Eellugu
See põõnas seal ukse taga.
Nurgakapi sisemusest õhkus vana puidu, püssirohujääkide ja relvaõli lõhna. Kui päike toaaknast sisse paistis, langes lukuaugust kappi liivakellakujuline valguslaik, ja kui päike juhtus olema täpselt õige nurga all, läikis püstol kapi keskmiselt riiulilt tuhmilt vastu. Püstol oli vene Odessa, märksa tuntuma Stetškini püstoli koopia.
Relv oli elanud hulkurielu, rännanud Leedu kulakutega Siberisse, kolinud ühest Lõuna-Siberi kriminaalide peakorterist teise, kuulunud ühele atamanile, kasakapealikule, kelle politsei tappis, kui tal seesama Odessa pihus oli, ning sattunud lõpuks Nižni Tagili relvakollektsionäärist vangladirektori koju. Norrasse oli selle näotult rohmaka automaatpüstoli toonud Rudolf Assajev, kes jõudis enne ärakadumist kehtestada endale ainuõiguse kaubelda Oslo narkoturul heroiinitaolise opioidiga, mida nimetati violiiniks. Relv oli endiselt sessamas linnas, täpsemini Holmenkollveienil Rakel Fauke pool kodus. Odessa pidemesse läks kakskümmend üheksamillimeetrist padrunit – sama kaliiber, mis Makarovil – ja ta laskis nii üksiklaskude kui ka valangutega. Pidemes oli alles kaksteist padrunit.
Kolmest kuulist, mis olid lastud Kosovo albaanlaste, konkureerivate narkodiilerite poole, tabas ainult üks.
Kaks järgmist lasku olid tapnud Gusto Hansseni, noore varga ja narkodiileri, kes oli pannud pihta Assajevi raha ja narkootikumid.
Püstol lõhnas ikka veel viimase kolme lasu järele, mis olid tabanud pähe ja rinda endist politseinikku Harry Holet, kui ta tollesama Gusto Hansseni tapmist uuris. Ja sündmuspaik oli olnud sama, Hausmanns gate 92.
Politsei ei olnud Gusto juhtumit veel lahendanud ja kaheksateistaastane poiss, kes algul vahistati, päästeti vabaks. Muu hulgas sellepärast, et mõrvarelva ei õnnestunud leida ega teda sellega siduda. Poisi nimi oli Oleg Fauke ja ta võpatas igal ööl ärkvele, vahtis pimedusse ja kuulis kõrvus laske. Mitte neid, millega ta Gusto tappis, vaid teisi. Neid laske, mis ta oli tulistanud politseiniku pihta, kes oli talle lapsepõlves olnud isa eest. Kellest ta kunagi oli unistanud, et ta abielluks tema ema Rakeliga. See oli Harry Hole. Tema pilk põles Olegi ees pimeduses, ja poiss mõtles püstolile, mis oli taamal nurgakapis, ja lootis, et ei näe seda enam iial. Et seda keegi enam ei näe. Lootis, et see põõnab igavest und.
Ta põõnas seal ukse taga.
Valve all haiglapalat lõhnas ravimite ja värvi järele. Mehe kõrval registreeris monitor tema südamelööke.
Oslo raekojas resideeruv linnavolikogu sotsiaalnõunik Isabelle Skøyen ja vastne politseiprefekt Mikael Bellman lootsid, et ei näe teda enam iial.
Et keegi ei näe teda enam.
Et ta põõnab igavest und.
