ükssarviku seljas istuv ratsur kihutas läbi inimtühja kalmistu. Tüdruk oli kontkõhn, ükssarvik pigem luukere kui lihast ja luust olend.
Kellelegi silma jäämata möödusid nad puude alla maetutest nagu vaevatud vaimud, pööramata tähelepanu ei õhuelemendi lehesärinale ega tüve ümber põimunud vesikasvude sosinale.
Metsaloomad peitsid end nende raevu eest maaelemendi juurte alla. Veripunaste lehtede hõõgus kahvatas nende sügava kibeduse ees.
Nad jõudsid puuni, mille tüvi oli sama valge ja sile kui nende enda luud.
Kanakulli Viha surus nina vastu puukoore sisse uuristatud kirja:
VEREKUU PÖÖRIPÄEV LANGES LAHINGUS KAOSE KARIKAS
SKANDAR JA LUUKERENEEDUS
Kenna Everhart libistas sõrmed üle tähtede, millest sai kokku ta ema nimi.
ERIKA EVERHART – SURI –PEEGELKALJUD
Kenna tõmbas vöölt noa ja hakkas metsikult karjudes sellega vaimupuud rappima.
Valget puukoorepuru langes nagu suvist lund, kuni Peegelkaljude sõna sai kustutatud ning Suri asemel seisis sõna…
MÕRVATI
Tüdruk lubas endale veel ühe leinahala, enne kui ta metsiku ükssarviku selga tagasi ronis.
Sellest piisas. Erika surnukeha polnud siin. See polnud kunagi siin olnud.
Ja Kennal oli vaja töö ära teha.
Kenna lisas kiirust, kui Kanakull teda värvikirevate puude alt läbi kandis.
See koht mälestas sidemeid, mida temal ei olnud.
Kenna jaoks olid kõik viis põhielemendid.
Ja Kanakull elab igavesti.
Ei.
Nad mõlemad peavad elama igavesti.
Põimija järeltulijat huvitasid praegu ainult kaks asja.
Kättemaks. Ja surematus.
Sest Kenna Everhart ei kavatsenud end enam iial abituna tunda.
peatükk
MAAFESTIVAL
Skandar Smith jälgis, kuidas loojuva päikese kiired Kotkapesa raudturvistes puude vahel tantsivad. Kolme parima sõbraga jagatud maja lävelt oli kuulda tuttav kaos, kui nad püüdsid õigel ajal Maafestivalile minema hakata.
„Bobby! Sul pole isegi ratsurikuub veel seljas!” hüüatas meeleheitel Flo Shekoni.
Bobby Bruna saapad mütsatasid raudpõrandale. „Ma keeldun viimase hetkeni seda selga panemast – roheline pole üldse minu värv.”
„Jah, pealegi sobib kollane nii täiuslikult su päikeselise iseloomuga,” kostis Mitchell Henderson sarkastiliselt.
„Seda polnud küll vaja,” tõreles Flo ja Skandar kahtlustas, et Bobby oli Mitchellile ebaviisaka žesti teinud. „Bobby, ma tean, et sa eelistad õhu hooaega, aga me peame nüüd kohe minema hakkama, kui ei taha festivalist hoopis ilma jääda.”
„Miks see sulle nii väga korda läheb?” torises Bobby. „Sa ju vihkad rahvakogunemisi.”
„Tuld ja tõrva,” kirus Mitchell. „Ma unustasin, et see ratsurikuub on lõhki. Praktiliselt terve õlg paistab!”
Esimene
SKANDAR JA LUUKERENEEDUS
„Sa võid minu ratsurikuue võtta,” pakkus Bobby süütul toonil. „Ma jätan endale kollase selga…”
„Mitchell Henderson, kui sa lased endale selle rohelise kuue anda, siis ma…”
„Ooh, lase aga käia, Flo!” hõiskas Bobby ning edasi hakkas kostma naeru ja jooksumüdinat.
Skandar pööras end lõpuks omaette naeratades lävel ringi. „Oi! Me oleme nüüd ju noorlinnud – treeningud peaaegu lõpetanud, peaaegu täiskasvanud ratsurid.” Ta astus majja, pääsedes napilt kokkupõrkest Flo’ga, kes ajas taga Bobbyt, kes omakorda Mitchelli püüdis. „Kui te niiviisi jätkate, leian ehk endale täiskasvanumad sõbrad. Kasvatan väheke kõrvalharusid.”
