VERA WONGi SURNUD MEHE JÄRELE juhtnöörid nuhkimiseks
VERA
Vera Wong Zhuzhul peaks olema elu parim aeg. Tõepoolest ongi tal kõige imelisem, toredam, meeldivam aeg. Täna, nagu iga päev, ärkab ta hommikul kell pool viis ja kargab voodist välja justkui armeekindral, keda ootab uus eskadron kabuhirmus sõdureid, kelle peale karjuda. Ja täna, nagu iga päev, kasutab ta oma varustust, mis kaitseb ta naha iga ruutsentimeetrit päikese eest, ning kiirustab majast välja, et minna oma äärmiselt agressiivsele hommikusele jalutuskäigule. Aga täna, mitte nagu iga päev, ei ava ta pärast hommikurutiini oma teemaja. Ei, sest täna on pühapäev, Vera lemmikpäev. Pärast iseloomu kasvatavat jääkülma dušši ja lihtsat hommikueinet marsib Vera kööki, kus ta tööle asub.
Ta on koostanud menüü pedantse hoolikusega nagu Ralf Fiennesi tegelaskuju kummalises filmis „The Menu“ ning on toitu valmistama asudes üpris elevil, sest tänane eine sisaldab mudas küpsetatud kana. Vera teeb seda rooga harva, sest, kui aus olla, tundub mõte mudas küpsetamisest nagu miski, mida teeks mingi hipi, aga ta valmistab seda täna õhtul seetõttu, et teab, kui väga see rõõmustaks väikest Emmat, ja Vera teeks Emma heaks kõik. Aiakauplusest vaid selleks otstarbeks toodud savikoti tassib ta teemajast välja ja segab savi hulka pisut vett.
„Aiya, miks sa nii vara hommikul sedaviisi plökerdad?“ hüüab keegi mandariini keeles. Keegi eriti ärritav inimene.
Vera kortsutab kulmu, enne kui ringi pöörab. „Tegele oma asjadega, Winifred,“ ütleb ta.
„Mida?“
„Ma ütlesin: „Tegele oma asjadega, Winifred!““
„Oh, ära karju varahommikul nii valjusti!“ hüüab Winifred vastu. „Inimesed tahavad magada.“
Vera hingab sügavalt sisse ning hakkab jälle savi ja vett segama. Aiya, Winifredi pärast lisas ta vett liiga palju. Ta surub hambad risti ja raputab kotist savi juurde.
„Mängime saviga, jah?“ ütleb Winifred, kes sammub oma pagariärist välja, venitades pea kohal käsi. „Mul on väga hea meel, et oled endale hobi leidnud, Vera. Ma hakkasin juba sinu pärast muretsema.“
Vera ajab end nii kiiresti sirgu, et seljast käib nõks läbi. „Miks sa peaksid minu pärast muretsema? Mul on vapustav seltsielu. See oled sina, kelle pärast peab muretsema.“
Winifred kergitab kulme. „Jah? Mul on kaks väikest lapselast. Mul on vaevu aega oma äärmiselt edukat patisserie’d pidada.“
„Hiina pagariäri,“ pomiseb Vera. Kahe lapselapse mainimine tegi haiget. Et asju veel halvemaks teha, on Winifredi lapselapsed, vastupidiselt loodusseadustele, tegelikult armsakesed. Arvestades nende geene, mõtleb Vera mossitades, peaks need tited olema sündinud kihvade ja kaheharulise keelena, aga ei, nad on nii oivalised, et sobiksid pereajakirjade lehekülgedele. Kui ebaõiglane võib elu mõnikord olla.
