENGU PUUDUMINE.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

hulka liigituvad miinitraalimine, miinijahtimine, miinituukrite kasutamine ja demineerimine1 (ingl k explosive ordnance disposal; EOD). Platvormid, millelt miinisõjapidamist pidada, on väga mitmekesised, varieerudes õhusõidukitest kuni kaldalt juhitavate seadmeteni, peal- ja allveevahenditest rääkimata. Meremiine liigitatakse nende paiknemise järgi vees: 1) põhjamiinideks – tugeva negatiivse ujuvuse tõttu merepõhjas püsivad miinid; 2) ankrumiinideks – koosnevad positiivse ujuvusega miinikorpusest, milles asuvad lõhkelaeng ja sütik, ning mis on ühendatud merepõhjas paikneva miiniankru

Ott Laanemets

ÕPPEMIINID


RELVAD

 Õppemiini veeskamine miinijahtija Sakala pardalt.

lahingumiin. Põhjamiine jäljendavad õppemiinid on täidetud tavaliselt liiva, betooni või veega, kuid ankrumiine jäljendavad õppemiinid on seevastu ujuvuse tagamiseks täidetud õhuga. Makettmiine kasutatakse peamiselt miinide ehituse tundmaõppimiseks. Eeltoodud jaotused ning asjakohane terminoloogia on olulised siiski üksnes miinisõjapidamisega süvitsi tegelevatele spetsialistidele. Tavaliselt kasutatakse kõikide lahingumiini imitatsioonide kohta väljendit õppemiin.

ÕPPEMIINIDE KASUTAMINE MIINIJAHTIMISEL

soolsust ja temperatuuri. Saadud andmete abil arvutatakse heli levimise profiil veesambas, mille abil saab ennustada sonarikiirte levimise kaugust ehk vahemaad, kus on võimalik meremiine, allveelaevu jt objekte avastada. Seejärel veesatakse miinijahtijalt õppemiin, et hinnangutele kinnitust leida. Tänu õppemiinile saab sonarioperaator ka visuaalse ettekujutuse, milline üks põhjamiin sellistes tingimustes välja võiks näha ja teab edaspidi miinijahtimisel just sellistele sonarikontaktidele tähelepanu pöörata.

KATSE KÄIVITADA KODUMAIST MIINITÖÖSTUST Miinisõjapidamise üks valdkondi – merealade mineerimine kui rannakaitse lahutamatu osa – on kuulunud läbi aegade Eesti sõjalise mõtte klassika hulka. Juba taastatud mereväe esimene nn lipulaev Sulev oleks pidanud eriolukorras olema võimeline tegutsema „kaldalähedase miiniveeskijana“. Paraku polnud verivärskel mereväel lahingu- ega õppemiine. Kui 1998. aastal sai mereväe ülemaks senine piirivalve mereosakonna ülem kaptenleitnant Jaan Kapp, seadis ta väeliigi arendamisel üheks prioriteediks kodumaise miinitööstuse käivitamise. Tema Soome riigikaitsekõrgkooli Eesti kõrgema juhtivkoosseisu erikursusel 1999. aastal kaitstud diplomitöös

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Miinijahtimise harjutamiseks kasutatakse õppemiinidest veesatud välju, kus harjutatakse nii avastamist, klassifitseerimist kui ka identifitseerimist. Avastamiseks nimetatakse sellist miinijahtimissensorite käitlemist, mille eesmärk on leida merepõhjast objekte, mis eristuvad selle üldisest struktuurist, või leida objekte veesambast. Klassifitseerimiseks nimetatakse avastatud objekti hindamist, et eristada miinitaolised (minelike) ja mitte-miinitaolised (non-minelike) kontaktid. Esimesel juhul järgneb visuaalne tuvastamine allveeroboti

või miinituukriga. Kuna vees, mis on tihedam kui õhk, paistavad asjade suurused erinevad kui õhus, on õppemiinid tavaliselt erksavärvilised ja triibulised. Selline maaling võimaldab allveeroboti operaatoril õppida hindama kaugusi ja asjade tegelikke suurusi vee all. Miinijahtimist, nagu kogu sõjapidamist vee all, mõjutab keskkond oluliselt suuremal määral kui vee peal, maismaal või õhus, sest peamine sensor vee all on akustilise kaja põhimõttel töötav sonar. Aktiivsonar saadab välja helisignaali ja võtab vastu eri objektidelt peegelduva kaja. Merevesi ei ole teatavasti homogeenne keskkond ja seal on erinevast soolsusest, rõhust, temperatuurist ja paljust muust põhjustatud kihistusi. Sellistes kihtides liigub aga heli erineva kiirusega, see põhjustab sonarikiire murdumist. Ilma keskkonnaolude hea tundmiseta pole aga võimalik öelda, kas sonariekraanil vilkuv kontakt ka tegelikult määratud kohas asub. Nii, nagu pole olemas kahte päeva identsete ilmastikuoludega, võivad ka heli leviku tingimused veemassis märkimisväärselt varieeruda. Seetõttu tuleb esmalt aru saada heli levimise tingimustest sellel ajal ja selles kohas. Miinijahtimisele eelneb heli leviku kiiruse mõõdistus. Selleks kasutatakse sondi, mis lastakse läbi veemassi merepõhja, mõõtmaks kindlate intervallidega vee

53


54

RELVAD

 Õppemiini veeskamine miinijahtija Sakala pardalt.

„Eesti merekaitse areng aastani 2010“ toodud seisukohtade kohaselt oleks pidanud väikeriigi mereväe peamisteks relvadeks olema meremiinid, ladustatuna „vastavalt taktikalistele ja strateegiliste vajadustele“ rajatud depoodes. Miinide veeskamiseks oleks kasutatud nii mereväe enda kui ka täiendavalt tsiviilkasutu-

Naval Squadron) projekti raames osutasid lääneriigid, nende seas eelkõige Saksamaa, Rootsi, Taani ja Norra, Baltimaadele nii materiaalset kui ka väljaõppealast abi oma merevägede ülesehitamisel. Lääne partnerid olid valmis annetama ka õppemiine, kuid nende kasutusele võtmine oleks nõudnud Nõukogude/Varssavi pak-

MEREVÄE ÜLEM SOOVIS TÕESTADA LÄÄNERIIKIDELE, ET BALTI MEREVÄED EI OOTA PELGALT ABI, VAID ON SUUTELISED OMA SÕJALISE VÕIMEKUSE ARENDAMISEKS ISESEISVALT MIDAGI ETTE VÕTMA.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

sest kaasatavaid laevu. Ainsate mereväe laevadena olid miinide veeskamiseks sobivad Saksamaa Liitvabariigi päritolu Frauenlob-klassi miinitraalerid Olev ja Kalev ning mõnevõrra hiljem laevastikku jõudnud endised Soome Rihtiniemiklassi patrulllaevad Suurop ja Ristna. 1998. aastal asutatud Balti riikide ühise mereväedivisjoni ehk BALTRON-i (Baltic

ti liikmesriikide päritolu laevade ümberehitamist, mistõttu sellest loobuti. 1998. aastal vahetult pärast BALTRON-i asutamist alustati J. Kapi eestvõtmisel kodumaiste õppemiinide väljatöötamise projektiga. Õppemiinid oleksid pidanud olema esimene samm edasisele kontaktmiinide projekteerimisele. Sellekohaseid konsultatsioone

oli juba peetud Soome mereväe spetsialistide ja Tallinna tehnikaülikooli teadlastega, ning miinide tootmine oleks võinud kaitseministeeriumi omandisse kuulunud relvatööstuses AS E-Arsenal käivituda hinnanguliselt kolme-nelja aasta jooksul. Nagu erumereväekapten Kapp selle artikli tarbeks kinnitas, oli õppemiinide väljatöötamise ja kasutuselevõtmise projekti üks tõukejõud tema kui Eesti mereväe ülema soov tõestada lääneriikidele, et Balti mereväed ei oota pelgalt abi, vaid on suutelised oma sõjalise võimekuse arendamiseks iseseisvalt midagi ette võtma. Tallinnas valmistatud õppemiinide omapära seisnes selles, et tänu miiniankru vankri reguleeritavale teljelaiustele sobisid nad veeskamiseks nii endise Nõukogude/Varssavi pakti maade kui ka NATO päritolu laevadelt. Eesti õppemiinid oleksid seetõttu sobinud kasutamiseks kõikidel BALTRON-is osalevatel laevadel ning J. Kapp tutvustas õppemiini projekti esmakordselt partneritele 1999. aasta kevadtalvel Riias BALTRON-i juhtriikide kohtumisel.


