veripunase taeva all

Esimene peatükk 9. juuni 1943 Itaalia, Milano Just nagu kõik teisedki vaaraod, imperaatorid ja türannid enne teda, oli Il Duce näinud oma impeeriumi tõusmas vaid selleks, et see saaks kokku variseda. Tolleks hiliskevadiseks pärastlõunaks voolas võim Benito Mussolini sõrmede vahelt minema nagu rõõm noore lese südamest.

Fašistliku diktaatori räsitud väed olid taandunud Põhja-Aafrikast.

Liitlasväed olid Sitsiilia ranniku lähedal rünnakuvalmis. Ning Adolf Hitler läkitas Itaalia saapa kindlustamiseks lõunasse iga päev aina enam vägesid ja moona.

Pino Lella teadis seda kõike BBC uudistest, mida ta oma lühilaineraadioga öösiti kuulas. Kõikjal, kuhu ta ka ei läinud, nägi ta omaenda silmaga aina enam natse. Mööda Milano keskaegseid tänavaid uidates eiras Pino aga rõõmsalt neid tema suunas liikuvaid vaenujõude. Teine maailmasõda oli pelgalt uudistesaade, mida kuulati ning mis järgmisel hetkel oli peast pühitud – ning mille asemele asusid mõtted tema kolmel lemmikteemal: tüdrukud, muusika ja toit.

Ta oli ju alles 17 aastat vana, 185 sentimeetrit pikk ja 75 kilogrammi raske, pikka kasvu ja kiitsakas, suurte käte ja jalgadega, taltsutamatu juuksepahmakaga ning sedavõrd vinniline ja ebakindel, et ükski tütarlaps, keda ta oli kinno kutsunud, ei olnud soostunud temaga kaasa tulema. Kuid Pino ei lasknud end sellest heidutada, see polnud tema loomuses.

Koos sõpradega astus ta enesekindlalt piazza’le Milano südames asuva suurejoonelise gooti katedraali Basilica di Santa Maria Nascente ehk Duomo ees. „Täna kohtan ma imekaunist neidu,“ ütles Pino, vehkides sõrmega tulipunase ja ähvardava taeva poole. „Ning me armume

16

Mark Sullivan

pööraselt ja traagiliselt ning läheme vastu vägevatele seiklustele täis muusikat ja toitu ja veini ja põnevust, ning nii iga päev ja päevad läbi.“ „Sa elad unistustes,“ ütles Pino parim sõber Carletto Beltramini. „Ei ela,“ kirtsutas Pino nina. „Muidugi elad,“ ütles Pino kaks aastat noorem vend Mimmo. „Sa armud igasse kenasse neidu, keda sa näed.“ „Aga ükski neist ei armu Pinosse,“ ütles Carletto. Ta oli kuunäoga, Pinost palju lühem ja kõhna kehaehitusega.

Mimmo, kes oli veelgi lühem, ütles: „Nii on.“ Pino lõi sellele kõigele käega. „Näha on, et te pole mingid romantikud.“ „Mida nad teevad seal?“ küsis Carletto, osutades Duomo ees töötavatele meestebrigaadidele.

Mõned paigaldasid puittahvleid avaustesse, kus harilikult asusid katedraali vitraažaknad. Teised jälle tassisid liivakotte veoautodelt aina kasvavasse kuhilasse katedraali jalamil. Veel mõned paigaldasid katedraali kahepoolse peaukse lähedal seisva preestrisalga valvsa pilgu all prožektoreid. „Ma lähen uurin järele,“ ütles Pino. „Mina jõuan enne,“ ütles ta noorem vend ja hakkas tööliste suunas minema. „Mimmo jaoks on kõik alati võistlus,“ ütles Carletto. „Tal on vaja õppida maha rahunema.“ Pino naeris ning ja ütles üle õla: „Kui sa tead, kuidas ta seda teha võiks, siis ütle mu emale ka.“ Pino läks ringiga töölistest mööda ja otse preestrite juurde ning koputas ühele neist õlale. „Vabandust, püha isa.“ Oma kolmandat aastakümmet käiv kirikumees oli Pinoga ühepikkune, kuid temast tüüakam. Ta pöördus, vaatas noorukit pealaest jalatallani – tema uusi kingi, halle linaseid pükse, tärgeldatud valget särki ning emalt sünnipäevaks saadud rohelist fulaarlipsu – ning puuris siis pilgu otse Pino silmadesse, nagu suudaks ta vaadata lausa ta pähe ja näha seal tema teismelise patuseid mõtteid.

