Sõdur 01/19

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 1 (105) 2019

Lahingumeditsiinist KAITSEVÄE UUS LENNUK

lk 46

lk 10

Mehhiko narkosõda

lk 32

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka.

Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega?

On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF

4 Eesti uudised

8

Sisukord

sisukord

26

6 Välisuudised

KAITSEVÄE JUHATAJA MARTIN HEREMI KÕNE 24. VEEBRUARIL 2019 TCCC taktikaline lahingukannatanu käsitlemine ehk fookuses on lahingumeditsiin

18 Kaitseväe õigusvahemees hea ülema rollist 22 Kuperjanovlased Leedus õppusel Iron Wolf 2018

MEENUTAME HEAD KAMRAADI ANDRES NUIAMÄED MEHHIKO NARKOSÕDA KUULUTATI LÕPPENUKS 40 Iisraeli kaitseväe operatsioon Northern Shield 44 Naised Ukraina rindelt Seli tervisekeskuses

32

46 Täienduseks õhuväele: M-28 Skytruck

58 Vabadussõda 100: vaenlane löödi Eestist välja

KERGEJALAVÄEPATALJONI VÄLJAÕPPEKOMPLEKTI MAKSUMUSEST

66 Raamatuarvustused

52 Reservväelaste õppus: Maha visatud aeg või põnev seiklus

8

54 Balti kaitsekolledž asub koolitama tipp-allohvitsere

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto Siim-Verner Teder

SÕDUR veebruar 2019 3

uudised

Kaitseministrid allkirjastasid NATO Põhjadiviisi staabi loomise alusdokumendi 14. veebruaril allkirjastasid Eesti, Läti ja Taani kaitseministrid Brüsselis NATO Põhjadiviisi staabi vastastikuse mõistmise kokkuleppe, mis on aluseks uue rahvusvahelise staabi toimimisele.

Rahvusvaheline Põhjadiviisi staap (Headquarters Multinational Division North, HQ MND N) saab NATO väestruktuuri osaks, mis ühendab meie regiooni sõjalised üksused alliansi kõrgema juhtimisstruktuuriga.

Põhjadiviisi põhiülesandeks saab olema sõjaliste operatsioonide juhtimine oma vastutusalas. Selleks hakkab diviisi staap planeerima ja juhtima sõjalisi operatsioone, planeerima ja integreerima piirkon-

na tugevduseks antavate NATO üksuste tegevust, samuti korraldama staapide tasandil väljaõpet riiklike ja NATO kaitseplaanide kohaselt.

Põhjadiviisi raamriikideks on Eesti, Läti ja Taani. Diviisi staabi osised hakkavad rahu ajal paiknema valdavalt Lätis, Ādažis, aga ka Taanis, Karupis. Eesti panustab diviisi staabi tegevusse vähemalt 15 kaitseväelasega. Esimeseks Põhjadiviisi ülemaks saab Taani kaitseväe kindralmajor.

Põhjadiviisi staap avatakse Lätis, Ādažis 8. märtsil, esmase tegutsemisvõime saavutab staap 2019. aasta esimeses pooles, täielik tegutsemisvõime saavutatakse mõne aasta jooksul.

Belgia kaitseväelased ühinesid Tapal paikneva NATO lahingugrupiga 18. jaanuari hommikul peeti Tapa linnakus tseremoonia, kus eelmise aasta algusest liitlaste lahingugrupis teeninud Taani kontingent andis vastutuse üle Belgia kaitseväelastele, kes jäävad Eestisse neljaks kuuks.

Belgiast Eestisse saabunud üksuse tuumik põhineb väärika ajalooga Chasseur Ardennais ehk Ardenni küttide pataljonil. Kokku on üksuses ligikaudu 300 Belgia kaitseväelast ning umbes 100 ühikut lahingutehnikat, nende hulgas Šveitsi päritolu soomustransportöörid Piranha, millest osad on varustatud Spike-tüüpi tankitõrje raketisüsteemidega. „Oleme valmis oma missiooni täitmiseks Eestis,“ ütles Belgia kontingendi ülem major David Paitier.

Eestisse saabunud jalaväeüksust on tugevdatud 120-millimeetriseid miinipildujaid kasutava rühmaga, Leopard Leguaan tüüpi sillatanke kasutava lahingupioneerirühmaga ning logistika, sõjaväepolitsei ja meditsiini toetuselementidega.

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Curtis M. Scaparrotti avalikustas järgmise NATO operatsioonide väejuhatuse veebli, kelleks saab Eesti kaitseväe ülemveebel Siim Saliste. Ülemveebel Saliste teenib Eesti kaitseväe veebli ametikohal alates 2014. aasta maist, kus tema vastutuseks on kaitseväe allohvitseride ettevalmistus ja väljaõpe. NATO operatsioonide väejuhatuse veebli ametikohale asub ta aprilli lõpus. Ülemveebel Siim Saliste alustas teenistust Eesti kaitseväes 1994.

4 veebruar 2019 SÕDUR

aastal. Tema teenistuskohtadeks on olnud rahuvalve üksikkompanii, Balti pataljon, rahuoperatsioonide keskus, Scoutspataljon, kaitseväe ühendatud õppeasutused, maaväe staap ja NATO maaväe komponendi staap Heidelbergis.

Oma teenistuse jooksul on ta läbinud mitmeid eriala- ja täiendkursusi ning lõpetanud 2007. aastal Ameerika Ühendriikide maaväe vanemallohvitseride akadeemia. Ta on osalenud välisoperatsioonidel Kosovos, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Afganistanis.

fotod: mil.ee

EESTI KAITSEVÄELANE VALITI NATO KÕRGEIMALE VANEMALLOHVITSERI AMETIKOHALE

uudised Toetus

lühidalt

Sõjalaeval Wambola harjutati tulekahju kustutamist

Kaitseväe juhataja 14. veebruari 2019 ettepanekul andis president Kersti Kaljulaid kaitseväe peastaabi ülemale kolonel Veiko-Vello Palmile brigaadikindrali sõjaväelise auastme.

Kaitsevägi lähetas jaanuaris kolm sõjaväepolitseinikust kaitseväelast missioonidele Iraaki ja Afganistani, kus hakati täitma sõjaväepolitsei erialaseid ülesandeid. „Just erialases mõttes on need meie jaoks olulised missioonid,“ ütles kaitseväe sõjaväepolitsei ülem kolonelleitnant Meelis Sarapuu.

11. veebruaril mõistis Harju maakohus riigireetmises ja asutusesisese teabe edastamises välisriigile süüdi Deniss Metsavase ja tema isa, Pjotr Volini. Kokkuleppemenetluses määrati Metsavasele karistuseks 15 aastat ja 6 kuud vangistust ning Volinile 6 aastat vangistust.

Veebruari alguses lõppes viimane Taani diviisi juhitud staabiõppus Red Knight, kus osales üle 400 staabiohvitseri ja -allohvitseri Eestist, Lätist, Leedust ning Taanist. Õppusega treeniti lahingutegevuse planeerimist rahvusvahelises keskkonnas.

Kaitseväe sõjalaeval Wambola harjutati reageerimist välissadama külastusel tekkida võivale tulekahjule, et tegelikus olukorras oht operatiivselt kõrvaldada. „Sadamas olles on inimelud kõige tähtsamal kohal. Avariiolukordadele reageerimist tuleb pidevalt harjutada, et päris olukorras kõik tulekollete juurest kiiresti ohutusse kohta jõuaksid,“ ütles staabi- ja toetuslaeva Wambola komandör vanemleitnant Tanel Kangro.

Stsenaariumi järgi algas tulekahju elektrisüsteemist laeva teisel tekil. Simuleeritud tulekahjust andis meeskonnale märku kuuma- ja suitsuandur. Kontrollima minnes avastati leekides laeva kajut, suitsuseina tõttu oli ka nähtavus piiratud.

Etappide kaupa kustutades saadi põleng kontrolli alla, kogu meeskond suunati ohutusse kohta ning suitsugaasid juhiti laevast välja.

Harjutuse lõppedes sai laevapere hindajalt põhjaliku tagasiside.

Kaitseminister Jüri Luik kinnitas 1. veebruaril kaitseministeeriumi arengukava aastateks 2020-2023. Uus arengukava täiustab oluliselt kaitseväe juhtimis- ja sidevõimet, märgatavalt suureneb kaitseväe lahingutoetusvõime, varustatakse vastloodud küberväejuhatus.

Eesti tuli kodusel kaitsejõudude hokiturniiril teisele kohale Tallinnas lõppenud Balti sõjaväespordi talimängude jäähokiturniiril saavutas Eesti kaitsejõudude koondis teise koha. Esikoha võttis Läti kaitsejõudude meeskond.

1. kuni 3. veebruarini kestnud turniiri esikoht selgus viimasel päeval Eesti ja Läti vahel peetud kohtumises, kus seni kaotuseta mänginud meeskonnad pidid omavahel selgitama turniiri võitja.

Lätil õnnestus Eesti alistada suu-

reskoorilise 6:1 võiduga ning võtta esikoht. Turniiri kokkuvõttes tuli teisele kohale Eesti, kolmandale Rootsi, neljandale Leedu ja viiendale Kanada. Talimängud jätkusid suusaaladega Lõuna-Eestis.

Kuuendat korda aset leidnud Balti sõjaväespordi talimängud toimuvad igal aastal vaheldumisi Eestis, Lätis või Leedus alates 2014. aastast.

Võisteldakse jäähokis, murdmaa- ja laskesuusatamises.

SÕDUR veebruar 2019 5

uudised

USA lahkub keskmaa tuumarelvade piiramise leppest Ameerika Ühendriikide presidendi administratsioon teatas taandumisest 1987. aastal sõlmitud keskmaa tuumarelvade piiramise lepingust, mille teine osapool oli Nõukogude Liidu järeltulija Vene Föderatsioon (VF).

Ametliku põhjusena toodi esile, et VF on aastaid lepingut rikkunud, arendades välja relvasüsteeme, mis lepingu järgi peaksid olema keelatud. Päev pärast uudise teatavaks tegemist otsustas VF samuti lepingust taanduda.

USA taganemise tegelik põhjus võib peituda selles, et kolmandad riigid, nagu näiteks Hiina ja Iraan, pole kunagi nende piirangutega seotud olnud.

POOLA UUED RAKETIHEITJAD Poola valitsus allkirjastas lepingu kahekümne M142 HIMARS raketiheitja hankimiseks hinnaga 366 miljonit eurot. Poola on avaldanud soovi soetada tulevikus kokku veel kuni 160 raketiheitjat. „Meil peab olema tugev modernne sõja-

vägi. Selle saavutamisse panustavad nii soomus-, suurtüki- kui ka raketiväed,“ ütles Poola peaminister Mateusz Morawiecki.

Poola esimene HIMARSi üksus hakkab koosnema 18st raketiheitja süsteemist, lisaks on kaks raketiheitjat väljaõppeks. Aasta tagasi

sõlmis Poola ka Patriot raketitõrjesüsteemide hankelepingu väärtusega 3,8 miljardit eurot.

M142 HIMARS raketiheitja laskekaugus kassettlaskemoonaga on 45 km, erilaskemoonaga 100 km ja taktikalise raketiga kuni 300 km.

ARMEENIA HANGIB SU-30SM LENNUKID Armeenia kaitseministeerium allkirjastas lepingu nelja mitmeotstarbelise hävituslennuki Su-30SM hankimiseks Vene Föderatsioonilt. „Kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsiooni liikmena saab Armeenia need lennukid VF siseriiklike hindadega,“ selgitas kaitseministeeriumi kõneisik Artsrun Ovannisjan.

Tehingu maksumust ei ole avaldatud, kuid teada on, et VF finantseeris nende müümiseks Armeeniale kuni 88 miljoni euro suuruse laenu. Armeenia saab lennukid kätte 2020. aasta jooksul ja tehing hõlmab ka pilootide koolitamist.

Sarnane leping sõlmiti ka 2012. aastal 12-ne Su-30SM hankimiseks, aga tookord takerdus see tellija majandusraskuste taha. Armeenia on ka varem ostnud VF erinevaid relvasüsteeme siseriiklike hindadega, näiteks 25 lühimaa raketisüsteemi Iskander-M.

6 veebruar 2019 SÕDUR

uudised Toetus

Singapuri uus Invincible-klassi allveelaev Saksamaal Kielis veesati Singapuri mereväe Invincible-klassi allveelaev. See on esimene ThyssenKrupp Marine Systemsi toodetavast 12st allveelaevast.

Invincible-klass, tuntud ka markeeringuga Type 218SG, on

stirlingmootoriga allveelaev, mis on mõeldud varjatud tegutsemiseks madalas vees.

Need allveelaevad, koos varem hangitud Archer-klassi allveelaevadega, hakkavad asendama Challenger-klassi allveelaevu.

fotod: scanpix.ee, USA kaitseministeerium, ThyssenKrupp Marine Systems, SAAB AB, Kalashnikov Media

Kalašnikovi kamikaze-droon IDEX 2019 kaitsetööstuse messil Araabia Ühendemiraatides demonstreeris Vene Föderatsiooni relvatootja Kalašnikovi kontserni allettevõte ZALA Aero uut kamikaze-drooni Kub-UAV (КУБ-БЛА).

Kub-UAV, hüüdnimega охотник (ee kütt), laius on 950 mm ja pikkus 1210 mm. Elektrimootoriga varustatud droon kannab 3 kg lõhkeainet ja lendab kiirusel 80–130 km/h kuni 30 minutit.

Katapuldi abil õhku tõusev droon lendab eelseadistatud koordinaatidele või on kaamera abil operaatorile kaugjuhitav. Sarnaseid, kuid veidi arenenumaid kontseptsioone on välja töötamas paljude riikide relvatootjad.

Carl-Gustav M4 USA maaväele USA maavägi on sõlminud kolmeaastase raamlepingu Carl-Gustav M4 granaadiheitjate hankimiseks Rootsi relvatootjalt Saab Dynamics. Raamlepingu mahuks on kuni 36 mln eurot.

Kavatsuse kiirkorras hankida üle 1000 Carl-Gustavi relva ja sama palju Aimpoint FCS13RE sihikuid tegi maavägi teatavaks juba poolteist aastat tagasi. Relva markeeringuks USAs saab olema MAAWS M3E1.

Carl-Gustav M4 kaalub vähem kui 7 kg ja on alla meetri pikk, olles oma eelkäijatest oluliselt kergem. Kuigi raamlepingu sõlmis maavägi, saavad ka USA eriväed ja merejalavägi selle kaudu tellimusi teha. Laskemoona hankimiseks sõlmitakse eraldi leping.

SÕDUR veebruar 2019 7

fotod: Ardi Hallismaa

Eesti Vabariikfookus 101

ß

Eesti Vabariigi

Kindralmajor Martin Herem.

`` 101. aastapäeva kõne 8 veebruar 2019 SÕDUR

Eesti Vabariikfookus 101

Lugupeetav vabariigi president!

Austatud riigikogu esimees!

Härra peaminister!

Ekstsellentsid! Kaitseväelased ja kaitseliitlased!

Head kaasmaalased!

100

aastat tagasi Vabadussõjas võitles Eesti iseseisvuse eest teiste hulgas reamees Hugo Saalis. Ühte oma lahingut kirjeldas ta mulle nii: „Olime enamuse laskemoonast andnud ära põhisuunale, kus laskemoonaga kitsas oli. Ühel hetkel ilmus meie ette aga vaenlane …

Panime kuraditele kividega! Sel päeval jäid need positsioonid eestlaste kätte.“ Kui vaja, siis kas või kividega – nii võideldi siis oma riigi eest, millest alles unistati. 1999. aastal oli Hugo Saalis rahul Eesti Vabariigiga, sest oma riik oli tema jaoks suur asi.

Täna oleme me valmis tegema seda, mis Hugo Saalis ja teised 100 aastat tagasi, ja me ei pea seda tegema kividega, sest meie varustus on palju parem.

Viimased õppekogunemised on näidanud, et oleme isegi rohkem valmis, kui tookord. Õppekogunemistel osaleb üle 60% kutsututest. Samas suurem osa puudujatest teab enda kohustusi ning informeerib kaitseväge oma probleemidest.

Need riigid, kelle reservväge oleme me rohkem kui kahekümne aasta jooksul oma eeskujuks pidanud, ei hinda meie õppekogunemiste osaluse protsenti rahuldavaks, vaid nad peavad nii kodanike osaluse arvu kui kiirust heaks. Kaitseväe juhatajana julgen ma öelda, et täna kuulub Eesti Vabariik kodanike valmiduse poolest – relvaga kaitsta oma riiki, maailma tippu. Kuid sellega ei soovi ma tõsta esile kaitseväelaste head tööd, vaid tunnustan kodanike ustavust. Nagu näiteks Igor Ahmedov – hull vend, kes oma riigi kutsel tuli kohale Londonist.

Iga päev võime me oma riigi arengusuundade pärast vaielda ja vahel isegi inetult kakelda. Kuid õppekogunemistel unustatakse maailmavaated ning ei seista vastakuti, vaid kõrvuti – oma riigi eest. Selle parim näide on Kaitseliit, mis pea igal nädalavahetusel liidab erineva maailmavaatega Eesti Vabariigi kodanikud kümnete ja sadade kaupa üheks ühiseks jõuks Eesti riigi kaitsel. Eelmise aasta õppusel Siil näitas Kaitseliit enam kui 9000 sellist kodanikku. Erineva maailmavaatega, erinevast rahvusest – kuid kõik üheskoos, ühe eesmärgi nimel!

Tänan kõiki reservväelasi ja ajateenijaid

teie panuse eest. Samuti peame tunnustama reservväelaste peresid ja tööandjaid, kes on soodustanud osalemist riigikaitses. Teie panus on äärmiselt oluline ning see näitab meie riigi tugevust. Veel kord – tänu teile oleme me valmis maailma tasemel.

Samas kutsun ma üles kõiki Eesti Vabariigi kodanikke osalema riigikaitses – ajateenistuses ja õppekogunemistel. Nii kaitseliitlase, abipolitseiniku kui ka vabatahtliku päästjana.

Sõltumata soost ja kehalisest võimekusest.

Ma usun, et saab veel paremini. Olen kindel, et meil on nutikust kasutada ära oma riigi kodanike vaba tahet. Õppekogunemised aga võiksid olla laulupeo kõrval need, mis meid ühendavad.

Kuid täna on meil ka tugevamad liitlassuhted, kui Vabadussõja-aegsel Eesti Vabariigil. Praegu paiknevad liitlaste üksused Eestis Ämaris, Tapal ja Tallinnas ja need ei ole siin mitte pelgalt demonstratsiooniks ja ammugi mitte kellegi hirmutamiseks. Nad on siin Eesti riigi sõjaliseks kaitseks – kui seda vaja peaks minema. Mitte kunagi varem ei ole meie liitlaste otsustavus ja kavatsused olnud nii selged kui nüüd.

Veel sel aastal näeme järjekordset arengut selles, kuidas meie regioon turvalisemaks muutub. Lätis Adažis on loomisel rahvusvaheline diviisi staap. Enamik sellest isikkoosseisust tuleb Lätist, Taanist ja Eestist, kuid sinna panustavad veel teisedki riigid. See on arengusamm, mis esimest korda ajaloos seob Eesti ja Läti kaitsmise terviklikuks ja on osa Läänemere regiooni julgeolekust.

Samuti näeb Eestimaa selle aasta jooksul kolme suuremat õppust, kus harjutatakse meie kaitseväe tugevdamist.

Ja me ei tohi kunagi unustada, et need liitlassuhted põhinevad ühistel väärtustel ning need on saanud korduvalt kinnitust Eesti sõdurite ja meie liitlaste elude hinnaga.

Täna, siin Vabaduse platsil, saame me näha vaid osa sellest väest, mis on valmis kaitsma Eesti riigi vabadust, meie ühiseid väärtusi.

Kaitseväelased meie ja liitlaste lippude all on vaid väike osa. Hoopis suurem vägi võib seda täna kõrvalt vaadata. Teie, Eesti Vabariigi kodanikud oma tahtega oletegi see vägi.

Elagu Eesti Vabariik!

Kaitseväe juhatajana julgen ma öelda, et täna kuulub Eesti Vabariik kodanike valmiduse poolest – relvaga kaitsta oma riiki, maailma tippu.

SÕDUR veebruar 2019 9

fookus

Autor: Raiko Jäärats kapral, ajakirja Sõdur toimetaja ß

TCCC rõhutab žguttide kasutamise olulisust jäsemete väliste verejooksude peatamisel.

taktikaline lahingu´´ kannatanu käsitlemine 10 veebruar 2019 SÕDUR

fotod: Siim Verner Teder

Lahingumeditsiini TCCC –

fookus Kõigis viimase aja suuremates relvakonfliktides on lahingus kannatanute käsitlemise suutlikkus olnud määrava rolliga strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Kaitseväe lahingumeditsiini väljaõpe on küll viimastel aastatel jõudsalt arenenud, kuid olukord võiks veelgi parem olla.

K

Meditsiiniline tegevus peab olema integreeritud taktikalise tegevusega.

Vaenlase tule all

TCCC meditsiinipunktieelne kannatanu käsitlemine koosneb kolmest faasist. Neist esimene on kannatanu käsitlemine vaenlase tule all ehk abi tule all faas (CUF – Care Under Fire). Sellises olukorras kannatanu tekkimisel on esmaseks tegevuseks vastase maha surumine oma tulejõuga ja varje otsimine. Parimaks meditsiiniliseks tegevuseks selles abi faasis on tuleülekaalu saavutamine vaenlase vastu. Kui kannatanu seisund vähegi võimaldab, osaleb ta samuti tulevahetuses.

Kui vaenlane on maha surutud ja kannatanu on ise liikunud või teda on transporditud varjesse, siis ainukene meditsiiniabi, mida talle selles faasis antakse, on elu ohustavate verejooksude peatamine. TCCC rõhutab žguttide kasutamise olulisust jäsemete väliste verejooksude peatamisel – arteriaalne verejooks võib inimese tappa mõne minutiga. Võimaluse korral proovib kannatanu ise oma verejooksu peatada.

ß

indral James N. Mattis kirjutas 2013. aastal USA keskväejuhatuse ülemana kõigi väeliikide staabiülematele kirja „Initsiatiiv vähendamaks lahingus langenute arvu“. Selles kirjas oli rõhutatud, et kannatanute eest hoolitsemine lahinguolukorras on kriitilise tähtsusega, millega peab arvestama kogu juhtimisprotsessi vältel. Samuti julgustas ta TCCC (Tactical Combat Casualty Care) programmi tutvustamist kogu riigi relvajõudude isikkoosseisule.

Kirjas tõi ta välja kaks uurimust. Aastail 2001–2011 Iraagis ja Afganistanis langenutest hukkus 87% enne meditsiinipunkti jõudmist ja 24% hukkumistest oleks olnud potentsiaalselt välditavad õige tegutsemise korral. Sarnane uurimus sama perioodi USA eriüksuste kohta tõi välja, et vaid 3% nende inimeste hukkumistest oleks olnud võimalik vältida.

See suur erinevus tulenes sellest, et USA eriüksustes läbis kogu isikkoosseis, sõltumata ametikohast ning auastmest, TCCC väljaõppe.

Osalt selle kirja mõjul on TCCC leidnud kindla koha kõigi USA väeliikide regulaarvägede väljaõppes. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse (SKMK) instruktori nooremveebel Riho Runneli sõnul osutatakse USA relvajõududes suurt tähelepanu meditsiinile. „Igat ebaõnnestunud operatsiooni analüüsitakse ja sellest tehakse järeldused, mille tagajärjel pidevalt täiustatakse TCCC põhimõtteid,“ täpsustas nooremveebel Runnel.

meditsiiniline tegevus peab olema integreeritud taktikalise tegevusega ja on üks mitmest tegurist, mis mõjutab ohuhinnangu andmist olukorrale.

Peamiseks erinevuseks varasemast väljaõppest on abi jagamine kolmeks faasiks ning abi andmisel keskendumine elu ohustavatele seisunditele ehk „õige tegevus õiges mahus õigel ajal“. Lisaks sündmuskohal antavale abile pööratakse TCCC juures suurt tähelepanu ka abi andmisele kannatanu evakuatsioonil.

Tuleülekaal võib olla parimaks meditsiiniks.

Mitte ainult esmaabi

1993. aastal osalesid USA sõjaväelased toona Vietnami sõja järgses suurimas maismaa lahingus Muqdishos Somaalias, kus langes 18 ja sai haavata 73 eriüksuslast. Toonase lahingukäigu, mis on ülimalt realistlikult dramatiseeritud filmis „Allatulistatud Black Hawk“, määras suutmatus toime tulla suure hulga haavatutega. Selle valusa õppetunni mõjul hakati välja töötama uut lähenemist taktikalisele meditsiinile ja kannatanu käsitlemisele tule all.

Uus väljatöötatud süsteem sai nimeks TCCC ehk taktikaline lahingukannatanu käsitlemine. See lähenemine rõhutab, et

SÕDUR veebruar 2019 11

fookus ß

MIST kaardi täitmine patsiendi üleandmiseks.

Kannatanu on üks osa missioonist, mitte missioon omaette.

„Piltlikult öeldes maksab lahingus üks inimelu umbes 32 eurot ehk siis täpselt nii palju kui keskmiselt üks CAT žgutt. Võitlejatele võib osta suurte summade eest taktikalist varustust ning relvi, kuid neist pole kasu hetkel, kui keegi saab haavata näiteks reiearterisse ning kannatanule või abi andjale pole väljastatud žgutti, mille hind on sageli murdosa muust varustusest,“ sõnas KVÜÕA SKMK arst-lektor ning litsentseeritud TCCC meditsiiniline direktor major Indrek Olveti.

Teatud keerulistel manöövritel, näiteks ründeoperatsioonidel, sõltub kannatanu meditsiiniabi operatsiooni eesmärgi saavutamiseni ainult kannatanu enda tegevusest. Üksikvõitleja tasandil keskendubki TCCC palju sellele, millal ja kuidas meditsiiniabi anda.

Nooremveebel Runneli sõnul on kaks peamist viga, mida ilma eraldi väljaõppeta tehakse ja mille vältimisele TCCC üksikvõitleja tasandil keskendub. „Kas jäetakse kannatanu üldse ilma meditsiiniabita või siis joostakse talle appi ohtlikus olukorras ja kannatanuid tekib juurde,“ selgitas nooremveebel Runnel ja lisas veel: „Näiteks kaitseväe ja kaitseliidu õppustel võib näha sellist olukorda, et kannatanu tekkimisel hüütakse „meedik“ ja jäetakse esmaabi andmata, adumata, et meedikut ei pruugi üldse läheduses olla.“

Vastase tule alt väljas

Järgmine abi andmise etapp on taktikalise abi faas (TFC – Tactical Field Care). See faas toimub ohutumas, kuid siiski mitte täiesti

12 veebruar 2019 SÕDUR

ohutus kohas. Endiselt tuleb tähelepanu pöörata ka taktikalisele olukorrale – kannatanu on üks osa missioonist, mitte missioon omaette.

Kannatanu ümber tuleb kindlustada perimeeter ning säilima peab ülevaade taktikalisest olukorrast.

Sageli on see ka üks oluline ajaline limiteeriv faktor. Tuleb lähtuda põhimõttest „mis on hea üksusele, on hea ka kannatanule“ – kannatanu käsitluseks selles faasis pole aega piiramatult.

Juhul kui vastane avab uuesti tule, muutub faas uuesti abi tule all faasiks ning vastavalt sellele tuleb ka tegutseda. Primaarseks muutub jällegi taktikaline tegevus ning uute haavatute tekke vältimine.

Selles faasis keskendutakse elu ohustavate seisundite leidmisele ning nende agressiivsele lahendamisele. Selle tegevuse juures tuleb pöörata tähelepanu ohutusele – teadvushäirega kannatanutelt tuleb eemaldada relvad ning sidevahendid.

