Charles de Gaulle’i lennujaam, Roissy
September 1988
„Kas veel üks reispassiks?” päris temalt noormees.
„Olgu! Ega küll küllale liiga tee,” vastas Prout.
Nende sõnade järel nõjatus ta toolis tahapoole, et kelner uuesti klaasi täidaks. Prouti keha surises veripunasest veinist, mida ta noorukese teenindajaga juttu puhudes juba kolmandat tundi rüüpas. Samal ajal jälgis ta silmanurgast lennuinfo tablood, mis näitas, et peagi tuleb tal väravasse suunduda. Jätnud poisile jootrahaks kümme franki, astus Prout, kohver ebakindlalt käe otsas kõlkumas, lennujaama kohvikust välja. Ta polnud harjunud sellistes kogustes jooma ega olnud kindel, kas püsib veel jalul.
Selles, et ta oli terve hommiku trimbates mööda saatnud, polnud süüdi lennuhirm, sest lennanud oli ta küll ja küll. Pigem kohutas teda teine väljavaade, milleks ta oli vähem ette valmistatud. Eelmisel korral oli teda tabanud üllatus – pass käes koos teiste reisijatega sabas seistes oli ta järsku leidnud end pisikesest ruumist, mille olemasolu ta polnud enne märganud. Mõningase küsitlemise järel olid turvatöötajad käskinud tal riidest lahti võtta. Ehkki tegu oli igapäevase toiminguga, mis polnud talle lapsepõlvest peale raskusi valmistanud, ei teadnud ta korraga, kuidas seda teha. Mismoodi tuleks kolme võhivõõra ees lahti riietuda?
Kas peaks alustama kingadest või hoopis pintsakust ja särgist?
Sellega lõpuks kuidagi hakkama saanud, oli ta seisnud ihualasti,
tundmatute käte kobada. Riided, see õhuke kiht, mis aitab inimesel säilitada oma väärikuse, oli tal tulnud jätta haleda kuhjana plasttoolile. Ta oli endamisi imestanud, et samal ajal, kui kaasreisijad ootasid endiselt teisel pool seina, viibis tema paljalt kolme võõra ees, kes olid ta liikmed laiali lükanud ja kelle läppunud hingeõhku ta tundis kõigis oma ihusoppides. Kogu stseenile andis tooni läbipaistmatu klaasaken, mille varjust jälgis teda anonüümne pilk.
Mälestus sellest päevast kummitas Prouti seni, kuni ta jõudis pärast pikkade koridoride läbimist ja eskalaatorist üles sõitmist lõpuks väravasse. Seal läks kõik viivitusteta – mis näis talle hea endena –, sest juba aeti reisijaid kiiruga läbi tunneli lennukisse, et nad kohad sisse võtaksid. Ta oli mõelnud hakata lugema saadud ajalehte, aga selleks ajaks, kui nad õhus olid, oli ta end istmel mugavalt sisse seadnud, nii et tal kippusid veiniuimas silmad kinni vajuma.
Seekord Belfasti lennujaamas maandudes ei asetanud keegi talle kätt õlale ja ta ei suutnud isegi tuvastada läbiotsimistoa tuttavat ust. Prout sammus nagu õige mees kunagi otsejoones peauksest välja ja leidis kesklinna viiva bussi.
Kui ta viimaks linna jõudis, oli kell juba kolm ja tal polnud aimugi, kuidas edasi vanematekoju sõita. Lennujaamabussilt maha astunud, tundis Prout, et higi tema kehal hakkab tasapisi tahenema, kuid et ta leemendas endiselt, polnud tal midagi selle vastu, et jupp maad jala käia. Ta sisendas endale, et kogu ärevus tulenes sellest, et tal oli tegemist Belfasti tänavate rägastikus orienteerumisega, mitte läbiotsimishirmust. Kuigi seekord polnud teda sunnitud lahti riietuma, ütles ta endale, et oleks selleks valmis olnud ja leppinud võõraste kätega oma ihul, nagu patsient laseb ennast katsuda meedikul.