Ta ütles: „Ma olen seminaris. Ei ole ametisse pühitsetud. Ei kanna kraed.“

Veripunase taeva all

„Oi, vabandust,“ ütles Pino piinlikkust tundes. „Me tahtsime lihtsalt teada, miks te tulesid üles panete.“ Enne kui noor seminarist jõudis vastata, ilmus tema vasakule küünarnukile kellegi pahklik käsi. Ta astus kõrvale ning nähtavale ilmus lühikest kasvu ja kõhn viiekümnendates eluaastates preester, kel oli üll valge rüü ja peas punane pigimüts. Pino tundis ta otsekohe ära ning tal läks kõhust õõnsaks. Ta langes Milano kardinali ette ühele põlvele. „Lord kardinal,“ ütles Pino pead kummardades.

Seminarist ütles rangelt: „Tema poole pöördudes tuleb öelda „Teie Eminents“.“ Pino vaatas nõutult üles. „Minu briti lapsehoidja õpetas mulle, et kui ma kardinali kohtan, tuleb talle öelda „lord kardinal“.“ Tõsise noormehe nägu sõna otseses mõttes kivines, kuid kardinal Ildefonso Schuster naeris vaikselt ja ütles: „Tal on vist õigus, ­Barbareschi. Inglismaal oleksin ma „lord kardinal“.“ Kardinal Schuster oli Milanos ühtaegu kuulus ja mõjuvõimas.

Põhja-Itaalia katoliiklaste juhi ja inimesena, keda paavst Pius XII kuulas, oli kardinal sageli ajalehtedes. Pinole jättis iseäranis kustumatu mulje Schusteri näoilme. Tema naeratav nägu kõneles headusest, kuid tema silmist helkis hukatuse oht.

Ilmselgelt rahulolematu seminarist ütles: „Teie Eminents, me oleme Milanos, mitte Londonis.“ „Pole oluline,“ ütles Schuster. Ta pani käe Pino õlale ja käskis tal tõusta. „Noormees, mis su nimi on?“ „Pino Lella.“ „Pino?“ „Mu ema kutsus mind Giuseppinoks,“ ütles Pino, tõustes raskustega jalule. „Pino jäi külge.“ Kardinal Schuster vaatas „väiksele Joosepile“ otsa ja naeris. „Pino Lella. Selle nime peab küll meelde jätma.“ Pino oli hämmastunud, et keegi kardinali-sugune midagi sellist ütles.

Sellele järgnenud vaikuses prahvatas Pino: „Me oleme teiega varem kohtunud, lord kardinal.“ Schuster oli üllatunud. „Kuskohas?“

17

18

Mark Sullivan

„Casa Alpinas, isa Re laagris Madesimo kohal. Aastaid tagasi.“ Kardinal Schuster naeratas. „Mul on see meeles. Ma ütlesin tookord isa Re’le, et ta on ainuke preester Itaalias, kelle katedraal on suurem kui Duomo ja Püha Peetruse basiilika. Noor Barbareschi läheb meil tuleval nädalal isa Re juurde tööle.“ „Ta meeldib teile ja Casa Alpina meeldib ka,“ ütles Pino. „Seal on väga hea ronimas käia.“ Barbareschi isegi naeratas.

Pino kummardas ebakindlalt ja hakkas eemalduma, mis paistis kardinal Schusterit veelgi enam lõbustavat. Ta ütles: „Ma arvasin, et sind huvitavad need tuled?“ Pino peatus. „Jah?“ „See on minu mõte,“ ütles Schuster. „Täna algab pimendamine.

Nüüdsest on valgustatud üksnes Duomo. Ma palvetan, et pommitajate piloodid näevad seda ning on selle ilust sedavõrd rabatud, et otsustavad seda säästa. Selle imelise kiriku ehitamine võttis peaaegu viissada aastat. Oleks traagiline, kui see häviks üheainsa ööga.“ Pino lasi silmadega üle võimsa katedraali detailiküllase fassaadi.

Candoglia kahvaturoosast marmorist ehitatud kümnete tornikiivrite, rõdude ja finaalidega Duomo paistis samavõrra külmunud, suurejooneline ja illusoorne kui talvised Alpid. Ta jumaldas suusatamist ja mägironimist peaaegu sama palju kui muusikat ja neidusid ning selle kiriku nägemine viis ta mõtted alati mägismaale.

Kuid nüüd oli kardinal seda meelt, et katedraali ja Milanot ähvardab hädaoht. Õhurünnaku võimalus tundus Pinole esimest korda tõelisena.

