OSA
Kui ma oleksin siis teadnud seda, mida ma tean täna, ei oleks ma seda täna teadnud.
Stanislaw Jerzy Lec
Nägin unes, et oli suvi, ma olin vanaisa juures maal ja ujusin järves.
Kõik oli täpselt nii, nagu siis, kui olin väike, aga ma ise olin siiski suur, täiskasvanu.
Tundsin end nii, nagu ilmselt kõik väikesed lapsed. Viibisin hetkes hoopis teistmoodi kui täiskasvanud. Igal pool oli suvi, nii kaugele, kui silm ulatus.
Ulpisin snorgeldamismaskiga kalda lähedal. Vaatlesin veealust maailma, mis oli nii teistsugune ja tumm. Järvepõhi oli viiruline, tibatillukeste liivaluidetega, nagu miniatuurne Sahara kõrb. Ja sillerdav valgus. Seda tekitas mõistagi pinnavirvendus. Siin-seal õõtsusid kergelt üksikud pillirookõrred. Väikesed kalad, peaaegu läbipaistvad, põgenesid, kui käsi nende poole sirutada. Snorgeldamismaski huulikul oli kummi maitse, täpselt nagu väiksena. Iga hingetõmbe juures kohises kõrvus.
See kõlas nii, nagu oleksin süvamere sukelduja, sadu meetreid vee all. See unenägu oli tõesti hirmuäratavalt ehe.
Ma ei ujunud, vaid tõmbasin end sõrmede abil mööda põhja edasi.
Vees tekkisid liivapilved, nagu väikesed plahvatused. See oli lahe vaatepilt.
Seejärel hõljusin vaikselt pinnal ja vaatasin ettepoole. Tundsin kerget judinat, sest veidi maad edasi järvepõhi kadus ja suur pimedus neelas päikesevalguse. Vanaisa oli palju kordi öelnud, et natuke maad kaldast eemal on järvepõhjas järsak. Väiksena ei läinud ma kunagi nii kaugele, isegi ei katsetanud, kas jalad puudutavad põhja, kuid täiskasvanuna olen muidugi serva juures käinud. Vesi ulatub seal umbes rinnanibudeni, aga ainult üks samm ja põhi kaob. Arvan, et seal on kohe oma viis meetrit sügav.
Vanaisa korrutas meile Klaraga tüütuseni, et me ei tohi järsaku ligi minna. Nagu meil oleks selline julgustükk pähegi tulnud, üks kuuene
ja teine kolmene. Mul oli selle ees surmahirm. Ja ausalt öeldes tundsin isegi täiskasvanuna kõhus veidrat õõnsat tunnet, kui astusin paar sammu edasi ja pea kadus vee alla.
Kuhu ma jäingi. Tundsin unenäos ihu vastas külma vee voogu. Teate seda tunnet? Mina arvan, et hoovus toob külma vee veekogu sügavusest üles. Seda tundes sirutasin käed alla, et hakata end ranna poole tõmbama.
Aga käed ei ulatunud põhja.
Eks ma olin tükk aega pinnal loksunud ja enesele märkamatult mõned meetrid edasi triivinud.
Hakkasin käte-jalgadega vehkima ja üritasin meeleheitlikult sõrmeotstega põhja puutuda, kuid asjata. Nägin vaimusilmas, kuidas ma abitult siplesin ja aeglaselt üle järsakuserva liikusin järve sügavama osa poole, kus vesi oli täiesti must ja varjas jumal teab mida. Seal võisid olla salakavalad suured kalad, angerjad, mõelda vaid, kui jalg puutub järsku millegi tundmatu vastu. Räigelt vastik.
Sattusin unenäos paanikasse.
Siis meenus mulle, et ma oskan ujuda. Sest olin ju mu praegune, täiskasvanud mina.
Kroolisin nagu pöörane, kuni jõudsin madalamasse vette, milleks tegelikult oleks pidanud kuluma umbes viis sekundit. Aga unenäos läks mul aega vähemalt veerand tundi.
Lõpuks ulatusid sõrmeotsad põhja, hingasin kergendatult ja liikusin viimase jupikese end edasi tõmmates. Päris madalas tundus vesi nii soe, et peaaegu kõrvetas nahka.
Vaatasin üles, vesi nirises mööda maski, nii et ma ei näinud selgelt, kuid üks väike kuju jooksis kaldast alla minu poole. Üks kolmeaastane. Klara.
