Mineraalainete habras tasakaal
Kuidas need sind hoiavad või kahjustavad
Kas tõesti stressihormoon?
Kortisool võitleb gripi ja hooajalise läbipõlemisega
PLUSS Murtud süda ravib end ise • Manuka mesi –magus arstirohi • Traadita põlvkond: nutitelefonid ja noorte vaimse tervise kriis • Südamehaiguste varjatud põhjus • Millised on täisväärtuslikud ravimtaimed?
See on sinu peas
Väljaandes “Mida arstid sulle ei räägi” tuleb juttu mitmetest erakordsetest, aga vähe tähelepanu saanud terviseteemadest.
Muu hulgas uurime, kas süda suudab end pärast infarkti ise terveks ravida, kas seljavalu võib olla vaid sinu peas ning kuidas hoida kortisooli taset tasakaalus, et võidelda külmetuse, gripi ja hooajalise läbipõlemisega. Räägime ka sellest, kuidas tuvastada ja lahendada naiste juuste hõrenemise põhjuseks olevaid probleeme ja taastada juuste tervis, ning tutvustame toite ja toitaineid, millega kilpnäärme eest hoolt kanda.
Samuti anname ülevaade viiest ajurveedas kõige kõrgemini hinnatud vähivastase toimega taimsest ravimist ning selgitame, kuidas nende ravijõudu kõige tõhusamalt käiku rakendada. Vaatleme, kuidas mõjutavad meie tervist peptiidid ja kuidas stressis taimede jõudu parema tervise ja pikema eluea nimel ära kasutada. Keskendume ka manuka meele, mis on haavade ravimisel tõeline võlurohi, kuid aitab ravida ka kõikvõimalikke muid hädasid ning võib olla lausa tulevane vähitapja.
Head lugemist!
• Antidepressandid kiirendavad kognitiivsete võimete langust
• Teepakid filtreerivad veest välja raskemetalle
• Lapsepõlvetrauma võib endometrioosi põhjustada
• Teadusuuring väidab: punane vein pole valgest tervislikum
• Autode heitgaasid (ja tuunikala) võivad tekitada healoomulisi kasvajaid
• Kõrge diabeedirisk? Tervislik toitumine võitleb halbade geenidega
• Päikesepaiste annab tervise, nendivad kannapöörde teinud teadlased
• Merevetikad ergutavad närvisüsteemi
• Kõnd aitab enneaegse surmaga võidelda
• Suhtlus peletab õudusunenägusid
• Jogurtile meega turbokiirust juurde
Murtud süda ravib end ise
Traadita põlvkond: nutitelefonid ja noorte vaimse tervise kriis 18 Kas peaksime lõpetama tuunikala söömise?
Peptiidid: molekulid, mis turgutavad tervist
Kui seljavalu on üksnes sinu peas
Ära joo puuvilju –söö neid
Südamehaiguste varjatud põhjus
Toida oma kilpnääret
Juuste hormonaalse hõrenemise ravi
Vähi seos diabeediga
Päästa oma nahk
Manuka –magus arstirohi
Väike, aga võimas ALTERNATIIV
Täisväärtuslikud ravimtaimed
Mis ei tapa…
Habras tasakaal
Tõlkija: Aet Süvari
Keeletoimetaja Lembi Kaasik Kujundaja Marge Pervik-Kaal
Trükikoda Printall
Mida arstid sulle ei räägi 2025 Väljaandja Ühinenud Ajakirjad OÜ
ISBN 978-9908-540-68-9
Väljaanne “Mida arstid sulle ei räägi” on välja antud WDDTY News Limited UK loal. Kõik õigused litsentseeritud materjalidele kuuluvad WDDTY Newsile ja nende avaldamine ilma kirjastuse loata on keelatud.
Litsents: WDDTY News Limited.
Väljaandes pakutav teave ei ole mõeldud asendama meditsiinilist nõustamist või ravi. Küsimuste tekkimisel soovitame esmalt nõu pidada arstiga.
Uue uurimuse kohaselt kiirendavad kõige levinumat tüüpi antidepressandid SSRI-d (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid) varase dementsuse ilmingute puhul mälu kaotust veelgi.
Rootsis asuva Karolinska instituudi teadlased täheldasid, et SSRI-d tarbivatel eakamatel inimestel esineb mälukaotuse ilminguid ja üleüldist kognitiivsete võimete langust rohkem kui teistel uurimisalustel, kes neid ravimeid ei võta.
Teadlased jälgisid 18 740 hiljuti dementsuse diagnoosi saanud ja keskmiselt 78-aastase eaka vaimset tervist. Neist 4271-le oli depressiooni või ärevuse leevendamiseks SSRI ravimeid määratud, veel 7000-le kirjutati ravimid välja 10-aastase uurimisperioodi jooksul.
Antidepressante võtnud eakad kannatasid suurema tõenäosusega tõsise dementsuse käes, samuti kasvas luumurdude ja eri surmapõhjuste risk.