RELVAD

 AS E-Arsenal toodetud õppeankrumiinid ladustatuna mereväebaasis.

PRAEGUSED ÕPPEMIINID 2009. aastal toimus Balti merevägede Baltic Fortressi sarja õppus, mille juhtriik ja korraldaja oli Eesti. Toonase mereväe ülema mereväekapten Igor Schvede prioriteedid olid õppuse miinitõrje osale realistlikuma väljundi andmine ning miinitõrjeüksuste sooritusvõime tõhus hindamine, mis oli juba mõnda aega olnud elavate arutluste objekt Balti mereväe ülemate regulaarsetel kokkusaamistel. Kuna õppuse toimumise alas ei olnud merepõhjas piisavalt maailmasõdadest jäänud lõhkematerjali ja Eesti mereväel õppemiine polnud, siis mereväe ülema korraldusel töötati lühikese aja jooksul välja projekt õppuse tarbeks veesatavate

mist Balti merevägede miinitõrjelaevade sooritusvõime hindamisel. Tegu oli olulise arenguga Baltimaades korraldatavate miinitõrjeõppuste ajaloos, kus varem oli eelkõige tegeletud maailmasõdadest merepõhja jäänud (nn ajaloolise) lõhkematerjali otsimise, tuvastamise ja hävitamisega. Seetõttu võeti tänapäevaseid miine meenutava välimusega matkevahendite kasutamine miinijahtijate meeskondades positiivselt ja entusiastlikult vastu. Eelmainitud õppemiine kasutati järgmisel aastal Ameerika Ühendriikide iga-aastase Läänemere piirkonna suure õppuse Baltops miinitõrjefaasis, mis toimus Põhja-Eesti rannikul. Baltops 2010 käigus selgus ühtlasi, et algselt kiirkorras valmistatud õppemiinid osutusid kavandatust efektiivsemateks, kuna miinijahtijatel oli neid küllaltki keeruline leida. Tõenäoliselt oli sellel mitu põhjust, nt korpuse koostetöödel kasutatud tehnilised lahendused ning korpuse küljes paiknevad elemendid. Õppemiinid on siiani aktiivselt kasutusel mereväe miinijahtijate meeskondade väljaõppes. Et 2009. aastal valmistatud õppemiinid on võrreldes oma 10 aastat varasematest kodumaistest eelkäijatest tehniliselt tunduvalt lihtsakoelisemad, siis eeldatavasti on ka nende kasutuslik eluiga pikem. Praegu mereväes kasutusel olevate õppemiinide eesmärk on harjutada miinitõrjetehnikaid, mitte arendada nende baasil lahingumiine. Pealegi, nagu näitas katse käivitada kodumaist miinitööstust, läheb usaldusväärse ja tõhusa relvastuse arendamiseks vaja enamat

PRAEGU MEREVÄES KASUTUSEL OLEVATE ÕPPEMIINIDE EESMÄRK ON HARJUTADA MIINITÕRJETEHNIKAID, MITTE ARENDADA NENDE BAASIL LAHINGUMIINE. õppemiinide valmistamiseks. Valiti välja kolme põhjamiini tüübid ning mereväes koostatud jooniste põhjal valmisid ühes Tallinna ettevõttes õppemiinide korpused, mis täideti osaliselt betooniga. Tagantjärele hinnates võib õppust Baltic Fortress 2009 ja sellega seotud ettevõtmisi ning hilisemaid arenguid lugeda igati kordaläinuks ja isegi märgiliseks. Kõnealused õppemiinid ei kvalifitseerunud kindlasti omal alal maailmaklassi, neil puudusid igasugused sensorid, kuid nende olemasolu harjutusalal andis võimaluse rakendada uutmoodi metoodilist lähene-

kui üksnes hea tahe ja pealehakkamine. Mereväe üks alaline katsumus on nüüd ja tõenäoliselt ka edaspidi sensoritega varustatud õppemiinide hankimine ning käepärastest vahenditest valmistatud matkemiinide täiustamine ja arendamine. Lahingumiinide hankimise vajadusest on küll palju räägitud, kuid kunagi ei ole kaitseplaneerimise käigus eraldatud mereväele rohkem vahendeid kui ainult ühe sõjalise võime arendamiseks. Seni on selleks ainsaks arendatavaks võimeks olnud tagajärgede likvideerimine ehk miinitõrje.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Esimene partii E-Arsenalis toodetud õppemiine valmis üsna ruttu ning nende veeskamist asusid mereväe laevad kohe katsetama. Tegu oli ankrumiinidega, mille juurde kuulusid sulavtablettidega signaalpoid. Kui õppemiin jäi välja traalimata, siis vastavalt eelseadistusele pidi tablett hakkama 8–48 tunni jooksul kokkupuutel mereveega lagunema ning vallandama miiniankru külge kinnitatud punase signaalpoi, mis tähistas õppemiini asukohta. Miiniankru pinnale vintsimiseks ja pardale tõstmiseks oleks kasutatud sama signaalpoi trossi. Kahjuks polnud tootjal varasemat meremiinide projekteerimise alast oskusteavet ning kvaliteetset tehnoloogiat, mistõttu õppemiinid, mida välja traalida ei õnnestunud, jäidki merepõhja. Oluline probleem oli sulavtablettide puudulik lagunemisprotsess, mistõttu signaalpoid ei saanud pinnale tõusta. Pärast mõningast katsetamist otsustas merevägi kodumaistest õppemiinidest nende ebausaldusväärsuse tõttu loobuda. Koos J. Kapi lahkumisega mereväe ülema ametikohalt ja AS E-Arsenali tegevuse lõpetamisega mõni aasta hiljem kogu õppemiinide ja seeläbi kontaktmiinide ning miiniveeskamisvõime loomise püüe lõppes. Tõenäoliselt vähendas huvi meremiinide vastu ka 1999. aastal alanud NATO-ga lõimumise protsess, mille käigus oli suurim muutus kaitsejõudude arendamisel lahtiütlemine iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses alliansi liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet. Mereväe jaoks tähen-

das see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele.

55


56

ÕHUVÄGI

 Harva on Eestis võimalik läbi viia nii suuri õhuväeõppusi, mille käigus saab juhtida üle kümnest lennukist koosnevaid formatsioone.

SIHITAJAD: püüdurhävitajate silmad Sverre Lasn

FOTOD: SIIM VERNER TEDER

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Taevas on piiritu ja tühi. Vaid harva on näha kõrguses üksikuid lennukitest jäetud triipe. Selline näeb taevas välja maapealse vaatleja jaoks. Hoopis teine pilt avaneb õhuväele, kes otsivad püüdurhävitajate ja neid sihtmärkideni juhtivate sihitajate harjutusteks vaba õhuruumi. Augustis Eestis toimunud sihitajate ja püüdurhävitajate F-15C ühisharjutustest ja sellest, kuidas saavutada üleolek õhus, räägib lähemalt leitnant Tõnis Pärn, õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülema kohusetäitja.