1. pe A tükk
Oli olnud pikk ja soe septembripäev, mille valgus muundas Oslofjordi sulahõbedaks ja pani hõõguma lauged oosid, mis olid juba esimestes sügisvärvides. Oli niisugune päev, mis sundis oslolasi tõotama, et nad ei koli sellest linnast iial ära. Päike hakkas laskuma Ullerni taha ja selle viimased kiired hellitasid maastikku, madalaid ilutuid üürimaju, mis andsid tunnistust linna tagasihoidlikust päritolust, hirmkalleid katusekortereid, mille terrassid vestsid naftamuinasjuttu, mis oli teinud riigi üleöö maailma rikkaimaks, ja narkareid, kes redutasid ülal Stensparkenis selles väikeses hästitoimivas linnas, kus esines rohkem narkosurmi kui kaheksa korda suuremates Euroopa linnades. Hellitasid aedu, mille batuute ümbritses turvavõrk ja millel lapsed ei hüpanud rohkem kui kolmekesi, nagu ohutuseeskirjad ette nägid. Ning oose ja metsi, mis piirasid ühelt poolt niinimetatud Oslo katelt. Päike ei raatsinud linnal minna lasta, vaid sirutas oma kiirenäpud pikaks nagu lõputul hüvastijätul läbi rongiakna.
Päev oli alanud külma õhu, selge taeva ja kaleda valgusega, mis meenutas operatsioonisaali prožektoreid. Päeva peale temperatuur tõusis, taevas omandas sügavama sina ja õhk sõbraliku tekstuuri, mis tegi septembrist aasta võrratuima kuu. Ning kui saabus mahe ja diskreetne õhtuhämarus, lõhnasid Maridalsvannet’ kaldanõlvade eramurajoonid õunte ja päikesekuuma kuusemetsa järele.
Erlend Vennesla lähenes viimasele tõusuharjale. Ta tundis juba piimhapet, kuid keskendus sellele, et klotspedaalidele õigesti ülalt
alla vajutada, nii et põlved hoiaksid sissepoole. Sest õige tehnika oli väga tähtis. Eriti kui ära väsisid ja ajul tekkis soov asendit muuta, et koormata vähem väsinud, aga ka vähem arenenud lihaskonda. Ta tundis, kuidas jäik jalgrattaraam võttis vastu ja kasutas ära pisimagi jõuraasu, mille ta sellesse väntas, kuidas kiirus kasvas, kui ta käigu raskema vastu vahetas ja raami kohale püsti tõusis, püüdes hoida ühtlast pedaalimissagedust, umbes üheksakümmend pööret minutis. Ta heitis pilgu pulsikellale. Sada kuuskümmend kaheksa.
Ta suunas laubalambi GPS-i ekraanile, mille oli kinnitanud juhtraua külge. See näitas Oslo ja selle ümbruse detailkaarti. Ratas ja lisavarustus olid maksnud rohkem, kui äsja pensionile jäänud mõrvauurija oleks kulutada tohtinud. Aga nüüd, kus elul oli talle muud pakkuda, tuli katsuda heas vormis püsida.
Tunduvalt vähem pakkuda, kui aus olla.
Piimhape kõrvetas reites ja säärtes. Tegi haiget, aga samal ajal oli kui imeline lubadus, mis tõotas enamat. Endorfiinipidu. Valutavaid lihaseid. Puhast südametunnistust. Ja õlut naise seltsis rõdul, kui pärast päikeseloojakut liiga jahedaks ei lähe.
Ja korraga oligi ta mäeharjal. Tee muutus tasaseks ja tema ees laius Maridalsvannet. Ta vähendas kiirust. Ta oli nüüd maal. See oli absurdne, et pärast veerandtunnist kõva sõtkumist ühe Euroopa pealinna südamest siia mäeharjale ümbritsesid teda ühtäkki talud, põllud ja tihe mets, kus jalgrajad looklesid õhtuhämarusse. Higi pani peanaha kihelema Belli söekarva jalgrattakiivri all, mis oli juba üksipäini maksnud sama palju nagu lasteratas, mille ta oli kuuendaks sünnipäevaks ostnud oma lapselapsele, Line Mariele. Aga Erlend Vennesla jättis jalgrattakiivri pähe. Suurema osa surmaga lõppenud jalgrattaõnnetuste puhul oli tegemist peavigastustega.
