Autoriõigus: Rene Satsi ja Petrone Print OÜ, 2025
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi k uju ndaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-248-7 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-249-4 (epub)
Ta i ra hvaa r v maakaa rdil põhi neb 2025. aast a andmetel.
www.petronepri nt.ee
Pühendan selle raamatu iseendale, kelleta käesolev teos ei oleks võimalik.
Ning ka oma kallile naisele Justynale, kes hakkaks minu kallal võtma, kui ma seda ei teeks.
Sissejuhatus
„Ei ole pa rema id, ha lvema id aegu“ 9
„Ku n i ngas suri ära, loll!“
„Ei, si na ei tule!“
„Ah ei midagi?“
„Mi k s sellise näoga oled?“
„Ärge siis ehmatage“
„Aga mida täpsema lt?“
„Ma ei tea...“
„Mõn i kord ma ei saa a ru, mis sul v iga on!“
„Ma mõtlen järele“
Lõppsõna
Lisa. Suts Jen silt pa radiisisaa relt
Veel lugemist Rene Satsilt
Lõpmatu ahvi teoreem väidab, et kui lõpmatule arvule ahvi-
dele antaks lõpmatu hulk aega kirjutusmasinal juhuslikult
klahve vajutada, siis lõpuks kirjutaks üks neist mingi teksti
täiusliku koopia, näiteks Shakespeare’i teose oma. Hakkan
klahve vajutama.
Tallinn, 2023
„Ei ole paremaid, halvemaid aegu“
Siin ma nüüd siis jälle olen oma raamatuga. Kas see kukub
välja nii, et torgatakse reisiraamatute riiulisse nagu mõni mu varasem teos?
Ei tea, eks näis, kuhu oma jutuga jõuan. Äkki kukun hoopis
tarkusi pritsima ja raamat asetatakse raamatupoes filosoofi-
lisi teoseid kandvale riiulile? Unistada võib ju kõigest. Aga
selleks, et üldse kuskile jõuda – kas reisiraamatute või filosoofiariiulile –, peab muidugi esiti üldse teekonda alustama.
Pagana raske on esimest peatükki käima tõmmata. Istun
silma näpuga masseerides ja nuputan. Palun – kas lubataks
raamatut alustada hoopis lõpust? Või keskelt, täiesti suvali-
sest punktist, kus lemmikloom on juba kadunud, hakkliha
halvaks läinud, ning peategelane eksleb närviliselt häma-
ral Bangkoki tänaval, mis – karta on – lõppeb tupikuga?
Kelle käest aga raamatu sisu pahupidi keeramise jaoks luba
küsida?
Just esimesed read püüavad end nagu kellakägu rikki
läinud seinakella sees peita. Mõlgutan pingsalt, kas raa-
matu alguse laused peaksid olema grandioosselt vaimukad.
Või peaks kirjutamise algust võtma praktilisest vinklist –
kõik kohe alandlikult välja rääkima, just nagu sprotikon-
servi näppamisega vahele jäänud poevaras? Selgitama
üksikasjalikult, millest raamat pajatab, kuhu peategelase
tegevus lugeja juhatab?
Tean! Lugeja peab viivitamatult, pea ees, teema sisse lüka-
tud saama. Nagu ammu kadunud seksist Charles Bukowski
rõhutas, ja tsiteerin teda siinkohal pedantse täpsusega:
„Kirjutama peab kohe algusest peale niimoodi: piu, piu, piu!“
Kui olen kord ennast juba kirjutama tõmmanud, läheb
jutuvestmine edasi ladusalt. Täpselt samamoodi on ilmselt
ka taliujumisega. Ja mis seal ikka, hakkan lõpuks pihta ja
räägin – kas natukene või palju, sõltub sellest, kuidas tuju
jagub – Tai kuningriigist või teisisõnu Siiamist, nagu seda
riiki tema hiilguses 1939. aastani tunti, enne kui Tai esimese poliitilise partei liider Phibun riigi nime meile tuttava vastu
vahetas.