Flo, Bobby ja Mitchell jäid poolelt sammult seisma, vahetasid pilke ja siis… ründasid nad Skandarit ning paiskasid ta naeru lagistades kott-toolide hunnikule.
„Mul on hirmus kahju su plaani rikkuda, vaimupoiss,” itsitas Bobby. „Aga keegi teine sind ei saa.”
Skandar ohkas dramaatiliselt. „Ju ma siis pean teie kolmega leppima.” Skandar suutis ühe õndsa hetke jooksul sõprade vahel erksavärvilistel kott-toolidel pikutades peaaegu teeseldagi, et temaga on kõik hästi.
Pärast innukat ratsurijakkide vahetamist ja parandamist ratsutaski nelik lõpuks mööda Fourpointi rahvast täis tänavaid. Skandarist ja Pahareti Õnnest vasakul liikusid Bobby ja Pistriku Raev, paremal Mitchell ja Punase Öö Vaimustus, Flo ja Hõbetera aga särasid nende ees keset Elementide Väljakule suunduvat rohelisse riietunud saareelanike summa.
„Kas see festival on ka päriselt lõbus?” küsis Bobby.
„Mis mõttes?” uuris Flo üle õla tagasi vaadates, kui Tera hoogsalt edasi rühkis. Hõbedane ükssarvik näis võimaliku hilinemise pärast sama palju muretsevat kui ta ratsur.
„Noh… maavalitsejatel pole eriliste peoloomade kuulsust. Vaat kui see oleks Õhufestival…”
„Bobby, palun, kas sa lõpetaksid hooaja vahetumise üle virisemise?” küsis Mitchell, kui Punase ja Pahareti tiivad kitsal tänaval trügides kokku puutusid.
Flo paistis üksjagu solvunud. „See ei tähenda, et meile ei meeldi pidutsemine – meilt nõuab see lihtsalt suuremat pingutust kui õhuvalitsejatelt. Sina oskad igas olukorras peo püsti panna.”
„Oi aitäh, Flo!” kostis siiralt heldinud Bobby.
Mitchell kõhistas naerda. „Jaa, ma võin kihla vedada, et Bobby suudaks isegi matuse peoks ümber korraldada…”
Flo vangutas Mitchelli poole pead, Bobby aga kergitas kulmu.
„Anna andeks, Skandar.” Mitchelli häälest kostis suur ehmatus. „Ma ei mõelnud üldse. Ma ei tahtnud…”
„Pole midagi,” vastas Skandar. „Ausalt, minuga on kõik korras.”
Ta oli seda lauset korranud juunikuust saati ning teadis, et keegi ei usu teda, aga mõnikord ihkas ta tõesti, et nelik arvestaks temaga suhtlemisel vähem sellega, et ta ema suri, et õde ta reetis ning et ta tädi on lindprii. Just sellepärast igatses Skandar üheskoos lollitamise hetki ning just sellepärast ootas ta ka isa kirju.
Robert Smith kirjutas pojale endiselt sellest, kui uhke ta oli kollanokkade aasta lõpus Õhu katset jälgides. Tema ei teadnud järgnenud hirmsatest sündmustest midagi. Nii et talle vastu kirjutades võis Skandar teeselda, et elab koos õega Kotkapesa tavalist elu. Ta võis kujutleda, et isa jaoks välja mõeldud lugu ongi tõde.
„Ma tahtsin öelda, et mulle paistab see pigem tore pidu,” ütles Mitchell, püüdes Elementide väljakule jõudes vestlust jälle rööbastele juhtida.
