Sissejuhatus
See, et me pidevalt Indoneesia kuulsaimale saarele Balile
tagasi lähme, on väga veider ja üldse mitte meie moodi.
Meile ei meeldi rutiin, ja vaheldus, nii geograafiline, visuaalne kui kulinaarne, on meie põhiline dopamiiniallikas. Veelgi
kummalisem on, et lähme Balile ikka ja jälle tagasi isegi vaatamata sellele, et esimesed kolm korda me seal kuigi hästi
süüa ei saa – toiduhullud nagu me oleme. Üldiselt on meile
kõige rohkem meeldinud reisisihtkohtade nimekirja tipus
ikka ainult need riigid, mis on toidukultuuri poolest maailmakuulsad: Tai, Jaapan, Kreeka, Prantsusmaa... Näib, et
asjasse on segatud midagi maagilist ja mida rohkem me
Balil aega veedame, seda tugevamini Jumalate Saare magnet
meid enda poole tirima hakkab. Aga alustame algusest.
Mina olen Juta ja minu elu jackpot on see, et olen enda
kõrvale leidnud teekaaslase Henri, kellega koos on elu
kannapöördeid teha põnev ja turvaline. Meid mõlemat
vaevab fernweh – see tabav saksakeelne sõna tähendab
valu kaugete maade järele ja kirjeldab hästi meis pulbit-
sevat tunnet. Nii mõnigi kõrvaltvaataja tembeldab seda
pisut pahakspanevalt rahutuseks. Aga veelgi enam, meie plikadest Eva Mariast (hüüdnimega Mann, praeguseks
19) ja Emily Victoriast (Emmy, tänaseks 12) on DNA ja
elukogemuse kaudu saanud samasugused ilmarändurid.
Niisiis, see nelik ongi meie tavaline reisiseltskond.
25 aasta jooksul, mil me Henriga koos aina uusi asju
ette võtnud oleme, on tehtud nii mõndagi. Start oli üsna
tavaline – lõpetasime kumbki ülikooli, tema finantsjuhina,
mina maastikuarhitektina, rabasime tööd teha, tema pangas,
mina Euroopa Liidu põllumajandustoetusi jagades, liisisime auto, võtsime laenu, ostsime korteri, abiellusime, saime esi-
mese tütre, käisime nii palju kui võimalik paarinädalastel
puhkusereisidel, traditsiooniliselt nii Kanaaridel, Türgis
kui Egiptuses. Aga sellest ei piisanud. Pidevalt oli tunne, et midagi on puudu, et peab ju olema võimalik ka teisiti, põnevamalt ja vabamalt. Nii juhtuski, et aastal 2009, hoogu
koguva majanduslanguse varjus, 3aastane Mann kaasas, võtsime julguse kokku ja asusime aastasele ümbermaailma-
reisile. Seljakotid seljas, elasime peredes, avastasime maa-
ilma ja nuputasime ise kogu aeg, milline võiks olla äri, mis
meile endile huvitav oleks ja mis samas annaks vabaduse
reisida. Kuidas, on juba pikem jutt, aga ütleme nii, et paljuski tänu suurele armastusele Tai köögist pärit tom yum’i
supi vastu sündis 2011. aastal meie vürtse, ürte ja maailma
maitseid pakkuv pereettevõte Umami, mis sai ehitatud
eeldusel, et meil on võimalik veeta osa aastast – eelistatult
külmem, pimedam ja hallim – maailma ja selle maitseid
avastades. Niimoodi sattusimegi 2016. aastal esimest korda
Balile.
Neid kohti pole maailmas just palju, kuhu me ikka ja
jälle tagasi tahame minna. Hoobilt tulevad meelde vaid Tai (parim toit), Prantsusmaa (je ne sais quoi* , arvatavasti prants-
laste joie de vivre**) ja Bali. Mul on kahju kõigist neist ini-
mestest, kes tulevad nädalaks Balile, valivad hotelli Kutas
või Seminyakis, teevad sealt higist leemendades päevaseid
kiirekskursioone – ühe Uluwatu templisse, ühe kärestikulisele jõele raftima (heal juhul), ühe Instagrami-väärilise kose
juurde, ühe Ubudisse... See ei ole päris Bali, niimoodi ei ole
võimalik näha seda Balit, millest mina teile kirjutan. Sellisel
kujul on tegu turistilõksuga nagu iga teine. Hiiglaslikud
hotellid, rannad, kus kümne ruutmeetri peale on kaks
palmimustriliste kleitide ja odavate päikeseprillide müüjat, turistibussid ja lõputu kiirustamine. Sellisel kujul võiks siia
tulemata jätta, see on minu aus soovitus. Bali jaoks tuleb
võtta aega. Balil tuleb minna lõunaranniku massturismist
eemale, tunda selle koha vaimu. Õigesti tunnetatuna on
Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, värskendav, rahustav, kirgastav...
Ubud, 2024
* Je ne sais quoi – ma ei tea, mis. (prantsus e k)
** Joie de vivre – rõõm ela mis est. (prantsus e k)
Talveks jumalate juurde
Meie esimesest Bali-reisist on praeguseks möödas üheksa
aastat ja nii Bali kui me ise oleme selle aja jooksul palju muutunud.
