Sommerby kogu eluks

Sommerby kogu eluks

SOMMERBY kogu eluks Verena Körtingi vinjettidega

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristioja

47.

Dilara oli sosistanud, et tema soov on ikka veel jõus,

Mats ei tohi ainult kellelegi rääkida, mida ta endale soovis.

Tema ju ka ei räägi.

Ja muidugi oleks Mats pidanud endale kohe midagi soovima, kui nad aarde leidsid, ütleb Dilara, aga kuna ta sellest kellelegi ei iitsatanud, läheb soov kindlasti nüüdki täide. Aga kindlasti on parem, kui ta teeb seda seal, kus vikerkaar maapinnale jõudis, Krischani lauavirna kõr­ val. Kust peaks soovide täitja muidu teadma, et tegemist on just selle vikerkaaresooviga? Niisiis peab Mats soovi­ miseks veel kord sinna minema.

Mats sai sellest aru, isegi kui see on ebapraktiline. Ta on täna pidanud nii palju lumes ringi jooksma, et nüüd pole tal selleks enam mingit tahtmist.

Mats hiilib köögist välja, õigupoolest pole tal vaja isegi mitte hiilida. Kõik räägivad parajasti Krischaniga juttu, see on hea. Siis ei vaata keegi, mida väike Mats nüüd teeb.

Koridoris haarab ta oma paksu jope ja isegi mütsi ja salli. Ema võiks poja üle uhke olla! Ta mõtleb kõige peale ja teeb kõik õigesti. Aga kahjuks ei saa ta seda emale n­ äidata, 201

et kiita saada, muidu keelaks ta Matsil õuemineku kindla peale ära. Ja lisaks riidleks ja riidleks ja riidleks temaga ikka sõrmuse pärast, ja see poleks üldse õiglane. Ja võibolla oleks ta veel kuri ka, sest Mats peab sussidega välja minema. Tema saapad on kahjuks köögis.

Mats teeb välisukse lahti. Ta peab seda kõvasti suruma, sest õues on ukse ette jälle lumi kuhjunud. Aga Mats on kõhn, nii et pole vaja ust palju lahti saada, ja juba pigis­ tabki ta end läbi prao.

Vahepeal on õues päris pimedaks läinud, see on õudne. Õnneks teeb lumi ilma natuke valgemaks. Aga muidu see küll eriti praktiline pole. Lumi on kindlasti juba jälle pak­ sem kui enne ja nüüd ei lähe suured inimesed tema ees ega tee teed, nüüd peab Mats ise endale tee sisse ajama, see on tobe. Sest loll tuul vilistab tal kõrvus ja ajab kõik jälle kinni ja lumehanged on nii kõrged, et väike poiss ei saa õieti vaa­ datagi, kuhu ta läheb, aga suur poiss ei saaks seda kindlasti ka enam. Nii palju lund! Võib-olla on kogu taevas tühjaks sadanud, see oleks hea. Ka Matsi selja taga puhub tuul tema jäljed kohe jälle kinni.

Silmapilgu kaalub Mats, kas peaks ümber pöörama, aga siis mõtleb ta hõljuklaua peale. Hõljuklaua nimel võib ju natuke pingutada ja külmetada! Oleks ju rumal, kui ta oma soovi korralikult ei sooviks ja see seetõttu täide ei läheks.

Ja mul on ju müts peas! mõtleb Mats. Ja sall kaelas. Ja ema ütleb alati, et siis ei saa midagi juhtuda.

Tegelikult ta ju teab, kuhupoole Krischani maja jääb.

Nii asub ta vapralt teele.

48.

Elutuppa pole Mats ka peitu pugenud ega magamistuppa

ega vannituppa või sahvrisse, Martha vaatas igale poole.