See oli Skandari jaoks esimene Maafestival, millest tal õnnestus osa võtta, ja ta polnud väljakut veel kunagi nii ilusana näinud. Maavalitsejad olid selle ümber kasvatanud põlvekõrguse
SKANDAR JA LUUKERENEEDUS
taimestikuga metsalillede aasa, kus kirevad õied kasvasid kõrges, mingil moel sadade ükssarvikukapjade tallamisele vastu pidavas rohus. Kõigel oli mõnus värske lõhn ja väljaku ümber paigutatud müügikioskid olid silmatorkavalt maa elemendile sobilikud: mõned koopataolised olid täis vääriskive, mille hulgast välja valitu sai ostja sealsamas lasta ehteks teha; teised aga uhkeldasid peenrakastidega, kus kasvasid lilled või siis aedviljad, mille sai mullast välja tõmmata ja sealsamas ära küpsetada. Nagu tavaliselt, oli ka rahututele ratsuritele ja ükssarvikutele meelelahutust tekitatud –nad võisid õitsvate viinamarjaväätidega köievedu proovida, läbida takistusrada, millel muuhulgas olid hiigelsuured magnetid, ja hoobelda oma ambitsioonika loominguga liivaskulptuuride võistlusel. Skandar nägi seal juba Haudekambri täiuslikult ümmarguse uksega koopiat.
Festivalikülaliste rõõmsat lobisemist kuulates tundis Skandar endas korraks kadedusekipitust. Kuidas sai olla nii, et teiste jaoks ei muutunud üldse midagi, kui kogu tema maailm muutus vaid mõne nädala eest pöördumatult? Erika Everhart – vaimu must sõber, Saare suurim vaenlane, Põimija – oli nüüd surnud. Kui paljude nimedega teda ka ei kutsutud, ta oli olnud ka Skandari ema ning see kaotus tegi poisile rohkem haiget, kui ta oli arvanud. Isegi pärast kõike, mida ema oli Saarele teinud. Ta õega teinud. Tema õega koos teinud.
Nelik ronis ükssarvikute seljast maha – isegi Bobby näis olevat vaimustuses – ja vaatas ringi. Skandar tõrjus sünged mõtted eemale.
Ta kavatses just küsida, kas keegi tahaks temaga topsitäit särisevaid friikartuleid jagada, kui neile lähenesid kolm Kotkapesa ratsurit. Skandar tundis neid kõiki. Marcus, kelle ükssarvik oli Liivatormi Teekond, oli Kotkapesa eliitlennurühma Rabapistrike Vennaskonna uus valitud eskadronijuht. Marcusest ühel pool liikus teine rabakas Patrick oma Orkaaninarrijal ja teisel pool, veider küll, Bobby noorem õde Isabel Bruna oma noorukesel Tsunamiheeroldil.
Bobby ja Isa sugulus oli selgesti näha – mõlemal oli pruun sirge lõikega juuksetukk ja ühesugune oliivivärvi nahk. Aga Isa juuksed olid pikad ja korralikult kahte patsi punutud ning tema silmad olid suuremad ja säravamad, just nagu imestaks ta pidevalt, mis jama ta nüüd jälle kokku keeras. Pistrik oli kivihall, aga Heerold lumivalge.
„Isa!” sisistas Bobby. „Mida sina Maafestivalil teed? Tibud ei tohi siia tulla!” Skandar polnud veel elu sees kuulnud, et Bobby suudab nii Flo moodi rääkida.
Isa naksutas keelt. „Eksid nagu alati, hermana. Kommodoor muutis reegleid.”
„Oh.” Bobby paistis jahmunud, kuid siis pöördus ta tähelepanu Marcusele ja Patrickule. „Hea küll, küsin siis niiviisi. Miks kaks kiskjalindu koos tibuga ringi jõlguvad?”
„Meie ei jõlgu temaga ringi,” vaidles Patrick vastu ja ta muteerunud juuksed tõusid püsti, nagu oleks neisse elekter juhitud. „Tema ei lõpeta meie sabas jõlkumist.”
„Karmilt öeldud, kuid vastab tõele,” kostis Isa Heeroldi kaela patsutades.
„Isa…” alustas Bobby, aga tõmbas siis otsekui ennast rahustades kopsud õhku täis. Flo silmitses teda kiitvalt, sest ta oli julgustanud Bobbyt suhetes oma nüüdseks Saarel viibiva õega uut lehte pöörama. Aga häda seisnes selles, et nagu Skandar juba Isa saabumise hetkel oli taibanud, oli Bobby õde äärmiselt närvidele käiv isik.