BMC Med, 2025; 23 (1), lk 82
Teed juues pole vaja vett raskemetallidest puhastada ja seda filtreerida – teepakk teeb seda sinu eest. See koondab justkui loodusliku filtrina endasse vees leiduvaid raskemetalle, näiteks pliid ja kaadmiumi. Raskemetallide ioonid kinnituvad pakikestes olevatesse teelehtedesse ning need saab koos teepakiga tassist välja tõsta, kui jook valmis.
Northwesterni ülikooli teadlased testisid eri tüüpi tee valmistamise meetodeid teepuru ja -pakkidega ning jälgisid, kuidas need vees raskemetalle adsorbeerisid. Lisaks teelehtedele koondasid metalle endasse ka teekotid, eriti just tselluloosist valmistatud kotikesed. Puuvill- ja nailonkotid kogusid metalle vaid vähesel määral.
Tselluloosist (paberist, mitte tselluloosipõhisest bioplastist) teepakid on ka tervislikumad, kui nad ei sisalda plastist liimaineid: need on valmistatud kiududest, millega inimorganism suudab toime tulla, samas kui nailonkotikestest eraldub teadlaste sõnul mikroplasti. Tselluloosil on suurem pindala kui teistest materjalidest valmistatud teekotikestel, mistõttu sellel on suurem pind, kuhu metalliioonid kinnituda võivad, selgitab teadlane Vinayak Dravid.
Lisaks tselluloosist teepakkidele on tähtis ka pikem valmistamisaeg. Mida kauem tee tõmbab, seda rohkem ioone see endasse kogub. Vaid mõnesekundiline leotus ioonide taset ei mõjuta, seega tasub lasta teel mõne minuti jagu tõmmata. Asetades teepaki jäätee valmistamiseks terveks ööks vette, eemaldab see sealt peaaegu kõik ioonid.
Kolme- kuni viieminutiline tõmbeaeg eemaldab veest teadlaste hinnangul umbes 15 protsenti seal leiduvast pliist. ACS Food Sci technol, 2025; 5 (3), lk 928–33
Meditsiin ei ole suutnud piisavalt hästi hoolt kanda naiste eest, keda vaevab endometrioos. Arstid ja teadlased ei tea endiselt, mis seda haigust põhjustab –kui välja arvata võimalik geneetiline seos – ega oska seda ravida. Uus teadusuuring pakub lootuskiirt, kuid ravi ei leia mitte arstikabinetist, vaid psühhoterapeudi juurest.
Yale'i ülikooli arstiteaduskonna juhtimisel läbi viidud uurimuse kohaselt võib haigus olla seotud lapsepõlvetraumadega. Nad analüüsisid 8276 endometrioosi põdeva naise andmeid ning võrdlesid nende haiguslugusid, sealhulgas lapsepõlvetrauma juhtumeid, kontrollrühmaga, kuhu kuulus üle 240 000 inimese.
Uuring näitas, et endometrioosi põdevad naised on 28 protsenti suurema tõenäosusega kogenud lapsepõlves või täiskasvanuna traumat, eriti just füüsilist traumat, näiteks peksmist või seksuaalset vägivalda. Trauma ohvrid kannatavad ka suurema tõenäosusega vaimse tervise probleemide, näiteks depressiooni ja ärevuse all, samuti on neil kalduvus PTSH-le (traumajärgsele stressihäirele), mis on võinud kaasa tuua endometrioosi valediagnoosimist, kui arstid on seda pidanud kujuteldavaks või väljamõeldud haiguseks.
Endometrioos on haigus, mille puhul emaka limaskestale sarnanev kude kasvab väljaspool emakat ja põhjustab ägedat valu ja viljakuse probleeme. Hinnanguliselt põeb seda 15 protsenti naistest. Võimalus, et endometrioosi põhjustab trauma, avab haigusele uusi ravisuundi.
JAMA Psychiatry, 2025; 82 (4), lk 386–94
Uus teadusuuring väidab, et vähemalt vähiennetuse puhul pole punane vein valgest sugugi kasulikum. Ainus erand näib olevat nahavähk ja naistel esinevad vähivormid –nahavähi puhul tõstab valge vein vähiriski teadlaste sõnul 22 protsenti.
Teadlased uurisid 42 varasemat teadusuuringut ning tegid järelduse, et punase veini mõjust vähiriski langetamisel puuduvad selged tõendid. See järeldus on vastuolus varasemate uurimustega, mille kohaselt aitab punases veinis leiduv resveratrool organismi ka vähi eest kaitsta.
Kõik uuringud on siiski ühisel seisukohal, et alkoholi liigtarbimine kasvatab vähiriski ja selle arvele võib kirjutada neli protsenti kõigist vähijuhtudest. Liigsetes kogustes mõjub alkohol DNA-le ja valkudele kahjustavalt, see aga tõstab vähiriski. Alkoholi kasulikku mõju võib täheldada üksnes mõõduka tarbimise puhul. Nutrients, 2025; 17 (3), lk 534
Elavhõbe ja teised keskkonnas leiduvad raskemetallid võivad olla paljude naiste terviseprobleemide seni tuvastamata põhjuseks.