„Minu äärmiselt edukas prantsuse pagariäri,“ jätkab Winifred. „Ja ma saan iga päev näha oma väikesi baobei’sid –oh, nad armastavad mind nii väga! Ükskord ütles väike Frieda: „Ah Ma!““
Vera Wongi juhtnöörid (surnud mehe järele) nuhkimiseks
„Nad on kahekuused, vaevalt et nad midagi ütlevad,“ sõnab Vera otsusekindlalt. „Võib-olla sa kuulsid hallutsinatsioone, sest hakkad seniilseks jääma.“
Selle asemel et šokeeritud välja näha, Winifred pelgalt muigab. „Oh, sa tead küll mu väikesi lapselapsi, neil on nii head geenid. Muidugi on nad geeniused. Ma ootan nüüd iga päev, millal nad MENSA-sse kutsutakse.“
Vera tahaks MENSA kohta kangesti midagi nipsakat öelda, et seda maha teha, aga kui ta mõtleb Winifredi väikestele pontsakatele lapselastele, siis tahaks ta neid vaid kallistada ja näpistada nende ümaraid põski ja rääkida neile, millised hindamatud aarded nad on. Pagan küll, kui ta ei suuda nendele mõeldes õel olla, siis on ta selle raundi kaotanud. Oh, keda ta petab? Ta on kõik nende nääklusmatšid juba ette kaotanud, alatiseks. Need ärritavalt armsad väikesed pambud on Winifredi trumbid.
„Noh,“ turtsub Vera, „vabanda mind, mul on väga palju tegemist oma iganädalase piduliku perekonnaõhtusöögi valmistamisega.“ Ta segab savi nii agressiivselt, et see laiali pritsib, ning kleepuvad savitilgad maanduvad Winifredi pükstele.
„Aiya!“ hüüab Winifred. „Vaata, mis sa tegid! Need on puhtast puuvillast, tead. Mu minia ostis need mulle sellest peenest mahekauba poest Union Square’ilt. Need maksid kolmsada dollarit.“
„Need pidžaamapüksid? Mis Euroopa lollus see on?“
„Need pole pidžaamapüksid, neid nimetatakse vabaajapüksteks.“
„Mulle paistavad nagu pidžaamapüksid. Tegelikult on mul Costco omad just samasugused. Kas sa oled kindel, et su minia ei saanud neid Costcost?“
Winifred turtsatab. „Minu Kelly on hea tüdruk, nagu oma tütar. Talle meeldib mind hellitada. Ma loodan, et kui sina peaksid kunagi minia saama, siis on ta poolt nii hea kui minu Kelly.“
„Siis, kui ma varsti minia saan, sa mõtled,“ ütleb Vera kavalalt.
„Oh?“
„Tänane õhtusöök on väga eriline,“ ütleb Vera väikese naeratusega.
Winifred neelab sööda alla. „Aga miks?“
„Sest see on Tilly uues kodus. Tilly ja Selena uues kodus.“
Winifredi kulmud kerkivad juustepiirini. „Oh? Nad kolivad kokku, sinu Tilly ja see politseinik?“
„Jah!“ Kui Vera sellest mõtleb, tunneb ta niivõrd metsikut rõõmu, et see kerkib mullidena ta sees ja lõhkeb hiiglaslikuks naeratuseks. „Ja kui see juhtub, siis, tead, ei lähe mingit aega, enne kui nad kihluvad.“
„Hmm,“ toriseb Winifred. „Võib-olla. Aga tead ju neid tänapäeva noori, nende arust on normaalne nii kokku kolida kui lahku minna. Nii et mina veel tibusid ei loeks, Vera.“
Ja seda öelnud, sammub Winifred tagasi oma neetud pagariärisse, pomisedes midagi oma hinnalistest pükstest. Vera loodab, et need jäävad igaveseks plekilisteks. Ta vaatab saviämbrit ja hingab sügavalt sisse. Ta on rumal, ta teab seda. Mingit mõtet pole närvis olla. Tilly ja Selena seavad end oma uues kohas sisse ja enne kui ta arugi saab, tuleb abieluettepanek, seejärel pulmad, ja siis... kaksikud lapselapsed. Ei, kolmikud! Vera sulgeb silmad, ta lihtsalt näeb seda – Vera istub polsterdatud diivanil, üks käsi ümber Emma ja teine ümber kolme paksu beebi. Ta manifesteerib, nagu TikTokis teha kästi. Ta võib praktiliselt tunda beebide piimalõhna.
Vera Wongi juhtnöörid (surnud mehe järele) nuhkimiseks
Täna läheb kõik ideaalselt. Ta teab, et sellega algab tema elus võrratu peatükk.