Ta vaatas pulsikella. Sada seitsekümmend viis. Sada seitsekümmend kaks. Väike armas tuulepahvak kandis alt linnast kaugeid hõiskeid. Küllap Ullevaali staadionilt, kus toimusid täna õhtul maavõistlused. Slovakkia või Sloveeniaga. Erlend Vennesla kujutas pilguks ette, et hõisatakse temale. Sellest oli juba jupp aega, kui talle viimati aplodeeriti. Viimane kord oli nähtavasti kripos Brynis, kui
ta pensionile saadeti. Vahukooretort, kõne ülemuselt Mikael Bellmanilt, kes oli sestsaadik kindlalt politseiprefekti ametikoha poole tüürinud. Ja Erlend oli aplausi vastu võtnud, neile otsa vaadanud ja tänanud ning tundnud klompi kurgus, kui oma lihtsa, lühikese ja faktidel põhineva tänukõne esitas, nagu kripo traditsioon seda ette nägi. Tal olid mõrvauurijana olnud oma tõusud ja mõõnad, aga prohmakaid oli ta vältinud. Vähemalt niipalju kui ta teadis, sest säärases asjas ei saanud kunagi surmkindel olla. Eriti tuli sellega arvestada nüüd, kus DNA-analüüsi tehnoloogia oli edasi arenenud ja politseijuhtkond vihjanud, et kavatseb seda kasutada ka mõne vana juhtumi ülevaatamiseks. Vastused. Uued vastused. Tulemused. Kuni esines lahendamata juhtumeid, oli see loomulik, aga Erlend ei saanud aru, miks pidi ressursse kulutama ka nendes juhtumites sorimiseks, mis olid ammu lõpetatud ja lahendatud.
Pimedus oli tihenenud ja tänavavalgustitest hoolimata oleks ta äärepealt sõitnud mööda puuviidast, mis osutas metsa poole. Aga seal see oli. Täpselt, nagu ta mäletas. Ta keeras maanteelt ära ja jõudis jalgrajale, mis viis läbi pehme metsaaluse. Ta sõitis nii aeglaselt, kui ilma tasakaalu kaotamata suutis. Kiivri peale tõmmatud laubalambi valgusvihk pühkis üle jalgraja ja peatus tihedal kuusemüüril, mis piiras rada kummaltki poolt. Tema ees punusid pelglikud, tõtlikud varjud, mis väändusid ja peitu pugesid. Nii oligi ta seda ette kujutanud, kui püüdis end panna tüdruku olukorda. Kuidas too jooksis, pages, taskulamp käes, kui teda oli üle kolme päeva luku taga hoitud ja vägistatud.
Ja kui Erlend Vennesla märkas samal hetkel valgust, mis tema ees pimeduses süttis, mõtles ta hetkeks, et see on tüdruku taskulamp, nüüd jookseb ta taas ja Erlend istub mootorrattal, mis tüdrukule järgneb ja ta kätte saab. Valgus hüples Erlendi ees sinna-tänna ning suunati seejärel otse temale. Ta peatus ja tuli rattalt maha. Suunas laubalambi pulsikellale. Juba alla saja. Pole paha.
Ta avas lõuarihma, võttis kiivri peast ja sügas pealage. Pagan kui mõnus! Ta kustutas laubalambi, kinnitas kiivri juhtraua külge ja lükkas ratast käekõrval taskulambi tulukese poole. Tundis, kuidas kiiver kõlgub ja teda vastu rannet peksab.
Ta peatus taskulambi ees, mis suunati talle näkku. Tugev valgusvihk tegi silmadele haiget. Ja pimestatult mõtles ta, et kuuleb ikka veel oma rasket hingeldamist, aga naljakas, et pulss on nii aeglane. Ta aimas liigutust, et suure võbeleva valgusringi tagant kerkis midagi, kuulis õhus vaikset vilinat ja samal hetkel kargas talle pähe imelik mõte. Et poleks maksnud seda teha. Poleks maksnud kiivrit peast võtta. Et suurema osa surmaga lõppenud jalgrattaõnnetuste puhul …
Mõte oleks nagu kokutanud, aeg tihenenud, pildiühendus pilguks katkenud.