Prouti mõlemad põsed õhetasid, kui ta sisenes Donegall Square’i kuumust õhkavasse kaubamajja. Seal kontrolliti teda metallist elektroonilise sauaga, ehkki alasti läbiotsimisega kaasnev väljakutse – käsule allumine, kompamise talumine ja kerge märterlus – oleks talle praegu palju enam meele järele olnud. Bootsi poes tundis ta ära samad habemeajamisžiletid, mida ta tavatses osta Prantsusmaal, ainult et siin käitusid müüjad temaga aupaklikumalt. Veel üks erinevus, mida ta tajus, oli see, et tänaval polnud näha ühtegi mustanahalist. Proutil hakkas häbi, kui talle torkas pähe, et oli ennist esimesele ettejuhtuvale kerjusele üksnes tema valge nahavärvi pärast raha andnud. Või siiski mitte, kinnitas ta endale – ta oli kõigest soovinud, et inimene, kellelt ta teed küsib, oleks tema suhtes juba positiivselt häälestatud. Ühtlasi oli ta igatsenud kokkupuudet selle tahuga linna olemusest, mida ei muuda isegi sõda – võõrast kõnetavate hulkuritega. Need kaltsudes vagabundid olid püsivamad kui kivikujud, mis olid püstitatud raekoja külgedele nagu piirdeaed ümber hauakivi. Lisaks neile tegelastele moodustasid lahutamatu osa linnast tänavajutlustajad, kes püüdsid ka vastu inimeste tahtmist nende hinge päästa. Kui tal poleks kõrvad lennust veel lukus olnud, oleks ta võinud vanduda, et kuuleb tänavanurgal sama hüüdu, mida oli evangelistidel kombeks korrata tema lapsepõlves:
Tulge kuulake lugu Joonast ja valaskalast, kes viis ta ookeani sügavikku!
Üks naine, kes oli koos jutlustajatega raekoja värava juurde kogunenud, pakkus talle lendlehte, kuid Prout keeldus. Ta leidis, et parim viis moraalilugejate innukuse kärpimiseks oli lendlehe- ja
piiblihunnikud neile kätte jätta. Võib-olla sugeneb kogu seda koormat koju tagasi vedades nende hinge kahtluseiva. Prout põlgas instinktiivselt neid tõekuulutajaid ja veelgi rohkem nende välismaiseid jäljendajaid, kelle heaks ta oli kunagi töötanud. Oma vanematele mõeldes põlgas ta aga eelkõige iseend. Ta jätkas teed Oxford Streeti bussijaama suunas, nagu kerjus oli talle ennist soovitanud, ja sai julgust oma pea kohal kisavatest kajakatest, mis oli märk, et ta pole merest enam kaugel. Oli ta ju esimest korda siit linnast lahkunud meritsi ning olnud saadud reisidokumendi ja lahkumisvõimaluse eest sel ajal sedavõrd tänulik, et joonuks kasvõi kamalutäie neetud mustavat merevett. Kerjus oli Proutile selgitanud, et Oxford Streetil saab ta istuda sinisele bussile – sinised bussid olid maaliinide ja punased linnaliinide jaoks. Kõigepealt pidi ta sõitma sinise bussiga Downpatrickusse ja sealt edasi Ardglassi. Bussijaama seinal rippus politsei anonüümse teateliini kuulutus. See aimas järele moodsat disaini ja kujutas südant puistavat noormeest, kelle all seisis liialdatult suures kirjas telefoninumber. Proutil oli juba kavas bussijaamas tass kohvi tellida, kuid siis meenus talle, et Iirimaal pole kohvi saada. Selle asemel ostis ta purgi limonaadi, mis oli küll leige, aga suure janu tõttu ei raatsinud ta oma pahkunud huuli kordagi purgisuult tõsta. Selle tulemusena tõi ta lõpuks kuuldavale totra röhitsuse nagu koolipoiss.
Lennu ajal olid Proutile paaril korral kangastunud ema silmad. Need näisid teda küsitlevat nagu alati. Pagana päralt. Miks minna bussiga, kui tal oli rahakott pungil ja pangas konto? Bussijaamast välja astunud, viipas Prout takso. Ta lasi taksojuhil kohvri pakiruumi paigutada, kuigi sellele oleks ka jalgade ees ruumi olnud. Juhil oli raske oma rõõmu varjata. Klient polnud linnast
pärit ja ees terendas pikk sõit Ardglassi, mille eest võis küsida endale meelepärast hinda, kuna masinas polnud taksomeetrit. Sohver nihutas istme tahapoole ja sirutas käed välja nagu võiduajamiseks valmistuv ratsanik.