Taktikalise abi faasis tehakse kannatanu esmane ülevaatus ingliskeelse algoritmi MARCH järgi, mis on välja töötatud selleks, et leida ja lahendada õiges järjekorras elu ohustavaid seisundeid. Seda algoritmi peavad oskama unepealt kõik üksuse võitlejad, kuid võimalusel osaleb selles ka üksuse meedik, kellel on rohkem vahendeid sama algoritmi põhjal meditsiiniabi anda. „Sisuliselt võib kogu selle tegevuse kokku võtta põhimõttega, et lahinguväljal lihtsad asjad tapavad ja lihtsad asjad päästavad,“ sõnas major Olveti.

Esmalt peatatakse suured verejooksud (Massive hemmorage). Isegi kui seda on juba tehtud, siis tuleb kontrollida, kas seda on tehtud edukalt või ei ole muid suuri verejookse lisaks. Järgnevalt kontrollitakse hingamisteid (Airway management) ja kannatanule pannakse vajadusel nina-neelu toru või asetatakse ta stabiilsesse külili asendisse.

Kui kannatanul on rindkerehaavad (bReathing/Respiration), tuleb need kohe katta spetsiaalse klapimehhanismiga (vented chest seal). Selle puudumisel kaetakse need vigastused kas tavalise katte (non vented chest seal) või tavalise sidemega. Ventiilpingelise õhkrinna kahtluse korral tuleb vigastatud rindkere poolel teha nõeldekompressioon. Rindkere haavade puhul tuleks mõelda kannatanu viivitamatu evakuatsiooni peale.

Seejärel hinnatakse vereringet (Circulation) ja žguti vajadust. See tähendab, et tehakse hinnang, kas žgutt on üldse vajalik verejooksu peatamiseks või saaks selle madalamale asetada või tuleks see hoopis asendada näiteks rõhksideme või hemostaatilise vahendiga (side/ käsn, pulber/graanulid). Šokis kannatanule teeb meedik kindlasti tilkinfusiooni. Oluline

fookus on vältida kannatanu alajahtumist (Hypothermia prevention), mis tähendab, et kannatanu tuleks soojalt kinni katta.

Neile tegevustele järgneb veel hulk teisi olulisi meditsiinilisi tegevusi, nagu näiteks silma- ja põletushaavade hooldus, peavigastuste hindamine ning luumurdude lahastamine, valuvaigistite kasutamine jne. Kogu selle tegevuse eesmärk on kannatanu seisundi stabiliseerimine ehk elu ohustavate seisundite leidmine, lahendamine ja tema ettevalmistus evakuatsiooniks.

Taktikaline evakuatsioon

Arteriaalne verejooks võib inimese tappa mõne minutiga. ß ß

Kolmandaks faasiks ehk taktikaliseks evakuatsiooniks (TACEVAC – Tactical Evacuation Care) on vaja tegevusplaani ja see peaks olemas olema juba enne lahinguolukorda sattumist.

Ka siin ei piisa sellest, et see ainult meediku ülesandeks jätta. Evakuatsiooni ajal tuleb samuti tagada selle turvalisus.

Evakuatsiooni ajal tuleb kannatanuid pidevalt jälgida ja meditsiinilises tegevuses lähtutakse samast MARCH algoritmist. Peamiseks erinevuseks taktikalise abi faasist on see, et evakuatsiooni sõidukis võib olla parem meditsiinivarustus, mis võimaldab abi andmist suuremas mahus.

Evakuatsioon võib toimuda nii maismaa sõiduki, õhusõiduki kui ka veesõidukiga – põhimõtteliselt ükskõik millega, kuid juba manöövri planeerimise ajal tuleb arvestada evakuatsiooni eripäradega. Üldiselt on kahte liiki evakuatsiooni – MEDEVAC (MEDical EVACuation) ja CASEVAC (CASualty EVACuation).

MEDEVAC sõidukid on minimaalse relvastusega, meditsiinilise varustuse ja personaliga ning ka vastavalt tähistatud mittekombatant sõidukid. Neid on võimalik kasutada ainult ettevalmistatud turvalises evakuatsioonitsoonis.

MEDEVAC-i üks eesmärk on lisaks kannatanu transpordile ka vajadusel ravi transpordi ajal. MEDEVAC sõidukid ei pruugi välja sõita, kui on olemas oht vaenlase tule alla jääda.

CASEVAC on evakuatsioon lahingusõidukitega, mis võivad kanda ka lahinguüksuseid või pakkuda õhutuletoetust. Need sõidukid võivad evakueerida ka kannatanuid kõrge ohufaktoriga taktikaliselt väljalt.

Selleks et kõiki TCCC faase edukalt sooritada, on vaja eraldi väljaõpet ja pidevat harjutamist. Taktikaliste operatsioonide planeerimisel tuleb alati mõelda sellele, mida teha siis, kui tekivad haavatud ning vastav tegevus ka eelnevalt läbi harjutada. Kui ülematel puudub oskus või tahtmine seda teha, siis saavad kannatanutest hukkunud, tekib kannatanuid lisaks või ebaõnnestuvad ka kõige lihtsamad manöövrid.

Luumurrud tuleb lahastada enne evakutatsiooni.

Lahingumeditsiini parandamine

Toetusväejuhatuse tervisekeskuse meditsiini väljaõppekeskuse (MedVÕKe) ülema kapten Illimar Sibula arvates on TCCC põhimõtete kasutuselevõtmisega kaitseväes üksikvõitleja lahingumeditsiini väljaõpe juba paremaks läinud. „Samas õppekvaliteet varieerub väeosade kaupa,“ lisas ta. Selle väljaõppe eest vastutab tavaliselt väeosa meditsiinipersonal, kes on tihti ülekoormatud ajateenijate päevaravi ja ambulatoorse raviga.

Hiljuti TCCC litsentseeritud kursuse läbinud MedVÕKe vaneminstruktori veebel Marek Kikase sõnul peaksid üksikvõitleja tasandil lahingumeditsiini plaankonspektid olema

Kõiki TCCC faase tuleb pidevalt harjutada.

SÕDUR veebruar 2019 13

fookus

väga konkreetsed. „Sellisel juhul ei peaks isegi meedik seda kursust läbi viima, küll aga peaks kõigil instruktoritel olema läbitud lahingumeditsiini koolitus,“ täpsustas veebel Kikas.

See tegevväelastele suunatud koolitus ei peaks olema litsentseeritud TCCC kursus, vaid võiks olla sarnane TCCC põhimõtetest lähtuva nädalase lahingumeditsiinikursusega, mille saavad näiteks kõik välismissioonile minejad. Selle võiks läbida iga kolme aasta tagant ja lisaks oleks korra aastas vajalik päevane täiendkursus, sest vastavaid lahingumeditsiini protseduure täiustatakse pidevalt. Major Olveti sõnul antakse juba praegu KVÜÕA-s kõigile kadettidele instruktori baasteadmised TCCC õpetamiseks ajateenijatele.

Lennubaasi arsti leitnant Lauri Keskpaiga sõnul, kes praktiseerib ka erakorralise meditsiini arstina, ei ole standardiseeritus ja tsentraalne koordineerimine meditsiinis halb asi. „Näiteks lähtutakse kõigi Eesti suuremate haiglate erakorralise meditsiini osakondades traumade käsitlemisel ühtselt ATLS põhimõtetest,“ lisas leitnant Keskpaik. ATLS (Advanced Trauma Life Support®) ehk traumahaige käsitlemise kursus edasijõudnutele on koostöös kaitseväega Eestisse sisse ostetud akrediteeritud täiendõppeprogramm trauma-arstidele.

Meedik-instruktorid

Lahingumeditsiini väljaõpe peab olema integreeritud muu väljaõppega.

14 veebruar 2019 SÕDUR

MedVÕKe täiendõppe jaoskonna ülema leitnant Jaana Ukkuri arvates aitaks olukorda parandada ka eraldi meedik-instruktori värbamine väeosadesse. „Selle inimese ülesanne oleks toetada ja kontrollida meditsiiniväljaõpet,“ täpsustas ta.

Võrreldes teiste kaitseväe väljaõppe valdkondadega on meditsiinil teatud olukordades vaja veidi rohkem ressurssi ja väeosades peab olema lahingumeditsiini väljaõppe kontrolli pädevus. Lahingumeditsiin peaks olema integreeritud ka muusse väljaõppesse. Nooremveebel Runnel arvab: „Nii nagu lahinguolukorras peab kannatanute tekkimiseks igal hetkel valmis olema, peab ka lahingumeditsiini väljaõpe olema integreeritud muu väljaõppega.“ Nii tegevväelaste lahingumeditsiini koolituste korraldamiseks kui ka meedik-instruktorite värbamiseks on vaja täiendavaid ressursse. Kapten Sibula sõnul on kvaliteetse personali värbamine lahingumeditsiini valdkonnas raskendatud. „Meditsiini instruktor peab olema ühtemoodi nii eeskujulik sõdur kui ka eeskujulik meedik – tihti nõuab neile kahele tingimusele vastamine inimestelt suurt lisapingutust,“ ütles ta.

Värbamist lihtsustaks meditsiini väljaõppekeskuste paiknemine tsiviilhaiglate vahetus läheduses. Koostöö tsiviilhaiglatega ja kaitseväe meedikutele võimaluste tekitamine oma eriala

reaalsetes olukordades praktiseerida on lahingumeditsiini arengule olulise tähtsusega.

Kokkuvõtteks

Kõik algab juhtimisest. Mõnedes üksustes, kus rühma- ja kompaniiveeblid on oma initsiatiivil TCCC kursuse läbinud, on lahingumeditsiini väljaõppe olukord juba tunduvalt paranenud. Et see olukord kogu kaitseväes paraneks, peaksid kõik kaitseväe instruktorid läbima lahingumeditsiini kursuse ja ennast igal aastal täiendama. Lahingumeditsiini väljaõppe kontrollimiseks, toetamiseks ja muusse õppesse integreerimiseks on vajalik eraldi meedik-instruktori ametikoha tekitamine väljaõppega tegelevatesse väeosadesse.

Sama oluline kui väljaõpe, on meditsiini varustuse olemasolu. Meditsiini varustuse koha pealt on olukord viimastel aastatel juba

fookus paremaks läinud. „Ka siin on palju kinni ülemustes. Nemad peavad tagama, et igal võitlejal oleks olemas vähemalt nii žgutt kui ka rõhkside,“ ütles nooremveebel Runnel. Oluline on aru saada, et need suhteliselt odavad vahendid, mis võivad päästa inimelu, on kulumaterjal, mis pärast harjutustel kasutamist tuleb vajadusel asendada uutega.

TCCC väljaõppes on kesksel kohal praktika, kuid lahingumeditsiini tuleb praktiseerida ka kogu väljaõppetsükli kestel. Nooremveebel Runneli sõnul ei ole TCCC iseenesest mingi imerohi ja lisab veel: „Kui üksuste ülemad ei taha oma lahinguplaani integreerida võimalikke kannatanuid ja neid olukordi läbi mängida, siis see asi ei paranegi.“ Kaitseliidu Tallinna maleva lahingukompanii rühmameedik reamees Andreas Veldi arvab: „Võib-olla ei taheta neid olukordi läbi mängida,

sest kannatanute käsitlemine raskendab oluliselt õppusestsenaariumi õnnestumist.“ Ja lisab veel: „Selleks, et see toimiks, peaks olema kõikidel juhtimistasanditel piisav ettevalmistus lahinguplaani muutmiseks kannatanute tekkimisel – olgu see rünnaku või kaitse ajal.“ Lahingumeditsiin on oluline! Selle valdamine peaks igale pühendunud sõjaväelasele olema sama tähtis kui oskus oma relva käsitseda või edukalt üldfüüsiline test läbida. Iga ülema kohustus on tagada, et kogu tema üksus oskab ükskõik millises olukorras lahingus kannatanuid käsitleda.

Harjutada tuleb operatsiooni õnnestumist, kuid see tähendab ka seda, et kannatanuteks peab valmis olema. Kannatanute tekkimine mõjutab olukorrale ohuhinnangu andmist sama palju või isegi rohkem kui ükskõik mis muu faktor.

TCCC õpe KVÜÕA-s •

•

•

•

•

•

TCCC õpetamisega meedikutele alustati KVÜÕA-s 2007. aastal.

NATO STANAG-iga kinnitati need põhimõtted 2010. aastal.

Mittelitsentseeritud TCCC kursus (5 päeva) on kohustuslik läbida kõigile tegevteenistusse tulevatele meedikutele ning reservmeedikutele baasväljaõppe käigus.

KVÜÕA pakub alates 2018. aastast litsentseeritud TCCC kursusi nii üksikvõitleja tasemel kui ka spetsiifilisemaid kursuseid, mis on mõeldud lahingumeedikutele.

Nende kursuste positiivsel läbimisel on võimalik saada rahvusvaheliselt kehtiv sertifikaat.

Iga aasta korraldatakse kolm piiratud osavõtjate arvuga avatut kursust, kuhu on võimalik registreerida kõigil soovijatel. Lisaks korraldatakse erikursuseid, mida peamiselt tellivad Eesti jõustruktuuride eriüksused.

TCCC põhimõtted on kooskõlas tsiviilmeditsiini põhimõtetega ja viimasel ajal on TCCC trauma käsitlemisel pigem isegi eeskujuks olnud.

TCCC väljaõppes on kesksel kohal praktika, pidevalt täiustatav teoreetiline osa on kõigile soovijatele ingliskeelsena vabalt kättesaadav - https://www. naemt.org/education/naemt-tccc

Harjutada tuleb operatsiooni õnnestumist, kuid kannatanuteks peab valmis olema.

SÕDUR veebruar 2019 15

fotod: erakogu

fookus

Autor: Raiko Jäärats kapral, ajakirja Sõdur toimetaja

Rait Arro testimas Sheetsplint lahaseid brigaadi välihaigla koosseisus suurõppusel Siil 2018. ß

TCCC iduettevõtted Eestis Lahingumeditsiini väljaõppest Eestis on välja kasvanud mitu ettevõtet, mis on ka Eesti kaitsetööstuse liidu liikmed. Need on väga ambitsioonikad globaalse haardega iduettevõtted.

Verejooksu tagajärjel sureb haigla eelses etapis militaarkonfliktides 90% vigastatutest.

16 veebruar 2019 SÕDUR

Bleed Stop

Bleed Stop OÜ on 2017. aastal loodud ettevõte, mis tegeleb tänapäeva standarditele vastavate meditsiini õppeseadmete väljatöötamise ja valmistamisega. Praegu on nad valmis saanud verejooksu peatamise õppimiseks vajaliku vahendi. „TCCC väljaõppe käigus selgus, et žguti kasutamine õigel viisil oli suureks probleemiks,“ selgitab nooremveebel Riho Runnel, üks ettevõtte rajajatest. Žgutti paigaldades ei tehta tihti korralikku esmapingutust ning selle tõttu ei avalda žgutt piisavalt survet, et arteriaalset verejooksu peatada.

Verejooksu tagajärjel sureb haigla eelses etapis militaarkonfliktides 90% vigastatutest.

Nendest kolmandik on jäsemete verejooksud, mida ei õnnestunud vahendite puudumise või sagedamini halva väljaõppe tõttu päästa. Žguti paigaldamist ei ole võimalik harjutada elusa inimese peal, sest tavaliselt ei ole paigaldamisel tekkiva ülitugeva valu tõttu seda võimalik lõpuni viia. See tähendab, et reaalses elus ei suudeta verejooksu adekvaatselt peatada ja patsiendid lähevad šoki seisundisse. Šoki seisundis patsiendi tõenäosus ellu jääda on 10 korda väiksem.

Välja arendatud õppesüsteem võimaldab assisteerida verejooksu peatamise õpet. Süsteem teavitab näiteks žguti eelpingutuse tugevusest ja õppuril on võimalik seda vajadusel korrigeerida. Seade annab tagasisidet nii LED tulede

fookus süsteemiga kui ka ekraanilt. Vahend näitab ära, kui surve ei ole piisav ja on tekkinud venoosne žgutt. Kannatanu puhul tähendaks see seda, et vigastatud piirkonnas verejooks hoopis suureneb – see on üks põhjustest, miks paljud kardavad žgutti kasutada.

Samuti näitab seade ära, millal žgutt on kinni ja arteriaalne verejooks on peatunud.

Treeningvahendil saab harjutada ka haava tamponeerimist. Tulevikus kavatsetakse treeningvahendile teha rakendusprogrammi kasutamise funktsioon ehk siis instruktor saaks seadet juhtida nutitelefoni kaudu.

Treeningvahend mõõdab ka kui palju aega kulub žguti paigaldamiseks ja samuti tamponeerimise survet. Pärast tamponeerimist tuleb avaldada haavale vähemalt 3 minutit pidevat survet. Esmase õppuritelt saadud tagasiside põhjal on selgunud, et žguti paigaldamine on arvatust palju raskem ja selle vahendi kasutamise väljaõpe on muutnud nad teadlikumaks.

Sheetsplint™

ß

fotod: Siim Verner Teder

Bleed Stop verejooksu peatamise treeningvahend.

ß

ETHR OÜ on kaitsetööstuse ettevõte, mis arendab välja uudset sõja- ja katastroofimeditsiini vajadustele vastavat lahast. Rait Arrot, kes on seersandi auastmes kaitseliidu Toompea malevkonna kergejalaväekompanii meditsiinigrupi ülem, ajendas sellega tegelema märgiline juhtum TCCC harjutamisel väliõppusel.

Ta sattus tunnistama, kuidas alumiiniumleht-lahasega immobiliseeritud “mängukannatanu” sai taktikalise evakueerimise käigus oma vigastatud jalale olulisi sekundaarseid vigastusi, sest valmistatud lahas paindus läbi ja lagunes.

Vesteldes erinevate väeliikide meditsiinispetsialistidega, sai ta kinnitust, et probleem on reaalne ja vajab lahendamist. Kaasaskantavad alumiiniumleht-lahased on struktuuri poolest liiga pehmed, et tagada täielikku immobilisatsiooni ning meedikutele tuttavad papist “rootsi lahased“ on välitingimustes liiga kohmakad kaasas kandmiseks ja materjali eripära tõttu kergesti vettivad.

Ka vastavad uuringud näitavad, et lahastamise vahendite juhuslik valik ja nende kvaliteet mõjutavad olulisel määral lahastamise tulemuslikkust: üle 90% lahastest on ebaadekvaatselt paigaldatud ja seetõttu tekib 42% lahastatud kannatanutest eluohtlikke või jäsemele ohtlikke komplikatsioone.

Kahe aastaga töötas Arro ja tema tööstusdisainerist äripartneri asutatud ettevõte välja universaalse modulaarse lahase, millega on võimalik immobiliseerida haigla-eelse traumakannatanu jäsemevigastusi. Sheetsplint™ lahase komplektiga saab lahastada kõiki tüüpilisi jäsemevigastusi randmest kuni reieluu murruni. Lahase komplekt pakitakse kokku umbes

iPadi-suuruseks ja seda on jalastunud meedikul lihtne enda MK-3 seljakotis kaasas kanda.

Toodet on korduvalt testinud kaitseväe ja NATO partnerriikide lahingumeditsiini spetsialistid. Möödunud novembris esitleti patenteeritud Sheetsplint™ lahase komplekti KVÜÕA korraldatud rahvusvahelisel sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsil. Peatselt järgnesid esimesed tellimused Eestist ja tekkisid kontaktid eksporditurgude edasimüüjatega.

Omavahel ühendatud Sheetsplint™ lahased.

Lahastamise vahendite juhuslik valik ja nende kvaliteet mõjutavad olulisel määral lahastamise tulemuslikkust.

SÕDUR veebruar 2019 17

fotod: Kaitsevägi

Juhtimine fookus

ß

Autor: Karel Brandt kapten, kaitseväe õigusvahemees

Ülem ja tema alluvate õigused On oluline, et iga ülem teadvustaks endale, iga tema tegevus (nt otsus või käsk) mõjutab rohkemal või vähemal määral tema alluvate õigusi.

Seal, kus põrkuvad kahe inimese õigused, on konflikt lihtne tulema.

18 veebruar 2019 SÕDUR

Füüsilist pingutust nõudvad tegevused karistusena pole kuhugi kadunud.

T

siteerides kaitseväe peainspektorit kolonel Mirko Arrokülli: „Kui ülem ei suuda isikupõhiste omaduste alusel ennast alluva üle kehtestada, vaid teeb seda ainult (distsiplinaar)karistuste kaudu, siis tuleb kaaluda ülema sobivust tema ametikohale.“ Tulemuslik juhtimine eeldab oskust suhelda alluvatega viisil, mis neid kaasaks, motiveeriks ning ei tekitaks tahtmist vastu töötada.1 Ülem peab oskama olla hea ülem, s.t üldiselt peab ülem olema alluvate suhtes heatahtlik, ta peab olema oma käitumise ja olemusega eeskujuks. Mitte ainult oma alluvatele, vaid ka teistele ülematele.

1 Zirk, R. Magistritöö „Suhtluspõhise sekkumise mõju norme eiravale käitumisele“. Tartu: 2018, lk 44.

Juhtimine fookus badused niigi piiratud, seega ei saa olla aktsepteeritav, et teenistuse korraldamisel praktiseeritakse tegevusi, mis nende õigusi veelgi kitsendavad.

Distsipliin

Seega on igati tervitatav, kui ülemad (sh väljaõpet korraldav isikkoosseis) põhjendavad, miks teatud käsud/ toimingud on vajalikud, sellega tekib alluvatele põhjus-tagajärg-seose ehk kausaalsuse loomine. Kui inimene saab aru, miks teatud tegevusi tuleb teha, siis on nad altimad neid tegema ning neid aktsepteerima. Mis omakorda hoiab ära konfliktide tekkimise.

Loodan just ajateenijatele väljaõpet korraldavatelt ülematelt arusaamist, et nad on seal ajateenijate jaoks, mitte vastupidi. Ajateenijad ei ole toodud sinna ülema jaoks, et ta saaks oma emotsioone nende peal välja elada. Ülem peab arvestama, et konflikti olukorra tekkimisel on just tema see, kes nende samade sõduritega koos tegutseb. Ülemad ei tohi unustada, et ajateenijad, aga ka õppekogunemisel osalejad on tulnud oma seadusliku kohustust täitma ja selle kohustuse täitmise käigus on nende isikute õigused ja va-

Distsipliin on teatav „kord“ kaitseväes, nagu õpetatakse harilikult sõduritele. Kui räägitakse korrast, siis on reeglina tegemist ikka mõnesuguste asjadega, nagu ruumide puhtuse, riiete korralikkusega jne. Kõneldes aga distsipliinist, peame endale ette kujutama teatud vahekorda ülema ja käsualuse vahel.2 Kuna armee tõhusus sõltub distsipliinist ja see hõlmab kuulekust ning austust oma ülemuste suhtes, siis ei saa ülem tolereerida alluvate poolt sõna “ei” kasutamist.3 Ülematele on õigusaktidega antud küllaltki suur lahinguruum, milles tegutseda, et tagada distsipliin oma üksuses. Ülema rakendatavad formaalsed ergutused ja distsiplinaarkaristused on siiski õigusaktidega rangelt sätestatud.

Samas, kas iga üleastumise eest peab kohe isikut (distsiplinaarselt) karistama? Ma ei kutsu ülemaid nendele antud õigusi mitte kasutama, vaid mõtlema, et ülemale seadusega antud distsiplinaarvõim on õigus. See on ülema võimalus ehk otsest kohustust kedagi distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest karistada ei ole.

See, kas üldse ja kuidas ülem talle antud õigusi rakendab, on ülema otsustada, tegemist on ülemale antud kaalutlusõigusega, mis peab siiski olema kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.4 Kutsun kaasa mõtlema, kas distsipliini saab tagada ka teisiti kui (distsiplinaar)karistust määrata.

Distsipliini tagamiseks on ülemal õigus, samas ka kohustus, võtta tarvitusele oma alluvate mõjutamiseks kõik tema kasutuses olevad meetmed. Kahjuks pole ühtegi juhenddokumenti, kus oleks kirjas, millised need distsipliini tagamise meetmed või vahendid on. Seega on

2 Krupp, R. Distsipliin. Tartu: 1932, lk 6.

3 Kester J, G. Soldiers Who Insult The President: An Uneasy Look at Article 88 of The Uniform Code of Military Justice. Harvard Law Review, juuni 1968.

4 Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2. RT I, 28.12.2017, 21

distsipliini tagamine ülema jaoks küllaltki loominguline tegevus, kuid distsipliini saavutamisel peab ülem siiski arvestama teatud piirangutega.

Vaatleme neid piiranguid nüüd natuke lähemalt.

Karistus ja selle valik

Ülem ei tohi unustada, et sõjaväe distsipliin kuulub samamoodi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakendusalasse.5 Seega peab ülem järgima, et distsipliini tagamisel (sh distsiplinaarkaristuste kohaldamisel) ei ole lubatud meelevaldne füüsiliste kannatuste ja koormuste tekitamine ning karistatava inimväärikuse alandamine.

Ohwitserid ja üleajateenijad pidagu meeles, et rahwa hea wöi halb suhtumine kaitsewäesse oleneb sellest, kas seal södureid hästi vöi halwasti koheldakse.

Kindralmajor A. Tõnisson (1933). Ülaltoodu tähendab, ülem peab arvestama, et distsipliini tagamiseks tarvitusele võetavad meetmed peavad jääma seadusandluse raamidesse.

Nagu lahingut planeerides tuleb arvestada kõrgemalt ülemalt seatud piirangutega, on ka distsipliini tagamisel teatud tegevused, võtted või alad, mida ei tohi kasutada.

Siiski pean kurvastusega nentima, et füüsilist pingutust nõudvad tegevused karistusena ei ole kuhugi kadunud. Ka kätekõverdused (või muudes sundasendites viibimised) nt mitte piisavalt kiiresti saabaste viksimise eest ja seljakotiga staadionil jooksmine, kuna vorm ei ole päris korrektne, on tihti ülema arusaam karistusest või distsipliini taastamisest.

5 Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Engel and others v. The Netherlands, appl. 5100/71; 5101/71; 5102/71; 5354/72; 5370/72. Strasbourg 08.06.1976, p 57.

SÕDUR veebruar 2019 19

Välismissioon Juhtimine fookus 20 veebruar 2019 SÕDUR

sauna kütma. Jaoülemad istusid naride teisele korrusele ja meie pidime hakkama kätekõverdusi tegema. Ma ei tea, kaua me neid tegime, aga pidime tegema senikaua, kuni aknad seest uduseks tõmbasid. Siis võttis üks jaoülem tassiga vett ja viskas meie peale ja ütles, et saunas peab leili ka viskama.“ Füüsilise vormi parandamiseks on kehalise kasvatuse tunnid, väljaõppe osaks oleval treeningul ja füüsilisel karistamisel on erinevad eesmärgid ning koolitamist ja karistamist tuleb eristada.

Samuti ei ole vahet, kuidas neid füüsilisi tegevusi nimetatakse, kuna eesmärk on sama. Tegemist on puhtalt õigusrikkuja mõjutamise vahendiga, mis annab teole negatiivse hinnangu ehk sanktsiooni.

Pean rõhutama, et ka grupiviisilised sanktsioonid ei ole lubatud.

Kui paralleeli tõmmata korrakaitseametnikuga, siis nt politseinik ei rakenda õigusrikkuja (nt kiiruseületaja) suhtes füüsilist tegevust nõudvat karistust.

Mittelubatud distsiplinaarkaristuste määramise koha pealt on teinud

ß

Toon välja ka kaks juhtumit reaalsest teenistusest, mida ajateenijad on kirjeldanud. Sööma minnes kolmanda jao reamees „säbeles“ rivis. Pärast söömist pidime selle eest kõigepealt 50 kätekõverdust tegema ja siis rivistati meid üles näoga vastu kasarmu otsaseina. Jaoülem nimetas seda motivatsiooniseinaks. Pidime valvel seisma niimoodi üle tunni aja. Seda tehti selle eest, et me rivis „säbelesime“.