Ta ütles: „Nii et meid tullakse pommitama?“ „Ma palun Jumalat, et seda ei juhtuks,“ ütles kardinal Schuster, „kuid mõistlik inimene on alati valmis ka kõige hullemaks. Head aega, Pino, ning hoidku sind edaspidi sinu usk Jumalasse.“ ―•― Milano kardinal lahkus ning Pino naasis lummatuna Carletto ja Mimmo juurde, kes mõlemad nägid välja niisama rabatud. „See oli kardinal Schuster,“ ütles Carletto.

Veripunase taeva all

„Ma tean,“ ütles Pino. „Sa rääkisid temaga päris kaua.“ „Rääkisin või?“ „Jah,“ ütles Pino väikevend. „Mida ta sulle ütles?“ „Et ta jätab mu nime meelde ning et need tuled on selleks, et pommitajad katedraali maatasa ei teeks.“ „No näed,“ ütles Mimmo Carlettole. „Mis ma sulle ütlesin?“ Carletto piidles Pinot kahtlustavalt. „Miks peaks kardinal Schuster sinu nime meelde jätma?“ Pino kehitas õlgu. „Võib-olla talle meeldis selle kõla. Pino Lella.“ Mimmo mühatas. „Nii ongi, sa eladki fantaasiamaailmas.“ Piazza Duomolt lahkudes kuulsid nad kõuemürinat, ületasid tänava ning astusid suure kaare alt Galleriale, maailma esimesele katusega kaetud kaubandustänavale, mis kujutas endast kaht teine­ teisega ristuvat laia jalgteed, mida palistasid kauplused ning harilikult kattis rauast ja klaasist kuppel. Selleks ajaks, kui poisid tol päeval sinna jõudsid, olid klaastahvlid eemaldatud ning alles jäänud vaid pealisehitis, mis heitis turuplatsile ristkülikukujuliste varjude võrgu.

Kõuemürina lähenedes nägi Pino, kuidas Galleria tänavail paljude inimeste näod murelikuks tõmbusid, kuid tema nende muret ei jaganud. Äike on äike, see pole pommiplahvatus. „Lilled?“ hüüdis keegi naine värskelt lõigatud rooside käru juurest. „Ostad oma kallimale?“ Pino vastas: „Kui ma ta leian, tulen tagasi.“ „Seda peate te võib-olla küll veel aastaid ootama, signora,“ ütles Mimmo.

Pino äigas oma väikevenna poole. Mimmo põikles kõrvale ja lippas Galleriast minema väljakule, mida ehtis Leonardo da Vinci kuju. Skulptuuri taga, teisel pool tänavat ja trammiteed, olid Teatro alla Scala uksed kuulsa ooperimaja õhutamiseks pärani lükatud.

Välja hõljus viiulite ja tšellode häälestamise kääksumist ja heliredeleid harjutava tenori häält.

Pino jooksis vennale järele, kuid märkas siis üht mustade juuste, kreemja naha ja sädelevate tumedate silmadega kena tütarlast. Ta

19

20

Mark Sullivan

kõndis üle väljaku Galleria poole. Pino seisatas ja vaatas teda. Suurest igatsusest minetas ta kõnevõime.

Pärast neiu möödumist ütles Pino: „Ma olen vist armunud.“ „Peast põrunud võib-olla,“ sõnas Carletto, kes oli talle selja taha jõudnud.

Mimmo tuli ringiga nende juurde tagasi. „Keegi just ütles, et liitlased jõuavad jõuluks siia.“ „Ma tahan, et ameeriklased rutem Milanosse jõuaksid,“ ütles Carletto. „Mina ka,“ oli Pino päri. „Rohkem džässi! Vähem ooperit!“ Ta tegi mõned kiired sammud ning hüppas üle vaba pingi ja otse da Vinci kuju kaitseks paigaldatud kaardus metallpiirdele. Ta lasi pisut aega selle siledal pinnal liugu ning hüppas siis teisele poole maha ja maandus kui kass.

Mimmo ei tahtnud alla jääda ja proovis sedasama trikki järele teha, kuid prantsatas ühe lillelise kleidiga tüseda tumedajuukselise, arvata pisut alla või üle neljakümnese naise ees maha. Tollel oli käes viiulikohver ja päikesevarjuks peas laia servaga sinine õlgkübar. ―•― Naine oli nii ehmunud, et oleks peaaegu viiulikohvri maha pillanud. Ta hoidis seda vihaselt vastu rinda. Mimmo oigas ja hoidis oma ribidest kinni. „See on Piazza Della Scala!“ noomis naine. „Suure Leonardo auks! Kas sul mingit austust pole? Mine mängi oma lapsikuid mänge kusagil mujal.“ „Kas me oleme teie arust lapsed?“ küsis Mimmo rinda puhevile ajades. „Väiksed poisid või?“ Naine vaatas temast mööda ja sõnas: „Väiksed poisid, kes ei saa aru, mis mänge teie ümber päriselt mängitakse.“ Taevasse olid hakanud kogunema sünged pilved ning ümberringi hämardus. Pino pööras end ja nägi piazza ja ooperihoone vahele jääval tänaval sõitmas musta Daimler-Benzi staabiautot. Mõlemal poritiival lehvisid punased natsilipud. Raadioantenni küljes laperdas

Veripunase taeva all

kindrali lipp. Pino nägi tagaistmel pulksirgelt istuva kindrali siluetti.

