Sõdur 04/20 by Sõdur

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 4 (114) 2020

R20 Rahe on kohal lk 8-13

Piranha V tuli koos taanlastega

lk 20-23

Venemaa õhutõrjest

lk 30-39

Pitkapoiste vastupanu lk 56-65 1944. aastal

Sisukord

sisukord

4 Eesti uudised

8 20

6 Välisuudised R20 RAHE ON KOHAL 14 Kaitseväe peaarst koroonaviirusest 16 Eesti julgestusrühm ESTPLA-33 Afganistanis PIRANHA V TULI KOOS TAANLASTEGA 24 Tugevdades Balti regiooni ehk sõjalise siirmise raskused

16 40 Hästi väljaõpetatud rühm on kaitseväe mõõdupuuks

28 Õppus Defender 20 ‒ vägede liigutamine Euroopa kaitseks

50 Lahinguvalmidusest reservteenistuses

30 Kui tõhus ikkagi on Venemaa õhutõrje?

52 Sõjaajaloo õpetamise kogemusest Eestis enne 1940. aastat PITKAPOISTE VASTUPANU 1944. AASTAL 66 Uued raamatud

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Ellington Printing Network trükikojas Kaanefoto n-sr Valner Väino ISSN 1406-3379

SÕDUR september 2020 3

Uudised

Miinijahtija Admiral Cowan

18. juulil lahkus oma kodusadamast Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowan ja võttis kursi Leetu, et liituda järgmiseks viieks kuuks NATO 1. alalise miinitõrjegrupiga. „Laeva ettevalmistusperiood oli sel aastal eriolukorra tõttu keerulisem, mis seadis piiranguid ka laeva mehitamisele. Peale selle tühistati osalus rahvusvahelistel õppustel, mis oleks andnud meeskonnale vajalikke lisakogemusi, kuid sellele vaatamata läbisime juuni alguses lahinguvalmiduse testi ja nii laev kui ka meeskond on pikaajaliseks teenistuseks valmis,” ütles laeva komandör kaptenmajor Tanel Kangro. Miinitõrjegrupp, kuhu miinijahtija Admiral Cowan kuulub, peab olema lühikese etteteatamise järel valmis täitma merelise julgeoleku ülesandeid maailma eri paikades. Eesti merevägi on osalenud NATO miinitõrjegrupis üle kümne aasta, panustades igal aastal üksuse koosseisu ühe sõjalaevaga. NATO 1. alalist miinitõrjegruppi juhtis 2016. aasta juunist kuni 2017. aasta juunini Eesti mereväeohvitser – kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa.

siirdus teenistusse NATO 1. alalisse miinitõrjegruppi

Eriväelased alustasid teenistust Malis Eesti erioperatsioonide väejuhatu se kaitseväelaste üksus alustas juuli keskel teenistust Malis sihtüksuses Takuba. Eesti eriväelased asuvad Gao baasis, kus juba paiknevad Barkhane operatsioonil teenivad eestlaste jala väerühm ning rahvuslik toetuselement. „Eesti eriväelased osalevad ope ratsioonil Prantsusmaa ja Mali kutsel. Oleme ka varem kõrbetingimustes tegutsenud ning rakendame need kogemused Malis,” ütles erioperatsioo nide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Margus Kuul. „Eriväelaste tegevusel on strateegiline mõju, sest terrorism ei tunne riigipiire. Erioperatsioone tuleb teha seal, kus sel on kõige efektiivsem mõju terroristidele,” ütles kolonelleit nant Kuul, lisades, et Eesti eriväelased on saanud parima väljaõppe, et täita olulisi ja keerukaid eriülesandeid.

4 september 2020 SÕDUR

Mehitamata lennuvahend MQ-9 Reaper Ämaris

uuli alguses tutvustasid Ameerika Ühendriikide õhuväelased Ämari lennubaasis mehitamata lennuvahendit MQ-9 Reaper. Ülevaate droonide võimetest ja ülesannetest said ka vabariigi president Kersti Kaljulaid ning kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem. „Me oleme siin palju käinud ning iga kord on lennubaasi personal olnud ääretult abivalmis ja sõbralik, mille eest oleme väga tänu-

likud,” ütles Ameerika õhuväe esindaja brigaadikindral Jason Hinds. Ameerika Ühendriikide MQ-9 Reaper droonid on Poolast õhuoperatsioone täitnud alates 2018. aasta maist. Operatsioonide eesmärk on stabiliseerida ja tugevdada regiooni julgeolekut ning kindlustada suhteid NATO liitlaste ja teiste Euroopa partneritega. Varem on sama üksuse droone paigutatud ka Rumeeniasse.

Toetus Uudised

Toimus Balti riikide merevägede tuukrite ühisharjutus 3B Divex

ugustis toimus Narva lahes Balti riikide merevägede tuukrite miinitõrje ühisharjutus 3B Divex 2020, mille käigus teisaldati ja hävitati ajaloolisi lõhkekehi ning harjutati rahvusvahelist koostöövõimet ja tegevusprintsiipe. Nädala jooksul sukelduti kuni 30-le varem Eesti mereväe identifitseeritud lõhkekehale ligi 40 meetri sügavusele. „Eesmärk on eelkõige koostööna teise maailmasõja aegsete miinide teisaldamine ohutusse kohta ning võimaluse korral neid lõhata,“ ütles õppuse alustuseks mereväe

tuukrigrupi ülema ülesannetes olev vanemleitnant Priit Kaasikmäe. Õppusel osales kokku ligi 30 mereväe tuukrit Eestist, Lätist ja Leedust. Tegevust korraldati miinituukrite erivarustust ning käsisonareid kasutades. Miinituukrite erivarustus on mittemagnetiline ja madalakustiline ning võimaldab sukelduda ligi 55 meetri sügavusele. Olenevalt sügavusest on varustusega võimalik vee all püsida peaaegu neli tundi. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti vetest leitud ja kahjutuks tehtud üle 1400 lõhkekeha.

President andis brigaadikindralitele üle auastmetunnused President Kersti Kaljulaid andis 18. juunil Kadriorus üle brigaadi kindrali auastmetunnused kaitseväe akadeemia ülemale Enno Mõtsale ja peatselt Bal ti kaitsekolledži ülema ameti kohale asuvale Ilmar Tammele. Brigaadikindral Enno Mõts on teeninud kaitseväe akadeemia ülemana 2016. aastast. Enne on ta muude ametikohtade hulgas teeninud 2. jalaväebrigaadi ülema na, Lõuna ja Kirde kaitseringkonna ülemana, KVÜÕA taktika õppetooli ülemana ja Tapa väljaõppekes kuse suurtükiväegrupi ülemana. Brigaadikindral Mõtsa on tun nustatud erinevate autasudega, teiste hulgas Kotkaristi III klassi teenetemärgiga, kaitseväe teenete ristiga riigikaitseliste teenete eest ja eeskujuliku teenistuse eest ning rahvusvahelistes sõjalistes ope ratsioonides osalenu medaliga. Brigaadikindral Ilmar Tamm on

2019. aastast teeninud Balti kaitse kolledži kursuseülemana. Varem on ta teeninud ka kaitseliidu peastaabi ülemana, kaitseväe peastaabi ülema asetäitjana operatiivalal, küber kaitse kompetentsikeskuse Eesti kontingendi ülemana ja üksik-side

pataljoni ülemana. Brigaadikindral Tamme on muu hulgas tunnustatud Kotkaristi V klassi teenetemärgiga, kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga, kaitseväe teeneteristiga riigikaitseliste teenete eest ning kaitseliidu eriteenete medaliga.

SÕDUR september 2020 5

Uudised

Ukraina paigaldas Vene piiri äärde õhutõrjesüsteemi S-125 SAM

arkivi oblastis 6. augustil tööd alustanud maa-õhk-tüüpi raketisüsteem S-125 sai juba samal päeval õppuse käigus oma võimeid näidata. Õppusel kasutati ka P-18 ülikõrgsageduse ja P-19 ultrakõrgsageduse eelhoiatusradareid, et näidata riigi

võimet tõrjuda droonirünnakuid õhust, vahendas Janes.com. Nimelt on Donetski aladel sõjategevuses Ukraina vastu kasutatud üha rohkem mehitamata lennuvahendeid mitte ainult luureks vaid ka rünnakuks. Septembris tahetakse Ukraina harjutusaladel juba põhjalikuma

Jaapan avab uue baasi lennukikandjate teenindamiseks

agoshima esisel asuv Mage saar (Mageshima, pildil) saab Jaapani enesekaitsejõudude baasiks, ühtlasi saab seda kasutada ka USA lennukikandjate väljaõppebaasina, vahendas Janes.com. Baas, kus alaliselt hakkab paiknema 150–200 Jaapani enesekaitsejõudude esindajat, võimaldab kord või kaks aastas korraldada maandumisharjutusi lennukikandjatelt hävitajatega F-35B Lightning II ja kopterlennukitega MV-22B Osprey. Baasil on kaks hoovõturada pikkusega vastavalt 2450 m ja 1830 m, kütuserajatised, laskemoonaladu, angaar ja mitu sadamakaid. Mage saar on 8,2 ruutkilomeetrit suur asustamata saar, mille viimased elanikud lahku

6 september 2020 SÕDUR

sid 40 aastat tagasi majandustegevuse võimatuse tõttu. Jaapani enesekaitsejõud loodi riigi relvajõudude asemele aastal 1954, ning praegu on riigi kaitse-eelarve suuruselt viies maailmas. Ameerika Ühendriikidel on Jaapanis alaliselt umbes 38 000 sõjaväelast maal ja 11 000 merel, ning kahe riigi vaheline tihe sõjaline koostöö on Jaapani iseseisvuse tagamise peamisi garantiisid.

õppusega edasi liikuda. 27. juulil jõustus järjekordne katse Ukraina sõjas vahe rahu kehtestada. Suured alad Donetski ja Luganski oblastis ning Krimmi oblast on endiselt Venemaa ja selle toetusel tegutsevate kohalike relvaüksuste okupatsiooni all.

India keelas hulga mujal toodetud relvade importimise India, kes on suurimaid relvaimportijaid maailmas, andis välja nimekirja 101 relvastustootest, mida enam importida ei tohi. Eesmärk on tugevdada riigi võimet ise relvi toota, vahendab Janes.com. Keelatud impordiartiklite nimekirjas on peamiselt maismaa- ja mererelvastust, suurtükke, soomustatud sõidukeid, hävitajaid, allveelaevu ja palju nendega seotud tooteid. Kuna Hindustan Aeronautics tuli hiljuti turule oma helikopteriga, keelati ka kergete hävituslennukite ja lahingukopterite importimine. Impordikeeldu hakatakse juurutama progresseeruvalt: detsembris 2020 keelatakse 69 toodet, detsembris 2021 11 toodet, detsembris 2022 21 toodet. Seda nimekirja täiendatakse tulevikus. Sealne kaitseministeerium nimetab impordikeeldu suureks sammuks edasi riigi iseseisvuse suurendamisel relvatootmises.

Toetus Uudised

Hiina relvajõududel on käsk vältida konflikti USA-ga

da-Hiina ja Lõuna-Hiina merel järjest enam musklit näidanud Hiina on andnud oma relvajõududele eraldi käsu mitte eskaleerida võimalikke kontakte USA vägedega, teada on konkreetsete käskude edastamine õhuväe pilootidele ja laevakaptenitele, vahendas South China Morning Post. Hiina rahvavabastusarmee on provotseerinud juba aastaid piiritülisid naaberriikidega, rajades sõjaväebaase muidu asustamata saartele, et riigi territooriumi meredel laiendada. Liitlassuhteid Hiina naabritega kaitsvad Ameerika Ühendriigid ei saa seda passiivselt pealt vaadata, korraldades regulaarselt kahe, vahel ka kolme lennukikandjaga õppusi regioonis, ka luurelende toimub sagedamini. (Fotol on USS Nimitz Lõuna-Hiina merel) Tõsisemaid kokkupõrkeid kahe riigi vahel on siiski suudetud vältida pärast seda, kui Hiina sundis 2001. aastal rahvusvaheliste vete kohal lennanud USA luurelennuki Hiinasse maanduma ja hoidis selle meeskonda kümme päeva vangistuses.

Türgi koolitab välja kolmandiku Somaalia armeest

elnenud aastakümnetel lagunenud Somaalia rahvusarmeed (SNA) on üritatud nii Euroopa Liidu kui ka USA kaasabil alates 2009. aastast uuesti üles ehitada, kuna föderaalvalitsus on suures osas riigist oma võimu kehtestanud ja konflikt terroristidega pole kaugeltki läbi. Türgi sõlmis Somaaliaga sõjalise kokkuleppe 2010. aastast ja viimased kolm aastat on Türgi aidanud koolitada Somaalia sõdureid Mogadishus paik nevas baasis. Märtsis saabus türklaste käe alla väljaõppele juba neljas pataljon Somaalia sõdureid. Järgmise, viienda pataljoni väljaõpe algas küll piirangutega COVID-19 pandeemia tõttu. 4. augustil teatas Türgi, et aitab

välja õpetada kokku 5000 SNA sõdurit, mis moodustaks kolmandiku ligi 16 000-mehelisest relvajõust. 2500 meest on juba väljaõppe läbinud. Moga dishu baasis saadud väljaõppele järgneb veel kolm kuud treeninguid Türgis İsparta väljaõppekeskuses (pildil).

Vene palgasõdurid jätkavad Liibüas tegevust Kuigi Venemaa eitab avalikult oma osalust Liibüa kodusõjas marssal Khalifa Haftari vägede liitlasena, võis USA Aafrika vägede juhatus (AFRICOM) esitleda järjekordseid luurefotosid, mis kinnitavad Vene Wagner grupi palgasõdurite edasikestvaid aktsioone Liibüas. 13. juuli fotol on al-Khadimi lennuväljal näha vähemalt kaht Il-76 transpordilennukit, kaht Su-24 hävitajat ja kaht õhutõrjesüsteemi SA-22 Pantsir. 14. juuli fotol võib aga selgelt tuvastada Wagner grupi soomukeid ja isikkoosseisu tegutsemas maastikul Surtis. Venemaa kohalolek Liibüa kodusõjas rikub selgelt ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonis UNSCR 1970 paika pandud piiranguid. Mais märgati näiteks Venemaalt Süüriasse viidud hävitajaid MiG-29 ja Su-24 ‒ kokku 14 lennukit, mis seal üle värviti, et Venemaa eraldusmärke varjata, ning seejärel Liibüasse toimetati. Liibüas on varem tuvastatud Wagner grupi paigaldatud miinivälju Tripoli esisel.

SÕDUR september 2020 7

Fookus fookus

Automaatrelv R20 on poolautomaatvintpüssi ArmaLite AR-15 tänapäevane versioon. AR-15 relva hakati tootma 1956. aastal. Kolm aastat hiljem müüs ArmaLite majandusraskuste tõttu kaubamärgid AR-15 ja AR-10 ettevõttele Colt Manufacturing Company, kes alustas oma versiooni tootmist 1963. aastal.

R20 Rahe

on kohal Autor: kapten Tarvo Planken, kaitseväe akadeemia õppejõud

8 september 2020 SÕDUR

fookus Fookus SÃ&#x2022;DUR september 2020 9

Fookus

meerika Ühendriikide maaväes võeti relv nime all M16 kasutusele 1964. aastal ning aasta hiljem sai relv tuleristsed Vietnami sõjas. Esialgu kuulus relvakomplekti 20-lasuline salv, 1969. aastal võeti maaväes standardrelvana kasutusele versioon M16A1, mis sai kvaliteetsema kroomitud vintraua ja 30-lasulise salve. Praegu on Ameerika Ühendriikide maaväe relvastuses neljas põlvkond ehk M16A4. M16A1 automaatrelvi on ka Eesti kaitseväel. Need olid teenistusrelvad näiteks Balti pataljoni Eesti üksustele aastatel 1997–2001. Praegu neid ei kasutata, sest puudub sobiv laskemoon. M16A1 vintraua vindisamm ei sobi standardsele NATO 5,56 × 45 mm laskemoonale.

10 september 2020 SÕDUR

R20 ekvivalent Ameerika Ühendriikide maaväes on tänapäeval karabiin M4A1. See on lühendatud vintrauaga kompaktne automaatrelv, mis võeti kasutusele 1984. aastal. Võrdluseks, kui M16A4 vintraua pikkus on 20 tolli (508 mm), siis M4A1-l 14,5 tolli (370 mm). Automaatrelva R20 toodab Ühendriikide ettevõte LMT. R20 on M4 karabiini edasiarendus, millel on monoliitne (ühes tükis) ülemine relvaraam ning LMT patendiga lühikese käiguga gaasikolvisüsteem. See tähendab, et erinevalt algupärasest M4 otsegaasidega ümberlaadimise süsteemist on R20-l gaasikolviga ümberlaadimise süsteem. Lühikese gaasikolvisüsteemiga AR-15 tüüpi automaatrelvi kasutavad näiteks Norra kaitsevägi (HK416N),

Ameerika Ühendriikide merejalavägi (M27 IAR) ja Prantsusmaa relvajõud (HK416F). Samuti paljude riikide eriüksused.

R20 modifikatsioonid

Kaitseväele tulevad R20 relvad neljas erinevas modifikatsioonis. Kuid tegu on raamlepinguga ja R20 koosneb moodulitest, nii et modifikatsioone on väga lihtne muuta. 5,56 mm modifikatsioonid on LA-R20RAHE-143 ja lühema vintrauaga LAR20-RAHE-12, mille mõlema külge saab kinnitada erinevaid lisaseadmeid, sihikuid ja M203 rauaalust granaadiheitjat. 7,62 mm relvadel on ühe pikkusega relvarauad, kuid snaipri abile mõeldud relval on roostevabast terasest valmistatud täpsusraud, mis ei

Fookus Fotod: nooremseersant Valner Väino

ole nii pika elueaga kui täpsuslaskuri relval olev, aga võimaldab pikematele distantsidele täpsemat tuld. Punatäppsihikuga Vortex Sparc AR varustatud LA-R20-RAHE-143 koos laetud 30-lasulise salvega kaalub 4,2 kg. Vintraua pikkus on 14,3 tolli ehk 370 mm. Relva pikkus kaba kõige pikemas asendis on 880 mm ja lühimas 797 mm. Efektiivne laskekaugus on kuni 500 m. Komplektis on üheksa salve, millest igaüks kaalub laetuna pool kilo. Granaadiheitjaga varustatud versioon samast relvast kaalub laetuna 5,2 kg. Samasugust 40 mm granaadiheitjat M203 kasutavad näiteks USA maavägi ja paljude teiste riikide relvajõud. LMT M203-2003 vintraua pikkus on 9 tolli ehk 229 mm ja efektiivne

laskekaugus ulatub 400 meetrini. Granaadiheitja jaoks on relval eraldi sihik. LA-R20-RAHE-12 on veidi lühema ehk 305 mm vintrauaga. Laetud relva kaal koos 30-lasulise salvega ja punatäppsihikuga on 4,1 kg. Relva pikkus kõige pikemas asendis on 833 mm ja lühimas 750 mm. Veidi väiksem on ka kuuli algkiirus. Parimas seades saab LA-R20RAHE-143 varustada punatäppsihikuga Holosun HS515GM-BDC-EST, kolmekordse suurendusega Holosun HM3X-EST ja lasersihikuga Holosun LE321GR-EST, millel on Manta Defense Micro Pocket distantslüliti M1020. TA-R20-RAHE-16 täpsuspüss on 406 mm vintrauaga. Relval on Trijicon VCOG 1-8×28 või Vortex Razor

HD GEN II-E 1-6×24 optiline sihik. Relva efektiivne laskekaugus on kuni 800 meetrit. Täpsuspüssil on summuti ja M-LOK kinnitusega Magpul harkjalg. Relva kaal koos laetud salve ja summutiga on 6,8 kg ning pikkus kõige pikemas asendis koos summutiga 1120 mm. Summutiga on varustatud snaipri abide relvad.

R20 tööpõhimõte

R20 on lühikese käiguga gaasikolvisüsteemiga. Erinevalt näiteks Galil relvadest pole gaasikolb kinnitatud lukuraami külge. See tähendab, et lasu sooritamisel annab gaasikolb koos varda ja taandurvedruga lühikese impulsi vastu lukuraami, mis seejärel tagumisse asendisse liigub.

SÕDUR september 2020 11

Fookus

Kaitseväe Autor: major Risto Pärtel, kaitseväe pearelvur

Selle tõttu muutub laskmise ajal relva raskuskese vähem, mis omakorda tagab laskmise ajal stabiilsema sihikupildi. Sellist ümberlaadimise süsteemi LA-R20-RAHE-143 loetakse ajakohaseks ja töökindlaks, laskmisel ladestub vähem püssirohugaaside jääke relva sisse ning tagatud on relvaosade pikk eluiga. Relval on senistest mõnevõrra rohkem erinevaid hoobasid ja nuppe, kuid nende eesmärk on, et nii parema- kui ka vasakukäelistel kasutajatel oleks mugav relva kasutada. Kuna kõik vajalikud nupud ja hoovad on seatud laskurile võimalikult mugavalt käe alla, siis peagi saab neid käsitseda küllaltki intuitiivselt.

R20 hooldus

Automaatrelv on sõduri isiklik relv, mida ta peab hästi tundma ja hoolega hoidma. Sõdur vastutab isiklikult, et tema relv oleks töökorras ja puhas. Relva tuleb hooldada alati pärast kasutamist – selleks peab sõdur oskama relva osaliselt lahti võtta ja uuesti kokku panna. Samuti peab sõdur hooldama oma relva tõhusalt, et võimalikult kiiresti taastada relva lahinguvõime. Välistingimustes hooldatakse relva

12 september 2020 SÕDUR

komplekti kuuluvate puhastusvahenditega, kuid kasarmus kasutatakse rühma hoolduskomplekti kuuluvaid puhastusvahendeid. Kindlasti ei tohiks kasutada abrasiivseid puhastusvahendeid ja muid kemikaale, mis kahjustavad relva pinda. Vati- ja hambatikud ei ole puhastamiseks kuigi tõhusad ning nende asemel on mõistlikum kasutada pintslit. Võimaluse korral tuleks vältida veega puhastamist. Äärmisel juhul võib relvaosi loputada voolava leige vee all ning pärast toimingut tuleb need kohe suruõhuga kuivatada. Kindlasti ei tohi relvaosi seebi ja tulise veega pesta, sest see kahjustab relva korrosioonivastast kaitsekihti. Õlitamata lapiga relva hõõrumine on täiesti keelatud, nagu ka relva kuivaks jätmine pärast hooldust. Sarnast lühikese gaasikolvikäiguga ümberlaadimise süsteemi kasutav HK416 on näiteks katsetamise käigus tulistanud isegi hooldamata olles 20 000 lasku. Väike tahm ei takista kuidagi relva toimimist ega ka kestmist. Küll aga võib kuiva relva hõõrumine eemaldada pindade kaitsekihi. Relva hooldamine ei ole kestustegevus, vaid on mõeldud relva pikaaegseks toimimiseks!

oos R20 automaatide hankega tekkis vajadus komplekteerida uued relvad nendega ühilduva 40 mm granaadiheitjaga. Valituks osutus M203 LMT täiustatud versioon. M203 arendati 1960. aastatel USA programmi Special Purpose Individual Weapon raames, et täita vahemikku püssigranaadi ja 60 mm miinipilduja vahel ning suurendada üksuse tulejõudu. Relv leidis USA armees laialdast kasutust 1970. aastate alguses. M203 oli algul disainitud kinnitamiseks M16 automaadi külge ja selle karabiini versiooni jaoks M4, ning ühendas endas jalaväe vintpüssi efektiivsuse ja granaadiheitja kaudtule võime. Selle relva peamine eesmärk on vastaste mõjutamine kohtades, kuhu otselasuga ei pääse. Ehituselt on M203 lihtsa konstruktsiooniga, relva laadimiseks liigutatakse vintraud ette, sisestatakse granaat ning vintraua tagasi liigutamisel vinnastatakse relv ja lukustatakse padrunipesa. Tulistamisel hoitakse kinni automaadi padrunisalvest nagu püstolkäepidemest. Päästik ja kaitseriiv asuvad padrunisalve ees päästikukaitse sees. M203 vintraua kasutusiga on kuni 10 000 lasku.

M203-2003

LMT alustas USA maaväele M203 osade tootmist juba 1986. aastal ja alates 2003 tootis juba edasi arendatud granaadiheitja versiooni M203-2003. Uuendatud mudelit sai hõlpsamini kinnitada relvale Mil-Std-1913 / STANAG kinnitusliistu kasutades, vintraud avanes pikemalt paremaks granaatide laadimiseks ja päästikukaitse muudeti universaalsemaks erinevatele relvadele kinnitamiseks. 40 mm granaadiheitja võimaldab väga mitmekesist kasutamist tänu laialdasele laskemoona vali-

Fookus

uus M203 granaadiheitja M203 tehnilised andmed • Kaliiber 40 x 46 mm • Vintraua pikkus 229 mm • Relva pikkus 318 mm • Kaal 1 kg • Maksimaalne laskekaugus 400 m (800 m)

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem hoidmas käes R20 relva, millele on kinnitatud M203 granaadiheitja

kule. Peale kildgranaatide kasutatakse väljaõppe-, valgustus-, süüte-, suitsugranaate ja rahutuste mahasurumiseks pisargaasi ning kummigranaate. Kaitsevägi kasutab põhiliselt mitmeotstarbelist laskemoona, mis suudab läbistada 5 cm soomust ja omab 5 m kildude efektiivset raadiust.