„Ma otsin üht kollanokka,” lausus eskadronijuht Marcus õdedest välja tegemata. „Maavalitseja Eliast – Marodööritseva Magneti ratsurit. Olete teda näinud?”
Keegi ei olnud.
„Kas kõik on korras?” uuris Flo.
„Ma pole kindel,” kostis Marcus, näol murekurrud. „Hulk Eliase sõpru kuulutati pärast Kaose Katseid ränduriteks. Instruktor Webb pole teda mitu päeva näinud ja muretseb.”
SKANDAR JA LUUKERENEEDUS
„Küll ta välja ilmub, semu,” lohutas Patrick. „Aga me võiksime nüüd edasi arutada seda, kuidas sina mu reetsid ja Feni oma lennuleitnandiks valisid.”
Marcus oigas vaid leplikult, kui nad hüvasti jätsid ning kursi järgmistele Kotkapesa ratsuritele võtsid. Bobbyl õnnestus Heeroldi ratsmetest kinni krahmata enne, kui Isa neile järgneda jõudis.
„Kuidas oleks õdedekeskse ajaveetmisega?” küsis ta, tehes meeletu pingutuse viisakaks jääda. „Võiksime mõnda kalliskivikoopasse sisse astuda? Kuidas oleks millegi sinisega su elemendi teemal?”
Isa pööritas silmi. Skandar nuputas endamisi, kumb õdedest esimesena selle kombe leiutas.
Skandari kõht korises ning ta pöördus Flo ja Mitchelli poole, kuid Mitchell juhtis juba Punast seppade salga suunas, kes kuulasid algavast saagikoristusest laulvat bardi. „Ma lubasin kokku saada… Ma lähen vaatan lihtsalt, kas Jamie…” Poiss-sõpra otsima suunduva Mitchelli hääl sumbus festivalikülastajate suminasse.
„Kartulid?” küsis Skandar Flo’lt ja tüdruk noogutas innukalt vastu, nii et hõbe välkus ta afrosoengus.
Järjekorda asudes märkas Skandar nende läheduses Rex Manningit, keda ümbritsesid Hõberingi liikmed. Skandari selga mööda jooksis alla judin, kui talle jäi kommodoori kahvatuvalges sõrmes silma Nina Kazama meeleolusõrmus. Rex oli suvisel pööripäeval oma õiget nägu näidanud, vangistades kõik vaimuvalitsejad, kelle vähegi kätte sai. Skandarit olid teised Kotkapesa instruktorid kaitsnud, aga poiss muretses ikkagi, kaua Rex sellel veel kesta laseb.
Ta pöördus Flo poole. „Miks keegi Nina surma ei uuri? Ma olen kindel, et Rex tappis ta. Kuidas saab lasta mõrtsukal kommodoor olla? Kas Rex sulle on midagi rääkinud? Nina kohta? Minu kohta? Agatha kohta? Oma plaanide kohta vaimuelemendi suhtes, kui…”
Flo asetas välkkiirelt sõrme Skandari huultele ja Paharet urises. „Skar, sa pead selle lõpetama,” ütles tüdruk mustast üksarvikust välja tegemata. „Pole ühtki tõendit selle kohta, et Rex tappis Nina.”
„Peale tõsiasja, et ta kannab Nina sõrmust?”
Flo raputas pead. „Sellel võib olla palju põhjuseid. Võib-olla teeb ta seda austusest – kas nad mitte polnud koos Pistrike Vennaskonnas?”
„Jah, aga…”
„Hea küll, mina ka ei usalda Rexi. Igatahes mitte pärast seda, kui ta proovis sind ja Agathat vahistada. Aga ma tõesti ei pea teda mõrtsukaks. Ja tema eelarvamus vaimu elemendi suhtes pole suurem kui enamikul Saare elanikest. Mäletad, kuidas ta meid titesulgede aasta lõpus oma isa käest päästis? Ja Dorian istub vist siiani vanglas luku taga?” Tüdruk neelatas. „Minu meelest on Rex keeruline isiksus. Olen Hõberingis kuulnud kõmu, et ta kasvuaastad polnud just kerged.”
Skandar ägas oma kõrvu uskumata. „Noh, minu kasvuaastaid ei saa samuti kergeteks nimetada. Aga mina pole kedagi tapnud!”
