Viljapuud ja marjapoosad 2

VILJAPUUD & MARJAPÕÕSAD

MAGUS PIRNIVALIK

VILJAPUUDE TALVEKAITSE

MAGUSKIRSID JA PLOOMID

LUUVILJALISTE

KAHJURITÕRJE

VIINAPUUD AVAMAAL JA TERRASSIPOTIS

VÄÄRTUSLIK MUST SÕSTAR

NOPI LÄBI SUVE: TIKRID JA SÕSTRAD

LODJAPUU –PITSIPUU JA LEIVAMARI MUST AROONIA

MESIMURAKAS, PÕHJAMAINE METSAMARI JÕHVIKAD JA POHLAD PEENRAST

KEVADENI SÄILIVAD ÕUNASORDID

POOGI ISE PEREPUU

ÕUNAAIAS SAE JA KÄÄRIDEGA

MIKS PUUVILJAD USSITAVAD?

ÕUNVILJALINE EBAKÜDOONIA

KULDSÕSTAR JA AKTINIIDIA

USALDUSVÄÄRNE VALIK

Rajades või täiendades oma viljapuu- ja marjaaeda, on hea, kui nõuandeline „tark mees taskus“ oleks kohe käepärast. Eriti, kui oled veel väheste kogemustega aiaomanik, kes kõhkleb ja kahtleb, vajab nii julgustust, nõuandeid kui soovitusi, milliseid viljapuid või marjakultuure istutada. Kindlasti tasub lisaks tavapärastele sõstardele kasvatada teisigi väärt viljadega, kuid vähem levinud kultuure, kes muuhulgas on vägagi dekoratiivsed. Milliseid tingimusi nad vajavad, et sordiistikud ei põeks ega kiratseks, vaid mühinal kasvaksid? Kuidas neid hooldada, ennetada või tõrjuda võimalikke haigusi ja kahjureid, kes võivad rikkuda oodatava saagi? Usaldades asjatundjate teadmisi ja kogemusi, on lihtsam peale hakata ka igal algajal.

TEKST: ULVI MOOR, EESTI MAAÜLIKOOLI PROFESSOR

FOTOD: EESTI MAAÜLIKOOLI SORDIVARAMU, SEEDRI PUUKOOL

On mitmeid õunasorte, mida võiks koduaias kasvatada, sest õunad säilivad hästi kevadeni.

PUNASED ÕUNAD

Punase kattevärvusega õuntest on hea säilivusega ’Alesja’ ja ’Antei’. Mõlemad sordid on aretatud Valgevenes, peavad Eesti kliimas hästi vastu.

’Alesja’ vili on ühtlase pinna, laimunaja kuni lameda kuju ja keskmise suurusega. Õun on peaaegu üleni kaetud ühtlase punaga. Viljaliha on rohekaskollane, mahlane, magushapu. Õun saab tarbimisküpseks novembris ja säilib märtsini, heade säilitustingimuste korral kauemgi.

Eesti Maaülikoolis läbiviidud säilituskatses oli ’Alesja’ säilituskadu maikuuks alla 10%, kuid maitseomadusi ja C-vitamiini sisaldust arvesse võttes ei tasu seda õuna maini siiski hoida. Jaanuaris sisaldasid viljad C-vitamiini veel 20 mg 100 g kohta, kevadeks oli vitamiinisisaldus aga poole madalam. Mõne jaoks võib selle sordi õunte puuduseks olla suhteliselt paks koor, mis on ka pisut mõrkja maitsega.

’Antei’ on keskmiste kuni suurte viljadega, laiade madalate kantidega ja tume- kuni lillakaspunase kattevärvusega sort. Õunakasvatajate sõnul eelistavad tarbijad pigem helepunaseid sorte, lillakas värvus ja loomulik vahakiht (katsumisel tunduvad viljad rasvased) ostjaid ei meelita. Samas kaitseb vahakiht õuna kuivamise eest – ’Antei’ on tõesti ka märtsikuus meeldivalt mahlane ega ole muutunud jahuseks. Viljaliha on roheka värvuse ja magushapu maitsega. C-vitamiini sisaldus on katsetes olnud novembris keskmiselt 25, jaanuaris 15 ja märtsis 10 mg 100 g kohta.

Koduaias kasvatamisel on ’Antei’ ja ’Alesja’ suureks plussiks see, et sordid on suhteliselt kärntõvekindlad. Näiteks ’Lobo’ ja ’Cortland’ on samuti hea säilivusega, kuid nende puhul tekitab probleeme kärntõvesse nakatumine. Kuigi see ei ole säilitushaigus, on kärntõvelaigud sissepääsuavaks mitmetele seenhaiguste tekitajatele ja seetõttu nakatuvad õunad keldris rohkesti laomädanikku.