Matsi pole enam majas. „Ema?“ ütleb Martha. Köögis räägitakse parajasti jälle Tüüri­mehesaarest. „Ema, mulle tundub, et Mats on kadunud.“ „Kadunud?“ küsib ema ja näib, nagu ta ei saaks aru, mida Martha sellega mõtleb. Pole sugugi murelik. „Kuidas kadunud?“ „Majas teda igatahes ei ole,“ ütleb Martha. „Ma otsisin igalt poolt.“ „Kas sa vaatasid ikka hoolikalt järele?“ küsib vanaema Inge. Nüüd vaatavad kõik Marthat. „Ma arvan küll!“ ütleb Martha. „Te võite ju veel korra otsida.“ Ja seda nad nüüd tõesti teevad, vanaema ja ema ja ­K rischan ja Mikkel ja isegi Aylin ja Enes. Ainult Dilara jääb istuma, nagu ei pakuks see talle üldse huvi. „Mitte kusagil!“ ütleb ema rahutult, kui kööki tagasi tuleb. Nüüd on tema hääletoon muutunud. „Aga kus ta siis küll …? Kuhu ta siis läks?“ 203

„Vaatame nüüd kõigepealt kuuri ja kanakuuti!“ ütleb vanaema Inge. Ta on mantli juba selga pannud. „Ära küta end kohe üles, Leonie.“ Aga Matsi pole ka kuuris. Ega kanakuudis. „Niisuguse külmaga!“ hüüab ema, kui nad kõik on jälle koridoris ja trambivad jalgu, et neid soojendada. „Kuhu see poiss siis küll läks? Mis tal ometi pähe tuli, et lihtsalt niisama jalga lasi?“ „Kui sa temaga niiviisi riidled?“ ütleb Martha. „Kui sa ütled, et ta varastas? Ja et ta pannakse vangi? Pole siis ime, kui ta jalga laseb!“ „Oh jumal küll!“ ütleb ema. „Aga see polnud ju üldse nii mõeldud! Ja ta varastas ju tegelikult ka, ta peab sellest ometi aru saama … Oh jumal!“ „Rahu, rahu!“ ütleb vanaema Inge. „Kus ta siis võis minna? Dilara on siin, tema juurde ta ei läinud, Krischan on ka siin – keda ta Sommerbys siis veel tunneb?“ „Võib-olla läks ta jälle piimatanklasse?“ ütleb Enes. „Seal on soe ja ta tunneb Hinnerkit?“ Aga võib-olla läks ta päriselt minema? mõtleb Martha.

Laia maailma, nagu Mats selle kohta ütleb. Seda proovis ta sügisel ka teha! Nagu lapsed raamatutes teevad või filmi­ des, et end laevale munsterdada, mereröövliks saada, hästi kaugele reisida? Kui Matsil niisugused plaanid on, siis me teda Hinnerki juurest piimatanklast kindlasti ei leia. Aga seda ta parem ei ütle. Ema on juba niikuinii ärevil. „Me ei saa isegi politseisse helistada, et teda otsima hakataks!“ hüüab ema. „Ilma telefonita!“ 204

„Aga me saame ise otsida!“ ütleb Krischan rahulikult ja paneb oma plaasterdatud käe tema käele. „Lõppude lõpuks on meid ju päris palju. Ja meil on taskulambid ja mobiilide lambid …“ Mitte keegi ei ütle, et me peame nendega säästlikult ümber käima, nüüd, kui elekter on ära. Mats on tähtsam. „Päris kindlasti läks ta esialgu küla suunas!“ ütleb Aylin. „Ma arvan, et me peaksime sealt otsima. Enes, sinu mõte Hinnerki juurest otsida on mõistlik, või kuidas? Ja niipea kui Mats on üle aia saanud, läheb tee natuke puhta­ maks, siis jõuab ta kiiremini edasi, võib-olla on ta ammugi piimatankla juures.“ Siis topivad nad kõik end veelgi paksemalt riidesse ja ema oigab ehmunult, kui näeb, et Mats on isegi salli ja mütsi peale mõelnud. „Siis oli tal kindlasti plaanis üsna kaugele minna!“ ütleb ta. „Ilma jalanõudeta?“ ütleb vanaema Inge ja heidab pilgu köögiukse poole, kus ikka veel seisavad Matsi saapad.

Mikkel ja Dilara ootavad, mis nüüd juhtuma hakkab.