Ma pole Klarat aastaid unes näinud. Nüüd oli mul hea meel. Tõmbasin maski peast ja tõusin vees püsti. Klara oli paljas, ta sööstis vette ja hakkas kõigest väest pladistama ja mind veega pritsima. Pritsisin vastu ja ta kiljus vaimustusest.
Tema pool pead oli põlenud, pool nägu must ja praguline, samuti üks käsivars. Aga silmad olid alles.
Ah et selles seisus.
Pealtnäha ei saanud arugi. Et tal oleks valus või nii. Ta lustis ja vallatles nagu tavaliselt, mina ka.
Klara nägu kohe oli selline, et ta nägi alati rõõmus välja. Või pigem rahulolev. Nagu oleks ta pidevalt heas tujus. Muidugi mitte siis, kui ta oli kurb või vihane. Aga tema põhiolemus oli justkui „elu on ikka nii mõnus”. Küllap oli see üks põhjuseid, miks ta mulle nii väga meeldis. Klara oli üks äärmiselt positiivne inimesehakatis. Lisaks olin ma tema iidol, see aitas muidugi ka kaasa. Ma olin kolm aastat vanem ning oskasin ja teadsin enamikku asju temast paremini. Aga tema arvates oskasin ma kõike. Tänu temale tundsin end suuremana kui ma olin.
Pritsisime teineteist natuke aega, siis läksime kaldale ja hakkasime liivalossi ehitama. Näitasin talle, et liiv peab olema parajalt märg, et see laiali ei vajuks, kui ämbri ümber pöörad. Ja et kühvliga tuleb ämbri pihta patsutada, siis tuleb liiv paremini lahti.
Klara pistis ühe oma märja tumepruuni juuksesalgu suhu ja lutsutas seda. Ta kükitas mu kõrval, nõjatus mu vastu, pani käe mu põlvele, enesestmõistetavalt. Mõnus tunne. Olla peaaegu kokku kasvanud.
Tal oli natuke kõrbelõhn.
Täitsin ämbri parajalt niiske liivaga, pöörasin ümber ja kopsisin vastu ämbrit. Siis ütles Klara:
„Isak, ära sõida.”
„Miks sa nii ütled? Mis „ära sõida”?”
Klara paitas mu jalga, pani pea mu õlale. „Ära sõida.”
Ja kuulake nüüd: mis te arvate, millal ma seda und nägin?
Ööl enne seda, kui mu isa helistas ja see kõik pihta hakkas.
Ööl enne seda.
Isak, ära sõida.
Ta otsekui tahtis mind hoiatada. See tähendab, ma saan ju aru, et see polnud nii. Ei saanud olla. Aga ikkagi.
Haige värk?
Perspektiivi muutus.
Olete kindlasti seda pilti näinud. Ühel hetkel on sellel vanamoor. Järgmisel hetkel elegantne pika kaelaga noor naine, nägu veidi kõrvale pööratud.
Istun jalutushoovis maas, oma väikeses kiilukujulises tsoonis, ja vaatan taevasse. Tunne on, nagu istuksin hiiglaslikust tordiviilust jäänud tühimikus.
Vangis.
Aga siis mõtlen, et äkki on hoopis maailm vangis? Terve universum. Ainult selle väikese torditüki koha peal, kus ma istun, saab vabalt liikuda. Igal pool mujal on kõik vangis.
Perspektiivi muutus.
Isa pani mind maailma hoopis teistmoodi nägema. Lühikestel loetud kordadel. Eks see tema kavatsus oligi.
Seda võib ka nii võtta, et lühikestel loetud kordadel olin ma sama hull kui tema.
Ma ei suuda enam maailma nii näha, nagu ma siis nägin. Aga ma mäletan seda tunnet. Ja kui see mulle meenub, hakkab mul pea ringi käima ja ma pean maha istuma.
Ükspäev maandus üks ronk üles müüri peale. Ma vähemalt arvan, et see oli ronk. Ta oli suur ja must.
Huvitav, kas see oli tema. Mida ta sel juhul minust tahab? Kas me pole juba lõpetanud?
Palun. Teeme nii, et me oleme lõpetanud.
Päevasel ajal unistan emast ja öösiti näen unes Klarat ja Maddet.