Millegipärast tekitas see vaatepilt temas külmavärinaid.

Kui Pino tagasi pöördus, kõndis viiulimängija juba eemale, pea trotslikult püsti, astus natside staabiauto tagant üle tänava ja marssis ooperimajja.

Poisid läksid edasi ning Mimmo liipas nendega paremat puusa hõõrudes ja kurtes kaasa. Pino aga peaaegu ei kuulnudki teda.

Kõnniteel astus otse nende suunas üks kollakaspruunide juuste ja hallikassiniste silmadega naine. Pino arvates võis ta olla pisut üle kolmekümnene. Oma suursuguse nina, kõrgete põsesarnade ja huultega, mis paindusid loomulikult meeldivalt naeratama, moodustas ta kauni terviku. Ta oli sihvakas ja keskmist kasvu, seljas oli tal kollane suvekleit ning käes lõuendist poekott. Ta pööras kõnniteelt ära ning astus lähedal asuvasse pagariärisse. „Ma olen jälle armunud,“ ütles Pino, mõlemad käed südamel. „Kas te nägite teda?“ Carletto mühatas. „Kas sa kunagi järele ei jäta?“ „Mitte kunagi,“ sõnas Pino, traavis pagariäri akna juurde ja vaatas sisse.

Naine pani leivapätse kotti. Pino nägi, et ta vasakus käes polnud sõrmust ning jäi ootama, et ta ära maksaks ja välja tuleks.

Kui ta väljus, astus Pino tema ette, pani käed südamele ning ütles: „Andke andeks, signorina. Ma olin teie ilust rabatud ning olin sunnitud teiega kohtuma.“ „Kuula aga,“ sõnas naine pilkavalt Pinost mööda manööverdades ja edasi kõndides.

Kui naine oli möödunud, tundis Pino tema naiselikkuse ja jasmiini lõhna. See oli joovastav nagu ei miski muu, mida ta varem oli tundnud.

Ta kiirustas naisele järele ja ütles: „Ausõna, see on nii. Ma olen näinud paljusid kauneid naisi, signorina. Ma elan moeäride linnaosas, San Babilas. Palju modelle.“ Naine vaatas silmanurgast Pino poole. „San Babila on elamiseks väga tore koht.“ „Minu vanemad peavad käekotipoodi Le Borsette di Lella. Kas te seda kohta teate?“

21

22

Mark Sullivan

„Minu ... minu tööandja ostis sealt just möödunud nädalal koti.“ „Ahhaa?“ ütles Pino rõõmsalt. „Näete ju isegi, et ma olen pärit viisakast perest. Kas te tahaksite täna minuga kinno minna? Kinos jookseb „You Were Never Lovelier“. Fred Astaire. Rita Hayworth.

Tants. Laul. Väga elegantne. Just nagu teie, signorina.“ Viimaks pööras naine pea tema poole ja vaatas teda oma läbi­ tungivate silmadega. „Kui vana sa oled?“ „Peaaegu kaheksateist.“ Naine naeris. „Sa oled minu jaoks pisut noorevõitu.“ „See on ainult film. Lähme sõpradena. Selleks ma ju liiga noor ei ole, ega?“ Naine ei öelnud midagi ja kõndis niisama edasi. „Jah? Ei?“ küsis Pino. „Täna õhtul on pimendamine.“ „Kui kino algab, on väljas veel valge, aga pärast saadan ma teid turvaliselt koju,“ kinnitas Pino talle. „Ma näen pimedas nagu kass.“ Mõne sammu vältel ei öelnud naine midagi ja Pino süda vajus saapasäärde. „Kus see film jookseb?“ küsis naine.

Pino andis talle aadressi ja sõnas: „Kohtume seal, eks? Pool kaheksa piletikassa ees?“ „Sa oled üsna tore ja elu on lühike. Miks ka mitte?“ Pino naeratas, pani käe südamele ja ütles: „Kohtumiseni.“ „Kohtumiseni,“ ütles naine. Ta naeratas ning läks üle tänava.