ÕHUVÄGI

S

de juhtimisele õhus. Lennukid sooritasid õhuvõitlusharjutusi ehk vastase tõkestamist õhust. Hävitajad olid jagatud nn sinisteks ja punasteks ning õppuste legend oli läbi mängida situatsioon NATO-sse kuuluva riigi piiri lähistel, kui piiri püüavad ületada vaenulikena identifitseeritud lennumasinad, mis tuli alla lasta. Eestis toimus nii suurte formatsioonidega nagu neli versus kaheksa või neli versus kümme lennukit hõlmav õppus esmakordselt. Just lennukite suur arv ja vajaliku vaba õhuruumi suurus ongi Euroopa väiksuse ja elanikkonna tihenduse juures õppuste läbiviimise kõige suurem probleem. Euroopas on selliste suuremahuliste õhuväeõppuste jaoks keeruline leida ajutiselt eraldatud õhuruumi, millel pole tavapärast klassifikatsiooni ja kust tsiviilõhujuhtimise teenindus on kohustatud lennuliikluse kõrvale suunama. Näiteks väikese pindala, kuid suure rahvaarvuga Belgias, kellel on korralik õhuvägi, on niivõrd tihe tõusev ja laskuv tsiviillennu-

liiklus, et õppusteks vaba õhuruumi on võimatu tekitada. Sama keeruline on olukord ka Saksamaal, Prantsusmaal ja mitmel teisel suure õhuväega riigil. Veidi kergem on Hispaanial ja Skandinaavias, sest näiteks Lõuna-Hispaania mõningad piirkonnad ja Põhja-Skandinaavia võimaldab läbi viia suuri ajutiselt eraldatud õhuruumi nõudvaid õppusi. Õnneks on Eesti elanike suhtumine liitlastesse ja ka nende väljaõppe eesmärkidel sooritatud mürarikastesse madallendudesse mõistev, sest õhujõudude tähtsusest riigi kaitseplaanides saadakse aru.

MIDA TÄHENDAB ÜLEMVÕIM ÕHUS Õhus on kolm ülemvõimu klassi: Õhuüleolek (ingl k air supremacy) – vastastel ei ole võimalik teha teise poole üksustele mingit kahju, ülekaal õhus on täielik, vastasel pole võimalik teist poolt õhus mõjutada. Hävitatud on õhutõrjeraketikompleksid, lennukid jne. Üks pool hoiab nii enda kui ka vastase

SÕDUR NR 5 (92) 2016

eni on suured õppused toimunud õhuturbemissiooni ajal ja nende põhieesmärk on toetada õhuturbevõi õhupolitseimissioone, kus keskendutakse konkreetsete probleemide, nagu näiteks side puudumine jne lahendamisele. Augustis Eestis toimunud ameeriklaste harjutusprogrammi kuulunud õppus keskendus õhukaitsele ja oli hoopis suurema mastaabiga. Sellest võtsid osa Suurbritannias Lakenheathi õhuväebaasis paiknevad 12 USA F-15C püüdurhävitajat, millele lisandus neli ajutiselt Rumeenias Câmpia Turzii õhuväebaasis paiknevat California rahvuskaardi hävitajat ja NATO õhuturbehävitajad – Briti üksuse Ämaris paiknevad Eurofighter Typhoonid ja Šiauliais baseeruv Portugali üksus, kellel on kasutada F-16-d. Lisaks nimetatuile lõid õppustel kaasa veel Rootsi õhuväe S-39 Grippenid ja soomlaste hävitajad F-18. Õppus oli suunatud õhukaitsele ja seda nii pilootide kui ka sihitajate väljaõppes ning keskendus suurte formatsioonide tegevusele ja nen-

57


58

ÕHUVÄGI

 Õppusest võtavad osa ka Ämaris paiknevad Eurofighter Typhoonid.

territooriumil täielikku õhupuhtust, kontrollib kõike, mis õhus liigub, vastase maavägedel on võimalik piiratud määral kasutada vaid kaasaskantavaid õhutõrjeraketisüsteeme. Õhuülekaal (ingl k air superiority) – ühe poolel on ajutiselt võimalik vajalikul ajahetkel tekitada õhus täielik ülekaal, näiteks oma üksuste õhust katmiseks, kui üksused on vaja toimetada operatsioonipiirkonda, õhuruum ajutiselt mingiks piiratud ajahetkeks oma kontrolli alla saada, et sõjaline operatsioon läbi viia jne. Õhuülekaalu kõige madalam ehk kolmas tase (ingl k air parity) – suudetakse hoida kontrolli taevas vaid enda üksuste positsioonide kohal. Kui keeruline on õppusteks vajaliku suurusega ala leida, sellest annab tunnistust sellise ala reaalne suurus, sest kogu väljaõppeala hõlmas 5000 – 50 000 jala, ligikaudu 1500 m kuni 15 km kõrgusel asuvat piirkonda, mis asus umbes viiendiku Eesti pindala kohal. Selles tsiviillennuliiklusele suletud alas tagati, et sinna ei sisenenud ajutiselt ühtegi lennumasinat peale õppustel osalenud 16 hävitaja, kes sooritasid oma ülesandeid sihitajate kontrolli all. Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse jaoks oli õppuste kõige käegakatsutavam kasu võimalus pakkuda sihitajateenust suurte formatsioonide jaoks. Seireoperaatorid said reaalse kogemuse, kuidas päriselus läbi mängida vaenulike lennukite sõbralikku riiki sisenemise ja tagasitõrjumise situatsioone, mida tavaliselt saab harjutada vaid kriisiaja õppustel ehk matkitult. Võimalust kontrollida korraga nii suurt hulka lennukeid ei tule just väga sageli ette.

SIHITAJAD JAGUNEVAD KOLME TASEME VAHEL – MADALAIM EHK ÕHUTURBEVALMIDUSTASE, KITSENDUSTEGA LAHINGUVALMIS JA KÕRGEIM EHK LAHINGUVALMIS TASE.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Sihitajad jagunevad kolme taseme vahel – madalaim ehk õhuturbevalmidustase, kitsendustega lahinguvalmis ja kõrgeim ehk lahinguvalmis tase. Õppuse tulemusena jõudis Eesti suure sammu lähemale esimese lahinguvalmis sihitaja kvalifitseerimiseni. Eesti õhujõudude jaoks on see suur samm edasi: õppustel läbi harjutatud taktika leiab rakendamist mistahes sõjalise

konflikti korral, kui vastasel on kasutada lennuvägi ja sõbralik õhuruum vajab selle vastu kaitset. Nüüdsest on Eesti sihitajad võimelised tegelema ka selliste lahingusituatsioonidega. Eesti poolelt võttis õppustest osa seiremeeskond ja relvastussektsioon. Kokku oli Eestist õppustel hõivatud neli sihitajat. Eestlastele lisandus neli belglast, kellest üks on taktikalise side-

lingi operaator, kaks sihitusinstruktorid ja üks sihitaja, ja kaks britti. Õppustel kasutati valdavalt AIM120 Advanced Medium-Range Air-toAir Missile ehk AMRAAM-i laskemoona imitatsioone, mille laskekaugus ulatub nägemisväljast kaugemale ja on sõltuvalt raketi modifikatsioonist kuni 50–160 km, et vastase lennukid hävitada varem, kui nende relvastus vastutuld avada võimaldab.