Taevas terasvõrgu taga on ühtlaselt hall.
Täpselt nagu sel päeval, kui isa helistas.
Enne kui see kõik algas, töötasin koduhooldajana. Juba peaaegu neli aastat. Mulle täitsa meeldis. Mul oli väike teenistusauto, millega sõitsin vanurite juurde, kes olid jäänud oma kodudesse edasi elama. Mõne maja asus metsa sees. Hooldekodus oleksid need vanainimesed ilmselt mõne nädalaga kuhtunud ja hinge heitnud.
Inimesed arvavad, et kõige hullem osa koduhooldaja töös on kliendi isiklik hügieen. Mähkmete vahetamine, vanakeste tagumiku pühkimine, kui nad on end täis lasknud. Aga tegelikult harjub sellega ühe nädalaga. Vähemalt mina harjusin. Ma ei pidanud seda enam vastikuks, ei tundnud haisu nagu alguses. See oli lihtsalt midagi, mis tuli ära teha.
Minu jaoks oli kõige tüütum administratiivne pool. Aruannete kirjutamine, koosolekutel osalemine, kulumaterjalide hankimine, ühesõnaga kõik, mis polnud otseselt seotud mu tööga. Kohutavalt igav. Vahel tekkis lausa tahtmine tööd vahetada.
Paljudele tekitab lisastressi see, et vanurite jaoks ei ole kunagi piisavalt aega, kogu aeg peab järgmise juurde kiirustama. Pidevalt tunned, et miski jääb tegemata. Aga mul oli terves vallas parim töögraafik. Seda sellepärast, et olin suur ja tugev ning jaksasin näiteks Virserydi vanamehe Göte täiesti üksi duši alla tassida. Göte oli viimasel aastal kõvasti alla võtnud, kuid kaalus endiselt üle saja kilo. Kui mina tema juurde ei sõitnud, pidid seda tegema kaks mu kolleegi. Kui Göte lebas põrandal, jaksasin ainult mina teda üksi üles tõsta. Nii võib öelda, et ma tegin kahe hooldaja tööd ja tänu sellele koostati mulle tõeliselt mugav graafik.
See juhtus teisipäeval pärast jaanipäeva. Ilm oli vilets, tuuline ja vihmane, taevas kuusemetsa kohal üleni hall. Smålandi suvi. Sama närune kui mujal siin riigis? Siin planeedil? Lubage kahelda. Igatahes pani see ilm mind veel rohkem puhkust igatsema, mis pidi algama järgmisel nädalal. Pidime Maddega sõitma Türki, Antalyasse, kus olime eelmisel suvel kohtunud.
Selline oli plaan. Issand. See tundub nagu sada aastat tagasi.
Olin oma väikese autoga juba paar tundi ringi sõitnud ja kell hakkas üheksa saama. Seitsmekümne kilomeetri tunnikiirusega teed olid sel hommikul suuresti tühjad. Mõtlesin palju öisele unenäole Klarast. See oli tekitanud erinevaid tundeid. Rõõmu, et sain teda jälle näha, olgugi kõigest unes. Kurbust ärgates. Ärevust, millest ma õieti sotti ei saanud.
Ära sõida.
Sõitsin tasakesi läbi Tannsjö, väikese asula, mille servas elas Birgit. Mehitamata bensiinijaam, pisike poeke. Mitu kauplusehoonet, mis olid seisnud tühjana nii kaua, kui mäletasin. Kahekordne kortermaja, Tannsjö ainus. Vihmaga polnud väljas ühtegi hingelist.
Parkisin Birgiti väikese kollastest tellistest eramaja sissesõiduteele.
Kunagi ammu oli see maja kindlasti uus ja kaasaegne ja värske ja praktiline. Teadsin, et Birgit oli olnud abielus ja et tema mees suri palju aastaid tagasi. Lastest polnud kunagi juttu olnud.
Kas Birgit teadis siia kolides, et jääb siia alatiseks? Või mõtles ta, et see on kõigest esimene peatus reisil, mis on tema ülejäänud elu? Kas talle tundus, et tal on ees veel lõputult aega, lõputult võimalusi?
Läksin välisukse juurde, tegin ukse lukust lahti ja astusin sisse. Ja silmasin esikupõrandal märga loiku.
See ei olnud esimene kord. Birgit sai talvel üheksakümmend ja oli natuke seniilne. Vahel võttis ta öösel mähkme ära. Siis võis üle maja leida nii ühte kui ka teist.