Mahler lebab Mikkeli kõrval põrandal. „Teie kaks jääte siia!“ ütleb vanaema Inge rangelt. „Ja peate vahti. Keegi peab ju siia vahipostile jääma, kas saite aru?“ „Saime aru!“ ütleb Mikkel, ja Mahler, kes oli end ennist kohe jalule ajanud, kui vanaema Inget nägi, heidab uuesti maha. „Jaa, jaa, jaa!“ ütleb Dilara tusaselt. Tema ei paista sugugi rahutu, aga isegi vanaema Inge ei pane seda tähele. Võib-olla 205

oleks ta muidu küsinud, miks Dilara ei muretse? Võib-olla oleksid nad kõik pidanud sellele mõtlema?

Aga selle mõtte peale ei tule keegi. Kui lahendada tuleb mõni keeruline probleem, ei tule täiskasvanud selle pea­ legi, et laps teab lahendust.

Ja pealegi poleks Dilara niikuinii midagi välja rääkinud.

49.

M ats ei saa tõesti aru, kuidas see võimalik on. Muidu

polnud Krischani maja kunagi nii kaugel! Ja Krischani lauavirn ka mitte! Tuli ainult üle karjamaa joosta, lehma­ dest mööda, ja olid nagu niuhti karjatara juures.

Aga nüüd on tara jälle täiesti kadunud ja Krischani maja ka ja igal pool on veel ainult lumi ja lumi ja lumi, mis on nii kõrge, et kukub mõnikord Matsile ülevalt pähe, kui ta sellest läbi künnab.

Miks ta ometi Krischani maja ei näe? Kas mõni võlur on selle ehk minema võlunud? Mikkel ütleb, et võlureid pole olemas, aga ega Mikkel ka kõike ei tea ja Dilara ammugi mitte, igavene kiidukukk, ja kui võlur ei ole maja minema võlunud, kus see siis mujal olla saaks? Maja ei saa ju liht­ salt minema joosta! „Halloo!“ hüüab Mats, aga siis läheb tal veel lumi suhu kah ja pealegi on see niikuinii rumal. Kes teda siin siis ikka kuuleks? Igatahes mitte Krischan, too on ju lõppude lõpuks vanaema Inge juures.

Ja lisaks kõigele Mats ju tegelikult üldse ei taha, et keegi teda kuuleks! See, et ta tahab lauavirna juurde minna, et 207

endale viimaks hõljuklauda soovida, on ju saladus! Seda ei tohi keegi teada! Muidu ta hõljuklauda kindlasti ei saa!

Mats ähib. Tema näol on selline tunne, nagu võib olla liuväljal, kus nad eelmisel talvel uisutamas käisid, sest muidu polnud lund ega pakast. Tundub, nagu oleks tema nägu täiesti jääst ja ka tema sees läheb kogu aeg külme­ maks. Seal, kus enne olid käed, on nüüd niikuinii ainult kaks väikest jääkamakat, aga ka jalad ei tundu enam ammu olevat tema jalad ja võib-olla külmetab isegi süda kusagil päris sügaval tema sees nagu jääkuninganna, see oleks väga kurb. „Halloo!“ möirgab Mats seepärast jälle. „Ma olen siin!“ Ilmselt tuleb esialgu kahjuks hõljuklauast suu puhtaks pühkida, seda võib ta hiljem ikkagi soovida. Kõigepealt peavad nad ta – olge lahked – üles leidma! Kui keegi ta nüüd leiab, siis ta ju ei tea, kuhu Mats teel on, ja seda ta ei ütle ka, siis on tal ikka veel üks soov soovida. Sellepärast võib ta rahulikult hüüda. Üks väike poiss ei saa ju päris üksinda lumme ära kaduda! „Halloo! Ma olen siin!“ Aga küllap teised kõik istuvad mõnusasti köögis soojas ja on väikese Matsi täiesti unustanud.

Siis libiseb külgedelt talle jälle hunnik lund pähe.

50.

K „ as läheme koos?“ küsib Enes.

Martha noogutab. Jah, mõtleb ta. Oh jah, palun! „Ärme sinna lähe, kus kõik teised otsivad!“ ütleb Enes.