Elavhõbedat leidub auto heitgaasides ja tööstuslikus saastes, inimesed puutuvad sellega aga kokku ka regulaarselt tuunivõi mõõkkala süües. Seda raskemetalli seostatakse reproduktiivsüsteemi hädade ja arengupeetusega, nüüd on teadlased aga selgeks teinud, et see võib olla ka emakamüoomide põhjustajaks. Tegemist on tavaliselt healoomulise, kuigi valuliku emakalihase kasvajaga, mis võib mõjutada ka naise viljakust.
Müoomid vaevavad umbes kuut protsenti viljakas eas naistest ning Guangzhou Hiina meditsiini ülikooli teadlased on avastanud selle kasvaja puhul otsese seose elavhõbedaga. Nad analüüsisid 4500 Ameerika naise vereproove
ning leidsid, et 12 protsendil naistest, keda vaevas emakamüoom, oli elavhõbeda tase analüüsis tükk maad kõrgem. Teadlaste hinnangul kasvatab elavhõbe müoomiriski kuni 40 protsenti.
Teiste teadlaste sõnul võib elavhõbeda kõrval sama suurt rolli mängida ka kaadmium – mürgine metall, mida leidub koorikloomades ja loomade siseelundites, aga samuti kosmeetikatoodetes. Bostoni ülikooli rahvatervise osakonnas analüüsiti 1693 mustanahalise naise vereanalüüse ning kuigi 1132-l neist
uurimuse alguses müoome polnud, avastati 832 katsealusel – 73 protsendil uurimisrühmast – D-vitamiini vaegus ning 10 protsendil kujunes müoom välja järgneva 20 kuu jooksul. Kuigi raskemetallide ja müoomi vaheline seos on teadlaste sõnul väike, on see D-vitamiini vaeguse puhul palju suurem. Eelkõige esineb probleemi tumedanahalise elanikkonna seas, ent ka seal on suureks mõjuteguriks veres leiduva kaadmiumi ja elavhõbeda kõrge tase.
BMC Womens Health, 2025; 25 (1), lk 68; Environ Health Perpsect, 2025; doi: 10.1289/EHP15218
Seljavalu ei allu enamasti ravimitele, sest dr John Sarno sõnul on pigem tegemist emotsionaalse valuga. Cate Montana uurib asja lähemalt.
aasta veebruaris avaldas kirjastus Warner Books New Yorgi ülikooli meditsiiniteaduskonna taastusravi professori dr John E. Sarno (sarnoclinic.com) sulest
tagasihoidliku pealkirjaga raamatu “Healing Back Pain” (“Seljavalu ravi”). Sarno oli taastusraviosakonnas raviarstina töötanud 1965. aastast kuni pensionile siirdumiseni 2012. aastal ning alguses polnud tal õrna aimugi, et tema raamat ja loengud teemal “Lihaspinge sündroom” muudavad tulevikus tuhandete inimeste elusid.
Kindlasti ei osanud ta oodata sadade lugejate tagasisidet, kes talle teada andsid, et aastaid, mõnikord lausa aastakümneid kestnud piinav selja- ja kaelavalu kadus tema raamatu lugemise ja sealtoodud soovituste järgimise järel nagu imeväel. Ka siinkirjutaja ei osanud oodata, et Sarno raamatu lugemine ja sündroomist kirjutamine käesolevas ajakirjas lõppeb kõikvõimalikke ravimeetodeid trotsinud ja viimase seitsme aasta jooksul aina süvenenud piinava vaagnavöötme- ja tuharavalu 90-protsendilise vähenemisega, milleks on praeguse hetkeni kulunud üksnes kuus nädalat.
Kõik sai alguse 1980ndate alguses, kui seljavalu käes kannatavate patsientide ravi klassikaliste meetoditega oli hakanud Sarnole aina enam peavalu põhjustama. Tänase päevani peetakse nende meetodite puhul seljavalu põhipõhjuseks lülisamba struktuurseid kõrvalekaldeid, mida kõige sagedamini tekitavad artriitilised haigused või lülivaheketta vigastused, halvast kehahoiakust tingitud närvi pitsumus, vähene liikumine jne.
“Aastate jooksul hakkas mind aina enam häirima tõsiasi, et patsiendi valu iseloom ja füüsilise läbivaatuse tulemused ei langenud kokku eeldatava patoloogiaga,” kirjutab Sarno. “Näiteks võis valu põhjuseks pidada degeneratiivseid artriitilisi muutusi lülisamba allosas, kuid patsiendi valu esines kohas, millel polnud selle piirkonna luudega mitte midagi pistmist. Või oli kellelgi nimmeosa vaheketas vasakule poole välja sopistunud, kuid valu esines paremas jalas.
Veelgi olulisem oli tähelepanek, et 88 protsenti minu jutul käinud inimestest olid kannatanud selliste probleemide all nagu pingepeavalu või migreen, kõrvetised, söögitorusong, maohaavandid, koliit, spastiline soolesulgus, ärritunud soole sündroom, heinapalavik, astma, ekseem ja terve rida muid tõbesid, mille kõigi puhul võis selgelt kahtlustada seost pingeolukorra ja stressiga.
Tundus loogiline järeldada, et nende lihasvalu probleemid võisid samuti olla põhjustatud pingest. Nii tekkis ka nimetus lihaspinge sündroom (TMS).”