Laskemoon

40 mm granaadil on huvitav kahekambriline heitesüsteem. Kui löökur süütab kapsli, süttib esimeses kõrgrõhukambris olev püssirohi ning kui püssirohu põlemise gaaside rõhk tõuseb 35 000 PSI-ni, avanevad avad, mis lasevad gaasid edasi madalrõhu kambrisse ja rõhu langemine 3000 PSI-ni heidab granaadi vintrauast 73 m/s kiirusega välja. Sellise süsteemi tõttu ei ole relva laskmisel kuulda kõrvalukustavat pauku, vaid heli, mida pigem saab kutsuda plumps’iks.

Selline laskemoon kannab ühist nimetust – madala algkiirusega LV-granaadid (low velocity). Nende efektiivseks tuleulatuseks M203-ga laskmisel on maa-ala sihtmärkide puhul 350 m ja punktsihtmärkide puhul 150 m. Ohutuse tagamiseks rakendub laskmisel granaadi sütik alles 14–28 meetri kaugusel laskurist. Viimase kümnendi jooksul on 40 mm granaadiheitjatele arendatud ka uuemat keskmise algkiirusega MV-laskemoona (medium velocity), mis kahekordistab eespool nimetatud laskekaugused. Väljaõppinud laskur suudab tulistada kuni seitse granaati minutis.

Mugav ja lihtne

Nüüdseks on M203 kasutajaid 65 riigis ning viimastel aastatel on see võetud relvastusse näiteks Taanis ja Uus-Meremaal. Ühendkuningriigi relvajõud plaanivad välja vahetada

oma 60 mm miinipildujad ja asendada need uute 40 mm süsteemidega. Taanlased tegid enne hanget katsetusi kõigi suuremate granaadi heitjatootjatega, sealhulgas USA relvajõudude kasutatava HK M320 süsteemiga (kaitseväes Galil automaadi alla kinnitatuna kannab see nimetust HK GLM). Katsetuste tulemused näitasid selgelt, et kahesüsteemse toimega päästik mõjutas lasketäpsust, sest raske ja pika käiguga päästikule vajutamine viis relva sihtmärgist välja. Miks siis kaitsevägi valis M203 granaadiheitja? Lähtuti samadest põhimõtetest nagu R20 automaadi puhul: sooviti kergemat, kompaktsemat ja efektiivsemat kui seni kasutusel olnud relvastus. Võrreldes teiste tootjatega on M203 üks väikseim ja kaalult kergeim 40 mm süsteem. Süsteemil ei ole eraldi püstolkäepidet ega kogukat raami. Kaitsevägi võtab kasutusele granaadiheitja automaadile kinnitatuna. Selle eeliseks on võimalus laskuril vajaduse korral kiiresti granaadiheitja kasutusele võtta. Eraldi granaadiheitjad pigem segavad laskurit ja neile lisandub kaal täiendava pära ja kinnituskonstruktsiooni tõttu. Loomulikult oleme suhelnud teiste sõjavägede M203 praeguste kasutajatega. Nad kiidavad selle kasutusmugavust ja lihtsust.

Tulevikurelv

LMT on juba demonstreerinud, et nende süsteem võimaldab kasutada uuemat keskmise algkiirusega laskemoona. Kuna nende tehas toodab nii R20 automaate kui ka M203 granaadiheitjaid, siis saavad nad anda 100% garantii, et ka uuem suurema laske ulatusega laskemoon on sobiv. Soetatavad granaadiheitjad varustatakse eelkõige mehaaniliste sihikutega, kuid tulevikus on kavas hankida koos suurema laskeulatusega laskemoonaga ka optilisi sihtimisseadmeid. See teeks relvade kasutamise suurematel laskekaugustel veelgi efektiivsemaks.

SÕDUR september 2020 13

Tervis fookus

Nähtamatu vaenlane Autor: kol-ltn Targo Lusti, kaitseväe peaarst

lates 2019. aasta lõpust on eri riike üle maailma räsinud nähtamatu vaenlane nimega SARS COVID-19. Tegemist on koroonaviirusega, mis võib põhjustada ägedat hingamisteede puudulikkust. Euroopasse jõudis viirus Aasiast ning levis siin kulutulena. Maailma terviseorganisatsiooni WHO eestvedamisel, regionaalsete nakkusseire keskuste ning riiklike terviseametite toel anti tegelikult väga kiiresti pädevad hoiatused ja käitumisjuhised. Imekspandavalt hästi võtsid nõuandeid kuulda kõik riigid üle maailma ning väikese vaenlase ees pandi maailm lukku. Kuivõrd oli sellise vaenlase pealetungiks aga valmis Eesti kaitsevägi? Püüan anda väga lühidalt vastuse DOTMLPF (Doctrine, Organization, Training, Materiel; Leadership, Personnel, Facilities) formaadis.

Doktriin

90-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses oli kaitseväes (KV) suhteliselt tugevalt esindatud tervisekaitse ja see oskusteave on kenasti edasi kandunud nii sõduri baaskursuse kui ka sõjameditsiini baaskursuse õppematerjalidesse. Varrukast oli võtta varasemate SARS-i ja gripipandeemiate aegu vormistatud pandeemia juhis „Kaitseväe valmistumise juhend gripipandeemiaks”. Juba veebruari lõpus, kaks nä-

14 september 2020 SÕDUR

Õpituvastused 1. Juhendmaterjalid peavad olemas olema ning neid tuleb muuta muutuva olukorra kohaselt. Teadlikkuse kasvades koguda õpituvastused ja luua juurde väljaõppematerjale. 2. Varud peavad olema hangitud enne kriisi, et vältida situatsiooni, kus sama kauba eest tuleb välja käia kordades kõrgem hind, oodata tarnet ebamõistlikult kaua või sootuks ilma kaitsevahenditeta eesliinile jääda. 3. Isikliku ja kollektiivse hügieeni hoidmine peab nakkuspuhangu ajal püsima kõrge. Meditsiiniliste eriüksuste käitamisel tuleb kaasata watson’eid, kes aitavad IKV-sid õigesti kasutada. 4. Välihaigla ja tema reservkoosseis tõestasid oma vajalikkust ja võimet mistahes kriisile reageerida.

dalat enne eriolukorra väljakuulutamist Eesti Vabariigis toimisid KV väeosad selle juhendi järgi ning kindlustasid omale varase olukorrateadlikkuse.

Organisatsioon

Tagantjärele võib öelda, et kaitsevägi kasutas oma organisatsiooni käitumist ja ülesehitust väga korrektselt ära. Kaitseväe juhtkond pühendas suure osa oma ajast teadlikkuse aren-

damisele ning lahinguplaani koostamisele uudse vastase vastu. Aktiveeriti operatsioonide planeerimisgrupp, mille kaudu kujundati üldist olukorrateadlikkust maailmas, regioonis ja riigis. Sama grupi liikmetest paljud osalesid teiste ametkondade või ministeeriumide koordinatsiooninõupidamistel, korduvalt anti aru riigikogu riigikaitse- või sotsiaalkomisjonis. Struktuuriüksuste tasemel toimus väga aktiivne koordinatsioon. Monoliitse struktuurina oli KV-l võimalus end pandeemia haripunktiks „lukku” panna. Väljalubade tühistamine või isolatsioonis püsimine ei olnud kindlasti kõikidele meelepärane, kuid siiski vajalik ennetustegevus, millega aitas KV kaasa viiruse ohjamisele ja riskigruppide säästmisele. Selliste otsustega jõudis isikkoosseis planeeritud väljaõppe läbida, õppusel oskusi ja taset demonstreerida ning edukalt reservi minna.

Väljaõpe

Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofi meditsiini keskus vormistas kiirkorras ajakohased juhendmaterjalid e-õppe portaalis ILIAS. Veel enne pandeemia haripunkti jõudmist korraldati kaks isikukaitsevahendite (IKV) kandmise kursust brigaadide juures. Neid koolitatuid, kelle ülesandeks on jälgida IKV-de õiget kasutamist (pealepanek, kasutamine, äravõtmine) nimetatakse watson’iteks. Kaitseväe watson’ite koolitus ja tulemused olid

fookus Tervis sioonide planeerimisgrupi toodetud käsud olid antud piisava kvaliteedi ja kiirusega ning struktuuriüksustelt tuli väga operatiivne tagasiside olukorrast, mille põhjal juhtkond jälle otsuseid sai teha.

Isikkoosseis

KV isikkoosseis suutis end piisavalt distsiplineerida eriolukorra nõuete kohaselt. Ajateenijad näitasid end tugeva motiveeritud meeskonna osana, üksuste ülemad võtsid vastu uued ülesanded nähtamatu vaenlasega võitlemiseks ja kõik meedikud muutusid nakkushaiguste spetsialistideks. Välihaigla siirmisega kaasati kaitseväest ja reservist kokku 22 tervishoiutöötajat, osad jäid veel ootenimekirja, et vajaduse korral välja vahetada läbipõlenud või haigestunud kolleege. Välihaigla reaalse kogemuse said peale tervishoiutöötajate ka 1JVBr meditsiinikompanii ülem ja ajateenijad. Ja veelkord, ilma reservita ei oleks KV suutnud seda üksust tervikuna mehitada.

Taristu

Nooremleitnant Martin Lember kaitseväe välihaiglas Kuressaares Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

sedavõrd muljet avaldavad, et neid küsisid meilt paljud head koostööpartneridki. Põhja-Eesti regionaalhaigla arsti sõnul soovisid nad selliseid kupjaid saada just väljastpoolt oma maja, sest siis kuulatakse paremini sõna.

Varustus

Kaitsevägi on varasematest pandeemiatest oma valmisolekut säilitanud ja kuigi IKV või desinfektsioonivahendite kogused polnud enam sellised nagu viimase linnugripi ootel soetatud, siis KV oli peaaegu ainus arvestatava laovaruga organisatsioon riigis. Globaalselt tekitas eriolukord mitmesuguseid ootamatuid pretsedente: vahendite hinnad kümnekordistusid; tarneraskused tekkisid tootmise seiskumise, nõudluse kasvu ja transpordiühenduste katkemise tõttu; vähem olu-

line polnud ka riikide protektsionism, kus valitsuste otsusel ei lastud antud kontekstis strateegiliseks muutunud kaupu liikuma. Kaitseväe varud aitasid suuremast kriisist üle saada riigi eesliinil töötajatel nii tervishoius, sotsiaalhoolekandes kui ka sisejulgeoleku tagajatel. Kaitseväe varud langesid kriitilise piirini alles aprilli alguseks, kuid siis hakkasid juba uute IKV-de ja desinfektsioonivahendite tarned taastuma. Enim isikukaitsevahendeid kulus siseriikliku ametiabi andmiseks, KV oma tarbeks kulus kogu kriisi jooksul pelgalt 10–15%.

Juhtimine

Kaitseväe juhtkonna kiire reageerimine ning struktuuriüksuste ülemate väga hea koostöövalmidus andsid kaitseväele tugevad trumbid. Operat-

Määrava tähtsusega oli KV rahuaja taristu linnakutena, kus oli võimalik kehtestada liikumispiiranguid, korraldada isolatsiooni ja teha viiruse leviku seiret. Ülemate ja meedikute koostööna kaardistati igas üksuses vajalikud isolatsioonivõimalused, korraldati ümber toitlustamist ja nii edasi. Isikukaitse- ja desinfektsioonivahendite ladustamine võinuks olla paremini korraldatud, et need võimalikult kaua säiliks ja oleks kasutuskõlblikud. Kõige rohkem aga pälvis tähelepanu KV välihaigla. Välihaigla on osa sõjaaja struktuurist ning see on disainitud toetama brigaadisuuruse üksuse lahingutegevust. Eriolukorras otsustas terviseamet küsida KV käest ametiabi ning väga operatiivselt suudeti välihaigla ümber profileerida intensiiv- ja hapnikravi võimaldavaks mobiilseks taristuks. Kuna KV oli kriisi algusest saadik kriisijuhtimisse kaasatud, eelhoiatused olid meil indikatsioonidena varakult teada, siis olime valmiduses välihaigla välja saata 72 tunni jooksul. Ja nii ka läks. Välihaigla tugevdas Kuressaare haigla intensiiv- ja hapnikravi võimet terve aprilli jooksul.

SÕDUR september 2020 15

Missioon fookus

Eesti julgestusrühm

ESTPLA-33 Afganistanis

16 september 2020 SÕDUR

fookus Missioon

Scoutspataljoni sõduritest koosnenud jalaväerühm ESTPLA-33 lõpetas juunis oma pooleaastase teenistuse Afganistanis. Kokku oldi missioonil 198 päeva. Autor: leitnant Kaarel Tasa ESTPLA-33 ülem (2019‒2020)

uba enne ESTPLA-33 lahkumist saabus mais operatsioonialale uus julgestusrühm – ESTPLA-35, mis on jõudnud Afganistanis olla nüüdseks juba ligemale kolm kuud. Saabunud üksusele korraldati laskmised, tutvustati kasutatavat tehnikat, vastutusala ja tööprotseduure ning käidi ühiselt patrullides. Siis jäi üle vaid jõudu soovida ja ülesanded üle anda.

Resolute Support

Konflikt Afganistani pinnal algas 7. oktoobril 2001. aastal, kui USA käivitas operatsiooni „Enduring Freedom” („Kestev Vabadus”), mille eesmärk oli võidelda terrorismiga. Eesti panustas sellesse alates 2002. aastast. Ühtlasi osales Eesti 11 aastat rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (International Security Assistance Force, ISAF) operatsioonidel 2003−2014. Alates 1. jaanuarist 2015 on Afganistanis jätkunud NATO juhitud missioon Resolute Support Mission (RSM). RSM on mittesõjaline operatsioon, mille eesmärk on aidata kohalikke relvajõude väljaõppe, nõustamise ja toetusega. RSM-i panustab kokku 38 riiki umbes 16 500 sõduriga. RSM on jagatud ISAFi aegsete väejuhatuste järgi erinevateks keskusteks – TAACideks (Train, Advise, Assist Command; ee treenimise, nõustamise ja toetuse väejuhatus), mis tegutsevad koostöös Afganistani julgeolekujõududega. Juriidilise raamistiku RSM jaoks tagab vägede staatuse lepe (Status of Forces Agreement, SOFA), mis allkirjastati 2014. aastal Afganistani presidendi ja NATO kõrgeima tsiviil esindaja vahel Afganistanis. Ühtlasi on Afganistani parlament selle leppe ratifitseerinud ning ÜRO julgeolekunõukogu oma heakskiidu andnud. Kogu RSM-i vältel on ka Eesti suuremal või vähemal määral missiooni panustanud. Esimese Eesti julgestusrühmana saadeti Afganistani

Eri riikide Guardian Angel’id kogemusi vahetamas

ESTPLA-27 (rühmaülem ltn Allar Olesk) 2018. aasta mais. ESTPLA-27 oli USA ja Ühendkuningriigi kontingendi koosseisus. Järgmised üksused on olnud Ühendkuningriigi erinevate kompaniide alluvuses. Enne ESTPLA-33, mis on järjekorras neljas julgestusrühm, teenis RSM-l veel ESTPLA-29 (2018‒2019, rühmaülem ltn Jaak-Joseph Rumvolt) ja ESTPLA-31 (2019, rühmaülem ltn Oliver Kelder). Rühmad on olnud komplekteeritud Scoutspataljoni erinevate kompaniide põhjal.

Kabuli roheline tsoon

Kõikide julgestusrühmade operatsiooniala on olnud Kabuli kesklinnas asuv roheline tsoon (Green Zone, GZ). See on kõrgendatud julgeolekumeetmetega kvartal, kus asuvad eri riikide saatkonnad, presidendi palee, kaitseministeerium ja veel mitu teist tähtsat julgeoleku- ja riigiasutust. Kabul asub umbes 1800 m kõrgusel merepinnast ning on ümbritsetud mägedega, mistõttu on temperatuurid oluliselt madalamad võrreldes näiteks Helmandi provintsiga, kus varem tegutsesid Eesti jalaväekompaniid. Talvel püsib termomeetri näit enam-vähem nullkraadi juures. Külmematel päevadel langes temperatuur

Fotod: srs Aleksandr Dubrovin, NATO

isegi kuni 15 külmakraadini. Üldiselt on temperatuuri erinevus võrreldes merepinnaga samal tasemel olevate provintsidega umbes 10-15 kraadi. Sooritusvõimet mõjutavaks teguriks on pigem kõrgus merepinnast, mille tõttu on õhk oluliselt hõredam ja keha saab füüsilise koormuse juures vähem hapnikku. Lihtsamalt öeldes on täisvarustuses treppe mööda keldrist katusele jõudes nii pulss kui ka hingamine keskmisest tunduvalt kiiremad.

Eesti Afganistanis

Elutingimused eestlaste kodubaasis on väga head. Julgestusrühma liikmed elavad kahe- või kolmekesi ühes toas. Patrullidest vabal ajal saab kasutada internetti, käia jõusaalis ja lasketiirus. Saab mängida nii piljardit kui ka lauatennist ning veeta aega Eesti majas. Viimase puhul on tegemist RSHQ baasis eestlastele eraldatud konteinerhoonega, kus on mõnus pärast patrulli istuda ja maailma asju arutada. Eesti majas tehakse filmiõhtuid, vaadatakse rallit, korraldatakse mängukonsoolidel rallivõistlusi, süüakse sünnipäevakooki ehk siis käiakse koos sotsialiseerumas. Enne COVIDi pandeemiat oli võimalik osa võtta mitmesugustest ühistreeningutest, külastada kohvikuid, turgu, mängida korv-, võrk- ja jalgpalli.

SÕDUR september 2020 17

Missioon

ESTPLA-33 juhtkond koos UK 2PARA kompanii juhtkonnaga

Peale selle toimus iga pühapäev RSM-i ülema kindral Austin Scott Milleri ühistreening, mis oli heaks vahelduseks igapäeva treeningutele. Üksuse koosseisus tähistati ka erinevaid tähtpäevi. Näiteks toimus jõuludel ühine grilliõhtu koos veidi ebastandardsema kingituste jagamisega. Eesti Vabariigi aastapäeval toimus ka Eestile pühendatud Resolute Support ülema ühistreening, mille käigus jagati Eesti sümboolikaga T-särke. Sööklas olid taustaks Eesti kaitseväge, Scouts pataljoni ja Eesti riiki tutvustavad videod ning sai proovida traditsioonilist Eesti toitu. Kõige rohkem positiivset tagasisidet tuli eestlaste korraldatud vabariigi aastapäevale pühendatud laskevõistluse kohta. Võistlusest võtsid osa eri riikide GA meeskonnad, nõunikud, missiooni ülema lähikaitsemeeskond ja Eesti julgestusrühmaga tihedamat koostööd tegevad isikud. Varem ei ole sellist üritust tehtud, kus osaleksid nii RSM peakorteri

18 september 2020 SÕDUR

nõunikud kui ka isikukaitset tagavad meeskonnad. Üldiselt kohtume nõunikega vahetult enne patrulli minekut ning omavaheline suhtlus on pigem patrulli puudutavate detailide koordineerimine. Laskevõistlus oli hea võimalus suhtluseks ja kontaktide loomiseks natukene vabamas keskkonnas. Pärast seda algas oluliselt tihedam suhtlus nii Austraalia GA rühmaga kui ka paljude nõunikega.

Julgestusrühma ülesanded

Julgestusrühma peamine ülesanne on tagada nõunike ja tähtsate isikute (VIP-ide) turvalisus alates baasi väravast väljaminekust kuni hetkeni, mil jõutakse tagasi. Ülesandeid täidetakse eelkõige väikeste meeskondadena ja suurem osa marsruudist läbitakse masinatel (erandiks oli ESTPLA-27, kes sai korraldada ka jalgsipatrulle). Ametlik termin, mida julgeolekut tagava sõduri kohta kasutatakse, on Guardian Angel (edaspidi GA), mis otsetõlkes tähendab kaitseinglit. See ter-

min seletab väga hästi kogu meie igapäevatöö olemust – tagada nõunikele turvaline keskkond selleks, et nemad saaksid keskenduda enda põhiülesandele, milleks on kohalike relvajõudude nõustamine. Üks olulisim oskus isikukaitse spetsiifiliste ülesannete juures on ümbritseva keskkonna tajumine ja muutuste märkamine üldises õhkkonnas. Mitmesuguste indikatsioonide varajane lugemine ja mõistmine loob eelduse selleks, et potentsiaalne rünnak hoitakse ära juba enne selle toimumist. Siinkohal on oluline ka kohalikke traditsioone ja tavasid tunda, et vältida poolte tahtmatut solvamist, mis võib muidu süütu olukorra eskaleerida vägivalla kasutamiseni. Peale igapäevaste GA ülesannete kuulub julgestusrühma tegevuste alla ka konverentsidel turvalise keskkonna tagamine. Üldiselt on sellistel juhtudel tegemist oluliselt ressursimahukamate ülesannetega, kuna osavõtjate arv võib ulatuda pea tuhandeni. See tähendab,

Missioon et tavalise kahe- või kolmemehelise meeskonna asemel võib korraga rakkes olla mitu jagu. Ilmselgelt tähendavad sellised suured üritused ka põhjalikumat planeerimist ja ettevalmistusi, et olla valmis reageerima erinevatele potentsiaalsetele ohustsenaariumitele. ESTPLA-33 kõige keerulisemaks ja põnevamaks ülesandeks oli NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi eskort tema visiidi ajal ja turvalisuse tagamine mitmesugustel kohtumistel. 29. veebruaril 2020 kuulutati Katari pealinnas Dohas välja USA ja Talibani vaheline rahuleping. Samal ajal toimus Afganistani presidendi palees tseremoonia, kus NATO peasekretär ja Afganistani president Ashraf Ghani andsid teada USA ja Talibani vahelisest rahulepingu allkirjastamisest. Kogu peasekretäri ja tema saatjaskonna liigutamise eest Kabuli kesklinnas asuvas rohelises tsoonis vastutasid ESTPLA ja samasse kompaniise kuuluvad Suurbritannia langevarju rügemendi 2. pataljoni (2PARA) ük-

sused. Operatsiooni planeerimisel ja elluviimisel sai koostööd teha NATO peasekretäri lähikaitsemeeskonnaga, presidendi palee turvameeskondadega, USA kindralite lähikaitsemeeskondadega ja paljude teiste kohtumise julgeolekumeetmeid planeerinud liitlastega. See andis erakordselt hea kogemuse nii rühmaülemale kui ka kõigile vahetult operatsioonis osalenud julgestusrühma liikmetele. Konverentside julgestamise planeerimine kätkeb endas tihedamat koostööd liitlaste julgestusüksustega (USA, Austraalia ja Belgia GA meeskondadega, presidendi palee turvameeskondadega jne), et vältida ebakõlasid võimalikes riskiolukordades. Tihtilugu otsustatakse külaliste osalemine täiesti viimasel hetkel, mis tähendab seda, et turvameetmeid muudetakse ja kogu plaan võidakse vahetult enne ürituse algust muuta. See nõuab kõikidelt julgestusrühma liikmetelt oskust kiirelt kohaneda muutuvas keskkonnas, et täita ülema püstitatud ülesannet.

Samuti panustavad julgestusrühmad ka missiooni peakorteri (Resolute Support Headquarters, RSHQ) baasi ROLE1 meditsiinikeskuse töösse rohkete kannatanutega situatsioonides reageeriva abipersonalina. Kuna GA ülesannete arv on vähenenud, siis ollakse abiks baasi tulevate reisijate vastuvõtmisel kopterite reisiterminalis ning kui baasis peaks suurem koroonaviiruse puhang tekkima, siis aidatakse patsientide eest hoolt kanda. Viimase ülesande täitmiseks läbis üksus eraldi koolituse, kus keskenduti kaitseriietuse korrektsele kasutamisele. Viimase kolme julgestusrühma peale on kokku tehtud umbes 3300 patrulli: ESTPLA-29 täitis 1400 „kaitseingli” ülesannet, ESTPLA-31 1200 ning ülejäänud 700 jääb ESTPLA-33 arvele (patrullide arv on ligikaudne). Vähenenud ülesannete arv on eelkõige tingitud COVID-19 pandeemiast põhjustatud piirangutest. Ilmselt jääb COVID-19 mõjutama ka tulevaste julgestusrühmade tegevust.

SÕDUR september 2020 19

Liitlased fookus

Piranha V tuli koos taanlastega

20 september 2020 SĂ&#x2022;DUR

fookus Liitlased

Taanlased on tagasi. Vidar kompanii, kes siin ka kaks aastat tagasi oli, on jälle kohal. Seekord võtsid nad kaasa uhiuued Piranha V soomustransportöörid. Autor: nooremleitnant Raiko Jäärats, ajakirja Sõdur toimetaja

idar kompanii peamiseks tulejõuks on 14 jalaväe lahingumasinat CV9035DK. Kompaniis on ka neli Piranha V soo mukit: juhtimis-, meditsiini-, õhu tulejuhtide ja kaudtule vaatlusmees konna soomuk. NATO liitlasena on Taani pühendunud kollektiivse jul geoleku tagamisele ja oma ülesannete täitmiseks kasutatakse kõige uuemat tehnikat. „Piranha V on küllaltki suur soo muk,” ütleb Tapal teeniv soomuki ülem nooremseersant Thomas. „Pik kus on kaheksa meetrit ning laius kolm meetrit. Juhtimissoomukil on elektrooniline torn 12,7 mm kuulipil dujaga, mis teeb selle kogukõrguseks umbes 3,9 meetrit.” Taani hangib kokku 309 uut Pi ranha V soomukit. Esimesed jõudsid kohale 2019. aastal. Soomukitest telli takse eri versioone. Suurem osa uutest masinatest vahetavad välja vanemad Piranha III soomustransportöörid.