Natuke maad neist paremal paistavad neli rahutut väikest tulukest ja näitavad, kus Krischan ja Aylin, vanaema Inge ja ema üle karjamaa Sommerby poole liiguvad. „Me peak­ sime hargnema. Kui ta nüüd üldse piimatanklani ei jõud­ nud ja veel siin kusagil karjamaal ringi eksleb …“ „Aga siin pole ju ühtegi jälge!“ ütleb Martha. „Kas sa seal näed mõnda, kus teised on?“ küsib Enes. Ta paneb käed rinnale risti ja klopib õlgu ja käsivarsi, et sooja saada. Sellise tormiga sajab ju kohe kõik jälle kinni!“ „On alles vastik ilm!“ hüüab Martha. Aga ta isegi ei tea, kas Enes teda kuulis, torm ulub nii valjusti, ja Enes on juba liikuma hakanud. „Hoia minu taha!“ karjub ta. „Me ei pea ju mõlemad teed puhtaks kühveldama!“ „Aga siis vähemalt vahetame teineteist kordamööda välja!“ hüüab Martha ja tema hambad plagisevad. Me teeme kordamööda, seda mõtles ta ka siis, kui Albertiga kinos käis 209

ja Albert maksis: järgmine kord maksan mina. Me ei ela ju lõppude lõpuks enam keskajal, mil mehed pidid alati nais­ tele välja tegema. Või tee puhtaks kühveldama.

Aga Enes ei ole teda võib-olla üldse ei kuulnud. „Mats?“ röögib ta vastu tormi. „Halloo, Mats, oled sa siin kusagil?“ Isegi Enes ei ulata üle lumehangede vaatama. Ja Matsist pole kusagil jälgegi. „Mats!“ röögib ka Martha. „Matsi! Oled sa siin kusagil?

Tule koju tagasi! Ema ei ole enam sinu peale kuri!“ Ja kuigi Enes kõnnib otse tema ees, piitsutab torm talle näkku ja ta teab, et ei suuda siin väljas enam kaua vastu pidada.

Aga Mats, väike Mats? Kui kaua on Mats nüüd juba väljas? Kui kaua võib üks väike laps lumes ja tormis vastu pidada? Ja veel ilma saabasteta? Talle meenub Mikkel, eel­ misel ööl. Aga Mikkelil oli vähemalt Mahler kaasas. „Maaaaatsi!“ möirgab Martha.

Ja korraga saab ta millestki aru. Võib-olla on ta täpselt siin! mõtleb ta ehmunult. Just täpselt siin, kus ma seisan.

Otse minu kõrval. Või ainult paar sammu meist kaugemal, lume all. Sellepärast me teda lihtsalt ei näe!

Kui ta ei jaksanud enam edasi minna, kui ta jäi seisma, kui ta komistas, kui torm mattis ta lume alla nagu karja­ tara ja Krischani lauavirna ja autod tänaval, siis ei saagi me Matsi ju üles leida.

Mitte praegu. Mitte kunagi enam.

Alles kevadel, kui lumi ära sulab.

Martha nuuksatab. „Maaaaatsi!“ karjub ta. Ta ­polnud 210

ju üldse aru saanud, et siin väljas, karjamaal, võib nii ohtlik olla. Niisuguseid asju sa ju lihtsalt ei mõtle, see on täiesti uskumatu! Lumi on ju ilus, lumi on kelguta­ miseks, lumesõjaks, lumememme tegemiseks! Lumi ei ole ju ­v aenlane! „Maaatsi!“ Aga lumi on siiski vaenlane ja Mats ei vasta ja kaua Martha enam väljas vastu ei pea. „Kus ta küll on?!“ nuuksub Martha. „Mats! Mats, nee­ tud! Matsi!“ Kas Enes kuulis teda? Poiss jääb äkitselt seisma. „Otsime natuke kaugemalt vasakult!“ hüüab ta. Siis suunab ta mobiilivalguse Marthale ja vaatab talle otsa. „Kas kõik on okei, Martha?“ Natuke kaugemalt vasakult? mõtleb Martha. Siis liigume ju jälle tagasi!