Erlend Vennesla vahtis üllatunult enda ette ja tundis, kuidas higipiisk valgub laupa pidi alla. Ta rääkis, aga sõnad olid otsekui mõttetu lalin, nagu oleks suu ja aju vahelises ühenduses mingi viga. Uuesti kuulis ta vaikset vilinat. Siis oli heli kadunud. Igasugune heli, nii et ta ei kuulnud ka oma hingetõmbeid. Ja ta avastas, et on põlvili maas ja et jalgratas vajub aegamööda kraavi pikali. Tema ees tantsiskles kollane tuluke, aga see kadus, kui higipiisk ninaseljale jõudis, silma voolas ja talt nägemise võttis. Ja ta taipas, et see polegi higi.
Kolmas hoop tundus nagu jääpurikas, mis talle läbi pea ja kaela kehasse rammiti. Kõik jäätus.
Ma ei taha surra, mõtles ta ja püüdis käe pea kaitseks üles tõsta, aga kui ta ei suutnud ühtki ihuliiget liigutada, mõistis ta, et on halvatud.
Neljandat hoopi ta ei registreerinud, aga niiske mulla lõhna põhjal järeldas ta, et on pikali maas. Ta pilgutas mitu korda silmi ja üks hakkas seletama. Otse näo ees poris nägi ta suuri määrdunud saapaid. Kontsad kerkisid ja seejärel tõusid saapad maast lahti. Maandusid. Ja siis uuesti, kontsad kerkisid ja saapad tõusid õhku. Nagu oleks lööja hoogu võtnud. Võtnud hoogu, et kõvemini lüüa. Ja viimane mõte, mis tal peast läbi jooksis, oli see, et ta ei tohi unustada, mis on lapselapse nimi, ta ei tohi lapse nime meelest lasta.
2. pe A tükk
Konstaabel Anton Mittet võttis väikesest punasest Nespresso D290 espressomasinast pooleldi täis plasttopsi, kummardus ja pani selle põrandale. Polnud ühtki mööblitükki, millele seda asetada. Seejärel keeras ta pikerguse karbi tagurpidi, nii et sai pihku uue kohvikapsli, kontrollis automaatselt, et õhuke fooliumkaas oleks terve, et see oleks kindlasti kasutamata, ning lükkas selle espressomasinasse. Pani tühja plasttopsi kraani alla ja vajutas helendavale nupule. Ta vaatas kella, kui masin hingeldama ja oigama hakkas. Varsti kesköö. Valvekorra lõpp. Teda oodati kodus, aga talle näis, et ta peab kõigepealt uustulnuka tööülesannetesse pühendama, sest too oli kõigest politseikooli tudeng. Silje oli vist ta nimi. Anton Mittet vahtis kraani. Kas ta meeskolleegile oleks kohvi viinud?
Ta ei teadnud, ja õigupoolest vahet polnud, ta oli loobunud oma säärastele küsimustele vastamast. Valitses nii sügav vaikus, et ta kuulis, kuidas viimased peaaegu läbipaistvad tilgad plasttopsi langevad. Rohkem värvi ega maitset polnud kapslist võtta, aga tähtis oli viimanegi kätte saada, sest öövalve on tüdrukule pikk. Ilma seltsita, ilma sündmusteta, ja teha pole muud kui Riigihaigla paljaid värvimata seinu vahtida. Nii et Anton mõtles, et joob enne äraminekut tüdrukuga tassikese. Ta võttis mõlemad kohvitopsid kaasa ja läks tagasi. Tema sammud kajasid seintelt vastu. Ta möödus kinnistest, lukus ustest. Teadis, et nende taga ei ole midagi ega kedagi, üksnes veelgi paljaid seinu. Riigihaigla olid norralased ometi kord ehitanud tuleviku jaoks, teades, et inimesi on aina rohkem, nad on aina vanemad, haigemad ja nõudlikumad. Olid mõelnud perspektiivitundega nagu sakslased oma kiirteede ja rootslased oma lennujaamade puhul. Aga kas olid nad tundnud, need vähesed autoomanikud, kes kolmekümnendatel aastatel kolossaalsetel betoonteedel majesteetlikus üksinduses Saksa agraarmaastikku läbisid, või Rootsi reisijad, kes millalgi kuuekümnendatel läbi Arlanda üleelusuuruste ootesaalide tõttasid, et seal kummitab? Et kuigi kõik on veel tuttuus ja rüvetamata ning keegi
ei ole autoavariis või lennuõnnetuses hinge heitnud, seal ikkagi kummitab. Et autolaternate ette võiks kohemaid sattuda perekond, kes seisab tee ääres ning jõllitab ilmetul näol valgusesse, verine ja kaame perekond, isa läbi torgatud, emal pea tagurpidi, lapsel pooled ihuliikmed puudu. Et Arlanda saabuvate lendude ootesaali pagasilindi kilekardina tagant võiksid äkitselt ilmuda söestunud laibad, mis kärssavad ikka veel ja on sulanud lindikummi sisse, suitsevad lõuad tummas karjes pärani. Ükski arst ei osanud talle seletada, milleks seda haiglatiiba vaja pidi minema, ainus kindel asi oli see, et nende uste taga pidid inimesed hakkama surema. See oli juba õhus, nähtamatud rahutute hingedega kehad olid juba hospitaliseeritud.