2016. aastal tulime siia värskete ettevõtjatena, lõputu energia-
varu ja avastamisjanuga, kaasas 10aastane Mann ja 3aastane
Emmy. Tahtsime proovida iga uut maitset, kõik oli meie
jaoks üdini eksootiline. Veetsime oma päevi väsimatult kaugjuhtimisel Umami asju ajades, troopilisi retsepte kat-
setades ning pildistades, uusi tooteid ja partnereid otsides,
Manni kooliasjadega aidates ja Balit avastades. Olime rohe-
lised ja arvasime, et kui teed asja, mis sulle meeldib, siis on
jõuvarud lõputud. Oi, kuidas me eksisime! Mõned aastad
hiljem selgus, et kõige suurema tõenäosusega põlevad läbi
just need, kes ajavad oma asja suure kirega. Sest põnevus ja adrenaliin ei lase väsimust tunda. Kirjeldan tavalist olu-
korda sellest ajajärgust. Kell on küll juba kaks hommikul ja
mul on vasakul käel just uinunud titt, aga ikka tekib mõte:
„Ma jõuan ju selle e-kirja veel ära vastata. Kui meeldivalt
üllatunud võib see klient olla, kui ta oma hilisõhtul saade-
tud kirjale juba hommikul ärgates vastuse saab!“ See ei ole
jätkusuutlik lähenemine, võin oma kurbadest kogemustest
nüüd öelda.
Nii juhtuski, et paar aastat hiljem tulime teist korda
Balile kiirele päikese ja D-vitamiini jahile, kui olin end peale korralikku läbikärssamist Umami asjadest ajutiselt jõuga
eemaldanud ja midagi täiesti uut ette võtnud – kolisime
perega Brüsselisse ja mina läksin Euroopa Parlamenti parla-
mendifailide haldurina tööle. Henri võttis selleks perioodiks
Umami teemad üksi enda õlgadele. Lapsed läksid Euroopa kooli, mis tähendas, et nii minu töökoha kui laste kooli
tõttu polnud võimalik Balil kauem kui paar nädalat viibida.
Jätkuvast armastusest saare vastu küpses soov jagada siin-
set paradiisi ka oma heade sõpradega ja nii jõudsime 2020.
aastal vahetult enne koroona puhkemist siia veel koos oma 14 eesti sõbraga.
Nüüd on aasta 2024. Maailm on muutunud ja meie oleme muutunud. Märkamatult on meile ennekõike oluliseks
saanud tasakaal – nii hingeline, füüsiline kui sotsiaalne.
Seekord tõmbab meid tagasi ennekõike Bali vaimsus, energeetika ja elustiil. Tahame rohkem tunnetada siinset õhkkonda ja ahmida seda iga oma ihurakuga. Astuda välja rutiinist. Oleme juba mõnda aega tegelenud biohäkkimisega * ehk elanud ja tegutsenud, panustades oma füüsilisse
* Biohä kk imi ne (i ngl k biohacking) – teadus e, teh noloogia ja enda l kats et a mis e rakenda mi ne, optimeerimak s oma f üüsilist ja va ims et s eisu nd it, pa randa mak s üld ist ter v ist ja püsimak s kõrge ean i ter ve
ja vaimsesse tervisesse eesmärgiga elada mitte ainult kaua,
vaid ka täisväärtuslikult. Bali tundub ideaalne koht, kus kogu teooria praktikasse panna: toituda tervislikult, teha
trenni, mediteerida, olla stressivaba ja avastada maailma.
Tundub, nagu oleks see olnud alles eile, kui meie esi-
mesel Bali talvel 10aastane Mann basseini kukkunud 3aas-
tase Emmy ära päästis (saime teada, et lapsed ei kuku vette suure plärtsatusega, vaid nad libisevad vette nii vaikselt, et
kui sa neid pingsal kullipilgul ei jälgi, siis võib juba hilja olla!)... nüüd, üheksa aastat hiljem, saame juba nende eest-
vedamisel avastada joogastuudioid ja ennast ekstaatilisel
tantsul välja elada. Kui esimene kord saarel maandudes
olime kuumuse ja õhuniiskuse kooslusest pehmelt öeldes
šokeeritud, siis nüüd oskame kuumuse järgi juba oma päe-
vaseid tegemisi planeerida – kasutada tuleb põhiliselt hom-
mikuid ja õhtuid, juuksed peavad olema üles pandud, seljas
hõljuvad õhukesest naturaalsest kangast riided, nahal kõige
kangem päikesekreem ja peas müts (tegelikult on Balil pea-
katteks enamasti rollerikiiver). Nii mõnestki vaiksest küla-
kesest on nende aastate jooksul saanud turismimeka või
kinnisvaraarenduse sihtmärk. Õnneks on Bali kunsti- ja kultuurikese, meie siinne lemmiklinn Ubud, ikka endine, ilma pilvelõhkujate ja läikivate kaubanduskeskusteta, liht-
salt suuremaks paisunud ja tihedama liiklusega.
Iga kord, kui reisime kuhugi, kus me juba enne käinud
oleme, siis valdavad mind kerged süümepiinad. Tunne on
natuke, nagu oleksin igav inimene – maailmas on miljon