SIHITAJA KUI TIPPSPETSIALIST Hea sihitaja väljaõpetamine on suur töö, lisaks on oluline osa aja jooksul lisanduvatel kogemustel. Sihitajate ehk radarlennujuhtide peamine ülesanne on õhus oma lennukeid kontrollida ja


ÕHUVÄGI

59

Kuigi kõikidel tänapäeva hävitajatel on peal radarid, millega on võimalik sihtmärke tuvastada, on lennukitele paigaldatud radarite tööraadius alati väiksem kui sihitajate käsutuses olevatel radaritel. Mida suurem ja võimsam on radar, seda enam ta energiat vajab, samuti tuleb lennukile paigaldatud radari puhul leida sellele optimaalne kaal, mis lennuki lennuomadusi võimalikult vähe mõjutaks. Sihitajate käsutuses olevad võimsad radarid suudavad tagada stabiilse ja kvaliteetse pildi kogu tööraadiuse ulatuses, samas hävitajatele paigaldatud radarite puhul muutub sektor seda kitsamaks, mida kaugemale ette hävitaja oma radariga näha soovib. Sihitajaks ei saa igaüks. Kõik selle eriala kandidaadid läbivad lennuakadeemias lennujuhtidega sama FEAST-testi. Kontrollitakse kandideerija isikuomadusi, peast arvutamise oskust ja ruumilist kujutlusvõimet ehk oskust kahemõõtmelisest pildist oma peas moodustada kolmemõõtmeline: radaripilt on kahemõõtmeline, millele on kantud kõrgused ja muu info, mille põhjal sihitaja peab suutma kogu info ruumiliseks muuta. Samuti peab kandidaadil olema hea välkmälu, et pildi kadumise puhul säilitada oma peas ülevaade, kus asusid kõige ohtlikumad lennukid, kus enda lennukid, et suuta ennustada taevas toimuda võivaid tõenäolisi arenguid. Viimasel puhul muutuvad oluliseks kogemused, sest õhuoperatsioonide taktikalised lahendused on sageli standardsed, teada on, millal lõppeb kütus, milliseid manöövreid ja millises ulatuses

KOGENUD SIHITAJA SUUDAB LENNUKI KÕRGUSE, KIIRUSE JA MUUDE PARAMEETRITE JÄRGI TUVASTADA, KAS TEGU ON TSIVIILVÕI MILITAARLENNUKIGA NING VASTAVALT KA REAGEERIDA. määratakse informatsiooni põhjal, kuidas lennukid üksteise suhtes asetsevad, kui kiiresti nad liiguvad ja millistel kõrgustel nad lendavad. Rusikareeglina on kõige kõrgemal ja kõige kiirem lennuk kõige ohtlikum ja sihitaja ülesanne on oma pilootidele esimese asjana teada anda, kus vastase kõige ohtlikum lennuk asub.

suudavad lennukid sooritada, samuti on igal lennukitüübil oma nn mugavustsoonid, milles lennata on ökonoomne. Nii suudab kogenud sihitaja lennuki kõrguse, kiiruse, lennutrajektoori ja muude parameetrite järgi tuvastada, kas tegu on tsiviil- või militaarlennukiga ning vastavalt sellele ka reageerida.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

vastase lennukite tegevuse kohta infot edastada. Eestis iga päev toimuvate õhuturbemissioonide ajal kontrollib sihitaja konkreetset lendu (kaht lennukit), ütleb enda juhtimise alla kuuluvale lennule kõrguse, suuna ja kiiruse, kas lubab või ei luba lennuki viia ülehelikiirusesse. Piloodi tegevust suunab suures osas sihitaja, kes juhatab piloodid ka sihtmärgile. Augustis toimunud õppustel oli sihitaja ülesanne nn pilti maalida ehk anda sõbralikele lennukitele infot, kus asuvad vastase lennukid, mis suunas vastased liiguvad, milline on kõige kõrgem lennuk ja millised on vastase lennukite kiirused. Alati on vastase formatsioonis prioriteetsemaid ja vähem prioriteetseid lennukeid, mille tähtsus


60

ÕHUVÄGI

HÄVITAJA F-15C FOTOD: WIKIPEDIA, US AIR FORCE

radar on legendaarne

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Donnell Douglas (mis on küll praeguseks ühinenud Boeinguga) taktikaline hävituslennuk F-15 loodi USA õhujõudude tellimusel õhuruumis ülekaalu saavutamiseks ja hävitaja esmalend toimus 1972. aasta juulis. F-15 hävitajad tegi legendaarseks nende tippklassi radar. Enne F-22 ja F-35 väljatulekut oli just F-15 ja selle C ehk Charley modifikatsioon lennuk, millele polnud sensori osas võrdväärset vastast. Enne viienda põlvkonna hävitajate saabumist oli F-15C nägemisulatuselt üks parimaid. F-15C on ka mõõtudelt kopsakas hävitaja, Eurofighter Typhooni kõrval mõjub F-15, nagu seisaks veoauto sportauto kõrval. F-15 hea manööverdusvõime saavutati tänu tiiva väiksele pinnakoormusele ning kõrgele kaalu ja tõukejõu suhtele, mis võimaldab lennukil sooritada ilma lennukiirust vähendamata järske viraaže. F-15-l on suurepärane tõusukiirus: 10 km kõrgus saavutatakse umbes 60 sekundiga. Lennuki kahe mootori kogutõukejõud võimaldab F-15-l kiirendada isegi püstloodsel tõusul. Relvad ja lennuki juhtimissüsteemid on loodud selliselt, et õhuvõitlust suudaks efektiivselt pidada üks inimene. Hävitaja APG-63/70 impulss-Doppleri-radar võimaldas avastada ja jälgida eri kõrgustel lendavaid objekte ja üles leida ka kuni 180 km kaugusel asuvaid väiksemaid kiireid sihtmärke, mis pole piloodi vaateväljas, samuti lähedal ja lausa puulatvade kõrgusel lendavaid objekte. Sellise radari ja sihtmärgile lukustuvate AIM120 AMRAAM rakettide abil suudab F-15C

pidada piloodi nägemisulatusest kaugel väljas toimuvat õhulahingut. Lähivõitluses leiab radar automaatselt vaenlase lennuki ja vastav info kuvatakse head-up-ekraanile (läbipaistev ekraan, mis kuvatakse piloodi ette, et ta ei peaks pilku mujale pöörama). F-15 elektrooniline lahingusüsteem võimaldab nii hoiatust ohu puhul kui ka automaatseid vastumeetmeid erinevate ohuallikate vastu. F-15-le võib kinnitada kolme sorti õhkõhk-tüüpi rakette: AIM-7F/M Sparrow või AIM-120 AMRAAM, mis asuvad kere alumistel kantidel, ja rakette AIM-9L/M Sidewinder kahele tiiva-alusele püloonile, kuhu on samuti võimalik kinnitada ka AIM-

120 rakette. Lisaks rakettidele asub lennuki parema tiivakonsooli tüveosas 20 mm Gatlingi automaatkahur. Pilooti abistab automatiseeritud relvajuhtimissüsteem, mille päästikud asuvad juhtkangil ja mootori pööretehooval. Kui piloot otsustab kasutada järgmist relva, ilmub iga konkreetse relva jaoks vajalik visuaalne juhtimine automaatselt head-up-ekraanile. Erilised väikese õhutakistusega kütusepaagid ehk conformal fuel tank’id arendati välja F-15C ja F-15D versioonidele. Paagid kinnitatakse mõlemale poole lennuki keret mootori õhuvõtuava kõrvale tiiva alla. Erinevalt tavalistest kerevälistest paakidest ei saa neid lennu ajal alla heita.

F-15C LENNUTEHNILISED NÄITAJAD Meeskond

1

Pikkus

19,44 m

Tiivaulatus

13 m

Kõrgus

5,6 m

Tühimass

12 700 kg

Täismass

20 200 kg

Maksimaalne lennukaal

30 845 kg

Mootor

2 x Pratt & Whitney F100-220, järelpõlemisega turboventilaatormootorit

Maksimaalne kiirus

1450 km/h (Mach 1,2) merepinna kõrgusel ja 3018 km/h (Mach 2,5) optimaalsel kõrgusel

Tegevusraadius

3000 km, lisakütusepaakidega 5600 km

Lennulagi

20 000 m (65 000 jalga)

Tõusukiirus

254 m/s

Tõukejõu ja kaalu suhe

1,12 (–220), 1,30 (–229)


 Eesti Diviisi sõdurid 1944. aasta suvel tankitõrjeraketiheitjaga Panzerschreck.

 Algul Sinimägedesse positsioonidele jäänud Harald Riipalu määrati juhtima taganemist katvat põhiliselt Eesti Diviisi üksustest koosnevat võitlusgruppi.