Tõhus mistahes nimega Lihaspinge sündroom, müoneuraalse pinge sündroom, keha-vaimu sündroom, neuroplastiline valu, psühhofüsioloogiline tervisehäire (PPD) – nimetusi on mitmeid, kuid spetsiifilise kroonilise kaela- ja seljavalu (ning sellega seotud probleemide) ravi peaajust lähtuva valusündroomi, mitte strukturaalsetel põhjustel tekkinud terviseseisundina on endiselt muljetavaldavalt tõhus.
Sarno algne füsioloogiline selgitus allumatule kroonilisele valule seisnes selles, et TMS saab alguse äärmiselt spetsiifilistest emotsioonidest ja psühholoogilisest seisundist. See seisund kutsub autonoomses närvisüsteemis esile tegevuse, mis põhjustab teatud lihastes, närvides, kõõlustes ja sidemetes paikset vasokonstriktsiooni (veresoonte ahenemist) ja kerget hapnikuvaegust. Sarno hüpotees oli, et hapnikuvaegus tekitaski valu.
Seda seost ei ole suudetud aga tõestada ning sellest johtuvalt on sellest selgitusest loobutud, kuna aina enam teadusuuringuid viitavad, et valu johtub suuresti ajutegevusest, on öelnud dr Howard Schubiner (unlearnyourpain.com). Schubiner on Michigani osariigi ülikooli inimtervishoiu kolledži kliiniline professor.
Krooniline selja- või kaelavalu on nii USA-s kui ka enamikus lääneriikides püsiva töövõimetuse peamine põhjus. Valdav enamus arstidest ja patsientidest on veendumusel, et valu põhjuseks on peaaegu täielikult strukturaalsed probleemid, ent nüüd on mõned teadusuuringud näidanud, et 85–90 protsenti selja- ja kaelavalust on pigem mittespetsiifiline, ilma selgelt tuvastatava välise põhjuseta. (1)
Tõepoolest, funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRT) uuringud on näidanud, et tegelikust vigastusest (näiteks põletusest) tekkiv valureaktsioon väljendub peaajus põhimõtteliselt samamoodi nagu põletuse hüpnootiline sisendus või ka lihtsalt ettekujutus põletusest. (2)
Need uued teadusuurimused näitavad, millist rolli mängib valu puhul peaaju nii anduri kui ka põhjustajana ning kooskõlas nende teadmistega on maailma terviseorganisatsioon koostöös rahvusvahelise valuuuringute assotsiatsiooniga hiljuti välja pakkunud kroonilise valu klassifikatsioonimeetodi primaarse või sekundaarse valuna. Primaarset valu määratletakse loomult neuroplastilise ehk notsiplastilisena, mis tähendab, et see saab alguse peaajust, kuna puuduvad selged tõendid tegelikest või võimalikest koekahjustustest. Sekundaarset valu määratletakse aga neuropaatilise või notsitseptiivsena, mis tähendab, et aju reageerib füüsilisele valu tekitavale stiimulile vastava valuaistinguga.
“Traditsiooniline kroonilise valu ravi on suunatud selle aluseks oleva strukturaalse kehalise patoloogia korrigeerimisele,” selgitab Schubiner. “Keha-vaimu
Uurimused näitavad, et asümptomaatilistest patsientidest 56–90 protsendil avalduvad MRTuuringus ketta väljasopistused ja teised levinud seljaprobleemid, kuid nendega ei kaasne valu ega töövõime vähenemist.
sündroomi ehk TSM-i puhul leiavad peaajus ja närviteedes aset füsioloogilised muutused, mida on võimalik ka tagasi pöörata, kuid nende aluseks ei ole kudede lagunemine.
Tavaline ravi ei lähene nende sümptomite tegelikele põhjustele, vaid üritab neid üksnes varjata. Valuravimid, lõikus, füüsiline teraapia, nõelravi, vitamiinid, ravimtaimed ja kõik muud ravivormid, mida sellisel puhul haigele soovitatakse, pakuvad sageli parimal juhul vaid osalist või ajutist leevendust, sest inimestel puudub teadmine, mis on probleemi tegelikult põhjustanud.”
Vanad vigastused ja teised vabandused
Traditsioonid on visad kaduma. Levinud põhjendused kroonilisele valule, näiteks vanad vigastused, on tänaseks pigem pinnapealseteks osutunud.
Kõik, kes on endale kunagi näppu lõiganud, jalga väänanud või luu murdnud, teavad, et valu kaob, kui vigastus on paranenud. Keskmiselt kulub murdunud luu kokkukasvamiseks kuus kuni kaheksa nädalat. Lihasevenitus taandub tavaliselt paari nädalaga.
Teine levinud valediagnoos on tõdemus, et vananedes tekivadki lülisambas degeneratiivsed muutused. Schubineri sõnul näitab magnetresonantstomograaf, et 88 protsendil asümptomaatilistel haigetel esineb 60. eluaasta juures vaheketta degeneratsiooni, 69 protsendil aga väljasopistumist. Ometi ei tunne need inimesed mingit valu. “Lülisamba degeneratsioon saab alguse 20. eluaastates ja tabab kõiki inimesi,” räägib ta. “Kuid see ei tähenda, et sellega kaasneb automaatselt ka valu.”