Ajateenija selgitab: „Ma ei teagi, kes midagi valesti tegi, aga pärast lõunasööki tulid jaoülemad tuppa, panid ukse ja aknad kinni ja ütlesid, et nüüd hakkame

ß

Kaitsewägi peab olema sääraseks kohaks, kuhu iga noor meeskodanik heameelega tuleb ja kust ta heade muljete ja mälestustega lahkub.

Kindralmajor A. Tõnisson (1933).

Kaitsevägi peab olema koht, kuhu iga meeskodanik heameelega tuleb.

Ülem on ajateenija jaoks, mitte vastupidi.

otsuse ka Riigikohus, kriminaalasjas 3-1-1-110-96 süüdistati kolme isikut võimu kuritarvitamises. Kohtualused kuritarvitasid neile teenistusseisundiga antud võimu ja meelevaldselt represseerisid isegi neid alluvaid, kes ei olnud eksimustes süüdi.

Kohtualused ei kasutanud neile antud võimu ajateenijatele vajalike oskuste õpetamiseks, vaid nende inimväärikuse alandamiseks, millega kahjustasid kaitseväelaste õigusi ja huve saada vajalikku väljaõpet ilma isikut solvamata ja alavääristamata.

Noorsõdurite väljaõppel kasutatud määrustikevälised karistused diskrediteerivad kaitseväge, tekitavad kaitseväekohuslastes usaldamatust ja hirmu teenistuse suhtes, põhjustavad teenistusest kõrvalehoidumist või sealt omavolilist lahkumist – seega tekitavad olulist kahju Eesti riigi huvidele.6

6 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-110-96.

Juhtimine fookus Tingimusteta karistamine (s.t sisuliselt seda, et ülem karistab oma alluvaid nii põhjusega kui ka ilma põhjuseta) toimub ka reaalsuses, siis kui toimub kaitseväes laialt levinud n-ö kollektiivne karistamine, ehk kui üks mees rühmas teeb midagi valesti, saavad karistada selle eest kõik rühmas olevad ajateenijad, isegi kui teised pole midagi valesti teinud.

Tehtud uuringus aga joonistub selgelt välja, et taoline karistamise viis on otseselt negatiivses seoses motivatsiooniga. Täpsemalt, kui ülem kasutab taolist karistussüsteemi, kus karistatakse kõiki ühe mehe pärast, viib see üksuse motivatsiooni üleüldiselt alla ning soodustab alluvatel täielikult teotahte puudumist.7 Võib-olla piisab distsipliinirikkujaga vestlemisest, et tuvastada, miks ta käitub niimoodi. Vestlusest võib selguda, et ta ei oskagi teisiti või on tal hoopis eraelulised mured. Samas annab vestlus ülemale võimaluse tutvustada alluvale nn operatsiooniruumi, kuna õiguste ja kohustuste

7 Udeküll. R. Lõputöö „Ajateenijate motivatsiooni seos juhtide eestvedamisega“. Tartu: 2018, lk 27.

(sh karistuste) tutvustamine iseenesest ei ole keelatud (samuti ei ole tegemist ähvardamisega), vaid teatud tegude/ tegevusetuse tagajärgedest teavitamine. Vahel piisab, kui ülem ja alluv lihtsalt räägivad omavahel kui inimene inimesega. Selle vestluse käigus võib ka selguda, milline distsipliini tagamise meede tema puhul võiks toimida.

Kui ülem esimese reaktsioonina alluvat kohe karistab, siis peab ülem arvestama – korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus toime uue rikkumise. Ülem peab mõistma, et olukorras, kus alluvale on määratud korduvalt sanktsioonina nt kätekõverdusi või noomitusi, kuid need ei ole mõjutanud alluvat teda uute rikkumiste toimepanemisest, siis uute analoogsete sanktsioonide määramine ei täidaks distsipliini tagamise eesmärki, sest need on ennast karistusliigina ammendanud.8 Selliste alluvate puhul peab ülem olema leidlik ja leidma just selle õige sanktsiooni, mis konkreetsele inimesele mõjub.

8 Mõttekäik on pärit Riigikohtu otsusest 3-1-1-6-17.

Samuti on kõrgematel ülematel kohustus kasvatada ja õpetada neile alluvaid ülemaid. Asjaolu, et mittelubatud distsiplinaarseid meetmeid rakendas alluv, ei vabasta tema ülemaid (kriminaalvõi distsiplinaar)vastutusest, kui nad teadsid, et alluv pani toime sellise rikkumise või kui ülemal oli informatsiooni, mis võimaldas neil seda järeldada, kuid ülem ei võtnud oma võimaluste piires rikkumise ärahoidmiseks või tõkestamiseks tarvitusele vajalikke meetmeid.9 Samuti soovitan ülematel julgemalt kasutada erinevaid toetusteenuseid pakkuvaid spetsialiste10, kuna nemad ongi tööle võetud, et ülemad saaksid keskenduda väljaõppele ja vajalikule võimekuste saavutamisele. Spetsialistide poole pöördumine ei vabasta küll ülemat vastutusest, kuid nendel on eelnevad kogemused keerulisemate isikute probleemide lahendamisel, mis kindlasti aitavad ülemal üksuses distsipliini hoida või seda taastada.

9 Mõttekäik on võetud Genfi konventsioonide I lisaprotokolli artiklist 86 lg 2 ja karistusseadustiku §-st 447.

10 Nt psühholoog, sotsiaaltöötaja, kaplan, peainspektoriteenistus jmt.

SÕDUR veebruar 2019 21

fotod: Kaitsevägi

Liitlased fookus

ß

Autor: Sander Mändoja n-ltn, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Liitlased Leedu metsas.

Iron Wolf 2018 ehk kuperjanovlased Leedus Õppused Siil ja Kevadtorm toovad igal kevadel Eestisse rohkesti liitlasi koos hulga relvastuse ja tehnikaga. Sellest on saanud seaduspärasus ning nii kaitseväelased kui teised elanikud on harjunud, et aprilli lõpust mai keskpaigani suureneb „laiguliste“ kontsentratsioon avalikus ruumis hüppeliselt.

22 veebruar 2019 SÕDUR

Liitlased fookus Kuigi õppus ise toimus möödunud aasta novembris, algasid Kuperjanovi jalaväepataljoni tegevväelaste jaoks ettevalmistused juba kuid varem. See sisaldas osalemist nii alg-, põhi- kui lõpp-planeerimiskonverentsil Leedus, väljaõppe eesmärkide seadmist osalevale isikkoosseisule ning logistilist planeerimist, et kogu relvastus, tehnika ja varustus õigel ajal ning ilma probleemideta üle riigipiiride sihtkohta – ja hiljem tagasi – jõuaks. Kuperjanovi jalaväepataljoni poolt juhtis kogu planeerimisprotsessi C-jalaväekompanii ülem leitnant Mait Rembel.

Tööd lihtsustas fakt, et Leedu brigaadi planeerimisohvitser osales 2016. aastal nii õppusel Kevadtorm kui ka tol korral Võrus toimunud juhtimisharjutusel Saber Knight. Nii oldi Leedus kuperjanovlaste oskuste ja võimekustega juba eelnevalt päris hästi kursis.

Kokku osales Kuperjanovi jalaväebrigaadist ja 2. jalaväebrigaadi

Sõdurite tööd lihtsustas oluliselt Milremi robotsõiduk THeMIS. ß

V

eidi vähem räägitakse sellest, et nii nagu meie liitlased käivad harjutamas ja õppimas Eestis, kutsutakse ka meie sõdureid välisriikidesse õppustele osalema. Sellega ei ole seotud ainult elukutselistest kaitseväelastest koosnev Scoutspataljon, vaid juba aastaid on nii Leedus kui Lätis käinud Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad.

Möödunud aastal osalesid kuperjanovlased kahel suuremal õppusel: augusti teises pooles rühmasuuruse üksusega Lätis harjutusel Namejs ning novembri alguses jalaväekompaniiga õppusel Iron Wolf (ee Raudhunt) Leedus. Kuna neist esimesest juba ilmus põhjalikum lugu Sõduri numbris 5/2018, siis keskendub see artikkel 3.-16. novembrini Pabrade harjutusväljal toimunud õppusele, kus osalesid Leedu brigaadi Raudhunt (ld Geležinis Vilkas) juhtimisel kokku ligi 3500 sõdurit 14 riigist.

Õppustel osales kokku ligi 3500 sõdurit 14 riigist. staabist õppusel üle 150 ajateenija ja tegevväelase. Viimaste peamine ülesanne oli mehitada rühmade juhtkonnad, täita vahekohtunike rolli ning vajadusel sõdureid ülesannete täitmisel juhendada. Suurem osa ajateenijaid olid jalaväe nooremallohvitseride kursuse õppurid, kellest moodustati üks kergejalaväekompanii.

Erialaspetsialistidena tugevdasid jalaväeüksust lahingutoetusrühm, tulejuhid, sidemehed ning autojuhid.

Ajateenijad ise jäid leitnant Rembeli

SÕDUR veebruar 2019 23

Välismissioon Liitlased fookus

ß

Labidas on sõdurile vahel väga vajalik „relv“.

Kergejalaväel on täiesti võimalik mehhaniseeritud rünnak seisata. sõnul rahvusvahelises keskkonnas saadud kogemustega igati rahule ning hoolimata vaid viie kuu pikkusest teenistusest tunnustasid kuperjanovlaste tegevust ka liitlased. „Samuti kergejalaväekompaniiga esindatud brittidele avaldas muljet meie rünnakutempo ning kui kiiresti me maastikul tegelikult edasi liikusime,“ lisas leitnant Rembel.

Nii Eesti kui Briti kergejalaväekompaniid kuulusid rahvusvahelisse pataljoni lahingugruppi, mida juhtis Leedu Ulaanipataljoni staap ning mil-

24 veebruar 2019 SÕDUR

le koosseisus võitlesid ka Leedu ja Itaalia mehhaniseeritud jalaväekompaniid koos erinevate lahingutoetusüksustega, sh pioneeri-, miinipilduja- ja tankitõrjerühmadega. Vastase rollis olid NATO suurendatud kohaloleku (eFP – Enhanced Forward Presence) Leedu lahingugruppi kuuluvad Saksa, Hollandi, Tšehhi, Belgia, Norra ja Luksemburgi kaitseväelased. Õppusel Iron Wolf osalemine oli Kuperjanovi jalaväepataljoni jaoks jagatud kahte etappi: kindlustatud positsioonide rajamise õpe ning taktikaline õppus ise. Viimane jagunes omakorda kaheks faasiks: kaitselahinguteks eelnevalt rajatud kindlustatud positsioonidel ning jalaväekompanii rünnakuks pataljoni raamistikus. Mõlemat tehti läbi kaks korda. Välikindlustuspositsioonide rajamist toetas Leedu kaitsevägi pioneeritehnika, -vahendite ja isikkoosseisuga – see toetus võimaldas rajada pea täieliku kompanii kaitsekeskuse koos sinna juurde kuuluvate masinakaevikute ja tõkestusvööndiga.

„Sarnases mastaabis välikindlustusõppe korraldamine Eestis oleks olnud kindlasti keerukam. Väga positiivne on see, et saime nooremallohvitseride kursuse väljaõppe ühildada taktikalise õppusega, seda enam, et tagatud oli ka liitlaste toetus,“ ütles leitnant Rembel.

Koostöös kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskusega võeti Leetu kaasa ka Milrem Roboticsi arendatav mehitamata roomiksõiduk (UGV – Unmanned Ground Vehicle) THeMIS, mis tegi jalaväelaste elu tunduvalt kergemaks. „Minu jaoks oli positiivne üllatus UGV maastikuläbivus: mõne üksiku erandiga suutis see kasutada sama maastikku, mida sõduridki, nii parkmetsas, pehmel maastikul kui ka padrikus. Rünnakoperatsioonidel kasutasime seda raskerelvade ja laskemoona veoks, mis vähendas sõdurite koormust ja võimaldas neil kiiremini liikuda. Kaitsepositsioonide ettevalmistamisel täitis see veduki rolli, transportides erinevaid kindlustusmaterjale

Liitlased fookus ning kuigi meie seda kaitselahingute ajal ei kasutanud, siis saab UGV abil evakueerida haavatuid ja korraldada laskemoona järelevedu. Kokkuvõttes täitis vahend kindlasti oma eesmärki ja sellest on sõdimisel märkimisväärne abi,“ ütles leitnant Rembel.

Lisaks mehitamata roomiksõidukile kasutasid kuperjanovlased õppusel mehitamata õhusüsteemi (UAS – Unmanned Aerial System) ning selle osaks olevat drooni. Termovaatlusseade võimaldas Eesti üksusel vastane varakult tuvastada ning tema pihta kaudtuld tellida. Nii UGV kui UAS katsetused näitasid võimalikke kergejalaväe arendamise ja varustamise suundi ning andsid kogemusi mehitamata süsteemide lõimimiseks struktuuridesse. Üksiksõduri jaoks oli Iron Wolfil osalemine leitnant Rembeli sõnul oluline kahest aspektist. Esiteks praktiline koostöö liitlastega, sealhulgas keelepraktika, tehnika ja relvastusega tutvumine ning kogemuste vahetamine. Kui ajateenijate väljaõpe

viiakse reeglina läbi Eesti piirides, siis Kuperjanovi jalaväepataljonis on juba mitmeid aastaid väisatud ka teistes Balti riikides toimunud rahvusvahelisi õppuseid.

Seda just eeskätt sõdurite silmaringi laiendamiseks ning neile rahvusvahelises keskkonnas võitlemise kogemuse andmiseks. Teiseks said ajateenijad reaalselt tegutseda soomustehnika vastu ning paremini aimu, millised on kergejalaväe tugevused kindlustatud positsioonidel tankide ja lahingumasinate vastu tegutsedes. „Sõdurid nägid oma silmaga, kui kiiresti mehhaniseeritud üksused liiguvad, kuidas nad konkreetsel maastikul tegutsevad ning mis rohi nende vastu aitab. Konkreetne näide oli see, et vähemalt korra ei suutnud isegi soojusvaatlusvõimekusega liitlaste tankid tuvastada meie rühmapositsioone kinnisel maastikul, enne kui liiga hilja oli,“ ütles leitnant Rembel.

Kokkuvõttes kinnitas Kuperjanovi jalaväepataljoni kogemus õppuselt Iron Wolf, et õigetes tingimustes (ettevalmistatud positsioonidel kinnisel maastikul, tankitõrjerelvadega varustatult ja tulejuhte ning tõkestust kaasates), on kergejalaväel täiesti võimalik mehhaniseeritud vastase rünnak seisata.

Sarnaselt eelnevatega toob ka alanud aasta Kuperjanovi jalaväepataljonile ning kogu 2. jalaväebrigaadile erinevaid võimalusi väljaõpet lihvida ning kogemusi hankida ja vahetada rahvusvahelises keskkonnas.

2019. aasta esimeses pooles on mastaabilt suurim õppus aprilli lõpust mai keskpaigani Kirde-Eestis toimuv Kevadtorm, kus osalevad kogu 2. jalaväebrigaadi, sh Kuperjanovi jalaväepataljoni tegevväelased ja ajateenijad, samuti osa reservkoosseisust. Aasta teise poolde jäävad õppused Zobens (lt Mõõk) Lätis ning Iron Wolf Leedus, kus põhirõhk on endiselt Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate väljaõppel. Lisaks võib liitlasüksusi kindlasti kohata ka Lõuna-Eesti harjutusaladel koos 2. jalaväebrigaadi üksustega harjutamas – koostöö ja üksteise järjest paremini tundma õppimine on oluline nii brigaadile, liitlastele kui ka kogu Eesti kaitseväe lahinguvalmidusele.

Kolonelleitnant Toomas Tõniste hinnang õppusele Iron Wolf: Nii tulevastele nooremallohvitseridele kui ka Kuperjanovi jalaväepataljoni tegevväelastele on õppus Iron Wolf oluline nii taktikalise arengu kui ka teenistusse vaheldusrikkuse lisamise seisukohalt. Võimalus võidelda maailma parimate hulka kuuluvate soomusvägedega, mida Saksa tankistid selgelt on, pole meile igapäevane. Mul on hea meel tõdeda, et nii sõdurid kui neid juhtinud tegevväelased said eriti kaitselahingus hästi hakkama ja nii mõnigi kord võis näha positsioonide vahel seisvaid soomushiiglasi mossitavate tankistidega.

Küll aga tuleb tähelepanu pöörata õpitule. Kasutatav tankitõrjegranaadiheitja Carl-Gustavi mudel on tasapisi moraalselt vananemas - tema kaal teeb raskeks sujuva kiire manöövri kaitse tugipunkti sisemistel liinidel, sihik aga ei hõlbusta pimedas tabamist.

Ilmselgelt vajab kergejalavägi kergema kaaluga, kompaktsemat ja hämaras ning öösel võitlemiseks sobiliku sihikuga relvasüsteemi.

Samuti õigustas ennast koostöö allutatud Leedu tankitõrjemeeskondadega just tankide hävitamisel, mis rõhutab veelgi vajadust III põlvkonna jalaväetankitõrjeraketisüsteemi lisamiseks kergejalaväekompanii struktuuris olevasse tankitõrje jakku. Õppusel kasutatud süsteemi Spike soojusvaatluse võime, sellest saadav valgustingimustest sõltumatu eelhoiatus ning laskemoona võime hävitada raskemat tehnikat ja tanke oli edukaks kaitselahinguks asendamatu.

Oli võimalus võidelda maailma parimate hulka kuuluvate soomusvägedega.

SÕDUR veebruar 2019 25

Missioon fookus

Andres Nuiamäe

lugu Autor: Raiko Jäärats kapral, ESTPLA-8

fotod: erakogu

ß Nooremseersant Nuiamäe lahingurist brigaadi mälestustseremoonial.

26 veebruar 2019 SÕDUR

Missioon fookus Nooremseersant Andres Nuiamäe langes 15 aastat tagasi Iraagis Bagdadi Abu Ghraibi linnaosas ESTPLA-8 koosseisus.

Ta oli esimene lahingus langenud taasiseseisvunud Eesti kaitseväelane. See on Andrese ja tema kaasvõitlejate lugu.

R

Snaiprijagu

Vanemveebel Ivo Petjärv, toonane veebel, Andrese jaoülem Iraagis, rääkis, et snaiprijagu loodi 2002. aastal täiesti tühja koha peale. Struktuuri nimekirjas oli selline üksus olemas, aga see oli täitmata. Ta avaldas ise selleks soovi ja proovis hankida kogu info snaipri väljaõppe kohta, nii palju kui seda

ß

ein, rühmakaaslane Iraagis, meenutab, et ta alustas koos Andresega 2001. aastal Viru pataljonis ajateenistust. Nad olid küll väga lähedastest kohtadest Järvamaalt pärit, aga ei olnud enne kokku puutunud. Andres, kes oli ka väga tugev sprinter, käis Audentese spordigümnaasiumis.

Viru pataljonis olid Andres ja Rein nende kümne hulgas, kes läksid Kuperjanovi pataljoni nooremallohvitseri kursusele. Rein mäletab, et kord oli neil kursuse ajal võistlus, mida kutsuti „sõduri õnneks“. Gaasimaskis tuli joosta ringi üle vana angaari ning seejärel kulli ja kirja visata. Kui täppi panid, läksid uuele ringile. Kes kõige kauem vastu pidas, see sai ainukesena linnaloale. Andres võitis selle võistluse.

Millalgi ajateenistuse ajal tekkis neil mõte ennast kaitseväega siduda. Kindlasti ei saanud see esimestel kuudel olla. Andrese vanemad meenutavad, et kui nad esimest korda teda vaatamas käisid, siis tal oli nägu ikka selline olnud, et nad küsisid kas ta sõjaväes üldse tahab olla. Aga ajapikku hakkas selline elu talle meeldima ja kodus käies rääkis ta õhinaga metsalaagritest.

Nendest kümnest Viru pataljoni allohvitserist läks kaheksa edasi tegevteenistusse. Koos käidi ka sõjakooli katsetel, aga ainult üks sai sisse – enamikule oli takistuseks matemaatika. Rein ja Andres läksid koos Scoutspataljoni ja sattusid Alfa jalaväekompaniisse. Sealt liikus Andres peagi snaiprijakku.

tol ajal kaitseväes oli, ja luges väga palju teoreetilist materjali avalikest allikatest.

Jakku valis ta mehi, kes olid ise väga algatusvõimelised, kannatliku iseloomuga, heade füüsiliste võimetega ja oskasid hästi lasta. Tahtjaid oli rohkem kui kohti. Lõpuks moodustati väga tugev kaheksameheline üksus, kus igaüks tõi jakku midagi kaasa.

Suurema osa ajast nokitses jagu omaette, tamp oli pidevalt peal. Paljudele tekkisid ka hüüdnimed. Andrest kutsuti lihtsalt Nuiakaks, aga seal olid veel näiteks Sillu, Kiisu, Vanakärss ja muud huvitavad tegelased. 2003. aasta suvel läksid kaks snaiprit juba esimese rühmaga ESTPLA-7 koosseisus Iraaki.

Snaiprid ja luurajad

Suvel tulin mina luurerühma koosseisus Kosovo missioonilt tagasi. Kolisime snaiprite kõrvaltubadesse. Otsekohe tekkis kahe grupi vahel väga tugev sisemine side. Meie kutsusime snaipreid pokudeks, sest nad käisid metsas ringi nagu heinakuhjad. Snaiprid nimetasid luurajaid aga termiitideks.

Snaiprid jõudsid väga harva sööklasse ja pidevalt kuivtoidupakke süüa ei tahtnud. Kalev, snaiprijao vanim liige,

Andres 2004. aasta jaanuaris Bagdadis.

meenutab, et sai Scoutspataljoni juhtkonnalt erandkorras loa tuppa külmkapp paigutada. Eks snaiprid hakkasid seal hoidma head-paremat ja luurajad teadsid ka seda. Juhtus ka nii, et pahaaimamatuid pokusid äratas öösel üles alasti termiidi kujutis, mis tekkis seinale külmkapi valgusvihust.

Andres ei olnud ehk kõige jutukam, aga ega keegi teda tõsise näoga ei mäleta.

Luurajatena olime omast arust juba väga kõvad veteranid. Suurem osa meist oli snaipritest üle aasta kauem teeninud ja ühel välismissioonil isegi käinud. Siiski olime kõik väga sarnased. Võib-olla oli ka mingi tunne, et oleme teistest üksustest veidi erilisemad. Pidevalt heatahtlikult aasisime üksteise üle ja iga päev oli justkui stand-up komöödia.

Andres ei olnud ehk kõige jutukam, aga ega keegi teda tõsise näoga ei mäleta. Sõduri igapäevaelu ei olnud lihtne, aga selles pundis see kellelegi raskusi ka ei valmistanud. Virisemine ei olnud

SÕDUR veebruar 2019 27

Välismissioon Missioon fookus

kombeks ja raskematest hetkedest saadi huumoriga üle. Andrese vanemad meenutavad, et see seltskond sobis talle väga, aga eks ta vaikselt otsis pääsu sellest ühikaelust. Koos ajateenistuse ja spordikooliga oli ta ühikates elanud juba pea viis aastat.

Rühmaks kasvamine

ß

ß

ESTPLA-8 ehk stone platoon, Andres vasakult teine.

Andres Nuiamäe nimelise jõusaali avamine.

ESTPLA-8 moodustati snaiprijao ja luurerühma baasil. Jagude sees toimusid ka igasugused vangerdused, kaks luurajat pandi snaipritele juurde.

Vabad kohad täideti Alfa kompanii võitlejatega.

Iraaki minek oli eeskujuliku teenistusega välja teenitud privileeg – vähemalt nii seda kõik tajusid. Selle otsuse, kellest rühm moodustada, langetas Scoutspataljoni juhtkond. Keegi ei läinud sunniviisiliselt ja tahtjaid oleks kindlasti mitme rühma jagu olnud.

See oli justkui loomulik samm sõjaväelisele elule pühendumises.

Kolonel Vahur Murulaid, toonane kapten, kes määrati ESTPLA-8 rühmaülemaks, meenutab, et paremat rühma oleks raske olnud endale tahta. Rühmaks kasvamine muidugi päris valutult ei läinud, sest nii luurajad kui snaiprid tuli uuesti ümber õpetada jalaväelasteks. Snaiprite puhul oli see võib-olla veidi raskem, sest nende töö oli võrreldes tavalise jalaväega spetsiifilisem.

Rühmaks kasvamine missiooniväljaõppe ajal tähendas tihti ülipikki tööpäevi. Lõpmatuseni harjutasime tuulisel Pakri lahe kaldal rühma rünnaku drille. Söösthüppeid ja madalroomamist sai tehtud nii, et veremaik suus. Harjutasime ka kontrollpostide moodustamist ja läbiotsimisoperatsioone – kõike, mida vaja võis minna.

Lõpuks oli ESTPLA-8 ikka väga tõsiseltvõetava jalaväerühma nägu.

Andresel, nagu ka paljudel teistel, oli kodus oma vanematega Iraaki mineku teemal korduvalt väga tõsine jutuajamine. Aga ta oli otsusekindel ja vanematel teda ümber veenda ei õnnestunud. Viimase argumendina ütles veel, et ega ta sinna surema ei lähe.

Iraak

Seda, mis olukord Iraagis oli, teadsime kindlasti veidi paremini, kui meid ees ootav rühm enne minekut teadis. Ja kindlasti maalisime kodustele sellest

28 veebruar 2019 SÕDUR

Missioon fookus veidi roosilisema pildi, sest avalikku informatsiooni oli millegipärast väga vähe ja me ei tahtnud muret tekitada.

Aga ega keegi ei teadnud täpselt, mis meid ees ootab.

Näiteks oli kaasa võetud maahoki komplekt, koos väravatega ja puha, aga ei mäleta, et seda kunagi lahti oleks võetud. Kohale jõudes oli selline tunne nagu oleksime keskaegsesse ühiskonda jõudnud. Eelnevalt nähtud telekanalite pilt Bagdadi kesklinnast ei ühtinud eriti selle pildiga, mis linna slummides avanes.

Teenistust lõpetav rühm, ESTPLA-7, oli saavutanud väga hea koostegutsemisvõime ameeriklastega. Ka ESTPLA-8-st sai kiiresti 1. soomusdiviisi 2-70 tankipataljoni orgaaniline osa. Kergejalaväerühm paistis isegi silma, sest oldi võib-olla veidi paremini kohanetud nendeks ülesanneteks, mille järele seal vajadus oli.

Ameeriklased andsid rühmale M35 kahepooletonnised veokid, mis sobisid ideaalselt sealsete ülesannete täitmiseks, lisaks veel Humveed ning hoolitsesid kogu tagalatoetuse eest. Vastutasuks proovisime võrdsetel alustel täita lahinguülesandeid nii hästi kui suutsime. Eestlased eristusid selgelt mitmeß

Nuiakas kolmanda jao autojuhina patrulli eel.

test teistest koalitsiooniliitlastest, kelle sõdurid naljalt baasist väljas ei käinud.

Me olimegi ameeriklastega võrdsed ja nad usaldasid meid. See oli väga erinev suhtumine võrreldes mitmete teiste suuremate liitlastega, kellega kaitseväelased eelnevalt koostööd olid teinud. Me hindasime seda kõrgelt.

Andres sai oma ülesannetega väga hästi hakkama. Nii hästi, et Iraagis olles tegi vanemveebel Petjärv talle ettepaneku, et temast võiks kunagi saada järgmine snaiprijao ülem. Andres lubas mõelda selle ettepaneku peale. Vastust ta anda ei jõudnudki. Ta mõtles väga tõsiselt ka sõjakooli peale, kuhu ta järgmisel korral oleks kindlasti sisse saanud. Temast oleks saanud suurepärane ohvitser.