Viienda põlvkonna Piranha

Piranha kolmanda põlvkonna soo mukitest on Taanil kasutuses kaks versiooni IIIH ja IIIC, neist viimane on moderniseeritud. Vidar kompanii ülemal major Madsil on kogemusi nii uue kui ka vana masinaga. Ta on olnud kaitseväes kokku 14 aastat ja enne ohvitserikursuse läbimist teenis jaoülemana. Näiteks Afganistanis oli tema meeskonnal just Piranha IIIC. „Piranha IIIC ja V on päris sarna sed,” ütleb Mads. „Uus on tunduvalt suurem ja kõvasti võimsam. Sellel on kõrgem kliirens ja suuremad rattad, mistõttu saab ületada suuremaid ta kistusi. Vanal oli piiratud manööver damisvõime – see sobis hästi Afganis tani missiooniks, aga mitte nii väga Taani maastiku jaoks. Päris kindlasti poleks see kuigi hästi sobinud ka Ees tisse. Madal kliirens oleks siin kind lasti probleemiks kujunenud.”

Piranha V-l saab rehvirõhku muu ta ja vedrustust kontrollida. Vajadust mööda saab soomukit kas tõsta või madalamaks teha. Kui rehv puruneb, on sellega ikka võimalik edasi sõita. Hea manööverdamisvõime annavad kolm pööratavat silda: kaks esimest ja tagumine. „Eesti maastikule sobib see manöö verdamiseks väga hästi,” ütleb Tho mas. „Samas on Eestis pinnas kohati päris niiske ja nii raske soomukiga on küllaltki lihtne kinni jääda.”

NATO liitlasena on Taani pühendunud kollektiivse julgeoleku tagamisele ja oma ülesannete täitmiseks kasutatakse kõige uuemat tehnikat. Enne oli Vidar kompanii juhtimis soomukiks roomikutel soomustrans portöör M113. See oli palju väiksem ja samuti üpris hea manööverdamis võimega, aga Piranha V-s on tundu valt rohkem ruumi ja see on oluliselt mugavam. Pealegi on sellel parem soo muskaitse, eriti põhja all. „Peale hea kaitse on see ka sõdurite jaoks ülimugav,” ütleb kompaniiülem Mads. „Eriti kui silmas pidada sel le mahutavust – sellega on võimalik palju varustust kaasa võtta. Näiteks CV90 puhul oli meil algul keeruline varustust ära mahutada, nüüd oleme küll selle lahendanud, aga Piranha V-ga selliseid probleeme pole kunagi olnud.”

Jalaväe Piranha V

Piranha V-st on Taanil olemas ka jala väeversioonid. Neil on torni asemel ees paremal pool katusel distantsjuhi tav relvasüsteem. Vidar kompanii pa taljonis on teine kompanii juba need kasutusele võtnud. „Sarnased distantsjuhitavad relvad olid ka juba Piranha IIIC soomukitel,” ütleb Mads. „Mul on sellega palju ko

SÕDUR september 2020 21

Piranha V miinipilduja versioon

„Taanil on olemas ka miinipildu ja versioon Piranha V soomukist,” räägib Mads. „Praegu toimub nen de katsetamine Taanis, mis oli enne koroonaviiruse pandeemiat lõppfaasis. Lähiajal hakatakse neid kasutama.” Need on varustatud Cardom 10 poolautomaatse 120 mm eestlaetava miinipildujaga. Avaneva katusega soomukitega on võimalik väga kiirelt täpset kaudtuld anda. Soomukile paigaldatuna saab miinipilduja ruttu positsiooni sisse võtta ja seda vahetada. Erinevalt soomustamata miinipil duja meeskonnast saab Piranha V Cardom 10 paikneda rindejoonele tunduvalt lähemal. Süsteemiga integreeri takse ka Weibel Scientificu MVR-700 miini suudmest väljumise algkiiruse mõõtmise Doppleri radarid. Miini välju mise algkiirus oleneb mitmest faktorist: relva üldisest seisu korrast, toru kulumisest, las kemoona partiist, meeskonna väljaõppest, tagasilöögi kom penseerimise tingimustest ja soo muki asukohast. Täpse algkiiruse mõõtmisel on võimalik järgmise miini laskmiseks automaat selt parandused sisse viia, mis suurendab veelgi relvasüsteemi täpsust. 32 Mörser 16 poolautomaatse eestlaetava miinipildujasüstee

22 september 2020 SÕDUR

miga Piranha V tellis endale ka Šveits. Mörser 16 kasutab 120 mm RUAG COBRA miinipildujaid. Šveits tellis ka 12 eriotstarbelist Piranha V.

Lahinguvälja juhtimine

„Selle soomuki ainuke miinus on, et see on võrdlemisi suur sihtmärk,” ütleb soomukigrupi ülem nooremseersant Thomas. „Samas on see mugav. Sellel on palju elektroonikat ja sensoreid, mis parandavad olukorrateadlikkust.” Taani kaitsevägi kasutab elektroo nilist lahinguvälja juhtimissüsteemi

Vidar kompanii ülem major Mads

(ingl Battle Management System), mis on integreeritud kõigisse soomukites se. Sama süsteem on nii Piranha V kui ka CV90 masinates. „See süsteem kiirendab oluliselt otsuse vastuvõtmist ja parandab suht lust eri allüksuste vahel,” räägib kom paniiülem Mads.

Koostöö

Madsi sõnul sujub koostöö Eesti kaitseväega hästi. Taanlastel on pika ajaline kogemus eestlastega: üksteist mõistetakse, sest räägitakse sarnast sõ janduskeelt. Eraldi tehakse koostööd ka Scoutspataljoniga, kes kasutab sama tüüpi CV90 jalaväelahingumasinaid. Hea koostöö on ka Ühendkuning riigi pataljoniga. Mads käis pataljoni juhtkonnaga tutvumas juba selle aas ta jaanuaris, pool aastat enne lähetuse algust. Oma tegevusi koordineeritakse pidevalt. Mads arvab, et Briti alloh vitserid ja ohvitserid on väga pädevad ning seetõttu osalevad nad tihti taan laste väljaõppes. Omavahel tehakse ka ristkoolitu si, kuid neid võiks palju rohkem olla. Kompaniiülemana pöörab Mads kõige enam tähelepanu sellele, et tema me hed oleksid jätkuvalt motiveeritud ja heas vormis ülesannete täitmiseks. „Keskendume tublisti sellele, et väljaõpe oleks huvitav,” ütleb Mads. „Analüüsime väljaõpet alalõpmata ja proovime õp pida uusi asju. Püüame ära kasutada kõikvõimalikke siinseid väljaõppekesk kondi, mida meil Taanis ei ole. Siin on mitmesu guseid lasketiire ja maas tikke, ning palju võimalusi linnakeskkonnas harjutada.” Thomas oli Eestis ka kaks aastat tagasi. Tegelikult oli siin 40% sama kompanii praegusest koossei sust, kõik on siin oma vabast tahtest ja kedagi tulema ei sunnita. Tho mas on jõudnud külastada juba mitut linna. Ta arvab, et Eesti on päris kena riik, eriti meeldib talle siinne loodus. „Taanlaste ja eestlaste kultuurili ne erinevus ei ole väga suur,” ütleb Mads lõpetuseks. „Ka brittidega on meil väga hea koostöö, aga eestlased ei ole nii formaalsed, mistõttu on nendega lihtne suhelda.”

Fotod: rms Roland-Markus Kalviste

Liitlased

gemusi Afganistanist. Selle relvasüs teemiga saab väga kaugele täpselt tuld anda.” Piranha V soomukitele on võimalik peale panna nii 25 mm ja 30 mm kiir laskekahurid kui ka 105 mm väikese tagasilöögiga kahurid. Hiljuti otsustas Piranha V kasuks ka Rumeenia, kes tellib osadele soomukitele UT-30 Mk2 tornid 30 mm kiirlaskekahuriga. Üle 20 mm kaliibriga Piranha V-t võib ni metada juba jalaväelahingumasinaks. Piranha V soomuki kasuks otsustas ka Hispaania, kus see sai nimeks Dra gón. Kokku kavatsetakse seda tellida eri versioonides 1200 ühikut, millest esimesed 348 saadakse kätte juba selle aasta jooksul.

Liitlased

Taani Mowag Piranha V Veermik 8x8 Mass 33 t Pikkus 8m Laius 2,99 m KĂľrgus tornita 2,34 m Meeskond 3+8 Diiselmootor kuni 430 kW Maksimumkiirus kuni 100 km/h Maksimumkiirus vees kuni 10 km/h Tegevusraadius kuni 1000 km

SĂ&#x2022;DUR september 2020 23

Liitlased fookus

rantsuse keiser Napoleon I (või oli see juba Preisi kuningas Friedrich Suur või koguni Antiik-Rooma armee peaarst Galen Pergamonist) ütles välja kuulsa tõdemuse, et armee marsib oma kõhu peal. Napoleon I mõistis päris kindlasti toimiva logistika tähtsust sõjapidamise õnnestumiseks, võttes kohati ka isikliku vastutuse oma kampaaniate logistika korraldamise eest. Kuid ka tema polnud nendes asjades eksimatu. Näiteks marssides 1805. aastal Austerlitzi poole, kus ta pidi lööma Austria ja Vene armeesid, koges Prantsuse Grand Armée mitut logistilist raskust, ka seda, et neutraalne Preisimaa keelas äkitselt oma territooriumi läbimise Ansbachis. Tulemus oli see, et marssal Jean Bernadotte’i korpus, mis plaanipäraselt oleks pidanud läbima Preisimaa 35 päevaga, osutus õnnetult lahutatuks oma varustusest, mis jäi Hannoveri. Kaks põlvkonda hiljem, Austria-Preisi sõjas 1866. aastal, katsetas Helmuth von Moltke seenior oma teedrajavaid ideid, kasutades raudteevõrku meeste ja materjali transportimiseks. Hoolimata sellest harjutusest ja Moltke peaaegu sundmõtteks muutunud kõigi aspektide planeerimisest ja uuesti planeerimisest (eeldatud sõjaks Prantsusmaaga) tabas preislasi raudteeliikluses terve hulk olulisi probleeme, kui see sõda 1870. aastal lõpuks lahti läks. Pudelikaelad ilmnesid peale- ja mahalaadimise kohtades, sabotaaži kohati kehvasti kaitstud teelõikudel, ning ilmnes ka lahknevus sõjaväe vajaduste ja eraomanduses raudteefirmade kasumit taotleva tegevuse vahel. Veel 70 aastat hiljem, 1939-1940 korraldas Wehrmacht oma brutaalselt efektiivse invasiooni Poola, Madalmaade ja Prantsusmaa vastu. Kui füürer seejärel suunas oma tähelepanu itta operatsiooniga Barbarossa 1941. aastal, ilmnesid ka Saksamaa logistikavõrgu struktuursed vead ja nende põhjustatud probleemid. Juba see, et transpordisüsteem oli jagatud ülemjuhatuse alluvuses oleva kahe asutuse ning erinevate lahingu- ja tagalaüksuste juhtimisahelate vahel, põhjustas palju hõõrumist. Need ajaloolised näited, mis on võetud Martin Van Creveldi suurepärasest uurimusest „Supplying War” (ee „Varustades sõda”), illustreerivad kolme

24 september 2020 SÕDUR

Tugevdades Bal ehk sõjalise siirmise Autor: Tony Lawrence rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

keerulise ülesande kogumit, millega relvastatud üksused Euroopat läbides nüüdki kokku puutuvad: legaalsed ja protseduurilised takistused, taristu piiratud võime ning probleemid koordineerimise, juhtimise ja kontrolliga. Puudused kõigil nendel aladel ohustavad NATO heidutuse strateegiat Balti regioonis ja seeläbi ka võimet kaitsta liitlasi kirdetiival.

Heidutus tugevduse kaudu

NATO suurendatud kohalolek (Enhanced Forward Presence, eFP) kolmes Balti riigis ja Poolas on kahtlemata oluline panus heidutusse ja kaitsesse. Ometigi on Venemaal kohalikud eelised nii aja, ruumi kui ka vägede suuruse poolest, ning enamik analüütikuid

on üksmeelel, et see võimaldaks Venemaal endiselt peale jääda lühikese hoiatusajaga tehtud rünnaku korral Balti riikidesse. Seega, lükates oma Varssavi tippkohtumisel eFP käima, leppisid NATO liidrid kokku, et eFP-d on vaja edasi toestada elujõulise tugevdusstrateegiaga (ingl viable reinforcement strategy). Osana sellest on ka meetmed NATO üksuste valmisoleku parandamiseks kriiside korral. NATO on suunanud oma tähelepanu praktilistele aspektidele relvastatud üksuste liigutamisel Euroopasse ning Euroopa kaudu, tehes seda kiiresti ja suuremates koosseisudes. Selles maailmajaos on tihe teedevõrgustik, mida kasutavad aktiivselt ka tsiviilelanikud

fookus Liitlased

lti regiooni raskused

ning saabuvad lisajõud võivad arvestada, et nad peavad tuginema paljuski transiiditoetusele ja vastuvõtjariikide abile. See liikumiskeskkond on väga erinev sellest, millega liitlased olid harju-

nud arvestama kriisireageerimisoperatsioonideks harjutades, nagu oli nende fookuseks esimesel kahekümnel aastal pärast külma sõja lõppu. Liitlased võisid ju rajada tõhusaid liikumis- ja varustussüsteeme Afga-

nistanis ja Iraagis, kuid NATO-l puudub praktika omaenda piirijoonte tugevdamisel. Seda suurem ebaõnn oli, et USA õppust Defender Europe 2020, mis diviisi tasemel oleks olnud suurim USA vägede paigutamise õppus Euroopasse viimase 25 aasta jooksul, tuli COVID-19 kriisi tõttu koomale tõmmata.

SÕDUR september 2020 25

Liitlased

Sõjavägede liigutamise legaalseid ja protseduurilisi küsimusi on vahest isegi kõige lihtsam lahendada. Kuigi üldiselt võttes on bürokraatlikud takistused NATO vastutusala idapoolsetes regioonides madalamad, siis õiguslikud ja protseduurilised nõuded on vägede liigutamiseks ikka arvukad ja komplekssed. Liikumise load ja tolliprotseduurid on nõutavad piiriületuse korral ja sisenemisel liitlaste territooriumile. Need erinevad küll olenevalt sellest, mida liigutatakse ja kes neid liigutab, kuid siin puudub ühtne standard eri riikide vahel. Paberimajandus võib võtta nädalaid ja ka siis olla ebatäpne. Paljud sellised asjad kuuluvad Euroopa Liidu kompetentsi ning EL on võtnud ka juhtrolli lahenduste leidmisel. Suur kokkulepe on juba saavutatud, sh säästetud aja kohta, mida on vaja liikumislubade käitlemiseks. Kuid siin on endiselt palju bürokraatlikke tõkkeid ja on oluline, et nendele probleemidele osutatakse jätkuvat poliitilist tähelepanu, ning edaspidigi astutakse

26 september 2020 SÕDUR

samme, et vägede liigutamine kulgeks nii sujuvalt kui võimalik. See on eriti vajalik, kui NATO-l peaks tekkima vajadus liigutada jõude kiiresti regiooni, kus on vaja tõrjuda agressiivset sõjalist rünnakut, viies kohale näiteks väga kõrge valmidusega ühendsihtjõud (Very High Readiness Joint Task Force, VJTF) või mõni USA kiire valmisolekuga dessantbrigaadi lahinguüksus, mis paikneb Euroopas. Nendel juhtudel kulub paberite täitmisele sama palju aega kui siirmisele. Niisiis riskime olukorraga, kus bürokraatlikel nõuetel on tõeline ja takistav operatiivne efekt.

Palju jõgesid ületada

Spetsialistid nõustuvad üldiselt, et legaalseid ja protseduurilisi takistusi sõjavägede liigutamisele saab vähendada Euroopa Liidu ja NATO järjekindlate jõupingutustega. Taristu piirangud osutuvad aga keerulisemaks ülesandeks. Põhiline probleem on selles, et taristu läbilaskevõime puudujäägid või-

vad seada piiranguid ka sõjaväeüksuste liigutamise mahule ja kiirusele Euroopa kaudu. Neid piiranguid saab ehk taluda rahuajal, kuid nad kujuneks tõsiseks takistuseks kriisiajal. Selle probleemi üks osa on füüsiline. Teed on liiga kitsad või sillad liiga nõrgad, et kanda suuremas koguses sõjatehnikat suuremal kiirusel. Ja ilmnevad ka pudelikaelad, nagu näiteks Poola-Leedu piir, kus varustus tuleb ümber laadida euroopalikul rööpmelaiusel kulgevatelt rongidelt laiemal Vene rööpmelaiusel kulgevatele rongidele. Sama probleemiga oli silmitsi ka Saksamaa 1941. aasta operatsiooni Barbarossa käigus: kuna ei suudetud hõivata piisaval kogusel Venemaa veeremit, pidid Saksa raudteeüksused kiirkorras asuma laiendama euroopaliku rööpmelaiusega raudteevõrku ka vallutatud aladel, kuid ei suutnud pidada sammu lahinguüksustega. Ka siis tuli kogu aeg ette maha- ja pealelaadimise pudelikaelu, olgugi et järjest enam ida pool.

Liitlased Need füüsilised probleemid haakuvad nii sõjatehnika veoks vajalike konvoisõidukite ja valvesõidukite kui ka madalama põhjaga raudteevagunite ja raske varustuse transportööride piiratud kättesaadavusega. Veelgi enam – need rasketehnika veoks vajalikud vahendid on eraettevõtete omanduses ja käsutuses, kelle jaoks militaartransport pole tingimata prioriteet. Seega võib võtta nädalaid või isegi kuid, et tellida vaguneid sõjaväe transportimiseks rööbastel. Kuigi tehnika ja varustuse eelpaigutamine võib selliste keeruliste ülesannete puhul abiks olla, saab taristu läbilaskevõimet suurendada vaid investeeringutega. Kas see on realistlik COVID-19 järgses majanduskeskkonnas – saame veel näha. Kuid see, et Euroopa komisjoni pakutud 6,5 miljardi eurosest sõjalise mobiilsuse fondist jäi kärpimisega alles ikka veel lõplikult kinnitamata 1,5 miljardit – ei ole hea märk. Teisalt, plusspoolel on see, et sõjalised ambitsioonid taristu parandami-

seks haakuvad tihti tsiviilvajadustega – Rail Baltic on siin hea näide – ja nii on võimalik rahastada tsiviiltranspordivõrgu parendamist, mis parandaks vägede liigutamise tingimusi ka teiste programmide, nagu näiteks Kolme Mere Initsiatiivi raames.

Kes vastutab?

Kuigi taristu raskustest jagusaamiseks kuluks ennekõike raha, on liikumise koordineerimine, juhtimine ja kontroll osutumas ka kõige enam intellektuaalselt pingutusi nõudvaks ülesandeks. On arvukalt organisatsioone, mis on kaasatud sõjalise siirmise ärisse ja korraldusse Euroopas: nii erinevatel NATO juhtimistasanditel kui ka liigutavates, transiiti pakkuvates ja vastuvõtjariikides. Pole alati arusaadav, kuidas need organisatsioonid üksteisega toime tuleks, kuidas nad töötaks koos kriisiajal ja kuidas nad saaks kollektiivselt paika seada prioriteete transpordil, et kõige paremini teenida ühendjõudude komandöri vajadusi. Vägede liigutamise ülesanded on kahtlemata komplekssed ja tavaliselt sisaldavad palju ad hoc-probleemi lahendusi ja loomingulist lähenemist. Siiski on mõnevõrra üllatav, et ka siirmise planeerijad pole alati kindlad, kas nende suuremahulised siirmisplaanid tegelikult töötavad. NATO on tunnistanud seda probleemi ja võtnud vastu ühise logistilise toetuse kontseptsiooni,

ning veel hiljuti loonud ka toetavate ja võimaldavate tegevuste ühendväejuhatuse (Joint Support and Enabling Command) Saksamaal. Nendel organisatsioonidel on potentsiaalselt tähtis roll, kuid tegemist on ikka veel arendamisel tegevustega ja pole päris selge, kuidas nad mahuvad juba niigi erinevaid juhtimisstruktuure täis väljale. Mudelõppused ja stsenaariumipõhised diskussioonid peamiste osaliste vahel võiks aidata täpselt defineerida vägede siirmisega seotud kontseptsioone, rolle ja vastutust, ning tagada, et kõik saaks nendest ühtmoodi aru. NATO-l napib praktikat, mis puudutab mitmeriigiliste üksuste koondamist, liigutamist ja ülalpidamist Euroopas. Sõjaline siirmine saab põhjusega suurt tähelepanu analüütikutelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja relvajõududelt endilt. Kriis, nagu COVID-19 pandeemia rõhutas veelgi vajadust leida kollektiivseid lahendusi mobiilsusele. Kuigi liitlased on teinud head algust niisuguste raskuste ületamisega, tuleb veel palju enam teha, et sõjaline siirmine ja seega ka heidutus oleks usutavad. Kirjandust: Martin Van Creveld. Supplying War. Logistics from Wallenstein to Patton. New York: Cambridge University Press, 2004. Ben Hodges, Tony Lawrence and Ray Wojcik. Until Something Moves. Reinforcing the Baltic Region in Crisis and War. Tallinn: ICDS, 2020.

USA armee Abramsid on saabunud raudteed pidi Leedu Pabrade jaama

Foto: AP/Scanpix

SÕDUR september 2020 27

Liitlased fookus

Õppus Defender 20 vägede liigutamine Euroopa kaitseks

28 september 2020 SÕDUR

Liitlased Autor: Martin Hurt rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

Helikopter AH-64 Apache Poolas Ziemsko lennuväljal

Foto: EPA/Scanpix

eebruaris alanud, seejärel COVID-19 pandeemia tõttu kärbitud, kuid suvel ikkagi järgmisesse faasi jõudnud USA juhitud õppus Defender Europe 20 erines teistest NATO ja USA suurõppustest selle poolest, et harjutati väekoondiste siirmist Põhja-Ameerikast Euroopa eri riikidesse, et tugevdada NATO liitlaste kaitset. Õppuse käigus oli esialgu kavas siirda u 20 000 kaitseväelast USA-st Euroopasse, aga pandeemia tõttu vähenes arv kuuele tuhandele, millele lisandus 9000 ühikut varustust. Kasutusele võeti Euroopas eelpaigutatud varustus. Õppus oli loogiline jätk varasematele otsustele ja tegevustele. 2016. aastal toimunud NATO Varssavi tippkohtumisel otsustasid riigi- ja valitsusjuhid tugevdada alliansi heidutus- ja kaitsehoiakut, paigutades Balti riikidesse ja Poola neli mitmeriigilist pataljoni lahingugruppi. Neid lahingugruppe peaks kriisiolukorras saama kiiresti tugevdada liitlaste brigaadide ja diviisidega, mis tavaolukorras paiknevad koduriikides. Sama kehtib mõistagi nende USA vägede kohta, mis rahuajal paiknevad Euroopas, eelkõige Saksamaal, Poolas ja Itaalias. Tõelise kriisi puhul on võtmetähtsusega kiirus, millega suudab USA, Kanada ja Suurbritannia oma väed siirda Mandri-Euroopasse. Kiirusest oleneb see, kas räägime surve alla sattunud liitlaste tugevdamisest, nende territooriumi kaitsmisest või tagasivallutamisest. Viimastel aastatel on tugevdusest ja sõjalisest mobiilsusest ning selle harjutamisest räägitud oluliselt rohkem kui tegelikult harjutatud. Suurimaks ja märkimisväärseimaks erandiks on olnud USA, kes alates 2017. aasta jaanuarist on harjutanud soomusbrigaadide siirmist Euroopasse põhimõttel, et kui üks brigaad Euroopast lahkub, siis järgmine saabub vahetult.

otatsioonil põhineva kohaloleku üks eelis on võimalus harjutada raskesoomusega üksuste siirmist USA-st Euroopa sadamatesse ja lennuväljadele ning sealt edasi, kasutades raudteid, maanteid ja siseveeteid. Peale USA on Euroopa liitlastest harjutanud vägede siirmist peamiselt Suurbritannia, kes korraldas suurt tähelepanu pälvinud õppuse Tractable, mille käigus vahetati välja Eestis paiknenud lahingugrupp koos tehnikaga. 2018. aastal USA heaks kiidetud kaitsestrateegias on sätestatud eesmärk astuda vastu Hiinale ja Venemaale – enim ohustavatele riikidele. Defender seeriaõppustel on selles oma selge roll. Õigupoolest hakkab USA korraldama kahte

sarnase eesmärgiga õppust: Euroopas Defender Europe ja Vaiksel Ookeanil Defender Pacific. Kahe õppuse omavaheline rõhuasetus hakkab igal aastal muutuma. Euroopa õppuse ambitsioonitase oli sel aastal mõnevõrra suurem kui Vaikse Ookeani õppuse puhul. 2021. aastal nihkub rõhuasetus Defender Pacific õppusele, mille maht kasvab oluliselt. Euroopas on järgmisel aastal planeeritud harjutada tugevdust ühel suuremal NATO õppusel, kus osalevad nii USA väed kui ka NATO kiirreageerimisjõud VJTF (Very High Readiness Joint Task Force). Külma sõja ajal korraldati ajavahemikus 1967–1993 iga-aastased NATO õppused Reforger (ingl Return of Forces to Germany), mille eesmärk oli Lääne-Saksamaa tugevdamine vägedega, mis peamiselt siirdi USA-st, Kanadast ja Suurbritanniast. 1988. aasta õppus hõlmas 125 000 kaitseväelast ja see näitab, et liitlaste õppustel on veel kasvuruumi. Suurte USA väekoondiste vastuvõtmine ja nende liikumise korraldamine on suur katsumus ja see võime on alles arenemas tõusvas joones. Positiivne on, et osad Euroopa riigid olid õppuse Defender 20 eel asunud täiustama oma võimet transportida rasketehnikat. Liitlasvägede sagedane liikumine maanteedel, raudteel ja meritsi peab muutuma uueks reaalsuseks, millega harjuvad nii NATO liikmesriikide elanikud kui ka Venemaa. Seeläbi oleks lihtsam liitlasvägesid kriisiajal siirda, kuna ei ärataks nii palju negatiivset tähelepanu.

n selge, et kuna Eesti paikneb Euroopa ühe mitmeriigilise transpordikoridori kaugemas otsas, siis enim logistilisi raskusi tekib meist lõuna pool (eelkõige Saksamaal ja Poolas). Sellegipoolest on oluline, et ka Eesti vastuvõtva riigi toetus aina paraneks. Seejuures on tähtis ka Rail Baltic, mis loob 1435-millimeetrise rööpmelaiusega raudteeühenduse Tallinna ja Kesk-Euroopa vahele, millega eemaldatakse üks pudelikael, mis praegu pärsib rasketehnika kiiret juurdevedu Eestisse. USA korraldatud õppus Defender 20 Euroopa julgeoleku tugevdamiseks on tähelepanu väärne mitmel põhjusel. Esiteks on USA president Trump järjekindlalt rõhutanud, et eurooplased peavad hakkama rohkem pingutama, sh suurendama oma kaitse-eelarvet. Teiseks on nii Prantsusmaa president Emmanuel Macron kui ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel teinud avaldusi, mille kohaselt Euroopa riigid peavad hakkama võtma senisest suuremat vastutust oma julgeoleku eest.