Anton keeras ümber nurga ja tema ees sööstis kaugusse uus koridor, mis oli kasinalt valgustatud, niisama lage ja nii sümmeetriliselt neljakandiline, et pakkus naljakat silmamoondust: mundris tüdruk, kes istus koridori teises otsas toolil, nägi välja nagu seinale riputatud väike pilt.
„Näe, ma tõin sulle ka kohvi,” ütles ta tüdruku ette jõudes. Kahekümneaastane? Veidi rohkem. Võib-olla kahekümnekahene.
„Aitäh, aga mul on endal kaasas,” vastas tüdruk ja võttis tooli kõrvalt väikesest seljakotist termose. Tema intonatsioonis oli vaevumärgatav meloodia, nähtavasti jäänuk mõnest Põhja-Norra murdest.
„See on parem,” ütles Anton, käsi ikka veel välja sirutatud.
Tüdruk kõhkles. Võttis vastu.
„Ja see on tasuta,” ütles Anton, pani käe diskreetselt selja taha ja hõõrus põletatud sõrmeotsi vastu külma jopiriiet. „Tegelikult on masin täitsa meie päralt. See on seal eemal koridori …”
„Ma nägin tulles,” vastas tüdruk. „Aga instruktsiooni järgi ei tohi me patsiendi ukse tagant hetkekski lahkuda, nii et võtsin kodunt kaasa.”
Anton Mittet lonksas oma plasttopsist sõõmu. „Hästi mõeldud, aga siia saab ainult ühte koridori pidi. Me oleme neljandal korrusel ja meie ja kohviautomaadi vahel pole ühtki ust, mis viiks mõne teise trepi või ukse juurde. Meist on võimatu mööduda ka siis, kui läheme kohvi võtma.”
„See kõlab rahustavalt, aga arvan, et järgin instruktsioone.” Tüdruk naeratas talle korraks. Ja siis, otsekui vastukaaluks varjatud noomitusele, võttis ta plasttopsist lonksu.
Antonis kihvatas korraks ja ta oleks äärepealt öelnud midagi iseseisva mõtlemise kohta, mis tuleb kogemustega, aga ei jõudnud seda veel sõnastada, kui märkas midagi eemal koridoris. Neile lähenes mööda koridori otsekui hõljudes valge kuju. Anton kuulis, kuidas Silje tõusis. Kuju omandas selgemad piirjooned. Muutus lohvakates õeriietes täidlaseks blondiiniks. Anton teadis, et naine on öövalves. Ja et ta on järgmisel õhtul vaba.
„Tere õhtust,” ütles õde kelmika naeratuse saatel, tõstis üles kaks süstalt, suundus ukse poole ja pani käe lingile.
„Oodake pisut,” ütles Silje ja astus lähemale. „Ma pean teie ametitõendit vaatama. Kas teil on tänane parool?”
Õde vaatas jahmunult Antonile otsa.