61

FOTOD: BUNDESARCHIV, EESTI PILDILEHT 1943-1944, ARHIIV

SÕDUR NR 5 (92) 2016

EESTI DIVIISI lagunemine AUGUSTIS 1944

AJALUGU


62

AJALUGU

1944. aasta raskel sügisel asusid Saksa üksused Eestist välja tõmbuma, sellele järgnes Eesti Diviisi kiire lagunemine. Kui kirjuks selline lagunemise lapitekk osutus, sellest alljärgnevalt. Hanno Ojalo

P

ärast Leningradi rinde vägede pealetungi nurjumist Sinimägedes augustikuu esimesel dekaadil algas peagi punaväelaste sissetung Eestisse Pihkva suunalt. Tartu ja Kagu-Eesti kaitsmiseks saadeti sinna kiiruga abivägesid, sealhulgas eri võitlusgruppide koosseisus ka neli 20. eesti SS-diviisi (edaspidi Eesti Diviis) jalaväepataljoni. Sinimägedesse jäid paigale 45. rügemendi staap koos rügemendiülema Harald Riipaluga ja selle rügemendi II pataljon Hauptsturmführer (kapten) Erik Kiisa juhtimisel, samuti Narva pataljon Hando Ruusi juhtimisel. 46. rügemendi II pataljon Peet Lehola juhtimisel ja salapärane üksikpataljon, mida tema ülema Hauptsturmführer (kapten) Viktor Sihveri järgi kutsutigi lihtsalt Sihveri pataljoniks. Samuti jäid siia diviisi suurtükirügement ja kõikvõimalikud tugiüksused. Seda kogumit võiks tinglikult nimetada Eesti Diviisi Põhjagrupiks.

ril ettevõetud Saksa mereväe katse vallutada soomlaste käest Suursaar kukkus täielikult läbi. Samas oleks teoreetiliselt Tallinna sillapea suutnud mingi aja eksisteerida. Selliseid oluliste sadamate ümber moodustatud „taskuid“ jätsid sakslased vaenlase tagalasse 1944. aastal Prantsusmaal (Brest, Dunkerque, La Rochelle jt) ning küll oluliselt suurem oktoobris tekkinud Kuramaa platsdarm pidas rünnakutele vastu maailmasõja lõpuni. Teisalt oleks Punaarmee ilmselt suutnud Tallinna sillapea siiski nädalate või kuudega vallutada, sest kas või Läti sadamate kaudu oleks sillapeal asunud vägesid keeruline varustada. Igal juhul oleks sillapea loomise plaan tallinlastele ja linna kaitsnud eesti väeosadele kaasa toonud rohkelt ohvreid ja purustusi. Punaväe 8. armee ägeda pealetungi, suurtükitule ja õhurünnakute tulemusena võinuks avanev pilt meenutada Narvat või Tartut 1944. aastal. Samuti oleks see teinud peaaegu võimatuks eestlaste põgenemise Soome, Rootsi või Saksamaale. Rääkimata juba probleemidest Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamisega ja selle katsetega midagi teha, kui Tallinnas valitsenuks karmi käega Saksa sõjaväekomandant. Tegelikult viidi ellu Tallinna sillapea minivariant – 17.–22. septembrini tõmmati piiratud hulk Saksa vägesid, kelle hulka kuulusid põhjaranniku rannakaitseväelased ja Tallinna garnison, samuti eesti väeosad (Kehras paiknenud Eesti Diviisi tagavarapataljon, Klooga–Paldiski tagavararügement) sillapeasse ja pandi laevadele. Eestlased, kes ei soovinud

PUNAVÄE 8. ARMEE ÄGEDA PEALETUNGI, SUURTÜKITULE JA ÕHURÜNNAKUTE TULEMUSENA VÕINUKS AVANEV PILT MEENUTADA NARVAT VÕI TARTUT 1944. AASTAL. LUGU TALLINNA SILLAPEAST, SELLE TEKKIMISEST JA KADUMISEST

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Järgnenud suur taganemine on seotud mõistega „Tallinna sillapea“. Üsna levinud versiooni kohaselt planeeris Hitler Tallinnasse jätta Saksa vägede poolt kaitstud sillapea, mis seoks Punaarmee jõude, takistaks Balti laevastiku väljatungi Soome lahest ja samuti venelastel Tallinna ja ka Paldiski sadama kasutamist. Sillapeasse pidi kuuluma ka Suursaar koos oma rannapatareidega. Kes teab, kuidas see plaan oleks kulgenud, kuid 15. septemb-

lahkuda, deserteerusid. 22. septembri hommikul lahkusid viimased Saksa laevad Tallinna sadamast ja 23. septembril Paldiskist. Lisaks Suursaare ebaõnnestunud vallutuskatsele võis Tallinna sillapea plaani hülgamist põhjustada ka Punaarmee oodatust teravam pealetung Riiale, mis algas 14. septembril ja Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril. Tegelikult väegrupil Nord pääsu polnud. Septembris õnnestus küll Eestist edukalt lahkuda, kuid 10. oktoobril lõigati ta Saksamaast ikkagi ära ja moodustus Kuramaa platsdarm.

ALGAB EESTI DIVIISI PÕHJAGRUPI TAGANEMINE Taganemiskäsu sai Eesti Diviisi staap III SS-soomuskorpuse staabist 17. septembri õhtul ja juba samal õhtul asuti selleks ettevalmistusi tegema. 18. septembri lõuna paiku teavitas diviisiülem Franz Augsberger 45. rügemendi ülemat Harald Riipalut ja andis käsu alustada taganemist pimeduse saabudes, katteväeosadel aga hommikul kell 6.00. Riipalu määrati juhtima taganemist katvat põhiliselt Eesti Diviisi üksustest koosnevat võitlusgruppi. Õhtul alustasidki diviisi voorid, majandusüksused ja suurtükivägi liikumist Kurtna poole. Plaani järgi taganes jalavägi mööda Kuremäe–Iisaku–Rostoja–Tagajõe teed, suurtükivägi ja voorid Tudulinna–Avinurme maanteel. Katteväeosaks ehk järelväeks määrati 45. rügemendi tankitõrje- ja jalaväe saatesuurtükkidega tugevdatud pataljon Narva. Rindelt lahkumist soodustas 19. septembri hommikul laskunud tihe udu. Samal päeval kell 14 Jõuga teeristil sai Riipalu tulevikku arvestades saatusliku käsu ilmuda diviisi staapi, mis oli jõudnud juba Koerusse. Staabis sai Riipalu teada, et Augsberger olevat kutsutud peakorterisse Berliinis ja lahkunud lennukil lõuna paiku. Eesti Diviisi ajutiseks juhiks olevat määratud üks teadmata kust leitud suurtükiväeooberst, kes olukorda ei tundnud ja midagi ei teinud. Riipalu sai käsu asuda oma üksustega, kuhu kuulus sel hetkel vaid käputäis sõjaväelasi, sest üksused liikusid alles enam-vähem 50–60 kilomeetri kaugusel idast läände, Rakke piirkonda kaitsele. Samal ajal jõudis õnneks Emajõe äärest Piibe piirkonda Alfons Rebane oma 200 mehega, kes olid läbinud raske 50-kilomeetrise teekonna. Ilma kõrgemate juhtideta jäänud Eesti Diviisi jalaväepataljonid liikusid parajasti aeglaselt Iisaku–Tudulinna– Avinurme teel edela poole sellises järjekorras: Saksa 113. julgestusrügement (285. julgestusdiviisi põhiväeosa), nn Sihveri pataljon (III/47), II/45, I/46 ja järelväena pataljon Narva. Lisaks Eesti Diviisi üksustele taganesid ka piirikaitserügemendid ja politseipataljonid, kelle kolonne ründas mitmel korral Vene lennuvägi. 18.-19. septembri ööpimeduses õnnestus Avinurme teerist läbida diviisi suurtükiväerügemendil. Paraku Riipalu ja Augsberger oma väeosi enam ei näinud. Vaid vähesed jõudsid Rakke piirkonda, enamik hajus lihtsalt laiali. Kõik eksitavad teated, et Eesti Diviis lahkus Eestist


AJALUGU

63

 Põrgu läks lahti Narva rindel, pildil Saksa rasketank Tiger 1944. aasta alguses koos pataljoni Narva võitlejatega.