Tilly ja Selena uus elukoht on kena väike kahepereelamu Mission Districtis, ainult kümne minuti sõidu kaugusel Vera majast. Oliver saabub kell kaks koos Julia ja Emmaga, et Vera peale võtta. Nad tulevad autost välja, et aidata Verat selle meeletu toidulaadungiga, mille ta on valmistanud. Isegi väike Emma on abiks. Ta tassib termost külma muskaatmeloni joogiga ja termos on sama pikk kui tüdruk ise. See, kuidas ta mööda sissesõiduteed tuterdab, paneb Vera südame kiindumusest valutama.
„Vera, kas sa ei arva, et oled liiga palju süüa valmistanud?“ küsib Oliver uratades, tõstes ääreni täis toidukonteineri pagasiruumi.
Julia müksab teda küünarnukiga. „Ei, pole midagi liiga palju.“ Ta pöördub Vera poole ja ütleb kindlalt: „Ei, sa ei valmistanud liiga palju.“
„Siin on piisavalt toitu kahekümnele inimesele,“ ütleb Oliver.
„Ja ma viin rõõmsalt ülejäägid koju,“ ütleb Julia. „Lõpeta ära, et sa räägid talle, et ta peaks vähem kokkama, Ollie. Sa tead, et Emma ja mina elame põhiliselt Vera pühapäevastest ülejääkidest.“
Oliver pööritab silmi. „Noh, jah, mina ka. Ma lihtsalt ütlen, et võta vabalt, Vera.“
Vera laksutab keelt. „Ma võtan vabalt siis, kui teie, noored, õpite enda eest hoolitsema. Aga te olete nagu lapsed, ma pean kindlustama, et te süüa saate.“ Sellest ajast peale, kui Vera eelmisel aastal Marshalli surma mõistatuse lahendas, on ta
jäänud lähedaseks inimestega, kes olid sellesse asjasse kaasatud. Oliver, Marshalli kaksikvend; Julia, Marshalli eksnaine, ja Emma, Marshalli tütar. Nüüd istub ta autosse ja aitab Emmal turvavöö kinnitada.
„Sa pole mulle veel musi andnud,“ ütleb Emma oma tavalisel tõsisel häälel.
„Sina peaksid minule musi andma, ma olen sinust vanem.“
Emma kaalub seda hetkeks, noogutab seejärel ja annab Vera paberõhukese nahaga põsele musi. Vera naeratab ja annab Emmale samuti musi. Nad hoiavad kogu tee Tilly ja Selena juurde käest kinni.
Kui nad kohale jõuavad, siis kallistatakse palju ning kõik teevad oh ja ah selle toiduhulga peale, mis sisse tassitakse.
„Tere, Vera,“ ütleb Selena.
Veral oli mõnevõrra aega läinud, et mitte mõelda temast kui politseinik Grayst ja hakata mõtlema kui Selenast, ja nüüd on Vera hakanud mõtlema Selenast kui oma tulevasest miniast. Ja ta tahab kangesti, et Selena ei ütleks talle enam Vera, vaid hakkaks teda ma’ks kutsuma. Aga Tilly pani Vera Jinlongi hinge nimel vanduma, et ta ei palu Selenal end ma’ks kutsuda, niisiis siin ta nüüd on, ja tulevane minia ütleb talle Vera, nagu oleks Vera mõni võõras inimene.
„Tere, xifu,“ ütleb Vera ja kallistab Selenat kõvasti. Xifu tähendab miniat ja kui Vera hakkas Selenat kuu aega tagasi niimoodi kutsuma, siis Selena küsis, mida see tähendab, mille peale Tilly karjus: „See tähendab hiina keeles „kallis!““
Nad kõik kogunevad majja ja Vera noogutab rahulolevalt, nähes, kui palju on Tilly ja Selena viimastel päevadel lahti pakkinud. Elutuppa on jäänud vaid paar kasti, peal kiri
Vera Wongi juhtnöörid (surnud mehe järele) nuhkimiseks
POLITSEIKAUSTAD.