Läksin tema juurde magamistuppa. Ta norskas, suu lahti. Võtsin tema kondise plekilise käe oma pihku ja pigistasin ettevaatlikult.
„Birgit? Birgit? Kas ärkad üles?”
Ta tegi silmad lahti, peaaegu aegluubis. Ta oli kusagil kaugel. Vaatas mind unesegase pilguga.
„Tere hommikust. Mina olen, Isak.”
Kerge naeratus levis üle ta näo, muutes ta vesised hallid silmad nooruslikumaks.
„Sina, tere,” ütles ta.
„Kas magasid hästi? Enesetunne on hea?”
„Parem kui eile,” piiksus ta kähinal.
Naeratasin. Birgitil oli hulk repliike ja nalju, mida ta igal meie kohtumisel kordas. Eks see oli dementsusest. Aga mis siis, et kuulsin seda lauset juba sajandat korda, mitte see ei teinud rõõmu. Vaid ergas pilk ta silmis, kui ta seda ütles.
Tundsin kahtlast haisu. Nojaa, ma polnud veel päris immuunseks muutunud. Kergitasin tekki ja nägin, et Birgit oli vööst allapoole paljas ja et ta oli voodisse kakanud.
Ka see polnud esimene kord.
Just siis hakkas telefon surisema. Võtsin selle kätte ja vaatasin, kas helistatakse töölt või on see Madde. Ei. Võõras number. Tõenäoliselt mõni telefonimüüja. Vajutasin kõne kinni ja asusin tööle.
Pool tundi hiljem istus Birgit köögis ja sõi hommikust. Olin esikust pissi ära koristanud, ta duši all puhtaks pesnud, talle uue mähkme ja helehallid dressipüksid jalga pannud, keetnud kohvi ja teinud paar juustuvõileiba. Kuni ta võileibu mugis ja kohvi rüüpas, viskasin täiskakatud voodiriided pessu ja panin voodisse puhtad. Siis läksin talle kööki seltsiks. Kui ma uksest sisse astusin, takseeris ta mind sellise pilguga, nagu näeks mind esimest korda. Birgiti kael oli kange ja ta ei saanud pead taha kallutada, nii et ta kallutas tervet keha, umbes nii, nagu püüaks pilvelõhkuja tippu vaadata.
„Oi, keegi pole pudruga koonerdanud,” ütles ta naeru kõkutades.
„Muidugi mitte,” muigasin vastu.
Ta ütles seda täna juba teist korda. Teda tundes teadsin, et ta jõuab seda enne mu lahkumist veel paar korda öelda.
Võtsin köögikapist tassi, valasin endale kohvi ja istusin tema kõrvale toolile. Ütlesin:
„Kas kõnnime pärast ühe tiiru?”
„Kas me lähme õue kõndima?”
Kallutasin end talle lähemale ja rääkisin valjemini.
„Ei, mitte õue. Täna ma ei jõua. Aga me võime ju natuke toas kõndida.”
„Jah, olgu.”
„Sa ju tead, et liikumine teeb head. Siis su selg ei valuta nii väga.”
„Ei, ei. Mu selg ei valutagi.”
„Väga hea.”
„Ma saan nüüd ilma karguta lamada.” Ta vaatas minu poole ja naeris, tema silmad olid kui poolkuud, ja ma naersin kaasa.
„Väga hea, Birgit. Sa lähed kogu aeg aina tublimaks.” Silitasin ta põske.
Telefon surises uuesti, aga ma ei teinud välja.
Kui olime Birgitiga majas mõned tiirud teinud, panin ta elutuppa tugitooli istuma ja kallistasin teda.
„Nägemiseni. Mia tuleb pärastlõunal. Näeme homme.”
„Ootan.”
Panin välisukse kinni, keerasin lukku ja läksin auto poole. Samal ajal võtsin taskust telefoni. Helistatud oli samalt numbrilt, millelt enne, aga nüüd oli jäetud ka häälsõnum.
Telefonimüüjad tavaliselt sõnumeid ei jäta.
Kuulasin telefonivastajale jäetud teadet.
Kõigepealt oli pikk vaikus ja keegi justkui hingas sügavalt sisse.
Mida see pidi tähendama?
Ja siis:
„Tere, Isak … Fredrik siin. Isa.”