Flo ohkas. „Ma ei usu, et ta on nii halb. Ma arvan, et ta peab Aspeni lubadusest kinni ja toob vaimuvalitsejad tagasi, kui sa suudad treeninguaastad läbi teha. Skar, lubadusi ta peab. Ma arvan, et ta tahab Saare turvalisena hoida ja muud ei midagi.”
Skandaril polnud isu edasi vaielda. Flo uskus alati kõigist kõige paremat – see meeldis Skandarile tema juures väga –, aga selles oli ta veendunud, et Rex Manning on üks kõige ohtlikumatest inimestest, keda ta kunagi on kohanud.
„Meie noorlinnutreeningud algavad paari nädala pärast,” lausus Flo, naeratades Skandarile sedasorti naeratust, mis pani poisi unustama, kus ta asub. „Naudi praegust hetke, mitte ära muretse.”
Skandar kehitas õlgu, sest teadis, et tüdruk vihjab Kennale. Ta oli viimase kuu jooksul märganud, et Flo jälgib teda terase tähelepanuga. Küllap tüdruk aimas, kuidas Skandar mängib peas üha uuesti ja uuesti läbi juunikuiseid sündmusi: Kenna reeturlikkust, tema katset luua ratsurite uus põlvkond – ja seda kõige hullemat hetke, kui ta õde tappis Agatha ükssarviku Arktika Luigelaulu.
SKANDAR JA LUUKERENEEDUS
„Kuula nüüd, kes teab,” jätkas Flo. „Muretsemine ei aita. Mis maitsega sa tahad?” Ta osutas kioski sildile.
RITA RÕÕMSATE RÖSTKARTULITE sildi all olid kirjas valikud, mis tuli oma kartulite osas enne tellimist langetada: krõbedus tainapehmest hambaid murdvani, soolasus õrnast kuni merevee soolasuseni ning vähemalt kakskümmend sorti maitseid rosmariinist sidrunini ja loomalihast šokolaadini.
„Kas sinu meelest võiksid šokolaad ja friikartulid koos hästi maitsta?” imestas Skandar.
„Seda saab teada ainult ühel viisil.” Flo pilgutas talle silma ja kükitas puust peenrakasti juurde endale mulla seest kartulit otsima.
Skandar pidi juba temaga kampa lööma, kui märkas Elementide väljaku keskel seisvate kujude juures midagi imelikku. Välk, lained ja leegid olid tavapärast betoonhalli värvi, aga maa elemendi sakilise rahnu keskele oli tõmmatud pikk valge värvitriip.
Skandari süda hakkas pööraselt pekslema, kiirenenud hingetõmbed kajasid valjusti kõrvus. Kui ta meeled paanikasse uppusid, taandus smaragdrohelise rahvasumma rõõmus jutuvada vaikseks üminaks. Kas kuju värvimine oli festivali osa? Kindlasti mitte. Korraldajad oleksid kindlasti taibanud, millise paanika see esile kutsuks. Värvitriip nägi välja täpselt nagu see märk. Tema märk.
„Flo?” ütles Skandar väriseva häälega.
Flo vaatas talle valvsalt otsa. Nad olid koos nii paljust läbi käinud, et tüdruk tundis Skandari häälest kostva hirmu ära.
„Palun ütle mulle, et maa elemendi kuju on kogu aeg selline olnud,” osutas Skandar kaljurahnule. „Ütle mulle, et kellelegi tuli mõte eriti lolli nalja teha.”
Flo tõusis püsti, et vaadata. „Skar, mõni minut tagasi see veel selline polnud.”
Tüdruk vinnas midagi enamat ütlemata end Tera turjale. Skandar ronis Pahareti selga ja too saatis ratsuri ärevust tajudes sidemesse rahustava tuksatuse.
Ka teistele hakkas nüüd kuju silma jääma – mõned näitasid selle poole näpuga, teised vahtisid seda oma silmi uskumata ning mure levis lainena üle Elementide väljaku.
Mõne sekundiga ilmusid Pistrik ja Heerold festivalikülastajate summast välja ning jäid Tera ja Pahareti kõrvale seisma. Skandar märkas kergendustundega, et ka Mitchell läheneb neile ning Jamie jookseb Punase kõrval läbi metsalillede aasa. Paharet kriiskas, nagu kamandaks oma raevukat sõbrannat kiiremini liikuma.