„No nii, Ardglass, Ardglass … Kustkaudu sinna saigi? Loodan, et mõistate, et see läheb päris palju maksma. Minul pole muidugi sõidu vastu midagi. Lihtsalt selline ots pole odavate killast, aga eks te ise tea … Nii, nii, Ardglass.”
Suunatule plõksumist kuuldes adus Prout, et enam polnud tal pääsu. Ta oli naasmas vanematekoju. Polnud vahet, kas teda ootavad seal ees küsivad hallid silmad või mitte. Kurat, ta oli liiga vana, et end selliste lollustega piinata. Jumala eest, teda vaadates oleks võinud arvata, et tegu on pahandust teinud poisiklutiga.
Vestlus taksojuhiga oli meeldiv. Prout tuli mõttele, et sarnaneb mehega, kes tellib prostituudi, et lihtsalt kellegagi juttu ajada. See paralleel teda ei heidutanud, sest nii oli tal võimalus uuesti harjuda minevikust tuttavate häälikute ja väljenditega.
„Kas härral on Ardglassis suvekodu?”
„Ei.”
„Küsin seepärast, et mu vanemad tavatsesid seal suviti maja üürida, kui ma veel laps olin. Mulle tuleb meelde, et igal õhtul käis meil külas pisike vanamees, kes jutustas kummituslugusid ja ajas meile judinad peale! Kui mul oleks natuke raha kõrvale pandud, hangiksin praegu hea meelega sinna midagi.”
„Seal on mu vanematekodu,” lausus Prout vaikselt.
„Nii et olete Ardglassist pärit?”
„Ei, Belfastist. Vanemad said natuke enne sõda sinna maja.”
„Targasti tegid, et pealinnast ära kolisid. Kui mõelda hilisemate rahutuste peale.”
Väljas hakkas hämarduma, kui nad Downi krahvkonna väikestest küladest mööda kihutasid. Kui Prout Iirimaa suhtes ülepea veel mingit nostalgiat tundis, siis igatahes mitte oma kaasmaalaste pärast, kes neis kõledates asulates tuimalt ringi rühkisid.
„Paljud lähevad sinna pensionipõlve pidama. See on nagu kohalik Florida. Kas teil endal on veel kaua jäänud?”
Prout vaikis. „Tahate öelda pensionini?”
„Jaa, loomulikult … Palun vabandust,” vastas juht naerdes.
„Seda ei tea meist ju keegi, kui kaua talle üldse jäänud on, ja eks nii ole vast paremgi või kuidas?”
„Minuga on keeruline lugu. Ühest küljest oleks mul praegu justkui vaba semester. Aga teisest küljest võib juhtuda, et ma ei lähegi tagasi. Ei oska öelda.”
„Vaba semester. Kui võib küsida, mis ametiga te leiba teenite?”
„Põhiliselt keelte õpetamisega.”
„Jah, välimuse järgi võiks tõesti öelda, et olete pikemat aega Euroopas elanud. See kuluks meile siinkandiski ära: saada natuke aimu muust maailmast, teiste maade keeltest, kokakunstist, muusikast ja elulaadist. Liiga kaua oleme omaenda naba vahtinud.”
Videvikus tundusid need maakohad isegi omamoodi ilusad.
Pikad põllusiilud viisid Prouti mõtted piiritutele võimalustele ja näisid andvat vaba voli fantaasiale. Võib-olla oli aga asi siiski selles, mõtles ta, et tema aju oli hakanud hoogsalt tööle, et elustada endasse talletatud sündmusi. Sest neid oli üksjagu.