Uuesti pikk vaikus.
„Mul on sulle midagi rääkida. Nii et … kui saad, helista mulle sellel numbril. Aitäh.”
Klõps. Teade sai läbi.
Tegin auto lukust lahti, vajusin juhiistmele, tõmbasin ukse kinni.
Hingasin sügavalt sisse ja välja, jõllitasin telefoni.
Istusin veel pikalt Birgiti sissesõiduteel, süda rinnus tagumas.
See häälsõnum mõjutas mind terve päeva. Raske oli seda peast välja saada.
Kui mu tööpäev lõppes, läksin jõusaali ja tegin kõvasti trenni.
Rassisin trenažööril nagu hull, ajasin pulsi 175 peale. Tahtsin tunda, kuidas süda taob kogu kehas, rinnus, kurgus, kõrvus, isegi silmade taga, peaaegu nii, et nägemine muutub iga löögiga hägusaks. Sest ajus toimub midagi, kui nii kõvasti trenni teha. Vahel jääd vanadesse rööbastesse kinni, ma pean silmas mõttemustreid, ja üks tõeliselt kõva trenn justkui lähtestab su peas kõik, nii et saad jälle õigele teele.
Kraavist välja.
Teised jõusaalis vaatasid mind vargsi. Üks tüdruk, keda olin seal mõned korrad varemgi näinud, minust veidi noorem, kahekümne ringis, tundus peaaegu murelik, nagu kardaks, et hakkan südamerabandust saama. Aga sealt ära minnes oli mul juba parem. Ärevus oli taandunud.
Koduteel nuputasin, mida isaga peale hakata. Loomulikult ainult kaks varianti oligi, kas võtta ühendust või mitte. Aga probleem seisnes selles, et isegi kui ma ei võtaks ühendust, ei tähendaks see, et kõik oleks endine. Isa oli mulle helistanud, ta tahtis millestki rääkida. Kui ma ühendust ei võta, jäängi mõtlema, mida ta minust tahtis. Ta oli pannud mu valiku ette, aga kumbki variant ei tundunud mulle vastuvõetav.
Elasime Maddega väikeses kahetoalises korteris keskuse lähedal. Viie minuti kaugusele jäi peaväljak vana kohtumajaga ja kümme minutit teises suunas oli Ica Maxi pood. Asusime kõigele lähedal. Või mitte millelegi, oleneb, kuidas vaadata.
Jõe äärde olid ehitatud uued kortermajad suurte värskelt valminud korteritega, igaühel klaasidega rõdu. Kuutasu oli kõrge, aga korterid läksid sellegipoolest nagu soojad saiad. Sest ka meie linnakeses leidus küllaga rahakaid inimesi. Meie Maddega ei saanud nendest korteritest paraku unistadagi. Olime endale üürinud ühe kulunud kahetoalise, viiskümmend kaks ruutmeetrit, kolmas korrus, ilma liftita.
Meie ühisele korterile mõeldes matab valu mu enda alla. Istun liikumatult, kuni see üle läheb. Selleks kulub tükk aega.
Meie elu, meie tulevik, kogu lootus ja igatsus mahtusid nendele viiekümne kahele ruutmeetrile.
Elutoas seisis veel üks lahti pakkimata kolimiskast. Muide, see seisab seal siiamaani.
Kurat küll.
Välisuksest sisse astudes kuulsin, et Madde praadis midagi köögis.
„Tere!” hüüdis ta üle vana ventilaatori mürina.
„Tere!” hüüdsin vastu ja asetasin trennikoti esikupõrandale. Läksin mööda kitsast koridori meie tillukesse kööki. Madde tõstis pilgu ja naeratas.
„No tsau.”
„Tsau.” Läksin ta juurde ja võtsin tal ümbert kinni. Kummardusin pisut ja tema küünitas end ülespoole ja meie huuled kohtusid suudluses.
„Oi, sa oled näost täitsa punane,” ütles ta.
„Käisin jõuksis.”
Tõmbasin ta enda vastu. Tal oli pannilabidas käes, malmpannil särisesid kalkunipallid. Pasta keeduvesi mulises ägedalt. Küsisin:
„Kas teen ka midagi? Katan laua?”
„Jah, palun. Ja tee salatit. Külmikus on tomatit ja kurki.”