„Ma ei saa aru,” ütles Isa, kui nelik oma ükssarvikud Tsunamiheeroldit oma selja taha varjates kaitseringi sättis. „See on lihtsalt värviplekk kuju peal, miks kõik nii…”
„See on Põimija märk.” Bobby häälest kostis pinge. „Nagu see triip tema näol. Nagu vaimu elemendi ükssarviku lauk.”
„Aga kas Põimija mitte surnud pole? Minu neliku saareelanikud rääkisid, et kommodoor Manning tappis ta ära!” õngitses Isa edasi.
„Tema küll Põimijat ei tapnud,” urises Skandar. „Aga jah, Põimija on surnud. Ma nägin ta surma pealt.”
Isa jäi vait.
„Kes küll midagi niisugust teeks?” Jamie hääl oli tige.
„Mulle tuleb küll keegi pähe,” kostis Mitchell vilksamisi Skandari poole vaadates.
„Aga tema ei hakkaks midagi üritama?” lausus Flo leebelt. „Liiga riskantne. Liiga palju vahte ja hõbedasi on kõik kohad täis. Terve Seitsme Nõukogu on kohal. Ja kommodoor niisamuti.”
Ja siis hakkasid Elementide Väljakul igal pool ükssarvikud kokku vajuma.
Alla sadavate maa elemendi vahtide sadulatest lendasid välja hädaraketid, täites väljaku rohelise suitsuga. Saareelanikud karjusid, kui festivali kohal lennanud ükssarvikud prantsatasid lettidele ja liivaskulptuuridesse. Liivatormi Teekond kukkus kalliskivikoopa
SKANDAR JA LUUKERENEEDUS
otsa, see vajus värvilisi kive laiali lennutades sisse ning eskadronijuht Marcus pidi end tehtud hävitustööst välja vinnama.
Segaduses Paharet möirgas, jälgides koos Skandariga, kuidas kivist juustega Gabriel anus Kuninganna Auhinna helehalli kere kohale kummardudes oma ükssarvikut, et too üles ärkaks. Aisha karjus üha uuesti ja uuesti Pistodasmaragdi nime ning ta juustes kasvavad lilled närtsisid murest. Pisaraisse uppuv Freya tiris Maapinna Röövlindu lakkapidi üles. Paanikas Skandar pööras pilgu uuesti Marcusele, kelle Teekond lamas kalliskivide meres.
„Ainult maavalitsejad,” hõikas Mitchell. „See mõjutab ainult maa elemendi ükssarvikuid!”
„Peale Tera,” ahmis Flo õhku, põimides käed täku hõbedasse lakka, nagu püüaks teda niiviisi püsti hoida.
Näis, nagu aeglustaks aeg väljakul oma kulgu. Skandari pilk liikus mööda elutuid kehasid, kelle tiivad lebasid maas imelikes asendites, nagu oleksid inglid taevast alla kukkunud.
„Nendega saab ju kõik korda, eks ole?” küsis ehmunud näoga Isa, käed kõvasti ümber Tsunamiheeroldi valge kaela, nagu kardaks ta, et ka tema vee elemendi ükssarvik võib kokku kukkuda. „Nad ei ole ju surnud, ega ju?”
Skandar avas vastuseks suu, aga kokkuvarisenud ükssarvikud vastasid tema eest ise. Nad tõusid järsku kõik korraga püsti nagu vaimud hauast. Aga nad polnud surnud. Skandar taipas väljaku tõrvikutevalguses kõhedalt kumavate läbipaistvate sarvede järgi, et asi on väga palju hullem.
Kõik maa elemendi ükssarvikud olid muutunud metsikuteks.
Paharet möirgas, Pistrik ja Tera kriiskasid ning Heerold ja Punane tõusid tagajalgadele, kui õhk metsikute ükssarvikute uitmaagiast kirbehaisuliseks muutus. Mitchell anus Jamiet, et too jooksu pistaks, ja poiss tormaski minema, karjudes nende lähedusse juhtunud seppadele, et need sepikodadesse varju läheksid.