Kõik muu näib olevat lahti pakitud ja sorteeritud ning ehkki nad kolisid sisse vähem kui nädala eest, näeb see koht välja nagu kodu. Toataimed kaunistavad seda siin-seal ning Tilly ja Selena on tore paar. Vera vaatab, kuidas Tilly kükitab, et rääkida Emmaga ta silmade kõrgusel, ja ta süda sulab selle vaatepildi peale.
„Kuule, Emms, nurgapealses raamatupoes oli soodusmüük, nii et arva ära, mis ma sain?“ ütleb Tilly.
Emma silmitseb teda mõnevõrra kahtlevalt.
„Tadaa!“ Tilly võtab välja kaks pildiraamatut ja Emma naeratab häbelikult. „Kas sa tahad neid koos minuga lugeda?“
Emma noogutab. Nad istuvad kahekesi diivanile ja Tilly hakkab ette lugema. Vera vahetab Selenaga pilgu, lootes, et ta tulevane xifu on seda südantsoojendavat pilti märganud, aga
Selenal on liiga palju tegemist, sest ta vestleb Julia ja Oliveriga. Aiya! Kui vaid Selena heidaks Tillyle pilgu, siis ta teaks, kui hea isa mehest saaks. Vera köhib.
Julia vaatab tema poole. „Kas kõik on korras, Vera?“
Nüüd vaatavad kõik Verat murelikult.
„Jah, ärge tehke välja,“ ütleb Vera, põsed roosad. Ta pöörab tähelepanu endalt toidule, tõstes mudapakis kana konteinerist välja, ning läheb sellega tagaaeda. Grill on juba varem valmis pandud, nii et Veral on tarvis see raske koorem sisse tõsta ja uks sulgeda. Kolm tundi küpsetamist, ja liha on nii pehme, et kukub luudelt ära, kui õhtusöögiaeg käes on.
Ülejäänud pärastlõuna veedetakse vesteldes ja mänge mängides. Kell neli saabuvad Riki, tema noorem vend Adi ning Sana, kaasas omatehtud samosad ja mündi-chutney, ning kuna väikeses majas hakkab ruumi väheks jääma, lähevad nad tagaaeda.
Riki ja Sana olid Vera teised kahtlusalused Marshalli mõrvas ning Veral on hea meel, et keegi neist ei osutunud mõrvariks. Kõik räägivad ja naeravad ja söövad suupisteid ning selleks ajaks, kui õhtusöök valmis saab, on neil kõht juba peaaegu liiga täis, et sööma hakata. Vera, Adi ja Emma löövad haamriga kana savikihti ning kõik juubeldavad, kui savi lõpuks ära kukub. Vera harutab fooliumpaberi ja lootoselehtede kihid lahti ning välja ilmub ideaalselt küpsenud kana. Hoolimata tohutust suupistekogusest, mida kõik on õhtupoolikul söönud, ei suuda keegi sellele toidule vastu panna. Peale kana on veel hautatud searibi, grillitud karpkala tšilliga Szechuani kastmes ja pool tosinat kõrvalrooga.
„Oi issand, see kana on nii mahlane,“ ütleb Sana, suu täis.
„Mmm. Tasub ära see mängimine,“ ütleb Selena.
„Oi jaa, täielikult,“ nõustub Oliver.
Vera naeratab neile säravalt. Tema väike segasumma perekond. Vahel ei suuda ta uskuda, kuidas tal vedas, et leidis need imelised inimesed. Vahel ta mõtleb, kas ta näeb neid unes ja ärkab siis üles ning on jälle üksi. See mõte on nii valus, et ta raputab seda mõeldes alati pead, justkui seda maha raputades.
Elu ei saa enam parem olla. Teda ümbritseb armastav perekond ja ta teemajas on pidevalt palju kliente. Vera peaks rahul olema. Ja ta tõesti ongi. Aga samas on ta teatud määral – kas ta julgeb seda öelda – tüdinud.
Mõnikord on kõik, mida üks vanaproua tahab, mõrv, mis ootab lahendamist. Kas seda on liiga palju palutud?
Vera Wongi juhtnöörid (surnud mehe järele) nuhkimiseks