Uurimused toetavad seda väidet, näidates, et asümptomaatilistest haigetest 56–90 protsendil avalduvad MRT-uuringus ketta väljasopistused ja degeneratiivsed muutused, vaheketta song, artriit, nimmekanali ahenemine ja teised levinud seljaprobleemid, kuid nendega ei kaasne valu ega töövõime vähenemist. Sama kehtis isegi 15–30-aastaste katsealuste puhul. (3)
Lisaks näitas üks 1992. aastal läbiviidud vastuoluline uurimus, et ainult 10–15 protsendil seljavalu all kannatavatest inimestest oli võimalik seljahäda põhjust olemasolevate meditsiiniliste analüüsidega õigesti diagnoosida (4) ja tänapäevalgi, rohkem kui 30 aastat hiljem, puudub selline kullastandardiga analüüsivõimekus endiselt. Sarno, Schubiner ja teised teadlased on ka avastanud, et suurem osa selja- ja kaelavalu all kannatavatest haigetest kogevad valu aastatel, mil on töises mõttes oma võimete tipul, 25.–50. eluaasta vahel. Pärast seda langeb valu kogevate inimeste arv järsult – kui tegemist oleks aga ealise või degeneratiivse iseärasusega, oleks tulemus täpselt vastupidine.
Emotsionaalsed pinged
Seega, kui põhjuseks pole strukturaalsed probleemid, mis põhjusel asub aju siis valusignaali edastama, eriti veel alaseljas, vaagnavöötmes ja kaela piirkonnas? Sarnaselt
71-aastane Jane oli piinavat, elumuutvat ja vaevavat seljavalu kogenud 29. eluaastast saadik. 11 aasta jooksul käis California lõunaosast pärit naine paljude tavameditsiini arstide juures, kuulis erinevaid diagnoose, sealhulgas spondülolistees, vaheketta väljasopistumine, närvi pitsumine, vaheketta song, erinevad artriidi vormid, sealhulgas ka podagra ning isegi endometrioos.
Lisaks tavameditsiini arstidele ja füsioterapeutidele otsis Jane abi ka alternatiivmeditsiini praktiseerijatelt, sealhulgas nõelravist, ravimtaimedest, kiropraktikutelt, massööridelt ja biotagasiside terapeutidelt.
“Sain arstidelt ja teistelt tervishoiutöötajatelt pidevalt kuulda, et mul tuleb lihtsalt seljavaluga elama õppida ja et vanusega läheb see tõenäoliselt aina hullemaks,” räägib ta.
1994. aastal soovitas üks neuroloog, et ta tuleks lausa kuueks kuuks üle kogu keha kipsi panna. Jane võttis aja maha ja luges dr John
55-aastane Chris on California lõunaosas elav professionaalne fotograaf, kes harjunud rasket kaameravarustust ringi vedama. Enda sõnul oli tal vedanud, et selg endast enne 40. eluaastat tunda ei andnud. Ent ühel päeval pärast üht eriti ägedat karussellisõitu lõbustuspargis ütles selg korraga üles.
Sarno raamatut “Healing Back Pain”.
“Tolleks hetkeks oli minust saanud meeleheitel skeptik, kahe lapse ema,” räägib ta.
“Mõlemad lapsed käisid iga päev koolis, mina aga lebasin diivanil ja lausa neelasin seda raamatut. Iga lõiguga lõid lambikesed mu ajus põlema ja ma muudkui mõtlesin:
“See olen ju mina. Nii see on! Jah, see kõlab täiesti loogiliselt!” Raamatuga ühele poole jõudnud, teadsin, et olen terve.”
Ja oligi. Ta tõusis diivanilt ilma valuta, helistas abikaasale töö juurde ja andis tallegi imelisest paranemisest teada. Siis kogus ta kokku kõik oma seljavalu leevendavad abivahendid – pehmendavad padjad, seljatoed, ravimid – ja viskas need prügikasti. Vahel on ta pingutust nõudvate tegevuste järel, nagu aiatöö, matkamine
“Lambikesed lõid mu ajus põlema. Raamatuga ühele poole jõudnud, teadsin, et olen terve.”
ja muu selline, üksikuid valutorkeid tundnud, kuid kui need välja arvata, pole ta enda sõnul pärast seda enam seljavalu kogenud.
Samas rõhutab Jane, et TMS ei ole kunagi lihtsasti lahendatav, sest peegeldab ikkagi inimese temperamenti ja isiksust. Tema sõnul kogeb temagi iga mõne kuu tagant mõne sümptomi avaldumist.
“Aga ma tean, mis neid iseloomustab,” nendib ta. “Näiteks kui mul oli tähtaeg kukil, tabas mind äkitselt äge kõrvavalu. Alguses pidasin seda kõrvapõletikuks. Läksin arsti juurde, kes diagnoosis mul kolmiknärvi neuralgia.”
Ta meenutab: “Siis sain korraga aru, et oot-oot. Mul on tähtaja tõttu elus pingeline aeg. Köögis käib remont. Tegemist on üksnes stressireaktsiooniga. Ja poole tunniga kadus ka kõrvavalu.”
Selleks kulus umbes aasta, aga ajapikku hakkas valu taanduma ja lõpuks kadus.