RIIPALU SAI KÄSU ASUDA OMA ÜKSUSTEGA, KUHU KUULUS SEL HETKEL VAID KÄPUTÄIS SÕJAVÄELASI, SEST ÜKSUSED LIIKUSID ALLES ENAM-VÄHEM 50–60 KILOMEETRI KAUGUSEL IDAST LÄÄNDE, RAKKE PIIRKONDA KAITSELE. osalemist (mitte tervikliku üksuse, vaid pigem üksikute gruppidena). Andmed puuduvad II/45 ja I/46 kohta. Harald Riipalu omalt poolt teatab, et juba pärast Avinurme lahingut ja selle suuna sulgemist „diviisi osad käsutanud kapten Sihver (kelle Riipalu oli jätnud nn Põhjagrupi juhatajaks) üksikuis gruppides läbi metsade liikuma, et välja jõuda Paasvere–Simuna–Rakke teele ja ühineda eesoleva rindega.“1 Järgnes suurem lahing, kus olid vastamisi just Punaarmees ja Saksa sõjaväes teenivad eestlased. See toimus 21. septembri pärastlõunast kuni õhtuni Porkuni järve – Sauevälja – Vistla küla

piirkonnas. Lahtiseks jääb ka küsimus, kuidas suutsid punaväe eestlased taganevat kolonni üllatada. Kas Eesti Diviisi meestel mingit luuret ei olnudki? Võimalik, et eespool kirjeldatud segaduses just nii see oligi. Mälestustes on arusaadavalt erinevad kirjeldused, kes kelle pihta esimesena tule avas (olenevalt jutustaja asukohast ja saabumise ajast). Kuid punased autorid väidavad, et 925. laskurpolgu luurerühm avastas taganeva kolonni, tõkestas nende edasiliikumise ja avas tule.2 Punaarmeel oli absoluutne arvuline ülekaal, lisaks polnud käsirelvadega Saksa vormis eesti sõjameestel vaenlase tankidele ja liikursuurtükkidele midagi peale

1 Riipalu, Harald. Kui võideldi kodu-

2 Külaots, Vassili. Uraalidest Kura-

pinna eest. Tallinn, 2004. Lk 146.

maani. Tallinn, 1975. Lk 197.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

või 45. ja 46. rügement ületasid Eesti– Läti piiri, on pehmelt öeldes olukorra ilustamine. Ööl vastu 20. septembrit jõudsid Rakkesse üksikud mehed, sh ka 45. rügemendi staap, sanitaarüksus, hiljem veel 45. rügemendi 14. kompanii tankitõrjujad. Septembris 1944 toimus kaks suuremat lahingut, milles osalesid mõlemal poolel eestlased – Avinurme ja Porkuni lahingud. Kui 20. septembril toimunud Avinurme lahingus osalesid peamiselt piirikaitserügemendid, siis 21. septembril toimunud Porkuni lahingus olid kaasatud ka Eesti Diviisi väeosad. Lahing ise oli tõsine ja ohvriterohke ning kestis eri intensiivsusega ligi kuus tundi – kella kolmest päeval kuni üheksani õhtul. 21. septembril liikusid 8. eesti laskurkorpuse üksused Tamsalu suunas ning 249. laskurdiviisi luure avastas umbes 1500-mehelise vastase kolonni, mis liikus Assamalla–Tamsalu suunas, lootes Punaarmee väeosade vahelt lääne poole läbi lipsata. Kolonnis olid läbisegi Eesti Diviisi üksused, samuti ka 2. ja 4. piirikaitserügemendi ja politseipataljonide mehi. Üllataval kombel mainitakse ainult Narva pataljoni ja Sihveri pataljoni


64

AJALUGU

 Veel ollakse rõõmsad: foto Franz Augsbergerist (vasakul) koos Fritz Klingenbergiga 1943. aasta juunist.

üksikute tankirusikate vastu panna. Sel põhjusel purustati Porkuni lahingus tankide, liikursuurtükkide ja kahurite tulega põhiliselt kergerelvadega varustatud Eesti Diviisi ja piirikaitserügementide kolonn ning Saksa vormis sõjamehed hajusid metsadesse.

KES PÄÄSESID ÜLE LÄTI PIIRI?

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Juba 20. septembri hilisõhtul, kui Eesti Diviisi üksused alles liikvel olid, sai Riipalu tõenäoliselt kindral Wilhelm Hasse staabist taandumiskäsu ja 21. septembriks oli tema võitlusgrupp Rakke ja Koeru piirkonnast lahkunud. Seega 21. septembril, kui 20 kilomeetrit põhja pool toimus Porkuni lahing, langes Rakke juba pealetungivate punaväelaste kätte. Taganemise kohta andis Riipalu ise tõele mittevastava selgituse, mida hiljem on korduvalt tsiteeritud ja mis ei vasta-

nud tegelikule olukorrale. Osundame: „Siit alates taandus diviis ešelonides kahe rügemendiga, 45. ja 46.-ga, kuni Lemsaluni (Limbaži), kus nad lõplikult rindetegevusest vabastati.“ Nimetades oma kuni 300 eri väeosade mehest kokkusobitatud gruppi 45. rügemendiks ja Alfons Rebase kuni 200 mehest koosnevat salka 46. rügemendiks ja kõike kokku Eesti Diviisiks, ilustab Riipalu Eestist lahkumist. Arvestades, et diviisi ja 45. rügemendi staap olid pääsenud, võis selline mulje ju tekkida. Ka oma mälestusreaamatu eelnevatel lehekülgedel rõhutab Riipalu mitu korda, et Tartu rindelt on kohale jõudnud 46. rügement, kuigi Piibe piirkonda saabus Alfons Rebane kompanii-suuruse salgaga. Need andmed on rännanud ka saksakeelsesse sõjaajalookirjandusse. Mitmed ohvitserid, kes Eesti Diviisi jalaväe riismeid Lätis nägid, kinnitavad

seda. Voldemar Madisso: „Diviisi jalaväeosade suhtes on pilt lausa jahmatamapanev. Narva rindel rakendatud 45. ja 46. rügemendi pataljonidest pole ükski üksustena välja jõudnud“. Suur segadus on taganemiskuupäevadega. Nii võib kohata väiteid, nagu oleks Riipalu grupp läbinud 24. septembril Suure-Jaani, 25. septembril Kilingi-Nõmme ja ületas piiri 26. septembril. See väide ei saa kuidagi tõele vastata, sest juba 23. septembril vallutas Punaarmee Viljandi ja Pärnu, 23. septembril Rūjiena, 24. septembril Valmiera ja 25. septembril Mõisaküla ning Kilingi-Nõmme, surudes võimalikku taganemiskoridori üha kitsamaks ja kitsamaks. 37. politseipataljoni ohvitser Voldemar Madisso ja Wehrmachti 87. diviis lahkusid Viljandist 22. septembril ja ületasid Läti piiri 23. septembril. Emajõelt


AJALUGU

Kanaküla–Kilingi-Nõmme kaudu. Nemad poleks Riipalu grupi kaitset nagunii tugevdada saanud, sest positsioonil vajati tankitõrje- ja välisuurtükke, mitte suurekaliibrilisi haubitsaid, piiri ületasid suurtükiväelased kas 24. (või 25.) septembril. Enne Lätti jõudmist anti kahurid üle 87. Saksa jalaväediviisile. 22.-23. septembrini lahkusid Eestist Lätisse mõlemad Emajõe rindel võidelnud Saksa diviisid: 87. ja 563. Nende lahkumisega on seotud ka nn Mõisaküla viimnepäev. 22. septembril voorisid läbi linna kümned ja sajad Saksa sõjaväe autod, mootorrattad, varustusega koormatud hobuveokid. Sakslaste lahkumine kestis mitu päeva. Vastavalt saadud käskudele tuli taganedes hävitada sõjalised objektid, kuid seda käsku tõlgendati üsna vabalt ja vastavalt võimalustele. Eelkõige tahtsid sakslased hävitada kohaliku raud-

