Rafel Nadal
Proloog 24. august 2012, keskpäev Kui jumal oleks tahtnud saata maale maailmalõpu märgi, oleks ta tingimata valinud lämbe päeva tolles Lõuna-Itaalia neetud kolkas. Õieti pidi apokalüpsis juba alanud olema, sest 2012. aasta 24. augustil kella kahe ajal päeval, kui me Bellorotondosse jõudsime, küündis temperatuur kolmekümne üheksa kraadini ning kõik märgid näitasid, et see kerkib veelgi. „Ma ei saa hingata,“ protestisin tasakesi, et mitte kulutada rohkem jõudu kui hädapärast tarvis, ning küsisin samas iseendalt, mis pagan sunnib meid kõmpima kõrvetava päikese käes tolles kontsentriliste ringidena ümber künka kerkivas inimtühjas Apuulia linnakeses. Mu naine Anna ei vastanud. Kõndisime aegluubis, jalgu järele vedades ning püüdsime säästa vähest energiat, mis meil veel alles oli. Ronisime halastamatu päikese käes mööda lõputut tänavat ja otsisime majade vahel varju või ava, näiteks mõnd tasandikule avanevat vaateplatvormi, kus õhk veidigi liiguks. Kui seisma jäime, et natuke hinge tõmmata, kiskusime läbihigistatud ja ihu külge kleepunud särgi kehast eemale, et õhk vahele pääseks. Linn tundus olevat maha jäetud. Sestsaadik, kui auto künka jalamile jätsime, olid ainsateks kohatud hingelisteks paar koera, kes magasid lapiti vanal õlgmatil prügikastide varjus.
11