“Asi läks aina hullemaks ja lõpuks tekkis mul ishias,” räägib ta. “Käisin MRT-s, mis näitas 8-millimeetrist diski väljasopistust, mille süüdlaseks pidasin pikka aega toda karussellisõitu.
Tegin läbi terve tavapärase tsükli: käisin füsioteraapias, seejärel kiropraktiku juures, siis nõelravis. Lõpuks, kui need kõik olid end ammendanud, hakkasin mõtlema lõikusele, mida arst mulle soovitas.”
Arstiga telefoni teel mikrodiskektoomia protseduuri kokku leppides mainis doktor nagu möödaminnes, et pärast lõikust ei tohi Chris kolmenelja kuu jooksul midagi raskemat tõsta. Kuna see oleks tema karjäärile kriipsu peale tõmmanud, loobus Chris lõikusest. Et ravivalikud olid ammendunud, otsustas ta lihtsalt üha süveneva valuga edasi elada. Ühel päeval mainis abikaasa talle Sarno raamatut “Healing Back Pain”. Chris luges ühe peatüki ja vihastas. “Kurat võtku, see tüüp väidab, et valu on üksnes mu peas, aga ei ole ju! See valu on päris!”
Jätkasin aga lugemist ja sain aru, et tegelikult ei väitnud ta seda. Siis hakkas ta rääkima, millist tüüpi inimesi see valu vaevab. Perfektsioniste. Teistele meele järele olijaid. Ülemäära kohusetundlikke inimesi. See kõik iseloomustab mindki.”
Ta luges raamatu läbi. Ka valu püsis. Siis luges ta seda uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. “Pidin sellesse sügavuti süüvima, et need teadmised tõesti mu alateadvusesse kinnistuks,” nendib ta.
“Seejärel lugesin teisigi raamatuid TMS-ist. Ma arvan, et selleks kulus umbes aasta, aga valu hakkas vähehaaval taanduma ja lõpuks sain sellest lahti. See oli tõesti imeline tunne. See teadmine muutis mu elu.”
Sestpeale on Chrisil enda sõnul esinenud väikeseid puhanguid. Kuid ta loeb endiselt raamatuid ning on dr David Schechteri järelevalve all endaga kõvasti tööd teinud ning oskab nüüd mõista, mis on valu aluseks, kui see endast märku annab.
“Tuleb tõesti endasse süüvida, et teha selgeks, mis sind tegelikult vaevab,” räägib ta. “Need kipuvad olema väga-väga eksistentsiaalset tüüpi probleemid. Näiteks esimene seljavalu episood oli seotud minu ja mu abikaasa raskustega lapse saamisel.
Selleks tuleb väga sügavuti minna. Meil läks lõpuks õnneks. Kui miski tänapäeval valu hakkab tekitama, suudan tavaliselt selle tegeliku põhjuse selgeks teha. See ongi kogu asja saladus.”
Sarnoga viitab ka Californias Los Angeleses tegutsev pereja spordimeditsiini arst David Schechter emotsionaalsele stressile ja ärevusele.
“Funktsionaalsed MRT-uuringud näitavad, et ägedat valu tunneb inimene just selles aju piirkonnas, kus seda eeldada võib – somatosensoorses ajukoores,” sõnab ta. “Kuid kroonilist valu tuntakse pigem rohkem mandeltuumas, eesmises ajukoores ja teistes aju osades, mis on rohkem seotud aju psühholoogiliste keskuste, täidesaatvate funktsioonide ja piirkondadega, kus leiavad aset mõtteprotsessid, muretsemine, stress ja nii edasi.”
Sarno uskus, et TMS-i aluspõhjuseks on eelkõige pinged, stress ja allasurutud emotsioonid. “Meisse on istutatud kalduvus ebameeldivaid, valusaid või piinlikke emotsioone alla suruda,” kirjutas ta oma raamatus. “Ärevus ja viha on kaks ebameeldivat emotsiooni, mida me pigem endale ei teadvusta ja mille mõistus võimaluse korral pigem pinna alla alateadvusse talletab.
Mida kauem ma TMS-i olen uurinud, seda rohkem avaldab mulle muljet viha roll. Oleme õppinud seda nii suurel määral alla suruma, et pole paljudes olukordades selle olemasolust üldse teadlikudki,” kirjutas ta.
“Õieti on mul tekkinud küsimus: kas alateadlikul hirmul võib äkki ärevuse sümptomite tekkes põhjapanev roll olla ja kas äkki võib ärevus ise üldse olla reaktsioon allasurutud vihale?”
Üks selja- ja kaelavalu patsientide peamisi kaebusi arstidele näib olevat, et miski ei suuda seda valu selgitada. Kuid nagu Sarno, Schubiner, Schehcter ja teisedki TMS-iga tutvust teinud arstid osundavad, on pärast patsiendi eluprobleemide ja -raskuste väljaselgitamist ja lahkamist tavaliselt väga selge, et inimene on endale väga palju ärevust tekitanud. Aja jooksul kipub emotsionaalne stress kuhjuma, kuni ületab läve, mille juures sümptomid tavaliselt avalduvad (vt infokasti paremal).