Aga siis võtab Enes ta korraga oma käte vahele, liht­ salt niisama, ilma küsimata, ja surub ta kõvasti vastu oma lumist jopet. „Kindlasti on ta juba ammu piimatankla juures!“ pomi­ seb ta. „Päris kindlasti! Kas kuuled, Martha? Kõik okei?“ Martha tõmbab ninaga. Tal on tunne, et pisarad on vahepeal põskedel ära külmunud, aga sellel pole praegu tähtsust, niisugustel asjadel pole praegu tähtsust. „Mhmh, jah,“ pobiseb ta. „Kõik on hästi.“ Aga nuuksa­ tus rikub kõik ära. Kusjuures ta tahtis ometi vapper olla.

Enes tõmbab käe kindast välja ja silitab Martha jäist põske.

211

„Kindlasti on Mats juba ammu mõnes majas sees!“ sosistab ta Marthale kõrva ja tema hingeõhk on väga soe ja sulatab tema külmunud kõrva üles. „Kõik on hästi. Kuu­ led? Kõik on hästi.“ Siis laseb ta Martha lahti ja tõmbab kinda jälle kätte. „Me otsime natuke kaugemalt vasakult,“ ütleb Enes rahulikult, nagu oleks see kõik siin täiesti normaalne ja igapäevane ja ärevuseks poleks mingit põhjust.

Ja Martha ei küsi temalt, miks nad peavad kaugemalt vasakult otsima, kui Enes usub, et Mats on ammugi piima­ tankla juures või kusagil mujal soojas. Martha noogutab ja sammub Enesi kannul läbi jäise pimeduse.

51.

„Sa oled igav!“ ütleb Dilara, kui teised on läinud Matsi

otsima. „Me võime ju ometi Unot mängida!“ Mikkel on istunud Mahleri kõrvale põrandale. Põrand on külm, aga Mahler on mõnus soe. Ja lohutav. „Eii!“ ütleb Mikkel. „Ma ei taha. Ma kardan.“ Ta mõtleb eilsele ööle, kui ta kanu valvas. Kes täna öösel kanu valvab? Aga ta teab ju, et nugisele lumi ei meeldi, siis ta niikuinii ei tule.

Kanakuudis oli jääkülm! Ja seejuures polnud lugu üld­ segi nii hull kui praegu. Ja Mats on kuskil väljas täiesti üksinda ja kindla peale külmetab kohutavalt. Muidugi on Mats mõnikord üsna tüütu väikevend, aga et ta nii kohuta­ valt peab külmetama ja võib-olla juhtub veel midagi hulle­ mat, Mikkel ka ei taha. Seda ei taha kindlasti mitte ükski suur vend maailmas. „Sa ei mängi ainult sellepärast, et mina alati võidan!“ ütleb Dilara. „Tule, ainult üks kord!“ „Ei, ma ju ütlesin!“ karjub Mikkel ja ehmatab iseenda pärast. Miks ta siis Dilara peale nii vihane on?

Sest et tema ei muretse Matsi pärast üldse! mõtleb 213

­ ikkel. Kusjuures muidu mängib ta Matsiga alati. Dilara M on südametu. „Mis sa paanitsed!“ ütleb Dilara nüüd ka veel. „Ma tean, kus ta on! Ta ei lasknud jalga!“ Mikkel jõllitab talle otsa. „Kust sina siis seda tead?“ küsib ta.

Mahler norskab. See mõjub Mikkelile kuidagi rahustavalt.

Dilara kõhkleb. „Sest et ta on Krischani lauavirna juu­ res, et sa teaks!“ ütleb ta siis. „Ta pole üldse kaugel. Ta tuleb kohe tagasi.“ „Kust sina seda tead?“ küsib Mikkel jälle. „Miks sa seda emale ei rääkinud?“ Dilara vaatab teda tigedalt. „Ma ei tohi seda reeta!“ ütleb ta. „See on saladus.“ Mikkel on püsti tõusnud. „Aga kas sa võid vanduda, et see on tõsi?“ küsib ta. Ta taipab, et edasi küsida pole mõtet.

Rohkem Dilara talle kindlasti midagi ei räägi, kui see on saladus.

Dilara noogutab ja tõstab tõotuseks kolm sõrme üles. „Aga see on saladus!“ ütleb ta veel kord tungivalt.