Argipäev

Kõigil oli pidevalt unevõlg. Üks jagu mehitas vahetustega peaväravat. Teine jagu, tugevdatud koosseisuga käis patrullides ja oli kiirreageerimisjõuks (QRF). Kolmandal jaol, nii palju kui neid veel alles oli, pidi küll vaba aeg olema, aga see kulus administratiivsetele toimingutele. Lisaks toimusid nädalas mitu korda pikad öised operatsioonid, kus osales pea alati kogu rühm.

Rühma vastutusalaks ei olnud mingi eliitlinnaosa. See oli kriminogeenne kant juba Saddami diktatuuri ajal.

Territooriumiks oli Abu Ghraibi turg

ja sellest põhja poole jääv ala. Peamiseks väljakutseks päevasel ajal oli hoida kiirteedel liiklus voolamas. Turumüüjad kippusid seda tihti ummistama.

Snaiprijaol olid veel lisaülesanded.

Nad käisid oma täpsusrelvadega mehitamas vaatlusposte. Neil õnnestus nurjata mitmeid rünnakuid. Andres sattus korra oma lahingupaarilisega peale miinipildujarünnaku ettevalmistusele.

See oli küll nende laskeulatusest väljas, aga Andres tulistas ja tema lahingupaariline korrigeeris binokliga vaadates tuld ning rünnak õnnestus nurjata.

Võimalik, et ta päästis oma otsustava tegevusega mitu inimelu.

Andres lubas mõelda ettepaneku peale, et temast võiks saada järgmine snaiprijao ülem.

Intsidente oli nii meil kui ka kogu pataljonil pidevalt. Pigem kujutasid need vähest ohtu ja „vastasvõistkond“ jättis väga saamatu mulje. Siiski oli Bagdadi piirkonnas langenuid igal nädalal. Pärast meie paarikuist teenistust roteerusid ameeriklased, rühma vastutusala jäi samaks, aga olime nüüdsest 1. ratsaväediviisi 2-12 tankipataljoni alluvuses.

Kolisime ka uude baasi, kus esialgu polnud oma ruume, vaid kaheinimesetube jagasime ameeriklastega. Me olime endiselt arvestatavaks jõuks. Brigaadil võis olla selles baasis umbes 2000 sõdurit, kellest regulaarselt lahinguülesandeid käis täitmas ainult 150 ja neist omakorda 30 olid eestlased.

Rühma määrati ka ameeriklastest sidemehed, kes olid justkui läviisikud raadiosuhtluseks pataljoni juhtkonnaga. Nad sulandusid rühma samamoodi nagu rühm sulandus pataljoni.

Richard, üks sidemeestest, meenutab, et ESTPLA-8 oli kõige ühtsem ja parima väljaõppega rühm, kus ta kunagi teeninud on.

Andrest mäletab ta kui noort, heatujulist ja ambitsioonikat sõpra, kes aitas tal kiiremini rühma sulanduda.

Eks vanemad rühmaliikmed vahel tögasid ka Richardi noorust ja kogenematust. Aga Andres näitas talle oma

SÕDUR veebruar 2019 29

Välismissioon Missioon fookus

professionaalse suhtumisega, et vanus on kõigest number.

Õhtused patrullid

Uus pataljon tegi asju natukene teistmoodi. 25. veebruaril algasid õhtused patrullid, kus pea kogu pataljon oli väljas. ESTPLA-8-le määrati patrullimiseks vastutusalast lõunasse jääv ala, turu vahetus läheduses. Esimesel õhtul käis seal Andrese esimene jagu, vahejuhtumiteta. Küll aga saab ameeriklaste kütuseveok veel samal õhtul turul IED tabamuse ja põleb maani maha, inimohvriteta.

Samal öösel oli pataljoni operatsioon, kus osales kogu rühm ja mille käigus otsiti läbi seitse maja, konfiskeeriti mõned käsitulirelvad, aga tagaotsitavaid isikuid ei leitud. Järgmisel õhtul oli patrullis teine jagu, seejärel kolmas jagu. 27. veebruaril oli esimesel jaol vaba päev, mida Andres kasutas sportimiseks ja puhkamiseks.

Pooljaoülem hüüdis Nuiamäed, vastust ei tulnud.

Hüüdis veel, vastuseta.

28. veebruar 2004

28. veebruaril oli taas esimese jao kord õhtusesse patrulli minna. Need ei olnud täiesti rutiinsed patrullid – kellaaegu ja marsruute ikkagi muudeti mõningal määral. Kuid loomulikult oli see kõik seotud suure riskiga. See risk oli kõigile tol õhtul väljas olevatele üksustele sama suur.

Kell 19.50 liikus tugevdatud koosseisuga jagu kahe veoautoga baasist välja. Sõideti turult läbi ja valgustati seda, pimedaks läks juba kella kuuest.

Jalastunult liiguti turust lõunasse. Esimene pooljagu autodest eespool ja teine pooljagu, kus oli ka Andres, taga.

Patrulli käigus tehti mitmeid mobiilseid kontrollposte.

Mõne aja pärast andis jaoülem käsu hakata tagasi liikuma. Selleks keerati autod ümber, aga teine pooljagu liikus nüüd eespool. Tagasiminekuks valiti turu paralleeltänav, liiguti malelaud-formatsioonis. Kontrolliti kahtlaseid isikuid ja autosid.

Sellel tänaval oli valgustus olemas, aga mingil ajal see kustus. Selles ei olnud midagi erakorralist, elekter kadus linnaosas pidevalt. Sisse lülitati öövaatlusseadmed. Need patrullid olid ohtlikud ja seda tajusid kõik. See kant seostus ühe ß

Jalastunud jagu.

varasema RPG rünnakuga, mida peeti kõige tõenäolisemaks ka tol õhtul.

Tanel, kes kõndis Andrese ees, meenutab, et enne järjekordse ristmiku ületamist võeti korraks põlvele ja uuriti öövaatlusseadmetega ümbruskonda ning Nuiakas väljendas sosistades oma arvamust selle patrulli mõttetuse kohta.

Kogu selles linnaosas vedelesid teede ääres prügihunnikud. Tanel mäletab, et ristmikul hoidis ta ühest veelkordsest hunnikust instinktiivselt kaarega kõrvale. Veidi edasi minnes käis kärgatus, mis ta kõhuli paiskas. Ta nägi veel valguskuma ja siis olid kõik kohad tolmu ning suitsu täis. Vastavalt drillile, võimaliku varitsuse kartuses, avas jagu vastutule.

Pooljaoülem küsis, kas Taneliga on kõik korras. Siis hüüdis Nuiamäed, vastust ei tulnud. Hüüdis veel, vastuseta. Siis hüüdis Nuiamäe lahingupaarilist, kellega oli ka kõik korras. Siis jooksis Nuiaka juurde ja seejärel tekkis paanika. Andrest ei olnud enam, surm oli silmapilkne. Kell oli 20.55.

Prügihunnikusse peidetud kaugjuhitava IED sihtmärgiks oli ilmselt ristmikku ületav veoauto, aga see pandi liiga vara lõhkema. IED oli teepeenrast veidi madalamal osaliselt maasse kaevatud ja kümmekond meetrit kaugemal olnud Andrese lahingupaariline pääses vaid mõne kriimustusega. Ka auto töötas edasi, aga esirehvid olid tühjad ja radiaatorist nirises vett.

Andres tõsteti telkmantliga kaetult kanderaamiga autokasti ja hakati liikuma lähedal paiknevasse eelbaasi. Teel tuli vastu ka brigaadi QRF ja MEDEVAC, aga teha polnud enam midagi ja nad keerasid otsa ringi.

Vanemveebel Petjärv meenutab, et selle hetkeni sai adrenaliini pealt asjad tehtud, aga siis kadus kõik justkui pilve ja edasi ta enam ei mäleta.

Peagi saabus eelbaasi ka rühmaülem teise jaoga ja koos ameeriklaste kompaniiga mindi piirkonda läbi otsima, kuid tulutult. Tagasi baasi jõudes kogunes rühm ja proovis aru saada sellest, mis juhtunud oli.

Ärasaatmine

See, mis juhtus, oli kõigi jaoks suur šokk. Rühmaülem meenutab, et ameeriklased olid isegi rohkem šokis, sest eestlasi peeti ju supersõduriteks, kellega

30 veebruar 2019 SÕDUR

Missioon fookus kunagi midagi tõsist ei juhtu ja kes iga ülesandega hakkama saavad.

Väga emotsionaalne oli Andrese saatmine lennukiga kodumaale järgmisel päeval. 2. märtsil toimus suur mälestustseremoonia. Ameeriklased oskavad selliseid üritusi korraldada ja pataljoniga õlg õla kõrval seistes oli tunne nagu oleksime terve elu koos olnud. See oli ühtviisi nukker ja uhke.

Richard meenutab, et pärast kaotust valdas teda segu kurbusest ja raevust, aga seistes koos rühmaga mälestustseremoonial pataljoni ees ühes rivis, jagasime seda valu kui meeskond.

Rühm oli muutunud justkui millekski perekonnasarnaseks, millele tsiviilmaailmas vastet ei ole. Ta kannab siiani käevõru, millele on graveeritud nii Andrese nimi kui ka teiste langenud Eesti kaitseväelaste nimed.

Rühmale pakuti ka võimalust nädalaks operatsioonidest välja tulla ja puhata. Jaoülematega arutades, otsustati sellest loobuda, ja ilmselt aitas see kaotusest paremini üle saada.

Järgneval ööl mindi juba operatsioonile – kätte saadi kolm meest, kellel olid lõhkeainega kokkupuutumise tugevad jäljed.

Uus argipäev

ß

Andrese kaotusest muutus kõik.

Rühm kujunes agressiivsemaks ja professionaalsemaks. Ka pataljoni taktika oli nüüd teistsugune ja teatud olukordades kasutati nüüdsest vaid soomustatud lahingumasinaid. Ka olukord brigaadi vastutusalas hakkas väga kiiresti allamäge minema. Suurenesid konfliktid sunniitide ja šiiitide vahel.

Käisime edasi päevastel jalastatud patrullidel oma vastutusalas. Lisaks mehitas rühm vahetustega ühte eelbaasidest. Ka öised operatsioonid kestsid edasi. Miinipildujarünnuakud ja IED-d olid iganädalased. Iga rühmaliige elas oma jao koosseisus üle mitu väga lähedast IED plahvatust. Lisaks oli suurel hulgal mässuliste ebaõnnestunud rünnakuid.

Lõpuks tekkis selline loomalik aisting – tunne, kui midagi juhtuma hakkab. Samas, keegi ei näidanud kunagi välja, et tal hirm on. Kadunud oli ainult põhjuseta enesekindlus. Mitmed rühmaliikmed meenutavad, et mingil ajal olid nad veendunud, et eluga nad Eestisse tagasi ei tule.

Tagasi

Andres Nuiamäe langes 21-aastasena.

Aga enne kui arugi sai, oli rühm tagasi Eestis. Lennujaamast mindi otse Andrese hauale. Hoolimata läbielatust oli Andrese vanematele silma vaatamine üks raskemaid asju.

Tegelikult olid mitmed rühmaliikmed läbielatust pikalt täiesti katki.

Psühholoogiga oli võimalik rääkida ainult neil, kes seda ise väga tahtsid.

Ka siis otsustasid mitmed oma tegelikke mõtteid varjata. Vanemveebel Petjärv ütleb, et ei saa iial sellest üle, et Andrest ei ole enam, aga nüüd on ta võimeline selle teadmisega edasi minema.

Juba 15 aastat saab rühm Andrese kalmul tema surma-aastapäeval kokku. Pärast istutakse tema vanemate juures ja meenutatakse vanu aegu.

Andrese isa tunnistab, et iga kord kui poisid tulevad, on väga raske, sest ta sisimas alati ikkagi loodab, et tema

Juba 15 aastat saab rühm Andrese kalmul tema surma-aastapäeval kokku. poiss tuleb ka. Aga kui poisid vanu aegu meenutavad, siis ta tunneb, et on üks sellest rühmast. Kui nad ära on käinud, siis on alati kergem tunne.

Kaitseväe tegevusele vanematel etteheiteid ei ole, küll aga on ajakirjanikele, kes neid leina ajal agressiivselt ründasid ja sõnu suhu proovisid panna.

Läbielatu avaldas kõigile mõju ja ega iga päev keegi rühmaliikmetest selle peale enam ei mõtle. Keegi ei oska või ei taha sellest ka väga rääkida.

Ainult sõjafilmides kellegi langemist vaadates tekib allergiline reaktsioon tunnetele ja silmad lähevad märjaks.

Andrese kaotus oli halbade asjaolude kokkulangemine, muudmoodi seda seletada ei ole võimaik. Kuu pärast Andrese surma astus Eesti NATOsse.

SÕDUR veebruar 2019 31

Rahvusvaheline fookus

fotod: Scanpix.ee

Eelmisel aastal purustati Mehhikos kõigi aegade mõrvarekord.

Mehhiko armeeüksused nüüdsest enam narkokartellidega ei sõdi.

Autor: Heiki Suurkask ajakirja Sõdur peatoimetaja ß

Mehhiko narkosõda – kas tõesti on seda sõda võimalik lõpetada 32 veebruar 2019 SÕDUR

Rahvusvaheline fookus

30. jaanuaril 2019 kuulutas Mehhiko president Andrés Manuel López Obrador, et sõda narkokartellide vastu on lõppenud ja riigi relvajõude selles enam ei kasutata.

Ometi oli just enne seda ilmnenud, et eelmisel aastal purustati riigi kõigi aegade mõrvarekord (33 341 inimest) ja kuritegelikke jõude ohjeldada pole valitsus suutnud.

M

assihauad, kust kaevatakse välja sadu mõrvatuid korraga, tervete linnade ja osariikide politseijõudude laialisaatmine, sest kuritegelikud jõugud on need oma kontrolli alla saanud, sõjaväeüksused tänavail patrullimas, samas kui narkokartellid jultunult nii üksteise liikmeid, ajakirjanikke, võimuesindajaid ja ka juhuslikult ette jäänud inimesi röövivad ja mõrvavad.

Klassikalises mõistes see ei ole just sõda, kuid ohvrite hulk, ligemale 250 000 hukkunut viimase 12 aastaga, teeb Mehhiko narkosõjast ühe kõige verisema sõjalise konflikti tänases maailmas. Ainuüksi 2018. aasta jooksul loetakse hukkunuid kokku Afganistani sõjas ligi 36 000, Mehhiko narkosõjas 33 000, Jeemeni sõjas 25 000 ja Süüria sõjas 23 000. Täpseid arve ei tea muidugi keegi.

Kindel on see, et ka 12 aastat pärast narkosõja alustamist on Mehhiko riik selle sõja võit-

misest sama kaugel kui sõjaliste aktsioonide alguses. Alates 1982. aastast on vähemalt viiel korral tulnud politseijõude ümber korraldada, neljal korral on üritatud luua nn äraostmatute üksusi, kuid ikka ja jälle on narkotransiidi miljonid võimaldanud kartellidel politseijõududesse sisse imbuda ja ametnikke ära osta.

Narkosõjas Mehhikos on vastamisi riigivõim ja narkokartellid, samas ka narkokartellid omavahel. Vägivalda on võimendanud ennekõike narkokartellide jõhkrus, täielik hoolimatus inimelude suhtes, võimuesindajate äraostetavus ja ka narkokartellide oluliselt parem relvastus võrreldes näiteks Süüria, Jeemeni või Afganistani sõdade pooltega.

Kalašnikovide (AK-47) kõrval on kasutusel kõikvõimalikud USA-s toodetud tulirelvad, näiteks AR-15, M-4 Carbine, M203, Barrett M82 ja relvade maksumus pole narkoärikaile mingi probleem. Kõvemad tegijad mõtlevad pigem

Vägivalda on võimendanud eriti narkokartellide jõhkrus.

MEHHIKO NARKOSÕDA Kuigi 2018. aastal hukkus Mehhiko narkosõjas rekordiliselt üle 33 000 inimese, pidas riigi president võimalikuks sel aastal narkosõja lõppenuks kuulutada. Alates 2006. aastast, mil riigi armee narkokartellide vastu saadeti, on surma saanud enam kui 200 000 inimest. Narkokartellide tegevust riik ohjeldada ei suuda.

Tijuana

Chihuahua

KARTELLID (2014. a seisuga)

Ciudad Juarez

400km

Monterrey

MEHHIKO M E H H I K O LAHT

Los Zetas Sinaloa

Mazatlan

Juarez

VAIKNE

Tampico Zacatecas

Veracruz

Lahekartell OOKEAN Templirüütlid

Nuevo Laredo 250 miili

Torreon

Tijuana

Beltran Leyva

USA

Guadalajara

Jalisco uus põlvkond

Cocula Acapulco

Mexico City

© GRAPHIC NEWS

SÕDUR veebruar 2019 33

Rahvusvaheline fookus

Kartellid

Kartellide kontaktid ulatuvad üle maailma.

Arvatavalt 1988. aastal välja kujunenud Sinaloa kartelli peetakse üheks maailma võimukamaks kuritegelikuks rühmituseks, mis on keskendunud nii lõuna poolt pärit kokaiini kui ka kohalikus „kuldses kolmnurgas“ (Sinaloa, Durango ja Chihuahua osariigid) toodetud oopiumi ja marihuaana ning lisaks sünteetiliste meelemürkide smugeldamisele USA-sse.

Kartellide kontaktid ulatuvad üle maailma ja nad tegelevad lisaks ka rahapesu, relvade ja inimeste smugeldamise, inimröövide ja mõrvadega ning võimuesindajate äraostmisega.

Aastaid oli Sinaloa kartelli liidriks Joaquín “El Chapo” Guzmán (sündinud kas 1954. a või 1957. a, isegi selles pole selgust), keda Mehhiko võimud ei suutnud kuidagi tabamiste järel vanglais kinni hoida ja mitme vanglast põgenemise järel anti ta 2017. aastal lõpuks USA-le välja ja kes ootab nüüd süüdi mõistetuna eluaegset vangistust. Praegu juhib kartelli teadaolevalt Ismael “El Mayo” Zambada (snd 1948).

2008. aastal lõi Sinaloa kartellist lahku Beltrán-Leyva kartell, kes süüdistas oma liidri Alfredo Beltrán Leyva (alias El Mochomo, sündinud 1971) vangi langemises nimelt „El Chapot“ ja tappis kättemaksuks ühe Guzmáni poegadest.

1 www.newsweek.com/mexican-drug-cartels-askedrussia-arms-dealers-help-shooting-down-us-1234167

34 veebruar 2019 SÕDUR

Narkoärikate relvad on kulla ja hõbedaga kaetud. ß

sellele, kuidas relvi sõna otseses mõttes üle kullata, s.o kuld- või hõbeplaatidega ehtida. Tagatipuks jäid hiljuti vahele kaks vene relvakaupmeest, kes tabati katsel Mehhiko kartellidele tankitõrje ja ka maa-õhk rakette müüa.1 Paraku keeldus Ungari neid USA-le välja andmast.

Leides liitlasi teistes kartellides ja eriti kriminaalses sündikaadis Los Zetas, on see kartell pidanud Sinaloa jõuguliikmetega veriseid lahinguid Mehhiko linnades. Kartelli juhtinud Héctor Beltrán Leyva (1965–2018) langes vangi 2014. a ja suri 2018. a, sellest peale juhib nõrgenenud kartelli Fausto Isidro Meza Flores (snd 1982).

Los Zetas on välja kasvanud kunagistest Mehhiko armee eriüksuslastest ja on praegu kõige mõjukam narkokartell Ida-Mehhikos. Sellele jõugule pani 1997. aastal aluse endine eriüksuslane Arturo Guzmán Decena (1976–2002), astudes 1980. aastatest tegutsenud Lahekartelli teenistusse, mille peamiseks kandealaks oli Kirde-Mehhiko, otse Texase piiri vastas. Lahekartelli (Cartel Del Golfo) rajaja Juan Nepomuceno Guerra (elas 1915–2001) oli noorena alustanud viski smugeldamisega USA-sse keeluseaduse aastatel, kuid võimsuse saavutas kartell narkoäriga Osiel Cárdenas Guilléni (snd 1967) juhtimisel, kes haaras kartellis võimu 1999. aastal.

Cárdenas Guillén langes vangi 2003. aastal ja ta anti USA-le välja 2007. a. Kokkuleppega sai ta 25 aastat vanglakaristust, vastutasuks aitas aga tabada rivaalitsevaid kartellijuhte. Lahekartelli koostöö Los Zetasega katkes seega 2010. aasta paiku. Tänaseks on Lahekartelli riismed läinud üle Sinaloa poolele. Los Zetas on juhtinud rivaalitsevat võrgustikku kartellidest, kelle hulka kuuluvad ka Juárezi ja Tijuana kartellide uued põlvkonnad, Beltran-Leyva ja veel hulk väiksemaid narkokartelle, kuid need kõik on narkosõjas mitte valitsusvägedelt, vaid nimelt Sinaloalt lüüa saamas. Uudse jõuna murrab esile Jalisco uue põlvkonna kartell.

2 https://worldview.stratfor.com/article/ tracking-mexicos-cartels-2018

Rahvusvaheline fookus

Sinaloa kartell on olnud konkurentide tõrjumisel edukas. ß

Tijuana kartell ehk Arellano Felixi organisatsioon (AFO) kasvas välja 1980.–1989. aastatel tegutsenud Guadalajara kartellist. Kui kunagise Guadalajara kartelli liider Miguel Ángel Félix Gallardo (snd 1946) 1989. aastal kinni võeti ja hiljem 37 aastaks vangi mõisteti, tõusid esile nimelt Tijuana kartelli rajanud vennad Arellano Félixid, kellest mõjukaim Rafael Arellano Félix (1949–2013) mõrvati 2013. aastal. Uue põlvkonna loodud uudset Tijuana kartelli juhib praegu selle poeg Alberto “El Piloto” Arellano.

Juárezi kartelli asutamise aastaks peetakse 1970, selle rajaja Pablo Acosta Villarreal hukkus tulevahetuses Mehhiko võimudega 1987. aastal. Kartelli võimsuse tipuks olid 1990. aastad, kui seda juhtisid Amado Carrillo Fuentes (1956–1997) ja tema vend Vicente Carrillo Fuentes (snd 1962). Juárezi kartelli kardetuimaks tiivaks on selle eriüksus La Línea, mõrvates tuhandeid inimesi alates 2008. aastast.

Tänaseks on ka Juárezi kartell järjest nõrgenenud ja kaotanud pinda Sinaloale, eriti pärast „asekuningas“ Vicente Carrillo Fuentesi vangi langemist 2014. a.

Ja paraku, iga edukas operatsioon mõne tugevama kartelli liidri tabamiseks on esile kutsunud väiksemate kartellide vihase võitluse tekkinud tühiku täitmiseks. Sel ajal kui Juárezi kartell kasutas rünnakuteks kriminaalide jõuke La Linea ja Los Aztecas, värbas Sinaloa kartell oma poolele selliseid jõuke nagu Artistas Asesinos ja Los Mexicles koos Gente Nuevaga. Nende vahel 2008. aastal Ciudad Juárezi linna jagamise pärast puhkenud lahingutes hukkus nelja aastaga vähemalt 10 000 inimest. Vahepeal tõeliseks mõrvapealinnaks muutunud Ciudad Juárez on küll veidi rahunenud, ennekõike aga selle

tõttu, et Sinaloa kartell on saavutanud rivaalide üle võidu.

Sinaloa edu on sundinud aga konkurente otsima uusi sõpru, seega Uus Tijuana kartell lõi 2016. aasta paiku käed Jalisco uue põlvkonna kartelliga ja Beltran-Leyva kartelliga, et luua vastasjõudu Sinaloale. Seega on oletatud, et oma kandeala tugevdades ja lahinguid pidades Michoacánis tegutseva kohaliku nn Templirüütlite kartelliga, on Jalisco uue põlvkonna kartell 2018. aastal tõusnud või tõusmas tugevaimaks narkokartelliks Mehhikos.2 Seda juhib Nemesio Oseguera Cervantes (snd 1966).

Kartell on otsinud ka avalikkuse ja isegi võimude toetust, aga Sinaloa kartelliga ta avalikult lahinguid ei löö, pigem on Sinaloal olnud tegevusvabadus Põhja-Mehhikos ja Jalisco kartellil riigi keskosas. Riigi idarannikul kontrollivad transiiti endiselt Los Zetas ja Lahekartell.

Sõdurid osalesid järjekordse kartellibossi vahistamisel.

SÕDUR veebruar 2019 35

Rahvusvaheline fookus

ß

ß

Narkosõja mõrvaohvreid leidub nimetutest haudadest… … või lihtsalt teepervelt.

Mehhiko saatis sõjaväe narkojõukude vastu 2006. aastal.

36 veebruar 2019 SÕDUR

Ametlikult saab Mehhiko narkosõja alguseks pidada aastat 2006, mil president Felipe Calderón alustas sõjalise jõuga narkokartellide mahasurumist. Narkosõjas arvestatakse, et ühel poolel on Mehhiko armee 280 000 sõduriga ja föderaalpolitsei 35 000 teenistujaga, teisel poolel aga ligi 100 000 kriminaali, seda ka pärast enam kui 12 000 kartelliliikme mõrvamist ja enam kui 120 000 vahistamist. Tähele tuleb panna aga seda, et Mehhiko kaitsekulutused on vaid 0,6% sealsest SKP-st, armeel pole tanke ja õhus tegutseb riik helikopteritega, mida, nagu ilmneb, suudavad kartellid Venemaa ärikate heldel abil peagi juba alla tulistada.

Narkosõjas hukkunuist ülekaalukas enamik on tavalised tsiviilielanikud. Inimesi röövitakse lunaraha saamiseks, ka lihtsalt orjatöö-

jõuks ja tapetakse, kui neist enam kasu ei ole.

Teadmata kadunute omaksed, kes neid otsima hakkavad, kaovad sama jäljetult nimetutesse haudadesse. On ka arvestatud, et vägivalla eest pääsemiseks on põgenikutee jalge alla võtnud 1,6 miljonit inimest.

Täitmatu USA narkoturg

Ameerika Ühendriigid on paraku suurimaid narkootikumide turge maailmas ja samal ajal kui põhja pool on USA-Mehhiko piirile juba aastaid rajatud barrikaade ja müüre, käib suurim narkokartellide vaheline võitlus just peamiste piiriületuskohtade naabruses olevate Mehhiko linnade, eriti Tijuana ja Ciudad Juárezi kontrollimise pärast. Aga ka turistid ei saa riigis end turvaliselt tunda. Tijuanas mõr-

3 www.cheatsheet.com/culture/the-most-dangerouscities-in-mexico-to-avoid-at-all-costs.html/

Rahvusvaheline fookus

vati 2017. aastal 1897 inimest, kuurortlinnas Acapulcos 910, Ciudad Juárezis „vaid“ 814 inimest.3 USA ja Mehhiko vahel on 48 piiriületuspunkti, aga need on tugeva kontrolli all ja nii inimeste kui ka kõikvõimaliku salakauba smugeldamine on otsinud võimalusi piiriületuskohtadest mööda hiilida, nii üle müüri ronides või lennates kui ka alt kaevatud tunnelite kaudu. Legaalselt ületab seda piiri päevas ligikaudu 50 000 autot ja 25 000 jalakäijat, tehes sellest piirist ühe tihedaima liiklusega riigipiiri kogu maailmas ja nii narkootikumide, illegaalide kui ka vägivalla valgumine üle piiri on sundinud USA piirivalvet juba kasvatama enam kui 23 000-, koos abijõududega koguni 59 000-meheliseks.

Lisaks, 1973. aastal USA-s narkovastaseks võitluseks asutatud Drug Enforcement Administration (DEA) palgal on praegu 5000 föderaalagenti ja teist sama palju abitööjõudu. On arvestatud, et ligi 11 000 mõrvast aastas USA pinnal umbes 14% on seotud narkojõukudega, kellel on selgelt sidemed ka vahendajatega Mehhikos ja Kesk-Ameerikas või juba otse tootjatega Lõuna-Ameerikas.