Raymond Prouti seikluste päevik
Jõulud 1942
Kui lennuk tegi kolmanda katse mind Downi krahvkonna kohal välja lasta, olid mul liblikad kõhus. Selleks ajaks oli mind kuus kuud treenitud langevarjuhüpet tegema ja märkamatuks jääma, olgu see maal, linnas, väikeasulas, rannal või minupärast kasvõi avalikus peldikus. Lennukist välja hüpates tõin aga kõige esimese asjana kuuldavale meeletu rõõmuhõiske, mis tuli mul otse südamepõhjast. Seda saatis pikk sajatus Saksamaal saadud väljaõppe aadressil: „Persse Hitler! Persse Himmler! Persse Hartmann! Persse – maa!!!” Palju ei puudunud, et oleksin äratanud unest iga pere kahekümne kilomeetri raadiuses karjamaast, kuhu maandusin. Veeretasin end mõnda aega lehmakookides, nagu oleksin aru kaotanud. Siis kogusin end. Isa! Ema! Kasi end sellest lehmasitast puhtaks, Prout. Scheiβe! Scheiβe! Scheiβe! Jumal küll, enne kui sa midagi muud ette võtad, saa sellest Scheiβe’st lahti. Suurem osa sõnnikust oli sattunud langevarjule. Oleks ikka tore küll lehmasitaga kaetuna vanemate ette astuda! Kristuse nimel, mis pilguga ema mind vaataks!
Olles oma õnnestumist hetke pimedas võidukalt tähistanud, tuli mul hakata üle karjamaade liikuma. Mida ma ka tegin, kallis sõber. Kusjuures suurema vaevata, aga olgu öeldud, et mitte tänu sakslaste väljaõppele, vaid kõigile neile kordadele, mis ma olin Dinny McKeowni jahil saatnud. Ilmselt olid Ballyhornanis
paiknevad Briti õhuväelased mu tulekust haisu hinna saanud, aga tühja sellest. Kavatsesin minna mööda radu, kus neil polnud lootustki mind kinni nabida. Kunagi viin sind sinna üles, küll siis ise näed. Selleks tuli mul hoida põõsaste varju ja kasutada ära pimedust, aga kui sul on Saksa tukk põues, vennas, siis pole sul vaja karta ka pimedat. Silkasin sama osavalt kui mis tahes
Dinny hagijas, murdmata ühtegi konti ja väänamata ühtegi liiget, ega rebinud seejuures isegi riideid katki, mõeldes ise üksnes sellest, kuidas me sinuga Lossi või Sportlase pubis klaasi porterit teeme, Jimmy. Klaas porterit Sportlases! See juba oleks midagi, kuigi kuidas saab küll sedavõrd keskpärane ja ebahuvitav kõrts sellist nime kanda. Vaat see koht, sõber, kus mina olin – seal olid tõelised sportlased, kõvad mehed. Berliinis nägin ma asju, mis sulle pähegi ei mahuks!
September 1988
Taksojuht selgitas talle, milliseid rahalisi eeliseid pakub suvekodu hankimine ühisomandi vormis, aga Prout ei suutnud enam ta juttu süveneda, sest nad hakkasid juba kohale jõudma. Ta mõtted läksid jälle ema silmade peale. Tublisti rohkem kui neljakümne aasta eest astus ta jõuluajal sellest pisikesest väravast ettevaatlikult sisse. Ta jättis langevarju kuuri ja kohendas mantlit. Selle alpakavillast riideeseme, millesugusega ehtisid end filmitähed, oli ta sisse vehkinud ühelt luksuslikult peolt Kurfürstendammis.
Köögi kaudu sisse hiilides peatus ta pilk härdalt kõikjal valitseval korral ja puidust puhvetkapil, kus rippusid üksteise järel reas tassid, igaühte kaunistamas sinine sõõr. Nende kohal olevale riiulile olid sama korralikult reastatud taldrikud. Kõik viitas sellele, et vanemad pidasid oma hilisõhtustest harjumustest endiselt kinni, just nagu ta oli seda vaimusilmas ette kujutanud. Köögilaual kaks tagurpidi keeratud tassi ja väike riidega kaetud piimakann. Ehkki ta ei tahtnud vanemaid äratada, polnud võimalik sellega oodata. Saapaid jalast võtmata ronis ta kiirete kergete sammudega kitsast trepist üles. Mademele jõudnud, toetas ta käe trepi käsipuule ja tõmbas hinge. Sel hetkel tundus talle kergem langevarjuga lennukist välja hüpata kui oma vanemate magamistuppa siseneda. Mida ta pidi neile kostma? Samas võis ju kindel olla, et vanemad võtavad ta avasüli vastu. Võib-olla ainult isa loeb talle epistlit. Lugegu siis pealegi.