SÕDUR september 2020 29

Venemaa fookus

Fotod: scanpix, shutterstock

30 september 2020 SÃ&#x2022;DUR

fookus Venemaa

Sõjatehnika tõhusus on üks olulisimaid faktoreid tänapäeva lahingus. Koos väljaõppe tasemega toob see edu või vastupidi hävingut ‒ seda olukorras, kus kaks relvastatud poolt põrkavad lahinguväljal kokku ja otsustatakse selle üle, kes võitjaks jääb.

Kui tõhus ikkagi on

Venemaa õhutõrje? Autor: major Andrei Šlabovitš kaitseliidu peastaabi staabiohvitser

eale väljaõppe ja relvade tõhususe on kolmandaks väga tähtsaks faktoriks sõjameeste moraal või usk iseendasse, oma juhtidesse ning oma relvadesse, mis peaksid vastast efektiivselt hävitama. Relvajõudude ja rahva moraali üleval hoidmiseks, kuid ka vastase hirmutamiseks on juba väga vanast ajast levinud arusaam, et enda relvade tõhusust tuleks ülistada. Olgu selleks relvaks siis muistne legendaarne mõõk, mis purustab hulganisti vaenlasi ühe hoobiga, või mõni nüüdisaegne imerelv, mis suudab vastased korraga maalt või õhust ära pühkida – mõte jääb samaks. Enda relvastuse tõhususe ülistamisel on nii propagandistlik kui ka heidutuse efekt. Viimase puhul võidakse avalikult rääkida isegi kõige uuematest relvasüsteemidest – neist, mis on salastatud või mille kohta puudub täpsem informatsioon.

,,Combat proven” sildi hind

Samas võib juhtuda, et relvastuse reaalsed võimed ei vasta deklareeritule ja tegelikkuses võivad need olla mõnevõrra kehvemad. Oluline on aru saada, et selline ülistamine (või propaganda) omab tähtsust ka

relvaturul, kus kaup peab olema piisavalt atraktiivne potentsiaalsetele ostjatele. Tootja toob tavaliselt välja kauba paremad omadused, mis võivad olla saavutatud ideaaloludes, mida reaalsuses tihti ei juhtu (nt polügoonidel, kus on kuntslikult loodud kõik tingimused, et paremaid tulemusi näidata). Seetõttu on erilise tähtsusega asjaolu, kas seda relva on reaalses lahingus katsetatud või mitte. „Combat proven” silt relva küljes maksab oluliselt rohkem kui uhked reklaamvideod või artiklid meedias. Lõppude lõpuks paneb sõda kõik asjad paika. Selles artiklis käsitlen Venemaa õhutõrjesüsteeme S-300/400 ja Pantsir-S1, et arutleda, kas nende reaalsed võimed vastavad sellele, mida meedias nende kohta kirjutatakse. Et kas sõjalised konfliktid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on seda tõestanud või ümber lükanud. Avalikus meedias on tihti palju vastuolulist informatsiooni selle teema kohta ja kõik asjaolud ei ole kaugeltki selged. Alltoodud järeldusi peaks võtma teatud reservatsiooniga, kuna need peegeldavad autori enda seisukohti, mis tuginevad ainult avalikele allikatele. Artikli eesmärk ei ole Venemaa õhutõrjesüsteemide põhjalik kirjeldamine ja seega peatun ainult kaug-

maa-õhutõrjesüsteemil S-400 ja lühimaa-õhutõrjesüsteemil Pantsir-S1. Mõlemad on olulised just selle tõttu, et on mõeldud töötama koos tähtsate objektide või alade kaitsmiseks vastase (ehk siis peamiselt NATO) õhurünnakute eest.

S-400 kaugmaa-õhutõrje

Õhutõrjesüsteemide S-400 (NATO koodnimega SA-21 Growler) nagu ka selle kunagise eelkäijaga S-300 moodustavad relvastatud õhutõrje üksused Venemaa Föderatsiooni õhu- ja kosmosevägede õhutõrje relvaliigi peamise lahingujõu. S-400 on mõeldud „kõikide olemasolevate ning perspektiivsete õhuründevahendite hävitamiseks” distantsidel alates 2 km kuni 400 km. Süsteem on võimeline hävitama nii mehitatud kui ka mehitamata õhusõidukeid, tiibrakette ning ballistilisi rakette. See on korduvalt välja toodud nii tootja presentatsioonides kui ka avalikus meedias. Avalike andmete järgi oli 2020. aastaks plaanis soetada 56 S-400 relvasüsteemi, mis peaksid vahetama välja vanemad S-300 süsteemid. Õhutõrjepataljon (ehk õhutõrjekompleks, nagu venelased seda nimetavad) on peamine taktikaline õhutõrjeraketiüksus ning võib tegutseda nii eraldiseisvalt kui ka õhutõrjepolgu koosseisus.

SÕDUR september 2020 31

Venemaa

S-400 pataljoni taktikalis-tehnilised andmed Sihtmärgi maksimaalne avastamise kaugus Maksimaalne sihtmärgi kiirus Laskekaugus (lennukite pihta) Laskekõrgus (lennukite pihta) Laskekaugus (ballistiliste rakettide pihta) Korraga tulistatavate sihtmärkide arv Korraga juhitavate rakettide arv Laskeasendi ülesseadmise kiirus

Polgus on täiendavad õhuseire- ja juhtimisvahendid ning hoolduse ja tagala allüksused, mis tõstavad pataljonide olukorrateadlikkust ning jätku suutlikkust. Polgus võib olla kuni kuus õhutõrjepataljoni. Igas S-400 pataljonis on tavaliselt üks mitmeotstarbeline radar 92N6E, mis on ühtaegu ka pataljoni tulejuhtimispunkt, ning ligi 12 laskeseadet 5P85TE2 ja/või 5P85SE2, mis asuvad treileritel. Igal laskeseadmel on neli kaugmaa-õhutõrjeraketti 48N6E, 48N6E2, 48N6E3, mis on kasutusel samuti vanematel S-300PMU süsteemidel, ning uuemad raketid 9M96E, 9M96E2 ja ülikaugmaa-rakett 40N6E. Viimased on kõige uuemad S-400 raketid, mis on väidetavalt alles 2018. aastast katsetamises.

Pantsir-S1 lühimaa-õhutõrje

Pantsir-S1 (NATO koodnimega SA22 Greyhound) on hoopis teistsugune õhutõrjesüsteem, mis on mõeldud lähikaitseks. Kõik vajalikud seadmed, radarid ja relvastus on paigaldatud ühele veokile, mistõttu võib iga masin tegutseda autonoomselt. Relvastus

32 september 2020 SÕDUR

Kuni 600 km (polgu radar 91N6E) Kuni 4800 m/s 2…380 km 5 m…30 km 5…60 km 10 20 (2 tk ühe sihtmärgi pihta) 5 min (rännaku asendist)

on kombineeritud: 12 pind-õhk-tüüpi raketti 57E6E ning kaks kaheraudset 30 mm kiirlaskekahurit. Tootja andmeil võib Pantsir rakette lasta kuni nelja sihtmärgi pihta korraga distantsil kuni 20 km. Kiirlaske kahuri efektiivne laskekaugus on ligi neli kilomeetrit. Kombineeritud relvastus võimaldab (teoorias) viia miinimumini „surnud tsooni” ehk hävitada sihtmärke ka väga lähedalt tsoonis, kus seda tavaliselt rakettidega ei ole veel võimalik teha. Pantsir-S1 on Venemaa Föderatsiooni õhu- ja kosmosevägede relvastuses. Alates süsteemi projekteerimisest peale on Pantsiri üheks oluliseks ülesandeks olnud kaugmaa-õhutõrjesüsteemide lähikaitse ning võitlus ründavate droonide ja täppisrelvadega. Ehk siis see peaks olema „viimane kaitseliin” S-300/400 süsteemidele sellistel distantsidel, kus kaugmaa-õhutõrjeraketid ei saa enam vastast tabada. Süsteemi reageerimise kiirus ehk aeg alates sihtmärgi avastamisest kuni selle pihta tule avastamiseni on ainult 4-6 sekundit. Kuus Pantsirit moodustavad patarei, mis on integreeritud

S-400 polgu struktuuri. Pantsir võib tegutseda ka autonoomselt. Pantsiri on müüdud ka näiteks Araabia Ühendemiraatidele, Alžeeriale, Iraagile, Süüriale ja Serbiale.

Vene õhutõrje Donbassis

Viimaste aastate sõjalistes konfliktides on Vene õhutõrjesüsteeme peamiselt kasutatud Donbassis, Süürias ja Liibüas. Donbassis kasutati kurikuulsaks saanud Venemaa maaväe üksustes kasutuses olevat keskmaa-õhutõrjesüsteemi Buk M1. Samuti on informatsiooni, et üksjagu Pantsir-S1 ja Tor M1 süsteeme kasutatakse ka konflikti piirkonnas. Peale separatistide on ka Vene eriväelased kasutanud küllaltki palju kaasaskantavaid väga lühimaa-õhutõrjesüsteeme, nagu Igla. Kaugmaa-õhutõrjesüsteemid asusid Venemaa territooriumil, kuid olid suutelised mõjutama keskmistel ning suurtel kõrgustel lendavaid õhusihtmärke ka Ukraina õhuruumis. Selline käitumine on arusaadav, sest Venemaa eesmärk oli varjata enda relvajõudude osalust Ukraina konfliktis.

Venemaa Pantsir-S tulistamas pind-õhk-tüüpi juhitavat raketti Venemaa korraldatavatel sõjaväe mängudel Astrahani lähedal polügoonil 2017. aastal

Kuvatõmmis Venemaa kaitseministeeriumi avaldatud videost, milles näidatakse S-300 õhutõrjesüsteemi mahalaadimist An-124-100 transpordilennukilt Hmeimimi baasis 2018. aastal

Kõige aktiivsemalt kasutati õhutõrjet 2014.-2015. aastal, kui Ukraina õhuvägi veel tegutses Donbassi piirkonnas. Avalikel andmeil kaotas Ukraina Donbassis vastase tõttu 17 lennukit ja kopterit. Samas peaks tõdema, et ukrainlased ei olnud võimelised kuidagi mõjutama või maha suruma vastase õhutõrjet õhust, mistõttu see tegutses küllaltki karistamatult ja ainukeseks ohuks oli maaüksuste tegevus.

Süüria kodusõda

Süürias tegutsevad venelased nii-öelda „ametlikult”. Seetõttu on nad juba päris algusest peale tugevdanud enda peamist õhubaasi Hmeimimis ühe

S-400 pataljoniga, mille lähikaitseks on toodud ka Pantsireid. S-400 toodi pärast seda, kui Türgi hävitaja tulistas alla Vene Su-24M 24. novembril 2015. Hiljem, 2017. aasta kevadel toodi juurde veel üks S-400 pataljon, mis paigutati väljapoole Hmeimimi Masyafi piirkonda Hama provintsis, kus see vahetas välja vanema süürlaste S-200 süsteemi. Vahetuse võimalikuks põhjuseks võib olla ka maastiku

reljeef (Hmeimim asub Vahemere ääres kitsal maalõigul mere ja mägede vahel), kus oli raskusi õhusihtmärkide avastamisega ida poolt. Uus positsioon asub kõrgemal mägede harjal (kõrgus mere pinnalt on u 1300 m), mistõttu on tagatud hea ringvaatlus ning isegi madalalt lendavad sihtmärgid avastatakse juba kaugelt. S-400 on võimeline sellelt positsioonilt tuvastama ning ründa-

SÕDUR september 2020 33

Venemaa

ma 50 m kõrgusel lendavaid õhusihtmärke kuni 170 km kaugusel. Võib öelda, et tegemist on ideaalse positsiooniga sellelaadsete õhutõrjesüsteemide jaoks.

Mässuliste kamikaze-droonid

Kuigi pole kinnitatud andmeid, et Venemaa õhutõrje laseks „päris lennukeid” (mässulistel neid lihtsalt pole), siis Vene meedias on juba harjumuspäraseks muutunud uudised mässuliste käepäraste mehitamata lennuvahendite Hmeimimi lennubaasi rünnakute tõrjumisest. Avalikus meedias on ka videomaterjale Hmeimimi piirkonnast, kus on võimalik näha lühimaa-õhutõrjerakettide laskmist tundmatute sihtmärkide pihta. Venemaa kaitseministeerium on avaldanud ka pilte neist „allatulistatud droonidest”. Nende järgi on võimalik aru saada, et tegemist on küllaltki primitiivsete käepäraste lennukitega, kus peamiseks navigeerimise seadmeks on odav Hiina päritolu GPS-seade. Osad droonid olid justkui relvastatud väikeste lõhkelaengutega, mis olid mõeldud kas viskamiseks või koos drooniga õhkimiseks („kamikaze-rünnak”). Peale kõige uuemate õhutõrjesüsteemide on Hmeimimis ka moodsad elektroonilise sõjapidamise (EW) vahendid, nagu „Krasuha-4” ja R-330Ž „Žitel”. Need justnagu peaksid maha suruma või häirima GPS-signaale ja seega tekib küsimus, kuidas need droonid üldse said nii lähedale baasile, et neid pidi hävitama paari kilomeetri distantsilt kallimate õhutõrjerakettidega. Võimalik, et oma algelise konstruktsiooni tõttu (puidust ning kilest või plastikust) oli venelastel probleeme selliste droonide avastamisel radariga või olid muud piirangud EW vahendite kasutamiseks. Igal juhul võib selline olukord tekitada küsimusi, mis oleks, kui selliste primitiivsete ja aeglaste lennukite asemel oleksid samasuurused, aga moodsamad, kiiremad ja täpsemad kamikaze-droonid ja eriti kui neid lastakse mitu tükki korraga?

Vene luurelennuki allatulistamine

Teine märkimisväärne sündmus, mis puudutas otseselt Hmeimimi baasi õhutõrjet, oli Iisraeli õhuväe rünnak väidetavalt Iraani või Hizbullah’ objektidele Latakia linna piirkonnas 17. septembril

34 september 2020 SÕDUR

Venemaa Hmeimimi baasi kohal allatulistatud Süüria mässuliste drooni jäänused 2018 augustis

22:07 lastakse välja T ÜR GI Süüria S-200 rakett, mis tabab Il-20M Iisraeli lennukit sihtmärgid

Venemaa sõjalaev

Latakia

Aleppo

Idlib

Il-20M teekond

SÜÜRIA

KÜPROS

Hama Neli Iisraeli F-16 hävitajat

Tartus

Iisrael

20:31 stardib Venemaa luurelennuk Hmeimimi baasist

VA H E M E R I 2018. Kuigi selle rünnaku täpsed asjaolud ei ole siiani teada, siis meedias avaldatud materjalide põhjal on siiski võimalik järeldada, et rünnak oli nii Süüria kui ka Vene õhutõrje jaoks pigem üllatuseks (on mainitud, et õhutõrje avas tule alles pärast või vahetult enne õhurünnaku sihtmärkide tabamist). Avaliku info järgi ei ole täpselt teada, kas Vene õhutõrje avas tule, küll aga võib kindlalt väita, et seda tegid süürlased. Selle valimatu tulistamise tagajärjel lasti alla Vene luurelennuk Il-20M, mis viibis Iisraeli õhurünnaku alguseks rünnaku objektidest kaugel idas. Millegipärast suunasid Vene õhujuhid selle lennuki läände Vahemere kohale, kus seda ka õigepea tabas Süüria õhutõrjerakett.

Kuigi täpselt ei ole teada, miks ja kuidas selline äpardus võis juhtuda, võib arvata, et Süüria õhutõrjesüsteemi S-200 meeskond oli vale sihtmärgi tuvastanud. Selle põhjuseks oli tõenäoliselt kehv koordineerimine venelaste ja süürlaste vahel. Miks selline suur luurelennuk oli üldse saadetud piirkonda, kus toimus aktiivne õhurünnaku tõrjumine, jääb samuti küsitavaks. Minu hinnangul võidi seda lennukit kasutada kas võimalike ründajate tuvastamiseks või nende tegevuse häirimiseks. Venelased on ametlikult süüdistanud Iisraeli Süüria õhutõrje provotseerimises, väites, et Iisraeli hävitajad justkui kasutasid Vene lennukit „kilbina”. Märkimisväärne on, et

Venemaa ametliku Iisraeli kaitseministeeriumi kommentaari järgi olid Il-20 allatulistamise hetkeks kõik Iisraeli ründelennukid juba tagasi oma kodubaaside läheduses ning venelased said Iisraeli käest eelhoiatuse tuleva rünnaku kohta vahetult enne selle toimumist. Hiljem esitasid venelased tõendina väidetavalt radari ekraanilt tehtud hetkeolukorra pilte, kus kuuldavasti oli võimalik tuvastada „Iisraeli hävitajad” ja Il-20, mis justkui oleks nende ja õhutõrjepositsioonide vahel. Samas levis hiljem avalikus meedias väide, et need „Iisraeli hävitajad” olid tegelikult reisilennukid tavapärastes lennukoridorides Küprose lähedal. Kuidas Iisraeli rünnak täpselt toimus ja mis relvasüsteeme seal kasutati – ei ole täpselt teada. Võib arvata, et Iisrael kasutas klassikalist õhutõrje petmise taktikat: lennati eetrivaikuses väga madalal mere kohal ning vahetult enne rünnakut tõusid kõrgemale, et sooritada lasud. Ühe võimaliku kasutatud relvasüsteemina on mainitud USA päritolu juhitavat SDB-pommi. Tegemist on GPSi juhitava väikse mõõduga laskemoonaga, mida saab lasta distantsile kuni 110 km (olenevalt kõrgusest). SDB on tõepoolest Iisraeli õhuväe relvastuses ning väiksuse tõttu on raskesti avastatav radaritega. Võimalik, et kui see lõppude lõpuks muutus radarile „nähtavaks” ning seda oli võimalik ka „lukustada” (ehk siis sihikule võtta), oli juba liiga hilja. Kas Iisrael kasutas sellises õhurünnakus EW vahendeid õhutõrje mahasurumiseks, ei ole teada. Minu arvamus on, et selles intsidendis õhutõrje lihtsalt „magas õhurünnaku maha” ja reageeris alles siis, kui see oli oma lõppfaasi jõudnud.

Suurem osa nendest õhurünnakutest toimus (ja tõenäoliselt jätkub ka tulevikus) pealinna Damaskuse lähedal ning Homsi provintsis riigi lääne osas. Iisraeli rünnakute eesmärk on Iraani ja Hizbullah’ relvastuse, varustuse ning isikkoosseisu vedude tõkestamine. Sellega püütakse ära hoida võimalikud vastase rünnakud Iisraeli territooriumile. Nende rünnakute tõrjumiseks on süürlased kasutanud pea kogu oma õhutõrje potentsiaali, kuid siiani on teada ainult ühest kinnitatud kaotusest Iisraeli poolt. 10. veebruaril 2018 tulistati alla vanema S-200 raketiga üks juba tagasiteel Iisraeli õhuruumis olnud F-16 hävitaja. Arvatavasti osutus selline kaotus võimalikuks, sest piloot ei kasutanud vastavaid kaitsemeetmeid, eeldades, et ohtu enam pole.

10. veebruaril 2018 Liibanonis maandunud Süüria Nõukogude päritolu 2K12E Kvadrat õhutõrjerakett Iisraeli F-35 varghävitaja

Süüria õhutõrje

Nüüdisaegseid õhutõrjesüsteeme on ka süürlastel. Süüria õhutõrje relvastuses on aastakümneid olnud vanema põlvkonna Nõukogude päritolu keskmaa- ja kaugmaasüsteeme S-75, S-125, S-200, 2K12 Kub ning lühimaa Osa, Strela-1 ja Strela-10. Pealegi on nad viimasel ajal saanud ka uuema keskmaa-õhutõrjesüsteemi Buk M2E (ligi 40 masinat), lühimaa Pantsir-S1 (ligi 60 masinat) ning pärast Iisraeli rünnakut Tartusile ka kolme pataljoni jagu S-300PMU süsteeme. Viimase kohta on vaja mainida,

et Süüria valitsus soetas S-300 juba 2010. aastal ning esialgsete plaanide järgi oleks pidanud need saabuma Süüriasse juba 2013. aastal, kuid Iisraeli survel tarneid ei toimunud. Erinevalt venelastest kasutasid süürlased aktiivselt oma õhutõrjet Iisraeli õhurünnakute tõrjumiseks. Need rünnakud on toimunud perioodiliselt juba aastaid. 2017. a lõpul tunnistas Iisraeli õhuvägi, et kuue aasta jooksul on ta rünnanud Hizbullah’ ja Iraani objekte Süürias umbes 100 korda.

Süüria valitsuse meedia- ja propagandamasin ei ole siiani suutnud avalikkusele kinnitust anda, et nende õhutõrje oleks kedagi või midagi alla tulistanud. Võib oletada, et peale selle on hävitatud ka teatud hulk UAV-sid, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad. Et saavutada propagandistlikku efekti, raporteerivad süürlased tavaliselt kõikide vastase rünnakute tõrjumisest ning mõnikord ka Iisraeli õhukite hävitamisest. Iisrael aga reeglina isegi ei kommenteeri rünnakute toimumist. Süüria valitsuse meedia- ja propagandamasin ei ole siiani suutnud avalikkusele kinnitust anda, et nende õhutõrje oleks kedagi või midagi alla tulistanud. Samas on avalikus meedias palju videoklippe ja pilte õhurünnakute tagajärjel tekkinud kahjudest. Seega võib järeldada, et suurel määral on Iisraeli rünnakud olnud efektiivsed ja süürlaste õhutõrje ei ole suutnud neid olulisel määral takistada. Märkimisväärne on, et vaatamata sellele, et süürlaste S-300PMU üksused on juba saavutanud lahinguvalmiduse ning asuvad laskepositsioonidel, siis avaliku informatsiooni järgi ei ole siiani tuvastatud, et neid oleks kasutatud Iisraeli õhurünnakute tõrjumiseks. Kasutatakse peamiselt va-

SÕDUR september 2020 35

Venemaa

Iisraeli hävitaja startimas Lõuna-Iisraelis 2018 juunis

nemaid S-125 ja S-200 ning Buk-e ja Pantsireid. Iisraeli meedias oli teavitatud, et S-300 ei ohusta uusi F-35 varghävitajaid ja vajaduse korral on nad võimelised neid õhutõrjesüsteeme neutraliseerima. Võimalik, et S-300 mittekasutamine on teadlik otsus, et vältida nende hävitamist Iisraeli poolt, mis mõjuks negatiivselt nii Süüria vägedele kui ka venelaste relvatööstusele.

Iisraeli õhurünnakute taktika

Iisraeli õhurünnakute detailid on teadmata. Tihti kasutavad nad selleks Liibanoni õhuruumi, kuid on teada õhurünnakutest Iraani objektide vastu väga suurelt distantsilt, näiteks Süüria ja Iraagi piirilt. Iisrael on kasutanud F-35 hävitajaid ja nende tegevusega ollakse rahul. Õhurünnakute tõrjumisel sooritavad süürlased tavaliselt palju laske radari abil juhitavate õhutõrjerakettidega, milleks on vaja sihtmärgid enne lukustada. Tekib küsimus, mille pihta nad üldse lasevad? Võimalik, et Iisrael kasutab erinevaid EW vahendeid Süüria õhutõrje mahasurumiseks või segamiseks, kuid pole välistatud ka „peibutiste” kasutamist, mis justkui peaksid etendama ründavaid lennukeid. Selline taktika sunnib vastast kasutama kalleid õhutõrjerakette suhteliselt odavate peibutiste hävitamiseks ning kui laskemoon on otsa saanud, võib järgneda „päris rünnak”. Tuleb

36 september 2020 SÕDUR

mainida, et sama taktikat on Iisrael kasutanud Süüria õhutõrje hävitamiseks juba Bekaa orus 1982. aastal. Tõenäoliselt lasevad süürlased ka oma juba varem startinud õhutõrje rakettide pihta. Mõned väljalastud raketid, mis erinevatel põhjustel ei ole ennast hävitanud, on maandunud naaberriikides: Liibanonis, Türgis ja isegi Küprosel. Loomulikult on selline valimatu laskmine kaugmaa-õhutõrjerakettidega üliohtlik tsiviillennundusele.

