pa r a diisi k aota des
teine osa • Juured
taju, mis võimaldab meil erakordselt hästi keskenduda teistele loomadele või nende liigutustele (kindlasti emale, kes on toiduallikas). Tõsiasi, et meid köidavad liikuvad objektid või maastikud, mis on meeldivad ja kaunid, võib tunduda ilmselge, aga nagu Wilson kirjutab, on „ilmselge tavaliselt erakordselt tähendusrikas“.13 Maastik ei ole ilus lihtsalt sellepärast, et see on ilus, vaid sellepärast, et selle tähendus „on juurdunud kaugesse geneetilisse minevikku“.14 See pole küll mingi uudis, et enamik inimesi eelistaks vaadata puud, mitte kuivanud lehtede hunnikut, aga mõelgem siis nendele karpidele, millesse end sulgeme, ja sellele, kui harva me nüüdisajal loodusliku mitmekesisuse lopsakat keskkonda külastame. Kui see on nii ilmselge, siis miks me ei tee rohkem, et kaitsta elavat, hingavat, jooksvat, vingerdavat, hüppavat, tantsivat, keerlevat, helendavat loodust?
* Loom võib olla stimuleerivam kui elutu asi, looduskeskkond tehislikust meeldivam – ja see võib väga vabalt sisaldada abivalmis mikroobe, kes meie tervist parandavad –, aga kas kokkupuutel loodusega on mõõdetav mõju sellele, kuidas me tunneme või käitume või terveneme? Üks varaseimaid teadusuuringuid looduse ja tervise seostest viidi läbi ühes Pennsylvania äärelinnahaiglas. Roger Ulrich, kes on arhitektuuriprofessor Rootsi Chalmersi Tehnikaülikooli tervishoiuehitiste arhitektuuri keskuses ja nüüd ka juhtiv ekspert tervishoiusüsteemi tõenduspõhises arendamises, uuris aastatel 1972–1981 neljakümne kuue sapipõieoperatsioonist taastuva patsiendi haiguslugusid.15 Ta tahtis teada, kas vaade aknast maastikule avaldas rohkem tervendavat mõju kui linnavaade. Ulrich ise oli teismelisena kannatanud 60