65

logistilist õudust ja kõiki takistavaid asjaolusid, näib siiski, et Porkuni lahingut ei oleks suutnud võita ka Riipalu. Kummalised on väited, nagu oleks Riipalu keeldunud täitmast käsku ilmuda diviisi staapi ja jääma oma grupi juurde. Loomulikult täitis Riipalu käsku ja lootis saada lisainfot olukorra ja edasise taganemistee või uuele positsioonile asumise kohta. Kas ta oleks pidanud Augsbergeri pikaleveninud äraootamise asemel hoopis tagasi oma üksuste juurde pöörduma ja need lääne poole juhtima – see on juba vaidluse teema. Pikemat aega taganemiseks valmistunud ja selleks transpordivahendeid kogunud motoriseeritud 11. SS – diviis Nordland, 4. SS-brigaad Nederland ja 11. jalaväediviis suutsid Rakvere–Paide–Pärnu marsruudil liikudes edukalt Lätimaale jõuda. Nende kolme Saksa väekoondise

TAGANEVATE EESTI VÄEOSADE LIIKUMIST AEGLUSTASID LISAKS HOBUTRANSPORDILE KA KEHVAD TEED JA TSIVIILPÕGENIKE LIITUMINE SÕJAVÄELASTEGA.

RIIPALU FAKTOR – KAS OLEKS SAANUD OLUKORDA PÄÄSTA? Avinurme ja Porkuni lahingute katastroofilisi tagajärgi uurides jõutakse sageli väideteni, et kui Riipalu ei oleks taganevate väeosade juurest diviisi staapi lahkunud ja korraldanud liikumisi kohapeal, oleks ehk läbi pääsetud või isegi Porkuni lahing võidetud. Arvestades Riipalu võimekust, head mainet alluvate hulgas ja enesekindlat esinemist oma mälestusraamatus, näib selleks alust olevat. Meenutades aga

pääsemiseks oli mitu põhjust, mis neid eristasid Eesti Diviisist: 1) nad olid hästi varustatud autode ja mootorveokitega ning liikusid kiiresti, kuigi vaatamata vastupidistele väidetele ei alustanud nad rindelt lahkumist eestlastest varem. Nii olevat hobutranspordiga suurtükiväeüksused suutnud peatumata edasi liikuda 150 kilomeetrit. 2) neid oli kibekiiresti vaja Riia ja Valga vahelist rebenevat Saksa rinnet tugevdama, seetõttu jõudsid saksa väeosad Lätti juba 21. septembril. 3) erandina jäeti mõned üksused Eestisse viivituslahinguteks: diviisi Nordland soomusmasinatest luureüksus ja Pärnusse brigaadi Nederland üks jalaväepataljon. Need üksused osalesid aktiivselt pealetungivate 2. löögiarmee väeosade edasitungi pidurdamisel Eestis. Taganevate eesti väeosade liikumist aeglustasid lisaks hobutranspordile ka kehvad teed ja tsiviilpõgenike liitumine sõjaväelastega. Need teed polnud mõeldud selliste inimmasside läbimiseks. Samuti oli tänu absoluutsele ülekaalule õhus 2. löögiarmee juhatusel meie kolonnide liikumine täpselt teada. Raske on väita, nagu saatnuks sakslased eesti väeosad spetsiaalselt nendele vähese läbitavusega teedele, et nad puruks löödaks. Saksa väejuhatus oli pigem huvi-

SÕDUR NR 5 (92) 2016

taganenud soomepoiste pataljon läks Laatres laiali 23. septembril. Samuti oli üks viimaseid Eestist lahkujaid SS-brigaadi Nederland pataljoni-suurune järelvägi, mis veel 24. septembril Kabli lähedal Pärnu–Riia maanteel viimaseid järelväelahinguid pidas ja samal päeval juba Ainažisse jõudis. Seetõttu näib igati loogiline, et eesti üksused pidid üle piiri Lätimaale jõudma 24. septembril. Olgu veel lisatud, et II armeekorpuse staap liikus 20. septembril Pilistverest 21. septembril Olustverre ja viimane relvakokkupõrge pealetungivate punaväelastega toimus sakslastel Kesk-Eestis 22. septembril Võhma juures. Eesti Diviisi staap ületas Läti piiri 22. septembril. Mis puutub Eesti Diviisi suurtükiväelastesse, siis nemad vastavalt saadud käskudele Rakkes ei peatunudki ja liikus edasi Koeru–Koigi–Suure-Jaani–Kõpu–

teetaristu ja sideliinid. Raudtee juures lõõmasid suured põlevkivikuhjad. Kuumusest plahvatasid suurtükimürskudega laaditud vagunid, õhk oli lendavaid kilde täis. Saksa sõdurid paigaldasid pöörangute alla lõhkeainet ning lasid õhku ka vedurid ja vagunid. Kohalike kirjelduste kohaselt keenud kogu ümbrus nagu pudrupada. Majad süttisid ja lõunatuulest hävis linna põhjapoolne osa. Hävisid raudteetehased, raudteejaam ühes hulga hoonetega, linnavalitsuse hoone, apteek, pank, restoran, koolimaja koos raamatukoguga, tuletõrje seltsimaja, hulk elumaju. Kogu raudteerööbastik oli üles kistud, kõikjal vedeles lõhkemata pomme. Elektripostid olid maha paisatud, traadid segamini.


66

AJALUGU

 Üks väheseid aastast 1944 säilinud fotosid Eesti Diviisi sõduritest.  Laiali hajuva Eesti Diviisi sõdurid 1944. aasta septembris. Enam pole rõõmustamiseks põhjust.  Eesti Diviisi võitlejad koos tankitõrjerelvadega positsioonil.

tatud nende väeosade pääsemisest Lätti, kuid mõni nutikam võis ka arvestada asjaolu, et eestlased eelistavad pigem kodumaale jääda. Asjaolu, et sama marsruuti kasutas ka tagasihoidliku võitlusvõimega sakslastest koosnev 113. julgestusrügement, kes samuti purustati ja vangistati, ei ole kindlasti just parim tõendusmaterjal. Kindlasti tuli Saksa väejuhatusele üllatuseks ka 2. löögiarmee, eriti selle liikuvate eelsalkade kiire edasitungimine, mis eestlastel taganemistee Läti suunas ära lõikas. Samas kerkib küsimus, miks ei suunatud Eesti Diviisi ja piirikaitserügemente Tallinna suunas, et nad siis meritsi evakueerida? Kas leiti, et 10 000 – 15 000 eesti mehe jaoks ei piisa laevaruumi? Tallinnas suudeti nädalaga laevadele panna ligi 100 000 inimest, neist pooled olid sõjaväelased.

MIKS JÄÄDI KOTTI JA KUIDAS SEAL EDASI TEGUTSETI?