Pino vaatas, kuidas naine lahkub, olles ühtaegu võidukas ja hingetu, kuni adus midagi, kui naine jäi trammi möödumist ootama ning lõbustatult tagasi tema poole vaatas. „Signorina, andke andeks,“ hüüdis ta naisele, „aga mis teie nimi on?“ „Anna,“ hüüdis naine vastu. „Mina olen Pino!“ karjus noormees. „Pino Lella!“ Krigina saatel, mis mattis enda alla tema perekonnanime, jäi tramm seisma ning naine jäi selle taha varju. Kui tramm edasi sõitis, oli Anna läinud.

Veripunase taeva all

„Ta ei tule,“ ütles Mimmo, kes oli kogu selle aja neile järele tõtanud. „Ta ütles seda ainult selleks, et sa tal järel ei tolkneks.“ „Muidugi tuleb,“ ütles Pino ning vaatas Carletto poole, kes samuti oli neile järgnenud. „On ju, sa ju nägid seda Anna silmist, eks?“ Enne kui Pino vend ja tema sõber vastata jõudsid, lõi välku ning langesid esimesed vihmapiisad, mis olid rasked ja läksid aina raskemaks. Kõik pistsid jooksu. „Ma lähen koju!“ hüüdis Carletto ja pöördus ära.

23

Teine peatükk Taevakraanid avanesid. Hakkas sadama nagu oavarrest. Pino tormas Mimmo kannul moeäride linnaosade poole, ligunedes aina enam läbi ning hoolimata sellest põrmugi. Anna tuleb temaga kinno. Ta ütles jaa. See pani tal pea joovastusest peaaegu ringi käima.

Poisid astusid veest nõretades pikka kitsasse poodi, kus lõhnas kõvasti värske parknaha järele. Riiulitel seisid peened portfellid, käekotid ja õlakotid, väiksed ja suured kohvrid. Klaasvitriinides oli näha punutud nahast rahakotte ning kaunilt töödeldud sigaretikarpe ja mappe. Poes oli kaks klienti – üks vanem naine, kes seisis ukse lähedal, ning tema taga poe kaugemas otsas üks mustas ja hallis mundris natside ohvitser.

Pino vaatas meest, kuid kuulis, kuidas vanem naine ütles: „Milline, Albert?“ „Võta see, kumb rohkem meeldib,“ vastas mees, kes leti taga naist teenindas. Pikka kasvu, tünja rindkerega ning vuntsidega mehel oli seljas kaunis hiirhall ülikond ja tärgeldatud valge särk ning kaelas lustakas sinisetäpiline kikilips. „Aga mulle meeldivad mõlemad,“ kurtis tema klient.

Mees sügas vuntsi, kõhistas naerda ja ütles: „Võta siis mõlemad!“ Naine kõhkles ja itsitas. „Võib-olla võtangi!“ „Väga hea! Väga hea!“ ütles mees käsi kokku hõõrudes. „Greta, kas sa palun tooksid mulle selle suurepärase maitsega oivalise daami jaoks karbid?“ „Ma praegu ei saa, Albert,“ vastas Pino austerlannast tädi Greta, kes teenindas parajasti natsi. Ta oli pikka kasvu ja kõhn ning tal olid lühikesed pruunid juuksed ja sõbralik naeratus. Sakslane tegi suitsu ja uuris üht nahkkattega sigaretikarpi.

Pino ütles: „Onu Albert, ma toon ise sulle need karbid.“ Onu Albert heitis Pinole pilgu. „Kuivata end enne ära.“

Veripunase taeva all

Annale mõeldes siirdus Pino tädist ja sakslasest mööda tehase ukse poole. Pino möödudes pöördus ohvitser teda vaatama ning siis oli tema revääridel näha tammelehti, mis näitasid, et tegu oli standartenführer’iga. Mehe ohvitserimütsi lamedal esiküljel oli Totenkopf, pisike surnupealuud ja säärekonte kujutav embleem, selle kohal aga küüniste vahel haakristi hoidev kotkas. Pino teadis, et mees oli Hitleri salapolitsei Geheime Staatspolizei ehk Gestapo kõrge ohvitser. Keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega ning kitsa nina ja huumorivaeste huultega natsi ilmetud tumedad silmad ei näidanud midagi välja.

Pisut liimist lahti, astus Pino uksest sisse tehasesse, mis oli palju suurem ja kõrgema laega ruum. Õmblejad ja lõikajad lõpetasid parajasti tööpäeva. Ta leidis mingid kaltsud ja kuivatas käsi. Siis võttis ta kaks Albanese logoga pappkarpi ning taas rõõmsalt Annale mõeldes läks tagasi poe poole.

Ta oli kaunis ja vanem ja ...

