Meid ei pea ei veed, ei mäed, nõiaõeste kolmik – käed nõndaviisi ühenda: kolm kord sulle, kolm kord mulle, kolm kord veel – teeb üheksa. Vakka! Nõiasõlm on koos.*
„Macbeth”
William Shakespeare’i „Macbethi” esimeses versioonis kirjeldati nõidu sõnaga weyward – teelt eksinud. Hilisemates versioonides on weyward asendatud sõnaga weird – veider, omamoodi.
* Tlk: Jaan Kross (1968).
Kümme päeva hoidsid nad mind seal. Kümme päeva, kaaslaseks vaid mu oma ihu lehk. Isegi ükski rott ei õnnistanud mind oma seltskonnaga. Neid polnud siia millegagi meelitada; süüa mulle ei toodud. Ainult õlut.
Sammud. Seejärel metallikrigin, kui riiv eest tõmmati. Valgus tegi silmadele haiget. Ukseavas seisvad mehed sillerdasid hetkeks, nagu ei oleks nad pärit sellest maailmast, ja tulid, et mind siit ära viia.
Süüdistaja mehed.
Nad tulid, et mind kohtumõistmisele viia.
Kate vaatab peeglisse, kui seda kuuleb.
Ukselukus kraapivat võtit.
Tema sõrmed värisevad, üritades kiiruga meiki parandada; alumistel laugudel voolavad tumedad ripsmetušitriibud.
Kollakas valguses jälgib ta, kuidas pulss kaelal tuksub, selle ümber kaelakee, mille mees talle eelmiseks pulma-aastapäevaks kinkis. Kett on jäme ja hõbedast ning tundub naha vastas külm.
Päevasel ajal, kui mees on tööl, Kate seda ei kanna.
Esiuks vajub klõpsatusega kinni. Mehe kingade kaja puitparketil. Vein kuliseb klaasi.
Kate’is laperdab paanika nagu lind. Ta hingab sügavalt sisse, puudutab vasakul käsivarrel olevat armi. Naeratab veel viimast korda vannitoa peeglisse. Ta ei tohi mehele välja näidata, et midagi oleks teisiti. Et miskit oleks valesti.
Simon nõjatub vastu köögi tööpinda, veiniklaas käes. Seda vaatepilti jälgides tunneb Kate, kuidas ta veri pulbitseb. Mehe ülikonna pikad tumedad jooned, tema teravad põsesarnad. Kullakarva juuksed.
Simon jälgib, kuidas Kate tema poole kõnnib, seljas kleit, mis mehele meeldib. Jäigast kangast, tihedalt ümber puusade. Punane. Sama värvi nagu Kate’i aluspesugi. Pitsist, väikeste lipsukestega. Nagu oleks Kate ise miski, mida lahti pakkida, lahti tõmmata.
Kate otsib vihjeid. Mehe lips on kadunud, kolm särginööpi avatud, paljastades õrnad krussid. Silmavalged kumavad roosakalt.
Ta ulatab Kate’ile klaasi veini ja naine tunneb tema hingeõhus alkoholi lõhna, mis on magus ja söövitav. Kate’i seljale, kaenlaalustesse koguneb higi.
Vein on Chardonnay, harilikult Kate’i lemmik. Kuid nüüd paneb selle lõhn tal kõhus keerama, tekitab kujutluspildi roiskumisest.
Ta surub klaasi huultele, joomata lonksugi.
„Tere, kallis,” lausub ta rõõmsal häälel, mille vaid mehe heaks kuuldavale toob. „Kuidas tööl läks?”
Kuid sõnad jäävad kurku kinni.
Mees kissitab. Hoolimata alkoholist on ta liigutused kiired: sõrmed suruvad Kate’i pehmesse biitsepsisse.
„Kus sa täna käisid?”
Kate teab, et parem on mitte end vabaks vingerdada, ehkki just seda tahaks ta teha iga oma keharakuga. Selle asemel paneb ta käe mehe rinnale.