Hakkasin meie tillukest köögilauda katma. Mõnikord, kui vanaisa meil külas käis, sõime köögis kolmekesi, ja siis jäi tõesti ruumi väheks.
Vaatasin Maddet, kui ta seal pliidi ääres seisis. Ta oli söögitegemisse süvenenud ega märganud mu pilke. Me kumbki ei osanud
hästi süüa teha või pigem ei olnud sellest eriti huvitatud. Madde oli ühelt kirbukalt ostnud Erik Lallerstedti kokaraamatu, kus oli kirjas, et inimesed ei peaks end poolfabrikaatide kasutamise pärast halvasti tundma, sest vahel on igaüks selleks sunnitud, et argipäev toimiks. Selle seisukoha olime küll koos naha ja karvadega omaks võtnud.
Kasutasime poolfabrikaate ka selleks, et nädalavahetused toimiksid. Kui me just karbiga pitsat või tai toitu kaasa ei ostnud. Ja ma mõtlesin, nagu ma tihtipeale mõtlesin, kui imelik see ikkagi oli. Ja kui imeline. Et see fantastiline tüdruk seisis seal ja praadis meie köögis lihapalle. Et ta kolis Stockholmist siia Smålandi kõige mõttetumasse kolkasse, et minuga koos elada.
Madde oli minust mõni aasta vanem. Kakskümmend üheksa. Minu käte vahel tundus ta pisike, aga tegelikult oli ta keskmist kasvu. Ta oli sale ja ilusa kehakujuga. Trenni ei teinud ta kunagi, aga nägi ikka treenitud välja, ma ei saanud aru, kuidas see võimalik oli. Sel õhtul olid tal jalas mustad liibuvad teksad (mulle meeldis käsi nende tagataskutesse toppida) ja valge särk, mis kattis tema väikese tribaltätoveeringu alaseljal. Ta juuksed olid tumepruunid, üsna lühikesed, ulatudes veidi üle kõrvade, kuid jättes paljaks ta ilusa peenikese kaela ja kukla. See oli mingi spetsiaalne lõikus, aga ma ei oska seda täpselt kirjeldada. Oli aru saada, et see polnud tehtud kohalikus juuksurisalongis. Madde sõitis umbes iga kahe kuu tagant Stockholmi ja käis siis ka juuksuris.
Tal oli kaunis nägu, „sümmeetriline”, nagu selle kohta öeldakse, kõrged põsesarnad ja pruunid silmad. Ta oli alati hoolikalt meigitud, rohkelt silmapliiatsit ja põseruuži.
Aga tõeliselt ajasid mul vere vemmeldama asjad, mis selle pildiga justkui hästi kokku ei läinud. Asjad, mis näitasid, et ta pole mingi rokkstaar, vaid lihast ja luust inimene. Tema valged sokid, mis olid pesus kahvaturoosaks muutunud. Kuidas ta ühe jala varvastega teise jala pöida sügas. Kui ebakindlalt ta pannilabidat käes hoidis, kui hoolega ta pidi järele vaatama, et ikka õigest pliidinupust pastapoti all kuumust vähemaks keerata.
Ta ei olnud pliidi ees oma õiges elemendis. Ja seda minu pärast. Minu pärast pani ta end sellesse olukorda, et saaks minuga koos olla. Ja sellele mõeldes tundsin, et armastan teda.
Sel õhtul, kui isa oli minuga esimest korda kaheteistkümne aasta järel ühendust võtnud, katsin laua ja lõikusin veidi kurki ja tomatit. Avasin purgi maisi ja kallasin salatikaussi. Madde valas pasta keeduvee ära, asetas lauale kuumaalused ja nendele panni ja poti. Mina võtsin ketšupi välja. Istusime ja sõime.
„Mida sina siis täna tegid?” küsisin.
„Ei midagi erilist,” ütles Madde mälumise vahele. „Vaatasin töökuulutusi, aga ei midagi uut.”
Kui Madde talvel siia kolis, töötas ta mõnda aega Korserydi mõisas. Katseajaga. Ju neil oli jõulu- ja uusaastapidudeks lisapersonali vaja. Aga sellega asi ka piirdus, ta ei saanud seal jätkata. Ja pärast ta ausalt öeldes ei püüdnudki nii väga midagi leida, kuigi käis iga nädal tööbüroo kodulehel. Vähemalt nii ta ütles.