Ta kõhkles, enne kui ukse avas. Gestapo standartenführer lahkus parajasti ja astus vihma kätte. Pino tädi seisis ukse peal, jälgis standartenführer’it lahkumas ning noogutas.

Otsekohe, kui tädi ukse kinni pani, tundis Pino end paremini.

Ta aitas onul kaks käekotti sisse pakkida. Kui viimane klient oli lahkunud, palus onu Albert Mimmol eesuks lukku keerata ning panna aknale välja silt „Suletud“.

Kui Mimmo oli sellega ühel pool, küsis onu Albert: „Kas sa said teada, mis ta nimi on?“ „Standartenführer Walter Rauff,“ vastas tädi Greta. „Põhja-Itaalia Gestapo uus ülem. Tuli Ukrainast. Tullio peab tal silma peal.“ „Tullio on tagasi?“ küsis Pino üllatunult ja rõõmsalt. Tullio ­Galimberti oli temast viis aastat vanem, tema iidol ja hea peretuttav. „Eile tuli,“ ütles onu Albert.

Tädi Greta sõnas: „Rauff ütles, et Gestapo võtab hotell Regina enda käsutusse.“ Tema mees uratas. „Kelle oma Itaalia siis lõpuks on – Mussolini või Hitleri?“ „Vahet pole,“ ütles Pino, püüdes iseend uskuma jääda. „Sõda saab varsti läbi ja ameeriklased tulevad ja igal pool on džäss!“

25

26

Mark Sullivan

Onu Albert vangutas pead. „See sõltub sakslastest ja Il Ducest.“ Tädi Greta ütles: „Kas sa tead, palju kell on, Pino? Su ema ootas sind koju kaks tundi tagasi, et sa aitaksid peoks ette valmistada.“ Pinol läks südame alt õõnsaks. Tema emale juba pettumust valmistada ei tohtinud. „Varsti näeme?“ küsis ta ukse poole astudes, Mimmo tema kannul. „Muidugi,“ vastas onu Albert. ―•― Selleks ajaks, kui poisid jõudsid Via Monte Napoleone tänavale majja number 3, oli nende vanemate kotipood Le Borsette di Lella juba kinni. Pino mõtles emale ja hakkas kartma. Ta lootis, et isa on kodus ja aitab inimorkaani taltsutada. Kui nad trepist üles ronisid, tungisid neile ninna meeldivad lõhnad: lambaliha ja küüslauk haudumas, värskelt rebitud basiilik ja ahjusoe leib.

Nad avasid perekonna luksusliku korteri ukse. Toas käis agar askeldamine. Toatüdruk ja talle ajutiselt appi palgatud abiline sagisid söögitoas ning tõstsid kristalli, lauahõbedat ja portselani kapist lauale. Elutoas seisis seljaga esiku poole üks pikk, kõhn ja längus õlgadega mees, hoidis käes viiulit ja mängis pala, mida Pino ära ei tundnud. Ta mängis vale noodi, jättis mängimise ja raputas pead. „Papa?“ hüüdis Pino vaikselt. „Kas meil tuleb pahandusi?“ Michele Lella langetas viiuli ja pööras ümber, hammustades põske. Enne kui ta vastata jõudis, tormas köögist esikusse kuue­ aastane tüdruk, Pino väike õde Cicci, jäi tema ees seisma ja uuris nõudlikult: „Kus sa olid, Pino? Mamma ei ole sinuga rahul. Ja sinuga ka mitte, Mimmo.“ Pino eiras teda ning keskendus hoopis köögist välja popsuvale põllega vedurile. Ta oleks võinud vanduda, et nägi ema kõrvust auru välja tulemas. Porzia Gemma oli oma vanemast pojast vähemalt 30 sentimeetrit lühem ja vähemalt 20 kilo kergem. Sellest hoolimata marssis ta Pino juurde, rebis prillid eest ja raputas neid poja poole. „Ma ütlesin sulle, et ole neljaks kodus, aga praegu on kell veerand kuus,“ ütles ta. „Sa käitud nagu laps. Ma saan su õde rohkem usaldada kui sind.“

Veripunase taeva all

Cicci pööras nina püsti ja noogutas.

Hetkeks ei osanud Pino mitte midagi kosta. Siis aga turgatas talle pähe teha hale nägu, tõmmata end kooku ja haarata kõhust. „Anna andeks, mamma,“ ütles ta. „Ma sõin tänavalt ostetud toitu ja mul läks kõht korrast. Ja siis jäime me äikse kätte ja pidime onu Alberti juures ootama.“ Porzia pani käed rinnal risti ja silmitses teda. Cicci võttis sisse samasuguse skeptilise poosi.

Ema vaatas Mimmo poole. „Kas see on tõsi, Domenico?“ Pino vaatas ettevaatlikult vilksamisi venna poole.