Aja jooksul kipub emotsionaalne stress kuhjuma. Lapsepõlves kogetud emotsionaalne vägivald iseloomustab
10–25 protsenti kõigist TMS-i patsientidest.
“Ma pole seda uurimust veel meditsiiniajakirjanduses avaldanud, kuid mul on käsil uus TMS-i klassifikatsiooni kirjeldus kõigi erinevate põhjuslike stressorite kategooriatega,” räägib Schechter. “Üks neist on mõistagi lapsepõlves kogetud emotsionaalse vägivalla kategooria, mis iseloomustab 10–25 protsenti kõigist TMS-i haigetest. Teine kategooria kirjeldab ägedaid stressitekitajaid, näiteks lähedase inimese kaotust, lahutust või karjäärialaseid katsumusi.
Lisaks siis veel kroonilised stressitekitajad – näiteks muusik, kes teenib leiba raamatupidajana. See pole tema jaoks sobiv lahendus. Mingi piirini suudab ta sellega toime tulla, kuid kokkuvõttes paiskuvad pinged välja. Samuti veel klassikalised isiksusepõhised TMS-i juhtumid, mis langevad täpselt kokku Sarno avastustega.”
Muretsemine, perfektsionism, enese piitsutamine, sage püüd teistele meele järele olla, ülitundlikkus, maailmaparandamise ambitsioon, teiste eest vastutamine – need on kõik isiksuseomadused, mida Sarno leidis valdaval enamusel neist tuhandetest TMS-i patsientidest, kellega ta aastate jooksul
Tunnused, et sind vaevab lihaspinge sündroom ehk keha-vaimu
Statistiliselt on lihaspinge sündroomi (TMS) levinuimaks piirkonnaks alaselja ja tuharate piirkond. Samuti mõjutab see keha keskosa (kerepiirkonda), näiteks kaela ja trapetslihast. Alguses on sümptomid tavaliselt leebed või vahelduvad, hiljem kujunevad krooniliseks. Sarno tuvastas eri tüüpi valu, mis mõjutas lihaseid, kõõluseid ja/või närve.
Valu võib olla terav, kõrvetav, mõjuda elektrilöögi või torkena. See võib endast tunda anda ka surve, torkimise, kiheluse ja/või tuimusena. Käsivartes või jalgades võib esineda nõrkust.
Kõik need sümptomid võivad vahelduda või varieeruda. Mõnikord ei esine üldse ei valu ega ka muid tundmusi. Teinekord esineb vahelduvaid sümptomeid või valu kogu kehas.
TMS-i all kannatavad inimesed on tavaliselt kuulnud mitmeid diagnoose, ent ei leia neist ühegi puhul oma hädale leevendust – olgu tegemist mistahes diagnoosi või ravimeetoditega. Teine tunnus on, et tavaliselt on nad kogenud teisi stressiga seotud haigusi, nagu pingepeavalud või migreen, kõrvetised, söögitorusong, maohaavandid, koliit, spastiline soolesulgus, ärritunud soole sündroom, heinapalavik, astma, ekseem, lööve ja krooniline kõhukinnisus või kõhulahtisus.
Teised TMS-i levinud sümptomid on fibromüalgia, tinnitus, pearinglus ja vertiigo, südamepekslemine, söömishäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, kuseteede probleemid, alalõualiigese probleemid, ajuudu, depressioon ja ärevus.
TMS-i all kannatavad inimesed vajavad armastust, imetlust ja lugupidamist ning pingutavad selle saavutamise nimel. Neid iseloomustab äge saavutusvajadus, sageli on tegemist väga võitlushimuliste inimestega. Lisaks kipuvad nad olema äärmiselt kohusetundlikud, enesekriitilised perfektsionistid, kes kannatavad pigem vaikides, et mitte teistele koormaks olla.
kokku puutus. Ikka ja jälle nägi ta, kuidas need omadused alateadlikke pingeid tekitasid ning põhjustasid kokkuvõttes stressi kuhjumist nii haige elus kui ka organismis.
Paljud uurimused on näidanud, et psühholoogiline stress võib tervistkahjustavat käitumist esile kutsuda (5). Traumajärgset stressihäiret (PTSD) on pikka aega seostatud kroonilise seljavalu tekkega (6) ja teadlaste väitel suurendab see keha tajutavat valuaistingut. (7)
USA riikliku terviseinstituudi väljaandes Pain Reports 2023. aastal ilmunud artiklis märgitakse, et inimese reaktsioon vaimsele ja emotsionaalsele stressile on otseselt seotud kroonilise valu tekkimise näosusega. (8)
Kahjuks jääb TMS ehk keha-vaimu sündroom Schechteri sõnul tema kogemuste põhjal 60–70 protsendil selja- ja kaelavalu kannatavatel inimestel diagnoosimata. Kui haige kuuleb hirmutavat diagnoosi vaheketta songast või nimmekanali ahenemisest, mida võib korrigeerida üksnes operatsiooniga, tabab teda äge stress ja valu aina süveneb. See on väidetavalt ka üks põhjus, miks õige TMS-i diagnoos ja teadmine valu tegelikest tagamaadest viib vahel üleöö pikaajalise valu imetabase vähenemise või lausa kadumiseni. Kui stress on tuvastatud valu allikana, kaob ka haigus ja äkitselt on elu taas elamisväärne ja lootus lööb õitsele.