Pantsiri tegelik efektiivsus

Iisrael surub maha ka Süüria õhutõrjet. Mõnikord paistab see välja kas kättemaksuna (nagu see oli allatulistatud F-16 puhul) või lihtsalt „näidispoomisena”, kus hiljem võidakse presenteerida avalikkusele ka rünnakute tulemusi. Väga suurt poleemikat tekitasid Iisraeli avaldatud videoklipid täppisrelvade juhtpeade kaameratest, kus oli võimalik näha uute Pantsirite hävitamist. Ühel sellisel videol oli isegi näha, kuidas Pantsir laseb rakette läheneva täppismoona pihta, kuid need lendavad mööda ja õhutõrjesüsteem hävitatakse. Kokku oli avaldatud videoid ja pilte (k.a satelliidipilte) kolmest hävitatud Pantsirist ja paarist Buk M2 süsteemist. Eriti palju poleemikat tekitasid need venekeelses sotsiaalmeedia sõjalises segmendis. Muuseas väideti seal, et tegemist on kas võltsmaterjali-

Ülal Pantsir-S võidupüha paraadil Moskvas 24. juunil 2020 ja all kaader Iisraeli raketikaamerast Süüria Pantsir-S hävitamisest 21. jaanuaril 2019

dega või erinevatel põhjustel Pantsirid ei olnud kas töökorras või mehitatud. Samal ajal on lekkinud ka kinnitamata andmed, et Pantsiri tegelik efektiivsus ei vasta tootja lubadustele. Näiteks raketi raadio teel juhtimise signaal ei ole töökindel EW häirete korral, radarid ei suuda avastada ja lukustada väiksemaid objekte ning raketil on suured piirangud mööduva sihtmärgi tulistamiseks.

Venemaa Pantsir justkui on võimeline tabama sihtmärki tootja lubatud kaugusel ainult siis, kui see läheneks otse tema suunas. Kõikidel teistel juhtudel on laskekaugus kordades väiksem. See tähendab, et ühe objekti kaitseks on vaja kasutada oluliselt rohkem õhutõrjesüsteeme kui näiteks analoogse Tor-M2 puhul. Nende väidete kaudseks kinnituseks võib tuua, et pärast Hmeimimi droonirünnakute algust toodi sinna tõepoolest Tor-M2, mis täiendas seal varem olnud S-400 kaitsmiseks mõeldud Pantsireid.

Propagandasõda

Viimane „kirss tordile” oli 2020. a märtsi alguses Idlibi provintsis operatsiooni „Kevadkilp” käigus Türgi korraldatud rünnakud Süüria valitsusvägede positsioonidele. Selles oli tähtis roll türklaste mehitamata ründelennuvahenditel Bayraktar TB2 ja Anka-S. Tegemist on küllaltki suurte lennumasinatega, mille avastamine radariga ei tohiks olla eriti keeruline. Suured ja aeglased UAV-d, mis lendavad keskmistel kõrgustel 4–8 km, peaksid justnagu olema kergeks sihtmärgiks maapealse õhutõrje jaoks. Türgi UAV-d kasutasid planeeritavaid laserjuhitavaid pomme MAM-C ja MAM-L distantsidelt kuni 10 km. Pantsir-S1 taktikalis-tehniliste andmete järgi peaks olema võimalik droonid hävitada enne, kui nad suudaksid lasu sooritada ja seega tõhusalt kaitsta oma üksusi maal. Reaalsus oli teine. Türgi andmeil suutsid UAV-d hävitada paari-kolme päeva jooksul sadu tanke, soomukeid ning suurtükke, tuhandeid sõdureid ja isegi suure hulga õhutõrjesüsteeme – kaheksa Pantsir-S1 ja kaks Buk-M2! Süürlased jällegi väitsid (ja see oli tugevalt kajastatud ka Vene meedias), et nende Buk-id suutsid alla lasta 20 Türgi UAV-d ja sellega lõpetada nende tegevuse täielikult. Siinkohal tuleb arvestada, et mõlemad pooled on kasutanud ohtrasti erinevaid propagandavõtteid, et näidata enda armeed ning relvastust tugevana ja vaenlast nõrgana. Ehk siis tihti kiputakse vähendama enda kaotusi ning pingutatakse üle vastase kaotuste loetlemisel. Sellises olukorras on ainsaks tõendavaks asjaoluks sageli ainult avaldatud vi-

Türgi Bayraktar TB2 droon ja all kaader Türgi avalikustatud videost Süüria iseliikuva haubitsa 2S1 Gvozdika hävitamisest 1. märtsil 2020. Türgi hävitas metoodiliselt Süüria suurtükiväge, sest see segas oluliselt türgipoolsete mässuliste vasturünnakut Saraqibi linna tagasivallutamiseks

deod ja pildid, kus vastase kaotused on fikseeritud. Süüria kodusõjas on propagandal eriti tähtis roll. Teatud eeliste saavutamine infosõjas on mõnikord sama oluline kui võit „päris lahingus”. Nii Süüria kui ka Venemaa meedias algul eirati õhutõrjesüsteemide hävitamist, kuid türklased olid postitanud vähemalt kolm erinevat Pantsir-S1 hävitamise videot. Vähemasti ühel videol oli näha, et Pantsir-S1 on töökorras ja lahinguvalmis. Kõik videod olid tehtud UAVdes, mis need tõenäoliselt ka hävitasid. Ehk siis vähemalt mingi osa õhutõrje süsteemidest on tõepoolest hävitatud UAV-de abil, mida justkui poleks tohtinudki juhtuda. Vene riigimeedias hakati kohe levitama erinevaid vande-

nõuteooriad, kus väideti, et tegemist on võltsitud videotega, mis on arvutis koostatud. Süüria propaganda suutis omakorda tõestada ainult kahe Anka ja kolme Bayraktari hävitamist. Suurem osa lahingualast, mille kohal Türgi droonid võitlesid, läks hiljem Süüria valitsuse kätte. Seega võib arvata, et juhul kui hävitatud Türgi droonide hulk oleks tõesti olnud 20 ümber, siis oleks tõendeid oluliselt rohkem meediasse sattunud.

Elektrooniline sõjapidamine

Pärast eelmainitud intsidenti levis Vene meedias suur hulk eri versioone sellest, kuidas Türgi UAV-d suutsid tekitada nii suuri kaotusi Süüria õhutõrjele. Oma olemuse poolest ei erine

SÕDUR september 2020 37

Venemaa

need UAV-d oluliselt sihtmärkidest, mida õhutõrjujad rahuaegses väljaõppes on harjunud hävitama. Räägiti võimsast Türgi EW-st, mis leidis süürlaste positsioone ning surus radareid maha, Süüria õhutõrjujate kehvast väljaõppest, türklaste taktikast rünnata „relvituid” (ehk siis oma laskemoonakomplekti juba ära lastud) õhutõrjesüsteeme, Türgi UAV-de liiga väiksest kiirusest ning radari ristlõikest, mille tõttu Pantsir-S1 sihtimisradar ei suutnud neid „lukustada” ja paljustki muust. Fakt on pigem see, et vaatamata kõigile eelmainitud teguritele näitasid Vene päritolu õhutõrjesüsteemid ennast küllaltki kehvast küljest ning ei suutnud tõrjuda isegi piiratud mahus (väidetavalt türklased said kasutada ainult 5-6 UAV-d korraga) kergelt haavatavate õhuründevahendite õhurünnakuid. Jällegi jääb õhku küsimus, kus olid kuulsad Vene EW vahendid ja miks neid ei kasutatud Türgi droonide vastu?

Liibüa ebaõnnestumised

Kõige suurema löögi Pantsir-S1 mainele tekitasid türklased siiski Liibüas. Araabia Ühendemiraadid ja Venemaa on toetanud Liibüa kodusõjas marssal Halifa Haftari juhitud Liibüa rahvusarmeed (LNA), kes võitleb lääneriikide tunnustatud Tripoli valitsusega (GNA), keda omakorda toetab Türgi.

Kas meedias kiidetud Vene õhutõrje saab „kinni panna” kogu õhuruumi mitmesaja kilomeetri ulatuses ja kas see suudab edukalt takistada tänapäevase vastase õhurünnakuid? Alates 2019. a teisest poolest on Türgi kasutanud Liibüas Bayraktar UAV-d nii õhuluureks kui ka maasihtmärkide ründamiseks. See sundis omapuhku AÜE-d saatma lahingute piirkonda enda Pantsireid, mida nad on Venemaalt soetanud. Nende abil suutsid nad tõenäoliselt alla tulistada teatud hulga Türgi droone ja see asjaolu põhjustas türklaste jõulise reaktsiooni.

38 september 2020 SÕDUR

Türgi Bayraktar TB2 drooni piloodid juhtimiskeskuses Geçitkale õhuväebaasis PõhjaKüprose Türgi Vabariigis 16. detsembril 2019

2020. aasta mai keskel korraldasid Türgi UAV-d vastase õhutõrje mahasurumise operatsiooni, mille käigus GNA ja Türgi andmeil hävitati või vigastati 14 Pantsirit. Üheksa neist nelja päeva jooksul! Suurem osa hävitamistest on tõestatud ka video- ning pildimaterjaliga, mis on filmitud nii õhust UAV-delt kui ka maalt. On märkimisväärne, et neis videotes, mille tegid Türgi UAV-d, on selgelt näha töötavaid Pantsireid, kuid pole võimalik tuvastada, kas õhutõrjesüsteemid kuidagi reageeriksid sellele asjaolule. Suurema osa Pantsiritest hävitasid Türgi droonid vähem kui 10 km kaugustel. Seni jääb ebaselgeks, mis selle kummalise olukorra põhjuseks oli. Selleks võis olla Pantsiri radarite suutmatus avastada või lukustada küllaltki suurt (tiivaulatus 12 m) Bayraktari ligi 20 km kauguselt, või õhutõrjemeeskondade kehv väljaõppetase või türklase osav planeerimine. Loomulikult just viimasele asjaolule pannakse kõige rohkem rõhku Vene meedias.

Õhutõrje olulisus

Ka Liibüa konflikti poolte kaotusi on raske hinnata. Avalikele allikatele tuginedes võib järeldada, et alates 2019. a juunist kuni 2020. a juunini on Türgi kaotanud Liibüas kuni 18 Bayraktari ja LNA on kaotanud sama aja jooksul ligi 15 Pantsirit ning kuus AÜE Hiina päritolu UAV-d Wing Loong 2. Võimalik, et Pantsirid hävitasid osa AÜE droone. Samas ei saa ka kinnitada, et just Pantsirid hävitasid kõik Bayraktarid ja vastupidi. Türklaste „jaht” Pantsiritele põhjustas olukorra, kus LNA oli sun-

nitud peitma neid angaaridesse, selle asemel et kasutada neid lahingus. Vähemalt üks Pantsir jäi ka GNA üksuste kätte. Isegi kui ei otsita konkreetseid põhjusi, on selline „skoor”, kus õhutõrje suutis tulistada 18 UAV-d ja ise kaotas 15 enda süsteemi, väga halb reklaam. Liibüa õpikogemuste kokkuvõtteks võib väita, et Türgi droonid olid väga efektiivsed ning selle tõttu kandis LNA suuri kaotusi õhulöökidest ja pidi kiiresti taganema, jättes maha tehnikat ja laskemoona. See on klassikaline näide sellest, kuidas õhutõrje ei suutnud oma eesmärke täita, mille tagajärg oli terve LNA Tripoli väe grupeeringu purustamine.

Võime tegevusi takistada

Kogu eelnev lugu kutsub tahtmatult esile küsimuse, kas palju meedias kiidetud Vene õhutõrje saab „kinni panna” kogu õhuruumi mitmesaja kilomeetri ulatuses ja kas see suudab edukalt takistada tänapäevase vastase õhurünnakuid? Kindlat vastust sellele küsimusele me loodetavasti teada ei saagi, sest kõikidele rahuaegsetele spekulatsioonidele sõjatehnika tõhususe kohta paneb reeglina rasvase lõpp-punkti reaalne sõda. Samas on ikkagi võimalik teha selle kohta mõningaid järeldusi. Teada on ju relvasüsteemide omadused ja abiks füüsika seaduste tundmine, mida saab kõrvutada üksjagu faktidega viimastest sõjakonfliktidest, kus neid relvi kasutatud on. Esiteks suudavad kaugmaa-õhutõrjesüsteemid hävitada ainult neid õhukeid, mida nad saavad enda maa-

Venemaa Liibüa rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse vägede kätte langenud Venemaa päritolu Pantsir-S juubeldava rahva keskel Märtrite väljakul Tripolis 20. mail 2020. Nii Liibüas kui ka Süürias on eelise saavutamine infosõjas teinekord olulisemgi võidust „päris lahingus”

pealsete radaritega tuvastada ja lukustada. Teoreetiliselt saab kõige uuemate rakettidega lasta ka neid sihtmärke, mida õhutõrjesüsteemi maapealne radar veel ise „ei näe” (ehk siis raketil olev väike radar avastab need ise siis, kui sihtmärk on juba piisavalt lähedal). Selleks on vaja teada tulevase sihtmärgi asukohta ning lennu parameetreid. „Huupi” lastud rakett ei leia enda radariga sihtmärki oletataval asukohal. Sihtmärgi asukoha määramiseks ning lasuks vajaliku infomatsiooni edastamiseks on vaja piisavas koguses lendavaid seire- ja juhtimispunkte (AWACS) või luuresatelliite. Mõlemaga on venelastel suhteliselt kehvasti (ei ole piisavalt palju või on vananenud). Vanemat tüüpi raketid (rõhuv enamik Vene rakettidest) vajavad sihtmärgi avastamist ja lukustamist maapealse radariga enne lasu sooritamist. See omakorda tähendab, et laske kaugus sõltub otseselt õhusihtmärgi lennukõrgusest. Lihtne arvestus näitab, et juhul kui ründav õhusihtmärk lendab 50 m kõrguselt (tiibraketi lennukõrgus tasase maastiku kohal) ja õhutõrjesüsteemi maapealne radar

asub samuti tasasel maastikul (ehk siis tema antenni kõrgus on u 50 m), siis ideaaloludes suudab ta tuvastada õhusihtmärki ainult 58 km kaugusel. Seega need suured ringid, mida tavapäraselt ajakirjanduses tõmmatakse kaardile, et näidata S-400 laskeulatust mitmesaja kilomeetri kaugusele, on tegelikult mõeldavad pigem 10 km kõrgusel lendava reisilennuki hävitamiseks, mitte kiiresti ja madalalt läheneva tiibraketi või lahingulennuki vastu.

Mitte ainult õhutõrje

Teiseks suureks küsimuseks on Vene maa kaugmaa-õhutõrjesüsteemide huku k indlus nende vastu suunatud rünnaku tõrjumisel. Madalalt lendavate või väiksemate täppisrelvade puhul on nende avastamise kaugus väike ja reageerimisaeg piiratud. Selletaolisi rünnakuid on üsna raske tõrjuda, kui neis osaleb mitu raketti. Piltlikult öeldes, kui ühe S-400 pataljoni positsioonile lastakse korraga 20 tiibraketti, mis lendavad ligi 50 m kõrgustel, kasutades varjamiseks maapinna reljeefi, siis teoreetiliselt suudaks S-400 hävitada ainult pooled

neist ja teine pool siiski suudaks sihtmärki tabada. Juhul kui sihtmärgiks oleks S-400 pataljoni ainuke tule juhtimisradar, võib kogu pataljoni lahinguvõime langeda nullini. Kuna õhutõrjet ei ole kunagi liiga palju, võib õhutõrje kaitserühmituses tekkida „auk”, mida ründav pool saab edukalt ära kasutada. Tegelikult on midagi analoogset teinud juba koalitsiooniväed Kõrbetormi ajal 1991. aastal. Küsitav on ka lähikaitse-õhutõrjesüsteemi Pantsir-S1 lahinguefektiivsus. Kuna see süsteem peaks kaitsma S-400 just selliste rünnakute vastu, siis selle suutmatus tuvastada ning mõjutada väiksemaid sihtmärke võib saada saatuslikuks kogu õhukaitsekilbile. Hoolimata faktidest ei kiirusta Vene meedia tunnistama oma õhutõrjesüsteemide puudusi. Selle tunnistamisel võiks olla väga suur efekt propagandasõjas, mida nad juba väga kaua on pidanud. Kaotus propagandasõjas võib olla esimeseks sammuks, mis kõigutaks sõjaväe ja tsiviilelanike moraali ning usku enda relvajõudude võimetesse. Ja seda praegune Vene poliitiline võim kindlasti ei taha lubada.

SÕDUR september 2020 39

Väljaõpe fookus

Pühendan selle loo ajateenijale. Ajateenija on täpselt samasugune sõdur nagu sina ja mina. Kaitseväevorm on see, mis meid ühendab ja samastab. Me ei ole elukutselised ega ajateenijad ‒ oleme väljaõpetatud sõdurid. See on ainuõige käsitlusviis, sest väljaõpe on see, mis säästab elusid ja võidab sõdu. Autor: Alan Christopher Sheppard

Algus üle-eelmises numbris

40 september 2020 SÕDUR

Hästi

fookus Väljaõpe

väljaõpetatud rühm on

kaitseväe mõõdupuuks

1998 Tartu pataljoni kaitseväelane laskmas signaalraketti õppuse Baltic Hope lahinglaskmistel Klooga laskeväljal Foto: Boriss Mäemets

SÕDUR september 2020 41

Väljaõpe

elmises numbris kirjutasin, kuidas olin lõpetanud kolmanda järjestikuse lähetuse Balti riikides ja mul oli vaid kaks aastat jäänud teenida Briti kuninglikus merejalaväes. Minult küsiti, kas sooviksin tulla teenima Eesti kaitseväkke. Selles artiklis soovin seletada, kuidas olen otsuseid langetanud nii siiatuleku kohta kui ka kogu oma 21-aastase kaitseväestaaži jooksul. Kuigi artikkel keskendub peamiselt minu teenistusele sõjakoolis, siis proovin kirjeldada muudki, mida oma teenistuse vältel tähele olen pannud.

Saatuse tahe

Olles kõigest kümme kuud Suur britannias tagasi olnud, sain personaliosakonnast telefonikõne, mille käigus minu käest küsiti, kas olen valmis järgmisel nädalal tagasi Balti riikidesse minema. Enesestmõistetavalt vastasin jaatavalt. Hämmastava kokkusattumusena helistas mulle Inglismaale samal nädalal ka kapten Leo Kunnas, et uurida kas olen valmis tagasi tulema ja vormi vahetama. Teise kokkusattumusena saadeti mind jällegi Eestisse, mitte Lätti või Leetu. See jättis mulje justkui saatus oleks sekkunud, et ma kindlasti just Eestisse tuleks. Ma ei hakka pikalt peatuma oma järjekordsel lähetusel Balti pataljoni juures, sest olen sellest juba piisavalt kirjutanud. Mainin vaid, et seekord tuli peamine toetus sellele projektile Põhjala riikidest. Neis riikides on samuti ajateenistus. Üksikvõitleja väljaõpe ei olnud seekord prioriteetne – väljaõpe oli väga staabikeskne. Ma ei pööranud sellele toona suurt tähelepanu ja see seos tuli alles praegu mulle pähe. Keskendusin oma ülesannetele. Paldiskis olles kohanesin taas keskkonnaga ja kohtusin seal ka toonase kaitseväe juhataja kindral Johannes Kerdiga, kes soovis endiselt, et ma kaitseväkke tuleks. Teadsin, et nõustudes peaksin siia elama tulema: kummalegi poolele poleks kasuks tulnud, kui ma ennast täielikult Eestile poleks pühendanud. Minu kutsumine oli ka üsna julge Kerdi tehtud otsus, sest olin vanem allohvitser ja kaitseväes on allohvitseridel väga vähe prestiiži. See, et ma välismaalane olin, oli isegi suurem solvang osade inimeste jaoks. Kerdi

42 september 2020 SÕDUR

Väljaõpe jaoks oli olulisem see, mida ma teadsin ja teha oskasin (ja teinud olin), mitte minu auaste. Hiljem muidugi avastasin, et auaste ei tähenda alati seda, et inimesel on selleks vajalik teadmiste pagas. Minu isale pakuti kunagi ohvitseri kohta Austraalia õhuväes ja hiljem ta kahetses väga, et seda pakkumist vastu ei võtnud. Arvan, et tema kogemus aitas mul vastu võtta seda kõikemuutvat otsust minu enda elus. Teadsin, et pean loobuma nii oma perekonnast, sõpradest kui ka oma kenast korterist Plymouthis – linnas, mida olin hakanud armastama. Teadsin, et see tulek lõpeb minu jaoks kas väga halvasti või õnnestub mul muuta kaitseväe väljaõpet efektiivsemaks ja paremaks. Kõik mu sõbrad arvasid, et olen hulluks läinud.

Uus väljakutse

Neljanda lähetuse lõpuks naasin Ühendkuningriiki ja lahkusin ametlikult kuninglikust merejalaväest. Esialgu viiekuuseks planeeritud lähetus oli kestnud üle nelja aasta ja minu ülemate silmis oli see igati korda läinud. Briti välisministeerium, kelle alluvuses ma lähetuste ajal olin, soovitas mulle ka mu teenete eest kapteni auastme anda. Minu töö oli ju toonud Suurbritanniale palju tunnustust Eesti kaitseväe toetamise eest. Eesti president oli juba annetanud mulle kolmanda järgu Kotkaristi teenetemärgi. Briti saatkond proovis millegipärast selle teenetemärgi annetamist takistada ja merejalavägi arvas, et olen oma töö juba ära teinud ega vaevunud isegi auastme andmise esildist koostama. Kogu see olukord oli küllaltki kummaline. Olin liitunud merejalaväega vaevu täiskasvanuna ja nüüd oli see läbi. Tundsin sellegipoolest, et täidan edasi merejalaväelase teenistuskohustusi, kuid kasutan selleks teisi vahendeid. Teen seda siiani. Teadsin, et see on raskem, kui ette suutsin kujutada, sest mul puudusid harjumuspärased töövahendid.

Sõdurid õppusel

Foto: kaitsevägi

Mind ootas ka küllaltki drastiline palgakärbe. Võib tunduda naljakas, aga see oli kogu selle asja juures kõige väiksem mure. Ma ei liitunud kuningliku merejalaväega raha pärast ja päris kindlasti ei liitunud ma Eesti kaitseväega raha pärast. Lendasin Eestisse tagasi 1998. aasta lõpus – seejärel, kui olin veetnud jõulud oma vanemate seltsis. Tehniliselt olin kuninglikus merejalaväes kuni 4. veebruarini 1999. Esialgu jäin Paldiskisse ja ootasin, millal toonane kaitseväe juhataja määrab mind uude ametisse.

Kui aega saaks tagasi keerata, siis oleksin palunud, et mind ennekõike aastaks keeltekooli oleks saadetud. Osalesin ka kuuajalisel eesti keele kursusel, mille eest tasusin ise. Kuid nagu eestlased võivad aru saada, siis polnud üks kuu piisav. Ma näitasin sellega soovi keel selgeks õppida ja oma naiivsuses eeldasin, et keeleõpe jätkub kaitseväes minu väljaõppekava kohaselt. Kui aega saaks tagasi keerata, siis oleksin palunud, et mind ennekõike aastaks keeltekooli oleks saadetud. Pikaajaline kasu oleks selle ära tasunud. Seda risti pean ma endaga kandma ja vihkan seda.

Nomen est omen

Ma tundsin justkui peaksin ületulekuks luba küsima kuningliku mere jalaväe ülemjuhatajalt. Seda ma ka tegin ja ta nõustus, et sellest saaks kasu kõik pooled. Ta andis mulle ka ühe omapoolse soovituse. Nimelt oli ta veendunud, et kaitsevägi peaks mulle andma vähemalt majori auastme. Ta adus, et kuigi kuninglikus merejalaväes hoitakse vanemallohvitsere au sees ja neil on kõigutamatu autoriteet, siis paljudes teistes sõjavägedes peetakse neid kõigest peenrahaks. Oma kaitseväeteenistuses tajusin korduvalt, kuidas autoriteedi puudumine tegi raske töö tihti võimatuks. Pidin alati leidma endale kõrgema auastmega toetaja kaitseväes või raiskama aega suurte egode meelitamisele. Iroonilisel kombel olen avastanud, et

SÕDUR september 2020 43

Väljaõpe

nii noorem- kui ka vanemohvitseridel kaitseväes on tihti küll vastutus, kuid puudub tõeline autoriteet. See raskendab nende tööd ja loob takistusi, mida pole kuigi lihtne kõrvaldada. Nii lahkusin ma väga väärikast üksusest, millel on rohkem kui 300-aastane kuulsusrikas ajalugu ja kus olin teeninud 24 aastat. Osade jaoks olin nüüd lihtsalt üks paljudest seersantidest – suhteliselt väärtusetu ajateenija auaste. Sellegipoolest, kui inimesed näevad, milleks sa võimeline oled, siis hakkavad nad hindama sind tegude, aga mitte sinu õlaku järgi. Kuid pidev mahategemine oli väga väsitav ja usun, et auaste peaks vastama ametikohale, mis omakorda peaks vastama oskustele. Minu auastmeks sai „Sheppard”. Minu nimest sai mu auaste.