Mimmo noogutas. „Ma ütlesin talle, et see vorst näeb kahtlane välja, aga või tema kuulas. Pino pidi kolmes kohvikus kempsus käima. Ja onu Alberti poes oli mingi Gestapo standartenführer. Ta ütles, et natsid võtavad hotell Regina enda käsutusse.“ Ema kahvatus. „Misasja?“ Pino tegi grimassi ja tõmbus veelgi enam kooku. „Ma pean nüüd kohe minema.“ Cicci nägi endiselt kahtlustav välja, kuid Pino ema vihast oli saanud mure. „Mine. Mine! Ja pese käed pärast puhtaks.“ Pino kiirustas läbi esiku.

Tema taga lausus Porzia: „Ja kuhu sina lähed, Mimmo? Sina oled ju terve.“ „Mamma,“ nurises Mimmo. „Pino ei pea kunagi midagi tegema.“ Pino ei jäänud ema vastust kuulama. Ta kiirustas mööda köögist ja noist imetabastest lõhnadest ning ronis trepist üles korteri ülakorrusele tualetti. Ta veetis seal kenakesed kümme minutit ning kogu selle aja mõtles ta igale Annaga veedetud hetkele, eriti sellele, kuidas ta oli Pinot muiates teiselt poolt trammiteed vaadanud. Ta tõmbas vett, süütas tiku, et varjata paha haisu puudumist, ning heitis voodisse pikali, lühilaineraadio keeratud BBC sagedusele, kust tuli džässisaade, mida Pino peaaegu kunagi vahele ei jätnud.

Duke Ellingtoni ansambel mängis lugu „Cotton Tail“, mis oli üks tema uuemaid lemmikuid, ning ta pani silmad kinni ja mõnules Ben Websteri tenorsaksofonisoolot kuulates. Pino armastas džässi sestpeale, kui ta esimest korda kuulis loo „I Can’t Get Started“ salvestist Billie Holiday ja Lester Youngi esituses. Kuigi Lellade majas,

27

28

Mark Sullivan

kus valitsesid ooper ja klassikaline muusika, oli seda ehk erakordselt ketserlik öelda, leidis Pino, et džäss on suurim muusikaline kunstivorm. Seetõttu igatses ta minna Ameerika Ühendriikidesse, džässi sünnimaale. See oli tema suurim unistus.

Pino mõtiskles, kuidas Ameerikas elatakse. Keel polnud probleem. Ta oli kasvanud üles kahe lapsehoidjaga, kellest üks oli pärit Londonist ja teine Pariisist. Ta oli peaaegu sünnist saati rääkinud kõiki kolme keelt. Kas džäss on Ameerikas igal pool? Kas iga hetke taustaks on selline mõnus helisein? Ja Ameerika tüdrukud? Kas on seal kedagi, kes oleks sama kaunis kui Anna? „Cotton Tail“ lõppes. Benny Goodmani „Roll ’Em“ algas bugivugi­rütmiga, mis läks üle klarnetisooloks. Pino kargas voodist, heitis kingad jalast ja hakkas tantsima, kujutledes ennast koos kauni Annaga pöörast lindy hop’i keerutamas – ei mingit sõda, ei mingeid natse, üksnes muusika ja toit ja vein ja armastus.

Siis sai ta aru, kui valjult muusika mängib, keeras selle vaiksemaks ja lakkas tantsimast. Ta ei tahtnud, et ta isa jälle trepist üles tuleks ja korduks taas vaidlus muusika üle. Michele põlastas džässi.

Eelmisel nädalal oli ta tabanud Pino perekonna Steinwayl harjutamas Meade Lux Lewise bugipala „Low Down Dog“ ning see oli talle justkui mõne pühaku rüvetamine.

Pino käis duši all ja vahetas riideid. Mõni minut pärast seda, kui katedraali kellad lõid kuut õhtul, kobis Pino tagasi voodisse ja vaatas lahtisest aknast õue. Äikesepilved olid kui peoga pühitud ning San Babila tänavailt kajasid tuttavad helid. Viimased poed sulgesid uksi. Milano rikkad ja moekad kiirustasid kodu poole. Ta kuulis nende elavaid hääli üheskoos, otsekui tänavakoori – naisi naermas millegi rõõmustava peale, lapsi nutmas mingi pisikese tragöödia pärast, mehi omavahel vaidlemas ei millegi muu pärast kui üksnes itaallaslikust armastusest sõnalahingute ja tehtud solvumise vastu.

Pino võpatas allkorrusel heliseva uksekella peale. Ta kuulis hääli teretamas ja hääli külalisi vastu võtmas. Ta vaatas kella. Oli 18.15.