Kuigi TMS-i ei ole palju uuritud ning nii allopaatilises kui ka alternatiivmeditsiinis on see peaaegu täiesti tundmatu teema, on mõningad uurimused viidanud, et psühhosomaatilisel traumal on närviprotsessidele tuntav mõju ning et see viitab hilisema kroonilise valu tekkimisele ja ägedusele. Lisaks on uurimused näidanud, et mittespetsiifilise seljavaluga haiged on suurt kasu saanud psühhofüsioloogiliste sümptomite leevendamisest. (1)
Esimene samm kroonilise valuga toime tulekuks on õige diagnoosi saamine.
“Kui tegemist on kudede lagunemisega, tasub järgida traditsioonilist meditsiinilist ravi,” soovitab Schubiner. “Ent kui oled pikka aega valu kannatanud ja arstid ei ole suutnud sinu valu põhjust rahuldavalt selgitada ning su ainus lahendus on valuvaigistid, vaevab sind tõenäoliselt keha-vaimu sündroom.
Uurimused on viidanud, et psühhosomaatiline trauma avaldab närviprotsessidele mõju ning viitab hilisema kroonilise valu tekkimisele ja ägedusele.
“Vähesed patsiendid ja veelgi vähesemad arstid mõistavad, et ehedat ja tegelikku valu võivad põhjustada ka stress ja lahendamata emotsioonid,” nendib Schubiner. “Inimestel, keda vaevab tõsine valu, ärevus, depressioon või kurnatus, on äärmiselt raske võtta omaks ideed, et nende olukord ei ole põhjustatud kohutavatest füüsilistest kahjustustest või vigastustest. Seda sõnumit on väga raske mõistetavaks teha, mis on ka peamine põhjus, miks seda tervisehäda 30 aasta jooksul nii vähe on uuritud.”
Hea uudis on aga see, et aina rohkem leidub inimesi, kes kroonilisele seljavalule ning teistele emotsionaalsetel põhjustel vallanduvatele ja stressiga seotud haigustele õige diagnoosi saavad. “Me ei tegele valu ohjamisega, vaid aitame inimestel valust terveks saada,” sõnab Schechter.
“Mitte kõik ei parane sajaprotsendiliselt. Aga mõned paranevad ja paljud jõuavad sellele üsna lähedale. Kui valu õnnestub leevendada ja töövõime taastada ka 70 protsendi ulatuses, on seda ikkagi rohkem, kui võimaldavad teiste pakutud lahendused. See lubab toimekat elu elada. See on juba õnnistuseks.”
Kõigepealt tasub oma aju teistest ekslikest arsti, kiropraktiku või nõelraviarsti diagnoosidest vabastada. Selle tervisehäda kohta võib raamatutest lugeda ja end ka veebikursuste vahendusel harida. Tasuta materjale leidub rohkesti,” soovitab Schechter.
Räägi oma ajuga Kui tunned valu, ürita sellega võideldes end liigutada, meenutades ja kinnitades oma ajule ja kehale, et sinuga ei ole midagi füüsiliselt viltu.
Loobu vanadest ravimeetoditest ja ravimitest Need ei aita, sest need pole vajalikud. Nende kasutamist jätkates annad vaid ajule mõista, et vajad neid, kuigi tegelikult ei vaja.
Viska tunded/mõtted peast välja ja pane paberile Päeviku pidamisest on kasu. Samuti teraapiast.
Jälgi stressi ja oma sümptomeid Kas need langevad kokku? Kas tunned praegusel hetkel pinget? Mõtle ka lapsepõlve peale. Kas sinu praegune stress on seotud lapsepõlve pingete ja traumaga?
Kui sinu lapsepõlves esines vägivalda ja traumasid, soovitab Sarno tõsiselt teraapiat, mis aitaks mälestustega paremini toime tulla ja neid tervislikul moel lõimida.
Naase aeglaselt füüsilise tegevuse juurde “Rõhutan, et inimesed peaksid aeglaselt füüsilise tegevuse juurde naasma,” sõnab ka Schechter. “Väga oluline on muuta aju arusaamasid, et see teeb haiget.
Mõnikord soovitan inimestel viis minutit ujuda või kõndida.
See kõlab küll väga väikese pingutusena, aga pikendades seda ülepäeviti minuti võrra, oled äkitselt nelja kuni kuue nädalaga 30 minutini jõudnud ning see ongi mõistlik treeningkoormus.”
VIITED
1 Pain, 2024; 25 (3), lk 672–681
2 Neuroimage, 2004; 23 (1), 392–401
3 N Engl J Med, 1994; 331 (2), lk 69–73; Indian J Orthop, 2022; 56 (6), lk 1083–1089
4 JAMA, 1992; 268 (6), lk 760–765
5 ImmunolAllergyClinNorthAm,2011;31(1),lk81–93
6 Spine (Phila Pa 1976), 2019; 44 (17), 1220–1227
7 Pain, 2013; 154 (4), lk 609–616
8 Pain Rep, 2023; 8 (2): e1068