Kaitseväe juhataja kindral Johannes Kert inspekteerimas sõdureid 90ndate lõpus

Uues vormis

Pärast seda, kui kaua oodatud töö- ja elamisluba käes oli (mitte, et mul selle saamise suhtes mingeid pretensioone oleks), sõlmisin lepingu. Esialgu viieteistkümneks aastaks, sest soovisin näidata oma pühendumust ja teadsin, et lühiajaline töö oleks ebaefektiivne. Hiljem muidugi avastasin, et leping polnud väärt isegi seda paberit, millele see kirjutatud oli. Soovisin, et minusse ei suhtutaks kui palgasõdurisse ja omast arust asusin kaitseväkke tegevteenistusse. Nii sai suuliselt kokku lepitud ja arvasin, et see leping kajastas seda: panin ju selga kaitseväevormi. Briti relvajõududes ei ole võimalik kanda vormi, kui sa pole tegevteenistuses, mis peale paljust loobumise tähendab ka sellega kaasnevaid soodustusi. Siin, millest ma toona aru ei saanud, olid olemas nii tegevväelased kui ka vormis ametnikud. Viimaste alla kuulusin ka mina. See jättis mu olukorda, kus mulle, kui ma kunagi vormi nurka peaksin panema, ei laiene kaitseväe tegevteenistusega kaasuvad soodustused. Alles pärast kõiki neid aastaid hakkab mulle kohale jõudma selle erisuse totaalsus. Tollal olin niivõrd pühendunud oma ülesandele kaitseväge paremaks muuta, et ma suurt ei mõelnud selle peale. Omakasupüüdmatu tegutsemine peakski olema osa sõjaväelase karjäärist. Ma ei teadnud ka seda, et paljud, keda toona välja õpetasin, ei saanud

44 september 2020 SÕDUR

Argentiina ajateenijad lugemas ajalehte Falklandi sõja ajal Port Stanleys 1982 aprillis. Alles viimasel ajal on need endised ajateenijad hakanud avalikult rääkima Argentiina tegevväelaste võimu kuritarvitamisest

täielikult aru, miks mina seda teen või miks ma üldse siin olin (loodan, et see artikkel annab mõned vastused). See tekitas palju ebavajalikku hõõrdumist ja tegi raske töö veelgi raskemaks. Hiljem nõustusin sellega, et mulle antaks Eesti kodakondsus minu teenete eest. Minu taotlus lükati tagasi, sest olin teeninud võõrriigi sõjaväes! Õnneks on mul sõjaväelasele vastav huumorimeel ja selle otsuse iroonia ajas mu valjusti naerma.

Ajateenijate väljaõpe

Seadsin endale enne siiatulekut mõned kuldreeglid. Üheks neist oli see, et ei tasu kunagi midagi öelda lihtsalt kuulajale meeldimise pärast. Seda tehes oleksin olnud ebaefektiivne. Lihtne oleks langeda õigustuseta kenade

asjade ütlemise lõksu: teadsin, et see toob kaasa palju tuld ja tõrva. Oleks ma aimanud, et see nii palju probleeme tekitab, poleks ma ilmselt siia tulnud. Kuid teadmatus on õndsus. Nüüd jääb üle vaid kulmu kortsutada ja sellega leppida. Minu ülesanne, mille ma ise endale sõnastasin, oli ajateenijate väljaõppe parandamine. Mul on lahingukogemus sellise ajateenijatest koosneva sõjaväe vastu, kus olid elukutselised ohvitserid ja allohvitserid. Argentiina sõjavägi oli hästi varustatud. Ühes lahingus oli kaks meie kompaniid nende 300 mehe vastu. Sellest lahingust sain väga väärtuslikke õpikogemusi, millest ma toona ise aru ei saanud. Argentiina ajateenijaid peeti tegevväelastest nõrgemateks sõduriteks, mistõttu

Väljaõpe „iga Eesti sõdur on ennekõike laskur” kindlustab vajaliku väljaõppe ja standardile vastavuse ning on tõeliseks võimete mõõdupuuks.

Raske õppustel

Mulle on selle peale vastatud, et hea küll, olen nõus, aga sõjas õpiksime kiiresti. Kõik suured väejuhid on mõistnud, et higi väljaõppel säästab verevalamist sõjas. Igasugune leebe väljaõppe käsitlusviis kahjustab oluliselt sõduri valmidust sõjaajal tegutseda. Tegelikult sõduritele isegi meeldib, kui väljaõpe on raske ja kui see on hästi läbi mõeldud ning korraldatud. Kui nad tunnevad, et on midagi selgeks õppinud, siis kannavad nad seda rasket koormat auga. Hiljuti nägin täiesti kurnatud kaitseliitlasi õppusel Hunt, aga kuna nad olid midagi uut selgeks õppinud, siis olid nad väga rahul.

Ma ei teadnud, et paljud, keda toona välja õpetasin, ei saanud täielikult aru, miks mina seda teen või miks ma üldse siin olin.

„Yomperi” kuju Briti kuningliku merejalaväe muuseumi ees Portsmouthis mälestamaks 1982 juunis täisvarustuses pika rännaku läbinud sõdureid, kes vabastasid Port Stanley Argentiina okupatsioonist

neid kohtles ja juhtis selle kohaselt elukutselistest koosnev juhtkond. Mulle on öeldud, et „nad on ju kõigest ajateenijad”, kui proovitakse seletada nii sõdurite kehva sooritust kui ka madalaid ootusi. Minu vastus on alati olnud, et need on mehed, kes sõdivad meie sõdu, mitte ei täida jooksvaid ülesandeid. Kui ajateenija aasta möödudes tegevväelaseks hakkab, siis peetakse teda kohe elukutseliseks sõduriks. Sõduri tegevust hinnatakse väljaõppe ja standarditele vastavuse kohaselt, mitte palga järgi. Sellist suhtumist olen kohanud mitmes sõjaväes, kus elukutselised on peamiselt ainult ohvitserid ja allohvitserid. Tihti muutuvad need staabi keskseks ja reakoosseisu nähakse „lihtsõduritena”, keda on kerge välja

õpetada ja juhtida. Isetekkeline sõdurite väljaõppesüsteem jäetakse teistele ja kõikvõimas peastaap tegeleb „oluliste” asjadega. Reaalseteks missioonideks õpetatakse välja eraldi üksused ja nende soorituse põhjal antakse hinnang ülejäänud sõjaväele. Kui päris sõjas reservväelane teenistusse kutsutakse, siis „lihtsõduri” ülesanne oleks kordades raskem kui neil üksustel, mis näiteks Iraagis ja Afganistanis on käinud. Seetõttu arvan, et ajateenijate väljaõpe on võtmetegur eduks… või ebaõnnestumiseks. Sellegipoolest ei ole see paljudes sõja vägedes esmatähtis. Seda saaks vältida, kui ajateenijate väljaõppele ja nende instruktoritele pöörata sama palju tähelepanu kui näiteks missioonieelsele väljaõppele. Suhtumine

Ajateenijatest koosnevates sõjavägedes on pataljonid tegelikud väljaõppekeskused. Allüksuste ülematel ja veeblitel puudub tihti võimalus oma põhioskusi harjutada ning parandada. Nende saatus on sageli muutuda kõrge auastmega ametnikuks ja administraatoriks. Väljaõpet teevad tihti kogenematud ja kiiresti väljaõpetatud nooremallohvitserid. Selline süsteem saab luua ainult piiratud edu ja see on kehva väljaõppe nõiaring. Seda saaks parandada vaid uue õppekavaga, kus iga tund on hästi läbi mõeldud ja mida annaks hästi treenitud instruktorid. Briti jalaväe väljaõpe on lühem kui Eesti ajateenija väljaõpe, samas aga palju pikem kui enamikus sõjavägedes. Siinkohal on mõtlemisainet!

Rohujuure tasand

Kui ajateenijate väljaõpe paraneb, siis nii allohvitseride kui ka nooremohvitseride tase paraneb täpselt samas proportsioonis. Selle tagajärjel hakkavad nooremohvitserid oma allohvitsere rohkem tunnustama ja kui nad kord

SÕDUR september 2020 45

Väljaõpe

vanemohvitseriks saavad, peavad nad ka rühma väljaõpet oluliseks. Olin sellise väga kiire metamorfoosi tunnistajaks, kui kaitseväe kompaniid hakkasid Afganistanis käima. Pädevad jaoülemad olid justkui kalliskivid kivide hulgas – neid hoiti ja austati. Sel põhjusel käisid need mehed pidevalt missioonidel. Ühtäkki oli suur nõudlus nende allohvitseride järele, kes Balti pataljonis väljaõppe olid saanud või keda need omakorda välja olid õpetanud. „Kui sul on suurepärane rühm, siis sul on ka suurepärane brigaad ja armee” – need pole minu sõnad, vaid kuuluvad ühele Briti kindralile esimeses maailmasõjas. Kõik sõjaväed kukuvad läbi, kui nad seda ignoreerivad. Keeruline on mõõta väljaõppe tulemusi. Neid saaks mõõta vaid juhul, kui eksisteeriks hästi läbimõeldud järjepidev väljaõppekava, mis põhineks riigi kaitsedoktriinil või lähtuks konkreetse ülesande eesmärkidest. On eluliselt oluline, et ainete jaoks oleks spetsiaalselt väljaõpetatud instruktorid, vastasel juhul oleks väljaõppekava vaid üks paberitükk. Olen kuulnud ka kergemeelseid väiteid, et iga ohvitser ja allohvitser on instruktor. Teatud piirini olen ma sellega nõus, sest väljaõpe ja järelevalve on tõepoolest nende ülesanded, kuid igaühte ei saa õpetada selliselt, et ta ükskõik mis ainet suudaks eksperditasemel edasi anda.

Sõjakoolis

Kogu see eelnev jutt aitab ehk lugejal mõista, kuidas ma viimased 21 aastat kaitseväevormis tegutsenud olen. 1999. aasta veebruaris liitusin ohvitseride koolitusprogrammiga, mis toona asus sisekaitseakadeemias Pirital ning mida juhtis kapten Leo Kunnas. Minu jaoks oli see väga loogiline, sest ta oli ülihäid tulemusi näidanud lahingukooli ülemana ja kindral Kert soovis samasuguseid tulemusi ohvitseride väljaõppes. Väljaõppeohvitser oli leitnant Sten Reimann, kes oli täielikult pühendunud oma ülesannetele. Tema juhtivaks vanemallohvitseriks oli Andri Harkmann, kes teenib siiani sõjakoolis. Nii nagu lahingukoolis koosnes ka seal staap hoolikalt valitud inimestest. Ülesannete täitmiseks oli alati puudu

46 september 2020 SÕDUR

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni õppus 1999. aastal Foto: kaitsevägi

nii inimestest, varustusest kui ka rahast. Mäletan, et need noored mehed vananesid väga kiiresti. Valitses arusaam, et asjad tuleb täna ära otsustada, et need juba eile tehtud saaks (retsept kiireks vananemiseks). Minult oodati panust väljaõppesse ja mul oli hea meel, et olin teeninud merejalaväe väljaõppekeskuses ohvitseride ja allohvitseride väljaõppeosakonnas. Mul oli kogemus selles valdkonnas, mida oli tugevdanud pikaajaline teenistus lahinguüksustes reaalsetes olukordades. Instruktor peab täiendama kõike, mida õpetab oma kogemuste pagasist lähtudes – ükski raamat ei suuda kõike edasi anda. See ei tähenda, et hea sõdur või instruktor peaks olema ilmtingimata sõjas käinud, või vastupidi ei tee sõjas käimine veel kellestki head sõdurit või instruktorit. Ma ütleks, et hea on see sõdur või

instruktor, kes on ennast lahingus tõestanud, kuid kes ei jää loorberitele puhkama. See annab talle veendumuse ja enesekindluse võtta vastu õigeid otsuseid. Isegi kui need tegevused on ühekülgsed, igavad või ebamugavad. Näiteks laskepesa kaevamine lühiajalise peatumise ajal või pimedal ajal valguse kasutamata jätmine. See annab talle ka turvise kritiseerijate vastu, kes ainult kurdavad ja soovivad kõike lihtsamalt teha, või ka nende vastu, kes „teavad paremini”, aga ei suuda seda sõnadesse panna.

Uued eesmärgid

Minu tähelepanekute kohaselt soovivad kehvasti väljaõpetatud sõdurid ja juhid, et oleks palju snaipreid ja tanke. Ebameeldivat ja vaevalist jalaväelase väljaõpet soovivad nad pigem ignoreerida. Olen ka õppinud, et targem on enne kuulata kui rääkima hakata. Enne kui tegutsema hakkasin, analüüsisin ka kooli väljaõppekava ja -materjale. Kui olin tutvunud mahukate väljaõppematerjalidega, siis adusin, et tulevaste ohvitseride jaoks oli väljaõppe

Väljaõpe õpetavad ainult seda, mida nad arvavad, et väljaõppematerjali koostaja silmas pidas. Niisugust olukorda on võimalik seletada (nii siis kui ka vähemal määral ikka veel) sellega, et need väljaõppematerjalid on kopeeritud väga erinevatest väljaõppematerjalidest. Juurpõhjus on minu nägemuse järgi see, et algusaastatel avaldas kaitseväele tugevat mõju nii Soome, USA kui ka Nõukogude Liidu (paljud ohvitserid olid ju seal koolitatud) väljaõppesüsteem. Uued tegijad olid britid (võib-olla mitte nii uued, sest nad aitasid ka vabadussõjas ja 1930ndatel).

Briti mudel

eesmärke liiga palju. Küsisin endalt, kas neid on vaja ja kas need on saavutatavad. See viimane on isegi olulisem küsimus olukorras, kus vahendeid napib. Sellele küsimusele vastamiseks kõrvutasin eesmärgid enda kogemusega senisest teenistusest. Mul ei olnud võimalik nende materjalide autoritega rääkida. Kuigi neis oli eri teemade kohta palju kategoorilisi väiteid, siis väga vähe oli juttu teemast endast. Kui teema oli siiski jutuks võetud, siis kaasnes sellega suur hulk ebavajalikku infot, mis tegi teema omandamise raskemaks. Tihti ei suutnud ma neid materjale kuidagi kõrvutada oma teenistuskogemusega. Sellistel puhkudel palusin ette näidata, mida nendes materjalides täpselt mõeldud oli ja kui seda ei suudetud teha, siis näitasin, kuidas mina seda õpetaks. Panin tähele, et nende materjalide autorid (õigem oleks öelda koostajad) arvasid, et kõike tuleks teha täpselt nii nagu see kirjas on. Kui kirjas on, et tuleb kuule minna, siis on minek! See tekitab olukorra, kus instruktorid ei suuda kogu materjali edasi anda ja

Kuigi Briti taktika tekitas esialgu hulgaliselt probleeme ka Balti pataljoni juures (liiga palju kokkasid rikub leeme), siis oli üks oluline erinevus. Midagi tutvustades peab selle üle olema täielik kontroll – see peab olema sinu vastutada. Ei ole nii, et tutvustad midagi või annad üle raamatu ja siis jalutad minema. Balti pataljoni juurest ei jalutanud keegi minema. See lihtsalt vaikselt hääbus hiljem. Või siis hääbub see koos minuga pärast neid 21 aastat. Soome, USA ja teised esialgu veidi aitasid, kuid sellele ei järgnenud mitte midagi, et see jätkuda oleks saanud – see oli suur viga. Kui ei õpetata välja järelevaatajaid väljaõppe jätkusuutlikkuseks, siis on see vaid aja raiskamine ja kulukas tegevus. Lõpptulemus peaks olema mõlemapoolne ristkoolitus. Kui valida mudel, millest juhinduda, siis tuleb valida välja üks, mitte palju. See mudel tuleb kohandada olude järgi ja teha enda omaks. Samas tuleb meeles pidada, kust see pärineb, et saaks teha ristkoolitusi, mis oleks mõlemale poolele viljakad. Brittidel on siin praegu lahingugrupp, kellega suudetakse edukalt koostööd teha. See võiks veelgi parem olla, kui see koostöö tervele kaitseväele laieneks. Ma olen üritanud seda ellu viia nii siis kui ka praegu. Ükskõik keda nõustades, olen proovinud kõigepealt kasutada nende väljaõpetamise meetodeid. Kui need toimivad, siis lähtun nendest. Kui see pole katki, puudub ka vajadus seda parandada. Toonased väljaõppematerjalid olid minu jaoks küll arusaadavad, kuid need olid väga

raskesti omandatavad. Pidin lahenduse pakkuma. Lahenduseks pakkusin Briti välja õppematerjale. Nagu eelmises artiklis kirjeldasin, on need kirjutatud vere hinnaga. Ma ei nimetaks neid isegi Briti materjalideks, sest need on koostatud parimate praktikate põhjal, olles läbi proovitud lahingutes. Paljud NATO riigid kasutavad Briti väljaõppematerjale.

Rühmarünnak

Minu kõige olulisemaks kuldreegliks on nõu andes alati ette näidata, kuidas seda tegema peaks. Tuleb õpetada nii seda, kuidas asju õpetada, kui ka seda, kuidas tulevasi instruktoreid õpetada. Lõpuks tuleb välja õpetada järelevaatajad. Anda raamat kätte ja eeldada, et inimesed õpetavad ennast ise, – on mõttetu. Sellega seostub venekeelne võlusõna, mille sain selgeks 1995. a Paldiskis – pakazuha.

Kui ei õpetata välja järelevaatajaid väljaõppe jätkusuutlikkuseks, siis on see vaid aja raiskamine ja kulukas tegevus. Selles artiklis pole ruumi mu sõjakooli teenistuse edasiandmiseks, aga toon ühe näite, mis ilmestab väga hästi seal tekkinud olukorda. Selliste olukordadega puutun vahel kokku veel praegugi. Väljaõppekavaga tutvudes nägin, et õppe eesmärgid on hästi sõnastatud. Enamik eesmärkidest olid mulle arusaadavad ja suutsin need kõrvutada oma teenistuskogemusega. Samas ei olnud need eesmärgid sageli vastavuses õppematerjalidega. Reimann nõustus minuga, et nende eesmärkide saavutamiseks pean uued õppematerjalid koostama. Tol aastal oli eesmärk rühmarünnak ära õppida, ja nagu õppekavast selgus, olid kadetid eelmisel aastal jaorünnaku selgeks õppinud. Endamisi mõtlesin, et see on suurepärane. Sellega kaasnes probleem, mida ma nüüd pikemalt kirjeldada soovin ja mida nimetan haiglaseks probleemiks. See on olukord, kus ühe probleemi lahendamine toob esile uue probleemi, mille lahendamine omakorda järgmise.

SÕDUR september 2020 47

Väljaõpe

Küsisin, kuidas siis rühmarünnak peaks välja nägema, sest selle harjutamine pidi teravmoonaga toimuma paari nädala pärast. Sain vastuseks, et rühmarünnakus on 30 meest korraga sööstmas ja tulistamas või siis 30 meest lamamas ja tulistamas. See ei ole otseselt vale, kui täpselt selline taktika rünnakuks valida. Minu hinnangul ei ole aga sellise taktika valik tänapäevases sõjapidamises otstarbekas, sest see võib lõppeda suure hulga hukkunutega. Sellise taktika valikuks oleks vaja tohutult suurt sõjaväge ja suhtumist, et inimelu pole oluline. Küsisin ka jaorünnaku kohta ja sain vastuseks, et see on täpselt sama asi, ainult et elluviidud kümne inimesega. Nõukogude ja Jaapani väed kasutasid sellist taktikat teises maailmasõjas. Ka britid on kasutanud seda kauges minevikus. Tutvustasin Reimannile Briti rühmarünnaku taktikat. Talle see meeldis – see oli loogiline ja igati arusaadav. Siis seletasin talle, et selle oskamiseks tuleb esiteks osata jaorünnakut.

Jaorünnak

Rühmarünnak on tegelikult hulk omavahel koordineeritud jaorünnakuid (tavaliselt koos tuletoetusega). Seega selle õpetamiseks peab enne jaorünnaku selgeks saama. Kompanii rünnak on omakorda jada omavahel koordineeritud rühmarünnakuid. Jaoülema jaoks tähendab ükskõik kui suure üksuse rünnak ikkagi jaorünnakut: erinev on vaid tuletoetuse suurus ja koordineerimise tase. Jaoülem on kõigest väike mutter suures masinavärgis, kuid need mutrid panevad rattad pöörlema. Seda pöörlemist kontrollib vastava taseme juhtkond. Hästi väljaõpetatud rühm on tõepoolest kogu sõjaväe mõõdupuuks ja see tagab kogu masinavärgi toimimise. Panime leitnant Reimanniga paika väljaõppe eesmärgi, milleks oli jaorünnaku äraõppimine. Seda ei olnud õppuritele enne õpetatud ja seega tuli see enne selgeks saada, kui sai edasi minna tema soovitud eesmärgi – rühmarün-

Õhutõrjedivisjoni ajateenijad rivis 2000. aasta sügisel Foto: Peeter Langovits

48 september 2020 SÕDUR

Väljaõpe naku õppimise poole. Seletasin talle, et jaorünnak koosneb omakorda mitmesugustest üksikvõitleja oskustest. Tekkis jälle sama haiglane probleem! Ta andis mulle kuus nädalat, et koostaksin kursuse, kus saaksin õpetada nii palju kui võimalik. Olin seda ka juba Paldiskis teinud. Selle kursuse läbimise järel said jaod üksikvõitleja oskused vajalikul tasemel selgeks, et jaorünnakut sooritada. Jaorünnaku käigus harjutatakse ka taktikaliste probleemide lahendamist ja praktiseeritakse mitmekülgseid juhioskusi. Seekord oli tegu ikkagi tulevaste ohvitseride õpetamisega. Rühmaülema jaoks on ülioluline, et tal endal oleks selged nii üksikvõitleja oskused kui ka jaorünnaku korraldamine. Rühmaülem ei ole võimeline ei õpetama ega ka kontrollima seda, mida ta ise ei oska. Kui ta ise pole midagi teinud, siis ei oska ta seda ka hiljem õpetada ja ei oska seda kunagi kõrgemal ametikohal ka oluliseks pidada. Teadsin, et hästi koolitatud ohvitserid on võti ajateenijate väljaõppe parandamiseks. Kui ohvitserid valdavad hästi rühma ja jao drille, siis suudaksid nad neid teadmisi ka edasi õpetada. Seletasin Reimannile, et sooviksin korraldada instruktorite kursuse, mis pani ta kulme kergitama. „Paljud kadettidest on olnud lahingukooli instruktorid või õpetanud välja teisi jalaväeüksusi,” ütles ta.

Kaitseväe rikastamine

Ma ei hakka pikemalt peatuma järgnenud kadettide väljaõppel, sest see oli väga sarnane kahes eelmises artiklis kirjeldatud kursustega. Õigupoolest oli see koolitajate koolitamine, et tulevased ohvitserid oleksid võimelised tegutsema jalaväerühma ülematena ja edasi andma vajalikke oskusi ajateenijatest koosnevates pataljonides. Kui mu tegevus sõjakoolis kokku võtta, siis ma kirjutasin uue väljaõppekava, mis sisaldas vajalike tundide kirjeldusi. Õpetasin välja kadetid ja kooli instruktorid, kes mind assisteerisid, ja nii palju kui võimalik lasin instruktoritel endal tunde anda (mis oli alati mu tegelik eesmärk). Korraldasin ka eraldi instruktorite kursuse, et nad saaksid tulevikus iseseisvalt selle väljaõppekava järgi asju õpetada.

Instruktorid olid suurepärased! Nad tõestasid järjekordselt, et Eesti sõdurid on targad ja suudavad väga kiiresti õppida. Selle eesmärk oli, et ajateenijate väljaõpe oleks olnud samal tasemel nagu Balti pataljonis või isegi parem, mis viiks kogu kaitseväe Scoutspataljoni tasemele, mis on võrsunud Balti pataljoni seemnetest. Hiljem sain teada, et kogu see välja õpe tuli kooskõlastada peastaabi väljaõppeosakonnaga, kes minu hinnangul töötas vahel selle vastu. Olukord oli natukene sarnane Balti pataljoni projektiga: oli palju omavahelist hõõrdumist ja inimlikku kadedust. Mul ei olnud piisavalt autoriteeti, et seda läbi suruda ja kindral Kert oli USAs koolitusel, et olukorda lahendada. Kui ta hiljem tagasi tuli, polnud ta enam kaitseväe juhataja. Annan au neile kadettide instruktoritele ja staabitöötajatele, kellega selle tee läbisin. Ma ei ole siin kõiki nimeliselt maininud, kuid kindlasti pole teid unustanud. See ei olnud lihtne, aga keegi ei andnud alla.