Mu palk polnud just suur, kuid ütlesin siiski, et võin maksta üüri ja muu, kuni ta midagi leiab. Aga sellest ei tahtnud ta kuuldagi. Ütles, et maksab poole, ja jäi endale kindlaks.
Madde oli üles kasvanud rikkas peres. Eramaja Danderydis, suvila Rivieral. Ema poolt oli nende perel ammusest ajast raha mingist tööstusest, ema ise töötas õigusosakonna juhatajana ühes masinaehitusettevõttes. Isa oli fotograaf ja pigem boheemlane, aga siiski edukas. Madde oli üks neljast lapsest, vanuselt teine, ja kõik pidasid teda pere mustaks lambaks. Ema oli tema sõnul külm, kamandav ja kalgi südamega. Madde mäletamist mööda oli ta emaga alati tülitsenud. Tema teismeiga oli olnud tõeline kaos, üksainus pikk mäss, ta tegi pidevalt koolist poppi ja visati kodust välja, kui täisealiseks sai. Pärast seda polevat ta emaga kordagi rääkinud. Isa olevat leebem, südamlikum. Ta oli Maddet aastaid salaja rahaliselt toetanud, lasknud tal vahel isegi oma ateljees elada, kui tal ei õnnestunud kellegi kaudu midagi üürida. Madde sõnul oli ta teinud Stockholmis kõiki kõige nõmedamaid töid. Ja ta oli palju reisinud, seljakotiga ümber
maailma. Vahel oli ta jäänud mitmeks kuuks ühte kohta pidama, et edasi sõitmiseks raha teenida.
„Kuidas sinu päev läks?” küsis Madde.
„Hästi,” vastasin. „Ei midagi erilist.” Võtsin pastat juurde ja pigistasin ketšupit peale. „Toit on väga maitsev.”
Madde muigas kõveralt, eneseirooniliselt. Ta teadis, et pole mingi meisterkokk.
Sõime mõnda aega vaikides. Mu mõtted läksid isale ja unenäole Klarast. Vägisi, kuigi püüdsin muule mõelda. Madde paistis märkavat, et ma pole päriselt kohal. Tundsin endal ta pilku. Lõpuks küsis ta:
„Kas midagi on juhtunud?”
„Ei, miks peaks?”
„Sa oled kuidagi … sa justkui mõtleksid millegi peale.”
„Ei, midagi ei ole. Mul on lihtsalt pärast trenni kõht jube tühi.”
Madde noogutas ja langetas pilgu toidule. Tundus, et ta ei jäänud seda päriselt uskuma.
„Okei.”
„Vaatame täna mõnd filmi?”
„Aamen selle peale”.
Ma ei saanud talle rääkida, et isa helistas, väga lihtsal põhjusel. Olin Maddele öelnud, et mu ema ja isa on surnud. Et nad said tulekahjus surma, kui ma olin väike. Madde ei olnud viisakusest rohkem üksikasju pärinud.
Minu arvates oli nii kõige lihtsam. Kui suur oli võimalus, et isa võtab pärast nii paljusid aastaid ühendust? Ja omamoodi oli see ka tõsi. Minu jaoks oli ta surnud.
Klarat polnud ma üldse maininud.
Madde pani söögiriistad taldrikusse, ta oli söömise lõpetanud. Tõstsin pannilt endale viimased lihapallid.
„Tead,” ütlesin ma, „mulle meenus … et ma lubasin vanaisale appi minna. Ta on maal.”
„Ahah”.
„Nii et ma käin korra ära. Pärast sööki.”
„Okei.”
„Aga mul ei lähe kaua. Pärast võime ikka midagi vaadata.”
„Mhmh.”
Vanaisa oli tõepoolest maal, aga ma polnud lubanud talle appi minna. Ma lihtsalt pidin vanaisale rääkima, et isa helistas, ja ma ei tahtnud seda kodus telefonis öelda, sest Madde oleks võinud kuulda.
Sel päeval kaksteist aastat tagasi, kui ma isa viimati nägin, ütles vanaisa mulle pärast, et ma pean talle kindlasti ütlema, kui isa peaks veel ühendust võtma. Ma ei tohtivat mingil juhul isaga üksi kokku saada. Mitte mingil tingimusel.
Olin talle seda tookord pühalikult lubanud ja ma kavatsesin oma lubadust pidada.