Sissejuhatus
On 27. veebruar 2022, kolm päeva on möödunud sõja algusest Ukrainas. Oma kodus Helsingis olen vaid mõne tunni kaugusel Venemaast – 1340 km (832 miili) pikkusest piirist, mis on teise maailmasõja lõpust saadik püsinud vaiksena. Lugedes uudiseid, suudan vaevu uskuda: sõda on taaskord kontinendile jõudnud ja selle tagajärjed ähvardavad pingestada niigi kurnatud maailmakorda. Saadan tekstisõnumi Venemaa välisministrile Sergei Lavrovile.
„Palun, palun lõpetage see hullus,“ kirjutan talle. „Teie olete ainuke, kes saab ta peatada.“
Lavrov vastab minuti jooksul: „Kelle? Zelenskõi? Bideni?“
Olen seda kaitsekõnet Lavrovi suust varemgi kuulnud, kuid seekord ei saa ma nii jätta.
„Ei. Teate küll, mida ma mõtlen,“ vastan sõnumile. „See asi on läinud liiga kaugele. Ajalugu on teie õlgadel.“
Vastuseks korrutab ta tavapärast Vene propagandat: „Kus te kõik olite, kui venelasi Ukrainas mõrvati ja alandati? Vene keel, haridus ja meedia on keelatud, Euroopa on täiesti vait ja isegi julgustab neonatse (Sic!).“
Ma tunnen Lavrovi oma ajast Soome välisministri ja peaministrina ja tean, et lojaalne nagu ta ongi ametlikule liinile, on ta piisavalt tark, et täpselt aru saada, mis toimub. Proovin veel kord.
„Süüdistamismäng on mõttetu. Me räägime elust ja surmast. Peame selle lõpetama.“
Tühi katse. Lavrovi vastused jätkuvad samas vaimus. Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) kahtlemata jälgib tema telefoni, seega mõistan, et ta ei tule just ütlema, et „Hea küll, Alex, kohe helistan Putinile“. Lõpetan kirjavahetuse pärast kuuendat viljatut sõnumit. Tunnen end vihase ja pettununa. Sellest enamgi tunnen, kuidas ajaloo tektoonilised plaadid on nihkuma hakanud.
Mõistan, et oleme ületanud punkti, kust tagasiteed enam pole. Külma sõja järgne periood on läbi. Reeglitel põhinev maailmakord, mille Lääs pärast teist maailmasõda kehtestas, on rusudes. Liberaalne ideaal, mis toetab demokraatiat ja vabadust või vähemalt püüdleb selle poole, on rünnaku all. Meie puhkus ajaloost on lõppenud. Oleme jõudnud korratuse ajastusse. Ja me ei tea, mis järgmiseks toimub.
Rahvusvahelistes suhetes on hetki, mil me mõistame, et maailm on muutumas, kuid me ei tea veel täpselt, mis suunas see liigub.
Maailm on turbulentses seisundis. Liberaalsete demokraatiate väärtustele esitavad väljakutse tärkavad autoritaarsed jõud idas ja lõunas ning populistlikud jõud läänes. Silmapilkne, universaalselt kättesaadav sotsiaalmeedia on andnud võimsa relva mitte ainult poliitiliste oponentide, vaid ka äärmusrühmituste kätte, kes püüavad demokraatia põhistruktuuri lammutada. Faktid vaidlustatakse selliselt, nagu oleksid need subjektiivsed arvamused, tõde lükatakse kõrvale kui valiku küsimus.
Ülemaailmsel areenil on avatud kaubandussüsteem taandumas. USA president rakendab tollitariife enneolematul moel kauplemisvahendina. Oma „Ameerika ennekõike“ lähenemisviisiga seab uus administratsioon kahtluse alla viisid, kuidas on USA oma globaalset juhtpositsiooni
pärast külma sõda ellu viinud. See uus aeg võib tõepoolest nõuda uutmoodi mõtlemist. Kuid kriiside ja killustumise oht on tohutu.
Samal ajal laiendab Hiina majanduslikus, tehnoloogilises ja geopoliitilises sfääris oma domineerivat seisundit. Venemaa rikub rahvusvahelisi reegleid ja suveräänseid piire silmagi pilgutamata. Ballistilised raketid lendavad üle Lähis-Ida, hoolimata, kui häälekalt teised riigid ka protestiksid. Võimuvaakumeid täidetakse vasakul, paremal ja keskel. Võim nihkub läänest itta ja lõunasse, pannes üha suuremat rõhku riiklikule suveräänsusele rahvusvaheliste reeglite arvelt. See ei ole maailm, mida me Läänes ootasime.
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu oli signaal, et maailm on muutunud. See näitas meile, selgelt nagu raketijälg, et eeldused, millele oleme aastakümneid toetunud, ei pea enam paika. Nüüd näeme, et asjad, mis pidid meid kokku tooma – avatud kaubandus, tehnoloogia, energia ja globaalsed finantsturud –, võivad meid ka lahku rebida. Mõistsime, et vastastikune majanduslik sõltuvus ei taga rahu. Turumajandus ei taga vabakaubandust. Liberaalne demokraatia ei ole universaalne soov. Külma sõja lõpus eeldasime me Läänes, et meie väärtused on määratud muutuma universaalseks. Selle asemel on nad ohus.