„Mitte kuskil,” vastab ta, püüdes rääkida kindla hääletooniga. „Ma olen olnud terve päev kodus.” Ta jättis oma iPhone’i teadlikult korterisse, kui apteeki jalutas, kaasas vaid sularaha. Ta naeratab, nõjatub lähemale, et meest suudelda.
Simoni põsk on habemetüükast kare. Alkoholiga on segunenud teinegi lõhn, midagi intensiivsemat ja lillelisemat. Võib-olla parfüüm. See ei oleks esimene kord. Kate’is süttib pisike lootussäde. Kui mängus oleks keegi teine, võiks see talle kasukski tulla.
Kuid Kate oli teinud valearvestuse. Mees pöördub temast eemale ja siis … „Valetaja.”
Kate vaevu kuuleb teda, sest samal hetkel lajatab Simoni käsi ta põsele; valu paneb pea pööritama nagu ere valgus. Silmanurgast paistab, kuidas toas olevad värvid kokku sulavad: kuldkollases valguses helendav puitparkett, valge nahkdiivan, aknast paistev kirev Londoni siluett.
Justkui kaugusest kostab klirinat: Kate on veiniklaasi maha pillanud.
Ta haarab köögiletist, õhk väljub tema suust vaevaliste puhangutena, põsk tuikab valust. Simon ajab mantli selga, võtab söögilaualt võtmed.
„Jää siia,” ütleb ta. „Ma tean, kui sa seda ei tee.”
Simoni kingad kajavad üle parketi. Ta lööb ukse kinni. Kate ei liiguta enne, kui kuuleb, kuidas lift kriiksatusega alla sõidab.
Mees on läinud.
Põrand sädeleb klaasikildudest. Õhus on tunda veini hapukat lõhna.
Vase maitse suus äratab Kate’i uuesti olevikku. Huul jookseb verd, see oli jäänud mehe käe ja Kate’i hamba vahele.
Peas käib klõps. Ma tean, kui sa seda ei tee. Telefoni koju jätmisest ei piisanud. Simon oli leidnud teise viisi. Teise viisi Kate’i liikumisi jälgida. Kate’ile meenub, kuidas uksehoidja fuajees teda vaatas; kas Simon viskas talle pataka krõbisevat, et too naise järele luuraks? Mõte sellest paneb Kate’i vere tarduma.
Kui Simon teada saab, kus Kate täna käis – mida ta tegi –, kes teab, mida mees järgmiseks teeb. Paigaldab kaamerad, võtab võtmed ära.
Ja kõik Kate’i plaanid jookseksid luhta. Ta ei pääseks iialgi minema.
Kuid ei. Ta on ju piisavalt valmistunud, kas pole?
Kui ta kohe minema hakkaks, jõuaks ta hommikuks kohale.
Sõit võtaks seitse tundi. Ta on teekonna hoolikalt läbi mõelnud, planeerides seda oma teises telefonis, selles, millest Simon midagi ei tea. Ta on vedanud sõrmega mööda ekraani, mööda sinist joont, mis lindina põhja poole lookleb. Tal on teekond sama hästi kui peas. Jah, ta läheb nüüd kohe. Ta peab minema nüüd kohe. Enne kui Simon naaseb, enne kui Kate ise araks lööb.
Kate võtab peidukohast, teibiga öökapi taha kleebitud ümbrikust Motorola. Garderoobi ülemiselt riiulilt reisikoti, topib selle riideid täis. Vannitoast haarab ta tualett-tarvete karbi, mille oli ennist kappi peitnud.
Ta vahetab punase kleidi kiiresti tumedate teksapükste ja kitsa roosa pluusi vastu. Käed värisevad kaelakeed kaelast võttes. Ta jätab
selle voodile sõlmena keerdu. Kuldümbrisega iPhone’i kõrvale; telefoni, mille arveid maksab Simon ja mille salasõnu mees teab. Mida ta jälitab.
Kate sobrab öökapil seisvas ehtekarbis ja surub sõrmed ümber lapsepõlvest pärit mesilasekujulise kuldprossi. Ta pistab selle taskusse ja seisatab, vaadates magamistoas ringi; kreemvalget päevatekki ja kardinaid, skandinaaviapärase mööbli teravaid jooni. Siin peaks ju olema veel asju, mida kaasa pakkida, eks. Kate’il oli kunagi lademetes asju: hunnikute viisi kapsaks loetud raamatuid, kunsti, kruuse. Nüüd kuulus kõik mehele.