„Kui minu kolleeg just ei taha teie eest kosta,” lisas Silje. Anton noogutas. „Mine sisse, Mona.”
Õde avas ukse ja Anton vaatas talle järele. Hämaras palatis märkas ta voodit ümbritsevaid aparaate ja jalutsis teki alt välja vaatavaid varbaid. Patsient oli nii pikk, et talle oli tulnud pikem voodi hankida. Uks sulgus.
„Hästi,” ütles Anton ja naeratas Siljele. Ja nägi tüdruku pealt, et tollele see ei meeldi. Et tüdruk peab teda mingisuguseks meesšovinistiks, kes on noorele naiskolleegile just hinde pannud. Aga põrgu päralt, ta on tudeng ja kogenud politseinikelt tulebki praktika-aastal õppida. Anton seisis, kiigutas end kandadel ega teadnud, kuidas olukorda lahendada. Tüdruk jõudis temast ette:
„Nagu ma ütlesin, olen ma instruktsioone lugenud. Ja sind ootab pere kindlasti koju.”
Anton tõstis topsi suule. Mida teab tüdruk tema perekonnaseisust? Kas ta vihjas millelegi, näiteks temale ja Monale? Et ta on naise paaril korral pärast vahetuse lõppu autoga koju viinud ja et see sellega ei lõppenud?
„Mõmmiku kleeps sinu kotil,” ütles tüdruk ja naeratas.
Anton võttis topsist suure lonksu. Köhatas. „Mul on aega. Kuna
see on sinu esimene valvekord, peaksid kasutama juhust, kui sa midagi teada tahad. Alati ei ole kõik instruktsioonis kirjas, kas tead.”
Ta vahetas jalga. Lootis, et tüdruk kuulis allteksti ja sai sellest aru.
„Kuidas soovid,” ütles tüdruk vihastamapaneva enesekindlusega, mida võib endale lubada vaid alla kahekümneviiene. „Patsient seal sees. Kes ta on?”
„Ma ei tea. Ka see seisab instruktsioonis. Ta on anonüümne ja peabki selleks jääma.”
„Aga sa tead midagi.”
„Ah nii?”
„Mona. Sa ei kutsuks teda eesnime pidi, kui te poleks juttu ajanud. Mida ta rääkis?”
Anton Mittet vaatas Siljet. Too oli kaunis kenake, aga temas polnud soojust ega sarmi. Tema maitse jaoks liiga sale. Sassis juuksed ja ülahuul, mida mingi nähtamatu sooneke paistis pingule tõmbavat, nii et ebaühtlased esihambad olid näha. Aga tal oli noorus. Ja ta oli oma musta vormiriietuse all trimmis ja treenitud, Anton oli selles veendunud. Nii et kui ta räägiks, mida teab, siis kas ta teeks seda sellepärast, et kalkuleeris endalegi aru andmata, et tema vastutulelikkus suurendaks tüdruku voodisse meelitamise võimalust null koma null ühe protsendi võrra? Või sellepärast, et Silje-sugustest tüdrukutest saavad viie aastaga vaneminspektorid või eriuurijad, tema ülemused, kuna ise jääb ta igavesti konstaabliks, näruseks konstaabliks, sest Drammeni juhtum seisab tema ees nagu müür, nagu plekk, mida ei anna eemaldada.
„Tapmiskatse,” ütles Anton. „Kaotas palju verd ja nad ütlesid, et tal polnud õieti pulssigi, kui ta siia toodi. On siiani koomas olnud.”
„Milleks valve?”
Anton kehitas õlgu. „Võimalik tunnistaja. Kui ta elama jääb.”
„Mida ta teab?”
„Narkoasju. Kõrgtasemel. Kui ta teadvusele peaks tulema, on tal tõenäoliselt infot, mis võib võtta pead maha Oslo heroiiniahela tähtsatel tegelastel. Ja lisaks võib ta öelda, kes teda tappa tahtis.”
„Nii et nad arvavad, et tapja võib tagasi tulla ja oma töö lõpule viia?”