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Kottijäämise põhjustest tuleks nimetada veel selliseid: 1) Eesti Diviisi juhatus ja 300. eriülesannetega diviisi juhatus (neli piirikaitserügementi) ei suutnud oma ida pool paiknevate väeosadega sidet pidada ja nende liikumist koordineerida ehk hoolitsesid eelkõige iseenda turvalise Lätisse pääsemise eest. 2) Väeosade juures olevad vanem-

ohvitserid ei suutnud segunenud üksusi enam kontrollida ja juhtida. 3) Taganevate sõjameeste liikumiskiirust aeglustas kehv füüsiline vorm ja võõrdumine pikematest jalgsirännakutest – näiteks Krivasoo rindelõigust Rakkeni jõudmiseks oleks tulnud läbida 60–70 km –, kuna väeosad olid ligi pool aastat olnud positsioonisõjas. Tabavalt on eesti väeosade seisukorda taganemisel iseloomustanud 2. piirikaitserügemendi III pataljoni ülem kapten Meinhard Leetmaa. Tema jutt käib nii Eesti Diviisi kui ka piirikaitserügementide kohta 21. septembril. „Tudulinna teeristil kiilusid üldjuhi puudumise tõttu mitmest suunast tulnud rügementide pataljonid üksteise vahele. Pärast ei olnud enam ükski rügement omaette kolonnis, vaid hajutatud pataljonide kaupa 25 kilomeetri pikkuses kolonnis.“ Ja veidi hiljem: „Rännaku jätkamisel läksid pärast paanika tekkimist segamini enamik seni koos liikunud pataljone. Kokku hoiti veel kompaniide kaupa. Jõudnud Viru-Jaagu-

pisse, tegin allüksuste ülematega järgneva lühikese olukorra hinnangu: segipaisatud, mitmest väeosast koosnev üldjuhtimiseta inimmass ei ole võimeline lahingut vastu võtma, valgub laiali ja langeb vaenlase tankide ja kahurväe ohvriks, kõrgem juhtimine oli kadunud, pataljoni- ja kompaniiülemad tegutsevad iseseisvalt, 18. septembrist saadik ei ole meie pataljon saanud ühtki korraldust ega pole näinud ühtki kõrgemat ülemat, meid on jäetud saatuse hooleks, toidutagavara on lõppenud, oleme näljas ja ööd-päevad kestnud rännakutest väsinud.“ Ka diviisi järelväes liikuv 45. rügemendi tankitõrjekompanii ülem Ago Loorpärg kirjeldab, kuidas esialgu korrapäraselt liikuvad üksused omavahel segunesid, kaotasid võitlusvõime ja distsipliini. Kuuldused Eesti loovutamisest süvendasid seda veelgi. „… Loota organiseerimata massile, mis nüüd teel liikus või sellega vastase tankidele ja jalaväele vastupanu osutada ei olnud enam võimalik. Kogu juhtimine oli segamini löödud ja meeste ainuke mõte oli pääseda vastase haardest …“


AJALUGU / TUTVUSTUS

20. SS-DIVIISI VIIMASED VÕITLUSED KODUMAA PINNAL • Hanno Ojalo • Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti Diviis • 144 lk • Kirjastus Ammukaar 17.–24. septembril 1944 toimusid Eesti sõjaajaloos vaid ühe nädala jooksul otsustavad sündmused, mille tagajärjed on mõjutanud meie elu kuni siiani. Need olid eelkõige Otto Tiefi valitsus, Suur Põgenemine ja Eesti taasvallutamine Punaarmee poolt, kuid ka 20. eesti SS-diviisi üksuste viimased võitlused, laialihajumine ja väekoondise tegevuse lõpetamine kuuks-pooleteiseks, kuni diviis formeeriti uuesti juba Saksamaa territooriumil Neuhammeris. Kuidas ja miks haihtus Eesti Diviis, Suur-Saksamaa sõjaväes võidelnud võimas, lahingukogemustega ja hästirelvastatud eesti rahvusväekoondis? Mis sai Eesti Diviisi ohvitseridest ja sõduritest? Kui paljud neist jõudsid Saksamaale, kui palju metsa varju ja kui palju langes vangi? Millised sageli vaid mõne minuti või tunni jooksul langetatud otsused nende saatused just sellisteks kujundasid? Kuidas langetati valikud, mis otsustasid nende elu või surma, edasise saatuse, viisid nad kas Siberisse või hoopis maakera kuklapoolele? Enamik Eesti Diviisi sõjameestest pidas edasist võitlust Saksamaal mõttetuks ja lahkus Saksa sõjaväe ridadest. Sakslaste seisukohalt võib seda pidada ka deserteerimiseks. Kokku võis Eesti Diviisis olla 15 000 meest, lisaks 2000–3000 Kloogal paiknevas tagavararügemendis. Neist 15 000 mehest jõudis kas vabatahtlikult või asjaolude sunnil Neuhammeri õppelaagrisse kõigest 3000–5000 meest. Ülejäänud läksid kas koju või alustasid ebakindlat metsavennaelu. Siiski jäi enamik neist ellu ja elas edasi nõukogude okupatsiooni all olevas Eestis. 17. septembril 1944 alanud Leningradi rinde vägede pealetungi ajal oli Eesti Diviis jagatud kaheks suuremaks väegrupiks, millest suurem osa alustas taganemist Narva rindelt, väiksem osa aga pidas raskeid võitlusi Emajõe liinil. Raamat kirjeldabki üksuste ja võitlusgruppide taganemisteed ja laialiminekut, aga samuti tagavaraväeosade vastuhakke ja mässe Tallinna lähistel ja Kloogal. Raamatu lõpus on ära toodud ka teadaolev Eesti Diviisi langenute nimekiri ja Eestis aastatel 1941–1944 tegutsenud Saksa väeosade loetelu.

SÕDUR NR 5 (92) 2016

Mida mõtles üks taganev sõdur, kes sai surma Porkuni lahingus, saame teada Kurt Eiskopi, kes vaatamata saksa nimele oli eesti mees, kuni 21. septembrini peetud päeviku märkmetest. Viimane sissekanne on tehtud kella 11 paiku hommikul. Siinkohal on toodud vaid valitud katked pikematest kirjeldustest, kuid selgelt on tunda kirjutaja rõhutud meeleolu ja sünget eelaimdust. Suurtükiväelane Kurt Eiskop liikus Narva rindelt läbi Iisaku, Tudulinna, Udriku, Roela, Viru-Jaagupi: „18. september. Ümberringi on siin vaid raba ja padrik. Kuhu nüüd läheme, seda küll ei tea … 19. september. Kogu aeg see tüma tee ja knüppeldamm. Jalad on nii valusad. Vist läheme Peipsi äärde Avinurme. Jalad on võimatult haiged. Puhkame metsa vahel. Ah, kui vaid pääseks sellest jampsist. Ei lõppe see sõda ka kord ära. Käia on küll õige halb. Peab kannatama. Peal ei saa ka istuda, hobuseid on vähe. Teel on palju voore, surnud hobuseid, kes lennukist pihta olid saanud. Seljakotte ja varustust oli tee täis. 20. september. Kuni kella 01.00 sai ka magada. Siis jälle edasi. Tee on voore täis. Edasi ei saa. Olevat tee ära lõigatud. Eespool käib madin. Oleme Oonurme ligidal metsa vahel. Voor seisab. Kell on 19.00, seisame Udriku külas. Jalgade valu on ka väga piinav. Jalad lähevad küll käest ära. 21. september. Keegi enam ei hooli meist. Vastupanu kusagil ei ole. Sakslased on kadunud. Nii tühi ja kurb on ümbrus. Vanka on juba Kullenga tee läbi lõiganud. Äntu on läinud. Vaatame, kas saame läbi. On tunne, et seda päevikut vast kirjutan viimast päeva. Kui saaksin vaid koju …“ Kui seni oli koos sakslastega kaitstud Eestit Punaarmee sissetungi eest seitse kuud, siis nüüd jättis Saksa sõjavägi „rindejoone õgvendamiseks“ Eesti maha. Väga kiiresti varisesid Eesti Diviisi eestlastest koosnevad väeosad kokku, nüüd tuli igal mehel otsustada oma edasine saatus – kas võidelda metsavennana edasi kodumaal, põgeneda Rootsi, minna Saksamaale, lõpetada sõdimine ja üritada võimalusel naasta tsiviilellu või minna Siberi sõjavangilaagritesse. Sellega lõpebki lugu sellest, kuidas haihtus Eesti Diviis. Sõdurid ja ohvitserid hajusid laiali ning tugev eesti väekoondis lõpetas oma eksistentsi. Uus SS-vägede 20. grenaderidiviis moodustati juba hiljem Saksamaal Neuhammeris, oli vanast väiksem ja selles oli vana diviisi mehi juba alla, poole võib-olla koguni kolmandik endisest koosseisust.

67


SEL AASTAL AVAS ESTSOF OMA FACEBOOKI LEHEKÃœLJE. KAJASTAME OMA TEGEVUST NII PILDIS, VIDEOS KUI KA KIRJAS.