Liftis hakkab adrenaliin korraga tööle. Mis siis, kui Simon tagasi tuleb, põrkab temaga kokku just siis, kui ta on lahkumas?
Kate vajutab keldrikorrusel asuvasse garaaži viivat nuppu, kuid lift jääb jõnksatusega esimesel korrusel seisma, uksed krigisevad lahti. Kate’i süda puperdab. Uksehoidja seisab tema poole seljaga, ta räägib ühe teise majaelanikuga. Vaevu hingates surub Kate end liftiseina vastu võimalikult väikseks ning ohkab alles siis, kui keegi lifti ei astu ja uksed sulguvad.
Garaaži jõudnud, keerab Kate lukust lahti tema nimele registreeritud Honda, mille oli ostnud enne Simoniga kohtumist. Mees ei saa ju – kindlasti mitte – paluda politseil teda otsima hakata, kui ta sõidab oma autoga? „Ta lahkus vabal tahtel,” ütleksid nad.
Vaba tahe kõlab hästi. See viib Kate’i mõtted lendamisele.
Ta keerab süütevõtit, seejärel tipib Google Maps’i oma vanatädi aadressi. Kate on kuude kaupa neid sõnu mantrana peas korranud.
Weywardi tare, Crows Becki küla. Cumbria krahvkond.
Violet vihkas Grahami. Ta jälestas teda üdini. Miks võis Graham päeva otsa õppida huvitavaid asju nagu teadus ja ladina keel ja kedagi nimega Pythagoras, kui samal ajal pidi Violet rahul olema sellega, et sai nõela riidesse pista? Kõige hullem oli veel see, mõtles ta, villane seelik jalgu torkimas, et Graham sai teha kõike seda pükstes.
Violet jooksis peatreppi mööda alla nii vaikselt kui sai, et vältida isa raevu, kes mõistis täielikult hukka naiste (ja tihti tundus, et just Violeti) kõrgemad püüdlused. Ta kuulis, kuidas Graham tema taga hingeldas, ja surus naeru alla. Isegi piiravates riietes oli Violet temast palju kiirem.
Ja mõelda vaid, et alles eelmisel õhtul oli Graham kuulutanud, kuidas tema tahab sõtta minna! Ennem tõuseb siga lendu. Pealegi, ta oli alles viisteist – Violetist aasta noorem – ja seega liiga noor. Nii oligi tegelikult parem. Peaaegu kõik küla mehed olid sõtta läinud ja pooled neist surnud (või vähemasti seda oli Violet kuulnud), teiste hulgas nende ülemteener, lakei ja aedniku õpipoiss. Ja Graham on ikkagi tema vend. Violet ei tahtnud, et ta surma saaks. Arvatavasti.
„Anna siia!” sisistas Graham.
Violet pööras ringi ja nägi, et venna ümar nägu on pingutusest ja vihast roosa. Ta oli marus, sest Violet oli varastanud tema ladina
keele töövihiku ja teatanud, et Graham on kõik naissoost asesõnad valesti käänanud.
„Ei kavatsegi,” sisistas Violet vastu, surudes töövihiku rinnale. „Sa ei vääri seda. Jumal hoidku, sa kirjutasid arbor’i asemele amor.”
Trepist alla astudes heitis ta tusase pilgu isa portree poole –eeskoja seinal üks paljudest –, pööras siis vasakule, jooksis läbi puitpaneelidega kaetud keerdkäikude ja prantsatas lõpuks köögiuksest sisse.
„Mis sa siin jändad?” haukus proua Kirkby, lihakirves ühes ja pärlendav küülikukorjus teises käes. „Oleksin võind omal sõrme otsast kaksata!”