Prout paotas nimetissõrmega aeglaselt ust, ise seda teise käega kinni hoides, et uks vastu seina ei kolksataks. Äkitselt valdas teda paanika. Justkui oleks ta altarivõrest üle astunud, voogas mööda tema keha saabastest üles häbilaine. Ema pikad juuksed olid üle padja laiali valgunud, nagu jagaks ta ööga mingit saladust. Võpatusega ärgates kogus ta oma juuksevihu kokku ja haaras paela järele, mida ta selle kinnitamiseks kasutas.
„See olen mina, Raymond,” lausus Prout.
Vanemad nägid voodi jalutsis enda ees üksnes tumedat inimkogu.
„Oodake … mul on taskulamp. Las ma panen selle põlema,” ütles ta.
Tugev valgus pimestas vanemaid. Tal oli kahju näha neid sedasi kaitsetult paljastavas valguslõõsas lamamas. Prout asetas taskulambi voodile, et kiir langeks küljeseinale. Nüüd märkas ta, et magamistoas valitses täpselt samasugune kord nagu köögiski. Ühtlasi pani ta tähele, et isa oli vahepeal veelgi enam ema sisustusmaitsega leppinud. Isa kiilaspea helkis kergelt ja tema vuntsides paistis mõni hall karv. Tavaliselt oleks isa sellisel puhul midagi öelda leidnud, aga praegu suutis ta voodi otsas seisva võõra suunas vaid ainiti kõõritada.
Ema tõusis püsti ja pani käe tema õlale. Ta vaatas pojale otsa, hoides teda välja sirutatud käega endast eemal, nagu püüaks ilma prillideta raamatu pealkirja dešifreerida. Ema oli pikka kasvu ja kondine. Isast veidi pikem. Prout arvas, et ema ei lase teda lähemale lehmasõnniku haisu tõttu, aga asi oli muus. Sellist pilku polnud Prout tema silmis varem näinud, ehkki tema mällu oli salvestatud selle tuhandeid varjundeid. Praegune pilk oli pikk ja puuriv ning näis kestvat terve igaviku. Ta ei suutnud sellest
rohkem välja lugeda, kui et ema püüdis oma sisemuses milleski otsusele jõuda. Oli raske öelda, kumb tema iseloomujoontest peale jääb, kas mehelik põikpäisus või naiselik läbinägelikkus. Proutile tundus, nagu oleksid need kaks joont ema pikas värelevas pilgus omavahel vägikaigast vedanud. Lõpuks nägi ta, et duellist väljub võitjana mehelik jonnakus ja et kohe hakkab ema looma korda lubamatus segaduses, mille poja ilmumine oli kodus põhjustanud. Aga iga asi omal ajal.
Esimesena võttis sõna isa.
„Kuidas sa üle piiri pääsesid? Ilmselt lennukiga?”
„Jah, hüppasin langevarjuga,” vastas Prout kerge uhkusenoodiga hääles. „Ringfadi poolsaare kohal.”
„Siis oleks sul targem otsemaid lennukisse tagasi hüpata,” kostis isa pahuralt. „Mida sa kavatsed nüüd enda arust peale hakata? Iga politseinik on sul kannul. Mis hea pärast pidid sa tagasi tulema?”
Prout vaikis. Sellist vastuvõttu polnud ta oodanud.
„Jumala nimel, mis küll sundis sind sakslaste heaks töötama? Sa pidid ikka nupust päris nikastanud olema, et minna neile raadiosse propagandat tegema.”
„Te siis kuulsite mu esinemist?” küsis Prout lapsikult.
„Kogu kirevase riik kuulis sind! Nüüd tuntakse sind hääle järgi sama kergesti ära kui sihverplaadi järgi. Mis sul ometi mõttes oli? Lord Haw-Haw number kaks!”