President Richard Nixon kuulutas 1971. aastal välja sõja narkootikumide vastu ja sellest peale võime rääkida üleilmsetest püüdlustest tapva probleemiga toime tulla. Mehhikos pole küll USA sõdiv osapool, aga ta on paratamatult kistud narkosõtta nii Mehhikos, Colombias kui ka Kesk-Ameerika riikides, kohalike võimude toetajana nii raha, relvastuse, nõuannete kui ka informatsiooniga.

Omaette narkosõda kogub hoogu ka Filipiinidel, kus president Rodrigo Duterte on lasknud armeel alates 2016. aastast narkootikumidega seotud isikuid tappa ja vahistada, isegi radikaalsemalt kui seda Mehhikos kunagi üritatud on. Duterte suhted USA-ga on aga rikutud, rahvusvaheline kriminaalkohus uurib ka võimalikke sõjakuritegusid selle sõja käigus.

USA võitlus meelemürkidega algas tegelikult juba 19. sajandil, esmalt hiinlaste oopiumiurgaste laiali ajamisega Californias.

Nn Harrisoni narkootikumide maksustamise seadusega 1914. aastast asuti kehtestama kontrolli nii marihuaana, kokaiini, heroiini kui ka morfiini levitamise üle. Morfiini kasutati juba USA kodusõjas valuvaigistina, mis põhjustas esimese sõltuvuse laine. Iroonia on aga selles, et 1874. aastal ravimina leiutatud heroiin pidi algselt aitama just morfiinisõltlasi. 1924. aastast jõustati juba täielik heroiini keeluseadus.

1930. aastal alustas tegevust föderaalne narkootikumide büroo (Federal Bureau of Narcotics, FBN, praeguse DEA eelkäija), mis pidas kuritegelikuks kõigi meelemürkide leviku.

1960. aastatel levis aga popkultuuris narkootikumide, eriti kokaiini, marihuaana ja LSD fetišeerimine, samas kui Vietnamis ja naaberriikides suurenenud USA sõjaline kohalolek avas paraku ka illegaalsed oopiumi- ja heroiinikaubanduse kanalid Kagu-Aasia Kuldsest kolmnurgast (Tai, Laos ja Birma).

Ka pop- ja noortekultuur on paraku soosinud narkomaania levikut. 1990. aastatel külvati USA odavate narkootikumidega üle. Praegu arvestatakse, et iga kuu kasutab narkootikume umbes 25 miljonit USA elanikku. Narkootikumide üledoosi kätte suri USA-s 1999. aastal alla 20 000 inimese, 2017. aastal juba 72 0004, mis on kaks korda rohkem kui kõige verisemas sõjas maailmas. Kõike seda tuleb arvestada ajal, mil juba rahvaliikumised nõuavad kõikvõimalike narkootikumide legaliseerimist.

Colombiast Mehhikosse

Seega oleks lihtne näidata näpuga Ameerika Ühendriikidele ja süüdistada nende narkoturgu selles, et lõunapoolsetes riikides kuritegelikkus üle pea kasvas. Aga meelemürkide probleem on juba ammu üleilmse ulatuse võtnud, sõjaliseks probleemiks kujunes see ka Eesti jaoks Afganistanis, kus tuli hakata oopiumipõlde hävitama.

Colombias oli narkokartellidel võimalik esile kerkida juba 1948. aastast alates kestnud vägivallakeerises La Violencia, millele puhusid uut tuld 1960. aastatel eriti NSV Liit ja Hiina, seal vasakpoolseid partisaniarmeesid esile kutsudes. USA toetas reeglina kohalikke valitsusi, kõrvale tekkisid aga paramilitaarsed relvaüksused, kelle vägivallatsemist keegi enam kontrollida ei suutnud.

Aastatel 1976–1993 Colombias võimutsenud Medellíni kartell sai oma kontrolli alla isegi 80% USA kokaiiniturust. „Kokaiinikuninga“ Pablo Emilio Escobar Gaviria tapmine 1993. aastal rahustas veidi olukorda, aga sõda leidis kohe uue vormi. Inimröövidega hakkasid silma paistma nimelt vasakpoolsed terroristid ja nende organisatsioon Kolumbia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) tõusis juba ise üheks narkokartelliks. 2017. aastal lõpetas FARC ametlikult tegevuse.

USA presidendi Bill Clintoni 2000. aastast käima lükatud Plan Colombia on suunanud miljoneid dollareid Colombia võimude toetamiseks kohalikus narkosõjas, ja seda peetakse igati edulooks. Medellíni kartell on juba kauge

Lihtne oleks süüdistatada ameeriklasi ja nende narkoturgu.

4 www.drugabuse.gov/related-topics/trendsstatistics/overdose-death-rates

SÕDUR veebruar 2019 37

Rahvusvaheline fookus

Kartellilahingutes on näha ka isevalmistatud soomusmasinaid.

Sõdurid kartellide vastu

Mehhiko vägivallakultuuri sügavamaid juuri tuleb otsida nn Räpasest sõjast (Guerra sucia, 1968–1982), mil riiki ainuvalitsev Institutsiooniline Revolutsiooniline Partei juuris välja vasakpoolsed partisanirühmitused, kasutades ka kohtuväliseid mõrvamisi ja piinamisi, teadmata kadunuks jäi umbes 1200 inimest.

Järgnes periood, kus narkokartellid kogusid järjest enam julgust ja värbasid ka jõhkarditest relvakandjaid.

2006. aastal kuulutas president Felipe Calderon välja Operatsiooni Michoacán, tuues narkojõukude väljajuurimiseks selle osariigi tänavaile esmalt 4000 sõjaväelast. Kohalik kartell La Familia Michoacana, mis oli silma paistnud erilise jõhkrusega, on siiski jätkanud tegevust ja liitunud Sinaloa kartelliga võitluses kuritegeliku allilma domineerimise üle.

2009. aastal koostas Mehhiko valitsus nimekirja 37 tagaotsitavaimast narkokurjategijast, kellest seitse on tänaseks tapetud, 25 vangistatud, üks oletatavalt surnud ja kolm (Eduardo Almanza Morales (Los Zetas), Juan Pablo Ledezma (La Linea) ja Ismael “El Mayo”

ß

minevik, Cali kartell jätkab küll tegevust ja omab teadaolevalt ka sidemeid Mehhiko Lahekartelliga. Aga mida nõrgemaks jäid Colombia kartellid, seda tugevamaks muutusid narkootikumide vahendusel Mehhiko omad. Transiidimaaks kujunes ka president Hugo Chávezi juhtimise ajal Venezuela.

Kui tüüpilises Aafrika või Aasia sõjakoldes näeme terroristide käes ennekõike nõukogude päritoluga kalašnikove, siis Mehhiko sõjas on ka need kasutusel, aga sama palju on ringluses USA päritoluga käsirelvi, mis on ostetud legaalselt USA relvakauplustest, leides otsetee Mehhikosse. Aastas ostetakse USA-st umbes 253 000 käsirelva nimelt Mehhikos kasutamiseks.5 Kartelliliikmetel pole mingit probleemi 50 kaliibriga Barretti snaiprirelvade eest enam kui 10 000 dollarit lauale käia. Aastail 1994– 2015 deserteerus ametlikel andmetel ka 1383 Mehhiko eliitüksuste sõdurit, viies tihti kaasa temale usaldatud käsirelva.

Lõuna-Ameerika narkokartellid on ehitanud väikeallveelaevu kokaiini veoks, seega USA rannavalvel on kõvasti tööd ka merepiiri kontrollimisel. Mehhiko kartellilahingutes on näha aga isevalmistatud soomusmasinate, nn narkotankide kasutuselevõttu, mis ei suuda küll vastu seista armeeüksuste tulejõule, aga kartellide omavahelistes lahingutes annavad piisavalt kaitset.

Föderaalpolitsei uurib kuriteopaika.

Zambada García (Sinaloa)) ikka veel tabamata.

Nende väljaandmise eest on lubatud maksta 15 kuni 30 miljonit peesot preemiat, ja vähemalt tabamiste arvult on see nimekiri edulugu.

Mõrvad riigis aga sagenesid järjest, 2007. aasta 2773-lt 2012. aasta 12 412-le aastas.

Kui Calderon 2012. aastal võimu riigis president Enrique Peña Nietole üle andis, oli riigi kuritegelik allilm jõuliselt koondunud kahte rivaalitsevasse leeri, keda valitsusväed vaid pealiskaudselt nõelata suutsid. Peña Nieto suur lubadus oli vähendada mõrvade hulka riigis 50%, millega ta hakkama ei saanud, hoopis vastupidi, kui 2016. aastal mõrvati riigis 10 967 inimest, siis 2017. aastal koguni 29 168 ja mullu lausa 33 341, kui presidendiks valiti Andrés Manuel López Obrador.

Skandaale on süvendanud ka see, et inimsusvastastes kuritegudes ei süüdistata mitte ainult narkokartelle, vaid ka valitsusvägesid. Ja Donald Trumpi võimulepääsuga USA-s 2016. aastal teravnenud nn müüritüli vaid paljastas Mehhiko poliitikute saamatuse. Alates sellest, kui sõjavägi 2006. aastal kartellide vastu tänavaile toodi, on kümneid tuhandeid inimesi mõrvatud või röövitud, teadmata kadunuid ei suudeta leida ja ka riigi õiguskaitsesüsteem on kokku kukkunud ehk kurjategijaid ei suudeta karistada.

Kas president annab alla?

5 www.mcclatchydc.com/news/nationworld/world/article24746863.html

38 veebruar 2019 SÕDUR

President Andrés Manuel López Obrador tuli 2018. aastal võimule uue „radikaalse plaaniga“

Rahvusvaheline fookus

Korruptsioonikahtlus ulatub presidentideni välja.

8 www.dea.gov/sites/default/files/2018-07/ DIR-040-17_2017-NDTA.pdf

ß

narkosõjas.6 „Nurjunud kuritegude ja vägivalla strateegia peab muutuma,“ kuulutas López Obrador. Tema „radikaalne plaan“ näeb ette sõdurite saatmist tagasi kasarmutesse, väiksemate narkokurjategijate amnesteerimist ja sotsiaalprogrammide tõhustamist, mitte sõnumit, kuidas tugevamaid kartelle välja juurida. Lisaks tahab ta luua tsiviilisikutest koosnevat rahvuskaarti. „Kallistused, mitte kuulid“ on López Obradori sõnum, arutades ka mõningate meelemürkide legaliseerimist, et riigi vaesemat osa rahustada.

Alates 2006. aastast on igal aastal narkokartellide vastastes operatsioonides osalenud ligemale 130 000 sõdurit, armee tegevust on toetanud ka USA 2,7 miljardi dollariga, kuid narkokartellide vastulöögid on verisemad kui kunagi varem. Vasakpoolseid esindav López Obrador on lubanud lahti öelda USA majanduslikust abist narkosõjas ja teatavasti kahjustab kahe riigi suhteid ka USA president Donald Trumpi loosung „Laseme mehhiklastel maksta müüri eest!“. Kuigi peaaegu kogu piir on niigi juba tugevalt barjääridega suletud, on nn müüritüli viinud tähelepanu vägivallakeeriselt mujale.

Sinaloa kartell võib vaid võidurõõmu tunda, sest nende juhi Ismael “El Mayo” Zambada varandus Bloombergi hinnanguil on kolm miljardit dollarit ja terve kartelli aastane sissetulek olevat 11 miljardit dollarit.7 Kokku arvestatakse, et narkoäriga seotud rühmitused teenivad kuni 49,4 miljardit dollarit aastas.

Nii Mehhiko kui ka USA võimude katsed seda majandusharu ohjeldada on olnud tulutud.

2018. aasta detsembris andsid võimud küll löögi Jalisco uue põlvkonna kartelli rahastuskanalite pihta, aga meedias on tähele pandud, et Jalisco kartellil oli eriti suur tegevusvabadus president Peña Nieto võimuajal, tõstatades kahtlusi korruptsioonist riigi kõrgeimas juhtkonnas. „El Chapo“ kohtuasjas on aga ilmnenud ka Sinaloa kartelli seotus vähemalt ühe liikmega praeguse presidendi López Obradori valimismeeskonnas. Peña Nieto olla aga „El Chapolt“ 100 miljonit dollarit pistist saanud, väitis üks tunnistaja kohtus.

DEA raport 2017. aastast näitab ka seda, et kui teistel kartellidel on kontaktid lähimate jõukudega üle USA piiri, siis Sinaloa kartelli kontaktid USA-s laiuvad üle kogu riigi, Jalisco uus põlvkond on aga kinnitamas kanda nii USA ida- kui ka läänekaldal. Lisaks Aasia ja Colombia kartellidele rõhutab DEA eriti Dominica narkojõukude tegevust ja loomulikult peetakse silma peal ka narkojõukudel USA pinnal, kes omaette kartellideks veel muutunud ei ole. Näiteks Chicagos arvatakse olevat 100 000 narkojõukudega seotud isikut.8

Joaquín „El Chapo“ Guzmán on kolmandat korda kinni nabitud, nüüdsest istub ta USA vanglas.

6 www.vox.com/2018/8/15/17690420/mexico-presidentamlo-drug-war-cartels-violence-legalization 7 www.bloomberg.com/news/articles/2018-11-05/billionairepartner-of-imprisoned-el-chapo-consolidates-empire

SÕDUR veebruar 2019 39

Rahvusvaheline fookus

..

ß

Autor: Evert Paas, major, UNIFIL HQ, Naqoura, Liibanon

IDF kontrollpunkt Liibanoni piiril

Iisraeli kaitseväe operatsioon

Northern Shield Artikkel käsitleb Iisraeli kaitseväe läbiviidud operatsiooni Northern Shield ning analüütikute hinnanguid sellele ja lähitulevikule Iisraeli suhetes oma suurimate vastaste Hizbullah ja Iraaniga.

40 veebruar 2019 SÕDUR

fotod: Scanpix.ee

I

israeli kaitsevägi (IDF) teatas mullu 4. detsembril, et alustas operatsiooni Northern Shield Liibanonist Sinise Joone (Blue Line, BL1) alt Iisraeli viivate, relvastatud rühmituse Hizbullah (Hizb-ul-Allah, ee Jumala Partei) rajatud rünnakutunnelite leidmiseks ja neutraliseerimiseks.

Järgneva kahe kuu jooksul korraldas IDF maastiku süvapuurimisi kontrolljoone lähistel kokku kaheksas erinevas tunnelikahtlustusega regioonis, paralleelselt seitsme meetri kõrguse betoonmüüri (T-Wall) rajamisega piki BL Iisraeli-poolset külge. Operatsiooni julgeoleku meetmena tõstis IDF relvile 2000 reservväelast tugevdama regulaarüksusi BL lähistel.

Operatsiooni esimeses faasis identifitseeris IDF süstemaatilise maastiku süvapuurimise tulemusena viis erinevat tunnelit sügavusel 15-46 m, millest kaks omakorda hargnesid eraldiseis1 Blue Line tähistab 2000. aastal fikseeritud demarkatsioonijoont Liibanoni ja Iisraeli piiril, milleni Iisraeli väed Liibanonist välja tõmmati.

Rahvusvaheline fookus

vateks tunneliteks. ÜRO rahuvalvejõud UNIFIL2 kinnitas Sinise Joone rikkumise kahe tunneli puhul. Kõigil tunnelitel on sisenemisavad Liibanoni poolel ja ühelgi tunnelil pole väljumisava Iisraeli poolel.

20. detsembril alustas IDF operatsiooni teise faasiga, avastatud tunnelite neutraliseerimisega, kasutades selleks kahel puhul lõhkamist ning kolmel puhul tsementeerimist. Faasi käigus avastas IDF veel kuuenda tunneli. Teise faasi alguses liigutas IDF Sinisele Joonele osa Tiigrite rügemendist – Hizbullah’ vastaseks võitluseks treenitud eriüksusest.

24. detsembril tarnis IDF suurtes kogustes vedeltsementi ja pumpas seda šahtide kaudu tunnelisse Metulla regioonis. ÜRO vaatlejate meeskond, kes operatsiooni jälgis, registreeris, kuidas 300 m Liibanoni poolel Kafer Kila lähistel voolas ühest linnufarmist (varem kasutusel tsemenditehasena) välja suurtes kogustes vedeltsementi – paljastades nii sissepääsuava tunnelisse; ja kummutades kõik väited, nagu tunnelid oleks vaid väljamõeldis.

Hizbullah hoidis kogu operatsiooni ajal meedias madalat profiili ja on mõnede analüütikute arvates saanud soovituse/korralduse nii käituda Iraanilt. Liibanoni relvajõud (LAF) heitsid aga IDF-ile ette operatsiooni politiseeritust ning ajastamist perioodile, kus Liibanoni parlament on just moodustamisel ja Iisraeli valimised peagi tulemas, viidates, et IDF teadis tunnelite olemasolust juba aastaid, viimasest sõjast aastal 2006.

1. jaanuaril 2019 teavitas Iisraeli meedia, et IDF on formeerinud uue reservpataljoni nimega Tuleväravad (Gates of Fire) ülesandega toimida esimese kaitseliinina Hizbullah’ rünnakute vastu Põhja-Iisraelis. IDF luureülem tegi avalduse, et operatsioon Northern Shield “ei pruugi paljastada kõiki Hizbullah’ tunneleid, kuid peaks lõpetama püüdlused vallutada Põhja-Iisraeli alasid”. Kuna mõlemal osapoolel on valimised tulemas, püüavad nad IDF operatsioonilt poliitilist kasumit lõigata. 26. jaanuaril kritiseeris Hizbullah peasekretär Hassan Nasrallah’ operatsiooni ajastust, kui näidet IDF luureteenistuse võimetusest, kes alles nüüd tunneleid neutraliseerima hakkas.

Northern Shield peaks tõkestama Hizbullah rünnakud Iisraeli vastu.

Osalised Hizbullah

Hizbullah (Hizb-ul-Allah, kasutusel ka moonutatud nimekuju Hezbollah) on Liibanonis baseeruv ja Iraani toetusel tegutsev globaalse

2 UNIFIL - United Nations Interim Force in Lebanon, suurus 10 500 inimest 42 riigist, missioon aktiivne al 1978, põhiülesanne rahu tagamine BL-l. UNIFIL tegutseb täna UN resolutsioonist UNSCR 1701 (2006) tuleneva mandaadi alusel.

SÕDUR veebruar 2019 41

Rahvusvaheline fookus

Eriüksus Radwan on treenitud ka sisse imbuma Iisraeli territooriumile.

haardega šiiidimuslimite äärmusrühmitus, mis sündis poliitilise liikumisena 1950ndatel ning arendas välja oma sõjalise tiiva 1985. a Iisraeli okupatsiooni (1978–2000) ajal. Liider on Al-Sayid Hassan Nasrallah.

Tulenevalt oma religiossest taustast peab Hizbullah enda pühaks ja legaalseks kohuseks hoida ülal ja viia ellu eksistentsiaalset vastupanuliikumist Iisraelile ning vabastada Palestiina ajalooline territoorium Iisraeli võimu alt sõjaliste ja poliitiliste vahenditega. 90% Liibanoni šiiitidest ja ka osa kristlastest toetab Hizbullah’ võitlust ja näeb neis vabadusvõitlejaid. Hizbullah on suurim partei Liibanoni parlamendis3.

Liitlasteks, kes ei pea Hizbullah’d terroristlikuks organisatsiooniks, on Iraan, Süüria, Venemaa, Liibanon, Iraak, Kuuba ja mitteriiklikud liitlased nagu liikumine Amal. Liibanoni parlamendis on Amali-Hizbullah’ blokk suurimaks jõuks 45 kohaga 128-st.

Vastasteks, kes loevad Hizbullah’d terroristlikuks organisatsiooniks, on USA, Austraalia, Iisrael, Bahrein, Kanada, Uus-Meremaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Jaapan, jne, riikideülesed organisatsioonid nagu Araabia Liiga, Pärsia lahe koostöönõukogu, Euroopa Liit, NATO; ja paljud siseriiklikud vastased ja religioossed rivaalid.

Hizbullah’ sõjaline võimekus: võitlejaid 20 000–50 000 (kõrgeimatel hinnagutel kuni 65 000), kellest tuhandete lahingukõlblikkus on testitud, võideldes Bashar al-Assadi poolel Süüria kodusõjas. Hizbullah’ lahingutaktikad ja relvastus on moderniseeritud, partei on ladustanud järgnevateks relvakonfliktideks suures koguses raketiheitjaid, millele arvatakse olevat suure purustusjõuga moona vahemikus 120 000–150 000 raketti. Mitmed tuhanded kaug- ja keskmaaraketid on kaugjuhitavad, võimaldades täppissihitamist ja tuues kõik Iisraeli sõjalised objektid laskekaugusesse. Võimalikus relvakonfliktis suudab Hizbullah välja tulistada üle 1500 raketi päevas (võrdluseks: 120 tk päevas viimases sõjas Iisraeliga 2006).

Hizbullah’ eriüksus Radwan on teadaolevalt treenitud ka sisse imbuma Iisraeli territooriumile. Seni on eriüksust tegutsemas nähtud ennekõike Süüria kodusõjas.

Iisraeli kaitsejõud (IDF)

IDF on ka rahvusvahelises mastaabis sõjaline supervõim ja naabrite jaoks alistamatu sõjaline jõud Lähis-Idas. Kaitsedoktriin põhineb totaalkaitsel. 2018. aasta andmetel on 8,3 mln 3 Liibanoni parlament moodustatakse konfessionalismi printsiibil. 50% kohtadest moslemitele, 50% kristlastele.

Moslemite 50%-st 15% šiiitidele ja 15% sunniitidele ning 20% kaetakse populaarsuse alusel.

42 veebruar 2019 SÕDUR

elanikust 3 mln teenistuskõlblikud, tegevväelasi 170 000, reservväelasi aktiivreservis 445 000, kokku 615 000 võimalikku võitlejat. Õhujõududes on 596 hävitajat, transpordilennukit ja kopterit. Maaväes on 2760 lahingutanki, 10 575 soomustatud lahingumasinat, 650 iseliikuvat ja 300 järelveetavat suurtükki, 148 raketiheitjat. Mereväes on 65 mereväealust.

Suurimad julgeolekuohud on Iisraeli arvates Liibanoni Hizbullah ja seda toetav Iraan, kes on teinud koostööd ka Süüria kodusõjas.

Liibanoni relvajõud (LAF)

2018. aasta andmetel 6,23 mln elanikust 1,87 mln on teenistuskõlbulikud, tegevväelasi 96 000, reservväelasi 20 000, kokku 116 000 võimalikku võitlejat. Õhujõududes on 62 lennuvahendit. Maaväes on 294 lahingutanki, 3796 soomustatud lahingumasinat, 12 iseliikuvat ja 226 järelveetavat suurtükki, 30 raketiheitjat. Mereväes on 57 mereväealust. ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1701 LAF-ile pandud ülesanne desarmeerida Hizbullah on seni edutu olnud.

Hinnangud operatsioonile ja prognoosid lähitulevikuks

Iisraeli Bar-Ilan ülikooli araabia kultuuri õpetlane ja lektor Mordechai Kedar teatas Iisraeli meedias 1. jaanuaril 2019: „Samal ajal kui Hizbullah valmistub aktiivselt tulevaseks sõjaks Iisraeli vastu, ei taha ta alustada sõda praegu mitmetel põhjustel. See on võrrand mõnede teadmata muutujatega. Iisraelil on oma agenda ja Hizbullah’l enda oma, mis on otseses seoses Iraani omaga.

Siis mängib oma osa veel Süüria režiim ja Venemaa agenda. See on kompleksne pilt, sest sisaldab erinevaid mängijaid erinevatel pooltel.“ Yoram Schweitzer ja Ofek Riemer Iisraeli rahvuslikust julgeolekukeskusest: “Hizbullah’ tunnelid on vaid üks kiht suuremast ohtude kompleksist Iisraelile. Teised ohud on Iraan ja vastupanuliikumise telg Iisraeli põhjapiiril, Liibanoni täppisrakettide tootmise programm, Iraani sõjalise kohaloleku konsolideerimine Süürias [kust USA vägesid välja viib], šiiitide jõupingutused hakata tootma kaasaegseid relvasüsteeme Süürias, rajada šiiitide sõjaline jõud Süüriasse ning Iraani tuumaprogramm.“ Iisraeli kaitsejõudude luureülem kin-mjr Tamir Heyman teatas 4. jaanuaril 2019: „IDF operatsiooni Northern Shield põhieesmärk on heidutus ning ettevalmistused mistahes tulevaseks konfliktiks Hizbullah’ga. Iisrael loodab tunnelite paljastamisega haarata moraalse üleoleku ja rajada sellel põhineva legitiimse aluse massiliseks hävitustööks Liibanonis, kui Iisrael peaks seda enda kaitseks vajama. Iisrael ei pruu-

Rahvusvaheline fookus Süvapuuriga rajatud šaht tunnelisse Iisraeli poolelt. ß

ß

gi olla võimeline kõrvaldama kõiki Hizbullah’ rajatud rünnakutunneleid selle operatsiooni käigus, kuid eesmärk on pigem nurjata Hizbullah’ algne rünnakuplaan.

Endine rahvusliku julgeoleku nõunik kinmjr (res) Yaakov Amidror: „Võimalikus tulevases konfliktis on väga oluline, kumb pool rikub teise suveräänsust ja kumb pool tegutseb enesekaitseks.

Juba UNIFIL on sunnitud tunnistama, et Hizbullah on tunnelite rajamisega rikkunud Iisraeli suveräänsust ning USA ja mitmed Euroopa riigid on valinud Iisraeli poole narratiivi toimuvale.

Võrreldes [maa-aluse sõjapidamise kontekstis] liivasesse pinnasesse rajatud Hamasi 31 rünnakutunneliga Gaza konflikti ajal, oli Hizbullah’l tunneleid rajada oluliselt keerulisem ja aeganõudvam, kuna tegemist on kaljuse pinnaga. IDF operatsiooni Northern Shield elluviimine on oluline seetõttu, et esiteks see tõendas Hizbullah’le, et me teame palju sellest, mis toimub Liibanonis. Teiseks, me võtsime neilt ära võitva kaardi – strateegilise üllatuse. Oleme neutraliseerinud Hamasi ja Hizbullah’ võimaluse üllatada meid lahingus tunnelite süsteemiga, mille kaudu nad

Puurimisega avastati piirialadelt kuus tunnelit.

kavatsesid tuua oma võitlejad meie vägede vastu kogu piiri ulatuses.“ Raamatu „Underground Warfare“ autor ja Herzliya interdistsiplinaarse keskuse professor Daphné Richemond-Barak: „Maa-aluse sõjapidamise tulevik IDF ja Hizbullah’ vahel on kaardistamata ja tõenäoliselt kaugeltki mitte lõppenud, aga operatsioon Northern Shield on selle tasakaalu kallutanud fundamentaalselt Iisraeli kasuks.

Tunneleid rajada oli keeruline, sest tegemist on kaljuse pinnaga.

Allikad: Iisraeli ja Liibanoni meedia kokkuvõtted www.aipac.org/Hezbollah http://www.aaiusa.org/reports/poll-showsbases-for-unity-in-lebanon-2005/ http://www.beirutcenter.info/default.asp?MenuID=46 http://edition.cnn.com/2005/WORLD/meast/03/08/ lebanon.syria/ https://thesaker.is/al-sayyed-nasrallahs-speechat-rayah-stadium-on-divine-victory-festival/ https://www.idf.il/en/articles/hezbollah/operation-northern-shield/ https://www.globalfirepower.com/country-militarystrength-detail.asp?country_id=israel „The threat to Israel’s northern border is deeper than Hizbullah’s tunnels“ Opinion piece by Israel Kasnett for JNS website on 01 January 2019. „The IDF’s anti-tunnel operation is not about tunnels“ Analysis by Yonah Jeremy Bob for The Jerusalem Post on 04 January 2019.