„Vabandust!” hüüdis Violet klaasust lahti kangutades, Graham tema kannul hingeldades. Nad jooksid läbi köögiviljaaia, mis oli piparmündi ja rosmariini hõngust paks, ning jõudsid seejärel Violeti kõige lemmikumasse paika: häärberi valdustele. Ta pööras ringi ja muigas Grahamile. Nüüd, kus nad väljas olid, polnud vennal lootustki talle järele jõuda, kui Violet seda ei soovinud. Graham avas suu ja aevastas. Ta oli õietolmu vastu jubedalt allergiline.
„Oi-oi,” lausus Violet. „Kas sul on taskurätti vaja?”
„Ole vait,” ütles Graham töövihiku poole kätt sirutades. Violet kalpsas eemale. Vend seisis hetke paigal, hingeldas. Täna oli eriliselt palav päev: hõre pilvekiht lukustas soojuse enda alla ja muutis õhu tiineks. Violeti kaenla alt voolas higi ja seelik ajas kohutavalt sügelema, kuid ta ei hoolinud sellest enam.
Ta oli jõudnud oma lemmikpuu, lõunapöögi juurde, mis oli aedniku Dinsdale’i sõnul mitusada aastat vana. Violet kuulis, kuidas see elust kumises: mardikad püüdsid jõuda jaheda mahlani, lepatriinu väreles lehel, taolistiivalised, ööliblikad ja vintlased vilksasid okste vahel. Violet tõstis käe ja üks taolistiivaline lendas tema peopesale, tiivad päiksekiirtes sillerdamas. Üle Violeti levis kuldne soojus.
„Väkk,” ütles Graham, kes oli õele viimaks järele jõudnud. „Kuidas sa suudad sellist asja puudutada? Litsu see laiaks!”
„Ei litsu ma midagi, Graham,” vastas Violet. „Tal on elule samasugune õigus nagu sinul või minul. Ja vaata, kui ilus see on. Tiivad meenutavad justkui kristalle, kas sa ei leia?”
„Sa … pole normaalne,” ütles Graham sammu tagasi astudes. „Sina ja sinu putukahullus. Ega isa sind ka normaalseks ei pea.”
„Mulle ei lähe põrmugi korda, mida isa arvab,” valetas Violet. „Ja kindlasti ei lähe mulle korda see, mida sina arvad, ehkki töövihiku järgi otsustades peaksid sa mõtlema vähem minu „putukahullusele” ja rohkem ladina keele nimisõnadele.”
Graham vaarus ettepoole, sõõrmed võbelemas. Enne kui ta jõudis Violetile viie sammu kaugusele, heitis õde töövihiku tema poole – natuke tugevamini, kui oli kavatsenud – ja ronis puu otsa.
Graham vandus, pööras ringi ja läks omaette pomisedes tagasi häärberi poole.
Violet tundis süütundepistet, kui ta jälgis, kuidas vend talle vihaselt selga näitas. Kunagi olid asjad teisiti. Kunagi käis Graham tema kannul nagu vari. Violet mäletas, kuidas Graham lastetoas tema voodisse ronis, et luupainaja või äikesetormi eest peitu pugeda, ning surus end tihedalt Violeti kõrvale, hingates talle valjusti kõrva. Nad tegid koos igasuguseid vempe – tormasid valdustel ringi, kuni põlved olid mudast mustad, imetlesid oja ääres väikseid hõbedasi kalu või kuulasid punarindade laperdamist.
Kuni selle kohutava suvepäevani – mis ei olnud õigupoolest tänasest päevast kuigi erinev, küngastele ja puudele langes samasugune meekarva valgus. Violet mäletas, et nad lebasid Grahamiga pöögi taga rohus, hingasid sisse niiduohakat ja võililli. Violet oli siis kaheksa-, Graham alles seitsmeaastane. Kuskil lendasid mesilased – kutsudes teda, meelitades. Violet läks puu juurde ja leidis sülemi, mis rippus oksal nagu kullakamakas. Mesilased helkisid, sibades ringiratast. Violet astus lähemale, sirutas käe välja ja naeratas, kui mesilased tema käele lendasid ja oma väikeste jalgadega tema nahka kõditasid.
Violet vaatas Grahami poole ja naeris poisi näost peegelduva imestuse peale.
„Kas ma võin ka proovida?” küsis Graham, silmad pärani.