Mikkel vahib teda. „Siis lähen ma talle järele!“ ütleb ta otsustavalt ja tõuseb püsti, et jope selga ja saapad jalga panna. „Kas sa tuled kaasa?“ Dilara jääb silmapilguks mõttesse, siis raputab pead. „Ma pean ju siia vahipostile jääma!“ ütleb ta. „Inge ju ütles!“ Aga Mikkel mõtleb, et kindlasti tahab ta lihtsalt soojas toas olla.

214

Aga tal ükstapuha. Ta teeb ukse lahti ja võpatab, kui torm tal kõrvus ulub. „Tule kaasa, Mahler!“ ütleb Mikkel vapralt. „Tule, lähme Matsi otsima!“ Laviinikoerad on ka olemas, mõtleb Mikkel, kui ­Mahler aeglaselt tõuseb. Nad leiavad inimesi, kes on lume alla mattu­ nud. Võib-olla oli Mahler ka oma eelmises elus üks nii­sugune koer, enne kui ta loomade varjupaika ja siis vanaema Inge juurde tuli, võib ju olla. Kui Mikkelil veab.

Aga igatahes on Mahler hea jäljekoer. Kui lasta tal midagi nuusutada, leiab ta selle pärast alati üles, seda on Mikkel temaga tihtilugu mänginud. Võib-olla toimib see ka lumes.

Ta haarab ukse kõrvalt matilt Matsi saapa ja laseb Mah­ leril seda nuusutada. „Otsi, Mahler, otsi!“ ütleb ta. „Otsi Matsi!“ Ja paistab, et Mahler saab temast aru.

52.

N ii külm on! Ja Krischani maja on minema võlutud ja

vanaema Inge maja ka ja väike Mats on päris üksinda keset seda suurt lund.

Ja nüüd on ta veel ka nii kohutavalt väsinud! Voodit ei ole ja isegi mitte pinki, millele istuda, ta tõmbub lihtsalt küüru ja kükitab lumme ja teeb end väga väikeseks, aga sellest ei hakka sugugi soojem. Ainult tuul ei pääse talle enam ligi, sest igal pool tema ümber on lumi, see kaitseb teda.

Hans ja Grete eksisid ka ära, linnud olid nende leiva­ puru ära nokkinud, aga siis leidsid nad sooja nõiamaja, seal oli ahi. Mats tahab ka nõiamaja leida. Midagi, kus oleks soe. Nõidasid ei ole nimelt niikuinii olemas.

Ainult et kui ta lihtsalt niiviisi siin kükitab, ei leia ta loomulikult midagi. Ei nõiamaja ega Krischanit ega üldse midagi. Kui ta siin kükitab, siis kaitseb teda ainult lumi.

Aga ta on liiga väsinud, et veel kord püsti tõusta. Liiga väsinud, et edasi minna.

See polegi nii halb, tegelikult. Enne oli tal kohutavalt külm, praegu enam nii väga külm ei olegi. Ta väriseb ikka veel, aga sellest pole midagi. See on imelik.

216

Ja tema pea on äkki nii rumal! Tema pea ei oska enam mõelda. Tema pea ei peagi õnneks enam üldse mõtlema, nüüd Mats lihtsalt magab natuke.

Ta sulgeb silmad, siis lülituvad mõtted äkitselt veel korra sisse. Hõljuklaud! Tema vikerkaaresoov! See on tal veel alles!

Mats püüab pead ärkvel hoida. Tema soov …

Võib-olla ei soovi ta endale parem hõljuklauda? Sellest on kahju. Aga just praegu … „Ma soovin, ma soovin, ma soovin!“ pomiseb Mats. „Ma soovin palun, et ema tuleks!“ Nüüd ütles ta isegi palun. Sellest pole ehk midagi, et ta huuled õieti kaasa ei pomise, need on nii külmunud, et ei suuda enam. Ta võib vaid loota, et vikerkaare soovitäitja teda sellegipoolest kuulis.

Nüüd läheb kõik hästi, mõtleb Mats. Hõljuklaua osas läks minu soov kahjuks raisku ja loodetavasti pole sellest midagi, et ma seda õiges kohas, Krischani lauavirna juures ei soovinud. Aga nüüd läheb kõik hästi. Võlusoovid lähe­ vad alati täide.

Kohe tuleb ema.

Siis vajub Matsi pea rinnale.