Viikingi loomus

Mul paluti algul siia ajakirja kirjutada, et kommenteeriksin Iraagi missiooni väljaõpet ja õpikogemusi, mida kaitsevägi sellest sai. Iraagi rühm sai väga hästi hakkama tänu kvaliteetsele Eesti sõduri loomusele – nad on viikingid. Aga neid viikingeid toetas kvaliteetne väljaõppekava ja ülesandele pühendumine. Väljaõppekava parandati pidevalt õpituvastuste järgi. Rääkisime Iraagis käinud sõduritega – see on ainuke võimalus. Väljaõpe koosnes standardsest Briti taktikast. Ameerika sõjaväelased, kes missioonieelset väljaõpet vaatamas käisid, ütlesid, et nad õpetavad samamoodi ranger’eid välja ja et nende regulaarvägi ei vasta nii kõrgele standardile. Väljaõpet tegid instruktorid, kelle olin ise välja õpetanud – vastutasin kõige eest. Kui see poleks õnnestunud, oleks mu pea kandikul olnud. Soovisin vaid head väljaõpet, et rikastada kogu kaitseväge. Ma ei teinud seda süstemaatiliselt ja seega vastasin sellele küsimusele, et kaitseväe väljaõpe ei saanud Iraagi missioonist süstemaatiliselt ühtegi õpikogemust. järgneb

Minu kogemusel on Sheppard oma aktiivsuse ning range, aga mõistva suhtumisega üks parimaid instruktoreid. Ta saab aru, et tihtilugu tulevad vead ja puudused sellest, et sõdurile on midagi õpetamata jäetud või valesti õpetatud. Ise kogesin ajateenistuses, et sellist mõistmist ja aktiivsust leiabki ainult parimate õpetajate puhul, kes nagu Sheppardki, suudavad õpilaste motivatsiooni õpitava suhtes tunduvalt tõsta. reservväelane nooremseersant August Mänd

Minu esmakohtumine Chrisiga leidis aset 1999. aastal, kui olin kadett sõjakoolis. Algne mulje oli… segadust tekitav ‒ kes on see enesekindel, aeg-ajalt väga valju häält kasutav inglane? Järgnenud aastate jooksul olen õppinud vääriliselt hindama tema õpetatut ja selle kvaliteeti. Vundament mu taktikalisele haridusele, mille Chris ladus üle kahekümne aasta tagasi, toetab mind mu teenistuses seniajani. Üks olulisimaid õppekohti, mida saab rakendada igas olukorras, on see, et sa ei saa minna punkti C, kui on läbimata punktid A ja B. Chrisi õpetatu ja edasi antud mõtteviis on mind toetanud eri ning tihti kriitilistes olukordades nii missioonidel kui ka õppuste käigus. Korralik taktikaline baasharidus, süsteemne lähenemine ja loogilisus on kriitilised eeltingimused ja seda nii pooljao tuli-ja-liikumise sooritamisel kui ka öise, raskete ilmastikuoludega, mitme rahvuse ja erineva väeliigi koostöös pardumisoperatsiooni juures. endine kadett, 15-aastase staažiga erioperatsioonide väejuhatuse ohvitser

SÕDUR september 2020 49

Väljaõpe fookus 50 september 2020 SÕDUR

reservteenistuses Autor: nooremleitnant Sander Mändoja, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

esti riigikaitsemudelis tagab esmase iseseisva kaitsevõime reservarmee. Selleks koolitab kaitsevägi ajateenistuse kaudu välja sõjaajaüksuste liikmeid, kes riiki ähvardava ohu korral mobiliseeritakse ja vajadust mööda ohu tõrjumiseks rakendatakse. Mida kvaliteetsem ja põhjalikum on ajateenijatele antav väljaõpe, seda paremini suudavad nad reaalses olukorras sõjalisi ülesandeid täita.

Elu ja surma küsimus

Üldisest lahinguvalmidusest moodustab väljaõpe siiski vaid ühe osa. Edukaks mobilisatsiooniks ja sellele järgnevateks tegevusteks on oluline, et ajateenijatel tekiks juba teenistuse ajal piisav teadlikkus, mida neist reservväelastena oodatakse ning kuidas nad kriisi puhkedes käituma peaksid. Äsja lõppenud väljaõppetsükli lõpus korraldasid kõik 2. jalaväebrigaadi sõjaaja koosseisu kuuluvad üksused reservi arvatavatele ajateenijatele õppepäevad, mis keskendusid just formeerimisõppele ning tegevustele võimaliku mobilisatsiooni korras. 2. jalaväebrigaadi reservväelasi koolitatakse osaliselt ka 1. jalaväebrigaadi väljaõppekeskustes, kuhu on rahuajal koondatud näiteks pioneeri, suurtüki ja õhutõrje erialakompetents. Pea kogu oma teenistuse Tapal või Jõhvis veetnud ajateenijate jaoks andsid õppepäevad seega väga olulisi teadmisi Lõuna-Eestis asuvatest kogunemiskohtadest, kuhu nad kutse saamisel peavad ilmuma.

Mobilisatsiooni õigeaegne ja sujuv korraldamine võib kriisiolukorras kujuneda sõna otseses mõttes elu ja surma küsimuseks. Kaitsevägi ei saa küll ise mobilisatsiooni välja kuulutada, kuid saab teha ettevalmistusi selleks, et kui see hetk saabub, siis on juba loetud tundidega reservväelastest saanud hästi relvastatud ja varustatud lahinguvõimelised üksused, kes liiguvad formeerimispunktidest edasi maastikule määratud ülesandeid täitma. Ükskõik kui hea väljaõpe ei kompenseeri teadmatust, kus ja kuna varustus kätte jagatakse ning kes annab formeerimispunktis edasised juhised. Kriisiolukorras lisandub võrrandisse ka müstiline „sõjaudu”, mis paratamatult kõik tegevused mõnevõrra segamini ajab. Just selle pärast peab formeerimis õppega tegelema juba rahuajal, tegelikult isegi mitte ajateenistuse lõpus, vaid juba algusest peale. Mida varem tekib ajateenijal arusaam, et kogu rahuaegne teenistus lähtub ettevalmistustest kriisiks ja sõjaks, seda paremini suudab ta väljaõppes orienteeruda ning vajaduse korral ka ise ülematele olulisi küsimusi esitada.

Kahesuunaline initsiatiiv

Nii tegevväelastest kui ka reservväelastest ülematel on lahinguvalmiduse hoidmisel võtmeroll. Arusaam, et kaitseväekohustus lõppeb hetkel, kui ajateenija taga sulgub väeosa värav, on ekslik. Ajateenistus on vaid esimene ja üsna lühike osa reservteenistusest ja side üksuse liikmete vahel ei tohi lõppeda siis, kui nad tsiviilellu naasevad. Iga taseme ülema kohustus on hoida sidet enda üksuse liikmetega ning neid olulise teenistust puudutava teabega varustada. Muidugi on tervitatav ka alt üles tulev initsiatiiv: iga reservväelane peaks saama enda ülemalt vastuseid üksuse käekäiku puudutavates küsimustes ja selgitusi enda sõjaaja ametikoha kohta.

Üks võimalus üksuse sees olukorrateadlikkust hoida on sotsiaalmeediagruppide kasutamine, mis võimaldavad üsna laial auditooriumil olla ühises infoväljas. Salastatud teavet sel kujul küll jagada ei saa, küll aga on korrapärase suhtlusega võimalik hoida sisemist ühtsust ja moraali.

Treeni nii nagu võitled

Lõuna-Eesti sõjalise kaitse eest vastutav 2. jalaväebrigaad on väeüksus, mille rahuaja üksuste fookus on ajateenijate väljaõppel ning toetuse tagamisel. Mobilisatsioonijärgne lahinguvalmiduse saavutamine on seega võtmetähtsusega tegevus, mida iga valdkond enda vastutusalas peaks järgima ja edendama. Ajateenijatele kogunemiskohtade ja formeerimispunktide tutvustamine on ühelt poolt viis, kuidas tagada mobilisatsiooni sujuv korraldamine, teiselt poolt seob see brigaadi liikmed tugevamalt enda sõjaaja üksuste külge. Train as you fight (ee treeni nii nagu võitled) põhimõtet järgides oleks järgmine samm tuua 1. jalaväebrigaadi väljaõppekeskustes teenivad sõdurid tulevikus rohkem Lõuna-Eestisse, et „koduväljaku” eelised neile paremini selgeks saaks. Üks asi on harjutada suurtükiga manööverdamist kaitseväe keskpolügoonil, aga hoopis teine asi on leida sobiv positsioon Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Eesti kaitseväes saadav väljaõpe on heal tasemel. Meie reservväelased osalevad õppustel õhinaga ja paljud ka vabatahtlikult. Kindlasti ei jää meil kriisi korral puudu tahtmisest ega oskustest, kuidas võimalikule vaenlasele vastu astuda. Samm rahust sõjani on mitmetahuline ja nõuab hoolikalt läbi mõeldud süsteemi. Meil on see süsteem olemas, aga ka iga üksiksõdur peab täpselt teadma, kuidas kutse saamisel käituda: mida kaasa võtta, kuhu tulla ja mida temalt formeerimispunktis oodatakse.

SÕDUR september 2020 51

fookus Väljaõpe

Lahinguvalmidusest

Ajalugu fookus

Sõjaajaloo kogemusest

Autor: Igor Kopõtin, filos-dr, kaitseväe akadeemia sõjaajaloo lektor

õjaajalugu on sõjakunsti üks olu line alusaine, mis võtab sõjandu se kogemuse kokku ning loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel. Saksa kindralstaabi ülema kindralfeld marssal Alfred von Schlieffeni sõnutsi ei ole sõjaajalugu ohvitseridele meelela hutus, vaid on kogemuste pagas, mille najal peaks toimuma sõjaväe areng. Sõjaajaloo kui sõjaväe kogemuse ei ramine riigikaitse rajamises võib lõp peda vaid sõjalise kaotusega tuleviku sõjas. Vaatamata sellele, et sõjaajaloo tähendusest on kirjutanud mitu sõ jandusteoreetikut nii Lääne kui ka Ida sõjafilosoofias, ei ole praegu Eesti kait seväes täit selgust, kuidas võiks sõja ajaloost õppida. Sellesse annab olulise panuse värs kelt ilmunud Eesti sõjaajaloo aastaraa mat 9(15) 2019 „The past – a soldier’s guide for the present? Experience, His tory and Theory in Military Educa tion” (ee „Kas minevik on sõduri tee juht olevikus? Kogemused, ajalugu ja teooria sõjalises hariduses”). Kogumik ku on koondatud kaks aastat tagasi kaitseväe akadeemias toimunud kon verentsi ettekannete põhjal valminud teadusartiklid.

52 september 2020 SÕDUR

Kõik need artiklid keskenduvad kü simusele, kuidas eri riikide relvajõudu des on õpitud sõjaajalugu ning milline on selle praktiline väärtus sõjanduses üldse. Kogumikust võib avastada palju huvitavaid mõtteid, mis väärivad tä helepanu ning võivad leida rakendust nüüdisaegses Eesti sõjalises hariduses. Siinkohal tahaks eraldi juhtida tähele panu Eesti kogemusele sõjaajaloo õpe tamisest aastatel 1919–1940, sest see annab piisavalt mõtteainet ning kutsub isegi esile déjà-vu tunde.

Sõjaajaloo õpetamise algus

Praeguseks võib tõdeda, et tugeva alu se Eesti sõjalisele kõrgharidusele on pannud Vene kodusõja järel Eestisse sattunud Vene valge-emigrandid. Nad kaasati Eesti kindralstaabi kursuste töösse 1921. aastal – siis, kui veel ei olnud Eesti soost vastava taseme spet sialiste ning Lääne partnerid ei olnud valmis siia saatma oma ohvitsere. Nii mõnedki kaasatud Vene emigrandid on olnud kuna gised Nikolai kindralstaabi akadeemia õppejõud või üsna kogenud väejuhid. Silmapaistvaks õppejõuks oli kindralleitnant profes sor Aleksei Baiov (pildil), kes töötas sõjaväe ühendatud õppe asutustes (SÜÕ) kuni 1926. aastani.

Emigrandid õpetasid peamisi õp peaineid, koostasid esimese õppekava ja ainekavasid ning andsid välja käsi kirjalisi loengukonspekte. Paraku Ees ti SÜÕ juhtkond nägi valge-emigran tide kasutuses vaid ajutist lahendust. Üheks kandvaks probleemiks on ol nud erinevad põhimõttelised vaated strateegia, taktika ja sõjaajaloo õppe ainete õpetamisele.

Strateegia vs. taktika

Emigrantidest õppejõud pidasid oma senise kogemuse najal strateegiat üli muslikuks taktika suhtes ning väär tustasid selle alusaineks tunnistatud sõjaajalugu. Nende nägemuse järgi ei pidanud see avardama ainult ohvit seride silmaringi, vaid arendama ka sõjalist mõtlemist ning rahvuslikku sõjakunsti. Eesti sõjalise hariduse loomisel suurt rolli mänginud kindral Nikolai Reek ja teda toetanud vanemohvitserid arvasid aga, et Eesti sõjakool ei pea kujune ma „suurstrateegia ülikooliks”, arvestades väikse Eesti suu rust ja piiratud vahendeid. Seetõttu pidas Reek olu liseks suurendada taktika tundide arvu strateegia ja sõjaajaloo tundide arvelt. See juures pidi sõjaajalugu rohkem toetama taktikat. Selle paremaks teos

fookus Ajalugu

õpetamise Eestis enne 1940. aastat

Sõjavägede staabiülem kindral Nikolai Reek inspekteerimas sõjakooli 1935. aastal. Reek mängis olulist rolli Eesti sõjalise hariduse kujundamisel Fotod: Igor Kopõtini erakogu

SÕDUR september 2020 53

Ajalugu

tuseks pidas Reek vajalikuks keskendu da lähisõjaajaloo konfliktidele, toona siis I maailmasõjale ja vabadussõjale, kuna vanemat sõjaajalugu tuli õpetada väiksemas mahus. See tundub ka loogiline, sest noo rem sõjaajalugu pakub enam õppe tunde taktikale, kuna vanem ajalugu annab võimaluse leida seaduspärasusi strateegias. Seetõttu kasutati vanemast ajaloost näiteid ja sõjandusteoreetikute mõtteid enamasti strateegia õppeaines. Üldiselt aga kasutati kuni 1940. aas tani SÜÕ-s Venemaa sõjalise hariduse praktikas kehtinud põhimõtet sõjaaja loo õpetamisel, mil eristati sõdade aja lugu sõjakunsti ajaloost.

54 september 2020 SÕDUR

Sõdade ajalugu pidi andma ohvit serile vajalikud baasteadmised sõja ajaloost, mille najal sai ohvitser nii sõjakunstiajaloos kui ka edaspidises teenistuses ning hilisemate õpingu te ajal teha järeldusi ja luua seoseid. Reegi mõjul moodustati 1927. aastal peale sõjakunsti ajaloo veel kaks eraldi ainet, mis keskendusid just lähisõja ajaloo konfliktidele. Nii hakati SÜÕ-s õpetama eraldi maailmasõja ja vaba dussõja ajalugu. Kõrgema sõjakooli tähtsaim aine oli aastate vältel sõja kunsti ajalugu.

Õpetamise metoodika

Reegi-Baiovi konflikt puudutas ka sõjaajaloo ja teiste sõjateaduslike dist sipliinide õpetamise metoodikat. Kui Baiov ja tema kaaslased pidasid loen gut peamiseks õpetamise vormiks, siis Reek pakkus rikastada õppe protsessi praktilise tegevusega: tõsta eesmärgistatud iseseisva töö osakaa lu kuulajate, kadettide ja aspirantide õppetöös ning loengute asemel kes kenduda seminaridele, mille käigus tegid õppurid ettekandeid ja pida sid arutelusid väljavalitud sõjaajaloo sündmuste kohta.

Mõisteti ajaloohariduse vajadust, kuid ajalooharidusega vanemohvitseride puudumise tõttu eelistati õppejõududeks võtta sõjakogemusega vanemohvitsere. Paraku sõltus nii sõjaajaloo kui ka teiste õppeainete õpetamine SÜÕ-s paljuski aineõppejõu oskustest ja vi lumusest. Nii pidasid mõned õppurid sõjaajaloo tunde igavateks isegi 1930. aastate lõpuks ning sõjaajaloo alali ne õppejõud major Juhan Vermet sai hüüdnimeks „Moltke”. Vaatamata sellele, et Reek oli õppi nud Prantsusmaal, pidas ta 1930. aas tatel eeskujuks Saksamaa sõjalise hari duse mudelit, kus pearõhk oli taktikal ja mõneti operatiivkunstil. Nii arvas Reek, et sõjakooli õppetöö tuleks muuta „praktiliseks töökooliks”, kus kadetid ja ohvitserid pidid omanda ma justnimelt teenistuseks vajalikud praktilised teadmised ja oskused. Eri

Ajalugu nevalt tänapäevast lihtsustas seda asja olu, mil toonane sõjakool ei pürginud saama kõrgkooliks. Keeruliseks osutus ka õppejõudude valik. Ühest küljest mõisteti ajaloo hariduse vajadust, kuid ajaloohariduse ga vanemohvitseride puudumise tõttu eelistati õppejõududeks võtta sõjako gemusega vanemohvitsere. Nii õpeta sid sõjaajalugu ja strateegiat enamasti kolonelid ja kindralid, kes kõik kuulu sid tollase Eesti kaitseväe vaimueliiti. Kuna õigupoolest kõik nad tegid õppe tööd lisatööna põhiteenistuse kõrvalt, olid sagedased muudatused tunniplaa nis ning kannatas kogu õpe.

Põlvkondade kokkupõrge

Baiovi-Reegi konfliktis andis mõnes mõttes tunda ka põlvkondade kokku põrge, mis sai alguse Nikolai kindral staabi akadeemias veel enne I maailma sõda. Siis põrkasid kokku akadeemia vanemad tagurlikud ja nooremad edu meelsed sõjateadlased ja õppejõud. Va nemad pidasid 19. sajandi Napoleoni sõjakunsti põhimõtteid aegumatuks ning kehtivaks ka uutes oludes, kuna nooremad nägid ette sõjakunsti arengu dialektikat.

Sel põhjusel võib paigutada Reegi edumeelsete sõjategelaste hulka, kuna Baiov jäi kaitsma vanema põlvkonna seisukohti, mistõttu käsitleti erinevalt nii sõjakunsti üldisemalt kui ka sõja ajalugu täpsemalt. Siiski leidus Baiovil toetajaid, kes pidasid tema põhimõtteid sõjalises hariduses õigeks. Tema toetajate hulka võib arvata näiteks sõjaajaloolast major Oskar Ja lajast. Ta interpreteeris kuulsat nõu kogude sõjandusteoreetikut Aleksan der Svetšinit, kes pidas sõjaajalugu sõjateaduse alustalaks: „Pühendamata küllaldaselt tähelepanu ajaloolisele uu rimisele võib ette valmistada vaid sõ janduse käsitöölisi, kes pole kõlblikud teadlikuks loominguks, ega ka kiirest sõjanduse evolutsioonist arusaamiseks ja kasutamiseks.”

arvates näitab sõjaajaloo kogemus siiski strateegia ülemuslikkust teiste sõjakunsti tasandite suhtes. Sõjaajalugu võib olla kui süsteem ne sünteesitud kogemus kasulik kõi kides sõjakunsti tasandites. Samas nõuab sõjaajalugu professionaalset diferentseeritud lähenemist, et sellest genereerida õppetunnid. Sõjaajaloo oskusliku käsitluse kor ral saaks sellest ainet nii teoreetilis te seaduspärasuste leidmisel kui ka praktilise tegevuse arenguks.

Täiendavaks lugemiseks: Kopõtin, Igor. A Generational Shift: The military history crisis in the Estonian military education 1919‒1940. Eesti sõjaajaloo aastaraamat = Estonian Yearbook of Military History, 9 (2019), lk 66‒113.

Kokkuvõtteks

Võib järeldada, et sõdadevahelises Eestis tekkinud mõttevahetused sõja ajaloo ja strateegia üle on aktuaalsed ka tänapäeval. Lahtiseks jäävad küsi mused sõjakunsti tasandite ja sõjatea duslike distsipliinide omavahelisest seosest ja alluvusest, nende rollist ja õpetamismeetoditest. Siinkirjutaja

Sõjakooli rivistus Tallinnas Tondil 1920. aastate lõpus või 1930. aastate alguses

SÕDUR september 2020 55

Ajalugu fookus 56 september 2020 SĂ&#x2022;DUR

fookus Ajalugu

Nimetuse pitkapoisid on endale saanud need noored mehed, kes vastasid 1944. aasta hilissuvel eruadmiral Johan Pitka üleskutsele astuda tema loodud üksusse. Nende sihiks oli korrata vabadussõja imet ‒ peatada Punaarmee pealetung enne Tallinna jõudmist ning taastada Eesti Vabariik.

Pitkapoiste vastupanu 1944. aastal Autor: Mati Mandel, ajaloomuuseumi teadur-kuraator

eatavasti olid eestlased 1940.‒1941. aasta Nõukogude okupatsiooni ja järgnenud Saksa okupatsiooni tagajärjel sunnitud sõdima kahes teineteisega võitlevas armees. Suur osa noori oli 1941. aasta suvel mobiliseeritud Punaarmeesse ja teinud läbi rängad töölaagrid Uuralites, kus suri nälga ja haigustesse kolmandik mobiliseerituid. Töölaagritest eluga pääsenud noored jõudsid Eesti laskurkorpusse. Teine osa Eesti noori oli jõudnud kas vabatahtlikena või mobiliseerituna Saksa sõjaväkke. Nii sattusid nad 1944. aastal võitlema lausa vend venna vastu. 1944. aasta jaanuaris jõudis Punaarmee taas Eesti piirile. Jaanuari lõpus kuulutasid Saksa okupatsioo-

nivõimud välja mobilisatsiooni. Eesti rahvuslikud ringkonnad, eesotsas viimase vabariigiaegse peaministri Jüri Uluotsaga toetasid seda. Rahvas ei olnud unustanud Nõukogude võimu korraldatud arreteerimisi, tapmisi ja massküüditamist. Mobilisatsioon õnnestuski ning 1944. aasta suvel olid oma kodumaad valmis kaitsma umbes 50 000 eestlast. Sinimägedes õnnestus Punaarmee pealetung peatada. Eestisse tuli 1944. aasta aprillis tagasi ka eruadmiral Johan Pitka, kelle idee oli üritada korrata vabadussõja imet – hankida sakslastelt relvastust, koondada sobilikul hetkel enda juhtimise alla kõik rindel võitlevad eestlastest üksused, moodustada ka enda nimeline löögiüksus ning peatada Punaarmee pealetung. Selle plaani õnnestumise korral taheti taas ametisse seada Eesti valitsus ning nõutada Lääneriikidelt sellele toetust. Augustis-septembris tegeles Johan

Kontradmiral Johan Pitka on üks värvikamaid isiksusi Eesti iseseisvuse ajaloos. Tänu tema kaasabile me riik sündis ja meie riigi eest võideldes ta ka kadunuks jäi Fotod: reprod, autori erakogu

SÕDUR september 2020 57

Ajalugu

Pitka koos oma staabiülema kapten Paul Laamanni ning teise lähima abilise leitnant Evald Karotoomiga aktiivselt oma löögiüksuse loomisega. Sinna kutsuti esijoones Saksa sõjaväest kõrvale hoidnud ning end võimude eest varjanud mehi. Käidi mitmel pool Eestis, esineti koosolekutel. Kõige rohkem õnnestus Karotoomil Saksa sõjaväest kõrvale hoidvaid mehi Pitka üksusse värvata Nissi ja Varbola kandist. Vabatahtlikud toodi rongiga Kehrasse ja viidi Kiviloo mõisa väljaõppele. Pitka staap, kus toimus Tallinnas liikunud meeste registreerimine üksusse, asus aga Tallinnas Narva maanteel (praegu maja nr 15) Paul Laamanni korteris.

Otto Tiefi valitsuse loomine

Inglise-Ameerika orientatsiooniga jõud alustasid ettevalmistusi Eesti iseseisvuse taastamiseks, milles nad lootsid lääneriikide abile. Jüri Uluots, kes põhiseaduse järgi täitis ka presidendi ülesandeid, nimetas 18. septembril 1944 ametisse koalitsioonivalitsuse. Selle juhiks sai Otto Tief. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ning erapooletust käimas olnud sõjas ja püüdis esialgu veel isegi organiseerida Tallinna kaitset. 17. septembril algas aga Punaarmee suurpealetung Emajõel. Leidmata sõjaliseks vastupanuks reaalseid võimalusi, otsustas Tiefi valitsus juba 21. ja 22. septembril Tallinnast lahkuda ning viia valitsusliikmed Rootsi, et jätkata tegevust Eesti iseseisvuse taastamise eest eksiilis, kõigepealt taanduti Riisiperre ja siis juba Läänemaa randa, kuid Rootsi jõudis neist vaid riigisekretär Helmut Maandi.

Pitka ei loobunud vastupanu mõttest

Erinevalt Tiefi valitsuse otsusest valmistus Pitka siiski Punaarmeele vastupanuks. Väljapaistev koht tema plaanides kuulus soomepoistele. 1944. aasta augustis oli 1752 soomepoissi pöördunud tagasi Eestisse, et üritada veel midagi oma kodumaa heaks ära teha. Sakslased killustasid aga soomepoiste kontingendi, saates rindele vaid esimese pataljoni. Teine pataljon viidi ümberõppele Kehrasse, noored ohvitserid aga end täiendama

58 september 2020 SÕDUR

Johan Pitka Kloogal väljaõppega tutvumas

Kloogale 20. SS-diviisi väljaõppe- ja tagavararügementi. Pitka jätkas viimase hetkeni oma üksusse meeste värbamist Tallinnas ning lootis endiselt tõmmata Tallinna kaitsele ka eestlastest koosnenud rindeväeosi. Selleks saatis ta oma saadikuid vastava ülesandega rindel paiknenud väeosadesse ning pidas sidemeid soomepoistest ohvitseridega Kloogal. Pitka plaan Punaarmee rünnaku seiskamiseks oli olnud seotud lootu-

sega, et Saksa väed taanduvad Eestist lahingutega. Need plaanid nurjas aga Saksa üksuste ootamatu Eestist väljatõmbamine. Nii jäid rindele vaid eestlastest koosnenud väeosad ning nõrgad Saksa katteüksused. Kui Saksa eriüksus mõrvas 19. septembril juudid, siis puhkes Kloogal asunud soomepoiste üksuses mäss. Teati, et Johan Pitka moodustab oma väeosa ning vajab Tallinnas abi. Osa mehi siirduski pealinna ja registreeris end „Võitlusgruppi Admiral Pitka”,

Ajalugu laid, Hans Alviste, Sulev Kiin, Kalju Pajupuu, Ants-Erik Kerson ja Erik Sternbeck. Üldse viibis Keilas noil päevil umbes kakskümmend soomepoisist lipnikku. Keilasse kogunenud meestele korraldati rivistusi ning paigutati mehi vastupanupositsioonidele. Raudteejaamas nurjasid soomepoisid sinna Tallinna poolt tulnud sakslaste õhkimiskomando plaani raudteejaam, veetorn ja vabrikud õhku lasta.