TRIIBULISED ÕUNAD

’Katre’ on Eesti sort, mille aretas aiandusteadlane Kalju Kask. Õun on keskmise suurusega või suur, ümmarguse kujuga, rohekaskollase või roheka põhivärvusega. Triipude ja träpsudena esinev punane kattevärvus katab vilja pinda enamasti osaliselt. Õunal on peal õrn vahakirme. Viljaliha on rohekasvalge, tihe, mahlane, magushapu maitsega.

Õunad saavad koristusküpseks septembri lõpus ja tarbimisküpseks detsembris. Säilivad märtsini, kuid heade hoiustamistingimuste korral isegi maini. Katsetes on ’Katre’ säilituskadu olnud jaanuaris 3%, märtsis 18% ja mais 22%. Viljade C-vitamiini sisaldus oli jaanuaris 18 mg/100 g, märtsikuuks oli see aga juba poole väiksem.

Kuna ’Katre’ ei ole paksu koorega ja loomulik vahakiht on suhteliselt õhuke, siis on sordi säilivuseks oluline tagada kõrge õhuniiskus (95–98%).

KUIDAS ÕUNU SÄILITADA?

 Vii õunad pärast korjamist võimalikult kiiresti jahedasse, see tagab parema säilivuse.

 Soovitatav ei ole hoiustada mahakukkunud õunu.

 Hoiuruum ei tohi olla liiga niiske, see loob soodsa pinnase hallitusseentele.

 Liiga soojas ruumis närtsivad õunad ära.

 Säilita õunu kastis, millel on õhuavad.

Eesti oma sordi ’Katre’ õunad saavad koristusküpseks

septembris

ja söömisküpseks detsembris. Säilivad märtsini.

’Veteran’ on aretatud Venemaal. Vili on suur, ümarkooniline. Roheline põhivärvus muutub järelvalmides kollakaks, punane kattevärvus paikneb triipudena ja katab õuna osaliselt. Peal on õhuke vahakirme, mis muudab punase kattevärvuse visuaalselt lillakamaks. Vili saab koristusküpseks septembri lõpus, tarbimisküpseks novembris. Õun on väga mahlane ja hea magushapu maitsega.

Jaanuarini säilib ’Veteran’ ülihästi, katsetes olid selleks ajaks riknenud vaid üksikud viljad. Õun säilitab oma head maitseomadused kuni märtsini, kuid säilituskadu on selleks ajaks olnud erinevatel aastatel 20–40%.

Õunas on palju on C-vitamiini, selle sisaldus säilitamise jooksul oluliselt ei vähene – isegi märtsis oli C-vitamiini 30 mg/100 g. See tähendab, et päevase C-vitamiini vajaduse katab 2–3 ’Veterani’ õuna, samas kui enamikku menukaid importõunu tuleks ära süüa vähemalt 10 tükki.

Mõnikord esineb ’Veterani’ viljadel samasugust füsioloogilist häiret nagu ’Talvenaudingul’ – koore pruunistumist –, mis esialgu viljaliha kvaliteeti ei mõjuta. Seetõttu võiks ka selle sordi õunad ladustada kohta, kus õhk kastidest paremini läbi käib.

Õunaaias sae ja kääridega

Töö algus. Umbes viis aastat lõikamata puu. Aastakasvudest on sirgunud põhiharudele mitme meetri pikkused „väikesed õunapuud“, mis tuleb eemaldada

Lõpptulemus. Suurem töö on tehtud, siit-sealt tuleb veel peenemaid oksi lühemaks ja vähemaks võtta. Puu on juba üsna parajalt hõre

Paras aeg on õunapuude lõikusega alustada märtsis ja aprillis, mil pole enam tugevat öökülma. Suvel võib lõigata jaanipäevast augustini.

Koduaia õunapuud on mõistlik igal aastal üle vaadata: siis on nad kogu aeg vormis ning ei pea ette võtma ränki lõikusi, mis puule palju haiget teevad. Parem on lõigata sageli ja vähe kui harva ja palju.

Viljapuid on meil tavapäraselt lõigatud kevadtalvel ja varakevadel, kui enam pole öösiti suuremaid miinuskraade (alla –5° C), aga puud on veel puhkeseisundis. Kõige mõnusam on seda tööd teha nullilähedase temperatuuri juures. Paraku võib ka märtsis langeda kraadiklaasi näit vahel tublisti alla nulli. Kui sellistel päevadel tekitada puule lõikehaavu, paranevad need väga raskelt.

TEKST JA FOTOD: KAJA KURG

Lõigata võib pungade puhkemiseni. Parem on seda viimasele minutile siiski mitte jätta, sest mida suuremaks on pungad paisunud, seda ohtram on mahlavool lõikehaavadest, mis kurnab puud. Mida rohkem kevade poole, seda hulgalisemalt leidub õhus ka haigustekitajaid.

Varakevadine lõikamine ergutab puu kasvu, palju uinuvaid pungi ärkab ja suveks turritab okstel vesivõsude „võsa“. Need tuleks samal suvel, juunis-juulis rohtsena ära tõmmata, siis tekib ka järgmisel kevadel vesivõsusid vähem. Jäta alles vaid need, millest tahad uue oksa kasvatada.