SÕDUR veebruar 2019 43

Rahvusvaheline fookus

fotod: Scanpix.ee

Teatavasti on Seli Tervisekeskus taastusravile võtnud haavatud Ukraina võitlejaid juba alates 2015. aastast. Projekt on saanud tähelepanu kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, kuid sama olulised on ka need kontaktid ja sõprussuhted, mis on tekkinud Eesti ja Ukraina riigikaitsjate vahel üksikisikute tasandil. Kuna eelmise aasta lõpus oli taastusravil viieliikmeline naissoost sõjaväelaste grupp, siis korraldasin nendega vabas vormis vestlusringi, keskendudes just naissoost võitlejate kogemustele ja mõtetele.

Naised

ß

Autor: Andres Siplane kaitseministeeriumi sotsiaalvaldkonna nõunik

Ukraina sõjaväelased iseseisvuspäeva paraadil.

Ukraina rindelt

44 veebruar 2019 SÕDUR

Ukraina meediast on võimalik lugeda, et iga päev on ca 20-30 miinipildujarünnakut Ukraina positsioonidele. Rinne on aga pikk. Kas see tähendab, et lastakse konkreetsete positsioonide pihta ja ülejäänud võitlejate olukord on rahulik?

Olukord ei ole rahulik, raadiosaatjast me ju kuuleme kogu aeg, et lastakse. Sõda käib juba viiendat aastat ja me kõik tunneme seal üksteist. Mis siis, et meid ei lasta, aga me ju teame ja tunneme neid kaasvõitlejaid, kes on rünnaku all. Sellises olukorras ei saa rahulik olla ja puhata ka mitte.

Kõige rohkem tulistatakse 80 mm ja 120 mm miinipildujatest. Sihtmärkideks on teatud kogunemiskohad, meie asukohad, kui separatistid saavad infot nende kohta või kui neil on soov hävitada mõned objektid, et me neid kasutada ei saaks. Lastakse sihilikult ka meedikuid, sest meditsiinisõidukid liiguvad teatud ajal kõige nähtavamalt. Mõlemad pooled jälgivad üksteist nii droonide kui ka kaameratega, lisaks jagavad infot kohalikud elanikud. Eks neil on ka emotsionaalset laskmist – kui Venemaal oli jalgpalli MM, siis hakati alati laskma pärast matši lõppemist. Tollal oli rohkem ilutulestiku moodi tuli, et rohkem pauku teha. Eriti palju lasti siis, kui Venemaa võitis Saudi Araabiat.

Kas Ukraina meediast saab lugeda, kui palju teie vastu lasete?

Meie hoiak on see, et igale laskmisele tuleb alati vastata ja vastata adekvaatselt.

Kui nüüd naistest rääkida, siis kuidas vaimse vastupidamisega on? Kas meessoost ja naissoost võitlejate psühholoogilised probleemid on erinevad?

Sool pole tähtsust, poistel ja tüdrukutel on täpselt samad probleemid. Eelkõige on tegemist stressireaktsioonidega, depressiooniks pole seal aega.

Kuidas on olukord lastehoiuga - kui ema ja isa on sõjaväelased ning peavad rindel olema, siis kas ühel lubatakse koju jääda?

Jah, on võimalik ka koju jääda, aga enamasti seda ei tehta. Tavaliselt tahetakse koos rindel olla. Täpsemalt on nii, et kumbki pool ei taha teist üksinda rindele lasta. Leitakse võimalus lastehoiuks, näiteks vanavanemad hoiavad või lausa palgatakse lapsehoidja. Kui lapsed on juba suuremad, siis võivad ka lapsed üksinda koju jääda. Siis aga lepitakse kokku, et laps ise vanematele ei helista, vaid helistab alati ema või isa.

Kuidas lapsed toime tulevad?

Loomulikult nad põevad, aga saavad olukorrast aru ja toetavad meid.

Kuidas olmega on? Kus te magate, kuidas te end pesete? Milline infrastruktuur teil seal on?

Elame punkrites või mahajäetud hoonetes.

Talvel kütame bursuikaga. Loomulikult tuleb taolistes kohtades öösiti varjata valguse kasutamist, sest teadaolevalt ei ole nendes kohtades kohalikke elanikke ning valguse kasutamine muudaks meid kiiresti sihtmärgiks. Pesemisega on nii, et alati töötatakse mingeid lahendusi välja, punkritesse on ka saunu ehitatud. Aga teinekord piisab ka sellest, kui sul on pangetäis puhast vett. Mõnikord tulevad kohalikud elanikud tagasi oma majadesse ning me ei saa neid otseselt keelata. Ja juhtub ka nii, et kui me mõnes kohas oleme väga kaua ühe koha peal olnud, siis elanikud hakkavadki tagasi tulema, sest loevad olukorda turvaliseks. Ning teinekord on sellises kohas elavad lapsed kõige suuremad spetsialistid – nad teavad täpselt, kuhu miinid langesid ja millised neist on lõhkemata.

Tegelikult ei tohiks seal keegi elada. Kui sõda läbi saab, siis tuleb kogu seda territooriumi veel palju aastaid miinidest puhastada.

Kuidas teenistusülesannetega on - kas mehed ja naised tulevad samahästi toime?

Mingit vahet ei ole. Loomulikult on selliseid

Rahvusvaheline fookus

Suurem osa varustusest on ju mõeldud meestele. Kuidas naistele see varustus sobib? Kas liiga raske ei ole?

Võrreldes sõja esimeste aastatega on varustus palju paremaks läinud. Aga tõsi, naised kasutavad meestega täpselt sama varustust. Ning meedikutel on lisaks oma meditsiinikott kaasas, nii et naissoost meedikute varustus kaalub meeste omast rohkem. Mõni kohendab endal näiteks killuvesti. Põhimõtteliselt saavad jalad ja selg valu, aga sealses olukorras ei taju seda.

Adrenaliin on kõigil nii üleval. Kui saad koju puhkusele, siis järgmisel hommikul hakkad tundma kehas erinevaid valusid.

naisi, kes ütlevad poistele, et aidaku tal seda asja tõsta ja seda kanda. Samas on reegel see, et mehed hakkavad naiste juuresolekul rohkem pingutama. Kuulge, kui ma lapsena vanaema juures olin, siis mul ei tulnud pähegi hakata otsima küla pealt meest, et see mul veepange aitaks kanda.

Kas Ukraina relvajõududes on personalipoliitikas tulnud sisse ka mingeid uusi tuuli naissoost sõjaväelaste tõttu?

Jah, muidugi on. Enne sõda ei olnud naistel võimalik paljusid ameteid pidada. Näiteks komandör ei saanud olla naine. Või näiteks ei saanud naine olla taktikalise meditsiini ega ka mingi muu valdkonna instruktor. Nüüd saab.

Viimasel paaril aastal on naiste huvi sõjaväelase karjääri vastu tõusnud ja kõiki soovijaid ei saagi enam teenistusse võtta. On naisi, kes on kompaniiülemad ja rühmaülemad. Ning poisid kuulavad sõna ja järgnevad neile nagu jänkukesed.

Mismoodi füüsiliste testidega on? Kas naistel ja meestel on erinevad nõuded? Kui nõudeid ei täida, siis saadetakse teenistusest minema?

Kui rindel oled, siis muidugi teste ei ole. Aga kui rindelt ära tuled, siis peavad nii mehed kui naised korra aastas jooksma kahte distantsi – 3 kilomeetrit ja 100 meetrit. Mehed peavad lõuga tõmbama, naised teevad kätekõverdusi.

Kedagi ei vallandata, kui norme ei täida, aga vähendatakse palka.

Kas Ukrainas naissoost kindraleid on?

Jah, on küll! Just äsja, 14. oktoobril 2018 sai maavägede meditsiiniteenistuse ülem Ljudmila Shugalei kindralmajoriks. Tema ongi meie esimene naissoost kindral. Kokku on Ukraina vägedes 55 000 naist – seega ammu oli aeg naissoost kindraliteks. Kaks esimest naist õpivad nüüd lahingupilootideks.

Viimasel paaril aastal on naiste huvi sõjaväelase karjääri vastu tõusnud ja kõiki soovijaid ei saagi enam teenistusse võtta.

Kuidas Ukraina ühiskond naissoost sõjaväelastesse suhtub?

Väga erinevalt! Sõltub ka regioonist. Läänepoolsetes oblastites on suhtumine palju positiivsem. Idapoolsetes aga vaadatakse Vene kanaleid ja siis tuleb sealt muidugi ka negatiivsem suhtumine. Mõnikord on lihtsam igasuguse tähelepanu vältimiseks tänaval vormi mitte kanda.

Alguses käisid vabatahtlikud teile varustust toomas. Kas nüüd enam mitte?

Kas see tähendab, et ühiskonna toetus operatsioonile on kahanenud?

Ei, ühiskonna toetus pole kahanenud. Lihtsalt juhtkond on välja öelnud, et armee on jalgadele tõusnud ja saab ise enda varustamisega hakkama.

SÕDUR veebruar 2019 45

Relvad fookus

M-28 Skytruck

ß

`` `` Täienduseks õhuväele:

M-28 lennukeid kasutab USA õhujõudude 919th Special Operations Wing.

Autor: Raiko Jäärats kapral, ajakirja Sõdur toimetaja

Eesti õhuvägi saab Ameerika Ühendriikide valitsuselt kingituseks kaks kerget mitmeotstarbelist transpordilennukit M-28, millest üks on juba üle antud. Piloodid kutsuvad neid võimekaid lennukeid pikap taevamaasturiteks - see on väga tabav nimetus, mis võtab ühe lausega kokku kõik lennuki omadused.

L

ennuk M-28 on toodetud Poolas ja see on Nõukogude Liidu lennuki An-28 analoog. USA õhujõududes on lennuki nimetus C-145A ja seda kasutatakse peamiselt erioperatsioonide toetamiseks. Lennuk on kasutusel nii Poola õhuväes kui ka mereväes, kus seda kasutatakse muuhulgas merepatrulliks.

Samuti rendib Bundeswehr kahte lennukit langevarjurite koolitamiseks.

46 veebruar 2019 SÕDUR

Uued võimed

Õhuväe ülema kolonel Riivo Valge sõnul tähendab kergete transportlennukite saabumine eelkõige võimekamat kaitseväe lennundust: „M-28 asub täide viima kaitseväe lennuoperatsioone ja toetama kõikide väeliikide väljaõpet.“ Sellega on võimalik teha lende sihitajate ja õhutulejuhtide väljaõppeks, lende langevarjuhüpeteks, meditsii-

niliseks transpordiks või tavaliseks õhutranspordiks.

Lennubaasi eskadrilliülem piloot major Kalev Piirisilla sõnul on tegu esimese kaitseväe lennukiga, millele on sätestatud konkreetsed sõja- ja kriisiaja ülesanded: „Tegu on ennast korduvalt tõestanud töökindla platvormiga, mille suur eelis on odavus.“ Lisades, et nende töökindlus on võrreldav propellerlen-

Relvad fookus fotod: U.S. Air Force, Tech. Sgt. Sam King

nukitega, mis Tallinna ja Helsingi vahel lendavad: „Neid päevi, kui sellega lennuväljalt lennuväljale üldse ei saa lennata, on ikka väga vähe.“ Lennukitel on pardal ilmaradar ja navigatsioonivahendid, mis võimaldavad lennata ka kehvema ilma korral. M-28 saab maanduda vajadusel ka murulennuväljadele ja platsidele. Õhkutõusmiseks ja maandumiseks on lennukil tarvis umbes 500-meetrist lennurada. Lennukil on kaks maailmas enim levinud PT6A tüüpi turbopropellermootorit, mille ühe rikke korral on endiselt võimalik edasi lennata või maanduda.

ß

M-28 lennukitel on kaks PT6A-65B turbopropellermootorit.

Usaldusväärne eriüksuslane

Juba Eestisse saabunud lennuk on ka Afganistani veteran. Lennuki põhiülesanne oli erioperatsiooni üksuste toimetamine operatsioonipiirkonda ja lisaks nende varustamine. Major Piirisilla sõnul on see üks vähestest lennukitest, mille abil saab lasti lennult maandada laagri piires: „Suuremate lennukitega nii täpset maandamist ei ole võimalik teha ja tiim peaks laagrist välja tulema ning mingi maa-ala julgestama.“ Lennukisse mahub kuni 2 tonni kaupa ja lennult maandamist on võimalik teha ligi tonni kaubaga. Major Piirisilla sõnul hakatakse lennult maandamist kindlasti harjutama ka Eestis: „See on tänapäeval üks peamisi mooduseid, kui-

das eesliinil olevaid üksuseid varustada.“ M-28 võimete järele on NATOs väga suur nõudlus ja ehkki see sõltub poliitilisest otsusest, ei ole tulevikus välistatud lennuki kasutamine välismissioonidel meie enda või liitlaste üksuste toetuseks. Õhutransporti on võimalik korraga teha kuni 19-le inimesele või siis 17-le langevarjurile. Ka siin on lennuki suur eelis lennutunni maksumus, mis võrreldes näiteks helikopteri transpordiga on üle 5 korra odavam. Enamik kaitseväelasi ja kaitseliitlasi hakkabki ilmselt lennukiga kokku puutuma erinevatel õppustel õhutranspordi läbiviimisel.

Major Piirisilla sõnul on näiteks juba Saaremaa malevalt saabunud taotlus kaitseliitlaste transportimiseks Kuressaarest iga-aastasele ühisharjutusele Gotlandile. „Selle lennukiga väikese üksuse transportimine tuleks kordades odavam, kui sama hulga inimeste sihtkohta toimetamine kommertsliiniga,“ täpsustas major Piirisild.

M-28 lennuulatus on 1592 km ja suurim kiirus 355 km/h. See seab lennuki kasutamisele teatud piirid, kuid Eesti oludes on seda piisavalt. Major Piirisilla sõnul on tegu väga tõsiseltvõetava transpordilennukiga ja ameeriklased valisid hoolega, kellele neid anda. „Tahtjaid oli väga palju ja meie väljavalimine on suur tunnustus kogu Eesti kaitseväele,“ ütles major Piirisild.

SÕDUR veebruar 2019 47

Kaitsevägi fookus

`` Kergejalaväepataljoni

fotod: Eesti kaitsevägi

väljaõppekomplekti maksumusest

ß

Autor: Marto Miitel, veebel, KVÜÕA logistikaosakond, relvastuse laohoidja

Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride erialakursus.

Alates 2006. aastast, kui hakati rakendama sõjaaja varude ladustamist ja selle kasutamist sama üksuse väljaõppeks, on erinevatel tasanditel avaldunud nimetatud süsteemi kitsaskohad.

48 veebruar 2019 SÕDUR

Kaitsevägi fookus

K

aitseväe sõjaaja üksuste koosseisu- ja varustustabelites pole varustuse puhul ette nähtud ülekatet, mis tähendab, et mõne elemendi purunemisel või muul viisil kasutuskõlbmatuks muutumisel peab selle asendama teisest üksusest (tingimusel, et toetuse väejuhatusel pole seda anda). Üheks võimalikuks lahenduseks oleks eraldi kergejalaväepataljoni väljaõppekomplekti soetamine, mida kasutataks ainult rahuaegse väljaõppe korraldamiseks ning sõjaajal täidaks see brigaadi tegevusvaru rolli.

Praegu kasutab kaitsevägi rahuaegse väljaõppe korraldamiseks sõjaaja üksuste varusid, mis omakorda on vastavalt vajadusele jaotatud erinevate allüksuste vahel laiali, sealhulgas teistesse struktuuriüksustesse. See omakorda loob olukorra, et häiretasemete tõstmisel, reservõppekogunemise või lisaõppekogunemise väljakuulutamisel tekib vajadus varud ühte kohta kokku koondada. Taoline ümberpaigutamine on logistiliselt keerukas protsess, milleks on vaja ressursse ja aega.

2. jalaväebrigaadi kasutuses olevate linnakute – Taara, Luunja ja Raadi kõige suurem omavaheline vahemaa on ligikaudu 80 kilomeetrit (Raadi-Taara). Lisaks koolitavad lahingutoetusüksused Tapal (kaugus Raadile u 128 km, Taara u 200 km) ja Jõhvis (kaugus Raadile u 132 km ja Taara u 200 km) kergejalaväepataljonile eriala rühmasid.

Sõjaaja varude väljaõppes kasutamine omakorda tingib selle, et varustus kulub, kaob, amortiseerub ja puruneb. Puuduste likvideerimine on pikaajaline ja üsna bürokraatlik protsess, mis hõlmab endas mahakandmist, taotlemist ja uuesti komplekteerimist. Osadele varustuselementidele puudub aga toetuse väejuhatusel varu.

See kõik tähendab pidevat asendamist, mis omakorda tekitab lüngad sõjaaja üksuse valmidusse.

KERGEJALAVÄEPATALJONI VARUSTUSKOMPLEKT

Allpool on loetletud kergejalaväepataljoni varustuskomplekt ning välja toodud iga varustusliigi maksumusmudel ja põhjendus, kas seda oleks mõtet dubleerida: 1) Relvastus - käsitulirelvad ja meeskonnarelvad; 2) Tehnika - umbes 180 ühikut;

3) Sidevarustus - traat, raadioside, infotehnoloogia vahendid; 4) Elektrivarustus generaatorid, kilbid jne; 5) Erivarustus - optikaseadmed jms; 6) Üksusevarustus- majutusja väliteenistusvarustus; 7) Meditsiinivarustus - erinevad meditsiinikomplektid; 8) Individuaalvarustus - sõduri isiklik varustus, sealhulgas kuulivest jne.

RELVASTUS

Relvad on kõige olulisemad materiaalsed vahendid kaitseväes. 2. jalaväebrigaad kasutab praegu süsteemi, kus sõjaaja käsitulirelvad on paigutatud mobilisatsioonivarude lattu ja ajateenijate väljaõppes kasutatakse toetuse väejuhatuse väljastatud tegevusvaru.

See tagab, et olenemata ajahetkest ja olukorrast on formeerimise korral alati käsitulirelvad laos, lisaks väheneb nende amortisatsioon. Ka on tagatud ajateenijatele relvad siis, kui nad pole veel ühtegi sõjaaja üksusesse määratud. See süsteem on võimalik seetõttu, et praegu on olemas piisav 7,62 mm käsitulirelvade varu. Selle lõppemisel või väljavahetamisel (kaitsevägi on hankimas uusi relvi) olukord muutub ja topelt relvade kasutamine võib minna mitu korda kallimaks.

2. jalaväebrigaadi kergejalaväepataljoni kõikide relvatüüpide maksumus on umbes 1 400 000 eurot, kuid see ei kajasta objektiivselt vajaminevat summat, vaid on pigem minimaalne suurusjärk (summas ei kajastu näiteks ühekordsed tankitõrje lasud, mis on liigitatud lahingumoona alla). Erinevatele relvaliikidele (käsitulirelvad, toetusrelvad jne) pole olemas maksumusmudeleid, sest nende kohta koostatakse erinevad hanked (tehingud on konfidentsiaalsed).

Lisaks hõlmavad hanked endas relvade õppematerjale, varuosi ning muud elutsükliga seonduvat.

Relvadest oleks kergejalaväepataljoni väljaõppe jaoks otstarbekas dubleerida ainult käsitulirelvi, mis tagab sõjaaja üksustesse määramata ajateenijatele kriisiolukorras relvad ja kaotab vajaduse kasutada sõjaaja varusid.

TEHNIKA

Sõidukid on kergejalaväepataljonis relvade järel oma olulisuselt teisel kohal, kuna need tagavad üksusele või-

mekuse kiirelt liikuda erinevate alade vahel. Struktuuriüksustele väljaõppes kasutamiseks antud tehnika põhjustab enim probleeme formeerimisel. Sõidukite dubleerimine muudaks rahuaegse väljaõppe ajal sõjaaja üksuse formeerimise oluliselt lihtsamaks, lisaks puuduks vajadus masinaid iga kahe aasta järel (vahepeal on väljaõppes kaks kergejalaväepataljoni) konserveerida.

Kui Euroopast on võimalik hankida kasutatud militaarveoautosid ja arvestame ühe ühiku hinnaks umbes 30 000 – 40 000 eurot, siis kujuneb ühe kergejalaväepataljoni sõidukite soetusmaksumuseks umbes 5 000 000 – 7 000 000 eurot. Sõja korral saab väljaõppe masinaid kasutada üksuste enda reservina/tegevusvaruna.

Rahaliste vahendite olemasolu korral tasub kaaluda kergejalaväepataljoni väljaõppe veoautode soetamist.

SIDEVARUSTUS

Sidevarustus on oma kasutusotstarbest lähtuvalt osaliselt seotud tehnikaga (installatsioonid, konteinerid), seega on oluline, et kõik kasutatavad süsteemid oleks sarnased ja autod ei oleks seotud konkreetse üksusega, vaid neid saaks vajadusel teiste üksustega roteerida. Sellel juhul see alati nii ei ole, kuna praegu kasutatakse kuni üleminekuni kahe erineva põlvkonna sidevahendeid – see omakorda mõjutab rahuaegse väljaõppe korraldamist.

Antud valdkonnas võiks olla lahendus, et kõik sidelahendused on standardsed ja omavahel ühilduvad. Sidevarustuse maksumusmudel on kaitseväes olemas ning selle kohaselt on kergejalaväepataljoni sidevarustuse soetamismaksumus ligikaudu 4 000 000 eurot (see summa sisaldab ka installatsioonide väljaehitamist, konteinereid jne).

Kergejalaväepataljoni sidelahenduste dubleerimine on vajalik, kuid liiga kulukas. Lisaks ei võimalda kaitseväes kasutuses olevad erinevad sidelahendused autosid ja raadiojaamu omavahel vahetada.

Relvadest oleks kergejalaväepataljoni väljaõppe jaoks otstarbekas dubleerida ainult käsitulirelvi.

SÕDUR veebruar 2019 49

Kaitsevägi fookus

ELEKTRIVARUSTUS

Elektrivarustusel on olemas maksumusmudel ning alljärgnevalt on välja toodud kergejalaväepataljoni põhielementide planeeritud hinnad: 1) Elektrigeneraator 1 - 5 kW - 90 000 eurot 2) Elektrigeneraator 6 - 10 kW - 54 000 eurot 3) Välivalgustus - 28 000 eurot

Kogu elektrivarustuse komplekti maksumuseks kujuneb umbes 172 000 eurot. Elektrivarustuse dubleerimist väljaõppekomplekti jaoks võiks rahaliste vahendite olemasolul kaaluda, sest see tagaks brigaadile tegevusvaru.

ERIVARUSTUS

Erivarustus hõlmab endas mitmeid erinevaid varustusliike nagu öövaatlusseadmed, laserkaugusmõõdikud jne ja selle kohta on olemas maksumusmudel. Kergejalaväepataljonile ettenähtud optikavahendite maksumus umbes 800 000 eurot (koos miinipilduja tulejuhtimise vahenditega umbes 1 400 000 eurot). Võiks kaaluda, kuidas sellist varustusliiki saab dubleerida, sest see tekitaks brigaadile tegevusvaru, kuid täies mahus kõikide elementide soetamine poleks autori arvates mõistlik senikaua, kuni teised sõjaaja üksused pole 100% komplekteeritud.

ÜKSUSE VARUSTUS

Üksuse varustus on kõikidel kaitseväe jalaväepataljonidel reeglina suhteliselt sarnane ja erinevused on minimaalsed.

2. jalaväebrigaad kasutab praegu kolmeaastast üksuse varustuse tsüklit. See tähendab, et ühe kergejalaväepataljoni üksuse varustus on väljaõppes kolm aastat järjest ning pärast seda tagastatakse varustus lattu hoolduseks, remondiks ja uuesti ladustamiseks. See tagab parema võimaluse rahuajal planeerida mobilisatsiooniladude tööd ning ei seo neid igal aastal varustuse tagastamise ja väljastamise protsessiga, mis toimub

50 veebruar 2019 SÕDUR

1) Majutusvahendite komplekt 12 inimest (umbes 800 inimese telgid) - 250 000 eurot 2) Majutusvahendite komplekt 20 inimest (umbes 100 inimese telgid) - 9000 eurot 3) Jao tööriistade komplekt (erinevad tööriistad) - 2000 eurot 4) Kompanii varustuse komplekt (erinevad tööriistad) - 3000 eurot 5) Väliteenistusvarustuse komplekt 12 inimest (toitlustamise vahendid) - 13 000 eurot 6) Väliköögi lisavarustuse komplekt 400 inimest (toitlustamise vahendid) - 10 000 eurot

Loetletud varustusliiki tasub soetada, kuna lisakomplekti olemasolu tagaks formeerimisel kõigi sõjaaja üksuste varustuse paiknemise mobilisatsioonivarude ladudes ning vähendaks logistilise ressursi vajadust ja koordineerimist erinevate üksuste vahel. Lisakomplekt tagaks brigaadile ka sõjaaja üksuse varustuse tegevusvaru.

MEDITSIINIVARUSTUS

Kergejalaväepataljoni kõikide meditsiinikomplektide maksumus on ligikaudu 916 000 eurot. Alljärgnevalt on välja toodud meditsiinikomplektide hinnad: 1) MK-1 Individuaalne meditsiinivarustus 40 000 eurot 2) MK-2 Jaosanitari meditsiinivarustus 16 000 eurot 3) MK-3 Rühmaparameediku meditsiinivarustus 60 000 eurot 4) MK-5 Pataljoni sidumispunkt

ß

Ühe kergejalaväepataljoni väljaõppekomplekti soetamismaksumus on vähemalt 10 mln eurot.

küll iga väljaõppetsükli lõpus, aga pole sellisel juhul nii mahukas. Siiski tekitab selline süsteem olukorra, kus väljakoolitatav üksus ei kasuta oma sõjaaja varustust ning formeerimise korral peaksid selle varustuse tagastama lattu või peab logistikaliin sõjaaja varud vastavalt vajadusele ümber paigutama. Kõik see nõuaks jällegi lisaressurssi ja aega. Üksusevarustuse komplekti arvutuslik maksumus on umbes 287 000 eurot ja see hõlmab endas uusi hangitavaid telke ning veel mõnda uuemat elementi. Ülejäänud summad pärinevad materjali arvestusprogrammist võetud hindadest, seega lõppmaksumus sellel komplektil on kindlasti suurem, kui eelpool toodud. Alljärgnevas loetelus kajastuvad kergejalaväepataljoni olulisemad varustuskomplektid ja nende maksumus:

Kuperjanovi jalaväepataljon laskelaagris Sirgalas.

ja varustus 650 000 eurot 5) MK-6 Evakuatsiooni auto varustus 150 000 eurot

Kõiki meditsiinikomplekte pole vajalik ja ka mõistlik dubleerida, eriti arvestades, et osad elemendid nõuavad ladustamisel eritingimusi, mida kõigis kaitseväe struktuuriüksustes pole.

Rahaliste vahendite olemasolul peaks kaitsevägi soetama 2. jalaväebrigaadi ajateenijate väljaõppeks MK-1 minimaalselt 1000 tk aastas.

INDIVIDUAALVARUSTUS

Individuaalvarustuse dubleerimine on relvade ja sõidukite järel tähtsuselt kolmandal kohal ning osaliselt see 2. jalaväebrigaadis täna ka toimub. Ajateenijatele väljastatakse riidevarustus, mis on tellitud neile toetuse väejuhatusest, lisaks antakse erivarustus, mida kasuta-

Kaitsevägi fookus takse aastast-aastasse (katelokid, seljakotid jne). Toimub paralleelselt kaks varustamise liini – väljaõpetatavad ajateenijad ja sõjaaja üksuste komplekteerimine. Praegu kehtiva tava järgi väljastab toetuse väejuhatus erivarustust ainult sõjaaja määranguga ehk teisisõnu saab struktuuriüksus ajateenijatele tellida varustust mõnda sõjaaja üksusesse ja siis sealt väljastada, kuigi selle üksuse koosseisu praegusel ajal isegi ei koolitata. Alljärgnevalt on välja toodud lahinguvarustuse loetelu, mida väljastatakse ainult sõjaaja määranguga: 1) Jalaväelabidas 2) Joogipudel 3) Joogitops 4) Katelok 5) Nuga 6) Söögiriistade komplekt 7) Taskulamp

See loob justkui olukorra, kus formeerimise väljakuulutamisel peaks ajateenijate käest osad varustuselemendid tagasi korjama, jättes nad ilma ülal toodud loetelus

nimetatud varustusest, mida peab hakkama asendama (see nõuab ühte olulist ressurssi – aega). Selleks on praegu mõeldud tegevusvaru, aga põhimõtteliselt on tegemist väljaõppekomplektiga, kuid väiksemas mahus. Individuaalvarustuse maksumus on minimaalselt 1 200 000 eurot (summa põhineb materjali arvestusprogrammist võetud hindadel).