Kogu selle aja askeldas ema toas ringi, kraamides välja erinevaid riideid. Kui ta lõpuks suu avas, rääkis ta kainelt ja läbimõeldult nagu alati.
„Kuhu sa langevarju jätsid?”
„Kuuri.”
Ema vaatas käskival ilmel isale otsa.
„See tuleb sõnnikuhunniku alla peita ja siis, kui olukord on maha rahunenud, ära põletada.”
Seejärel pöördus ta poja poole, jätkates täpselt samal hääletoonil:
„Noh, noorsand, sul on kindla peale kõht tühi. Praegu on meil siin talongide tõttu toiduga kitsas käes, aga mune ikka leidub. Otsime sulle midagi hamba alla, enne kui otsustame, mis sa edasi ette võtad.”
Pärast einet tuli Proutile tukastus peale. Paaril eelneval ööl polnud ta kojutulekule ja oma järgmistele sammudele mõeldes korralikult magada saanud. Ta ei tahtnud seda küll endale tunnistada, kuid teadis sisimas, et tal läheb laagris saadud väljaõpet edaspidi hädasti vaja.
Ta ärkas ülalt magamistoast kostvate vanemate häälte peale. Mis nende vaidluse põhjuseks ka polnud, üks oli kindel – see oli seotud temaga. Silmi paotades kikitas ta kõrvu, et vestlusest võimalikult palju aru saada. Varsti kuulis ta ema trepist alla laskumas. Seekord kõneles ema temaga pehmel häälel, ise pojale samal ajal tungivalt otsa vaadates.
„Isa arvab, et sa peaksid end politseile üles andma. Ta ütleb, et nad püüavad su igal juhul kinni ja seepärast oleks sul targem end ise üles anda ja oma lugu ära rääkida, mitte lasta neil sind jooksus tabada.”
Prout heitis emale kahtleva pilgu.
„Ja mida sina arvad?”
„Mina arvan, et isa nõu ei kõlba kassi saba allagi. Pane endale need riided selga ja lase siit nii kiiresti jalga, kui saad. Sul oleks targem enne üle piiri jõuda, kui klaperjaht pihta hakkab.”
Taksojuht tegi nägu, nagu otsiks enda kõrval olevast topsist vahetusraha.
„Üks hetk, kuskil peaks mul ikka münte olema. Kui mitte siin, siis rahakotis leidub kindlasti midagi.”
„Pole vaja, pole vaja,” rahustas Prout. „Ärge nähke vaeva.
Investeerige see parem oma suvekodu projekti.”
Juht vaatas tema poole, silmis kergendus.
„Kõike head teile, härra, ja tänan meeldiva vestluse eest!”
Võtnud taskus olevast pruunist ümbrikust võtme, keeras Prout koduukse ettevaatlikult lukust lahti. Pärast jutuajamist tundis ta majas valitseva vaikuse üle omamoodi heameelt. Prouti hinge laskus teatud rahu, sest ta mõistis, et on pärale jõudnud. Vahel võivad kõik mured iseenesest lahtuda, mõtiskles ta. Ta kõndis läbi tillukese köögi trepi juurde. Liigselt aru pidamata, justkui suruks maha igipõlist kõhklust, sundis ta end astmetest üles minema. Vanemate magamistoa ees seistes lükkas ta ukse järsu ükskõikse liigutusega lahti ja astus sisse. Leidnud enda kõrval seinal lüliti, vajutas ta seda tulutult paar korda. Pirn oli katki. Varem oli tema pea kohal olev katuseaken olnud alati luugiga suletud, aga nüüd piilus läbi selle mõranenud klaasi sisse kuusirp. Aknaga tuleb tal midagi ette võtta nagu paljude teistegi asjadega. Ta jäi viivuks kuud imetlema. Selles näisid omavahel põimuvat pimedus ja valgus. Ema hallid silmad. Kunagine öine pilk polnud ta mälust siiani kustunud, vaid oli praeguseks muutunud tugevamaks kui mis tahes muu mälestus. Nüüd mõistis ta selle sõnumit: „Poeg, sa oled selle petliku kaduva maailma radadel teelt eksinud.”