Film algas kell seitse ning kino ja Anna juurde oli tükk maad minna.

Pinol oli üks jalg aknast väljas ja ta kobas sellega eendit, mida mööda pääses tuletõrjetrepi juurde, kui kuulis enda selja taga naeru­ pahvakut.

Veripunase taeva all

„Ta ei tule,“ ütles Mimmo. „Küll ta tuleb,“ ütles Pino aknast välja ronides.

Maani oli kõva üheksa meetrit ning eend ei olnud kuigi lai.

Tagatrepini pääsemiseks pidi ta selja vastu seina suruma, külitsi järgmise aknani nihkuma ning sealt sisse ronima. Minuti pärast oli ta aga väljas, maas ja liikus. ―•― Kino tulekiri oli uute pimendamisnõuete tõttu välja lülitatud. ­Plakatil Fred Astaire’i ja Rita Hayworthi nimesid nähes aga hakkas Pino süda kõvemini põksuma. Ta armastas Hollywoodi muusikale ning eriti selliseid, kus mängis sving. Ning vahel nägi ta unes Rita Hayworthi niimoodi, et ... noh ...

Pino ostis kaks piletit. Samal ajal kui teised vaatajad riburada kinno astusid, seisis tema paigal ning otsis silmadega tänavalt ja kõnniteedelt Annat. Ta ootas seni, kuni teda tabas tühi ja laastav arusaam, et naine ei tule. „Ma ju ütlesin sulle,“ ütles Mimmo tema kõrvale imbudes.

Pino tahtis vihaseks saada, aga ei suutnud. Sisimas armastas ta oma väikevenna söakust ja enesekindlust, tema mõistust ja nutti.

Ta andis ühe pileti Mimmole.

Poisid läksid kinno sisse ja otsisid oma kohad üles. „Pino?“ küsis Mimmo vaikselt. „Millal sa kasvama hakkasid?

Viieteistkümneselt?“ Pino hoidis naeratust tagasi. Vend muretses pidevalt selle pärast, et on liiga lühike. „Tegelikult vist kuueteistkümneselt.“ „Aga võib-olla varem?“ „Võib-olla.“ Tuled kustusid ning fašistliku propaganda ringvaade algas. Pino oli endiselt rusutud sellest, et Anna talle korvi andis, kui Il Duce ekraanile ilmus. Ülemjuhataja kombel medaleist kubiseva mundri­ kuue, vöö, sineli, kalifeede ja põlveni ulatuvate kiiskavate ratsa­ saabastega Benito Mussolini jalutas koos ühe välikomandöriga Liguuria mere äärsel kaldajärsakul.

29

30

Mark Sullivan

Diktori sõnul inspekteeris Itaalia diktaator parajasti kindlustusrajatisi. Ekraanil olid Il Duce käed kõndimise ajal selja taga kokku pigistatud. Imperaatori lõug osutas silmapiiri poole. Tema selg oli nõgus. Tema rind oli taeva poole kummis. „Ta on nagu väike kukk,“ ütles Pino. „Psst!“ sosistas Mimmo. „Tasem.“ „Miks? Iga kord, kui ma teda näen, on mul mulje, et ta tahab kisendada: „Kikerikii!““ Vend itsitas, ringvaade aga praalis edasi Itaalia kaitsevõimest ja Mussolini kasvavast tähtsusest maailmas. See oli puhas propaganda.

Pino kuulas igal õhtul BBC-d. Ta teadis, et see, mida ta näeb, ei ole tõsi, ning ta oli rõõmus, kui ringvaade lõppes ja film algas.

Peagi haaras Pinot filmi koomiline süžee ning ta nautis iga stseeni, kus Hayworth ja Astaire omavahel tantsisid. „Rita,“ ütles Pino ohates pärast rida keerutusi, mille peale Hayworthi kleit liikus mööda ta jalgu kui matadoori keep. „Ta on nii elegantne, just nagu Anna.“ Mimmo nägu tõmbus kõveraks. „Ta andis sulle korvi.“ „Aga ta oli nii ilus,“ sosistas Pino. Õhurünnaku sireen pistis huilgama. Inimesed hakkasid karjuma ja toolidelt püsti kargama.

Ekraan tardus ning sinna jäi suur plaan Astaire’ist ja Hayworthist põsk põse vastas tantsimas, huuled ja naeratused paanikas rahva poole.

Samal ajal kui film ekraanil sulas, hakkasid õhutõrjesuurtükid õues ragistama, esimesed nähtamatud liitlaste pommitajad tühjendasid oma laadungi ning Milano kohal kaikus leekide ja hävingu avamäng.