Putini täristamine tuumamõõgaga – vihje, et Moskva võib vägagi tõenäoliselt kasutada taktikalisi tuumarelvi, kui tema väed seisavad silmitsi tõsise ohuga Ukrainas – tuletab samuti meelde, et üldine sõda Euroopas ja mujal võib erineda kõigist seni maailmas kogetutest. See kätkeks endas kindla vastastikuse hävingu kohutavat ohtu. Massihävitusrelvade levik on muutunud tõeliseks ja aktuaalseks ohuks. Praegu arvatakse tuumarelvad olevat üheksal riigil (Indial, Iisraelil, Pakistanil ja Põhja-Koreal ning ÜRO Julgeolekunõukogu viiel alalisel liikmel). Kuid peaaegu sama palju on nn künnisel paiknevaid riike, kes soovi korral on tehnoloogiliselt lähedal klubiga liituma.
See on meie põlvkonna vaste 1918., 1945. või 1989. aastale. Järgmised lähimad aastad otsustavad uue rahvusvahelise korra
dünaamika ülejäänud sajandiks või vähemalt järgmisteks aastakümneteks. Tulemusel on põhjapanev mõju sellele, kuidas me oma elu elame. Kindel on see, et maailmakord sellisena, nagu me seda teame – võimustruktuurid, piirkondade ja riikide vahelised suhted ning neid juhtivad aluspõhimõtted –, sünnib uuesti. Mida me veel ei tea, on see, millise kuju uus maailm võtab. Panused ei saaks olla enam kõrgemad. Küsimus on uue maailmakorra tasakaalustamises. Kas uus kord tugineb multilateraalsele koostööle, ühistele reeglitele ja ühistele institutsioonidele? Või liigume multipolaarse ja tehingupõhise maailma poole, kus suurriikidel on suurem tähtsus kui ühistel reeglitel? Kas meid juhivad heatahtlikud digitaalsed demokraatiad või vaenulikud digitaalsed diktatuurid või ehk kombinatsioon mõlemast? Kas üksikud riigid muutuvad globaalsete turgude nõrgenedes tugevamaks? Kas rahvuslus saab eksisteerida koos vastastikuste huvide ühise tunnustamisega? Kas suudame leida ühiseid lahendusi meie kõige olulisematele ülemaailmsetele probleemidele kliima, tehnoloogia ja rände vallas?
Vastus nendele küsimustele sõltub meist endist. Meil on võimalus tegutseda. Need meist Läänes, kes usuvad demokraatia, vabaduse ja globaalse koostöö väärtustesse, ei saa enam loota oma kahekümnenda sajandi triumfidele. Me ei saa selles uues võistluses kõrvale jääda. Peame suhtlema oma kolleegidega kõigist maailmanurkadest uue loovuse ja alandlikkusega, et selgitada, kus leitakse –ja tuleb leida – tasakaal muutuvate globaalsete jõudude vahel.
Et seda teha, peame võtma ajaloost need kõige olulisemad õppetunnid, heites samal ajal kõrvale mugavad eeldused, mis ajalugu meile laenas. Me peame selgelt nägema iseennast, muutuvat maailma ja oma kohta seal. Ja siis tuleb meil tegutseda uue maailmakorra suunamisel, et olla stabiilne, demokraatlik, koostööaldis ja rahumeelne.
See on keeruline ülesanne. Kuid selleks see raamat ongi.
Uue maailmakorra suund otsustatakse 5–10 aasta jooksul
Maailm on kolme aastaga muutunud rohkem kui eelneva kolme aastakümne jooksul kokku. Venemaa agressioonisõda Ukrainas lõpetas külma sõja järgse ajastu. Suurvõimupoliitika on tagasi. Liberaalses maailmakorras on murdehetk. See on rahvusvahelises poliitikas nagu 1918., 1945. või 1989. aasta.
Alexander Stubb joonistab pildi võimukehamitest – läänest, idast ja lõunast –, mille vastastikmõju määrab uue maailmakorra olemuse. Raamat on sõnavõtt mitmepoolse, reeglitel põhineva süsteemi ja avatud ühiskonna kaitseks.
Stubbi tees on, et lõpuks otsustab globaalne lõuna, kas uus maailmakord põhineb demokraatial või autokraatial, vabakaubandusel või riiklikul kontrollil, ühistel reeglitel või nende puudumisel. Maailm vajab rohkem väärikust, diplomaatiat ja dialoogi ning vähem moraalilugemist, kiusamist ja monoloogi.
Lisaks tabavale analüüsile jutustab Alexander Stubb lugusid kohtumistest maailma liidritega oma vastutusrikastel ametikohtadel. „Loodan, et lugeja saab raamatust tervikpildi, kust minu välispoliitiline mõtlemine pärineb ja kuidas see on aastate jooksul arenenud,“ ütleb autor.