Violet ju ei teadnud, mis juhtuda võib, nuttis ta hiljem isale, kui isa jalutuskepp tema poole vihises. Violet ei kuulnud, mida isa ütles, ei näinud pimedat raevu tema silmis. Ta nägi vaid kisavat
Grahami, roosakalt kumavaid kuplasid tema käevarrel ja seda, kuidas hoidja Metcalfe venda kiiresti toa poole tõmbas. Isa kepp lõi Violeti peopesa verele ja Violet tundis, et ta väärinuks karmimat karistust.
Pärast seda saatis isa Grahami internaatkooli. Nüüd käis vend vaid vaheaegadel kodus ja muutus iga korraga järjest võõramaks. Sügaval südames teadis Violet, et ei tohiks Grahamit kiusata. Ta tegi seda vaid seetõttu, et ehkki ta ei suutnud tolle päeva ja mesilaste pärast iseendale andestada, ei suutnud ta andestada ka Grahamile. Vend oli teda muutnud.
Violet raputas end mälestustest lahti ja vaatas käekella. Kell oli alles kolm. Ta oli tänaseks õppetööga ühele poole saanud –või õigemini guvernant preili Poole oli alla andnud. Lootes, et keegi ei hakka teda veel vähemalt tunni jooksul otsima, ronis
Violet kõrgemale puu otsa ja nautis puukoore krobedat soojust peopesa vastas.
Kahe oksa vahelisest tühimikust leidis ta karvase pöögipähkli.
See sobiks ideaalselt tema kogusse – Violeti toa aknalaual oli teisigi taolisi aardeid: kuldsete viirudega teokoda, liblikakookoni siidised jäänused. Naerulsui pistis ta pöögipähkli seelikutaskusse ja jätkas ronimist.
Peagi oli ta nii kõrgel, et talle avanes vaade tervele Orton Hallile, mille looklevad kivihooned meenutasid talle künkal hiilivat majesteetlikku ämblikku. Ta ronis veel kõrgemale ja nägi teisel pool künkaid Crows Becki küla. See oli ilus. Kuid miski selles muutis Violeti nukraks. Ta oleks justkui vanglast välja vaadanud. Rohelisest, kaunist vanglast, kus kõlab linnulaul, lendavad taolistiivalised ja vuliseb sillerdav merevaigukarva oja, kuid mis on sellegipoolest vangla.
Violet polnud nimelt kunagi Orton Halli valdustelt väljas käinud. Ta polnud isegi Crows Beckis käinud.
„Aga miks ma ei tohi kaasa tulla?” päris ta nooremana, kui hoidja Metcalfe end pühapäeviti proua Kirkbyga jalutuskäigule sättis.
„Sa tunned reegleid,” pomises hoidja Metcalfe vastu, silmis haletsusehelk. „See on sinu isa korraldus.”
Ent reegli teadmine ei tähendanud seda, et ta sellest ka aru sai, mõtles Violet meenutades. Ta oli aastaid arvanud, et küla oli ohte täis – ta kujutas ette, kuidas rookatustega tarede taga hiilivad taskuvargad ja kõrilõikajad. (Mis muutis küla vaid ahvatlevamaks.)
Eelmisel aastal oli Violet Grahamilt nõudnud, et vend talle üksikasju räägiks. „Ma ei saa aru, miks sa selle pärast nii ähmi täis oled,” kirtsutas vend nägu. „Küla on üks jube igav koht – seal pole isegi pubi!” Teinekord mõtles Violet, kas isa ikka tahtis teda küla eest kaitsta. Või oli asi tegelikult teistpidi.
Olgu kuidas oli, Violeti eraldatus maailmast oli peagi lõppemas – niivõrd-kuivõrd. Kahe aasta pärast, kui ta saab kaheksateist, kavatses isa korraldada tema „seltskonda astumise” tähistamiseks suure peo. Isa lootis, et seal jääb Violet silma mõnele sobivale noormehele, võib-olla tulevasele lordile, ja vahetab nii ühe vangla teise vastu.
„Peagi kohtad sa üht kena härrasmeest, kes lööb sind põlvist nõrgaks,” ütles hoidja Metcalfe ikka ja jälle.