Niisiis, kui ma (elus esimest korda) kahe koguka ja mehe
moodi higistava soomlase vahele kinni kiilutult Boeingi kõhus Tai kuningriigi poole hõljusin, tundsin peaasjalikult
rõõmu kahest asjast. Esiteks sellest, et ma ei teadnud sellest riigist, kuhu parasjagu teel olin, mitte tuhkagi peale selle, et
õhk pidavat seal olema soe nagu Soome saunas laupäeva
öösel, narkootikumide müümise eest võidakse sind kerge-
käeliselt oksa tõmmata, riigi maismaad ääristavad suures
osas lihvitult galantsed liivarannad ja kohalikud inimesed
on enamasti neli korda lühemad kui mina ehk nendele on
kerge tappa anda, kui selleks peaks tungiv vajadus tekkima.
Andke andeks mulle minu sõnakõlksud. Teiseks lõbustas
mind tõsiasi, et olin pentsikult ignorantne maailmas pead
tõstva mõõduka hüsteeria suhtes. Nimelt oli tollal paras-
jagu päevakorras SARSi-epideemia, mida põhjustas koleda
ja meile praeguseks nii tuttava nimega koroonaviirus SARS-
CoV. Ma palun väga vabandust, et selle siia välja kirjutasin, ise ei suuda ma ammu enam seda sõna tahtmatult karjata-
mata kellegi suust kuulda.
Tühistati planeeritud puhkuse-, seksi- ja seiklusreise
ning nii mõnigi nõrganärvilisem oli kindel, et maailma-
kord variseb lõplikult kokku: kõik me sureme viimase kui
inimeseni paari kuu jooksul maha, sünnime kiiruga uuesti
ja sureme silmapilkselt veel kord, veelgi põhjalikumat ja
hirmsamat surma. Ühiskonnas leidus küll ükskõiksust,
teadmatust, ja valitsesid ka päris mustad meeleolud, kuigi
sõnale „pandeemia“ õnneks keegi siis ei rõhunud. Anti ära koduloomi, sest kes tahab kodulooma tujudega jantida, kui
maiade ennustatud maailmalõpp on käes.
Selle pisut koomilise, kuid samas vägagi mõistetava
(ja tagantjärele hinnates meeldivalt lühiajalise) sotsiaalse draama käigus tühistas üks mu juhututtav – täpselt ei mäleta, kes – minu õnneks oma lennu Bangkoki-nimelisse
linna ja mina, nähes võimalust etteaimamatu dimensiooniga jamadesse sattuda, võtsin kibekiirelt mõõduka raha
eest tema pileti üle. Pomisesin pruudile kodus aidaa – tema
porises vastu midagi sellist, et miks ma teda kaasa ei võta –,
ning juba ma tormasin lennuki peale. Jah, küllaltki kähku
käis minek ideest teostuseni!
Lennuk viis mind kõigepealt Londonisse ja teine, natuke
suurem lennuk juba sealt edasi – otse Bangkokki. Reisimisel
oli sellel ajal veel krõbe erutuse hõng juures. Minna kodunt
nii kaugele oli meelihaarav ja elevus kõditas kõhtu seest-
poolt lausa füüsiliselt. Praegu lähen Taisse sama suvalise
tundega, nagu longiksin Balti jaama turule loomamaksa
ostma – neli eurot kilo, see on odav.
Mäletan sellest reisist elavalt veel seda, kuidas lennukis kästi süüa keedetud kana ja maitsetut riisi ja minu ees istuv inimene pomises pidevalt inglise keeles: „Ma minestan, ma minestan, ausalt, ma varsti minestan!“ Ta ei täitnud aga oma lubadust ega minestanud.
Aasta oli siis 2003. Eesti ei olnud NATOs ja rääkides julgeolekust: isegi Facebook ei olnud veel avatud. Selle nuhtluse lasi imeliku soenguga visionäär Zuckerberg maailma lahti
(ja ilmselt naeris seejuures saatanlikult) alles järgmisel aastal, siis kui mina olin juba Tais ära käinud ja seega omast arust
maailmakodanikuks saanud. Õigel ajal tuli see Facebook –
nüüd mul juba oli, millest kõikidele internetis rääkida!