KOKKUVÕTE

Ühe kergejalaväepataljoni väljaõppekomplekti soetamismaksumus on vähemalt 10 000 000 eurot (ei sisalda relvastuse hankimist). Mõistlik on teha valikuid, milliseid varustusliike peaks kergejalaväepataljoni väljaõppekomplekti jaoks soetama. Soovitused selleks on artiklis eraldi välja toodud.

Väljaõppekomplekti eesmärk on tekitada rotatsioon samatüübiliste varustusliikide vahel, see omakorda tagaks võimaluse varustust paralleelselt väljaõppega hooldada ning remontida.

Seeläbi tekiks ühtlane kulumine, mis pikendaks varustuse elutsüklit.

Väljaõppekomplekti soetamine looks brigaadile võimaluse teha rahuaja väljaõpet paindlikumalt (kaoks asendamine teistest sõjaaja üksustest, administreerimine jne) ning ei pärsiks sõjaaja varude kasutamist formeerimise ajal. Samuti väheneks varustuse amortisatsioon, mis omakorda hoiaks raha kokku konserveerimise pealt. Lisaks tagaks see ajateenijatele vajaliku varustuse sellel ajal, kui nad pole veel ühtegi sõjaaja üksusesse määratud. Väljaõppekomplekt suurendaks oluliselt pataljoni ja brigaadi nii rahu- kui ka sõjaaja kiirreageerimise võimekust.

Eelnevalt välja toodud väljaõppekomplekti varustuse soetamine osaliselt või rahaliste vahendite olemasolul 100% ulatuses vabastab erinevatel tasanditel (väljaõpe, laod, staabid) ajalist ja füüsilist ressurssi, mida saab otstarbekamalt kasutada mujal. Peaeesmärgiks on tugevdada Eesti heidutus- ja vajadusel ka võitlusvõimet võimaliku agressori vastu.

SÕDUR veebruar 2019 51

Maha visatud aeg või põnev seiklus, mis lõhub argirutiini Autor: Kairi Kasearu Tartu ülikooli üldsotsioloogia dotsent fotod: Ardi Hallisma

Kaitsevägi fookus

Reservõppekogunemine: ß

Iga okas loeb suurõppus Siil 2018.

Eelmise aasta mais toimunud suurõppusel Siil 2018 osales 966 reservväelast. Lisaks õppustele iseloomulikele tegevustele, paluti reservväelastel osaleda küsitlusuuringus, mille tegid Tartu ülikool ja kaitseväe ühendatud õppeasutused.

K

üsitlus toimus õppuse käigus välitingimustes, mis oli nii küsitlusmeeskonna kui uuringus osalejate jaoks uudne kogemus. Küsitlusele vastas 417 reservväelast, mis on üldjoontes väga hea tulemus, arvestades, et kõiki üksusi ei õnnestunud õppuste käigus välitingimustes tabada ning uuringus osalemine oli vabatahtlik. Selles lühiartiklis keskendun ainult paarile uuringus esitatud küsimusele, mis puudutavad reservväelaste motiveeritust, nende lähedaste toetust ja õppusel osalemist takistavaid tegureid.

Veerand õppekogunemisel osalenud reservväelastest tuli õppustele hea meelega. Nemad on nii-öelda „pühendunud“ reservväelased. Peaaegu pooled leidsid, et nad olid valmis oma kohust täitma ehk on „kohusetäitjad“, ning veerand oleks võimaluse korral jätnud tulemata ehk on „vastumeelsed“. Siinkohal tekib küsimus, et kuidas ja mille poolest need kolm erineva meelsusega gruppi teineteisest eristuvad?

52 veebruar 2019 SÕDUR

Kaitsevägi fookus Tugev ja toetav tagala

Reservväelane kuulub oma igapäevaelus mitmetesse võrgustikesse, alustades perekonnast ja sõpradest ning lõpetades töökaaslaste ja tööandjatega. Seega ei tähenda tema osalemine reservõppekogunemistel muutust ainult talle, vaid kogu teda ümbritsevale võrgustikule.

Perekond peab korraldama ümber oma igapäeva liikumise trajektooril kodu-lasteaed-kool-töö-kodu. Tööandja peab korraldama ümber töötajatevahelise tööjaotuse ning töökaaslaste jaoks võib see tähendada ajutiste lisaülesannete täitmist.

Uuringus osalenud reservväelased suhtuvad üldiselt sellesse pigem positiivselt, kuid sõltuvalt meelestatusest, ilmnevad hoiakutes suured erinevused.

Selgelt tuleb esile, et „pühendunud“ reservväelased tajuvad väga tugevat toetust õppekogunemisel osalemiseks – enamik neist leiab, et nende sõbrad, elukaaslane/abikaasa, töökaaslased ja tööandja suhtusid reservõppekogunemistel osalemisesse hästi või pigem hästi. Ka „kohusetäitjate“ hulgas on sõprade tajutud toetus suhteliselt kõrge (94%), kuid vähem toetavat suhtumist tajutakse tööandjalt ja elukaaslaselt/abikaasalt.

Kõige äärmuslikum grupp on „vastumeelsed“, kelle puhul sõprade suhtumine on pigem positiivne, kuid tööandja ja elukaaslase/abikaasa puhul leiavad enam kui pooled, et nende suhtumine reservõppekogunemisel osalemisesse on pigem halb või väga halb. Siinkohal ei saa küll öelda, kas teiste negatiivne suhtumine muudab reservväelase meelestatuse negatiivseks või vastupidi – negatiivse meelestatuse tulemusel reservväelane tõlgendab teiste suhtumist pigem negatiivsena. Oluline on siin see, et sõltumata mõju suunast, on seose olemasolu ilmne.

Väljapääs argirutiinist

Motiivid reservõppekogunemisel osalemiseks võivad olla väga erinevad. Uuringus paluti vastajatel märkida nimekirjast ära kõik nende jaoks olulised motiivid reservõppekogunemisel osalemiseks.

Küsitlusest selgub, et „pühendunud“ reservväelased on erinevaid motiive ära märkinud tunduvalt sagedamini kui „kohusetäitjad“ ja „vastumeelsed“ õppekogunemisel osalenud. Selline tulemus võimaldab arvata, et need reservväelased tegelevad aktiivselt õppekogunemise enda jaoks positiivseks mõtestamisega.

Kõigis gruppides on kõige sagedamini märgitud vastusevariant „hea võimalus astuda välja igapäevarutiinist“.

Siinkohal tasub mainida, et reservõppekogunemiste reklaamid on tihti suunatud just võimalusele jätta argirutiin ja kohtuda kamraadidega. „Pühendunud“ reservväelaste puhul on samuti oluline kohusetunne oma riigi ees ning veendumus, et relvavendi ei saa alt vedada. „Vastumeelsete“ puhul on aga näha, et etteantud motiive on üldse väga vähe märgitud, mis on ka ootuspärane, sest nad oleksid võimaluse korral jätnud kogunemisele tulemata ning osalevad õppustel nii-öelda käsukorras ja hirmust sanktsioonide ees.

Tööl jäävad asjad tegemata

Enamasti saab öelda, et reservõppekogunemisel osalemist takistavad tegurid jagunevad ühelt poolt hinnangulisteks ja teisalt praktilisteks. Takistuste oluliseks hindamine sõltub reservväelase meelestatusest õppustele tulles. Õppekogunemisele hea meelega tulnute jaoks on kõige suurem kitsaskoht tööelu ja õppekogunemisel osalemise ühitamine: 43% neist leiab, et õppekogunemisel osalemist takistab tööst eemal viibimise ajal kuhjuvate tegemata tööde hulk ning hilisem vajadus need asjad järgi teha, „vastumeelsete“ puhul aga majandusliku olukorra halvenemine (vt joonis 1).

Kokkuvõtteks

Reservõppekogunemistel osalemine on kohustus, mida tuleb täita, samas ei tähenda kohustus alati midagi negatiivset ning veerand reservväelastest tuleb hea meelega õppustele. Õppused on hea võimalus igapäevarutiini lõhkumiseks, kuid samas tekib küsimus sellest, kuidas igapäeva toimetused (töö, sissetuleku teenimine, lähedaste heaolu) saavad tehtud. Kuigi takistusena on majanduslikud aspektid suhteliselt olulised, seda eriti „vastumeelsete“ grupis, siis ei ole senisele sissetulekule vastav toetuse saamine reservväelaste jaoks õppekogunemistel osalemiseks kõige olulisem motiiv.

Oluline ongi rõhutada, et takistuste eemaldamine ei tähenda alati seda, et motivatsioon õppekogunemistel osalemiseks automaatselt suureneks. Reservõppekogunemisel osalemine on rohkem seotud reservväelaste meelsusega – kui on positiivne eelhäälestus, mida toetab lähedaste positiivne suhtumine, siis on õppekogunemisel osalemise ühitamine tsiviilmaailma kohustustega lihtsam ning seda tajutakse vähem problemaatilisena. Lõpetuseks on hea öelda, et ligemale kaks kolmandikku Siilil 2018 osalenud reservväelastest on valmis osalema järgmisel reservõppekogunemisel, sealhulgas „pühendunud“ reservväelaste seas on antud osakaal 89% ja „kohusetäitjate“ seas 75%.

Joonis 1. Reservõppekogunemisel osalemist takistavad tegurid reservõppekogunemisel osalemise meelestatuse järgi (väga oluliseks või oluliseks hindavate reservväelaste osakaal (%) meelestatuse gruppide kaupa).

Tööl jäävad asjad tegemata, vajadus kõik järgi teha Rahalised kohustused (nt laenud) Vähene tegevus reservõppekogunemistel Vajadus kanda hoolt abi vajavate lähedaste eest Majanduslik olukord (sh lähedaste oma) halveneb Õpingud Eemalolek lähedastest inimestest on raske Tööandja ei soosi õppustel osalemist Ülemate juhtimisstiil on ebameeldiv Kehaline ettevalmistus/füüsiline vorm on ebapiisav Keeruline loobuda isiklikest hobidest Välismaal elamine ja/või töötamine Soovimatus kohtuda endiste teenistuskaaslastega Reservõppekogunemine on aja raiskamine 0

10

20

30

40

50

60

70

80

% Vastumeelsed

Kohusetäitjad

Pühendunud

SÕDUR veebruar 2019 53

Kaitsevägi fookus

ß

Autor: Peeter Einbaum staabiveebel, Balti kaitsekolledži veebel

Tipptasemel koolitusel peab olema ka rahvusvaheline haare.

Balti kaitsekolledž

on sisenemas tipp-allohvitseride koolitusvaldkonda

54 veebruar 2019 SÕDUR

Kaitsevägi fookus liteedi paranemine on muutnud ka allohvitseride korpuse koosseisu, võimekusi ja staatust. “Kolm klassi külakooli” ei vasta juba ammu enam tegelikkusele ning kaasaegne allohvitseride korpus sisaldab endas üha enam hea ning sageli kõrgharidusega inimesi. Oma osa on mänginud kõrgtehnoloogilise relvastuse laialdasem levik.

Operaatorid ning hooldemeeskonnad koosnevad enamasti kõrgkvalifikatsiooniga allohvitseridest, kelle puhul erialane (kõrg)haridus on vältimatu.

Lisaks ülalloetletule, tulevad tänapäevases maailmas, kus ressursid on piiratud, mängu ka majanduslikud kalkulatsioonid. Allohvitseride koolitamise hind versus ohvitseride koolitamise hind on väga erinevad. Aeg, mis kulub koolitamisele ning tegelikult teenistusse asumisele, räägib selgelt allohvitseride kasuks. Jooksvad personalikulud kallutavad vaekaussi allohvitseride poole. Samuti on pensionisüsteemi mõistes

Hariduse paranemine on muutnud ka allohvitseride korpuse koosseisu.

Läti Kaitseväe juhataja kin-ltn Leonīds Kalniņš Balti kaitsekolledžis.

ß

fotod: SHAPE/ACO Public Affairs Office, Eesti kaitsevägi

juhid ja planeerijad ning tegelikult “kõrgemasse klassi” kuulunud, samas kui allohvitserid ja reakoosseis on olnud plaanide elluviija ning väljaõpe on piirdunud lihtsate taktikalise tasandi drillidega.

Viimaste sajandite verised konfliktid ja maailmasõjad on sundinud neid põhimõtteid ümber hindama. Mastaapsed sõjalised kampaaniad koos suure hulga langenute ja haavatutega on loonud olukorra, kus vastava ettevalmistuseta ning vähemharitud allohvitserid ja sõdurid on olnud sunnitud täitma ohvitseride funktsioone. Sellised dünaamikad kaasaegses sõjanduses on loonud vajaduse kompetentsema ja võimekama allohvitseride korpuse järele.

Täna, enam kui 70 aastat pärast viimast globaalset konflikti, seisavad relvajõud üle maailma silmitsi varasemast täiesti erineva keskkonnaga. Ajaloolised põhjused ohvitseride kõrgemast sotsiaal-majanduslikust staatusest ja selgest klassivahest ei ole enam täies ulatuses kehtivad. Kvaliteetne haridus on laialdasemalt kättesaadav ja ohvitserkonnas ei ei ole enam aristokraadid, vaid see on muutunud läbilõikeks ühiskonna erinevatest sotsiaalsetest kihtidest.

Hariduse kättesaadavuse ja kva-

Kaasajal on suurem osa maailma relvajõududest üles ehitatud kolmele sambale: ohvitserid, allohvitserid ja reakoosseis. Ajalooliselt on tehtud selget vahet ülalloetletud sõjaväelaste “klasside” vahel.

T

raditsiooniliselt tulid ohvitserid sotsiaalselt kõrgemasse klassi kuuluvatest perekondadest, mis olid võimelised oma liikmetele pakkuma head haridust, mis tol ajal ei olnud kõigile kättesaadav. Ülejäänud isikkoosseis kuulus valdavalt vähemkindlustatud ja sotsiaalselt madalamatesse klassidesse, kelle haridus oli puudulik. See on ajalooline põhjus, miks ohvitserid on olnud

SÕDUR veebruar 2019 55

Kaitsevägi fookus

Põhjala riigid proovisid allohvitseridest üldse loobuda.

Oma olemuselt on tegemist nn win-win olukorraga, kus relvajõud hoiavad kokku raha ning ohvitseride ressurssi. Samas luuakse allohvitseride korpuse jaoks võimalused terviklikuma ning pikemaajalise karjääri tegemiseks, mis kasvatab inimeste motivatsiooni läbida pikk teenistuskäik. Pikaajaline kogemus on aga süsteemile ülioluline, kuna allohvitseri tugevus peitub ennekõike tema praktilises kogemuses, mis kontseptuaalselt toetab ohvitseride tugevat erialast haridust ning seeläbi aitab saavutada organisatsioonile seatud eesmärke.

56 veebruar 2019 SÕDUR

Kuna NATO on mõistnud allohvitseride olulisust alliansi kui terviku edu mõttes, siis on üritatud astuda samme allohvitseride domeeni standardiseerimise poole. Et allianss koosneb liikmesriikide rahvuslikest relvajõududest ning NATO-l puudub õigus sekkuda rahvuslikesse küsimustesse, siis on loodud dokumendid, mis piirduvad soovituste andmisega. Standardiseerimise lihtsustamiseks on loodud Other Ranks (OR) süsteem, mis püüab liikmesriikide allohvitseride auastmeid ühtsesse süsteemi paigutada. Et seda lihtsustada, on NATO välja andnud vastava dokumendi, mis kirjeldab iga auastme kaupa NATO ootuseid tema funktsiooni suhtes. Ehk siis, mida mingis auastmes allohvitser peaks olema suuteline tegema.

Täna on selleks dokumendiks NATO Non-Commissioned Officer (NCO) Bi-strategic Command Strategy and NCO Guidelines, mis anti välja 15. septembril 2017. Dokument sisaldab auastmete kirjeldusi alates OR-1 (reamees) kuni OR-9 (staabiveebel). Eraldi tuuakse välja OR-9, kui Command Senior Enlisted Leader (CSEL). Eesti mõistes on tegemist staabiveebli/ülemveebliga, kes teenib kõrgema ohvitseri või kõrgema ohvit-

ß

hästi välja arendatud allohvitseride süsteem riigile majanduslikult kasulik.

See kõik on enesega kaasa toonud vajaduse otsida parimaid lahendeid, et optimeerida allohvitseride haridussüsteem ja leida tasakaal ohvitseride ja allohvitseride funktsioonide vahel relvajõudude erinevates domeenides ning eritasanditel.

Viimased kümnendid on näidanud erinevaid lähenemisi. Põhjala riigid Soome, Rootsi ja Norra proovisid allohvitseridest üldse loobuda ning üle minna ainult ohvitseridel põhinevale väele. Tänaseks päevaks on kõik eelnimetatud riigid allohvitseride korpuse taasloonud ning ehitavad oma süsteemi uuesti üles. Märkimisväärne osa arenenud riike on aga liikunud pigem allohvitseride karjäärimudeli ning haridussüsteemi arendamise poole sellises võtmes, et allohvitseridel tekiks nende pika teenistuskäigu tõttu nii taktikalisel, operatiiv- kui ka strateegilisel tasandil väljundid ning karjääri mõistes eneseteostuse võimalused. Haritud ja kogemustega allohvitserid on üha rohkem liikumas traditsiooniliselt ohvitseridele kuuluvatesse valdkondadesse, vabastades sellega ohvitsere prioriteetsemate valdkondade tarbeks. Sama trendi on võimalik täheldada nii rahvuslikes relvajõududes kui ka rahvusvahelises (NATO) kontekstis.

Grupitöö annab paremaid tulemusi.

Kaitsevägi fookus ß

Väljaõpe eeldab ka tehnika tundmist.

seri ametikohta täitva struktuuriüksuse ülema veeblina.

Rahvusvaheliselt on tegemist allohvitseride funktsiooniga, mis on alles väljakujunemise järgus. Samuti on mahult tegemist väikese koolitusvajadusega, mis praktikas tähendab ainult loetud inimeste koolitamist ühe aasta jooksul ühe rahvuse kohta. Seetõttu ei ole seisuga 2018 mitte üheski Euroopa riigis välja arendatud vastavat rahvuslikku kursust, mis aitaks allohvitsere ette valmistada teenistuseks strateegilis-poliitilisel tasemel nii kodumaal kui ka rahvusvahelises keskkonnas.

Selline kursus isegi eksisteerib NATO koolis, kuid see keskendub teenistuse praktilistele aspektidele ning ei vasta regiooni riikide ootustele.

Et seda tühikut täita, kutsuti kevadel 2017 Põhjala/Baltikumi kaitseväe juhatajate kohtumisel ellu initsiatiiv luua regionaalse fookusega CSEL kursus. Samal kohtumisel lepiti kokku, et kursuse loomise alustala on Balti kaitsekolledž kui rahvusvaheline sõjalist haridust pakkuv institutsioon, mis on 20-aastase eksisteerimise ajal tõestanud oma kvaliteeti ning efektiivsust.

Selline otsus tagab ühtlasi, et ühelgi

riigil pole domineerivat rolli kursuse formaadi valimisel ning selle kaudu on võimalik luua programm, mis vastab regiooni riikide huvidele laiemalt.

Jaanuariks 2019 liidab projekt järgmised Balti mere riigid: Eesti, Leedu, Läti, Norra, Poola, Rootsi, Soome, Taani. Täiendavalt on projekti toetanud mitmed erinevad NATO institutsioonid ja huvi pilootkursusel osalemise vastu on üles näidanud mitu regioonivälist riiki nagu Kanada ja Šveits. Samuti on Balti kaitsekolledž saanud Balti kaitseministrite mandaadi pilootkursuse korraldamiseks sügisel 2019 ning selleks otstarbeks on eraldatud vajalikud vahendid.

Allohvitseride karjääri ja koolitusmudeli mõttes on tegemist märgilise sammuga. Nagu eelnevalt mainitud, on tegemist NATO mastaabis unikaalse kursuse formaadiga, mis täiendab NATO koolis juba olemasolevat vastava taseme kursust. Uue kursuse teine aspekt puudutab mõttemallide muutmist regiooni ohvitseride korpuses. Traditsiooniliselt on väljaõppe strateegilis-poliitilist taset peetud ohvitseride ainuõiguseks. Seetõttu võib tunduda mõte allohvitseride sisenemisest selle taseme koolitusmaastikule ketserlikuna.

Kursuse formaadi loojate poolt vaadatuna ei paista see samm aga sedavõrd tumedates toonides. Rahvusvaheline töögrupp on seisukohal, et kursusel osalevad tipp-allohvitserid on läbinud kõik rahvuslikud tasemekoolitused; nad on omandanud mitmekümne teenistusaasta jooksul rikkaliku teenistuskogemuse taktikalisel ja operatiivtasandil. Loodav kursus pakub neile uuendusena väikese sisevaate strateegilisse tasemesse ning annab kursuslastele vahendid tõlkida ülemate strateegilist visiooni operatiiv- ja taktikaliseks sõnumiks ning vastupidi.

See oskus on vajalik selleks, et edastada ülema tahet allohvitserkonnale ja reakoosseisule ning aidata hoida ülema situatsiooniteadlikkust olukorrast taktikalisel ja operatiivtasandil.

Seega ei ohusta tipp-allohvitserid kuidagi ohvitseride traditsioonilist tööd ja tegevusvaldkondi. Vastupidi, uute oskuste abil tekivad võimalused rakendada allohvitseride teadmiseid ja oskuseid efektiivsemalt ühiste eesmärkide saavutamise nimel.

SÕDUR veebruar 2019 57

fotod: EEesti sõjamuuseum, Võrumaa muuseum

Ajalugu fookus

Autor: Lauri Vahtre Eesti sõjamuuseumi teadur

Soomusrong nr 1. ratsa-maaluurajad, esimesel hobusel on dessantroodu ülem alamkapten Jüri Ratassepp, jaanuaris 1919. ß

Vabadussõja murrangulised kuud: riik vabanes vaenlase kűűsist S Juba Vabadussõja esimesel päeval oli Narva jõudnud peastaabi ülema kindral Andres Larka direktiiv: „Kui taganeda tuleb, taganege järk-järgult raudteed ja kiviteed mööda.

Sillad kõik lõhkuda. Abi saadame niipalju kui võimalik.“

58 veebruar 2019 SÕDUR

ellega oli kindral Larka möödaminnes sõnastanud olulise doktriini – kui vaja, siis tuleb taganeda, kuid võideldes ja võimalikult venitades, võites tagalale aega kaitse-

Ajalugu fookus tagantjärele vaadatuna kujunes lausa militaarseks pidupäevaks. Sissetungija tuli piiri taha visata, siin ei olnud mingit kaksipidi mõtlemist.

2. jaanuaril oli taganemine lõppenud nii Viru rindel kui lõunas. Midagi oli õhus. Mõlemale rindele jõudsid uued täiendusosad ning nii oli Eesti vägede üldjõud 3. jaanuaril 1919 kõi-

Kulutulena levis uudis, et soomlased on päral ja jõuavad kohe rindele. gis kaitselõikudes kokku ümmarguselt 4800 tääki ja mõõka, 147 kuulipildujat, 21 suurtükki, 3 laiarööpmelist soomusrongi ja 1 kitsarööpmeline soomusrong.

Neile tuleb liita võimas psühholoogiline relv: kulutulena levinud uudis, et soomlased on päral ja jõuavad kohe rindele. Eneseusu tekkele oli sümboolse väärtusega ka Kalevlaste maleva pidulik rindeleminek 2. jaanuaril 1919. ß

jõudude tugevdamiseks, väeosade formeerimiseks, relvastuse ja varustuse hankimiseks.

Veel kümmekond päeva hellitas 1. diviisi juhtkond vastase kohese tagasitõrjumise plaane, kuid need luhtusid ja tuligi asuda visale, järkjärgulisele taandumisele. See kõlab enesestmõistetavalt ja ilmselt eesti sõdurite jaoks oligi seda, kuid näiteks Lätis kulgesid sündmused teisiti. Läti vähesed rahvuslikud jõud lasid punaväel (mis samuti koosnes suuresti lätlastest) võrdlemisi lihtsalt Riiani marssida ja neid püüti peatada alles pealinna all, kuid see ei õnnestunud. 3. jaanuaril, kui Eestis algas Punaarmee tagasitõrjumine, sisenesid punaste läti küttide eelväed Riiga ja päev hiljem järgnesid neile peaväed.

Eestis seevastu algas Vabadussõja etapp, mida vastne ülemjuhataja Johan Laidoner 27. detsembril nimetas „vabastuse sõjaks“. Võimalik, et just see määratlus, lühenedes Vabadussõjaks, andiski sõjale nime. Tegemist oli eesti sõdurile kõige hingelähedasema ja arusaadavama osaga Vabadussõjast (kui Landesveeri sõda kõrvale jätta), mis

1. suurtükipolgu 3. patarei positsioonidel Riigikülas veebruaris 1919.

SÕDUR veebruar 2019 59

Ajalugu fookus

Peaminister Konstantin Päts meenutas: „Ja seda ülendavat silmapilku nägid paljud, kui meie esimene vabatahtlik sõjavägi Kalevi maleva oma sõjalaulu lauldes „Viimse vere tilgani tahame võidelda“ mööda Narva maanteed välja marssis. Neile saatsime juba ruttu paar korraldatud ja õpetatud roodu järele.“ Ka kindral Aleksander Tõnisson kinnitas: „Kalevlasi oli lust näha. Osalt õige soliid härrad. Teiste seas ka tuntud nimed seltskonnast. Sanitaride ametis professorid. Mehed väga tõsised. Saa-

Aleksander Tõnisson: „Mehed väga tõsised.

Saadakse silmapilgu suurusest aru.“

Murrang tuligi – nelja päeva jooksul üksteisest enamasti sõltumatult puhkenud ja kulgenud lahingutega.

3. jaanuaril toimus Valkla ja Priske lahing. Valkla mõisa juures õnnestus 4. polgu meestel peatada Salmistu poolt lähenenud 52. Tallinna punase kütipolgu üksus. Lahing ei olnud suur, kuid tõsiasjaks jäi, et punased taandusid ja jätsid maha ka Salmistu, kuid hõivasid selle öösel uuesti.

Selle väikese lahingu pöördeline tähtsus selgus alles tagantjärele.

60 veebruar 2019 SÕDUR

ß

Murdmine

ß

dakse silmapilgu suurusest aru.“ Kalevlaste maleva ei olnud küll kaugeltki esimene üksus, mis muusikahelide saatel läbi linna rindele või Balti jaama marssis, ent kui varasemaid vaadati pigem „erapooletult“, siis kalevlaste mineku ajaks oli meeleolu juba muutunud. Tol päeval läks sõtta kokku tuhat meest ja see ei olnud tühine jõud.

Punaväel seisis rindel ja rinde lähimas ümbruskonnas umbes 6200-6500 tääki ja mõõka, 79 kuulipildujat ja 34 suurtükki. Niisiis oli vaenlane endiselt ülekaalus, kuigi mitte enam mäekõrguselt. Laidoner andis direktiivi, millega määrati väekoondistele üldiselt veel kaitseülesanded, kuid rõhutas, et kaitse peab olema aktiivne ja vastast tuli häirida rünnakute ning maakuulamisega.