Violet ei soovinud, et teda põlvist nõrgaks lüüakse. Ta tahtis tegelikult maailma näha, nii nagu seda oli noore mehena teinud isa. Violet oli leidnud raamatukogust igasuguseid geograafiaraamatuid ja atlaseid – raamatuid idamaadest, mis rääkisid auravatest vihmametsadest ja taldrikusuurustest ööliblikatest (mis olid isa sõnul „jubedad elukad”), ja Aafrikast, kus skorpionid kalliskividena läikides üle liiva lidusid.
Jah, ühel päeval lahkub ta Orton Hallist ja rändab maailmas ringi – teadlasena.
Bioloogina, lootis ta, või ehk entomoloogina? Igal juhul ametis, kus saab tegeleda loomadega, sest tema kogemuste põhjal on see palju parem kui tegeleda inimestega. Hoidja Metcalfe kordas ikka seda lugu, kuidas tal väikse Violeti pärast süda peaaegu seisma pidi jääma: ta oli astunud ühel õhtul lastetuppa ja leidnud Violeti hällist, usu või ära usu, nirgi.
„Ma kisasin mis kole,” rääkis hoidja Metcalfe, „aga sina oli seal nagu rahu ise ja too nirk oli end sinu vastu kerra tõmmanud ja nurrus nagu kass.”
Parem oligi, et isa sellest vahejuhtumist kunagi teada ei saanud. Tema nägemust mööda oli looma koht taldrikul või siis trofeena seinal. Ainus erand oli tema Rodeesia ridgeback Cecil, hirmuäratav koer, kelle isa oli aastate jooksul kurjaks nüpeldanud. Violet päästis alatasa elaja ilaste lõugade vahelt väikseid loomakesi. Hiljuti ühe hüpikämbliklase, kes elab nüüd Violeti voodi all, vana alusseelikuga vooderdatud kübarakarbis. Ta oli pannud ämblikule nimeks – raske öelda, kas tegemist oli emase või isasega – Goldie, sest tema jalgu kaunistasid kuldkollased triibud.
Hoidja Metcalfe pidi vanduma, et ei hinga sellest kellelegi.
Kuid oli ka palju asju, millest hoidja Metcalfe temale ei rääkinud, mõtles Violet hiljem, kui end õhtusöögiks valmis sättis. Pärast seda kui ta oli õrna linase kleidi selga tõmmanud – ahistav villane seelik põrandale heidetud –, vaatles ta end peeglist. Tema silmad olid sügavad ja tumedad, üldsegi mitte isa ja Grahami vetesiniste silmade moodi. Violeti meelest oli ta nägu üpris kummaline, eriti selle punase sünnimärgi pärast, mis ta laubal ilutses, kuid oma silmade üle oli ta uhke. Ja juuste üle, mis olid samuti tumedad, helkides sinakalt ja meenutades häärberit ümbritsevates puudes elavate vareste sulestikku.
„Kas ma näen ema moodi välja?” oli Violet juba aegade algusest küsinud. Emast polnud ühtegi pilti. Violetil oli temast järel vaid üks vana kaelakee ovaalse, muljuda saanud ripatsiga. Selle oli graveeritud „W” ja Violet päris igaühe käest, kes ette sattus, kas tema ema nimi oli Winifred või Wilhelmina. („Kas tema nimi oli Wallis?” küsis ta kord isalt, kui oli märganud seda nime ajalehe esikaanel. Isa saatis hämmingus Violeti ilma õhtusöögita oma tuppa.)
Hoidja Metcalfe’ist oli umbes sama palju abi.
„Mulle ei meenu su ema kuigi hästi,” vastas ta ikka. „Selleks ajaks kui ta suri, polnud ma siin veel kuigi kaua olnud.”
„Nad tutvusid maipühade pidustustel 1925. aastal,” teadis proua Kirkby rääkida ja noogutas elutargalt. „Ta krooniti maipühade kuningannaks, ilus nagu ta oli. Nad olid hirmus armunud. Aga ära oma isa käest selle kohta rohkem küsi, muidu saad korralikult naha peale.”