Õunapuud võib lõigata ka suvel jaanipäevast augusti alguseni. Suvine lõikus kahandab puu jõuvarusid ja uusi kasve tekib märksa vähem. Kõige jämedamaid oksi võikski suvel lõigata, sest puu on siis tugevam ja haavad paranevad kiiremini.

MADAL ON MUGAV

Õigesti hooldatud õunapuu on madal ja hõre. Kõige mugavam on hooldada kuni 3,5 meetri kõrgust õunapuud, sest siis saab hakkama kahe meetri kõrguse redeliga, mida pole raske tõsta. Madalalt puult on ka mugav õunu korjata. Mida kõrgem on redel, seda tülikam on seda liigutada. Kuue meetri pikkuseks tõmmatud alumiiniumredel on juba väga raske.

Tänapäeval poogitakse õunapuid sellistele alustele, mis ei lasegi puul liiga kõrgeks kasvada. Näiteks sirgub keskmise tugevusega alusele poogitud sort 3–3,5 m kõrguseks, nõrgemal alusel puud jäävad veelgi madalamaks.

Vanasti selliseid aluseid veel ei kasutatud ja õunapuud võisid kasvada sordist olenevalt 5–6-meetriseks ja kõrgemakski. Eesti aedades on tugevakasvulisi õunapuid palju ning nad vajavad igal aastal saagi ja kääre, et mõõdud püsiksid kontrolli all.

Kõigepealt lõika välja kõik kuivanud, haiged ja kahjustunud oksad

Heledate lõikehaavade järgi on näha, et eemaldatud on jäme püstine oks ja selle juurest kaks kuiva. Nüüd saeb aednik halva kasvusuunaga oksa, seejärel võtab ette sealsamas põhiharul oleva suure püstise

Segane koht: mida võtta, mida jätta? Püstised oksad ja kahvelharu allapoole suunduv vana oks kaovad, jääb noorem ja elujõulisem

MILLISEID PLOOMISORTE KODUAEDA VALIDA?

Ploomide sortimendis on viimastel aastatel samuti välja kujunenud teatud eelistused: viljad peaksid olema suured, ilusa välimuse ja tiheda viljalihaga, väga hea maitse ning lahtise luuseemnega. Puud olgu iseviljuvad ja haigustele vähem vastuvõtlikud. Koduaias võiks kasvatada järgmisi sorte.

Sort ’Ave’ on aretatud Pollis. Puu on tugeva püstise kasvuga, suhteliselt talvekindel, saagikas ja osalt iseviljuv. Õied taluvad küllalt hästi kevadisi öökülmi – oli üks vähestest sortidest, mis 2023. aasta õitsemisaegsele öökülmale vaatamata andis rahuldava saagi. Ploomid on suured, punakaslillad. Viljaliha tihedapoolne, mõnusa hapukasmagusa maitsega. Tugevate vihmade korral kipuvad viljad mädanema.

Sort’ Adele’ on aretatud Lätis. Puu on üsna suure laiuva võraga. Oma õietolmuga ei vilju. Ploom on suur, ovaalne, kollane, roosaka kattevärvi ja õhukese koorega. Luuseeme on lahti.

Sort ’Bluefre’ on väga vana ja taas aednike huviorbiiti tõusnud oma ülisuurte viljade tõttu. Puu on keskmise või tugeva kasvu ja ovaalse võraga. Talvekindel, keskmise saagikusega, iseviljuv. Meie kollektsioonis on täheldatud saagikuse tõusu, kui kõrval kasvab sort ’Stanley’. Ploomid on suured (kohati üle 100 g), ümarovaalsed, tumesinised. Viljaliha tihe, hea hapukasmagusa maitsega. Valmimisaeg hiline.

Sort ’Kubanskaja Kometa’. Puu on madala kasvuga ja ümara hõreda võraga. Talvekindel, saagikas, osalt iseviljuv. Head tolmuandjad on ’Asaloda’ ja ’Mara’. Ploom on suur või väga suur, ümarovaalne, pruunikaspunase värvusega. Viljaliha kollane, tihedapoolne, mõnusa hapukasmagusa maitsega. Valmib väga vara, esimesed ploomid soojal suvel juba juuli viimases dekaadis. Kvaliteetsete viljade saamiseks tuleb eriti intensiivse õitsemise korral noori viljahakatisi normeerida ehk neid puult vähemaks noppida.

Sort ’Stanley’, mis on aretatud Ameerika Ühendriikides, on samuti vana sort, kuid hakanud meil rohkem levima viimasel kümnendil. Puu on keskmise või tugeva kasvuga, ümara hõreda võraga. Iseviljuv. Ploomid on suured (50 g ja rohkem), ovaalsed, lillakasmustad, tiheda sinaka vahakirmega. Viljaliha on tihe, meeldiva hapukasmagusa maitsega. Luuseeme enamikul juhtudel lahti. Hilise valmimisajaga. Viljad säilivad heades hoiutingimustes kuu kuni poolteist.