Kuigi ma seda toona paugupealt ei teinud.
Üks kunagine Artur Alliksaare luuletus selgitab lugejale kõige muu seas lihtsate sõnadega: „Ei ole paremaid, halve-
maid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“ Aga see
on ju puhas vale! Sellised laused võiks otsejoones tarbija-
kaitse ja tehnilise järelevalve ametisse viia, sest luuletuse
tarbijat üritatakse valeinformatsiooni esitades tillist tõm-
mata. Minus kõneleb realist, kui täie kindlusega väidan, et
on ikka küll olemas paremaid aegu ja on ka halvemaid aegu,
ning nendele lisaks on olemas veel see komejant, kus vii-
bime just praegu.
Mõne mälestuse nendest halvematest ja parematest
aegadest tahangi siinkohal üles märkida ja seda suures osas
Taimaa ja oma suhte kaudu.
Mul on küljes selline haigus, et tihtipeale pean kirjutama.
Miskipärast sunnib haigus mind ülestähendusi tegema
eelkõige just minu kodusest kultuurist kaugemal asuvatel
maadel.
Mõni on uurinud mu reisijuttude kohta, et kuidas on mul
meeles, mida keegi Paul kuus aastat tagasi, saanud taldrikuga vastu pead, täpselt ütles. See on sisukas küsimus. Ega
ma ju täpselt ei suudagi mäletada. Mälu on keerulisusele
kalduv entiteet ja trikitab tihti nagu ülemeelik poisijõnglane
plikade läheduses. Kõige väiksem nuhtlus mälu juures on
tegelikult see, kui juhtud midagi ära unustama. Palju keerulisemaks teeb ammu juhtunud sündmustest kirjutamise
ja nende mõtestamise hoopis see veider fenomen, et mälu
paneb sageli jõuga kokku valed mälupildid ja vahetab mõne
päriselt juhtunud sündmuse stsenaariumis natuke detaile,
vahetades häbeliku naabritüdruku Leena näiteks nahaalse
kassi vastu. Kas sellepärast kutsutaksegi neid m ä l u p i l t i-
d e k s, et tihti pole nendel piltidel tegelikult sinuga midagi
pistmist? Ma ei suudaks vist midagi puhtalt mälust maha
kirjutada, kui ei teeks märkmeid, aga neid ma teen. Kriban
pealtnäha kasutuid märkmeid peaaegu alati olukordade
järel, millest arvan ennast hiljem kirjutavat. Kirjutan neid
üles arvutisse, toksin telefoni, märgin paberilehele...
David Vseviov kõneles kunagi tsaar Nikolai II päeviku-
pidamisest. Tsaari päevikus ei olnud kuuldavasti peaaegu
üldse olulist informatsiooni riigivalitsemise kohta, küll
aga oli tsaar ühel päeval näiteks kirjutanud lakooniliselt:
„Jalutasin. Tapsin varese.“
Minu sissekanded on küllaltki sarnased ja mul pole häbi
mõnda neist näitena tsiteerida. Võtan ühe vana märkmiku
lahti. Niisiis, kirjaviis muutmata:
−
leivast räägi. ei kõlba must
− 30 tänav, nurk, naerab, sitapea, pane kirja 30
− vestlus aafrika transvestiidiga !!! jäta meelde mcdonalds
− hommikul buss. otsi kott. kohe . nali juhtus? meenuta.
vestlus hullumeelsega. Maini
− paks mees langeb põlvili. nutab
(Viimase lause juurde olen joonistanud kriipsujuku.)
Need on read, mis Tai pealinnas Bangkokis said paberile kritseldatud. Keda hullumeelse all seekord silmas pidasin –
olen unustanud. Mis leib? Hommikune buss?!
Lappan märkmikku ja leian tühja lehe, kuhu olen kirjutanud vaid „seinal rippuv relv“. Ja sellele järgnevale
lehele üles tähendanud sõna „teisipäev“. Palun väga. Seinal