Raudteejaamas nurjasid soomepoisid sinna Tallinna poolt tulnud sakslaste õhkimiskomando plaani raudteejaam, veetorn ja vabrikud õhku lasta.

saades vastava tunnistuse. Kõik noormehed sinna aga end registreerima ei jõudnud. Kloogal hakkasid eestlased ladusid rüüstama ja end relvade ning laskemoonaga varustama.

Vastupanu keskuseks sai Keila

Kuna Keilast oli 22. septembri hommikul Kloogale jõudnud informatsioon, et Keila-Harutee joonel üritatakse luua kaitseliini, siirduti sinna. Rongile laaditi Kloogal peale tanki

tõrjekahur ja muu varustus ning sõideti Keilasse. Sinna liikusid mehed ka maanteed mööda. Keilas sai vastupanukeskuseks linnavalitsuse hoones paiknenud omakaitse staap. Staabihoone kahte lipuvardasse olid heisatud sinimustvalged lipud. Vastupanu organiseerimist Punaarmeele juhtis Harjumaa omakaitse I pataljoni ülem, lennuväetaustaga kapten Elmar Miil. Abilisteks said talle Kloogalt ja Paldiskist tulnud soomepoistest lipnikud Arved Viir-

Osa mehi tegeles relvastuse ja laskemoona hankimisega. Kahureid ning mürske käidi otsimas Vasalemma trofeelaos, tankirusikaid Paldiskis. Vasalemmast leiti üks suurtükk, millele leidus aga vaid kolm mürsku. Paldiskist õnnestus lipnik Hans Alvistel leida nii laskemoona kui ka tankirusikaid, kuid ta jõudis Keilasse tagasi just lahingu ajaks, nii et toodut ei jõutudki enam meestele jagada. Keila staabist saadeti üks kompanii mehi lipnik Uno Mändla juhtimisel ühe tankitõrjekahuri ja miinipildujaga Haruteele. Kumna mõisasse saadeti vastupanu juhtima lipnikud Sulev Kiin ja Ants Aasalo. Seal paiknes vähemalt 150 meest. Osa linna kogunenud mehi ööbis Keila mõisas, osa lageda taeva all kirikaias. 23. septembril oli omakaitse toonud Keila staabi õuele katla, seal keetsid naised suppi. Staabis viibisid kapten Elmar Miil ja mõned lipnikud. Telefonitsi peeti sidet ka Johan Pitkaga. Temalt olevat tulnud korraldus vajaduse korral vähemalt ööpäev rinnet hoida.

Sündmused Kosel, Pääskülas ja Kanamal

Pitka jaoks oli Keila-Harutee joon siiski juba varuvariant, sest tema plaan oli peatada vastane enne Tallinna. Kuna sakslased tõmbasid oma väed rindelt ära juba enne Punaarmee 17. septemb-

SÕDUR september 2020 59

Ajalugu

ri suurrünnakut, ei suutnud eestlased vastase ülekaalukaid jõude peatada. Admiral Pitka liikus 21. ja 22. septembril korduvalt Tallinna ja Kiviloo vahet, 22. septembri lõunaks aga sõitis ta Kosele. Kosele liikus Kivilool viibinud meestega ka leitnant Karotoom. 22. septembril lõuna paiku toimus Kosel lahing Pitka meeste ja Punaarmee tankiüksuse vahel. Pitkalased ei suutnud aga vaid käsirelvadega rinnet pidada ning tõmbusid metsa ja liikusid Karotoomi juhtimisel Kohilasse.

Grupp mehi, kelle hulgas oli ka soomepoisse, üritas Punaarmee Eesti laskurkorpuse eelsalka Vaskjala silla juures peatada. See ei õnnestunud. Neli eestlast said lahingus surma. Kohilasse jõudis oma meestega ka rindelt taganenud major Friedrich Süllaots 3. piirikaitserügemendist. Johan Pitka sõitis autoga kusagile ära. Järgmisel päeval ta kokku lepitud kohtumispaika ei ilmunud. Ei jõudnud Pitka ka Kohilasse ning kuna vastupanu oli juba mõttetu, saatsid major Süllaots ja Tallinnast kohale jõudnud kapten Laamann Kohilasse kogunenud mehed laiali kodudesse. Edasi toimus kõik juba pigem spontaanselt, Johan Pitka poolse juhtimiseta. Grupp mehi, kelle hulgas oli ka soome poisse, üritas Punaarmee Eesti laskurkorpuse eelsalka Vaskjala silla juures peatada. See ei õnnestunud. Neli eestlast said lahingus surma. 22. septembri lõunaks hõivas Punaarmee Tallinna ning vahetas Pika Hermanni tornis lehvinud trikoloori punalipu vastu. Sama päeva õhtupoolikul toimus lahing Pääskülla jõudnud Punaarmee tankiüksuse ja sinna Tallinnast taandunud eestlaste vahel. Praeguste raudteedepoode juures sai üks või kaks eestlast (mõnedel andmetel kolm soomepoissi) surma, mõned haavata. Kas hukkunuid oli ka punaarmeelaste hulgas, pole teada. Eestlased taandusid, Punaarmee aga sel õhtul Pääsküla jõge ei ületanud. Need kokkupõrked olid kujunenud välja spontaanselt. Juba 22. septembri õhtul oli üks

60 september 2020 SÕDUR

Punaarmee väeüksused Tallinnas 22. septembril 1944

Fotod: repro

Ajalugu Raudteejaamas tulistasid tankid veel jaamast Haapsalu suunas liikuma hakanud haavatute rongi, seda peatada aga ei suutnud. Keilas kaitsel olnud mehed taandusid läbi aedade lääne suunas ning jõudsid enamikus õhtuks Ohtu külla.

Tankitõrjekahuri ja miinipildujaga Haruteel

23. september 1944: Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse polkovnik Vassili Võrk ja kindralmajor Lembit Pärn Toompeal

grupp noori eestlasi Keilast saadetud pioneeride juhtimisel üritanud õhkida silda Tõdva jõel, kuid ebaõnnestunult. Ööbima mindi Rahula mõisa, kust vara hommikul jõe vasakule kaldale tagasi tuldi. Kella 10 paiku saabus Pääsküla poolt üksik soomusauto, mis lasti läbi. Hiljem ilmus tank, mida hakati tulistama. See pöördus tagasi, veidi hiljem ilmus põllule ja hargnes seal tanki üksus, viimase varjus jalgsi liikuvad punaarmeelased. Nad olid ületanud silla Saku suunas viival teel. Eestlased hakkasid taanduma. Lahingu teine faas toimus juba praeguse Kanama viadukti kohal, kus punaarmeelasi võtsid vastu Saue postijaamas ööbinud mehed. Seal lasti tankirusikast põlema läbi esimese kaitseliini lastud soomusauto ja ilmselgelt pidurdati ka Punaarmee peajõudude edasitungi.

Kumna teeristil ja Keilas toimunu

Umbes samal ajal hargnesid tormilised sündmused Tallinn-Paldiski maanteel. Üks grupp mehi oli saadetud Keilast eelpostiks Hüüru kanti. Juba 22. septembri õhtul toimus neil meestel kokkupõrge Hüüru silla juures sinna Tallinna poolt jõudnud veoautotäie punaarmeelastega. Kummalgi poolel oli langenuid. 23. septembri ennelõunal olid Keilast Kumna mõisasse saadetud eestlased võtnud positsiooni sisse Paldiski maanteelt Kumna mõisasse viival teel, siis veel eksisteerinud kiviaia taga. Ennelõunal oli seal oskamatust käsitsemisest tankirusikas lahti läinud ja üks mees põrutada saanud.

Vastast oodati Tallinna poolt. Üks soomepoiste-täpsuslaskurite rühm asus aga positsioonile teeristist 300 meetrit Keila poole, maanteest kagusse, et tõrjuda võimalikke Saue poolt ründajaid. Kella 13‒14 paiku lähenes teeristile Tallinna poolt nurgelise puukabiiniga lahtine veoauto, kastis valkjasrohelises mundris sõdurid. Kuna Tallinna pool pidi olema eelpost, jäid eestlased rahulikuks. Alles auto teeristil peatudes saadi aru, et tegu on Punaarmee luuremasinaga. Algas mõlemapoolne tulistamine. Punaarmeelased hüppasid masinalt ja varjusid maanteekraavi. Tulevahetus kestis kümmekond minutit. Umbes tosin punaarmeelast, sealhulgas üks naine, oli surma saanud. Hukkus ka kolm kaitsjat, mõned said haavata ja viidi Keila kooli, kust oli alles evakueeritud sakslaste haigla. Umbes tund pärast intsidenti veoautoga jõudis Kumna teeristile tankikolonn. Tankid, dessant soomusel ja punaarmeelasi täis veoautod kihutasid väikeste intervallidega täiskäigul tuld andes läbi eestlaste positsioonide. Tankikahuritest anti tuld kirikutornile. Positsioonidel viibinud eestlased hakkasid taanduma. Lagedal väljal põgenedes sai hulganisti mehi surma. Hukkus ka üks vastupanu juhte, lipnik Sulev Kiin. Läbinud Keila jõe, tungisid tankid, kuulipildujatest ja kahuritest tuld andes Keila keskväljakule, sealt aga maju süüdates Haapsalu ja Paldiski maantee ristile. Staabi õuel olnud mehed tulistasid tanke kuulipildujatest, neid püüti tabada ka tankirusikatega. Mitmed mehed, sealhulgas soomepoiss lipnik Väino Roode said surma.

Osa Punaarmee tanke oli Keilast pööranud ka Tuula teele ja liikus sealtkaudu Haruteele. Seal vastupanu juhtinud lipnik Uno Mändlal oli kasutada tankitõrjekahur ning miinipilduja. Need paigutas ta teede hargnemiskohta, mehed aga Haruteelt Keilasse viiva tee Tallinna poolsele küljele, kust avanes hea vaade pealinna suunas. 23. septembri hommikul käidi luurel. Kuna tekkis oht, et Haruteel viibinuid võidakse rünnata ka Keila poolt, tõmmati mehed teede hargnemiskoha piirkonda. Mändla ise sõitis õhkima silda Keila jõel. Purustus osutus aga liiga väikeseks. Tema tagasi Haruteele jõudes rünnati sealset positsiooni juba Keila poolt. Keilast tulnud tankid pöördusid siiski tagasi. Ilmselt samal ajal jõudsid Haruteele Punaarmee tankid ka Tallinna poolt. See oli polkovnik Anton Kovalevski tankibrigaadi eelsalk. Neile avati tuli. Tulistas ka tankitõrjekahur, ilmselt tulemusteta. Tankid murdsid kaitseliinist läbi ja liikusid edasi Pärnu poole, osa ka Haapsalu suunas. Hilisõhtul jõudis Kovalevski eelsalk Märjamaale. Sealse surnuaia juures üritas väike salk eestlasi ühe või kahe kahuriga tanke peatada. Oli hukkunuid. Õnnetult läks ka Riisiperre taandunud eestlastel, kes olid 23. septembri õhtul Tallinn-Haapsalu ja Nissi-Munalaskme teeristil asuvasse majja puhkama asunud. Neid ründas hilisõhtul sinna jõudnud Punaarmee üksus. Oli surmasaanuid, enamik hoones viibinuid põgenes metsa. Pärast Märjamaa tulevahetust mingeid lahinguid Punaarmeega Läänemaal enam ei toimunud, vähemalt tõendeid selle kohta ei ole. Kasutatud kirjandus: Mati Mandel. Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses. Harjumaa uurimusi 2. Harju Muuseum. Keila 1994. Mati Mandel. Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus. Eesti Ajaloomuuseum. Tallinn 2012.

SÕDUR september 2020 61

Ajalugu

Saksa väed lahkusid Tallinna sadamast 21. septembril 1944

Pitkapoiste kolm päeva vastupanu 21. ‒ 23. september 1944

22.9 Ke ila jõ g

NÕMME

Sakslaste korraldatud massimõrv 19.9 (u 2000 hukatut)

PALDISKI

Soomepoiste üksus viidi Kloogast Keilasse, sealt edasi Kumnasse ja Haruteele

HÜÜRU 22.9

PÄÄSKÜLA

KUMNA KEILA

23.9

KLOOGA

lpn Kiin hukkus

Kanama 23.9 23.9

VASALEMMA

Lpn Mändla juhtis vastupanu

taganemistee

Punaarmee pealetung pitka- ja soomepoiste tegevus Saksa üksuste lahkumine eestlaste kokkupõrked Punaarmeega sakslaste kokkupõrked Eesti üksustega sakslaste kokkupõrked Punaarmeega 62 september 2020 SÕDUR

Põgenejad jäid tankitule alla

23.9

RIISIPERE Tiefi valitsuse liikmed lahkusid Riisiperest Läänemaale

Harutee 23.9

Jälgimäe 23.9

SAUE

Ajalugu Pirita jõgi

TALLINN 21.9

sakslaste

21.9 tulevahetus

Jägala positsioonid 21.9

soomepoistega

Viimane lahing sakslaste ja Punaarmee vahel

117. laskurkorpus tungis 22.9 Tallinna peale Kodasoo suunast ja 23.9 suundus edasi Paldiski mnt kaudu Keila /Vasalemma suunas

Jä g a

l a jõ

22.9

Anatoli Kovalevski tankigrupp tungis 22. septembril Raasikuni ja 23. septembril Tallinnast edasi Pärnu mnt kaudu Haruteele

Kin Kurt Geroki lahingugrupi üksused toodi Jägala positsioonidelt ära Tallinna

21.9 sakslaste

VASKJALA Soomepoiste 2. pataljon viidi Kehrast MaarduLagedi joonele, sealt taganeti Tallinna

KEHRA

tulevahetus pitka poistega

8. Eesti laskurkorpus, Vassili Võrk vallutas 22.9 Alavere ‒ Perila ‒ Vaskjala suunast tungides Tallinna

Punaarmee korraldatud massimõrv 22.9 (u 22 hukatut)

Staabiülem kpt Laamann jõudis Tallinnast Kohilasse, kus üksus lõpuks laiali saadeti

22.9 taganemistee

KOHILA

Adm Pitka üksus viidi Kiviloolt ja Kehrast Kosele

KOSE

Pitka jäi lahingu järel kadunuks

Abram Hassini tankigrupp tungis 22.9 Kosele, edasi ei liikunud

SÕDUR september 2020 63

Ajalugu

Johan Pitka ja pitkapoiste saatusest

itka (pildil) jäi kadunuks. Kõige tõenäolisemalt võis ta hukkuda kokkupõrkes punaarmeelastega Kose lähedal Alansis, ehkki on ka teisi versioone. Ka Pitka hauakoht on seni teadmata. Punavõim arreteeris Kapten Paul Laamanni 23. oktoobril 1944, leitnant Evald Karotoomi 1944. aasta oktoobris või novembris, paljud teised Pitka lähemad abilised 1945. aasta algul või kevadel. 1945. aasta 14.‒15. novembril mõistis tribunal Paul Laamanni surma, teised Pitka abilised eri

aegadeks laagrisse. Paul Laamann hukati, Evald Karotoom hukkus põgenemiskatsel laagrist. Ka hulk lahingutes osalenud soomepoisse sattus kas metsavennana võideldes (Ants Aasalo) või põgenemiskatsel Eestist (Uno Mändla) vangilaagritesse, mõnel (Arved Viirlaid) õnnestus veel ka välismaale jõuda. Osa mehi (Endel Lukk) hukkus hiljem kokkupõrkes Nõukogude julgeolekuga või sattusid võitluses vigastatuna julgeoleku kätte (Egon Valter).

Kas see kõik oli siis mõttetu?

dmiral Pitka kavandatut – peatada Punaarmee enne Tallinnasse jõudmist ning taastada lääneriikide toel Eesti iseseisvus – ei õnnestunud ellu viia. Lääneriigid olid leppinud Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu alla jäämisega. Saksa võimud ei toetanud Pitka püüdlusi siin oma jõududega vastupanu organiseerida. Raskete taandumislahingute olukorras polnud mingeid võimalusi eestlastest koosnenud üksusi Pitka juhtimise alla Tallinna kaitsele koondada. Paljud isamaaliselt meelestatud, kuid lahingukogemustega juhtideta ja viletsasti relvastatud noored üritasid

64 september 2020 SÕDUR

Tõend, et Hugo Viisma on admiral Pitka löögiüksusse vastu võetud

Pitka kutsel vaenlasele vastupanu osutada. See ei õnnestunud. Hulk noori maksis selle eest eluga, paljud veetsid aastaid vangilaagrites. Need sajad Eesti noored, keda võime nüüd pitkapoisteks nimetada, ei sõdinud 1944. aasta septembris ei Hitleri ega Suur-Saksamaa eest. Vastupidi, nad olid kas soovimata sõdida Saksa

poolel põgenenud Soome ja sealt tagasi Eesti vabanemise eest võitlema tulnud, või siis end pikka aega metsades võõrvõimu eest varjanud või Saksa armeest deserteerunud. Oma eneseohverdusega demonstreerisid need noored mehed 1944. aastal, et eestlaste enamik ei lepi iialgi ühegi võõra võimuga, vaid ihkab elada omaenese vabas riigis.

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Tuntumaid pitka- ja soomepoisse Tallinna ümbruse lahingutes 1944 • Johan Pitka (1872-194?), kontradmiral, löögiüksuse juht • Paul Laamann (1893-1946), kapten, endine vabadussõdalane, Pitka üksuse staabiülem • Valle Leet (1915-1944), poksi Eesti meister, langes Maardu (Iru) lahingus • Eduard Ralja (1924-1987), hiljem näitleja, osales Maardu (Iru) lahingus • Vello Salo (1925-2019), hiljem vaimulik, vangistati Maardu lähistel ja viidi Saksamaale • Evald Karotoom (1914-1946), leitnant, osales Kose lahingus • Ain Kaalep (1926-2020), hiljem kirjanik, osales Kose lahingus • Raimond Kaugver (1926-1992), hiljem kirjanik, väljaõppel Kehras ja Kivilool • Helmut Tarand (1911-1987), ajakirjanik, peaminister Andres Tarandi isa, osales Kose lahingus • Kurt-Hjalmar Arendi (1923-1978), korvpalli ja veepalli Eesti meister, osales Pääsküla lahingus • Olaf Klasen (s 1926), korvpalli Eesti meister, osales Pääsküla lahingus • Gunnar Põlluaas (1924-1994), Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa isa, osales Pääsküla lahingus • Egon Valter (1924-1945), leitnant, juhtis soomepoiste mässu Kloogal sakslaste vastu • Elmar Miil (1904-1975), kapten, juhtis Keila all vastupanu • Sulev Kiin (1923-1944), lipnik, juhtis vastupanu Kumna teeristil, langes • Henn Moora (1927-2012), arheoloog Harri Moora poeg, osales lahingus Kumna teeristil • Otniell Jürissaar (1924-2014), hiljem muusik ja luuletaja, osales Keila lahingus • Arved Viirlaid (1922-2015), hiljem kirjanik, osales Keila lahingus • Väino Roode (1920-1944), lipnik, langes Keila keskväljakul • Uno Mändla (1923-2013), lipnik, juhtis vastupanu Haruteel • Friedrich-Martin Süllaots (1898-1977), major, saatis Kohilas üksuse kodudesse laiali

Head lugejad! Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele? 2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis? - uuest tehnikast ja relvastusest? - erinevate väeosade tutvustusi? - sõjalistest arengutest maailmas? - sõjateaduse arengutest? - põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud. Loosime välja ka auhindu!

Tutvustus Rauno Võsaste Eestlased miilitsapataljonis: sõjaväeosa nr 5460 lugu Ferricrux, 2020

Jukka I. Mattila Eestlased võõra võimu väes 1939‒1945 Ammukaar, 2020

Donald Rumsfeld Rumsfeldi reeglid: juhi õppetunnid ärist, poliitikast, sõjast ja elust Postimees Kirjastus, 2020

Hanno Ojalo, Ranno Sõnum Avinurme lahing 1944 Ammukaar, 2020

Fred Vendel Sügis 1944: lahingud Lääne-Eesti saartel ja Sõrves Grenader, 2020

Sõjaväeosa nr 5460, mida rahvasuus miilitsa pataljoniks kutsuti, tegutses Tallinnas 25 aastat. Selle aja jooksul teenis seal sundaega suur hulk eesti poisse ja vähe on kohti, kuhu miilitsasõdurite patrullid poleks jõudnud. Ena mikul suursündmustel ‒ kontserdid, spordi võistlused, 80-ndatel toimunud eestlaste jaoks olulised rahvakogunemi sed jpm ‒ valvasid korda miilitsapataljoni sõdurid. Mida tundsid ja mõt lesid poisid, kes tollal aega teenisid ja neis sündmustes osalesid? Mis elu miilitsapataljonis elati, mis moodustis see miilitsapataljon üldse oli ja kuidas eestla sed sinna sattusid? Asjaosaliste mäles tuste põhjal kirjutatud ja rohkem kui 200 fotoga illustreeritud raamat annab värvika pildi eesti poiste elust Tallinna miilitsaväeosas. Raamatus on äratund misrõõmu sündmustes osalenutele, sõdurilu gusid skaalal halenalja kast traagiliseni jätkub igale lugeja maitsele.

Soome ajaloouu rija Jukka I. Mattila raamatus avaneb Eesti lugejal hea võima lus tutvuda uudse vaatenurgaga eesti sõjameeste saatusele teises maailmasõjas. Näeme eestlaste sõdimisi erineva tes Saksa ja Soome väeosades veidi teistsugusest ‒ meie põhjanaabri seisuko hast. Mõnes mõttes on see kasulik, sest sageli näeb kaugemalt pa remini. Kuid seejuures ei ole autori nägemus mitte kõrvalseisja, vaid tõelise Eesti sõbra oma. Igal juhul on käesolevas raamatus koos rohke pildimater jaliga antud ülevaade ajaloohuvilisele kasulik lugemismaterjal. Raamat on eelkõi ge kirjutatud Soome lugejale, et selgitada põhjanaabritele, mis juhtus teise maailma sõja ajal Soome lahe lõunakaldal ja milliste raskete valikute ees oli vennasrahvas tol ajal.

Kui president Gerald Ford kuulis, et tema personaliülem oli juba aastaid kingakarpi juhtimistõdesid kogu nud, soovis ta lipikutele kirjutatud kollektsiooni näha. Varsti jagati kogu Valge Maja meeskon nale laiali vihikud, mis said aja jooksul nimeks „Rumsfeldi reeglid”. Käesolev raamat sisaldabki neid sadu sisukaid, vaimukaid ja kohati humorist likke mõtteteri, mida raamistavad Donald Rumsfeldi, maail ma ühe lennukaima tippjuhi elukogemused. Donald Rumsfeld on Ameerika Ühendriikide poliitik, valitsusametnik ja ärimees. Ainus kahe kordne kaitseminister USA ajaloos oli neli ametiaega Kongressi esindajatekoja liige, teenis nelja presidendi tippmeeskonnas ja juhtis kaht Fortune 500 nimekirja kuuluvat firmat. 2011. aastal aval das ta oma memuaarid „Known and Unknown” („Tuntud ja tundmatu”).

20. septembril 1944 toi munud Avinurme lahing on läbi aegade jäänud suurema Porkuni lahingu varju, mis leidis aset järgmisel päeval. Seetõttu püüab käes olev raamat jutustada just sellest lahingust, selles osalejatest ja langenutest võimali kult üksikasjalikult. Kahjuks olid selles lahingus vastamisi eestlased ‒ lõuna poolt tulnud Punaarmee vor mis ja põhja poolt tul nud Wehrmachti omas. Kui palju oli Avinurme lahingus langenuid ja kuhu nad maeti? Milline roll oli reeturil ja spioo nil Nikolai Trankmannil? Mis juhtus Avinurme ja Tudulinna vahelisel tee lõigul, kus Punaarmee tankid ja liikursuurtükid lömastasid haavatute voori? Kui palju oli seal ohvreid? Kui palju tapeti lahingu järel sõjavange? Kõike seda saab raamatust teada.

1944. aasta ühed ohvriterohkemad ning verisemad lahin gud Eestis peeti just Lääne-Eesti saartel ja Sõrve poolsaarel. Sõjategevus saartel oli oma olemuselt eriline just meredes santide ja maastikuliste omapärasuste tõttu tekkinud taktikalise tegevuse poolest. Autor on raamatu üles ehitanud hulga sõjasündmuste keeri ses, millesse on lisatud nii kohalike elanike kui ka mõne rindevõitleja mälestused. Samuti on tuginetud mitmele arhiivimaterjalile, nagu vaenupoolte lahingute aruanded ja raportid. Seetõttu saame teada, mida otsustati staapi des ja kuidas tegelikult oli olukord rindel. Peale selle on raamat kaunistatud rikkalike illustratsioo nide, lahingukaarti de, tehnikajooniste ja suurepärase fotomaterjaliga.

66 september 2020 SÕDUR

Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)