See oli enesestmõistetav, et võimalusel tuleb haarata ka initsiatiiv.

Soomusrong nr 1. ohvitserid kellest keegi ei näinud sõja lõppu: alamkapten Jüri Ratassepp (1895-1919), lipnik Robert Tiilmann (1898-1919) ja leitnant Reinhold Sabolotnõi (1895-1919).

Punase terrori läbi hukkunud tsiviilisikud Võrus, laibad avastati linna vabastamisel 3. veebruaril 1919.

Ajalugu fookus nes) Vetlas ja Voosel, neist mõnevõrra tuntum on aga Aidu lahing Põltsamaa ja Jõgeva vahel, mis käis juba lõunarinde alla.

Siin oli punaste (muuhulgas punasoomlaste) pealetung takerdunud juba vana aasta lõpus. 4. jaanuaril tulid punaväe 49. kütipolgu ülekaalukad üksused ja punased soomlased järjekordselt rünnakule. Kuid mõningase tulevahetuse järel õnnestus Eesti 2. polgu jõududel neid omakorda tiivalt rünnata, vaenlane sattus segadusse ja taandus.

Punaste võitlusvaim hajus, selles lõigus enam peale ei tungitud ja mõnepäevase vaikuse järel pühkis siit juba läbi soomusrongide bravuurne sööst Tartu peale.

Punavägi peatati ka lõunarinde teisel tiival, Viljandi all. Siin olid punased jõudnud hõivata heal positsioonil asuva Kärstna mõisa. Mõis käis käest kätte, mõlemad pooled tegid küsitavaid otsuseid, punased mõrvasid nende kät-

Mõni kilomeeter Kehrast ida pool kohtus rong vaenlase ahelikuga ja avas tule.

Vahetud osalised seda veel ei tajunud ega saanudki tajuda, nagu kujukalt tõendab Valkla mõisas 4. jaanuaril tehtud sissekanne ühes sõduripäevikus: „Jällegi kõik rahulik. Punane ei tükki ka enam peale.

Muidugi ei lase ninanipsu pärast, mis tal kaunis kalliks maksma tuli. 10 surnutena, peale selle haavatud.“ Kaitsjad ise kaotasid „ninanipsuga“ kolm meest. Veelgi miniatuursem oli Soodla jõe ja Piibe maantee vahel asuva Priske saeveski tagasivõtmine Tallinna kütipolgult. 1. polgu kapteni Leonhard Krulli käsutuses oli selleks 80 meest, veski hõivamisest võttis vahetult osa veelgi vähem. Märkimist väärib, et siin osales esimest korda ka kaks (omavoliliselt rindele kiirustanud) soomlast, kes mõlemad said haavata, seersant Gunnar Ambrosius surmavalt.

Terve rinde seisukohast oli olulisem see, mis toimus Priske veskist umbes viis kilomeetrit lõuna poole jääval raudteel. 3. jaanuaril oli Tartu punase kütipolgu II pataljon hõivanud Aegviidu jaama ja asus järgmisel päeval piki

raudteed liikuma Kehra poole. Saabus üks sõja otsustavamatest hetkedest, kus asjaolud kombineerusid Eesti poolele soodsal moel.

Soomusrong nr 1 oli saabunud just Tallinnast remondist ja kapten Anton Irv otsustas lähenevale vaenlasele vastu sõita. Mõni kilomeeter Kehrast ida pool, Arudevahe talu juures lagendiku serval kohtus rong vaenlase ahelikuga ja avas nende pihta u 200 m kauguselt tabava suurtüki- ja kuulipildujatule.

Rongi 30-meheline dessant ründas metsa taandunud punaste ahelikke ja lõi need laiali.

Punastel jäi maha 21 surnut, üks roodukomandör võeti vangi. See oli soomusronglaste esimene tõeline triumf ja nende edulugu oli alanud.

Juba 5. jaanuaril tungiti Aegviitu, vallutati see ja jätkati 6. jaanuaril Jäneda suunal, saades saagiks punaste töökorras patarei (3 kahurit) koos sidevahendite ja patareikomandöriga.

Neil päevil toimusid murdelahingud ka veel (Kehrast lõuna poole min-

te langenud 11 raskelt haavatud Eesti sõdurit. Suuremad tulevahetused toimusid 4. ja 6. jaanuaril. Eesti üksustel rünnakuga mõisa vallutada lõpuks ei õnnestunudki, kuid 6. jaanuaril avaldatud surve oli siiski piisav, et punased 7. jaanuaril taanduma ja Helme ümbrusse tõmbuma sundida. Ainsaks ilmseks murepilveks kogu rindel jäi lõunarinde kõige läänepoolsem ots, Abja ja Karksi ümbrus, kus olukord jäigi ebamääraseks veel pikaks ajaks.

Talvine imetegu

7. jaanuaril oli ülemjuhatusel selge, et rinne on peatunud ja mõlema poole meeleolus on toimunud muutus. Eesti vägede sihtstruktuur oli kasvanud, laevastik tugevnenud. Kokkuvõttes oli Eesti poolel väike ülekaal meeste arvus ja tugev ülekaal soomusrongides.

Kindral Laidoner andis käsu alustada üldist pealetungi.

Siis ei teadnud veel keegi, et vastupealetung toimub veelgi kiiremini kui taandumine ja kujuneb sõjaliste imete-

SÕDUR veebruar 2019 61

Ajalugu fookus

gude hämmastavaks reaks. Eesti väed jõudsid enam-vähem ühe hingetõmbega Narvasse ja Tartusse ning alles Tartu taga suutis ennast mõnevõrra kogunud vaenlane tõsisemat vastupanu osutada.

Narva suunal jõuti juba 9. jaanuaril Tapani. Mereäärses lõigus, Muuksi lähedal, jõudis soomlaste 2. kompanii erakordset vahvust üles näidates lahingusse tormata, nakatades sellega ka eestlasi ja tekitades vaenlases kabuhirmu. Uhkelt ja laulu saatel läksid soomlased lahingusse ka merejõudude dessandi koosseisus, mis maabus Loksal 8. jaanuaril ja tungis sealt edasi, kohtudes peagi 4. polgu üksustega.

Tapa vabastasid aga kolme soomusrongi võitlejad, olles maha pidanud suurtükiduelli Tapal asuva punaste patareiga. Tapal said Eesti väed suure sõjasaagi ja ligi 80 vangi. Saagiks saadi

4-5 kuulipildujat, u 300 püssi, 30 hobust. Soomusronglased kaotasid vaid 4 meest haavatutena.

Vaenlane üritas samal ajal abijõude tuues jätkata pealetungi Tallinnale, kuid see ei õnnestunud. Laidoneri käsk Eesti vägedele „Julgeste edasi!“ täideti seevastu punktipealt. Veidi lõuna pool jõudis Järvamaa kaitsepataljon oma kohatisest kehvast võitlusmoraalist hoolimata 11. jaanuaril Rakke jaamani, kust leiti eest Eesti soomusronglased. Nood olid teinud sööstu lõunasse, sest Rakvere tee oli lõhutud sildade tõttu ajutiselt kinni.

See operatsioon osutus nii edukaks, et tungiti kohe edasi kuni Vägevani, tekitades punaväe tagalas paanikat.

Samal ajal ei jäänud ka Rakvere vallutamata, soomusrongide puudumisest hoolimata. Seda tegid 1. ja 4. polk, soome vabatahtlike pataljon ning Kalevlaste maleva. Suureks abiks oli ka merejõudude dessant punaväe tagalasse, Kundasse, mis 10. jaanuari ebaõnnestumise järel 11. jaanuaril korda läks. Samal päeval jättis punavägi Rakvere maha. Eesti väejuhatus ja sõdurid

62 veebruar 2019 SÕDUR

ß

Laidoneri käsk Eesti vägedele „Julgeste edasi!“ täideti punktipealt.

võisid seada järgmise vahe-eesmärgi: vabastada Jõhvi.

Enne kui see korda läks, toimusid suured sündmused lõuna pool. Katkiste sildade taha takerdunud uljastel soomusronglastel Karl Partsil, Anton Irvel ja Oskar Luigal oli tekkinud riskantne plaan vabastada Tartu, et mitte niisama aega raisata. Luurekäik Vägevale oli olnud edukas ja nii asus Parts ööl vastu 13. jaanuari kahe rongiga Tapalt teele.

Asjaolude ideaalilähedase kokkulangemise tõttu oli Partsil võimalik teel liituda Kuperjanovi pataljoniga, kes oli juba mitu päeva varitsenud võimalust Tartu peale minna. Karl Parts ja Julius Kuperjanov kohtusid Kaarepere lähedal, kus peeti plaani. Siit sai ka alguse kuperjanovlaste ja soomusronglaste relvavendlus ning vastastikune respekt, mis kestis sõja lõpuni.

Tartu võtmeks oli Voldi, looduslik kitsastee, kuhu Tartust olid saadetud Viljandi ja Võru kütipolgu salgad ning Tartu vabatahtlike rood, kokku ligi

300 meest. Ometi õnnestus Voldi ootamatu ja hulljulge rünnakuga vallutada, seejärel ka Äksi.

14. jaanuari hommikuks jõuti Jänese sillani Emajõel, mis oli iga hinna eest vaja tervelt kätte saada. Ehkki siin kohtuti esimest korda kuulsate Tukkumi polgu läti küttidega, õnnestus rünnak hiilgavalt, sild hõivati ja tee Tartusse oli vaba. Pöörase kiirusega arenenud sündmused kulmineerusid samal päeval, Tartu servas, kui Tähtvere väljal murti punaküttide viimane vastupanu ja nii kuperjanovlased kui soomusrongid sisenesid linna.

3. soomusrongi ülem kapten Oskar Luiga heiskas oma meestega raekojale Eesti lipu ja punane hirmuvalitsus oli läbi – olles, tõsi küll, jõudnud viimasel hetkel sooritada kurikuulsa massimõrva Krediitkassa keldris.

Soomusronglaste ja kuperjanovlaste jultunud välkrünnak ei olnud üllatuseks mitte üksnes Tartu punastele valitsejatele, vaid ka Eesti ülemjuhatusele ja

Soomusrongi nr 1. dessantrood ahelikus, Viru rindel jaanuaris 1919.

Ajalugu fookus 2. diviisile, mis polkovnik Viktor Puskari juhtimisel koondas korrapäraselt ja kõigi reeglite kohaselt jõude ülikoolilinna vabastamiseks. Uudis Partsi ja Kuperjanovi vägitükist koguni vihastas Puskarit, sest ta mõistis liigagi hästi, et linna tuleb vallutamise järel ka kaitsta.

Selleks ei pruukinud vallutajate jõust piisata ja nagu peagi selgus, selline oht tekkiski.

Tartu uue langemise hoidiski tõenäoliselt ära see, et Puskar jõudis 15. jaanuaril abivägedega (2. polk ja Tallinna kaitsepataljon) kohale. 16. jaanuaril toimus Reola juures lahing, lahingukogemusteta tallinlased löödi taganema, kuid järgmisel päeval õnnestus mõis tagasi võtta ja suurem oht Tartule oli kõrvaldatud.

Samal päeval, 17. jaanuaril, läks Eesti vägedel korda hõivata Jõhvi. Taas oli vastane surve alla sattunult viimasel hetkel taganenud, vältides kottijäämist.

Kuid juba terendas punaüksustele uus sissepiiramisoht, sest 17. jaanuari varahommikul võttis kapten Johan Pitka mõjuva dessantjõuga (u 600 soomlast ja 400 eesti meredessantväelast) Kundast kursi itta.

Esialgu maabumine ei õnnestunud, kuid Narvast pärit õppursõdurite abiga leiti parem koht ja 18. jaanuari varahommikuks tehti dessant Utria juures, kaugel punaste selja taga maal. Järgnes lahing dessantväelaste hõivatud Laagna mõisa pärast, mis sattus läänest taganevate punaüksuste löögi alla.

Mõisat käest ei antud ja samal ajal andis osa maha jäänud punaseid (üle 600 mehe) Sinimägedes ennast 1. polgule vangi. Kuid veelgi olulisem oli see, mida tegid soomlased. Liikunud kapten Anto Eskola juhtimisel mööda maanteed kõigepealt Narva suunas, pöörasid nad enne linna Narva-Jõesuu peale (täpsemalt Riigikülla) ja tungisid põhja poolt Narvasse sisse.

Tekkis kummaline olukord, kus linna põhiosa ja ümbrus olid veel punaste käes, linnasüdame olid aga hõivanud soome vabatahtlikud. Loomulikult puhkes suur segadus, mille keskel õnnestus punaväel siiski korraldada taganemist üle Narva jõe. Soomlased käitusid halastamatult. Tänavaile jäid vedelema laibad, kõige vähem armu võisid loota vangilangenud punasoomlased.

Uudis Narva vabastamisest jõudis 19. jaanuari õhtul Tallinna, kus „Estonia“ teatris toimus parajasti Soome õhtu. Uudis võeti vastu suure vaimustusega ja järgmisel päeval ülendas Ajutine Valitsus Johan Laidoneri kindralmajoriks.

Vaenlane tugevneb

Nüüd jäi üle vabastada Lõuna-Eesti.

Tartu vallutamise ja vasturünnakukatse tõrjumise järel läksid Eesti väed

Mõned õppetunnid olid õige rasked, näiteks Kikka lahing. liikvele. Võtmetähendusega oli Tartu – Valga suund, st Riia maantee ja raudtee, kus opereerisid soomusrongid koostöös kuperjanovlaste jt jalaväeüksustega.

Neis lahinguis kujunes välja Vabadussõjale iseloomulik ja väga tõhus taktika, mis ühendas soomusrongide mobiilsuse ja tulejõu jalaväe võimega laiemaid alasid kontrollida.

Mõned õppetunnid olid õige rasked, nt kuperjanovlaste seas segadust külvanud Kikka lahing, mis õpetas edaspidi luurele rohkem rõhku panema. Lahingud muutusid ülepea raskemaks, sest vastas seisid senistest vaenlastest tunduvalt kõrgema võitlusvõimega punased läti kütid.

Need üksused võeti Kuramaal planeeritud pealetungi arvelt, mis kergendas Liibavi (Liepaja) ees äärmisse hädasse sattunud Landesveeri olukorda. Järk-järgult liikus sõjatanner Lõuna-Eestis siiski edasi: 20. jaanuaril, pärast mitu päeva võtnud sillaparandust, jõudsid soomusrongid Elvasse, seejärel löödi maha rasked lahingud Uderna ja Kirepi juures. Teiste kõrval sai raskelt haavata Karl Parts ja tema ülesandeid soomusrongide üldjuhina hakkas täitma 1. soomusrongi ülem Anton Irv, rongiülemaks sai Eduard Neps.

Soomusrongidele saadeti kõrvale Kuperjanovi pataljon, mis oli vahepeal pisut puhkust saanud. Järgnevalt õnnestus vallutada Puka ja 28. jaanuaril käest kätte käinud Sangaste jaam. Siit jäi Valgani veel u 15 kilomeetrit.

SÕDUR veebruar 2019 63

Ajalugu Ajalugu fookus

Paralleelselt toimusid lahingud Väike-Emajõest läänes, kuid seal ei olnud Eesti vägede edu nii selge. Kuidagi ei suudetud vaenlastest jäädavalt puhastada Mõisaküla ja Valga vahelisi alasid. Nähti siiski uskumatuid episoode.

Näiteks tungis 25-meheline (või pigem -poisiline) skautide salk üle lageda välja Pikksaare jaama ja lõi puruks 15-kordses ülekaalus oleva vaenlase, võttes ohtralt vange.

Paraku tuli jaam hiljem uuesti vallutada. Jaanuari viimastel päevadel suudeti lõpuks jäädavalt hõivata Tõrva, seejärel Hummuli ja punased üle (tulevase) Eesti-Läti piiri suruda.

Tartu – Petseri ja Tartu – Võru suunal ilmutasid mõlemad vaenupooled pikalt passiivsust, kuni Eesti 2. polk alles 27. jaanuaril pealetungile asus. 29. jaanuaril hõivati Räpina, 1. veebruaril Võru ja 4. veebruaril Petseri.

Lõuna-Eesti vabastamise lõppakor-

64 veebruar 2019 SÕDUR

ß

29. jaanuaril hõivati Räpina, 1. veebruaril Võru ja 4. veebruaril Petseri.

diks kujunes Valga vallutamine. Tegemist oli tähtsa raudteesõlmega, ka Pihkvast Tartusse sõideti Valga kaudu.

Lisaks läbis linna mitu olulist maanteed ja kitsarööpmeline raudtee, seal asusid elulise tähtsusega raudteetehased. Valga „võtmeks“ oli kõrgel künkal asuv ja lagedate väljadega ümbritsetud Paju mõis.

Paju lahing

See 31. jaanuaril 1919 toimunud kõige ohvriterohkem Vabadussõja lahing on ühtlasi sõja kõige paremini tuntud, kõige enam kajastatud ja kõige rohkem vaieldud episood. Lahingu käiku pole siinkohal võimalik ega ilmselt ka vajalik detailselt kirjeldada; piirdume mõne üldisema tähelepanekuga.

Paju lahingu juures kombineerus mitu õnnetut asjaolu, mis on üldiselt vedamisterohke Vabadussõja kontekstis erandlik. Soomusrongid ei ulatunud napilt lahingut toetama; Põhja Pojad eesotsas Hans Kalmuga olid esimest päeva rindel, kusjuures rongiõnnetuse

Vabariigi aastapäeva paraad 24. veebruaril 1919.

tõttu päev hiljem kui kavandatud, mille punavägi ära kasutas; mõisas seadis ennast sisse suhteliselt kõrge lahinguvõimega ja suurearvuline üksus (7. Läti kütipolgu III pataljon, lätlased ja venelased ligikaudu pooleks).

Oma osa mängis, nagu alati, ka psühholoogia – Julius Kuperjanov soovis iga hinna eest rünnata esimesena ja marssida võitjana Valka, kuna selle nimel oli nii palju vaeva nähtud ning verd valatud. Selle üheks tulemuseks oligi rünnak üle lageda välja. Tõsi, lageda väljaga ümbritsetud mõisa ei saagi mujalt rünnata, ent nüüd, tagantjärele, võib väita, et mõis tulnuks suurtükitulega eemalt tühjaks pommitada.

Kuid mõisu ja jaamu oli ennegi väheste jõududega üle lageda ära võetud (nagu eelmainitud Pikksaaregi), see oli lihtsalt järjekordne, ei midagi erilist. Tulemus: terav kirves leidis kivi.

Võib-olla oli oma osa ka sellel, et Kalm viivitas pealetungikäsu andmisega, oodates uudiseid kaugemalt vasakult tiivalt, kuhu ta oli saatnud erikomando

Ajalugu fookus Valga – Võru raudteed purustama. Samuti soovis ta kahuritulega lõhkuda sillad Valgast lõunas, mis oli kaardi järgi tulistades siiski võimatu, vähemalt Paju mõisa juurest. Ideele pole siiski midagi ette heita, Kalm soovis takistada ohtra raudtee- ja sõjatehnika äravedu Valgast.

Lühidalt öeldes jooksis kuperjanovlaste esimene rünnak liiva, Kuperjanov ise sai raskelt haavata ja viidi lahinguväljalt ära. Nüüd jõudsid lahingusse soomlased, kes ründasid mõisa kahes laines läänest, maantee poolt. Kuid ka nende rünnak takerdus punaste hävitava tule all. Alles laskuvas hämaruses õnnestus soomlastel koos nendega liitunud kuperjanovlastega maantee poolt mõisa parki tungida ja mõis pärast käsitsivõitlust vallutada. Kokku kaotasid eestlased-soomlased jäädavalt 48 meest, ajutiselt langes rivist välja 92.

Kuid lõpuks oli Paju lahing siiski Eesti võit ja järgmisel päeval hõivasid soomlased ning eestlased vastupanuta Valga.

Sõja loogika

Valga, Võru ja Petseri hõivamise järel jäi punaste kätte veel vaid Lõuna-Võrumaa. 8. veebruaril andis Laidoner käsu tungida välja Apeni Riia – Pihkva ß Soomusrong nr 2 Valga raudteejaamas veebruaris 1919.

kiviteel; ka teistes suundades nähti ette edasitung napilt eesti-läti või eesti-vene keelepiiri taha, strateegiliselt sobivatele positsioonidele.

Kuidas need eesmärgid täitusid, on ise küsimus (näiteks Mõniste-tagune vallutati alles mai lõpuks), kuid oluline on näha, et esialgu kavandas ülemjuhatus piiridel kaitsele asumist – „vabastuse sõda“ oli läbi.

Paraku on sõjas alati vähemalt kaks poolt ja Punaarmee jaoks päris sõda – sõda Eesti pärast – nüüd alles algas.

Alles selle sõja käigus sai põhjalikult selgeks – paraku siiski mitte suurele osale lihtsõdureist – , et Eesti kaitsmiseks tuleb Eestist kaugele välja tungida.

Laidoner võis seda ette teada, ent veebruari alguses polnud selleks veel võimalusi ega valmisolekut. See kõik oli sõja järgmise, kõige raskema etapi teema. Üsna hästi mõistis kohese edasitungi mõttekust juba Valga hõivamise järel Põhja Poegade ülem Hans Kalm.

Tema arvates tulnuks kiirelt vallutada punaväe lähim tugipunkt Aluksne (Marienburg) ja võtta enda valdusse Valga – Aluksne kitsarööpmeline raudtee.

Lõunarinde lühiajalise juhataja, soomlasest kindralmajori Martin Wetzeri ebalemisest tüdinedes andiski

Taheva jaama jõudnud Kalm 18. veebruaril oma üksustele käsu edasi tungida. Aluksne vallutati osava manöövriga lõunast 21. veebruaril. Soomlased korraldasid 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva puhul paraadi, mida lätlased väidetavalt „huviga vaatasid“, ja andsid Aluksne 26. veebruariks Tallinna ja Tartu kaitsepataljonile üle.

Paraku langes linn juba 28. veebruaril uuesti punaste kätte ja see andis Valka viidud Põhja Poegade moraalile raske hoobi, millest nad päriselt ei toibunudki. Soomlased polnud siiski asjata verd valanud. Taas pidi Punaarmee ära tõmbama jõude Kuramaalt ja Aluksne vallutati 28. mail tagasi, seekord juba põhjalikult.

Nagu öeldud – Punaarmee jaoks sõda nüüd alles algas. Eesti, mis pidanuks enam-vähem möödaminnes punavõimule sülle langema, ei langenud ometi, ning ühtäkki oli Puna-Läti langenud Eesti armee ja Landesveeri tangide vahele. Nagu punaväe juhid hiljem kurtsid: raske on sõdida, kui sul pole tagalat, vaid nii ees kui taga on rinne.

Ühtäkki oli Puna-Läti langenud Eesti armee ja Landesveeri tangide vahele.

SÕDUR veebruar 2019 65

Tutvustus Vargad seaduses : Vene supermaffia Autor: Galeotti, Mark Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2018

Eesti militaaraadel : Eestiga seotud tuntud aadlikud Vene keisririigi sõjaväes Autor: Kotšinev, Jüri Kirjastus: Grenader, 2018

Hirm : Trump Valges majas Autor: Woodward, Bob Kirjastus: Tänapäev, 2018

Eesti tankid. Tankid Eestis 1919-2019.

Autor: Hanno Ojalo Kirjastus: Ammukaar, 2019

Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud Autor: Hanno Ojalo Kirjastus: Ammukaar, 2018

Mark Galeotti on silmapaistev ekspert Venemaa organiseeritud kuritegevuse alal ja üks esimesi Lääne teadlasi, kes hakkas juhtima tähelepanu Vene organiseeritud kuritegevuse kasvule ja selle võimalikele tagajärgedele.

“Vargad seaduses” on haarav uurimus tohutust kriminaalsest võrgustikust, mis sai alguse 18. sajandil, kasvas Gulagi sunnitöölaagrites, elas üle NSV Liidu tekke ja lagunemise ning on nüüd tugevam kui kunagi varem.

Selles raamatus käsitletakse Eestiga ajalooliselt seotud tuntumaid aadlisoost sõjaväelasi, kes jätsid jälje Euroopa sõjanduse ajalukku. Peale baltisakslaste elas ja tegutses Eesti- ja Liivimaal ka teistest rahvustest aadlisuguvõsade esindajaid, kes pühendasid end sõjandusele. Neist kõigist annab ülevaate see raamat.

Washington Posti staažika ja ohtralt pärjatud ajakirjaniku Bob Woodwardi „Hirm“ on seni kõige põhjalikum ülevaade Donald Trumpi elust Valges Majas.

See on haarav ja murettekitav, mahlakate ja kohati uskumatute detailidega vürtsitatud jutustus põikpäise ja mitte kõige laiema silmaringiga mehe sattumisest suurriigi etteotsa, pidevatest konfliktidest ja võimuvõitlusest siseringis, alluvate vastuhakust ja tekkinud kahjude minimeerimisest. “Hirm: Trump Valges Majas” on üks 2018. aasta räägitumaid raamatuid kogu maailmas.

Raamat annab ülevaate viimasel sajal aastal Eesti pinnal liikunud tankidest ja liikursuurtükkidest. Osa neist kuulusid Eesti Vabariigile, kuid enamik teistele suurriikidele. Lugeja saab vastused järgmistele küsimustele: Milline riik müüs Eesti Vabariigile esimesed tankid?

Mille poolest erinesid eesti tankistid teiste riikide omadest? Kuhu Eesti Vabariigi tankid kadusid? Kus ja millal toimus suurim tankilahing Eestis - kas Sinimägedes, Emajõe ääres või Tamsal? Kuidas kaks Eesti ohvitseri üritasid 1944. aasta suvel moodustada Eesti oma tankiüksust ja millega see lõppes? Kuidas Otto Carius ja Hyazinth von Strachwitz Eestis vaevu surmasuust pääsesid? Kuidas veeti tanke Saaremaale ja tagasi? Miks ei ole Eesti kaitsevägi suutnud 27 aasta jooksul ühtegi tanki osta?

Tallinna ajalugu on täis erinevaid relvastatud vastasseise ja kokkupõrkeid, millega tallinlased isekeskis ja võõrsilt tulnud sõdalased omavahel (või tallinlastega) arveid klaarisid, üritades tapariistade abil selgeks teha, kelle jõud ja tahe peale jääb.

Selles raamatus käsitletakse kõige erinevamaid sündmusi tänapäeva Eesti pealinna territooriumil ja selle lähiümbruses aastatel 1219-1944, milles osalesid põhiliselt eestlased, sakslased, taanlased, venelased, rootslased, poolakad, inglased, prantslased ja küllap vähemal määral teistegi rahvuste esindajad.

Tallinna on erinevatel aegadel korduvalt piiratud, selle müüride all lahinguid löödud, linna sees mässatud ja riiki pööratud - ja kõige selle käigus muidugi sadade kaupa inimesi tapetud.

The West’s East : contemporary Baltic defense in strategic perspective Autor: Milevski, Lukas Kirjastus: Oxford University Press, 2018 2004. aastal viimistlesid Eesti, Läti ja Leedu oma tagasipöördumise läände sellega, et ühinesid nii NATO kui ka Euroopa Liiduga. Sellega vabaneti nn „pantvangiriigi“ staatusest, mis kujunes nende iseseisvudes 1991. aastal.

Kuid see pole peatanud Venemaa revanšismi regioonis, kuna eriti Ukraina sündmuste valguses on Baltikumi kaitsmine omandanud üha olulisema tähtsuse.

Läbi ajaloolise perspektiivi vaatleb autor, kui-

das iseseisvad riigid on suutnud püsima jääda, hoolimata sellest, et neid ümbritsevad kiskjalikud suurjõud.

Strateegilist loogikat kasutades üritab Milevski prognoosida võimalikke sõjalisi suhteid alates heidutusest, Venemaa ründavast militaarstrateegiast, kuni tegevuse takistamiseni ja NATO sisenemiseni Balti sõjateatrisse.

SÕDUR veebruar 2019 66